3/2014 43

Helen Sildna

No 3 MäRTS 2014 hind 2.50 €

Eesti Jazzliit

10

Katie MeluaTallinnas

Sündmused “Mustonen-Festilt”

WilhelmFaun RacketArete TeemetsEpifolium

Elep

hant

s fr

om N

eptu

neJo

han

Rand

vere

Kirke Karja

& Pae Kollektiiv

44 3/2014

eripakkumine

Pakkumine kehtib ainult 27, 28, 29 märtsil

12 KUU tellimus 6 KUU HINNAGA!

Vaid EUR

Telli: www.tellimine.ee/muusika14 Telefoni teel: 6177717; Märgusõna: muusika14

3/2014 1

3/2014

Peatoimetaja Ia Remmel ia@ema.edu.eeToimetaja Virge Joamets virgejoamets@gmail.comToimetaja Joosep Sang joosep@ema.edu.eeReklaam Herje Tamm herje@ema.edu.eeKujundaja Ande Kaalep ande.kaalep@gmail.comKeeletoimetaja Kulla Sisask

Rahastaja EV KultuuriministeeriumAjakirja ilmumist toetab Eesti KultuurkapitalVäljaandja SA KultuurilehtVoorimehe 9, 10146 Tallinn

Toimetuse kolleegium: Eesti Muusikanõukogu juhatusToimetus: Voorimehe 9, Tallinn 10146Toimetuse telefon 6 833 107Kodulehekülg: www.ajakirimuusika.eeTrükitud Pajo trükikojasPärnu mnt. 58, Sindi linn, 86703 PärnumaaISSN 1406-9466© Eesti Muusikanõukogu

Tellimine: AS Express PostPeterburi tee 34-5, Tallinn 11415Tel 617 7717, www.tellimine.eeTellimisindeks 00679E-arve püsimaksega 1,60 eurot numberAastatellimus 23 eurotMuusikaõpetajatele ja -õpilastele aastatellimuse soodushind 19 eurot. Soodushind kehtib ka pensionil olevatele muusikaõpetajatele.Tellimine: ia@ema.edu.ee, Online-tellimus: www.fingler.com.

Ajakiri Muusika teeb märtsinumbris koostööd Tallinn Music Weekiga. Avaloos kõneleb festivali looja Helen Sildna lähemalt, kuidas Tallinn Music Week alguse sai ning milliseid protsesse see hõlmab, lisaks väike valik tutvustusi tänavuse festivali artistidest.

Muusikat on märtsikuust alates võimalik tellida ja lugeda ka elektroonilisel kujul. Oleme jõudnud elektroonilisse tellimiskeskonda Fingler aadressil www.fingler.com.

Ia Remmel

K A V A 2 Ia Remmel. Eesti on nagu uus Island.

Intervjuu Helen Sildnaga

8 TMW. Epifolium

9 Nele-Eva Steinfeld, Ivo Heinloo. Muusikauudiseid maailmast

12 Madli-Liis Parts. Julge superstaar Gruusiast. Katie Melua

14 Ivo Heinloo. Mõtisklusi Jazzliidu juubeli puhul

15 TMW. Arete Teemets

16 Hannu Wuorela. Muusika enne tsirkust

17 TMW. Elephants From Neptune

19 Lauri Leis. Elu nagu Ameerika mäed. Raamatust “Tühjad pihud. Gunnar Grapsi elu ja muusika”

20 Virge Joamets. Eesti muusika ja muusikud Londonis

21 TMW. Sandra Sillamaa Trad. Attack!

22 Maris Valk-Falk. Rahvusvaheline muusika-teooria konverents “Performatiivsus”

24 Sandra Kalmann. Rännak läbi aja ja ruumi. “MustonenFest 2014”

27 TMW. Faun Racket

28 Tanel Veeremaa. 90 aastat Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi

29 Madli-Liis Parts. Jäine muusika Põhja-maises öös

30 TMW. Johan Randvere

31 TMW. Wilhelm

31 Muusikauudiseid Eestist

37 TMW. Kirke Karja

38 Heliplaatide tutvustus

40 Jazzisessioon nr 2

FOTO KEN OJA, THEPLACE2.RU

2 3/2014 2 3/2014

FOTO ANU HAMMER

Eesti on nagu uus

IslandIntervjuu

Helen Sildnaga

I A R E M M E L

3/2014 3

showcase-festivalid ehk artistide esitlus- või talendifestivalid, kuhu kutsutakse kokku rahvusvahelised otsustajad, kellele pannakse valmis programm regiooni kõige lootustandvama-test artistidest. Lihtne, aga geniaalne süsteem. Ja kuna oli nä-ha, et sellised festivalid annavad tulemusi, siis soovisime ka endale siia midagi sellist luua.

1990ndate aastate playback-artistide laviin oli (laiemale avalikkusele) tekitanud tunde, et Eesti popmuusikas ei olegi peale meelelahutusliku “päkapikudisko”, cover-bändide või šlaager-muusika eriti midagi toimumas. Lõhe meelelahutus-tööstuse ja puhtast loomerõõmust ja eneseväljendusvajadu-sest ajendatud nn underground’i ja keldribändide vahel, kel keerukamad kunstilised ambitsioonid, oli tohutult suur. 2008. aastal, kui juba tõsiselt festivalimõtteid arutasime ja muusika-ekspordi suundi planeerima hakkasime, oli aga näha, et nagu paisu tagant hakkas peale kasvama uue generatsiooni tegijaid, kunstiliste ambitsioonidega omanäolisi muusikuid. Tundus, et Eestis oli aeg selliseks ettevõtmiseks küps. Õnneks leidus ka piisavalt eesti muusika käekäigule südamest kaasa elavaid inimesi, kes mõtlesid samas suunas ja nii saigi ühise pingutu-sena TMW loodud. Esimene partner, kes siis meie ideesse uskus, oli rahvusvahelise kogemusega Mikko Fritze ja tema “Tallinn – kultuuripealinn 2011” meeskond, sealt tekkis esi-mesteks aastateks ka oluline rahastusvõimalus.

Millise mulje on TMW arvukatele välisvaatlejatele jätnud Eesti ja eesti muusika?Eks see oli ju suur hüpe tundmatusse. Me ise olime küll ot-sustanud uskuda, et oleme andekad ja teeme head muusikat, aga hingevärin oli ikka sees, et millised need reaktsioonid on. Juba esimesel aastal olid arvamused tohutult julgustavad. Paljud väliskülalised olid üldse esimest korda Eestis, võibolla olid nad ainsa nimena eesti muusikast kuulnud Arvo Pärti, mõni oli kuulnud ka Kerlit. Tüüpiline reaktsioon: kuidas on võimalik, et see kõik on siin kogu aeg olemas olnud ja meie ei tea sellest midagi? Eesti muusika suhtes olid ju tekkinud ka teatud eelarvamused ja hoiakud. Eesti popmuusikast oli kuul-dud ainult seoses “Eurovisiooniga” ja eks siis eeldati, et kogu siinne muusikaskene ongi umbes selline. Aga see, mis neid ees ootas, oli täiesti unikaalne, igas mõttes algupärane oma-looming, mis ei üritanudki tingimata pimesi matkida lääne formaate.

Nüüdseks on viie aastaga toimunud selline areng, et kui varem välisfestivalidel viibides kuuldi, et olen Eestist, öeldi ikka et: oi, me ei tea eesti muusikast midagi, mis teil seal siis toimub? Nüüd on see muutunud; isegi kui ei osata konkreet-sete artistide nimesid nimetada – mida osatakse ka aina roh-kem ja rohkem –, siis vähemalt ollakse kuulnud, et midagi seal ikka toimub. Viimastel aastatel öeldakse sageli, et Eesti on nagu uus Island. Väike riik, kust tuleb uskumatult huvita-vaid asju. Lisaks sellele, et teatakse konkreetsete artistide ni-mesid, on ääretult oluline lihtsalt fakt, et Eesti on üldse rah-vusvahelise muusikaringkonna teadvusse sisse murdnud – ühtäkki oleme me olemas. Kui ühe riigi või muusikakogu-konna vastu tekib selline huvi, hakkab see positiivselt mõju-

Kohtume Helen Sildnaga jaa-nuarikuus Telliskivi Loomelin-nakus. On esimene väga külm päev pärast ootamatult sooje jõule ja aastavahetust. Õhk on tõmbunud klaasjaks ja klaa-riks, mõtted niisamuti. Ootan Helenit F-hoones, meeleolu-kas paigas, kus taaskasutatud mööbel ja ökokeskkond loovad hubase õhkkonna. Ta saabub koos oma koerakese Pipraga, kes tõmbub peagi laua all mõ-nusalt kerra ning vestlus võib alata.Tallinn Music Week on viie aastaga kujunenud omaette nähtuseks ja võiks öelda brändiks nii Eestis kui ka välis­maal. Kuidas TMW alguse sai? Kust tuli idee midagi sellist luua?Olin läinud tööle kontserdikorraldusfirmasse BDG, kus minu ametiks oli eelkõige rahvusvaheliste staaride Baltikumi toomi-ne. Tol ajal suured firmad konkureerisid sellel liinil üksteisega välisartistide siiatoomisel. Kui olin selles ametis mitu aastat töötanud ja rahvusvaheliste kolleegidega suhelnud, tekkis ühel hetkel arusaamine, et mingi osa muusikaturust on täiesti puu-du, mitte ainult meil, vaid ka Lätis, Leedus ja teistes endistes Nõukogude Liidu maades. Professionaalsed ettevõtted vahen-dasid ainult rahvusvahelisi artiste ning kohalike muusikute kogukonnale ei pööratud peaaegu üldse tähelepanu. Kont-serdid muidugi toimusid, korraldati suvetuure, aga see oli tõesti eelkõige kohalik meelelahutustööstus. Ei tegeldud tead-likult artisti karjääri arendamise ja rahvusvaheliste võimaluste loomisega.

Siis tekkis õhku küsimärk, et milles on asi, kas Eestis pole piisavalt andekaid muusikuid? Klassikalises muusikas olid sel ajal juba olemas rahvusvahelised suured nimed, Arvo Pärt muidugi, Erkki-Sven Tüür. Aga igal juhul oli selge, et asi pole mitte selles, et Eestis poleks talente, vaid selles, et nendega ei tehta tööd, puuduvad elementaarsel tasemel kontaktid rahvus-vaheliste tegijatega ning oskused karjääri arendada.

Hakkasin siis sihipäraselt suhtlema Soome, Islandi, Norra, Taani kolleegidega ning käima muusikaekspordile suunatud üritustel. Norras on selline festival nagu By:Larm, Soomes Music & Media Finland, Hollandis Eurosonic. Need kõik on

4 3/2014

ma ka igale üksikule tegijale. Uutel nimedel on selles tuules oluliselt lihtsam löögile saada. Midagi sellist juhtus ka Islandiga. Björk oli küll sealne esimene rahvusvaheline nimi, aga kui juba kasvõi üks artist on suutnud riigist välja minna, muutub see võimalikuks ka kõigile teistele. Ühest küljest on see puhtalt psühholoogiline – hetkest, mil keegi on suutnud end väikeriigist välja rebida, ei saa enam öelda, et see pole võimalik, teisest küljest hakkab üks edulugu alati genereerima rahvusvahelist huvi riigi vastu laiemalt. Edulooga omakorda käivad alati kaasas ka praktilised teadmised ja olulised kon-taktid, millest ühel või teisel moel hakkab olema kasu ka teis-tel tegijatel. Edulood ei sünni aga reeglina juhuslikult, vaid suure töö tulemusena.

Kas oleks võimalik tuua näiteid ekst­reemsematest arvamustest, mida head või ka kriitilist on öeldud?Päris ekstreemseid arvamusi nagu ei meenugi, pigem pisut ootamatuid ja sil-miavavaid hinnanguid. Näiteks üht briti ajakirjanikku, kes kirjutab muuhulgas ka Mojole ja keda huvitab põhjamaade muusika, lummas täielikult Seksoundi plaadikataloog ja sellised artistid nagu Imandra Lake, Tartu Popi ja Roki Instituut, Maarja Nuut ning Mari Kalkun. Iidne korduspõhine laul, koorimuusikatraditsioonist tulenev laulustilistika, mis on nende artistide tõlgenduses jõudnud popmuusikasse, on tema silmis midagi ainulaadset. Kui meie näeme Seksoundi toodangus eeskätt indie-rocki ja shoegaze’i, siis väljapoolt tulev inimene võib selles tajuda väga sügavaid kultuuriloolisi mõjutusi. See tõestab, et miski, mille olemasoluga oleme ise nii harjunud, võib olla väliskuulaja jaoks väga eriline ja ainulaadne ja vastupidi – mida ise peame väga huvitavaks või edukaks, ei pruugi teiste jaoks seda üldse olla.

Aga kriitika osas... seda on muidugi olnud, aga pigem

konstruktiivses võtmes. Kõige äkilisemad on selles vallas ol-dud TMW konverentsi raames toimuval muusika pimetesti-misel “Check my demo” (iga programmiartist saab demokasti visata oma muusikat, kastist valitakse juhuslikkuse printsiibil mõned välja ja 5–6 välisspetsialisti arvustavad neid), kus vä-lisekspertide suust on kohati kostnud hõikeid stiilis “nemad peaksid küll tegelema millegi muu kui muusikaga!”. Hävitava kriitika osaliseks saavad enamasti need, kes üritavad lihtsalt matkida, teha midagi, mida on juba kuskil mujal väga hästi tehtud. Kunagi pole kritiseeritud, kui luuakse midagi unikaal-set, endale olulist ja hingelähedast. Sama loogika kehtib igave-sele küsimusele: “kas eesti keeles lauldes on võimalik rahvus-vaheliselt tuntuks saada?”. Klassikaline vastus on see, et on

kordades mõttekam laulda enesekind-lalt oma emakeeles kui halvas või kesk-pärases inglise keeles. Igaüks tehku se-da, mis on talle loomuomane ja milles on tema tugevus.

Kes Eesti muusikutest on väliskuula­jatele eriti muljet avaldanud ja neid vaimustanud?Edulugusid, nagu Ewert and The Two Dragons jt ju teatakse, aga väiksemaid sähvatusi on olnud lugematu arv. Näiteks toimuvad TMW raames nn lin-

nalava kontserdid, kus artistid mängivad plaadipoodides või kohvikutes. Ühel sellisel linnalaval – Biit Me plaadipoes ja Foxy Vintage butiigis second hand vintage kleitide vahel folgi-tüdrukute pundi Midrid esinemist näinud välisajakirjanik üt-les, et ta sai sellest aasta suurima muusikaelamuse. Tugevaid elamusi on saadud meie nüüdisklassika showcase’idel, kas siis Vox Clamantise kontserdil või eelmisel aastal Ülo Kriguli teo-se “Luigeluulinn” ettekandel, kus osales ka Iiris. Ja ka meie folgiskenest välja kasvanud muusikud, näiteks Mari Kalkun, on tundunud väga erilistena. Neilt kontsertidelt on tuldud sõ-nadega “see oli nagu mingi religioosne kogemus”, “täiesti

Muusika kuulamine on tunnetuslik prot-sess. Muusikavald-kond ise ja kriitikud on selle valdkonna žanrinimetustega ära lahterdanud.

Tallinn Music Week 2013 avamisel koos president Toomas Hendrik Ilvese ja Rein Langiga. Tagumises reas festivali staarkülali-ne Seymour Stein.FOTO TMW / RASMUS JURKATAM

3/2014 5

teistmoodi, lummav”, “ürgne tunnetus”. Mõned aastad tagasi vaimustuti festivalil rocktroonika bändist Opium Flirt – oli neid, kes ütlesid nende laulja Andres Lõo kohta, et, vau, tema võiks olla uus David Bowie! Mainimist väärib ka see, et rahvusvahelised spetsialistid on tihti vä-ga laia huvide spektriga, mitmetes pop-muusikaväljaannetes on mainimist leid-nud meie nüüdisheliloojad, popmuusi-kaplaadifirmad on tundnud huvi avan-gardse heliloomingu vastu. Üldse – jul-gen uskuda, et Eesti heliloojate praegune looming on ääretult potentsiaalikas, tu-leb selle üle uhke olla ja seda uhkusega ka väljaspool tutvustada.

On hetki, kus inimesed on tabanud ära, et siit võiks tulla midagi täiesti ge-niaalset. Ei ole küll alati nii läinud, et järgneks kohe tohutu karjäärivõimalus. See ei olegi kunagi nii. Meie muusikutel on tihti selline illusioon, et teda ju nähti ja küllap hommepäev saabub meilile vä-gev ettepanek. Tegelikult on need prot-sessid palju keerulisemad. Näiteks Ewert and The Two Dragonsi puhul oli nii, et 2010. aastal olid nad programmis ilma suurema tähelepanuta, 2011 neid n-ö märgati ja nad said meie Skype’i auhin-na (delegaatide hinnangul lootustandvaim artist) ning oma suure plaadilepinguni jõudsid nad 2012. aasta lõpus. See on aga mõistagi alles rahvusvahelise töö algus, sugugi mitte veel läbimurre. Kui mõni firma kavatseb sinusse panustada, siis vaadatakse millega sa tegeled: ok, koduturul on läinud hästi, Euroopa turul ka, nüüd vaatame, kuidas sa end promod jne. Sind testitakse igal tasemel hoolikalt. Suured plaadifirmad teevad praegusel ajal plaadidiile võibolla paarikümne uue ar-tistiga aastas, väikesed plaadifirmad isegi kahe-kolme kuni viie artistiga. Otsused kaalutakse igakülgselt läbi. Ei piisa sel-lest, et teed head muusikat – seda teevad tõenäoliselt tuhan-ded sinusarnased muusikud veel. Vaimustushüüded, mis bän-didele siin festivalil osaks saavad, on olulised, sellest saab ka enesekindlust juurde, aga kunagi ei allkirjastata esimese vai-mustuse pealt lepingut. Muidugi on ka vaimustuse tekitamine keeruline ja sellest saabki kõik alguse, suur kunst ja tarkus on aga vaimustust säilitada.

Keda te veel peale Ewert and The Two Dragonsi esile tooksite rahvusvahelist edu saavutanud muusikutest?Kindlasti Kerli. Kuigi ta on Eestist nii kaua ära olnud, et me mõnes mõttes vahel ei adu, kui kaugele ta tegelikult on jõud-nud. Kasvõi see uudis, mis siin enne jõule läbi käis, et tema lugu, mitte küll tema esituses, jõudis Briti top 40 edetabelisse. Me peaksime mõistma, et see on väga kõva sõna!

Samuti ka see, et ta Ameerikas üldse püsib sellises staatu­ses, nagu ta on!Just nimelt. Ja võtmesõna on see, et ta püsib. Me näeme välist

tulemust, aga keegi ei näe, kui kõvasti ta töötab. Kerli on nii tõsise suhtumisega, ei jäta päevagi vahele, kirjutab üha uusi laule. Kui on selline tootlikkus ja distsipliin, siis muutub ka tõenäolisemaks, et võibolla üks su sajast loost jõuab kunagi edetabelisse, selle tõenäosuse nimel sa võitledki. Selleks, et üks lugu saaks edukaks, tulebki võibolla sada kirjutada, neid viimistleda, paremaks lihvida, kuulajate ja spetsialistide peal testida.

Ja teine asi, mis on plahvatuslikult Eestist maailma läinud ja millest on häbiväärselt vähe räägitud, on progressiivne tantsumuusika ehk EDM. Sellised tegijad, nagu näiteks Mord Fustang või Syn Cole – tema “Miani 82” (Avicii edit) on juba praegu saanud Spotifys 715 000 kuulamist. Ilmselt ongi tema praegu Eesti artistidest kõige lähemal läbilöögile. Metsatöll te-gutseb jõudsalt, neil on mastaapsed tuurid nii Euroopas kui USAs. Siis Maria Minerva, kes nüüd elab New Yorgis, tuuri-tab väga palju, on oma skenes väga hinnatud artist. Iiris te-gutseb vägagi nutikalt, on võtnud täiesti uue, ütleme nii, et 21. sajandi strateegia, ei keskendugi enam albumitele vaid EP-dele. Tema lugu “Tigerhead” kuulati Spotifys üle 500 000 kor-ra, see on päris märkimisväärne. Iirises on sellist artistimater-jali, et võib päris kindel olla – midagi põnevat ja suurt saadab ta ühel päeval kindlasti korda.

Meie artistid – Sibyl Vane, Tallinn Daggers, Talbot, Elephants From Neptune, Svjata Vatra, Paabel, Odd Hugo, Tenfold Rabbits, Mari Kalkun on hakanud Baltikumis, Soomes, lähiregioonis kontserdituure tegema, varem seda praktiliselt ei eksisteerinud. Selline pidev tegevus regionaalselt on ääretult oluline, siit tekivadki artistile reaalsed karjäärivõi-malused, sest nende publik suureneb ju pidevalt.

Festivali vastuvõtul restoranis Gloria.FOTO TMW / RASMUS JURKATAM

6 3/2014

Päris paljud meie bändid on saanud hea stardi “Noorte­bändist”. Millised muljed teil viimasest “Noortebändist” on?“Noortebänd” on väga oluline üritus ja igal aastal kasvab sealt peale uusi andeid. Paljud on ka olnud meie artistide nimekir-jas, näiteks varasematest Frankie Animal või Slippery Slope. Sel aastal on meil viiest “Noortebändi” finalistist kavas neli: Wilhelm, väga sümpaatne ansambel ja ma arvan, et neilt hak-kab tulema midagi väga huvitavat, siis The Boondocks ja Ouu. Võitjabänd Ziggy Wild on samuti väga äge tegija. Ka Sibyl Vane tuli ju sa-muti “Noortebändist”. “Noortebänd” hakkab lahti rulluma juba sügisel, aasta lõpuks on võitjad teada ja siis on just parajasti aega, et eredamad jõuaksid osalema ka Tallinn Music Weekil. Meie festivali esindaja on alati “Noortebändi” žüriis, valime oma lemmiku välja ja üld-juhul võitja lülitatakse ka alati meie programmi.

Kui keeruline on TMWl hoida balanssi klassikalise muusi­ka ja muude muusikastiilide vahel?Programmi koostamine on meil alati meeskonnatöö. Iga showcase’i paneb kokku organisatsioon või inimene, kes on selles skenes kõige aktiivsem ja asjatundlikum. Jazzi esitlusla-va esinejate rivi paneb kokku Jazzliit või “Jazzkaar”, folgi kava Pärimusmuusika keskus ja nii edasi. Klassikas on meie part-neriks mitmendat aastat Pille Lille Muusikute Fond ja Eesti Muusika Arenduskeskus, möödunud aastatel ka Interpreetide Liit. Nüüdisklassika programm valmib koostöös Eesti Muu-sika Päevade ja Heliloojate Liiduga. Oleme arutanud, kas klassikalise muusika osa võiks olla meie festivali raames suu-rem, aga praegusel hetkel tundub, et programm on tasakaa-lus. See on orgaaniline protsess ja kasvab koos publiku ja publikuhuviga. Kanname hoolt, et kohale oleks kutsutud ka iga žanri spetsiifikale keskendunud välisdelegaadid, aga tei-sest küljest tahame, et saalid oleksid publikut täis. Näiteks nüüdisklassika showcase on alati välja müüdud. Klassikalise interpretatsiooniga on see häda, et TMW raames pole olnud ideaalset saali. Sel korral toimub esitluskontsert esimest korda Nokia kontserdimajas, kasutame sealseid ruume päris uuel moel ja usun, et see saab olema põnev. Olengi isiklikult seda meelt, et kui me tahame, et klassikaline muusika jõuaks ka kohalikul tasandil uue publikuni, peame ise julgemad olema. Inglismaal ja Hollandis toimuvad baarides klassikalise muusi-ka kontserdisarjad, mis on saanud ääretult populaarseks ja toovad võrreldes ootuspärastes saalides toimuvaile kontserti-dele sedalaadi muusika juurde täiesti uut publikut. Meie kõigi ühine eesmärk on ju see, et võita erinevatele muusikaliikidele uut publikut juurde ja seda ka kasvatada. See aga eeldab, et me peame aeg-ajalt oma mugavustsoonist välja tulema. Ma saan aru, et pianist vajab parimat klaverit, aga vahel tuleb te-ha selle nimel mööndusi, et minna huvitavasse konteksti, at-mosfääri ja tõmmata ligi uusi inimesi. Lõpuks sõltub aga kõik loomulikult sellest, millised soovid või ambitsioonid muusi-kul on. Sundida ei saa kedagi, saab ainult julgustada ja aidata, uusi ideid välja pakkuda.

Üks TMW osa on alati olnud ka paneeldiskussioonid. Mis on seal olnud eriti põnevad ja kaasamõtlemist tekitanud teemad?Eredaid hetki on palju. On paneele, kus on läinud tuliseks vaidluseks, näiteks kui arutluse all oli ACTA, mis tol hetkel oli väga aktuaalne, või autoriõiguse teema, kus olid paneelis ka Rein Lang ja Kalev Rattus. Aeg-ajalt oleme korraldanud ka eestikeelseid diskussioone, kus kodumaised tegijad on aktiiv-selt polemiseerinud, kuidas paremini Eesti muusikaturgu

arendada. Kui paneelis on koos jazzi, rocki, tantsumuusika taustaga inime-sed, siis on huvitav tõdeda, et mure-kohad on olemuslikult sarnased. Igal aastal on meil olnud värvikaid kuul-sustest külalisi (celebrity speakers), eelmisel aastal näiteks Seymour Stein, elav muusikatööstuse legend, kes ku-nagi sõlmis plaadilepingud artistide-ga nagu Madonna ja Depeche Mode. Ta on nüüd juba 82-aastane ja on

kuidagi tähendusrikas, et Ewert and The Two Dragons olid viimased, kellega ta lepingu sõlmis.

