Euroopa Liidu poliitikate sidusus arengueesmärkidega

www.coherence.concordeurope.org

RAPORT 2011

EUROOPA LIIDU POLIITIKATE SIDUSUS ARENGUEESMÄRKIDEGA

Lissaboni leppe meede. Inimõiguste kohustus.

www.coherence.concordeurope.org 1

Euroopa Liidu poliitikate sidusus arengueesmärkidega


Eessõna 2 Lühikokkuvõte 4 1. Euroopa Liidu institutsioonid 7 2. Toiduga kindlustatus ja õigus toidule 18 3. Õigus kasutada loodusvarasid 37 4. Inimturvalisus – arengu ja julgeoleku seosed 49

5. Arengu ja tööjõu rände seosed 61

Akronüümid 74

Tänusõnad 76

Sisu

kord




Eessõna

Birgit Schnieber-Jastram

Euroopa Parlamendi liige

Poliitikavaldkondade arengusidususe alaline raportöör

Helmut Schmidt, endine Saksamaa kantsler Hamburgist, on lausunud kuulsad sõnad: „Inimesed, kellel on

visioon, peaksid minema arsti juurde.” Sellega soovis ta öelda, et praegusel ajal ei ole poliitikas selgeid

lahendusi ega lihtsaid otsuseid. Poliitikud peavad pigem võrdlema alternatiive ja otsustama, milline neist

on kõige sobivam või mõnel juhul ka kõige ebasobivam. Tihti toovad poliitiliste vaidluste mõlemad pooled

oma seisukoha kaitsmiseks häid põhjuseid või esindavad arvestatavaid huve.

Kõige selgemini avaldub see poliitikavaldkondade arengusidususe puhul. Ühest küljest on olemas

eurooplaste, näiteks põllumeeste ja kalurite, erihuvid. Teisest küljest aga näeb igaüks, kuidas

põllumajandustoetused muudavad väikesed Aafrika põllupidajad konkurentsivõimetuks või kuidas ühine

kalanduspoliitika seab ohtu kalurite toimetuleku arenguriikides ning sunnib neid kasutama oma paate

piraatluseks või ohtlikuks rändajate veoks.

Kelle huvid peaksid sellisel juhul peale jääma? Mina leian, et Euroopa pikaajalise edu tagamiseks kiiresti

muutuvas maailmas peame tõenäoliselt mõningatest erihuvidest loobuma. Põhjus on küllalt lihtne.

Maailm on muutunud väga väikeseks, nii turgude, keskkonna kui ka julgeoleku osas. Arenguriikide ja

arenenud riikide poliitikud peavad selle ajaloolise probleemiga ühtmoodi tegelema. Kuid selliste raskete,

ent kaugelevaatavate otsuste tegemiseks on vaja ka kodanike ning kodanikuühiskonna toetust.

Suhteliselt selge juhtum on raha, mis rahvusvaheliste ettevõtjate maksudest kõrvalehiilimise tõttu

arenguriikidest ebaseaduslikult välja voolab. See summa ainuüksi Aafrikast on hinnanguliselt 160 miljardit

USA dollarit aastas. Kui võrrelda seda umbes 8 miljardi euroga, mida Euroopa Komisjon igal aastal

arenguabi jaoks annab, on vastuolu selge. Arenguriigid ei jää mitte üksnes ilma suurest osast tulust, vaid

Euroopa maksumaksjad võivad isegi olla sunnitud maksma kinni maavarasid hankivate ettevõtjate

vastutustundetutest tavadest tingitud kahju keskkonnale või inimestele. Järjest rohkem ettevõtjaid

tundub hakkavat aru saama, et läbipaistvuse ja ettevõtte sotsiaalse vastutuse algatused selles valdkonnas

on tegelikkuses ärile kasulikud. Vastutustundlikum käitumine oma tegevuses tasub mitmeti ära: see

Eess

õn

a

Eessõna


annab õiguskindlust, tagab jätkusuutlikud pikaajalised partnerlussuhted ning

toimib kaitsena taasnatsionaliseerimise, läbirääkimiste taasalustamise või

suhete katkestamise vastu.

Seetõttu määraski Euroopa Parlament ametisse poliitikavaldkondade

arengusidususe alalise raportööri. Alaline raportöör peab jälgima ja

mobiliseerima kõiki Euroopa poliitikuid, et nad ei rikuks arengupoliitika

eesmärke.

Sidusa poliitika kavandamine aga ei ole lihtne ülesanne. Võttes arvesse ülesanne keerukust, sõltub edu

suuresti kättesaadavatest vahenditest ja meetmetest. Alalise raportöörina loodan, et minu varsti

avaldatav kahe aasta aruanne poliitikavaldkondade arengusidususe kohta parandab olukorda. Samal ajal

vajan ma oluliste edusammude saavutamiseks rohkem ressursse. Raportööri töö jaoks on hindamatu

väärtusega arengupoliitikaga tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonide – nagu CONCORD –

väsimatu töö ja saadud kogemused.

Kõige olulisemad vastuolud on hästi teada. Nende parandamine on poliitilise tahte küsimus. Olen nõus, et

ei ole kunagi lihtne loobuda edu saavutamise nimel lühiajalistest huvidest. Poliitikud vajavad selliste

julgete ja kaugelevaatavate otsuste tegemisel kodanike ning kodanikuühiskonna toetust! Samamoodi

peavad praeguse ajaloolise situatsiooniga tegelema arenguriikide ja arenenud riikide poliitikud. Põhjus on

küllaltki lihtne: arenguriigid on meie tulevik, nagu meie oleme arenguriikide tulevik – me oleme üksteise

tulevik!

Brüssel, 5. oktoober 2011




Lühikokkuvõte

Käesoleva aruandega soovib CONCORD paljastada teatavad poliitilised ebasidusused ELi poliitika ja arengueesmärkide vahel. Vastavalt Lissaboni lepingu sätetele on EL võtnud endale ülesandeks kõrvaldada arenguriikides vaesus. ELi enda heaolu kaitsmine ei ole vastuolus eesmärgiga parandada arenguriikides elavate vaeste inimeste elustandardit. Õigupoolest tähendab tänapäeva maailma seotus, et üht ei saa saavutada teiseta. Lissaboni lepingu artikliga 208 sai poliitikavaldkondade

arengusidususest lepingujärgne kohustus. Selles artiklis sätestatakse, et kõik ELi poliitikavaldkonnad peavad toetama arenguriikide arenguvajadusi või vähemalt mitte olema vastuolus vaesuse likvideerimise eesmärgiga. Poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte tähendab uut lähenemisviisi, millega tuuakse poliitikakujundamisse laiemad ja pikaajalisemad eesmärgid. Koos arengupoliitika ning tõhusa abiga on poliitikavaldkondade arengusidusus oluline ja täiendav vahend, mis suudab oluliselt mõjutada säästvat arengut, vaesuse likvideerimist ning inimõiguste austamist.

Aruandes kohaldatakse ELi poliitikavaldkondade suhtes inimõigustel põhinevat lähenemisviisi ning neid hinnatakse poliitikavaldkondade arengusidususe seisukohast. Selleks on vaja keskenduda vaeste ja ühiskonnas kõige enam tõrjutute inimõiguste kaitsele; sellega peaks tegelema EL, olles inimõiguste edendamise ja kaitsmise aktiivne juht.

Poliitikavaldkondade arengusidusus ei ole üksnes lepinguline säte, vaid ka kohustus tagada vaeste inimeste inimõiguste tõhus rakendamine ning vaesuse likvideerimise kiirem edenemine.

CONCORD tervitab seni tehtud jõupingutusi, kuid kutsub ELi üles rakendama kindlamalt ja asjakohasemalt poliitikavaldkondade arengusidusust kõikides ELi poliitikavaldkondades. CONCORD soovib, et EL muudaks ebasidusat poliitikat, kuna on saanud järjest selgemaks, et poliitikavaldkondade arengusidususel on potentsiaali muuta arenguriikides miljonite inimeste elu. Kogu aruandes antakse Lissaboni lepingu nõuetekohase rakendamise eest vastutavatele ELi institutsioonidele mitmesuguseid soovitusi sidususe parandamiseks.

Aruanne sisaldab peatükki institutsioonilise raamistiku kohta ning nelja temaatilist peatükki, milles keskendutakse toiduga kindlustatuse, loodusvarade, inimeste turvalisuse ja rändega seotud poliitikavaldkondadele. Kõikides peatükkides uuritakse üksikasjalikult ELi poliitikat, poliitikameetmeid, funktsioone ja kehtestatud vahendeid, millega edendatakse või õõnestatakse poliitikavaldkondade arengusidususe tõhusale rakendamisele suunatud jõupingutusi.

Institutsiooniline raamistik Poliitikavaldkondade arengusidusus on poliitiline kohustus, mille jaoks on vaja pidevat poliitilist tahet teha õigeid poliitilisi valikuid, mis oleksid soodsad arenguriikides elavatele vaestele inimestele. Lepingu

Ko

mm

en

tee

ritu

d k

okk

uvõ

te

Lühikokkuvõte


täitmise järelevalvajana on suur roll Euroopa Komisjoni presidendil; ELi nõukogu ja Euroopa Parlament peavad seejuures kasutama oma seadusandlikku võimu vastutustundlikul viisil, võttes arvesse ELi poliitika mõju väljaspool ELi piire. Samuti on vaja piisavat institutsioonilist raamistikku ning poliitikakujundamise vahendite kogumit ning mehhanisme, et süstematiseerida poliitikavaldkondade arengusidususe rakendamist. Osa selliseid vahendeid ja struktuure on juba olemas, nagu mõjuhinnangud, Euroopa Parlamendi alaline raportöör poliitikavaldkondade arengusidususe küsimuses ning ELi ombudsman. Kuid neid on vaja täiustada, erifunktsioonide volitusi tuleb täpsustada seoses nende suutlikkusega käsitleda poliitikavaldkondade arengusidususe küsimusi ning ELi institutsioonides ja liikmesriikides tuleb suurendada suutlikkust. Väga oluline on kuulata neid inimesi, keda poliitikavaldkondade sidususe puudumine mõjutab. Seega tuleb kehtestada asjakohasemad süsteemid, sealhulgas ametlikud kaebuste esitamise mehhanismid, et selgitada välja ebasidusused ning parandada olukorda kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe kohustusega.

Toiduga kindlustatus

Praegu kannatab maailmas nälga 925 miljonit inimest. Ohutule toidule juurdepääsu kindlustamine on universaalne inimõigus, mida kõik riigid peavad vastastikku tunnustama, kaitsma ja täitma. ELil on selles küsimuses eriline vastutus, kuna ta on maailma suurim põllumajanduskaubanduses osaleja. Toiduga kindlustatuse tagamiseks on vaja muudatusi nii tootmismudelites kui ka paremat juurdepääsu taskukohasele ja toitvale toidule. Sellega seoses peab EL muutma mitut oma praegust poliitikat, mis mõjutavad toiduga kindlustatust maailma vaestes riikides, alates kaubandusest, põllumajandusest, finantsmäärustest, kliimaküsimustest ning lõpetades investeeringutega välisriikidesse. ELi ühise põllumajanduspoliitika reform on otsustav võimalus näidata üles liidu soovi aidata arenguriikidel minna hõlpsamalt üle ise enda ära toitmisele. Selleks peab EL tegema täispöörde ning tunnistama, et maailma kasvav toiduvajadus ei õigusta Euroopa eksporditoetusi. EL peab tegema suuremaid jõupingutusi, et muuta poliitikavaldkondade arengusidusus ühises põllumajanduspoliitikas toimivaks elemendiks. Selleks et piirata toiduhindade liigset kõikumist nii tootjate kui ka tarbijate jaoks, peaks EL näitama eeskuju ka selles, kuidas rahvusvaheliselt paremini korraldada toiduga kindlustatust, põhinedes õigusel toidule. Lisaks turu reguleerimisele saab toiduvarudega aidata kaitsta toiduga kindlustatust ning hoida hinnad stabiilsetena. ELi poliitika, mis ajendab ülemaailmseid suundumusi nagu maa kokkuahnitsemine, peab olema tugevalt suunatud säästvusele nii sotsiaalsetes kui ka keskkonnaalastes aspektides, eelkõige biokütuste tootmise osas.

Loodusvarad

Paljud ressursirikkaimad riigid on endiselt maailma kõige vaesemate hulgas. Kodanikud ei saa kasu looduslikust varast, mis pärineb maalt, millel nad elavad. Inimõigusi käsitlevates rahvusvahelistes lepingutes on aga sätestatud, et meestel ja naistel üle maailma on õigus nendest varadest kasu saada. Loodusvarad moodustavad olulise elemendi, mille kaudu on võimalik saavutada inimeste ja ühiskonna arengut, eeldusel et neid kasutatakse säästval moel. EL kuulub nende hulka, kes järgivad agressiivseid strateegiaid arenguriikide loodusvarade kasutusele võtmiseks. Sellegipoolest on ELi poliitikakujundajatel kohustus tagada, et arenguriikidest importimisele suunatud poliitika ei õõnestaks arengueesmärke ning et sellega ei kaasneks ei otseselt ega kaudselt inimestele kannatuste tekitamine ega inimõiguste rikkumine. ELi taastuvenergia direktiivis kindlaks määratud eesmärk, et 10% transpordis kasutatavast

Lühikokkuvõte


energiast peab tulema taastuvatest allikatest, seab ohtu arengueesmärgid. Nimetatud direktiiviga suurendatakse eelkõige maale ja veele avaldatavat survet. EL peaks selle poliitika üle vaatama ja panema selles suurt rõhku säästvusele. Teisalt ei innusta ELi tooraineid käsitlev algatus arenguriike osalema saadud loodusvaradele väärtuse lisamise protsessis, mida EL tegelikult peaks soodustama. Esimene samm, millega võimaldataks arenguriikidel kasutada tõhusalt oma loodusvarasid, on tagada suurem avalikustamine ja rahvusvahelistest toormeettevõtetest valitsustele laekuva tulu riiklik järelevalve. EL peab sellele kaasa aitama, nõudes, et kõik loodusvarade hankimises osalevad Euroopa ettevõtjad avalikustaksid oma finantsandmed.

Inimeste turvalisus

Inimeste turvalisuse keskmes on põhiõigus elule, füüsilisele ohutusele ja vabadusele hoiduda enneaegsest ja ärahoitavast surmast. Inimeste turvalisust ja õiglust tuleks pidada põhiõigusteks, need tuleks tagada inimeste õiguste austamise raames ning juhul, kui nad ei tunne end turvaliselt. ELi turvalisust ja arengut käsitlevas tegevuskavas tunnistatakse, et ilma rahu ja turvalisuseta ei ole säästev areng võimalik ning et ilma arenguta ja vaesuse likvideerimiseta ei ole võimalik jätkusuutlik rahu. Siiski on tehtud vähe edusamme seda seost asjakohaselt käsitleva poliitika ellurakendamisel. Mitme ELi liikmesriigi julgeolekupoliitika näitab selgelt lõhet majanduslike ja/või julgeolekualaste sisehuvide ning poliitikavaldkondade arengusidususe vahel. EL ei peaks jätkama oma majanduslike ja julgeolekualaste huvide kaitsmist, kui need kahjustavad partnerriike ja nende elanikke. Selleks et ennetada kahju tekitamist ning et haarata kinni pikaajalise rahu kehtestamise võimalustest, peaks ELi poliitika olema konfliktitundlikum ning põhinema pikaajalisel ennetaval lähenemisviisil. Hoolimata nõukogu 2008. aasta seisukohast on relvade eksport EList kurikuulsatele inimõiguste rikkujatele ja konfliktikolletesse endiselt reaalsus. Relvade eksport kujutab suurt ohtu inimeste turvalisusele ning takistab tõsiselt säästvat arengut. Kehtestada tuleb piisavad mehhanismid, millega tagatakse, et militaartehnoloogia ja -seadmete ekspordi piirangutest peetakse kinni kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe kohustusega.

Ränne

Juba mõnda aega on ränne olnud ELi poliitiliste arutelude keskmes. Praegu viibib ELis ligikaudu 31,8 miljonit rändajat. Kõikidele inimestele on antud võimalus kasutada oma õigust rännata või õigust jääda oma päritoluriiki, kuid nende tehtavast valikust hoolimata tuleb austada nende õigust elada oma elu väärikalt. Inimväärse töö puudus on endiselt peamine tööalase rände ajend, samal ajal kui teisalt on juurdepääs piisavale tööhõivele tõsiseks probleemiks sisserändajate integreerimisel vastuvõtvasse ühiskonda. ELi algatusi iseloomustab ühine suundumus keskenduda rändevoogude haldamisele, et viia ellu ELi ühepoolsed majanduslikud eesmärgid, ilma et uuritaks rände ja arengu kogupotentsiaali, millest võiks kasu olla rändajaile endile ning nii vastuvõtvale kui ka päritoluriigile. Praegune piiratud lähenemisviis ELi rändepoliitikale, milles juhindutakse ELi rände suhtes võetud üldisest lähenemisviisist, ei võta arvesse mõjusid arengule ja inimõigustega seotud nõudeid. Inimväärne töö ja tööhõiveküsimused on põhitegurid, mida EL peab rände- ja integratsioonipoliitikaga põhjalikumalt käsitlema, tehes seda kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe kohustusega. Rändajatele sotsiaal- ja õiguskaitse pakkumine peab paranema nii ELis kui ka kogu maailmas. Selleks peaks EL kasutama oma rahvusvahelist mõjuvõimu, et edendada võõrtöötajaid kaitsvaid rahvusvahelisi standardeid. ELi liikmesriigid peavad samuti allkirjastama ja ratifitseerima ÜRO rahvusvahelise võõrtöötajate ning nende perekondade kaitsmise konventsiooni ja seda rakendama.




Peatükk 1

Euroopa Liidu institutsioonid

Saavutamaks nii ulatuslikku eesmärki kui vaesuse likvideerimine on vajalik vankumatu

pühendumine poliitikavaldkondade arengusidususele ning kõikide vahendite,

poliitikavaldkondade ja ressursside kooskõlastatud ja järjepidev kasutamine selle

eesmärgi saavutamise nimel, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 208.

Selleks, et teha mõistlikke poliitilisi valikuid, mis kajastavad pühendumist poliitikavaldkondade

arengusidususele, on esmatähtis poliitiline tahe. Näiteid selle vajalikkuse kohta on esitatud kõikides selle

aruande temaatilistes peatükkides. Käesolevas peatükis vaatame üksikasjalikult poliitikavaldkondade

arengusidususe praktilisi ja institutsioonilisi aspekte: nii praegu olemasolevaid – mis ei pruugi olla

piisavad – kui ka neid, mida alles luuakse.

Selleks, et poliitikavaldkondade arengusidususe tegevuskavaga edasi minna, peab EL hakkama

keskenduma protsessi asemel edule ja tulemustele. See ei tähenda üksnes võimalike probleemsete

valdkondade kaardistamist poliitikakujundamise varajastes etappides ning vastava poliitikaga jätkamist,

vaid tõsiste kaitsemeetmete kehtestamist, mis tagaksid probleemide ennetamise, või – kui seda ei

suudeta – parandusmehhanismide kehtestamise juhuks, kui võidakse avaldada kahjulikku mõju,

sealhulgas kodanikuühiskonnale.

1. Poliitikavaldkondade arengusidususega seotud praeguste mehhanismide kaardistamine ja hindamine ning nende parandamine

Olemas on eri mehhanismid ja institutsioonilised struktuurid, mis pakuvad algatusi ning hõlbustavad

seiret ning kohustuste ja lubaduste täitmist. Järgnevalt on esitatud vaid valik praegustest

mehhanismidest.

1.1 Õigussätted

Peale Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 208 on mitu õiguslikku sätet, mida saab tuua näiteks

poliitikavaldkondade arengusidususe edendamise kohta. Euro

op

a Li

idu

inst

itu

tsio

on

id



Cotonou partnerluslepingu artiklis 12 viidatakse sõnaselgelt poliitikavaldkondade arengusidususele ning nähakse ette Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide rühmaga (edaspidi „AKV riigid”) konsulteerimine varajases etapis, „Kui ühendus kavatseb *…+ võtta mõne meetme, mis võib mõjutada *nende+ huve”. AKV riigid võivad „kirjalikult *…+ teatada ühendusele oma huvidest ning teha muudatusettepanekuid”. Hoolimata kaasava poliitilise dialoogi suurest potentsiaalist, pole sellist poliitikavaldkondade

arengusidususe mehhanismi seni pea üldse kasutatud, tõenäoliselt teadlikkuse ja suutlikkuse

puudumise tõttu. Vaja on ennetavamaid meetmeid.

Euroopa Parlamendi toetusel1 pakub CONCORD välja, et parlamentaarne ühisassamblee nimetaks

poliitikavaldkondade arengusidususe valdkonnas kaks alalist raportööri (üks AKV riigist ja teine

EList). Raportöörid tagaksid ELi ja AKV poliitika arengusidususe, toetaksid parlamentaarse

ühisassamblee arutelusid ja seisukohti nendes küsimustes, avaldaksid iga kahe aasta tagant

aruandeid, mis keskenduksid eelkõige artikli 12 rakendamisele, ning uuriksid sidususe puudumise

tõttu negatiivselt mõjutatud isikute võimalikke kaebusi.

Alates 1995. aastast sisaldavad Euroopa Komisjoni kaubandus- ja assotsieerimislepingud

inimõigusi sisaldavaid klausleid,2 millega reguleeritakse kaubandussuhteid ja nähakse

inimõiguste süsteemse ja tõsise rikkumise korral ette soodustuste peatamine. Praegused

puudujäägid järjepidevuses, läbipaistvuses ja menetluste õigluses tuleks korvata partnerriikides

töö, keskkonna ja inimõigustega seotud normide järgimist käsitlevate läbipaistvate kriteeriumide

ja võrdlusaluste kohaldamisega, sealhulgas erisoovitustega parandusteks, kui see on vajalik3.

Kaitseabinõud4 on vahendid, mille eesmärk on kaitsta põhihuve ettenägematu arengu korral. Kaitseabinõusid tuleks täiustada, kehtestada ning muuta paindlikumaks kolmandate riikidega sõlmitud lepingutes, milles võetakse eriliselt arvesse arenguriikide suhtes kehtivaid poliitikavaldkondade arengusidususe kohustusi.

1.2 Euroopa Komisjoni otsustus- ja kavandamisprotsesside mehhanismid

On mitmesuguseid vahendeid, mida saab kasutada varajases etapis hindamiseks, kas poliitikad ei ole

üksteisega vastuolus ega õõnesta üksteist, kas esineb ebasidususi või kas oleks võimalik edendada

sünergiaid.

1 Euroopa Parlamendi 18. mai 2010. aasta resolutsioon ELi poliitikavaldkondade arengusidususe ja laiendatud ametliku arenguabi

kontseptsiooni kohta (2009/2218(INI)), lõige 83. 2 Nõukogu 22. juuli 2008. aasta määrus (EÜ) nr 732/2008, millega kohaldatakse üldiste tariifsete soodustuste kava ajavahemikus

1. jaanuar 2009 kuni 31. detsember 2011, ELT L 211, artiklid 15, 16, 17. 3 Rahvusvahelise kaubanduse komisjoni kuuluva parlamendiliikme Richard Howitthi 3. mai 2010. aasta arvamus inimõiguste,

sotsiaalsete ja keskkonnaalastandardite kohta rahvusvahelistes kaubanduslepingutes (2010/2219 (INI)). 4 Üksikasjalikum teave aadressil http://ec.europa.eu/trade/tackling-unfair-trade/trade-defence/safeguards/



Mõjuhinnangud ELi tasandil kasutatakse või kaalutakse nelja eri liiki hindamisi. Nendeks on

mõjuhinnang (Euroopa Komisjoni peadirektoraat)5, keskkonnamõju

hinnang6, säästvale arengule avalduva mõju hinnang (kaubanduse

peadirektoraadi poolt ja jaoks väljaarendatud poliitikavahend)7 ning veidi

uuemad inimõigustele avalduva mõju hinnangud, mida on arutatud eelkõige

seoses kahepoolsete või piirkondlike kaubanduslepetega8.

Praegu peab paljudele EÜ seadusandlikele ning ka mitteseadusandlikele poliitilistele algatustele

lisama mõjuhinnangu. Mõjuhinnangud avaldatakse praegu asjaomase seadusandliku algatusega ühel

ajal.

CONCORDi Taani osakond korraldas kõikide aastatel 2009–2011 välja antud EÜ mõjuhinnangute

analüüsi, küsides, kas EÜ on täitnud kohustust käsitleda kolmandatele riikidele avaldatavat mõju9.

Alates 2009. aastast kehtivates suunistes on sätestatud järgmine: „Igas mõjuhinnangus tuleks

määrata kindlaks, kas kavandatavad poliitilised valikud mõjutavad suhteid kolmandate riikidega.

Eelkõige tuleks nendes käsitelda: *...+ mõjusid arenguriikidele – algatusi, mis võivad mõjutada

arenguriike, tuleks analüüsida sidususe seisukohast ELi arengupoliitika eesmärkidega. See hõlmab

tagajärgede (või välismõjude) analüüsi pikemas perspektiivis sellistes valdkondades nagu majandus,

keskkond, sotsiaal- ja julgeolekupoliitika”10.

CONCORDi Taani osakond uuris kokku 164 mõjuhinnangut, millest 77 pidasid nad arenguriikide

seisukohast asjakohaseks. Uuring näitas, et ainult seitsmes mõjuhinnangus käsitleti mõju

arenguriikidele11. Mõnes neist seitsmest üksnes nenditakse mõju, kuid ei hinnata seda, kuidas

arenguriike mõjutatakse; ükski vastavatest mõjuhinnangutest ei käsitle mõju arenguriikidele

2011. aastal12

Võib öelda, et põhiline poliitikavahend on küll olemas, kuid seda ei kasutata õigesti ega rakendata

selle täielikku potentsiaali. See võib olla tingitud suutlikkuse või siis poliitilise tahte ja üksmeele

puudumisest.

Seetõttu soovitab CONCORD muuta mõjuhinnangud läbipaistvamaks ning kaasata enne nende

koostamist, koostamise ajal ja pärast seda kodanikuühiskonna organisatsioonid. On vajalik, et

mõjuhinnangud tehtaks kättesaadavaks piisavalt vara enne poliitilise ettepaneku esitamist, nende

5 Täpsem teave aadressil http://ec.europa.eu/governance/impact

6 Vt 1985. aastal vastu võetud ELi direktiivi (85/337/EMÜ) keskkonnamõju hindamise kohta. Direktiivi on muudetud 1997. aastal

ning 2003. aastal ning seda kutsutakse nüüd keskkonnamõju strateegilise hindamise direktiiviks (2001/42/EÜ). 7 Täpsem teave aadressil http://ec.europa.eu/trade/analysis/sustainability-impact-assessments

8 Täpsem teave aadressil http://www.srfood.org/images/stories/pdf/otherdocuments/report_hria-seminar_2010_eng.pdf

9 Vt http://www.concorddanmark.dk

10 Euroopa Komisjoni (2009) mõju hindamise suunised (SEK(2009) 92).

11 Määrus ülemeremaade ja -territooriumide tuletisinstrumentide kohta / Turg; Loomade heaolu märgistamise võrgustiku

loomine / Tervishoid ja tarbijad; Põllumajandustoodete kvaliteeti käsitlev teabevahetus / maaelu areng ja põllumajandus 12

CONCORDi Taani osakond (2011). EC’s Impact Assessments disregard Developing Countries (Euroopa Komisjoni mõjuhinnangutes jäetakse kõrvale arenguriigid).

http://ec.europa.eu/governance/impact

http://ec.europa.eu/trade/analysis/sustainability-impact-assessments/

http://www.srfood.org/images/stories/pdf/otherdocuments/report_hria-seminar_2010_eng.pdf

http://www.concorddanmark.dk/



järeldusi saaks võtta arvesse, teised sidusrühmad saaksid esitada märkusi

ning nendega saaks arutada, kuidas oleks kõige parem tagada kaitse

arenguriikidele tagajärgi kaasa toovate probleemide või võimalike

kitsaskohtade eest. Sellel on suur potentsiaal juhtida tähelepanu varjatud

aspektidele ning liikuda selle suunas, et küsida neid küsimusi ja mõõta seda

mõju, mis on kõige enam seotud poliitikakujundamise protsessist välja

jäetud asjassepuutuvate rühmadega.

Euroopa Komisjoni peasekretariaadi mõjuhindamiskomitee uurib ja annab välja arvamusi kõikide

komisjoni mõjuhinnangute kohta. CONCORD nõuab, et vähemalt üks mõjuhindamiskomiteesse

kuuluv Euroopa Komisjoni kõrge ametnik oleks arenguekspert ning täidaks erikohustust kontrollida

mõjuhinnangu kvaliteeti arenguriikide seisukohast kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe

kohustusega. CONCORD kutsub lisaks mõjuhindamiskomiteed üles kasutama oma volitusi toetuda

välisekspertiisile, et kaasata mõjuhindamise protsessi kodanikuühiskonna organisatsioonid.

Peale selle soovitab CONCORD, et Euroopa Komisjoni uute poliitiliste algatuste loetelu ning nende

analüüsiga seoses konsulteeritaks ametlikult Euroopa Parlamendiga ning et teda kutsutaks esitama

märkusi peamiste konfliktsete küsimuste kindlakstegemise kohta enne mõjuhinnangute lõpliku

loetelu koostamist.

Talitustevahelist konsultatsiooni kasutatakse Euroopa Komisjoni talituste sees poliitikakujundamise protsessi igas etapis, et tasakaalustada kõiki poliitikavalikuid. See on väga oluline mehhanism, millega tagatakse arenguga seotud küsimuste tõstatamine võimalikult varajases etapis ning poliitikavaldkondade arengusidususega arvestamine muudes kui arenguga tegelevates peadirektoraatides. Kuid see eeldab poliitilise tähtsustamise ja suutlikkuse tugevdamist, eriti selleks, et võimaldada

arengukoostöö peadirektoraadil teostada nõuetekohaseid uuringuid seoses kõikide asjakohaste

poliitiliste ettepanekutega, mis esitatakse talitustevaheliseks arutamiseks.

