www.europarl.europa.eu/sakharov

25 a

asTa

T IN

IMÕI

GusT

e ka

ITsM

IsT

25 AASTAT INIMÕIGUSTE KAITSMIST

EUROOPA PARLAMENDI

SAHHAROVI AUHINDMÕTTEVABADUSE EEST

BD-03-13-570-ET-C

2 3

„Inimesed peaksid alati järgima oma südametunnistust. Inimõigused on tsivilisatsiooni alus”.

Jelena Bonner

4 5

Eessõna

sekkumine ja valimisvaatlusmissioonid. Parlament astub välja ka poliitvangide, teisitimõtlejate ja inimõiguslaste kaitseks.

Meie eesmärk on luua laureaate ning Euroopa Parlamendi esindajaid ühendava Sahharovi auhinna võrgustiku kaudu kindel platvorm kõikidele mõttevabaduse toetajatele, et edendada rahu, sallivuse, vabaduse, inimõiguste ja õigusriigi austamist kogu maailmas. Ma olen väga uhke selle üle, et 2013. aastal võeti parlamendis auhinnatseremooniaga vastu kolm laureaati, kes ei saanud auhinna väljakuulutamise hetkel poliitiliste põhjuste tõttu Euroopa Parlamenti tulla. Need olid opositsiooniliikumise Daamid Valges (Las Damas de Blanco) esindajad

Tänavu antakse Sahharovi mõttevabaduse auhind välja juba 25. korda.

Aastate jooksul oleme tunnustanud ja toetanud nende vaprate isikute ja organisatsioonide võitlust, kes on ennastohverdavalt astunud välja rassismi ja rõhumise, sõja ja terrorismi ning vangistuse ja piinamise vastu, et kaitsta enda ja teiste õigusi.

Mul on eriliselt hea meel teatada, et Sahharovi auhinna laureaatide sekka kuulub nüüd ka Malala Yousafzai, vapper Pakistani tütarlaps, kes seisab inspireeriva meelekindlusega laste õiguse eest haridusele. Malala on viinud oma võitluse Pakistani piiridest välja, et suurendada tütarlaste ja naiste mõjuvõimu

ja Guillermo Fariñas Kuubalt ning endine Myanmari/ Birma poliitvang Aung San Suu Kyi.

Tähistamaks Sahharovi auhinna 25. juubelit, kutsusin ma kokku laureaadid kogu maailmast, et hoogustada meie ühist võitlust inimõiguste,põhivabaduste ning nende ideaalide eest, mille poole meie auhinna laureaadid oma tegemistega püüdlevad.

ELi kodanike esindajatena teeme Sahharovi auhinnaga tunnustatud vaprate meeste, naiste ja nüüd ka selle noore tütarlapse Malalaga jätkuvat koostööd selle nimel, et universaalsed inimõigused kehtiksid kõigi jaoks ja kõikjal.

Martin SchulzEuroopa Parlamendi president

kõikjal, kus neid alla surutakse. Ta inspireerib lapsi ja täiskasvanuid kogu maailmas ning meie püüame järgida tema eeskuju, pakkudes abivajajatele tuge konkreetsete toetusmeetmetega. Euroopa Liit suunas 2012. aastal saadud Nobeli preemia auhinnaraha algatusele Children of Peace, mille raames aidatakse lastel üle kogu maailma, sh Pakistani tütarlastel, kasutada oma õigust haridusele.

Enam kui 500 miljoni Euroopa kodaniku esindajana on Euroopa Parlament pühendunud inimõiguste edendamisele. Parlament seisab meie ühiste väärtuste eest selliste vahenditega nagu inimõigusi käsitlevate resolutsioonide vastuvõtmine, kohapealsed visiidid, diplomaatilisel tasandil

76

Sahharovi auhind

1988. aastal Vene tuumateadlase ja inimõiguste kaitsja Andrei Sahharovi auks asutatud Sahharovi mõttevabaduse auhind on Euroopa Liidu suurim austusavaldus inimõiguste kaitsmise eest. Sellega tunnustatakse ja toetatakse moraalselt auhinna laureaate, suurendades seeläbi nende jõudu ja võimalusi oma eesmärkide eest peetavas võitluses.

Aegade jooksul on auhinda antud nii üksikisikutele kui ka ühendustele: dissidentidele, poliitikutele, ajakirjanikele, juristidele, kodanikuühiskonna aktivistidele, kirjanikele, emadele ja abikaasadele, vähemusliidritele, terrorismivastasele rühmale, rahuaktivistidele, piinamisvastastele aktivistidele, karikaturistile, kauaaegsele meelsusvangile, filmitegijale ja isegi ÜRO-le kui organile. Auhinnaga tunnustatakse eeskätt sõnavabadust, vähemuste õiguste kaitset, rahvusvahelise õiguse järgimist, demokraatia arengut ja õigusriigi põhimõtete rakendamist.

Euroopa Parlament annab Sahharovi auhinna, millega kaasneb 50 000 euro suurune rahaline preemia, üle Strasbourgis iga aasta lõpus toimuval pidulikul istungil. Kandidaate võivad esitada fraktsioonid või vähemalt 40-liikmelised Euroopa Parlamendi saadikute grupid. Kandidaadid esitatakse väliskomisjoni ja arengukomisjoni ühisistungil, inimõiguste allkomisjoni ja nimetatud komisjonide liikmete hääletuse tulemusel jääb sõelale kolm. Lõpliku laureaadi või laureaadid valib esimeeste konverents – presidendi juhitav Euroopa Parlamendi organ, mis hõlmab kõikide parlamendis esindatud fraktsioonide juhte –, muutes laureaadi valimise tõeliselt euroopalikuks protsessiks.

„Elus ei ole tähtis ainuüksi asjaolu, et me oleme elanud. Oluline on see, mida me oleme muutnud teiste elus.”

Nelson Rolihlahla Mandela

8 9

Andrei Sahharovist

auhinda isiklikult vastu võtma.

Üks nendest on 2012. aasta laureaat Nasrin Sotoudeh, kes on kirjutanud Iraani vanglast Andrei Sahharovile adresseeritud kirju, kus ta filosofeerib teisitimõtlemise tähenduse üle ja võrdleb oma eesmärki Sahharovi omaga.

“Teie mälestuste lugemine oli minu jaoks mitmes mõttes põnev. Meie meetodite sarnasused ja paljude ühisjoonte olemasolu olid minu jaoks väga julgustavad ning Teie soovimatus alistuda valitsuse autoritaarsetele meetoditele, kogu Teie elu ja vastupanu oli loomulikult imetlusväärne.

Muidugi peegeldus Teis Goethe, kes ütles, et ainult see väärib vabadust ja elu, kes peab nende eest iga päev võitlema.

See, mis Teil õnnestus saavutada, oli suur võit kõikide vabadusvõitlejate jaoks kogu maailmas. Viigu need, kes tulevad edaspidi Teie teostamata unistused ellu. Kindlasti näevad

Andrei Sahharov (1921–1989), tunnustatud füüsik, teaduste akadeemia liige, dissident ja Nobeli rahupreemia laureaat aastast 1975 elas Gorkis (praegune Nižni Novgorod) eksiilis, kui sai teada, et Euroopa Parlament soovib hakata välja andma temanimelist mõttevabaduse auhinda. 1987. aastal saatis ta pagulusest Euroopa Parlamendile kirja, milles lubas anda auhinnale oma nime ning väljendas algatuse üle siirast rõõmu. Ta nägi auhinnas õigustatult julgustust kõikidele, kes on nagu temagi pühendunud võitlusele inimõiguste järgimise eest.

Andrei Sahharov, üks Nõukogude Liidu tuumafüüsika rajajaid, täheldas võidurelvastumise algusaastatel, et külma sõja aegses maailmas on kasvamas ülemaailmse tuumasõja puhkemise oht. Pärast tema essee “Mõtted progressist, rahumeelsest kooseksisteerimisest ja intellektuaalsest vabadusest” ilmumist, kõigepealt nn isekirjastusliku väljaandena ja seejärel lääne meedias, võeti talt õigus tegeleda sõjandusega seotud teadusuuringutega. 1970. aastal sai Sahharovist üks Nõukogude Liidu inimõiguste

nad oma unistuste elluviimiseks vaeva ja kaitsevad neid.”

Nii nagu Andrei Sahharov ise, ilmestavad kõik Sahharovi auhinna laureaadid selgelt, kui palju julgust, kannatlikkust ja sisemist jõudu nõuab inimõiguste kaitsmine ja nende universaalse kehtivuse maksmapanek.

komitee asutajaid ning 1972. aastal abiellus ta inimõiguste kaasaktivisti Jelena Bonneriga. Hoolimata valitsuse kasvavast survest, ei piirdunud Sahharov nõudmistega, et Nõukogude Liidus vabastataks dissidendid, vaid temast kujunes režiimi üks kõige julgemaid kritiseerijaid, kehastades nn ristisõda põhiõigustest ilmajätmise vastu. Nobeli rahupreemia komitee on Sahharovi nimetanud “inimkonna südametunnistuse hääleks”, kelle vastupanu ei suutnud murda ei ähvardused ega pagendusse saatmine.

Nõukogude võimukandjad pagendasid Andrei Sahharovi Gorkisse, et piirata tema kontakte välismaalastega. Temanimeline auhind, mis tunnustab inimõiguste kaitsjaid ja teisitimõtlejaid kõikjal maailmas ulatub kaugemale isegi rõhuvate režiimide piiridest. Selle tunnustuse saanud inimõiguste aktivistidel on tulnud maksta inimväärikuse kaitsmise eest kõrget hinda. Paljudele on osaks saanud tagakiusamine, vabadusekaotus, peksmine või kodumaalt väljasaatmine. Mõnel juhul pole laureaadid saanud luba tulla

10 11

Sahharovi auhinna võrgustik

Seejärel hoogustas võrgustik oma tegevust 2011. aasta novembris toimunud kõrgetasemelise konverentsiga, kuhu Euroopa Parlamendi tollane president Jerzy Buzek kutsus kõik laureaadid, arutamaks demokraatiale üleminevate riikide probleeme, naiste rolli ja uute tehnoloogiate mõju. Jerzy Buzek rõhutas konverentsil, et rõhuvaid režiime ei kukutanud mitte Facebook ega Twitter, vaid inimlik vaimsus, vabadusiha ning soov muuta asju paremaks.

Sahharovi auhinna võrgustiku aastaüritusel 2012. aastal toimus võrgustiku praeguste kaasesimeeste, Euroopa Parlamendi presidendi Martin Schulzi ning auhinna 2011. aasta laureaatide Ali Ferzati, Asmaa Mahfouzi ja

Sahharovi auhinna võrgustik loodi 2008. aastal, mil tähistati Sahharovi auhinna asutamise 20. aastapäeva.

Selle sündmuse auks korraldas Euroopa Parlament konverentsi “20 aastat aktiivset inimõiguste toetamist: Sahharovi auhinna laureaadid räägivad oma loo”. Konverentsil osalesid paljud auhinna laureaadid, kes vahetasid mõtteid nii inimõiguste olukorrast maailmas kui auhinna enda mõjust. Hauwa Ibrahim, 2005. aasta laureaat, kasutas oma auhinnaraha, et saata rohkem kui sada last kooli õppima. 1992. aasta laureaadid – Las Madres de la Plaza de Mayo – kasutasid auhinnaraha raamatukaupluse ja poliitikakohviku asutamiseks ning üle 2400 üliõpilasega ülikooli toetamiseks.

Ahmed El Senussi avalik mõttevahetus, kus käsitleti demokraatia kujunemisprotsessi pärast araabia kevadet. Laureaadid esinesid ka Strasbourgis peetud esimesel maailma demokraatia foorumil, mille patroon oli Euroopa Parlament.

2013. aastal antakse Sahharovi auhinda välja 25. korda. Sel aastal on Sahharovi auhinna võrgustiku eestvedamisel toimunud mitu arutelu ja kõrgetasemelist konverentsi, kuhu on kokku tulnud laureaate kogu maailmast, et arutada Euroopa Parlamendiga oma tegevust ning anda üksteisele jõudu ja värskeid mõtteid.

Andrei Sahharovi lesk Jelena Bonner, kes on samuti tuntud inimõiguste ja demokraatia eest võitlejana, kordas konverentsil oma kadunud abikaasa seisukohta, et inimesed peaksid alati järgima südametunnistust ja veendumust inimõigustest kui ühiskonna alusest.

Võrgustiku algatas Euroopa Parlamendi tollane president Hans-Gert Pötteringet, võimaldada laureaatidel tutvuda üksteise tegevusega ja näidata solidaarsust.

Laureaadid allkirjastasid ühisdeklaratsiooni, millega kinnitavad oma valmidust teha ühiseid jõupingutusi inimõiguslaste toetamiseks kogu maailmas – nii omavahel kui koostöös Euroopa Parlamendiga.

