49

Eesti Esimene Mesikoogitööstus Johan Lill ja märkmeid pagaritööstusest Tartus

A n d r e s S e p p

Ühena vähestest Tartu ettevõtetest, mille töösaadused enne Teist maailma-sõda ka kaugematele turgudele levisid, tuleb kindlasti mainida väikest kon-diitritööstust, mis aastail 1936–1940 tegutses kõlava nime all – Eesti Esimene Mesikoogitööstus. Eksporditavad kogused ei olnud küll teab mis suured, kuid arvestades ettevõtte enda suurust väärib ta siiski lähemat vaatlust. 1930ndate teise poole Eesti ajakirjanduses leidub mitmeid teadaandeid, et Lille mesikoo-gid, mida kutsuti lausa «Tartu spetsialiteediks», jõudsid lisaks siseturule müüki mitmel pool Euroopas, USAs ja isegi Austraalias. Vaatleme alljärgnevalt J. Lille mesikoogitööstust ja selle kõrvalettevõtteid, sedavõrd kui tänini säilinud and-med seda võimaldavad.

Tartu pagarid ja kondiitrid

Aastail 1920–1926 Tartu linnaarhivaari ametit pidanud Arnold Hasselblatti1 andmetel2 kutsuti Tartu pagariamet pärast Põhjasõda uuesti ellu 14. jaanuaril 1724. aastal, kui Tartu linnanõukogu andis kahele linna pagarmeistrile – Hans Jürgen Friedrichsile ja Cristoph Franckile – loa uuendada varasemat pagari-tsunft i. Veel samal, 1724. aastal võeti linnakodanikuks kaks uut pagarit ning järgmisel aastal üks pagar.

Aastal 1725 ostis taastatud pagariamet Jaani kirikult endale matusepaiga ning omandas samal aastal kaks pikka leivapinki suure puusilla kõrval, mis asus hilisema Kivisilla kohal ja põles maha suure tulekahju aegu 1775. aastal. Pagarid nimelt ei tohtinud oma kaupu müüa pagaritöökodades, vaid pidid seda tegema kontrolli ja maksustamise hõlbustamiseks kindlaksmääratud kohtades või vastavalt kehtestatud reeglitele saatma oma tooted väljakandjate (kes ühtla-si täitsid kontrollijate rolli) kaudu tarbijatele koju kätte.

1 Arnold Hasselblatt sündis 16.03.1852 Kambjas, suri 08.11.1927 Tartus.2 A. Hasselblatt. Üks 200-aastane mälestuspäev Tartu pagaritel. – Postimees 1924, 12. jaanuar.

50

Järgnevad aastakümned tõid kaasa hulga tsunft isiseseid vaidlusi meistri-te eesõiguste üle, kus oma positsioone püüdsid kindlustada nii leivaküpseta-jad (Festbäcker), saiaküpsetajad (Losbäcker) kui ka koogipagarid (Kuchbäcker) ehk kondiitrid. Meistrite omavahelised tülid arenesid niikaugele, et 1732. aas-tal lõid kondiitrid oma eraldiseisva ameti. Peab mainima, et Tallinnas ja mujal selliseid erimeelsusi sel ajal ei olnud.

Tartu pagarid ja kondiitrid jäid iseseisvatesse organisatsioonidesse ka hil-jem. Näiteks 1930. aasta lõpul esitasid Tartu Pagaritöösturite Ühing ja Tar-tu Kondiitritöösturite Ühing linnavalitsusele palve lubada oma lippudel linna-vappi tarvitada ja vastavad kavandid kinnitada. Pagaritöösturite ühingu lipp oli valget ja helesinist värvi, ülanurgas kahe lõvi kujutised, nende vahel krin-gel. Linnavapp oli alumises nurgas. Lipul oli ka ametiharu asutamisaasta 1724. Kondiitrite lipul oli ülemine osa roosa ja alumine oranž. Ülal nurgas oli kuju-tatud puuviljapärg, mille keskel vanaaegne mesipuu. Linnavapp samuti allnur-gas ja asutamisaastaks oli märgitud lipul 1732.3

1725. aastal kasutusele võetud pagarite «leivapingid» kaotati lõplikult sa-dakond aastat hiljem, kui Liivimaa kindralkuberner markii Paulucci ja Tartu politseimeister Gessinsky, kes mõlemad püüdsid ärkavale ülikoolilinnale pare-mat välimust anda, viisid lisaks suure kaubahoovi ehitamisele ellu ka spetsiaa-lse pagarisaaduste kaupluse ehitamise. 1816. aastal andis pagariamet kauplu-sehoone ehituseks oma nõusoleku, kindralkuberner kinnitas novembris 1817 ehitusplaani, juunis 1818 pandi nurgakivi ja aastal 1819 õnnistati vastvalminud kauplus sisse. See oli kaheksa sambaga kivihoone, mis mahutas üheksa eral-datud müügikohta. Ehitis asus Poe tänava ja Söögituru nurgal. Vastvalminud «Tartu pagariameti templit» ülistati kõlavates värssides ja selle valmimist tervi-tati lootusrikkalt (joonis 1).

Möödus üks inimpõlv ja pagarisaaduste müügi koondamine ühte kohta osutus kasvavas linnas otstarbetuks. Müügikorraldust muudeti ja pagaritoo-teid hakati edaspidi müüma erakauplustes. Pagarite kaheksasambaline «tem-pel» müüdi erakätesse ja lammutati hiljem.

20. juulil 1866. aastal likvideeris valitsus majandusarengule jalgujäänud tsunft ikorralduse ja ka pagaritööstuses algas vaba konkurents. Nüüd võis iga-üks, kes oli lunastanud nõutava patendi, olgu ta siis pagarmeister või ei, avada linnas pagaritöökoja. Juriidiliselt jäi pagaritsunft siiski alles, kuid selle liikmete ainsaks eesõiguseks jäi võimalus kirjutada end väikekodaniku seisusest (oklaa-dist) ümber tsunft ikodaniku seisusse. Pagaritsunft i, nagu teistegi linna käsi-tööametite katusorganisatsiooniks oli Püha Antoniuse gild ehk Väikegild.4

3 Kaks huvitavat lippu. – Postimees 1930, 4. detsember.4 Eesti Ajalooarhiivi fond 1708, Tartu pagarite tsunft i materjalid aastatest 1779–1920.

51

Kuid tsunft pakkus liikmetele eelkõige sotsiaalset tuge: hädakordadel oli neil võimalik saada toetust tsunft i abikassast, 1865. aastast tegutses matusekas-sa. Lisaks pakkus tsunft liikmetele ühistunnet, Tartu täisväärtusliku kodaniku tunnet, ühiselt toetati nõrgemaid, makstes näiteks teatud summasid vaeste lin-nakodanike ja heategevate asutuste abistamiseks.

Esimese maailmasõja aastad ja sellega kaasnenud piirangud tõid Tartu pa-garitööstuse edenemises kaasa seisaku. «Kuid veel sõja kestes, märtsikuus 1917, astus 11 pagariäri omanikku uue tööstusühingu asutamiseks kokku. See «Paga-ritööstuse eestvõtjate ühing» («Tartu linna käsitöö ettevõtjate keskkomitee all töötavate käsitöö ettevõtjate ühisus») kinnitati Saksa okupatsiooni aegu pagar-meistri V. Kustlovi nimel ning jäi hiljem, kui kodukorra 36 paragrahvi 21 pa-ragrahviks ümber töötati, ka Eesti riigi valitsuse aegu püsima. Pagaritööstuse ettevõtjad on oma üldiste tööstusliste kui ka eriliste kutsehuvide kaitseks oma esimehe V. Kustlovi läbi Tartu tööstusettevõtjate keskühisuses esitatud.»5

Taastamise ajal, 1724. aastal vaid kahemeheline Tartu pagaritsunft kasvas järk-järgult koos linnaga. Sada aastat hiljem oli Tartus juba 10 pagarmeistrit, nende hulgas 7 leiva- ja 3 koogitegijat, aastaks 1914 juba 15, kel kõigil oli meist-ri tiitel. 1924. aastal kuulus ühisusse 19 liiget, nende hulgas 11 meistrit.6 1934. aastal töötas Tartus 36 pagaritööstust, lisaks neile 234 leivaküpsetuse töötu-ba toidukaupluste juures, kusjuures paljud tootmisruumid asusid keldrites või poolkeldrites ja jätsid tervishoiuosakonna tähelepanekutel «avaruse seisuko-halt soovida».7

Johan Lill alustab

Üks esimestest eesti rahvusest pagaritest, kes Tartus iseseisvaks äriomanikuks sai, oli Johan Lill.8 Ta sündis 19. (vkj 7.) septembril 1880 Raadi vallas, kuhu tema Tammistu mõisa kupja pojast vanaisa oli elama asunud 1853. aastal. Sa-jandivahetusel pagariametit õppima asunud Johan Lill jõudis oma äri avami-seni Tartus 1908. aasta alguses. 21. jaanuaril avaldas ta Tartu ajalehes Elu järg-mise teadaande. «Äriavamine. Annan sellega auupaklikult teada, et ma Tartus, Aleksandri uul. nr. 7 oleva (endise Dresselti) pagari ja konditori äri oma kät-te võtnud olen ja uuel korraldusel edasi töötan. Saiade hääduse pääle iseära-list rõhku pannes tarvitan ma ainult kõige paremat jahu. Et alati värsket saia saadaval oleks, küpsetan kaks korda päevas: hommiku ja pääle lõunat. Pääle

5 A. Hasselblatt. Üks 200-aastane mälestuspäev.6 Samas. 7 Tartus 36 pagaritööstust ja 234 leivaküpsetustöökoda. – Postimees 1934, 13. september.8 Juhan Lilli pagariäri 25-aastane. – Postimees 1933, 19. märts.

52

lõunat soovitan vesikringlisid, prantsleiba, naelasaia ja paremaid kohvi-saiu, nisu- ja peenikest leiba. Nii saavad ka koogid ja pirogid kaks korda päevas küp-setatud. Soovitan piparkookisid, pumperniklisid ja muid maitsevaid maiusasju kõige paremas hääduses. Võtan tellimisi suurte kringlite ja kookide pääle igal ajal vastu; tellimised saavad ruttu ja korralikult korda saadetud. Olen ka toa li-monadi joomiseks sisse seadnud. Palun kõiki vanu kui ka uusi sõpru vaatama tulla. Auupaklikult J. Lill. Tartus, Aleksandri uul. nr. 7.» 9

20. sajandi alguskümnenditel alustasid Tartus iseseisvat äritegevust mitmed eesti soost kondiitrid, kes olid sakslastest meistrite käe all selliseisuse läbinult jõudnud iseseisva pagarmeistri staatusse. Meistriks saamine eeldas selli rännu-aastaid. Kas ja kus Johan Lill ennast pagaritöös täiendas, ei ole kahjuks teada.

