Upload
eesti-ajalugu
View
250
Download
9
Embed Size (px)
DESCRIPTION
Eesti sõjaajalugu loeng
Citation preview
1
Eesti sõjaajalugu
Sissejuhatus
Sõjajaloo definitsioon
„Kas Eesti sõjaajalugu on olemas?―, küsib ühes artiklis Tõnu Tannberg (Ajalooline
Ajakiri,1999.1(104),lk 81jj). Peab vastama, et küllap on, kui me sellest räägime. Ta toob ära minu
meelest ühe küllalt triviaalse, ent siiski kordamist vääriva tsitaadi ühelt 1930. aastate
silmapaistvamalt sõjaajaloolaselt Hendrik Sepalt: Eesti- ja Lätimaageograafiline asend on
säärane, et sõda on etendanud olulist osa mõlema maa ajaloos. Naabruses elavad rahvad ja riigid
on Eesti ja Läti pinnal võidelnud osalt enesekaitse, osalt uute maa-alade hankimise, osalt võimu
pärast Läänemerel. (See viimane viitab Venemaa ajalookontseptsioonile, mille järgi on alati olnud
eesmärgiks jõuda välja merni, raiuda „aken Euroopasse―)
Aga tõepoolest on sõda, laiemalt vaadates sõjandus, etendanud meie ajaloos äärmiselt olulist
rolli. Sõjanduslik aspekt on muistsest vabadusvõitlusest alates olnud üheks keskseks mõjufaktoriks
Eesti arengute kujundamisel.
Sõjaajaloo mõistest
Sõjandust võiksime kokkuvõtvalt defineerida kui sõdade ja sõjaväega seotud erinevaid valdkodni
ühiskonna arengus. Sõjanduse rolli uurimisega ühiskonnas saab tegeleda kahes plaanis: kas
utlevikku või minevikku vaadates, kusjuures esimesel juhul on meil abiks sõjateadus ja teisel
sõjaajalugu.
Sõjandus kõige üldisemas plaanis on teadusharu, mis käsitleb sõjaks valmistumist ja
sõjapidamist. Seega on sõjateaduse pilk suunatud eelkõige tulevikku, eesmärgiga aidata kaasa riigi
efektiivsele kaitsele. Sõjateadus aitab kindlustada riigi julgeolekut. See teadusharu võiks olla
paljuski professionaalsete sõjaväelaste pärusmaa.
Sõjaajalugu vaatab aga minevikku ja on otsapidi seotud ajalooteadusega. Eeltoodu põhjal
võiksimegi sõjaajalugu kõige kokkuvõtlikumalt defineerida kui ajalooteaduse ühte haru, mis uurib
sõjanduse eri valdkondi, nende toimet ja tagajärgi ühiskonnale möödanikus. Ja sõjaajalooga
võiksid tegeleda tsivilistid, ajaloolase ettevalmistuse saanud teadlased. (Nimetage mõni tuntud
Eesti sõjaajaloolane? Laar, Õun, Tannberg, Rein Helme, Ago Pajur)
2
Miks üldse õpetatakse/õpitakse koolis ajalugu, miks see on oluline?
Olete kindlasti õppinud fakte ja teate kronoloogiat. Nii üldjoontes. Muistne vabadusvõitlus
(natuke terminist), keskaeg, Rootsi aeg, Vene aeg, rahvuslik ärkamine - 1870 aastad, poliitiline
ärkamine 1905, iseseisvuse saavutamine, Iseseisvuse kaotamine, okupatsioonid, veretu
taasiseseisvumine. Ei ole erilist mõtet vist hakata seda siin kõike üle kordama. Püüame hoopis
seniõpitut kuidagi mõtestada.
Igal rahval omad kangelased, enamasti muidugi sõjakangelased, kes saavad rahvusliku
identiteedi, ürgse ühtsuse sümboliks. On nii müütilistest aegadest, kui kaasajast. Mida vanemast
ajast, seda parem. Üldiselt aga kantakse sellistele kangelastele üle kaasaja eesmärgid ja väärtused.
Need kangelased pannakse mõtteliselt võitlema kaasaegsete 19-20 sajandi ideaalide nimel, nagu
rahvusühtsus ja rahvusriik. Ma väga ei imesta, kui leitakse võimalus panna ka mõni müütiline
tegelane (a la Kalevipoeg või Lembitu – viimasel on siiski olemas ajalooline prototüüp) seisma
vabaduse ja demokraatia eest Vabaduse eest kindlasti.
Sakslastel on selliseks kangelaseks Arminius, tuntud ka Hermanni nime all (18 e.Kr. – 21
p.Kr), kes oli saksa hõimu heruskide juht ja roomlaste purustaja Teutenborgi lahingus 9. a. p.Kr.
(Tuntud ka kui Varusschlacht, Schlacht im Teutoburger Wald, clades Variana). Hermann on
tugevuse, kaitsetahte, rahvusuhkuse sümbol. Armin on muidugi päriselt elanud inimene, kuigi
tema kohta on väga vähe teada. Sarnaneb selles mõttes meie Lembituga. Lembitu kuju loomine
eesti rahvuslikku ajaloopilti sarnaneb väga tugevalt Armini mütologiseerimisega Saksamaal pärast
Napoleoni sõdasid ja Saksa rahvuslikku tõusu. Saksa linnades (sic!), nagu Tallinn, Kuressaare,
Paide ja Tartu seisid sellenimelised kindlustornid. Iga kindluse kõige uhkem torn kandis saksa
kultuuriruumis alati nime Pikke Hermann.
Eesti rahvuslik ärkamine toimus otseses Saksa mõjuväljas. Kreuzwald (Ristimets) tahtis anda
sarnase rahvusheerose rahvaluule baasil Kalevioja näol. Ajaloo andmisest rahvale algabki nn.
nation building, Geburt einer Nation. Kalevipoeg on üldistus, midagi muistse Eesti juhi
koondkuju. Kalev tähendabki kuningat. Kalevipoeg on siis kuninga poeg.
Peab olema mingi inimgruppi ühendav idee. See võib olla:
3
a) Isik – kuningas või mõni muu juht, kelle ümber koondub kogukond.
Arvatavasti kõige ürgsem mudel.
b) Rahvuslik – vaimne, ajaloole tuginev, romantiline, ideoloogiline,
keelelisele identiteedile tuginev ... Tulemuseks on rahvusriik, nagu Eesti
Vabariik. Idee ise peab olema nii tugev, et selle nimel tasuks võidelda.
c) Religioosne – usul põhinev. Iisrael, Islamikogukond aga ka
varakristlus.
d) Sotsiaalne – Nö. Klassivõitluslik. Revolutsioonid Inglismaal ja
Prantsusmaal, 1917 .a. Vene revolutsioon.
e) Territoriaalne – Paljud tänapäeva riigid. Eelkõige Prantsusmaa
mudel.
Puhtaid vorme, nagu looduses üldse, ei esine. Need on aga peamised elemendid, millele
tugineb suure kogukonna ühistunne, mille pinnal sünnib riik. Ja eeltoodud põhjustel või siis
tagajärgedel, oleneb kuidas võtta, minnakse ka sõtta. See on siis ideelisel alusel. Ideega,
identiteediga varustatud rahvas on sõjas tugev. Ja mida suurem rahvas seda suurem on ka idee.
Väikestel rahvastel, eriti kui nad on killustatud j ei ole end veel rahvana või rahvusena avastanud,
ei ole ei ideed ega ka lootust mingit konflikti võita.
Milliste sõjavägede koosseisus on eestlased osalenud? Millistes sõdades ja miks?
Enne muistset vabadusvõitlust
Oluline on pühendada sellele teemale mõni minut, kuna see on olnud oluline rahvusliku
eneseteadvuse seisukohalt.
Muistses Eestis, so kuni 13. sajandi esimese veerandini, oli sõduriks iga vaba
relvakandevõimeline mees, kes varustas ennast oma jõukuse kohaselt ja läks sõtta jalgsi, laeval või
ratsa. Rõhutada tuleb nimelt seda, et sõjamees oli vaba mees. Ühiskond oli orjanduslik. Vahel
leiab väiteid, Eesti oli oma arengus näiteks võrreldes Lääne-Euroopaga tublisti maha jäänud. See
vastab tõele siiski vaid organisatsioonilises mõttes, relvastuses olid tollal rahvad kaugelt
võrdsemas seisus, kui tänapäeval. Mõõk, oda, kilp ka vibu (viimane Eesti alal küll vähem) on
universaalsed vahendid. Tänapäeval on riigid (sest see on ainuvalitsev rahva poliitilise
organiseerituse või olemise vorm) sõjaliselt märksa ebavõrdsemas seisus, kui tollal.
4
Kõrgtehnoloogilise relvastuses osas kindlasti. (Võimalik arutlusteema!). Mis aga selle ebavõrdsuse
tasa teeb? A-sümmeetriline sõjapidamine ja terrorism.
Eestlaste sõjapidamisviisiks oli maleva ehk maakaitseväe kokkukutsumine. Mehed olid
relvastatud lähivõitlusrelvade (mõõgad, sõjakirved ehk taprid, odad) ja viskerelvadega (vibu ja
nooled, ling, tapper, viskeoda). Ratsaväe osa oli nõrk, sest sadulaid ja jaluseid ei tuntud.
Läänemere randadel külvasid laevasõidu poolest osavad eestlased hirmu rüüsteretkedega. Eestlaste
retked kuuluvad Läänemere viikingiaja epopöasse.
Sigtuna linna põletamine 1187. Suure tõenäosusega olid selle teo taga eestlased ja kurelased
(lätlaste eelkäijad). Mõnda aega oli see Rootsi osa isegi okupeeritud ja see akt pani aluse hoopis
Stocholmi kujunemisele Rootsi pealinnaks, kuigi Sigtunal oleksid olnud suured eeldused.
Vanimad allikad aga alles 14. saj.
Ilukirjandus sel teemal:
August Mälgu romaan ―Läänemere isandad‖
Sigtuna vallutamisega lõpeb samas sarjas ilmunud Karl August Hindey „Urmas ja Merike―,
mis keskendub põhiosas veelgi varasemale ajale: Tartu vallutamisele/rajamisele Jaroslav Targa
poolt 1030.a. ja selle tagasivallutamisele 1061.a.
Seega: 2 olulist asja meelde jätta: Tartu ja Sigtuna.
Muistne vabadusvõitlus
Kuidas hinnata Muistse vabadusvõitluse (äärmiselt poliitiline termin!) tulemusi siinsete
elanike jaoks? Kas me täna oleksime need kes me oleme, kui ei oleks olnud MVV-d? Millised
oleksid võimalused?
Kas võib rääkida 13. saj. Eestlastest? Hendrik asetab tõepoolest siinsed rahvad ühise nimetaja
„eestlased― alla, kuigi kasutab sageli ka mõisteid, nagu „virulased―, „harjulased―, „ugandlased―,
„sakalased― aga eriti „saarlased―.
Ristisõjad algavad sellega, et liivlased, kes elasid eestlaste ja leedulaste pideva rüüstamise
hirmus, võtavad 1180 aastatel vastu kokkuleppe kivilinnused ristimise vastu. Baltisaksa
ajaloolased on üldiselt iseloomustanud tollast olukorda, kui kõikide sõda kõikide vastu. Liivlased,
5
võndlased ja latgalid võtsid ristiusu vastu, et otsida kaitset pidevate röövretkede vastu eestlaste ja
leedulaste poolt. Silmakirjalik on öelda, nagu vahel väidetakse, et piiskop Albert kasutas osavalt
ära kohalikke vastuolusid – sama palju kasutasid kohalikud ära ka Albertit (Talibaldi ja latkalitega
eesotsas). MVV algas latgalite ja nende vanema Talibaldi rünnakuga Ugandi vastu, millesse
kaasati ka Mõõgavennad ja Riia kaupmehed. Sakalat käidi röövimas aga üldse ilma Ordu abita.