Poliitikavaldkondade arengusidususe teabekeskused on loodud valitud Euroopa Komisjoni peadirektoraatide ning Euroopa välisteenistuse töötajatest. Nendest võib olla arengukoostöö peadirektoraadile palju abi, näiteks mõjuhinnangute ja talitustevaheliste konsultatsioonide puhul. Siiski õõnestavad sellise mehhanismi suurt potentsiaali personali voolavus ja asjakohase koolituse puudumine. Ka siinkohal on vaja suuremat poliitilist tähtsustamist ja suutlikkust.

Euroopa Komisjoni riiklikes strateegiadokumentides ning programmitöö suunistes viidatakse nüüd poliitikavaldkondade arengusidususele ning neid tuleks kasutada kavandamisel toetusena poliitikavaldkondade arengusidususe kontrollimisele ning konkreetsete soovituste esitamisele selle kohta, kuidas parandada poliitikavaldkondade arengusidusust. Kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemine poliitilises dialoogis kolmandate riikidega peaks olema lähtepunkt, millega kutsutakse osalema kritiseerijaid ning moodustama paljude sidusrühmade kooslust, millel on poliitikavaldkondade arengusidususe käsitlemise volitused ja mis läheb kaugemale kui abiandjad ja valitsuse esindajad.



Kavandamise mis tahes vaheülevaatused peaksid hõlmama erivolitust

kontrollida avaldatavat mõju ja poliitikavaldkondade arengusidususe

tagamist.

1.3 Aruandlus

Alates 2007. aastast annab EL välja kahe aasta aruannet poliitikvaldkondade arengusidususe

edendamisega seoses tehtud edusammude kohta kaheteistkümnes poliitikavaldkonnas13. Kolmas ELi

eduaruanne peaks ilmuma 2011. aasta lõpus. Aruande koostamist juhib arengukoostöö peadirektoraat,

tuginedes liikmesriikidelt ja Euroopa Parlamendilt küsimustikuga saadud tagasidele.

Liikmesriikidele saadetud poliitikvaldkondade arengusidusust käsitlev küsimustik peaks stimuleerima

poliitilist dialoogi valitsuse eri ministeeriumide ja osakondade ning parlamentide ja kodanikuühiskonna

vahel. Küsimustikus tuleks selgelt pärida poliitika positiivse ja negatiivse mõju kohta. Sellega tuleks

soodustada ausamat aruandlust ja julgustada institutsioone vahetama teavet, mis võimaldab käsitleda

ebasidususi ja õppida kogemustest. Küsimustiku vastused tuleks süsteemselt avalikustada.

Kuigi CONCORD tunnustab jõupingutusi, mida EL on teinud teabe kogumiseks ja kõikide poolte

kaasamiseks ELi ja riiklikul tasandil, on ülioluline, et seda teavet kasutataks edu saavutamiseks. Kui

saadud kogemuste najal ei parandata ebasidusa poliitika või seire- ja mõjude eelhindamise süsteeme, on

teabekogumise kasutus tõsiselt piiratud.

1.4 Euroopa Parlamendi poliitikavaldkondade arengusidususe alaline raportöör

Tegu on alalise ametikohaga, mis loodi 2010. aasta mais pärast seda, kui Euroopa Parlament oli vastu

võtnud poliitikavaldkondade arengusidusust käsitleva resolutsiooni14, mille järeldusi CONCORD toetab.

Praegu täidab seda ametit parlamendi liige Birgit Schnieber-Jastram, kes on nimetatud ametisse kaheks

aastaks. Poliitikavaldkondade arengusidususe alaline raportöör, kes kuulub arenguga tegelevasse

parlamentaarsesse komisjoni, vastutab poliitikavaldkondade arengusidususe edendamise eest Euroopa

Parlamendis, tugevdades sidemeid arengukomisjoni ja teiste komisjonide vahel, kus arenguküsimused ei

ole kesksel kohal. Alaline raportöör peab koostama ka iga kahe aasta järel aruande poliitikavaldkondade

arengusidususe kohta.

13

Täpsem teave aadressil http://ec.europa.eu/europeaid/what/development-policies/policy-coherence 14

Euroopa Parlamendi 18. mai 2010. aasta resolutsioon ELi poliitikavaldkondade arengusidususe ja laiendatud ametliku arenguabi kontseptsiooni kohta (2009/2218(INI))

http://ec.europa.eu/europeaid/what/development-policies/policy-coherence



2011. aastal korraldas Birgit Schnieber-Jastram kolm koostöövõrgustike loomise

töökoda, et koguda eriteadmisi (sealhulgas kodanikuühiskonnalt), toetada ja

anda nõu poliitiliste prioriteetide, tõendite kogumise ja kaebuste esitamise osas.

Tema aruanne peaks valmima 2011. aasta lõpuks.

Kuigi üksikud parlamendiliikmed edendavad tuliselt teadlikkust

poliitikavaldkondade arengusidususe küsimustes ning arengukomisjon paneb

oma tegevuses järjest rohkem rõhku poliitikavaldkondade arengusidususele, on

Euroopa Parlamendi poliitiline toetus poliitikavaldkondade arengusidususele suhteliselt nõrk ning sellega

ei suudeta tegeleda (kajastub teistes institutsioonides).

Poliitikavaldkondade arengusidususe edendamiseks on vaja rohkem võimalusi suhtlemiseks ja dialoogiks

nende parlamendiliikmete vahel, kes osalevad aktiivselt välismõõtme suhtes asjakohastes valdkondades,

kuid kes veel ei käsitle eriprobleeme seoses säästva arengu ja ülemaailmse õiglusega; samuti nende

Euroopa Parlamendi komisjonide vahel, millel on selge ja otsene rahvusvaheline mõõde (rahvusvaheline

kaubandus, kalandus, areng, inimõigused), ning nende vahel, kes keskenduvad siseküsimustel ning

omavad otsest või kaudset mõju arenguriikidele (põllumajandus, keskkond ja tööstus).

Selleks tuleks korraldada rohkem komisjonideüleseid istungeid (eelkõige poliitikavaldkondade

arengusidususe alalise raportööri algatusel). Püsivama nähtusena tuleks luua komisjonideülene

poliitikavaldkondade arengusidususe tugirühm, mis koosneks asjaomastesse komisjonidesse kuuluvatest

parlamendiliikmetest, et toetada alalise raportööri tegevust ja anda ametlik vorm suhetele teiste

parlamendiliikmetega. See aitaks käsitleda poliitikavaldkondade arengusidususe probleeme ja luua

poliitilist sünergiat.

CONCORD ootab väga, et poliitikavaldkondade arengusidususe raportööri volitusi laiendataks veelgi ning

ta hakkaks andma konkreetseid soovitusi Euroopa Parlamendile meetmete võtmiseks.

1.5 ELi ombudsman

2001. aastal loodud ELi ombudsman sekkub haldusomavoli korral liidu institutsioonide, organite, asutuste

või agentuuride tegevusse15. Ombudsmani institutsioon on osutunud paindlikuks. Praeguse ELi

ombudsmani sõnul „on terminit „haldusomavoli” tõlgendatud laialt ning viisil, mis võimaldab käsitleda

ombudsmani volituste piires õigusriigi põhimõtete, hea haldustava põhimõtete ning põhiõiguste

austamist. See tähendab, et süüdistused, mis käsitlevad põhiõiguste rikkumist institutsioonide poolt,

kuuluvad minu pädevusvaldkonda”16.

15

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 228. Lisateavet leiab aadressil http://www.ombudsman.europa.eu 16

APRODEV ja parlamendiliige Franziska Keller (2011) – Teade ELi ombudsmanile dumpingu kohta linnukasvatuse valdkonnas ning 19. augustil 2011 saadud vastus, www.aprodev.eu

http://www.ombudsman.europa.eu/

http://www.aprodev.eu/



Tema pädevusvaldkonda kuulub nüüd ka poliitikavaldkondade arengusidusus,

nagu ta kinnitas APRODEVile ja parlamendiliikmele Franziska Kellerile oma

vastuses nende ühisesitusele seoses 2011. aastal esitatud juhtumiga, mis

käsitles ebaõiglaseid kaubandustavasid, millega rikuti poliitikavaldkondade

arengusidusust.

Siiski märkis ELi ombudsman samas vastuses, et kaebus puudutas ELi poliitika

piire ja sisaldas väga üldist väidet selle kohta, et aluslepingu nõuded olid jäetud

täitmata, kuid selles ei tehtud kindlaks haldusomavoli esinemist, mida ombudsman oleks saanud aidata

lahendada. Samuti märkis ta, et ei ole arengueesmärkide või poliitikavaldkondade arengusidususe

institutsionaalne eestkostja. Tema ülesanne ei ole ka asendada oma otsusega komisjoni või mõne muu

institutsiooni seisukohti poliitilistes küsimustes.17

On selge, et poliitikavaldkondade arengusidususe puhul on ELi ombudsmani volitused väga segased.

CONCORD soovitab luua eriinstitutsiooni, näiteks eriombudsmani, kelle konkreetne ülesanne oleks vastu

võtta ja uurida võimalikke poliitikavaldkonna arengusidususe rikkumisega seotud kaebusi, sealhulgas

ebaõiglaseid kaubandustavasid, et algatada vahendusprotsess ja püüda leida asjakohased lahendused ja

hüvitused. Selline eriombudsman peaks pakkuma võimalust lihtsaks kokkuleppemenetluseks

poliitikavaldkondade arengusidususega seotud vaidlustes minimaalsete bürokraatiast tulenevate

piirangutega. Tuleb selgelt tagada, et kodanikuühiskonnas tegutsevatel isikutel oleks sellisele

eriombudsmanile otsene juurdepääs.

Poliitikavaldkondade arengusidususega tegelevale eriombudsmanile tuleks luua praeguse ELi

ombudsmani omaga sarnane veebileht, kus saaks esitada teateid (ning neid saaks heaks kiita ja tagasi

lükata). Kui see tehtaks huvitatud rühmadele avalikult kättesaadavaks, aitaks see koguda ja jagada

poliitikavaldkondade arengusidusust käsitlevat teavet ja analüüse ning suurendada usaldusväärsust.

1.6 Algatused ja teadlikkuse suurendamine väljaspool institutsioonilist raamistikku

Järjest rohkem institutsioone (nt OECD), mõttekodasid (nt ECDPM) ning kodanikuühiskonna

organisatsioone on koostanud mitmesuguseid poliitikavaldkondade arengusidusust käsitlevaid materjale

– metodoloogilisi brošüüre, poliitilisi analüüse ja juhtumiuuringuid. Nende hulka tuleb arvata ka käesolev

CONCORDi koostatud eriaruanne ning selle varasem, 2009. aastal avaldatud versioon. Nende loetlemine

läheks liiga pikale, kuigi selliste algatuste tähtsust, nendega loodud teadlikkust ning seda, et teatavatel

juhtudel on nendega suurendatud eri poolte suutlikkust, on asjakohaselt arvesse võetud.

17

APRODEV ja parlamendiliige Franziska Keller (2011) – Teade ELi ombudsmanile dumpingu kohta linnukasvatuse valdkonnas

ning 19. augustil 2011 saadud vastus, www.aprodev.eu

http://www.aprodev.eu/



Ometi soovime rõhutada Evert Vermeeri fondi algatust – poliitikavaldkondade

arengusidususe eest antavat õiglase poliitika auhinda. Igal aastal antakse pärast

parlamendiliikmete tegevuse põhjalikku jälgimist auhind aasta õiglasele

poliitikule, st poliitikavaldkondade arengusidususe eest seisnud

parlamendiliikmele. 2011. aastal sai auhinna parlamendiliige Catherine Grèze18.

CONCORD tervitab selliseid algatusi ja julgustab ELi nendes osalema, neid

vajaduse korral toetama, nõuetekohaselt arvesse võtma ja reageerima mis

tahes soovitustele, mis võivad sellistest algatustest tekkida. Meie kindel veendumus on, et keerukasse

poliitikavaldkondade arengusidususe jälgimise ja edendamise ülesandesse on vaja tihedalt kaasata palju

eri isikuid kodanikuühiskonnast ja teistest rahvusvahelistest foorumitest.

2. Üldised soovitused ELi institutsioonidele

2.1 Karm tõde: Barroso peab täitma Lissabonis antud lubadusi

Euroopa Komisjoni president peaks vastutama volinike kolleegiumi ees poliitikavaldkondade

arengusidususe tegevuskava eest, kuna tema on lepingu täitmise järelevalvaja. See oleks kindel tagatis

selle kohta, et poliitikavaldkondade arengusidususe kohustusi täidetakse tõhusalt ning et juhul, kui eri

poliitikavaldkondade vahel esineb huvide konflikt või vastuolu, võetakse otsustamisprotsessis

poliitikavaldkondade arengusidusust nõuetekohaselt arvesse19.

Euroopa Komisjoni presidenti peaksid aktiivselt toetama komisjoni kõrge esindaja / asepresident ning

arenguvolinik, kellel mõlemal on otsene kohustus tagada ELi nimel suhted arenguriikidega ning kellel on

selles valdkonnas märkimisväärsed teadmised.

Välisasjade nõukogus peaksid kõrge esindaja ja ELi ministrid kindlalt aru saama, et neid toetatakse, ning

tagama poliitikavaldkondade suurema arengusidususe.

Selleks et tagada kõige kõrgemal juhtimistasandil pidev tähelepanu poliitikavaldkondade

arengusidususele, peaks iga ELi eesistujariik välja töötama poliitikavaldkondade arengusidususe jooksva

töökava, milles määratakse kindlaks prioriteedid seoses tulevaste poliitilise reformide või uute

poliitikavaldkondadega, mis võivad tekitada poliitikavaldkondade arengusidususe küsimusi.

Arengukoostöö peadirektoraat ja seega komisjon peaksid jätkama oma tööprogrammiga, et ärgitada

liikmesriike samuti edasi liikuma ja määratlema prioriteedid.

Euroopa Komisjon ja nõukogu vastutavad Euroopa Parlamendi ees aluslepingutes sätestatud

18

http://fairpolitics.nl/europa/ 19

Näited ebasidusa poliitika kohta on esitatud järgmistes temaatilistes peatükkides. Lisateavet leiab CONCORDi esimesest eriaruandest: CONCORD (2009). Spotlight on Policy Coherence for Development (Eriaruanne poliitikavaldkondade arengusidususe kohta). 2009. aasta aruanne.

http://fairpolitics.nl/europa/



poliitikavaldkondade arengusidususe kohustuse täitmise eest. Seetõttu on

Euroopa Parlamendilgi siin täita suur roll, lisaks ka olulise seadusandliku

organina.

2.2 Valmistumine: ressursside eraldamine poliitikavaldkondade arengusidususe suutlikkuse suurendamiseks

Suutlikkus on poliitikavaldkondade arengusidususe tõhusa elluviimise juures korduv probleem ning see

mõjutab eri mõõtmeid ja institutsioone.

Suurendada tuleks Euroopa Komisjoni arengu ja koostöö peadirektoraadi EuropeAid suutlikkust osaleda sisulise panuse andmises poliitikavaldkondade arengusidususe kohustuste täitmisse ning selle toetamisse analüütilisemate aruannetega.

Eelkõige arengu ja koostöö peadirektoraat EuropeAid peaks eraldama ressursse ja andma volitusi aktiivseks osalemiseks mõju hindamise ja talitustevaheliste konsultatsioonide varajastes etappides ning tal peaks olema lubatud konsulteerida väliste sidusrühmadega, kellel on kogemused arenguriikides inimõigustele ja arengueesmärkidele avalduva mõju jälgimises ja hindamises.

Väga oluline on ka investeerimine töötajate suutlikkuse suurendamisse kõikides asjakohastes peadirektoraatides ja Euroopa välisteenistuses ning samuti liikmesriikide valitsusametnike seas.

Teadlikkuse suurendamise strateegiat ja dialoogi ELi delegatsioonide tasandil tuleks täiustada, et parandada poliitikakujundamises partnerriikide probleemidega arvestamist.

Euroopa Parlamendi poliitikavaldkondade arengusidususe alalist raportööri tuleks toetada tugevama sekretariaadiga, vahenditega, mis aitavad luua eri komisjonidest pärit parlamendiliikmetest koosnevat poliitikavaldkondade arengusidususe tugirühma, ning juurdepääsuga õppeüksustele ja teaduseelarvele.

2.3 Ennetamine: poliitikavaldkondade arengusidususe parem analüüs ja kaasavam poliitikakujundamine

Äärmiselt vajalik on, et poliitikavaldkondade arengusidususest saaks peale aruandluspunkti ja formaalse

kohustuse tõeline meeste ja naiste elu parandav meede, mis mõjutab seeläbi positiivselt

arengueesmärke. Laiapõhjalised konsultatsioonid ja demokraatlikud arutelud arenguriikides peaksid

olema ELi poliitikakujundamisprotsessi lahutamatu osa. Ainult sel viisil saab poliitikavaldkondade

arengusidusus aidata edendada meeste-naiste õigusi saavutada oma arengueesmärke ja aidata neil

kaotada vaesus kogu lõunapoolkeral.



Selleks soovitame järgmist:

kasutada protsessi, millega määratakse kindlaks Euroopa Komisjoni riiklikud strateegiadokumendid, jälgitakse ja hinnatakse neid, et koguda teavet arenguriikidele avalduva ELi poliitikavaldkondade mõju kohta, ning esitada selle alusel soovitusi poliitilisteks muudatusteks;

nimetada AKV riikide ja ELi parlamentaarses ühisassamblees ametisse kaks poliitikavaldkondade arengusidususe alalist raportööri, et tugevdada parlamentaarse ühisassamblee tööd poliitikavaldkondade arengusidususe küsimustes ning rakendada vajaduse korral Cotonou partnerluslepingu artiklit 12.

Lisaks on soovitatav, et Euroopa Komisjon võtaks enda kanda teabe kogumise ja poliitilise mõju

analüüside koostamise rolli, et parandada poliitikakujundamist ning muuta praegust poliitikat, kui see on

vajalik. Selleks tuleb luua ja kasutada eri poliitikavaldkondi hõlmavaid andmebaase, et registreerida ja

jälgida asjakohaseid empiirilisi suundumusi, mis tõkestavad arenguriikides inimesekeskset arengut.

Analüüside ja dialoogi tulemus tuleks integreerida asjakohastesse poliitilistesse ettepanekutesse.

Lõppkokkuvõttes tähendab see, et poliitikavaldkondade arengusidusust tuleks asjakohaselt

süvalaiendada kõikides ELi poliitikavaldkondades, alustades sõnaselge viitega Euroopa Liidu toimimise

lepingu artiklile 208 ja artikli 3 lõikele 5. See võimaldaks ennetada vigu ning suurendada

poliitikavaldkondade usaldusväärsust arengusidususe seisukohast.

Soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise kaks aastakümmet ja paralleelsed lähenemisviisid on andnud

õppetunde ja väärtuslikke kogemusi seoses sellega, mis progressiivse tegevuskava puhul toimib ja mis

mitte. Tasub rõhutada, et selgete tõendite esinemine selle kohta, et ilma naiste ja kodanikuühiskonna

organisatsioonide pideva poliitilise surveta tegutseda naiste õiguste edendamise nimel ja lõpetada

sooline diskrimineerimine oleks soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamisel oht jääda lihtsalt

bürokraatlikuks juhtimistavaks, mis soolise õigluse eest võitlemise asemel tähendab lihtsalt üht

formaalsust.

2.4 Reageerimine: mehhanismi kehtestamine kaebuste esitamiseks ja parandusmeetmete võtmiseks

EL peab minema kaugemale võimaliku mõju analüüsimisest ja võtma teadmiseks tõendid tegelikest

olukordadest, kus ELi poliitika õõnestab arengueesmärke. Soovitatav on anda mõjutatud sidusrühmadele

(sealhulgas arengriikidest) piisavalt ruumi, et neid võetaks kuulda ning et järgneks nõuetekohane

menetlus, millega vajaduse korral vaadataks läbi arengueesmärke ja inimõigusi kahjustav poliitika.

Seetõttu on soovitatav luua kõikide asjakohaste ELi poliitikavaldkondade ja kokkulepete, eelkõige

Euroopa Komisjoni poliitikavaldkondade arengusidususe tööprogrammis kindlaksmääratud tulevase

poliitika puhul ametlik kaebuste esitamise mehhanism, mis on avatud kodanikele ja mõjutatud



kogukondadele (nt kodanikuühiskonna organisatsioonid, põllumeeste

organisatsioonid, naiste ja rohujuure tasandi organisatsioonid), et käsitleda ELi

poliitika kahjulikku mõju säästvale arengule arenguriikides ning käivitada

uurimine.

Täpsemalt tähendab see sätte lisamist asjakohastesse

poliitikadokumentidesse/kokkulepetesse, määrates kindlaks otseste kaebuste

esitamise menetluse.

Kui kaebus lükatakse tagasi, on poliitikavaldkondade arengusidususega tegeleval eriombudsmanil õigus

uurida ja algatada vahendusprotsess, et leida asjakohased lahendused ja hüvitusmeetmed.



A Lisbon Treaty provision. A Human Rights obligation.

Peatükk 2

Toiduga kindlustatus ja õigus toidule

Nüüdisaja maailmas, kus kõik on üha rohkem vastastikuses sõltuvuses, on Euroopa

Liidul (EL) ülioluline mõju ülemaailmse toiduga kindlustatuse säästva arengu

kulgemisele. Viimase kolme aasta toidu-, majandus- ja finantskriisi laastavad tagajärjed näitavad selgelt

praeguste poliitikavaldkondade, finants- ja põllumajandusturgude struktuuri suutmatust tagada

toiduainetega kindlustatus, eriti kõige vaesemate ja haavatavamate inimeste puhul.

1. Inimõigustel põhinev lähenemine toiduga kindlustatusele

Peaaegu iga seitsmes inimene planeedil läheb igal õhtul näljasena magama, samas kui 1/3

inimtarbimiseks toodetud toidust läheb kaduma või raisku.

Ärevust tekitavaid arvandmeid 2008. aastast, kui toiduainete hinnatõusu tõttu pidi 100 miljonit inimest

nälga kannatama,1 ja seejärel 2010. aastast, mil 44 miljonit inimest on juba äärmisesse vaesusesse

tõugatud,2 ei saa heastada, kui toiduaineid peetakse pelgalt kaubeldavaks tooteks. Kindel juurdepääs

piisavale ja ohutule toidule on üldine inimõigus, mida kõik rahvusvahelise üldsuse riigid on kohustatud

vastastikku austama, kaitsma ja järgima. See hõlmab eksterritoriaalset kohustust mitte ohustada teiste

riikide elanike õigust toidule3. ELil kui maailma suurimal põllumajandustoodetega kauplemises osalejal on

siin eriline vastutus4. Vaid juhul, kui võetakse vastu inimõigustel põhinev lähenemisviis ülemaailmse

toiduga kindlustatuse suhtes, saab Euroopa asuda rahvusvahelisele juhtpositsioonile, mida on nälja

vastases võitluses hädasti vaja. Et tagada õigus toidule, on vaja muudatusi nii tootmismudelites kui ka

paremat juurdepääsu taskukohasele ja toitvale toidule.

1 FAO (2009). State of Food Insecurity (Toiduga kindlustamatusest tulenev olukord maailmas).

2 Maailmapanga pressiteade (15. veebruar 2011). Food Price Hike drives 44 Million people into poverty (Toiduainete hinnatõus

tõukab 44 miljonit inimest vaesusesse). 3 FIAN (2011). Extraterritorial State obligations (Riigi eksterritoriaalsed kohustused) http://www.fian.org/programs-and-

campaigns/extraterritorial-state-obligations 4 WTO (2010). Kaubandusstatistika: EL 27 kaubandus moodustab 9,5% maailma põllumajandustoodete koguekspordist ja 12%

maailma põllumajandustoodete koguimpordist. Võrdlusena moodustab teisel kohal olev riik USA vastavalt 10% ja 8,5%.

http://www.wto.org/english/res_e/statis_e/its2010_e/its10_merch_trade_product_e.htm

Toid

uga

kin

dlu

stat

us

ja õ

igu

s to

idu

le

http://www.fian.org/programs-and-campaigns/extraterritorial-state-obligations

http://www.fian.org/programs-and-campaigns/extraterritorial-state-obligations

http://www.wto.org/english/res_e/statis_e/its2010_e/its10_merch_trade_product_e.htm



Õigus toidule

ELi

maainvesteeringute

poliitika

ELi kaubandus-

poliitika

Ühine

põllumajandus-

poliitika

Kliima-

poliitika

Toiduga

spekuleerimise

reguleerimine

Üleilmse toidusüsteemi valitsemine, eriti ÜRO Toidu- ja

Põllumajandusorganisatsiooni maailma toiduga

kindlustamise komitee

ELi toiduga kindlustatuse poliitiline raamistik

Inimeste õigus toidule

Lissaboni leping, artikkel

208

Rahvusvaheliste

toiduturgude

reguleerimine

Inimõiguste rahvusvaheline õigusraamistik

Õigust piisavale toidule tunnistatakse mitmes rahvusvahelise õiguse aktis. See on viidud sisse ÜRO

Peaassamblee otsusega 217 A (III) 10. detsembril 1948 vastuvõetud inimõiguste ülddeklaratsiooni

artiklisse 25 ja 16. detsembril 1966 vastuvõetud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste

rahvusvahelise pakti artiklisse 11. Kuid õigust piisavale toidule on tunnistatud ka eridokumentides, nagu

lapse õiguste konventsioon (artikli 24 lõike 2 punkt c ja artikli 27 lõige 3), ÜRO konventsioon naiste

diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (artikli 12 lõige 2), või puuetega inimeste õiguste

konventsioon (artikli 25 punkt f ja artikli 28 lõige 1).

Ülemaailmsel toidualasel tippkohtumisel Roomas 1996. aastal andsid toiduõigusele tegevusliku sisu 185 riiki ja Euroopa Ühendus Rooma deklaratsioonis ja tegevuskavas. Nad kinnitasid, et: „Õigus piisavale toidule realiseerub siis, kui kõik mehed, naised ja lapsed üksi või kogukonnas omavad igal ajal füüsilist juurdepääsu piisavale toidule või selle hankimise vahenditele.” *Viide: majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti üldine kommentaar nr 12]

Nagu on tõdetud tavapärases rahvusvahelises õiguses, seab õigus toidule kohustusi kõikidele

liikmesriikidele mitte ainult nende endi territooriumil elavate inimeste suhtes, vaid ka kõikide teiste riikide

elanikkonna suhtes (ekstraterritoriaalsed kohustused). Need kaks kohustuste kogumikku on teineteise

täienduseks. Õigus toidule realiseerub täielikult vaid siis, kui mõlemad, nii „siseriiklikud” kui

„rahvusvahelised” kohustused on täidetud.

Rohkem teavet aadressil www.srfood.org

ELi biokütuste

alane ja

energiapoliitika

Aastatuhande

arengueesmärgid

http://www.srfood.org/



Mõiste „õigus toidule”

ÜRO määratleb õigust piisavale toidule kui kõikide inimeste inimõigust „omada

korrapärast, alalist ja piiranguteta juurdepääsu kas vahetult või rahaliste ostude

kaudu kvantiteedi ja kvaliteedi poolest piisavale toidule, mis vastab selle rahva,

kelle hulka tarbija kuulub, kultuurilistele traditsioonidele, ja mis tagab füüsilise

ja vaimse ning individuaalse ja kollektiivse rahulduse ning väärika ja hirmuvaba

elu.”

Allikas: ÜRO õigust toidule käsitleva eriraportööri veebileht www.srfood.org

Inimõigustel põhinev toidupoliitika on eelkõige inimesekeskne poliitika, mis tegeleb pigem nälja

struktuuriliste põhjustega, kui toetub toiduga kindlustatuse tagamiseks rahvusvahelistele turgudele.

Praegu toodetakse maailmas kõigi jaoks täiesti piisavalt toitu5. Ometi läheb iga seitsmes inimene

maailmas igal õhtul näljasena magama6. Seevastu 1/3 inimtarbimiseks toodetud toidust läheb kaduma

või raisku7. Nälga põhjustab toidu ebavõrdne jaotamine ja see, kui inimesed on jäetud ilma õigusest

pääseda juurde enda inimväärikaks toitmiseks vajalikele loodus-, rahalistele ja tehnoloogilistele

ressurssidele ning kontrollist nende üle. Seepärast on väga oluline kõige haavatavamate inimeste – kes

on sageli kaasatud arenguriikides kodumaisesse toidutootmisesse – osalus ning neile suuremate õiguste

andmine. 75% maailma vaeseimatest inimestest elab ikka veel maapiirkondades, kus 4/5 leibkondadest

tegeleb põllumajandustootmisega8.

Inimõigustel põhinev toiduainetega kindlustatuse poliitika peab põhinema kohalikel oludel. Kõikide

inimeste õigust toidule saab kindlustada vaid jätkusuutliku põllumajandustootmise võimaldamisega igas

maailma piirkonnas, keskendudes eelkõige väiketalupidamistele. 85% arenguriikide

põllumajandustootjaid toodab maalapil, mis on väiksem kui 2 hektarit9. Maailmas on umbes 500 miljonit

väiketalupidamist ja elatusvahendite teenimisel sõltub nendest rohkem kui kaks miljardit inimest. Need

väiketalupidamised toodavad umbes 80% Aasias ja Sahara-taguse Aafrika riikides tarbitavatest

toiduainetest,10 kusjuures keskset rolli mängivad seal naised. ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni

(FAO) andmetel võiks investeerimine naissoost põllumajandustootjaisse ja neile meestega sama

5 Olemasoleva toidu hulgast, mõõdetuna kalorite arvuga inimese kohta, piisab maailma kõikide inimeste toitmiseks. Vt Kim M.