A. Hasselblatt kirjeldab põlist traditsiooni nii: «Üks tööstuse arenemisele väga tähtis tegur meistrikssaamiseks oli sellilt tingimata nõuetavad «rändamis-aastad»: ta pidi vähemalt üks aasta väljamaal ning sealjuures vähemalt ühes suuremas linnas töötanud olema. Seeläbi saavutati aga sel liikumiskehval ajal, mil raudteed ega aurulaevu ei tuntud, ikka jälle uueaegseid kogemusi ja edu-9 Elu 1908, 21. jaanuar.

JOONIS 1. 1819. aastal avati Poe tänava ja Söögituru nurgal kaubahoovi (nr 15) kõrval pagaritoodete kauplus (märgitud sõõriga). Tartu plaan 19. sajandi esimesest poolest. EAA 1422-1-18.

53

samme muidu enamalt jaolt äärmiselt konservatiivses tööstuses. Ka hiljem kui tsunft id kadusid, peeti rändamiskombest kinni. Samuti jäi maksma ka meis-terkond ning õpilaste sellideks tunnistamine.»10

Vabariigi algusaastail opteerus Eestisse mitmeid Venemaa suurlinnades õp-pinud ja töötanud eestlastest ning kohalikest sakslastest kondiitreid, kes tõid Tartusse «suurilma» maitseid ja oskusi. Et konkurents napil siseturul oli tihe, tuli kõigil koogimeistritel ellujäämiseks kohalike maitse-eelistustega kohane-da ja vastavalt spetsialiseeruda.

Aleksandri t 7 jäi J. Lille pagariäri asukohaks ainult kolmeks aastaks. 1911. aasta alguses viis pagarmeister Aleksander Leppik, kelle töökoda oli seni tegut-senud majas Riia t 11, oma kaupluse11 ja kohviku12 üle tekstiiliärimeeste Kapla-ni ja Pressi majja Aleksandri t 8. Riia t 11 asunud pagaritöökoja ruumid vaba-nesid, sest Leppik kolis tootmise oma vastvalminud vabrikusse.

«Lubame enesele Teie lahket tähelepanemist veel selle pääle juhtida, et lähe-mal ajal meie kõige uuema väljamaa viisi järele sisseseatud alt köetava küpseta-mise ahjuga ja elektri jõuul käivate masinatega prääniku, ingl. biskvidi ja ruk-kileiva vabrik, Turu uul. 16. avatud saab.»13

Riia t 11 pagaritöökoja ruumid võttis nüüd rendile Johan Lill (joonis 2).14 1918. aastal võtsid Saksa okupatsiooniväed Lille pagaritööstuse hoone enda kä-sutusse ja töö jäi seal ajutiselt seisma.

4. juulil 1922 andis Tartu Tööstuse Ettevõtjate ja Meistrite Keskselts Johan Lil-lele pagarmeistri diplomi15, Kaubandus-Tööstuskojas registreeriti «ainuisikuline äripidaja, pagari- ja kondiitriäri Johann Lill (asutatud 1908) jaanuaris 1928»16.

Septembris 1930 kirjutas Postimees: «Pagari- ja kondiitriäri omanik Johan Lill pühitseb täna oma 50. sünnipäeva. Peale ärijuhtimise, mis nõuab palju aega ja jõudu, leiab ta võimalusi end pühendada mitmesugusele seltskondlisele tegevusele. Seltsides ja ühingutes, koguduse juhatuses ja nõukogus on ta usi-nusega tegev. Hr. Lill on üks neist, kes nii-öelda kahe palja käega, hoolsuse ja töötahtega end edasi ja ülespoole on aidanud.»17

Tööoskusamet väljastas 9. juunil 1932 registreerimistunnistuse nr 23: «Ju-han Lill on registreeritud Meistrite, õppinud tööliste ja tööstuseõpilaste seadu-se § 3 punkt 5. alusel Tartu tööoskusametis meistrina pagari töö alal.»18

10 A. Hasselblatt. Üks 200-aastane mälestuspäev.11 Postimees 1911, 12. jaanuar.12 Postimees 1911, 9. aprill.13 Postimees 1911, 12. jaanuar.14 EAA 2381-2-1247. 1930. aastail kuulusid Riia tänava majad 11, 13 ja 15 (kinnistu 81/II) Karl Jõksile, tema sur-

ma järel 04.08.1937 tema pärijatele. Hoonestus hävis 1944. aastal, praegu asub samal kohal Vanemuise alumine parkla.

15 ERA 3167-1-585, l. 1. 16 ERA 891-2-956, l. 7. Esimene Eesti Mesikoogitööstus J. Lill, 1928–1940. 17 Äriomanik Johann Lill 50-aastane. – Postimees 1930, 21. september.18 ERA 3167-1-585, l. 2. Meistrite toimikud, Juhan Lill – pagari tööala, 1932.

54

Öötöökeeld

Vabariigi esimesel aastakümnendil olid pagarid ja kondiitrid visa tööga tasapi-si stabiilsele elujärjele saanud, 1930. aastate esimesel poolel leidis aga riigivõim mitmeid võimalusi, kuidas nende elu «põnevamaks» muuta.

Kõigepealt liituti 1929. aastal rahvusvahelise töökonventsiooni kokkuleppe-ga, mis keelas pagarite öötöö (teistel erialadel öötööd ei piiratud). Rahvusvahe-line kokkulepe oli Eestile siduv 1939. aastani.

Tsiteerime ajalehte Vaba Maa: «Ainsa omapärase seadusena on meil maksev pagarite öötöö-keelu seadus. Ta kuulub n.n. õndsate sotsiaal-seaduste hulka, mis pidid hoidma inimesi paha eest ning andma pagaritele öörahu. [---]

Et saata värskeid saadusi kodanike lauale, selleks tuleb pagareil asuda tööle juba öösel, et hommikuseks toiduainete-äride lahtitegemise ajaks saata värs-ke kaup kätte tarvitajatele. Kuna seaduse täitmise järele valvajate kontrollkäi-gud on tihedad, siis töötatakse väga omapärases olukorras – mitmekordselt lu-kustatud uste taga, õuel hulguvad ringi kurjad koerad, plankaedadele on tõm-matud kõrged takistused okastraadist jne. Töötubade aknad on suletud val-guskindlate luukidega ja ruumides, kus valmib pealinlase hommikune leib ja sai, töötatakse suurimas vaikuses. Kontrolööride tulek lööb segamini kõik töö. Töölised püüavad kaduda kõrvaluste kaudu, kaotatakse jälgi äsja veel käinud kibedast tööst. Kuid kontrolööri silm on terav ja tähelepanelik ning protokoll ei jää tulemata.

See kõik asetab pagarid ja töölised erilisse, n. ö. mingisse kuritegelisse ja ta-gaaetavasse olukorda, mis neile kaheldamatult väga valus. [---]

Igal nädalal mitmel korral võime lugeda lehest, kuidas siin ja seal on kor-raldatud öösine kontroll ning leitud pagareid töötamas. On järgnenud karistu-sed ja trahvid, kuid seaduserikkumistele pole veel seni suudetud panna piiri. ... Kui on tulnud kuuldavale hääli seaduse muutmisest, siis on alati saadud vastu-seks, et seaduse muutmist takistab rahvusvahelise töökonventsiooni kokkule-pe, millega me seotud. Lööme kaasa mingis rahvusvahelises õilistamise tuhi-nas, kuid selle juures jätame kõrvale enda esmajärgulised tarbed. Kahtlemata pole see loomulik.»19

Osa pagareist ei osanud riigi võimaldatud «põnevust» hinnata ja loobus et-tevõtlusest sootuks. Veebruaris 1932 kirjeldas Postimees olukorda Tartus järg-miselt: «Pagaritööstus valmistab mitmesuguseid saadusi ja sellepärast on ka tarvitajaskonna nõuded mitmesugused. [---] Need, kes müüvad saadusi otse-kohe tarvitajaskonnale, ei saa neid valmis hommiku kl. 1⁄28, mil nõudmine kõi-

19 Pagarite öötöö-keelu seadus kaotamisele. – Vaba Maa 1936, 31. august.

55

ge elavam. Ka koolid ei saa neid saiu, mis määratud on hommikueineks. Niisu-guseid pagaritööstusi, kust otse tarvitajatele müüakse, on kõige rohkem. Need ongi sunnitud olnud oma tööstusi kuni 80 prots. kokku tõmbama. [---]

Öeldakse, et pagarid on öösel harjunud töötama ja sellepärast nad tikuvad seadust rikkuma. Ometi ei ole see nali millegagi põhjendatud, sest pagar ei ole sugugi iseloomuga, kes hommikul rahulikult kella 8 magada ei tahaks. Kuid siin on kaalul tööstuse olemasolu. Nagu andmed näitavad, on keeluseaduse ajast tänini rida pagaritööstusi pidanud sulgema töökoja uksed. Need, kes töö-tama on jäänud, vähendavad töölisi. Enne seadust töötasid Tartus sellel alal 181 töölist, nüüd kõigest 53. Tähendab 131 töölist on tulnud leivata jätta ja nad on läinud mullatööle. Tartus ei ole ühtegi pagaritööstust, kus töölisi vähendatud ei oleks.»20

Lisaks öötöökeelule vähenes pagaritoodete läbimüük süveneva majandus-kriisi tõttu. Septembris 1933 kurtsid pagarid Postimehes: «Maiustamine ja ma-janduslikult raske aeg ei sobi kokku [---]. [---] kõikjal annab tunda üldine raha-puudus. [---] on saiasöömine tagasi läinud, sest majanduslikult keskkihti kuu-luvatel kodanikkudel on sissetulek vähenenud ja seetõttu on nad hakanud ka vähem saia ostma. Kõige rohkem ostetakse saia laupäeviti, mil ka isegi lihttöö-line teinekord püüab oma perekonnale viia saia.»21

Kondiitritele öötöökeeld kriitiliseks probleemiks ei olnud (kookide ja maiustuste tarbimise algusaeg oli hilisem) ja eespoolnimetatud konventsiooni-ga ühinemine kondiitriäridele suurt kahju ei toonud. Kuid majanduskriisi ajal kahanes nendegi käive paratamatult.

