Eesti teatri festival Draama 2014: Kohaloleku kunst T 2. september 2014

Mõtted kirjutamisest ja kohalolemisest

Kohal:Üllar Saaremäe

Arvustused:Meil siin Hüperboreas

Merimees

2

Draama 2014

Rahvaluule salm väidab, et neljapäeval sündinu saab reisida ilmas. Olen sündinud neljapäeval ja elu on sedasi läinud, et reisimist on ette tulnud. Mõista seda siis otse-ses või ülekantud tähenduses.

Piiri taga olen käinud vähe, olgu põhjuseks Schen-gen ja piiride vähesus või argus panna kohalik elu teatud ajaks pausile. Ühed vabandused kõik.

Kuid reisida saab ka teistmoodi: lugeda reisikirju ja ilukirjandust, käia teatris. Viimane on mu isiklik lemmik, kui asi puudutab argipäevast irdumist. Paar tundi häma-ras teatrisaalis on tihti just see vaheldus või restart, mida vaja.

Etendus on omamoodi reis ja teekond. Nagu «päris» reiside puhul, jäävad ka mõned lavastused pikemaks ajaks kaasas käima. Need on mälestused ja ladestused emotsionaalses kultuurikihis, mis kujundavad edaspidist (kohal) olemist.

Järgmised read on klišeed, mis on kirjutatud enne mind ja pannakse kirja ka pärast mind. Kahtlustan, et teatrita poleks ma punktis, kus olen. Poleks inimene, kes olen. Ei teeks seda, mida teen. Kuid klišeed ja kordused on rütm, mis kannab. See on teekond.

Draamateatris mängitud Ojasoo-Semperi «Juliat» Shakespeare’i ainetel vaatasin esimest korda keskkooli keskpaigas ja siis veel. Vaatasin ka ülikooli alguses. Ema muigas, et kuidas saab üht ja sama asja vaadata kahek-sa korda. Kuid sai. Midagi seal oli, mis sundis teekonda aina uuesti ja uuesti ette võtma.

Oli see Shakespeare’i tekst, kus koos poeetilisus ja räige maisus? Või finaal, kus kaks kostüümis Romeot aegluubis mõõgavõitlust peavad, taustaks mängimas Brian Eno muusikapala «1-1» ja laest langemas foolium-helbed? Või jälgimine, kuidas üks lavastus aja jooksul muutub ja kui erinevad võivad olla erinevad etendused?

«Julia» oli nagu seebimull, mis aina paisus ja pai-sus, kuni ükskord lõhkes. Pärast teatrikülastust oli vaja lugeda Shakespeare’i ja tutvuda Majakovski luulega ning kuulata ansambel Leningradi. Ja ühel hetkel liikuda edasi, sest olen ju neljapäeval sündinud.

Nagu ütleb salm rahvaluules, siis sel päeval sündinu saab reisida ilmas. Ja kui uskuda Williamit, siis on teater ja maailm peaaegu sama.

Marite H Butkaite

Avameelselt kirjutamisest

Draama on Eesti teatri festivali Draama 2014: Kohaloleku kunst ametlik ajaleht, mis ilmub igal festivali päeval.Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi.ee); kirjutajad: Aire Pajur, Kristi Ruusna, Lennart Peep, Marite Butkaite ja Piret Kuub.

Oled kirjanikuhakatis? Otsid tunnustust läbi suurte honoraride ja intervjuude? Ei huvitu eriti eesti kultuuri-maastiku moraalsest rikas-tamisest? Kirjuta erootikat!

See on loomulikult iidne tõde, et seks müüb, kuid lääne ühiskond ei soovi enam teeselda vastupidist. Ka Eestis – Barbara Cart-land pole enam peidetud kuhugile raamatupoe nurka ja hallivarjundid on tõstetud lausa aukohale. Erootiline fan fiction on ülipopulaarne noorte seas. Emotsio-naalpornost tulvil seeriad täidavad kinosaale kiljuvate fännidega ja naelutavad inimesi teleri taha. Kas krõ-bedad suhtedraamad pole vaatamata oma harvusele

ja kenade meesnäitlejate põuale siiski inimesi ka teat-risse meelitanud? Seekord-ne laulupeo signatuurgi oli üsna sensuaalne.

