Tartu Ülikool

Loodus- ja tehnoloogiateaduskond

Ökoloogia ja Maateaduste Instituut

Botaanika osakond

Madli Raidvere

Kareleheliste (Boraginaceae) süstemaatika ja

raviomadused

Bakalaureusetöö

Juhendajad: PhD Silvia Pihu

PhD Ülle Reier

Tartu 2011

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS .............................................................................................................. 4

1 SÜSTEMAATIKA JA ÜLDISELOOMUSTUS ...................................................... 5

1.1 Kareleheliste üldiseloomustus ja levik .................................................................. 5

1.2 Kareleheliste asend süsteemis ja suhted teiste sugukondadega ............................ 6

2 ENAMLEVINUD KARELEHELISTES ESINEVAD KEEMILISED ÜHENDID

JA NENDE TOIME .......................................................................................................... 9

2.1 Alkaloidid (pürrolisidiinalkaloidid) ...................................................................... 9

2.2 Naftokinoonid ..................................................................................................... 10

2.2.1 Alkanniin ja šikoniin ................................................................................... 10

2.3 Parkained ehk tanniinid ....................................................................................... 11

2.4 Ksantoonid .......................................................................................................... 12

2.5 Flavonoidid ......................................................................................................... 12

2.6 Triterpenoidid ...................................................................................................... 13

2.6.1 Saponiinid ................................................................................................... 13

2.7 Limaained ............................................................................................................ 13

3 RAVITOIMEGA KARELEHELISED TAIMED EESTIS .................................... 16

3.1 Imikas (Anchusa officinalis L.) .......................................................................... 16

3.2 Harilik kurgirohi (Borago officinalis L.) ............................................................ 16

3.3 Harilik rass (Cynoglossum officinale L.) ............................................................ 17

3.4 Harilik ussikeel (Echium vulgare L.) .................................................................. 18

3.5 Suur rusujuur (Lithospermum officinale L.) ....................................................... 18

3.6 Harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis L.) .................................................... 19

3.7 Harilik varemerohi (Symphytum officinale L.) ................................................... 19

4 RAVITOIMEGA KARELEHELISED TAIMED MUJALT MAAILMAST ........ 21

4.1 Värvialkanna [Alkanna tinctoria (L.) Tausch] .................................................... 21

4.2 Prohvetlille (Arnebia Forssk.) perekonna liigid .................................................. 21

4.2.1 Arnebia benthamii (Wall. ex G. Don) Johnston .......................................... 22

4.2.2 Arnebia densiflora (Nordm.) Ledeb. ........................................................... 22

4.2.3 Arnebia hispidissima (Sieber ex Lehm.) DC............................................... 22

4.3 Kordia (Cordia L.) perekonna liigid ................................................................... 23

4.3.1 Cordia curassavica (Jacq) Roemer & Schultes .......................................... 23

4.3.2 Cordia ecalyculata Vell. (syn. C. salicifolia Cham.) .................................. 23

4.3.3 Cordia gilletii De Wild ............................................................................... 23

4.3.4 Cordia globosa (Jacq.) Kunth ..................................................................... 24

4.3.5 Cordia verbenacea DC. .............................................................................. 24

4.4 Ussikeele (Echium L.) perekonna liigid .............................................................. 24

4.4.1 Echium amoenum Fisch & CA Mey. .......................................................... 24

4.4.2 Echium arenarium Guss. ............................................................................. 25

4.5 Heliotroobi (Heliotropium L.) perekonna liigid.................................................. 25

4.5.1 Euroopa heliotroop (Heliotropium europaeum L.) ..................................... 25

4.5.2 India heliotroop (Heliotropium indicum L.) ............................................... 26

4.6 Lindeloofia [Lindelofia stylosa (Kar. et Kir.) Brand.] ........................................ 26

4.7 Loodjuure (Onosma L.) perekonna liigid ........................................................... 26

4.7.1 Himaalaja loodjuur (Onosma bracteatum Wall.) ........................................ 27

4.8 Rotula aquatica Lour. ......................................................................................... 27

5 ARUTELU .............................................................................................................. 28

3

5.1 Kareleheliste süstemaatika .................................................................................. 28

5.2 Ravitoimega kareleheliste taimede peamised keemilised ühendid ja nende

kasutamine................................................................................................................... 29

KOKKUVÕTE ................................................................................................................ 31

SUMMARY .................................................................................................................... 32

TÄNUAVALDUSED ..................................................................................................... 33

KASUTATUD KIRJANDUS ......................................................................................... 34

LISAD ............................................................................................................................. 41

4

SISSEJUHATUS

Taimi on ravimitena kasutatud tuhandeid aastaid. Vana-Egiptuses, Indias, Hiinas,

Kreekas ja Roomas oli rahvameditsiin au sees ning selleaegsete taimeteadlaste

kirjalikult jäädvustatud teadmised taimede raviomaduste kohta on kasutusel ka

tänapäeval.

Viimastel aastatel on huvi fütoteraapia vastu üha suurenenud. Olukorras, kus

kaasaja inimesed elavad saastatud õhuga linnades, söövad toitu, mis on säilitusaineid

täis ja tarvitavad sünteetilisi organismile võõraid ravimeid, on taimsete ravimite aina

intensiivsem kasutuselevõtt justkui oluline tähis inimeste suhtumise muutumises,

looduslähedane mõttelaad ajendab otsima tehisravimitele ohutumaid alternatiive. Üks

säärane taimesugukond, millest leiab palju ravimtaimedena kasutatavaid liike, on

karelehelised (Boraginaceae).

Kareleheliste süstemaatika on üsna problemaatiline. Käesoleva lõputöö eesmärgiks

on anda ülevaade kareleheliste süstemaatikast ja seda puudutavatest probleemidest,

ravimitena kasutatavate taimede keemilisest koostisest ning arutleda, milliste

terviseprobleemide puhul oleks milliseid liike võimalik kasutada.

5

1 SÜSTEMAATIKA JA ÜLDISELOOMUSTUS

1.1 Kareleheliste üldiseloomustus ja levik

Karelehelised (Boraginaceae) on ühe- ja mitmeaastased roht- või puittaimed

(harvem poolpõõsad) Sugukonnas sensu lato on üle saja perekonna ja umbes 2500 liiki

(Judd et al. 2008) Tavaliselt on nad karedad või karekarvased, kuna taimi katavad

üherakulised karvakesed, mille kesta koostises leidub lubiainet ja räni. (Judd et al. 2008;

Viljasoo 1969)

Lehed on lihtsad ja vahelduvad, harva vastakud, terve või saagja servaga ning

sulgroodsed. Abilehed puuduvad (Judd et al. 2008).

Õied on viietised, aktinomorfsed, harva sügomorfsed (Echium), kahesugulised ja

koondunud ebasarikõisikutesse, mis on spiraalselt või sirpjalt keerdunud (Bremer et al.

2003; Viljasoo 1969). Õiekroon on lühikese putke ja viiehõlmalise lameda, kellukja või

lehterja servisega, mille hõlmad on pungas paigutunud katusekivide taoliselt, harvem

keerdunult (Viljasoo 1969). Õiekrooni värvus on peamiselt sinine või violetne, harvem

roosa, kollane või valge. Erinevad õievärvused tulenevad nähtavatest pigmentidest –

antotsüaanidest, mis kuuluvad fenoolsete ühendite, flavonoidide hulka ning toimivad ka

antioksüdantidena (Kong et al. 2003). Krooni neelus on tihti mühksoomused, mis

takistavad sissepääsu putke (Bremer et al. 2003). Soomused, mis kujutavad endast

käsnjaid puhetisi, mida ei pruugi kellukjatel ja lehterjatel õitel ilma õit lõhkumata näha

olla, on sageli kroonist erineva värvusega – kas valged või kollased – ning mõnikord

redutseerunud karvatutikesteks (Reier 2010).

Tolmukaid on karelehelistel 5 ja tavaliselt on need putkesse kinnitunud korrapärase,

harvem korrapäratu reana (Viljasoo 1969).

Kaks viljalehte on kokku kasvanud ning sigimik on hüpogüünne (Judd et al. 2008),

täiskasvanud taimel tavaliselt neljaosaline (noorel taimel kaheosaline). Sigimikust võib

areneda kupar või neljaseemneline luuvili. Kui on tegu jaguviljaga, siis areneb kaks

kuni neli osapähklikest või osaluuvilja, Eesti liikidel sagedamini nelikpähklike. (Bremer

et al. 2003; Judd et al. 2008). Emakakael väljub sigimiku aluselt või tipust (Judd et al.

2008) ning on terve või tipust kaheks harunenud (Viljasoo 1969).

6

Enamiku kareleheliste emakkond on huulõieliste (Lamiaceae) omaga väga sarnane.

Samas esineb mõlemas sugukonnas liike, mille emakakael ei kinnitu sigimiku alusele.

Seega võib arvata, et antud sugukondade vaheline sarnasus on pigem konvergentsi

tulemus. (Bremer et al. 2003)

Karelehelisi tolmeldavad tavaliselt kiletiivalised (mesilased, herilased), liblikad (sh.

ööliblikad) ja kärbsed. Samuti on tolmeldajatena märgitud mardikalised, nahkhiired ja

linnud. Toimub nii ise- kui ka võõrtolmlemine. Liigid, millel on viljaks luuvili, levivad

lindude ja imetajatega. Mõnel liigil on täheldatud ka vesi- ja tuullevimist. Mõned

pähklikesed lihakate lisemetega levivad ka sipelgatega. (Judd et al. 2008)

Mitmel karelehe perekonnal, näiteks alkanna (Alkanna), rass (Cynoglossum),

ussikeel (Echium) ja rusujuur (Lithospermum) leidub punast värvainet alkanniini ehk

anhusiini või litospermiini, allantoiini (liigil harilik varemerohi – Symphytum

officinale), koliini (ehk vitamiin B4). Lisaks sisaldavad mõned liigid mürgiseid

alkaloide. (Viljasoo 1969)

Kareleheliste sugukond on ülemaailmse levikuga. Selle esindajaid leidub Arktikast

troopikani. Vähem kareleheliste liike esineb jahedamas parasvöötmes, suurem

kontsentratsioon on aga Vahemere piirkonnas. (Bremer et al. 2003; Watson & Dallwitz

1992 onwards)

Eestis esineb liike järgmistest perekondadest: Amsinckia Lehm. – karusilm (väike

karusilm Amsinckia mirantha on Eestis haruldane tulnukas), Anchusa L. – imikas,

Asperugo L. – karerohi, Borago L. – kurgirohi, Brunnera Steven – brunnera,

Cynoglossum L. – rass, Echium L. – ussikeel, Lappula Moench – takelrohi,

Lithospermum L. – rusujuur, Myosotis L. – lõosilm, Nonea Medik. – rändrass (tume

rändrass Nonea pulla on eestis haruldane tulnukas), Omphalodes Mill. – nabaseemik,

Pulmonaria L. – kopsurohi ja Symphytum L. – varemerohi. (Kukk 1999)

1.2 Kareleheliste asend süsteemis ja suhted teiste

sugukondadega

Enne APG süsteemi kuulus sugukond karelehelised (Boraginaceae) Cronquisti

(1981) järgi iminõgeselaadsete (Lamiales) seltsi. Praegu kuulub sugukond koos

seltsidega lontpõõsalaadsed (Garryales), emajuurelaadsed (Gentianales),

7

iminõgeselaadsed (Lamiales) ja maavitsalaadsed (Solanales) klaadi pärisasteriidid I ehk

lamiidid (APG III 2009). Klaadid pärisasteriidid I ja pärisasteriidid II ehk

kampanuliidid ja seltsid kontpuulaadsed (Cornales) ning kanarbikulaadsed (Ericales)

moodustavad klaadi asteriidid (APG III 2009). Lisas 1. on näha kareleheliste asukoht

süsteemis APG III järgi.

Kareleheliste sugukond ei ole geenianalüüsidest hoolimata seltsini klassifitseeritud

(APG III 2009). Kareleheliste alamsugukonnad on Boraginoideae, Cordioideae,

Ehretioideae, Heliotropioideae, Hydrophylloideae ja Lennooideae (Gottschling et al.

2001). Eelnevatele on lisandunud Hoplestigmataceae, mis on molekulaarandmete

põhjal APG III (2009) järgi paigutatud sugukonnas Boraginaceae s.l. kas

alamsugukonda Cordioidea või selle vahetusse lähedusse.

