Maaparandaja Melilotus alba M

Melilotus alba M on valge mesikas, mis oma suure haljasmassi ja tugeva juurestikuga on

tuntud juba ammusest ajast mulla/maa viljakuse parandajana, mille kohta lähem

tutvustus vanematest ja uuematest uurimistöödest on toodud alljärgnevas.

Eesti Vabariigi mullad on üldiselt huumusvaesed, mispärast orgaanilistel väetistel on siin väga suur mullaviljakust tõstev mõju. Orgaanilisi väetisi vajavad mitte üksi põllu – ja farmilähedased külvikorrad, vaid ka järjest laienevad kultuurrohumaad, nendest eriti aga karjamaad. Kogu seda orgaaniliste väetiste tarvet ei ole võimalik katta ainuüksi sõnniku ja kompostiga, mispärast peame kasutama ka haljasväetist ja seda esijoones põllukülvikordades.

Haljasväetise tähtsuse kohta kirjutatakse nii: “Haljasväetiste positiivne mõju avaldub peamiselt nende järgmises toimeis mullale ja taimedele: 1. Taimsete (sideratiivsete) masside muldaviimine rikastab mulda orgaanilise ainega –

“aktiivse huumusega”, millega paranevad mulla füüsikalised ja keemilised omadused. 2. Liblikõieliste taimede kultuurides seovad ja koguvad taimedega sümbioosis elavad

mügarbakterid õhulämmastikku, soodustades järgnevate kultuuride lämmastikulist toitumist.

3. Haljasväetistaimede tugeva kasvu juures “pumpab“ nende sügavale mulda tungiv ja sealt toitaineid omastav juurte süsteem mulla sügavatest kihtidest künnikihti taimetoiteaineid, mis paljude teiste taime juurtele ei ole kättesaadavad.

4. Haljasväetistaimed ise soodustavad juba kasvamise ajal mikrobioloogilist tegevust mullas ja oma tugevate juurte abil kobendavad mulla aluskihte jne. Kõigest sellest näeme, et haljasväetisel (kui teda kasutatakse haljasväetistaimede

kasvatamise kohas) on isegi suuremad eeldused mullaviljakuse tõstmiseks kui teistel orgaanilistel väetistel. Ta rikastab mullakihti uute taimetoitainetega õhulämmastiku ja mulla sügavamates kihtides talletunud raskesti omastatavate mineraalsoolade arvel, seejuures parandades mulla füüsikalisi omadusi kogu juurte poolt läbi puuritud profiili ulatuses. Seega süvendab ta mullaprofiili, mis on mullaviljakuse üheks tähtsamaks tunnuseks. Kõikidest taimedest, mida meil seni on haljasväetisena kasutatud, tuleb valge mesika (Melilotus albus M) asetada esikohale ja nimelt järgmistel põhjustel: 1. Valget mesikat on võimalik külvata kõikide teraviljade alla aluskultuurina. Seega on

võimalik mesikat kasutada külvikorras haljasväetiseks, ilma et tarvitseks külvikorras peakultuuride tootmist mesika kasvatamise arvel ajutiselt katkestada.

2. Valge mesikas on lämmastikurikas liblikõieline taim, mis võib anda väga suurt haljasmassi.

3. Valge mesikas on rikkalikult seemet andev taim ja ta seeme on peenike, mispärast 1 hektari seemnesaagiga on võimalik seemendada haljasväetamise otstarbel keskmiselt 25 hektarit.

4. Mesikal on tugev juurekava, mis mulla aluspinda tungides valmistab järgnevate kultuuride juurtele teed sügavamatesse kihtidesse tungimiseks ja õhustab aluspinda oma juurte käikude abil, mis on eriti tähtis raskematel muldadel.

5. Mesikas omastab taimetoitaineid mulla tagavaradest, mis teistele kultuuridele on raskesti kättesaadavad ja annab need pärast kõdunemist mullas järgnevatele kultuuridele kergesti omastataval kujul üle.

6. Mesikamass kõduneb oma kõrge valgusisalduse tõttu võrdlemisi kiiresti, vabastades taimetoitained järgnevate kultuuride jaoks.

