www.yliopilasleht.ee | 4. detsember 2012 | nr 4 (383) ainus üle-eestiline tudengileht | tasuta

LK 4 LK 6–7

Mis riikidesse tudengid õppima

kipuvad?

Tegusad tudengid ulatavad abikäe

Kuu persoon kisub riided

seljast

Semestrilõpu lähenedes, mil mahuka õppematerjali omandamiseks tarvilikku aega tuleb näpistada uneajast, seisab tudeng vastamisi põhimõttelise küsimusega: kas puhata ja leppida mõnevõrra madalama tulemusega või haarata viimases hädas hoopis kofeiinitablettide ja energiajookide järele. Arstid nendivad kurvastusega, et tervist kahjustavad õpinarkootikumid on Eesti üliõpilaste seas üha kasvav trend. Loe edasi lk 9

LK 5–10

Tudengid eksamite eel: higi, vaev ja kofeiinitabletid illustratsioon: Heiki arge

2 | SeiSukoht | 4. detsember

Väljandja: SA Üliõpilasleht Toimetuse meiliaadress: toimetus@yliopilasleht.ee

Peatoimetaja: Kristjan Pihl kristjan@yliopilasleht.eeTegevjuht: Liisi Moosaar liisi@yliopilasleht.ee

Küljendaja: Mark ŠandaliKeeletoimetaja: Kaisa KaldojaFotograafid: Andres Raudjalg, Hanna Odras

www.yliopilasleht.ee www.facebook.com/Eesti.Uliopilasleht

Tiraaž 8000 | Trükk Kroonpress | Kontakt SA Üliõpilasleht, F.R. Kreutzwaldi 4, Tallinn 10120 | Telefon 540 0422 | Faks 640 0602

Möödunud suvel, kui ajaleheloo tarvis üht keskealist daami intervjueerisin, veeres meie vestlus märkamatult teemadele, milles me esialgu polnud üldsegi kokku leppinud.

Ühel hetkel võttis daam küsija rolli üle ning vaatas mulle suurte heledate silmadega otsa: “Mida sina, noor poiss, heategevusest arvad?”

Olin teemavahetusest nähtavalt kohmetunud ega vastanud midagi. Mulle tundus, et naine tegelikult ei oodanudki seda, sest ta jätkas – rääkis ühe loo. Lugu, nii nagu siinklahvija seda mäletab, oli järgmine.

Taksojuht peatab mersu funkstiilis kortermaja värava ees ja ühmab kliendile pilku pööramata kogu sõidu esimesed sõnad: “Viis viiskümmend!” Samal hetkel, kui klient, keskealine daam (seesama tädi, keda in-tervjueerisin), oma kotipimedusest peenraha otsib, märkab taksojuht väravaesises prügikasti tuuseldamas kõhetu väljanägemisega taati, kilekotitäis taarat ühes ja puukepp teises käes.

Vaatepilt mõjus taksojuhile nagu pisargaas. Korra-ga muutus tema nägu peedipunaseks, silmad voolasid viha täis ning suust pritsis välja ridamisi koledaid sõnu. Tema vihaobjektiks oli kodutu, keda – nagu ta ise raius – meie riigi maksumaksjal tuleb aastast aastasse ülal pidada. “Kuradi parasiit, raisk!” käratas taksojuht ham-baid krigistades.

Taksojuhi matslik kõnepruuk vihastas omakorda kõrval istunud daami, kes pilgu mehe laiale vöökohale ja lõua all rippuvale lotile visates, luges ette ridamisi hai-gusi, mille vaigistamiseks peab mees iga päev peotäie ravimeid sisse ahmima. “Haigekassa, Eesti maksumaks-ja raha eest!” rõhutas daam.

Solvunud taksojuht käskis naisel seepeale autost väl-juda ning kihutas maksmata arvega tuldud teed tagasi.

See lugu meenus mulle sümboolselt mõned päevad tagasi, kui jõin oma selle aasta esimest klaasitäit glö-gi. Iseenda jahmatuseks avastasin, et märksõnad nagu hoolimine, kinkimine ja abi pakkumine meenusid alles traditsioonilise jõulurüüpega. Mul võttis tükk aega, et meelde tuletada, millal viimati sellele teemale “ära eksisin”– vist aasta tagasi, jõulude paiku. Daam, kelle-ga tol suveõhtul vestlesin, on aastaringne abistaja. Ta korraldab toetusaktsioone, toimetab supiköögis ning on teinud suuri annetusi vaeste perede toetuseks. Ehkki ka tema igakuine sissetulek on keskmisest märksa priskem, ei peitunud tema loo iva mitte summades, vaid suhtumises. Eesti ühiskonnas on abi palumine tabu, abistamine jällegi läänelik poos. Nii olemegi situatsioo-nis, kus ühed ei taha abi küsida ja teised ei julge seda pakkuda, ehkki nii ühel kui ka teisel on soov olemas.

Ka käesoleva lehenumbri läbivaks teemaks on abis-tamine. Tutvustame asjalikke noori, kel jätkub õpingute (ja töö kõrvalt) jõudu ja sotsiaalset närvi vabatahtlikkuse korras ühiskonda panustada. Kellele nõrgemate abista-mine pole ainuüksi pühadeaegne rutiinne hoiak.

Mõtestatud aastalõppu!

dokumentide kadumise järel kait-seministri kohalt tagasi astus, teatas Andrus Ansip, et „Hansoni tagasiastumisotsus on täielikult kooskõlas Reformierakonnas välja kujunenud poliitilise tava-ga.“ Kuldsed sõnad. Aga tänase olukorra kontekstis tühjavõitu.

Teise, parteide kartellistumist ja sellega suhestuvat seadusand-lust puudutava probleemi puhul võib presidendi ümarlauas alga-tatu omada reaalset positiivset tulemit. Harta autorite poolt välja pakutud ühisloome projek-tist tuleb võtta kõik, mis vähegi annab – tegemist on võimaluse-ga, mida ei tohi kasutamata jätta isegi siis, kui ollakse juriidilise kosmeetika suhtes kriitilised. Alla erakonna- ja valimisseaduse muutmise oleks tegemist läbi-kukkumisega. Siin sõltub palju Riigikogust. Parimal juhul aitak-sid seadusandlikud ümberkor-raldused kaasa poliitilise konku-rentsi tihenemisele Eestis, mis omakorda värskendaks vastiku-seni roiskunud võimueliiti ning oleks efektiivne ravim edasise kartellistumise vastu. Võimu olemuslikku räpasust see ei kaotaks, kuid loodetavasti aitaks see natukenegi piirata riigis voha-vat poliitilist vulgaarsust ja karje-rismi. Asi seegi.

Kolmas, osalusdemokraatia arengu küsimus on üldisem. Siin tuleb igasugust taasiseseis-vumisele järgnenud kodaniku-algatuslikku poliitilist tegevust, sh hiljutisi väljaastumisi, käsit-leda väärtuslike õppetundidena, mis vajavad kriitilist analüüsi ning parandatud kujul ka püsi-vat kordamist. Napid paarküm-mend aastat demokraatlikku praktikat ei ole ilmselgelt piisav õpetamaks, kuidas poliitilises elus aktiivselt ka valimistevälisel perioodil kaasa lüüa. Ja osalus ei tähenda pelgalt kriitikat ja protesti. See peaks sisaldama ka kodanike püsivat konstruktiiv-

set ja positiivset panust otsus-tusprotsessidesse. Oluline roll on siinkohal täita võimuinsti-tutsioonidel – riigilt tuleb nõuda taoliste arengute julgustamist ja igakülgset toetamist, ehkki päeva lõpuks töötab kodanikuühiskond üksnes siis, kui inimesed ise on aktiivsed, olles omandanud selleks vajalikud oskused ning kultiveerinud vastava harjumuse. Laiapõhjalisest poliitilisest kaasa-tusest peab saama meie kultuuri loomulik osa. Oma panuse peab lisaks kollektiivse ajaloo jooksul omandatud kogemustele andma ka haridus: poliitilises elus aktiiv-selt ja informeeritult kaasalöö-mise vilumust tuleb läbi peda-googilise tegevuse põlistada, nii perekondlikult, läbi haridussüs-teemi kui ühiskonnas laiemalt. Lühidalt: osalusdemokraatia tuleb neljadele-viitele selgeks õppida ning igapäevaselt prak-tiseerida ja au sees hoida.

Hea uudis on see, et vähemalt avalikes väljaütlemistes näib eksisteerivat konsensus toimiva kodanikuühiskonna vajalikkuse suhtes. Lisaks ei tohi unustada, et Eestis leiab hetkel aset oluline põlvkondade vahetus. Võitluses-se domineerivate positsioonide pärast hakkavad lähiaastatel üha enam sekkuma rahvusvaheliselt haritud noored, kes on kasvanud üles pärast taasiseseisvumist. Loodetavasti aitab see tuua uut ja tervislikumat hingamist ka poliitilisele maastikule.

Ning mine tea, ehk näevad meie silmad ka selliseid imeloo-mi nagu universaalne poliitiline kirjaoskus koos julgusega seda aktiivselt kasutada, rahvahääle-tusi, presidendi otsevalimisi, või isegi – hoidke nüüd mütsi kinni! – valijate õigust oma saadik soovi korral tagasi kutsuda. Selliste demokraatlike elementaarsus-te tänane puudumine kinnitab vaid üht: me oleme alles alguse alguses.

Alguse algus

Kuu KariKatuur

Mario LauLEesti kunstiakadeemia magistrant

Üha kasvav rahul-olematus võimu-ladvikus toimuva suhtes kulmineerus

novembris millegi harukordsega. Arvestatav hulk üldjuhul vagura-test ning kohati lausa väsimatult pikatoimelise sotsiaalse närviga Eesti inimestest otsustasid tulla protesti märgiks tänavatele. Meedia kubiseb juba pikemat aega teemakohasest kriitikast, „Harta 12“ on kogunud ligi 18 000 allkirja ning asja käidi aruta-mas isegi meie suhteliselt selg-rootu presidendi juures. Kuid kas kõigest sellest hakkab ka mingit kasu olema?

Muret tekitav on see, et Kadrio-ru jääkeldris toimunud ümarlaua poolt algatatud protsessi võidak-se näha üheselt sobiva lahenduse-na kolmele eraldiseisvale, ehkki seotud probleemile: Reformiera-konna käitumine rahastamiss-kandaali kontekstis, erakondade kartellistumine ja parteipoliitikat reguleeriv seadusandlus ning kodanikuühiskonna areng tervi-kuna. Küll oleks tore, kui kõik need kolm probleemi saaksid lahendatud ühe kerge hoobiga. Kahjuks see nii ei ole.

Esimesel juhul on küsimus poliitilises vastutuses. Kas tões-ti jäetakse tagaplaanile ähmased rahastamisskeemid ning võimu-partei liikmete vassimine proku-ratuuris? Et reaalset vastutust ei võetagi? Selle peale tsiteeriks klassikuid: „Tule teavas appi!“ Taoline lahendus toidaks täien-davalt juba niigi pandeemilist karistamatuse tunnet poliitiku-te hulgas. Lõpuks ometi võiks saabuda aeg, mil ühiskondliku sigatsemise minimaalne hind on võimupositsiooni kaotamine ning mil inimeste sotsiaalne mälu ulatub kaugemale kui eelmine nädal. Vahemärkuse korras tasubki siinkohal mälu värsken-dada. Kui Margus Hanson 2004. aastal riigisaladusi sisaldavate

Lõpuks ometi võiks saabuda

aeg, mil ühiskondliku

sigatsemise minimaalne

hind on võimupositsiooni

kaotamine.

Kristjan PihLpeatoimetaja

Pühadest ja parasiitidest

4. detsember | SeiSukoht | 3

Möödunud kuul ületas üleriikliku uudiskünnist Balti põllumeeste protestiaktsioon võrdsete põllumajandustoetuste nõudmiseks. aktsioonist lõikasid kasu muuhulgas tartu tudengid, kes said põllumeestelt tasuta piima ja kartuleid. Foto:Margus ansu

Kuu PiLt

leidmiseks, USA ülikoolid jook-sevad parimatele olümpiaadidel osalejatele tormi juba keskkoo-liõpingute ajal. Ikka selleks, et tagada kõrghariduse konkurent-sivõime ning ühes haridus- ja teadusarenguga ka majanduslik ja sotsiaalne edenemine.

