Jaanuar 2013

Euroopa Sotsiaalharta (parandatud ja täiendatud)

Euroopa sotsiaalõiguste komitee

Järeldused 2012 (EESTI)

Parandatud ja täiendatud harta artiklid 1, 9, 10, 15, 18, 20, 24 ja 25

Tekst võib vajada toimetamist.

Sissejuhatus Euroopa sotsiaalõiguste komitee ülesanne on otsustada liikmesriikide olukordade vastavuse üle Euroopa Sotsiaalhartale. Riiklike aruannete puhul teeb komisjon järeldusi kollektiivsete kaebuste korral ja võtab vastu otsuseid. Selle lepingu esitlus ja komitee koostatud tõlgenduse väited avaldatakse üldises sissejuhatuses järeldustele. 1 Eesti ratifitseeris parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta 11. septembril 2000. Tähtaeg lepingu rakendamise kohta 9. aruande esitamiseks oli 31.10.2011 ja Eesti esitas selle 21. veebruaril 2012. 14. juunil 2012 saadeti valitsusele kiri, milles paluti täiendavat teavet artikkel 1 lõike 2 kohta. Valitsus edastas vastuse 17. juulil 2012. See aruanne puudutas järgmiste teemagruppi „Tööhõive, koolitus ja võrdsed võimalused” kuuluvate artiklite vastuvõetud sätteid: • õigus tööle (artikkel 1), • õigus kutsenõustamisele (artikkel 9), • õigus kutseõppele (artikkel 10), • puuetega inimeste õigus elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskondlikust elust (artikkel 15), • õigus tegeleda tulundustegevusega teiste lepingupoolte territooriumil (artikkel 18), • meeste ja naiste õigus võrdsetele võimalustele (artikkel 20), • õigus kaitsele töösuhte lõpetamise korral (artikkel 24), • töötajate õigus oma nõuete kaitsele tööandja maksejõuetuse korral (artikkel 25). Eesti on enesele siduvaks tunnistanud selle rühma kuuluvad artiklid, v.a artikli 10 lõike 2, artikli 10 lõike 5 ja artikli 18. Vaadeldav periood oli 01.01.2007 – 31.12.2010. See Eestit puudutav peatükk hõlmab 14 juhtumit ja sisaldab: • 8 järeldust vastavuse kohta: artikli 1 lõige 3, artikli 10 lõige 1, artikli 10 lõige 3, artikli 10 lõige 4, artikli 15 lõige 1, artikli 15 lõige 2, artiklid 20 ja 25; • 3 järeldust mittevastavuse kohta: artikli 1 lõiked 4 ja 9 ning artikli 15 lõige 1. Ülejäänud 3juhtumi puhul, mis puudutab artikli 1 lõiget 1, artikli 1 lõiget 2 ja artiklit 24, vajab komitee juhtumi hindamiseks täiendavat teavet. Komitee arvates tähendab nõutavate andmete puudumine harta alusel Eestile kehtiva aruandluskohustuse rikkumist. Seetõttu kohustub valitsus esitama need andmed järgmises aruandes kõnealuste artiklite kohta.

Eesti järgmine aruanne käsitleb järgmiste teemagruppi „Tervishoid, sotsiaalkindlustus ja sotsiaalne kaitse” kuuluvate artiklite aktsepteeritud sätteid: • õigus töötada ohututes ja tervislikes töötingimustes (artikkel 3), • õigus tervise kaitsele (artikkel 11), • õigus sotsiaalkindlustusele (artikkel 12), • õigus sotsiaal- ja meditsiiniabile (artikkel 13), • õigus kasutada sotsiaalhoolekande teenuseid (artikkel 14), • vanurite õigus saada sotsiaalset kaitset (artikkel 23), • õigus kaitsele vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse eest (artikkel 30). Aruande tähtaeg oli 31.10.2012.

1Järeldusi ja riiklikke aruandeid saab vaadata Euroopa Nõukogu Interneti-lehelt (www.coe.int/socialcharter).

Artikkel 1 – õigus tööle Lõige 1 – täistööhõive poliitika Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. Tööhõive olukord Komitee toob Eurostati põhjal välja, et SKP kasvumäär Eestis langes 7,5%-lt aastal 2007 2,3%-ni aastal 2010, mis ületab EL-27 keskmist (2,0% aastal 2010). Eestit tabas ülemaailmne finantskriis raskelt ning SKP üldine langus ulatus aastatel 2008-2009 19%-ni. Kuid majandus hakkas 2010. aastal kiiresti taastuma. Tööhõive ja töötuse trendid halvenesid Eestis nimetatud perioodil oluliselt – tööhõive määr oli 2010. aastal 61% (vähenenud võrreldes 2007. aasta 69,4%-ga). Töötuse määr tõusis kriisi tulemusena kiiresti rekordilise 16,9%-ni aastal 2010 võrreldes 4,7%-ga aastal 2007 (võrreldes EL-27 keskmise näitajaga, milleks oli 2010. aastal 9,7%, oli Eestis töötuse näitaja üks kõrgemaid). Noorte töötuse määr oli 2010. aastal 32,9%, mis oli väga järsk kasv võrreldes 10,0%-ga aastal 2007. Pikaajalise töötuse puhul oli kõigi töötute osakaal 2010. aastal 45,3%. mis oli väiksem 2007. aasta 49,2%-st. Ülal toodud statistilised andmed näitavad olukorra eelmisest hindamisest (Järeldused 2006) väga erinevat pilti, kuna siis oli Eestis majanduskasvu periood ning ka tööhõive kasvas ja töötus vähenes. Komitee märgib, et suurema osa vältel nimetatud perioodist töötus kasvas ning seda ka noorte inimeste puhul. 2010. aasta kolmandas kvartalis oli märgata arvestatavat töötuse langust, mis oli kooskõlas majanduse taastumisega. Tööhõivepoliitika 9. oktoobril 2008 kinnitas valitsus Eesti majanduskasvu ja tööhõive kava aastateks 2008–2011, millega määrati hariduse ja tööturu poliitikaid hõlmav üldine majanduspoliitika (viimase eesmärk oli haridussüsteemi väljatöötamine, mis vastaks paremini ärisektori nõudmistele ja suurendaks tööturu turvalist paindlikkust). Komitee märgib ka seda, et 5. novembril 2009 võttis valitsus vastu „Eesti konkurentsistrateegia aastateks 2009–2011”, mille eesmärk oli muu hulgas töötuse vastu võitlemine. Aruanne näitab, et aktiivse tööturupoliitika meetmed käsitletud perioodil olid karjäärinõustamine, palgatoetused ja erialane koolitus. Tööturuteenustes osales 2010. aastal 55 666 inimest. Komitee märgib Eurostati põhjal, et aktiveerimise määr Eestis (s.t aktiivsetes meetmetes osalevate inimeste arv protsendina kõigist töötutest) oli 2009. aastal vaid 2,1%. See oli üks vastava aasta madalaimatest aktiveerimismääradest EL-27 riikides, kus keskmine oli 28,9%. Eurostati järgi olid avalikud kulutused aktiivsetele tööturupoliitikatele Eestis 2009. aastal 0,24% SKP-st, mis on EL-27 riikide keskmisest väiksem (kus sellel aastal olid keskmised

avalikud kulutused aktiivsetele tööturumeetmetele 0,78% SKP-st). Komitee märgib, et kulutuste tase aktiivsetele meetmetele on viimase aruandega võrreldes suurenenud (0,05% aastal 2006). Teine allikas märgib, et vaatamata olulisele suurenemisele võrreldes aastaga 2009 on aktiivsete tööturupoliitikate finantseerimine EL-27 riikides jätkuvalt üks madalamaid ning selle tulemuseks on aktiivset tuge saavate töötute osakaal väike.1

Komitee märgib sama ülal nimetatud allika alusel, et Eesti peaks suurendama aktiivsete tööturupoliitikate tõhusust meetmete suunamisega noortele ja pikaajalistele töötutele, eriti suure töötuse määraga valdkondades, et vähendada vaesuse riski. Seetõttu soovib komitee olla kursis mis tahes rakendatud poliitikate või meetmetega nende haavatavate rühmade tööturule taasintegreerimise toetamiseks. Komitee leiab, et tööhõivepoliitika alased pingutused Eestis, hinnatuna nii aktiveerimismäära kui ka aktiivsetele tööturumeetmetele tehtud kulutuste alusel, olid käsitletud perioodil tagasihoidlikud ning küsib, kas on plaanis selles valdkonnas täiendavaid meetmeid rakendada. Lõpetuseks leiab komitee, et turumeetmed peaksid olema sihipärased, tulemuslikud ja regulaarselt jälgitavad. Selles osas märgib komisjon, et töötukassa alustas aastal 2010 tööturumeetmete tõhususe hindamist (kirjeldatakse kolme meetme üksikasjalikke hindamisi: tööpraktika, tööelu juhendamine ja äri alustamise toetus). Järeldus Soovitud teabe saamiseni lükkab komitee oma järelduse edasi. Komitee leiab, et nõutava teabe puudumine kujutab endast harta alusel Eestile kehtiva aruandluskohustuse rikkumist. Seetõttu kohustub valitsus esitama nõutava teabe selle sätte kohta järgmises aruandes.

1Euroopa Komisjoni soovitus nõukogu soovituse kohta Eesti 2011. aasta riikliku reformikava teemal

Artikkel 1 – õigus tööle Lõige 2 – vabatahtlikult võetud töö (mittediskrimineerimine, sunnitöö keelamine, muud aspektid) Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. 1. Diskrimineerimise keeld töösuhtes Komitee uuris 2006. ja 2008. aasta järelduste seaduslikku raamistikku. Kuid komitee märgib, et 01.07.2009 jõustus uus töölepinguseadus (TLS). Vastavalt TLS-i lõikele 3 peavad tööandjad tagama töötajate kaitsmise (otsese ja kaudse) diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtteid ja soodustama võrdsust võrdse kohtlemise seaduse (VKS-i) ja sugudevahelise võrdsuse seaduse (SVS-i) kohaselt. TLS kohustab tööandjaid arvestama VKS-i ja SVS-i sätteid kõigis töösuhte aspektides. Uus VKS pakub kaitset diskrimineerimise eest rahvuse (etnilise päritolu), rassi, nahavärvi, religiooni või muude uskumuste, vanuse, puude või seksuaalse orientatsiooni alusel. Diskrimineerimine on keelatud näiteks töölepingu sõlmimisel, töötingimuste kokkuleppimisel ja muutmisel, töölepingu lõpetamisel jne. VKS kohustab tööandjaid propageerima võrdse kohtlemise põhimõtteid ja rakendama vajalikke meetmeid töötajate kaitsmiseks diskrimineerimise eest. VKS-i alusel loodi ka uus võrdõiguslikkuse eest vastutamise ametikoht: soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, kes vastutab VKS-i ja SVS-i järgimise eest. Sellel kohal võib töötada nii tööandja kui ka töötaja. Volinik annab nõu ja pakub abi inimestele, kes osalevad diskrimineerimist puudutavates vaidlustes, ning väljastab ekspertarvamusi diskrimineerimisjuhtumite kohta. Arvamuse kujundamiseks on volinikul õigus hankida teavet kõikidelt isikutelt, kelle valduses võib olla diskrimineerimisjuhtumit puudutavate faktide kinnitamiseks vajalik teave, ning nõuda kirjalikke selgitusi võimalike diskrimineerimisjuhtumite kohta. Lisaks võib diskrimineerimist puudutavad vaidlused lahendada kohtus või töövaidluskomisjonides (kvaasikohtu asutus). Diskrimineerimisalaseid vaidlusi võib lepitusmenetlusega lahendada ka õiguskantsler. TLS muudab tõendamise kohustust sarnaselt EL-i direktiividele. Komitee küsib, kas diskrimineerimise kompenseerimise reeglid jäävad samaks. Komitee soovib, et järgmises aruandes oleks teave diskrimineerimisjuhtumite kohta töösuhtes, mida on käsitletud kohtutes, õiguskantsleri poolt ja millega on tegelenud volinik. Komitee märgib, et seadusemuudatuste kohta käivitati teavituskampaaniad inimeste teavitamiseks. Mis puudutab diskrimineerimist rahvuse tõttu, siis märkis komitee varem, et Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikke võib määrata mis tahes keskvalitsuse või kohaliku omavalitsuse ametikohale, isegi vanemametniku ametikohale, v.a need ametikohad, mis hõlmavad avaliku

