POLIITIKA KUI ELUKUTSE JA KUTSUMUS

Max Weber

Tõlkinud Jaan Isotamm© Jüri Lipping ja EYS Veljesto kirjastus

Ettekanne, mida ma teie soovil pidama hakkan, valmistab teile kindlasti mitmes suhtes pettumuse. Kõnes poliitikast kui elukutsest ja kutsumusest [Beruf]* ootate te tahtmatult seisukohavõttu aktuaalsete päevaküsimuste kohta. See tuleb aga kõigest puhtformaalsel kujul kõne lõpus ja seda seoses teatud küsimustega poliitilise tegevuse tähenduse kohta eluviisile tervikuna. Seevastu peavad tänasest ettekandest täielikult kõrvale jääma kõik küsimused selle kohta, millist poliitikat ajada, st millist sisu oma poliitilisele tegevusele anda tuleb. Sest sellel pole midagi tegemist üldise küsimusega: mis on poliitika kui elukutse ja kutsumus ning mida ta tähendada võib. Asugem asja juurde!

Mida me mõistame poliitika all? See mõiste on erakordselt lai ning hõlmab igasugust iseseisvat juhtivat tegevust. Räägitakse pankade valuutapoliitikast, Riigipanga diskontopoliitikast, ametiühingu poliitikast streigi ajal, võib rääkida linna- või külakogukonna hariduspoliitikast, mingi ühingu eestseisuse poliitikast ühingu juhtimisel ning lõpuks koguni aruka naise poliitikast, kes oma meest juhtida püüab. Loomulikult ei ole niivõrd laialdane mõiste meie tänase õhtu arutluste aluseks. Täna tahame me poliitika all mõista üksnes mingi poliitilise ühenduse, tänapäevases tähenduses seega riigi, juhtimist või juhtimise mõjutamist.

Ent mis on siis “poliitiline” ühendus [Verband]*, sotsioloogilisest seisukohast vaadatuna? Mis on “riik”? Ka seda ei saa sotsioloogiliselt defineerida selle põhjal, mida ta teeb. Vaevalt küll võib leida ülesannet, mida mõni poliitiline ühendus siin või seal ette poleks võtnud; teiselt poolt aga ei eksisteeri ka ühtegi ülesannet, mille kohta saaks öelda, et see alati, enamgi—täielikult—, sellistele ühendustele iseloomulik on, mida poliitilisteks, tänapäevases tähenduses riikideks, nimetatakse või mis ajalooliselt modernsete riikide eelkäijateks olid. Pigem võib modernset riiki sotsioloogiliselt defineerida lõppude-lõpuks ainult ühe spetsiifilise vahendi kaudu, mis sellele, nagu üldse igale poliitilisele ühendusele, omane on: füüsilise vägivalla kaudu. “Igasugune riik põhineb vägivallal,” ütles Trotski omal ajal Brest-Litovskis. See on tõepoolest õige. Kui eksisteeriksid ainult sellised ühiskondlikud formatsioonid, mille jaoks vägivald kui vahend tundmatu oleks, siis oleks mõiste “riik” ära langenud, siis oleks kätte jõudnud see, mida selle sõna erilises tähenduses “anarhiana” mõistetakse. Loomulikult ei ole vägivald riigi jaoks normaalseks või ainsaks vahendiks—sellest ei saa juttugi olla; küll aga on ta riigile eriomaseks

* Beruf võib (sõltuvalt kontekstist) tähendada nii elukutset, tegevusala kui kutsumust. Selles viimases, kõige seesmisemas tähenduses saab ilmalikku tegevust (nagu nt poliitikat) vaadelda selle paatose edasikandjana, mis algupäraselt kaasnes religioosse kutse sisehäälega.* Verband on üks neist Weberi üldistest kategooriatest, mis võib võtta mitmeid eri vorme. Ta defineerib seda näiteks nii: “Ühenduse all tuleb mõista väljapoole osaliselt või täielikult suletud sotsiaalset suhet, kus tema korralduse järgimine on garanteeritud teatud isikute tegutsemisega, mis on spetsiaalselt suunatud sellele, et see juhtuks; nendeks isikuteks on juhid ning tõenäoliselt ka administratiivpersonal, mille võimuses on normaaljuhul asendada juhti” (Wirtsschaft und Gesellschaft (edaspidi WG), ptk 1, 12).

1

vahendiks. Just käesoleval ajal on riigi suhe vägivallaga eriti intiimne.* Minevikus suhtusid kõige erinevamat laadi ühendused—sugukonnast alates—füüsilisse vägivalda kui täiesti normaalsesse vahendisse. Tänapäeval peame me seevastu ütlema, et riik on selline inimeste ühendus, mis teatud kindla territooriumi piires—“territoorium” on siin üheks tunnuseks—taotleb endale (ja edukalt) legitiimse füüsilise vägivalla monopoli. Sest kaasajale on eriomane see, et kõikidele teistele ühendustele või üksikisikutele omistatakse füüsilise vägivalla kasutamise õigus üksnes sel määral, mil riik seda omalt poolt lubab: riiki peetakse ainsaks vägivalla kasutamise “õiguse” allikaks.

“Poliitika” tähendaks seega meie jaoks püüdlust võimus osaleda või võimu jaotamist mõjutada, toimugu see riikide vahel või siis inimgruppide vahel mingi ühe riigi piires.

See vastab suures osas ka keelekasutusele. Kui mingi küsimuse kohta öeldakse, et see on “poliitiline” küsimus, mõne ministri või ametniku kohta, et ta on “poliitiline” ametnik, mingi otsuse kohta, et see on “poliitiliselt” tingitud, siis mõeldakse selle all alati, et võimu jaotamise, võimu säilitamise ja võimu muundamise huvid on sellele küsimusele vastamisel otsustava tähtsusega, tingivad selle otsuse või määratlevad vastava ametniku tegevussfääri. Kes tegeleb poliitikaga, see taotleb võimu—kas vahendina teiste eesmärkide (idealistlike või egoistlike) saavutamiseks või siis “selle enese pärast”: et nautida prestiizhitunnet, mida võim annab.

Sarnaselt talle ajalooliselt eelnenud poliitiliste ühendustega on riik legitiimse (st legitiimseks peetava) vägivalla vahenditele toetuv inimeste domineerimissuhe inimeste üle. Selleks, et see püsiks, peavad valitsetavad seega parajasti valitsevate poolt taotletavale autoriteedile alistuma. Millal ja miks nad seda teevad? Millistele seesmistele õigustustele ja millistele välistele vahenditele toetub see domineerimine?

Põhimõtteliselt on olemas, et nendest alustada, kolm seesmist õigustust, st domineerimise [Herrschaft] legitiimsusalust.* Esiteks “igavese eilse” autoriteet: iidse kehtivuse ja harjumusliku seadumuse kaudu tema säilitamiseks pühitsetud komme—“traditsionaalne” domineerimine nagu seda teostasid patriarh ja muistne patrimoniaalne vürst. Edasi on selleks ebatavalise isikulise jumala armust antu [Gnadengabe] (karisma) autoriteet, täiesti personaalne andumus ja personaalne usaldus kellegi üksikisiku ilmutuste, sangarluse või teiste juhiomaduste vastu—“karismaatiline” domineerimine, nagu seda avaldavad prohvet või—poliitilises

* Weberi loeng leiab aset nn “Saksa revolutsiooni” kontekstis, mis algas novembris 1918 ning oli 1919. jaanuariks jõudnud uude intensiivsesse staadiumisse. Jaanuaris toimuvad tänavalahingud Berliinis äärmusvasakpoolsete spartakistide osavõtul, nende juhid Karl Liebknecht ja Rosa Luxemburg arreteeritakse ja mõrvatakse; veebruaris tapetakse Baieri Vabariigi juht, sõltumatu sotsialist Kurt Eisner ning järgnenud kaoses kuulutavad revolutsioonilised nõukogud välja Baieri Nõukogude Vabariigi ja kehtestavad “punase terrori”. Lühiealiseks jäänud vabariigi kukutavad Saksa väed 1919. aasta mais, vastates omakorda sama hoolimatu “valge terroriga” kommunistide vastu. Ja kuigi augustis tuleb Weimari Vabariik, jääb Baieri poliitiline maastik konservatiivseks ja ebakindlaks, seal toimub mitmeid parempoolseid riigipöördekatseid (sh 1923. aasta Müncheni putš Hitleri juhtimisel). Ning kui Hitler 1933 lõpuks võimule tuleb, saab Baierist natsistide üks tugipunkte. Seda kõike on huvitav märkida seetõttu, et Weber, kes peab oma loengu Münchenis 28. jaanuaril 1919, ennustab seal “jäise pimeduse ja kalkuse polaaröö” saabumist ning hoiatab vastutustundetu revolutsioonilise entusiasmi eest, ükskõik millisest suunast see ka ei lähtuks.* Põhjalikumalt käsitleb Weber neid legitiimse domineerimise vorme WG-s (ptk 3). Eesti keeles on Weberilt ilmunud “Legitiimse domineerimise kolm puhast tüüpi” (Vikerkaar, 9:1994, tlk Henn Käärik). Põhjendusi Weberi mõiste Herrschaft eestikeelse tõlkevaste domineerimine poolt vt Henn Kääriku artiklit “Max Weber: võim, domineerimine, autoriteet” (sealsamas). Olgu siinkohal ära toodud üks Herrschafti definitsioonidest: “Domineerimine tähendab tõenäosust leida teatud korralduse suhtes kuuletumist teatavalt määratletud isikute poolt” (WG, ptk 1, 16).