Eestlaste suurimaks vaenlaseks, vähemalt MVV alguses olid hoopiski latgalid, mitte Ordu.
Hiljem näeme, kuidas ristitud maakonnad Eesti alalt käivad rüüstamas teisi Eesti ala
maakondi. Ugandi ja Sakala, kus ristiusk varem vastu võeti 1216 .a, käisid 1221.a. koos ristiväega
Novgorodi rüüstamas, mille peale Hendrik teatab rahuloluga: „ja lakkas venelaste haukumine
Liivimaa kiriku vastu―.
Mõnest poliitilises aspektist oli juttu, nüüd siis ka sõjalisest:
Ristisõdijale ei olnud Läänemereäärsete paganahõimude alistamine sugugi „kerge töö―, nagu
oleme vahel harjunud mõtlema. Esiteks – see kestis juba väga pikka aega, peaaegu terve inimpõlve
1210 – 1227. (Tegelikult võis alata varem ja lõppeda hiljem, need daatumid on Hendriku kroonika
andmed).
Öelge põhjuseid, miks oli Eesti ala vallutamine rüütlitele raske?
Maastik. Kui tänase Eesti kohta võib öelda, et see on soode ja rabade maa, siis milline võis
meie kodumaa välja näha 13. saj? Ei olnud veel tehtud kuivendustööd, maapind oli ka madalam.
Oli võimalik sõita mööda veeteed Pärnust Peipsini. Maa oli metsane – ei olnud veel tehtud
tööstuslikku metsaraiet. Mets oli läbimatu ürglaas. Milline oli teedevõrk, võite ise ette kujutada.
Vähesus ja hooajalisus. Näiteks Ümera lahingus osales vaid umbes 20 sakslast. Ja nendestki
kõik ei olnud veel rüütlid. Aga liivlasi-latgaleid oli ühe sakslase kohta omakorda umbes 20. Selline
suhe oli tavaline. Mis aga tähendas, et ristisõdijatel pidi alati olema siinmail kindel kohalike
hõimude toetus – paljalt oma jõududega ei oleks hakkama saadud.
Sõit oli kallis – relvastatud palveränd Maarjamale maksis 10 hõbemarka e. 2 kg hõbedat.
Alistamist viidi läbi eelkõige rüüsteretkede näol, mille eesmärk oli elanikkonna
terroriseerimine ja tõrksate tahte ja majandusliku kandepinna nõrgestamine, võitlusvõimeliste
meeste tapmine jne. Võib võrrelda Saksamaa tsiviilobjektide, linnade pommitamisega II MS ajal.
MVV kontekstis tuleb aga silmas pidada, et rüüstesõda oli kohalik tava, mida mõõgamisjonärid
muutsid oma tööriistaks, kasutades ka otseselt kohalike abi.
6
Keskajal peeti käibetõeks, et ratsanik-rüütel on lahingus väärt vähemalt kümmet jalameest.
Võrreldav tankiga tänapäeva lahingus. Rüütliväe võimsus avaldub eelkõige avamaalahingus.
Rüütlivägi on võidetav, kui õnnestub nad meelitada varitsusse või sundida jalastuma. Maastik
sundis rüüsteretki tegema talviti, aga siis on raudrüü kasutamine oluliselt raskendatud. Andrei
Hvostovi väitel oli rüütlivägi võitmatu siis, kui sellele üritati vastu hakata ainult jõu ja julgusega.
Rüütliväed olid täiesti võidetavad, kui mindi vastu mõistusega. Tuli võtta rüütliväelt selle eelised.
Kui ristirüütlite üleolekut tasandasid kohalikud olud ja võitluskombed, siis pole tees eestlaste
vältimatust kaotusest usutav. Seda kaotust ei saa põhjendada ka ristiväe lõpmatu suurusega ning
Saksamaalt lakkamatult saabuvate meeste võitlusse paiskamisega. Ometi oli paganate lüüasaamine
vältimatu, aga seda mitte tehnilistel, vaid vaimsetel põhjustel.1
Klassikaliselt tuuakse allajäämise põhjusena:
Vastastel oli sõjaline ülekaal
Sõjamehed polnud elukutselised
Relvastus polnud tasemel
Orienteeruti üksikute sõjakäikude jaoks
Eestlased olid majanduslikult kurnatud ning lõpuks tuli sõdijatest puudus
Venelased ei pidanud sageli kokkulepetest kinni
Kõige olulisemat relva ristirüütlite arsenalis, mis neile võidu tagaski, tavaliselt ei mainita. Mis
see võiks olla? See on idee! Selle relva võtsid esmalt kasutusele araablased, ja selleks on idee. Usu
jõud. Nagu muhameedlased pidasid püha sõda uskmatute vastu, peavad seda kohati tänapäevani ja
on rühmitusi, mis nõuavad selle alustamist ka Euroopas. Nähtavsti ongi Euroopa islamiseerumine
aja küsimus. Idee tagab fanatismi ja hulljulguse, surmapõlguse. Ristisõdijail see idee oli,
muistsetel eestlastel, paraku mitte. Kas tänapäeval on? See on meie eksistentsi peaküsimus ka
tänapäeval – kas meil on idee! Allajäämise peapõhjus on ikkagi tahte, organiseerituse, isamaa ja
rahvuse puudumine. Viimast tõestab vabadusvõitluse muutumine „kodusõjaks―. Rahvuse ja
vabaduse idee sündis aga alles kuskil 19. sajandil, 13.-ndal sõditi seisuse ja usu nimel.
Tagajärjeks oli eliidi saksastumine ja üldine kuulumine Saksa kultuuriruumi, kust 19. saj.
Võeti üle saksa-tüüpi rahvuslus ja rahvuslik ärkamine 1860-1870 aastatel. Ilma selleta ei oleks
nähtavasti olnud ka nn. rahvuslikku ärkamist ja tänast iseseisvust. Eesti asend jäi kahe
tsivilisatsiooni piirile. Narva jõgi ja Peipsi järv jäävad Lääne-kristliku tsivilisatsiooni piiriks. Tänu
Eesti ala ristiusustamisele ja suuresti sakslaste poolt loodud kultuurisillale Euroopa kultuuri osa.
Mitte-vene e. saksa, mitte-õigeusklik e. Rooma-katolik, hiljem luterlik eliit lõi Eesti alal taolise
1 Andrei Hvostov. Mõtteline Eesti, Tallinn, 2005, lk. 126.
7
ise- ja eraldi olemise traditsiooni, millel suuresti rajaneb meie tänane arusaam iseseisev olemise
ainuvõimalikkusest.
Keskajal
Keskaja kohta on suhteliselt vähe midagi rääkida – kui peaks rääkima eestlastest. Kuna
sõjapidamine oli eliidi – aadelkonna tegevus, polnud eesti soost talupojal midagi kaasa rääkida. Ta
oli objekt, kelle pärast sõditi (õiguse pärast valitseda ja koguda makse), talupoeg relva kanda ei
võinud. Relva kandmise õigus on vaba mehe õigus. Seda võib muidugi laiendada ka tervele
rahvale – rekvakandmisõigus on vaba rahva õigus.
Omavahel sõdisid eelkõige kohalikud rivaalitsevad võimud – Ordu, Piiskopid, Taani
kuningas. Jätkusid leedulaste kallaletungid Liivimaa ja Eestimaa aladele. Välissõdadest siiski
olulisemaks muutusid kodusõjad. Peale ristimist puhkesid võitlused sakslaste ja taanlaste vahel.
1238 a. Stensby leping jagas Eestimaa lõplikult. Siit alates on tegelikult ka see Eestimaa-Liiviimaa
jaotus. Sõjaliselt domineeris Liivi ordu, piiskopid muutusid Ordu sõltlasteks (enne allusid Tartu ja
Saare-Lääne piiskop otse Rooma paavstile). Ordu oli muidugi ka paavsti vasall. Ordusse kuulus
tippajal paarsada rüütlit, kes pärinesid enamasti saksamaalt. Aadli kohustustesse kuulus
ratsateenistuskohustus vasalli ees ja õiguste hulka talupoegade maksustamine. Maakaitsekohustus
kuulus esialgu ka talupoegadele. Peagi kadus ka see – palgasõjaväe tulekuga kaotas talupoegade
kaasamine mõtte.
Oluline daatum on siinjuures Jüriöö ülestõus 1343 – pärast seda hakati talupoegi ohtlikukss
pidama ja üldiselt relvakandmisõigus kaotati.
15. sajandil, pärast tatarlaste minemalöömist aktiviseeris Moskva vürstiriik oma tegevust
Lääne-suunal. Pärast reformatsiooni puhkes Liivi-sõja nime all tuntud sõdade periood. Sellesse
teemasse pigem ei süveneks momendil. Teadma peaksite aga kindlasti Ivo Schenkenbergi ja tema
salka Liivi sõja ajast. Tuntud tänu filmile „Viimne reliikvia―, mis tehtud Ed. Bornhöhe jutustuse
„Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad―.
Varauusajal u. 1550 - 1800
Territoorium Liivi sõja käigus läks Poola, Rootsi ja Vene kätte, kuni koondus 1629 a.
Altmargi ja 1645.a. Brömserbro rahu järgselt tervikuna Rootsi kätte.
Et ajastut pisut iseloomustada, siis olgu öeldud, et 1480 – 1700 osales Inglismaa 29,
Prantsusmaa 34, Hispaania 36 ja Saksa keisririik 25 sõjas. Terve 17. sajandi vältel oli ainult neli
täis kalendriaastat, mil ei toimunud mitte ühtegi sõda. 1500 – 1700 oli üldse üheks kõige
sõjakamaks perioodiks Euroopa ajaloos. Suurema osa ajast oli sõjas ka Rootsi kuningriik, ning
8
muidugi jättis see oma jälje ka ülemereprovintsile, Eestile. Rootsi oli tollal suur-riik, ja suur osa
selle suurriigi sõjaväest ei asunud mitte emamaal, vaid oli paigutatud arvukatesse garnisonidesse
provintsides, ning paljud neist garnisonidest asusid omakorda Läänemere idakaldal. Siiski oli
Eestimaa ja Liivimaa Euroopa mõistes tollal väga rahulik paik.
Eestlasi teenis Rootsi ajal kuninga armees palgasõduritena. Oluline on märkida, et Põhjasõjas
sõdis rootslaste poolel umbes 70 etnilisest eestlasest ohvitseri, rääkimata eestlastest päritolumaa
mõttes. Oluline on veel märkida, et tegu oli palgasõduritega. Teenistusaeg oli pikk, üldjuhul üle 10
aasta. Siiski oli ka legaalseid võimalusi sõdurielust loobuda, kuigi pigem seda ei tehtud. Sõjavägi
kindlustas toidu ja eluaseme. Samuti ei tahtnud riik kergesti loobuda väljaõpetatud sõdurist.
Uusajal 1800-1917
Tinglikult alates Eesti ja Põhja-Liivimaa Vene alla minekust kuni Vabadussõjani.