Lind, FØI (2010). „Fødevareproduktionen vil vokse hurtigere end befolkningen”, lk 2. 6 Vastavalt FAO 2011. aasta aruandele (State of World Food Insecurity World – Toiduga kindlustamatusest tulenev olukord

maailmas) on 952 miljardit inimest alatoidetud. Maailma rahvastik on ÜRO andmetel ligikaudu 6,8 miljardit. Vt http://esa.un.org/unpd/wpp/unpp/panel_population.htm 7 ÜRO õigust toidule käsitlev eriraportöör De Schuter (2011). The Common Agricultural Policy towards 2020: The role of the

European Union in supporting the realization of the right to food (Ühine põllumajanduspoliitika kuni aastani 2020: Euroopa Liidu

roll õiguse toidule teostamise toetamisel), lk 2. 8 IFAD (2011). Rural Poverty Report (Raport maapiirkondade vaesuse kohta), lk 9 ja http://www.ifad.org/poverty/pr.htm

9 Sealsamas, lk 4.

10 IFAD (2011). Small holders can feed the world (Väiketalupidamised suudavad toita maailma).

http://www.srfood.org/

http://esa.un.org/unpd/wpp/unpp/panel_population.htm

http://www.ifad.org/poverty/pr.htm



juurdepääsu andmine põllumajandusressurssidele vähendada nälga

kannatavate inimeste arvu maailmas 12–17% või 100 kuni 150 miljoni inimese

võrra11.

Väljakutse on väiketalupidamise kasumlikuks muutmine ja kasu saamine

õiglasest kaubanduskorrast, mis võimaldab vaestel riikidel arendada

jätkusuutlikku riigisisest tootmist. Ent kuigi EL tunnistab, et kohalike

väiketalupidamiste edendamine on eelkõige hädavajalik arenguriikides,

kahjustavad teised ELi poliitikavaldkonnad jätkuvalt seda eesmärki. Nagu on näidatud käesolevas

peatükis, on Euroopa mittesäästev põllumajandustootmine ja toetatud eksport, toidukaubaga

spekuleerimine, kasvuhoonegaaside heitkogused ning välisriikide põllumajandusmaa kasutamine

omaenda toidu ja energia tootmiseks näited poliitikavaldkondadest, mille väline mõju ei ole kooskõlas

eesmärgiga kaotada ülemaailmne nälg.

2. ELi toiduga kindlustatuse poliitika ja rahvusvaheline tegevuskava

Viimased neli toidukriisi aastat on põllumajanduse jälle rahvusvahelisse päevakorda toonud. FAO

hinnang, et ülemaailmne põllumajandustootmine peaks suurenema 70%, et toita maailma kasvavat

elanikkonda 2050. aastal, on andnud palju kõneainet põllumajandusse taasinvesteerimise kohta. Ometi

on jäänud sageli tähelepanuta asjaolu, et FAO järeldas veel, et: „Ainus jätkusuutlik lahendus

näljaprobleemile peitub vaeste ja toiduga kindlustamata riikide tootlikkuse suurendamises”12.

Rahaliste vahendite puhul viitab see sellele, et koguinvesteeringud arenguriikide põllumajandusse peavad

suurenema 60%13. Ent see suundumus arenguabi voogudes läheb nimetatud eesmärgiga vastuollu.

Põllumajandusele antava abi osakaal on vähenenud isegi järsemalt: 17%-st 1980. aastate alguses 6%-ni

2009. aastal14. Praegu eraldatakse põllumajandusele kokku vaid 5,5% Euroopa arenguabist15.

Ometi on julgustav, et ettepanekud radikaalseteks muudatusteks ülemaailmses toidusüsteemis,

peamiselt valitsusvälistelt organisatsioonidelt, väiketalupidamiste liikumistelt – mida toetavad viimased

aruanded ja uuringutulemused, näiteks IAASTD-lt – leiavad nüüd toetust mõnes ELi ja ÜRO ametlikus

ringkonnas16. Ettepanekutes keskendutakse tungivale vajadusele paigutada ümber toidusüsteemid,

11

FAO (2011). Closing the Gender map in agriculture (Soolise ebavõrdsuse kaotamine põllumajanduses). 12

FAO (2009). The State of Food Insecurity in the World 2009 (Toiduga kindlustamatusest tulenev olukord maailmas 2009. aastal), Economic crises – impacts and lessons learned (Majanduskriisid – mõju ja saadud õppetunnid). 13

FAO (2009). How to feed the world in 2050 (Kuidas toita maailma 2050. aastal), lk 15. 14

OECD (2001). Aid to agriculture. Years from 2006-2009 (Põllumajandusele antav abi. Ajavahemik 2006−2009), vt http://www.oecd.org/dataoecd/54/38/44116307.pdf) 15

Viimased OECD andmebaasist kättesaadavad arvandmed arengustatistika kohta (ELi institutsioonid ja EL 15 2020. aastal). 16

Vt kasti IAASTD aruande kohta. Vt ka õigusega toidule tegeleva ÜRO eriraportööri De Schuteri aruanne (2011). Agroecology

and the Right to Food - Report presented at the 16th Session of the United Nations Human Rights Council (Agroökoloogia ja

õigus toidule − aruanne, mida tutvustati ÜRO inimõiguste nõukogu 16. Istungjärgul) *A/HRC/16/49+, 8. märts 2011; Foresight

(2010). The Future of Food and Farming: Challenges and Choices for Global Sustainability (Toidu ja põllumajandustootmise

http://www.oecd.org/dataoecd/54/38/44116307.pdf



lõpetada arenguriikide sõltuvus rahvusvahelistest turgudest ja rakendada

vaeseimate inimeste õigust saada tagasi kontroll nende elatusvahendeid

mõjutavate tegurite üle. Need põhimõtted sisalduvad toiduga isevarustamise

raamistikus17, mille on välja töötanud talupidajatest põllumajandustootjad ja

pereettevõtete sotsiaalsed liikumised ning teised väikeettevõtjaist

toiduainetetootjad. Lisaks nõustuti hiljuti Kamerunis Yaoundes toimunud

seminaril Aafrika põllumajandustootjate üleskutsetega

põllumajandusinvesteeringute ümberorienteerimiseks toiduga isevarustamise raamistikus18.

Oluline samm oli otsus reformida FAO maailma toiduga kindlustamise komiteed, et muuta see kaasavaks,

mõjuvõimsaks ülemaailmseks foorumiks, kus arutatakse toiduküsimusi ning mille ülesanne on tagada

ülemaailmne õigus toidule. On hädavajalik, et EL teeks kõik vajalikud jõupingutused selle uue ja ikka veel

hapra poliitikaruumi kaitsmiseks. Seoses sellega peaks EL maailma toiduga kindlustamise komitees

võetavate seisukohtade määratlemisel eriti just toetama sõltumatut kodanikuühiskonna mehhanismi ja

omaenda kodanikuühiskonnaga konsulteerima. Maailma toiduga kindlustamise uue komitee olulised

omadused on välja toodud allpool olevas kastis.

Maailma toiduga kindlustamise reformitud komitee

Reformidokumendi peamised aspektid on järgmised:

Maailma toiduga kindlustamise komitee on määratletud kui „olulisim kaasav rahvusvaheline ja

valitsustevaheline toiduga kindlustatust käsitlev platvorm” ÜRO süsteemis.

Maailma toiduga kindlustamise komitee missioon hõlmab sõnaselgelt piisava toidu õiguse

kaitsmist.

See tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioone − eriti väikeseid toidutootjaid ja linnaliikumisi

− kui täiel määral osalejaid ning kinnitab nende õigust oma suhted maailma toiduga

kindlustamise komiteega ise sõltumatult korraldada.

See kohustab maailma toiduga kindlustamise komiteed pidama läbirääkimisi ülemaailmse

tulevik: väljakutsed ja valikud ülemaailmse jätkusuutlikkuse nimel), UNEP (2011). Towards a Green Economy: Pathways to

Sustainable Development and Poverty Eradication (Keskkonnasäästva majanduse suunas: võimalused säästva arengu

saavutamiseks ja vaesuse likvideerimiseks; IFAD (2011) vaesust käsitlevas aruandes (Poverty Report 2011) rõhutatakse vajadust

„säästva intensiivistamise” järele; UNCTAD (2011). Assuring Food Security in Developing Countries under the Challenges of

Climate Change (Toiduga kindlustatuse tagamine arenguriikides kliimamuutustega seotud väljakutsete tingimustes); UNCTAD

(2011) seisukoht. Sustainable agriculture and food security in LDCs (Jätkusuutlik põllumajandus ja toiduga kindlustatus

vähimarenenud riikides). 17

Vt Nyéléni toiduainetega isevarustamist käsitleva foorumi deklaratsioon ja koondaruanne, 2007. 18

Yaoundé koondaruanne http://www.europafrica.info/en/documenti/agricultural-investment-strengthening-family-farming-and-sustainable-food-systems-in-africa-synthesis-report

http://www.europafrica.info/en/documenti/agricultural-investment-strengthening-family-farming-and-sustainable-food-systems-in-africa-synthesis-report

http://www.europafrica.info/en/documenti/agricultural-investment-strengthening-family-farming-and-sustainable-food-systems-in-africa-synthesis-report



strateegilise raamistiku üle, milles antakse suuniseid riigisiseste toiduga kindlustatust käsitlevate

tegevuskavade ja rahvusvaheliste institutsioonide jaoks, ning seda raamistikku vastu võtma.

See annab maailma toiduga kindlustamise komiteele volitused võtta vastu otsuseid keskse

tähtsusega poliitiliste küsimuste kohta ning edendab valitsuste ja teiste osalejate

aruandekohustust.

See korraldab maailma toiduga kindlustamise komitee poliitilise töö toetamist kõrgetasemelises

ekspertide nõukogus, milles tunnustatakse lisaks akadeemikute ja teadurite eksperditeadmistele

põllumajandustootjate, põlisrahvaste ja praktikute eksperditeadmisi.

See tunnustab subsidiaarsuse põhimõtet ja vajadust luua riiklikul, piirkondlikul ja ülemaailmsel

tasandil sidemed kaasavate poliitikaruumide vahel. Maailma toiduga kindlustamise komitee

tähendab kogu aasta kestvat protsessi, mitte ülemaailmset kohtumist kord aastas.

Praegu maailma toiduga kindlustamise komitee päevakorras olevad küsimused hõlmavad maaomandi,

metsade ja kalanduspiirkondade vastutustundlikku haldamist käsitlevate vabatahtlike suuniste

rakendamist, meetmeid hinnavolatiilsusega tegelemiseks, mõttevahetust selle üle, millised

investeerimisvormid millistes põllumajandusmudelites on kõige sobivamad väiketootjate tootmise /

toiduga kindlustamise toetamiseks, laiapõhjalise konsulteerimisprotsessi algatamist seoses

põhimõtetega, mis käsitlevad vastutustundlikku investeerimist põllumajandusse, ning ülemaailmse

strateegilise raamistiku väljatöötamist.

Lisateavet leiab aadressil http://www.fao.org/cfs

Euroopa lähenemisviisi osas näitab 2010. aastal vastuvõetud uus ELi toiduga kindlustamise poliitiline

raamistik üliolulisi edusamme. Poliitika tunnustab õigust toidule ja keskendub soodsa keskkonna

loomisele väiketootjate sektori kui kõige tõhusama arenguriikides toiduga kindlustatuse suurendamise

vahendi jaoks. Euroopa Parlament võttis sarnase lähenemisviisi oma 2011. aasta juulis vastu võetud

resolutsiooniga toiduga kindlustatuse kohta19.

19

Euroopa Parlamendi 27. septembri 2011. aasta resolutsioon ELi poliitilise raamistiku kohta arenguriikide aitamiseks toiduga kindlustatusega seotud väljakutsetega tegelemisel (2010/2100 (INI))</DocRef>

http://www.fao.org/cfs



ELi toiduga kindlustamise poliitika

ELi toiduga kindlustamise poliitiline raamistik võeti vastu 2010. aasta märtsis

pärast laialdast sidusrühmadega konsulteerimist. See annab konteksti ELi tööle

arenguriikide toiduga kindlustamisel. Poliitika sisaldab nelja teemat:

1) toidu kättesaadavuse suurendamine ökoloogilisemate, bioloogiliselt

mitmekesisemate ja paindlikumate tootmisvormide kaudu vastavalt IAASTDi

uuringutulemustele;

2) toidule juurdepääsu parandamine lähenemise „õigus toidule” ja toetavate

raamistike abil, rakendades vabatahtlikke suuniseid toetamaks õiguse toidule

järkjärgulist teostamist riikliku toiduga kindlustatuse kontekstis, sh suuniste 18

juhtpõhimõtet;

3) toitumise parandamine asjakohaste poliitikavaldkondade ja strateegiate ning

sektorite lõikes kooskõlastamise kaudu, viidates ELi toitumisalasele poliitikale;

4) kriisiennetuse ja -juhtimise parandamine täiustatud toiduturgude ja tarnete

haldamise vormide, sh põllumajandustoodete (kohaliku) ladustamise kaudu.

Allikas: Euroopa Komisjon (2010) „ELi poliitiline raamistik, millega toetatakse arenguriike toiduga

kindlustatuse probleemide lahendamisel”(KOM(2010)127 (lõplik)).

ELi raamistiku ülioluline aspekt on selle tunnistamine, et poliitika tuleb sõnastada nende kohalike

sidusrühmade osalusel, kes on toidu ja toitainetega kindlustatuse alustalad. EL on eelkõige võtnud

kohustuseks „aktiivselt toetada kodanikuühiskonna ja talunike organisatsioonide suuremat osalemist

poliitiliste otsuste tegemisel ja uurimisprogrammides ning suurendada nende kaasatust

valitsusprogrammide rakendamisse ja hindamisse”20. EL on ka võtnud arvesse IAASTD soovitusi (vt allpool

olev kast), sh vajadust liikuda agroökoloogilise tootmise toetamise suunas. IAASTD on näidanud, kuidas

probleemile orienteeritud teadusuuringud, millesse on kaasatud kohalikud eksperditeadmised, võivad

suurendada tootlikkust viisidel, mis kaitsevad looduslikku ressursibaasi, samal ajal leevendades

kliimamuutuste tagajärgi ning aidates põllumajandusel nendega kohaneda. Lisaks ei sõltu

agroökoloogiline tootmine kaubanduslikest lämmastikväetistest, mida vaesemad

väikepõllumajandustootjad endale sageli lubada ei saa ning mis rikuvad pinnast21.

20

Sealsamas, lk 9. 21

IAASTD (2009). Agriculture at a Crossroads (Põllumajandus teelahkmel). Ülemaailmne raport. Kommenteeritud kokkuvõte, lk 5; ÜRO õigust toidule käsitlev eriraportöör De Schuter (2011). Agroecology and the Right to Food (Agroökoloogia ja õigus toidule), lk 7−9.



Rahvusvaheline arengule suunatud põllumajandusteaduste ja

tehnoloogia hindamise institutsioon (IAASTD)

IAASTDi 2009. aasta aruande „Põllumajandus teelahkmel” koostamises osales

nelja aasta jooksul 400 teadlast kogu maailmast. Selle kiitis 2008. aastal heaks

58 arenenud ja arenguriiki, sealhulgas paljud Euroopa Liidu liikmesriigid. IAASTDi

kaassponsoriks olid Maailmapank, FAO, UNEP, UNESCO, UNDP, WHO ja GEF.

IAAATD järeldab, et tavapärasest ettevõtlusest ei piisa. Et teostada õigust

toidule, on vaja muudatusi nii tootmismudelites kui ka paremat juurdepääsu

taskukohasele ja toitvale toidule. Need vajalikud muudatused, mis põhinevad

põhjalikul teaduslikul hindamisel, kajastavad suuresti seda, mida

kodanikuühiskonna organisatsioonid aastate jooksul välja on pakkunud ja mida

on seejärel kinnitanud mitu hiljutist aruannet22. Need hõlmavad väikeste

toidutootjate vajadust minna üle ökoloogilisematele tootmisviisidele.

Kesksed sõnumid hõlmavad vajadust

- vaadata läbi põllumajandus kui multifunktsionaalne valdkond; - panna rohkem rõhku agroökoloogilistele lähenemisviisidele ja

asjakohaste tehnoloogiate kasutamisele; - suurendada poliitikavaldkondade ja investeeringute kaudu toetust

väikestele põllumajandustootjatele; - anda naistele suuremad õigused; - lõimida kohalikud ja traditsioonilised teadmised ametlike

teadmistega; - viia ellu riigipoolse paindlikkusega õiglane kaubandusreform ja - suurendada investeeringuid põllumajandustootjaile keskendunud

teadus- ja arendustegevusse ning arendusteenustesse.

Allikas: IAASTD (2009) „Põllumajandus teelahkmel”. Ülemaailmne aruanne

http://www.agassessment.org

22

Vt märkus 16.

http://www.agassessment.org/



3. ELi poliitika mõju

ELi jõupingutused nälja vastu võitlemisel peavad põhinema ülemaailmse toiduga

kindlustamatuse ja arenguriikide olukorra põhjalikul analüüsil23.

ÜRO liigitab praegu rohkem kui 1/3 kõigist riikidest väikese sissetulekuga

toidupuudusega riikideks (70% riikidest)24. Sellised riigid seisavad silmitsi väga

karmi üleminekuga: vähendada sõltuvust rahvusvahelistest toiduturgudest, et panna oma toidusüsteeme

ümber paigutades piir hinnatundlikkusele ja kliimašokkidele.

Et arenguriikide toiduainetega kindlustatuse edendamisel positiivset rolli mängida, peab EL muutma

mitut oma praegust, maailma vaeste riikide toiduga kindlustatust mõjutavat poliitikavaldkonda alates

kaubandusest, põllumajandusest, finantsmäärustest ning lõpetades kliimaküsimuste ning

investeeringutega välisriikidesse.

3.1 ELi kaubandus- ja põllumajanduspoliitika

Maailma kaubandus- ja põllumajanduskordadel on vaeste riikide arenguteedele ülioluline mõju.

Põllumajandus moodustab vähimarenenud riikides 30−60% SKPst ja kuni 70% tööhõivest25.

Teadusuuringud näitavad, et põllumajanduse areng vaestes riikides on vaesuse vähendamisel kolm kuni

neli korda tõhusam kui kasv teistes sektorites ning et ühe euro võrra suurenenud sissetulek

põllumajanduses tekitab nende SKPs juurde 2−3 eurot26. Ometi takistab selle potentsiaali realiseerimist

praegune rahvusvaheline kaubanduskord, mis pärsib põllumajanduse arengut vaestes riikides,

soodustades süstemaatiliselt odavat importi jõukamatest riikidest pärit kapitalimahukatelt tootjatelt.

Alates 1980. aastatest on ülepakkumine rahvusvahelistel turgudel EList ja teistest rikastest riikidest pärit

suuri toetusi saanud tootjate poolt alandanud hindu maailmaturul ja hoidnud need all kuni ülemaailmse

toidukriisi puhkemiseni 2008. aastal. Samal ajal on kaubanduse liberaliseerimine ja tariifikaitse

kahjustanud vaeste toiduaineid importivate riikide kohalike tootjate suutlikkust oma

põllumajandussaadustest ära elada, eriti WTO korra alusel27. FAO registreeris ajavahemikus 1980.−2003.

23

CONCORD (2011). The Future of the European Common Agricultural Policy and Development (Euroopa ühise põllumajanduspoliitika ja arengu tulevik). 24

http://www.fao.org/countryprofiles/lifdc.asp 25

UNDP (2007). Globalization, Agriculture and the Least Developed Countries (Globaliseerumine, põllumajandus ja

vähimarenenud riigid), New York, lk 12. 26

Pindstrup-Andersen ja Friis Bach (2008). Agriculture, growth and employment in Africa (Põllumajandus, majanduskasv ja

tööhõive Aafrikas); Euroopa Komisjon (2010) − Roheline raamat „Kaasavat majanduskasvu ja säästvat arengut toetav ELi

arengupoliitika – ELi arengupoliitika mõju suurendamine” (KOM(2010) 629 (lõplik)), lk. 19. 27

ELi kaubanduspoliitika põhjalik analüüs jääb selgelt käesoleva peatüki käsitlusalast välja. Et tutvuda põhjalikuma analüüsiga ELi kaubanduspoliitika kohta poliitikavaldkondade arengusidususe perspektiivis, vt temaatilist peatükki kaubanduse kohta CONCORDi (2009) eriaruandes poliitikavaldkondade arengusidususe kohta.

http://www.fao.org/countryprofiles/lifdc.asp



aasta 12 000 impordi kasvu juhtumit, millega kaasnesid siseturgudel madalad

hinnad, mis vähem konkurentsivõimelised kohalikud tootjad pankrotti ajas.

Ning alates põllumajanduslepingu jõustumisest 1994. aastal on selliste

juhtumite sagedus suurenenud peaaegu kõikide kaupade puhul28. Väga hästi

illustreerib seda masendavat arengut Aafrikas toimuv. 1980. aastatel oli see

manner põllumajandustoodete netoeksportija. Praegu on see netoimportija, kes

sõltub omaenda elanike toiduga kindlustatuse tagamisel väga palju maailma

turgudest29.

ELi ÜPP reform on paljuski otsustav võimalus näidata liidu tahet aidata hõlbustada arenguriikide

üleminekut iseendi äratoitmisele. See nõuab ELilt siiski täispööret, kuna eeldab selle tunnistamist, et

suurenev ülemaailmne nõudlus toidu järele ei õigusta Euroopa ekspordi toetamist. Vaestel riikidel tuleks

enne riikide põllumajandusturgude avamist rahvusvahelisele konkurentsile võimaldada areneda ja kaitsta

oma põhilisi institutsioone ja infrastruktuure30.

Õigusega toidule tegelev ÜRO eriraportöör Olivier De Schutter, ametlikud soovitused seoses

ELi ühise põllumajanduspoliitika reformiga

Praegu peaks strateegiliseks eesmärgiks olema toetada arenguriike „enda äratoitmisel”; mitte „toita

maailma” *…+ Kui toiduainete tootmise suurenemine toimub käsikäes väikeste põllumajandustootjate

edasise marginaliseerumisega arenguriikides, jäädakse võitluses nälja ja alatoitumusega kaotajaks.

ELi ühist põllumajanduspoliitikat on viimase 30 aasta jooksul põhjalikult reformitud. 1980. aastal

moodustasid eksporditoetused ÜPP kulutustest 50%, 2008. aastal kärbiti need kahele protsendile31.

Alates 1990. aastate keskpaigast on olnud reformide keskne eesmärk viia ÜPP toetused kooskõlla WTO

eeskirjadega, mille tulemuseks on praegune, diskreetsem toetuste süsteem, mis koosneb peamiselt nn

otsetoetusmaksetest Euroopa põllumajandustootjaile.

Otsetoetused seotakse tootmisest lahti selles mõttes, et põllumajandustootjad saavad toetusi põllumaa

hektari kohta hoolimata sellest, mida nad sellel maal toota kavatsevad. Otsetoetused on kooskõlas WTO

roheliste kriteeriumidega, mis tähendab, et neid „ei peeta kaubandust moonutavateks ning need on

28

Õigusega toidule tegelev ÜRO eriraportöör De Schutter (2009). Mission to the World Trade Organization (Maailma

Kaubandusorganisatsiooni missioon), mis esitati ÜRO inimõiguste nõukogu 10. istungjärgule, A/HRC/10/5/2. lisa, lk 12, ja FAO

(2006). Briefs on Import Surges – no 2 (Lühikokkuvõtted impordi kasvu kohta − nr 2). 29 CFSI (2011). The right to Food for a CAP fair to developing countries (Õigus toidule arenguriikide jaoks õiglase ühise

põllumajanduspoliitika puhul), lk 4. 30

CONCORDi vastus Euroopa Komisjoni teatisele ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta: The CAP must do no harm to other

countries’ food and agriculture systems (Ühine põllumajanduspoliitika ei tohi kahjustada teiste riikide toidu- ja

põllumajandussüsteeme), 18. november 2010. 31

Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraat (2010). How the EU’s agriculture and development policies fit together. The EU's Common Agricultural Policy: on the move in a changing world (Kuidas sobivad kokku ELi põllumajandus- ja arengupoliitika. ELi ühine põllumajanduspoliitika: maailma muutmise teel), lk 8−9.



seepärast piiramatult lubatud”32. Seda arvesse võttes väidab komisjon sageli, et

ÜPP negatiivne mõju arenguriikidele on minevik33. Ometi ilmneb lähemal

vaatlemisel, et praegune toetustesüsteem võimaldab ELil ikka veel oma

põllumajandustooteid rahvusvahelisel turul madalamate hindadega müüa.

Euroopa Komisjoni sõnul moodustasid otsetoetused keskmiselt 29% Euroopa

põllumajandusettevõtete ressursitulust ajavahemikus 2007−2009 ja mõnes ELi

riigis, nagu Taani, on see ligi 70%34. Need arvandmed näitavad selgelt, et suur osa ELi

põllumajandustootmisest ei oleks otsetoetuste puudumise korral majanduslikult jätkusuutlik35

.

Kuigi avaliku sektori toetuse kaudu jätkusuutliku põllumajanduse säilitamine kogu Euroopas võib olla

seaduspärane poliitiline eesmärk, ei tohi põllumajandustootjate toetuste tulemusena võimaldada

eksporti tootmishinnast madalama hinnaga, välja arvatud juhul, kui tahetakse lahendada vastastikku

kooskõlastatud ja muid kui kaubandusega seotud probleeme. Ja ikkagi seisab Humboldti

Põllumajandusülikooli teostatud teadusuuringus lahtiseotud toetuste mõju kohta, et „kaubad, mille

netoeksportija on Euroopa Liit, müüakse alla omahinna pikemate perioodide vältel ja olulistes

kogustes”36. Näiteks Saksamaa piimandussektori eksporditulu katab vaid 49−56% tootmiskuludest ja

suhkrupeedi puhul 49−56%37. Selline suuri toetusi saav tootmine kujutab endast vaieldamatult ebaausat

konkurentsi arenguriikide vaeste, kohalike põllumajandustootjate jaoks, kus sellise suurusjärguga

finantstoetus ei ole mingil juhul kättesaadav.

2010.−2011. aasta arutelus ÜPP reformi üle on olnud märke sellest, et EL on valmis tulevase ÜPP arenguprobleemidega tegelema. Euroopa Parlament võttis 2011. aasta juunis vastu resolutsiooni, milles nõutakse, et „et EL tagaks ÜPP ning arengu- ja kaubanduspoliitika kooskõla; … ja ei seaks ohtu nende riikide toidutootmisvõimet ja pikaajalist toiduga kindlustatust ning nende elanike võimet end toita, austades samas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõtet”38. See annab lootust, et

32

WTO mõistete loetelu: http://www.wto.org/english/thewto_e/minist_e/min01_e/brief_e/brief22_e.htm#_Toc528136427 33

Vt põllumajandusvoliniku Ciolose sõnavõttu EMSK konverentsil „Toit kõigile” mais 2011 http://brussels.cta.int/index.php?option=com_k2&view=item&id=5595:commissioner-ciolos-highlights-importance-of-development-friendly-cap 34

Vt põllumajandusvoliniku Ciolose sõnavõttu EMSK konverentsil „Toit kõigile” mais 2011 http://brussels.cta.int/index.php?option=com_k2&view=item&id=5595:commissioner-ciolos-highlights-importance-of-development-friendly-cap 35

Alan Mathews (2010). How Might the EU’s Common Agricultural Policy Affect Trade and Development After 2013? (Kuidas

võib ELi põllumajanduspoliitika mõjutada kaubandust ja arengut pärast 2013. aastat), lk 11. Tutvumaks põhjaliku analüüsiga,

milles käsitletakse otsetoetuste süsteemi tagajärgi kaubanduses ja tootmises, vt ka South Centre (2011). EU’s increasing use of

decoupled domestic supports in agriculture: implications for developing countries (Lahtiseotud siseriiklike toetuste kasutamise

suurenemine põllumajanduses: mõju arenguriikidele) ja South Centre (2011). EU domestic supports and policy tools protecting

European farmers (ELi siseriiklikud toetused ja poliitilised vahendid, millega kaitstakse Euroopa põllumajandustootjaid). 36

Harald von Witzke et al. (2010). Decoupled Payments to EU Farmers, Production and Trade: An Economic Analysis for Germany

(Tootmisest lahti seotud toetused ELi põllumajandusettevõtjaile, tootmine ja kaubandus: Saksamaa majanduslik analüüs). Berliini

Humboldti Ülikooli töödokument, number 90/2010. 37

Sealsamas, lk 18−19. 38

Euroopa Parlamendi 23. juuni 2011. aasta resolutsiooni ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide kohta 2020. aastaks toidu,

loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamisel (2011/2051 (INI)), lõige 63.

http://www.wto.org/english/thewto_e/minist_e/min01_e/brief_e/brief22_e.htm#_Toc528136427



poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte lisatakse tulevasse õigusakti ÜPP kohta pärast 2014. aastat.

Euroopa piimaekspordi näide

FAO hinnangul tegeleb piimatootmisega umbes 150 miljonit

piimakarjakasvatusele spetsialiseerunud väikemajapidamist, kus töötab 750

miljonit inimest, enamik neist arenguriikides39. Lüpsilehmad on üks kõige

väärtuslikumaid varasid, mida vaestel maamajapidamistel on võimalik omada.

Need annavad tulu, piima toiduks ja sõnnikut väetiseks. Arengumaades

tähendab piimakarjakasvatus miljonitele inimestele, eriti naistele, potentsiaalset

võimalust vaesusest välja rabelda. Kuid ELi subsideeritud eksport tekitab

arengumaade piimatootjatele endiselt takistusi.

ELi-sisese „turvavõrgu” poliitika järgimine võib tegelikult kanda turukriiside negatiivse mõju maailma muudesse piirkondadesse. Just nii läks, kui komisjon võttis 2009. aasta piimaturu kriisi ajal uuesti kasutusele piimatoodete eksporditoetused – see oli samm, mida Euroopa Parlament hiljem teravalt kritiseeris, järeldades, et eksporditoetused rikuvad „selgelt poliitikavaldkondade arengusidususe peamisi põhimõtteid.”40 Alates 1984. aastast on ELis piimatoodangu mahtu kvootidega piiratud. Kvootide süsteem peaks kaduma pärast 2015. aastat. Arvestades ELi praegust praktikat koos kõnealuse sektori suureneva turule orienteeritusega on põhjust tõsiselt karta, et ELi piimapoliitika välismõjud võivad veelgi halveneda.