7. Oma kõrge kasvu tõttu tõrjub mesikas edukalt ka põlluumbrohte.

8. Mesika – haljasväetise mõju on võrdne laudasõnniku mõjuga. Kõigest sellest näeme, et valge mesikas vastab kõikidele nõuetele, millele peab vastama haljasväetiskultuur. Valge mesika botaaniline iseloomustus

Mesikas on meie oludes kaheaastane taim. Katteviljata külvi korral ta võib küll külviaasta sügisel isegi õitsema hakata, kuid seeme siiski ei suuda valmida, mispärast seemet saadakse ainult teise kasvuaasta mesikast. Sügiseks õitsema läinud mesika juurestik elab talve üle niisama hästi nagu õitsema mitteläinud taimedel ja mesikas õitseb teisel aastal uuesti ja annab seemet.

Valgel mesikal on kõrvaljuurtega varustatud püstloodis sammasjuur, mis tungib väga sügavale aluspinda, kobendades mulla sügavamsid kihte. Sügavjuurelise taimena on ta üsna põuakindel ja seetõttu tema kasvatamine läheb rahuldavalt korda ka kuivematel aladel.

Mesikal, nagu kõigil liblikõielistel taimedel, esinevad juuremügarad – mügarbakterite kolooniad. Mügarbakterid elavad sümbioosis (vastastikuses üksteisele kasulikus kooselus) peremeestaimega, varustades viimast lämmastikuühenditega, sest mügarbakterid on võimelised siduma õhulämmastikku, milline võime kõrgematel taimedel puudub. Kõrgemad taimed suudavad lämmastikku omastada ainult lahustunud mineraalsooladena. Vastutasuks selle eest saavad mügarbakterid kõrgematelt taimedelt neile tarvisminevaid süsivesikuid.

Foto 1. Valge mesika põld täisõitsemise ajal teisel kasvuaastal Valge mesika lehestik sarnaneb väga lutserni ja ristiku lehestikuga. Kõikidel

nimetatud taimedel on kolmiklehed. Kuid need kolm taime on siiski üksteisest täiesti eristatavad ka üheainsa lehe järgi. Ristikul on iga üksik leheke väga lühikese leherootsuga ja kõikide üksiklehekeste rootsud lehekolmikus on võrdse pikkusega; lutsernil ja mesikal on aga

keskmine leht lehekolmikus märksa pikema rootsuga kui kaks äärmist. Mesika leht erineb lutserni omast sellepoolest, et mesikal on lehekeste servad üleni hambulised ja lehed on karvadeta, lutserni lehed aga on hambulised ainult lehelaba ülemises osas ja lehed on kaetud palja silmaga nähtavate karvakestega, eriti lehe allküljel. Mesika üksikleheke on korrapäraselt ovaalne, kuna lutserni pikergune leheke on kõige laiem lehe ülemises osas ja kitseneb lehe aluse poole.

Mesika püstine ning harunev vars kasvab tavaliselt kuni 2 m kõrguseks ja kõrgemakski.

Õisik (foto 2) on pika õiepearaoga, millel asuvad harvas, kellukat meenutavas kobaras üksikud õied. Valgel mesikal on õite värvus valge. Õitsemine algab õisiku alumisest otsast, mispärast ka seeme valmib õisiku alumises osas varem kui ülemises. Mesika seeme on ristiku seemne sarnane, kuid viimasest suurem ja mesikale omase kumariinilõhnaga, mille järgi ta on ristikuseemnest kergesti eristatav.

Foto 2. Valge mesika õisik Mesika seemne omapäraks on suurel osal seemneist esinev eriti tugev kest, mis

tavalistes tingimustes takistab nende idanemist. Need on niinimetatud kõvad terad. Kõvade terade protsent võib tõusta isegi 75ni. Harilikes tingimustes kõvad terad külviaastal ei idane, küll aga võivad nad idaneda külvile järgnevail aastail ja seega põldusid umbrohustada, kui ei võeta tarvitusele vastavaid agrotehnilisi abinõusid.

Mesikas on meil täiesti talvekindel taim, kui tema kasvunõuded on rahuldatud. Mesika bioloogiat mitte tundes võime tema kasvatuses teha agrotehnilisi vigu, mis mesika talvekindluse täielikult hävitavad.