Konverentsidel on alati kaks poolt. Kõigepealt kuulad saa-lis arutelu, see läheb sulle korda ja siis pärast ringi navigeeri-des kuuled paremalt ja vasakult, mida inimesed omavahel räägivad. Kui tihti me tegelikult ikka kasvõi muusikavaldkon-na kolleegidegagi leiame aega, et süvitsi arutleda meie vald-konna käekäigu üle?

Pole ju aega.Just nimelt! Pole aega või kui kokku saadakse, siis räägitakse konkreetsest projektist või koostööst. Aga sellistel üldistel teemadel, kuidas arendada Eesti muusikaturgu või teha koostööd, on väga oluline arutada! Selleks ongi paneelid head – korjad sealt mõtteseemne ja arendad selle õhtul kol-leegidega kasvõi baaris hoopis teisele tasemele. Ja kui tihti on meil võimalust, et siin on rahvusvahelised kolleegid, kes mõtlevad ja räägivad kaasa ning aitavad vahel teemad laie-masse konteksti paigutada. Teine oluline ja tegelikult ka rah-vusvahelises kontekstis uudne aspekt on see, et meie konve-rentsi teemades ja aruteludes kohtuvad erinevate skenede inimesed, klassikalise muusika, jazzi, maailmamuusika, tantsumuusika ja popmuusika asjaajajad. Pean ütlema, et sellest on tekkinud väga silmi avavaid ja eluterveid arutelu-sid. Tihti on need olnud just ka klassikavaldkonna delegaa-did, kes on pärast öelnud, et neil on popmuusika kogemu-sest tohutult õppida. Kasvõi turundusest, sponsorlusest, üld-se laiemalt ettevõtlikkusest. On tunda, et festivalile järgneb alati mingi elavnemise periood, kõigil tulevad värsked mõt-ted. See käivitab vähemalt mingiks ajaks inimestes tuhina midagi uurida, teha, millestki rohkem teada saada. See ongi minu meelest konverentsi kõige olulisem osa.

Kas on olnud ka plaane mõni klassikavaldkonna legend siia tuua?Väga tahaks tuua. Eelmisel aastal oli see juba plaanis, aga siis veel ei õnnestunud, tahtsime tuua ECMi bossi Manfred Eicherit.

Aina olulisemaks muutub muusika autor. Liigutakse jär-jest suurema autori-kesksuse suunas.

3/2014 7

Tundub, et klassikalisel interpreedil on üldiselt raskem mõjule pääseda kui mitteklassikalisel?Kui vaadata, mis nüüd popmuusikas on oluliseks saanud, siis kõik artistid seal esitavad enamasti oma loomingut. Kui see käib käsikäes, interpreet ja tema looming, siis on palju liht-sam huvi äratada. Väga suur on huvi eesti heliloojate vastu.

Aga interpreet, kes mängib Beethovenit?Mulle tundub, et sedalaadi interpreetidega ongi ehk kõige keerulisem välisturgudel töötada (kindlasti aga mitte võima-tu, mõtleme kasvõi Annely Peebole või Mihkel Pollile), sest puudub toetav unikaalsuse faktor. Mis on seal sellist, mida maailma muusikapublik just nimelt Eestist ootab? Selles vald-konnas on meeletu konkurents ja esmaseks nõudeks muidugi abso-luutne tehniline perfektsus. Tehnilise perfektsuse puudumist võidakse vahel andeks anda, kui originaalsus seda kompenseerib. Eks loomulikult mängib ka inter-preedi puhul suurt rolli tema tõl-gendus, küpsus ja karakter, kogu te-ma isik. Aga seda on ikkagi keeruli-sem pakkuda ja müüa, omaloomin-gu osa selles puudub.

Tõepoolest, klassikalisel interpreedil enamasti pole ju oma loomingut võimalik välja pakkuda.Jazzis on omalooming ka ainult üks komponent, sageli aren-dab see edasi midagi juba olemasolevat. Aga aina rohkem muutub oluliseks muusika autor. Liigutakse järjest suurema autorikesksuse suunas. Ja kui sa plaadistama lähed, siis on

plaadifirmade soov omalooming ja sa ise oled motiveeritud, sest autoritasud tulevad ju sulle.

Kas see on siis nagu mingi paradig­ma muutus? Kui varasematel aega­del olid olulised esitajad, siis nüüd on muutunud olulisemaks autor?Sinnapoole asjad liiguvad jah. Võtame näiteks kasvõi Rootsi muusika edu-loo. Rootsi autorist Max Martinist on nr 1 hittide lõikes olnud Ameerika Ühendriikides edukamad vaid John Lennon ja Paul McCartney. Artistide hulka, kes valivad oma singliteks rootslaste või norralaste loomingut, kuuluvad muuhulgas Katy Perry, Beyonce, Rihanna ja teised A-kate-gooria popstaarid. Siin liiguvad tege-likult kõige suuremad rahad. Soomlased panevad ka sellele rõhku. Neil toimuvad sellised regulaarsed üritused nagu songwriting camps. Laulu kirju ta jad kogunevad näiteks mõneks päevaks kuskile maamajja ja seal toimub laulukirjutamise laager. Kohale tulevad rahvusvahelised pro-

dutsendid, kuulavad valmivaid laule ja annavad tagasisidet. See on täiesti uus osa karjäärist. Mina ja minu kirjutatud

laul ei pea tingimata olema lahutamatud. Kui ma annan oma laulu vabaks ja seda võib laulda keegi teine, annab see uusi võimalusi. Tuleb osata olla ka enda suhtes kriitiline – võibolla olen super laulukirjutaja, aga äkki leidub laulja, kes suudab seda paremini esitada kui mina või siis äkki kellelgi teisel on paremad võimalused see lugu kuulsamaks laulda. Võtame kasvõi Kerli ja tema loo “Skyscraper”.

Milline muusika teile endale meeldib, millised on läheda­semad esitajad või muusikastiilid?

Mul on väga hea meel, et ma kasva-sin üles kodus, kus kuulati klassika-list muusikat. Teismeeas tekkis mui-dugi ka protest, et tahtsin just nim-me midagi muud kuulata. Aga prae-gu ma kuulan tõesti kõike. Ma ei saaks vastata ühe žanrinimetusega või et mu lemmik on see või teine. See, et olen ise kunagi muusikat õp-pinud, on olnud eelkõige tunnetuse kasvatus, kuidas ma märkan muusi-kas nüansse, atmosfääri, dünaami-kat, hoopis teisi, žanriüleseid väärtu-

si. Klassikaline muusika õpetab seda kõige puhtamal kujul. Klassikaline muusika on mind aidanud ka muusikamaitse väljakujundamisel. Kui selle kooli oled läbi käinud, saad läbi selle spektri vaadelda kõiki neid erinevaid nüansse, koolkondi ja nähtusi, mida muusikas leida võib.

Muusika kuulamine on tunnetuslik protsess. Muusika-

Mitte kunagi ei ole mõtet süüdistada publikut, et nad ei ole piisavalt intelligentsed või haritud, et muusi-kast “aru saada”.

“Positivuse” festivalil koos festivali peakorraldaja Girts Majorsi, Linda Andersone, Andis Zustsija president Toomas Hendrik Ilvesega. FOTO TMW / RASMUS JURKATAM

8 3/2014

vald kond ise ja kriitikud on selle valdkonna žanrinimetus-tega ära lahterdanud ning me oleme õpetanud kuulajaid lä-henema sellest seisukohast. Tänapäeval on muusika kuulami-se viisid ja kogemus kardinaalselt muutumas ja juba muutu-nud. Eelkõige seetõttu, et tarbime muusikat nüüd väga palju digitaalsel kujul. Nii lüüakse “kaardipakk segamini” ja ma usun, et see on väga eluterve, igal juhul kuulaja võidab sellest. Muusikatööstus ja -valdkond peab uue olukorraga leppima ja kiirelt kaasa minema, leidma muutunud olukorrast eeliseid.

Oma töö tõttu kuulan palju uusi bände ja tahan kogu aeg uut teada saada. Ja siis jõuan vahel sellisesse faasi, et ma ei jaksa enam uut muusikat kuulata ja tahan minna tagasi vanade lemmikute juurde. Siis panen pühapäeva hommikul plaadimasinasse Bob Dylani, Joni Mitchelli, Velvet Under-groundi, Robert Planti, Alison Kraussi või siis hoopis Arvo Pärdi või Nils Frahmi muusikat.

Plaadifirmad teevad ka väga palju põnevat. Mu lemmi-kud on mõned, kes viivad kokku eksperimentaalset rocki ja nüüdisklassikat, näiteks FatCat Records, kuhu kuulub selli-ne saksa helilooja nagu Max Richter; Hauschka või siis Islandi plaadifirma Bedroom Community, kus on üks mu lemmikuid, ameerika nüüdishelilooja Nico Muhly. Või siis Taani bänd Efterklang, kes teeb koostööd islandi dirigendi Daniel Bjarnasoniga ja erinevate heliloojatega. Selliseid eks-perimentaalse popmuusika ja nüüdisklassika puutepunkte tekib aina rohkem ja rohkem. Kui luua neile see ruum, keskkond ja kontekst, kus nad saavad koos tegutseda ja koos luua, siis sünnib sellest alati midagi uut ja head! Ja ai-nus, mida publik tegelikult tahab, on kuulata head muusi-kat. Neid ei huvita, kas see on klassika, jazz või avangard-pop. Muusikaelu korraldajana tahaksin luua rohkem neid olukordi, kus erinevad stiilid kokku puutuvad ja kus saaksi-me palju vabamalt mõelda.

Peame rohkem mõtlema sellele, kuidas publikule uusi väärtusi ja kogemusi luua, kuidas muusikat ja publikut üks-teisele lähemale tuua. Valdkonnana me ei saa ega tohigi jää-da enesekeskseks, mõeldes vaid egoistlikult, mida MEIE vaja-me, peame endale pidevalt meenutama, et muusika“tööstuse” peamine missioon peakski olema muusika viimine publiku-ni, pidevalt ja põhjalikult, üle žanrite ja riigipiiride. Üks on kindel: mitte kunagi ei ole mõtet süüdistada publikut, et nad ei ole piisavalt intelligentsed või haritud, et muusikast “aru saada”. See ongi meie töö publikut pidevalt harida, mõeldes välja uusi formaate, uusi kanaleid, uusi festivale ja koostöösid, uut tüüpi meediume. Publiku huvi tuleb välja võidelda. Pidevalt ja iga päev.

Ia Remmel Tallinn Music Weekil esitletakse igal

aastal sadu muusikuid Eestist ja väljas-poolt Eestit. Nendesse päevadesse 27., 28. ja 29. märtsil keskendub tohu-tult palju põnevat.

Muusika üritas aidata pisut esinejate-külluses orienteeruda ning tutvustab

järgnevates “roosades” intervjuudes mõningaid artiste ehk “piisakest”

selles meres.

Toimetaja veerg

EPIFOLIUMArtistinime Epifolium taga on Kanadas üles kasvanud eestlane Iisak Sulev Andreller, kes an-dis tunamullu välja oma esikplaadi, mille-sarnast pole eesti muusikas varem olnud.Milline on olnud sinu senine muusikaline tegevus?Kanadas elades mängisin peamiselt punk- ja funk-bän-dides kitarri, kolme ansambliga salvestasin ka plaadi. Kui ma 2008. aastal Eestisse tulin, hakkasin kannelt õppima ning sellest hakkaski vaikselt kujunema Epifolium. Kuni 2013. aastani eksisteeris Epifolium ainult salvestatud ku-jul, ent mullu hakkasin ka esinema. Lisaks Epifoliumile salvestasin hiljuti albumi ameerika lauljatari Jaime Banksiga. Mängin ka kitarri instrumentaalrocki ansamb-lis The General Vicinity.

Mida pead oma suurimateks saavutusteks? Millised on lähemad plaanid ja unistused?Raske öelda. Arvan, et võin suurimate saavutustena ni-metada debüütalbumi väljaandmist ning asjaolu, et andsin eelmisel aastal üle kahekümne kontserdi ja esi-nesin kõikidel Eesti suurematel folgifestivalidel. Hetkel töötan uue materjaliga ning loodan sel aastal uue albu-mi välja anda. Plaadi esitlemiseks tahan korraldada tuuri Balti riikides ja võimalusel ka mujal Euroopas.

Kuidas hindad Eesti muusikaelu? Kas otsid ka või-malusi väljaspool Eestit?Ausalt öeldes naudin ma Eesti muusikaelu väga. Eesti on piisavalt väike, et kõigega kursis olla, kuid samas piisavalt suur, et kogu aeg midagi uut avastada. Peale suurepäras-te folgifestivalide on siin palju ägedaid väiksemaid kohti, kus kontserdist saab pigem vestlus minu ja publiku vahel. Naudin seda väga. Kuid armastan vist reisimist peaaegu sama palju kui muusika esitamist. Sel aastal esinesin esi-mest korda väljaspool Eestit, Rootsis. Tulevikus plaanin kindlasti veel välismaal kontserte anda.

FOTO EPIFOLIUM.EE

FOTO ARON URB

29.03 Teater NO99 kell 00.00

3/2014 9

Claudio Abbado (1933–2014)20. jaanuaril suri 80-aastaselt dirigent Claudio Abbado, kes oma muusikuteel juhatas maailma kõige väljapaistvamaid orkestreid. Abbado tõlgendused eelkõi-ge Mahleri ja Beethoveni sümfooniatest on interpretatsioonikunsti ühed kõige tähelepanuväärsemad saavutused.

Abbado sündis Milanos ja lõpetas 1955. aastal sealse konservatooriumi. Viini Muusikaakadeemias sai ta õpetust Hans Swarowsky käe all, kelle matemaa-tiline lähenemine muusikale lõi Abbado interpretatsioonikunstile tugeva alus-põhja.

Abbado edu ei olnud kiire, tema lä-bimurre maailma areenile toimus Salzburgi festivalil 1965. aastal, mil ta juhatas seal Herbert von Karajani kutsel Viini Filharmoonikuid ning kavas oli Gustav Mahleri Teine sümfoonia. Viini Filharmoonikud jäidki Abbadole pari-maks instrumendiks Mahleri muusika esitamisel. 1968–1986 töötas ta Milano La Scala peadirigendina. Ta liitis orkest-risse mitte-itaallastest orkestrante, mis tõstis orkestri taset, ning laiendas reper-tuaari, jättes sellele vaatamata fookusse olulised itaalia ooperiheliloojad. Viini Riigiooperis tõi ta menukalt lavale Mussorgski “Hovanštšina” ja Bergi “Wozzecki”. 1989–2002 oli Abbado Berliini Filharmoonikute peadirigent, millele eelnes kaheksa aastat peadiri-gendi ametit Londoni sümfooniaorkest-ri juures.

Abbado pühendas palju energiat noorte muusikutega tegelemisele: ta ra-jas Euroopa Liidu Noorteorkestri, Gus-tav Mahleri nimelise Noorteorkest ri, millest omakorda moodustati ka Mahleri Kammerorkester. Aastal 2004 sai Abbadost ka Mozarti Orkestri kuns-tiline juht, kus väljapaistvate orkestri kontsertmeistrite kõrval sai mänguko-gemusi palju noori muusikuid. Abbado soovitus noortele oli, et peab väga palju muusikat kuulama ja õppima seda kirg-likult armastama ning et üles tuleb leida igasugune hea muusika.

Abbadol diagnoositi vähk juba üle

kümne aasta tagasi, aga isegi pärast se-da puhus ta uue elu sisse Luzerni festi-valiorkestrile ja oli erinevate orkestrite-ga maailma lavadel aktiivselt tegev. Abbado viimane avalik esinemine oli möödunud aasta septembris Luzerni festivalil.

Kuldne Grammy eesti muusi-kutele26. jaanuaril jagati Los Angeleses toi-munud muusikaauhindade galal kuld-seid grammofone. Eestlastele oli täna-vune aasta erakordne, sest nii palju eesti muusikuid ei ole Grammyle kunagi va-rem kandideerinud. Arvo Pärt, Tõnu Kaljuste ja Neeme Järvi olid nimetatud viies kategoorias ning kuna kaks nomi-nenti olid samas kategoorias, oli teoree-tiline võimalus võita neli kuldset gram-mofoni.

Dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel sal-vestatud CD “Arvo Pärt. “Adam’s Lament”” pälvis Grammy parima koori-esituse kategoorias. Võiduplaadi andis välja Müncheni plaadifirma ECM ja sel-lel musitseerivad Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Sinfonietta Rīga, Tallinna Kammerorkester, Läti Raadio Koor ja

ansambel Vox Clamantis ning solistid Tui Hirv ja Rainer Vilu. See plaat oli nominent veel parima nüüdismuusika-teose kategoorias. Tõnu Kaljuste oli no-mineeritud veel ka parima ooperiesituse kategoorias Ståle Kleibergi ooperiga “Taavet ja Patseeba”.

Parima orkestri- ja kooriplaadi kate-goorias kandideeris dirigent Neeme Järvi, kellele need olid esimesed Gram-my nominatsioonid, olgugi et maestro pagasis on ligemale 500 heliplaati. Orkest risalvestuse kategoorias pakkusid Järvile konkurentsi Esa-Pekka Salonen, sir Simon Rattle, Claudio Abbado ja Osmo Vänskä, auhinna pälvis Min-nesota sümfooniaorkester (dir Osmo Vänskä). Sellel orkestril on juba üle aas-ta olnud probleeme juhtkonnaga ning kontserte ei antud. Grammy võitnud plaat Jean Sibeliuse sümfooniatega on salvestatud enne probleemide teket (BIS). Parima ooperisalvestuse Grammy sai Thomas Adèsi ooper “The Tempest” (DG). Parima instrumentaalsoolo Grammy võitis CD John Corigliano loominguga, sellel kõlab Kontsert löök-pillidele ja keelpilliorkestrile, solist Evelyn Glennie (Naxos). Firma Artist-Share plaat “Winter Morning Walks”

m u u s i k a u u d i s e i d m a a i l m a s t

N E L E - E V A S T E I N F E L Dmuusikaajakirjanik

Grammy võitjad Tõnu Kaljuste ja Arvo Pärt.FOTO G4.NH.EE

10 3/2014

pälvis parima soolovokaalplaadi ning plaadi nimiteos ühtlasi parima nüüdis-muusikateose Grammy (helilooja Maria Schneider). Täpsem info internetilehel www.grammy.com.

Moskva Suure Teatri muusika-juhiks sai Tugan SokhievMoskva Suur Teater sai uue muusikaju-hi, 36-aastase dirigendi Tugan Sokhievi. Temaga sõlmiti leping neljaks aastaks ja ametiaeg algas kohe. Möödunud aasta detsembri algul lahkus sellest ametist Vassili Sinaiski, põhjuseks ebakõlad peadirigendi ja uue teatridirektori va-hel, kes on ametis olnud viis kuud. Sinaiski ei olnud rahul direktori muusi-kaliste valikutega. 66-aastane Sinaiski oli Suure Teatri peadirigent aastast 2010. Uuelt muusikajuhilt oodatakse, et ta parandaks viimasel ajal skandaalide ohvriks langenud teatri mainet.

Tugan Sokhiev alustas 24-aastaselt Walesi Rahvusooperi muusikajuhina. Teda on tunnustatud Mussorgski ja Tšaikovski loomingu salvestamise eest. Aasta tagasi esines Sokhiev ka Tallinnas Toulouse’i orkestriga, mille peadirigent ta on.

Milwaukees röövitud stradivaarius leitud27. jaanuaril rööviti Milwaukee süm-fooniaorkestri kontsertmeistrilt Frank Almondilt relvastatud kallaletungi käi-gus Antonio Stradivari valmistatud ja muusikamaailmas Lipinski nimega tun-tud pill. Viiul valmis 1715. aastal ja selle hind on umbes 5 miljonit dollarit. Nüüd on viiul õnneks kätte saadud, see on heas seisukorras ega ole rikutud.

Kinni on peetud röövis kahtlustatavad kaks meest ja naine.

Seda viiulit peetakse väga heaks. Tõenäoliselt on see omal ajal kuulunud Giuseppe Tartinile, 19. sajandil oli pill kuulsa poola viiuldaja Karol Lipiński valduses. Alates 1960. aastatest kuulus see eesti viiuldaja Evi Liivakule. Pärast Liivaku surma 1996. aastal jäi pill tema lesele ning oli mõnda aega hoiul pan-gas. Tema surma järel müüdi pill aastal 2008 perele, kes andis selle rendile Milwaukee orkestri kontsertmeistrile. Nüüd on pill taas Almondi valduses.

“Jaapani Beethoveniks” nimetatud Mamoru Samuragochil oli variautorKui Eestis on tõstatatud küsimus, et Austraalia helilooja Mark Bradshaw on plagieerinud Veljo Tormise teost, siis Jaapanis väga armastatud helilooja, “Jaapani Beethoveniks” või “digiajastu Beethoveniks” nimetatud Mamoru Samuragochi tunnistas, et enamiku te-ma teoseid on kirjutanud hoopis keegi teine. Samuragochi palkas 18 aastat ta-gasi endale variheliloojaks Tokyo muu-sikakolledži õpetaja Takashi Niigaki.

Samuragochi sai tuntuks 1990. aas-tate keskel, kui tema nimega seotud teo-seid kasutati mitmetes arvutimängudes. Samuragochile kuulsust toonud teoste hulgas on nt 2003. aastal kirjutatud sümfoonia “Hiroshima”, mis on olnud 2011. aasta tsunami üle elanud jaapan-lastele omamoodi hümniks ning saanud neilt hüüdnime “Lootuse sümfoonia”.

Niigaki tõi asja avalikkuse ette mõni päev enne Sotši olümpiamängude al-gust, kus Jaapani meeste üksiksõitja iluuisutamises Daisuke Takahashi pidi esitama kava Samuragochi Viiulisona-tiini järgi. Niigaki olevat enda sõnul ju-ba ammu tahtnud asja avalikustada, ent allunud Samuragochi survele seda mitte teha. Seoses Jaapani medalilootusega polevat ta seda pettust enam suutnud välja kannatada. Võistlustel helilooja ni-me ei öeldud.

Nelja-aastaselt klaverimänguga alus-tanud Samuragochi jäi enda väitel täie-likult kurdiks 35-aastaselt. Nüüd avali-kustati, et Samuragochi ei olegi kurt – kurtust oli tal tarvis, et luua enda üm-ber müstilist beethovenlikku aurat. Samuragochi on oma fännide ees va-bandanud.

VARIA

29. jaanuaril toimus Austrias Salzburgi Suures Festivalimajas Arvo Pärdi teo­se “Swan Song” maailmaesiettekanne. Teose esitasid Viini Filharmoonikud Marc Minkowski dirigeerimisel. Kontsert kuulus festivali “Mozart-woche” programmi. Festivali peaheli-looja oligi tänavu Arvo Pärt, kelle muusika kõlas paljudel kontsertidel.

Riccardo Muti pikendas lepingut Chicago sümfooniaorkestri peadiri-gendina aastani 2020. Muti asus sellele kohale aastal 2010, kui ametist lahkus Bernard Haitink. Enne seda tegutses Muti pikka aega La Scala ooperiteatri muusikajuhina (1986–2005).

Inglise Rahvusooperi uueks muusika-liseks juhiks saab Mark Wiggles­worth. Tema ametiaeg algab 2015. aasta septembrist. Praegu töötab sellel kohal alates 2007. aastast Edward Gardner.

78-aastaselt suri saksa dirigent Gerd Albrecht, kes juhatas suure osa oma muusikuteest Saksamaa orkestreid, erandiks oli tegutsemine Zürichi Tonhalle orkestri juures ning neli aas-tat tööd ka Tšehhi Filharmoonikute peadirigendina, olles esimene välis-maalane selles ametis. Tema interpre-tatsioonidest jäädvustati üle 50 heli-plaadi.

Montreali rahvusvahelisel pianistide konkursil pandi teadaolevalt esma-kordselt klaverikonkursside ajaloos välja improvisatsiooniauhind. Kon-kursi žüriisse on määratud pianist Gabriela Montero, kes ise on hea imp-rovisaator. Preemia suurus on 5000 dollarit.

83-aastaselt suri üks tunnustatumaid Austria muusikakriitikuid Karl Löbl, Herbert von Karajani kunsti suur aus-taja ja propageerija. Löbl oli kultuuri-toimetaja mitmes ajalehes ja aastast 1980 Austria televisiooni kunstiosa-konna juhataja.

Suure Teatri uus muusikajuht Tugan Sokhiev.FOTO PATRICE NIN

3/2014 11

I V o h E I N L o ojazzikriitik

Karin Krogile Norra jazziauhindJaanuari keskel jagati Norras Spel-lemanni auhindu, mida on nimetatud ka Norra Grammydeks. Jazzi kategoo-rias võitis Karin Krogi ja John Sur mani album “Songs About This and That”, kus saavad kokku norra jazzi grand old lady, üks Euroopa kõigi aegade välja-paistvamaid jazzlauljaid Karin Krog ning briti multiinstrumentalist John Surman.

1937. aastal sündinud Krog võitis Norra muusikaauhinna juba 1974. aas-tal. Aasta hiljem kuulutas Euroopa jazzi-föderatsioon ta aasta lauljannaks. Kuuekümnendatel ja seitsmekümnen-datel tegi ta aktiivselt koostööd ka sel ajal lühemat või pikemat aega Skandi-naavias ja mujal Euroopas elanud amee-rika muusikutega (Dexter Gordon, Kenny Drew, Archie Shepp jpt).