1721. a. vormistatud Vene impeeriumi iseloomustasid ühiskonna militariseeritus, agressiivne
välispoliitika ning ulatuslik koloniaalekspansioon.
Vene impeerium oli tekkinud paljuski tänu sellele, et Peeter I-l õnnestus suhteliselt lühikese
ajaga luua regulaarvägi – tolle aja kohta massiarmee. Sõjavägi oli impeeriumi tugitala, riik riigis.
1716. a. vastu võetud sõjaväemäärustik oli aluseks kogu ühiskonnaelu korraldamisele. Peeter I
tõekspidamise järgi pidi sõjavägi olema mudeliks ka kõikides teistes ühiskonnaelu valdkondades.
Baltikumis dislotseerus kogu 18. sajandi vältel ulatuslik Vene väekontingent. Näiteks 1711. a.
oli Riias Tallinnas ja Pärnus kokku 10 000 meest, mis oli 1/6 Vene impeeriumi garnisonivägedest.
See arv ei kahanenud ka pärast Põhjasõja lõppu. Pigem kasvas. Ajuti ulatus sõdurite arv üle 50
tuhande.
Tallinnas asus sõjasadam ja merekindlus, mida juhtis ülemkomandant. Üheks värvikamaks
Tallinna ülemkomandandiks oli aastatel 1742-1752 kindralmajor Abram Hannibal, Puškini
vaarisa.
Sõjaajaloo seisukohalt oluline on kindlasti nekrutikohustusega seonduv. Pärast Eesti ja
Liivimaa liitmist Vene impeeriumiga, ei laiendatud siinsetele aladele nekrutikohustust praktiliselt
kogu 18. sajandi jooksul. Arvestades, et nekrutiks võeti Peeter I ajal 3,6% maksualusest
meeselanikkonnast ja 1790. a juba 7% hingeloendisse kantud meestest, siis oli Baltikumi
kõrvalejäämine nekrutikohustusest suureks kergenduseks. Venemaal kehtestas Peeter I
nekrutikohustuse 1705. a. Põhimõte oli võtta nekruteid ainult etniliste venelaste, nn. suurvenelaste
hulgast, keda oli 70 % rahvastikust.
1789. a. Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõdade ajajärk tõid endaga kaasa seniste
varauusajale omaste sõjaväesüsteemide kokkuvarisemise Euroopas. Algas massiarmeede ajajärk.
9
Algas üleminek üldisele sõjaväekohustusele. Esmalt Prantsusmaal, seejärel Preisimaal. Napoleon
paneb aluse massiarmeele, kaudselt ka meie ajateenistusele!
1796. a. kehtestab Paul I üleriikliku nekrutikohustuse, mis laieneb ka Eestile ja Liivimaale.
Nekrutivõtmine toimus kuni liisusüsteemi kehtestamiseni (E, 1816/L, 1829) lihtsalt inimjahi
korras. Võeti seda keda kätte saadi. Nekrutivõtmise päeva nimetatigi püügipäevaks. 1812. a. lubati
võtta 12-40 aastaseid, muidu ikka 17-37. Vabatahtlikke ei olnud – teenistus oli sisuliselt enesetapp,
sest ränkade teenistustingimuste ja rohkete sõdade tõttu pöördus pärast 25 aastast teenistust tagasi
mitte üle viiendiku nekrutiks võetuist. Tagasipöördujad tegid siiski läbi teatud sotsiaalse tõusu, nad
vabastati pärisorjusest ja enamasti võeti vallaametitesse.
Lisaks nekrutivõtmisele kehtis ka maakaitseväekohustus. See oli vajalik, kuna nekrutiarmeel
puudus väljaõpetatud reserv. Nekrutivägi tähendas rahu ajal liiga suurt ja sõja ajal liiga väikest
armeed. Või siis vähemalt reservide puudumist. Süsteemi ei saanud ka muuta, kuna kehtis
pärisorjus. Ajateenistus on ikka vaba inimese kohus.
Maakaitsevägi kutsuti kokku kahel korral 1806 ja 1812. a. See oli ohtlik samm, sest talupojad
pigem ootasid Napoleoni, kui vabastajat. 1806-7. a. maamiilitsatest, keda oli kokku kolme Balti
kubermangu peale üle 8000, tehti enamus nekrutiks. 1812. a. Eestimaal maakaitseväge ei loodud,
Liivimaal nõrk, 2000 meheline halvasti varustatud üksus loodi. Üldiselt läks Napoleoni Vene-
sõjakäik Eestimaast mööda.
Väga oluline oli teenistus Vene tsaariarmees siinsele Balti aadlile. Kõrgeimat karjääri tegi
Michael Andreas Barclay de Tolly, kes oli sõjaminister 1810-1812 ja kel olid suured teened
Venemaa ettevalmistamisel Napoleoni rünnakuks ja kes oli ka tähtsamaid väejuhte Napoleoni
vastases võitluses 1812.a. Barclay de Tolly on oli ka üks vähestest Vene sõjaväelastest, kes oli
impeeriumi tähtsaima sõjalise autasu – Georgi ordeni – kõigi nelja järgu kavaler.
Väga oluline teema on ka eesti soost ohvitserid Vene armees. Nendest meestest sai tulevase
Eesti Vabariigi sõjaväe tuumik. Raske on ette kujutada Eesti rahvusväeosade ja hiljem Eesti
sõjaväge ilma Vene armees teeninud eesti ohvitserideta.
Kui 1870 aastael õppis Vene junkru- e. sõjakoolides vaid üksikuid eestlasi, siis 1880.aastatel
hakkas nende arv suurenema ja eriti kasvas see vahetult enne I maailmasõja algust. 1910-1914
lõpetas sõjakooli vähemalt 84 eestlast. Eestlastest ohvitseride koguarv küündis I maailmasõja eel
ja ajal kindlasti üle 300.
Esimeses maailmasõjas langes kaugelt rohkem eestlasi (sealhulgas ohvitsere), kui
Vabadussõjas.
Vabadussõda
10
Esimest korda pärast Põhjasõda hakkas eestimaalane jälle sõdima oma maa eest. Vahepeal
olid meie mehed sõjalist ajalugu teinud enamasti mujal.
Eesti-Vabariik on selgelt esimese maailmasõja tulemusel sündinud riik. Tähtis on mitmete
oluliste asjaolude kokkulangemine: Veebruarirevolutsioon, Saksamaa kaotus, võimuvaakum Eesti
alal.
Saksamaa oli 11. novembril 1918. a lääneliitlastele alistunud, tekkis seni Saksa mõjusfääris
olnud Ida-Euroopas strateegiline vaakum. Venemaa uued valitsejad – bolshševikud – otsustasid
seda kasutada kaotatud alade tagasivallutamiseks. Kaugemaks eesmärgiks oli kommunistlik
maailmarevolutsioon. Selleks tuli esmalt läbi murda segaduste keerisesse sattunud Saksamaale.
13. novembril 1918. a tühistaski Vladimir Lenini juhitud Nõukogude Venemaa valitsus
Saksamaaga sõlmitud rahu ja 16. novembril andis Punaarmee ülemjuhataja Jukums Vacietis oma
vägedele käsu alustada pealetungi laialdasel rindel Soome lahest kuni Ukrainani.
28. novembril 1918. a algas Narva all Eesti Vabadussõda. Mitme tunni vältel löödi Punaarmee
rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama. Pärast Narva
vallutamist tõsteti esile eesti enamlased – kuulutati välja Eesti Töörahva Kommuun (ETK).
Juhtohjad ETK territooriumil läksid Kommuuni Nõukogu kätte, mille eesotsas seisis Jaan Anvelt.
Taas natsionaliseeriti suurettevõtted ja pangad, omanikelt konfiskeeriti vara ning poliitilised
vastased suruti maha „punase terrori‖ läbi.
Eesti Vabariigi olukord oli meeleheitlik. Sõjaväe organiseerimine oli alles alanud. Rindele
suudeti saata vähem kui 2000 meest ilma ainsagi suurtükita. Ometi otsustas Eesti valitsus eesotsas
peaminister Konstantin Pätsiga võitluseta mitte alistuda. Esimese sõjakuu jooksul Eesti väed ainult
taganesid. Punaarmee vallutas Kirde- ja Kagu-Eesti. Vaenlase kätte langes ülikoolilinn Tartu.
Tallinnast oli vastane 1919. a jaanuari algul 40 km kaugusel.
Ajal, mil sõjaväeosad ja seda toetav vabatahtlikest loodud Kaitseliit rindel meeleheitlikku
vastupanu osutasid, toimus tagalas pingeline organiseerimistöö. Selle hingeks ja koordinaatoriks
sai 23. detsembril 1918. a Sõjavägede Ülemjuhatajaks nimetatud polkovnik (alates jaanuarist
1919. a kindralmajor) Johan Laidoner. Viidi läbi mobilisatsioon, mis 5. jaanuariks 1919. a tõi
kokku 14 000 meest. Eesti väed asusid vastupealetungile ja Vabariigi esimesel aastapäeval – 24.
veebruaril 1919. a – võis kindral Laidoner ette kanda, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud.
Kuigi Punaarmee sai pidevalt suuri täiendusi, et suutnud ta Eesti vägesid peatada. Vastupealetungi
käigus võtsid Eesti väed 6000 vangi ja said saagiks üle 40 suurtüki.
Eesti vägede pealetung aitas otsustavalt kaasa ka Läti ja Leedu armeede edule. 1919. a
jaanuaris oli Punaarmee okupeerinud peaaegu kogu Läti koos Riia linnaga ja suure osa Leedust
koos Vilniusega. Eesti vägede edu sundis Punaarmee ülemjuhatust 22. veebruaril 1919. a peatama
pealetungi Lätis, Leedus ja Valgevenes. Läänerindel opereerivate Punaarmee jõudude kokku 285
11
000 mehest suunati Eesti vastu 80 000. 1919. a märtsist maini püüdis Punaarmee murda Eesti
kaitset, kuid tulutult. Eesti sõjavägi kasvas mobilisatsiooni lõpuleviimisel 75 000 meheni ja tõrjus
kõik rünnakud. Samal ajal sai nõrgenenud Punaarmee lüüa Leedus, kaotades Vilniuse 23. aprillil ja
Lätis, kaotades Riia 22. mail.
12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva. Kogu Punaarmee pealetung
Läände oli ebaõnnestunud ja Nõukogude Venemaa oli kaitsesse surutud.
Vabadussõjas ei olnud Eesti üksi. Esimesena vastas Eesti abipalvele Suurbritannia, saates 12.
detsembril 1918. a oma laevastikueskaadri Tallinna. Tänu inglaste abile oli julgestatud Eesti
rannik seni, kuni Eesti suutis luua oma laevastiku. Briti laevastik tõi Eestile ka relvi ja varustust.
USA abistas Eestit eeskätt humanitaarabiga. Suurima hulga vabatahtlikke lähetas Soome, 3500
meest. Esimesed neist jõudsid lahingutesse 8. jaanuaril 1919. a, võttes osa Eesti vägede võidukast
vastupealetungist. Väiksemaid üksusi tuli Taanist ja Rootsist ning olulisel kohal oli ka 1918. a
lõpul baltisaksa ülemkihi liikmetest moodustatud Balti pataljon (Baltenregiment).