Magusamaks

1932. aasta alguses leidis Jaan Teemanti IV valitsus22 ka magusameistrite tar-vis uue «meelelahutuse». Märtsikuus teatas ajakirjandus valitsuse plaanist keh-testada magusamaks. «Majandusliku kriisi tõttu vähenevad riigikassa tulud maksudest, sest surutise mõjul kuivavad läbikäigud kokku. Vastavalt tulude vähenemisele, ei kahane aga riigikassa väljaminekud. Uute maksuvõimaluste otsimisel võeti põhimõtteks, et uute maksude all ei kannataks kehvemad ko-danikud, vaid need peaksid laskuma rohkem jõukamatele. Lähtudes sellest sei-sukohast, otsustati erimaksu alla panna maitseained. Maksustamise alla kuu-

20 Lubatagu töötada! – Postimees 1932, 21. veebruar.21 Tartlased «koogisöömises edenenud». Maiusainete valmistajad oma päevamuresid pihtimas ja Tartu maias-

mokkadest vestlemas. – Postimees 1933, 30. september.22 Võimul 19. veebruar 1932 kuni 19. juuli 1932; kolmel esimese majanduskriisi aastal (1931–1933) teostas Eestis

võimu seitse valitsust; http://valitsus.ee/et/valitsus/valitsuste-loetelu [24.10.2012].

56

luvad igasugu maitseained, nagu kompvekid, shokolaad, martsipan, koogid, küpsised jne., kus maks oleks 20% maitseainete hinnast. Maiusaineid võivad valmistada ainult niisugused ettevõtted, millised registreeritud maksuame-tis. Registreerimise kohustus algab hiljemalt kahe nädala pärast peale seadu-se maksmahakkamist. Maitseainete maksust enesest loodetakse aastas lisatulu saada 400.000 kr.»23

Eelnevast nähtub, et valitsus hindas aastast riigisisest maiustuste müüki 2 miljonile kroonile.

Maiusainete maksu seadus võeti riigikogus vastu 24. märtsil ja see jõustus 15. aprillist 1932. Maksumääraks jäi esialgu kavandatud 20 protsendi asemel 15 protsenti, kuid kehtestati maksu alammäär – kõigile kompveki-, šokolaadi- ja küpsisetööstustele (olenemata ettevõtte suurusest) 2000 krooni aastas ja ainult kondiitrisaadusi (tordid, koogid) valmistavatele ettevõtetele 100 krooni aastas.

Alammäär tuli tasuda kvartaliettemaksetena aasta jooksul tegelikult arves-tatava maksusumma garantiiks. Seadusega sätestati: «Maiusaineid müügi ots-tarbel võivad valmistada ainult ettevõtted, kes selleks saanud loa maksudeva-litsuselt. Valmistajad on kohustatud pidama arveraamatuid, majandusminis-teeriumist antava määruse kohaselt. Müügikohad võivad müüa ja hoida ainult loa saanud ettevõtetes valmistatud maiusaineid. [---]

Karistused seaduse eeskirju mittetäitjate vastu on peaasjalikult rahatrahvid 100–1000 kroonini. Seadusevastaselt valmistatud maiusained, nende valmis-tamisel tarvitatud ained ja abinõud konfi skeeritakse, vaatamata sellele, kellele nad kuuluvad. Peale süüteo eest määratud trahvi võetakse seadusevastaselt val-mistatud või maksu eest varjatud maiusainelt maksu kahekordses suuruses.

Maksu osalise või täieliku tasumata jätmise, samuti ka loata valmistamise korral määratud maksu mittetasumise korral suletakse ettevõte.»24

Selline avalikult suurettevõtteid eelistav seadus kutsus väike- ja kesktöösturi-tes esile tõelise matusemeeleolu. Paari-kolme töölisega töötanud väiksemad komp-vekitööstused loomulikult ei olnud suutelised tasuma pealinna suurtööstustega võrdset 2000-kroonist alammäära. Seaduse rakendamisega kaasnes veel keerukas maiusainete arvestuskord, mis sundis väikeettevõtjat palkama spetsiaalset arve-ametnikku-raamatupidajat või põhitöö kõrval ise selle eriala omandama.25

Et valitsust maa peale tagasi tuua, algasid kohe maiusainete valmistajate protestid. «Tartu pagaritel, kondiitritel ja teistel maiusainete töösturitel oli kol-mapäeva õhtul [27.04.1932] koosolek, kus otsustati üksmeelselt 1. maist ala-tes lõpetada kookide küpsetamine ja shokolaadi ning kompveki valmistamine.

23 Maiusained maksu alla. – Vaba Maa 1932, 6. märts.24 Maiustamine kallimaks. – Postimees 1932, 8. aprill.25 K[uusloo, V.] Uus maitseainete maksu seadus soodustab suurtööstusi vähemate kulul. – Vaba Maa 1932, 15. ap-

rill.

57

Laupäeva õhtul otsustati korraldada pagarite, kondiitrite ja teiste maiusainete töösturite demonstratsioon-rongikäik orkestri saatel läbi linna.

Maiusainete maksustamisseadus on juba selle vastuvõtmisest saadik olnud pagaritele kõvaks pähkliks, kuna seadus tõi enesega kaasa keerulise raamatu-pidamise. Kuid vastavad ametiasutused seaduse elluviimise määrusi välja töö-tades lubasid lihtsustada raamatupidamist, mis tõttu pagarid ja teised, kelle kohta seadus käib, jäid ära ootavale seisukohale. Nüüd on aga selgunud, et raa-matupidamise lihtsustamisest suurt välja ei tule ning pagarid pidid võtma sei-sukoha, mis teha.

Selleks olid ka Tartu pagarid kolmapäeval kokku tulnud nõu pidama. Võe-ti elavalt sõna ja kriipsutati alla, et maiusainete maksustamise seadus on täies-ti eluvõõras ja vastuvõtmatu. Eriti väljendati pahameelt pagarite ja kondiitrite poolt, n.n. kalkulatsiooni raamatu suhtes, millist olevat peaaegu võimatu pida-da. Šokolaadi- ja kompvekitöösturite esindajad teatasid, et neil tuleb töö lõpe-tada, kuna selline raamatupidamine osutuvat võimatuks. Kui viia ellu seadu-se alusel vastavad täiendused raamatupidamise alal, muutuks tööstur pooleldi raamatupidajaks, samuti tuleks suuremates ettevõtetes veel abijõudusid palga-ta, millist koormat tööstus kanda ei jõua, kuna läbimüük on vähenenud.

Lõpuks võeti vastu üksmeelselt resolutsioon, et 1. maist peale tuleb koogi küpsetamine ja igasugune muu kondiitritöö lõpetada. Saia küpsetatakse endi-selt. Kuuldavasti ühinevad ka kohvikupidajad selle resolutsiooniga.

Laupäeva õhtul otsustati korraldada kõikide Tartu pagarite ja teiste maius-ainete töösturite ning tööliste ühine demonstratsioon orkestri saatel. Rongi-käik korraldatakse õhtupoolel kella 6 paigu ja liigub arvatavasti Vana tänavalt Töösturite Keskühingu juurest läbi Aia, Pepleri, Riia, Promenaadi tänava Rae-koja platsile, sealt läbi Rüütli, Laia, Vene ja Narva tänava ringi tehes Raekoja-platsile tagasi.

Rongikäigus kantakse plakateid vastavate pealkirjadega, nagu: nõuame ko-hast seadust, väiketööstureid ei tohi suurtöösturitele ohverdada jne. See ron-gikäik oleks ühtlasi ka kookide ja muude maiusainete valmistamise «matuse-peoks». Kuna laupäeva õhtul korraldatakse ka üliõpilaste traditsiooniline maiõh-tu rongikäik, siis näeb Tartu ühel ja samal õhtul kaht huvitavat rongikäiku.»26

Matuserongkäik jäi tartlastel siiski nägemata. «Tartu pagarite ja maiusai-nete töösturite ja nende tööliste poolt kavatsetud demonstratsioon-rongikäik, mis pidi korraldatama laupäeva õhtul kella 6 ajal, jäi ära, kuna Tartu-Valga pre-fekt keeldus selleks luba andmast.

26 Orkestri ja rongikäiguga eluvõõra seaduse vastu. – Postimees 1932, 29. aprill.

58

Oma keeldumist põhjendanud prefekt pagarite ees sellega, et politsei olevat mai puhul liialt koormatud tööga ja ei olevat võimalik rongikäigule tarvilisel määral korrapidajaid-politseinikke saata. [---]

Kui pagarid eile prefekti otsusest teada said, valitses nende hulgas väga ki-bestunud meeleolu. Öeldi otsekohe, et prefekti põhjendus, nagu ei jätkuks po-litseil korrapidajaid, on liig otsitud ja oli nähtavasti ainult ettekäändeks. Ron-gikäigu korraldajad arvasid, et neil mingit korrapidajate-leegioni poleks tar-vis olnudki, oleks küllaldaselt jätkunud konstaablist ja paarist kordnikust. Pa-garmeistrid ja nende töölised pole mitte mingisugune distsiplineerimata kari, keda ainult politseisalkade abil vaos suudetakse hoida. [---]

«Ei saa aru, kuidas see nõnda juhtuda võis, et meile, riigitruudele kodanik-kudele, rongikäiguks luba ei antud, kuna punase lipu all esinemiseks homme mingeid takistusi ei tehta,» seletas õlgu kehitades keegi pagaritest, «sinna jät-kub prefektil korrapidajaid küllalt!»

Pagarite võitlus töövõimaluste eest on ka seltskonnas suurt poolehoidu leid-nud. Arvatavasti oleks rongikäik võrdlemisi kogukaks ja mõjukaks kujunenud. Seda suurem on õlakehitamine prefekti sammu puhul.