2

valdkonnas—valitud sõjapealik või rahvahääletuse teel võimule tulnud valitseja, väljapaistev demagoog ja poliitiline parteijuht. Lõpuks on olemas domineerimine “legaalsuse” alusel, s.o usu alusel legaalsete määruste ja ratsionaalselt loodud reeglitele rajatud asjakohase “kompetentsuse” kehtivusse, seega: seadumus täita kuulekalt määrustele vastavaid kohustusi—domineerimine, mida teostavad modernne “riigiteener” ning kõik need võimukandjad, kes temaga selles suhtes sarnanevad. Mõistagi tingivad tegelikkuses kuulekust ülimalt suur hulk hirmu ja lootuse motiive—hirm maagiliste jõudude või võimulolija kättemaksu ees, lootus maisele või sealpoolsele tasule—ning lisaks sellele kõige mitmekesisemat laadi huvid. Sellest räägime kohe varsti. Kui aga küsitakse selle kuulekuse legitiimsusaluste järele, siis sattutakse ikkagi nende kolme “puhta” tüübi peale. Need arusaamad legitiimsusest ja nende seesmine põhjendamine on domineerimise struktuuri jaoks väga märkimisväärse tähtsusega. Mööndavasti leidub puhtaid tüüpe tegelikkuses harva. Ent me ei saa täna süveneda nende puhaste tüüpide ülimalt keerukatesse muutumistesse, üleminekutesse ja kombinatsioonidesse—see kuulub “üldise riigiõpetuse” probleemide hulka.*

Meile pakub siin huvi eeskätt teisena mainitud tüüp: domineerimine valitsetava andumuse tõttu “juhi” [Führer] puhtisikulisele “karismale”. Sest just siin juurdub kutsumuse idee oma ülimas väljenduses. Andumus prohveti või sõjapealiku või siis ekleesia või parlamendi ees seisva väljapaistva demagoogi karismale tähendab ju seda, et teda peetakse seesmiselt “kutsutud” juhiks inimestele ning et need ei alistu talle mitte kombe või määruse põhjal, vaid seetõttu, et nad temasse usuvad. Ta ise elab küll oma asjale [lebt seiner Sache], “taotleb oma tööd”*—eeldusel, et ta on midagi enamat kui piiratud ja edev hetketõusik. Tema isik ja selle omadused aga on olulised tema pooldajate andumusele: jüngritele, kaaskondlastele või siis päris isiklikule pooldajaskonnale. Mõlema tähtsaima minevikufiguuri näol—maag ja prohvet ühelt poolt ning valitud sõjapealik, jõugujuht ja kondotjeer teiselt poolt—võib juhikesksust leida kõigis maades ja kõigil ajalooperioodidel. Läänemaade iseärasuseks on aga see, mis meisse lähemalt puutub: selleks on poliitiline juhikesksus, esmalt vaba “demagoogi” näol, kes üksnes Õhtumaale, eeskätt Vahemere-äärsele kultuurile, iseloomuliku linnriigi pinnalt esile on kerkinud, ning seejärel parlamentaarse “parteiliidri” kujul, kes samuti ainult Õhtumaal kanda kinnitanud konstitutsioonilisest riigist välja kasvas.

Loomulikult ei ole need poliitikud “kutsumuse” alusel (selle sõna kõige otsesemas tähenduses) nüüd kusagil ainsad mõõduandvad kujud poliitilise võimuvõitluse ürituses. Ülimalt otsustavaks on pigem nende käsutuses olevate abivahendite laad. Kuidas alustavad poliitiliselt valitsevad jõud oma ülemvõimu maksma panemist? Küsimus puudutab igat liiki domineerimist, seega ka poliitilist mõjuvõimu kõigis selle vormides: traditsionaalset samavõrd kui legaalset ja karismaatilist.

Iga võimukorraldus [Herrschaftsbetrieb], mis nõuab pidevat haldamist, vajab ühest küljest inimliku tegutsemise seadumust kuulekusele nende isandate suhtes, kes pretendeerivad legitiimse võimu kandmisele, teisest küljest aga selle kuulekuse abil nende materiaalsete hüvede käsutamist, mis on vajaduse korral nõutavad füüsilise

* Weber oli väga mõjustatud oma Heidelbergi kolleegi Georg Jellineki (1851-1911) tööst, iseäranis tema teosest Üldine riigiõpetus [Allgemeine Staatslehre] (Berlin, 1900).* Fraas “trahtet nach seinem Werk” vihjab ilmselt Nietzsche Zarathustra lausutud sõnadele “Meeohvri” alguses: “Mis hääd on õnnes! kostis ta, ma ei taotle ammu enam õnne, ma taotlen oma tööd.” (Nõnda kõneles Zarathustra, lk 157, Tallinn, Olion, 1993. Tlk J. Palla).

3

vägivalla teostamiseks. Need kaks on seega: isiklik halduspersonal ja materiaalsed administreerimisvahendid.

Halduspersonal, mis kujutab endast poliitilist võimukorraldust (nagu igasugust muudki ettevõtlust [Betrieb]*) selle välises ilmingus, pole oma kuulekuses võimukandja külge aheldatud loomulikult mitte ainult selle legitiimsuskujutluse abil, millest just juttu oli. Teda seovad lisaks ka kaks vahendit, mis apelleerivad isiklikule huvile: materiaalne tasu ja ühiskondlik au. Vasallide läänid, patrimoniaalametnike prebendid*, kaasaegsete riigiteenijate palgad, rüütliau, seisuslikud privileegid, ametnike austamine—kõik need kujutavad endast tasu ning hirm nendest ilma jääda on viimaseks otsustavaks aluseks halduspersonali solidaarsusele võimukandjaga. See kehtib ka karismaatilise juhikeskse domineerimise [Führerherrschaft] puhul: sõjaau ja röövsaak sõjarditele, demagoogi kaaskonnale aga spoils*: valitsetavate kurnamine ametite monopoli kaudu, poliitiliselt tingitud profiidid ning edevuse rahuldamiseks mõeldud autasud.

Iga vägivaldse domineerimise alalhoidmine vajab teatud väliseid materiaalseid ressursse, sarnaselt majanduslikule ettevõttele. Kõik riigikorrad lasevad ennast liigendada selle põhjal, kas nende aluseks on printsiip, mille järgi personal (ametnikud või kes iganes), kelle kuulekusega peab võimukandja olema võimeline arvestama, hoiab administreerimisvahendeid (olgu selleks raha, hooned, sõjapidamisvahendid, veerev koosseis, hobused või mis iganes) omaenese valduses, või on siis halduspersonal administreerimisvahenditest “lahutatud” samas tähenduses nagu teenistuja ja tööline tänapäeva kapitalistlikus ettevõttes on “lahutatud” materiaalsetest tootmisvahenditest. Seega: kas hoiab võimukandja valitsemist omaenda poolt organiseeritud juhtimise all ning laseb seda hallata nende isiklike teenrite, palgaliste ametnike või favoriitide ja usaldusaluste kaudu, kes ise ei ole materiaalsete ettevõtlusvahendite valdajad—s.o omanikud omaenese õiguses—, vaid selles oma isanda poolt juhatust saavad, või on siis tegu vastupidisega. See erinevus läbib kõiki mineviku haldusorganisatsioone.

Poliitilist ühendust, mille puhul materiaalsed administreerimisvahendid on kas täielikult või osaliselt sõltliku halduspersonali omavoli võimuses, nimetaksime me “seisuslikult” liigendatud ühenduseks. Feodaalühenduses näiteks maksis vasall talle läänistatud territooriumi haldus- ja kohtupidamiskulud oma taskust ning relvastas ja varustas ennast sõja puhuks samuti ise; sedasama tegid tema allvasallid. Loomulikult olid sellel tagajärjed senjööri võimupositsioonile, mis toetus ainult isiklikule

* Betrieb (tegutsemine, läbiviimine, korraldamine, ettevõte, organisatsioon, äri) on Weberi järgi “spetsiifilist liiki katkematu eesmärgipärane tegevus” (WG, ptk 1, 15). Weber kasutab tihti seda sõna osutamaks nii tegevusele endale (nt der Betrieb der Politik, poliitika korraldamine) kui ka selle raamistikule e “praktikatele” (nt kui ta iseloomustab parteipoliitikat kui Interessentenbetrieb (huviliste tegevus) mis tähendab u “poliitilise organisatsiooni vorm, mida juhivad asjast huvitatud pooled või kelle hüvanguks see juhtimine vähemalt osaliselt toimub.” Selline üldisus võimaldab anda ühise nimetaja tervele reale tegevustele ja organisatsioonivormidele.* Algselt kindla sissetuleku (rahalise vm) omistamine kirikliku ameti pidajale. Weberil viitab see soodustustele (palk, pension), mida pakuti ametnikele. Üks Weberi keelekasutuse omapäradest on näiliselt anakronistliku terminoloogia, tavaliselt kas keskaegset või vara-germaani päritolu (nt Pfründe, Gefolgschaft, Stand), rakendamine modernsetele nähtustele. Selle tagajärjeks (ja ilmselt ka kavatsuseks) on tähelepanu juhtimine järjepidevustele ühiskondlikes ja poliitilistes korraldustes, mis uute mõistete sissetoomisel iseloomustamaks “uusi” nähtusi võiksid jääda märkamatuks.* Poliitilised saagitsus- ja saamavõimalused; ka poliitiline kohtadejagamine võimuloleva partei meeste vahel (eriti Ameerikas). Nn spoils system jõudis oma haripunkti kohe pärast Kodusõja lõppu, kus korruptsioon muutus tõsiseks probleemiks kõigil valitsustasandeil. Kaotati ametlikult 1883. aastal Tsiviilteenistuse Aktiga.

4

truuduseliidule ning asjaolule, et vasalli läänivalduse ja ühiskondliku au “legitiimsus” tulenes just senjöörilt.

Kõikjalt aga, kõige varasemate poliitiliste formatsioonideni välja, leiame me ka isanda enda poolset juhtimist—temast isiklikult sõltuvate orjade, koduabiliste, teenijaskonna, isiklike “favoriitide” ning tema käsikambreist naturaalsel ja rahalisel kujul tasustatud prebendaaride kaudu püüab ta haldamist oma kätte haarata, maksta vahendite eest oma taskust, oma patrimooniumi sissetulekutest, ning luua puhtisiklikult temast sõltuvat sõjaväge (sest see on tema ladude, varaaitade ja relvakambrite abil relvastatud ja moonaga varustatud). Kui “seisuslikus” ühenduses valitseb isand iseseisva “aristokraatia” abil, seega viimasega ülemvõimu jagades, siis siin toetub ta kas sõltlastele või plebeidele—varatutele, ühiskondliku auta kihtidele, kes on materiaalselt täielikult isanda külge aheldatud ning kellel pole mitte mingit konkureerivat omaenese võimualust. Kõik patriarhaalse ja patrimoniaalse domineerimise, sultanliku despotismi ja bürokraatliku riigikorralduse vormid kuuluvad selle tüübi alla. Iseäranis just bürokraatlik riigikorraldus, seega see, mis oma kõige ratsionaalsemal kujul iseloomustab ka modernset riiki, ja esmajoones just seda.