Kui säravaimad tudengid õpivad ja töötavad Eestis, saab sellest kasu meie rahvusvaheliselt mõtlev tööandja. Kui tema juures töötab välismaalane, on justkui iseenesest tekkinud rahvusva-heline võrgustik, sest tudengil on suur kontaktide kogum mitte ainult siin, vaid ka oma kodu-riigis.

Ühtlasi on välismaalase plus-siks uutmoodi mõtlemine, uued kontaktid ja oskus näha „suurt pilti“.

Kindlasti ei maksa karta, et välistudeng võtab ära töökohad meie oma inimeste eest. Vastu-pidi – oskusspetsialistide seas on hetkel just suur tööjõupuudus. Loomulikult võib välistudengist saada ühel hetkel ka tööandja. Ameerika Ühendriikides on valit-sus lubanud luua näiteks ette-võtlusviisa, et anda lihtsamad tingimused riiki sisenemiseks uute ettevõtete asutajatele.

Rahvusvahelistumine kodus Kõige muu kõrval pakuvad välis-tudengid ja välisõppejõud head võimalust koguda rahvusvahelist õhkkonda ka neile, kes ise välis-maale õppima minna ei kavatse. Välistudengite esitatavad küsi-mused seminarides ja loengu-tes annavad tihtipeale teemale hoopis värskema vaatenurga. Nendega grupitööde tegemine annab kogemuse, mis võib tule-vikus osutuda kultuuridevaheli-ses kommunikatsioonis vägagi kasulikuks.Riigi ja ülikoolide koostöö on olnud seni suurepärane, sest viimase viie aasta jooksul on kraadiõppe tudengite arv Eestis rohkem kui kahekordistunud. Kui Eestis õpib ülikoolide tase-

meõppes igal aastal aina rohkem tudengeid (võrreldes 2008. aasta-ga on üliõpilaste hulk kahekor-distunud), siis järelikult on Eesti ülikoolide ja riigi ühiseid jõupin-gutusi saatnud edu.

Välistudengid, välisõppejõud, võõrkeelsed õppekavad ja akadee-miline koostöö on kõik see, mis annab meie ülikoolidele kvali-teedimärgi. Nad ütlevad ausalt, milline on meie õppekeskkonna kvaliteet ning kuivõrd tolerant-sed oleme võõrkultuuride suhtes. Hoidkem neid välismaalasi, kes meie koolides õpetavad ja õpivad, sest nende väärtusest saame täie-likult aru alles siis, kui nad on Eestist juba lahkunud.

Milleks Eestile välistudengid?

SA Archimedese kõrg- hariduse arenduskeskus

EEro LoonurM

K as teil on mõnikord juhtunud nii, et avate internetis uue akna, trükite sisse „facebook“, avate seejärel teise akna ja miks mitte ka kolmanda ning avastate siis oma suureks ehmatuseks, et olete hajameelselt kolm korda

järjest sama aadressi sisse tippinud?Üha rohkem olen täheldanud, et sotsiaalmeediast on saanud mitte

ainult minu, vaid suurema osa mu sõprade jaoks justkui narkooti-kum, millest oleme sõltuvuses, ilma et endale seda tunnistaksime. Sestap otsustasin aja maha võtta ning loobuda nädalaks igasugusest sotsiaalmeediast, ehk sisuliselt kaduda planeedilt maa. Shut down!

Esimese päeva hommikul olin täis entusiasmi ja tegutsemistahet. Selle asemel, et kohe pärast ärkamist arvuti sisse lülitada, võtsin ette hoopis värske ajalehe. Nüüd, kus mul pole arvutiekraanil lahti tuhat erinevat lehekülge ja vestlusakent, puuduvad ka keskendu-mist segavad faktorid. Ometigi tunnen kogu aeg närivat tahtmist Facebooki sisse logida, et vaadata, kas keegi on midagi kirjutanud või like’inud. Samas jõuan üle tüki aja isegi õigeks ajaks asjad kokku pakitud ja bussi peale! Taban end mõttelt, et kas sotsiaalmeedia on mulle tõesti nii suureks kinnisideeks saanud?

Login oma nutitelefonis välja nii Facebookist, Instagram’ist, foursquare’ist kui ka Twitterist. Sisuliselt võiksin nüüd sama-hästi omada Nokia 3310-t. Asja miinuspooleks on see, et kui mul nüüd bussi saabumiseni 20 minutit oodata jääb, pole mul iseenda lõbustamiseks teha muud kui tänavakive lugeda. Samas ei võta ma telefoni iga kahe minuti tagant närviliselt taskust välja, et näha, mida põnevat on Facebookis toimumas. Kui hoida kokku aega, mille tavaliselt Facebookis kurtmise peale kulutad („Õppejõud on igav!“, „Mitte midagi ei saa aru!“ jne) ja suunata see kaasamõtle-misele, võib isegi targemaks saada! Või siis suunad selle energia vihikusse joonistamisse ja avastad endas varjatud kunstiande. Kah kasulikum ju!

Kui kogu sinu suhtlusringkond eksisteerib Facebookis, võib nädalane sotsiaalmeedia-tsölibaat üsnagi keeruliseks osutuda. Mina pidin terve nädala väsimatult töö- ja kursusekaaslastele seletama, miks ma tõepoolest saabuvatest üritustest, järgmise nädala kont-rolltöödest või töögraafiku muudatustest midagi ei tea. Seejuures kohtasin palju siiralt kaastundlikke silmi. Paljud neist tundsid muret, et kuidas ma nüüd küll oma sõpradega suheldud saan. Üks tüdruk läks koguni ähmi täis ega julgenud enam minu juuresolekul Facebooki minna, justkui oleksin ma ainus alkohoolik veinipeol.

Järsku näen, kui tobedad näivad paljud asjad, mida olen isegi praktiseerinud. Näiteks sööd sõbraga lõunat ja enne kui sa jõuad kahvli toidu sisse lüüa, on ta jõudnud seda juba pildistada, Instagra-mi postitada ja hetkega neli like´i koguda. Lähed teise sõbraga loengust koju ja ta on jõudnud end foursquare’i abil mitte ainult igasse klassiruumi, vaid ka kõikidesse bussipeatustesse registree-rida. Kui sa lõpetad virtuaalmaailmas eksisteerimise, suudad palju enam päriselu hetki nautida.

Samas – ükskõik, kui palju ma ka ei räägiks sellest, kuidas sotsiaalmeediast loobumine on vabastav kogemus ja äratab sinus ammu uinunud produktiivsuse, on see siiski oluliseks vahendiks sõprade-tuttavatega suhtlemiseks. Naljakas, kui paar aastat tagasi saime edukalt ilma Facebookita hakkama, siis nüüd järsku oleme ilma selleta täiesti saamatud. Kui ma oma eksperimenti alustasin, siis jätsid palju sõbrad minuga hüvasti või avaldasid pahameelt, et kuidas mind siis üldse kätte saab? Järsku ammendas mobiiltele-fon oma otstarbe Facebooki-masinana ja täitis järsku oma algset eesmärki – helistamine.

Eksperimendi viimastel päevadel ei tundnud ma Facebookist enam isegi puudust. Võõrutusnähud, nagu pidev infonälg ja vajadus olla kõigile kättesaadav, olid kadunud. Selle nädalaga olin leidnud suurel hulgal asendustegevusi nagu kirjandus (üks läbiloetud raamat), filmid (14 täispikka filmi) ja isegi koduste tööde tegemine (pool sellest, mis vajalik oleks olnud). Mis kõige olulisem, tajusin muutu-si ka sõprusuhtes. Kui tihti sa helistad oma sõpradele, lihtsalt niisama, et küsida kuidas neil läheb? Naasesin pühapäeva õhtul Faceboo-ki – kolm uut sõbrakutset inimestelt, kellega ma ilmselt enam kuna-gi ei suhtle, üheksa uut kirja ja 27 uut teadaannet, ilma milleta olin suutnud terve nädala elada.

hELE-Mai ViiKsaartoimetus@yliopilasleht.ee

Globaliseeruvas maailmas peavad väikeriigid olema avatud ja õppimis-

võimelised, et tugevas konku-rentsis ellu jääda. Ja et omada jätkusuutlikku ühiskonda, on vaja andekaid ja haritud inimesi, kes tahavad selles riigis elada, õppida ja töötada.

Eesti on just selline väikeriik, kes peab maailma suures pildis tõsiseltvõetavuse nimel palju pingutama. Jällegi, kuidas olla tõsiselt võetav? Üks lihtsamaid viise selleks on tõestada, et suuda-me ligi tõmmata talente ka mujalt maailmast. See aga on ääretult raske katsumus.

Välistudeng süstib innovaatilisustEt olla konkurentsivõimeline ka väljaspool koduriiki, on edumeel-semad valitsused loonud mitmeid strateegiaid oma atraktiivsuse tõstmiseks. Avatakse saatkon-di, tutvustatakse oma kultuuri parimast küljest, leitakse uusi kaubanduspartnereid, meelita-takse suurinvestoreid, luuakse rahvusvahelisi koostööprojekte. Viimasel aastakümnel on eriti kuumaks teemaks muutunud noored välistalendid – võidu-jooks andekate noorte pärast on muutunud üsnagi intensiivseks. Ja selle nimel ei pinguta mitte ainult professorid ja ülikoolid, vaid riigijuhid koos tippettevõ-teteni välja.

Andekamaid noori ei otsita enam ainult oma koduriigist, vaid kogu maailmas. Üks liht-samaid viise, kuidas andekas noor oma kodumaale meeli-tada, on kutsuda ta õppima. Lahendusi selleks peavad välja mõtlema mitte ainult väiksed ja vähetuntud, aga ka maailma pari-mad haridust pakkuvad riigid ja ülikoolid.

Rootsi ülikoolid korraldavad näiteks Hiinas vilistlaste kokku-tulekuid, Suurbritannia ülikoolid värbavad hariduskonsultatsiooni-firmasid parimate Türgi noorte

Elu võimalikkusest sotsiaalmeediata

Ühtlasi on välismaalase plussiks uutmoodi mõtlemine, uued kontaktid ja oskus näha „suurt pilti“.

• Kraadiõppe välismaalasi õpib Eestis ligi 1900 ja lühiajalisi vahetustuden-geid on Eestis igal aastal ligi 1000. Nende arv kasvab iga aastaga.

• Valdav enamus välis-tudengitest õpib Eestis inglise keeles.

• Suurim hulk kraadiõppe tudengeid tuleb Soomest, Venemaalt, Hiinast, Lätist Türgist ja Gruusiast.

• Eesti tudengitele meeldib vahetustudengina kõige enam õppida Hispaanias, Soomes ja Saksamaal, Erasmus-üliõpilasi tuleb meile enim Saksamaalt, Prantsusmaalt ja Itaaliast.

• Uuringud näitavad (Inter-national Student Baro-meter 2011, ESN Survey 2010), et välisüliõpilas-tele meeldib Eesti eluolu tunduvalt rohkem kui muudes Euroopa riikides. Suur osa neist oleks nõus Eestis ka pikemaajaliselt elama ja töötama.

• Iga välistudeng toob Eestile uusi teadmisi ja põneva kultuuritausta.

huVitaVat

4 | PerSoon | 4. detsember

on mul kindlasti vähem tõrget alastioleku suhtes. Tegelikult mul polegi seda tõrget!“ naerab Joonas.

Tööpakkumistele ütleb ta ära põhiliselt ainult siis, kui tööajad hakkavad kattuma loengutega. Koolis käimine on tööka noor-mehe jaoks olulisem kui raha teenimine.

Eelmisel aastal kolis Joonas Tartusse, kuna asus Tartu ülikoolis ajalugu õppima. „Tartus näitasin töö otsimisel ise initsiatiivi üles, sest tudengielu – teadagi – pole meelakkumine. Isa uuris siis Jaan Elkeni käest, kas on midagi anda ja, ohhoo-ohhoo, oligi!“ jutustab noormees.

