TALLINNA ÜLIKOOL

EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUT

Jekaterina Alošenko

Naisekujud Helga Nõu loomingus

Bakalaurusetöö

Juhendaja: Ave Mattheus(PhD)

Tallinn 2015

2

Olen koostanud lõputöö iseseisvalt. Kõik selle kirjutamisel kasutatud teiste autorite tööd,

põhimõttelised seidukohad, kirjandusallikatest ja mujalt pärinevad andmed on viidatud.

3

SISUKORD

SISUKORD .................................................................................................................................................. 2

SISSEJUHATUS ......................................................................................................................................... 4

1 TEOREETILISED LÄHTEKOHAD ................................................................................................ 5

1.1 Naisuuringutest sugupooleuuringuteni ........................................................................................ 5

1.2 NAISUURIMUS ............................................................................................................................... 6

1.3 SOOUURIMUS ................................................................................................................................ 8

1.3.1 Soouuringud kirjanduses ....................................................................................................... 9

1.4 FEMINISTLIK KIRJANDUSKRIITIKA ................................................................................................ 10

1.4.1 Naiskirjandus ....................................................................................................................... 11

2 Helga Nõu elust ja loomingust ......................................................................................................... 12

2.1 Lühiülevaade Helga Nõu elust ..................................................................................................... 12

2.2 Loomingu lühiülevaade ............................................................................................................... 13

3 Romaan „Hundi silmas“ ................................................................................................................... 14

3.1 Romaani “Hundi Silmas” sisukokkuvõte ..................................................................................... 14

3.2 Romaani ülesehitus ..................................................................................................................... 17

3.3 Tegelase analüüs ......................................................................................................................... 19

3.3.1 Paguluse motiiv ................................................................................................................... 19

3.3.2 Libahundi motiiv .................................................................................................................. 21

3.4 Tiina Valkeri eluetappid ............................................................................................................... 22

3.5 KÕRVALTEGELASED ..................................................................................................................... 29

3.6 Naistegelase analüüs. .................................................................................................................. 32

KOKKUVÕTE ............................................................................................................................................ 34

KASUTATUD KIRJANDUS ................................................................................................................... 36

4 SUMMARY ....................................................................................................................................... 38

4

SISSEJUHATUS

Minu huvi bakalaurusetöö kirjutamiseks tekkis eesti ühe viljakama pagulaskirjaniku Helga Nõu

viimast raamatut „Valetaja“ (2011) lugedes, kus olid kirja pandud kõik tema mälestused ja

tegelikult ka tema elulugu. Romaan „Hundi silmas“ oli juba varem mitu korda läbi loetud ning

jättis unustamatu elamuse. Tõstatan küsimuse, kas on võimalik uurida soolisust tekstis, ja kui

jah, siis mil viisil.

Bakalaurusetöö eesmärgiks on analüüsida Helga Nõu romaanide “Hundi silmas” (1999)

naistegelasi ,nende positsiooni ja funktsiooni tekstis ning naistegelasi läbi tõstatatud probleeme.

Töö peamine uurimisküsimus on: missuguseid probleeme kannavad endas H. Nõu naistegelased

ja milliseid lahendusi või väljapääse neile teostes esitatakse. Töö meetodiks on naisurimus,

erilise tähelepanu all on naistegelased, nende sisemaailm ja nendega seotud probleemid.

Antud bakalaurusetöötöö koosneb kolmest peatükist. Esimeses osas tutvustatakse teoreetilise

lähenemisviisiga. Esimeses peatükis „Teoreetilised lähtekohad” leiab kajastust ülevaade

sootundliku kirjandusuurimuse etapidest, mis jaguneb mitmeks alapeatükkideks: naisuurimus,

soouurimus ja feministlik kirjanduskriitika. Teises peatükis antakse ülevaade Helga Nõu elust ja

loomingust. Kolmandas peatükis analüüsin romaani „Hundi silmas“: teemat, kompositsiooni,

tegelasi, probleeme ja ideestikku ning annan ülevaade naiste kujutamisest Helga Nõu teoses

“Hundi silmas”.

Bakalaurusetöö esmaseks ülesandeks on materjali kogumine vajalikest artiklitest, raamatutest,

intervjuudest kogumikest ning andmete uurimine. Käesolevas bakalaurusetöös lähtun romaani

käsitlemisel teosekesksest proosaanalüüsist, täiendades seda võimalusel biograafilise

vaatenurgaga. Uurin teksti tähendust, arvestades seejuures ajalist jaruumilist konteksti.

Töö viimaseks osaks on kokkuvõte, mis koondab endas uurimustulemuste ülevaadet. Töö lõpetavad

kasutatud kirjanduse loetelu ja Summary.

5

1 TEOREETILISED LÄHTEKOHAD

Kirjandusteoste loomisel mängib sugupool olulist rolli, on oluline märkida, et kirjandusteoseid

luuakse ja loetakse harva vaakumis ning kontekst – näiteks sugu, ajaloolised sündmused,

ideoloogia – mõjutavad analüüsimise akti. Üsna raske on analüüsida toseid "neutraalselt", "ainult

tekstina", kuna soolisus, vanus, lugeja haridus mõjutavad analüüsi ja tõlgendamist.

1.1 Naisuuringutest sugupooleuuringuteni

Anu Laas (2000: 15-22) käsitleb magistriväitekirjas „feministlik perspektiiv sotsioloogias“

naistega ja naisperspektiiviga seotud uuringuid. Naisuuringud ei tähenda naiste uurimist, vaid

naise enese teotsemist, kogemuste ja naisest lähtuva vaatepunkti edasiandmist. Tänapäeval

naisuuringute põhimõiste asemel kasutatakse sugupooleuuringute mõistet, sest perspektiiv on

naisuuringutelt liikunud sugupooleuuringute suunas.

“Naisuuringud viitavad uuringutele, kus lähtepunktiks on naine, naiselikkus või naistega

seonduv temaatika, mille ampluaa võib olla väga lai – kehatunnetusest ning seksuaalsusest

ühiskondlik-poliitiliste küsimusteni. Laiemat kõlapinda on naisuuringud leidnud naiste rõhumise

põhjuste ning funktsioneerimise kirjeldaja või selgitajana, naiste käitumisstrateegiate

tutvustajana. Naisuuringute kaugemaks eesmärgiks on jõuda naiste rõhumise keelustamiseni ning

naiste positsiooni parandamiseni ühiskonnas.

Emantsipatsiooniuuringud on uuringud individuaalsete ja sotsiaalsete protsesside muutustest,

mille läbi oleks võimalik vabastada naised nende alluvuspositsioonist, samuti uuringud neid

muutusi loovatest või stimuleerivatest teguritest. Uuringutulemused on suunatud poliitikasfääri,

avalikuks diskussiooniks, sotsiaalseks dialoogiks. Tinglikult võiks emantsipatsiooniuuringuid

pidada rakenduslikeks naisuuringuteks.

Feministlike uuringutega seostatakse professionaalset ja akadeemilist sugudevaheliste

ühiskondlike, institutsionaalsete ja isiklike võimusuhete uurimist.

Sugupooleuuringud keskenduvad naise positsiooni, samuti mees/mehelikkus ja

naine/naiselikkus suhete uurimisele (genderedness). Sooliste erinevuste uuringud, mis käsitlevad

puht bioloogiliste sooliste erinevuste uuringuid, ei peeta sotsiaalse sooga seotud uuringute osaks.”

(Laas 2000:15)

6

Lähemalt käsitlen neid uurimissuundi järgnevates peatükkides.

1.2 NAISUURIMUS

Eve Annuki järgi (1999: 694) naisuurimus (Women's studies ot feminist studies) on

uurimisvaldkond, mille keskmes on naine ja tema elutingimused. Naisuurimus toetub

feminismi-, naisliikumise- ja emantsipatsiooni-ideele.

Feminismi idee seisneb naisõiguse kaitsmises. Naisliikumine (Women's Liberaton Movement) on

protestiliikumine, mis tekkis 1960ndatel Usa-s koos teiste protestiliikumistega (hipide ja

kodanikuõiguste liikumine). Naisliikumine andis tõuke naisuurimuste tekkele ja kasvule eri

teadusharudes. Ameerika ülikoolide juurde tekkis mitmeid naisuurimusalaseid kursusi, kus

käsitleti naiste probleeme ja nende sotsiaalseid põhjuseid. Uuriti ka seda, milline on kultuuri osa

sugupoolerollide ja stereotüüpe säilitamisel ning võimaldusel (Annuk 1999: 694).

Seoses feministlike liikumiste eesmärgiga emantsipatsioon on saavutamine naistele meestega

võrdsed poliitilised, majanduslikud, kultuurilised ja sotsiaalsed õigused.

Naisuurimus on läbinud mitmeid arenguetappe. 1960 -1970ndatel oli naisuuringute kriitika

suunatud sellele, et traditsioonilistes uuringutes ei pööratud naistele piisavalt tähelepanu.

Seejärel kujunes eesmärgiks teha naine “nähtavaks”. Seal, kus rõhuasetus oli varem “mehe lool”

(“his story”), hakati nüüd kirja panema “naise lugu” (“her story”). Kirjanduses, kunstis ja ajaloos

hooletusse jäetud naine toodi uuesti esiplaanile. Enamus uurimustest peatus naisel kui “ohvril”.

Feministid süüdistavad mehi naiste idee varastamises. “On küll tõsi, et mehed on paljusid naisi

ohvriks toonud – intellekttuaalselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt –, kuid tõsi on ka see, et mõned

neist on suutnud meeste võimule tulemusrikkalt vastu seista” (Moi 1991: 69). Tabudeks olnud

teemad nagu seksuaalsus, seksuaalne ahistamine, verepilastus, prostitutsioon võeti teadusliku

ringkonna poolt päevakorda. eesmärgiks oli näidata, et naised ei ole ainult ohvrid, vaid ka

aktiivsed isiksused. 1970ndatel toimus üleminek terminilt "naisuurimused" terminile

"sugupooleuuringud", kusjuures terminit sugupool käsitletakse kui suhete struktuuri. Sellele

järgnevalt oli rõhk asetatud mõistele “kogu lugu” (“whole story”). Töötades eesmärgiga

suurendada sugupoolte võrdsust ja osutades suuremat tähelepanu naiste osatähtsusele ühiskonnas

aitavad naisuuringud kaasa inimõiguste ja demokraatia arengu paremale mõistmisele (Koivunen,

Liljeström 2003: 14-19).

Et naiste nõudmistest paremat koondpilti saada, võiks olulisemad õigused järgnevalt eraldi üles

loetleda, niisiis feminismi esimese laine lõpuks võis rääkida õigusest:

7

ise otsustada oma abiellumise üle

saada haridust

teha tööd väljaspool kodu ja olla selle kaudu mehest materiaalselt sõltumatu

hääletada / valida (Koivunen 2003: 77-111).

Feminismi teise laine ajal (1960-90ndatel) tõusid tugevalt esile naiste õigused:

õppida kõrgkoolis

teha samu töid, mida teevad mehed ja saada sama töö eest meestega võrdset tasu

õigus abordile ja kontratseptsioonile

kaasa rääkida prostitutsiooni ja naiskaubitsemise piiramiseks

saada tasu ja pensioni ka nende tööde eest, mida naine teeb kodus (Koivunen 2003:77-

111).

1970ndatel tekkis akadeemilise suunitlusega naisliikumine, mille põhipostulaadid olid järgmised

naisküsimuse kandumine ülikoolidesse, akadeemilise naisuurimuse tekkimine:

patriarhaalse ühiskonnakorralduse kirjeldamine

ühiskondlike valitsemis- ja ekspluateerimispraktikate analüüs

naise kogemust arvestava ühiskonnamudeli välja töötamine

naistele meestega võrdsete võimaluste loomine ülikoolis (seniste õppekavade kriitiline

analüüs, õppetöö üle viimine liberaalsetele ja antiautoritaarsetele põhimõtetele, naiste

eneseteadvuse tõstmine) ja ühiskonnas tervikuna

soo aspekti uurimine erinevates distsipliinides, nt keele- ja kirjandusteaduses,

sotsiaalteadustes ja ajaloos (Matero 2003: 245-271).

Akadeemiline feminism on välja kasvanud naisliikumisest ja seotud naisuuringutega.

“Naisuurimuus kui akadeemiline distsipliin hakkas suhtuma kriitiliselt ka teaduse

institutsionaalsetesse eeldustesse: muutus oluliseks analüüsida, kuidas ja mis eeldustel teadmisi

luuakse, mida üldse peetakse teadmisteks. Kas naiste väljajätmine teaduse loomisest (valdav osa

teadusest pärineb ajajärgust, mil naistel ei olnud sellele ligipääsu) kajastub kuidagi teadusliku

teadmise sisulistes ja vormilistes eeldustes? Mida võiks selles kontekstis tähendada “teaduslik

objektiivsus ja tõde”, kas see ei ole saavutatud teistsugususe (naised, etnilised ja seksuaalsed

vähemused jne) välistamise hinnaga? Nendele küsimustele vastuse otsimine tähendas

naisuurimuse jaoks paratamatult ka iseenda eelduste teoreetilist sõnastamist, et luua teadmisi,

mis hõlmaksid ka naiste erinevat kogemust ja muutuste võimalikkust”. (Annuk 1999: 695)

Helga Nõu teoste analüüsimisel võiks abi olla naisuurimuse analüüsikategooriatest. Kuna tema

tema teostes esineb feminismi esimese ja teise laine naisõigused samuti esineb te teoses side

akadeemilise naisliikumisega. Lähimalt kasutab ta oma teostes patriahaadi ühiskonna

kirjeldamist, hariduse saamist, meestega ühiseid õigusi saamist, abordi ning kontraptsiooni

õigust.

