Sisukord

Jaotusmaterjalide vormistamine Nimi, perekonnanimi Kristjan Adamson

õpperühm 1PMM2

Narva

27.04.2011

aotusmaterjal/PDF

Õppematerjali kujundamise strateegia

Arvesta järgmisi kommunikatsioonireegleid:

– Materjal peab lugejat köitma. Kui sa ei haara lugejat kohe algul, pole sellest üldse

kasu. Oluline on just planeeritud sihtauditooriumi esindajate köitmine.

– Materjal peab olema kergesti loetav. Liiga raskesti loetavat teksti eiravad inimesed

isegi siis, kui teavad, et see sisaldab nende jaoks vajalikku informatsiooni.

– Materjal peab rõhutama olulist infot. Üheks efektiivse kommunikatsiooni saladuseks

on kirjatüübi, kirja suuruse ja stiili seadmine selliseks, et oluline oleks kergesti

äratuntav.

– Materjal peab olema väljendusrikas. Kõik materjali loomisel kasutatu peab looma

unikaalse terviku, et teadet rõhutada. Kasutajale ei tohiks jätta võimalust millegi kohta

küsida: "Huvitav, mida see tähendab?"

– Materjal peaks looma äratundmisefekti nii, et teatud aja järel saaks lugeja öelda:

"Seda ma ju tean!" Näiteks võiks erinevatel materjalidel olla visuaalne sarnasus.

Määratle,

– millised on rakenduse eesmärgid – õpetavad vms;

– vahendid nende eesmärkide saavutamiseks;

– esitluskoht: esitus klassis, individuaalne kasutamine või mõlemad;

– auditoorium: kogemuste tase, suhterline keerukus, vanus jne;

– kasutatav tehnika: võrk, helisüsteem, projektsioon jne.

Enne detailidesse laskumist olgu valitud ja koostatud:

– kondikava;

– pealkiri;

– sisukord või üldine orienteeriv lehekülg koos mõningase näitliku sisuga;

– navigatsioonivahendid (nupud vms) rakenduse piires liikumiseks;

– alajaotus, mis seotakse sisukorraga.

Veebi puhul otsusta, kas rakendus peaks katma kogu ekraani või ainult osa sellest.

Kasuta kogu ekraani, kui: · on suur kirjasuurus, palju informatsiooni, detailiseeritud graafika;

· rakendus on ette nähtud auditooriumis ettenäitamiseks (kus pilt peab olema

võimalikult suur);

· on tarvis ära hoida kogenematute kasutajate ligipääs muudele programmidele.

Kasuta osalist ekraani, kui: · on vaja, et kogenud kasutaja pääseks ligi ka teistele vahenditele ja programmidele, mis

seostub põhirakendusega;

· rakendus ongi tehtud kasutamiseks koos teiste rakendustega (sõnaraamat);

· on pisike, et mahub ära osale ekraanist.

Enne töö alustamist tuleks kontrollida kasutajaliidest — võtta ette mõni väiksem osa

rakendusest, mida annaks lihtsama vaevaga valmis teha ja teistele näidata (teha mudel).

Järjepidevus paigutuses.

Tüpograafiast

Tüpograafia ehk trükikunst on trükiste valmistamise oskus, täpsemini sõnastatult:

trükimärkide kujundamise ja paigutamise kunst ja tehnika.

Traditsiooniline trükikunst näeb ette, et tekst oleks ühtaegu hõlpsasti loetav, ühtlaselt

vormistatud, ent ka visuaalselt tagasihoidlik tervik, mis toimiks vaikselt, lugeja

tähelepanuta.

Tüpograafia üks kesksemaid aspekte on fondi (ehk kirja, ehk kirjagarnituuri) valik. Nii

proosa- või luuleraamatutel, ajakirjandusel, reklaamtekstidel, religioossetel väljaannetel

kui ka ametlikel dokumentidel on ajalooliselt välja kujunenud iseloomujooned ning

neile esitatakse vastavad tüpograafilised nõudmised. Ajakirjanduses eelistatakse näiteks

kompaktseid, lehekülje laopinda säästvaid fonte, mis toetavad ajakirjanduszhanri selgust

ja infotäiust. Trükiteksti iseloomu aitavad määratleda ka teksti värv ning toon, laopinna

ning veerise suhe.

