crème

Toomas Tiivel

Bioloogist suursaadik

Prantslaste teine, konjakist vähem tuntud, kuid oluliselt vanem ja paljuski erakordsem eau-de-vie’st

valmistatud brändi – armanjakk – on pä-rit Gascogne’ist. See on suhteliselt rikas Prantsusmaa provints Bordeaux’st lõuna pool, musketär D’Artagnani sünnimaa, ja väidetavalt valmistatakse seal maail-ma parimat foie gras’d. Aasta eest tähista-ti seal suurejooneliselt armanjaki tegemi-se 700. aastapäeva. Analoogselt oma noo-rema venna konjakiga tohib armanjakiks nimetada vaid kindlas piirkonnas ning kindlate reeglite järgi valmistatud jooki.

Gascogne on tänini massturismist puutumata, põllumajanduslik, suurtest maanteedest ja raudteedest eemalasuv kant. Sealsetel kitsastel teedel ja möö-dunud sajanditest pärit külades reisides ning kohalikku armanjakki maitstes te-kib tunne, nagu oleksin ajas tagasi rei-sinud. Gaskoonlased ei väsi ennast kiit-mast ja tõestavad ka kõige juhuslikuma-le külastajale, et armanjakk on ühekorra-ga nii kõige vanem kui ka kõige noorem destilleeritud alkohoolne jook Prantsus-maal. Vanim seetõttu, et seda destilleeriti meditsiinilisel otstarbel juba 14. sajandil, ning noorim seetõttu, et armanjaki tegi-jad siiani vaidlevad, kuidas oleks õige ar-manjakki destilleerida, ega jõua kuidagi kokkuleppele. Tulemus on see, et arman-jakk on siiani üks kõige vähem tööstusli-kult toodetud alkohoolne jook.

Armanjaki võludPaljusid armanjakke pole võimalik poest osta. Neid saab vaid seal, kus nad on teh-tud – Gascogne’i brändimõisates. Need sõltumatud väiketootjad moodustavadki Armagnac’i regiooni selgroo, andes pai-gale sügava ning unikaalse sisu.

Võib arutleda, et roomlased tõid siia kanti veinitegemise, araablased destil-leerimiskunsti ja keldid vaaditegemi-se oskuse. Kuigi armanjakil oli sedavõrd pikk edumaa konjaki ees, sai noorem pal-ju kuulsamaks. Miks? Oma osa on siin kindlasti geograafilisel asukohal. Ajaloo-liselt on see tingitud asjaolust, et erine-valt konjakist tehti armanjakki maako-has, eemal laevatatavatest vetest ja kaup-lemispiirkondadest. Ka praegu ei ole ar-

manjaki tootmine võrreldav konjaki tootmismahtudega. Iga kuue müüdud armanja-kipudeli kohta tuleb sada pu-delit konjakit. Võrreldav on ta kindlasti aga kvaliteedi mõt-tes. Armanjakk ei ole kind-lasti vaese mehe konjak ega ka selle kodukootud variant. Pigem vastupidi. Armanjaki valmistamisviis on mitme-sugune ning see jook on või-meline rahuldama ka kõige nõudlikumaid maitseid. Vaata-mata konjaki suurele müügiedu-le on nii eliitrestoranide kui ka brän-dispetsialistide poolt armanjaki väike-tootjate toodang kõrgelt hinnatud. Oma parimal kujul on armanjakk maitsmisel kontsentreeritud, sügav, loomuliku ma-gususega ja unikaalselt täiuslik. Aroo-mis on tunda sellist komplekssust, mida ei ole võimalik täheldada ka kõigi pare-mate konjakite puhul. Iseloomulik on ka erakordselt võimas ja pikk järelmaitse.

Konjak versus armanjakkKui võrrelda 15aastast armanjakki sama vana konjakiga, on reeglina üks kord des-tilleeritud armanjakk paksema tekstuu-riga ja vahetuma puuviljasusega kui kaks korda destilleeritud konjak. Traditsiooni-liselt valmistatud armanjakki ei lahjen-data ja seetõttu püsib see jook klaasis aromaatsem. Üldistusi teha on siin loo-mulikult parasjagu riskantne.

Kui enamik konjakitegijaid ehk cog-nacais kasutavad peamiselt viinamarjasor-ti Ugni Blanc, siis armanjaki valmistajate ehk armagnacais valikus on kuni 12 viina-marjasorti, mida ka usinasti pruugitakse. Suurem erinevus seisneb selles, et arman-jaki valmistamiseks kasutatakse erilisi ko-lonndestillaatoreid (konjakit ja ka väikest osa armanjakki destilleeritakse aga pada-destillaatorites). Ühekordse destilleerimi-se eelis on see, et kui seda oskuslikult teha, säilib saadud joogis palju enam meeldivaid lisandeid. Küpsemisprotsess on sarnane – tammevaatides –, kuid armanjaki tegijad kasutavad lisaks konjakitootmises klassi-kalistele Limousini ja Troncais’ vaatidele ka kohalikke musta tamme vaate.

Võimalik on müüa ka kindla aasta-käigu armanjakke, kuna valmivat eau-de-vie’d hoitakse eraldi selle segamise hetke-ni. Aastatega tähistatud seeriate kogused

ei ole suured, kuid gurmaanide hulgas kõrgelt hinnatud. Suurepärase aastakäi-gu armanjaki maitsmine on unustama-tu elamus. Näiteks on erakordselt komp-leksne Castarede 1979 – rancio on täidetud vürtside, pähklite, päikesekuivatatud to-matite, kookose ja kaneeli maitsetega. Või Damblat 1974, mille lõhnas on tunda pii-niat, mett ja mesilasvaha ning rikkali-kult ploomist ja pisut veel kreeka pähk-li maitset. Erinevalt veinidest on siiski üsna keeruline rääkida headest arman-jakiaastatest, kuna lisaks veini kvalitee-dile tuleb arvestada kindlasti ka destillat-siooni ja vaatide kvaliteeti. Viimaseid va-hetatakse enamasti küpsemise käigus.

Tänapäeval on Gascogne’is sadu arman-jakitootjaid, keda iseloomustab pühendu-mine ja kirglik usk regiooni tulevik ku. Nad kõik tahavad toota brändisid, mis räägiksid just nende maakohtadest. Kui keegi tun-neb ühe vana ja väärika armanjak i klaasis kannikeste, pirnide, viigimarjade, ploomi-de, trühvlite ning pöögimetsa aroome – on ta silmapilk viidud Gascogne’i metsadesse. Terroir on säilitatud klaasis.

Üks suvine jook musketär d’Artagnani kodumaalt

ARMANJAKK

VõluV jA Tegus: Proua Florence Castarede – koos loo autoriga oma viinamarjakasvatuses. Mai 2011.

PROOV: Keldrimeister kontrollimas vaatides küpseva armanjaki kvaliteeti Baron de sigognac’i mõisas.

Armanjakkide paremik.

fot

od

er

ak

og

u

eesTI eKsPRess 27 (1126) 7. juuli 2011