Kamerun: Euroopa toetused hävitavad kohaliku turu

Kamerunis on Saksa valitsusväline organisatsioon Brot für die Welt toetanud

enam kui 10 aasta vältel piimatootmise arengut, võimaldamaks

väikemajapidamistel kohalikku turgu varustada. Kuid praegu nõrgestab EList

pärinev odav piimapulber kohalikku piimaturgu. Kameruni loodeosas peavad

piimatootjad tootmiskulude katmiseks saama liitri värske pastöriseerimata

piima eest vähemalt 0,61 eurot, samas kui viimastel aastatel maksab Euroopa

subsideeritud piimapulbrist valmistatud piim kõigest 0,4 eurot liiter.

„Mind kui poliitiliselt aktiivset naist vihastab see eriti – siin on järjekordne

suurepärane projekt, millest paljud naised võiksid kõvasti kasu saada, ent mille

seab ohtu ELi eksport. Me oleme kõike seda juba näinud Euroopast pärineva

odava kanalihaga seoses. Ka siis tõrjuti naiste juhitud väikeettevõtted turult

välja,” selgitab Tilder Kumichii, kes töötab ACDICis (Kodanike Ühiste Huvide

39

FAO (2010). Status and Prospects for Smallholder Milk Production - A Global Perspective (Väikemajapidamiste piimatootmise olukord ja väljavaated – globaalne perspektiiv). 40

Euroopa Parlamendi 18. mai 2010. aasta resolutsioon ELi poliitikavaldkondade arengusidususe ja laiendatud ametliku arenguabi kontseptsiooni kohta (2009/2218 (INI)), lõige 44.



Kaitse Assotsiatsioon), kuhu kuuluvad paljud piirkonna väikemaaomanikud.

Allikas: BROT (2010). Milk Dumping in Cameroon (Piimaga seotud dumping Kamerunis)

Lääne-Aafrika piimatootmise kahjustamine

Lääne-Aafrikas ulatuvad tollimaksud vaevu 5%-ni ja Euroopa subsideeritud

piimapulber tõrjub kohalikud põllumajandustootjad piimanduse väärtusahelast

välja. Seepärast ei suuda piirkonna kohalik tootmine rahuldada kodumaise turu

nõudlust.

Burkina Fasos imporditi 2006. aastal peaaegu pool riigis tarbitud piimast ja

linnapiirkondades oli see näitaja koguni 9/10 liitrit. Odavast impordist pool

langes Euroopa subsideeritud piimapulbri arvele. Ka praegu kahjustab

ebaõiglane olukord turul kohalikku piimatootmist. 2010. aasta jaanuaris maksis

imporditud piimapulbrist valmistatud piim peaaegu poole vähem (340 Aafrika

ühisfranki liiter) kui kohalike tootjate värske piim (700 340 Aafrika ühisfranki

liiter).

Allikas: GRET (veebruar 2010). The CAP’s impact on African Agriculture: focus on milk (ÜPP mõju

Aafrika põllumajandusele: piim), kirjastajad: VECO (Belgia), Terra Nuova (Itaalia) ja Practical

Action/UK Food Group

Kuidas kahjustavad ELi toetused Bangladeshi piimatootjaid

Bangladeshis, mis on üks maailma vaesemaid riike, annavad piimafarmid elatist

1,4 miljonile perekonnale, kes harivad väga väikesi krunte. Kuid piimapulbri

import ei lase väiketootjatel kohaliku nõudluse rahuldamiseks rohkem piima

toota.

Täispiimapulbrit imporditakse ja seda turustatakse otse tarbijatele ning

lõssipulbrit imporditakse ja kasutatakse piimatoodete tootmisel. 2009. aastal

kulutas Bangladesh kohalikku tootmist pidurdavale piimapulbri impordile umbes

68 miljonit eurot. Viimastel aastatel pärines 20–50% lõssipulbri impordist EList.

Kuid Euroopast imporditud piimapulbri iga miljoni kilo kohta saaks Bangladeshi

kohalikus põllumajanduses ja sellega seotud tegevusaladel luua 350 töökohta.

Allikas: ActionAid Denmark (2011). If the CAP doesn’t fit, change it - How EU taxpayers undermine

Bangladeshi dairy farmers (Kui ÜPP ei sobi, siis tuleb seda muuta – Kuidas ELi maksumaksjad

kahjustavad Bangladeshi piimatootjaid)

Kokkuvõte: http://www.ms.dk/graphics/Ms.dk/Dokumenter/IftheCAPdoesntfitchangeit.pdf

Täismahus aruanne: http://www.ms.dk/graphics/Ms.dk/Dokumenter/Milking-the-poor-english-

version.pdf

http://www.ms.dk/graphics/Ms.dk/Dokumenter/IftheCAPdoesntfitchangeit.pdf

http://www.ms.dk/graphics/Ms.dk/Dokumenter/Milking-the-poor-english-version.pdf

http://www.ms.dk/graphics/Ms.dk/Dokumenter/Milking-the-poor-english-version.pdf



Soovitused:

EL peab tegema suuremaid jõupingutusi selleks, et muuta poliitikavaldkondade arengusidusus ÜPP praktiliseks osaks ja näidata eeskuju toiduga kindlustatuse uues rahvusvahelises juhtimises, mille aluseks oleks universaalne inimõigus – õigus toidule.

Poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõte tuleb sätestada tulevase ÜPP õigusaktides, muu hulgas tuleb tunnistada, et ÜPP eesmärk ei ole maailma toita ja see ei peaks kahjustama arenguriikide rahvaste toidutootmisvõimet, pikaajalist toiduga kindlustatust ja nende võimet end toita.

Uue ÜPP õigusaktides peab sisalduma pidev kohustus jälgida ÜPP mehhanismide ja põllumajandussaaduste ekspordi mõju toiduga kindlustamata arenguriikidele. Tootmine tuleks korraldada nii, et ELi subsideeritud eksport ei võistleks vaestes riikides kohaliku põllumajandustoodanguga.

EL peaks täielikult vastu tulema arenguriikide nõuetele, mille kohaselt tuleb neile anda võimalus määratleda, kaitsta ja edendada omaenda põllumajanduspoliitikat vastavalt oma rahva vajadustele, sealhulgas toidupuuduse alla kannatavate inimeste vajadustele.

EL peaks kaotama põllumajandussaaduste eksporditoetused, seades ühtlasi kõikjal, kus arutatakse põllumajandussaadustega kauplemise reegleid, eriti WTOs, eesmärgiks selle, et ka kõik kaubanduspartnerid kaotaksid oma ekspordi toetamise poliitika selle mitmesugustes vormides.

3.2 Hinnavolatiilsus ja spekulatsioon

Pärast 2008. aastat on maailmas nähtud toidukauba hinna äärmuslikke kõikumisi, mis on viinud ulatuslike

näljakriisideni. Maailmamajanduses on turud üha tihedamalt seotud ja seetõttu saavad šokid

rahvusvahelisel areenil nüüd varasemast palju kiiremini levida ja siseturge mõjutada. FAO hinnangute

kohaselt eeldatakse praegu turgudel paljude põhitoiduainete puhul hinna muutumist tulevikus üle 35 %.

(vt allolev joonis).



Allikas: FAO (2010). Price Volatility in Agricultural Markets (Hinnavolatiilsus põllumajandussaaduste turul).

Kontrollimatud hinnaliikumised mõjutavad ja häirivad põllumajandustootjaid tootmise planeerimisel

kõikides maailma piirkondades. Siiski saavad kõige hävitavamad tagajärjed osaks kõige vaesematele

inimestele ja põllumajandustootjatele arenguriikides. Vähimarenenud riikides kulutavad vaesed

majapidamised oma sissetulekust toidule 50–80%, võrreldes 16%-ga ELis41. Suurima osalejana

maailmaturul lasub ELil vastutus selle olukorra leevendamise eest.

Olukord toiduturul pingestub rahvaarvu kasvu, toitumisharjumuste muutuse, toidu biokütusteks

kasutamise ja kliimamuutuste tõttu, kuid nende teguritega ei saa äärmuslikke hinnaliikumisi täielikult

seletada42. Dereguleeritud finantsturgudel toiduainetel põhinevate tuletisväärtpaberitega liigne

spekuleerimine on aidanud kaasa toidu hinna dramaatilisele kallinemisele ja volatiilsusele, mille

tunnistajaks oli maailm 2008. ja uuesti pärast 2010. aastat.43 Paigutused toorainete indeksifondidesse,

mis on peamine vahend finantsinvesteeringuteks põllumajanduslikesse toorainetesse, kasvasid kosmilise

kiirusega 11 miljardilt eurost (13 miljardit USD) 2003. aastal 204 miljardi euroni (317 miljardit USD) 2008.

aastal, suurendades toorainete hinnainflatsiooni44.

41 UNCTAD (2008). Addressing the global food crisis. Key trade, investment, and commodity policies in ensuring sustainable food

security and alleviating poverty (Ülemaailmse toidukriisiga võitlemine. Kesksed kaubandus-, investeerimis- ja toorainepoliitika

suunad jätkusuutliku toiduga kindlustatuse tagamisel ja vaesuse leevendamisel), lk 61. Euroopa Komisjon (2009). „Toiduainete

tarneahela parem toimimine Euroopas”, lk 2. 42

UNCTAD (2011). Price Formation In Financialized Commodity Markets: The Role of Information (Hindade kujunemine finantsturgude sarnaseks muutunud tooraineturgudel: teabe roll). 43

FAO, IMF,OECD, UNCTAD, WFP, World Bank et al. (2011). Interagency report to the G20: Price Volatility in Food and Agricultural Markets: Policy Responses (Agentuuridevaheline aruanne esitamiseks G20-le – Hinnakõikumised toidu ja põllumajandussaaduste turul: poliitika sellele reageerimiseks). 44 F. Kaufman (July 2010) (juuli 2010). The food bubble: how Wall Street starved millions and got away with it in Harper’s

Magazine (Toidumull: kuidas Wall Street näljutas miljoneid inimesi ja pääses puhtalt), Harper's Magazine, lk 32.



Oodatakse, et Euroopa põllumajanduslike toorainete tuletisväärtpaberite turud

jätkavad kasvamist sedamööda, kuidas ELi põllumajanduspoliitika rohkem turule

orienteerub. Siiski on Euroopa normid lõdvemad kui Ameerika Ühendriikides,

kus Dood Franki seaduse rakendamisega seatakse tuletisväärtpaberite turul

positsioonidele ülempiirid, selleks et pidurdada liigset spekuleerimist.

Toidu hinna kõikumiste ja spekuleerimise teema on 2011. aastal poliitilises

päevakorras olulisel kohal, kusjuures nii ELis kui ka USAs toimub turgude

reformimise protsess ja Prantsusmaalt nõutakse tema G20 eesistujaks olemise ajal tegutsemist. Toiduga

kindlustamise komitee kõrgetasemeline ekspertide nõukogu ütles 2011. aasta juulis et „vaja on

meetmeid futuuriturgude läbipaistvuse suurendamiseks ja spekuleerimise rangemat reguleerimist.”45

Siiski teeb finantssektor jõuliselt lobitööd mistahes ettepanekute oluliseks nõrgestamiseks.

Peale reguleerimise on parem ülemaailmne juhtimissüsteem oluline ka äärmusliku hinnavolatiilsuse

piiramiseks ja toiduvarude loomiseks. Õige haldamise korral on kohalikud, riiklikud ja piirkondlikud

toiduvarud põhivahend toiduga kindlustatuse kaitsmiseks ja hindade stabiilsena hoidmiseks, tugevdades

valitsuste suutlikkust piirata liigset hindade kõikumist nii põllumeeste kui ka tarbijate jaoks.

Varusid saab kasutada põllumajandussaaduste kõikuvate turgude rahustamiseks, ostes teravilja või muud

toidukaupa kokku, kui turul on tekkinud ülejääk, ning vabastades selle raskematel aegadel mõõduka

hinna eest. Tõhusalt hallatud avalikud varud nii piirkondlikul kui ka riiklikul tasandil saavad aidata tagada

seda, et toit on kättesaadav hädaolukordades või kliimakatastroofi korral. Sellega saab tagada toidu

näljastele ja haavatavatele inimestele, kui seda kõige rohkem vajatakse, kas mõõduka hinna eest või

vajaduse korral tasuta. Toiduvarudel on toiduturgude käitumisele oluline mõju. Ainuüksi nende

olemasolu võib kõikumist rahustada ning nendega saab aidata leevendada toiduhindade järske tõuse,

lastes väikse pakkumise korral turule kaupa juurde, vähendades nii sellistel perioodidel spekuleerimise

võimalikku mõju.

Pealegi, kui varude jaoks ostab riik kokku väike- ja naispõllumajandustootjatelt, saab sellega aidata väikepõllumajandust. Kui siseriiklik varude kokkuost toimub ajal, mil hinnad on madalad ning turul on üleküllus (nt saagikoristuse ajal), saab sellega aidata hindu tõsta, et toetada tootjaid, hoides nii põllumeeste jaoks hinnad stabiilsetena ning aidates neil teha prognoose turu ja tulevaste põllumajandusinvesteeringute kohta. Piirkondliku ja riikliku tasandi varud saavad teineteist toetada ja edendada koostöö kaudu hindade stabiliseerumist veelgi.

45 Toiduga kindlustatuse kõrgetasemeline ekspertide nõukogu, FAO maailma toiduga kindlustatuse komitee (2011). Price

volatility and food security (Hinnavolatiilsus ja toiduga kindlustatus).



Soovitused

CONCORD soovitab ELil ja selle liikmesriikidel teha järgmist:

seista vastu finantssektori huvidele ja püüda kehtestada ranged regulatiivsed meetmed, sealhulgas need, mis on sätestatud finantsinstrumentide turgude alases direktiivis, suurendades finantstehingute läbipaistvust ning piirates liigset spekuleerimist kauplejate positsioonide piiramise kaudu;

teha koostööd juhtimise, läbipaistvuse ning maailma toiduturgude jälgimise parandamiseks nii rahvusvahelisel kui ka siseriiklikul tasandil;

teha koostööd ülemaailmse toiduvarude süsteemi toetamiseks, luues kohaliku, riikliku ja piirkondliku tasandi varud. Nende varude jaoks tuleb kokku osta väike- ja naispõllumajandustootjatelt, toetades sellega väikepõllumajandust.

3.3 Kliimamuutused ja võõra maa kasutamine

ELi imporditava toidu tootmiseks kasutatakse väljaspool Euroopat 35 miljonit hektarit maad, mis on sama

palju kui kogu Saksamaa territoorium.

Ida-Aafrikas suurenev näljakriis on vaid kõige hiljutisem sündmuste hulgas, mis näitavad, et inimeste

põhjustatud kliimamuutuste mõju maailma toiduga kindlustatusele on hävitav. 2010. aastal tühjenesid

maailma toiduvarud Venemaa metsatulekahjude, Brasiilia põudade ning Austraalia üleujutuste tõttu,

tõugates 44 miljonit inimest äärmisse vaesusesse. Kliimamuutused mõjuvad rängimalt arenguriikidele.

Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma (IPCC) hinnangul võib teatavates arenguriikides

põllumajandussaak väheneda kliimamuutuste tõttu kuni 50%46.

EL peab astuma kõikides poliitikavaldkondades samme kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks ning

tegelema mittesäästvate tootmis- ja tarbimisharjumustega. ELi praegune toidutoodang nõuab 2,2 korda

rohkem bioloogilisi ressursse kui Euroopa põllumajandusmaa suudab pakkuda. Eelkõige ELi imporditud

loomasöödal on keskkonnale drastilised tagajärjed. Sojaubade hinna tõusuga 2007. aastal kahekordistus

raadamine Lõuna-Ameerikas, mis on suurim ELi sojatarnija. ELi sõltuvuse vähendamisega valgurikkast

põllukultuurist, mille kasvatamine tekitab ELi eksportivates riikides tõsist keskkonnakahju, võib aidata

vähendada kasvuhoonegaaside heidet.47

ELi poliitikast, mille eesmärk on kindlustada end toidu ja energiaga, tuleneb agressiivne

põllumajandusmaa hõivamine arenguriikides, röövides kohalikelt inimestelt kontrolli nende maa

46

IPCC (2007). Climate Change 2007: Synthesis Report (Kliimamuutused 2007. aastal: koondaruanne). 47

Euroopa Parlamendi 8. märtsi 2011. aasta resolutsioon ELi valgupuudujäägi ja selle pikaajalise probleemi võimalike lahenduste

kohta (2010/2111(INI)).



ressursside üle, millest nende elatis sõltub. ELi imporditava toidu tootmise all on

hetkel väljaspool Euroopat 35 hektarit maad, mis on sama palju kui terve

Saksamaa territoorium48. Lisaks kiirendab välisriikide maa kasutusele võtmist ELi

nõudlus biokütuste järele.

Näiteks avaldas ActionAid hiljuti dokumendi selle kohta, kuidas Keenias

Dakatcha metsades rikutakse biokütuste kasvatamise kavaga üle 20 000

põliselaniku inimõigusi49 (vt käesoleva aruande loodusvarasid käsitlevat

peatükki). See juhtum illustreerib kogu Aafrikas toimuvat. FAO hinnangul on viimase kolme aasta jooksul

Aafrika mandril omastatud välishuvides 20 miljonit hektarit põllumajandusmaad50.

Aasias on täheldatav sama hävinguline suundumus. APRODEV on näidanud, kuidas Kambodžas aetakse

oma kodudest, põllumaadelt, metsadest ja kalakasvandustest minema sadu tuhandeid inimesi, samas kui

riigi juhtiv eliit ja välisinvestorid arengu sildi all maa isikliku kasu saamiseks paljaks riisuvad (vt kast)51.

Maa kokkuahnitsemise hullus Kambodžas

Maapiirkondades on antud eraettevõtetele kontsessiooniga agrotööstuslike istanduste ja

kaevandamisprojektide arendamiseks vähemalt kolm miljonit hektarit maad, mis on rohkem kui pool

Kambodža kogu haritavast maast. Maa kokkuahnitsemise hulluse taga on Kambodžas hetkel peamiselt

suhkruroog. Viimase kahe aasta jooksul on Kambodža suhkrutööstus kiiresti kasvanud, nii et

eraettevõtetele on tööstuslikuks suhkruroo toomiseks kontsessiooniga eraldatud üle 80 000 hektari

maad.

Metsa mahavõtmine, liivasüvendustööd ja tootliku maa ulatuslik hõivamine seab ohtu ökoloogilise

tasakaalu ning maal elavate perekondade elatise ja toiduga kindlustatuse. Kümned maa- ja

põliskogukonnad on viimasel viiel aastal maa kontsessiooniga eraldamise tõttu jõuga minema aetud ja

kodutuks muudetud, samas kui veel rohkem kogukondi on sattunud majanduslikesse raskustesse, kuna

piiratud on nende juurdepääs elatuspõllumajandusele ja karjamaadele ning hävitatud on metsad, mida

nad on mitme põlvkonna jooksul kasutanud toidu ja metsasaaduste hankimiseks. Kohalikud ja

rahvusvahelised inimõiguste vaatlejad, sealhulgas ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo, on samuti teinud

kindlaks tõsiseid ja ulatuslikke inimõiguste rikkumisi ning keskkonnakahju, mille põhjustajad on sellised

ettevõtted. Kokku mõjutab see üle 12 000 inimese.

48

H. von Witzke ja S. Noleppa (2009). EU agricultural production and trade: Can more efficiency prevent increasing ‘land-

grabbing’ outside of Europe (ELi põllumajandustootmine ja kaubandus: kas tõhususe suurendamisega oleks võimalik peatada

järjest rohkema maa kokkuahnitsemist väljaspool Euroopat). 49

ActionAid (mai 2011). Fuelling Evictions. Community cost of EU biofuels boom (Väljaajamise toetamine. ELi biokütuste buumi

kulu ühendusele). 50 CSO Monitoring 2009-2010 Advancing African Agriculture (AAA): Land Grab study (Kodanikuühiskonna organisatsiooni

seiretegevus aastatel 2009–2010. Aafrika põllumajanduse edendamine: maa kokkuahnitsemise juhtumiuuring). 51

APRODEV (2010). Bittersweet, A Briefing Paper on Industrial Sugar Production, Trade and Human Rights in Cambodia

(Kibemagus. Teabedokument tööstuslikust suhkrutootmisest, kaubandusest ja inimõigustest Kambodžas).



Allikas: APRODEV (2010). Bittersweet, A Briefing Paper on Industrial Sugar Production, Trade and

Human Rights in Cambodia (Kibemagus. Teabedokument tööstuslikust suhkrutootmisest,

kaubandusest ja inimõigustest Kambodžas).

Soovitused

CONCORD kutsub ELi ja selle liikmeriike tegema järgmist:

vähendama Euroopa ökoloogilist jalajälge arenguriikides, vaadates üle mittesäästvad tootmis- ja tarbimisharjumused ELis ja teistes piirkondades. Prioriteetne on

o piirata ELi sõltuvust valgurikka loomasööda impordist mittesäästva loomakasvatuse tootmismudelite jaoks, edendades söödataimede kasvatamist ja mõõdukat lihatarbimist;

o piirata sõltuvust lämmastikväetistest, mille kasutamine soodustab globaalset soojenemist, edendades põllumajanduse ja karjakasvatuse lõimimist, kaunviljade kasvatamist ja mahepõllumajandust;

tagama ja kontrollima, et kõikides asjakohastes poliitikavaldkondades peetakse kinni ÜRO vabatahtlikest suunistest maaomandi vastutustundliku juhtimise kohta;

tagama, et poliitikas, millega tõugatakse tagant selliseid üldisi suundumusi nagu maa ja vee kokkuahnitsemine, pandaks suurt rõhku säästvusele võrdselt nii sotsiaalsetes kui ka keskkonnaga seotud aspektides, pöörates erilist tähelepanu biokütuste tootmisele;

määrama kindlaks kõiki asjakohaseid poliitikavaldkondi hõlmava selge tegevuskava, millega aidatakse saavutada kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärke, mille EL on võtnud, ning liikuda selles suunas, et vähendada 2050. aastaks ELi heitkoguseid 80%;

tagama ÜRO 2012. aasta säästva arengu konverentsil, et põllumajandus oleks globaalse poliitika ja tegevuse keskmes, kuna see on maailma keskkonna-, kliima- ja sotsiaalprobleemide põhjus ja samas nendele probleemidele lahenduste leidmise põhikomponent.



A Lisbon Treaty provision. A Human Rights obligation.

Peatükk 3

Õigus kasutada loodusvarasid

1. Loodusvarad ja inimõigused

Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika loodusvarade ekspordist saadav tulu ületab ELi arenguabi 24-kordselt.

Vaeste maainimeste ja keskkonna vahel on tugev seos. Loodusvaradel on hulk ülesandeid ja need on osa

meie elu olulistest koostisosadest. Nende väärtust on sageli raske liigitada või tähtsuse järjekorda panna.

Puudust kannatavad mehed ja naised sõltuvad maast, veest, metsast ja mereandidest ning ei saa endale

lubada tehnilisi valikuvõimalusi, mida meie seostame „arenenud maailma” moodsa eluga. Ka materjalid

eluaseme jaoks, toit ning energia võetakse otse loodusvaradest. Seetõttu on looduskeskkonna

halvenemisel ja loodusvarade konkureerival kasutamisel kaubanduslikeks huvideks väga suur mõju vaeste

elutingimustele.

Loodusvarad on kõikide inimeste elu aluseks kogu maailmas. Nad moodustavad inim- ja sotsiaalarengu

olulise koostisosa. Vastavalt rahvusvahelistele inimõigusi puudutavatele lepingutele1 on nii meestel kui ka

naistel kogu maailmas õigus saada nendest varadest kasu. Inimõiguste tagamiseks tänastele ja tulevastele

põlvedele tuleb neid ressursse säästvalt kasutada. Ökosüsteemide ja meie planeedi jätkusuutlikkus on

lahutamatult seotud inim-, sotsiaal- ja poliitiliste õigustega, sest neid ei saa saavutada ilma säästva

arenguta või vaesuse tõhusa likvideerimiseta. Kui me seda ei järgi või kui me ehk tahtmatult julgustame

seda eirama, seame olulise takistuse oma arengueesmärkide saavutamise teele.

1 Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artiklid 1 ja 11; inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel

17 (omandiõigus) ja artikkel 25 (õigus toidule).

Õig

us

kasu

tad

a lo

od

usv

aras

id ja

ne

ist

kasu

saa

da



Õigus kasutada loodusvarasid ja saada neist kasu

ELi

maainvesteeringute

poliitika

ELi

kaubandusp

oliitika

Ühine

põllumajandus-

poliitika

ELi kliimapoliitika

ELi tooraineid

käsitlev algatus

Valitsemistava ja säästev tarbimine

Euroopa arengukonsensus

Euroopa arengukonsensus

Kõikide inimeste loomuomane

õigus on kasutada täielikult ja

vabalt looduslikku rikkust ja

loodusvarasid ning saada neist

kasu

Lissaboni leping, artikkel 208


Investeerimis-

poliitika

Rahvusvaheline inimõiguste õigusraamistik

Inimõiguste ülddeklaratsioon sisaldab viiteid loodusvaradele ja asjaolu, mille kohaselt „võivad

kõik rahvad vabalt käsutada oma loodusvarasid ja ressursse”, nagu see on sätestatud 16.

detsembril 1966 vastuvõetud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste

rahvusvahelise pakti artiklis 1. Teised olulised viited on 10. detsembril 1948 ÜRO Peaassamblee

otsusega 217 A (III) vastuvõetud inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 17 (omandiõiguste

kohta) ja artikkel 25 (õigus toidule) ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste

rahvusvahelise pakti artikkel 11.

Loodusvaradele viidatakse ka 2007. aasta ÜRO deklaratsioonis põlisrahvaste õiguste kohta, kus

rõhutatakse mitu korda, et selle aluseks on hirm, et nende õigust „maale, territooriumile ja

ressurssidele” on rikutud või et nad on selle õiguse kasutamisel kannatanud diskrimineerimise

all1. Need mõisted korduvad nii ICESCRis kui 1969. aasta ÜRO deklaratsioonis sotsiaalse arengu

kohta.

Kõige sõnaselgemalt on see kirjas 1986. aasta ÜRO deklaratsioonis arenguõiguste kohta: „Inimese arenguõigus tähendab ka seda, et kasutatakse täielikult inimeste õigust enesemääratlusele, mis vastavalt mõlema inimõiguste rahvusvahelise pakti sätetele hõlmab nende võõrandamatut õigust täielikule suveräänsusele nende loodusliku rikkuse ja loodusvarade suhtes”.

ELi biokütuste

alane ja

energiapoliitika

Eeskirjad

ettevõtetele



Loodusvarad võib jagada kahte liiki:

I tüüp: „taastuvad” loodusvarad, nagu puhas vesi, kalavarud, puhas õhk, maa

jne, millest inimesed arenguriikides ja pärismaistes kogukondades otseselt

sõltuvad ja millest me kõik lõpuks sõltume. Kuigi neil on rahaline väärtus, võib

nende igiomane väärtus olla see, et nad on inimesele vahetult vajalikud ja

arenguga otseselt seotud.

II tüüp: mineraalid, süsivesinikud ja teised „mittetaastuvad” ressursid, millel on kaevandamise korral

kaubanduslik väärtus – eriti arenenud riikide jaoks –, kuid millel nende looduslikus olekus (st maa alla

maetuna) mingit loomuomast väärtust ei ole. Nende ressursside haldamisel rakendatav valitsemistava, sh

vähem või rohkem läbipaistvad ja kollegiaalsed protsessid, on otseselt seotud meeste ja naiste õigustega

ning nende teekonnaga arengueesmärkide poole.2

Need kaks liiki on omavahel seotud, aluseks ulatuslikule rahvusvahelisele kaubandusele ja moodustavad

paljudele riikidele suure osa riigituludest.

Ülemaailmne ressursside kasutamine on tõusuteel ja Euroopa Liit (EL) on üks neist, kes ajab agressiivset

strateegiat ressurssidele ligipääsu saamiseks. Euroopa on äärmiselt sõltuv selle ressursibaasi impordist,

millele oma kasvu ja heaolu rajada. See kajastub tema kaubavahetusbilansis, mis on ressursside osas väga

tasakaalust väljas3. Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika loodusvarade ekspordist saadav tulu ületab ELi

ametlikku arenguabi (ODA) 24 korda4. See sõltuvus on aluseks olulisele vastastikusele koostoimele ja

kaubavahetusele arenguriikidega ja annab poliitikavaldkondade arengusidususe mõistes nii võimalusi kui

ka väljakutseid.

Kui arenguriikide loodusvarade müügist saadavat tulu õigesti kogutakse ja hallatakse, aitab see vaesusest

välja aidata miljoneid inimesi ja on oluliseks „arengu võimaldajaks”5. Sel on tõepoolest tohutu muundav

jõud kogukondadele üle kogu Globaalse Lõuna. Et tagada õiguste täielik kasutamine vastavalt

rahvusvahelisi õigusi käsitlevale ühenduse õigustikule, on seega oluline, et meestel ja naistel oleks

juurdepääs I liiki taastuvatele loodusvaradele. Samal ajal peaksid nad kasu saama II tüüpi loodusvarade

kaevandamisest ja müügist, avaldades oma arvamust selle kohta, kuidas neid ressursse hallatakse.

Paradoksaalselt, samal ajal kui arengumaades on suur osa maailma kõige väärtuslikumaid metalle ja

mineraale, asuvad paljud ressursirikkad riigid endiselt maailma vaeseimate hulgas. Puuduses kannatavad

inimesed ei saa kasu selle maa loodusrikkustest, kus nad elavad.

