Eestimaa Kommunistliku Partei osast esimesel nõukogude

51Kunstikriitika keel ja sotsiaalse erinevuse taas/tootmine

EestimaaKommunistlikuPartei osastEesti kunstielusesimeselnõukogude aastal(1940–1941)Ingrid Raudsepp

Probleemistikustja allikatestEestimaa Kommunistliku Partei (EKP) aja-loole on viimastel aastatel pööratud tõsisttähelepanu, mille tulemusena on lugejatenijõudnud mitmed põhjalikud käsitlused.1 Kakäesoleva artikli taotluseks on süüvida ühtesiiani avamata tahku EKP ajaloos2 – EKProlli 1940.–1941. aastal Eesti kunstielus toi-munu kontekstis. Vaatluse all on äärmiselterilaadilise ajajärgu sündmused – üheaegseltkäis iseseisvusaegse kultuuriorganisatsioonilammutamine ja selle asemele uue, nõuko-guliku süsteemi juurutamine, kindlad allu-vusvahekorrad nii erinevate võimuorganitekui ka viimaste ja kunstiinstitutsioonide va-hel olid alles kujunemisjärgus. Kuna kõnes-olev teema on väga mitmekülgne, tuli lähe-mat analüüsimist ootavate küsimuste hulgastteha valik ja nii on keskendutud kahele prob-leemide ringile. Esiteks on teemale lähene-tud isikuajaloolisest aspektist, mille puhul ontähelepanu pööratud kunstiringkondadest EKPridadesse astunuile (nende eluloolisele taus-tale, parteisse astumise võimalikele motiivi-dele, osalemisele kunstielu ümberkorralda-

misel). Teiseks huvipakkuvaks valdkonnakson EKP Keskkomitee (KK) tegevus siinsekunstielu suunamisel üleliidulise süsteemirööbastesse (üldine töökorraldus, milliste kuns-tielu valdkondadega tegeldi jmt.).

Allikatena on kasutatud peamiselt arhii-vimaterjale (paraku on tulnud piirduda Eestiarhiivides leiduvaga). Paljuski põhineb ar-tikkel Eesti Rahvusarhiivi Riigiarhiivi (vii-detes ERA), eelkõige aga viimase koosseisukuuluva endise Parteiarhiivi (viidetes ERAF)fondides leiduval. Alljärgnevalt olgu lisatudmõned selgitused nende arhiivimaterjalidekohta, mida on artikli koostamisel kõige enamkasutatud. Kõigepealt tuleb peatuda endiseParteiarhiivi kolmel fondil: fond 1 (EestimaaKommunistliku Partei Keskkomitee), fond 5(EKP Tallinna Linnakomitee) ja fond 12(EKP Tartumaa Komitee). Kahe viimase pu-hul on valdavalt viidatud EKP-sse astunuteisikutoimikutele, mis tavaliselt sisaldavadvastavat sooviavaldust, ankeeti, omakäelistelulookirjeldust ning soovitusi. KasutatudEKP KK materjale iseloomustab hästi nen-de kuulumine fondi ühte või teise nimistus-se. Nimistu 1 puhul on tegemist üldiste do-kumentidega aastaist 1940–1941, peamiseltviidatud säilikud 23 ja 27 sisaldavad vasta-valt EKP Tallinna Linnakomitee ja EKP Tar-tumaa Komitee üldkoosolekute ning bürooistungite protokolle. Artiklis on korduvalt

1 Artikli kirjutamisel on kasutatud eeskätt järgmisiviimasel ajal EKP ajaloo kohta ilmunud uurimusi:O. Kuuli, Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991. Tallinn, 1999; Eestimaa Kommunistliku ParteiKeskkomitee organisatsiooniline struktuur 1940–1991. Koost. ja toim. E. Tarvel. Tallinn: Kistler-RitsoEesti Sihtasutus, 2002. Viimase puhul on edaspidiviidatud alapeatükkidele ja nende autoritele.2 Siinkirjutaja on käesoleva artikli temaatikatvähesel määral puudutanud 1999. aastal kaitstudmagistritöös: I. Raudsepp, Eesti kunstielu esimeselnõukogude aastal (1940–1941). Magistritöö.Juhendaja K. Alttoa. Tartu: Tartu Ülikooli kunstiaja-loo õppetool, 1999.

Ingrid Raudsepp52

tähelepanu juhitud selles nimistus säilitata-vatele Üleliidulise Kommunistliku (bolševi-ke) Partei (ÜK(b)P) liikmete ja liikmekandi-daatide registreerimise lehtedele (sisuliselt ontegemist ankeetidega). Põhiliselt on maini-tud nimistus leiduvat kasutatud EKP liikme-te ja liikmekandidaatide teema käsitlemisel.Selles osas pakkus huvitavaid leide ka nimis-tu 115, kus säilitatakse 1940. aasta suvel väljaantud EKP liikmepileteid, mis korjati kokkuEKP liikmepiletite väljavahetamisel ÜK(b)Pomade vastu 1940. aasta sügisel. EKP KKkokkupuudetest kunstielu küsimustega an-nab kõige parema ülevaate nimistu 4, miskoondab EKP KK büroo istungitega seon-duvat.

Enne juunipööretvalitsenud olukordTöö kunstnike ja kirjanikega tõusis EKP-späevakorrale 1935. aastal seoses Kommu-nistliku Internatsionaali3 vastavate otsuste-ga. Tegelikult jäi see tegevussuund aga una-russe, sest parteid ennast tol ajal praktiliseltei eksisteerinud. Tööplaanides hakati küll rõ-hutama kunstnike ja kirjanikega ühendus-se astumise vajadust, kuid lõpuks tuli aru-andluses konkreetsete õnnestumiste asemelosutada parteitööd tervikuna segavatele suur-tele organisatsioonilistele raskustele.4 Mõne-võrra muutus olukord pärast 1938. aasta am-nestiat,5 kuid sellegipoolest puudus EKP-l1930. aastate lõpu Eesti ühiskonnas arvesta-tav poliitiline mõju. Partei teovõimet nõrgen-dasid Nõukogude Liidus toimunud massirep-ressioonid, mille tagajärjel jäid Eesti kommu-nistid sealsete juhtnöörideta, katkes side Ko-minterniga. EKP liikmete peamine parteilinetegevus seisnes legaalsetes töölisorganisat-sioonides poliitilise selgitustöö tegemises.6

Rida endisi kommunistlikke poliitvangeasus pärast amnestiat elama Tartusse. Nendeedasises tegevuses oli oluline koht Tartu Töö-

listeatri Ühingul ning Tartu Alkoholismivas-tasel Kultuurühingul, üliõpilastel oli mark-sistlike ideedega võimalik tutvuda eelkõigeAkadeemilise Sotsialistliku Ühingu ja Aka-deemilise Ühiskonnateaduste Klubi vahen-dusel.7 Kunstnikest on kommunistidega kon-taktis olemisest kõneldud eeskätt KaarelLiimandi ja tema abikaasa Aino Bachi (ko-danikunimega Aino Liimand) puhul.8 Üldi-selt on aga teada, et kõige enam marksistli-kest ideedest mõjutatud kunstnikud olid veelAndrus Johani, Arkadio Laigo ning NikolaiKummits. Nad moodustasid Tartus ka ühisesõpruskonna.9 Üleüldse aga nihkus 1930.aastate teisel poolel osa Eesti loomingulisestintelligentsist meelsuselt varasemast enamvasakule. Selles oli oma osa nii ebademo-kraatlikul sisepoliitikal kui ka rahvusvaheli-ses ulatuses pingerikkal õhustikul.

Vajalik on rõhutada, et loomeinimeste hoia-kuid EKP ja Nõukogude Liidu suhtes tulebvaadelda kahe erineva teemana. NõukogudeLiidus tegelikult toimuvast ei olnud tavako-danikel piisavat ettekujutust, seejuures pol-nud haritlased vabad ka teatud illusioonidest.

3 Kommunistlik Internatsionaal (Komintern) –rahvusvaheline kommunistide organisatsioon,tegutses aastail 1919–1943.4 ERAF, f. 6495, n. 1, s. 328, l. 22, 37, 48, 51.5 1938. aasta amnestiaga vabanes 104 kommunistli-ku tegevuse eest vangi mõistetut, kellest umbes 2/3olid EKP liikmed (O. Kuuli, Sotsialistid ja kommu-nistid Eestis 1917–1991, lk. 64).6 O. Kuuli, Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991, lk. 63–65.7 O. Kuuli, Eestimaa Kommunistliku Partei tööstintelligentsi seas kolmekümnendatel aastatel. –Looming 1960, nr. 7, lk. 1084–1086.8 E. Hion, Pilte kultuuriloo taustal. Kõnelusi HeleneJohaniga. Tallinn: Perioodika, 1990, lk. 9;H. Haberman, Tagasivaatamisi. Tallinn: EestiRaamat, 1988, lk. 68; L. Järve, Avaruse tunne.[A. Bachi mälestused.] – Noorte Hääl 20. VI 1976.9 Andrus Johani abikaasa Helene Johani sõnulühendasid seda sõprade ringi huumorimeel ningühised veendumused (E. Hion, Pilte kultuurilootaustal. Kõnelusi Helene Johaniga, lk. 30).

