Juhan Liiv

Elulugu

• Juhan Liiv sündis 30. (18.) 04.1864 Tartumaal Alatskivil

kandimehe pojana.• Ta õppis algul Naelavere külakoolis, seejärel Kodavere

kihelkonnakoolis ning lõpuks lühikest aega H. Treffneri gümnaasiumis Tartus (1886. aastal).

• Alates 1885. aastast töötas Liiv ajakirjanikuna erinevate väljaannete juures. 1894. aastal oli ta mõnda aega ravil Tartu närvikliinikus, vaimuhaigus saatis teda elu lõpuni.

• Juhan Liiv suri 1.12. (18.11.) 1913 Koosa külas.• Juhan Liivi eluajal ilmus vaid üks kogumik tema

luuletustega: Luuletused (1909).

Ajakirjanikuaastad

“Virulane”Tallinnas 1885.a“Sakala”Viljandis 1888-1889“Olevik”Tartus 1890-1892

Esimesed teosed trükis

• 1885.a-esimene luuletus “Maikuu öö”

• 1888.a-esimene jutt“Päästetud”

Juhan Liivi pikemad jutustused.

• “Käkimäe kägu” 1893.a• “Vari” 1894.a• “Nõia tütar” 1895.a

Juhan Liiv fotol.

Seal seisab vana Elborus pääd tõstes pilvini. Ta jalal suvi ikka uus, latv lumes alati.

Ma ise nagu Elborus nii vaikne, vankumata, ja suvi, mis all ikka uus, mu ingel, oled sa!

Mine,mine lumekene

• Mine, mine, lumekene, kao kiiresti, tule, tule, suvekene, tule rutusti!

Laudas kirju tallekene ootab ammugi, väike punapullikene ei söö heinugi.

Küütu tahab karjamaale, oo'ta igav tal, Manni ise marjamaale, kiiku' koplis all.

Mine, mine, lumekene, kao kiiresti, tule, tule, suvekene, tule rutusti!

Pilved sõudvad, kase kohin

•Pilved sõudvad, kase kohin, lepad leinaviisides; lehed puudelt pudenevad, sügise on metsa sees.

Pilved kiirelt kihutavad, oksad keevad tuuledes. Tuule mühin, metsa kohin, lehed puru, sambla sees ...

Pilved tormis kihutavad, mõte läheb nendega, sinu poole mõtted sõudvad, sinu poole pilved ka.

Kas nad sinu juurde jõudvad? Ei nad seda küsigi! - Pilved tuules kihutavad, tuul viib lehti laiali!...

Luule

• Juhan Liiv on üks eesti luuleklassika suuri nimesid. Ta ületas 19. sajandi lõpu epigonismi (jäljendamise) ja temast sai 20. sajandi luuleuuenduse eelkäija.

• Liiv hakkas luuletusi avaldama 1880. aastatel tol ajal levinud järelromantilises, epigoonlikus laadis.

• Luuletajakuulsuse tagasid talle aga eeskätt hilisemad, haigusaastail valminud luuletused. Liivi luule paremik on ehe ja sundimatu eneseavaldus, siiras ja vaba oma aja kirjanduslikest tavadest.

• (Tuglas on öelnud, et Liiv pole oma luuletusi kirjutanud, vaid on need kannatanud.)

• Liivi luule on realistlik, lihtne, täpne. Selles puudub liialdatud pateetika, ilutsemine paisutatud tunded. Oma looduslüürikas on ta kujutanud kõiki aastaaegu, aga kõige hingelähedasem aastaaeg tundub Liivile olevat sügis. Kujunditest eelistas Liiv isikustamist, metafoori, võrdlust. Kasutas palju kordusi ja rahvaluulepärast algriimi.

• Juhan Liivi luule hilisematesse väljaannetesse on koondatud kokku üle 300 luuletuse ja luulekatkendi.

Juhan Liivi esimene raamat 1893.a

Peipsi pääl

•      Kui kesk talvel külm õige pakaseks läheb, raputab vangistatud Peipsi oma ahelaid. Ta tummast, jää kütke all vaikivast põuest kõlavad suurtüki sarnased paugud ja mõõtmata lume lagedal tulevad sinised viirud nähtavale - sinav vesi paistab rannasolevale vaatajale silma, esite lai kraavi sarnane, läheb aga kaugemale jõudes ikka kitsamaks ja kaob viimaks kui sinine niit, kui juukse karv halli taeva laotuse sisse ära. Need on praod, mida külm jää sisse on sünnitanud.

Ma tänan teid kuulamast.

Autor:Anu LoodRakvere Täiskasvanute Gümnaasium

11.A.kl01.03.2012