12 13

LAUREAADID

2002 Oswaldo José Payá Sardiñas2003 ÜRO peasekretär Kofi Annan ja kogu Ühinenud Rahvaste

Organisatsiooni personal2004 Valgevene Ajakirjanike Liit2005 Daamid Valges; Hauwa Ibrahim; Piirideta Reporterid2006 Aljaksandr Milinkevitš2007 Salih Mahmoud Mohamed Osman2008 Hu Jia2009 Memorial (Oleg Orlov, Sergei Kovaljov ja Ljudmila Aleksejeva

kui ühenduse Memorial ja kõigi teiste Venemaal tegutsevate inimõiguste kaitsjate esindajad)

2010 Guillermo Fariñas2011 araabia kevad (Mohamed Bouazizi, Asmaa Mahfouz, Ahmed El Senussi,

Razan Zaitouneh ja Ali Ferzat)2012 Nasrin Sotoudeh ja Jafar Panahi2013 Malala Yousafzai

1988 Nelson Rolihlahla Mandela; Anatoli Martšenko (postuumselt)1989 Alexander Dubček1990 Aung San Suu Kyi1991 Adem Demaçi1992 Las Madres de Plaza de Mayo1993 Oslobođjenje1994 Taslima Nasreen1995 Leyla Zana1996 Wei Jingsheng1997 Salima Ghezali1998 Ibrahim Rugova1999 Xanana Gusmão2000 ¡Basta Ya!2001 Izzat Ghazzawi; Nurit Peled-Elhanan; Dom Zacarias Kamwenho

14 15

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e

15

© Is

opix

/Act

ion

Pres

s

2013

Malala Yousafzai

Malala Yousafzai on kõigest 16-aastane Pakistanist pärit tüdruk, kes langes Talibani vägivaldse rünnaku ohvriks, kuna grupeering ei soovinud, et tema ja teised tütarlapsed koolis käiks.

„Üle elatud rünnak muutis Malala veelgi tugevamaks ja sihikindlamaks,” ütles Hollywoodi näitlejanna Angelina Jolie oma sõnavõtus, kui käivitati projekt, millega aidatakse 40-l Pakistani Swati piirkonna tütarlapsel koolis käia.

Malala paranes vigastustest pärast ravikuuri Suurbritannias, kus ta nüüd ka elab. Ta on öelnud, et tema sooviks on hariduse tagamine igale tüdrukule ja lapsele.

Ta alustas oma võitlust 11-aastaselt, pidades BBC Urdu jaoks anonüümset veebipäevikut selle kohta, milline on hariliku koolitüdruku elu Pakistanis Talibani kontrolli all olevas Swati orus.

Kolmapäeval, 14. jaanuaril 2009. aastal kirjutas ta: „Ma ei saa enam kooli minna.” Tema kooli direktor oli kuulutanud välja talvevaheaja, jättes ütlemata, millal tunnid taas algavad. 15. jaanuaril 2009. aastal teatas Taliban, et kõik tütarlastekoolid Swati piirkonnas tuleb sulgeda. Selleks hetkeks oli üle 150 kooli juba õhku lastud.

Varsti pärast seda pidi Malala oma perega põgenema piiramisrõngasse sattunud kodulinnast Mingorast, kus Taliban ja Pakistani armee ülemvõimu eest võitlesid. Malala kool sai lahingutes tõsiselt kannatada.

Olukorra rahunedes naases Masala koju, kuid peatselt hakati teda ja tema liberaalist isa

Ziauddini, kes kuulus vanemate nõukokku ja juhtis tütarlastekooli, ähvardama. Vastuseisust hoolimata jätkas Malala tütarlaste hariduse eest võitlemist avameelsetes intervjuudes ja teleesinemistes ning osales vabatahtlikult kahes dokumentaalfilmis (¬„Class dismissed in Swat Valley” ning „A school girl’s odyssey”), milles käsitletakse tütarlaste haridust Swati orus. Annetatud raha eest ostis Malala koolibussi. Selles samas bussis toimuski rünnak, mille käigus teda tulistati ja veel kahte tütarlast vigastati.Rünnaku korraldamise võttis omaks partei Tehrik-e-Taliban.

Rünnaku eesmärk oli Malala tappa, andes seeläbi õppetund kõikidele, kes on seotud tema või tema võitlusega Pakistani tütarlaste ja naiste õiguse eest haridusele, vabadusele ja enesemääramisele. Ent Malala võitleb edasi.

Oma 16. sünnipäeval – 12. juulil 2013. aastal – pidas ta kõne ÜRO peakorteris toimunud üritusel, mille korraldajaks oli ülemaailmsete haridusküsimustega tegelev ÜRO eriesindaja Gordon Brown.

Seal lausus Malala: „Terroristid arvasid, et suudavad mu sihid väärata ja minult ambitsioonid võtta, kuid tegelikult ei muutunud mu elus midagi peale selle, et nõrkus, hirm ja lootusetus kadusid ning asendusid tugevuse, jõu ja julgusega.”

ÜRO kuulutas 10. novembri Malala päevaks, mille raames rõhutatakse tütarlaste kooliskäimise õigust, ning Pakistan ja UNESCO on loonud Malala-nimelise tütarlaste hariduse fondi.

16 17

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

PE-

EP

Nelson Mandela, kellele anti 1993. aastal ka Nobeli rahupreemia, on avalikust elust tagasi tõmbunud, kuid jätkab tööd oma ideaalide nimel kahes heategevusorganisatsioonis: Nelson Mandela sihtasutuses ja Nelson Mandela lastefondis.

2013. aasta juunis vajas 94 aastane Nelson Mandela vangistuse ajal alguse saanud tõsise kopsuinfektsiooni tõttu haiglaravi. Tuhanded inimesed kõikjalt maailmast saatsid talle armastust ja toetust väljendavaid sõnumeid.

Nagu Mandela ise kord ütles: “Elus ei ole tähtis ainuüksi asjaolu, et me oleme elanud. Oluline on see, mida me oleme muutnud teiste elus”.

Kuus aastat pärast Sahharovi auhinna saamist valiti Nelson Mandela Lõuna-Aafrika Vabariigi esimestel vabadel valimistel riigi esimeseks mustanahaliseks presidendiks ja valitsusjuhiks. Ta oli veetnud rassilise apartheidi tõttu 27 aastat vangistuses ning kujunenud rassismivastase meelsuse sümboliks. Sahharovi auhinna saamise ajal 1988. aastal oli Mandela veel koduarestis, kuid vaid neli kuud pärast vabanemist, 1990. aasta juunis, pöördus ta Euroopa Parlamendi poole. Ta oli veendunud, et Lõuna-Aafrika kujundamine ühtseks, demokraatlikuks ja mitte ühtegi rassi diskrimineerivaks riigiks eeldab õiglast ja püsivat lahendust. . Kõik sellest vähesem “solvaks nende lugematute Lõuna-Aafrika ja meie ülejäänud piirkonna patriootide mälestust, kes on ohverdanud oma elu, et anda meile tänane hetk, mil võime kindlalt öelda, et apartheidisüsteemi lõpp ei ole kaugel”.

Jättes hüvasti Lõuna-Aafrika Vabariigi parlamendiga – kümme aastat pärast päeva, mil ta presidendiks vannutati – märkis ta, et “kauaaegsed vaenlased suutsid kokku leppida rahumeelses üleminekus apartheidilt demokraatiale just tänu sellele, et me olime valmis tunnustama teises peituvat headust”.

1988

Nelson Rolihlahla Mandela

18 19

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e

19

© In

styt

ut S

acha

row

a w

Mos

kwie

Kui Sahharovi auhind 1988. aastal Martšenko lesele Larissa Bogorazile üle anti, avaldas Andrei Sahharov isiklikult Anatoli Martšenkole austust, öeldes oma sõnumis Euroopa Parlamendile järgmist: “”Minu tunnistuses” rääkis Martšenko esimesena tõtt Stalini-järgsete töölaagrite ja vanglate kohta. Tema teosest sai meie riigi inimõiguste liikumise üks nurgakivi. Oma moraalsuses, mis tähendas vägivallatut võitlust õigluse eest, püüdlusega varjamatu ja täieliku tõe poole pani teos repressiivorganid autori vastu viha tundma. Kogu tema ülejäänud elu ja traagiline surm Tšistopoli vanglas oli viis maksta talle kätte tõe, vankumatuse ning kõrgete moraalsete põhimõtete eest. Martšenko elu ja saavutused on tohutu panus demokraatia, inimsuse ja õigluse ideaali nimel”.

Anatoli Martšenko, üks endise Nõukogude Liidu tuntumaid dissidente, suri 1986. aastal Tšistopoli vanglas kolme kuu pikkuse näljastreigi tagajärjel, mille eesmärk oli kõikide nõukogude meelsusvangide vabastamine. Ta oli vaid 48-aastane, kuid veetnud üle 20 aasta vanglas ja sisepaguluses. Tema surmale järgnenud rahvusvaheline pahameeletorm ajendas tollast kommunistliku partei peasekretäri Mihhail Gorbatšovi andma luba ulatuslikuks poliitvangide vabastamiseks 1987. aastal.

Martšenko sai üldtuntuks oma autobiograafilise teosega “Minu tunnistus”, milles ta kirjeldab oma aega nõukogude töölaagrites ja vanglas. 8-aastaselt koolist lahkunud Martšenko jätkas iseseisvaid õpinguid vanglas. Pärast vabanemist 1966. aastal , lisaks selle murrangulise teose kirjutamisele ühines ta ka nõukogude inimõiguste liikumisega ning 1975. aastal sai temast üks mõjuka Moskva Helsingi rühma asutajaliikmeid. Martšenko korraldas meeleavaldusi,esitas kaebusi ning koostas arvukalt avalikke kirju, millest mitme tõttu korduvalt ka vanglasse sattus.

1988

Anatoli Martšenko

20 21

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

CTK

Pho

to/Ig

or Z

ehl

püüdlustele anda sotsialismile “inimlik nägu” tegid 21. augustil 1968. aastal lõpu Varssavi Lepingu Organisatsiooni tankid, mis sisenesid Tšehhoslovakkiasse ja võtsid Praha enda kontrolli alla. KGB röövis Dubčeki, ta viidi Kremlisse ja teda peeti lühikest aega kinni.

1970. aastal süüdistati Dubčekit reetmises, mille alusel ta vabastati kõikidest ametitest ja arvati välja Tšehhoslovakkia Kommunistlikust Parteist. Pärast 15 aasta pikkust tööliselu pöördus Dubček 1988. aastal kodanikuõiguste eest võitlejana poliitilisse ellu tagasi.

Pärast 1989. aastal Tšehhoslovakkias toimunud revolutsiooni valiti Dubček 1989. aastast 1992. aastani liidukogu esimeheks. Auhinnatseremoonial väljendas Dubček soovi, et “tänu Praha kevadele kõlab Euroopa ühisvaimu suur sümfoonia ka 1990. aastal ja kõikidel järgnevatel aastatel.” Andrei Sahharov on teda nimetanud “üheks nõukogude dissidentide suurimaks eeskujuks nende aastatepikkuses võitluses glasnosti eest.

Dubček hukkus 1992. aastal autoõnnetuses.

Alexander Dubček (1921–1992) oli üks endise idabloki uuenemise ja muutumise algatajaid ning juhtfiguur Tšehhoslovakkia 1968. aasta reformiliikumises, mida tuntakse paremini Praha kevade nime all.

Ta kasvas perekonnas, kus aidati pühendunult Nõukogude Liidu sotsialismi ehitada. 1939. aastal ühines Dubček salaja kommunistliku parteiga ning pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist Teises maailmasõjas ühines ta ka põrandaaluse vastupanuliikumisega saksameelse Slovaki riigi vastu.

1968. aastal, mil pühendunud kommunistist Dubčekist sai Tšehhoslovakkia kommunistliku partei esimene sekretär, püüdis ta kommunistlikku režiimi liberaliseerida.

Ta algatas mitmeid liberaalseid reforme, suurendades meediasõnavabadust ja rehabiliteerides Stalini-ajastu poliitiliste puhastuste ohvreid. Samuti pani ta alusemajandusreformidele ning Tšehhoslovakkia poliitilise elu laiaulatuslikule demokratiseerimisele. Dubčeki reformid tekitasid Moskvale muret ning tema

1989

Alexander Dubček

232222

Aung

San

Suu

Kyi

-© P

lato

n/Tr

unk

Arch

ive

et viimane saaks oma naist Myanmaris külastada ning soovitasid naisel tungivalt riigist lahkuda. Kahtlustades, et tal ei lubataks tagasi pöörduda, keeldus Aung San Suu Kyi nende soovitust järgimast ega näinud oma abikaasat kuni viimase surmani 1999. aastal.

Esimeste kahe aastakümne järel toimunud Myanmari valimiste ajal 2010. aastal oli Aung San Suu Kyi endiselt koduarestis, kuid vabastati kuus päeva hiljem. Kui riik alustas demokraatlike reformidega, kandideeris ta 2012. aasta aprillis toimunud parlamendivalimistel, kus tema erakond võitis 45 kohast 43. Praegu on ta Myanmari parlamendi opositsiooni juht.

Korduvalt Aung San Suu Kyi tingimusteta vabastamist nõudnud Euroopa Parlament tunnustas teda valimisvõidu puhul eeskujuna, kes “väljendab isetut julgust ja võitlust vabaduse ja demokraatia eest ja türannia vastu”.

2013. aastal teatas Aung San Suu Kyi soovist kandideerida riigi presidendiks.

Aung San Suu Kyi juhtrolli võitluses demokraatia eest Birmas/Myanmaris tunnustati Sahharovi auhinnaga 1990. aastal. Aasta hiljem anti talle ka Nobeli rahupreemia.

Aung San Suu Kyi on iseseisva Birma rahvuskangelase Aung Sani ja silmapaistva Birma diplomaadi Khin Kyi tütar. Tema isa mõrvati, kui ta oli kõigest kaheaastane. 1988. aastal,pärast välismaal elamist, pöördus Suu Kyi Birmasse tagasi, et hoolitseda oma sureva ema eest.