53Eestimaa Kommunistliku Partei osast Eesti kunstielus

Lisaks nähti Nõukogude Liidus jõudu, missuudaks ohjeldada Saksa agressiooni Ida-Euroopas. Samuti leidis kultuuriringkonda-des tunnustust idanaabri kultuuripoliitika.10

Teadaolevalt pöördusid 1940. aasta jaanua-ris tegevust alustanud Eesti ja NõukogudeLiidu ühingu poole 1940. aasta aprillis kuusTartu intelligentsi esindajat sooviga astudaühingu liikmeks ning moodustada ühinguTartu osakond. Teiste hulgas olid sooviaval-dajateks Bach, Liimand ning Johani. Ennejuunipööret jõudsid kunstnikest liitumissooviavaldada veel Juhan Püttsepp (kunstiühingu“Pallas” esimees), Anton Starkopf (Kõrge-ma Kunstikooli “Pallas” direktor) ning Alek-sander Eller (Eesti Rahvuslaste Klubi põhi-kogu esimees).11 Igatahes ilmutasid kunst-nikud sõprusühingu vastu mõtlemapanevathuvi – tegu oli ülaltpoolt moodustatud ühin-guga, millesse enamik haritlasi suhtus Nõu-kogude Liidu ja Soome vahelise sõja tõttukülmalt.12

Eestimaa KommunistlikuPartei liikmedja liikmekandidaadidEKP tegevus legaliseeriti 1940. aasta 4. juu-lil, senisest põrandaalusest grupeeringust muu-tuti nüüd olulisimaks kohalikuks valitsemis-organiks. Juhtpositsioonile asumisega kaas-nes liikmeskonna suurendamise vajadus. Ku-ni 1940. aasta 16. augustini toimus EKP ri-dadesse uute liikmete vastuvõtmine lihtsus-tatud korras. Üldjuhul otsustas sel perioodilvastuvõtmise linna või maakonna parteiko-mitee. Kandidaadiaega polnud vaja läbida,soovijad võeti kohe partei liikmeks. Soovi-tajaid pidi küll olema kaks, kuid nende par-teistaaþi pikkusele tähelepanu ei pööratud.Pärast 16. augustit kehtis parteisse astujailekohustuslik kandidaadiaeg, hakati nõudmakolme parteiliikme soovitust. 1940. aasta 8.oktoobril ühendati EKP ametlikult ÜK(b)P-

ga ja tema nimeks sai Eestimaa Kommunist-lik (bolševike) Partei (EK(b)P). EKP liikme-piletid kuulusid väljavahetamisele ÜK(b)Pomade vastu. Selle kampaania käigus pididEK(b)P maakonna- ja linnakomiteed põhja-likult vaagima iga parteiliikme sobivust, see-järel tuli koosseisud esitada kinnitamiseksEK(b)P KK-le.13

Esimese kunstiringkondadesse kuulunudisikuna kirjutas EKP-sse astumiseks avalduseBoris Korolev, EKP liige oli ta alates juulikeskpaigast.14 Tuleb tõdeda, et esimese nõu-kogude aasta kunstielu kontekstis on tege-mist küllaltki intrigeeriva isikuga, kelle nimiesineb tollastes allikates väga sageli. Selleühe aastaga tema aktiivne tegutsemine kapiirdus – Korolev hukkus hävituspataljonipolitrukina 1941. aasta augustis.15 Kes oli seepraeguseks enamusele tundmatu kunstnik?

EKP-sse astumise ankeedist selgub, et Ko-rolev oli rahvuselt venelane, sündinud 1904.aastal Peterburis.16 Vastavalt omakäeliseleelulookirjeldusele elas Korolev Eestis alates

10 H. Arumäe, Mõnda Hans Kruusist, Mongooliaeeskujust ja poliitilisest naivismist. – Looming 1991,nr. 10, lk. 1383.11 ERA, f. 1116, n. 1, s. 3, l. 6, 35–36, 38. Viimasekolme puhul leidub viide ametikohale liikmeksastumise avaldusel.12 M. Ilmjärv, Hääletu alistumine. Eesti, Lätija Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemineja iseseisvuse kaotus. 1920. aastate keskpaigastanneksioonini. Tallinn: Argo, 2004, lk. 859.13 O. Kuuli, Sotsialistid ja kommunistid Eestis1917–1991, lk. 85; O. Liivik, Eestimaa Kommunist-lik (bolševike) Partei ja selle Keskkomitee. – Eesti-maa Kommunistliku Partei Keskkomitee organisat-siooniline struktuur 1940–1991, lk. 18; M. Maripuu,Keskkomitee organisatsiooniline tegevus. Arvestus-sektor, ühtse parteipileti sektor. – Eestimaa Kommu-nistliku Partei Keskkomitee organisatsioonilinestruktuur 1940–1991, lk. 159–161.14 ERAF, f. 1, n. 1, s. 23, l. 3; B. Korolevi isikliktoimik. – ERAF, f. 5, n. 2, s. 276, l. 1. Vt. B. Korole-vi parteipiletit: ERAF, f. 1, n. 115, s. 397.15 ERAF, f. 1, n. 1, s. 147, l. 15.16 B. Korolevi isiklik toimik, l. 2.

Ingrid Raudsepp54

Kaarel Liimandi EKP liikmepilet.ERAF, f. 1, n. 115, s. 572.


1912. aastast, mil tema vanemad andsid lap-se vaesuse tõttu ühele siinsele lasteta pere-konnale kasvatada.17

Käsitletava teema seisukohalt tuleb agakeskenduda Korolevi varasema elukäigu sel-lele osale, mis puudutab tema kui loovisikutegevust. Korolevi enda esitatud andmetekohaselt töötas ta 1930. aastatel maalrinaning dekoratiivkunstnikuna. Kunstiharidusttõendavat diplomit Korolevil polnud, eluloo-kirjelduse kohaselt jäi tal “Pallas” poolelirahapuuduse tõttu.18 Tõepoolest, KõrgemaKunstikooli “Pallas” materjalid tõendavad,et 1930. aastal kuulus Korolev sealsesse õpi-laskonda.19 1938. aastal oli tema nimi lühi-ajaliselt Riigi Kõrgema Kunstikooli õpilastenimekirjas, kuid siis see kustutati sealt ko-hale mitteilmumise pärast.20 Korolevi tege-vusest leidub üksikuid märke ka iseseisvus-aegsete kunstiühingute arhiivimaterjalides.1931. aastal avaldas ta soovi astuda Uue Kunst-nikkude Koondise liikmeks21, kuid ilmselt jäisee ettevõtmine pooleli, sest edaspidi kõnel-di mainitud ühingu peakoosolekutel temastkui võimalikust külalisesinejast ühingu näi-tustel22. 1935. aastal oli ta Rakenduskunst-nike Ühingu liikmemaksu maksjate hulgas.23

Sama ühingu hilisemates nimekirjades Koro-levi nime enam ei leidu. Sellegipoolest mär-kis ta EKP-sse astumisel millegipärast, et onmainitud ühingu liige.24

On huvipakkuv, et parteisse võeti Korolevküll kunstnikuna,25 kuid samal ajal Haridus-ministeeriumis kunstnikkonna esindajate osa-võtul koostatud loovate tegevkunstnike ni-mekirjas taolist nime ei leidu. Küll aga pää-ses ta maalikunstnikuna hilisemasse, 1940.aasta 25. juulil toimunud kunstnike kongressimandaatkomisjoni moodustatud lisanimekir-ja.26 Kuna esimese nimekirja puhul lähtutipaljuski kunstnike näitustel esinemisest vii-mase viie aasta jooksul, võib Korolevi väl-jajätmise faktist järeldada, et 1930. aastate

teise poole näitusekülastajaile jäi tema nimiüldiselt tundmatuks. Sellegipoolest oleks Ko-rolev võinud sellesse nimekirja pääseda, kuitema loominguline aktiivsus ja tööde kuns-tiline kvaliteet oleks võimaldanud teda lu-geda loovaks tegevkunstnikuks. Tekib küsi-mus, kas esimese nimekirja koostajad eksi-sid või oli lihtsalt tegemist kaheldava kunst-nikuandega.

1940.–1941. aastal tegutses Korolev ees-kätt Kunstnike Kooperatiivi27 liinis. Jälgidesallikates tema nime mainimise tausta, tõm-bab tähelepanu, et valdavalt ei esine see mitteloomingulistes, vaid kunstielu organisatoor-set külge puudutavates küsimustes. Olulisikunstiteoste tellimusi Korolev ei saanud, küllaga jääb tema nimi silma, kui kõne all onKunstnike Kooperatiivi tegevusega rahulole-matute kooperatiivi liikmete allkirjade ko-

17 B. Korolevi isiklik toimik, l. 3p.18 B. Korolevi isiklik toimik, l. 2, 4.19 ERA, f. 3950, n. 1, s. 10, l. 8p–9.20 ERA, f. 1812, n. 1, s. 315, l. 60, 68.21 ERA, f. 3969, n. 1, s. 6, l. 4.22 ERA, f. 3969, n. 1, s. 4, l. 9, 15p.23 ERA, f. 3970, n. 1, s. 5, l. 1. Siin esineb nimekujuB. Koroleff.24 B. Korolevi isiklik toimik, l. 4.25 ERAF, f. 1, n. 1, s. 23, l. 3.26 Vt. mainitud nimekirju ning lähemalt nendekoostamise kohta: I. Raudsepp, Eesti kunstielu esimeselnõukogude aastal (1940–1941), lk. 56–61 ja lisa 5.27 Eesti NSV Kunstnike Kooperatiiv alustasTallinna kunstnike eestvedamisel tegevust 1940.aasta septembris–oktoobris. Pärast varasematekunstiorganisatsioonide likvideerimist jäi KunstnikeKooperatiiv alates 1940. aasta hilissügisest ainsaksEesti kunstnikkonda ühendanud organisatsiooniks(Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu, ENKL-i,loomine oli pooleli). Kooperatiivi ülesandeks oliliikmeskonna majandusliku heaolu eest seismine.Peamise sissetuleku tõid riiklikelt asutustelt saadudtellimused. 1941. aasta kevadeks oli Tallinnakooperatiivi ja selle Tartu osakonna liikmeid kokkuligikaudu 200, lisaks oli kooperatiivil veel umbes100 kaastöölist. Vt. pikemalt: I. Raudsepp, Eestikunstielu esimesel nõukogude aastal (1940–1941),lk. 108–133.

Ingrid Raudsepp56

gumine, kunstnike metsatööbrigaadide moo-dustamine, Kunstnike Kooperatiivi MOPR-i28

rakukese organiseerimine ning muud taoli-sed tegemised29. Tema nimega seostatavadettevõtmised annavad alust kahtluseks, et justKorolevi initsiatiivil võidi 1941. aasta april-lis koostada kunstnike kaebekiri, mille üheksadressaadiks oli EK(b)P KK.30 Kirjas, mille-le esimesena on allkirja andnud Korolev, kri-tiseeriti kunstidekaadiks tellimuste jaga-mise käiku, kusjuures kurja juureks peetiAdamson-Ericut.