8

1.3 SOOUURIMUS

Soouurimises naised ja mehed on nii uurijate kui ka uurimisobjektidena samas seisundis. Kui

mehi ja naisi peetakse eelkõige inimesteks ja indiviidideks, keda sooidentiteedid ahistavad

samavõrra, siis soos sotsiaase suhtena sisalduv võimustruktuur ununeb ja jääb väljapoole

analüüsi. Selline määratlusrõhutab sugudevahelist sümmeetriat ehk esitleb mõlemat sugu samas

või võrreldavas seisundis olevana. Selles vaatlusviisis unustatakse meestele

sookonstruktsioonides ajalooliselt tagatud ülevõim ning meheliku normi kultuuriline ja

ühiskondlik esmajärgulisus.” (Koivunen, Liljestöm: 2003:22-23) Soouurimus haarab mõlema

soo õigused, oluliseks tunnuseks on see, et muudatuste korral ühiskonnas peetakse silmas

mõlema sugupoole huvisid samaaegselt. Lisaks, kui feministlik paradigma oma õiguste

suurendamiseks tekitab meestes vastureaktsiooni, kuna nad õigustatult kalduvad arvama, et neilt

õigusi ära võetakse, siis soouurimuses otsitakse kahe osapoole vahel kompromisse.

Raili Marlingu (2011: 7-17) järgi on feministliku teooria üheks oluliseks teguriks soo mõiste

ümbermääratlemine Tihti tekivad raskused homogeensete terminite ja mõistete kasutamisega.

Kuna põhiline osa mõisteid on inglise keeles loodud, siis eesti keelde tõlkimisega võib tekkida

probleeme. 1970ndatel hakati kasutama sellist eristust nagu sex/ gender, eesti keeles märgivad

mõlemad asjad sugupoolt, kuid tegelikult on sex sugupoole bioloogiline aspekt, gender aga

kultuuriline või sotsiaalne. Bioloogiline sugu jäetakse tihti analüüsimata, sest seda peetakse

etteantud ja muutumatuks faktiks. Sotsiaalse soo all mõistetakse mehelikkuse ja naiselikkuse

normide järgi määratletud kultuuriliselt ja ajalooliselt muutuvaid identiteete. Mehesust ja

naisesust nähakse üksteist täiendavatena nii omaduste kui ka ülesannete tasandil. Sugupoolte

erinevused on loomulikud, on tekkinud kindel arusaam sellest, mis on naiselik ja mis on mehelik,

ning nendest piiridest väljuda pole mõistlik. Soostereotüüpide keskmes on staatuse ja

spetsiifiliste oskustega seotud uskumused. Erinevate märkide abil inimesi määratletakse

mehelike või naiselikena.

Naiselikkuse all peetakse silmas selliseid jooni nagu emotsionaalsus, passiivsus, sõltuvus ja

lähedusvajadus. Bioloogilisest aspektist naised on hoolikad, pehmed, kannatlikud ja paindlikud.

Neile on omane suhete ja suhtlemise vajadus ning igapäevane askeldamine (Kuurme 2011: 243).

Simone de Beauvoiri kuulus ütlus on: “Naiseks ei sünnita, vaid saadakse.” See tähendab, et

inimene sünnib küll bioloogilise naisena, kuid omandab naiselikuks peetavaid normid ja

käitumised sotsialiseerimise käigus. Sellest järeldub, et naiselikuks peetavad normid võivad olla

kultuuriti erinevad, muutuvad ja muudetavad.

9

Mehelikkuse all peetakse silmas selliseid jooni nagu aktiivsus, sõltumatus, individuaalsus, jõud,

võistlus, julgus. Mehelikku elukorraldust iseloomustab vabadusepüüdlus, hierarhilisus ning

kõrge enesehinnang. “Mehelikkus ja naiselikkus väljendavad õhtumaisele mõtlemisele omast

dihhotoomilisust, asjade nägemist neid vastandades. Mehelik on loodud naiseliku kaudu, millega

seonduvad omadused määratletakse alaväärtuslikena.” (Kuurme 2011: 244)

Soolise erinevuse mõistmine naiste ja meeste vahelise erinevusena ei taandu selle erinevuse

mõistmisele bioloogilises mõttes, vaid on oluline, kuidas seda erinevust luuakse kultuurilisel

tasandil, kultuuriliste representatsioonide kaudu. Sellest aspektist seostub seksuaalse erinevuse

mõiste küsimusega erinevusest keeles, subjektiviteedis ja identiteedis. Kirjandus on üks

kultuurilise representatsiooni vorme, mille kaudu kultuurilist sugu konstrueeritakse ja laiemalt

ühiskondlikku soosüsteemi toodetakse.

1.3.1 Soouuringud kirjanduses

Soouuringute põhimääruseks kirjanduses on:

uurida, kuidas sotsiokultuurilised osundused mõjutavad kirjanduslikke karaktereid ja

vastupidi, kuidas tekstides leiduvad soolised juurdekirjutused mõjutavad meie

igapäevaelu

uurida, kuidas sotsiokultuuriliselt determineeritud sugu mõjutab kirjandusteadust,

kirjanduskriitikat, kirjanduslugu ja kirjanduse retseptsiooni.

Tiina Kirss tuletab oma artiklis „Kõverpeeglist uute prillideni: soouurimus ja kirjandus“, mis

ilmus raamatus „Sissejuhatus soouuringutesse“ Virginia Woolfi essest ülesandeid

kirjanduskriitikutele:

1. Lahti harutada kirjandusteostes naisi puudutavaid arusaamade, hinnangute ja

eelarvamuste võrke: stereotüüpe, arhetüüpe, stampe naiste kirjutamises. Lahti seletada,

miks kasutatakse neid mustreid, kuidas kirjerdatakse naistegelast, kuidas algavad ja

lõppevad selle tegelasega seotud süželiinid. Kasutada dekonstruktiivset tegevust ehk

otsida naist mehe peas.

2. Alternatiivne kirjanduslugu ehk kaotatud naiskirjanike ja naistraditsiooni otsinguid. See

käsitlusviis keskendub kirjutavatele naistele kui autoritele ja nende loomingule. Põhiidee

seisneb selles, et ridade vahel varjatud tõtt lugeda ja tõsta seda esiplaanile.

3. Sooliste erinevuste uurimine kirjanduses. Uurida naist mehe peas ja meest naise peas,

seejärel analüüsida inimsuhteid kirjanduses (perekonna-, ebielu-, ema-tütre, isa-poja

suhted). On vaja summeerida kuvandikäsitlust ning arvestada sooliste erinevuste

10

sünergiat mitmete skaalade vahel: rahvus, sotsiaalne seisus, rass, vanus ja põlvkond.

„Soolise erinevuse uurimine kirjanduses kui kultuuritekstis nõuab, et otsiksime erinevust

mitte ainult tegelaste, vaid ka fiktsionaalse maailma kujutamises, teksti sügavamates

retoorilistes kihtides, mis omakorda nõuab taustateadmisi ajaloost, filosoofiast,

psühholoogiast, etnoloogiast ja folkloristikast ning nendelt aladelt laenatud analüütilise

meetodeid“ (Kirss 2011: 45).

1.4 FEMINISTLIK KIRJANDUSKRIITIKA

Kui feministliku kirjanduskriitika algusaegadel (1960-1970) püüti tõestada, et naised suudavad

kirjutada täpselt sama hästi kui mehed ja et selle tõttu pole nad meestest sugugi viletsamad, siis

hiljem ei peetud meeste tekstidest lähtumist, nendega võrdlemist ja nende taustal oma tööde

hindamist enam sugugi kõige olulisemaks. Pigem püüti näha väärtust just naiste loodud

tekstides, nende erinevuses ja võib-olla ka spetsiifikas. Feministliku kirjanduskriitika oluliseks

suundumuseks oli naise kui autori/looja loomingu ja naiskirjanike panuse uurimine kirjanduse

ajaloos (Launis 2003:40-52).

Feministlik kirjanduskriitika on kasvanud välja naisõiguslaste liikumisest ning tegeleb

naiskirjutuse ja naiste loodud tekstuaalsete representatsioonide uurimisega. Toril Moi (1999: 68)

järgi on feministlik kriitika „poliitilise diskursuse eriliik – patriarhaadi ja seksismi vastase

võitlusega seotud kriitiline ja poliitiline tegevus, mitte lihtsalt huvi soo vastu kirjanduses;

vähemalt mitte siis, kui see huvi ei esine enamana kui järjekordse põneva kriitilise

lähenemisviisina, samas reas huviga merekujundite või sõjametafooride vastu keskaja luules.“

Feministlik kirjanduskriitika uurib meeskirjanike poolt loodud tekste: analüüsib

sugupooltevahelisi võimusuhteid ja kritiseerib naistegelase kujutamist meeskirjanike teostes.

Näiteks on Kate Millett oma väitekirjas „Seksuaalpoliitika“ („Sexual Politics“, 1969)

analüüsinud sugupooltevaheliste võimusuhete olemust ja seda, kuidas see kajastub meeskirjanike

loomingus. Samal ajal uurib kirjanduskriitika hoiakuid ja suhtumisi naiskirjanikesse ja nende

töödesse. Sellega on tegelenud Mary Ellmann oma raamatus „Mõeldes naistest“ („Thinking

About Women“, 1968)

Meeskirjaniku tekstides leidub naiskujude passivsust, irratsionaalsust ja naiselikkusega

seonduvaid omadusi. Naistegelaste ning sugupooltevaheliste võimusuhete analüüs lähtub

seisukohast, et ilukirjanduslik tekst on tegelikkusega üksühes vastavuses, millest on väär

äratundmine, et reaalsed naised ei ole sellised, nagu meeskirjanikud neid kujutavad. „Sellisest

lähtekohast oli väike samm nõudmiseni, et kirjandus peaks kujutama naisi realistlikult, mis

11

tegelikult tähendanuks tekstuaalse mitmetähenduslikkuse eitamist, kirjanduse surumist

„realistlikkuse“ nõudeile vastavatesse raamidesse“ (Annuk 1999: 699).

1.4.1 Naiskirjandus

Avalikkses (ajakirjanduses, koolis, kirikus, kohtusüsteemis ja ülikoolis) arutlesid pere ja naise

rolli üle peamiselt mehed. Naiste kanaliks ühiskondlikus vestluses osalemiseks sai fiktsioon,

ennekõike romaan. Oma romaanides defineerisid naiskirjanikud selliste kesksete, tekkimas

olevate mõistete sisu nagu naine, pere, abielu ja armastus. Nad mõtisklesid naise positsiooni üle

peres ja väljaspool seda, abielu, aadlineidude kasvatuse, abielu rikkumise, naise seksuaalsuse,

kaksikmoraali, armastuse, emaduse ja usu üle – osalesid fiktsiooni abil diskussioonis, mida

muudel foorumitel pidasid mehed. Naiskirjanikud paigutasid oma romaanide sündmused eraellu

ja hakkasid tootma pilti ideaalnaisest.

Naised kirjutasid ja kirjutavad teisiti kui mehed, nii et vajalik on teooria naiste kirjandusest,

naiste kirjutamisest. Kadri Tüür (2003: 53) pakub oma analüüsis “Naistemaatikast Maimu Bergi

loomingus”, et naiskirjandust võiks käsitleda ühe kirjanduse alaliigina, nagu seda on näiteks

reisikirjandus või ajalooline kirjandus. “Kõik nad rõhutavad lugu edasi andes mingil kindlal

viisil maailma kogemist, keskendudes teatavatele aspektidele, mis aga alaliigi puhul

moodustavad adutavalt ühtse kompleksi. Nn naiskogemuse edasiandmine ilukirjanduslike

vahenditega ei tohiks niisiis üldiselt olla midagi, millega tegemine ei kuuluks just nagu “päris”

või “suure” kirjanduse juurde” (Tüür 2003: 53). Minu meelest, Helga Nõu teoseid peaks vaatama

naiskirjandusena, sest raamatu kirjutamiseks kasutab ta oma elukogemust, põhineb reaalsetel

faktidel. Tema teoseid võib omavahel seostada, neid ühendavad püstitatud probleemid ja

naisekujude iseloomud.

Eve Annuk käsitleb oma artiklis “Naisest tekstini: feministliku kirjandusanalüüsi lähtekohti”

Elaine Showalteri teoreetilisemaid käsitlusi feministliku kirjanduskriitika kohta. Teoses

“Feministliku poeetika suunas” (“Towards a Feminist Poetics”, 1979) eristab Showalter kaht

feministliku kriitika alaliiki: feministlikku kriitikat (ingl feminist critique) ja günokriitikat (ingl

gynocritics). (Annuk 1999: 701)

Feministlik kriitika uurib naist kui lugejat. Feministlik kriitika tegeleb meesautorite tekstidega,

kus naine on meeste loodud tekstide lugeja. Feministlik kriitika keskendub Showalteri järgi

naiste kujude ja stereotüüpide uurimisele kirjanduses, naiskirjanike retseptsioonile

kirjanduskriitikas, naisauditooriumiga manipuleerimisele.

12

Günokriitika uurib naist kui kirjaniku. Günokriitika keskendub naiseliku loovuse

psühhodünaamikale, naise keele problemaatikale, naiskirjanduse ajaloo ja traditsiooni

uurimisele. Annuk tsiteerib Showalterit, öeldes: "Günokriitika algab siis, kui me vabastame

ennast meheliku kirjandusajaloo ühestest absoluutidest, lõpetame püüde sobitada naisi meheliku

traditsiooni raamidesse ja keskendume selle asemel naiseliku kultuuri taas nähtavale maailmale.”

(Annuk 1999: 701) Günokriitika mõiste kirjeldab kirjanduskriitikat naiste vaatepunktist.

Eesmärgiks on rajada raamistik naiste kirjanduse analüüsiks, et arendada uusi mudeleid, mis

põhinevad naiste kogemusel selle asemel, et mugandada meeste mudeleid ja teooriaid.

2 Helga Nõu elust ja loomingust

2.1 Lühiülevaade Helga Nõu elust

Helga Nõu (Raukas) sündis 22. septembril 1934. aastal Tartus. Ta elas Tartus, Kohtla-Järvel,

Tallinnas ning Pärnus. 1944. aastal 9-aastane Helga ja tema pere põgenesid Rootsi.