Terminolooga

Kirjatüüp (typeface) tähistab tüpograafias koordineeritud sümbolite kujundust.

Kirjatüüp sisaldab tavaliselt tähestiku jagu tähti, numbreid, kirjavahemärke ning

mitmeid erisümboleid. Laiemalt võiks kirjatüüpi defineerida kui kujundusreeglite

kogumit, mille järgi moodustatakse kõik tähed ja sümbolid. Selline definitsioon jätab

võimaluse ka uusi sümboleid lisada.

Font (prantsuse keeles fonte) tähendab midagi, mis on sulatatud ja viitab trükitööstuses

kasutatud tüüpide (type) valmistamisele. Praeguses tähenduses on font komplekt

kirjamärke, mis kujutavad mingi märgistiku (character set) tähti mingi kirjatüübiga

(typeface). Traditisiooniliselt on font kindla suurusega (tähekõrgusega), kindla kaaluga

(weight, näiteks bold või light) ja kindla stiiliga (enamasti regular, italic või

condensed).

Loetavus

Trükitekste hinnatakse tihti nende loetavuse järgi — kui kergesti on tähed, kiri ja tekst

loetavad ning mõistetavad. Loetavuse kohta on tehtud erinevaid uuringuid, mis on

käsitlenud nii trükimärkide disaini, suurust kui ka omavahelist suhestumist, kuidas need

mõjutavad näiteks lugemiskiirust või -efektiivsust, silmade väsimist või

tähelepanuhajumist.

Loetavuse puhul on näiteks täheldatud:

– Väiketähtedega tekst on paremini loetav kui suurtähtedega tekst, sest väiketähtedes on

trükimärkide struktuurid iseloomulikumad ning hõlpsamini eristatavad.

– Püstkiri (romaani trükimärk) on paremini loetav kui kursiivkiri.

– Kontrastsus võib samuti parandada loetavust (näiteks must kiri kollasel taustal, aga

pane tähele, mis juhtub, kui must kiri on punasel ja sinisel taustal, mis kõigele lisaks

kõrvuti paiknevad!).

Kriminaalsed eksimused:

Keelatud! ;) Punane ja sinine

taust musta tekstiga

vertikaalseks pööratuna on

lugemiseks paras pähkel!

Punane rist nurgas tähendab, et

midagi sellist korrata ei maksa.

Miks?

Taas näide teksti loetavusest.

Loetavust mõjutavad nii font

kui taustavärv. Vaata ja selgita,

mis on Sinu jaoks kõige

paremini loetav

Ära kasuta liiga palju erinevaid fonte koos

Esimene tüpograafia reegel on mitte kasutada liiga palju erinevaid fonte. Erinevad

kujundajad määratlevad mõistet "liiga palju" muidugi erinevalt.

Konservatiisem lähenemine lubab kasutada kogu dokumendi ulatuses vaid ühte fonti,

mis pealkirja puhul võib olla paksu või suurema kirjaga. Liberaalsem lähenemine lubab

kasutada kahte erinevat fonti. Näiteks ajalehed kasutavad tavaliselt sans-serif tüüpi

fonti pealkirjades ja serif-tüüpi fonti tekstides. Maksimaalne on kasutada kolme fonti,

kolmas peaks olema mingi eriline font, mida kasutatakse vaid eriti tähtsatele osadele

tähelepanu tõmbamiseks. Kunagi ei tohiks kasutada lähedasi fonte koos – kui tekst on

serif-tüüpi fondis, siis peab ka pealkiri olema sama fondiga või hoopis sans-serif tüüpi

fondiga. Kolmanda fondi kasutamisel peab see teistest märgatavalt erinema.

Serif või sans-serif?

Seriifidega kirjadel on allosas jalakesed, mis moodustavad silmale teksti lugemisel

abiks oleva joone.

Teoreetiliselt juhib see lugeja silma sujuvalt järgmisele tähele. Paberväljaannete

põhitekstide jaoks kasutatakse enamasti seriifidega kirju. Silma ette tulevad nüüd

kindlasti raamatute ja ajalehtede põhitekstid, milles kasutatakse just selliseid kirju.

Ajalooliselt pärinevad seriifid iidsest Itaaliast, kus raidkirja tähtedele lisati pikkade

joonte otsa pisut lisaruumi, et vältida liiva ja tolmu kogunemist tähtede nurkadesse.

