E E S T I S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 5 (80) 2014

EUFOR-i missioon panustab KAV-is riikluse taastekkele

Tankitõrjerakettide arengu viis põlvkonda

Ameeriklaste kopteridessant Murrus

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

35 / 2014

Sisukord4 Eesti uudised

6 Välisuudised

8 Mõtteid mereväeohvitseride väljaõppestMereväeohvitseri amet pakub hea arvuta-misoskusega noortele tõelisi proovikive – tulla korraga toime paljude tegevustega ning kõike seda kiiresti ja täpselt.

10 Walesi tippkohtumine süvendas NATO üksmeelsustIntervjuu kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrasega NATO uutest ettevõtmistest, mille osas on liitlasriikides täielik üksmeel.

13 Kes astuvad kõrgemasse sõjakooli?Tänapäevane elukeskkond on reklaami-sõnumeid täis ja nende hulgast tuleb esile tõusta, et noored saaksid sõjakooli kohta piisavalt teada ning teeksid õppima tulles õige valiku.

15 Mereväeohvitserid taastasid haridusmärgi Tänavu suvel kõrgema sõjakooli lõpetanud mereväeohvitserid said rinda mereväe-ohvitseride kursuse lõpetanu rinnamärgi.

16 Kadetikandidaatide motivatsiooni muutumine ajateenistusesVajadus saada kõrgemasse sõjakooli ohvit-seriks õppima motiveeritud noori kannus-tab kaitseväe ühendatud õppeasutuste teadureid kadettideks pürgijaid põhjaliku-malt uurima.

18 EUFOR-i missioon panustab KAV-is riikluse taastekkeleAjakirja Sõdur küsimustele vastab EUFOR-i Kesk-Aafrika vägede ülem Prantsuse brigaa-dikindral Thierry Lion.

21 Meriväe õppelaevastEesti merevägi on kasutanud ära oma või-malused ning mereväekadetid on saanud seilata meie rannikumere käärudes.

23 Eestisse tuleb NATO küberkaitse harjutusväljakLisaks NATO küberkaitse kompetentsikesku-se ja Kaitseliidu küberkaitse üksusele saab Eesti veel ühe väljundi, et kasvatada NATO valmisolekut küberohtude vastu.

29 Hävitajad Euroopa kohalTutvustame tänapäevaseid hävitajaid, mis lendavaid tänapäeval Euroopa taevas.

36 Putini Venemaa doktriinPraegu Venemaal toimuva mõistmiseks tuleb lugeda autoritekollektiivi üllitatud viieosalist teost „Uus Vene doktriin”, mis ilmus aastatel 2005–2009.

42 Tankitõrjerakettide viis põlvkondaTankitõrjeraketid on Teisele maailmasõjale järgnenud aastate jooksul läbinud neli arengupõlvkonda. Viienda põlvkonna raket-te katsetatakse praegu. Tutvume lähemalt omadustega, mis relvapõlvkondi eristavad.

48 Laskeväljaõppe olevikust ja tulevikustKaitsejõudude spordiklubi taktikalise laskmise entusiastidel on veel suur töö teha tänapäevase laskeviisi toomisel igapäevase laskeväljaõppe arsenali.

53 Ukraina õppetunnid: tänapäevane õhutõrje- ja vananenud õhuründevahendite taktikaIda-Ukrainas toimuv relvastatud konflikt näitab taas, et õhuruumi kontrollimine mõ-jutab oluliselt maapealset sõjategevust.

58 Taktikaline otsustusmäng „Org 2”Kaitseväe ühendatud õppeasutuste taktikaõppejõud kutsuvad kõiki sõja-väelise juhtimise oskuste, kogemuste ja huvidega inimesi lahendama taktikalist otsustusmängu.

61 Kuidas sündis kaitseväe laomajandusJätkame iseseisvuse taastanud Eesti vabariigi kaitseväe taasloomise mälestuste vahendamist. Sõjaväelogistika algusaas-taid meenutab reservvanemseersant Kaira Laanisto.

Väljaandja kaitseväe peastaap

Toimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn

Tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar e-post ivar.joesaar@mil.ee tel 717 1259Keeletoimetaja Kairi VihmanKujundaja Meelis PillerTrükitud AS-i Vaba Maa trükikojas Kaanefoto Tõnu Noorits

www.mil.ee/et/pressiruum/soduret-ee.facebook.com/ajakirisodur

26USA eruadmiral James G. Stavridis: väärtusi ei saa kaitsta kabinetivaikusesMaailma nüüdsed sõjalised vastas-seisud pole võrreldavad külma sõja aegsetega, leiab hiljutine NATO Euroopa vägede ülemjuhataja James G. Stavridis Sõduri küsimustele vastates.

MEE

LIS

PILL

ER

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

4 EESTI UUDISED

Enam kui sada Ameerika Ühend-riikide 173. õhudessantbrigaadi sõjaväelast alustasid 6. oktoob-ril Vasalemma vallas endise

Murru vangla territooriumil kahepäe-vast õppust, mille jooksul harjutati hoo-netekompleksi vallutamist seitsme heli-kopteri kaasabil.

„Kasutame mitut helikopterit, seal-hulgas toetab hooneid hõivavaid sõdu-reid õhust kaks lahingkopterit AH-64 Apache,” ütles Ühendriikide 173. õhu-dessantbrigaadis teeniv kapten Orlando Zombrano õppuse eel, kelle sõnul on endises Murru vanglakompleksis kor-raldatud õppus oma keerulisuses tava-pärasest erinev.

Esimese õppuse päeva käigus kasuta-ti kahte lahingkopterit AH-64 Apache, nelja üldkopterit UH-60 Black Hawk ja kahte transpordikopterit CH-47 Chi-nook. Teise õppusepäeva algfaasis liikus enam kui 70 Ühendriikide dessantväe-

Ühendriikide dessantväelased sooritasid õpperünnaku Murru vanglale

Tallinnas võeti 15. septembril pi-dulikult vastu Londonis peetud haavatud kaitseväelaste spordi-mängudel Eestit esindanud haa-

vatasaanud veteranid.Sportlasi olid tervitamas Ühend-

kuningriigi suursaadik Chris Holtby, paraolümpiakomitee president välis-minister Urmas Paet ja kaitseväe juha-taja kindralmajor Riho Terras, samuti sportlaste lähedased ja sõbrad.

Lõppenud Võitmatute spordimän-gudel Londonis võitsid haavatud vete-ranid kaks hõbemedalit ja ühe pronks-medali. Hõbeda võitsid veebel Jaune Engel naiste kuulitõukes ja kapral Raigo Roots jõutõstmises ning pronksi sai va-nemseersant Toomas Mikk saja meetri vabaujumises.

Võitmatute spordimängudel esindas Eestit kuueliikmeline koondis, mille liikmed võistlesid ujumises, jõutõst-

mises ja sõudeergomeetril sõudmises. Võitmatute spordimängude idee algata-ja ja patroon on Tema Kuninglik Kõrgus prints Harry. Võistlustel osales üle 400 Suurbritannia, Afganistani, Ameerika Ühendriikide, Austraalia, Eesti, Geor-gia, Itaalia, Kanada, Hollandi, Saksa-maa, Taani ja Prantsusmaa vigastatud kaitseväelase.

Eesti kaubandus- ja tööstus koda, Eesti tööandjate keskliit, kait-seministeerium ning kaitse vägi sõlmisid 15. septembril hea tah-

te ja koostöö kokkuleppe, mille eesmärk on rõhutada ettevõtjate ja tööandjate soovi panustada Eesti riigikaitsesse.

Kaitseminister Sven Mikseri sõ-nul on Eesti ettevõtjate ja tööandjate panus riigikaitsesse ning toetus re-

servi treenimisel võtmetähtsusega. Leppe allkirjastamisega väljendavad ettevõtjad tahet ja tuge tõsta reserv-väelase autoriteeti ühiskonnas ning soodustada reservväelaste osalemist reservõppekogunemistel.

„Olen väga tänulik tööandjatele, et nad on valmis toetama reservõppe-kogunemistel osalejaid, panustades sel-lega otseselt Eesti kaitsesse,” ütles kait-

seväe juhataja kindralmajor Riho Terras leppe sõlmimisel.

Laiapindse riigikaitse arendamiseks suunatud neljapoolse leppe allkirjasta-sid kaitseminister Sven Mikser, kaitse-väe juhataja kindralmajor Riho Terras, Eesti kaubandus- ja tööstuskoja esimees reservmajor Toomas Luman ning Eesti tööandjate keskliidu volikogu esimees Jüri Käo.

Ettevõtjad asuvad reservväelaste õppekogunemisi toetama

last helikopteritega maandumisaladele ning asus puhastama vastase hõivatud hooneid. Vastutegevust ründajatele te-gid Lätist Eestisse saabunud, samuti Ühendriikide 173. õhudessantbrigaadis teenivad sõjaväelased.

Kaitseväe juhataja: haavatud veteranide tahtejõud on kõigile eeskujuks

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

5EESTI UUDISED

Prantsuse suursaadik tänas kaitseväelasi panuse eest AafrikasPrantsusmaa suursaadik Eestis Michel Raineri kohtus 2. oktoobril Kesk-Aaf-rika vabariigis teeninud kaitseväe-lastega, et neid isiklikult tänada. Samuti vestles suursaadik sõduritega ja uuris, mis muljed neil Aafrikast ja sealsest teenistusest on ning tegi sõduritega grupipildi.

Ligi 50-liikmelisest kaitseväe Kesk-Aafrika vabariigi kontingendist moodustas enamiku rühmasuurune üksus, mis oli komplekteeritud pea-miselt Scoutspataljoni B-kompanii baasil. Lisaks jalaväelastele teenisid Kesk-Aafrika vabariigis ka logistikud ja staabiohvitserid. Enamik kontin-gendi kaitseväelastest oli eelneva sõjalise operatsiooni kogemusega.

Peaminister Taavi Rõivas tut-vus 2. jalaväebrigaadigaPeaminister Taavi Rõivas külastas 3. oktoobril 2. jalaväebrigaadi Taara linnakut, et saada ülevaade riigikaitse arengukava rakendamisest. Koh-tumisel rääkisid 2. jalaväebrigaadi arengust brigaadi ülem kolonelleit-nant Enno Mõts ning Kuperjanovi ja tagalapataljoni ülemad.

Peaminister tutvus sõdurite elu- ja väljaõppetingimustega Kuperjanovi jalaväepataljonis. Peaminister tõdes, et Kuperjanovi pataljoni ajateenija-tele on loodud väga head elamis- ja väljaõppetingimused ning rõhutas, et ajateenistus on meie riigikaitse seisukohast väga oluline.

EML Admiral Cowan naaseb teenistusseEesti mereväe lipulaev Admiral Cowan lasti 10. oktoobril pärast pea kolm kuud kestnud hooldustöid taas vette ning saab merekatsetuste läbides asuda teenistusse.

Augusti keskpaigas alanud plaanijärgsete hooldustööde käigus värviti üle miinijahtija kere, hooldati miinijahtimise sonarit ning tehti hulk muid parandustöid.

Hooldustöödeks kulunud aega sai enne dokki minekut NATO 1. miinitõrje eskaadris teeninud laeva meeskond kasutada puhkusteks. Mii-nijahtija Admiral Cowani hooldustööd tegi BLRT Grupp, kellega kaitsevägi on sõlminud raamlepingu.

Septembri lõpus pidas Euroopa militaarpressi assotsiatsioon (European Military Press As-sociation, EMPA) oma iga-aas-

tast konverentsi Eestis. Kokkusaamine algas Tartus Balti kaitsekolledžis ning jätkus Tallinnas, kus tutvuti NATO kü-berkaitsekeskuse tegevusega.

Konverentsi raames 1. jalaväebri-gaadi ja Ämari lennubaasi külastanud assotsiatsiooni president Liga Lakuca tõdes, et Eesti valikul jääda truuks aja-teenistusel põhinevale reservarmeele on

olnud ühiskonda siduv efekt ning riigi kindlameelsus väärib tunnustamist.

Sõjandusajakirjanikele Lätist, Soo-mest, Šveitsist, Saksamaalt, Rootsist, Austriast, Poolast ja teistest Euroopa riikidest tutvustati Scoutspataljoni ka-sutatavat tehnikat ning relvastust ning Ämari lennubaasi taristut ja võimekust.

EMPA liikmesriikide hulka kuulub 21 Euroopa riiki. Esimest korda kogu-nesid Euroopa militaarajakirjanikud 1977. aastal. Organisatsioonile pandi alus 1980. aastal Hamburgis.

TTapal 1. jalaväebrigaadis 8. ok-toobril aset leidnud tseremoo-niaga alustas Eestis teenistust Ameerika Ühendriikide 1. rat-

saväediviisi 8. ratsaväerügemendi meh-haniseeritud jalaväekompanii. Üksuse võtsid vastu kaitseminister Sven Mikser ja Ameerika Ühendriikide suursaadik Eestis Jeffrey Levine.

Operatsioonil Iraagi Vabadus teenis Eesti jalaväerühm aastatel 2004 ja 2008 1. ratsaväediviisi koosseisus. Üksuse saabumine annab võimaluse relvavend-lusel põhinevat sidet elus hoida ja aren-dada koostööd Eesti tingimustes.

Soomusüksuse saabumisega alus-tab Eestis tööd NATO Brunssumi

Eesti mereväe miinijahtija Sakala osaleb oktoobri teisest nädalast NATO 1. miinitõrjeeskaad-ri koosseisus nädalavahetusel

Ühendkuningriigis alanud rahvusvahe-lisel suurõppusel Joint Warrior.

16. oktoobrini kestev Joint Warrior viiakse Šotimaa lääne- ja põhjaranni-kul läbi kaks korda aastas ning hõlmab kõigi väeliikide: mere-, õhu- ja maaväe ühisharjutusi. Õppuse raames tuleb liitlaste üksustel tegeleda kriisi- ja konf-liktiolukordadega, tõrjuda allvee-, peal-

vee- ning õhurünnakuid ja seda kõike tänapäevases sõjapidamiskeskkonnas. Samuti harjutatakse piraaditõrjet ning terrorirünnakute tõrjumist nii maal kui ka merel.

Miinijahtija Sakala ja teiste NATO 1. miinitõrjeeskaadri laevade ülesan-ne õppusel on laevateede puhastamine veesatud õppemiinidest, et tagada teis-tele sõjalaevadele ja kaubalaevastiku-le ohutu liikumine kriisipiirkonnas ja ligipääs kindlaksmääratud sadamatesse.

EML Sakala käis õppusel Šotimaal

EMPA president: reservarmee seob ühiskonda

ühendväejuhatuse 13-liikmeline ette-valmistusmeeskond (NATO Forward Intergation Team), kes viib kuni 22. oktoobrini Eestis läbi kaitsetaristu ja väljaõppevõimaluste hindamise, mil-le tulemusel selgub, milliseid õppusi ja operatsioone on Eestis tulevikus NATO julgeolekumeetmete raames võimalik läbi viia.

Ameerika Ühendriikide kohaloleku peamiseks eesmärgiks on suurendada liitlasriikide heidutust Läänemere piir-konnas. 1. ratsaväediviisi 1. brigaad on sel aastal NATO reageerimisjõudude valmiduses Ameerika Ühendriikide üksus, mille löögijõud on samalaadsete seas üks võimsamaid.

USA soomusüksus alustas Eestis teenistust

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

6 MAAILM

2 Venemaa saatis laiali kaks kaitsehangete agentuuri

Kreml teatas 8.  septembril, et on laiali saatnud riiklikud kaitsehangete agentuurid Rosoboronzakaz ja Rosoboronpostavka. Agentuuride tegevuse lõpetamise ametliku selgituse kohaselt vähendataks sellega ebavajalikku bürokraatiat ja tegevuste dub-leerimist. Venemaa peaministri Dmitri Med-vedevi sõnul ei tekita kahe agentuuri laiali-saatmine mingeid lisaprobleeme ja sellega suudetakse optimeerida valitsuse tegevust. Rosoboronzakazi ülesanne oli hallata ja kontrollida Venemaa riikliku relvastuse programmi lepinguid, võidelda korrupt-siooniga ning tugevdada tsiviiljärelevalvet kaitsehangete üle. Rosoboronpostavka vastutas pakkumiste, tellimuste ja sõjaliste nõuete harmoniseerimise eest. Mõlema agentuuri tegevust kontrollis Venemaa sõja tööstuse komisjon, mida juhtis Vene-maa asepeaminister Dmitri Rogozin. Seega jääb nüüdsest sõjatehnika ja -varustuse eest vastutamine Venemaa kaitseministee-riumi haldusalasse. Analüütikute hinnangul

Leedu kaitseminister Juozas Ole-kas kinnitas, et Leedu kavatseb Poolast soetada mitukümmend Gromi maa-õhk-tüüpi raketi-

süsteemi. Esimesed tarned peaksid Leetu jõudma juba enne aasta lõppu. Leedu valitsus on raketisüsteemide soetamiseks eraldanud sel aastal 4,73 miljonit eurot. Sama suur summa li-sandub ka tuleval aastal. Poolas paik-nev Zaklady Metalowe Mesko ettevõte

1Leedu ostab Poolalt Grom-tüüpi raketisüsteeme

aitab kahe agentuuri laialisaatmine tugev-dada valitsuse haaret kaitseministeeriumi üle ning osaliselt on tegu võimuvõitluse-ga – agentuuride laialisaatmine tugevdab kaitseministri Sergei Šoigu positsioone ning nõrgestab Dmitri Rogozinit. Sellegipoolest pole ka vale ametlik põhjendus parandada hangete efektiivsust – Venemaal on vägagi ambitsioonikas relvastusprogramm, kuid riigi majanduskasvu aeglustumise tõttu on tõhusamate kulutuste tegemise vajadus taas päevakorras.

3 Valgevene arendab uue põlvkonna granaadiheitjat

Valgevene ettevõte Belspetsvneštehnika arendab uusi granaadiheitjaid (Perspektiv-nii Granatometnii Kompleks), mis on esmalt mõeldud küll Valgevene armee jaoks, kuid mida pakutakse ka ekspordiks. Relv on mõeldud kasutamiseks tankide ja teiste soomusmasinate vastu. Granaadiheitesüs-teemi lõhkepea suudab läbistada 800  mm paksust terassoomust või 700  mm paksust aktiivsoomust. Granaadiheitesüsteemi

võimalikud sihtmärgid on ka helikopterid, veesõidukid, punkrid ja muud varjendid. Süsteem koosneb kaheosalisest vintrauast, mida kantakse eraldi ja mis pannakse kokku enne kasutamist, optilisest sihikust, meh-haanilisest sihikust ja granaadist. Granaadi-heitja on tühjana 600  mm pikk ja kaalub 3  kg. Koos granaadiga, mis võib kaaluda 4–7 kilogrammi, on laskevalmis relva kogumass 7–11  kg. Sõltuvalt kasutatava granaadi tüübist on relva pikkus koos granaadiga 1200–1500  mm. Relva maksimaalne laske-kaugus on 750 m.

4 Tšehhi hakkab kurde varustama relvade ja

laskemoonagaTšehhi välisministeerium teatas, et on valmis välja andma ekspordilitsentsid, millega tehakse võimalikuks Tšehhi armee üleliigsete relvade ja laskemoona tarnimise Iraagi Kurdistanile võitluseks Islamiriigi vastu. Mitu Tšehhi kaitsetöösturit, nagu näiteks Tatra Trucks ja Aero Vodochody, on pakkunud Iraagi ja Kurdi valitsustele raskeveokeid ja õppelennukeid. Sellist laadi ekspordiks on vaja aga Tšehhi valitsuse luba. Tšehhi välisministri asetäitja Petr Drulaki sõnul ollakse praegu valmis väljas-tama litsentse vaid käsirelvadele.

5 Ukraina sõnul tegeles Venemaa „abikonvoi”

rüüstamisegaUkraina valitsus süüdistab Venemaad selles, et n-ö humanitaarabi ettekäändel ebaseaduslikult Ukraina territooriumile saadetud valgeks võõbatud Kamazi sõja-väeveokid olid kattevari laiaulatuslikule rüüstamisele riigi idapiirkonnas paikneva-tes kaitsetööstuse tehastes. Erinevatele veebilehtedele üles laetud fotodel on näha, kuidas valged Kamazid seisavad rüüsta-tud hoonete ees. Ukraina kaitsetööstus on Venemaale strateegiliselt oluline ning seetõttu tehti mitu Venemaa toetatud Ukraina-vastaste vägede kontrollitud aladel asuvat tehast seadmetest ja tootmise dokumentidest tühjaks. Rüüstatud tehaste

8

alustas esimese Grom-1 arendamist 1992. aastal ning Poola armee võttis süsteemi kasutusele 1995. aastal. 2000. aastal hakati tootma Grom-2-tüüpi süsteeme, mille raketi maksimaalne laskekaugus on 5,5  km ja mis suudab tabada sihtmärke kuni 3500 meetri kõrgusel. Leedus hakatakse Grome kasutama üheskoos senise kaheksa Raytheon FIM-92 Stinger ja 21 RBS 70 tüüpi raketiheitjatega.

US

ARM

Y

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

7Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (august–september 2014)

hulka kuuluvad muu hulgas Krasnodonis asuv Junost, kus toodetakse osi rakettide-le ja kosmosetööstusele ning Snežnojes asuv Motor Sitši satelliidi tehas, mis toodab lennukitele turboreaktiivmootori osi. Tegu pole aga esimese korraga, mil Venemaa on Ukraina kaitsetööstuse tehased tühjaks teinud. Nõukogude Liidu viimastel päevadel viidi Ukrainast minema nii palju kaitse-tööstuse vara, kui suudeti. Ühe Ukraina endise luureohvitseri sõnul üritab Venemaa seekord enda valdusesse saada kõik, mis eelmisel korral maha jäi.

6 Aserbaidžaan, Georgia ja Türgi pidasid kolmepoolse

kohtumiseAserbaidžaani, Georgia ja Türgi kaitsemi-nistrid pidasid esmakordselt kolmepoolse kohtumise, kus lubati üha halvenevas julgeolekukeskkonnas arendada vastas-tikust kaitsealast koostööd. Ministrid leppisid kokku ühisõppuste korraldamise ja ühisprojektide kaitse. Kolme kohtumi-sel osalenud riiki läbivad suured nafta- ja gaasijuhtmed, mille kaudu toimetatakse Aserbaidžaani loodusrikkusi läbi Georgia ja Türgi Euroopasse. Lisaks töötatakse ühise raudtee kallal, mis peaks järgmise aasta lõpuks ühendama Euroopat Kaspia merega. 19. augustil Aserbaidžaanile kuuluvas Nahhitševani eksklaavis peetud kohtumisel lepiti kokku ka kolmepoolsed kohtumised iga järgneva kuue kuu tagant. Viimasel ajal on kolme riigi huvid hakanud piirkondli-ku olukorra tõttu üha kattuma: Venemaa soovib ennast kehtestada Ukrainas ning Mä-gi-Karabahhi konflikt on intensiivistumas. Kahes Georgiast eraldunud piirkonnas – Abhaasias ja Lõuna-Osseetias – asuvad Vene sõjaväebaasid ja Armeenia kontrollib juriidiliselt Aserbaidžaaniline kuuluvat Mägi-Karabahhi piirkonda.

7 Vietnam ja Tšehhi sõlmisid kaitsealase koostöölepingu

Vietnam ja Tšehhi sõlmisid Hanois kaitse-alase koostööleppe, mis kindlustab Tšehhi positsiooni ühe olulisema varustajana

Vietnami relvajõududele. Vietnami valit-suse sõnul sõlmiti koostöölepe erineva-tes militaarvaldkondades, nagu näiteks sõjatehnoloogia, õppused ja kaitsetööstus. Tšehhi on Euroopa Liidu statistika andmetel Euroopa riikidest Vietnamile kõige olulisem sõjavarustuse tarnija. Aastatel 2010–2012 müüdi Vietnamile varustust 59 miljoni euro väärtuses, samas kui näiteks Prantsusmaa tarnis varustust 54 ja Saksamaa 21 miljoni euro eest. Alates 2003. aastast on Tšehhi kaitseekspordi väärtus Vietnami 148 miljo-nit eurot. Enamasti tarnitakse elektroonikat ja Vietnami relvajõudude vananevale Nõu-kogude päritolu relvastusele varuosi.

8 USA möödus India tarnetes Venemaast

USA on viimase kolme aasta jooksul tarninud Indiale rohkem sõjavarustust kui Venemaa, teatas India kaitseminister Arun Jaitley. Jaitley sõnul on India alates 2011. aastast importinud sõjalisi vahen-deid 11 miljardi euro eest: 4,17 miljardi eest USA-st, 3,24 miljardi eest Venemaalt, 1,63 miljardi eest Prantsusmaalt ja 430 miljoni euro eest Iisraelist. Ülejäänud impordimaht pärineb teistest riikidest, nagu Šveitsist, Saksamaalt, Itaaliast ja Ühendkuningriigist. Venemaa on pikka aega olnud India suurim varustaja, olles alates 1960. aastate keskpaigast müünud Indiale sõjalisi vahendeid 31,51 miljardi euro väärtuses, mille hulka on kuulunud tankid, jalaväe lahingumasinad, sõjalae-vad, allveelaevad, raketid ja lahingumoon.

9 Venemaa kavatseb kahekordistada

õhudessantvägede arvuVenemaa kavatseb 2019. aastaks kahe-kordistada oma õhudessantvägesid 72 000 teenistujani. ITAR-TASS-i andmeil kavatsetakse manööverrügement liita olemasolevate õhudessantvägede diviiside ja brigaadidega ning luuakse ka täiesti uusi üksusi. Samuti suurendatakse praegune Spetsnazi õhudessantvägede rügement sel aastal brigaadiks.

263 miljonit eurot maksis Venemaa mere-vägi seitsme uue Suhhoi Su-20SM tüüpi hävitaja eest.

20% kaitse-eelarvest kavatseb Bulgaaria ku-lutada hangetele. Bulgaaria kaitsemi-nistri sõnul soovitakse kaitsekulutused viia 2%-ni SKT-st ning sellest 15–20% kulutada kõrgtehnoloogilise võime kasvatamisele.

10,23 miljardit eurot aastas peaks Venemaa teenima kaitseekspordist kuni 2017. aastani, vaatamata sellele, et Venemaa kaitsetööstuse põhifookus on suuna-tud Moskva taasrelvastusprogrammi täitmisele, teatas Venemaa relvaeks-pordi tegevjuht Anatoli Isaikin.

2% võrra kahaneb Soome kaitse-eelar-ve 2015. aastal. Järgneval aastal on Soome kaitse-eelarve 2,696 miljardit eurot. Soome selle aasta kaitse-eelarve on 2,75 miljardit eurot.

50 miljoni euro võrra kavatseb Holland suurendada kaitsekulutusi 2015. aastal, tõustes 7,3 miljardi euroni. 2016. aastal kavatsetakse seda veelgi suurendada 150 miljoni euro võrra ning sellele järgnevatel aastatel 100 miljoni võrra. Hollandi kaitsekulutused on viimase 24 aasta jooksul pidevalt vähenenud.

250 miljoni euro väärtuses andis Vene-maa valitsus oma kaitsetööstusele laenugarantiisid. Kokku sai garantiisid seitse kaitsetööstuse organisatsiooni. Laenugarantiide eesmärk on tagada Venemaa sõjaväe moderniseerimise programmi täitmine. Üks laenugaran-tiide põhjus on ka Euroopa Liidu ja USA kehtestatud finantssanktsioonid Venemaa kaitsetööstusele.

1 234 5 6

7

9

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

8

Eesti sõjaline riigikaitse on taasiseseisvumise järel arenenud peamiselt ühes suunas, milleks on maaväe lahingutegevus. Siiski on kaitseväe ühendatud õppe-

asutustes (KVÜÕA) edukalt käivitunud mereväeohvitseride õppekava jõudnud sel aastal juba neljanda järjestikuse alustava lennuni. Tuleb tõdeda, et oku-patsioonieelses kaitseväes jõuti 20 ise-seisvuse aasta jooksul kokku koolitada neli lendu mereväeohvitsere. Mereväe-ohvitseride õppe taaskäivitamise kõige suurem proovikivi on olnud just kaitse-väe maaväelisus, mis väljendub selles, et õppeasutustel pole kohati ettekujutust, mis asi on tänapäevane meresõjapida-mine või kes on mereväeohvitser, ja sellest tulenevalt on üritatud mereväe-ohvitseride väljaõpet suunata maaväe-lise eeskuju järgi. Ajalugu kordub ja nii seisis sama problemaatika ees ka Teise maailmasõja eelne merevägi, kus mere-väekadettidele püüti õpetada aineid, mida edasises teenistuses vaja polnud1. Mäletan oma vanaisa, 1940. a sõjakoo-li ohvitseride-mereväeklassi lõpetanud Heino Kuivjõgi meenutusi sellest, kui-das toonastele mereväe õppuritele teki-tas arusaamatust maaväelise aspirantide klassi läbimine.

Praegune KVÜÕA õppekava „Sõja-väeline juhtimine mereväes” jaguneb taktika ja tehnika erialaks, nii nagu iga tsiviilmerekoolgi õpetab tüürimehi ja mehaanikuid. Selliselt jagunevad mere-väeohvitserid ka edasises teenistuses, kusjuures eriala on teoreetiliselt võima-lik vahetada vaid n-ö uuesti sõjakoolist alustades. Maailma merevägedes on kasutusel erinevaid karjääri- ja haridus-mudeleid, kuid eelkirjeldatu on siiski peamine. Suurbritannias näiteks on me-reväeohvitseride teenistus- ja väljaõp-peharudeks peale taktika ja tehnika veel relvastustehnika, logistika, meditsiin ja lennundus. Taktika eriala jaguneb Briti kuninglikus mereväes paljudeks

allharudeks nagu näiteks navigatsioon/üldtaktika, allveelaevastik, hüdrograa-fia, miinisõda. Suur erand on Ameeri-ka Ühendriigid, kus alates 20. sajandi algusest on pealveelaevastikus ainult üks teenistusharu – surface warfare, mis koosneb taktika, relvastustehnika ja tehnika erialadest, millel teenitakse vaheldumisi. Nn dual purpose ohvitseri-dele on üle läinud ka osa kaubalaevasti-kust, mille parim näide on maailma juh-tiv konteinerioperaator Maersk. Selline ohvitseriharidus koosneb nii tüürimehe kui ka mehaaniku väljaõppest.

HEA MEREVÄELASE KOOLITAMINEMereväeohvitseride „tootmine” koos-neb nagu iga hariduski kolmest osast: teadmiste ja oskuste omandamisest ning hoiakute kujundamisest. Praeguse mereväe õppekava raames on teadmis-te andmine akadeemilise õppe kaudu KVÜÕA, TTÜ Eesti mereakadeemia ja mereväekooli ülesanne. Mereväele langeb erinevate praktiliste õppeainete ja praktikate kaudu oskuste õpetamise pearaskus ning hoiakute kujundamine on kõrgema sõjakooli abiga mereväe-kadettide endi õlul.

Hea mereväeohvitseri olemuse moo-dustavad haritus ehk lugemus ühelt ja suur meresõidukogemus teiselt poolt.

Nagu meresõjaajalugu näitab, võidab la-hingu see, kel suurem merepraktika, kes on harjunud elama, töötama ja võitlema kõikuvas laevas2. St esiteks hea mere-mees, seejärel hea sõjamees! Eeltoodu on taasiseseisvumisajal pannud mere-väe võrreldes näiteks maaväega kehve-masse positsiooni – ainsad tsiviilmaail-mast värvatavad ohvitserikandidaadid on olnud vaid merekoolide lõpetanud. Siiski on olude sunnil tööle võetud väga erineva taustaga inimesi, mis on ka jät-nud oma jälje mereväe arengusse. Siit ka esimene raskestijuurduv tõdemus, et mereväe nooremohvitseride väljaõppes on suurem ühisosa pigem kaubalaevas-tiku tüürimeeste ja mehaanikute kui maa- või õhuväe ohvitseridega.

Kuigi sõjateadus, mille suunas KVÜÕA mõtteid mõlgutab, on sõltu-valt definitsioonist pigem sotsiaaltea-duste valdkonda kuuluv, on mereväe noorem ohvitseride haridus ja väljaõpe peamiselt tehnikateadustesse puutuv – nii navigatsioon, tänapäevane relvastus kui ka laeva ekspluatatsioon on tehni-lised valdkonnad, mis nõuavad head loodusteaduslikku baasi. Paneb imes-tama Sõdurilehest loetu, kus õppeasu-tuste füüsikadotsent põhjendas füüsika vajadust ohvitseriõppes üsna teisejär-guliste argumentidega, tuues kummas-tava näite termodünaamikast ja Kurkse katastroofist3. Matemaatika ja füüsika on oluline eeldus erialaste õppeainete nagu navigatsioon, laevaehitus, relvas-tusteooria, mereväetaktika, diiseljõu-seadmed, laeva elektrisüsteemid jne õp-pimisel ja seega ka mereväeohvitseriks saamisel. Meresõjanduse tehnilisuse tõttu omistatakse näiteks Ühendriikide Mereväeakadeemia lõpetanutele just teaduste bakalaureuse kraad (BSc), isegi kui õppur spetsialiseerub näiteks polito-loogiale või ajaloole4.

Tehnikaohvitserid ongi olemu-selt insenerid, sellele viitab ka varem eesti keeles kasutusel olnud nimetus „insener-mehaanik”. Tehnikaohvit-seride ülesanne on platvormi ja pro-pulsiivkompleksi käitada ja tagada lahinguvalmidus. Riigiti on mereväe tehnika ohvitseride väljaõpe erinev, aga üldjuhul taktikute omast mahukam. Äärmuslikuma näite võib tuua Taanist, kus mereväe tehnikaohvitseride välja-õpe on olnud riigi mahukaim tehniline rakenduskõrgharidus, õppeajaga viis ja pool aastat (330 Euroopa ainepunkti)5.

Mõtteid mereväeohvitseride väljaõppestMereriigi Eesti merevägi ei saa läbi rahvusliku mereväe-ohvitserkonnata, kelle koolitamine on olnud nii Teise maa-ilmasõja eel kui ka tänapäeval seotud suurte, maaväelastele arusaamatute pingutustega. Reaalainetes tugevad kiired mõtlejad leiavad mereväes unikaalseid proovikive.

Ott Laanemets VANEMLEITNANT

MEREVÄEKOOLI

TAKTIKASEKTSIOONI

ÜLEM

Eestis on levinud kummaline arusaam, et rannikukaitse on midagi jalaväelist rannaliival.

ARVAMUS

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

9

MEREVÄETAKTIKUTE ÕPETAMINEJärgnevalt keskendun taktika eriala ohvitseri väljaõppe mõningatele aspek-tidele. Kui maaväekadetid on sõduri baaskursuse (SBK) ajateenistuse käigus läbinud, siis mereväe õppekavale vastu-võtu eeldus ei ole sõjalaeval läbitud aja-teenistus, et suurendada värbamisvälja. Maaväelisest SBK-st saadavad vajalikud teadmised tulevasele mereväeohvitse-rile piirduvad riviõppe, käsitulirelvade ja üldise arusaamisega kaitseväelisest elukorraldusest. Seetõttu peab mereväe õppekava mahutama ka madruseõppe ja -praktika.

Esimene nn ohvitseripraktika taktika kadettidel on navigatsiooniprak-tika õppelaeval Ristna, mille käigus har-jutatakse optilist ja radarnavigatsiooni. Optiline navigatsioon tähendab ilma elektrooniliste vahenditeta kaldamärki-de järgi navigeerimist nagu Kihnu Jõnn omal ajal. See paneb aluse elektroonilis-te navigatsioonivahendite kasutamisele ja on sõjalaeval vajalik veel seetõttu, et laeva pihtasaamisel tuleb hakkama saa-da ka ilma elektrita. Nii optilise kui ka radarnavigatsiooni õpetamine on võr-reldav tsiviiltüürimeeste väljaõppega, kuid mereväed panevad sellele oluliselt suuremat rõhku. Navigatsioonipraktika toimub üldiselt Eesti vetes ja eesmärk on läbida kõik koduveed ja selle kitsu-sed, kusjuures praktika sekundaarne eesmärk ongi koduvete tundma õppi-mine, et kriisi korral keskkonda hästi tunda.

Eesti merekaitsel on lähtuvalt riigi geograafilisest asendist kaks ülesannet – tagada mereteede julgeolek ja ranniku-kaitse. Tõhusa rannikukaitse peamine eeldus on just oma merealade hea tund-mine. Eestis on levinud kummaline arusaam, et rannikukaitse on midagi jalaväelist rannaliival. Arvestades maa-väelist riigikaitset ja selle põhielementi – jalaväge – on see seisukoht küll arusaa-dav, kuid 21. sajandi sõjapidamisega ei kipu haakuma. Rannikukaitse on sõja-line kaitse kallaletungide vastu merelt, s.o vaenulike sõjalaevastike ja meredes-santide vastu, mille moodustavad vasta-vad laevastikud, rannikukaitsepatareid, mere mineerimine ja selleks määratud maa- ja õhuväeosad6. Tänapäevane ranni kukaitse (ka rannikuala sõjapida-mine – littoral warfare) koosneb kesk-konnaga integreeritud kihtidest, mil-leks on väljast sissepoole: allveelaevad, merelennuvägi, raketilaevad, rannikul paiknevad mobiilsed raketipatareid,

miiniväljad, rannikukaitse suurtüki-patareid ja alles seejärel maaväeüksu-sed.7 Seetõttu alustavad tulevased mere-väe taktikaohvitserid operatsiooniala tundmaõppimist juba kadettidena.

Viimane taktikakadettide praktika on sõjalaeva vahiohvitseri (VO) prak-tika, kus lisaks navigatsioonile harjuta-takse ka kõiki teisi VO ülesandeid – nii merepraktikalisi nagu paadi ja allveero-botite veeskamine, merel varustamise manöövrid jms, kui ka taktikalisi, nagu näiteks visuaalne tulejuhtimine.

MITMETASANDILINE PEASTARVUTAMINEHea taktikaohvitseri oskuste mõõdu-puu on mentaalne võimekus – kui pal-jude tegevustega korraga, kui kiiresti ja kui täpselt ohvitser toime tuleb. Nii näiteks peab pealtnäha üsna mittesõja-lise tegevuse nagu mees-üle-parda häire korral VO manööverdama laevaga üle parda kukkunu pealevõtmise kohta, ar-vestades tuult ja lainetust, sinna täpselt seisma jääma, kuulutama välja häire ja jälgima tekimeeskonna tegevust, võt-ma ühendust teiste laevadega ja neid olukorrast informeerima, et vältida kokkupõrkeid, tagama vees oleva pin-naltpäästja ja üle parda kukkunu tur-valisus, et vältida nende sõuseadmesse sattumist jne.

Pärast VO karjääri saab taktika-ohvitseri töökohaks sõjalaeva operat-sioonideruum, kust juhitakse terve laeva taktikalist tegevust. Meie miinitõrje-laevastikus on operatsioonideruumis töötava miinitõrjeohvitseri ülesanne juhtida sonari kasutust, manööverdada laevaga, vältides laeva sattumist miinile, tagada allveeroboti või miinituukri tur-valisus vees jne. Sellise simultaanvõime-kuse ülimuslikud näited on suurte peal-veesõjalaevade üldtaktika ohvitserid (PWO – Principle Warfare Officer), kes juhivad alates fregatisuuruse sõjalae-va taktikalist tegevust, ja allveelaevade komandörid.

Üldtaktika ohvitserid, eriti õhutõrje olukordades, peavad suutma tegeleda väga paljude asjadega korraga ja otsus-tada intuitiivselt väga kiiresti ja õigesti, sest tänapäevased raketi- ja ründelen-nukite rünnakud toimuvad olematu eelhoiatusega, kiiresti ja lühikese aja jooksul. Sõltuvalt laevastikuüksuse side korraldusest peab sõjalaeva üldtak-tika ohvitser olema suuteline kasutama korraga nelja kuni kümmet kõneside kanalit (näiteks õhutõrje, pealveetõr-je, allveelaevatõrje ja lennujuhtimine),

mis nõuab üsna suurt võimekust. Tei-seks näiteks toodud konventsionaalse-te ja ründeallveelaevade komandörid peavad otsuseid langetama täpselt ja piiratud andmetele tuginedes. Nii peab torpeedorünnakuks piisama mõnest sihtmärgi peilungist (maaväe keeles asimuut) periskoobiga, mille abil saab määrata vaid ühe sihtmärgi koordinaa-di. Pealveelaeva tasapinnaline asukoht koosneb aga kahest koordinaadist ja liiku misandmed vektorist, mille ko-mandör peab ise peast trigonomeetria abil välja arvutama. See nõuab väga head matemaatilist intuitsiooni. Kuigi Eesti merevägi ei hakka lähitulevikus õhulahinguid ega allveelaevu juhtima, illustreerivad eeltoodud kaks näidet seda, et hea mereväe taktikaohvitseri oskuste ja olemuse mõõdupuu on teist-sugune kui maa- või õhuväeohvitseril.MEREVÄEOHVITSERIDEL ON TULEVIKKUOlenemata meie merekaitse kesisest seisust ja kehtiva riigikaitse arengu-kava tööversioonina mõeldud plaa-nist merevägi üldse kinni panna, on mereväe ohvitseride väljaõpe KVÜÕA-s tehiolusid arvestades hästi käivitunud. Kõigi kolme väeliigi kadettide ühe katu-se all õpetamine on kasulik kõigile, an-des ühtpidi mereväelastele selge arusaa-mise kaitseväe maaväelisest reaalsusest ja tuletades maaväelastele meelde, et tegelikult asub Eesti Läänemere kaldal. Meie tähtsaim ja piiratuim ressurss on haritud inimesed, mistõttu on nii esi-mene käesoleval aastal lõpetanud lend kui ka kolm õppivat kursust mereväeka-dette eelduseks Eesti merekaitse võima-likul taasloomisel ning maaväekeskse sõjalise riigikaitse muutumisel teadmis-tepõhiseks sõjaliseks riigikaitseks.

