Sisukord

1. 1766 – eestikeelse ajakirjanduse algus 10

2. Rootsiaegne saksakeelne ajakirjandus 12

3. Tarto maa rahwa Näddali-Leht (1806) ja Marahwa Näddala-Leht (1821–25) 14

4. Beiträge... (1813–32) ja Das Inland (1836–63) 16

5. Johann Voldemar Jannsen ja Perno Postimees 1857–63 18

6. Lydia Emilie Florentine Jannsen 20

7. Õnnetuse- ja kuriteo uudised 22

8. Baltisaksa ajakirjandus 18.–19. sajandil (ennekõike Eesti alal) 24

9. Carl Robert Jakobson ja Sakala 1878–82 26

10. Ado Grenzstein 28

11. Joonealune, järjejutt, romaaninurk 30

12. Nuputamisülesanded ajakirjanduses 32

13. Naisajakirjanduse algus. Lilli Suburg ja ajakiri Linda 1887–93 34

14. Karl August Hermann 36

15. Eduard Vilde 38

16. Ladumis- ja trükimasinad 40

17. Jaan Tõnisson ja Postimees 1896–1935 42

18. Ajakirjanduse tsensuurisüsteem 44

19. Koolimeedia 46

20. Esimene ilmasõda ja aja kirjanduse murrang 48

21. Provintsiajakirjandus enne 1940. aastat 50

22. Päewaleht (1905–40) 52

23. Ajalehe juhtkiri 54

24. Waba Maa (1918–38) 56

25. Surmakuulutused ajalehes 58

26. Anton Jürgenstein ja Voldemar Kures 60

27. Pealkiri ajalehes 62

28. Aleksander Veiler 64

29. Eesti lehekarikatuuri aja lugu viies vaatuses ja neljas pildis 66

30. Kollase ajakirjanduse algus (1880.–1930. aastad) 68

31. Eduard Laaman ja Harald Wellner 70

6

32. Veste ja vestekirjanikud enne 1940. aastat 72

33. Kuulutused ja reklaam ajalehtedes 74

34. Looming (1923–) 76

35. Ajakirjanduse levitamine 78

36. Väike etümoloogiline sõnastik A–L 80

37. Puugravüürid ja fotod ajakirjanduses 82

38. Bolševistlik ajakirjandus Eestis, Venemaal ja Ameerikas 84

39. Spordiajakirjandus 86

40. Uudisežanri muutumine 88

41. Gori 90

42. Naisteajakirjad sõjaeelses Eesti Vabariigis 92

43. 1933–40 Eestis 94

44. Honorar 96

45. Felix Moor 98

46. Tsensuuri ülekavaldamise trikid 100

47. Ajakirjandus II maailma sõjas 1941–45 102

48. Nõukogude ajalehenduse põhimõtted 104

49. Ajakirjanike represseeri mine, stalinistlik aja kirjandus 106

50. Väliseesti ja pagulas ajakirjandus 108

51. Naised ajalehtedes 110

52. Rahva Hääl (1940–95) ja Советская Эстония 112

53. „Päevakaja” (1958–) 114

54. Karikaturist Edmund Valtman (ja tema vend HAVE) 116

55. Noorte Hääl (1940–90) ja Молодeжь Эстонии 118

56. Rajooni- ja linnalehed Nõukogude Eestis 120

57. „Aktuaalne kaamera” (1956–) 122

58. Ameerika Hääl ja Vaba Euroopa 124

59. Ajakirjanike harimine 126

60. „Täna 25 aastat tagasi” (1966–70) ja Valdo Pant 128

61. Siluett ja Nõukogude Naine 130

62. Rein Karemäe 132

63. „Horoskoop” (1968–73) ja Andres „Kim” Vihalem 134

64. Noorus (1946–97) ja Dr Noormann 136

65. Vikerraadio (1967–) 138

66. Edasi (1948–90) 140

67. „Mnemoturniir” (1967–) ja telemälumängud 142

68. Sirp ja Vasar jt kultuurilehed 144

69. Ilmaennustus 146

70. „Reklaamiklubi” (1973–91) ja „Meelejahutaja” (1973–95) 148

7

71. Ajalehtede toimetuse ruumid 150

72. „Jupiter” (1970–91) ja „Vaata kööki!” (1971–92) 152

73. Mati Talvik 154

74. Aunimetused ja preemiad 156

75. Soome televisioon 158

76. Följeton ja huumori väljaanded nõukogude ajal 160

77. Telediktorid 162

78. Kolm rääkivat spordireporterit 164