Vastupidiselt paberkandjale on ekraanilt kergem lugeda sans-serif tüüpi fonte. Suur

osa veebisaitidest kasutab dokumendi kehas just sans-serif tüüpi fonti. Kasutusel on

erinevad sõnad selle kirjatüübi kohta: sans serif — seriifideta kiri — plokk-kirjad —

groteskkirjad. Seriifideta kirju kasutatakse pealkirjade ja lühikeste fraaside

kirjutamiseks, eriti kui ruum on piiratud.

Enamkasutatavamad fondid

Helvetica. Selge ja loetav

Trajan

Garamond. Loojaks Claude Garamond 1530. Ilus ja inimlik. Vähe on kohti,

kuhu see ei sobiks. Hästi loetav ka väikeses suuruses

Futura. Näeb välja geomeetriline. Pärineb aastast 1929, loojaks Paul Renner

Bodoni. Autor: Giambattista Bodoni 1798

Frutigeri autoriks on Shveitsi disainer Adrian Frutiger

Univers on samuti Adrian Frutigeri loodud

/*www.davidairey.com/13-typefaces-every-graphic-designer-needs*/

Ühilduvusprobleemid fondivalikul

Kuigi tänapäeval on fontide valik väga suur, ei saa kujundaja ometi valida ükskõik

millist fonti. Brauser võib kuvada ainult fonte, mis on kasutaja süsteemis olemas ja

lehekülje looja võib vaid oletada, millised fondid vaataja arvutis on. Kui arvutis puudub

vajalik font, valib brauser ise fondi, millega teksti kuvada. Tavaliselt on brauseris

suhtelise laiusega fondiks määratud Times New Roman ja määratud laiusega fondiks

Courier New. Fondi seadeid saab kasutaja oma brauseris ka ise muuta. Alati võib kindel

olla kahe fondi olemasolus – Arial (sans-serif) ja Times New Roman (serif) – seetõttu

kasutatakse neid veebis kõige enam. Õnneks on ka mõned teised fondid, mis enamiku

kasutajate arvutites olemas on – nii võib vahelduseks kasutada serif fonti Garamond ja

sans-serif fonti Verdana.

Powerpointi esitluse puhul tuleb samuti arvestada fontide ühilduvusprobleemidega. Kui

kasutame oma esitluses mõnda erilist fonti ja soovime oma esitlust teise arvutisse

transportida, peame arvestama võimalusega, et selles teises arvutis pole meie poolt

kasutatud erilist fonti installeeritud. Selle probleemi vastu aitab fontide salvestamine

koos esitlusega.

Wordi puhul tuleb samuti dokumentide ühest arvutist teise transportimisel (näiteks

printimiseks) arvestada sellega, kas kõik vajalikud fondid on mõlemas arvutis

installeeritud või mitte. Eriliste fontide kasutamisel on mõistlik salvestada dokument

koos kasutatavate fontidega (Embed TrueType Fonts).

Kui on vajadus kasutada pealkirja jaoks mõnda erilist fonti, võib pealkirja lehele pildina

lisada või teha PDF-fail, millest hiljem lähemalt juttu teeme.

Teksti esiletõstmisvahendid

Teksti esiletõstmisvahendeid nagu paks, allakriipsutatud ja kursiivkiri, kasutatakse

kindlate sõnade või fraaside rõhutamiseks. Millist meetodit rõhutamiseks kasutada

sõltub teksti keelest ning kujundusstiilist. Tüpograafia ja punktuatsioon erinevad

märgatavalt isegi briti ja ameerika inglise keele vahel. Mitte mingil juhul ei tohi

esiletõstuks kasutada teist fonti. Valitud esiletõstumeetodit tuleb kasutada järjekindlalt

kogu töö ulatuses.

Bold e paks kiri on mõeldud pealkirjade jaoks, kuid tänapäeval kasutatakse seda

vahetevahel ka kursiivkirja asemel fraaside esiletõstmiseks teksti kehas. Ei soovitata

kasutada esiletõstuks suuri algustähti või läbivat suurtähte.

Kursiivkirja on traditsiooniliselt kasutatud esiletõstuks. Kursiivkirjas antakse edasi

võõrkeelsed sõnad, samuti kasutatakse seda mõnikord pikemate tsitaatide jaoks või

mõistete jaoks, mida autor arvab olevat lugejale tundmatud. Viimasel juhul tuleks

seejärel tundmatu mõiste lahti seletada ning edaspidises tekstis selle puhul kursiivkirja

mitte kasutada.