võimu rakendamist. Ainsad tingimused, mida tuleb täita, on seadustes ettenähtud tingimused, nt keeleoskus. Mitte-Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikud ei tohi keskvalitsuse või kohaliku omavalitsuse ametnikena töötada. Komitee soovis kinnitust, kas seetõttu esineb erinevusi Euroopa Liidu liikmesriigi kodanike juurdepääsuvõimalustes ametikohtadele. Aruandes on öeldud, et EL-i kodanikel on õigus astuda avalikku teenistusse võrdsetel tingimustel Eesti kodanikega. Teatud ametikohad, mis hõlmavad avaliku võimu rakendamist, on mõeldud Eesti kodanikele. Kuid Avaliku Teenistuse Seaduse jaotises 17 on ette nähtud, et teatud seadused võivad lubada põhjendatud juhtudel muude riikide kodanike (nt mitte-EL-i kodanike) värbamist. Komitee küsib, kas seda on kunagi tehtud. Seni lükkab komitee selles küsimuses arvamuse avaldamise edasi. 2. Sunnitöö keeld Komitee uuris olukorda dokumendis Järeldused 2008 ning leidis, et see vastab hartale. Vanglatöö Komitee on eelnevalt märkinud, et vanglaseaduse alusel nõutakse vangidelt töötamist võimalikult suurel määral vastavalt nende füüsilistele ja vaimsetele võimetele. Vastasel korral kohustuvad nad osutama abi vangla korrashoidmisel. Ainus kategooria vange, kellelt töötamist ei nõuta, on inimesed, kes on vanemad kui 63 aastat, kes omandavad üld- või kutseharidust või kes tervislikel põhjustel töövõimelised pole. Töötingimused peavad olema kooskõlas töökaitse eeskirjadega. Üheaastase töötamise järel antakse kakskümmend üks päeva puhkust. Vangidele makstakse vähemalt üks viiendik miinimumpalgast. Eraisikutele või juriidilistele isikutele võidakse anda luba vanglatesse tootmisettevõtete loomiseks. Tootmisettevõttes töötamiseks on vajalik vangide eelnev nõusolek. Komitee viitab tõlgendavale avaldusele üldises sissejuhatuses ja soovib täiendavaid andmeid. Sundimine seoses majapidamistöödega Komisjon viitab selles küsimuses tõlgendavale avaldusele ja küsimusele üldises sissejuhatuses. 3. Õiguse teenida endale elatist vabalt valitud kutsealal muud aspektid Alternatiivne sõjaväeteenistus Komisjon leidis varem, et Eesti olukord polnud kooskõlas harta artikli 1 lõikega 2 põhjusel, et alternatiivteenistuse aeg oli võrreldes sõjaväeteenistusega liiga pikk ja piiras õigust teenida elatist vabal tahtel sõlmitud töösuhtes. Komitee leiu järel muudeti kaitseteenistuse seadust. Praegu on kohustusliku sõjaväeteenistuse pikkus 8 - 12 kuud, sõltuvalt konkreetsest ülesandest kaitseväes, sõjaväekoolituse iseloomust, sõjalisele üksusele püstitatud ülesannetest ja ajateenija poolsest kõrghariduse omandamisest kutsekoolis jne. Alternatiivteenistuse kestus ei tohi olla pikem kui 12 kuud ega lühem kui kaheksa kuud. Komitee leiab, et nüüd vastab olukord hartale.

Minimaalne teenistusaeg sõjaväes Komitee võtab teadmiseks esitatud teabe minimaalsete teenistusperioodide kohta professionaalses sõjaväes. Komitee rõhutab, et mis tahes miinimumperiood peab olema mõistliku kestusega ning pikemate miinimumperioodide puhul hariduse omandamise või koolituse tõttu, mida isik on saanud, peab pikkus olema proportsioonis hariduse omandamise ja koolituse kestusega. Sarnaselt peavad olema proportsioonis ka lõivud /maksed, mis ennetähtaegsel lahkumisel tuleb tagasi maksta. Nõue nõustuda tööpakkumise või kutseõppega Komisjon leiab, et üldiselt tuleb hinnata töötu abirahade maksmisele kehtivaid tingimusi, sh kohustus tööpakkumine vastu võtta, harta artikli 12 lõike 1 alusel (või uute arengute korral artikli 12 lõike 3 alusel). Kuid teatud juhtudel ja teatud olukordades võib töötu abirahast ilmajäämine keeldumise tõttu pakutud ametikohast piirata kaudselt töötamise vabadust ning sellisel kujul hinnatakse olukorda artikli 1 lõike 2 alusel (vt jaotist Üldine sissejuhatus järeldustesse 2008). Komitee viitab selles küsimuses tõlgendavale avaldusele üldises sissejuhatuses. Komitee soovib näha järgmises aruandes selle küsimuse kohta ajakohast teavet. Privaatsus tööl Vastavalt aruandele kaitseb töötajate isiklikku eraelu isikuandmete kaitse seadus (IKS). Lisaks IKS-ile tagatakse töötajate eraelu kaitsmine TLS-i artikliga 28 (2) 11), mille kohaselt tööandja kohustub arvestama töötajate privaatsusega ning kontrollima nende kohustuste täitmist viisil, mis ei kahjusta töötajate põhiõigusi. Juhul, kui tööandja töötleb töötaja isikuandmeid, kohustub ta tagama töötaja isikuandmete töötlemise vastavalt isikuandmete kaitse seadusele. Isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes töötaja nõusolekul, kui seadus teisiti ette ei näe. Töötaja võib oma nõusoleku igal ajal tagasi võtta. Komisjon viitab selles küsimuses tõlgendavale avaldusele ja küsimusele üldises sissejuhatuses. Järeldus Soovitud teabe saamiseni lükkab komitee järelduse tegemise edasi. Komitee arvates tähendab nõutavate andmete puudumine harta alusel Eestile kehtiva aruandluskohustuse rikkumist. Seetõttu kohustub valitsus esitama nõutavad andmed järgmises aruandes selle sätte kohta.

Artikkel 1 – õigus tööle Lõige 3 – tasuta tööhõive teenused Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. Aruanne märgib, et vastavalt seadusemuudatustele aastal 2009 anti Tööturuameti ülesanded edasi Eesti Töötukassale. Uus asutus vastutab töötuskindlustuse eest ning samuti tööhõivepoliitika, sh tööturuteenuste, rakendamise eest. Vastavalt aruandele on tööhõiveasutuste ühinemise tulemusena aktiivsete tööturuteenuste kasutajate arv ja selliste teenuste kvaliteet oluliselt tõusnud. Aruandes märgitakse, et Töötukassa alustas 2009. aastal veebisaidi arendamist, mille kaudu mitmesuguseid teenuseid, nt tööandja poolt tööpakkumiste sisestamine või vabadele ametikohtadele kandideerimine, saab kasutada elektrooniliselt ja tasuta. Avalike tööhõiveteenuste juures registreeritud vabade töökohtade arv oli 2010. aastal 38 406 (võrreldes 2007. aasta arvuga 30 096). Inimeste arv, kes Töötukassa vahendusel töö leidsid, oli 2010. aastal 58 550 (võrreldes 2007. aasta arvuga 14 167). Komitee märgib, et 2010. aastal oli rohkem töölerakendamisi kui registreeritud vabu töökohti. Aruandest nähtub, et Töötukassa poolt töölerakendamiste osakaal kõigi tööleasunute arvust oli 2010. aastal 52,3%, mis on tõusnud võrreldes 2007. aasta 7,6%-ga. Aruanne ei sisalda teavet Töötukassas töötavate inimeste arvu ega kvalifikatsiooni kohta. Komitee soovib järgmises aruandes näha töötajate koguarvu, töölerakendamise teenustega tegelevate nõustajate arvu ja töölerakendamisega tegelevate töötajate arvu osakaalu võrreldes registreeritud tööotsijatega. Järeldus Jäädes ootama soovitud andmeid, järeldab komitee, et olukord Eestis vastab harta artikli 1 lõikele 3.

Artikkel 1 – õigus tööle Lõige 4 – kutsenõustamine, kutseõpe ja kutserehabilitatsioon Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. Kuna Eesti on võtnud vastu harta artikli 9, artikli 10 lõike 3 ja artikli 15 lõike 1, käsitletakse meetmeid, mis puudutavad kutsenõustamist, kutsealast ettevalmistust ja töötajate ümberõpet ning puuetega inimeste nõustamist ja kutsealast ettevalmistust nende artiklite alusel. Nendes järeldustes leidis komitee, et töötajate kutsealast ettevalmistust (artikli 10 lõige 3) ja puuetega inimeste haridust ning koolitust (artikli 15 lõige 1) puudutav olukord on hartaga kooskõlas. Kuid komitee leidis, et olukord ei vasta harta artiklile 9, kuna karjäärinõustamisteenused on tööturul kättesaadavad ainult töötutele ja koondamisteate saanud töötajatele. Järeldus Komitee järeldab, et olukord Eestis ei vasta harta artikli 1 lõikele 4, kuna karjäärinõustamisteenused on tööturul kättesaadavad ainult töötutele ja koondamisteate saanud töötajatele.

