HARJUMAA

4

HA

RJU

MA

A

5

HA

RJU

MA

A

6

HA

RJU

MA

A

Muinasajal asus tänapäeva Harjumaa alal kaks maakonda, Rävala ja Harjumaa. 1219. aastal vallutasid taanlased mui-nasmaakonnad ning tsistertslastest mungad ristisid siinse elanikkonna. 1227. aastal hõivasid Rävala ja Harju maa mõõ-gavennad. 1236. aastal said mõõgavennad Saule lahingus leedulastelt lüüa ja Saksa Orduga liitunud rüütlid pidid Stensby lepinguga tunnustama Põhja-Eestis Taani kuninga ülemvõimu. 1266. aastal liideti mõlemad muinasmaakonnad üheks Harjumaaks ehk Tallinna maaks. Taani kuninga ase-haldur, Tallinnamaa kapten, erilist ametipitsatit ei omanud, seda asendas tema isikliku vapiga pitsatsõrmus. Alles 1345. aastast pärineval Tallinna kapteni ametipitseril kujutati esma-kordselt hauast üles tõusvat Kristust lipuga. Sama kujutis ehtis orduajal Tallinna komtuuri ametipitsatit. Asekomtuuri pitsatipildiks oli lihtne ristiga ordukilp.

Tallinna piiskopi ametipitsatil kujutati ordinaadis piis-koppi. Vanim teadaolev kahe ristatud ristisauaga piiskopi ametivapp pärineb piiskop Johannes Rekelinki pitserilt 1401. aastast. Ristisauad sümboliseerisid tõenäoliselt Harjumaad ja Virumaad. Viimast korda esines kirjeldatud piiskopivapp 1570. aastal hertsog Magnuse suurel pitsatil.

Rootsi ajal esindas Harjumaad Tallinna vapp, eelkõige kolme leopardse lõviga suur linnavapp. Kuid see sümbol ei olnud maakonnale ametlikult kinnitatud. Tallinna vapid tähistasid Harjumaad ka Vene ajal.

30. märtsil 1917 anti Harjumaale omavalituslik staatus ja 1. juulist alustas Johannes Rosenthali juhtimisel tööd esimene maavalitsus. Vabadussõja ajal, 1919. aastal, kinnitas Harju maavalituse juht Harjumaale vapiks Tallinna suure vapi kuld-sele kilbile paigutatud väikese vapi. Tallinna suurest vapist oli näha vaid punast hõbedase ristiga kilpi raamiv kuldne serv. 1936. aastal vappide korrastamise tulemusena eemaldati

HARJUMAA

Rahvaarv 552 927 (2011) 525 682 (2000)

Pindala 4333,13 km²

Asustustihedus127,6 el/km²

Halduskeskus Tallinn

Omavalitsused 18 valda 6 linna

Asulad 1 vallasisene linn 2 alevit 31 alevikku395 küla

Viru raba

7

HA

RJU

MA

A

HARJUMAA

Harjumaa vapilt kuldne servis. Lihtsustatud ja standardiseeritud kilbiga maakonnavapi kin-nitas Konstantin Päts 5. veebruaril 1937 riigivanema otsusega nr 50. Selles kirjeldati punasel kilbil olevat risti valgena, kuigi heraldilise värvireegli järgi pidanuks see olema hõbedane. Võimalik, et püüti rõhutada vapi alusmotiivina dannebrogi saamise legendi. Vapi kasutamine katkes Nõukogude okupatsiooniga.

1941. aasta jaanuaris muudeti Harju Maavalitsus Harju Maakonna Rahva Saadikute Nõu-kogu Täitevkomiteeks. Saksa okupatsiooni ajal oli taas Harju Maavalitsus. 1950. aastal jaotati sajandeid kestnud Harjumaa Keila, Harju, Rapla, Kose ja Loksa (maa) rajoonideks, 1959 jäi neist alles kolm. 1962. aastal Keila ja Harju taasühendati, kuna Rapla jäi omaette rajooniks. 1. jaanuaril 1990 anti Harju rajoonile maakonna staatus. Ühtlasi kinnitati maakonnale aja-looline vapp: hõbedane rist punasel kilbil. 24. detsembril 1996 registreeriti veidi muudetud mõõtudes ristiga vapp.

Vanimaks teadaolevaks Harjumaa lipuks võib pidada 1707. aastast pärit Rootsi Harju maarügemendi kompaniilippu. 19. sajandil kasutasid mitmed Harjumaal tegutsenud eesti seltsid rohelist-violetset-valget trikoloori. Standartne valge-roheline maakonnalipp kinni-tati Eesti Vabariigi presidendi otsusega 1939. aastast. Lipp taastati 1990. aastal. 1996. aastal registreeriti koos vapiga uus, muudetud mõõtudes, Harju maakonna lipp. Maakonnal on veel ruudukujuline vapilipp.