2 Mets ja maa kuuluvad küll mõlemasse liiki, kuid neid saab eristada sõltuvalt sellest, kuidas me neile viitame.

3 Ligikaudu 1 : 6 aastal 2008 http://www.eea.europa.eu/highlights/taking-stock-of-resources-on 4 EL ametlik arenguabi aastal 2009 oli 48,2 miljardit eurot. Euroopa Komisjoni (2010) aastaaruanne Euroopa Liidu

arengu- ja välisabipoliitika ning selle rakendamise kohta; Maailma Kaubandusorganisatsiooni rahvusvahelise

kaubavahetuse statistilised andmed 2009 (viimane pöördus 20. juuli 2011). 5 Loodusvarade valitsemistava, sh konflikti- ja konfliktijärgsete olukordade Aafrika-ELi töörühm, töörühma esimene

koosolek, Dakar, Senegal, 9. juunil 2011.

http://www.eea.europa.eu/highlights/taking-stock-of-resources-on



Sellel on mitu põhjust: üheks neist on efektiivse maksupoliitika puudumine

kaevandustegevuses ja maksudest kõrvalehoidmine. Kaevandussektor,

sealhulgas Euroopa kaevandusettevõtted, saavad kasu arenguriikidele pakutud

või nendega kokkulepitud maksusoodustustest.6 Ja ikkagi pääsevad paljud

ettevõtted ka nendest maksudest, suunates oma kasumid maksuparadiisidesse.

Maailmamastaabis viiakse üle 1 triljoni USA dollari arenguriikidest igal aastal

ebaseaduslikult välja. Ligi 2/3 sellest väljub vaestest riikidest maksudest

kõrvalehoidmise teel ja see ületab kogu ülemaailmse arenguabi kümnekordselt.7

Teine põhjus, miks vaesed inimesed loodusvarasid eksportivates riikides oma loodusrikkusest kasu ei saa

on see, et neid riike kiputakse seostama kehvade valitsemistavade, konfliktide, korruptsiooni, keskkonna

halvenemise ja inimõiguste rikkumisega. Sektor ei suuda pidevalt lisaväärtuse või majanduse

mitmekesistamisse reinvesteerimise protsessi kaudu rikkusi luua. Seda protsessi, mida tuntakse „ressursi

needusena” ei saa lahutada välisriikide ettevõtete ja valitsuste poliitikast.

Seetõttu on Euroopa Liidul kui ettevõtete, pankade ja rahvusvaheliste rahaturgude kaubanduspartneril ja

stabiliseerijal selles oluline roll. ELi poliitikakujundajate kohustuseks on tagada, et jahtides arenguriikidest

imporditavaid ressursse ei õõnestaks ELi poliitika arengueesmärke ega põhjustaks otseselt ega kaudselt

inimkannatusi ja inimõiguste rikkumist.

Esiteks peab EL tagama, et ta taastumatute ja taastuvate loodusvarade kasutamine oleks maailma

säästval tasemel. Lisaks ei tohiks ELi majandustegevuse ja (taastuvate) ressursside nõudlusest tulenev

keskkonnamõju arenguriikide ühiskonnale ja üleilmsetele kaupadele (nt vihmametsad ja ookeanid)

ohustada praeguste või tulevaste põlvkondade õigusi. Teiseks peab EL tagama, et loodusvaradega

kauplemine soodustaks stabiilsust, majanduskasvu ja mitmekesistumist, mitte konflikti, korruptsiooni,

kehva valitsemistava ja keskkonna halvenemist.

2. ELi toetus loodusvaradele ja arengule

EL mõistab arengu, inimõiguste ja loodusvarade vastastikust mõju. See kajastub ELi õiguslikus aluses8,

organisatsioonistruktuurides9, poliitilistes avaldustes10, arengueesmärkides11 ja mitme rahvusvahelise

lepingu allkirjastamises12.

6 ActionAid (2009). Accounting for Poverty (Vaesuse aruanne), lk 36-43.

7 Sealsamas, lk 1; Eurodad, CRBN, WEED ja Bretton Woods projekt (2008). Addressing development’s black hole:

Regulating capital flight (Arengu musta augu käsitlemine: kapitali väljavoolu reguleerimine), lk 7. 8 Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõige 5 ja artikkel 208.

9 Euroopa Keskkonnaamet, mis jälgib ja analüüsib loodusvarade kasutuse taset ELis http://www.eea.europa.eu/

10 Euroopa konsensus arengu küsimuses, 24. veebruar 2006 (2006/C 46/01), eriti lõiked 75 ja 101.

11 Aastatuhande arengueesmärkide deklaratsioon, eriti eesmärk 7; nõukogu järeldused 2009.

12 UNCCD, UNCBD, UNFCCC, REDD+.

http://www.eea.europa.eu/



Poliitikavaldkondades, mida Euroopa Komisjon oma arengupoliitika alusel juhib,

sisaldub ka loodusvarade juhtimise eripoliitika. Selles kirjeldatud vaate kohaselt

on kõige vaesemad inimesed kliimamuutustele äärmiselt vastuvõtlikud ning

loodusvarade kaitsmine, bioloogiline mitmekesisus ja keskkonna halvenemise

vältimine on väga olulise tähtsusega13. See nägemus vastab ELi

keskkonnapoliitikale, kuid tõstatab küsimusi ELi tarbimistasemete ja teiste

konkreetsete poliitikavaldkondade ning arengueesmärkide sidususe kohta.

Mõned ELi arengupoliitika aspektid on omavahel tihedalt seotud. Näiteks on järjest suurenevatel

püüdlustel nõustada ja julgustada arenguriike tugevdama oma riigi ressursside mobiliseerimise võimet14

selge seos rikkusega, mida arenguriigid võiksid oma (taastuvate ja taastumatute) loodusvarade tõhusast

juhtimisest saada. Kuid positiivse mõju saavutamiseks tuleb tagada arenguriikide valitsuste läbipaistvus ja

hea valitsemistava. Sama oluline on see, et välisinvestorid annaksid oma panuse vajaliku läbipaistvuse

saavutamisel.

Teiseks ülesandeks on luua riigis jätkusuutlik ja mitmekesine majandusbaas ning vastavad mehhanismid,

mis tagavad, et loodud rikkustest saab osa järjest suurem osa mehi ja naisi. EL edendab majanduskasvu

muundavat jõudu nii Euroopas kui ka oma suhetes kolmandate riikidega15. See tuleneb sellest, et

mõistetakse arengut ja progressi, mis tugineb kogu ELi ajaloo vältel üha suurenenud ELi enda heaolule ja

materiaalse heaolu tasemele. Siiski ei pruugi seda toetada ressursside ELi importi reguleeriv poliitika,

sisaldades erinevat tähtsusjärjestust.

Tähelepanuväärselt on ELil terviklik ülevaade ressursirikaste arenguriikide probleemidest ja paljud ELi

programmid partnerriikides on kiiduväärt.

Siiski on selgeid näiteid mõnede ELi-siseste poliitikavaldkondade ja arengueesmärkide vahelisest

ebakõlast. Neil on arenguriikidele paratamatult mõju otsekaubanduse ja investeeringute kaudu.

3. Arengut mittehõlmav poliitika, mis mõjutab juurdepääsuõigust loodusvaradele

EL peab vähendama oma ressursside tarbimist ja liikuma väheste ressurssidega säästva majandusmudeli poole, mis edendaks toodete ringlussevõtu ja mitmekordse kasutuse osatähtsuse kiiret suurenemist.

Konkreetsed ELi poliitikavaldkonnad käsitlevad teatud ressurssidele juurdepääsu lihtsustamist või

soodustavad ELis sellist käitumist, mis eeldab toorme ja toorainete importi. See on selgelt keeruline

valdkond, kus paljud poliitikavaldkonnad sekkuvad ja mõjutavad ELi võimet saada juurdepääsu nendele

13

http://ec.europa.eu/europeaid/what/development-policies/intervention-areas/environment/land_management_en.htm 14

Euroopa Komisjoni teatis maksunduse ja arengu kohta, 21. aprill 2010 (KOM(2010) 163 (lõplik)) ja sellel põhinevad nõukogu

järeldused maksunduse ja arengu kohta, 14. juuni 2010. 15

Euroopa Komisjoni roheline raamat „Kaasavat majanduskasvu ja säästvat arengut toetav ELi arengupoliitika – ELi

arengupoliitika mõju suurendamine”, 10. november 2010 (KOM(2010) 629 (lõplik)).

http://ec.europa.eu/europeaid/what/development-policies/intervention-areas/environment/land_management_en.htm



loodusvaradele (taastuvatele ja mitte-taastuvatele), mida ta ihaldab. Siiski on

oluline, et vastav poliitika ei oleks teadlikult või tahtmatult vastuolus ELi

kohustusega tagada poliitikavaldkondade arengusidusus.

On oluline tagada, et ELi ressursside tarbimine oleks kooskõlas tema enda

seisukohaga säästva ressursside juhtimise kohta arenguriikides. Ressursside

säästev tarbimine on maailma ees seisvate keskkonnaprobleemidega võitlemisel

kesksel kohal. EL peab vähendama oma ressursside tarbimist ja liikuma väheste

ressurssidega säästva majandusmudeli poole, mis edendaks toodete ringlussevõtu ja mitmekordse

kasutuse osatähtsuse kiiret suurenemist. Selle eesmärgiks on edendada maailma piiratud loodusvarade

võrdset kasutust ja vähendada vaesust arenguriikides.

3.1 Taastuvenergia direktiiv

2009. aasta ELi taastuvenergia direktiiv16 esitab ELi arengueesmärkide saavutamisele tõsise väljakutse.

Direktiivis sisaldub eesmärk, mille kohaselt 2020. aastaks peab transpordisektoris kasutatava

taastuvenergia osakaal olema 10%. See on imetlusväärne eesmärk. Samas tekitab see suuri probleeme

inimõiguste ja vaesuse likvideerimise osas, sest lisab survet maale ja eriti veele. Ligipääs maale ja veele on

eluliselt oluline, kuna tegemist on tähtsate loodusvarade ja vaeste arengu võimaldajatega. Maa on

tootmise peamine tegur, mis on oluline selleks, et tagada inimeste õigus toidule. 92% ELi eesmärgist

saavutatakse esimese põlvkonna biokütuste abil, mille tootmise jaoks Euroopal piisavalt lähedal maad ei

ole17. Sellele vastukajaks liiguvad ettevõtted paikadesse, kus on võimalik lihtsalt ja odavalt palju maad ja

vett saada: eelkõige arengumaadesse, seades toiduainetega kindlustatuse tõsiselt ohtu. Suur hulk neist

ettevõtteist ja nii mõnedki kõige võimsaimad on Euroopa ettevõtted18. EL peab siin selgelt täitma oma

osa, et jälgida ja heastada nende ettevõtete käitumist, mida on soodustanud mõni ELi poliitika või vähene

reguleeritus (vt toiduainetega kindlustatuse peatükki).

Direktiivis sisaldub säte, mis piiritleb sotsiaalse jätkusuutlikkuse elementide jälgimise skeemi (artikkel 23).

Siiski tähendab suutmatus muuta need elemendid kohustuslike jätkusuutlikkuse kriteeriumide

lahutamatuks osaks, protsessi eeldatav kestus ja ebakindlus selles, millal viivad tulemused tegelikult

vajalike muutusteni õigusaktides, et paljude ühiskondade jaoks võib siis olla juba liiga hilja. Direktiiviga on

EL tegelikult vastu võtnud poliitika, mis soodustab inimõiguste rikkumist, õõnestades võitlust vaesusega

ja ignoreerides oma poliitikavaldkondade arengusidususe kohustust19.

16 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta. 17

Euroopa Keskkonnapoliitika Instituut (november 2010). Anticipated Indirect Land Use Change Associated with Expanded Use of

Biofuels and Bioliquids in the EU – An Analysis of the National Renewable Energy Action Plans (Eeldatav kaudse maakasutuse

muutus seoses biokütuste ja biovedelike laiema kasutusega E-is - taastuvenergia riikliku tegevuskava analüüs). 18

http://www.guardian.co.uk/environment/2011/may/31/biofuel-plantations-africa-british-firms 19

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 208 ja Euroopa Liidu lepingu artikkel 21.

http://www.guardian.co.uk/environment/2011/may/31/biofuel-plantations-africa-british-firms



Dakatcha kogukonna juhtum Keenias

Keenias Dakatchas asuvast 20 000 inimesest koosneva kogukonna igapäevaelu

ja elatusvahendid on ohus, sest üks Itaalia ettevõte püüab soetada 50 000

hektarit maad, et toota biokütuseks vajaminevat põllukultuuri jatrofa. See on

juhtunud ilma kogukonnaga põhjalikult nõu pidamata; neile ei ole pakutud

asendusmaad ega hüvitist. Ettevõte püüab täita biokütuste kasvava turu

vajadusi ELis, kes lähtub üha uutest eesmärkidest seoses biokütustega. Ettevõte pidi rentima maad

hinnaga 2 eurot hektari kohta aastas, mis on tunduvalt alla turuhinna ja seab kahtluse alla kõikide nende

hüvede mõtte, mida biokütuseid tootvad ettevõtted Aafrikale andma peaksid. Kogukond kasutab maad

toiduainete, mee, ravimite, küttepuude saamise ja ökoturismi eesmärgil. Seda lugu räägitakse ikka ja jälle

erinevates Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika kogukondades, kuhu Euroopa investorid tulevad tootma

biokütust, mille tootmise jaoks Euroopal endal maad ei ole.

Uuendus septembrist 2011: kodanikuühiskonna organisatsioonide tugeva surve tagajärjel keelas Keenia

valitsus jathrofa kasvatamise Keenia rannikualadel ja kohalikud omavalitsused on avaldamas survet

Nuove Iniziative Industriali-le peatada nende olemasolevate istanduste tegevus piirkonnas.

Allikas: ActionAid (mai 2011). Fuelling Evictions. Community cost of EU biofuels boom (Väljatõstmise õhutamine. ELi biokütuste

buumi hind kogukonnale).

http://www.actionaid.org.uk/doc_lib/aa_dakatcha_report.pdf

Dakatcha juhtum illustreerib laiemat probleemi, mis on lahti rullumas üle kogu Aafrika ja teistes

arengumaades, kus õigus maale on juba ohus. See ei ole kooskõlas ELi arengueesmärkidega. Konkreetse

Dakatcha juhtumi puhul on riigil topeltvastutus, mille kohaselt antakse roheline tee nii investeeringutele

kui ka neile, kes investeeringuid soodustavat poliitikat ellu viivad ehk Euroopa Liidule.

Seetõttu soovitab CONCORD, et

Euroopa Liit vaataks üle oma 10% nõude taastuvenergia direktiivis;

EL kindlustaks, et poliitika, mis soodustab selliseid üleilmseid suundumusi, nagu maa ja vee hõivamine, sisaldaksid tugevaid jätkusuutlikkuse kriteeriume, mis peavad võrdväärselt silmas nii ühiskonna kui ka keskkonna aspekte.

3.2 Tooraineid käsitlev algatus

EL on oma ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) kaudu võtnud kohustuse püüelda rahu ja turvalisuse,

õigusriigi ning inimõiguste austamise poole. Samas on ta oma heaolu nimel äärmiselt sõltuv nafta, gaasi

ja muu toorme kindlast ja prognoositavast impordist. 2009. aastal moodustas kütuste ja kaevandatavate

toodete import ELi 325 miljardit eurot20.

20

Maailma Kaubandusorganisatsiooni rahvusvahelise kaubavahetuse statistilised andmed 2009 (viimane pöördus 20. juuli 2011).

http://www.actionaid.org.uk/doc_lib/aa_dakatcha_report.pdf



ELi tooraineid käsitlev algatus21 püüab tagada nii toorainete tarnekindluse ELi

jaoks kui ka soodustada neid tootvate riikide arengut ja julgeolekut. See

omakorda soodustab tarnekindlust. Siiski, poliitikat lähemalt vaadates ilmneb

selgelt väärtuse hierarhia nende kahe eesmärgi vahel. Areng ja julgeolek

tootvates riikides eeldab ELilt selle tagamist, et tema enda ja ta ettevõtete,

valitsuste ja pankade meetmed ei soodustaks korruptsiooni, konflikti ega kehva

ning vastutusvõimetut valitsemistava loodusvarade poolest rikastes riikides.

Õiguste rikkumise oht on kahetine. Esiteks jäävad riigid praeguse (sageli Euroopa) ettevõtteid reguleeriva

puuduliku määrustiku tõttu ilma maksutulust. See tähendab vaeste riikide jaoks nii oluliste tulude

saamise võimaluse kaotust. Teiseks on ettevõtete läbipaistvuse ja reguleerituse puudumine, mis on

korruptsiooni, konflikti ja vastutustundliku valitsemise ajendiks, nii et inimesed loodusvarade poolest

rikastes riikides ei saa kasu tuludest, mida riik loob. Pelgalt tulude ja maksude kogumise suurendamine ei

pruugi viia õiglase ja ühtlase arenguni. Sellest tingitult võib EL ebaõnnestuda oma poliitikavaldkondade

arengusidususe kohustuste täitmisel. Tooraineid käsitleva algatuse sidususe puudumisele viitas 2011.

aastal ka Euroopa Parlament22.

Arenguriikide loodusvaradelt teenitud tulud moodustavad suurima rahavoo arenenud riikidest

arengumaadesse. See on viimastele äärmiselt oluline tuluallikas, mille abil võib miljoneid vaesusest välja

aidata. Selle asemel on loodusvaradega kauplemine sageli aidanud kaasa vaesuse ja kannatuste

süvenemisele. Mõnes riigis, näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis, mis varustab ELi 71% ulatuses selle

koobaltivajadusest23, on konkurents loodusvarade üle viinud relvastatud konfliktini. See võimendub, kui

välisettevõtted hangivad mineraale ettevõtjailt, kes kasutavad tulusid konflikti rahastamiseks. Teistes

riikides, näiteks Türkmenistanis, on loodusvarade rikkus soodustanud korruptiivset ja repressiivset

riigikorda. Üks osa probleemist on see, et välisettevõtjad annavad altkäemaksu ja ei avalikusta nende

tasutavaid seaduslikke makse, soodustades seeläbi korruptsiooni ja vastutustundetut valitsemist.

Probleemi teine pool on Euroopa läbipaistmatud finantsasutused, keda on kasutatud ulatusliku

korruptsiooni ja toormest tingitud konflikti õhutamiseks. Viimased on lubanud korrumpeerunud eliidil ja

sõjaväelistel diktaatoritel hoiustada ELi pankades loodusvaradest saadud röövellikke tulusid, võimaldades

neil takistamatult oma tulusid kulutada ning võimuhaaret säilitada24 (vt jaotist läbipaistvuse direktiivi

kohta).

21

Euroopa Komisjoni teatis „Kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide lahendamine”, 2. veebruar 2011 (KOM(2011) 25

(lõplik)). 22

Euroopa Parlamendi 13. septembri 2011. aasta resolutsioon Euroopa tõhusa tooraine strateegia kohta (2011/2056(INI)). 23

Euroopa Komisjoni teatis „Kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide lahendamine”, 2. veebruar 2011 (KOM(2011) 25

(lõplik)). 24

Global Witness (märts 2009). Undue Diligence. How Banks do Business with Corrupt Regimes (Nõuetele mittevastav hoolsus.

Kuidas ajavad pangad äri korrumpeerunud riikidega), Global Witness (november 2009). The Secret life of a Shopaholic. How an

African dictator's playboy son went on a multi-million dollar shopping spree in the U.S. (Ostuhullu salajane elu. Kuidas Aafrika

diktaatori playboy’st poeg läks multimiljonidollarilisele ostupillerkaarile Ameerika Ühendriikidesse); Global Witness (oktoober

2010) International Thief. How British Banks are Complicit in Nigerian Corruption (Rahvusvaheline varas. Kuidas Briti pangad on

kaassüüdlased Nigeeria korruptsioonis).



Kuna EL ei suuda reguleerida Euroopa ettevõtjaid ja panku, ei suunata

partnerriikides teenitud tulusid praegu majanduse jätkusuutlikumatesse ja

töömahukamatesse sektoritesse. Seonduvaks probleemiks on ka see, et

toorainet käsitlev algatus ei anna arenguriikidele mingeid stiimuleid lisaväärtuse

loomise protsessis osalemiseks. Selle asemel eelisatakse, et nad ekspordiksid

puhtaid tooraineid nende töötlemiseks ja lisaväärtuse loomiseks Euroopas või

mujal. See on vaid näide sellest, kuidas arenguriigid kaotavad tohutu võimaluse luua rikkust laiemal ja

jätkusuutlikumal viisil kui pelgalt tooreaine eksportimine (vt jaotist kaubanduse kohta).

CONCORD soovitab, et

EL stimuleeriks toorainete ja loodusvarade lisaväärtuse loomise protsessi arenguriikides;

EL toetaks OECD hoolsuskohustuse suuniseid mineraalide vastutustundlike tarneahelate kohta konfliktidest mõjutatud ja suure riskiga piirkondadest (OECD Due Diligence Guidance for Responsible Supply Chains of Minerals from Conflict-Affected and High-Risk Areas) ja talletaks need oma seadusesätetes.

EL tagaks Euroopa altkäemaksuvastaste seaduste tõhusa jõustamise;

EL peaks tugevdama ja nõuetekohaselt jõustama oma rahapesu tõkestamise määrused;

EL peab tagama, et Euroopa ettevõtjad ei tegele enam maksudest kõrvalehoidmisega, halvendades seeläbi arenguriikide võimet suurendada siseriiklikke tulusid, mida nad hädasti vajavad ja mis õigusega neile kuuluvad;

ühepoolse tooraineid käsitleva algatuse praeguse edendamise asemel peaks EL toetama läbipaistvat rahvusvahelist protsessi ülemaailmse kogukonna heaks. Eesmärgiks peaks olema see, kuidas teha koostööd toorainete juhtimisel, et vähendada ülemaailmset ületarbimist ja edastada teadmisi ressursside säästva juhtimise kohta.

3.3 Läbipaistvuse direktiiv

Esimene samm selle suunas, et arenguriigid saaksid oma loodusvarasid efektiivselt kasutada, on tagada

suurem avalikustatus ja üldsuse järelevalve seoses tulude liikumisega toormeettevõtjatelt valitsustele.

Läbipaistvus selles valdkonnas peletaks korruptsiooni valitsustes ja aitaks võidelda ettevõtete

maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidmisega, mis kurnab vaeste riikide varakambrite tulusid.

Mitmes loodusvarade poolest rikkas riigis, nagu Kongo Demokraatlik Vabariik, Kambodža ja Peruu, on

kodanikuühiskonna organisatsioonid esile toonud, et kodanikel on kas vähe või ei ole neil üldse teavet

toormeettevõtjate ja nende valitsuste vahel sõlmitud tehingute tingimuste kohta. Samuti ei tea nad, kui

palju raha nende riikidele tuludena makstakse või kas see vastab teenitud kasumitele. Kui inimesed

teavad, kui palju raha antakse ja saadakse nende jalge all oleva rikkuse eest, oskavad nad küsida oma



valitsuselt nende tulude õigluse kohta ja nõuda, et valitsus kulutaks sellest

piisava osa sellistele avalikele teenustele, nagu koolid, haiglad ja veevarustus.

Mopani vasekaevanduste juhtum Zambias

Maailma suurim toorainetega kaupleja Glencore erutas rahandusmaailma, teatades mais 2011 oma Londoni börsile tulekust. Kuid Glencore’i emissioon aitas ka esile tõsta üldise vajaduse, et piiriülesed ettevõtted avaldaksid teabe oma rahaliste vahendite kohta, mis aitaks valitsustel koguda nendele riikidele võlgnetavaid makse.

Glencore’il on enamusosalus Zambia vasekaevandusettevõttes, mis avalikuks tulnud audiitori aruande kohaselt võib olla eiranud hulka maksualaseid eeskirju. Grant Thorntoni ja Norra Econ Poyry audiitorite sõnade kohaselt ei uskunud nad seda, mida vasekaevandus oli neile oma kulude kohta rääkinud. Samuti olid nad arvamusel, et vasekaevandus on kasutanud kasumi Zambiast väljaviimiseks tehinguid tuletisinstrumentidega. Mõlema väite kohaselt võib kaevandusettevõte Mopani Copper Mines Plc oma kasumeid Zambias kunstlikult vähendada. Glencore lükkab väited selle kohta, et Mopani on midagi valesti teinud, kategooriliselt ümber. Samal ajal oli ettevõte saanud Euroopa Investeerimispangalt eelnevalt 48 miljoni euro suuruse arengulaenu.

Kindel on see, et Zambia vajab hädasti maksutulu ja seda eriti avalike teenuste rahastamiseks. Keskmine eluiga Zambias on 46 aastat. Suuremate maksutulude abil saaks luua paremaid tervise- ja haridussüsteeme, mis võimaldavad inimestel elada täisväärtuslikumat elu. Maksudest kõrvalehoidmine on eriti probleemiks arengumaades, mille maksuorganitel puuduvad sageli vahendid, et öelda, kas varakad üksikisikud ja ettevõtted maksavad õigeid maksusummasid.

Probleemi tuumaks on finantssaladus ja üks neist reformidest, mis suudaks seda lahendada, oleks suurem läbipaistvus, seda eelkõige piiriüleste ettevõtete kontodel. Uus nõue ettevõtetele anda aru oma kasumite, käibe ja maksude kohta riikides, kus nad tegutsevad, aitaks valitsustel teha kindlaks need kahtlased juhtumid, kus ettevõtted ilmselt makse väldivad.

Riikide kaupa esitatava aruandluse kaudu suurenev läbipaistvus annaks võimu kindlalt rahvale tagasi. Kui inimestel on rohkem teavet ettevõtete maksude tasumisest valitsustele, saavad nad avaldada poliitikutele enam survet tagamaks, et maksutulu õigesti kulutataks. Nii on ka järelevalve ettevõtete üle parem ja nad on sunnitud selgitama oma maksuplaneerimise tavasid või riskima tarbijate boikottidega.

Allikad: Christian Aid / Counterbalance / Friends of the Earth / Eurodad

Kuigi ELi toetus kaevandustööstuse läbipaistvust käsitlevale algatusele25 on teretulnud, ei ole see piisav,

et võidelda loodusvaradest saadava tulu seadusvastase omastamise vastu.

2004. aastal võttis EL vastu õigusakti, millega määratakse kindlaks miinimumnõuded nende ettevõtete

regulaarsele finantsaruandlusele ja oluliste osaluste avalikustamisele, kes kauplevad väärtpaberitega ELi

25

http://eiti.org

http://eiti.org/



liikmesriikide reguleeritud turgudel; nn läbipaistvuse direktiiv26. Selle eesmärk

on suurendada ELi kapitaliturgude läbipaistvust.

Enne 2011. aasta lõppu teeb Euroopa Komisjon ettepaneku vaadata üle nii

kõnealused õigusaktid kui ka raamatupidamisarvestuse eeskirjad. See on

võimalus süsteemi tugevdamiseks ja võimaldab ELi ettevõtetel näidata oma

rahalise panuse väärtust arenguriikidesse. Finantsinformatsiooni avalikustamine

riigi- ja projektipõhiselt on vajalik selleks, et jälgida ettevõtjate äritegevust ja

tehinguid valitsustega. Ettevõtjatelt tuleb ka nõuda, et nad avaldaksid ka oma kontsernisiseste tehingute

tulud, käibe, kasumi ja koguväärtuse, et piirata maksudest kõrvalehoidmise ja nende vältimise riski. See

informatsioon võimaldaks ressursirikastel arenguriikidel saada juurdepääsu teabele, mida nad vajavad

korruptsioonivastaseks võitluseks ja suurte piiriüleste, eriti ELi liikmesriikides või nende liikmesriikide

maksuvabades jurisdiktsioonides asuvate kaevandusettevõtete ja nende tütarettevõtjate

maksukohustuste täpsemaks arvestamiseks.

CONCORD soovitab tungivalt, et EL

nõuaks kõikidelt loodusvarade kaevandamisega tegelevatelt Euroopa ettevõtetelt nende finantsinformatsiooni avalikustamist riikide ja projektide lõikes;

karmistaks oma rahapesu tõkestamise eeskirju nii, et ELi finantssüsteemi, sealhulgas ELi liikmesriikide jurisdiktsiooni all olevaid maksuparadiise ei kasutataks maksudest kõrvalehoidmise ja nende vältimise soodustamise ega arenguriikidelt röövitud riiklike vahendite rahapesu eesmärgil;

tagaks, et kõikidel ELi liikmesriikidel oleksid avalikud registrid ettevõtete lõplike kasusaajate kohta.

3.5 ELi kaubanduspoliitika

Euroopa kaubavahetus arengumaadega peaks olema säästev, inimesi ja nende inimõigusi toetav ning

võimaldama neil riikidel kaitsta ja arendada oma kodumaist töötlevat tööstust ja keskkonda.

Inimõiguste ja kaubanduse vaheline pinge on ilmselge ja sellest on palju räägitud. ELi aluslepingud

sätestavad, et kaubavahetus peab vastama inimõigustele27. Samuti sisalduvad inimõigusi puudutavad

sätted kõikides ELi sooduskaubanduse skeemides. Kuid tegelikkuses on EL väga kõhklev nende efektiivses

kasutamises. Ta väidab, et tundlikke teemasid on parem käsitleda laiemast valitsemisperspektiivist ja et

26

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. detsembri 2004. aasta direktiiv 2004/109/EÜ läbipaistvuse nõuete ühtlustamise kohta

teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele. 27

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 207 ja artikli 3 lõige 5.



koostöö ja dialoog on eelistatud vahendid inimõigusi puudutava olukorra

parendamiseks. Sooduskaubandusrežiimid on soodustustele tuginev vahend

arengu toetamiseks ja mitte arenguriikide „karistamiseks”. Selline lähenemisviis

tähendab, et kui EL impordib ja varustab turgu toodetega, mis on valmistatud

inimõigusi rikkudes, rikub EL enda inimõigustega seoses võetud kohustusi.

Seetõttu võivad konkreetse tootega seotud sanktsioonid olla efektiivne viis

inimõiguste olukorra parandamiseks. See võib olla vastandlik üldistele

kaubandussanktsioonidele.