Veebilehtedel on allakriipsutatud kirja traditsiooniliselt kasutatud hüperlinkide puhul,

seetõttu tekitab segadust selle kasutamine millegi puhul, mis ei ole hüperlink.

Kirja suurus

Paberilt on kõige mugavam lugeda 10- ja 12-punktist kirja.

Esitlusgraafika puhul tuleb arvestada sellega, et tekst oleks loetav ka auditooriumi

tagumises otsas. Seetõttu tuleb kasutada vähemalt 18- või 24-punktist kirja.

Kodulehekülgede puhul kasutati WWW algusaegadel reeglina 12-punktist Times New

Roman kirja, viimasel paaril aastal on levinuim 10-punktine Arial ja Verdana. Samuti

leiab kasutust 8-punktine Verdana.

Pealkirjad

Pealkirjad algavad suure tähega ning pealkirja lõppu ei panda punkti. Pealkirjade puhul

kasutatakse tänapäeval mõnikord läbivat suurtähte, kuigi selle kasutamist ei peeta heaks

tooniks. Pealkirjad võivad olla tsentreeritud, kuid teksti keha peab alati olema joondatud

kas vasemale või mõlema serva järgi. Kui pikema pealkiri on vaja paigutada kahele

reale, siis peab pealkiri moodustama ümberpööratud püramiidi kuju – see tähendab, et

ülemine rida peab olema pikem kui alumine.

Loetelud

Loetelusid kasutatakse üksikutele lühikestele fraasidele tähelepanu tõmbamiseks ja

põhipunktide väljatoomisel lugejale. Loetelu elemendid peavad olema loogilises

hierarhias. Loetelu ei sobi kasutada, kui selles on vaid üks element. Loetelude

kasutamine on leidnud suurt kriitikat kujundajate poolt, kes leiavad, et need on

ületarvitatud.

Tekstilõikude eraldamine

Kujundajate vastuseisu on põhjustanud ka horisontaalribad. HTML'i algusaegadel olid

horisontaaljooned ja loetelud ühed vähestest HTML'i võimalustest ning seetõttu on need

ilmselgelt ülekasutatud. Tekstilõikude eraldamine horisontaalribadega on vastuolus

elementaarsete tüpograafiareeglitega. Selle asemel soovitatakse jätta rohkem vaba

ruumi.

Tekstibloki laius

Tekst ei tohi mingil juhul ulatuda ekraanil servast serva – sellise teksti lugemine on

peenikese kirja korral väga raske. Ka ajalehtedes ei ulatu ju tekst servast serva, vaid on

veergudesse jaotatud. Internetis kasutatakse teksti veergudesse jaotamist harva, pigem

on mõistlik jätta mõlemale poole teksti ja ekraani serva vahele rohkem vaba ruumi.

Vaata linke ja kirjanduse soovitusi Lisaressursside alt.

1 Võrgustik on lahe

Raam ja korrastatuse vajadus

Raam piirab kasutatava tasapinnalise ruumi ja on esimene element, mida kasutame, sest

see määrab piirid, milles tegutseda saame. Paberilehe raamiks võib olla selle servade

üleminek taustaks olevaks pinnaks. Raamiks võib olla ka näiteks mingit teksti

ümbritsev kast või illustratsiooni ümbritsev tekst.

Kuigi tühja lehe kohta võib arvata, et sellel puudub dünaamika, on see ekslik. Vaadates

mingit raami, hakkavad inimesed selle sisemuses olevat ruumi alateadlikult osadeks

jagama (sellest lähemalt peatükis 9). Me tunneme intuitiivselt sisemist struktuuri

moodustavaid telgi, mida kujunduse mõistes võib nimetada võrgustikuks, vahendiks,

mis aitab korrastada graafilisi elemente: teksti ja pilte.

Esimesena avastatakse kindlasti x ja y telg, mis lõikuvad täpselt raamiga piiratud ala

keskel ja jagavad selle neljaks veerandiks. Tõenäoliselt joonistame oma ettekujutuses ka

diagonaalteljed ja lõpuks on võimalik, et toimub edasine alajaotus joontega, mis

jaotavad pinda suhtes 2:3 (kuldlõikeline jaotus).