Mesika, nagu iga mitmeaastase taime füsioloogiliseks omaduseks on, et sügisel, enne lehtede varisemist, toimub lehtedest (rohelistel, taimedel üldse rohelistest osadest) mitmesuguste ühendite – varuainete – ümberpaigutus maa-alustesse osadesse (puudel ka tüvedesse). Varematel aegadel, kui mesikakasvatuses ei arvestatud mitmeaastaste taimede

seda füsioloogilist talitlust, oli valge mesika kasvatamine ka lubjarikastel muldadel üsna ebakindel, vaatamata taimede suurepärasele kasvule nende külviaastal. Mesikas kannatas siis õige tugevasti talve all, eriti sel korral, kui ta vabanes kattevilja alt hilja (septembris) ning oli viljakoristamise ajaks katteviljast üle kasvanud.

Uurimusi valge mesika bioloogia alalt

Mesikas on kaheaastane taim, tema arenemises on eraldatavad kaks süsihappe ja lämmastiku assimilatsiooni poolest esinevat kasvujärku: enne talvitumist ja järgmise aasta kevadel.

Külviaastal, kasvades ilma päälisviljata produtseerib mesikas sügiseni võrdlemisi rohkesti kuivainet. Kogu mesika kuivaine hulga mõõtmiseks on arvestatud lisaks pealsete kuivainele ka juurte kuivaine hulk, mis leidus mullas kuni 25 cm sügavuses. Mesika (tabel 1) maapealsete osade tooresmassi hulk esimesel kasvuaastal tõusis pidevalt septembrikuu keskpaigani, siis edasi, alates neljandast kasvukuust (õitsemine), hakkas kahanema. Samuti vähenes ka pealsete kuivaine hulk sügiseks, kuigi vähemal määral. Tabel 1. Mesika pealsetesaagi suuruse võrdlus mitmesuguses kasvuvanuses Saagi määramise kuupäev

Kasvu algusest päeva

Toormass kg/ha

Kuivaine % Kuivaine kg/ha

Märkusi

13. august 66 18 188 16,7 3040 Esimesed õied 5. september 89 25 460 18,0 4583 Õitsemine 16. september 100 34 125 18,5 6317 Õitsemine 16. oktoober 130 20 600 23,6 4851 Õitsemine 5. november 150 11 327 34,0 3853 Mesikas niidetud 25. aprill 0 Kevadise kasvu algus 23. mai 32 7 100 11,9 844 9. juuni 49 24 500 12,7 3109 30. juuni 70 19 936 22,7 4523 31. juuli 101 23 250

Nagu tabelist näha, oli mesika maapealse toormassi koguhulk 5. novembril kolm korda väiksem kui sama mesika toormass 16. septembril. Selle vähenemise põhjuseks on: 1. Veesisalduse vähenemine: novembris sisaldas mesikas 34% kuivainet 18,5% vastu

septembri keskel 2. Osaline lehtede varisemine 3. Kuivaine transport maa-alustesse taime osadesse.

Talveks juurtesse kogunenud kuivaine hulk on üheks oluliseks määravaks teguriks mesika teiseaasta kasvuenergia ja saagi suuruse kujunemisel, mispärast juurte massi juurdekasvu jälgimine mesika esimese aasta arenemise tundmaõppimiseks on väga oluline.

Kuni 25 cm sügavuseni leiduvate mesika juurte arenemist näitab juuresolev tabel 2. Kuigi eriti vanema mesika juured asuvad ka sügavamates kihtides, näitab ka 0-25 cm sügavuses leiduv juurte hulk küllalt selgelt juurtemassi juurdekasvu iseäranis mesika vegetatsiooniaja kestel.

Tabel 2. Mesika juurte kuivaine 0-25 cm mullakihis, mesikataime kogu kuivaine mitmesuguses vanuses. Juurte kaalu määramise kuupäev

Kasvu algusest päevi

Loetud taimeda arv m2-le

Kuivaine juurtes kg/ha

Kaal kogu taimes kg/ha

13. august 66 322 580 3620 16.september 100 321 890 7207 16.oktoober 130 293 2390 7241 5.november 150 - 2500* 6351* 25.aprill 0 144 (+131**) 1536 1536 23. mai 32 160 1009 1853 9.juuni 49 159 1160 4274 30.juuni 70 166 1710 6233 31.juuli 101 64

• * - arvestatud tõenäolise kuivaine %-ga; • ** - surnud taimed.