Põgenikelaagrites elasid nad ühe aasta. Helga käis Adelsö algkoolis 1945-1948. Õppis kodus

Adelsöl Hermodsi Korrespondentsinstituudi reaalkursusel 1949-1950 ja 20aastasena lõpetas ta

Stockholmi gümnaasiumi (1955). Ta astus Stockholmi Algkooliõpetajate Seminari 1955. aastal

ja lõpetas selle 1957. aastal, seejarel hakkas ta algkooliõpetajana töötama Örby koolis. Ta jätkas

pedagoogina töötama erinevates koolides kuni 2000 aastani. Helga alustas kirjanduslikku tööd

1962. aastal novelliga „Kaheksa“. Enn ja Helga tutvusid sügispeol 1956, kus eksituse tõttu Enn

kutsus teda tantsima. Võib ka öelda, et saatus viis neid kokku. Nendel algas kirjavahetus, mis

lõppes Ennu armuavaldusega. Helga vastas noormehe tunnetele, kuigi algul kõhkles. Enn tegi

abieluettepanekut 1957 aastalõpupeol, nad olid olnud tuttavad kaks kuud ja näinud teineteist neli

korda. See ettepanek tuli täiesti ootamatult, kuid Helga nõustus. Tema vanemad aga olid

veendunud, et oleks parem veel natuke oodata, kuid otsus oli juba tehtud ja 27 jaanuaril Helga ja

Enn kihlusid. Pulmad peeti sama aasta lõpul 29 detsembril Uppsalas. (Nõu 2011: 114-122)

Esimene laps sündis kaks ja pool aastat pärast pulma, nimeks sai ta Laine. Järgmine laps, poeg

Heino, sündis 16. detsembril. Kolmas laps Liia oli sündinud 23. veebruaril 1965. Kõik kolm last

olid planeeritud ja oodatud. Helga läks pensionile 65aastaselt, 1999. aastal. See aeg on olnud

tema sõnutsi kõige parem, sest siis tulid tema lapselapsed. Esimesena sündis Heino ja Emily

poeg Alexander. Hiljem sündis tema vend Henrik. Helga ise mõtles välja mänge ja võistlusi

nende jaoks, see oli toredasti veedetud aeg. Järgmisena sündisid Liia ja Petteri lapsed: Christian

1997, Anine 1999 ja Herman 2002. Vanaema ise kirjutas ja joonistas nendele isiklikke

13

muinasjuturaamatuid, kus lapsed ise olid peategelased. Viimasena sündis Laine ja Charlesi laps

August 2002. Selle suure pere traditsiooniks on kõiki sünnipäevi, jõule ja lihavõtteid koos

pidada. (samas, 142-146, 249-253) Tema kaks peamist huvi kirjanduse kõrval on olnud loodus ja

kunst. Elukutsena kujutas ta ette botaanika- või zooloogiaalast tööd. Oma esimeste juttude seas

mäletab ta “Elu klaasi taga” ja “Armastus klaasi taga”, kus kirjutas oma akvaariumi elanikest.

(samas,102)

Helga Nõu elab alates 2000. aastast koos abikaasa Enn Nõuga vaheldumisi Uppsalas ja

Tallinnas.

2.2 Loomingu lühiülevaade

Helga Nõu annab ülevaade oma elust ja loomingust teoses „Valetaja“ (2011), kust pärinevad

kõik käesoleva lõiku faktid. Ilukirjandust hakkas Helga Nõu kirjutama oma mehe Enn Nõu

õhutusel juba 28-aastaselt, enamasti õhtuti, kui lapsed olid magama pandud (Nõu 2011: 152).

Tegelikuks kirjanduslikuks debüüdiks võiks pidada 1962. aastal „Manas“ avaldatud novelli „Kell

kaheksa.“ See novell oli kirjutatud uuenduslikus stiilis. Kirjutamiseks kasutas ta „Õigekeelsuse

sõnaraamatust“ poeetiliselt kuulduvaid sõnu ja joonistas ise paar illustratsiooni juurde. Teda

nimetati „noorkirjanik-kunstnikuks“ ning luuletaja Elmar Pettai palus illustreerida tema

esikluulekogu “Jaanilill“. Novell „Kell kaheksa“ kujunes murranguks tema loomingus.

Õnnestunud novelli pärast kutsuti ta esinema Eesti Kultuurikoondise kirjanduse, kunsti ja

muusika uusloominguõhtule. Aktusel viibisid niisugused kuulsad kirjanikud, nagu Marie Under,

Artur Adson, Aino Suits, Agust Mälk, Helmi Mäelo ja Salme Ekbaum. (Nõu 2011, 146-153)

Raamatutena on Helga Nõu avaldanud romaanid „Kass sööb rohtu“ (1965), „Tiiger, tiiger“

(1969) ja „Paha poiss“ (1973), „Estonia“ katastroofist ajendatud romaan „Hundi silmas“ (1999),

romaanilise kompositsiooniga novellikogu „Kord kolmapäeval“ (1967), spioon romaan

„Inimvaresed“ (1993) . Lastele on ta kirjutanud raamatuid „Ruuduline röövel“ (1965), „Oi-oi-oj,

mis juhtus“ (1967) ja noorteraamatut „Pea suu“ (1983). Kooliraamatutena on ta avaldanud „Uus

lugemik 1” ja „Uus lugemik 2” , samuti laste- ja noorteromaanid „Tõmba uttu!”, „Kuues sõrm”,

„Appi!” , „Jääauku“ (jätk raamatule "Appi!"). H. Nõu seni viimased teosed on ta enda maale ja

luulet koondav album „Elu täis üllatusi. Helga Nõu 75: maale ja mõtteid 1956-2009“ ning

mälestusteraamat „Valetaja. Mälestused, tõeotsimised“ (2011).

Kirjandusliku karjääri jooksul on Helga Nõu saanud erinevaid auhindu: Eesti Kultuuri Koondise

auhind 1968, Henrik Visnapuu nim. Kirjandusfondi auhind 1971, Lauri-nim.

noorsookirjanduseauhind 1983, Rootsi Eestlaste Esinduse kultuuriauhind 1983, Virumaa fondi ja

Rakvere teatri auhind 1990, Valgetähe V klassi teenetemärk 2001.1 Helga Nõu ise tõlkis oma

14

lühiproosat ja katkendeid rootsi keelde, soome keelde tõlkis tema töid Aino Kaasinen, läti keelde

Ene Andersone. Peale selle, tõlkis ta eesti keelde Astrid Lindgreni raamatud "Vaata, Madicken,

lund sajab" (1984), "Kui väike Ida tahtis teha vempu" (1985), "Mina tahan ka koolis käia" (1985)

ja Kerstin Thorvalli "Õhtujutud Andresest, varsti 4" (1985) ning Anto Raukase mälestuste

käsikirja "Reisimärkmed ühe ränduri elust".

Õpetajatöö kõrval tegeles ta maalimisega, täpsemalt akvarelli ja õlimaaliga ning osales

kunstinäitusel "Paber ja Värv." 1973–1976 töötas ta asendusõpetajana ning 1975–1976

uurimisassistendina Uppsala Akadeemilise haigla kopsupolikliinikus. Pärast seda asus tööle

Eriksbergi-Hogadali koolis, kus ta töötas 1999. aastani. Pärast seda on ta pidanud pensionipõlve

vaheldumisi Rootsis ja Eestis.

Nõu on kuulunud liberaalsesse erakonnasse 1966-79, Eesti Kultuuri Kondisesse aastast 1963

(kirjandustoimkonnas aastast 1966). Nõu oli ajakirja "Tulehoidja" toimetuses 1952-1956,

toimetaja 1957; "Eesti Kroonika 1957" toimetuses (Stockholm). Helga Nõu kuulus Välismaise

Eesti Kirjanike Liidu (1966, juhatuses al 1977), Eesti PEN-klubi (1970), Rootsi Kirjanike Liidu

(1977-97) ning sai Eesti Kirjanike Liidu liikmeks (1992). (Orav 2000: 374)

Helga Nõu loomingu üks omapära on armastus loomade vastu ja nende kujutamine, nagu ta seda

ka ise on rõhutanud oma teoses “Valetaja. Mälestused, tõeotsimised” (2011).

Helga Nõu looming on enamasti orienteerunud kodumaale, teose temaatika on seotud kodu-

Eestiga. Romaanid käsitlevad pagulasühiskonna ja pagulase- kodueestluse suhteid. Helga Nõu

romaanid vahendavad valdavalt selle põlvkonna elutunnet, kes on sündinud enne sõja Eestis,

isiksuseks kujunenud aga juba asukohamaa ühiskonnas. Enamikul ta teoste tegelastest on

kahekordne identiteet: päritolu ja keel seovad neid Eestiga ja Eesti iseseisvuse ideega, kuid nad

on Rootsi kodanikud, kes on kasvanud selle maa kultuuri sees ja sidunud oma tuleviku Rootsiga.

Lõpuks leiavad nad, et eesti päritolu ei lase täiesti vabalt sulada selle maa ühiskonda, mis on

saanud nende kodumaaks. (Hinrikus 2008: 221)

3 Romaan „Hundi silmas“

3.1 Romaani “Hundi Silmas” sisukokkuvõte

Helga Nõu romaan “Hundi silmas” jutustab eesti naise Tiina Valkeri saatusest. Ta põgeneb 3-

aastasena koos vanematega Eestist Rootsi 1944. aasta sügisel ning elab seal üle 50 aasta. Tiina

lapsepõlv on küllaltki raske, sest tal ei lubatud rootsi lastega palju suhelda, kuna tema vanemate

arvates rikuvad nad eesti vaimu ja korrektset käitumist. “Rootsi oli sõna, mida isa ja ema

15

kasutasid, kui oli midagi halba, vastandina Eestile, mis tähendas head. [---] Enamasti mängis

Tiina üksi, aga tihti ka Heikkiga, kes ema pahameeleks “ilmast-ilma nende maja ümber tolknes”.

Tiina emale ei meeldinud ulakas soome poiss.” (Nõu 1999: 46-47) Tüdruku vanemad olid

veendunud, et nende tütar peab tulevikus abielluma eesti mehega, et kinnitada oma truudust eesti

rahvale. Vaatama vanemate lootusele armub Tiina ülikooli ajal rootsi mehesse Rolandisse.

Nende suhe lõpeb aga Tiina rasedusega ja ehmudes vanemate reaktsioonist teeb neiu

ebaseadusliku abordi. 10 aasta hiljem toimub Tiina lalulatus eesti mehe Mats Sooäärega.

Noorpaar alustab perekonnaelu, mida jätkub 14 aastaks. Mats leiab endale uue naise Olga ja

kolib tema juurde. Tiina igatseb ja soovib mehe tagasitulekut, kuid mitte armastuse pärast.

Naine tahab tagasi rahu ja kindlust oma ellu, mis tal oli Matsiga koos elades. Tiina meelest oli

kõik nende abielus hästi. Ainukeseks probleemiks oli see, et polnud lapsi. Kui nende peres oleks

laps, siis muutuks nende pere õnnelikumaks. “Mats Sooäär saadab küll naise läbivaatusele

kliinikusse ja nõuandlasse ning laseb ka ennast põhjalikult uurida, aga ei saa kunagi mingit

kindlat vastust ega teada lastetuse põhjust. Nähtavasti keegi ei tea.” (Nõu 1999: 116) 14 aastat

hiljem nende abielu puruneb ja seejärel toimub suur ajahüpe: Tiina on juba 53-aastane naine,

kes elab üksi ja töötab raamatukogus. Tema ülemus on noor naine Ia Bolinder, kes tunneb end

jumalana. Ta alandab kogu aeg Tiinat ametialaselt, kuna ta ei oska kasutada uut tehnoloogiat.

“Selle asemel, et ametiredelil kõrgemale jõuda, on teda järk-järgult madalamale pulgale asetatud.

Üldises suures koondamise- ja kokkuhoiuhüsteerias on tema amet ja ülesanded kuskile

hammasrataste vahele ära kadunud ja talle endale “ajutiselt” päris algelised tööülesanded kätte

antud.“ (Nõu 1999: 163) Ühel päeval muutub Tiina rahulik töö aga kardinaalselt, sest talle

saadetakse abiks erivajadustega kääbustüdruk Ulrika. Alguses Tiina ei lepi temaga, sest tunneb

enda moraalset alandamist. Ulrika tuleb raamatukokku proovipäevale ja Tiina peab teda

juhendama. Kuid tundes moraalset alandust sellisest ülesandest, hakkab ta karjuma nii tüdruku

kui ka ülemuse peale. Dialoogis ülemusega, Tiina kaebab oma töö üle: “Ma olen kõige halvema

töö saanud, kõige viletsema toa. Nüüd pannakse veel see alaarenenud värdjas minu tööd segama!

Keegi ei ole minu arvamist küsinud. See, tema, ta ei oska lugeda ega kirjutada, isegi mitte

rääkida! [---] Ma ei lepi enam, et minuga ei arvestata, et mind solvatakse ja tehakse otsuseid, mis

mind puudutavad, ilma, et minult küsitaks.“ (Nõu 1999: 169) Hiljem mõistab ta siiski oma süüd

ning kutsub Ulrika tagasi tööle. Mõne aja möödudes tunneb ta seost Ulrikaga, sest Ulrika võiks

olla tema sündimata tütar. Ulrikal on sama nimi, mida Tiina oleks soovinud oma lapsele panna;

sama sünniaeg, millal Tiina tegi aborti. Emainstinkt võtab Tiina üle võimust ja ta hakkab

hoolitsema kääbustüdruku eest. Ulrika tunnistab Tiinale, et ta vanemad on Mona ja Sven

Gustafsson. Ulrika on internaadi elanik, aga Mona Gustafsson on selle internaadi juhataja. Tiina

tahab lapsendada Ulrikat, kuid rahvaloendusregistri ametnik ei luba, sest teda raviti

16

psühhiaatrikliinikus. Mõte, et Ulrika on Tiina laps, ei anna Tiinale ööl ega päeval rahu, töö

juures nad veedavad palju aega koos, Tiina hoolitseb Ulrika eest. Kuna seadus ei luba last

lapsendada, otsustab naine, et ta varastab Ulrika ebaseaduslikul viisil. Ühel päeval Tiina kutsub

Ulrika külla ja laps jääbki temaga koos elama. Lõpuks, otsustavad nad tagasi Eestisse kolida,

sest Rootsis neil rahulikku elu olla ei saa. Nad põgenevad laevaga tagasi Tiina kodumaale, kus

neid ootab õnnelik ja rahulik elu.