Sugukonna vesilehelised (Hydrophyllaceae) taksonoomiline asetus on olnud

segadusttekitav, kuna selle monofüleetilisust on korduvalt kahtluse alla seatud ja

seetõttu isegi kahte erinevasse gruppi jaotatud. Samuti on olnud küsitav sugukondade

Hydrophyllaceae ja Boraginaceae omavaheline seos (Ferguson 1999). Algselt arvati

need lähedalt suguluses olevateks eraldi sugukondadeks. Klaadi Asteridae molekulaarse

fülogeneesi analüüs (Olmstead et al. 1993; Ferguson 1999), mis kasutas kloroplasti

geeni rbcL järjestusi, näitas aga, et sugukond Hydrophyllaceae (v.a. perekond

Hydrolea) kuulub sugukonda Boraginaceae s.l. ning need kaks sugukonda moodustavad

seltsi Boraginales. Hilisemad uuringud (Ferguson 1999), mis põhinesid kloroplasti

ühekoopialise geeni ndhF järjestustel, kinnitasid samuti, et sugukond Hydrophyllaceae,

välja arvatud perekonnad Hydrolea ja Codon, kuulub sugukonda Boraginaceae, mis on

kitsas mõistes parafüleetiline takson. Samuti ilmnes ndhF geeni järjestustel põhinevast

uuringust, et Hydrophyllaceae tuumikrühma (mis sisaldab triibuseid Hydrophylleae ja

Phacelieae) lähimad sugulased kareleheliste alamsugukonnas on Ehretioideae,

Cordioideae ja Heliotropioideae – peamiselt troopilised puittaimed. Samas on

kaugemad sugulussidemed parasvöötme alamsugukonnaga Boraginoideae. Tuleb aga

tõdeda, et ainult ndhF järjestused ei suutnud täielikult kinnitada vesileheliste sugukonna

tuumrühma monofüleetilisust (Ferguson 1999). Samas on molekulaarsed ja

morfoloogilised uuringud ning ITS1 (tuuma ribosomaalse DNA sisemine

transkribeeritav speisser) sekundaarstruktuuri põhjal tehtud analüüs välja pakkunud, et

sugukond Boraginaceae s.l. on monofüleetiline vaid siis, kui sellesse kuuluvad

8

sugukonnad Hydrophyllaceae ja Lennoaceae (Gottschling et al 2005; Långström &

Chase 2002).

Raskusi on olnud ka perekonna Echiochilon ja selle lähisugulaste, perekondade

Antiphytum, Ogastemma ja Sericostoma asendi määramisega sugukonnas. Varasemalt

oli Echiochilon erinevate autorite poolt paigutatud kolme erinevasse triibusesse –

Echieae, Eritrichieae ja Lithospermeae (Långström & Chase 2002). Fülogeneetiline

analüüs, mis kasutas plastiidi geeni atpB järjestuste andmeid, avastas, et perekonnad

Antiphytum, Ogastemma, Echiochilon ja Sericostoma moodustavad eraldi klaadi ning

perekond Sericostoma peaks kuuluma perekonna Echiochilon koosseisu. Seda kinnitas

ka ITS järjestuste andmestik. Uuele klaadile omistati triibuse staatus ja nimi

Echiochileae. Klaadi moodustamise põhjus oli tõsiasi, et selle sugulussidemed teiste

triibustega jäid välja selgitamata. (Långström 2002; Långström & Chase 2002)

Kuigi geenianalüüside tulemused on välja pakkunud, et sugukonnad Boraginaceae

ja Hydrophyllaceae võiksid koos moodustada seltsi Boraginales, pole need siiski

seltsini klassifitseeritud ja nende omavaheline seos ning monofüleetilisus on täpsemalt

välja selgitamata. Samuti on fülogeneetilised suhted sugukonnas ja selle alamklaadide

omavahelised seosed siiani ebaselged (APG III 2009). Üks tõlgendus võimaliku seltsi

Boraginales sisestest taksonitevahelistest suhetest on kujutatud lisas 2.

9

2 ENAMLEVINUD KARELEHELISTES ESINEVAD

KEEMILISED ÜHENDID JA NENDE TOIME

Sekundaarseid ainevahetuse produkte on kasutatud taksonoomias umbes sada

aastat, rahvameditsiinis ja muudes rahvapärastes kasutusvaldkondades aga palju kauem.

Süstemaatikas on nende abil võimalik välja selgitada kõrgemate taksonite rühmade

fülogeneetilisi suhteid. (Judd et al. 2008)

Enamik sekundaarseid metaboliite on olulised vahendid kaitsmaks taimi

herbivooride ja patogeenide vastu, lisaks on neil allelopaatiline ning tolmeldajaid või

seemnelevitajaid ligitõmbav mõju. (Croteau et al. 2000)

2.1 Alkaloidid (pürrolisidiinalkaloidid)

Alkaloidid on heterotsüklilise struktuuriga lämmastikku sisaldavad aluseliste

omadustega ühendid. Neid sisaldavaid taimi kasutati juba antiikajal – toksilisuse,

valuvaigistava ja eufooriat tekitava toime tõttu. Meditsiinis on nad kasutusel

kristalliliste mineraalhapete sooladena, mis on vees kergesi lahustuvad. Vabade alustena

lahustuvad alkaloidid ka orgaanilistes lahustites, kuid sooladena mitte (erandiks on

etanool). (Raal 2010a)

Alkaloide leidub umbes 10% taimeliikides, enam kui sajas kõrgemate taimede

perekonnas. Karelehelised kuuluvad nende paljude sugukondade hulka, mis on

alkaloide sisaldavate perekondade ja liikide arvult ühed tähelepanuväärsemad.

Alkaloide leidub erinevates kogustes neid produtseerivate taimede kõikides osades,

enamasti on nende sisaldus suurim juurtes ja viljades. 10 000-st avastatud alkaloidist on

meditsiinis kasutusel umbes 80. (Raal 2010a)

Alkaloididel on spetsiifiline toime närvikeskustele, seega on nad kasutusel just

ravimite ja ergutitena. Kuna nad on mürgised, siis tuleb nende manustamisega olla väga

ettevaatlik (Tohver 1990). Alkaloidide liigne tarvitamine põhjustab oksendamist ja

kõhulahtisust ning võib kahjustada kesknärvisüsteemi. Rahvameditsiini kohaselt on

kasutatud ravimtaimede vesiekstrakte leotiste ja keedistena, tänapäeva ravimid on

10

valmistatud aga peamiselt alkoholitinktuuride baasil, mistõttu võib ravimipreparaatides

olla erinevusi. (http://www.herbs2000.com/h_menu/alkaloids.htm)

Pürrolisidiinalkaloidid, mis on peamised karelehelistes esinevad alkaloidid, võivad

piisava doosi juures olla surmavalt mürgised, samuti on neil hepatotoksiline,

kantserogeenne (Adams et al. 2009) ja genotoksiline toime (Stegelmeier et al. 1999).

Arvatakse, et genotoksilisus ja seega ka mutageensus võib olla pürrolisidiinalkaloidide

vähivastase toime põhjuseks (Kovach et al. 1979). Pürrolisidiinalkaloide esineb kõigis

kareleheliste sugukonna perekondades (Prakash et al. 1999).

2.2 Naftokinoonid

Need on taimede kollased ja oranžid pigmendid, millel on täheldatud tsütotoksiline

ja antibakteriaalne (Gurib-Fakim 2006), viiruste vastane (Akkol et al. 2009) ning

põletiku vastane toime (Tosun et al. 2008). Nende antimikroobse, parasiitidevastase ja

tsütotoksilise toime põhjusteks on näiteks võime elektrontransporti inhibeerida ning

aeroobsetes tingimustes hapniku radikaale toota (Babula et al. 2009).

Karelehtede sugukonnas leidub naftokinoone näiteks perekondades alkanna

(Alkanna Tausch.), kordia (Cordia L.), rusujuur (Lithospermum L.), prohvetlill (Arnebia

Forssk.) ja loodjuur (Onosma L.) (Babula et al. 2009). Naftokinoone leidub lehtedes,

õites, puidus, juurte koores ja viljades (Sharma et al. 2009)

2.2.1 Alkanniin ja šikoniin

Enantiomeersed naftokinoonid, mida on sajandeid kasutatud naturaalse punase

värvi allika ja haavade paranemist kiirendava ainena. Neid võib leida kareleheliste

sugukonna vähemalt 150 liigi juurte välises kihis. Alkanniinil, šikoniinil ja nende

derivaatidel on antimikroobne, põletikuvastane, antioksüdatiivne ja kasvaja vastane

toime, viimase vastu on just hiljuti hakatud suuremat huvi üles näitama (Papageorgiou

et al. 2008).

Alkanniin, mille ekstrakt on läikivpunane, eraldati esimest korda värvialkannast

[Alkanna tinctoria (L.) Tausch] (Sharma et al. 2009). Selle haavade ravimise võime on

kliiniliselt tõestatud ning selle derivaadid on haava- ja põletikusalvide

põhikomponendid (Papageorgiou et al. 1999). Alkanniini kasutati kangaste värvina juba

11

sajandeid e.Kr., selle toiduvärvina kasutamine on säilinud tänapäevani (Papageorgiou et

al. 2008).

Šikoniini mainiti esmakordselt Hiinas ja selle töötlemata ravim taimest puna-

rusujuur (Lithospermum erythrorhizon Sieb. et Zucc.) leidis rakendust sealses

rahvameditsiinis antiseptiku ja põletikuvastase salvi näol (Papageorgiou et al. 1999;

Papageorgiou et al. 2008). Šikoniini on kasutatud lisaks põletuste, haavandite,

hemorroidide, lamatiste, nahapõletike ja allergia ravi ka siidi ja toidu värvimisel. Sellel

on täheldatud ka trombidevastast aktiivsust ning kerget palavikku alandavat ja

valuvaigistavat toimet (Papageorgiou et al. 1999; Sharma et al. 2009). Kuna šikoniin ja

tema derivaadid inhibeerivad neuronite ja gliiarakkude monoamiini oksüdaasi, siis on

arvatud, et neist võib olla abi ka Parkinsoni ja Alzheimeri tõve ravimite arenduses.

Mitmed ravimpreparaadid, mis sisaldavad šikoniini, on tänapäevalgi kasutusel Hiinas,

Jaapanis ja Koreas (Papageorgiou et al. 2008).

Nii alkanniini kui šikoniini derivaate leidub alkanna (Alkanna Tausch), rusujuure

(Lithospermum L.), ussikeele (Echium L.), loodjuure (Onosma L.), imika (Anchusa L.),

rassi (Cynoglossum L.) (Papageorgiou et al. 1999) ja prohvetlille (Arnebia Forssk.)

perekonna liikmetes (Babula et al. 2009). Šikoniini sisaldavad ka suure rusujuure

(Lithospermum officinale) seemned (Raal 2010a). See on oluline naftokinoon kordia

(Cordia) perekonnas (Babula et al. 2009).

2.3 Parkained ehk tanniinid

Tanniinid on polümeersed polüfenoolid. Tanniine sisaldavad taimeriigi kõik

klassid, peamiselt on nad levinud aga kaheidulehelistes. Parkained kaitsevad taimi

kahjurite ja taimehaiguste vastu. Neid aineid on taimes kõige rohkem õitsemise ajal,

samuti suureneb nende tase taime vananedes (Raal 2010a). Tanniinidel on

antibakteriaalne ja seenhaigustevastane toime, mistõttu nad käituvad kui naturaalsed

antibiootikumid. Neid sisaldavaid taimi on kasutatud kõhulahtisuse puhul. Tanniinide

kasutamine on vähenenud, kuna neil on leitud hepatotoksiline efekt. Uuringud on

tõestanud ka teatava vähi- ja HIV-vastase toime (Gurib-Fakim 2006).

Välispidiselt kasutatakse tanniine suu ja neelu limaskestade põletiku puhul,

seespidiselt alkaloidide ja raskmetallisoolade mürgistuse vastu. Suurtes kogustes

12

sissevõetuna võivad parkained põhjustada mao limaskestade kahjustusi ja nekroosi,

samuti tekitada iiveldust, oksendamist ja kõhuvalusid. (Raal 2010a)

2.4 Ksantoonid

Ksantoonid on glükosiidid, mis erinevad naftokinoonidest täiendava benseenitsükli

poolest (Raal 2010a). Ksantoonidel on leitud antioksüdatiivne, vererõhku alandav (de

Freitas Roldão et al. 2008), haavandite (Peres et al. 2000) ja põletikuvastane (Librowski

et al. 2005) toime, samuti soodustavad need sapi- ja kuseeritust (Raal 2010a) ning

mõjuvad antidepressantidena. Neist võib olla abi ka allergia ja astma puhul (Peres et al.