Siinkirjutaja on seisukohal, et kõike eel-pooltoodut arvestades on tõepoolest põhjustkahelda Korolevi kui kunstniku andekuses,suure tõenäosusega oli tema puhul tegemistühega nendest võimuahnetest “aktivistidest”,kes ilmusid pärast juunipööret välja soovigaend iga hinna eest maksma panna. Üldjoon-tes samale arvamusele jõudis Korolevi isikusuhtes ka riiklike julgeolekuorganite agentBorja,31 kirjutades 1941. aasta 29. aprillilKorolevi kohta oma ettekandes muuhulgasjärgmist: “Talent on vilets, kuid üle kõigetahab mängida peaosa. Joodik ja tasakaalutuinimene. Mängib suurt ja veendunud kom-munisti, kuid samal ajal isegi ei tea, mis seekommunism on. Kritiseerib kõiki ja iga sõnajuures pasundab “meie partei”. Valetab, et onEK(b)P liige, teistelt kunstnikelt sain teada,et ta pole mitte liige, vaid kandidaat.”32

Borja viimase väite kommentaariks tulebküll lisada, et Korolev siiski ei valetanud –EK(b)P KK büroo materjalidest ilmneb, etta läbis sügistalvise koosseisude läbivaata-mise edukalt, jäädes partei liikme staatuses-se.33 Huvipakkuv on tõik, et seejuures ei saa-nud tema liikmestaatusele saatuslikuks ku-nagine kuulumine Kaitseliitu. Nimelt teatati1940. aasta augustis, et endisi Kaitseliiduliikmeid parteisse ei võeta.34 Korolev võetipartei liikmeks küll enne seda otsust, nn. lah-tiste uste poliitika perioodil, kuid võiks eel-

dada, et nimekirjade läbivaatamise ajajärgulei saanud Kaitseliidusse puutuv tähelepanu-ta jääda. Nii see ka oli – ÜK(b)P liikmeksregistreerimise lehel on Korolev ise märki-nud teistesse parteidesse kuulumise reale lü-hidalt, et on olnud 1925. aastal Kaitseliiduridades, keegi teine on sellele täpsustavaltlisanud, et tegemist oli Tallinna Kaitseliidu-ga ning täpsustatud on ka kuulumise aeg(1925. aasta jaanuarist maini).35 Tõenäoli-selt hinnati Kaitseliitu kuulumise fakt temapuhul tähtsusetult ammuseks ja episoodili-seks. Seda oletust toetab EK(b)P TartumaaKomitee koosseisude läbivaatamise doku-mentatsioon, kust tuleb selgelt välja, et ku-

28 MOPR – lühend venekeelsest nimest Ìåæäó-íàðîäíàÿ îðãàíèçàöèÿ ïîìîùè áîðöàì ðåâîëþöèè(Rahvusvaheline revolutsioonivõitlejate abistamiseorganisatsioon).29 ERA, f. R-1634, n. 1, s. 2, l. 18p, 33; Eesti NSVkunstnike MOPR-rakuke. – Sirp ja Vasar 29. III1941. Koguteoses “Eesti rahva kannatuste aasta” onENKL-i organiseerimistoimkonnast kirjutadesväidetud, et sellega “liitus veel vähetuntud venekunstitegelane B. Korolev, kes sai nüüd hästituntudesimese viiuli mängijaks, kuna tema ülesandeks olika hoolitseda eesti kunstnikkonna poliitilise haridusetõstmise eest” (Eesti kunst punase hulluse kammitsas.– Eesti rahva kannatuste aasta. Koguteos II. EestiOmavalitsuse väljaanne. Tallinn: Eesti Kirjastus,1943, lk. 354). Siinkirjutaja hinnangul võttis Korolevmainitud ülesande endale mitte organiseerimistoim-konnaga koostööd tehes, vaid täiesti omapead.30 22 kunstnikku EKP KK-le ja kunstidekaadiüldkomisjoni esimehele Nigol Andresenile 1. IV1941. [Ärakiri.] – Tartu Kunstimuuseumi arhiiv(TKMA), f. 3, n. 1, s. 19, l. 7–10. Puuduvad andmed,kuivõrd EK(b)P KK-s kirjale tähelepanu osutati.31 Borja ettekannete põhjal jääb mulje, et tegemist olikellegagi Kunstihoone kohvik-einelaua töötajatest.32 Boris Linde isiklik toimik. – ERAF, f. 130, n. 1,s. 9687, l. 48. Tõlge vene keelest. Ka Saksaokupatsiooni ajal arvati millegipärast, et Korolev olikommunistliku partei liikmekandidaat (ERA, f. R-64,n. 1, s. 118, l. 81).33 ERAF, f. 1, n. 4, s. 1, l. 121.34 M. Maripuu, Keskkomitee organisatsioonilinetegevus, lk. 159.35 B. Korolevi isiklik toimik, l. 8p.


nagine kuulumine Kaitseliitu ei tähendanudilmtingimata partei liikmekandidaadiks taga-si viimist või veel enam, parteist väljaheit-mist.36

Koroleviga peaaegu samaaegselt kirjutasEKP liikmeks astumise avalduse Ida Käs-per37, kes võeti parteisse vastu augusti al-gul38. Aastail 1935–1940 õppis ta KõrgemasKunstikoolis “Pallas” (jäi lõpetamata), töö-tades samal ajal tõlkijana, ajakirjanikuna (pea-miselt lastekirjanduse alal) ning illustraato-rina. Samuti oli Käsper olnud ühiskondlikultaktiivne, kuuludes üliõpilasseltsi “Ühendus”ning olles Akadeemilise Sotsialistliku Ühin-gu liige. Viimase sulgemise järel osales taAkadeemilise Ühiskonnateaduste Klubi töös.39

Pärast juunipööret asus Käsper elama Tallin-nasse, kus üüris koos Richard Sagritsa jaPriidu Aavikuga maaliateljee.40

Ainuüksi Käsperi huvi eelnevalt loetletudorganisatsioonide töö vastu muudab EKP-sseastumise tema puhul küllaltki mõistetavaks.Tõenäoliselt aitasid aga sellele sammule olu-liselt kaasa ka lähemad suhted Paul Keer-doga,41 kes oli üks Käsperi soovitajatest EKP-sse astumisel.42

Vastsele partei liikmele jagus vastutusrik-kaid ülesandeid hulganisti, tegutsemine kunst-nikuna jäi unarusse. 1940. aasta juulis saitemast ajalehtede “Rahva Hääl” ja �Òðóäî-âîé ïóòü� kaastööline ning samal ajal oli taaugustis ajakirja “Varamu” asemel ilmumistalustanud “Viisnurga” üks kahest kunstiosatoimetajast. Alates juulikuust kuulus KäsperJaan Tombi nimelise Ametiühingute Klubijuhatusse.43 Eriti tähelepanuväärne on agatema asumine 1940. aasta novembris EestiNSV Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalit-suse (KKP; rohkem tuntud Glavliti44 nimeall) kujutava kunsti voliniku (tsensori) ame-tikohale.45 1941. aasta aprillist oli Käspersamaaegselt riikliku kirjastuse “PoliitilineKirjandus” tsensor.46

Üks tähelepanek – Käsperi puhul ei kehtiKaljo-Olev Veskimäe järgmine väide: “Al-gusaegade KKP on Venemaalt tulnud juhti-vate seltsimeeste abikaasade ja Olga Lauris-

36 Korolevi personaalküsimust arutas EK(b)PTallinna Linnakomitee, kuid selle materjalide hulgastei õnnestunud leida partei liikmete kohta langetatudotsuste põhjendusi. Seevastu EK(b)P TartumaaKomitee materjalides on säilinud ka kirjalikargumentatsioon. Näiteks oli Tartus Kaitseliiduküsimus päevakorral kunstiüliõpilase Oskar Lohupuhul (vt. edaspidi).37 Ida Käsper abiellus 1941. aasta mais PaulKeerdoga ja kandis edaspidi perekonnanime Keerdo.38 ERAF, f. 1, n. 1, s. 23, l. 28; I. Käsperi isikliktoimik [a]. – ERAF, f. 5, n. 2, s. 328, l. 1.Vt. I. Käsperi parteipiletit: ERAF, f. 1, n. 115, s. 483.39 I. Käsperi isiklik toimik [a], l. 2p, 4; I. Käsperiisiklik toimik [b]. – ERAF, f. 1, n. 6, s. 1543, l. 4, 8.40 I. Keerdo [I. Käsperi] isiklik toimik [c]. – ERA,f. R-1665, n. 3, s. 56, l. 1.41 P. Keerdo kuulus EKP-sse 1922. aastast, pärast1938. aasta amnestiaga vanglast vabanemist asuselama Tartusse, oli EKP Illegaalse Büroo liige. 1940.aasta augustist oli Keerdo Eesti NSV rahanduserahvakomissar.42 I. Käsperi isiklik toimik [a], l. 6.43 I. Käsperi isiklik toimik [a], l. 2p; I. Käsperiisiklik toimik [b], l. 4, 8; Viisnurk – uus kirjanduse,kunsti ja kultuuri ajakiri. – Rahva Hääl 30. VII 1940;Sotsialistlikku teadvust süvendama, arendama jalevitama! – Kommunist 21. VIII 1940. I. Käsperikohta leidub lisaks siin viidatud kolmele tema kuipartei liikme isiklikule toimikule veel ka neljas (I.Keerdo [I. Käsperi] isiklik toimik. – ERAF, f. 287,n. 4, s. 196), milles aga on 1940.–1941. aasta kohtakäivad andmed märkimisväärselt ebatäpsed.44 Lühend venekeelsest nimest Ãëàâíîå óïðàâëåíèåïî äåëàì ëèòåðàòóðû è èçäàòåëüñòâà.45 I. Keerdo [I. Käsperi] isiklik toimik [c], l. 1, 7.KKP dokumentatsiooni on vaadeldavast perioodistsäilinud vähe ning selle põhjal ei õnnestunud kokkuviia I. Käsperi isikut ja kujutava kunsti volinikuametikohta. KKP 1943. aasta koosseisunimekirjasleidub küll märge, et 1941. aasta 1. juuli seisuga oliKKP kujutava kunsti volinik I. Keerdo [I. Käsper](ERAF, f. 1, n. 1, s. 410, lehed nummerdamata), kuidselles küsimuses on siiski kõige informatiivsemhilisemast ajast pärinev Käsperi kui Eesti NSVKunstnike Liidu liikme isiklik toimik, millele on kakäesoleval juhul viidatud.46 ERAF, f. 1, n. 4, s. 62, l. 209.

Ingrid Raudsepp58

tini vanglakaaslaste tööpaik.”47 Käsper eikäinud kummagi kategooria alla. KKP tolla-ne ülem Lauristin ei mäletanud, miks ta va-lis KKP kujutava kunsti volinikuks just Käs-peri, kuid on arvamusel, et küllap mõni tut-tav soovitas ning et lõppkokkuvõttes ei saa-nud valikuvariante olla just eriti rohkesti.48

Lauristini mõtteavaldus toetab siinkirjutajaoletust, et Käsperi puhul polnud kiire tööko-hustuste kasvu taga ainult isiklik aktiivsus,pigem võis olla määrav, et tema tutvusring-konnas leidus kas või tänu Keerdole piisa-valt mõjukaid kaasatõmbajaid.