Jazzmuusikutest võitis Spellemanni ka pianist ja helilooja Christian Wal-lumrød, kelle looming asetub jazzi,

nüüdismuusika ning klassika piirimaile. Uusim plaat “Outstairs” ilmus pärast nelja-aastast pausi ning kriitikud on leidnud selles nii baroki kui ka klassit-sismi hõngu. Wallumrødil on see juba kuues firmale ECM salvestatud CD.

Popbändidest pärjati Bergenist pärit kollektiivi Real Ones, kellele see oli tei-ne Spellemann. Tantsumuusika kate-goorias võidutses Ralph Myerz, auhin-natute seas oli ka kuueliikmeline metal-bänd Kvelerat, mille tegevust on märga-nud ja toetanud ka Metallica liikmed.

Daft Punki tähelendPole ime, et aasta albumi ning aasta singli kategoorias võitis hiljuti Grammy just Prantsuse elektroonilise muusika ansambel Daft Punk, mille hitt “Get Lucky” oli eelmisel aastal maailma main stream-raadiojaamade mängituim muusikapala. Uue plaadi “Random Access Memories” müüginumbrid on olnud märkimisväärsed. Oma osa on selles ilmselt mänginud ka suurejoone-

line reklaamikampaania.Massikultuuri tarbijate teadvusse

jõudis Daft Punk sajandivahetuse paiku tänu loole “One More Time”. 2009. aas-tal kontsertalbumi “Live 2007” eest või-detud Grammy oli esimene märk sel-lest, et kollektiiv tõuseb electronic dance music’u maailmas selgelt esile. Duo on tuntud selle poolest, et maskeerib end kontsertidel ja muusikavideotes kiivrite ja muu atribuutikaga. Interv juusid an-navad bändi liikmed väga harva, samuti ei astu nad üldjuhul üles televisioonis ega mujal meedias. Daft Punki ülemaa-ilmne kuulsus kasvab aina. Näiteks Sotši olümpiamängude hiljutise avatse-remoonia üks meeldejäävamaid lugusid oli Daft Punki hitt “Get Lucky” Vene politseikoori esituses.

Peter Gabriel peatselt Eesti naaberriikidesAnsamblis Genesis tuule tiibadesse saa-nud ning briti popmuusika kultusfiguu-riks kujunenud Peter Gabriel läheb april-lis ja mais suurejoonelisele Euroopa tuu-rile, jõudes ka Vilniusse, Riiga ja Hel-singisse. Viimasel ajal on Gabriel tuurita-nud oma New Blood Orchest raga, 2012. aastal alustas ta aga plaadi “So” ilmumise 25. aastapäevale pühendatud tuuri “Back to Front”, kus ta annab viiskümmend kontserti, esitades selliseid kuulsaid hitte nagu “In Your Eyes”, “Sledgehammer” ja “Mercy Street”.

Kui Peter Gabrieli esinemisest jääb Eesti publik ilma, siis teise Genesise liikme, kitarrist Steve Hacketti kontserti on võimalik nautida juba aprilli lõpul Nokia kontserdimajas.

Hoolega maskeeritud Daft Punk.FOTO TRAVELHyMNS.COM

m u u s i k a u u d i s e i d m a a i l m a s t

12 3/2014

Katie Melua on müünud miljo-neid plaate, trooninud edetabe-lite tipus ja kindlustanud endale majandusliku heaolu vaid küm-ne lava-aastaga. Ometi on ta hingelt jäänud neiuks Thbilisist, kes hoiab nii muusikas kui ka elus lihtsuse poole. Ka tema Euroopa-tuur kannab nime “Simplified”, mis toob Melua es-makordselt publiku ette trioga, kus lauljatar saadab end kitarril ning teda toetavad vaid klahv-pillid ja basskitarr.

End sõna otseses mõttes miljo-nite inimeste südamesse laul-da õnnestub vähestel. Selleks peab olema maagiline “miski”,

mis eksisteerib ka siis, kui produtsendid ja tehnilised võimalused pildilt kustuta-da, kui on lihtsalt lava, kuulaja ja lugu, mida räägitakse erilisel maagilisel viisil. Tänavu kolmekümneseks saav Katie Melua vestab lugusid, mille võti on liht-

suses, siiruses ja eluläheduses. Kaunid meloodiad ja tihti pigem dramaatilised laulusõnad on võlunud nii teismelisi kui ka küpses keskeas kuulajaid.

Hõrgult popilik, peenekoeliselt jazzi-lik, kohati bluusi- ja kantrivirvenduste-ga. Jah, Katie Melua laulud mahuvad vajadusel selle kirjelduse raamesse, ent siiski tunduvad stiilisildid ülearused, sest domineerib lugu. Klaari pehme tooniga jutustab ta seiku elust ja maalib pilte, mis kontserdi lõpuks moodusta-vad justkui novelliraamatu. Ta on bal-laadimeister.

“Esimene kord, kui kuulsin muusi-kat, mis mu täielikult endast välja viis, oli Beethoveni “Kuupaistesonaat”, mida mu ema mängis. Olin siis kuuene, meil polnud elektrit, ema mängis küünlaval-gel,” meenutab Melua. “Mul oleksid na-gu liblikad kõhus lennelnud. Mu süda tantsis. Pärast muusikat kirjutades olen püüdnud seda tunnet alati elus hoida.”

Ka 1984. aastal Gruusias Kutaisis sündinud ning kaheksanda eluaastani Thbilisis ja Batumis elanud Ketevan “Katie” Melua enda lugu sarnaneb mui-nasjutuga. Intervjuudes meenutab ta

tihti elu Gruusias, mil näiteks veeämbri-te tassimine viiendale korrusele või elektrikatkestuste tõttu küünlavalgel toi-metamine oli osa argipäevast. Melua elu esimene suur kannapööre toimus 1993. aastal, mil tema südamekirurgist isa sai tööd Põhja-Iirimaal Belfastis. Edasi ko-liti Inglismaale, Surreysse. Melua oli veendunud, et temast saab ajaloolane või poliitik, ta kuulus ka kooli astronoo-miaklubisse, kuid 2000. aastal, toona 15-aastasena, osales ta Briti ITV talen-dikonkursil “Stars Up Their Noses” ja võitis. See innustas teda astuma esitus-kunstide kooli BRIT School for Per for-ming Arts Londoni äärelinnas Croy-donis. Samal ajal alustas ta ka muusika loomist, millele aitas kaasa isa kingitud arvuti, mis sisaldas muusika kirjutami-seks olulisi programme. Tõsi küll, esial-gu kirjutas Melua pigem r’n’b ja hiphopi elementidega tantsulugusid. “Tantsu-muusika oli vahva, veetsime sõpradega lõbusalt aega, kuid tõeliselt nautisin olu-korda, kus laulsin vaid kitarri saatel. Nii sain kõige paremini oma tundeid väl-jendada,” kirjeldab lauljatar oma muusi-kutee algust.

Julge superstaar Gruusiast

Katie MeluaM A D L I - L I I S P A R T Smuusikaajakirjanik

FOTO COMMONS.WIKIMEDIA.COM

Katie Melua esineb Tallinnas Nokia Kontserdimajas 25. märtsil.

3/2014 13

Osalemine kooli traditsioonilisel showcase-kontserdil kujundas tema elu jäädavalt – ta kohtus oma tulevase mä-nedžeri, laulukirjutaja ja produtsendi Mike Battiga. Batt sõlmis kohe 18-aas-tase Meluaga lepingu, mis tegi lauljata-rist väikese Dramatico plaadifirma ja mänedžmendi artisti ja veel samal aas-tal jõudis tema esimene singel “The closest thing to crazy” Briti edetabeli tippu. Kui esimese albumi “Call off the search” (2003) peadpööritava eduga kaasnevad võimalused ei jõudnud täiel määral 19-aastase Melua teadvusse, siis teisele sama edukale albumile “Piece by piece” (2005) järgnes tõsine teadlik töö, mis tagas edu kogu Euroopas. Ta tõestas end nii laulja kui ka laulukirju-tajana.

Melua esimene kontsert toimus mainekas 2000-kohalises Londoni Shepherds Bush Empire’i kontserdisaa-lis. Batti võetud risk broneerida noore lauljatari esimeseks ülesastumiseks nii suur ja väärikas koht, kandis vilja, saal müüdi välja juba enne kontserdipäeva. Sellest ajast alates on Meluast saanud majanduslikult üks edukaim naisartist Suurbritannias. Ta on võitnud kahel korral ECHO muusikaauhinna ning ol-nud nomineeritud BRITi auhinnale. Pärast kolme ülimenukat albumit tegi ta koostöös Mike Battiga pausi ning lõi neljanda albumi “The House” (2010) produtseerimiseks käed legendaarse

William Orbitiga, kes on olnud näiteks ka Madonna, U2 ja Prince’i produtsent.

Inspiratsioon võib Melua sõnul olla kõikjal ja kõiges. “Asjad lihtsalt juhtu-vad. Muusika loomisel on määrava tähtsusega tunne, see peab olema hea ja õige, igavikuline, vabastama su valust; see on nagu teraapia, armastus, reli-gioon – kõik need asjad kokku. Usun, et muusika on ole-mas vaid siis, kui sellel on kuulaja.” Muusikas peab ta oma absoluutseks ii-doliks Eva Cassidyt, samuti Queeni ja Freddie Mercuryt; Ella Fitzgeraldi ja Nina Simone’i. Joni Mitchelli ja Bob Dylani muusika innustab noort laulja-tari muusikat kirjutama.

Melua tunnistab, et on adrenalii-nisõltlane. Ta armastab langevarjuhüp-peid, sukelduda, Ameerika mägede tao-lisi atraktsioone. Tema lemmikuks on õudusfilmid. Ta on olnud Prantsuse kaš miiridisaineri Eric Bompard’i rek-laaminägu, osalenud filmides, näiteks 2007. aastal Quentin Tarantino ja Robert Rodrigueze linateoses “Grind-house”. Adrenaliinisõltlasena on laulja-tari senise karjääri tipphetkeks kontsert 303 jala sügavusel Põhjameres nafta-

puurimise platvormil Norras. Tema ja bändi julgustükk jõudis ka Guinnessi rekordite raamatusse. Kontserdi korral-das Statoil oma töötajatele ja see on jäädvustatud ka DVDle “Concert under the sea” (2007).

Samavõrra kui Melua armastab ekstreemsusi, peab ta oluliseks osaleda

heategevuses. Nii on ta laulnud Lõuna-Aafrika Vabariigis Nelson Mandela kor-raldatud aidsiravi toe-tuskontserdil. 2005. aastal külastas ta hea-tegevusliku organisat-siooni Save the Children saadikuna Sri Lankat. Mitme singli müügitulu on lauljatar annetanud

Punasele Ristile. Ehkki praeguse Euroopa-tuuri raa-

mes kõlavad vaid ingliskeelsed lood, pole välistatud, et juba lähiajal võib kuulda Meluat laulmas ka oma emakee-les, gruusia keeles. Ta tunnistab, et just Gruusia rahvalaulud köidavad teda vä-ga ja ta sooviks teha emakeelse plaadi. Kui lauljatarilt on uuritud, kellega ta sooviks tulevikus koos töötada, on ta maininud Kate Bushi. Jääb vaid hoida pöialt, et lauljatari mõlemad soovid täi-tuksid. Need tähistaksid kindlasti uusi verstaposte tema muusikuteel.

Muusika loomisel on määrava tähtsusega tunne, see peab ole-ma hea ja õige, igavi-kuline, vabastama su valust; see on nagu teraapia, armastus, religioon.

FOTO POLARIMAGAZINE.COM

Katie Melua esineb Tallinnas Nokia Kontserdimajas 25. märtsil.

14 3/2014

Kümme aastat, on seda vähe või palju? Kümne aastane laps astub elu käänulisel teel alles esimesi samme, küm-

neaastane vein pole veel oma täiust saa-vutanud. Tähtsam kui aastate arv on see, mida nende aastate jooksul on suu-detud ära teha. Eesti jazzi seisukohalt on kümne aastaga juhtunud väga palju, jazzielu on muutunud tundmatuseni. Edusammud on seda hinnatavamad, et ühiskonnas, mille ahelatest oleme end vabaks võidelnud, olid tingimused selli-se muusika arenguks teatavasti kõike muud kui soodsad.

Jazzliit ei ole esimene omalaadne organisatsioon, mis taasiseseisvunud Eestis loodi, kuid ta on kindlasti kõige olulisem. Liidu regulaarne kontsertte-gevus katab nüüdseks märkimisväärse osa Eestist. Just Jazzliidu initsiatiivil on mitmes linnas hakanud arenema täiesti omaette jazzielu, mis on eriti suured mõõtmed omandanud Tartus. Seal on viimaste aastatega jalad alla saanud korralik jazziklubi, väga selge suunitlu-sega rütmimuusikafestival ning isegi jazzile pühendatud ajaleht. Kui keegi oleks 2004. aastal rääkinud, et kümne aasta pärast tegutsevad erineva kultuu-rilise taustaga inimesi kokku toovad jazziklubid ka Narvas ja Sillamäel, oleks sellist juttu peetud ilmselt poole-

toobise sonimiseks.Vahel ongi selleks, et suured plahva-

tused saaksid toimuda, vaja ainult väi-kest viitsütikut, coup de pouce’i ehk “pöidlatõuget” nagu prantslased ilusasti ütlevad. Ja muidugi inimesi, kes teevad oma asja südame, hinge ja põlevate sil-

Mõtisklusi Jazzliidu juubeli puhulI V o h E I N L o ojazzikriitik

madega, mitte rahateenimise eesmärgil. Inimesi, kes on nõus investeerima oma aega ja kompetentsi millessegi, mille viljad ei valmi üleöö, vaid pikema aja vältel. Teiselt poolt on vaja ka inimesi, kes eelistavad reedeõhtuti NO99 jazzi-klubi mõnele vanalinna pubile; inimesi, kes keeravad raadio esmaspäeviti Viker raadio lainele, et “Õhtujazzi” saa-det kuulates targemaks saada; inimesi, kes külastavad aasta-aastalt “Jazzkaart”, sest usaldavad selle korraldajate maitset ning on julgenud lasta festivalil ka enda maitset kujundada.

Eesti jazz pole välismaal enam tundmatu. Meie saavutusi klassikalise muusika vallas teatakse hästi ning kül-

2014 on Eesti jazzis juubelite aasta. Festival “Jazzkaar” saab kahe-kümneviieseks ning Eesti Jazzliidu loomisest möödus kümme aas-tat. Juubelit tähistab ka EMTA jazziosakond. Jazzliidu galal, mis kogus 1. veebruaril teatri NO99 lavale praktiliselt kõik meie hetkel aktiivsemad ja tunnustatud jazzmuusikud, mõlgutasin ma mõtteid Jazzliidust ja Eesti jazzist laiemalt.

Lauljatar Kadri Voorand esines Eesti Jazzliidu galal oma trioga ning oli ka konferansjee rollis.

FOTO HEITI KRUUSMAA

3/2014 15

lap jõuab ka jazz järele. Euroopa äärealal oleval Eestil on trump, mida paljudel suu-rematel riikidel pole, nimelt eksootika, na-gu Kadri Voorand jazzigalal lavalt väitis. Tal on tuline õigus. Meie juba rahvusvahe-liselt tuntud muusikud Kristjan Randalu, Jaak Sooäär, Villu Veski, Maria Faust, Kadri Voorand ja paljud teised, keda siin ei jõua nimetada, on tõrvikukandjad, kelle jälgedes on teistel loodetavasti lihtsam läbi murda. Kontak tide loomine näib muusi-kamaailmas olevat justkui iseeneslik prot-sess, mis sõltub palju ka juhustest, kuid ar-van, et muusikud nõustuvad, kui ütlen, et kontaktide hoogustamiseks ja koostööpro-jektide tekkeks on Jazzliidu-tao lised toe-tusstruktuurid äärmiselt vajalikud. Vähe-tähtis polnud ka 2011. aastal Tallinnas korraldatud Europe Jazz Networki aasta-konverents, mis tõi siia asjatundjaid kõik-jalt Euroopast ja sai võimalikuks tänu kul-tuuripealinna sihtasutusele.

Meie jazz võiks jõuda samale tasemele nagu Norras. Juba Norra riigi nimetami-sest piisab, et veenduda muusika kvalitee-dis. Nii nagu Norras, on ka meil riigi-poolne toetus jazzi arengule olnud rõõ-mustavalt suur. Maailm anno 2014 on selline, kus kõigil on vaja pidevalt midagi tõestada – projektide kirjutamisel, rahas-tuse hankimisel, atesteeringu saamisel. See on maailm, kus igal elualal käib ar-mutu ellujäämisvõitlus; maailm, kus sot-siaalmeediumid paiskavad meile iga päev rohkem infot, kui suudame vastu võtta, ning kus tehnika ja tehnoloogia on muu-tunud mitte vahendiks, vaid obsessioo-niks. Hoolimata kõigest, nii puudustest kui ka voorustest, on see maailm meie jaoks siiski ainuvõimalik, mistõttu aina olulisem on oskus kiiresti muutustega ko-haneda, unustamata ja ära tundes seda, mis on tõeliselt hea ja tähelepanuväärne. Jazz on. Võiksime kõik endas hoida ja aeg-ajalt ellu äratada umbes sellist tun-net, nagu valitses 1967. aasta Tallinna jaz-zifestivalil, kui Charles Lloydi kontserdi aplaus Kalevi spordihallis ei tahtnud kui-dagi lõppeda.

Eesti jazzi seisu kohalt on kümne aastaga juhtu nud väga palju, jazzielu on muutunud tundmatuseni.

ARETE TEEMETSLauljatar Arete Teemetsa haldjali-ku välimuse taga peitub tugev isiksus ning suurepärane hääl ja häälekool. Päris suur osa tema elust on seotud Itaaliaga, lauljate tõotatud maaga.

Milline on olnud sinu senine muusikaline tegevus ja suuri-mad saavutused?Arete Teemets: Minu esimene kokkupuude muusikaga algas ka-he ja poole aastaselt ER laulustuu-dios, kus osalesin keskkooli lõpu-ni, paralleelselt õppisin ka Tallinna muusikakoolis. EMTAs õppisin al-gul Matti Pelo juures, hiljem Nadia Kuremi lauluklassis. Viimase aasta veetsin ERASMUSe prog-rammiga Roomas Santa Cecilia konservatooriumis. See aasta muutis mind kardinaalselt, eemal-olek lähedastest ning napid har-jutamistingimused panid pingu-tama. Jätkasin Roomas Rebecca Bergi lauluklassis, 2012. aastal sain seal maksimumhindega ma-gistrikraadi.

Millised on lähemad plaanid ja unistused?Minu unistus on rakendada oma oskusi nii kõrgel tasemel kui või-malik. Oma suurimateks saavu-tusteks pean konkursivõite, neist enim hindan Spoleto ja Premio Via Vit toria konkursse. Igal aastal valitakse Rooma konservatooriu-

mis viis parimat lõpetajat ning ar-

vestades lauljate kõrget taset ja roh-kust õppeasutuses oli selle auhinna pälvimine väga suur tunnustus. Olen laulnud Itaalias galakontserdil koos maail-makuulsa baritoni, La Scala oope-ristuudio juhataja Renato Brusoniga, esinenud Saaremaa Ooperi päe vadel, Suure-Jaani muusikafestivalil, Peterburis, Euroopas ja Aasias. Tänavu on ka-lendris mõned kontserdid Prantsusmaal, suvel annan Eestis kaks soolokontserti organist Kristel Aeruga. Plaanis on veel sal-vestada plaadifirmale Toc cata Classics mõned Tobiase teosed koos organist Ines Maidrega ning osaleda ka paaril Euroopa laulu-võistlusel.

Kuidas hindad Eesti muusika-elu? Kas otsid ka võimalusi väl-jaspool Eestit?Eesti muusikaelu on mitmekesine. Vaadates kasvõi meie muusikafes-tivalide rohkust, siis valik on ju muljetavaldav. Meil on muusikute hulgas väga andekaid inimesi. Kuid muusikaelu “kaalukauss” on rohkem kerge muusika poole. Pop artiste teatakse väga hästi, aga klassikalisi muusikuid praktili-selt mitte. Ehk aitab saade “Klassika tähed” seda viga nüüd parandada, see on väga hea pro-jekt.

Võimalusi välismaal esineda olen alati otsinud ja leidnud, need avardavad silmaringi ning anna-vad uusi impulsse. Samas pole nende leidmine kerge ning iga et-telaulmine ja võistlus neelab meeletult raha. Nii palju kui või-malust on, käin väljas end arenda-mas ja ka näitamas.

27.03 Nokia kontserdimaja kell 19.15

16 3/2014

Tallinna Muusikakeskkooli kontserdid märtsis

Sibeliuse Neljas sümfoonia on üks 20. sajandi hiilga-vamaid meistriteoseid

ja helilooja põhjapanevamaid töid. See oli helilooja kaasajal väga modern-ne muusika, milles Sibelius eiras teadli-kult esteetilisust ning selle iga teeseldud või võltsi magusat varjundit. “See on nagu vastuväide tänapäeva heliteostele. Siin pole mitte põrmugi tsirkust,” mär-kis Sibe lius teose kohta oma toetajale ja sõbrale Rosa Newmarchile selle valmi-mise aastal 1911.

Nüüd, tubli sada aastat hiljem, on Soome muusikaelu vallutanud tõeline tsirkus.

Kui veel mõnikümmend aastat taga-si räägiti Soomes muusikast, siis mõeldi

MuuSIKA enne tsirkusth A N N U W U o R E L Apedagoog, helilooja ja dirigent

Toimetaja veergVirge Joamets:

Nähes kõrvalt Eestis toimuvaid protsesse, nii tormle-misi meie kultuuriookeanil kui ümberkorraldusi hari-

dusmerel, iseäranis muusikaõpetuse lahel, haarasid sõbrad Soomest sule. Hannu Wuorela on pedagoog,

helilooja ja dirigent, kes on tegutsenud 35 aastat muu-sika- ning kunstiõppeasutustes juhtivatel kohtadel, sh töötanud Soome Konservatooriumide Liidu juhataja-

na. Tema sidemed Eestiga ulatuvad aastakümnete taha. Seda justkui ühe hingetõmbega kirja pandud

arvamust ei tuleks seega mitte suvalise eemalolija targutuseks arvata, vaid koputuseks hoogsate

uutjate südametunnis tusele, et nad ühes pesu-veega ka lapsukest välja ei viskaks. Muusikal on

plaanis meie muusikaõpetuse ümberkorral-duse teemal kaasa mõelda, juba

lähinumbrites.

selle all ise-enesestmõiste-

tavalt klassikalist muusikat. Kuid

praegu on olukord teisiti, nüüd mõeldakse muusikast rääkides selle all pop-jazzmuusikat. Sibeliuse kardetud tsirkusest on saanud kuuldav ja nähtav tõelisus: metroos ja kauban-duskeskuses kuuleme vaid popmuusi-kat, televiisoris on kõige vaadatumad saated “The Voice of Finland”, “Idols”, “Kuorosota” jne.

Soome klassikalise muusikaharidu-se kuldaeg oli 1980ndatel ja sellele eel-nenud ajal. Selle tulemusi näeme kõik-jal maailmas solistide, heliloojate ja di-rigentide näol: Karita Mattila, Esa-Pekka Salonen, Magnus Lindberg,

Kaija Saariaho on neist üksnes mõned. 1990ndatel algas Soomes aeglane, kuid kindel muusikahariduse allakäik, mille tagajärgi hakkame juba nägema. Näiteks on Soome orkestrantidel ras-kusi oma maa orkestritesse pääsemise-ga, sest konkursil on välismaalaste tase palju kõrgem. Hariduse allakäigus on suur süü 90ndate majanduskriisil, mil küll soositi uusi kultuurisuundi ning nende õpetamist, kuid raha selleks ei eraldatud, pigem kärbiti ressursse.

2. märts kell 13.00EMTA orelisaalEsinevad Mart Laasi tšelloõpilased

2. märts kell 16.00EMTA orelisaalEsinevad Raeli Florea viiuliõpilased

8. märts kell 13.00Keskraamatukogu suur saalEsinevad Niina Murdvee viiuli õpilased

16. märts kell 12.00EMTA orelisaalEsinevad Jekaterina Rostovtseva klaveriõpilased

14.–16. märtsEMTA kammersaal Rahvusvaheline kammermuusika konkurssfestival “In corpore”

25. märts kell 18.00Nõmme muuseumEsinevad Külli Kiiveti laulu eriala ja hääleseade õpilased

29. märts kell 19.00Estonia kontserdisaalTMKK sümfooniaorkesterSolistid Mariin Gill (klaver), Robert Traksmann (viiul) Dirigent Mikk MurdveeKavas: Kerem “Fanfare”, Mozart Klaverikontsert Es-duur KV 449, Sibelius Viiulikontsert d-mollPilet 3 / 1.50

3/2014 17

On täiesti arusaamatu, et praegugi peavad Soome loovisikud ja õpetajad-õpilased Soomet endiselt muusika imemaaks. Pop-jazzi õpetatakse täna-päeval enamikus Soome muusikaõp-peasutustes, mis on tore. Kuid prob-leem on selles, et rahastust muusika-haridusele pole lisandunud ja nii ka-haneb klassikalise muusika toetus samm-sammult popmuusika arvelt. Samuti on tugevalt vähendatud õpe-tusmäära, võrdluseks: Rootsis saab õppur kaks korda rohkem õppetunde, Eestis on tundide arv kolmekordne.