Just siis oli ta tunnistajaks U Ne Wini sõjaväelise režiimi vastaste meeleavaldajate jõhkrale massitapmisele, misjärel alustas ta vägivallatut võitlust demokraatia ja inimõiguste eest.

Pärast 1990. aastat veetis ta suurema osa järgneva kahe aastakümne jooksul koduarestis või vangis, kui valitsev sõjaväehunta oli purustanud Rahvusliku Demokraatia Liiga ning keeldunud sellele ülekaalukast võidust hoolimata samal aastal toimunud valimistel võimu andmast. Samal ajal kui Aung San Suu Kyi koduarestis viibis keeldusid võimud tema vähidiagnoosiga abikaasale viisat andmast,

1990

Aung San Suu Kyi

24 25

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

Kosovo sõja ajal aastatel 1998–1999 oli ta Kosovo Vabastusarmee (UCK) poliitiline esindaja ning jäi Kosovosse ajal, mil teised juhid riigist lahkusid.

Pärast sõda pühendus ta peamiselt etnilisele lepitamisele ja põgenike tagasipöördumise korraldamisele. Ta asus juhtima vastastikuse mõistmise, sallivuse ja kooseksisteerimise komiteed, kuhu kuuluvad Kosovo kõikide etniliste rahvusrühmade esindajad, “sest Kosovo kuulub kõigile” ja “me soovime vaba, demokraatlikku ja paljurahvuselist ühiskonda”.

1996. aastal esitati Demaçi Nobeli rahupreemia nominendiks. Ta on kirjutanud mitu raamatut, sealhulgas näiteks “Kvantifitseeritud armastus” ja “Ema Shega ja tema viis tütart”. Tema triloogia “Tuhk 99” kirjeldab Albaania raskeid kogemusi ning enda isiklikku eludraamat.

1936. aastal Kosovos Prištinas sündinud kirjanik Adem Demaçi on suurema osa oma elust (1958–1990) veetnud vanglas. Ta on seisnud Kosovos elavate albaanlaste põhiõiguste eest ning rääkinud tõde kahe miljoni Kosovo albaanlase rõhumise kohta serblaste poolt.

“Sõnavabadus on esimene hädavajalik samm demokraatia suunas. Ilma sõnavabaduseta ei ole dialoogi, ilma dialoogita ei ole võimalik leida tõde ja ilma tõeta ei ole progress võimalik.”

Pärast vabastamist võttis Demaçi üle inimõiguste ja vabaduste kaitse nõukogu juhtimise. 1996. aastal alustas ta poliitilist karjääri, ühines Kosovo Parlamentaarse Parteiga ja sai selle esimeheks.

Ta kutsus üles protestima avalikult Serbia režiimi vastu, öeldes, et vägivallatus ei tähenda ilmtingimata passiivsust, ning alustas nähtavat, kuid siiski vägivallatut protestikampaaniat Serbia valitsuse vastu.

Selle raames kutsus ta kosovlasi üles lülitama tuled viieks minutiks välja ning täpselt samal ajal ühe minuti tänaval seisatama.

1991

Adem Demaçi

26 27

„Ilma sõnavabaduseta ei ole dialoogi, ilma dialoogita ei ole võimalik leida tõde ja ilma tõeta on progress võimatu.”

Adem Demaçi

28 29

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

200

5 Jo

hn Is

aacs

on

2006. aastal, Argentiina demokraatlike muutuste taustal, korraldas Madres oma viimase iga-aastase vastupanukõnni, öeldes, et “vaenlane ei asu enam valitsushoones”. Sisemiste erimeelsuste tõttu jagunes liikumine kaheks. Línea Fundadora on siiski jätkanud oma neljapäevaseid demonstratsioone, et mälestada oma pikka võitlust ja nendega on ühinenud uus rühm, Los Hijos des los Desaparecidos (kadumaläinute lapsed).

36. aastapäeval palus liikumise juht Hebe de Bonafini avalikus kirjas Argentiina ülemkohtul mõelda oma mainele ning kaitsta vahetevahel ka Argentiina inimesi, mitte üksnes suuri korporatsioone.

Liikumine, mille Las Madres de Plaza de Mayo algatas röövitud laste isiklike otsingutena, on arenenud poliitiliseks võitluseks sõltumatu kohtusüsteemi eest.

Liikumine Las Madres de Plaza de Mayo püsis aastaid ühtsena oma võitluses ja kurbuses, mida põhjustas asjaolu, et emad ei leidnud kunagi oma kadumaläinud lapsi. Liikumine kasvas välja kadunud laste tagaotsimisest Argentiina “räpase sõja” ajal 1976–1983, aitas kukutada riigi sõjaväelise režiimi ning taotles inimsusvastaste kuritegude eest vastutajate vangistamist.

Olla Madre de Plaza de Mayo tähendas seista silmitsi hirmu ja pidevate ähvardustega, taluda vägivalda ja juhuslikke vahistamisi riigis, kus eeldati, et naised kannatavad ebaõiglust vaikides.

Nad kasutasid oma keha n.-ö. kõndivate teadetetahvlitena piltide, oma kadunud laste nimede ja palvete jaoks neid tagasi saada. Ajal, mil isegi rühmana koos seismine oli keelatud, avaldasid emad esimest korda protesti kõndides aeglaselt vastupäeva ringis Plaza de Mayo väljakul. Esimese meeleavalduse korraldasid 14 naist, kuid hiljem ühinesid nendega sajad teised. Passiivne vastupanu säilitati ka siis, kui mõned neist “kadusid”.

1992

Las Madres de Plaza de Mayo

30 31

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e

1993. aastal nimetas ajakiri World Press Review Oslobođenje toimetajad aasta rahvusvahelisteks toimetajateks nende vapruse, visaduse ning ajakirjanduse põhimõtetele pühendumise eest. Oslobođjenje ajakirjanikud on oma silmapaistva töö ja jõupingutuste eest saanud ka mitmeid teisi auhindu: Aasta ajalehe auhind 1992. aastal, Vabaduse auhind 1993. aastal, Óscar Romero auhind 1993. aastal, Nieman Foundationi Louis M. Lyonsi auhind südametunnistuse ja aususe eest ajakirjanduses 1993. aastal ning auhind saavutuste eest ajakirjanduses 1993. aastal. 1995. aastal võttis peatoimetaja Mehmed Halilovic vastu Columbias asuva Missouri ülikooli ajakirjanduskooli aumedali päevalehe pideva avaldamise eest 1992.–1995. aastate Sarajevo piiramisrõngas.

Oslobođjenje asutati aastal 1943 ning selle peakorter asub endiselt Sarajevos. 2006. aastal ostsid ajalehe linna kaks suurimat ettevõtet, Sarajevo tubakatehas (Fabrika duhana Sarajevo) ja Sarajevo õlletehas (Sarajevska Pivara).

Endises sõjaaegses Jugoslaavias andis populaarne päevaleht Oslobođjenje (Vabastamine) tööd bosnialastele, Bosnia serblastele ja Bosnia horvaatidele. Hoolimata hukkunud ja vigastatud kolleegidest ning Serbia kahurväe poolt purustatud ajalehe kirjastushoonest, jätkas Oslobođjenje edasiilmumise nimel tööd umbes 70 ajakirjanikku, peites end Sarajevos asuvas kirjastuse tuumavarjendis.

Zlatko Disdarević, üks lehe tolleaegsetest toimetajatest ja hilisem suursaadik Bosnias ütles, et Oslobođjenje eesmärk on säilitada ja kaitsta Bosniat ja Hertsegoviinat

paljurahvuselise riigina.

“Meie pingutused olid suunatud surma vastu ning Bosnia ja Hertsegoviina jagamise või isegi maakaardilt kustutamise vastu. Sarajevo, Bosnia ja Hertsegoviina elanikkond võitleb jätkuvalt jagamise vastu, mille juured ulatuvad Esimese maailmasõja eelsesse Euroopasse”.

1993

Oslobođjenje

32 33

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

201

1 PE

-EP

Mõni aasta hiljem, 1998. aasta septembris pöördus Taslima Nasreen tagasi Bangladeshi oma sureva ema juurde. Niipea kui uudis levis, nõudsid usulised fundamentalistid taas kirjaniku surma. Kohus andis välja vahistamiskäsu ja ähvardas teda vara arestimisega. Euroopa Parlament tuli Taslima Nasreeni abipalvele vastu ja nõudis oma resolutsioonis Bangladeshi valitsuselt Taslima Nasreeni elu ja julgeoleku tagamist. Jätkuvate ähvarduste tõttu pidi Taslima Nasreen 1999. aasta jaanuaris uuesti kodumaalt lahkuma. Praegu elab ta New Delhis.

2013. aasta juunis Euroopa Parlamenti külastades palus Nasreen tungivalt toetada sekulaarseid liikumisi Bangladeshis, takistamaks islami fundamentalismi esilekerkimist, väites, et viimane on naiste õigustele eriti kahjulik, ning väljendas vastuseisu fundamentalismile kõikides religioonides.

1962. aastal Bangladeshis sündinud Taslima Nasreen alustas kirjutamist 13 aastaselt ning ta on tuntud naiste allasurumist käsitlevate jõuliste kirjutiste ja religiooni vankumatu kritiseerimise poolest, hoolimata sunnitud pagulusest ja mitmest fatwā’st, millega nõutakse tema surma. Ta on auhinnatud kirjanik, kelle teosed on tõlgitud 30 keelde.

Nasreen on ka arst, ilmalik humanist ja inimõiguste kaitsja, kes tunnetab tugevalt oma bengali identiteeti. Oma mõtete ja ideede tõttu on mõned Taslima Nasreeni raamatud Bangladeshis keelatud ning tal ei ole lubatud minna ei Bengalisse, Bangladeshi ega ka Indiale kuuluvasse Lääne-Bengali osasse.

Kui Nasreen 1994. aastal Sahharovi auhinna sai, oli ta Prantsusmaal ja Rootsis paguluses elades juba Euroopas varjupaika taotlenud. Oma tänukõnes auhinna saamise puhul ütles ta, et tuleb maailma osast, kus sotsiaalsed pinged ja inimlikud raskused on talumatud, ent kirjanikuna ei ole tal võimalik sulgeda silmi igapäevaste kannatuste ja nälja ees.

1994

Taslima Nasreen

3534

© E

urop

ean

Uni

on 2

010

PE-E

P

2004. aastal, pärast seda, kui Euroopa Inimõiguste Kohus oli leidnud, et Leyla Zana kohtuprotsess ei olnud õiglane ega sõltumatu, oli tal lõpuks võimalus isiklikult oma auhinnatseremoonial Euroopa Parlamendi poole pöörduda.

2012. aastal määrati talle “terroristliku propaganda levitamise” eest veel kord 10 aasta pikkune vanglakaristus. Kuna Zana valiti 2011. aastal tagasi parlamenti, kehtib 2015. aastani tema suhtes parlamentaarne puutumatus.

2012. aasta juunil kohtus Zana peaminister Erdoğaniga pärast seda, kui oli avalikult väljendanud lootust, et peaminister lahendab kurdide küsimuse. Tema eeltöö sillutas teed läbirääkimisprotsessile, mille tulemusena tegi Kurdistani Töölispartei juht Abdullah Öcalan 2013. aasta märtsis töölisparteile ajaloolise üleskutse minna relvastatud vastupanult üle demokraatlikule poliitilisele võitlusele.

Leyla Zanast sai 1991. aastal esimene kurdi naine, kes sai koha Türgi parlamendis. Oma poliitilise aktiivsuse tõttu, mida Türgi kohtud pidasid riigi ühtsuse vastaseks, pidi ta 10 aastat vangis veetma.

15 aastaselt abiellus ta Diyarbakıri endise linnapea Mehdi Zanaga, kes vangistati 1980. aastate sõjalise korra ajal „separatismi” eest. Leyla Zana alustas kooliteed 23 aastaseltning omandasalg- ja keskhariduse kolme aastaga. Kuna tema isiklikku arengut võrreldi kurdi elanike põhiõiguste teostamisega, oli ta lõpuks sunnitud asuma juhirolli. Olles ülekaalukalt parlamenti valitud põhjustas ta oma ametivande tseremoonial skandaali, öeldes kurdi keeles järgmist: “Annan vande türgi ja kurdi inimeste vahelise vendluse nimel”.” Kurdi keele kõnelemine avalikes kohtades oli tollal kuritegu.

1994. aastal võeti temalt parlamendiliikme puutumatus ning ta mõisteti 15 aastaks vangi, süüdistatunareetmises ja relvastatud Kurdistani Töölisparteisse kuulumises, mida ta ise eitas.

Euroopa Parlament andis talle 1995. aastal Sahharovi auhinna vapra inimõiguste eest väljaastumise ning Türgi valitsuse ja kurdide vaheliste konfliktide rahumeelse demokraatliku lahendamise nimel tegutsemise eest.

1995

Leyla Zana

36 37

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e

37

© E

urop

ean

unio

n

milles nimetas tollast kommunistlikku juhti Deng Xiaopingi uueks diktaatoriks. Kolm päeva hiljem vahistatud Wei mõisteti süüdi kontrrevolutsioonis ning määrati 1979. aastal 15 aastaks vangi. Ta mõisteti surma, seejärel üksikvangistusse, seejärel range järelevalvega sunnitöölaagritesse kuni 1993. aastani, mil ta vabastati Hiina otsuse tõttu kandideerida 2000. aasta olümpiamängude korraldajaks. Kuus kuud hiljem vahistati ta teist korda, mõisteti taas kohtus süüdi kontrrevolutsioonis ning määrati taaskord 14 aastaks vangi.