Käsperi ja Korolevi kohta pole teada, mil-lise parteialgorganisatsiooni juures nad ar-vel olid. Järgnevalt vaatluse alla tulevad isi-kud kuulusid aga kõik ühte parteialgorgani-satsiooni. EK(b)P Tartumaa Komitee 1940.aasta 10. novembri koosolekul toimus par-teialgorganisatsioonide kinnitamine ja teis-te hulgas oli ka Konrad Mägi nimelise RiigiKõrgema Kunstikooli49 parteialgorganisat-sioon järgmises koosseisus: sekretär – ŠmerlJassmann, liikmed – Kaarel Liimand, OskarLohk, Aino Bach (liikmekandidaat) ja AinoKaimur (liikmekandidaat).50 Täpsustuseksolgu lisatud, et K. Mägi nimelise Riigi Kõr-gema Kunstikooli parteialgorganisatsioon ühi-nes 1941. aasta algul Tartu Riikliku Ülikoo-li omaga.51

Kõrgema Kunstikooli “Pallas” õppejõudKaarel Liimand kuulus EKP-sse alates juulilõpust.52 Tema on omakäelises elulookirjel-duses nimetanud enese maailmavaate kuju-nemisel määravaks noorusaastaid Raplas jahilisemaid õpinguaastaid Tallinnas, mõlemaljuhul osales ta töölisliikumises. Veel on tamaininud, et 1925. aastal Tartusse asudeskatkes side “töölisklassi eesrindlikuma osa-ga”.53 Elulookirjelduses mõjub kummalise-na asjaolu, et kuigi Liimandil oli väidetavaltkommunistidega kokkupuuteid juba 1930.aastate lõpus, siis parteisse astumisel ta nen-

dele kontaktidele ei viita.Liimand oli üks neist kunstnikest, kes va-

hetult pärast juunipööret võtsid tegevussuu-naks kunstielu seniste mureküsimuste lahen-damise. Seejuures ei puudunud tal ka ena-miku kunstnike toetus.54 Liimandi puhul võibnimetatud eesmärgil tegutsemist pidada kül-laltki ootuspäraseks, sest iseseisvusaegsekunstipoliitika kitsaskohtade teema oli tallelähedane varemgi.55 Edaspidi oli sageli justLiimand partei esindaja mitmetes kunstnike-ga seotud komisjonides ja toimkondades. Näi-teks määrati ta 1940. aasta oktoobris EK(b)PTartumaa Komitee poolt EK(b)P esindajaksKunstnike Kooperatiivi Tartu osakonna kuns-titööde hindamise þüriisse.56 Ainsa kunstni-kuna oli Liimandil võimalus osaleda EK(b)PTartumaa Komitee delegaadina 1941. aasta

47 K.-O. Veskimägi, Nõukogude unelaadne elu.Tsensuur Eesti NSV-s ja tema peremehed. Tallinn,1996, lk. 123.48 Vestlus Olga Lauristiniga 7. I 1998 (märkmedautori valduses).49 1940. aasta sügisel reorganiseeriti KõrgemKunstikool “Pallas” Konrad Mägi nimeliseks RiigiKõrgemaks Kunstikooliks.50 ERAF, f. 1, n. 1, s. 27, l. 58–58p.51 Intensiivne tegevus K. Mägi nimelises kõrgemaskunstikoolis. – Sirp ja Vasar 8. II 1941.52 ERAF, f. 1, n. 1, s. 23, l. 19–20. Liimandiparteipiletit on võimalik näha käesoleva artikliillustratsioonina (ill. 1). Liimandi isiklikus toimikusleiduv EKP-sse astumise dokumentatsioon onteadmata põhjusel vormistatud alles 1940. aastadetsembris nimekirjade ülevaatamise aegu(K. Liimandi isiklik toimik. – ERAF, f. 12, n. 2,s. 118). Vt. K. Liimandi ÜK(b)P liikmeks registreeri-mise lehte: ERAF, f. 1, n. 1, s. 136, l. 78–78p.53 K. Liimandi isiklik toimik, l. 4p.54 I. Raudsepp, Eesti kunstielu esimesel nõukogudeaastal (1940–1941), lk. 52–53, 62.55 Eeskätt on siin silmas peetud kunstnikemärgukirja peaministrile ja haridusministrile 1939.aasta novembris. 11 allakirjutanu seas oli kaK. Liimand. Vt. kõnesolevat märgukirja: I. Raud-sepp, Eesti kunstielu esimesel nõukogude aastal(1940–1941), lisa 1.56 ERAF, f. 1, n. 1, s. 27, l. 49.


veebruaris EK(b)P IV kongressil. Ta kuuluska kongressi presiidiumisse.57

Liimand pidas jätkuvalt ka õppejõuametit,lisaks sellele sai temast 1940. aasta sügisel samaõppeasutuse, K. Mägi nimelise Riigi KõrgemaKunstikooli direktori asetäitja.58 Märkimisväär-seks lisakohustuseks oli kuulumine ENKL or-ganiseerimistoimkonna koosseisu.59

Kaarel Liimandi abikaasa Aino Bach kir-jutas avalduse EKP-sse astumiseks 1940. aastaaugusti algul, septembris kinnitati ta üheksaastaks liikmekandidaadiks.60 Kõrgema Kuns-tikooli “Pallas” lõpetanud Bach töötas ennejuunipööret vabakutselise kunstnikuna. 1940.aasta sügisest oli ta õppejõud K. Mägi nime-lises Riigi Kõrgemas Kunstikoolis. Samutikuulus ta ENKL organiseerimistoimkonnakoosseisu.61

Aino Bachi pikki aastaid tundnud DeboraVaarandi sõnul oli Bachi maailmavaatelisteseisukohtade kujunemisel märkimisväärnetähtsus Venemaal Omskis elatud aastatel.62

Selle aja kohta on Bach 1940. aastal oma-käelises elulookirjelduses märkinud muuhul-gas järgmist: “Pääle Koltšaki63 valitsuse lan-gust, võtsin noorte üritustest innukalt osa,kuigi veel polnud koolis noorkommunistiderakke loodud.”64 Kui 1940. aasta novembrisvaadati EK(b)P Tartumaa Komitees läbi liik-mete ja liikmekandidaatide nimekirju, mär-giti Bachi kohta: “töölisliikumisele sümpa-tiseeriv intelligent. Lahtise silmaringiga ini-mene. Poliitiliselt enamvähem kirjaoskaja.Arenemisvõimeline.”65

Järgnevalt tuleb põgusalt peatuda ka EKP-sse astunud kunstiüliõpilastel. Nimelt võeti1940. aasta augustis EKP liikmeks K. Mäginimelise Riigi Kõrgema Kunstikooli üliõpi-lased Jassmann ja Lohk66, samas koolis õp-pinud Kaimur kinnitati 1940. aasta septemb-ris liikmekandidaadiks ühe aasta peale67.

Kunstikooli parteialgorganisatsiooni sek-retäri Šmerl Jassmanni kohta nenditi 1940.

aasta novembris EK(b)P Tartumaa Komiteesliikmete nimekirja läbivaatamisel: “haritla-ne; on põrandaaluses tegevuses juudi ring-kondades kaasa töötanud – 1937. a. alates.Viimasel ajal partei algorgis agaralt organi-seerimistööd teinud. Pilet välja anda.”68 Mai-nitud põrandaalusest tegevusest annab mõ-ningase ettekujutuse Jassmanni poolt EKP-sseastumisel esitatud elulookirjeldus, kus ta onmärkinud 1930. aastate teisest poolest kirju-tades, et osales aktiivselt marksismi-leninis-mi ringide töös, toetas poliitvangide abista-mise aktsiooni ning Pariisis viibides võttisosa kommunistide, Hispaania vabatahtlikeüritustest.69 Liikmepilet jäi tal seekord siis-

57 ERAF, f. 1, n. 4, s. 31a, l. 1, 15; 5. veebruarilavati Eestimaa Kommunistliku (bolševikkude) ParteiIV kongress. – Kommunist 6. II 1941.Vt. K. Liimandi kui kongressi delegaadi ankeeti:ERAF, f. 1, n. 4, s. 39, l. 115–115p.58 ERA, f. R-14, n. 1, s. 453, l. 9.59 ERA, f. R-1, n. 1, s. 34, l. 422.60 ERAF, f. 1, n. 1, s. 27, l. 32; A. Liimandi [A.Bachi] isiklik toimik. – ERAF, f. 12, n. 2, s. 120, l. 1.61 ERA, f. R-1, n. 1, s. 34, l. 422.62 Vestlus Debora Vaarandiga 6. III 1996 (märkmedautori valduses). Bach elas Omskis aastatel 1915–1921, õppides sealses gümnaasiumis, mis muudetipärast Oktoobrirevolutsiooni II astme töökooliks(Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon.Peatoim. M.-I. Eller. Tallinn: Eesti Entsüklopeedia-kirjastus, 1996, lk. 39).63 Aleksandr Koltšak (1873 või 1874–1920) – Venesõjaväelane, saabus Omskisse 1918. aasta sügisel,kehtestas sõjaväelise diktatuuri ja nimetas endVenemaa kõrgemaks valitsejaks. 1919. aastalpurustas Punaarmee Koltšaki valgekaartliku armee.Irkutski bolševistliku revolutsioonikomitee otsusellasti Koltšak maha.64 A. Liimandi [A. Bachi] isiklik toimik, l. 3.65 ERAF, f. 1, n. 1, s. 27, l. 65p. Vt. A. Liimandi[A. Bachi] ÜK(b)P liikmekandidaadiks registreerimi-se lehte: ERAF, f. 1, n. 1, s. 136, l. 77–77p.66 ERAF, f. 1, n. 1, s. 27, l. 7, 16. Vt. Š. Jassmanniparteipiletit: ERAF, f. 1, n. 115, s. 237; O. Lohuparteipiletit: ERAF, f. 1, n. 115, s. 603.67 ERAF, f. 1, n. 1, s. 27, l. 30.68 ERAF, f. 1, n. 1, s. 27, l. 61p.