Vt Tallinn

Pakri poolsaare pank

HA

RJU

MA

A. V

ALL

AD

8

Esmakordselt esineb nimi Aegwid 1796. aastal Ludwig August von Mellini „Liivimaa atlase” Järvamaa kaardil. 1820. aastal ehitati Aegviitu hobupostijaam. Siin asus Lehtse mõi-sale kuulunud karja- ja jahimõis Charlottenhof. 1870. aastal valmis Aegviidus raudteejaam. Siia pidi tulema raudteesõlm ja sellepärast ehitati ka depoo. Raudteesõlme ei tekkinud, see otsustati rajada hoopis Tapale. Aegviidu metsa hakati ehitama suvemaju. 1917. aastal asutas mõisnik Lehtse vallale kingitud jahilossis kooli.

1925. aastast elavnes Lehtse valda kuulunud alevis elamu-ehitus. 1938 valmis Nelijärve Turistidekodu. 1945. aastal sai selleks ajaks suvituskohana tuntud Aegviidu alevik alevi staa-tuses samanimelise külanõukogu keskuseks. Ajavahemikus 1950–1962 kuulus Aegviidu Tapa, 1962 Paide ja see järel Harju rajooni koosseisu. 1963. aastal liideti Aegviidu Anija külanõukoguga. 20. juunil 1991 anti alevile omavalitsuse staatus, 25. augustist 1993 on Aegviidu alevvald.

Alevvalla vapiks valiti nelja sinise pähkliga ümbritsetud must tähtrist hõbedasel kilbil.

Tähtrist ehk kompassitäht koos nelja sinise pähkliga viitavad arvule „4”. Valda läbivad nelja ilmakaarde suun-duvad teed, tuntuim loodusobjekt on Nelijärvemägi, kust paistab neli järve. Purgatsi järve randa ehitatud puhkekes-kus on looduskaunis kõigil neljal aastaajal. Hõbedane vapi-kilp viitab Harjumaa vapi hõberistile. Vappi ei ole ametlikult kinnitatud.

Lipu valge-sinine kangas väljendab looduse puhtust ja Nelijärve vete algust. Vapp lipul tähistab vallavalitsust.

AEGVIIDU ALEVVALD

Rahvaarv 761 (2011)952 (2000)

Pindala 11,97 km²

Asustustihedus 63,6 el/km²

Valla keskus Aegviidu alev

Asulad 1 alev

AlevAegviidu alev 761

Urbukse järv

HA

RJU

MA

A. V

ALL

AD

9

ANIJA VALD

Esimest korda mainitakse küla nimega Hanæguse „Taani hindamisraamatus”. Küla nime aluseks arvatakse Anijõge, mis omakorda olevat saanud nime siin pesitsenud hall hanede järgi. 1335. aastast kuulus küla Pirsu mõisale. 1482. aastal asus siin omaette Hanneyecke mõis. 1816. aasta talurahva-seadusega asutati Anija mõisavald. 1858. aastal, mil toimus kuulus Mahtra sõda, korraldasid siinsed kohalikud talu pojad vastuhaku, mille eest neid hiljem karistati Tallinnas raekoja platsil ihunuhtluse andmisega. Seda sündmust kajastab Eduard Vilde romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid”.

1939. aasta haldusreformiga eraldati osa Anija maadest Lehtse ja Raasiku vallale. 1945. aastal moodustati vallas küla-nõukogud, 1950 vald likvideeriti. 1954., 1957. ja 1963. aastal laiendati Anija külanõukogu piire. 1976. aastal liideti Ani-jaga osa Raasiku külanõukogust. 16. jaanuaril 1992 taastati Anija vald.

1990. aastatel kinnitati Anijale vapp: sinine kilp valla nimele viitava hõbedase hanega.

11. juulil 2002 ühines Anijaga Kehra linn. 19. juunil 2003 valis vallavolikogu ühendatud omavalitsuse vapiks kuldse kilbi sinise koppadega vesirattaga ja sinisel lainepäisel oleva kolme hõbedase hanega.

Sinine lainepäis tähistab Jägala jõge, haned hallhanede pesitsusala. Kuldne kilbiväli sümboliseerib küllust, koppa-dega vesiratas viitab Kehra linna paberitööstusele.

19. juunil 2003 valis Anija vallavolikogu koos vapiga valla lipuks kolmeteistkümne sinise ja valge triibuga Kehra linna lipu, millele oli lisatud valla vapp. 19. augustil 2003 kinnitas volikogu otsuse riigisekretär. Lipul olevad triibud tähistavad valla suuremaid külasid, vapp vallavalitsust.

Vt Kehra Linn

Rahvaarv5731 (2011)3161 (2000)

Pindala520,94 km²

Asustustihedus 11 el/km²

Valla keskus Kehra linn

Asulad 1 vallasisene linn 31 küla

Vallasisene linnKehra 2889

KüladLehtmetsa 719Alavere 339Ülejõe 202Anija 117Lilli 97Pikva 93Rooküla 93Soodla 87Pillapalu 82Kaunissaare 79

10

IDA

-VIR

UM

AA

. VA

LLA

DILLUKA VALD

Muinasajal oli Kuremäe Alutaguse elanikkonnale oluline kultus paik. Siinse allika kaltsiumirikast vett peeti terven-davaks. Kohaliku muistendi järgi tapeti eestlaste muinas-kuningas Soini ehk Kalevipoeg just Kuremäel ning ta maeti Kivinõmme metsa. Selle tõendina asub siin „Kalevi-poja südameks” nimetatud kivi. Kui 19. sajandil tahtis luteri kirik ehitada Kuremäele pühakoja, peatas selle venestus-poliitika kõrgajal Eestimaad valitsenud kuberner vürst Sergei Šahhovskoi. Põhjendusega, et kunagi leidsid kohalikud karja-poisid Kuremäel ühe tamme okste vahelt Jumalaema ikooni, rajati mäele õigeusu Pühtitsa Jumalaema Uinumise Nunna-klooster. ikooni hoitakse kloostri kirikus.