Alates eelmisest kevadsemest-rist ongi Joonas töötanud Tartu ülikooli maalikateedri heaks, kuigi praegu-sel hetkel tal seal tunde pole. „Kaua sa ikka seda ühte lõusta maalid. Ära tüütab ju,“ naljatab Joonas.

Viimasel ajal kogub Joonase sõnul populaar-sust komme, et pulmaeelsele tüdrukute- või poissmeesteõh-tule kutsutakse poseerima alasti mees- või naismodell. Selle suve jooksul leidis Joonas end lausa kahelt sedasorti ürituselt.

„Isale pakuti, et oleks vaja tüdrukuteõhtule alasti modelli, aga kuna tal on Tallinna vastu raskekujuline allergia, üritab igal võimalusel põgeneda kodulinna

Raplasse. Nii pakkuski ta seda tööotsa mulle. Ja kui ma kuulsin, mis tasu seal lubati, mul kukkus kopp lahti selle peale!“ ütleb Joonas. „Tüdrukuteõhtu on kaht-lemata üks lõbusamaid ja tasuva-maid poseerimisvõimalusi.

Sel pole muidugi nii suurt akadeemilist väärtust, muidu saan ju olla kasulik noorte kunstnike loomingulisele kujunemisele, aga noh, nende pidudel... ma parem ei hakka pikemalt lahkama, kuhu selline asi võib edasi minna. Ütle-me nii, et rumm oli tööandjate poolt.“

Relv ja geipolitsei püksidHea füüsilise vormi hoidmiseks käib Joonas neli-viis korda näda-las jõusaalis ning sõidab igal võimalusel linnast välja looduses-

se matkama, enamasti oma usta-va jalgratta seltsis. Kooliajal käis Joonas ka sellise külmaga väljas jooksmas, et ta kõrvad külmusid ära ja vajasid ravi.

Ka oma praeguse karjääri juures meeldib Joonasele, et tegu on füüsilise tööga. Vahetevahel on tegu nii raske poosiga, et see valmistab ka muidu heas vormis noormehele väljakutse. „Viimati poseerisin nii, et kätte anti nelja-

meetrine puupulk. Poolteist tundi järjest käe sellises asendis hoid-mine oli uskumatult vaevaline. Kümneminutise vaheaja käigus läksin WC-sse ja lihtsalt kallasin endale vett pähe.“

Poseerimiste puhul on ette tulnud ka veidraid ja naljakaid poose, sageli annab kunstiõpe-taja Joonasele kätte relva. „Relvaga olen ma poseerinud tõesti ebapro-portsionaalselt tihti.

Kunstiekspert Kevadel poseerisin ma kuu aega järjest relvaga ja nüüd jälle,“ jutus-tab ta. Näiteks poseeris ta voodis koos ühe aluspesus tüdrukuga, relv käes. „Hiljuti taaslõime koos ühe viiekümnendates aastates daamiga suvised hetked. Mina olin väga lühikestes geipolitsei pükstes, daam istus minu kõrval kasti peal aluspesus, isegi rinna-hoidjat ei olnud. See oli nii nalja-kas!“ itsitab Joonas.Joonasel endal temast maalitud pilte pole, on üksnes paar üles-pildistatud tööd. Ta ütleb ka, et sageli on raske teda kunstnike töödel ära tundagi. See pole aga Joonase jaoks oluline, ta teab, et kunstniku eesmärk pole mitte jäljendada, vaid ennast väljenda-da. „Nad vaatavad mind, süntee-sivad seda, mida nad näevad, ning siis joonistavad üles ja kukubki välja midagi uut.

Vahest ütleb mõnele tudengile juhendaja ka, et kõik on ju väga realistlik ja ilus, aga see on igav.“

„Lähiaastatel kindlasti jätkan modellindusega,“ arvab Joonas,

niipea kui inimesed kuulevad, et Joonas Vangonen (20) töötab modellina, kerkivad neile silme ette supermodellisaade, lõputud casting’ud ja fotosessioonid ning glamuurne elu Manhattani pilvelõhkujates. ometi pole Joonasel sellega vähimatki pistmist.

Ma ei saa öelda, et ma oleksin tulihingeline raging nudist,

aga keskmisest inimesest on mul kindlasti vähem

tõrget alastioleku suhtes.

„Minu isikuga ei läheks selline asi kokku, see on liiga kommerts. See on nagu teleturg, aga teleturgu ma ei lähe. Pealegi olen ma moelavade jaoks liiga kole,“ ütleb Joonas, kes näeb välja tõepoolest kõike muud kui üks tavaline fashionista.

Tema muidu kiilaks aetud pead ehib punane harjataoline juuk-sepahmakas, kehale on tätovee-ritud kaks lemmikpunkbändi logo, seljas must särk ning jalas mustad püksid. Modelliks pole Joonas mitte moeajakirjale, vaid hoopis noortele õppivatele kuns-titudengitele.

Selle omanäolise tööni jõudis Joonas nii, nagu noored sageli ikka oma esimese tööotsani jõuavad – isa kaudu. Joonase isa on nimelt Eesti kunstiakadeemia legendaar-ne modell Veikko Vangonen, kes on seal töötanud ligi 15 aastat. Kui Joonas oli 17-aastane, hakkasi isal osa tunde kattuma ning siis pakkuski ta pojale, kas too ei tahaks kooli kõrvalt pisut lisaraha

teenida. „Siis ma mõtlesin: miks mitte, hea küll, tundub huvitav,“ meenutab Joonas oma karjääri algust. Esimesed poseerimised toimusidki kunstiakadeemias, pärast seda hakkas pakkumisi aina lisanduma. „Mulle tundub, et üldiselt on modellidest igal pool puudus,“ sõnab ta.

Läheks porgandpaljana tänavaleSageli tuleb Joonasel poseeri-da koguni alasti. „Aktina läheb kirja ka see, kui sa oled lihtsalt palja ülakehaga näiteks,“ seletab Joonas. „Kõrgema akti modell on aga see, kes on täiesti paljas. Kuna selle eest saab ka rohkem raha, oleksin hea meelega kogu aeg alasti.“

Joonasel ei ole alastuse suhtes suuremat sorti tõrget. Kui see poleks seadusevastane, jalutaks ta kuuma ilma korral tänavatelgi porgandpaljalt. „Ma ei saa öelda, et ma oleksin tulihingeline raging nudist, aga keskmisest inimesest

artikli autor Joonas Vangoneni head füüsilist vormi nõudvat poosi lõuendile jäädvustamas. Foto: andres raudJalg

kuid jätab kaugema tuleviku suhtes otsad lahti. „See on päris huvitav töö, kuid ei tasu end pike-maajaliselt ära. Praeguse seisuga, kui ma tahaks puhtalt poseeri-misega endal hinge sees hoida, siis no kurat, ma peaks ikka palju poseerima! Kui sissetulekud oleks kordades paremad, siis ma isegi kujutaksin end selles äris ette. Kuna see on selline töö, mis mulle sobib.“

Joonas viskab riided seljast – vabatahtlikult!

Kaarin KiVirähKtoimetus@yliopilasleht.ee

kohtaSillamäe ja Ristna ranna-patarei kuulipilduja tornbändiRollins Band (1986–1992) ja Black Flagfilmi

„Apocalypse now“, „Vernanda“raamatut

„Meister ja Margarita“, „Väljapudenevad vanaeided“aegaoktoobri viimane ja novembri esimene nädal ja mai esimene kuni kolmas nädalvärvipunane ja mustvigaolen parasiit ja tõbrasebaolulist küsimustTartu või Tallinn? (Vastus: Tallinn), Haridus? (Vastus: aasta Kadrioru Saksa gümnaasiumis, 11 armetut aastat Tallinna Prantsuse lütseumis, omandamisel bakalauerusekraad ajaloos)

joonasE KaKs…

4. detsember | uudiSed | 5

Riik lõpetab kutsekoolides rakenduskõrghariduse koolitustellimuseJärgmisest õppeaastast lõppeb riiklik koolitustellimus kutse-koolide rakenduskõrghariduse erialadele. Haridus- ja teadus-ministeeriumi kutse- ja täiskas-vanuhariduse osakonna juhataja Andres Pung ütles ERRi raadio-uudistele, et kutsekoolide raken-duskõrghariduse lõpetamise eesmärgiks on haridusmaastiku korrastamine, vahendas ERR-i uudisteportaal.

„Kui siiamaani võis raken-duskõrgharidusõpe toimuda ka kutseõppeasutustes ja vastupidi, et rakenduskõrgkoolid võisid läbi viia kutseõpet, siis edaspi-di on soov muuta see maastik natuke selgemaks ja lahutada selgemalt kutseõpe ja rakendus-kõrgharidus,“ selgitas ta.

Punga sõnul on praeguseks jõutud tõdemusele, et tulevast aastast uute õpilaste tarvis kooli-tustellimust enam ei anta.

Võrumaa kutsehariduskesku-se direktor Tanel Linnus loodab, et uusi õpilasi saab siiski kutse-õppe kõrval ka rakenduskõrg-hariduse suunal vastu võtta. Linnus kinnitas, et riik pole koolile ametlikult teada andnud, et rakenduskõrgkoolides kooli-tustellimust ei anta.

Punga sõnul luuakse asemele uus õppetase, mis võiks tööand-jaid rahuldada. „Me tahame nende õppekavade asemel sisse tuua mitmed uued õppekavad, kus õpe hakkaks toimuma just Eesti kvalifikatsiooni raamistiku viiendal tasemel,“ ütles ta.

tallinna südalinnas Pärnu maantee ääres asub pealtnäha tavaline söögikoht, mis aga tegelikult peidab endas eestis ainulaadset tudengite muusika- ja kunstikohvikut.

Tallinna kesklinnas äritseb tudengite oma kohvik

Ulvar Kirs – kogus riideid suurele pereleEesti ettevõtluskõrgkool Mainor, infotehnoloogia

Kogusime neljalapselisele pere-le riideid n-ö Heateo nädala raames. Jagasime LEO-klubi Dorpat liikmed viide gruppi, kes pidid mõtlema iga argipäe-va kohta mõne heategevusliku ürituse. Meie grupp valis selle perekonna aitamise. Mina olin oma grupi juht ja pidin ka kõige enam asjaga tegelema.

Põhjus, miks ma aktiivselt klubi tegevuses osalen, seisneb lahe-das seltskonnas ning juhtimis- ja organiseerimisalaste kogemuste saamises. Kõige suuremaks plus-siks on aga see, kui hea tunde loob teiste aitamine.

Sellest aastast oleme alusta-nud ka koostööd Tartu Vaimse Tervise Hooldekeskusega. Korra oleme käinud seal mängimas ja muid tegevusi korraldamas.

Üks ägedamaid seiku oli üle-eelmisel suvel, kui käisime koos Lõuna-Eesti pimedate liiduga Viru folgil, kus olime pimedate saatjad. See oli väga hea elamus ja sain ka pimedate elust palju parema ülevaate. Need vaegnä-gijad olid väga lahedad ja tore-dad. Hilisem tagasiside oli väga positiivne, ka oli tore näha neid muusikat nautimas.

Kirja pani Hele-Mai Viiksaar

Ivo Kruusamägi – vabatahtlik vikipedistTartu ülikool, geenitehnoloogia

Tegutsen eestikeelse Vikipeedia juures alates 2006. aasta suvest. Alustasin peamiselt kultuuri- ja kunstiteemaliste artiklite kirju-tamisest, sealt jõudsin peatselt toimetamiseni, aga ka Vikipeedia ürituste korraldamiseni. Kui ma alustasin, oli Vikis alla 20 000 artikli, nüüd on neid rohkem kui sada tuhat.

Praegu korraldan näiteks Teadusfoto konkurssi, kohe algab looduspiltide kogumine. Samuti juurutan seda, et TÜ tudengid kirjutaksid referaatide asemel hoopis artikleid Vikipee-diasse.

