1

AbimAterjAl juhtumipõhiseks AjAkirjAnduslikuks kAAlutluseks lAste jA noorte pildistAmisel jA

intervjueerimisel

lApsed jA noored AjAkirjAnduses

��������������������������������

����� ����������

2

Käesolev raamat on tõlge Soomes väljaantud teavitusmaterjalist „Opas lasten haastattelijoille ja kuvaajille“. Raamatus, mis on eelkõige mõeldud ajakirjanikele ja lastega töötavatele spetsialistidele, antakse mõtteainet laste ja noorte kajasta-misega seotud küsimusteringist ja tutvustatakse põgusalt rahvusvahelist prakti-kat. Tegemist on abimaterjaliga juhtumipõhiseks ajakirjanduslikuks kaalutluseks laste ja noorte pildistamisel ja intervjueerimisel. Materjali aluseks on Ulla Ojala koostatud Soomes Lastekaitse Keskliidu juhendmaterjal, mida on kohandatud Kadri Uguri poolt Eesti oludele mõnetise tulevikuperspektiiviga: nii mõnedki näh-tused, millega Soomes ollakse juba harjunud, on Eestis veel tundmatud või puu-dub nende kajastamiseks piisav traditsioon.

Väljaandja: MTÜ Lastekaitse Liit.

Raamatu väljaandmist toetas Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium.

3

SiSukord...............................................................................................................................3 EESSõna.................................................................................................................................4 alaEalinE kui intErvjuEEritav ja pildiStatav.............................................6 Kaitsmisvajadus ja sõnavabadus...............................................................6 Lapse vanus: rahvusvaheLine Kogemus..................................................7 isiKuandmete avaLdamine..............................................................................9 pildiStaminE avalikuS, privaatSES ja poolavalikuS ruumiS..............11 lapS pErES ja koduS.....................................................................................................12 lapS laStEaiaS ja kooliS..........................................................................................14 kui lapS on haigE..........................................................................................................15 Erijuhtumid.....................................................................................................................16 Laps KriisioLuKorras......................................................................................16 Laps Krimi- ja Kohtu-uudistes....................................................................17 paguLased ja erinevad KuLtuuritaustad............................................17 arenguhäiretega ja suhtLemiseL abi vajavad Lapsed..................17 Lgbt noored.........................................................................................................18 SoovituSEd laStE ja noortE pildiStamiSEkS ja intErvjuEErimiSEkS.......19 ajaKirjaniKuLe....................................................................................................19 LapsevanemaLe...................................................................................................19 KooLipereLe..........................................................................................................19

sisukord

4

Täna ei küsi enam keegi, kas lapsed ja noored peaksid meediaga kokku puutu-ma või mitte – suuremal või vähemal määral elame kõik teabekeskkonnas, kus me pidevalt niihästi loome kui saame väga erineva iseloomuga informatsiooni. Sotsiaalmeedias loovad kasutajad ise oma profiili ja reeglistiku: mida ja mis tingi-mustel avaldada, millist nõu anda oma lastele ja sõpradele oma fotode ja staatuse jagamise kohta jne. Vajadus meediakasvatuse järele on seega suur niihästi laste kui neid nõustavate täiskasvanute (sh lapsevanemad ja õpetajad) hulgas. Ehkki sotsiaalmeedias avaldatu võib väga kiiresti levida, jääb selle mõjukus hetkel veel alla professionaalsele ajakirjandusele, kus informatsiooni kogutakse, töödeldakse ja levitatakse teistsuguse loogika alusel ning seetõttu saavutab aval-datud info kiiresti hoopis suurema mõjukuse kui sotsiaalmeedias. Professionaal-se ajakirjanduse usaldusväärsus põhineb info töötlemise protsessil – lugeja-vaa-taja eeldab, et temani jõuab kontrollitud ja tasakaalustatud lugu, mida tehes on ajakirjanikud käitunud eetiliselt ja kaalutletult. Siin on ühine pind ajakirjanike ja auditooriumi jaoks: kõik osapooled vajavad kindlustunnet, et tõese ja mõjuka loo saamiseks ei ole kahjustatud ühiskonna vähemkaitstud liikmeid, ja et materjali avaldamine ei too kellelegi kaasa põhjendamatuid kannatusi. Sellekohaseid juht-nööre on sama hästi kui võimatu anda, kuna iga olukord on ainulaadne. Reeglite ja ettekirjutuste asemel vajab ajakirjanik juhtumipõhise eetilise kaalutlemise harjumust, aga ka oskust tasakaalustada avalikku huvi ja konkreetse lapse õigusi. Lapse heaolu eest vastutavad tema hooldajad, ent ka nemad seisavad raske-te valikute ees ajakirjanduse huviorbiiti sattudes. Pered, kellel pole suurt vilumust meediaga suhtlemises, ei ole harjunud kaalutlema meedias esinemise lühi- ja pi-kaajalisi mõjusid ja võivad seetõttu vastu võtta otsuseid, mis nende lastele kasuks ei tule. Ka siin vastutab materjali avaldamise, raamistamise ja levitamise eest siiski ajakirjanik/toimetus. Omaette keerukas rollis on ka lasteasutuste juhid, õpetajad ja ametnikud, kelle vastutusalas lapsed ja noored suure osa päevast tegutsevad. Millist infor-matsiooni ajakirjandusele anda ja millise jagamisest hoiduda? Millal on lapseva-nemate informeerimine hädavajalik, millal ei saa usaldada vanema võimet oma lapse tulevikku silmas pidades parimaid otsuseid teha? Tunnetades meedia mõjukust, on näiliselt lihtsaim lasta ajakirjanduses sõna võtta vaid täiskasvanutel. Kardetav kahju jääb lapsele küll sündimata, et samal ajal jääb avalikkusel kuulmata ka lapse hääl ja arvamus. Soov kaitsta võib kaasa tuua sootuks vastupidise tulemuse: lapsi ei kuulata ära ka neid otseselt puuduta-vates küsimustes, mille kohta neil on niihästi piisavalt elukogemust kui ka põhjust arvamust avaldada.

