ÜLIkooL ja keeLevaheTus...tuurne kui kahe sõja vahel pole Tartu ülikool vist olnud enne ega pärast. Arhiiviallikatest selgub, et välismaalastel lubati üsna kaua lugeda võõrkeeltes

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi

XLIIÜLIkooL ja

keeLevaheTus

Tartu Ülikooli muuseum2014

Toimetaja: Lea Leppik

Keeletoimetaja: Sirje Toomla

Resümeede tõlked inglise keelde: Scriba tõlkebüroo, autorid (Eve-Liis Roosma, Triin Roosalu, Peep Nemvalts).

Kolleegium: PhD Lea Leppik, Dr iur Marju Luts-Sootak,Dr (uusaja ajalugu) Olaf Mertelsmann, PhD Erki Tammiksaar,PhD Tõnu Tannberg, DSc Tõnu Viik, PhD Seppo Zetterberg(Jyväskylä Ülikool), cand hist Jüri Kivimäe (Toronto Ülikool)

Küljendus: OÜ Intelligent Design

Autoriõigus Tartu Ülikool, 2013

ISSN 0206-2798 (trükis)ISSN 2346-5611 (võrguväljaanne)

ISBN 978-9985-4-0858-2 (trükis)ISBN 978-9985-4-0859-9 (pdf)http://ojs.utlib.ee/index.php/TYAK

Väljaannet toetab riiklik programm Eesti keel ja kultuurimälu

Kaanepilt: Tartu Riikliku Ülikooli inglise keele kateedri foneetika labor, aprill 1969 (foto: R. Velsker, TÜM)

3

SisukordSisukord . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 3

Saateks . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 5

ArtiklidVirve-Anneli Vihman, Ülle TensingEnglish-Medium Studies in the Estonian National University: Globalisation and Organic Change . . . . . . . . . . . . . . . . . 13

Ingliskeelne õppetöö Eesti rahvusülikoolis: üleilmastumine toetab järkjärgulist muutumist . . . . . . . . 36

Eve-Liis Roosmaa, Triin Roosalu, Peep NemvaltsDoktorantide teadustöö keele valikutest . . . . . . . . . . . . . . 37

On language choices among Estonian doctoral students . . . . 52

Terje LõbuEesti ülikooliks võõrkeelte abil . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 53

Becoming an Estonian University with the Help of Foreign Languages . . . . . . . . . . . . . . . 78

Евгени ПетровДиглоссия и билингвизм русского зарубежья: Барон Корф в университетах Финляндии, Эстонии и США . . 80

Bilingualism in the Russian Expatriate Communities. Baron Sergei Korff at the Universities of Finland, Estonia and the USA . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 99Kakskeelsus Välis-Vene kogukonnas. Parun Sergei Korff Soome, Eesti ja USA ülikoolides . . . . . . . . . . . . . . . . 100

4

Ljudmila DubjevaProfessor õppekeele vahetuse situatsioonis: Jevgeni Šmurlo Tartu ülikoolis 1891–1903. . . . . . . . . . . . 102

A Professor during the Change of the Language of Instruction: J. F. Shmurlo at the University of Tartu in 1891–1903. . . . 112

Kersti TaalKeeleküsimus Õpetatud Eesti Seltsis. . . . . . . . . . . . . . . 114

The Language Question in the Learned Estonian Society . . 130

Muuseumikogud Leili Kriis, Sirje SisaskEesti muuseumide meditsiinilooliste kogude ja esemete väljaselgitamine . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 133

Mapping of the Collections of History of Medicine in Estonian Museums . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 145

Tullio IlometsPikaõlalised analüütilised kaalud Tartu Ülikooli muuseumis . 147

Long-beam Precision Balances at the University of Tartu Museum . . . . . . . . . . . . . . 171

Valdur TiitKompaktne vaakummonokromaator TMC-4 . . . . . . . . . . . 175

Compact Vacuum Monochromator TMC-4 . . . . . . . . . . 180

KroonikaMariann RaismaTartu Ülikooli ajaloo muuseumi 2013. aasta aruanne . . . . . 181

5

KEELEVAhETUS ÜLIKOOLIS

SaateksSiinsesse kogumikku on koondatud artiklid, mille teemaks on õp-pekeele vahetus ülikoolis ja selle sotsiaal-kultuurilised tagajärjed. Suurem jagu neist on valminud Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis 6. detsembril 2013 toimunud konverentsil „Keelevahetus ülikoolis – probleem või võimalus? “ peetud ettekannete põhjal.

Tartu Ülikoolis on viimastel aastatel korraldatud mitmeid kon-verentse, kus kõneks on olnud õppetöö keel ja teema on aktuaalne jätkuvalt. Maailmas eksisteerivate tuhandete keelte ja dialektide seas on ainult sadakond sellist, millel on omakeelne kõrgharidus ja eestlased võivad oma alla miljonilise rahvaarvuga sellele saavutuse-le õigusega uhked olla. Viimasel ajal on aga üha enam esiplaanil rah-vusvahelisus, ja paraku on selge, et kõiki suundi korraga üks väike rahvas arendada ei suuda.

Kõrgkoolide õppetöö keelega on paljuski ära määratud, kes on kutsutud õppima ja õpetama ning millisesse kultuuriruumi peaksid vilistlased saadud haridusega kuuluma. Tartu ülikooli peaaegu nel-jasaja-aastane ajalugu on väga kujukas näide sellest, kuidas ülikooli õppetöö keelt on muudetud vastavalt soovile distantseeruda ühest ja läheneda teisele kultuuriruumile. 17. sajandi ladinakeelne ülikool pidi aitama kinnitada sõjalise edu arvel suurvõimuks tõusnud Rootsi kuuluvust Euroopa kultuurrahvaste perre. 19. sajandi saksakeelne ülikool tahtis rõhutada Venemaa Läänemere provintside eripära ja sidet saksa keeles loodava teadusega. Ülikooli muutmine venekeel-seks 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses teenis selgelt Vene im-peeriumi moderniseerimise ja ühtlustamise vajadusi. 1919. aastal tegevust alustanud eestikeelse ülikooli ülesannet nähti noore riigi iseseisvuse kindlustamises rahvusliku haritud eliidi kasvatamise

6 Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014)

kaudu. Vene keele osaline sissetung kõrgharidusse nõukogude pe-rioodil teenis muu hulgas riigis ühtse ideoloogia levitamise ja kind-lustamise eesmärki. Taasiseseisvunud Eesti püüdis kiiresti liituda ingliskeelse kõrgharidus- ja teadusruumiga. See viimane keelevahe-tus on kokku langenud meie silme all toimuva infoühiskonna sünni-ga, mis on juba muutnud nii ülikoolihariduse sisu kui vorme. Näib aga, et me oleme alles selle teekonna alguses.

Muuseumi konverentsil käsitleti ülikooli keelevahetuse erinevaid aspekte, võrreldi Eesti, Läti ja Leedu ülikoolide edusamme teel rah-vusvahelistumise suunas, vaadeldi põhjalikumalt humanitaaride keelevalikuid Lätis ja piiriäärsete provintside piiriülesele koostööle suunatud venekeelsust hiinas. Kuigi neoliberaalne majandus, ini-meste ja ideede vaba liikumine ja rahvusluse taandumine on loonud soodsa fooni inglise keele järjes suuremale kohaolekule kõrgharidu-ses, kõlas siiski ka mõte, et rahvuskeeled ei kao vähemalt esialgu veel kuhugi. Kaasaegset massiülikooli ei saa võrrelda keskaegse ladinakeelse eliidiülikooliga. Kui ühest generatsioonist asub kõrg-haridust omandama ligi pool, siis on praktika tänaseks näidanud, et kõigile ei ole kõrghariduse omandamine võõrkeeles jõukohane või kannatab tugevasti selle kvaliteet.

Konverentsil juhiti tähelepanu ka ülikooli keelevahetusega kaas-nevale kultuurikao ohule. Tavaliselt moodustavad ülikoolide mine-viku suurkujud ja nende looming osa sellest ühisest kultuurilisest kapitalist, mida nooremale põlvkonnale edasi antakse. Kuid eelmiste põlvkondade saavutused muutuvad kultuuriliseks kapitaliks ainult siis, kui nad töötavad meie kultuuris ka täna edasi – neid tuntakse, loetakse, tõlgitakse, kasutatakse. Tartu Ülikooli eelmiste põlvkonda-de teadlaste ladina, saksa, vene või muukeelsed teosed kipuvad aga kaasaegses Eestis jääma noorema põlvkonna jaoks mälupiiri taha ja ligi 400 aastat varasemat ajalugu, mis võiks teenida kaaluka kultuu-ripagasina, ei tee seda. Irooniline on sealjuures, et sageli on paljud Tartuga seotud nimed minevikust väga hästi tuntud kusagil mujal, 19. sajandi juristid näiteks Venemaal, paljud meedikud Saksamaal jne.

Kogumiku avaartikkel on pühendatud Tartu Ülikooli ingliskeel-sele õppele, mille 20. aastapäeva 2013. aastal pidulikult tähistati. Eesti taasiseseisvumise järel püüti teha kõik selleks, et pööre oleks

7

SaatekS

võimalikult täielik, muu hulgas rakendada Tartu Ülikool lahti Nõu-kogude Liidu vene keeles toiminud kultuuriruumist ja siduda see võimalikult kiiresti lääne (ingliskeelse) teadusmaailmaga. Autorid keskenduvad arengusuundadele alates 1991. aastast, näidates, kui-das protsess ei toimunud alguses soovitud kiirusega, kuid on hoo-gustunud just viimastel aastatel. Uus kvaliteet tuli aastal 2004, kui avati esimene täielikult ingliskeelne kraadiõppe õppekava – Balti õpingute magistriõpe. Üliõpilaste arv on aga seni jäänud siiski väike-seks (8,6% välisõppejõude ja 3,6% välistudengeid), Eesti ühiskonna hirmud on suured ja pideva avaliku tähelepanu all on paraja tasa-kaalu leidmine rahvusvahelisuse ja omakeelsuse hoidmise vahel osu-tunud võrdlemisi keeruliseks. Kindlasti hakkab 21. sajandi alguses toimunud arengu kiirenemises oma rolli mängima lisaks administ-ratiivsele survele selle põlvkonna ülikooli ja tööellu jõudmine, kes on kogu oma elu elanud vabas Eestis ja üles kasvanud oma vanematest hoopis erinevas kultuurikeskkonnas.