79. Lembit Lauri ja „Kirjutamata memuaare” (1977–2006) 166

80. Lasteekraan 168

81. Soovikontserdid ja „Soovid, soovid, soovid” (1979–93) 170

82. Suurte ajalehtede tiraažid 19.–21. sajandil 172

83. Urmas Ott 174

84. Ajalehed maarahvale, eelkõige Maaleht (1987–) 176

85. Viis ajaloovestlejat: Soonpää, Tiidus, Lotman, Palamets, Vseviov 178

86. Väike etümoloogiline sõnastik N–Ü 180

87. Eesti Ekspress (1989–), sõltumatu nädalaleht 182

88. Mart Kadastik ja Hans H. Luik 184

89. Edasi > Postimees 1989–98 186

90. Vahur Kersna (Ivar Vigla ka) 188

91. Esimesed eraraadiod Raadio Tartu (1991–2003) ja Kuku raadio (1992–) 190

92. Aastad 1995–96 192

93. Eesti Päevalehe ja Õhtulehe sünd 194

94. Seriaalide maailm 196

95. Tehnika ajalehetoimetuses 198

96. Rõtov, Hõbemägi ja Koorberg 200

97. „Reporter” (2004–) 202

98. Ajakirjaniku kuulsus 204

99. Andrus Kivirähk ja Mart Juur 206

100. Ajalehe välimus 208

101. Delfi portaal ja kommi ajakirjanduse sünd 210

Kirjandust 212

Tsitaatide allikad 216

Fotode allikad 222

32

Ajakirjandus on pea 140 aastat lahutanud eestlaste

meelt, pakkudes keerdküsimusi, male-, kabe- ja bridži-

ülesandeid, geomeetrilisi, matemaatilisi, täht- ja silp-

mõistatusi, peitepilte ja ristsõnu, sudokuid jms.

Esimesed nuputamisülesanded ilmusid eesti aja-

kirjandusse 19. sajandi lõpul. Pioneerid olid siin ajakiri

Meelejahutaja (1880) ja Grenzsteini nädalaleht Olewik

(1882) oma keerdküsimuste, täht-, silp- ja piltmõista-

tustega. Grenzstein oli ka esimene, kes 1883. aastal

malet tutvustas ja kohe ka maleülesandeid avaldama

hakkas. Järgmistesse eestikeelsetesse ajalehtedesse-

ajakirjadesse jõudsid maleülesanded alles 20. sajandil,

tõeline buum tuli aga 1930. aastate lõpul koos noore

Paul Kerese saavutustega.

Juba 1885. aastal ilmus ka esimene „hind-mõistatus”,

kus Meelejahutaja lubas õigesti lahendajale auhinnaks

„meie lauluisa Dr. Kreutzwaldi litografeeritud rinnakuju

wõi, kui just seda pilti ei piadaks soowitama, ühe teise

selle pildi wäärilise hea pildi ilusa raami sees waewapal-

gaks anda”.20 Uue sajandi algul olid toimetused rahakulu-

tuses juba osavamad. Nii andis Perekonnaleht 1909. aastal

auhinnaks oma kirjastuse väljaannete tellimusi ja toime-

tusele arvustamiseks saadetud raamatuid (nt Eduard

Vilde „Prohvet Maltsvet” ja Gustav Suitsu „Elu tuli”).

Kui täht- ja silpmõistatusi olid lehed varemgi aval-

danud, siis päris ristsõnad ilmusid sinna 1920. aastate

keskel, paar aastat pärast seda, kui need Ameerika

ajalehtedes hitiks olid saanud. Esimene eestikeelne

ristsõna ilmus 9. veebruaril 1925 Esmaspäewa esiküljel,

autoriks lehe toimetaja Olev Soots. Eestis tegigi pea-

murdmisülesanded popiks nädalaleht Esmaspäew, mis

asutas 1926. aasta augustis nuputamisnurga „Peaaju

gümnastikat”. Seal pakuti geomeetrilisi mõistatusi,

numbrimõistatusi, labürinte, peitpilte jms. Loetud

nädalate jooksul loodi sarnased nurgad kõikvõimali-

kesse ajalehtedesse-ajakirjadesse. Esmaspäew oli siiski

turuliider – ta pakkus igas numbris „hindmõistatusi”,

auhinnaks tavapärased lehetellimused-raamatud,

mõnikord sekka ka midagi eksklusiivsemat, nt Gori

joonistatud šarž õigesti lahendajast enesest.