Peatükis Da Capo (itaalia keelest algusest peale – J.A.) on Ulrika ja Tiina elu täiesti teistpidi

arenenud. Helga Nõu näitab lugejale teist lõpplahendust, mis oleks juhtunud, kui Tiina ei oleks

teinud aborti. Kõigepealt on Da Capo lugu Tiina rasedusest ja Ulrika sündimisest. Alguses

nimetatakse rasedust apsuks, aga vaatamata Gustav Valkeri protestile otsustab noor naine lapse

ikkagi sünnitada, vaatamata sellele, et tal tekkis mõte teha aborti. Sellega lõppevad tütre ja isa

suhted. Sünnitus on valus ja raske, väike laps kaalub napilt 2 kilo ja ta jääb haiglasse kuni kuue

nädalaseks saamiseni. Lapsel on terviseprobleemid ja isegi kui neid koju lastakse, peavad nad

mitu korda päevas haiglas kontrollis käima. Ema aga keeldub sellest kontrollist, sest ta tahab ise

oma lapse eest hoolitseda. Lastenõuandla saadab korduvalt Tiinale kirju ning lõpuks ka inimese,

kes peab Ulrikat kontrollima, Tiina aga eirab reegleid ning ei tee talle isegi ust lahti. Ulrika

areneb väga isikupäraselt ja ilmutab imelisi andeid: tunneb taimevalu, oskab häälitsuste abil

kõnelda loomade ja lindudega. Kooliskäimisega on Ulrikal aga raskusi, sest ta põgeneb sealt

mitu korda. Koduõpetust tal ei lubata, viidates sellele, et ta ema ei ole võimeline last kasvatama

ning lõpuks viiakse tüdruk internaati.

Kujundid

Selles romaanis on tavaelu kõrval puudutatud ka libahundi teemat. Reaalse elu kõrval elab

peategelane Tiina ka teist, nii öelda fantaasia elu, kus ta muutub libahundiks. “Ta ise oleks siis

nagu keegi teine, kelle veri voolab soontes kiiremalt ja kuumemalt kui muidu, on tumedam ja

ürgsem kui muidu. Ta ei ole enam nõrk ja haavatav, vaid painduv, tugev, peaaegu võitmatu.

Nagu metsloom, hunt, valmis murdma. Neil kordadel on ta isegi valmis tegudeks, mida pärast

kahetseb. Kahetseb näiteks toda õnnetut juhtumit kaubamajas, kui seal sisse kukkus ja politsei

kaela sai. 3000 krooni trahvi polnud kõige hullem, vaid häbi ja alandus.” (Nõu 1999: 130)

Libahunt on üks maailmakirjanduse püsimotiive. Vanarahva uskumus, et inimene võib end

hundiks muuta, pakub oma salapäras kõne- ja kirjaainet tänapäevani. Merili Metsavahi (2010:

611) sõnul „Naine hundiks“ on üks populaarsemaid süžeid libahundi müütidest. Müüt

libahundist on paelunud Helga Nõu kõrval ka paljusid eesti kirjanikke, nagu A. Kitzbergi

"Libahundis" (1912), A. Kallase "Hundimõrsjas" (1928) ja A. Gailiti "Libahundis" (1926).

17

Helga Nõu tunnistab ise, et libahundi prototüübiks on A.Kitzbergi hundinaine Tiina. Lea Rojola

(1994: 62-63) käsitleb kirjanduses hundikuju ajalugu: “Hunt oli Euroopas enne ristiusu tulekut

üheks soositumaks tootekujuks ning huntide ja naisjumalakujude vahel on märgatud palju

seoseid. Naisjumal ise oli sageli Suur Naishunt ja näiteks Egiptuses oli huntjumala nimeks Tee

Avaja või Keha Avaja, mis mõlemad omakorda olid tavapärasteks viideteks naisjumala

sünnitamisvõimele.”

Helga Nõu ise põhjendab libahundi motiivi järgmiselt: “Peategelase võrdkujuks olen valinud

hundi, sest millegipärast on hunt loomana mind alati võlunud. [---] Hundis on midagi ürgset, ta

on metsloom, keda inimene pole suutnud taltsutada. Kirjutan naisest, kes on sattunud eemale

oma loomulikust ühiskonnast. Hundil on vaja oma karja, üksik hunt hulgub, kuni ta oma karja

leiab või hukkub. Hunt peab olema vaba ja tema loomaaias kinnipidamine on vale.” (Runnel

1999)

Rojola (1994: 62) sõnul libahundilugudel on keskne koht kahestumuse kujutamisel. Tema

rõhutab teose müütilist tasandit: “klassikalises mütoloogias on seostatud koletisi peaaegu alati

naissoost olenditega. Neis lugudes ületab kangelane uskumatuid takistusi, kohtab hirmsaid

koletisi, keda ta võitluses võidab, tapab või muul moel oma valdusesse saab. See tundmatutesse

paikadesse tungimine, koletise tapmine on kangelaslikkuse eeltingimuseks.”

3.2 Romaani ülesehitus

Raamatus on 20 erinevat peatükki ja mõned nendest jagunevad alapeatükkideks. Töös on välja

toodud mõned peatükid, mis on töö autori hinnangul kõige olulisemad analüüsi jaoks. Teos algab

peatükiga “Hammustus”, mis on peategelase Tiina kujutluses välja mõeldud sündmus, kus ta

hammustab teatrietenduse ajal oma koolipõlve armastust Rolandit. Teises peatükis “Võlg”

räägitakse elust pagulasmaal ja lootusest heale tulevikule. Peatükk “Varas” jutustab Tiina

Valkeri vabast elust, kus ei ole mingit kontrolli vanemate poolt. Selles peatükis võrreldakse naist

üksilduses oleva hundiga, kusjuures libahundi olemus tegelikult on tema sisemaailm. Tiina

tunneb end nagu hall metsloom, keda keegi ei pane tähele. Oma kinnismõtetesse takerdunud

naine varastab poest kogemata koti ja turvamehed võtavad ta kinni. Ta kutsutakse

ülekuulamisele, küsitakse tema andmeid, Tiina aga keeldub tunnistamast, et ta on Eestist pärit.

Mõttetu vargus on katse pääseda vabadusse, abitu proov saatust provotseerida, kontrollida, kas ta

nüüd oskab kukkumist vältida, kas ka nüüd võiks teda keegi päästma tulla. Kontrollida, kas hunt

tuleb veel, sest “Ainult keelust üle astudes on võimalik vabaks saada” (Nõu 1999: 41).

Peatüki “Libainimene” kõige olulisemaks sündmuseks pean tema lapsepõlvesõbra Heikki

kadumist metsas. 8-aastasena läks Tiina temaga koos jalutama järve äärde, nad kukkusid

18

kaljulõhesse ning ei saanud sealt välja. Õhtuni olid nad seal, ootasid kuna keegi vanematest tuleb

neid otsima. Siis nägid nad vee poolt tulevat hunti, Heikki sirutas käed hundile vastu, haaras tal

kaelast kinni ning vinnas ennast hundile selga. Mõne sekundiga sörkis hunt Heikkiga minema

sama teed, mis ta tulnud oli. Tüdruk karjus, et teda ka kaasa võetaks, hunt aga ei tulnud tagasi.

Tiina järgi tuli aga isa sõpradega ja päästis ta. Lapsepõlves läbi elatud psüühilise trauma jäljed

võivad olla üheks põhjuseks, miks hundist saab Tiina jaoks omalaadne teisik ja kaitsemehhanism.

„Peatükid “Eksiil” ja “Perekonnamäng” läbivad kiirtempos täpselt kalkuleeritud loeteluna

minevikusündmusi, mida iroonia puntkvalgus võõritab. Kord Tiina, siis ta vanemate

vaatepunktid siis jutustaja oma.“ (Hinrikus 1999: 651) Peatükis „Eksiil“ jutustatakse teise

maailma sõjajärgsetest sündmustest , mis olid aastail 1945-1959. Huvipakkuv peatükk on

“Perekonnamäng”, mis jaguneb veel alapeatükideks A, B, C, D, E ja nii edasi kuni O täheni. A

on algus, B on beebi, C on Charlotte, L on laulatus. Alapeatükk Laulatus jutustab Tiina abielust.

Teos on huvipakkuv omapärase loojutustuse poolest: paralleelselt jooksevad kaks tegevusliini,

millest üks osutub illusoorseks. Seetõttu on oluline analüüsi lähtepunktina fikseerida teksti

faabula1, keskendumata esialgu tegelaste tunnetele ja muudele üksikasjadele. Kui lugeda teos

lõpuni, kujuneb arusaam, et umbes pool teose sündmustest toimub peategelase kujutluses.

Libahundi temaatika on Tiina tegelase sees toimuv konflikt, omamoodi kaitsmismehhanism

ümbritsevate probleemide vastu. Nende probleemide hulka kuuluvad elu paguluses ja

põlvkonnade vasturääkimised, vastuseta armastus, abort ja selle tagajärjed.

Romaani struktuuris on olulisel kohal vaatepunkti vaheldumised. Romaan “Hundi silmas” on

liikuva vaatepunktiga, ühtne jutustaja puudub. Tiina lugu vahendab tema-vormis jutustajahääl, kes

kirjeldab naise tegemisi ning edastab siirdkõne abil Tiina mõtteid ja tundmusi. Mõnikord saavad

romaanis mina-vormis sõna näiteks Tiina vanemad, tema naabrinaine Gunborg Oscarsson, aga ka

Tiina sündimata jäänud laps Ulrika. Sündmused algavad Tiina Valkeri vaatekohalt teatris, kus

peategelane märkab üle aastate oma kunagist armastust Rolandit. Tiina kujutleb end hundiks, kes

murrab mehe. Teostub magus kättemaks. Sama stseeni sisse on peidetud väiksemaid stseene, mis

on esitatud teisest vaatepunktist. Näiteks kõneleb Tiina isa hääl ”Tütar, olen Sulle alati öelnud,

et pead kokkuhoidlik olema. Ema ja mina oleme eluaeg pidanud kokkuhoidlikult elama ja igat

kopikat näpu vahele veeretama. Ainult tänu kokkuhoidlikkusele oleme vaeste pagulastena

suutnud oma elu siin võõral maal sisse seada ja võimaldanud sulle kooliskäimise ja hariduse.

(Kirjaviis muutumata – J.A.)” (Nõu 1999:25).

1 Faabula- sündmused ajalis-põhjuslikus järgnevuses

19

„Mäng mängus valmistab kirjanikule lõbu ja ja torkab arvustajale pihku käepärase

postmodernismi koogivormi. Läbikukkumine ja laevahukk on peaaegu võrdsed, hukkusid nii

kaljas kahe mastiga, mis läks põhja soolalastiga, kui ka Russalka või Estonia. Mäng kasvab

tegelikkuses, võtab kord kujutluses kord reaalsuses kohutavad mõõtmed, samas pisendub taas

mänguks. [---] Tiina on otsekui patsient, kelle haiguse tuvastamiseks tuleb teha järjest uusi ja

uusi analüüse. Sageli on need naistehaigla analüüsid, milles tunnete intensiivsus on redutseeritud

bioloogilise alastuseni.” (Hinrikus 1999: 651) Romaanile on iseloomuik teemade ja jutustuse

katkendlikkus, aja, ruumi ning vaatepunktide segamine. Kompositsioonis on kasutatud tegelaste

sisemonolooge, küsitlusi, intervjuusid, statistilisi andmeid, võõrsõnu ja sõnamängulisi fragmente.

Romaani tegelased mõjuvad katses osalejatena, keda autor jälgib. Sellise eksperimendi eesmärgiks

on sündmusi näitamine mitme vaatenurga alt: teatrietenduse ajal hammustus Tiina silmadega ning

Rolandi silmadega.

„Hundi silmas“ on avatud romaan, sest autor annab lugejatele võimaluse valida romaani lõpp

iseseisvalt, kumb neist lugejat rohkem kõnetab. Esimese variandi puhul teeb Tiina abordi, sest

tema sees elav loode oli talle tüliks, siis abiellub Mats Sooääruga, lahkub temast, saab tuttavaks

kääbustüdruku Ulrika Loodega, ning kolib temaga koos Eestisse, õnneliku elu otsima. Teise

variandi puhul sünnitab Tiina lapse, kelle nimeks on Ulrika. Laps areneb isikupäraselt ja vajab

arsti läbivaatust, Tiina aga keeldub kontrollist. Anti käsk, et kui Tiina ei ole võimeline oma last

kasvatama, siis saadetakse Ulrikat internaadi. Tiina jääb üksi, Ulrika aga viidi internaati.

3.3 Tegelase analüüs

Teos vahendab valdavalt selle põlvkonna elutunnet, kes on küll sündinud enne sõda Eestis,

isiksuseks kujunenud juba asukohamaa ühiskonnas. Teose peategelasel on kahekordne identiteet:

päritolu ja keel seob teda Eestiga ja Eesti iseseisvuse ideega, kuid ta on Rootsi kodanik, kes on

kasvanud selle maa kultuuri sees ja sidunud oma tuleviku Rootsiga. Romaani läbiv teema on

küsimus, kes ma olen, ja kahe kultuuri kokkusobitamine. Elu pagulasmaal, lapsepõlv, armastus,

tööprobleemid on Tiina Valkeri elus kõige olulisemad, sest nad mõjutavad naistegelase

kujunemist. Selline teemakäsitlus ja erinevate stiilide kasutamine annabki romaanile „Hundi

silmas“ erilise tähenduse pagulaskirjanduses.

3.3.1 Paguluse motiiv

Tiina Valkeri pagulaslugu on sarnane Helga Nõu looga. Pagulusajal tekkisid põgenejate erinevad

põlvkonnad. Helga Nõu on kolmanda põlvkonna pagulane, kes sai hariduse Rootsis. Tema kasvas

üles Rootsis, pidi ennast teostama võõras keskkonnas. Kolmanda põlvkonna erinevus teistest

20

põlvkondadest seisenes selles, et inimesed leidsid oma koha maailmas, nad ei tahtnud tulla tagasi

Eestisse. Näiteks, Helga Nõu on põgenenud Rootsi lapsena, seega temal olid mälestused Eestist.

(Domaševa 2014: 23)

On teada, et Tiina Valker on sündinud eesti perekonnas ning elanud Rootsis paguluses. Tiina ei

mäleta paguluse üksikasju, sest ta oli alles 3-aastane, kuid tema isa jutust selgub kuidas

põgenemine 1944 aastal toimus: “Paat püsis vaevu vee peal, vett jooksis kolinal paadilaudade

vahelt sisse, nii et kaks meest pidid seda kogu aeg pangedega välja loopima. Meil polnud

varustust, polnud midagi, puudus isegi merekaart ja kompass. Aga me põgenesime. Põgenesime

vaimse ja kehalise terrori eest, kindla surma eest.“ (Nõu 1999: 17) Rootsis ei otsinud nad

kergemat elu, Valkeri perekond oli valmis raskeks tööks põgenikelaagris.