1919. a suveks oli osa sõjategevusest kandunud Põhja-Lätti, kus kolmest Eesti diviisist
opereeris kaks, puhastades territooriumi Punaarmeest. 1919. a juunis viis see kokkupõrkele
Landeswehriga, kes püüdis allutada Lätit oma võimule. Nimelt oli 1918. a Lätisse jäänud
Saksamaa VI reservkorpus, mida juhtis 1919. aastast kindral krahv Rüdiger von der Goltz. Talle
allusid vabatahtlike väekoondised: Saksa Rauddiviis ja kohalikest baltisakslastest moodustatud
Landeswehr. 16. aprillil 1919. a kukutasid Landeswehri löögirühmad Karlis Ulmanise juhitud Läti
valitsuse ja seadsid sisse Andrievs Niedra nukuvalitsuse. Läbirääkimistel 3.–5. juunini 1919. a
üritas Eesti väejuhatus sakslasi tagasi tõmbuma sundida. Seejärel algasid aga relvakokkupõrked.
Sakslased vallutasid Cesise (Võnnu) ja tungisid edasi Valmiera suunas. Eesti vastupealetung algas
22. juunil, 23. juunil vallutati Cesis tagasi (alates 1934. aastast tähistatakse seda päeva
Võidupühana) ning sakslased löödi taganema.
Sõda Nõukogude Venemaa vastu oli 1919. a suveks ja sügiseks kandunud juba Venemaa pinnale.
Suuresti toimus see koostöös kindral Nikolai Judenitshši juhitud Loodearmeega. Novembris tungis
aga Punaarmee uuesti Eesti piiridele ning 1919. a novembris-detsembris toimusid Narva rindel
Vabadussõja ägedaimad lahingud. Nõukogude väejuhatus saatis Eesti vastu kaks armeed kokku
kuni 60 000 mehega. Eesti pani välja umbes 20 000 meest. Nõukogude Venemaa ei suutnud
eestlaste kaitsest läbi murda ning 1919. a lõpuks oli sunnitud vaherahuga leppima.
Tartus alanud rahuläbirääkimistel juhtis Eesti delegatsiooni Jaan Poska, Nõukogude Venemaa
poolt Adolf Joffe. 31. detsembril kirjutati alla vaherahu-lepingule, mis jõustus 3. jaanuaril 1920. a
kell 10.30 hommikul. Rahukonverents jätkus uuel aastal. Eesti kohustused Venemaa võlgade
12
tasumisel kuulutati olematuks, Eestile otsustati välja maksta 15 miljonit kuldrubla Vene
kullavarudest. Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril 1920. a. 402 päeva kestnud Vabadussõda
lõppes Eesti täieliku võiduga. Eesti kaotas langenutena hinnanguliselt 3600–4000 ja haavatutena
umbes 14 000 inimest. Alles nüüd saabus võimalus hakata pea kaks aastat tagasi välja kuulutatud
Eesti Vabariiki tegelikult üles ehitama.
ÜLEVAATLIKULT EESTI VABADUSSÕJAST
MILLAL:1918-1920 KUS:Tänapäeva Eesti, Läti ja Venemaa territooriumil OSAPOOLED:
Eesti – väejuhataja Johan Laidoner
Umbes 80 000 meest (Eesti sõjavägi)
lisaks 4000 Soome vabatahtlikku
200–400 Taani ja Rootsi vabatahtlikku ning
20 000 Vene valgekaartlast
Nõukogude Venemaa – väejuhatajad Jukums Vacietis ja Sergei Kamenev
Umbes 160 000 meest
Saksa Landeswehr – väejuhataja Rüdiger von der Goltz
Umbes 9500 meest
EESTI KAOTUSED:3600–4000 langenut, 14 000 haavatut ja 667 vangilangenut
TULEMUS:Tartu rahuleping, millega Nõukogude Venemaa tunnustas Eesti riikliku iseseisvust
Eesti julgeolekupoliitika 1940 aastani
13
II Maailmasõda
See on juba keeruline teema. Kohati võideldakse II Maailmasõja lahinguid teisel moel edasi,
kui kasvõi meenutada Pronkssõduri sündmusi. Sõja käiku ja Eesti käekäiku selles sõjas ju teame
üldiselt hästi, ometi on paljudel selle kohta oma arvamus.
1. Eesti Vabariigi okupeerimine
23. augustil 1939. a andsid N. Liidu välisasjade rahvakomissar Vjatšeslav Molotov ja Suur-
Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop allkirjad N. Liidu ja Saksamaa vahelisele
mittekallaletungilepingule. Lepingu salaprotokolliga määrati mõjusfäärid Ida-Euroopas. Eesti jäi
N. Liidu mõjusfääri.2 1. septembril 1939 tungis Saksamaa Poolale kallale. Algas II maailmasõda.
17. septembril ründas Poolat ka N. Liit ja vallutas Ida-Poola. 28. septembril kirjutati N. Liidu
survel alla Eesti Vabariigi ja N. Liidu vaheline vastastikuse abistamise leping ja selle
konfidentsiaalne lisaprotokoll.3 Leping nägi ette N. Liidu sõjaväebaaside paigutamise Eesti
territooriumile, lisaprotokolli 1. artikkel sätestas ka Eestisse toodavate punaarmeelaste arvu – mitte
rohkem kui 25000.4 Samasugused lepingud sundis N. Liit peale ka Lätile ja Leedule. Eesti sõjaväe
ja Punaarmee delegatsioonide läbirääkimistel 2.–10. oktoobrini lepiti kokku Punaarmee üksuste
paiknemine ja 17.–22. oktoobrini paigutati need Eesti territooriumile.5
16. juunil 1940 esitas N. Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov Eesti ja Läti valitsustele
ultimaatumid, milles nõuti uute valitsuste ametisseseadmist ja täiendavate Punaarmee üksuste
maalelubamist. Leedule oli ultimaatum esitatud 14. juunil. Eesti, Läti ja Leedu valitsused võtsid
ultimaatumid vastu. 17. juuni hommikul ületasid ―Punaarmee täiendavad üksused‖ Eesti piiri ja
okupeerisid Eesti Vabariigi. Sama toimus ka Lätis ja Leedus. Järgnenud seaduslike valitsuste
kukutamine, marionettvalitsuste ametisseseadmine, Eesti, Läti ja Leedu inkorporeerimine N. Liitu
ja sovetiseerimine ei ole käesoleva artikli teemaks. Eesti, Läti ja Leedu inkorporeerimine oli osa
2 Договор о ненападении между Германией и Советским Союзом. Секретный дополнительный протокол. In:
Международный фонд "Демократия". Документы. Под общей редакцией академика А. Н. Яковлева. 1941. в 2-х
книгах. Составители: Л. Е. Решин, Л. А. Безыменский, В. К. Виноградов и. д., научный редактор В. П.
Наумов. Книга вторая. Москва 1998. С. 577–579. Viidatud koduleheküljel militera.lib.ru üles pandud raamatu teksti
järgi. 3 Riigi Teataja. Eesti Vabariigi lepingud välisriikidega. Nr. 15, art. 25. 6. oktoobril 1939; 1940 год в Эстонии.
Документы и материалы. составители: А. Кѐѐрна, Ю. Лепп, Х. Линдпере, Л. Мери, Э. Труувяли. Таллинн 1989.
C. 59–62. 4 Ibid.
5 Ülevaade Eesti ja NSV Liidu sõjaväeliste delegatsioonide läbirääkimistest Tallinnas 2.–10. 10. 1939. In:
Baasidelepingust anneksioonini. Dokumente ja materjale. Koostanud Jüri Ant jt. Tallinn 1991. Lk. 14–28.
14
pärast Vene kodusõja lõppu alustatud Vene impeeriumi endise suuruse taastamisest, seekord
ÜK(b)P juhtimisel ja ―töörahva‖ või ―ekspluateeritavate klasside vabastamise‖ sildi all.
―Ekspluataatorlike klasside eksproprieerimine‖ oli totalitaarse terrorirežiimi kehtestamise
õigustuseks vallutatud aladel. Samas ei tohi tähelepanuta jätta ka sõjalisi aspekte: kokkupõrge
Suur-Saksamaaga juba käimasolevas sõjas oli vaid aja küsimus ning Eesti, Läti ja Leedu
strateegiline asend oli N. Liidu jaoks oluline.
1.1. Eesti sõjaväe saatus
17. augustil 1940, kaks nädalat pärast Eesti, Läti ja Leedu formaalset inkorporeerimist N.
Liidu koosseisu, andis N. Liidu kaitse rahvakomissar S. Timošenko korralduse endiste Eesti, Läti
ja Leedu sõjavägede kohta. Korralduse 1. punkti järgi tuli ―Eesti, Läti ja Leedu NSV-des asuvad
armeed säilitada ühe aasta vältel, puhastada need mitteusaldusväärsetest elementidest ja
formeerida iga armee territoriaalseks laskurkorpuseks pidades silmas, et juhtivkoosseis lõpetab
selle ajaga vene keele omandamise ja sõjalise ümberõppe, mille järel territoriaalsed
laskurkorpused asendatakse eksterritoriaalsete, üldistel alustel formeeritud korpustega‖. Eesti
sõjaväest formeeriti 22., Läti sõjaväest 24. ja Leedu sõjaväest 29. territoriaalne laskurkorpus. Igas
korpuses oli ette nähtud 2 diviisi rahuaja koosseisus (à 6000 meest), lisaks korpuseüksused, kokku
15142 meest.6 22. Eesti Territoriaalse laskurkorpuse ülemjuhatajaks määrati kindralleitnant Gustav
Jonson. Kindralmajor G. Jonson, endine Eesti sõjaväe ratsaväe inspektor ja president Konstantin
Pätsi käsunduskindral, oli 1939 erru läinud. N. Liidu okupatsiooni alguses kutsuti ta taas
teenistusse, ülendati kindralleitnandiks ja määrati J. Varese marionettvalitsuse (21. juuni – 25.
august 1940) sõjavägede juhatajaks. Korpuse 180. ld ülemaks määrati kindralmajor Richard
Tomberg, 182. ld ülemaks kindralmajor Jaan Kruus. Tegelikult juhtisid üksusi komissarid
[politische Komissaren, sog. Politruks]. Korpuse komissar [tõlkijale: lahku kirjutatud, sest toona
oli korpusekomissar ka auaste, Bagnjuki auaste oli brigaadikomissar] oli Andrei Bagnjuk,
diviiside komissarid L. Jevdokimov ja Orlov.7
Väidetavalt viidi augustiks Eestis sõjaväkke jäänud meestest korpusesse üle 12533 meest.8
Juunis 1941 oli korpuse rea- ja allohvitserkoosseisust alles veel 52,7%.9 Ei ole teada, kas peetakse
silmas sõja- või rahuaja koosseisu. 1941. a juuni alguses saadeti diviisid Värska õppelaagrisse
6 Приказ Наркома обороны СССР С. К. Тимошенко. № 0191. 17 августа 1940 г. In: 1941. Op. cit. Книга первая.
C. 178–181. 7 Richard Maasing. Riigikaitse hävitamine. In: Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas. 3. kd. Stockholm, 1956. Lk. 213;
Alfred Luts. Heitluste keerises. I-II. Stockholm 1975, 1976. 2. kd. Lk. 7–8. 8 Peeter Larin. Eesti sõjamehed võitlesid vapralt. 22. territoriaalkorpuse saatusest 1941. aasta sõjasündmustes. In:
Rahva Hääl. Nr. 26. Tallinn 1988. 9 Eesti rahvas Nõukogude Liidu Suures Isamaasõjas 1941–1945. 1. köide: Eesti rahvas võitluses Nõukogudemaa
vabaduse ja sõltumatuse eest aastail 1941–1943. Peatoimetaja Leonid Lentsman, toimetaja Endel Sõgel. Tallinn 1971.