2000). Ksantoone leidub näiteks perekonnas Cordia (de Freitas Roldão et al. 2008).

2.5 Flavonoidid

Flavonoidid on taimedes väga levinud fenoolsed ühendid, mis esinevad taimedes

peamiselt glükosiididena. Kõik kõrgemad taimed sisaldavad neid suuremal või

väiksemal määral. Flavonoidid esinevad taimede kõigis organeis, suuremates kogustes

esinevad nad aga lehtedes, õites ja viljades. (Raal 2010a)

Neil on antioksüdatiivsed ja antimikroobsed omadused, samuti on paljude

uuringute tulemused avastanud, et neil on ka allergia- (Cheong et al. 1998) ja

põletikuvastane ning veresooni laiendav mõju (Harborne & Williams 2000).

Epidemioloogiliste uuringute tulemusel on leitud, et flavonoidid aitavad ära hoida

südamehaigusi ja insulti (Pietta 2000), seda on seostatud punase veini tarbimisega

(Harborne & Williams 2000). Täheldatud on ka haavandite vastast (de Freitas Roldão et

al. 2008) ja seedimist soodustavat mõju (de Santayana et al. 2005), valuvaigistavat,

kõhulahtisuse ja HIV-vastast ning immuunsüsteemi stimuleerivat toimet (Gurib-Fakim

2006). Flavonoididel on verejooksu peatav ja hepatoprotektiivne toime (Harborne &

Williams 2000). Nad soodustavad sapi- ja kuseeritust, neil on ka viirustevastane ja

fungitsiidne ning vaegsuhkruveresuse vastane efekt (Raal 2010a). Mõnedel

flavonoididel on avastatud ka kasvajaid pärssiv toime (Ren et al. 2003).

13

2.6 Triterpenoidid

Terpenoidid on ained, mis koosnevad isopreeni (C5H8) fragmentidest.

Triterpenoidide koostises on kuus isopreeni jääki. (Raal 2010a)

2.6.1 Saponiinid

Saponiinid on looduslikud glükosiidsed ühendid. Looduses esineb neid laialdaselt,

vähemalt 70 taimesugukonnas. Nende suurem kontsentratsioon on maa-alustes

organites, paiknevad vakuoolis või lahustunult rakumahlas. (Raal 2010a)

Saponiinidel on tõestatud haavandite (de Freitas Roldão et al. 2008) ja põletiku

vastane mõju ning hemolüütiline toime, mille tõttu on need ained kõigusoojastele, eriti

kaladele mürgised. Ka on leitud röga-, köha- ja valuvastased ning tsütotoksilised

omadused (Gurib-Fakim 2006). Tsütotoksilisus on üks põhjus, miks saponiinidel

arvatakse olevat ka vähivastane toime, kuid seda pole uuritud saponiinidel, mis

pärinevad igapäevaselt tarvitatavatest toidutaimedest (Rao & Sung 1995). Saponiine

sisaldavate droogide tolm põhjustab aevastamist ja silmade punetust, nende suurtes

kogustes annustamine kutsub esile oksendamist, iiveldust ja kõhulahtisust. Kuna

saponiinide vesilahused vahutavad hästi, siis kasutatakse neid pesemisvahendite

tootmisel, samuti tulekustutusvahendites (Raal 2010a).

2.7 Limaained

Limaained on polüsahhariidide derivaadid, mis koosnevad pentooside ja heksooside

ning nende oksüdatsiooniproduktide (uroonhapete) jääkidest. Limaained on taime

normaalsed koostisosad, need lokaliseeruvad rakkudes (Raal 2010a). Limaainetel on

põletikuvastane, valuvaigistav, maohapet neutraliseeriv ja peristaltikat stimuleeriv toime

(de Santayana et al. 2005). Need aitavad ka külmetuse, köha ja bronhiidi korral

(Newman 1948). Oma mähkiva toime tõttu vähendavad limaained lokaalselt ärritavate

ainete toimet, samas võivad takistada raviainete imendumist seedetraktist (Raal 2010a).

Alljärgnevalt on tabelis 1. kokku võetud ravimtaimedes enamlevinud toimeainete

rühmad, nende mõju ja kasutamine ning näited kareleheliste hulgast.

14

Tabel 1. Ravimtaimedes enamlevinud keemilised toimeained, nende mõju ja ravitavad

haigused ning näited kareleheliste hulgast

AINE TOIME MILLELE

MÕJUB

HAIGUS, MIDA SAAB RAVIDA

MILLISES PEREKON-NAS ESINEB

Pürro-

lisidiin-

alkaloidid

hepatotoksiline,

kantserogeenne (Adams

et al. 2009),

genotoksiline

(Stegelmeier et al. 1999)

Maks (Adams et

al. 2009)

Kasvajad, vähk

(Kovach et al.

1979)

Echium, Borago, Cynoglossum, Symphytum, Onosma, Cordia, jne.

NAFTOKINOONID

Alkanniin Antibakteriaalne, viiruste

vastane (Papageorgiou et

al. 2008)

Topoisomeraas I (Plyta et al. 1998), Staphylococcus sp., Candida albicans, HSV-1 (Papageorgiou et al. 2008)

Haavad,

põletikud,

kasvajad

(Papageorgiou et

al. 1999;

Papageorgiou et

al. 2008)

Alkanna,

Cynoglossum,

Echium,

Lithospermum,

Onosma,

Arnebia

Šikoniin Palavikku alandav,

põletikuvastane,

valuvaigistav, viiruste

vastane (Papageorgiou et

al. 1999, Papageorgiou

et al. 2008; Sharma et al.

2009)

Topoisomeraas I

(Plyta et al.

1998), HPV

(Papageorgiou et

al. 2008)

Põletused, põletikud, hemorroidid, lamatised, haavandid, trombid, palavik (Papageorgiou et al. 1999; Sharma et al. 2009), Parkinsoni tõbi, Alzheimer (Papageorgiou et al. 2008)

Alkanna,

Echium,

Lithospermum,

Onosma,

Arnebia

15

Tabel 1. (järg)

POLÜFENOOLID

Parkained

e. tanniinid

Antibakteriaalne, anti-

kantserogeenne, HIV-

vastane, hepatotoksiline

(Gurib-Fakim 2006)

Vähirakud, HIV

(Gurib-Fakim

2006)

Kõhulahtisus,

seenhaigused,

raskmetallide

mürgitus,

limaskestade

põletikud (Raal

2010a), vähk,

HIV (Gurib-

Fakim 2006)

Borago, rass,

Lithospermum,

Pulmonaria,

Symphytum,

Alkanna,

Cordia

Ksantoonid Antioksüdatiivne,

vererõhku alandav (de

Freitas Roldão et al.

2008), soodustavad sapi-

ja kuseeritust (Raal

2010a), antidepressant

(Peres et al. 2000)

Reaktiivsed

hapnikuühendid

(de Freitas

Roldão et al.

2008)

Kõrgvererohutõb

i (de Freitas

Roldão et al.

2008), põletikud

(Librowski et al.

2005),

haavandid,

allergia, astma

(Peres et al.

2000)

Cordia

Flavo-

noidid

Antioksüdatiivne, antimikroobne (Cheong et al. 1998), veresooni laiendav (Harborne & Williams 2000), seedimist soodustav (de Santayana et al. 2005), valuvaigistav, immuunsüsteemi stimuleeriv (Gurib-Fakim 2006), sapi- ja kuseeritust soodustav, viirustevastane, fungitsiidne, vaegsuhkruveresuse vastane (Raal 2010a)

Reaktiivsed

hapnikuühendid

(Pietta 2000),

mao limaskest

(Zayachkivska et

al. 2005)

Allergiad (Cheong et al. 1998), põletikud (Harborne & Williams 2000), südamehaigused insult (Pietta 2000), vähk (Raal 2010a), haavandid (de Freitas Roldão et al. 2008), kõhulahtisus, HIV (Gurib-Fakim 2006)

Borago,

Lithospermum,

Pulmonaria,

Echium,

Onosma,

Cordia

TRITERPENOIDID

Saponiinid Hemolüütiline,

valuvaigistav,

tsütotoksiline (Gurib-

Fakim 2006)

Punalibled

(Gurib-Fakim

2006)

Haavandid (de Freitas Roldão et al. 2008), põletikud, röga, köha (Gurib-Fakim 2006)

Borago,

Symphytum,

Echium,

Onosma,

Cordia

LIMA-

AINED

Valuvaigistav, maohapet

neutraliseeriv (de

Santayana et al. 2005)

Põletikud, kõhukinnisus (de Santayana et al. 2005), külmetus, köha, bronhiit (Newman 1948)

Borago,

Pulmonaria,

Symphytum,

Cordia

16

3 RAVITOIMEGA KARELEHELISED TAIMED EESTIS

Eestis esinevate ravitoimega kareleheliste taimede liigikirjeldused on välja toodud lisas

3.

3.1 Imikas (Anchusa officinalis L.)

Nagu rahvapärane nimigi ütleb, on imikas hea meetaim. Tema noortest lehtedest on

valmistatud salateid, küllap selle pärast, et need ei ole oletatavalt veel nii mürgised kui

vanema taime lehed. Nii vanad kui noored lehed on aga karekarvased, seega ei pruugi

salat väga maitsev olla (http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/imikas.htm). Kuna see väide

pole aga teadaolevalt kinnitust leidnud, siis on tegu pigem rahvapärimuse kui teadusliku

faktiga.

Imika juurtes ja vartes on leitud allantoiini, millest on valmistatud kuumas vees

lahustuvat pulbrit, mida on varasemal ajal väidetavalt meditsiinis kasutatud antiseptilise

vahendina ja maohaavade ravis. Juurtes leidub ka õlis lahustuvat punast ning õites

kollast värvainet. (Viljasoo 1969).

Rahvameditsiinis on imikas kasutust leidnud oma stimuleerivate omaduste poolest

ning südame- ja kopsuhaiguste ravis. Peamine pürrolisidiinalkaloid, mida imika

juurtest, seemnetest ja rohelistest osadest leida võib, on lükopsamiin, millel arvatakse

olevat kartsinogeenne ja hepatotoksiline toime. (Broch-Due & Aasen 1980)

Kuigi varasemad andmed väidavad (Viljasoo 1969), et imikat on meditsiinis

kasutatud, ei saa tänapäeval vähese uurituse tõttu siiski väita, et see tegelikult

tarvitamiseks kõlbulik oleks.

3.2 Harilik kurgirohi (Borago officinalis L.)

Ravimiks kasutatakse peamiselt ürti. Samuti on võimalik seemnetest saada

külmpressitud rasvõli või nende ekstraheerimisest või pressimisest ka rafineeritud

kurgirohuõli. Kurgirohus leidub ränihapet, lima, tanniine, saponiine, antioksüdante,

orgaanilisi happeid (õun- ja sidrunhape), eeterlikke õlisid, steroole, fenoole, flavonoide

17

(sh. antotsüaane), vähesel määral ka pürrolisidiinalkaloide ning kaltsiumiühendeid (Raal

2010b). Just viimastest pärineb hapukas kurgilõhn ja –maitse, millest tuleneb ka taime

nimetus (Viljasoo 1969). Kurgirohtu kasutatakse rahvameditsiinis nii kuivatatult kui ka

toorelt (Gorbunova 1994). Sellel on leevendav, pehmendav, lahtistav, uriini- ja

higieritust soodustav, palavikku alandav ja köhavastane toime (Gorbunova 1994;

Viljasoo 1969; Leporatti & Ivancheva 2003). Lehed on kasutatavad ka nahahaiguste ja –

põletike raviks (Conforti et al. 2008). Liigese- ja lihasevalu, reumaatiliste haiguste ja

stressi leevendamiseks ning südame töö korrastamiseks kasutatakse kurgirohu

seemneõliekstrakti (Cameron et al. 2009; Raal 2010b). Rahustava toime tõttu on

kurgirohust abi ka epilepsia korral (Jäger et al. 2006) ning selle õitest on võimalik sinist

värvi valmistada (Viljasoo 1969), mida kasutatakse villase riide värvimisel (Raal

2010b). Lisaks hoiab eemal taimede viirushaigusi ja aiakahjureid, mistõttu kasvatatakse

peenarde läheduses. Selle rasvõli kasutatakse vähesel määral toidulisandina. Siiski on

taim alkaloidide tõttu teatud määral mürgine, kahjustades mitut organit. Eriti suurt kahju

põhjustab maksale. Loomkatsetes on ka täheldatud vähki tekitavat toimet ja

genotoksilisust, mistõttu on seda soovitatud kasutada vaid välispidiselt. Droog on

vastunäidistatud raseduse ja imetamise ajal, epilepsia ja skisofreenia puhul tasub olla

ettevaatlik (Raal 2010b).