Kogumiku teine artikkel esitlebki Eesti kõrgkoolide doktorantide seas korraldatud uuringu tulemusi, selgitamaks välja nende õppe- ja teadustöö keele eelistusi. Reaalteaduste ja meditsiini valdkonna doktorandid on nüüdseks juba harjunud pidama oma esimeseks tea-duskeeleks inglise keelt ja neile valmistab kohati raskusi eesti keeles kirjutamine. Nagu autorid näitavad, viitab see tegemata tööle ter-miniloome vallas. humanitaarvaldkonna noorteadlased peavad end siiski paremaks pigem eesti keeles kirjutades, sest keel on siis paind-likum ja nüansirikkam. Siin on viidatud ühele ülemaailmsele prob-leemile – keel, mida kõik kasutavad võõrkeelena, muutub vaesemaks ja lihtsamaks, sellele on antud juba ka oma nimi – Globalish (pro English). Teine probleem on selles, et humanitaar- ja sotsiaalteadus-tes on uurimisküsimused ise sageli kultuurispetsiifilised, mistõttu nende uurimisest oleks rohkem kasu vastavale kogukonnale, samas kui ingliskeelne tekst on küll rahvusvaheliselt kättesaadavaks teh-tud ja võimaldab ehk võrdlusi, kuid ei täida oma tegelikku eesmär-ki. Autorid toovad ära murettekitava fakti, et kõigest umbes 20% kogu maailma ingliskeelseist teadustöödest pärineb autoritelt, kelle emakeel ei ole inglise keel, st muu emakeelega autorid on ülemaa-ilmses teadusloomes selgelt nõrgemal positsioonil. Inglise keel tea-duskeelena on mõnes valdkonnas siiski ilmselt vältimatu, seepärast

8

SaatekS

pakutakse lahendusena välja, et Eestis kaitstavad muukeelsed dok-toritööd oleks kindlasti varustatud teadusartikli mahus eestikeelse kokkuvõttega – see sunniks tegelema terminiloomega ja annaks kõik olulise edasi ka eesti keeles ning aitaks vältida valdkonnakaotust.

Kogumiku järgmises artiklis annab Terje Lõbu ülevaate eesti-keelse õppe algusaegadest. Veel sada aastat tagasi ei julgenud eest-lased emakeelsest ülikoolist unistadagi. Tolleaegne pedagoogiline mõte pidas emakeelset haridust väga oluliseks, kuid ennekõike alg-haridust silmas pidades. Kui Vene impeerium 1917. aasta revolut-sioonides kokku varises, asuti otsima uusi arenguteid. Muu hulgas nõudis Eesti üliõpilaste ja vilistlaste kongress 1917. aasta kevadel Tartu ülikoolis seitsme õppetooliga soome-ugri jaoskonna avamist,1 tervest emakeelsest ülikoolist ei suutnud ka need noored radikaalid unistada. Enne 1919. aastat oli Tartus eesti keele õpetamine piir-dunud lektori tasemel praktilise keeleõppega ja 1916. aastal loodud eestikeelse (selle kõrval ka lätikeelse) praktilise usuteaduse õppetoo-liga. Kui 1919 võeti vastu julge otsus hakata üles ehitama eestikeel-set kõrgharidust, polnud selleks vajalikke õppejõude kusagilt võtta. Ülikooli teadusliku taseme hoidmiseks kutsuti Tartusse õppejõude välismaalt ja lubati õppetöös kasutada erinevaid keeli. Nii multikul-tuurne kui kahe sõja vahel pole Tartu ülikool vist olnud enne ega pärast. Arhiiviallikatest selgub, et välismaalastel lubati üsna kaua lugeda võõrkeeltes. Näitena toodud tudengi konspekt demonstreerib, kuidas ka üliõpilane pidi ülikoolis õppimiseks olema võimeline kons-pekteerima nii eesti-, vene- kui saksa keeles. 20 aastaga kasvatati üles esimene eesti haritlaste põlvkond. Nagu teada, sattus paraku suur osa neist Teise maailmasõja ajal ja järel eksiili ning kohapeal tuli pärast sõda mitmes mõttes uuesti alustada.

Kersti Taal võtab vaatluse alla eesti keele positsiooni Õpeta-tud Eesti Seltsis, mille põhikirjaline eesmärk oli uurida eesti keelt ja kultuuri. Artiklis näidatakse, kuidas läbi raskuste õnnestus lõ-puks anda välja eesti-saksa sõnaraamat koostöös Peterburi teaduste akadeemiaga. See nn Wiedemanni sõnaraamat on ajaloolastele ja keelteadlastele tänini asendamatu. Seltsi koosolekutel hakkas eesti keel kõlama alles 1928/29. aastal, kui eestlased seltsi juhtimise üle 1 Mare Viiralt, „Esimene Eesti üliõpilaste ja vilistlaste kongress”, 75 aastat Eesti ülikooli Tartus,

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXIX (Tartu, 1997), 64–65.

9

võtsid. Seltsi esimees, rahvusvaheliselt tuntud muinasjutu-uurija, rahvaluule professor Walter Anderson arvas toona, et eesti keel ei ole teaduskeel ja selles keeles pole mõtet teadust teha. Tänapäevaks on iroonilisel kombel juhtunud nii, et Walter Andersoni väga kõrge tasemega saksakeelsed tööd on jäänud paljude jaoks mälupiiri taha, sest saksa keele oskajaid on väheks jäänud.

Kaks artiklit on kogumikus pühendatud inimestele, kes olid seo-tud 19.–20. sajandi vahetuse venekeelse ülikooliga. See on periood (1893–1918), mida seni on vaadeldud üsna ühekülgselt. Saksa histo-riograafia nägi selles „vana hea Dorpati ülikooli” lõppu ja omaaegsest ajakirjanduslikust poleemikast alguse saanud negatiivne hoiak ajab võrseid tänini.2 Nõukogude ajal keskenduti ennekõike revolutsiooni-lisele liikumisele tollases ülikoolis.3 Tuleb tunnistada, et Tartu Üli-kooli senises ajaloos oli tegu ilmselt kõige suurema sotsiaalkultuu-rilise murranguga, kus õppekeele vahetus muutis täielikult ülikooli üldilmet. Selle mõjud ulatusid kaugele üle ülikooli piiride. Tartusse tulid varasemast erineva sotsiaalse ja kultuurilise taustaga õppejõud ja üliõpilased, muu hulgas vaesed ja mässumeelsed. Neid oli palju rohkem kui varem, mistõttu ehitati ülikooli tarvis linnaruumi hulk uusi hooneid (ühiselamu, Vanemuise tänava õppehoone, Maarjamõi-sa kliinikud). 1905. aasta ja Esimese maailmasõja vahel aset leidnud Vene impeeriumi avamine Lääne kapitalile tõi kaasa ka senisest pal-ju elavama kultuurisuhtluse, mis ülikoolidele tähendas õppejõudude ja teadmiste aktiivsemat liikumist Venemaa ja Lääne vahel.

Professor Eugene Petrovi ülevaade ühe Vene föderalismi teoreeti-ku parun Sergei Korffi (1876–1924) eluloost viib meid 19.–20. sajandi vahetuse Venemaa liberaalse intelligentsi elu- ja töömaailma. Tartu Ülikool võib Korffi pidada oma vilistlaseks, sest just Tartust sai ta doktorikraadi. Nagu praegugi, ei olnud ka tol ajal igale doktorikraa-diga noorele teadlasele kindlustatud akadeemilist positsiooni. Täna-päevaste liiklus- ja kommunikatsioonivahenditega harjunule võib tunduda üllatav, kuidas õnnestus parun Korffil jagada end Peter-

2 Paljuski ka seetõttu, et endiselt on saksakeelses kultuuriruumis standardteos 19. sajandi Tartu ülikooli kohta poleemilises stiilis kirjutatud Roderich v. Engelhard, Die Deutsche Universität Dorpat in ihrer geistesgeschichtlichen Bedeutung (Hannover-Döhren: Hirschheydt, 1969). Esmatrükk ilmus 1933 Münchenis.

3 Vt Tartu Ülikooli ajalugu. II. 1798–1919, koost Karl Siilivask (Tallinn: Eesti Raamat, 1982), ptk VI, VII, VIII.

SaatekS

10

buri, helsingi ja Ameerika Ühendriikide vahel, kuid temasarnaseid oli 20. sajandi algul juba kaunis arvukalt, abiks raudtee, telegraaf ja regulaarselt sõitvad aurulaevad. Autor rõhutab, kuidas Korffile tuli kasuks vene-inglise kakskeelsus, mis aitas tal end väga kiiresti leida Ühendriikide teadusmaailmas, kui ta oli pärast revolutsioonisünd-musi Venemaalt emigreeruma sunnitud. Korff oli esimesi läbilööjaid ja määras paljuski hilisemate Venemaa-uuringute suuna Ühendrii-kides. Praegu võime ainult imestada, kui õigus oli luuletajal, kui ta ütles, et Korff võib küll langeda kodumaal unustusse 10 aasta pä-rast, kuid teda mäletatakse 100 aasta pärast.

Kui parun Korff oli poliitiliselt aktiivne maailmakodanik, siis teise loo kangelane, ajalooprofessor Jevgeni Šmurlo (1853–1934) oli rahulikuma saatusega, kuigi ka tema pidi pärast revolutsiooni emigratsiooni minema. Ljudmila Dubjeva näitab, kuidas üleminek vene keelele nägi välja selles protsessis osalenu poolt vaadates. Pro-fessorite väljavahetamine toimus järk-järgult, võimalust mööda las-ti endisel professoril pensionile minna. Seega oli tegelikult pärast ametlikku üleminekut vene õppekeelele veel pikka aega ülikoolis ka saksakeelne õpe. Neid sakslasi, kes ei olnud Vene riigi alamad, vene keelele üle minema ei sunnitud ja nii jäid Tartu ülikoolis näiteks Au-gust Rauberi anatoomia- ja Julius Kenneli zooloogialoengud peaaegu keiserliku ülikooli lõpuni saksakeelseks, rääkimata usuteaduskon-nast, mis jäi lõpuni saksakeelseks, sest valitsus ei soovinud, et Vene riigis (mille riigiusk oli õigeusk) luterlikku usuteadust vene keeles õpetataks.