Kui EL toetab nii arengut kui ka õiguse ja võrdsuse põhimõtteid, on oluline, et arenguriikidel oleks

võimalik saada oma toorainetest ja loodusvaradest täielikku kasu, sh kaevandusettevõtete maksustamise

ja poliitiliste meetmete kasutamise kaudu, et soodustada ülalmainitud riigisisest väärtuse lisandumist. On

samuti oluline, et nad võiksid neid tooraineid vabalt hallata vastavalt oma rahva ja keskkonna huvidele –

kehtestades näiteks poliitika, mis ei soodusta kaevandamist või eksportimist.

Praegu on ELi kaubanduspoliitika kujundajate tegevus sellega vastuolus, keskendudes pigem odavate

toorainete impordile ja töötlemisele ning kasusaamisele Euroopas. Sellel erakordselt tasakaalutul

kaubandusstruktuuril on negatiivne mõju riikidele, kes jäävad pidama oma toorainetarnija rolli ega liigu

väärtusteahelas kunagi ülespoole, et saada oma loodusvaradest rohkem väärtust.

Poliitika tasakaalustamiseks selles valdkonnas peaks EL

täielikult austama arenguriikide õigust kasutada ekspordipiiranguid üldistes huvides;

jätma kõrvale ekspordimaksude rakendamise lõpetamise või piiramise nõuded kõikidel foorumitel, nagu kaubandusläbirääkimised Maailma Kaubandusorganisatsioonis, kahepoolsed vabakaubanduslepingud ja majanduspartnerluslepingud, ning teistes protsessides nagu üldised soodustuste süsteemid;

hoiduma kaubanduskaitsevahendite kuritarvitamisest ekspordimaksude rakendamise vastu võitlemisel.

4. Järeldus

ELil on veel üsna pikk tee minna oma poliitikavaldkondade arengusidususe kohustuse täitmiseks selles

osas, mis puudutab loodusvarade rolli ELi majanduses. Ühelt poolt stimuleerib EL loodusvarade rahalisse

väärtusse ümberarvestamist ja vabakaubandust. Teiselt poolt tunnistab ta, et see vajadus peaks käima

käsikäes riikide võimega tagada oma inimeste õigused piisava läbipaistvuse ja teabeõiguse kaudu ning

lõpuks toidule, maale ja teistele loodusvaradele omatava õiguse kaudu. Parimal juhul kehtestab EL

ettevaatusabinõud, et neid põhimõtteid ei rikutaks. Halvimal juhul soodustab EL loodusvarade needust,

halba valitsemist ja selle kasumi väljaimemist, mis oleks siseriiklike tuludena kogutud, vastavalt ELi enda

nägemusele arenguriikide arengu finantseerimisest.




Peatükk 4

Inimturvalisus – arengu ja julgeoleku seosed

„Ükski madala sissetulekuga ebakindel või konfliktidest mõjutatud riik ei ole veel ühtegi arengueesmärki saavutanud.” Maailmapanga arenguaruanne 2011

Igal aastal sureb maailmas relvastatud vägivalla tagajärjel üle 740 000 mehe, naise ja lapse. Aastatel 1990–2005 läksid relvakonfliktid Aafrikale maksma ligi 284 miljardit dollarit.

1. Inimõigused inimeste turvalisuse keskmes Konflikti või konfliktijärgses olukorras olevates riikides puudub valitsustel sageli võimalus rahuldada rahva põhivajadusi. Neil on raskusi oma territooriumi kontrollimisega ja nende õigusriik on nõrk. Sellistes riikides on demokraatia puudumine ja inimõiguste rikkumine tavapärased nähtused. Üheks peamiseks ohuks vaesuse likvideerimisele on naasmine relvastatud konflikti juurde. Igal aastal sureb maailmas relvastatud vägivalla tagajärjel üle 740 000 mehe, naise ja lapse. Aastatel 1990–2005 läksid relvakonfliktid Aafrikale maksma ligi 284 miljardit dollarit. Seda on peaaegu sama palju, kui kogu arenguabi, mis Aafrika mandrile samal perioodil anti. Lisaks on ebakindlad riigid aastatuhande arengueesmärkidest tublisti kõrvale kaldunud. Vaid 14% on õigel teel emade suremuse arengueesmärgi saavutamisel, 17% HIV/AIDSi arengueesmärgi saavutamisel ja 28% soolise võrdsuse arengueesmärgi täitmisel1.

Julgeoleku ja arengu temaatika ainestati ELi tasandil nõukogu järeldustega julgeoleku ja arengu kohta ning uuesti ELi reageeringuga ebakindluse juhtumitele 2007. aastal. Need tulenevad äratundmisest „et ilma rahu ja julgeolekuta ei saa olla säästvat arengut ning ilma arenguta ja vaesuse likvideerimiseta ei saa olla jätkusuutlikku rahu.” Siiski ei ole pärast seda toimunud erilist edasiminekut nimetatud seose rakendamisel. See tähendab – ei ole määratletud, kuidas võiksid turvalisust puudutavad poliitikavaldkonnad arengueesmärke toetada ning kuidas võiks abi ebakindluse ja konflikti algpõhjuste vastu võitlemisel olla tõhusam.

1 Oxfam (2007). Africa´s Missing Billions (Aafrika kadunud miljardid); Saferworld (2011). The Securitization of Aid? Reclaiming

security to meet poor people’s needs (Abi väärtpaberistamine? Julgeoleku parandamine vaeste inimeste vajaduste rahuldamiseks).

Inim

est

e t

urv

alis

us

Inimturvalisus – areng ja julgeolek


Inimturvalisus

ELi

kodanikukaitse

mehhanism

ELi julgeoleku-

strateegia ELi

relvakaubanduse

koodeks

ELi arengukonsensus

ELi vägivaldse konflikti

ennetamise programm

ELi konsensus

humanitaarabi

valdkonnas

Rahvusvaheline õigus, ÜRO harta ja ÜRO

julgeolekunõukogu

ELi välistegevus, ühine välis- ja

julgeolekupoliitika ja Euroopa ühise julgeoleku-

ja kaitsepoliitika raamistik

Õigus elule, füüsilisele ohutusele ja vabadus

hoiduda enneaegsest ja ärahoitavast surmast

Lissaboni leping, artiklid 21, 23 ja 208

ELi katastroofiohu

vähendamise

lähenemisviis

Euroopa Liidu tegevust rahvusvahelisel areenil juhivad põhimõtted, mis on ise oma loomise, arengu ja laiendamise ajendiks ning mida EL püüab edendada kogu maailmas: demokraatia, õigusnormid, universaalsus ja inimõigused ja põhiõiguste jagamatus ning inimväärikuse austamine, võrdsuse ja solidaarsuse põhimõtted ja ÜRO harta ja rahvusvahelise õiguse põhimõtete austamine (ELi toimimise lepingu artikkel 21). CONCORD soosib sekkumise ja riikliku suveräänsuse rahvusvahelise komisjoni poolt oma aruandes (Responsibility to Protect – Kohustus pakkuda kaitset) esitatud inimeste turvalisuse mõistet (2002): Inimeste turvalisus tähendab rahva turvalisust – nende füüsilist turvalisust ja sotsiaalset heaolu, nende väärikuse ja inimeseks olemise väärtuse austamist ning nende inimõiguste ja põhiõiguste kaitsmist. Inimõiguste primaarsus on see, mis eristab inimeste turvalisuse lähenemisviisi tavapärastest riigipõhistest julgeolekualastest lähenemisviisidest. Inimeste turvalisuse tuumaks on põhiõigus elule, füüsilisele ohutusele ning vabadusele hoiduda enneaegsest ja ärahoitavast surmast. Inimeste turvalisust määratletakse sageli kui „puudusest ja hirmust vabanemist”. Laiaulatusliku, paindliku ja kontekstipõhise käsitlusena annab inimeste turvalisus dünaamilise raamistiku, mis võimaldab selliste lahenduste väljatöötamist, mida saab teostada kohalikul tasandil. Inimeste turvalisuse kohane käsitlus peab lisaks inimeste turvalisuse asjakohasele määratlusele hõlmama ka selle protsessi kirjeldust, millega üksikud institutsioonid või rahvused saavad käsitlust kohandada ja ellu viia vastavalt vormile, mis sobib nende institutsionaalse suutlikkuse ja kultuurilise käsitlusega. Kahjuks puuduvad mõlemad praegu ELi tasandil.

Pariisi deklaratsioon ja Accra tegevuskava abi tõhususe kohta



Samal ajal on üleilmsete sõjaliste kulutuste tase – ajendatuna sõjast terrorismi vastu – taas külma sõja eelsele tasemele tõusnud. Kõik jooksvad sõjalised kulutused kokku moodustavad tohutu rahasumma, millest selle ümberjaotamisel piisaks arengueesmärkide viiekordseks täitmiseks2. Kuigi sõjalised kulutused Euroopas 2010. aastal majanduskriisi tõttu veidi vähenesid, jääb sõjaliste kulutuste maht endiselt suureks (382 miljardit dollarit)3. Maailma kümne suurima sõjaliste kulutuste tegija nimekirja eesotsas on neli ELi liikmesriiki – Ühendkuningriik, Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia.

Inimeste turvalisuse keskmeks on põhiõigus elule, füüsilisele ohutusele ning vabadusele hoiduda enneaegsest ja ärahoitavast surmast. Inimeste turvalisust määratletakse sageli kui „vabadust puudusest ja hirmust” ja ÜRO inimturvalisuse komitee nõustub, et see nõuab selget keskendumist üksikutele inimeludele vastukaaluks siseriiklikule julgeolekule sõjalises tähenduses4. Inimõiguste primaarsus on see, mis eristab inimeste turvalisusest lähtuvat lähenemisviisi tavapärastest riigil põhinevatest lähenemisviisidest. 1994. aasta ÜRO Inimarenguaruanne viitas seitsmele inimeste turvalisuse valdkonnale. Kuid kui inimesel on vähene turvatunne ühes eluvaldkonnas valla pääsenud sündmuste tõttu, seatakse inimeste turvalisus üsna tõenäoliselt ohtu ka teistes valdkondades. Inimeste turvalisus võib mõjutada nii mehi kui ka naisi. Siiski võivad naiste vastu suunatud vägivalla ülekaalusoleku tõttu olla naised ohustatud meestest erineval moel. Seetõttu peaks inimeste turvalisus hõlmama selgelt naiste õiguste perspektiivi5. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 1325 naiste, rahu ja julgeoleku kohta peab olema kesksel kohal: see ei tähenda lihtsalt naiste kaitsmist sõjalise vägivalla eest, vaid naistele õiguste andmist kogu turvalisuse temaatikas.

2. ELi poliitika praktikas

2.1 Kuidas arengu ja julgeoleku seost ellu rakendada

Vägivaldsed konfliktid põhjustavad inimelude kaotust, inimõiguste rikkumist, inimeste ümberasustamist ja elatusvahendite saamise katkemist, takistavad majanduslikku arengut, süvendavad ebakindlaid olukordi, nõrgestavad juhtimist ning riiklikku ja piirkondlikku julgeolekut. Seepärast on konfliktide ennetamine ja nende taastekkimise vältimine *... + ELi välispoliitika esmane eesmärk (Nõukogu järeldused konfliktide ennetamise kohta, 20 juuni 2011).

Lissaboni lepinguga nähti ette Euroopa välisteenistuse loomine eesmärgiga aidata juhtida ja koordineerida ELi välisasju ja julgeolekupoliitikat. Vastavalt lepingu sätetele peaks Euroopa peamiseks eesmärgiks olema õigustele tugineva välispoliitika ning õiglase ja vastastikku kasuliku koostöö loomine kolmandate riikidega. EL ei tohi oma majanduslikke ja julgeolekualaseid huve edendada abisaajaid riike ja nende rahvaid kahjustades. Vastuolud turvalisuse ja arengueesmärkide vahel algavad siis, kui julgeolekut

2 Rahvusvaheline Rahubüroo (2010). What does development cost? (Kui palju maksab areng?)

3 SIPRI aastaraamat 2010.

4 ÜRO Julgeolekukomitee (2003). Human Security Now (Inimeste turvalisus praegusel ajahetkel).

5 The Funders’ Network for Afghan Women (2009). Getting it right: security, peace and development for Afghan women (Teeme

õigesti: Afganistani naiste turvalisus, rahu ja areng).



puudutavate algatuste eesmärgiks saavad vaid riigi turvalisus, ELi investeeringute kindlustamine ja juurdepääs toorainetele, mitte aga inimeste kaitsmine. Inimeste turvalisust ja õiglust tuleks seega pidada põhiõigusteks, need tuleks tagada inimeste õiguste austamise raames ning juhul, kui nad ei tunne end turvaliselt. Inimarengul ja inimeste turvalisusel on neli ühist põhiperspektiivi: inimestele orienteeritus; mitmemõõtmelisus; lai arusaam inimeste rahulolust pikas perspektiivis; kroonilise vaesusega tegelemine. 6 Inimeste turvalisuse lähenemisviis nõuab asutustelt nagu Euroopa välisteenistus institutsionaalse, nõuetekohase ja ennetava kaitse pakkumist. Nii saavad inimesed paratamatutele allakäikudele turvaliselt vastu astuda. On murettekitav, et kõige enam saaksid püüdlustest ja rahalisest toetusest kasu ELi jaoks strateegilise tähtsusega riigid ja piirkonnad. Samas oleks see kahjuks neile riikidele ja piirkondadele, kus vajadused on küll suuremad, kuid mis ELi jaoks on väiksema strateegilise tähtsusega. Euroopa välisteenistus vastutab Euroopa julgeoleku eest ja on abiprogrammidega tihedalt seotud. Seetõttu on oluline tagada, et ta tunnistaks tõsiasja, et piirkondlikest ja üleilmsetest turvalisuse muredest ajendatud abi on ajalooliselt olnud kõige vähem inimarengut edendav. Edasiminekuks võib sobida pikaajalise konflikti ennetamise tähtsusjärjestamine, mille eesmärgiks on tegeleda konfliktide algpõhjustega „konfliktitundlike” lähenemisviiside rakendamise kaudu. See võib kindlustada, et turvalisuse ja arengu seos oleks vastastikku tugevdav kooslus. Selles suhtes tuleks uurida inimeste turvalisuse kontseptsiooni ja Euroopa Liidu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) missioonide vahelist suhet. Nende efektiivsust takistab ÜJKP missioonide aluseks olev turvalisuse ambivalentne kontseptsioon. Inimeste turvalisus, mille jaoks EL peaks vastu võtma asjakohase määratluse, tuleb ÜJKP missioonide mandaatides selgelt kinnitada ja see peab olema nende käimapanev jõud. Inimeste turvalisus peaks looma seose lühi- ja pikaajalise mõjuga missioonide vahel. ELi võetud kohustuste elluviimist tuleks Euroopa välisteenistuse loomise abil intensiivistada.

Soovitused

● Poliitika ja programmide uuringud: konfliktitundlikkust on määratletud kui väga olulist lähenemisviisi konfliktide ennetamisele kaasaaitamisel. Tuleks analüüsida kõikide ELi välispoliitika valdkondade mõju konfliktide arengule ja vastavalt terviklikule inimeste turvalisuse kontseptsioonile, mis hõlmab „ELi terviklikku lähenemisviisi”7, mis käsitleb nii soolist konflikti kui ka ELi konfliktiga seotud soolise tegevuskava soovitusi8.

● Koordineerimine: Euroopa välisteenistus peaks võimaldama ELil ja tema liikmesriikidel koordineerida ja kasutada asjakohaseid poliitikavaldkondi, stiimuleid ja vahendeid, mis on kättesaadavad keerukateks olukordadeks. Kaitstes samal ajal oma võrdsuse ja solidaarsuse aluspõhimõtteid ning austades ÜRO harta ja rahvusvahelise õiguse, sh inimõiguste põhimõtteid.

6 Amartya K. Sen (2000). Why Human Security? Text of presentation at the ‘International Symposium on

Human Security (Milleks inimeste turvalisus? „Rahvusvaheline inimeste turvalisuse sümpoosioni” esitluse tekst), Tokio, 28 juuli

2000. 7 Terviklik lähenemisviis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 (naiste, rahu ja julgeoleku

kohta) rakendamiseks ELi poolt. 8 Euroopa Komisjon (2010). Komisjoni talituste töödokument – Euroopa Liidu tegevuskava sugudevahelise võrdsuse küsimustega

arvestamiseks arengukoostöö valdkonnas (2010–2015) (SEK(2010) 265 (lõplik))



On äärmiselt oluline, et selline sekkumine toimuks vastavalt vaesuse likvideerimise eesmärgile, nii nagu seda näeb ette poliitikavaldkondade arengusidususe kohustus.

● Läbipaistvus ja aruandekohustus: EL ja tema liikmesriigid vastutavad

ühiselt selle eest, et otsustusprotsessid, mille tulemuseks on ühised algatused rahu ja inimeste turvalisuse nimel, oleksid läbipaistvad ja demokraatlikud. Teave nende elluviimise kohta tuleb avalikustada Euroopa ja riikide parlamentidele ning kodanikuühiskonna organisatsioonidele, sealhulgas naisõiguste organisatsioonidele ning tegevusega otseselt või kaudselt seotud elanikkonnale.

● Julgeolekukavad: töötades välja terviklikku reageerimisviisi inimeste turvalisusevajadustele on

vaja inimeste turvalisuse tugevdamise ühisesse jõupingutusse kaasata kõik vastavad turvalisuse pakkujad ja ettepanekute tegijad. Käsitletavad prioriteedid tuleks kindlaks teha uuringutega, milles vaadeldakse elanikkonna turvalisuse osas tunnetatavat ohtu ja ebakindluse intensiivsust erinevate sihtrühmade kaupa osadeks lahutatuna. Euroopa välisteenistus peaks liikuma ringi, aidates inimestel oma kohalike kodanikuühiskonna võrgustike, kogukondade ja riikide valitsustega koostööd teha, et parandada inimeste oskusi turvalisuse saavutamisel ja erinevate inimturvalisuse strateegiate pakkumisel.

● Vastutustundlik investeerimispoliitika ja seire: ELi vastutust arenguriikides ja eriti konfliktialtides

piirkondades tuleks käsitleda, reguleerides kõiki Euroopa või Euroopa poolt hõlbustatud investeeringuid vastavalt konfliktitundlike ettevõtete ühiskondliku vastutuse põhimõtetele. Kõikide, ka osaliselt või kaudselt ELi või ELi liikmesriikide riiklike vahenditega toetatud avaliku või erasektori investeeringute puhul tuleks kehtestada suunised ja seiremehhanismid.

Saheli piirkonna julgeoleku ja arengu Euroopa Liidu strateegia EÜ ja Euroopa välisteenistuse ühise dokumendi – Saheli piirkonna julgeoleku ja arengu Euroopa Liidu strateegia – allkirjastasid ELi liikmesriigid märtsis 20119. See on esimene geograafiline julgeolekustrateegia, mis on vastu võetud pärast Euroopa välisteenistuse loomist ja on heaks näiteks selle kohta, kuidas võivad ELi-sisesed julgeolekuprobleemid mõjutada seda, kuidas kasutatakse ja suunatakse ELi arengualast koostööd ja rahastamist; see on selge näide arengusidususe puudumisest. Nii strateegia analüütilised kui programmilised osad keskenduvad ainult julgeolekualastele küsimustele ja ei küündi arenguprobleemide laiema kontekstini ega majandusliku ja poliitilise koostööni piirkondlikul tasandil. Puudub analüüs ELi varasema ja praeguse koostöö ja selle võimaliku mõju kohta, ei kajastata teemat „mitte halba teha”, puudub põhjalik analüüs praeguste probleemide päritolu kohta ning arutelu seoses arenguvõimaluste ja aspektidega, mis julgeolekuga otseselt seotud ei ole. Tõepoolest, strateegia on peamiselt vastukajaks uutele kiireloomulistele ELi turvalisust puudutavatele prioriteetidele: „ennetada AQIM (Al-Qaida Magribis) rünnakuid ja nende korraldamise võimalusi ELi territooriumil, vähendada ja ohjeldada narkootikumide ning muu kuritegevuse liikumist, mis on suunatud Euroopasse, tagada seaduslik kaubandus ja sideteed (maanteed, torustikud) kogu Saheli piirkonnas, põhja-lõuna ja ida-lääne

9 Euroopa välisteenistus (2011). Strategy for Security and Development in the Sahel (Saheli piirkonna julgeoleku ja arengu

Euroopa Liidu strateegia).



suunal, kaitsta olemasolevaid majanduslikke huve ning luua baas kaubanduseks ja ELi investeeringuteks. Turvalisuse ja arengu parandamisel Sahelis on ELi-sisesele julgeolekule ilmselge ja otsene mõju.” Vaatamata probleemide regionaalsele ulatusele ning teiste Saheli ja Magribi piirkonna riikide rollile nii AQIMi ähvarduste pareerimisel kui ka narkootikumide ja relvakaubanduse vastu võitlemisel, keskendub ELi strateegia vaid kolmele riigile: Mauritaania, Mali ja Nigeeria. Kuigi on mainitud ka selliseid piirkondlikke tegijaid nagu Aafrika Liit, Araabia Magribi Liit ja ECOWAS ning kriisile vastamise mehhanismi, on viis, kuidas EL neid toetada kavatseb, siiski ebaselge. Need kolm riiki on liigitatud „ebakindla valitsemise ja lahendamata sisepingetega ebakindlateks riikideks.” See tundub õigustavat seika, et uus strateegia ignoreerib partnerriikide poliitikat ja prioriteete ehk nende laiemat arengut ja poliitilist konteksti. Strateegia tugineb peamiselt ELi ootustele ja analüüsile ning niipalju, kui meile teada on, on see välja töötatud ilma valitsusvälistelt osalejatelt või asjaomaselt elanikkonnalt nõu küsimata. Samas kui seni on Malis kulutatud 10. Euroopa Arengufondist vaid 20%, tuleb EL välja uute arengufondi rahadega, mida hakatakse kulutama uue geograafilise fookusega uutele prioriteetidele eesmärgiga suurendada kolme riigi võimet „võidelda ohtudega ja hallata terrorismi ning organiseeritud kuritegevust efektiivsemal ja spetsialiseeritumal viisil”. Muidugi on turvalisus Saheli arengu jaoks oluline, kuid see strateegia ei analüüsi ega käsitle pikaajalisi piirkonna inimeste turvalisuse ja arengu probleeme ega arvesta Saheli piirkonna riikide ja rahva enda nägemuste ja taotlustega, mistõttu tema pikaajaline mõju inimeste turvalisuse arengule on kaheldav.

2.1 Vägivaldsete konfliktide vältimise Euroopa Liidu program

„Liit määratleb ja viib ellu ühist poliitikat ja ühismeetmeid ning taotleb koostöö kõrget astet kõikides rahvusvaheliste suhete valdkondades, selleks et *…+ säilitada rahu, ennetada konflikte ja tugevdada rahvusvahelist julgeolekut *…+”.Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 2 lõige 2 ja lõike 2 punkt c

2001. aastal võttis EL vastu auahne programmi vägivaldsete konfliktide vältimise kohta, mille eesmärgiks on reageerida maailma praegustele ja tulevastele probleemidele.10 Üheks algseks eesmärgiks oli püüelda sidususe poole mitmes poliitikavaldkonnas (turvalisus, areng, kaubandus jne) kindlustamaks, et parimal juhul need tugevdavad oma ühist panust konfliktide ennetamisel või vähemalt ei õõnesta nende rakendamine teiste mõju. See nõuab tegelikult konfliktide vältimise sügavuti laiendamist kõikidesse välise tegevuse vahenditesse, millel on suur strateegiline, institutsionaalne ja praktiline mõju. See tähendab, et ELi poliitika, strateegiad ja programmid peaksid olema „konfliktitundlikumad”, et mitte kahju teha, ning neid võimalusi võimalikult palju pikaajalise rahu loomiseks ära kasutama. Selleks vajab EL vastavaid edendavasse institutsionaalsesse kultuuri kinnistatud tegevust ja vahendeid, mis toetavad pikaajalist ennetavat lähenemisviisi.

Siiski esineb meil rakendamises veel olulisi puudujääke, mille tõttu 2001. aastal vastu võetud kohustused tuleb teisendada konkreetseteks ja süstemaatilisteks meetmeteks kõikides ELi institutsioonides, poliitikavaldkondades ja programmides. Selle asemel on EL aga koondanud oma pingutused lühiajalise kriisijuhtimise ja kriisidele reageerimise suutlikkuse loomisele. Kuigi need vahendid on olulised

10

Vägivaldsete konfliktide vältimise ELi programm (Göteborgi programm), juuni 2011.



lühiajaliselt tegelemiseks üleilmsete konfliktidega, ei saa nende panust käsitleda ennetava reageeringuna, ajendatuna pikaajalisest nägemusest.

Samuti ei ole EL suutnud sügavuti rakendada konfliktitundlikku praktikat, näiteks konfliktianalüüsi süstemaatilise kasutamise kaudu, et informeerida riigi strateegia ja programmide väljatöötamisest ning seejärel hinnata nende mõju konfliktide arengule edukuse või tagasilöökide taustal. On olemas küll mõned head tavad, kuid neid kasutatakse endiselt pigem ühekordselt kui süstemaatiliselt.

EL on järk-järgult nendes küsimustes oma suhteid kodanikuühiskonnaga tugevdanud, et siduda oma otsused paremini inimeste ja mitte ainult riigi vajadustega. EL on viimastel aastatel mõistnud, et selleks, et kolmandates riikides positiivseid muutusi saavutada, on vaja toetada ja tugevdada osalejaid laiemas ühiskonnas, et nõuda vastava riigi institutsioonidelt paremat valitsemist ja teenuste osutamist ning et riiki vastutama panna. Kuid jällegi ei rakendata piisavalt süstemaatiliselt inimesekeskset lähtekohta, mis on konfliktide ennetamise ja inimeste turvalisuse seisukohalt keskne.

Soovitused Kümme aastat pärast Göteborgi programmi vastuvõtmist peaks EL kasutama ära Euroopa välisteenistuse loomise, et astuda vajalikke samme, andmaks konfliktide ennetamisele keskse koha oma välistegevuses. Seda saaks teha,

● suurendades kõikides institutsioonides teadlikkust konfliktiennetamise süvakäsitluse põhjenduste, hüvede ja praktilise mõju osas;

● luues vastavad institutsionaalsed mehhanismid, mis võimaldavad lõimitud ja konfliktitundlikku lähenemist riiklikele ja piirkondlikele strateegiatele, programmidele ja hindamisele üle kogu ELi;

● pannes rohkem rõhku jätkusuutlike riigi-ühiskonna suhete tugevdamisele, pakkudes

tasakaalustatud toetust positiivsete muutuste elluviijatele laiemas ühiskonnas.

3. ELi relvakaubandusealane poliitika

Ajavahemikul 2006–2010 olid maailma suurimad relvaeksportijad Ameerika Ühendriigid ja Venemaa. Neile järgnesid Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Madalmaad, Hiina, Hispaania, Itaalia ja Rootsi.

Relvade eksport kujutab suurt ohtu inimeste turvalisusele. Relvi kasutatakse inimeste tapmiseks ja nende põgenema sundimiseks. Relvade müük ebastabiilsetesse piirkondadesse suurendab relvastatud vägivalla puhkemise ohtu. Relvadele kulutatakse tohutuid summasid, mida võiks kulutada tervishoiule, haridusele ja teistele avalike teenustele. Mitu ELi liikmesriiki on suured relvaeksportijad ja see on üks valdkond, kus majanduslik ja/või julgeolekualane omakasu põrkuvad selgelt kokku poliitikavaldkondade suurema arengusidususe ambitsioonidega. Vaatamata sellele ei leia tavarelvade müük ELi poliitikavaldkondade arengusidususe töödokumendis 2010–2013 üldse käsitlemist. Ajavahemikul 2006–2010 olid maailma suurimateks relvaeksportijateks Ameerika Ühendriigid ja Venemaa. Neile järgnesid Saksamaa, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Madalmaad, Hiina, Hispaania, Itaalia



ja Rootsi11. 2008. aasta detsembris muudeti ELi relvakaubanduse toimimisjuhend nõukogu ühiseks õiguslikult siduvaks seisukohaks 2008/944/ÜVJP, millega määratleti sõjatehnoloogia ja -varustuse (mis ei sisalda tsiviilisikute relvi) ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad. Selles sätestatakse: „Liikmesriigid on otsustanud tõkestada sellise sõjatehnoloogia ja -varustuse eksporti, mida võidakse kasutada siserepressioonideks või rahvusvaheliseks agressiooniks või mis põhjustaks piirkondlikku ebastabiilsust.” Samas ei ole see ühine seisukoht eriti aidanud tõkestada ELi eksporti inimõiguste rikkujatele ja konflikti tulipunktidesse. 2010. aastal sai Saudi Araabia ligi 20% Ühendkuningriigi tavarelvade ekspordist. EL andis esimese viie aasta jooksul pärast relvaembargo tühistamist 2004. aasta oktoobris Liibüale 834,5 miljoni dollari väärtuses relvaekspordi lube. India ja Pakistan on ostnud ELi riikidest hulgaliselt relvi vaatamata seigale, et nad on üksteisega pikaajaliselt vaenujalal.

Lisaks ütleb ELi ühine seisukoht, et liikmesriigid peavad ekspordilubade taotluste hindamisel arvestama, kas soovitav eksport takistaks tõsiselt saaja riigi säästvat arengut. Vaatamata sellele müüb EL relvi riikidele, kes kannatavad sügava vaesuse all. Näiteks 2006. aastal andis Rootsi loa 814 miljoni dollari väärtuses sõjalise radariseiresüsteemi ekspordiks Pakistani, mis on 12 korda rohkem kui Pakistani vee ja kanalisatsiooni aastaeelarve12.

ELi ühise seisukoha vastuvõtmist on saatnud areng ühtlasema Euroopa kaitseturu suunas13. 2009. aasta direktiiv kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo kohta14 tekitab uusi probleeme seoses liikmesriikide võimalustega omada edaspidi täielikku kontrolli EList teiste liikmesriikide kaudu väljaviidava kaitsevarustuse lõpliku sihtkoha üle.