Artikkel 9 – õigus kutsenõustamisele Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. Kuna Eesti on võtnud vastu harta artikli 15, käsitletakse puuetega inimestele osutatavat kutsenõustamise teenust puudutavaid meetmeid vastava artikli alusel. Kutsenõustamine haridussüsteemis a. Funktsioonid, korraldus ja toimimine Komitee viitab koolide kutsenõustamise ülevaate kirjeldusele oma eelmises järelduses (Järeldused 2008). Aruanne märgib, et 2008. aastal käivitati Euroopa Sotsiaalfondi programm „Karjääriteenuste süsteemi väljatöötamine”, mille eesmärk oli parandada karjääriteenuste kvaliteeti ning muuta need igaühele kättesaadavaks. Alustatud on karjäärispetsialistide koolitamist ja avaldatud on informatiivseid ja metoodilisi materjale. Karjääriteenused on alates 2009. aastast töötatud välja 17-s piirkondlikus teavitus- ja nõustamiskeskuses ning 32-s partnerkoolis. b. Kulud, personal ja teenustesaajate arv Otseste karjääriteenuste osutamise eelarve oli 17-s piirkondlikus keskuses ligikaudu 565 000 eurot aastas. 2010. aastal osutati karjääriteenuseid 82 998 juhul, mis hõlmas ligikaudu 25% noortest vanuses 7–26 (võrreldes 15%-ga aastal 2009). Kutsenõustamine tööturul a. Funktsioonid, korraldus ja toimimine Eelmises järelduses (Järeldused 2008) leidis komitee, et olukord Eestis ei vastanud harta artiklile 9, kuna kutsenõustamise teenused olid tööturul kättesaadavad vaid töötutele ja koondamisteate saanud töötajatele. See aruanne kinnitab, et Töötukassa pakub individuaalset kutsenõustamist ainult töötutele ja koondamisteate saanud töötajatele. Kõik muud isikud võivad siiski saada karjääri ja tööotsimisega seotud teavet. 2009. aastal tehti tööturuteenuste ja –toetuste seaduses mitu muudatust, sh tööturuteenuse mõistes, mida defineeritakse nüüd töötutele, tööotsijatele ja muudele seaduses nimetatud isikutele osutatava teenusena. Komitee leiab, et hoolimata muudatustest pole olukorda vastavusse viidud, kuna seaduse alusel osutatavad karjäärinõustamise teenused on endiselt kättesaadavad vaid töötutele ja isikutele, kes on saanud teate töö- või teenistussuhte lõpetamise kohta. Tõsiasi, et isikutel, kes pole töötuna või tööotsijatena registreeritud, on õigus saada teavet tööturu olukorra

kohta ning õigus mõningatele muudele tööturuteenustele ja –toetustele, pole olukorra vastavusseviimiseks piisav. b. Kulud, personal ja teenustesaajate arv Aruande kohaselt on Töötukassa osutatavate karjääriteenuste maht oluliselt kasvanud. Näiteks karjääriteenuste ja (igat tüüpi) meetmete kasutajate arv suurenes 11 667 inimeselt aastal 2007 39 250 inimeseni aastal 2010. Sellistele tegevustele eraldatud vahendid olid 2011. aastal kokku ligikaudu 460 160 eurot (mis on oluline kasv võrreldes eelmises järelduses nimetatud summaga). Teiste liikmesriikide kodanike võrdne kohtlemine Komitee on varem leidnud, et olukord teiste liikmesriikide kodanike võrdse kohtlemise osas vastab hartale (vt 2008. aasta järeldusi), kuid soovib, et järgmises aruandes oleks ajakohane teave selle teema kohta, k.a. konkreetne seaduslik alus võrdse kohtlemise tagamiseks. Järeldus Komitee järeldab, et olukord Eestis ei vasta harta artiklile 9, kuna karjäärinõustamine on tööturul kättesaadav ainult töötutele ja koondamisteate saanud töötajatele.

Artikkel 10 – õigus kutseõppele Lõige 1 – tehniline ja kutsealane väljaõpe; juurdepääs kõrgemale tehnilisele ja ülikooliharidusele Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. Viimases järelduses leidis komitee, et olukord vastab harta artiklile 10§1. Komitee leidis, et aruandes esitatud teave puudutas peamiselt kutsealast väljaõpet kui „tehnilist ja erialast väljaõpet”, jättes seega välja olulise osa teabest kesk- ja kõrghariduse kohta Eestis. Komitee tuletab meelde, et harta artikli 10 lõike 1 tähenduses hõlmab kutseõppe mõiste artikli 10 lõikes 1: kutsealusõpet – s.t. üldkeskharidust ja keskeriharidust – ülikoolis ja väljaspool ülikooli omandatud kõrgharidust ja kutseõpet, mille on korraldanud muud riigi- või eraasutused, sh jätkuõpet – mida käsitletakse harta artikli 10 lõikes 3. Ülikoolis ja väljaspool ülikooli omandatavat kõrgharidust loetakse kutsehariduseks, kui need annavad üliõpilastele ametikohal töötamiseks vajalikud teadmised ja oskused. Seetõttu soovib komitee olukorra hindamiseks saada järgmises aruandes teavet kogu kutseõppe süsteemi kohta, nagu ülal määratletud. Mis puudutab „tehnilist ja erialast väljaõpet”, võtab komitee aruandes esitatud teabe põhjal teadmiseks olemasoleva seadusraamistiku ning viiteperioodi puudutavad arenguplaanid. Avalikud kulud selles valdkonnas olid: 89 miljonit eurot aastal 2007, 85 miljonit eurot aastal 2008 ja 96 miljonit eurot aastal 2009. Tehnilise ja erialase väljaõppe kesk- ja kõrgharidust omandanud üliõpilaste arv õppeaastal 2007–2008 oli 27 381, õppeaastal 2008–2009 27 239, õppeaastal 2009–2010 28 363 ja õppeaastal 2010–2011 28 012. Õpetajate arv „tehnilise ja erialase väljaõppe” õppeasutustes oli õppeaastal 2007–2008 2212, õppeaastal 2008–2009 2096, õppeaastal 2009–2010 2225 ja õppeaastal 2010–2011 2224. Järeldus Jäädes ootama soovitud andmeid, järeldab komitee, et olukord Eestis vastab harta artikli 10 lõikele 1.

Artikkel 10 – õigus kutseõppele Lõige 3 – täiskasvanud töötajate kutseõpe ja ümberõpe Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. Komitee võtab teadmiseks olemasoleva seadusraamistiku ning strateegiad ja arenguplaanid, mida viiteperioodil on rakendatud. Märgitakse, et kasutati mitut elukestva õppe programmi, nende seas järgmised. • TULE programm – inimestele, kelle õpingud kõrghariduse tasandil katkesid, rakendati aastal 2009. Programmi abiga saavad isikud, kelle õpingud katkesid õppeaastatel 2003/2004–2008/2009 ning kes olid läbinud üle poole õppekavast ning ei õppinud mõne teise kõrghariduse õppekava alusel, jätkata õpinguid tasuta. • KUTSE programm – inimestele, kelle kutsealane haridustee oli katkenud, käivitati aastal 2009. Programmi abiga saavad isikud, kes on varem läbinud vähemalt 30% õppekava mahust ja kelle õpingud katkesid pärast 2000. aastat, omandada kutsehariduse. Lisaks varasematele õpingutele arvestatakse ka töökogemust. Õpinguid jätkavatele isikutele kehtivad kõik tavapärased üliõpilaste õigused ja kohustused, sh õigus õppetoetusele. • Aastal 2009 käivitati lisaks ka täiskasvanute programmid, mis võimaldavad tasuta täiendusõpet ja ümberõpet kutseõppeasutuste, rakenduskõrgkoolide ja vabahariduse koolituskeskuste kaudu. Perioodil 2009–2013 oli programmi „Täiskasvanute kutsealane ettevalmistus ja arendustegevused” raames kavas kutseõppeasutustes tasuta koolitada 33 000 inimest. Perioodil 2009–2913 oli programmi „Täiskasvanute kutsealane ettevalmistus vabahariduse koolituskeskustes” kavas koolitada täiendusõppe käigus ja põhikompetentside arendamise kursustel tasuta 40 000 inimest. Komitee tõi aruande põhjal välja, et kui 25–64-aastaste täiskasvanute osalus elukestvas õppes oli eelnenud aastatel (2000–2007) jäänud püsima (5,4–7%), suurenes osalejate arv 2008. aastal 9,8% võrra (69 200 inimest), 2009. aastal 10,6% võrra (75 600 inimest) ja 2010. aastal 10,9% võrra (78 300 inimest). Aruandes märgitakse, et kutseõppeasutuste täiskasvanute koolituse süsteemis tasemekoolituse läbinud täiskasvanud (üle 25-aastaste) üliõpilaste arv on pidevalt kasvanud, jõudes 2010. aastaks 4767 inimeseni, mis moodustab 17% kõigist kutsehariduse omandajatest. Aruanne märgib samuti, et lisaks töötajatele on ka töötud inimesed osalenud kutseõppeasutustes täiskasvanutele mõeldud tööga seotud tasuta täiendkoolitustel (sh inimesed, keda ähvardab koondamine) alles alates 2010. aasta teisest poolest. Komitee märgib aruande põhjal, et alates 2010. aasta teisest poolest osales 1123 töötut, kellest 205 olid pikaajalised töötud, ESF-i programmis „Täiskasvanute tööalane koolitus ja arendustegevused”.

Komitee tuletab meelde, et artikli 10 lõike 3 alusel tuleb kutsealast ettevalmistust pakkuda nii töötutele kui ka töötavatele inimestele. Seetõttu soovib komitee, et järgmises aruandes oleks teave töötutele mõeldud koolitusprogrammide jätkusuutlikkuse kohta ja teenuste arv. Komitee tuletab meelde ka seda, et töötute puhul kasutatakse aktiveerimise määra (s.t. eelnevalt töötute aktiivsetes meetmetes osalejate iga-aastase keskmise arvu ning registreeritud töötute ja aktiivsetes meetmetes osalejate koguarvu jagatist) liikmesriikide poliitikate mõju hindamiseks. Seega soovib komitee, et järgmises aruandes oleks andmed töötute aktiveerimise määra kohta. Järeldus Jäädes ootama soovitud andmeid, järeldab komitee, et olukord Eestis vastab harta artikli 10 lõikele 3.

