Järvselja looduse õpperada II~ 3,5 km

JÄRVSELJA

Tartu 2009

Looduse õpperada II

Eesti Maaülikool Järvselja õppe- ja katsemetskond

Tekst: Heino KasesaluFotod: Heino Kasesalu

Taimi Paal (4, 7, 19, 27, 30, 31, 32, 40, 62, 63)Toimetanud: Heino KasesaluTrükise koostamist ja trükkimist toetanud: SA Järvselja Õppe- ja Katsemetskond

3

Järvselja looduse õpperada II

Järvselja looduse õpperajal II tutvume õppe- ja katsemetskonna kes-kuse lähema ümbruse metsadega. Rada läbib eriilmelisi puistusid, kus näeme mitmeid metsakasvukohatüüpe, seal kasvavaid puid – põõsaid ja metsa alustaimestikku. Marsruudi pikkus on orienteeruvalt 3,5 kilo-meetrit, selle läbimiseks kulub 1,5–2 tundi.

1. Õpperada algab Liispõllu–Haavametsa kruusateelt. Ligikaudu sada meetrit Järvselja teeristist ida poole pöördub vasakule laudtee. Selle alguses seisab väike palkonn, kus on võimalik vihma korral varju leida. Rada kulgeb mööda kvartalisihti põhja poole. Vasakul on raiestik, kus 1999. aastal tehti lageraie. Varem kasvas siin kuuse (Picea abies) ena-musega segapuistu. Endisest metsapõlvkonnast on nüüdseks säilinud alusmetsa pärnad (Tilia cordata) ja sarapuud (Corylus avellana). Juu-revõsust sirgub jõudsalt haab (Populus tremula). Et haab kasvab noo-res eas märksa kiiremini kui pärn, siis tõenäoliselt saavutab ta lähemal ajal ülekaalu pärna üle ja viimane säilib edaspidi peamiselt teises rin-des. Harilik sarapuu jääb aga ka edaspidi alusmetsa liigiks. Kohati kas-vab siin ka harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum), mis on eriti silma-torkav sügisel oma tumepunaste viljadega.

Laudteest paremale jääb ebaühtlase koosseisuga eakas segamets, kus kasvavad kask (Betulus pendula), haab, pärn, sanglepp (Alnus glutinosa), kuusk. Puistu on võrdlemisi hõre, palju puid on välja langenud. Alus-metsas kasvavad pärn ja sarapuu, järelkasvus kuusk. Mõnikümmend meetrit edasi põhja poole on laudteest paremal ligikaudu 90 aastane naadi kasvukohatüüpi kuuluv pärnapuistu. Mõned aastakümned tagasi kasvas siin kuuse enamusega segapuistu, kus pärn oli teises rindes. Et kuusk oli saavutanud ligilähedalt oma vanuse ülempiiri, siis langes ta ajajooksul puistu koosseisust välja. Pärn tõusis puistu teisest rindest esimesse ja on nüüd esimeses rindes enamuspuuliik. Pärna keskmine kõrgus on 28 meetrit, üksikute puude kõrgus ületab 30 meetri piiri. Pärnale kaasnevad ka üksikud kuused, nende vanus ületab ligikaudu kahekordselt pärna vanuse. Puistu koosseisus on ka üksikud jalakad (Ulmus glabra), mis kõrguselt jäävad pärnale märgatavalt alla. Pärna juurekava on suhteliselt madal, enamus juuri paikneb ülemises poole-meetritüseduses mullakihis. Seetõttu esineb puistus tormiheidet, st puu murtakse maha koos juuremättaga. Pärn enamuspuuliigina puistu esi-meses rindes on Eestimaa metsades suhteliselt haruldane nähtus.

4

Alusmetsas kasvavad pärn, sarapuu, kuslapuu, lodjapuu (Viburnum opulus), pihlakas (Sorbus aucuparia), näsiniin (Daphne mezereum). Järelkasvus esinevad kuusk, pärn, haab, jalakas, rohkesti saari (Fraxinus excelsior) ja vahtraid (Acer platanoides). Alustaimestik on naadi kasvu-kohatüübile iseloomulikult liigirikas. Rohttaimedest jäävad silma harilik maikelluke (Convallaria majalis), harilik sinilill (Hepatica nobilis), lese-leht (Maianthemum bifolium), harilik kopsurohi (Pulmonaria obscura), lõhnav madar (Galium odoratum), mets-tähthein (Stellaria holostea), kevadine seahernes (Lathyrus vernus), koldnõges (Galeobdolon luteum), ojamõõl (Geum rivale), imekannike (Viola mirabilis), püsikseljarohi (Mercurialis perennis), harilik naat (Aegopodium podagraria), hari-lik naistesõnajalg (Athyrium filix-femina). Sammalkate on hõre, esi-nevad metsakäharik (Rhytidiadelphus triquetrus), kähar salusammal (Eurhynchium anqustirete), harilik raunik (Plagiochila asplenioides), lehtsamblad (Mnium sp.).

Laudteed mööda põhja poole minnes jääb tee kõrval silma mit-meid rohttaimi: metskõrkjas (Scirpus sylvaticus), harilik metsvits (Lysimachia vulgaris), orastähthein (Stellaria graminea), soo-lõo-silm (Myosotis scorpioides), jänestarn (Carex leporina), aed-hiireher-nes (Vicia sepium), soo-kurereha (Geranium palustre), harilik lõhn-hein (Hierochloe odorata), harilik luga (Juncus effusus), aas-seaher-nes (Lathyrus pratensis), mets harakputk (Anthriscus sylvestris). Oma erksa õievärviga on juba eemalt märgatav harilik käokann (Lychnis flos-cuculi), pilku püüab suhteliselt haruldane rohekas käokeel (Platanthera chlorantha). Õitsemise ajal on väga dekoratiivne rohttaim mets-nõia-nõges (Stachys sylvatica), samuti ka põldmünt (Mentha arvensis). Tähe-lepanu äratavad suurte õietuttidega villohakas (Cirsium heterophyllum) ja arujumikas (Centaurea jacea).