EESSÕNA

5

Juhtumipõhise kaalutlemise vajadus on seda suurem, mida mitmekesisem on maailm meie ümber. Teie ees olev abimaterjal annab mõtteainet laste ja noorte kajastamisega seotud küsimusteringist ja tutvustab põgusalt ka rahvusvahelist praktikat. Kirjatüki aluseks on Ulla Ojala koostatud Soome Lastekaitse Keskliidu juhendmaterjal, mida on kohandatud Eesti oludele mõnetise tulevikuperspektiivi-ga: nii mõnedki nähtused, millega Soomes ollakse juba harjunud, on Eestis veel tundmatud või puudub nende märkamiseks-kajastamiseks lihtsalt piisav tradit-sioon.

Kadri Ugur, Tugimaterjali tõlkija ja kohandaja

6

Oleme harjunud sellega, et alaealistega seotud asjadest räägivad täiskasvanud, ent miks ei võiks intervjueerida lapsi ja noori otse? Neil on tugevad isiklikud kogemused näiteks koolielust ja pealegi puudutab kool neid palju rohkem kui täiskasvanuid. Lastel ja noortel on värskeid ja põnevaid ideid, mille peale täis-kasvanud ei tule. Laste ja noorte mõtted ühiskonnaelust peaks olema kuulda ilma täiskas-vanute pideva filtrita. Alaealised jälgivad avalikku ruumi teisiti kui täiskasvanud, ent nende aktiivsus sotsiaalmeedias lubab arvata, et omaealiste arvamusi maa-ilma asjadest loetakse hea meelega. Laste ja noorte arvamuste avaldamisele võiks mõelda neis teemades, mis nende elu ja tulevikku otseselt puudutavad. Mida arvavad noored näiteks koduvalla uuest arengukavast? Nii nagu vähemuste täiskasvanud esindajad, võiksid ka vähemusi esin-davad lapsed ja noored sõna saada muudes küsimustes kui otseselt vähemuse esindajatena. Nii näiteks on vene emakeelega lastel rääkida muustki kui ve-nekeelsest haridusest Eestis, puudega noortel aga teisigi teemasid kui nende puue, pagulaslapsel on teisigi tunnuseid kui see, et ta on pagulaste laps. Lisaks sellele, et lastel on vaimustavalt värskeid mõtteid, on neil Eesti põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaselt õigus sõnavabadu-sele. ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikli 13 kohaselt on lapsel õigus väljen-dada oma seisukohti ning vaateid teda puudutavates küsimustes vastavalt oma vanusele ja küpsusele. Sama konventsiooni kohaselt on lapsel õigus ka erilisele kaitsele. Ent kuidas intervjueerida ja pildistada lapsi nii, et ühtaegu oleks arvesse võetud niihästi vajadus lapsi kaitsta kui nende sõnavabadus, ja ühtaegu silmas pidada ka meediaväljaande ülesandeid?

KAitSmiSvAjAduS jA SÕNAvAbAduS

AlAeAline kui intervjueeritAv jA pildistAtAv

7

• vanemaid kui 15aastaseid võib küsitleda ja nende fotosid avaldada võrdlemisi vabalt. Hooldaja luba ei ole juhendi kohaselt vajalik, kui in-tervjuus käsitletakse näiteks isiku arvamusi ja kogemusi tema eluga seonduvates ja üldistes ühiskondlikes küsimustes. Ajakirjanduslik kaa-lutlemine peab olema seda hoolikam, mida tähelepanuäratavam või delikaat-sem on käsitletav teema ja mida ulatuslikumad tagajärjed võivad lool olla kas isiku enese või tema lähedaste jaoks. Kui tundub, et noor ei ole piisavalt küps eeltoodud asjaolude arvestamiseks, on intervjuu või pildi avaldamiseks aru-kas küsida hooldaja luba.

• 7-15aastaste intervjueerimiseks on üldiselt vaja muretseda hooldaja või mõne teise lapsega kaasas oleva täiskasvanud lähedase luba. Kui kõne all on lapse ja noore ning tema lähedaste seisukohalt vähetähtis, eriliste tagajärgedeta asi, piisab ka lapse või noore enda nõusolekust. toimetaja ja fotograaf peavad siiski ise langetama otsuse selle kohta, kas laps on nõusoleku andmiseks piisavalt küps.

• Alla 7aastaste küsitlemiseks ja pildistamiseks küsitakse alati luba hooldajalt või mõnelt teiselt täiskasvanud lähedaselt, kes intervjuuolu-korras lapse eest hoolitseb.