Tiina isal olid eriti ranged kasvatusmeetodid, näiteks keelas ta Tiinal rootsi lastega suhtlemise.

„Tiinal läheb kõik väga kergesti, kui aga tahab ja end lösakile ei lase. Siinkohal võib Rootsi

mölakate eeskuju küllaltki halb olla, ehkki tal peaks küll endalgi niipalju aru olema, et ennast

mõjutada ei lase.“ (Nõu 1999: 62)

„Tema [st Tiina isa - J. A.] suureks kurvastuseks ei olnud tal küll poegi, meessoost pärijaid, kes

oleksid tema nime võinud edasi kanda. [---] Moodsa aja kommete järgi võisid pealegi naised

abielludes oma sünninime perekonnanimena säilitada ja oma lastele edasi anda.” (Nõu 1990: 18)

Väljatoodud tsitaat viitab sellele, et Gustav Valkeri põhikriteeriumiks on tema nime jätkamine, ta

peab ajalukku minema. Just seepärast tahab ta, et tütar jätaks enda perekonnanime.

“Isa identsusprobleem ei olnud kindlasti mitte väiksem: ta ei tundnud end siin võõral maal õige

ühiskonnaliikmena ja suutis ainult vahel haruharva ja suure vaevaga LIBAROOTSLASEKS

moonduda. Mis veel hullem: aastatega kaotas ta oma endisegi identsuse ja muutus peale selle ka

LIBAEESTLASEKS.” (Nõu 1999: 44) Isale Eesti-alase haridusega polnud midagi Rootsis peale

hakata. Tema karjäär seisnes metsakoristamises, värvivabriku pakkijatöö ning arhiivitöö riiklikus

asutuses. Tema uhkus oli eesti rahvas, võitlus kommunismi vastu ning tütre kasvatamine eesti

vaimus. “Nagu vabaduse kaotanud looma möirgas ta paguluse loomaaias ja keeldus söömast talle ette

pandud – ehkki vitamiinidega rikastatud – nämmu. Selle asemel püüdis ta igal võimalusel oma

heategijaid selja tagant salvata.” (Nõu 1999: 7)

Põlvkonnade vasturääkimised on pagulaselus olulisel kohal. Kolmada põlvkonna probleemid olid:

“vasturääkivused noorema ja vanema põlvkonna vahel, iseendaks jäämine, enda koha leidmine,

inimese hirmud ja saatus, täiskasvanuks saamine, unenäolisus, kuna reaalsus polnud ju ilus (kasvõi

põgenikelaagrid, kolimine, teadmatus, määramatus).” (Domaševa 2014: 23)

21

Kooliajal Tiina tunnistas isale, et ta on armunud rootsi mehe – Rolandisse. Isa on nende suhete vastu,

tema meelest rootslased on rumalad ja isoloomutu inimesed, kellel puuduvad ideaalid. “Me ei tohi

alla anda ega seguneda rumala ja degenereerunud rootsi rahvaga! Vaata ise, siin on debiilikud iga

nurga taga! “(7) Tiina ei anna alla, ta kaitseb Rolandit, tema eluväärtusi ning terve rootsi rahvast.

Isal on aga oma isiklik arvamus juhtunute kohta ja teda on võimatu ümber veenda. Vaadates Gustav

Valkeri suhtumist, selgub, et harmoonilise abielu loomise põhikriteeriumiks on sama päritoluga

abikaasa. Sellist suhtumist põhjendan ma paguluses oleva inimese käitumisega. Tiina isa on

vanaaegne, aga ikka tema moraal, au ja eesti vaim ei lepi tütre otsusega. Gustav Valkeril on mitu

põhjust selle jaoks: Tiina on veel alaealine, lapse isa ei ole eestlane, “lapse isa, vastutustundetu

poisinolk , hüppas alt ära” (Nõu 1999: 204).

“– Sa oled just nagu möödunud sajandust, kui isad määrasid, kellega tütred pidid abielluma. Peaasi

et oli keegi rikas!

–Täitsa õige! Aga siin on tegemist vaimse rikkusega.”

Gustav Valkeri uhkusel ei olnud piiri, kui tema laps Tiina leidis endale võõral maal ehk Rootsis

eesti päritolu abielumehe. “Ma tahan kord ja kõigile näidata… Tahan näidata, et mu tütar

abiellub eesti mehega. Las kuulevad ja näevad kõik, mis tähendab eesti kasvatus!” (Nõu 1999:

104) Isa sundis oma tütrele peale kohustusi, seega näitas oma vasturääkivust Rootsi ühiskonna üle.

Kuidas reageeris Tiina isa sõnadele? Ta tegi nii, nagu isa ütles ja see oli arusaadav. Tiina ise oli

veel pagulasühiskonna mõju all: ta ise ei teadnud kuhu ta kuulus: ta oli Eestist pärit, aga elas

terve elu Rootsis. Võib olla ei pidanud tema isaliku vanaaegset manitsust kuulama?

3.3.2 Libahundi motiiv

Libahundi mütoloogilist kuju asutatakse kirjanduses väga tihti. Selline naiskujund ahvatleb nii

kirjanikke kui ka lugejaid. Tiina on sõpradeta üksik hunt, kelle kari on ära aetud loomulikelt

jahimaadelt. Karja all mõeldakse siin eesti rahvast. Tiina on pärit pagulasperekonnast, isa ei

lubanud tütrele rootsi lastega suhelda, eestlasi aga oli Rootsis vähe. Tiina ei leidnud Rootsis

sõpru, kuna ta oli pagulasühiskonna mõju all.

Libahunt on traumeeritud isiksuse irdtegelane. S. Freudi järgi oleks libahundi projektsioon kui

Tiina kaitsemehhanismi teke: Tiina kannab kõlbmatuse ja üksinduse põhjused üle huntinaisele

kui endavälisele, teisele “inimesele”, et tulla toime suutmatuse süütundega. Huntnaine ühendab,

võimendab ja segab omavahel Tiina mälestuskillukesi, tema käitumises ilmnevad etteheidetes

Tiina probleemid, enesesüüdistus ja varem teistelt kuuldud kriitika. Püüdes integreerida libahunti

22

kui kaitsekilpi enda ellu, seob Tiina oma alateadvuses libahundi isikuga varasemaid sündmusi,

luues nii moonutatud ja lünkliku pildi oma minevikust ja inimeste vahekordadest. Libahunt nagu

Tiinagi on vastuoluline ja impulsiivne, kord abitu ja õrnust otsiv, siis agressiivne ja kiuslik.

Helga Nõu romaani peategelane Tiina otsib ühteaegu nii kodu kui ka väljapääsu sellest,

vabadust. Tiina arutleb vabaduse teema üle kaubamajas, kui turvamehed ta kinni said. „Kas nad

arvavad, et saab kedagi aastakümneid puuris hoida, talle ainult magusavõitu nämmu suhu

toppides? Kui saab, murrab ta esimesel võimalusel oma vangivalvuri ja põgeneb. Ainult keelust

üle astudes on võimalik vabaks saada” (Nõu 1999: 41).

Hammustuse etenduse ajal räägitakse laval, et “Naistele ei saa vabadust anda, sest siis moonduvad

nad libahuntideks ja hakkavad karja murdma. Seepärast tuleb naisi vaos hoida. Ei mingit armatsemist

ega lullilöömist! Ei mingit ringijooksmist.” (Nõu 1999: 11) Milles seisneb moraal? Kuidas seostub

libahundi motiiv naise vabadusega? Kas on see patriarhaalse ühiskonna mõju? Nasitele ei saa

vabadust anda, sest nende koht on kodus: askeldamine, lapse kasvatamine ning mehe seksuaalse

rahuldus.

”Tegelikult kirjeldatakse Tiina hundistumist: ta kaotab identiteedi, vaevleb oma naisekeha

vangistuses, aga tema silmad hiilgavad juba pimeduses nagu metsloomal. Hundil on ju teatavasti

meeletu jõud ja kiirus, samuti tegutseb hunt pimedas, kui inimesed abitult magavad, või kui ei

magagi, siis kindlasti ei näe nad nii hästi kui metsloomad, kellel on seetõttu eelis. Nõu teoses

hundinaine Tiina tegeleb pimeduses: kas teatri etenduse ajal, kui ta hammustas külastajat või

talve ööl kui ta tapab metsas pettur-rootslase. Pettur-rootslane on Tiina esimene armastus

Roland.

Mõnikord puudub tal arusaam, kust jookseb reaalsuse ja fantaasia vaheline piir. Tegelikult

toimub libahundiks muutumine Tiina kujutluses, libahundiks muutumine pöörab ta elu pea peale.

Libahundina tahaks Tiina varastada poest kasuka või hammustada meest kinos või veelgi hullem

– tappa inimese. Huntnaine Tiina on kuri ja halastamatu, ta ei oska oma vihahoogusid piirata.

Tavareaalsuses viibiv Tiina ei näe seost oma niinimetatud unenägude ja veremaitseliste huulte

ning reaalse elu vahel. Oma veriseid suunurki põhjendab ta hommikuti sellega, et hammustas

unes huulde või keelde.

3.4 Tiina Valkeri eluetappid

Tiina lapsepõlv

3-aastasena oli Tiina uudishimulik nagu teisedki lapsed. Tiinat huvitas ümbritsev maailm,

küsimus, kust tulevad lapsed, inimese füsioloogia, naiste ja meeste erinevused, tema isiklik keha

23

jne. Ta tahab teada saada võimalikult palju sellest, mida näeb. Kuna Tiinal ei olnud vendi

puuduvad temal algelisemadki teadmised vastassoost. Ema käest sai ta teada naise ja mehe

bioloogilisest erinevusest: poistel on pissimiseks totu ja tüdrukutel nunu. Laps arvab, et magama

minnes võtavad poisid totu ära. “Ta naerab, kogu elu on veel ees. Ta ei tea midagi sõjast ega

eelseisvast põgenemisest, veel vähem oma elamata elust. Totu – misuke naljakas tila!” (Nõu

1999: 76-77) Küllap tahab ta siis ka teada, kuidasmoodi ema ja isa rakkudest tekib laps ja kus

see konkreetselt toimub. Tiina oli šokeeritud, kui sai teada, kuidas lapsed sünnivad. Ta sai seda

teada naabri Sonjalt, kes näitas seda talle nukkude peal. Tiina oli vihane ema peale, kes oli talle

mitu korda valetanud. Esimeseks valeks oli kurg, kes toob lapse perekonnale, teiseks on inimese

abielu, mis toob beebi ema kõhtu . “Ema ei ole enam vandeseltslane, vaid äraandja. Peale selle

on ta ema peale alateadlikult pahane veel millegi muu pärast, mida ta ei oska seletada ega

sõnadesse panna, aga tunneb oma vaistuga ja kasvava naiseliku intuitsiooniga.” (Nõu 1999: 80)

Rääkides Tiina lapsepõlve šokeerivatest momentidest, võiks välja tuua päeva, mil Tiina nägi

oma paljaid vanemaid voodis. “Ta vanemad olid talle mõlemad täiesti võõrad, punakad, lodevad,

karvased kehad valgete voodilinade ja hoolimatult kortsu lükatud pitspäevateki kägarduses, nagu

mingid grotesksed hiigelkonnad või putukad kuskilt teisest maailmast.” (Nõu 1999: 83)

12-aastase Tiina reaktsioon oli arusaadav: solvunud laps ei rääkinud vanematega mitu päeva.

Nädal aega hoidis ta pea kengekaelselt püsti, vahest nuttis. Kõige hullem oli aga see, et vanemad

ise kartsid temaga juhtunust rääkida, vanemad ei püüdnud isegi lapselt andeks paluda. Mõlemad

pooled vaikisid, lootes, et selline juhtum lihtsalt unustatakse. “Ammugi ei sallinud ta kehalisi

puudutusi. Sellised ei olnud küll nende peres kombekski ja tal ei olnud meeles, et keegi teda

kunagi oleks kallistanud. Väiksena oli ta loomulikult ema ja isa süles olnud, aga seda ta ei

mäletanud. Vahel harva oli ema ta pead silitanud, seda ta mäletas ja isal oli ta käest kinni

hoidnud.” (Nõu 199: 84) Analüüsides seda juhtumit, saab öelda, et tema lapsepõlves ei hoolitud

kehalisest kontaktist ja puudutustest. Peres ei olnud kombeks kallistada ja musitada teineteist ja

sellest tulenevalt ongi Tiinal puudu oskustest oma tunnete ja mõtetega

hakkamasaamisel. Eelkõige puudub Tiinal oskus toime tulla oma negatiivsete tunnetega, kuid

tihti ei oska ta hinnata tekkinud lähedussuhete olulisust.

“Õieti ta ei teadnud, kumba ta rohkem pidi vihkama, kas isa või ema. Isa, kes sundis ema alluma

(kas ta sundis?) või ema, kes oli nii palju kordi rääkinud, oli hoiatanud ja seletanud, et abielus

peab, aga ainult abielus, ja et naistele on see paljas kohustus ja piin!” (Nõu 1999: 83) ) Tsitaat

käib inimeste füüsilise ligiduse kohta, kuid paradoks seisneb selles, et peatüki pelkirjas on

füüsiline jäledus, mis väljendabTiina suhtumist juhtumile. Väljatoodud tsitaat viitab naiste

24

alistamisele kui diskrimineerimisele seksuaalelus. Laps nägi kuidas isa vägivaldselt kohtles ta

ema. Ema esineb lapse silmis alistava olemusena, keda ta isa agressiivselt kasutab.