3.3 Harilik rass (Cynoglossum officinale L.)

Ravimina on kasutatud nii ürti kui juurt. Ürti on kasutatud kõhulahtisuse puhul,

kuid selle mõju on küsitav ja ehk isegi kahjulik. Samuti on sel rögalahtistav, seedimist

parandav ning köha- ja bronhiidi vastane mõju, välispidiselt aga leevendab ka

liigesevalu ja lihaspingeid. Juur on leidnud seespidiselt kasutust kõhulahtisuse vastu

ning välispidiselt soodustab haavade paranemist. Nii juurel kui ürdil on lisaks valu

vaigistav, hemorroidide vastane ja õrnalt narkootiline toime. (Raal 2010b)

Rass aitab väidetavalt ka nahalöövete ja maohammustuse puhul (Viljasoo 1969).

Taime on uuritud ka kui võimalikku looduslikku rasestumisvastast vahendit – rottidel

läbiviidud uuringus selgus, et see pikendab innaaegade vahelist perioodi ja vähendab

sellega viljakust (Unny et al. 2003). Rassi lehti on kasutatud ka krampide puhul (Jäger

et al. 2006). Värskel taimel on tõenäoliselt oma lõhna tõttu ka närilisi ja mutte peletav

18

toime (Viljasoo 1969; Raal 2010b). Tuleb aga meeles pidada, et rass on mürgine – ürt ja

juured sisaldavad pürrolisidiinalkaloide (Raal 2010b). Ürdis leidub ka konsolidiini,

koliini ja konsolitsiini, eeterlikku õli, mõruainet, juurtes esineb naftokinoone alkanniini

ja šikoniini (Papageorgiou et al. 1999), vaiku, rasva, inuliini, parkaineid (Viljasoo 1969;

Tammeorg et al. 1973) ja tanniine (Raal 2010b). Rass oli ravimtaimena populaarne eriti

19. sajandil, mil meditsiinis olid droogina kasutuses tavaliselt juured (Viljasoo 1969).

Siiski pole mürgisuse tõttu soovitatav seespidiselt tarvitada, eriti ohtlikult võib mõjuda

rasedatele ja lastele. Mürgised alkaloidid kahjustavad maksa ja võivad tekitada vähki,

halvavad kesknärvisüsteemi ning nende mõju lihastele sarnaneb kuraare toimega.

Ettevaatlik tasuks olla ka sissehingamisel (Raal 2010b).

3.4 Harilik ussikeel (Echium vulgare L.)

Kuna ussikeel on väärtuslik meetaim, siis kasvatatakse teda ka kultuuris (Viljasoo

1969). Droogiks on kõlbulikud kõik taimeosad. Rahvameditsiinis on see

tugevatoimeline taim leidnud kasutust epilepsia ravimisel ja köhavastase vahendina

(Tammeorg et al. 1973). Lõuna-Hispaania pärimuslikus meditsiinis kasutatakse selle

noori lehti ka kuseajatina ja marutõve profülaktikaks (Rivera et al. 2005). Ussikeelel on

antimikroobne toime. Varem on seda kasutatud maohammustuste vastu, millest pärineb

ka taime nimetus. Taime toimed on tõestamata. Ussikeel sisaldab naftokinoone ning

perifeerset närvisüsteemi halvavaid alkaloide tsünoglossiini, konsolidiini ja

konsolitsiini. Seega on taim mürgine ning seda ei tasuks droogina kasutada (Raal

2010b).

Teisi sama perekonna liike käsitletakse peatükis 4. „Ravitoimega karelehelised

taimed mujalt maailmast“.

3.5 Suur rusujuur (Lithospermum officinale L.)

Varem oli ametliku droogina mitmes farmakopöas nimetatud seemned, tänapäeval

aga on kasutusel lehed, ürt ja vähesel määral ka juured (Raal 2010b). Pulbriks

jahvatatud seemneid koos valge veiniga on kasutatud luuvalu raviks (Adams et al.

2009) ja sünnitusvalude leevendamiseks (Viljasoo 1969). Rusujuur aitab ka

menopausiga kaasnevate vaevuste korral, sellel on antigonadotroopne (Trouillas et al.

19

2003), antitüreotroopne ja hormonaalne toime (Raal 2010b). Taim alandab palavikku ja

soodustab vereringet, välispidiselt kasutatakse seda herpese, paisete ja põletike korral.

Lääne-Euroopas on see kasutusel neeru- ja kusepõiehaiguste puhul. Vastunäidistatud

raseduse ja imetamise ajal (Raal 2010b). Suur rusujuur sisaldab fenoolhapet, tanniine,

naftokinoone (Trouillas et al. 2003) ja flavonoide (Raal 2010b).

3.6 Harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis L.)

Ravimiks kasutatakse taime maapealset osa ehk ürti, mida kogutakse pärast

õiepungade ilmumist, kuid enne õite avanemist. Maha lõigatakse maapinna lähedalt,

hoidudes taime liigsest muljumisest, mille tõttu võivad lehed tumedaks muutuda ja oma

väärtuse kaotada (Raal 2010b; Tammeorg et al. 1973). Taim sisaldab tanniine,

polüsahhariide, limaaineid flavonoide, alkaloide, vitamiine (karoteen, C-vitamiin),

mineraalaineid (mangaan, ränihappe soolad) ja parkaineid (Raal 2010b; Tammeorg et

al. 1973). Kopsurohi on nii eesti kui välismaa rahvameditsiinis tuntud kui verejooksu,

köha- ja põletikuvastase, uriini- ja higieritust soodustava, rögalahtistava ning haavu

parandava toimega taim (Raal 2010b; Leporatti & Ivancheva 2003). Homöopaatias on

harilik kopsurohi kasutusel koldelise kopsupõletiku ravimisel. Rahvameditsiinis

soovitatakse seda ka käheda hääle korral ning oma haavu parandava ja vere hüübimist

soodustava toime tõttu kasutatakse taime nahahaiguste (nt. ekseemi ja psoriaasi) ravis.

Samuti aitavat vesitõmmis ka juuste väljalangemise vastu (Raal 2010b). Ürti

kasutatakse peamiselt tee, kompresside, suppide ja salatite valmistamisel (Gorbunova,

1994; Paju 2008). Raali (2010b) järgi on toimed veel tõestamata, kuid droog on

ravimiannuses ohutu. Siiski on taim ravimina raseduse ja imetamise ajal

vastunäidistatud.

3.7 Harilik varemerohi (Symphytum officinale L.)

Ravimina kasutatakse peamiselt juurt, vähem ürti ja lehti. Varemerohi on mürgine.

Selles leidub pürrolisidiinalkaloide (ehhinatiin, lükopsamiin jt), allantoiini, saponiine,

lima, tanniine, rosmariinhapet. Taime juuri on kasutatud närvi- ja reumavalu korral

rahustina, allantoiin soodustab kahjustunud kudede taastumist, kuna see aitab kaasa

rakkude vohamisele, seetõttu on tavaks droogiga seespidiselt mao- ja

20

kaksteistsõrmiksoolehaavandeid ravida. Sobib kasutada ka väliste vigastuste korral

(Raal 2010b). Juurtes leiduval rosmariinhappel on põletiku- ja valuvastane toime, mis

on ka loomkatsetega tõestatud (Adams et al. 2009; Raal 2010b). Juurtest keetmisel

saadud limal on verejooksu peatav toime, samuti on sellest valmistatud ka haavasalmi ja

kreeme. Droogi kasutatakse peamiselt luumurdude paranemise kiirendamiseks,

väljaväänatud liigeste korral ning kurgupõletiku puhul (Raal 2010b). Juure ekstrakt on

kasutatav nahahaiguste ja piimanäärmete põletiku puhul. Seespidiselt on varemerohtu

kasutatud veel düsenteeria, põievaevuste ja tuberkuloosi korral (Viljasoo 1969; Raal

2010b). Samuti on sellega ravitud põletikulisi haavu ja kõhulahtisust (Leporatti &

Ivancheva 2003). Ka rahvameditsiinis kasutatakse varemerohtu luude kokkukasvamist

kiirendava vahendina ja reuma puhul. Selle valuvaigistavat toimet on katsetatud ka

operatsioonidel. Pärast maksale mõjuvate alkaloidide avastamist 1970-ndatel aastatel

hakkas ravimtaime kasutamine vähenema. Tänapäeval on mitmetes riikides keelatud

droogi seespidine kasutamine. Kuigi välispidisel kasutamisel pole täheldatud alkaloidide

kahjustavat mõju, ei soovitata seda aastas üle ühe kuu kasutada. Ka lastel, rasedatel ja

imetavatel emadel on droogi kasutamine vastunäidistatud (Raal 2010b).

Raali (2010b) järgi on võimalik ka karedat varemerohtu (S. asperum Lepech.), mida

Eestis kasvab metsistunult ja naturaliseerunult üsna harva (Kukk 1999), samamoodi

ravimtaimena kasutada.

21

4 RAVITOIMEGA KARELEHELISED TAIMED MUJALT

MAAILMAST

4.1 Värvialkanna [Alkanna tinctoria (L.) Tausch]

Alkanna perekonnas on umbes 60 liiki (The Plant List 2010). Mitmeaastane

rohttaim, mis kasvab kuni 20 cm kõrguseks. Juur on purpurpunane, kuni 15 cm pikkune

ja 2 cm laiune. Vars ei ole väga harunenud, lehed on lineaalsed kuni süstjad. Alumised

lehed esinevad rosetis. Väikesed õied on violetset värvi. Levib Vahemere maades,

paiguti ka Põhja-Euroopas, kultuuris kasvatatakse taime ka mujal Euroopas ning Kirde-

Aafrikas. (Raal 2010b)

Droogina kasutatakse risoomi koos juurtega. Alkanna sisaldab naftokinoone nagu

alkanniin ja šikoniin, alkaloide ja tanniine. Pigmentaineid, mida on taimes 5-6%,

tuntakse alkannapunase nime all. Alkanna droogil on kinnistav ja antimikroobne toime,

samuti aitab see kaasa haavade paranemisele. Kasutatakse homöopaatias ja värvainena.

Rahvameditsiinis on alkannat kasutatud nahahaiguste, haavade, lamatiste ja sügeluse

ravis. Tarvitatakse vaid välispidiselt salvi ja plaastrite näol, raseduse ja imetamise ajal

kasutamine on keelatud, kuna on mürgine. Seespidiselt on oht maksakahjustuste ja vähi

tekkeks. (Raal 2010b)

Värvialkanna puhul on täheldatud võrdlemisi kõrget antioksüdatiivset aktiivsust,

taime metanoolekstrakt näitas aga antimikroobset aktiivsust 9 erineva mikroorganismi

puhul 32-st uuritust (Sengul et al. 2009). Kuigi taimel on arvestatav antimikroobne

toime, on see siiski mürgine. Seega tuleks droogi vaid välispidiselt kasutada.

4.2 Prohvetlille (Arnebia Forssk.) perekonna liigid

Perekonnas on erinevatel andmetel 25 (Bennett 2003) kuni 40 (The Plant List 2010)

liiki. Ühe-, kahe- või mitmeaastased taimed, püstise või lamava karvase varrega. Õied

ebasarikais, õiekroon on tavaliselt kollast, mõnikord lillakat värvi. (Bennett 2003)

Liikide juuri kasutatakse haavandite, paisete, südamevaevuste, peavalu ja palaviku

puhul, õitsvate võrsete vesiekstrakti aga keele ja kopsuhädade, palaviku ja

22

südameprobleemide korral. Taimede kõik osad omavad stimuleerivat, ergutavat,

kuseeritust soodustavat ja rögalahtistavat toimet. (Sharma et al. 2009)

4.2.1 Arnebia benthamii (Wall. ex G. Don) Johnston

Mitmeaastane rohttaim, mille lehistunud vars võib kasvada kuni 60 cm kõrguseks,

õied on punased või violetjad.

(http://www.flowersofindia.net/catalog/slides/Himalayan%20Arnebia.html).

