ÕIGUSTEABE- JA KOOLITUSOSAKOND

Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamine

Kohtupraktika analüüs

Kätlin Piho

analüütik

Tartu

2018

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS ...................................................................................................................... 3

ÕIGUSLIK REGULATSIOON JA RIIGIKOHTU PRAKTIKA .................................. 5

1.1. KOHUSTUSTEST VABASTAMISE MENETLUSE EESMÄRK JA ERINEVUS

VÕLGADE ÜMBERKUJUNDAMISE MENETLUSEST ............................................... 5

1.2. KOHUSTUSTEST VABASTAMISE MENETLUSE ALGATAMINE .................. 6

1.3. USALDUSISIK ............................................................................................................. 8

1.4. VÕLGNIKU KOHUSTUSED MENETLUSE AJAL ............................................... 9

1.5. KOHUSTUSTEST VABASTAMISE OTSUSTAMINE......................................... 10

MAA- JA RINGKONNAKOHTUTE PRAKTIKA ....................................................... 13

2.1. PANKROTIAVALDUSE MENETLUSSE VÕTMINE ......................................... 13

2.2. KOHUSTUSTEST VABASTAMISE MENETLUSE ALGATAMINE ................ 14

2.2.1. Üldist ..................................................................................................................... 14 2.2.2. Menetluse algatamata jätmine PankrS § 171 lg 2 p 1 alusel ................................. 15

2.2.3. Menetluse algatamata jätmine PankrS § 171 lg 2 p 2 alusel ................................. 16

2.2.4. Menetluse algatamata jätmine PankrS § 171 lg 2 p 4 alusel ................................. 16 2.2.5. Menetluse algatamata jätmine PankrS § 171 lg 2 p 5 alusel ................................. 18

2.3. USALDUSISIK ........................................................................................................... 19

2.4. VÕLGNIKU KOHUSTUSED MENETLUSE AJAL ............................................. 21

2.4.1. Üldist ..................................................................................................................... 21 2.4.2. Kohustus tegeleda tulutoova tegevusega............................................................... 21

2.4.3. Teabe andmise kohustus ....................................................................................... 24 2.4.4. Väljamaksed võlausaldajale .................................................................................. 24

2.5. KOHUSTUSTEST VABASTAMISE OTSUSTAMINE......................................... 26

2.5.1. Üldist ..................................................................................................................... 26

2.5.2. Kohustustest vabastamisest keeldumine ............................................................... 26 2.5.3. Kohustustest vabastatud ........................................................................................ 27 2.5.4. Kohustustest vabastamine enne tähtaega .............................................................. 28

KOKKUVÕTE ....................................................................................................................... 31

LISA 1 ...................................................................................................................................... 34

3

SISSEJUHATUS

1992. aasta pankrotiseaduses (PankrS)1 oli peamine tähelepanu koondatud võlausaldajate

huvide kaitsele. Edaspidi pöörati rohkem tähelepanu ka võlgniku kaitsele ja alates 1. jaanuarist

2004 on pankrotiseaduses2 eraldi peatükk füüsilisest isikust võlgniku võlgadest vabastamise

menetluse kohta.3 Viimase etapina füüsilisest isikust võlgnike kaitseks võeti 2010. aastal vastu

võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus (VÕVS)4, mis annab makseraskustes

füüsilisele isikule võimaluse oma võlgade ümberkujundamiseks, et ületada makseraskused ja

vältida pankrotimenetlust.

Tendents füüsiliste isikute võlgade ümberkujundamisele ja võlgadest vabastamisele on pärit

Anglo-Ameerika õigussüsteemist. Eestis kehtiv süsteem – võlgade ümberkujundamine

pankrotimenetluse vältimiseks ning võlgadest vabastamine pärast pankrotimenetlust – ei ole

üldlevinud. Enam levinud on siiski see, et võlgade ümberkujundamine ja võlgadest vabastamine

toimub ühe menetlusena.5

Justiitsministeerium algatas 2015. a maksejõuetusõiguse revisjoni, mille eesmärgiks on välja

selgitada, kuidas muuta maksejõuetusmenetlust tõhusamaks, kiiremaks ja tulemuslikumaks, et

tagada Eesti ettevõtluskeskkonna hea maine ja atraktiivsus. Praeguseks valminud revisjoni

lähteülesanne ja analüüs-kontseptsioonid on kättesaadavad Justiitsministeeriumi kodulehel.6

Revisjoni lähteülesande ettevalmistamisel paluti huvigruppidel esitada ettepanekud, kuidas

võiks muuta maksejõuetusmenetluste läbiviimist efektiivsemaks. Saadud tagasisides toodi mh

välja ka füüsiliste isikute kohustustest vabastamise probleeme. Need seondusid nt PankrS ja

VÕVS normide ühtlustamise vajaduse, usaldusisiku määramise küsitavuste ja kohustusliku

tuluteenimise tagamisega. Kohtud tõid välja, et usaldusisiku leidmine on menetlustes keeruline,

kuna seadus usaldusisiku tasu ja kulude hüvitamist ette ei näe. Toodi ka välja küsimus, kuidas

tagada vangide, piiratud teovõimega ning töövõimetute isikute tegelemine tulutoova

tegevusega.7

Käesoleva analüüsi eesmärk on uurida, kas ja milliseid lahendusi pakutakse kohtupraktikas

eespool nimetatud probleemidele. Samuti annab analüüs ülevaate kohustustest vabastamise

menetluse regulatsioonist ja Riigikohtu praktikast. Mh käsitletakse analüüsis järgmiseid

küsimusi:

Kas pankrotiavalduse menetlusse võtmisel hinnatakse kohustustest vabastamise

menetluse võimalikkust võlgniku suhtes?

Millistel põhjustel on jäetud kohustustest vabastamise menetlus algatamata?

Kui tihti jäetakse usaldusisik määramata ja kohustatakse võlgnikku täitma usaldusisiku

ülesandeid? Kuidas kohus kontrollib võlgniku sobivust täitmaks usaldusisiku

ülesandeid? Kas usaldusisikule on määratud tasu?

Kuidas tõlgendavad kohtud PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud mõistlikku tulutoovat

tegevust või selle otsimist?

1 Pankrotiseadus, RT I 1992, 31, 403. 2 Pankrotiseadus, RT I 2003, 17, 95. 3 P. Varul. Pankrotimenetluse uued parandusettepanekud. Juridica VI/2008, lk 359. 4 Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadus, RT I, 06.12.2010, 1. 5 P. Varul. Maksejõuetuse areng Eestis. Juridica IV/2013, lk 239. 6 https://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/oiguspoliitika/parem-oigusloome/maksejouetusoiguse-revisjon 7 T. Ermel analüüs-kontseptsioon „Kompromiss ja füüsilise isiku maksejõuetus“, lk 5.

4

Milline on kohustustest vabastamise menetluses nõuete rahuldamise määr? Kas

kohustustest on vabastatud ka võlgnikke, kellel ei ole õnnestunud menetluse kestel

võlausaldajatele tagasimakseid teha?

Millistel põhjustel on kohtud keeldunud võlgnikku kohustustest vabastamast?

Kui palju on kohaldatud PankrS § 175 lg-t 11, mille kohaselt saab võlgniku vabastada

täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse algatamisest? Mis

on kohtu arvates võlausaldajate nõuete rahuldamine arvestatavas ulatuses?

Analüüsi allikateks on Riigikohtu lahendid ja kohtute infosüsteemist kättesaadavad

ringkonnakohtu ja maakohtu lahendid, mis on tehtud ajavahemikus jaanuar 2016 – aprill

2018. a. Valimis oli 98 füüsilise isiku pankrotimenetlust, kus esitati kohustustest vabastamise

avaldus. Neist 75 juhul algatas kohus kohustustest vabastamise menetluse ja 23 asjas keeldus

menetluse algatamisest. 58 kohustustest vabastamise menetluses on tehtud jõustunud

lõpplahend. Kohustustest vabastati 14 võlgnikku, 2 juhul tasus võlgnik kõik võlausaldajate

nõuded enne menetluse lõppu, 42 juhul keeldus kohus võlgnikku kohustustest vabastamast.

Analüüsis esitatud seisukohtadel ei ole siduvat mõju ning need ei ole käsitatavad Riigikohtu

õiguslike seisukohtadena. Riigikohus võtab õiguslikke seisukohti üksnes kohtulahendites.

5

ÕIGUSLIK REGULATSIOON JA RIIGIKOHTU PRAKTIKA

1.1. KOHUSTUSTEST VABASTAMISE MENETLUSE EESMÄRK JA ERINEVUS

VÕLGADE ÜMBERKUJUNDAMISE MENETLUSEST

Eesti õiguskord tunneb füüsilise isiku makseraskuse korral kahte eriliiki

maksejõuetusmenetlust: pankrotiseaduses sätestatud füüsilisest isikust võlgniku kohustustest

vabastamist ning võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduses reguleeritud võlgade

ümberkujundamist. Sarnaselt kohustustest vabastamise menetlusele, võimaldab võlgade

ümberkujundamise menetlus kujundada võlanõuded ümber ajatamise või lõpliku

kustutamisega. Võlgade ümberkujundamise menetlus aitab aga vältida koormavat eelmenetlust

– pankrotimenetluse algatamist koos võimaliku mainekahju ja ärikeeluga. Võlgade

ümberkujundamise menetlus pakub makseraskuses olevale isikule lisaks võlgadest

vabastamisele kaitset ka täite- ja hagimenetluse eest ning suunab võlgnikku ja võlausaldajaid

läbirääkimistesse.8

Samas on neil menetlustel oluline vahe. Võlgade ümberkujundamiseks peab võlgnikul olema

tahe ja varaline võimekus mingiski arvestatavas ulatuses võlausaldajate nõuded rahuldada.

Kohustustest vabastamise menetluses on olukord teistsugune: pankrotimenetluses tunnustatud,

kuid rahuldamata jäänud nõudeid peab võlgnik võlgadest vabastamise menetluse jooksul

tasuma nii palju, kui ta suudab. Oluline on, et võlgnik tegeleks mõistlikult tulutoova tegevusega

või selle otsimisega (PankrS § 173). Võlgade ümberkujundamise eesmärgiks on lisaks võlgniku

pankrotist ja sellega kaasnevast vastutusest päästmisele, tagada võlausaldajatele parem olukord,

kui neil oleks võlgniku pankroti korral. Kohustustest vabastamise menetluse puhul on esiplaanil

aga humaanne aspekt: võimaldada võlgnikul, kes käitub heas usus, võlgadest lahti saada ja anda

talle uus võimalus normaalseks majanduslikuks ja sotsiaalseks eluks. Õiguskirjanduses

nimetatakse seda fresh start9 teooriaks. Võib eeldada, et motiveeritud võlgniku käest saavad

võlausaldajad rohkem raha, kui võlgniku käest, keda jääks koormama lootusetu võlakoorem.

Viimasel juhul on oht, et võlgnik hakkab igasugusest kohustuste täitmisest kõrvale hoidma.10

Pankrotimenetluse eesmärgid sätestab PankrS § 2. Viidatud paragrahvi kohaselt rahuldatakse

pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel pankrotiseaduses

ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise teel.

Füüsilisest isikust võlgnikule antakse pankrotimenetluse kaudu võimalus vabaneda oma

kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras. Lisaks selgitatakse pankrotimenetluse käigus

välja võlgniku maksejõuetuse põhjused. Füüsilise isiku pankrotimenetluse üheks eesmärgiks

on seega võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras.

Riigikohus on mitmes tsiviilasjas rõhutanud, et võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

eesmärk on anda võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma

kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks

majanduslikuks alguseks ja normaalseks sotsiaalseks eluks.11

8 Samas, lk 3. 9 Vt selle kohta K. Priimägi magistritöö „Fresh start“ teooria rakendamine kohustustest vabastamise menetluses,

Tallinn 2017. Kättesaadav – http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/57067/priimagi_ma_2017.pdf 10 P. Varul. Maksejõuetuse areng Eestis. Juridica IV/2013, lk 238-239. 11 RKTKm 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p 11; RKTKm 14.11.2011, 3-2-1-121-11, p 12; RKTKm 04.05.2016,

3-2-1-19-16.

6

1.2. KOHUSTUSTEST VABASTAMISE MENETLUSE ALGATAMINE

Füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamine toimub pärast pankrotimenetluse

lõppemist. Kohustustest vabastamise menetluses on kohtul lai diskretsiooniõigus ning nii

menetluse algatamine kui lõpetamine sõltub suuresti kohtu otsustusest. PankrS § 170 lg 1

kohaselt otsustab kohus kohustustest vabastamise menetluse algatamise võlgniku enda avalduse

alusel. Avalduse võib võlgnik esitada koos oma pankrotiavaldusega või pärast võlausaldaja

pankrotiavalduse esitamist hiljemalt võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajaks.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt peab võlgnik avalduses kinnitama, et talle ei ole teada

asjaolusid, mis välistaksid kohustustest vabastamise, ning kinnitama, et kohustub täitma

PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi.

Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustab kohus kas lõpparuande

kinnitamisel (PankrS § 163) või siis, kui ilmneb alus pankrotimenetluse raugemiseks

(PankrS § 158 lg 4). Kui kohustustest vabastamise menetluse algatamine otsustatakse

lõpparuande kinnitamisel, ei hakka kohustustest vabastamise menetluse algatamise määrus

kehtima enne lõpparuande kinnitamise määrust. Määrus, millega pankrotimenetlus lõpetatakse,

on PankrS § 41 teise lause järgi kehtiv ja kuulub täitmisele alates jõustumisest.12

Juhud, mil kohus võib jätta kohustustest vabastamise menetluse algatamata, on sätestatud

PankrS § 171 lg-s 2. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisele

kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte.13 Riigikohus on leidnud, et

kohustustest vabastamise menetluse eesmärgi saavutamise üle otsustamiseks on põhjendatud

hinnata ka võlgniku kohustuste struktuuri.14 Näiteks ei ole pankrotimenetluse eesmärgiga

kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses

vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustusest hüvitada kriminaalkohtumenetluse

kulud enne nõude aegumist karistuse kandmise ajal.15

Riigikohus on mitmes lahendis väljendanud seisukohta, mille kohaselt ei ole võimalus

vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras eelduslikult iga võlgniku

õigus.16 Tsiviilasjas 3-2-1-46-13 märkis Riigikohus, et kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel

kaalutlusõigus otsustamaks, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte.

Kaalutlusõiguse teostamiseks peab kohus kontrollima, kas esinevad menetluse algatamata

jätmise eeldused, st kas võlgniku isik või tema käitumine vastab PankrS § 171 lg 2 p-des 1–5

sätestatud asjaoludele. Samuti saab kohus hinnata, kas vaatamata viidatud sätetes ettenähtud

aluste olemasolule esinevad asjaolud, mis õigustaksid kohustustest vabastamise menetluse

algatamist.17

PankrS § 171 lg 2 sätestab järgmised eeldused, mille olemasolul võib kohus jätta menetluse

algatamata:

1) võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo, maksualase kuriteo

või karistusseadustiku (KarS)18 §-des 380–3811 nimetatud kuritegude toimepanemises;

2) võlgnik on viimase kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda

andnud tahtlikult või raske hooletusega ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma

12 RKTKm 11.01.2017, 3-2-1-141-16, p 13. 13 RKTKm 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p 11. 14 RKTKm 23.09.2015, 3-2-1-92-15, p 9. 15 Samas, p 10. 16 RKTKm 05.10.2016, 3-2-1-90-16 p 13; RKTKm 20.06.2016, 3-2-1-49-16, p 15. 17 RKTKm 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p 10; RKTKm 08.02.2017, 3-2-1-155-16, p 16. 18 Karistusseadustik, RT I 2001, 61, 364.