Aineteks, mis sügisel ümber asetatakse pealsetest juurtesse, ei ole mitte üksi süsivesikud,

kuigi nad moodustavad suure osa. Lämmastikkusisaldavate ainete rändamine on mesika juures väga suur. Lämmastikusisaldus mesika pealsete kuivaines langeb vastu sügist pidevalt, sisaldades oktoobris veel ainult 1,72% N, augustikuus aga 3,12%. Juurtes muutub kuivaine vastu sügist aga järjest lämmastikurikkamaks, tõustes augustikuu 1,34%-lt kuni 3,0%-ni novembri algul. Täielikuma ülevaate mesika lämmastikumajapidamisest saame tabelist 3. Tabel 3. Lämmastiku dünaamika mesika taimedes

Pealsetes Juurtes Uuringu aeg

N% kuivaines

N kg/ha N% kuivaines

N kg/ha

Kokku N kg/ha

13.augustil 3,12 94,6 1,33 7,8 102,4 16. septembril 2,59 163,9 1,87 16,5 180,4 16.oktoobril 1,72 83,4 2,63 62,8 146,2 5.novembril 1,30 50,1 3,00 (75,0) 125,1 25.aprillil - 0 3,58 55,0 55,0 23.mail 4,30 36,0 2,74 27,8 63,8 9.juunil 3,39 105,5 1,82 21,0 126,5 30.juunil 2,30 103,8 1,35 23,1 126,9

Selgub et N–kogus mesika juurtes on suurenenud ühe kuu jooksul, 16. sept – 16. oktoobrini, 16,5 kg–lt 62,8 kg–ni ha kohta. Sügisel mulda kogunenud N varu igatahes talve jooksul osalt kahaneb, peamiselt küll surnud juurte kõdunemise tõttu, kuid siiski näeme, et uuritaval juhul kasvu alguses tervelt 55 kg–line N-varu järgmisel kevadel otsekohe kasutusvalmis seisis. Niisugune suur lämmastiku hulk võimaldaski kasvatada mesikal juba 23. maini 7100 kg pealsete massi, mis 36 kg puhaslämmastikku sisaldas. Edaspidi assimileerib mesikataim ka ise veel N, nii et juuni lõpuks kogu taimes 127 kg puhaslämmastiku sisaldus.

Mesika kasvatamise agrotehnika

Nõuded mullastiku suhtes. Mesika põhiliseks nõudeks mullastiku suhtes on, et muld oleks enam – vähem neutraalse või leelisese reaktsiooniga. Lubjarikastel muldadel kasvab mesikas hästi, kui ainult põhjavesi ei ole väga kõrgel. Loomulikult kasvab ka mesikas huumusrikastel liivsavi – ja saviliivmuldadel märksa paremini kui kehvadel liivmuldadel, nagu iga teinegi kultuur, kuid ka kehvadel liivmuldadel ja õhukestel paepealsetel muldadel kasvab ta teiste põllukultuuridega võrreldes siiski rahuldavalt. Lõuna–Eesti muldadest on enamik happelise reaktsiooniga ja nõuab tingimata lupjamist.

Koht külvikorras. Mesikas annab peamise massi oma teisel kasvuaastal, kusjuures teda kasutatakse söödaks ja haljasväetisena taliviljade väetamiseks. Seepärast, et põldu tootmisprotsessist mesika külviaastal mitte välja lülitada, tuleb mesika kasvatus põllukülvikorras arvesse ainult alusviljana, kattevilja alla. Mesika katteviljaks sobivad kõik kõrrelised. Sealjuures laseb valge mesikas end külvata võrdselt hea eduga nii suvi – kui ka taliteraviljade alla, kui ainult on täidetud tema kasvatamiseks vajalikud agrotehnilised nõuded. Seega on võimalik mesikat külvata külvikorras iga teravilja alla, kuhu ei ole juba külvatud mõnda teist kultuuri näiteks põldheina. Teraviljade jaoks külvatakse mesikat haljasväetisena taliviljale eelneva viimase suviteravilja alla, milleks tavaliselt on kaer või oder.