Loode-Himaalajas kasvav taim, millel on põletikuvastased ja haavu parandavad

omadused. Selle juurtel on stimuleeriv, kuseeritust stimuleeriv, rögalahtistav ja

mõõdukas seenhaiguste vastane toime. (Sharma et al. 2008)

4.2.2 Arnebia densiflora (Nordm.) Ledeb.

Lehistunud varre ja kollaste pooleni lõhestunud tähtjate õitega rohttaim. Selle

Türgis kasvava endeemse taime juuri ja eriti nende koori on rahvameditsiinis kasutatud

haavade ravis, peamiseks lahustiks on kasutatud oliiviõli. Histopatoloogilised uuringud

tõestasid Arnebia juureekstrakti ravimisvõimet, mis peamiselt tähendab fibroblastide

paljunemist. Lisaks haavade ravitsemisele on võimalik taime juuri kasutada ka viiruste,

põletiku ja vähi vastu ning neis leidub ka purpurset värvainet, millega on tavaks olnud

vaipu värvida. Taimes leiduvatest naftokinoonidest (alkanniin ja šikoniin) toodetavat

värvainet kasutatakse toiduvärvina, samuti meditsiinis ja kosmeetikatööstuses.

Šikoniinidel on leitud veresoonte läbilaskvust inhibeeriv toime. (Akkol et al. 2009)

4.2.3 Arnebia hispidissima (Sieber ex Lehm.) DC.

Lehistunud, kuni 40 cm kõrguseks kasvava haruneva varre, punaste juurte ja

väikeste kollaste õitega rohttaim

(http://www.prota4u.org/protav8.asp?g=pe&p=Arnebia+hispidissima+(Sieber+ex+Leh

m.)+DC.). Indias, Pärsias, Hiinas, Egiptuses ja Araabias kasvaval taimel on

põletikuvastane, antimikroobne ja kasvajaid pärssiv toime. Taimes leidub flavonoide

(Sharma et al. 2009).

23

4.3 Kordia (Cordia L.) perekonna liigid

Perekonnas on 320 (Bennett 2003) kuni 400 (The Plant List 2010) liiki. Perekonda

kuuluvad heitlehised või igihaljad puud või põõsad, harva ronitaimed. Ebasarikutes või

pöörisjais õisikutes olevad õied on valged, kollased, punased või oranžid. (Bennett

2003)

Kordia liikide veel küpsemata vilju kasutatakse Indias loomasöödana, nende

seemnetel on põletikuvastane toime (Sharma et al. 2009).

4.3.1 Cordia curassavica (Jacq) Roemer & Schultes

Mitmeharuline lõhnav põõsas, mis võib kasvada 1-3 m kõrguseks, sellel on valged

õied, mis arenevad üksteise järel piki püstist tähka varre tipus

(http://www.hear.org/pier/species/cordia_curassavica.htm). Mehhiko rahvameditsiinis

kasutatakse seda põõsast seedesüsteemi, hingamisteede ja nahahaiguste ravis. Taimel on

antimikroobsed omadused, kuid edasised uuringud välja selgitamaks, mis seda toimet

põhjustab, on vajalikud. Ravimina kasutatakse ürti. Taim sisaldab terpeene ja

flavonoide. (Hernandez et al. 2007)

4.3.2 Cordia ecalyculata Vell. (syn. C. salicifolia Cham.)

Umbes 10 m kõrgune puu, mida on peamiselt Brasiilia rahvameditsiinis kasutatud

põletiku ja maohammustuste vastu, kuse-ajatina, ergutusvahendina, söögiisu

vähendajana ning kaalu langetava vahendina. Ravimina on kasutusel lehed, mis

sisaldavad polüfenoole, mis toimivad antioksüdantidena, saponiine, vaiku, limaaineid,

mineraalsooli, flavonoide, tanniine ja steroide. Vastupidi rahvapärasele uskumusele pole

uuringud taimel kaalu langetavat toimet tõestanud. (da Silva et al. 2010)

4.3.3 Cordia gilletii De Wild

Juure koort kasutatakse Kongo DVs malaaria, kõhulahtisuse, haavade ja

nahahaiguste puhul, põhjuseks enamasti antimikroobsed ja antioksüdatiivsed omadused.

Taim sisaldab terpenoide, pürrolisidiinalkaloide, flavonoide, saponiine, tanniine ja

naftokinoone. (Okusa et al. 2007)

24

4.3.4 Cordia globosa (Jacq.) Kunth

Mitmeaastane valgete kellukjate õitega põõsas, kasvab Brasiilias pool-ariidses

regioonis. Taim sisaldab komponente, mis on mürgised trüpanosoomidele –

Trypanosoma cruzi (ainurakne). Juurtes leidub terpenoid bensokinooni. Taime on

kasutatud reuma, menstruaalvalude ja seedimatuse korral, samuti on sellel krampe

peatav ja veresooni laiendav toime. (Campos Vieira et al. 2008)

4.3.5 Cordia verbenacea DC.

Valgete, veidi harunenud voldiliste õitega põõsas, mis kasvavad tähkjas õisikus.

On kasutusel Brasiilias, sellel on täheldatud põletiku-, haavandite- ja reumavastane ning

valuvaigistav toime. Ravimina kasutatakse lehti, milles leidub flavonoide, steroide,

saponiine, alkaloide, ksantoone ja fenoole. Uuring kinnitas taimel haavandite- ja

põletikuvastase toime olemasolu, kuid selle valuvaigistav mõju ei leidnud kinnitust.

Taimeekstrakt on suurtes kogustes mürgine. (de Freitas Roldão et al. 2008)

4.4 Ussikeele (Echium L.) perekonna liigid

Lisaks varem käsitletud harilikule ussikeelele on siin ära toodud veel mõned antud

perekonna liigid.

4.4.1 Echium amoenum Fisch & CA Mey.

Mitmeaastane rohttaim, millel on püstine vars ja punakad õied (Latmahalleh et al.

2011). Iraani rahvameditsiinis on selle vesiekstrakti kasutatud obsessiiv-kompulsiivse

häire puhul, kuivatatult ärevuse maandajana ja tujutõstjana. Uuringud on kinnitanud

selle taime kroonlehtede vesitõmmise rahustavat, põletikuvastast, valuvaigistavat toimet

ning võimet ravida psühhiaatrilisi sümptomeid nagu obsessiivsus. Fütokeemilised

uuringud on näidanud, et taime ekstraktis sisalduvad flavonoidid, saponiinid,

küllastumata terpenoidid ja steroolid. Siiski on märgitud, et ravi- ja võimalike

25

kõrvaltoimete kindlakstegemiseks ning kinnitamiseks on vajalikud edasised uuringud.

(Sayyah et al. 2009)

4.4.2 Echium arenarium Guss.

Kaheaastane tumelillade kellukjate õitega taim, mille tolmukad ei ulatu õiest välja

(http://web.gg.qub.ac.uk/people/staff/whalley/teaching/guide/Echium_arenarium_1883t.

html). Taime lehti on Sudaani rahvameditsiinis kasutatud kasvajate ja haavandite

vastase ravimina (Graham et al. 2000).

4.5 Heliotroobi (Heliotropium L.) perekonna liigid

Heliotroobi perekonnas on erinevatel andmetel 100-250 liiki. Taimed on

üheaastased või püsikud, põõsad. Õied on mitut värvi, enamasti violetsed või valged,

harva kollased. (Bennett 2003)

Enamik selle perekonna liike kasvab Indias, Kesk-Aasias, Hiinas ja Austraalias.

Taimedel on antimikroobne toime, mõnel liigil esineb ka vererõhku alandav ja

haavanditevastane efekt, nendest leiab abi ka skorpioni ja herilase nõelamise ning

maohammustuste puhul. (Sharma et al. 2009) Saudi Araabia edelaosas on heliotroobi

perekonna liikide abil ravitud nakatunud haavu (Abulafatih 1987). Samas võivad

perekonna esindajad ja Raali (2010b) järgi ka nende seemned olla mürgised.

4.5.1 Euroopa heliotroop (Heliotropium europaeum L.)

Üheaastane kuni 40 cm kõrge rohttaim, mille väikesed valged õied asetsevad

kaarjas ebasarikas (Bennett 2003). Taime vesiekstrakti hinnati juba 16-17 sajandil oma

lahtistava toime pärast. Selle lehti kasutati välispidiselt luuvalu leevendamiseks

jäsemetel. Heliotroobi lehed sisaldavad maksale toksilisi ja vähki tekitavaid

pürrolisidiinalkaloide. Taim sisaldab lisaks neile ka muid alkaloide nagu europiin,

heliotriin, supiniin, heleuriin. (Adams et al. 2009)

26

4.5.2 India heliotroop (Heliotropium indicum L.)

Kõrgekasvuline rohttaim, mille lehed on suured, munajad või enam-vähem ümarad,

harva südajad, vastakud. Õied tihedas õisikus, värvuselt sinakad, lillakad või punakad,

seest kollakad. Levib troopikas. (Raal 2010b)

Ravimina kasutatakse kuivatatud lehti. Keemilist koostist on vähe uuritud, teada on

alkaloidide esinemine. Taim on kasutust leidnud oma haavu parandava toime tõttu

Lääne-Euroopas. Toime on teaduslikult tõestamata, seega tuleks kasutamist droogina

vältida. Taim on tõenäoliselt mürgine, mille pärast seda kasutatakse ka putukamürgina.

(Raal 2010b)

4.6 Lindeloofia [Lindelofia stylosa (Kar. et Kir.) Brand.]

Lindeloofia perekonnas on umbes 4 (The Plant List 2010) kuni 10 liiki.

Mitmeaastane, umbes 60 cm kõrge taim, millel on pikkade silmatorkavate emakakaeltega

veinipunased õied (Bennett 2003). Umbes kümme lindeloofia liiki kasvab Kesk- ja

Lääne-Aasias ning Pakistani Himaalaja-piirkonnas. Neid kasutatakse kopsu- ja

verehaiguste puhul. Lindelofia stylosa, mille põhjal teostati ka uuring, sisaldab fenoole

nagu flavonoidid ja kumariinid, millel on antioksüdatiivne aktiivsus, mis võibki

põhjustada viiruste-, allergia- ja põletikuvastast ning vähirakkude paljunemist inhibeerivat

toimet. (Choudhary et al. 2008)

4.7 Loodjuure (Onosma L.) perekonna liigid

Perekonnas on umbes 40 (The Plant List 2010) kuni 150 liiki. Loodjuure perekonna

liigid on kaheaastased või püsikud, harjaselised rohttaimed. Nende lehed on pikad ja

kitsad, õied tavaliselt longus, kollased, harva valkjas- või lillakasroosad, torujad või

torujas-kellukjad. Õietupp peaaegu aluseni hõlmine. (Bennett 2003)

Loodjuure perekonna liikide juuri on türgi rahvameditsiinis kasutatud bronhiidi,

angiini ja hemorroidide ravis, samuti põletiku vastu ja valuvaigistina. Ka uuringud

kinnitasid perekonna liikide (nt. O. aucheranum, O. isauricum ja O. sericeum)

põletikuvastast ja valuvaigistavat toimet. Taimedes leidub flavonoide (onosmiinid),

feerulahapet, vanillhapet ehk vanilliinhapet, naftokinoone – alkanniine ja šikoniine. On

27

leitud ka antioksüdante ja antimikroobseid mõjusid. Liikidel O. leptantha, O. arenaria

ja O. stellatum on leitud pürrolisidiinalkaloide. Liigi O. leptantha juurest on isoleeritud

šikoniini derivaate, millel on tsütotoksilised omadused (Tosun et al. 2008).

4.7.1 Himaalaja loodjuur (Onosma bracteatum Wall.)

Mitmeaastane rohttaim, mis võib kasvada kuni 40 cm kõrguseks. Vars on lihtne,

tõusev. Lehed on süstjad ning tugevate roodudega. Kollased õied on kujult trompetjad.

Kasvab Põhja-Indias, kuni 3500 (4500) meetri kõrgusel. (Raal 2010b)

Ravimina kasutatakse lehti ja harvem ka õisi. Sisaldab pürrolisidiinalkaloide, vaiku,

saponiine ja glükosiide. Kasutatakse India ajurvedas, sellel on toniseeriv,

põletikuvastane, uriinieritust soodustav, lõõgastav ja haavu parandav toime. On ravitud

reumat, süüfilist ja leeprat. Alkaloidid mõjuvad halvasti maksale, kuid otsesed andmed

mürgisusest väidetavalt puuduvad. Lisaks on võimalik toota juurtest punast värvainet.

(Raal 2010b)

4.8 Rotula aquatica Lour.

Lamava varrega, roosade või tuhmide punaste õitega põõsas. Kasvab Aasia,

Aafrika ja Brasiilia troopilises piirkonnas. (Nayar et al. 1999)

Pärismaine taim Indias ning üks olulisi komponente India traditsionaalses

alternatiivmeditsiinis ajurvedas. Selle juurte vesiekstrakti kasutatakse neerukivide

korral, liigesepõletiku ja podagra ravis. Taimes leidub tanniine. (Raut et al. 2008)

India pärismaised hõimud kasutavad seda taime ka psühhotroopse agendina, kuna

sellel on kesknärvisüsteemi – taju, mõtlemist, emotsioone ja käitumist mõjutav efekt.