7

majandusliku olukorra kohta, et saada toetusi või muid soodustusi riigilt, kohalikult

omavalitsusüksuselt või sihtasutuselt või vältida maksude maksmist;

3) kohus on viimase 10 aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist otsustanud võlgniku

kohustustest vabastada või jätnud võlgniku avalduse kohustustest vabastamiseks

rahuldamata seetõttu, et võlgnik on pannud toime pankrotikuriteo;

4) võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda

tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist.

Võlausaldajate huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara raiskamist;

5) võlgnik on tahtlikult või raske hooletusega esitanud võlanimekirjas ebaõigeid või

ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma kohustuste kohta,

samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletusega muid oma pankrotiseaduses sätestatud

kohustusi.

PankrS § 171 lg 2 p 1 sätestab loetelu kuritegudest, milles süüdimõistetud võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse saab jätta algatamata. Tegemist on imperatiivse loeteluga,

mis moodustab ainult väikese osa karistusseadustikust. Kui võlgnik on süüdi mõistetud mõnes

kuriteos, mida ei ole loetelus, siis PankrS § 171 lg 2 p 1 alusel menetlusest keelduda ei saa.

PankrS § 175 lg 2 p 1 sätestab, et kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui

võlgnik on süüdi mõistetud pankrotikuriteos. Seega seadus on välistanud ainult

pankrotikuriteos süüdi mõistetud võlgnike kohustustest vabastamise. Täitemenetlusalase,

maksualase või KarS §-des 380-3811 nimetatud kuriteo toime pannud võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse võib kohus siiski algatada ja sellise võlgniku ka kohustustest vabastada.

PankrS § 171 lg 2 p 1 on Riigikohus käsitlenud tsiviilasjas 3-2-1-60-13. Selles asjas leidsid

maa- ja ringkonnakohus, et kuigi võlgnik oli süüdi mõistetud maksualases kuriteos, ei

takistanud see kohustustest vabastamise menetluse algatamist, sest andmed võlgniku

karistatuse kohta olid karistusregistrist kustutatud. Riigikohus märkis, et PankrS § 171 lg 2 p 1

saab kohaldada, kui võlgnik on süüdi mõistetud maksualases kuriteos ja antud sätte

kohaldamine ei sõltu isiku karistatusest. Karistusregistri seaduse (KarRS)19 § 5 lg 1 järgi on

registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või

väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Seega lähtutakse kõnealusesse

registrisse kantud kehtivatest karistusandmetest ning erandina ka loetletud juhtudel registrist

kustutatud ja arhiivi kantud andmetest vaid isiku karistatuse, samuti kuriteo või väärteo

korduvuse arvestamisel. Isiku karistatus ei ole aga PankrS § 171 lg 2 p 1 järgi selle sätte

kohaldamise eelduseks. Viidatud sätte järgi on süüdi mõistetud isikuks nii isik, kelle kohta on

registris kanne tema karistatuse kohta, kui ka isik, kelle kohta on sellekohased andmed registrist

kustutatud ja üle kantud arhiivi.20

PankrS § 171 lg 2 p 4 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda

tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldajate

huvide kahjustamiseks loetakse mh vara raiskamist. Riigikohus on selgitanud, et nimetatud säte

eeldab võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust. Samuti eeldab

PankrS § 171 lg 2 p 4 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – kas tahtlust või rasket

hooletust. Võlaõigusseaduse (VÕS)21 § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku

hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje

soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.22

19 Karistusregistri seadus, RT I, 21.03.2011, 3. 20 RKTKm 05-06.2013, 3-2-1-60-13, p 10. 21 Võlaõigusseadus, RT I 2001, 81, 487. 22 RKTKm 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p 10.

8

Eelnevast tulenevalt on PankrS § 171 lg 2 p-s 4 sätestatud eeldus võlgniku pahatahtlikkust

iseloomustav asjaolu. Kuna kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiks on võimaldada

võlgnikule uus algus, siis peab võlgnik uue võimaluse saamiseks kohustustest vabastamise

menetluse kestel andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (PankrS § 173

lg 1). Samuti ei tohi võlgnik varjata oma sissetulekuid ja peab andma kohtu nõudmisel

informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta. Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust

sarnasest suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks

usaldusisikule ja usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama

(PankrS § 173 lg 3). Seega on võlgadest vabastamise menetlus nähtud ette neile võlgnikele,

kelle käitumine ei ole suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kui võlgniku

käitumises ei ole võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud süülise käitumise tunnuseid,

ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata

jätta.23

PankrS § 171 lg 2 p 5 kohaldamise osas märkis Riigikohus tsiviilasjas 3-2-1-121-11, et

nimetatud sätte alusel saab kohus menetluse algatamisest keelduda vaid juhul, kui on

täidetud kaks eeldust. Esiteks peab võlgnik olema esitanud oma varalise seisukorra kohta

ebaõigeid või puudulikke andmeid või rikkunud teisi pankrotiseadusest tulenevaid kohustusi.

Teiseks eeldab nimetatud säte võlgniku süülist käitumist, kas tahtlust või rasket hooletust.

PankrS § 171 lg 2 p 5 annab kohtule juhul, kui on täidetud mõlemad sättes nimetatud eeldused,

õiguse otsustada, kas kohustustest vabastamise menetlust algatada või mitte. Kohtul tuleb

PankrS § 171 lg 2 p 5 järgi tuvastada, kas võlgnik rikkus sättes loetletud kohustusi raske

hooletusega või tahtlikult. Mõlemal juhul tuleb kohtul oma seisukohta põhjendada, st tuua välja

asjaolud, millest järeldub raske hooletus või tahtlus.24

Kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest

isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta. Süülise käitumisega ei

saa olla näiteks tegemist juhul, kui puudused esitatud andmetes on tingitud sellest, et võlgnik

on kaotanud ülevaate oma majandusliku olukorra üle ning osaleb menetluses ilma asjatundjate

abita. Samuti ei ole põhjendatud menetluse alustamata jätmine üksnes põhjusel, et võlgnik on

jätnud esitamata andmed oma tegevuse kohta, mille eest ta lisasissetulekut ei saa, või seetõttu,

et võlgnik ei ole esitanud andmeid oma õiguste ja kohustuste kohta, mis moodustavad tema

varast vaid tähtsusetu osa.25

1.3. USALDUSISIK

Kohustustest vabastamise menetluse algatamisel nimetab kohus võlausaldajate üldkoosoleku

ettepanekul usaldusisiku, kellele võlgnik teeb PankrS § 173 lg-tes 3 ja 6 nimetatud makseid.

Usaldusisik peab võlgnikult saadud maksed hoidma oma varast eraldi ja need vastavalt

jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele üks kord aastas võlausaldajatele välja maksma

(PankrS § 172 lg 2). Võlausaldaja põhjendatud taotlusel võib kohus usaldusisikule anda õiguse

kontrollida, kas võlgnik täidab oma kohustusi (PankrS § 172 lg 3). Kohustustest vabastamise

menetluse lõpuks peab usaldusisik esitama kohtule aruande (PankrS § 172 lg 4).

Pankrotiseadus usaldusisikule tasu ega kulutuste hüvitamist ette ei näe. Seetõttu on ka praktikas

osutunud usaldusisiku leidmine keeruliseks. PankrS § 172 lg 6 kohaselt võib kohus mõjuval

põhjusel, eelkõige juhul, kui usaldusisiku määramine tooks ilmselt kaasa põhjendamatuid

kulutusi ja kohus on veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi ise täita, jätta

23 RKTKm 17.04.2013, 3-2-1-46-13, p 11; RKTKm 14.11.2011, 3-2-1-121-11, p 12. 24 RKTKm 14.11.2011, 3-2-1-121-11, p-d 11–12. 25 Samas, p 12.

9

usaldusisiku määramata ja kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Sel juhul

kontrollib kohus, kas võlgnik oma kohustusi täidab. Samas kui võlgnikule on ilmselt

usaldusisiku kohustuste täitmine ülejõukäiv ja võlgnik usaldusisikut ise leida ei suuda, ei saa

kohus kohustusest vabastamise menetlust algatamata jätta põhjusel, et ei ole isikut, kellele

panna usaldusisiku kohustusi.

2011. a pankrotiseadusesse lisatud PankrS § 172 lg 6 eesmärk on võimaldada kohtul eelkõige

kulude kokkuhoiu huvides jätta usaldusisik maksete vahendajana ja järelevalvajana määramata

ja lasta võlgnikul ise makseid teha ning täita ise järelevalveülesandeid. Siiski peaks see

seletuskirja kohaselt olema pigem erandlik ning toimuma olukorras, kus võlgnik on pälvinud

kohtu sellise usalduse.26

Tsiviilasjas 3-2-1-31-16 selgitas Riigikohus, et PankrS § 172 lg-s 6 sätestatud võimalus on

seaduses ette nähtud siiski vaid mõjuva põhjuse esinemisel. Usaldusisiku roll võlgniku

kohustustest vabastamise menetluses on tagada võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras,

kus võlausaldajate nõuded pankotimenetluses on jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest

vabastamise menetluse käigus võlgniku tegevusest maksimaalset kasu. Kui kohus määrab

võlgniku enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku

kohustusi ise täita ning kohtul on PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida,

kas võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi. Eelviidatud kohustuse raames tuleb kohtul eelkõige

kontrollida, kas võlgnik täidab ja saab nõuetekohaselt hakkama PankrS §-s 172 sätestatud

kohustuste täitmisega.27

1.4. VÕLGNIKU KOHUSTUSED MENETLUSE AJAL

Võlgniku kohustused kohustustest vabastamise menetluse ajal on sätestatud PankrS §-s 173.

Võlgnik on kohustatud menetluse kestel tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal

sellist tegevust ei ole, siis seda otsima (lg 1). Võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja

usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ega vara,

samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma

sissetulekute ja vara kohta (lg 2). Võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest

saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule.

Usaldusisik peab sellest tasude maksmiseks kohustatud isikutele teatama (lg 3). PankrS § 173

lg 3 eesmärgiks on tagada usaldusisikule efektiivsem võimalus saada võlgniku teenistus oma

kontrolli alla.28

Pankrotiseadus ei sätesta täpsemalt, mida saab lugeda mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Ka

Riigikohus ei ole seda oma lahendites veel käsitlenud. Erialakirjanduses on välja toodud, et

mõistlikkuse aspekti hinnates tuleb silmas pidada nii võlgniku elamispiirkonna iseärasusi ja

üleüldist töötust, kui ka võlgniku enda võimeid.29 Kui turul ei ole pakkuda võlgnikule

meelepärast või harjumuspärast töökohta, mis on mõistlikult tasustatud, siis peab võlgnik

26 Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu 743 SE seletuskiri. Kättesaadav

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/5512f9ec-6db0-139d-f871-

8421606dad23/V%C3%B5lgade%20%C3%BCmberkujundamise%20ja%20v%C3%B5lakaitse%20seadus 27 RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 18. 28 RKTKm 11.01.2017, 3-2-1-124-16, p 13.1. Võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu 743 SE

seletuskiri. 29 A. Saretok. Pankroti eelmenetlus ja selle raugemine. Magistritöö, Tartu, 2014, lk 65. Kättesaadav

http://dspace.ut.ee/bitstream/handle/10062/42650/saretok_andres.pdf?sequence=1&isAllowed=y

10

menetluse kestel nõustuma ka muude pakkumistega ja samas jätkama tulutoovama tegevuse

otsinguid.30

Võlgnikul on õigus jätta PankrS § 173 lg 5 alusel usaldusisikule üle andmata tulu, millele

seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata. Sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata,

on reguleeritud TMS §-s 132. Selle paragrahvi esimese lõike järgi ei arestita sissetulekut, kui

see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva

sissetulekust. Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt üleval teist isikut või maksab talle elatist,

suureneb mittearestitav summa TMS § 132 lg 2 järgi. Lisaks näeb TMS § 132 lg 3 ette, et kuni

viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast võib arestida kaks kolmandikku,

seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku, tingimusel et arestitav summa ei ületa kahte

kolmandikku kogu sissetulekust. See ei kohaldu, kui sundtäitmisel on elatise nõue.

TMS §-s 132 peetakse silmas Vabariigi Valitsuse määrusega „Töötasu alammäära

kehtestamine"31 ettenähtud töötasu alammäära. Riigikohus on rõhutanud, et kui seadusandja

oleks soovinud anda võlgnikule õiguse arvestada tulu üleandmisel muude kriteeriumidega, nt

asjaoluga, et võlgnik elab või töötab välisriigis, või lähtuda välisriigis kehtivast töötasu

alammäärast, oleks see seaduses sõnaselgelt ette nähtud. Kohustustest vabastamise menetluse

eesmärgiga ei ole kooskõlas lubada võlgnikul vabaneda oma kohustustest ainuüksi seetõttu, et

ta on asunud elama ja töötama välisriiki.32 Seega tuleb lähtuda Eestis kehtestatud töötasu

alammäärast.

Usaldusisikule tuleb loovutada ka muu töötasunõudega sarnane sissetulek TMS § 130 lg 1

mõttes, sh enammakstud tulumaksu tagastusnõue. PankrS § 174 lg 2 järgi ei saa võlausaldajad,

kelle nõue võlgniku vastu on tekkinud pärast pankroti välja kuulutamist, võlgniku kohustustest

vabastamise menetluse kestel pöörata sissenõuet usaldusisikule üleandmisele kuuluvatele

rahasummadele.33

Kuigi PankrS § 173 lg 3 järgi loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest

suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule, peab

usaldusisik olukorras, kus võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest saadud

tulu või ettevõtlusest saadud tulu on talle laekunud, andma võlgnikule PankrS § 173 lg-s 3

nimetatud tulust üle osa, millele seadusest (nt TMS § 132 lg-d 1 ja 2) tulenevalt ei saa pöörata

sissenõuet (PankrS § 173 lg 5), või osa, mis vastab PankrS § 173 lg-s 4 sätestatud määrale, kui

see on suurem PankrS § 173 lg-s 5 sätestatud tulu mittearestitavast osast.34

1.5. KOHUSTUSTEST VABASTAMISE OTSUSTAMINE

Kohus otsustab võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise pärast

viie aasta möödumist kohustustest vabastamise menetluse algatamisest (PankrS § 175 lg 1).

Kohus võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku asjaolusid arvestades vabastada

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie aasta möödumist menetluse

algatamisest, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui

võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate

nõudeid arvestatavas ulatuses (PankrS § 175 lg 11).

30 K. Priimägi, lk 21. 31 RT I, 23.12.2017, 49 (jõustus 01.01.2018). Määrus kehtestatakse töölepingu seaduse § 29 lõike 5 alusel. 32 RKTKm 05.10.2016, 3-2-1-90-16, p 12. 33 RKTKm 11.01.2017, 3-2-1-124-16, p 13.1 34 RKTKm 16.09.2016, 3-2-1-110-16, p 16.3; RKTKm 11.01.2017, 3-2-1-124-16, p 13.2.