Ingrid Raudsepp60

ki saamata, EK(b)P KK viis Jassmanni hoo-pis kandidaadistaatusesse.70 Põhjusena onliikmeks astumise avaldusele märgitud: “Kan-didaadiks – kui kap. [kapitalistlikku] pärit.[päritolu] vaja järele proovida.”71 Seega saiJassmannile saatuslikuks sotsiaalne päritolu– tegemist oli kaupmehe pojaga, kes ka iseoli isa äritegevuses osanik (enda sõnul küllvaid vormiliselt).72

Samuti augustis EKP liikmeks võetud Os-kar Lohk õppis kunstikoolis täiskohaga töö-tamise kõrvalt – ta oli ametilt Tartu metskon-na metsavaht.73 Lohu kohta märgiti sügiseseparteinimekirjade revideerimise ajal: “...met-savaht, 1929. a. peale metsateenijate ühin-gus; on 1936. a. kaitseliitu astunud metsa-ametnikuna, kuna vastasel korral oleks kohakaotanud. Arvesse võttes, et ta seal polnudaktiivne tegelane, ja et ta juba 1938. a. võttisosa Viktor Kosenkraniuse juhtimisel tööta-va marksistliku ringi tööst, samuti töölislii-kumises kaasa tegutses, otsustati ta parteiliik meks vastu võtta. Et ta partei liikmena onoma kohustused korralikult täitnud, otsustaskomitee talle parteipileti välja anda.”74 Täien-duseks Kaitseliidu-teemale olgu lisatud, etLohu enese kirja pandud elulooliste andmetekohaselt võttis ta kaitseliitlasena aktiivselt osaainult selle organisatsiooni spordiüritustest.75

Aino Kaimuri puhul kirjutati liikmekan-didaatide nimekirja läbivaatamisel järgmist:“...enne 21. juunit tegelenud üksikuis pahem-poolseis organisatsioones, küllaltki teadlik jaarenemisvõimeline.”76 Pahempoolsete orga-nisatsioonide osas toob selgust Kaimuri oma-käeline elulookirjeldus, kus ta on maininud,et tavatses käia Tartu Töölismajas ning osa-les Akadeemilise Ühiskonnateaduste Klubitöös. Eraldi toob Kaimur oma maailmavaateolulise kujundajana välja kontakti kommu-nismiideed kandvate inimestega.77 Usutavastiolid Kaimuri olulisimate mõjutajate seas katema õde Leida Ird ning õemees Kaarel Ird

(mõlemad astusid EKP-sse 1940. aasta juu-lis). Neist esimene oli Kaimuri EKP-sse as-tumisel üks soovitajatest.78

K. Mägi nimelise Riigi Kõrgema Kunstikoo-li üliõpilastest astus viimasena kommunistlikupartei ridadesse Boris Oras. Tema vastuvõtjaksoli juba Tartu Riikliku Ülikooli parteialgorga-nisatsioon, Oras kinnitati üheks aastaks EK(b)Pliikmekandidaadiks 1941. aasta aprillis.79 Eri-nevalt eelnenutest polnud temal võimalust vii-data marksismi ja/või kommunismi varasema-le süsteemsele tundmaõppimisele. Vastavaltelulookirjeldusele luges Oras selles osas enesesuunajaks isiklikke elukogemusi.80

Võib oletada, et kunstiüliõpilaste EKP-sseastumise soov tugines paljuski varasemale

69 Š. Jassmanni isiklik toimik. – ERAF, f. 12, n. 2,s. 37, l. 4.70 ERAF, f. 12, n. 1, s. 1, l. 22. Vt. Š. JassmanniÜK(b)P liikmekandidaadiks registreerimise lehte:ERAF, f. 1, n. 1, s. 133, l. 59–59p. EK(b)P KK büroomaterjalide hulgas leidub EK(b)P Tartumaa Komiteesparteiliikmest kandidaadiks viidute nimekiri, millekohaselt jääb mulje, et Jassmanni puhul langetas liik-mekandidaadiks viimise otsuse ikkagi EK(b)P Tartu-maa Komitee, misjärel EK(b)P KK büroo ülesandeksoli ainult selle otsuse kinnitamine (ERAF, f. 1, n. 4,s. 27, l. 93). Kuna kasutada olnud dokumentidepõhjal ei saa kindlalt väita, et Jassmanni kandidaadi-staatusesse viimine algatati EK(b)P KK-s, siis täiestivälis-tada ei saa kumbagi varianti.71 Š. Jassmanni isiklik toimik, l. 1.72 Š. Jassmanni isiklik toimik, l. 2, 4.73 O. Lohu isiklik toimik. – ERAF, f. 12, n. 2,s. 122, l. 4p.74 ERAF, f. 1, n. 1, s. 27, l. 62p. Vt. O. LohuÜK(b)P liikmeks registreerimise lehte: ERAF, f. 1,n. 1, s. 136, l. 102–102p.75 O. Lohu isiklik toimik, l. 6p.76 ERAF, f. 1, n. 1, s. 27, l. 65. Vt. A. KaimuriÜK(b)P liikmekandidaadiks registreerimise lehte:ERAF, f. 1, n. 1, s. 135, l. 5–5p.77 A. Kaimuri isiklik toimik. – ERAF, f. 12, n. 2,s. 57, l. 10p.78 A. Kaimuri isiklik toimik, l. 12.79 B. Orase isiklik toimik. – ERAF, f. 12, n. 2, s. 57,l. 3p.80 B. Orase isiklik toimik, l. 4p.


osalemisele pahempoolse hoiakuga organi-satsioonide tegevuses. Allikate põhjal jääbmulje, et nende parteiline tegevus ei ulatu-nud kunstikoolist väljapoole. Jassmann jaKaimur kuulusid kooli komnoorte büroosse,neist viimane oli ühtlasi selle büroo sekre-tär.81 Oras oli kunstikoolis tegutsenud ame-tiühingukomitee liige.82

Rohkem EKP-ga ühinejaid esimesel nõu-kogude aastal kunstnike hulgas polnud. Puu-duvad andmed, et mõne sooviavaldanu EKP-sse astumise avaldus oleks tagasi lükatud.

EKP liikmete ja liikmekandidaatide tee-ma kokkuvõtet võiks alustada tähelepanujuhtimisega sellele, et peale Korolevi olidkõik kunstiringkondadest EKP-sse astunudisikud Tartu taustaga. Päris juhusliku kok-kusattumusena ei tohiks seda vaadelda, omaosa oli siin kindlasti eelnenud perioodil Tar-tus valitsenud õhkkonnal, mida eelkõige ise-loomustasid arutelud kõikvõimalikel filosoo-filistel, sealhulgas marksistliku filosoofia tee-madel ja vastuseis “vaikiva ajastu” poliitika-le. Teiseks peaaegu kõigile parteisse astunui-le ühiseks tunnusjooneks on see, et EKP-galiituti nõukogude võimu esimestel kuudel,siin eristub teistest ainult Oras. Varakult EKP-sse astunute puhul ei saa jätta osutamata as-jaolule, et ettekujutus kommunistlikust par-teist ja bolševismi teooriast oli vähemalt1940. aasta suvel paljudel eestimaalastel,ühtlasi parteiga ühineda soovinud kultuuri-tegelastel, tegelikult üsnagi ähmane.83 See-ga võisid 1940. aasta suvel EKP-sse (samutikõikvõimalikele ametikohtadele) pürginuteotsuseid paljuski mõjutada optimistlikud tu-levikulootused ning naiivsus, mida igati er-gutas ametlik propaganda (Orasel oli teistestenam aega mõtiskleda kommunistliku parteija nõukogude võimu ning tema isiklike vaa-dete kokkusobimise teemal). Muidugi võisparteisse astumise üheks võimalikuks ajen-diks olla ka karjäärihimu, kuid juhtivad ko-

had polnud sel ajal nii ideologiseeritud, etametikohale (näiteks kunstimuuseumi direk-tori omale) asumise eelduseks oleks olnudkuulumine EKP-sse või kaasnenud selle ri-dadesse astumise kohustus. Tuleb märkida,et ka parteilise nomenklatuuri määratlemi-seni jõudis EK(b)P KK büroo alles 1941.aasta mais – siis pandi paika nii EK(b)P KKkui ka EK(b)P maakonna- ja linnakomitee-de nomenklatuur.84 Väikese kõrvalepõikenaolgu lisatud, et käesoleva teema seisukohalton huvipakkuv eeskätt EK(b)P Keskkomi-tee nomenklatuursete ametikohtade loetelu85

riiklikke muuseume ja kõrgkoole käsitlevosa86, mille põhjal tuleb välja, et kunstiring-konda kuuluvatest isikutest asusid 1941. aas-ta kevadel neil ametikohtadel Riikliku Kuns-

81 K. Mäe nimelise Riigi Kõrgema Kunstikoolikomnoorte organiseerimiskoosolek. – Postimees12. IX 1940. Eestimaa Kommunistliku Noorsooühin-gu algorganisatsioon moodustati koolis juba enneõppetöö algust, oktoobri alguspäevadeks oli sellegaliitunud 30 inimest (Mida teevad K. Mägi Kunstikoo-li noored. – Noorte Hääl 9. X 1940).82 K. Mäe nimeline Riiklik Kõrgem Kunstikool saiametiühingulise komitee. – Tartu Kommunist 30. XI1940.83 Ka ajaloolane Jüri Ant on osutanud sellele, ettollases Eestis ei tuntud bolševismi teooriat egaolemust (J. Ant, Eesti 1939–1941: rahvast, valitsemi-sest, saatusest. Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsiooni-keskuse väljaanne. Tallinn, 1999, lk. 96). KirjanikPaul Kuusberg (tollal ametiühingutegelane) on uuevõimuga kaasaläinute kohta kirjutanud järgmiselt:“Kes meist siis mõistis, et meiega manipuleeritakse,et me oleme hüpiknukud suure idanaabri diktaatorli-ku võimu käes. Kujutlesime end tõepoolest uueelukorra loojatena.” Edasi on Kuusberg märkinud, etmõnedel juhtumitel oli siiski määrav karjäärihimu(P. Kuusberg, Rõõmud ja pettumused. [Mälestused.]Tallinn: Kupar, 1996, lk. 277–278). Vt. sel teemalveel: H. Arumäe, Mõnda Hans Kruusist, Mongooliaeeskujust ja poliitilisest naivismist, lk. 1381–1390.84 O. Liivik, Keskkomitee aparaat. Nomenklatuur. –Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomiteeorganisatsiooniline struktuur 1940–1990, lk. 105.85 ERAF, f. 1, n. 4, s. 71, l. 16–23.86 ERAF, f. 1, n. 4, s. 71, l. 21.

Ingrid Raudsepp62

timuuseumi direktor Villem Raam ja temaasetäitja Aleksander Tassa, samuti Tartu Kuns-timuuseumi direktor Juhan Andre, kõrgkoo-lide poolelt aga K. Mägi nimelise Riigi Kõr-gema Kunstikooli direktor Juhan Nõmmikning direktori asetäitja Kaarel Liimand. No-menklatuurse kaadri ametisse nimetamise,vallandamise ja ümberpaigutamise korra keh-testas EK(b)P KK büroo alles 1945. aastal.87

Siinkirjutaja arvates võib 1940.–1941. aas-tal EKP-ga ühinenud kunstnikud jaotada kol-me rühma. Esimese alajaotuse moodustavadisikud, kelle vastav otsus ilmselt tugines pi-kema aja jooksul kujunenud maailmavaate-listele seisukohtadele (Liimand, Bach). Tei-ses EKP-sse astujate rühmas oleksid need,kelle maailmakäsitus polnud ehk veel nii väl-ja kujunenud, kuid kelle puhul võib EKP-galiitumist pidada eelnenu küllaltki loogiliseksjätkuks (Käsper, Jassmann, Lohk, Kaimur).Kolmandaks ei jäänud aga ka kunstnike seasesile kerkimata see kontingent, kes oma meel-suse tõid üheselt päevavalgele alles juunipöör-de järel ja kelle motiivid tekitavad seetõttuüksjagu küsimusi (Korolev, aga ka Oras).88

Mis puutub viimastesse, siis 1940. aasta su-vel selgitati ajakirjanduse vahendusel, et “par-teisse astumiseks ei tohi takistuseks olla see,et inimene alles vahest üsna hiljuti on haka-nud aktiivselt poliitilisest elust osa võtma”.89

Komparteilastest kunstnikud rakendusiduue võimu teenistusse erinevalt. Siinse kuns-tielu ümberkorraldamisega, üleliidulisse süs-teemi viimisega olid eelkõige ENKL orga-niseerimistoimkonna kaudu seotud Liimandja Bach ning KKP vahendusel Käsper. EKPliikmelisuse ja ametikoha vaheline seos tu-leb kõne alla Käsperi puhul, samas pole Lii-mandi ja Bachi tegutsemist organiseerimis-toimkonnas otseselt võimalik siduda nendeEKP-sse kuulumisega.