Kasutatakse lehti ja pehmet vart. (Nayar et al. 1999)

28

5 ARUTELU

5.1 Kareleheliste süstemaatika

Kareleheliste sugukonna asend süsteemis ja selle suhted teiste sugukondadega on

olnud segased. Varem Cronquisti (1981) süsteemi järgi iminõgeselaadsete (Lamiales)

seltsi kuulunud sugukond pole tänapäeval enam seltsini klassifitseeritud. Samuti on

olnud probleeme sugukonna Hydrophyllaceae monofüleetilisuse tõestamisega

(Ferguson 1999) ning perekondade Echiochilon, Antiphytum, Ogastemma ja

Sericostoma asendi väljaselgitamisega alamsugugukonnas Boraginoideae (Långström

& Chase 2002).

Kui varem oldi arvamusel, et vesileheliste (Hydrophyllaceae) ja kareleheliste

(Boraginaceae) sugukonnad on lähedases suguluses ja karelehelised kitsas mõistes on

parafüleetiline takson, siis praegu tuleks klaadi Asteridae fülogeneesi analüüside

(Olmstead et al. 1993) ja kloroplasti ndhF järjestuste uuringute (Ferguson 1999) tulemusi

arvestades arvata vesilehelised kareleheliste sugukonda sensu lato. Sel juhul aga jäävad

Boraginaceae s.l. sugukonnast välja Hydrophyllaceae perekonnad Hydrolea ja Codon.

Küsimusele, kas aga nõustuda asteriidide kloroplasti rbcL järjestuste analüüside tulemusel

välja pakutud lahendusega moodustada vesilehelistest ja karelehelistest s.l. selts

Boraginales (Ferguson 1999), võiksid vastuse anda lisa-analüüsid.

Kareleheliste alamsugukonna Boraginoideae perekond Echiochilon oli varasemalt

alamsugukonna piires kolme erinevasse triibusesse paigutatud. Kaks erinevat analüüsi

(Långström 2002; Långström & Chase 2002) näitasid aga, et see perekond moodustab

koos lähisugulaste, perekondadega Antiphytum, Ogastemma ja Sericostoma eraldi klaadi,

kusjuures Ogastemma peaks kuuluma Echiochiloni koosseisu. Eelnimetatud

perekondadest moodustatud klaadi, millele omistati triibuse staatus, suhted teiste

lähedaste triibustega jäid aga välja selgitamata. Seega, ka alamsugukonda

Boraginoideae kuuluvate triibuste omavaheliste täpsemate suhete välja selgitamiseks

oleksid vajalikud edasised uuringud.

Kareleheliste sugukonna süstemaatikas on siiani ebaselgeid momente. Et kindlaks

teha, kas ja kuidas oleks mõtet sugukond seltsini klassifitseerida ning kuidas on

29

sugukonnasisesed taksonid üksteisega seotud, on kindlasti vajalikud täiendavad

analüüsid.

5.2 Ravitoimega kareleheliste taimede peamised keemilised

ühendid ja nende kasutamine

Sekundaarsed metaboliidid kaitsevad taime herbivooride ja mikroobide eest,

meelitavad ligi tolmeldajaid ja seemnete levitajaid ning käituvad allelopaatiliste

agentidena (Croteau et al. 2000). Samuti on nendest abi ka inimesele erinevate

terviseprobleemide puhul. Kareleheliste (Boraginaceae) sugukonnas on mitmeid

taimeliike, mida on kasutatud nendes esinevate ainete tõttu ravimitena. Paljud

tarvitatavaist liikidest on aga osutunud mürgiseks.

Kuna liikide mürgisus on erinev, siis on mõnda võimalik suuremal või vähemal

määral kasutada. Samas on nende liikide uurituse tase erinev. Paljud rahvameditsiinis

teada olevad toimed on teaduslikult veel tõestamata. Seega on potentsiaalsetele

ravimtaimedele vaja teha täiendavaid uuringuid, et välja selgitada, millised liigid on mil

määral tarvitatavad.

Eestis esinevatest liikidest kasutatakse ravimtaimededena peamiselt imikat,

harilikku kurgirohtu, harilikku rassi, harilikku ussikeelt, suurt rusujuurt, harilikku

kopsurohtu ja harilikku varemerohtu.

Kuna harilik ussikeel (Echium vulgare L.) on väga mürgine taim ja selle ravitoimed

on tõestamata, siis ei tohiks seda taime droogina kasutada (Raal 2010b). Harilik rass

(Cynoglossum officinale L.) ja harilik varemerohi (Symphytum officinale L.) on samuti

mürgised, kuid mitte nii tugeva toimega, seega tuleb välispidisel kasutamisel olla

ettevaatlik ravimiannuse valimisel ja meeles pidada, et neid ravimina pidevalt tarvitada

ei tohiks. Seespidine kasutamine on nende puhul mittesoovitatav (Raal 2010b). Imikas

(Anchusa officinalis L.) ja harilik kurgirohi (Borago officinalis L.) on teatud määral

mürgised (Broch-Due & Aasen 1980; Raal 2010b). Seega tuleks nende seespidist

tarvitamist vältida, kuid välispidine kasutamine on kurgirohu puhul lubatud (Raal

2010b). Suurt rusujuurt (Lithospermum officinale L.) kasutatakse ametliku droogina,

mõned selle toimed on ka teaduslikult tõestatud (Raal 2010b). Seega võib seda taime

ravimina kasutadada. Hariliku kopsurohu (Pulmonaria officinalis L.) toimed on veel

30

tõestamata, kuid ravimiannuses on see ohutu. Seetõttu võib ka seda nii sees- kui

välispidiselt kasutada (Raal 2010b) ning kindlasti tasuks seda liiki edasi uurida.

Järelikult on mitmed käsitletud liigid siiski ravimtaimedena kasutatavad, kuid

turvalisuse mõttes vaid välispidiselt. Kaks liiki – suur rusujuur ja harilik kopsurohi – on

aga piisavalt ohutud ja neid võib ka seespidiselt tarvitada.

31

KOKKUVÕTE

Käesoleva töö eesmärgiks oli anda ülevaade kareleheliste sugukonna süstemaatikast

ja sellega seonduvatest probleemidest, ravimitena kasutatavate taimede keemilisest

koostisest ning välja selgitada, millist terviseprobleemi oleks milliste taimedega

võimalik ravida.

On välja pakutud, et kareleheliste ja vesileheliste (Hydrophyllaceae) sugukonnad

võiksid moodustada seltsi Boraginales. Samas on kareleheliste sugukond kitsas

tähenduses parafüleetiline, selle käsitlemine laias tähenduses aga jätaks

klassifitseerimata mõned praegu vesileheliste hulka kuuluvad perekonnad. Ka

sugukonnasisesed suhted, näiteks alamsugukonda Boraginoideae kuuluvate triibuste

omavahelised seosed, on veel lõpuni välja selgitamata.

Küsimusele, kas kareleheliste sugukonna peaks seltsini klassifitseerima, võivad

vastuse anda täiendavad analüüsid. Samuti on vaja lisauuringuid välja selgitamaks,

kuidas paiknevad üksteise suhtes sugukonnasisesed taksonid.

Sugukonnas on suhteliselt palju ravimitena kasutatavaid taimi ning nii mõnigi

ravitoime on teaduslikult tõestatud. Samas on osad mürgised, näiteks Eestis esinevatest

seni ravimtaimedena kasutatud liikidest on ussikeel ja imikas kasutamiseks liiga

mürgised, harilik rass, harilik varemerohi ja harilik kurgirohi on küll mürgised, kuid

siiski tarvitatavad välispidiselt. Suur rusujuur ja harilik kopsurohi on aga ravimiannuses

ohutud ning seetõttu võib neid ka seespidiselt kasutada.

Samas on paljude taimede toime veel kahtluse all või vähe uuritud. Seega on

oluline jätkata ka potentsiaalsete ravimtaimede mõjude väljaselgitamist.

32

SUMMARY

Systematics and medicinal use of Boraginaceae

The aim of the work was to give an overview of systematics and related problems

of the plant family Boraginaceae, the chemical compounds of the plants that are used as

remedies, and to investigate, what kind of health problems can be treated with which

plants.

It has proposed that families Boraginaceae and Hydrophyllaceae should form the

order Boraginales. Boraginaceae sensu stricto is paraphyletic, treating the family as

sensu lato would leave some of the genera of Hydrophyllaceae unclassified. The

relationships within the family, e.g. the relationships between the tribes that belong to

the subfamily Boraginoideae, are still not cleared up, too.

The question, if and how the family Boraginaceae should be classified to an order,

may be answered by additional analyses. Further research is also needed to find out,

how taxa within the family are placed in relation to each other.

There are quite a few plant species within the Boraginaceae family that are used as

herbs and some of their healing properties have been scientifically proven. But some

species are toxic, e.g. from the species used as herbs in Estonia, Viper’s Bugloss

(Echium vulgare) and Alkanet (Anchusa officinalis) are too toxic to use, Hound’s

tongue (Cynoglossum officinale), Common comfrey (Symphytum officinale) and Borage

(Borago officinalis) are toxic, yet usable externally. The doses of Common gromwell

(Lithospermum officinale) and Lungwort (Pulmonaria officinalis) are harmless and

therefore can be used internally.

But effects of many herbs are still doubtful or not examined enough. Thus it is

important to proceed the investigation of the healing properties of potential herbs.

33

TÄNUAVALDUSED

Suur tänu Silvia Pihule ja Ülle Reierile, kes olid väga suureks abiks artiklite otsimisel ja

töö viimistlemisel.

Samuti soovin tänada oma vanaisa Hans Raali, kes laenas mulle oma raamatuid

„Ravimtaimed looduses ja apteegis“ ning „Eesti NSV Ravimtaimed“, ja oma elukaaslast

Holar Seppa, kes toetas mind rasketel hetkedel.

34

KASUTATUD KIRJANDUS

Abulafatih, H. A., 1987, Medicinal Plants in Southwestern Saudi Arabia, Economic

Botany, 41 (3): 354-360.

Adams, M., Berset, C., Kessler, M., Hamburger, M., 2009, Medicinal herbs for the

treatment of rheumatic disorders – A survey of European herbals from the 16th and 17th

century, Journal of Ethnopharmacology 121: 343-359.

Akkol, E. K., Koca, U., Peşin, I., Yılmazer, D., Toker, G., Yeşilada, E., 2009, Exploring

the wound healing activity of Arnebia densiflora (Nordm.) Ledeb. by in vivo models,

Journal of Ethnopharmacology 124: 137-141.

APG III, 2009. An update of the Angiosperm Phylogeny Group classification for the

orders and families of the flowering plants: APG III. Botanical Journal of the Linnean

Society 161 (2): 105-121.

Babula, P., Adam, V., Havel, L., Kizek, R., 2009, Noteworthy Secondary Metabolites

Naphthoquinones – their Occurence, Pharmacological Properties and Analysis, Current

Pharmaceutical Analysis 5: 47-68.

Bennett, M., 2003, Pulmonarias and the Borage Family, BT Batsford, pp. 20-21, 71, 76,

78, 82, 94, 99, 113, 117-118, 166, 188, 196, 205.

Bremer, K., Bremer, B., Thulin, M., 2003, Introduction to Phylogeny and Systematics

of Flowering Plants, Acta Universitatis Upsaliensis Symbolae Botanicae Upsalienses

33:2, Elanders Gotab Stockholm, pp. 69-71.

Broch-Due, Å.I & Aasen, A.J., 1980, Alkaloids of Anchusa officinalis L. Identification

of Pyrrolizidine Alkaloid Lycopsamine, Acta Chem. Scand. B 34: 75-77.

Cameron, M., Gagnier, J. J., Little, C. V., Parsons, T. J., Blümle, A., Chrubasik, S.,

2009, Evidence of Efectiveness of Herbal Medicinal Products in the Treatment of

Arthritis, Part 2: Rheumatoid Arthritis, Phytotherapy Research 23: 1647-1662.

Campos Vieira, N., Espíndola, L. S., Santana, J. M., Veras, M. L., Pessoa, O. D. L.,

Pinheiro, S. M., de Araújuo, R. M., Sousa Lima, M. A., Silveira, E. R., 2008,

Trypanocidal activity of a new pterocarpan and other secondary metabolites of plants

from Northeastern Brazil flora, Bioorganic & Medicinal Chemistry 16: 1676-1682.