Esmakordselt mainiti siinset Somovere küla 1424. aas-tal. 1657. aastal mainiti esmakordselt illuka mõisat. (Illuck). 1816. aasta talurahvaseadusega asutati illuka ja Kurtna mõi-savallad. Sajandi lõpul vallad liideti. 1945. aastal moodustati illuka, Kuremäe ja Jaama külanõukogud, 1950 vald likvidee-riti. 1954. aastal taasühendati Kuremäe illukaga. 1967 liideti illukaga veel suurem osa Jaama külanõukogust. Valla staa-tuse sai 13. veebruaril 1992.

29. novembril 1993 kinnitati vallavapp: punasel kilbil kahe hõbedase jalalaba vahel hõbedane mõõk kuldses kroonis.

Tõnu Kuke kujundatud vapp esitab muinaskuninga surma (kuninga maharaiutud jalgad ja punane veri.)

Vapiga samal päeval kinnitatud lipu kollane laid süm-boliseerib küpse viljaga põldu ja valla maapõues leiduvat põlevkivi. Roheline laid viitab Alutaguse metsadele. Lipu kes-kel asuv vapp tähistab vallavalitsust, 19 sinist tähtristikest kollasel laiul märgivad valla külasid.

Vt Jõgevamaa: Saare vald, Alajõe vald

Rahvaarv1108 (2000) 868 (2011)

Pindala 543,82 km²

Asustustihedus 1,6 el/km²

Valla keskus illuka küla

Asulad 19 küla

Suuremad küladKurtna 163Vasavere 102illuka 79Kuremäe 73 Rausvere 36 Jaama 30Edivere 28 Konsu 24Kuningaküla 22 Kaidma 20

IDA

-VIR

UM

AA

. VA

LLA

D

11

KOHTLA VALD

Esmakordselt mainiti siinset küla (Odris) „Taani hindamis-raamatus”. Mõis (Kochteli) esineb kirjalikult 1419. aastast. „Taani hindamisraamatus” mainitud Kuckarus’i külasse rajati Kuckers’i mõis 1453. aastal. 1762. aastal omandasid mõisa von Tollid. 19. sajandil said mõisaomanik Friedrich von Toll ja liisuga tema järeltulijaks saanud Robert von Toll tuntuks Baltimaade suurima ürikute ja dokumentide erakoguga, mis tänapäeval moodustab Eesti Ajalooarhiivi väärtusliku osa. 1916. aastal alustati Kukruse mõisa maadel põlevkivi kae-vandamist. Mõisa järgi anti põlevkivile teaduslik nimetus kukersiit.

19. sajandil asutatud Kohtla vallaga liideti 1939. aastal endine Järve vald. 1945. aastal moodustati vallas Kohtla, Ereda, Saka ja Järve külanõukogud. Kaevanduse lähedale tekkinud Kukruse töölisasulast sai 1950. aastal alev, samal aastal Kohtla vald likvideeriti. 1954. aastal taasliideti küla-nõukogud, kuid Ereda ühendati Mäetaguse külanõuguga. Valla staatuse sai 17. juunil 1992.

10. septembril 1997 kinnitati vallavapp: sinisel kilbil kuldne kroon, hõbedane äraspiit ja vastasvärvides lainejalus.

Tiit Saare kujundatud vapp kujutab valla põhjapiiril asu-vat Saka-Ontika paekallast. Äraspiit ja kroon viitavad „Kalevi-pojas” kirjeldatud Kalevi saabumisele: „Jumalikul juhatusel kotkas kõrge kalju peale viskas mehe Viru randa”. Muinas-kuninga saabumise kohana kirjeldas Friedrich Reinhold Kreutzwald tõenäoliselt just 56 meetrit üle mere pinna ulatuvat Ontika paeastangut. Hõbesinine jalus tähistab merd ja liivast merepõhja.

Vapiga samal ajal kinnitatud ja vapipildist lähtuva kujun-dusega lipu püstkülik sümboliseerib pankrannikut ja viitab valla asukohale ida-Viru põhjaranniku läänepoolses osas.

Vt Kohtla-Järve linn , Mäetaguse vald

Rahvaarv1399 (2011)1523 (2000)

Pindala 101,56 km²

Asustustihedus 13,8 el/km²

Valla keskus Kohtla küla

Asulad 17 küla

Suuremad küladJärve 573Saka 116 Valaste 105 Peeri 85Ontika 81Kohtla 78Kabelimetsa 66 Kukruse 52 Roodu 47Vitsiku 38

12

TART

UM

AA

. LiN

NA

DTARTU LINN

Esmakordselt mainiti tänapäeva Tartu kohal asunud muinas-linnust 1030. aastal vanavene kroonikas seoses Novgorodi vürsti, hilisema Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa sõja retkega Ugandisse. Eestlastelt vallutatud linnus sai vürsti risti nime järgi nimeks Юрёв. Venelaste võim lõppes 1061. aastal sossolite poolt Jurjevi vallutamise ja mahapõletamisega.

