SÕNASTUSE VIIMISTLEMINE

Arutlus-, stiili- ja sõnastusvigadest

Arutlusvead

Loetu ja tavatõdede ümberjutustus, elunähtuse kirjeldus, ilma probleemi analüüsimata.

Sõnadetegemine, osav tühisõnaline leierdamine, s.t teksti on palju, mõtet vähe; ideelaused puuduvad.

Mõttearenduses jõutakse kaugemale teose probleemistikust, ei ole eristatav, kust algab kirjutaja vaba mõttelend.

Õõnes, kätteõpitud stampmõtetega, argumenteerimata kiitmine ja ülistamine või puuduste ja vigade loetlemine.

Üksikute erakordsete seostamata andmetega hiilgamine, kusjuures puudub sügavam analüüs.

Oma seisukoht (minu arvates) ilma võrdluse, vaatluse või vastanduseta.

Fakti- ja loogikavead Kirjutaja kommenteerib kirjutamise protsessi.

Stiilivead

Sõnade ja sõnatüvede kordamine, eriti asesõna ta ja see ning teemasõna puhul, abitus sünonüümide kasutamisel.

Kõnekeelsed väljendid, põhjendamatu släng.

Liiga ilutsevad ja otsitud kujundlikud väljendid, mis tekitavad lugejas võõristust.

Ajalehekeele stampväljendid, kantseliit. Stiilist väljalangemine. Arutlevalt stiililt

üleminek emotsionaalsele õhkamisele, millega kaasneb 2. isiku (sina) poole pöördumine.

Tühi- ja täitesõnad, mis muudavad lause väheütlevaks.

Võõrapärased laused, inglise ja vene keelest tulnud barbarismid.

Algelised ja ebaloogilised laused, piiratud sõnavara. Olmesõnad ja lihtlaused

Põimlause tükeldamine pea- ja kõrvallause piirilt, segaliitlause ülekoormamine.

Sõnastusvead

Ühildumis- ja sõltumisvead Sõnade ja lauseosade vale järjekord Aegade ja kõneviiside väär kasutamine Ainsuse ja mitmuse ning hulgasõna vead Otsene ja kaudne kõne segi des-lauselühendi kasutamine nud-lühendi

asemel Võõrapärane saama-tulevik Sõnade kasutamine vales tähenduses, paro-

nüümide (häälikuliselt lähedased, tähenduselt erinevad sõnad) mittetundmine.