LApSE vANuS: rAHvuSvAHELiNE KogEmuS

Uudistetoimetuses kiiret tööd tegevaid ajakirjanikke paneb kõige rohkem muret-sema küsimus, kui vanu lapsi ja noori võib küsitleda ja kelle pilte võib avaldada ilma hooldaja loata. Üheselt mõistetavat juhist ei saa siin anda, sest otsust mõju-tavad ka lapse küpsus ja teema, millega seoses teda küsitleda tahetakse. Ajakir-janduslik kaalutlemine on siinkohal väga oluline. Kuna iga laps ja iga juhtum on erinev, tuleb iga olukorda eraldi kaalutleda. Vanusepiiride jäik määramine ei pruugi olla lapse või noore huvides, samuti sea-vad formaalsed piirid ohtu olulise informatsiooni varjujäämise avaliku huvi eest. ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 12 tõdeb üldsõnaliselt, et lapse seisukohti tuleb arvesse võtta tema vanust ja küpsust silmas pidades. Seadustest ega ajakirjanduse eetikakoodeksitest pole võimalik leida vas-tust küsimusele, kui vanu lapsi võib hooldajate nõusolekuta intervjueerida. See-tõttu on mitmed meediaorganisatsioonid loonud oma praktika. Nii näiteks juhin-dub ajaleht Helsingin Sanomat (HS) põhimõttest, et ka lastel ja noortel on õigus oma hääl kuuldavaks teha niihästi neid ennast puudutavates asjades kui üldistes küsimustes, sest sõnavabadus kui inimõigus kehtib ka lastele.HS kasutab kolme põhilist vanusekategooriat:

8

Soome Yleisradio (YLE) YLE juhiste kohaselt intervjueeritakse alla 15aastaseid alati väga hoolika kaalutlemise järel. Iga juhtumi korral hinnatakse, millal on tar-vis küsida luba hooldajalt või noorega kaasas olevalt täiskasvanult. Kui interv-juu teemaks on mõni delikaatne teema või kui olukord on erakordselt vapustav, küsitakse alla 18aastase noore intervjueerimikseks alati hooldaja luba. Endast väljas olevate inimeste intervjueerimisse suhtutakse YLE-s ka muidu äärmiselt ettevaatlikult. Kui intervjuu teema on selline, milles noored on paremad asjatundjad kui nende vanemad, võidakse loa küsimisse ka paindlikumalt suhtuda. Suomen Tietotoimisto (STT) stiiliraamatus soovitatakse intervjuu avalda-miseks alati küsida hooldaja või juuresoleva täiskasvanu luba, kui intervjueeritav on alla 15aastane ning kui ta on tuvastatav nime, kujutise või muude tundemär-kide põhjal. Kui kõne all on erakorraliselt vapustav sündmus või delikaatne seisuko-havõtt, tuleb hooldaja nõusolek saada ka 15aastaste noorte intervjueerimiseks. Kui hooldaja nõusolekut ei ole võimalik saada, võib laste ja noorte kommentaare kasutada vaid viisil, mis ei võimalda nende isiku tuvastamist (st ilma pildi jm isi-kuinfota). Nii HS kui STT annavad eraldi soovitusi puhuks, kui last soovitakse kü-sitleda tänavaintervjuul, kui hooldajad ei pruugi olla kättesaadavad. Ajakirjanikul soovitakse jätta lapsele oma visiitkaart või paluda tal hooldajale helistada. Rahvusvaheline Ajakirjanike Liit (International Federation of Journalists, IFJ) soovitab väiksemate laste vanematelt pildistamiseks või intervjueerimiseks alati luba küsida. Täpsemaid vanusepiire ei anta ka nende juhistes. Selle asemel rõhutab IFJ, et ajakirjanik peab keeldumisse suhtuma lugu-pidavalt, ehkki tema meelest võib vanema otsus olla vale. Ajakirjanik ei pea tege-ma oletusi selle kohta, mis võiks lapse huvides parim olla. Erandi moodustavad olukorrad, kuis väga ülekaalukas avalik huvi nõuab lapsele sõna andmist.

Peter McIntyre, Child Rights and the Media. Putting Children in the Right. Guide-lines for Journalists and Media Professionals. International Federafion of Journa-lists (IFJ). 2002.

http://www.unicef.org/magic/resources/childrights_and_media_coverage.pdf

9

Omaette küsimus on viis, kuidas lapsi ja noori ajakirjanduses identifitseeritakse: millal esineb laps anonüümse, teatud vanuserühma või lasteasutuse esindajana, millal aga oma nime või näoga. Praktilises toimetusetöös arutatakse sageli, kas lapsest kirjutades tuleks avalda-da ka tema täisnimi ja foto või oleks arukas peita tema identiteet näiteks varjuni-me taha. Siinkohal mängib rolli ka teema, millega seoses lapsest kirjutatakse. Kui kõne all on lapse saavutused või head tulemused, kasutatakse üldiselt niihästi nime kui pilti. Kui last on küsitletud tänavaintervjuul või näiteks konkreetse kooli õpilasena, piisab sageli eesnimest. Soome ajakirjandusväljaanded lähtuvad sa-geli lapse õiguste konventsiooni loogikast, mille kohaselt lapsel on sünnipärane õigus nimele ja olla koheldud isiksusena. Kuigi konventsiooni sõnastades ei ole ilmselt meediat silmas peetud, ilmneb artilitest, et üks lapse põhiõigusi on õigus oma nimele. Selle kohaselt tuleks lapse nime kasutada alati, kui sellest ei tulene lapsele kahju. UNICEF soovitab varjata lapse identiteeti, kui laps on näiteks seksuaalse ärakasutamise ohver, seksuaalkurjategija, HIV-positiivne või põeb AIDSi, kuri-teos kahtlustatav või süüdi mõistetud, praegune või endine lapssõdur. Mingites olukordades oleks vaja kaitsta ka asüülitaotleja või pagulase identiteeti. Erandi moodustavad siinkohal need juhtumid, kus laps on kaasatud kannatajana või täiskasvanute otsustest mõjutatud kõrvaltegelasena. Sellistel juhtumitel võib olla otstarbekas lapse identiteeti kaitsta, kasutades varjunime ja hoidudes tema pildi avaldamisest. UNICEF tuletab meelde, et mõningatel juhtudel on lapse nime ja äratunta-va kujutise kasutamine lapse enda huvides. Näiteks siis, kui laps võtab ajakirja-nikuga ühendust, et oma arvamust kuuldavks teha. Kui aga on risk, et laps võib selle tulemusena ohtu sattuda, tuleks lapse olukorrast teavitada pigem üldises stiilis – sõltumatu sellest, kui uudisväärtuslik konkreetse lapse jutustusel oleks.