2. Ligikaudu 150 meetri kaugusel kruusateest pöördub laudtee järsult paremale, läbides kitsa ribana kasvava pärnapuistu, mida eelpool kirjel-dati. Edasi hakkab maapind langema, tee ääres kasvavad mõned eakad kased, saared, vahtrad ja kuused. Alusmetsas on rohkesti pärna ja sara-puud. Laudtee läheb üle põhja-lõuna suunalise kraavi, mis on kaeva-tud 1890. a. paiku. Vaatamata kõrgele eale kraav veel töötab, vesi voo-lab vastavalt maapinna kaldele põhja suunas. Rohttaimedest kasvab siin lopsakalt suurte lehtedega seaohakas (Cirsium oleraceum), mis on eriti silmatorkav õitsemise ajal. Kohati võib näha tihedaid sõnajalapuh-maid, kus peamisteks liikideks on laiuv sõnajalg (Dryopteris expansa) ja ohtene sõnajalg (D. carthusiana). Õitsemise ajal äratab mööduja tähelepanu omapärase lehekujuga harilik nõiakold (Circaea alpina).

5

Üsna sageli esinevad harilik jänesesalat (Mycelis muralis) ja metsosi (Equisetum sylvaticum). Kasvukohatüübiks on valdavalt kuivendatud lodu.

3. Laudtee lookleb edasi vana kase-sanglepa segametsa vahel, mille koos-seisus on ka mõned saared, kuused ja haavad. Üksikute saarte ja sang-leppade kõrgus ületab 30 meetri piiri, vanus on märgatavalt üle saja aasta. Alusmetsas kasvavad pärn, sarapuu, pihlakas, harilik vaarikas (Rubus idaeus), järelkasvus on rohkesti saart. Alustaimestikus leidub rohkesti sõnajalgu. Kõikjal esineb tormimurtud puid. Laudtee pöördub järsult vasakule, põhja poole ja ületab ida-lääne suunalise kuivendus-kraavi. Mõnekümne meetri järel ületab tee jälle kraavi, seekord loode-kagu suunalise. Sadakond aastat tagasi tehti metsakuivendustööd kõik käsitsi, seepärast püüti kraavid rajada võimalikult reljeefi madalama-tesse osadesse. See võimaldas küll vähendada mullatööde mahtu, kraa-vivõrk kujunes aga üsna ebakorrapäraseks. Tee ääres võib näha järgmisi taimi: harilik mustikas (Vaccinium myrtillus), harilik pohl (Vaccinium vitis-idaea), harilik vaarikas, kõrvenõges (Urtica dioica), harilik lakk-leht (Orthilia secunda). Kattekold (Lycopodium annotinum) moodus-tab paiguti tihedaid kogumikke. Samblarinne on võrdlemisi tihe. Esi-nevad palusammal (Pleurozium schreberi), harilik kaksikhammas (Dicranum scoparium), lainjas kaksikhammas (D. polycetum), harilik laanik (Hylocomium splendens), harilik raunik, lehtsamblad. Mikroloh-kudes leidub kohati turbasamblaid (Spagnum sp.). Kasvukohatüüp on siin väga varieeruv, esineb nii kõdusoo kui ka lodu tunnuseid.

Siin-seal vana metsa all võib näha noori tammesid (Quercus robur). Need on kasvama hakanud pasknääri (Garrulus glandarius) toodud tõrudest. Pasknäär kogub sügisel endale toiduvarusid ja muu hulgas peidab ka tammetõrusid sambla alla. Ilmselt unustab ta mõnikord need peidukohad, teinekord juhtub midagi ka pasknääri endaga, sest elutseb ju metsas ka temast tugevamaid ja kiiremaid. Sambla alla jäänud tõru-dest aga sirguvad järgnevail aastail noored puukesed. Järvselja põhja-osas asuvatel soosaartel kasvab harilik tamm looduslikult, metskonna lõuna- ja keskosas esineb see puu aga ainult kultiveerituna.

4. Laudteel edasi liikudes metsa koosseis peatselt muutub, esimeses rindes hakkavad domineerima kuusk ja mänd (Pinus sylvestris), neile lisandu-vad üksikud kased ja sanglepad. Puistu teise rinde moodustab kuusk. Alusmetsas kasvavad lisaks kuusele veel pärn ja pihlakas, järelkasvus esineb saart ja kaske. Laudteest vasemal, s.o lääne pool on näha arvukalt jalal seisvaid surnuid kuuski. Maas on rohkesti ka lamatüvesid. Alus-

6

taimestikus esinevad mitmed sootaimed, nagu ubaleht (Menyanthes trifoliata), soopihl (Potentilla palustris), soovõhk (Calla palustris), harilik varsakabi (Caltha palustris), ümarlehine uibuleht (Pyrola rotundifolia). Kohati kasvab harilik pilliroog (Phragmites australis). Sammalkattes on rohkesti turbasamblaid ja karusammalt (Polytrichum commune). Kasvukohatüübiks on kuivendatud siirdesoo.

5. Edasi liikudes jääb paremale latiealine sanglepik, mille koosseisus on ka saart ja kaske. See on 1979. a. raiestik, kuhu on tekkinud looduslik uuendus. Ligikaudu veerandsaja aastase puistu keskmine kõrgus on 17 m. Noored saaretüved on peaaegu eranditult näritud põtrade poolt. Järelkasvus domineerib kuusk. Alustaimestikus on rohkesti soo-koe-ratubakat (Crepis paludosa).

Sanglepikust edasi põhja poole kasvab väikesel alal rohkem kui saja-aastane segapuistu, mille koosseisus on kuusk, kask, haab, saar ja sang-lepp. Alusmetsas kasvavad kuusk, pärn, sarapuu, järelkasvus on roh-kesti saart. Puistus on suuri tormikahjustusi, leidub ka jalal kuivanud kuuski. Haavad on tugevasti kahjustatud seenhaigusest (haavataelik – Phellinus tremulae).

6. Laudteest vasakule jääb rohkem kui saja-aastane kõdusoo kuusik, mille koosseisus on üksikuid mände ja kaski. See puistu on tekkinud kui-venduse tulemusena endisest siirdesoost. Et kuuse juurekava on kõdu-soo metsas võrdlemisi pinnalähedane, siis esineb siin üsna palju tormi-heidet, millest annavad tunnistust suured juuremättad mõlemal pool laudteed. Juuremätastel kasvab kohati harilik harakkuljus (Linnaea borealis). Kõdusoo iseloomulikuks tunnuseks on see, et mulla veere-žiimi paranemise tulemusena on turvas hästi lagunenud. Turbakihi vajumise tagajärjel on puude juurekaelad märgatavalt kõrgemal kui enne kuivendust. Alustaimestikus esineb rohkesti arumetsa liike.