Artikkel 10 – õigus kutseõppele Lõige 4 – pikaajalised töötud Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. Aruandes märgitakse, et 2007. aastal oli pikaajalise töötuna registreeritud 5990 inimest, kellest 1617 kasutas erialase väljaõppe teenuseid. 2008. aastal oli pikaajalise töötuna registreeritud 7246 inimest, kellest 1502 kasutas erialase väljaõppe teenuseid; 2009, aastal oli pikaajalise töötuna registreeritud 23 776 inimest, kellest 4265 kasutas erialase väljaõppe teenuseid; 2010. aastal oli pikaajalise töötuna registreeritud 40 625 inimest, kellest 6019 kasutas erialase väljaõppe teenuseid. Aruandes on toodud välja, et üks võimalik põhjus, miks registreeritud pikaajaliste töötute arv on oluliselt kasvanud, peitub sotsiaalmaksuseaduse muudatustes. Kui varem oli tervisekindlustus vaid nendel töötutel, kellel oli õigus saada töötuskindlustushüvitist või töötutoetust, maksab Töötukassa sotsiaalmaksuseaduse alusel sotsiaalmaksu (tagades inimesele seega tervisekindlustuse) kõigile alates 1. maist 2009 töötuna registreeritud isikutele. Eelmises järelduses soovis komitee saada teavet koolitusprogrammides osalenud pikaajaliste töötute aktiveerimise määra kohta. Vastuseks märgitakse aruandes, et pikaajaliste töötute aktiveerimise määr on vähenenud 18%-lt aastal 2007 9%-ni aastal 2010. Komitee võtab teadmiseks Euroopa Sotsiaalfondist rahastatava programmi „Kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavuse suurendamine aastatel 2007–2013”. Selle programmi alusel said muu hulgas 6 kuu (varem 12 kuu) vältel tööta olnud töötud ja 3 kuu (varem 6 kuu) vältel tööta olnud noored töötud (vanuses 16–24) kasutada palgatoetuse teenust. Kui 2007. aastal kasutas palgatoetuse teenust 211 inimest, oli 2010. aastal seadusemuudatuse tõttu see arv 10 885. Aruandest ei nähtu, kui paljud nendest inimestest olid pikaajalised töötud. Komitee soovib teada hinnangulist pikaajaliste töötute arvu. Ülal nimetatud programmi raames toetatakse pikaajaliste töötute tööleasumist ka mitmesuguste nõustamisteenustega järgmisel kujul: • võlanõustamine töötutele (koostöös kohalike omavalitsuste ja MTÜ-dega); • psühholoogiline nõustamine töötutele ja koondamisteate saanud töötajatele ning • sõltuvusnõustamine ja sotsiaalne rehabilitatsioon töötutele, kelle tööotsimist, aktiivsete tööturumeetmete kasutamist või töö saamist takistavad sõltuvusprobleemid. Järeldus Jäädes ootama soovitud andmeid, järeldab komitee, et olukord Eestis vastab harta artikli 10 lõikele 4.

Artikkel 15 – puuetega inimeste õigus elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust Lõige 1 – puuetega inimeste kutseõpe Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. Eesti allkirjastas ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli septembris 2007 ja ratifitseeris selle juunis 2012. Vastavalt aruandele oli Eestis 2010. aastal 120 432 puuetega inimest, sh 6791 last vanuses 0–16 aastat. Puude definitsioon Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muudatus, mis jõustus 1. oktoobril 2008, kehtestas uue puude definitsiooni: puue on inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. See definitsioon ei ole seotud erivajadustega laste hariduspoliitikaga, keda ei klassifitseerita puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse tähenduses kasutatavate näitajate alusel. Eesti statistikas kasutatav erivajadustega laste definitsioon hõlmab füüsilise või meelepuudega või kõne- ja/või õppimispuudega ning vaimse puudega lapsi, kes vajavad erilist kohtlemist käitumisprobleemide tõttu ning õpivad erivajadustega laste koolis. Aruandes märgitakse, et seaduse järgi klassifitseeritakse erivajadustega laste hulka ka äärmiselt andekad lapsed. Vastavalt võrdse kohtlemise seaduse jaotisele 5 on „puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus või kõrvalekalle, millel on oluline ja pikaajaline ebasoodne mõju igapäevatoimingute sooritamisele”. Diskrimineerimisvastane seadusandlus Oma viimases järelduses (Järeldused 2008) leidis komisjon, et Eesti ei vasta artikli 15 lõikele 1 põhjusel, et diskrimineerimisvastased seadused hariduse ja koolituse valdkonnas olid ebapiisavad. Nüüd märgib komitee aruande põhjal, et 1. jaanuaril 2009 jõustunud võrdse kohtlemise seaduse artikkel 2(2) keelab puude tõttu diskrimineerimise juurdepääsul igat tüüpi ja igal tasandil kutsenõustamisele, kutseõppele, erialasele kõrgharidusele ja ümberõppele. Komitee märgib teise allika1 põhjal, et hariduse valdkonnas võrdse kohtlemise seadus küll kehtib, kuid see käsitleb üksnes päritolu, rassi ja nahavärvi alusel diskrimineerimist. Sellegipoolest märgitakse aruandes, et seadus sätestab võrdse kohtlemise põhimõtted ja artiklis 13 on öeldud, et „Haridus- ja teadusasutused, koolitust korraldavad muud asutused ja

isikud arvestavad õppesisu määramisel ja õppetöö korralduses vajadust edendada võrdse kohtlemise põhimõtet”. Aruandes on öeldud ka seda, et põhiseaduse artikli 37 alusel on õigus haridusele ka puuetega inimestel ning põhiseaduse artikkel 12 keelab diskrimineerimise kõigis tegevusvaldkondades, mida riik reguleerib ja kaitseb. Üldisi põhiseaduslikke õigusi jälgib õiguskantsler. Võrdse kohtlemise seaduse täitmist jälgib soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. Põhiseaduse ja rahvusvaheliste lepingute sätted (sh diskrimineerimise vastased sätted) kehtivad otseselt Eesti kohtutes ja täiendavad seadused ei riku neid sätteid. Komitee soovib teada täpsemaid üksikasju õiguskantsleri ja voliniku kompetentside ja neile kehtivate protseduuride kohta, eelkõige seda, kas neil on õigus määrata diskrimineerimise tuvastamisel hüvitist ning kas nende otsuste kohta saab kohtusse apellatsiooni esitada. Vastavalt haridusseaduse artiklile 4(1) kohustub riik ja kohalik omavalitsus tagama igale inimesele võimaluse saada kohustuslikku haridust ning haridusseaduse artikkel 8(2) sätestab kõikidele, sh puuetega lastele, kohustusliku hariduse 17-nda eluaastani. Vastavalt seadusele on lubatud ka koduõpe. Haridusseaduse artikli 10(1) kohaselt tagab kohalik omavalitsus füüsilise puudega, kõnehäiretega või meele- või õppimispuudega ja erilist toetust vajavatele isikutele võimaluse õppida elukohajärgses koolis. Kui sobivaid tingimusi ei leita, kohustuvad riik ja kohalikud omavalitsused tagama sellistele isikutele võimaluse õppida selleks otstarbeks loodud haridusasutuses, vastavalt seadusega kehtestatud korrale ja tingimustele. Lisaks sätestab lastekaitseseaduse artikkel 52(2) puudega lastele tavavõimetega lastega võrdse õiguse haridusele, arengule ja eneseteostusele. Ülal kirjeldatut arvestades leiab komitee, et olukord on viidud vastavusse harta artikli 15 lõikega 1. Siiski tuletab komitee meelde, et soovib saada teavet praktika ja kaebuste kohta, mis on pädevatele asutustele selles artiklis nimetatud küsimustes esitatud. Haridus Eestis rakendatakse spetsiifilisi põhimõtteid puuetega inimeste vajaduste rahuldamiseks hariduses. Hariduspoliitika üldpõhimõte on puuetega õpilaste võrdne haridus. Aruandes on öeldud, et üldharidussüsteemi arenguplaan aastateks 2007–2013 rõhutab kohustust luua kõigile õpilastele võrdsed võimalused ja tingimused kvaliteetse hariduse omandamiseks vastavalt nende võimetele ja huvidele ning võimaldades neil jätkata õpinguid ja tulla eluga väärikalt toime. Poliitika keskendub kaasava hariduse põhimõtete rakendamisele, nõustamisteenustele ja tugispetsialistidele juurdepääsu tagamisele, kohaste vahendite väljatöötamisele ja sobiva õppekeskkonna tagamisele. 2010. aastal jõustus uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus, mis sätestab õpingute korralduse hariduslike erivajadustega õpilastele. Seadus rõhutab kohustust toetada kõikide õpilaste arengut ja vajadust järgida kaasava hariduse põhimõtteid. Hariduslike erivajadustega õpilased õpivad elukohajärgse kooli tavaklassis. Kui pole võimalik tagada õpilasele vajalikke tugiteenuseid tavaklassis õppimiseks, osutatakse neid hariduslike erivajadustega lastele mõeldud rühmas, klassis või koolis.

Hariduslike erivajadustega õpilased on õpilased, kelle eriline anne, õpiraskus, käitumine, terviseprobleem või puue jne. tekitavad vajaduse teha muudatusi või kohandusi nende õpingute või õpikeskkonna sisus või korralduses. Erivajadustega laps paigutatakse tasandusrühma, talle rakendatakse erivajadustega lastele mõeldud õppekava vanema avalduse ja nõustamiskomisjoni otsuse/soovituse alusel. Nõustamiskomisjonis peab olema eripedagoog, logopeed, psühholoog, sotsiaaltöötaja ja maakonna või linnavalitsuse esindaja.2 Komisjon märgib teise allika3 põhjal, et lõplik otsus hariduse tüübi kohta tuleb teha vanematel. Vastavalt aruandele tuvastatakse hariduslik erivajadus pedagoogilise-psühholoogilise hindamise, erinevates tingimustes õpilase käitumise jälgimise, õpilase ja tema keskkonna kohta andmete kogumise ning õpilase meditsiiniliste ja logopeediliste uuringute põhjal. Komitee võtab teadmiseks aruandes nimetatud mitmesugused tugiteenused, mis on õpilastele kättesaadavad, nt hariduslike erivajaduste koordinaator, kelle ülesanne on toetada, juhendada ja korraldada koostööd tugispetsialistide, õpetajate ja vanemate vahel, et tuvastada õpilase vajadused, ning pakkuda välja sobivaid meetmeid, mida kool peab rakendama. Meetmete rakendamise perioodi lõpus peab hariduslike erivajaduste koordinaator hindama meetmete tulemuslikkust koos õpetajate ja tugispetsialistidega ning tegema vanematele (ja vajadusel koolijuhile) ettepanekuid edasiste tegevuste kohta. Pedagoogilise-psühholoogilise hindamise tulemused, täiendavad vaatlused ja õpetajate soovitused, katsete ja uuringute tulemused, nõustamiskomisjoni soovitused ja õpilasele rakendatud meetmed tuleb kajastada lapse arengu vaatluskaardil. Haridusseaduse alusel kohustuvad kohalikud omavalitsused tagama puuetega inimestele hariduse omandamise ja võimaluse õppida elukohajärgses koolis. Kui sobivaid tingimusi ei leita, kohustuvad riik ja kohalikud omavalitsused tagama sellistele isikutele võimaluse õppida selleks otstarbeks loodud haridusasutuses, vastavalt seadusega kehtestatud korrale ja tingimustele. Seadus sätestab ka koduõppe võimaluse, mida loetakse äärmuslikuks meetmeks ning mida rakendatakse ainult siis, kui õpinguid teisiti pole võimalik korraldada. Lisaks võib pärast põhikooli lõpetamist korraldada intellektuaalse puudega õpilastele täiendavaid õpinguid. Täiendavate õpingute eesmärk on pakkuda ettevalmistust ja tuge õpingute jätkamiseks või tööturule sisenemiseks. Täiendavate õpingute kestus on üks õppeaasta. Komitee märgib teise allika põhjal4, et vastavalt seadusele võivad erivajadusega õpilased õppida tavakoolis või tavakooli eriklassides ning saada mitmesugust tuge: eripedagoog, logopeed; parandusõpe; kohandatud õppekava; individuaalne õppekava; väikeklassid; täiendavad õppe- ja rehabilitatsiooniained (muusikateraapia jne); suhtlustugi (viipekeele tõlk, pimedate punktkirjas õppematerjalid jne). Komitee soovib järgmises aruandes näha teavet selle kohta, mitu erivajadustega last õpib lihtsustatud õppekavade järgi ja kui paljud neist jätkavad õpinguid või leiavad töö. Komitee võtab teadmiseks aruandes näidatud meetmed, mida on rakendatud tugiteenuste kättesaadavuse parandamiseks, riikliku õppekava ja õppematerjalide väljatöötamiseks (nt pimedate punktkirjas õpikud tagatakse nii tava- kui ka erikoolide õpilastele). Komitee võtab teadmiseks lisaks ka aruandes antud teabe mitme riikliku programmi kohta, mis on