Sahharovi auhinna saamise ajal 1996. aastal oli ta endiselt vangis. Wei vabastati 1997. aastal suure rahvusvahelise surve tulemusena ja lennutati USAsse. Wei sõnul ei ole teda vabastatud kuna pagulus pole enamat kui karistuse vangistuse leebem vorm.

Washingtonist juhib ta Wei Jinshengi Fondi, OCDCd (Overseas Chinese Democracy Coalition) ja Aasia demokraatia allianssi.

“Hiina demokraatliku liikumise isa” elab paguluses, kuid on jätkuvalt Hiina kommunistliku diktatuuri opositsiooni juht.

Ta on kirjutanud raamatu “Julgus olla sõltumatu: kirjad vanglast ja muud kirjutised”. Algselt vanglas tualettpaberile kirjutatud artiklid on nüüd avaldatud rohkem kui tosinas keeles.

Jingsheng on kahel korral vangi mõistetud, kokku 29 aastaks. Ta on kandnud enam kui 18 aastat karistust demokraatiat toetava tegevuse ja kirjutiste eest, mille hulgas oli ka 1978. aasta murranguline essee “Viies moderniseerimine: demokraatia”. See sai alguse allkirjastatud seinalehena Pekingis Demokraatia müüril, millel töölised, kunstnikud ja intellektuaalid oma mõtteid vahetasid. Essee ei tekitanud vastukaja vaid seepärast, et sellega rünnati avalikult kommunistide nn rahva demokraatlikku diktatuuri, vaid ka seetõttu, et Wei Jingsheng tegi seda avalikult, andes lehele oma tõelise nime ja ka kontaktandmed.

Tema asutatud ja toimetatud põrandaaluses ajakirjas “Uurimused” avaldas ta artikli “Demokraatia või uus diktatuur?”,

1996

Wei Jingsheng

38 39

© E

urop

ean

Uni

on 2

013

EP

La Nation jätkas ilmumist 2011. aastal internetiväljaandena. Toimetajarubriigis selgitas Ghezali teda ajendanud põhjuseid: „Me ei saa olla ükskõiksed oma väärikuse ja vabaduse eest võitlevate araabia maailma noorte liikumise suhtes. Me ei saa olla ükskõiksed oma riigis toimuva suhtes. Soovime, et Alžeeria elanikud oleksid õnnelikud, sest nad väärivad seda. Tahame tugevaid institutsioone, paremaid inimressursse tõelises demokraatias ja õigusriiki.” Lõpetuseks soovis ta paremat Alžeeriat, kus hea valitsemistava on püsivaks normiks .

Salima Ghezali on saanud mitu inimõiguste auhinda, sealhulgas World Press Review auhinna, Olof Palme auhinna ning Rothko Chapel Óscar Romero auhinna. Ta jätkab Alžeerias aktiivset tegevust naiste õiguste, inimõiguste ja demokraatia nimel.

Salima Ghezali on Alžeeria ajakirjanik, kirjanik ja naisõiguslane. 1980. aastatel tegutses ta Alžeeria naisliikumises, muu hulgas liikumise Euroopa ja Magribi Naised asutajaliikmena ja enda poolt asutatud naisteajakirja NYSSA peatoimetajana.

Õpetajast sai ajakirjanik, kes toimetas alates 1994. aastast prantsuskeelset Alžeerias enimloetud nädalalehte La Nation. 1991. aastal alanud valitsuse ja islami mässuliste vahelise 11-aastase kodusõja aja toetas La Nation ainsa ajalehena kõikide konfliktipoolte poliitilist dialoogi, inimõigusi ja sõnavabadust ning kritiseeris nii valitsust kui ka islamirühmitusi.

Selle eest võeti ajaleht mitu korda kontrolli alla, peatati tegevus ning lõpuks keelati 1996. aastal pärast Le Monde Diplomatique’is ilmunud artiklit, milles Ghezali käsitles inimõiguste olukorda Alžeerias.

1997

Salima Ghezali

40 41

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

EP

PE

Rugova jäi kindlaks oma põhimõtetele osutada vägivallatut vastupanu Serbia režiimile. Sealjuures oli ta alati valmis Belgradiga dialoogi pidama. Tema seisukohta läbirääkimistel kritiseeris Adem Demaçi, kes pooldas rahvuslikumat suhtumist. Samal ajal püüdis ta võita maailma üldsuse toetust oma rahva eesmärkidele.

Ta nõudis järjekindlalt, et rahvusvaheline üldsus suurendaks survet ja pakuks Kosovole kaitset.

Olles veendunud, et tema rahva enesemääramise eelduseks on rahuolukord, kirjutas Rugova Kosovo albaanlaste poolse läbirääkimiste juhina 18. märtsil 1999. aastal alla Rambouillet’ rahulepingule. Belgradi keeldumine lepingule alla kirjutamast 24. märtsil tõi endagakaasa NATO õhurünnakud Jugoslaaviale ja Jugoslaavia vägede Kosovost väljaviimise. Rugova pidi varju minema. 2002. aasta märtsis valiti Ibrahim Rugova Kosovo esimeseks presidendiks. Ta suri 21. jaanuaril 2006 vähki.

Aastal 1998, kui relvastatud konflikt Serbia üksuste ja Kosovo Vabastusarmee vahel süvenes, avaldas Euroopa Parlament austust mehele, kes järgis järjekindlalt põhimõtet seista vägivallale vastu rahumeelselt.

Auhinda vastu võttes ütles Rugova: „See auhind esindab minu ja kõikide Kosovo inimeste jaoks meie rahumeelse võitluse ja ohvrite tunnustamist.”

2. detsembril 1944. aastal Kosovos Cerrcas (Istog) sündinud Rugova õpetas Priština ülikoolis kirjandust, enne kui ta 1989. aastal Kosovo Demokraatliku Liiga (LDK) etteotsa valiti. Samal aastal tühistas Belgrad Kosovo provintsi autonoomia, albaanlased suruti alla ja opositsionäärid vahistati. 1990. aastal võtsid kaks miljonit Kosovo albaanlast vastu oma põhiseaduse. 1991. aasta referendumil hääletas 97% neist Kosovo iseseisvuse poolt ning 1998. aastal kinnitasid nad Rugova nende endi poolt välja kuulutatud Kosovo Vabariigi presidendiks.

1998

Ibrahim Rugova

42 43

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

EP

PE

1986. aastal õnnestus tal poliitiliste ja ühiskondlike jõudude ühendamine Timori Vastupanu Rahvusnõukogus (TNRC).

20. novembril 1992 Xanana Gusmão vahistati ning talle mõisteti eluaegne vangistus, mida vähendati hiljem 20 aastale. Timori vastupanu jäi aga kestma ning Indoneesiale avaldati Gusmão vabastamiseks tugevat rahvusvahelist survet. Kui Gusmão 1999. aasta septembris – lühikest aega pärast 30. augusti rahvaküsitlust, kus 80% Ida Timori elanikkonnast iseseisvust toetas – vabastati, lubas ta teha kõik, et tuua Ida-Timorile ja oma rahvale vabadus.

2002. aasta aprillis toimusid Ida Timoris esimesed vabad presidendivalimised, kus Gusmão kogus ligi 83% häältest. 20. mail 2002 kuulutas ÜRO peasekretär Kofi Annan ametlikult välja iseseisva Timor-Leste Demokraatliku Vabariigi ning Gusmão oli kuni 2007. aasta maini riigi president. 2008. aastal elas ta üle mõrvakatse. Praegu on Xanana Gusmão riigi peaminister.

Xanana Gusmãod teatakse kui Timori Mandelat. Ta on Timori vastupanu tunnustatud juht ja sümbol, kes püüdis teha lõppu relvastatud konfliktile, mille eesmärk oli sõltumatus Indoneesiast. Kui Euroopa Parlament talle 1999. aasta detsembris Sahharovi auhinna andis, oli Gusmão just vabastatud vanglast, kus oli kandnud seitse aastat separatismisüüdistuste eest määratud 20 aastasest karistusest.

Kui portugallased Ida-Timorist tagasi tõmbusid, hakkas Indoneesia oma naabrit destabiliseerima. 7. detsembril 1975 leidis aset Indoneesia invasioon. Xanana Gusmão pages põranda alla ja temast sai 1978. aastal Ida-Timori Iseseisvuse Revolutsioonilise Rinde (FRETILIN) relvastatud haru juht.

Sissetungiga kaasnenud vägivald põhjustas hinnangute kohaselt 200 000 inimese surma, kuid rahva vastupanu jäi kestma.

Xanana Gusmão üritas jõudarahumeelse lahenduseni, tehes Indoneesia valitsusele ettepaneku rahuplaani ja kõneluste alustamise kohta ÜRO järelevalve all.

1999

Xanana Gusmão

Xanana Gusmão muutis õiguspäraselt oma nime, nii et Jose Alexandre Gusmãost sai Kay Rala Xanana Gusmão. Ida-Timori vabaduse ja enesemääramise eest võideldes oli tema

nom de guerre Kay Rala ning nooruspõlves hüüti teda Xananaks.

44 45

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

- 20

00 E

P

2004. aasta juulis ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogus nõuandva staatuse saanud kodanikualgatus, mille nimi tähendab tõlgituna “Aitab juba!”, koosnes inimestest, kes võitlesid põhiliste inimõiguste, demokraatia ja sallivuse eest Baskimaal.

Organisatsiooni tegevus oli mitmekesine, selle seas paistis silma kaks suurt meeleavaldust San Sebastiánis 2000. aasta veebruaris ja oktoobris. Nõuti ETA laialisaatmist, toetati terrorismiohvreid ning kaitsti põhiseadust ja statuuti kui kõikide Baskimaa elanike väärika kooseksisteerimise alust.

¡Basta Ya! lõpetas tegevuse 2007. aastal. Rühma juhid Carlos Martinez Gorriarán, Juan Luis Fabo, Rosa Díez ja Fernando Savater asutasid poliitilise partei (UPyD), mis tegutseb praegu aktiivselt Hispaania poliitilisel areenil. Fernando Savater oli liikumise vaimne juht ning esindas ¡Basta Ya! rühma 2000. aastal Euroopa Parlamendis toimunud Sahharovi auhinna tseremoonial.

¡Basta Ya! liikmed riskivad terrorismivastases võitluses oma eluga. Nende ainsaks relvaks on kodanike rahumeelne aktiveerimine põhivabaduste kaitseks. ETA ja sarnaste grupeeringute terrorismi tõttu olid põhivabadused ja inimõigused Baskimaal aastaid ohus olnud. Tuhanded inimesed oli langenud hirmutamise, väljapressimise, šantaaži ja kallaletungide ning lähedaste ja vara vastu suunatud rünnakute ohvriks. Neil ei olnud võimalik end suurde ohtu seadmata avaldada vabalt arvamust ega seista oma õiguste eest.

¡Basta Ya! loodi seepärast, et ETA terrorismi ja sellega seonduvate rühmade tegevuse tõttu olid Baskimaal ohustatud kodanike, eeskätt mittenatsionalistidest kodanike põhivabadused ja inimõigused.

¡Basta Ya! loomine oli tingitud ka etnilise ja ksenofoobse rahvusluse kasvamisest mõõdukamate natsionalistlike parteide seas ning rühmades, kes püüdsid ETAga kokkuleppele jõuda.

2000

¡BASTA YA!

46 47

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e

47

© E

urop

ean

Uni

on 2

001

- EP

Izzat Ghazzawi kuulus Palestiina Õigluse ja Rahu Nõukogu täitevbüroosse ja teda autasustati 1995. aastal Stavangeris rahvusvahelise sõnavabaduse auhinnaga. Ghazzawi poliitilise tegevuse tõttu vahistasid ja karistasid Iisraeli ametivõimud teda korduvalt.

2001. aastal avaldas tollane Euroopa Parlamendi president Nicole Fontaine Ghazzawile Sahharovi auhinda üle andes austust selle eest, et ta on “väsimatult edendanud Iisraeli ja Palestiina rahva vahelist rahu ja dialoogi.

Teie ind ei ole kunagi raugenud, hoolimata vangistusest ja tsensuurist ning – mis kõige halvem – teie 16 aastase poja Ramy asendamatust kaotusest”.

Varsti pärast poja surma avaldas Ghazzawi koos Iisraeli kirjaniku Abraham B. Yehoshua ja fotograaf Oliviero Toscaniga väga menukaks saanud teose “Vaenlased” palestiinlaste ja iisraellaste suhete kohta. Izzat Ghazzawi suri 4. aprillil 2003.

Izzat Ghazzawi (1952–2003) oli Palestiina kirjanik ja õppejõud, kes keskendus oma kirjutistes muredele ja kannatustele, mida tõi kaasa Iisraeli okupatsioon Palestiina territooriumidel, ning oma isiklikele kannatustele, mida ta lootis vormida tervendavaks jõuks.

Ghazzawi elule vajutas pitseri tema 16 aastase poja Ramy tapmine Iisraeli armee poolt 1993. aastal. Ramy tapeti koolihoovil, kui ta läks appi

haavatud sõbrale.

Neist traagilistest asjaoludest hoolimata tegi Izzat Ghazzawi pidevalt jõupingutusi kultuurilise ja poliitilise dialoogi pidamiseks Iisraeli rahvaga.

Pagulasperes sündinud Izzat Ghazzawi omandas magistrikraadi ameerika-briti kirjanduses ja töötas õppejõuna Birzeiti ülikoolis. Ta oli Palestiina Kirjanike Liidu esimees, kirjutas romaane ja novelle, tegutses kirjanduskriitikuna ja juhatas esimest rahvusvahelist kirjanike konverentsi Palestiinas (1997).

