Aristotelese loogiline märgiteooria

„Esimeses analüütikas“ ja „Retoorikas“.

• Märk kui

“olemus, mille eksisteerimine või loomine eeldab teise asja eksisteerimist või loomist, mis eelneb esimesele või järgneb talle, on teise asja loomise või eksisteerimise märk”.

Täieliku süllogismi näide:

• Kõik inimesed on surelikud

• Sokrates on inimene

• Sokrates on surelik

Näide

• Rinnapiima olemasolu naisel on märgiks, et ta on sünnitanud. See on Aristotelese jaoks mittetäielik süllogism, ilma järelduseta.

• Üks eeldustest on märk, puuduv järeldus on tähistatav. See ei ole mitte predikaatloogika, vaid propositsionaalne. Toimub üleminek ühelt väitelt teisele (sellel naisel on piim — see naine sünnitas), mitte ühelt predikaadilt teisele (kui kõik inimesed on surelikud)

Vajalik ja võimalik märkSeega minnakse üle substantsilt (piim)

sündmusele (sünnitus). Ja vaadeldakse ka mittekeelelisi märke (lõvi suured käpad võivad olla vapruse märgiks). Kuid rohkem epistemoloogiline, kui semiootiline lähenemine, siit ka jaotus:

• vajalik märk ( tekmêrion) — ilmsed tõendid, mis viivad vältimatult järeldusele

• võimalik

NB! Loogilise märgi teooria EI PUUTU KOKKU KEELESÜMBOLI TEOORIAGA.

Sama ka stoikudel.

• Stoikud tõid sisse terminid süntaks ja loogika (õpetus sisemisest ja välisest sõnast – logosest, st mõttest ja tema sõnalisest vormist). Loogika jagunes dialektikaks (õpetus õigest arutlusest) ja retoorikaks (õpetus oskusest rääkida ilusti).

• Logos kui maailma seeme, “loominguline tuli”, tungib kõikjale, nagu mesi läbi kärje. Sünnitab neli algelementi — tuli, maa, õhk, vesi, need on “esimesed” sõnad. Logos kui maailma olemus ja tema põhjus, liikumapanev jõud ja seadus.

Märk stoikude loogikas

• Stoikud, soovides määratleda märgi mõistet, räägivad, et märk, see on ütlus, mis olles antetsentne põhieelduses, võimaldab välja tuua konsekvendi. Antetsent on süllogismis suure eelduse esimene väide.

• Naisel on piim → ta on rase.

• Suur eeldus: kui naisel on piim, siis ta on rasedaks jäänud.

Märkide jaotus stoikude loogikasJagasid märgid kahte klassi :

• Mälestus (meeldetuletavad)-- seotud esemete jaotusega, silmnähtavad. Nt suits (ja tuli).

• Avaldavad -- segased (Avaldavad (näitavad) — sellised, mida ei saanud jälgida koos tähistatavaga elavas ettekujutuses, kuid oma loomult märgistab seda, mille märgiks on. Keha liigutused on hinge märgid. Higistamine — selle märk, et nahal on poorid.)

Kui esemed on silmnähtavad või alati segased, siis nad ei vaja märke

Kui aga segased ajutiselt (mittesilmnähtavad) või määramatud oma loomuselt, siis võib neid vastu võtta märkide abil.

• Haav südames — surma märk • Arm — haava märk

Tegelikult on see stoikude jaotus samuti epistemoloogiline.

Sextus Empiricus• Semiootilisem on Sextus Empiricuse enda jaotus, kes

kritiseerib stoikusid ja ei usu avaldavate märkide olemasolu, kuna need ei võimalda saada kindlat teadmist, kuna üks ja sama ese võib potentsiaalselt sümboliseerida lõpmatut hulka teisi, seega ei saa olla märgiks.

• Meenutavad: märk ja tähistatav on mõlemad ilmsed. Võib olla faktiline seos (tuli ja suits), on õpitavad ja vajavad selgitust (ilmastiku vaatlemine), kokkuleppeline seos. Võib olla mitmetähenduslik

• Viitavad: märk on tähistatava (mitteilmne) poolt esile kutsutud . Higi ja poorid, ühetähenduslik

Stoikud väidavad, et on kolm omavahel seotud asja:

• semainon <märk, tähistaja> vastuvõetav heli, artikuleeritud "Dion" vastuvõetav

• semainomenon <tähistatav> kõne mõtteline sisu, erilisel moel organiseeritud kehatu mõte, ei samastu mõistega, ese ise, mis avaneb sõnas ja sõltub meie mõttest, aga barbarid ei saa aru, kuigi võivad sõna kuulda arusaadav, tõlgitav

• objekt, ese, denotaat Dion ise

Märgimudel

• Aristoteles ja stoikud

Hääldatavad helid

Hinge üleelamised asjad

Tähistaja (artikuleeritud heli)

Tähistatav ese

Eksisteeriv asi (väline reaalne objekt)

Lektonid on spetsiifilisel moel vastandatud Platoni koopiatele ja eidostele.

• Teatud sõnaline esemelisus, teatud teadvuse tüüp, mis saadab sõna. Luuakse sõna poolt, aga ei eelne talle, tal ei ole mingit autonoomset lingvistikavälist eksistentsi. Just seetõttu on stoikude tähendusekontseptsioon eriti aktuaalne strukturalistide ja poststrukturalistide jaoks. Tunduvalt paindlikum kui eidosed või vormid. Kõik mõttevarjundid. Küsival sõnal — küsiv lekton.