1930. aastate algul tekkis juba kümmekond „aju-

spordi eriajakirja”. Iseäranis menukad olnud need güm-

nasistide hulgas – ühes 1933. aasta koolitunnis korjanud

Tallinna reaalkooli õpetaja ära üksteist Mõistatus-

lehte. Kolm nupuajakirja (Mõistatusleht, Ajusportlane,

Mõistatuste Magasin) pani riik 22. septembril 1933

kinni, süüks riigiametnikke solvavad laused, mis rist-

sõnavastustena välja tulid („Tsensor on siga” oli üks

viisakamaid). Pikemalt jäi püsima Waba Maa nädalakiri

Ajude Gümnastika (1933–40), mis kasvas välja Esmas-

päewa nuputamisnurgast. Esimesel Nõukogude aastal

ilmus ajakiri edasi uute nimede all (Mõttesport > Male

ja Mõttesport) ning jäi seisma suvel 1941, kui sakslased

Eesti vallutasid.

Esimene bridžinurk alustas ilmumist samuti Esmas-

päewas. Pärast nuputamisnurga muutumist ajakirjaks

Ajude Gümnastika oli lehele hädasti vaja uut nupu-

menukit. Nii loodi 1934 jaanuaris bridžinurk „Lööme

bridži!”. Pinna oli ette valmistanud Waba Maa kirjastuse

ajakiri Perekonnaleht, kus äsja oli järjeloona avaldatud

Arno Süvalepa bridžiõpetus „Bridshikursus”. Menu oli

kohene – esimesele kahele ülesandele olla saabunud

427 lahendust.

Nõukogude ajal lehenuputamises olulisi uuendusi

ei toimunud. Bridž oli muidugi kodanlik igand ja ajakir-

janduses välistatud (katset küll tehti, 1969. aastal ilmus

PEAAJU GÜMNASTIKANuputamisülesanded

ajakirjanduses12

33

saatekavalehes Televisioon bridžiülesanne kolmel kor-

ral). Ristsõnad aga ilmusid päevalehtede nädalalõpu-

numbrites ka kõige karmimatel aegadel. Omamoodi

legendiks sai ajakirja Noorus lisana ilmunud „Pähkli-

pureja” (tasuta kaasanne 1959–72, edaspidi kolme- kuni

kaheksaküljeline rubriik ajakirja veergudel), kus aval-

dati väga mitmekülgset nuputamisvalikut. Aga huvi

oli ilmselt enam kui pakkumist.

Kui 1988-89 tekkisid esimesed kirjastuskoopera-

tiivid, tuli ka ristsõnalehtede plahvatus. Leheputka-

desse ilmus tohutu hulk nimetuid tabloidformaadis

neljaküljelisi lehti, tõmbenumbriks kogu lehekülje suu-

rused ristsõnad – ajalehtedes selliseid ei olnud. Turuliid-

riks tõusis Paide kirjastus Kuma (asutatud 1988 augus-

tis) oma paljude ajakirjadega. Praegu annab Kuma välja

ligi 20 eesti- ja lätikeelset nuputamisajakirja, näiteks

Super Kuma ja Rebase Ruudud ja Raudne Loogika.

Järgmine nupumenuk aga jõudis eesti ajakirjan-

dusse alles uuel sajandil, kui SL Õhtulehes hakkas

ilmuma numbrimäng sudoku (14. juunil 2005). Päev

hiljem tuli see ka Eesti Päevalehte ja varsti juba kümne-

tesse teistesse ajalehtedesse-ajakirjadesse.

Esimesed piltmõistatused ilmusid Meelejahutaja naljakas lisalehes oktoobris 1881. Lugeja pidi ära arvama, mis vanasõnu need pildid kujutavad. Kas keegi õigesti vastas, pole teada. (Kell pantaks’ peale, peab kandma. Pada sõimab katelt, mõlemad mustad.)