2001

Izzat Ghazzawi

48 49

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

201

3 EP

Ta on väga pühendunud ka Iisraeli ühiskonna, eeskätt noorema põlvkonna mõtteviisi muutmisele. Oma viimases väljaandes “Palestiina Iisraeli kooliõpikutes. Ideoloogia ja propaganda hariduses” juhitakse tähelepanu Iisraeli koolides antavale haridusele, mis näib kalduvat pigem rassismi kui sallivuse ja mitmekesisuse poole. Ta on kritiseerinud tugevalt maailma liidreid, sealhulgas George Bushi, Tony Blairi ja Ariel Sharoni oma riikide kodanike nakatamise eest pimeda hirmuga moslemite ees.

Nurit Peled Elhanan on Russelli tribunali kaasalgataja. See rahvusvaheline rahvatribunal loodi 2009. aastal eesmärgiga uurida kolmandate poolte, nagu valitsuste, institutsioonide ja korporatsioonide, rolli ja kaassüüd rahvusvahelise õiguse rikkumistes, mida Iisrael palestiinlaste suhtes toime pani.

1949. aastal sündinud iisraellane Nurit Peled-Elhanan on ülikooli õppejõud ja kirjanik. 1997. aastal hukkus tema 13-aastane tütar Smadar Lääne-Jeruusalemmas palestiinlase korraldatud enesetapurünnakus.

“Noor mees, kes oli alla surutud ja kuni enesetapu ja mõrvani üles ärritatud üksnes seepärast, et oli palestiinlane, tappis mu väikese tütre vaid seetõttu, et viimane oli iisraellane. Nad mõlemad on ohvrid olukorras, mille on tinginud Iisraeli okupatsioon Palestiinas. Nüüd on nende veri segunenud Jeruusalemma kividel, mis on alati vere suhtes erapooletu olnud”. Ta ei lubanud Iisraeli võimudel, sealhulgas peaministril, matusetalitusele tulla.

Nurit Peledist, kelle kindralist isa Matti Peled on endale nime teinud võitlusega rahu ja progressi edendamise eest, on kujunenud nende iisraellaste sümboliks, kes võitlevad okupatsiooni vastu ja Palestiina vabaduse eest.

2001

Nurit Peled-Elhanan

50 51

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

201

3 EP

üldine demokratiseerimist pooldav õhkkond tuleb panna suures osas Kamwenho ja teiste religioossete ja kodanikuühiskonna juhtide kampaania arvele. 2003. aastal lahkus peapiiskop Kamwenho Angola ja São Tomé piiskoppide konverentsi juhataja kohalt, kuid töötas diötseesi ja Angola Oikumeenilise Rahukomitee kaudu demokraatia teostamise, põhivabaduste ja inimõiguste järgimise, õigusriikluse ja kestva rahvusliku leppimise kehtestamise eesmärgil aktiivselt edasi. 2007. aastal teatas ta, et “eelkõige viimase kahe aasta jooksul on Angola elanike seas kasvanud uus, aktiivset rahu ja inimõiguste eest seismist pooldav teadlikkus, mida toetavad ja esindavad kirikujuhtide ja mitmete kodanikuühiskonna organisatsioonide püüdlused ning mille ülim eesmärk on ulatuslik rahvuslik leppimine.

2012. aastal kutsus praeguseks ametist lahkunud peapiiskop angolalasi üles oma valimisõigust kasutama.

1999. aastal hakkas Angola elanikkonna seas kasvama uus aktiivset rahu ja inimõiguste eest seismist pooldav teadlikkus, mida toetasid kirikujuhtide ja mitmete kodanikuühiskonna organisatsioonide püüdlused ulatusliku rahvusliku leppimise nimel. Selle rahuliikumise eesotsas seisis peapiiskop Zacarias Kamwenho.

Ta sündis 1934. aastal Chimbundos (Huambo, Angola), pühitseti 1961. aastal preestriks ja 1995. aastal sai temast Lubango peapiiskop. Dom Zacarias Kamwenho väljendas oma vaateid otsustavalt, erapooletult ja kindlalt kõikidele konfliktiosalistele, püüdes saavutada poliitilise dialoogi abiga püsiv rahu pärast 26

aastat kestnud kodusõda.

Tunnustuseks tema väsimatu tegevuse eest rahu nimel andis Euroopa Parlament talle 2001. aastal Sahharovi auhinna.

Sisside juhi Jonas Savimbi mõrvamisele 2002. aastal järgnenud relvarahu, rahukõnelused ja

2001

Dom Zacarias Kamwenho

5352

© E

urop

ean

Uni

on E

P PE

2010. aastal käivitas ta kõikide kuubalaste foorumi (Foro Todos Cubanos).

2012. aastal nimetati ta kuuendat korda Nobeli rahupreemia nominendiks. Samal aasta 22. juulil hukkus ta Kuubas toimunud autoõnnetuses. Euroopa Parlamendi president Martin Schulz väljendas oma austusavalduses veendumust, et Oswaldo Payá ideed elavad edasi, kuna tema töö ja pühendumus on innustanud tervet põlvkonda Kuuba aktiviste, kes järgivad tema eeskuju, edendades poliitilist vabadust ja inimõigusi.

Kristlik Vabastusliikumine nõuab jätkuvalt tema surma asjaolude selgitamist. Payá perekond on õnnetuse ametliku versiooni tagasi lükanud. Tema tütar Rosa Maria on ÜRO Inimõiguste Nõukogus ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides palunud oma isa surma erapooletut rahvusvahelist uurimist ning mõistnud hukka tagakiusamise ja ähvardused, millega riigi julgeolekuagendid on perekonda survestanud. 2013. aasta juunis kolis Payá perekond USAsse, kus nad plaanivad elada ajutiselt poliitiliste pagulastena.

Oswaldo José Payá Sardiñast (1952–2012) tuntakse kõige paremini kui Varela projekti asutajat. Selle kampaania eesmärk oli toetada referendumit õigusaktide üle, mis tagavad kodanikuõigused, vabad pluralistlikud valimised, kõikide poliitiliste vangide vabastamise ning majandus- ja sotsiaalreformid Kuubas.

Ta oli noorusest peale aktiivne reformija.Fidel Castro poliitika ja ülekohtu kritiseerimise tõttu kiusati teda korduvalt taga ja mõisteti hukka, kuid see ei takistanud teda rajamast 1988. aastal Kristlikku Vabastusliikumist, mis on nüüd üks suurimaid opositsiooniliikumisi Kuubas. 1990. aastal kutsus Oswaldo Payá üles riiklikule dialoogile ning hakkas koguma 10 000 allkirja, et muuta kodanike ettepanek seaduseks. Selle tagajärjel võttis salapolitsei ta vahi alla.

1997. aastal koostas ta laiahaardelise Varela projekti. Vaatamata tagasilöökidele, mis seda rahvaprojekti võimude poolt tabas, ning toetajate vangistamisele, ei andnud Payá alla ning esitas 2008. aastal rahvusassambleele seaduseelnõu poliitvangide amnestia kohta.

2002

Oswaldo José Payá Sardiñas

5554

© U

N P

hoto

/Ser

gey

Berm

enie

v

püüdis lähendada ÜRO’d üldsusele, luues sidemeid kodanikuühiskonna, erasektori ja teiste partneritega.

2005. aastal esitas Kofi Annan ÜRO Peaassambleele aruande pealkirjaga “Suuremas vabaduses”, milles kandis ette oma visiooni ÜRO terviklikust ja ulatuslikust reformist. Selle tulemusel loodi 2006. aasta märtsis muu hulgas uus inimõiguste nõukogu, mis asendab endist inimõiguste komisjoni ja mille eesmärk on tugevdada ülemaailmse organisatsiooni struktuuri, et edendada ja kaitsta põhiõigusi ning tegeleda suurimate inimõiguste rikkujatega.

Pärast 2007. aastat, kui Kofi Annani teine ametiaeg ÜRO peasekretärina lõppes, on ta olnud tegev mitmes,nii ülemaailmsetele kui ka Aafrika küsimustele keskenduvas, organisatsioonis. 2012. aastal oli ta ÜRO ja Araabia Liiga ühine eriesindaja Süürias eesmärgiga leida konfliktile lahendus. 2013. aastal nimetati ta rühma The Elders esimeheks.

Sahharovi auhinna andmisega Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile tunnustas Euroopa Parlament 2003. aastal ÜRO püüdlusi rahu, inimõiguste ja põhivabaduste edendamisel.

Auhinnaga tunnustati eeskätt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni töötajaid, kes tegutsevad rahu toetuseks maailmas väsimatult ja sageli rasketes tingimustes.

Auhinna üleandmisel mälestati Sergio Vieira de Mellot, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste ülemkomissari ja üht ÜRO väärikaimatest esindajatest, kes tapeti Kofi Annani eriesindajana Iraagis 2003. aasta augustis koos teiste ametnikega ÜRO Bagdadi peakorterile suunatud rünnaku käigus.

Kofi Annan oli aastatel 1997–2006 ÜRO seitsmes peasekretär ning esimene, kes tõusis esile ÜRO töötajate ridadest. Ta edendas pidevalt inimõigusi, õigusriiklust, aastatuhande arengeesmärke ja Aafrikat ning

2003

ÜRO peasekretär Kofi Annan ja kogu Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni personal

56 57

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e

Vaatamata suurtele jõupingutustele Valgevene ajakirjanduse olukorda parandada, ei töö kaugeltki veel lõppenud. Valgevene 2009. aasta meediaseadus jätab võimudele võimaluse sulgeda neile liiga kriitilistena näivad meediakanalid. Välismeedia peab Valgevenes tegutsemiseks omandama litsentsi ning kohalikud ajakirjanikud ei saa ilma akrediteeringuta nende heaks töötada, sest tabamise korral saavad nad KGB-lt ja prokuratuurilt hoiatuse. Karistusseadustik sisaldab endiselt artikleid, mis näevad ette karistust kõrgemate ametnike laimamise eest. 2011. aastal mõisteti VALi liikmele Andrzej Paczobutile, kes töötas Poola ajalehe Gazeta Wyborcza korrespondendina, kolmeaastane tingimisi karistus. 2012. aastal süüdistati teda korduvalt sama artikli alusel, kuid seejärel kohtuasi lõpetati. Sõltumatu meedia kannatab majandusliku diskrimineerimise all: suurimaid turustus-, posti- ja trükiettevõtteid juhib riik ning need võivad keelduda pakkumast teenuseid kriitilistele meediaväljaannetele, nagu juhtus piirkondlike ajalehtedega Novy Chas, Gazeta Slonimskaja, Intex-Press.

Liit esindab rohkem kui 1000 elukutselist ajakirjanikku, kes töötavad ajakirjanike õiguste kaitsmiseks äärmiselt keerulistes tingimustes ning langevad tihti hirmutamise, ahistamise, kriminaalsüüdistuste ja pagendamise ohvriks.

Valgevene Ajakirjanike Liidu (VAL) tegevus sõnavabaduse valdkonnas ning sõltumatu ja professionaalse ajakirjanduse edendamisel Valgevenes on olnud silmapaistev. VAL püüab suurendada kodanike teadlikkust neile põhiseadusega antud õigusest teabevabadusele ja oma õiguste kasutamise võimalustest.

Liit kaitseb ajakirjanike õigusi, eriti kriisi ajal, näiteks pärast 2010. aasta vaidlustatud presidendivalimiste vägivaldseid tagajärgi.

VAL püüab liberaliseerida meediavaldkonna õigusakte ja soodustab kõrgetasemelist eetilist ajakirjandust. Alates asutamisest on VAL olnud Valgevene sõltumatu meedia suur koondaja, kelle peamine eesmärk on anda avalikkusele kõige objektiivsemat, tõesemat, põhjalikumat ja värskemat teavet.

2004

Valgevene Ajakirjanike Liit

58 59

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

AFP

Imag

eFor

um

Nad kõndisid tänavatel ja saatsid Kuuba ametivõimudele arvukalt vangide vabastamist paluvaid kirju, millele ei tulnud ainsatki vastust. Kestvad protestid kandsid aga vilja: viimased kaks musta kevade vangi vabastati 2011. aasta märtsis. Enamik neist nõustus minema Hispaaniasse eksiili. Vähesed on jäänud Kuubale ning jätkavad võitlust keerulistes tingimustes, makstes selle eest kõrget isiklikku hinda.

Ka pärast oma lähedaste vanglast vabanemist kõnnivad Naised Valges jätkuvalt igal pühapäeval Havanna tänavatel, lilled käes, võideldes sotsiaalse õigluse eest Kuubal. Hoolimata kommunikatsiooniraskustest ning peksust, kinnipidamistest ja psühholoogilisest ahistamisest, mis liikumist on tabanud, on rühmaga liitunud aina rohkem naisi.

Aprillis 2013, lühikest aega pärast Sahharovi auhinna tseremooniat, rajasid Naised Valges ja muud teisitimõtlejad, sealhulgas auhinna 2010. aasta laureaat Guillermo Fariñas, inimõiguste rahvusvahelise platvormi Kuubal.

Aastal 2013 said Kuuba Damas de Blanco ehk Naised Valges lõpuks võimaluse pöörduda Euroopa Parlamendi poole ja võtta isiklikult vastu Sahharovi auhind, millega neid 2005. aastal oli tunnustatud.