Kui Tiina jõudis sugulise küpsuse ikka, hakkas ta oma keha vihkama. “Kintsud, kõht ja puusad,

kõik, mis varem olid olnud sihvakad ja peenikesed, paisusid nüüd suurteks ja tainasteks, nii et ta

pidi oma keha häbenema.” (Nõu 1999: 84) Veel kartis ta sattuda suuremate poiste kiusu alla, kes

vahetundide ajal tüdrukute tisse pigistasid. Ta vältis saunas käimist, kuna igasugune alastiolek

oli tema meelest kohutav ja alandav. “Tiina kartis küll saunanaise brutaalset nühkimist, aga veel

rohkem vastumeelt oli talle nii enda kui teiste tüdrukute alastiolek. Kõik nad olid ju paljalt enam-

vähem ühtemoodi, aga häbistav oli see sellegi poolest. Kõigil olid oma karvad, lillakad õnarused

ja nahavoldid, mõnel rohkem kui teisel. [---] Ja ta nägi jälkusega – algul ta otse ei uskunud oma

silmi – kuidas Barbo2 reite vahelt, tema praost punnis välja midagi roosat! Ta oli šokeeritud, ta

sündsustunne oli haavatud. Ta ei tahtnud vaadata, aga ei saanud ometi ka vaatamata jätta. Mis

see oli?”( Nõu 1999:87) Kui Tiina koju jõudis, võttis ta peegli ja hakkas oma keha uurima. Tiina

tundis hirmu täiskasvanu elu ja tuleviku ees. Tüdruk kogeb seksuaalsust oma keha

tundmaõppimise kaudu. Kui koolis ja kodus sellest ei räägitud, pidi ta ise õppima ja see

õppimine äratas vastikust.

Feministliku liikumise 1970ndate teadvustamisaktsioonides mõisteti keha identiteediloomise ja

opositsiooni vahendina. Usuti naiseliku seksuaalsuse avastamise võimalikkusse oma keha

tundmaõppimise kaudu. See tähendab seda, et seksuaalne sotsialisatsioon on protsess, milles laps

õpib oma sugu. Keha on intrument, mis tuleb panna toimima efektiivselt, et saada temast

võimalikult palju kasu ehk naudingut. (Lappalainen 2003: 208)Täpsemalt naudingut käsitlen

järgmises peatükis.

Homoseksuaalsus

Inimesed on oma seksuaalsest orientatsioonist teadlikud juba lapsepõlvest saadik ja seda

olenemata vanemate religioossest taustast, traditsioonilisest või ebatraditsioonilisest

peremudelist või sõprade seksuaalsetest vaadetest.

17-aastasena sai ta ühel päeval bussis sõites orgasmi, lihtsalt sellest, et teine naine, Charlotte,

istus talle väga lähedal. Peale seda esimest päeva kohtusid nad veel mitmeid kordi bussis. Tiina

ootas naist kogu aeg, et ta saaks veelkord tunda seda imelist tunnet. “Siis see algaski: imelik

surin ja pinge reies, mis oli surutud vastu võõra tüdruku reit tema musta pika palitu all. Tunne ei

2 Tiina koolikaaslane, keda poisid kõige rohkem käperdasid. (Nõu 1999:87)

25

olnud ebameeldiv, vastupidi, aga imelik – isegi imeline. Ta ei olnud kunagi midagi sellist

tundnud. [---] Niiskus, tihedus ja bussiradiaatori soojus mässisid neid kokku üheks elavaks ja

värelevaks organismiks. Pinge tõusis järjest ja hõlmas nüüd juba mõlemaid reisi. Surin kandus

edasi kubemetesse ja kasvas aeglaselt kummaliseks magusaks pakitsuseks alakehas. Nagu oleks

ta paisumas! Mis see oli? Korraks tuli mõte, et on pissihäda, aga samas teadis ta, et ei ole, vaid et

on midagi muud, millele ta ei leidnud nimetust. [---] Ta surus oma kintsud veel kõvemini kokku

ja vastu teise tüdruku kintsu ja istus nii liikumatult nagu transis, peas üksainus mõte: peaks see

surin veel jätkuma!” (Nõu 1999: 90) Tiina ise analüüsib seda juhtumit nagu midagi erilist poleks

juhtunudki, naised ei teinud midagi ebatavalist ega taunitavat. “Tiinal ei õnnestunud aga iialgi

loodusseadusi järgida. Liiga hilja sai ta teadlikuks omast soost, liiga hilja õppis ta tundma

mängureegleid läbikäimises teistega ja vastassooga.” (Nõu 1999: 97)

Tiina tahtis ainult ühe asja: saavutada seda tunnet veel kord. Ta unistas, et kohtub Charlottega

veel. Järgmisel päeval aga toimus Tiinal isiksuse kahestumine: „Ja Tiinat oli korraga kaks: üks,

kes soovis, et buss mitte kunagi selle bussipeatuseni ei jõuaks (enne seda ümber läheks või

ükskõik mida!) või siis et Charlotte eelmise päeva bussisõit oleks tema ainuke ja viimane.“

(Nõu1999: 91) Mulle näib, et Tiina kardab oma seksuaaliha ja tundeid. Tal ei ole piisavalt

julgust selle naisega suhelda. Iga päev elab ta lootusega, et näeb ja tunneb seda naist oma kõrval.

Neiu tunneb end õnnetuna, kardab, et sellist elamust kustutakse ära tema elust. Tiina ei taha ära

unustada seda juhtumit, ta igatseb, närveerib, armukadestab. Kas ta on Charlottesse armunud?

Tiina heitlusi oma seksuaalsusega annab hästi edasi järgmine tekstilõik. Tiina sisekõnest, milles

ta igatseb Charlotte ning arutleb oma õnnetu elu üle.

“–Tunnen suurt igatsust.

–Charlotte järele? Teda ei ole sul enam vaja.

–Kuidas ei ole vaja?

–Ise ütlesid.

–Ütlesin mõtlematult. Ma võtan tagasi!

–Midagi ei saa tagasi võtta. Aga peale selle saad nüüd ilma temata läbi. Oled õppinud oma sugu

aktsepteerima.

– Kust ta tuli? Kes ta oli?

– Olid sina ise.

– Ei, see pole tõsi!

– On küll. Oled nüüd saanud täiskasvanuks.

–Ma olen õnnetu!

–Harju ära!

–Ei saa.

–Pead harjuma. Kõik täiskasvanud on õnnetud.

–Ei usu. Mõned on kindlasti õnnelikud.

–Mõnd lühikest aega, jah, võib-olla ainult mõne üksiku hetke. Muidu on inimese põhitunnetus

ikka kurbus ja igatsus, õnnetuolek.

–Inimese?

26

–Vastandina loomadele. Loomadel ei ole selliseid tundeid.

–Kas loomad ei või õnnetud olla?

–Neil on kas hea või halb olla, aga nad ei ole õnnelikud ega õnnetud.

–Nad ju käituvad nii, nagu oleksid.

–Kui neil on millestki puudu, on näiteks näljased või püünises kinni, järgivad nad lihtsalt oma

vaistu, otsivad süüa või püüavad püünise katki närida.

–Nii tahaksin ka mina olla!“ (Nõu 1999: 96-97)

Tiina kardab oma tundeid. Ta arutleb, et loomadel on kergem elada, kuna nad ei tunne õnne või

õnnetust, neil on lihtsalt kas hea või halb olla. Tiina jõuab otsusele, et tahaks ka loom olla.

Vastamata armastus või lihtsalt suguiha koormab Tiinat. Ta ei taha enam sügavaid hingelisi

elamusi läbi elada, vaid järgida ainult oma vaistu.

Kas Charlotte eksisteerib reaalses elus või ainult Tiina kujutluses? Peategelane jõuab järeldusele,

et Charlotte oli tema ise. Kuidas see võimalik on? Tiina isegi ei mäleta kuidas Charlotte välja

nägi. Tiina ei otsi ega räägi Charlottega, isegi nimi Charlotte on Tiina välja mõeldud fakt.

“Charlotte, mõtles Tiina õhtul. Ma kutsun teda Charlotteks” (Nõu 1999: 90)Kui Charlotte esineb

ainult kangelanna kujutluse viljana, siis eeldan, et Tiina saavutas seksuaalse naudingu iseendaga.

Lucy Irigaray järgi ei ole naise nauding seotud ühe elundiga, vaid ta kogeb seda kõikjal oma

kehas ja ta on juba iseenesest autoerootiline – ta suudab end ise rahuldada ning nautida oma

puudutusi. Naise naudingu kõige lähimaks vormiks on hüsteeria vorm, mis ei ole kooskõlas terve

kehaga, vaid selle üksikute osadega, samal ajal see on seoses mitte muu inimese kehaga, vaid

enda omaga. (Annuk 1999:768)

Tiinal on palju probleeme – eelkõige seksuaalsus ja kehaõppimine iseseisvalt, pingelised suhted

vanematega ning elu pagulaperekonnas,

Armastus.

Ülikooliajal armus Tiina Valker Rolandisse. “Armastus on ainult aru kaotamine, enese kotamine.

Me toetame teineteist ja valvame koos lõkke ääres, kuulates eemalt pimedusest metsloomade

möirgeid. [---] Armastus oleks täiesti ülearune ja tarbetu asi, võib-olla isegi ohtlik, sest siis me ei

oskaks valvel olla ja ei märkaks vaenlaste tulekut. Armastus teeks meid kaitsetuks, aga ei hoiaks

ära ühtki vaenlast. Annaks ehk küll tulele sööta, aga ainult korraks. (Nõu 1999: 114) Tiina

mõtted armastusest tulevad peale Rolandi lahkumist. Tiina oli kukkunud Rolandi ees armutult ja

otsekohe, Rolnad oli aga vaenalne tema jaoks. Aegamööda tunnistas Tiina, et “See, mis ma

Rolandi vastu tundsin, ei olnud armastus, nagu ma lollist peast arvasin. Ei, see oli hullustus ja

27

iha. Mitte lõke, vaid hävitav tuli, mis põletas ära telgi ja kogu varustuse. Pärast, kui kõik oli

tuhaks põlenud, oli alles ainult viha.” (Nõu 1999: 115)

Tiina võrdleb armastust lõkkega, mis pikkamisi hääbub.Ta arvab, et tal on viimane võimalus

veel kedagi armastada. Selle viimase võimalusena esineb Mats Sooäär, tundub, et Tiinal on

lihtsalt vaja inimest tema kõrval. Tiina võrdleb armatust retsidiiviga, mis meditsiinis tähendab

haiguse taaspuhkemist.

Iseenda laulatusel arutleb Tiina, „kuidas saab keegi tõotada armastust elu lõpuni?“ (Nõu 1999:

105) Enda valiku kohta ei ole ta eriti kindel, kuigi mõtleb, et saab Mats Sooääriga hakkama,

kuna mees on paindliku loomuga. Oletan, et nende abielu põhjuseks polnud armastus, vaid

loomulikult Gustav Valkeri mõju. Tiina ja Matsi lugu lõppes lahutusega. Suhted Matsiga olid

üsna kuivad. Miks? Sest inimesed ise teevad oma elu õnnelikuks või õnnetuks. Juba algusest

peale oli aru saada, et suhted ei kesta kaua, kuna juba laulatusel ei olnud Tiina valmis seda meest

elu lõpuni armastama. “Tiina vaatab abiotsivalt Jeesusele ristil, aga viimane jätab ta üksi. Ah et

kas ta tahab? No muidu ta ei seisaks ju altari ees! Ega keegi teda vägisi ka siia ei ole vedanud.

Milleks siis see küsimus? Nüüd on igatahes hilja kahetseda, emal kõik praed ja singid valmis. Ja

isa – ta kukuks jalapealt maha ja sureks, kui Tiina nüüd korraga “ei” ütleks. Pealegi on ta ju ise

otsustanud, et proovib siis selle asja ära.” (Nõu 1999: 106)

Mats Sooäär esineb vastandina Gustav Valkerile. Mats on paindliku ja järeleandliku iseloomuga,

rahulik ja vaikne mees. Helga Nõu tegi Matsist naise iseloomujoontega mehe. Kui Simone de

Beauvoir ütleb, et "naiseks ei sünnita, vaid naiseks saadakse", siis sama ütlust saab kasutada

meeste kohta, et meheks ei sünnita, vaid saadakse. Mehelikkuse all peetakse silmas selliseid

jooni nagu aktiivsus, sõltumatus, individuaalsus, jõud, võistlus, julgus. (Kuurme 2011: 44) Mats

on kujundatud rohkem naiste sotsiaalse aspektist, sest tema on passiivne, sõltuv ja vajab

lähedust. Tiina on kujutatud täiesti passiivsena, vahest tundub et ta on pigem meheliku kui

naiseliku iseloomujoontega.

“ - Kas sa armastad mind? küsib Mats.

- No miks sa mind ometi selle küsimusega piinad?” (Nõu 1999: 113)

“Sa ikka ei jäta oma küsimust. Kas sa siis ei mõista, et mul on hirm. On hirm uppuda ja hirm

lasta tulel kustuda. Tule, istu mu kõrvale, et ma ei tarvitseks olla üksi! ” (Nõu 1999: 115) Tiina

dikteerib mehe kohustusi, tunneb oma võimu mehe üle. Tegelikult ei ole Tiina liha ega kala:

lalulutsel ei teadnud Tiina kas ta armastab Matsi või mitte; peale Matsi lahkumist arvas Tiina et

võib-olla see oli siiski armastus. 14 aasta jooksul ei suutnud naine otsustada, tema hinges valitses

28

segadus: kas oli see armastus või lihtsalt mugavus? Kusjuures, tunnistas Tiina, et Matsiga

abielludes koges ta hingerahu, kuid muutus apaatseks, nagu ei ole tal üldse mingisuguseid

tundeid.

Tööprobleemid

53-aastane Tiina Valker töötab raamatukogus. Peategelane on töökaaslastega võrreldes päris

vana. Ta tunneb end ka ise juba aeglasena ja ülemuski paneb tähele Tiina vigu tööl, näiteks seda,

et ta kogemata kustutas arvutist olulisi andmeid neid salvestamata ja seega 2000 krooni jäid

saamata (Nõu 1999: 163) Tiinal on pingelised suhted oma ülemuse Ia Bolinderiga, kes on

temast 20 aastat noorem. Ta on Tiinat juba mittu korda alandanud, sest tema vanus segab

normaalset tööd. „Ime siis, et on tekkinud mulje, nagu ei saaks ta oma tööga hakkama ja vajaks

abi. Eks see oli muidugi Ia Bolinderi kuratlik plaan, et teda alandada ja väljaspoole töövõimetuna

näidata, nii et oleks kergem teda järgmise vooruga töölt lahti lasta. [---] Aga et ta nüüd veel

peaks oma konkurenti otsima minema! Alandusel on oma piir. Käsk on puhas ja selge

provokatsioon, selleks et Tiinat veelgi rohkem jooksupoisi rolli suruda.” (Nõu 1999: 164)

Vanusega muutub inimene aeglasemaks ja hajameelsemaks, see on tõsiasi. Peategelane muutus

ka liiga närviliseks. Ta ei oska nüüd ülemusega asjalikku arutelu pidada või rahulikult

inimestega suhelda, ta ei talu isegi kriitikat.