Olen teinud pikki aastaid koos-tööd Rootsi ja Eesti muusikakoolide-ga ning nende maade haridussüstee-mi imetlenud. Eesti on täis kogu maad hõlmavaid laste ja noorte kon-kursse, mis aitavad hariduse taset ühtlaselt kõrgel hoida. Samuti on Eestis tihedad rahvusvahelised kon-taktid ning igati on soositud õpilaste enesetäiendust rahvusvaheliste or-kestripraktikate ning välisõppejõu-dude meistriklasside kaudu. Lisaks tuleb õpetajatel ennast pidevalt täien-dada ning end uute, kaasaegsete meetoditega kursis hoida, ja selleks luuakse väga häid võimalusi.

Šokolaadi ja karamelle on mõnus süüa, kuid siiski vajab inimene ela-miseks toitu. Krimkasid ja sopakaid on kerge lugeda, kuid küsimus on, kas olla või mitte olla Shakes peare’i ja Tamm saareta? Sama lugu on muusi-kamaailmas – klassikata poleks ole-mas ka teisi, kergemaid žanreid.

Õnneks väheke enam õppinud teavad, et popi ja jazzi kolmainsus, bass, akordid ja südametuksed, mis tekitavad tantsumuusika, on alguse saanud barokiaja generaalbassist ja basso continuo’st.

Eesti on hiilgav muusikamaa ja Eesti muusika kõlab igal pool maail-mas. See kõik toimib tänu kahele olulisele asjaolule: lapsed laulavad koolides ja koorides ning toimib vä-ga hea, süstemaatiline haridussüs-teem. Eesti muusikaõpetus on valmis pakett nagu näiteks hästitöötav Skype, mis ei paku vaid ainult tsir-kust, vaid on eeskujuks paljudele maadele, esmajoones Soomele, lahe-tagusele naaberriigile.

Tõlkinud Liina Wuorela

ELEPHANTS FROM NEPTUNEElephants From Neptune’i (Robert Linna, Markko Reinberg, Rain Joona, Jon Mikiver) nakatavat rifi-rokki on võrreldud nii Queens Of The Stone Age, Foo Fightersi kui ka teate-küll-mis-kutiga “Visast Hingest”. 2013. aasta Tallinn Music Weekil võitis Elephants From Neptune Skype’i peaauhinna. 2014. aasta algul esines bänd ülemaailm-selt hinnatud showcase-festivalil Eurosonic. Hetkel valmistatakse ette oma teist kauamängivat, mis peaks valmima enne 2014. aasta suve.

Kuidas iseloomustad ennast ja oma ansamblit? Millises stiilis muusikat te teete? Kust pärineb ansambli nimi?Robert Linna: Elephants From Neptune’i muusika on nagu nahkta-giga hüljes, kes ilmub keset ööd küttide telki ja ütleb maheda, ent domineeriva häälega: “Nüüd söön mina teid.”

Me teeme muusikat, mida me ise kuulata tahame ja millest kodus puudust tunneme. Kaks kitarri, vo-kaal, bass ja trummid – kõlab tavali-selt, aga samamoodi tavaliselt kõlab ka ettepanek minna minu juurde. Kõik sõltub sellest, mis edasi saab... Bändi nimi tuli välguna selgest tae-vast. Reaalselt, taevas oli selge ja äkitselt lõi välk keset Vambola täna-vat Võsul, ja pärast seda oli meie bändi nimi sinna graveeritud.

Millised muusikud/ansamblid on teid inspireerinud? Mislaadi muu-sika teid innustab?Led Zeppelin, Jimi Hendrix, Frank Zappa, Onu Bella, Black Sabbath, Dr.

Feelgood, Michael Jackson, Wu-Tang Clan, Queens Of The Stone Age, Muddy Waters, AC/DC, Ans. Andur, Black Keys, Foo Fighters, Prince, Ruja ning kõik loomad, lin-nud, inimesed, muusikud, ansamb-lid, kellega oleme kokku puutunud. Üldiselt kokku võttes innustab meid muusika, mis tuleb südamest. Sellest saab väga lihtsalt aru – see jõuab MEIE südameteni. Lihtsalt ilu-sa näo tegemine ja suu maigutami-ne jõuab kuulajani täpselt sama tundetult kui esitaja panus sellesse.

Millised on lähimad plaanid ja unistused?Kindlasti õppida suupilli ja orelit mängima ja hankida endale moo-torrattad. See käib loomulikult käsi-käes uue albumi loomise ja teosta-misega. Eesmärk on saada parimaks rockbändiks üldse ja mängida oma muusikat võimalikult paljudele ini-mestele.

Kuidas hindate Eesti muusikaelu? Kas Eestis on piisavalt esinemis-võimalusi? Kas otsite ka võimalu-si väljaspool Eestit? Eesti muusikaelu on väga põnev. On palju hästi huvitavaid artiste ja palju hästi igavaid artiste. Just praegu on aeg ennast maksma panna ja tõesta-da eestlastele ja muule maailmale, et siit tuleb põnevat, inspireerivat, kire-ga tehtud muusikat. Meie oleme siin-kohal väga tänulikud Tallinn Music Weekile, mille abil on nii mõnigi vä-lisriigi uks meie jaoks vaikselt avane-ma hakkanud. Välismaale minekuks peab kindlasti iga artist otsima või-malusi, sest muusika iseenesest on universaalne ja kõik väärivad seda, hoolimata rahvusest, rassist, vaade-test ja keskmisest sissetulekust.

29.03 Rock Cafe kell 22.00

18 3/2014

kell 17.30 Tallinna Kaarli kirikOtsa kooli oreliõpilaste kontsert

kell 12.30 Tallinna Jaani kirik“Lõunamuusika”Esinevad vioolaõpilased

kell 16.00 KUMU auditooriumUno Naissoo loomingukonkursi galakontsert koostöös “Jazzkaarega” Esinevad konkursi võitjad ja laureaadid erinevatest aastatest

kell 18.00 Mustpeade maja valge saalOtsa kooli kevadkontsertOtsa kooli sümfooniaorkester Dirigent Kaspar MändSolist Madli Marje Sink (klaver)

kell 20.00 TAFF Club Rütmimuusika suuna lauljad ja instrumentalistid

kell 18.00 Eesti Arhitektuurimuuseum“Muuseumimuusika”Esinevad keelpilliõpilased

kell 15.00Otsa kooli saal30. Uno Naissoo nimelise loomingu- ja interpretatsioonikonkursi finaal

11. 03

13. 03

22. 03

24. 03

24. 03

27. 03

6. 04

3/2014 19

Margo Vaino, Jaak Urmet. “Tühjad pi-hud. Gunnar Grapsi elu ja muusika”.Kirjastus Pegasus, 2013

Sarnaselt paljude varalahkunud meistrite elu ja loomingu mõ-testamisega kultuuriloos, õpime meiegi oma ainsa tõelise rocki-

tähe Gunnar Grapsi tegelikku tähendust mõistma ja vääriliselt hindama alles ta-gantjärele. Käesolev koostamise käigus eepilised mõõtmed omandanud raamat on sel teel oluline tähis. Ülesehituselt järgib Grapsi elulooraamat traditsiooni-lisele rockibiograafiale omast lineaarset printsiipi, vaadeldes peategelase eluteed lapsepõlvest kuni selle enneaegse katke-miseni. Peale põhiautori Margo Vaino, kes 1980ndate aastate lõpul Filharmoo-nia helitehnikuna Grapsiga tihedalt kokku puutus, ning mahuka materjali tervikuks töödelnud Jaak Urmeti, kogus materjali töö algfaasis ka ajakirjanik Valner Valme. Urmet tõdeb eessõnas, et nii tohutu infohulk nõuab lugejalt head keskendumisvõimet, kuid möönab, et need, kes on jaksanud süveneda Grapsi mitmekülgsesse loomingusse, leiavad eneses küllap jõudu ka sellest tellise mõõtu raamatust läbi närimiseks. Esin-duslikult kujundatud ning rohkete foto-dega täiendatud teoses saavad peale Grapsi lähedaste sõna ka pillimehed te-ma paljudest koosseisudest. Rockikange-lase edu- ja langusperioodide vaheldu-mine erinevail eluetappidel pakub luge-jale värvikaid kontraste. Heitliku eraelu-ga Graps tegi enesele nime trummari, laulja, laulutekstide ja muusika autorina, eelkõige aga loomingulise bändiliidrina. Muusikueluga kaasnevad sagedased ee-malolekud kodust ja nii on rockimehele tema teiseks perekonnaks bänd. Valdava osa raamatust hõlmavadki asjaosaliste

Elu nagu Ameerika mäed L A U R I L E I Smuusik

mälupildid ühiselt prooviruumides ja kontserdireisidel veedetud aastaist, mil-lest moodustub peadpööritav sündmus-te kangas. Need mahlakad lood kipuvad siin-seal üksteist kordama, kuid terviku köitvust see oluliselt ei kahjusta. Esime-sed peatükid hõlmavad Gunnari lapse- ja koolipõlve ning varajasi katsetusi biit-muusika vallas gruppides Satelliidid, Toomapojad ja Mikronid, samuti mee-nutusi armeeteenistusest, millele lisavad värvi Grapsi sõjaväes peetud päevikute katkendid. Pärast sõjaväeteenistuse lõp-pu 1972. aastal astus Graps Tallinna Muusikakooli löökpillide erialale ning liitus Olav Ehala ansambliga. Peagi li-sandus tema bändide nimistusse Eesti NSV rockikollektiivide seas kiiresti ar-vestatava positsiooni saavutanud Orna-ment, mis vastu publiku ootusi tegutses vaid paar aastat. Grapsi pika muusikutee stiililiselt kõige mitmepalgelisem kollek-tiiv oli Magnetic Band, mille karjääri murdepunktiks kujunes Moskva an-sambliga Mašina Vremeni festivalil “Tbilisi’80” jagatud võit, mis avas Grap-sile lõplikult tee Nõukogude Liidu lava-dele. Vastavalt ajavaimule oleks mõni teine esineja ehk püüdnud eelisolukorda kultuuriametnike ees lipitsedes kinnista-da, Grapsile see aga ei sobinud. Teades oma väärtust, lubas ta endale sageli pii-rangutega riskides nõukogude oludes te-gutseva artisti jaoks ennekuulmatut käi-tumist. Neilt päevilt pärineb rohkesti anekdootlikke stseene. Üks markantse-maid on juhtum ringreisilt Turkmee-niasse, kui bändilt varastati esinemiskos-tüümid ja Graps teatas, et keeldub tava-liste riietega lavale minemast. Lepi tuseks kutsutud ansambel Turkmeenia kultuur-ministri juurde. Graps tõusnud pidu-lauast, läinud ministri juurde ja teatanud, et vallandab ta ametist.

Isepäise loomuga Graps jäi oma loo-mingus kompromissituks ka hoolimata nõukogude süsteemi poolt lääneliku popkultuuri viljelejate teele veeretatud takistustest ja korduvatest esinemiskeel-dudest. Sel ajal kui teised Venemaa ava-rustes gastroleerinud Nõukogude Eesti lauljad ja ansamblid esitasid ka vene-keelset repertuaari, laulis Graps kõikjal järjekindlalt eesti keeles. Magnetic Bandist välja kasvanud 80. aastate teisel poolel tegutsenud GGG ehk Gunnar Grapsi Grupp viljeles edukalt heavy-rocki, kuid üheksakümnendail mõjus ajatuultele jalgu jäänud ja lootusrikkalt lääne poole vaatav Graps kui viimane rocki rüütel, kes ei leidnud enam oma õi-get kohta. Ka lühikeseks jäänud põige Ameerika Ühendriikidesse valmistas pettumuse. 1991. aastal Tallinna Linna-hallis suurejooneliselt ette võetud come-back-kontserdi kirjeldus pärineks justkui rockmuusikuile hästi tuttava paroodia-filmi “Spinal Tap” stsenaariumist. Läbi-kukkumisele Linnahallis järgnes pikk mõõnaperiood, millest Graps enam pä-riselt ei toibunudki.

Raamat annab ulatusliku pildi Nõukogude Eesti rockmuusika arengu-loost, ent Grapsiga seotud lugude hulk võinuks teoreetiliselt veelgi suurem olla. Näiteks on Grapsi toetavat suhtumist noortesse muusikutesse tänuga meenu-tanud 1980. aastate algul tegutsenud an-samblite Generaator M ja Punk T liik-med. Põnev oleks olnud lugeda ka mõne Venemaa poolelt Grapsiga kokku puutu-nud muusikategelase mälestusi tema kohta, üldse vääriks siinsete muusikute tuuritamine Nõukogude Liidus eraldi uurimustööd.

Peagi möödub Gunnar Grapsi lah-kumisest kümme aastat, tema looming särab aga endiselt.

20 3/2014

Londoni St Giles’ Cripplegate’i kirikus astus üles terve rida muusikuid: Eesti Filharmoonia Kammerkoor (dirigent Daniel

Reuss), Klaaspärlimäng Sinfonietta (di-rigent Andres Mustonen), laulja Monika-Evelin Liiv, pianist Sten Lassmann, viiuldaja Anna-Liisa Bez-rodny, organist Ulla Krigul ning kavas oli muidugi eesti heliloojate looming (Pärt, Eller, Tüür, Kõrvits, Vähi, Ran-nap). Õhtul oli St Luke’i kirikus Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert,

millega avati ühtlasi festival “A cappel-la”.

Eesti muusikute, nende esindajate ja kontserdikorraldajatega oli kohtuma tulnud üle 40 muusikamänedžeri, sh sellistest mainekatest agentuuridest na-gu IMG Artists, International Concert Artists, Hazard Chace, Huddersfield, Margaret Murphy Management, samuti noortele muusikutele orienteeritud Live Music Now jpt ning festivalide korral-dajaid. Esindatud olid muusikakirjastus Edition Peters ja plaadikompaniid

Toccata Classics ning ECM Records. Päev oli väga töine ning asjaosaliste hin-nangul vägagi tulemuslik. Toimunut kommenteeris Karen Pitchford, sealne EMAK koostööpartner.

Londonis, tegelikult igal pool, on nii­gi liiga palju muusikat. Miks peaks keegi tulema ja kuulama eesti muu­sikuid esitamas eesti muusikat? Karen Pitchford: Me oleme siin Londonis hämmastavalt õnnelikus olu-korras, meil on käe-jala juures kõige mit-mekesisem valik kontserte ja muusika-üritusi ning need on kättesaadavad igal õhtul. Kuid alati mahub veel midagi juurde! Minu kogemuse kohaselt on ini-mesed, kes armastavad muusikat, loomu poolest uudishimulikud: kui sulle meel-dib see, siis võib sulle meeldida ka too, seega alati jätkub kuulajaid. Eestil on muusikasse puutuvas ja enese maailmas kuuldavaks tegemises väga avatud ja edumeelse maa kuulsus, see on väga hea näide ettevõtliku vaimu kohta.

Eesti muusika ja muusikud LOndOnIS

Kadri Voorandi trio. FOTO MADLI-LIIS PARTS

Eesti muusika edust rahvusvahelisel muusikaareenil oleme kuul-nud kõik. Vajadusest aidata ka eesti muusikud üleilmsele parnassile on viimastel aastatel samuti päris palju räägitud ning mõndagi ka tehtud. 22. jaanuaril korraldati Lon donis selle nimel tegutseva Eesti Muusika Arendus kes kuse (EMAK) eestvedamisel Eesti ja välismais-te jõudude kohtumine pealkirjaga “Estonia – a music Powerhouse” (Eesti – muusika jõujaam). Kontakt ürituse eesmärgiks oli tutvustada eesti klassikalist muusikat ning eesti interpreete Londonis tegutse-vatele muusikaagentidele ja kontserdikorraldajatele.

3/2014 21

SANDRA SILLAMAA TRAD.ATTACK!Sandra Sillamaa on võtnud põlise meeste pilli – torupilli – ja näida-nud arvukates ansamblites, mida sellega teha saab.

Milline on olnud sinu senine muusikaline tegevus?Sandra Sillamaa: Olen muusika sees üles kasvanud ja hakkasin pilli mängima seitsmeaastaselt. Olen õp-pinud Tartu Ülikooli Viljandi kultuu-riakadeemias ja Stockholmi Kuning-likus Muusikaakadeemias. Vahepeal käisin kogemusi saamas ka Belgias, Iirimaal ja Elevandiluu rannikul. Hetkel omandan aktiivse muusi-kuelu kõrval ka magistrikraadi.Tegutsen kolmes bändis: Ro:toro, Paabel ja Sandra Sillamaa Trad.Attack! Viimane on kõige uuem, loodud 2013. aasta novembris. Esinen ka sooloartistina. Bändi hak-kasin tegema päris varakult, viie-teistaastaselt ja olen mänginud veel mitmes koosseisus: Trostan (Eesti-Iiri), Svjata Vatra (Ukraina-Eesti), Sw(F)est (Rootsi-Eesti), Rütmiallikal jt.

Mida pead oma suurimateks saa-vutusteks? Millised on lähemad plaanid ja unistused?Mul on olnud õnn valida, millistes koosseisudes mängin ja millist muusikat teen. Ma ei ole pidanud seda tegema raha pärast. Arvan, et mu suurim saavutus on see, et saan teha muusikat koos nende inimes-tega, keda ma hindan, nii muusiku-

te kui ka isiksustena. Viimase aja suurim saavutus on kindlasti uue koosseisu loomine. Sandra Sillamaa Trad.Attack! loob uusi võimalusi. Kasutan selles elektroonikat, mis on minu jaoks täiesti uus asi. Mul on väga hea meel, et ansambel on nii sooja vastuvõtu leidnud, meie lood on jõudnud ka raadiote playlist’i. Meie üks eesmärke on ühendada elu ja töö. Meile meeldib väga reisi-da. Oleme otsustanud mängida järgmise kümne aasta jooksul kõiki-des maailma riikides. Avalöögi an-name Tallinn Music Weekil.

Minu soov on ka, et pärimus-muusikat või selle sugemetega muusikat tuntaks laiemalt, sest see on väga hea muusika. Ja üks plaan on tuua torupill laiema avalikkuse ette. See on väga kihvt pill, peale selle meie oma pill, mida on Eestis palavalt armastatud ja hinnatud. Lugesin ühest August Pulsti teks-tist: “Siit lahkus rahvas heatujuliselt, sest oldi kuuldud torupilli ja see on ju põhiasi!” Äkki võiks Eesti Muusika -auhindade aasta artist olla hoopis torupillimängija?

Kuidas hindad Eesti muusikaelu?Ma arvan, et Eestis on väga rikas muusikaelu. Tehakse palju erinevat ja ka väga head muusikat. Parata-matus on see, et Eesti on väike ja kui tahad ainult muusikuna tööta-da, peab ka väljapoole vaatama. Olen käinud palju välismaal esine-mas ja tuuritanud Inglismaal ning arvan, et see on ainult positiivne, sest meie muusika jõuab nii ka laie-ma kuulajaskonnani.

Kas eesti muusika ja interpreedid pole suurel rahvusvahelisel muusika­areenil läbilöömiseks liiga tagasi­hoidlikud ja rahuliku loomuga? Või on meie muusikas ja musitseerimises midagi eriomast? Mis võiks olla eest­lastele võti pääsuks rahvusvahelisele areenile?Tõeline anne tõuseb alati tippu. Muu sika on alati olnud suurepärane vahend ehita-maks sildu rahvaste vahele, kuna ta ula-tub teisele poole keelt ja sõnu. Ini mestel võib olla eesti muusika suhtes eelarva-mus, kuid neid hämmastab pakutava avarus, sügavus ja mitmekesisus.

Mida te ütleksite Londonis toimu­nud esitluse kohta – kas tehti ka mingeid vigu? Mida võiks järgmisel korral paremini teha? Kuidas te hin­date tulemust? Mis võiks olla järgmi­ne samm?Sarnased esitlused pakuvad suurepärast võimalust tutvustada eesti muusikat laiemale kuulajate ringile ning anda ini-mestele teada, mille või kellega on tegu. Oli väga julgustav, et eesti muusikute ja festivalide esindajatega oli kohtuma tul-nud nii palju ja asjast väga huvitatud agente. Ühe päeva jooksul sõlmiti palju sidemeid, nende vilju saame näha järg-mistel kuudel. Ma valmistan praegu ette jazzmuusika esitlust, mis tõotab tulla väga elav ja kahtlemata äge!

Viimati mainitud sündmus, eesti jazzi esitlus toimus 11. veebruaril Lon doni populaarses Club Inégales’is. Esinesid Kadri Voorand oma trioga, duo Tuule Kann ja Jaak Sooäär, Oleg Pissa renko bänd ning Villu Veski ja Ola Onabule. Seegi osutus ülimalt positiivseks ning õnnestunud ettevõtmiseks, nagu Karen Pitchford ennustas. Klubi oli rahvast täis, kuulajate seas oli nii jazzklubide omanik-ke, festivalide esindajaid kui ka ajakirja-nikke ning melu käis poole ööni.

Mõlemad esitlused kuulusid projekti “Muusika ettevõtluse ja ekspordi arenda-mine”, mida rahastab Ettevõtluse Aren-damise SA ning Euroopa Regionaal-arengu Fond. Projekti toetavad Eesti Kultuurkapital ja EV Kultuuriministee-riumi programm “Eesti kultuur maail-mas”. Koostööpartner oli EV Suur-saatkond Londonis.

Virge Joamets

29.03 Teater NO99 kell 20.30

22 3/2014

Konverentsi laiema eesmärgi on kavaraamatus (The Seventh International Conference on Music

Theory. Program and Abstracts. Tallinn, Pärnu, Estonia. 8.–11. January, 2014) sõnastanud ameerika teadlane Frank Samarotto: see on Schenkerile tuginev käsitlus tonaalse muusika vormistruk-tuuri kujutamisel. Samarotto oli ühtlasi üks neljast peaettekandega esinejast. Uurimuste allikmaterjalide valiku põhi-mõtted näitasid selgelt traditsioonilise

muusikateooria eesmärki Schenkeri hie-rarhilise struktuuripõhimõtte kaudu la-hata muusikateost, et leida häältejuhti-mise ürgosa (Ursatz), millest saaks teha kaugemale ulatuvaid järeldusi. Analüü-tiliste allikmaterjalidena tunnustavad tänapäeva muusikateoreetikud konve-rentsidel harjumuspäraselt ikka enami-kus tonaalset muusikat 18.−20. sajandi lõpuni, seekord siis J. S. Bachist, Hayd-nist, Eberlist ja Beethovenist Tšaikovski ja Schönbergini; Eesti uurijad ka Elleri, Tubina, Erkki-Sven Tüüri ja Eduard Oja

suurvorme ning miniatuure. Konve-rentsi (pea)ettekannetes näeme üsna keerulisi arenguid väitlustes traditsioo-nilise sonaadivormi temaatiliste (pea- ja kõrvalhelistike) alluvussuhete üle. Kõne all oleval konverentsil paistis kontsep-tuaalse segunemisteooria (blending theory) käsitlusega silma Kanada Lethbridge’i ülikooli uurimissuund, mis osutas nii vormi funktsioonide kui ka dissonantside segunemisele juba Hayd-ni, Mozarti ja Beethoveni loomingus. See on avar temaatika, mis tänapäeval juhib muusikateoorias samm-sammult uue muusika analüüsini. Noorema põlvkonna Ameerika uurija Joshua Mailman New Yorgi Columbia ülikoo-list näitab, kuhu peaks suunduma, et analüüsida uut muusikat alates avangar-dismiajajärgust (fin de siècle) meie ajani, tehes seda enese ettekandes Carteri ja Berio näitel. Mitmeastmeline skaleeri-mine mikrotasandil (heli), vormiastme-tel (kliimaksid) ja viide pingetele (nii muusikahelide tekitatud intensity kui ka

Rahvusvaheline muusikateooria konverents “Performatiivsus”M A R I S V A L K - F A L K pianist ja pedagoog

Performatiivsus on teaduses uus mitmetähenduslik mõiste, mis enamikul kasutusjuhtudel täiendab detailsemalt “interdistsiplinaar-suse” mõistet. Performatiivsusega on püütud pisut süstematisee-rida nähtuste paljusust ka muusika vallas. Siiski tundub, et VII rah-vusvahelist muusikateooria konverentsi 8.–11. jaanuarini Tallinnas ja Pärnus (mis oli sisult jätk alates 1996. aastast Eestis korraldatud Schenkeri analüüsi põhistele rahvusvahelistele konverentsidele kontrapunkti, harmoonia ja vormianalüüsi alal) performatiivsus ot-seselt ei iseloomustagi.

Monika Mattiesen Küberstuudio kontserdil Endla teatri küünis.

FOTO GERHARD LOCK

3/2014 23

vastuvõtuga seotud tension) osutavad vajadusele partituurianalüüsi kõrval ot-sida teistsuguseid vahendeid, millega saaks läheneda akustilisele atonaalsele nüüdismuusikale või elektrooniliselt te-kitatud helidele. Samuti ei saa tema ar-vates minna mööda muusikatajust ja -tunnetusest empiirilises kognitivistli-kus teadustöös.