Eesti ühiskond on täiuslik segu kristlikust maailmapildist, mille mõjul rahuldus ikka veel patuna arvesse läheb, ja nõukogu-de posttraumast, mis kõige toreda pimedasse tuppa ja teki alla peita tahab. See, et eesti inimene õnnelik olla ei taha ja muudkui muretseb, muudab aga «pahe» veelgi magusamaks. Seega, turgu on, ükskõik millises meediumis, mis kirjutamist nõuab.

Martin NõmmDrakadeemia IV lend

Nädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

Ma olen igal aastal kuhugi linnukese teinud ja mulle tundub, et praegune linnuke hakkas just lendama. See Teatro Poetico, luuleteater, on omaette nähtus. Minu pika elu jooksul on luuleteater olnud üks olulisemaid. Kui poi-sid – ma nimetan neid niimoodi – see kamp tegid Suitsu õhtut. See ei lähe elu sees meelest ära! Ma ei hakka seda kirjeldama. Esimene etendus oli Suumani Sassist, keda ma väga hästi tunnen – elasime viis aastat ühes majas ja kes igal õhtul luges oma luuletusi. See on omaette nähtus, kuidas üks autor loeb oma luulet täiesti reeglitevastaselt. Sass luges kohutavalt huvitavalt. Seda ei saa lihtsalt järgi teha. Ootan veel midagi põnevat Teatro Poeticost.

Draama toimetuse teatrireisikirjad

Mis on festivali kavas silma jäänud?

Raivo (74)Vanemuise näitleja

3

2014 Draama

Avameelselt kirjutamisestNädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

Mis on festivali kavas silma jäänud?

Ma läheksin kolmandat korda «Pure mindi» vaatama. See, mida Renate (Renate Valme, «Pure mind» lavastaja – toim.) ja tema kompanii on teinud, on uskumatult tore värskendus meie teatriilmas. See on äge lavastus mitte ainult füüsilise teatri pärast, vaid on uskumatult hea sis-sejuhatus inimestele, kes ei ole kunagi teatri või tantsuga kokku puutunud. Lavastus on nii universaalne, et ta pakub nii inimestele, kes on aastaid teatrit vaadanud kui ka neile, kes käivad teatris üks kord kolme aasta jooksul, elamuse.

Ma pole seda väga vaadanud, aga läheksin vaatama kindlasti «Illusioone», sest minu jaoks on selles midagi uut. «Pure mindi» olen juba näinud ja soovitaksin ka teistele seda vaatama minna. See on ka inimestele, kes n-ö ei hooli tantsuteatrist. Kui tavaliselt on tantsulavastused sellised «meta-tantsulavastused», millest keegi aru ei saa, siis see on täiesti arusaadav. Saad kõigest aru ja saad end targana tunda. Isegi siis, kui sa pole varem teatris käinud.

Tormi (20+)lavastab Tartu Uues Teatris

Magnus (24)õpilane ja remondimees

Capuchino, põskoobas ja teised valesti kirjuta-tud sõnad on lihtsalt üks põhjus, miks kirjutada ja proovida teha seda pare-mini kui nemad, kes juba kirjutavad. Olgu see siis menüü, ajaleht või loo-ming. Sealhulgas kirjakul-tuuri edendamise pärast. Sama argument kõlaks nahaalsemalt, et raamatud ja muud avalikud tekstid il-muvad nagunii ja kui mina neid ei täida, siis teevad seda teised minu eest. Ise kirjutamine on justkui oma mõtte ellujäämisesse pa-nustamine, see on mulle oluline kirjalikul kujul.

Aga siiski. Üsna sageli ma kirjutan nagunii. Kirju-tan sõbrale. Sõbrannale.