Šmurlo oli esimesi vene päritolu professoreid, kes Tartusse saa-deti (juba 1891) ja kuna tema õppeaine oli Vene ajalugu, siis oli tegu kahtlemata ideoloogiliselt kaalutud valikuga. Tasub toonitada, et Vene ajalugu oli ka eelmine professor Alexander Brückner (1834–1896) pidanud vajalikuks lugeda vene keeles. Tolleaegne haridus-kontseptsioon lihtsalt ei pidanud võimalikuks, et Vene ajalugu saaks õppida ilma keelt oskamata. Peensused räägiti üle saksa keeles pee-tud seminarides. Šmurlo mõju pidi Tartu ehk Jurjevi ülikoolis jääma paraku vähemalt alguses väga piiratuks, sest kogu ajaloo-keeletea-duskonnas oli lihtsalt väga vähe tudengeid, keda õpetada. Olukord muutus alles pärast I järgu vaimulike seminaride lõpetajate luba-mist Tartu ülikooli 1897. Kuigi artikli kangelane püüdis end polii-

SaatekS

11

SaatekS

tilistest pingetest kõrvale hoida, tuli ka temal tegemist teha Tartu professorite jagunemisega ühiskondlik-poliitiliste vaadete järgi (libe-raalid ja konservatiivid) ja kultuuriliselt (vene ja saksa professorite eraldi õhtused kooskäimised).

Kogumiku muuseumikogusid puudutavas osas jätkab Tullio Ilo-mets kolmanda artikliga seeriat, mis on pühendatud ajaloolistele analüütilistele kaaludele.4 Seekord on vaatluse all kaks muuseumi-kogus leiduvat 19. sajandi nn pikaõlalist analüütilist kaalu. Muuseu-mi peavarahoidja Leili Kriis ja kuraator Sirje Sisask annavad üle-vaate 2013. aastal kultuuriministeeriumi toel ette võetud andmete kogumisest Eesti muuseumides leiduvate meditsiinikogude ja selle-teemaliste üksikesemete kohta. Viimasena kirjeldab insener Valdur Tiit üht nõukogude ajal Tartus ehitatud innovaatilist teadusriista – vaakuummonokromaatorit. 2013. aastal muuseumi jõudnud apa-raat on seeläbi varustatud kirjeldusega, mis pärineb otse algallikast, ühelt aparaadi ehitajalt.

Kogumiku lõpetab traditsiooniliselt muuseumi möödunud tööaas-ta (2013) aruanne.

4 Vt Tullio Ilomets, „Ajalooline 1560. aastast pärinev Kölni kaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseu-mis”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXX (Tartu, 2012), 174–200; Tullio Ilomets, „Ajaloo-line proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XLI (Tartu, 2013), 231–258.


ARTIKLID

English-Medium Studies in the Estonian National University: Globalisation

and Organic ChangeVIRVE-ANNELI VIhMAN, ÜLLE TENSING

IntroductionAs observed in the early twentieth century by A. Gramsci, “Every time that the question of language surfaces, in one way or another, it signifies that a series of other problems are beginning to impose themselves,” referring to a reorganisation of cultural hegemony.1 It 1 Antonio Gramsci, “Quaderni del carcere (Prison Notebooks)”, 29, 1935. Selections

from the Prison Notebooks (International Publishers: 1971).

engliSh-MediuM StudieS

13

is, perhaps, no surprise that a host of events touching on “the lan-guage question” have been organised recently in Estonia, accompa-nied by debates in the public media. Estonia has, in the past decade, joined both the European Union and NATO, and has undergone dra-matic social and political changes domestically. At the same time, higher education on the global level has undergone an explosion in pressures to internationalise and rationalise teaching and research; Estonia joined the Bologna process early and has signed on to other moves to unify the European higher Education and Research Area. Most domains of public life and social structure have undergone re-organisation in the past two decades.

The conference on language shift at universities, which inspired the present contribution, was organised in Autumn 2013, when the University of Tartu also celebrated twenty years of English-medium studies and began compiling its Development Plan for the period un-til 2020.2 Marking the actual beginning of English-based study at Tartu may be subject to debate, but it is clear that in the wake of the dissolution of the Soviet Union, Estonia entered a new period in many fields, including social demographics and education. This paper focusses only on the post-Soviet period, and is not concerned with the longer view on various languages of tuition used over Tartu’s nearly four centuries of existence. The authors of the paper have been in-volved in the University of Tartu’s international study programme development, international student recruitment, and mobility – on the policy and administration side – for approximately one decade. hence, in describing the latter period of English-medium programme development, we rely to a large extent on our own experiences and discussions with colleagues.

Language shifts have occurred before, but the influx of English seems to be unique. The very communication patterns and intercon-nectedness of today may help create this appearance, but they also play a role in making this different from earlier language shifts. To-day, everyone is entitled to voice his or her opinions; both media and

2 Another conference organised that semester was “Twenty Years of English-Lan-guage Studies at the University of Tartu: What’s Next?” which both celebrated two decades of international studies and discussed future policy: see www.ut.ee/et/twenty-years-english-language-studies-university-tartu-whats-next (20.10.2014).

VirVe-anneli VihMan, Ülle tenSing

14

the democratic process demand that platforms be available for those opinions to be voiced and heard. Additionally, the ongoing changes are very rapid, and much more dependent on that which is happen-ing in the society beyond the ivory tower, even globally. This under-scores the powerful forces behind the move toward English instruc-tion, and the reason English seems to pose such a threat to academic work in Estonian and other small languages.3 On the other hand, the hegemonic dominance of English may not be as permanent as it currently seems. Indeed, in another two decades, it is possible that English will not have cemented its global position as a lingua franca but will rather have ceded the central role to accommodate other ma-jor languages and shifting power structures.

The current changes in language balance and international out-look are felt on every level of the university, and the “language ques-tion” rears its head in a wide array of contexts, from lower school classrooms to the University of Tartu’s Vision Conference, held in April 2014. Questions concerning language policy clearly need more open debate. The academic world is less isolated than in earlier gen-erations – the “language issue” sits alongside other ubiquitous terms such as employability, relevance to society and interdisciplinarity. In 2013, a total of 579 international degree students were studying at the University of Tartu, making up 3.6% of the student body; 8.6% of academic staff were international. hence, as the University of Tartu achieves various goals of internationalisation and as it drafts its next Development Plan, this is an appropriate moment to take stock of the progress of English-medium studies until now, and to review the debate on the topic.

Development of international programmesThe Estonian language is Estonia’s prized possession – its most unique asset and the strongest glue binding the nation – as well as its greatest challenge in meeting today’s calls for internationalisa-

3 See, e.g. Ulrich Ammon, “Global scientific communication. Open questions and policy suggestions.” AILA Review 20 (2007), 123–133; and Robert Philipson, “Eng-lish, a cuckoo in the European higher education nest of languages?” European Journal of English Studies 10(1) (2006), 13–32.


15

tion. These calls stem from both economic arguments and the socio-political context. It is highly important from the perspective of the Estonian nation to maintain Estonian as a language of instruction in schools and universities.4 For incomers, however, the language poses some obvious obstacles, including a general perception of its “difficul-ty” and the low likelihood of immigrants having studied the language previously: it is not a foreign-language option in most countries of origin, either for children in schools or for adults, let alone being a popular choice.5

If Estonian universities have an interest in drawing internation-al students in larger numbers than the dedicated few interested in Estonian language and culture, then they must offer the possibility of studying in languages other than Estonian. This has been clear for some time. After the dissolution of the Soviet Union in 1991, the movement toward English-language study had a slow beginning, fol-lowed by much faster growth in recent years. Previous to 1991, the University included Russian-medium curricula and drew a student body from across the Soviet Union in certain fields, but these stu-dents, though non-Estonian, were not classified as international. As set forth in the introduction, this paper’s focus is on the period which began in 1991, after which English-medium instruction became a pos-sibility.

The first bilateral institutional agreement was signed with Turku University in 1987. however, it was when the University of Tartu (UT) joined ISEP (International Student Exchange Programs6) in 1992, and welcomed to Tartu the first ISEP and other exchange stu-dents (who spoke neither Russian nor Estonian) that the need for developing English-language courses to offer exchange students be-came clear. This was complemented by the new opportunity for Esto-

4 See below for various documents enshrining this principle, including the Estonian Higher Education Strategy, 2006–2015, the Development Plan of the Estonian Language, 2011–2017, and the Universities Act. Also see Josep Soler-Carbonell (forthcoming), “University language policies and language choice among Ph.D. graduates in Estonia: the (unbalanced) interplay between English and Estonian”, Multilingua 33(3-4), 415-443.

5 however, let it be noted that an effective programme for supporting Estonian lan-guage teaching abroad is in place. For more information, see www.hm.ee/index.php?046907 (20.10.2014).

6 See www.isep.org for more information (20.10.2014).


16

nian students to go abroad, which also required having courses to re-ciprocate with. Hence, the following year, UT was the first in Estonia to develop a full semester programme to offer international students, “Semester in the Baltics”, coordinated by Prof. Paul Kenkmann. This was offered directly through Lamar University, and drew a full group of students in its first year. This module became a regular semester programme the following year, 1994, and has been offered continu-ously since then.

The year 1993 also saw the founding of UT’s EuroFaculty (to be-come today’s European College, as of 1998), in order to bring interna-tional scholars and lecturers to Tartu, aiming to modernise the field of Social Sciences in Estonia. This scheme was directed primarily toward teaching domestic students, meaning that both sides of the English-medium studies coin were already in place two years after the re-establishment of independence: international scholars teach-ing Tartu’s domestic students, to broaden competence, as well as in-ternational students coming to Tartu for their education.