Ka on viidatud sellele, et erinevatel uurimisprogrammidel, mõttekodadel ja parlamendi fraktsioonidevahelistel ühendustel, keda on kaasatud Euroopa ÜVJP väljatöötamisse, on sidemed Euroopa suurimate kaitsevaldkonna äriühingutega. See on probleemiks ELi liikmesriikide relvakaubanduse mõju avatud ja läbipaistvale jälgimisele15.

Väike- ja kergrelvad Väike- ja kergrelvade probleem on suureks ohuks paljudes rikastes ja vaestes ühiskondades. Igal aastal langeb relvastatud vägivalla ohvriks 740 000 inimest; neist enamik (490 000) elab riikides, mida relvakonfliktid ei mõjuta16. Relvastatud vägivald mõjutab kõiki ühiskondi, riike ja inimesi kõikidest elanikkonnarühmadest. Naised on relvastatud vägivallast ülemääraselt mõjutatud. Kuigi relvadest tingitud meeste surmade osakaal moodustab ligi 90%, on nad ka peaaegu 100% relvade ostjad, müüjad ja

11

http://www.sipri.org/googlemaps/at_top_20_exp_map.html 12

Göteborgi protsess: Christian Council of Sweden (Rootsi kristlik nõukogu), Life & Peace Institute, Swedish Mission Council (Rootsi misjoninõukogu), Swefor (2009). Clearer rules needed for EU arms trade (ELi relvakaubanduses vaja selgemaid eeskirju). 13

Flaami Rahuinstituut (2010). The Common Position on arms exports in the light of the emerging European defence market

(Ühine seisukoht relvade ekspordi suhtes kujunemisjärgus oleva Euroopa kaitseturu tingimustes). 14

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiiv 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo

tingimuste lihtsustamise kohta. 15

http://www.corporateeurope.org/publications/arms-industry-lobbying-guide-brussels-frontline

http://www.tni.org/sites/www.tni.org/archives/reports/militarism/eumilitary.pdf 16

ÜRO arenguprogramm http://www.undp.org/cpr/we_do/armed_violence.shtml

http://www.sipri.org/googlemaps/at_top_20_exp_map.html

http://www.skr.org/english.4.ec944110677af1e83800015072.html

http://www.life-peace.org/

http://www.missioncouncil.se/sidorpaandrasprak/inenglish.4.58b55df710900f8463c800025899.html

http://www.corporateeurope.org/publications/arms-industry-lobbying-guide-brussels-frontline

http://www.tni.org/sites/www.tni.org/archives/reports/militarism/eumilitary.pdf

http://www.undp.org/cpr/we_do/armed_violence.shtml



kasutajad. Naised on ohvrid ka relva ähvardusel toime pandud seksuaalse vägivalla, ähvarduste ja muude traumade ning nende hooldajate ja ellujääjate rolli tõttu. Seega on relvastatud vägivald tugevalt sooline nähtus17. EL osaleb mitmepoolse relvakaubanduslepingu läbirääkimistel, mis peaks kontrollima tava-, sh väike- ja kergrelvade rahvusvahelist kaubandust. Leping on ÜROs ametlikult läbi räägitud ja võib osutuda väga oluliseks relvakontrolli suurendamisel. Lisaks käsitleb väike- ja kergrelvade küsimust ka EL oma 2005. aasta strateegias relvade ning laskemoona ebaseadusliku kaubanduse ja ülemäärase kuhjumisega võitlemise kohta.

Soovitused:

● Tuleb kehtestada mehhanismid, mis tagavad ELi sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivas ühises seisukohas esitatud põhimõtete järgimise. Seega peavad ELi liikmesriigid pidevalt jälgima inimõiguste olukorda riikides, kuhu ELi liikmesriigid relvi ekspordivad. Samuti peavad liikmesriigid kokku leppima relvakonfliktis osalevates riikides, kuhu relvaeksport põhimõtteliselt keelatud on. ELi enda majanduslikud huvid tuleb allutada saajariigi säästvale arengule ja inimeste turvalisusele.

● Euroopa kaitseturu arendamisel on oluline täiustada ja tugevdada veelgi ühises seisukohas sisalduvaid vahendeid, et saavutada tõhus kontrollimehhanism ELi relvaekspordi üle, mis oleks täienduseks ühtlasele Euroopa kaitseturule.

● Tavarelvade üleandmist tuleb käsitleda ELi tulevases arengusidususe töödokumendis.

● Relvakaubandusleppe osas peaks EL avaldama survet õiguslikult siduva rahvusvahelise vahendi

loomiseks, mis kehtestaks ühtsed rahvusvahelised normid tavarelvade impordi, ekspordi ja üleandmise suhtes. Leping peaks kohustama osalisriike hindama kõiki relvakaubanduse taotlusi kõige rangemate võimalike normide ja parameetrite alusel. Viimaste hulka kuuluvad inimõigused, lapse õiguste konventsiooni protokoll laste kaasamise kohta relvakonfliktidesse, rahvusvaheline humanitaarõigus ning põhjaliku tahtmatutele kasutajatele suunamise riski analüüs. Leping peaks sisaldama sätteid läbipaistvuse, seire ja nõustamise kohta.

4. Abi tõhusus ebakindlates riikides ja abi militariseerimine

Kui soovitatakse, et arenguabi tuleks kasutada „julgeoleku edendamiseks”, on peamiseks küsimuseks see, kuidas, kus ja millisel otstarbel seda kasutada. Kuigi arengu tihedamal sidumisel turvalisusega peame me jälgima võimalikku ebasoodsat mõju, peame me samaväärselt hindama ka abi võimet edendada inimeste turvalisust ja õigust. Doonorriigid suunavad arenguabi üha rohkem ebakindlatesse riikidesse ja konfliktipiirkondadesse. 2009. aastal suurenes ametlik arenguabi ebakindlatele riikidele 11%, mis kokku moodustas ühe kolmandiku kogu ametlikust arenguabist. Suuremate kohustuste võtmine on vastavuses ELi ja liikmesriikide poliitika ja abistrateegiatega. Doonorriigid kasutavad järjest rohkem ühist põhjendust, et ametlik arenguabi ei 17

Vanessa Far, Henri Myrttinen & Albrecht Schnabel (2009). Sexed Pistols, the Gendered Impacts on Small Arms & Light

Weapons (Sooline mõju väike- ja kergrelvadele).



peaks mitte ainult vaesust leevendama, vaid see tuleks lõimida täielikult ka välispoliitikaga ja mõnel juhul liita liikmesriikide kaitsepoliitikaga. Ametlik arenguabi konfliktipiirkondadele ja ebakindlatele riikidele on sageli seotud tervikliku lähenemisviisiga, milles on ühendatud välispoliitika ja diplomaatia, arengualane nõustamine ja mõnel juhul ka sõjaline abi. Arenguabi nähakse selles kontekstis sageli kui sekkumismeedet, mis tugevdab teist liiki, sealhulgas sõjalise või diplomaatilise toetuse mõju. Üha rohkem riike pooldab OECD/Arenguabi Komitee ametliku arenguabi mõiste ja aruandluse suuniste laiendamist nii, et see hõlmaks ka sõjalisi kulutusi. Erilise tähelepanu all on ametliku arenguabi kasutamise tava sõjalise toetuse jõu mitmekordistajana, mis enamikel juhtudel on seotud Afganistaniga (vt Afganistani näidet). Mõnede ELi doonorriikide abi sõltub kogukondade ja abiorganisatsioonide poliitilisest ja sõjalisest koostööst. Abi kohaletoimetamiseks on kasutatud relvajõudude abi. Uuringud näitavad, et arenguabi selline kasutamine on kulukas, suurendab konfliktiohtu ja ei aita kuigi hästi kaasa Afganistani arengule18. Mõnedel juhtudel on need algatused muutnud abisaavad kogukonnad kallaletungi sihtmärkideks.

Afganistan – abi ja tsiviilelanikkonna ning sõjaväe vahelised suhted 27st ELi liikmesriigist 25 toetavad NATO rahvusvahelisi julgeoleku abijõudude (ISAF) Afganistanis ja annavad arenguabi Afganistani valitsusele või rahvusvahelise üldsuse loodud sihtfondi. „Tervikliku lähenemisviisi” egiidi all suunatakse suur osa liikmesriikide arengualasest toetusest piirkonda, kus asuvad nende liikmesriikide väed. See tekitab Euroopa arenguabi osas kaht liiki probleeme: i) abi koordineerimine ja reguleerimine siseriiklike ülesehitusdirektiividega on ebamäärane. ELi liikmesriigi stiimulid ja prioriteedid on sageli Afganistani riikliku arengustrateegia suhtes ülimuslikud; ii) mitu liikmesriiki püüavad kasutada ja kasutavad arenguabi diplomaatiliste ja sõjaliste pingutuste „jõu mitmekordistajana”. Rahu ja taasintegreerimise sihtfond on heaks näiteks abi julgeolekustamisega kaasnevatest probleemidest. Sihtfond loodi 2010. aastal uue nn pehme mässutõrjevahendina. Madalama astme opositsioonirühma võitlejatele antakse töökohti ja kutsealast koolitust vastutasuks nende truuduse eest Afganistani valitsusele. Seeläbi ühendati arenguabi kutsealase koolituse valdkonnas sõjalise strateegiaga. Vaatamata sellele, et kutseõpe on riigi arengu prioriteet, millele on riiklikus arengustrateegias omistatud suur tähtsus, segab selle seos sõjaliste eesmärkidega mis tahes uue projekti elluviimist. Kas rakendusasutus toetab kogukonna suutlikkust või püüab vähendada relvastatud opositsioonigrupeeringute värbamisbaasi? Lisaks on küsimus selles, kas otsused kutseõppekavade rakendamiseks tuginevad kohalikule vajadusele või konkreetsete piirkondade mässutõrjekampaania strateegilisele väärtusele. Sihtfondi areng ja kasutamine on problemaatiline ka Afganistani naiste ja ÜRO Julgeolekunõukogu naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva resolutsiooni 1325 seisukohast vaadatuna. Naised on Afganistani rahu ja taasintegreerimise kava ja sihtfondi otsustusprotsessi kaasatud vaid piiratud ulatuses. Seetõttu püsib tõsine mure selle pärast, kuidas hakkab sihtfond mõjutama naiste positsiooni kohalikes kogukondades.

18

Andrew Wilder ja Stuart Gordon (2009). Money can’t buy America love (Ameerika armastust ei saa osta raha eest).



Mis puudutab osalemist, siis Afganistani naised on kogu otsustusprotsessis mänginud väga piiratud rolli. Londoni konverentsil 2010. aasta jaanuaris ja Kabuli konverentsil 2010. aasta juulis eirasid korraldajad põhimõtteliselt naissoost osalejaid. Afganistani Naiste Võrgustiku algatusel valminud avaldust kutsuti konverentsil ette lugema üks esindaja. Kõikide rahu ja taasintegreerimispüüdluste rahastamiste tingimuseks Afganistanis peaks olema naiste sisuline osalemine ja kaasamine kõrgetesse läbirääkimis- ja otsustusorganitesse. Rahu ja taasintegreerimise sihtfondi rahastatavate programmide väljatöötamisel ja elluviimisel tuleks naistega nõu pidada ja nende vajaduste ja õigustega arvestada. Allikad: Human Rights Watch (juuli 2010). The Ten-Dollar Talib and Women’s Rights. Afghan Women and the Risk of Reintegration and Reconciliation (Kümnedollariline Taliban ja naiste õigused. Afganistani naised ja taasintegreerimise ja lepitamise oht); Krocki Rahvusvaheline Rahu-uuringute Instituut (oktoober 2010). Afghan Women Speak. Enhancing Security and Human Rights in Afghanistan (Afganistani naised räägivad. Julgeoleku ja inimõiguste edendamine Afganistanis); CARE (oktoober 2010). From Resolution to Reality. Lessons learnt from Afghanistan, Nepal and Uganda on women’s participation in peacebuilding and post-conflict governance (Otsusest tegelikkuseni. Afganistanist, Nepalist ja Ugandast saadud õppetunnid seoses naiste osalemisega rahu loomisel ja konfliktijärgses valitsemises).

Vastandina Pariisi deklaratsiooni põhimõtetele kohaliku vastutuse võtmise, ühtlustamise ja vastastikuse aruandluskohustuse kohta on ELi kriisireageerimine ja liikmesriikide terviklikud algatused sageli ajendatud pigem nende endi poliitilistest ja julgeolekualastest eesmärkidest kui kohalikest vajadustest. Doonorriikide juhitud programmid mõjutavad ka teiste doonorriikide, rahvusvaheliste ja kohalike osalejate ning kohalike riigi ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega koordineerimise väljavaateid. Õige raamistiku alusel elluviiduna võib arenguabi olla ebakindlatele riikidele oluliseks toetuseks. Sellist raamistikku arutatakse rahukindlustamist ja riigi ülesehitamist käsitlevas rahvusvahelises dialoogis, kus ebakindlad riigid on võtmas kasvavat juhirolli. Selle tulemusena tekkis rahukindlustamise ja riigi ülesehitamise Monrovia teekaart19, mis põhineb viiel peamisel eesmärgil:

- õiguspärane poliitika – soodustada kõikehõlmavaid poliitilisi lahendusi ja konfliktide lahendamist

- julgeolek – tagada inimeste turvalisus ja seda tugevdada - õigus – tegeleda ebaõiglusega ja suurendada õiguskaitse kättesaadavust - majanduslikud alused – luua tööhõive ja parandada elatist - tulud ja teenused – hallata tulusid ja luua suutlikkus sotsiaalteenuste vastutavaks ja õiglaseks

osutamiseks

Soovitused:

Tuleb lõpetada arengukoostöö ja ametliku arenguabi tsiviiliseloomu õõnestamine sõjaliste või poolsõjaliste kulutuste kaasamise või abi suunamise teel sõjaliste osaliste kaudu.

Euroopa Komisjon ja teised ELi doonorriigid peavad ebakindlaid ja konfliktis olevaid riike aitama vastavalt Pariisi deklaratsioonile ja Accra tegevuskavale tõhusa abi kohta; nõukogu järeldustele ELi ebakindlatele olukordadele reageerimise kohta (2007) ja OECD arenguabi komitee hea

19

http://www.oecd.org/site/0,3407,en_21571361_43407692_1_1_1_1_1,00.html

http://www.oecd.org/site/0,3407,en_21571361_43407692_1_1_1_1_1,00.html



rahvusvahelise osalemise põhimõtet ebakindlas olukorras olevates riikides ja ebakindlates olukordades.

EL peaks vastu võtma kauaoodatud tegevuskava ebakindlate olukordade ja konfliktide kohta eesmärgiga töötada välja arengukontseptsioonid ja suunised seoses ELi rolliga ebakindlates olukordades. Selles tuleks arvestada nii rahukindlustamist ja riigi ülesehitamist käsitleva rahvusvahelise dialoogi kontekstis väljatöötatud rahukindlustamise ja riigi ülesehitamise Monrovia teekaardi põhimõtteid ning eesmärke kui ka Arenguabi Komitee suuniseid riigi ülesehitamiseks, rahastamise vahendamiseks ja riskide juhtimiseks ebakindlates olukordades. Samuti peaks see olema vastavuses arengusidususe kohustusega.

Peamine tähelepanu peaks ebakindlates olukordades olema suunatud inimestele ja nende turvalisusele. EL peaks soodustama ja edendama usaldusväärseid ja läbipaistvaid poliitilise dialoogi ja läbirääkimiste protsesse. Need peavad võimaldama kõikidel ühiskonna huvirühmadel väljendada oma muret ja osaleda viisil, mis kasvatab usaldust poliitilise protsessi suhtes. Erilist tähelepanu tuleb siin pöörata nn nähtamatutele, piiratud ja diskrimineeritud kogukondadele, ühiskonnagruppidele, s.o õiguste puudumisest tingitud eriti haavatavas seisundis olevatele inimestele.




Peatükk 5

Arengu ja tööjõu rände seosed

Ligi 48 000 sisserändaja saabumine Magribist Itaaliasse ja Maltale 2011. aasta esimesel poolel on taas asetanud rände ELi poliitiliste kaalutluste ja debattide

keskmesse.

Praegu viibib ELis ligikaudu 31,8 miljonit rändajat (37% teistest Euroopa riikidest, 25% Aafrikast, 20% Aasiast, 17% Põhja- ja Lõuna Ameerikast ja 1% Okeaaniast), mis seab suurema rändesurve ELi lõuna ja idapiiridele1. Hinnanguliselt 6–15% ELi sisserändajate koguarvust on ebaseaduslikud rändajad2.

CONCORD vaatleb rändepoliitika sidusust arengueesmärkidega, analüüsides seda, mis on mõjutanud sisserändajate valikuid rahuldava elatise otsimisel. Eriti vaatame seda, kuidas võimaldati või takistati arenguriikidest pärit sisserändajatel oma täielikke õigusi kasutada ja nende päritoluriigi arenguprotsessis positiivselt osaleda – seda kogu nende rändeteekonna jooksul.

Samal ajal kui „inimväärne töö” on arengueesmärk ja konkreetne aastatuhande arengueesmärk, mille saavutamise EL endale kohustuseks võttis3, on inimväärse töö puudumine endiselt tööjõu rände peamine tõuketegur. Kui sisserändajad saabuvad nende sihtkohta, on nende integreerimine vastuvõtvasse riiki tõeliseks probleemiks. Nende vähesed võimalused juurdepääsuks piisavale tööhõivele takistavad sisserändajate suutlikkust osaleda nende päritoluriigi arengus ja täielikult oma õigusi nautida. Praegune piirav lähenemisviis ELi rändepoliitikale seab täiendavaid takistusi, sest selles ei arvestata mõju arengule ega inimõigustega seotud nõudeid.

1 Eurostat, oktoober 2010

2 ÜRO (2009) Inimarengu aruanne. Overcoming barriers: Human mobility and development (Takistuste ületamine: Inimeste

liikuvus ja areng). 3 2005. aastal lisati esimesele aastatuhande arengueesmärgile alleesmärk 1B: „Saavutada täielik ja tulemuslik tööhõive ja

inimväärne töö kõigile, sh naistele ja noortele”.

Are

ngu

t to

eta

v tö

öal

ane

liik

uvu

s ja

inte

grat

sio

on



1. Inimõigustele tuginev lähenemisviis seostele rände, inimväärse töö ja arengu vahel

Inimõigustel põhinev lähenemisviis rändele ja inimväärsele tööle tähendab, et inimesed kui õiguste omajad seatakse analüüsis kesksele kohale. Inimesed võivad kasutada oma õigust rännata või õigust jääda oma päritoluriiki, kuid nende valikust olenemata tuleb austada nende õigust elada oma elu inimväärselt. See tähendab ka, et sõltumata nende õiguslikust seisundist ei tohi rändajaid ekspluateerida ega nende suhtes ebakindlaid ja ohtlikke töötingimusi kehtestada. Lisaks viitab arengumõõde sellele, et võõrtöötajate inimõiguste süstemaatiline austamine kogu nende rände jooksul on lahendus, mille abil võimaldada neil rändajail osaleda muutustes nii oma päritoluriigis kui ka vastuvõtjariigis.

1. 1 Rändajate universaalsed inimõigused

Rändajaid kaitsevad peamised inimõigusi käsitlevad lepingud4, sest see õigustekstide kogum kehtib „kõigile” ja selle rakendamine on universaalne. Seega on rändajatel – nagu kõikidel teistel inimestel – vabadus mitte langeda sellise vägivalla nagu orjus, sunnitöö ja laste töö ohvriks. Neil on õigus võrdsusele, usuvabadusele, ühiskondlike, majanduslike ja kultuuriliste õiguste (sh tervis, eluase ja haridus) pidevale kasutamisele, samuti tööõigustele nagu kollektiivläbirääkimised, töötajate kompensatsioon, sotsiaalkindlustus ning õiglane ja taskukohane töökeskkond.

Need õigused kehtivad kõigile inimese rahvusest sõltumata ja need tuleb tagada ilma kodanike ja välismaalaste vahel vahet tegemata. Inimõiguste peamine põhimõte on see, et sisenemine sisserännet käsitlevaid seadusi rikkuvasse riiki ei jäta ebaseaduslikku sisserändajat ilma tema põhilistest inimõigustest ega kustuta vastuvõtjariigi kohustust neid isikuid kaitsta.

Ka Euroopas kehtivad Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaselt põhiõigused kõigi suhtes ja see hõlmab ka rändajaid.

1.2 Tööõigused

Töötajate õigusi käsitletakse arvukates universaalsetes standardites, millest mõned käsitlevad konkreetselt võõrtöötajate olukorda. Võõrtöötajaid kaitsevad mitu rahvusvahelist konventsiooni, nagu ILO konventsioon nr 97 tööalase rände kohta, ILO konventsioon nr 143 (lisasätted) võõrtöötajate kohta ning ÜRO konventsioon võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta. Kuid ükski ELi liikmesriik ei ole neid veel ratifitseerinud.

4 Kuus peamist inimõigusi käsitlevat lepingut on: lapse õiguste konventsioon (192 ratifitseerimist), konventsioon naiste

diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (179 ratifitseerimist); konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi

vormide likvideerimise kohta (170 ratifitseerimist); kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt (154 ratifitseerimist);

majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt (151 ratifitseerimist).



Tööjõu ränne ja areng

ELi

integratsiooni

tegevuskava

ELi

arengupoliitika ELi tööjõu

rändepoliitika

ELi rände- ja arengupoliitika

ÜRO inimõiguste instrumendid ILO konventsioonid võõrtöötajate kohta, ÜRO

konventsioon võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta

Rände suhtes võetud ELi üldine lähenemisviis

Õigus rändele Õigus võrdsele kohtlemisele


Ränne,

liikuvus ja

tööhõive

partnerlused

Rändajaid kaitsevad peamised inimõigustealased lepingud, sest see õigustekstide kogum kehtib

„kõikide” suhtes ja selle rakendamine on üldine. Neid õigusi kohaldatakse kõigile nende rahvusest

sõltumata ja need õigused tuleb tagada ilma kodanike ja välismaalaste vahel vahet tegemata.

Inimõiguste peamine põhimõte on, et sisenemine riiki, kus rikutakse inimõigusi, ei jäta

ebaseaduslikku rändajat ilma tema kõige põhilisematest inimõigustest ega võta vastuvõtjariigilt

kohustust neid inimesi kaitsta.

Ka Euroopas nähakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ette kõigile kohaldatavad põhiõigused ja

seetõttu hõlmab see ka rändajaid.

Töötajate õigusi käsitletakse ka paljudes universaalsetes normides: mõned neist käsitlevad

konkreetselt võõrtöötajate olukorda. Võõrtöötajaid kaitsevad konkreetsed rahvusvahelised

konventsioonid, nt ILO konventsioon nr 97 tööalase rände kohta, ILO konventsioon nr 143

(lisasätted) võõrtöötajate kohta ja ÜRO konventsioon võõrtöötajate ja nende pereliikmete

õiguste kaitse kohta. Samas ei ole ükski ELi liikmesriik neid veel ratifitseerinud.

Aastatuhande

arengueesmärgid



„Universaalsed inimõigused kehtivad kõigile sõltumata nende rahvusest või rändestaatusest.”

2. Tööalased küsimused rände ja arengu välis- ja sisemõõtmetes

Rände kasu sõltub rändajate kaitstuse ja neile õiguste andmise ulatusest päritoluriikides ning elamise ja töötamise liikmesriikides, olenemata nende õiguslikust seisundist. Nii rände sise- kui ka välismõõtmete ja arengu vahelise seose puhul on inimväärne töö see otsustav analüütiline tegur, mida ELi poliitikavaldkondades tuleb arengusidususe vaimus põhjalikumalt käsitleda.

2.1 Välismõõde: vaesus ja inimväärsete töövõimaluste puudumine kui sunnitud rände peamine tõuketegur

Nii vaesus kui ka inimväärse töö puudumine on rahvusvahelise rände peamiseks tõukejõuks, seda eriti arengumaades. 90% kõikidest rahvusvahelistest rändajatest, keda rahvusvahelise tööorganisatsiooni hinnangul oli 2010. aastal 214 miljonit, on tõepoolest võõrtöötajad ja nende perekonnad. Enamik neist on väheste oskustega, kes otsivad jõukamat elu5.

Inimväärne töö võtab kokku inimeste tööelu alased püüdlused – võimalused ja inimväärne sissetulek; tööõigused, arvamuse avaldamine ja tunnustamine; isiklik areng; kui ka mittediskrimineerimine, mis hõlmab soolist võrdsust. SOLIDARi uurimuse Through the eyes of migrants - The search for Decent Work (Rändajate silme läbi – inimväärse töö otsingud) jaoks küsitletud rändajate korduvad avaldused olid, et nad oleksid jäänud oma kodumaale, kui nad saaksid teenida piisavat elatist ja toetada oma perekondi.

2.2 Sisemõõde: piisav tööhõive rändajate edukaks integreerimiseks

Rändajate integreerimise edukuse ELi liikmesriikidesse määravad suures osas ära nende võimalused osaleda aktiivselt palgatöös, lubada endale inimväärset elatist ja osaleda aktiivselt kõikides ühiskonnaelu valdkondades. Uuringute tulemused on esile tõstnud „suutlikkuse lähenemisviisi” ehk inimeste võime

5 http://www.iom.int/jahia/Jahia/about-migration/facts-and-figures/lang/en

http://www.iom.int/jahia/Jahia/about-migration/facts-and-figures/lang/en



püüda ja realiseerida neid eesmärke, mida nad väärtustavad. Integratsioon tähendab „võimaluste arendamist ja kasutamist selleks, et osaleda võrdselt õitsengu ja heaolu jagamises”6.

Endiselt on pika- või lühiajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike ees takistused, mis ei võimalda neil osaleda peamise integreerimise liikmesriikide tööturul, mida tõendavad Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti arvukad aruanded. Ka ILO7 on kinnitanud struktuurilise diskrimineerimise ulatuslike ja järjekindlate näidete ning rändajaid mõjutavate takistuste olemasolu ELis. Ehkki andmete nappus muudab täpsete statistiliste tõendite esitamise keeruliseks, kinnitavad mõned aruanded, et enamikes ELi liikmesriikides on rändajate puhul palju väiksem osalus tööturul ja tööhõivemäär kui enamikel töötajatel EL/EMP riikidest. Mõnes liikmesriigis on mujalt kui EL-i riikidest pärit rändajate aktiivsuse määr 15–40% väiksem kui enamusrahvusel. Sama selgelt eristuv ebasoodne olukord sissetuleku ja töötasu osas kehtib etniliste ja usuvähemuste suhtes, kus kodanike ja rändajate erinevusi on täheldatud kõikides ELi liikmesriikides8.

Riiklikud tööturud on äärmiselt segmenteeritud vastavalt rahvuslikule või etnilisele päritolule ning enamik kolmandate riikide kodanikke töötavad seal väheseid oskusi nõudvatel ja vähetasustatud töökohtadel, kus töötingimused on ohtlikud. Lisaks on välisriikide diplomite mittetunnustamise tagajärg ajupotentsiaali raiskamine, kui rändajatest oskustöölised töötavad madalat kvalifikatsiooni nõudvatel töökohtadel.

Ebaseaduslikud rändajad kogevad teistest rändajatest tõenäolisemalt ebakindlaid töötingimusi, ühiskondlikku tõrjutust ja nende tööandjatest sõltumist ebamäärases õiguslikus alas, mis ei võimalda osa saada sotsiaal- ja tervisekindlustusest, sotsiaalhoolekandest ega tööõiguste kohasest kaitsest väärkohtlemise ja ekspluateerimise korral9. Siin on näiteks majapidamistööde valdkond, mis on dokumentideta võõrtööjõu peamine tööhõive allikas. Tegelikkuses moodustavad majapidamistööd tööstusriikides 5–9% kogu tööhõivest, kusjuures ülekaalus on naistöötajad10.

„90% 214 miljonist rahvusvahelisest rändajast on võõrtöötajad ja nende pereliikmed”

„ELis on mujalt kui ELi riikidest pärit rändajate aktiivsuse määr 15–40% väiksem enamusrahvuse vastavast määrast.”

6 Euroopa rassismivastane võrgustik – rändepoliitika töörühm (2011). Beyond Integration (Väljaspool integratsiooni).

7 ILO (2007). Global Report Equality at Work (üldine aruanne – võrdsus töökohal).

8 Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (2011). Migrants, minorities and employment - Exclusion and discrimination in the 27 Member

States of the European Union (Rändajad, vähemused ja tööhõive – tõrjutus ja diskrimineerimine Euroopa Liidu 27 liikmesriigis)

(uuendus 2003–2008). 9 The International Council on Human Rights Policy (2010) Irregular Migration, Migrant Smuggling and Human Rights: Towards

Coherence (Rahvusvaheline inimõiguste poliitika nõukogu (2010). Ebaseaduslik ränne, rändajate salakaubavedu ja inimõigused:

Sidususe poole), lk. 13 10

Euroopa Parlament (2011). Resolutsiooni ettepanek ILO koduabiliste konventsiooni kohta [PE460.609v01-00].



Rändajate silme läbi – inimväärse töö otsingud

SOLIDAR ja tema partnerid tegid juhtumiuuringud kuues riigis, uurides rändajate välismaise töö otsingu põhjuseid ja inimväärse töö leidmise reaalsust Euroopas ja nende koduks olevates arenguriikides.

Filipiinidel elamine ja töötamine

Päevapalga alammäär Filipiinidel on 404 Filipiini peesot (6,75 eurot). Samas peaks riikliku palga ja tootlikkuse komisjoni hinnangul elatusmiinimum olema ligi 917 peesot (15,31 eurot) päevas.

Aida lahkus niipea, kui oli lõpetanud oma õpingud, et minna tööle Kuveiti, Hongkongi ja Itaaliasse. Selle otsuse tegi ta koos oma abikaasaga, sest abikaasa ei suutnud Filipiinidel tööd leida. Selle asemel otsustas ta hoolitseda nende laste eest ajal, mil Aida välismaal töötab.