EestimaaKommunistliku ParteiKeskkomiteekunstielu suunajanaKeskkomitee aparaadi moodustamine algasoletatavasti pärast EKP legaliseerimist 1940.aasta juuli algul. Esimesed andmed selle struk-tuuri kohta pärinevad 1940. aasta septembrialgusest.90 EKP KK seitsmeliikmeline bürooformeerus ametlikult 12. septembril 1940(sisuliselt oli tegemist mitte ainult EKP, vaidkogu Eesti NSV kõrgeima võimuorganiga).91

Mõistetav, et töökorralduse paikasaaminevõttis aega, seetõttu pole ka imekspandav, etnõukogude võimu esimestest kuudest puu-duvad andmed EKP KK sekkumisest kuns-tiasjadesse. Kommunistliku partei liikmeksastuda soovinud kunstnikud võeti vastu EKPTallinna Linnakomitee ja EKP Tartumaa Ko-

87 O. Liivik, Keskkomitee aparaat. Nomenklatuur,lk. 105. Loomulikult tuli paljud ametisse määramisedja ametist vabastamised EK(b)P KK-ga kooskõlasta-da ka ametliku nomenklatuuri ja seda puudutavamäärustikuta – kunstiasutuste osas on säilinud 1941.aasta märtsis Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogujuures asunud Kunstidevalitsuselt EK(b)P KKkaadrite osakonnale Aleksander Tassa ametissekinnitamiseks esitatud materjalid: Kunstidevalitsusejuhataja Johannes Semperi vastavasisuline taotlus,A. Tassa isiklik leht kaadrite arvestamiseks, A. Tassaomakäeline elulugu ja Kunstidevalitsuse kaadriosa-konna juhataja ajutise kohusetäitja August Allearvamus A. Tassa kohta (ERAF, f. 1, n. 1, s. 244,l. 92–97).88 Teoreetiliselt võiks maailmavaateliste seisukohta-de kindlust hinnata ka vanuselisest aspektist –EKP-sse astumisel oli A. Bach 38-aastane, B. Koro-lev 36-aastane, K. Liimand ja B. Oras 34-aastased,O. Lohk 33-aastane, I. Käsper 28-aastane, Š. Jass-mann 25-aastane ja A. Kaimur 22-aastane.89 Uute liikmete vastuvõtt Parteisse. – Kommunist19. VII 1940.90 O. Liivik, Keskkomitee aparaat. Keskkomiteeaparaadi moodustamine 1940. aastal. – EestimaaKommunistliku Partei Keskkomitee organisatsiooni-line struktuur 1940–1941, lk. 106.91 O. Kuuli, Sotsialistid ja kommunistid Eestis1917–1991, lk. 86.


mitee vahendusel ning usutavasti polnud kanendel asutustel kunstiringkondadega sel pe-rioodil rohkem märkimisväärseid kokkupuu-teid. Eeldatavasti olid vastavalt varasemaleministeeriumide vahelisele tööjaotusele ka“rahvavalitsuse” esimestel nädalatel kultuu-riala juhtimisel jätkuvalt määravad Haridus-ministeeriumis langetatud otsused. Haridus-ministeeriumis aga üritati erilise sekkumisetakõigepealt kunstialal valitsevast olukorrastettekujutust saada. 1940. aasta suvekuudelkunstielus toimunu puhul on eeskätt alusträäkida kunstnike omaalgatusest.92 Tõsi, kui-gi see ei tundu tõenäoline, ei saa siiski täies-ti välistada varjatud parteiliste juhtnööridejagamist Haridusministeeriumile. Veelgi ka-heldavam on, et EKP KK-st võidi tollal mõ-nes küsimuses pöörduda otse kunstnike poo-le. Viimast võib järeldada asjaolust, et isegi1940. aasta sügisel kunstiorganisatsioonideinitsiatiivil asutatud Kunstnike Kooperatiiviküsimuses ei jagatud EKP KK-st (otse)kunstnikele õpetussõnu93 – Kunstnike Koo-peratiiv loodi samalaadse üleliidulise orga-nisatsiooni eeskujul, mistõttu EKP KK otse-ne asjasse segatus oleks mõistetav.

Pärast Eesti inkorporeerimist NõukogudeLiidu koosseisu hakkasid ministeeriumideasemel tegutsema rahvakomissariaadid, Ha-ridusministeerium nimetati ümber HariduseRahvakomissariaadiks (RK). Kunstiasjad jäidviimase kompetentsi. Teadaolevalt oli 1940.aasta septembrist Hariduse RK töö vahetujuhtimine EKP KK propagandasekretäri üles-anne.94 EKP KK sekkumisest kunstielu päe-vaprobleemide teemal Hariduse RK töösseon tõendeid säilinud äärmiselt napilt. Iseene-sest on see põhjendatav asjaoluga, et kesk-seks kunstiküsimustega tegelevaks valitsus-asutuseks oli Hariduse RK kõigest 1940. aas-ta sügistalveni. Mõningaid näiteid nende ka-he asutuse kunstielu vallas toimunud kok-kupuudetest on siiski võimalik tuua.

Ilmekaks näiteks EKP KK jõupositsioo-nist on kunstnikele lisaruumide taotlemisejuhtum. Teatavasti muutusid 1940. aasta sü-gisel Eestis (eriti Tallinnas) elamispinna osastingimused järjest kitsamaks. Selles olukor-ras taotles Hariduse RK Kommunaalmajan-duse RK kaudu kunstnikele ja kunstiteadlas-tele hädatarvilike tööruumide ja kunstikogu-jaile normaalsete hoiutingimuste säilitamist.Üht-teist saavutatigi.95 Hariduse RK jätkassellesuunalist tegevust, kuni EK(b)P KK-sseati paika lõplikud piirid – 1941. aasta 8.jaanuaril teavitas Kommunaalmajanduse RKHariduse RK-d EK(b)P KK II sekretäri Ni-kolai Karotamme vastavasisulisest resolut-sioonist, mis oli järgmine: “Sms Kärm!96 Kuimeil oleks minimaalselgi määral vaba põran-dapinda, siis mul poleks midagi sms Sem-peri97 poolt esitatud nõudmise vastu. Kuid

92 Vt. 1940. aasta juuli–augusti kunstielu kohta:I. Raudsepp, Eesti kunstielu esimesel nõukogudeaastal (1940–1941), lk. 47–66.93 1940. aasta 26. septembril otsustas KunstnikeKooperatiivi juhatus saata Eestimaa Kommunistliku-le Parteile (selle all mõeldi EKP KK-d) ja EestimaaAmetiühingute Keskliidule ülevaate kooperatiivirajamise, sihtide ja tegevuse kohta (ERA, f. R-1634,n. 1, s. 2, l. 7). Mainitud ülevaates (KunstnikeKooperatiivi juhatus EKP [KK]-le 26. IX 1940. –ERA, f. R-1634, n. 1, s. 3, l. 36–37. Dateeritudülevaatele märgitud väljasaatmise kuupäeva järgi, vt.kaaskirja l. 34) osutatakse vaid hariduse rahvakomis-sarilt Andresenilt ja viimase asetäitjalt HansPiilmannilt saadud juhtnööridele. Väheusutav, etmõnest parteiasutusest tulnud suunised oleks siinmainimata jäetud. Küll aga on tõenäoline, etKunstnike Kooperatiivi loomisel hoiti EKP KK-ssilma peal Hariduse Rahvakomissariaadi vahendusel.94 O. Liivik, Keskkomitee juhtkond. 1940. aasta. –Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomiteeorganisatsiooniline struktuur 1940–1991, lk. 30.95 Vt. pikemalt: I. Raudsepp, Eesti kunstieluesimesel nõukogude aastal (1940–1941), lk. 69.96 Orest Kärm oli Eesti NSV kommunaalmajanduserahvakomissar.97 Johannes Semper oli 1940. aasta sügisel hariduserahvakomissari esimene asetäitja.

Ingrid Raudsepp64

reaalne olukord on praegu siiski selline, etneid nõudeid võiks rahuldada ainult üksiku-te tõeliselt suurte kunstnike suhtes. Neile tu-leks võimalust mööda vastu tulla. Oleks vajahakata eeltöid tegema kunstirahvale elamupüstitamiseks, mis nende nõuetele vastaks.See asi võtab aga muidugi aega.”98

Kunstihariduse küsimustega tegeldi EKPKK kooliosakonnas. Teatava ettekujutuse sel-le osakonna tegevusest annab Hariduse RKmaterjalide hulgas säilinud Jaan Koorti ni-melise Riigi Rakenduskunstikooli seaduseüks algvariantidest,99 mida on punase pliiat-siga põhjalikult korrigeerinud EKP KK koo-liosakonna juhataja Arnold Raud. Tehtud pa-randusi iseloomustab kõige paremini 1940.aasta 4. septembril sinnasamasse esileheleRaua enese kirjutatud kokkuvõttev kommen-taar: “Tarvis parandada NL [Nõukogude Lii-du] kõrgemate kunstikoolide põhikirja ko-haselt ja kodanlise “demokraatia” põhimõt-ted valimiste kujul välja rookida.”100 Viima-ne tähendas seda, et direktori, abidirektori,osakondade ning erialade juhatajate valimi-ne kooli nõukogus tuli asendada ametissekinnitamisega hariduse rahvakomissari poolt.Ühtlasi oli see olulisim muudatus kogu põ-hikirja ulatuses.

Arvatavasti just EKP KK kooliosakonnaesindaja ülesandeks oli osaleda K. Mägi ni-melise Riigi Kõrgema Kunstikooli vastuvõ-tukomisjoni töös. Nimelt pidi vastuvõtuees-kirja101 järgi õppida tahtjate sooviavaldusedläbi vaatama kolmeliikmeline komisjon koos-seisus kunstikooli direktor, EKP KK esinda-ja ning Eestimaa Ametiühingute Keskliiduesindaja. Kunstikooli puhul on vastuvõtuko-misjoni taoline koosseis esmapilgul üllatav,kuid arvestades, et sisseastumiseksameid etteei nähtud ja andekuse asemel lasus rõhuase-tus sotsiaalsel päritolul, oli komisjon kahtle-mata asjatundlik. Kasutada olnud allikatepõhjal jääb selgusetuks, kes osalesid vastu-

võtueeskirja koostamisel ja kuivõrd üritatiseejuures järgida Nõukogude Liidu kõrgema-te kunstikoolide eeskuju. 1940. aasta sügi-sel määras kool uute õpilaste vastuvõtmisepäevaks 19. septembri ning saatis kutsed ko-misjoni kuuluvatele asutustele.102 Pole teada,kes kutse saanuid vastuvõtupäeval esindas.