Two years later, the foundation was laid for international de-gree-seeking students, when the integrated programme in Medi-cine opened its doors with two years of English-taught studies, after which international students had the chance to join the regular Es-tonian programme. Because of the difficulty of learning the language in the short space of time, alongside regular medical studies, the twenty students attending this programme were primarily Finnish – indeed, the two years of English-language studies were designed primarily with this cohort in mind. hence, for the last twenty years the English-medium medical programme has mostly attracted Finn-ish students, helping make Finns the most numerous nationality in the international student population at UT.

Though the basis on which international student numbers are cal-culated may have changed over the years, the available statistics show that around 150 international degree-seeking students were enrolled at UT in 1995. In addition to Finns studying Medicine and Estonian-taught disciplines, the second largest group of international students (around 30%) came from the Russian Federation and mostly repre-sented Finno-Ugric ethnic groups. The Estonian universities have been teaching students from the Finno-Ugric minority nations in the Russian


17

territory since 1992.7 In addition to these, students with various per-sonal histories and motivations came from abroad to study in Estonian-taught programmes, but their numbers were inevitably small.

Nevertheless, these were auspicious beginnings: a full semester in regional studies implemented a mere two years after the dissolution of the Soviet Union, and the first groups of degree students matriculated annually in the medical programme in the second half of the 1990s. There followed a lengthy plateau, however, where these remained the only programmes taught in English alongside some individual English-taught courses, with little support for further development, either among academics or in the administration. Meanwhile, the University joined the European Union’s Socrates Erasmus mobility programme in 1998, which was also instrumental in the move toward bringing internationalisation into the University’s core activities.

The more central role of international relations could be seen in such official moves as the founding of a Centre for Baltic Studies to coordinate English-language courses in Social Sciences in 1999, the first institutional competition to develop centrally funded interna-tional courses (taught in languages other than Estonian) in 2000, and the campaign to join the prestigious Coimbra Group of Universi-ties, which led to membership in 2003.

International Degree Programmes: Phase One, 2005–2011The new phase of English-taught programme development began in 2005, when the first full international Masters degree programme was launched, based on the Baltic Studies module; the programme has undergone various changes, but remains in operation today as the Masters in Baltic Sea Region Studies. This marked a new era in UT’s international studies. The University Development Plan (A2008, adopted at the end of 2003) named four “breakthrough” ar-eas, including both internationalisation and the strengthening of the national university.8 An Office of International Relations was formed

7 Kindred Peoples Programme I (1999-2004), see: www.fennougria.ee/index.php?id=20173 (20.10.2014).

8 Tartu Ülikooli arengukava 2008, University of Tartu Development Plan 2003–2008.


18

in 2004, a new International Marketing team launched the quest for degree programmes that would meet the demands of the interna-tional market, and some faculties were beginning to take an interest in developing English-language programmes.

Experience with international exchange students boosted the in-terest of academics to take part, and many faculties had begun to offer a large enough number of assorted courses in English to satisfy incoming international students in their fields for at least one semes-ter. A critical mass of international presence was achieved in some academic units, and this was probably the single most important fac-tor in changing attitudes toward English-language study.

In addition, funding mechanisms were developed at this time both within the university and on the national level which greatly support-ed the development of (and attention to) English-medium teaching. The first graduate schools were launched in 2005, encouraging inter-national and institutional collaboration. Two new international Mas-ters programmes followed the first in 2007, and additional ones were launched in each successive year through 2011, as shown in Table 1.

The six-year period from 2005 to 2011 can be characterised as a pe-riod of energy and excitement in pioneering international studies at the University of Tartu, supported and encouraged by national and Euro-pean funding, as well as a healthy rivalry with competitors, as other do-mestic universities caught up with and (on occasion) surpassed Tartu in the amount of English-language offerings and other universities in the region also drew international students in increasing numbers. In addition to the graduate schools, the national DoRa programme9 was implemented in 2008 (funded in large part from the European Social Fund), in order to support doctoral and master-level studies and inter-nationalisation, giving further fuel to the drive to internationalise.

Both marketing wisdom in the context of growing competition and UT’s own perspective on market demand underscored the need to differ-entiate the study programmes offered in order to target top international students. This led to attempts to devise unique programmes and increas-ingly forge and emphasise the connection to the labour market. hence, international programmes did not supplant existing Estonian-language 9 2008-2015, see more information at: http://adm.archimedes.ee/stipendiumid/en/

programm-dora/ (20.10.2014).


19

programmes, but were, instead, launched alongside them. This opened new fields up to international students as well as providing a supple-mentary opportunity for Estonian students, and it often translated into cross-disciplinary studies which augmented the more traditional discipli-nary programmes taught in Estonian. Some programmes were taught in parallel with Estonian programmes (the Masters in Semiotics is the best example, taught in parallel because of the very differing levels of prepa-ration among domestic and foreign students), but for reasons of economy and limited human resources, this was not the preferred model.

Table 1. Degree programmes offered in English at the University of Tartu, 2005–2011.

Listed according to year of first enrolment, by area of teaching and re-search (humanities, Social Sciences, Natural and Exact Sciences, Medi-cine). Programmes offered jointly with other Estonian universities are marked in italics. Doctoral programmes are not included, as many doctoral seminars took place in languages other than Estonian, depending on both the students and the professors.10

Year launched

humaniora Socialia Realia et Naturalia

Medi-cina10

2005 Baltic Studies (today: Baltic Sea Region Studies)

20062007 Applied Measu-

rement Science; Financial and Actuarial Mathematics

2008 European Union-Russia Studies

2009 Semiotics Wellness and Spa Design and Management

Software Engineering; Materials and Processes in Sustainable Energetics; Cybersecurity

10 As noted above, the two-year Medicine programme was already in place before 2005, and a full degree programme in Medicine was launched after Phase One, in 2013.


20

2010 Bachelor’s in Business Administration

2011 Sound Engi-neering Arts; Design and Development of Virtual En-vironments

Crossmedia Production

English-language coursesThe launching of quite a number of English-language degree pro-grammes, naturally, did not occur in isolation. The overall numbers of courses taught in English at the University grew significantly dur-ing this period. These numbers may give a better sense of the real in-ternationalisation of the university during this period, as they show the growth of English-language offerings intended for all students, including also domestic and short-term visiting students.

In the 2009–2010 academic year, 6% of all courses attended by stu-dents were taught in English. Just three years later, in 2012–2013, the proportion rose to 10%11 and UT was operating 13 English-taught degree programmes in the I and II cycle, as shown in Table 1. Table 2 shows the total numbers of courses taught in English, including both those taught as part of international degree programmes and those which were taught in the framework of Estonian programmes or as electives and optional courses. The table reveals tremendous variation, both in proportions of courses in English and in the bal-ance in attendance of those courses between domestic and foreign students. Nevertheless, the share of English-taught courses does not demonstrate the level of internationalisation of a particular unit, as the units are not of comparable size, in either courses or numbers of students. The European College, with its interdisciplinary bent, a Masters programme in EU-Russia Studies and a healthy host of international scholars, shows the greatest proportion of English-lan-guage courses and draws two thirds of its students from abroad.

11 The numbers we cite here exclude language teaching, as these skew the picture in terms of actual internationalisation on campus. The most recent data we are able to include at the time of writing comes from the academic year 2012-2013.


21

The table illustrates that in most of the academic faculties and colleges, English-taught courses are also attended by Estonian stu-dents, and some units have achieved quite an even balance between them for the year 2012–2013. The shift toward international class-rooms which are academically challenging and enhance multiple competencies, for both local and international students, has been one of the overt goals of the University’s internationalisation pro-

Table 2. English-taught courses in the 2012–2013 academic year. Listed by academic unit, according to balance of attendance (between

domestic and international students). In the “Students attending” column, the total for the two student groups is not 100% in cases where the courses were also attended by continuing education learners.

Academic unit

English-taught courses Students attending

NumberProportion out of all courses

DomesticInternational (degree and visiting)

Faculty of Medicine 17 4% 26% 73%

European College 21 66% 31% 67%

Faculty of Economics and Business Administration 41 18% 37% 62%

Faculty of Sports and Physical Education 1 1% 40% 20%

Faculty of Law 30 10% 55% 42%

Pärnu College 38 14% 61% 39%

Faculty of Science and Technology 48 5% 63% 33%

Faculty of Social Sciences and Education 75 10% 71% 28%

Faculty of Theology 13 13% 77% 22%

Faculty of Mathematics and Computer Science 48 18% 79% 19%

Faculty of Philosophy 165 12% 80% 16%

Viljandi Culture Aca-demy 47 8% 87% 11%

Narva College 25 11% 99% 1%


22

cess. Some units have a very small share of international students, such as the regional colleges in Narva and Viljandi, which are just beginning to build their international networks and whose incoming student population is currently still rather modest.

The information given in the table speaks to the question: who is served by the English-medium courses? how much does English-me-dium teaching serve to educate domestic and international students together, thereby indicating true internationalisation of teaching at UT, and in what proportions do the two groups participate? This allows us a glimpse of what is happening inside the faculties and colleges which have devoted energy to developing English-medium studies, and how well the reality matches the rhetoric.

Goals of developing English-medium studiesBefore moving on to discuss the language policy framework and lan-guage attitudes, it is worth pausing to ask what was behind the initial motivation for international programme development. It was clear that internationalisation was gaining importance in the assessment of in-stitutions – evaluation, rankings, and student recruitment all provided real and powerful motivation for a push toward internationalisation on all levels. however, the authors of this paper believe that these meas-urable, more pragmatically motivated factors were paired with a genu-ine ambition to enhance the quality and standards of the university through international development. Certainly the aims of developing English-medium courses and degree programmes were and still are in-tegrated with the larger aims of internationalisation at UT, including:

1. Enhancement of core activities (primarily teaching and re-search);

2. Support for international experience and collaboration among academic staff;

3. Development of competitiveness and intercultural compe-tence of graduates;

4. Promotion of visibility and international reputation of UT and Estonia.

Despite a sea change in attitudes toward internationalisation dur-ing the first decade of the new millennium, much ambivalence was


23

expressed regarding the effects of opening up to a larger international component of the student body. This can best be understood by looking at the discussions around language policy and the national univer-sity’s responsibilities to the Estonian language, culture and nation.