Enne kvartali põhjasihile väljajõudmist läbib laudtee eelmise puis-tuga ligikaudu sama vana kõdusoo kuusiku, kus männi osatähtsus puistu koosseisus on mõnevõrra suurem ja esineb kuuse teine rinne. Järelkasvus on rohkesti kuuske. Sihi ligidal kasvab lopsakalt harilik pil-liroog, mis viitab mulla liigniiskusele.

7. Jõudes välja kvartali ida-läänesihile pöörame paremale, s.o ida poole. Vasakul algab looduskaitsekvartal, Järvselja põlismets, kus rohkem kui 80 aastat ei ole toimunud mingit majanduslikku tegevust. See on Eesti vanim metsakaitseala, mis asutati 1924. aastal Õppemetskonna juha-taja Andres Mathieseni korraldusega 17. augustist nr 37. Ametlikku

7

looduskaitseseadust Eesti Vabariigis tol ajal veel ei olnud, see kehtestati alles 1935. a. detsembris. Järgmise aasta septembris kanti looduskaitse-kvartal ametlikult looduskaitse registrisse. Ka enne metsakaitseala asu-tamist ei olnud selles kvartalis lageraieid tehtud, nii et tegemist on täie-likult loodusliku metsaga. Metsa kasvu on mõnevõrra mõjutanud 19. sajandi lõpul kvartalisihtidele kaevatud kraavid. Et vastavalt kaitsere-žiimile neid enam ei puhastata, siis kasvavad nad pikkamööda kinni ja nende mõju metsale lakkab.

Metsakaitseala on pindalalt suhteliselt väike, ta hõlmab vaid ühe metsakvartali, 19 hektarit. Seevastu metsa ja alustaimestiku iseloo-

Andres Mathiesen (1890–1955)

Gustav Vilbaste (1885–1967)

mult on see ala mitmekesine, siin paikneb kuus erinevat kasvuko-hatüüpi. Seda kaitseala on aastate jooksul uurinud mitmed nimekad loodusteadlased, see on Eestis praegu üks põhjalikumalt tund-maõpitud ökosüsteeme. Meie tun-tud vanema põlvkonna botaanik Gustav Vilbaste (1885–1967) uuris siin juba 1928. aastal põlismetsa alustaimestikku. Rahvusvaheliselt tuntud seeneteadlane Elmar Lep-pik (1898–1978) alustas kaitse-ala seenestiku uurimist 1929. aas-tal. Hiljem jätkasid seeneuurin-guid Erast Parmasto (sünd. 1928) ja Kuulo Kalamees (sünd. 1934). Kauaaegne metsandusõppejõud Teodor Krigul (1907–1983) alustas põlismetsa puistute uurimist 1939. aastal ja tegi seda ligi 40 aasta väl-tel. Andres Mathiesen (1890–1955) jälgis kaitseala puistusid sil-mas pidades põlismetsa olemust, mille kohta ta avaldas pikema kir-jutise (1940).

Sõjajärgsetel aastatel on põhjali-kult uuritud kaitseala mullastikku, metsatüüpe, linnustikku, selgroo-tuid ja pisiimetajaid.

Kaitseala fauna on väga liigiri-

8

kas. Kvartalil on registreeritud kokku 34 linnuliiki 192 haudepaariga. Lindude asustustihedus on kõige suurem salumetsas. Pisiimetajaid on tehtud kindlaks kaheksa liiki, neist neli putuktoidulist. Putukaid on lei-tud kokku 357 liiki, nende hulgas 14 liiki üraskeid.

Looduskaitsekvartali edelanurgas on suur kunagise tormimurru häil. Et see asub kraavide ristumise vahetus läheduses, siis on siin mõju avaldanud pikaajaline kuivendus. Kunagise vana metsa asemel sirguvad nüüd häilus noored kased, saared, kuused ja vahtrad. Alusmetsas lisan-duvad neile sarapuu, pärn, pihlakas, kuslapuu. Üksikud säilinud kuu-sed ja männid on ligi 200 aastased. Alustaimestikus jäävad silma harilik laanesõnajalg (Matteuccia struthiopteris), mätastarn (Carex cespitosa),

Elmar Leppik (1898–1978)kuni 1950. a Lepik

Teodor Krigul (1907–1983)

laanelill (Trientalis europaea), lil-lakas (Rubus saxatilis), harilik pilliroog, püsik-seljarohi, katte-kold, harilik pohl, harilik mus-tikas, seaohakas, mets-tähthein, harilik sinilill, koldnõges, kõrreli-sed. Samblarinne on hõre. Esine-vad palusammal, harilik ja lainjas kaksikhammas, laanik, tüviksam-mal (Climacium dendroides), rau-nik. Mikrolohkudes leidub ka tur-basamblaid. Jänesekapsa-kõdusoo kasvukohatüüp.

Paremal pool laudteed on kvar-tali nurgas suur tormiheite juure-mätas, mille kõrgus maapinnast ulatub ligi viie meetrini. Õhu-kese juurekava tõttu allub kuusk siin kergesti tormiheitele. Edasi ida poole liikudes algab paremal ligi saja-aastane kasepuistu, mille koosseisus üksikud kuused, sang-lepad ja haavad. Sihi ääres on ka mõned saared ja pärnad. Kas-kede kasv on väga hea, suurimate puude kõrgus ületab 30 meetri piiri. Puistus on tugeva tormikah-justuse tagajärjel tekkinud häilud, kasvukohatüübiks on taas jänese-kapsa-kõdusoo.