Väetamine. Et saada tihedat ning lopsakat mesika taimestikku ja suurt haljasmassi, on tarvis ka mesikapõldu väetada. Kuna mesikas on liblikõieline taim, mis varustab end ise õhulämmastikuga mügarbakterite kaudu, siis on tarvis mesikat väetada ainult fosfor – ja kaaliumväetisega Seemne ettevalmistamine külviks. Et mesikaseemne idanevust tõsta, on vaja seemneid enne külvi hõõruda (skarifitseerida). Hõõrutud seemnete säilitamine järgnevateks aastateks ei ole otstarbekohane, sest nende idanevus alaneb seismisel.

Mesika edukaks kasvatamiseks on tarvilik tema seemnete varustamine vastavate mügarbakteritega – seemne inokuleerimine. Nendel põldudel, kus mesikat või lutserni (mesikal ja lutsernil on sama mügarbakterite liik) varem ei ole kasvanud, ei ole vastavaid mügarbaktereid olemas ja nende muldaviimine koos seemnega on tingimata tarvilik. Kui mügarbakterid mesika juurtel puuduvad, on mesika taimed kidurad ja kahvaturohelised. Et varustada mesikataimi mügarbakteritega, on tarvis mesika seeme enne mahakülvamist idutada vastava bakterikultuuriga – mesika nitragiiniga. Nitragiini nime alla toodetakse kõikide liblikõieliste taimede mügarbakterite kultuure, seepärast peab nitragiini tellimisel alati juurde lisama, missugusele liblikõielisele nitragiini soovitakse, sest paljudele liblikõielistel taimedel on erinevad mügarbakterite liigid. Nitragiini tarvitamiseks on igal preparaadil vastav tarvitamisõpetus kaasas. Mesikaseemne inokuleerimine nitragiiniga mõjub mesika kasvule, eriti ebasoodsal aastal, kus mesika haljasmassisaak suurenes selle tulemusena enam kui kolmekordseks.

Külviviisid ja külvinorm Mesikale on kõige kindlamaks külviviisiks reaskülv risti kattevilja külviridadele. Optimaalseks külvisügavuseks on mesikal 2 – 3 cm, kuid ta tärkab ja annab normaalsaagi isegi 4 – 5 cm sügavusse külvatuna.

Normaalseks külvinormiks haljasväetamise otstarbel kattevilja alla külvamisel tuleb lugeda 15–20 kg/ha normaalse idanevusega seemet. Kui aga seemet on vähe, võib leppida ka külvinormiga 10-15 kg/ha (täisväärtusliku seemne korral).

Külviaeg. Mesika bioloogiat käsitledes nägime, et tema talvekindlus väheneb tunduvalt, kui juured talve tulekuks ei ole küllalt tugevaks kasvanud ja varuainetega küllaldaselt varustatud. Et arvesse tulevad ainult mesika külvid kattevilja alla, siis peame tema kasvatamise siduma viimasega, arvestades mesika bioloogilisi nõudeid. Meil seisab ees ülesanne: saada mesika katteviljast kõrge väärtusega rohket saaki ja kindlustada tiheda taimkattega talvekindel mesikataimestik. Kui mesikas kasvab katteviljast viimase koristamise

ajaks üle, siis on see hädaohtlik mõlematele – nii katteviljale kui ka mesikale. Esiteks ei ole võimalik niisugust vilja kombainiga koristada, sest viimases tekivad kergesti ummistused mesika toormassi rohkuse tõttu.

Katteviljast üle kasvanud mesikas on alati alt laasunud; selletõttu jäävad pärast vilja koristamist mesika tüükad ilma lehtedeta, kuid see vähendab tunduvalt mesika talvekindlust, nagu nägime eespool.

Et niisugust pahet vältida, peame andma mesika katteviljale kasvus teatava edumaa ja mesikat külvama mitte katteviljaga üheaegselt, vaid hiljem. Kogemuste põhjal on soovitav mesika seeme külvata: 1. Kuivematel ja põuakartlikkudel põldudel kattevilja tärkamise eel või ajal 2. Niisketel põldudel kattevilja 3–4 lehe staadiumis.

Seemne saamise otstarbeks peaks külv olema hõredam kui haljasväetiseks. Tavalises reaskülvis on seemne saamise otstarbeks küllaldane külvata 10-15 kg seemet hektari kohta. Allikad:

Agrotehnika. Söödatootmise ja loomade söötmise küsimusi. Eesti Riiklik Kirjastus 1953. Mag. Chem. N. Ruubel. Uurimusi valge mesika bioloogia alalt. Beitrag zur Kenntnis der Biologie von Melilotus

alba Tartu 1936.