Milleks pagarid rongikäiku korraldada kavatsesid, see kajastub kõige selge-mini nende plakaatide pealkirjades, mida kaasas kanda kavatseti. Nende tekst on järgmine:

1. Nõuame eluvõõra seaduse rutulist muutmist ja töötavaile kätele tööta-misvõimalust.

2. Väike- ja kesktööstus on elujõuline – teda suurtööstusele mitte ohvriks tuua.

3. Väike- ja kesktööstus töötab inimeste jõul oma kapitaliga. Suurtööstus masinate jõul riigi abiga.

4. Öötunnil masindatud seadus ei võimalda koogi valmistamist.»27

Tunnetades avalikkuse tugevat poolehoidu, lõpetasid Tartu pagarid 1. maist kookide valmistamise. Seetõttu esmaspäeval (02.05) Tartu pagariärides kooke enam müügil polnud. Nende asemel pakuti mõnel pool selleks eriliselt küpse-tatud kohvi- ja võisaiu (saiad maiusainete maksu alla ei kuulunud).28

Nagu teada, turg tühja kohta ei tunnista – 5. mail peetud Tartu pagarite ja kondiitrite koosolekul «juhiti ka tähelepanu ühele uuele pahele, mis selle sea-duse tõttu on läinud lokkama. Seni tunti salajast puskari pruulimist, nüüd on sellele tulnud lisaks veel salajane koogi küpsetamine. See on «asjaarmastajate» koogiküpsetamine äriliseks otstarbeks. Eriti on märgatud seda nüüd, mil pa-

27 Prefekt ei annud koogi «matusepeoks» luba. – Postimees 1932, 1. mai.28 Kooke enam ei ole. – Postimees 1932, 3. mai.

59

garid jätsid koogiküpsetamise. Kuskil erakorteris mõni pagaritööline küpsetab kooke ja naised kannavad laiali».29

Lisaks langesid turul väga madalale või ja kanamunade hinnad. See ei rõõ-mustanud põllumehi, kellele aga toetus J. Teemanti valitsus (milles moodusta-sid koalitsiooni Ühinenud Põllumeeste Erakond ja Rahvuslik Keskerakond).

Kaubandus-Tööstuskoda, kes oli väiksemate magusatootjate huvide kait-seks kiiresti samme astunud, saavutas, et «pagaritele ja kondiitritele on tehtud mõningaid järeleandmisi seaduse elluviimise määrustes ja ei nõuta materjalide raamatusse sissekannete tegemist järjekindlalt iga päev, vaid seda võib teha ka hiljem kuu aja vältel. See asjaolu kergendab pagarite tööd ning sellepärast ot-sustati esialul veerandaasta peale koogiküpsetamise luba võtta ja hakata jälle kooke küpsetama».30 Siiski jäi enamik ettevõtjaid seisukohale, et «nii pea kui uus riigikogu astub kokku, tuleb pagareil ja kondiitreil astuda samme, et see eluvõõras maiusainete maksustamise seadus muudetaks elule vastavamaks».31

Juba juunikuus selgus, et salakoogid ei kao kuhugi ja ajakirjanduse andmeil kriitiline olukord ainult süvenes. «Maksumaksjate pagarite kõrvale on tekki-nud uus liik koogivalmistajaid – salapagarid, kes igasuguse kontrollita ja mui-dugi ka igasuguse maksuta kooke valmistavad ja neid ka odavamalt turule saa-davad. Kuna viimaste väljaminekud palju vähemad, siis ei suuda õiged pagarid nendega võistelda.»32 – «Seni katsusid tööd jätkata vanemad ja suuremad ette-võtted sel alal. Nüüd on kuulda, et mitmed neist tahavad töö katkestada, kuna seaduse täitmine muutub raskemaks, kui saaduste valmistamine.»33 – «Maius-tusainete maksuseaduse rõhumise tagajärjel on Tartus hävinemas täielikult kompvekitööstus, kuna maksukoormatus ei luba edasi töötada. Nüüd on haka-tud pagareid ka kohtulikule vastutusele võtma. Nagu selgunud, on suurem osa vastutusele võetutest raamatupidamises vigu teinud eksituste tõttu.»34

«Kaubandus-Tööstuskoja Tartu osakonna 1932. a. tegevusülevaates on esi-tatud andmeid selle kohta, kuidas üksikud mõni aeg tagasi maksmapandud seadused on avaldanud mõju äriettevõtete seisukorrale. Aruandes öeldakse, et maiusainetemaksu seaduse elluviimisega 15. aprillist 1932. a. oli märgata suurt tagasiminekut sellel valmistuse alal. Suured maksumäärad ja väga keeruliseks tehtud arvepidamine viisid paljud väike- ja kesktööstuslikud ettevõtted sulge-misele. Tegutsema jäävate ettevõtete läbikäigud langesid 50% võrra eelmiste aastatega võrreldes. Tööliste arv aga maiusaineid valmistavais ettevõtetes vä-henes 2⁄3 võrra endisest arvust. [---] 29 Tartus hakatakse jälle kooke küpsetama. – Postimees 1932, 7. mai.30 Samas.31 Samas.32 Pagarid mõtlevad koogivalmistamisest loobuda. – Postimees 1932, 26. juuli.33 Maiustusainete maksuseadus rõhub. – Postimees 1932, 9. november.34 Pagarid «tules». – Postimees 1932, 26. november.

60

Tööinspektsiooni liigagaruse tõttu oli karta sellel tööalal töötavate ettevõtete täie-likku ruineerimist. [---] Need ei ole aga ainukesed seadused, mis meie majanduselu oma sotsiaalsete liialduste tõttu on suurel määral pidurdanud. On veel teisigi seadusi maksma pandud, mis on meie ärielu takistanud, kuid need ei ole suutnud siiski nii tööstus- ja ärielu lagastada, kui just kahe eeltoodud seaduse elluviimine.»35

1932. aasta kujunes Tartu magusatööstureile ameti pikas ajaloos ilmselt ras-keimaks, kuid lõpuks lubas valitsus 1933. aasta algul pagaritel alustada hom-mikul tööd kaks tundi varem (kell 3) ja muutis maiusainete aastamaksu suuru-se astmeliseks vastavalt tööstuse suurusele ehk äritunnistuse järgule.36

1933. aasta 28. juunil devalveeris Riigikogu Eesti krooni 35 protsendi võrra, mis pikemas perspektiivis tõi kaasa ekspordi kasvu ja riigisisese majandusolu-korra paranemise.

J. Lille fi rma areneb, 1934–1936

1933. aasta kevadel tähistati J. Lille äri 25. sünnipäeva.37 Kondiitritööstuse toot-misruumid rekonstrueeriti ajakohaseks ja fi rma alustas aktiivset tootevaliku laiendamist. Maikuus 1934 reklaamiti ajalehes Lille kondiitrijäätist38, mis jäi tootmisesse ka järgnevail aastail39.

1934. aastal seadis J. Lill välismaa eeskujul sisse telefoni teel tellitud kondiit-risaaduste kojuviimise, mida toimetas vastavas vormiriietuses noormees. Tar-tu Eesti Põllumeeste Seltsi juubelinäitusel 1934. aasta sügisel krooniti J. Lille pagari- ja kondiitrisaadused 1. auhinnaga.40

Märtsis 1935 hakati valmistama tahvelšokolaadi (pähkliga ja ilma), samuti täidisšokolaadist kujukesi.41 Oktoobris 1935 kirjutas Postimees: «Kondiitriäri J. Lill’e ameerikalik samm. Tartu kondiitriäri J. Lill on neil päevil välja saat-nud oma suurematele kaubatarvitajatele ja tellijatele äsjavalmistatud uudistorte kaubaprooviks. Senini on välja saadetud torte, millede väärtus 4–5 krooni, ligi sajale perekonnale. Selline uudissortide tutvustamine on Eestis esmakordne ja seda võib õigustatult nimetada ameerikalikuks reklaamvõtteks.»42

Sama aasta jõuludeks valmis üle 30 sordi mesi- ja piparkooke ning Hol-landi jõuluküpsiseid spekulatius’i, mida saadeti väikestes pakkides tarvitajatele

35 Maiusainetemaksu ja öötöökeelu kurvad tagajärjed. Pagaritööstusi ähvardas kokkuvarisemine. – Postimees 1933, 18. juuni.

36 Tartlaste soovid maiusainete maksu muutmisel. – Postimees 1933, 1. veebruar.37 Juhan Lill’i pagariäri 25-aastane. – Postimees 1933, 19. märts.38 Uus Tõe Hääl 1934, 12. mai.39 Postimees 1935, 29. juuni.40 Sõna on pagaril. – Postimees 1934, 5. oktoober.41 J. Lille kondiitriäri valmistab shokolaadi. – Postimees 1935, 6. märts.42 Kondiitriäri J. Lill’e ameerikalik samm. – Postimees 1935, 8. oktoober.

61

proovimiseks. Samuti valmistati koolide jõulupuude jaoks kirevaid piparkoo-gitorbikuid ja maiustuste kotte üllatustega, mis kõik leidsid eleva vastuvõtu.

Lisandunud oli veel üks uus toode. «Tartus esimese martsipani tööstuse asutades on J. Lille äri avanud tartlasile võimaluse saada seda maitsvat ja prae-gu ülimoodsat maiustust alati täiesti värskelt. Ja jõuluks valmistatakse terve sõjavägi jõuluvanakesi ja teisi rõõmsalt-naljakaid pisiasju kingitusiks.»43 Lille maiustuste populaarsus kasvas mitte ainult Tartus, vaid kogu riigis, kus oli väl-ja arendatud väikekaupmeestele tuginev edasimüügivõrk.

1934. aastal hangiti linnavalitsusest luba panna enne jõulupühi Tartu tänava-tele väikese saaniga ringi sõitma J. Lille reklaamjõuluvana, kes hoidis käes igasu-guseid maiustusi ja jagas väiksematele lastele piparkooke. Jõuluvana kõrval käis vormis äri jooksupoiss ja kogus tellimusi.44 Lille jõuluvana muutus sedavõrd po-pulaarseks, et jätkas tegutsemist ka järgmistel aastatel45, ainult hobuse ja saani asemel võeti 1938. aastal kasutusele juba reklaamkirjadega auto46.