9

1. Harilik sinilill (Hepatica nobilis) 2. Palkonn õpperaja alguses

3. Pärnapuistu sügisel 4. Harilik kopsurohi (Pulmonaria obscura)

10

5. Harilik maikelluke (Convallaria majalis) kevadel

6. Harilik maikelluke (Convallaria majalis) sügisel

7. Metsakäharik (Rhytidiadelphus triquetrus)

11

8. Lõhnav madar (Galium odoratum)

9. Harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum) kevadel

10. Harilik kuslapuu (Lonicera xylosteum) sügisel

12

11. Metskõrkjas (Scirpus sylvaticus)

12. Harilik metsvits (Lysimachia vulgaris)

13

13. Rohekas käokeel (Platanthera chlorantha)

14. Aas-seahernes (Lathyrus pratensis)

15. Soo-kurereha (Geranium palustre)

14

16. Harilik luga (Juncus effusus) 17. Mets-tähthein (Stellaria holostea)

18. Harilik käokann (Lychnis flos-cuculi)

15

19. Mets-nõianõges (Stachys sylvatica)

20. Ojamõõl (Geum rivale)

16

21. Villohakas (Cirsium heterophyllum)

22. Arujumikas (Centaurea jacea)

17

23. Harilik nõiakold (Circaea alpina)

24. Metsosi (Equisetum sylvaticum)

25. Seaohakas (Cirsium oleraceum)

18

26. Tormist murtud surnud kuusk

27. Harilik pohl (Vaccinium vitis-idaea) kevadel 28. Harilik pohl (Vaccinium vitis-idaea) sügisel

19

29. Külmaseen (Armillaria sp.)

30. Palusammal (Pleurozium schreberi)

31. Harilik laanik (Hylocomium splendens) 32. Harilik kaksikhammas (Dicranum scoparium)

20

33. Ubaleht (Menyanthes trifoliata) 34. Karusammal (Polytrichum commune)

35. Surnud kuused kõdusoo metsas

21

36. Kattekold (Lycopodium annotinum)

37. Turbasammal (Sphagnum sp.)

22

38. Soopihl (Potentilla palustris)

39. Harilik varsakabi (Caltha palustris)

40. Ümarlehine uibuleht (Pyrola rotundifolia)

23

41. Eakas kuuse-männi segapuistu kuivendatud siirdesool

42. Latiealine sanglepik

43. Soo-koeratubakas (Crepis paludosa)

24

44. Vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii)

45. Harilik harakkuljus (Linnaea borealis)

46. Tormi-kahjustus segapuistus

25

47. Tormiheite juuremättad on mõnikord kummalise kujuga

48. Kõdusoo kuusik

26

49. Põhjatorik (Climacocystis borealis)

50. Leseleht (Maianthemum bifolium) 51. Harilik laanelill (Trientalis europaea)

27

52. Harilik ussilakk (Paris quadrifolia)

53. Harilik jänesekapsas (Oxalis acetosella) kasvab sageli poolkõdunenud lamatüvedel

28

54. Ligi viie meetrine tormiheite juuremätas

55. Mätastarn (Carex cespitosa) 56. Harilik pilliroog (Phragmites australis)

29

57. Harilik laanesõnajalg (Matteuccia struthiopteris) kevadel

58. Harilik laanesõnajalg (Matteuccia struthiopteris) suvel

59. Õrn lemmalts (Impatiens noli-tangere)

30

60. Vinav tarinõges (Teucrium scordium)

61. Surnud kuuse tüvi on täis rähniauke

31

62. Roossammal (Rhodobryum roseum) 63. Tüviksammal (Climacium dendroides)

64. Harilik lepiklill (Chrysosplenium alternifolium)

32

65. Püsik-seljarohi (Mercurialis perennis) 66. Harilik angervaks (Filipendula ulmaria)

67. Lodu sanglepik

33

68. Sanglepad kasvavad sageli kõrgetel juuremätastel

69. Harilik ungrukold (Huperzia selago)

70. Mõru jürilill (Cardamine amara)

34

71. Tormist murtud sanglepp 72. Harilik käopäkk (Lathraea squamaria)

73. Salu-tähthein (Stellaria nemorum)

35

74. Kollane ülane (Anemone ranunculoides)

75. Võsaülane (Anemone nemorosa)

76. Harilik metspipar (Asarum europaeum)

36

77. Mitmeõiene kuutõverohi (Polygonatum multiflorum) kevadel

78. Mitmeõiene kuutõverohi (Polygonatum multiflorum) sügisel

79. Salumets sügisel 80. Harilik kopsusamblik (Lobaria pulmonaria)

37

81. Harilik näsiniin (Daphne mezereum) kevadel

82. Harilik näsiniin (Daphne mezereum) sügisel

83. Põlismetsa kagunurk

38

84. Sookastik (Calamagrostis canescens)

85. Mage sõstar (Ribes alpinum)

86. Harilik heinputk (Angelica sylvestris)

39

87. Punane leeder (Sambucus racemosa) kevadel

88. Punane leeder (Sambucus racemosa) sügisel

89. Soomadar (Galium palustre) 90. Kraavtarn (Carex pseudocyperus)

40

91. Soovõhk (Calla palustris) kevadel 92. Soovõhk (Calla palustris) sügisel

93. Laialehine hundinui (Typha latifolia)

41

94. Konnaosi (Equisetum fluviatile)

95. Roostekollane mampel (Pholiota aurivella)

96. Harilik vaarikas (Rubus idaeus)

42

97. Harilik kuldvits (Solidago virgaurea)

98. Kare kõrvik (Galeopsis tetrahit) 99. Ahtalehine põdrakanep (Epilobium angustifolium)

43

100. Mõru kirburohi (Polygonum hydropiper)

101. Harilik konnarohi (Alisma plantago-aquatica)

44

102. Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) kevadel

103. Harilik lodjapuu (Viburnum opulus) sügisel

104. Kollane vesikupp (Nuphar lutea)

45

105. Kurmuline kasetüvi

106. Harilik kamaras (Odontites verna) 107. Harilik mürkputk (Cicuta virosa)

46

108. Harilik kellukas (Campanula patula)

109. Must vägihein (Verbascum nigrum)

110. Harilik käbihein (Prunella vulgaris) ja suur teeleht (Plantago major)

47

111. Sinika männik kvartalil 223

112. Sookail (Ledum palustre) 113. Kännupess (Fomitopsis pinicola)

48

114. Noored haavad sügisvärvides

115. Sinikas (Vaccinium uliginosum) 116. Hanevits (Chamaedaphne calyculata)

49

8. Laudteed mööda edasi minnes laiub mõlemal pool sanglepa lodu. Sanglepad kasvavad enamasti kõrgetel juuremätastel, sageli esineb vana sanglepa kõrval peenem kuusk. Vihmasel ajal läigib mätaste vahel vesi. Sangleppade keskmine kõrgus on 26 meetrit ja keskmine rinnasdiameeter ligi 40 cm. Puistu teises rindes kasvavad kuusk ja saar, alusmetsas harilik toomingas (Padus avium), harilik paakspuu (Frangula alnus), pihlakas, lodjapuu, kohati ka pärn ja sarapuu.