• Lekton asetseb mitte rääkija hinges, vaid keeles endas. Sõltub mõttest, aga ei samastu. See, millele mõte tugineb. Erinevalt Aristotelesest (ja Platonist) ei ole siin enam kahte radikaalselt erinevat suhet (tähendustamine ja peegeldamine/mimesis). Lekton — see on miski, mis võimaldab helidel suhestuda esemetega vahetult.

(Püha) Aurelius Augustinus (354-430)

• Sa ju nõustud, et asjade tunnetamine on väärtuslikum, kui nende märgid (semeion), seepärast tuleb märkide tunnetamisele eelistada märkidega tähistatud asjade tunnetamist.

• Kui me räägime, siis me vaid tähistame seda, mida räägime ja rääkija suust väljub mitte tähistatav ese, vaid seda tähistav märk, kui mitte teiste märkide märk. Selle üks tagajärgi on kommunikatsiooni mitteadekvaatsus. Peapõhjus on selles, et arusaamine valgustab hinge nagu välgulöök, aga kõne, pikk ja aeglane, ei vasta kuidagi mõttele.

Augustinus Dialektikast

• Märk on miski, mis ilmutab ennast meeleorganitele ja samal ajal ilmutab mõistusele veel midagi peale iseenda. Rääkida, st edastada märk /anda märku/ artikuleeritud heli abil.

• Sõna on mingi eseme märk, temast võib kuulaja aru saada kui rääkija seda hääldab.

Eristab nelja märgi koostisosa

• sõna verbum• väljendatav dicible /vastab stoikude lektonile/ • väljendus dictio• ese res Siin ühendatakse kaks terminoloogilist rida — stoikude

oma (dicible, dictio, res) ja retoorikast võetud res ja verbum eristus. Nii kasutatakse tähistaja jaoks kahte terminit korraga — dictio ja verbum.

Ületab selle terminoloogilise topelduse, ühendades selle teise kahelisusega, mõtte omaga, mis on üheaegselt nii kommunikatsiooniprotsessi osa (siis termin dicible) kui osaleb tähistusprotsessis (designatio, termin dictio. See, mida sõna tähendab sõltumatult kontekstist ja kasutusest). Verbum on sõna kui niisugune, metalingvistiline kasutus. Sõna, mida “kasutatakse kõnes tema enese pärast, st vaidluses selle sõna üle … see, mida ma nimetasin verbum, on sõna ja ta tähendab sõna”.

Dialoog De magistro. I osa Disputatio de locutionis significatione /Kõne tähendusest/

Nomen ja verbum• Seda tüüpi verbum´i abil mis on nomen, tähistame me mingit eset,

kuid see on vaid vahepealne lüli. Ja on tohutu vahe nime ja selle objekti, mida ta tähistab, vahel. Vahe seisneb selles, et nimed on märgid, aga esemed /objektid/ mitte.

• Kas ei saanud sõna (verbum) oma nimetuse vastavuses esimese faktiga; aga nimi (nomen), teisega? Esimene tüvest verbeare /kuulmist üllatama/, teine nosceare /teadma/.

• Lacan Nomen on see, mida meie teiega nimetame sümboliks. “Kõik, mida hääldatakse artikuleeritud helina ja millele on antud tähendus … mõjub kuulmisele, et olla vastuvõetud ja antakse üle mällu, et olla arusaadav”.

• Verbum — see on sõna sel määral, nagu ta jõuab inimese kõrva, mis vastab meie arusaamisele sõnalisest materiaalsusest, aga nomen on sõna sel määral, kui ta sunnib meid ära tundma.

Kommunikatsiooni skeem Pihtimuse 11. rmt

immanentne teadmine

Jumalik jõud

tunnetatavad esemed

Sisemine sõna mõeldav väline sõna hääldatav väline sõna

Märkide klassifikatsioonid Kristluse doktriin

Sõltuvalt teate edastamise viisist Kanooniline. Arist. psühhol. teooria koos semiootilise kirjeldusega

• Märkide hulgas, mida inimesed kasutavad selle, mida nad tunnevad, edasiandmiseks teistele, mõned mõjutavad nägemist, suurem osa — kuulmist ja vaid väga vähesed — teisi tundeid nagu maitsmine, haistmine, kompimismeel.

Sõltuvalt päritolust ja kasutusest. Iga sõna

on märk, kuid mitte iga märk ei ole sõna.

naturalia signa (märgid loomult)

data signa (määratletud, intentsionaalsed)

eksisteerivad algselt esemetena

esemed, mis on loodud eesmärgiga kasutada neid märkidena, esemeline funktsioon on viidud miinimumini

/eelkõige sõnad, kuid ka loomade häälitsused/

Sõltuvalt nende sotsiaalsest staatusest

Loomulikud (ja universaalsed)

Institutsionaalsed (või tinglikud) = intentsionaalsed

spontaanselt ja vahetult tunnetatavad

õpitavad, räägib ainult nendest

Sõltuvalt sümboolse seose olemasolustPõhineb vormi, mitte substantsi analüüsil

• Märgid ise — ülekantud (translata) omandavad teisese tähenduse

• Märk on ülekantud, kui tema tähistatav muutub omakorda tähistajaks. 2 järjestikust operatsiooni <vrd Barthes>

Sõltuvalt tähistatava (designaadi) märgi või

eseme loomusest Mõlemal juhul on designaadiks märk

• tähed — designaadiks on märgi tähistaja. Tähed on helide märgid

• metalingvistiline märkide kasutus — designaadiks on tähistatav. Sõnu võib kasutada kui esemete märke ja kui teiste sõnade märke. Ainult sõna võib kasutada nii metalingv. kui ka metasemiootilistel eesmärkidel.