Tiinal juhtus hüsteeriahoog tema töökohal. Tiina tunnistab Ulrikale, et ta on tema ema.

Asjaolude kokkusattumisel Ia Bolinder näeb ja kuuleb seda juttu ning ostustab, et Tiina on oma

pädevusi ületanud. “Tiina kargab üles, et temalt maski küüntega maha kiskuda ja Ia Bolinderi

hüsteeriline hädakisa toob kokku kohkunud teenistujad, kes kohmakalt ja tulemusteta neid kahte

teineteisest püüavad lahutada. Alles siis, kui paar tugevat meest Tiina käed selja taha väänavad,

pääseb teine naine ta küüsist lahti. Ta vabiseb ehmatusest ja valust ja ta nägu on veriseks

kriimustatud. Keegi ulatub talle taskurätiku, mille ta surub vastu pikka rebestushaava kõrva

tagant kuni lõua alla välja. Nõrguvate verenirede vahelt näeb Tiina selgelt mürkrohelist

soomustega nahasiilu.” (Nõu 1999: 196) Kuidas sellist käitumisviisi põhjendada? Mina arvan, et

Tiina on ise süüdi omas käitumises. Tiina ja Ulrika vahel toimus intiimne ja väga oluline jutt.

Tiinal oli väga raske tunnistada Ulrikale tõtt, et Tiina on tema pärisema ja ta ei olnud valmis Ia

Bolinderi äkiliseks ilmumiseks. Tiina vihahoogu ei saanud keegi ette ennustada, tavaliselt

rahulik ja naine on hetkeks hulluks läinud. Sellise vihahoo põhjuseks võib olla tema väsimus

ning tööprobleemid, samuti varjatud vaenulikkus ülemuse suhtes. Ta kannatuste karikas sai

täis ja purunes. Käesoleva juhtumi puhul on tegemist üliemotsionaalsusega võu psüühilise

tasakaalutusega, kuna on teada, et Tiina oli varem ravitud psühhiaatrilises kliinikus. Ajalooliselt

29

sellist hüsteeriavormi võiks põhjendada järgmiselt: hüsteeria mõiste oli algselt seotud naise hinge

ja kehategevusega.

Abort

Kooliajal Tiina Valker oli rase Rolandist. Tema kartis isa reaktsiooni ning otsutas aborti teha.

Tiina pidi kõik oma ehteid ära müüma ning raha kokku laenama, et operatsiooni eest 10000

krooni ära maksta. 1965 aastal ei teinud rootsis seaduslikke aborte, aga tuttavate kaudu oli

võimalik arsti leida. Ta maksis ette kogu summa ning tõotas allkirjaga, et ei avalda arsti nime,

ega räägi juhtunust kellelegi. Tiina nuttis ja ähvardas end ära tappa, kõike ennem kui vallaslast

sünnitada. “Günekoloog, kes loote veristas ja teda ennast peaaegu tappis, ei olnudki õige

günekoloog, vaid südametunnistuseta šarlatan ja lihunik, kes raha eest oli valmis kõike tegema,

ka tapma.” (Nõu 1999: 178)

Tiina kahetses oma tegu, oleks kõik juhtunud 10 aasta hiljem, mõtleks ta ümber. Aegamööda

“kerkib aga üles järgmine ja kõige tähtsam küsimus: mis sai lootest, Tiina lapsest pärast seda, kui

ta emakojast välja kisti? Kas visati ta lihtsalt ära või müüdi äkki maha seadusevastase uurimise

otstarbeks? Kuskil on ta lugenud artiklit teadlastest, kes eestikavastaselt katsetavad abordi teel

kõrvaldatud inimloodetega. Olevat võimalik viljastatud munarakke (kas ka tervaid looteid?)

katseklassis edasi kasvatada ja neist kunstlikke inimesi teha.” (Nõu 1999: 178-179) Need mõtted

tulevad Tiina pähe kääbustüdruku Ulrika Loode tulekuga tema elusse.

3.5 KÕRVALTEGELASED

Ulrika Loode. Kääbustüdruk. Puuetega inimene, ta pea on normaalse suurusega, aga ta keha on

nagu 10-aastasel lapsel. Ta nahk on valge, juukseudemed pehmed, keha on ilma naiselike

vormideta ainult nägu on vana, see on kortsudeta, aga siiski mitte lapse oma. Ulrika võiks olla

Tiina tütar, sest ta on niisama vana ja tema vigastuse kohta on samuti põhjendus: lootena kisuti ta

emaihust välja. Ulrika on arglik ja häbelik laps, ta kardab rääkida ning vaikib kogu aeg,

küsimustele vastab ta ainult pearaputusega. Ulrikat võrreldakse loomaga: „Tüdruku keha tõmbub

kaitseasendisse, tõmbub kokku nagu loomal, kes püüab end kaitsta, kui talle kallale tullakse.“

(Nõu 1999: 185) Selline käitumisviis räägib sotsiaalse suhtluse puudumisest tema elus, see

inimene on harjunud juba üksindusega, erinevad ettepanekud kutsuvad esile ainult negatiivse

reaktsiooni. Perekonnanimi Loode on samuti väga huvitav, see on omamoodi märk, mida ei saa

jätta tähelepanuta. Rootsi keeles luude tähendab eesti keeles loode, mis alguses eksitab Tiinat.

See ei ole juhus, see on rääkiv perekonnanimi: embrüo ehk sündimata laps.Ulrikaga on raske

30

rääkida, sest kui kiirustada, siis sulgub ta endasse. Siis tuleb kaua oodata, enne kui temast jälle

sõna välja saab. Raamatukogus ta töötab väga aeglaselt, justkui kardab muutusi ekraani peal.

Romaani teises lõpplahenduses (Tiina keelub abordist ning sünnitas last ) Ulrikal oli

loomupärane and: ta oskas loomadega suhelda mitmesuguste häälitsuste abil. Kõige huvitavam

on aga selline fakt, et laps tundis taimi ja nende valu ka. Tiina pani tähele, et iga kord kui ta

lõikas taime lehe, Ulrika võpatas. Kuidas see võimalik on? Kuid inimestega Ulrika kahjuks

suhelda ei oska, ta ei mängi teiste lastega ning kardab võõraid inimesi. Lapsed käituvad nagu

loomad, matkivad oma vanemaid, Ulrika samamoodi jälgib ema käitumisviisi ja kõneviisi ning

kordab tema järel. “Kaheaastasena istub ta tundide viisi põrandavaibal oma ema jalgade juures ja

jälgib tema ülikooliõpinguid, mis lapse sünnitamise tõttu vahepeal pooleli olid jäänud. Ta tahab,

et ema loeks talle ette rootsi kaheksateistkümnenda sajandi kirjandusest ja prantsuse

modernismist. Kogu selle aja püsib ta pilk nagu hüpnotiseeritult ema huultel ja ta enda väike suu

liigub vaistlikult samas taktis kui ema oma. Alateadlikult imeb ta seejuures endasse teadmiste

varu, mida parimadki pedagoogid oma eluaja jooksul loengutega edasi ei suudaks anda. Kui ema

käimlasse läheb või on köögis kohvi keetmas, muutub laps rahutuks ja laseb kuuldavale pika

kutsuvalt uluva häälitsuse.” (Nõu 1999: 207)

Ia Bolinder – Tiina ülemus, kes tunneb end jumalana. Naisülemust on kujutatud siin range

iseloomuga, mehelikult. Kõigepealt, näeme Ia Bolinderit läbi Tiina silmade. Tal on “väga

läbitungivad helesinised silmad. Ta näonahk on sile ja roosa, aga see on ainult kunstlikust

plastmassist mask ja selle alt, kui kunstlik nahk maha rebida, tuleb välja mürkroheline

sisalikunahk, mis ta võltslikkuse paljastab. Ta ei olegi inimene ja temas ei ole kübetki inimsust;

ta on vaenulik madu või sisalik, rohelise krobelise soomusnahaga sisalikinimene, kes on

salakavalalt kuskilt maailmaruumist Maa peale tulnud või saadetud, et siin võimu enda kätte

haarata.”(Nõu 1999: 196) “Ia Bolinder kallutab mõtlikult oma hennapunast pead. Nägu on aga

nagu kipskujul, sile ja tundekülm ja tema ilmest ei ole võimalik midagi välja lugeda. Silmad on

väga ebatavalist värvi helesinised, nagu oleksid nad kunstlikud, klaasist.” (Nõu 1999:

169)Väljatoodud tsitaadid räägivad võltsist olekust, maskist, mida Bolinder kannab.

Ta kasutab ära oma ametiseisundit ning näitab oma võimu ja jõudu töösfääris. “Ia Bolinder on

Tiinast kindlasti kümme aastat noorem, aga kohtleb teda nagu kooliplikat. Sihikindel, kiire,

tundekülm ja sajaprotsendiliselt efektiivne, on ta saavutanud pearaamatukoguhoidja positsiooni

ja nõuab ka oma alluvatelt täit tööpanust. Ta ei salli mingit hommikust hilinemist ja

lõunavaheaega ning päevased kohvipausid ei tohi kesta minutitki kauem ettenähtud ajast.” ( Nõu

1999: 162)

31

Teoses mitu korda mainitakse Bolinderi külmust: “Tee, nagu ma ütlen ja näita talle töö kätte!

Jätkab ülemus külmalt…” (Nõu 1999: 165) “Mul on praegu kiire, lausub ta külmalt. – Kui sul

on midagi tähtsat…” (Nõu 1999: 168)” Mida sa soovid? Küsib ta külmalt, isegi pisut

vaenulikult” (Nõu 1999: 180) Selline asjaolu viitab sellele, et tänu ühiskonnas kehtivate

normide rikkumisele on naised meeste kõrval juhtpositsioonile tõusmas. Mina väidan, et

illusioon, et naised on pehmed ja kaitsetud olendid on purustatud.

Teiselt poolt, näib Ia Bolinder sihikindla ja hooliva ülemusena. Kõik tema märkused on

põhjendatud ning ta ei tekita probleemi tühjalt kohalt. Tihti kohtub ta alluvatega enda ruumis,

selleks, et omavahel juttu rääkida. Ta räägib küll ametlikus toonis, aga kõik asjalikult, nagu

peabki ülemus rääkima . Hea näide Bolinderi vastutustundest on tema jutt Tiinaga, kui Ia

Bolinder heidab Tiinale ette tema ebainimlikku kohtlemist: “Ia Bolinderi terav pilk hakkab

kulliküüntena Tiina silmadesse kinni ega lase enam lahti. – Missugune? Kordab ta sarkastiliselt.

– Kas on kellegi enda määrata, missugusena ta sünnib? Sellise natsliku ideoloogia järgi peaksime

kõik väiksemad ja nõrgemad indiviidid prügimäele viskama või ahjus ära põletama. Kus su

inimlikkus on, Tiina Valker? Sul peaks häbi olema” (Nõu 1999: 170) Beavuoir on kunagi

öelnud, et naised on suutnud õhutada sõdu, kuid nad pole võimelised lahingutaktikat soovitama

ning kuigi maailma tõeline juhtimine pole kunagi olnud naiste käes, on just naistel olnud võime

olla ajaloo liikumapanevaks jõuks. Naiste käes on senini olnud kõik vahendid, kuid mitte

piisavalt võimu neid kasutades eesmärkideni jõuda. Võib-olla polegi nii halb mõte, kui just

õrnem sugu haarab võimu ning annab meessoole puhkust. Või siis võrdõiguslikkuse aspektist,

algaks etapp, mil valitsetakse koos heastades teineteise nõrkused ning kasutades ära teineteise

erinevusi harmoonia saavutamisel?

Gunborg Oscarsson – Rootsist pärit naine, Tiina naaber, lesk. Ta mees suri verevähki,

Gunborgil on tütar, kes elab mehe ja pojaga koos. Väljaõppelt on ta farmatseut, kuid läks

enneagselt pensionile. Gunborg töötas varem apteegis, aga tema kajäär lõppes invaliidsus- ja

enneaegse tööpensioniga. Naine on väga uhke, et tema perekonnas ei ole välismaa verd ehk siis

selle üle, et nende suguvõsas on ainult rootsalsed. Muretseb oma kodumaa tuleviku pärast. Mul

tekkis selline tunne, et ta vihkab kõik välismaalasi, sest tulevikus nad võtavad nende maa üle,

praegu aga Rootsi raiskab nende peale liiga palju abiraha. Tema meelest eestlased on uhked ja

äratõrjuvad, teda häirisid eestlased, kes on terve elu Rootsis elanud ja ikka ei võtnud rootsi keelt

omaks.

Teiselt poolt, kujutatakse teistsugust Gunborgit Tiina silmadega. „Topib oma nina igale poole,

kuhu vaja pole, ja vähe sellest: ta varitseb ja jälitab oma kaasüürnikke, igal juhul neid, kes

32

õnnetuseks samas trepikojas juhtuvad elama. [---] Kirjakandjale tormab ta ka vastu ja rebib

kirjad käest, et näha mis saadetised kellelegi on. [---] Käib nina püsti, kübar peas ja kõrgete

kontsadega kingad jalas ka jää ja libedaga. Peaks ta ometi oma sääreluud murdma, see oleks talle

paras!“ (Nõu 1999: 132)Selline käitumine on päris hull, miks vanad inimsed kogu aeg niimodi

käituvad ja topivad oma nina teise inimese elu? Võib olla asi on igavuses ja üksinduses. Ma

arvan, et teda rõhub üksindus, selline käitumine teeb Gunborgi elu huvitavamaks. Ta tahab tunda

end tähtsa asjamehena, kogu aeg ta põleb uudishimust mingit saladust teada saada.