Saksa ristisõdijad tegid esimese sõjaretke Tarbatu alla 1210. aastal. 1223. aasta lõpul saabus Tarbatusse 200 mehega endine Koknese vürst Vjatško (Vetseke), kellele anti Novgorodi volitusega võimalus luua endale uus vürsti-riik. Järgmise aasta augusti lõpul vallutasid linnuse mõõga-vennad. Kõik selle kaitsjad tapeti, nende hulgas ka Vjatško koos tema sõjameestega. Tarbatu anti Lihula piiskopile Hermannile. Kuna siinse piiskopkonna keskuseks oli esialgu Otepää, siis Toome mäele hakati piiskopilinnust rajama alles 1234. aastal. Oluliseks ehitiseks linnuses oli Vana-Liivimaa suurim Püha Peetruse ja Pauluse toomkirik. Toomemäe alla tekkinud kaupmeeste ja käsitööliste alevit mainiti 1248. aas-tal linnana. Tallinna kõrval oli Tartu teine oluline hansalinn Eestis. 1326. aastast pärineval Tartu linna pitseril kujutati

Rahvaarv 97 600 (2011)101 169 (2000)

Pindala 38,8 km²

Asustustihedus 25 15,5 el/km²

Tartu linnaplaan, 19. sajandTartu kivisild

13

TART

UM

AA

. LiN

NA

D

Tartu Jaani kirikTartu Ülikooli peahoone

linnavärava kohal Tartu piiskopi stiftiembleemi – ristatud Püha Peetruse võtit ja Püha Pau-luse mõõka. 1347. aastal lisati linna värava avasse Neitsi Maarja kuueharuline täht. Kaupade pitseerimiseks kasutas raad ristatud võtme ja mõõga ning tähega väikest pitsatit.

1558. aasta suvel vallutasid ivan iV väed Tartu. Jam Zapolski vaherahuga läks linn 1582. aas-tal Poola kuninga alluvusse. 9. mail 1584 andis kuningas Stefan Bathory linnale varasemate linnapitsatite alusel koostatud vapi, millel linnavärava avas kujutati koos tähega tõkestus-ketti. Vapiõiguse saamist tähistas kilbile manusena lisatud kuningakroon. Kroonitud linna-vappi kasutati ka Rootsi ajal.

1704. aastal vallutas linna Peeter i. Hirmust rootslaste võimaliku naasmise ees käskis tsaar 1708. aastal linna hävitada. Poltaava lahingus rootslaste üle saavutatud võidu järel lõpetati Eesti ala rüüstamine ning Tartu linn tõusis uuesti ellu. 1722. aastal valmistati linnale uus pitsat, millel linnavärava avas kujutati tõkestusketi asemel poolkuud. 1729. aastal sõjakolleegiumi otsusega kinnitatud linnavapi hõbedasel kilbil oli punane kuldse poolkuuga linnavärav rohe-lisel alusel. Poolkuuga võidi viidata seigale, et Peeter i vägedel õnnestus tungida linna Vene värava ette rajatud muldkindlustuse ehk „poolkuu” (halfmåne) kaudu. Hiljem täienesid linna pitsat ja vapp lõvipea, suurtükikuulide ja väravaesise sillutisega. Moonutuste ja täienduste tekkimise põhjuseks oli vanale pitsatile tekkinud defektide asjatundmatu tõlgendamine.

1788. aastal saatis Tartu justiitsbürgermeister Friedrich Konrad Gadebusch moonutatud vapiga joonise Senatile. Selle alusel kinnitas Katariina ii 4. oktoobril Tartu linnale vapi hõbe-dasel või valgel kilbil, millel punastest tellistest linnavärv ning loomulikes värvides mõõk ja võti. Kroon paigutati kilbile ristatud võtme ja mõõga kohale.

20. sajandi algul Tartu vappide ajalugu uurinud linnaarhivaarid Hugo Lichtenstein ja Arnold Feuereisen tõestasid, et kasutatav vapp oli moonutatud päritoluga ning esitasid selle algse kirjelduse. 1912. aastal kujundas linnaarhitekt J. Rosenbaum esitatud kirjelduse alusel heraldiliselt korrastatud ja pööratud värvides linnavapi, millel kroon oli taas kilbil

TARTU LINN

14

VÕ

RUM

AA

. LiN

NA

D

18. sajandil rajatud Kraavi kõrtsi lähedal asus põline laada-plats. 19. sajandil viidi see kaks kilomeetrit eemal asuva Siksälä postijaama ja kõrtsi juurde. Sama nime kandis kõrtsi ümber tekkinud asula. 1889. aastal valminud Petseri–Võru–Valga raudtee soodustas Siksäla aleviku kasvamist. Naabru-ses asuvast Alt-Antzen’i mõisast osteti juurde ehituskrunte. Hauka talu krundile ehitatud raudteejaama järgi hakati ale-vikku peagi nimetama Haukaks. 1902. aastal asutati Hauka alevikus Eesti esimene tarvitajate ühisus. 1920. aastal nime-tati Hauka Vana-Antsla mõisa järgi Antslaks. 1938. aastal sai Antslast linn.