On märkimisväärne, et konverent-sist võttis osa 42 muusikaanalüüsijat suurtest muusikateooria uurimiskeskus-test (Ameerika Ühendriikide, Kanada, Brasiilia, Saksamaa, Austria, Belgia, Armeenia, Iisraeli, Norra, Soome ja Leedu kõrgkoolidest). Neli ettekannet oli ka Eesti Muusika- ja Teatriaka-deemiast (EMTA): Mart Humal, Ger­hard Lock & Kerri Kotta, Aare Tool ja Margus Pärtlas. Mitmed külalisesine-jad on osalenud varasematel Tallinnas toimunud konverentsidel. Timothy Jacksoni, Poundie Bursteini, Franck Samarotto, Stephen Slottow’, William Caplini, Lauri Suurpää ja mitmete teis-te Schenkeri-analüüsi põhised kirjutised on varem ilmunud professor Mart Humala koostatud artiklikogumikes “A Composition as a Prob lem” I−VI (1997−2010). Seekordse vägagi mitme-tahulisest materjalist koosneva muusi-kateooriakonverentsi oli õnnestunult kavandanud EMTA muusikateooria õp-pejõud muusikateaduse doktor (PhD) Kerri Kotta, kes on praeguseks ka Eesti Arnold Schönbergi Ühin gu (EASchÜ) juhatuse esimees. Et konverentsi temaa-tika põgus üldsõnaline tutvustamine siin ei suuda kuidagi ammendav olla, saab lugeja suurema huvi korral pisut selgema pildi konverentsiks avaldatud lühiteeside eespool nimetatud kogumi-kust.

Ajakirjanduses on jutuks tulnud VII rahvusvahelise muusikateoreetilise tea-duskonverentsi seotus Pärnu nüüdis-muusika päevadega (PNP 2014). Kui konverentsi kaht esimest ettekandepäe-va võõrustas Tallinnas EMTA, siis vii-mased sessioonid toimusid tõepoolest Pärnus. Ehkki üsna kaugeleulatuva tra-ditsiooniga PNP varasemate ürituste hulka on kuulunud teoreetilisi päevi: seal on esitletud uurimusi (muusika-teooria alalt järjekindlalt eeskätt Mart Humalalt), aeg-ajalt on toimunud tõhu-said arutelusid modernismi eri stiilide ja valdkondade üle ning nende põhjal

on ilmunud ka artiklikogumikke välis-autorite osavõtul (“Tekste modernis-mist”, 2005, 2008), pole PNP minu arva-tes seni siiski olnud sedavõrd lähedases suhtes professionaalse teadusmaailma-ga, kui oli sel korral.

Lõdvestuseks teaduskonverentsi ti-hedale ajakavale kuulati Pärnus vahel-dusrikkaid nüüdismuusika kontserte ja vaadati tegevuskunsti etendusi. Malle Maltis (elektroonika) ja Kai Kallastu (sopran) näitasid väga huvitavat uut muusikat kontserdil pealkirjaga “Muusika teater”. Pianist Diana Liiv mängis Pärnu raekoja saalis mitmekesi-se kava, mis sisaldas nii Arvo Pärdi noorpõlveloomingut klaverile 1950. aastate lõpust kui ka hilisemast loomin-gust pärinevaid, helilooja lähedastest inspireeritud teoseid (Aliinale/Ariinuš-kale/Anna-Mariale). Üle hulga aja sai elavas esituses kuulata Pärdi aleatoorilist

lugu “Diagrammid”, mis vahetult loomi-se järel (siinkirjutanu mälu järgi 1950. aastate lõpul) kiiresti levis käsitsi kirju-tatud koopiatena eesti noorte pianistide hulgas, kelle meelest oli see tollal märgi-lise tähendusega aleatooriline helikeel. Viimaste aastate huvipakkuvaks ideeks tundub EASchÜ tegevuses olevat heli tekitamine enda valmistatud fantaasia-kõlariistadel (mida on tinglikult nimeta-tud ka muusikainstrumentideks või pil-lideks). Et kõnealusel korral käsitsesid neid Eesti Kunstiakadeemia tudengid (kellele olid eelnevalt tutvustanud imp-rovisatsioonivõtteid helilooja Tatjana Kozlova­Johannes ja ansambli U: liige Tarmo Johannes), siis ilmestab instru-mente ka efektne välimus. Nii-öelda va-baloovuse võime omistamine eranditult kõigile inimestele, kes tahavad muusi-kahelisid tekitada ja nautida, viitab ko-guni kunsti simuleerimise võimalusele professionaalsust taotlemata. Õnne-tunde otsimine hipsteriesteetika subkul-tuuri kaudu (kus kõik muutub kujutel-davaks kunstiks) soodustab minu arva-tes siiski muusika laialivalguvuse dokt-riini (kui seesugust muusikaõpetust saaks ülepea ette kujutada).

Moodsa tegevuskunstiga (mille nii-öelda performatiivseks komponendiks oli heljuvate hallide pilvekestena muusi-kale sporaadiliselt kaasa mängiv lava-suits) esines Endla teatri “mustas kastis” veel PNP muusikaliste ürituste üks sa-gedamaid esituskoosseise Küber­stuudio, esitades muu hulgas Eestis ato-naalse muusika kõige püsivama viljeleja, Pärnu helilooja Andrus Kallastu teose “Stabat mater” uusi fragmente aastast 2007. Konverentsi kontekstis tähtsustub küsimus multimeediumide analüüsi võimalustest. Joshua Mailmani arvates ennustab tehnoloogiliste muutuste areng multimeediumide tõusu kultuuris ja nende omasemaks saamist inimestele. Kuidas tõlgendada muusika tähendust selles liitkunstis? Kas audiaalne ja vi-suaalne modaalsus võimaldavad/teevad võimalikuks dialoogi? Ja lõpuks, kui teaduslikud hakkavad olema tegevus-kunsti analüüsimeetodid?

Teades, et muusika on sõltuv, muu-tuv ja elav “organism”, mida ei saa lõpli-kult ära seletada, jäi kõnealune mitme-külgne konverents siinkirjutanu arvates siiski kindlaks oma põhieesmärgile – tonaalse muusika struktuuri analüüsile.

Joshua Mailmani arvates ennustab tehnoloogiliste muutuste areng multi-meediumide tõusu kul-tuuris ja nende omase-maks saamist inimestele.

Viimaste aastate huvipakkuvaks ideeks tun-dub EASchÜ tegevuses olevat heli tekitami-ne enda valmistatud fantaasia-kõlariistadel. Kaarel Kütas oma kõriga.FOTOD GERHARD LOCK

24 3/2014

Juba kolmandat aastat kan-nab Andres Mustoneni kor-raldatav, algselt barokkmuu-sikale keskendunud festival pealkirja “Musto nen Fest”. Selline nimetus ei sea piire, vaid annab hea võimaluse ette kanda teoseid kaugete aegade ja rahvaste muusikast kuni tänapäevani. Seekordne muusikapalett oli äärmi-selt värvikirev, raskuspunkt oli nihutatud itta. Andres Mustonen on maininud, et festivali teravikus oli Lähis-Ida ja holokaust. Kuid mööda ei mindud ka barokkmuusikast. Kui tavapäraselt on kontser-did piirdunud Eesti linnade-ga, siis seekord suundutakse ka Iisraeli. Andres Mustonen on seda sammu põhjenda-nud oma suure huviga selle maa filosoofia ja üldise vaim-suse vastu.

Sümfooniline avakontsertAvakontserdil 30. jaanuaril Pärnu kontserdimajas ja järgmisel päeval Estonia kontserdisaalis esinesid ERSO, solistid Mario Brunello (tšello) ja Mhairi Lawson (sopran), dirigeeris Andres Mustonen. Teosed moodustasid kontserdil kaks poolust – 19. ja 20. sajandi repertuaar, mille muusikaline idee oli esmapilgul just-kui eriilmeline, kuid kava ühenda-vaks lüliks võis pidada teoste meloo-dilisust.

Tšellist Mario Brunello oli üks festivali peaesinejaid. Avakontserdil

Üks festivali suurimaid elamusi oli Suurbritannia vanamuusikaansambli La Serenissima kontsert.FOTO ERSO ARHIIVIST

Rännak läbi aja ja ruumiS A N D R A K A L M A N Nmuusikateaduse magistrant

3/2014 25

esitas ta Schumanni Tšellokontserdi a-moll op 129. Selle teosega saavad tšellis-tid näidata oma tõelist taset. See pole liiga romantiline ja on ühtselt terviklik teos, kuna helilooja ei soovinud osade vahele pause ning kirjutas sinna retsita-tiivsed vaheosad. Solist tabas kontserdi olemust hästi, ei liialdanud romantilise värvinguga ja dünaamiliselt oli kõik hästi paigas. Ka mängutehniliselt oli esi-taja kontserdist üle. Kolmas osa on eriti virtuoosne, selle esitus oli selge ja läbi-paistev. Keskmises osas on solisti duett orkestri esimese tšellistiga. Seda fakti teadmata ning lavale vaatamata oleks võinud arvata, et solist mängib orkestri saatel topeltnoote – just nii hästi toimis Mario Brunello ja Pärt Tarvase koos-mäng.

Romantilist poolust esindas ka Schuberti Sümfoonia nr 8 h-moll, mida tuntakse kaheosalise tsükli tõttu “Lõpeta mata” sümfooniana. Üheks esi-meseks romantiliseks sümfooniaks ni-metatud teost ühendab tundeline väl-jenduslaad, kus lüürilisus on seotud dramaatilisusega. Esituse seisukohalt te-kitas küsimusi I osa tempovalik. Allegro moderato, nagu on kirjas partituuris ja millest tavaliselt ikka kinni peetakse, oli muudetud adagio’ks. Tundus, et selline aeglane tempo hakkas pidurdama osa vormilist ühtsust ja arendust. Orkester tuli küll dirigendiga kaasa, kuid leidus ka tempoliselt ebaselgeid kohti. Aga ku-na Schubert on tuntud suure meloodia-meistrina, siis huvitaval kombel mõju-sid nii sissejuhatuse sünge teema tšello-delt-kontrabassidelt kui ka peateema oboelt-klarnetilt aeglasemalt esitatuna palju meeldejäävamalt kui muidu.

Henryk Górecki Sümfoonia nr 3, tund aega kestev “Kurbade laulude sümfoonia” on pühendatud kõigile holokausti ohvritele. Kandev roll teoses on soprani soolol, seda esitas Suur-britannia laulja Mhairi Lawson. Teose orkestratsioonis ei ole suuri dünaamilisi kontraste, tähtsaimad on solist ja keel-pillid, kes kannavad läbi tiheda faktuuri meloodialiine. I ja III osa on justkui oma kadunud lapsi leinavate vanemate nutulaulud, II osa on aga julma ajaloo tunnistus, 18-aastase tütarlapse poola-keelne, gestaapo seinale kirjutatud pal-

ve. Lawson tunnetas kirjaliku ja muusi-kalise teksti sügavust ning nende koos-mõju. I osa oli tema esituses justkui lei-naood, ent II osas tõi ta oskuslikult välja helged hetked, kui tütarlaps on kirjuta-nud: “Ei, ema, ära leina…”. III osas oli orkestripartiis kuulda justkui kella tik-sumist – elu kulgeb lõpu poole?! Sümfoonia lõpeb siiski rõõmsama ja lootusrikkama meeleoluga. Peab kiitma nii solisti, orkestrit kui ka dirigenti. Tihe faktuur kõlas õhuliselt ja kergelt, pikad liinid olid hästi välja toodud. Meeleolu aitas luua ka pimendatud saal, ekraanilt lava kohal näidati pilte Teise maailmasõja aegse Varssavi geto juuti-dest. Pildivalik kajastas vi-suaalselt süm-foonia sisulist arengut, muu-sika ja pildi koosmõju oli sügav ning teose lõppedes istuti vaikselt. Tundus, et publik oli jäänud mõtisklema elu, usu ja inimväärikuse üle.

Kõrghetked kammermuusi-kaga2. veebruaril sai Estonia kontserdisaalis veel kord kuulda Mario Brunellot, mängimas nii koos Hortus Musicusega kui ka üksi. Kavas oli Alessandro Stradella Sinfonia viiulile, tšellole ja bas-so continuo’le ning Johann Sebastian Bachi Süidid soolotšellole nr 1 d-moll (BWV 1008) ja nr 4 Es-duur (BWV 1010).

Bachi tšellosüidid on igale tšellistile justkui kohustuslik repertuaar. Pealtnäha lihtsad, peidavad nad endas mitmeid raskusi. Sageli püütakse neid liiga romantiliselt esitada, teine komis-tuskivi on ansamblilaadne kõlamaailm. Mario Brunello esitas neid väga ratsio-naalselt, ei liialdanud tunnetega ning suutis välja tuua süitide rikkaliku kõla. On ju Bach neisse süitidesse kirjutanud teadlikult arpedžosid ja topeltnoote, et luua mulje mitmest esinejast. Lisalooks mängis Brunello armeenia rahvaviisi,

mida ta oli esitanud ka avakontserdil ühe lisapalana, ning saali lummas taas see flažoletitehnikaga saavutatud ida-maine kõlamaailm. Kontserdi teises pooles mängiti erinevate maade muusi-kat, Balkani maadest juudi kultuurini. Valitses kammerlik õhkkond, mida aitas luua muusikute paigutus saali kuulajate keskele.

Üheks suurimaks elamuseks festiva-lil oli 1. veebruaril raekojas toimunud Suurbritannia vanamuusikaansambli La Serenissima kontsert. Ansambel on kokku pandud 1994. aastal, et esitada Vivaldi muusikat. Kava oli äärmiselt põ-nev. Üheks raskuspunktiks olid sonaa-

did, teiseks kantaadid, mille keskmes on Elvira-nimeline naine. On hu-vitav, et kolmest kantaa-dist üks, “Tremor al braccio” avastati alles 1999. aastal. Aga ka ette kantud “Grazi” sonaadid viiulile ja basso con-tinuo’le on omapärase saatusega. Neid ei esitata

sageli, sest puudub bassi partii. Sonaadid oli asjatundlikult seadnud an-sambli kunstiline juht ja viiulimängija Adrian Chandler.

Vivaldi sonaadid andsid kõigile mängijatele võimaluse näidata oma mängutehnilisi oskusi ning need teosed olid õnnestunud koosmängu tõttu eriti nauditavad. Kuid Sonaadi c-moll teises osas sulasid viiul ja tšello justkui üheks, dialoogivormis partiides olid mõlemad võrdsed “vestluspartnerid”. Kantaa tides sopranile ja basso continuo’le laulis juba avakontserdilt tuttav Mhairi Lawson. Baroki ajastu kantaati, mis oli justkui aa-ria varjus, ei tasu alahinnata, kontserdil esitatud teosed olid nõudlikud nii solis-tile kui ka saatjatele. Juba esimese kan-taadi alguses oleva vivaldilikult dramaa-tilise retsitatiivi ebamugavate hüpetega näitas Lawson, kui hästi ta oma häält valitseb. Helilooja on neis kantaatides muusikasse valanud armastusega kaas-nevaid emotsioone, mida laulja peab publikule edasi andma. On märkimis-väärne, et Lawson esitab nii nüüdisaeg-set kui ka barokkmuusikat ühtviisi häs-ti. Kogu kontsert jättis tervikliku mulje

Pealkiri “Mustonen-Fest” ei sea piire, vaid annab hea võimaluse ette kanda teoseid kau-gete aegade ja rahvaste muusikast kuni täna-päevani.

26 3/2014

ja sobis keskaegse raekoja miljöösse. Kui Vivaldi kammermuusikat meie kontserdipaikades veel mängitakse, siis kantaate esitatakse harva. Oli suur rõõm neid kuulda niivõrd asjatundlikus esitu-ses.

Teine festivali kõrghetk oli 4. veeb-ruaril Niguliste kirikus toimunud kont-sert John Taveneri muusikast. Helilooja liitus 1970ndatel vene õigeusu kiriku-ga, uuris põhjalikult selle liturgilisi tekste ning kasutas neid oma loomin-gus. Laval olid Hortus Musicus, tütar-lastekoor Ellerhein, kammerkoor Collegium Musicale ja keelpillikvar-tett Prezioso, solistidena astusid üles Tõnis Kaumann ja Endrik Üksvärav. Oli hämmastav, kuidas mitu eripärast koosseisu oli kokku pandud ning kui-das nende vahel tekkis energia. Esi-tusele tulnud teoste pillipartiid ei ol-nud keeruka harmoonia või mänguvõ-tetega, see-eest kooripartiid nõuavad suuremat pühendumust. Esitatud teos-tes ei ole kiireid käike, pigem on ras-kuspunkt erinevate fraaside edasivii-misel ning koori mitmekihilisel polü-foonial. Juba kontserdi alguse kahes hümnis võis jälgida puhast kooslaul-mist, hoolimata muusikaliste liinide vastassuunalisest liikumisest või tekki-

nud dissonantsidest. Ka tiheda akordi-kaga faktuur oli esitatud läbipaistvalt. Tahan kiita mõlemat koori ja nende di-rigente, kes olid teosed lauljatele süda-melähedaseks teinud, sest ainult vo-kaaltehniliselt korrektselt ei ole Tave-neri muusikat õige esitada. Kahjuks ei jõudnud see müs-tiline helilooja siinses maises maailmas meie festivalile, kuid ta oli toimuvast teadlik.

Eklektiline lõppkontsertFestivali lõppkont-sert oli 8. veebrua-ril Estonia kont-serdisaalis. Kava jättis eklektilise mulje, ettekandele toodi praegust Eesti ja Iisraeli muusikat, aga ka Johann Sebastian Bachi teoseid. Galina Grigorjeva keelpilliorkestriteose “Tsaarinna Jevdokia nunnaks pühitse-mise laul” läbivaks jooneks võib pidada laulvaid ja ka kurvameelseid meloodiad, mida justkui segavad süngemad toonid. Kahjuks ei suutnud Klaaspärlimäng

Sinfonietta (dirigent Andres Musto-nen) neid kõiki välja tuua. Kohati tun-dus probleeme olevat ka intonatsiooni-ga. Omapärase kõlapildiga oli Betty Olivero teos keelpilliorkestrile, vioolale ja akordionile. Vioolat soolopillina (Isabel Villaneuva) saab nautida harva. See omapärane helipilt tõi meieni elee-giad leinavatelt naistelt, kes olid kaota-nud oma lähedased. Huvitavalt oli teo-sesse sisse toodud veel üks meedium – leinalaulude salvestused.

Gil Shohat, keda peetakse üheks väljapaistvamaks Iisraeli muusikuks, ei suutnud Johann Sebastian Bachi Klaverikontserti d-moll (BWV 1052) veenvalt esitada. Kui läheb meelest üks hääl, nagu juhtus III osas, siis on äärmi-selt raske uuesti järjele saada. Ka oma mängutempoga oli solist justkui teises maailmas.

Kontsert lõppes Johann Sebastian Bachi Missaga F-duur (BWV 233). Orkestriga liitus Eesti Filharmoonia Kammerkoor. See tundus kõige küpse-ma ettevalmistusega teos kogu kontser-dil. Kammerkoor oskas Bachile nii omaseid meloodialiine välja tuua ja fra-seering oli paigas. Ka orkestriga tekkis laval hea kontakt. Esiletõstmist vääri-vad Olev Ainomäe oboe- ja Arvo Leiburi viiulisoolod. Kuid miks oli missa osades “Domine Deus”, “Qui tol-lis” ja “Quoniam” kasutatud bassi, sop-

rani ja aldi soolode asemel tervet hääle-rühma? Kas massiiv-semat kõla kavatseti saavutada teadlikult? See jääbki dirigendi teada.

Seekordne “MustonenFest” pak-kus kuulajale väga mitmekesist reper-tuaari alates iidsetelt Egiptuse põliskristlas-telt koptidelt, vahepea-tusega barokkmuusi-kas kuni tänase muu-

sikani välja. Peab kiitma Andres Mustoneni, kes tõi oma huvitava muu-sikamaailma meie publikuni. Tähele-panelikult kava lugedes võis saada mõ-ned vihjed järgmisel aastal esitusele tu-levatest heliloojatest ja koosseisudest. Jääme ootama uut festivali järgmisel aastal.

Seekordne “Mustonen-Fest” pakkus kuulaja-le väga mitmekesist reper tuaari alates iidsetelt Egiptuse põlis kristlastelt kop-tidelt, vahepeatusega barokkmuusikas kuni tänase muusikani välja.

Festivali üks peakülalisi, tšellist Mario Brunello, Hortus Musicus ja Andres Mustonen.FOTO MIRJE MÄNDLA

3/2014 27

Uno Naissoo loomingu- ja interpretatsiooni konkurss toimub 2014. aastal juba 30. korda

Võistlustööde esitamise tähtaeg on

7. märts 2014.aKonkursi finaal toimub 6. aprillil 2014 kell 15.00 Otsa kooli saalis.

Konkursi reeglid asuvad Otsa kooli koduleheküljel www.otsakool.edu.ee rubriigis Naissoo konkurss.

UnoNaissoo

nimeline loomingu- ja

interpretatsiooni konkurss

2014FAUN RACKETFaun Racket on produtsentide paari Andres Lõo ja Talis Paide ühistöö. Pidevas muusikalises seikluses ela-vate Lõo ja Paide projekti jõujooned põimuvad melodramaatiliste vokaa-lide ja hoogsa bassimuusika ümber, mis on suures osas valminud Lõo New Yorgi perioodil ning vahetult selle järel Tallinnas. Kui Andres Lõo on tuntud ka kui ansambli Opium Flirt laulja ning Luarvik Luarviku trummar ja asutajaliige, siis Talis Paide viimase aja säravaimad bän-did on State of Zoe ning Kosmose-pealinn.

Kuidas iseloomustad ennast ja oma gruppi? Kust pärineb an-sambli nimi?Andres Lõo: Meie duot Faun Racket on nimetatud linnafauna hääleks. Mulle tundub, et sel on linnaroman-tiline alatoon, kuid meie tehnitsistlik melodraama on samal ajal ka bassi-muusika või elektro, midagi tume-dat, millele öised tänavalaternad just selle õige sära annavad. Nimi on lihtsalt väljamõeldis. Loodan, et lööb pildi silme ette, midagi ohtlikku või nii...

Millised muusikud/ansamblid on teid inspireerinud? Mis vaimustab väljaspool muusikat?Tundub, et kuskil siinsamas kohtu-vad Little Jimmy Scott ja James Stinson, Grace Jonesi ja Massive Attacki pompoossus. Võibolla on seal natuke electronic body muusi-

kat, koos balearic helide-ga. Nagu vaataks psycho-noir-klassikat pühapäe-vahommikusel hundi-tunnil. Ei saa öelda, et me teeksime nagu min-git filmi atmot, kontserdid on meie arvates isegi olulisemad kui album või stuudioformaat, aga linn ja romantiseeritud elu on meie jaoks küll filmilik ja muljet-avaldav.

Millised on lähimad plaanid ja unistused? Ausalt. Rohkem fänne, rohkem ta-gasisidet, rohkem elu ja levi, levi ja levi. Unistus – sellel sõnal on ses kontekstis ju negatiivne allkõ-la – on kevadest uue materjali kallale asuda ja vahepeal Euroo-pas levitaja leida. Lihtne ja igav unistus, eks ole!

Mida arvate Eesti muusikae-lust? Kas Eestis on piisavalt esi-nemisvõimalusi? Eesti muusikaelu? Ühelt poolt see pidevalt areneb ja professionali-seerub, teisalt pole selle pop-maastik veel ülearu unikaalne. Vähemalt selle tuntuimad õied pole teab kui põnevad, kui ma endale välismaalase kõrvad pähe paneks. Kui tööstuslikult kõnelda, siis arvan, et Islandi tasemele jõuaksime umbes viieteist aasta pärast. Klassikalise muusikaga on lood paremad, kuid sealgi on oluli-si läbilööjaid suhteliselt vähe. Kus on uus põlvkond Pärte, Tüüre jne?

Meiesuguse muusika puhul esinemisvõimalustest väljaspool Eestit jutt alles algab. Eestis on meil täpselt parasjagu esinemisi. Tegelikult peaksime isegi vähem esinema. Keskmiselt kord kuus on isegi palju. Esinemisvõimalused tulevad... ebainimliku enese moti-veerimise ja hea õnne kaudu. Mõelge ise, kas teeme nalja või ei...

28.03 Kultuurikatel "Katelde saal" kell 23.30

28 3/2014

Muuseumi kohta on hakatud kasutama kõlavat mõistet – mäluasutus. Kes oskaks öelda, mida kõike peaks üks mälu-asutus mäletama? See küsimus võib tunduda esmapilgul liht-sam, kui ta asjasse süüvides te-gelikult on.

Sel aastal möödub 90 aastat aas-tast ja päevast, mil registreeriti Peeter Süda Mälestuse Jäädvus-tamise Ühing. 80 aastat möödub

päevast, kui ühing (uue nimega Muu-sika muuseumi Ühing) avas uksed prae-guses Müürivahe tänav 12 majas, täpse-malt Assauwe tornis. 73 aastat möödub ajast, kui Muusikamuuseum liideti Teatrimuuseumi Ühinguga. 2014. aastal

tähistab Eesti Teatri- ja Muu sika muu-seum (ETMM) oma 90. tegevusaastat, tegutsedes samas majas, kus kaheksa-kümmend aastat tagasi ning ühendades endas endiselt muusikat ja teatrit. Need on mõned olulised seigad, mida muu-seumi enda kohta mäletada. Lisaks sel-lele on ETMMi kogud oma museaalide üldarvult Eesti Rahva Muuseumi järel teisel kohal, seega materjali, mida mäle-tada, on siin küllaga.

Kindlasti ei ole muuseum aastal 2014 enam sama asutus, mis aastaküm-neid tagasi. Eelmisel aastal kehtima ha-kanud uus muuseumiseadus määratleb muuseumi kultuuri- ja haridusasutuse-na, lisades uusi valdkondi ja ootusi muuseumis pakutavale (haridusprog-rammid, üritustegevus, kaasav näituse-keskkond jne). Samuti on muuseumide-le lisandunud töid, mis on seotud tehni-ka arenguga, nagu kogude sisestamine infosüsteemi MUIS, digiteerimistööd jm. Töötajate arvu poolest väikese muu-seumina teeme kõik, et muutuva maail-maga sammu pidada.