Kirjutan vastuseid. Vastan kirjadele. Kirjutan alla. Ko-hustuslikku kirjutamist on nii palju, mida ma nagunii püüan ära teha, pidades põhimõtteks head tava ja vaimukust. Kirjutan end niigi olevaks, seega mil-leks veel niisama kirjuta-da? Milleks ilusalt kirjuta-mise kõrval ilukirjutada? Sõnamäng kohustusliku kirjutamise kaasnähuna ei olegi ehk üldse vabalt valitav, sest et mul on vaja ju ka teada saada, miks ilusa ilmaga pretensioo-nika kohviku terrassil ice capuchino ei jahuta, vaid kannustab.

Eva AntsovDrakadeemia V lend

[PÄEVA KOMM]

«Veel mõtlesin kohalolust, kas see on

kokku või lahku kirjutatud?

Kas kohalolek või kohal,

millegi peal olek?»

teatrikriitik Pille-Riin Purje püüab «Merimehe» etenduse eel kohalolu mõtestada

4

Draama 2014

Ugala teatri kodulehelt võime Üllar Saaremäe lavastuse «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud» kohta lugeda järgmist: Tegemist on Tom Stoppar-di esiknäidendiga, 1967. aastal ilmunud komöödia ja tragöödia vahel kõiku-va draamaga.

Aire Pajur

Näidendi keskmes on kaks kõrvaltegelast William Shakespeare’i «Hamletist», kes kuninga käsul üritavad printsilt tema saladusi ja plaane välja uurida. Kaks võimumasina hammas-rataste vahele jäänud mutri-kest.

Stoppardi versioonis on neilt võetud isegi nende identiteet – nad ei mäleta, kumb on Rosencrantz ja kumb Guildenstern. Seda ei mäleta ka teised tege-lased – nende tähtsus on nii tühine, et isegi nende nimed ega isikud pole olulised. Samuti puudu-vad neil mälestused oma minevikust. Need algavad hetkest, kui kuninga kuller edastab neile kutse ilmuda lossi.

Lavastaja Üllar Saa-remäe on öelnud: «Selle näidendiga on mul olnud veider side juba aastaid. Roman Baskini lavastust üheksakümnendate algu-ses (Andrus Vaariku ja Gui-do Kanguriga peaosades) vaatasin mitmeid kordi. Sama lugu oli Stoppardi

filmiga, kus peaosades Tim Roth ja Gary Oldman. Kandsin teksti endaga, oodates aega, millal ise sellega tegelema hakata – kas näitleja või lavasta-jana. 2005. aastal lavastas Hendrik Toompere loo minu palvel Rakvere teatri suvelavastuseks. Mängisin Rosencrantzi. Guildenstern oli Marko Matvere. Arvasin, et nüüd on asjaga ühelpool ja see tekst ei kummita mind enam. Mõni aeg taga-si leidsin aga end taaskord sellele loole mõtlemas. Vähe sellest – tekkis kirg as-jaga uuesti tegelema haka-ta. Sedapuhku lavastajana. Tegemist on väga vaimuka, mängulise ja hoogsa looga. See on suur väljakutse lavastajale ja näitlejatele. Ja loodan, et tõeline maiuspa-la publikule.»

Nii lavastajal kui ka näit-lejatel on hetkel väga kiire ja pingeline aeg seoses filmivõtete ja taastusproo-videga ning lavastaja Üllar Saaremäe loal kasutan tema varem avaldatud mõtteid antud lavastuse teemadel.

20. veebruaril Klassika-raadios Piret Ristile antud intervjuus kõneles Üllar Saaremäe lavastuse valmi-misest ja tööprotsessist.

«See on uus kontsept-sioon materjali mõttes. Kesksed tegelased on Hamleti loo kõrvaltege-lased Rosencrantz ja Guildenstern, kes pannak-

Üllar Saaremäe: Ma tahan viimistleda selle lavastuse tõeliseks näitlejamängu tulevärgiks!

FOTO: Ugala Teater

5

2014 Draama

Üllar Saaremäe: Ma tahan viimistleda selle lavastuse tõeliseks näitlejamängu tulevärgiks!

se nuhkima printsi järgi, mis on tema hulluse põhjus. Shakespeare andis neile vähe lavaaega, kustutas nad nii-öelda suhteliselt kiiresti, saates nad Inglismaale, kus nad võlla tõmmati. Tom Stoppard on kirjutanud loo just nimelt nendest kahest kõrvaltegelasest. Ja lisaks veel näitlejast oma traagika-ga – tema on samuti «Ham-leti» kõrvaltegelane.»