Lihavõtte- ja jõulupühade hooajal olid Tartus väga armastatud äride temaa-tiliselt dekoreeritud vaateaknad. Sellise visuaalse reklaamiga nägi vaeva ka Lil-le äri ja ajakirjanduses leidsid tema pingutused tunnustust. Näiteks 1934. aasta jõulupühadeks oli vaateakendele «asetatud püramiidikujulistele alustele karbi-kesi ja pakikesi mitmesuguste isuäratavate jõuluküpsistega. Püramiidikujun-dite tippu on asetatud jõulutähed, kuna all on väikesed kollased elektripirnike-sed, mis õhtuti aknaid valgustavad».47

Lihavõtteakent aastal 1935 kirjeldatakse ilmekate sõnadega: «Üks vaateaken on määratud lastele, kus lapse palve emale pühade ostude asjus on efektselt esile toodud. Vaateaknale on asetatud oma tööstuses valmistatud shokolaadi asjakesed. Teine vaateaken on määratud täiskasvanuile, aknale on välja pandud tordid.»48

J. Lille kondiitriäri oli muutunud, nagu märgiti Postimehes, Tartu mood-saimaks: «Tartu kui suuruselt teine linn Eestis püüab hoolega sammu pida-da moodsate ajanõuetega äripidamises. Näeme ärisid laiendamas ruume, hoo-litsemas vaateakna dekoratsiooni eest, pöörates tähelepanu kiirele ostjaskon-na teenimisele. [---] J. Lill on oma juhtlauseks võtnud: «Mitte odav hind, vaid kõrge kvaliteet,» ja on sellega spetsialiseerunud just nõudlikuma ostjaskonna soovide rahuldamisele. Et oma tarvitajaskonna rahulolu kõigiti teenida, paneb J. Lille pagariäri eriti rõhku oma saaduste puhtale maitsele. Selleks kontrollib hoolega tooraineid ja hoidub aseainetest. [---]

43 Jõulupühad on mõnu ja maiustamise pühad. – Postimees 1935, 27. november.44 Jõuluvana tänavatel ringi sõitma. – Postimees 1934, 16. detsember.45 Jõuluvana tänavale liikuma. – Postimees 1935, 10. detsember.46 Pagariäri jõuluvana jagab tänaval lastele maiustusi. – Postimees 1938, 24. detsember.47 Jõuluvaateakende arv suureneb. – Postimees 1934, 5. detsember.48 Esimesi pühade vaateaknaid. – Postimees 1935, 25. märts.

62

J. Lille kondiitriäri on ära näinud, et väikeste pagaripoodide aeg on möödas ja ostjaskond nõuab suurt valikut, moodsaid uuendusi ja kiiret kättetoimeta-mist, sellepärast on ta tõstnud oma äri ajanõuete kõrgusele. See ongi tal täiel määral õnnestunud, andes Tartule moodsaima kondiitriäri, kus hulk tellimi-si toimub ainult telefoni teel. Nähes, et ostjaskond on tüdinenud juba aasta-kümneid säilinud kookidest ja tortidest ja muist kondiitrisaaduse saadusest, on J. Lille kondiitriäri järjekindlalt igapäev valmistama hakanud uudissaadusi, tar-vitades kõige uusimaid retsepte või usaldanud enda asjatundlikku maitset.»49

Algab eksport

Esimesena oli Tartu maiustused välisturule viinud linna vanim, Boeningite pe-rekonnale kuulunud kondiitriäri (Uueturu 19), mille saksa soost asutaja oli ava-nud juba 1. mail 1842. 1930. aastate alguseks oli ettevõte osaliselt mehhaniseeritud, seal töötas kolm kaasaegset tainasõtkumismasinat. Ka oli Boeningi fi rma tooteva-lik üpris avar ja neid saadeti eratellimuste peale väikestes kogustes üle terve maa-kera, alates naabermaadest – Soome, Rootsi, Norra, Läti, Poola, Saksa- ja Inglismaa

– ning lõpetades Abessiinia, Lõuna-Aafrika ning Põhja- ja Lõuna-Ameerikaga. Äri

49 J. Lill, moodsam kondiitriäri Tartus. – Postimees 1934, 6. detsember.

JOONIS 2. Fotol vasakul Riia (aastast 1936 Võidu) tänava algus, kus paiknesid J. Lille ettevõtted. Praegu asub siin Vanemui-se teatri alumine parkla. Foto erakogust.

63

väliskliendid olid kõik väiketellijad. Krooni devalveerimine Boeningi eks-pordile erilist mõju ei avaldanud, sest tööd takistas maitseainete kriisimaks, mille tõttu jäi mitmete maiustuste val-mistamine ning ka nende detaileksport juba varem seisma.50

Maksutagastuse arvestamine eks-porditavate maiustuste väikestelt ko-gustelt oli tülikas, kuid ilma seda te-gemata olid maiustused välisturul hinnalt konkurentsivõimetud. Üsna populaarseks olid jõudnud saada Boeningi mesikoogid, tõenäoliselt inspireerisid just need ka J. Lille me-sikookide alal katsetama.

1935. aastaks oldi jõutud niikaugele, et riigivõim taipas ettevõtjate maksu-dega nülgimise asemel asuda neid välisturgudele jõudmiseks toetama. Selleks hakati organiseerima näitusi ja esitlusi välisriikides.

1936. aasta jaanuaris korraldati New Yorgis Eesti kaupade ja turismi pro-pagandanäitus, kus ainsa Tartu fi rmana esines kondiitriäri J. Lill. Tema välja-panek tekitas huvi ja pärast näituse lõppemist saatis Eesti konsul New Yorgis K. Kuusik Tartusse kirja teatega, et Lille šokolaadi- ja martsipaniproovidest on huvitatud mitu Ameerika fi rmat, ja edastati nende aadressid. Veebruari lõpul saatis Lill Ameerikasse täiendavad kaubaproovid – lisaks šokolaadile ja martsi-panile ka küpsised ning mesikoogid. Ajakirjanduses märgiti sealjuures: «Kuna Ameerikas pannakse rõhku eriti kauba luksuslikule ja kallile pakendile, siis fi r-ma J. Lill oma saaduste turustamise võimaluste avanemisel kavatseb kodumaa asjatundlikumatel rakenduskunstnikkudel lasta valmistada uued shokolaadi ja martsipani pakendite kavandid.»51

Sündmuste käigust veidi ette rutates tuleb mainida, et õigeks valikuks osu-tusid just mesikoogid. Küllap oli šokolaadi, martsipani ja küpsistega hellitatud jõukaid ameeriklasi raskem üllatada.

Välisturule pääsemise lootus pani Lille oma ettevõtet täiustama. Märtsi-kuul seati tööstuses üles Taanist ostetud elektri jõul töötav masin kreemi, koo-re ja taina kloppimiseks. Ajalehed kirjutasid, et Lille soetatud masin olla ainu-

50 Tartu tööstuse saadusi Hiinasse ja Türgimaale. – Postimees 1933, 19. oktoober; Sõna on pagaril. Kas saia hinda on võimalik veelgi alandada. – Postimees 1934, 5. oktoober.

51 Kondiitriäri J. Lille saadused Ameerikasse. – Postimees 1936, 26. veebruar.

JOONIS 3. J. Lille eksportmesikookide pakend. Mitmevärvili-ne litograafi a. OÜ Ilutrükk, Tartu, 1938-1939. Autori kogust.

64

ke sellesarnane Tartus ja katsetamine andis kohe häid tulemusi. «Senini klopi-ti koort vahule ja tehti biskviiditaignat ja kreeme käsitsi, kuid katsed näitasid, et masin annab palju paremaid tagajärgi tehes ained kergemaks ja maitsva-maks. Vastava masina muretsemine oli tähtis seepärast, et fi rmal lähemal ajal on loota oma kauba eksporteerimise võimalusi Ameerikasse, kuhu nõutakse eriti kvaliteetset kaupa.»52

Nagu näeme, hakkas seni käsitöönduslik väikefi rma muutuma tööstuset-tevõtteks. Ametlikult sai pagaritöökojast tööstus järgmisel, 1937. aastal, kui majandusministeeriumi tööstusosakond andis augustikuus Juhan Lille pagari- ja kondiitritööstusele ametliku töötamisloa. Selleks ajaks töötas ettevõte juba kümne töölisega.53

1936. aasta juunikuuks oli selgunud, et toodete kvaliteet ja hind on amee-riklastele vastuvõetavad. Eesti kaubanduskoda New Yorgis kirjutas J. Lillele, et lähikuudel sõidab Tartusse kaubanduskoja täidesaatev asepresident Arthur Abrams isiklikult, et külastada Lille tööstust ja kaaluda võimalusi tema saadus-te turustamiseks Ühendriikides.54

Nüüd ootas ees hulk tööd ja fi rma ainuomanik, juba 56-aastane Johan Lill volitas alates 2. juunist 1936 ettevõtte prokuraatoriks (ärijuhiks) 24-aastase

52 Masin kreemi, koore ja taigna kloppimiseks. – Postimees 1936, 24. märts.53 Uusi tööstusi. – Postimees 1937, 12. august.54 Ameeriklaste huvi Tartu pagari toodete vastu. – Postimees 1936, 10. juuni.

JOONIS 4. J. Lille reklaamkuulutus 1936. aasta Päevalehes.

65

poja Feliks Lille, kes oli töö kõrval perefi rmas asunud 1931. aastal õppima Tar-tu Ülikooli majandusteaduskonda.55

5. oktoobril 1936 palus J. Lill Kaubandus-Tööstuskoja ärideregistril muuta senine fi rmanimi – pagari- ja kondiitriäri J. Lill – ümber nimeks Esimene Ees-ti Mesikoogitööstus J. Lill, mille ametlikuks aadressiks kirjutati nüüd Riia t 11 asemel Võidu t 29 (tänavanime muutmise tõttu 1936. aasta sügisel).56

J. Lill ostis sama aasta 15. oktoobril Gustav Saksa pärijatelt kondiitriäri naa-berkinnistu nr 80/II, millel asusid majad Riia t 7 ja 9 (uue aadressiga Võidu t 25 ja 27). See tehing läks maksma 24 000 krooni.57

New Yorgi näitusest oli möödunud aasta ja Eesti mesikookide eksport saa-vutas veebruaris 1937 juba tõsisemaid tulemusi. Eelnev, 1936. aasta oli möö-dunud välisturu nõuetele vastavate pakendite arendamise tähe all. Postimehes kirjutati: «Välisturg on väga nõudlik kauba pakkimise suhtes. Kõik Ameeri-kasse saadetavad kaubad peavad olema pakitud hermeetiliselt. Pakenditel pea-vad olema vajalikud märkused, näit. kuidas saadust tuleb hoida, kas külmas või kuivas kohas ja veel palju teisi niisuguseid pisiasju.»58