Vikipeedia juures tegutsen vabatahtlikuna just seepärast, et pean Vikipeediat asendama-tult vajalikuks ega näe ühtegi muud võimalust saada eesti keelde korralik entsüklopeedia. Trükientsüklopeediatesse võib küll kümne aastaga 60 000 artik-lit kokku saada, aga tänapäeval on info maht ja selle muutumise kiirus nõnda suur, et eesti keeles ei ole võimalik kõike vajalikku paberil välja anda. Kas või minu erialal, geenitehnoloogias, ei ole põhjalikud eestikeelsed õpikud mõeldavad.

Kirja pani Merle Must

hEatEoD

Neli aastat tagasi Peterburist Eestisse elama kolinud abielu-paar Sara ja John Russell on taoliste tudengikohvikute pida-misega tegelenud juba 15 aastat ja otsustasid sarnase luua ka Eestisse.

Küsimuse peale, kuidas nad sellise kohviku loomise mõttele tulid, vastab Sara, et nad soovi-sid lihtsalt pakkuda tudengitele kohta, kus pärast loenguid ja lõunapausi ajal sõpradega aega veeta või koduseid ülessandeid

lahendada, samal ajal taskuko-haselt kõht täis süüa.

Hubase interjööriga kohvikus on suurem osa mööblist, tehni-kast ja huvitavatest sisustusele-mentidest, nagu kohvioakottidest laed ja naljaka sisuga sildikesed, vabatahtlike poolt annetatud või nende abil loodud.

Samuti koosneb vabatahtlikest üliõpilastest ka kohviku kirju töötajaskond, alates Sara ja Johni 22-aastasest vene-ameerika suge-metega tütrest Katyast ja lõpeta-des eesti-saksa-vene-juudiverd Nancyga. Sellest aastast Eestisse elama ja Tallinna ülikooli huma-

nitaarteaduste esimesele kursu-sele õppima asunud Katya toob kohvikut iseloomustades välja selle koduse atmosfääri, meeldiva ja lõbusa tööseltskonna ning ka lihtsalt armastuse inimeste vastu. „Ma tahan, et inimesi koheldaks kohvikus inimese, mitte rahama-sinana. Kui keegi tuleb sisse ja midagi ei telli, saadame ta ikka sama suure naeratusega ära.“

Katya on muuhulgas abiks ka kohvikus toimuvate ürituste välja-mõtlemises, mis iga korraga üha rohkem osalejaid kohale meelita-vad. „Kui meil oli kampaania, et oma kruusiga tulles saab tasuta

teed juua, lubas üks mu skeptili-selt meelestatud töökaaslane iga sellisel moel „müüdud“ tassitäie ise kinni maksta. Ja kujutate ette, inimesed tulidki oma kruuside-ga!“

Ühtlasi toimuvad kohvikus aeg-ajalt muusikaüritused, näitu-sed ja paar korda kuus ka free-store’id, kust saab endale põnevaid esemeid soetada täiesti tasuta.

Muideks, The Living Room on ka üks väheseid kohvikuid Tallin-nas, kus on loobutud kohvikute-baaride peamisest tuluallikast, alkohoolsete jookide serveeri-misest.

Selgus üliõpilasliidu teenetemärgi saajaEesti Üliõpilaskondade Liit (EÜL) tunnustas oma 21. sünni-päeva vastuvõtul neid, kes on Eesti tudengiliikumisse märki-misväärselt panustanud. Nagu igal aastal, jagati ka sellekord-sel sünnipäeva vastuvõtul EÜL-i teenetemärke.

Kuldmärk anti sel aastal endisele Eesti Haridustöötajate Liidu esimehele Sven Rondiku-le, kellega on tudengiorganisat-sioonil olnud pikaajaline produktiivne koostöö seoses ITIC õpetaja-kaartide väljastami-sega. Sven Rondik on andnud märki-misväärse panuse, et kompenseeri-da õpetajatele ITIC

õpetajakaartide hind, võimal-dades sellega haridustöötajatel kasutada tuhandeid soodustusi. Rondiku panus kahe organisat-siooni vaheliste suhete edenda-misel on olnud märkimisväärne.

„Meil on hea meel igal aastal teenetemärkidega tänada neid, kes on Eesti tudengiliikumisse suure panuse andnud ning meid palju toetanud,“ sõnas EÜL-i juhatuse aseesimees Jonne

Viinamägi. „Lisaks teenete-märgi laureaadile soovi-

me tänada kõiki neid, kes on 21 aasta jook-

sul EÜL-i tegevusse panustanud oma aega ja energiat,“ lisas ta.

Foto: rauno VolMar (ePl)

hELE-Mai ViiKsaartoimetus@yliopilasleht.ee

kohvik meelitab tudengeid kohale hubase interjööri ja madalate hindadega. Foto: Hele-Mai Viiksaar

Paljud detailid kohviku sisekujunduses on vabatahtlike tudengite loodud. Foto: Hele-Mai Viiksaar

6 | tudengielu | 4. detsember

Selle aastatuhande alguses ületas Eestisse saabuvate vahetus-üliõpilaste arv esmakordselt 100 piiri, eestlasi ise vaatas juba siis välismaa kõrgkoolide poole pea 300. Kümne aastaga on käinud end välismaal harimas 7400 Eesti üliõpilast, siia on tulnud tudeeri-ma ligi 5500 välismaalast. Tegeli-kult on see arv veelgi suurem, sest nii mõnigi hakkaja tudeng leiab omal käel alternatiivse võimaluse semestri või kaks välisülikoolis õppimiseks.

Mari Peets Tallinna tehnika-ülikooli (TTÜ) rahvusvaheliste suhete osakonnast ütleb, et viima-

sel ajal tõuseb veelgi kiiremini välismaale õppima suundujatest sinna praktikat sooritama mine-jate hulk. Näiteks sel õppeaastal suundus TTÜ-st välisriiki prakti-kale 61 tudengit, järgmisel aastal peaks see arv olema juba 80. Seni-ne kolmekordne vahe välismaale õppima ja praktikale suundujate hulga vahel on hakanud jõudsalt kokku kuivama.

Tartu ülikoolis tõusis möödu-nud õppeaastal populaarseimate sihtkohtade Soome (87 tudengit), Saksamaa (68) ja Hispaania (33) kõrvale väljaspool Euroopat ka USA, kus tudeeris eelmisel õppe-aastal 23 tudengit. TTÜ-st õpib sel semestril tudengeid näiteks Taiwa-nis, Singapuris, Jaapanis ja Koreas.

Nii TTÜ, Tallinna kui Tartu ülikool kinnitavad, et populaar-seim üliõpilasvahetuse programm on ülekaalukalt Erasmus. Mari Peets TTÜ-st põhjendas Erasmu-se populaarsust sellega, et viima-ne tagab stipendiumi kõikidele kvalifitseerunud kandidaatidele ning pole ohtu viimasel hetkel rahastusest ilma jääda.

Archimedese andmeil on kesk-mise väljamakstava stipendiumi suurus semestriks välismaal 474 eurot õppe jaoks ning 528 eurot praktika sooritamiseks. See summa peaks katma kõik esma-sed kulutused, kuid mõistagi tuleb üliõpilasel sellele oma osa lisada. Lõplik kulutus oleneb väga palju tudengi enda elustiilist.

Eesti tudeng kipub

Soome,

Saksamaale ja ookeani tahaViimase kümne aastaga on erasmuse programmi vahendusel välismaale vahetusõpilasteks suunduvate tudengite hulk kasvanud neli korda, siia tulijate arv kaheksa korda. eestlaste lemmikriikide edetabelit juhivad soome, saksamaa ja Hispaania.

Euroopas kulutulena levinud jutt populaarse üliõpilasvahetuse programmi Erasmuse pankrotis-tumisest siinseid tudengeid ärevi-le ajada pole jõudnud. Menuka õpilasvahetusprogrammi finant-seerimist Eestis korraldav Archi-medes kinnitab, et kevadeks on raha olemas.

„Euroopa Liit on lubanud, et täidab meie ees oma lepingulisi kohustusi, seega pole põhjust muretseda, et stipendiumiraha

peaks kevadeks tulemata jääma,“ rääkis Archimedese kõrghari-dusbüroo juhataja Terje Kaelep. „Meie omakorda täidame ülikoo-lide õigustatud ootust 2013. aasta kevadsemestriks stipendiumira-ha kätte saada. Praegu pole karta isegi raha ülekannete hilinemisi,“ kinnitab ta.

Kaelepi sõnul on nende juurde pöördunud Erasmuse rahastamis-küsimustega vaid ajakirjanikud, tudengid pole muret tundnud. Nii Tartu ülikooli kui Tallinna tehni-kaülikooli (TTÜ) üliõpilasvahe-tuse koordinaatorid kinnitasid,

et kummaski kõrgkoolis on vaid üks kevadsemestril välismaale suunduv tudeng tundnud muret, kas lubatud stipendium on ikka jõus. „Tundub, et Eestist läks see rahapaanika õnneks mööda,“ ütles Mari Peets TTÜ rahvusva-heliste suhete osakonnast.

Euroopa Komisjon jagab oma sotsiaalfondi programmidele – nende hulgas ka Erasmusele – raha seitsmeaastaste tsüklite kaupa, eelolev aasta on käiva eelarvetsükli viimane. Euroopa Liidu riikide valit-sustel on välja kujunenud komme küsida oma programmide rahas-

tamiseks finantstsükli esimestel aastatel ontlikult vähem raha, kui nad tegelikult võiksid, ning viimastel aastatel julgelt rohkem, kui jagada on. Peagi on käes seits-meaastakust viimane ning veel oktoobri alguses laiutas Erasmuse eelarves 90 miljoni euro suurune auk. Lubatud stipendiumitest ilma jäämine ähvardas tudengeid, kes plaanisid asuda õppima välisriiki just saabuval kevadsemestril.

Oktoobri alguses selgitas Euroopa Komisjoni Eesti esin-duse juht Hannes Rumm ERRi teadusportaalile, et Euroopa

Komisjon nägi eelarvepuudujääki juba ammu ette ning tegi aegsas-ti ettepaneku selle suurendami-seks. Paraku polnud riigid, kes maksnud Euroopa Liitu rohkem raha, kui sealt kasu saanud, sellest ideest just vaimustuses.

Ohust, et ülipopulaarne Eras-muse programm kaotab rahastuse ja seetõttu jääb tuhandetel tuden-gitel kevadeks planeeritud vahe-tussemester tegemata, kannustus Euroopa Üliõpilasliit, survesta-des Euroopa suurriike Erasmuse programmi hädast välja aitama. Üliõpilasliit nägi alternatiivse

plaanina ka seda, et vahetusse-mestrile minevate tudengite kodu-maade valitsused maksavad nende kevadise välissemestri ise kinni.

Terje Kaelepi sõnul on sellised üleskutsed Euroopa Üliõpilaslii-dule lihtsalt suurepärane võimalus endale tähelepanu tõmmata, sest tegelikult pole Erasmuse rahasta-misega kevadsemestriks reaalset probleemi tekkinudki. „Eelarve-puudujääk pole Erasmuse indivi-duaalne probleem, see teema on palju laiem ja puudutab mitmeid Euroopa sotsiaalfondi rahastata-vaid programme,“ sõnas ta.

Erasmus pankrotipaanikast: Eesti üliõpilastel pole vaja muretseda

• Tartu ülikoolist käis möödunud aastal välismaal õppimas või praktikal esialgsetel andmetel 437 tudengit, lemmiksihtkohad olid Hispaania, Saksamaa, Soome ja Prantsusmaa.

• Tallinna ülikoolist veetis kevadel semestri välismaal 93 tudengit, praegu õpib välisriigis 95

noort. Populaarseimateks riikideks Suurbritan-nia, Hispaania, Saksamaa ja Holland.

• Tallinna tehnikaülikoolist on sel õppeaastal siirdunud välismaale 169 õppurit ja 61 prakti-kanti, enim valitud riikideks Saksamaa, Rootsi, Prantsusmaa ja Soome.