1 Urb, T. Eesti merejõudude ohvitseride väljaõpe

1919–1940. Magistritöö, Tartu Ülikool, 2014, lk 29.

2 Børresen, J. The Sea Power of the Coastal State. –

Seapower: Theory and Practice. Till, G. (ed). Ilford:

Frank Cass, 1994, lk 172.

3 Bogens, Mathis. Sõjakooli füüsikadotsent: ohvit-

ser peab oskama oma seisukohti argumenteeritult

kaitsta. – Sõdurileht. Detsember 2013, lk 6.

4 www.usna.edu/Academics/Majors-and-Courses

5 http://forsvaret.dk/SOS/UDDANNELSER/

STUDIEORDNINGER/Pages/default.aspx

6 Eesti Entsüklopeedia VII. Tartu: K./Ü. Loodus,

1936, sub rannakaitse põhjal.

7 Joergensen, T.S. U.S. Navy Operations in Littoral

Waters. 2000 and Beyond. – Naval War College

Review. Spring 1998, Vol. LI, No. 2, lk 24-25.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

10 FOOKUS

O leme teinud RKAK-iga jõulise pöörde kaitseväe arengus. 1. augustist kehtib uus kaitseväe struk-tuur. Kuidas hindate

reformi edenemist? Kas teie hinnan-gul on kaitseväelased siiani oma üles-annetega edukalt toime tulnud?

Me oleme toime tulnud. On isegi ül-latav, kui paindlikult ja mõistlikult on inimesed sellistesse suurtesse muutus-tesse suhtunud. Igasugused muutused on rasked, aga ju me siis oleme juhtkonnaga suutnud viia iga inimeseni meie plaani-tud struktuurimuutuste põhjused ja ini-mesed on mõistnud, et see peab panema riigikaitse paremini tööle. Mina tahaks küll, et me seda, mida me siin otsusta-nud oleme, kohe muutma ei hakka, vaid püüame plaanitu võimalikult kvaliteet-selt ellu viia. Praegu oleme õigel teel.

Praegu on tähelepanu keskmes Vene-maa oma propaganda ja info sõjaga, mille raames on ta alustanud ka psühholoogilist sõda NATO liikmesrii-kide elanike vastu, püüdes kõigutada usku artikkel 5 toimisse ja proovides külvata hirmu, mis halvaks riikide ot-sustusvõime. Millisel moel peaksime ennast selle ohu vastu kaitsma? Kui tõsine see teie hinnangul on?

Me peame ennast kaitsma ning see oht on akuutne. Vene föderatsioon on näidanud, et riigi kõige kõrgemal stra-teegilisel ehk poliitilise juhtkonna ta-sandil valetatakse räigelt. Sellise valega on raske võidelda. Aga eks me peame hoidma oma väärtusi ja tegema kõik võimaliku, et oma rahvast ühtsena hoi-da. Mis muud kui tuleb iseendasse us-kuda. Ma olen kindel, et me suudame veelgi parandada seda rahva ühtehoid-mise tunnet.

NATO Walesi tippkohtumist 4.-5. sep-tembril nimetati ajalooliseks juba sel-le toimumise ajal. Kuidas te võtaksite kokku tippkohtumise tulemused NATO kui terviku ja Eesti huvidest lähtuvalt?

Olen nõus, et see oli ajalooline, mär-kimisväärseid otsuseid toonud tipp-kohtumine. Kui me veel aasta tagasi tippkohtumisele mõtlesime, siis oli meil tõsine tegemine, et leida neid teemasid, mida oma liitlastega saaksime aruta-da. Meie Eestis, Lätis, Leedus, Poolas olime küll seisukohal, et artikkel 5-ga seonduv peab olema kindlasti kõne all. Eelmine, Lissaboni kohtumine seda ju ka rõhutas ning NATO strateegiline ju-his käsitleb artikkel 5 teemat väga kor-ralikult. Kuid selles kontekstis Walesis otsustatud praktilised tegevused on siit väga tõsine samm edasi. Need on kõik meetmed, nii need, mida NATO raken-das vahetult pärast olukorra eskaleeru-mist märtsis-aprillis, kui ka meetmed, mis pikas perspektiivis peaksid tagama NATO kiirreageerimisjõudude parema ja efektiivsema võime vastu seista tänas-tele ja moodsatele, aga ka vanamood-satele ohtudele. Ja kõik need otsused tehti ühehäälselt. See ongi vahest selle Walesi tippkohumise kõige suurem võit, et NATO laua taga ei tekkinud kellelgi tunnet, et võib-olla olukord ei olegi krii-tiline. Ühiselt leiti, et nii Venemaa tege-vus kui ka Süüria ja Iraagi territooriumil laienev islamiradikaalne liikumine on võrdväärsed ohud NATO-le ja NATO riikidele.

Millised on NATO kui globaalse mõju-ga julgeolekuorganisatsiooni arengu-

perspektiivid olukorras kui lisaks Venemaale ja radikaalsetele islamirii-kidele üritavad sõjalisteks suurjõudu-deks saada ka Hiina, India, Brasiilia ja veel mõned riigid?

Oluline otsus, mis Walesi tippkoh-tumisel vastu võeti, oli kohustus liiku-da kaitsekulutustes 2% poole SKT-st, millest omakorda 20% peaks minema investeeringuteks moodsamasse teh-noloogiasse. Veel aasta tagasi oli väga mitmes NATO riigis tendents kaitseeel-arvet vähendada. Nüüd oli tunda, et enamik riike on aru saanud, et on jõu-tud punkti, millest alates peab kulutus-tega tagasi üles minema. Mõni riik nagu Holland, kes veel aasta tagasi oli väga selgelt miinuse poole liikumas, on seda juba tegema asunud. Loodan, et terve mõistus saab võimule ning riigid hak-kavad riigikaitsesse investeerima. Sest ilma investeerimata, ainult USA raha-koti kulul, on NATO-l väga raske püsida selles võistluses võrdsena.

Kas otsuste vastuvõtmisel oli tunda ka nende riikide kõhklusi, kes eelis-tanuks hoida Venemaaga soojemaid suhteid või kes on valijate soovidele vastu tulles oma kaitsekulutused juba liiga madalale kärpinud?

Ka nende riikide retoorika, kes olid enne rääkinud koostöö- ja kooperat-sioonijuttu, oli nüüd nii palju muutu-nud, et me räägime ühiselt ukse avatuna hoidmisest, juhuks kui Venemaa tahab alustada suhtlust. Keegi ei soovi enam vastu Venemaa tahtmist dialoogi astu-da, sest dialoogiks on teatavasti kahte poolt vaja. Aga kui üks pool mängib malet ja teine pool lööb tal mängimise asemel haamriga ninaluu sisse, siis pole see enam sama mäng. Sellest on aru saadud ka otsuste tegemisel. Aga eks eelarvete suurendamine ole alati seotud raskustega. Olgu see siis Euroopa süga-vuses paiknev Holland või meie lähedal asuvad Läti ja Leedu, kellel on Vene-maaga vahetu piir.

Afganistanist lahkumise järgselt on läänepoolsetes NATO liikmesriikides arutlusteemaks pigem Islamiriigist

Walesi tippkohtumine süvendas NATO üksmeelsustTänavu septembri algul Ühendkuningriigis Walesis peetud NATO tippkohtumine näitas Eesti kaitseväe juhataja kind-ralmajor Riho Terrase sõnul Põhja-Atlandi alliansi liitlaste suutlikkust reaalsete ohtude esilekerkimisel üksmeel leida ning olulisi otsuseid langetada.

Ivar Jõesaar MAJOR

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

11

kui Venemaalt lähtuvad ohud. Kuidas leiab NATO oma mõistliku tasakaalu nende kahe proovikiviga tegelemisel?

Need on väga erinevad ohud ja nen-desse tuleb väga erinevalt suhtuda. Üks on asümmeetriline oht meist kaugel, mis küll ohustab meie huvisid ja ühiskonna väärtusi, aga pole otseselt eksistentsiaal-ne oht meie liitlasriikidele. Samas kui Venemaa ohtu võib lugeda praegu siiski eksistentsiaalseks ohuks tema vahetutele naabritele. Ega Venemaal pikas perspek-tiivis üksüheses klassikalises sõjalises konfliktis kõigi NATO riikidega väga šanssi ei ole. Aga see, et neil on viimaste aastate heade reformide tulemusel tekki-nud piisavalt kiirust ja oskust oma lähi-naabritele väljakutseid esitada, see on küll kindel. Selle vastu peabki NATO nüüd üheskoos õige rohu leidma. Ja seda me otsime. Muidugi võime ka kindlad olla, et ükskõik kuidas me ka ei loe, on NA-TO-l ikkagi kokkuvõttes kõige rohkem relvi ning sõjalisi võimeid. Ükskõik kui väikesed kaitseeelarved ka pole, on hei-dutus siiski jätkuvalt olemas. Selle seas ka aastakümneid väga oluline olnud ja nüüd ehk vahepealsete aastatega võrreldes taas olulisemaks muutunud tuumaheidutus.

Mida täpsemalt kujutab endast koh-tumisel kinnitati NATO valmisoleku tegevuskava (Readiness Action Plan)?

Eks ta seda käsitleb, kuidas seda aas-taid ettevalmistatud NATO reageeri-misjõudu veelgi efektiivsemaks muuta ja praegustele ohtudele vastavalt ümber korraldada. See tähendab reageerimis-ajad peavad vähenema ja võime peab suurenema. Ehk nagu ütles Briti kaitse-väe juhataja: „NATO peab olema Big and Ugly (suur ja ohtlik)”, ning just seda me üritamegi temast teha.

Teine teema on see, kuidas seda kõike juhtida, milline on käsuliin. Käsu and-mist ja juhtimise käivitamist tuleb harju-tada ja õppida: lisaks vajadusel eelposit-sioneerida relvastust ja varustust, et seda lühikest aega, mida Venemaa on meile andmas, õigesti ära kasutada. Venemaa föderatsioon on oma viimaste arengute-ga näidanud, et nad on vähendanud oma otsustusmehhanismi kohmakust. See on ka loogiline, sest ühes autoritaarses süs-teemis on käsuliin põhimõtteliselt lühem kui see saab olla ühes demokraatlikus, paljude liikmesriikidega organisatsioo-nis. Aga eks organisatsioonil on ka omad kompensatsioonimehhanismid ja neid praegu üle vaadataksegi.

Viimane punkt on see, et need plaa-nid, mis meil aastaid juba olemas on,

tuleb nüüd selles ohu valguses üle vaa-data. Hea märk on see, et kõik NATO riigid teevad kõiki oma planeerimisi ühise ohuhinnangu alusel. Nad on ka selles ohuhinnangus ühisel meelel, kus Venemaa on defineeritud ohuna. Vene-maa on ju aastaid rääkinud, et NATO on vaenlane. Nüüd on ka NATO mõist-nud, et oma planeerimises tuleb läh-tuda sellest, et Venemaa võib olla oht liikmesriikidele.

Kas viimasel ajal toimunud Soome ja Rootsi kaitsekoostöösuhete tihenemi-ne NATO-ga on teie hinnangul piisav, et tagada kogu Balti mere regiooni turvalisust?

Eks meie lõppsoov oleks ikka, et Soo-me ja Rootsi rahvad otsustaksid sellise kaitsealliansiga, nagu NATO on, liituda. Aga niikaua kuni nad seda otsust pole teinud, on see nende kui demokraatli-ke riikide oma valik. Koostöö Soome ja Rootsiga on NATO-l väga hea. Kõik uksed on avatud, kuni selle tõsiasjani, et neile ei laiene artikkel 5 kaitse. Aga nad panustavad, ühised õppused käivad ja me oleme nendega üsna koostöövõi-melised ning nemad ise on sageli üsna koostöövõimelisemad paljudest vana-dest NATO riikidest. Aga otsused on nende endi teha. On ju Soome ajalugu näidanud, et nende poliitikud on suut-nud teha mõistlikke otsuseid, sest nad on säilitanud oma iseseisvust läbi aas-tate ükskõik mis hinnaga. Arvan, et lä-himad aastad toovad Soome ja Rootsiga veel palju tihedat koostööd kuni ehk siis võimaliku liitumiseni. Ka soomlased ja rootslased on aru saanud, et Venemaa kalkuleerib väga lihtsalt – kes ei ole meie poolt, on meie vastu ning vastavalt

sellele viib läbi oma õppusi ning esitab oma retoorikat.

Tänavu Euroopa idapiiril toimuvaga seoses viidatakse tihti üha süvene-vale sarnasusele Teise maailmasõja eelsete sündmustega Kesk-Euroopas. Milliste võimalike arengute suhtes oskame praegu targemad olla, et see analoogia ei läheks liiga kaugele?

Eks see riikide liitlassuhe ole see põhiline tarkus. Oli ju nii Eestis kui ka paljudes teistes riikides kaitsevägede moderniseerimine ja värske hoidmine raske proovikivi ka enne Teist maailma-sõda. Raha oli pärast raskeid 1930-ndate majanduskriisi aastaid ka mujale panna. Nii ei investeeritudki riigikaitsesse. Aga kus on vaakum, sinna tuleb jõud sis-se. Seetõttu on oluline, et kõik, mis me riigi kaitse huvides teeme, oleks päris. Et kõik, mis me loome, oleks reaalselt võit-lusvõimeline. Et kõik inimesed, keda me õpetame, oskaks ja tahaks sõdida ning neile oleks selleks ka midagi toekat kätte anda. Ei ole mõtet elada illusioonis, et ehk konflikti ei tule, vaid tuleb selleks valmistuda. Kui on tasakaal, siis on ka konflikti ärajäämist kergem taluda.

Walesi ühes otsuses on välja toodud vajadus viia muutunud julgeolekuolu-korraga kooskõlla ka NATO kaitseplaa-nid. Mida see konkreetselt tähendab Eesti, aga laiemalt ka Läti ja Leedu jaoks?

Eks meie lõunanaabrid peavad ka mõistma, et riigikaitsesse tuleb investee-rida. Poliitilisel tasandil on need otsu-sed tehtud. Nad on isegi graafikud paika pannud, et millise ajaraami sees nad kuhu jõuavad. Teame ju omast käest, et ega 2% kerge saavutada pole. On meiegi

Eesti kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras tunneb heameelt NATO Walesi kohtumisel valitsenud üksmeele üle.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

12 FOOKUS

riik ju pikki aastaid selle nimel tööta-nud ja viimase kolme aasta jooksul alles selle taseme saavutanud. Plaanid tuleb ju teha selle järgi, millised on võimed ja kui võimet on vähe, siis tuleb teistel selle arvel rohkem teha. Niimoodi neid plaane koostöös liitlastega tehakse. Liit-lased on aga ka väga selgelt välja öelnud, et tasuta kaasasõitmist on raske taluda. Igas kokkuleppes on võrdsed alused.

NATO liitlastel on ühiselt lähiajal ka-vas terve hulk arendusi. Olgu need siis USA president Barack Obama poolt Tallinnas väljaöeldud otsus rajada Ämarisse USA juhitav piirkondlik õhuväeväljaõppekeskus, Poolas asuva NATO korpuse staabi oluline tugev-damine või Balti regiooni julgeoleku tõhustamine õhus, maal ja merel. Kui-das ressursid võiksid jaotuda, kui on vaja rohkem panustada NATO idapiiri riikidesse?

Ka NATO-l on ühisrahastamine võimalik, on olemas ühised fondid ja rahastamismehhanismid ning mõnin-gaid asju saaks teha sellest ühisest raha-kotist. Näiteks meie Ämari lennuväli on üks neist näidetest, kuidas saab NATO rahadega üht-teist korraldada. Aga eks me peame ka omi plaane selle pilguga üle vaatama, et liitlastele rohkem või-malusi anda. Meie valitsus on olnud nii heasoovlik ja on oma plaanides eral-danud meile lisaraha, et me saaksime liitlasi Eestis vastu võtta. Minu meelest on see väga mõistlik otsus, sest nii saa-me kaitseeelarve ulatuses omi pikalt planeeritud asju edasi arendada ning nende asjadega peamegi edasi minema, sest ega raha pole kunagi liiga palju. Kui meile antaks ka 3% või 4%, siis küllap me suudame sellegi raha mõistlikult rii-gikaitsesse investeerida. Aga me peame mõistma, et ka teised sektorid soovivad areneda ning peame tasakaalukalt edasi liikuma.

Kui palju NATO liitlaste täiendavate üksuste võõrustamine Eestis maksma läheb?

Eks neid täpseid numbreid ole prae-gu raske öelda. Midagi see ikka maksma läheb ning sellest, et liitlaste kohalolek on oluline, oleme me ka varem rääki-nud. Kui kaitseminister Urmas Reinsalu rääkis sellest jaanuaris, siis kõik naersid, aga juba märtsikuus oli kõigil selge, et nii naljakas see jutt polnudki. Nüüd on USA õhudessantväelased siin olnud, USA soo-musväed on kohal oma Bradleydega ja küllap me saame näha ka tanke.

Milline peaks olema NATO liitlaste Balti riikides ja Poolas roteeruvate ük-suste optimaalne suurus ning millised peaksid olema eelpositsioneeritud relvastuse ja varustuse mahud?

Võime ju spekuleerida, et vähem kui soomusdiviis ja rohkem kui pataljon. Eks see tasakaalu küsimus ole. Sõltub, kui palju ressurssi on ja samas – kes täp-selt teab, kui suur peab see jõud olema, mis heidutab.

Tegelikult on meil vaja, et siin rotee-riksid ikka need võimed, mis endal puu-du on. Lennukid on väga olulised asjad, seda me ise lubada ei saa. Ka lünkade parandamine õhukaitses on see asi, mida me peame tegema NATO liitlas-tega koostöös, sest meil endal seda veel nii palju pole. Läänemere kontrolli tu-leb panustada. Kui me vajalikku maavä-ge ise toodame ja muud asjad liitlastelt tulevad, siis on juba päris hästi. Tähtis on see, et juhtimissüsteemid oleksid kuni viimase tasemeni paigas, et juhti-mise käsuahel oleks paigas. Oluline on saavutada, et liitlased, kes on plaanitud meile appi tulema, oleksid meie olukor-rast teadlikud. Teaksid, millised on meie teed, millised on meie sillad, mida meile siin täpselt vaja on ja kuidas seda riiki kõige paremini kaitsta. Ise me teame seda mingi piirini ja seda teadmist pea-me oma liitlastega jagama.

Kui kiire ja võimekas on kavandatav NATO ülikiire reageerimise üksus?

Nii kiiresti kui vaja, et ohule vastu seista. Tähtis on, et käsuõigus kiiresti antakse, sest otsused tulevad NATO-s tegelikult kiiremini kui me isegi arvata oskame. Ega kaksiktornide rünnakut ei saaks ju kuidagi klassifitseerida klassi-kalise artikkel 5 stsenaariumina, ometi-gi käivitati artikkel 5 ja see toimis tun-dide jooksul.

Ma usun, et NATO on sellest õppi-nud ja kui vaja, tulevad need otsused kiiresti. Aga selle nimel, et kõik kiiresti toimiks, tuleb tööd teha. Walesis vastu võetu tuleb ellu viia ja igasuguste otsus-te kõige raskem osa on see, et ka kõige paremaid otsuseid, kui nad pole res-surssidega kaetud ja poliitilise tahtega toetatud, ei ole võimalik ellu viia. Selle nimel tuleb meie ametnikel ja poliitiku-tel veel kõvasti vaeva näha.

Kas Eestil, Lätil ja Leedul jätkub sõdureid ja ressursse osaleda lisaks senisele ühistegevusele veel ka NATO ülikiire valmisoleku üksuse ning Ühendkuningriigi eestvedamisel

loodava seitsme riigi ühendekspedit-siooniväe koosseisus?

Eks me ole oma üksustega ikka seal, kus seda kõige kasulikumana näeme. Praegu teeme Balti pataljoni, mis, ma arvan, on väga oluline projekt näita-maks Scoutspataljoni võimet lahingutes ükskõik millistel tingimustel hakkama saada, näidates samas ka koostöö oskust lätlaste ja leedulastega. Ma ei usu, et see meil suurem on kui paarsada meest, kes meil kogu aeg on operatsioonidel olnud. See on suurus, millega olema li-saks ühele laevale ja valmis lennuväljale suuteliselt panustama.

Laiapõhjaline riigikaitse hakkab Eestis omandama kindlaid piirjooni ning kõi-gi osapoolte ülesandeid saavad selge-maks. Kas meie sellise kõiki haarava kaitsevalmiduse praegune seis on teie meelest piisav, et mõjuda võimalikule agressorile heidutavalt?

Laiapindne riigikaitseteema on olu-line. Kui me viis aastat tagasi hakka-sime seda kaitseministeeriumis aren-dama, siis oli piisavalt skeptikuid, kes ütlesid, et kõik teised ametkonnad tule-vad ja tahavad meie kaitseeelarvest ju-pikest saada. Ka praegu on selline huvi muidugi olemas. Aga kaks protsenti, mis me oleme riigikaitseks deklareeri-nud, see peab minema riigi kaitseks ja täpselt nii vaatab seda ka NATO. Kui hakkame midagi ümber tõstma, jääb see protsent alla kahe. Pikaajaliste ko-gemustega NATO ametnikud ei lase endal nahka üle kõrvade tõmmata, kui hakkaksime näiteks selle 2% sees piiri-valvet arendama. Aga see ei tähenda, et riik ei peaks investeerima piiriehi-tamisse või politseisse. Kaitsevägi toe-tab seda rahu ajal igati. Aga kui peaks minema sõjaks, siis kaitseväelased ja kaitseliitlased sõdivad ja nad ei aita po-litseil või kellelgi teisel tööd teha.

Mida peaks tegema iga tegev-, reserv-väelane ja laiemalt ka iga kodanik, et Eesti saaks parimal viisil olla Põhja-At-landi alliansis tõsiseltvõetav liitlane?

Igaüks peaks tegema seda, mida ta kõige paremini oskab. See, kes teeb kommunikatsioonitööd, peaks tegema seda, ning see, kes on õppinud relv käes sõdima, peaks sõdima. Ja vastus küsi-musele, mida mina peaks tegema, on see, et tee seda, mida sult palutakse teha. Inimene, kes leiba küpsetab, peab leiba küpsetama, kui pole palutud teha teisiti. Ainult nii saab riik edasi püsida. Arvan, et see ongi ühise kaitse põhimõte.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

13SÕJAKOOL

Kaitseväe ühendatud õppe-asutuste (KVÜÕA) mee-dia- ja turundusgrupi es-mane ülesanne on tagada KVÜÕA põhikursuste sisseastumiskatsetele pii-

sav hulk kandidaate, et komisjonidel oleks võimalik nende seast valida pari-mad ja motiveeritumad kandidaadid. Et sõjakooli lõpetab igal aastal kolme väeliigi ja üheteistkümne eriala ohvit-serid, siis on vaja, et parimad ei oleks ühtmoodi parimad. See tähendab, et vastuvõtukomisjoni ette peaks tulema rohkem võimalikult erinevaid, aga heal tasemel kandidaate, kelle hulgast saaks valida tulevased kaitseväe ohvitserid.

Samuti tegeleb KVÜÕA meedia- ja turundusgrupp ka kaitseväe teavitusega vastavalt peastaabi strateegilise kommu-nikatsiooni osakonna juhistele. Üles-ande täitmine on jaotatud KVÜÕA-s kolmeks: terve aasta ristturundus ja teavitus erinevate kanalite vahel, otse-turundus ning kõrgema sõjakooli keva-dine reklaamikampaania. Edu saavuta-miseks tuleb teha koostööd nii KVÜÕA sees kui ka väljas.

ÜLESANDEPÜSTITUSKõige üldisemalt on esmased sihtgrupid ajateenistuses olevad või selle läbinud noored, kes saavad esimesel võimalusel õppima asuda, pikemaajalised sihtgru-pid on koolinoored, kellel on veel vaja kool lõpetada ja ajateenistus läbida.

Nii 2013. kui ka 2014. aastal võtsin värbamiskommunikatsiooni planee-rimisel üheks aluseks uuringufirma Yankelovich Consumer Researchi and-

med, mis kirjeldavad info- ja reklaami-sõnumite rohkust elukeskkonnas. Ole-nevalt meediatarbimisharjumustest ja elu kohast võib inimene Eestis üle elada mõnikümmend kuni mõni tu-hat visuaalset või audiorünnakut, mis tahavad tema käitumist muuta. Seega pidi sõjakooli haridusteemaline sõnum erinevates oludes muude hulgast selgelt välja paistma ja vajadusel domineerima. Sõnumid pidid olema piisavalt ärrita-vad, et tekitada suure reklaamitaluvu-sega noores nii palju huvi, et ta uuriks kõrgema sõjakooli õppimisvõimaluste kohta täpsemalt ja siis otsustaks. Si-dusgruppe (need, kes ei tule kindlas-ti õppima huvide, vanuse vms tõttu) peaks sõnum piisavalt kaasa mõtlema panema, et ta kommenteeriks sõnumit

meedias, jagaks Facebookis, räägiks sõbrale jne, muutuks infokandjaks nen-de jaoks, kes oleks sõjalisest kõrghari-dusest huvitatud.

Selleks, et täita kõrgemast sõjakoo-list huvitatud noorte infovajadused igas meediumis, oli vaja täpsemaid andmeid sihtgruppide kohta. Sihtgruppide uurin-gud organiseerisime siis, kui nendega kokku puutusime, näiteks noorte info-messi ajal kogusid kadetid kooli tutvus-tades ka andmeid nende kohta, kellega nad rääkinud on – vanus, sugu, elukoht, huvitavad teemad jne. Kabinetis jälgime iganädalaselt kodulehekülje alalehtede külastustestatistikat ja kasutajaaktiivsust erineva info väljastamise ajal ning iga-päevaselt Facebooki-lehe sõprade reakt-sioone erinevatele teemadele. See annab meile teada, millist infot vajatakse ning mis teemad kandidaate paeluvad, kuidas neid kõnetada jm. Nii saame luua selge-ma profiili, millised noored on sõjalisest haridusest huvitatud, mida nad täpse-malt teada tahavad ja kuidas saaks meie neile seda infot pakkuda.

Reklaamiagentuur DDB sai 2013. aasta kampaaniaks sõnumid, mida me tahtsime noortele öelda, ja lahenduste juhised ning edasine oli juba koostöö värbamiskeskuse, reklaamiagentuu-ri DDB ja KVÜÕA vahel. 2014. aastal kasutasime eelmise aasta kolme popu-laarseimat sõnumit ja lisasime väeliiki-de sõnumid, muutsime eraldi naissoole suunatud sõnumit.MIDA NOORED TEADA TAHAVAD?Teeviida (november 2013) uuring ül-latas meid pisut. Kui noortel oli sõja-kooli üldinfo käes, hakkasid rohkem esile tulema klišeelikult kõlavad huvid. Sooliselt erinevad populaarseimate kü-simuste hulk näitas, et naistele tuleb tutvustada rohkem füüsilise koormuse-ga seotud teemasid ja meestele suuna-ta rohkem majanduslike tingimuste ja karjääriga seotud teemasid. Väikelin-nast pärit noorele (samuti õhuväe või mereväe õppekava) suunatud turun-dussõnumites tuleb kajastada rohkem majanduslikke tingimusi, sest need on sellele grupile oluliselt tähtsamad. Tal-linnast või Tartust pärit noorele on olu-lisim edasine teenistus pärast sõjakooli ning õppe sisu.

Kes astuvad kõrgemasse sõjakooli?

Kristjan Kostabi KAPTEN

KVÜÕA MEEDIA- JA

TURUNDUSGRUPI ÜLEM

Varasemate aastate kogemused andsid õppetunni, et KVÜÕA-sse õppurite leidmiseks ei saanud jätkata sama-des piirides, mida kasutatakse klassikalises teavituses – neutraalsus, objektiivsus, informatiivsus, sihtgruppide asemel avalikkus jne. Tänapäevane elukeskkond on rek-laamisõnumeid täis ja nende hulgast tuleb esile tõusta, et noored saaksid enda otsuse jaoks piisavalt sõjakooli kohta teada. Seda paraku enam neutraalse teavitusega ei saavuta. Samad tulemused saaks, kui massikakluse ajal pidada kõr-valtänavas vaikset kõnet vägivalla kahjulikkusest.

Olenevalt meediatarbimis-harjumustest ja elukohast võib inimene Eestis üle elada mõnikümmend kuni mõni tuhat visuaalset või audiorünnakut, mis tahavad tema käitumist muuta.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

14

Hoolimata sellest, et noored sügis-semestri ajal veel aktiivselt infot ei otsi (võrreldes päringute hulgaga sõjakooli kohta kevadel) ja ükski infokanal ei do-mineeri nende meediakasutuses oluli-selt, on noored valmis edasiõppimise infot vastu võtma ja seda kasutama. Info tuleb ainult nendeni viia. Teevii-dal 2013. a kooli tutvustavate kadettide hinnangul kasvatas Teeviidale eelnev nädalane reklaamikampaania (kasu-tasime Delfi lintpealkirju, reklaame ja artikleid maakonnalehtedes) huvi mes-sil võrreldes eelmise aastaga oluliselt, reklaami märkamist kinnitasid kõrge-ma sõjakooli boksi külastavad noored. Messil Intellektika 2014 külastasid sõja-kooli messiboksi enamasti Tallinnast ja Tartust pärit noored, kes olid sarnaselt Teeviidal kohatud noortega karjääri-in-formatsioonist väga huvitatud, kuid nad olid infot kodulehelt ja sõprade käest rohkem otsinud.

RISTTURUNDUS – ÜKS MEEDIAKANAL TÄIENDAB TEISTIga meediumi efektiivsus on piiratud kindlate tsoonidega ja suunatud kind-lale sihtgrupile, teised meediumid seal kõrval peavad üldist skeemi toetama. Koduleht on KVÜÕA visiitkaart ja peab pakkuma infot selgelt, kiirelt ja vaatajakeskselt. Muudel kanalitel on samuti piirangud. Me ei saa oodata, et näiteks persoonilugu koolituslisas ja populaarne Facebooki-postitus töö-taks samadel motiividel, ärataks samu tundeid või kutsuks esile samu rea-geeringuid. Näiteks infot, mis sisaldab palju numbreid, kuupäevad jms, ei tasu edastada raadios või teleris, sest seda on keeruline meelde jätta, vaid pigem trükimeedias, teleuudis aitab siinjuures rõhutada fakti, et info on (seal) olemas. Pehmed uudised ei ületa enamasti Ees-ti üleriigilise meedia uudisekünnist, kuid võivad levida väga hästi sotsiaal-meedias ja väga hea leviku puhul jõu-da ka üleriigilisse meediasse. Nõnda juhtus kadettide tantsukursusele part-nerite leidmise üleskutsega Facebookis eelmisel sügisel. Seda jagati nii palju, et pälvis meedia tähelepanu ja seepärast kirjutas Postimees oma Laupäevalisas kadettide tantsukursustest.

Traditsioonilise meedia kanalid ei võimalda dialoogi potentsiaalse sisse-astujaga, sotsiaalmeedia pakub küll selle võimaluse, aga kõrgema sõjakooli lehele tuleb info saamiseks siiski üksikuid kü-simusi. Facebooki-leht on pigem peh-mete uudistega täidetud, olles kergelt

meelelahutuslik vahelüli sihtgrupi ja KVÜÕA vahel, mis võimaldab suhel-da. Rohkem dialooge tekib kõrgemat sõjakooli tutvustavates loengutes, mida kadetid annavad koos värbamiskesku-sega väeosades ja koolides. Veel suurem kontakt tekib infomessidel, kus huvita-tud ja kõrgem sõjakool kokku saavad ja infot vahetavad. Sarnaselt üleriigiliste infomessidega korraldasime selle aasta mai lõpus minimessid väeosades, kuhu ootasime sõjalisest kõrgharidusest hu-vitatud ajateenijaid, samuti tutvustavad väeosades praktikal olevad kadetid kõr-gemat sõjakooli.

Otseturundust ei tee ainult KVÜÕA meedia- ja turundusegrupp. Mittefor-maalset otseturundust teevad tegelikult kõik, kes KVÜÕA-s töötavad, kõrgema sõjakooli vilistlased väeosades ja Kaitse-liidus ning kõik, kes on kuidagi riigi-kaitsevaldkonnaga seotud. Enamasti ei ole see teadlik, aga koolist ja õppimi-sest rääkimine sõbrale, ajateenijale jne kujundab neis pildi, mis moodustab tema peas maine kõrgemast sõjakoolist, samuti mõjutab noort isiklik eeskuju. Sisse astujate küsitluses tuligi välja, et sellel on väga suur mõju, „sõbrad-tut-tavad” on lausa populaarsuselt teine infoallikas, kust sisseastujad oma teabe kooli kohta saavad.

2014. a sisseastujate aruanne kirjel-dab, et kõige sagedamini tuuakse välja, et suurim mõjutaja on olnud sisseastu-ja ise (37% vastanutest) ning soov kõr-gemas sõjakoolis õppida on tingitud huvist riigikaitsevaldkonna vastu, ar-mastusest kodumaa vastu ning soovist oma riiki kaitsta. Teisalt on välja too-dud selle ameti sobivust (sh distsipliini ja proovi kive), sisemist soovi ennast proovile panna ning ambitsiooni rii-gikaitses karjääri teha, aga ka ametiga kaasnevat kindlustunnet ja sotsiaalseid garantiisid. Kolmanda mõjutajana on nimetatud tervet hulka inimesi, kes on

oma tegevusega olnud eeskujuks – alus-tades ajateenistuses rühmaülemast ja kõrgemast juhtkonnast ning kaitseväes töötavatest tuttavatest, kes on distsipli-neerituse, oskuste ja teadmistega olnud hea eeskuju ning lõpetades korporat-sioonikaaslastega, kelle edu seostatakse töötamisega kaitseväes. (Kütt, 2014)TULEMUSEDVõrreldes 2013. aasta sama ajaga oli avalduste hulk suurenenud kõikidel õppekavadel, kokku neljandiku võrra. 7. juuli 2014 seisuga esitati KVÜÕA-sse õppimaasumiseks kokku 230 avaldust, selleks aastaks avatavatele põhikursuse õppekohtadele 111 avaldust, magistran-tuuri 12 avaldust ja 2015. aastal avata-vatele põhikursuste õppekohtadele 107 avaldust (ajateenistus läbimata). 2014. aastal on KVÜÕA-s põhikursuste õppe-kohti 69, neist 55 maaväe, 7 õhuväe ja 7 mereväe õppekavale. 2013. aastal sooritas 2014. aasta põhikursuste õppe-kohtadele 20 soovijat, kellest 14 oli kin-nitanud oma õppimatulemist (maaväe õppekavale). Seega on sellel aastal kok-ku 55 õppekohta, millele on avalduse esitanud 111 soovijat. Üldine konkurss selle aasta õppekohtadele oli 2,0 aval-dust ühele kohale.

Võrreldes 2013. aastaga oli ajateenis-tuse läbinud noored rohkem avaldusi esitanud, väeliikide konkursid olid suu-remad, eelmisel aastal sissesaanuid on konkurentsis 75% (eelmisel aastal 40%). Tartu maakonnas Unikülas korraldata-val ühtlustamiskursusel alustas 83 uut õppurit.

Kokkuvõttes võib öelda, et hea tule-mus saadi teaduslike uurimismeetodite, tänapäevaste turundusvõtete kasutami-se ja suurepärase koostööga. Teave, mis on korjatud erinevate uuringute abil, on andnud tegutsemiseks õige suuna KVÜÕA, värbamiskeskuse, väeosade, peastaabi, kaitseliitlaste, riigikaitseõpe-tajate ning sõprade ja tuttavate koos-tööle. Tulemused näitavad, et tänapäe-vased turundusmeetodid töötavad ja nii tasub jätkata. Ma kasutan võimalust ja tänan Sõduri vahendusel kõiki, kes and-sid oma panuse sellesse tulemusse ning teen ettepaneku jätkata samamoodi ja veel paremini.

Viited:

Yankelovich Consumer Research

http://unomarcomms.com/our-insights/glenn/

how-many-ads-do-we-see-day-do-you-remember

Kütt, K. 2014. KVÜÕA sisseastujate aruanne.

Mitteformaalset otse-turundust teevad tegelikult kõik, kes KVÜÕA-s tööta-vad, kõrgema sõjakooli vilistlased väeosades ja Kaitseliidus ja kõik, kes on kuidagi riigikaitsevaldkonna seotud.

SÕJAKOOL

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

15

Käesoleva aasta 17.  juu-nil lõpetas kõrgemas sõjakoolis põhikursuse järjekordne lend noori ohvitsere. Nende hulgas jõudis oma õpingutega

lõpule ka mereväeohvitseride esimene lend (KSK 1.MeV PK). Viimane osu-tus tähelepanuväärseks saavutuseks ka taasloodud mereväe ajaloos. Lisaks mere väeohvitseride kõrgema hariduse tasemel väljaõppe taastumisele kaitse-väes taastati ka selle omandanute vi-suaalne märgis – mereväeohvitseride kursuse lõpetanu rinnamärk. Märgi ka-sutusele võtmise algatasid mõned mere-väeohvitserid koos kadettidega juba 2012. aastal. Algatus sai tuge ka KVÜÕA ja mereväe ülema kokkuleppest märgi taastamise osas 2013. aasta sügisel ning idee päädis rinnamärkide üleandmisega sõjakooli 2014. aasta lõpu aktusel. Siiski polnud see esmakordne sõjajärgne Ees-ti mereväeohvitseridele haridusmärgi väljastamine.

Mereväeohvitseride kursuse lõpeta-nu rinnamärgi põhikiri kinnitati kaitse-väe juhataja 27. märtsi 1997 käskkirjaga nr 113. Kuigi taastatud rinnamärk on peamiselt ohvitserikursuse lõpetamise märk ehk haridusmärk, sai selle eesmär-giks näidata ka mereväeohvitseride kur-suse lõpetanud kaitseväelaste ühisesse perre kuulumist. Rinnamärk taasloodi enne Teist maailmasõda eksisteerinud märgi järgi, mille olid asutanud mere-väe kadettide kooli esimese lennu lõ-petanud kadetid 1921. aastal. Taastatud märgi kujunduse aluseks said sõjaväe ühendatud õppeasutuste mereväe rüh-ma (III ja) IV lennu lõpumärgid, sest just need olid jäänud viimasteks välja-antud märkideks 1940. aastal.

Rinnamärgi taasloomise idee algata-jad taasiseseisvunud Eestis olid mere-väe nooremohvitseride kursuse (MOV) korraldajad omaaegsest piirivalveame-tist. Nimetatud kursusi korraldati pii-rivalvurite ja kaitseväelaste koostöös aastatel 1996–1999 kokku kolm. Õppu-ritest enamiku moodustasid küll mere-

piirivalvurid, kuid kursustel osales ka kuus mereväelast.

Esimesed taastatud rinnamärgid valmistati 1997. aasta kevadel ning mereväeohvitseride kursuse lõpeta-jatele anti need üle juunis 1997. Mär-kide nummerdamist jätkati enne Teist maailmasõda viimasena väljaantud märgile järgnevast numbrist. Esime-sed kaks märki anti 1940. aastal viima-se lennu lõpetanud ja veel elus olnud kahele endisele kadetile, kellel need omal ajal saamata jäid. Viimased mär-gid anti välja detsembris 1999. Kokku väljastati 55 nummerdatud märki, mis valmisid aktsiaseltsis Vesme. Märgid

on tehtud melhiorist ja oksüdeeritud, väike riigivapp on tombakust (kuld-ne) ning lõvide siluetid kaetud sinise kuumemailiga.

Kõnealuseid märke anti välja ka mereväe erialaohvitseride kursuste (MEOV) lõpetajatele ning neid väljastas mereväe ülem. Kursusi korraldati piiri-valveameti ja kaitseväe koostöös aastatel 2002–2004 kolm ning õppurite enamuse moodustasid samuti merepiirivalvurid. Kursustel osales kokku üheksa mere-väelast. Esimesed rinnamärgid mereväe erialaohvitseride kursuse lõpetajate-le anti üle aprillis 2002 ning viimased märgid augustis 2004. Nimetatud ajal anti kätte 46 nummerdatud märki, mis valmistati sama matriitsiga osaühingus Herald. Märkide nummerdamist jätkati 1999. aastal väljastatud viimase märgi järelt. MEOV-i lõpetanute rinnamärgid erinevad MOV-i lõpetanute rinnamär-gist selle poolest, et märgil oleva väi-kese riigivapi kujutis on oksüdeeritud hõbedaseks.MEREVÄEOHVITSERIDE KURSUSE LÕPETANU RINNAMÄRGI HERALDILINE KIRJELDUSKülgedelt ankruketiga ümbritsetud ankrul aukohas kaldasendis ristatud torpeedo ja kahur, kõik hõbedased, sü-damikus väike riigivapp. Rinnamärk sümboliseerib valmisolekut riigi relvas-tatud kaitsmiseks merel.