Ehkki isikuandmete kaitse seadus ütleb, et isiku enda loal võib tema kohta aval-dada mistahes andmeid, on oma vastutus ka ajakirjanikul: tõsiasi, et mingi deli-kaatne fakt on ajakirjanikule teatavaks saanud, ei kohusta seda veel avalikuks tegema. Nii näiteks võib ema avalikustada oma väikelapse diagnoosi või pärilik-kusandmed, mõtlemata sellele, et sellega riivab ta lapse informatsioonilise ene-semääramise õigust tulevikus.

iSiKuANdmEtE AvALdAmiNE

Rahvusvahelise Ajakirjanike Liidu (International Federation of Journalists, IFJ) nõuanded räägivad Soome praktikale ja lapse õiguste konventsiooni loogi-kale vastu. IFJ ei soovita lapse isikuandmeid üldse avaldada, välja arvatud juhtu-del, kui mängus on väga selge avalik ja üldine kasu.

Meediaprofessionaalid peaksid seisma vastu laste visuaalsel või muul viisil identifitseerimisele, kui see ei ole ilmselgelt avalikes huvides. (Paragrahv 5)

10

Omaette teema moodustavad need juhtumid, kus vanemad on internetti, näiteks oma blogisse, üles pannud perekonda puudutavaid sotsiaalhoolekande dokumente või last paljastavaid fotosid. Ajakirjanik peab siinkohal käituma vastu-tustundelise professionaalina: kõiki kättesaadavaid materjale ei pea tiražeerima, kui sellest võib ennustada kahju lapse heaolule ja tulevikule. Norra ajakirjanike liit on pidanud vajalikuks eraldi sõnastada oma eetika-koodeksis, et lastest kirjutades tuleb iga kord analüüsida avalikkuse võimalikku mõju lapse tulevikule. Selle koodeksi kohaselt ei tohi paljastada lapse identiteeti peretülide, lastekaitse- ja kohtulugude puhul ka mitte siis, kui lapse hooldajad selleks loa annavad. Väga selge erijuhtumi moodustavad kuriteod. Lapse isikuandmed ei kuulu avaldamisele ühelgi juhul hoolimata sellest, kas laps on kuriteoga seotud ohvri või süüdlasena. Eesti ajakirjanduspraktikas on siiski olnud üks erand, kus avali-kustati korduvaid kuritegusid toime pannud alaealise nimi, püüdes seeläbi kaitsta laiema avalikkuse huve.

Eesti Andmekaitse Inspektsioon on koostanud 2013. aastal materjali „Laste õigu-sed ja isikuandmete töötlemine“, mis on leitav veebilehelt www.aki.ee/et/juhised. Tutvu Eesti ajakirjanduseetika koodeksiga www.eall.ee/eetikakoodeks.

1. poliitilisi vaateid, usulisi ja maailmavaatelisi veendumusi kirjeldavad andmed, välja arvatud andmed seadusega ettenähtud korras registree-ritud eraõiguslike juriidiliste isikute liikmeks olemise kohta;

2. etnilist päritolu ja rassilist kuuluvust kirjeldavad andmed;3. andmed terviseseisundi või puude kohta;4. andmed pärilikkuse informatsiooni kohta;5. biomeetrilised andmed (eelkõige sõrmejälje-, peopesajälje- ja silmaiiri-

sekujutis ning geeniandmed);6. andmed seksuaalelu kohta;7. andmed ametiühingu liikmelisuse kohta;8. andmed süüteo toimepanemise või selle ohvriks langemise kohta enne

avalikku kohtuistungit või õigusrikkumise asjas otsuse langetamist või asja menetluse lõpetamist.

Omaette valdkonna moodustavad isikuandmed, mis on seaduse erilise kaitse all (Eesti isikuandmete kaitse seadus, paragrahv 4 lõige 2) määratleb, et delikaat-sed isikuandmed on