ÜLiKooLiDE LEMMiKuD

Evelyn RaudseppTartu ülikool, kirjandus- ja teatriteadus

Pikka aega olin üsna põhimõtteline Ameerika-vastane. Kuna aga Euroopa teatripildist oli mul ettekujutus olemas, mõtlesin, et ehk on Amee-rikal mitmekülgse riigina midagi uut pakkuda.

Sattusin üsna riigi keskele, Nebraska osariiki, kus õppisin ühe kooliaasta. Ülikool oli Ameerika mõistes üsna väike – 1600 üliõpilast – ja kuigi see ei olnud draamakool, oli teatrimaja umbes sama suur kui meie Rakvere teater ning väga hästi tehnikaga varustatud. Kusjuures, lavastuse väljatoomise eest – lavastamisest, näitlemisest ja tehnilisest poolest kuni turunduseni välja – vastutasid eelkõige tudengid. Mulle oli samuti üheks väga oluliseks õppetunniks lühinäidendi väljatoomine, õppisin ajaplaneerimist, inimeste ning terviku eest vastutamist.

Seal olles tajusin, kuivõrd vale mulje jääb Ameerikast klišeesid vahendava meedia kaudu. Eestis olles üritan kogu aeg rõhutada, et see

maa ei ole ainult suured autod, paksud lapsed ja hamburgerid. Võrreldes Euroopa kultuuriga on sealne õhkkond isegi märksa vabam, kohati ka mõnusalt boheemlaslik. Vastupidiselt levinud kuvandile iseloomustab ameeriklasi ka tohutu distsipliin, tööharjumus ja ühiskondlik aktiivsus. Isegi 90-aastased ratastoolis vanurid vurasid mu kodulinnas Lincolnis ihuüksinda tänavatel ringi.

Kahtlemata iseloomustab neid teatav suurrii-gile omane enesekesksus. Näiteks kui tundides oma kodumaast rääkisin, võidigi küll huvitatud nägudega kuulata, aga süvitsi keegi sel teemal ei laskunud.

Nagu ikka võõras keskkonnas elades, õppisin minagi end selle aja jooksul rohkem tundma ning eneseteadlikkusega kasvas ka enesekind-lus. Sealt võtsin kaasa kindlasti ka suurema tolerantsuse ja avatuse erinevuste suhtes ning positiivsuse prillid, millega elu näha.

Meeleldi elaksin seal veel paar aastat, aga kindlasti mitte terve elu – olen ikkagi eurooplane!

Küsitles Kristjan Pihl

AustraaliaMerle Tõnts Tartu ülikool, kaasaegne kunst

Hoolimata Austraalia asukohast maakaardil, ei ole tegemist eestlastele kaugeltki eksootilise riigiga. Siin on võrdlemisi elujõuline eestlaste kommuun ning suuremates linnades – ja tegelikult ka väiksemates – kohtab aeg-ajalt eestlasi. Pealegi viibisin enne õpingute algust Austraalias ligi aasta.

Elustiil Austraalias on väga erinev sellest, millega eurooplased harjunud on. Inimesed on võrdlemisi muretud, millegagi pole kiiret, olulisemaks peetakse olla sõbralik ja lahke. Kohalikud inimesed on väga sõbralikud ja alati abivalmis. Samuti on nad huvitatud kaugetest ja nende jaoks eksootilistest riikidest ning sealsetest inimestest ja eluviisiidest.

Minu tavaline päevaplaan siin ei erine tegelikult

eriti Eesti tudengielust. Nädalavahetustel ning koolivaheajal viibin enamasti vabas looduses: käin avamerel kalastamine, õpin surfama, käin allvee-sukeldumas ning rannas sõpradega aega veetmas. Nii tihti kui võimalik külastan erinevaid näitusegaleriisid.

Viimase aasta jooksul olen tegelenud isegi ekst-reemspordiga, näiteks kaljuronimise (seda tegin ka Eestis, kuid ainult siseruumides), bungee-jumping’u ja langevarjuhüpetega. Kui rahakott lubab, käin ka muusikafestivalidel ning rändan sõpradega mööda riiki.

Soovitan kõigil siia tulla! Just go for it! Ei ole selles midagi ületamatult rasket ega hirmutavat! Kohalikud inimesed on muideks väga sõbralikud ning alati valmis abistama. Samuti on nad väga huvitatud kaugetest ja nende jaoks eksootilistest riikidest ning sealsetest inimestest ja eluviisiidest.

Küsitles Karl Haljasmets

Ameerika Ühendriigid

Mari MEtsmari.mets@yliopilasleht.ee

Mari MEtsmari.mets@yliopilasleht.ee

4. detsember | tudengielu | 7

TürgiStella Ots

Tartu ülikool, keskonnatehnoloogia

Valisin Türgi, kuna tahtsin pooleks aastaks keskkonnava-hetust, natuke Eestist väljaspool elada ning teist kultuuri kogeda. Ja kuna mul on türklastest sõpru ja olin enne pool aastat türgi keelt õppinud, tundus see õige valik.

Türgis on mulle silma jäänud inimeste komme kergekäeliselt lubadusi anda ning neid murda. Samuti ebatäpsus kella ning tähtaegade tundmisel.

Näiteks oli meil probleeme ühikatoaga, mis oli meie kohalejõudmise ajal möbleerimata ja interneti-ta. Saime esialgu küll asendustoa ühes teises ühikas, kuid õigesse kohta sisse kolimiseks pidime esialgu kaks nädalat ootama ning hiljem kaks nädalat lisaks selleks, et saada kogu mööbel koos internetiga. Nende jutt oli päevast-päeva et ärge muretsega, järgmine nädalal saate oma pliidi ja interneti. Samuti käisime neli nädalat järjest tulutult politseijaos-

konnas, et meile luba-tud elamisloa pikendus kätte saada.

H o m m i k u p o o l i -ku veendan tavaliselt raamatukogus, loengud algavad keskpäeval.

Päevas on neid kesk-miselt üks-kaks. Õhtu poole teeme sõbranna-

ga sporti ning oleme sotsiaalsed. Võrreldes Eestiga pole päevaplaan nii tihe, võtsin 21 ainepunkti. Seega on aega muukski. Parimad mälestused on kindlasti seotud reisimisest.

Näiteks kui Malatya bussijaamast hapnikuvaeses puupüsti inimesi täis dolmušiga kesklinna sõitsin ning värbaja lahtisest uksest peatuses kliente veel peale kutsus, vaatamata sellele, et bussis polnud isegi ruutsenitmeetri jagu vaba kohta.

Mina olen Türgis rahul. Saan keelt õppida, reisida, uusi asju proovida ning läbi selle ka ennast paremini tundma õppida.

Küsitles Karl Haljasmets

JaapanKairi Jets

Tartu ülikooli, maailmakirjandus

Enne Jaapanisse minekut olin jaapani keele ja kultuu-ri tuline austaja. Kuna ka minu doktoritöö teema on Jaapaniga seotud, siis otsus vahetusaastale minna tekkis vajadusest keeleõpinguid intensiivsemalt jätkata.

Alguses oli kõige raskem harjuda kuumusega (nädalate viisi oli Tokyos üle 30 kraadi), aga prae-guseks on siin juba liigagi jahe. Minu ühiselamus on ühekordsed aknad ja toas ainult jääkülm vesi, nii et vahel on ikka päris ebameeldiv. Huvitaval kombel on ainus vahetustudeng, kes selle üle mulle kurtnud on, pärit Soomest.

Maavärinad ja taifuunid on muidugi üsna hirmsad ja vaevalt, et nendega kunagi päriselt harjun, aga

õnneks esineb neid harvem, kui kartsin.

Õppetegevus on siin väga intensiivne. Kogu aeg on kiire ja koduseid töid on nii palju, et puhkami-seks ja pidutsemi-seks jääb kahetsus-väärselt vähe aega. Näiteks on mul isegi laupäeviti tunnid ja päevi, kus koduseid

töid üldse ei ole, tuleb ette äärmiselt harva.Jaapani kombed erinevad meie omadest päris

palju ja mõned meile neutraalsed või tavalised tegevused on siin äärmiselt ebaviisakad. Näiteks ei maksa söögipulki toidu sisse püsti torgata (sest see seostub matusekombestikuga) ning avalikus kohas nina nuuskamist tasuks võimalusel samuti vältida. Olen äärmiselt rahul Jaapanisse tulekuga, kuigi eks leiba, lund ja lähedasi muidugi igatsen.

Küsitles Karl Haljasmets

TaiwanLiisi Ruul

Tallinna tehnikaülikool, majandus

Valisin oma õpilasvahetuse sihtko-haks Taiwani, kuna ei tahtnud jääda Euroopasse. Olin juba niigi üle poole Euroopa riikidest läbi reisinud ning enam-vähem teadsin, mida oodata, tahtsin aga midagi teistsugust. Teine põhjus oli keeled – õpe on siin inglise keeles ning lisaks saab juurde õppida hiina keelt, mida on võima-lik ka kohe tänaval praktiseerida. Pealegi on Taiwani kultuur ja loodus lihtsalt imelised! Ja loomulikult ei saa ma mööda vaadata Taiwani kliimast – kuigi detsember läheneb, saab siin endiselt plätudes loengusse jalutada.

Üldjuhul on loengud siis kahes tsüklis : hommikuti ja pärastlõunal. Pärast koolipäeva lõppu saab tege-leda erinevate spordialadega. Kohe ühiselamu ees on staadion jooksmiseks, tenniseväljakud, natuke kaugemal ka spordihoone jõusaali, lauatennise ning sulgpalliväljakutega.

Minu kõige h u v i t a v a m a d kogemused on seotud Taiwani Hostfamily Prog-rammiga, mis viib kokku kohalikke peresid ning välis-tudengeid. Nende eluolu nii lähedalt näha on olnud liht-salt vaimustav!

Rääkides pidutsemisest, siis palju sõltub inimes-test, kellega suhelda. Aasia tudengid valdavalt ei tarbi üldse alkoholi ning nendega koos terve õhtu laulda on väga kihvt!

Esimene soovitus vahetusõpilastele oleks, et kui te juba siia tulete, siis võtke vahetusõpinguteks terve aasta! Ning teine soovitus: hea oleks, kui alustate hiina keele õpingutega juba Eestis, aga tähtis on teada, et siin kasutatakse traditsioonilisi character’eid, mitte Mandri-Hiinale sarnaselt lihtsustatud versioo-ne (simplified Mandarin).

Küsitles Karl Haljasmets

Lõuna-KoreaJohanna Tukk

Tallinna tehnikaülikool, rahvusvaheli-sed suhted

Koreasse sattusin pooljuhuslikult. Juhtus nii, et Hallymi ülikool oli oma pakkumise-ga hiljaks jäänud ja oli vaja kiiresti leida inimene, kes sooviks vahetussemestrile minna – kandideerisin ja osutusin valituks.

Ei ütleks, et alguses miski raskusi oleks valmistanud. Võimalik, et ma ei hooma-nud, kui tõsised aasialased on ning kuivõrd erinev on nende huumorimeel. Bürokraatia oli ka kohati liigne.

Korea oli kogemuste poolest rikas. Põnevaim asi, millest osa sain oli igapäevane sotsiaalne suhtlus, mis erineb suurelt osalt eestlaste harjumustest. Reisid, mis viisid Jeju saarele pooltoorest hobuse-liha sööma ning Busani rannaliival kohatud üllatu-nud pilgud, kui ujumisriiete väele võtsime, on siiani eredalt meeles.

Kindlasti on meelelahutusel ka Lõuna-Koreas

oma osa, kuid võrreldes vahetussemes-teriga Itaalias oli möödus aeg Lõuna-Koeras ikka õppimise tähe all ning kõik muu oli teisejärguline.

Tudengitele soovitaksin olla kannatlik ja julge, sest vahetusaastale mineku mõte võib tunduda hirmutav, kuid tegelikkuses on see täitsa läbitav teekond, millest väljutakse hindamatute uute kogemuste ja teadmistega.