RINNAMÄRGI TEHNILINE KIRJELDUSMärk on ovaalse kujuga ning kergelt ettepoole kumer. Märgi kõrgus on 50 mm ja suurim laius on 38 mm. Märk kujutab nn Halli ankrut, mille ülemi-se allapööratud ankruseekli külge on kinnitatud kaks, mõlemalt poolt ankru päkani ulatuvat kontraforssidega ketti (esimene kiht). Kettide alumised otsad kinnituvad ankrukanna välisnurkadele paigutatud oude (seeklite) külge. Märgi ülemises osas on risti asetatud 35  mm pikkune torpeedo ja 37  mm pikkune kahur, mis toetuvad ankrusäärele ja ankrukäppadele. Nende all ankrukäp-pade vahekohas paikneb teise kihina väikese riigivapi kujutis (kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat ja otsavaatavat lõvi), mille kõrgus on 15  mm ja laius 13 mm.

Mereväeohvitserid taastasid haridusmärgiKaitseväe sümbolite rida on täienenud järjekordse hari-dusmärgiga – tänavu suvel kõrgema sõjakooli lõpetanud mereväeohvitserid said rinda mereväeohvitseride kursuse lõpetanu rinnamärgi.

Kalev Konso KAPTENMAJOR RESERVIS

KAITSEVÄE

SÜMBOOLIKANÕUKOGU

Rinnamärk taasloodi enne Teist maailmasõda eksistee-rinud märgi järgi, mille olid asutanud mereväe kadettide kooli esimese lennu lõpeta-nud kadetid 1921. aastal.

MEE

LIS

PILL

ER

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

16 KOOL

KVÜÕA humanitaar- ja sotsiaalteaduste õppetool viis 2013. aasta sügisest kuni 2014. aasta keva-deni läbi uuringu ajatee-nistuses viibivate kadeti-

kandidaatide hoiakute ja tunnetatud juhiomaduste muutusest ajateenistuse jooksul. (Põhjalikum ülevaade uuringu-tulemustest ilmub KVÜÕA Toimetis-tes; käesolev artikkel tutvustab lühidalt uuringu läbiviimist ning põhilisemaid tulemusi.)

Nimetatud uuringu algatas KVÜÕA, et saada paremini aru ühe probleemi olemusest, mis on kooli kummitanud viimased viis aastat, täpsemalt alates 2009. aastast, mil muudeti õppeasutus-tesse sisseastumise süsteemi.

Paindlikkuse ja kadetikandidaati-de ringi suurendamiseks tehti toona kandideerimine rakenduskõrgharidu-se õppekavadele võimalikuks ka enne ajateenistuse läbimist. KVÜÕA-sse vastuvõetud kadetikandidaatide ajatee-nistuse läbimine korraldati koostöös kaitseressursside ametiga. Muudatus suurendas oluliselt kandideerijate arvu: nii kandideeris sellisel moel õppeasu-tustesse 2009. aastal 59 ja 2010. aastal 97 kandidaati. Järgnevatel aastatel nende hulk küll vähenes, kuid andis siiski igal aastal arvestatava hulga kadette (arves-tades asjaolu, et maaväe põhikursusel oli õppe kohti 55).

Probleemiks kujunes aga kadeti-kandidaatide õppimaasumise väike osakaal pärast ajateenistuse läbimist. Nagu on näha tabelist 1, on loobujaid olnud suurusjärgus 25–55%. Erand oli 2010. aasta, kui kõik kandideerinud ka reaalselt õppima asusid. Samas puudus KVÜÕA-l selge tagasiside loobumise põhjustest, sest kontakt kadetikandi-daatidega polnud tugev ning loobujad

kadusid meie infoväljast. Oletada võis eri põhjuseid, näiteks: tekkis parem pilt kaitseväelisest teenistusest ja jõuti aru-saamisele, et see ei sobiv talle, ilmnesid tervislikud probleemid või oli teenis-tuses ebameeldiv kogemus vms. Samas polnud KVÜÕA-l selget ja faktidele toe-tuvat informatsiooni kadetikandidaati-de motivatsiooni muutumisest, seetõt-tu jäigi ainuvõimalikuks lahenduseks uurida küsimust sügavamalt.UURINGU METOODIKAUuringu eesmärk oli välja selgitada, kas, kuidas ja millistel põhjustel muutub aja-teenistuse mitteläbinud KVÜÕA kade-tikandidaatide (2013. aastal 20 isikut) motivatsioon jätkata karjääri kaitseväes, samuti nende väärtused ja juhiomadu-sed ajateenistuse jooksul. Uurimismee-todiks valiti ankeetküsitlus ning pool-struktureeritud intervjuu. Uuringus vaadeldi lähemalt kolme gruppi: ka-detikandidaadid, KVÜÕA-sse kandi-deerinud, kuid mitte sissesaanud ning referentgrupina üldkorras kutsutud ajateenijad.

Uuritavad osalesid küsitluses kolm korda: sügisel 2013, talvel 2014 ja ke-vadel 2014 ehk esimene kord pärast

sõduri baaskursuse lõppu, teine kord pärast erialakursuse lõppu ning kolmas kord ajateenistuse lõpus pärast õppust Kevadtorm. Poolstruktureeritud in-tervjuud viidi läbi ainult KVÕÜA-sse sissesaanud kadetikandidaatidega kol-mandas etapis. Küsitluse läbiviimiseks koostati kahte tüüpi ankeedid, millest üks oli mõeldud nii kadetikandidaati-dele kui ka kooli kandideerinud, kuid mitte vastu võetud ajateenijatele ning teine ankeet oli mõeldud üldkorras kutsutud ajateenijatele. Üldkorras kut-sutud ajateenijate küsimustik erines kadetikandidaatide omast, keskendudes eelkõige rahulolu muutusele ajateenis-tuse osas. Väeosadest olid uuringusse kaasatud väeosad, kuhu kadetikandi-daadid olid määratud – Kuperjanovi jalaväepataljon, Kirde kaitseringkond (õhutõrjepataljon, suurtükiväepataljon, Viru jalaväepataljon), vahipataljon ja 1. jalaväebrigaad (Kalevi jalaväepatal-jon, tagalapataljon).

25.  oktoobrist 24.  novembrini 2013 vastas küsimustikule kokku 110 isikut: 13 kadetikandidaati, 13 mitte sissesaa-nut ja 84 üldkorras kutsutud ajateeni-jat. Asukohtade lõikes olid isikud pä-rit järgnevatest väeosadest (sulgudes kadeti kandidaatide arv antud väeosas): 1.  jalaväebrigaad (Paldiskis asuvad all-üksused) 16 (2), Kuperjanovi jalaväepa-taljon (Võru) 52 (5), Viru jalaväepatal-jon (Jõhvi) 10 (1), Kirde kaitseringkond (Tapal paiknevad üksused ja Kalevi jala väepataljon) 19 (3) ja vahipataljon 13 (2).

Veebruaris 2014 viidi posti teel läbi teine küsitlusvoor. Küsimustikule vas-tas kokku 88 isikut, mis teeb vastamise määraks 80% võrreldes küsitluse esi-mese lainega sügisel 2013. Küsitluses osalenutelt uuriti nende hinnanguid kahe kuu kohta ajateenistuses, ajavahe-mikul detsember 2013 ja jaanuar 2014. Vastanutest olid 9 kadetikandidaati, 13 väljajäänut ja 66 üldkorras kutsutud aja-teenijat. Asukohtade lõikes olid isikud pärit järgnevatest väeosadest (sulgudes kadetikandidaatide arv selles väeosas): 1. jalaväebrigaad (Paldiskis asuvad all-üksused) 9 (1), Kuperjanovi jalaväe-pataljon 49 (4), Viru jalaväepataljon 6

Kadetikandidaatide motivatsiooni muutumine ajateenistusesSoov ja vajadus saada kõrgemasse sõjakooli ohvitseriks õppima väga motiveeritud ning teadlikult oma valiku teinud noori kannustab kaitseväe ühendatud õppeasutuste (KVÜÕA) teadureid kadettideks pürgijaid üha põhjaliku-malt uurima.

Aarne Ermus KVÜÕA ORGANISATSIOO-

NI JUHTIMISE LEKTOR

Probleemiks kujunes aga kadetikandidaatide tegelik õppimaasumise väike osakaal pärast ajateenistuse läbimist.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

17

(1), Kirde kaitseringkond (Tapal paik-nevad üksused ja Kalevi jalaväepatal-jon) 18 (3) ja vahipataljon 6 (0).

Mais 2014 toimus kolmas küsitlus-voor. Küsimustikule vastas kokku 75 isikut, mis teeb vastamise määraks 68% võrreldes küsitluse esimese lainega sü-gisel 2013. Küsitluses osalenutelt uuriti nende hinnanguid vahemiku veebruar kuni mai 2014 kohta ning kogu ajatee-nistuse käigu kohta. Vastanutest olid 12 kadetikandidaati, 11 väljajäänut ja 52 üldkorras kutsutud ajateenijat. Asukoh-tade lõikes olid isikud pärit järgnevatest väeosadest (sulgudes kadetikandidaati-de arv selles väeosas): 1. jalaväebrigaad (Paldiskis asuvad allüksused) 10 (2), Kuperjanovi jalaväepataljon 38 (5), Viru jalaväepataljon 6 (1), Kirde kaitsering-kond (Tapal paiknevad üksused ja Kale-vi JP) 16 (3) ja vahipataljon 5 (1).

TULEMUSEDKolmeteistkümnest küsitletud kadeti-kandidaadist kaks kõhklesid kevadel põhikursusele õppima asumise osas. Nendest üks oli jõudnud arusaamise-le, et kaadrikaitseväelase elukutse talle ei sobi ning teine soovis enne õppi-ma asumist teenida kaadrisõdurina, et saada rohkem kogemust. Kaitseväelase karjäärist loobunud kadetikandidaadi puhul said määravaks tema suhted aja-teenijatest ülematega, mis panid ta oma elukutsevaliku osas ümber mõtlema. Ühel kadetikandidaadil oli muutunud väeliigi eelistus. Kolmeteistkümnest kadetikandidaadist kuus tunnistasid, et neil on olnud kõhklusi oma valiku osas, kuid otsustasid siiski selle juurde jääda.

Motivatsioonilangus oli tekkinud kas ülepinge ja stressi mõjul intensiivsema-tel väljaõppeperioodidel või oli seotud eesmärgipärase tegevuse vajakajäämi-sest (näiteks pidev relva puhastamine, kuigi relvast pole lastud nädalaid või kaeviku kaevamine viisil, kus hiljem käsu andja isegi ei vaata kaevatud kae-vikut). Iseenesest polnud näidete puhul tegu millegi keelatu või taunimisväärse-ga, kuid puudu jäi alati ülemate selgitus-test või põhjendustest.

Rahulolu teenistusega oli suurem nii kadetikandidaatidel kui ka kooli kan-dideerinud, kuid mitte vastu võetud sõduritel võrreldes üldkorras kutsutud ajateenijatega. Kadetikandidaatidest hindasid ajateenistuse käiku positiiv-semalt need, kes olid valinud 11-kuu-lise teenistuse ning saanud nooremall-ohvitseri või ka reservrühmaülema ettevalmistuse. Kaheksakuulise teenis-tuse valinud kadetikandidaadid tun-netasid, et nooremallohvitseri etteval-mistusest ilmajäämine ei võimaldanud neil enda kooliks ettevalmistamisel aega maksimaalselt kasutada. Kõik uuritavad grupid hindasid kõrgelt erialaõppe pe-rioodi ning sõduri baaskursust, kuigi

viimase puhul märgiti selle liigset inten-siivsust. Samas ilmnes rahulolu langus allüksuste kokkuharjutamise perioodil. Peamiste probleemidena toodi välja te-gevuse vähest mõtestatust ja kaadri huvi langust nende vastu ning enam sooviti näha väljaõppe paremat kvaliteeti ja korraldust.JÄRELDUSED2014. aasta oli uuringu mõttes eriline, sest pärast ajateenistuse läbimist oli õppima asumisest loobujaid vaid kaks (vt tabel 2). KVÜÕA-sse vastuvõetutest loobusid 2013. aasta sügisel kohe neli, tõenäoliselt ei olnud KVÜÕA nende esimene eelistus kõrgkooli valikul ning nende loobumise põhjuseid see uuring ei käsitle.

Et käesoleval aastal oli loobujaid vähe, siis selleks, et näha selgemaid seoseid ajateenistuse käigus kadetikan-didaatide motivatsiooni muutumisest, oleks otstarbekas korrata analoogset uuringut veel paaril järgneval aastal. Samas toob uuring selgelt välja, et prae-gune ajateenija soovib, et teenistus oleks sisustatud eelkõige eesmärgipäraselt ehk arusaam, miks midagi tehakse, hu-vitavalt ja kasulikult esimesest päevast alates. Eespoolmainitu võiks olla Eesti kaitseväe üks raskuspunktidest veelgi efektiivsema ajateenistuse käigu üles-ehitamisel. Raskused ja ebakõlad tee-nistuses ei pannud üldjuhul kadetikan-didaate loobuma valitud erialast, vaid tekitasid neis soovi asju muuta ning pa-remaks teha, see annab meile võimaluse olla lootusrikas ohvitseride järelkasvu osas.

Uuring toob selgelt välja, et nüüdne ajateenija soovib, et teenistus oleks sisustatud eelkõige eesmärgipäraselt ehk arusaam, miks midagi tehakse, huvitavalt ja kasuli-kult esimesest päevast alates.

2009 2010 2011 2012 2013

Vastu võetud kadetikandidaatide arv 26 20 22 20 20 (16)*

Aasta hiljem õppima asunute arv 19 20 10 9 14

Loobunute arv 7 0 12 11 2

Loobunuid protsentides 26,9 0 60 55 12,5

Tabel 1. KVÜÕA-sse õppima asumine pärast ajateenistuse läbimist.* Sulgudes on reaalselt ajateenistusse asunud kadetikandidaatide arv. Neli kadetikandidaati loobusid kas tervislikel põhjustel

või seetõttu, et said sisse mõnda teise kõrgkooli ning neil polnud KVÜÕA esimene valik.1. JvBr Kirde KRK Lõuna KRK Kokku

TaP Kalevi JP ÕTP StVP Viru JP Kuperjanovi JP

Vahipataljon

Kadetikandidaadid 2/1 3/3 1/1 1/0 7/7 2/2 16/14

Kandideerinud, kuid mitte vastu võetud

2 1 1 1 7 1 13

Kokku 2 5 1 2 2 14 3 29

Tabel 2. Kadetikandidaatide ja põhikursusele kandideerinud, kuid mitte sisse saanute jaotus üksuste vahel. Tabelis on kaldkriipsu järel ära toodud ka õppima asunud kadetikandidaatide arv.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

18 MISSIOON

M ille poolest on olu-line EUFOR-i mis-sioon Kesk-Aafrika vabariigis?

Ke sk - Aaf r i k a vabariiki (KAV)

laastas 2013. a riigisisene konflikt, mil-lel oli tuhandeid ohvreid, lisaks pidi ligi 250  000 inimest oma elukohast lahku-ma. Euroopa Liit on KAV-i kriisi tähele-panelikult jälginud ja otsustas konflikti sekkuda pärast seda, kui ÜRO julgeole-kunõukogu võttis vastu kõikehõlma-va resolutsiooni, mille sõjalise kom-ponendi moodustab EUFOR-i KAV-i missioon. Euroopa Liit on ka missioo-ni peamine toetaja ja olulisim partner. Missiooni ongi vaja selleks, et aidata julgeolekuolukorda stabiliseerida. Olu-korra stabiliseerimine on ülioluline selleks, et luua tingimused ÜRO vägede peatseks saabumiseks piirkonda.

Kuidas kõik algas?Missioon algas ametlikult 1.  aprillil

2014, sellele järgnes esimeste üksuste siirmine operatsioonialale. Kahtlemata on olnud suurim proovikivi esimeste väeüksuste komplekteerimine. EUFOR saavutas oma lahinguvõimsuse täieli-ku tegutsemisvõime deklareerimisega 15. juunil ja väekontingentide saabumi-sega tegevuspiirkonda augustis.

Kuidas on sujunud riikidevaheline koostöö? Kas on esinenud ka eri-arvamusi riikide väejuhatuste vahel, probleeme üksteise mõistmisel ja jõukasutusreeglite mõtestamisel?

Koostöö tegutsemisalal on olnud tõ-hus ja ma arvan, et missiooni käigus on välja kujunenud tõeline Euroopa vaim-sus. Vägede koosseisus olevad üksused on omavahel paindlikult integreeru-nud ning seda hoolimata kultuurilisest mitmekesisusest ja Aafrikas kogetust. Töökeel on inglise keel, kuigi suur osa peastaabist räägib ka prantsuse keelt. Kõik see on andnud missioonile euroo-palikku hõngu.

Mida on siiani saavutatud? Mis seisus ollakse praegu?

Praegu oleme poolel teel ja tulemu-sed on positiivsed: julgeolekuolukorra parandamine EUFOR-i tegutsemisalal on loonud tingimused selleks, et taas-käivitada kohalike elanike abistamiseks mõeldud rahvusvahelisi ja valitsus-väliseid organisatsioone ning tõhustada nende tegevust. Lisaks oleme käivita-nud politseile ja sandarmitele suunatud Euroopa Liidu koolitusprogramme, sa-muti oleme aidanud taastada kohalikke justiitsinstitutsioone.

EUFOR-i missioon panustab KAV-is riikluse taastekkeleAjakirja Sõdur küsimustele vastab EUFOR-i Kesk-Aafrika vägede ülem Prantsuse brigaadikindral Thierry Lion.

Kristel Maasikmets NOOREMLEITNANT

KRIS

TEL

MAA

SIKM

ETS

Mitme autasuga pärjatud EUFOR-i Kesk-Aafrika vägede ülem Prantsuse brigaadikindral Thierry Lion kinnitab, et EUFOR-i Aafrika operatsioon on edukas olnud, tänu kohalike ja rahvusvaheliste julgeolekujõudude pidevale kohalolekule on jälle avatud paljud ettevõtted ja paranenud Bangui elanike üldine elukeskkond.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

19

Kuidas mõõta rahvusvaheliste väe-üksuste panust KAV-is?

Banguis on EUFOR-il olnud väga oluline roll korra taastamisel kahes kõige probleemsemas linnajaos, kust vägivald ja avaliku korra puudumine on sundinud elanikke lahkuma ning halvendanud sealset sotsiaalset ja ma-janduskeskkonda. Praegu võime kinni-tada, et tänu kohalike ja rahvusvaheliste julgeolekujõudude pidevale kohalole-kule on paljud ettevõtted jälle avatud ja paranenud Bangui elanike üldine elukeskkond.

Kuidas on EUFOR võitnud kohalike elanike usalduse?

See on saavutatud pideva kohalole-kuga 3. ja 5. linnajaos, seda nii päeval kui ka öösel. Usaldus võideti minu al-luvuses teeninud sõdurite erapooletu, otsustava, tõhusa ja tähelepaneliku suh-tumisega – nad tegutsesid eeskujuliku professionaalsusega.

Kas piirkonnas olevatest jõududest piisab või tuleks neid suurendada?

EUFOR-i kokkupanekul on arvesta-tud, et väeüksus suudaks täita talle seatud üleminekuülesandeid kuni MINUSCA (Multinational Integrated Stabilization

Mission in the Central African Republic) mandaadi alguseni. Seetõttu on tegevus ka väga intensiivne, mis on samas olnud edukuse üks põhjus.

Kui vaatate tagasi, siis millised olid suurimad katsumused ja mis sujus hästi?

Kõige raskem oli väeüksust kokku panna, samas kõige kergemalt läks väe-kontingentide omavaheline lõimumine.

Kas olete rahul tegevuspiirkonnas toimunud muutustega?

Majanduses on märgata mitut para-nemise märki: pangad, bensiinijaamad ja ärid on taas avatud. Kindlasti on palju veel teha, aga tuleb olla optimistlik.

Missugused eesmärgid on saavutatud ja milliste nimel tuleb veel tööd teha?

Missiooni põhieesmärgid – olukorra stabiliseerimine meie tegevuspiirkon-nas ja normaalse olukorra taastamine – on saavutatud, kuid taastatud olukorda tuleb ka hoida ja selle kallal töötame kogu aeg edasi. Meie mandaadi teine osa on pühendatud siiani saavutatud tu-lemuste kinnistamisele.

Kas teeksite praegu midagi teisiti?

Kohapealse olukorra keerukus pakub alati mitu valikut. Peamine on hoida õiget kurssi, pidades silmas pikaajalisi eesmärke.

Mis toimub piirkonnas praegu?Oleme pannud aluse koostööle

MINUSCA-ga, organiseerides ühis-tegevusi, ning loonud sellega eeldused EUFOR-i ülesannete elluviimiseks vas-tavalt meie mandaadile. Ühtlasi jätkame koostööd kohalike politseijõudude ja rahvusvaheliste partneritega.

Prantsusmaa on korraldanud mitu välisoperatsiooni, mis on olnud vaid Prantsusmaa operatsioonid. Kuidas teile tundub selles valguses kõnealu-ne Euroopa-missioon? Mida tuleks siit õppida?

Minu hinnangul on selle missiooni üks suurim saavutus EUFOR-i väekon-tingentide suurepärane omavaheline koostöö. Ühtse visiooni tugisammas on professionaalne ja kompetentne pea-staap. Kõik osalejad kandsid uhkusega Euroopa Liidu lipuga varrukaembleemi, millest sai tuntuim ja hinnatuim süm-bol Banguis.

Mitu riiki, kes osalevad sellel mis-

KRIS

TEL

MAA

SIKM

ETS

Kui eestlased ühe esimese üksusena Banguisse maandusid, tuli neid EUFOR-i Kesk-Aafrika vägede ülem isiklikult tervitama.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

20 MISSIOON

sioonil, olid kohal ka Afganistanis. Mille poolest need kaks operatsiooni teineteisest erinevad?

Võiks öelda, et tegu on kahe täiesti erineva tegevuskeskkonnaga. Esmalt arvestades nende mõõtmeid: EUFOR on tunduvalt väiksem kui näiteks ISAF-i regionaalne väejuhatus. EUFOR-i te-gutsemiskese on Bangui. Lisaks põhi-neb EUFOR-i sõdurite hea koostöö ka keele- ja kultuurifaktoril, mis on and-nud võrreldes Afganistani-missiooniga eelise.

Milliseid võimeid on olnud piisavalt ja millistest on olnud puudus?

Üksus, mis koosnes sõjaväelisest ja sandarmiüksusest, oli hästi formeeri-tud, sest andis lahinguülesande täitmi-seks piisava paindlikkuse. Hiljuti lisan-dunud pioneeriüksus on võimaldanud EUFOR-il veelgi suurendada oma suut-likkust toetada elanikke ja saavutada ot-sest ning nähtavat mõju.

Millised on KAV-is konflikti põhjused? Mis on nende lahendamisel olulisim?

Põhjuseid on palju, aga enamasti puhkevad sedalaadi konfliktid siis, kui piirkonna institutsionaalne võrgustik on olnud pikemat aega nõrk. Viima-ne võib viia riigi ja julgeolekusüstee-

mi kokkuvarisemiseni. Esmalt tuleks kaitsta just elanikkonna haavatavamaid kihte, taastada kord, kuid esmalt on oluline taastada usaldus, kasutades eri-nevaid meetodeid ja pidades silmas nii piirkonna julgeolekut kui ka arengut üldisemalt.

Milline on siin Euroopa riikide roll? Euroopat esindab KAV-is Euroo-

pa Delegatsioon, kelle lähenemine on globaalne. See hõlmab sõjalisi tegevusi, humanitaarabi, samuti po-liitiliste eesmärkide saavutamiseks mõeldud arendustööd ja juhtimis-tegevusi, mida korraldatakse koostöös üleminekuvõimude ja rahvusvahelise kogukonnaga.

Milline on missiooni tähtsus Euroopa sõjalise koostöö seisukohast?

See missioon üks paljudest Euroopa sõjalise koostöö näidetest. Praegu käib viis operatsiooni: lisaks KAV-ile tegut-setakse veel Somaalias, Malis, Bosnias ja India ookeani piirkonnas.

Kui kaua kestab EUFOR-i KAV-i missioon? Kas on võimalik, et seda pikendatakse?

EUFOR-i KAV-i mandaat anti po-liitilise otsusega ja seal fikseeriti ka

missiooni kestus, mille juures arvestati täieliku lahinguvõimsuse saavutamist 15. juunil.

Mida te teadsite Eestist varem?Külastasin Eestit aastal 1997, kui osa-

lesin Prantsuse sõjakooli korraldatud reisil, ja mul on sellest reisist väga ilusad mälestused.

Kuidas hindate eestlaste osalust missioonis?

Eesti Scoutspataljoni sõdurid on suurepärased ja distsiplineeritud ning Bangui kohalikud elanikud hindavad neid väga kõrgelt. Nad on teinud patal-joni koosseisus head tööd, mis on neilt ilmselt nõudnud erakordset pingutust. Tuleb arvestada, et see on neile esimene kogemus Aafrikas – keskkonnas, mis on nende harjumuspärasest keskkonnast küllaltki erinev!

Kas eestlaste osalus missioonis või-nuks olla ka teistsugune, kas võinuks panustada ka teiste võimetega?

Eestlaste isiksuseomadused ja nende käsutuses olnud vahendid olid märki-misväärsed: nende lahkumine man-daadi lõppedes oli kurb sündmus, sest nende suutlikkus ja omandatud tegutse-miskogemused olid väga väärtuslikud.

KRIS

TEL

MAA

SIKM

ETS

Augustis Eesti kontingenti Banguis väisanud kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras ütles toona, et kuulis liitlastelt Eesti üksuse kohta vaid kiidusõnu ning sai kinnitust, et Eesti sõdurid on paindlikud ja valmis osalema operatsioonidel kõigis maailma piirkondades.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

21ÜLEVAADEARVAMUS

Õppelaevu on mere-väelaste ja eriti mere-väeohvitseride välja-õppeks kasutatud mäletamatutest aega-dest. Näiteks Rooma

keisririigis oli kaks õppe- ja reservlae-vastikku, samuti on teada, et sõudjate koostööd harjutati maa peal asunud „simulaatorites”. Kuni XX sajandini toi-muski mereväelaste väljaõpe enamasti merel. Esimesed mereväekoolid, näi-teks École Navale Prantsusmaal ja Royal

Naval College Suurbritannias alustasid oma tegevust ankrus seisvatel laevadel ja kolisid alles hiljem maale. Ka täna-päeval on enamikel merevägedel ja ka paljudel merekoolidel õppelaevad.

ÕPPELAEVANDUSE ARENGULUGUPraktiliste oskuste ja meresõidukoge-muse omandamine on mereväeohvit-seride jaoks hädavajalik. Seepärast on laevade kasutamine väljaõppes välti-matu. Spetsiaalsetel õppelaevadel on selles osas operatiivsete sõjalaevade ees mõned eelised. Õppelaeval saab luua väljaõppeks sobivaima keskkon-na, näiteks seada sisse klassiruumid, millele sõjalaevas tavaliselt kohta ei ole. Õppelaeval peavad olema elukohad õpilaste jaoks. Meeskonnaga täielikult komplekteeritud sõjalaeval ei pruugi lisa personali jaoks ruumi olla. Õppelae-va on võimalik konstrueerida selliselt, et tema peal saab tundma õppida eri-nevate sõjalaevade seadmeid. Hea näide selles vallas on XIX sajandi suurtüki- ja torpeedoõppelaevad. Et relvastus arenes

Meriväe õppelaevast1

Meresõit on praktiline tegevus ja seda saab harjutada ai-nult laeval. Väikese mereväega Eesti on kasutanud ära riigi võimalused ja ning meie mereväekadetid on saanud tunda kiilu all keerukaid rannikumere soppe.

Taavi Urb KAPTENMAJOR

KÕRGEMA SÕJAKOOLI

MEREVÄE PÕHIKURSUSE

ÜLEM

Kui vähegi võimalik, on laev sadamakülastuse ajal mõne tunni vältel külalistele avatud. Sellised üritused tihendavad sidet rahva ja kaitseväe vahel.

ARTU

R KA

RASJ

OV

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

22 MEREVÄGI

sel ajal väga kiiresti, kasutati õppelaeva-dena vanu sõjalaevu, millele paigaldati moodsad relvasüsteemid. Õppelaeva on tavalises sõjalaevast natuke odavam üleval pidada, sest pole vaja hooldada ja mehitada kogu nüüdisaegse sõjalae-va loomulikuks osaks olevat tehnikat. Veelgi olulisem on, et eraldi õppelaeva kasutamine väljaõppeks võimaldab sõ-jalaevadel jätkata oma igapäevaste üles-annete täitmist.

Kõik see seab õppelaevadele teatud spetsiifilised ehituslikud nõuded. Õppe-laev peab olema lihtsa ja tugeva konst-ruktsiooniga. Väljaõppe ajal on mõned „jõulised” sildumised vältimatud. Välis-tada ei saa ka näiteks navigatsioonivea tõttu madalikule sattumist. Õppelaev peab need müksud välja kannatama või vähemalt peab seda olema pärast lihtne remontida. Samal ajal peab õppelaeva sisseseade olema võimalikult sarnane teiste mereväe laevade omaga, et õppu-rid ei peaks hiljem ümber õppima.

Õppelaeva suurus sõltub tema otstar-best ja omaniku ambitsioonidest. Mui-dugi peab seal olema piisavalt ruumi õp-peklassideks ja õppurite majutamiseks, aga ilmselgelt on suur vahe, kas laeva kasutatakse navigatsioonipraktikaks saarestikus või sõidetakse sellega üle ookeani. Pikka välisreisi koos sadamate külastamisega peetakse paljudes riiki-des mereväelase hariduse loomulikuks osaks. Omaette klassi õppelaevade seas moodustavad suuremad ja väiksemad õppepurjekad, näiteks Rootsi Gladan ja Falken, Venemaa Mir või Saksamaa Gorch Fock. Õppepurjekad võimalda-vad ühendada reaalse väljaõppe, tra-ditsioonide tundma õppimise, füüsilise

treeningu ja, miks ka mitte, romantilise mälestuse.

Eelnevast ei järeldu, et õppelaevu (purjelaevad välja arvatud) ei saa ka-sutada sõjapidamiseks. Sobivaks näi-teks vastupidisest on Saksa õppelaev Scleswig-Holstein, mis tuli 25. augustil 1939 Gdanskisse sõprusvisiidile ja avas seal ööl vastu 1. septembrit tule Poola positsioonide pihta Westerplattes. Need olid Teise maailmasõja esimesed lasud. Tänapäeval kasutatakse õppelaevadena sageli miiniveeskajaid (näiteks Soome Pohjanmaa ja Rootsi Carlskrona), sest nende avaraid miinitekke ja -trümme on lihtne õpperuumideks kohandada. Sõja korral saab need jälle kiiresti miini-veeskajatena kasutusele võtta.

Päris oma õppelaeva pole Eesti mere-väel seni olnud. 1920. aastatel soovisid merejõud küll õppepurjekat soetada, kuid selleks ei leitud raha. Mereprak-tika toimus peamiselt suurematel tee-nistuses olnud sõjalaevadel, eelkõige suurtükilaeval Lembit. Erandlik oli mootorpurjeka Viljandi rentimine, mil-lega mereväe kadetid tegid 1923. aastal pikema õppesõidu Biskaia laheni. 1939. aastal kasutati kadettide õppelaevana

muuhulgas mereväe ohvitseride kogu jahti Eha.

MUUSEUMILAEV RISTNA ÕPPELAEVANAAlates 2013. aastast on kõrgema sõja-kooli mereväe kadettide meresõidu-praktikat korraldatud EML Ristnal. EML Ristna ei ole ehitatud õppelae-vaks – algselt oli ta hoopis miiniveesk-aja, hiljem allveelaevahävitaja ja patrul-llaev. Valik langes EML Ristna kasuks eelkõige seetõttu, et erinevalt teistest mereväe laevadest ei olnud see muude ülesannetega hõivatud ja mehitamiseks oli vaja üsna väikest tuumikmeeskonda. Lisaks on laev väikese süvisega ja sellega saab läbi sõita mitu Eesti väina ja lahte, kust suurem laev läbi ei mahuks. Esi-mene mitteametlik meresõidupraktika EML Ristnal toimus õppuse Kevadtorm raames, kus laev tegi oma väljaõppe kõrval vastutegevust nii mereväe laeva-dele kui ka maaväele.

Kuigi EML Ristna on oma ülesan-dega hästi toime tulnud, on tal ka oma puudused. Laev on väga väike. Sinna ei ole võimalik rajada korralikku klassi-ruumi ja ka mõõdukas laine paneb ta tugevasti kõikuma. Kõikumisel ja mere-haigusel on mereväelase väljaõppes oma roll, kuid navigeerimise ja laevasisesed harjutused muudab see algajate jaoks väga raskeks. Laev on ka üsna vana ja kulunud, mitmed seadmed, näiteks ra-dar ja logi, tuleb välja vahetada. Omaet-te probleem on laeva kuuluvus – ametli-kult ei kuulu see mereväele, vaid hoopis Eesti Sõjamuuseumile. See raskendab laeva remontimist ja sellele püsimees-konna määramist, suuremast ümbe-rehitusest rääkimata.

Sellegipoolest on juba kolme lennu mereväe kadetid omandanud EML Rist-na pardal väärtuslikke kogemusi ja ma usun, et ka häid mälestusi. Meresõit on praktiline tegevus ja seda saab harjutada ainult laeval. Ükski õppetund klassis või kusagil mujal ei saa asendada reaalset meresõidukogemust, sest „on ju selge, et olla mereväe-ohvitser, peab saama merest võitu, tuleb olla – meremees, kõik muud mereväe-ohvitseri omadu-sed ja teadmised võivad alles selle nõu-de täitmise järel pääseda kasulikult mõ-jule”.2

1 Pealkirjas pole viga. Samanimeline artikkel ilmus

Evstafi (pärast eestistamist Eustaatsious) Miido

sulest Sõduris nr 17 1925. aastal.

2 Miido, Evstafi. Õppelaev Viljandi – Merendus 3

1933, lk 75.

Valik langes EML Ristna kasuks eelkõige seetõttu, et erinevalt teistest mereväe laevadest ei olnud see muu-de ülesannetega hõivatud ja mehitamiseks oli vaja üsna väikest tuumikmeeskonda.

EML Ristna Pärnu jõel.

UD

O L

AAN

EMET

S

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

23

NATO tippkohtumisel Walesis sündis Eesti jaoks terve hulk väga olulisi otsuseid. NATO kaitseseisundit ning liit-laste julgeolekuvisiooni

puudutavate sammude kõrval otsustas allianss luua ka küberkaitse harjutusväl-jaku. Sealjuures ei ehita NATO endale uut võimet, vaid hakkab oma vajadus-te täitmiseks kasutama Eesti kaitseväe küberlaborit.

Tippkohtumisel kirjutasid Eesti kait-seminister ning NATO transformat-siooni väejuhatuse ülemjuhataja kindral

ning integreeritust Eestiga. Tõsi, NATO jalajälje kasv ei ole siinkohal mõõdetav infrastruktuuris või personalis, vaid Eesti seotuses NATO väljaõppe, õppus-te ning testimisalaste tegevustega. Sisu-liselt tähendab NATO küberkaitse har-jutusväljaku loomine Eestisse, et kõik keerulisemad küberkaitse välja õppe, õppuste, tark- ja riistvara lahenduste testimise ning eksperimenteerimisega soetud tegevused hakkavad ühel või tei-sel viisil toimuma Eestis.

KASU ON KAHEPOOLNENATO küberharjutusväljaku loomine Eesti kaitseväe küberlabori baasil suu-rendab Eesti kaitseväe võimet küber-ohtudele vastu seista. See on platvorm, kus akumuleerub rahvusvaheline kü-berkaitseõppuste ning väljaõppe ko-gemus ning kasvab Eesti ettevõtete ja ülikoolide ekspordipotentsiaal. Rah-vusvahelise küberkaitsealase kogemu-se baasil saab kaitsevägi välja arendada uusi küberkaitsealaseid koolitusi ning täiustada olemasolevaid õppuseid ja

Eestisse tuleb NATO küberkaitse harjutusväljakEesti kui küberriigi uudne proovikivi Põhja-Atlandi al-liansi riikide turvalisuse suurendamisel on Eesti kaitseväe küberlabori baasil loodav küberkaitse harjutusväljak. Koos NATO küberkaitse kompetentsikeskuse ja vabatahtlikest IT-spetsialistidest koosneva Kaitseliidu küberkaitse üksu-sega hakkab see kasvatama NATO valmisolekut maailmas tõusuteel olevate küberohtude vastu.

Kusti Salm RELVASTUSKOOSTÖÖ NÕUNIK EESTI ESINDUSES

NATO JUURES BRÜSSELIS

Uko Valtenberg KAPTEN

KAITSEVÄE KÜBERLABORI ÜLEM

Jean-Paul Paloméros alla ka vastava-sisulisele lepingule.

Eesti jaoks on tegu olulise otsusega. Eelkõige muidugi poliitilisest vaatenur-gast, mis suurendab NATO kohalolu

Küberkaitse harjutusväljaku loomiseks kirjutasid Eesti kaitseminister Sven Mikser ning NATO transformatsiooni väejuha-tuse ülemjuhataja kindral Jean-Paul Paloméros NATO tippkohtumisel Walesis alla ka vastavasisulisele lepingule.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

24 KÜBERKAITSE

kursuseid, lisades neisse küberkaitse elemente. Tänu rahvusvahelisele mõõt-mele saab kaitsevägi ühel või teisel viisil oma käsutusse rahvusvahelised ressursid enda võimekuste väljaaren-damiseks ning oma küberkaitsespet-sialistide koolitamiseks. Lisaks annab see lähenemine võimaluse katsetada uuemaid ja tõhusamaid küberkaitse tehnoloogiaid ja lahendusi ilma, et riik peaks tegema selleks suuremahulisi investeeringuid.

Võrdselt oluline on Eesti küberkaitse kuvandit edasi kanda ning uute ideede-ga sisustada. Oleme liitlaste seas saavu-tanud küberkaitse eestkõneleja rolli. See on meie konkurentsieelis, mis kandub üle ka kõikidesse teistesse NATO tege-vustesse, kus Eesti seisukohtade kaal on mõnevõrra väikesem. Läbimõeldud, enesekindel ning tulevikku vaatav tege-vus nii NATO küberkaitse harjutusväl-jaku kui ka laiema küberkaitse debati edasiviimisel on suur proovikivi. Olu-line on tugev Eesti riigi- ja erasektori koostöö, ülikoolide ning mõttekoda-de kaasamine, avatus rahvusvahelise-le koostööle ning julget innovatsiooni kannustav keskkond kodus. Järgnevalt kõigest järjekorras.

KÜBERKAITSE HARJUTUSVÄLJAKU OLEMUSKõigepealt alustame algusest. Mis on küberkaitse harjutusväljak ja miks seda üleüldse vaja on? Sisuliselt ei erine see palju tavalisest lasketiirust või harju-tuspolügoonist. Mõte on sama. Tegu on virtuaalse keskkonnaga, mis võimaldab üles ehitada ja simuleerida virtuaalses keskkonnas info ja telekommunikat-siooni süsteeme koos vajalike võrgu-ühendustega ning katsetada, harjutada või läbi mängida situatsioone, mis oleks mõeldamatu igapäevaselt kasutatavates võrkudes. Samamoodi nagu ei harju-tata linnalahingut Liivalaia tänaval, ei harjutata küberlahingut võrgus, millest sõltub asutuse igapäevane toimimine. Lisaks õppustele on küberharjutusväl-jakul võimalik testida tark- ja riistvara, valideerida rakendusi, küberkaitseala-seid lahendusi välja töötada, eksperi-menteerida jne.

Eesti kaitseväe küberlabori loomise idee kasvas välja Kaitseliidu küberkait-se üksusest (KKÜ). Küberlabori pro-jekti elluviimiseks alustati tööd 2011. aasta suvel ning 2012. aasta kevadeks oli küberlabor valmis täitma esimesi ülesandeid. 2014. aasta seisuga töötab kaitseväe küberlaboris täiskohaga viis

inimest: kaks erialase haridusega oh-vitseri, üks IT eriala insener ning kaks IT-spetsialisti. Lisaks on küberlaborile erinevates olukordades abiks vabataht-likud KKÜ-st ja teised riigiasutustest ning eraettevõtetest.

Kaitseväe küberlabori töötajad ei ole tavalised IT-administraatorid, vaid neilt oodatakse lahendusi ning ideid, kuidas välja töötada innovaatilisi lahendusi kü-berkaitseõppuste, lahenduste testimise ning eksperimenteerimise läbiviimiseks. Seetõttu on oluline küberlabori rahvus-vaheline avatus ning ambitsioon, sest see võimaldab kaasata erinevate riikide eks-perte ning uuenduslikke lahendusi.