Language policyAccording to many, Estonia’s greatest achievements are connected to the strong position which has been forged for the Estonian language. As Estonians form a relatively small (or “medium-sized”12) linguistic com-munity (numbering just under one million speakers), it is remarkable that Estonian is “clearly among the 50 most technologically developed languages in the world,” as Professor Karl Pajusalu has emphasised.13 The maintenance of an entire educational system in the language, in-cluding tertiary and doctoral studies, is just as laudable, and just as tell-ing. In line with the aims set forth in the national constitution, the Uni-versity of Tartu – the flagbearer for Estonian higher education – also has specific responsibilities toward Estonian culture. UT is a comprehensive, research-intensive university with a dual mission: to aspire to world-class achievements in research while also serving as the national univer-sity of Estonia.14 UT’s responsibili ties as the national university are not limited to teaching and researching the fields of Estonian language and culture, but rather encompass the broad remit of ensuring that Estonian-language tertiary education is guaranteed across disciplines.

A central, crucial task of the Estonian nation is to preserve and develop the Estonian language. The use of the language in tertiary education is considered necessary for an educated Estonian public but also for the vitality of the Estonian language, the maintenance of high-level terminology across disciplines and the existence of scientific dis-cussion to support policy decisions in various fields. This is not seen to

12 Francis Xavier Vila & Vanessa Bretxa, “The analysis of medium-sized language communities”, Francis Xavier Vila (ed.), Survival and development of language com-munities: Prospects and challenges (Multilingual Matters 150), (Bristol, 2013), 1−17.

13 Mart Zirnask, “Estonian language and culture: Multilingual Estonian”, University of Tartu Vision Conference 2032 (UT Special Edition, 2014), 41-45. See also, e.g. Martin Ehala, “Väike-Eesti ja Suur-Eesti”, Postimees: Arvamus. 14.03.2014.

14 UT 2009. University of Tartu Strategic Plan, 2009–2015. www.ut.ee/en/university/strategy (20.10.2014).


24

be in conflict with the expectation that all graduates have some level of proficiency in English. This aim is promoted by the inclusion in all cur-ricula, including those taught in Estonian, of some foreign-language components. however, the more English-language courses emerge, serving the international students and dictated by an increasing body of international lecturers, the more the “language issue” seems to come up amidst expressions of concern, dismay, and reassurance.

The question of language is addressed in many official contexts, from the Estonian Constitution to the Strategy for the Internationali-sation of Estonian Higher Education,15 which laid the groundwork for supporting international curricula in their early years, and the cur-rent Development Plan of the Estonian Language, 2011–2017.16 The Universities Act17 stipulates that Estonian is the language of univer-sity tuition, but the power to decide upon the use of other languages is vested in the university councils. The Development Plan mandates that institutions of higher education should develop their own lan-guage poli cies, while it contains more specific details on the teaching of Estonian. The Estonian Higher Education Strategy, 2006–2015,18 outlines some specific measures, such as a programme for supporting the compilation of tertiary-level textbooks and teaching materials in Estonian. The Strategy for the Internationalisation of Estonian High-er Education, 2006–2015, while setting plans for increasing mobility and “valuing the international dimension,” also takes care to point out that: “In opening up Estonian higher education and introducing the international dimension into every curriculum, we must ensure the preservation of the Estonian language as the primary language of teaching and research at institutions of higher education.”

In this context, then, the Language Principles of the University of Tartu, approved by the University Council on 30 January 2009,19

15 Strategy for the internationalisation of Estonian higher education, 2006–2015. www.studyinestonia.ee/about-us/higher-education-in-estonia/strategy-documents

16 Estonian Ministry of Education and Research. Development Plan of the Estonian Language, 2011–2017. http://ekn.hm.ee/system/files/Eesti+keele+arenguka-va+inglise.indd_.pdf (20.10.2014).

17 Estonian Universities Act. 1995. https://www.riigiteataja.ee/akt/28729 (20.10.2014).18 Estonian higher Education Strategy, 2006–2015. www.hm.ee/index.php?pop-

up=download&id=7653 (20.10.2014). 19 Language Principles of the University of Tartu, 2009. www.ut.ee/en/university/

documents (20.10.2014).


25

are forward-thinking, as they are the first official language policy document in Estonian institutions of higher education, and yet fairly cautious, primarily striving to find a balance between the national university’s “responsibility for the preservation and development of national culture for the nation and people of Estonia” and the under-standing that “openness and tolerance are the pillars of academic culture.” Language competence in the “native language, the official language and various foreign languages” is underscored as a key component of the policy, but English is mentioned distinctly as the lingua franca of academia.

Likewise, the University’s Strategic Plan 2009-2015 guarantees “that studies in the first level of higher education are based on Es-tonian-language curricula in every field of study, which also contain courses or modules taught in other languages.” The restriction to the first level of study has been questioned as posing a possible conflict with the Estonian Higher Education Strategy 2006–2015, but there is not necessarily a conflict. That document mandates that Estonian-taught curricula be maintained on every level in every field of study: hence, if at least one curriculum on every level of a particular field of study is taught in Estonian at some university, then this mandate is fulfilled (see also Soler-Carbonell, forthcoming, for discussion of a similar tension between the Development Strategy of the Estonian Language, 2004-2010,20 and the Strategy for the Internationalisation of Estonian Higher Education21).

Tartu’s history has included university tuition in various lan-guages: from Latin, during Swedish rule in the seventeenth century, to German in the nineteenth, and Russian at the end of the nine-teenth century, and finally Estonian, dating to the establishment of the Estonian Republic in 1918. From that time on, Estonian-medium tertiary education has been supported, although research was widely pub lished in Russian in the Soviet era, and Russian-medium cur-ricula were also taught in parallel to Estonian. In this perspective, it is no wonder that the threat of English is seen as real, and that

20 Developed by the Estonian Language Council, see http://www.eki.ee/keelenouko-gu/strat_en.pdf (20.10.2014).

21 Strategy for the internationalisation of Estonian higher education, 2006–2015. www.studyinestonia.ee/about-us/higher-education-in-estonia/strategy-documents


26

safeguards have been created for Estonian as a viable language of research and higher education.

however, the usefulness of an institutional language policy with no specific monitoring procedure or tools to enact its princi ples and aims is questionable.22 Compare the generality of UT’s Language Principles and lack of implementation plan with the specificity of directives and monitoring of the Irish Official Languages Act23 and imple mentation in universities in Ireland.24 Currently the role of English – and its po-tential threat to the domain-general use of even many medium-sized European languages – seems to be snowballing.25

Public discussion: English-medium instructionHence, we turn from the mandates of official documents to state-ments by opinion leaders in the national media. In 2012, the newly appointed Rector of the University of Tartu, Volli Kalm, caused up-roar among humanities scholars and language advocates when he said, at the Pärnu Leadership Conference: “The difficult questions regarding the future of Estonian higher Education are tied to the competitiveness of Estonian hE compared to English hE. Master’s and doctoral studies are inevitably becoming more English-based... We are often unaware of the price of preserving Estonian-language higher education.”26 (Quotes are translated by the present authors.)

This sparked a flurry of responses, both supportive and critical, many of which took the statement above out of context and continued

22 Council of Europe. 2003. Guide for development of language education policies in Europe: From linguistic diversity to plurilingual education. Draft 2002, 17. www.coe.int/t/dg4/linguistic/Source/FullGuide_EN.pdf (20.10.2014).

23 Official Languages Act 2003. Available at: http://www.irishstatutebook.ie (20.10.2014).

24 See, e.g., John Walsh, “Pushing an open door? Aspects of language policy at an Irish university”, V. Vihman & K. Praakli (eds.), Negotiating Linguistic Identity: Language and Belonging in Europe (Nationalisms across the Globe, 14). (Oxford: Peter Lang: 2014)

25 See, among others: Robert Philipson, “English, a cuckoo in the European higher education nest of languages?” European Journal of English Studies 10 (1) (2006), 13–32; and Virve-Anneli Vihman & Jürgen Barkhoff, “Introduction: The shap-ing of linguistic identity in Europe”, V. Vihman & K. Praakli (eds.), Negotiating Linguistic Identity: Language and Belonging in Europe (Nationalisms across the Globe, 14) (Oxford: Peter Lang: 2014).

26 Pärnu Leadership Conference, 12.10. 2012, https://www.konverentsid.ee/blog/


27

a more general conversation about the changing balance of languag-es. The ensuing debate displayed the deep emotional resonance of the “language question” in Estonia during a period of global collabora-tion, paired with Europeanisation and homogenisation.

On one hand, the Rector of the Estonian Business School Arno Almann responded “…that studying – especially business – only in Estonian is pointless for tomorrow’s students. We are moving step by step toward entirely English-language education and I believe that EBS will surely get there before 2020.”27

On the other side of the public debate, for instance, UT Professor of Biosemiotics and head of the Semiotics Department Kalevi Kull, made a stirring statement in the widely read daily newspaper Pos-timees, calling for Estonian universities to remember their duty to uphold and teach in Estonian: “A culture is alive only if it teaches its young people in the language of that culture... The first duty of Esto-nian universities is to teach Estonian youth the values, customs and speech of Estonian high-culture. We can justify teaching the youth of other cultures in those fields in which we are the best....”28

Rector Kalm eventually responded to the debate in the same na-tional daily by clarifying his initial intention to underline that “...delivering internationally competitive higher education in Estonian is expensive, but it is our nation’s, universities’ and especially the University of Tartu’s responsibility.”29

This was an especially intensive discussion, but the debate contin-ues today. Looking to the future of Estonian higher Education ahead of the University’s Vision Conference, in April 2014, Kalm modified this slightly. Though he repeated the idea that “The preservation and development of Estonian language and culture is the duty of the national university,” he also went on to narrow the application of this sentiment: “Of course teaching in Estonian is important at the level of the first cycle of higher education. The understanding that the culture or the research language will survive only if we maintain

27 Arno Almann, “EBSi rektor: äri õppimisel ainult eesti keeles puudub mõte”, http://majandus24.postimees.ee/rubriik/juhtimine (15.10.2012).