Küsitles Karl Haljasmets

VenemaaSaile mägiTartu ülikool, ajakirjandus

Enne bakalaureusetööga alustamist otsustasin esita-da endale pisikese väljakutse – minna semestriks Venemaale keelt õppima. Asukohaks sai miljonilinn Voronež, mida Peterburis elavad inimesed nimetavad külaks, ehkki minu jaoks on see esimene suurlinn, kus pikemalt elanud olen.

Esmamulje Voronežist oli üllatav. Kujutasin ette, et koht näeb välja kui hiiglaslik Lasnamäe, kuid tegelikult oli kesklinn vägagi euroopalik ning oma rohkete pubide ja suure jõega tekkitas isegi pisike-se Tartu tunde. Kui aga ühikasse jõudsin, said kõik vanemate hirmujutud nõukaaegsest elukorraldusest tõeks. Jääkülmades tubades rullub tapeet ja kobrutab põrand, korruse ühisköökides jooksevad pidevalt ringi prussakad ning vetsupottideks on ainult augud.

Üsna kiiresti viidi meid kurssi kohalike reeglitega – öörahu saabub kell 11 õhtul, mis tähendab, et kuni kella kuueni hommikul ei saa keegi ühikasse sisse ega sealt välja.

Kolme kuuga olen siin hästi kohanenud; olme on Eestist kesisem ning paberimajandus tüütum, kuid kui sa viitsid oodata, on Venemaal kõik võimalik. Kohalikud ise eestlastest väga palju ei erine. Tänaval nad sulle ei naerata ja välismaalastest vaimustusse ei satu.

Ainult vene keel on see, millega pole võimalik vist kunagi harjuda. Minu parim keeleoskamatusest tekkinud nali: üritasin ühika valvuritädidele seletada, kuidas eestlased on laulurahvas ning armatavad laulmist. Kuid kuna vene keeles on sõnad laulma ja jooma kaunis sarnased, kukkus mu jutt natukene valesti välja.

Küsitles Kristjan Pihl

Foto: andres raudJalg

8 | VäliSmaa | 4. detsember

Liisa Jürissaar – Auh-i vabatahtlikTartu ülikool, geenitehnoloogia

Kuulsin AUH-ist (Abivalmid, Usaldusväärsed, Hoolivad – toim.) esimest korda 2009. aastal sõbranna käest. Kuna olen terve elu loomade järele hull olnud ja alati neid aidata üritanud, siis ei kõhklenud ma hetkegi ja otsustasin liituda.

Kõige rohkem teevad mulle heameelt heakorra-päevad Tartu koduta loomade varjupaigas, kuhu tuleb iga kord päris suur hulk inimesi. Praegu on meil käsil jõulu-projekt, kus kogume koduta loomadele süüa, mänguasju ja annetusi.

Kõige suuremaks moti-vatsiooniks on teadmine, et kõik need asjaajamised ja korraldamised tasuvad end ära ja teevad mõne looma päeva rõõmsamaks.

Pole olemas paremat tunnet kui pärast varjupai-gas käimist.

Minu üks lemmikhetk oli siis, kui ühte varjupaika toodi väärkoheldud noor koer, kes oli inimeste suhtes väga umbusklik. Pidevalt koeraga suheldes võitsime ta usal-duse ja kutsa leidis endale peagi uue kodu.

Kirja pani Hele-Mai Viiksaar

Aneth Tuurmaa – haigete laste toetajaTartu ülikool, eripedagoogika ja geenitehnoloogia

Tegelen Lastefondis haigete laste ravi toetamiseks anne-tuste kogumisega. Esmalt alustasin vabatahtlikuna. Pärast umbes kaheaastast vabatahtlikku tööd sain endale projektijuhi ameti.

Motivatsioon tuleb enamas-ti minu enda seest, kuna see on tugevasti seotud minu huvide, eriala ja missiooni-ga. Minu jaoks on vabatahtlik töö muutunud üheks suureks osaks minu elust ning andnud palju uusi teadmisi ja häid tuttavaid kogu eluks.

Alati on värvikad olnud erinevad üritused, kus oleme

vabatahtlikega käinud fondi esindamas, olgu selleks siis mõni spordi- või kultuurisünd-mus või kliinikumi osakondade külastus. Üritusel mängime tihti ka lastega ning enamas-ti on vabatahtlikega kaasas ka maskott Mõmmik, kellele tavaliselt lapsed korraldavad sellise kalli-ralli, et meil on mõnikord vaja ainuüksi kaht vabatahtlikku selleks, et Mõmmik pikali ei kukuks.

Kõik sellised vabatahtlike ühisüritused annavad nii mulle kui ka vabatahtlikele palju ener-giat ja positiivseid emotsioone!

Kirja pani Merle Must

hEatEoD

Välisülikoolid koolitavad kõrgharitud surfareid ja oksjonipidajaidkas ülikoolikraad majanduses või õigusteaduses tundub liiga tavaline? Ülikoolides üle maailma on loodud selleks puhuks mitmeid õppeprogramme, mis meile siin eestis võivad esmapilgul tunduda üsna jaburad.

VõitluskunstidAmeerika ÜhendriigidBridgeporti ülikool

Kui Aasias on ülikoolis olnud võima-lik õppida võitluskunste juba aasta-kümneid, siis kaheksa aasta eest avati esimene võitluskunstide eriala ka Ameerika Ühendriikide ülikoo-lis. Selleks et läbida bakalaureuseõpe võitluskunstide erialal, peab lisaks füüsilisele arengule saama meistriks ka idamaise kultuuri, ajaloo ja filo-soofia vallas. Spetsialiseeruda saab näiteks taiji, Tae Kwan Do või jaapani võitluskunstide suunal.

VeiniäriAustraalia, Prantsusmaa, Ameerika ÜhendriigidCharles Sturti ülikool

Soovid head õigustust, et päevast-päeva veini juua? Siin on lahendus! Veiniäri tudengid pühendavad end õpingute ajal kõigele veiniga seotule: kuidas veini valmistada, degusteeri-da ja hinnata, üldisemalt viiakse end kurssi ka veinikultuuri ja muidugi veiniäri saladustega.

RatsapsühholoogiaAmeerika ÜhendriigidMontana Westerni ülikool

See on hobusesõpradele ideaalne eriala, kus veedetakse palju aega hobuste seltsis – õpitakse nende käitumist, inimese ja hobuse vahelist suhtlust, muuhulgas ka võimalusi, kuidas hobuste abil inimeste vaimu-haigusi ravida.

Seksuaalsus Ameerika ÜhendriigidSan Francisco ülikool

Seks, intiimsuhted, armastus, seksikus, naiste ja meeste soorol-lid, seksuaalkäitumine – need on sõnad, millega antud eriala tudengid puutuvad loengusaalides tõenäoliselt kordades rohkem kokku kui tava-tudengid. Magister seksuaalsuses, kõlab huvitavalt? Kellel suurem huvi just geide, lesbide ja biseksuaalide temaatika vastu, saavad ka sellele spetsialiseeruda.

Golfi juhtimineSuurbritanniaBirminghami ülikool

Noorte eestlastegi seas populaarne Birminghami ülikool on koostöös PGA ehk Professionaalsete Golfarite Assotsiatsiooniga loonud ainulaadse eriala. Igal aastal võtab ülikool vastu 25 golfisõpra, kes hakkavad püüd-lema bakalaureusekraadi poole, et omandada kõik vajalikud teadmised golfimaailma juhtimisest.

Muide, samalaadne eriala on pakkuda ka bowlingu-fännidele.

Oksjonipidamine Ameerika ÜhendriigidTri-State’i ülikool

Oksjonite läbiviimine on omaette kunst, milles ei saada meistriks üleöö, vaid seda õpitakse. Seepärast avas viis aastat tagasi Ameerika Ühendriikide ülikool esimese spetsiaalse õppekava, mis pakub nelja-aastase akadeemilise pingutuse eest bakalaureusekraadi oksjonipidamises. Suured rahasum-mad ja väärtuslikud esemed – kas pole mitte ahvatlev?

Kruiisindus SuurbritanniaPlymouthi ülikool

Jah, lisaks surfamisele saab Plymou-thi ülikoolis õppida ka kruiisireiside juhtimist. Kas hästitasustatud töö Kariibi mere vetes seilaval luksus-laeval kõlab kutsuvalt? Kuna kruii-siturism on üha kasvav valdkond, meelitab see eriala ka paljusid noori oma eksklusiivsuse ja rohkete võima-lustega.

Biitlite muusikaSuurbritanniaLiverpooli Hope’i ülikool

The Beatles’i sünnilinnas Liverpoolis on nüüd võimalik omandada magist-rikraad biitlite erialal. Kolm aastat tagasi avatud õppeprogramm kutsub süvenema biitlite muusikasse ja kultuuri, uurima ansambli mõju tolle aja ühiskonna ja muusika arengule. Tegu pole vaid inglastele mõeldud erialaga – esimene selle lõpetaja oli tegelikult hoopis kanadalanna.

ParapsühholoogiaŠotimaaEdinburgh’i ülikool

Skeptikud peavad parapsühholoogiat parajaks pseudoteaduseks, kuid tuleb tunnistada, et õppeprogramm ise on üpris põnev. Need tudengid otsivad vastuseid näiteks küsimustele, kes kummitavad kapis või unenägudes ning kes peale meie veel kosmoses elavad. Uurimisalasse kuuluvad ka näiteks uuestisündimine, UFO-d, telepaatia ja surmaeelsed kogemu-sed. Küll aga väidavad kriitikud, et viimastel aastatel pole midagi uut ja olulist selles valdkonnas leitud, mis seletab ka seda, miks parapsühho-loogiat õpetavate ülikoolide arv on kiiresti vähenenud.

Biomeditsiinifotograafiline kommunikatsioon

Ameerika ÜhendriigidRochesteri tehnoloogiainstituut

Tegemist on haruldase erialaga, mis ühendab endas fotograafia ja loodusteadused. Selle kiirelt arene-va eriala tudengid suudavad pildile jäädvustada ka selle, mis on silma-le esialgu nähtamatu, nagu näiteks verelibled, närvid ja molekulid. Tudengeid valmistatakse ette tööta-ma näiteks kohtulaborites, ravimifir-mades ja sõjaväebaasides, ent nõud-lus spetsialiseerunud fotograafide järgi on suur ning erialast tööd leidub ka mujal.

SurfamineSuurbritannia, Austraalia, Havai saaredPlymouthi ülikool

Kaisa-triin Karutoimetus@yliopliaslehtee illustratsioonid: Heigi agre

4. detsember | Ülikool | 9

www.sebe.ee

Kel vanust alla 26, reisivad laupäeviti -50% soodsamalt

Kaua sa hääletad?

ameerika Ühendriikide tudengite seas kogub populaarsust rahustite tarvitamine õppetööga toimetuleku eesmärgil. kuid ka eesti ülikoolide auditooriumides on üha tavapärasemaks nähtuseks muutumas kofeiinitabletid ja energiajoogid.

Tänu viimastel aastatel üle maailma läbi viidud uuringute-le on selgunud, et üha rohkem Ameerika Ühendriikide üliõpi-lasi tarvitab õppekoormusest ja tudengielust tuleneva stressi leevendamiseks antidepressante ja muid ärevushäirete leevenda-miseks mõeldud medikamente. Ravimeid lastakse välja kirjutada tuttaval perearstil või kurdetakse psühhiaatrile häirete olemasolu võimendatult.

Ravimite tarvitamist seostatak-se sageli perfektsionismi taotleva-te tudengitega, kes suurenenud õppekoormuse ja pingete all näevad tablettides imevahendit, mis stressi võluväel minema

pühib. Mõistagi on selline arva-mus ekslik. Nimelt on nende ravi-mite puhul tegemist kesknärvi-süsteemi stimulantidega, mille kasutamise tagajärjed organismile on pöördumatud ja seetõttu tuleks enne nende tarvitamist hoolega järele mõelda.