11

Kohtul on PankrS § 175 lg 11 alusel kaalutlusõigus, mille käigus tuleb hinnata, kas võlgnik on

oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate nõudeid

arvestatavas ulatuses. Lisaks on kohtul selle sätte järgi võimalus kaalutlusõiguse teostamiseks

kontrollida, kas esinevad PankrS § 175 lg-tes 2 ja 4 sätestatud võlgniku kohustustest

vabastamisest keeldumise absoluutsed alused.35

Riigikohus on rõhutanud, et nõude täitmine arvestatavas ulatuses on PankrS § 175 lg 11

rakendamise obligatoorne eeldus. Näiteks kolme aasta jooksul võlausaldaja 343 620 euro 60

sendi suuruse nõude rahuldamist 1026 euro 83 sendi ehk üksnes 0,3% ulatuses ei saa pidada

PankrS § 175 lg 11 tähenduses nõude täitmiseks arvestatavas ulatuses. Pigem on tasutud summa

märkimisväärselt marginaalne. Kui ei ole täidetud PankrS § 175 lg 11 rakendamise kohustuslik

eeldus, ei ole võlgniku kohustustest vabastamise taotluse lahendamisel tähtis, kas võlgnik on

täitnud oma kohustusi menetluse jooksul nõuetekohaselt. Samuti puudub vajadus tuvastada

seda, kas esinevad PankrS § 175 lg-tes 2 ja 4 sätestatud võlgadest vabastamisest keeldumise

absoluutsed alused.36

PankrS § 175 lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku

kohustustest vabastamine välistatud.37 Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast, kui:

1) võlgnik on mõistetud süüdi pankrotikuriteos (PankrS § 175 lg 2 p 1);

2) võlgnik on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud

sellega võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2 p 2);

3) võlgnik ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul andnud vande all teavet oma kohustuste

täitmisest (PankrS § 175 lg 4).

Tsiviilasjas 3-2-1-49-16 tuvastasid kohtud, et võlgnik rikkus tahtlikult PankrS § 173 lg 2

kohustusi, varjates oma tulu eesmärgiga jätta võlausaldajate nõuded määras, milles ta oleks

seaduse järgi kohustatud, rahuldamata. Võlgnik oli mitmete kasumlike äriühingute juhatuse

liige ning need äriühingud olid omakorda seotud teiste kasumlikult töötavate ettevõtetega.

Kohtud analüüsisid äriühingute aastast tööjõukulu, pidades väheveenvaks, et võlgniku

sissetulek piirdus määraga, millele ei saa seadusest tulenevalt sissenõuet pöörata. Võlgniku

selgitusi, et tema haridustasemega ei olegi võimalik miinimumpalgast rohkem teenida, ei

pidanud kohtud usaldusväärseteks, kuna võlgniku haridustase võimaldas tal enne

pankrotimenetlust töötada kordades kõrgema palgaga.38

Tsiviilasjas 3-2-1-31-16 märkis Riigikohus, et PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuleb tuvastada, et:

1) võlgnik on PankrS § 173 lg-s 2 sätestatud kohustusi rikkudes varjanud saadud

tulusid ning vara või jätnud kohtu nõudel andmata teavet oma sissetulekute ja

vara kohta;

2) võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt;

3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.

Riigikohus rõhutas, et kohtul on õigus kohustustest vabastamise menetlus lõpetada vaid juhul,

kui täidetud on kõik eelnimetatud tingimused.39

35 RKTKm 04.05.2016, 3-2-1-19-16, p 12. 36 Samas, p 13. 37 RKTKm 20.06.2016, 3-2-1-49-16, p 15. 38 Samas, p 14. 39 RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 14.

12

Mitte igasugune võõra raha laekumine võlgniku kontole, mida võlgnik ei ole määratlenud oma

vara või tuluna, ei tähenda iseenesest, et võlgnik on oma vara või tulusid varjanud PankrS § 173

lg 2 mõttes. Võlgniku kohustuse rikkumise hindamiseks PankrS § 173 lg 2 järgi peab kohus

tuvastama, kas võlgnik rikkus kohustusi ja kas see rikkumine oli süüline. Kui kohus on

tuvastanud võlgniku kontole tehtud ülekanded, mida võlgnik ei ole määratlenud oma tulu või

varana, tuleks kohtul esmalt nõuda võlgnikult lisaselgitusi ja -teavet selle kohta, miks ei pea

võlgnik kontole laekunud raha enda varaks. Võlgnikul tuleb tõendada, et tegemist ei ole temale

kuuluva rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele. Varjamisega on

tegemist juhul, kui võlgnik sai ise aru, et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada

võlausaldajate huvides. Kuna vara saab varjata põhimõtteliselt ainult tahtlikult, siis on

varjamise puhul tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega (VÕS § 104 lg 5). Kui kohus

tuvastab, et võlgnik on PankrS § 173 lg 2 mõttes tulusid ning vara varjanud, siis on ühtlasi

kohus tuvastanud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi.40

Võlausaldajate huvide kahjustamiseks saab näiteks lugeda seda, kui võlgnik rikub tahtlikult

PankrS § 173 lg-s 3 sätestatud tulu loovutamise kohustust.41

PankrS § 175 lg 4 järgi peab võlgnik vande all andma kohtule teavet oma kohustuste täitmisest.

Kui võlgnik kohtu määratud tähtaja jooksul teavet ei anna, keeldub kohus võlgnikku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamast. PankrS § 175 lg 4 alusel

võlgniku kohustustest vabastamast keeldumiseks peab kohus ka selgitama, millise teabe vande

all andmata jätmise või tähtajaks andmata jätmise tõttu kohus menetluse lõpetab.42

PankrS § 175 lg 3 kohaselt ei või kohus keelduda võlgnikku kohustustest vabastamast, enne kui

ta on ära kuulanud usaldusisiku ja võlgniku, samuti võlausaldajad, kes on selleks soovi

avaldanud. Ärakuulamiseks ei pea korraldama kohtuistungit ja see ei pea toimuma teiste

menetlusosaliste juuresolekul, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus võib isiku ära kuulata mh

telefonitsi või lugeda ärakuulamiseks piisavaks isiku kirjaliku või elektrooniliselt esitatud

seisukoha, kui kohtu arvates on sel viisil võimalik isikult saadavaid andmeid ja seisukohta

piisavalt hinnata. Isiku ärakuulamine ja sellega seonduvad olulised asjaolud tuleb märkida

menetlust lõpetavas määruses.43

PankrS § 175 lg 5 kohaselt saab kohus ka omal algatusel ja võlausaldaja või usaldusisiku

taotlusel otsustada kohustustest vabastamise keeldumise, kui enne viie aasta möödumist esineb

PankrS § 175 lg-s 2 või 4 nimetatud alus. Tsiviilasjas 3-2-1-19-16 märkis Riigikohus, et

PankrS § 175 lg 5 rakendamisel peab kohus tuvastama, et võlgnik on mõistetud süüdi

pankrotikuriteos või on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud

sellega võlausaldajate huve või keeldunud kohtu määratud tähtajaks vande all oma kohustuste

täitmise kohta teabe andmisest (PankrS § 175 lg 2 p-d 1 ja 2 ning lg 4). Võla tasumise vähest

perspektiivi seadus menetluse lõpetamise alusena ette ei näe.44

PankrS § 175 lg 51 annab kohtule võimaluse kohustustest vabastamise menetlust pikendada, kui

võlgniku kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud. Sellisel juhul annab kohus võlgnikule

täiendava tähtaja, pärast mille möödumist vaadatakse kohustustest vabastamise avaldus uuesti

läbi. Tähtaeg ei või olla kokku pikem kui seitse aastat menetluse algatamisest.

40 Samas, p 15. 41 RKTKm 05.10.2016, 3-2-1-90-16, p 13. 42 RKTKm 02.11.2016, 3-2-1-31-16, p 19. 43 RKTKm 20.06.2016, 3-2-1-49-16, p 16. 44 RKTKm 04.05.2016, 3-2-1-19-16, p 14.

13

MAA- JA RINGKONNAKOHTUTE PRAKTIKA

2.1. PANKROTIAVALDUSE MENETLUSSE VÕTMINE

PankrS § 2 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku pankrotimenetluse üheks eesmärgiks

võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras. Analüüsitud

lahenditest nähtus, et maakohtud hindavad juba füüsilise isiku pankrotiavalduse menetlusse

võtmise otsustamisel kohustustest vabastamise menetluse võimalikkust ja tulemuslikkust.

Alused, mil kohus keeldub pankrotiavaldust menetlusse võtmast, on sätestatud PankrS § 14 lg-s

1. PankrS § 14 lg 1 p 3 annab kohtule võimaluse keelduda pankrotiavaldust menetlusse võtmast,

kui esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused. TsMS § 371 lg 2 p 2

kohaselt võib kohus jätta hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja

seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma

õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Kohtud on

kasutanud TsMS § 371 lg 2 p-s 2 sätestatud võimalust ka pankrotiavalduste menetlusse võtmise

otsustamisel. Kohtud on leidnud, et pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas menetleda

selliseid füüsilise isiku pankrotiavaldusi, kus kohustustest vabastamise menetlust ei ole

võimalik edukalt läbi viia. Järgnevalt mõned näited kohtupraktikast.

Tsiviilasjas 2-16-70 moodustasid võlgniku põhilised kohustused väärteo- ja kriminaalasjadest

tulenevad nõuded. Võlgnik esitas koos pankrotiavaldusega kohustustest vabastamise menetluse

algatamise taotluse. Maakohus leidis, et võlgnik oli sellega sisuliselt esitanud taotluse temale

väärteo- ja kriminaalasjades määratud karistustest pankrotimenetluse kaudu vabanemiseks.

Kohus märkis, et kuna PankrS § 176 lg 2 järgi ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise

kohustused, siis ei ole ka võlgniku pankroti väljakuulutamise korral kohustustest vabastamise

menetlusega võimalik võlgnikul kohustustest vabaneda. Kohus lisas, et pankrotimenetluse

eesmärgiks ei ole väärteoasjadest ega kriminaalasjadest tulenevatest nõuetest vabastamine.

Maakohus viitas TsMS § 371 lg 2 p-le 2 ning keeldus pankrotiavalduse menetlusse võtmisest,

kuna võlgniku kohustustest vabastamise taotlusel puudus kohtu hinnangul igasugune

edulootus.45 Ka mitmes teises asjas jättis kohus pankrotiavalduse menetlusse võtmata viitega

TsMS § 371 lg 2 p-le 2 põhjendusel, et pankrotimenetluse eesmärk ei ole kahju hüvitamise

nõuetest vabastamine ja seega ei ole pankroti väljakuulutamise korral kohustustest vabastamise

menetlusega võimalik menetluse eesmärki saavutada.46

Samas selgitas ringkonnakohus tsiviilasjas 2-17-6126, et pankrotiseadus ei erista avalik-

õiguslikke ja eraõiguslikke kohustusi ning ei välista füüsilise isiku maksejõuetust ega

pankrotiavalduse esitamise õigust olukorras, kus tema põhilisteks kohustusteks on kohustused

riigi ees. Asjaolu, et võlgniku põhilisteks kohustusteks on kohustused Maksu- ja Tolliameti

ning Politsei- ja Piirivalveameti ees, ei anna alust pankrotiavalduse menetlusse võtmisest

keelduda. Samas ei tähenda pankrotiavalduse menetlusse võtmine automaatselt seda, et võlgnik

kohustustest vabastatakse. Näiteks on kohtul õigus jätta võlgniku kohustustest vabastamise

menetlus algatamata (PankrS § 171 lg 2) või keelduda võlgniku kohustustest vabastamisest

(PankrS § 175 lg 2). Pankroti väljakuulutamise üheks tagajärjeks on intressi ja viivise

arvestamise lõpetamine võlgniku vastu suunatud nõuetelt (PankrS § 35 lg 1 p 6), mida võib

samuti käsitleda pankrotiavalduse esitamise põhjusena.47 Tsiviilasjas 2-17-6377 märkis

ringkonnakohus, et pankrotiseadusest ei tulene põhimõtet, mille kohaselt ei saa kohustustest

45 HMKm 10.03.2016, 2-16-70. 46 HMKm 12.04.2016, 2-16-3851; HMKm 12.04.2016, 2-16-5043; HMKm 01.11.2016, 2-16-14640. 47 TrtRnKm 18.05.2017, 2-17-6126.

14

vabastamise menetluses vabastada isikut maksuvõlgnevusest. PankrS § 176 lg 2 kohaselt ei

lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel üksnes

õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise ning lapsele või vanemale elatise maksmise

kohustused. Ülejäänud liiki kohustustest vabastamine on põhimõtteliselt võimalik.48

Ka kinnipeetavate pankrotiavaldusi on jäetud menetlusse võtmata TsMS § 372 lg 2 p 2 alusel.

Näiteks tsiviilasjas 2-17-17817 leidis maakohus, et kuna avaldajal ei ole vangistuses viibimise

tõttu piisavaid sissetulekuid ja neid ei teki ilmselt lähitulevikus, on pankrotiavaldus

põhjendamata, pankrotimenetlusel ja kohustustest vabastamise menetlusel puudub igasugune

perspektiiv ning seeläbi ei ole võimalik avaldaja taotletavat eesmärki saavutada. Avaldaja

selgitas, et tema sissetulekud vanglas ei ole piisavalt tulutoovad, tal puuduvad rahalised

vahendid riigilõivu (10 eurot) tasumiseks, tal puudub haridus ja elukutse.49

Tsiviilasjas 2-16-5412 tühistas ringkonnakohus maakohtu määruse ja selgitas kooskõlas

Riigikohtu seisukohaga, et pankrotimenetluse eduväljavaateid ja taotletavate eesmärkide

saavutamise võimalikkust või tõenäosust saab kontrollida pankrotiseaduse, mitte

tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel.50 Ringkonnakohus märkis, et PankrS § 8 lg 2 järgi võib

pankrotivõlgnikuks olla iga füüsiline isik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pankrotiseaduses

ei ole sätestatud, et isik, kes kannab karistusena vangistust, ei saa olla pankrotivõlgnik.51 Ka

tsiviilasjas 2-15-4604 märkis ringkonnakohus, et võlgniku vangistus ei välista tema

pankrotimenetlust ja kohustustest vabastamise menetluse algatamist.52

Analüüsitud asjade seas esines juhtum, kus maakohus keeldus pankrotiavaldust menetlemast ja

soovitas selle asemel esitada võlgade ümberkujundamise avalduse. Tsiviilasjas 2-18-1516

esitatud pankrotiavalduse kohaselt oli avaldajal täitmata kohustusi 2597 eurot, sellest 1000

eurot olid kohtu hinnangul kohustused, millest võlgnikul oleks teoreetiliselt võimalik vabaneda

pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse läbimisel. Avalduse kohaselt

võlgnikul vara ei olnud ja ainus sissetulek oli töövõimetoetus. Maakohus jättis pankrotiavalduse

menetlusse võtmata PankrS § 14 lg 1 p 3, § 171 lg 2 p 4 ja TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Maakohus

märkis, et pankrotimenetlus ei ole tasuta menetlus. Kuigi pankrotivara puudumisel saab taotleda

pankrotimenetluse kulude kandmist riigi vahenditest, ei pea kohtu hinnangul riik kandma kulu

menetluse eest, mille eesmärki ei ole võimalik suures ulatuses saavutada. Maakohus lisas, et

arvestades avaldaja kohustuste ulatust ja regulaarse sissetuleku olemasolu, võiks võlgnik

kaaluda võlgade ümberkujundamise avalduse esitamist. Vastavalt VÕVS § 2 lg 3 saab võlgade

ümberkujundamise menetluses ümber kujundada võlgade ümberkujundamise avalduse

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud võlgniku kohustusi.53

2.2. KOHUSTUSTEST VABASTAMISE MENETLUSE ALGATAMINE

2.2.1. Üldist

Kohustustest vabastamise menetluse algatamine on kohtu diskretsiooniotsus ja seadus sätestab

alused, mille esinemisel võib kohus jätta menetluse algatamata (PankrS § 171 lg 2). Riigikohus

on öelnud, et kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamisele kohalduvad hagita

menetluse põhimõtted, sh uurimispõhimõte ning otsustamaks, kas menetlus algatada, on

48 TrtRnKm 18.05.2017, 2-17-6377. 49 VMKm 03.01.2018, 2-17-17817. 50 RKTKm 27.02.2013, 3-2-1-1-13. 51 TrtRnKm 07.06.2016, 2-16-5412. 52 TrtRnKm 20.05.2016, 2-15-4604 53 VMKm 16.02.2018, 2-18-1516.