Lk. 216.
15
Kagu-Eestis. Seal arreteeriti 13.–14. juunil 1941, samaaegselt 10000 inimese küüditamisega
Eestist, suurem osa Punaarmeesse võetus Eesti vanemohvitseridest, ja saadeti vangilaagritesse. G.
Jonson, R. Tomberg, J. Kruus ja staabiohvitserid lähetati samal ajal Venemaale täienduskursustele,
kus nad peatselt vangistati.10
Arreteeritute arvu kohta on esitatud erinevaid andmeid. Ise
vangistatute hulgas olnud ja Siberist eluga pääsenud 182. ld suurtükiväe ülem polkovnik Georg
Leets väidab, et teel Norilski vangilaagrisse oli jõepraamil 308 Värska laagris ja 15
täienduskursustel vangistatud Eesti ohvitseri.11
Uueks korpuse ülemjuhatajaks määrati kindralmajor Aleksander Ksenofontov,
diviisiülemateks vastavalt polkovnikud I. Missan ja J. Kurõšev.12
Sõja alates suurendati korpus N.
Liidust toodud kutsealuste ja mobiliseeritutega täiskoosseisuliseks (29000 meest).13
4. juulist 22.
augustini sõdis korpus Looderinde 11. armee alluvuses Pihkva-Staraja Russa piirkonnas. Eesti
kodanike arv korpuses ei ole teada, N. Liidu ajaloolaste andmetel oli neid u. 30%.14
Teistel
andmetel kuulus juuni lõpus kuulus korpuse koosseisu u. 5,500 Eestist pärit sõdurit. Lahingutes
Porhovi piirkonnas läks Saksa poolele üle või langes vangi u. 4,500 meest. Allesjäänutelt võeti
relvad ja nad saadeti tööpataljonidesse.15
Täna öeldakse, et eesti üksused Punaarmees on peaaegu unustatud või vaid negatiivse
märgiga meeles. Avalikkuse tähelepanu pendel olevat kaldunud Saksa poolel ja Soome sõjaväes
ning metsavendadena sõdinud meeste kasuks. Küllap see ongi nii.
Lühidalt: Demokraatlik Lääs liidus Nõukogude Liiduga lõi puruks Saksamaa, kuid eelnevalt
oli NSVL hävitanud Eesti iseseisvuse. Nii on Eesti riiklikel ja inimlikel põhjustel NSVLi vastane.
Demokraatlik Lääs oli NSVLi liitlane viimases kuumas ja oponent viimases külmas sõjas.
Saksamaa omakorda okupeeris NSVLi poolt okupeeritud Eesti. Eesti riigivõimul tema
rahvusvahelise õiguse pelgupaigas ei olnud võimu oma territooriumi üle ning Teise maailmasõja
vastaspooled värbasid või sundisid Eesti kodanikke kumbki oma väkke.
Lihtsustatult öeldes saadeti pärast sõda need, kes olid Saksa väes, Siberisse, ja need, kes olid
Punaarmees, said kolhoosiesimeesteks ja ordeneid. NSVLi okupatsiooni lõpetas Eesti iseseisvuse
taastamine ning nüüd tunnustatakse neid, kes olid verd valanud NSVLi vastu võideldes, ja see on
õige, sest NSVL oli Eesti vaenlane. Eriti tunnustatakse neid, kes järgisid Jüri Uluotsa üleskutset
minna kaasa Hjalmar Mäe sundmobilisatsiooniga 1944. aastal. See oli justkui seaduslik Eesti
mobilisatsioon ebaseadusliku Saksa sundmobilisatsiooni sees.
10
Vt. Ülo Uluots. Nad täitsid käsku. Eesti ohvitseride saatus. Tallinn 1999. Lk. 59–133. 11
Georg Leets. Kuusteist aastat Siberis. In: Looming. Nr. 7–8. Tallinn 1989. Lk. 954. 12
Ibid. Lk. 948. 13
Eesti territoriaalkorpus. In: Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. 2. kd. Tallinn 1970. Lk. 165. 14
Ibid. 15
Evald Laasi. Mõningate lünkade täiteks. In: Sirp ja Vasar. 24. november 1987.
16
2.Eestlased Punaarmees
1940. a augustis andis kaitse rahvakomissar marssal Semjon Timošenko käsu Eesti, Läti ja
Leedu sõjavägede ümberkujundamiseks Punaarmee laskurkorpusteks. Töö käigus tuli korpused
"puhastada vaenulikust elemendist". Eesti sõjaväe hävitamine selle korpuse raames oli alanud
kindral Laidoneri lahtilaskmisega 22. juunil 1940 ja lõppes nädal vähem kui aasta pärast Eesti
kindralite ja sadade ohvitseride vangistamisega. Peagi alanud sõjas saadeti venelastega
täiskoosseisu komplekteeritud korpus Porhovi ja Staraja Russa kanti, kus enamik eestlasi end
vangi andis või üle läks. Allesjäänuilt võeti relvad ja nad saadeti tööpataljonidesse, ka komsomolid
ja parteilased.
Eesti oli ainuke 1939-1940 NSVLi poolt okupeeritud maadest, kus 1941. a õnnestus läbi viia suure
hulga meeste mobiliseerimine. Teised vallutati sakslaste poolt liiga kiiresti. Nõndanimetatud
mobilisatsiooni eesmärgiks oli meeste väljaviimine sakslaste käeulatusest. Sõda on alati
ressursside sõda ja inimressurss on kõige väärtuslikum. Umbes 30 000 eestlast viidi
tööpataljonidesse Kotlasest Siberini. 1941. a sügisel ja talvel surid seal tuhanded, täpset arvu ei tea
keegi. Kuid Venemaale taganesid ka NKVD hävituspataljonid ja töölispolgud. Sinna evakueeriti
Eestist kommunistlik eliit, aga ka raudteelasi, meremehi ja strateegiliste ettevõtete personali. Koos
Venemaa eestlastega ja hoolimata tööpataljonides surnud tuhandetest oli NSVLi tagalas ikka 30
000 ja rohkem väekõlblikku eesti meest.
1941. a talvel algas parteiline kirjavahetus Punaarmee eesti rahvusväeosade moodustamiseks.
Eestlastest juhtkommunistid olid mures oma kaasmaalaste saatuse pärast. Kuid teadaolevail
nappidel andmetel tohime ka oletada, et 1941. a lõpust alates muutusid tööpataljonides ja
laagriteski virelevad "mitteusaldusväärsete rahvaste" liikmed sõjajärgse Euroopa
ümberkujundamise kaadrireserviks. Mitte ainult eestlased, lätlased ja leedulased, ka poolakad ja
teised.
1942. a esimesel poolel formeeritigi Uuralites kaks eesti laskurdiviisi koos toetusüksustega, mis
1942. a sügisel 8. Eesti Laskurkorpuseks ühendati. Tööpataljonimehed olid viletsas seisus, veel
õppelaagris suri neid haiguste ja üleelatud nälja tõttu sadu. Korpuse staabi ja poliitilise juhtkonna
moodustasid peamiselt Venemaa eestlastest kindralid ja polkovnikud - Vene kodusõja veteranid,
kelle Stalin oli ellu jätnud. Diviiside, polkude ja pataljonide ülemad ning enamik riviohvitsere tuli
territoriaalkorpusest või mobiliseeritute seast. Eestlastest NKVD-meestest komplekteeriti
tribunalid ja eriosakonnad, hävituspataljonlasi jätkus politrukkideks, partorgideks, agitaatoreiks,
poliitosakondade instruktoreiks, polgulehtede toimetustesse ja nii edasi. Venemaa eestlaste seast
võeti lisa. Järelevalve oli halastamatu. Sadu mehi vangistati nii õppelaagreis kui hiljem rindel ja
tagalas, ikka nõukogudevastase suupruukimise või "vandenõude ja konspiratsiooni" või
17
"välisriikide kasuks salakuulamise" eest ja saadeti vangi või lasti lihtsalt maha.
Talvel 1942/1943 s&a mp;ot ilde;dis korpus Velikije Lukis sissepiiratud Saksa väekoondise vastu,
kaotas mitu tuhat meest ja usaldusväärsuse, sest ligi tuhat meest läks Saksa poole üle.
Diviisiülemad võeti maha ja asendati poliitiliselt truumatega. Uuesti sõdis korpus rindel
septembrist novembrini 1944 Eestis ja märtsist maini 1945 Kuramaal. 1946. a saadeti korpus
Eestis laiali.
Enamik mobiliseerituid astus korpusse, et tööpataljonidest välja ja kiiremini Eestisse saada. Kui
selleks tuli sõdida "fašistlike röövvallutajatega", siis sõditi. Ikka parem kui näljasurm. Tuhanded
lootsid üle minna ja paljud neist tegid selle plaani ka teoks. Aga korpus sai ka kaadrireserviks Eesti
sovetiseerimise jätkamiseks. Värvati parteisse ja komsomoli, saadeti nõukogude õppeasutustesse,
ajusid pesti propagandaga. Viimases tuleb õnnestumiseks pidada Jüriöö ülestõusu 600. aastapäeva
oskuslikku ärakasutamist, samuti sini-mustvalge värvikombinatsiooni kasutamise lubamist
seinalehtedes, plakatitel jm, et illusiooni alal hoida. Korpusemeestest komplekteeriti suures osas
ENSV eliit. See ei tee igast korpusemehest veel ee-enn-ess-veelast, sest korpusemehi oli
mitukümmend tuhat, eliiti aga isegi koos kõigi masina-traktorijaamade seinalehtede toimetajatega
mitu korda vähem.
Ma ei tea, kas see oli Eesti Laskurkorpuse leitnant Heinrich Lumiste, kes heiskas 1944. a 22.
septembril Toompea torni punalipu, nagu seisis ja ehk seisab nüüdki kooliõpikuis, või olid need
hoopis punaväelased Golovan ja Vjurkov. Igal juhul heisati see sinimustvalge asemele, sest ilma
relvakontaktita Tallinnast lahkunud sakslased võtsid oma sõjalipu kaasa.16
3.Suvesõda 1941
24. juunil 1941 andis N. Liidu RKN määruse ―Abinõudest võitluseks vaenlase
langevarjudessantide ja diversantidega rindelähedases vööndis‖. Määruse alusel moodustati
linnade ja maakondade Siseasjade Rahvakomissariaadi osakondade juurde hävituspataljonid partei,
komsomoli ja nõukogude aktivistidest.17
Ka Eestis formeeriti paarkümmend hävituspataljoni, mille
liikmete koguarvu hinnatakse rohkem kui 6000-le mehele.
Hävituspataljonide põhiülesanne oli võitlus ―parašütistide ja diversantide vastu‖, küüditamise
ja hiljem Punaarmeesse sundvõtmise eest metsa põgenenud inimeste jälitamine ja J. Stalini 3. juuli
kõnes välja kuulutatud ―põletatud maa taktika‖ elluviimine; nende sõjaline roll oli puuduliku
väljaõppe ja relvastuse tõttu väike. N. Liidu ajaloolased rõhutasid vastupidi hävituspataljonide
16
Toomas Hiio, Eesti laskurkorpusest, Eesti Ekspress 10. 10. 2006. 17
Eesti Riigiarhiiv (ERA) f. R-1, n. 22, s. 3; Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe osakond (ERAF) f. 1, n. 1, s. 321, l. 3–6.