92

Vabariigi ajal ilmus Eestis üle 20 naisteajakirja. Mõju-

kaim neist oli 1927. aastal asutatud Taluperenaine,

mille tiraaž oli parimatel päevadel 25 000 ringis. See

oli praktiline ajakiri maanaistele, mille eesmärk oli

teha Eesti maaelu euroopalikult kultuurseks. Nagu

peatoimetaja Liis Martinson-Käbin avanumbris

kirjutas: „[---] ta tahab lihtsas ja rahvalikus keeles

kanda perenaiste laialistesse hulkadesse kõige tar-

vilikumaid teadmisi nende vastutusrikkal kutsealal,

et nad võiksid täie arusaamisega töötada põllu-

mehega käsikäes meie põllumajanduse kõigekülgse

edu nimel.”86 Taluperenaine õpetas kõike, mida

moodsa aja maanaisel kodus ja talus vaja võis minna:

kasvatama lapsi, aiasaadusi ja kodulinde, hoidma ter-

vist, tegema moodsaid roogi, rajama iluaeda, kau-

nistama ja sisustama kodu, serveerima toitu Põhja-

maade maakodude kombel ja käituma seltskonnas.

Ajakirjaga käis kaasas mustrileht käsitöö tegemiseks

ja tööjooniseid talumööbli valmistamiseks. Muu hul-

gas õpetati lugejaid maale supelpaiku rajama ja koju

raamatukapiga istumisnurka tegema. Lastele ilmus

omaette lisaleht Laste Maailm ning ka kirjanduse ja

kunsti jaoks oli igas numbris oma koht.

Taluperenaise asutajaks olid tegelikult mehed aka-

deemilisest põllumajandusseltsist, toimetajaiks aga

oma erialal haritud naised. Peatoimetaja oli vaikse

häälega energiline Liis Martinson-Käbin. Ta oli Eesti

Maanaiste Keskseltsi juht, õppinud Tartu ülikoolis algul

filoloogiat, aga lõpetanud agronoomina.

Õpetlik, hariv ja praktiline oli ka Eesti Naine. Selle

asutas 1924 Naiste Karskusliit ja ajakirjas olidki esi-

plaanil karskusaade, emadus ja kristlus. Kohe alguses

selgitati naistele, et vastupidi levinud arvamusele ei

ole alkoholi tarvitamine lapseootuse ja imetamise ajal

kasulik, kuna „alkohol ei anna verd ega toida inimest,

vaid mürgitab ainult”.87

Eesti Naine koosnes üldosast, käsitööosast ja maja-

pidamisosast, ka temaga käis kaasas lõike- ja mustri-

leht ning lastelisa Väike Sõber. Ajakirja juhtis Helmi

Mäelo, õigusteadust õppinud naine, Naiste Karskusliidu

peasekretär, kes esimest ajakirjanumbrit toimetades oli

26-aastane pereema.

Kui Taluperenaine ja Eesti Naine olid usinad, kasi-

nad ja karsked perenaised, siis Maret oli noor, haritud

ja moodne linnapreili. Selle asutasid 1935. aastal kaks

algajat ärimeest: Richard Puusepp ja Verner Kask. Nemad

ei seadnud endale aatelisi eesmärke, vaid tegid raha.

Ajakirja täitsid (kuri)kuulsad naised, kuulsate

meeste armastuslood, filmistaarid, lühijutt ja järje-

romaan, eelistatavalt romantilisest armastusest aris-

tokraatses maailmas. Lisaks anti sirgjoonelisi juhiseid

igapäevaeluga toime tulemiseks (mood, kodusisustus,

kosmeetika, psühholoogia, toiduretseptid, mustri-

lehed). Artikkel „Abielumehe kasvatamine” näiteks

õpetas: „Abielumeestega on lugu niisamuti nagu las-

tegagi: nad muutuvad nendeks, kelleks me neid kas-

vatame.”88

Maret tõi eesti naisteajakirjadesse ka seltskonna-

kroonika ja laste esitlemise, pakkudes selleks eraldi

fotokülge „Meie perekondade väikesi käskijaid”. Näidati

alasti tittesid lesimas ja varateismelisi mänguhoos,

poseeriti uhketes ja viletsates oludes, linnas ja maal.

Fotodelt võib leida näiteks „raadioonu” Felix Moori

tütre Sirje-Lille, tulevase näitlejanna Ita (Ilse) Everi,

hilisema nõukogudeaegse kultuuriministri Juhan Jürna

kiikhobusel ja sadu teisi lapsi.