rakendatud alates aastast 2008 hariduslike erivajadustega õpilaste hariduse toetamiseks ja kaasava hariduse põhimõtte rakendamiseks: „Haridusnõustamise arendamine”, „Õppematerjalide väljatöötamine hariduslike erivajadustega lastele”, „Üldhariduskoolide õpetajate kvalifikatsiooni tõstmine aastatel 2008–2014”. Aruandes märgitakse, et õppeaastal 2010/2011 õppis üldhariduskoolides 145 939 õpilast, sh 3779 erivajadustega laste koolides. 2010. aastal oli selliseid koole 43 võrreldes 45-ga aastal 2007. Aruandes on toodud välja ka õpilaste arv mitmesugustes eriklassides. Kuid tuleb arvestada, et sellise statistika piisavaks hindamiseks on komiteel vaja teada puuetega õpilaste koguarvu ja tavakoolides ning erikoolides käivate laste arvude suhet ning samuti nende erivajaduste iseloomu. Seoses sellega märgib komitee teise allika põhjal5, et vastavalt Eesti Hariduse Infosüsteemile oli õppeaastal 2009/2010 Eestis 112 738 koolikohustuse eas õpilast ning 10 435 nendest olid haridusliku erivajadusega (HEV) õpilased. 10 435-st HEV-õpilasest õppis 3365 eraldi erikoolides ja 1459 üldhariduskoolide eraldi eriklassides. Kuid enamik HEV-õpilastest (5611) õppis täiesti kaasavas keskkonnas. Lisaks oli 15 384 õpilast, kellel puudus HEV kohta ametlik otsus, kes said tavakoolides teatud kujul HEV toetust. Erialane ettevalmistus Komitee märgib aruande põhjal, et valitsuse kinnitatud kõrghariduse standardis ja kutsehariduse standardis ning haridus- ja teadusministri kinnitatud huvialahariduse standardis rõhutatakse elukestva õppe põhimõtet. Täiskasvanute koolituse seadus sätestab täiskasvanute hariduse ja koolituse ning tagab täiskasvanutele juurdepääsu elukestvale õppele. Seaduse artikkel 7(2) näeb ette, et kohalikud omavalitsused kohustuvad tagama puuetega inimeste hariduse. Puuetega inimestele tagatakse kutsehariduse võimalused määrusega nr. 25 „Erivajadustega isikute kutseõppeasutuses õppimise tingimused ja kord” (2006). Lisaks ütleb sotsiaalhoolekande seaduse artikkel 26(1) 2), et kohalikud omavalitsused ja linnavalitsused kohustuvad koostöös pädevate riigiasutustega looma võimalusi erialaseks ettevalmistuseks, mis parandaks puuetega inimeste võimet tööturul konkureerida, osaleda aktiivselt ühiskonna elus ja suurendaks nende sõltumatust. Erivajadustega õpilaste kaasamine esialgsesse kutseõppesse ning edasisse õppesse ja ümberõppesse on üks kutsehariduse arendamise prioriteete. See sisaldub ka Eesti kutseharidussüsteemi arengukavas aastateks 2009–20136. Aruande kohaselt õppis õppeaastal 2010/11 kutseharidusasutustes 966 hariduslike erivajadustega õpilast (mis on 3,4% kutsehariduse omandajate koguarvust 28 012), võrreldes 689 (ehk 2,5%-ga) õppeaastal 2007/08. Aruandes märgitakse, et Eesti Hariduse Infosüsteemi andmed puuetega üliõpilaste kohta kõrghariduse vallas ei peegelda tegelikku olukorda, kuna üliõpilased ei soovi oma puudest teada anda. Programmi „Priimus” raames saavad kõrgharidust omandavad erivajadustega üliõpilased taotleda stipendiumi erivajadusest tulenevate ja õpingutega seotud lisakulude katmiseks (nt

tasumiseks perioodiliste tugiteenuste eest nagu isiklik abistaja, viipekeele tõlk, transport või juhuslikud teenused nagu vajaliku meditsiiniseadme omandamine). 2009. aastal sai Priimuse kaudu toetusi 26 isikut, 2010. aasta kevadel 55 isikut ja õppeaastal 2010/2011 86 isikut. Kõrgharidusasutused võivad taotleda toetust ka tugiteenuste või –tegevuste väljatöötamiseks ja rakendamiseks. Komitee märgib aruande põhjal, et lisaks teistele toetustele võivad puudega inimesed taotleda haridustoetust ja täiendkoolituse toetust. Sotsiaalkindlustusamet maksab puuetega õpilastele õppetoetust puudest tingitud takistuste vähendamiseks täiskasvanute haridussüsteemis. Täiendkoolituse toetust makstakse töötavatele puuetega inimestele kutseõppe ja tasemekoolituse jaoks nende töölesaamise toetamiseks. Järeldus Komitee järeldab, et olukord Eestis vastab harta artikli 15 lõikele 1. ________________________ 1http://www.non-discrimination.net/content/media/2011-EE-Country%20Report%20LN_final_0.pdf

2http://www.european-agency.org/country-information/estonia/national-overview/complete-national-

overview 3http://www.disability-

europe.net/content/aned/media/Report%20on%20equality%20of%20educational%20and%20training%20opportunities%20for%20young%20disabled%20people%20-%20Estonia.pdf

4http://www.european-

agency.org/country-information/estonia/national-overview/complete-national-overview 5Ibidem 6http://www.disability-europe.net/countries/estonia

Artikkel 15 – puuetega inimeste õigus elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust Lõige 2 – puuetega inimeste tööhõive Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. Puuetega inimeste tööhõive Vastavalt aruandele oli tööealisi (15–74) puuetega inimesi kokku 74 500. Nendest 60 200 polnud aktiivsed, 4400 olid töötud ja 9900 (s.t 13%) töötasid. Kuid tööealisi isikuid, kes said töövõimetuspensioni (neid 15–64 aastaseid inimesi, kelle püsiv töövõimetus oli 40–100%), oli 2010. aastal 83 800 – aasta keskmisena – (võrreldes 2008. aasta 72 200-ga), kellest 43 000 polnud aktiivsed, 13 200 olid töötud ja 27 600 (s.o 32,9%) töötasid. Komitee soovib, et järgmine aruanne täpsustaks, mida „mitteaktiivse” isiku olek täpsemalt tähendab ning kui palju töötuid inimesi on kaasatud kõikvõimalikesse töötamise propageerimise meetmetesse. Samuti soovitakse selgitust esitatud statistika kohta, nimelt erinevust puuetega inimeste arvu ja töövõimetuspensioni saavate inimeste arvu vahel, mis on palju kõrgem. Diskrimineerimisvastane seadusandlus Viimases järelduses (Järeldused 2008) leidis komitee, et Eesti olukord ei vasta artikli 15 lõikele 2, kuna puuetega inimestele polnud tagatud tulemuslikku kaitset diskrimineerimise vastu töösuhtes. Komitee märgib nüüd aruande põhjal, et antud perioodil jõustus mitu seadusreformi. Võrdse kohtlemise seaduse (2009) jaotis 2(2) keelab diskrimineerimise puude alusel järgmistes olukordades: tööle saamise, füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise ja ametiga seotud tingimused, sh valikukriteeriumid, värbamistingimused ja edutamine; töölepingu või töövõtulepingu sõlmimine; ametisse nimetamine, töötingimused, hüvitised, töölepingute või töövõtulepingute lõpetamine või ametist vabastamine. Mis puudutab kohustust tagada mõistlikud tingimused, siis küsis komitee varem lisateavet selle kohustuse praktilise rakendamise kohta. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse artikli 10¹ alusel kohustub tööandja looma puuetega töötajatele sobivad töö- ja puhketingimused. Lisaks tuleb „töö, töövahendid ja töökoht kohandada tema kehalistele ja vaimsetele võimetele”. Kohandamine tähendab tööandja hoonete, tööruumide, töökohtade või töövahendite muutmiseks puuetega inimestele ligipääsetavaks ja kasutatavaks. See nõue kehtib ka üldkasutatavatele liikumisteedele ja puhkeruumidele ja/või puuetega töötajate kasutuses olevatele eluruumidele. Sobivate töötingimuste ja töökorralduse sisseviimisel peab olema abiks spetsiaalne töökeskkonnanõukogu. 2009. aastal võeti vastu muudatused tööturuteenuste ja –toetuste seadus ning töötuskindlustuse seadus, mille alusel Eesti Töötukassa ja Tööturuamet ühendati eesmärgiga

parandada juurdepääsu teenustele ja teenuste kvaliteeti. Inimene saab nüüd kõikvõimalikku abi seoses töö otsimise, mitmesuguste tööturuteenuste ja töötuskindlustushüvitistega ühest asutusest lihtsustatud protseduuride alusel. Tööturuteenuste ja –toetuste seadus (muudetud aastal 2009) näeb ette spetsiaalsed teenused töötutele puuetega inimestele, sh „kohandatud töökoha ja töövahendid”. Seda teenust võidakse pakkuda halduslepingu alusel Töötukassa ja tööandja vahel ning riik kompenseerib kuni 50% tööandja kuludest, mis on selliseks kohandamiseks vajalikud. Aruande järgi on võimalik Euroopa Sotsiaalfondi programmi „Kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavuse suurendamine aastatel 2007–2013” abiga katta puudega inimese töölevõtmiseks töökohta kohandanud tööandja kulud 100% ulatuses. Kui kohandused puudutavad juba töötavat puudega inimest, kaetakse kuni 50% kuludest. Eesti Töötukassa on toetanud ruumide kohandamist, abivahendite ja seadmete soetamist. Komitee märgib aruande ja teise allika1 põhjal, et teist teenust, nimelt „tööks vajalike tehniliste vahendite vaba kasutamise tagamist” võidakse pakkuda Töötukassa ja tööandja või puudega inimese vahelise halduslepingu alusel. Lisaks teenustele, mis spetsiaalselt soodustavad puuetega inimeste tööleasumist, on töötuna registreeritud inimestel võrdne juurdepääs Eesti Töötukassa pakutavatele tööturuteenustele (nt töövahenduskonsultandi teenusele). Muudetud tööturuteenuste ja –toetuste seaduse alusel on loodud uusi teenuseid, nt „tugi töövestlusel *võimaliku tööandjaga+” ja „töö koos tugiisikuga *tema abiga+”. Aruande järgi kasutasid puudega inimesed perioodil 2007–2011 (september) järgmisi tööturu meetmeid: puuetega inimeste jaoks ruumide ja töövahendite kohandamine (7 juhul); abivahendid ja seadmed puuetega inimestele (24); töö koos tugiisikuga (99) ja suhtlustoe osutamine töövestlustel (53). Aruandes leitakse, et kõik teenused pole kõikjal kättesaadavad ning teadlikkus vastavatest õigustest ja võimalustest pole ikka piisav. Aastast 2008 pakub Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskus teavet, hindamist ja nõustamist keskkonna kohandamise, abivahendite ja seadmete kohta. 2010. aasta aruande kohaselt kasutas keskuse teenuseid 620 klienti. Vastuseks komitee küsimusele vastava praktika kohta märgitakse aruandes, et ülemkohus väljastas mitu otsust puuetega inimeste õiguste kaitsmise valdkonnas, kuid ükski neist ei puudutanud puudega seotud diskrimineerimist töösuhtes. Meetmed puuetega inimeste palkamise soodustamiseks Riikliku pensionikindlustuse seaduse järgi on vähemalt 40%-se püsiva töövõimetusega inimesel õigus töövõimetuspensionile. Eeldatakse, et inimene suudab töötada ja teenida tulu ülejäänud töövõimelisuse ulatuses. Kuid püsivat töövõimetust kinnitav otsus ei keela inimesel ka täistööajaga töötamist. Kui hüvitise saaja töötab, ei muutu sellest kinnitatud töövõimetuspensioni suurus.