28 Kalevi Kull, “Kalevi Kull: eesti keel valitsegu eesti ülikooli”, Postimees. Arvamus. 18.10.2012.

29 Volli Kalm, “Volli Kalm: ahistavad keelehirmud”, Postimees. Arvamus. 25.10.2012.


28

teaching in the national language on all levels, including doctoral studies, is becoming outdated.”30

The same publication, accompanying the Vision Conference, con-tained voices from linguists discussing Estonian as a research lan-guage.31 If a language does not fill some of the functional domains society requires, then other languages will take its place. UT’s Dr. Tiit hennoste voiced the most concern regarding the future of Esto-nian, and is quoted as saying: “The fewer roles it fulfills, the weaker the language becomes. In this sense, it is quite clear that English-language publication in research is destroying Estonian [...] Do we want to conduct top-level research or not – there is a clear contradic-tion coded into this question. In many ways it’s a question of making a decision.” On the other hand, he continues, “a small nation cannot manage to uphold all possible institutions, even including all fields of education, in its own language.”32

hence, although Estonian is “among the 50 most technologically developed languages,” Estonian society is nevertheless wary, and University scholars and leaders are far from complacent.

The language question: Points of concernOngoing discussions reveal several recurring issues regarding de-velopment of English-language studies. The question of limited re-sources always underlies discussions of what to prioritise. In most European countries, university budgets are stretched and changing strategies call for careful analysis. While internationalisation may have the global reputation of being a profit-making venture, at UT this aim has been excluded in the interest of maintaining quality and finding the best students. Although selected disciplines might be in a position to sell their curricula internationally, UT’s general understanding is that internationalisation will continue to require additional resources for some time, rather than earning a profit. In

30 Marju Himma, “Volli Kalm: The challenge is to maintain fundamental research”, University of Tartu Vision Conference 2032 (UT Special Edition, 2014), 7.

31 See also, e.g., Soler-Carbonell (forthcoming) for discussion.32 Mart Zirnask, “Estonian language and culture: Multilingual Estonian“, University

of Tartu Vision Conference 2032 (UT Special Edition, 2014), 44.


29

Estonia, not only are financial resources cause for consideration, but human and administrative resources are also limited: if a decision is made to teach a field in English, then there may simply not be enough academic staff to teach in Estonian, not just in one university but in the nation overall; the numbers of people qualified to teach a particular field are often quite limited in a population of 1.3 million.

Secondly, the quality of English-medium instruction is a matter of intense scrutiny, as it should be. The intended effect of translat-ing a curriculum to both a different language and a broader audi-torium is to raise the quality, as stated in the aims of internation-alising curricula, but the process carries with it an implicit risk of resulting in just the opposite. This risk may surface during any element in the process, from the lecturer’s linguistic skills, time and ability to recreate the teaching process in English, to the linguistic level and academic competence of the international students re-cruited, and the suitability of the new curricula to their knowledge and interests.

Finally, behind all discussions of language policy and language use in Estonian universities is the issue of whether and how much of a threat English poses to Estonian-language education. This question may arise regardless of whether a faculty or college has plans to develop courses or curricula in English, as so many teach-ing materials are in English and any visiting lecturers are much more likely to teach in English than in any other language. hence, the motivation and need for Estonian graduates to learn English are much stronger than the motivation of international students to learn Estonian.

One reason some units have made the decision to begin teaching a particular field in English is the decline in population and lack of domestic students interested in the discipline. Academic units which only a few years earlier had no intrinsic interest in opening up to international students may feel the need once the negative demo-graphic trends of Estonian society have an effect on matriculation numbers. In this case, teaching in English and attracting students from abroad may be one of the few options for keeping a particular programme running, and for supporting an academically motivating environment for domestic students as well.


30

The changing environmentDuring the first period of development of English-taught degree pro-grammes, “Phase One” as described above, not only were internal attitudes and conditions changing, but the external environment was changing as well. New funding mechanisms were the primary direct influence. The Estonian Ministry of Education and Research translated the Internationalisation Strategy into specific measures to support the development and marketing of international cur-ricula and increasing mobility; this took place while the European Union was also stepping up measures to encourage global coopera-tion. The environment which supported efforts to devise new degree programmes also supported international mobility. Incoming schol-ars had a major influence on attitudes toward internationalisation among academics, as well as actual opportunities for developing international courses and curricula. The growth in numbers of in-ternational scholars and students resulted in an augmentative ef-fect, which prompted many more academic units to take initiative in English-medium teaching.

hence, the environment has changed on many levels. The growth in international student body and individual success stories have an effect. But even domestic students have shown a greater readi-ness to attend courses in English. Their perception of the need for English, regardless of how they intend to apply their studies, and their English-language proficiency have been growing steadily. The growth in mobility cannot be underestimated. As opportunities are increased for students and staff, international experience comes to affect domestic experience in a multitude of ways. The academic fac-ulty now perceive the need for internationalisation in a much more personal way than a decade ago. Their increased readiness to develop and teach courses in English is evident, and to a large extent comes from experience working with international faculty and students.

We would claim that the development of English-taught degree programmes has entered a new phase. Up until now, the presence of international faculty and general interest in internationalisation has brought more English-medium courses bit by bit. however, the rhetoric of the top administration, the readiness of academic units, and the new system in Estonia of performance indicators used to as-


31

sess and fund universities all point to a new approach. The indica-tors and goals related to internationalisation set by a Performance Agreement based on the contract between the universities and the Ministry for Education and Research33 and by the University’s own strategies suggest that we may be seeing more rapid change in the near future. The recent decision to teach Philosophy on the Masters level in English (beginning in Autumn 2014) was seen to be radical, particularly as this is such a fundamental discipline. Yet, this may be only the first example of basic curricula undergoing a language shift. With each new field turning to English, the need for broader discus-sion will be felt more acutely.

Agreement will have to be reached regarding (1) how much Eng-lish-medium teaching the University of Tartu is willing to allow, or is interested in developing, and (2) how to guarantee the development of Estonian as a language of higher Education alongside the contin-ued development of curricula in English and how to guarantee the harmonious coexistence of the two languages. Both questions may be handled at both the institutional and the national level, and should involve an amount of debate and consensus regarding division of la-bor and concerted cooperation among the universities. however, both questions necessarily also point to the role of Tartu as the national university, as well as the leading research university in Estonia34: this duality of roles, though paradoxical, may not be in conflict, and may in fact each support the other. however, if English-language teaching continues to grow at the rate currently predicted, then the two missions will each need a clearer strategy to preclude inadvert-ent missteps and to avert disastrous situations: both international reputation and maintenance of the national culture are critical to the University of Tartu’s goals, and those of the nation.

hence, walking the tightrope between English and Estonian may become less manageable in the next decade. Uncomfortable decisions

33 See, e.g., §4.4 in the Contract, available at https://www.riigiteataja.ee/akt/130012013003 (20.10.2014).

34 UT has been the only university in Estonia and the Baltics positioned as high as the 351-400 bracket in the Times Higher Education World University Rank-ings for three years, in 2013, 2012 and 2011 (see http://www.timeshigheredu-cation.co.uk/world-university-rankings/2013-14/world-ranking/range/351-400) (20.10.2014).


32

may need to be made regarding whether the academic community – and society at large – is ready to accept Anglicisation in certain fields. Questions regarding quality assurance need to be answered and safe-guards must be implemented, regardless of the language of teaching. In order to ensure high teaching quality, good competence in English among both students and staff must be guaranteed and enabled. When competence to teach a field in Estonian is lacking in the country, then a limited set of options present themselves: specialists can be sent abroad for their education, or international lecturers can be brought to Estonia to educate a new generation of specialists, as was done in 1993 with the EuroFaculty. Both solutions involve putting the language question on the line, but these steps are inevitable in a medium-sized linguistic population. Finally, how to approach internationalisation as a performance indicator is also a strategic decision, which necessarily involves introspection regarding aims and competences, but also exter-nal comparison and international market analysis.

Conclusions and final thoughtsWe see the development of English programmes up to now as an ex-ample of “organic growth.” Top-down competitions to allocate funds for programme development have not met with success unless they are collaboratively executed in line with the academic interests of teach-ing staff. The factors which lead to academic units perceiving the need for English-medium programmes are complex, and those which lead to action are not easy to pinpoint precisely. A mixture of experience with international exchange students and staff mobility, demography – reduced numbers of domestic students matriculating to programmes – and ambition might paint a fairly accurate picture. Additionally, the value of positive examples of “success” and international students in one field to inspire academics in other units and fields must not be un-derestimated. Incoming scholars, mobile students and faculty build an English-language competence base, all of which leads to an appropri-ate context to consider developing English programmes, and all come from the inside and bottom-up. These are the elements which lead “in-ternationalisation at home” to becoming not just a slogan, but a real aim. Once this is adopted by a faculty or department, it becomes easy


33

to integrate with other basic goals, such as broadened competence in teaching and pursuit of excellence in research.

Alongside the question of motivation, the Estonian social context always requires looking at language attitudes, language policy and language balance. Thus far, the changes we have described in the lin-guistic balance at Tartu have not meant replacement. The addition of English as a medium of instruction alongside Estonian can mean the combined usage of two languages in various ways, from academic lit-erature to the language used in lectures and teamwork. In order for this sort of coexistence of two languages to work well, UT’s members must support the complementary functioning of two languages of in-struction – both by promoting language learning and honing skills of academic expression, and by setting positive examples of the dual use of languages in class and in research projects. For the younger generation in Estonia, the increased use of English in homework and classwork is increasingly seen to be a natural extension of the foreign language preparation they have received prior to entering higher education, and a clear bonus in terms of employability and honing practical, personal and professional skills.

It is self-evident that UT requires a broad pool of scholars to achieve its mission “to act as the leading force driving the development of knowl-edge-based society in Estonia” through innovation, cooperation and ser-vice to society.35 This necessarily means increased internationalisation, and this in turn leads to the increased presence of the English language in situations where Estonian is not an option. The challenge is to find the right linguistic balance. Another voice from the autumn of 2012, when UT’s Rector Kalm inspired debate about language in higher edu-cation, came from Kalle Tammemäe, the Vice-Rector for Academic Af-fairs at Tallinn University of Technology: “The universities are always ready to... search for that always-moving point of balance which would, on one hand, meet the global quality requirements of higher education and research, and on the other, meet the needs of Estonian businesses and the linguistically sensitive expectations of Estonian society.”36

35 University of Tartu Strategic Plan, 2009–2015. www.ut.ee/en/university/strategy (20.10.2014).

36 Kalle Tammemäe, “Kalle Tammemäe: eesti keel pärsib kohati läbilööki”, Posti-mees. Arvamus. 18.10.2012.


34

Tammemäe’s words ring true, and we hope they are not overly idealistic: in terms of the universities’ ability to listen to, estimate and meet the expectations of society, as well as their dedication to the pursuit of both global and local prominence, delivery of excellence, and equal commitment to both research and education.