Küberkaitsevõimekuse arendamine ei ole Eesti jaoks uus teema. Eestis on juba mitu aastat läbi viidud ja ette val-mistatud mitu rahvusvahelist küberkait-seõppust. NATO küberkaitse kompe-tentsikeskus viib juba mitmendat aastat läbi tehnilist õppust Locked Shields, mis on infotehnoloogilise lahenduse keerukuselt üks suurimaid rahvusvahe-lisi küberkaitseõppusi. Märkimisväärse osa nende õppuste ettevalmistamisest on teinud Eesti kaitseväe, Kaitseliidu küberkaitse üksuse ning Eesti ettevõtete spetsialistid.

Samamoodi toimub käesoleva aas-ta novembris teist aastat järjest Tartus NATO suurim küberkaitseõppus Cy-ber Coalition, mille üks populaarseim stsenaarium mängitakse läbi kaitseväe küberlabori virtuaalkeskkonnas. Märki-misväärse osa õppustest on ette val-mistanud kaitseväe küberlabor ja Eesti kaitsevägi.ETTEVÕTETE KAASAMINEPeamiselt küberkaitseõppusteks ning väljaõppeks mõeldud küberharjutusväl-jak on unikaalne võime. Seetõttu lasub Eestil kohustus pakkuda lahendusi ning osaleda aktiivselt NATO vajaduste täit-mise ettevalmistustöös. See ülesanne on üsna ambitsioonikas, iseäranis just Eesti riigisektori piiratud ressursse ar-vestades. Seetõttu on kriitilise tähtsu-sega toimiv riigi ja erasektori koostöö.

Turumajanduslikes tingimustes on et-tevõtetel kõige parem motivatsiooni-pagas, et pakkuda konkurentsivõimelisi ning innovatiivseid lahendusi. Harju-tamise ja õppuste abil suureneb kõigi kaasalööjate küberkaitsealane võime-kus ja see võib osutuda Eesti ettevõtete konkurentsieeliseks.

Iga riigi militaardiplomaatia ning rahvusvahelise koostöö üks vaikiv ees-märk on riigisisest ettevõtlust arendada ning ekspordipotentsiaali suurendada. Kaitsetööstuse valdkonnas on see väga keeruline proovikivi, mis eeldab tihti aastakümnetepikkust järjepidevat ööd ning kohalolu, konkurentsivõimeliste toodete ja teenuste pakkumist ning tu-gevat usalduspagasit. Eesti rahvusvahe-line küberkaitsekuvand täidab paljud vajalikud eeltingimused. Kombineeri-des selle rahvusvaheliste platvormidega nagu NATO küberkaitse harjutusväljak ning NATO küberkaitse kompetentsi-keskus, on võimalik riigi toel luua toi-miv ekspordimehhanism eeskätt just küberkaitseõppuste ja väljaõppe ning nendega seotud teenuste eksportimi-seks. Määravad ei ole majanduslikud argumendid, vaid tugevast tööstuspo-tentsiaalist tulenev kaitsevõime kasv. Konkurentsivõimeline ning eksportiv kaitsesektori haru suurendab tööhõivet, laiendab ettevõtluskobarat ning sün-nitab innovatsiooni, mis kaldub üle ka teistesse valdkondadesse.

Eesti küberkaitsega seotud ettevõte-te hulgast tasub esile tuua Cybernetica, Bytelife Solutionsi, BHC Laboratory, Aktorsi ja Clarified Security. Paljuski on nende ühisnimetaja Kaitseliidu küber-kaitseüksusesse kuulumine ja NATO CCDCOE suurimal küberkaitseõppusel Locked Shields osalemine.

Esimene samm kaitseministeeriumi ning ettevõtete tihendatud koostöös küberkaitse valdkonnas oli 15.–18. septembril NATO suurimal kaitsetöös-tusnäitusel NIAS (NATO Information Assurance Symposium) osalemine. Tegu oli peamiselt küberkaitsele suu-natud messiga, kust võttis osa 80 ette-võtet ning üle 1500 osaleja. Eesmärk oli tutvustada Eesti kaitseväe küberlabori võimalusi NATO-le, liitlastele ning ka ettevõtetele. Mess oli edukas, kontakt sai loodud pea kõikide NATO küber-harjutusväljaku tulevaste kasutajatega. Samuti said ettevõtted oma tooteid ja teenuseid tutvustada.

Lisaks esines Eesti näituse raames toimunud konverentsil nelja ettekande-ga. Kolm nendest rääkisid küberkaitse-

NATO küberharjutusväljaku loomine Eesti kaitseväe küberlabori baasil tõstab paralleelselt Eesti kaitseväe võimet küberohtudele vastu seista.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

25

õppustest, keskendudes Locked Shieldsi harjutusest saadud kogemustele, õp-puste tehnilisele ettevalmistusele ning strateegilise juhtimistaseme õppusele. Lisaks rääkis kaitseministeeriumi kü-berpoliitika osakonna juhataja Mihkel Tikk era- ja avaliku sektori koostöö olu-lisusest küberkaitse valdkonnas.

RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖLisaks NATO-s tehtavale on Eesti kaitse-väe küberharjutusväljak sobiv platvorm kahepoolseks koostööks NATO ja EL riikidega. Küberkaitseõppuste ning väljaõppeprogrammide väljatöötamine loob võimaluse kahepoolsete poliiti-liste kõneluste teisendamiseks reaalse-tesse tegevustesse. Siin tasub rõhutada, et küberjulgeolekualaste visiitide ning rahvusvaheliste läbirääkimiste maht on Eestis väga suur. Rahvusvaheliste partnerite kaasamine Eestis läbivii-davatesse küberkaitseõppustesse ning välja õppesse loob jällegi võimalusi ette-võtetele ning akadeemilistele asutustele. Samuti tihendab iga kaitsealane projekt kahepoolseid sidemeid Eestile oluliste partneritega NATO-s ja Euroopa Liidus.

Esimene näide selles valdkonnas tehtavatest edusammudest on koostöö Austriaga. Tõenäoliselt jõuavad käesole-val sügisel lõpule läbirääkimised Eesti ja Austria kaitseministeeriumide vahel ning allkirjastatakse vastastikuse mõist-mise memorandum küberkaitseõppus-te ja väljaõppe vallas. Fookus on Eestis

väljatöötatud lahenduste pakkumises austerlastele. Kui kõik areneb plaani-päraselt, siis toimub 2015. aasta alguses esimene Eesti–Austria pilootõppus.

Teine kanal, kus Eesti on intensiiv-selt küberkaitseteemasid edendanud, on Euroopa Kaitseagentuur (EDA). Nimelt juhib Eesti EDA küberkaitse töörühma ning käesoleva aasta alguses toimus kü-berkaitse strateegilise juhtimistaseme õppus Portugali rahvuslikus sõjaakadee-mias, selle viis läbi Eesti ettevõte BHC Laboratory. Ettevõtmise tulemused tee-nisid täielikult püstitatud eesmärke ning tõenäoliselt järgneb lähiajal ka jätkuõp-pus mõnes teises Euroopa riigis. Lisaks on 2015. aastal kavas töörühma juhtrii-gina algatada ka uusi väljaõppealaseid initsiatiive.

Kindlasti tekkis lugedes küsimus, kes selle kõige eest maksab. See ei ole just kõige odavam valdkond. Eesti on tei-nud piisavalt suure alginvesteeringu, et äratada huvi rahvusvahelisel tasandil. Kõik, mis puudutab NATO küberkaitse harjutusväljakuga seonduvat, tasutak-se NATO sõjalisest eelarvest. Kõikide väljaõpet, õppuseid, testimist ja ekspe-rimenteerimist puudutavate tegevuste ettevalmistamise ning läbiviimise eest maksab NATO. Lisaks jõuab käesole-va aasta detsembriks lõpule detailsete NATO vajaduste defineerimise protsess, mille tulemusena finantseeritakse tõe-näoliselt NATO küberkaitse harjutus-väljaku edasist moderniseerimist.

Kokkuvõtlikult on infotehnoloo-gia areng inimkonna ajaloos midagi pretsedenditut. Efektiivsuse kasv ma-janduses on suurim alates tööstus-revolutsioonist. Samuti ei ole mikro-kiip ning internet jätnud puutumata sisuliselt ühtegi eluvaldkonda. See on kasv, mis jätkub eksponentsiaalselt ning edulugu, millest võidab igaüks. Paraku on sellel varjukülg. Küber-rünnete osakaal ning nende mõju modernses sõjapidamises on tõstnud küberkaitse eraldi valdkonnaks mere-, õhu- ja maaväe kõrvale. Kübervasta-sed kasutavad hoobasid, mis hägusta-vad kõikvõimalikud piirid riikide, sea-dusandluse ning era- ja avaliku sektori vahel. Kõik see sunnib meid pidevalt arenema, kõrgetasemeliselt ette val-mistama ning olema küberkaitseala-selt innovaatiline.

NATO küberharjutusväljaku loomi-ne ei ole Eesti küberkaitseloo algus ega lõpp, see on tunnustus, et oleme õigel teel ning julgustus võetud sammudega edasi minemiseks. Siiski on palju veel teha, alustades Eesti küberkaitse väl-jaõppevajaduste väljaselgitamisest ja läbimõeldud väljaõppeprogrammi ellu-rakendamisest. Samuti peame jätkama rahvusvahelisi pingutusi koostöö suu-rendamiseks, ühise ohu- ja situatsiooni-teadlikkuse tekitamiseks ning infojaga-miseks. Eestil on selleks liitlaste usaldus ning meie kohustus on seda enesekind-lalt ellu viia.

Eesti esines konverentsil nelja ettekandega ning kontakt loodi pea kõikide NATO küberharjutusväljaku tulevaste kasutajatega.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

26M

EELI

S PI

LLER

Erinevalt paljudest teistest erruläinud väejuhtidest, kes piirduvad peaasjalikult oma järelkäijate otsuste mahategemisega, üritab Stavridis asju mõtestada ja hoidub suurejoonelistest tulevikuennustustest.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

27

„Usun siiralt de-mokraatiasse, sõnavabadus-se ja õigusrii-ki,” ütleb hil-jutine NATO

Euroopa vägede ülemjuhataja USA eruadmiral James G. Stavridis Sõdurile. „Ma ei saa neid väärtusi kaitsta kabine-tivaikuses,” lisab praegu Tuftsi ülikooli Fletcheri rahvusvaheliste suhete kooli juures dekaani ametit pidav Stavridis, kui küsin, miks üks kunagistest alluva-test teda superstaariks nimetas ja presi-dent Toomas Hendrik Ilvesega võrdles. Mõlemat meest saadab rahvusvahelistel üritustel meediamenu.

Stavridis esineb tihti CNN-i, CNBC-i, Bloombergi kanalitel ja kir-jutab regulaarselt ajakirjale Foreign

Policy. Erinevalt paljudest teistest erru läinud väejuhtidest, kes piirduvad peaasjalikult oma järelkäijate otsuste mahategemisega, üritab Stavridis asju mõtestada ja hoidub suurejoonelistest tulevikuennustustest.

Veel hiljuti kõiki NATO sõjalisi ope-ratsioone juhtinud mees möönab, et on alati valmis ajakirjanikuga rääkima, sest oma sõna sekka ütlemine on osa väärtuste kaitsmisest. „Mul on kogu aeg mõni kirjatöö pooleli,” lisab ta ning meenutab, et on varasemas eas ajakir-jandust õppinud ning väikese lehe pea-toimetajagi olnud.

Nüüd on Fletcheri rahvusvahelis-te suhete kooli juures õpetamine tema jaoks naasmine alma mater’isse. „Usun diplomaatia võitu,” toob ta põhjuseks, miks „valis vaese õpetlase töö” erinevalt teistest omaaegsetest kindralitest Pet-raeusest ja Alexanderist, kes on suun-dunud suurde ärimaailma.

HEIDUTUS HOIAB ÄRA UUE KÜLMA SÕJAAugustis, Walesi tippkohtumise eel Eesti ajakirjanikega kohtudes avaldas Stavri-dis arvamust, et liitlaste maaväeüksused peaksid Balti riikides ja Poolas olema püsivalt. Samuti tuleks tema sõnul osa seni Lääne-Euroopas läbiviidavast har-jutustegevusest Ida-Euroopasse tuua. Sama peaks toimuma ka mereväe- ning õhuväeüksustega. „Kui õhuväe puhul on Balti õhuturbemissiooni juba tugevda-

USA eruadmiral James G. Stavridis: väärtusi ei saa kaitsta kabinetivaikusesMaailma nüüdsed sõjalised vastasseisud pole võrreldavad külma sõja aegsetega, leiab hiljutine NATO Euroopa väge-de ülemjuhataja USA eruadmiral James G. Stavridis. Siiski sunnivad praegused kriisikolded NATO liitlasi siin- ja sealpool Atlandit targalt panustama stabiilsuse säilitamise nimel ka tulevikus.

Roland Murof NOOREMLEITNANT

Sel aastal täitub Eestil 10 aastat NATO-s ja Euroopa Liidus.

Kahe maailmaorganisatsiooni liikmesus on lisaks turvatunde ja

julgeoleku parendamisele teinud Eesti hääle rahvusvahelistes

küsimustes kuuldavaks ning näidanud meid usaldusväärse

liikmena. Koostöös Eesti NATO ühinguga läbi aasta ilmuva

artiklite sarjaga vaatab Sõdur NATO ja Euroopa Liidu olulisimaid

arenguid julgeolekuküsimuste vaatenurgast.

Põhjus, miks vastuseisust ei

saanud kunagi n-ö kuuma sõda,

oli heidutuses.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

28

100 miljoniga,” paneb Stavridis asjad perspektiivi.

Stavridise sõnul on oluline, et Eu-roopa kaitsekulutused oleksid jätku-suutlikud ning toob esile Euroopas välja arendatud võimekused nagu rün-delennukid, laevad ning ligi kaks mil-jonit sõjaväelast, kes Euroopas püssi all on. „Kokkuvõttes on võimekus olemas, pigem on küsimus selles, kas Euroopa riigid on valmis investeerima, et säili-tada koostöövõime Ameerika Ühend-riikide üksustega ja seda eelkõige rää-kides tehnilisest valmisolekust. Ma usun, et Euroopa riigid mõistavad seda vajadust. Kui Euroopa riigid panustak-sid kaks protsenti SKP-st, tagaks see, et meie üksused oleksid ka tulevikus või-melised koos efektiivselt tegutsema,” märgib Stavridis.

„Teie lõunanaabrid mõtlevad juba, kuidas jõuda kahe protsendini sise-majanduse kogutoodangust ja sama teeb ka Poola. Ma arvan, et näeme olukorda, kus kaitsekulutuste vähenemine peatub, ning kaitse-eelarved kas suurenevad mõ-neti või vähemalt hoitakse neid senisel tasemel,” lisab ta.

„Kahte protsenti on vaja eelkõige üle-kaalu säilitamiseks. Kui võitlust peetak-se püstolitega, ei saa minna lahingusse nugadega,” tõdeb Stavridis ja ütleb, et Venemaal on endiselt võimalus liigutada üksusi väga kiirelt ja ülekaalu säilitami-seks on vaja arendada alliansi kiirreagee-rimisvõimet. Samas juhib ta tähelepa-nu sellele, et allianss ei tohiks teha viga keskendudes ainult Venemaale. „Süüria sündmused jahivad nii Euroopat kui ka Ameerikat veel pikka aega,” hoiatab ta.

Tegime koos Eesti suuremaks! artiklisari ilmub

koostöös Eesti NATO Ühinguga. Varem ilmunud:

• Sõdur 1, 2014 „Mis saab NATO-st pärast Afganis-

tani?” intervjuu Suurbritannia kaitseministeeriumi

NATO ja EL-i poliitika juhi Richard Ladd-Jonesiga

• Sõdur 2, 2014 Karlis Neretnieks „Rootsi ja stabiil-

sus Läänemere regioonis”

• Sõdur 3, 2014 „Elades piraatidega” intervjuu

Kanada ajakirjaniku Jay Bahaduriga

• Sõdur 4, 2014 „Marko Mihkelson: Ilma NATO-ta

oleks meie suveräänsus ohus”

tud, siis vaja oleks ka AWACS-i luurelen-nukeid, mis annaksid alliansile parema ülevaate regioonis toimuvast,” märgib Stavridis, kelle sõnul ei tohi Venemaa võimalikuks agressiooniks valmistudes unustada ka küberkaitset. „Kübermaail-mal on siin tähtis roll ja Venemaa ei jäta seda võimalust kasutamata,” ütleb ta.

Mereväeüksuste puhul ei piisa eru-admirali sõnul ainult miinitõrjelaeva-dest, vaja on ka suuremaid ja võime-kamaid aluseid. Venemaa reageerib kindlasti NATO sammudele ja aktiivse-maks muutub ka Venemaa allveelaeva-de tegevus Läänemerel. „Üksteise laeva-de pidev positsioneerimine on üks osa sellest,” seletab ta.

„Suurema kohaloleku eesmärk on heidutus. Heidutus loob stabiilsust,” ütleb hiljutine väejuht, kelle sõnul ei oleks NATO vägede suurem kohalolu n-ö eesliini riikides provokatiivne käi-tumine. „Kui vaatame tagasi külmale sõjale, siis põhjus, miks vastuseisust ei saanud kunagi n-ö kuuma sõda, oli hei-dutuses, mida vastasele näidati. Kui me ei tee midagi, siis see on provokatiivne käitumine. Külma sõja ajal oli sõjaliste jõudude võimekus peaaegu tasakaalus, praegu see nii pole ja Venemaa relva-jõud jäävad endiselt NATO võimetele alla. Ka see on üks põhjus, miks prae-gune olukord ei ole võrreldav külma sõjaga. Eesti oli siis osa Nõukogude Liidust, nüüd olete te NATO-s nagu ka kõik tolleaegsed Varssavi lepingu orga-nisatsiooni liikmesriigid,” põhjendab ta muutunud jõudude vahekorda.

VENEMAAL VIHATAKSE ÜHENDRIIKEEndist Ühendriikide suursaadikut Ve-nemaal Michael McFauli, kes on kir-jeldanud Venemaa juhtkonna sügavat viha Ameerika Ühendriikide vastu, kommenteerides ütleb Stavridis, et tunneb McFauli isiklikult ja jagab tema arusaama Venemaal valitsevast Amee-rika-vastasusest, kuid ei usu külma sõja tagasitulekut, millele McFaul vii-danud on. „Teeme selgeks, mis asi oli külm sõda. See oli kuus miljonit sõdu-rit, kolm miljonit kummalgi pool piire, valmis alustama sõda hetkega, suured mereväeüksused ajasid mööda maa-ilmameresid üksteist taga, meenutage „Jahti Punasele oktoobrile”. Kaks kasu-tusvalmis tuumaarsenali, täielik vastu-seis Varssavi pakti liikmesmaade, Nõu-kogude Liidu ja NATO ning Ameerika Ühendriikide vahel poliitilisel tasandil. See oli bipolaarne maailm. Praegune ei

ole külm sõda,” tõdeb Stavridis ajaloo põhjal.

„Praegu on meil sügav lahkarvamus Ukraina pärast, lahkarvamus Georgia pärast, lahkarvamus Süüria osas. Samas on meil endiselt valdkondi, kus saaks koostööd teha ning samamoodi toimib meil endiselt siiski Venemaaga kauba-vahetus. Meie tuumaarsenal on oluliselt väiksem kui külma sõja ajal. Miljoniliste väeüksuste asemel on meil mõnesaja-tuhandesed väekontingendid mõlemal pool piire. See kõik on väga erinev sel-lest, mis valitses külma sõja ajal, aga olles suursaadik Moskvas kõige praegu toimuva keskel  … See ilmselt tundub [McFaulile, toim.] nii, nagu me oleksi-me jälle külmas sõjas, aga me ei ole, kui vaid astume sammu eemale ja vaatame laiemat pilti,” märgib ta.

„Kindlasti valitsevad NATO ja Vene-maa vahel pinged. Me peame neist üle saama ja Venemaale selgelt mõista andma, et me mõistame tema käitumi-se hukka.” Stavridise sõnul ei taha Pu-tin tugevamat NATO-t ja niipea kui ta mõistab, et NATO muutub tugevamaks, tõmbub ta tagasi. „Me võime arutada tunde Vladimir Putini psühholoogia üle, aga ütleme nii, et kui Putin tahaks Ida-Ukrainat, siis miks ei ole ta seda seni võtnud? Ma arvan, et põhjus on reaktsioonis, mida ta siiani on näinud,” usub Stavridis.PÜSTOLIVÕITLUSSE EI SAA MINNA NUGADEGASõduri küsimusele, kas hiljutise NATO Euroopa vägede ülemjuhataja hinnan-gul ei tee Ida-Euroopa liikmesriiki-de julgeoleku tagamisel põhitööd ära Ameerika Ühendriigid, samas kui Eu-roopa riigid otsivad pigem nišivõime-kusi, kuhu panustada, vastab Stavridis, et ootab Euroopa riikidelt suuremat pa-nust, kuid kutsub üles vaatama Euroopa riikide kaitsekulutusi.

„Ameerika Ühendriigid kulutavad umbes 600 miljardit julgeolekule, Eu-roopa riigid kokku umbes 300 miljar-dit. Ameerika Ühendriikide majandu-se suurus on 15 triljonit dollarit, umbes sama suur on ka Euroopa majandus. Ideaalis oleks meie kaitsekulutused sarnased, kuid kokkuvõttes on see pea-aegu triljon dollarit võrreldes Venemaa

Kui Putin tahaks Ida-Ukrainat,

siis miks ei ole ta seda seni

võtnud?

28

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

Reaktiivhävitajaid on kom-beks jaotada põlvkon-dadesse. Sellise klassifi-katsiooni järgi kuuluvad need tänapäevased hävita-jad enamikus neljandasse

põlvkonda. Mõningad kolmanda põlve hävitajad, näiteks ameeriklaste nimekas F-4 Phantom II, prantslaste Mirage F1 või venelaste MiG-id 21, 23 ja 25 lenda-vad veel, aga nad on juba lahkujad. Ai-nus relvastuses olev viienda põlve hävi-taja on ameeriklaste F-22. Ameeriklaste hävitaja F-35, venelaste T-50 ja hiinlaste J-20 on alles katsetusjärgus. Neljanda põlve reaktiivhävitajaid on mitu, tun-tuimad neist on ameeriklaste F-15, F-16 ja F-18 ning venelaste Su-27 ja MiG-29. Neljanda põlvkonna kõrval räägitakse

Artikli eesmärk on tutvustada tänapäeval Euroopa taevas lendavaid tänapäevaseid hävitajaid. Need pole tänapäe-vased selles mõttes, et nad oleksid äsja konstrueeritud. Üliuued hävitajad läbivad alles katsetuslende. Siin vaatle-me neid hävitajaid, mis moodustavad tänapäeval Euroopa taevas enamiku.

ka neli-koma-viienda põlve hävitajatest. Siia kuuluvad näiteks prantslaste Das-sault Rafale, nelja Euroopa riigi ühis-

Hävitajad Euroopa kohaltööna valminud Eurofighter Typhoon ja rootslaste JAS 39 Gripen.

HÄVITAJATE NELJAS PÕLVKONDNeljanda põlve hävitajate põhikont-septsioon töötati välja eelmise sajandi 70-ndatel aastatel. Kõik selle põlvkonna ülalnimetatud esindajad tegid ju oma esmalennud 1970-ndatel. Seega kajas-tab see generatsioon tolle kümnendi ideid, vähemalt mõningates olulistes lennukiehituse valdkondades. Oluli-ne tegur tollaste ideede kujunemisel oli Vietnami sõjas saadud kogemused. Eelneva põlve reaktiivhävitajate loomi-sel oli arvatud, et saavutatavad suured kiirused ning kaugtegevusega raketid teevad hävitajate lähivõitluse mõttetuks. Õhusõda Kagu-Aasias näitas aga selle arusaama alusetust.1

Hävitajate lähivõitluses, inglise kee-les dogfight, on otsustavaks lisaks asja-kohasele relvastusele – pardakahur ning lähimaa õhk-õhk-raketid – ka lennuki manööverdusvõime. Seetõttu pöörati neljanda põlve hävitajate loomisel suurt tähelepanu nende aerodünaamiliste-le omadustele. Üks võimalus lennuki manööverdusvõimet suurendada on

Mõne autori arvates ongi fly-by-wire’i kasutamine kõige määravam neljanda põlve hävitajate tunnus.

DR Alar Laats

Ameerika Ühendriikide hävitaja F-15E Strike Eagle.

U.S

. AIR

FO

RCE

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

30

vähendada tema stabiilsust. Tavaliselt konstrueeritakse lennuvahendid või-malikult stabiilsetena, s.t lendamisel püüavad nad vaatamata kõrvalmõjudele oma algset liikumist säilitada. Ebasta-biilne lennuvahend muudab väikese kõrvalmõju tagajärjel kergesti oma lii-kumissuunda. Tavaolukorras on len-nuki stabiilsus eelistatud – teda on ker-gem juhtida. Kiirete manöövrite puhul aga annab teatud ebastabiilsus eeliseid, ta juhtimine on tunduvalt paindlikum ning lennuk on n-ö erksam. Manööver-dusvõime suurendamiseks ongi neljan-da põlve hävitajatele n-ö sisse projek-teeritud teatud ebastabiilsus. Iseenesest oleks sellise lennuki juhtimine ränk töö – teda tuleb pidevalt ohjes hoida. Asja teeb lihtsamaks arvuti kasutamine, mis hoiab pidevalt püsitu lennuki ohjes ning annab piloodile vabad käed muu-de oluliste asjadega tegelemiseks. Selline juhtimissüsteem on tuntud ingliskeelse terminiga fly-by-wire (FBW). Mõne autori arvates ongi fly-by-wire’i kasuta-mine kõige määravam neljanda põlve hävitajate tunnus.

Selle generatsiooni hävitajatest rääki-des tuleb mainida kindlasti nende suurt hinda, millel oli omakorda mõju selle põlvkonna kujunemisel. Varem olid erinevad õhuoperatsioonid jaotatud eri liiki lennukite vahel. Hävitajad tegelesid peamiselt vastase lennuvahendite hävi-tamisega, ründelennukite ülesanne oli eelkõige maapealseid objekte hävitada ning vaatlus- ja luurelennukid kogusid teavet. Nüüd aga sundis lennuvahendite suur hind mitmeotstarbelisi lennukeid looma. See tähendab, et üks ja seesama lennukitüüp võib kanda õhk-õhk-rel-vastust ja võidelda hävitajana, aga võib kanda ka õhk-maa-relvastust ja toimida ründelennuki või taktikalise pommita-jana ning lõpuks võib ta pardal olla ka mitmesuguseid vaatlus- ja luuresead-meid. Tänapäeva hävitaja puhul pole midagi ebatavalist selles, et ta lendab näiteks välja maapealsete sihtmär-kide ründamiseks, aga operatsiooni käigus hakkab hoopis hävitaja üles-andeid täitma ning lõpetab missiooni luurelennuga.PÕLVKOND NELI-KOMA-VIISKlassikalise neljanda põlve lennukite kõrval on olemas ka hävitajaid, mida nimetataks neli-koma-viiendaks (4,5) generatsiooniks. Siia kuuluvad lennu-vahendid, mis konstrueeriti eelmise sajandi kahel viimasel kümnendil, mil-le aerodünaamilised omadused ei erine

ANALÜÜS

Prantsuse hävitaja Dassault Rafale.

N. V

ISSA

C ©

ARM

ÉE D

E L’

AIR

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

31

põhimõtteliselt n-ö klassikaliste nel-janda põlve hävitajate omadustest, aga need on varustatud oluliselt paremate elektrooniliste vahenditega. Kui nel-janda põlve määravaks põhiomaduseks on peetud fly-by-wire’i süsteemi, siis 4,5 generatsiooni vastavaks tunnuseks peetakse nn AESA (active electronically scanned array) radareid. Kui tavalise ra-dari antenn liigub mehhaaniliselt ning sellega liigutatakse ka radarikiire suun-da, siis AESA radari antenn on liiku-matu. Radarikiir liigub elektrooniliste vahendite abil. Selline radar on tundu-valt efektiivsem sensor ning ta vastu-panuvõime mitmesugustele segajatele on märgatavalt suurem. Selle põlvkon-na hävitajatel on teisigi elektroonilisi ja arvutustehnilisi uuendusi. Nii näiteks moodustavad koos tegutsevad lennukid kommunikatsioonivõrgustiku, kus ühe hävitaja seireandmed on ka teiste hävi-tajate käsutuses. Mida näeb üks, seda näevad ka teised.

Neljanda põlvkonna, aga ilmselt ka neli-koma-viienda põlvkonna hä-vitajaid iseloomustab veel üks eripä-ra. Nimelt on enamik neist pikaeali-sed. Vanimad tänapäevani lendavad hävitaja tüübid on üle neljakümne aasta vanad. See ei tähenda, et need hävitajad

oleksid igas asjas täpselt sellised, nagu neid aastakümnete eest loodi. Jah, nen-de väliskuju – kere, tiivad, saba ja telik – võivad olla enam-vähem muutuma-tud. Tavaliselt on need lennukitüübid millalgi n-ö keskea paiku saanud uue ja moodsama mootori. Ilmselt kasuta-takse uuemate variantide puhul ka uue-maid materjale – kergemaid, vastupida-vamaid ja teatud määral radarkiirgust absorbeerivamaid, et vähendada nende avastamise võimalusi. Kindlasti on rel-vastus oluliselt uuenenud. Tundmatuse-ni on aga muutunud antud lennukitüübi n-ö elektrooniline sisikond ehk avioo-nika. Siiani relvastuses olevad vanemad

RELVASTUS

tüübid on varustatud nende moodsate süsteemidega, mis määratlevad neli-ko-ma-viienda põlve hävitajaid – AESA radarid, moodsad sidesüsteemid, hulk uusi arvuteid jne.

Vaatleme nüüd mõningaid hävitajaid veidi lähemalt.

USA HÄVITAJADSiiani on maailma üheks kuulsaimaks hävitajaks USA veteran F-15. Väide-tavalt ei ole teised hävitajad teda õhu-lahingutes kunagi alla tulistanud. Ise on F-15 alla lasknud üle saja vaenuliku õhuki.

Algselt oli F-15 loodud ainult õhu-võitlusteks. Esialgne variant kannab ni-metust F-15A ning vastav kahekohaline treeningvariant F-15B. Moderniseeri-tud variandid on vastavalt F-15C ning F-15D. Hiljem konstrueeriti väliselt sarnane, aga oluliselt uuendatud variant F-15E Strike Eagle, mis on mõeldud ka maapealsete sihtmärkide hävitamiseks. Tänapäeval on hävitaja F-15 erinevad variandid Saudi Araabia, Jaapani, Iis-raeli, Korea vabariigi, Singapuri ning muidugi USA õhuväe relvastuses. Eu-roopas baseeruvad praegu USA hävi-tajad F-15, nii Eagle kui ka Strike Eagle Suurbritannias Lakenheathi lennubaa-

Tänapäeva hävitaja puhul pole midagi ebatavalist selles, et ta näiteks lendab välja maapealsete siht-märkide ründamiseks, aga operatsiooni käigus hakkab hoopis hävitaja ülesandeid täitma ning lõpetab missioo-ni luurelennuga.

Ameerika Ühendriikide hävitaja F-16C.

U.S

. AIR

NAT

ION

AL G

UAR

D

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

32 RELVASTUS

sis. Hävitajad F-15C on külastanud ka Ämari lennubaasi. Ühe külastuse ajal kontrolliti nende abil lennubaasi püü-dursüsteemide tööd.

Teine nimekas ning Euroopa tae-vas hästituntud USA hävitaja on F-16. Võrreldes eelneva lennukiga on ühe-mootoriline F-16 tunduvalt väiksem ja kergem ning seega ka oluliselt odavam. Algusest peale konstrueeriti ta mitme-otstarbeliseks. Teadaolevalt on see len-nuk tänapäeval maailmas kõige rohkem toodetud hävitaja. Teda on toodetud üle nelja ja poole tuhande eksemplari ning ta on tänapäeval 25 riigi õhuvägede relvastuses.

Nii nagu enamik tänapäeva hävita-jaid, nii kujutab ka F-16 endast üha enam modifitseeritud hävitajate pikka rida: F-16A/B,2 F-16C/D, F-16CM, F-16E/F. Peale selle on iga variandi raames olemas erinevaid blokke, mis näitavad erinevaid arengutasemeid. Nii näiteks on variandil F-A/B olemas blokid 1, 5, 10, 15, 20 ja veel mõned erilised blokid.

NATO riikidest kuulub F-16 Belgia, Taani, Kreeka, Norra, Hollandi, Tür-gi, Portugali, Poola ja USA õhuvägede relvastusse. Ämaritki on F-16-d kordu-valt külastanud. Selle aasta mai algusest kuni augusti lõpuni baseerus siin Taani seda tüüpi hävitajate salk.

Nimetada tuleks veel ka USA hävi-tajat F/A-18 Hornet, mis on mõeldud mereväele ja merejalaväele baseeru-maks lennukikandjatel. Lisaks Amee-rika Ühendriikidele on ta veel Kanada, Hispaania, Soome, Šveitsi ning mitme muu riigi relvastuses. Temast on ole-mas ka oluliselt uuendatud variant F/A-18E/F Super Hornet. Viimatinimetatu on tüüpiline näide sellest, kuidas tradit-sioonilise neljanda põlve hävitaja põh-jal on loodud neli-koma-viienda põlve hävitaja. Nii F/A-18 Hornet kui ka tema järeltulija F/A-18E/F Super Hornet on osalenud mitmes uuema aja rahvus-vahelises konfliktis. Soome õhuväe hä-vitajad Hornet on külastanud ka Ämari lennubaasi.

NÕUKOGUDE LIIDU JA VENEMAA HÄVITAJADUSA hävitajad F-15 ja F-16 loodi konk-reetseid nõukogude lennukeid kui po-tentsiaalseid vastaseid silmas pidades. Vene lennukikonstruktorid omakorda alustasid mõne aja pärast uute hävitajate konstrueerimist, mis oleksid vastasteks hävitajatele F-15 ja F-16. Eelmise sajan-di seitsmekümnendate alguses toimus kolme tuntud konstrueerimisbüroo va-hel konkurss selgitamaks, kes hakkab uut hävitajat konstrueerima. Need kolm olid: Pavel Suhoi büroo, Aleksander Ja-kovlevi büroo ning Artjom Mikojani ja Mihhail Gurevitši juhitud büroo. Kon-kursi võitis Suhoi büroo.

Uue hävitaja konstruktoritele oli sel-ge, et nad ei suuda elektroonika osas ameeriklastega konkureerida. Sestap püüti luua uus hävitaja märgatavalt parema aerdünaamilise konstrukt-siooniga ning suurema manööver-dusvõimega. Mõne eksperdi meelest see ka õnnestus. Konstruktorite töö tulemuseks oli hävitaja Su-27, millel on iseloomulik ja kergesti äratuntav välimus. Sellele lennukikonstrukt-sioonile toetudes loodi hulk lennu-keid, mis on väliselt üsna sarnased – hävitajad Su-30 (kahekohaline), Su-33

Kui neljanda põlve mää-ravaks põhiomaduseks on peetud fly-by-wire’i süsteemi, siis 4,5 generat-siooni vastavaks tunnuseks peetakse nn AESA (active electronically scanned array) radareid.

17. juunil tuvastasid Briti hävitajad Eurofighter Typhoon Balti riikide õhuruumi lähedusesse lennanud Vene hävitaja Su-27.

SCAN

PIX

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

33

(mereväe hävitaja lennukikandjal ba-seerumiseks), Su-35 ning hävitaja-pom-mitaja Su-34. Venemaalt ostetud litsent-si põhjal toodab Hiina rahvavabariik oma versiooni nimega Shenyang J-11.

Kui Su-27 ning tema „pojad-tütred” on vastasteks hävitajale F-15, siis ot-sustas Nõukogude Liit sellesama Suhoi büroos loodud põhiskeemi alusel luua ka kergema hävitaja, mis oleks vastu-kaal hävitajale F-16. Selle konstrueeris Mikojan-Gurevitši büroo ning see on tuntud MiG-29 nime all. Väliselt on see üsna sarnane hävitajaga Su-27, kuigi viimasest oluliselt kergem ja väiksem. Poola õhuväe hävitajad MiG-29 osalesid sellesuvisel Ämari õhu-show’l.

Nii Suhoi kui ka Mikojani-Gurevitši hävitajad on olulised Vene relvakauban-duse ekspordiartiklid.

EUROOPA OMA HÄVITAJADViimastel aastakümnetel on ka Euroo-pas loodud märkimisväärseid hävita-jaid. Eelkõige tuleks siin nimetada nelja riigi – Suurbritannia, Saksamaa, Itaalia, Hispaania – ühist hävitajat Eurofighter Typhoon, mille elueaks on planeeritud pool sajandit ning mida pidevalt täien-datakse. Tema relvastus ja avioonika on üks maailma moodsamaid, kui mit-te kõige moodsam. Mitmeotstarbelise hävitajana võib ta lennu käigus funkt-sioone muuta. Eurofighteri puhul rõhu-tatakse tavaliselt ta elektroonilise sõja vahendeid, mis õigeaegselt hoiatavad kõikvõimalike rünnakuohtude eest ning vajadusel rakendavad ise kaitsemeet-meid. Üldse on see lennukitüüp väga automatiseeritud ning komputeriseeri-

Joonelaused märkused:

1 Nii näiteks konstrueeriti F-4 Phantom esialgu

ilma pardakahurita. Pärast mõningast lahingutege-

vust tuli pardakahur aga taas relvastusse võtta.

2 Esimene, s.t A-variant on ühekohaline, B on

kahekohaline.

tud. Nii oma konstruktsiooni kui ka ka-sutatud materjalide tõttu on Eurofighter radariga raskesti avastatav.

Kuigi Eurofighter on uus lennuk, võib temagi puhul rääkida juba uuematest ja enamarenenud variantidest. Euroopas kulub Eurofighter Suurbritannia, Saksa liitvabariigi, Itaalia, Hispaania ja Aust-ria relvastusesse. Käesoleva aasta lõpuni baseeruvad Saksa õhuväe Eurofighterid Ämari lennubaasis.

Alguses osales Eurofighteri projektis ka Prantsusmaa, aga hiljem otsustas ta luua omamaise hävitaja. Lennukiehita-mise pika kogemusega Prantsuse firma Dassault Aviation on tuntud mitme eri põlvkonna Mirage-hävitajate poolest. Firma kõige uuem lennuk on Dassault Rafale. Kõik lennuki süsteemid, osad ja seadmed on pea eranditult tootnud Prantsuse firmad. Ka see mitmeotstar-beline moodne hävitaja võib üheaeg-selt täita hävitaja, ründelennuki ning luurelennuki funktsioone. Temalgi on väga komplitseeritud elektroonilise sõja seadmed ja süsteemid. Rafale on loodud

ka tuumarelva kandmiseks. Prantsuse mereväele toodetakse lennukiemalae-vadel baseeruvat varianti. Nagu teistegi moodsate hävitajate puhul, on ka Rafale üha arenev hävitajatüüp. Lennukit on kasutatud lahingutegevuses Afganista-nis, Liibüas ning Malis.

Külma sõja lõpuperioodil konstruee-ris ja asus tootma uut moodsat hävitajat ka Rootsi firma Saab, mis on lahingu-lennukeid loonud juba Teise maailma-sõja eelsest ajast.

Üsna odav ja väikeste ekspluatatsioo-nikuludega kergehävitaja JAS 39 Gripen vastab Rootsi õhuväe soovidele. Ta on võimeline lennuväljana kasutama 700–800 meetri pikkust, üheksa meetri laiust sirget maanteelõiku. Sellisel maanteelõi-gul suudab ajateenijatest-reservväelastest teenidusmeeskond kümne minutiga va-jaliku tehnilise hoolduse teha ning see-järel võib hävitaja uuele lahinglennule suunduda. Uuemad Gripeni variandid on vastavusesse viidud ka NATO stan-darditega. Nad võivad kanda praktiliselt kõiki NATO rakette ja pomme, samuti saab neid NATO tankeritega õhus tan-kida. Nagu teisedki tema eakaaslased, on ka Gripen varustatud ülisuure hulga tänapäevaste elektrooniliste seadmetega. Operatsioonil olles saab iga lennusalga lennuk vajaliku informatsiooni ka teis-te sama salga lennukite käest. Lahingu-praktikas tähendab see ka seda, et rün-naku puhul ründab osa salga lennukeid vastast välja lülitatud radaritega ning tei-sed töötavate radaritega lennukid varus-tavad ründajaid eemalt vajaliku infoga.

Gripenid on osutunud üsna popu-laarseteks. Lisaks Rootsi õhuväele on nad ka Lõuna-Aafrika vabariigi, Tšeh-hi, Ungari ja Tai õhuvägede relvastuses. Brasiilia ja Slovaki õhuväed on teinud ka oma valiku Gripenite kasuks.

Lõpetuseks võib öelda, et tänapäeval Euroopa kohal lendav hävitaja kuju-tab endast hea manööverdusvõimega keeruliste elektrooniliste süsteemide kompleksi, mis tänu õhus tankimisele ja mitmeotstarbelisusele on globaalsete ja universaalsete võimetega. Last but not least – tänu sisseprogrammeeritud are-nemisvõimele on ta oma east sõltumata alati tehnilise arengu eesliinil.

Eurofighteri puhul rõhutatakse tavaliselt ta elektroonilise sõja vahendeid, mis õigeaegselt hoiatavad kõikvõimalike rünnakuohtude eest ning vajadusel rakendavad ise kaitsemeetmeid.