3.6 Naistegelase analüüs.

„Kahtlemata on Helga Nõu romanid naisekesksed, naisvaatekohalt kirjutatud, kuigi esitavad ka

meespeategelasi. Naised on määratletud pigem bioloogiliselt kui sotsiaalselt, sugu seostub neile

eelkõige marginaalsusega, teine-olemisega rootsi ühiskonnas, kus enamikul on üksainus

kodakondsus ja üks kindel identiteet. Seksuaalsusega (rootsi mees, võõras mees) on sageli seotud

individuaalne vabadus, põgenemine tavapärasest kindlaisse rööbastesse surutud elust. Inimese

üksilduus tuleneb tihti ainult ühe lihtsustatud idee teenimisest, mis surub isiksuse liiga kitsaisse

kammitsaisse. Vormil on Helga Nõu loomingus oluline osa, otsides uusi teemasid ja erinevaid

tekstilisi vahendeid, on ta avardanud eesti proosa võimalusi.“ (Hinrikus 2008: 228) Bioloogilise

määratlemise all mõtleb Hinrikus naise seksuaalsuse ja detailset naise keha kirjeldust. Samas ei

ole ma selle väitega nõus, sest teose tegelaskuju sotsiaalne aspekt on sama oluline kui

bioloogiline aspekt. Kindlasti, teose analüüsist selgub, et peategelase bioloogiline aspekt on

teoses olulisel kohal. Teoses esineb palju otseseid vihjeid tegelaste bioloogilise määratlemise,

esineb palju stseene sugulisest küpsemisest ja seksuaalsuhetest.

Feministliku vaatepunktist romaanis on olulisel kohal naise igatsused, kehalisus,

reproduktiivsuse pained ja kobavad enesemääratlused. (Hinrikus 2008: 227) Naisuuringute

peamiseks eesmärgiks on välja selgitada, kui palju kõigest ebaõiglusest, mis naisele tema naiseks

olemise pärast tekitatakse, on just nimelt patriarhaalse ühiskonna poolt tekitatud ja kui palju

muudest asjaoludest. Analüüs näitab, et peategelase põhiprobleemid on seotud eluga paguluses.

Põlvkonnade vasturääkimised ning ühiskonna normid mängivad olulist rolli Tiina Valkeri elu

analüüsimises. Tihti instinkt hoiatab teda ettevaatusele, Tiina on isa rusika all, ta ei saa isale

vastu seista. Teos „Hundi silmas“ on hea näide naiste kultuuri ja ajaloo tutvustamiseks.Tegelaste

silmadega näidatakse ebaõiglusi töökohal, abordi ning sünnituse problemaatikat ning mehe

võimu naise üle, soorollide jagunemist. Iga inimese esmane teadmine naise soorollist on laste

sünnitamine, kasvatamine ja sellele lisanduv koduhooldamine. Mitte selles ei ole asi, et tuleks

33

hakata kahtlema traditsioonilistes soorollides, vaid selles, et ka naise sooroll tuleb tähtsustada

ühiskonna oluliseks. On teada, et nooruspõlves Tiina tegi aborti ning kahetses terve elu. Naisele

on vaja kedagi armastada, oma hoolitsust kellelegi anda. Saatuse tahtel Tiina elus ilmub Ulrika,

keda Tiina peab oma sündimata tütreks.

On teada, et abiellus Tiina ei armasta oma meest, tal on lihtsalt mugav temaga olla. Perekonna

elus nendel ei ole rangeid reegleid, jagunemist mis on naise kohustus ja mis on mehe kohustus.

Tihti Tiina unustab üldse oma abikaasa olemusest, ta ei tee süüa ega korista, mis tähedab

võrdseid õigusi perekonna elus. Traditsioonilistes soorollides ei tule kahelda, vaid tuleb naistel

võimaldada elada, olla ja tegutseda ka väljaspool traditsioonilist soorolli, mis tähendaks siis

soorolli laiendamist mehega võrdsete õiguste alusel kõige selleni välja, et naine võiks end

võrdväärselt mehega ka tunda ja mees võiks tunnistada, et naised on tõepoolest võrdväärsed

partnerid ühiskonnas. Tiina abikaasa Matsile tuleb anda õigused laiendada oma soorolli

diapasooni ka kodutööde tegemise õiguseni välja, nii et seda ka ühiskonna poolt väärtustataks.

Selline õigus aga saab tekkida vaid koos naisele vastavate õiguste laiendamisega mehe õiguste

tasemele.

34

KOKKUVÕTE

Käesoleva töö põhiülesanne oli analüüsida Helga Nõu naistegelasi romaanis „Hundi silmas“ ning

vastata sissejuhatuses püstitatud küsimustele. Lähemalt olid vaatluse all teose süžee,

naistegelased ja probleemid. Selleks kasutasin teosekeskset analüüsimeetodit, kohati ka

biograafilist lähenemist ning naisuurimust. Romaanis mängivad olulist rolli tegelase

sisemonoloogid ja sügavad filosoofilised mõtisklused. Tegelaste analüüsist selgub, et peategelase

Tiina Valkeri probleemid peegeldavad autori elamusi, Helga Nõu oli ise paguluses elanud, mis

on viinud teda pagulaselu põhjaliku käsitluseni ilukirjanduses.

Sündmustiku poolest on romaan väga tegevusrohke. Esinevad tagasipöördumised 1940ndatesse,

aga põhiline tegevus toimub Rootsis 1960ndatel aastatel. Romaani sündmustik on täis traagilisi

sündmusi ja elukäike, sealhulgas pagulus, abort, mõrv ning abielurikkumine. Romaanis on

mitmed süžeeliinid: Tiina Valkeri, Gustav Valkeri, Gunborg Oscarssoni elu jälgivad liinid.

„Hundi silmas “ on avatud romaan, kus lugejale pakutakse kaks erinevat lõppu.

Teose põhiprobleem on juhuslikkuse ja saatuse tähendus inimese elus. Abort mängib olulist rolli

nii peategelase Tiina valkeri kui ka Ulrika Loode elus. Siiski autor näitab, et see samm on

möödapääsmatu, isegi elumuudatused ei aita seda situatsiooni vältida. Selle teema kõrval

käsitleb ka autor eetilisi küsimusi paarisuhtes, nagu usaldus ja armastus, mida peategelane Tiina

ise kannatab hingeliselt. Samuti käsitletakse romaanis isamaaliseid tundeid, vihahoogu ning

hüsteerilist hoogu. Minu meelest ei ole see romaan oma sündmustiku ebakronoloogilise

järjestuse tõttu kergestimõistetav. Teoses puudub ühtne, järjepidev tegevus ja see häirib

lugemist, aga siiski on see raamat väga huvitav ja mõtlemapanev. Kuna tegemist on

modernistliku romaaniga, siis on need võtted muidugi põhjendatud. Ma pole varem niisuguse

vormi ja temaatikaga raamatut lugenud, ja see jättis unustamatu elamuse.

Käesoleva bakalaureusetöö uurimisküsimusele „missuguseid probleeme kannavad endas H. Nõu

naistegelased ja milliseid lahendusi või väljapääse neile teostes esitatakse“ aitas vastuse leida

teose analüüs, milles selgus, et naistegelane on läbi elanud vastamata armastuse, paguluse,

abordi, abielulahkumise ning sugulise küpsuse. Vastamata armastuse lahenduseks on tegelase

sees toimuv libahundikonflikt, libahundiks muutumine toimub Tiina kujutluses, mis pöörab ta

elu pea peale ning aitab vihahoogu piirata reaalses elus. Abordi tagajärjega aitab Tiinat läbi elada

Ulrika Loode ilmumine tema elus. Tiina peab Ulrikat oma sündimata tütreks ning hakkab

hoolitsema kääbustüdruku eest nagu päris ema. Pagulaselu väljapääsuks on abielu, kuigi see oli

tehtud isa mõju all. Pagulasperekonnas Tiina Valkeri isa on autoriteet, kelle iganenud

eelarvamused peetakse õigeks. Tiina ei oska isa rünnakule vastu seista ning abiellub ja kolib

35

vanematest ära. Abielu Mats Sooääruga kestab 14 aastat ja Tiina eriti ei kahetse abikaasa

lahkumisest, kuna tema algusest peale ei olnud kindel oma tunnetes. Tiinal oli lihtsalt mugav

Matsiga koos olla. Sugulist küpsetust käsitletakse teoses väga detailselt. Vaatluse all on pigem

naise bioloogiline aspekt, mille hulgas on nauding, mehe ja naiste bioloogilised erinevused, ning

suguline kasvatus.

36

KASUTATUD KIRJANDUS

ANNUK, Eve 1999. Naisest tekstini: feministliku kirjandusanalüüsi lähtekohti. - Keel ja

Kirjandus nr 10, 694-703.

ANNUS, Epp 2001. Pagulasproosa. – Annus, Epp, Luule Epner, Ants Järv, Sirje Olesk, Ele

Süvalep, Mart Velsker. Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri, 501-520.

Hinrikus, Rutt 1999. Mis on hundi silmas? - Keel ja kirjandus nr 9, 650-651.

Hinrikus, Rutt 2008. 1960. aastate debütandid – pagulaskirjanike viimane põlvkond. – Eesti

kirjandus paguluses XX sajandil. Toim P. Kruuspere. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 220-

229.

Kirss, Tiina 2011. Kõverpeeglist uute prillideni: soouurimus ja kirjandus. – Sissejuhatus

soouuringutesse. Toim. Raili Marling. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 35-57.

Koivunen, Anu, Liljeström, Marianne 2003. Kriitika, visioonid, muutus. – Võtmesõnad: 10

sammu feministliku uurimiseni. Toim. Anu Koivunen, Marianne Liljeström. Tallinn: Eesti Keele

Sihtasutus, 9-35.

Koivunen, Anu 2003. Emantsipatsioon. – Võtmesõnad: 10 sammu feministliku uurimiseni.

Toim. Anu Koivunen, Marianne Liljeström. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 77-114.

Kuurme, Tiiu 2011. Haridus, kasvatus ja sugupool. – Sissejuhatus soouuringutesse. Toim. Raili

Marling. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 238-273.

Lappalainen, Päivi 2003. Seksuaalsus. – Võtmesõnad. 10 sammu feministliku uurimiseni.

Toim. Mirjam Hinrikus, Epp Ehasalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 207-225.

Launis, Kati 2003. Mees kirjutab siis, kui tahab, naine siis, kui saab ja jõuab. - Eesti

Kirjanduse Seltsi Aastaraamat XXIX (2002). Toim. Krista Ojasaar. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts,

40-52

Marling, Raili 2011. Sissejuhatus. – Sissejuhatus soouuringutesse. Toim. Raili Marling. Tartu:

Tartu Ülikooli Kirjastus, 7-18.

Metro, Johanna 2003. Teadmine. – Võtmesõnad: 10 sammu feministliku uurimiseni. Toim.

Anu Koivunen, Marianne Liljeström. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 245-271.

Moi, Toril 1991. Feministlik kirjanduskriitika. – Vikerkaar nr 7, 68-78.

37

Nõu, Helga 1999. Hundi silmas. Tartu: Ilmamaa.

Nõu, Helga 2011. Valetaja. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda.

Orav, Mart 2000. Helga Nõu. – Eesti kirjanike leksikon. Toim H. Puhvel. Tallinn: Eesti

sõna, 693.

Runnel, Piret 1999. Helga Nõu endast ja hundi silmast. – Raamatukuulutaja nr 1, lk 22-23

Tüür, Kadri 2003. Naistemaatikast Maimu Bergi loomingus. – Eesti Kirjanduse Seltsi

Aastaraamat XXIX (2002). Toim. Krista Ojasaar. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts, 52-63.

38

4 SUMMARY

Female characters in Helga Nõu oeuvre

The main task of this work was to analyze Helga Nõu female characters in the novel „In the eye

of the wolf“ and to answer the questions raised in the introduction. The survey followed up the

plot, female characters and the problems of women. I used a novel-centred analysis method,

biographical approach, and Women's studies. Character`s deep philosophical contemplations and

interior monologues play an important role in a novel. The characters analysis shows that

principal character Tiina Valker problems reflect the author's experiences, Helga Nõu was living

in exile, that’s why she decided to close study of the exile life in belles lettres.

Novel is a filled with activity in terms of the plot. There are throwbacks in the 1940s, but the

main action takes place in Sweden in the 1960s. The novel is full of the tragic events and the

course of life, including exile, abort, murder and adultery. There are a number of story lines in

the novel: Tiina Valker, Gustav Valker, Gunborg Oscarsson`s life monitoring lines. „In the eye of

the wolf“ is open novel, where the reader is offered with two different ends.

The main problem of the novel is the meaning of randomness and destiny in human`s life. Abort

is playing an important role in both protagonists Tiina Valker and Ulrika Loode lifes. However,

the author shows that this step is unavoidable, even life-changing events don`t help to avoid this

situation. In the next theme author disserts a couple of the ethical issues, such as trust and love,

which Tiina protagonist suffers herself spiritually. Also, the novel deals with the patriotic

feelings, anger and hysterics. I think, it`s difficult to understand fable of the novel, because of

it`s unchronology. There isn`t any united, consequent action in the novel and it interferes with

the reading, however, this book is very interesting and thought-provoking. This is a modernist

novel, that’s why using of these techniques is reasonable. I have never read any book with such

form and themes, and it left an unforgettable experience.

To research question "what kind of problems are for H. Nõu female characters and what

solutions or accesses to are presented" helped find the answer novel analysis, which revealed that

the female character has been gone through the missed love, exile, abort, divorce and sexual

maturity. Solution for the missed love is the character's inner conflict changing to werewolf,

werewolf change is in the Tiina`s mind that turns her life upside down and helps to limit the

angerin Tiina`s real life. With Tiina abort consequences helps to live out Ulrika Loode

appearance in her life. Tiina thinks that Ulrika is her unborn daughter and Tiina begins to take

care of midget Ulrika like real mother. Way out of exilelife is marriage, even though it was under

39

the influence of her father. Tiina Valker 's father is the authority in the exile family, whose

antiquated prejudices is considered appropriate. Tiina did not know how to resist the attack

father and marries and moves away from parents. Marriage with Mats Sooäär lasts 14 years, and

Tiina do not regret about divorce, becouse since beginning, she was not sure of her feelings. It

was comfortable for Tiina, to be with Mats together. Sexual maturity is very in detail, in this

novel. There is a female biological aspect is in the survey focus, which includs delight, a man

and a woman biological differences and sexual maturity.