18
olulist sõjalist rolli – ühelt poolt tõestamaks kohaliku prosovjetliku initsiatiivi olemasolu, teisalt
varjamaks nende toime pandud sõjakuritegusid, mis vähemalt Eesti elanikkonna jaoks ei olnud
mingi saladus.
―Barbarossa‖ plaani kohaselt oli Eesti vallutamine armeede grupi ―Nord‖ kõrvalülesandeks
põhiülesande, Leningradi sissepiiramise kõrval.
Saksa relvajõududele pakkusid toetust Eesti metsavennad – mehed, kes varjusid
metsadesse 14. juuni küüditamise ajal või varem ja kes nüüd, enamasti endiste reserv- või
Kaitseliidu ohvitseride juhtimisel, võtsid võimu üle Punaarmee poolt mahajäetud piirkondades ja
pidasid võitlust hävituspataljonide, NKVD üksuste ja Punaarmee erisalkadega. Soomest paisati
Põhja-Eesti metsadesse Wehrmacht’i luureosakonna Abwehr’i ja Soome sõjaväeluure koostöös
eestlastest formeeritud luurerühm ―Erna‖, mis pärast metsavendade liitumist kujunes umbes
pataljonisuuruseks üksuseks. Ühe kiire sööstuga sakslastel Eestit hõivata eiõnnestunud.
Juuli keskel sõjategevus ajutiselt soikus, rinne stabiliseerus Kesk-Eestis. 2. juulil 1941 alustati
Punaarmee kontrolli all olevas Eesti osas meeste Venemaale saatmist. Kokku viidi Venemaale üle
30000 mehe. Seda on ekslikult samastatud tavalise mobilisatsiooniga. Kuid juba 10. juulil 1941
andis Punaarmee Poliitilise Peavalitsuse ülem Lev Mehlis direktiivi Eesti kutsealuste, väkke
kutsutud reservväelaste ja Eestist pärit tegevväelaste tööpataljonidesse saatmiseks. 28. septembri
Lev Mehlise telegrammiga nr. 1192 võeti rindelt ära ja saadeti tööpataljonidesse ka kõik peamiselt
1939–40 N. Liiduga liidetud aladelt pärit sõjaväelased (korraldus anti rahvuste järgi – eestlased,
lätlased, leedulased, soomlased jne). Ning N. Liidu kaitse rahvakomissari asetäitja Jefim
Štšadenko šifrogrammi org 2/540164 septembrist 1941 alusel anti eestlaste tööpataljonid NKVD
GULag’i alluvusse.
Tööpataljonidesse saadetud meestest suri 1942. a kevadeks umbes 10000 meest.18
Eesti
kodanike sundvõtmine Punaarmeesse oli osa ―põletatud maa‖ taktikast eesmärgiga viia Eestist
välja tööjõuline meessoost elanikkond.
22. juulil algas sakslaset uus pealetung, mis lõppes Tallinna vallutamisega 28. augustil. Saarte
hõivamine kestis hilissügiseni. Sellest võttis osa ka eestlastest koosnev „Erna― pataljon.
Saksa diviiside juures võidelnud Eesti vabatahtlikud üksused kaotasid langenutena 107 meest,
Omakaitse 151 meest.19
Seega kaotas Saksa pool ainuüksi surnutena rohkem kui 3000 meest.
Punaarmee kaotuste kohta täpseid andmeid ei ole. XXVI armeekorpus võttis Eestis 24278
sõjavangi.20
Tallinna lahingu käigus langes vangi 10000,21
Lääne-Eesti saartel 15388
punaarmeelast.22
Seega võeti Eestis sõjavangi vähemalt 50000 punaarmeelast. Arvestades, et
18
Vt. Eestlased tööpataljonides 1941–1942. Mälestusi ja dokumente. Esimene raamat. Koost. Urmas Usai. Tallinn
1993. Lk. 5–18. 19
Toe Nõmm. Eesti üksustest Saksa sõjaväes. Formeerimine ja isikkoosseis. In: Akadeemia nr. 1. Tartu 1990. Lk.
114–115. 20
Das XXVI. Armeekorps im Feldzug ... Op. cit. Feldzug in Estland. IV. Gefangene, Beute. 21
XXXXII A. K. Ia: KTB Nr. 3 v. 23.4.1941–8.10.1941. Op. cit. S. 260. 22
W. Hubatsch. Op. cit. S. 86.
19
Punaarmee üksused taganesid Eestisse juba kaotusi kandnutena ning osa neist hävitati Eestis koos
staapidega, võib oletada, et Punaarmee täpseid kaotusi ei olegi võimalik teada saada.
Eestisse pidama jäänud rinne võimaldas N. Liidu võimudel kas mobiliseeritute või
evakueeritutena Venemaale viia ligi 60000 parimas tööeas tsiviilisikut. Lahkusid ka
kommunistliku partei ja nõukogude asutuste tegelased. Hävituspataljonid, NKVD ja NKGB ning
taganevad Punaarmee üksused tapsid ja mõrvasid üle 2000 tsiviilisiku.23
Nende hulgas on ka
metsavendi, kes langesid võitluses hävituspataljonide ning NKVD ja Punaarmee üksustega.
4.Eestlased Saksa armees
4.1. Eesti Leegioni moodustamine
Suuremate eestlastest koosnevate üksuste loomise ning nende alusel oma armee loomise plaan
tekkis punaväe vastu võitlevate Eesti metsavendade juhtide peas juba 1941. a. suvesõja ajal. Kõik
kavad ja ettepanekud põrkusid aga Saksamaa kõrgema juhtkonna vastuseisule, eriti aga idaalade
riigiministri Alfred Rosenbergi soovimatusele luua pataljonist suuremaid rahvuslikke väekoondisi.
Sõja algul valitses Saksa väejuhatuses ja poliitilises juhtkonnas arusaam, et relvakandmisõigus on
vaid Saksamaa kodanikel.
Kuigi eestlaste oma relvajõudude loomise ettepanekud tagasi lükati, võitles eestlasi 1941.a.
hilissuvest idarindel Saksa armee koosseisus arvukalt. Eestlased paistsid oma võitlusvõimaga
positiivselt silma. Veebruaris 1942 oli Wehrmacht´i koosseisus lepinguliselt (1.a leping) idarindel
sõjaliste ülesannete täitmisel rakendatud 20 867 Eesti sõdurit. Kõrgema juhtkonna suhtumine
hakkas muutuma 1942. a. keskpaiku – sakslased olid kandnud suuri kaotusi ja nn. rahvusväeosade
moodustamises nähti ka olulist propagandistlikku sammu. Führer Adolf Hitler andis vajaliku loa
rahvusväeosade moodustamiseks augustis 1942 – nüüd ei saanud vastu seista ka Rosenberg.
Otsus moodustada Eesti Leegion Relva SS-i koosseisus tehti teatavaks Tallinna Nõukogude
võimust vabastamise aastapäeval, 28. augustil 1942. Esialgu pidi Leegion olema rügemendi
suurune ja koosnema kolmest pataljonist. Mehi värvati leegioni esialgu ida- ja
politseipataljonidest, mille võitlejatel hakkas selleks ajaks lepinguaeg parajasti lõppema. Leegioni
idee ei olnud eestlaste hulgas esialgu väga populaarne. Sakslasi ei usaldatud.
Väljaõpe Poolas
Kuigi esialgu oli vabatahtlikele lubatud, et väljaõpe antakse Eestis, toimus see hoopiski
Poolas Krakòwi lähedal Debica väljaõppelaagris. Instruktoriteks olid sakslased. Väljaõpe oli
23
Punane terror. Op. cit. Lk. 180–248.
20
äärmiselt karm, äratades suhteliselt suure vabadusega harjunud eestlastes protesti. Pahameelt
tekitasid ka väikesed toiduratsioonid. Samas pani just tõhus treening aluse hilisemale eliitüksusele.
Päevakava: Äratus oli tavaliselt kl. 6 hommikul, millele järgnes kell 6.30 hommikusöök ning
seejärel 7-st kuni 11.45-ni väljaõpe. 12.00-12.30 söödi lõunat, 13.00-14.00 anti poliitilist kasvatust
ja seejärel veedeti tund laskeväljakul. Järgnes kuni kella viieni väljaõpe maastikul, seejärel relvade
puhastamine ning lõpuks öörahu. Viimast rikkusid küll vähemalt paar korda nädalas toimunud
ööhäired. Meelelahutust pakkusid sõduritele kino ja kantiin (kohvik/sõdurikodu), hiljem
raamatukogu ja teatrisaal kuhu kutsuti esinejaid ka Eestist.
Väljaõppe ajal hakati moodustama ka rindeüksusi.
Kraenurgal kandsid eestlased algul musta rombi, kuna ruune SS ei peetud lubatavaks seetõttu,
et kõik eestlased ei ole teenistuseks Relva-SS-i üksustes rassiliselt sobivad. Erand tehti vaid
eestlastest ohvitseridele, keda ei hakatud ruunide keelamisega alandama/solvama. Peagi asusid
eestlased omale embleemi looma, valides selleks kraenurgale Vabadussõja sümboli – mõõka
hoidva käe –, mille kohale paigutati E-täht. Sellised tülid ei teinud leegioni Eestis sugugi
populaarsemaks, ka kodumaal levisid jutud leegionäride halvast kohtlemisest ning näljapajukil
hoidmisest. Propagandat leegioni vastu tegi ka Eesti vastupanuliikumine. Kui saksa
okupatsioonivõimud hakkasid leegioni astumiseks survevahendeid kasutama, hoogustus
põgenemine üle lahe Soome,. Seal liitusid eestlased Soome sõjaväega, et võidelda Punaarmee
vastu, kuid mitte sakslaste käsualustena.
Pataljon „Narva―
Kuna 1943. a. suvel seisid sakslastel idarindel ees otsustavad lahingud, vajasid nad kõiki
väljaõppinud mehi rindele. Näiteks Relva-SS-diviisist „Wiking― olid lahkumas mõned Soome
vabatahtlike pataljonid (teenistuslepingute lõppemise tõttu). Asendamaks soomlaste pataljoni,
pööras Relva-SS-i juhtkond pilgu eesti leegioni I pataljonile, mis koosnes peaasjalikult esimestest
sinna saabunud vabatahtlikest ning oli selleks sajaks korralikult välja õpetatud.
Nii moodustatigi 23. märtsil 1943 leegioni I pataljonist soomugrenaderide pataljon
„Narva―(973 meest), mis viidi Eesti Leegioni koosseisust välja ning liideti 5. SS-tankidiviisiga
„Wiking―. Lahingusse paisati pataljon „Narva― Ukrainas, kus pataljon pidas juulis ägedaid
lahinguid 19.-21. juulil Izjumi all, mil pataljon Narva positsioone ründas 20 000 meest ja 115
tanki. Pataljon Narva kandis palju kaotusi (langenuid 76, haavatuid ligi pool koosseisust), kuid ei
taganenud positsioonidelt, mis tundus sakslastele uskumatuna ja eestlaste rindelõiku saadeti
kontrollima väegrupi "Süd" kontrollkomisjon, mille akti kohaselt jäi lahinguväljale maha üle 9 000
ründaja laiba ja 113 tanki rusud. Pataljonist ja eestlaste vaprusest sai hoobilt legend.