14. septembril 1938. aastal valis Antsla linnavolikogu vapi: sinisel kilbil kuldne haugas.

Endel Saarepuu kujundatud vapil olev haugas viitas Antsla varasemale nimele. Sinine viitab seosele Võrumaa vapi kilbiga.

1950–1959 oli Antsla samanimelise rajooni keskus. 22. aprillil 1993 sai Antsla linn tagasi omavalitsusliku staa-tuse. Ajalooline linnavapp kinnitati 27. mail 1994.

29. juunil 1999 liideti Antsla linn Antsla vallaga ja senine linnavapp võeti kasutusele valla vapina.

Linna läbivat raudteed sümboliseerivate valgete triipu-dega roheline lipp kinnitati 1940. aastal. Uuesti võeti lipp kasutusele 1994. aastal. Alates 2000. aastast kasutatakse linna lippu Antsla valla lipuna.

Vt Antsla vald

ANTSLA LINN

Rahvaarv1402 (2011)1547 (2000)

Pindala 2,9 km²

Asustustihedus 483,5 el/km²

Antsla on vallasisene linn.

Antsla kultuuri- ja spordikeskus ning muusikakool

15

VÕ

RUM

AA

. VA

LLA

D

14. sajandil ehitatud vasallilinnuse juurde rajasid Uexküllid 1405. aastal mõisa (Antzen). 17. sajandil jaotati mõis Alt-Antzen’iks ja Neu-Antzen’iks. 1819. aasta talurahvaseadusega asutati Vana-Antsla mõisavald. 1939. aastal lühendati valda-valt endistesse piiridesse jäänud valla nimi Antslaks. 1945. aastal moodustati külanõukogud, 1950 vald likvideeriti. 1954. aastal reorganiseeriti Vana-Antsla külanõukogu Antsla külanõukoguks. 1960. aastal liideti sellega osa Haabsaare, 1968. aastal osa Urvaste, 1972. aastal osa Urvaste ja Varstu külanõukogudest. Valla staatuse sai 20. juunil 1991.

29. juunil 1999. aastal Antsla linn ja vald ühinesid. Kuna Antsla vallal oma vapp puudus, kinnitati selleks Antsla linna vapp.

2000. aastast kasutatakse Antsla linna lippu valla lipuna.Vt Antsla linn

ANTSLA VALD

Rahvaarv3330 (2011)4449 (2000)

Pindala 270,79 km²

Asustustihedus 12,3 el/km²

Valla keskusAntsla linn

Vallasisene linn Antsla 1402

Alevikud Kobela 313 Vana-Antsla 181

Suuremad küladTsooru küla 218Lusti küla 180Kraavi küla 185Kollino küla 84Rimmi küla 80Säre küla 80 Oe küla 73Taberlaane küla 63Antsu küla 47Roosiku küla 46

Antsla vallamaja, paremal Vabadussõja mälestussammas

HIIU

MA

Ako

nd

128

HIIU MAAkond

Gotlandil kirja pandud „Guta saagas” kirjeldatakse, kuidas toidupuudusel kodumaalt lahkunud Thielvarsi pojad saa-busid Aistland’i vastas asuvale Dagaith’i (Päikesetõusu-poolsele) saarele. Hiljem oli Hiiumaa arvatavasti Saaremaa Karja ja Pöide kihelkonna valduses. 1. oktoobril 1228 lää-nistas Saksa-Rooma keiser Heinrich VII Saaremaa piiskopile Gottfriedile „insula deserta quae dicitur Dageida” (ld k ’tühja saare, mida nimetatakse Dageidaks’). 1254. aastal Saare-Lääne piiskopi ja Liivimaa ordukomtuuri vahel sõlmitud kokkuleppe järgi jäi suurem osa Dagö’st piiskopile. Piiskopi valdusest kujunes hiljem 7 eesti ja 2 rootsi vakusega Käina kihelkond. Ordule kuulunud Hiiumaa kirdepoolne osa, hili-sem 6 vakusega Pühalepa kihelkond, allus otse Saare maa Maasilinna foogtile. Valduste piiriks oli Vaemla jõgi. Järgne-vatel sajanditel asusid Hiiumaale elama teistelt Eesti saar telt ja mandrilt põgenenud eestlased. Samal ajal suurenes ka

rootslaste kogukond. Saare-Lääne piiskopi ametipitsatil kujutati evangelist Johannese kotkast, Maasilinna foogti pitsatil olid ris-tatud mõõgad.

Pärast Saare-Lääne piiskopkonna müü-mist Taani kuningale 1559. aastal läks Käina kihelkond hertsog Magnuse valdusse. 1563. aastal vallutasid kogu saare roots-lased ja see kinnitati 1568. aastal sõlmitud Maasilinna rahuga. Halduslikult kuulus Hiiumaa Läänemaa koosseisu. 1627. aas-tal moodustati Reigi kihelkond.