15

põhjendatud hinnata ka võlgniku kohustuste struktuuri.54 Analüüsitud lahenditest nähtus, et

kohtud hindavad seda, eelkõige võlgnike puhul, kes viibivad kinnipidamisasutuses või, kelle

kohustustest suure osa moodustavad väärteo- ja kriminaalasjas välja mõistetud karistused.

Analüüsi aluseks olnud 98 tsiviilasjas algatati kohustustest vabastamise menetlus 75 juhul. 23

korral kohus keeldus kohustustest vabastamise menetluse algatamisest. Järgnevalt on toodud

mõned näited kohtupraktikast PankrS § 171 lg-s 2 sätestatud keeldumise aluste kohaldamisest.

Analüüsitud lahendite seas ei olnud ühtegi määrust, kus kohus oleks jätnud kohustustest

vabastamise menetluse algatamata PankrS § 171 lg 2 p 3 alusel (kohus on viimase 10 aasta

jooksul otsustanud võlgniku kohustustest vabastada või keeldunud seetõttu, et võlgnik on

pannud toime pankrotikuriteo).

2.2.2. Menetluse algatamata jätmine PankrS § 171 lg 2 p 1 alusel

PankrS § 171 lg 2 p 1 järgi võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

algatamata mh siis, kui võlgnik on mõistetud süüdi pankroti- või täitemenetlusalase kuriteo,

maksualase kuriteo või karistusseadustiku §-des 380–3811 nimetatud kuriteo toimepanemises.

Kui võlgnik on süüdi mõistetud mõnes muus kuriteos, siis PankrS § 171 lg 2 p 1 alusel

menetlusest keelduda ei saa. Analüüsitud lahenditest nähtus, et pigem on kohtud PankrS § 171

lg 2 p-s 1 sätestatud kuriteo toime pannud võlgnike kohustustest vabastamise menetlused

algatamata jätnud.

Näiteks tsiviilasjas 2-15-3484 oli võlgnik süüdi mõistetud maksualases kuriteos. Maakohus

märkis, et kuigi maksualase kuriteo toime pannud isiku puhul on kohustustest vabastamise

menetluse algatamine kohtu diskretsiooniotsus, tuli kohustustest vabastamise menetlus jätta

algatamata. Kuna võlgnik mõisteti süüdi maksualase kuriteo eest ning sama otsusega mõisteti

temalt välja kuriteoga tekitatud kahju, ei lõppeks nimetatud kohustus ka võlgniku

pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel. Pankrotimenetluses tunnustati

vaid maksuhalduri nõuet ning seetõttu ei olnud võimalik saavutada kohustustest vabastamise

menetluse eesmärki.55 Ka tsiviilasjas 2-14-52502 leidis kohus, et kuna võlgnik oli süüdi

mõistetud maksualase kuriteo toimepanemises ja kahju oli riigile hüvitamata, ei ole võlgniku

suhtes PankrS § 171 lg 2 p 1 kohaselt kohustusest vabastamise menetluse algatamine

põhjendatud.56

Tsiviilasjas 2-09-11277 leidis maakohus, et võlgniku suhtes kohustustest vabastamise

menetluse algatamine tähendaks võlgniku suhtes kriminaalasjas tehtud otsuse osalist

tühistamist ja oleks seega otseses vastuolus võlgnikule määratud karistuse eesmärgiga.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse ja märkis, et sellist kohustustest vabastamise

menetluse algatamisest keeldumise alust pankrotiseadus ette ei näe. Võlgnikule

kriminaalmenetluses määratud karistuse ning pankrotimenetluses kohustustest vabastamise

menetluse algatamise eesmärgid on erinevad. Sealjuures juhtis ringkonnakohus tähelepanu, et

PankrS § 171 lg 2 p 1 piiritleb vaid minimaalse osa karistusseadustikus sätestatud kuritegudest,

milles süüdimõistetud võlgniku võib pankrotimenetluses jätta kohustustest vabastamata.

Konkreetses asjas oli võlgnik mõistetud süüdi kuriteos, mida ei ole PankrS § 171 lg 2 p 1

loetelus. Ringkonnakohus selgitas, et maakohtul tuleb võlgniku avalduse edasisel menetlemisel

esmalt välja selgitada, kas kohustustest vabastamine menetlus konkreetse võlgniku puhul tuleks

54 RKTKm 23.09.2015, 3-2-1-92-15, p 9. 55 VMKm 27.04.2016, 2-15-3484. 56 PMKm 10.02.2016, 2-14-52502.

16

kõne alla ning jaatava vastuse korral tuleks välja selgitada, kui suures ulatuses see mõeldav

oleks.57

Tsiviilasjas 2-16-14250 jättis ringkonnakohus kohustustest vabastamise menetluse algatamata.

Ringkonnakohus leidis, et kohustustest vabastamise menetluse algatamisel tuleb arvesse võtta

mh seda, kas menetlus saab üldse viia kohustustest vabastamiseni. Seejuures peab kohus

kaalutlusõiguse teostamisel arvestama ka tsiviilkohtumenetluse üldpõhimõtetega, sh

menetlusökonoomiaga. Ringkonnakohus leidis, toetudes Riigikohtu seisukohale, et kohtul on

võimalik kohustustest vabastamise menetlus PankrS § 171 lg 2 p 1 alusel jätta algatamata ka

siis, kui võlgniku karistus on registrist kustutatud. Selles asjas moodustas Eesti Vabariigi nõue

peaaegu kogu võlgniku võlgnevuse. Ringkonnakohus märkis, et kohustustest vabastamise

menetlus ei viiks eesmärgini ning sellist menetlust ei ole otstarbekas pidada.58

2.2.3. Menetluse algatamata jätmine PankrS § 171 lg 2 p 2 alusel

PankrS § 171 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta kohustustest vabastamise menetluse algatamata,

kui võlgnik on viimase kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda

andnud tahtlikult või raske hooletusega ebaõigeid või ebatäielikke andmeid oma majandusliku

olukorra kohta, et saada toetusi või muid soodustusi riigilt, kohalikult omavalitsusüksuselt või

sihtasutuselt või vältida maksude maksmist. Analüüsitud lahenditest nähtus, et PankrS § 171 lg

2 p 2 on eelkõige kohaldatud siis, kui on tuvastatud võlgniku poolt maksude tasumisest kõrvale

hoidmine.

Tsiviilasja 2-17-1185 asjaolude kohaselt oli võlgniku suhtes tehtud vastutusotsus, kus tuvastati,

et võlgnik jättis osaühingu juhatuse liikmena tahtlikult äriühingu maksud maksmata. Kohus

jättis kohustustest vabastamise menetluse algatamata PankrS § 171 lg 2 p 2 alusel ning leidis,

et võlgniku tegevust (ebaõigete deklaratsioonide esitamine) saab pidada üksnes tahtlikuks

tegevuseks, kuna see oli otseselt kantud eesmärgist vältida käibemaksu ja tulumaksu tasumise

kohustust ja saavutada seeläbi oluline maksueelis. Samuti oli tuvastatud, et võlgniku osaühingul

oli rahalisi vahendeid maksukohustuste tasumiseks, kuid võlgnik hoidus maksude tasumisest.

Selle asemel viis ta reaalselt mittetegutsevaid äriühinguid kasutades rahalised vahendid

ettevõtlusest. Riigikohus on haldusasjas 3-3-1-74-0959 asunud seisukohale, et maksude

tasumisest kõrvale hoidmine saab olla vaid tahtlik tegu.60

Tsiviilasjas 2-17-7945 oli võlgnikuks füüsilisest isikust ettevõtja, kellel oli maksuvõlg. Kohus

jättis menetluse algatamata PankrS § 171 lg 2 p 2 alusel, leides, et võlgnik oli esitanud sisuliselt

taotluse pankrotimenetluse kaudu kohustuslikest riiklikest maksudest vabanemiseks.

Pankrotimenetluse eesmärk ei ole riiklikest maksudest vabastamine. Kohus tuvastas, et võlgnik

teadis, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsedes peab ta makse maksma. Kohus leidis, et kuna

maksude tasumisest kõrvale hoidmine saab olla vaid tahtlik tegu, tuleb jätta kohustustest

vabastamise menetlus algatamata.61

2.2.4. Menetluse algatamata jätmine PankrS § 171 lg 2 p 4 alusel

PankrS § 171 lg 2 p 4 sätestab, et kohus võib kohustustest vabastamise menetluse jätta

algatamata, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda

tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlausaldajate

57 TlnRnKm 30.06.2016, 2-09-11277. 58 TrtRnKm 27.12.2017, 2-16-14250. 59 RKHKo 20.01.2010, 3-3-1-74-09. 60 HMKm 29.03.2017, 2-17-1185. 61 HMKm 19.09.2017, 2-17-7945.

17

huvide kahjustamiseks loetakse muu hulgas vara raiskamist. Nimetatud säte oli analüüsi aluseks

olnud tsiviilasjades kõige enam levinud alus kohustustest vabastamise menetluse algatamata

jätmiseks. Järgnevalt näited sellest, mida kohtud on pidanud võlausaldajate nõuete rahuldamise

takistamisele suunatud tegevusteks.

Tsiviilasjas 2-08-89556 leidis maakohus, et suurtes summades ja ilma tagatiseta raha laenamist

välisriigi äriühingutele vaid mõned kuud enne pankrotiavalduse esitamist tuleb tõlgendada kui

võlgniku tahet vältida oma vara arvelt võlausaldajate nõuete rahuldamist või vähemalt

võlausaldajate huvide kahjustamist raske hooletuse tõttu.62

Tsiviilasjas 2-12-46175 kinkis võlgnik vähem kui kaks kuud enne ajutise pankrotihalduri

määramist ja vähem kui viis kuud enne pankroti väljakuulutamist ainsa talle kuuluva kinnistu

oma elukaaslase emale, kes on pankrotiseaduse mõttes võlgniku lähikondne. Kohus leidis, et

seeläbi vähendas võlgnik teadlikult ja tahtlikult pankrotivara, mille arvelt rahuldada

võlausaldajate nõudeid pankrotimenetluses. PankrS § 111 lg 2 sätestab, et kui kinkeleping on

sõlmitud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, siis eeldatakse, et kinkelepinguga

kahjustati võlausaldajate huve.63

Tsiviilasjas 2-14-60765 leidis kohus, et võlgnik vähendas teadlikult ja tahtlikult oma vara, kuna

võõrandas vahetult pärast kohtuotsuse jõustumist oma osaühingu osa ning mõlemad talle

kuulunud kinnistud. Tehingud toimusid vaid pool aastat enne ajutise pankrotihalduri

määramist, võlgniku ja tema abikaasa ühisomandisse kuulunud kinnistu võõrandati

pankrotiseaduse mõttes võlgniku lähikondlasele. Kohtu hinnangul oli võlgniku selline tegevus

tahtlik võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamine PankrS § 171 lg 2 p 4 mõttes.64

Tsiviilasjas 2-15-9447 tuvastas pankrotihaldur, et pärast maksejõuetuks muutumist viibis

võlgnik korduvalt puhkusereisidel välismaal ning tegeles rallispordiga. Samas oli võlgniku

töötasu väike (400 eurot) ja tal puudus kinnis- ja vallasvara. Kohus ei pidanud eluliselt

usutavaks ja tõendatuks võlgniku selgitust, et reiside eesmärgiks oli võlgniku ja tema Austrias

elava ema kohtumine ning võlgnik ise reiside eest ei tasunud. Asjaolu, et võlgnik on käinud

pärast maksejõuetuks muutumist korduvalt välisreisidel, selle asemel, et vähendada reisidele

kulunud raha arvel oma võlgasid võlausaldajate ees, tuli kohtu hinnangul tõlgendada kui

võlgniku tahet vältida oma vara arvelt võlausaldajate nõuete rahuldamist.65

Tsiviilasjas 2-15-15818 varjas võlgnik aasta enne ajutise halduri nimetamist ja pärast seda

võlausaldajate eest oma sissetulekuid ja takistas tahtlikult võlausaldajate nõuete rahuldamist

täitemenetluses. Kohus arvestas asjaolu, et võlgniku täitmata kohustused tulenesid tema

õigusvastasest käitumisest (trahvid, liiklusõnnetusega ja kuriteoga tekitatud kahju ning nende

nõuete sissenõudmisega seotud kulud), võlgnik jätkas ka pärast ajutise halduri nimetamist

mitteametlikult töötamist, ei deklareerinud sissetulekuid ega täitnud sissetulekute arvelt

kohustusi võlausaldajate ees. Kohus leidis eelneva alusel, et võlgnik takistas tahtlikult

võlausaldajate nõuete rahuldamist ning varjas oma sissetulekuid.66

Tsiviilasjas 2-16-4395 leidis tõendamist, et võlgnik rikkus pärast pankroti väljakuulutamist

pankrotivara (eemaldas korterist kütteradiaatorid, uksed, sanitaartehnika), vähendas oluliselt

selle väärtust ega taganud vara võimalikult parimat seisukorda, mis oleks võimaldanud saadud

62 HMKm 23.11.2017, 2-08-89556. 63 HMKm 03.05.2016, 2-12-46175. 64 HMKm 13.03.2017, 2-14-60765. 65 HMKm 03.05.2016, 2-15-9447. 66 PMKm 21.06.2016, 2-15-15818.

18

raha arvel vähendada võlgnevusi võlausaldajate ees. Kohtu hinnangul tuli seda tõlgendada kui

võlgniku tahet vältida oma vara arvelt võlausaldajate nõuete rahuldamist.67

Tsiviilasjades 2-17-8069 ja 2-14-56477 jättis kohus kohustustest vabastamise menetluse

algatamata põhjusel, et võlgnik takistas oma käitumisega tahtlikult võlausaldajate nõuete

rahuldamist, sattudes pankrotimenetluse jooksul oma tegevuse tagajärjel mitmel korral

vanglasse. Kohus leidis, et sellest tulenevalt ei ole võlgnikul võimalik tegeleda mõistlikult

tulutoova tegevusega või seda otsida, et võlausaldajate nõudeid rahuldada.68

2.2.5. Menetluse algatamata jätmine PankrS § 171 lg 2 p 5 alusel

PankrS § 171 lg 2 p 5 annab võimaluse kohtule keelduda kohustustest vabastamise menetluse

algatamisest, kui võlgnik on tahtlikult või raske hooletusega esitanud võlanimekirjas ebaõigeid

või ebatäielikke andmeid oma vara ja sissetulekute, võlausaldajate ja oma kohustuste kohta,

samuti rikkunud tahtlikult või raske hooletusega muid oma käesolevas seaduses sätestatud

kohustusi.

Tsiviilasjas 2-08-89556 ei märkinud võlgnik pankrotiavaldusega esitatud võlanimekirjas ega

pankrotihaldurile esitatud vara ja võlgade nimekirjas, mille õigust võlgnik vandega kinnitas,

kohustust krediidiasutuse ees. Maakohus leidis, et võlgnik esitas seega võlanimekirjas

ebatäielikke andmeid oma võlausaldajate ja kohustuste kohta. Arvestades asjaolu, et

laenulepingu sõlmimine toimus ainult kaks aastat enne pankrotimenetluse alustamist, ei saanud

võlgnikul kohtu hinnangul suures mahus kohustus ununeda.69

Ka tsiviilasjas 2-15-17419 jättis kohus menetluse algatamata PankrS § 171 lg 2 p 5 alusel.