Suurbritannia kuningliku õhuväe hävitaja Eurofighter Typhoon.

GEO

FFRE

Y LE

E/ E

URO

FIG

HTE

R

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

34

LENNUK ESMALEND PIKKUS TIIVAULATUS TÜHIKAAL MAKSIMAALNELENNUKAAL

MOOTORITEKOGUVÕIMSUS

MAKSIMAAL-NE KIIRUS

LENNU-KAUGUS

PÜLOO-NIDE ARV

F-15 Eagle 1972 19,43 m 13,05 m 12 700 kg 30 845 kg 2 × 64,9 (105,7) kN

2665 km/h 5550 km 11

F-15 Strike Eagle

1986 19,43 m 13,05 m 14 300 kg 36 700 kg 2 × (129) kN 2655 km/h 3900 km 171

F-16 1974 15,09 m 9,96 m 8570 kg 19 200 kg 76,3 (127) kN 2120 km/h 4220 km 11

F-18 Hornet

1978 17,1 m 12,3 m 10 400 kg 23 500 kg 2 × 48,9 (79,2) kN

1915 km/h 2000 km 9

F-18 Super Hornet

1995 18,31 m 13,62 m 14 552 kg 29 937 kg 2 × 62,3 (97,9) kN

1915 km/h 2346 km 11

Eurofighter Typhoon

1994 15,96 m 10,95 m 11 000 kg 23 500 kg 2 × 60 (90) kN 2120 km/h 2900 km 13

Dassault Rafale 2

1986 15,27 m 10,8 m 9500 kg 24 500 kg 2 × 50,04 (75,62) kN

1912 km/h 3700 km 14

Saab JAS39 Gripen

1988 14,1 m 8,4 m 6800 kg 14 000 kg 54 (80,5) kN 2204 km/h 3200 km 8

Su-27 1977 21,9 m 14,7 m 16 380 kg 30 450 kg 2 × 75,22 (122,6) kN

2500 km/h 3530 km 8-12

MiG-29 1977 17,37 m 11,4 m 11 000 kg 20 000 kg 2X(81,2) kN 2400 km/h 1430 km 7

1 7. ja 11. püloon võivad kanda rohkem kui ühte relva. (Püloon on konstruktsioonielement, mis võimaldab kinnitada õhusõiduki (lennuki, helikopteri vms) kere või tiiva kinnituspunktide külge mootorite gondlid ja muud välised koormad, näiteks lisakütusepaagid, relvad (kahurid, raketid, lennukipommid), elektroonika- või optikaseadmete konteinerid; ühtlasi võimaldab see hoida välised koormad eemal lennuki juhtpindadest ning asetada nad lennuki raskuskeskme lähedale. Välise koorma (lisakütusepaagi, raketi vms) äratõukamiseks on püloonid varustatud mehhaanilise või pürotehnilise päästikmehhanismiga. Püloonide kasutamine vähen-dab lennuaparaadi aerodünaamilist kogutakistust ning aitab säilitada ka tiiva tõstejõudu.)2 C variant

F-15 Eagle

F-15 Strike Eagle

F-18 Hornet

F-18 Super Hornet

U.S. AIR FORCE

U.S

. AIR

FO

RCE

U.S. NAVY

US MARINE CORPS

F-16

Dassault Rafale

MiG-29

Su-27

Saab JAS39 Gripen

FLIG

HTGL

OBA

L

R. NICOLAS-NELSON © ARMÉE DE L’ AIR

U.S. AIR FORCE

SCANPIX

SAAB AB

TÕNU NOORITS

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

36 PARA BELLUM

Külma sõja lõpp ja Nõu-kogude Liidu lagunemine 1991. aasta detsembris tekitasid Euroopas, sh ka äsja iseseisvunud Vene-maa föderatsioonis eu-

fooria. Arvati, et suurte vastasseisude ja sõdade ajajärk kontinendil on nüüd möödas ja need ei kordu enam kunagi. Loodeti Venemaa demokratiseerumi-sele ja konstruktiivsele koostööle Lää-ne-Euroopaga kõikides valdkondades. Päevakorda tõusis isegi Euroopas aasta-kümneid rahu taganud rahvusvaheli-se kaitseorganisatsiooni NATO laiali-saatmine. Õnneks seda siiski ei tehtud. Leiti, et allianssi on vaja rahuvalve ja -tagamise operatsioonide läbiviimiseks maailmas. Need ei vajanud aga suuri, riikide enesekaitseks vajalikke relvajõu-de. NATO-s hakati relvajõude massili-selt vähendama ja mindi üle väikestele kutselistele, vaid koalitsioonijõududes rakendatavate nn missiooniarmeedele, mis ei ole aga võimelised tagama riikide isegi esmast enesekaitset.

NÕUKOGUDE VÕIMU HUKKVenemaale kujunes iseseisvuse esimene aastakümme raskeks. Võimule tulnud demokraatlikud jõud püüdsid teha kõik

võimaliku riigi kiireks üleminekuks sotsialismist turumajandusse, demo-kratiseerida ühiskond, nägid oma riiki Euroopa riikide pere ühe osana. Neile seisid vastu hiigeljõud – vanameelsed, imperialistliku ja suurvene šovinist-liku maailmavaatega massid, kes ela-sid raskelt üle NSV Liidu kui maailma suurvõimu ehk deržaava ootamatut lagunemist. Eriti palju selliseid inime-si oli NSV Liidult päranduseks saadud riigiaparaadis ja hiiglaslikes jõustruk-tuurides. Reformid olid valulised, riik vaevles aastaid raskes sisepoliitilises ja majanduslikus kriisis.

Suured muudatused Venemaal hak-kasid toimuma endise KGB alampolkov-niku Vladimir Putini võimuletulekuga augustis 1999, esialgu peaministrina ning juba järgmisel aastal presidendina. Oma meeskonna formeeris uus presi-dent mõttekaaslastest, temaga sarnase taustaga tšekistidest1.

Putini esimene prioriteet oli Venemaa föderatsiooni kuuluvate väikerahvaste, eelkõige Põhja-Kaukaasias elavate tšet-šeenide iseseisvuspüüdlused otsustavalt ja veriselt maha suruda. Vene rahva toetuse saamiseks föderaalvägede uuele Kaukaasia sõjakäigule sooritati isegi ku-ritegu – detsembris 1999 lasid Vene eri-teenistused Moskvas, Buinakskis ja Vol-godonskis õhku elumajad, kus hukkus rohkem kui 300 inimest ja seda esitati tšetšeeni võitlejate kätetööna. Kuritegu sai avalikuks, kui Kaasanis jäid tšekistid kohalikule miilitsale vahele 150-kilo-

Putini Venemaa doktriinAastatel 2005–2010 viies osas ilmunud „Uus Vene dokt-riin” püstitab Venemaale kaks kõikehõlmavat strateegilist ülesannet. Esmalt taastada Vene impeerium, lõppeesmär-gina aga asuda USA asemel globaalse administraatori rolli. Et nüüdseks on mitu uue Vene maailma loomiseks vajalik-ku sündmust juba aset leidnud, on põhjust tutvuda raama-tute mõttelaadiga lähemalt.

Ants Laaneots ERUKINDRAL

Suured muudatused Venemaal hakkasid toimuma endise KGB alampolkovniku Vladimir Putini võimuletule-kuga augustis 1999, esialgu peaministrina ning seejärel juba järgmisel aastal presi-dendina.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

37

grammise lõhkelaengu paigutamisel elu-majja. 30. septembril 1999 alanud 90 000 inimesest koosnevate föderaalvägede ohvriterohke Tšetšeenia sõjakäik viidi edukalt lõpule 2003. aastal.

DERŽAAVA TAASTAMISE ALGUSKohe pärast teist Tšetšeenia sõda alus-tati relvajõudude reformi, mis pidi need tegema oluliselt võimsamaks. Detsemb-ris 2000 vahetati välja Vene NSFV ülem-nõukogu poolt novembris 1990 kinnita-tud, helilooja Mihhail Glinka meloodial loodud Venemaa föderatsiooni hümn endise, Stalini heakskiidu saanud NSV Liidu hümniga, millele kirjutati uued sõnad. Järgmine Putini ja tema mees-konna samm oli president Jeltsini va-litsemisajal liiga iseseisvaks muutunud regioonide juhtide – kohalike vürstikes-te ja Vene oligarhide taltsutamine ning viimaste kapitali kontrolli alla võtmine. Paljud vürstikestest kaotasid elu või läk-sid vangi. Mitu suurärimeest põgenes välismaale, mõni pankrotistus ja sat-tus vanglasse, enamik aga oli sunnitud vanduma Putinile ja tema meeskonna-le truudust ning jagama nendega oma kapitali.

Riigikassa täitmiseks ja elanikkonna populaarsuse võitmiseks vajaliku ela-tustaseme tõstmiseks leidis Kreml lihtsa ja kiire tee – energiakandjate ehk nafta ja gaasi piiramatu tootmise ja müügi vä-lismaale. Nende müügist saadud tulude osakaal riigieelarves moodustas varsti

50% ja on nüüd jõudnud 52 protsendi-ni. Äri oli edukas, Venemaa SKT kas-vas 1,12 triljonilt dollarilt 2000. aastal 2,21 triljoni dollarini 2010. aastal, ehk 96,7 protsenti. Sisepoliitilise olukorra stabiliseerumine ja riiki voolavad roh-ked nafta- ja gaasidollarid võimaldasid kiiresti tõsta elanikkonna elatustaset ja tegid presidendi rahva seas ülimalt po-pulaarseks. Pärast Putini tagasivalimist presidendi ametikohale kevadel 2004 soovis Venemaa eliit anda talle isegi eri-lise staatuse – „rahvuse liider” (лидер нации), millest ta küll ise loobus.

Kuid presidendi võim hakkas muu-tuma üha autoritaarsemaks. Nõukogude pärandina saadud majanduse uuenda-mine ja nüüdisajastamine jäid tagaplaa-nile. Putini meeskond võttis kiiresti oma kontrolli alla Vene televisiooni ning suu-rema osa meediast. Neid hakati aktiivselt kasutama elanikkonna psühholoogili-seks töötlemiseks ning infooperatsioo-nide läbiviimiseks välismaal. Kadunud marksismi-leninismi asemel sai uueks riigi ideoloogiliseks aluseks Vene õige-usu kirik, mis muutus de facto riiklikuks.

2001. aastal kuulutas Venemaa valit-sus post-nõukogude riigid oma eriliste „rahvuslike huvide” sfääriks. Baltimaad ja sõltumatute riikide ühenduse riigid olid ja on siiani Venemaa riigiasutustes ühises nimekirja. Hoogu sai separatismi toetamine Abhaasias ja Lõuna-Osseetias, Transnistrias, Mägi-Karabahhis. Alates 1999. aastast hakkas Moskva esitama Ukrainale territoriaalseid pretensioone Krimmi poolsaare suhtes, lugedes seda Venemaale kuuluvaks. Neile järgnes 2003. aastal ukrainlaste ja venelaste rel-vastatud vastasseis Aasovi ja Musta merd ühendavas Kertši väinas Ukrainale kuu-luva Tuzla saarel, mida Venemaa pidas omaks.„SUURIMA GEOPOLIITILISE KATASTROOFI” LIKVIDEERIMINEKevadel 2005 kuulutas teiseks ametiajaks tagasi valitud Putin NSV Liidu lagu-nemise maailma 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Saavutades Lääne-Euroopa sõltuvuse Vene gaasist ja naftast, hakkas Kreml neid oskuslikult kasutama poliitilise relvana. Moskva po-liitiline retoorika täitus üha enam suur-vene šovinismi ja ksenofoobiaga Lääne suhtes. Euroopa Liidu ja NATO laiene-mist post-nõukogude riikidesse pidas Moskva vastuvõetamatuks. Ühiskonna-le sisendati järjekindlalt, et Venemaa on ümbritsetud vaenlastest (põhivaenla-sed – NATO, USA), kes unistavad Vene-maa vallutamisest ja lagundamisest.

Venemaa föderatsiooni õhudessantvägede 234. dessantründepolgu sõduri haud Pihkvas.

Kadunud marksismi-le-ninismi asemel sai uueks riigi ideoloogiliseks aluseks Vene õigeusu kirik, mis muutus de facto riiklikuks.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

38 PARA BELLUM

Algas intensiivne Venemaa erandlik-kuse, erilise ajaloolise missiooni propa-ganda, neostalinismi taassünd. Kiiresti taastati Venemaa julgeolekuasutused ja luuresüsteem. Viimane on tänapäeval maailmas üks kõige efektiivsemaid, seda eriti inimluure valdkonnas. Putin ja tema meeskond mõistsid hästi strateegilise kommunikatsiooni otsustavat rolli täna-päeva globaalses poliitikas. Kui tähtsaks Venemaa juhtkond seda pidas, väljendab ilmekalt endise Venemaa kindralstaabi ülema kindral Viktor Samsonovi seletus: „Infosõja süsteemide suur efektiivsus kombinatsioonis täppisrelvadega ning mittesõjaliste mõjutus vahenditega või-maldab desorganiseerida riigi administ-reerimise süsteemi, lüüa strateegiliselt olulisi rajatisi ja väegrupeeringuid ning mõjutada rahva vaimsust ja moraali. Tei-sisõnu – selliste vahendite kasutamise mõju on võrreldav massihävitusrelvade tekitava kahjuga.”

Venemaa alustas oma ülemaailmse strateegilise kommunikatsioonisüstee-mi loomist, kulutades selleks miljardeid dollareid. Telekanalite „Russia Today”, „NTV Mir”, „Rossija 24” jne saated ning erinevate infoagentuuride ja äraostetud ajakirjanike võrk laienes üle kogu maa-ilma, paisates sellele Kremlile vajalikku propagandat. Algasid Moskva järjekind-lad NATO ja Euroopa Liidu ühtsuse nõrgendamise ja lõhkumise katsed pro-paganda, poliitiliste ning majanduslike vahendite abil. Balti riikide ühinemine NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal kutsus esile ülima närvilisuse Moskvas ja aktiivse tegevuse „kaasmaalaste liiku-mise” ning „viienda kolonni” loomiseks naaberriikides, sisepoliitilise olukor-ra destabiliseerimise katsed Ukrainas, Moldovas, Georgias, Lätis. Eestis kul-mineerusid need aprillis 2007 massilis-te tänavarahutustega ja neile järgnenud kübersõjaga. Moskva testis Eesti riigi tugevust.PUTINI VENEMAA DOKTRIINVõttes kokku Putini esimese valitse-misaja tulemused, kirjutas Türgis asuva Bilkenti ülikooli välissuhete kateedri juhataja, briti ajaloolane Norman Sto-ne järgmist: „Putinil õnnestus kiskuda Vene maa välja ajaloolisest tendentsist, mis oleks selle jätkumisel võinud tuua kaasa Venemaa kui riigi lagunemise.”

Venemaa järjekindel ja koordineeri-tud riigisisene ja välispoliitiline tegevus oma võimsuse ja mõju suurendamiseks tekitasid ekspertidel juba Putini esi-mesel ametiajal hulgaliselt küsimusi.

Polnud selge, kas see tegevus on juhus-lik ehk teatud momentidel tekkinud soodsa olukorra ärakasutamine, n-ö ca-se-by-case tegevus või on Venemaa sise- ja välispoliitikal ning tegemistel mingi programmiline ehk doktrinäärne alus? Ja kui on, siis millised on selle suurriigi lähi- ja pikaajalised sihid ja eesmärgid? Vastused nendele küsimustele and-sid viis Venemaa presidendi ülesandel teadlastest, ilmselt ka eriteenistuste ja õigeusu kiriku esindajatest moodusta-tud töögrupi koostatud ja aastatel 2005–2010 ilmunud kallis köites ja rikkalikult Vene vapi – kullatud kahepealiste kot-kastega illustreeritud raamatut. Neid on hakatud Venemaal ja ka mujal kutsuma Putini Venemaa doktriiniks. Omapära-ne oli see, et tellija ja raamatute autorite nimed selgusid alles kolmandas raama-tus 2009. aastal.

Kogumiku esimene raamat „Projekt Venemaa” (Проект Россия) ilmus 2005. aastal ja äratas Venemaal kohe suurt tä-helepanu. Selleks oli ka eriline põhjus – raamatul oli kaks huvitavat detaili. Selle esimesel leheküljel oli kirjastuse pöör-dumine tundmatute autorite poole pal-vega anda endast teada, sest kirjastus ei teadnud, kellele maksta honorar. Tiitel-lehe tagaküljel aga ilutses seletus, et raa-matut levitatakse kõikides riigiasutustes ja see on soovitatud lugemine kõikidele riigiteenistujatele. Vene riigis tähendab soovitus riigiteenistujatele käsku. Selles analüüsitakse kriitiliselt Lääne tsivili-satsiooni ja Venemaa arengut viimaste aastasadade jooksul ning see on ülimalt vaenulik demokraatliku ja turumajan-dusliku riigikorralduse vastu. Läänerii-ke ja eriti USA-d süüdistatakse kõikides surmapattudes, mis on juhtunud Vene-maaga viimase sajandi jooksul.

Mõningad väljavõtted raamatust:

„Venemaa on eriline riik. … Sellepärast lükkab ta kõrvale lääne materialistliku mudeli, mis positsioneerib end erandi-tult majanduslikuna ja uhkeldab oma ideetusega.” „Tarbimistsivilisatsioon on planeedi vähkkasvaja. Vähkkasvajal ei saa olla tulevikku.” „Traditsiooniline Lääs on suremas. … Ta vajab abi ja see saab tulla ainult Venemaalt. … Euraasia saab maailma keskuseks, mille ümber koonduvad traditsioonilised jõud.”

„Lääne peamine häda on selles, et ta on muutnud oma eliidi põhimõtte-lagedateks monstrumiteks-kosmopo-liitideks, kes ei tee vahet, kelle arvel rikastuda, kas omade või võõraste.” „Lääs on nüüdseks ammendanud tar-bimisarengu võimalused ning jõudnud tupikusse.” „Maailm on sisenenud uude, post-demo kraatlikku ajastusse.” „Me oleme ainuke, unikaalne ja kordumatu impeerium, perekonna-tüüpi impee-rium.” „Maksimaalselt tugev konstrukt-sioon on monarhia. Tema peamine eelis seisneb võimu legitiimsuses. … Monarh esindab maksimaalselt sõltumatut või-mu. … Selline hiiglaslik riik nagu Vene-maa ei vaja ajutist juhti, vaid peremeest, mitte diktaatorit, vaid isa.” „Monarh on kapten, kes jälgib ja kontrollib riigilaeva kurssi. Tsaar juhib riigilaeva, orientee-rudes riigi kasule, mitte isiklikule kasule …”

Esimesele raamatule tuli 2007. aas-tal järg – „Projekt Venemaa. Teekonna valik. Teine raamat” (Проект Россия. Выбор пути. Вторая книга). Selles, piiblist võetud tsitaatidega ohtralt ri-kastatud raamatus lahatakse põhjali-kult demokraatiat, selle probleeme ja ohtlikkust Venemaale ning antakse ju-hised, kuidas riiki edaspidi üles ehita-da. Parlamentaarne riigikord ja demo-kraatia ei sobi Vene riigile. Ühiskond jagatakse eliidiks ja lihtrahvaks. Ainult eliit suudab riiki juhtida vajalikus suu-nas. Põhjalikult arutatakse, missugune peab olema tulevase Vene riigi ja ühis-konna korraldus, juhtiv partei ja selle liikmeskond.

Kuid anname taas sõna raamatu au-toritele: „Demokraatia sarnaneb vähk-kasvajaga. Oma elementaarseks eksis-teerimiseks on ta sunnitud hävitama ühiskonna elutegevust tagavad tradit-sioonilised väärtused.” „Demokraatia on ohtlikum kui ususektid. Ta formee-rib võltseliidi, kes annab võltskäitumi-se eeskuju ühiskonnale.” „Me astume välja igasuguse demokraatia vastu.” „Meie eesmärk on Õigeusklik Tsaari-riik.” „Vene maale toetub kogu maailm.

Infosõja süsteemide suur efektiivsus kombinatsioonis täppisrelvadega ning mittesõjaliste mõjutus-vahenditega võimaldab desorganiseerida riigi admi-nistreerimise süsteemi, lüüa strateegiliselt olulisi rajatisi ja väegrupeeringuid ning mõjutada rahva vaimsust ja moraali.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

39

Enam kui kahesajast riigist planeedil on Venemaa ainuke inimkonna kaitsja.” „Venemaa ei saa maailma impeeriumiks majandusliku võimsuse pärast, vaid tänu õigeusule.” „Ühiskond jaguneb ala-ti rahvaks ja massiks. Massi iseloomu-lik joon on ühise eesmärgi puudumine. Selle klassifikatsiooni järgi kujutab tä-napäevane ühiskond endast inimput-ru, mille liikmed pühendavad oma elu üht või teist tüüpi naudingu otsimisele. Niikaua kui mass on sellises seisundis, pole traditsiooniline juhtimine võima-lik.” „Kui tuua analoogia sõjaväega, siis ohvitseri korpus on rahvas, sõdurid – mass. „Präänikut ja piitsa” kasutavate ohvitseride abil pannakse sõdurite mass liikuma.” „Meie riik kujutab endast sün-divat noort hiiglast, kes hakkab määra-ma Inimkonna saatust.” „USA, kes ku-jutab täna endast topeltmoraali eredat näidet, hukkub samadel põhjustel, mille pärast hukkus NSV Liit. Kaks kolossi kaovad igavikku.”

2009. aastal nägid ilmavalgust kaks raamatut: „Projekt Venemaa. Kolmas aastatuhat. Kolmas raamat” (Проект Россия. Третье тысячелетие. Третья книга) ja kogumiku kõigeolulisem osa – „Uus Vene doktriin. Aeg sirutada tii-

vad” (Новая Русская Доктрина. Пора расправить крылья). Kolmas raamat on pühendunud peamiselt religioonile ja selle ajaloole. Mõned huvitavamad väljavõtted:

„Toimuvate sündmuste analüüs näi-tab, et tänapäevane maailm liigub ole-matusesse. … Tulemas on sündmused, mis on võrreldavad ülemaailmse vee-uputuse ja jääajaga.” „Maailm on tar-bimistsivilisatsiooni sõlmpunktide pu-runemise lävel. See tähendab igasuguse (maailma – A. L.) süsteemi kadumist.” „Maailm sarnaneb autoga, millel kõik varsti kiilub kinni ja laguneb. Andurid signaliseerivad hiiglaslikku ohtu. Nad ei vilgu enam, nad uluvad sireenina. Inim-kond veereb kuristikku.” „Praegu elab

planeedil ligi seitse miljardit inimest. Selleks, et Maa ressurss taastuks, on eri-nevatel hinnangutel vaja, et elanikkond oleks kahe miljardi piirides. Tänapäe-vase teaduse arengu juures garanteerib see inimkonnale elatise.” „Sellepärast on vaja raudse käega päästa inimkond, amputeerides tema liigsed miljardid.” „Maailma vallutamise uue tehnoloogia võtmeosa on informatsioonikanalid.”

Raamat „Uus Vene doktriin. Aeg si-rutada tiivad” kujutab endast Vene riigi tegevusprogrammi kõikides tähtsates valdkondades ja on üsna sõjaka väljen-dusviisiga. Kinnitatakse, et 1990. aastate kriis on ületatud ja rahvusliku alanduse ajastu on jäänud minevikku. Riigi aas-taid kestnud langus on loonud püsiva immuniteedi „liberaalsele” nakkusele. Esimene peatükk on pühendatud ideo-loogia taastamise vajalikkusele riigis. Paatoslik tekst määratleb Vene tsivilisat-siooni alused, milleks on riiki moodus-tavad vene rahvas, vene keel ja kultuur; suurvene tüvele toetuvad ja Venemaast eraldamatud väikerahvad; riigi impee-riumlik traditsioon; Vene õigeusk kui riigi vaimne ja ideoloogiline alus.

Palju on kiidulaulu Putinile, keda rii-gi ülesehitamisel võrreldakse Staliniga.

Venemaa föderatsiooni 98. õhudessantdiviisi 331. polgu dessantväelaste hauad Kostromas.

Post-nõukogude riikide vastu, kes tahavad Venemaa mõjusfäärist lahkuda, kasutab Putin jõudu, eirates seejuures nii rahvusvahelisi kui ka riigisiseseid õigusnor-me.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

40 PARA BELLUM

Õigustatakse Stalini repressioone, ilma milleta ei olevat olnud võimalik NSV Liidu kiire industrialiseerimine möö-dunud sajandi 30. aastatel. Peetakse va-jalikuks üleminekut plaanimajandusele. Peatükis „Innovatsioonide viisaastak” analüüsitakse läbimurde võimalusi ja teid tänapäevastes kõrgtehnoloogiates. Peetakse vajalikuks luua rahvuslik in-novatsiooniline süsteem ja innovaatili-ne eliit.

Järgnevates peatükkides analüüsitak-se ja püstitatakse ülesanded riigi ma-jandus-, kultuuri-, meedia-, rahvus- ja välispoliitika valdkondades. Viimane on eriti huvitav. Maailma riigid jagatak-se suhete järgi Venemaaga gruppidesse ning antakse soovitused Venemaa polii-tikas nende suhtes. Eraldi on välja too-dud Venemaa välispoliitika ülesanded post-nõukogude riikide osas. Need on omakorda jagatud kolme kategooriasse. Esimesse kuuluvad Venemaaga tiheda-tes partnerlussuhetes olevad riigid, nn liitlased, keda plaanitakse tulevikus liita Venemaa föderatsiooniga. Teise kate-gooria moodustavad „kõhklevad” rii-gid, kes püüavad „lüpsta” nii läänt kui

ka ida. Kolmandasse kategooriasse on liigitatud Venemaale vaenulikud riigid, eelkõige Baltimaad ja Georgia.

Kuid anname uuesti autoritele sõna. „Me oleme kapitalismi agoonia tunnis-tajad. Saavutanud oma loogilise kõrg-seisu 1980.–2000. aastatel, on ta sure-mas. Ta on oma aja ära elanud ega suuda inimkonnale enam midagi pakkuda. … Miski pole selles ilmas igavene, nüüd on kapitalismi kord.” „On aeg sirutada tii-vad ja minna üle ajaloolisele vastupeale-tungile. … Venemaa vajab programmi uue maailma loomiseks.” „Välismaailm

on teinud kõik võimaliku, et ümbritse-da Venemaa temale vaenulike režiimi-dega ja jätkusuutmatute „oranži värvi” riikidega. … Ees on juba selgelt nähtav moment, kui kõige metsikuma ja halas-tamatuma, alatu ja amoraalse maailma kolmanda psühholoogilise sõja algata-jad … maksavad Venemaale tekitatud piinade eest, kõikide sündimata jäänud laste eest.”

„Vene diplomaatia abitus post-nõu-kogude riikides muutub talumatuks.” „Suure Venemaa alandamine väikeses Eestis (pronkssõduri lugu – A. L.), nagu ka „värviliste revolutsioonide” ajutine edu külgnevates riikides on (Venemaa – A. L.) välispoliitika realiseerimise kui ka majandusprotsesside organiseerimi-se eest vastutavate riiklike struktuuri-de korralageduse ja vastutustundetuse, pealiskaudsuse ja läbi sõrmede vaatami-se tagajärg.”

„Vene mõju taastamine naaberriiki-des eeldab läbimõeldud, laiaulatuslikku ja mitmekesist infopoliitikat. Väikest osa nende ühiskonnast kaasavatest sporaadilistest, vene keele kaitseks läbi-viidavatest kampaaniatest tuleb minna

Balti riikide ühinemine NATO ja Euroopa Liiduga 2004. aastal kutsus esile ülima närvilisuse Moskvas ja aktiivse tegevuse „kaas-maalaste liikumise” ning „viienda kolonni” loomiseks naaberriikides.

Venemaa föderatsiooni 98. õhudessantddiviisi 331. dessantpolgu vangistatud sõdurid pressikonverentsil Ukrainas.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

41

Paatoslik tekst määratleb Vene tsivilisatsiooni alused, milleks on riiki moodusta-vad vene rahvas, vene keel ja kultuur; suurvene tüvele toetuvad ja Venemaast eraldamatud väikerahvad; riigi impeeriumlik tradit-sioon; Vene õigeusk kui riigi vaimne ja ideoloogiline alus.

üle pidevale, läbimõeldud ja sihipärase-le vene kultuuri ekspansioonile naaber-riikidesse, eelkõige massmeedia abil.” „Uue infopoliitika suurim ülesanne on naaberriikides elavate vene keele ja kul-tuuri kandjate võõrdumine Venemaa elust.” „Endiste NSV Liidu vabariikide Venemaale lähenemise stimuleerimi-ne ei saa toimuda ainult majandusli-ke vahenditega … Venemaa peab pi-devalt, aktiivselt ja leidlikult veenma mitte ainult poliitilist aparaati, vaid ka post-nõukogude riikide rahvaid liitu-mise eelistest.” „Vabatahtlikult endale venevastase mõjuagentuuri rolli võtnud eliite ehk kolmandasse kategooriasse kuuluvate Georgia ja Eesti valitsevat poliitilist aparaati võib õigusega nime-tada okupatsioonivalitsusteks; vastavalt sellele on kohane nende riikide oposit-sioonilise avalikkuse ülesannet väljen-dada sõnaga „dekoloniseerimine”.”

Programmiline „Uus Vene doktriin” püstitab Venemaale kaks kõikehõlmavat strateegilist ülesannet. Neist lähim ees-märk on taastada Venemaa impeerium, ehk eelkõige kontroll postnõu kogude riikide üle. Venemaa strateegiline lõp-peesmärk on sõna-sõnalt tõlgituna järg-mine: „Kui USA ainult imiteerib ja sisu-liselt labastab globaalse administraatori rolli, siis Venemaale kuulub see roll õi-gusega. Nüüd peab ta seda kinnitama, asudes seda täitma.”

Kogumiku viimane raamat „Pro-jekt Venemaa: Suur idee. Neljas raa-mat” (Проект Россия. Большая идея. Четвертая книга) ilmus 2010. aastal ja kujutab endast peamiselt filosoofilist arutelu maailma saatuse üle.

DERŽAAVA KIBELEB RÜNDAMALugejal tekib kindlasti küsimus, kas doktriini ka täidetakse. Vastus on – kindel jaa. Venemaal on diktaatori kal-duvustega tsaar, kelle heakskiiduta ei toimu selles hiigelriigis midagi. 2003. aastal asus Venemaa täitma oma stra-teegilist lähiülesannet – kontrolli taas-tamist post-nõukogude ruumi üle. Seda tehakse kahel viisil – pehmelt või jõuga. Pehmelt naaberriikide majandusliku, poliitilise ja sõjalise integratsiooni teel, mille tulemusena tekkis 2010. aastal Tolliliit (Venemaa, Valgevene, Kasahs-tan, Armeenia, Kõrgõzstan) kui vaste Euroopa Liidule ja tulevane Euraasia Liit. Alternatiivina NATO-le loodi 14. mail 2002 rahvusvaheline sõjaline kol-lektiivse julgeoleku lepingu organisat-sioon kuue riigi – Venemaa, Valgevene, Armeenia, Kasahstani, Tadžikistani,

Kõrgõzstani – osavõtul. Neisse püütakse kaasata vähemalt kõik sõltumatute riiki-de ühenduse maad.

Post-nõukogude riikide vastu, kes tahavad Venemaa mõjusfäärist lahkuda, kasutab Putin jõudu, eirates seejuures nii rahvusvahelisi kui ka riigisiseseid õi-gusnorme. Augustis 2008 tungisid Vene väed kallale NATO-ga liitumist taotle-vale ja oma riigisiseseid probleeme la-hendavale Georgiale ning okupeerisid selle osad – Abhaasia ja Lõuna-Ossee-tia. Ettekäändeks toodi Georgias elavate Vene kodanike kaitsmine. Tõeline ees-märk oli kukutada Georgia läänemeelne valitsus. Tänavu tungis Venemaa samal ettekäändel kallale Euroopa Liiduga liituda soovivale Ukrainale, annektee-rides Krimmi ja liites selle Venemaaga. Ukrainlaste sõda agressoriga käib riigi idaosas siiani. Uue Venemaa doktriini seisu kohti kinnitas Putin ka 21. sep-tembril 2013 Valdais toimunud rah-vusvahelisel konverentsil peetud prog-rammilises kõnes: „Endise NSV Liidu integreerimine ühtseks geopoliitiliseks üksuseks on võtmeprioriteet. … Uus liit pole enam Euroopa ja Aasia perifeeria, vaid nendega võrdne.” „Venemaa lükkab tagasi post-kristliku Lääne Euro-Atlan-tilise tsivilisatsiooni traditsioonilised väärtused … Venemaa peab taastatama oma traditsiooniliste väärtuste baasil.”

Putin kinnitas ka Samuel P. Hunting-toni kuulsa tsivilisatsioonide teooria õigsust, mille järgi Venemaa ei kuulu Euroopa tsivilisatsiooni, öeldes: „Vene-maa on iseseisev tsivilisatsioon.” Palju-tähenduslikud olid tema sõnad Ukraina kohta: „… Venelased ja ukrainlased on üks rahvas kahes riigis, kes on määratud koos elama.” Nüüd püüab ta ühendada neid sõjalise jõuga.

Mis puutub Venemaa kavatsusi Balti

riikides, siis neid ilmestavad kõige pa-remini kahe Vene „pistriku” avamee-litsused. Üks Venemaa juhtivaid ideo-looge, Euraasia doktriini autor, Moskva riikliku ülikooli professor Aleksandr Dugin kinnitas novembris 2010 Leedu venekeelsele Delfile: „Venemaa peab neid oma vaenlasteks ega tee nende seas erilist vahet. See on (vene – A. L.) elii-di, sh ka liberaalse, üldine arvamus. … Venemaa ootab (maailma – A. L.) glo-baalset ümberjaotust. Näiteks kui USA-ga midagi juhtub, okupeerime veelkord need riigid. Nii või naa – kas pehmelt või karmilt. … Selleks, et luua tõsine olukord Lätis ja Eestis – meil on vahen-did ja neid ka kasutati mõned korrad.”

Oma hüsteerilise räuskamisega kuul-saks saanud Venemaa riigiduuma ase-spiiker ja Venemaa liberaaldemokraat-liku partei asendamatu juht Vladimir Žirinovski teatas 4. septembril 2013 tea-deteagentuurile ITAR-TASS: „Kui sel-lised kutsikad (antud juhul oli jutt Lä-tist – A. L.) hauguvad maailmaruumis, siis neid hiljem okupeeritakse. … Kogu Pribaltika okupeeritakse või hävitatakse kindlasti.”KUHU LÄHED, VENEMAA?Venemaa avaliku arvamuse uurimise keskuse kommunikatsioonidirektor, sotsioloog Igor Eidman iseloomus-tab president Putini ajastul lõplikult välja kujunenud riigi sotsiaal-poliitilist süsteemi kui „ametnikest oligarhide võimu”, millel on iseloomulikud „äär-musliku parempoolse diktatuuri joo-ned – riiklik-monopolistliku kapitali võimutsemine majanduses, riigi juhti-mine jõustruktuuride poolt, klerikalism ja riiklikkuse primaarsus ideoloogias”.

Küsimusele kuhu lähed, Venemaa, on raske vastata. Igatahes kinnitab selle riigi tuhandeaastane ajalugu, et kõikidel oma tugevnemise ajajärkudel on Venemaa, sõltumata sellest, millist nimetust ta pa-rasjagu kandis, olnud agressiivne ja laien-danud jõuga oma territooriumi naabrite arvel. See, kui kaugele tal võimaldatakse oma maailmavallutuslike strateegiliste eesmärkide täitmisel minna, sõltub see-kord eelkõige lääneriikide ühtsusest, ot-sustavusest ja kindlameelsusest.

1 Tšekaa – kontrrevolutsiooni ja sabotaaži vastu

võitlemise ülevenemaaline erakorraline komisjon,

KGB eelkäija. Lühendit „tšekaa” kasutati NSV Liidus

ja kasutatakse siiani Venemaal riiklike julgeole-

kuasutuste üldnimetusena. Tšekist – Venemaal

populaarne julgeolekuasutuse töötaja üldnimetus.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

42 TANKITÕRJE

Kaitseväe arengukava näeb ette jalaväebrigaadide relvastamise moodsate tankitõrjeraketisüsteemi-dega. Kaitseminister tea-tas käesoleva aasta juunis,

et alustatakse läbirääkimisi Ameerika Ühendriikidega kolmanda põlvkon-na tankitõrjeraketisüsteemide Javelin hankimiseks.

Milline on olnud tankitõrjeraketi-süsteemide areng? Millised TT-raketi-süsteemid on praegu Eesti kaitseväe relvastuses? Millised valikuvõimalu-sed oleks lisaks Javelini TT-raketisüs-teemile? Millise eelise annab meile III põlvkonna TT-raketikompleks II põlv-konna TT-raketisüsteemi ees? Neile küsimustele katsun selles artiklis vas-tused leida.

Maa pealt lastavad TT-raketid on levinud tankitõrjevahendid. Neid saab lasta mitmesugustelt platvormidelt, sh helikopteritelt ja laevadelt. Kerge-jalaväes asuvad laskeplatvormid kolm-jalal, maasturitel või veoautodel. Meh-haniseeritud jalaväes on kasutusel nii spetsiaalsed tankitõrjesoomukid kui ka jalaväelahingumasinatele või soo-mustransportööridele välja töötatud spetsiaalsed tornid, kus jalaväe toetus-relv ja TT-raketikompleks asuvad koos. Selleks, et suurendada tankide tuleula-tust ja võimaldada neid seeläbi kasuta-da kaugmaa tankitõrjes, loodi endises N Liidus läbi tankikahuri lastavad juhi-tavad TT-raketid. Et valdkond on väga lai, ei peatu me pikemalt soomukitelt ja lennuvahenditelt lastavatel rakettidel, vaid keskendume jalaväe kasutatavate-le ning kolmjalalt või õlalt lastavatele rakettidele.

TANKITÕRJERAKETTIDE ARENGTankitõrjerakettide ajalugu ulatub Teise maailmasõja aega, kuid esimesed laie-malt levinud raketid SS.10 võeti kasu-tusele 1955. aastal Prantsusmaal. See rakett võeti kasutusele ka USA ja Iisraeli relvajõududes ning seda kasutati 1956. aastal Suessi kriisi ajal Egiptuse tanki-de vastu. Tegu oli tüüpilise I põlvkonna TT-raketiga, kus sihtur peab üheaegselt jälgima nii raketti kui ka sihtmärki ning juhtima raketi sihtmärgile. Juhtimiseks kasutati väikest juhtimispuldil olevat kangikest ning juhtimissignaal edasta-ti raketile traadi kaudu. Inglise keeles nimetatakse selle põlvkonna rakettide juhtimissüsteemi manual command to line of sight (MCLOS). Selline raketisüs-teem nõudis palju harjutamist ja väga osavaid sihtureid. Tuntuimatest I põlv-konna TT raketikompleksidest vääriks nimetamist SS.11 (SS.10 edasiarendus), AT-1 Snapper, hüüdnimega Shmel (N Liit) ja AT-3 Sagger, hüüdnimega Mal-jutka (N Liit). Kõik need relvasüsteemid on olnud laialdaselt kasutusel ning neid on sõdades kasutatud.

II põlvkonna juhtimissüsteem ehk semi-automatic command to line of sight (SACLOS) võeti kasutusele 1960-nda-tel. Esialgu uut relvasüsteemi kasutusele ei võetud, vaid hakati vanu rakette toot-ma uuele juhtimissüsteemile, nt SS.11

hüüdnimega Harpon (1967) ja britti-de Swingfire. Esimesteks II põlvkonna TT-rakettideks võib pidada TOW-d (USA) ja AT-4 Spigoti, hüüdnimega Fagot (N Liit) relvasüsteeme, mis võeti relvastusse 1970. aastal.