As Professor Martin Ehala has said in various opinion pieces,37 an open, inclusive approach to Estonian identity, including linguistic identity, will help the sustainability of the culture and nation much more than a rigid, inward-facing approach. If the universities can lead the way to a more tolerant society, as well as bringing new, edu-cated people from abroad to contribute to economic, cultural and so-cial progress, then the internationalisation of universities will serve several aims, including that of survival and continuity of the nation.

Virve-Anneli Vihman, PhD, on Tartu Ülikooli eesti keele vanem-teadur, oli välissuhete osakonna juhataja 2004–2011 ja rektori rah-vusvaheliste suhete nõunik 2011–2013.Ülle Tensing, mag (kirjalik tõlge) on Tartu Ülikooli rahvusvahelise õppe peaspetsialist.

37 See, e.g. Martin Ehala, “Rahvustunne töötab rahvuse püsimisele vastu”, Pos-timees. Arvamus. 19.10.2011 and Martin Ehala, “Väike-Eesti ja Suur-Eesti”, Postimees: Arvamus. 14.03.2014.


35

Ingliskeelne õppetöö Eesti rahvusülikoolis: üleilmastumine toetab järkjärgulist muutumist

VIRVE-ANNELI VIhMAN, ÜLLE TENSINGTartu Ülikool

Käesolev ülevaateartikkel kirjeldab inglise keele kui õppekeele ka-sutamist Tartu Ülikoolis alates Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest. Artikli esimeses pooles antakse kokkuvõtlik ülevaade ingliskeelse-te ainekursuste ja semestriprogrammide loomisest 1990. aastatel. Artikli teine pool kirjeldab sellele järgnenud sotsiaalseid, poliitilisi ja hariduskorralduslikke muudatusi hõlmavat perioodi, mis mõju-tas ülikoolis ingliskeelsete õppekavade kujunemise esimest etappi, aastatel 2005–2011. Artiklis heidetakse pilk Tartu Ülikooli rah-vusvahelistumise hoogustumisele ja peatutakse küsimusel, kuidas keelepoliitika dokumentides ja ühiskonnas toimuvates aruteludes on käsitletud inglise keele rolli suurenemist viimase kahekümne aasta jooksul.

Artikli autorid leiavad, et ülikooli akadeemilise ja tugipersonali hoiakud, põhimõtted ja tegevuste ulatus on oluliselt muutunud võr-reldes ingliskeelse õppe arenduse esimese etapiga. Ingliskeelne õpe on jõudnud teise etappi, kus selle osakaal ülikooli õppetöös kasvab märgatavalt kiiremini ja see on suunatud kõigile õppijatele, mitte üksnes välisüliõpilastele. Kasvav kokkupuude välisüliõpilastega ja paremad võimalused kaasata välisõppejõude on andnud tõuke ing-liskeelse õppe väärtustamisele teiste akadeemilist keskkonda mõ-jutavate eesmärkide kõrval, nagu õpetamisoskuste arendamine ja teadustegevuse konkurentsivõime suurendamine.

Nii ülikoolis kui ühiskonnas arutatakse selle üle, millist mõju avaldab ingliskeelne õppetöö eestikeelsele haridusele ja teadusele ning kuidas parandada ja tagada inglise keeles toimuva õppetöö kva-liteeti. Arutelude lähemal uurimisel on näha, et inglise keele osatäht-suse kasv ärgitab tuliseid sõnavõtte ja hoiakud õppekeelte mitmeke-sisuse suhtes on vastandlikud. On oluline, et avalikud arutelud eesti ja inglise keele kasutusest ja nende tasakaalust Eesti kõrghariduses jätkuvad ka ingliskeelse õppe teises etapis, mida iseloomustab selle keele oluliselt ulatuslikum kasutamine õppetöös eesti keele kõrval.


Doktorantide teadustöö keele valikutest1

EVE-LIIS ROOSMAA, TRIIN ROOSALU, PEEP NEMVALTS

Rahvuskeelte taandumine teaduses ja kõrghariduses teeb muret pal-judele eurooplastele kõikjal, kus inglise keel pole emakeel.2 Inglise kee-les kirjutavad ka üleilmastumise tingimustes peamiselt need teadla-sed, kelle emakeelgi on inglise keel. Seda näitab mitmest sõltumatust uuringust ilmnev tõik: kõigest umbes 20% kogu maailma ingliskeel-seist teadustöödest pärineb muu emakeelega autoreilt, valdav osa aga sünnilt ingliskeelsetelt teadlastelt, olgugi et neid on märksa vähem muukeelsetega võrreldes.3 Muu emakeelega teadlased on seega sageli ebavõrdses olukorras, kuigi igal kõrghariduse ja teaduse keelena toi-mival rahvuskeelel on omapäraseid tunnetus- ja väljendusvahendeid, mis aitaksid maailma rikastada, kuid võivad jääda kõrgkooliõpinguis teadvustamata. Need mured on päevakorral peale Euroopa ka Aasias.4

1 Uurimistööd on toetanud Euroopa Liit ESFi programmi Primus kaudu. Projekti töörühm: Peep Nemvalts, Airi Kabanen, helen Kõrgesaar, Jüri Kruusvall, Triin Roosalu, Eve-Liis Roosmaa.

2 Kees de Bot, „Applied linguistics in Europe”, Susan M. Gass; Sinfree Makoni (toim) World applied linguistics, AILA Review, 17 (2004), 57–68; Ulrich Ammon, „Global scientific communication: open questions and policy suggestions”, Augusto Carli, Ulrich Ammon (toim), Linguistic inequality in scientific communication today, AILA Review, 20 (2007), 123–133; J. Flowerdew, „The non-Anglophone scholar on the periphery of scholarly publication”, Augusto Carli, Ulrich Ammon (toim), Linguistic inequality in scientific communication today, AILA Review, 20 (2007), 14–27.

3 C. Guardiano, M. E. Favilla, E. Calaresu, „Stereotypes about English as the language of science”, Augusto Carli, Ulrich Ammon (toim), Linguistic inequality in scientific communication today. AILA Review, 20 (2007), 28-52.

4 P. Bruthiaux, „Multilingual Asia: Looking back, looking across, looking forward”, Lisa Lim, Ee-Ling Low (toim.), Multilingual, Globalizing Asia. Implications for

doktorantide teaduStöö keele ValikuteSt

37

Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegias aastateks 2006–2015, kinnitatud haridus- ja teadusministri 09.01.2007 käsk-kirjaga nr 16, on rõhutatud:

„Ligi sajandi vältel pole meie ajaloos olnud teist sellist aega, kus eestikeelse kõrghariduse ees oleks olnud sedavõrd suured, üheaeg-selt võimalusi ja ohte sisaldavad väljakutsed: tippspetsialistide või-malik lahkumine kodumaalt, kõrge kvalifikatsiooniga välisspetsia-listide tööleasumine meie teadus- ja haridusasutustesse, eesti keele kui teaduskeele säilimine ja areng, võõrkeelse õppe mahu kasv, vä-listudengite osakaalu suurendamine. Kõik need protsessid on para-tamatud, kuid ühiselt ning läbimõeldult tegutsedes suudame neid trende teatud määral mõjutada.”

Eesti kõrghariduselt eeldatakse 2007. aastal kinnitatud stratee-gia alusel rahvusvahelistumist, kuid justkui sellele vastukaaluks seab 2010. aastal vastu võetud Eesti keele arengukava 2011–2017 eesmärgiks eestikeelse kõrghariduse tagamise kõigil õppeastmetel kõigis õppekavarühmades. Analüüsimata siinkohal kõrghariduse strateegias seatud eesmärke või nende saavutamist (seda on põhja-likult teinud nt Tamtik jt),5 tekib igal juhul küsimus sellest, kuidas täpsemalt peaks rahvusvahelistumine mõjutama eesti keele kui tea-duskeele säilimist ja arengut.

Kas ja millisel määral tajub pealekasvav teadlaskond eesti tea-duskeele püsimajäämise olulisust rahvusvahelistumise kontekstis? Sügisel 2012 korraldasime uuringu, et selgitada doktoriõppe näitel, kui palju kaitstakse Eestis eestikeelseid doktoritöid; kuidas hinda-vad Eesti doktorandid oma eesti (aga ka võõrkeelse) teaduskeele os-kust ning eesti keele kasutamist teadustöös; ja milline on doktoritöö-de eestikeelsete kokkuvõtete keeleline tase.6

Analüüsimaks eesti teaduskeele olukorra võimalikke mõjureid, tuleb pöörduda ühiskonna kui terviku käsitlemist võimaldavate sot-

policy and education, AILA Review, 22 (2009), 120–130; S. Canagarajah, „The plurilingual tradition and the English language in South Asia”, Lisa Lim, Ee-Ling Low (toim), Multilingual, Globalizing Asia. Implications for policy and education, AILA Review, 22 (2009), 5–22.

5 M. Tamtik, L. Kirss, M. Beerkens, R. Kaarna, Kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia vahehindamine. Lõpparuanne (Tartu: Praxis, 2011). http://tartu.archi-medes.ee/korgharidusfoorum2011/index.php?doc_id=16 (29.10.2014).