21
Augustis-septembris 1943 pidas pataljon Narva raskeid lahinguid ja kattis saksa vägede
taandumist, kuid Narva positsioonidest läbi tungida ei õnnestunud vaenlasel kordagi. Pataljoni
lahingutee Ukrainas kestis märtsini 1944, mil ümberformeeritud pataljon Tallinnas suure
pidulikkusega vastu võeti.
Eesti brigaad
Pataljon Narva lahkumise järel oli Debica väljaõppelaagrisse jäänud nii vähe mehi, et
võitlusvõimelist üksust neist moodustada ei olnud lootustki. Vabatahtlike puudumisel olid Saksa
võimud sunnitud värbama mehi sunduslikult. 24. veebruaril 1943 kuulutati välja 1919.-1924.a.
sündinud meeste mobilisatsioon Saksa tööteenistusse. Kuna eesti omavalitsuse juht Hjalmar Mäe
protesteeris sellise korralduse vastu, andsid sakslased mobiliseeritutele loa valida tööteenistuse ja
„vabatahtlikult― leegioni astumise vahel. Kokku õnnestus sel teel värvata 5002 meest, kellest
moodustus eesti Leegioni uus tuumik. Korraldati veel täiendavaid mobilisatsioone, kuid häid
tulemusi need ei andnud, pigem asusid mehed end varjama või põgenema Soome. 1944. a.
alguseni koondati leegioni 11 000 meest. Moodustati brigaad, mis koosnes kahest rügemendist.
1943. a. sügisest 1944. a. võitles Ukrainas 5000-7000 eestlast. Saksa väejuhatus Eesti Brigaadi
võitlusvõimele kõrge hinnangu, mis omakorda kiirendas ettevalmistusi üksuse arendamiseks
täiekoosseisuliseks diviisiks.
Eesti Brigaadist Eesti Diviisiks – 1944. aasta üldmobilisatsioon
Punaarmee murdis 1944.aaasta jaanuaris keskel Leningradi ümbritseva blokaadirõnga
lõplikult läbi ja liikus kiirelt läände. Ümberpiiramise vältimiseks taandus armeegrupp „Nord―
tagasi 1943. aastal rajatud, Narvast üle Peipsi järve lõunasse ulatuvale kaitseliinile „Panther―. Et
viia lahingud Saksamaa piiridesse ning lülitada Soome sõjast välja, nõudis Stalin kiiret Eesti
vallutamist. Punaväe sissetung Eestisse muutus seega ähvardavaks reaalsuseks. Eesti omavalitsus
kuulutas välja üldmobilisatsiooni, mis oleks peaaegu läbi kukkunud, kui rahvuslikud ringkonnad
ei oleks asunud seda toetama. Pidades Punaarmee Eestist eemalehoidmist iseseisvuse taastamise
peamiseks eelduseks, teatas peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes Jüri Uluots 7. veebruaril
1944 raadiousutluses, et mobilisatsiooniga kaasaminek on hetkel möödapääsmatu ning vaid sel
teel võime Eestile paremat tulevikku loota. Uluotsa esinemise mõjul kasvas värbamispunktidesse
tulijate arv järsult. Sakslased olid arvestanud 15 000 mehega, kuid tegelikult tuli 21. veebruariks
umbes 32 000 meest. Kokku ulatus Saksa armees võitlevate eestlaste arv 1944.a. keskpaigaks
70 000-ni.
22
1944. aasta üldmobilisatsioonile hinnangut andes tuleb esiteks meeles pidada, et okupeeritud
alade elanike mobiliseerimine on rahvusvahelise õiguse rikkumine. 1944. aasta mobilisatsiooni
puhul tuleb siiski märkida, et erinevalt 1941. aasta juulis ja augustis Nõukogude
okupatsioonivõimude poolt tehtud mobilisatsioonist toetasid 1944. aasta mobilisatsiooni ja
kutsusid rahvast sellega kaasa minema ka 1940. aastal okupeeritud Eesti Vabariigi järjepidevuse
kandjad, kelle seisukohti tunnustas rahvas ka Saksa okupatsiooni ajal. 1944.aasta mobilisatsiooni
ei saa käsitleda Eesti riigi aktina, sest Eesti Vabariik ei hallanud 1944. aastal oma territooriumi.
Küll saab kaasaminekut 1944. aasta mobilisatsiooniga käsitleda rahva tahteavaldusena võidelda
Nõukogude Liidu okupatsiooni kordumise vastu. Kuna see toimus eesti riikluse kandja Jüri
Uluotsa üleskutse kohaselt, on sellele allunud mehed samasugused vabadusvõitlejad nagu 1918-
1920 eesti vabaduse eest võidelnud sõdurid.
24. jaanuaril 1944. nimetati Eesti Brigaad Relva-SS 20. Eesti vabatahtlike diviisiks ja
veebruaris toodi Ukrainas asuvad 45. ja 46. rügement, millest eesti Brigaad koosnes, Narva
rindele.
Eesti Diviis 1944. aasta veebruaris-märtsis Eestis peetud lahingutes
1944. aasta veebruari esimestel päevadel jõudsid Leningradi rinde väed Narva jõeni. Enne
veel, kui 45. rügement Narva alla jõudis tuli tõrjuda Punaarmee katse luua sillapea üle Peipsi järve
ääres Meerapalus. Sellega sai edukalt hakkama Harald Riipalu juhitud 45. rügemendi I pataljon
koostöös Omakaitse ja Saksa üksustega 14-15 veebruaril. Punavägi kaotas 4000-5000 meest, Eesti
Diviis üheksa meest langenutena ning 30 haavatutena.
Veebruari lõpus toimusid suuremad lahingud juba Narva rindel, kus likvideeriti Punaarmee
loodud Riigiküla ja Siivertsi sillapea. Nendes lahingutes teenis Harald Nugiseks välja Raudristi
Rüütliristi.
Punaarmee ei suutnud sillapeade kaotusega leppida ja üritas neid korduvalt taastada, kuid
hoolimata kõigi olemasolevate jõudude kasutamisest, see ei õnnestunud. Punavägi kandis väga
suuri kaotusi, rünnakus osalenud diviisid viidi tagalasse ümber formeerimisele. Punaarmee
pealetung oli sellega tagasi löödud, Narvast põhjas olevas rindelõigus saabus mitu kuud kestnud
operatiivpaus.
Eesti Diviis Eestis 1944. aasta aprillist juunini
Aktiivse lahingutegevuse vaibumine Narva rindel 1944. aasta aprilli lõpus andis võimaluse
formeerida eesti Diviis oma nimele vastavaks üksuseks. Selleks täiendati diviisi mobiliseeritutega
ning liideti sellega varem Wehrmaht´ile allunud üksusi. 24. aprilliks olid Alfons Rebas 658. ja
23
Georg Soodeni 659. idapataljonist formeeritud uue 47. rügemendi I ja II pataljon. 660.
idapataljonist moodustati aga 46. rügemendi III pataljon.
Otsustavate lahingute eel tõstis diviisi meeleolu paranenud relvastus. Võitlejatele jagati välja
elektrikuulipildujaks kutsutud kuulipildujad MG-42, tankitõrjerelvad Panzerfaust jm.
30. juuni seisuga oli Eesti Diviisi ridades 13 423 meest. Narva rindel koos Peipsi rindega asus
nüüd kokku 25 Saksa ja 24 Eesti jalaväepataljoni. Seega oli eestlastest koosnevate üksuste
osatähtsus Narva rindel kaitsel asuvate jalaväeosade hulgas esimest korda jõudnud ligi pooleni.
Sinimäed
Kuna 1944. aasta suvel sai armeedegrupi „Nord― juhtkonnale selgeks, et tal ei jätku Narva all
senise rindejoone hoidmiseks jõudu, alustati ettevalmistusi rinde tagasitõmbamiseks Sinimägede
liinile. Aga juba enne selle plaani teostamist alustas Punaarmee suurpealetungi. Narva ja seejärel
kogu Eesti vallutamine pidi Nõukogude juhtkonna arvates sõjast välja lülitama ka Soome. 24. juuli
hommikul avasid 1648 kahurit ja miinipildujat tule Auvere sillapea vastas asuvatele Saksa
positsioonidele. Rünnaku raskuspunkt langes Eesti Diviisi 45. rügemendile, kuhu kuulus ka endine
pataljon „Narva―. Kogu päeva kestnud ägeda lahingu käigus löödi siiski punaväe rünnakud tagasi,
hävitades enamuse vastase diviisist. Selle eest annetati Harald Riipalule Raudristi Rüütlirist.
Raskeid taandumislahinguid pidades tõmbuti 26. juuliks Tannenbergi kaitseliinile. Algasid
kohe ägedad lahingud, Sinimägedeks nimetatavad kom kõrgendikku käisid käest kätte ning lõpuks
suutsid eestlased olukorra oma kontrolli alla saada – väga ränkade kaotuste hinnaga. Kui 2.
augustil 45. rügemendi I pataljon välja vahetati, oli seal rivis ainult 48 meest. Grenaderidemäe
tagasivallutamise eest anti selle pataljoni ülemale Paul Maitlale Raudristi Rüütlirist.
Rasked lahingud kestsid 10. augustini, mil Punaarmee juhatus andis käsu rünnakud
Tannenbergi liinile lõpetada. Sinimägede lahinguid on peetud eesti ajaloos veriseimateks, punaväe
siin kantud kaotusi on hinnatud 150 000 -170 000 mehele ning 150 tankile. Väikesed polnud ka
Saksa poole kaotused, ulatudes 10 000 meheni.
Lahingud Lõuna-eestis ja Emajõel, taandumine Eestist
10. augustil 1944 alustas Punaarmee rünnakut Lõuna-Eestile. Eesti ja saksa üksused olid
sunnitud taanduma ning 25. augustil langes Tartu Punaarmee kontrolli alla. Vältimaks rinde
kokkuvarisemist, tuli Saksa väejuhatusel vähemalt üks põja pool Emajõge moodusatud sillapea
likvideerida. Selleks kasutati ka Soomest tagasi pöördunud Eesti vabatahtlikke. 28. augusti
hommikul alanud rünnakus löödi puruks nn. Voldi kiil, millega Punaarmee kaotas kaks diviisi,
24
sadakond soomusmasinat ning arvukalt raskerelvi. Pea olematute jõududega õnnestus Punaarmee
pealetung peatada ja rinne Tartu piirkonnas 4. septembriks stabiliseerida.
Siiski oli armeedegrupi „Nord― olukord muutunud meeleheitlikuks. 2. septembril 1944 langes
sõjast välja Soome. See sundis Saksa väejuhatust kiirustama ettevalmistusega vägede eestist
väljatõmbamiseks. 16. septembril 1944 andis Hitler lõpuks selleks loa.
Soomepoisid ja Alfons Rebase võitlusgrupp suutsid 17. septembril alanud Punaarmee
pealetungi sedavõrd viivitada, et Narva alt taanduvad Saksa üksused nende haardest välja libisesid.
Paljud sakslaste taandumist katnud Eesti üksused jäid Punaarmee kätte ja vangistati või purustati.
Osad üksused lagunesid ja mehed hajusid kodudesse ja metsadesse.