Ka Eesti tudengeid on ajast aega vaevanud mure, kuidas üliõpi-laseluga toime tulla, ning abiva-hendeid on otsitud nii meditsiinist kui ka mujaltki. Tartu ülikooli kliinikumi perearst Anneli Rätsep sõnab, et kõnealuste ravimite kasutamine on ülimalt rangelt reglementeeritud ning sestap ei tähelda ta ka tendentsi, et Eesti üliõpilased sääraseid abivahen-deid massiliselt kasutaks. „Sellest hoolimata säilib väike võimalus, et tudengid hangivad antud ravimeid

illegaalselt,“ lisab Rätsep.Euroopa ravimiamet andis

2001. aastal vastavate medika-mentide tarvitamise kohta välja ka hoiatuse, et ravimi kasuta-misest tulenevad kahjud võivad olla suuremad kui võimalik kasu. „Kõrvaltoimena võivad ilmneda tõsised psüühilised häired nagu bipolaarne häire, depressioon, suitsiidirisk, agressiivsus. Võib tõusta vererõhk ning tekkida südame rütmihäired,“ rõhutab Rätsep stimulantide ohtlikkust.

Eesti üliõpilaste seas märksa laiemalt levinud õpinarkootikum on kofeiin, mida manustatakse väsimuse kiireks leevendamiseks enamasti kas tableti või energia-joogi kujul.

Tartu ülikooli neljanda kursu-se arstitudeng Julius Juurmaa ei häbene tunnistada, et tema-gi kasutab kofeiinitablette, kui mingil põhjusel endale väsimust lubada ei saa. Tarvitamine sai alguse esimese kursuse talvise eksamisessiooni ajal, kui orga-nism enam ise väsimusega võidel-da ei suutnud. Sellegipoolest

tuletab Julius meelde tervislike eluviiside tähtsust ning rõhutab, et kofeiini pidevat tarbimist ta mõistlikuks ei pea.

Kofeiinitablettide kasutamise tingib tema hinnangul üks põhjus – õppetöö kuhjumine. „Arstitea-duskonnas õppida on imelihtne, kui asjad on sooritatud õigeaeg-selt. Kui üks ülesanne jääb lohise-ma, järgneb laviin. Hetkeks oma organismi ülemise piirini viimist pean mõistlikumaks kui mõne õppetüki tegemata jätmisest tekkiva stressi talumist.“

Kaastudengite tarbimishar-jumuste kohta lausub Julius, et energiajook või kohv on kind-lasti enam kui pooltel laudadel ja kottides. „Abivahendite tarvi-tamise massilisus sõltub sellest, kas on öisest vahetusest tulnuid või kas on vaja mõni arvestuslik töö sooritada.“

Kuigi kofeiinitabletid näivad pealtnäha süütumad kui muud abivahendid, mis aitavad vaim-sete koormustega toime tulla, pole see sugugi nii. Selle üleliig-ne manustamine võib viia tõsiste

psüühiliste häireteni, nagu ärevus ja agressiivsuse suurenemine ning uneprobleemid.

Samuti mainib Anneli Rätsep, et kofeiiniga liialdamine ning sellest tekkiv kofeiini üledoos tekitab kahju eelkõige südamele ja närvi-süsteemile. Tulemuseks võivad olla ohtlikud südame rütmihäired, ärritumine, uneprobleemid ning püsivad ärevushäired.

Rätsepa sõnul tuleb eelnimeta-tud ainete tarvitamisel kindlasti arvestada sellega, et stimuleeri-mise korral ei tule organismile lisaenergiat. „Tarvitamisega piit-sutatakse enda sisemisi ressurs-se, need ei ole aga lõputud ning tulemuseks on tugev kurnatus,“ paneb ta tudengitele südamele.

Ameerika Ühendriikides on esinenud energiajookide tarvi-tamisega seoses ka surmajuhtu-meid, mis on tingitud eluohtlike südame rütmihäirete tekkimi-sest. Arstid soovitavad noortel stressi maandamiseks anda oma kehale hoopis füüsilist koormust – teisisõnu, tegeleda rohkem spordiga.

Tudengi õpinarkootikumid tapavad organismi aeglaselt

Kaija-Liis LattiKtoimetus@yliopilasleht.ee

Kätlin Kivi – tegus nii Eestis kui ka ItaaliasTallinna ülikool, romaani keel ja kultuur

Esmakordselt olin vabataht-likuna ametis kolm aastat tagasi Tallinna vanalinnapäe-vadel, hiljem juba merepäe-vadel ning ka CSIT II World Gamesi juures. Eelmisel suvel olin Eestis rahvusva-helise töölaagri team-leader, seal renoveerisime üht mõisa. Selle suve veetsin Itaalias kolmes töölaagris: esimene oli lillefestival, teine vanadekodus, kolmas kesk-konnateemaline.

Teen seda, kuna vabataht-lik töö annab nii palju koge-musi, uusi tutvusi, erinevaid võimalusi reisimiseks ning

silmaringi avardamiseks, et patt oleks mitte nendest võimalustest kinni haarata.

Terve minu suvi oli täis suurepäraseid elamusi, kuid üks kõige meeldejää-vam hetk oli kindlasti siis, kui nägin tervet Kesk-Itaa-lia läänekallast 1200 meetri kõrguse mäe otsast.

Käisin rahvusvahelistes laagrites noortevahetuse arengu ühinguga EstYes, samuti juhtisin ka selle Eestis olnud laagrit. Ühinguga saab reisida, keelt praktiseerida ja tutvuda teiste kultuuridega.

Kirja pani Merle Must

et eksamisessioni aegu hilistel öötundidel ärkvel püsida, manustavad tudengid kofeiinitablette ja energiajooke. Foto: andres raudJalg

Mosaiik- ja mõistatus-ülesanded Ameerika Ühendriigid Indiana ülikool

Ja viimaks: ameeriklane Will Shortz on ainuke inimene, kes on lõpetanud ülikooli enigmatoloogia ehk mõista-tuste koostamise erialal. Peale tema lõpetamist 1974. aastal pole keegi teine samal erialal ülikoolidiplomit saanud. Praegu töötab ta The New York Times’i mõistatuste toimeta-jana.

Kui tahad veeta oma ülikooliaastad hoopis laineharjal sõites, siis ootavad sind just need ülikoolid, mis pakuvad bakalaureuse- või magistritasemel surfiõpinguid. Surfispordi õppekoha saamise eelduseks on huvi mingit liiki surfamise vastu.

Õppeaja jooksul kombineeritak-se omavahel surfitehnoloogia- ja ärialased õpingud ning veedetakse iga-aastane praktiline osa vees.

Tundub mõnus? Eestile lähim koht, kus surfamist ametlikult õppi-da saab, on paaritunnise lennureisi kaugusel Plymouthis Inglismaal. Muidugi leiab sarnaseid erialasid ka kaugemalt, näiteks surfiparadiiside Austraalia ja Havai ülikoolides.

10 | kultuur | 4. detsember

Marianne Torm – eesti kultuuri saadik TšehhisTartu ülikool, usuteadus (Marianne Torm on pildil vasakul)

Sattusin vabatahtlikuks väga juhus-likult, sest otsustasin minna huvi pärast AIESEC-i intervjuule ning edasi läks kõik kiiresti, justkui oleks see kõik olnud mingil viisil ette määratud. Enne kui ma arugi sain, olin oma kohvritega kuueks nädalaks Tšehhis Pilseni linnas, kus tutvusta-

sin noortele eesti kultuuri.Projektis olid minuga koos

armeenlane, türklane, ukrainla-ne, indoneeslane, kamerunlane ja taiwanlane.

Kuna Pilseni linn on Tšehhi jaoks suhteliselt väike, olime seal omamoo-di kuulsused. Meid tunti tänaval ära,

kutsuti raadiosse esinema ja kirjutati ajaleheartikleid.

Nähes, kuidas meie töö koolides noori inspireeris, oli tunne nagu võik-sin vallutada kogu maailma. Nii vähe on vaja oma mugavustsoonist välja astuda, et tõesti kellegi elu muuta.

Minu jaoks oli väga huvitav minna Karlovy Varys oma kohaliku AIESECi „semu“ koju ja kohtuda tema vanema-tega. Kuigi mina ei räägi vene keelt, tema vanemad aga inglise keelt,

suutsime siiski õlle kõrval peamiselt kehakeelt kasutades vestelda Erki Noolest ja Eesti majandusest.

Enda kohta õppisin ma vabataht-likuna eelkõige, et ma olen palju rohkemaks võimeline, kui ma ise endale tunnistada julgen. Lisaks oskan nüüd suurelt unistada!

Inimesed peaksid vabatahtlikku tööd tegema, sest see on maailma avardav kogemus.

Kirja pani Merle Must

hEatEoD

Eestis on isegi lihtsalt teisele inimesele otsa vaatamine tava- liselt raske. Pilgud pööratakse

maha või vaadatakse mööda.

Hiljutine kohtumine arhitekt Vilen Künnapuga oli meeldejääv. Meie põgus möödumine üksteisest näituse-saalis pani teda minult küsima: „Kas sa käid kirikus?“

Küsimus oli üllatav ja ajas isegi muigama, kuid vastasin: „Ei, ma ei usu ühte jumalat. Mis ei tähenda, et ma ei oleks spirituaalne. Ja kiriku mõttest kui vaikuse templist saan aru.“

„Ma näen seda,“ noogutas seepeale Künnapu. „Näen, et sul on sära silmas. Sa oled kohal.“

Kas on hakanud inimesed sellistel teemadel rohkem mõtisklema ja aru pidama, mõtlesin hiljem.

Paar nädalat tagasi Roomet Jakabi loengul „Hing eksiilis“ viibides tajusin, kuidas Tartu usuteaduse lõpetanud ja hingefilosoofiaga tegeleval Jakabil läksid silmad särama, kui rääkis kurja-dest vaimudest, ekslevatest hingedest ja muust müstilisest. Piibli tõlgenduste juures jäi ta aga veidi kahtlustavaks, tuues välja palju mitmetimõistetavu-si ning huvitavaid dogmasid, millel justkui puuduks igasugune loogika. On asi minu skepsises või oleme tõesti ussisõnade rahvas, kel on oma usk ja uskumused?

See kõik viis mu mõtted rändama sõbra juurde, kelle huvitava valiku üle olen palju mõtisklenud. Karl Käsna-puu ei pärine religioossest perekonnast ning ka tema sõpradering pole kaugelt-ki kristlik. Justkui ilma igasuguse mõjuva põhjuseta pakkis noormees ühel hetkel oma elu Tallinnas kokku ja kolis Tartusse teoloogiat õppima.

Enne kolmekümnendat eluaastat,

kui Karl usuteaduse kasuks otsustas, tegeles ta hoopis lumelauasõiduga, olles tihedalt seotud Põlva lumelauaklubi Mässeriga. Karl on elanud USA-s, viibinud rahuresidentsis Mehhikos ja Costa Rical. Imetlenud hindude värvi-lisust Indias ja moslemite otsekohesust Kashmiris. Karli enda sõnul tegeles ta lihtsalt lõbusa elu elamisega.

On siis tegemist rahutu ekslejaga või võluriga, kes vajas üksnes kinnitust oma usule?Üsna pea võtsingi ette reisi pisut staa-tilisse ülikooliidülli Tartusse. Kohtu-mispaigaks leppisime proosaliselt Tartu ülikooli peahoone, kust jalutasime tema Supilinnas asuvasse väiksesse puumaja korterisse. Olime süüdanud kaminatule, keetnud taimeteed, kui istusime ehteestlaslikult üks ühes, teine teises toa nurgas ja laususin:

Mul on sulle praegu ainult üks küsimus. Mida sa uskusid enne usuteaduskonda astumist?Ma olen kogu aeg mõelnud, et mingid suured jõud on maailmas olemas. Kolmveerand eestlastest on tegelikult usklikud, aga seda võib nimetada omausuks. Meile meeldib öelda ja mõelda, et me pole usklikud. Mingi hirm on selle sõna ees, ometi tunne on olemas. Eesti inimesed kardavad isegi pelgalt sõna Jumal.