«See on äärmiselt vai-mukas, äärmiselt mõttetihe ja väga mänguline materjal näitlejatele. Ja ma arvan, et ka publikule. Mina olen seda nimetanud kriminaalkomöö-diaks. Ma ei tea, mida Stop-pard selle peale arvaks, aga vähemalt nii ma seda teha kavatsen. Kokku puutunud olen ma Hamletiga otse-selt, olen mänginud Ham-letit ja olen mänginud ka Rosencrantzi selles samas lavastuses «Rosencrantz ja Guildenstern on surnud», nii et tegelikult on see kolmas kokkusaamine nende tege-laste ja selle maailmaga.»

«Tõsi on, et ma tsiteerin eemistest lavastustest nii mõndagi. Mitte küll otseselt, et ma nüüd tegin niimoodi Halmletit, ja Tanel Ingi, kes Hamletit mängib, peab ka samamoodi mängima. Või Rosencrantzina, kui minu partner oli Marko Matvere, et siis peab Meelis Rämmeld tegema samasuguseid asju nagu mina. Ei, mitte seda, aga ütleme, et teatrimäluga inimesel kindlasti tulevad nii

mõnedki asjad ette mitte ai-nult minu enda tegemistest, vaid üldse «Hamleti» lavas-tustest, võib-olla ka filmilõi-kudest, kui on nähtud.»

«Ju mul ikka midagi tegemata jäi selle looga või selle rolliga, muidu ma ei oleks seda materjali teha võtnud. Ma tahan viimistleda selle lavastuse tõeliseks näitlejamängu tulevärgiks, ja mitte ainult – seal on ka väga absurdseid situatsioo-ne, mida on võimalik mängi-da nii, nagu meie tol ajal ei osanud või ei tahtnud, aga mida ma arvan, et Meelis ja Aarne teevad filigraanselt. Ma olen liikumas filigraanse teatri suunas. Ugala teatri näitlejates on praegu väga suur valmisolek uuteks asja-deks, muutusteks.»

«Ugalasse kutsus mind Margus Kasterpalu. Tal oli mõte, et ta kutsub Ugalasse tagasi külaliseks lavastama erinevad inimesed, kes on selles teatris töötanud. Ma arvan, et ta mõtles Andres Noormetsa, Elmo Nüga-neni, võib-olla ka Kaarin Raidi peale, ja ta tegi mulle ettepaneku, et mõtle üks lugu välja, mida sa tahaksid Ugalas lavastada. Ma lasin oma peast läbi, mida mulle meeldiks Ugala teatris vaa-data ja leidsin selle tüki oma mälusopist, sest sinna ta oli jäänud. Margus võttis selle pakkumise rõõmuga vastu.»

«Kutsun kõiki teatris-se – ma tegin väga laheda asja.» :):

Mullune teatrielu sai kaante vahele

Täna kell 16 esitletak-se Ülikooli kohviku talve-aias teatriaasta ülevaa-tekogumikku «Teatrielu 2013».

Raamatu põhiosas on üheksa artiklit, mille autorid mõtisklevad eri laadi teatriilmingute üle. Näiteks kirjutab Anneli Saro identiteedi kollektiivsest tähendusloomest teatris, Heili Einasto tantsust kui somaatilis-kinesteetilise mõtlemise kunstist ning Roland Leesment teatrist ja selle tugedest. Samuti püüab Auri Jürna kirjeldada uut lavastajate põlvkonda Eesti teatirs ning Ott Karulin esitab 13 kriitikaportreed.

Kogumiku portreede osas keskenduvad neli autorit konkreetsetele inimestele ja teemadele. Enn Siimer kirjutan näit-

lejast Meelis Rämmeld, Kerttu Männiste portretee-rib teatrikunstnikku, Laur Kaunissaare uurib lähemalt minimalismi ning Rait Aves-tik räägib lavastaja Aare Toikkast ja tema tööst VAT Teatris.