Võlgnik esitas pankrotiavalduses ebatäielikke andmed oma kohustuste kohta. Lisaks suhtus

võlgnik raskelt hooletult oma menetluslikesse kohustustesse pankrotiavalduse menetlemisel.

Võlgnik ei ilmunud oma pankrotiavalduse läbivaatamiseks kohtuistungile ega avaldanud

ilmumata jätmise põhjuseid. Samuti ei vastanud võlgnik ajutise halduri e-kirjadele ega

telefonikõnedele. Eelnevast tulenevalt puudus kohtul veendumus, et võlgnik asub oma

kohustusi kohustustest vabastamise menetluses täitma ning et võlgniku menetluslik huvi on

suunatud võlausaldajate nõuete kasvõi osalisele rahuldamisele.70

Samuti ei täitnud võlgnik oma pankrotimenetluse kohustusi tsiviilasjas 2-17-7099. Võlgnik

jättis raske hooletusega täitmata PankrS § 87 lg-s 1 sätestatud pankrotimenetlusest osavõtu ning

teabe andmise kohustuse. Lisaks sooritas võlgnik pankrotimenetluse ajal uue kuriteo.

Eeltoodust tulenevalt puudus kohtul veendumus, et võlgnik asub kohustustest vabastamise

menetluses oma kohustusi täitma. Kohus leidis, et võlgniku menetluslik huvi ei ole suunatud

võlausaldajate nõuete kasvõi osalisele rahuldamisele, vaid üksnes kohtulahenditest tulenevatest

kohustustest vabanemisele.71

Tsiviilasjas 2-16-15716 tuvastas pankrotihaldur Maksu- ja Tolliameti andmete alusel, et

võlgnik töötas Rootsis. Kuna võlgnik ei kajastanud kohtule esitatud vara ja võlgade nimekirjas

vastavaid andmeid, esitas võlgnik kohtule ebatäielikke andmeid oma sissetulekute kohta.

67 VMKm 25.08.2016, 2-16-4395. 68 HMKm 08.05.2017, 2-14-56477; HMKm 19.02.2018, 2-17-8069. 69 HMKm 23.11.2017, 2-08-89556. 70 HMKm 16.02.2016, 2-15-17419. 71 HMKm 26.09.2017, 2-17-7099.

19

Selline andmete esitamata jätmine on tahtlik tegevus ning maakohus jättis kohustustest

vabastamise menetluse PankrS § 171 lg 2 p 5 alusel algatamata.72

2.3. USALDUSISIK

Võlgade vabastamise menetlust algatades nimetab kohus võlausaldajate ettepanekul

usaldusisiku, kelle ülesandeks on tagada menetluses võlausaldajate huvide kaitsmine.

PankrS § 172 lg 6 järgi võib mõjuva põhjuse olemasolul jätta usaldusisiku määramata ja

kohustada võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi. Nii Riigikohtu praktika kui ka

võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu seletuskirja kohaselt peaks

PankrS § 172 lg 6 kohaldamine olema erandlik ja ainult siis, kui kohus on veendunud, et

võlgnik täidab usaldusisiku kohustusi.

Analüüsi valimisse kuulusid 75 kohustusest vabastamise menetlust, neist 38 nimetati

usaldusisik ja 37 kohustati võlgnikku täitma usaldusisiku ülesandeid. Seega sisuliselt pooltel

juhtudel jäeti usaldusisik määramata ja võimalus kohustada võlgnikku usaldusisiku ülesandeid

täitma ei ole praktikas erandlik vaid pigem levinud.

PankrS § 172 lg 6 kohaldamist põhjendati enamasti sellega, et usaldusisiku määramine tooks

kaasa põhjendamatuid kulutusi, võlausaldajate üldkoosolek oli selle heaks kiitnud ning võlgnik

nõustus usaldusisiku kohustusi täitma. Analüüsitud materjalidest nähtus, et usaldusisiku

kohustusi selgitatakse võlgnikule kohtuistungil ja usaldusisiku ülesanded lisatakse ka

määrusesse. Näiteks tsiviilasjas 2-12-13471 märkis kohus, et kuna usaldusisiku määramine

tooks kaasa põhjendamatuid kulutusi, mis veelgi survestaks võlgniku varalist seisu, on mõistlik

kohustada võlgnikku usaldusisiku kohustusi täitma. Pankrotimenetluse kestel oli võlgnik

haldurile kättesaadav, tegi koostööd ning võttis menetlusest aktiivselt osa.73

Tsiviilasjas 2-12-11470 rõhutas ringkonnakohus, et võlgniku võib usaldusisikuks määrata vaid

mõjuva põhjuse esinemisel. Usaldusisiku roll on võlausaldajate huvide kaitsmine, et olukorras,

kus võlausaldajate nõuded on pankrotimenetluses jäänud rahuldamata, saaksid nad kohustustest

vabastamise menetluses võlgniku tegevusest maksimaalset kasu. Kui kohus määrab võlgniku

enda usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku kohustusi

täita. Sealhulgas on kohtul õigus anda konkreetseid korraldusi teha arvutusi saadud tulude ja

nendest võlausaldajatele ülekantavate summade kohta ning hoiatada võlgnikku korralduste

täitmata jätmise tagajärgede eest.74

Võlgniku usaldusisikuks määramist käsitles ringkonnakohus ka tsiviilasjas 2-14-57830.

Ringkonnakohus leidis, et olukorras, kus kohus ei kontrollinud, kas isik sobib usaldusisiku

ülesandeid täitma ning kas ta teab oma aruandekohustuse sisu ja ulatust, ei olnud võlgniku poolt

puuduliku aruande esitamine pärast kohtu korduvat nõudmist kvalifitseeritav PankrS § 173

lg-s 2 sätestatud kohustuse süülise rikkumisena. Maakohus kohustas küll võlgnikku esitama

kohtule aruandeid kohustuse täitmise kohta, kuid ei selgitanud määruses, milliseid andmeid ja

tõendeid võlgnikul esitada tuleb. Ringkonnakohtu hinnangul oli selline selgituskohustus

vajalik, kuna võlgnik pidi ise usaldusisiku ülesandeid täitma. Võlgniku poolt usaldusisiku

ülesannete täitmisega toimetulek oli konkreetses asjas kaheldav ning aruandekohustuse sisu ja

72 HMKm 06.02.2018, 2-16-15716. 73 HMKm 07.03.2017, 2-12-13471. 74 TlnRnKm 20.12.2016, 2-12-11470.

20

ulatus võis jääda ilmselt usaldusisikuks sobimatule võlgnikule ebaselgeks. Tõenäoliselt oleks

menetluse probleemid olnud välditavad, kui usaldusisikuks oleks määratud teine isik.75

Analüüsitud menetlustes oli ainult ühel korral määratud usaldusisikule tasu. Tsiviilasjas

2-06-20383 nähti võlausaldajate koosoleku otsusega usaldusisikule tasuna ette 10% võlgniku

kontole laekuvatest summadest, mis tuleb jaotusettepaneku kohaselt võlausaldajatele edasi

kanda. Ringkonnakohus märkis, et kuivõrd pankrotiseadus ei reguleeri usaldusisiku tasu ja

kulutusi, siis võivad võlausaldajad seda otsustada. Lisaks selgitas ringkonnakohus antud

asjas usaldusisiku kohustusi märkides, et juhul, kui võlgnik ei teavita enda töökohast

usaldusisikut, on kättesaamatu ega anna usaldusisikule informatsiooni enda töökoha ja

sissetulekute osas, siis ei ole võimalik usaldusisikul ka teavitada maksmiseks kohustatud isikuid

(tööandjaid). Usaldusisik ei ole kohustatud ega õigustatud saama võlgniku sissetulekute kohta

andmeid Maksu- ja Tolliametilt.76

Kuna usaldusisikule reeglina tasu ette ei nähta, siis esines juhtumeid, kus usaldusisiku

motivatsioon kohustusi täita oli väga madal. Tsiviilasjas 2-09-47853 ei osalenud usaldusisik

korduvalt istungitel, sest tema tegevuskohast (Tartus) oli Jõhvi istungile sõitmine seotud

märkimisväärse raha- ja ajakuluga ning võlgnikul puudusid vahendid selle kulu hüvitamiseks.

Kohus leidis, et sellise käitumisega rikkus usaldusisik oma kohustusi, sest vahemaa Jõhvi ja

Tartu vahel oli usaldusisikul teada juba menetluses osalema hakkamise hetkest. Kuna

usaldusisikuks nimetatakse isik üksnes tema nõusolekul, pidi usaldusisik nimetatud ülesannet

vastu võttes arvestama asjaoluga, et kohus võib järelevalve tegevuse raames pidada istungeid,

kus osalemise kohustuslikuks tegemine tuleneb TsMS §-st 346. Usaldusisik, kes oli

kvalifitseeritud õigusteadmisi eeldava ameti pidaja, ei saanud PankrS § 172 lg-t 4 tõlgendada

selliselt, et lubatud ja piisav on aruande esitamine üksnes kirjalikult. Kohus pidas vajalikuks

võlgniku ja usaldusisiku üheskoos ärakuulamist eelkõige seetõttu, et usaldusisiku väitel ei

olnud võimalik võlgnikuga kontakteeruda. Usaldusisik põhistas istungile mitteilmumist mh

rahaliste vahendite puudumisega. Võlgniku väitel oli usaldusisik menetluse alguses öelnud, et

kuna võlgnikul usaldusisiku töö tasustamiseks rahalisi vahendeid ei ole, siis usaldusisik tema

asjaga eriti ei tegele. Kohus märkis, et usaldusisiku selline suhtumine vabatahtlikult võetud

kohustuste täitmisesse on äärmiselt taunitav.77

Tsiviilasjas 2-14-8672 soovis võlausaldajate üldkoosolek usaldusisikuks määrata ühe

võlausaldaja. Maakohus leidis, et pankrotiseadus eristab ja lahutab võlausaldaja ja usaldusisiku

rolle. Võlgniku usaldusisikuks nimetamise võimalus on seaduses sõnaselgelt toodud, samas

võlausaldaja puhul seda ette nähtud ei ole. Maakohus leidis, et kuna usaldusisik peab tagama

ka võlgniku õigusi ja võlgniku eesmärgiks kohustustest vabastamise menetluses on eeldatavasti

kõigi võlausaldajate võrdne kohtlemine, siis ühe võlausaldaja usaldusisikuks nimetamine seab

teised võlausaldajad ebavõrdsesse seisu. Võlausaldaja huviks ei saa olla aidata võlgnikul

võlgadest vabaneda ning PankrS §-ist 172 ei tulene kohtule kohustust nimetada usaldusisikuks

just võlausaldajate üldkoosoleku ettepanekus nimetatud isikut. Ringkonnakohus ei nõustunud

maakohtu seisukohaga ja märkis, et võlausaldaja usaldusisikuks nimetamine ei riku

võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõtet, sest usaldusisik teeb võlausaldajatele

väljamakseid vastavalt jaotusettepanekus ettenähtud jaotistele.78

Usaldusisiku ülesannete kohta märkis ringkonnakohus tsiviilasjas 2-14-51423, et usaldusisiku

ülesandeks ei ole otsida võlgnikule tulutoovat tööd. Usaldusisikul tuleb hoolitseda eeskätt selle

eest, et võlgnikult saadud maksed oleksid võlgniku varast eraldi ning et need oleks võimalik

75 TrtRnKm 24.01.2017, 2-14-57830. 76 TlnRnKm 21.04.2017, 2-06-20383. 77 VMKm 04.02.2016, 2-09-47853. 78 TrtRnKm 08.12.2017, 2-14-8672.

21

jaotusettepanekus ettenähtud jaotiste järgi üks kord aastas võlausaldajatele välja maksta

(PankrS 172 lg 2).79

2.4. VÕLGNIKU KOHUSTUSED MENETLUSE AJAL

2.4.1. Üldist

Kohustusest vabastamise menetlus ei ole ette nähtud kõigile võlgnikele, vaid ainult nendele,

kes on piisavalt motiveeritud ja ise huvitatud oma kohustuste täitmisest ning selle nimel valmis

pingutama. Pankrotiseadus sätestab rea kohustusi, mida võlgnik peab menetluse kestel täitma

ja mille rikkumise korral kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast ja lõpetab

menetluse. Järgnevalt ülevaade seaduses sätestatud kohustuste sisust ja olukordadest, mida

kohtud on lugenud sellisteks kohustuste rikkumiseks, mis annavad aluse keelduda võlgnikku

kohustustest vabastamast.

2.4.2. Kohustus tegeleda tulutoova tegevusega

PankrS § 173 lg 1 sätestab võlgniku kohustuseks menetluse ajal tegeleda mõistlikult tulutoova

tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Mis on mõistlikult tulutoov tegevus

ja milliseid samme peab võlgnik astuma, et seda otsida, seda seadus ei sätesta. Nimetatud

küsimust ei ole ka Riigikohus oma lahendites veel käsitlenud. Analüüsitud lahenditest nähtub,

et kohtud võtavad arvesse nii võlgnikust tulenevaid asjaolusid (haridustase, vanus, tervislik

seisund, varasem töökogemus, eesti keele oskus) kui ka tööjõuturu üldist olukorda (valdkonna

keskmine töötasu, tööandjate majanduslik olukord).

Tsiviilasjas 2-11-6039 rõhutas ringkonnakohus, et võlgniku tulutoova tegevuse (või selle

otsimise) mõistlikkuse hindamiseks, tuleb kohtul tuvastada asjaolud ja omadused, mis

mõjutavad tulutoova tegevusega tegelemise või selle leidmise võimalusi. Mh on nendeks

võlgniku varasem tegevus, toimingud pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise

menetluse ajal, tööjõuturu üldine ja võlgniku töökohaks oleva ettevõtte majandusolukord.

Antud asja materjalide kohaselt tegutses võlgnik nii enne pankrotimenetluse algust kui ka

pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse ajal ehitusvaldkonnas ning tal oli ka

vastav eriharidus. Võlgniku selgituse järgi oli ta sissetulek keskmiselt 600 eurot kuus. Samas

oli riikliku statistika andmetel samal ajal ehitusvaldkonna keskmine netotöötasu 901 eurot kuus

ehk 50% võlgniku avaldatust kõrgem. Samuti viitasid võlgniku kohustused ja vara väärtus

sellele, et enne pankrotiavalduse esitamist oli tema sissetulek tuludeklaratsioonides kajastatust

oluliselt suurem.

Ringkonnakohus leidis, et võlgniku selgitused tööülesannete kohta viitasid pigem sellele, et

võlgnik pidanuks teenima keskmisest suuremat töötasu. Võlgnik tegutses tööandja ülesandel

varustaja ja logistiku, töödejuhataja ning tööandja esindajana. Ringkonnakohus leidis, et

eelpool toodud asjaolud viitasid sellele, et võlgniku tööpanuse väärtus oli kajastatust ja talle

töötasuna makstust suurem. Võlgniku tööandjaks oli äriühing, kelle juhatuse liikmed olid

võlgniku vend ja usaldusisik. Ringkonnakohtu hinnangul rikub kohtult kohustustest

vabastamist taotlev pankrotivõlgnik PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustust, kui pakub oma

kvalifitseeritud tööjõudu temaga lähedalt seotud isiku huvides tegutseva ettevõtte kasutusse

odavamalt, kui seda võiks töö sisu ja üldist turuolukorda arvesse võttes eeldada.80

79 TlnRnKm 17.05.2017, 2-14-51423. 80 TlnRnKm 15.09.2017, 2-11-6039.

22

Ka tsiviilasjas 2-13-41547 leidis kohus, et võlgnik rikkus PankrS § 173 lg 1. Võlgnik töötas

viimased 15 aastat samas ettevõttes. Kohustustest vabastamise menetluse perioodil oli võlgniku

töötasu keskmiselt 365,52 eurot kuus. Kohus leidis, et kuigi igakuise töötasu suurus ei sõltu

üksnes võlgnikust, vaid ka tööandjast ning sellest palju tööandja on valmis pakutava töö eest

maksma, ei saa kohtu hinnangul mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks pidada aastaid

samal töökohal töötamist sisuliselt miinimumpalga eest. Kohus ei pidanud mõistlikuks, et

võlgnik ei pinguta piisavalt saavutamaks suuremat sissetulekut. Üksnes töökoha olemasolu,

sellel makstavat töötasu suurust arvestamata, ei saa käsitleda mõistlikult tulutoova tegevusena.