35

Cheong, H., Ryu, S.-Y., Oak, M.-H., Cheon, S.-H., Yoo, G.-S., Kim, K.-M., 1998,

Studies of Structure Activity Relationship of Flavonoids for the Anti-allergic Actions,

Arch. Pharm. Res. 21 (4): 478-480.

Choudhary, M. I., Begum, A., Abbaskhan, A., Musharraf, S. G., Ejaz, A., Atta-ur-

Rahman, 2008, Two New Antioxidant Phenylpropanoids from Lindelofia stylosa,

Chemistry & Biodiversity 5: 2676-2683.

Conforti, F., Sosa, S., Marrelli, M., Menichini, F., Statti, G. A., Uzunov, D., Tubaro, A.,

Menichini, F., Della Loggia, R., 2008, In vivo anti-inflammatory and in vitro

antioxidant activities of Mediterranean dietary plants, Journal of Ethnopharmacology

116: 144-151.

Cronquist A. 1981. An integrated system of classification of flowering plants. New

York: Columbia University Press.

Croteau, R., Kutchan, T. M., Lewis, N. G., 2000, Natural Products (Secondary

Metabolites), Biochemistry & Molecular Biology of Plants, 1250-1318.

da Silva, C. J., Bastos, J. K., Takahashi, C. S., 2010, Evaluation of the genotoxic and

cytotoxic effects of crude extracts of Cordia ecalyculata and Echinodorus grandiflorus,

Journal of Ethnopharmacology 127: 445-450.

de Freitas Roldão, E., Witaicenis, A., Seito, L. N., Hiruma-Lima, C. A., Di Stasi, L. C.,

2008, Evaluation of the antiulcerogenic and analgesic activities of Cordia verbenacea

DC. (Boraginaceaea), Journal of Ethnopharmacology 119: 94-98.

de Santayana, M. P., Blanco, E., Morales, R., 2005, Plants known as té in Spain: An

ethno-pharmaco-botanical review, Journal of Ethnopharmacology 98: 1-19.

Ferguson, D. M., 1999, Phylogenetic Analysis and Relationships in Hydrophyllaceae

Based on ndhF Sequence Data, Systematic Botany 23 (3): 253-268.

Gorbunova, T., 1994, Ravimine taimedega, Tallinn, lk. 24-25.

Gottschling, M., Hilger, H. H., Wolf, M., Diane, N., 2001, Secondary Structure of the

ITS1 Transcript and its Application in a Reconstruction of the Phylogeny of

Boraginales, Plant Biology 3: 629-636.

Gottschling, M., Miller, J. S., Weigend, M., Hilger, H. H., 2005, Congruence of a

Phylogeny of Cordiaceae (Boraginales) Inferred from ITS1 Sequence Data with

Morphology, Ecology, and Biogeography, Annals of the Missouri Botanical Garden 92

(3): 425-437.

36

Graham, J. G., Quinn, M. L., Fabricant, D. S., Farnsworth, N. R., 2000, Plants used

against cancer – an extension of the work of Jonathan Hartwell, Journal of

Ethnopharmacology 73: 347-377.

Gurib-Fakim, A, 2006, Medicinal plants: Traditions of yesterday and drugs of

tomorrow, Molecular Aspects of Medicine 27: 1-93.

Harborne, J. B., Williams, C. A., 2000, Advances in flavonoid research since 1992,

Phytochemistry 55: 481-504.

Hernandez, T., Canales, M., Teran, B., Avila O., Duran, A., Garcia, A. M., Hernandez,

H., Angeles-Lopez, O., Fernandez-Araiza, M., Avila, G., 2007, Antimicrobial activity

of the essential oil and extracts of Cordia curassavica (Boraginaceae), Journal of

Ethnopharmacology 111: 137-141.

Hultén, E., Fries, M., 1986, Atlas of North European Vascular plants: North of the

Tropic Cancer, Köningstein.

Judd, W. S., Campbell, C. S., Kellogg, E. A., Stevens, P. F., Donoghue, M. J., 2008,

Plant Systematics: A Phylogenetic Approach, Third Edition, Sinauer Associates Inc.,

pp. 95-99, 462-466.

Jäger, A. K., Gauguin, B., Adsersen, A., Gudiksen, L., 2006, Screening of plants used in

Danish folk medicine to treat epilepsy and convulsions, Journal of Ethnopharmacology

105: 294-300.

Kong, J.-M., Chia, L.-S., Goh, N.-K., Chia, T.-F., Brouillard, R., 2003, Analysis and

biological activities of anthocyanins, Phytochemistry 64: 923-933.

Kovach, J. S., Ames, M. M., Powis, G., Moertel, C. G., Hahn, R. G., Creagan, E. T.,

1979, Toxicity and Pharmacokinetics of a Pyrrolizidine Alkaloid, Indicine N-Oxide, in

Humans, Cancer Research 39: 4540-4544.

Kukk, T., 1999, Eesti taimestik. Vascular Plant Flora of Estonia, TA Kirjastus, Tartu–

Tallinn.

Kukk, T., Kull, T., 2005, Eesti taimede levikuatlas, Tartu EMÜ põllumajandus- ja

keskkonnainstituut, lk. 112-118.

Latmahalleh, D. A., Niyaki, S. A. N., Safarzadeh Vishekaei, M. N., 2011, Effects of

plant density and planting pattern on yield and yield components of Iranian ox-tongue

(Echium amoenum Fisch and Mey) in North of Iran, Journal of Medicinal Plants

Research 5(6): 932-937.

37

Leporatti, M. L., Ivancheva, S., 2003, Preliminary comparative analysis of medicinal

plants used in the traditional medicine of Bulgaria and Italy, Journal of

Ethnopharmacology 87: 123-142.

Librowski, T., Czarnecki, R., Czekaj, T., Marona, H., 2005, New xanthone derivatives

as potent anti-inflammatory agents, Medicina (Kaunas) 41: 54–58.

Långström, E., 2002, Systematics of Echiochilon and Ogastemma (Boraginaceae), and

the Phylogeny of Boraginoideae, Acta Universitatis Upsaliensis, Tryck & Medier

Uppsala.

Långström, E., Chase, M. W., 2002, Tribes of Boraginoideae (Boraginaceae) and

placement of Antiphytum, Echiocilon, Ogastemma and Sericostoma: A phylogenetic

analysis based on atpB plastid DNA sequence data, Plant Syst. Evol. 234: 137-153.

Nayar, T. S., Anil Kumar, E. S., Pushpangadan, P., 1999, Rotula aquatica,

Boraginaceae: First Report on Its Psychoactive Property, 53 (1): 115-117.

Newman, L. F., 1948, Some Notes on the Pharmacology and Therapeutic Value of Folk

Medicines, II, Folklore 59 (4): 145-156.

Okusa, P. N., Penge, O., Devleeschouwer, M., Duez, P., 2007, Direct and indirect

antimicrobial effects and antioxidant activity of Cordia gilletii De Wild (Boraginaceae),

Journal of Ethnopharmacology 112: 476-481.

Olmstead, R. G., Bremer, B., Scott, K. M., Palmer, J. D, 1993, A Parsimony Analysis of

the Asteridae Sensu Lato Based on rbcL Sequences, Annals of the Missouri Botanical

Garden 80 (3): 700-722.

Paju, A., 2008, Ravimtaimed looduses ja apteegis, Agitaator, lk. 41-43.

Papageorgiou, V. P., Assimopoulou, A. N., Ballis, A. C., 2008, Alkannins and

Shikonins: A New Class of Wound Healing Agents, Current Medicinal Chemistry 15:

3248-3267.

Papageorgiou, V. P., Assimopoulou, A. N., Couladouros, E. A., Hepworth, D.,

Nicolaou, K. C., 1999, The Chemistry and Biology of Alkannin, Shikonin, and Related

Naphtharazin Natural Products, Angew. Chem. Int. Ed. 38: 270-300.

Peres, V., Nagem, T. J., de Oliveira, F. F., 2000, Tetraoxygenated naturally ocurring

xanthones, Phytochemistry 55: 683-710.

Pietta, P.-G., 2000, Flavonoids as Antioxidants, J. Nad. Prod. 63: 1035-1042.

38

Plyta, Z. F., Tianhu, L., Papageorgiou, V. P., Mellidis, A. S., Assimopoulou, A. N.,

Pitsinos, E. N., Couladouros, E. A., 1998, Inhibition of Topoisomerase I by

Naphthoquinone Derivatives, Bioorganic & Medicinal Chemistry Letters 8: 3385-3390.

Prakash, A. S., Pereira, T. N., Reilly, P. E. B., Seawright, A. A., 1999, Pyrrolizidine

alkaloids in human diet, Mutation Research 443: 53-67.

Raal, A., 2010a, Farmakognoosia, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 58, 68, 181, 190, 212,

217-219, 250, 253-254, 262, 336-338, 340-341, 389, 392-395.

Raal, A., 2010b, Maailma ravimtaimede entsüklopeedia, Tallinn Eesti

Entsüklopeediakirjastus, lk. 47, 134-135, 274, 312-313, 430, 622, 761, 873.

Rao, A. V., Sung, M.-K., 1995, Saponins as Anticarcinogens, The Journal of Nutrition

125 (3): 717S-724S.

Raut, A. A., Sunder, S., Sarkar, S., Pandita, N. S., Vaidya, A. D. B., 2008, Preliminary

study on crystal dissolution activity of Rotula aquatica, Commiphora wightii, and

Boerhaavia diffusa extracts, Fitoterapia 79: 544-547.

Reier, Ü., 2010, Sugukond karelehelised – Boraginaceae. In: Leht, M. (ed.) Eesti

taimede määraja, Tartu Eesti Loodusfoto, lk. 226-231.

Ren, W., Qiao, Z., Wang, H., Zhu, L., Zhang, L., 2003, Flavonoids: Promising

Anticancer Agents, Medicinal Research Reviews 23 (4): 519-534.

Rivera, D., Obon, C., Inocencio, C., Heinrich, M., Verde, A., Fajardo, J., Llorach, R.,

2005, The Ethnobotanical Study of local Mediterranean food plants as medicinal

resources in Southern Spain, Journal of Physiology and Pharmacology 56 (1): 97-114.

Sayyah, M., Boostani, H., Pakseresht, S., Malaieri, A., 2009, Efficacy of aqueous

extract of Echium amoenum in treatment of obsessive-compulsive disorder, Progress in

Neuro-Psychopharmacology & Biological Psychiatry 33: 1513-1516.

Sengul, M., Yildiz, H., Gungor, N., Cetin, B., Eser, Z., Ercisli, S., 2009, Total Phenolic

Content, Antioxidant and Antimicrobial Activities of Some Medicinal Plants, Pak. J.

Pharm. Sci. 22 (1): 102-106.

Sharma, R.A., Singh, B., Singh, D., Chandrawat, P., 2009, Ethnomedicinal,

pharmacological properties and chemistry of some medicinal plants of Boraginaceaein

India, Journal of Medicinal Plants Research 3 (13): 1153-1175.

39

Sharma, R. S., Mishra, V., Singh, R., Seth, N., Babu, C. R., 2008, Antifungal activity of

some Himalayan medicinal plants and cultivated ornamental species, Fitoterapia 79:

589-591.

Stegelmeier, B. L., Edgar, J. A., Colegate, S. M., Gardner, D. R., Schoch, T. K.,

Coulombe, R. A., Molyneux, R. J., 1999, Pyrrolizidine alkaloid plants, metabolism and

toxicity, Journal of Natural Toxins, 8 (1): 95-116.

Zayachkivska, O. S., Konturek, S. J., Drozdowicz, D., Konturek, P. C., Brzozowski, T.,

Ghegotsky, M. R., 2005, Gastroprotective effects of flavonoids in plant extracts, Journal

of Physiology and Pharmacology 56: 219-231.

Tammeorg, J., Kook, O., Vilbaste, G., 1973, Eesti NSV Ravimtaimed, Tallinn Valgus,

lk. 71-72, 194-195, 251-252.

The Plant List (2010). Version 1. Published on the Internet; http://www.theplantlist.org/

(accessed 22.05.11)

Tohver, V., 1990, Lisamärkused peatüki „Taimedes sisalduvad mürkained“ juurde. In:

Nielsen, H. (ed.) Mürktaimed: eristamine, toime, ajalugu, Tallinn Valgus, lk. 20-29.

Tosun, A., Akkol, E. K., Bahadır, Ö., Yeşilada, E., 2008, Evaluation of anti-

inflammatory and antinociceptive activities of some Onosma L. species growing in

Turkey, Journal of Ethnopharmacology 120: 378-381.