Eelmise aasta teatrielu mälu kandvad artiklid on Berk Vaheri «Teatraliseeri-tud võrk, virtuaalne Spiel. Aare Pilve «Me oleme vabad»» ning Piret Verte «Estonia 100!». Teist aastat ilmub Teatrielus ka Eesti Teatri Agentuuri koostatud Eesti teatrite statistika.

Esitlusel tutvustavad «Teatrielu 2013» koostajad Hedi-Liis Toome ja Liina Unt, värskest raamatust vestlevad Eesti Draama-teatri dramaturg ja teat-riuurija Ene Paaver ning näitekirjanik ja lavastaja Urmas Lennuk. :):

6

Draama 2014

Hüperborea voogav luulemuusika

Aleksander Suuman (1927–2003) – õieti Aleksand-er Suumann, ka Sass Suuman, Suumani Sass – oli eesti luuletaja ja maalikunstnik. Kunstiõpetajana töötanud Suuman debüteeris luuletajana aastal 1963 koguga «Oh seda inimest!», kolm aastat hiljem ilmunud «Krähmukirjad» tegid temast ku-uekümnendate ühe armastatuma luuletaja. Alates kogust «Kui seda metsa ees ei oleks» (1989) hak-kas Suuman oma luules kasutama graafilisi efekte ja argielulisi tähelepanekuid. Luulekogu «Meil siin Hüperboreas» ilmus aastal 1980.

Luule mõjub lugejas-se või kuulajasse mitte niivõrd intellektuaalsel kuivõrd tunnetuslikul tasandil, sõnad toimimi-vad pigem kujundi kui ratsionaalse kõnena. Sama kehtib ka luule-lavastuse puhul, mille vastuvõtt erineb olulisel määral mistahes muu lavastuse omast, sest mängu astuvad mitmed just luulekeelele omased allhoovused.

Piret Kuub

Täpselt sellised hoovu-sed olid hoomatavad Tõnu Õnnepalu lavastuses «Meil siin hüperboreas». 1980. aastal ilmunud Aleksander Suumani samanimeline luulekogu sisaldab juba iseenesest tekste, luuletu-si, kus lihtsad, kuid samas sügavad mõtted, antud edasi kaunite poeetiliste kujundite kaudu, loovad erilise õhustiku. Lavalt õhkub armastust loo-duse vastu, tõlgendust teemast, mida autor oma luulekogus nii kirglikult käsitleb. Kesksel kohal on maa, meri, loomad-linnud. Vaataja viiakse müstilisse Hüperboreasse, täpse-malt Thulesse, mis kree-

ka mütoloogia kohaselt tähendab maad kaugel põhjas. Õigupoolest on aga tegemist konkreetse kohaga ja üldsegi mitte eestlaste jaoks nii müstilise paigaga – nimelt Vilsandi saarega, kus autor vee-tis nii mõnegi aja oma elust. Läbi kujundite saab vaataja osa autori ühest eluetapist, saarel elami-sest, milles on eriti tähtsal kohal enda teadvustamine luuletajana. Muide, just hüperborealastest räägiti antiikajal kui inimestest, kes veetsid aega muusika, tantsu ja laulu saatel. Nii nagu Suuman oma Hüper-boreas elas luulest kantud ja kannustatuna.

Õnnepalu lavastuses on kaks hüperborealast, kuigi õigem oleks öelda, et tegemist on ühe hüper-borealase kahe erineva poolusega. Vana (Alek-sander Eelmaa) ja noor mees (Pääru Oja) loevad vaheldumisi Suumani luulet, kehastudes samal ajal inimeseks, kes kõik omal nahal läbi elab. Tekib dialoog, elunäinud vana ja uljas noor täiendavad teineteist. Mõlema näitleja ümberkehastumist iseloo-mustab lihtsus, siirus ja