Euroopas elamine ja töötamine

Euroopas töötamine võimaldas küsitletud rändajatest töötajatel oma sissetulekuid kahekordistada. Anita teenib 600–800 eurot kuus olles vabakutseline majapidamistööline Itaalias. See on tohutu tõus võrreldes 400 Hongkongi dollari (40 eurot) suuruse palgaga Hongkongis. Paz suutis suurendada oma 100 euro suurust sissetulekut Prantsusmaal, tehes osalise tööajaga töid nagu koerte jalutamine jms.

Lisaks reisikuludele teevad ranged sisenemiseeskirjad Euroopasse pääsemise filipiinlastest majapidamistöötajatele keeruliseks, mistõttu kasutavad mõned ka „tagaukse” kaudu sisenemist. Anita juhtum on klassikaline tagaukse kaudu Euroopasse sisenemise näide. Ta tasus suure summa fiktiivsele tööandjale Hongkongis, kes korraldas talle Euroopasse Schengeni viisa. Tema dokumentides oli kirjas, et ta on Euroopas koos tööandjaga puhkusereisil. Anita lendas Itaaliasse läbi Moskva ja Pariisi, hankis seejärel turistiviisa ja töötas vabakutselise majapidajannana.

Allikas: SOLIDAR (2010). Through the eyes of migrants – The search for decent work (Rändajate silme läbi – inimväärse töö otsingud) http://cms.horus.be/files/99931/MediaArchive/Migration_CaseStudies_web.pdf

3. ELi asjakohaste poliitikavaldkondade hindamine ja soovitused suuremaks arengusidususeks

Euroopa Liidu toimimise lepingu jõustumine koos rännet käsitleva artikliga 79 on taganud stabiilse, tervikliku ja asjakohase õigusraamistiku ELi rändepoliitika arendamiseks, kaasates Euroopa Parlamenti rohkem otsustusprotsessi.

Kuigi rände ja arengu vahelise seose retoorikat kasutatakse üha enam, on ELi algatuste ühiseks suunaks nende keskendumine rändevoogude juhtimisele, arvestades ELi ühepoolsete majanduslike eesmärkide realiseerimist. Siiski ei ole veel täiel määral uuritud rände ja arengu seose täielikku potentsiaali, et saavutada kolmekordne võit – rändajate endi, vastuvõtjariigi ja päritoluriigi kasu.

Selle muutmiseks on vaja sidusat ELi sise- ja välispoliitikat kui ka sellega seotud siduvaid vahendeid.

http://cms.horus.be/files/99931/MediaArchive/Migration_CaseStudies_web.pdf





















3.1 Rände suhtes võetud ELi üldine lähenemisviis

„Rändajate” potentsiaal investeerida nende päritoluriiki tugevneb, kui neil on kindel elanikuseisund ja nad ei pea muretsema oma sotsiaalsete õiguste kaotamise pärast”

Käesoleva aruande kirjutamise ajal on rändepoliitika muutumas, sest enne 2011. aasta lõppu avaldab Euroopa Komisjon Euroopa Ülemkogu 2005. aasta rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi11 tulevikusuuna. Kuid juba hiljuti vastuvõetud strateegiadokumendid peegeldavad järjekindlat suunda ELi lähenemisviisis rändepoliitikale, mis kajastab kitsendavat nägemust, keskendudes majanduslikele ja demograafilistele kaalutlustele ja jättes suures osas kõrvale inimmõõte ja rändajate õigused.

Justiits- ja siseküsimuste nõukogu järeldas 2011. aasta juunis, et rände suhtes võetud üldine lähenemisviis peaks olema suunatud Euroopa Liidu vahetule naabrusele, koos rändevoogude teiste valitud oluliste päritolu- ja transiidiriikidega12. Euroopa Komisjoni teatis „Dialoog Vahemere lõunapiirkonna riikidega rännet, liikuvust ja turvalisust käsitlevates küsimustes” näitas suurt keskendumist sellistele võimendustele nagu viisa ja liikumist puudutavad eesõigused vastutasuks parema piirihalduse ja tagasivõtuprogrammides osalemise eest13. 2011. aasta juunis toetas ja tugevdas sellist tingimuslikku lähenemisviisi ka Euroopa Ülemkogu14.

Kõik need avaldused viivad valitsevate huvide küsimuseni: kui poliitikaalased ettepanekud kajastavad nii ELi kui ka tema (valitud) partnerite tõelist „vastastikust kasu”, nagu samades dokumentides üldiselt soovitatud on, siis ei tohiks olla vajadust selliste võimenduste ulatuslikuks kasutamiseks. On selge, et ELi prioriteediks on seatud pigem ELi ühepoolsete majanduslike huvide teenimine, sh rändevoogude juhtimine, kui tõelise mure väljendamine inimõiguste kaitsmise ja arengumaade nõustamise üle vastavalt ELi poliitikavaldkondade arengusidususe kohustusele.

Seda seisukohta kinnitavad ka teised poliitikasuundumused. Näiteks 2015. aastal vastuvõetavas Euroopa 2020. aasta strateegias15 on peamine strateegiline eesmärk jõuda ELis 75% tööhõivemäärani. Seda saab saavutada vaid kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu sissetoomisega. Siiski ei ole EL seni selgitanud, kuidas ta kavatseb selle strateegia vastavusse viia kaasava kasvu toetamise ja ajude väljavoolu ärahoidmisega arengumaades.

11

http://www.consilium.europa.eu/ueDocs/cms_Data/docs/pressData/en/ec/87642.pdf 12

http://consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/jha/122508.pdf 13

Euroopa Komisjon (2011). teatis „Dialoog Vahemere lõunapiirkonna riikidega rännet, liikuvust ja turvalisust käsitlevates

küsimustes” (KOM(2011) 292 (lõplik)). 14

http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/ec/123075.pdf 15

Euroopa komisjoni (2010) teatis. Euroopa 2020. aasta strateegia. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia

(KOM(2010) 2020) http://ec.europa.eu/europe2020/index_et.htm

http://www.consilium.europa.eu/ueDocs/cms_Data/docs/pressData/en/ec/87642.pdf

http://consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/jha/122508.pdf

http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/ec/123075.pdf

http://ec.europa.eu/europe2020/index_et.htm



2011. aasta Vahemeremaade sündmuste ajendatud rändealase debati suund kinnitab meie analüüsi: praegu on esmatähtsaks piiride turvalisus, sisserändajatest oskustöötajad ja tagasivõtmine. Samal ajal ei käsitleta piisavalt sunnitud rände tõuketegureid – sh vaesust, tööpuudust, inimväärse töö võimaluste puudumist, kliimamuutust, tagakiusamist, konflikti või poliitilist repressiooni.

Kui keskendutakse rohkem piiride turvalisusele ja oskustööliste rändele, kardetakse, et rände olulist arengumõõdet ja seost ELi põhiõiguste hartaga ei kaasata aktiivselt ELi rändepoliitika tulevastesse kaalutlustesse ja rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi parandamisse. Nii saab selgeks, et poliitikavaldkondade arengusidususe toomiseks ELi rändepoliitika raamistikku on vaja muuta paradigmat.

Valitsusväliste organisatsioonide kogemus näitab, et tugev keskendumine piiride haldamisele ja võitlemine ebaseadusliku rändega ei takista inimestel piiride ületamist. Selle tulemusena reisivad ja elavad inimesed ebakindlates tingimustes, omamata juurdepääsu peamistele teenustele, mistõttu nende põhiõigusi rikutakse.

Õige tasakaal tulevases rände suhtes võetud üldises lähenemisviisis saavutatakse rände õiguslike kanalite avamisega, tagades samas rändajate õiguste kaitse. See peaks käima koos meetmetega, mille eesmärgiks on stimuleerida kaasavat kasvu ja jagada selle hüvesid ELis ja arenguriikides.

„Korduvränne”, mida mõistetakse kui rändajate võimalust reisida ja elada vabalt nii päritoluriigis kui ka nende sihtkohas ning mitte niivõrd kui piiratud, tõenäoliselt tingimusliku, edasi-tagasi liikumist või tagasirändamist, on selle tasakaalu löömiseks hädavajalik. Valitsusvälised organisatsioonid, kes tegelevad otseselt rändajatega, avaldavad, et rändajate võime investeerida oma päritoluriiki tugevneb enim, kui neil on kindel elanikuseisund ja nad ei pea muretsema oma sotsiaalsete õiguste kaotamise pärast. Õigus liikuda vabalt oma elukoha- ja päritolumaa vahel edendab kõige rohkem tulutootva tegevuse loomist, mille kaudu rändajad saavad oma teadmisi üle kanda ja kodumaale töökohti luua. Selline lähenemisviis võiks olla vastavuses poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttega. Korduvränne peaks olema rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi läbivaatamisel kesksel kohal.

Rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi läbivaatamist tuleks võtta kui võimalust rõhutada sisemisi seoseid teiste poliitikavaldkondadega. Seda tuleks teha selle asemel, et töötada välja paralleelseid poliitilisi algatusi, mis võivad viia suurema poliitilise sidususe puudumiseni, dubleerimiseni ja piiratud ressursside ebaefektiivse kasutamiseni. Rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi arendamise toestiku prioriteet – sünergiate parandamine rände ja arengu vahel – peab tuginema arengu, rände ja mittediskrimineerivate poliitikavaldkondade omavahelisele seosele.

Lisaks tuleb eelistada rändajate huvidega seotud rahvusvahelisi ja ELi inimõiguste raamistikke ja määrusi, lähtudes veendumusest, et inimõiguste tagamine soodustab ühiskondlikku sidusust. Muu hulgas tuleb käsitleda ka naiste rände ja nende õiguste eripära.



Soovitused

Rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi läbivaatamise kontekstis:

tuleb kehtestada ühine ELi lähenemisviis rändajate õiguste suhtes. See hõlmab rändajate kohtlemist samamoodi kui ELi kodanikke, sotsiaalsete õiguste kantavust, kollektiivläbirääkimisi, sotsiaalset kaitset ja juurdepääsu elukestvale õppele.

Tulevane üldine lähenemisviis rändele peab selgelt viitama inimõiguste õigusraamistikele. Erilist

tähelepanu tuleb pöörata rändajatest naiste õigustele.

ELi poliitikavaldkondade arengusidususe töödokumendis16 kehtestatud „eesmärgid” peavad olema osa rände üldise lähenemisviisi uuendamise alusest. Eriti eesmärk, mis seisneb „rändajate õiguste ühise lähenemisviisi määratluse ja rakendamise edasise arengu” poole püüdlemises.

Selleks, et parandada rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi sidusust arenguga, tuleb

käsitleda poliitikate sisemisi seoseid arengu, rände ja mittediskrimineerivate poliitikavaldkondadega.

EL peaks looma tõepärased korduvrände skeemid nii madala kui ka kõrge kvalifikatsiooniga

rändajate jaoks.

3.2 Liikuvuspartnerlus

Rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi peamisteks vahenditeks on liikuvuspartnerlused17, mis seni on alla kirjutatud Cape Verde, Moldova, Georgia ja Ghanaga. Liikuvuspartnerlust on kujutatud kui pikaajalist poliitilist strateegiat vastureaktsioonina 2011. aasta Vahemere sündmustele18 ja läbirääkimised on käimas nii Egiptuse, Tuneesia kui ka Marokoga.

EL vaatleb liikuvuspartnerust kui „pikaajalist poliitilisele dialoogile ja operatiivsele koostööle tuginevat raamistikku”, mille eesmärgiks on reguleerida ja institutsionaliseerida rändevooge. Siiski tõstatab nende pehme õiguslik loomus kui ka ELi kavandatav tingimuslikkus läbirääkimistel küsimuse, kas liikuvuspartnerlused on ikka järjepidevad poliitilised vahendid rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi arengualuste ja sunnitud rände tõuketegurite suhtes.

Võtkem näiteks Cape Verde, Georgia ja Moldovaga sõlmitud liikuvuspartnerlusi. Nende peamiseks otstarbeks tundub olevat ELi ühepoolsetele huvidele vastamine, piirikontrolli tugevdamine nende transiitriikidega, mida läbivad Saheli piirkonnast ning Kesk- ja Lõuna-Aasiast tulevad rändeteekonnad.

16

Euroopa Komisjoni (2010) töödokument „Arengupoliitika sidususe tööprogramm 2010–2013” (SEK(2010) 421 (lõplik)). 17

Õiguslikult mittesiduv poliitiline avaldus, millega kaasneb komisjoni, huvitatud liikmesriikide ja vastava partnerriigi vaheliste

konkreetsete algatuste kogum rändevoogude paremaks haldamiseks 18

.Euroopa Komisjon (2011) teatis „Dialoog Vahemere lõunapiirkonna riikidega rännet, liikuvust ja turvalisust käsitlevates

küsimustes” (KOM(2011) 292 (lõplik)) lk 11



Rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi läbivaatamine peaks olema võimalus kontrollida sellise vahendi ühist alust ja eesmärke, et viia see vastavusse inimõiguste alaste õigusraamistikega.

Samal ajal tuleks nende rakendamine kohandada vastavalt olukorrale partnerriigis vis-à-vis ELi ja tema piirkondlike partneritega. EL peaks olema tähelepanelik, et mitte takistada piirkondlikku integreerimist (sh inimeste liikumist) maailma teistes osades.

Soovitused

Liikuvuspartnerluse normatiivset raamistikku tuleks selgitada, et tagada, et see tugineb rahvusvaheliselt kokku lepitud inimõiguste konventsioonile ja ELi kohustustele. See peaks toetama partnerriigi arengueesmärke, säilitades ja edendades riigi või selle välismaal asuva rahva õigusi.

3.3 Rahvusvahelise tööõiguse normid inimväärseks tööks

Praeguses ELi tasandil toimuvas rändepoliitika debatis on vaid ähmased viited arengumaadest lähtuva sunnitud rände tõuketeguritele seoses päritoluriigis puuduva inimväärse tööga. See viitab pigem järjekindluse puudumisele ELi lähenemisviisis, sest samal ajal on EL võtnud endale kohustuseks edendada inimväärset tööd ja sotsiaalset kaitset kogu maailmas19. Niisiis, selleks et rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi arengu tugisammast tõhusalt soodustada, peab EL asetama sellega seotud poliitilistes kaalutlustes kesksele kohale rahvusvahelise tööõiguse normide edendamise ja nende tervikliku ratifitseerimise kui ka nende rakendamise ELi liikmesriikides.

ELil on tugev seadusandlus mittediskrimineerimise20 kohta ja ta on ratifitseerinud arvukalt rahvusvahelisi konventsioone ja instrumente, mis on seotud inimõiguste ja rändajate õigustega. Nende nõuetekohast jõustamist kõikide ELi territooriumil elavate inimeste suhtes tuleb suuresti parandada.

Kuid sellel kaitsesüsteemil puudub oluline detail. Mitte ükski liikmesriik ei ole veel ratifitseerinud ÜRO konventsiooni võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta21.

19

Euroopa Komisjon (2008). Aruanne ELi panuse kohta inimväärse töö edendamisel maailmas (KOM(2008) 412 (lõplik)). 20

Nõukogu 29. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/43/EÜ millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute

rassilisest või etnilisest päritolust; Nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiiv 2000/78/EÜ millega kehtestatakse üldine

raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. 21

Võõrtöötajate õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni ELis ratifitseerimise ees seisvate takistuste täielikuks mõistmiseks vt UNESCO (2007). The Migrant Workers Convention in Europe: Obstacles to the Ratification of the International Convention on the Protection of the Rights of All Migrant Workers and Members of their Families: EU/EEA Perspectives (Võõrtööliste konventsioon Euroopas: takistused rahvusvahelise võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelise konventsiooni ratifitseerimisel: EL/EMP väljavaated).



Soovitused:

EL peaks tagama ELi mittediskrimineerimist puudutavas seadusandluses, rahvusvahelistes inimõigusi kaitsvates instrumentides, Euroopa Nõukogu võõrtöötajate kaitset puudutavates soovitustes ja ILO konventsioonides sisalduvate sätete täieliku rakendamise.

ELi liikmesriigid peaksid alla kirjutama, ratifitseerima ja rakendama ÜRO

konventsiooni võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse kohta.

3.4 Integratsiooni käsitlev ELi tegevuskava

Rändajate võrdsuse ja sisulise integreerimise tagamine vastuvõtvates ELi ühiskondades on ELi liikmesriikide jaoks jätkuvalt üks peamisi probleeme. See lõikub tihedalt rände kui poliitikavaldkondade arengusidususe esmatähtsa valdkonnaga.

Et ränne oleks arengule soodne, peab EL tegelema rändajate sotsiaalse kaasatuse, mittediskrimineerimise ja integratsioonistrateegiate vaheliste seostega üldiselt sihtriikide ja päritoluriikide kasuks.

2011. aasta juulis avaldatud Euroopa Komisjoni kolmandate riikide kodanike integratsiooni käsitlev Euroopa tegevuskava22 tunnistab, et rändajate integreerimise kõige teravamad probleemid on järgmised:

rändajate, eriti naiste jätkuvalt madal tööhõive tase;

kasvav tööpuudus ja suur ülekvalifitseeritus;

sotsiaalse tõrjutuse ohu suurenemine ja lüngad õpitulemuste saavutamisel.

Selles tähenduses on ELil ja tema liikmesriikidel oluline osa tagamaks, et Euroopa 2020. aasta strateegia suudab luua kaasavad tööturud, mis rahuldavad kõige haavatavamate rühmade, sealhulgas rändajate vajadusi. Ainult ELi võrdsuse direktiivide olemasolust ja tööturu aktiveerimise mõistes võrdsuse soodustamise vajaduse laiemast tunnustamisest Euroopa erinevates poliitikavaldkondades ei piisa.

On positiivne, et ELi integratsiooni käsitlev tegevuskava tunnistab integratsioonipoliitika välismõõdet. Eeskätt on vajalikud sidemed päritoluriigiga seoses paremate lahkumiseelsete meetmetega, kasulikud kontaktid välismaal asuvate kogukondade ja vastavate päritolumaadega ning korduvrände skeemid.

Tuleb kehtestada poliitikavaldkondade vahelised seosed rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi, sealhulgas selle arengu alustala ja integratsioonidebati vahel; see on seos, millest seni on mööda vaadatud ja mis puudub ELi poliitikavaldkondade arengusidususe töökavas 2010–2013.

Praegune piiratud ja konservatiivne debatt rände üle ei tee seda kergemaks. Seosed julgeoleku, kuritegevuse ja rände vahel on muutunud järjest enam poliitiliste rahvaparteide kõneluste osaks ja seda on meedias laialdaselt vahendatud. Erinevate uuringute ja ELi küsitluste kohaselt on see aidanud kaasa

22

Euroopa Komisjon (2011) Kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa tegevuskava, (KOM(2011) 455 (lõplik))



rändajatest ja varjupaigataotlejatest negatiivse avaliku arvamuse kujunemisele23. Seetõttu peab olema integratsioonipoliitika oluline osa teha nähtavaks rändajate positiivne panus vastuvõtjariigis.

Vastuvõtjariikides on rändajate ühingud rändajate kogukondade integreerimise protsessile juba palju kaasa aidanud. Lisaks näitavad kodanikuühiskonna poolt edendatud mitmepoolsed projektid kaasarendamispoliitika valdkonnas, et rändajad, nende kogukonnad ja organisatsioonid suudavad olla „kultuuride vahendajateks”. See on oluline vastuvõtja- ja päritoluriikide vaheliseks arenguks ja partnerluseks. Neid algatusi tuleb toetada.

Teise põlvkonna Senegali väljarändajad Prantsusmaal otsivad oma vanemate koostöövõimalusi „nende” koduküladega

Prantsusmaal Thialy külas elavad vanemad rändajad Senegalist lõid ühendused, mille eesmärgiks oli toetada nende päritolukülasid investeeringutega peamisse sotsiaalinfrastruktuuri, nagu algkoolid, joogivesi ja tervishoiuteenused.

Nende lapsed, Prantsusmaal sündinud teise põlvkonna noored, said teada nende vanemate poolt nende kodukülas elluviidud projektide positiivsest mõjust. Selle tulemusena otsustasid nad korraldada reisi Senegali, et paremini mõista oma vanemate rändeajalugu ja nende ühenduste poolt tehtud tööd. Nii loodi 2008. aastal ühendus „Nouvel Espoir de Thialy” („Uus lootus Thialyst”), mis tõi kokku enam kui 50 liiget, kes kõik olid Thialy külast. Prantsusmaal sündinud noorte delegatsioon saadeti Senegali, et mõista reaalsust külades, mida enamik neist ei tundnud. Nad otsustasid investeerida kooliprojekti, tuginedes nende vanemate väljatöötatud edukale varasemale projektile. Selle projekti jaoks toetuse koondamisel teostasid need noored arenguhariduse projekte, keskendudes oma vanemate rändeteekonnale ja nende integreerimisele Prantsusmaa ühiskonda. Nii suutsid nad ise paremini oma vanemate rändeajalugu positiivses valguses tajuda.

Ühendus „Uus lootus Thialyst” ei tähendanud üksnes edukalt elluviidud kooliprojekti, vaid selle abil said teise põlvkonna rändajad ka Prantsusmaa kohalike omavalitsuste usaldusväärseteks vahendajateks erinevates rändeteekondadega seotud küsimustes.

Allikas: EUNOMAD (2010). Migration and Development. European Guide to Practices (Ränne ja areng. Euroopa tavade juhend). http://dandee-maayo.e-monsite.com/rubrique,nouvel-espoir-de-thialy,243918.html

Selles kontekstis on rändajate integreerimise arengul Euroopa vastuvõtjaühiskondades oluline roll sidusate sotsiaalkeskkondade loomisel, mis suudavad valmistada ette pinnase säästvaks kaasarenguks. See nõuab kodanikuühiskonna nõustamisprotsesside paremat koordineerimist, paremat poliitikavaldkondade süvalaiendamist ja seoseid rände, varjupaiga, arengu ja integratsiooni valdkonnas rahastatavate projektide vahel. Vaja on „ühist huvi, ehtsat vastastikkust”, mis on „kolmekordse võidu” (rändajad, päritoluriigid ja vastuvõtjariigid) alus.

23

Eurobaromeeter (mai 2011). Qualitative Survey on Migrant integration (Rändajate integreerimise kvalitatiivne uuring

http://dandee-maayo.e-monsite.com/rubrique,nouvel-espoir-de-thialy,243918.html

























Soovitused:

Integratsiooni tegevuskava välismõõtmele tuleks läheneda terviklikumal viisil – ja väljaspool lahkumiseelsed meetmed –, vaadeldes seda päritolumaa rändaja seisukohast.

Siinkohal tuleks kõrvale jätta kõik rändeõigusele seatavad tingimused; need sisaldavad liiga rangeid lahkumiseelseid sätteid.

ELi asutused peaksid jagama rohkem teadmisi integratsiooni välismõõtme kohta, kutsudes selleks

kokku erineva arengu- ja rändetaustaga sidusrühmi.

Rändajate integratsiooni tuleks käsitleda ELi tulevases poliitikavaldkondadevahelise arengusidususe töödokumendis kui poliitikavaldkonda, mis on oluline rände ja arengu tõhusa seose loomisel.

4. Järeldus: vajadus sotsiaal- ja õiguskaitse tegevuskava järele

Enamik rändajaid moodustab väga haavatava rühma, kellel puuduvad inimväärse töö võimalused ja keda vastuvõtjaühiskondades ohustab „ekspluateerimise püünis”.

Sellest püünisest pääsemiseks tuleb vastu võtta säästvale arengule ja rändajatele keskendunud ning õigustele tuginev lähenemisviis rändele. Poliitilisi püüdlusi peavad juhtima austus inimõiguste vastu, rahvusvaheliste töönormide tõhus rakendamine ja aastatuhande arengueesmärgi 1B saavutamine.

Tuleb välja töötada kindel, õiguslikult siduv sidusate poliitikavaldkondade kogum, kusjuures rändajate sotsiaal- ja õiguskaitse rakendamine peab paranema nii ELis kui ka kogu maailmas. Selleks peab EL kasutama oma rahvusvahelist võimendust, edendades võõrtöötajaid kaitsvaid rahvusvahelisi norme.




Akronüümid

ACP: African, Caribbean and Pacific Group of States

ANDS: Afghan National Development Strategy

AoA: Agreement on Agriculture

AQIM: Al-Qaida in the Maghreb

AWN: Afghan Women’s Network

CAP: Common Agricultural Policy

CFS: Committee on world Food Security

CFSP: Common Foreign and Security Policy

CRMW: Convention on the Protection of the Rights of Migrant Workers and Their Families

CSM: Civil Society Mechanism

CSOs: Civil Society Organisations

DAC: Development Assistance Committee

DEVE: European Parliament Committee on

Development

EC: European Commission

ECDPM: European Centre for

Development Policy Management

ECOWAS: Economic Community Of West African States

EDF: European Development Fund

EEA: European Economic Area

EEAS: European External Action Service

EP: European Parliament

EU: European Union

DG DEVCO: Directorate General Development Cooperation

FAO: Food and Agriculture Organisation

GAM: Global Approach to Migration

GDP: Gross Domestic Product

GEF: Global Environment Facility

GSF: Global Strategic Framework

HLF4 in Busan: High Level Forum on Aid Effectiveness Four in Busan, South Korea

HRBA: Human Rights-Based Approach

IA: Impact Assessment

IAASTD: International Assessment of Agricultural Knowledge, Science and Technology for Development

Akr

on

üü

mid

Akronüümid


ICESCR: International Covenant on Economic, Social and Cultural Rights

ILO: International Labour Organization

IPCC: Intergovernmental Panel on Climate Change

ISAF: International Security Assistance Force

JPA: Joint Parliamentary Assembly

LDC: Least Developed Countries

MEP: Member European Parliament

MDGs: Millennium Development Goals

MiFiD: Markets in Financial Instruments Directive

NATO: North Atlantic Treaty Organization

NGDO: Non-Governmental Development Organisation

NGO: Non-Governmental Organisation

ODA: Official Development Assistance

OECD: Organisation for Economic Cooperation and Development

PCD: Policy Coherence for Development RED: Renewable Energy Directive

RMI: Raw Materials Initiative

SALW: Small Arms and Light Weapons

TFEU: Treaty on the Functioning of the European Union

UK: United Kingdom

UN United Nations

UNDP: United Nations Development Programme

UNEP: United Nations Environment Programme

UNESCO: United Nations Educational, Scientific and Cultural Organization

UNSCR: United Nations Security Council resolution

WHO: World Health Organization

WTO: World Trade Organization




Tänusõnad

Sissejuhatust aitasid kirjutada Karin Ulmer (APRODEV), Rilli Lappalainen (Kehys –

Soome), Blandine Bouniol ja Colin Kampschöer (CONCORD).

Institutsioonilist raamistikku käsitleva peatüki koostamist juhtis Karin Ulmer

(APRODEV) ning seda aitasid kirjutada Sara Jespersen ja Laura Sullivan (ActionAid)

ning Blandine Bouniol (CONCORD).

Toiduga kindlustatust käsitleva peatüki koostamist juhtis Laust Gregersen (CONCORD Taani) ning seda

aitasid kirjutada Patrick Mulvany (Practical Action/UKFG), Nora McKeon (Terra Nuova – Itaalia), Sara

Jespersen, Laura Sullivan ja Alberta Guerra (ActionAid), Pascal Erard (CFSI/CSUD), Maureen Jorand

(CCFD/CSUD), Laurent Levard (Gret), Karin Ulmer (APRODEV), Lies Craeynest (Oxfam), Stineke Oenema

(ICCO), Gisele Henriques (CIDSE), Aurèle Destree (Glopolis), Amy Horton (World Development

Movement) ning Jonas Schubert (Terre des Hommes International Federation).

Loodusvarasid käsitleva peatüki koostamist juhtis Sara Jespersen (ActionAid) ning seda aitasid kirjutada

George Boden (Global Witness – Ühendkuningriik), Denise Auclair (CIDSE), Laust Gregersen (CONCORD

Taani), Sally Nicholson (WWF), Suzan Cornelissen (EVF), Koen Warmenbol (11.11.11 – Belgia, Anke Kurat

(VENRO - Saksamaa) ning Martin Hearson (BOND – Ühendkuningriik).

Inimeste turvalisust käsitleva peatüki koostamist juhtis Peter Sörbom (CONCORD Rootsi) ning seda aitasid

kirjutada Karine Sohet (APRODEV), Sébastien Babaud (Saferworld – Ühendkuningriik) ning Romina Vegro

(BOND – Ühendkuningriik). Nõu andis Euroopa rahukindlustamise kontaktbüroo (EPLO).

Rännet käsitleva peatüki koostamist juhtis Blandine Bouniol (CONCORD) ning seda aitasid kirjutada

Michaël Oberreuter (SOLIDAR), Paulina Banas (Caritas Europa), Pascale Charhon (EUNOMAD), Cecilia

Roselli (GVC – Itaalia) ning Sophia Wirsching (Brot für die Welt – Saksamaa).

CONCORDi inimõigustel põhineva lähenemisviisi töörühma osalemist juhtis Anders Dahlbeck (ActionAid).

Struktuuri ja kujunduse eest vastutas arccomms.co.uk Daniel Puglisi juhtimisel (CONCORD).

Täname teid kõiki pideva toetuse eest kogu protsessi vältel.

Käesoleva aruande valmimise eest vastutasid järgemööda Romain Philippe, Colin Kampschöer ja Blandine

Bouniol (CONCORD).

Tän

usõ

nad

Tänusõnad


Lisateavet aruande saab aadressilt [email protected]

Juhtumiuuringud, ELi andmed riikide kohta ja muud poliitikavaldkondade

arengusidususega seotud materjalid leiate meie veebisaidilt:

www.coherence.concordeurope.org

Baltic States –Channeling Information for Development Nr. DCI-NSA ED/2009/201-971 Selle aruande tõlkimist rahastasid Euroopa Liit ja Eesti Välisministeerium. Sisu eest vastutavad CONCORD ja

Arengukoostöö Ümarlaud ja trükis ei kajasta rahastajate ametlikke seisukohti.

Lisainfo : MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud, [email protected], Suur-Karja 23/Tallinn, www.terveilm.net

mailto:[email protected]

http://www.coherence.concordeurope.org/

mailto:[email protected]

http://www.terveilm.net/

Documents

Euroopa Liidu poliitikate sidusus arengueesmärkidega