11

Alaealiste pildistamise kohta käivad samad privaatse ja avaliku ruumi reeglid, mis teiste inimeste pildistamise kohta. Avalikus kohas võib pildistada alati. Avalikes kohtades nagu tänavad, pargid, kaubanduskeskuste üldised alad, raamatuko-gud, haiglavestibüülid, ametiasutuste ligipääsetavad ruumid, rongi- ja bussijaa-mad ja lennujaamade kõigile avatud piirkonnad, on ka üksiku inimese pildistami-ne lubatud. Pildistada võib ka õnnetuspaiku. Siiski tuleb alati meeles pidada, et pildi avaldamine on midagi muud kui pildistamine. Siinkohal on ajakirjanduslik kaalutlemine omal kohal. Ajakirjanduse eetika kohasel ei pea avaldama kõike, mis on avalik.Need reeglid ei kehti aga lasteaedades ja koolides, mida peetakse poolavalikuks ruumiks. Üldreegel on, et seal lepitakse pildistamise asjus eelnevalt kokku asu-tuse juhataja või direktoriga. Kui soovitakse inimesi pildistada privaatses ruumis, tuleb selleks alati luba küsida. Privaatseks ruumiks loetakse kodud, suvekodud ja muud eluruumid, nagu näiteks hotellitoad ja telgid. Kodurahu kaitseb ka aiaga piiratud õueala, tualett- ja riietumisruume, ametiasutuste kinniseid ruume ja ka privaatseid üritusi. Kodurahu kaitse all on ka lastekodud ja vanglate ema-lapse-osakonna eluruumid – otsustavaks on siinkohal see, kas selles ruumis elatakse. Samuti on hea toon lubada allikatel privaatses ruumis kogutud informatsiooniga tutvuda enne selle avaldamist.

Eesti Andmekaitse Inspektsioon on koostanud 2013. aastal juhendi kaa-merate kasutamise kohta, kus on eraldi peatükk pildistamise ja filmimise kohta koolides ja lasteasutustes. Juhis on leitav veebilehelt www.aki.ee/et/juhised.

pildistAmine AvAlikus, privAAtses jA poolAvAlikus ruumis

12

Kui laps elab koos oma vanematega, otsustavad üldjuhul tema intervjueerimise ja pildistamise lubatavuse üle vanemad. Ent kõik lapsed ei ela koos mõlema vanemaga. Kui vanemad on lahus, võib last hooldav vanem üksi otsustada kõik last puudutavad küsimused, sealhulgas anda loa lapse küsitlemiseks ja pildista-miseks. Kui aga vanemad on otsustanud hooldusõigust jagada, tuleb otsused teha ühiselt. Kui hooldajad ei ela koos, teeb otsused tavaliselt see vanem, kelle juures laps viibib. Tähtsate küsimuste puhul on siiski vaja otsust mõlemalt vanemalt. Need küsimused puudutavad näiteks lapse usulist kuuluvust või elupaiga muu-tust, välispassi, õppesuuna valikut koolis ja kõiki tervishoiu- ja põetusasjaolusid. Mida teha siis, kui ühishooldajatest vanemad on lapse intervjueerimise ja pildistamise asjus eri meelt? Otsustavaks saab siinkohal teema, mida tahe-takse lapsega käsitleda. Kui last või noort tahetakse küsitleda neutraalsel, lapse ja tema lähedaste seisukohalt vähetähtsal teemal, ei ole mõlema vanema luba tingimata vajalik. Ent kui teemaks on näiteks abielulahutus, selle mõju lapse elule ja lapse tunded seoses lahutusega, peab olema mõlema vanema luba. Silmas tuleb pidada ka lapse vanust. Ajakirjanikul on põhjust olla tähelepanelik, kui ta kajastab lahutust, milles osalevad ka lapsed. Ehkki lahutuse osalised võivad lahutusega seonduvast rää-kida üsna avameelselt, vastutab ajakirjanik selle eest, mida ta avaldab ja mida mitte. Näiteks teismelisele ei pruugi olla meeltmööda, et tema nimi sellises kon-tekstis esile tuleb. Pere-elu üksikasjade avalik arutamine võib last haavata või segadusse ajada. See võib saada ajendiks ka lapse avalikule kiusamisele.Ajakirjaniku töö seisukohalt on kõige keerulisemad vaidlusalused juhtumid, milel puhul vanem toob oma lapse avalikkuse ette. Niisuguste hulka kuuluvad näiteks lahutusele järgnevad vaidlused hooldusõiguse ja kohtumisõiguste üle. Tülis osalev lapsevanem ei oska alati hinnata, mis on lapsele parim. See-tõttu on ajakirjanikul suur vastutus otsuse langetamisel, millist osa talle teatavaks saanud informatsioonist avaldada ja mis kaalutlustel. Kärgpere või vikerkaarepere (st seksuaalvähemustesse kuuluvate vane-matega pere) korral tuleks ajakirjanikul esmalt kindlaks teha, kellel on õigus lap-se küsitlemiseks või pildistamiseks luba anda. Sama käib kõigi nende juhtumite kohta, kus laps on adopteeritud, elab asenduskodus või asendusperes. Viimasel juhul võib lapse ametlik eestkostja või hooldaja olla sotsiaaltöötaja, kes on seo-tud vaikimiskohustusega, ja lapse intervjueerimine või pildistamine võib osutuda võimatuks ka siis, kui laps on avaliku positiivse tähelepanu igati ära teeninud.