Rootsi ja Vene ajal esindas Lääne- ja Hiiumaad Haapsalu linna vapp. 1923. aas-tal esitatud Läänemaa vapi kavandil oli sinisel kilbil hõbedane värav selle kohal

Rahvaarv10 440 (2000) 8482 (2011)

Pindala1 023,26 km²

Asustustihedus8,3 el/km²

HalduskeskusKärdla linn

Omavalitsused 4 valda 1 linn

Asulad 2 alevikku

182 küla

Vaade Tahkuna tuletornist

129

HIIU

MA

Ako

nd

HIIU MAAkond

seisva musta kotkaga, 1935. aastal esitatud kavandi sini-sel kilbil hõbedaste lainetega mustal alusel Hiiumaal asuv Kõpu tuletorn. Ka seda vappi ei kinnitatud ja järgmisel aastal kujundatud Läänemaa tunnus lähtus ajaloolisest piiskopi-vapist: punasel kilbil kuldse nimbusega hõbedane evange-list Johannese kotkas. Kotka küünte vahel oli evangeeliumi sümboliseeriv kirjapoogen. 5. veebruaril 1937 kinnitas riigi-vanem Konstantin Päts oma otsusega nr 57 Läänemaa vapi: punasel kilbil kuldse nimbusega hõbedane kotkas.

1946. aastal eraldati Hiiumaa Läänemaast ja sai omaette maakonnaks. Neli aastat hiljem nimetati maakond Hiiumaa rajooniks. 1. jaanuaril 1990 taastati saarele maakonna staa-tus. Samal aastal kuulutati Hiiumaa vapi saamiseks välja võistlus. 64-st laekunud tööst valis maavolikogu 6. juulil 1990 välja teise koha saanud Tõnu Kuke kavandi, millel oli hõbedase kilbi ülaservast langev punane kolme sõlmega nöör nelja punase liilia vahel. Vapi kinnitas 23. mail 1994 riigikantsler Ülo Kaevats.

Suuremõisa Ungern-Sternbergide suguvõsavapilt laena-tud liiliad tähistavad Reigit, Pühalepat, Käinat ja Emmastet. Kolme sõlmega nöör viitab Matthias Johann Eiseni kogumi-kus „Esivanemate varandus” esitatud muistendile tuulesõl-medest. Muistendis jutustati, kuidas Hiiu taat kinkis mere-hädalistena Hiiumaale sattunud Tallinna meestele kolme sõlmega nöörijupi, mille ühekaupa lahtisõlmimine tekitas sobivat tuult. Mehed soovisid aga jõuda kiiresti koju ja tegid kõik sõlmed korraga lahti. Puhkenud torm ja maru uputas laeva koos meestega.

25. novembril 1996 registreeriti maakonnavapi uuenda-tud etalonkujutis.

Hiiu maakonna lipp kinnitati koos maakonna vapiga 1990. aastal. Muudetud suurusega lipp kehtestati koos uuendatud vapiga 1996. aastal. Maakonnal on ka ruudu-kujuline vapilipp.

Vt Läänemaa ↓

Leigeri kuju Kassari poolsaarel

Kõpu tuletorn (1531)

176

JÕG

EVA

MA

Ako

nd

JÕGEVA MAAkond

Muinasajal jagunes tänapäeva Jõgevamaa Vaiga ja Mõhu väikemaakondade ning osalt Soopoolitse (Sobolits) ja Jogentagana vahel. Keskajal kuulus suur osa Jõgevamaast Viljandi komtuurkonna koosseisu, ülejäänu moodustas Kursi komtuurkonna. Viljandi komtuuri pitsatil kujutati kuninganna kroonimist, Kursi komtuuri pitsatil oli nool-test läbistatud Püha Sebastian. Vene-Liivimaa sõja ajal oli Jõgevamaa Magnuse Liivimaa kuningriigi südaala, siis asus tema residents Põltsamaal. Poola ülemvõimu ajal lii-deti see piirkond Laiuse staarostkonnana Tartu vojevood-konna koosseisu. Rootsi ajast moodustas Jõgevamaa Tartu kreisi, hiljem maakonna põhjapoolse osa. Jõgevamaa eral-dati omaette maakonnana Tartumaast 1949. aastal. Kuid juba järgmisel aastal jaotati see Mustvee, Jõgeva ja Põlt-samaa maarajoonideks. 1959. aastal taasühendati Must-vee ja Jõgeva. 1962. aastal liideti nendega veel Põltsamaa. Samal ajal eraldati Kohtla-Järve linnapiirkonna koosseisu Avinurme ja Lohusuu külanõukogud. 1. jaanuaril 1990 sai rajoon Jõgeva maakonna staatuse.

Veel samal aastal kujundati ja kinnitati Jõgeva maakonna vapp: sini-rohelisel äraskaldselt kolme hõbedase lainerihmaga jaotatud kilbil kuldne ristikuleht ja kolm kuldset vilja pead.

Tartumaa vapiga sarnane sini-roheline kolme hõbe lainega alus meenutab Jõgevamaa varasemat kuulumist naabermaakonna koosseisu. Sinine väli sümboliseerib Peipsi järve, roheline maakonna metsarikkusi ning värve lahutavad hõbedased lained tähistavad Pedja, Kääpa ja Põltsamaa jõgesid. Kuldne ristikuleht viitab maakonnas arenenud loomakasvatu-sele, viljapead Jõgevamaale tuntust toonud põllundusele.