Kõikjal võtab modernse riigi areng vedu seetõttu, et vürst võtab ette enda kõrval asuvate iseseisvate, “privaatsete” haldusvõimu kandjate—nendeks on administreerimis- ja sõjapidamisvahendite, finantsettevõtlusvahendite ning igat liiki poliitiliselt kasutuskõlblike hüvede omanikud—sundvõõrandamise. Kogu see protsess on täielikuks paralleeliks kapitalistliku ettevõtluse arengule, mis toimub iseseisvate tootjate järk-järgulise eksproprieerimise kaudu. Lõpuks me näeme, et modernses riigis koondub kõigi poliitiliste vahendite käsutamine faktiliselt ühteainsasse tippu ning mitte ükski ametnik ei oma enam isiklikult seda raha, mida ta välja annab, või neid hooneid, varusid, töövahendeid ja sõjamasinaid, mida ta käsutab. Seega on tänapäevases “riigis” (ja see on selle mõiste suhtes olemuslik) täielikult läbi viidud halduspersonali—haldusametnike ja administratiivtöötajate— “lahutamine” materiaalsetest ettevõtlusvahenditest. Siin algab nüüd kõigist kõige modernsem areng, mis meie silme all üritab läbi viia selle poliitiliste vahendite ekspropriaatori, seega ka poliitilise võimu, eksproprieerimist. Revolutsioonil on see õnnestunud vähemalt sel määral, et sätestatud ametivõimude kohale on asunud juhid, kes usurpeerimise või valimiste kaudu on omandanud käsutamisvõimu poliitilise personali ja materiaalsete hüvede aparaadi üle ning kes tuletavad oma legitiimsuse (ükskõik kui õiguspäraselt) valitsetute tahtest. Teiseks küsimuseks on, kas nad selle, vähemalt näiliku, edu alusel saavad õigustatult hellitada lootust, et eksproprieerimine õnnestub läbi viia ka kapitalistlikes majandusettevõtetes, mille juhtimine, hoolimata ulatuslikest analoogiatest, järgib poliitilise administreerimisega võrreldes seesmiselt hoopis teistsuguseid seadusi. Selles suhtes ei võta me täna seisukohta. Vaatluseks esitan ma siinkohal puhtalt mõistelise aspekti: modernne riik on institutsionaalne võimuühendus [Herrschaftsverband], mis mingi territooriumi piires on püüdnud (ja edukalt) legitiimset füüsilist vägivalda domineerimisvahendina monopoliseerida ning sel eesmärgil materiaalseid ettevõtlusvahendeid oma juhtide kätte koondab, sundvõõrandades kõik need seisuslikud funktsionärid, kes neid asju varem omavoliliselt käsutasid, ning iseennast oma ülimas kehastuses nende asemele istutab.

Nüüd aga, selle poliitilise võõrandamisprotsessi käigus, mis kõigis maailma maades vahelduva eduga toimus, kerkisid esile, esmalt just vürstide teenistuses, esimesed “elukutseliste poliitikute” [Berufspolitiker] kategooriad ühes teises tähenduses—inimesed, kes ei tahtnud ise isandad olla, erinevalt karismaatilistest juhtidest, vaid kes astusid poliitiliste isandate teenistusse. Nad andsid ennast selles

5

võitluses vürstide käsutusse ning muutsid viimaste poliitika ajamise ühelt poolt oma materiaalseks elatiseks ja teiselt poolt oma ideeliseks elu sisuks. Jällegi ainult Läänemaades leiame me sellist liiki elukutselisi poliitikuid ka teiste võimude teenistuses lisaks vürstidele. Minevikus olid nad nende tähtsaimaks võimu- ja poliitilise eksproprieerimise instrumendiks.

Enne kui me neisse põhjalikumalt süüvime, tehkem endale igakülgselt ja ühemõtteliselt selgeks see olukord, mida selliste “elukutseliste poliitikute” olemasolu endast kujutab. “Poliitikaga” võib tegeleda, s.o püüda mõjustada võimu jaotamist poliitiliste moodustiste vahel ja nende sees nii “juhupoliitikuna” kui ka kõrval- või põhielukutselise poliitikuna, täpselt nagu majandusalase töö puhul. “Juhupoliitikud” oleme me kõik—kui me oma valimissedeleid tagastame või mingi sarnase tahteavalduse sooritame nagu heakskiit või protest mingil “poliitilisel” koosolekul, mingi “poliitilise” kõne peame jne—ning paljude inimeste puhul kogu nende suhe poliitikaga sellega piirdubki. “Kohakaaslusega” poliitikud on tänapäeval näiteks kõik need parteipoliitiliste ühenduste juhatuseliikmed ja usaldusmehed, kes selliste asjadega—nagu see kõikjal reegliks on—vaid vajaduse korral tegelevad ning sellest ei materiaalselt ega ideeliselt oma primaarset “eluküsimust” ei tee. Samuti nagu nood riiginõukogude ja sarnaste nõuandvate organite liikmed, kes ainult nõudmise peale tegevusse astuvad. Sama kehtib ka meie parlamendiliikmete üsna laiade kihtide puhul, kes poliitikaga üksnes istungjärkude ajal tegelevad. Minevikus leiame me selliseid kihte esmajoones seisuste seast. “Seisuste” all mõtleme me militaarsete või haldamise jaoks oluliste materiaalsete ettevõtlusvahendite või siis isikliku härrasvõimu täievolilisi valdajaid. Suur osa neist oli kaugel sellest, et oma elu täielikult või peaasjalikult või siis rohkem kui juhuslikult poliitika teenimisele pühendada. Pigem kasutasid nad oma isandavõimu rendi või ka lihtsalt kasumi saamise huvides ning muutusid poliitiliselt—poliitilise liidu teenistuses—aktiivseteks ainult siis, kui suverään või nende seisusekaaslased seda tungivalt nõudsid. Sama käib ka osa nende abijõudude kohta, keda vürst tõmbas kaasa võitlusse omaenese poliitilise organisatsiooni loomise eest, mis ainult tema enda käsutuses seisma oli mõeldud. Sellise loomuga olid “kojavälised nõunikud”* , ning veel kaugemale tagasi minnes, märkimisväärne osa “kuuriasse”* ja teistesse vürsti nõuandvatesse organitesse kokkutulevatest nõuandjatest. Ent nende üksnes juhuslike või kohakaasluse alusel abijõududega ei tulnud vürst loomulikult välja. Ta pidi üritama endale hankida täielikult ja ainuüksi tema teenimisele pühendunud, seega põhielukutselisest personalist moodustatud abijõude. Tekkiva dünastilise poliitilise moodustise struktuur, ning mitte ainult see, vaid ka kogu asjaomase kultuuri iseloom, sõltus väga olulisel määral sellest, kust ta nad endale võttis. Just nimelt sellise paratamatuse ette olid seatud need poliitilised ühendused, mis vürsti võimu täieliku kõrvaldamise või laiaulatusliku piiramise kaudu ennast (nõndanimetatud) “vabade” kogukondadena poliitiliselt konstitueerisid—“vabadena” mitte vägivaldsest domineerimisest vaba olemise mõttes, vaid traditsiooni põhjal legitiimse (ja enamasti religioosselt pühitsetud) vürsti omavoli kui igasuguse autoriteedi [Autorität] ainsa allika puudumise tähenduses. Ajalooliselt pärinesid nad täielikult Läänemaadest ning nende algiduks oli linn kui poliitiline ühendus, mis sellisena esineb esmakordselt Vahemere-äärses kultuurisfääris. Kuidas nägid kõigil neil juhtudel välja “põhielukutselised” poliitikud?

* Räte von Haus aus; tegemist oli nõunikega, kes ei elanud õukonnas ning kes osalesid vürsti nõukogu koosolekutel ainult siis, kui viimane tuli kokku nende oma piirkonnas.* Curia regis oli nõuandev kogu, mis kogunes seal, kus vürst parajasti resideerus.

6

On olemas kaks viisi teha poliitikast oma elukutse ja kutsumus. Kas elatakse “poliitikale” [“für” die Politik] või “poliitikast” [“von” der Politik]. See vastandus pole sugugi välistav. Pigem tehakse tavaliselt vähemalt ideeliselt, enamasti aga ka materiaalselt, mõlemat: see, kes elab “poliitikale”, teeb sisemises mõttes selle “oma elu sisuks”: ta kas naudib teostatava võimu paljast omamist või siis toidab oma sisemist tasakaalu ja enesetunnet teadvusega, et mingit “asja” teenides annab ta sellega oma elule mõtte. Arvatavasti iga tõsine inimene, kes elab mingile asjale, ka elab sisemises tähenduses sellest asjast. Eristus viitab seega asjaolu palju massiivsemale küljele—nimelt majanduslikule aspektile. Poliitikast kui elukutsest elab see, kes üritab teha sellest endale püsivat sissetulekuallikat, “poliitikale” elava puhul see aga ei kehti. Selleks, et keegi selles majanduslikus mõttes “poliitikale” elada saaks, peavad eraomandusliku korra valitsemise all kehtima mõned, kui soovite, siis vägagi triviaalsed eeldused: ta peab—normaalsete tingimuste korral—olema majanduslikult sõltumatu nendest sissetulekutest, mida poliitika talle tuua võib. See tähendab üsna lihtsalt, et ta peab olema jõukas või omama sellist eraviisilist ühiskondlikku positsiooni, mis tagab talle küllaldase sissetuleku. Nii on lood vähemalt normaalsetes tingimustes. Sõjapealiku kaaskond tunneb küll sama vähe huvi normaalmajanduse tingimuste vastu kui revolutsioonilise tänavakangelase kamp. Mõlemad elavad sõjasaagist, röövimisest, konfiskeerimistest, kontributsioonidest, väärtusetute sundmaksevahendite pealesurumisest—mis kõik on oma olemuselt üks ja seesama. Ent need on paratamatult ebatavalised ilmingud; igapäevases majanduselus täidab seda funktsiooni ainult isiklik varandus. Kuid ainuüksi sellest ei piisa; lisaks peab see, kes elab “poliitikale”, olema majanduslikult “kättesaadav”, st tema sissetulek ei tohi sõltuda sellest, et ta isiklikult ja pidevalt oma tööjõudu ja mõtlemist täielikult või siis peamiselt endale elatise hankimise eesmärgil kasutab. Selles mõttes on kõige tingimatumalt kättesaadav rantjee, seega keegi, kes saab täiesti mittetöist tulu, saagu ta seda maarendist nagu mõisahärrad minevikus ning suurmaaomanikud ja seisuslik aadel tänapäeval—antiik- ja keskajal ka orjade ja pärisorjade rentimisest—või siis väärtpaberitest ja teistest sarnastest modernsetest investeerimise tuluallikatest. Ei tööline ega—ja seda tuleb eriti tähele panna—ettevõtja ning iseäranis modernne suurettevõtja ei ole selles mõttes vabad. Sest eeskätt ettevõtja—tööstusettevõtja veel palju enamal määral kui põllumajanduslik, viimase aastaajalist iseloomu arvestades—on oma tegevusega hõivatud ning ei ole kättesaadav. Enamasti on tal väga raske ennast ajutiseltki asendada lasta. Sama kehtib ka näiteks arsti puhul ning mida esileküündivam ja toimekam ta on, seda paremini. Kergem on töö iseloomust tingitud puhttehnilistel põhjustel asendada advokaati, kes seetõttu elukutselise poliitikuna ka võrratult suuremat, tihti lausa domineerivat rolli mänginud on. Selle kasuistika* jätkamise asemel aga tehkem endale selgeks mõningad selle tagajärjed.