Eesti ajal oli kristlasi rohkem ja inimesed kuulusid kirikuni-mekirjadesse. Ilmselt on sellele karuteene teinud Nõukogude õpetus, mis väitis, et jumalaid ei

ole olemas ja uskuda on naeru-väärne. Täheldasin seda sama ka enda puhul: enne lugesin indiaani pühakirju ja kõike muud, aga piib-lit ikka kätte ei võtnud. Nüüd on see loomulikult tehtud, osaliselt huviga ka läbi analüüsitud. Ja isegi kui usud, et midagi on jumalast vale, siis sa siiski usud seda miskit veendumusega.

Sama kehtib inimeste kohta, kes ennast ateistiks peavad. See on tugev usk. Ka usuteaduse seisukohalt võib pidada seda eraldiseisvaks uskumuseks. Kui peaksin ennast rangelt ühte kasti suruma, siis ilmselt ütleksin, et olen omausuline.Miks sa oma usule teadusest kinnitust vajasid?Ma tulin uurima. Mind huvitasid muuhulgas ka indiaani šamaanide maailmavaated. Juba enne ülikooli sain aru, et see, millesse täie jõuga usud, selles on väga suur jõud. Mulle meeldib praeguses elueta-pis erinevaid teooriaid ja autoreid lugedes neisse võimalusel sisse minna, tunnetada, milline see tunne on, kui midagi nii tugevalt uskuda. Mul on huvi seesuguste suurte ja inimkonnale oluliste jõudude vastu. Mul polnud üht kindlat usku, veel vähem nüüd, kui olen õpingute käigus näinud seda valdkonda niivõrd laialt.

Kindlasti andis hea tõukejõu minu üksioldud aeg Mehhikos, kus minu naabruses oli täiesti teistsuguse elurütmiga indiaa-

ni küla. Nendest kiirgas rahu ja mõistmist, ka teistsugust aega. See kasvatas minus isu nende ja maailma paremaks mõistmi-seks. Mul oli juba siis neile palju küsimusi esitada, aga tundus, et ükski küsimus ei olnud õige või ei suutnud neid tookord sõnadesse panna. Loomulikult oli ka keele-barjäär ja nii jäidki paljud asjad müstiliseks.

Seal samas, San Cristobalis tundsin, et kui ise oled nõrk, siis linnas ringi käies kiir-gab inimestest tohutut jõudu ja tekib endalgi positiivsus – mõist-mine, et mida ma muretsen, tegeli-kult on kõik jumala korras. Ei tasu olla ülemõtlemisest nõrk.

Eestis on isegi lihtsalt teisele inimesele otsa vaatamine tava-liselt raske. Pilgud pööratakse maha või vaadatakse mööda. Sellist võlurit, kes vaataks otsa ja muudaks tuju paremaks, siin sageli ei kohta. Aga sel juhul võib ise selliseks hakata. Ja see oli ka üks tore küsimus, et mis see nende võlukunst on, mille sees nad seal lapsest peale kasvavad. Pani mõtlema.

Hiljem jõudsingi otsaga usutea-duskonda. Polnud sellest varem kuulnudki. Vaatasin järgi ja nägin, kui palju erinevaid ja huvitavaid aineid siin on. Mul polnud mingit-

ki ideed selle osas, aga lõpuks olin väga positiivselt üllatunud.

Huvitav ongi see, et mul ei olnud usuteaduskonnast enne mingit arvamust. Eks sellega on nii, et seda asja ei olnud enne minu jaoks olemas ja siis järsku oli. Võin öelda, et usaldan oma sisetunnet. Suured asjad juhtu-vadki võluväel ning sellele järgneb äratundmine ja rõõm.

Mind huvitavad maailma suured küsimused, usuteadus-konda tulin neile vastuseid leid-ma. Või ajan hoopis küsimusi taga, tegelikult polegi tähtis.

Nooruses olid mul kindlad veendumused: „Vot nii on, ma tean küll!“, aga nüüd olen nii-öelda valge leht, tahan kõigist eelarvamustest-kinnisideedest vabaneda ja kogeda uut.Kas sul ei olnud alguses para-noiat, et usuteadus tähendab väga kitsalt võttes ainult kirikuõpetaja ametit?See tehti koolis kiirelt selgeks, et päris nii lihtsasti see ei käi. Selleks peab läbima vähemalt bakalau-reuse ja minema edasi õppima näiteks EELK usuteaduse insti-tuuti.

Ma olen seda tüüpi inimene, et mulle on raske midagi peale suruda –tekib automaatselt trots. Seega kui sa küsid, kas usuteadu-ses surutakse midagi peale, siis ilmselt mitte, sest muidu ma ei oleks siin. Mõnede õppejõudu-de puhul võib täheldada tohutut entusiasmi oma aine edasiandmi-sel, kuid millegi pealesurumiseks on nad liiga haritud.

Kindlasti pole usuteaduskond minu pead sassi ajanud, vaid pigem ikka toetanud, andnud uut mõtteainest ning arendanud vanu mõtteid ja tundeid.

Marek Strandberg on usutea-duse kohta tabavalt öelnud, et see on „pilves olemine“ ilma psühhe-deelsete aineteta. Tekstid muutu-vad osaks lugeja maailmapildist, osaks temast endast.

Küsimusele, kas maailm lõpeb 2012. aastal, vastab Karl: „Ma ei usu, aga samas on mul ükskõik ka. Ma tahaks lihtsalt väga 22. ja 23. detsembri uudiseid lugeda, juba sellepärast ei raatsiks veel loobuda.“

Ühel hetkel märkab ta suure imestuse-ga maas pikkade jalgadega ämblikku ja ütleb rahulolevalt, et see tuli õnne tooma. Seejärel lisab, et ta ei ole veen-dunud, et see ikka on ämblik, kuna keegi olla kunagi rääkinud, et need pidid rohkem krabilised olema.

Hmm … Emajõe vesi ja usuteadus-kond – mõtleb minu poolpragmaatiline tallinlase mõistus. Aga no mine tea.

Usuteaduskonnani juhatasid vastuseta küsimused

kohe esimesel aastal tehti karl käsnapuule selgeks, et usuteaduskond pole mingi preestritehas, mille ühest otsast pistetakse tudeng sisse ja teisest tuleb kirikuõpetaja välja.

KristEL saantoimetus@yliopilasleht.ee

4. detsember | eluStiil | 11

Tallinna ülikool, sotsiaaltööMinu tuju kajastub palju minu riietuses. Väga värvilised riided viitavad väga heale tujule, samas see ei tähenda tingimata seda, et mul oleks halb tuju, kui ma üleni mustas olen. Äärmiselt olulised on aksessuaarid – kõrvarõngaid on mul umbes 130 paari, eesmärgiks võiks olla saada kokku 365 paari. Suured sõrmused meeldivad ka väga! Muidu ma pikalt riietumise üle ei juurdle, võtan lihtsalt ühe asja ning sobitan teised sinna juurde. Alles eelmine aasta avastasin enda jaoks veebipoe Asos, kust saab väga hea hinnaga ilusaid kleite. Enne seda ei olnud ma internetist midagi tellinud, väga mugav ja üllatavalt lihtne on.

Mari-Liis VaLter Janar aVe23 27 25 24

jõudis vahetult enne suuremat tuisku üle kontrollida, kas tudengid on riidekapi detsembrikülmadele vastavaks välja vahetanud.

Liisa PõDErwww.striitstail.com

Tallinna ülikool, kultuuriteadusMinu stiili võiks ilmselt kokku võtta sõnapaa-riga smart casual. Ehkki mugavus ennekõike, on oluline, et riided oleksid ka naiselikud ja viisakad. Trende ma teadlikult ei jälgi, seda teevad poed minu eest. Kuna hetkel elan ma kesklinnas, jäävad poed üsna tihti mu kodu-teele. Lemmikuteks brändideks on Mango ja Zara, vanalinnas on üks tore vintage pood Oh So Retro. Üldmulje linnapildist ja tudengite stiilist on hea, ma arvan, et ägedaid inimesi leidub kõikjal ning oleks vale öelda, et valitseb igav ja hall mass. Pealegi on hall on ka ilus värv!

Tartu ülikool/BFM, muusika ja filmikunsti helitehnoloogiadRiideid valin vajaduse järgi – kui talv tuleb ja on külm, siis ma tahan kampsunit osta. Kuna mul on palju tööd väljas, valingi riideid paljuski funktsionaalsuse järgi, et oleks ikka soe ja ma jääksin kuivaks. Poes käin pigem üksi, sest nii saab kõige kiiremini, väga aega ei viidaks selle peale. Kuigi lemmikvärve mul ei ole, meeldib mulle väga roheline. Ja tumesinine. Kui oleks aega ja raha selle peale kulutada, meeldiks mulle, kui kõik mu riided oleksid n-ö ausalt toodetud.

Eesti kunstiakadeemia, moestilistikaRiided järgmiseks päevaks valin juba õhtul valmis. Kuigi hommikul võib mul olla hoopis teine meeleolu ning midagi vahetan teinekord välja ka, olen siiski harjunud nii tegema. Poes käimine on tegelikult väga lihtne, kui mulle midagi ikka meeldib, ostan asja ära ning seda muret ei ole mul kunagi, et ei oleks midagi selga panna. Brändidest meeldib mulle kohu-tavalt Antony Morato, mida Eestis müüb kaup-lus 2.mood Rotermanni kvartalis. Värvidest aga kipun millegipärast kõige rohkem sinist eelistama.

Tallinna tehnikaülikool, ärindusÜldiselt kannan ma palju kleite, kuid samas arvestan ikka ilma ja mugavusega ka, päris lumetormiga kleiti selga ei pane. Praegu on mul raske meenutada, millal viimati tenniseid kandsin, sest tavaliselt on ikkagi kontsad all. Nüüd ükspäev paningi madalad saapad jalga ning mul oli tunne, et ma ei oska enam nendega kõndida. Viimasel ajal olen rohkem Lindexis käinud, enamik uuematest kleitidest on sealt pärit. Erksavärvilised riided mulle enda seljas ei meeldi, pigem eelistan musta, valget ning pruune ja hallikaid toone.

12 | Viimane | 4. detsember

TUDENG!Osale Eesti Üliõpilaslehe

tagasisideküsitluses ja saa kuulsaks! :)

3. - 16. detsembril ootame just Sinu panust meie elektroonilisele tagasisideküsitlusele, et teeksime Eesti

Üliõpilaslehte tulevikus veel paremini!Kõikide küsitluses osalenute vahel loosime välja Eesti

Üliõpilaslehe KAANESTAARI ja 5 lehe aastatellimust!

Kui oled ise häbelik, võid kaaneloo kinkida sõbrale!

Küsimustiku leiad siit: www.goo.gl/3l2zx.ee või

www.yliopilasleht.ee.

Eesti Ülikool

Silver Oja

01/07/1987

38707011234S 372 123 456 789 X

Kas Sina oled kontrol

linud, millal Su

ISIC kaardi kehtivus läbi

saab?

Tõenäoliselt juhtub see

juba

sel aastavahetusel!

Uue ISIC üliõpilaspileti saad kiire

lt ja mugavalt taotled

a

veebilehelt www.minu

kool.ee! Kaart jõuab po

stiga

Sinuni hiljemalt 10 päe

va jooksul.

Milleks Sulle ISIC? Sest IS

IC üliõpilaspilet:

• tõendab Sinu tudengi

staatust kõikjal maailm

as;

• kehtib sõidukaardina

Tallinna ühistranspordis

(kui Sul on kiibiga ISI

C);

• annab Eestis 1000

ja välismaal 126 00

0 müügikohas soodustu

si;

• on Sinu pangakaardik

s (kui taotled kaardi

SEB pangast).

Seoses sellega, et pu

utevaba

kiibiga ISIC on üheks

ametlikuks

sõidukaardiks Tallinna

ühistranspordis,

on nüüdsest kõigil võim

alik kaardi

taotlemisel valida kiib

iga ja kiibita

ISIC üliõpilaspileti vahel!

PS! Swedbank hüvitab kõigile M

inuKoolist ISIC üliõpilaspileti taotlenutele kaardi

maksumuse 6,40eurot. Kampaania

kehtib kuni 31.12.2012.

Uuri lähemalt: www.swedbank.ee

/iseloom.