II põlvkonna TT-raketisüsteemi pu-hul ei pea sihtur enam jälgima raketi lendu, vaid peab lihtsalt hoidma sihiku-risti sihtmärgil. Sihtimisseade tuvastab ise raketi kõrvalekalde sihtimisjoonest ning annab automaatselt raketile käsk-luse liikumissuunda muuta, et see len-daks piki sihtimisjoont. Raketi sabasse on paigutatud infrapuna- (IR) või ultra-violett- (UV) kiirgaja ning laskeseadmes on sensor, mis seda jälgib, tuvastades raketi asukohta. Enimlevinud on traadi teel juhitavad raketid, kuid on olemas ka raadiosagedusel juhitavaid nt AT-6 Spiral, hüüdnimega Shturm (N Liit).TT-RAKETISÜSTEEM MILANSellesse põlvkonda kuulub ka praegu kaitseväe relvastuses TT-raketikomp-leks MILAN 2. (TTA tabel 1). MILAN (Missile d’infanterie léger antichar; an-ti-tank light infantry missile) võeti rel-vastusse 1972. aastal. Tegu oli Saksa-maa–Prantsusmaa ühisprojektiga. 1984. aastal raketti moderniseeriti – suuren-dati kaliibrit ja soomustläbistavust ning see sai nimetuseks MILAN 2. Tegu on tüüpilise II põlvkonna poolautomaatse traadi teel juhitava TT-raketisüsteemi-ga, kus sihturi ülesanne on hoida sihi-kuristi sihtmärgil. Lendava raketi IR kohamääramisseade annab IR-i koha-viite, mille järgi juhtimisblokk mõõdab kõrvalekalde raketi asendi ja juhtimis-joone vahel. Laskeseadmega saab lasta väikeselt kolmjalalt, suurelt kolmjalalt ning vastava adapteri või laskealuse ole-masolul ka transpordivahendilt. Öiseks laskmiseks on MILAN-ile välja aren-datud soojussihik Mira, mida Eestis samuti kasutatakse. MILAN oli ja on väga levinud relvasüsteem Euroopas ja mujal maailmas. Eestisse saabusid rel-vad 2003. a lõpus ning väljaõpet alustati 2004. a Viru üksik-jalaväepataljonis ja

Tankitõrjerakettide arengu viis põlvkonda

Tõnis Metjer MAJOR

Tankitõrjeraketid on Teisele maailmasõjale järgnenud aas-tate jooksul erinevate sõjaliste konfliktide kogemusi kasu-tades läbinud neli arengupõlvkonda. Viienda põlvkonna rakette katsetatakse praegu. Tutvume lähemalt omaduste-ga, mis neid relvapõlvkondi eristavad.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

43

Scoutspataljonis. Euroopas kasutasid või kasutavad MILAN-i raketisüsteemi Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia (tootis litsentsi alusel), Itaalia (tootis lit-sentsi alusel), Hispaania (tootis litsentsi alusel), Belgia, Kreeka, Portugal, Tür-gi, Iirimaa ja Eesti. Praegu toimuvatest konfliktidest olen täheldanud MILAN-i kasutamist isegi Süüria kodusõjas.

TT-RAKETISÜSTEEM MAPATSII põlvkonda kuulub ka teine praegu kaitseväe relvastuses olev TT-raketi-süsteem MAPATS (Man Portable An-ti-Tank System). Et selle juhtimissüs-teemi on pisut edasi arendatud, loetakse seda ka II+ põlvkonna TT-raketisüstee-miks (vt ka TTA tabel 1). Samasse põlv-konda kuulub ka Venemaa TT raketi-süsteem AT-14 Spriggan, hüüdnimega Kornet. MAPATS on sisuliselt USA TOW 2 TT-raketisüsteemi edasiaren-dus. Peamine erinevus seisneb selles, et raketti ei juhita traadi teel, vaid see hoiab ennast ise infrapuna laserkiire sees ja lendab sihtmärgini. Seda nime-tatakse ka line-of-sight beam riding’uks (LOSBR). Sarnaselt MILAN-iga peab sihikuristi kuni tabamuseni sihtmärgil hoidma. Eesti kaitseväes on MAPATS näidanud ennast küllaltki kapriisse ja palju hooldust vajava relvasüsteemi-na. Lisaks on MAPATS-i kaal niivõrd

suur, et selle kasutamine maa peal nõuab suurt relvameeskonda. Täna-päevased relvasüsteemid on umbes kolm korda kergemad, kuid tunduvalt efektiivsemad.

Lisaks juba eespool mainitud relva-süsteemidele väärivad nimetamist ka tuntud II põlvkonna TT raketisüstee-mid TOW 2 (USA) ning AT-5 Spandrel ehk Konkurs (N Liit).

TT-RAKETISÜSTEEM JAVELINIII põlvkonna ehk „lase ja unusta” (fire and forget, FF) TT-raketisüsteem Jave-lin (TTA tabel 1) võeti USA-s relvas-tusse 1996. aastal, et välja vahetada seni kasutusel olnud raketisüsteem Dragon. Javelin oli täiesti uus samm TT-raket-tide arengus, olles sisuliselt esimene III põlvkonna raketikompleks maailmas. Selle laskeseadme tegi unikaalseks asja-olu, et laskur võib kohe pärast lasku positsiooni vahetada või relva ümber laadida, sest rakett on pärast väljalendu sihturist ja laskeseadmest sõltumatu.

Kogu süsteem koosneb laskeseadmest ehk command launch unit’ist (CLU) ning konteinerisse paigutatud rake-tist. Laskeseadmesse on sisse ehitatud päeval kasutatav optiline sihik ja nii öösel kui ka päeval toimiv soojussihik. Laskeseadet saab eraldi kasutada vaat-lusseadmena. Laskeseadme optilisel sihikul on 4 × suurendus ning soojus-sihikul 4 × (lai vaateväli) ja 9 × (kitsas vaateväli) suurendus. 4 × suurendust kasutatakse sihtmärgi avastamiseks ja 9 × suurendust sihtmärgi tuvastami-seks. Laskeseadme patarei kestab soo-jussihiku kasutamisel maksimaalselt 4 tundi. Temperatuuril +10  °C…+49  °C kestab patarei kuni 3 tundi.

Lihtsalt seletades toimub Javelini lastes järgnev: sihtur leiab laskeseadme optilist või soojussihikut kasutades siht-märgi, seejärel lülitab sihtimisseadme vaate ümber raketi peas asuvale soojus-kaamerale ning lukustab selle sihtmär-gile. Sisuliselt jätab rakett meelde siht-märgi soojuspildi. Sihtur sooritab lasu ning rakett lendab sihtmärgini, tabades seda vastavalt valitud lennutrajektoo-rile, kas otse või pealt. Otsetabava lasu korral tõuseb rakett kuni 60  m kõrgu-sele ning tabab sihtmärki u 30° nurga all. Seda kasutatakse eelkõige punkrite, hoonete, aga ka aeglaselt lendavate heli-kopterite vastu. Pealttabava lasu korral

Et valdkond on väga lai, keskendume jalaväelaste kasutatavate ning kolmjalalt või õlalt lastavatele raketti-dele.

II põlvkonna TT-raketisüsteemi TOW 2 on küll mitu korda moderniseeritud, kuid suure kaalu tõttu see kergejalaväele ei sobi.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

44 TANKITÕRJE

tõuseb rakett kuni 160  m kõrgusele ning tabab sihtmärki ca 50° nurga all. Seda kasutatakse eelkõige tankide vastu, sest pealtpoolt on soomukid ja tankid nõrgemalt kaitstud. Et Javelinil on tan-demlõhkepea, peaks see hävitama kõik teadaolevad tankid.

Javelinil on n-ö pehme lasu süsteem ehk raketil on eraldi heitelaeng ja ra-ketimootor. Heitelaeng viskab raketi konteinerist välja ning alles siis käivitub raketi mootor, et viia rakett sihtmärgini.

See võimaldab lasku sooritada ka hoo-nest ega nõua väga suurt tagaohuala. Sealjuures on ruumist laskmisel ruu-mi suurusel miinimumnõuded: pikkus 4,57  m (15  ft), laius 3,66  m (12  ft) ja kõrgus 2,13  m (7  ft). Samuti ei paiska

Javelin laskepositsioonilt üles eriti palju tolmu, prahti, lund jms ning tänu sellele on lasu jälg väiksem ning vastane avas-tab laskepositsiooni vähemtõenäoliselt.

Javelini TT-raketisüsteemi on vä-hemal määral moderniseeritud 2008. aastal. Vanem versioon on Javelin Block 0 ja uuem versioon Javelin Block 1. Ra-ketil on täiustatud raketimootorit see-läbi raketti kiirendatud. Laskeseadmel on uuendatud tarkvara, lisatud kõrg-lahutusega ekraan ning täiustatud sihi-kut – soojussihiku kitsas vaateväli on varasema 9 × suurenduse asemel 12 × suurendusega. Raketi lukustamiseks ka-sutatakse siiski 9 × suurendusega raketi peas asuvat soojuskaamerat.

Javelini miinustena võib välja tuua jahutamist vajava soojussihiku (see võib aega võtta olenevalt väliskeskkonna temperatuurist 30 sekundit kuni 4-5 mi-nutit) ning raketi aktiveerimisel raketi soojuskaamera mahajahutamiseks ning sihtmärgi lukustamiseks vajaminevad 10–15 sekundit.

TT-RAKETISÜSTEEM SPIKEJavelini suurim konkurent on IV põlv-konna TT-raketiks peetav Spike. Spi-ke’id on kolmanda ja neljanda põlvkon-na TT-raketid, mis töötati välja Iisraelis. Lisaks kaugmaarakettidele Spike-LR (long range – laskekaugus kuni 4000 m) ja Spike-ER (extended range – laskekau-gus kuni 8000  m) kuuluvad Spike’ide perekonda ka lähimaarakett Spike-SR (short range – laskekaugusega kuni 800  m) ja keskmaarakett Spike-MR (medium range – laskekaugusega kuni 2500  m). Iisraeli relvatehase Rafael Arment Development Authority too-detav kolmanda/neljanda põlvkonna tankitõrje relvasüsteemi Spike esitleti esimest korda 1997. aastal. Spike-SR ja Spike-MR on klassikalised III põlvkon-na raketisüsteemid. Spike-MR on põhi-omadustelt analoogne Javeliniga.

Lisaks „lase ja unusta” töörežiimile on Spike-LR-il ja Spike-ER-il veel „lase, vaatle ja korrigeeri” töörežiim, mis või-maldab raketti juhtida lennu ajal fii-beroptilise kaabli-kaamerapildi vahen-dusel. Fiiberoptilise kaabliga ühendatud rakett (soojuskaameraga varustatud) saadab relvasüsteemile pildi ja operaa-tor saab jälgida raketi lendu ning vaja-dusel teha korrektiive sihtmärgi valikul. Fiiberoptilise kaabliga ühendatud ra-kett võimaldab muuta sihtmärki pärast raketi väljalendamist, saada uut luure-informatsiooni, hinnata lahingukahju-sid, lennutada rakett sihtmärgile, mida

Et Javelinil on tandemlõhke-pea, peaks see hävitama kõik teadaolevad tankid.

TT-raketisüsteem Spike on kasutusel paljudes Euroopa ja NATO riikides, sh Saksa Bundeswehris.

TT-raketisüsteemi Javelin laskeseade on väga kerge ja kompaktne ning selle käsitlemisega saab vajadusel hakkama ka üks inimene.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

45

operaator otsesihtimisega ei näe, ning viia tsiviilkahjud miinimumini. Näi-teks nähti positsioonilt liikumas tanki künka või mõne muu takistuse taha, kuid visuaalne kontakt kaob ja sihtur ei jõudnud raketti lukustada. Sihtur saab lukustada raketi selle künka peale, lasta see välja ning kui rakett on tõusnud nii kõrgele, et takistuse taga olev sihtmärk ilmub nähtavale, saab nihutada sihiku-risti õigele sihtmärgile ning lask tabab tanki.

Tandemlõhkepeaga raketi laskmi-sel saab kasutada nii otsetabavat kui ka kõrget trajektoori, et lüüa sihtmärki (tanki) pealtpoolt, kus soomuskaitse on nõrgem. Spike-LR-i relvasüsteemi kasutatakse laskmiseks kolmjalalt või paigutatuna sõidukile. Relvasüsteem koosneb laskeseadmest (CLU), kolm-jalast ning konteineris raketist, mis kinnitatakse laskeseadme külge. Relva-süsteemi saab kasutada ja paigaldada erinevatele soomukitele ning autodele. Sihtimiseks kasutatakse kas optilist või soojussihikut. Raketil on soft launch’i

võimekus, mis võimaldab rakette lasta ka väikeses ruumis, see on väga oluline linnavõitluses.

Spike on välja arendanud ka uue täiustatud laskeseadme ICLU (Integ-rated Command Launch Unit). Uues laskeseadmes on laskeseade ja soojus-sihik liidetud üheks tervikuks. Sellel on sisemine audio/video salvestamise võimalus. Laskeseadmesse on integree-ritud GPS, laserkaugusmõõdik ja kom-pass, mis võimaldab lihtsalt määrata nii enda kui ka vastase asukohta, kaugust

sihtmärgini ning sisuliselt tagab relva-meeskonnale kõik tehnilised vahendid kaudtule tellimiseks ja juhtimiseks. Lihtsustatud on ümberlaadimist ning uut laskeseadet saab kasutada vaatlu-seks (ka ilma raketita).

Spike-raketi ainuke teadaolev miinus võrreldes Javeliniga on see, et kui rakett aktiveerida1, siis Javelinil piisab raketi aku vahetamisest, kuid Spike-rakett tu-leb tehases täita.

TT-RAKETISÜSTEEM MMPKõige uuem ja nüüdisaegsem tehnoloo-gia on välja arendamisel Prantsusmaal. Viienda põlvkonna tankitõrjeraketiks peetav MMP (Missile Moyenne Portée- Medium Range Missile) on praegu kat-setustejärgus ning tootmise algus on plaanitud aastasse 2017 (TTA tabel 1). Prantsusmaa relvajõud on juba teinud lepingu 400 laskeseadme ja 2850 raketi ostmiseks raketisüsteemi arendavalt fir-malt MBDA.

Relvasüsteem koosneb laskesead-mest (CLU), konteinerisse paigutatud

OMADUS RELVASÜSTEEM

MILAN 2 MAPATS Javelin Spike-LR MMP

Võetud relvastusse 1984 (MILAN-1976) 1984 1996 1997 2017

Põlvkond II II+ III IV V

Laskekaugus 300–2000 m 500–5000 m 65**–2500 m 200–4000 m 160–4000 m

Tabamismeetod Otse Otse Pealt/otse Pealt/otse Pealt/otse

Soomustläbistavus 800 mm 800 mm 750 mm 750 mm 1000 mm

Tandemlõhkepea Ei* Ei* Jah Jah Jah

Laskeseade Optiline, võimalik lisada jahutamist vajav soojuskaamera

Optiline, võimalik lisada jahutamist vajav soojuskaamera

Optiline, jahutamist vajav soojuskaamera

TV-kaamera, jahuta-mist vajav soojus-kaamera, (ICLU-GPS + kompass + laserkaugusmõõtja)

TV-kaamera, GPS + kompass + laser-kaugusmõõtja, soojuskaamera ei vaja jahutamist

Laskeseadme kaal 17,8 kg (koos väi-kese kolmjalaga) + soojussihik 9,2 kg + pikk kolmjalg 8 kg

66 kg (sh kolmjalg, suunamisseade, aku) + soojussihik 6,5 kg

6,4 kg 14 kg (koos aku ja kolmjalaga)

11 kg

Raketi kaal 11,8 kg 29,5 kg 15,5 kg 13 kg 15 kg

Pehme lasu võime Ei Ei Jah Jah Jah

Soojussihik Jah, eraldiseisev Jah, eraldiseisev Jah, integreeritud Jah, integreeritud Jah, integreeritud

Raketi juhtimine Laskur hoiab siht-märki sihikul kuni tabamuseni. Raketti juhitakse kaabli kaudu.

Laskur hoiab sihtmärki sihikul kuni tabamuseni. Raketti juhitakse laserkiirega.

Lase ja unusta. Rakett lukustub sihtmärgile, pärast lasku ei juhita.

Lase ja unusta; lase, vaatle ja korrigeeri ehk raketti on või-malik pärast lasku fiiberoptilise kaabli kaudu juhtida.

Lase ja unusta; lase, vaatele ja korrigeeri; laskmine koordinaatidele.

Kasutajariigid NATO-s ja Euroopas

Saksamaa, Prantsus-maa, Suurbritannia, Itaalia, Hispaania Belgia, Kreeka, Por-tugal, Türgi, Iirimaa ja Eesti

Eesti USA, Suurbritannia, Norra, Leedu

Soome, Holland, Poola, Itaalia, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Läti, His-paania, Saksamaa, Belgia

Prantsusmaa alates 2017. a

Lisaks „lase ja unusta” töö-režiimile on Spike-LR-il ja Spike-ER-il veel „lase, vaatle ja korrigeeri” töörežiim, mis võimaldab raketti juhtida lennu ajal läbi fiiberoptilise kaabli-kaamerapildi vahen-dusel.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

46 TANKITÕRJE

raketist ja kolmjalast. Laskeseadmesse on integreeritud päeva- ja soojuskaame-ra (IR), laserkaugusmõõdik, kompass ja GPS-seade. IR-kaamerat pole vaja jahu-tada ning see muudab relvasüsteemi ka-sutuselevõtu oluliselt kiiremaks. Samuti võib MMP-raketti piiramatult aktiveeri-da. Relvasüsteemil on pehme lasu või-mekus. Raketi lõhkepea on eelkäijatest (Javelin ja Spike-LR) võimsam.

Lisaks „lase ja unusta” (ehk „lukusta enne laskmist”) süsteemile saab MMP-d kasutada „lase, vaatle ja muuda” (lukusta pärast laskmist) süsteemi, kasutades sel-leks fiiberoptilist kaablit. Raketi peas on CCD-TV päevakaamera ning soojuskaa-mera, mida ei ole vaja jahutada (uncoo-led infrared sensor imagery) koos inert-siaalse navigeerimissüsteemiga (inertial navigation system – IMS). See võimaldab MMP-d lasta koordinaatide järgi.

ERINEVATE PÕLVKONDADE TAKTIKALISED EELISEDVaatame nüüd lähemalt, milliseid eeliseid erinevad põlvkonnad teiste ees annavad. Võrdleme esmalt Javelini ja MILAN 2 raketisüsteemi.

Kõige olulisem eelis on sihtmärgi hä-vitamise tõenäosus tänu pealttabavale raketile. Javelini tandemlõhkepeaga ra-keti soomustläbistavus on 750 mm RHA, mis peaks hävitama kõik tänapäevased lahingutankid. MILAN 2 raketil pole tandemlõhkepead, see on otsetabav ja

soomustläbistavus on 800  mm RHA. See tähendab, et on vaja mitut lasku ühte kohta, et esmalt purustada aktiivsoo-mus ning seejärel läbistada põhisoomus. Teine võimalus on lasta tanki küljelt või tagant aktiivsoomusega katmata ning nõrgema soomuskaitsega piirkonda-desse. Isegi kui osta uuemaid MILAN 2 T-rakette, mis on tandemlõhkepeaga ja mille soomustläbistavus 1000 mm RHA, ei taga see, et ühe raketiga hävitatakse tä-napäevane põhitank, sest uuematel Vene föderatsiooni põhitankidel on esisoomu-se ekvivalent üle 1000 mm2 RHA (Rolled Homogenous Armor).

Pealttabav rakett teeb oluliselt liht-samaks ka positsiooni valiku ja kogu lahingutegevuse plaanimise. MILAN-i puhul peab otsima positsioone vasta-se lähenemissuuna tiibadele, et saaks vastase soomustehnikat hävitada kül-jelt. See omakorda nõuab positsiooni-de nihutamist jalaväelastest ette, mis omakorda nõuab jalaväelaste lisatoetust lähijulgestuseks. Javelini puhul on hävi-tamise tõenäosus sisuliselt ühesugune ükskõik mis suunalt lastes ning seega saab TT positsioonid paigutada jalaväe vahele või nende taha.

Teine suurim eelis on segamiskind-lus. MILAN 2 raketti mõjutavad erine-vad IR-kiirgajad, nt põlev tank, mets, kulu vms. Nõnda tekib oht, et laskesea-de peab põlevat tanki raketiks ning saa-dab õigele raketile suuna muutmiseks

vale signaali, mille tõttu kaotab õige rakett juhitavuse. Javelinil sellist prob-leemi ei ole, sest teoreetiliselt kaotab ra-kett sihtmärgi vaid juhul, kui sihtmärk muudab oluliselt või kaotab täielikult oma soojuspildi.

Kolmas eelis on „lase ja unusta” süs-teem ehk laskur saab pärast raketi välja-lendu kohe varjuda või asuda positsioo-ni vahetama. MILAN 2 raketi puhul peab sihtur hoidma sihtmärki sihikul kuni tabamuseni, mis maksimumkau-gusele lastes on 13 sekundit. Selle aja jooksul võib aga vastane lasu avastada ning avada vastutule. Isegi kui tuli ei ole päris täpne, nõuaks see sihturilt raud-seid närve, et tule all rakett lõpuni juh-tida. „Lase ja unusta” süsteem vähendab ka võimalikku laskuri eksimust, seda eriti liikuva sihtmärgi tabamisel.

Neljas eelis on pehme lasu võime, tänu sellele on lasu jälg väiksem ehk vastasel on lasu asukohta raskem tu-vastada ning samuti on võimalik lasta hoonetest.

Viies eelis on laskekaugus. Suurim laskekaugus 2000  m vs. 2500  m ehk ei olegi nii suur eelis kui vähim laskekau-gus. MILAN 2 rakett stabiliseerub ja muutub juhitavaks u 300  m kaugusel. Lasta saab ka lähemale, aga sellisel juhul on tabamistõenäosus väike, sest rakett võib 1–300 m vahel teha mitmemeetri-seid võnkeid. Javelini minimaalne laske-kaugus on 65 m. Seega sellise relva ole-masolul on 200–400 m kaugusel olevaid põhitanke mõistlikum lasta Javeliniga, tagades nende kindlama hävitamise kui nt granaadiheitjaga Carl Gustav.

Kuues eelis on Javelini laskesead-messe ehitatud termosihik, mida saab kasutada ka vaatlusseadmena. MILAN 2 TT-raketiseadeldisel on eraldi termo-sihik Mira, mis lisab relva transportimi-sel kaalu ning lisadetaile (nt ühendus-juhtmed, akud jms).

Javelini eelis on ka sisseehitatud enese testimise süsteem. MILAN-i pu-hul on vaja laskeseade enne laskmist eraldi testimisseadmetega kontrollida ja kalibreerida, selleks on vaja eriväljaõp-pega relvatehnikuid.

Miinustena peab välja tooma loo-mulikult Javelini raketi hinna võrreldes MILAN-i raketiga ning seetõttu võib juhtuda, et kõik ajateenijatest sihturid ei saa päris raketti lasta. Samas on Ja-velinil simulaatorid, mis võimaldavad väga tõetruult laskmist harjutada. Mii-nusena peab välja tooma ka laskmiseks valmistumise aja, mille hulka kuulub raketi soojuskaamera jahutamine ning

TT-raketisüsteem MILAN tulepositsioonil.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

47

Joonealused märkused:

1 Aktiveeritakse raketis asuv soojus- ehk infra-

punakaamera. Selle jahutamiseks kasutatav

energia asub Javelinil vahetatavas patareis, kuid

Spike-LR rakett laetakse ümber tehases. Lähimad

tehased asuvad Poolas, Saksamaal ja Hispaanias.

Javelini raketti on võimalik hoida aktiveerituna 4

minutit, sest nii kaua peab aku vastu.

Soomuse RHA ekvivalent on soomuse kaitseoma-

dused kumulatiivse või kineetilise energia eest,

mida võrreldakse terassoomusega (RHA). Ehk eri-

nevate materjalide kasutamine (kihiline soomus)

ning aktiivsoomuse enda paksus ei ole 1000  mm,

kuid tema kaitseaste on võrdne 1000  mm teras-

soomusega (RHA).

Vene föderatsiooni relvajõududes kasutusel

olevate põhitankide soomuskaitse kumulatiivener-

gia vastu (NB! andmed pärinevad internetist ega

pruugi olla päris tõesed, kuid suurusjärk tundub

õige olevat):

Põhitank T-72BM

Torni esisoomus 800–1220 mm RHA

raketi lukustamine, see võib kokku aega võtta 10–20 sekundit. MILAN-i puhul on võimalik sihtmärgi ilmumisel rakett kohe välja lasta.

Spike-LR TT-raketisüsteemil on kõik need eelised MILAN-i ees, mis Javelinil, kuid lisaks neile on veel häid omadusi.

Esiteks on Spike-LR-i laskekaugus 4000 m võrrelduna Javelini 2500 m. Sa-mas on lähim laskekaugus mõnevõrra suurem ehk 200 m.

Kõige olulisemaks eeliseks pean ma siiski „lase, vaatle ja korrigeeri” või-malust tänu fiiberoptilisele kaablile. See võimaldab lasu sooritamise järgselt sihtmärki muuta või rakett sihtmärgist mööda juhtida. Viimast võimalust võib vaja minna eriti just välismissioonidel, et vältida tsiviilkahjude tekkimist. Siht-märgi muutmise vajadus võib tekkida olukorras, kui lastakse nähtavat siht-märki, aga raketi lennu ajal ilmub nähta-vale esimese sihtmärgi läheduses olnud, kuid otsevaatluse eest varjatud, kõrge tasuvusega sihtmärk. Näiteks laseme tanki, aga lasu ajal tuvastame läheduses asuva sillatanki või juhtimissoomuki. Samuti võimaldab see lasu ajal sihtimis-punkti muuta ehk sisuliselt on võimalik rakett tankiluugist sisse juhtida.

Tänu fiiberoptilisele kaablile saab lasta väljaspool otsesihtimist asuvaid sihtmärke. Soomukid ja tankid liiguvad taktikaliselt sööstudega varje tagant var-je taha. Sellises olukorras ei pruugi jõu-da sihtmärki lukustada, kuid Spike-LR võimaldab lasta ka varje taga asuvaid sihtmärke, kui me nende olemasolu kindlalt teame. Sellisel juhul saab raketi

lukustada takistuse peale (küngas, maja, kivihunnik, metsatukk), mille taga siht-märk asub. Kui rakett on tõusnud pii-savalt kõrgele ja sihtmärk ilmub raketi peas asuva kaamera vaatevälja, mille pilt kuvatakse läbi fiiberoptilise kaabli laskeseadmesse sihturile, saab sihtur lii-gutada sihikuristi õigele sihtmärgile.

Uude laskeseadmesse integreeri-tud laserkaugusmõõtja, kompass ja GPS võimaldavad täpselt positsionee-rida vastase asukohta ning seega on igal relva meeskonnal tehnilised va-hendid täpseks kaudtule tellimiseks ja juhtimiseks.

Spike-LR-i miinus võrreldes Javelini-ga on laskeseadme mõnevõrra suurem kaal (13 kg vs. 6,5 kg) ning see, et pärast raketi aktiveerimist tuleb rakett saata te-hasesse laadimisele, samas kui Javelinil piisab aku vahetamisest.VIIES PÕLVKOND ON TULEKULPrantsusmaal arendataval MMP raketi-süsteemil on kõik tuntud head omadu-sed, mis Javelini ja Spike-LR-i raketi-süsteemidel, kuid on tehtud ka palju edasiarendusi:

- Soojuskaamerad laskeseadmes ja raketis ei vaja jahutamist ning vähen-davad sellega laskmiseks valmistumise aega.

- Raketti saab korduvalt aktiveerida ilma, et peaks vahetama patareid või viima seda tehases uuesti täitma.

- Raketil on suurem soomustläbista-vus (1000 mm RHA) kui Javelini ja Spi-ke-LR-i rakettidel (750  mm RHA), see arvestab ka võimaliku soomuskaitstuse

Kere esisoomus 940 mm +/- RHA

(Modern Russian Armor: 02.01.2010)

Põhitank T-80U

Torni esisoomus 800–1320 mm RHA

Kere esisoomus 1080 mm +/- 40 mm RHA

(Modern Russian Armor: 02.01.2010)

Põhitank T-90

Torni esisoomus 800–1180 mm RHA

Kere esisoomus 940 mm RHA

Torni küljesoomus 310–460 mm RHA

Kere küljesoomus 260–280 mm RHA (pluss u

20  cm kütusepaakide ja u 30  cm aktiivsoomusega

kaetud osadele).

Torni soomus pealt 700 mm RHA

(http://fofanov.armor.kiev.ua/Tanks/MBT/t-90_ar-

mor.html)

Kasutatud kirjandus:

FM 3-22.37. Javelin – Close Combat Missile Sys-

tem, Medium. 2008. Washington, DC: Headquar-

ters, Department of the Army.

Turbe, G.; Bonsignore, E. 2008. The Infanry ATGW

Systems Market. Military Technology, No. 2, 66–75.

TTRK MILAN instruktori käsiraamat. 2004. Tartu:

KVÜÕA.

Tankitõrjeraketikompleks MAPATS. 2001. Tallinn:

Maaväe staap.

Spike Family-Multi Purpose Missile System.

2014. Tallinn: EuroSpike GmbH.

MBDA Land Combat System MMP. 2014. Tallinn:

MBDA.

Army – Technology, The website for the defence

industries – army, 2014. Javelin Portable An-

ti-Tank Missile, United States of America.

www.army-technology.com/projects/javelin,

03.09.2014.

Army – Technology, The website for the defence

industries – army, 2014. Spike Anti-Tank Missile,

Israel. 2014. www.army-technology.com/projects/

gill, 03.09.2014.

Army Guide, 2014. Spike LR. www.army-guide.

com/eng/product1245.html, 04.09.2014.

EuroSpike, 2009. The Spike Family of Missiles.

www.eurospike.com, 04.09.2014.

suurenemisega, nt uue ja efektiivsema aktiivsoomuse kasutuselevõttu.

- Laskeseadmesse on integreeritud laserkaugusmõõtja, kompass ja GPS, mis võimaldavad täpselt positsionee-rida vastase asukohta ning seega on igal relva meeskonnal tehnilised va-hendid täpseks kaudtule tellimiseks ja juhtimiseks.

Suurimaks eeliseks pean ma selle rel-vasüsteemi võimet lasta koordinaatide järgi. Kui Spike-LR-i raketil pidi siht-märk asuma objekti läheduses, millele rakett lukustati, siis MMP puhul piisab koordinaatidest, mis pärit tulejuhtidelt või luureüksuselt. See annab oluliselt suurema võimaluse hävitada lahingu-välja sügavuses paiknevaid kõrge väär-tusega ja kõrge tasuvusega sihtmärke, nt juhtimis-, pioneeri-, kaudtule- ja õhutõrjesoomukeid.

Tankitõrjeraketid on olnud ja on siiani pidevas arengus. Kindlasti on suurimad hüpped olnud üleminek ühelt põlvkonnalt teisele ehk juhtimissüstee-mi muutused ning tandemlõhkepea ka-sutuselevõtmine. MILAN-i tankitõrje-raketikomplekside asendamine Javeliniga on Eesti kaitseväe tankitõr-jevõime arengus kindlasti pikk samm edasi ning tagab suurema sihtmärgi hävitamise tõenäosuse ning ka suurema laskuri ellujäämise võimaluse. Samas ei ole Javelin enam maailmas tankitõr-je viimane sõna ning jalaväebrigaadide tankitõrjekompaniide relvastamisel Spi-ke-LR või MMP TT-raketiseadmetega suureneks Eesti kaitseväe tankitõrjevõi-me veelgi.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

48 LASKEVÄLJAÕPE

Kindralmajor Knud Bar-tels, 2005, Kosovo: „Sõ-duri kolm peamist oskust lahingus toimetulekuks on: esiteks – sõduriosku-sed, teiseks – relvakäsitse-

mise ja laskeoskus, kolmandaks – esma-abi andmise oskus.”

Lahingutegevus muutub pidevalt, muutuvad vahendid, millega sõda pee-takse. Kas keegi kujutas sada aastat ta-gasi ette, et luureandmete kogumiseks kasutatakse mehitamata õhusõidukeid (MÕS-id, inglise keeles UAV-d) või len-nukeid, ja koptereid kasutades on võima-lik suuri väeüksusi liigutada? Olenema-ta lahinguväljal kasutatavate vahendite muutumisest pole sõjategevuse alustala „sõdur ja tema relv” mitte kuskile kadu-nud. Võrdselt teiste oskustega on seega tähtsal kohal ka laskeoskus, ilma selleta ei ole võimalik lahingülesandeid täita. Kui sõdur ei kasuta oma relva ja varus-tust efektiivselt ega saa vastasele pihta, siis valitseb oht, et vastane laseb vastu ning tabab esimesena. Selle artikli ees-märk on avardada lugeja silmaringi ning pakkuda välja lahendusi edasisteks aren-guteks laskeväljaõppe vallas.

RELVAKÄSITSEMINE TÄNAPÄEVALTänapäevase sõduri laskeoskus ei seisne kaugeltki standardses asendis ja stressi-vabas keskkonnas „90 silma laskmises 100-st”, vaid on tervikoskus ja teadmine relvakäsitsemise drillidest, relva ning laskemoona võimetest, ebastandardse-test laskeasenditest, laskmise dünaami-kast ning eesmärgipärasest tegevusest keerulise (varjatud, liikuv, kauge jms)

sihtmärgi hävitamisel. Tuleb tõdeda, et sõduritele õpetatavad laskeasendid pä-rinevad praktiliselt muutumatul kujul 19. sajandi algusest. Kahel illustratsioo-nil (pilt 1 ja pilt 2) on kujutatud sõdurit püsti laskeasendis. Pildi järgi saab öel-da, et 1803. aasta asend on 2008. aasta omast isegi natuke stabiilsem!

Seega võime neid kahte pilti vaada-tes väita, et näiteks laskeasendid ei ole muutunud rohkem kui 200 aasta jook-sul, küll aga on selle aja jooksul oluliselt muutunud relvastus, varustus (kaasa arvatud individuaalne kaitsevarustus) ning taktikalised lahendused.

Artikli autorite hinnangul oleks ka Eesti kaitseväes viimane aeg hakata lii-kuma nüüdisaegse ja lahingutegevuses hakkama saamisele suunatud relva-käsitsemise ja laskeoskuse arendamise poole. Laskeväljaõppe hetkeolukorra paremaks mõistmiseks ning hindami-seks tooksime lugeja ette mõningad andmed lähiminevikus läbi viidud ja meie artikli näitlikustamiseks sobivatest laskeharjutustest.

ESIMENE. 2012. a sügisel viidi ühes kaitseväe struktuuriüksuses 60-liikme-lise testgrupiga läbi püstoli ja automaa-di laskeoskustestid (P.6. ja A.7). Püstoli testis oli vaja saada 12 tabamust 15-st,

automaadil 10 tabamust 12-st. Vastast kujutas 1,5 × 0,5 m suurune sihtmärk.

- Püstoli testi läbis 32 (53%) tegev-väelast. Maksimaalse tulemuse said 4 (7%).

- Automaadi testi läbis 46 (77%) te-gevväelast. Maksimaalse tulemuse said 23 (38%).

- Kumbagi testi ei läbinud 11 (18%) tegevväelast.

- Mõlemad testid sooritas mak-simumpunktidele ainult 2 (3%) tegevväelast.

TEINE. 2014. a suvel viidi läbi laskeoskustest A.7. VABK-40 sisse-astumiskatsetel 81 kursusele pürgivale nooremallohvitserile.

- Testi läbis 65 tegevväelast (80,2%).- Maksimaalse tulemuse sai 29 tegev-

väelast (35,8%).- Testi ei läbinud 16 tegevväelast

(19,8%).

KOLMAS. 2012. a talvel viidi Kuper-janovi jalaväepataljoni ajateenijate noo-remallohvitseride kursuse 120 õppurile läbi taktikaline laskeharjutus, kus laskur pidi individuaalselt lahendama talle ette mängitud taktikalise situatsiooni, kus-juures sihtmärgid asusid 5–40 meetri kaugusel. Harjutuse sooritamist alus-tas laskur laetud automaadiga (padrun padrunipesas, kaitseriiv peal) ning esi-mene sihtmärk, mille ta ebastandardset laskeasendit kasutades seina tagant välja küünitades hävitama pidi, asus 15 meet-ri kaugusel. Esimesel sooritusel kulus esimesele lasule aega keskmiselt 12–16 sekundit. Pärast ettenäitamist ja iseseis-vat treenimist ning teisele katsele min-nes vähenes esimesele lasule kuluv aeg keskmiselt 3–6 sekundini. 15 sekundiga suudab täisvarustuses vastane joosta peaaegu 100 meetrit ja relva kallal koh-mitseva sõduri täägiga läbi torgata.

NELJAS. 2013. a aasta kaitsejõudude lahtistel meistrivõistlustel taktikalises laskmises oli kavas kaheksa taktikalist laskeharjutust, mille lahendamiseks ku-lus laskuril minimaalselt 140 padrunit.

Laskeväljaõppe olevikust ja tulevikustÜha raskem on tänapäevasesse lahinguolukorda kujutada sõdurit, kes pole väljaõppe käigus läbi teinud taktikalise laskmise harjutusi. Siiski on sajanditepikkuse klassikalise tiirulaskmise tava väljaõppes visa taanduma. Kaitsejõu-dude spordiklubi taktikalise laskmise entusiastidel on veel suur töö teha tänapäevase laskeviisi tutvustamisel.

Tarvo Planken KAPTEN

KAITSEJÕUDUDE SPORDIKLUBI

Allar Eesmaa LEITNANT

KAITSEJÕUDUDE SPORDIKLUBI

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

49

Osalenud 59 laskurist sai tulemuse kirja 55, neli laskurit diskvalifitseeriti relvaga ohtliku ümberkäimise eest. Mainimist väärib asjaolu, et esimese „tavalise” te-gevväelase leiab võistlusprotokollis alles 22. kohalt ning tema tulemus moodus-tab 65% võitja omast. Esimesed 21 las-kurit lõpuprotokollis on tegevväelased ja kaitseliitlased, kellest enamik kuulub kaitsejõudude spordiklubisse (KJSK) ning nad iseseisvalt arendavad oma oskusi.

VIIES. 2014. aasta EROK-i rahvus-vahelisel laskevõistlusel oli ühe alana kavas taktikaline meeskonnaharjutus automaadist Galil. Laskeharjutusel tuli ebastandardsetest laskeasenditest sein-tes olevaid avasid kasutades hävitada 35 sihtmärki, mis paiknesid 100–170 m kaugusel ning millest 30 olid kukkuvad metallplaadid ning viis papist rinna-kujud. Harjutuse võitnud KJSK mees-

kond edestas järgmist tegevväelastest koosnevat võistkonda (3. koht KJSK kadetid) rohkem kui 50%-ga. Kui KJSK meeskond hävitas vastase 33 sekundiga, siis enamik võistkondi kulutas sama töö peale enam kui 100 sekundit. Sealjuures pole KJSK võistkonda kuulunud lasku-rid kaugeltki mingid imeinimesed, kü-simus on lihtsalt oskuses lasta erineva-test ebastandardsetest laskeasenditest. Üsna piinlik oli kuulata, kuidas kõvad sportlaskmise mehed oma meeskonda juhendasid ning käskisid neil toppida käe relva ja aknalaua vahele, sellele järg-nes rohkem kui 20 lasku, neist ükski ei tabanud märki.

KUUES. 2013. aasta sügisel toimus KVÜÕA vanemallohvitseride baaskur-susel lahinglaskmine L.3.3 jalaväejagu rünnakul. Lahinglaskmise stsenaariumi järgi imiteerisid rajal olevad sihtmär-gid (kokku 12 tk) kahel vastase objektil

kokku kuut vastase võitlejat. Esimesel objektil oli eemalduv lahingpaar ning teisel objektil kaks lahingpaari, kellest üks oli varjunud kuulipildujapessa ja teised kaevikutesse.

Osalejad: 41 seersantõppurit, s.o neli jalaväejagu. Nelja jao peale kulus kokku 4799 padrunit, millest:

- 5,56 × 45  mm FMJ M855 – 2236 padrunit

- 5,56 × 45  mm trasseeriv M856 – 1390 padrunit

- 7,62 × 51  mm lindis KP – 1173 padrunit

Sihtmärkides oli võimalik fikseerida 630 tabamust, mis on 13,1% kulunud laskemoona kogusest. Otsetabamusi oli 378, mis on 7,8% kulunud kogusest ja rikošettinud tabamusi 252, mis on 5,2% kulunud laskemoona kogusest (vt joo-nis 1).

Metsase maastiku tõttu oli enamik kontakte vastasega 5–50  m kauguselt, välja arvatud kattegrupil rünnaku teises etapis, kes lasi kahte sihtmärki umbes 200  m kauguselt. Et vastane ehk siht-märgid olid oma positsioonidel varju-nud punkrisse, mätaste, võsa jne taha, siis on loogiliselt seletatav ka suur ri-košettinud ja purunenud kuulide taba-muste osakaal sihtmärkides. Seega võib järeldada, et metsasel maastikul ja var-junud vastast pole sugugi lihtne hävita-da, tabab alla 10% laskudest, hoolimata sellest, et kontaktid on lähidistantsilt. Kui palju mõjutavad vastast rikošetti-nud ja purunenud kuulid, selle üle võib ainult spekuleerida.

SEITSMES. 2014. a suvel viidi lahingu kooli reservohvitseride baaskur-susel lahinglaskmine L.3.4 jalaväejagu varitsuses. Lahinglaskmise stsenaarium nägi ette jalaväejao varitsust lagendi-kule sõitnud vastase varustuskolonni-le. Jao ette jäi seisma kolm veoautot, iga auto küljes oli kolm sihtmärki 04 (0,5 × 0,5  m). Jalastunud vastast imi-teeris 10 tõusvat Hardy sihtmärki, mille külge olid kruvitud sihtmärgid 03 (1,0 × 0,5 m). Varitsusele sattunud autod olid jao positsioonist 150 m kaugusel, lähim jalastunud vastane 100 m kaugusel. Vas-tase kolonni peatamiseks mõeldud mii-ne imiteeriti lõhkepakettidega.

Osalejad: kolm jalaväejagu, kõik ka-heksaliikmelised, kokku 24 laskurit. Kolme jao peale kulus kokku 1481 pad-runit, millest:

- 7,62 × 51 mm FMJ – 1082 padrunit- 7,62 × 51 mm FMJ lindis KP – 399

padrunit

Pilt 1. Sõduri püsti laskeasend („22 Years Practice and Observation with Rifle Guns”, E Baker, 1803.)