FOTO: Lauri Kulpsoo

inimlikkus.Lavastus on äärmiselt

napp, vähe on tegevust, liikumist, rõhk lasub sõnal, mistõttu jäetakse erakord-selt palju ruumi vaataja kujutlusvõimele. Puudub narratiiv klassikalises tähenduses, kuigi on või-malik välja noppida mõned eraldiseisvad lood, kas või paharet Villoni külaskäigu lugu. Olulisemaks muutu-vad mõtted ja mõtisklused, emotsionaalsed ilmingud, üksikud tähelepanekud elust, mis jõuavad vaa-tajani läbi mitmetahuliste sõnavärvingute, pauside ja rütmide partituuri. Emotsio-naalset kudet lisab veelgi Pääru Oja kitarrisaade, mis antud lavastusse sobib juba seepärast, et Suuma-ni luulekogus on samuti

kitarr üsna oluline atribuut. «Truult kaasa partsus vettinud kitarr//rekorda-kordiliselt larr ja larr», võib luuleraamatust lugeda.

Lavakujunduski ei pre-tendeeri suurejoonelisele visuaalsele efektile, vaid ajab läbi palgi, rippuva laua tüki, kirjutuslaua-tooli, osaliselt puuduolevate klaasidega aknaruutude-ga. Küsimust tekitab vaid kast kangema kraami pudelitega, mida kordagi mängu ei võeta ja millele ka sõnadega ei vihjata.

«Meil siin Hüperboreas» jääb meelde tasahilju voogava luulemuusikana, kujutluspiltide ja assotsiat-sioonide jada tekitajana, kaikumas endise TÜ kiriku ja humanitaarraamatukogu kaarjas saalis. :):

7

2014 Draama

Sünge luuleteater kui uus suund?

Teatrirühmitus Frank ütleb, et ««Merimees» on lavastus-katsetus, mis vaatleb poeetilise teatri laadis kaht päeva, mil Fernando Pessoa kirjutas oma näitemängu «Meri-mees»» (Draama.ee). See tõstatab põhimõttelise küsimuse: kuidas vaadel-da poeetilise teatri laadis antud sündmust?

Kristi Ruusna

Kirjeldusest tundub, et tegu võiks olla dokumen-taalteatriga poeetilises vormis. Pigem aga on võetud ette Pessoa poee-tiline keel, kasutatud selle isikupära ning melanhool-set sarmi ning loodud tekst neljale näitlejale esitami-seks. Poeetilise teatri laad tundub antud kontekstis erakordselt sünge ning muserdavalt masendavate mõttekõlksude vahendami-ne publikule. Nendes väl-jendub lootusetu ekslemine unenäolises maailmas, mis eksisteerib vaid viivuks, mäluorganeis hingitsedes. Tekib küsimus: kui põhjatu võib olla maailma õnnetus ja masendus, et seda jälle ja jälle taasesitada?

Etenduse järel ootas mind küsimuste kuristik. Miks esitatud luule tihti sünge ning depressiivne olema peab? Või miks hõl-

juvasse kangasse riietatud näitlejannad hõõgpirnide pimedusse peita tuleb? Miks lavastuse tempo muu-tumatuna igavuse esteetika piirides tammub?

Need ei ole niivõrd ette-heited, kuivõrd just küsimu-sed lavastuse loojatele, mis tunduvad olevat ülesande ees küsimata jäänud või siis saanud ähmase vastuse. Ent tuleb talitseda teravat keelt ning keskenduda asjaolule, et tegemist on lavastus-katsetusega ning katsetamist tuleks teatri-maastikul alati tervitada. Eri-ti sellist, mis viib uue nivoo või laadi saavutamiseni.

Selles aspektis on luule-teatri lavastus «Merimees» ju ka õnnestunud: saavutati sünge poeetika pimeduse tasand, milles vaataja on jäetud kõrgetasemelise luulekeelega üksinda reflekteerima oma enese eksterioriseerumise üle. Sealjuures funktsioneerib mainitud Merimees sümbo-lina: keegi, kes on olnud, ent kelle olemasolemist ei või vaid mälestuse põhjal tõendada.