Isa ja poeg Lillel oli ärimeestena haaret ning mesikoogimüük ei piirdunud USA turuga – samal ajal toimus läbilöök ka Euroopas, eelkõige Saksamaal. Sealgi olid kaubale erinõuded. «Et teostada eksporti mitmesugustele eri maa-dele, tuleb ettevõttel arvestada iga maa eri soovidega. Kui näiteks Ameerika nõuab kaupa plekkpakendites, siis Saksamaal ei ole see vastuvõetav. Saksamaa-le saadetavad eksportkaubad – mesikoogid pakitakse erilisesse parafi inpappi, mis omakorda pakitakse tsellofaanisse. Kuna meil omal kodumaal ei valmista-ta Saksamaa turule nende kaupade pakkimiseks vastavaid artikleid, siis tuleb neid ettevõttel tellida Rootsist, kus selleks vajalikud ettevõtted olemas.»59

Turg avardus veelgi, muutudes lausa globaalseks. Juulis 1937 teatas Posti-mees: «Mesikookidetööstus J. Lill’el on õnnestunud hankida oma saadustele turgu Austraalias. Maikuus saadeti mesikookide proovid ühele suuremale kau-bamajale Sidneys, mille omanikuks on eestlane. Neil päevil saabus Austraa-liast vastus, milles kinnitatakse mesikookide vastavust sealsetele turunõuete-le ja palutakse välja saata proovisaadetis. Tuleval nädalal fi rma J. Lill saadab Sidneysse 3000 karpi mesikooke, mis pakitakse palava lõunamaa jaoks eriti hoolsalt õhukindlatesse metallkarpidesse. Mesikoogid on määratud Austraa-lia, Vaikse ookeani saarte ja Hollandi Ida-India [nüüdne Indoneesia] jaoks.»60

55 ERA 891-2-956, l. 5. 56 ERA 891-2-956, l. 3, 4.57 EAA 2381-2-1246. Kinnistu 80/II, Riia 7 ja 9. Hooned hävisid 1944. aastal.58 Mesikooke Ameerika ja Saksa turgudele. – Postimees 1937, 7. veebruar.59 Samas.60 3000 karpi mesikooke Tartust Austraaliasse. – Postimees 1937, 29. juuni.

66

Väikesel, kümne töötajaga ettevõttel oli sellega ekspordivõime lagi ilmselt saavutatud.

Aga Eesti siseturg? Jõukam rahvas sai Lille mesikooke osta eelkõige suure-mates linnades, kus tegutsesid peenemad kauplused. Pealinna turule jõudsid mesikoogid 1936. aastal, kui augustis esitleti Lille eksportmesikooke Tallinna põllumajandusnäitusel61, kus pealinlased need soojalt vastu võtsid ja esimese auhinna vääriliseks pidasid62.

Lille mesikoogid muutusid edaspidi Tallinnas eelkõige populaarseks jõu-luhooaja kaubaks. «Läheneva talvehooaja algusega on Tallinna jõudnud ka ar-mastatud, välismaal Eesti saadusena tunnustatud, talvised maiustused, me-sikoogid. J. Lill’e mesikookidega on kaunistatud J. Krupmanni äri vaateaken Harju tänaval, seal leiame seda otsitud maiustust nii suurtes plekk-karpides kui ka väikeste meeldivate pakikestena. Sellest tingitud elevus eelpoolnimeta-tud äris näitab mesikookide suurt menu ja neile poolehoidu Tallinnas.»63

Kirjeldades 1937. aasta septembrinäitust Tartus, märgib Postimees: ««Ükski prohvet ei ole kuulus oma maal», võiks öelda ka J. Lille mesikookide kohta. Sest samal ajal kui USA-s, Rootsis, Austraalias jne. on need mesikoogid võitnud suure poolehoiu, tuntakse neid meie endi keskel võrdlemisi vähe. Kuid seda enam äratab tähelepanu selle kodulinna tööstuse väljapanek näitusel. Pealegi on väga hästi õnnestunud väljapaneku dekoratiivne külg, mille eest hoolitses Pariisis õppinud noor kunstnik [Heino] Lehepuu. J. Lille saadused on esitatud näitusel kahes kohas: eksportkaup suures paviljonis, kuna siseturule määratud mesikookidele on eripaviljon.»64

Seega olid siseturule määratud mesikoogid saadaval lihtsamas pakendis ja võimalik, et ka Eesti tarbijale jõukohasema hinnaga. Kuid madal hind ei ol-nudki Lille eesmärk, nii loeme ka reklaamkuulutusest: «Meie võidame mitte odava hinna, vaid kõrge kvaliteediga. J. Lille Mesikoogid moodsates hermee-tiliselt suletud metall-ilukarpides ja tsellofaankottides. Müügil kõikjal. Eesti töös on Eesti kuld. Esimene Eesti Mesikoogitööstus J. Lill – Tartu.»65

1938. aasta mais ja juunis korraldas Deutsche Arbeitsfronti allorganisat-sioon Deutsches Handwerk koostöös rahvusvahelise käsitöökeskusega Roomas suure käsitöönäituse Berliinis. Ametlik kutse näitusest osavõtuks anti Saksa saatkonna kaudu edasi Eesti välisministeeriumile juba jaanuaris ja majandus-ministeerium langetas otsuse esineda väljapanekutega näituse kõigis osakon-dades.66 Alustati läbirääkimisi Eesti Kultuurfi lmiga suurema kultuurfi lmi val-61 Eksport-mesikoogid Tallinna näitusel. – Päevaleht 1936, 31. august.62 J. Lill’i mesikoogitööstus esineb eksportmesikookidega. – Postimees 1936, 6. september.63 Värsked J. Lill’e eksportmesikoogid Tallinna maiustusturul. – Päevaleht 1937, 25. september.64 Näituse maitsvamaid maiuspalu. – Vaba Maa 1937, 4. september.65 Päevaleht 1936, 28. oktoober.66 Eesti võtab osa käsitöönäitusest Berliinis. – Postimees 1938, 15. jaanuar.

67

mistamise üle Eesti käsitööst (kas see teostus, ei ole autorile teada). Näituse-ga seotud ettevalmistustööd tehti eesmärgiga, et neid kasutada ka New Yorgi maailmanäitusel 1939. aastal.67

J. Lille edu Berliini näitusel, samuti fi rma 1938. aasta novembris tegutsenud ametlikud esindused on nimetatud Rahvalehes ilmunud kuulutuses: «Esimene Eesti Mesikoogitööstus J. Lill, Tartu, Võidu 25–29. Tel. 946 ja 18–34. Meeldi-vaim alati otsitud maiustus Lill mesikoogid, pikantse maitsega, naturaalmeest valmistatud. Berliini Rahvusvahelisel Käsitööstusnäitusel kroonitud Saksa riikliku kõrgeima auhinnaga. Esindused: Tallinn, A. Aedsalu & Ko, U.-Tata-ri 19; Tallinn, J. Krupmann, Harju 46; Kuressaare, J. Lille osakond; Pärnu, G. Hansmann, Kalevi 32; New York, Th e Graft House Offi ce, West Street 90; Kö-nigsberg, K. K. Plaumann, Kogenstr. 43.»68

Millised olid J. Lille mesikoogid?

Tänapäeval teame «Tartu spetsialiteedi» kohta vaid paari fakti J. Lille kaasaeg-se, Päevalehe ajakirjaniku vahendusel. «Esimene Eesti mesikoogitööstus J. Lill paistab maiustustööstuste hulgast silma harukordse käitisena, kus vaatamata suurele produktsioonile kõik töö sünnib käsitsi. Nimelt on mesikoogitööstus ala, mida iialgi mehhaniseerida ei saa, sest iga mesikoogikene, mida meie nii kiirelt ja isuga sööme, peab oma valmistamisprotsessil läbi tegema 6–12 ope-ratsiooni ja ühtki neist ei saa masinate abil teostada, ehk kui see toimub, pole see enam valitud tarvitajaskonna tundelikule maitsele vastav mesikook, vaid võib olla mingi odav laadamaiustus.

J. Lille mesikoogitööstust juhib ta omanik ise, ainuke spetsialist sellel alal Eestis. Mesikoogitöö on teda huvitanud kogu ta kauaaegse teotsemiseaja kon-diitritöösturina ja ta on leiutanud ise terve rea erilisi valmistamisvõtteid, gla-suure ja kujundeid, et seda otsitud maiustust veelgi peenemaitselisemaks muu-ta. Mesikoogi valmistamise viis on seega fi rma saladus. Juba mesikoogi taig-na keetmine, mis peab toimuma võrdlemisi palju aega enne küpsetamist, võib sündida ainult eriteadlase poolt, kuna mesikook ülitundeliku maiustusena, as-jatundmatu valmistamise juures kergesti palju oma maitselt võib kaotada. Hil-jem elab mesikoogikene üle hulga operatsioone ja igaüks neist sünnib käsitsi. Iga mesikook vormitakse, küpsetatakse, määritakse marmelaadidega ja mand-litäidistega, kaetakse pintslikeste abil glasuuridega ja schokolaadiga.

Kõik see töö vajab õppinud tööjõude, samuti nagu valmistamiseks vajalise

67 Eesti esineb Berliini käsitöönäitusel kõigis osakondades. – Postimees 1938, 29. jaanuar.68 Rahvaleht 1938, 26. november.

68

mee maitsmine vajab asjatundjat, sest mitte iga mesi ei ole kõlvuline mesikoo-kide valmistamiseks.

Just mesikookide keerukas ja äärmiselt hoolikas käsitsi valmistamine teeb J. Lille mesikoogid nii otsitavaks ja ülimaitsvaks maiustuseks. Ühtlasi tagavad need asjaolud ka, et J. Lille mesikoogid jäävad ainukesteks omasarnasteks va-litud ja peeneks maiustuseks meie maiustuste turul ja neil ei ole iialgi karta võistlusküsimuse üleskerkimist.»69

Lille kohvik

J. Lille 1936. aastal ostetud majadest suurem, sisehoovis paiknenud hoone lei-dis kasutuse mesikoogitööstusena, millest oli juttu eespool. Fassaadiga Riia tä-naval olnud pikk ja kitsas hoone Võidu t 27 ehitati aga 1937. aastal arhitekt Nikolai Kusmini (1906–1994) koostatud ehitusprojekti järgi ümber kaasaeg-seks kohvikuks (joonised 5 ja 6).70

Kohvikumööbel telliti samas hoones varem tegutsenud Juhan Illisoni mööb-litööstuselt. Umbes 150 istekohaga kohviku sisekujunduse tegid Tallinna ra-kenduskunstnikud, Tartu Pallases õppinud Oskar Murdmaa (1902–1944, enne 1936 Martinson) ning end Pariisis ja Viinis täiendanud Arne Mõttus (1900–?). Kohvik oli ühendatud kõrvalhoones asunud pagariäriga.71

Jaan Kross kirjeldab raamatus «Mesmeri ring» J. Lille kohvikut järgmiselt: «Kitsa tänavafassaadiga, kuid ootamatult sügavale majja ulatuv koridoritaoline ruum, roheliste seintega, akvaariumiks stiliseeritud, seintel metallist särjed või latikad tekitamas sõõrjaid nikeldatud mulle…»72 Küllap pakkus sisearhitekti-dele kitsa ja pika ruumi kujundamisel inspiratsiooni Emajõgi. Ruumi avarust, sügavust ja valgusemängu võimaldas ja võimendas suur peegelsein.