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

50 LASKEVÄLJAÕPE

Jagu paiknes headel positsioonidel la-gendiku serval, kõigil oli võimalus sisse võtta mugav ja stabiilne lamades laske-asend või kasutada toena välja ehitatud kaevikuliini elemente. Põhimõtteliselt ei olnud suuri erinevusi õppelaskmise tingimustega. Ilm ja nähtavus olid väga head, paistis päike ja oli tuulevaikne.

Sihtmärkides oli võimalik fikseerida 230 tabamust, mis on 15,5% kulunud laskemoona kogusest. Seega keskmiselt lasi iga jagu 493,6 padrunit, millest ta-basid sihtmärke keskmiselt 76,6 (vt joo-nis 2).

Et sihtmärgid paiknesid lagedal, siis rikošettinud tabamusi praktiliselt ei ol-nud. Esimene jagu ei tabanud ühtegi lasku kolme tõusvasse sihtmärki, teine ja kolmas jagu nelja tõusvasse sihtmärki.

Sellest nähtub, et testitud valimi põhjal ei ole laskeoskus autorite arvates piisav isegi suurte seisvate sihtmärkide (püstkuju) tabamiseks. Milline oleks va-limi sooritus olukorras, kus laskur peab hävitama mitu eri kaugusel paiknevat väikest liikuvat sihtmärki? Mis saab siis, kui vastane tulistab vastu?

RAHULOLUKS POLE PÕHJUSTLaskeväljaõppe eeskiri seevastu peab üksuse laskeoskust rahuldavaks, kui laskeoskustesti ehk harjutuse A.7 lä-bib positiivselt 70% laskuritest. Seega oleks kõik justkui suurepärane. Kas ikka

on? Paralleele luues: kas aktsepteeritav oleks, kui 30% sõduritest ei oskaks käe-märke või ei saa hakkama järjestikust ahelikku liikumisega? Radikaalsem näi-de: kui 30% isikkoosseisust on lahing-võimetu, kas üksus oleks jätkusuutlik?

Koos kaitsejõudude spordiklubi laske instruktoritega fikseeriti problee-mid ja ohud, mida on täheldatud klubi korraldatud taktikalise laskmise aren-dustegevuse käigus:

1. Relvakäsitlemis- ja laskeoskust õpetavad sõdurile instruktorid, kelle individuaalsed oskused ei ole piisavad laskeväljaõppe efektiivseks läbiviimi-seks. Põhjus on väheses teenistusrelvaga treenimises, see omakorda tuleneb huvi (sisemise motivatsiooni) puudumisest.

Ivo Turja lõputöös („Jalaväe laske-väljaõpe ja tase Eesti Kaitseväes aas-tatel 1930–1940” lk 24, Tartu 2007) tuleb välja, et huvipuudus mõjutab ne-

gatiivselt laskeoskuse õpetamist ajatee-nijatele. Teises lõputöös „Ajateenijate laskeväljaõpe sõduri baaskursuse ajal” (Ott Kreitsman, 2009, lk 15) leidis töö koostaja, et neis väeosades, kus laskmis-te läbi viija oli ise huvitatud laskmistest ning selle õpetamisest, olid ajateenijatel ka paremad tulemused.

2. Praegused kaitseväe ja Kaitselii-du laskeväljaõppe (kaitseväe peastaap, „Kaitseväe ja Kaitseliidu laskevälja-õppe eeskiri” Tallinn 2010) eeskirjas kirjeldatud automaadi laskeharjutused on orienteeritud sihtmärgi tabamisele „madalal pulsil”, mis ei saa olla võrdeli-ne laskeoskusega lahinguväljal.

3. Relvaõpikutes (maaväe staap „AK4 instruktori käsiraamat” Tallinn 2003) ja Galil AR-i relvatunnid (KVÜÕA 2001) käsitletud laskeasendid ja relvadrillid on mõeldud steriilses keskkonnas toi-muva sportlaskmise tarbeks, mitte la-hinguväljal vaja mineva ergonoomilise ja ohutu liikumise jaoks. Relvaõpikutes ei kajastata paljusid tähtsaid elemente relva käsitlemisel (relvasuuna kontroll, taktikaline salvevahetus, nimetissõrme hoidmine relvaraamil, kui ei lasta, tak-tikalise relvarihma kasutamine, tõrke korral põhimõte „üks aste madalamaks” jne). 2011. a Eesti kaitsejõudude takti-kalise laskmise karikavõistlustel diskva-lifitseeriti kuus laskurit (tegevväelast) ja 2014. a kaitsejõudude maastikuvõistluse meistrivõistlustel 10 laskurit (20% osa-lejatest – 2 tegevväelast ja 8 ajateenijat) ohtliku relvakäsitlemise tõttu.

4. Tegevväelased ei lähene kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskirjale loominguliselt, see ei jäta ruumi välja-õppe arendamisele. Klammerdutakse üleskirjutatud õpetustesse ja juhendi-tesse, vaevumata kasutama eeskirjas te-gelikult olemas olevaid võimalusi laske-väljaõppe läbiviimiseks.

5. Praegune kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri jaotab laskmised õppe- ja lahinglaskmisteks. Õppelask-mised keskenduvad sihtmärgi tabami-sele ilma lahingsituatsioonita statsio-naarselt positsioonilt. Lahinglaskmistel tuleb liikuda ja tabada teadmata kau-gustelt mitut sihtmärki kiiresti ja täp-selt. Seega puudub vahelüli õppe- ja lahinglaskmiste vahel ehk pärast laske-tiiru steriilses keskkonnas õppelaskmis-te läbimist ei ole laskur valmis siirduma üksuse koosseisus lahinglaskmisele, sest tema ohutu ja efektiivne relvakäsitsemi-se oskus pole lahingülesannetega hak-kama saamiseks piisav.

Eeskirjas kajastatud taktikalised

Pilt 2. Sõduri püsti laskeasend, „Sõ-duri käsiraamat”, KVÜÕA 2008. Pildi järgi saab öelda, et 1803. aasta asend on 2008. aasta omast isegi natuke stabiilsem!

Teadmised ja oskused laskeväljaõppe parendami-seks on kaitseväes seega olemas ning neid valdavad inimesed, kes on valmis panustama laskeväljaõppe arendustöösse.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

51

laske harjutused ei kuulu enamasti välja õppeprogrammidesse ning mingil põhjusel kirjeldavad need situatsioone ainult kuni 25 m kaugusele. Vintpüssi-ga peab loomulikult oskama võidelda ka lähikontaktis, kuid enamasti kipub lahingus olema nii, et lasketiiru meetri-poste näha pole ning tulistada tuleb nii lähedale kui ka kaugemale.

Samasugusele järeldusele jõuti ka 2014. aastal sõjakoolis edukalt kaits-tud lõputöös, mis keskendus laskuri ettevalmistusele enne lahinglaskmist. Lohutuseks – sarnaste probleemidega maadlevad nii meie liitlaste kui ka Ve-

nemaa föderatsiooni relvajõud. Esime-ne lahinglaskmine on lahingpaari tuli ja liikumine, kus põhirõhk on laskurite omavahelisel koostööl (kaitseväe ja Kait-seliidu laskeväljaõppeeeskiri, p 7.4.13, lk 110). Autorid leiavad, et ajateenijat võiks ja saaks tunduvalt paremini ette valmis-tada lahinglaskmisteks, sest erinevus õp-pelaskmiste ja lahinglaskmiste vahel on suur (vt pilt 3 ja pilt 4).

MUUTUSI ON VAJAOlukorra parandamiseks ja laskevälja-õppe arengu jätkusuutlikkuse tagami-seks on vaja teha alljärgnevad olulised

liigutused: tänapäevastada relvaõpi-kuid, muuta õppelaskmisi, tuua juurde kaitseväe ja Kaitseliidu laskevälja õppe eeskirja üksikmehe lahinglaskmisi, koolitada instruktoreid.

Selleks, et saavutada kõike eespool mainitut, tuleb autorite hinnangul alus-tada laskeinstruktorite institutsiooni loomisest, mille ülesanne oleks:

1. Korraldada ja juhtida kaitseväes laskeväljaõpet.

2. Koostada ning pidevalt täiendada laskeväljaõppega seotud dokumente ja juhendeid (sh ohutustehnika eeskirju).

3. Toetada laskeväljade arendamist, et saavutada eesmärgipärane ülesehitus (sh meeskonnarelvad – kuulipildujad, tankitõrje jms).

4. Korraldada laskeväljaõppe kur-suseid nii intensiivkursustena kui ka täiendkoolitustena.

5. Kontrollida laskeväljaõpet kaitseväes.

6. Eest vedada ja korraldada

Mis on taktikaline laskmine?Taktikaline laskmine on laskeväljaõppe distsipliin ja tänapäevane treening-metoodika, mille eesmärk on õpetada laskureid kasutama relvi ja varustust enesekaitseks ning vastase kiireks hä-vitamiseks ebaselgetes ja muutuvates taktikalistes olukordades. Taktikalise laskmise juures on olulised:

- efektiivne ja ohutu relvakäsitsemisoskus;

- kiire ja täpne laskeoskus;- ohutu liikumisoskus relvaga;- erinevatelt distantsidelt laskmise

oskus;- liikuvate sihtmärkide laskmise

oskus;- varustuse kasutamise oskus;- ebastandardsete laskeasendite

valdamine;- sihtmärkide hävitamise järjekord

ning meetodid jms, millega sõdurid lahingutegevuses kokku puutuvad.

Taktikalist laskmist on võimalik harrastada kõikide käsitulirelvade ja meeskonnarelvadega nii individuaal-selt kui ka meeskonna koosseisus. Taktikalise laskmise metoodikate rakendamine lahinglaskmistes muudab viimased efektiivsemaks ja realistliku-maks ning paremate individuaalsete oskustega sõdurid suudavad efektiiv-semalt tegutseda üksuse koosseisus lahinglaskmistel.

Pilt 3. Taktikalise laskeharjutuse püsti laskeasend vasakult. (Pea on sirgelt, las-kur vaatab otse läbi sihikute, kaba võimalikult kaela ligidal, rind (soomusplaat) suunaga vastase poole. Küünarnukid on keha ligidal, toetavad vastu varustust, keha ettepoole kaldu, tagasilöök liigub otse kehasse. Jalad paralleelselt – val-mis liikuma igas suunas. Põlved kõverdatud – nn poksija asend.)

Pilt 4. Taktikalise laskeharjutuse püsti laskeasend paremalt. (Nimetissõrm (juhtsõrm) on relvarauaga samas suunas, võimaldab relva kiiresti viia ühelt märgilt teisele.)

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

52 LASKEVÄLJAÕPE

Kasutatud allikad:

Baker, E. 22 Years Practice and Observation with

Rifle Guns. 1803.

Kaitseväe ja Kaitseliidu laskeväljaõppe eeskiri.

Kaitseväe peastaap. 2010.

Kreitsmann, O. Ajateenijate laskeväljaõpe sõduri

baaskursuse ajal. Tartu, 2009.

Rumvolt, J. J. Laskuri ettevalmistus lahinglaskmis-

teks. Tartu, 2014.

Sõduri käsiraamat. KVÜÕA. 2008.

Turja, I. Jalaväe laskeväljaõpe ja tase Eesti kaitse-

väes aastatel 1930–1940. Tartu, 2007.

www.usaac.army.mil/amu/index.asp – US Army

Marksmanship Unit koduleht.

kaitseväe spordikalendris olevaid laskevõistluseid.

7. Osaleda kaitseväe relvastuse vali-kul, testida proovirelvi ning luua koos väljaõppeprogrammiga valitud relvade käsitsemisdrille.

8. Osaleda individuaalvarustuse arendamises ja luua terviklahendusi.

Alates 2011. aastast on Venemaa föderatsiooni relvajõudude laskevälja-õppe arendamisse kaasatud kohalik praktikal-laskmise organisatsioon. Belgias korraldatakse neljandat aastat taktikalise laskmise meistrivõistluseid, Hollandi relvajõududes on eraldi las-kespordi organisatsioon, mis tegeleb nii klassikalise sportlaskmisega kui ka tak-tikalise laskmise arendamisega relva-jõududes, korraldades treeninglaagreid Austraalias, Kanadas jm. Soome relva-jõudude laskespordiklubisse kuuluvad tegevväelased võivad igal ajal minna lasketiiru ja treenida, ilma et peaksid laskemoonakoguse pärast muretsema. USA-s tegeleb laskeväljaõppe arenda-misega US Army Marksmanship Unit, mille moto ütleb kõik: The USAMU en-hances the Army’s recruiting effort, raises the standard of the Army’s Marksmans-hip proficiency, and supports the Army’s small arms research and development

initiatives in order to raise the Army’s overall combat readiness.KAITSEJÕUDUDE SPORDIKLUBIL ON OSKUSTEAVEHoolimata keskse laskeväljaõppe aren-duse puudumisest on kaitseväes siiski laskeväljaõppe arendamisega tegeletud vabatahtlikkuse korras MTÜ kaitsejõu-dude spordiklubi kaudu, mis on kesken-dunud taktikalise laskeoskuse arenda-misele kaitseväes kursuste ja võistluste abil.

Spordiklubi liikmeid ja instruktoreid leidub pea kõigis struktuuriüksustes, kuid vabatahtlik tegevus ei ole legitiim-suse puudumise tõttu kuue aasta jook-sul suutnud olukorda märkimisväärselt parandada.

Siiski ei saa enam öelda, et tehtud töö oleks päris tühja läinud. Koostöös edu-meelsete ülematega Kuperjanovi jala-väepataljonist ja Scoutspataljonist on täiendõppe raames ohvitseridele ja all-ohvitseridele tutvustatud tänapäevaseid relvakäsitsemise drille ning treening-metoodikaid. Scoutspataljoni Kesk-Aaf-rika vabariigi missioonil osalenud jala-väerühm läbis kolmepäevase laskeõppe spordiklubi instruktorite käe all ning koos valmistatakse ette kahenädalast

instruktorikursust Scouts pataljoni tegev väelastele. Selle aasta oktoobrikuu alguses viidi vanemall ohvitseride baas-kursusele läbi nädalapikkune laskelaa-ger, kus seersantõppurid ja lahingukooli tegevväelased osalesid spordiklubi inst-ruktorite juhendamisel taktikalisel ja la-hinglaskmisharjutustel. Lisaks sellele on ootejärjekorras mitu üksust, kes soovik-sid taktikalise relvakäsitsemise koolitu-si, kuid legitiimsuse puudumise tõttu pole teenistusülesannete kõrvalt lihtsalt võimalik kõiki aidata.

Alates 2014. aasta juulist tegeletak-se Kuperjanovi jalaväepataljoni ühes õppekompaniis projektiga (ühe autori magistritöö), kus sõduritele õpetatakse tänapäevaseid laskeasendeid ja relva-käsitlusdrille. Usume, et see töötab, sest 2014. a kevadel osales lahingukoolis esimesel 10-päevasel väljaõppemoo-duli reservohvitseride baaskursuse 25 kursuslast, kes läbisid ühe artikli auto-ri koostatud tänapäevastatud relva- ja laske õppe lühiprogrammi, mille tule-musena olid laskeoskustesti A.7 tule-mused järgmised:

- Testi läbis 23 reservväelast (92%).- Maksimaalse tulemuse sai 13

reserv väelast (52%).- Testi ei läbinud kaks reservväelast

(8%).Kolm kuud hiljem järgmisel õppe-

moodulil prooviks läbi viidud laske-oskustest nii häid tulemusi ei andnud, kuid relvadega ümberkäimine ja relva-käsitlusdrillid olid endiselt säilinud ning õppurid käitusid väga ohutult.

Teadmised ja oskused laskeväljaõppe parendamiseks on kaitseväes seega ole-mas ning neid valdavad inimesed, kes on valmis panustama laskeväljaõppe arendustöösse. Tegelikult on nad seda põranda all nagunii teinud, miks mitte seda siis üldise hüvangu tarbeks roh-kem ära kasutada.

kulunud laskemoon kokku

5,56 mm FMJ M855

5,56 mm trasseeriv M856

7,62 mm lindis

tabamused SM kokku

rikošetist tõusvates

otsetabamused

6000

5000

4000

3000

2000

1000

0

4799

2236

1173

630252 378

Joonis 1. L.3.3 laskemoona kulu.

kulunud laskemoona kokku

7,62 x 51 mm FMJ

7,62 x 51 mm FMJ lindis

tabamused kõikides SM kokku

tabamused tõusvates SM kokku

tabamused SM auto

1600

1400

1200

1000

800

600

400

200

0

1481

1082

399

230108 122

Joonis 2. L.3.4 laskemoona kulu.

1390

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

53

UKRAINA ÕHUVÄGIUkraina õhuväe suurus ja koosseis oli vähemalt paberil küllaltki muljetaval-dav. 2013. aasta seisuga oli Ukraina õhuväes 212 lahinglennukit, 29 trans-pordiõhusõidukit ja 177 kopterit. Siin-kohal tuleb mainida, et suur osa nendest ilusatest numbritest, eriti hävitajate ja ründekopterite osas, olid fiktiivsed, s.t et suurem osa loetletud õhusõidukeist olid tegelikult kasutamiskõlbmatud ning va-jasid remonti. Näiteks ründekopteritest olid töökorras ainult paarkümmend. Konflikti algfaasis kasutusel olnud kop-teritest olid mõned võetud ÜRO mis-sioone teenindavatest üksustest ja neid polnud isegi jõutud üle värvida – need olid valget värvi.

Õhusõidukite relvastus oli peami-selt vananenud juhitamatud pommid ja raketid. Oli puudus ka tänapäevastest vaatlus- ja sihtimisvahenditest (nt infra-punakaamerad jne). Kõik see seadis tuntavad piirangud õhuväe efektiivsele kasutamisele. See tähendab, et väikeste mobiilsete maasihtmärkide ründami-seks lahinguväljal pidi piloot ise neid palja silmaga avastama, identifitseerima

ja ründama sellistest kaugustest ja kõr-gustest, kus mittejuhitavate relvade haju-vus veel lubab sihtmärki tabada. Näiteks mittejuhitavate rakettide puhul on efek-tiivne laskekaugus kuni 1500–2000 m, tavapommide puhul on see suurem, kuid mitte oluliselt. See aga tähendab, et sellise ründamistaktika puhul peab õhuründe-vahend üldjuhul laskuma nii madalale, et seda on võimalik tabada nii väga lühi-kese maa õhutõrjeraketi, õhutõrjekahuri või isegi raskekuulipilduja tulega.

Ukraina õhuväe täppisrelvade kasu-tamisvõimalused ja varud olid samuti piiratud, sest õhk-maa juhitavate rel-vade tööstus ja tehased jäid Venemaale ja uusi relvasüsteeme viimaste aastate jooksul ei soetatud. Need, mis võiksid maha jääda NL ajast, ei olnud tõenäoli-selt enam kasutamiskõlblikud.

Samuti olid üsna kehvad lood ka pilootide väljaõppega. 2010. aastal oli keskmine lennutundide arv lenduri koh-ta ainult 17 tundi. 2012. aastal olukord küll oluliselt paranes ja oli juba 42 tundi lenduri kohta, kuid võrdluseks: Vene fö-deratsiooni õhuväes oli see samal aastal 80–100 tundi ja NATO riikides 120–180 tundi. Isegi nende numbrite puhul tuleb arvestada, et transpordilennuväe lendu-rid lendavad üldjuhul rohkem kui tak-tikalise lennuväe lendurid, seega võis tegelik lahingulendurite lennutundide arv olla isegi keskmisest väikesem.

Ukraina lendurite võitlustahet võib lugeda suureks. Seda tõendab juba kas või tõsiasi, et nad üldse lendasid lahingu ülesandele oludes, kus iga väl-jalend oli äärmiselt ohtlik ja kaotuste osakaal võrreldes väljalendude arvuga oli suur. Samas tuleb mainida, et konf-likti arenedes kaotused siiski mõjutasid Ukraina õhuväe tegevust – väljalendude arv vähenes, lennukõrgus suurenes ja rünnakute täpsus vähenes. Separatistide avaldatud kinnitamata andmetel viska-sid Ukraina piloodid pomme suvalis-tesse kohtadesse, peaasi, et ohtlikusse piirkonda mitte lennata.

Maavägede lähiõhutoetus ei olnud alati efektiivne, sest koostööd ei tehtud. Paljudel maaväeüksustel (nt maakaitse-pataljonidel) polnud vajalikku side-varustuski, et lenduritega ühendust saa-da. Lendurid ei saanud maaväeüksuste käest piisavalt informatsiooni maa peal

Ukraina õppetunnid: tänapäevane õhutõrje-

ja vananenud õhuründevahendite

taktika

Ida-Ukrainas toimuv relvastatud konflikt näitab meile taas, et õhuruumi kontrollimine mõjutab oluliselt maapealset sõjategevust. Mässuliste tõhus õhutõrje on võtnud nüüd-seks valitsusvägedelt võimaluse oma õhuväge kasutada.

Andrei Šlabovitš LEITNANT

KVÜÕA KESKASTME-

KURSUSE KUULAJA

Suhhoi Su-25 tüüpi õhusõiduk esineb Venemaa õhuväe päeval toimunud lennu-show’l.

ITAR

-TAS

S /

SERG

EI B

OBÕ

LEV

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

54 TOETUSE VÄEJUHATUS

toimuva kohta ja nii juhtuski, et nad kas ründasid valesid sihtmärke või vii-bisid liiga kaua sihtmärgi alal. Üldjuhul rünnati vastase objekte varem saadud luure info põhjal või relvastatud luure põhimõttel, kus piloot sihtmärke vahe-tult enne rünnakut avastas ja tuvastas.

Ukraina õhuväe tegevuse intensiiv-sus oli küllaltki tagasihoidlik, võrreldes näiteks venelaste tegevusega Lõuna-Os-seetias 2008. aastal. Lahingulennukeid kasutati peamiselt paaride ja lülide koosseisus. Õhutõrje vastu kasutati val-guspomme (initsieerimisega kõrgusel 1,5–2 km ja väga lühikese viiteajaga), millega prooviti eksitada soojusjuhtpea-ga õhutõrjerakette. Vastase õhutõrje tõ-husa tegevuse tõttu hakati augustikuus maasihtmärkide vastu kasutama ka hä-vituslennukid MiG-29, mis on kiiremad ja seetõttu suurema šansiga väga lühike-se maa õhutõrjerakettide vastu kui rün-delennukid Su-25.

Tehti ka õhurünnakud vastase sü-gavuses ehk siis isoleeriti lahinguvälja. Tegutseti peamiselt vastase kolonnide ja koondumisalade vastu. Algselt tehti seda ka piiriäärsetel aladel, kuid hiljem, vastase õhutõrjevõimekuse suurenedes, sellisest tegevusest loobuti. Samas jääb näiteks arusaamatuks, miks õhuvägi ei suutnud hävitada 5. juulil Slavjanskist ja Kramatorskist eemalduvaid vastase ko-lonne nende teel Donetskisse, kuigi ilm ja aeg olid soodsad – rännak kestis mitu tundi ja vastasel olid tol hetkel ainult väga lühikese maa õlaltlastavad raketid ja õhutõrjekahurid.

Luuret tehti nii spetsiaalsete luure-lennukitega (An-30, Su-24MR) kui ka tavaliste lahingulennukite ja kopteri-tega. Algselt olid lennukõrgused üsna madalad, kuid separatistide õhutõrje võimekuse kasvades neid järjest suu-rendati. Siin tuleb mainida, et näiteks luurelennuki Su-24MR puhul on op-timaalne luurelennukõrgus on kuni 3-4 km ja sellisel kõrgusel jääb ta isegi väga lühikese maa õlaltlastavate raket-tide laskeulatusse. Lennukõrguse liigse suurendamisega väheneb saadud luu-reinfo kvaliteet.

Transportlennuväge kasutati laial-

daselt nii ümberpiiratud üksuste va-rustamiseks (Donetski ja Luganski lennuväljadel ja piiriäärsetel aladel) kui ka isikkoosseisu kohaletoomiseks. Mässuliste õhutõrje tõhustumise tõt-tu ümberpiiratud üksuste varustamine lennukitega praktiliselt lõppes, sest nii maandumine lennuväljadele kui ka va-rustuse allaviskamine kõrgustel kuni kolm kilomeetrit (kõrgemalt heidetuna hajub varustus liiga laiali) muutus liiga ohtlikuks.SEPARATISTIDE ÕHUTÕRJEKonflikti eskaleerumist on võimalik

Makedoonia sõdur tulistab Venemaal toodetud Igla maa-õhk tüüpi stardiseadmega õhutõrjeraketti 2008. Aastal õppusel Makedoonias Krivolaki õppekeskuses.

ITAR

-TAS

S /

STAN

ISLA

V K

RASI

LNIK

OV

Vene armee õhutõrjepolgu liikmed katsetavad Moskva piirkonnas asuvasNaro-Fominskis Strela-10M3-tüüpi õhutõrjesüsteemi.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

55

jälgida ka selle põhjal, kuidas sepa-ratistid võtsid kasutusele järjest uue-maid ja võimsamaid õhutõrje relva-süsteeme ja tõusis nende kasutamise tihedus. Kui aprilli alguses esimestes kokkupõrgetes Slavjanskis hakkasid ukrainlased kasutama helikoptereid ja lendasid praktiliselt linna kohal, siit tulistasid mässulised neid kuulipilduja-test ja käsi tulerelvadest. Ründekopterite kasutamisele vastasid separatistid väga lühikese maa õhutõrjerakettidega, rün-de- ja pommituslennuväe vastu läksid käiku juba keskmaa õhutõrjesüsteemid, kaasa arvatud kõige moodsamad. Ehk oli selgelt näha, kuidas õhutõrje kohan-dub uute väljakutsetega ja kuidas sellise kohandamise tagajärjel tõhustub õhu-tõrje võimekus.

Kaasatud relvasüsteemide järgi võib õhutõrje tegevust jagada kolme etappi:

- konflikti algus (käsitulerelvad ja raskekuulipildujad) kuni 2. mai (esi-mene väga lühikese maa õhutõrjeraketi kasutamine);

- 2. mai – 14. juuli (enam kui 4 km kõrgusel lendava õhuvahendi hävita-mine – õhutõrje keskmaasüsteemide rakendamine);

- 14. juuli – praeguse ajani.Kuni mai alguseni oli separatistide

õhutõrjevõimekus marginaalne. Tegu oli tüüpilise sissisõja võitlejate arsena-liga – käsitulirelvad, kuulipildujad ja tankitõrje granaadiheitjad. Kõik see muutus ühe päevaga, kui 2. mail hävita-ti väga lühikese maa õhutõrjerakettide-ga Slavjanskis kaks Ukraina ründekop-terit Mi-24. Märkimisväärne on see, et algselt väitsid separatistid, et hävitasid kopterid juhitavate tankitõrjerakettide-ga. Relvade päritolu on raske kindlaks teha, kuid Ukraina võimuesindajate andmetel olid need toodud Venemaalt.

Kui ukrainlased juuli alguses Slav-janski taashõivasid, väitsid nad, et leid-sid endise separatistide staabi keldrist 30 Igla-tüüpi õhutõrjeraketti, mis olid kahekaupa kastidesse pakitud. Laske-seadmeid nende juures küll ei olnud,

kuid selline fakt iseenesest, et 30 mitte just odavat raketti jäeti lihtsalt maha, võib viidata asjaolule, et nendest erilist puudust ei tuntud.

Esimesteks õhutõrjerelvadeks, mis samuti olid separatistidel kasutada, olid 14,5 mm kuulipildujad ZPU-2 ja mõned õhutõrjekahurid ZU-23-2, mis olid pai-gutatud veokitele. Õhutõrjekuulipildu-jatega tulistati alla vähemalt üks Mi-24. Mai-juuni jooksul kaotasid ukrainlased Slavjanski piirkonnas kokku kuus kop-terit, ja kaks said pihta. Neist viis kopte-rit olid hävitatud või pihta saanud väga lühikese maa õhutõrjerakettidega.

Separatistide õhutõrje kõige suurem ohver oli transpordiõhusõiduk IL-76, mille nad hävitasid väga lühikese maa õhutõrjeraketiga Luganski lennuvälja lähistel 13. juuni ööl vastu 14. juunit. Lennukis hukkusid 49 Ukraina sõja-väelast. Et lennuk maandus pimedas ilma navigeerimistuledeta, siis selleks, et seda tabada, pidi mässulistel tõenäo-liselt olemas olema kas umbkaudsed andmed eeldatava maandumiskursi ja kõrguse kohta või öövaatlusseadmed õhutõrjerelvadel.

Üheks ebasoodsaks faktoriks ukrain-laste jaoks oli ka see, et piloodid pidid suhtlema maapealsete dispetšeritega ja üksustega lahtise tekstiga krüpteerimata režiimis. Separatistid kasutasid seda ära ja kuulasid neid raadiokõnelusi pealt. Seda Ukraina õhuväeside mahajäämust kasutasid nad ära näiteks luurelennuki An-30 allatulistamisel Slavjanski kohal 6. juunil, kui raadioeetrit jälgides saadi teada lennuki planeeritav lennukõrgus ja marsruut.

Väga lühikese maa õhutõrjerakettide laialdasem ilmumine separatistide kät-te muutis ka Ukraina õhuväe tegevusi. Ründekopterite kasutamine konflikti-piirkonnas muutus järjest ohtlikumaks ja seetõttu pandi põhirõhk lahingu-ülesannete täitmisel ründelennukite ja taktikaliste pommitajate kasutamisele. Hakati lendama ja ründama kõrgemalt, kus väga lühikese maa rakettide oht oli väiksem. Separatistid hakkasid seevas-tu koondama õhutõrjerelvi tõenäolis-te õhurünnaku objektide lähedusse ja proovisid hävitada lennusõidukeid ka vahetult pärast rünnakut, kuni need veel Iglade laskeulatuses olid. Et nen-de käsutuses olevate väga lühikese maa õhutõrjerakettide hulk oli piisavalt suur, kasutati neid kohati ka väikeste jalaväeüksuste kooseisus. Samuti oli loodud mobiilsed õhutõrjegrupid, mis olid valmis reageerima õhuohule. Vähe-

UKRAINA SÜNDMUSTE KIRJELDAMISEL KASUTATUD ÕHUTÕRJESÜSTEEMIDE ANDMED Laskekaugus Laskekõrgus Lõhkepea kaalIgla (SA-18) /Grom 5 km / 5,5 km 3,5 km 1,3 kgStrela-10M (SA-13) 5km 3,5 km 3 kgPantsir-S1 (SA-22) 20 km 15 km 20 kgBuk-M1 (SA-11) 35 km 22 km 70 kg

Allikas: Информационно - новостная система „Ракетная техника” http://rbase.new-factoria.ru

ÕHUTÕRJESÜSTEEMIDE LIIGITUS LASKEKAUGUSE JÄRGIVäga lühikese maa õhutõrje Kuni 10 kmLühimaa õhutõrje Kuni 20 kmKeskmaa õhutõrje Kuni 75 kmKaugmaa õhutõrje 75 km ja üle selle

Allikas: Maaväe õhutõrje kontseptsioon.

ITAR

-TAS

S /

STAN

ISLA

V K

RASI

LNIK

OV

Vene armee õhutõrjepolgu liikmed katsetavad Moskva piirkonnas asuvasNaro-Fominskis Strela-10M3-tüüpi õhutõrjesüsteemi.

Pantsir-S1 Rogulin.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

56 TEISTE KOGEMUS

malt üks ründelennuk Su-25 sai Iglast pihta ja tegi hädamaandumise. Vaata-mata suurenenud ohule jätkas Ukraina õhuvägi võitlust ja ründas separatistide tugi punkte ja kolonne kogu operatsioo-niala ulatuses.

Järjekordne murdepunkt saabus 14. juulil, kui ümberpiiratud piirivalve-üksuste õhust varustamisel Venemaa föderatsiooni piiri läheduses hävitati transpordiõhuk An-26. Et ukrainlaste andmetel oli lennuk tabamise hetkel kõrgemal viiest kilomeetrist, oli selle hävitamine nii väga lühikese maa õhu-tõrjeraketiga, aga ka alates juuli algusest separatistide kasutuses oleva lühimaa õhutõrjesüsteemiga Strela-10 prak-tiliselt võimatu. Tõenäoliselt kasutati selle lennuki tabamiseks ülimoodsat õhutõrje süsteemi Pantsir-S1 või vane-mat, kuid siiski tõhusat õhutõrjesüstee-mi Buk M1.

17. juulil Donetski oblasti kohal allatulistatud Malaisia reisilennuk Boeing-777 viibis tabamise hetkel um-bes 10 km kõrgusel. Tõenäoliselt kasu-tati selle lennuki hävitamiseks õhutõrje-süsteemi Buk M1.

23. juulil sattus pärast mässuliste positsioonide ründamist Vene föde-ratsiooni piiri läheduses tagasiteel oma baasi õhutõrjerakettide tule alla ründe-lennukite lüli (neli õhukit). Vaatamata aktiivsetele õhutõrjevastastele manööv-ritele tulistati kaks Su-25-t alla. Tõenäo-liselt hävitati nad samuti Pantsiriga.

Pantsiri kasutamisele Ukrainas viitab ka fakt, et separatistide sotsiaalmeedias oli avaldatud pilte, millel on näha väi-detavalt ukrainlaste mitmelasuliste ra-ketiheitjate rakettide osad. Pildid olid tehtud Luganski oblastis. Tegelikult oli piltidel näha ka Pantsiri raketi stardi-mootori korpus. Siin tuleb mainida, et Pantsir-S1 laskekaugus on kuni 20 km, mistõttu võis raketi väljatulistanud laske seade vabalt paikneda ka Vene fö-deratsiooni territooriumil.

Maasihtmärkide ründamiseks ja õhuluureks proovisid ukrainlased kasu-tada ka hävitajaid MiG-29, kuid pärast keskmaa õhutõrjesüsteemide lahingus-se astumist separatistide pool hakkasid ka need kandma kaotusi. Augustikuus kaotasid ukrainlased kaks hävitajat MiG-29, ühe pommitaja Su-24M ja ühe ründelennuki Su-25. Pärast seda vä-hendas Ukraina õhuvägi oluliselt oma tegevuse intensiivsust ja võib väita, et teatud aladel nad enam lihtsalt ei julge-nud lennata.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et Ukrai-

na õhuvägi kohtus lahinguväljal arvu-kate ja tänapäevaste õhutõrjesüsteemi-dega (nagu Pantsir) ja oma vananenud relvastuse ja taktika tõttu kandis suuri kaotusi. Ukrainlased kaotasid alates aprillist kuni septembri alguseni kok-ku kaks hävitajat, ühe pommitaja, neli ründe lennukit, kaks transpordiõhusõi-dukit, ühe luurelennuki, neli ründe- ja neli transpordikopterit.UAV-DE KASUTAMINEUkraina konfliktis tuleb rääkida veel ühest uudsest aspektist – mehitamata lennuvahendite kasutamisest. Esimene UAV tulistati Donetski lähistel alla küll juba mai lõpus, kuid enamik andmeid UAV-de kohta pärinevad piiriäärsetelt aladelt alates juulikuust. Näiteks on and-meid, et Ukraina väed tulistasid juuli jooksul alla neli Orlan-10 tüüpi UAV-d (13. juulil, 18. juulil, 23. juulil ja 1. au-gustil). Viimase sündmuse kohta on teada, et UAV luuras kõrgusel 2000 m ja ukrainlased tulistasid selle alla õhu-tõrjesüsteemiga Strela-10. UAV pardal polnud salvestusseadmeid ja seetõttu võib arvata, et ta edastas luureinfot raa-dio teel reaalajas otse maapealsesse kes-kusesse. On raske kinnitada, kas kõik eelmainitud UAV-d (eriti neli esimest) hävitati õhus või nad kukkusid ise alla. Paljudel allatulistatud UAV-de piltidel ei ole näha kuuliauke ega muid jälgi, mis viitaksid nende tabamisele.

Väga paljudel kaudtulerünnakutel kasutati tulejuhtimisel UAV-sid. Ukrai-na sõjaväelased kirjeldasid, et UAV-d lendasid sellisel kõrgusel, et neid oli või-malik kuulda, kuid mõnikord oli raske palja silmaga avastada. Võiks järeldada, et nende lendamiskõrgused jäid 500–1000 m vahemikku. Lennati ka öösel. Pärast UAV alale saabumist oli mõne minuti jooksul oodata kaudtulerünna-kut. Kusjuures kaudtulerünnakud UAV-de korrigeerimisel toimusid ka öösel ning Vene meedias avaldatud video-lõikudel on näha, et Vene UAV-del on ka soojuskaamerad. Mõnikord viibisid UAV-d luurealal kolm kuni neli tundi järjest. Võib arvata, et UAV-sid kasuta-takse peamiselt suurtükiväe luureks ja kaudtule korrigeerimiseks.

Mehitamata luurelennuk Orlan-10 on võimeline edastama luureinfot reaal-ajas kuni 120 km kaugusele, lennata kõrgustel kuni viis kilomeetrit ja püsida õhus kuni 16 tundi.JÄRELDUSED JA ÕPPETUNNIDÜldjoontes on ilmne, et Ukraina õhu-

vägi ei olnud sellisteks sõjaks kõige paremini ette valmistatud ning koha-ti puudusid selleks vajalikud oskused, tehnika ja relvastus. Kuid vaatamata sel-lele, et mässulised pidevalt süüdistasid õhuväge ainult tsiviilelanike tapmises, viitab mässuliste õhutõrjevõime pidev kasvatamine sellele, et Ukraina õhuväe tegevus avaldas neile siiski mõju ja sun-dis neil oma taktikat ja relvastust muut-ma ja täiendama.

Võib öelda, et klassikalise õhuväe ja õhutõrje vastasseisu Ukrainas võitis separatistide õhutõrje. Ukrainlaste sõ-jaline ja poliitiline võimetus neutrali-seerida vastase õhutõrjet, eriti keskmaa süsteeme, piiras väga oluliselt õhuväe kasutamise võimalusi ja viis õhuväe te-gevuse kohati praktiliselt nullini.

JÄRELDUSED MEIE JAOKSVäga lühikese maa õhutõrje efektiivsus põhineb selliste süsteemide arvukusel. Jalaväe õhutõrje (meie mõistes saab seda nii nimetada, sest separatistidel oli väga lühikese maa õhutõrje võime isegi rühmasuurustes jalaväeüksustes) mas-silise kasutamise korral sai selgeks, et õhuvägi, mis kasutab vana, kohati Ko-rea ja Vietnami sõdade aegset taktikat, ei saa täita oma ülesandeid ilma suurte kaotusteta. Siinkohal pole tähtis isegi niivõrd lennumasinate tehnilised näita-jad, kuivõrd relvastuse ja elektrooniliste vahendite võime avastada ja rünnata vastast väljaspool selle jalaväe õhutõrje laskeulatust. Meie jaoks on see küllaltki hea märk, sest meie õhutõrjevahendite tehnilised võimed suudavad samuti ta-gada sellist tulemust, küsimus on pigem nende õhutõrjevahendite arvukuses.

Kinnitust sai keskmaa õhutõrje ole-masolu olulisus. Väga lühikese maa õhutõrje tõrjub õhuvastase keskmistele kõrgustele, kus nende efektiivsus mingil määral väheneb, kuid nad saavad siis-ki mõjutada maismaaüksusi. Keskmaa õhutõrje aga takistab neid tegutsemast isegi kõrgustel, mis ületavad 3-4 km, nii et õhuvastasel ei jäägi vaenulikus õhu-ruumis võimalust tegutseda. Selle tões-tust nägime Ukrainas.