PankrS § 173 lg 1 mõtte kohaselt peab võlgnik ise olema aktiivne ning otsima tööd, mille

eest saadav sissetulek võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste katmisele tasuda ka

võlausaldajate nõudeid. Kohus ei pidanud asjakohaseks võlgniku põhjendust, mille kohaselt

uue töökoha leidmist takistab vanus (52 a). Kohtu hinnangul ei olnud selline vanus kindlasti

tööalaselt takistuseks, eriti kuna võlgniku kinnitusel lubas tema tervislik olukord töötada.

Kohus jõudis seisukohale, et kui võlgnik oleks aktiivselt tasuvama töö võimalust otsinud, oleks

see tal ka õnnestunud.81

Seda, et aastaid samal töökohal pigem madala palga eest töötamist ei saa lugeda mõistlikult

tulutoova tegevusega tegelemiseks, märkis kohus ka tsiviilasjas 2-10-16338. Lisaks märkis

kohus, et võlgniku põhjendus, mille kohaselt tema erialal puuduvad head pakkumised, ei ole

asjakohane, kuivõrd võlgnikul puudub kohustus tegeleda erialase tööga, vaid tal on võimalik

leida rakendust ka teisel erialal.82

Tsiviilasjas 2-09-37867 leidis kohus, et üksnes töökoha ja regulaarse töötasu olemasolu,

makstava töötasu suurust arvestamata, ei saa käsitleda mõistlikult tulutoova tegevusena.

Kohustustest vabastamise menetluse kestel rahuldas võlgnik võlausaldajate nõudeid vaid

0,04% ulatuses. Sellises olukorras ei saanud võlgniku sisuliselt miinimumpalga eest töötamist

kindlasti pidada mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks. Lisaks maakohtu põhjendustele

leidis ringkonnakohus, et kuna võlgnikuga olid seotud mitu toimivat ettevõtet, ei olnud usutav,

et võlgnik teenis alampalga suurust sissetulekut.83

Tsiviilasjas 2-13-18080 möönis ringkonnakohus, et Eesti Vabariigis kehtiva miinimumtöötasu

eest töötamist saab teatud juhtudel pidada konkreetse võlgniku puhul mõistlikult tulutoovaks

tegevuseks. Võlgnik elas Ida-Virumaal, halduri aruande kohaselt oli võlgnikul põhiharidus ning

puudusid andmed, et võlgnik oleks varasemalt töötanud oluliselt kõrgema töötasu eest.84

Tsiviilasjas 2-11-22987 märkis maakohus, et kui võlgnikul ei õnnestu kohustustest

vabastamise menetluse kestel leida paremini tasustatavat tööd, on võimalus otsida lisatööd.

Kohus möönis, et võlgniku maine võib saada takistuseks juhul, kui ta kandideeriks ametiasutuse

või äriühingu juhtivale ametikohale, raamatupidajaks või muule sarnasele kohale. Tööturul on

piisavalt töökohti, kus ajakirjanduse poolt kujundatud võlgniku maine ei mängi töö saamisel

rolli. Võlgniku vanus (62 a) ning tervislik seisund võivad saada takistuseks mõningatele

töökohtadele kandideerimisel, kuid see ei takista võlgnikul igasuguse muu töö tegemist.

Menetluse jooksul võlgniku poolt kohtule esitatud informatsioonist ning võlgniku senisest

suhtumisest nähtus pigem, et võlgnik ei olnud huvitatud oma sissetulekute suurendamisest.85

Samas möönis kohus tsiviilasjas tsiviilasjas 2-09-3606, et võlgniku maine võib saada

takistuseks paremini tasustatava töökoha leidmisel. Ringkonnakohus luges piisavaks töötasuks

81 HMKm 14.06.2017, 2-13-41547. 82 HMKm 09.06.2017, 2-10-16338. 83 TlnRnKm 03.05.2016, 2-09-37867. 84 TrtRnKm 30.01.2017, 2-13-18080. 85 HMKm 25.05.2017, 2-11-22987.

23

netosissetuleku 657 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul oli see mõistliku suurusega sissetulek,

kuna võlgniku suhtes oli toimunud kriminaal- ja pankrotimenetlus, mille kohta oli

personalitöötajatel võimalik internetiotsingute kaudu saada teavet ja mis raskendasid suurema

palgaga töökoha saamist. Sellises olukorras ei olnud tähtsad võlgniku haridus ja varasem

töökogemus.86

Tsiviilasjas 2-14-51423 ei pidanud ringkonnakohus piisavaks tegevuseks üksnes tasuta tööd

tehes nähtaval olemist lootuses, et keegi tuleb tasustatavat tööd pakkuma. Võlgnik välistas

võimaluse leida endale töökoht Töötukassa abil põhjusel, et seal ei pakuta tööd ajakirjanikele.

Kohtud rõhutasid, et võlgnik ei pea teenima tulu ajakirjanikuna. Üksnes asjaolu, et töö

ajakirjanikuna vastab võlgniku eelistusele või kutsealasele ettevalmistusele, ei anna

võlausaldajate huve silmas pidades põhjust tulusamaid elukutsele mittevastavaid töö leidmise

võimalusi kõrvale heita või ümberõpet välistada. Ringkonnakohus selgitas, et olukorras, kus

võlgnikul on tekkinud teiste isikute ees rahalised kohustused, ei saa ta vabalt valida,

millisel erialal sissetulekut teenida, vaid peab seaduse mõtte kohaselt tegema kõik endast

oleneva võlgade vähendamiseks.87 Ka tsiviilasjas 2-09-15681 märkis ringkonnakohus, et on

hea, kui võlgnik teeb erialast tööd ja suudab sellest tulenevalt võlausaldajatele piisavas ulatuses

väljamakseid teha. Kui võlgnik erialast tööd ei leia, peab ta vastu võtma mis tahes töö, et

võimaldada võlausaldajatele kohustustest vabastamise perioodil väljamakseid.88

Töö otsimist on ringkonnakohus käsitlenud tsiviilasjas 2-09-43928 märkides, et iseenesest ei

ole välistatud, et ka juhul, kui võlgnik ei leia tööd, vabastatakse ta kohustustest. Seda aga üksnes

juhul, kui võlgnik põhistab, et on aktiivselt tegelenud töö otsimisega. Kohustustest vabastamine

ei ole võlgniku õigus, vaid selleks peab võlgnik andma endast parima ka töö otsimisel.89 Üksnes

Töötukassas arvele võtmist ei saa pidada piisavaks tegevuseks töö otsimisel.90

Töö otsimist tuleb alustada kohe peale kohustustest vabastamise menetluse algatamist.

Tsiviilasjas 2-13-57012 luges kohus võlgniku kohustuste rikkumiseks seda, et võlgnik ei olnud

aasta jooksul pärast menetluse algatamisest asunud tööd otsima. Kohus märkis, et ei ole eluliselt

usutav, et ei leidu ühtegi töökohta, kus võlgnik oleks saanud kasvõi väikese töötasuga tööd

teha.91

Kinnipeetava võimalust tegeleda tulutoova tegevusega või seda otsida käsitles ringkonnakohus

tsiviilasjas 2-15-4604. Antud asjas oli võlgnikul võimalik enne kohustustest vabastamise

menetluse lõppu ennetähtaegselt vanglast vabaneda. Kohus märkis, et seejärel ei piira

kinnipidamisasutuse võimalused enam võlgniku tööotsinguid. Võlgnik oli lõpetanud põhikooli

ja õppis kutseharidussüsteemis keevitaja kutseõppes ning tema õpimotivatsioon oli hea. Seega

oli võlgnik eesmärgipäraselt liikunud kutsehariduse omandamise ja erialase töö tegemise

suunas. Ringkonnakohus selgitas, et PankrS § 173 lg 1 tähenduses tuleb erialata isiku poolt

kutsehariduse omandamist lugeda mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Erialane haridus annab

isikule hiljem rohkem võimalusi tööturul ja tulu teenimiseks ning seeläbi võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks.92 Ka tsiviilasjas 2-16-5412 märkis ringkonnakohus, et asjaolu, et võlgnik viibib

vanglas, ei välista iseenesest PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmist.93

86 TlnRnKm 31.01.2017, 2-09-3606. 87 TlnRnKm 17.05.2017, 2-14-51423. 88 TlnRnKm 04.09.2017, 2-09-15681. 89 TlnRnKm 08.03.2017, 2-09-43928. 90 TlnRnKm 05.07.2017, 2-14-61025. 91 VMKm 09.01.2017, 2-13-57012. 92 TrtRnKm 20.05.2016, 2-15-4604. 93 TrtRnKm 07.06.2016, 2-16-5412.

24

Tsiviilasjas 2-12-14790 märkis ringkonnakohus, et võlgnikule, kelle töövõime kaotuse

protsent on 80% ja kellel igapäevases tegutsemises esineb raskusi, ei saa ette heita suurema

koormusega (töötas kaks tundi päevas) töö puudumist. Võlgnik ei rikkunud PankrS § 173 lg-s 1

sätestatud kohustust tegeleda tulutoova tegevusega või seda otsida.94

2.4.3. Teabe andmise kohustus

PankrS § 173 lg 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast

elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja

usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta.

Teabe edastamise viis ei ole seaduses sätestatud, teavet võib anda suuliselt või kirjalikult. Teabe

esitamata jätmine võib kaasa tuua võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise.

Tsiviilasjas 2-06-20383 rikkus võlgnik kohustust teavitada usaldusisikut ja kohut elu- ja

tegevuskoha vahetusest ning usaldusisiku nõudel anda teavet enda tegevuse ja sissetulekute

kohta. Lisaks rikkus võlgnik ka tulude varjamise keeldu. Usaldusisiku aruande kohaselt ei

olnud võlgnikult telefoni ega e-kirja teel võimalik teavet saada ning ärakuulamisel antud

selgituste kohaselt vahetus võlgnikul nii elukoht, töökoht, mobiiltelefoni number kui ka

pangakonto number, mille uusi andmeid võlgnik usaldusisikule ei andnud. Usaldusisikule

teadaolevale pangakontole võlgniku sissetulekuid ei laekunud. Ringkonnakohus viitas

Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt on varjamisega tegemist juhul, kui võlgnik sai ise aru,

et vaidlusalust vara või tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Ärakuulamisel antud

selgitustest nähtuvalt sai võlgnik sellest aru, kuid leidis, et ta ei oleks hakkama saanud.95

Ka tsiviilasjas 2-11-3413 tuvastas kohus, et võlgnik rikkus PankrS § 173 lg-t 2, kuna ei

teavitanud kohut oma töökoha, sissetulekute ja varade ning võlausaldajatele tehtud

väljamaksete andmetest. Selles asjas kohustati võlgnikku ennast täitma usaldusisiku kohustusi

ning selgitati kohustust esitada kohtule kord aastas usaldusisiku aruanne. Kohus andis

võlgnikule ka täiendavaid tähtaegu aruande esitamiseks, kuid võlgnik kohustust ei täitnud.96

Tsiviilasjas 2-08-53110 heideti võlgnikule samuti ette PankrS § 173 lg 2 rikkumist. Võlgniku

arvelduskontodele laekusid erinevatelt isikutelt mitmed maksed. Lisaks tegi võlgnik ise oma

kontole sularaha sissemakseid. Nende maksete kohta ei esitanud võlgnik kohtule selgitusi ning

võlausaldajate nõuete katteks ühtegi makset ei teinud. Ringkonnakohus leidis, et sellist

võlgniku käitumist tuleb lugeda pahatahtlikuks. Võlgnik ei andnud kohtule oma majandusliku

olukorra kohta tõest informatsiooni, varjas oma sissetulekuid ja kahjustas PankrS § 173 lg-st 2

tulenevate kohustuste täitmata jätmisega võlausaldajate huve. Kohtu nõuetele esitatud võlgniku

vastustest ega aruannetest ei selgunud võlgniku tulutoovad tegevused, mis selgitaksid võlgniku

kontodelt nähtuvaid sularaha sissemakseid. Kohtu hinnangul sai põhjendatult järeldada, et

võlgnik varjab sissetulekuid ja informatsiooni oma majandusliku olukorra kohta.97

2.4.4. Väljamaksed võlausaldajale

PankrS § 173 lg 3 sätestab, et võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest suhtest

saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loetakse loovutatuks usaldusisikule.

Nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma 25 protsenti, kui kohus ei ole määranud

teisiti (PankrS § 173 lg 4).

94 TrtRnKm 26.10.2016, 2-12-14790. 95 TlnRnKm 21.04.2017, 2-06-20383. 96 HMKm 28.04.2017, 2-11-3413. 97 TlnRnKm 06.06.2016, 2-08-53110.

25

Tsiviilasjas 2-12-11470 luges kohus PankrS § 173 lg 3 rikkumiseks seda, et kohustustest

vabastamise menetluse ajal tegi võlgnik väljamakseid vaid ühele võlausaldajale ning tasus kogu

tema nõude. Võlgniku pangakonto väljavõtetest nähtuvalt oli tal võimalusi ka teisele

võlausaldajale väljamaksete tegemiseks. Kohus leidis, et sellist võlgniku käitumist ei saanud

lugeda põhjendatuks ja piisavaks. Arvestades menetluse eripära, on võlgnikul kohustus

kulutuste tegemisel arvestada võlausaldajate huve ja vähendada kõiki võlgnevusi. Võlgnik ei

põhistanud usutavalt oma kohustuste rikkumise vabandatavust ning tegutses pankrotiseadusest

tulenevate kohustuste täitmisel vähemalt raske hooletusega.98

Tsiviilasjas 2-13-18080 leidis maakohus, et võlgnik, kes täitis ka usaldusisiku kohustusi, rikkus

kohustust hoida võlgniku vara lahus usaldusisiku varast, avada usaldusisiku ülesannete

täitmiseks pangas eraldi pangakonto ning kanda 25% oma kõikidest tuludest üle usaldusisiku

tegevuseks ettenähtud pangakontole. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et võlgnik

rikkus süüliselt PankrS § 173 lg-t 3. Usaldusisiku aruandes selgitas võlgnik, et saab alammääras

töötasu. Kui võlgnik ei saanud sissetulekut ulatuses, millest olnuks võimalik teha

võlausaldajale makseid, ei olnud põhjendatud pidada raskeks süüliseks rikkumiseks ka

asjaolu, et võlgnik ei avanud usaldusisiku ülesannete täitmiseks pangas ainult selleks ettenähtud

eraldi pangakontot ega teinud sinna ülekandeid. Nimetatud rikkumine ei saanud kaasa tuua

võlausaldajate huvide kahjustamist.99

Tsiviilasjas 2-09-43928 märkis ringkonnakohus, et juhul, kui võlausaldajatele seaduse kohaselt

välja maksmisele kuuluvad summad olnuks väga väikesed, tuli võlgnikul, olles ühtlasi iseenda

usaldusisikuks, PankrS § 172 lg-s 3 sätestatud kohustusi täita. Ka iga väiksema summa

tasumine näitab võlgniku huvi ja soovi täita seadusest tulenevaid kohustusi ning annab

menetluse lõpus suurema tõenäosusega aluse võlgniku kohustustest vabastamiseks.100

Tsiviilasjas 2-10-8258 märkis ringkonnakohus, et võlgniku kohustuse rikkumiseks ei saa

pidada olukorda, kus võlgniku teenitav summa ei ületa mittearestitavat määra ning kogu

teenitud raha jääb võlgnikule. Võlgnik rikub kohustust, kui tema sissetulek ületab sissetuleku

alammäära ning ta ei teavita sellest kohut.101

Tsiviilasjas 2-12-11470 märkis kohus, et TMS § 132 järgi saab võlgnik arvestada üleantavast

tulust maha vaid seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise kulud. Perekonnaseaduse

(PKS)102 § 97 sätestab ülalpidamist saama õigustatud isikud, kelle hulka üldjuhul ei kuulu

täisealised lapsed (v.a. kui laps jätkab täisealiseks saanuna põhi- või keskhariduse omandamist

põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks

saamiseni). Võlgnik toetas välismaal õppivat 22-aastast tütart ega saanud seetõttu

võlausaldajatele makseid teha. Kohus möönis, et vanema tahe oma last aidata oli küll inimlikult

arusaadav, kui aga vanema suhtes toimub samal ajal võlgadest vabastamise menetlus, peab ta

täitma esmalt seadusest tulenevad kohustused. Nende hulka kuulub võlausaldajatele maksete

tegemine.103

Tsiviilasjas 2-11-51474 selgitas võlgnik, et tegi oma kontole korduvalt sissemakseid sugulaselt

saadud raha arvelt, et tasuda tema üürikorteri igakuised maksed, kuna võlgnikul on ülekanded

teenustasuta. Kohus märkis, et kui võlgnik soovib, et tema suhtes toimuks kohustustest

vabastamise menetlus, ei saa võlgniku kontot kasutada kolmandate isikute võlgade maksmiseks

98 HMKm 17.10.2017, 2-12-11470. 99 TrtRnKm 30.01.2017, 2-13-18080. 100 TlnRnKm 08.03.2017, 2-09-43928. 101 TlnRnKm 31.03.2017, 2-10-8258. 102 Perekonnaseadus, RT I 2009, 60, 395. 103 TlnRnKm 20.12.2016, 2-12-11470.