Alustaimestikus kasvavad harilik angervaks (Filipendula ulmaria), harilik lepiklill (Chrysosplenium alternifolium), mõru jürilill (Cardamine amara), roomav tulikas (Ranunculus repens), õrn lemmalts (Impatiens noli-tangere), sookannike (Viola palustris), soovõhk, sookastik, mets-kõrkjas, jänesekapsas, leseleht, kattekold, sõnajalad (naiste-, ohtene, laiuv), mitmed tarnaliigid jt. Mikroreljeefi madalamas osas esineb tur-basamblaid ja karusammalt, mätastel aga kasvavad palusammal, laanik, kaksikhambad, metsakäharik, lehtsamblad.

Laudtee äärses kraavis kasvavad vinav tarinõges (Teucrium scordium), harilik maavits (Solanum dulcamara), harilik varsakabi, soovõhk.

9. Edasi liikudes maapind tõuseb ja lodumets asendub salumetsaga. Üle-minek on võrdlemisi järsk, maapinna tõus on ligikaudu üks meeter. Seda künnist peetakse kunagiseks Ürg-Peipsi randvalliks. Vasakul pool laudteed algab väga liikiderohke naadi kasvukohatüüpi kuuluv sega-mets. Puistu esimeses rindes on ülekaalus kuusk, millele kaasnevad pärn, kask, sanglepp, haab, saar ja vaher. Puistu teises rindes lisandu-vad eelnimetatuile veel jalakas ning pihlakas. Puude vanus on väga eba-ühtlane, esimese rinde kuuskedel kõigub see 100–200 aasta piires, leht-puudel saja aasta ümber. Suurimate puude kõrgus on siin kuusel kuni 40 meetrit, kasel 35 ja haaval 34 meetrit. Kohati esineb väga tihe saare järelkasv, kuuse järelkasv paikneb sageli poolkõdunenud lamatüvedel. Tormiheite tagajärjel pikali heidetud lamavatest pärnatüvedest kas-vavad mõnes kohas vertikaalselt üles mitme meetri kõrgused noored pärnad. Alusmetsas võib näha sarapuud, pärna, toomingat, kuslapuud, pihlakat, näsiniint. Viimase punased viljad on sügisel küll ilusad, kuid väga mürgised.

Salumetsa alustaimestik on liigirikas. Siin kasvavad jänesekap-sas, sinilill, metstähthein, salu-tähthein, lõhnav madar, võsaülane (Anemone nemorosa), kollane ülane (Anemone ranunculoides), hari-lik metspipar (Asarum europaeum), harilik kopsurohi, harilik ussilakk (Paris quadrifolia), harilik saluhein (Milium effusum), mitmeõiene kuutõverohi (Polygonatum multiflorum), sõrmtarn (Carex digitata),

50

metskastik (Calamagrostis arundinacea), püsik-seljarohi, naat, naiste- ja ohtene sõnajalg, angervaks. Vähesel määral kasvab siin ka harilik ungrukold (Huperzia selago).

Samblarinne on hõre, peamiselt kõdunenud lamatüvedel kasvavad metsakäharik, raunik, harilik salusammal (Eurhynchium striatum) ja lehtsamblad. Lehtpuude tüvedel kasvab kohati sulgjas õhik (Neckera pennata).

Laudteest paremal kasvab peale künnist naadi kasvukohatüüpi kuu-luv eakas kasepuistu, mille koosseisus on ka kuuske, saart ja sangleppa. Alusmetsas ja järelkasvus esineb rohkesti pärna. Ida poole edasi liiku-des väheneb puistu koosseisus kase ja kuuse ning suureneb sanglepa ja saare osatähtsus. Siinse pikima sanglepa kõrguseks mõõdeti 34 meet-rit, mis teadaolevalt on kõrgeim sanglepp Eestis.

Sihi servas vahtratüvel kasvab meil suhteliselt haruldane harilik kop-susamblik (Lobaria pulmonaria).

10. Oleme välja jõudnud Liispõllu–Haavametsa tee käänakule. Vasakul pool seisab põlismetsa metallembleem, mille aastaid tagasi kujundas Tartu kunstnik Paul Saar. Nüüd pöördume tagasi ja läheme mööda laudteed 300 meetrit kuni looduskaitsekvartali edelanurgani. Siit jät-kame teekonda lääne poole.

11. Paremale jääb peaaegu lage kõdusoo ala, kus aastaid tagasi oli tugev tormikahjustus. Siin kasvavad veel mõned vanad kased, üksikud noo-red saared ja kuused ning kuusegrupid. Põõsarindes jääb silma harilik lodjapuu, mis eriti sügisel on huvitav oma punaste marjataoliste vilja-kobaratega. Lodjapuu viljad on söödavad, kuid pole maitsvad. Samas kõrval kasvab ka punane leeder (Sambucus racemosa), mis samuti on pilkuköitev sügisel oranžpunaste viljadega. Selle põõsa vilju on võima-lik kasutada želee valmistamiseks. Harilik lodjapuu on meie kodumaine põõsaliik, punane leeder aga võõrliik, mis on Eestis naturaliseerunud. Antud kasvukohta on leedri seemneid jõudnud ilmselt tänu lindudele. Samas jäävad silma ka mõned noored tammed, mis on kasvama haka-nud tõenäoliselt pasknääri toodud tõrudest.

Rohttaimedest kasvab siin kohati tihedalt sookastik (Calamagrostis canescens), samuti esinevad harilik heinputk (Angelica sylvestris), hari-lik naat, kõrvenõges, laanesõnajalg, harilik pilliroog. Vasakul üle kraavi on ligikaudu 20 meetri laiusel ribal kasevõsa üksikute kuuskedega, mis on tekkinud endisele tormikahjustuse alale. Selle taga laiub kõdusoo kuusik, mille koosseisus üksikud kased ja männid.

Sihiäärne kraav on kaevatud 1890. aasta paiku ja viib oma vee lääne

51

poole magistraalkraavi. Et see piirkond kuulub looduskaitsekvartali kaitsevööndisse, siis viimastel aastakümnetel ei ole kraavi puhastatud. Selle tulemusena on kraav võrdlemisi muda täis ja rohtunud. Kohati kasvab kraavipõhjas rohkesti soomadarat (Galium palustre), soo-lõo-silma, kraavtarna (Carex pseudocyperus), soovõhka. Paiguti esineb ka laialehine hundinui (Typha latifolia), konnaosi (Equisetum fluviatile),harilik maavits. Laudtee ääres kasvavad kare kõrvik (Galeopsis tetrahit), harilik kuldvits (Solidago virgaurea), harilik palderjan (Valeriana officinalis), hapu oblikas (Rumex acetosa), kibe tulikas (Ranunculus acris), kilpjalg (Pteridium aquilinum) jt. Mõru kirburohi (Polygonum hydropiper) moodustab sihiteel kohati tihedaid kogumikke.