Mesika katteviljata külv

Külviaastal katteviljata kasvanud mesikataimedel on tugev juurestik ja juurekaelal hästi väljaarenenud pungad. Eriti ilmneb see niitmata või sügisel hilja ( oktoobris) niidetud mesikataimede juures. Katteviljata külvatud mesika kasv on seetõttu külviaasta järgsel kevadel kiirem kattevilja alla külvatud mesika kasvust. See tõendab, et ka toitainete varud katteviljata külvatud mesika juurtes on külviaasta sügisel suuremad kui kattevilja alla külvatud mesikal. Märgatavalt kiirem on vegetatsiooni algul ka nende mesikataimede kasv, millest kattevili koristatakse piimvahaküpsuses. Allikas: L. Kõrgas Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituut Teaduslike tööde kogumik XV

1969).

Valge mesika kasumlikkusest mullale ja terasaagile ning selle kvaliteedile

V. Loide Eesti Maaviljeluse Instituut

Mitte ainult terasaak vaid ka selle kvaliteet sõltub lämmastikväetiste kasutamisest. Peale mineraalväetiste on heaks lämmastikuallikaks sõnniku kõrval ka liblikõielised põllukultuurid nagu hernes, ristik, lutsern, kitsehernes, mesikas. Viimane ongi oma suure ja lämmastikurikka haljasmassi ning tugeva juurekava tõttu hea haljasväetiskultuur. Haljasväetise näol viikse mulda suurel hulgal lämmastikku, kuid mitte ainult lämmastiku pärast ei vääri mesikas tähelepanu. Teraviljakasvatuses on tähtsal kohal viljavaheldus. Mesika kasvatamisega teraviljakülvikorras paraneb lisaks lämmastikubilansile ka tänu viljavaheldusele teraviljade fütosanitaarne olukord, paranevad mulla mitmesugused omadused (füüsikalised, bioloogilised jt) ja mullaviljakus, millest lühidalt allpool.

Valge mesika mõju mullale ja umbrohtumisele Mesika positiivne mõju mullale avaldub mitmeti. Näiteks rasketel savimuldadel, kus

on kasvanud mesikas on künnitöö oluliselt kergem ja vähemkulukam tänu mesika võimasale juurestikule, mis aitab mulda murendada (foto 3 ja 4). Et mesikas kasvatab teisel

Foto 3. Savikas muld künnijärgselt teravilja alt vabanenud põllul ja...

Foto 4. ..... pärast 2. a mesika haljasmassi sissekündi

kasvuaastal suure haljasmassi, mille sissekünniks on seda eelnevalt selleks ettevalmistada. Antud juhul haljasmass rulliti maha (foto 5) ja künti pikisuunas. Praktiseeritakse ka haljasmassi eelnevat peenestamist. Antud katses niideti mesika õitsemise algul (juuni algul) haljasmass maha ja lasti kasvada uus mass. Selle võttega suurenes haljasmassi hulk ja nihutati künniaega hilisemaks. Vältida tuleks massi puitumist ja seemnete valmimist.

Foto 5. Maharullitud mesika haljasmass enne sissekündi

Mesika suur mass (maapealne ja juurestik) on heaks lämmastikuallikaks. Võrreldes teiste liblikõielistega (hernes, punane ristik), sisaldus mesika all olnud muld (joonis 1) lämmastikku kõige enam nii esimesel kui ka teisel aastal.

Mesika suur haljasmass on abiks tumbrohutõrjel, eriti mahetootmises. Tabelis 1

0,15

0,16

0,17

0,18

0,19

0,2

0,21

0,22

0,23

0,24

Hernes Mesikas Ristik Oder

N,

%

apr.99

aug.99

apr.00

Joonis 1. Lämmastikusisaldus mullas peale kultuuride kasvatamist

Tabel 1. Suvinisu umbrohtumus sõltuvalt eelviljast ja väetamisest Eelvili N-väetis Umbrohud, tk/m2: ohakas põldkannike orashein kirburohi Kokku Hernes N0 0 1 2 5 8 Oder N0 0 0 1 4 5 Ristik N0 68 3 20 10 101 Mesikas N0 1 3 0 6 10 Hernes N125 0 6 1 4 10 Oder N125 1 2 9 5 17 Ristik N125 38 0 63 2 103 Mesikas N125 18 5 86 0 109