UAV-de kasutamise tähtsus on tõusu-teel. Tänapäevases sõjapidamises peame arvestama, et vastane võib märkamatult jälgida meid kogu aeg, nii päeval kui ka öösel. Venemaa luure- ja tulejuhtimise võime on kordades kasvanud ja arvesta-des vastase suure suurtükiväe ülekaalu-ga sunnib selline olukord meid tegema ka omapoolseid järeldusi enda lahingu-tegevuse planeerimisel ja läbiviimisel.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

57

Peastaabi personaliosakonna ülemalates 1. augustist 2014kolonelleitnant Vahur Väljamäesündinud 10. aprillil 1968

Haridus�� 2006 Eesti Sisekaitse Akadeemia,

halduskorraldus�� 2001 Soome Maakaitsekõrgkool,

kõrgema juhtkonna erikursus�� 1998 Soome Maakaitsekõrgkool,

brigaadi õhutõrjeülema kursus�� 1994 Soome Maakaitsekõrgkool,

ohvitserikursus��

Teenistuskäik�� 2010–2014 Kaitseministeerium atašee

Ühendkuningriigis�� 2008–2009 KVÜÕA õppeosakonna ülem�� 2006–2008 KJ PS, personaliosakonna ülem�� 2004–2006 Vabariigi Presidendi kantselei,

kaitsenõunik, Riigikaitse Nõukogu sekretär�� 2002–2004 operatiivstaap, ühendoperat-

sioonide juhtimiskeskuse ülem�� 2001–2002 KJ PS operatiivosakond, juhti-

mis- ja koordineerimisjaoskonna ülem�� 1999–2001 õhutõrjedivisjoni ülem�� 1998–1999 õhutõrjedivisjoni staabiülem�� 1995–1997 üksik-vahipataljon, ülem,

Tallinna garnisoni komandant�� 1994–1995 KJ PS, inspektor, peainspektor�� 1994 üksik raadiotehniline õhukaitsepatal-

jon, staabiülema 2. abi

Kaitseväe juhataja asetäitjaalates 1. augustist 2014kolonel Artur Tiganiksündinud 13. jaanuaril 1971

Haridus�� 2011 USA Maaväe Sõjakolledž�� 2001 Balti Kaitsekolledž, The Joint Com-

mand and General Staff Course�� 1992 Rjazani Kõrgem Õhudessantkool

Teenistuskäik�� 2012–2014 maaväe ülem�� 2009–2012 maaväe staabi ülem�� 2006–2009 1. jalaväebrigaadi ülem�� 2005–2006 Kaitseväe Ühendatud Õppe-

asutuste õppeosakonna ülem�� 2005 Afganistani rahvusvaheliste julge-

olekuabijõudude (ISAF) staabiohvitser�� 2001–2004 Scoutspataljoni ülem�� 2000 Kaitsejõudude peastaabi operatiiv-

osakonna vanemstaabiohvitser�� 1992–2000 Kalevi ÜJP, rühmaülem, staabi-

ülem, pataljoniülema kt, ülem

2. jalaväebrigaadi ülemalates 1. augustist 2014kolonelleitnant Enno Mõtssündinud 14. oktoobril 1974

Haridus�� 2011 Tartu Ülikool, sotsioloogia�� 2011 NATO Kool, Comprehensive Opera-

tions Planning Course�� 2010 Tartu Ülikool, väljundipõhiste õppe-

kavade koostamine�� 2005 BALTDEFCOL,

vanemstaabiohvitseride kursus�� 1999 US Army Field Artillery School,

suurtükiväeohvitseri baaskursus�� 1997 Soome, ÜRO sõjalise vaatleja kursus�� 1996 Eesti Riigikaitse Akadeemia, Kaitse-

väe õppesuund�� 1995 KVLK, allohvitseride kursus

Teenistuskäik�� 2014 Lõuna kaitseringkonna ülem�� 2012–2014 Kirde kaitseringkonna ülem�� 2005–2012 KVÜÕA taktika õppetool,

taktika lektor, õppetooli ülem�� 2004–2005 Tapa VÕK suurtükiväegrupi

ülem�� 2001–2003 suurtükiväegrupi staabiülem�� 2000–2001 ROK Balti Luurekordoni (BALT-

SQN-3) Eesti kontingendi vanem�� 1999–2000 suurtükiväegrupp, staabi-ja

teeninduspatarei ülem�� 1996–1999 Kuperjanovi ÜJP rühmaülem,

personaliohvitser�� 1992–1996 Eesti Riigikaitse Akadeemia

PERSONAALIA

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

58 TOM

• A12, siin A10 – Las sanitar tegeleb haavatuga, ise hoidke vastasega kontak-ti, saadan A11 teile appi, ta liigub teist põhja poole.

• A60, siin A10 – KONTAKT – KONTAKT, VA JVJ, koordinaatidel 326 183.

• A14, siin A10 – Meil on üks käest haavatu, pane parameedik valmis ja saada A11 piki metsa serva SVETAN-i, võtan ta seal ise vastu.

• A11, siin A10 – Minu juurest liigud edasi 12-st põhja poole ja jääd vastast sealt siduma, kuni kolonn mööda saab.

• A13, siin A10 – Liigu metsa servani välja ja alusta VA sidumist lõuna suu-nalt, et kolonn saaks põhjast piki LA-DA-t läbi liikuda.

• A60, siin A10 – Saadan SEK;• praegu• VA JVJ• VA asukoht on 326 183 vare ja selle

ümbrus.• VA on SMART-i ära blokeerinud

okastraadi ja TT-miinidega, samuti on varemest põhjas näha ühte jalaväe-vas-tast laengut.

• Seon vastast SMART-ist põhja pool kahe jaoga ja lõuna poolt 1 jaoga

ning tellin MPP tuld VA positsiooni-dele. Kohe MPP miinid maas, liikuge minu käsu peale mööda varumarsruuti LADA edasi.

• M50, siin A10 – Tuleülesanne, eel-laskmine, ruut. Ruut 3262 1833, suund 18-00 VA JVJ soomukiga, avatud maas-tikul, varjunud varesse, maha suruda 10 min, tuld!

• A14, siin A10 – Minu käsu peale liigute kompanii kolonnile järele ja jää-te LADA ja MAŠA risti ootama, kuni kogu rühm sinna jõuab. Sealt liigume kompaniile järele ja evakueerime haa-vatu LUIK-e.

• A13, siin A10 – Kohe kui MPP miinid on maas, rebige ennast kon-taktist lahti ja liikuge SVETAST lääne poole ja siis üle SMART-i, kust liigud LADA ja MAŠA risti, kus sind ootab 14 masinatega.

• A30, siin A10 – Anna teada, kui olete ületanud NADJA, siis liigub mu 14 sulle järele, samuti anna teada, kui üle-tate LARISSA, misjärel rebin kontaktist lahti.

• A11 ja A12, minu käsu peale rebite ennast vastasest lahti ja liigute LADA ja MAŠA risti, kus liigume masinatele

ning jätkame liikumist kompanii kolon-ni viimase üksusena.

Tunnustuseks kinkis KVÜÕA ülem seersant Aimur Lillakule Leatherman Wave’i.KOMMENTAAR:Koostatud taktikalise otsustusmängu fookus oli juhtimismeetmete raken-damisel allüksuse juhtimisel. Võitnud lahenduse koostaja oli kandnud kõik juhtimismeetmed manööverskeemi-le ning kasutas neid ka oma allüksuste käskimisel. Kästud taktikalised tegevu-sed olid lahingutoimingutena graafili-selt korrektselt kujutatud. Puudustena tuleb esile tuua kaudtule sihtmärkide puudumist manööverskeemilt. Lisaks jäi rühmaülemal kahe silma vahele me-ditsiinilise evakuatsiooni korraldatus operatsiooni käigus. Haavatu tulnuks viia koostöös 12. JVP EVAKo grupiga OotA KIIEV-isse. Kokkuvõtvalt võib öelda, et rühmaülem kuvas esitatud lahendiga olukorra teadlikkust nii vas-tase kui ka oma üksuste üle ning juhtis allüksusi kästud ülesande raamis, täites seeläbi kõrgema ülema kavatsuse.

Taktikalise otsustusmängu „Teelahkmel” võitnud lahendusLahenduse autor on seersant Aimur Lillak.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

59

Oled A-kompanii 1. rüh-ma ülem. A-jalaväe-kompanii ülesanne on hõivata Tolkla asula ja julgestada 13.  JVP rünnaku LJ Bambus

(E000-ni teedel Ford ja Fiat), eesmär-giga luua tingimused 13.  JVP rünnaku jätkamiseks ida suunal KPA Anubiselt (48 00). Oluline on julgestada ületus-koht Koosa jõest, sest jõgi on paduvih-made tõttu jalaväele läbimatu.

Pataljoni luurerühma info kohaselt julgestab vastase kompanii reorganisee-rimist läänesuunal Tolka alal motolas-kurrühma jagu. Pooljaosuurune patrull liikus tunniste intervallidega Tolka alal olevate hoonete vahel Fordil. Fordist lõunas E515 on vaid näha, kuidas õhk virvendab automaatkahuri 2A42 musta raua ümber, mis suunatud läände.

Vananaiste suve pärastlõuna on ta-vatult palav. Päike lõõskab, vili õõtsub tuules, lehed kolletuvad puudel. Seened metsas on korjamata. Nädalaid kestnud lahingud on jätnud loodusele oma jälje.

Kompaniiülem nimetas Koosa jõe joone ETJ Liisiks ja E515 EJ Velloks. Künkale on määratud 2. rühma tule-toetuspositsioon suunaga Tolka asulale Kass. ETJ Liis ületamiseks määratud

julgestuspositsioon Fordist põhjas suu-naga 20-00 oli Hunt. Hundi mehitas A30. Teie rühmale määratud LäSu Hai on lääne–idasuunaline ja jääb N993–N996 vahele. EP on teie rühma jaoks EJ Vello. 1. rühma ülesanne on rünnata vastast Tolka alal ja julgestada EJ Vello Fiatil PTS 16-00, eesmärgiga luua tingi-mused pataljoni rünnaku jätkamiseks.

A60 A30 Hunt-Hunt. A60 A20 Kass, vastast ei näe. Teie üksus on ületanud ETJ Liisi. A11 ja A12 on jõudnud juba Fordist lõunas olevasse tukka ja hõivasid teie mää-ratud TPOS Rott suunaga 10-00 Fiatist edelas, kus pidite ära ootama M50 etteval-mistava tule vastase võimaliku raskerelva positsiooni pihta. A11 ja A12 juhendasid ahelikku paika, kontrollisid ohutus kau-gust planeeritud MPPa sihtmärgist, kui kuulsid PKP valanguid Fordi suunalt. „A10 A13, kontakt–kontakt vastase KP 5125 9960. A60 A20 raskerelvade tule all, tõmban Kassilt tagasi 200 põhja. A10 A12 vaatluskontakt vastase lahingumasinaga, liikus E514 Fiatile ja keeras suuna 52-00, seisab. Mis teen? A10 A13 1 Lla.”

TEIE ÜLESANNEKandke kaardile olukorras kirjeldatud vastase positsioonid, tõkked, miinid ja eeldatav manööverskeem.

Kandke kaardile olukorras kirjelda-tud oma allüksuse koordineerimis- ja juhtimismeetmed, positsioonid, kaud-tule sihtmärgid ja teie kästud manöö-verskeem olukorra lahendamiseks.

Kirjutage käsud allüksustele, koor-dineerimis- ja toetusvajadused toetus-, teenindusallüksustega, naabritega ning ettekanded kõrgemale üksusele raadio-käsklustena selles järjekorras, nagu te neid selles olukorras annaksite.

Koostatud joonised ja käsklu-sed vormistage käsitsi (mitte arvutis elektrooniliselt).

Lahendus edastage 05.01.2015 KVÜÕA-sse Jaan Kesseli nimele.

Olulised kutsungid: JVP ülem (YAN-KEE 50), MPPa (MIKE 50), StVP (SIERRA 50), JVKo ülem (ALFA 60), KÜA (ALFA 61), KTO (ALFA 62), KVBL (ALFA 40), MPRÜ (ALFA 50), 1.  RÜ (ALFA 10), 1.  RV (ALFA 14), 1.  jagu (ALFA 11), 2.  jagu (ALFA 12), 3.  jagu (ALFA 13). 2.  RÜ (ALFA 20), 3. RÜ (ALFA 30).

Taktikaline otsustusmäng „Org II”AUTOR JA GRAAFIKA KAPTEN

Ragnar Ventsel

TOLKA

FIAT

!"

995

515 510

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

60

Taktikalise otsustusmängu „Org II” lahendus

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG AJAKIRJAS SÕDURTaktikaline otsustusmäng (TOM) avaldatakse ajakirja Sõdur vahelehena, mille ühel küljel on olukorra kirjeldus, olukorra kaart ja ülesanne ning teine külg on jäetud vastuse kirjutamiseks.Kaitseväe koduleheküljel asuval aja-kirja Sõdur veebiväljaandel on TOM-i lehekülg prinditav.

Mängus osaleja lahendab TOM-i vastuse lehel, selleks:�� visandab mängija kaardile allüksuse

manöövri, mida ta on käskinud;�� sõnalises osas kirjutab mängija

käsklused, mis ta on andnud;�� kui mängija peab vajalikuks, siis

kirjeldab ta manöövrit;�� lisab lahendusele oma

kontaktandmed.

Lahendatud vastuse edastab mängija postiga kaitseväe ühendatud õppeasu-tustesse hiljemalt 1. jaanuariks 2014 aadressil „Taktikaline otsustusmäng”, KVÜÕA, Riia 12, 51013 TARTU, kus lahendusele antakse hinnang. Üle-järgmises ajakirjanumbris avaldatakse võitnud TOM koos kommentaaridega. Parim lahendaja saab oma soorituse kinnituseks KVÜÕA-lt Leatherman Wave’i.

Taktikalise otsustusmängu koordi-naatorid on ajakirja Sõdur tegevtoime-taja major Ivar Jõesaar, ivar.joesaar@mil.ee, ja KVÜÕA taktikalektor kapten Jaan Kessel, jaan.kessel@mil.ee.

TOM

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

61

Kui hakata uurima taas-loodud kaitseväe ajalugu, siis ilmneb, et arhiivi-dokumendid ei kajasta kogu tõde. Paljudest kir-japanemata sündmustest

ja tõsiasjadest saab aimu üksnes inimes-te mälestustest. See on ka põhjus, miks panin kirja Kaira Laanisto meenutused 1990. aastate alguse sõjaväelogistikast. Reservvanemseersant Kaira Laanisto on kaitseväes teeninud alates 16. novembrist 1992 ning ta on elav tunnistaja sellele, kuidas järk-järgult hakati üles ehitama kaitseväge, mis praeguseks on pälvinud kõikjal oma NATO liitlaste hulgas kiidu-sõnu. Proua Laanisto teeneid sõjaväelo-gistika ülesehitamisel ja arendamisel on tunnustatud kaitseväe eeskujuliku tee-nistuse ristiga, toetuse väejuhatuse rinna-märgiga ning mälestus medaliga „Küm-me aastat taastatud kaitseväge”. Tema kui toetuse väejuhatuse ja sõjaväelogistika n-ö elava legendi lojaalsust oma orga-nisatsioonile ja erialale on tunnustatud rinnamärgiga „Kümme aastat teenistust toetuse väejuhatuses” ning loendamatu hulga tänude, tänukirjade ja kallihinna-liste kingitustega.

KÕIK ALGAS TSIVIILKAITSE KELDRISTMa sattusin kaitseväkke pärast seda, kui järk-järgult hakati likvideerima Esto-plasti tehast ning mind koondati. Olin siis juba üht-teist kaitseväe kohta kuul-nud, sest sinna kutsuti ka minu abikaa-sat. Otsustavaks sai Rita Randsalu kutse.

Minu esimene töökoht sõjaväelogis-tikas oli omaaegse kaitseväe peastaabi tagalaosakonna majanduslaos. Tegu oli tänapäeva mõistes toetuse väejuhatuse

materjaliteenistuse keskladudega. See tavalise kooliklassi ruumist veidi suu-rem laokene paiknes kohe peastaabi (Narva maantee 8) kõrvalmaja (Villem Reimanni 2) keldris.1 Nõukogude ajal kasutati neid ruume tsiviilkaitse var-jendina. Töötingimused ja -keskkond olid masendavad: laos ei olnud riiuleid, kaup asus hunnikutes põrandal, puudu-sid täna päeval kõikjal kasutuses olevad euro alused ja alusekraed. Seal keldris hoiti välivorme, sviitreid, saapaid, alus-pesu, kiivreid, gaasitorbikuid. Samuti olid seal majapidamistarbed nagu see-bid, pesupulbrid ja harjad. Keldris olid ka ruumid toidulaole, kus hoiti kuivai-neid. Materjalide kogused olid siis väi-kesed ning kogu keskladudes hoiusta-tavat materjali suudeti käidelda käsitsi. Ma teadsin oma laos olevat materjalide sortimenti ja koguseid enam-vähem peast. Kui algusaastatel oli individuaal-

varustuse elemente umbes paarküm-mend, siis nüüdseks on see suurusjärk kusagil poole tuhande ringis. Kõiki üle Eesti paiknevaid üksusi varustati tsent-raalselt sealtsamast tillukesest keldri-laost. Võrdluseks: tänapäevane kaitse-vägi mahutab oma riide- ja erivarustuse üle Eesti paiknevatesse ladudesse, mille kogupind on enam kui 8600 m2.

Kogu tsentraalse laomajanduse ja sõjaväelogistika kui terviku juhtimine toimus kaitseväe taasloomise algusaas-tatel kõrvalmajas ehk siis peastaabis. Staabihoone neljandal korrusel paikne-sid tagalaosakonna ülem, tema asetäit-ja, kolm toitlustusspetsialisti ning üks riidevarustusspetsialist.2 Minu kesklao „kontor” asus Reimanni tänava maja keldris ning see koosnes lauakesest, trüki masinast ning paberkartoteegist, mille alusel arvestati vastuvõetud ja väl-jastatud varustuse sortimenti ja kogu-seid. Kui oli vaja ajada asju raamatupi-dajate või tagala juhtkonnaga, siis joosti läbi kangialuse kõrvalmajja. Järelevalve varustuse kasutamise üle oli siiski ran-ge. Tagantjärele tundub, et rangemgi kui tänapäeval. Kord kvartalis käisid pea-staabi tagalaohvitserid ja -ametnikud

Kuidas sündis kaitseväe laomajandusJätkame Eesti kaitseväe taastamise loo jutustamist. Selleks, et aimu saada, kuidas näiliselt tühja koha peale tekkis Eesti sõjavägi, peame andma meenutamiseks sõna inimestele, kes olid enam kui kakskümmend aastat tagasi sündmuste juures. Seekord meenutab sõjaväelogistika algusaastaid reservvanemseersant Kaira Laanisto.

Marek Miil KAPTEN

Kui algusaastatel oli indi-viduaalvarustuse elemente umbes paarikümmend, siis nüüdseks on see suurusjärk kusagil poole tuhande ringis.

Kaira Laanisto saab jutustada, kuidas taasloodi Eesti sõjaväelogistika.

AJALUGU

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

62 AJALUGU

kõikjal väeosades kontrollimas, kuidas kasutatakse varustust ja kas kõik arve-pidamise numbrid klapivad.

Paralleelselt selle kesklinnas asuva laoga eksisteeris ka teine keskalluvuse-ga ladu. See paiknes linna piiril Hiiul, kaitseväe peastaabi autokompanii ter-ritooriumil aadressil Lauliku 4a.3 Kui Reimanni tänava ladu oli tsiviilkaitse varjend, siis Lauliku tänava ladu oli põhi mõtteliselt laudadest kokkulöödud kahe kooliklassi suurune kuur. Seal hoi-ti telke, katelokke, priimuseid jmt, aga ka osa toiduaineid. Laopinna poolita-sid suured kastid, milles olid katelokid: ühele poole kastiseina jäi riide- ja eri-varustus, teisele poole toiduained. Ena-mik sellelaadsest varustusest oli Nõuko-gude armee päritolu. Mida Nõukogude päritolu varustusest hinnati ning ikka ja jälle küsiti, olid dessantväelaste saapad. Kuid kohe algusest peale oli kaitseväes kasutuses ka kodumaist päritolu riide-varustus. Nii näiteks õmbles talvevorme

Võrus asunud ettevõte Walko. Samuti valmistati Eestis välivorme ja sviitreid. Ka välivormi esimene laiguline kangas oli pärit Eestist, Kreenholmi manufak-tuurist. Hiina päritolu laiguline kangas soetati hiljem.

Lahkuvate Venemaa föderatsiooni vägede käest osteti sõjaväetelke. Kui uu-riti, kes on valmis venelastelt telke vastu võtma, andsin ennast vabatahtlikuna üles, sest tubli matkajana pidasin ennast telkide osas peaaegu et eksperdiks. Kuid kohapeal mõistsin, milline vahe oli suurtel sõjaväetelkidel ja tavalistel mat-

katelkidel. Ma ei olekski suutnud neid telke lahti harutada ja üle kontrollida, kui mulle tookord poleks appi tulnud paar autokompanii veeblit.

MARJA KAUDU SUUR-SÕJAMÄELE1993. aastal kolis kogu sõjaväelogistika juhtkond ühes Reimanni ja Lauliku tä-nava keskladudega Marja tänavale. Sa-male territooriumile paigutati peastaabi autokompanii. Sellel perioodil oli meie ladudes juba Rootsi, endise Saksamaa demokraatliku vabariigi ja Ameerika Ühendriikide relvajõudude riideva-rustust. Erinevate riikide riidevarustus eeldas ka mõõtude ümberarvutamise oskust, sest mõõdustikud on armee-des erinevad. Loomulikult päästis alati selga proovimine. Ajapikku tuli ka sil-maga mõõtmise oskus, mille järgi võis juba üsna eksimatult öelda, millise riigi mis suuruses vorm kellelegi selga pas-sib. Õppisin jälgima ka vormikandmise

Nõukogude armee oli enda varustusest jätnud maha ühe ruumi, kus olid riiulid maast laeni täis kõikvõimalikku sümboolikat: paguneid, eraldusmärke jmt.

Omadest laikudest tunned sõdurit. Näide riidevarustusest mais 1992.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

63

eeskirja järgimist. Iga kord, kui kohta-sin linnas kaitseväelast, kontrollisin en-damisi, kas kõik on nii, nagu peab. Kui toimus üks esimesi kaitseväe paraade, siis tundsin ennast veidi halvasti. Ni-melt olid kalevlased toodud paraadile otse väliõppuselt ning seetõttu ei näi-nud nad kõige paremad välja. Mul oli millegipärast tunne, et mina kui varus-tuse väljastaja vastutan ka seal sõdurite väljanägemise eest.

Kui autokompanii jäi aastakümne-teks Marja tänavale, siis kesklaod ko-lisid taas ümber.4 Mäletan, et käisin Suur-Sõjamäe ladudes esimest korda 1995. aastal.5 Tegu oli endiste Nõu-kogude armee mobilisatsiooniladude kompleksiga. Neist ladudest varusta-ti muuhulgas ka Pikal tänaval asunud Puna armee kauplust. Kompleksi kuulu-sid ka toidulaod ühes külmhoonetega. Seal säilinud venekeelsed sildid kinni-tasid, et ladudes oli hoitud suhkrut ja jahu. Seda, et Suur-Sõjamäel hoiti ka

toiduõli, saime ise tunda sõna otseses mõttes omal nahal. Nimelt olid endi-sed omanikud ühe laoruumi põrandale ajanud suhkrut ja õli. Seda kingataldade külge kleepuvat segu ei olnud võimalik kuidagi eemaldada. Nii otsustati hoopis betoonpõrand täies ulatuses välja lõh-kuda ja uuega asendada. Nõukogude armee oli enda varustusest jätnud maha ühe ruumi, kus olid riiulid maast laeni täis kõikvõimalikku sümboolikat: pagu-neid, eraldusmärke jmt.

Mingil perioodil pärast Nõukogude vägede lahkumist üüriti Suur-Sõjamäe ladusid välja ka erafirmadele. Kui meie need ruumid omakorda üle võtsime, siis avanes nii mõneski laos kohutav vaate-pilt: üürnikud olid suutnud oma laod otsast otsani kõikvõimaliku rämpsuga täita. Ajateenijatel oli tükk tööd, et laod puhtaks teha. Saime endale uued kon-toriruumid hoonesse, kus praegu asub toetuse väejuhatuse juhtkond ja staap. Siis oli esimesel korrusel suur puhke-ruum, teisel korrusel kabinetid ning kolmandal korrusel saal koos väikese lavaga.

Oma esimese personaalse tööarvu-ti sain 1997. aastal. Kui tänapäeval on kaitseväes kasutusel mitu mahukat ja erinevate võimalustega andmebaasi, siis tollel perioodil oli minu käsutuses vaid üks andmebaas, kuhu olid koondatud vaid minu enda vastutuses olevate la-dude andmed. Andmebaasi, mis ühen-danuks kõiki väeosasid, ei eksisteeri-

Algusaastatel sobis selga kõik, et sõdur saaks end sõdurina tunda. Näide riidevarustusest septembris 1992.

Üksuste laohoidjatel on väga hea ülevaade kõigist oma väeosa tegevteenistujatest, sest kõik nad peavad varem või hiljem tulema lattu oma varustust kas välja võtma või tagasi tooma.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

64 AJALUGU

nud. Ka ei ühildunud laoarvestus- ja raamatu pidamisprogrammid. Selle ain-sa andmebaasi, mida tol ajal kasutasin, kirjutas minu näpunäidete järgi kokku üks sideväelaste juures praktiseeriv üli-õpilane. Ajakohased riiulid ning mood-sad tõstukid ilmusid Suur-Sõjamäele alles 1990. aastate lõpus.

VARGAD MEIE HULGASNõukogude armee ja tagala seostub siia-ni paljudele vargustega. Eks nõukogude ühiskonnast kandus nii mõnigi nähtus üle ka taasloodud Eesti kaitseväkke. 1990. aastate alguses kasutati ladudes väga palju ajateenijate abi. Üks mu kol-leeg hoiatas alatasa: „Pea poisse silmas!” Mõtlesin tookord, et need on omad ees-ti poisid, miks nad meie enda kaitseväe tagant varastama peaksid. Kuid eksisin! Esimest korda puutusin vargusega kok-ku Lauliku tänaval. Ükskord toodi au-toga talvevorme, mida ajateenijad pidid maha laadima. Kui kaup lattu pandud, viis autojuht veoki parkimisplatsile. Seal ta avastas, et üks ajateenija oli suutnud märkamatult viiekaupa kimpu seotud talvevormide hulgast ühe välja sikutada ning peita auto presentkatte varju. Tõe-näoliselt tahtis ta sellele hiljem parklas-se järele minna.

1993. aastal ladustati Marja tänavale Ameerika Ühendriikide päritolu saa-paid. Neid hoiti laoruumis, kus praegu asub logistikapataljoni saun. Laoruumi aken oli küll trellitatud, aga varas oli osav: tõstis aknal klaasi eest ning õn-gitses trellide vahelt saapaid. Varas oli küll pika näpuga, aga lühikese aruga. Sõdurpoiss hakkas varastatud saapaid müüma omaenda väeosas. Ei läinudki palju aega, kui väeosa juhtkonnal tek-kis küsimus, kust ajateenijad on saanud välismaised saapad. Väeosa ülem Arni Ilves rivistas kompanii üles ja hakkas uurima saabaste päritolu kohta ning nii jõutigi õige pea varga jälile. Kurb oli see, et varas teenis meie juures laos ja sai oma igapäevaste toimetustega väga hästi hakkama – tal oli lihtsalt raha vaja ning ta ei suutnud midagi paremat välja mõelda kui näppamine. Marja tänava perioodist on meelde jäänud ka teine

vargusejuhtum. Siis otsustas üks ajatee-nija, et ta varastab aluspesu. Ta pani en-dale uue aluspesu selga, aga vana unus-tas lattu. See ta reetiski.

Praegu asub Rahumäe tee 4a värava ees tühermaa, mida kasutatakse parkla-na. 1990. aastate alguses olid seal Nõu-kogude armeest maha jäänud laoruu-mid, kus hoiti vahipataljoni varustust. Ka seal tabasime varga üksnes tema enda lolluse tõttu. Et kaubakogused olid väga suured, siis oleks mõne üksiku vormi särgi puudumine avastatud alles siis, kui vargast ajateenija olnuks juba reservis. Kuid mingil põhjusel otsustas varas võtta just sealt kuhjast, kuhu olime välja sorteerinud suuremad vormisär-gid. Puudujääk hakkas kohe silma.

Kõige ebameeldivam vargusjuhtum meenub 1995. aastast Suur-Sõjamäelt. Parasjagu oli kolimine pooleli ning lao-ruumides ei olnud korralikke riiuleid, relvaruume, kaameraid ega signalisat-siooni. Kauba paigutasime laoruumi põrandale. Vargad tulid sisse ventilat-siooniava kaudu ning viisid ära välivor-me, kummikuid, talvesaapaid ja ka relvi. Tolleaegsest mentaliteedist, väärtustest ja hoiakutest kõneleb tõsiasi, et nii Ra-humäe tee kui ka Suur-Sõjamäe vargus-juhtumitega olid seotud mõlemal juhul

Ma usun, et kaitseväe kui organisatsiooni edukuse võti seisneb soovis ja osku-ses teineteist kuulata ning mõista.

Marja tn 4 peagi lammutatavates hoonetes on siiani säilinud Punaarmeele iseloomulikud n-ö kunstišedöövrid.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

65

ajateenijate vanemad, kes aitasid oma lapsi kuriteo sooritamisel.

PUNAARMEE ROTID JA VABATAHTLIKE VASTUPANUEsimestel aastatel võitlesime pea kõigis ladudes sinna juba Punaarmeest jää-nud rottidega. Iga kord, kui sisenesin Reimanni tänava keldrilattu, prõmmi-sin esmalt rottide eemalepeletamiseks rusikaga uksele. Rottidele meeldis seal laos kõige enam seepi süüa. Proovisime neid hävitada mürgiga, kuid tegelikult päästis meid närilistest keldrit külastav kohalik kass. Ka Marja tänaval oli meie ainus lootus võitluses rottidega kohalik poolmetsik musta-valgekirju kass. Isegi veel Suur-Sõjamäel oli meil ainus efek-tiivne rotitõrjevahend oma kass. Hil-jem, kui ruumid renoveeriti, kadusid ka rotid ja vajadus kassi järele.

Teadupärast toovad kassid oma saagi omanikule näitamiseks. Minule isikli-kult on surnud rott palju ebameeldivam kui elav rott. Ükskord oli kass poetanud roti lao eeskotta just siis, kui mulle tu-lid kliendid – kaks noort ohvitseri. Mis mul üle jäi: teatasin neile, et nad ei saa enne oma kaupa kätte, kui roti laip on kadunud. Ohvitserid – Vahur Väljamäe ja Harri Ints – olid leplikud ja kõrvalda-sid kahjuri maised jäänused.

Lisaks kassidele oli meil juba Lau-liku tänaval oma väeosa „polgu poeg”. See oli üks kohalik Männiku koer, kes lihtsalt keeldus väeosast oma tegeliku peremehe juurde tagasi minemast. Koe-ra nimi oli Fredi, kuid teda hakati õige pea kutsuma Veltsiks või Veebliks.6 Kui autokompanii ja laod koliti Marja täna-vale, siis võeti kaasa ka koer. Mäletan, kuidas koer koos ajateenijatega vapralt rivistustel seisis. Lattu me teda ei lask-nud, sest ta ründas kasse. Me võtsime ta enda juurde lattu redutama üksnes siis,

1 Villem Reimanni tänav kandis 1990. aastate

alguses Jaan Anvelti nime.

2 Võrdluseks: et tänapäeval saaks planeerida ja

koordineerida kogu kaitseväe sõjaväelogistika

ja -meditsiini tegevust, on kaitseväe peastaabi

logistikaosakonnas selleks vaja ligi kolmekümmet

teenistujat.

3 26. juunil 1992 loodud kaitseväe peastaabi

autokompanii on nüüdne toetuse väejuhatuse

logistikapataljon. Pataljoni eelkäijaks loetakse aga

9. aprillil 1919 asutatud soomusautode kolonni.

Lauliku 4a on tänapäeval aadressi Plangu 4 ning

seal asub Kaitseliidu peastaabi ja Tallinna maleva

ühine väljaõppe- ja tagalakeskus.

4 Toetuse väejuhatuse logistikapataljon on

paiknenud aadressil Marja 4 alates 1993. aastast.

Kaitseväe kümne aasta arengukava järgi kolib

logistikapataljon 2014. aasta lõpuks ümber Ämari

kaitseväelinnakusse.

5 Praegu asub Suur-Sõjamäe 23a toetuse väejuha-

tuse staap, liikumise ja vedude teenistus ning osa

materjaliteenistuse töökodadest ja ladudest.

6 Nimi Velts tulenes heatahtlikust nöökamisest

kaitseväe peastaabi tagalaosakonna ülema ase-

täitja Vello Ilvese üle. Nime Veebel kasutamisega

pilkasid ajateenijad allohvitsere.

kui ei tahetud, et koer satuks mõne väe-osa külastava kõrge ohvitseri või amet-niku silma alla.

KA LAOHOIDJA ON INIMENEÜksuste laohoidjatel on väga hea üle-vaade kõigist oma väeosa tegevteenis-tujatest, sest kõik nad peavad varem või hiljem tulema lattu oma varustust kas välja võtma või tagasi tooma. Nii mõnigi kord avaneb selle mõnekümne laoruumis viibitud minuti jooksul oh-vitseri või allohvitseri tegelik olemus.

Eks me kõik eksime aeg-ajalt. Mina olin omal ajal tõsises kimbatuses, kui Aleksander Einselni vormimõõdud anti mulle Ameerika stiilis – tollides. Mäle-tan, et 1993. aastal otsisime Ants Laane-otsale vormi. Et meie ladudes sobivat suurust ei leitud, vahetasime vorme sisekaitseakadeemiaga. Hiljem selgus, et Laaneotsale oli eksikombel küsitud 10  cm pikem vorm. Nüüd tean täna-se päevani, et Laaneots ei ole 188, vaid 178  cm pikk. Kui mõni kõrge ohvitser ei külastanud praktiliselt kunagi ladu ja tema eest jooksis lao vahet referent või allohvitser, siis näiteks Johannes Kert käis alati isiklikult kohal. Ta tuli ja rää-kis minuga kui inimene inimesega.

Samas on meelde jäänud ka teist-moodi juhtumisi. Kord pidin kuulama ühe ohvitseri ägedat protesti, et tema tahab teistsugust varustust, kui meie talle väljastasime. Kahjuks leidub siiani tegevväelasi, kes ei mõista, kuidas on kaitseväes korraldatud varustuse han-kimine, ladustamine ja väljastamine. Laohoidja ei mõtle ise välja, millist va-rustust, kellele ja kui palju väljastatakse, vaid lähtub õigusaktidest ja etteantud normidest. Seega on laohoidja viimane, kelle peale oma meelepaha varustuse koguse või mingi eseme ebasobivuse üle välja valada.

Ükskord tuli riidelattu tüse ohvitser, kellel oli vaja välivormi. Et tema mõõ-dud olid ebastandardsed, siis tuli kahet-susega tõdeda, et talle ei ole võimalik hetkel vormi väljastada. Selle peale küsis ohvitser nõudlikult: „Proua, mida mina nüüd siis tegema pean?” Automaatselt ja pahaaimamatult vastasin: „Eks tuleb poistega jooksma minna!” Kõrval seis-nud kolleeg ahmis õhku. Minu märku-sest suuremat probleemi ei tulnud, kui-gi tõsi ta on, et tüse ohvitser käis minu peale kaebamas.

Mulle tundub, et 1990. aastate esi-mesel poolel olid kaitseväelased kan-natlikumad, rahulikumad ja sõbrali-kud. Kui mingit kaupa laos ei olnud, siis suhtuti sellesse mõistvalt, enamasti ei protestitud ega kaeveldud. Teisalt on kaitsevägi minu elu rikastanud väga toredate ja huvitavate inimestega. Isegi kui närv mõnikord must on ja tahaks kõigele käega lüüa, siis just huvitav töö-keskkond ja erinevad inimesed on mind tagasi hoidnud. Ma võiks juba pensio-närina kodus istuda, kuid ma ei tee seda, vähemalt seni kaua, kuni ma suu-dan hakkama saada uute ja keeruliste arvutiprogrammidega. Oma teenistuse jooksul olen ma näinud tulemas ja mi-nemas kümneid ülemusi ja kolleege. Ma usun, et kaitseväe kui organisatsiooni edukuse võti seisneb soovis ja oskuses teineteist kuulata ning mõista. Olgem üksteise vastu lihtsalt head!

On olnud aegu, kus kaitseväe kesklaod mahtusid sellesse hoonesse Marja tn 4.

SÕD

UR N

R 5 (80) 2014

66

Holger Mölder

KVÜÕA Toimetised on praegu ainus Eesti vaba-riigis ilmuv eelretsen-seeritav, rahvusvahelise toimetuse ning levikuga sõjandusküsimusi käsit-

lev teadusajakiri. „Operatsioon „Iraa-gi vabadus”: kümme aastat hiljem” on KVÜÕA Toimetiste värskelt ilmunud erinumber sarjast „Cultural, Peace and Conflict Studies” (Kultuuri-, rahu- ja konfliktiuuringud). Varem on samas sarjas ilmunud neli kogumikku: „Reli-gion and Politics in Multicultural Euro-pe: Perspectives and Challenges” (2009), „Extremism Within and Around Us” (2011), „The Law of Armed Conflict: Historical and Contemporary Perspec-tives” (2012), „Sõna sõjast ja sõda sõ-nast. Tekste ja tõlgendusi” (2012).

Sarja viies väljaanne vaatleb Iraagis pikka aega kestnud konflikti ajaloolisi, poliitilisi, õiguslikke, sõjalisi ja usulisi aspekte. Arvestades Iraagis viimase aasta jooksul kujunenud keerulist olukorda on praeguste sündmuste valguses erinumb-ris käsitletav teema uuesti aktuaalne.

Praeguseid Iraagi alasid peetakse tsivilisatsiooni hälliks. Just sealt kerkis fööniksina tuhast sumeri kultuur – üks esimesi kõrgkultuure maailmas. Need alad on aastatuhandete jooksul näi-nud tsivilisatsioonide tõuse ja langusi ning võõrvallutajaid, kes on püüdnud ennast sealsetes tingimustes maksma panna. Iraak on paljude etniliste grup-pide kodu ja seal on sajandeid kõrvuti eksisteerinud mitu usundit. Eesti osales operatsioonil „Iraagi vabadus” aasta-tel 2003–2009 Ameerika Ühendriikide liitlasena, kelle jaoks kujunes Iraak oo-datust tõsisemaks katsumuseks. Pärast Al Qaeda terrorirünnakut septembris 2001 alustasid ameeriklased üleilmset sõda terrorismiga. Niinimetatud Bushi doktriini järgi korraldasid Ameerika Ühendriigid terrorismivastase operat-siooni „Enduring Freedom” (Kestev vabadus) raames rünnakuid võimalike ohuallikate vastu kogu maailmas.

Üheks sihtmärgiks kujunes Iraaki valitsenud Saddam Husseini režiim, keda kahtlustati massihävitusrelvade väljaarendamises. Purustanud üsna kergesti Iraagi relvajõudude vastupanu ja kukutanud Saddam Husseini režii-mi, sattusid rahvusvahelise koalitsiooni relvajõud konfliktijärgses rahuloomises tõsistesse raskustesse ning kõrvuti sõ-jaliste raskustega seisid ameeriklased vastamisi nii Iraagi ülesehitusproblee-mide kui ka rahvusvahelises üldsuses pead tõstnud negatiivsete hoiakute-ga Iraagi sõjalise operatsiooni suhtes. Ameeriklased lahkusid Iraagist 2011. aasta lõpuks, kuid seal puhkenud verine kodusõda usuliste ja etniliste gruppide vahel pole siiani vaibunud. Iga päev tu-leb sealt murettekitavaid uudiseid isla-mistide rünnakutest, kes on vallutatud mitu tähtsat keskust sunniitidega asus-

tatud riigi keskosas, sealhulgas Iraagi suuruselt teise linna Mosuli. Sunniidi äärmuslased salafistliku islamiriigi rüh-mituse juhtimisel on nende vallutatud aladel Ida-Süürias ning Iraagi sunniiti-dega asustatud aladel välja kuulutanud islami kalifaadi.

Toimetiste erinumber on inspireeri-tud 2013. aasta märtsis kaitseväe ühen-datud õppeasutuste korraldatud kon-verentsist, mis oli pühendatud kümne aasta möödumisele operatsiooni „Iraagi vabadus” algusest. Kogumikus leidub eesti- ja ingliskeelseid kaastöid kaitseväe ühendatud õppeasutuste õppe jõududelt ja teaduritelt, ent ka mitmelt välisauto-rilt. Saksa poliitikauurija Wilfried Ger-hard analüüsib oma artiklis ameerik-laste sekkumise poliitilis-ideoloogilisi tagamaid ning tema kaasmaalane Hans Krech keskendub terrorirühmituse Al Qaeda Iraagi haru tegevusele, millest on välja kasvanud konflikti keskmes-se tõusnud islamiriigi rühmitus. Hol-ger Mölder vaatleb Iraagi operatsiooni mõju rahvusvahelisele süsteemile ja Iraagi riikluse arengule. René Värk kä-sitleb jõu kasutamise õiguslikke aluseid Iraagi operatsioonil.

Pikaaegne inimõiguste instituudi eestvedaja Mart Nutt uurib koos Viljar Veebliga Iraagi inimõiguste olukorda. Andres Saumets ja Kuldar-Valdo Karula annavad hinnangu Iraagi etnilis-usulis-te vähemuste olukorrale. Umbes samal ajal sekkus rahvusvaheline üldsus teise piirkonnas asuva pikaajalise kriisikol-de, Afganistani, rahuloomesse. Karen Kuldnokk võrdleb Iraagi ja Afganis-tani konflikti käsitlevaid diskursuseid üleilmse terrorismivastase sõja taustal. Lõpetuseks saab lugeda Holger Möldri, Vladimir Sazonovi ja René Värgi pike-mat ajaloolis-poliitilist ülevaadet Iraani ideoloogilisest ja geopoliitilisest aren-gust antiikajast tänapäevani ning selle mõjust Iraagile. Iraagi naaberriik Iraan on ajaloo jooksul tugevasti mõjutanud Iraaki, mille lõunaosas elab arvukas šiiitide kogukond ja asub mitu nende nii poliitilist kui ka kultuurilis-usuliselt püha paika.

„Operatsioon „Iraagi vabadus”: kümme aastat hiljem”

KVÜÕA Toimetised 18/2014

Operatsioon „Iraagi vabadus”: Kümme aastat hiljem

Toimetajad: Andres Saumets, Holger Mölder ja René VärkVälja andnud: Kaitseväe Ühendatud Õppeasutused, 2014

TUTVUSTUS

ERIOPERATSIOONIDE

GRUPP