Enne Punaarmee jõudmist Tallinna otsustas Eesti Vabariigi Rahvuskomitee astuda samme
seadusliku riigivõimu taastamiseks. 18. septembril 1944. a. nimetas Eesti Vabariigi juriidilise
järjepidevuse kandja, Peaminister Presidendi ülesannetes Jüri Uluots Eesti Vabariigi vabariigi
valitsuse juhiks Peaministri Asetäitja Otto Tiefi. 20. septembril heisati PikaHermanni torni
sinimustvalge lipp. Saksa ja eesti sõdurite vahel algasid kokkupõrked. 22. septembril langes
Tallinn punaste kätte. Lääne Eestisse koondunud eesti üksused jätkasid veel vastupanu, mis
võimaldas tuhandetel põgenikel viimasel hetkel pääseda üle mere vabadusse. 26. septembril oli
Virtsu langemisega kogu Mandri-Eesti Punaarmee kontrolli all.
Eesti Diviisi uus formeerimine Saksamaal. Diviis Oppelni kotis ja Sudeedimaal. „Tšehhi
põrgus―
Kui 1944. aasta septembris rinne Eestis kokku varises, õnnestus organiseeritud üksustena
maalt lahkuda üksnes väikesel osal Saksa armees teeninud Eesti sõduritest. 1945. aasta algul
osalesid eestlased veel mitmes lahingus. Nn. Oppelni kotis üles näidatud erakordse vapruse eest
anti Alfons Rebasele 8. mail 1945 Tammelehis Raudristi Rüütliristi juurde. Olles pääsenud
vaenlase piiramisrõngast, tungis ta sinna tagasi, ja päästis välja ka korpuse ülema koos staabiga.
Kokkuleppel Tšehhi partisanidega loovutasid eestlased neile oma relvad, kuid vaba läbipääsu
asemel nad vangistati. Järgnenud nn. Tšehhi põrgus mõrvasid tšehhid umbes 1000 leegionäri, kes
olid relvad maha pannud ja alistunud. Kokku langes lääneliitlaste kätte vangi kuni 4400 ja
Punaarmee kätte kuni 6000 eestlast.
25
Nagu kõik välismaalased,
nii ei tohtinud ka eestlased astuda Wehrmachti, kuid neile avati Relva-SS. Eestlased võitlesid
mitmel sõjatandril,
üks pataljon isegi Stalingradi all. 1944. aastal koondati eestlased rahvuspiiri kaitseks. Ühtlasi
korraldati mobilisatsioon, mis tõi piirikaitserügementidesse 38 000 meest. Saksa väejuhatus loobus
Eesti kaitsmisest.
Eesti üksused võitlesid veel 1945. aastal Sileesias.
Ühtekokku võitles Saksa vormis Eesti iseseisvuse eest 80 000 meest. Neli eestlast — Alfons
Rebane, Harald
Riipalu, Paul Maitla ja Harald Nugiseks — pälvisid maailma ühe auväärseima ordeni, Rüütliristi.
14. jaanuaril alustas Punaarmee Leningradist põhjas kuni Velikije Lukini lõunas pealetungi
Saksa väegrupi Nord positsioonidele ja surus selle märtsi alguseks Narva jõe ning Peipsi ja Pihkva
järveni. 1943 oli seal valminud niinimetatud Pantriliin, milleni jõudes Punaarmee pealetung
soikus.
Lahingud Kirde-Eestis
Armeegrupi Narva põhijõud oli relva-SSi III soomuskorpus, mis koosnes peamiselt hollandi, norra
ja taani vabatahtlike rügementidest (diviis Nordland, brigaad Nederland jm). Veebruaris allutati
korpusele veel 20. eesti SS-diviis. Armeegrupile allus ka Wehrmacht'i XXVI armeekorpus.
Jaanuari lõpus ja veebruaris toodi täienduseks soomusgrenaderidiviis Feldherrnhalle, 11. Ida-Preisi
jalaväediviis jm. Armeegrupp Narva suutis veebruari lõpuks rinde Narva jõel stabiliseerida; Narva
linn jäi Saksa vägede kätte, samuti Jaanilinn. Kuid Narvast lõunas tungis 8. armee üle jõe ja
moodustas nn Krivasoo (ka Auvere) tugiala, mis püsis septembrini. Kevadel lahingud Narva rindel
soikusid.
24. juulil alustas 2. löögiarmee uut pealetungi Narva rindel, samal ajal üritas 8. armee Auvere
tugialalt Narvas ja Narvast põhja pool kaitsel olevate Saksa vägede selja taha tungida. Saksa väed
jätsid Narva maha ja taganesid uuele kaitseliinile Sinimägedes. Verised lahingud Sinimägedes
kestsid 2 nädalat, surma ja haavata sai kümneid tuhandeid mehi. Saksa poolel hukkus Nordlandi
diviisi ülem Fritz v. Scholz, samuti said surma hollandlaste, taanlaste ja norralaste
rügemendiülemad. Punaarmee läbi murda ei suutnud ning lahingud vaibusid 9. augustil. Saksa
väed taandusid Sinimägedest Eesti evakueerimisel septembris.
26
Lahingud Lõuna-Eestis
Pihkva järvest lõunas olid kaitsel 18. armee põhijõud. 10. augustil murdis 2. Balti rinne läbi
kaitseliini Peipsi-Petseri-Aluksne joonel ja vallutas 13. augustil Võru. XXVIII ja XXXVIII
armeekorpuse diviisid taganesid Võrtsjärve lõunatipu suunas, tagalat julgestas Lõuna-Tartumaal
207. julgestusdiviis. 25. augustil vallutas Punaarmee Tartu ja tungis Kärevere juures üle Emajõe.
Saksa vägede kaitseliiniks jäi Emajõgi. 26. augustil võttis kaitse üle II armeekorpus kindral
Wilhelm Hasse juhtimisel, mille põhijõud olid 87. Saksi-Tüüringi jalaväediviis ning Narva rindelt
toodud Relva-SSi ja Wehrmacht'i üksused SS-brigaadi Nederland ülema Jürgen Wagneri
üldjuhtimisel. Augusti viimastel päevadel tõrjuti Punaarmee Kärevere juures üle Emajõe tagasi ja
lahingutegevus vaibus.
Septembri alguses asendas Punaarmee juhtkond 2. Balti rinde väed Kagu-Eestis Leningradi rinde
2. löögiarmee korpustega, nende hulgas oli ka 8. eesti laskurkorpus. Saksa väejuhatus tõi
septembri alguseks Saksamaalt Emajõe rindele 563. rahvagrenaderidiviisi. 17. septembril alanud
Punaarmee pealetungi Saksa väed tõrjuda ei suutnud ja taganesid ümber Võrtsjärve Eestist välja.
Eesti evakueerimist oli alustatud 16. septembril. 22. septembril jäeti maha Tallinn, 23. septembril
Haapsalu ja Pärnu. Edasi pidas Saksa väejuhatus vajalikuks eeskätt Sõrve kaitsmist, et julgestada
kaitsepositsioonide rajamist Kuramaal ja meretransporti. Muhu ja Hiiumaa loovutati tõsisema
vastupanuta, kuid Saaremaale paigutati rohkem kui 16 000 meest. Sõrve evakueeriti alles 24.
novembril.
Eesti üksused
Jaanuaris võitlesid Peipsi taga eesti idapataljonid 658 ja 659 (A. Rebase ja G. Soodeni juhtimisel).
26. jaanuaril määrati need, samuti politseipataljonid nr 29-32 (endised Omakaitse vahipataljonid)
Narva rindele. 33. politseipataljon oli Lõuna-Eestis. Aprillis anti 658. ja 659. pataljon 20. eesti SS-
diviisi koosseisu, politseipataljonid saadeti laiali ja nende järelejäänud mehed anti täienduseks
eesti politseipataljonidele nr 37, 38 ja 40, mis sõdisid sel ajal umbes Valgevene-Läti piiril.
Veebruari alguses toodi Neveli alt Narva rindele u 5000-meheline 20. eesti SS-diviis, kus see sõdis
kuni lahingutegevuse vaibumiseni märtsis. Kevadel täiendati diviisi 6 jalaväepataljoni ja muude
üksustega, juunis oli diviisis 15 000 meest. Juulis ja augustis sõdis diviis Sinimägedes, hiljem
saadeti osa selle pataljone ka Emajõe rindele.
30. jaanuaril kuulutas Eesti Omavalitsuse juht H. Mäe riigikomissariaadi Ostland kõrgema SS- ja
politseijuhi F. Jeckelni korraldusel välja aastakäikude 1904-1923 mobilisatsiooni. Sügiseks kutsuti
väkke rohkem kui 30 000 meest, kellega täiendati olemasolevaid eesti üksusi, kuid moodustati ka
27
6 2500-mehelist piirikaitserügementi ja tagavararügement. 2., 3., 4. ja 6. rügement kaitsesid alates
suvest Narva rinde paremat tiiba Krivasoo tugialast lõunas, 1. ja 5. rügement olid Emajõe rindel.
Rannakaitseks Kirde-Eestis moodustati politseipataljonid 286, 288, 291 ja 292 (ą ~ 650 meest).
Augustis taandusid Eestisse politseipataljonid 37, 38 ja 40. Esimesed kaks osalesid Kärevere
sillapea likvideerimisel, Emajõe rindel oli ka 42. politsei-pioneeripataljon. 12. augustil saadeti
Lõuna-Eestis rindele viie Omakaitse maleva lahingupataljonid. 19. augustil tulid Eestisse tagasi
1800 Soome armee 200. eesti jalaväerügemendi meest. Üks soomepoiste pataljon saadeti Emajõe
rindele, kus osales vapralt Kärevere lahingutes.
Sakslaste taandumise ajal algasid nende kokkupõrked eesti sõjaväelastega, kes soovisid vastupanu
jätkata. Wehrmacht'i sõjapäevikud teatavad tulevahetustest eestlastega Tallinnas, Haapsalus,
Pärnus ja mujal. 18. septembril nimetas Jüri Uluots ametisse Otto Tiefi valitsuse. 21. ja 22.
septembril lehvis Toompeal sinimustvalge lipp.
20. eesti SS-diviis (sealhulgas suur osa soomepoisse), 37. ja 38. politseipataljon taganesid Eestist
välja. 27. septembril anti korraldus kõik pääsenud eesti üksused Saksamaale viia. Üle poole Saksa
väkke võetud eestlastest oli selleks ajaks Eestisse jäänud.
Punaarmee 8. eesti laskurkorpuse põhijõud toodi augustis Emajõe rindele. Korpuse eelüksus
sisenes 22. septembril sakslaste poolt maha jäetud Tallinna. 17. septembril Emajõel ning 20. ja 21.
septembril Avinurme ja Porkuni lahingutes võitlesid korpuse vastas Saksa sõja-väe eesti üksused.
Hiljem osales laskurkorpus Saaremaa lahinguis.
Pärast Punaarmee jaanuaripealetungi algust kavatses väegrupi Nord peakorter Eesti maha jätta, et
mitte siin kotti jääda. Saksamaa poliitiline juhtkond nõudis Eesti kaitsmist: nii Soome sõjas
hoidmiseks ja Balti laevastiku Läänemerele pääsemise takistamiseks kui ka Eesti
põlevkivitööstusest saadava kütuse pärast. Ka eestlased ei soovinud nõukogude võimu
tagasipöördumist. 1944. a talvel loodeti veel punaväe tõrjumist ja koguni Eesti iseseisvuse
taastamist. Sellepärast, vaatamata oma opositsioonile Saksa okupatsioonivõimudega, toetasid ka
eesti rahvuslased 1944. a mobilisatsiooni.
Eestlaste vastupanu ei lõppenud Eesti okupeerimisega. Just kogemustega sõjameeste baasil
tekkisid metsavendade võitlussalgad. Arvatavalt viimane metsavend mõrvati punaste poolt 1978.
aastal.