Trouillas, P., Calliste, C.-A., Allais, D.-P., Simon, A., Marfak, A., Delage, C., Duroux,

J.-L., 2003, Antiocidant, Anti-inflammatory and antiproliferative properties of sixteen

water plant extracts used in the Limousin countryside as herbal teas, Food Chemistry

80: 399-407.

Unny, R., Chauhan, A. K., Joshi, Y. C., Dobhal, M. P., Gupta, R. S., 2003, A review on

potentiality of medicinal plants as the source of new contraceptive principles,

Phytomedicine 10: 233-260.

Viljasoo, L., 1969, Sugukond karelehelised – Boraginaceae Juss.. In: Kask, M. (ed.)

Eesti NSV Floora IV, Tallinn Valgus, lk. 456-519.

Watson, L., and Dallwitz, M.J. 1992 onwards. The families of flowering plants:

descriptions, illustrations, identification, and information retrieval. Version: 4th March

2011; http://delta-intkey.com/angio/www/boragina.htm.

40

Internetileheküljed

Alkaloidid

http://www.herbs2000.com/h_menu/alkaloids.htm, 07.05.10

Täiendused ja parandused (Kukk 1999):

http://www.zbi.ee/~tomkukk/nimestik/, 13.05.11

Imikas:

http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/imikas.htm, 20.05.11

Arnebia benthamii:

http://www.flowersofindia.net/catalog/slides/Himalayan%20Arnebia.html, 20.05.11

Arnebia hispidissima:

http://www.prota4u.org/protav8.asp?g=pe&p=Arnebia+hispidissima+(Sieber+ex+Lehm

.)+DC., 20.05.11

Cordia curassavica:

http://www.hear.org/pier/species/cordia_curassavica.htm, 20.05.11

Echium arenarium:

http://web.gg.qub.ac.uk/people/staff/whalley/teaching/guide/Echium_arenarium_1883t.

html, 20.05.11

41

LISAD

Lisa 1. Seltside ja sugukondade fülogeneetilised seosed APG III süsteemi järgi.

Näidatud on Jackknife/Bootstrap meetodite üle 50%-line toetus ja Bayesi meetodi

üle 0,95 tõenäosus katteseemnetaimedele tehtud analüüside põhjal (APG III 2009).

42

Lisa 2. Seltsi Boraginales üks viiest parsimoonsest puust. Harude kohal olevad

numbrid viitavad kingapaela-meetodi (bootstrap) toetusele. Alla 50%-lisi toetusi

pole märgitud (Gottschling et al. 2001)

43

Lisa 3. Eestis ravimtaimedena kasutavate kareleheliste taimede liigikirjeldused

1) Imikas (Anchusa officinalis L.)

Imika perekonnas on umbes 35 liiki (Bennett 2003). Imikas, tuntud ka kui mesilill,

on mitmeaastane rohttaim, mis kasvab kuni meetripikkuseks. Kasvukohaks on

teeservad, karjäärid ja muud kuivemad kohad (Reier 2010). Vars on püstine, karvane,

kandiline ja tavaliselt harunemata. Lehed paigutuvad varrel spiraalselt, on karekarvased

ja piklikud, lühidalt teritunud tipuga, kuni 10 cm pikad ja 2 cm laiad (Viljasoo 1969).

Tolmukad ei ulatu peenikesest, õietupest veidi pikemast putkest välja. Õievärvus

varieerub helesinisest sametja tumelillani, mühksoomused on valged. Õied asetsevad

lehistunud keerisjais ebasarikuis (Reier 2010). Imikas õitseb tavaliselt juunis-juulis,

mõnikord veel septembriski. Eestis tavaline taim, esineb ka mujal Euroopas (Viljasoo

1969, Kukk & Kull 2005). Pärineb praeguse areaali kaguosast, on intodutseeritud ka

Põhja-Ameerikasse ja Uus-Meremaale (Hultén & Fries 1986).

2) Harilik kurgirohi (Borago officinalis L.)

Kurgirohu perekonnas on erinevatel andmetel 3 (Bennett 2003) kuni 5 (The Plant

List 2010) liiki. Üheaastane rohttaim, mida kasvatatakse aedades ilutaimena ja

nektarirohkuse tõttu ka meetaimena, kuid on leitud ka põldudel metsikult kasvamas.

Taim kasvab 30-90 cm kõrguseks. Selle tugev vars on püstine, karedakarvane ja

tavaliselt harunenud (Viljasoo 1969). Lehed on munajaspiklikud või munajassüstjad

(Reier 2010). Juurmised lehed asetsevad kodarikuna, alumised varrelehed on kuni 8 cm

pikkuse rootsuga, ülemised lehed on aga ebaselge rootsuga. Lehed on mõlemalt küljelt

karvased, 3-8 (10) cm pikad ja kuni 5 cm laiad. Õiekroon on helesinine, ratasjas ning

koondunud õisikusse. Kroon on sügavalt lõhenenud viieks tipust teritunud hõlmaks

(Viljasoo 1969). Valged mühksoomused ulatuvad randina neelust välja (Reier 2010).

Putkest väljaulatuvatel tolmukatel on tipus ogateravik (Viljasoo 1969). Õis on väga

lühikese putkega. Õitseaeg on juunist septembrini (Reier 2010). Taim on pärit

läänepoolsetest Vahemeremaadest (Viljasoo 1969).

44

3) Harilik rass (Cynoglossum officinale L.)

Perekonnas on erinevatel andmetel ligikaudu 50-60 (Bennett 2003) kuni 80 (The

Plant List 2010) liiki. Kaheaastane taim kasvab liivasel pinnal, teeäärtel (Viljasoo

1969), samuti ilutaimena (Raal 2010b). Vars on tavaliselt kuni 80 cm kõrge, püstine,

ülal harunenud. Lehed on teravatipulised, süstjad ja kaetud pehmete hallide karvadega.

Juurmised lehed on piklikmunajad kuni 20 cm pikad lehed, mille rootsu alus on

laienenud. Õitsemise ajaks on need kuivanud. Ülemised lehed on aga lühirootsulised või

rootsutud ja pooleldi varreümbrised, 10-15 cm pikad (Viljasoo 1969). Õied on

punakaslillad või sinised, mühksoomused on sametpunased. Vilja katavad haakjad

ogad. Taim õitseb maist augusti või septembrini (Reier 2010). Pärineb Ida-Euroopast ja

Lääne-Aasiast ning on sealt umbrohuna peaaegu kogu Euroopasse levinud (Hultén &

Fries 1986), Eestis levib paiguti, peamiselt rannikutel, mujal esineb tulnukana. (Kukk &

Kull 2005).

4) Harilik ussikeel (Echium vulgare L.)

Ussikeele perekonnas on umbes 40 (Bennett 2003) kuni 60 (The Plant List 2010)

liiki. Järgnev kirjeldus põhineb Viljasoo (1969) ja Reieri (2010) andmetel. Kaheaastane

rohttaim, mis kasvab kuni meetripikkuseks. Teda leidub kergetel muldadel, jäätmaadel,

teeäärtel, niitudel ja kivistel nõlvadel. Selle tugev vars on püstine, ruljas ja harva

harunenud. Nii varred kui lehed on tihedalt karvadega kaetud. Lehed on kitsaspiklikud

ning kuni 10 cm pikad. Lehetipud on lühidalt teritunud. Juurmised kodariku lehed on

rootsuga, alumised varrelehed ahenenud alusega, ülemised ümardunud alusega.

Õiekroon on viltuselt kellukjas, krooni servis on peaaegu kahehuuleline. Õied on

tavaliselt sinised, kuid leidub ka valgeid. Erinevate pikkustega tolmukad ulatuvad koos

kaheharulise emakakaelaga kroonist välja. Mühksoomused puuduvad. Õisik on pikk ja

lehistunud. Õitseb juunist augusti või septembrini. Pärit on taim Vahemeremaadest ja

Väike-Aasiast (pontiline piirkond) (Hultén & Fries 1986). Eestis ja mujal Euroopas

küllalt sage (Viljasoo 1969; Kukk & Kull 2005).

5) Suur rusujuur (Lithospermum officinale L.)

Rusujuure perekonna liikide arv on umbes 60 liiki (Bennett 2003; The Plant List

2010). Mitmeaastane rohttaim, mis kasvab põõsastikes, kruusal ja klibul. Võib kasvada

45

kuni meetri kõrguseks. Selle vars on ruljas, karvad on lidus või puuduvad üldse

(Viljasoo 1969). Lehed on 4-12 cm pikad, teritunud tipuga, mõne külgroo paariga, pealt

tumerohelised, alt heledamad. Õied on alati kollakasvalged ja lehterjad, asetsevad

lühikestel õieraagudel ja natuke kooldunud tipmistes ebasarikõisikutes (Viljasoo 1969;

Reier 2010). Kroon ulatub tupest veidi üle (Viljasoo 1969). Udekarvased

mühksoomused on neelus vähemärgatavad, kollakasvalged (Viljasoo 1969; Reier 2010).

Õitseb (mais) juunis-juulis (Reier 2010). Eestis leidub harva, pigem Lääne-Eesti

rannikualadel (Kukk & Kull 2005; Reier 2010), kasvab ka suuremas osas Euroopas,

Lääne- ja Kesk-Aasias (Hultén & Fries 1986).

6) Harilik kopsurohi (Pulmonaria officinalis L.)

Kopsurohu perekonna liikide kindlat arvu on raske määrata, kuna neid on üksteisest

raske eristada. Erinevate allikate põhjal on looduses liike umbes 10-18, kuid kuna osad

neist võivad üksteisega vabalt ristuda, siis on väga raske öelda, kui suur on liikide

tegelik arv kultuuris ja looduses. (Bennett 2003)

Mitmeaastane 15-40 cm kõrgune rohttaim, mis kasvab puhmastena leht- ja

segametsades, puisniitudel ja põõsastikes (Reier 2010). Taime vars on püstine ja kaetud

pikemate harjaskarvade ja lühemate näärmekarvadega (Viljasoo 1969). Juurmised

lehed, mis arenevad õitsemise ajal, on südajasmunajad, pikarootsulised ning kuni 7 cm

laiad (Reier 2010), alumised varrelehed piklikud, ülemised veidi laskuvad (Viljasoo

1969). Õiekroon on korrapärane, kellukjas. Õietupp suureneb pärast õitsemist. Pika

putke neelus puuduvad soomused, nende asemel on 5 karvatupsu. Tolmukad ei ulatu

putkest välja (Reier 2010). Õitseaeg on aprillis-mais. Eestis on liik võrdlemisi sage

(Kukk & Kull 2005), mujal kasvab peamiselt Kesk-Euroopas, on introdutseeritud ka

Inglismaale (Hultén & Fries 1986).

7) Harilik varemerohi (Symphytum officinale L.)

Perekonnas on liike 7 (The Plant List 2010) kuni 35 (Bennett 2003). Mitmeaastane

taim, mis kasvab peamiselt niisketel niitudel, veekogude kallastel, põldude ja teede ääres.

Võib kasvada 30 kuni 100 cm kõrguseks. Vars on lihakas, tipuosast harunenud ja kaetud

lühikeste valgete karvadega (Viljasoo 1969). Selle munajassüstjad karekarvased lehed on

laskuvad, mistõttu jääb mulje, nagu oleks vars tiivuline (Reier 2010). Ülemised

46

varrelehed on rootsutud ja keeljaspiklikud, 10-15 cm pikad ning pikalt teritunud tipuga

(Viljasoo 1969). Õied on longus, tavaliselt lillakad või roosakad, harva valkjad. Õiekroon

on piklikkellukjas, tupest poole pikem ja selle kolmnurksed tipmed on väljapoole

käändunud (Reier 2010). Krooni putk on väljast sametkarvane. Õisik on tipmine,

ühekülgne (Viljasoo 1969). Mühksoomused on süstjad ja näärmelishambuse servaga.

Õitseaeg on juunis-juulis (Reier 2010). Pärineb Kagu-Euroopast ja Lääne-Aasiast.

Peamiselt ravimtaimena kasvatatud, kuid on laialt levinud ka Põhja-Euroopasse, Põhja-

Ameerikasse ja Uus-Meremaale (Hultén & Fries 1986). Eestis levib peamiselt mandril,

sagedamini Lõuna-Eestis, Euroopas leidub pea kõikjal (Viljasoo 1969; Reier 2010; Kukk

& Kull 2005). Kasvatatakse ka kultuurtaimena (Raal 2010b).