lAps peres jA kodus

13

Ajakirjanikule võib ette sattuda olukord, kus asendusvanemad annavad loa in-tervjueerimiseks ja pildistamiseks, bioloogilised vanemad aga keelavad selle. Asenduskodus või eeskoste all oleva lapse eest vastutavad endiselt tema hooldajad ehk enamikul juhtudest lapse bioloogilised vanemad. Seega tuleb luba küsida neilt, kui last soovitakse intervjueerida või pildistada. Olukord võib olla keerukas seetõttu, et hooldaja võib olla tõsiseid problee-me alkoholi või narkootikumidega. Eetiliselt oleks õige, kui bioloogilised vanemad oleksid alati vähemalt informeeritud. Suur tähtsus on ka sellel, mis teemal last või noort kavatsetakse küsitleda. Kui ajakirjanik tahab asenduskodus või hooldekandeasutuses olevat last intervjueerida või pildistada, tuleks tal kõik asjaolud endale eelnevalt selgeks teha. Kasulapse minevikus võib olla väga raskeid kogemusi nagu vägivald, hoo-letusse jätmine või hülgamine. Sellegipoolest on laps üldiselt oma vanematele lojaalne. Ent iga olukorda tuleb võtta ainulaadsena; mõnel juhul võib laps sattuda asenduskodusse ka näiteks vanemate haiguse tõttu. Intervjuu käigus tuleb last väga hoolikalt kuulata. Asenduskodusse paigu-tamine võib olla tundlik teema nii lapse kui tema vanemate joaks. Tundlikest teemadest kirjutades on eriti tähtis, et intervjueeritav saaks tema sõnade põhjal kirjutatu üle lugeda enne loo avaldamist. Tasub mõelda ka selle peale, kas asenduskodus kasvav laps tahab ava-likkuse ees esineda just kasulapsena. Võibolla ta ei taha, et teda teataks just sel-lest aspektist, vaid hoopis “tavalise” lapsena. Alati ei ole asenduskodus kasvava lapse sõbrad ega õpetajadki teadlikud sellest, et tegu on kasulapsega.

14

Intervjueerimiseks või pildistamiseks lasteaias või koolis on üldjuhul vaja eelnevat kokkulepet asutuse juhiga. See ei tähenda, nagu võiks direktor anda laste interv-jueerimiseks ja pildistamiseks loa lapse hooldajate asemel. Mõnel pool kogutak-se õppeaasta alguses hooldajatelt kirjalikud load laste pildistamiseks, intervjuee-rimiseks ja kogutud materjali avaldamiseks. See praktika toimib hästi siis, kui kajastatav teema on neutraalne või positiivse alatooniga. Küsitav on aga, kuivõrd õiguspädevaks võib pidada vanemate või hooldajate eelnevalt antud nõusolekut lapse intervjueerimiseks ja pildistamiseks, kui toimuvad väga ootamatud sünd-mused – sel juhul oleks vanem otsekui andnud nõusoleku millekski, mida ta ei suuda piisava täpsusega ette näha. Kui lugu puudutab konkreetset last, mitte kooli või lasteaeda üldiselt, tuleb vanematelt nõusolek saada just selle loo tegemiseks. Lasteaia- ja algkooliealisi küsitledes on hea, kui juures viibib ka keegi personali hulgast, kuna see annab lapsele turvatunde. Omaette probleemi moodustavad pildid ja videomaterjal, mille on koolis teinud õpilased ise, ja mis mingil põhjusel pälvivad ajakirjanike tähelepanu. Kui mitmetes Eesti koolides püütakse nutiseadmete kasutamist keelata või piirata, siis Soome õiguskantsleri 2010.a. otsuse kohaselt piiravad sellised keelud ka las-te sõnavabadust. Taas on ajakirjanikul kohustus juhtumipõhiselt kaalutleda, kas tundliku materjali võimendamine teeniks avalikku huvi piisavalt, et kaaluda üles kujutatud isikute privaatsuse rikkumise. Igal juhul võib vajalikuks osutuda fotode ja videokujutise töötlemine nii, et isikud ei oleks visuaalselt äratuntavad.

lAps lAsteAiAs jA koolis

15

Kui laps on haiguse tõttu tervishoiuasutuses ja teda soovitakse sel teemal in-tervjueerida või pildistada, tuleb selleks alati luba küsida tema hooldajalt. Tervis-liku seisundiga seotud teave kuulub delikaatsete isikuandmete hulka, mida võib avaldada vaid asjaomase isiku või antud juhul tema hooldaja nõusolekul. Nagu muudel juhtudel, tuleb hooldaja antud nõusolekut kaaluda ka lapse huve silmas pidades. Mõnikord soovivad vanemad oma lapse tervise avalikkuse ette tuua. Ka sellistel puhkudel on vajalik põhjalik ajakirjanduslik kaalutlemine: kas lapse deli-kaatsete isikuandmete avaldamise taga on piisav avalik huvi, ja kas vanemad on läbi mõelnud konkreetsete andmete avaldamise lühi- ja pikaajalise mõju lapsele. Paljudel juhtudel tuleb arvestada, et ka vanemad on lapse haiguse tõttu kriisis ega pruugi ratsionaalselt mõelda. Meditsinitöötajad on infoallikatena väga piiratud, kuna neid seob konfident-siaalsuskohustus. Arst ei tohi ajakirjanikule öelda, kas mõni patsient on haiglasse toodud või kas ta on haiglas. Selle teabe peab ajakirjanik mujalt hankima. Kui ajakirjanik küsib arstil õnnetuse ohvri seisundi kohta, peab arst enne info andmist kindlaks tegema, et räägitakse ühest ja samast õnnetusest ning selle ohvrist. Vaikimiskohustuse piires peab arst andma teavet selle kohta, kas patsient on surnud, eluohtlikult, raskelt või kergelt vigastatud, kas patsient jääb haiglaravi-le või pääseb esmaabi järel koju. Ajakirjanik võib saada infot ka ohvri soo, vanuse ja elupaiga kohta. Pildistamiseks ja videosalvestuseks tuleb tervishoiuasutustes alati luba küsida, ent kasutada igal juhul ka isiklikku kaalutlemisvõimet: nii töötajad kui pat-siendid, kes pildile jäävad, peavad olema sellest informeeritud, või tuleb nende visuaalset identiteeti varjata. Erikoole, kus õpilased käivad oma tervisliku seisundi tõttu, võib kõrvutada olukorraga, mil laps on tervishoiuasutuse klient. Juba lapse õppeasutuses viibi-mine paljastab infot, mis tuleks kindlasti konfidentsiaalsena hoida. Õpetajad ja koolijuhid ei või ajakirjanikele rääkida, kas õpilane vajab erilist tugiõpet või kas tema koolikohustuslikku aega on pikendatud, kas ta õpib abiklassis või erikoolis.