Mingi riigi või partei juhtimine inimeste poolt, kes (selle sõna majanduslikus tähenduses) elavad eranditult poliitikale ja mitte poliitikast, tähendab paratamatult seda, et poliitiliselt juhtiv kiht värvatakse “plutokraatlikult”. Küll aga pole sellega öeldud ümberpöördut: nimelt, et selline plutokraatlik juhtimine tähendaks ühtlasi seda, et poliitiliselt domineeriv kiht ei taotle elamist ka poliitika “kulul”, et nad ei tavatse oma poliitilist valitsusvõimu ka oma isiklikes majanduslikes huvides ära kasutada. Loomulikult ei saa sellest juttugi olla. Pole kunagi eksisteerinud ühtegi ühiskondlikku kihti, kes seda ühel või teisel moel teinud ei oleks. Öeldu tähendab vaid seda, et kutselised poliitikud ei ole sunnitud vahetult oma poliitilise tegevuse eest

* Weber nimetab oma mõisteliste eristuste lahtiseletamist tihti kasuistikaks [Kasuistik] (vt nt WG, ptk 1).

7

tasu taotlema, nagu seda peab tegema igaüks, kellel isiklikud vahendid puuduvad. Teisest küljest ei tähenda see, et varanduseta poliitikud ainuüksi oma isikliku majandusliku seisundi kindlustamist poliitika kaudu silmas peaksid ega üldse või eelkõige “asjast” ei mõtleks. Miski ei saaks ebaõigem olla. Kogemuste kohaselt on jõuka inimese jaoks mure oma eksistentsi majandusliku “turvalisuse” pärast kogu tema eluhoiaku teadlikuks või ebateadlikuks keskpunktiks. Täiesti hoolimatut ja põhjendamatut poliitilist idealismi leidub kui mitte eranditult siis vähemalt otseselt just nendel kihtidel, kes oma varatu seisundi tõttu asuvad täielikult väljaspool teatud ühiskonna majandusliku korralduse säilitamisest huvitatud ringkondi; iseäranis kehtib see ebatavaliste, s.o revolutsiooniliste ajajärkude kohta. Eelnev tähendab ainult seda, et poliitikast huvitatute, niihästi juhtkonna kui ka nende järgijate mitteplutokraatlik värbamine on seotud endastmõistetava eeldusega, et need huvitatud saaksid poliitika korraldamise eest regulaarset ja usaldusväärset sissetulekut. Poliitikat saab pidada “auametina” ja sel juhul teevad seda, nagu öelda tavatsetakse, “sõltumatud”, st jõukad inimesed, eeskätt rantjeed. Või siis muudetakse poliitika juhtimine ligipääsetavaks nendele, kellel puuduvad isiklikud vahendid, ning sellisel juhul tuleb neid selle eest tasustada. Poliitikast elav kutseline poliitik võib olla kas puhtakujuline “prebendaar” või siis palgaline “ametnik”. Ta kas saab oma tulu maksudest ja lõivudest kindlaksmääratud teenuste eest—jootraha ja altkäemaks on vaid üks sellise sissetulekute kategooria ebareeglipärane ja formaalselt ebaseaduslik teisend—või siis saab ta kindlat naturaaltasu või rahalist palka või mõlemat korraga. Ta võib omandada “ettevõtja” iseloomu nagu kondotjeer ja renditud või ostetud ametikoha pidaja minevikus või siis nagu ameerika boss*, kes vaatleb oma kulutusi kui kapitalipaigutust, millest ta oma mõjuvõimu kasutades tulu saada võib. Teinekord jälle võib ta saada kindlat töötasu nagu toimetaja või parteisekretär või siis nagu kaasaegne minister või poliitiline ametnik. Minevikus olid läänid, maakinkimised, igat liiki prebendid, rahamajanduse arenedes aga eriti just prebendidelt võetavad lõivud see tüüpiline tasu, mida vürstid, võidukad vallutajad või edukad parteipealikud oma kaaskonnale maksid. Tänapäeval on nendeks igat liiki ametikohad parteides, ajalehtedes, kooperatiivides, haigekassades, kohalikes omavalitsustes ja riigi keskvõimus, mida parteijuhid truu teenimise eest välja jagavad. Kõik parteidevahelised võitlused pole üksnes võitlused olemuslikel eesmärkidel, need on eelkõige võitlused ametikohtade eeskoste pärast. Kõik konfliktid partikularistlike ja tsentralistlike taotluste vahel Saksamaal keerlevad eelkõige selle ümber, millised võimupiirkonnad ametikohtade jaotamist kontrollivad—kas teevad seda Berliini või Müncheni, Karlsruhe või Dresdeni võimud. Tagasilööke ametitest osavõtmises tunnetavad parteid palju valulisemalt kui vastuseise oma olemuslikele eesmärkidele. Ühe prefekti parteipoliitilist väljavahetamist on Prantsusmaal alati peetud suuremaks pöördeks ning on tekitanud rohkem kära kui mõni muudatus valitsusprogrammis, sest viimasel oli peaaegu alati puhtfraseoloogiline tähendus. Mõned parteid, eriti Ameerikas, on pärast vanade vastuolude kadumist konstitutsiooni tõlgendamise küsimuses muutunud puhtakujulisteks karjääriküttide parteideks, mis oma olemuslikku programmi vastavalt häältepüüdmise väljavaadetele pidevalt ümber teevad. Hispaanias vaheldusid kuni viimase ajani mõlemad suured parteid ülaltpoolt fabritseeritud “valimiste” teel leppekohaselt kindlaksmääratud korra järgi selleks, et oma järgijaskonnale ametikohti muretseda. Hispaania kolooniates on nii nn “valimiste” kui ka nn “revolutsioonide” puhul alati tegemist riigipirukaga, millest võitjad soovivad olla toidetud. Šveitsis jaotavad parteid ametikohti omavahel

* Weber kasutab sõna “boss” [Boss] siin ja edaspidi selle ameerikalikus tähenduses.

8

rahumeelselt proportsionaalsuse printsiibile vastavalt ning nii mõnedki meie “revolutsioonilised” põhiseadusprojektid (näiteks esimene, mis esitati Baadeni jaoks) tahtsid seda süsteemi laiendada ministeeriumiametitele, käsitledes seega riiki ja selle ametiposte lihtsalt prebendaaride eest hoolitsemise asutusena. Eelkõige vaimustus sellest Keskerakond [Zentrumspartei], tehes Baadenis ametite proportsionaalsest jaotamisest vastavalt usutunnistustele, seega saavutusi arvesse võtmata, koguni oma programmpunkti. Koos ametikohtade arvu kasvamisega üldise bürokratiseerumise tagajärjel ning kasvava nõudmisega nende kui ühe spetsiifilise majanduslikult kindlustatud ülalpidamisvormi järele suureneb see tendents kõigis parteides ning nad muutuvad oma järgijaskonna jaoks üha enam eesmärgi—saada sel viisil kindlustatuks—saavutamise vahendiks.Kõigele sellele aga vastandub modernse ametnikkonna kujunemine aastatepikkuse erialase koolituse käigus spetsialiseerunud, kõrge kvalifikatsiooniga vaimutöö tegijateks oma terviklikkuse huvides kõrgelt arenenud seisusliku autundega. Ilma viimaseta ripuks saatusena meie kohal hirmuäratava korruptsiooni ja labase väikekodanlikkuse oht, ähvardades ka riigiaparaadi puhttehnilist toimimist, mille tähtsus majandusele on eriti seoses suureneva sotsialiseerumisega pidevalt kasvanud ning kasvab edaspidi veelgi.

/…/

Selle honoraatide ringkondade ja eeskätt parlamendiliikmete domineerimise idüllilisele olukorrale vastanduvad nüüd teravalt eristudes parteiorganisatsiooni modernseimad vormid. Need on demokraatia, üldise valimisõiguse, massiagitatsiooni ja massiorganisatsiooni hädatarvilikkuse ning juhtimise ülima ühtsuse ja rangeima distsipliini arengu viljad. Honoraatide domineerimisele ja parlamendiliikmete kaudu juhatamisele saabub lõpp. Asja [Betrieb] võtavad enda kätte “põhikohaga” poliitikud väljaspool parlamente. Kas siis “ettevõtjatena”—nagu ameerika boss ja ka inglise election agent, valimisagent, seda tegelikult olid—või kindlapalgaliste ametnikena. Formaalselt leiab aset laialdane demokratiseerumine. Enam ei koosta mõõduandvaid programme parlamendifraktsioon ega hoia kandidaatide ülesseadmist oma kätes kohalikud honoraadid. Selle asemel valitakse kandidaate organiseeritud parteiliikmete koosolekutel ning delegeeritakse liikmeid kõrgemat järku kokkutulekutele, mida kuni üldise “parteikongressini” välja võib olla nii mitmeidki. Tegelikult aga asub võim loomulikult nende kätes, kes pidevalt organisatsiooni sees tööd teevad, või siis nende, kellest ettevõtte käigus hoidmine kas rahaliselt või isikuliselt sõltub—näiteks metseenid või võimukate poliitiliste huviklubide (nagu Tammany Hall*) liidrid. Otsustavaks on siin, et kogu see inimaparaat—“masinavärk”, nagu seda anglosaksi maades iseloomulikul viisil nimetatakse—või pigem need, kes seda juhivad, on võimelised parlamendiliikmeid vaos hoidma ning neile küllaltki suures ulatuses oma tahet peale suruma. See omab erilist tähtsust partei juhtkonna valimise jaoks. Juhiks saab nüüd see, kellele masinavärk kuuletub,

* Nii kutsuti rahvapäraselt 1789. aastal asutatud Demokraatliku Partei New Yorgi linna täidesaatvat komiteed, mis esindas keskklassi opositsiooni “aristokraatlikule” Föderalistide Parteile. Teostas tüüpilist bossiliku poliitilist kontrolli heategevuse ja patronaaži kaudu; taotles valimisõiguse laiendamist omanduseta valgetele meestele. Saavutas oma haripunkti 19. ja varajasel 20. sajandil. Poliitiliste vastaste äraostmised, teatud etniliste ja religioossete vähemuste eelistamine ning vaestele annetuste väljajagamine muutsid Tammany Halli nime ajapikku poliitilise korruptsiooni ja valimismahhinatsioonide sünonüümiks.

9

seda isegi parlamendist hoolimata. Teiste sõnadega tähendab selliste masinavärkide loomine plebistsitaarse demokraatia kättejõudmist.

Parteiline kaaskond, eelkõige parteiametnik ja -ettevõtja, ootab oma juhi võidu puhul endastmõistetavalt isiklikku tasu: ametikohti või muid eeliseid. Otsustavaks on siin see, et just temalt ja mitte (või mitte ainult) üksikutelt parlamendiliikmetelt. Eelkõige ootavad nad, et juhi isiksuse demagoogiline mõju valimisvõitluses parteile hääli ja mandaate ja sellega ka võimu juurde toob ning seeläbi nende poolehoidjate šansse endale loodetud tasu saada võimalikult suurendab. Ideelises plaanis on aga üheks liikumapanevaks vedruks rahuldustunne kellegi indiviidi (ja mitte ainult keskpärasustest koosneva partei abstraktse programmi) heaks usaldusliku isikliku andumusega töötamisest—see on igasuguse juhikesksuse “karismaatiline” element.