Mõnekümne meetri möödudes algab paremal pool laudteed kase noorendik, mis on tekkinud looduslikult kunagise tormikahjustuse alale. Kaskede keskmine kõrgus on 10–12 m, noorendiku koosseisus kasvavad ka üksikud kuused. Vasakul pool laudteed on samasugune kase noorendik, mille koosseisus üksikud kuused, sanglepad ja pajud. Sihi ääres on säilinud mõned vanad männid.

Ligikaudu 100 meetri möödudes lõpeb paremal kase noorendik ja algab peaaegu lage kõdusoo ala, kus peale rohttaimede kasvavad üksi-kud noored kuused, kased ja saared, lisaks neile mõned kuslapuu ja lodjapuu põõsad. See on samuti endine tormikahjustuse ala, kus mets pole veel looduslikult uuenenud.

12. Laudtee läheb üle põhja-lõunasuunalise kvartalisihi ja selle ääres oleva kuivenduskraavi. Paremal on keskealine kasepuistu, mille teises rindes kasvab kuusk. Alusmetsas võib näha harilikku paakspuud.

Vasakul pool teed on võsastunud raiestik, kus 1994. a. oli lageraie. Rohke pillirookasv annab tunnistust kasvukoha liigniiskusest. Edasi tuleb hõredavõitu kaasik, mille koosseisus on ka üksikud kuused ja männid.

13. Ligikaudu 100 meetri järel jõuame endise parvetuskanali äärde. See on esimene magistraalkraav Järvseljal, mida hakati kaevama 1884. aastal. Kanali kaldal kasvab suure põõsana võsund-kontpuu (Swida stolonifera). See Põhja-Ameerika päritoluga põõsas on siia jõudnud ilmselt mööda kanalit Järvselja taimlast.

Praegust Järvselja õppe- ja katsemetskonda tunti varem Kastre-Peravalla nime all. See oli endise Kastre mõisa tagamaa, inimasulatest kaugel asuv maakoht. Veel 19. sajandi keskpaigas oli Kastre-Peravald muust maailmast soodega eraldatud paik. Inimeste elukohad paikne-sid siin kõrgematel liivaseljakutel, mida ümbritses soo. Põlluharimisel

52

tehti ulatuslikult kütist. Kui kütisemaal saak kehvaks jäi, jäeti selle maa-tüki harimine ning teises kohas valmistati uus kütisemaa. Mahajäetud maale tekkis loodusliku uuenduse teel peagi uus metsapõlvkond. Suu-reks takistuseks põllupidamisele ja liiklusele oli siis selles piirkonnas kõikjal võimutsev liigvesi.

Carl Rückeri 1839. aastal tehtud Liivimaa kaardi järgi moodusta-sid Kastre-Peravalla territooriumist valdava osa sood ja lehtpuudega kaetud soostunud alad. Ponset de Sandoni kirjelduse järgi (1898) oli see piirkond enne kuivendustööde algust raskesti läbitav soomaastik laialdaste madal- ja siirdesoo ning lageraba aladega. Tema andmeil oli siis Kastre-Peravallas metsamaad ainult 1257 hektarit, mis moodustas ligikaudu ühe neljandiku üldpindalast. Kastre-Peravalla metsi kasutati varasematel aegadel väga tagasihoidlikult, sest raskete transpordiolude tõttu puudusid võimalused metsamaterjali turustamiseks. Metsa raiuti siis peamiselt kohalike elanike tarbeks ja ainult valikraie korras.

19. sajandi viimasel veerandil oli Kastre mõisa omanikuks Niko-lai von Essen, kes oli tuntud edumeelse majandusmehena. Ta hakkas kavandama abinõusid Peravalla metsade majandamiseks. Mõisnik pal-kas ametisse ettevõtliku metsaülema (Oberförster) Martin Maurachi, kes töötas sel ametikohal aastail 1883–1897. Kastre-Peravalla kui-vendustööde projekti koostas taanlasest melioratsiooniinsener Peder Rosenstand-Wöldike, alates 1884. aastast hakati seda projekti ellu viima. Esimesed kuivenduskraavid olid siin kaevatud küll juba 1850. aasta paiku, kuid need olid põhiliselt nn piirdekraavid, mis kaitsesid põl-lumajanduslikke kõlvikuid soo pealetungi eest. Uus kuivendusprojekt nägi ette peale liigvee ärajuhtimise ka võimalused metsamaterjali trans-pordiks. Magistraalkraavidele ehitati vesiväravad ja neid kasutati metsa-materjali parvetamiseks. Kvartalisihtide äärsete kraavide muldkehadele ehitati aga kruusateid. Aastail 1884–1897 kaevati Kastre-Peravallas ligi 150 km kraave, mis läks maksma rohkem kui 36 tuhat kuldrubla. Selle tulemusena suurenes metsamaa pindala rohkem kui kolm korda põhi-liselt endiste siirdesoode arvel. Metsandiku lõunaosas oli rajatud võrd-lemisi korralik teedevõrk hobutranspordi tarbeks. Seoses liigvee ärajuh-timisega paranesid mõnevõrra ka ümbruskonna klimaatilised olud.

Ulatuslikud metsakuivendustööd Kastre-Peravallas äratasid tol ajal laialdast tähelepanu. Siinseid kuivendusobjekte külastasid mitmete seltside poolt korraldatud ekskursioonid ja asjasthuvitatud isikud. Kui 1895. a. loodi Balti Metsaseltsi juurde melioratsioonisektsioon, siis ka Martin Maurach valiti selle sektsiooni liikmeks.

Pärast Kastre-Peravalla metsandiku üleandmist Tartu Ülikoolile 1921. aastal jätkusid kuivendustööd Õppemetskonna juhataja Andres

53

Mathieseni juhendamisel. 1940. aastaks oli Järvselja kuivendusvõrgu üldiseks pikkuseks 314 km. Ka sõjajärgseil aastail jätkusid siin kuiven-dustööd. Aastail 1970–1983 rekonstrueeriti endine kuivendusvõrk, töid teostas Tamsalu EPT. Kraavivõrgu üldiseks pikkuseks on nüüd 360 km.