kui lAps on hAige

16

LApS KriiSioLuKorrAS

Rahvusvaheline kriisiajakirjanduse portaal Dart Center for Journalism and Trau-ma pakub oma koduleheküljel praktilisi ja olukorrapõhiseid nõuandeid, kuidas eri-nevate kriiside korral läheneda nii alaealistele kui täiskasvanud allikatele, kuidas kirjutada vapustavatest sündmustest, kuidas teha pilte ja mida kriisiajakirjandu-ses veel silmas pidada. Näpunäidetes eeldatakse ajakirjanikelt kaastunnet ja tundlikkust, kui in-tervjueeritav või pildistatav on vägivalla ohvriks sattunud laps. Lapse toomist ava-likkuse ette tuleb igal juhul eriti hoolikalt kaaluda.

Dart Center soovitab õnnetus- või kuriteopaigas olevale ajakirjanikule järgmist:

• Väldi lapse intervjueerimist sündmuskohal. Pea silmas, et laps on šokis ja vajab pigem turvatunnet kui küsimuste tulva.

• Kui otsustad teha intervjuu, püüa lapsega rääkida turvalises ja rahulikus ko-has, mis on veidi eemal päästetöötajatest ja teistest ohvritest.

• Ütle, kes sa oled, ja püüa intervjuu juurde saada keegi, keda laps tunneb.• Kui vähegi võimalik, ära avalda lapse fotot ilma lapse enda ja tema vanemate

loata. Šokis olevast või vigastatud lapsest tehtud pilt võib teda ennastki riivata või segadusse ajada.

• Oota, kuni laps ja tema vanemad on valmis rääkima, isegi kui selleks kulub nädalaid või kuid.

Covering Children & Trauma. Dart Center for Journalism and Trauma

Soome ajakirjandusele on suureks proovikiviks olnud koolitulistamised Jokelas ja Kauhajoel: kuidas küsitleda ja kujutada katastroofi tunnistajaks olnud noori nii, et see ei tooks kaasa põhjendamatuid kannatusi? Šokis olevaid noori pildistati ja küsitleti eriti pärast Jokela koolitulistamist väga pealetükkivalt. Pärast mõlemat juhtumit oli põhjust uurida, kuidas mõjub ajakirjandusega suhtlemine katastroofi tunnistajaks olnud noortele. Kauhajoe koolitulistamise uu-rimisrühm juhtis tähelepanu sellele, et rohkete ohvritega tulistamist pildistades ja analüüsides on ka ajakirjandus osa sündmustest, ja seetõttu langeb talle suurem eetiline vastutus kui paljudes teistes olukordades. See tuleb ilmsiks ja meditsiinidoktori Henna Haravuori juhitud uuringus, mille kohaselt oli neil Jokela noortel, keda ajakirjanikud intervjueerisid, rohkem traumaatilise stressi ilminguid võrreldes nendega, keda ei intervjueeritud. Interv-jueeritavaks sattumine muutis traumajärgse stressi tõenäosuse kahekordseks nelja kuu jooksul pärast juhtumit. Trauma ilminguid ei lisandunud, kui noor interv-juust keeldus.

erijuhtumid

17

LApS Krimi- jA KoHtu-uudiStES

Nii alaealise ohvri kui kurjategija isik on avalikkuse eest kaitstud. Selleks kohus-tab muuhulgas ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikkel 40. Kohtulugusid kajastades võib tekkida siiski vajadus pildimaterjalid järele, ja siis võib internetis ja andmepankades leiduvate sümbolpiltide kasutamine tunduda ainus lahendus. Siiski tuleb arvestada, et ka sümbolpiltidel kujutatud lapsed ja noored on indivii-did, kelle nägu teatud krimilooga sidudes võidakse tekitada ekslik mulje, nagu oleks konkreetne laps kohtulooga kuidagi seotud.

pAguLASEd jA EriNEvAd KuLtuuritAuStAd

Eestis on hetkel liiga vähe pagulasi, et ajakirjandus nendega igapäevaselt kok-ku puutuks. Siiski võime varsti olla olukorras, kus pagulaste või nende lastega puututakse kokku ka muus kontekstis kui pagulaste vahetutest probleemidest kir-jutades. Sellisel juhul tuleb arvestada ka pagulaste kultuuritausta ja senise eluko-gemusega. Ajakirjandus ei ole kõikjal maailmas vaba, vaid võimude jäiga kontrolli all. Avalikkuse ette toomine võib inimesele ja tema lähedastele tähendada ohtu. Seetõttu tuleks kaaluda meediahariduse vajalikkust ka lapsevanematele, kes on varem elanud ebademokraatlikes riikides.Kui soovitakse intervjueerida ilma hooldajata maale saabunud alaealisi varju-paiga taotlejaid, tuleb luba küsida lapse esindajalt. Vastuvõtukeskuse töötajaga rääkimisest ei piisa. Üldiselt määrab kohus igale hooldajata maale tulnud lapsele esindaja. Tema on sel juhul ainus, kes võib last seaduslikult esindada ja tema ülesanne on tagada, et kõik toimuks lapse huvides. Probleeme võib tekkida ka religioossete tõekspidamiste tõttu. Oma tööd tehes võib fotograaf sattuda olukorda, kus islamiusulise pere last ei tohi religioos-setel põhjustel pildistada. Elava olendi joonistamise ja jäädvustamise keeld on islamis üks tugevamaid. Siiski tuleb seda üsna harva ette. Mõnikord võidakse pildistamisest keelduda ka seetõttu, et lääneriikide ajakirjan-duse visuaalne pool on lapsevanematele tundmatu. Vanemad võivad näiteks olla teadmatuses sellest, kas pildistatav peab reklaamfoto kombel napis riietuses ole-ma. Asjast rääkimine aitab asjatutest hirmudest üldiselt üle.