Aruandes märgitakse, et 2010. aasta jaanuaris tehtud muudatusega puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses võeti kasutusele uut liiki toetus puuetega inimestele – töötamistoetus. Seda toetust makstakse töötavatele puudega inimestele, kellel tekivad puude tõttu töötamisega seoses lisakulud. Igakuise toetuse summa sõltub igapäevases elus osalemist takistavate asjaolude ulatusest. Töötajate kaitse on reguleeritud ka uues töölepinguseaduses, mis jõustus 1. juulil 2009. Enne töölepingu lõpetamist (nt kui töötaja pole enam suuteline tervise pärast tööülesandeid täitma), kohustub tööandja võimalusel töötajale teist tööd pakkuma, isegi kui tööandja peab korraldama täiendõppe, kohandama töökohta või muutma töötingimusi, kui see võimaldaks töötajal töösuhet jätkata. Kuid tööandja ei kohustu tegema ebaproportsionaalselt kõrgeid kulutusi ega pakkuma tööd kõiki asjaolusid arvestades põhjendamatutel tingimustel. Lisaks toetab riik töövõimetuspensioni saavate inimeste tööleasumist, makstes tööandja eest pensioni saava töötaja sotsiaalmaksu (vastavalt sotsiaalmaksuseadusele). Töölepinguseaduse alusel on töövõimetuspensioni saavatel inimestel õigus 35-päevasele iga-aastasele puhkusele (28 päeva asemel) ja vahe makstakse riigieelarvest. Komitee märgib aruande põhjal, et Euroopa Sotsiaalfondi toel rakendati programmi „Kvalifitseeritud tööjõu kättesaadavuse suurendamine aastatel 2007–2013” raames üle 100 projekti, mis võimaldas puuetega inimestel parandada oma oskusi ja teadmisi ning töötamisvõimalusi avatud tööturul ning ka kaitstud/toetatud ametikohtadel. Komitee soovib saada teavet nende projektide täiendavate üksikasjade kohta, osalenud puuetega inimeste arvu ja nende arvu, kes seejärel tööle asusid. Komitee küsis varem kaitstud töökeskustes töötavate inimeste staatuse ja palgataseme kohta. Aruandes vastatakse, et Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskus laiendab kaitstud tööteenuse mõistet/mudelit, mis peaks andma tulevikus aluse kaitstud töötamist reguleerivate seaduste loomiseks. Komitee märgib lisaks teise allika2 põhjal, et Eestis puuduvad spetsiaalsed sätted puuetega töötajate kaitstud või osaliselt kaitstud töötamise kohta. Kuid riik toetab puuetega inimeste töölevõtmist erasektoris ülal kirjeldatud meetmetega. Sellest tulenevalt kujutab niisugune töö endast normaalset töösuhet. Lisaks sätestab tööturuteenuste ja –toetuste seadus ka nn palgatoetuse. Riik maksab kuus kuud teatud piirangutega (kehtiv miinimumpalk) 50% riskirühma (nt pikaajaliste töötute hulka) kuuluva töötaja palgast. Paljud puuetega inimesed võivad sellest määrusest kasu saada, kuna nende seas on töötuse (sh pikaajalise töötuse) määr tavaliselt kõrge. Järeldus Komitee järeldab, et olukord Eestis vastab harta artikli 15 lõikele 2. ________________________ 1http://www.non-discrimination.net/content/media/2011-EE-Country%20Report%20LN_final_0.pdf 2Ibidem

Artikkel 15 – puuetega inimeste õigus elada iseseisvalt, sotsiaalselt integreeruda ja võtta osa ühiskonna elust Lõige 3 –puuetega inimeste integratsioon ja osalemine ühiskonna elus Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. Diskrimineerimise vastased seadused ja integreeritud lähenemine Viimastes järeldustes (järeldused 2008 ja 2007) otsustas komitee, et Eesti olukord ei vasta muudetud harta artikli 15 lõikele 3, kuna puudus diskrimineerimisvastane seadus puuetega inimeste kaitseks, mis hõlmaks selgesõnaliselt majapidamise, transpordi, telekommunikatsiooni ning kultuuri- ja vabaajategevuste valdkondi. Komitee märgib, et 1. jaanuaril 2009 jõustus uus võrdse kohtlemise seadus. Artikli 2(1) alusel on keelatud diskrimineerimine etnilise päritolu, rassi ja nahavärvi alusel seoses avalikkuse juurdepääsuga kaupadele ja teenustele, sh majutus. Kuid puue ei kuulu siin kirjeldatud aluste hulka. Puude alusel diskrimineerimine on keelatud artikli 2(2) alusel, mis hõlmab muu hulgas töösuhete ja kutsehariduse valdkonda, kuid ei puuduta artikli 15 lõikes 3 nimetatud valdkondi. Aruandes märgitakse siiski, et Eesti põhiseaduse artikli 28 alusel peavad puudega inimesed olema riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all. Põhiseaduse artikkel 12 sätestab võrdse kohtlemise üldpõhimõtte. Puuet ei nimetata selgesõnaliselt, kuid aluste loend on avatud. Selle kohta tuuakse aruandes näide ülemkohtu otsuse kohta aastast 2003, kus leiti, et keeleeksami nõue kuulmispuudega inimese puhul, kes ei suutnud eesti keelt õppida, kujutas endast põhiseaduse artiklis 12 nimetatud võrdsuse õiguse rikkumist. Komitee soovib teada, kas eraisik võib madalama astme kohtutes tugineda otseselt põhiseaduse artiklile 12 ning soovib näha järgmises aruandes värskemaid näiteid asjakohasest praktikast. Komitee märgib lisaks ANED1 põhjal, et õiguskantsler lahendab diskrimineerimist puudutavaid vaidlusi, mis tekivad eraõiguses inimeste vahel põhiseaduse ja teiste seaduste põhjal. Sugudevahelise võrdsuse ja võrdse kohtlemise volinik vastutab võrdsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise eest. Juurdepääsetavust puudutavate seaduste järgmist jälgib samuti õiguskantsler, kes võib vajadusel ka kontrollkülastusi teha. Komitee soovib saada üksikasju õiguskantsleri ja voliniku pädevuste ja protseduuride kohta seda harta sätet puudutavates valdkondades, eelkõige seda, kas neil on õigus määrata kompensatsiooni võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise eest, kas nende otsused on juriidiliselt siduvad ja kas nende suhtes saab kohtusse apellatsiooni esitada. Vahepeal kordab komitee, et artikli 15 lõige 3 nõuab selgesõnalist diskrimineerimise vastast seadusandlust, mis hõlmab nii riigi- kui ka erasektorit valdkondades nagu majutus, transport, telekommunikatsioon ning kultuuri- ja vabaajategevused ja mõjusaid hüvitisi neile, keda on ebaseaduslikult koheldud. Sellised seadused võivad koosneda üldistest diskrimineerimisvastastest seadustest, spetsiifilistest seadustest või nende kombinatsioonist. Komitee leiab, et olemasoleva teabe põhjal pole Eesti olukord muudetud hartaga kooskõlas, kuna puudub diskrimineerimisvastane seadus puuetega inimeste kaitseks, mis kataks

selgesõnaliselt majutuse, transpordi, telekommunikatsiooni ning kultuuri- ja vabaajategevuste valdkondi. Konsultatsioon Komitee märgib, et on varem olukorra vastavaks tunnistanud. Selles aruandes seda probleemi ei käsitleta. Komitee märgib teise allika alusel2, et Eesti kasutab mitmesuguseid viise ja meetodeid puuetega inimeste jõustamiseks, nt nõupidamised, konverentsid, koostöö, teadlikkuse tõstmine ja koolitus. Samuti konsulteerib valitsus kodanikuühiskonnaga puude teemat puudutavate seaduste, strateegiate või muude oluliste dokumentidega töötamisel. Lisaks luuakse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise järel mitmedistsipliiniline töörühm, kuhu kuulub mitu puuetega inimeste esindusorganisatsiooni, inimõiguste organisatsiooni jne. Komitee soovib saada vastavate arengute kohta informatsiooni. Rahalise abi vormid puuetega inimeste autonoomia suurendamiseks Riik kompenseerib puuetega inimestele lisakulud, mis neil abi vajamisega seoses tekivad. See vajadus määratakse puude ulatuse alusel. Komitee võtab teadmiseks aruandes esitatud põhjalikud andmed mitmesuguste puuetega inimestele osutatavate toetusvormide kohta. Aruande järgi reguleerib sotsiaalhoolekande seadus puuetega inimeste abistamist iseseisvas elus. Selles on säte ravi arendamise, hariduse, rehabilitatsiooni, erialase ettevalmistamise, kohandatud keskkonna, transpordi, üldkasutatavatesse hoonetesse pääsemise, isikliku abistamise, eestkoste, sotsiaalteenuste ja hüvitiste kohta. Erilist tähelepanu pööratakse rehabilitatsiooniteenuste arendamise kohta, et parandada puuetega inimeste võimet iseseisvalt toime tulla, suurendada nende sotsiaalset kaasamist ja toetada nende töötamist või tööle asumist. Alates 1. jaanuarist 2009 reguleerib seadus ka psühholoogiliste erivajadustega inimeste hoolekannet, mida varem reguleeris ministri määrus. Meetmed takistuste ületamiseks Komitee märgib aruande põhjal, et puuetega inimesi puudutavat riiklikku poliitikat on kujundanud mitmesugused perioodil rakendatud riiklikud arenguplaanid eesmärgiga puuetega inimeste olukorda parandada. Tehnilised abivahendid Aruandes märgitakse, et alates 2008. aastast toetab Astangu Puudealase Teabe ja Abivahendite Keskus (riiklik nõustamiskeskus, mis loodi Euroopa Sotsiaalfondi toel) erivajadustega inimeste iseseisvat elu, andes neile muu hulgas erapooletut teavet ja nõu abivahendite ja teenuste kohta (nt ülevaade olemasolevatest toodetest, hindadest ja riigi ning kohalike omavalitsuste antavatest toetustest). Keskus koostab eksperthinnanguid keskkonna kohandamise kohta ning korraldab koolitusi. Määrus nr. 79 „Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise tingimused ja kord” (muudetud 2008) reguleerib abivahendite soetamist või rentimist soodushinnaga või seotud teenuste kompenseerimist. Abivahendite taotlemise eeldus on