Järjest suurenenud ootused muuseu-milt kui organisatsioonilt nõuavad aina spetsiifilisemaid muuseumialaseid tead-misi. Eestis on isegi räägitud muuseu-mitöötaja kutsest, kes oleks oma vald-konna spetsialist. Kuidas siis toimida? Üks võimalus on koostöö. Võime uhku-sega öelda, et meie kogusid kasutavate uurijate poolest oleme muuseumimaas-tikul esirinnas. Kuna muuseumi üks oluline tegevusvaldkond on vahendami-ne, siis oleme väga tänulikud, et nende uurijate töö kaudu jõuab palju ETMMi kogude sisust ka laiema avalikkuseni. Kindlasti ootame veel suuremat koos-tööd nii muusika- kui teatrivaldkonna-ga, et muusika- või teatriteadust õppi-vad/õppinud inimesed leiaksid üles need väärtused, mida meie muuseumi-kogu sisaldab, et muuseumi kogud saaksid veel põhjalikumalt läbi uuritud ja mälu teaduspõhiselt talletatud.

Muuseumiürituste, haridustöö, näi-tuste, trükiste jm alal teeb ETMM juba pikaaegset koostööd mitmete organisat-sioonide ja isikutega. Koostöö tulemu-sena sai meie juubeliaasta väga auväärse alguse – muuseumi ühe asutaja, August Pulsti juubeliks anti välja raamat “Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale. August Pulsti mälestusi” ja korraldati rahvamuusikute ringreise.

Kuna muuseumi alguseks peame

90 aastat Eesti Teatri- ja MuusikamuuseumiT A N E L V E E R E M A AETMMi direktor

3/2014 29

Kes on kunagi oma silmaga näinud jääst pillide vooli-mist ja proovinud neid hää-lestada, teab, et töö nõuab

filigraanset täpsust. Isegi huuli jääst eraldava vildist kaitse lõikamine vajab näpuosavust, õige paksusega vildi valik kogemust. Jää tundma õppimine on na-gu Alice’i avastusretk imedemaale, mida saab kogeda vaid siis, kui inimesel on li-saks professionaalsele pealehakkamisele ka lapsemeelset unistajat.

Juba üheksandat aastat kogunesid jaanuari keskel muusikud ja kunstnikud üle maailma Norra suusakuurorti Geilosse, et osaleda norra löökpillimän-gija Terje Isungseti algatatud jäämuusi-ka festivalil. Mägijärvest toodud jääka-makad muutusid vilunud kunstnike käe all fantaasiapillideks, millest päris inst-rumentidele sarnanesid enim vaid ma-rimba, harf ja tšello. Kontserdiõhtud si-sustasid harfimängija Sidsel Walstad, trompetist-vokalist Arve Henriksen, tšellist Svante Henryson, Trio Mediaevalist tuntud lauljatar Anna

Maria Friman, lauljatarid Katarina Henryson ja Lena Nymark jt.

Kuigi Isungset, Henriksen, Nymark ja Henryson tulevad improsuunalt ning Friman klassikalise ja vanamuusika kontekstist, mõjus nende kooslus maa-giliselt. Frimanil on ingellikult selge pu-has vokaal, tema rahvalauluesitused andsid löök- ja puhkpillimängijatele suurepärase võimaluse kududa nende ümber otsekui õhkõrnu mustreid.

Tšellist Svante Henryson jagas pub-likuga intensiivset hardrockilikku ener-giat, Arve Henriksen aga võlus festivali teemainstrumendist, peaaegu inimkõr-gusest puhkpillist topelt-talatutist müs-tilisi, laeva signaale meenutavaid süga-vaid huikeid.

Kolmel õhtul oli kavas nii norra rah-vaviisidel põhinevaid improvisatsioone, spetsiaalselt festivali orkestrile kirjuta-tud teos, vabaimprovisatsioone kui ka popmuusika töötlusi. Oli nii huumorit kui ka leidlikke virtuoosseid teemala-hendusi. Tulemus ei sõltunud üksnes pillimängija tehnilisest osavusest, vaid

Jäine muusika Põhjamaises öösM A D L I - L I I S P A R T S

Peeter Süda Mälestuse Jäädvustamise Ühingu asutamist 22. märtsil 1924. aastal, siis on juubelisündmuste rõhk asetatud just märtsikuusse. Kuu al-guses toimub koostöös G. Otsa ni-melise Tallinna Muusikakooliga noorte klaveripäev “Kodumaine viis”, mis on pühendatud Heino Elleri 127. sünniaastapäevale. 10. ja 11. märtsil ootame lapsi haridusprogrammi “Muuseum algab Südamest!”, sest muuseumi juubel on just õige aeg tutvustada, mida iga päev Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis tehak-se. Järgnevad kolm päeva on pühen-datud haridusprogrammile “Osas asi ise”, mis tutvustab meie maja uut teatriekspositsiooni.

Muusikapäeval, 19. märtsil toi-mub Sten Lassmanni neljanda ja viienda Heino Elleri kogutud klave-riteoste plaadi esitluskontsert, mis on kõigile huvilistele tasuta. Tasuta on ka 20. märtsil teaduspäeval toimuv muuseumi 90 aasta juubeli konve-rents “Muuseum – looja või vahen-daja?”. Konverentsi eesmärk on ana-lüüsida viimaste aastate prioriteete muuseumi tegevuses ning koondada mõtteid ja ettepanekuid tuleviku jaoks. Ettekannetega esinevad nii muuseumi enda inimesed kui ka muuseumile olulised partnerid muu-sika- ja teatriorganisatsioonidest. Kõigile tavakülastajatele on sel päe-val sissepääs sooduspiletiga.

Teatripäeval, 21. märtsil tuuakse välja uus lavastus “Laborant Viiding”. 1960. aastate lõpul töötas muuseumis fotolaborandina õhtukeskkoolis käiv ja luuletajana esimesi samme astuv Juhan Viiding. Noor ja boheemlike elukommetega särav seltskonnahing sattus konservatiivsesse nõukogude muuseumi, kust leidis küll kiiresti mõttekaaslasi, aga ka taunivat mõist-matust. Meenutustest selgub, et tegu oli lühikese, kuid selle võrra erakord-seima perioodiga muuseumi ajaloos, mida kunagine kolleeg Marika Rink iseloomustab sõnadega “päikseline ja rõõmus aeg”. Etendused toimuvad muuseumis veel mitmel õhtul.

Juubelisündmuste juures pöörab ETMM tähelepanu sellele, mida mä-letada, ja loob loodetavasti ka uut, mida mäletatakse, et olla ajaga kaa-sas käiv mäluasutus.

Eesti kunstnike Norrasse Geilo kesklinna loodud hiiglaslik skulptuuriala “Helide mets” jääb sinna eeldatavasti lume sulamiseni aprillis.

30 3/2014

oskusest kuulata ja sulanduda, rea-geerida olukorrale ja jätkata lava-kaaslase mõtet. Stabiilselt 20-kraadi-ses pakases kestsid kontserdid mak-simaalselt pool tundi. Kui lumearee-nil põdranahkade sees istunud kuu-lajad vast külma väga ei tajunud, siis paljaste sõrmedega harfi või tšellot mängida oli paras katsumus. Jäämuusika festivali visiitkaardina toimivad aastate jooksul salvestatud seitse albumit, neist enamiku tiraaž on tänaseks läbi müüdud.

Esmakordselt osalesid festivalil eestlased – skulptorid Elo Liiv, Leena Kuutma ja Mari Hiiemäe, kelle ülesandeks oli kujundada festi-valiplats. Meie kunstnikud nautisid olukorda. “Muusika jääst pillidel võib kõlada pinnavirvendusliku lõbustu-sena, kuid selle asemel sündis kvali-teetmuusika, mis sobitus ideaalselt põhjamaisesse miljöösse. Loomin gu -lises plaanis ei suunanud ega kärpi-nud meie tiibu keegi. Üksteise töö tunnustamine ja toetamine oli päe-vade loomulik osa. Oli võimalik minna protsessiga kaasa ja olla oma otsustes aus.” Nii võttis saadud ko-gemuse kokku Geilos lumeskulptuu-re ja jääpille meisterdanud Leena Kuutma.

Norrakatele omaselt on festival kogukondlik ehk muusikaliste mõtte-kaaslaste kohtumispaik, kuhu osale-jaid kutsutakse lähtuvalt sellest, milli-ne sünergia võiks koos toimetamisel tekkida. Nii kunstilise kui korraldus-tiimi paneb kokku festivali kunstiline juht Isungset, kes on kõigi osalejatega ka varem kokku puutunud. See pole koht, kuhu mänedžerid saavad grup-pe pakkuda. Siin ei sünni “tehin-guid”. Isegi toetav tiim alates produt-sentidest kuni autojuhtideni on rah-vusvaheline ja valitud eelneva koos-töökogemuse põhjal. Eestlased jäid norrakatele silma 2011. aastal Euroo-pa kultuuripealinna programmi kuu-lunud “Klaasimaailma” projektiga, mil Isungset ja Henriksen töötasid Eesti klaasikunstnikega.

Nagu viimasel ajal nišifestivalidel üle maailma tavaks kujunemas, toi-mub ka Geilo jäämuusika festival va-batahtlikkuse põhimõttel. Tänavuse festivali jääpillimeistrid tulid USAst ja Suurbritanniast, lava visuaaltehni-

lise lahenduse mõtles välja ja viis abi-listega ellu portugallane, meediasuh-teid korraldas britt. Ehkki enamik meeskonnast ei rääkinud norra keelt, sujus festivali korraldus tõrgeteta. See on tõestus teisest aktiivselt levivast trendist – sündmuste edukaks kor-raldamiseks pole oluline, et mees-kond oleks kohalik. Kui tiim koosneb rahvusvahelise töökogemusega pro-fessionaalidest, saab hakkama ka ing-liskeelse asjaajamisega.

Festivali kunstnikud ja muusikud ehitavad instrumente alati koos – ühel on kogemus jää tehnilistest või-malustest, teised teavad, mida peab tegema, et viimistletud jäätaiesest kau-nis toon kätte saada. Pilliplatsile saa-butakse varahommikul ja tööpäeva lõpetab südaöö paiku vajadus puhata. Suuremate instrumentide valmistami-sele läheb kolm-neli päeva, millest näiteks marimba ja harfi puhul kulub suurem osa ajast häälestusele.

Mis saab pillidest edasi? Enamik jääb spetsiaalsesse külmikusse ja neid kasutatakse tulevikuski. Terje Isung-set annab jäämuusika kontserte üle maailma, samuti Norra koolides. Külmikusse rändas ka Mari Hiiemäe tehtud jääpärli triangel, mille skulp-tor festivali viimasel kontserdil Isung setile kinkis. Meie kunstnike loodud hiiglaslik skulptuuriala “Helide mets” jääb linna kaunistama eeldatavasti lume sulamiseni aprillis.

JOHAN RANDVEREVõrust pärit noorel pianistil Johan Randverel on seljataga ja käsil põhjali-kud õpingud nii Eestis kui ka väljas-pool Eestit. Tema omapära aga ulatub kindlasti tagasi kodukohta, sinna, kus on tema juured.Milline on olnud sinu senine muusi-kaline tegevus? Johan Randvere: Olen mänginud eri-nevates kontserdisaalides Eestis ja vä-lismaal ning esinenud solistina muu-hulgas Läti Rahvus liku SO, ERSO, Valgevene Raadio SO ning Tallinna Kammerorkestriga. Samuti olen osale-nud mitmetel vabariiklikel ja rahvusva-helistel konkurssidel (I koht noorte pia-nistide konkursil “Klaviermusik” Leedus, II koht EPTA noorte pianistide konkur-sil Belgias ning grand prix Città di Pedara konkursil Itaalias).

Mida pead oma suurimateks saavu-tusteks? Millised on lähemad plaa-nid? Saavutuseks on nüüdisajal juba lihtsalt muusikuna olemine, igapäevane inter-preedi väljakutsele vastamine. Lähiajal seisavad ees mitmed soolokontserdid Itaalias, 3. aprillil astun üles EMTA or-kestri solistina, mängin Griegi klaveri-kontserti. Unistuseks on, et kontsertte-gevus tulevikus pidevalt tiheneks ning et saaksin tegutseda professionaalse interpreedina.

Kuidas hindad Eesti muusikaelu? Kas otsid ka võimalusi väljaspool Eestit? Eesti muusikaelu on väga tihe ja mitme-külgne, on kontserte kõige erinevama-tele maitsetele. Professionaalse pianisti jaoks jääb Eesti paraku siiski liiga väike-seks, nii et tuleb otsida võimalusi välis-maal. Seda püüan ka muidugi teha.

Arve Henriksen ja festivali teemainstru-ment topelt-talatuti.FOTOD MADLI-LIIS PARTS

27.03 Nokia Kontserdimaja Aatrium kell 20.30

3/2014 31

Ensemble Blumina, kus mängib ka Eesti tipp-oboemängija Kalev

Kuljus, on välja andnud plaa-di, kus kõlavad André Previni, Francis Poulenci ja Jean Françaix’ triod oboele, fagoti-le ja klaverile. Lisaks Kalev Kuljusele kuuluvad sellesse koosseisu pianist Elisaveta Blumina ja fagotimängija Mathias Baier. Kalev Kuljus töö-tab praegu Hamburgi Põhja-Saksa Raadio sümfooniaorkest-ri soolooboemängijana, Mathias Baier on Berliini Staats-operi soolofagott. Koostöö sai alguse 2008. aastal NDR kam-merkontsertide sarjas, kus musitseerivad orkestri muusikud ja ka külalissolistid. Ansambli tegevusaastatel on mängitud palju selle koosseisu kuldrepertuaari, Poulenci, Françaix’ ja teiste prantsuse heliloojate loomingut ning barokkmuusikat. Blu mina esitab sageli ka uudset ja ebatavalist repertuaari, nagu Schulhoffi, Kageli, Tansmani ja Mieczyslav Weinbergi teoseid. 2009. aastal kirjutas austraalia helilooja George Dreyfus triole teose “Lichtungen” pühendusega neile.

Lähikuudel on ansamblil tulemas kontserdid Ham burgi Musikhalles, Rostocki Kammermuusikasaalis ning 2015. aastal ka Peterburi Konservatooriumi saalis.

Kalev Kuljus vastas seoses ansambli ja plaadiga ka mõnele küsimusele.Mis laadi muusikat Blumina esitab? Ansambli kooslus on ju küllaltki ebatavaline.Kalev Kuljus: Blumina repertuaar ulatub barokist nüüdis-muusikani. Esitame ka teoseid, mis originaalis on mõeldud koosseisule viiul-tšello-klavessiin. Heliloojate nimekiri saab sel juhul üsna pikk: Händel, Vivaldi, Bach, Telemann jt.

Te väidate et kooslus on ebatavaline, kuid prantsuse muu-sikas on puupuhkpillid alati au sees olnud ning ka teoseid on piisavalt. Sel ajajärgul, kui tegutsesid sellised heliloojad, nagu Saint-Saëns, Poulenc, Jolivet jne, domineerisid prantsuse puu-pillivirtuoosid üle terve maailma puupillikoolkondade.

Kuidas tuli teil idee plaadiks?Idee plaadiks tuli tänu meie edukatele kontsertidele peamiselt Saksamaal, aga ka Šveitsis. Kuna André Previni teost on vaid ühel korral plaadistatud, siis otsustasime ka selle plaadile sal-vestada.

Millised on tulevikuplaanid ja mida soovite edaspidi kuu­lajaile pakkuda?Tulevikus on meil plaanis tellida uusi teoseid ning samuti va-hel kaasata oma ansamblisse teisi pille (flööt, saksofon, kont-rabass jt). Samuti soovime teha koostööd lauljatega ning nüüdseks ongi tellitud teos häälele ja meie ansamblile!

Ia Remmel

Kalev Kuljus ja Ensemble Blumina

WILHELMAnsambel Wilhelm (Anett Kulbin, Kaisa Lillepuu, Lauri Kadalipp, Paul Neitsov, Jorven Viilik, Kristjan Mängel) on noortest Tartu muusikutest koosnev kollektiiv, kes on kokku tulnud eesmärgiga muusikast ning muusika loo-misest rõõmu tunda ja tuua kuulajateni enda kirjutatud loomingut. Muusikastiiliks on neil kujunenud jazzisuge-metega indie-pop.

Kuidas iseloomustate ennast ja oma gruppi? Kust pärineb ansambli nimi?Anett Kulbin: Wilhelm on erilise ja mõneti maagilise he-likeelega koosseis. Esialgu me oma muusika kirjutamist stiililiselt ei piiritlenud, kuid pärast aastast tegutsemisae-ga on erinevate muusikaliste mõjutuste kaudu kujune-nud žanriliseks määratluseks alternatiiv-indie-pop, kerge-te jazzimõjudega. Kui hakkasime bändile nime otsima, tekkis mõte meid mõneti tervikuna personaliseerida. Nimi, mis moodustaks bändist ja meie muusikast terviku – isiku. Kuna nimi Wilhelm on mulle alati väga sümpati-seerinud, uurisin selle nime tähenduse kohta ning sain teada, et see sümboliseerib persooni, kes on hakkaja, eesmärkide saavutaja, uute mõtete ning ideede algataja. See sobis meile väga hästi. erinevate

Millised muusikud on teid inspireerinud? Missugune muusika teid innustab? Bändi kuuel liikmel on ääretult erinevad muusikaeelistu-sed. Sellest hoolimata on tihti uskumatu, kui ühtemoodi me muusikat luues mõtleme. Muusika justkui viiks meid kõiki ühele lainele, et saaksime koos toimida ja üksteist täiendada. Muusika kirjutamisel inspireerivad kõiki kind-lasti väga erinevad impulsid ja nende kontrastid. Kelle ajendiks on rõõm, kelle ajendiks valu.

Kuidas hindate Eesti muusikaelu? Kas Eestis on piisa-valt esinemisvõimalusi?Eesti muusikaelu hoitakse igati tegusana, aga ma arvan, et ühe bändi jaoks jääb Eesti ühel hetkel tahes-tahtmata liiga väikeseks. Siit on hea alustada ja siia on veel parem naasta, aga tahaksime kindlasti ka Eestist väljapoole jõuda.   

FOTO SIGRID SITNIKOV

m u u s i k a u u d i s e i d e e s t i s t

28.03 Teater NO99 kell 22.30

32 3/2014

Äratusmäng uinuvale rahva-muusikale

Terve jaanuarikuu teise poole vältas kü-lamuusikute ringreis koos raamatu “Äratusmäng uinuvale rahvamuusikale” esitlusega, mis pühendati vanavara kogu-ja, Eesti muuseumide asutaja, rahvamuu-sika varase plaadistaja ning kunstniku August Pulsti 125. sünniaastapäevale.

23. jaanuaril oli väga külm õhtu, aga Mooste viinavabriku ümber oli kogune-nud hulk autosid ja majas sees valitses soe õhkkond, saal oli igas vanuses pub-likut täitsa täis. Kontserdiosas esinesid pisikesel vaipadega kaunistatud laval kamina ees Krista ja Raivo Sildoja viiulil, Raivo ka parmupillil, laulis nen-de noorem poeg Mihkel; Risto Lehiste näitas arhailiste puhkpillide mängu; Lauri Õunapuu lasi kõlada oma väge-val häälel, kandlel ja moldpillil; Õie Sarv rääkis ja laulis seto lugusid; Ants

Taul tutvustas nii sõna kui teoga toru-pilli- ja lõõtsalugusid. Tähelepanu pöö-rati ka lähema piirkonna rahvamuusi-kutele: lasteaia folklooriansamblis Käokirjas mängisid, laulsid ja naersid vanaemad koos lastelastega; Urmas Kalla pani rahva endaga kohalikus võnnu keeles kaasa laulma, lõõtsa mängis Henrik Hinrikus, lõõtsadel ja suurtel kanneldel mängisid Heino Tartes ja Harri Lindmets, viimane tegi vigureid ja ei võtnud laval ühtki pilli õigetpidi kätte. Kus aga sai, seal laulis publik kaasa, valitses rõõmus ja elev meeleolu.

Õhtu juhatas sisse muusikamuuseu-mi muusikaosakonna juhataja Risto Lehiste, kes jagas esmalt muljeid pooleli olevast ringreisist: “Oleme reisil koha-nud väga mõnusat publikut ja lahedaid kohalikke pillimehi. Sündmused on ol-nud tõesti Pulsti vaimus: pärast kont-serte on olnud simmanid, mille kohta

Pulst ise ütles “tants vanade mänguriis-tade saatel”.”

Seejärel tutvustati värsket trükist, Krista Sildoja koostatud “August Pulsti mälestusi. Äratusmäng uinuvale rah­vamuusikale” (kirjastus SE&JS, välja-andja ETMM, kujundaja Andres Tali, 2014). Risto Lehiste: “Idee sündis Krista Sildojal kaheksateist aastat tagasi – mõ-ni pole siin nii vanagi... See raamat on oma sisu poolest väga mahukas. Ei osa-nud arvata, et see nii “tüse tükk tuleb”, kui kasutada Pulsti sõnu. Aga märksõ-nadeks teile, et seal on eestlane sees! Need pillimehed, kes kunagi Pulstiga koos ringi käisid, need on läbilõige eesti inimesest! Ja need lood, mida Pulst ju-tustab, see ongi see, mis eestlane on! Seal on väga muhedas, Pulstile omases kõnepruugis jutustatud eesti muusikute lugu sada aastat tagasi.”

Krista Sildoja: “Raamat on minu kiindumuse tulemus, kiindumus August Pulsti, kes sündis 14. jaanuaril 125 aas-tat tagasi. Sündis siia ilma ilmselgelt sel-leks, et koguda vanavara, jutte, pillilu-gusid, laule ja esemeid. Pulstil oli eriline anne koputada inimeste uksele ja meeli-tada kõikse ilusamad esemed endaga kaasa, öeldes, et need lähevad eesti rah-va ajalukku, Eesti Rahva Muuseumi. Pulst kogus 20. sajandi alguses kokku külades tegutsevad rahvapillimehed ja -laulikud ning rändas nendega mööda Eestit. Ta tegi 18 ringreisi, meie oma üheksa kontserdiga oleme poisikesed selle kõrval. Ta käis Eestimaa risti ja põiki läbi ja sai ringreiside ajal küla-muusikutega väga lähedaseks. Ja ta pani kõik oma juhtumised ja mälestused vä-ga humoorikalt kirja. Teie ees on 39 eesti mehe ja naise portree 20. sajandi algusest.”

August Pulsti üheks teeneks oli kor-raldada 1930ndate aastate teisel poolel rahvamuusika plaadistamist, need on kõige kvaliteetsemad helijäljed toona-sest rahvamuusikast. Mälestuste raa-matu ga käib seepärast kaasas CD-plaat, samuti on võimalik QR-koodide abil nutitelefonis kuulata originaalsalvestusi, mis tallel Eesti Rahva luule Arhiivis.

Liina VainumetsaKlassikaraadio toimetaja

Äratusmängulised Mooste viinavabrikus.FOTO LIINA VAINUMETSA

m u u s i k a u u d i s e i d e e s t i s t

3/2014 33

Kooriühingu aastaauhinnad25. jaanuaril jagas Eesti Kooriühing üheteistkümnendat korda oma aastaau-hindu.

Aasta koori tiitli pälvisid kammer-koor Head Ööd, Vend (dirigendid Külli Kiivet, Pärt Uusberg) ja Saare­maa meeskoor SÜM (dirigendid Mari Ausmees, Ester Soe). Head Ööd, Vend sai ka aasta kooriplaadi auhinna albumi “Õhtul” eest. Aasta dirigendiks sai Heli Jürgenson, aasta dirigent-muusikaõpe-tajaks Janne Fridolin ning aasta orkest-ridirigendiks Sirly Illak­Oluvere. Aasta noor dirigent on Maarja Helstein, aasta puhkpilliorkester Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli puhkpillior­kester, aasta koorihelilooja Mart Siimer ning aasta tegu raamat “Kogemuste kuld. Vestlusi koorijuhtidega”. Aasta korraldajaks pärjati Kaie Tanner ja Sander Tamm ning aasta toetajaks Suure­Jaani vald. Koostööauhinna sai KasTan Meedia ja üksmeeleauhinna Vana­Vigala Tehnika­ ja Teenindus­kool.

Eesti Muusikaauhinnad 201430. jaanuaril toimus Eesti Fonogrammi-tootjate Ühingu eestvedamisel järje-kordne Eesti Muusikaauhindade gala-kontsert, mille eesmärk on väärtustada ja populariseerida kodumaist muusikat ning tunnustada muusikuid. Auhin da-dele võistles üle 150 albumi. Pidulikku õhtut Nokia kontserdimajas juhtisid Birgit Õigemeel ja Jalmar Vabarna, esinesid Winny Puhh, Lenna, Facelift

Deer, HU?, Grete Paia ja räppar Metsakutsu. Ameerikast oli kohale sõit-nud ka superstaar Kerli.

Kaalukaima auhinna, aasta albumi tiitli sai Lenna “Teine”. Aasta ansamb-liks tunnistati Kõrsikud, aasta naisartis-tiks Birgit Õigemeel ning aasta mees-artistiks Leslie da Bass. Oma sõnavõt-tudes tänas enamik artiste oma pere- ja ansambliliikmeid, sõpru ja toetajaid. Aasta meesartist Leslie da Bass muheles auhinda vastu võttes, et ei oska ju laul-

dagi, ja avaldas arvamust, et auhinna pi-danuks saama teine nominent Ivo Linna.