Pärast seda, kui Kuuba võimud olid jaanuaris kodanike reisimispiiranguid vähendanud, lubati liikumise presidendil Berta Soleril ning esindajatel Belkis Cantillo Ramirezel ja Laura Maria Labrada Pollánil, kes on armastatud liikumise kaasasutaja, 2011. aastal surnud Laura Polláni tütar, Kuubast lahkuda.

Berta Soler võrdles Sahharovi auhinda “kilbiga, mis neid Kuubasse tagasipöördumisel kaitseb”.

2005. aastal tunnustas Euroopa Parlament nende julgust ja pühendumust kaitsta Kuubal inimõigusi ning juhtis tähelepanu 75 poliitilise teisitimõtleja jätkuvale kinnipidamisele alates Kuuba mustast kevadest 2003. aasta märtsis, kes vahistati peamiselt selle eest, et nad kritiseerisid poliitilise vabaduse puudumist riigis.

Naiste liikumine kujunes spontaanselt reaktsioonina nende abikaasade ja sugulaste kinnipidamisele musta kevade mahasurumise käigus.

2005

Naised Valges

60 61

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e

61

© E

urop

ean

Uni

on 2

011

PE-E

P

ning lapsi, kellele on määratud karistuseks jäsemete amputeerimine. Tema ametialased oskused kohtus, Piirideta Advokaatide tugi ning rahvusvahelise ja riikliku meedia tähelepanu ja avalik arvamus on päästnud Amina Lawali, Safiya Hussaini, Hafsatu Abukabari ja paljude teiste elu.

Ta mõistab hästi, kui oluline on haridus naiste õiguste tagamise seisukohalt: vaesus ja kirjaoskamatus käivad käsikäes ning teadmiste puudumine toidab fundamentalismi. Hauwa Ibrahim, kes on ise samuti moslemina üles kasvatatud, võitleb väsimatult religioosse fundamentalismi vastu.

2012. aastal Harvard Divinity Schooli külalislektorina töötades (2010–2013) avaldas ta teose “Šariaadiseadus praktikas: seitse strateegiat õigluse saavutamiseks šariaadikohtus”, milles pakub reaalseid teadmisi šariaadiseaduse keeruliste üksikasjade kohta.

Hauwa püüdlus leiab nüüd toetust Nigeeria piiridest väljaspool, kuid kodumaal peab ta oma hääle alles kuuldavaks tegema.

Hauwa Ibrahim on Nigeeria inimõiguste jurist ja kahe poja ema, kes sündis 1967. aastal väikeses vaeses külas mulla tütrena. Ta pidanuks 10-aastaselt abielluma ning õpingud algkooli järel pooleli jätma, kuid keeldus sellest.

Olles üks väheseid Põhja-Nigeerias tegutsevaid naisjuriste, sattus ta töö tõttu vähearenenud maapiirkonda, kus ainsaks transpordivahendiks oli enamustel juhtudel kaamel või eesel. Ta kirjeldab seda aega kui üht oma elu parimat, sest seal sai ta tegutseda rohujuure tasandil, kust ta ka ise pärit on.

Hauwa Ibrahimi tööd saab kirjeldada vaid ühe sõnaga – ebatavaline. Ta kaitseb inimesi, kes on Nigeeria kaheteistkümnes põhjaosariigis kehtiva šariaadi alusel süüdi mõistetud.

Ehkki surmanuhtlusi praegu täide ei viida, mõistetakse inimesi jätkuvalt surma. Alates 1999. aastast on Hauwa Ibrahim tasuta töötanud kaitsjana enam kui 150 kohtuasja puhul, millest paljudel juhtudel on ta esindanud abielurikkumises süüdistatud ja kividega surnuks loopimisele määratud naisi

2005

Hauwa Ibrahim

62 63

„Minu ainus eesmärk on see, et austataks õigusriigi põhimõtteid ning kõigi inimeste põhiõigusi, näiteks õigust õiglasele kohtumõistmisele.”

Hauwa Ibrahim

64 65

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e

Piirideta Reporterite mitmekeelne veebisait peab igapäevast arvestust maailma eri paigus aset leidvate ajakirjandusvabaduse vastu suunatud rünnakute üle ning pakub võimalust anda allkiri online-petitsioonidele vangistatud ajakirjanike toetuseks.

Tsensuurist möödahiilimiseks avaldab veebisait aeg-ajalt päritolumaal keelatud artikleid, pakub majutusteenust kodumaal suletud ajalehtedele ning toimib foorumina ajakirjanikele, kelle ametivõimud on oma riigis n.-ö. vaigistanud.

Sahharovi auhinna laureaadina on Piirideta Reporterid toonud kokku teised laureaadid ja kooskõlastanud tegevusi.

Organisatsiooni Piirideta Reporterid hinnangul elab rohkem kui kolmandik maailma elanikkonnast riikides, kus puudub ajakirjandusvabadus. Piirideta Reporterite ajakirjandusvabaduse baromeetri andmete kohaselt tapeti 2012. aastal 50 ja vahistati 147 ajakirjanikku oma ametikohuste täitmisel või nende elukutsega seotud põhjustel.

Organisatsioon jälgib pidevalt ja taunib rünnakuid teabevabaduse vastu kõikjal maailmas, võitleb tsensuuri ja õigusaktide vastu, mille eesmärk on piirata teabevabadust, toetab moraalselt ja rahaliselt tagakiusatud ajakirjanikke ja nende perekondi ning pakub praktilist tuge sõjakorrespondentidele, et suurendada nende ohutust. Ajakirjanike mõrvarite ja piinajate kohtu ette toomiseks annab organisatsiooni võrk alates 2002. aastast ohvritele õigusabi ja esindab neid kohtus.

2005

Piirideta Reporterid

66 67

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Uni

on E

urop

éenn

e 20

10 E

P-PE

Aljaksandr Milinkevitš ei kandideerinud 2010. aasta presidendivalimistel, kuna tema arvates ei ole riigi valimiseeskirjades tehtud muudatusi, mis tagaksid õiglased, vabad ja avatud valimised.

Sahharovi auhinna laureaadina on Milinkevitš osalenud mitmetel Euroopa Parlamendi korraldatud inimõiguste konverentsidel, ekspertrühmades ja kodanikuühiskonna organisatsioonides. Oma ettekannetes on ta väljendanud muret võimuloleva diktaatorliku režiimi poolt rakendatava repressiivse poliitika suhtes, juhtides tähelepanu Valgevene kriitilisele majandusolukorrale, mida iseloomustav kasvav eelarvepuudujääk toob kaasa tõelise sõltuvuse, eelkõige Venemaast. Ta on nõudnud Valgevene demokraatlikku arengut ja suhete tugevdamist Euroopa Liidu ja USAga.

Inimõiguste olukord Valgevenes on pärast 2010. aasta valimisi veelgi halvenenud. Valitsus on võtnud vastu seaduse, mille järgi võib võimude tegevuse kritiseerimist lugeda kriminaalkuriteoks. Valitsevat režiimi arvustavate ajakirjanike, aktivistide ja muude kriitikute vaikima sundimine ja vangistamine jätkub.

Valgevene demokraatliku opositsiooni liider Aljaksandr Milinkevitš valiti 2005. aasta oktoobris ühendatud demokraatliku opositsiooni presidendikandidaadiks. Tema toetuseks anti 2006. aasta 19. märtsi presidendivalimiste kampaania vältel enam kui 100 000 allkirja.

Aljaksandr Milinkevitš kutsus Valgevenet üles valima tõeliselt demokraatlikku tulevikku ja pakkus välja enda kui reaalse alternatiivi president Lukašenka autoritaarsele režiimile.

Nii Valgevene kui ka välismaine opositsioon kritiseeris jõuliselt hääletustulemuste võltsimise pärast President Lukašenka võitu. Peale vaidlustamist vahistati Milinkevitš mitmel ettekäändel, kuid süüdistusi tema vastu ei esitatud.

Kui Milinkevitšilt küsiti, kas Sahharovi auhinna saamine on tema poliitilisele tegevusele kaasa aidanud, märkis ta, et “ainult me ise saame muuta asju seestpoolt, et kujundada oma riik demokraatlikuks ja vabaks. Kuid Euroopa juhtide väljendatud solidaarsus on väga oluline. Mida rohkem Euroopa Parlament ja ELi juhid meid toetavad, seda raskem on diktaatoril oma repressioone jätkata”.

2006

Aljaksandr Milinkevitš

6968

© E

urop

ean

Uni

on

Mind on mu töö tõttu kinni peetud ja piinatud. Dārfūri sõjaväelased on piinanud ja asustanud ümber minu perekonnaliikmeid. Oma töö käigus olen paljude aastate vältel esindanud tuhandeid inimesi, kes on kohtus mu abi vajanud. Olen näinud tuhandeid piinatuid, sadu naisi ja noori tüdrukuid, kes on langenud seksuaalse vägivalla ohvriks”, ütles Salih Osman oma tänukõnes.

Osman tegeleb aktiivselt ka miljonite kodust lahkuma sunnitud sudaanlaste kaitsmisega. Ta on tegelenud eelkõige Dārfūri piirkonnas toimunud kuritegude katalogiseerimisega ning võidelnud selle eest, et süüdistuse esitamisel käsitletaks vägistamist sõjakuriteona.

Aastatel 2005–2010 oli ta Sudaani parlamendi opositsiooni liige.

Salih Mahmoud Osman oli enam kui 20 aasta jooksul pakkunud Sudaanis tasuta õigusabi alusetult kinni peetud, piinatud ja tõsiste inimõiguste rikkumiste ohvriks langenud inimestele, kui Euroopa Parlament teda 2007. aastal üksmeelselt Sahharovi auhinnaga tunnustas.

„Salih Osman trööstib hädas olevaid, kaitsetuid ja ärahirmutatud mehi ja naisi, kes on unustusse vajunud, veendumusega, et maailm teab nende kannatustest,” ütles Euroopa Parlamendi tollane president Hans-Gert Pöttering Osmanile auhinda üle andes.

“Õigluse nimel püüab Salih Osman päevast päeva tagada, et sõjakuritegude toimepanijad võetakse vastutusele nii riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil”.

“Olen pärit Dārfūrist, sündinud Jebel Marra mägises piirkonnas Dārfūri provintsi keskosas. Olen töötanud juristina Dārfūris palju aastaid.

2007

Salih Mahmoud Mohamed Osman

70 71

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

Kui Hu Jia sai Sahharovi auhinna, avaldas riigi julgeolekupolitsei talle isegi tema vanemate kaudu auhinnast loobumiseks survet.

Hu Jia võttis auhinna julgelt vastu, nimetades seda Hiina jaoks oluliseks tunnustuseks. Zeng Jinyan, tema abikaasa ja 2007. aasta auhinna nominent, nimetas Hu Jia nimel saadetud videosõnumis seda toetusavalduseks Hiina inimõiguste kaitsjatele nende pikal ja raskel inimõiguste kaitsmise teel, mille eest nemad ja nende sugulased maksavad äärmiselt kõrget hinda.

2012. aasta juulis Euroopa Parlamendi presidendile saadetud kirjas ütles Hu Jia, et peab auhinda “tõeliselt suureks auks, mis andis mulle julgust ja parandas suuresti minu kohtlemist vanglas”.

Hu Jia vabastati 2011. aasta juunis ning ta on jätkuvalt avameelne teisitimõtleja, kes võitleb muutuse eest Hiinas, vaatamata sagedasele ahistamisele, peksule ja alusetule kinnipidamisele.

Sellest saadik, kui Euroopa Parlament tunnustas Sahhharovi auhinna 20. aastapäeval Hu Jiad nõudmise eest algatada Tiananmeni väljakul toimunud massimõrva ametlik juurdlus ja pakkuda ohvrite perekondadele kompensatsiooni, tema keskkonnaaktivismi ja aidsivastase töö eest, on Hiina teisitimõtlejat korduvalt vangi saadetud ja taas vabastatud. Hu Jia tegeles aidsiprobleemidega ajal, kui HIV/AIDS oli Hiinas veel keelatud teema ning arvatavaid juhtumeid käsitleti n.-ö. riigisaladusena.

Hu Jia on üksnn paljasjalgsete advokaatide, Hiina inimõiguste aktiviste kaitsvate õigusnõustajate mitteametlikku rühma, koordineerijatest.

Aastal 2007 andis ta julgelt konverentskõne vahendusel tunnistusi Euroopa Parlamendi inimõiguste allkomisjoni ees ning juhtis tähelepanu miljonile inimesele, keda Hiina riiklik julgeolek inimõiguste eest võitlemise tõttu taga kiusab, samuti neile, keda hoitakse vangis, töölaagrites või vaimuhaiglates.

Selle otsesel tagajärjel vahistati Hu Jia 27. detsembril 2007, süüdistatuna “riigivõimu kukutamisele õhutamises”, ning mõisteti 3. aprillil 2008 kolmeks ja pooleks aastaks vangi, seejuures võeti talt aastaks ära poliitilised õigused.

2008

Hu Jia

72 73

© E

urop

ean

Uni

on 2

009

PE-E

P

Memoriali nõukogu liige ja ühenduse üks juhte aastast 1994 Oleg Orlov on töötanud Tšetšeenia ohtlikes sõjatingimustes. 2007. aastal röövisid valitsuse töötajad Inguššias Orlovi, peksid teda ja ähvardasid surmaga.