Need kujutletavad, tuntavad teljed on kujundajale abiks, sest on kohtadel, kuhu silm

loomulikult pidama jääb ning kuhu seega tuleks paigutada olulisim materjal.

Järgnevates näietes on kasutatud disainer Mark Boultoni materjale.

Kaks punkti panevad kujundusele aluse.

Võrgustik illustreerib hästi korrastatuse vajadust graafilises kujundamises. Näiteid

võrgustiku alusel kujundamisest leiab juba päris kaugest ajaloost. Tuletagem siinkohal

meelde ornamenti ja geomeetria kasutamist arhitektuuris.

1928. aastal jõudis võrgustiku ajalugu standardiseerimiseni. Jan Tschicholdi "Die neue

Typographie" andis instruktsioonid isegi A4 küljendamiseks.

ISO 216 on Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) poolt määratud kirjapaberi

suuruse standard. See standard on enim kasutatavate paberisuuruste standard ja

määratleb ka laialt levinud A4 paberisuuruse. Standardi võttis esmalt kasutusele DIN

(Saksa Standardiorganisatsioon) 1922. aastal Saksamaal.

2 Võrgustik on lahe

Süsteemsuse ja järjepidevuse loomine

Probleem, mille lahendust otsime on järgmine: lugejal, veebilehe kasutajal peab olema

võimalus otsida, lugeda ja mõista edastatavat informatsiooni kiiresti ja ülevaatlikult.

Lahendus on võrgustik-süsteemi kasutamises lehekülje paigutuses, teisisõnu

visuaalsete objektide organiseerimisel lehepinnal võrgustikule baseerudes.

Miks just võrgustik?

Võrgustik on reguleeriv vahend, mis loob kujunduses süsteemsuse ja järjepidevuse,

visuaalse rütmi. Silmal on kergem ja meeldivam uurida lehel paiknevaid üksusi

(pealkirjad, tekst, pildid). Kui ei kasutata võrgustikku ja joondumisi, on lugejal raske

informatsiooni jälgida. Hästikujundatud võrgustikusüsteem muudab kujunduse mitte

ainult esteetiliseks, vaid ka loetavaks ja kasutatavaks.

Kuidas?

Et asi selgem oleks, teeme läbi praktilise stsenaariumi. Meil on vaja kujundada

õppematerjal A4 formaadis. Teme, et see sisaldab tekste ja erinevas suuruses pilte. Siin

me oleme - tühi paberileht vaatab vastu.

Kasutame paberi suurust juhtideeks, A4 proportsioonide suhe on 1:1,414 ja loome seose

võrgustiku ja paberi formaadi vahel. See on kergeim viis luua tasakaalustatud

võrgustikku. Alustame lehekülje jaotamisest 1:1,414:

Nüüd on meil olemas võrgustik, kuhu paigutada tekst ja pildid, eksperimenteerida

kujundite ja teksit alaga, kompositsiooniga; otisda, kuidas tekst ja pilt koos toimivad.

/*www.markboulton.co.uk/journal/comments/five-simple-steps-to-designing-grid-systems-

part-1*/

Joonis 7 näitab sissejuhatavat teksti, 8 ja 9 näitavad erinevaid pildipaigutuse võimalusi.

Allpool lehekülg keerukast võrgustikust. Mõnikord on vaja lehele paigutada

informatsiooni, mis sinna sugugi ära mahtuda ei taha. Maailm tuleb maailma sisse

mahutada. Kuidas? Loetavus peab olema garanteeritud. Kohati on võrgu asemel voolav

paigutus.

/*www.spoonfeddesign.com/11-essential-tips-for-good-print-typography*/

Kokkuvõtteks võrgustikust

Võrgustik on sisemine põhistruktuur peaaegu kõigele, mida kujunduses teeme, eriti

trükinduses. Nad aitavad luua selge ja meeldiva kujunduse, kasuta neid! Enne, kui

fontide valiku juurde asuda, joonista lehele võrgustik.

Lihtsamalt öeldes on võrgustik veergude ja ridade struktuur. Standard-kujundus

koosneb tavaliselt ühest (pilt 7) või kahest veerust. Varieerumine võib vahel kasuks

tulla, ka kolm, neli veergu võivad formaadist sõltuvalt põhjendatud olla.

Enne uue teema juurde minemist vaatame veel üht olulist mõistet: joondumine.