näeme, et suvinisu umbrohtumust mõjutas eelvili ja vastavalt eelviljale ka väetamine. Suvinisu väetamata variandis esines umbrohtusid (eriti põldohakas ja orashein) enam teise kasvuaasta ristikujärgsel alal. Mesikajärgsel kasvualal oli väetamata variandis umbrohtusid suhteliselt vähe. Kuid lämmastikväetise kasutamisel suurenes eriti orasheina arvukus, mis on seletatav sellega, et mesika suur haljasmass küll kurnas umbrohtusid, kuid ei hävitanud ja mis kergesti omastatava lämmastiku mõjul taastasid kiiresti oma positsiooni. Mahetootmisviisi puhul, kus täiendavat lämmastikku enam mulda ei anta kurnatud taim ei suuda konkuretsi pakkuda ja edasine n.ö näljadieet kurnab neid veelgi. Valge mesika mõju järelkultuuride saagile ja kvaliteedile

Valge mesika efektiivne järeltoime (joonis 2) savimullal avaldus teraviljadele kahel järelmõjuaastal. Kolmandal aastal jäi saak ilma täiendava lämmastikväetiseta liialt väikeseks ja mittetasuvaks. Mesikajärgses variandis saadi suvinisu praktiselt sama suur terasaak kui odra variandis 100 kg N-ga, kusjuures täiendava mineraalse lämmastiku mõju terasaagile mesika-variandis praktiliselt puudus. Kuna tollel aastal oli põud, siis mesika-variandis

Joonis 2. Eelviljade, mesikas ja oder, 3aastasest mõjust teraviljade (suvinisu -I a., oder -II a., oder -III a.) terasaagile ja selle proteiinisisaldusele mineraalse lämmastikuga väetamisel ja ilma.

täiendav lämmastik ei põhjustanud vilja lamandumist. Järgmisel aastal, kui kasvuperiood oli odrale soodne, põhjustas mesika-variandis odrale antud 75 kg N hektarile vilja lamandumise ja saagikao. Võrreldes erinevate eelviljade (joonis 3) mõju suvinisu terassagile, selgub et

0

1 0 0 0

2 0 0 0

3 0 0 0

4 0 0 0

5 0 0 0

6 0 0 0

7 0 0 0

N 0 - Ia . N 5 0 - Ia . N 1 0 0 - Ia . N 0 - IIa . N 7 5 - IIa . N 0 - IIIa . N 7 5 - IIIa .

Tera

saak, kg h

a

0

5

1 0

1 5

2 0

2 5

Pro

teiin

, %

s a a k m e s ik a jä r e l

s a a k o d ra jä re l

p ro te iin m e s ik a jä re l

p ro te iin o d ra jä re l

eelviljadest ilma täiendava lämmastikuta andsid suuremad saagid mesika ja herne järel kasvanud taimed.

Erinevused liblikõieliste eelviljade vahel kadusid kui suvinisu väetati täiendavalt lämmastikuga 50 kg ha-1. Sellest suurem kogus, N100, saaki liblikõieliste eelviljade variandis ei suurendanud. Küll aga saadi N100-variandis odra puhul samaväärne saak N50-liblikõieliste variandiga. Asjaolu tõttu, et mesikas eelviljana on üks efektiivsemaid haljasväetiskultuure on selle kasutamine eriti hinnatud mahepõllunduses.

Peale mõju terasaagile mõjutas mesikas eelviljana positiivselt ka proteiinisisaldust. Nii saadi ka suurim proteiinisaak mesika mõjul (joonis 4). Joonis 3.

Suvinisu terasaak sõltuvalt eelviljast ja N-

väetamisest

0

1000

2000

3000

4000

Hernes Mesikas Ristik Oder

Eelvili

kg

/ha N0

N50

N100

Joonis 4.