Laiemale publikule avati uus kohvik esmaspäeval, 24. mail 1937. Eelnenud pühapäeva õhtul oli J. Lill aga avamise puhul korraldanud suurema vastuvõ-tu Tartu linna koorekihile eesotsas linnapea kindral Aleksander Tõnissoniga. Külastajad jäid igati rahule ja ajakirjanduses mainiti, et uus kohvik on sisustu-selt moodne ja mugav, ruumides on eriline õhuküte ja hea ventilatsioon, mille tõttu õhk ka kõige elavama tegevuse ajal jääb puhtaks.73

Eriliseks hüveks peeti kohviku suurt ja mitmekesist saaduste valikut, «välis-maade eeskujul» pakuti «kõige mitmekesisemaid» uusi karastavaid jääjooke ja

69 Mesikookide valmistamisest. – Päevaleht 1936, 20. oktoober.70 Uus kohvik Tartu. – Postimees 1937, 20. jaanuar.71 Pagariäri kõrvale kohvik. – Postimees 1937, 9. märts.72 Jaan Kross. Mesmeri ring. Tallinn 1995, lk 249–250.73 Täna avati J. Lille uus kohvik. – Postimees 1937, 24. mai.

69

kokteile, millest mitmeid loodeti kuju-nevat Tartu kohvikupubliku erilisteks lemmikjookideks. Uue kohviku muga-vate ruumide ja hea sisustusega võivat Tartu nüüd julgesti võistelda Tallinna ja Riia parimate kohvikutega.74

Kohvik sai kiiresti populaarseks ja tegutses edukalt sõja alguseni. Seal peeti näiteks jõukama rahva jõulupi-dusid, kus äri jooksupoiss ehk peene-ma nimega boy võttis vastu jõuluvana kaudu üleantavaid nimelisi kingitusi.75

Mainime siin veel üht omapärast tolleaegse «seadusloome» pärli, mis puudutas teiste Tartu kohvikute kõr-val ka Lille kohvikut. 1. aprillist 1938 keelati politseivalitsuse otsusega Tal-linna ja Tartu kohvikutes doomino-mäng. «Politseivalitsuse direktor on aga asunud seisukohale, et kohviku-74 Ajakohane kohvik Tartus. – Vaba Maa 1937, 5. juuni.75 Postimees 1937, 14. detsember.

JOONIS 6. J. Lille kohviku fassaad (Võidu t 27). Foto: E. Selleke, 1938. Foto erakogust.

JOONIS 5. J. Lille kohviku sisevaade. Foto erakogust.

70

tel, kui seltskondlikkudel koosviibimisekohtadel, ei tohiks olla mingit mängu-põrgu ilmet, seda eriti doominomängu mõttes, milline tihti viib publiku ha-sardini. Eriti mängitakse doominot raha peale ja seda tihti isegi kümnetesse tuhandetesse sentidesse ulatuvatele summadele. Seepärast tulevad ka eriti Tal-linnas ja Tartus kohvikud vabastada sellest mängust, et anda neile kultuurili-semat ilmet ja kaotada hasarti. Provintsi kohvikutes ei ole doominomäng nii oluline, kuna seal kohvikus viibivad korraga ainult mõned vähesed isikud.

Mis puutub malemängu, siis selle mängu jätkamiseks kohvikutes takistusi ei ole, kuna male on eeskätt vaimne sport ja vaikne mäng. [---] Ühtlasi on polit-sei juhtinud vastavate asutiste omanikkude tähelepanu, et nad võiksid hasart-mängude asemel hakata harrastama enam kultuurilisi üritusi. Nii võiks, näi-teks, kohvikud rõhku panna enam ajakirjade ja ajalehtede muretsemisele jne.

Tartu kohvikutes algas täna vaikus. Vastavalt korraldusele lõppes mängimi-ne Tartu kohvikutes tänasest alates. Mänge ei antud enam välja ja kohvikuruu-mides valitses ebatavaline vaikus. Kadunud oli doominokivide klõbin, millega eriti Tartu kohvikurahvas on harjunud.»76

Esialgu kohvikute külastatavus ja sissetulek muidugi vähenes. «Mõnede kohvikupidajate andmeil on neil kahel viimasel päeval, millal doominot enam ei lubatud mängida, päevane kassa väiksem 40–50 krooni. Osaliselt on aga kohvikurahvas hakanud siiski juba uue korraga harjuma, sest käsile on võetud nüüd malemäng, kabe ja teised «soliidsemad» mängud.»77

Märgime siinjuures, et kohvik tegutses poeg Felixi nimele registreeritud ju-riidiliselt iseseisva ettevõttena.

Sõja algus ja pankrot

1939. aasta Tartu sügisnäitus avati 2. septembril. Tartusse sõitis selleks puhuks ka president Päts, kes avas uuendatud Vanemuise teatrimaja ja pani nurgaki-vi uuele Kaitseliidu hoonele. Näitus, mida ajakirjandus nimetas «meie põllu-majanduse ja tööstuse paraadiks meie südamaal», algas ja kulges tavapäraselt, hoolimata päev varem Euroopas puhkenud sõjast. Esimene Eesti Mesikoogi-tööstus J. Lill esines näitusel rikkaliku väljapanekuga78 ja sai taas kord kõrge-ma auhinna79, mis paraku jäigi ettevõttele viimseks tunnustuseks. Puhkenud 76 Lõpp doominole kohvikutes. – Postimees 1938, 31. märts.77 Tartu kohvikud «leinas». – Päevaleht 1938, 2. aprill.78 Postimees 1939, 3. september: «Esimene Eesti Mesikoogitööstus J. Lill. Tartu, Võidu tän. 25–29. – Mesikoogid

– Tartu spetsialiteet, toitev, aromaatne, vitamiinirikas talvehooaja lemmikmaiustus. Pommerantsleib – ekstra va-livale maitsele. Lastejahu – arstlikult kontrollitud laste jõutoit (Farmaatsiline inspektuur nr. 29, 1936). – Kohvik

– asjatundlikemalt juhitud, saaduste maitsvuse poolest kuulsaim Tartus. – Pagari-kondiitriäri – suurima valikuga Eestis.»; Vaateaknad on maitsekalt dekoreeritud. – Postimees 1939, 3. september: «Pagariäri Joh. Lill on pannud aknale korvitäie saiu ja sinna juurde Tartumaa kaardi, kus näidatud kõik need kohad, mida äri varustab saiadega. Kaardist selgub, et kõik suuremad keskused saavad Lillelt saiu. Teisele aknale on pandud meeshokolaad.»

79 Näitusel kõrgemate auhindadega kroonitud. – Postimees 1939, 5. september.

71

sõda lõpetas mesikookide ekspordi80 ja kondiitritööstusele hädavajalik suhkur muutus kättesaamatuks81.

16. veebruaril 1940 saabus Kaubandus-Tööstuskojale lakooniline kiri: «Käesolevaga teatame, et alates 29.01.1940 a oleme oma tööstused, mis asusid Tartus Võidu 25–29 likvideerinud. Felix Lill, Juhan Lill.»82

Kohvikut siiski lõplikult ei suletud, selle juhtimise võttis enda hooleks Felix Lille tulevane abikaasa Asta Multer. Märtsis 1940 kuulutati Postimehes: «Pa-gari-kondiitriäri ja kohvik end. Lill’e ruumides Võidu tän. 29, ajut. telef. 43-83 uuesti avatud. Kõrge kvaliteediga pagari- ja kondiitritööstuse saadused. Pas-had. Kondiitrisaiad. Rum-baabad.»83

J. Lille võlgade üle algas 1940. aastal pikaks veniv pankrotimenetlus, mis kestis läbi kolme vaheldunud riigivõimu 1943. aastani.84 23. juulil 1940 müü-di võlatagatiseks olnud kinnistu 80/II (uue aadressiga 21. Juuni tänav) Tartu 2. jaoskonna kohtupristavi korraldatud avalikul enampakkumisel 25 000 krooni eest leivavabriku Ceres omanikule, võlausaldajale Kaarel Ennusele, sealjuures läks omandiõigus kohe üle natsionaliseeritud fi rmale K. Ennus ja Poeg.85

J. Lille vallasvara oli müüdud juba varem ja pankrotihalduril jäi üle nentida, et teiste võlausaldajate nõuete katteks «on arestitud maksujõuetule kuuluv üks raadioaparaat, 5 lambiline, fi rma Philips, hinnatud 300 kr ja üks fi rma reklaa-miks väljasrippuv kringel».86

4. oktoobril 1940 kuulutas Tartu ringkonnakohus ENSV nimel J. Lille mak-sujõuetuks võlgnikuks kaubanduslikul alal.87 J. Lill selgitas uuele riigivõimule olukorda järgmiselt: «Äri likvideerisin 1940. a. alguses maksuraskuste tõttu. [---] Maksuraskused tekkisid minul 1939. a sõja ajal, millal piirati suhkrusaa-mist ning selle tõttu ei saanud tööstus enam edasi tegutseda. [---] Pagari ja kon-diitri äri oli minu nimel, kuid kohvik oli poja Feliksi nimel, kuid tegelikult said mõlemast ettevõttest laekuvaid summasid ühiselt kasutatud, samuti läksid saa-dused vastamisi üleandmisele ilma vahet tegemata. [---] Minu mälestuse järele oli äril 2. järgu ja tööstusel 5. järgu tunnistus.»88

Pankrot päästis tegelikult J. Lille elu – ta pääses 1940. ja 1941. aasta repres-sioonidest. Näiteks küüditati tööstur Kaarel Ennus 14. juunil 1941 koos perega ja ta elutee lõppes jaanuaris 1942 Sevurallagis. 80 Kaupade väljavedu ainult majandusministri loal. – Postimees 1939, 10. september.81 Suhkrumüük varustuskaartide ja ostulubade alusel. – Postimees 1939, 17. september; Suhkru ostu- ja müügikor-

ra määrus. RT 79, 18.09.1939.82 ERA 891-2-956, l. 2.83 Postimees 1940, 8. märts.84 ERA R-795-5-1115, 1116, 1117, 1118, 1119. Tartu Ringkonnakohtu toimikud Juhan Lille maksujõuetuks tunnusta-

mise kohta, 1940–1943.85 ERA R-975-5-1119.86 Samas.87 Maksujõuetuks tunnistamise kaubanduslikul alal, teadaanne, avaldatud ENSV Teataja Lisa N 19, 01.11.1940, lk

315; Rahva Hääl 1940, 13. november.88 ERA R-795-5-1119, l. 24–24p. Juhan Lill’i seletuskiri. Tartus, 20. veebruaril 1941. a.