26

ja võlgnik ei saa olla võlgnevuste maksja. Võlgniku selline tegevus oli kohustuste rikkumine

ning kohus lõpetas kohustusest vabastamise menetluse.104

Tsiviilasjas 2-11-22987 ei nõustunud kohus võlgnikuga, et päevaraha ei ole tulu PankrS § 173

lg 3 mõttes, vaid kompensatsioon välislähetuses viibimisega kaasnevate igapäevaste

lisakulutuste suurenemise eest. PankrS § 173 lg 5 sätestab, et võlgnik ei pea usaldusisikule üle

andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. TMS § 131 lg 1 annab

ammendava loetelu sissetulekutest, millele ei saa pöörata sissenõuet. Välislähetuses viibimise

eest makstud päevarahasid ei ole märgitud loetelus. Lisaks on Riigikohus tsiviilasjas

3-2-1-124-16 leidnud, et sissetulekuks saab lugeda ka muud töötasunõudega sarnast

sissetulekut.105

2.5. KOHUSTUSTEST VABASTAMISE OTSUSTAMINE

2.5.1. Üldist

Viie aasta möödudes kohustustest vabastamise menetluse algatamisest otsustab kohus võlgniku

taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta

määruse (PankrS § 175 lg 1). Kohus võib oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud võlgniku

asjaolusid arvestades vabastada pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest ka enne viie

aasta möödumist, kuid mitte enne kolme aasta möödumist menetluse algatamisest, eelkõige kui

võlgnik on oma kohustusi menetluse ajal nõuetekohaselt täitnud ja rahuldanud võlausaldajate

nõudeid arvestatavas ulatuses (PankrS § 175 lg 11).

Kohustustest vabastamise otsustamisel on maakohtul TsMS § 5 lg-s 3 ning § 477 lg-tes 5 ja 7

sätestatud asjaolude selgitamise ja tõendite kogumise kohustus. Vajadusel võib kohus nõuda

tõendite esitamist või koguda neid omal algatusel, et asja lahendamiseks olulised asjaolud ei

jääks välja selgitamata ainuüksi selle tõttu, et menetlusosaline ei osanud ette näha vajadust

esitada täiendavaid tõendeid. Võlgniku kohustustest vabastamine on kaalutlusõigus ning

ringkonnakohus saab sekkuda maakohtu otsustusse üksnes juhul, kui maakohus on ületanud

diskretsiooni piire. Ringkonnakohtul peab olema võimalik kontrollida maakohtu

siseveendumuse kujunemist, seetõttu on oluline, et maakohus selgitaks välja asja

lahendamiseks olulised asjaolud ja põhjendaks nõuetekohaselt järeldust, miks võlgnikku saab

tema täitmata kohustustest vabastada või miks kohus keeldub võlgnikku kohustustest

vabastamast.106 Kohus peab kaaluma nii võlgniku kui ka võlausaldajate huve ning hindama, kas

esinevad küllaldased alused kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks või mitte. Kohtu

arutluskäik peab olema jälgitav ja lahend põhjendatud.107

Analüüsi aluseks olnud kohustustest vabastamise menetlustes on tehtud jõustunud lõpplahend

58 tsiviilasjas. Nendest 42 asjas keeldus kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, 14 asjas

vabastas kohus võlgniku täitmata jäänud kohustustest ja 2 juhul tasus võlgnik kõik

võlausaldajate nõuded enne menetluse lõppu.

2.5.2. Kohustustest vabastamisest keeldumine

Kohustustest vabastamise keeldumise alused on kirjas PankrS § 175 lg-tes 2 ja 4. PankrS § 175

lg 2 p 1 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on süüdi

104 TMKm 06.10.2017, 2-11-51474. 105 HMKm 25.05.2017, 2-11-22987. 106 TrtRnKm 23.08.2017, 2-10-54630. 107 TrtRnKm 30.01.2017, 2-13-18080.

27

mõistetud pankrotikuriteos. PankrS § 175 lg 2 p 2 kohaselt ei vabastata kohustustest võlgnikku,

kes on rikkunud süüliselt oma PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega

võlausaldajate huve. PankrS § 175 lg 4 kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest

vabastamast, kui võlgnik ei anna vande all kohtu määratud tähtajaks teavet oma kohustuste

täitmise kohta.

Analüüsitud lahenditest nähtus, et peamine kohustustest vabastamise keeldumise alus oli

PankrS § 175 lg 2 p 2. Kõige rohkem heideti võlgnikele ette tulutoova tegevusega tegelemata

jätmist, vara ja tulude varjamist ning ebaõigete andmete esitamist. Täpsemalt oli võlgniku

kohustuste rikkumisest juttu analüüsi punktis 2.4.

Ainult ühel juhul lõpetas kohus kohustustest vabastamise menetluse PankrS § 175 lg 2 p 1

alusel. Tsiviilasjas 2-11-22987 vabastas maakohus võlgniku pankrotimenetluses täitmata

jäänud kohustustest. Pärast maakohtu määruse tegemist jõustus kriminaalasjas otsus, millega

võlgnik mõisteti süüdi KarS § 384 järgi ehk pankrotikuriteos. Ringkonnakohus ei nõustunud

võlgnikuga, et kuna süüdimõistev otsus jõustus pärast maakohtu määruse tegemist, ei saa

ringkonnakohus sellega arvestada. Ringkonnakohus selgitas, et maakohtul ei olnud varem

põhjust arvestada võlgniku süüteomenetlust, kuna võlgnikku ei olnud jõustunud kohtuotsusega

süüdi mõistetud. Ringkonnakohtu menetluse ajaks oli võlgnik pankrotikuriteos süüdi mõistetud

ning ringkonnakohus jättis PankrS § 175 lg 2 p 1 alusel võlgniku kohustustest vabastamata.

Kohustustest vabastamine ei ole põhjendatud isiku puhul, kes sattus pankrotiolukorda enda

toime pandud kuriteo tõttu. Tähtis ei ole, kas süütegu pandi toime kohustustest vabastamise

menetluse ajal või enne. Kohus ei hinda kohustustest vabastamisel üksnes võlgniku käitumist

menetluse ajal, vaid ka enne seda (mh põhjusi, miks võlgnik makseraskustesse sattus).108

2.5.3. Kohustustest vabastatud

Võlgadest vabastamise regulatsioon ega vastav kohtupraktika ei näe ette nn miinimumtasu,

mida võlgnik peaks kohustustest vabanemiseks võlausaldajate nõuete katteks tasuma.

Analüüsitud lahenditest nähtus, et menetluse kestel oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud

võlgnikud vabastati kohustustest. Kohustustest vabastati ka selliseid võlgnikke kellel õnnestus

võlausaldajate nõudeid rahuldada ainult väikeses määras või ei õnnestunud üldse.109

Näiteks tsiviilasjas 2-08-87176 vabastas kohus võlgniku, kes ei teinud menetluse kestel

võlausaldajatele ühtegi väljamakset. Võlgniku sissetulekuks oli vanaduspension ja ta hooldas

oma puudega last. Kohus märkis, et isiku potentsiaali leida tulutoov tegevus tuleb hinnata läbi

isiku hetke elulise olukorra. Ühest küljest tuleb hinnata võlgniku haridustaset, väljaõpet ning

eelnevat töökogemust ning teisest küljest töötamist takistavaid tegureid, nagu võlgniku

perekondlikku elukorraldust, võlgniku vanust ning tervislikku seisundit. Võlgniku tervislik

seisund, vanus ning igapäevaselt puudega lapse eest hoolitsemine piirasid oluliselt võlgniku

võimalusi leida tulutoovamat tegevust kui vanaduspensionina saadav tasu. Seega ei rikkunud

võlgnik tahtlikult PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi.110

Ka tsiviilasjas 2-10-53402 vabastati võlgnik, kes ei teinud menetluse kestel võlausaldajatele

ühtegi väljamakset. Kohus leidis, et võlgnik täitis PankrS §-st 173 tulenevaid kohustusi.

Võlgnik vastas aastate jooksul korrektselt kohtu nõuetele ja töötas terve menetluse aja (töötasu

329,64 eurot kuus). Seega ei rikkunud võlgnik mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise

kohustust. Kohus arvestas asjaoluga, et võlgnik oli 62-aastane ning ta ei osanud eesti keelt.

Võlgnik näitas oma käitumisega kogu kohustustest vabastamise menetluse kestel, et tal on soovi

108 TlnRnKm 18.08.2017, 2-11-22987. 109 Täpsem võlausaldajate nõuete rahuldamise määr on ära toodud analüüsi Lisas 1. 110 HMKm 07.06.2016, 2-08-87176.

28

ja tahet oma kohustusi täita. Kohus pidas oluliseks märkida, et ükski võlausaldaja ei tundnud

kohustustest vabastamise menetluse kestel menetluse vastu huvi.111

Tsiviilasjas 2-10-8258 vabastati samuti võlgnik, kes ei teinud menetluse ajal ühtegi

väljamakset. Võlgnikul oli tuvastatud püsiv töövõimetus 70%. Ta oli teinud küll juhutöid, aga

nende eest saadav tasu ei võimaldanud teha võlausaldajatele väljamakseid.112 Tsiviilasjas

2-09-44218 vabastati kohustustest 70-aastane vanaduspensionär. Ka selles asjas leidis kohus,

et võlgnik ei rikkunud süüliselt pankrotiseaduse sätteid ja ta tuli kohustustest vabastada, kuna

tervise ja vanuse tõttu ei olnud tal võimalik lisasissetulekut teenida.113

Tsiviilasjas 2-09-61926 vabastati võlgnik, kes esimesed neli aastat ei teinud võlausaldajatele

ühtegi väljamakset. Kuigi võlgnik rikkus menetluse alguses kohustusi ja suurendas uute

laenuga oma võlgnevusi, vabastas kohus võlgniku tasumata jäänud kohustustest. Kohus märkis,

et võlgnik täitis kohustustest vabastamise menetluse eesmärgi, kuna vähendas viimasel aastal

nõudeid arvestataval määral (62%). Seega ei rikkunud võlgnik seadusest tulenevaid kohustusi

määral, mis andnuks alust keelduda tema kohustustest vabastamisest. Võlgnik tegeles töö

otsimisega vaatamata töövõime kaotusele ning sai ametlikku töötasu. Hoolimata keerulisest

perekondlikust olukorrast, mis omakorda tekitas raske majandusliku olukorra, näitas võlgnik

üles tahet kohustusi täita ja oli neid arvestatavas ulatuses ka täitnud.114

2.5.4. Kohustustest vabastamine enne tähtaega

PankrS § 175 lg 11 kohaldamiseks peab võlgnik olema rahuldanud võlausaldajate nõudeid

arvestatavas ulatuses. Järgnevalt näited sellest, millist määra on kohtud lugenud arvestatavaks

ulatuseks.

Tsiviilasjas 2-11-64031 tühistas ringkonnakohus maakohtu määruse märkides, et 0,08%

ulatuses nõuete rahuldamist ei saa pidada PankS § 175 lg 11 mõttes nõude täitmiseks

arvestatavas ulatuses. Seejuures viitas ringkonnakohus Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt,

kui PankrS § 175 lg 11 rakendamise kohustuslik eeldus puudub, ei ole võlgniku kohustustest

vabastamise taotluse lahendamise seisukohast tähtsust, kas võlgnik on täitnud oma kohustusi

menetluse jooksul nõuetekohaselt.115

Tsiviilasjas 2-12-39281 vabastas maakohus võlgniku, kes tasus kolme aasta jooksul 41%

võlausaldajate nõuetest. Ringkonnakohus nõustus, et see oli nõuete arvestavas ulatuses

täitmine. Ringkonnakohus märkis lisaks, et senises kohtupraktikas on peetud arvestatavaks

nõude rahuldamise ulatuseks PankrS § 175 lg 11 mõttes nt 60% nõuetest.116 Samuti oli

ringkonnakohus varasemalt leidnud, et väiksema kui 30 – 40% ulatuses nõude rahuldamine ei

ole PankrS § 175 lg 11 mõttes arvestatav.117 Seega sai ca 41% ulatuses nõuete rahuldamist

pidada ringkonnakohtu arvates kohtupraktika järgi PankrS § 175 lg 11 mõttes arvestatavaks

ulatuseks. Ringkonnakohus ei nõustunud võlausaldajaga, et arvestatavaks nõuete rahuldamise

ulatuseks tuleb pidada vähemalt 80%. Sellise eelduse seadmine piiraks oluliselt PankrS § 175

lg 11 kohaldamist ega oleks kooskõlas eesmärgiga võimaldada menetluse ajal nõuetekohaselt

kohustusi täitnud võlgnikul vabaneda kohustuste täitmisest enne seaduses sätestatud üldise

viieaastase perioodi möödumist. Võlgniku 50%-list töövõimetust sai pidada erandlikuks

111 PMKm 25.01.2016, 2-10-53402. 112 TlnRnKm 31.03.2017, 2-10-8258. 113 PMKm 02.10.2017, 2-09-44218. 114 VMKm 12.06.2017, 2-09-61926. 115 TlnRnKm 31.10.2017, 2-11-64031. 116 TrtRnKm 01.07.2015, 2-10-15313. 117 TlnRnKm 30.01.2015, 2-09-19810.