Teised laureaadid: aasta debüütal-bum: Facelift Deer, “Facelift Deer”; aasta klassikaalbum: “Vivit! Max Regeri ja Rudolf Tobiase koorimuusi­ka”, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Daniel Reuss; aasta jazzalbum: Hedvig Hanson, “Esmahetked”; aasta etno/folkalbum: Zetod “Lätsi kõrtsu”; aasta elektroonikaalbum: Leslie da Bass, “Times New Roman”; aasta alter-natiiv/indie­album: Kali Briis, “Say Whaat?”; aasta metal-album Talbot: “Scaled”; aasta rockalbum: Facelift Deer, “Facelift Deer”; aasta popalbum: HU? “Bermuda”; aasta muusikavideo: Iiris “Tigerhead” (režissöör Kaimar Kukk); aasta parim laul: Winny Puhh, “Meiecundimees üks Korsakov läks ei­le Lätti” (Silver Lepaste, Indrek Vaheoja); aasta hip-hop/räp/r’n’b-al-bum: Põhja­Tallinn, “Maailm meid saadab”; aasta rahvalik album: Kõrsi­kud, “Sinu südames”; aasta albumiku-jundus: Pastacas & Tenniscoats “Yaki­Läki” (Ramo Teder, Kristjan Mänd­maa, Mihkel Ronk). Panus Eesti muu-sikasse: Anne Veski.

Saue muusikakool uutes ruu-mides20. jaanuaril avati Saue Muusikakooli uued ruumid. Nüüdisaegse sisustuse ja õppetehnikaga muusikakool paikneb Saue gümnaasiumi edelatiiva pikendu-ses. Soklikorrusel on avar fuajee-garde-roob, väike kammersaal (55 ruutmeet-rit) ja lindistusruum, esimesel korrusel on klassiruumid, õpetajate tuba ja di-rektori kabinet, teisel korrusel klassi-ruumid.

Ruumid on helikindlad, topeltustega ja asümmeetrilised, et tagada parem he-lisummutus. Muusikakoolile soetati ka tänapäevane tehnika ja uus tiibklaver. Klaveri hanke konkursi võitis Petrofi klaverivabrik Tšehhis. Kooli jaoks pari-mat klaverit käisid tehases välja valimas Saue muusikakooli direktor Kristiina Liivik ja klaveriõpetaja Elina Seegel. Nende sõnul osutus valituks kõige üht-lasema klaviatuuriga mängutundlik instrument, mis allub sõrmele pingutus-

m u u s i k a u u d i s e i d e e s t i s t

Üks aasta koore, Saaremaa meeskoor SÜM, dirigeerib Ester Soe.FOTO VAHUR LÕHMUS

Aasta parima albumi eest tiitli võitnud Lenna esinemas kontserdil.FOTO IA REMMEL

34 3/2014

teta ja lausa kutsub musitseerima. 2013. aasta sügisel 18. õppeaastat alus-tanud Saue muusikakool on asutatud 1996. aastal ja tegutses siiani pärast koolitundide lõppemist gümnaasiumi ruumides. Saue muusikakoolis on kuus osakonda: klaveri-, keelpilli-, akordioni- ja kandleosakond, kitarriosakond, rüt-mimuusikaosakond, teooriaosakond ning puhkpilli- ja löökpilliosakond. Koolis õpib põhierialadel sadakond last, tegutseb null- ja ettevalmistusklass. Lisaks tegutsevad muusikakooli juures puhkpilliorkester, laulustuudio ja pois-tekoor, mis on Eestis suurim: neljas eri tasemega kooris laulab 170 poissi ja noormeest.

Linnahall ooperi- ja balleti-teatriks?30. jaanuaril käis Rahvusooper Estonia juhtkond eesotsas peadirektor Aivar Mäe ja kunstilise juhi Vello Pähnaga tutvumas Tallinna Linnahalliga, et aru-tada hoone kohandamist ooperima-jaks. “Linnahall on kontserdipaigaks ja vabaajakeskuseks projekteeritud võim-sa visiooniga ehitis ja selle asukoht on suurepärane,“ ütles Aivar Mäe. Kahju muidugi, et nõukogudeaegse ehitus-kvaliteedi tõttu on hoone praeguseks halvas seisukorras, kuid ma ei näe mi-dagi võimatut selle käikuvõtmises oope-ri- ja balletiteatrina. Selleks on vaja ai-nult riigi ja linna ühist huvi. Loodan,

et uue hoone vajalikkuses ei kahtle keegi.” Ooperi- ja balletiteatri rajamist arutati jaanuari lõpul ka linnapea Edgar Savisaarega.

Rahvusooperi kolimist Linnahalli pidas Aivar Mäe heaks mõtteks juba 2011. aastal, kui tõdes ETV saates “Terevisioon”, et Estonia kaotab igal aas-tal huvitavaid projekte, kuna tal puudub sobiv maja. Estonia ja välismaiste oo-perimajade lavade vahe on kohati kahe-kordne. Rahvusooperi kolimine Linna-halli oleks seega vägagi hea idee, kuid seisab siiani rahapuuduse taga.

(ERR)

Suri helilooja Udo Kasemets19. jaanuaril suri 95-aastaselt helilooja ja Eesti Heliloojate Liidu auliige Udo Kasemets (1919–2014), üks radikaalse-maid isemõtlejaid oma aja heliloomin-gus. Eesti Heliloojate Liit jääb Kase-

metsa mäletama kui mitmekülgset muusikategelast, uue otsingule pühen-dunud viljakat heliloojat ja kirjameest.

Kasemets õppis 1940–1944 Tallinna konservatooriumis kompositsiooni Heino Elleri ja dirigeerimist Olav Root-si juures. Teise maailmasõja ajal lahkus Kasemets Eestist, algul Saksamaale, kus jätkas muusikaõpinguid, ning 1951. aas-tal Kanadasse, kus oli õppejõud ja muu-sikakriitik väljaannetes Toronto Daily Star, The Musical Quarterly, Canadian Music Journal, Music of the Avant Garde ja Artscanada.

Udo Kasemetsa heliloomingus on alates 1960. aastatest olnud olulisel ko-hal multimeedia, elektroonilised ja elektroakustilised oopused, milles lei-dub mõjutusi idamaisest filosoofiast ja esteetikast. 2006. aastal Eestit külastades ütles Kasemets intervjuus Klassika raa-dio le: “Kuulaja on see, kes tegelikult ot-sustab, mis muusika on. Sellel erilisel minutil, sellel momendil, kui muusika tekib, kui keegi on elustanud mingisu-gust kõla. Ja need kõlad võivad olla iga-sugused.”

Suri pärimusmuusik Aleksander Sünter26. jaanuaril lahkus 42-aastasena Alek­sander Sünter ehk Sünteri Sass, regi-rockiansambli Oort juhtfiguur ja Vil-jandi kultuuriakadeemia õppejõud. Saaremaalt pärit Sünteri Sass oli sisukas ja pühendunud muusik, lisaks ansamb-lile Oort oli tal ka oma pereansambel, kellega koos tuli välja ka plaat “Alguse valguses”. Ando Kivibergi sõnul oli Sünteri kirg arhailise regilaulu ja rock-muusika ühendamise vastu sihikindel ja jõuline ning ta usub, et tänu Sünteri pa-nusele said vanad regilaulud köitvaks tuhandetele noortele.

Jäägu soojasüdamelist Sünteri Sassi meenutama tema sõnad ajalehes Sakala: “Me pingutame mõnikord üle. Tahame ennast hästi tunda ja mõtleme pingsalt, mida selleks teha. Ehk on mõnikord õi-gem üldse mitte midagi teha? Muusika pakub seda võimalust: tuled ja istud, tunned end hästi. Ka kurbus tuleb läbi elada, siis ei ole ta pidevalt piilumas. Kõigil on häid mälestusi, aegu, mil või-nuks hüüda: oh kaunis hetk, sa viibi

6. detsembril andis Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam paavst Franciscusele Vatikanis üle DVD Rudolf Tobiase “Joonase lähetamisega”.

Udo Kasemets.

3/2014 35

veel! Need võiks kirja panna. Kirja võiks panna ka kõik need paigad või inimesed, kellega me ennast hästi tun-neme. Sageli keelame endal head vastu võtmast, kui elusündmuste jadas on vä-ga kurb mälestus. Me ei julge sellest ta-gasi minna ja lükkame kõik varasemad positiivsed mälestused endast eemale. Häid asju meeles pidades ja mälus taas luues on aga palju parem olla.”

Tallinnas avati uus jazziklubi20. jaanuaril avati Tallinnas Tatari tänav 4 regulaarselt toimiv jazziklubi Philly Joe’s. Avakontserdil astusid üles muusi-kaakadeemia jazzitudengid, veel on klu-bis juba esinenud Raul Sööt Deeper Sound ja esimene väliskülaline, Lázara Cachao López Kuubalt. 27. jaanuaril sai klubi endale ka uhiuue Estonia klaveri.

Philly Joe’si tegijad loodavad, et jazzi klubi pakub muusikutele ja kuula-jatele maitsekaid hetki nii muusika kui ka seltskonna mõttes. Rohkem infot klubi fännilehel www.facebook.com/phillyjoes.

Verdi ooperid kinos ArtisVeebruarist alates hakkas kino Artis tutvustama Verdi loomingut sarjaga “Tutto Verdi” (kogu Verdi). Kuni 9. no-vembrini jõuavad kinoekraanile kõik Giuseppe Verdi ooperid. Selle ettevõt-

mise taga on muusikahuviline Itaalia suursaadik Eestis Marco Clemente. “Verdi kogu ooperiloomingu esitamine kronoloogilises järjekorras on erakord-ne sündmus, mida väljaspool Itaaliat ei ole varem tehtud. Pealegi ei ole suure-mat osa neist ooperitest olnud kunagi võimalik Eestis vaadata,” märkis härra Marco Clemente ürituse avamisel.

Kõigi etenduste kohta valmib ka eestikeelne tutvustus. Ooperilinastused on publikule tasuta. Kino kassast saab pääsmeid osta korraga kahe kuu linas-tustele. Kinos näidatavad lavastused on salvestatud aastatel 2005 kuni 2012 ena-masti Parma Teatro Regios, mis on Verdi kodukandi ooperimajana alati esitanud suurmeistri loomingut, ka te-ma vähem tuntud teoseid.

Tormise teose plagieerimise kahtlusAmeerika krimisarja “Top of the Lake” algustiitrite muusika meenutab Veljo Tormise töötlust rahvalaulust “Kust tunnen kodu” nii palju, et välistatud po-le ka kohtutee. Eesti Autorite Ühingu salvestamise osakonna juhataja Mario Kivistik ütles Õhtulehele, et objektiivse hinnangu juhtunule saab anda ainult kohus. Protseduuri muudab keeruka-maks ka tõik, et loo aluseks on rahva-looming. Kui Veljo Tormis peaks otsus-tama asjale ametlikku käiku anda, lä-heks kaasus arutamisele Austraalias, kust on pärit plagiaadis süüdistatav he-lilooja Mark Bradshaw. Bradshaw väi-tel pole tema teose sarnasus Veljo Tormise omaga tahtlik: ta polevat eest-last meelega kopeerinud, vaid kasuta-nud alusmaterjalina lihtsalt sama rahva-laulu.

(ERR)

Tubina päev Tartus4. aprillil tuleb Vanemuise teatri väike-ses majas taas lavale Eduard Tubina ooper “Reigi õpetaja”. Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing korraldab sel puhul Elleri-nimelises Tartu Muusika-koolis ka konverentsi “Tubina päev”. Konverentsi kavas on kontsert Tubina kammermuusikast, Tubina “Kogutud

teosed III” esitlus, Tubina Ühingu poolt dirigent Peeter Lilje mälestuseks 2013. aastal ilmunud DVD esitlus ning Tubina Teise ja Viienda sümfoonia ette-kande vaatamine. Koha peal on võima-lik osta ka soodushinnaga Tubina noote ja heliplaate.

Vokaalansamblite võistulaul-mine “Tuljak”8. veebruaril toimus Tartu Treffneri gümnaasiumis I vokaalansamblite võis-tulaulmine “Tuljak”, mis näitas väga kõrget taset ja andis tuule tiibadesse mitmele uuele tulijale. Võistluse kutsus ellu Eesti Segakooride Liit, eesmärgiga ergutada kooride aktiivsemaid lauljaid looma uusi kooslusi ja end seeläbi aren-dama. Žürii koosseisus Kadri Voorand, Mare Väljataga, Thea Paluoja, Tõnis Kõrvits ja Ants Üleoja kuulas ära 19 ansamblit, sealhulgas 8 meesansamblit, 5 naiskoosseisu ja 6 segaansamblit.

Žürii liige Thea Paluoja tõi esile, et ehe naturaalne vokaal on alati kõige kaunim ja et võimendus võib vahel üld-muljele hoopiski karuteene teha. Võist-luse grand prix läks segaansamblile Maneo, eripreemia “Suurim üllataja” kuulus Loobu­Läsna külakoori mees­kvartetile, Aususe eripreemia sai Eesti Kaitseväe orkestri meesansambel Tõnis Mäe laulu “Elutants” eest. Nais-ansamblite esikoht läks kollektiivile Naized, meesansamblitest oli võidukas EMMA ja segaansamblitest Maneo.

Keskastme klaveriõpilaste vabariiklik konkurss24.–25. jaanuarini toimus Tartus H. Elleri nimelises Muusikakoolis vabariik-lik keskastme kolme kooli pianistide konkurss, kus osalesid mängijad Tal-linna Muusikakeskkoolist, Otsa-nime-lisest MKst ja Elleri-nimelisest MKst. Konkursil osalejate arv on viimastel aas-tatel tuntavalt kasvanud. Sel korral osa-les kokku 44 õpilast, 18 õpilast Otsa-nimelisest MKst, 16 TMKKst, 9 Elleri-nimelisest MKst ja üks Tallinna VHK Muusikakoolist. Žürii koosseisus Lembit Orgse, Siim Poll, Piret Habak ja Tanel Joamets andis välja laureaadi-tiitleid ja diplomandipreemiaid. Võist-

Alek sander Sünter.FOTO SAARTE HÄÄL

36 3/2014

m u u s i k a u u d i s e i d e e s t i s t

luse kõrgeima, laureaaditiitli koos eri-preemiaga said noorimas rühmas Ilona Dudnik (Otsa MK, õp Ü. Sisa, I. Remmel) ja Sven Sander Šestakov (Tartu MK, õp K. Leivategija), vanema-tes rühmades Piret Mikalai (TMKK, õp I. Floss) ja Arno Gabriel Humal (Tartu MK, õp P. Taniloo, L. Väinmaa), Maria Mikulitš (TMKK, õp M. Raide), Hindrek Pärg (Otsa MK, õp Ü. Sisa), Lea Valiulina (Otsa MK, õp Ü. Sisa, R. Taal), Mariin Gill (TMKK, õp M. Roots, L. Väinmaa) ja Rasmus Andreas Raide (TMKK, õp M. Raide).

X Chopini konkurss2.–8. veebruarini peeti Narvas X rah-vusvahelist Chopini-nimelist konkurssi. Tänavune võistlus tõi Narva 61 noort pianisti 14 riigist, kaugemad külalised tulid Hiinast ja USAst. 9. veebruaril toi-mus Estonia kontserdisaalis galakont-sert, kus konkursi laureaadid soleerisid Narva Linnaorkestri ees.

Kuigi konkursil kuulis palju välja-paistvaid Chopini esitusi, ütles Poola Vabariigi suursaadik Eestis Grzegorz Marek Poznański, et Chopini muusikas on palju sellist, mida mõistab ainult poolakas. Seda näib toetavat ka konkur-si seekordne lõpptulemus: grand prix läks poola pianistile Adam Mikolaj Gordziewskile. Grand prix’ rahaline väärtus oli 5000 eurot, mille pani välja

konkursi peasponsor Mirosław Pień-kowsky. Tema sõnul on selle konkursi üks eesmärk õpetada noori inimesi ka kaotust taluma ja esimeste ebaõnnestu-miste puhul mitte käega lööma – kord tulevad ka võidud.

Konkursi žüriisse kuulusid Anna Maria Stańczyk (Poola), Lauri Väin­maa (Eesti), Teppo Koivisto (Soome), Julia Tiškina (Venemaa) ja Julijus Andrejevas (Leedu). Võistlus toimus traditsiooniliselt kolmes vanuserühmas. Osalejad jagati vanuse järgi kolme rüh-ma, kusjuures preemiatele ja kõige va-nemate seas lõppvooru ühtegi eestlast ei jõudnudki, esindatud olid hoopis Läti, Valgevene, Venemaa, Türgi ja Poola. Chopini konkurss ongi saavutanud nii laia rahvusvahelise haarde ja kõrge tase-me, et eestlastel on raske konkurentsis püsida. Rohkem infot konkursi kodule-hel: chopin.narva.ee.

25 aastat ajaloolisest kontser-dist Carnegie HallisSeoses Eesti Filharmoonia Kammer­koori, Tallinna Kammerorkestri ja Tõnu Kaljuste mai lõpul New Yorgi Carnegie Hallis toimuva kontserdiga on korduvalt ajakirjanduses juttu olnud sellest, et see on esimene kord kui Eesti muusikud selles kuulsas saalis täispika kontserdiga üles astuvad. Sündmus on kahtlemata tähelepanuväärne, kuid su-

gugi pole räägitud sellest, et tegelikult on ajalugu juba tehtud.

24. märtsil möödub 25 aastat sellest, kui Eesti Rahvusmeeskoor (toona veel Riiklik Akadeemiline Meeskoor) andis Carnegie Hallis kahe poolega kontserdi. Kavas olid ka Kikta, Poulenci, Schuberti ja Wagneri teosed, kuid kolmveerand programmist täitis eesti muusika: Vil-lem Kapp, Saar, Lepik, Tubin, Türnpu, Kunileid, Vettik, Aav, Ernesaks ja Tormis. Dirigeerisid Kuno Areng, Arvo Volmer ja Olev Oja. Ametlikule kavale järgnes neli lisalugu, Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” kõlas autori enda juhatusel. Ajaleht New York Times aval-das 26. märtsil Bernard Hollandi sisuka kontserdiarvustuse, kus kiideti RAMi madalaid “vene” basse, slaavipärast te-norikõla ja puhast falsetti, samuti kont-serdi kava, eriti Tarmo Lepiku teost “Mere väravas” ja Ernesaksa laulu “Veart kellad”. Huvitaval kombel ei leid-nud kriitik palju kiiduväärset Veljo Tormise teostest “Laulja” ja “Muistse mere laulud”, mis teenivad RAMi välis-kontsertidel alati kiiduavaldusi.

Meenutab RAMi laulja Endel Valkenklau: “Oli erakordselt niru tor-miilm, aga 1800 müüdud piletit tähen-das peaaegu täissaali. See oli RAMi esi-mese Ameerika turnee viimane, kahe-teistkümnes kontsert. Olime juba kolm nädalat linnast linna kolistanud, suure-matest saalidest mäletan Cincinnatit, Indianapolist, Torontot, Baltimore’i, Chicago Orchestra Halli ja Washingtoni Kennedy Centerit. Louisville’is pälvis RAM rohkeid ovatsioone Ameerika Koorijuhtide Assotsiatsiooni konverent-sil.

Staažikate Olev Oja ja Kuno Arengu kõrval dirigeeris ka tollal kahekümne kuue aastane Arvo Volmer, orelit män-gis Urmas Taniloo, klaverit Tarmo Eespere. Oli uhke tunne muusikute Mekas laulda, laval USA lipu kõrval ka suur Eesti lipp. Alles kuu aega tagasi olime selle Pika Hermanni torni laul-nud... Pärast kontserti tuli laulumehi tervitama ja koori kiitma ka Neeme Järvi, keda lauljad polnud juba kümme aastat kodumaal näinud.”

Joosep Sang

Adam Mikolaj Gordziewski esinemas lõppvoorus.FOTO ILJA SMIRNOV

3/2014 37

KIRKE KARJA & Pae kollektiivNoor pianist ja helilooja Kirke Karja on eesti jazzi uus tulija, kelle erinevaid ansambleid ja tuumakat omaloomingut on märgatud ja tun-nustatud.Milline on olnud sinu senine muusikaline te-gevus? Kirke Karja: Olen muusikaüliõpilane. Oma ba-kalaureusekraadi tegin klassikalise klaveri eri-alal, ent nüüd õpin magistrantuuris jazzmuusi-kat. Lisaks klassikalisele ja jazzmuusikale olen tegelnud vabaimprovisatsiooniga. Viimastel aastatel olen rõhku pannud komponeerimisele.

Mida pead oma suurimateks saavutusteks? Millised on lähemad plaanid? Suurimaks saavutuseks pean seda, et suutsin aasta tagasi, pärast pikki kahtlusi ja siseheitlusi langetada otsuse teha edaspidises elus a i n u l t seda, mis mind kõige rohkem paelub: pühen-duda jazzmuusika mängimisele ja kirjutamisele. Lähema tuleviku plaanid on veidi lahtised. Tahaksin natuke Eestist välja kiigata ja mõnda aega mujal õppida, aga eks näis, kuidas ja millal see aset leiab.

Kuidas hindad Eesti muusikaelu? Kas otsid ka võimalusi väljaspool Eestit? Eestis on piisavalt palju esinemisvõimalusi, aga ma isiklikult ei taha liiga palju laval olla. Kont-serdis peab säilima elevust tekitav ootus, see ei tohi muutuda harjumuspäraseks rutiiniks. Eks see sõltu muidugi konkreetsest esinejast, mõ-nel pole tiheda kontserdieluga probleeme, aga mina vist vajan taastumiseks natuke aega.

Väljaspool Eestit olen mingil määral esine-misi otsinud, nüüd kevadel ongi plaanis mõnin-gad väikesed kontserdireisid.

Ooperkahes

vaatuses

osades JASSI ZAHHAROV RO Estonia,MATI TURI, KARMEN PUIS,

PIRJO PÜVI, VALENTINA KREMEN, MERLE SILMATO Soome RO, REIGO TAMM,

JAAN WILLEM SIBUL, SIMO BREEDE jt

helilooja EDUARD TUBINmuusikajuht ja dirigent PAUL MÄGIdirigent TAAVI KULLlavastaja ROMAN BASKIN

kunstnik IIR HERMELIINkoreograaf JANEK SAVOLAINENkostüümikunstnik KRISTEL MAAMÄGI valguskunstnik MARGUS VAIGUR Endla

osades JASSI ZAHHAROV RO Estonia,MATI TURI, KARMEN PUIS, PIRJO PÜVI, VALENTINA KREMEN,MERLE SILMATO Soome RO, REIGO TAMM,JAAN WILLEM SIBUL, SIMO BREEDE jt

ESIETENDUS 4. aprillil 2014 Vanemuise väikeses majas

AINULT 3 ETENDUST!4.04 / 11.04 / 25.04

Hooaja peasponsor

Ametlik autopartner Aasta toetaja

vanemuine.ee

28.03 Teater NO99 kell 22.00

38 3/2014

h e l i p l a at i d e t u t v u s t u s

Wagner. Der Fliegende holländer. Dietsch. Le vaisseau fantôme. Solistid, Eesti Filhar­moonia Kammerkoor, Les Musiciens du Louv­re Grenoble, Marc Min­kowski.Naïve

Uskumatu, kui palju on maailmas loodud imelist muusikat, millest me midagi ei tea!

Sellele plaadile on Marc Minkowski juhatusel ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori osalu­sel (koormeister Heli Jürgenson) Versaille’i teatris salvestatud kaks ooperit, mis loodud samale libreto­le, esimene 1841. ja teine 1842. aas­tal. Dietschi “Le vaisseau fan­tôme’i” (“Kummituste laev”) saa­misloost annab väga põhjaliku üle­vaate plaadi annotatsioon. Wagneri ooperi lükkas Pariisi Ooperi direktor tagasi, selle asemel jõudis peagi la­vale teatri koormeistri ja dirigendi ooper meresõitjast Troil’st, kellel pole ei sadamat ega hauda. Marc Minkowski idee on geniaalne – hu­viline saab kuulata kõrvuti kahte ab­soluutselt erinevat muusikalist kä­sitlust. Kohtumine helilooja Pierre­Louis Dietschiga ei ole äärmiselt põ­nev mitte ainult melomaanile, vaid ka lauljatele.

Nauditav on nii Minkowski in­terpretatsioon, hästi valitud solistid kui ka meie koor. “Lendavas Hol­land lases” on solistideks Jevgeni Nikitin, Ingela Brimberg, Erik Cutler, Mika Kares ja Bernard Richter (vii­mased kolm ka Dietshi ooperis) ning “Kummituste laevas” Russel Braun, Sally Matthews ja Ugo Rabec. EFK ridu on täiendatud (buklett sisaldab kõigi koori ja or­kestri liikmete nimesid), nii saavuta­ti vajalik kõlaline maht ja kompakt­sus, eriti Wagneri särtsakates koo­rinumbrites. Esimese vaatuse ket­

ravate tütarlaste “Summ’ und brumm’” on lendlev, vaimustavalt kõlavad nii teise vaatuse madruste eccoses, madruste ja tütarlaste dia­loog kui ka hollandlaste “Joho­hoe!”. “Kummituste laeva” Troil’ (bariton, kes peab valdama lumma­vat kantileeni ja omama sooja häält), Minna (lüürilis­dramaatiline sopran) ja Magnuse (tenor, kellel peab olema teise oktavi dis) partii­dest peaksid saama tublimate laul­jate suur proovikivi. Kuulda on Meyerbeeri, Berliozi, Rossini ja Verdi helikeele lähedust, kuid muu­sikaline dramaturgia ja harmoonia on samas omanäoline. Kooristsee­nid on rohkem tegevust kinnitavad, kommenteerivad. Lummavalt kõlab munkade koor, mis justkui kinnitab eelmise stseeni imelist duetti “Par les vents promenées”. Number an­nab tunnistust sellest, kuivõrd vär­virohke on EFK palett. Tegemist on äärmiselt rikastava ja avastamisrõõ­me täis salvestusega.