72

JOONIS 7. Seisavad (vasakult) Johan Lill, tütrepoeg Heiti Lill, tütar Helmi Lill ja poeg Felix Lill. Istuvad abikaasa ema Liisa Lõiv ja abikaasa Anna Lill. Foto Ivo Lille perekonnaalbumist,1932.

73

Endise J. Lille tööstuse natsionaliseeritud ruumides tegutses 1941. aasta lõ-pul (Saksa okupatsiooni päevil aadressil Võidu t 53–55) Tartu Tööstuskombi-naadi tööstus Te-Te, mis valmistas muu hulgas kogudustele armulaualeiba.89

Kinnistu toimikus on alates 30. juulist 1942 märgitud kinnistu 80/II oma-nikuna taas J. Lille, seega tagastas Saksa okupatsioonivõim talle tööstushooned. Seda kinnitab ka järgmisel aastal J. Lille varanduse hooldaja vandeadvokaat Jo-hannes Paide: «[---] mis puutub maksujõuetule kuuluvatesse natsionaliseeritud kinnisvaradesse, siis [---] viimased olla nüüd tema seletusel antud tema valit-semise alla.»90 J. Paide teatas 1943. aastal Tartu ringkonnakohtule, et Johan Lill on 1942. aasta detsembris ja 1943. aasta juunis maksnud pangadeposiiti kok-ku 1744 Rmk, mis katab kõik maksujõuetuse korras rahuldamisele kuuluvad nõudmised. Seega kuulus maksejõuetus lõpetamisele ja hooldaja soovitas raha võlausaldajate vahel ära jagada ning Lillele raadioaparaat ja reklaamkringel ta-gasi anda, kui need kohtupristavil veel alles peaks olema. Tartu ringkonnako-hus lõpetaski Lille maksujõuetuse asja 10. novembril 1943.91

Seega oli J. Lill kui ausameelne vana kooli ettevõtja tasunud rasketest aega-dest hoolimata kõik oma ärivõlad ja võis ettevõtlust jätkata. Siiski möödus vä-hem kui aasta, kui 1944. aasta augustis hävisid ta tootmishooned ja kohvik sõ-jatules lõplikult.

Firma J. Lill Kuressaare osakond

Johan Lillele kuulus veel kaks maja Kuressaares (Komandandi t 1 / Kohtu t 12a, kinnistu nr 45), kus tegutses 1925. aastast alates J. Lille naiseõe Liine Lõivu juh-timisel fi rma osakond.92

Seegi ettevõte oli kaasaegsete mälestustele tuginedes populaarne. «Peale selle on Lillil oma äri Kuresaares, mis juba mitu aastat eduga töötab. Kuressaa-re saks küsib ikka saiamüüjalt: «Kas on Lille saiad?» Kuigi saianaisel teinekord Lille saiad puuduvad, vastab ta ikka: Lille saiad, sest siis on edu kindel.»93

2007. aastal meenutas Bruno Pao, et hilisemas ajalehe Meie Maa toimetuse majas asus linna kuulsaim, Lille kohvik, kus Tartust pärit kondiiter Lill pakkus peale saiakeste ka omatehtud jäätist ja enneolematult hõrke kohvisorte.94

89 Linna Teataja (Tallinn) 1941, 1. oktoober.90 ERA R-795-5-1118. Vandeadvokaat J. Paide teatis Tartu ringkonnakohtule, 28.12.1942. 91 Amtlicher Anzeiger (Ametlik Teataja), III osa, nr 5, 04.02.1944, lk 68.92 Juhan Lill’i pagariäri 25-aastane. – Postimees 1933, 19. märts; ERA 2182-1-143 Kuressaare Üldine Haigekassa,

Lõiv, L. – pagaritööstus «Lill», 1930–1940.93 Äriomanik Johann Lill 50-aastane. – Postimees 1930, 21. september.94 Katrin Pauts. Kuressaare sajand tagasi: trotuaaril promeneerisid lehmad ja patisaksad (meenutab mereajaloolane

Bruno Pao). – Õhtuleht 2007, 28. juuli.

74

Johan Lille pere käis igal suvel Kuressaares suvitamas ja osakonda üle vaa-tamas. 1940. aastal paigutati majadesse Punaarmee sõdurid ja sama aasta lõpul kinnistu natsionaliseeriti.95

J. Lille elulõpp ja järeltulijad

Johan Lill suri 7. novembril 1965 Tartus 85-aastasena. Tema väikese aiaga maja Tähe tänavas, mis sel ajal kandis numbrit 105, pärisid tema abikaasa Anna ja poeg Felix. Inglismaal elav tütar Helmi loobus oma pärandiosast. Kunagise tuntud Tartu ettevõtja arvel riiklikus hoiukassas oli 26 rubla ja 86 kopikat…96 Aastakümnete pikkune töö, kuulsad eksportmesikoogid ja populaarne kohvik olid ajalookeerises jäädavalt kadunud.

Johani poeg Felix Lill (sündis 28.09.1911 Tartus, suri 12.01.2007 Tallinnas) õppis Tartu reaalkoolis, kommertsgümnaasiumis ja progümnaasiumis ning alates 1931. aastast Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas, samal ajal tööta-des perekonna fi rmas (ülikool jäi tal lõpetamata). Felix Lill kuulus EÜSi (1936/I) ja kuni 1938. aastani Kaitseliitu (lahkus sealt omal soovil, sest oli tervislikel põhjustel kaitseväeteenistusest vabastatud).97 Ta registreeriti 1937. aastal Tartu

95 ERA R-795-5-1119, l. 52.96 EAA T-451-2a-1192. Tartu Riiklik Notariaalkontor, J. Lille pärimistoimik, 1966.97 EAA 1767-1-1044. Felix Lille omakäeline elulookirjeldus (EÜS, isiklik toimik), 21.10.1937.

JOONIS 8. Johan Lill oma kodus Tartus 1960. aastate alguses. Foto Ivo Lille perekonnaalbumist.

75

Tööoskusametis pagari erialal oskustöölisena.98 Felix abiellus sõja-aastail üli-koolikaaslase Asta Multeriga (1914–2010), kes oli Tallinna mereväearsti Hein-rich Multeri (1884–1953) tütar ja lõpetas 1939. aastal õpingud Tartus juristidip-lomiga99. Sõjajärgseil aastail töötas F. Lill Tallinna Leivakombinaadis peain-senerina, aastad 1946–1951 möödusid vangilaagris, pärast vabanemist oli ta pensionile jäämiseni 1972. aastal Tallinna Leivakombinaadi peaenergeetik ja töötas seejärel aastatel 1972–1983 Tallinngaasis. Felix ja Asta Lill on maetud Rahumäe kalmistule.

Felix Lille kolmest lapsest on tuntuimad näitleja Mari Lill ja klaasikunst-nik Ivo Lill.

Tahaksin siinjuures tänada Johan Lille pojapoega Ivo Lille, kelle lahkel kaasabil jõudsid minuni perekonnapildid.

98 ERA 3167-1-3981. Tartu Tööoskusamet, Lill, Felix – pagari tööala, 1937.99 Asta Multer. Trükindusõigus: diplomitöö. Tartu Ülikool, õigusteaduskond. Tartu 1939.

76

Johan Lill’s fi rst Estonian honey cake manufacture and notes on bakeries in Tartu

Aft er the Great Northern War, in 1724, baker’s profession within the Small Gild was restored, which in 1732, due to the gild masters’ confrontations, was divid-ed into the professions of a baker and a confectioner.

In the fi rst decade of the 20th century, in addition to German confection-ers, several Estonian ones started their independent businesses in Tartu. Th is article gives an overview of the enterprises owned by Johan Lill (1880–1965). J. Lill started with an independent baker’s shop in 1908, and by the 1930s it had evolved into a small industrial enterprise, which produced honey cakes by a unique recipe (a trade secret) created by the owner, both for the domestic and foreign markets.

In January 1936, the enterprise was represented with its products at the propaganda fair of Estonian goods and tourism in New York and this resulted in several orders from abroad in the following years. Th e unique honey cakes called the ‘specialty’ of Tartu found market in the USA and Germany, and even in Australia and Dutch East India (Indonesia).

In addition to bakery and confectionery products, J. Lill’s company also manufactured ice-cream (as of 1933), marzipan and chocolate (as of 1935). Novel and craft y promotional techniques guaranteed success both in Tartu and elsewhere in Estonia.

In May 1937, J. Lill opened a new café featuring unconventional interior de-sign at the beginning of Riia Street (on the site of today’s lower parking lot of Vanemuine theatre). Th e café was operated by the owner’s son Feliks Lill (1911–2007) and its popularity started to grow fast.

In the autumn of 1939, due to the restrictions in sugar supply aft er the Sec-ond World War had broken out, J. Lill’s enterprises went bankrupt. During the bankruptcy proceedings in 1940–1943 (when three governments alternated in power), J. Lill paid all his debts and continued operating the café until the buildings were completely destroyed in military action in 1944.

In addition to the enterprises in Tartu, J. Lill’s company also operated a branch in Kuressaare (as of 1925), which terminated its activity due to nation-alisation in 1940.

77

Th e article also discusses the common problems faced by the bakers of Tar-tu in the 1930s, which were caused by the regulations on night work prohibi-tion (in 1929) and imposing a tax on sweeteners (in 1932).