Väga erinevas ulatuses ning alalises latentses võitluses oma mõjuvõimu eest seisvate kohalike honoraatide ja parlamendiliikmetega pani see vorm ennast maksma. Esmalt kodanlikes parteides Ühendriikides, seejärel sotsiaaldemokraatlikus parteis eelkõige Saksamaal. Esineb pidevaid tagasilööke, niipea kui puudub üldtunnustatud juht; ning isegi tema olemasolu korral tuleb siiski teha igasuguseid järeleandmisi parteihonoraatide edevusele ja huvitatusele. Eelkõige võib aga masinavärk sattuda ka parteiametnike võimusesse, kelle kätes seisab igapäevane töö. Mõnede sotsiaaldemokraatlike ringkondade arvates olevat nende partei just sellise “bürokratiseerumise” ohvriks langenud. Samal ajal alistuvad “ametnikud” suhteliselt kergesti demagoogiliselt tugevatoimelisele juhiisiksusele: nende materiaalsed ja ideelised huvid on ju väga lähedalt seotud tema kaudu loodetava parteivõimu tulemuslikkusega; pealegi on töö juhi heaks iseenesest seesmiselt enam rahuldust pakkuv. Kaugelt raskem on juhtide esiletõus seal, kus—nagu enamasti kodanlikes parteides—ametnike kõrval omavad partei üle mõju “honoraadid”. Sest nood “teevad” mingist oma juhatuse- või komisjoniliikme kohakesest ideeliselt “oma eluasja”. Nende käitumist määravad ressentiment* demagoogi kui homo novuse suhtes, veendumus parteipoliitilise “kogemuse” üleolekus (millel tõepoolest on märkimisväärne tähtsus) ning ideoloogiline mure vanade parteitraditsioonide kokkuvarisemise pärast. Nende poolel on ka kõik partei traditsionalistlikud elemendid. Eelkõige maapiirkonna valija, aga ka väikekodanlane respekteerib honoraadi ammusest ajast tuntud nime ning umbusaldab talle tundmatut inimest—igatahes seni, kuni too kord edu saavutab, et nüüd seda vankumatumalt tema külge haakuda. Vaadelgem nüüd nende kahe struktuurivormi omavahelise heitluse mõnda põhinäidet ning eriti Ostrogorski* poolt kirjeldatud plebistsitaarse vormi tõusu.

Kõigepealt Inglismaa: seal olid parteiorganisatsioonid kuni 1868. aastani peaaegu puhtakujuliselt honoraatide organisatsioonid. Toorid toetusid maal näiteks anglikaani vikaarile, nagu ka (enamasti) koolmeistrile ning eelkõige vastava krahvkonna [county] suurmaaomanikele, viigid aga enamasti sellistele inimestele nagu nonkonformistlik jutlustaja (seal, kus ta olemas oli), postiülem, sepp, rätsep, köietegija—ühesõnaga sellistele käsitöölistele, kes poliitilist mõju levitada võisid, kuna nendega kõige rohkem lobiseda tavatseti. Linnades jagunesid parteid osalt majanduslike, osalt religioossete, osalt lihtsalt perekondades pärandunud parteiarvamuste järgi. Ent alati olid poliitilise ettevõtluse kandjateks honoraadid. Selle kõige kohal kõrgusid parlament ja parteid koos kabineti ja leaderiga, kes oli kas

* Ressentiment osutab seosele Nietzsche kirjutistega, eeskätt Moraali genealoogiaga, kus see sõna viitab vihameelele, mida nõrgemad inimloomused tunnevad “sündinud juhtide” vastu. Weber iseloomustab Nietzsche arutlust ressentiment’ üle kui “briljantset”.* Moisie Ostrogorski, Democracy and the Organization of Political Parties (London, 1902).

10

ministrite nõukogu [Ministerrat] või opositsiooni eesistujaks. Selle liidri kõrval asus parteiorganisatsiooni tähtsaim elukutseline figuur: “piitsamees” (whip). Temale kuulus ametite eestkoste; seega pidid kohakütid tema poole pöörduma ning ta üritas selles asjas kokkuleppele jõuda üksikute valimisringkondade saadikutega. Nendest hakkas aegapidi kujunema elukutseliste poliitikute kiht sel teel, et hakati värbama kohalikke agente, kes esialgu mingit tasu ei saanud ja oma seisundilt umbes meie “usaldusmeestele” sarnanesid. Nende kõrvale aga tekkis valimisringkondadesse kapitalistliku ettevõtja kuju: “valimisagent”, kelle olemasolu oli Inglismaa modernse, valimispuhtust tagava seadusandluse jaoks vältimatu. See seadusandlus püüdis kontrollida valimiskulusid ning vastustada rahavõimu sellega, et tegi kandidaadile kohustuseks teatada, kui palju valimised talle maksma olid läinud: sest lisaks hääle pingutamisele valmistas kandidaadile (palju rohkem, kui seda meil varem ette tuli) rõõmu oma kukru väljatõmbamine. Valimisagent lasi tal endale maksta ümmarguse summa, millega ta hoolitses hea äri tegemise eest. “Liidri” ja partei honoraatide vahelises võimujaotuses, nii parlamendis kui ka maal, oli esimesel neist Inglismaal ammusest ajast, suure ja sealjuures stabiilse poliitika võimaldamise mõjuvatel põhjustel, väga silmapaistev positsioon. Siiski oli ka parlamendiliikmete ja partei honoraatide mõju veel üsna märkimisväärne.

Umbes nii nägi välja vana parteiorganisatsioon: pooleldi honoraatide majandus, pooleldi juba teenistujate ja ettevõtjate äri. Ent 1868. aastast alates kujunes kõigepealt Birminghami kohalike valimiste jaoks, seejärel aga tervel maal välja caucus-süsteem*. Selle süsteemi kutsusid ellu üks nonkonformistlik vikaar* ja Joseph Chamberlain*. Ajendiks oli valimisõiguse demokratiseerumine. Masside oma poole võitmiseks oli hädavajalik luua demokraatlikena näivate ühingute tohutu aparaat, moodustada igasse linnakvartalisse valimisühing, organisatsiooni pidevalt käigus hoida ning kõik rangelt bürokratiseerida; kasvas palgaliste ametnike töölevõtt, sellal kui parteipoliitika formaalseteks kandjateks olid kohalike valimiskomiteede (kuhu varsti olid organiseerunud kusagil umbes 10 protsenti valijatest) poolt valitud koopteerimisõigusega peavahendajad. Liikumapanevaks jõuks olid kohalikud, eelkõige kommunaalpoliitikast (mis on igal pool kõige priskemate materiaalsete võimaluste allikas) huvitatud ringkonnad, kes ka esmajoones finantsvahendid kokku ajasid. See hiljuti tekkinud, mitte enam parlamentaarselt juhitav masinavärk pidi üsna varsti asuma võitlusse seniste võimulolijatega, eelkõige whipiga, oli aga kohalikest huvilistest toetatuna selles võitluses sedavõrd edukas, et whip alistuma ja temaga leppimist otsima pidi. Tulemuseks oli kogu võimu koondumine väheste ja viimaks ühe isiku kätte, kes partei eesotsas seisis. Liberaalses parteis tekkiski kogu süsteem seoses Gladstone’i võimule tõusuga. Just Gladstone’i “suure” demagoogia kütkestavus ning masside kindel usk tema poliitika eetilisse sisusse ja eeskätt tema isiksuse eetilisse iseloomu viisidki selle masinavärgi nii kiiresti võidule honoraatide üle. Areenile ilmus poliitika tsesaristlik-plebistsitaarne element—valimiste lahinguvälja diktaator. See andis ennast üsna varsti tunda. 1877. aastal toimis caucus esmakordselt riiklike valimiste tasandil ning seda hiilgava eduga: tulemuseks oli * Ameerika Ühendriikides tähendas see erilist liiki partei koosolekut, kus otsustati kandidaatide ülesseadmist (Caucus oli algselt, 18. sajandi alguses, poliitiline klubi Bostonis). Inglismaal aga tähendab caucus rangelt distsiplineeritud parteiorganisatsiooni süsteemi eesmärgiga juhtida valimisi ja kontrollida valijaid. Tihti kasutatav vastasleeri poliitikute poolt (sel moel see sõna Disraeli algatusel käibele tuligi) halvustavas tähenduses kui parteipoliitiline niiditõmbamine.* Frank Schnadhorst.* Joseph Chamberlain (1836—1914), ärimees, ühiskondlike reformide algataja, tulihingeline imperialistliku koloniaalpoliitika toetaja. Oli Liberaalse Partei radikaalse tiiva juht ja mitmekordne valitsusliige. Liitus hiljem konservatiivide parteiga.

11

Disraeli langemine keset iseenda suuri saavutusi. 1886. aastaks oli masinavärk juba sedavõrd täielikult isiku karismaatilisele küljele orienteeritud, et kui kõne alla võeti Home-rule’i küsimus*, siis ei küsinud terve aparaat ülevalt alla: “Kas me jagame olemuslikult Gladstone’i platvormi?” vaid pöördus lihtsalt Gladstone’i sõnade peale koos temaga, öeldes: “Mida ta ka ei tee, meie järgneme talle,”—ning jättis oma tõelise looja Chamberlaini kuivale.

See masinavärk vajab märkimisväärset inimaparaati. Inglismaal elatub vist küll vähemalt 2000 inimest otseselt parteide poliitikast. Muidugi on palju rohkem neid, kes puhtalt kohaküttide või huvilistena poliitikas, eriti kohalike omavalitsuste poliitikas [Gemeindepolitik] kaasa teevad. Lisaks majanduslikele võimalustele eksisteerivad tublil caucus-poliitikul võimalused oma edevust rahuldada. J.P.-ks või koguni M.P.-ks* saada on loomupäraselt suurima (normaalse) auahnuse taotluseks ning see võib osaks saada sellistele inimestele, kellel on ette näidata hea lastetuba, kes on gentlemenid. Peeri tiitel ootab aga kõrgeima autasuna eriti suuri metseene—parteide finantsid põhinesid vahest kuni 50 protsendi ulatuses anonüümsete annetajate toetustel.