individuaalne vajadus. ANED3 kohaselt on riigi toetuse osakaal abivahendite maksumusest 50–90%. Komitee märgib aruande põhjal, et 2010. aastal oli proteeside, ortopeediliste abivahendite ja muude vahendite soodustingimustel saajate arv 36 745 (müüdud vahendid) ja 14 051 (renditud vahendid). Kommunikatsioon Komitee märgib aruande põhjal, et vastavalt keeleseadusele tunnistatakse ja propageeritakse eesti viipekeelt osana eesti keelest. Sotsiaalhoolekande seaduse alusel peavad haridusasutused kaasava hariduse tagamiseks võimaldama viipekeele tõlgi kasutamist. ETV2 pakub viipekeelseid uudiseid ning kordussaadetele lisatakse subtiitrid. Teise allika4 kohaselt on viipekeele kasutamine Eesti kohtutes üsna levinud. Halduskohtumenetluse seadustiku ja tsiviilmenetluse seadustiku alusel tuleb juhul, kui menetlusosalisel on kuulmis-, nägemis- või kõnepuue, edastada menetluse käik talle kirjalikult või võimaldada tõlgi kasutamine. Pimedate punktkirjas õpikud on tagatud õpilastele nii üldhariduskoolides kui ka erikoolides. Komitee märgib aruande ja muude allikate5 põhjal ka seda, et elektroonilise side seadus (vastu võetud 2004, viimane ülevaatus 2011) arvestab erinevate ühiskonnagruppide (sh erivajadustega inimeste) huvisid. Seaduse kohaselt on juhul, kui korraga saadakse kaks või enam sideteenuse osutamise avaldust, arvestatakse esmajärjekorras sügava või raske puudega isiku või tema hooldaja esitatud avaldust. Puuetega inimeste juurdepääs infotehnoloogiatele on ette nähtud Infoühiskonna Arengukavas aastateks 2006–2013. Üks selle eesmärkidest on, et kõik avaliku sektori veebisaidid oleksid erivajadustega inimestele kättesaadavad. Eesti on rakendanud EL-i elektroonilise side paketi (direktiivid nr 2009/140/EL ja 2009/136/EL) elektroonilise side seaduses, mis samuti parandab kuulmis- ja rääkimispuudega inimeste võimalusi SMS-i abil häirekeskusega ühendust võtta. Liikumine ja transport Transpordi arengukava aastateks 2006–2013 näeb ette, et vähenenud liikumisvõimega inimestele tuleb tagada juurdepääs transporditeenustele ja –taristule. Vastavalt ühistranspordiseadusele on puuetega lastel, sügava puudega üle 16-aastastel inimestel ja raske või sügava puudega inimeste saatjatel või juhtkoertel lubatud sõita tasuta riigisiseses ühistranspordis: raudteel, maanteel ja veeteede teenuseid kasutades (sh kommertsliinid). Sotsiaalhoolekande seaduse kohaselt vastutavad puuetega inimestele transpordi korraldamise eest kohalikud omavalitsused; seda tehakse sotsiaaltransporti ja kohandatud taksosid pakkudes. Ühistranspordiseaduse järgi võidakse riigieelarves näha ette toetus ühissõidukite hankimiseks või nende kohandamiseks puuetega inimeste transportimiseks. Mõningates piirkondades on võetud kasutusele madala platvormiga ühissõidukid. Reisijateveo üldeeskirjade määruse (...) järgi peab igas ühissõidukis olema vähemalt kaks istet koolieelikutele ja puuetega inimestele. Komitee märgib teise allika6 alusel, et seadus keelab selgesõnaliselt taksojuhtidel taksoteenuse osutamisest keeldumise mõjuva põhjuseta. Nende eeskirjade rikkumise eest karistatakse ühistranspordiseaduse alusel rahatrahviga.

Majutus Sotsiaalhoolekande seadus sisaldab kohustust tagada puuetega inimestele juurdepääs üldkasutatavatesse hoonetesse ning nõuab, et kohalikud omavalitsused aitaksid inimestel, kellel on raskusi ringiliikumise, enese eest hoolitsemise või suhtlemisega, kohandada oma kodu või hankida sobivam elamispind. Ehitusseaduse punkt 3(9) ütleb, et „kui ehitise kasutamise otstarve seda eeldab, peavad ehitis ja selle üldkasutatavad osad ning ruumid või alad olema ligipääsetavad ja kasutatavad liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimestele”. Lastekaitse seadus pühendab puuetega lastele ja nende õigustele kogu 8. peatüki, märkides muu hulgas artiklis 54, et „ühiskondlikud hooned, tänavad ja sõidukid, mida kasutavad puudega lapsed, peavad olema kohandatud liikumiseks ratastooli, karkude ja muude abivahenditega” ning lastele kasutamiseks mõeldud hoonetes peavad olema eriruumid puudega lapse sanitaarvajaduste rahuldamiseks. Puudega inimeste juurdepääs üldkasutatavatele hoonetele on reguleeritud määrusega nr. 14 „Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes” (mis hõlmab kõiki üldkasutatavaid ehitisi, sh neid, mis osutavad kultuuri- ja meelelahutusteenuseid), mis kehtestab nõuded rampide, treppide, käsipuude, tualettide, uste, väravate, liftide jne kohta. Sarnased juurdepääsunõuded elumajadele on üks eesmärke, mis on püstitatud Eesti eluasemevaldkonna arengukavas aastateks 2007–2013. Eesti elamumajanduse arengukava aastateks 2008–2013 (kinnitatud aastal 2008) näeb ette mitmeid otseseid tegevusi juurdepääsu parandamiseks, nt elamute kohandamist erivajadustega inimestele ning juhiste koostamist tehniliste lahenduste loomiseks liikumispuudega inimestele juurdepääsu tagamiseks elumajadele. Reeglid kehtivad ühtviisi äsja ehitatud hoonetele ja juba olemasolevatele hoonetele, mida renoveeritakse. Lisaks näeb liiklusseadus ette seadusraamistiku teedel liikumise korraldamiseks liikumispuudega inimestele ja sõidukite parkimise, samuti erilised õigused füüsilise puudega sõidukijuhtidele ja füüsilise puudega või pimedaid inimesi teenindavate sõidukite juhtidele. Veebisait invainfo.ee jälgib jätkuvalt puuetega inimeste juurdepääsu hoonetele, andes teavet mitmesuguste asutuste, kultuurimälestiste, meelelahutusasutuste, transpordi, raviasutuste jne kohta. Kultuur ja meelelahutus Komitee märgib aruande põhjal, et Eesti Pimedate Raamatukogu toimib Eesti Hoiuraamatukogu haruna eesmärgiga koostada, koguda, säilitada ja laenutada audio-visuaalseid materjale ja pimedate punktkirjas materjale. Rahvaraamatukogud kohustuvad rahvaraamatukogu seaduse alusel pakkuma koduteenindust piiratud liikumisvõimega isikutele. Eesti Pimedate Ühing ja MTÜ Kakora on võtnud tarvitusele meetmeid kultuuriteenuseid osutavate asutuste teadlikkuse tõstmiseks ning käivitanud projekti kultuuri kättesaadavuse parandamiseks. Teatrites kasutatakse subtiitreid, käivitatud on projektid Eesti filmide ja teatrietenduste kirjalikuks tõlkimiseks jne.

Komisjon võtab teadmiseks ka algatused, mille eesmärk on puuetega inimese sporditegevustes ja sündmustes osalemise toetamine. Järeldus Komitee järeldab, et Eesti olukord ei vasta harta artikli 15 lõikele 3, kuna puudub diskrimineerimisvastane seadus puuetega inimeste kaitseks, mis hõlmaks selgesõnaliselt majapidamise, transpordi, telekommunikatsiooni ning kultuuri- ja vabaajategevuste valdkondi. ________________________ 1http://www.disability-europe.net/countries/estonia

2Ibidem

3http://www.disability-europe.net/countries/estonia

4http://www.non-discrimination.net/content/media/2011-EE-Country%20Report%20LN_final_0.pdf

5http://ec.europa.eu/justice/discrimination/files/dhlg_5th_report_en.pdf; http://www.non-

discrimination.net/content/media/2011-EE-Country%20Report%20LN_final_0.pdf; http://www.disability-europe.net/dotcom 6http://www.non-discrimination.net/content/media/2011-EE-Country%20Report%20LN_final_0.pdf30

Artikkel 20 – õigus võrdsetele võimalustele ja võrdsele kohtlemisele töö- ja kutseküsimustes soost sõltumata Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. Võrdsed õigused Komitee uuris seadusraamistikku aastatel 2006 ja 2008. Aruanne annab teavet seadusemuudatuste kohta; uus võrdse kohtlemise seadus 2009, uus töölepinguseadus 2009 ja soolise võrdõiguslikkuse seaduse muudatused, mis viiteperioodil jõustusid. Muudatused hõlmavad otsese ja kaudse diskrimineerimise ja seksuaalse ahistamise definitsioonide muudatusi, tõendamiskohustus on nüüd jagatud juhtudel, kui isik küsib arvamust soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikult, ning edasised korraldused diskrimineerimiseks on selgesõnaliselt keelatud. Komitee märgib, et seadusraamistikku on tugevdatud. Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku tõhususe suurendamiseks võrdse töötasu küsimuste korral on võrdse kohtlemise seaduses (§ 17 alapunkt 4) nüüd selgelt kirjas, et voliniku õigus teavet saada hõlmab ka teavet selle kohta, kuidas tasu arvutatakse ja makstakse, samuti tasu ja muude hüvitiste tingimuste kohta. Aruanne sisaldab voliniku, kantsleri ja kohtu ette toodud soolise diskrimineerimise juhtumi üksikasju. Komitee soovis varem teavet palgavõrdluste kohta; kas on võimalik teha palgavõrdlusi võrdse väärtusega töö määramiseks enam kui ühe tööandja juures. Aruandes on antud teave soolise võrdõiguslikkuse voliniku juhtumi kohta võrdse töötasu teemal, kuid puudub teave palgavõrdluste kohta. Seetõttu kordab komitee oma soovi sellist teavet saada ning viitab selles küsimuses üldises sissejuhatuses olevale avaldusele. Konkreetsed kaitsemeetmed Komitee uurib harta 8. artikli alusel rasedust ja sünnitust puudutavat kaitset (vt järeldusi 2011). Naiste positsioon töösuhtes ja koolitused ning meetmed võrdsete võimaluste soodustamiseks Tööhõive erinevus meeste ja naiste tööhõive määrade vahel, mis oli 9,1 protsendipunkti (vanuserühm 15–74) aastal 2007, vähenes 3,0 protsendipunktini aastal 2010. Lisaks oli aruande kohaselt perioodil 2000–2008 üldine sugudevaheline palgalõhe Eestis tegelike töötasude alusel keskmiselt 28,6%. Analüüs näitas, et seletamatu palgaerinevus moodustab üldisest sugudevahelisest palgalõhest ligikaudu 85%. Palgalõhe on väiksem kõrgharidusega inimeste, Eesti rahvusest inimeste, vallaliste inimeste ja avaliku sektori töötajate puhul erasektoriga võrreldes. Vanuserühmadest on suurim palgalõhe inimestel vanuses 25–45, kui pere loomine ja laste kasvatamine on kõige tõenäolisem. Välisriigi