Sergei Kovaljov on Venemaa Memoriali praegune esimees. Ta veetis 10 aastat (1974–1984) salajase dissidentliku ajakirja “Jooksvate sündmuste kroonika” toimetamise eest sunnitöölaagris ja eksiilis. Ta juhtis ka komiteed – kuhu kuulus ka Orlov –, mis pidas 1995. aastal läbirääkimisi, et vabastada ligikaudu 2000 inimest, kelle tšetšeeni mässulised Budjonnovski haigla rünnakul pantvangi olid võtnud. Rünnak viis esimese Tšetšeenia sõja lõpuni ning oli esmane kord, kus terrorirünnak Venemaal ei toonud kaasa pantvangide massilist surma.

Ljudmilla Aleksejeva on Moskva Helsingi rühma juht ja kaasasutaja. 1927. aastal sündinud Aleksejeva on üks vähestest nõukogude aja teisitimõtlejatest, kes on tänapäeva Venemaal endiselt aktiivne. Teda tuntakse vahistatud teisitimõtlejate üle õiglase kohtupidamise ja selle objektiivse meediakajastuse eest võitlejana.

2009. aastal anti auhind ühenduse Memorial ja kõigi teiste Venemaal tegutsevate inimõiguste kaitsjate nimel Oleg Orlovile, Sergei Kovaljovile ja Ljudmilla Aleksejevale.

Memorial asutati 1988. aastal mitteametliku kodanikerühmitusena, asutajate seas oli ka Andrei Sahharov.

Organisatsioon keskendub ohtlikele relvastatud konfliktide aladele, inimõiguste süsteemsete rikkumiste jälgimisele ja avalikustamisele endistes NSV Liidu riikides.

Venemaa ametivõimud avaldavad Memorialile pidevat survet, ühenduse liikmeid ja lähedasi kaastöötajaid ähvardatakse, röövitakse ja isegi mõrvatakse.

Pärast 2012. aasta novembris vastuvõetud seadust, mille kohaselt peavad välismaalt raha saavad valitsusvälised organisatsioonid registreerima end nn välisagentidena, otsis prokuratuur 2013. aastal Memoriali kontorid läbi. Memorial oli vastu sunnile registreerida end välisagendina ja vaidlustas prokuratuuri tegevuse kohtus, kuid esimese astme otsus toetas läbiotsimise seaduslikkust.

2009

Memorial

74 75

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

201

3 EP

Peale seda, kui Kuuba valitsus vähendas kuubalaste reisimispiiranguid ning kui Naised Valges olid pärast külaskäiku Euroopa Parlamenti 2013. aasta aprillis Kuubale tagasi jõudnud, toimus 3. juulil 2013 Euroopa Parlamendis hilinenud Sahharovi auhinna tseremoonia ka Guillermo Fariñase austuseks.

“Ma ei ole täna siin seepärast, et olukord on oluliselt muutunud, vaid tänapäeva maailma asjaolude tõttu ning ennekõike Kuuba kodanike kasvava vastuhaku tõttu, mis on sundinud režiimi – nagu ütles legendaarne prints Don Fabrizio romaanist “Il Gattopardo” – “muutma midagi, et midagi ei muutuks,” märkis Fariñas oma tänukõnes.

Guillermo Fariñas on Kuuba psühholoogiadoktor, sõltumatu ajakirjanik ja poliitiline dissident, kes on aastate jooksul pidanud 23 näljastreiki protestiks Kuuba režiimi vastu, eesmärgiga saavutada oma kodumaal rahumeelsel teel poliitilised muudatused ning sõna- ja väljendusvabadus.

Ajakirjanikuna asutas ta sõltumatu pressiagentuuri Cubanacán Press, et teavitada maailma Kuuba poliitvangide saatusest, kuid oli võimude survel sunnitud selle lõpuks sulgema.

Fariñas alustas näljastreiki 2010. aasta veebruaris pärast seda, kui kahtlastel asjaoludel oli surnud Orlando Zapata ning lõpetas streigi alles 2010. aasta juulis, kui Kuuba valitsus oli teatanud oma kavatsusest vabastada 52 poliitvangi. Selleks ajaks oli Fariñas, kes nõudis pärast paljusid vangistusaastaid haigestunud poliitvangide vabastamist, keeldunud toidu ja vedeliku tarbimisest juba rohkem kui 130 päeva.

Guillermo Fariñas ei saanud osaleda 2010. aasta Sahharovi auhinna üleandmise tseremoonial Euroopa Parlamendis, sest tal ei lubatud Kuubast lahkuda. 2012. aasta juulis vahistati ta teise Kuuba teisitimõtleja ja Sahharovi auhinna laureaadi Oswaldo Payá matusetalitusel ning peeti lühikest aega kinni.

2010

Guillermo Fariñas

76 77

„Me ei saa olla ükskõiksed oma väärikuse ja vabaduse eest võitlevate araabia maailma noorte liikumise suhtes.”

Salima Ghezali

78 79

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

201

1 PE

-EP

Mohamed Bouazizi tegu kannustas tagant nn rahvarevolutsiooni ning raputas despootlikke valitsusi ka mujal araabia maailmas. See levitas araabia noorte seas teadmist, et nad ei pea enam ebaõigluse, korruptsiooni ja autokraatliku valitsemise ees vaikima: nad võivad väljendada oma pettumust ja võidelda oma väärikuse eest. Praeguseks on Mohamed Bouazizi eneseohverdusest ja järgnenud rahvaülestõusust põhjustatud optimismi Tuneesias ja muudes araabia maades varjutanud karm tõsiasi, et elu Tuneesias ja mujal ei ole pärast araabia kevadet üleöö paremaks muutunud.

Sidi Bouzidi köögiviljamüüjast Mohamed Bouazizist on saanud Tuneesias ja araabia maailmas legend ning demokraatia ja vabaduse eest võitlevate tuneeslaste sümbol. Ta suri 4. jaanuaril 2011. aastal 26-aastasena, olles end süsteemi, mis takistas tal teenimast inimväärset sissetulekut oma perekonna ülalpidamiseks vastase protesti märgiks põlema süüdanud. Mohamed oli langenud korduvalt Tuneesia õiguskaitsetöötajate ohvriks. Ta taotles õiglust, seda kunagi saavutamata, tundes selle asemel alandust ja masendust, mis viis enesesüütamisele.

Tema surm aitas õhutada ülestõusu, mis kukutas president Zine El Abidine Ben Ali valitsuse.

2011

Mohamed Bouazizi

80 81

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e

81

© E

urop

ean

Uni

on 2

012

- EP

Ta vaidleb vastu arusaamale, et Süürias toimub kodusõda. 2013. aastal ütles ta Oslo Vabaduse Foorumil, et pigem on ühel pool režiim ja selle välisliitlased Venemaa, Iraan, Hezbollah ning teisel pool Süüria rahvas.

Kuna Ali Ferzat viibis Kuveidis oma vigastusi ravimas, ei olnud tal võimalik 2011. aasta Sahharovi auhinna üleandmise tseremoonial osaleda. Auhind anti üle Euroopa Parlamendis 2012. aasta oktoobris toimunud Sahharovi auhinna võrgustiku avalikul arutelul, kus ta käsitles koos Euroopa Parlamendi presidendi ja teiste laureaatidega Süüria revolutsiooni ja demokraatia tulevikku araabia kevade järel. Sahharovi auhinna laureaadina esines ta Euroopa Nõukogu esimesel maailma demokraatia foorumil. Ferzat ütles tollal, et kuigi revolutsioon Süürias jätkub, on see juba võidu saavutanud, sest tagasiteed ei ole.

Ajakiri Time valis Ali Ferzati 2012. aasta maailma 100 kõige mõjukama inimese hulka, ta on võitnud ka mitmeid inimõiguste auhindu.

Ali Ferzat on tuntud Süüria poliitiline satiirik ja araabia maailma kuulsamaid kultuuritegelasi. Ta on sündinud 1941. aastal Hamas ning avaldanud Süüria ja rahvusvahelistes ajalehtedes rohkem kui 15 000 karikatuuri, mis on nihutanud Süürias väljendusvabaduse piire.

Aastal 2011, kui araabia kevade mässulaine välja murdis ja süürlased alustasid protesti Bashar al-Assadi režiimi vastu, lehvitati tema karikatuure tänavatel.

Farzati kriitilisus režiimi suhtes viis selleni, et maskides mehed peksid ta avalikult Damaskuses läbi ja jätsid ta tänavale vedelema. Tal murti mõlemad käed, mida maskides mehed nimetasid hoiatuseks oma isandate teotamise eest.

Ali Ferzat mitte üksnes ei õppinud oma käsi uuesti kasutama, vaid murdis hirmu barjääri ja kujunes oma tööde ja kunsti kaudu üheks režiimi kõige avameelsemaks kriitikuks.

2011

Ali Ferzat

82 83

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

201

1 PE

-EP

Sellele, kes ütleb, et asi ei ole seda väärt, sest sinna tuleb vaid käputäis inimesi, tahan öelda: “Selle põhjus oled sina ja sa oled reetur, just nagu president või iga julgeolekupolitseinik, kes meid tänavatel peksab””.

Hiljem 2011. aastal Asmaa Mahfouz, üks 6. aprilli noorteliikumise kaasasutaja, vahistati ja talle esitati süüdistus Egiptuse sõjaliste juhtide mustamises, sest oli nimetanud neid „koerte nõukoguks”. Selle tagajärjel saadeti ta sõjakohtusse, kuid vabastati hiljem kautsjoni vastu. 2011. aasta 23. oktoobril pidas Mahfouz Liberty Plazas arutlusseminari, väljendamaks toetustOccupy Wall Street liikumisele.

Ta oli peakõneleja 2012. aasta oktoobris Brüsselis Euroopa Parlamendis toimunud Sahharovi auhinna võrgustiku raames toimunud arutelul, kus käsitles olukorda Egiptuses pärast revolutsiooni ja demokraatia tulevikku araabia maades pärast araabia kevadet.

Asmaa Mahfouz on 1985. aastal sündinud Egiptuse inimõiguste aktivist, kes trotsis Mubaraki režiimi poolt internetis tegutsevate aktivistide suhtes rakendatavaid rangeid meetmeid, postitades erinevate netiväljaannete kodulehekülgedele egiptlastele suunatud üleskutse tulla nõudma vabadust, väärikust ja inimõiguste austamist Tahriri väljakul 25. jaanuaril 2011 toimuval rahumeelsel meeleavaldusel.

Video levis kulutulena ja tõi kaasa sarnaste videote laine, mille tulemusena hõivasid tuhanded inimesed Tahriri väljaku, nõudes Hosni Mubaraki 30 aastat kestnud valitsemisaja lõpetamist, mida president 11. veebruaril 2012 ka tegi. Oma teises videos esines Asmaa Mahfouz järgmise sõnumiga: “Kui sa oled vähegi mees, tule 25. jaanuaril koos minuga. Las see, kes ütleb, et naised ei tohiks meeleavaldustel osaleda, kuna seal saab peksa, tõestab oma mehisust ja väärikust ning tuleb 25. jaanuaril koos minuga.

2011

Asmaa Mahfouz

84 85

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

201

1 PE

-EP

Euroopa Parlamendis 2012. aasta oktoobris toimunud Sahharovi auhinna võrgustiku raames toimunud arutelul käsitles ta olukorda pärast revolutsiooni ja relvastatud konflikti Liibüas ning demokraatia tulevikku araabia maades pärast araabia kevadet. Esimesel Euroopa Nõukogu maailma demokraatia foorumil, kuhu ta Sahharovi auhinna laureaadina kutsuti, mõistis El Senussi hukka tõhusa valitsuse puudumise Liibüas ja juhtis tähelepanu elanike röövimistele, piinamisele, pidevale järelevalvele ja šantažeerimisele, mille all Liibüa ühiskond kannatab. El Senussi ütles, et tema üleskutsele rakendada Liibüas föderaalset süsteemi vastati reetmissüüdistustega, eeskätt imaamide poolt. El Senussi ütles, et nende süüdistuste selge eesmärk oli tõlgendada valesti tema ettepanekut ja kahjustada olukorda parandada püüdvate inimeste mainet.

1934. aastal sündinud Ahmed El Senussi on Liibüa kõige kauaaegsem meelsusvang. Teda süüdistati vandenõus Gaddafi režiimi vastase riigipöördekatse korraldamiseks 1970. aastal ning ta veetis vanglas 31 aastat. Ta vabastati 2010. aasta augustis koos kümnete teiste poliitvangidega. El Senussi oli 2011. aastal pärast Gaddafi režiimi kukutanud revolutsiooni asutatud riikliku üleminekunõukogu liige, kes vastutas poliitvangide eest.

Praegu jätkab ta oma julget tööd inimõiguste ja õigusriigi olukorra parandamiseks Liibüas ja peab talle määratud Sahharovi auhinda tunnustuseks kogu Liibüa rahvale.

“Sel auhinnal on tohutu sümboolne ja moraalne väärtus,” ütles ta auhinda vastu võttes. “See motiveerib veelgi enam tugevdama väärtusi, mida oleme alati pooldanud, looma demokraatlikku õigusriiki, mille aluseks on kõikide võrdsus, riiki, kus naistel on õigus valimistel hääletada ja kandideerida, teha oma hääl kuuldavaks”.

2011

Ahmed El Zuber El Senussi

86 87

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Shu

tters

tock

ning mille kaudu ta hoiatab ohus olevaid inimõiguste kaitsjaid. Ta on ka Süüria Poliitvangide Perekondade Toetuskomitee aktiivne liige ning 2011. aasta aprillis asutatud Süüria revolutsiooni kohalike koordineerimiskomiteede asutajaliige.