Milline oli siis kogu selle süsteemi tagajärg? See, et tänapäeval pole Inglise parlamendiliikmed üldiselt, välja arvatud mõned kabinetiliikmed (ja üksikud veidrikud), mitte midagi muud kui hästi distsiplineeritud hääleloomad. Meie Riigipäevas tavatseti vähemasti kirjutuslaua taga erakirjadele vastamisega teeselda riigi hüvanguks töötamist. Sellised žestid pole Inglismaal nõutavad; parlamendiliige peab seal ainult hääletama ning hoiduma partei reetmisest; ta peab välja ilmuma, kui piitsamehed teda kutsuvad, ning tegema seda, mida kabinet või opositsiooni leader otsustab. Seda enam, et maapiirkondlik caucuse masinavärk on tugeva juhi olemasolu korral peaaegu põhimõttelage ning täielikult leaderile alluv. Parlamendi kohal seisab seega faktiliselt plebistsitaarne diktaator, kes massid “masinavärgi” abil enda taha kogub ning kelle jaoks parlamendiliikmed on üksnes poliitilised prebendaarid, kes tema kaaskonda kuuluvad.

Kuidas toimub nüüd sellise juhtkonna valimine? Kõigepealt: millise võimekuse põhjal? Kõige määravamaks on—peale kõikjal maailmas otsustavate tahteomaduste—loomulikult demagoogilise kõne mõjujõud. Selle loomus on muutunud ajast, kus see veel, nagu näiteks Cobdeni* puhul, mõistusele apelleeris, Gladstone’i kaudu, kes näiliselt kaine “laskem-faktidel-kõnelda” tehnika suur meister oli, kuni kaasajani välja, kus masside liikumapanemiseks tihtilugu väljatöötatud puhtemotsionaalseid vahendeid kasutatakse, nagu näiteks Päästearmee seda teeb. Kujunenud olukorda võib küll julgelt nimetada “diktatuuriks, mis toetub masside emotsionaalsuse ärakasutamisele”. Kuid kõrgelt arenenud komiteelise tegevuse süsteem Inglise parlamendis teeb selle võimalikuks ning sunnib ka iga poliitikut, kes juhtimisest osavõttu taotleb, selles kaasa töötama. Kõik viimaste aastakümnete silmapaistvad ministrid on selle väga reaalse ja efektiivse töökoolituse läbi teinud ning aruandluse ja nende nõupidamiste avaliku kritiseerimise praktika tingivad, et see kool tõelist väljavalimist tähendab ning seega lihtsalt demagoogid välistab.

* Liikumine ja võitlus Iirimaa omavalitsuse eest aastail 1870—1914. Programmi sõnastas 1870. aastal Isaac Butt, see sai home-rule’i liikumise ning 1873 asutatud Home-Rule Confederationi põhikirjaks.* J.P. e Justice of the Peace (rahukohtunik), M.P. e Member of Parliament (parlamendiliige Inglismaal).* Richard Cobden (1804—1865), Inglise poliitik, enim tuntud oma eduka võitlusega protektsionistlike viljaseaduste (Corn Laws) tühistamise eest (1846). Asutas 1839. aastal Manchesteris viljaseaduse-vastase liiga (Anti-Corn-Law League).

12

Nõnda Inglismaal. Sealne caucus-süsteem oli aga kõigest nõrgendatud variant võrreldes ameerikaliku parteiorganisatsiooniga, mis plebistsitaarse printsiibi eriti varakult ja eriti puhtal kujul käibesse tõi. Washingtoni Ameerika pidi tema kujutluse järgi olema gentlemenide poolt valitsetav kogukond; gentleman tähendas tol ajal ka sealpool maaomanikku või inimest, kes omas kolledžiharidust. Nii see alguses ka oli. Kui moodustusid parteid, võtsid esmalt juhtimise enda kätte Esindajatekoja liikmed—nagu Inglismaal honoraatide domineerimise ajal. Parteiorganisatsioon oli üsna lõtv. See kõik kestis aastani 1824. Juba enne 1820. aastaid oli mõnedes omavalitsustes—mis ka siin modernse arengu sünnikohaks olid—tekkimas parteiline masinavärk. Ent alles Andrew Jacksoni, Lääne farmerite kandidaadi, valimine presidendiks* heitis vanad traditsioonid nurka. Formaalne lõpp parteide juhtimisele mõjukate parlamendiliikmete poolt saabus varsti pärast 1840. aastat, kui väljapaistvad rahvaesindajad—Calhoun, Webster—poliitilisest elust tagasi tõmbusid, sest parlament oli kogu maad hõlmava parteimasina suhtes peaaegu kogu võimu kaotanud. Põhjuseks, miks plebistsitaarne “masinavärk” Ameerikas nii varakult välja arenes, oli, et seal ja ainult seal oli täidesaatva võimu peaks ning—selles asi seisneski—ametipatronaaži ülemaks plebistsitaarselt valitud president, kes “võimude lahususe” tõttu oli oma ameti pidamisel parlamendist peaaegu sõltumatu. Tõeline saagiobjekt tulusate ametiprebendide näol ootas seega võidutasuna just presidendivalimistel. Selle tagajärjeks oli Andrew Jacksoni poolt nüüd täiesti süstemaatiliseks printsiibiks ülendatud spoils system.

Mida see spoils system—kõigi föderaalametite määramine võiduka kandidaadi kaaskondlastele—parteide kujunemisele tänapäeval tähendab? Seda, et üksteisega seisavad vastamisi täiesti põhimõttetud parteid, puhtalt kohaküttide organisatsioonid, mis iga konkreetse valimisvõitluse puhuks oma muudetavaid programme vastavalt häältepüüdmise šanssidele kohandavad—sellisel määral muudetavaid, nagu seda kõikidele analoogiatele vaatamata küll kusagil mujal ei leidu. Parteid on täielikult kohandatud ametipatronaaži jaoks tähtsaimale valimisvõitlusele: võitlusele ühenduse presidentuuri ja osariikide kubernerikohtade pärast. Programmid ja kandidaadid pannakse paika parteide “rahvuskonventidel”, national conventions, ilma parlamentaarsete esindajate vahelesekkumiseta: seega parteikongresside poolt, kuhu formaalselt väga demokraatlikul viisil saadavad oma esindajad delegaatide kokkutulekud, mis omakorda võlgnevad mandaadi partei algvalijate koosolekutele [primaries]. Juba nendel primary’tel valitakse delegaate riigipea kandidaatide nimede järgi; parteide eneste sees möllab kibedaim võitlus nominationi küsimuse ümber. Presidendi võimuses on vähemalt 300 000 kuni 400 000 ametniku kohalemääramine, mida ta teeb isiklikult, konsulteerides üksnes osariikide senaatoritega. Senaatorid on seega mõjukad poliitikud. Esindajatekoda on seevastu poliitiliselt suhteliselt väga võimuvaene, kuna ametnike patronaaž on temalt ära võetud, ning ministrid, kes pole muud kui rahva poolt kõigi (ka parlamendi) suhtes legitimeeritud presidendi abilised, saavad oma ametikohustusi täita [Esindajatekoja] usaldusest või umbusaldusest sõltumata. Selline on “võimude lahususe” tagajärg.

Sellele toetuv spoils system oli Ameerikas tehniliselt võimalik kuna ameerika kultuur võis oma nooruse tõttu sellist puhtdiletantlikku majandamist välja kannatada. Kuid olukord, kus 300 000 kuni 400 000 taolist parteilast, kellel oma kvalifikatsiooni tõendamiseks polnud muud ette näidata kui tõsiasi, et nad oma parteile palju teeneid osutanud olid, ei saanud endastmõistetavalt eksisteerida ilma tohutute pahedeta—

* Andrew Jackson oli USA presidendiks aastatel 1829—37.

13

enneolematu korruptsiooni ja raiskamiseta, mida ainult veel siiani piiramatute majanduslike võimalustega maa taluda suutis.

Kuju, kes nüüd koos selle plebistsitaarse parteimasinavärgi süsteemiga silmapiirile kerkib, on “boss”. Kes on boss? Poliitiline kapitalistlik ettevõtja, kes omal käel ja omal riisikol valijate hääli hangib. Oma esimesed sidemed võib ta olla saavutanud advokaadi või kõrtsmikuna või mõne sarnase ettevõtte omanikuna või ka laenuandjana. Sealt põimib ta oma niite edasi seni, kuni on võimeline “kontrollima” teatud hulka hääli. Olles kord niikaugele jõudnud, astub ta ühendusse naaberbossidega, äratab oma agaruse, osavuse ja eelkõige diskreetsusega nende tähelepanu, kes karjääris juba kaugemale jõudnud on, ning hakkab nüüd kõrgemale tõusma. Boss on parteiorganisatsiooni jaoks hädavajalik. Viimane asub tsentraliseeritult tema kätes. Väga olulisel määral on just tema see, kes muretseb vahendeid. Kuidas ta need kätte saab? Osaliselt liikmemaksudest, eelkõige aga nende ametnike palkade maksustamisest, kes tema ja ta partei kaudu ametisse said. Siis veel altkäemaksudest ja jootrahadest. Kes mõnda paljudest seadustest karistamatult rikkuda tahab, vajab bosside vaikivat nõusolekut ning peab neile maksma. Vastasel korral ootavad teda vältimatult ebameeldivused. Ent üksnes sellest veel vajalikuks ettevõtluskapitaliks ei piisa. Boss on hädavajalik suurte finantsmagnaatide raha otsese vastuvõtjana. Mingil juhul ei usaldaks nood valimisotstarbelist raha ühegi palgalise parteiametniku või mistahes avalikkuse ees aru andva inimese kätte. Boss oma aruka diskreetsusega rahaasjades on loomulikult just see õige inimene nende kapitalistlike ringkondade jaoks, kes valimisi finantseerivad. Tüüpiline boss on absoluutselt kaine mõtlemisega inimene. Ta ei püüdle ühiskondliku au poole, professional* on “heas seltskonnas” põlu all. Tema taotluseks on ainuüksi võim—võim kui rahaallikas, aga ka võim võimu enda pärast. Ta tegutseb kulisside taga, vastandudes sellega Inglise leaderile. Teda ennast ei kuulda avalikult kõnelemas; ta sisendab kõnemeestele, mida nood otstarbekal viisil ütlema peavad, ise aga vaikib. Reeglina ei võta ta vastu ühtegi ametit, välja arvatud föderaalse senaatori oma. Sest kuna senaatorid on põhiseaduse alusel ametipatronaažis osalised, siis istuvad juhtivad bossid sageli isiklikult selles organis. Ametikohtade väljajagamine toimub esmajoones parteile osutatud teenete põhjal. Kuid sageli jaotatakse neid ka rahaliste pakkumiste vastu ning üksikutele ametitele eksisteerivad kindlaksmääratud taksid—ametikohtade müümise süsteem, mida ju ka 17. ja 18. sajandi monarhiad, kaasa arvatud Kirikuriik, tihtilugu tundsid.