42AATELISED NAISED JA

EDEV MARETNaisteajakirjad sõjaeelses

Eesti Vabariigis

93

Ajakirja moe-, toidu- ja käsitööosa toimetas Richard

Puusepa abikaasa Linda Puusepp. Ärijuht Verner Kask

lõi Mareti agressiivse turundusstiili: ajakirja vahele klee-

biti reklaamijate tootenäidiseid (nt lõngaproove), kord

aastas jagati tellijatele uhkeid kingitusi: lõunaserviis,

siidkleidiriie, elektritriikraud, hakkmasin jm. Peakink

oli ajastu ikoon – Singeri õmblusmasin (jalaga, hind

220 krooni), igal aastal ainult üks.

Kokkuvõttes oli Maret mitmekülgne, hästi toimeta-

tud ja moodsalt kujundatud ajakiri. Lugejaid löödi üle

konkurentidelt ja Maret tõusis paari aastaga suurimaks

naisteajakirjaks (tiraaž 30–35 000).

Muuseas, kolme ajakirja toimetused asusid Tartus

üksteisest sajakonna meetri kaugusel: Eesti Naist tehti

Gustav Adolfi tänaval ülikooli taga, Maretit Jaani täna-

val ülikooli ees ja Taluperenaist Rüütli tänaval.

PS. Ajakirja eesti naistele anti välja ka Nõukogude

Liidus. See asutati Leningradis 1927. aastal, nimi pandi

kokku ja toortõlgiti nõukogude naisteajakirjade nime-

dest: Naistööline ja talunaisterahwas, hiljem Naistööline

ja naiskolhoosnik. Esimeses numbris seati suund: „Kui

meie tahame tõsiselt uut elu – sotsialismust ehitada,

siis peame naisseltsilisi tegewasse poliitikasse tõm-

bama.”89

Kaks suurimat: usin Taluperenaine ja meelt lahutav Maret.

102

II maailmasõda oli tormiline ajajärk, mil korraga tehti

nõukogulikku, fašistlikku ja rahvuslikku ajakirjandust.

Käigus olid ajalehed-ajakirjad, raadio ja lendlehed, seda

nii Eestis, Stockholmis kui New Yorgis, Nõukogude ja

Saksa tagalas ning rinnetel.

Eestis ilmus ajakirjandus Saksa okupatsioonirežiimi

range kontrolli all. Okupatsiooni algul püüdsid vaba-

riigiaegse Päewalehe ajakirjanikud oma lehte taastada,

aga ilmuda sai ainult üks number, siis olid sakslased

jaol. Ette oli nähtud saksakeelne päevaleht Revaler

Zeitung, eestikeelne päevaleht (alguses nimega Linna

Teataja, hiljem Eesti Sõna) ja raadiojaam Landessender

Reval. Riburada said hakata ilmuma ka kohalikud lehed

Tartus, Pärnus, Viljandis, Haapsalus, Narvas, Otepääl

jm. Kui rinne liikus Eestist eemale ja majandusolud

paranesid, lubati ilmuda ka mõnel ajakirjal, näiteks

Eesti Arst, Eesti Pildileht, Ajakiri Naisele. Samas Looming

ilmumisluba ei saanud. Kogu ajakirjandus allus Saksa

tsensuurile (vaid Otepää Teataja ilmunud tsenseeri-

mata, sest kohapeal polnud tsensorit võtta).

Tollased tähtsaimad lehed Postimees ja Eesti Sõna

erinesid teineteisest selgelt nii suuna kui valikute

poolest. Eesti Sõna oli ideoloogiline, manifesteerides

tugevalt nõukogudevastasust ja veidi nõrgemalt nat-

sisõbralikkust, Postimees tunduvalt neutraalsem. Eesti

Sõna oli poliitika- ja majanduskeskne, Postimees kul-

tuurilähedasem.

Ajakirjanduse kohustus oli avaldada füüreri kõne-

sid, ametlikke teateid, propagandatekste ja rahva-

juhtide populariseerimisartikleid. Et rahvusliku polii-

tika tegemine oli keelatud, tegid ajalehed kultuuri-

poliitikat – iga päev ilmuvad kultuuriküljed kinnitasid

järjekindlalt kultuuri ja selle kaudu eestluse püsimist.

Püüti ära märkida kõikvõimalikke tähtpäevi (eriti suure-

joonelised olid Koidula 100. sünniaastapäeva kirjutised).

Kõige uhkemalt kõlas 1943. aasta 24. veebruari Posti-

mees, millega tähistati Eesti Vabariigi 25. aastapäeva.