Kuivendustööde algusest Järvseljal on möödunud ligikaudu 120 aastat. Selle aja jooksul on tunduvalt suurenenud metsamaa pindala ja puistute keskmine hektaritagavara ning tõusnud puistute boniteet. Kui 19. sajandi lõpukümnenditel poleks Kastre-Peravallas alustatud ulatuslikke kuiven-dustöid ja metsateede ehitamist, siis oleks see piirkond ka tänapäeval suur raskesti ligipääsetav soomassiiv. Metsakuivendus Järvseljal on näide sellest, kuidas inimmõistus ja sihipärane töö on suuteline muutma liig-niiskuse all kannatava ebatootliku maa viljakaks metsamaaks.

Seoses autode kasutuselevõtuga metsamaterjalide transpordis kaotas parvetamine kui väga aeganõudev ja töömahukas viis oma tähtsuse. Pärast Teist Maailmasõda parvetamist Järvseljal üldjoontes ei kasu-tatud.

Kuivadel suvedel on endise parvetuskanali põhi peaaegu kuiv, selle põhjas kasvab lopsakalt kollane vesikupp (Nuphar lutea). Samuti esi-nevad siin harilik konnarohi (Alisma plantago-aquatica), harilik mürk-putk (Cicuta virosa) ja konnaosi. Sihiteel kasvavad kohati harilik kel-lukas (Campanula patula), must vägihein (Verbascum nigrum) ja hari-lik kamaras (Odontites verna). Parvetuskanali juures laudtee lõpeb ja õpperada jätkub mööda sihiteed. Vasakul pool on kanali ääres kitsa ribana ligikaudu 60 aastane sanglepa puistu, mille koosseisus leidub ka üksikuid kaski. See on 1953. a. kevadel heistritega rajatud kultuur seaduga 2,2 × 2,2 m. Puistu keskmine kõrgus on 20 m ja keskmine rinnasdiameeter 24 cm. Edasi lääne poole liikudes kasvab tee ääres umbes saja-aastane kasekuuse segapuistu, mille koosseisus ka üksikud männid. Esimese rinde puude kõrgus ulatub 30 meetrini, teises rindes on kuusk. Alusmetsas kasvavad kuusk, sarapuu, pihlakas, vaher ja kus-lapuu. Puistu kuulub jänesekapsa-mustika kasvukohatüüpi.

Paremal pool teed kasvab ebaühtlase vanusega kuusepuistu, mille koosseisus on ka üksikud männid. Esimese rinde puude vanus on mär-gatavalt üle saja aasta, teine rinne ja järelkasv koosneb kuusest. Puistus on suured häilud, tee ääres kasvab kasevõsa ja üksikud raagremmelgad (Salix caprea).

14. Sadakond meetrit teest paremale kasvavad Järvselja kuusehiigla-sed, millede käes on Eestimaa puude kõrgusrekord. Kuni 1967. aasta augustitormini oli siinse pikima kuuse kõrguseks 48 meetrit, see mur-dus tormis. Nüüd on kuuse suurimaks kõrguseks mõõdetud 44 meetrit.

54

Kunagise vägeva puistu asemel on tänaseks harvik, kus kasvavad üksi-kud eakad kuused ja männid vanusega üle 200 aasta. Mändide kõr-gus jääb mõne meetriga kuuskedele alla. Samas kasvab kuigivõrd ka nooremaid kuuski, kuid neil pole väljavaateid oma eelkäijate kõrgu-seks kasvada, sest nad on liiga heades valgustingimustes. Kuigi tormi-tuuled vähendavad kuusehiiglaste arvu järjekindlalt, püsib osa neist loodetavasti veel mõne aastakümne. Küsimusele, mis on põhjustanud nende kuuskede nii hea kõrguskasvu, pole võimalik üheselt vastata. Mullaviljakuse seisukohalt on antud kasvukohas tegemist keskpärase metsamullaga. Puistu asub madalal seljakul, kus maapinna reljeef lan-geb mõlemale poole. Seega on siin tegemist väga soodsate niiskusetin-gimustega, mis kuuse jaoks on ilmselt optimaalsed. Võib-olla mõjub kuuse kasvule soodsalt ka suurte soomassiivide ja Peipsi järve lähedu-sest tingitud aastaringne suur õhuniiskus. Kindlasti pidid need prae-gused kuusehiiglased noores eas kasvama ka tihedas liituses.

Lisaks kuusele on Järvseljal rekordkõrgusega ka mitmed teised kodu-maised metsapuud. Nii kasvavad siin Eestimaa kõige kõrgemad män-nid, arukased, haavad ja kadakas.

Mööda sihiteed lääne poole edasi liikudes ulatub paremal pool enne kvartalisihti kitsa ribana tee äärde eakas männipuistu, mille koosseisus ka üksikud kuused ja kased. Mändide vanus läheneb 200 aastale, kuused ja kased on märksa nooremad. Puistu teises rindes ja järelkasvus on kuusk.

15. Tee kulgeb üle põhja-lõuna suunalise kvartalisihi. Paremal on keskealine kuusemänni segamets. Mõnikümmend meetrit teest kaugemal algab lati-ealine männik, mille koosseisus leidub vähesel määral ka kuuske ja kaske. See on 1959. a. kevadel 2 aastaste seemikutega rajatud männikultuur. Istutamine toimus kiillabidaga 40 × 40 cm lappidele seaduga 1,0 × 1,25 meetrit. 1960-dail aastail rikuti kultuur tugevasti põtrade poolt.

Põtrade arvukus hakkas Järvseljal kiiresti suurenema 1960-date kes-kel. Et küttimislimiit oli sel ajal madal, suurenes nende arv jõudsalt. 1970-date aastate lõpul oli põtrade asustustihedus Järvseljal juba mär-gatavalt suurem optimaalsest. Selle tulemusena tekkisid ulatuslikud põdrakahjustused eriti noortes männikultuurides ja haavanoorendi-kes. Lisaks kohapealsele juurdekasvule toimus siis ka põtrade immig-ratsioon üle Peipsi järve. 1980-dail loendati Järvselja metsades enne küttimishooaja algust kuni 100 põtra.

Mitmete asjaolude kokkulangemise tulemusena vähenes 1990-date keskel põtrade arvukus Järvseljal tunduvalt. Viimastel aastatel on nende ulukite arv hakanud jälle suurenema, neid arvatakse olevat nüüd 60 ümber.