Bossil puuduvad igasugused kindlad poliitilised “tõekspidamised”; ta on täiesti põhimõttelage, küsides ainult: mis toob hääli? Tihtipeale on ta üsna viletsalt kasvatatud inimene. Oma eraelus püüab ta aga elada laitmatult ja korrektselt. Üksnes oma poliitilises eetikas kohandub ta loomupäraselt juba etteantud poliitilise tegevuse läbilõike-eetikaga [Durchschnittsethik], nagu seda paljud meist on pidanud tegema varude kokkuahnitsemise ajajärgul ka majanduseetika vallas. Bossi ei häiri see, et tema kui professional, kui elukutseline poliitik, on ühiskondlikult põlatud. Sellel, et ta ise kõrgetesse föderaalametitesse ei saa ega tahagi saada, on oma eelis: nimelt, et tihtipeale seatakse kandidaatideks üles parteiväliseid haritlasi, seega respekteeritud inimesi, ning mitte ikka jälle vanu parteihonoraate (nagu meil), seda muidugi juhul kui bossid sellest valimistel tõmbejõudu loodavad. Just nende põhimõttelagedate parteide struktuur koos oma ühiskondlikult põlatud võimukandjatega on kaasa aidanud võimekate inimeste presidendiks pürgimisele, kes meie juures poleks selliselt iialgi tõusnud. Kindlasti vastustavad bossid mõnda outsiderit, kes nende raha- ja

* Professional Weberil siin ja edaspidi inglise keeles.

14

võimuallikatele ohtlikuks võiks saada. Kuid konkurentsivõitluses valijate soosingu pärast on nad tihtipeale olnud sunnitud alanduma just selliste kandidaatide aktsepteerimiseni, keda peetakse korruptsiooni vastalisteks.

Siin on niisiis olemas tugevalt kapitalistlik, ülalt alla rangelt organiseeritud parteiettevõte, mis toetub samuti äärmiselt püsivatele, ordulikult organiseeritud klubidele nagu Tammany Hall, mis püüdlevad ainuüksi kasumi saavutamisele eeskätt kommunaalvalitsuste (need on ka siin kõige tähtsamaks ekspluateerimisobjektiks) poliitilise kontrollimise kaudu. Selline parteielu struktuur oli võimalik Ühendriikide kui “uudismaa” väga tugeva demokraatia tõttu. See seos põhjustab nüüd süsteemi aeglast hääbumist. Ameerikat ei saa enam ainult diletantide kaudu valitseda. Ameerika töölistelt sai veel 15 aastat tagasi* küsimusele, miks nad lasevad ennast sedasi valitseda poliitikutel, keda nad ise põlastusväärseiks kuulutavad, järgmise vastuse: “Parem olgu meil ametnikeks inimesed, kelle peale me sülitame, kui et ametnike kast nagu teil, kes sülitab meie peale.” See oli Ameerika “demokraatia” endine seisukoht; sotsialistid mõtlesid juba tollal täiesti teisiti. Sellist olukorda enam ei lubata. Diletantide valitsemisest enam ei piisa ning Civil Service Reform loob üha suureneval hulgal eluaegseid, pensioni võimaldavaid ametikohti, mille tulemusel saavad ametitesse ülikooliharidusega ametnikud, kes on täpselt sama äraostmatud ja võimekad nagu meie omad. Ümmarguselt 100 000 ametikohta pole nüüd enam valimistsükli saagiobjektiks, vaid võimaldavad pensioni ning sõltuvad kvalifikatsioonitõendist. See kahandab üha enam spoils systemi osatähtsust ning sellega muutub ka parteide juhtimise viis; ainult me ei tea veel, kuidas.

Saksamaal olid seni poliitilise ettevõtluse otsustavad tingimused oma olemuselt järgmised. Esiteks: parlamentide jõuetus. Selle tagajärjeks oli, et ükski juhiomadustega inimene sinna pikemaks ajaks ei läinud. Oletades, et sinna taheti pääseda—mida sai seal teha? Kui vabanes mõni kantseleikoht, võis asjaomasele administratsiooniülemale öelda: “Mul on oma valimisringkonnas üks väga võimekas inimene, kes oleks sobilik—võtke ta ometi.” Ning seda tehti meeleldi. Kuid see oli enam-vähem kõik, mida üks Saksa parlamendisaadik oma võimuinstinktide rahuldamiseks teha võis—kui tal neid instinkte üldse oli. Sellele lisandus (ning see teine moment tingis ka esimese) koolitatud professionaalse ametnikkonna tohutu tähtsus Saksamaal. Selles olime me maailmas esimesed. See tähtsus tõi kaasa selle, et ametnikkond ei nõuelnud endale mitte ainult tsiviilteenistuse ameteid, vaid ka ministrikohti. Eelmisel aastal Baieri maapäeval, kui arutluse all oli parlamentariseerumine, öeldi: andekad inimesed ei hakka enam ametnikeks, kui parlamendiliikmed ministeeriumidesse istuma pannakse. Seejuures hoidus ametnikevalitsus süstemaatiliselt kõrvale seda liiki kontrollist, nagu olid Inglismaal komiteede-arutelud, ning muutis sellega parlamendid (väheseid erandeid kõrvale jättes) võimetuteks endi keskelt tõeliselt kasulikke haldusülemaid ette valmistada.

Kolmandaks oli see, et meil Saksamaal (vastandina Ameerikale) olid olemas poliitiliste veendumustega parteid, mis vähemalt subjektiivselt bona fides väitsid, et nende liikmed esindavad “maailmavaateid”. Ometigi neist kaks tähtsamat parteid—Keskpartei ühelt poolt, sotsiaaldemokraadid teiselt poolt* —olid sündinud

* S.o aastal 1904.* Mõlemad, Rooma katoliiklasi esindanud Zentrumspartei ning 1875. aastal August Bebeli ja Wilhelm Liebknechti Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei ja Ferdinand Lassalle’i rajatud Üldise Saksa Töölisühingu ühinemisel tekkinud Sozialdemokratische Partei Deutschlands hakkasid impeeriumi ja Preisimaa valimistel osalema 1870ndatel. Bismarcki jaoks olid mõlemad parteid “impeeriumi vaenlased”, Reichsfeinde, kuna üritasid (kumbki omal moel) muuta impeeriumi põhimist konservatiivset poliitilist iseloomu.

15

vähemusparteid ja seda juba oma kavatsuste poolest. Keskpartei juhtivad ringkonnad impeeriumis [Reich] ei teinud kunagi saladust, et nad olid parlamentarismi vastu seetõttu, et kartsid vähemusse jääda ning raskendada sellega kohaküttide lepitamist, mis senini toimus valitsusele surve avaldamise kaudu. Sotsiaaldemokraatia aga oli põhimõttekindel vähemuspartei ja parlamentariseerumise takistaja, kuna ta ei tahtnud ennast antud kodanliku poliitilise korraga määrida. Tõsiasi, et mõlemad parteid end parlamentaarsest süsteemist välistasid, muutis selle süsteemi võimatuks.

Mis sai sealjuures Saksa elukutselistest poliitikutest? Neil polnud mingit võimu, mingit vastutust, nad said etendada ainult üsna allutatud rolli honoraatidena ning seetõttu hingestasid neid uuesti kõige tüüpilisemad tsunftiinstinktid. Oli võimatu nende honoraatide ringkonnas, kes oma väikestest kohakestest endale elulise tegevuse tegid, esile tõusta kellelgi, kes nendega samalaadne polnud. Ma võiksin igast parteist (sotsiaaldemokraatia pole siin muidugi erandiks) nimetada arvukalt nimesid, mis kõik poliitilise karjääri tragöödiaid tähendasid, sest vastavatel isikutel olid juhiomadused, mille tõttu honoraadid neid ei sallinud. Seda honoraatide tsunftiks arenemise teed on läinud kõik meie parteid. Näiteks Bebel oli ikka veel juht oma temperamendi ja iseloomu puhtuse tõttu, kui kasin tema intellekt ka polnud. See, et ta märter oli, et ta masside usaldust (nende silmis) iialgi ei petnud, tõi kaasa viimaste jäägitu koondumise tema selja taha ning ükski parteisisene võim poleks suutnud tema vastu tõsiselt välja astuda. Tema surmaga see lõppes ning algas ametnike domineerimine. Esile kerkisid ametiühingutegelased, parteisekretärid ja ajakirjanikud ning parteis võtsid võimust ametnike instinktid. Küll ülimalt ausameelne ametnikkond—võiks öelda, et harukordselt aus, pidades silmas olukorda teistes maades, eeskätt sageli äraostetavaid ametiühingutegelasi Ameerikas—kuid eespool arutletud ametnike valitsemise tagajärjed puudutasid ka seda parteid.

/…/

Kes iganes [vägivaldse] vahendiga ükskõik millisel eesmärgil liidu sõlmib—ning seda teeb iga poliitik—, see on jäetud tema spetsiifiliste tagajärgede võimusesse. Iseäranis suurel määral on seda usuvõitleja, nii religioosne kui ka revolutsiooniline. Võtkem julgesti näituseks kaasaja. Kes tahab maa peal absoluutset õiglust jõuga maksma panna, see vajab selleks kaaskonda: inimestest koosnevat “aparaati”. Viimasele peab ta lubama hädatarvilikke seesmisi ja väliseid preemiaid—taevalikku või maist tasu—, vastasel korral see ei funktsioneeri. Modernse klassivõitluse tingimustes on seesmisteks preemiateks vihkamise ja kättemaksuhimu, eelkõige ressentiment’ ja pseudo-eetilise õiguse tagaajamise vajaduse (seega vastaste laimamise ja ketseriteks tunnistamise vajaduse) rahuldamine. Väliseks tasuks on seiklus, võit, saak, võim ja prebendid. Juhi edu sõltub täielikult tema aparaadi funktsioneerimisest. Seega ka selle—mitte aga omaenda—motiividest. Siit on oluline, et kaaskond, keda ta vajab—punakaartlased, nuhid, agitaatorid—oleks võimeline neid preemiaid kestvalt säilitama. See, mida juht oma tegevuse selliste tingimuste korral tegelikult saavutab, ei asu niisiis tema kätes, vaid on talle dikteeritud tema kaaskonna eetiliselt rõhuvas enamuses labaste tegutsemismotiivide poolt. Seda kaaskonda saab vaos hoida ainult senikaua, kui siiras usk juhi isikusse ja tema üritusse hingestab vähemalt mingit osa tema kaaslastest (küllap mitte kunagi maises elus isegi nende enamikku). Kuid see usk pole mitte ainult (isegi kui ta subjektiivselt siiras on) väga suurel osal juhtudest tegelikult ainult kättemaksu-, võimu-, saagi- ja prebendihimu eetiline “legitimeerimine”—selle suhtes ärgem laskem endale midagi ette luisata, sest ka materialistlik ajalootõlgendus pole mingi

16

suvaliselt sisenetav voorimehetroska ega peatu revolutsioonikandjate ees!—, vaid eelkõige järgneb emotsionaalsele revolutsioonile tavapärane argipäev, usukangelane ja eeskätt usk ise kaob või muutub (mis on veelgi tõhusam) poliitiliste filistrite ja tehnikute konventsionaalsete fraaside koostisosaks. See areng toimub eriti kiiresti just usuvõitlusega, kuna seda juhivad või inspireerivad tõelised juhid, revolutsiooni prohvetid. Sest nagu igasuguse juhiaparaadi puhul, nii ka siin on tühjendumine ja asjastumine [Versachlichung], hingeline proletariseerumine “distsipliini” huvides üks edu eeltingimustest. Mõne usuvõitleja domineerivaks tõusnud kaaskond kaldub seetõttu eriti kergesti manduma üsna tavaliseks prebendaaride kihiks.