1940. aasta 15. novembril asutati Eesti NSVRahvakomissaride Nõukogu (RKN) juurdeKunstidevalitsus. Tegemist oli NSV LiiduRKN-i juures asunud Kunstidekomitee va-bariikliku organiga, mille asutamisega allu-tati siinne kultuurielu üleliidulisele juhtimi-sele. Kunstidevalitsus võttis aegamisi Hari-duse RK-lt kunstielu küsimustega tegelemi-se üle. EK(b)P KK-s nähti ette Kunstideva-litsuse allumine propagandasekretärile ningagitatsiooni- ja propagandaosakonnale.103

Kunstidevalitsuse kõige kiireloomulisemakstegevussuunaks sai valmistumine Eesti, Lätija Leedu suureks kultuuripeoks, kunstidekaa-diks, mis pidi toimuma Moskvas 1941. aastasügisel. Eesmärgiks seati, et iga vabariik esi-

98 Kommunaalmajanduse RK Hariduse RK-le 8. I1941. – ERA, f. R-14, n. 1, s. 482, l. 54. Allajoonitudvastavalt originaalile.99 ERA, f. R-14, n. 1, s. 12, l. 155–163.100 ERA, f. R-14, n. 1, s. 12, l. 155. Kõrgematekunstikoolide põhikirja mainib A. Raud seetõttu,et esialgu plaaniti kõnesolev õppeasutus avadakõrgkoolina, lõpuks jäi sõna “kõrgem” kooli nimestsiiski välja.101 ERA, f. R-14, n. 1, s. 447, l. 22; ERA, f. 3950,n. 1, s. 65, l. 170; Õppijate vastuvõtmise kord. –Kommunist 9. IX 1940; Vastuvõtmise kord KonradMäe Nimelisse Riigi Kõrgemasse Kunstikooli. –Postimees 8. IX 1940.102 K. Mägi nimeline Riigi Kõrgem KunstikoolEestimaa Ametiühingute Keskliidu juhatusele ja EKPKK-le 16. IX 1940. – ERA, f. 3950, n. 1, s. 65,l. 229.103 ERAF, f. 1, n. 4, s. 68, l. 115. Viitamiselkasutatu puhul on ilmselt tegemist lisaga EK(b)P KKbüroo 1941. aasta 22. märtsi otsusele kinnitadaEK(b)P KK sekretäride vaheline töökohustuste jaotus(ERAF, f. 1, n. 4, s. 62, l. 108).


tab oma parimaid rahvuslikke kunstitöid jaühtlasi esimesi saavutusi sotsialistlikus kul-tuuris.104 Tegelikult usaldati Kunstidevalit-susele ainult esmaste ettevalmistustööde te-gemine, kunstidekaadi lõpliku ilme määra-jaks pidi olema hoopis EK(b)P KK büroootsusega 1941. aasta märtsi algul loodud re-pertuaarikomisjon (väheste loomeinimeste seaskuulus sellesse komisjoni ka Liimand).105 Te-gelikkuses aga ei jõutudki kunstiteoste osasniikaugele, et repertuaarikomisjon oleks saa-nud valmis töid hinnata, samuti pole and-meid, et nimetatud komisjon oleks tutvunudkunstiteoste kavanditega. 1941. aasta 12. juu-nil andis Kunstidevalitsuse juhataja Johan-nes Semper dekaadi ettevalmistustööde käi-gust aru EK(b)P KK büroole. Büroo jõudisjäreldusele, et dekaadiks valmistumine onläinud ebarahuldavalt, muuhulgas märgiti, etENKL organiseerimistoimkond ei võta sel-lesuunalisest tegevusest osa vajalikul mää-ral. Olukorra parandamiseks anti täiendavaidsuuniseid, kusjuures toimkonna esimeest Ju-han Nõmmikut kohustati toimkonna järgmi-sel koosolekul algatama arutelu selle üle,kuidas tõsta kunstnike aktiivsust dekaadiksvalmistumisel.106 Tegemist on ka ainsa lei-dunud näitega EK(b)P KK-st kunstnikeledekaadi osas antud juhistest.

Märksa rohkem andmeid on aga EK(b)PKK osalusest teise tollal äärmiselt olulisekspeetud ürituse, Moskva Üleliidulise Põllu-majandusnäituse Balti paviljoni kujundus-tööde kavandamise, puhul. Säilinud on Kuns-tidevalitsuse juhatajalt Semperilt EK(b)P KKI sekretärile Karl Särele lähetatud ülevaadeKunstidevalitsuse sammudest põllumajan-dusnäituse Eesti NSV pannoo teostamisel.107

Ettekandest selgub, et selles küsimuses Kuns-tidevalitsuses moodustatud komisjoni kuu-lusid EK(b)P KK-st agitatsiooni- ja propa-gandaala sekretär Neeme Ruus, viimase ase-täitja Otto Štein ning kooliosakonna juhata-

ja Arnold Raud.108 Neist kahe esimese ko-halolek täiendavaid selgitusi arvatavasti eivaja, kolmanda puhul oli tõenäoliselt mää-rav Eesti NSV pannoo teema – “Haridus”. Eri-nevalt EK(b)P KK büroo moodustatud de-kaadikomisjonidest ei eksisteerinud see ot-sustajate seltskond kindlasti mitte ainult pa-beril, Semperi aruanne on põhjalik ülevaadekomisjoni kooskäimise kronoloogiast, üldis-test seisukohtadest, ühtlasi kirjeldatakse lü-hidalt kõiki konkursi korras kunstnikelt lae-kunud kavandeid. Samas pole ettekanne aganii konkreetne, et annaks ettekujutuse EK(b)PKK esindajate seisukohavõttudest.

Tähelepanu tuleb juhtida sellelegi, etEK(b)P KK osales kultuuritegelaste tunnus-tamise või tunnustamata jätmise otsustami-sel – riiklike aunimetuste annetamine kuu-lus küll Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiu-mi kompetentsi, ent tunnustatavate valik toi-mus EK(b)P KK järelevalve all. Kunstide-valitsusest Eesti NSV Ülemnõukogu Presii-diumile esitatavate kandidaatide osas korral-dati EK(b)P KK-s 1941. aasta juunis nõupi-damine, kus võõrustajate seisukohti esinda-sid vastne propagandasekretär August Sip-sakas, viimase asetäitja Otto Štein ning koo-liosakonna juhataja Arnold Raud. Kujutavakunsti alalt kinnitati Eesti NSV teenelise kuns-titegelase aunimetuse kandidaatideks Krist-

104 Eesti, Läti ja Leedu kunstipidustused Moskvas1941. a. – Kommunist 7. IX 1940.105 ERAF, f. 1, n. 4, s. 62, l. 74.106 ERAF, f. 1, n. 4, s. 71, l. 95–96. 1940. aasta19. juunil likvideeriti EK(b)P KK büroo otsusegarepertuaarikomisjon ja dekaaditööde paremakskorraldamiseks moodustati uus komisjon. Kunstnikkeesindas endiselt K. Liimand (ERAF, f. 1, n. 4, s. 71,l. 105).107 Kunstidevalitsuse juhataja J. Semper EK(b)PKK I sekretärile K. Särele 25. III 1941. – ERAF, f. 1,n. 1, s. 258, l. 14–16.108 Kunstidevalitsuse juhataja J. Semper EK(b)PKK I sekretärile K. Särele 25. III 1941, l. 15.

Ingrid Raudsepp66

jan Raud ja Ants Laikmaa.109 Need olid kaainsad kunstnikud, kelle kandidatuuri Kuns-tidevalitsus üles seadis.110

Oma osa oli Kunstidevalitsusel ja EK(b)PKK-l täita Eesti Nõukogude Kunstnike Lii-du asutamisloos. Ametlikult allus kunstnikestmoodustatud ENKL organiseerimistoimkondküll Üleliidulise Nõukogude Kunstnike Lii-du (ÜNKL) organiseerimistoimkonnale, kuidkohalikul tasandil pidasid asutamistööde plaa-nipärase kulgemise üle järelevalvet Kunstide-valitsus ning EK(b)P KK. Vastavalt ENKL-iliikmete ja liikmekandidaatide vastuvõtmi-se juhendile111 pidi liikmete ja liikmekandi-daatide ankeedid kõigepealt kinnitamaEK(b)P KK, misjärel ENKL organiseerimis-toimkonnal tuli need esitada lõplikuks kin-nitamiseks ÜNKL organiseerimistoimkonna-le või selle õigusjärglasele.112 1941. aastaveebruaris esitas toimkond Kunstidevalitsu-sele nimekirja,113 kuhu olid kantud 27 või-maliku liikme ja 20 liikmekandidaadi nimed.Kirjas seisab muuhulgas: “Siinjuures juur-delisades ühe eksemplari asjaomaste poolttäidetud ankeetidest Org-toimkond esitab omaotsused Kunstidevalitsuse kaudu kinnitami-seks.”114 Seega ei suhelnud kunstnikud sel-les küsimuses otse EK(b)P KK-ga, vaid nüüd-ki toimus asjaajamine Kunstidevalitsuse va-hendusel. Ankeetide saatuse kohta edasisedandmed puuduvad, kuid eeldatavasti nendeesmatasandil kinnitamine EK(b)P KK-s mõ-ne aja jooksul ka toimus – teadaolevalt oli25. juunil 1941 Tallinnasse oodata ÜNKL or-ganiseerimistoimkonna erikomisjoni ENKL-iliikmeskonna vastuvõtmiseks.115 ENKL-i puu-dutas ka 1941. aastal väljaantavate ajakirja-de loetelu kinnitamine EK(b)P KK büroo is-tungil 1940. aasta detsembris.116 Teiste hul-gas anti sellega ilmumisluba ajakirjale “Loo-ming”, mis oli ENKL-i ja Eesti NõukogudeKirjanike Liidu ühine väljaanne.117

Lisaks eelnenule on huvitav ja samavõrra

keeruline teema EK(b)P KK tegevus tsensuu-riasutusena. Nimelt tegelesid kunstiteostepoliitilise sisu ja kunstilise taseme kontrolli-misega nii Kirjandus- ja Kirjastusasjade Pea-valitsus, Kunstidevalitsus kui ka EK(b)P KK,samuti EK(b)P maa- ja linnakomiteed. Kind-last tööjaotusest rääkida ei saa, kohati olidtegevusväljad üsna kattuvad. Püüdes määrat-leda jõuvahekordi, on selge, et siingi oli mõ-jurikkaim EK(b)P. Kunstidevalitsuse põhi-määruse118 kohaselt oli see asutus küll seo-tud kunstialase järelevalvega, ent tegelikult