TIIU LEVALDlaulja ja pedagoog

Liivamandala. Meelis Vind.Paw Marks Music

On ikka vahe küll, kas new age’i teeb keegi “kolmetalvemees” või Meelis Vind. Nagu on vahe lihtsalt loril ja Kivirähi või Viidingu loril. Lorist on Meelis Vindi plaat muidugi nii kaugel kui üldse olla saab. Võimalus, et see plaat müüja asja­tundmatuse tõttu laiatarbe­new age’i riiulile satub, on pelgalt teo­reetiline. Klarnetist kasutab siin vä­ga laia maailmamuusikalikku raa­mistikku, abilisteks Liis Viira harfil, Arno Kalbus tabladel ja muudel “löödavatel” pillidel ning Citra Krista Joonas flöödil nimega bansu-ri. Jõudu annab juurde läbivalt sis­sekomponeeritud keelpillikvartett. Maailmamuusikalikkust ohjab klas­sikaliste treeningute tugev haare, mis lubab mõjuvalt vahendada pea­

misi rännakuid – hingemaastike omi. Kosmopoliitsusele vaatamata (etno, ka klassikaline muusika) te­kib kuulates meeldiv, tuttav tunne, korraga soe ja jahe... Kodune soo­jus ja külm pea. Mis või kus võiks niimoodi olla? Selline muusika po­leks saanud sündida ükskõik milli­ses maailma punktis. On tunda, et rännumees ja tema kaaslased on pärit kusagilt siitsamast, ühest spet­siifilisest kultuuriruumist.

Muusikalise aja rahulisele voo­lamisele vaatamata on kõik suure­pärase mõõduga läbi komponeeri­tud. Parajalt jaotatud pingetega, hästi toimivate arengutega ja siin­seal ka ootamatute pööretega. Sarnaselt koos Raivo Tafenauga sal­vestatud duoplaadile demonstree­rib Meelis Vind taas, et oskab lugu­sid jutustada. Ja ka puänteerida. Paralleelselt kuulamisega tasub kindlasti jälgida lugude pealkirju ja tausta ning samas võtmes kaasa mõelda.

“Liivamandala” äratab mõt­teid, mis juhivad aktiivsest kuulami­sest eemale, kuni muusika püüab tähelepanu taas kinni – oot, siin oli midagi põnevat, näiteks hästi töö­tav kujund. Sündmus ise, mille kõrv registreeris, on siis juba möödas, aga emotsioon tuleb sellest hooli­mata. Võibolla ka teadmisest, et vii­bid heas seltskonnas.

SANDER UDIKAS muusik

Respectus. René Eespere.ERP

René Eespere on koondanud auto­rialbumile aastatel 1991–2013 loo­dud kakskümmend kaks teost soolokitarrile ja/või kitarriansambli­le, esitajateks kaksteist solisti ning Tallinna Kammerorkester Paul Mägi juhatusel. Juba duubelalbumi peal­kiri viitab tagasivaatele, samuti eesperelikult avaras mõttes austu­sele, tunnustusele ja hoolivusele elu, inimeste ja muusika kui elamise

viisi vastu. Interpreedid on nagu he­lilooja sõpruskond, kuhu kuuluvad nii Eesti, Argentiina, Itaalia kui ka Kreeka muusikuid. Enim salvestusi on plaadil jäädvustanud kitarristid Tiit Peterson, Heiki Mätlik ja Este­ban Colucci, viiuldaja Harry Traks­mann ja flötist Neeme Punder. Heliplaat oli 2014. aasta Eesti Muu­s ika auhinna nominent aasta klassi­kaalbumi kategoorias.

Eespere muusika puudutab, va­hel hellalt ja rõõmsalt, teinekord va­lusalt. Igal juhul kujundab see tasa­kaalu elamise ja olemise vahel, mi­da tema puhul tähistab lõputuna näiv kusagilt tulemise ja kuhugi mi­nemise rada. Eespere muusikas puuduvad lõplikud tõed, üldse mil­legi lõplikkus või lõpetatus. Ka (ta­vapärase) lõppakordi asemel jäävad teoste viimased helid justkui aeg­ruumi “rippuma”, edasi hõljuma, ol­les valmis pisitõuke ajel taas jätka­ma. See on vabaduse tunne – vaba­dus olla, tulla ja minna. Vaid pala “Ante diem” lõpus leidsin n­ö klas­sikalise akordi, õnneks mažoorse. On tõepoolest rõõm loota, et nii elus kui ka muusikas pole lõppki lõplik; kuulajana on väga meeldiv olla osaline selles avatud muusikali­ses kulgemises. Kahekümne kahe aasta jooksul loodud kakskümmend kaks helitööd on justkui terviklik lii­kumine kulminatsiooni poole, mis vallandub albumit lõpetava kitarri­kontserdi olemuslikes küsimustes: keda ja millist raskust õigupoolest kannavad krutsifiksi kolm naela?

Eespere helikeelt iseloomusta­vad lühikesed karakteersed motii­vid, mis “astuvad” muusikasse, sei­satuvad ja arutlevad, sest iga mõte vajab ju ruumi ja aega. Maailmavalu võib kuulutada mahlerlikult, forte fortissimo’ga (mida ma kõrgelt hin­dan), aga ka eesperelikult, hapra viiuli, flöödi, vibrafoni või kitarriheli­na piano pianissimo’ga. Eespere muusikat iseloomustavad kuulajat kõnetava muusikalise motiivi va­rieeriv kordus, eripärased “seisatu­sed”, mitmekihiliselt lisanduda või­vad kaashääled ning eriline oskus leida üha uusi, üllatuslikke kõlalisi ja kujunduslikke võtteid. “Res pec tus” on üks selliseid plaate, mis toob kuulaja mõtte­ ja tundemaailma ra­hu ja korra ning loob (suure) maail­maga üksolemise tunde. Respekt!

ENE PILLIRooGmuusikateadlane

3/2014 39

The Tri Sessions, Vol 1. Fog.FogAnsambel Fog, kuhu kuulub ka ju­ba üle kümne aasta tagasi Eestis endale kodu sisse seadnud Brian Melvin, koosneb San Francisco taustaga muusikutest. Nende plaat on nii mõneski mõttes aus­tusavaldus kultusansamblile The Grateful Dead, mis oli 1970. aasta­tel üks peamisi USA lääneranniku psühhedeelse rocki vaimsuse kandjaid, kuid mille mõju ulatus kaugemalegi. Neid on tagantjärele peetud Ameerika biitliteks ja ka Melvini bändikaaslaste seas on muusikuid, kes on Grateful Deadi järellainetuses osalenud. Mina po­le kunagi seda stiili muusika fänn olnud, mind pole vaimustanud Grateful Dead ega ka näiteks sa­mal ajal Suurbritannias tegutse­nud, teatud mõttes sellesarnast õhustikku loonud Cream.

Fogi liikmed on öelnud, et jazz on sellel plaadil justkui skelett, mil­le ümber on tuntud lugude tõlgen­dustega liha kasvatatud. Tulemus jääb kaunis lahjaks. Melvini suure­pärased võimed, mille tunnistajaks oleme olnud, ei tõuse steriilses stuudioproduktsioonis eriti esile. Ehk sobib “Tri Sessions” pigem meeleolumuusikaks, enamaks pole tegijatel mahti olnud. Mis iganes žanrit plaadi lood algses versioonis ka ei esindaks, plaadil on nad üle valatud tugeva bluegrass´i, kantri ja americana kastmega, nii et alg­setest maitseomadustest on üsna vähe alles. See on juhtunud isegi Peter Gabrieli looga “Blood of Eden”, mis pärineb hoopis teisest kontekstist ja ajastust.

Pilt, mis silme ette tekkis, on justkui stseen Antonioni linateo­sest “Zabriskie Point”, kus peate­gelane Daria kihutab autoga läbi kõrbe ja jääb raadiot kruttides kantrimuusikat kuulama. Sellist kõrberomantikat võib otsida ka kvarteti Fog plaadilt. Kokkuvõtteks

– “Tri Sessions” pole kaugeltki sa­mal tasemel nagu Brian Melvini va­rasemad projektid, näiteks Beatlejazz.

IVo hEINLoojazzikriitik

The Enchanted 3. Vlady Bystrov, Anto Pett, Anne­Liis Poll.Leo Records

Northwind Boogy. Anto Pett, Christoph Baumann.Leo Records

Seoses Anto Petiga on põhjust rääkida kahest mõne aja eest ilmu­nud albumist. Üks neist on kont­sertsalvestus kauaaegse lavapart­neri Anne­Liis Polliga, kus meie kõrgklassist vabaimprovisaatorite vääriliseks kaaslaseks on Peterburi konservatooriumi haridusega, kakskümmend aastat Saksamaal tegutsenud saksofonist­klarnetist Vlady Bystrov. Anne­Liis Poll on siin selgelt front(wo)man. Inimhääl tüürib juba iseenesest esiplaanile, saati siis Polli jõuliselt klaari ja sära­vate karakteritega esituses. Narratiiv on lihtsalt sedavõrd tu­gev. Tunderõhud on sageli melo­dramaatilised, seebiooperlikud. Polli kehastumistes tuleb ligi ürg­naiselik tundemaailm, vajadusel ka groteskses võtmes. Selles teatris kohtame nii laadanaisi, ahastavaid itkejaid kui ka kolmekümnendate vaimus frivoolset, praktiliselt rop­pu flirtimist. Aga ka selitatumaid tundeid, sageli saksa ekspressio­

nismi vormikeeles, esitatud naudi­tava jahedusega. Palju on loodus­ ja muid keskkonnahäälendeid. Vene puhkpillimängija pakub neid värve, mida temalt just oodatakse. Arhitektiks, kes konstrueerib een­duvatele häältele vajaliku ümbru­se, neid esile tõstes või vajadusel vastandades, on Anto Pett. Klaveri mänguloogika seda ka eeldab, kuid on raske kujutleda selle rolli meisterlikumat täitmist. Pett tajub hästi, kui idee kipub ammenduma, ja hakkab seda jõuliselt lammuta­ma, et saaks midagi uut sündida. Seal, kus muusikaline dramaturgia sekkumist ei nõua, jääb ta justkui nähtamatuks, kuigi mängib sageli väga palju. Peti mäng kõlab... üli­malt objektiivselt.

Ma ei tea, kas sellist isetust on võimalik õppida, jäljendada. Ilmselt mitte. Puhas loomupära, mida jääb üle vaid imetleda, õnne­lik lisaomadus ande ja töökuse kõrval. Ega mitme aastakümnega arendatud stiilikujundeid ole lihtne jäljendada. Kunst on eelkõige vir­tuoossus (Peeter Laurits). Har­

jutus­ ning esitustegevust mõtes­tades ja tehnikaid harjutades saab muusika tiivad.

“Northwind Boogy” kuulub kindlalt viimase aja eesti muusika parimate plaatide hulka. Au jaga­me pooleks Šveitsiga, sest muusi­ka lõi Anto Pett kahasse sealse jazzi­ ja vabaimprovisatsiooni meister­pianisti Christoph Baumanniga. Album on nagu kindlakäeline tee­juht klaveri avarasse värvimaailma. Ma ei mõtle selle all klaveri prepa­reerimist, mida mõlemal plaadil parasjagu kasutatakse. Pianistid mängivad tundeskaala kogu ulatu­ses, barbaarsest müdistamisest õhulise melanhooliani. Kahe meist­ri plaat on jõuline, meeleolud sel­ged ja väljapeetud, üleminekud reljeefsed. Kordagi ei pääse või­mule üheplaanilisus. Must ja valge moodustavad küll pooltoone, aga teineteist tühistamata, halliks su­landumata. Muutlikkuse ühe as­pektina tuuakse albumi lõpuosas julgelt sisse püsivamat tonaalsust.

SANDER UDIKAS

Heino Ellerinimeline

TartuMuusikakool

40 3/2014

tihti mingi järelkajana, kahekümne viie aastase nihkega.

Ornette Coleman, “Turnaround”. (Plaadilt “Sound Grammar”, 2006) Enne: Seda ma tean küll. Ilmselt mingi Ornette’i asi.

Bluusipõhine, üks ansambli liikmetest hoiab bluusi rütmi, ülejäänud mängivad selle ümber. Huvitav kuulata. Pärast: Ornette on praegu ju veel elus, polegi kuulanud, mida ta viimasel ajal on teinud. USA koolkonna spetsiifika tõu-seb kohe esile – Ornette kehastab seda, mida tähendab free jazz ameerikalikus mõttes. Eurooplased toetuvad rohkem klassikalisele muusikale. I. H.: Kui palju Ornette sind on mõjuta-nud?

Ikka on, tema fraseerimine, pausid, hingamine... Kuid on terve hulk sama kooli mehi, kes käivad pidevalt Euroopas mängimas, sarnase käekirjaga, kõik ka-heksakümnele lähenevad onud. Ausalt öeldes ma kuulan viimasel ajal pigem kõiki muid instrumente, mitte saksofoni.

Oliver Nelson, “Stolen Moments”. (“The Blues and the Abstract Truth”, 1961) Enne: Mingus? Kusjuures ma olen

seda lugu ise mänginud. Oliver Nelson! Ma olen Nelsoni arranžeeringuid kõvasti lapanud. Mis loo pealkiri on?Pärast: Mulle õudselt meeldivad kõik Oliver Nelsoni albumid, mitte ainult see. Kui siin juba saksofonistide testiks läks... Oleksin võinud kodus oma lemmikalbu-mid üle vaadata, aga pidin ikka tulema mütsiga lööma. (Naerab.) Mis puutub ar-ranžeeringutesse, siis Nelson on ikkagi õpi-kunäide. Orkestratsiooni mõttes saaks talle ehk kõrvale panna Minguse, Gil Evansi...

Giuseppi Logan, “Dance of Satan”. (Plaadilt “The Giuseppi Logan Quartet”, 1965) Enne: Anthony Braxton? Kõlab nagu

roopill, suhteliselt careless. Pärast: See lugu tundub tuttav. Ma ei oleks Logani peale tulnud, aga mingit

Maria Faust

Uue sarja teise episoodi külaline on väga eriline muusik – saksofonist Maria Faust, keda on viimasel ajal esitatud nii Taani kui ka Eesti muusikaauhindadele. Taanis kandideeris ta aasta jazzihelilooja kategoorias. Eesti Muusikaauhindade tseremoonial oli ta kolme parima seas aasta jazzialbumi ning koos kunstnik Kiwaga ka parima plaadikujunduse kategoo-rias. Maria Faust annab märtsi lõpul “Tallinn Music Weekil” soolokontserdi, aprillis esitleb ta “Jazzkaarel” uut eesti rahva-muusikast inspireeritud projekti. Muusikavalikusse mahtus seekord nii Taani nüüdisjazzi, jazziklassikat kui ka vabaimpro-visatsiooni.

jazzisessioon nr 2

I V o h E I N L o ojazzikriitik

FOTO

REN

E JA

KOBS

ON

Wayne Shorter, “Orbits”. (Plaadilt “Without a Net”, 2013) Enne pala avalikus­tamist: Sopran-saksofon, üks mu

“lemmikumaid” pille. Praegu sopransak-sofoni eriti ei kasutata. Kui kuuleb, siis ainult ameeriklasi. Pärast Coltrane’i pole palju midagi muutunud. Pean silmas sel-list gruuvipõhist, maskuliinset, tehnilist “ärapanemist”. See on ilmselt Wayne Shorter. Pärast: Polnudki väga raske tema peale tulla, sest ainult vanem generatsioon mängib sopransaksofoni. Mul on mingi vimm soprani vastu, pigem eelistan siis juba klarnetit. Mulle ei sobi ka sopran-

saksofoni käehoid. Gruuvi peale praegu enam muusikat ei tehta, kommunikat-sioon on teistsugune. Ilmselt ka seepä-rast, et jazz on praegu minimalistlikum kui Wayne Shorteri ajal, vähemalt minu arvates. Ivo Heinloo: Wayne Shorter pälvis selle loo eest parima jazzisoolo Grammy. Tegemist on küll värske muusikaga, aga kõlab ikka nagu “klassikaline” Wayne Shorter?

Sellega on nagu pildinäitusega – kunstnikul on ikka sama käekiri, ta ei muuda oma isiksust. Selleks, et järsud muutused ilmneksid, peab olema mingi mentaalne probleem, mingi haigus. Ja mis puutub Grammydesse, siis ma ei ku-juta päris täpselt ette, mille alusel neid ja-gatakse, aga kõik need auhinnad tulevad

3/2014 41

hullumeelsust võib selle pala põhjal järel-dada küll. (Logan kadus 1970. aastatel nagu vits vette ja ilmus uuesti välja alles paarkümmend aastat hiljem, olles vahe-peal viibinud ravil erinevates vaimuhaig-lates - I. H.) Muusikute seas on alati palju veidrikke, lisaks nohikutele ning kalku-leerivatele ja pigem kontorisse sobivatele tüüpidele. Tihti on raske aru saada, kas inimene on geniaalne või on tal rotid pööningul. Geniaalsuse ja hullumeelsuse piir... Mõnikord tundub asi geniaalne lihtsalt seepärast, et sa ei saa sellest nu-pust nikastunud inimesest aru. Võib ka nii olla, et kui pole kriitikut, kes toetab, siis tembeldataksegi sind lihtsalt hullu-meelseks.

Steps Ahead, “Oops”. (Plaadilt “Modern Times”, 1984)Enne: Ütlen kohe, et ma pole fusion’is eri-ti tugev, ei tunne

hästi Weather Reporti, Yellowjacketsit ja teisi selliseid bände. Kui see ei ole Weat-her Report, siis ilmselt tuleb see ikkagi sellestsamast Zawinuli liinist. Kaheksa-kümnendad? Mulle meenub kohe Mez zo -forte.Pärast: Naljakas, et kui fusion kaheksa-kümnendatel tuli, siis kõik laval muutus. Ilmusid mingid higised kirevate maika-dega mehed koos meeletute trummi-komplektidega. Metallhuulikud andsid tenorsaksofoni toonile erilise teravuse. Kaheksakümnendatel oli valdav mažoor – popis, jazzis, igal pool. Ei tea, mis nüüd juhtunud on. Brecker Brothersi asjad olid koolis kohustuslikud, et sõrmed soojaks mängida. Minu õpetaja Marc Bernstein ongi Michael Breckeri koopia, mängib samamoodi.

John Coltrane, “Song of the Underground Railroad”. (Plaadilt “Africa/Brass”, 1961)Enne: Ma võin puusse panna, aga

see vist on ikkagi Coltrane. Pakuks, et va-rasem Coltrane. Ma olen kõige rohkem kuulanud tema kvartetiasju, “My Favou-rite Things” jne. Ka tema elu lõpul salves-tatud tundidepikkuseid improvisatsioone. Pärast: Coltrane’i soolod on ikka väga äratuntavad. Muidugi teda jäljendatakse jätkuvalt ka palju. Tal on olemas see

obvious talent. Ma ütleks, et tänapäeval kõlab tenorsaksofon pigem Coltrane’i, mitte Breckeri moodi. Kindlasti ei leidu ühtegi tenorsaksofonisti, kes ütleks, et Coltrane pole teda üheski mõttes mõjuta-nud. Tol ajal oli see, mida Coltrane tegi, harmooniliselt ülikeerukas. Koolipingis tehakse siiani neidsamu harjutusi, õpitak-se etüüde ja maailm avardub. Mul ei avardunud... (Naerab.) Loomulikult ma töötasin kõigi nende asjade kallal, aga... Arengule tuleb see muidugi kasuks.

Jesper Zeuthen, “Plus”. (Plaadilt “Plus”, 2012)Enne: (Kohe.) See on Jesper Zeuthen. Ma tunnen teda läbi ja lõhki. Väga hea

sõber. Muusik, kellega koos olime nomi-neeritud Taani jazziauhinnale.Pärast: Jesper on ikka väga isikupärase helikeelega. Ta mängib saksofoni nii, na-gu vana naine laulab. Jesper on sellest koolkonnast, mis vaimustub igasugusest džunglimuusikast, see afrotraditsioon on neis ringkondades siiamaani elus. Marilyn Mazur tuleb muuseas samast koolkonnast, ta kasutab ka palju linnu-hääli. Jesperi kõik albumid kõlavad täp-selt ühtemoodi, aga kõik on jube head. Tean, et ta on suur tähenärija, teeb ka-heksatunniseid proove, mängib igaühele nende osa ette. Ta elas kunagi Chris-tianias. Väga huvitava elukäiguga inime-ne, alguses tõeline “meri-põlvini”-jazz-muusik, keda hiljem elu on taltsutanud. Taani kontekstis üksikõndija.

Koppel-Ulrik-Balke-Danielsson-Riel, “Nothing But Ice” (Plaadilt “The Adventures of a Polar Expedition”, 2010)

Enne: Esimene reaktsioon – Jan Gar-barek. Nad võiks vabalt ka eestlased olla. Kaks sopranit? Mul ei ole aimugi, peale selle, et tegu on põhjamaise sound’iga. Pärast: Ma oleks võinud tegelikult Kop-pelit pakkuda, sest Benjamin Koppel on ainus, kes meil Taanis niimoodi mängib. Koppel tuleb suurest muusikute suguvõ-sast, ta on Taanis Bachi staatuses. Üks-puha, milline Koppel oled, nimi on juba iseenesest kvaliteedimärk. Mis aastal see on salvestatud? Kõlab, nagu oleks 2000. Igav. Kohutavalt igav. Koppel teeb alati

väga turvalist muusikat. Kogu aeg ootad mingit üllatusmomenti, aga edasi läheb kõik täpselt nii, nagu on ette määratud. Liiga ilus ja mugav. Midagi jõulisemat paluks!

Peter Brötzmann, “Witch Hazel in the Dark Afternoon” (Plaadilt “Last Home”, 1990) Enne: See on märksa

parem! Mulle tuli kohe meelde üks paral-leel. Kui Derek Bailey tegi koostööd Jaapani punk-metal-bändiga Ruins, oli fee-ling umbes sama. See kõlab nagu mõni John Zorni projekt. Midagi sellist kuulaks ma reede õhtul enne magamajäämist. Pärast: Brötzmannil on nii kohutavalt palju plaate, et on raske end kursis hoida. Igal kuul tuleb midagi välja, ta on praegu tõeliselt kuum. Arvatakse, et Brötzmann on agressiivne, teeb müra, aga tegelikult on ta hästi meloodiline. On üllatav, kui valjusti ta võib mängida. Samas Brötz-mann ei väsita, tal on ikka kontraste, mit-te ainult kaikaga virutamist.

Jacob Anderskov, “Spring in B”. (Plaadilt “Strings, Percussion & Piano”, 2013)Enne: Lõpuks ka üks lugu, kus ei ole sak-

sofoni. Ma ei oska tõesti öelda, millega võiks tegu olla. Aga see on väga ilus. Pärast: Sa valisid sellelt plaadilt kõige leebema loo. Anderskov kuulub kategoo-riasse “nohikmatemaatik”, lisaks kõigele on ta väga lahe inimene. Ta on minust vanem, jagab mingeid matemaatilisi koo-de ja tasandeid, mida keegi teine ei näe. Mulle tõesti meeldib see rubato-feeling ja erinevad tempod. I. H.: Anderskov nimetati Taanis aasta jazziheliloojaks. Mida Taani jazzi hetke-seisu kohta ütled?

Minu arvates on Taani väga soodne koht jazzi jaoks. Kes toovad praegu uusi tuuli? Anderskov kahtlemata. Mulle meeldib, et järjest rohkem keskendutakse instrumentaalmuusikale. Vahepeal tun-dus, et lauljannade paraad ei lõpegi, üks hullem kui teine. Taani on keeruline koht, jazzipublik on hästi vana ja elab osaliselt USA traditsioonis. Norra ja Rootsi hoiavad oma muusikat rohkem, Taanis on enam segunemist.

42 3/2014

1. märts kell 18.00EMTA kammersaal “Tõrudest tammedeni” IX Tallinna Muusikakeskkooli ja EMTA klaveriosakondade suur galakontsert

1. märts kell 19.00Jõhvi kontserdimaja EMTA sümfooniaorkester, ERSOSolist Marko Martin (klaver)Dirigent Neeme JärviKavas Chabrier, Saint-Saëns, Glier

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kontserdid

märtsis12. märts kell 18.00 EMTA orelisaal Alberto Bocini (kontrabass) Lea Leiten (klaver)

15. märts kell 22.00 NO99 JazziklubiEMTA Jazzosakond 10!EMTA bigbänd, dirigent Nick Smart (Londoni Kuninglik Muusikaakadeemia)

22. märts kell 17.00 EMTA kammersaal PlaadiesitluskontsertOlga Tambre (klaver) Lev Paronjan (tšello)

23. märts kell 18.00Tallinna Metodisti kirik “Virtuoosne barokk”Marju Riisikamp (orel/klaver)

29. märts kell 15.00 Tallinna Linnamuuseum (Vene tänav 17)“EMTA Trubaduurid Linnamuuseumis”Klavessinistid Kristiina Are, Polina Miina, Leo Dubovski, Tiina Tomingas jt

9HRLEKG

*jegabi+

[K\N