Kes poliitikaga üldiselt ning poliitika kui elukutsega seda enam tegeleda tahab, peab olema teadlik neist eetilistest paradoksidest ning oma vastutusest selle eest, mis temast endast nende surve all saada võib. Ta seob end, ma kordan, saatanlike jõududega, mis varitsevad igas vägivallas. Akosmistliku inimarmastuse ja headuse suured virtuoosid, pärinegu nad Naatsaretist või Assisist või India kuningalossidest, pole mitte selle poliitilise vahendiga—vägivallaga—tegutsenud; nende riik polnud “mitte sellest maailmast”, kuid ometi mõjusid ja mõjuvad nad selles maailmas ning Platon Karatajevi* ja Dostojevski pühakute kujud on ikka veel nende kõige adekvaatsemateks järelkonstruktsioonideks. Kes oma hinge lunastust ning teiste hingede päästmist taotleb, see ei taotle seda poliitika teel, sest viimasel on hoopis teistsugused ülesanded: sellised, mida saab lahendada ainult jõu abil. Poliitika geenius, või deemon, elab seesmises pinges armastuse jumalaga, ka kristlaste jumalaga oma kiriklikul kujul—pinges, mis võib iga hetk vallanduda lahendamatuks konfliktiks. Seda teadsid inimesed isegi kiriku domineerimise aegadel. Ikka ja jälle pandi Firenze interdikti alla—ning see tähendas tollal inimeste ja nende hingede lunastuse jaoks palju massiivsemat võimu kui (Fichte sõnul) Kanti eetilise otsustuse “külm heakskiit”—, selle kodanikud aga võitlesid ikkagi Kirikuriigi vastu. Just selliste olukordadega seoses laseb Macchiavelli ühes (kui ma ei eksi) Firenze ajaloo ilusas lõigus ühel oma kangelasel ülistada neid kodanikke, kelle jaoks kogulinna vägevus ülemaks oli kui oma hingede päästmine.

Kui te kodulinna või “isamaa” asemel, mis ju käesoleval ajal mitte igaühele üheselt mõistetavaks väärtuseks ei pruugi olla, ütlete “sotsialismi tulevik” või “internatsionaalse rahu saavutamine”, siis olete te saanud selle probleemi oma praegusel kujul. Sest kõik see poliitilise tegutsemise kaudu püüeldav, mis vägivallavahendite abil ning vastutuseetilisel teel töötab, ohustab “hinge lunastust”. Kui aga seda aetakse taga usuvõitluses puhtalt veendumuseetilisel alusel, siis võib see kahju kannatada ning paljudeks põlvkondadeks diskrediteeritud saada, sest puudub vastutus tagajärgede eest. Sest siis jäävad tegutsejal need saatanlikud jõud, mis mängus on, teadvustamata. Need jõud on halastamatud ja tekitavad tema tegevusele tagajärgi (sealhulgas tema enda jaoks seesmisi), mille ohvriks ta abitult langeb, kui ta neid ei näe. “Kurat, tema on vana.” Ning selle lausega pole mõeldud aastaid, eluiga: “seega saa vanaks, et teda mõista.”* Ka mina pole vaidlustes ennast iialgi sünnitunnistuse daatumiga üle trumbata lasknud; samuti ei saa pelk tõsiasi, et keegi on 20 aastat vana ja mina üle 50, anda mulle põhjust arvata, et see on iseenesest saavutus, mille ees aukartusest hingusele minna. Mitte vanus ei tee seda, vaid ikkagi elu reaalsusi vaatleva pilgu koolitatud säästmatus ning võime neid reaalsusi taluda ja nendega seesmiselt võrdväärne olla.

* Tegelane Leo Tolstoi romaanist Sõda ja rahu.* J. W. Goethe, Faust (II osa, 6817-18): Bedenkt: der Teufel, der ist alt; / so werdet alt, ihn zu verstehen!

17

Tõepoolest, poliitikat tehakse küll peaga, kuid üsna kindlasti mitte ainult peaga. Selles on veendumuseetilistel isikutel täielik õigus. Aga kas tegutseda tuleb veendumuseetiliselt või vastutuseetiliselt ning millal tuleb teha üht ja millal teist, selle kohta ei saa kellelegi mingeid ettekirjutusi teha. Ainult ühte saab öelda: kui nüüd sellel, nagu te usute, mitte “steriilse” erutatuse ajajärgul—aga erutatus pole ju ometi tingimata alati tõeline kirg—hakkab äkki massiliselt siginema veendumuseetikuid loosungiga: “Maailm on rumal ja labane, mitte mina; vastutus tagajärgede eest ei puuduta mind, vaid neid, kelle teenistuses ma töötan ja kelle rumaluse või labasuse ma välja juurin,” siis ütlen ma otsekoheselt, et küsin kõigepealt selle veendumuseetika taga seisva seesmise kaalukuse määra järele, ja mul on mulje, et üheksal juhul kümnest on siin tegemist tuulepeadega, kes ei tunneta reaalselt, mida nad enda peale võtavad, ning joobuvad romantilistest meelisklustest. Inimlikult ei paku see mulle erilist huvi ning ei vapusta mind hoopiski mitte. Samas on ääretult vapustav, kui küps inimene—ükspuha, kas aastatelt noor või vana—, kes seda vastutust tagajärgede eest tõeliselt ja täie hingega tunneb ning vastutuseetiliselt tegutseb, mingil hetkel ütleb: “Siin ma seisan ja teisiti ma ei saa.”* See on midagi inimlikult tõelist ja liigutavat. Sest selline olukord peab küll igaühele meist, kes seesmiselt surnud ei ole, kunagi võimalikult ette tulema. Selles suhtes pole veendumuseetika ja vastutuseetika absoluutsed vastandid, vaid täiendid, mis alles üheskoos tõelise inimese teevad, sellise, kes võib omada “kutsumust poliitikaks”.

Ja nüüd, austatud kuulajad, rääkigem sellest asjast taas kord kümne aasta pärast. Kui siis, nagu ma kahjuks kartma pean, on tervel real põhjustel juba ammu kätte jõudnud reaktsiooni ajastu ning sellest, mida kindlasti paljud meist, mina (tunnistan siiralt) sealhulgas, ootasid ja lootsid, on vähe (võib-olla mitte päris eimiski, aga ilmselt üsna vähe) täide läinud—see kõik on vägagi tõenäoline ja mind see ei murra, kuigi kahtlemata on selle teadmine seesmiselt koormav—, siis sooviksin ma küll näha, mis neist teie seast, kes praegu ennast tõeliste “veendumuspoliitikutena” tunnevad ning tollest joobumusest*, mida see revolutsioon tähendab, osa võtavad—, mis neist selle sõna sisimas tähenduses “saanud” on. Oleks ju ilus, kui asjad oleksid nii, et nende kohta kehtiks Shakespeare’i 102. sonett:

Ma laulsin siis, kui arm meil oli uus,ma hõiskasin, kui õitest lõhnas kevad,kuid vait jääb laul ka Philomela suus,kui suve küpsed päevad lühenevad.*

Kuid nii need asjad ei ole. Mitte suve õitseng ei asu meie ees, vaid eelkõige jäise pimeduse ja kalkuse polaaröö, võitku välispidiselt milline grupp tahes. Sest seal, kus pole miskit, minetab oma õiguse mitte üksnes keiser, vaid ka proletaarlane. Kui see öö aeglaselt taganema hakkab, kes siis veel elab neist, kelle kevad praegu näiliselt nii lopsakalt õitsenud on? Ning mis on teist kõigist selleks ajaks seesmiselt saanud? Kibestumine või väikekodanlikkus, lihtsalt nüri leppimine maailma ja elukutsega, või kolmanda ja mitte kõige haruldasema võimalusena: müstitsistlik maailmast põgenemine nende puhul, kel selleks andi on, või—sageli ja halvasti—selle kui moeasjaga enda piinamine. Igal sellisel juhul teen ma järelduse, et nad ei ole

* “Ich kann nicht anders, hier stehe ich.” Nii olevat Martin Luther öelnud Wormsi riigipäeval 1521. aastal.* Kritiseerides revolutsiooni joobumust [Rausch], peab Weber silmas seda entusiasmile, millega paljud tolle aja Saksa intellektuaalid tervitasid Nietzsche mõtlemise “dionüüsilisi” aspekte.* William Shakespeare, Kogutud teosed, VII kd, lk 535 (tlk Harald Rajamets).

18

kasvanud omaenda tegevuse vääriliseks, ei ole kasvanud vääriliseks ka maailmale nagu see tegelikult on, ega oma argipäevale: neil pole objektiivselt ja faktiliselt olnud kutsumust poliitikaks selle sisimas tähenduses, mida nad ise uskusid endas olevat. Parem, kui nad oleksid selgelt ja lihtsalt viljelenud vennalikkust teiste inimeste suhtes ja üldse puhtasjalikult oma igapäevase tööga tegelenud.

Poliitika tähendab kõvade laudade jõulist, aeglast puurimist ühteaegu kirglikult ja silmamõõduga. On ju täiesti õige, ning seda kinnitab terve ajalooline kogemus, et seda, mis võimalik, poleks kunagi saavutatud, kui maailmas ikka ja jälle võimatu poole poleks püüeldud. Kuid see, kes seda teha suudab, peab olema juht; ning mitte ainult juht, vaid ka—selle sõna väga lihtsas tähenduses—kangelane. Ning isegi need, kes kumbagi ei ole, peavad ennast juba praegu relvastama sellise südamekindlusega, mis ka kõigi lootuste purunedes iseendaks suudab jääda, sest muidu pole nad suutelised täide viima isegi seda, mis täna võimalik on. Ainult see, kes on kindel, et ta sellest ei murdu, kui maailm tema seisukohast vaadatuna liiga rumal või liiga labane on selle jaoks, mida ta talle pakkuda tahab, ning kes on kindel, et ta kõigele vaatamata suudab öelda: “Ja ikkagi!”, ainult see omab “kutsumust” poliitikaks.

19