29

asjaoluks, mis andis aluse PankrS § 175 lg 11 kohaldamiseks. Võlgnik täitis senises menetluses

nõuetekohaselt võlausaldajate nõudeid. Võlgnik jätkas võlausaldajate nõuete katteks maksete

tegemist, kuigi töökoormuse vähenemise ja tervise halvenemise tõttu vähenes tema võime täita

võlausaldajate nõudeid. Lisaks loobus võlgnik kahel aastal 25% tulu saamise õigusest

eesmärgiga suurendada väljamakseid võlausaldajatele. Eeltoodud asjaoludest sai järeldada, et

võlgnik tegi pingutusi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamiseks.

Arvestades täitmata jäänud nõuete summat ja asjaolu, et võlgniku käitumises puudusid

võlgadest vabastamisest keeldumise absoluutsed alused, ei saanud järeldada, et võlgniku

kohustustest vabastamine kahjustaks võlausaldajate huve.118

Tsiviilasjas 2-10-15313 tühistas ringkonnakohus maakohtu määruse ja keeldus võlgnikku

kohustustest vabastamast PankrS § 175 lg 11 järgi. Ringkonnakohus rõhutas, et võlgniku

vabastamine täitmata jäänud kohustustest enne viie aasta möödumist võib olulisel määral

kahjustada võlausaldajate huve. Selleks peavad esinema erandlikud asjaolud, näiteks võlgniku

töövõimetus või alaealiste laste ülalpidamiskohustuse täitmine. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga, et võlgnik rahuldas võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses (võlausaldaja I

nõudest 60,09%,võlausaldaja II nõudest 59,7%). Samas ei anna ainuüksi arvestatavas ulatuses

nõuete rahuldamine PankrS § 175 lg 1¹ kohaldamiseks alust. Asja materjalidest ei nähtunud, et

võlgnikul ei oleks edaspidi võimalik võlausaldajate nõudeid täita.119 Pärast viie aasta

möödumist oli võlgnik tasunud 96,5% nõuetest ja ta vabastati ülejäänud kohustustest.120

Tsiviilasjas 2-12-17837 vabastas kohus võlgniku, kes oli kolme aasta jooksul tasunud 80%

nõuetest. Kohus märkis, et võlgnik ei hoidunud oma kohustuste täitmisest kõrvale, tegeles

perioodiliselt mõistliku tulutoova tegevusega ja tegi usaldusisikule väljamakseid. Kohustustest

vabastamise hetkel võlgnik enam ei töötanud, vaid oli vanaduspensionil. Seetõttu oli

kohustustest vabastamine põhjendatud, et võimaldada võlgnikule uut majanduslikku algust.121ˇ

Samas esines analüüsitud lahendite seas ka selliseid, kus enne viie aasta möödumist oli

kohustustest vabastatud võlgnikud, kes ei olnud võlausaldajate nõudeid täitnud arvestavas

ulatuses. Tsiviilasjas 2-11-37217 vabastas maakohus võlgniku, kes oli natuke rohkem kui nelja

aasta jooksul tasunud 27,5% võlausaldajate nõuetest. Võlgniku majanduslik olukord ja tervislik

seisund ei olnud head, lisaks sündis võlgnikul menetluse ajal teine laps. Kohus leidis, et sellega

vähenes võlgniku võimalus täiendava tulu teenimiseks veelgi. Kohtu hinnangul oli võlgniku

majanduslik olukord, kus tal pole oma tervislikust seisundist tulenevalt võimalik lisatulu

teenida, püsiv ja seetõttu leidis kohus, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus on

põhjendatud lõpetada enne viie aasta möödumist ja võlgnik tuleb vabastada täitmata jäänud

kohustusest.122

Tsiviilasjas 2-11-55682 vabastas kohus võlgniku, kes ei olnud teinud nelja aasta jooksul

võlausaldajatele ühtegi tagasimakset. Võlgniku ainsad sissetulekud olid vanaduspension ja

puudetoetus, tervislikel põhjustel ei olnud tal võimalik lisasissetulekut teenida. Kohtu

hinnangul oli selline olukord muutumatu ning seetõttu oli põhjendatud lõpetada kohustustest

vabastamise menetlus enne viie aasta möödumist.

Analüüsitud tsiviilasjade seas oli ka juhtumeid, kus võlgnik tasus kõik võlausaldajate nõuded

enne viie aasta möödumist. Tsiviilasjas 2-13-20415 märkis kohus, et pankrotiseadus näeb

kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise alusena ette vaid võlgniku kohustustest

118 TlnRnKm 07.09.2016, 2-12-39281. 119 TrtRnKm 01.07.2015, 2-10-15313. 120 VMKm 13.02.2017, 2-10-15313. 121 HMKm 07.03.2017, 2-12-17837. 122 VMKm 06.02.2018, 2-11-37217.

30

vabastamise või sellest keeldumise. Muud alust pankrotiseadus kohustusest vabastamise

menetluse lõpetamiseks ette ei näe. PankrS § 2 teise lause kohaselt on kohustustest vabastamise

menetluse eesmärgiks anda füüsilisest isikust võlgnikule võimalus vabaneda oma kohustustest

pankrotiseaduses ettenähtud korras. Kuna nimetatud eesmärk oli täidetud, puudus kohtu

hinnangul vajadus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse jätkamiseks, kohustustest

vabastamiseks või sellest keeldumiseks. Kohus kohaldas lõpetamise alusena analoogia korras

PankrS § 159, mis annab aluse pankrotimenetluse lõpetamiseks pankrotialuse äralangemise

tõttu. Nimetatud paragrahvi esimese lõike kohaselt lõpetab kohus pankrotimenetluse võlgniku

avalduse alusel, kui võlgnik tõendab, et ta ei ole maksejõuetu või, et teda ei ähvarda

maksejõuetus, kui pankrot kuulutati välja seetõttu, et võlgniku maksejõuetuse tekkimine

tulevikus oli tõenäoline.123 Ka tsiviilasjas 2-14-6971 kohaldas kohus menetluse lõpetamisel

analoogia korras PankrS § 159. Selles asjas oli menetlus kestnud kümme kuud, kui võlgnik

kogu võlgnevuse võlausaldajale tasus.124

123 HMKm 22.12.2016, 2-13-20415. 124 HMKm 20.04.2017, 2-14-6971.

31

KOKKUVÕTE

Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle

majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses

ettenähtud korras ja saada seeläbi väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ja

normaalseks sotsiaalseks eluks. Riigikohus on mitmes lahendis väljendanud seisukohta,

mille kohaselt ei ole võimalus vabaneda oma kohustustest eelduslikult iga võlgniku õigus.

Võlgadest vabastamise menetlus on nähtud ette võlgnikele, kelle käitumine ei ole suunatud

võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele. Kohustustest vabastamise menetluse kestel

tuleb võlgnikul toime tulla minimaalsete vahenditega, näitamaks maksete tegemise ja

eeskujuliku käitumisega tahet anda endast parim võlausaldajate nõuete kasvõi osaliseks

rahuldamiseks ja seda, et ta on väärt uut majanduslikku algust.

Kohustustest vabastamise menetluses on kohtul lai diskretsiooniõigus ning nii menetluse

algatamine kui ka lõpetamine sõltub suuresti kohtu kaalutlusotsustusest, millesse kõrgema

astme kohus saab sekkuda diskretsioonipiiride ületamise korral. Nii menetluse algatamise

kui ka kohustustest vabastamise otsustamisele kohalduvad hagita menetluse põhimõtted, sh

uurimispõhimõte.

Analüüsi aluseks oli 98 füüsilise isiku pankrotimenetlust, kus esitati kohustustest

vabastamise avaldus. Neist 75 juhul algatas kohus kohustustest vabastamise menetluse ja

23 asjas keeldus menetluse algatamisest. Eeldused, mille esinemisel võib kohustustest

vabastamise menetluse algatamata jätta, on sätestatud PankrS § 171 lg-s 2.

PankrS § 171 lg 2 p 1 sätestab loetelu kuritegudest, milles süüdi mõistetud võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse saab jätta algatamata. Kui võlgnik on süüdi mõistetud

mõnes kuriteos, mida ei ole PankrS § 171 lg 2 p 1 loetelus, siis selle paragrahvi alusel

menetlust algatamata jätta ei saa. Riigikohus on rõhutanud, et PankrS § 171 lg 2 p 1 järgi

on süüdi mõistetud isikuks nii isik, kelle kohta on registris kanne tema karistatuse kohta,

kui ka isik, kelle kohta on andmed registrist kustutatud ja üle kantud arhiivi.

Kõige levinum alus kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks oli

analüüsitud lahendites PankrS § 171 lg 2 p 4. Antud sätte kohaldamine eeldab võlgniku

pahatahtlikkust ehk võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevust.

Lisaks eeldab PankrS § 171 lg 2 p 4 kohaldamine võlgniku süülist käitumist – tahtlust või

rasket hooletust (VÕS § 104 lg-d 4 ja 5).

Võlgadest vabastamise menetlust algatades nimetab kohus võlausaldajate üldkoosoleku

ettepanekul usaldusisiku, kellele võlgnik teeb PankrS § 173 lg-tes 3 ja 6 nimetatud makseid.

PankrS § 172 lg 6 kohaselt võib kohus eelkõige kulude kokkuhoiu huvides jätta

usaldusisiku määramata ja lasta võlgnikul täita usaldusisiku ülesandeid. Nii VÕVS eelnõu

seletuskirja kui ka Riigikohtu seisukoha kohaselt peaks see olema pigem erandlik: ainult

mõjuva põhjuse esinemisel, kui võlgnik on pälvinud kohtu usalduse. Kui kohus määrab

võlgniku usaldusisikuks, peab kohus olema veendunud, et võlgnik suudab usaldusisiku

kohustusi ise täita. Kui kohus on võlgniku usaldusisikuks määranud, on kohtul

PankrS § 172 lg 6 teise lause järgi ka kohustus kontrollida usaldusisiku kohustuste täitmist.

75 kohustustest vabastamise menetluses oli 38 juhul nimetatud usaldusisik ja 37 menetluses

kohustati võlgnikku täitma usaldusisiku ülesandeid. Seega sisuliselt pooltel juhtudel jäeti

usaldusisik määramata. Võimalus kohustada võlgnikku usaldusisiku ülesandeid täitma ei

ole praktikas erandlik, vaid pigem laialdaselt levinud. Usaldusisikuid ei suudeta leida, kuna

seadus ei näe ette usaldusisikule tasu ega kulude hüvitamist. Ainult ühes tsiviilasjas nähti

32

võlausaldajate koosoleku otsusega usaldusisikule ette tasu, mille suuruseks oli 10%

võlgniku kontole laekuvatest ja jaotusettepaneku järgi võlausaldajatele edasikandmisele

kuuluvatest summadest. Ringkonnakohus märkis, et kuna pankrotiseadus ei reguleeri

usaldusisiku tasu ja kulutusi, siis võivad võlausaldajad seda otsustada.

Võlgniku peamiseks kohustuseks menetluse ajal on tegeleda mõistlikult tulutoova

tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Võlgadest vabastamise

regulatsioon ja Riigikohtu praktika ei näe ette miinimumsummat, mida saaks lugeda

mõistlikult tulutoovaks tegevuseks. Kohtud on leidnud, et mõistlikkuse aspekti tuleb

hinnata läbi iga konkreetse isiku potentsiaali leida tulutoov tegevus ning tema hetke elulise

olukorra. Ühest küljest tuleb hinnata võlgniku haridustaset, väljaõpet ning eelnevat

töökogemust ning teisest küljest töötamist takistavaid tegureid nagu võlgniku perekondlik

elukorraldus, vanus ning tervislik seisund. Lisaks tuleb arvestada toimingud

pankrotimenetluse ja kohustustest vabastamise menetluse ajal, tööjõuturu üldist ja võlgniku

töökohaks oleva ettevõtte majandusolukorda.

Mitmes asjas leidis kohus, et mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks ei saa pidada

aastaid samal töökohal töötamist miinimumpalga eest. Kuigi igakuise töötasu suurus ei

sõltu üksnes võlgnikust, vaid ka tööandjast ning sellest, kui palju tööandja on valmis

pakutava töö eest maksma, ei ole mõistlik, et võlgnik ei pinguta piisavalt saavutamaks

suuremat sissetulekut. Üksnes töökoha olemasolu, sellel makstavat töötasu suurust

arvestamata, ei saa käsitleda mõistlikult tulutoova tegevusena. PankrS § 173 lg 1 mõtte

kohaselt peab võlgnik ise olema aktiivne ning otsima tööd, mille eest saadav sissetulek

võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste katmisele tasuda ka võlausaldajate nõudeid.

Kohtud rõhutasid, et olukorras, kus võlgnikul on teiste isikute ees rahalised kohustused, ei

saa ta vabalt valida, millisel erialal sissetulekut teenida. Seaduse mõtte kohaselt peab ta

tegema kõik endast oleneva, et võlga vähendada. Kui võlgnik erialast tööd ei leia, peab ta

vastu võtma mis tahes töö.

Mõistlikult tulutoov tegevus ei pea kohtupraktika kohaselt olema alati töötamine. Ka

kutsehariduse omandamist erialata isiku poolt saab lugeda mõistlikult tulutoovaks

tegevuseks. Erialane haridus annab isikule hiljem suuremad võimalused tööturul ja tulu

teenimiseks ning seeläbi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

Analüüsitud menetlustes oli jõustunud lõpplahend tehtud 58 asjas. Kohustustest vabastati

14 võlgnikku, 2 juhul tasus võlgnik kõik võlausaldajate nõuded enne menetluse lõppu, 42

juhul keeldus kohus võlgnikku kohustustest vabastamast.

Analüüsitud lahenditest nähtus, et peamine kohustustest vabastamise keeldumise alus oli

PankrS § 175 lg 2 p 2. Kõige rohkem heideti võlgnikele ette tulutoova tegevusega

tegelemata jätmist, vara ja tulude varjamist ning ebaõigete andmete esitamist. PankrS § 175

lg 2 p 2 alusel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuleb tuvastada

kohustuste rikkumine, võlgniku süü ja võlausaldajate huvide kahjustamine. Riigikohus on

rõhutanud, et kohtul on õigus kohustustest vabastamise menetlus lõpetada vaid juhul, kui

on täidetud kõik eelnimetatud tingimused.

Võlgadest vabastamise regulatsioon ja vastav kohtupraktika ei näe ette miinimumtasu, mida

võlgnik peaks kohustustest vabanemiseks võlausaldajate nõuete katteks tasuma.

Analüüsitud lahendite hulgas esines ka juhtumeid, kus kohustustest vabastati võlgnikud,

kes ei teinud menetluse kestel võlausaldajatele ühtegi tagasimakset.

33

PankrS § 175 lg 11 annab võimaluse vabastada võlgnik kohustustest ka enne viie aasta

möödumist. Nimetatud sätte kohaldamise kohustuslik eeldus on nõuete rahuldamine

arvestatavas ulatuses. Ringkonnakohus on leidnud, et väiksem kui 30 – 40% ulatuses

võlausaldajate nõuete rahuldamine ei ole PankrS § 175 lg 11 mõttes arvestatav.

34

LISA 1

Võlausaldajate nõuete rahuldamise määr analüüsitud kohustustest vabastamise

lahendites

Tsiviilasja nr Võlausaldajate nõuete rahuldamise määr

Kohustustest vabastatud 5a möödudes (PankrS § 175 lg 1)

2-10-15313 96,5%

2-10-53402 0%

2-09-44218 0%

2-09-61926 62%

2-10-43874 2,4%

2-09-3606 3,3%

2-10-8258 0%

2-08-87176 0%

2-10-61521 14,7%

Kohustustest vabastatud enne 5a (PankrS § 175 lg 11)

2-12-17837 80,77%

2-12-39281 41%

2-11-37217 27,5%

2-11-61161 87%

2-11-55682 0%

Tasutud kõik nõuded

2-13-20415 100%

2-14-6971 100%