55

Vasakul pool teed kasvab kuusenoorendik, mille koosseisus on üksi-kud vanad kuused ja haavad. Puistu on ebaühtlase kõrguse ja tihedu-sega. Edasi kuni kvartalisihini laiub üle saja aasta vanune jänesekapsa-mustika männik, mille koosseisus ka üksikud kuused. Esimese rinde puude kõrgus ulatub 33 meetrini, teises rindes kasvab kuusk.

16. Paremal pool teed võib näha männipuistut, millel vanust poolteistsada aastat. Männi keskmine kõrgus on 23 meetrit, üksikud puud küünivad 26 meetrini. See on rabastumisele kalduv mets, mille alustaimestikus võib näha hulganisti rabataimi. Mustika ja pohla kõrval kasvavad siin sookail (Ledum palustre), hanevits (Chamaedaphne calyculata), sinikas (Vaccinium uliginosum), tuppvillpea (Eriophorum vaginatum). Puistu kuulub sinika kasvukohatüüpi. Sookailu lehtedes on rohkesti eeterlikke õlisid, mis annab kogu metsale iseloomuliku mõrkja lõhna. Rahvame-ditsiinis on sookail tuntud ravimtaim, mis pidavat aitama mitme hai-guse vastu. Seevastu sookailu õitelt kogutud mesi olevat inimorganis-mile mürgine.

Seda männikut kutsutakse rahvasuus Taropedaja-nimeliseks met-saks, kuna seal olevat varematel aegadel tegeldud metsamesindusega. Eakate mändide tüvedesse tehti mesilaste jaoks kunstlikult õõnsused, kaitseks karude vastu riputati augu ette tõlv. Nüüdseks on taoline mesi-lastepidamine muidugi ammu vajunud unustusehõlma.

Oleme välja jõudnud Järvselja–Agali kruusateele. Paremale minnes viib see läbi Agali küla Ahunapallu. Aastail 1907–1910 oli Ahunapalus koolmeistriks meie luuleklassik Henrik Visnapuu. Oma mälestusteraa-matus „Päike ja jõgi“ on ta mõndagi meenutanud tolleaegse Kastre-Peravalla loodusest ja inimestest.

17. Teeristilt pöörame vasakule, Järvselja keskuse poole. Teest paremal, s.o lääne pool oli veel 19. sajandi lõpul lageraba, mida kutsuti Imakeste sooks. 1892. aastal alustati siin kraavide kaevamist, kuivenduse tule-musena kasvab sel alal nüüd III–IV boniteedi männik. 1930-dail aastail katsetati siin lahtiste kraavide kõrval ka drenaaži savitorudega. Lähimi-nevikus korraldati selles metsas väetuskatseid.

Teest vasakul on 2004. aasta raiestik, mis pole jõudnud veel uueneda. Sadakond meetrit edasi on mõned aastad vanem raiestik, kus on tekki-nud juba looduslik uuendus.

Teest paremal on samuti raiestik, siin möllas 1996. a. 9. juulil keeris-torm. Keeristorm raevutses nimetatud kuupäeva õhtul, päev oli olnud väga kuum (+28 °C) ja tuulevaikne. Metskonna keskuse läheduses, ligikaudu 1,8 km pikkusel ja 0,4 km laiusel alal, toimus mõne minuti

56

jooksul väga tugev tormikahjustus. Tormiga kaasnes tugev rahesadu, kusjuures raheterad olid kuni kolm sentimeetrit läbimõõdus. Torm murdis lagedaks ligikaudu üheksa hektarit metsamaad kogutagava-raga kuni 2,5 tuhat tihumeetrit. Enamus puid oli tormi poolt heidetud, s.o murtud koos juuremättaga. Mändi peetakse üldiselt tormikindlaks puuliigiks, kuid ägeda keeristormi vastu on temagi kaitsetu.

18. Oleme jõudnud teeristile. Paremale minnes viib see läbi Liispõllu küla Lääniste-Võnnu kaudu Tartu. Otse ees on paarisaja meetri kaugusel Järvselja klubi ning jahiloss. Pöörame vasakule, mis viib Haavametsa poole. Paremale jääb värske raiestik, kus kasvas 20. saj. algul rajatud hariliku kuuse ja siberi kuuse (Picea obovata) segakultuur. Siin kas-vas ka siberi nulu (Abies sibirica) ja hariliku ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii) eksemplare. Kahjuks raiuti see omapärane puistu 2005. aas-tal. Vasemal pool teed on raiestikule istutatud mitmeid võõrpuuliike. Sadakond meetrit edasi algab vasakul heinamaa, mille keskelt jookseb läbi järvest tulev magistraalkraav, endine parvetuskanal. See heinamaa on kohalikele elanikele tuntud „Küüniniidu“ nime all, sest varem asus selle lääneserval heinaküün. Kanali ääres on tiigitaoline laiend, kust kaevati väetisturvast taimla jaoks.

19. Paremal pool teed on 1996. aasta raiestikule istutatud harilikku kuuske ja nulgu. Kasvukohatüüp on jänesekapsa-kõdusoo. Üle kanali on kitsa ribana eakas kuusik, mille koosseisus leidub ka mändi ja kaske. Edasi algab heakasvuline jänesekapsa kasvukohatüüpi kuuluv kaasik vähese kuuse osalusega. Puistu vanus on ligikaudu 120 aastat, kase suurimaks kõrguseks mõõdeti ligi 37 meetrit. See on teadaolevalt arukase suurim kõrgus Eestis. Antud puistu on vääriselupaigana kaitse all.

20. Üle kvartalisihi ida poole minnes jääb paremale ligi 130 aastane kuuse-kase segamets, mille koosseisus on vähesel määral ka mändi ja pärna. Suhteliselt kõrge vanuse tõttu on puistu sanitaarne seisund võrdlemisi halb. Sadakond meetrit edasi on 2002. aasta raiestik, kuhu on istutatud peale hariliku kuuse ja hariliku tamme ka mitmeid võõrpuuliike.

Vasakul pool teed on pärast põhja-lõuna sihist üleminekut värske 2006. a. raiestik. Edasi minnes kasvab tee ääres eakas naadi kasvukoha-tüüpi kuuluv kase-haava-kuuse segapuistu, mille koosseisus on ka üksi-kud saared ja sanglepad. Teises rindes on kuusk ja pärn, alusmetsas domineerib sarapuu. Peatselt paistab ees vanem raiestik ja selle nurgas palkonn, kus asub õpperaja lähtepunkt.

Järvselja looduse õpperada II~ 3,5 km