Rahvusriiklikku vaimu sai lehte nii palju ja nii selgelt,

et peatoimetaja Martin Kuldkepp vallandati. Aga Eesti

Sõnas ilmus ka natside kultuuriarusaamade tutvustusi

(nt „Rahvussotsialistliku kultuurielu põhimõttest” ja

„Alfred Rosenbergi mõtteid kunstist ja kirjandusest”).

Lisaks sõnastatud keeldudele piirasid ajakirjandust

sõjaaegsed majandusraskused: paberipuuduse tõttu

limiteeriti lehtede maht ja tiraažid, fotosid ilmus vähe.

Samas paisusid konkurentsi puudumise ja suure lugeja-

huvi tõttu tiraažid. Eestikeelsetest lehtedest elas kõige

paremini Eesti Sõna, mille tiraaž oli 114 000 (rohkemaks

ei antud paberit). Mälestustes on juttu arvukast toi-

metajaskonnast, väiksest töökoormusest (lehe maht

oli ainult neli või kuus lehekülge), meeldivalt kultuur-

sest seltskondlikust suhtlusest ja kõrgetest palkadest.

Et kasum tuli iga aasta lõpus saata Riiga, idaalade rii-

gikomissariaadi kassasse, eelistas leht maksta hiigel-

honorare ja anda lahkelt avanssi, lisaks soetas soliidse

kunstikogu.

Nagu ärevatel aegadel ikka, olid ajalehelugejatele

eriti olulised kuulutused. Otsiti taga sugulasi, kadu-

nud neljaliitrist piimanõud, taheti osta suuremat kurja

„hoovihundikoera”, müüdi „meester.[ahva] pikad vildid

nr. 43, ühes kalossidega”. Suur hulk müügikuulutusi

lõppes fraasiga „ostjale maalt”. See vihjas, et kauba

vastu taheti toiduaineid, mitte raha. Ja muidugi otsi-

miskuulutused: „Otsin oma naist Minna ja tütar Hedvig

Uibo’t Tartust evakueeritud. Kas ise, ehk kes teab, tea-

tage nende asukoht Viljandimaal Võhma, Imavere as.

47EESTIS JA

SAKSAMAAL, LENINGRADIS JA

RINNETELAjakirjandus

II maailma sõjas 1941–45

103

Kopli t. Paul Mooritsale,” võib lugeda Viljandi Sakala

viimaseks jäänud numbrist 9. septembril 1944.

Eestis ilmunud ajakirjandusele vastandus Nõuko-

gude Liidus (tagalas) ilmunud ajakirjandus. Moskvas

pandi 1942. aasta lõpul kord nädalas käima Rahva

Hääl, päismikus loosung „Surm Saksa okupantidele!”.

Lehes ilmus sõjainfot ja Kõrgema Ülemjuhataja käsk-

kirju, aga ka siin oli oluline kultuur, loomulikult selle

sovetlikus vormis. Ilmutati Johannes Barbaruse luu-

let, Jaan Jenseni karikatuure, kultuuriloolisi lugusid

Koidulast ja Jannsenist jm. Keskne oli siiski propa-

ganda Venemaale evakueeritud eestlaste identiteedi

suunamiseks. Nagu kirjutas noor ajakirjanik Veronika

Kruus: „[Rahva Hääl] hoiab ülal eestlastes rahvuslikku

iseteadvust ja võitlustahet, kasvatab neis nõukogude

patriotismi ja suunab neid veelgi loovamale tööle nii

tööstuses kui ka põllumajanduses rinde toetami-

seks.”96 Erakuulutusi ja omaste otsimise teadaandeid

ajaleht ei avaldanud.

1944. aasta kevadel-suvel, kui Eesti „vabastamine”

lähenes, läks ka ajakirjandus liikvele. Rahva Hääl liikus

Eestile lähemale: seda anti välja Leningradis, seejärel

kolm numbrit Võrus ja alates 29. septembrist taas

Tallinnas.