10. oktoobril 1996 registreeriti maakonnavapi uuendatud etalonkujutis.Algsetes mõõtudes standardne vapiga lipp kinnitati 1990. aastal. 1996. aastal sai koos

uuendatud vapiga kinnituse muudetud mõõtudes maakonnalipp. Maakonnal on ka tseremoniaalne vapilipp.

Vt Tartumaa ↓

Rahvaarv38 297 (2000)31 376 (2011)

Pindala2603,83 km²

Asustustihedus12,0 el/km²

HalduskeskusJõgeva linn

Omavalitsused 10 valda 3 linna

Asulad 11 alevikku225 küla

177

JÕG

EVA

MA

Ako

nd

JÕGEVA LInn

Esmakordselt mainiti kirjalikes allikates Jagiwa küla 1599. aastal Poola II revisjonis seoses riigimõisa rajamisega. 18. sajandi lõpul hakati seda nimetama Laisholm’iks (koha-nimest Laiuse). 1876. aastal ehitati Laisholmi mõisa maa-dele raudteejaam. 1903. aastal hakkas Jõgeva mõisaoma-nik Ernst von Manteuff el müüma soovijatele ehituskrunte ning siia tekkis Põhja-Tartumaa majanduslik- ja kultuuriline keskus. 1919. aastal sai Jõgeva asundusest alev, 1938. aastal anti alevile linna staatus.

Esimese Jõgeva linnavapi aluseks võeti uus Tartu maa-konnavapp, kusjuures hõbedased lained paigutati rõhtsalt. Kuldne üheksa kiirega päike sümboliseeris ilusat tulevikku, viljapead viljakat tööd ja elanike talupojapäritolu.

20. mail 1938 hääletas linnavolikogu esitatud vapi poolt, kuid Linnade Liidule ei meeldinud vapil kujutatud päike. Siseminister Richard Veermaa vappi ei kinnitanud. Mõne aja pärast saadeti Linnade Liidust Jõgevale kolm uut vapikavan-dit, nende hulgast valis linnavolikogu välja kolmanda: rohe-lisel kilbil hõbedane lainepalk ja kolm kuldset ristikulehte. See vapp meeldis ka siseministrile ja sai temapoolse kinni-tuse. Kuldsed ristikulehed koos rohelise taustaga rõhutasid linna seost põllumajandusega, hõbedane lainepalk tähistas linna läbivat Pedja jõge.

3. jaanuaril 1991 taastati Jõgeva linna omavalitsuslik staa-tus ja ajaloolisele vapile anti uus ametlik kinnitus. Kehtiv linnavapp registreeriti 1994. aasta novembris.

Kollaste ja roheliste laidudega lipp kinnitati esmakordselt 1938. aastal. Uuesti kinnitati linnalipp koos vapiga 1991. ning 1994. aastal.

Vt Jõgeva vald ↓

Rahvaarv 6420 (2000)5501 (2011)

Pindala3,86 km²

Asustustihedus1425,1 el/km²

Jõgeva

Jõgeva Linnavalitsuse hoone

360

saa

re M

aa

KON

D

Valjala maalinna (castrum Waldia) mainiti esmakordselt Henriku Liivimaa kroonikas. Selle alistamisega 1227. aasta veebruaris loeti muistne vabadusvõitlus lõppenuks. Kolm aastat hiljem ehitati maalinna lähedale Valjala Martini kirik, mida peetakse tänapäeval vanimaks säilinud kivikirikuks Eestis. Kiriku juurde tekkis juba keskajal alevik.

1498 ostis Saare­Lääne piiskopi vasall Hans Poll Valjala kiriku lähedal asuva Lööne mõisa. 1819. aasta talurahva­seadusega asutati Lööne mõisavald, mis sajandi lõpul liideti Kogula vallaga.

1936. aastal nimetati Kogula vald Valjala vallaks. 1945. aastal moodustati vallas külanõukogud, 1950 vald likvidee­riti. 1950–1959 kuulus Valjala külanõukogu Orissaare rajooni koosseisu. 1954. aastal ühendati Valjalaga Sassi ning 1960. aastal Kallemäe külanõukogud.

VaLJaLa VaLD

Rahvaarv1455 (2000)1176 (2011)

Pindala180,02 km²

Asustustihedus6,5 el/km²

Valla keskusValjala alevik

Asulad 1 alevik 32 küla

AlevikValjala 410

Suuremad küladSakla 88 Turja 50 Tõnija 43 Kõnnu 41 Veeriku 41 Jõelepa 39 Kallemäe 39 Kungla 39 Jööri 28 Lööne 28

Valjala Martini kirik (13. sajand)

saa

re M

aa

KON

D

Vabadussõjas langenute mälestus­sammas Valjalas

Valla staatus saadi 26. märtsil 1992.23. mail 1996 kinnitati Valjala valla vapp: sinisel kilbil

hõbedasele jalusele toetuv hõbedane kirikuportaal kahe hõbedase akna vahel ning päisväljal hõbedane roosaken.