ArENguHäirEtEgA jA SuHtLEmiSEL Abi vAjAvAd LApSEd

Arengupeetusega või puuduliku kõnevõimega lapse ja noorega loo tegemisel on üldiselt samad mängureeglid mis iga lapsega lugu tehes. Neid intervjueerides tuleb siiski arvestada ka puudest tingitud keerukusi. Üksteisest saadakse paremini aru, kui rääkida rahulikult ja selgelt ning kü-sida ühte asja korraga. Kõige mõistlikum on kasutada tuttavaid, argikeelde kuulu-vaid sõnu. Lauselühendid, metafoorid ja kõnekäänud võivad nende jaoks rasked olla. Kõige parem oleks kasutada vestluskaaslase vanusele vastavat keelt, kuna 17aastane kõne- ja arenguhäirega noor suhtleb siiski teisiti kui viieaastane. Võib juhtuda, et vastamiseks tuleb anda rohkem aega kui tavaliselt. Arengu- ja kõnehäireid on palju ning iga noore vajadused ja võimalused on erine-vad. Osa kõnepuudega inimesi suhtleb piltide ja sümbolite abil. Intervjuu tegemi-seks on sellisel juhul vaja tõlki. Ent isegi siis, kui tõlk on olemas, tuleks küsimused

18

esitada intervjueeritavale, mitte tõlgile.Sõna “arengupeetusega” tuleks kasutada omadussõnana, mitte nimisõnana. Arengupeetusega lapsel või noorel on veel palju muidki omadusi kui arengupee-tus. Ka labaseid stereotüüpe – nagu näites seda, et Downi sündroomiga lapsed on alati rõõmsameelsed – tuleks pigem vältida.

Lgbt NoorEd

Kui on kavas intervjueerida alaealist homoseksuaali, bi- või transseksuaalset noort tema seksuaalse identiteedi kohta, tuleb eriti hoolikalt kaalutleda, kas noor on piisavalt küps selleks, et oma nime ja näoga avalikkuse ette astuda. Ehkki täiskasvanuks saamine on igas mõttes keeruline, on noorus eriti ränk aeg neile, kes ei sobi etteantud mudelitesse. Homoseksuaalsete noorte enesetapurisk on uurimuste kohaselt kolm kuni neli korda kõrgem kui heterosek-suaalsetel noortel.

19

soovitused lAste jA noorte pildistAmiseks jA intervjueerimiseks

AjAKirjANiKuLE

1. Kaalutle igal juhtumil eraldi, kas lapse või noore kasutamine ajakirjan-dusliku allikana on piisavalt põhjendatud. 2. Hinda kriitiliselt lapse küpsust ja elukogemust. veendu enne lapse või noore küsitlemist/pildistamist, et ta valdab üldsuse seisukohalt olulist informatsiooni ning et selle informatsiooni avaldamine teenib avalikku huvi.3. Küsi lapse hooldajatelt tema pildistamiseks või küsitlemiseks luba. iga erandjuhtumit kaalutle erilise hoolega. informeeri last ja tema hooldajaid kavandatava materjali teemast ja fookusest, anna neile taustainfot.4. Sul ei ole kohustust avaldada ega tiražeerida materjali, mis sinu hin-nangul kahjustab lapse huve lähemas või pikemas perspektiivis.5. ära kasuta last ära müügiedu suurendamiseks ega klikkide kogumi-seks.6. Aita lastel ja noortel teha ennast kuuldavaks ja nähtavaks.

LApSEvANEmALE

1. ole hoolikas oma lapse kohta informatsiooni avaldades. ära pane in-ternetti midagi, mille avalikustamist sa ei soovi.2. Enne nõusoleku andmist lapse või noore intervjueerimiseks uuri ajakir-janikult, kuhu, milleks ja millises vormis see informatsioon läheb.3. mõtle lapse küsitlemiseks luba andes, kuidas lapse avaldatud infor-matsioon võiks teda mõjutada lühemas ja pikemas perspektiivis.4. Austa ja usalda oma last – tema arvamus võib erineda sinu omast, ent olla sellegipoolest põhjendatud ja avalikku tähelepanu väärt.5. ära kasuta last oma isiklike huvide teostamiseks ega avaliku kaastun-de esilekutsumiseks.

KooLipErELE

1. mõelge läbi nutiseadmete kasutamise põhimõtted oma koolis.2. ärge kasutage administratiivseid võtteid laste vaigistamiseks.3. pidage ajakirjanikega suheldes meeles lapse õigust olla kaitstud ja olla kuuldud. 4. olge valmis vanemaid nõustama.5. olge juures, kui teie nooremad õpilased ajakirjanikega suhtlevad.

20

��������������������������������

����� ����������