Viimane Postimees ilmus Tartus 22. augustil, samal

õhtul evakueerus toimetuse tuumik Viljandisse, kus

leht ilmus veel peaaegu kuu aega. Nõukogude vägede

kätte läinud Tartus alustas 31. augustil elukäiku Uus

Postimees. Nii ilmus kolm nädalat kaks Postimeest:

vana Viljandis ja Uus Postimees Tartus. Viimane Eesti

Sõna Tallinnas ilmus 20. septembril 1944, kaks nädalat

hiljem jätkas leht Berliinis. 28. märtsil 1945 kirjutati

ikka lootusrikkalt: „Otsustav faas tuleb. Millised on

väljavaated Baltikumi vabastamiseks?” Viimane teada-

olev Eesti Sõna number ilmus 14. aprillil 1945.Saksa okupatsiooni ajal ilmus eesti lehtedes mälestuskuulutusi nii kadunukestele kui kadunutele – neile, kelle Nõukogude võimud oli arreteerinud, küüditanud või mobiliseerinud.

136

Noorsooajakirjad, mõeldud gümnaasiumiealistele ja

veidi vanematele, said hoo sisse vabariigi algusaastatel.

Vanemate klasside õpilasühinguid ühendav Eesti Koo-

linoorsoo Keskliit andis välja ajakirju Uudismaa (1919–

27) ja Tõusmed (1926–1927). Ülemaalise Eesti Noorsoo

Ühenduse väljaandeks olid „noorsoo kirjanduse, kunsti

ja seltsielu aegkiri” Urikivi (1923, 1925–26), „perekon-

naleht” Urituli (1927–28) ja kultuuriajakiri Eesti Noorus

(1929–40). Eesti Noorsoo Karskusliit andis välja aja-

kirja Kevadik (1924–40). Lisaks suur hulk muid noorte-

ajakirju. Kui kõrvale jätta koolide väljaanded, ilmus

vabariigi ajal Eestis ligi 80 noorteajakirja (tõsi, enamik

ei jõudnud mõnest numbrist või paarist aastakäigust

kaugemale).

Nõukogude okupatsioon sulges 1940. aastal vanad

organisatsioonid ja ka nende ajakirjad (Eesti Nooruse

seitsmenda numbri kaant ehtis sm Stalini foto, aga see

number jäi ka viimaseks), noortele asutati päevaleht

Noorte Hääl ja pärast sõda pandi käima ka oma ajakiri.

Esimesed kaks numbrit 1946. aasta lõpus kandsid nime

Noorus, siis said ülemused Moskvast jaole ja päismikku

kirjutati Stalinlik Noorus, millest 1956. aastal sai taas

Noorus. Ajakiri pidas vastu peaaegu 51 aastat. Nii luge-

jatele kui tegijatele avaldas ajakiri sügavat muljet. Pari-

matel päevadel ulatus tiraaž üle 100 000 ja ei ole teist

ajakirjandusväljaannet, millest oleks tehtud laule ja

teatrilavastus ning kirjutatud kaks mälestusteraamatut

kahelt peatoimetajalt (Vello Pildi „Nooruse patud” 2006

ja Linda Järve „Nooruse lugu” 2017).

Nooruse päismikus oli kirjas kaks teemaringi, see

oli ühiskondlik-poliitiline ja kirjanduslik-kunstiline

ajakiri. Ajakirja sisuks oli nõukogude propaganda ja

komsomolitöö, noorte tööelu ja suhted ning ka kir-

jandus ja kunst.

Nooruse hiilgeaeg oli 1960. aastate teises pooles. Tol-

lane Noorus oli ennekõike kultuuriajakiri, mille algust

kaunistas jupp poliitilist tapeeti. Sealjuures oli ajakiri

tolle aja tüüpiline kultuuritegu, milles ka poliitikat

püüti tihti ajada läbi varasema kommunistliku avan-

gardi (nagu pöördelisel 1968. aastal oktoobrirevolutsioo-

nile pühendatud numbris V. Majakovski avangardistlik

plakat). Nooruses avaldasid ennast nooremad kirjani-

kud (Ehin, Kaplinski jt), aga sealt leiab ka Daniil Harmsi

absurdi ja Majakovski futuristlikku luulet. Kultuuri-

haridust pakkusid samal aastal kirjandusteaduse noore

tähe Jaak Põldmäe „Poeetika kool” (1–6/1968) ja eri

autorite kirjutised eesti kunsti ajaloost. Kujundus aga

pakkus hulga viiteid popkunstile ja psühhedeeliale.

Selle aja Noorus ühendas ka muul moel tollast

avangardistlikku kultuuriseltskonda. Legendiks said

1960. aastate lõpus Kablis, Uulus ja Paralepas peetud

suvelaagrid, kus olid koos olulised noored kirjanikud,

kunstnikud jt.