Suvinisu proteiinisaak sõltuvalt eelviljast

153

274

459

363

0

100

200

300

400

500

Hernes Mesikas Ristik Oder

Eelviljad

Pro

teiin, kg/h

a

Taliviljade lämmastikubilanssis on olulisel kohal nii orgaanilistes väetistes sisalduv kui ka liblikõieliste eelkultuuridest muldajäänud lämmastik. Üldjuhul katab liblikõieliste poolt seotud lämmastik ainult osa talinisu terasaagi moodustamiseks vajaminevast lämmastikust. Seetõttu tuleb puudujääv osa katta mineraalväetistega. Organilise ja mineraalse lämmastikväetiste kooskasutamisel sõltub viimase efektiivsus selle andmisajast. Haljasväetis- ja odrajärgse (joonis 5) talinisu lämmastikuga väetamisel selgus, et suurim terasaak saadi mesika haljasväetisjärgses variandis sel juhul kui mineraalset N-väetist ei antud mitte vegetatsiooniperioodi algul nagu variandis N80+60, vaid 3 nädalat hiljem (variant N100). Selleks ajaks oli taimede üld-N-sisaldus langenud alla optimaalse taseme. Kui aga lämmastikusisaldus

taimedes on langenud alla optimaalse taseme, siis järelikult on orgaanilise väetisega seotud lämmastik mullas kas otsas või ei vabane seda vajalikul kiirusel ja hulgal. Õigeaegne mineraalse lämmastiku kasutamise aitab vähendada kulusid ja suurendada tulusid (joonis 6). Toiduvilja kvaliteedinõudeid silmas pidades on nende kindlustamiseks vajalik kasutada täiendavat pealtväetamist, mesika haljasväetise korral vähem, teravilja järgnemisel teraviljale rohkem.

Joonis 5. Talinisu ‘Portal’ terasaak ja kleepvalgusisaldus sõltuvalt eelviljast ja lämmastikväetise

kasutamisest

Joonis 6. 1 kg mineraalse lämmastiku efektiivsus talinisu väetamisel sõltuvalt eelviljast ja väetamisest

1000

1500

2000

2500

3000

3500

4000

4500

5000

N0 N80 N80+60 N100 h iljem

Tera

sa

ak,

kg

ha

20

25

30

35

40

45

Kle

epv

alk

, %

Saak m esika järel

Saak odra j.

K le epvalk m esika j.

K le epvalk odra j.

0

2

4

6

8

10

12

14

16

18

20

N 0 N 80 N 80+60 N 100 h iljem

1 k

g N

/ te

ri, k

g

m esika jä re l

odra jä re l

Jooniselt 7 näeme aga, et kui kasutati teraviljade kasvatamisel mesika haljasväetist, siis saadi alati suuremad terasaagid kui kasvatamisel odra järel. Joonis 7.

Mesika haljasväetise mõju teraviljade

terasaagile võrreldes odraga

0

2000

4000

6000

s.nisu t.nisu rukis oder*

tera

saak,

kg

/ha

mesikas

oder

Kokkuvõte

Eeltoodud kokku võttes võib öelda, et valge mesikas on paljude kasulike omadustega haljasväetiskultuur. Valge mesikas ’Kuusiku 1’ on sordina eksisteerinud aastast 1960, - seega üks vanemaid käibelolevaist sortidest. Sordiaretajad on: Elmar Haller 50%, Lembit Kõrgas 30% ja Arno Rivis 20%, sordiomanik on Eesti Maaviljeluse Instituut.

Ajal, mil väetised olid odavad kadus ka tasapisi huvi mesika kasvatamise ja kasutamise vastu. Käesolevaks ajaks on olukord sedavõrd muutunud, et mesika kasvatamine-kasutamine külvikorras on taas aktuaalne. Kuna pikka aega ei ole mesika haljasväetisele suurt rõhku pandud ja teadmised sellest on ajapikku ununenud, siis eeltoodud töö aitab tekkinud lünka täita.

Täiendav kirjandus

Häusler, Madis, Valli Loide, 1997. Valge mesikas teravilja eelviljana. EPMÜ taedustööde kogumik 192, Tartu,

lk 21…26.

Viil, P., 1999. Liblikõieliste haljasväetiskultuuride mõju suviteraviljade saagile ja kvaliteedile. Põllumajandus, nr. 6, lk 9…11.

Roostalu, H., 2001. Viljavaheldus peab jääma. Maamajandus, detsember, lk 28…30.

Fotod V. Loide erakogust.

V. Loide

28.12.2010