2011. aasta mais tungisid õhujõudude luureteenistuse agendid tema majja Damaskuses, võttes kaasa paljud tema dokumendid ja isiklikud asjad. Razan Zaitounehi abikaasal külas olnud vend Aburrahman Hammada võeti pantvangi vahetuseks tagaotsitava paari vastu. Pärast seda vahistati ka Razan Zaitouneh abikaasa Wa’il Hammada ning vennad veetsid enne vabastamist kolm kuud üksikvangistuses.

Razan Zaitouneh pühendas oma Sahharovi auhinna väikesele Ghiyatile, oma sõbra ja kaasaktivisti, 26-aastase Ghiyath Matari vastsündinud lapsele, kelle isa enne oma poja sündi surnuks piinati.

Razan keeldub Süüriast lahkumast enne, kui võitlus riigis on lõppenud ja režiim on kukutatud.

Razan Zaitouneh on Süüria ajakirjanik ja inimõiguste advokaat, kes oli kaks aastat pärast Sahharovi auhinna saamist sõja kestes endiselt Süürias redus.

Kui tollane Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek kuulutas 2011. aastal Razan Zaitounehi ja tema araabia kevade kaaslaureaadid, sealhulgas Asmaa Mahfouzi, Sahharovi auhinna võitjaks, ütles president järgmist: “Kaks noort naist ei vääri mitte üksnes meie imetlust ja austust, vaid ka paremaid tulevikuväljavaateid. Nende nominendiks nimetamine tähendab austusavaldust otsustavale rollile, mida naised araabia kevade juures on täitnud”.

1977. aastal sündinud Razan Zaitouneh alustas juristina tööd 2001. aastal, mil temast sai poliitvangide kaitseadvokaat.

Ta on Süüria Inimõiguste Assotsiatsiooni kaasasutaja ning selles organisatsioonis tegutses ta aktiivselt kuni aastani 2004.

2005. aastal asutas ta Süüria inimõigustealase teabe lingi – internetiplatvormi, mis toimib Süüria režiimi raames toimepandud inimõiguste rikkumiste andmebaasina

2011

Razan Zaitouneh

88 89

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Han

dout

/afp

/ Eur

opea

n U

nion

201

2 EP

Nõudes inimõiguste austamist kõikjal, nimetas ta nende rikkumist peamiseks Lähis-Idas levinud revolutsioonilaine põhjuseks. Inimõiguste kaitsjatele ja poliitvangidele ütles ta: “Nagu teiegi, tean ka mina, et demokraatial on ees pikk ja keeruline tee.

Tuleb meeles pidada, et samadel aastatel kui Martin Luther Kingi võitlus rassilise diskrimineerimisega oli vilja kandmas, alustas Nelson Mandela teises maailma otsas rassilise diskrimineerimise vastase võitluse eest kolme aastakümne pikkust vangistust.Samal ajal kui ta vabastati, alustas võitlev naine teises maailmajaos kahe aastakümne pikkust koduaresti vabadusepüüdluste eest.

Nüüd kui Aung San Suu Kyi on vabaks lastud, mõistetakse iraanlased, kes taotlevad vabadust täiesti rahumeelsete meetoditega, vabadussoovi eest pikaks ajaks vangistusse. Need on kõik tõe märgid. Vabaduse tõrvik liigub ühest käest teise, kuid seda ei ole kunagi võimalik kustutada”.

Nasrin Sotoudeh kandis Sahharovi auhinda saades Iraani kurikuulsas Evini vanglas teist aastat kuueaastasest karistusest.

Ta vangistati 2009. aastal ebaausaks peetud presidendivalimiste pärast toimunud massimeeleavaldustel arreteeritud teisitimõtlejate kaitsmise eest., Ta viibis üksikvangistuses ja pidas seitsme nädala pikkust näljastreiki oma perekonna survestamise, sealhulgas tema 12 aastasele tütrele kehtestatud reisimiskeelu vastu. Keeld tühistati ning ta lõpetas näljastreigi, öeldes, et jätkab seda, kui tema abikaasa, kel on endiselt keelatud reisida, kohtusse kaevatakse.

Väga kehvas ja nõrgas seisukorras leidis ta jõudu ja julgust kirjutada Euroopa Parlamendile meeldejääv sõnum, mille luges auhinnatseremoonial tema eest ette Nobeli rahupreemia laureaat, sõber ja kolleeg Shirin Ebadi.

“Lugu inimõigustest ja nende tagamise mehhanismidest on olnud pikk, kuid sellegipoolest sõltub nende teostamine endiselt suuresti valitsuste kavatsustest, mis on suurimad inimõigustest üleastujad,” ütles Nasrin Sotoudeh.

2012

Nasrin Sotoudeh

90 91

© c

opyr

ight

in n

etw

ork

phas

e©

Eur

opea

n U

nion

201

2 EP

ja ühele mehele, keda hirmutamine ja ähvardamine ei ole murdnud ning kes on otsustanud, et kodumaa saatus on neile tähtsam kui nende endi käekäik,” ütles Euroopa Parlamendi president Martin Schulz.

Sahharovi auhinna üleandmistseremoonial Euroopa Parlamendis esindasid Panahit tema tütar Solmaz ja Prantsuse filmoteegi Cinémathèque Française direktor Serge Toubiana, Panahi tänukõne luges ette tema sõber ja tunnustatud režissöör Costa Gavras.

“Kaks aastat tagasi minu kohtuotsuse teatavakstegemisel küsis sõber minult, mida see otsus täpselt tähendas,” ütles Panahi. “Tema arvates kandis kohtuotsus minu jaoks järgmist sõnumit: põgene kodumaalt ja ära tule kunagi tagasi.

Ilmselgelt otsustasin ma jääda, isegi kui ma ei saanud oma kaamerat enam ühiskonna keskmesse viia ega teha ainsat, mida ma oskan: filme. Filme mitte teha on filmitegija jaoks aeglane surm”.

Jafar Panahi on filmirežissöör, kellel keelati filmide tegemine 20 aastaks. Iraani opositsiooni roheliste liikumise avameelse toetajana ja president Ahmedinajadi kritiseerijana mõisteti ta Iraani Islamivabariigi vastase propaganda eest kuueks aastaks vangi. Tema praegune olukord on ebamäärane, talle on kehtestatud riigist lahkumise ja meediaga suhtlemise keeld ning teda ähvardab jätkuvalt võimalik vangistus.

Realismist ja humanistlikust vaatenurgast inspireerituna on Jafar Panahi oma töös filminud Iraani laste, vaeste ja eelkõige naiste rasket elu pärast islamirevolutsiooni, see on põhjustanud Iraani ametivõimudes viha ja toonud kaasa tema loomingu tsenseerimise.

Tema auhinnatud filmid on Iraanis keelatud ning ta on nende pärast korduvalt vangi sattunud.

2010. aastal arreteeriti ta koos naise, tütre ja 15 sõbraga, kes hiljem vabastati. Aastal 2011 tegi ta filmi pealkirjaga „See ei ole film”, kus istub köögilaua taga ja räägib enne vangistamist oma advokaadiga.

“2012. aasta Sahharovi auhinna määramine Nasrin Sotoudehile ja Jafar Panahile on solidaarsus- ja imetlusavaldus ühele naisele

2012

Jafar Panahi

92 93

„Vabaduse tõrvik liigub ühest käest teise, kuid seda ei ole kunagi võimalik kustutada.”

Nasrin Sotoudeh

94 95

Euroopa Liidu ja Parlamendi roll inimõiguste tagamisel

Euroopa Parlament arutab igal kuul täiskogu istungil väljaspool ELi aset leidnud inimõiguste rikkumiste kiireloomulisi juhtumeid, eeskätt üksikjuhtumeid. Euroopa Parlamendi resolutsioonid on sageli Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjoni ja Euroopa välisteenistuse meetmete aluseks ning mõnikord võib neil dokumentidel olla asjaomaste valitsuste tegevusele otsene mõju.

Euroopa Parlamendil on oma seadusandlikust pädevusest tulenevalt õigus blokeerida lepingute sõlmimine kolmandate riikidega, kui nendes riikides esineb raskeid inimõiguste ja demokraatlike põhimõtete rikkumisi. Parlament nõuab, et järgitaks rangelt inimõiguste klausleid, mis lisatakse järjekindlalt vastavatesse lepingutesse. 2011. aasta aprillis nõudis Euroopa Parlament, et EL peataks läbirääkimised Euroopa Liidu ja Süüria assotsieerimislepingu üle. 2011. aasta septembris peatati osaliselt ELi koostööleping Süüriaga, “kuni Süüria ametiisikud lõpetavad inimõiguste süstemaatilised rikkumised”.

EL annab igal aastal välja aastaaruande inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas, mille Euroopa Parlament läbi vaatab. Euroopa Parlament on tugevdanud ka oma rolli inimõiguste kaitsmisel,

Viimaste arvamusküsitluste kohaselt on inimõigused ELi elanike arvates väärtus, mida Euroopa Parlament peaks kaitsma esmajärjekorras. Euroopa Parlament teeb sageli konkreetseid algatusi piinamise tõkestamise, inimõigusaktivistide kaitse, konfliktide ennetamise, naiste ja laste õiguste edendamise, vähemuste kaitse ning põlisrahvaste ja puudega inimeste õiguste valdkonnas. Parlament toetab aktiivselt kampaaniat, mille eesmärk on kehtestada ÜRO moratoorium inimeste hukkamisele ning keelustada surmanuhtlus kogu maailmas. Samuti toetab Euroopa Parlament Rahvusvahelise Kriminaalkohtu võitlust, mille eesmärgiks on tagada, et genotsiid, sõjakuriteod ja inimsusvastased kuriteod ei jääks karistuseta. ELi Põhiõiguste Amet püüab tagada inimeste põhiõiguste kaitsmise ja väärika kohtlemise.

Inimväärikuse, vabaduse, demokraatia, võrdõiguslikkuse, õigusriigi ning inimõiguste austamine on Euroopa Liidu lepingus sätestatud õiguslikult siduvad põhimõtted. Liikmesriigid, kes leitakse olevat nende vastu tõsiselt eksinud, võidakse Euroopa Parlamendi nõusolekul ilma jätta ELi aluslepingutest tulenevatest õigustest.

Inimõigused on sätestatud 2009. aastal

toetades parlamentaarset demokraatiat ja parlamentaarset poliitilist dialoogi, korraldades kuulamisi ELi väliste riikide kodanikuühiskonna esindajate osavõtul ja saates ad hoc delegatsioone hindama inimõiguste olukorda kohapeal. Euroopa Parlamendi ning ELi mittekuuluvate riikide vahelise poliitilise dialoogi olulisemad foorumid on AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee, Vahemere Liidu parlamentaarne assamblee, Euroopa – Ladina-Ameerika parlamentaarne assamblee ehk EUROLAT ning Euronesti parlamentaarne assamblee Ida-Euroopa partneritega.

Euroopa Parlament on kasutanud ka oma eelarvevolitusi, et suurendada tunduvalt demokraatia- ja inimõigusprogrammidele eraldatavaid eelarvevahendeid, samuti on ta pidanud edukat võitlust, et hoida toimivana demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend.

Demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend on olulisim finants- ja poliitikavahend, mille kaudu EL aitab kaasa demokraatia ja õigusriigi põhimõtete arendamisele ja tugevdamisele, inimõiguste ja põhivabaduste järgimisele kõikjal maailmas ning inimõigusaktivistide kaitsmisele kogu maailmas.

Lissaboni lepinguga jõustunud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. See leping andis õigusliku aluse ka Euroopa Liidu kui terviku osaluseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis. Selle konventsiooni on ratifitseerinud kõik 28 ELi liikmesriiki. ELi ühinemine Euroopa konventsiooniga, mis on praegu pooleli, täidab lõhe inimõiguste kaitse valdkonnas ning suurendab Euroopa Nõukogu ja ELi inimõiguste süsteemide kooskõla.

Ühise välis- ja kaitsepoliitika ja arengukoostöö poliitikaga seoses märgitakse ELi õigustikus eesmärgina demokraatia ja õigusriikluse arendamist ja tugevdamist ning inimõiguste ja põhivabaduste järgimist. Need eesmärgid on seatud selgesõnaliselt suuresti tänu Euroopa Parlamendile. Suhetes kolmandate riikidega on liit kohustatud töötama demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja põhivabaduste universaalsuse ning jagamatuse, inimväärikuse, võrdsuse ja solidaarsuse ning ÜRO põhikirja põhimõtete ja rahvusvahelise õiguse austamise nimel.

Inimõigustega seonduv parlamentaarne tegevus kuulub parlamendi väliskomisjoni inimõiguste allkomisjoni pädevusse. Selle raportid ja resolutsioonid võtab vastu väliskomisjon. Ka arengukomisjon korraldab korrapäraselt arutelusid inimõiguste üle arenguriikides.

96

Euroopa Parlamendi kontaktaadressid

PARLEMENT EUROPÉEN | EUROPEES PARLEMENTRue Wiertz, 60, B-1047 BRUXELLESWiertzstraat, 60, B-1047 BRUSSELTelefon: +32/2.284 2111Faks: +32/2.230 6933

PARLEMENT EUROPÉENPlateau du KirchbergBP 1601 | L-2929 LUXEMBOURGTelefon: +352/4300 1Faks: +352/4300 24842

PARLEMENT EUROPÉEN1, avenue du Président Robert SchumanBP 1024F | F-67070 STRASBOURG CEDEXTelefon: +33/388.17 4001Faks: +33/388.17 4860

Lisateavet saab veebisaitidelt

www.europarl.europa.euwww.europarl.europa.eu/sakharov

98