1970. aastatel oli ajakirja rõhk ennekõike publitsis-

tikal ning sisu üldiselt igav ja tuim. Aga see aeg tõi

ka Nooruse kuulsaima rubriigi. 1970. aastatel sai ühis-

konnas suureks teemaks eraelu, armastus ja abielu.

1973 avaldati Nooruses Juri Rjurikovi raamat armas-

tuse ajaloost „Kolm kiindumust”. Algas armastuse-,

abielu- ja seksiteemaliste kirjutiste aeg. Selle tipuks

sai rubriik „Vastab dr Noormann” (1977–84), milles

samanimeline doktor (alias Tõnu Ots, psühholoog

ja Nooruse vastutav sekretär) vastas lugejate küsi-

mustele suhetest, seksist jms. Idee oli võetud Saksa

DV noorteajakirjast Neues Leben, kus murekirjadele

vastas professor Borrmann. „Ma olen veendunud, et

64„NOORUS

EI TULE IIAL TAA-GAA-SII”

Noorus (1946–97) ja Dr Noormann

137

konkreetsele kirjutajale-küsijale see rubriik abi anda

ei suuda. Ikka on tegelik olukord komplitseeritum, kui

seda saab sageli subjektiivses kirjas ära öelda. Selle

rubriigi eesmärk on panna mõtlema teisi lugejaid:

kuidas mina sellises [---] olukorras käituksin,” kirjutas

Noormann ise.130

Seitsmenda ilmumisaasta lõpuks tegi doktor väikse

statistilise ülevaate. Kaks kolmandikku kirjutajatest oli

15–20-aastased, suurem osa tüdrukud. Kõige rohkem

kirjutasid õpilased. 30% kirjadest olid anuvad või mee-

leheitlikud. Probleeme oli suhteliselt kõige vähem Võru

ja Tartu rajooni noortel, kõige rohkem Ida- ja Lääne-

Virumaa noortel. See oli tegelik elu, dr Noormann kin-

nitas, et ükski kiri pole välja mõeldud, „iga avaldatud

rea aluseks on konkreetne fakt”.131

Noormannist sai legend, mille põlistasid juba

tema eluajal Mati Undi lavatükk „Doktor Noormanni

kirjasõprade kokkutulek” Noorusele saabunud kirjade

põhjal (Pärnu teatris 1979) ja Rein Rannapi laul „Doktor

Noormann” (1981, albumil „Ruja” 1982). Rubriik oli poliit-

ülemustel pidevalt hambus ja 1984. aastal pandi see

kinni. See jõudis ilmuda 75 korda ja saada üle 42 000

kirja. Peagi algas perestroika, loodi perenõuandlad ja

usaldustelefonid.

Nooruse teine legend on nuputamislisa „Pähkli-

pureja”, mis ilmus esmalt ajakirja tasuta kaasandena

(1959–72), seejärel rubriigina ajakirjas (1973–94). „Pähkli-

pureja” oli ainus nõukogudeaegne nuputamisajakiri

ja pakkus mitmekesist klassikalist valikut: ristsõnad,

täht-, silp- ja arvmõistatused, matemaatilised ja geo-

meetrilised ülesanded, võtmemõistatused, maagilised

ruudud, mälumänguküsimused jne. Lisaks leidus seal

hilisematel aastatel ka teemakohaseid artikleid (nt

Ernö Rubiku „imetäringust” ja nuputamisajakirjade

ajaloost). Omaette väärtus oli avangardistlik kujun-

dus, illustraatoriteks ja kokkujoonistajateks teiste seas

Heinz Valk ja Priit Pärn.

Uues, kapitalistlikus maailmas ei leidnud Noorus

endale õiget suunda ega oma kohta. Eklektiline sisu,

erastamissegadused ja majandusraskused viisid

ilmumispausideni 1994 ja 1995, millele järgnes kaks

taassündi, aga 1997. aasta kevadel jäi ajakiri lõplikult

seisma.

Vt ka lk 32-33

Nooruse nuputamislisa Pähklipurjeja oli 1960.-70. aastate vahetusel kõige avangardistlikuma kujundusega ajakiri Nõukogude Eestis, kasutades esikaanel ajajärgu popkultuuri ja kunsti moodsaid nähtusi: popkunsti, kollaaži, psühhedeelset kunsti jm.