Vapipildiga lipp kinnitati vapiga samal päeval.Anne Olopi kujundatud vapil esitatakse osa Valjala kiriku

läänefassaadist. Vapikilbi sinine taust sümboliseerib merd, hõbedane jalus tähistab paepealset maad.

Vt Leisi vald ↑

448

VÕ

rU M

aa

KON

DVÕrU MaaKOND

Muinasajal oli tänapäeva Võrumaa hõredalt asustatud vaheala Eesti, Pihkva ning Adzele vahel. Keskajal kuulusid Võrumaa alad Tartu piiskopkonna koosseisu. 14. sajandil ehitati Kirumpää ja Vastseliina piiskopilinnused. Poola ajal kuulusid Vastseliina ja Kirumpää staarostkonnad Tartumaa vojevoodkonda. 18. sajandi IV veerandil Balti provintsides läbi viidud haldusreformi tulemusena eraldati keisrinna Katariina II ukaasiga 1783. aastast Tartumaa lõunapool­sest osast omaette kreis. Selle keskuseks pidi algul saama Vana­Koiola kroonumõis (Alt-Koygull) ja nii oleks see maa­kond saanud tuntuks Koiolamaana ning Võru murraku ase­mel oleks Koiola murrak. Kindralkuberner George Browne’i ettepanekul otsustati uue maakonna keskus rajada von Mengdenilt ostetud Werrohof’i rüütlimõisa. Kreisi keskuseks asutatud Võru linna vappi kasutati maakonna sümbolina.

Linnavapil kujutatud rohelist kuuske esitati Võru maa­konna vapile ühel Eesti Vabariigi riigivapi kavandil. 1926. aastal pakkus Paul Johansen Võrumaa võimalikuks vapiks rohelisel kilbil punase laine ja sellega ristatud mõõga. Süm­bolid pidid viitama rahvuseeposele „Kalevipoeg”. 1928.

aastal kinnitas Võru maavolikogu vapi. Selle Võhandu jõge sümboliseeriva sinise palgiga poolitatud kilbi ülemisel hõbedasel väljal kujutati Võrumaale iseloomulikku loodus maastikku, heral­diliselt parempoolsel alumisel hõbe­dasel väljal tähistasid mustad kuused Põlva, Rõuge, Urvaste, Kanepi, Räpina ja Vastseliina kihelkondi. Servades ole­vad poolikud kuused viitasid 1920. aas­tal Valgamaa koosseisu läinud Karu­lale ja Harglale. Tegelikult kuuskede ja

Rahvaarv39 882 (2000)33 452 (2011)

Pindala2305,44 km²

Asustustihedus14,5 el/km²

HalduskeskusVõru linn

Omavalitsused 12 valda 1 linn

Asulad 1 linn 1 vallasisene linn 10 alevikku 566 küla

Rõuge Liinjärv

VÕ

rU M

aa

KON

D

449

VÕrU MaaKOND

kihelkondade arv ei ühtinud. Kollasel väljal rõhutas kuldne viljavihk maakonna viljakust ja jõukust. Siseminister Jaan Hünerson vappi ei kinnitanud ja sellel soovitati muuta vär­vide valikut. Seejärel töö vapiga soikus.

1933. aastal valmis Võrumaa uus vapikavand, kuid eda­sine töö sellega soikus taas maakonna staatuse selgumi­seni. Pärast omavalitsusseaduse kinnitamist esitas Gün ther Reindorff 1936. aastal Võru maavolikogule vapi, mille sinisel ühtlustatud kujuga kilbil oli maakonna nimele viitav kuldne võru selles rohelisest kolmetipulisest mäest voolava hõbe­dase Võhandu jõega. Võru kõrvale paigutatud hõbedane mõõk meenutas Kalevipoja tegusid ning Vabadussõja lahin­guid Võru rindel.

5. veebruaril 1937 kinnitas riigivanem Konstantin Päts otsusega nr 54 Võru maakonna vapi: sinisel kilbil kuldne võru ja hõbedane äraskaldne mõõk.

1944. aastal lõigati Võrumaa naabermaakonnast Petseri­maast seitse idapoolset valda Vene NFSV koosseisu. Valda­valt eestlastega (setudega) asustatud läänepoolsed vallad ühendati Võrumaaga.

1950. aastal jaotati Võrumaa Antsla, Otepää, Põlva, Räpina, Vastseliina ja Võru rajoonideks. 1959. aas­tal Võru ja Vastseliina rajoonid taasliideti koos osaga Antslast. Pärast Mõniste küla­nõukogu allutamist 1964. aastal omandas Võru rajoon tänapäevased piirid. 1. jaanua­ril 1990 anti rajoonile maakonna staatus ja võeti kasutusele Võru maakonna vapp. Keh­tiv vapp registreeriti 12. detsembril 1996.

Standardne maakonnalipp kinnitati 1939. aastal. Uuesti võeti lipp kasutusele 1990. aastal. 1996. aastal kinnitati koos uue vapi­etaloniga muudetud mõõtudes lipp. Maa­konnal on ka tseremoniaalne vapilipp.

Vt Põlvamaa ↑, Tartumaa ↑, Võru ↓

Vastseliina piiskopilinnuse varemed (1342)

Suure Munamäe vaatetorn