Edasi tõlgendades peaks ilmselt vaataja ene-selt küsima, kas olemasole-mine eksisteerib seetõttu, et teised tõendavad isiku ole-masolemist või on võimalik iseenese olemasolemist

tõendada iseendale enese kaudu. Nii tundub teatri-rühmituse Frank lavastus «Merimees» oma sõnumit publikule edastavat.

Meele tegi kurvaks asjaolu, et Pessoa teksti või selle tõlgenduse kaudu antakse publikule justkui märku, et arvamus inimese kohta on ühene: inimene on üksi, teise tõdemus kellegi olemasolust ei ole piisav.

Ehkki Tarmo Songi nüansseeritud tekstiesitus motiveeris nõnda arvama, siis üldpildis ei jäänud mina vaatajana uskuma, et Maailm nõnda sünge on. See on lugu kolmest õest ning kellestki neljandast, ent selle kaudu vihjatakse, et nii on ka paljude teiste

lood. Nagu teater ikka. Kuid tahes-tahtmata tekib vajadus vastu vaielda.

Poeetiline- või luuletea-ter ei pea ilmtingimata ole-ma sünge ega kuulutama pimeduse loori all inimsoo naturaalset seisundit indivii-didena üksi seista. Samuti ei peaks luule etendamine jääma vaid melanhoolia ja pateetika temaatilisse raamistikku. Lavastusest «Merimees» kumas läbi soov teha luuleteatriga midagi muud, teha see visuaalseks, ruumiliseks, üksildaselt soojaks, ent see katsetuslik-lavastus ei suutnud ühendada luulet ja teatrit viisil, mis defineeriks luule ja teatri sümbioosi uue suunana. :):

FOTO: Nora Aleksandra Tsahkna

8

Draama 2014

Täna Draamal:16:00 – Festivali avamineFestivali avab ametlikult teatri Must Kast aktsioon «Koh-aloleku kunst. Interaktiivne installatsioon».

Poe ja Küüni tänava nurgal

16:00 – Kogumiku «Teatrielu 2013» esitlusFestivali klubis esitletakse mulluse teatrielu kokkuvõtet.

Ülikooli kohvikus

18:00 – Vaikus - Pärnu Endla (autor Esko Salervo)Lugu noorte inimeste kujunemisest. Tavalisest elust saab thriller, romantiline draama ja põnevik ühekorraga.NB! Etendus on välja müüdud!

Sadamateatris

18:00 – Neli aastaaega - Tallinna Linnateater (autor sir Arnold Wesker)Kaks noort inimest sisenevad mahajäetud majja. Neil on kaasas kohvrid isiklike asjadega...NB! Etendus on välja müüdud!

Tartu Uues Teatris

18:00 – Rosencrantz ja Guildernstern on surnud - Ugala Teater (autor Tom Stoppard)Kaks meest üritavad kuninga käsul Hamletilt tema sala-dusi ja plaane välja uurida. Aga kumb neist oli kumb?

Vanemuise Teatri suures majas

19:00 – Merca maalinäituse «Ümbre Mokornulga» avamineNäitusel on esindatud igasugustele puistele leidmater-jalidele maalitud puuslik, inglid, puistud...

Promenaadiviies (Ülikooli 1)

21:00 – Tornimuusika: Maria Peterson ja Eva Eensaar-TootsenKaks Theatrumi näitlejat laulavad koos laule, mille puhul on kõige olulisem tekst.NB! Kontserdile pääseb eelregistreerimisega!

Tartu Jaani kiriku tornis

21:00 – Ookean - Joorits & Pojad (autorid Rum ja Solala Towler)Meditatiivne õhtu Kaia Karjatse gongide ja kristallkaus-side, Rumi sufistlike luuletuste ja taoistlike lugude saatel.

Tartu ülikooli kirikus

21:00 – Õnn kaasa! - Vene Teater (autor Viktor Rozov)Lavastuse põhiteema on õpilased ja õpetajad; õpilaste vastuhakk õpetajale ja selle vastuhaku tagajärjed.

Tartu kammivabrikus

23:00 – Festivali klubi Plaate mängivad festivali meeskonna liikmed ja külalised.

Ülikooli kohvikus

NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummer-damata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale! FOTO: Lauri Kulpsoo