ettevõtetes on naiste ja meeste palgaerinevus suurem kui kodumaistes organisatsioonides. Madalapalgaliste töötajate seas on nii seletamatu kui ka seletatud palgalõhe vähim ning kõrgepalgaliste töötajate seas suurim. Osa sugudevahelisest palgalõhest on seletatav horisontaalse ja vertikaalse segregatsiooniga Eesti tööturul. Poliitikasoovitused on koostatud palgalõhe uuringu tulemuste põhjal, nt õiguste ja kohustuste täpsem määramine, töö- ja pereelu ühitamine, soolise segregatsiooni vähendamine tööturul ja hariduses, organisatsioonilised praktikad ja palgalõhe muutuste jälgimine. Komisjon soovib näha järgmises aruandes ajakohast teavet sugudevahelise palgalõhe kohta. Euroopa Sotsiaalfondi programmi „Soolise võrdõiguslikkuse soodustamine aastatel 2008–2010” alusel võeti tarvitusele palju meetmeid: nt • kaks Eesti uuringukeskust viisid läbi ulatusliku uuringu Eesti sugudevahelise palgalõhe (mis on Euroopa Liidus suurim) ulatuse, iseloomu ja põhjuste määramiseks; • käivitati meediakampaania meeste ja naiste võrdsete võimaluste soodustamiseks; • töösuhtes sugudevahelise võrdõiguslikkuse võrgu loomine; • era- ja avaliku sektori tööandjatele ja töötajate esindajatele korraldati soolise võrdõiguslikkuse seminare. Aruanne andis teavet teiste soolise võrdõiguslikkuse soodustamise projektide kohta, nt üldsuse teadlikkuse tõstmine, naiste toetamine tööturul, naiste motiveerimine äri alustamiseks jne. Järeldus Jäädes ootama soovitud andmeid, järeldab komitee, et olukord Eestis vastab harta artiklile 20.

Artikkel 24 – õigus kaitsele vallandamise korral Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. Komitee võtab teadmiseks uue seaduse, mis viiteperioodil jõustus. Aruande kohaselt asendas uus töölepinguseadus (jõustus 1. juulil 2009) endise töölepinguseaduse, palgaseaduse, puhkuseseaduse, töö- ja puhkeaja seaduse ning mitu muud seadust. Selle muudatuse tingisid oluliselt muutunud majandus-, õigus- ja sotsiaalne keskkond. Aruanne märgib, et sotsiaalharta artiklis 24 antud põhimõtteid on arvestatud. Ulatus Komitee küsib, kas mõne töötajate kategooria saab uue töölepingu seaduse alusel vallandamise vastase kaitse alt välja jätta. Mõjuva põhjuse esitamise kohustus Alused töölepingu lõpetamiseks on täpsustatud töölepingu seaduse alapunktis 88 (1), nt töötaja käitumine, ebapiisavad tööoskused, sobimatus ametikohale või kohanemisvõimetus. Need on töösuhte lõpetamisel mõjuvad põhjused. Töölepingu seaduse artikli 89 kohaselt võib tööandja lõpetada töölepingu majanduslikel põhjustel, nt tööandja tegevuse lõpetamisel või pankroti väljakuulutamisel. Töölepingu seaduse alapunkti 100(3) kohaselt kohustub tööandja maksma töötajale hüvitist ulatuses, mis vastab töötasule, mida töötajal oleks olnud õigus saada lepingu tähtaja saabumiseni, majanduslikel põhjustel, v.a pankroti korral. Komitee küsib, kas töösuhte lõpetamisel majanduslikel põhjustel on kohtul pädevus vaadata juhtumit vaid juhtumina või üksnes seaduse tähenduses. Eelmises järelduses uuris komitee töölepingu seaduse muutmise seadust (04.03.2006) ja leidis, et olukord vastas hartale, kuna tänu nendele muudatustele ei saanud tööandjad töötajat enam vallandada, kui töötaja oli saanud 65. Komitee küsib nüüd, kas see säte on uues töölepingu seaduses säilinud. Keelatud vallandamine Komitee meenutab, et harta artikli 24 alusel peab olema keelatud vallandamine ajutise töölt puudumise korral haiguse või vigastuse tõttu. Sellistel juhtudel võib kaitsele rakendada ajalist piirangut. Puudumine on mõjuv vallandamise põhjus siis, kui see ettevõtte sujuvat toimimist tõsiselt kahjustab ja puuduvale töötajale tuleb leida püsiv asendaja. Vajadusel tuleb pakkuda täiendavat kaitset tööõnnetuste või kutsehaiguste all kannatajatele (Järeldused 2005, Norra). Selles küsimuses märgib komitee, et töölepingu seaduse alapunkti 92(1) kohaselt ei tohi terviseseisundist tulenev ajutine töövõimetus olla mõjuv põhjus töösuhte lõpetamiseks.

Kuid komitee leiab seaduse alapunktist 88(1), et töövõime vähenemist terviseseisundi tõttu eeldatakse, kui töötaja terviseseisund ei võimalda tööülesandeid täita nelja kuu jooksul. Komitee saab sellest aru nii, et haiguse tõttu vallandamise vastasele kaitsele on seatud nelja kuu pikkune ajalimiit. Komitee küsib, kas selline tõlgendus on õige. Lisaks meenutab komitee, et artikkel 24 keelab vallandamise kaebuse esitamisel või tööandja vastases menetluses osalemisel seoses väidetava seaduste või eeskirjade rikkumisega või abi otsimisega haldusorganitelt. Komitee küsib, kas riigi seadused või praktika sisaldavad selgesõnalisi kaitsemehhanisme vallandamise vastu kättemaksuna. Hüvitised ja sanktsioonid Aruande kohaselt lahendatakse töövaidlused, sh töölepingute ülesütlemisega seotud vaidlused, töövaidluskomisjonides ja kohtutes. Töölepingu seaduse artikli 108 järgi on töötajal õigus nõuda töölepingu ebaseadusliku ülesütlemise korral kompensatsiooni kahjude eest lisaks kogu saamatajäänud tulule. Kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu tööandja või töötaja soovil, kohustub tööandja maksma töötajale kompensatsiooni tema kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib muuta kompensatsiooni summat, arvestades ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Järeldustes 2007 (Eesti) märkis komitee, et kuigi kompensatsioon oli eelmise töölepingu seaduse alusel piiratud kuue kuu töötasuga, võis võlaõigusseaduse alusel nõuda täiendavat kompensatsiooni. Selle seaduse alusel puudus kompensatsioonil piir ning selle võis määrata varalise kahju ja mittevaralise kahju eest. Seoses sellega meenutab komitee, et harta artikli 24 alusel tuleb mõjuva põhjuseta vallandatud töötajatele maksta piisavat kompensatsiooni või muid sobivaid hüvitisi. Kompensatsioonisüsteeme peetakse kohaseks, kui need hõlmavad vallandamise kuupäeva ja apellatsiooniasutuse otsuse vahele jääval perioodil tekkinud rahaliste kahjude hüvitamist. Komitee küsib, kas on võimalik endiselt võlaõigusseaduse alusel täiendavat kompensatsiooni nõuda või piirdub kompensatsioon nüüd kolme kuu keskmise töötasuga. Vahepeal jätab komitee selles küsimuses oma arvamuse avaldamata. Aruande järgi tuuakse töölepingu seaduse alapunktides 92(2) ja (3) välja ebaseadusliku ülesütlemise eeldused rasedate või alla 3-aastast last kasvatavate töötajate puhul. Sellistel juhtudel lasub aruande kohaselt töölepingu ülesütlemisel tõendamise kohustus tööandjal. Komitee küsib, kas ebaseaduslikul põhjusel vallandamisel selle artikli tähenduses nihkub tõendamise kohustus tööandja ja töötaja vahel. Järeldus Soovitud teabe saamiseni lükkab komitee järelduse tegemise edasi.

Komitee arvates tähendab nõutavate andmete puudumine harta alusel Eestile kehtiva aruandluskohustuse rikkumist. Seetõttu kohustub valitsus esitama nõutavad andmed järgmises aruandes selle sätte kohta.

Artikkel 25 – töötajate õigus oma nõuete kaitsele tööandja maksejõuetuse korral Komitee võtab teadmiseks Eesti esitatud aruandes sisalduva teabe. Aruande kohaselt muudeti töötuskindlustuse seadust aastal 2007. Muudatuse kohaselt loetakse tööandja maksejõuetuks, kui kohus on kuulutanud välja pankroti või mõne teise EMA riigi pädev asutus on kuulutanud tööandja maksejõuetuks nõukogu määruse 1346/2000/EÜ alusel maksejõuetusmenetluse kohta. Komitee küsib, kas Töötukassa katab töötajate nõuded juhtudel, kui puudub vormikohane maksejõuetuks (või pankroti) tunnistamine. Muudatuses määrati ka kompensatsiooninõuete tüübid ja nõuete rahuldamisel kehtivad uued piirmäärad. Nimelt on töötasu puudutava nõude puhul makstav summa võrdne töötaja viimase kolme kuu brutotöötasuga, kuid ei tohi ületada kolme Eesti keskmist brutokuupalka. Kasutamata puhkuse kompensatsiooni makstakse ühe kuu töötasu ulatuses, kuid mitte rohkem kui ühe riigi keskmise kuupalga ulatuses. Teised hüvitised perioodi eest enne või pärast maksejõuetuse väljakuulutamist on sätestatud samuti töölepingu seadusega. Maksimaalne makstav summa on kaks brutokuupalka, kuid see ei tohi ületada ühe kuu Eesti keskmist brutopalka. Komitee märgib aruande põhjal, et aastatel 2007–2010 sai 1328 ettevõtte pankroti tõttu maksejõuetuse hüvitisi 16 330 isikut. Sellel perioodil maksti maksejõuetustasudeks 30,7 miljonit eurot. Keskmiselt 60% nõudesummadest rahuldati. Komitee küsib, kas seda saab selgitada asjaoluga, et esitatud nõuded ületasid maksimaalse lubatava tasumäära. Aruande kohaselt oli keskmine periood maksejõuetuse väljakuulutamisest töötajale maksmiseni 116 päeva. Järeldus Jäädes ootama soovitud andmeid, järeldab komitee, et olukord Eestis vastab harta artiklile 25.