109 Kunstidevalitsuse juhataja J. Semper Eesti NSVÜlemnõukogu Presiidiumile 11. VI 1941. – ERA,f. R-3, n. 3-I, s. 180, l. 8.110 Kunstidevalitsuse juhataja J. Semper Eesti NSVÜlemnõukogu Presiidiumile 24. IV 1941. – ERA,f. R-3, n. 3-I, s. 180, l. 1.111 TKMA, f. 2, n. 1, s. 9, l. 18. Juhendi refereering:Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu struktuurist. –Sirp ja Vasar 7. XII 1940. Vormiliselt oli selle juhen-di koostamine ENKL organiseerimistoimkonna üles-anne, kuid tõenäoliselt oli tegemist ÜNKL organisee-rimistoimkonna ettekirjutusega – ENKL organiseeri-mistoimkond tegeles ka ENKL-i põhikirja koostami-sega, mis lõppkokkuvõttes tähendas seda, et ÜNKLorganiseerimistoimkonna koostatud ÜNKL-ipõhikirja projekt tõlgiti “mõningate väiksematemuudatustega” eesti keelde (Mõned küsimusedAdamson-Ericule Eesti NSV Kunstnike Liidu juubelipuhul. [V. Raami intervjuu Adamson-Ericuga.] –Kunst 1968, nr. 1, lk. 7).112 TKMA, f. 2, n. 1, s. 9, l. 18.113 ENKL organiseerimistoimkond Kunstidevalitsu-se juhatajale 19.–20. II 1941 [kirjale on märgitudkaks kuupäeva – 19. II 1941 (l. 2), mis on ilmseltkoostamise kuupäev, ja 20. II 1941 (l. 2p), mispaistab olevat allkirjastamise kuupäev]. – ERA,f. 3978, n. 1, s. 36, l. 2–2p.114 ENKL organiseerimistoimkond Kunstidevalitsu-se juhatajale 20. II 1941. – ERA, f. 3978, n. 1, s. 36,l. 2.115 Erich Adamsoni [Adamson-Ericu] isikliktoimik. – ERAF, f. 1, n. 6, s. 51, l. 3p.116 ERAF, f. 1, n. 4, s. 19, l. 61–62.117 ERAF, f. 1, n. 4, s. 26, l. 33.118 Otsus Kunstidevalitsuse asutamise kohta ningKunstidevalitsuse põhimäärus. – Eesti NSV Teataja1940, nr. 46, art. 526.


oli tema roll mainitud küsimuses tagasihoid-lik. K.-O. Veskimägi on tabavalt märkinud,et “Kunstide Valitsus küll “kinnitas ja kont-rollis”, ent temast üle käis Glavlit”.119 Mispuutub KKP ja EK(b)P KK jõuvahekorda,siis ametlikult nähti ette KKP allumineEK(b)P agitatsiooni- ja propagandaosakon-nale ning propagandasekretärile.120 Moskvakeskasutustest lähtuvate ettekirjutuste täitmi-seks tuli teha vastastikust koostööd – näiteksteavitas KKP parteikomiteede agitatsiooni-ja propagandaosakondi näituste (sealhulgaska kunstinäituste) avamiseks KKP-lt loa taot-lemise korrast.121 Eeldatavasti vabariiklikultasandil seda juhendit välja ei mõeldud. Konk-reetseid näiteid EK(b)P KK sellesuunalisetegevuse kohta aga napib. Siiski on teada, etTallinnas kontrollis mitmesuguste pidustus-te puhuks kunstnike tehtud linnadekoratsioo-ne eelkõige EK(b)P KK, täpsemalt sealneagitatsiooni- ja propagandaosakond.122

Üritades eelnevat kokku võtta, tuleb kõi-gepealt tõdeda, et EKP KK tegevusest kuns-tielu suunajana on võimalik tuua üksjagu näi-teid. Eelkõige kinnitab eespool toodu, etKunstidevalitsus (aga ka Hariduse RK) täitissiinse kunstielu üleliidulisse süsteemi viimi-se ülesannet EKP KK otsese järelevalve all:silma hoiti peal nii organisatsioonilistel üm-berkorraldustel kui ka sellel, et kunstnikkonnakaasamine üleliidulisse kunstiellu erinevateürituste kaudu toimuks tõrgeteta. Märksa kee-rulisem on aga tuvastada, milliseid juhtnööresai EKP KK mainitud tegevuseks Moskvakeskasutustelt ja mil määral sündisid otsusedkohapeal. Allikad nimetatud küsimusele ta-valiselt vastust ei anna, mistõttu saab piirdu-da vaid oletustega.

119 K.-O. Veskimägi, Nõukogude unelaadne elu,lk. 57.120 ERAF, f. 1, n. 4, s. 68, l. 115.121 Kirjandus- ja Kirjastusasjade Peavalitsuse ülemO. Lauristin EK(b)P KK agitatsioon- ja propaganda-osakonnale ning EK(b)P maakonna- ja linnakomitee-de agitatsiooni- ja propagandaosakondade juhatajate-le 24. I 1941. – ERAF, f. 16, n. 1, s. 30, l. 53.122 Kaudselt selgub ülaltoodu tollaste allikatelugemisel. Sama kinnitas O. Lauristin 7. I 1998(märkmed autori valduses).

Ingrid Raudsepp68

The Role of the EstonianCommunist Party in Integrating theEstonian Art Scene into theNationwide Soviet System duringthe First Year of Occupation(1940–1941)Summary

The Bolshevic coup d’etat of 1940 laid thefoundations for the re-organisation of theEstonian art scene. The major directions ofintervention aimed at destroying the organi-sational structures of the art life of the inde-pendent Estonian Republic and substitutingthese with a new Soviet system. Any inter-pretation of artistic events during the firstyear of Soviet Estonia is impeded by a lackof rigid hierarchies between the different or-gans of state power as well as between or-gans of power and art institutions which werestill at an early stage in their formation. Thisarticle will concentrate on an evaluation ofthe role of the Estonian Communist Party inthe context of art events during the first So-viet year.

This article focuses on two central sets ofproblems. Firstly, the aspect of personalisedhistory will be considered; here attention isto be paid to those individuals from artisticcircles who joined the ranks of the EstonianCommunist Party (e.g. their biographicalbackground, possible motivations for join-ing the party, and their participation in trans-formation of the art life). Our second area ofinterest lies in the activities of the CentralCommittee of the Estonian Communist Party– the highest local institution of power – inthe process of integrating local art life intothe all-Soviet system (e.g. the general organi-sation of labour, and those fields of art whichwere of interest).

An investigation into the party member-ship shows that only eight artists joined the

ranks of the Estonian Communist Party,namely, Boris Korolev, Ida Käsper, KaarelLiimand, Aino Bach, Šmerl Jassmann, OskarLohk, Aino Kaimur and Boris Oras – the dataas to the declined applications are missing.The fact that all of the artists joining the party,with the exception of Korolev, came fromTartu cannot be considered a coincidence.The political-intellectual atmosphere in Tartuduring the late 1930s is characterised by de-bates on various philosophical issues, includ-ing Marxist philosophy, and by resistance tothe politically undemocratic situation in thecountry. The second common feature unit-ing these artists was that they all joined theparty during the first months of the Sovietera (only Oras is an exception in this sense).As all of these artists became members ofthe party in the early days of the Soviet re-gime in Estonia, it has to be taken into ac-count that in summer 1940 most Estonians,including the intellectuals and cultural fig-ures wanting to join the Communist Party,had a rather vague understanding of partypolitics and Bolshevic theory. Therefore, wemust assume that the decisions of those as-piring to become party members in summer1940 may have been significantly influencedby optimistic hopes for a better future andby a political naïveté encouraged by officialpropaganda. It was only Oras who could takethe time to contemplate on the compatibilityof the party principles and of Soviet powerwith his personal political views. Naturally,his joining the party ranks may have beentriggered by its beneficial potential for hiscareer. However, in summer 1940 profes-sional organisations were not ideologicallycontrolled to such an extent that would haveprescribed the requirement of party member-ship to those working in high positions. Iwould like to argue that those artists whojoined the Estonian Communist Party in


1940–1941 could be categorised as belong-ing into three different groups. The first groupincluded those whose decision to join theparty was based on a long-standing politicalconviction (Liimand, Bach). The second groupis formed by those artists whose politicalviews were perhaps not so clearly definedbut whose decision can be regarded as thenext logical step in their personal trajectory(Käsper, Jassmann, Lohk, Kaimur).

The third category includes those indi-viduals whose political views were revealedonly after the coup d’etat in June 1940 andwhose motivations, therefore, raise severalquestions (Korolev, and also Oras).

Those artists belonging to the EstonianCommunist Party played different roles in theservice of the new powers: Liimand, Bachand Käsper all participated in the re-organi-sation of the local art scene and in efforts tointegrate it into the all-Soviet system. In thecase of Käsper we ought also to consider therelations between his party membership andprofessional position. Jassmann, Lohk, Kai-mur and Oras were art students whose ac-tivities did not exceed the limits of the artschool.

The second part of the article – dealingwith the Central Committee of the EstonianCommunist Party – shows, first of all, that asustained period of time was needed to or-ganise the work priorities of that institution,and this explains why there is no evidenceconcerning the interference of the CentralCommittee into matters of art during the firstfew months of the Soviet period. The activi-ties of the Central Committee can be betterobserved after the establishment of the ArtsGovernment in November 1940. The ArtsGovernment was a local organ of power forthe Arts Committee, under the Council ofPeople’s Commissars of the USSR (i.e. thegovernment); the establishment of the Arts

Government subordinated the local culturallife to all-Soviet control. The Central Com-mittee of the Estonian Communist Party pre-scribed the subordination of the Arts Gov-ernment to the propaganda secretary of theCentral Committee of the party, and to thedepartment of agitation and propaganda.

One can offer several examples of howthe Central Committee of the Estonian Com-munist Party shaped local art life; this in turnconfirms that the Arts Government was ful-filling a task of integrating the local art scenelife into the all-Soviet system under the di-rect control of the Central Committee. Thelatter had control over both organisational re-structuring as well as over the facilitating ofefforts to integrate artists into the Soviet artscene through various activities. Unfortu-nately, it is difficult to determine which di-rectives the Central Committee of the Esto-nian Communist Party received from the cen-tral authorities in Moscow and which deci-sions were taken locally. The historical sourc-es fail to provide answers to these questionsand, therefore, we can only make limited as-sumptions on this matter.

Translated by Katrin Kivimaa, proof-read byJustin Ions.

Documents

Eestimaa Kommunistliku Partei osast esimesel nõukogude