6 Vaatluse all olid ka doktoritööde juhendid, et uurida, missuguseid soovitusi on neis töö keele kohta antud.

eVe-liiS rooSMaa, triin rooSalu, PeeP neMValtS

38

sioloogiliste teooriate poole. Siinkohal on meie lähtekohaks tõdemus, et Eesti teaduskeele probleem ei ole ainult (teadus)kultuuri küsimus, vaid on seotud keeleliste valikutega, mida saab mõista, käsitledes kee-lekasutust kommunikatsiooniprotsessi osana. Ühelt poolt tuleks Nik-las Luhmanni7 eeskujul näha keelekasutuse osa teaduse kui sotsiaal-se süsteemi toimimises. Teisalt on ilmne, et keelt – kas siis inglise või eesti keelt – kasutatakse eristamise ja eristumise vahendina teaduse väljal. Kasutades Pierre Bourdieu8 loodud väljade ja neil toimimiseks vajalike kapitalide teooriat, võib väita, et teadusväljale sisenemiseks tuleb uustulijal tõendada sobilike ressursside olemasolu. Üks tähtsa-maid ressursse on siinkohal suutelisus osaleda teaduskommunikat-sioonis, sealjuures oma ideid väljendada ja jagada ning teiste ideid vastu võtta ja mõista. Administratiivselt on Eestis seatud teadlaseks olemise kriteeriumiks mitmesuguseid standardeid, teiste seas näiteks on doktorikraadi saamise eeltingimus see, et doktorant on avaldanud teadusartikleid, mis oma keele poolest osalevad rahvusvahelises tea-dusringluses. Ka teadustöökohale kandideerimise eeldus on just rah-vusvaheliste toimetuskolleegiumidega ja rahvusvahelise levikuga aja-kirjades artiklite avaldamine. Selliste nõuete taga on ilmselt oletus, et rahvusvaheline levik tõendab artikli autori mõtete sügavust ja seega teaduse kvaliteeti, ning seepärast omandab iga selline publikatsioon sümboolse kapitali väärtuse – mida sobivas olukorras, näiteks tööle-asumisel, on võimalik ka rahaliseks kapitaliks muuta.

Teisalt on olemas selge oht, et iga hinna eest vaid inglise kee-les kirjutada püüdes kannatab teaduslik täpsus ja mõtteselgus ega saavutata tingimata laiemat lugejaskonda. Seda on mitmel juhul tõ-denud ka Eesti tippteadlased. Nii on näiteks Anto Raukase9 sõnul eestlaste inglise keeles kirjutatud artikleid tsiteeritud väga harva, ent neist samadest mõtetest ja ideedest võiks eesti keeles oma rahva-le kirjutatuna olla oluliselt rohkem kasu. Samuti on kohati problee-

7 N. Luhmann, Das Erziehungssystem der Gesellschaft (Frankfurt am Main: Suhrkamp Verlag, 2002); N. Luhmann, Organisation und Entscheidung (Opla-den and Wiesbaden: Westdeutscher Verlag, 2000); N. Luhmann, Soziale Systeme (Frankfurt am Main: Suhrkamp Verlag, 1984).

8 P. Bourdieu, Raisons pratiques. Sur la theorie de l’action (Paris: Editions du Seuil, 1994); eesti keeles: Praktilised põhjused. Teoteooriast (Tänapäev, 2003).

9 A. Raukas, „Eesti Entsüklopeedia eesti teaduskeele hoidjana”, Elsa Pajumaa, Tõnu Tender (toim), Eesti keel teaduskeelena ja Euroopa Liit (Tallinn: Tallinna Teadlaste Maja, 2002), 77.


39

miks hea eneseväljendus emakeeles, mida on lisaks Anto Raukasele toonitanud ka akadeemik Boris Tamm.

Eesti keele kui teaduskeele kadumisohu mõtestamiseks tasub toetuda Jüri Lotmani käsitlusele tuumast ja perifeeriast ning just kultuuride piiril toimuvast vastastikusest vahetusest.10 Oletagem, et teadusmaailma keskmeks on ingliskeelsed artiklid, mida kirjutavad valdavalt inglise keelt emakeelena tundvad autorid ja neid ümbrit-sevad kontsentriliste ringidena inglise keelt teise keelena kasutavad teadlased. Viimased jagunevad omakorda vastavalt oma keeleruu-mi suurusele. On ilmne, et uus teadmine tekib nimelt seal, kus oma piisavalt aktiivse keeleruumi sees mõeldav teadus(käsitlus) kohtub teistes keeleruumides sündinud teadus(käsitlus)tega, sest viimased saavad lisada ühes ruumis domineerivale ja seega laialt teadaoleva-le oma uudseid nüansse. Seejuures ei lähtu need nüansid tingimata sotsiaalsest keskkonnast ja kultuurist, vaid võivad suuresti tuleneda just keele enda struktuurist.11 On ilmne, et nüanssides saab mõelda just emakeeles, seepärast võib olla, et domineerivat (nt inglise) keelt teise või võõrkeelena kasutav mõtleja on oma ingliskeelsetes mõtetes piiratum kui emakeelsetes. Sellele on viidanud autorid, kes rõhuta-vad, et keelt vähem tundvate kasutajate tõttu vaesestumise poole uuenev inglise keel, nn Globalish (vrd English) ei suuda ka ise kee-rukamaid kontseptsioone piisavalt selgitada, nii et keerulistes või lihtsalt segastes oludes loodav uus teadmine võib jääda võrdlemisi väheütlevaks, aga igal juhul kaotab oma veenvuses ja väljendusjõus. Seepärast on vaja teadvustada teaduskeele kaudu toimivaid kommu-nikatsioonitõkkeid ja -piiranguid, mida on oma töös süstematiseeri-nud Jürgen habermas.12

Väitekirju on hakatud järjest enam koostama inglise keeles. Näi-teks on aastail 2005–2011 Tallinna Tehnikaülikoolis kaitstud 45 dok-toritööst eesti keeles kirjutatud vaid üks (2%). Tartu Ülikoolis aastatel

10 J. Lotman, B. Uspenski, Kultuuri semiootilisest mehhanismist. Töid märgisüs-teemide alalt, TRÜ toimetised, v. 284 (Tartu: TRÜ 1971).

11 Vrd: U. Masing, Keelest ja meelest. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust, toim Urmas Sutrop (Tartu: Ilmamaa, 2004); Uno Mereste, „Oskuskeele üldprobleeme kaug- ja lähivaates”, Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü (Tallinn: EKS, 2000 (1969)).

12 J. habermas, The Theory of Communicative Action, Vol. 1: Reason and the Ratio-nalization of Society. Translated by T. McCarthy (Boston, MA: Beacon Press, 1984).


40

2001–2011 kaitstud töödest on inglise keeles kirjutatud kõik arstitea-duskonna ja kehakultuuriteaduskonna doktoritööd (tööde arv vasta-valt 140 ja 27). Samal ajavahemikul kirjutatud töödest on võõrkeelsed 22% õigusteaduskonna, 81% sotsiaal- ja haridus-teaduskonna ning 95% majandusteaduskonna väitekirjadest. Estonian Business Schooli majandusteaduskonnas olid kõik väitekirjad ingliskeelsed ning Eesti Maaülikoolis 45% töödest inglise keeles. Eesti keeles kirjutatud väite-kirjade osakaal oli suurim Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias – 85%.

Doktorantide hoiakud ja arvamusedSelgitamaks Eesti doktoritööde keelevalikute tagamaid uurisime, mida doktorandid arvavad eesti keele kasutamisest teadustöös ja kuidas see suhestub nende hoiakutega inglise keele kasutamise suh-tes. Aluseks on eeldus, et eesti keelt mõtlemistööriistana kasutav noor eesti õpetlane siseneb doktoriõppe vältel suuresti ingliskeelses-se (või siis vahel ka mitmekeelsesse) rahvusvahelisse teaduskesk-konda. Seejuures lähtusime John Berry13 kultuuridevaheliste stra-teegiate nelikjaotuse teooriast, mille ta on välja arendanud kahest peamisest otsusest, mida mitmes kultuuris elavad inimesed peavad vastu võtma. Need otsused lähtuvad inimese hoiakust oma pärit-olurühma suhtes, mis võib olla kas päritolurühmaga seotud väärtusi, traditsioone ja identiteeti säilitada püüdev või mitte; ning hoiakust sihtrühma suhtes, mis võib samuti väljendada eelistust suhelda ka teiste rühmadega, osaledes laiema kogukonna tegevustes, või neist eemale hoida.14 Kuna need hoiakud on teineteisest peaaegu sõltuma-tud, kujuneb neli põhilist strateegiat: 1. päritolu- ja sihtrühma väärtustav;2. päritolurühma väärtustav, sihtrühma mitteväärtustav;3. päritolurühma mitteväärtustav, sihtrühma väärtustav; 4. päritolu- ja sihtrühma mitteväärtustav.

Berry on oma töödes näidanud, kuidas kõige edukamad on sel-lised kogukonnad, kus võõra päritoluga rühmaliikmed väärtusta-

13 J. W. Berry, „Immigration, acculturation and adaptation”, Applied Psychology: An International Review, 46 (1997), 5–68.

14 Vt näit: J. Kruusvall, R. Vetik, J. Berry, „The Strategies of Inter-Ethnic Adaptation of Estonian Russians”, Studies for Transition States and Societies, 1(1) (2009), 3–24.


41

vad nii omaenda rühma kui ka seda, mille keskel nad nüüd elavad. Siinses uuringus käsitleme Eesti doktorante kui väikse eestikeelse teaduskogukonna esindajaid suures ehkki kirjus ingliskeelses aka-deemilises kultuuris. Ühtlasi eeldame, et akadeemilise maailmaga lõimumine eeldab inglise keelest arusaamise ja selles keeles tea-duse loomise kõrval ka eesti keeles teadusmõtte väljendamise ja mõistmise soovi. Viimase puudumine, eriti emakeelse vahetu tea-dussuhtluse võimaluse puudumine aga piirab teadusmõtte sisulist sügavust.

Uurimaks arvamusi ja hoiakuid eestikeelse teadustöö suhtes, küsitlesime 2012. aasta sügisel seitsme Eesti kõrgkooli doktoran-te. Veebipõhisele ankeedile vastas 240 doktoranti ning valim on nii kõrgkoolide kui ka valdkondade kaupa esinduslik. Valdavalt vasta-sid küsimustikule naised (70%), vastanute keskmine vanus oli 33 eluaastat (vahemikus 23–64) ja emakeeleks peamiselt eesti keel (üle 90%-l vastanutest).15 Veidi enam kui pooled doktorandid peavad oma põhitegevuseks töötamist, kaks viiendikku doktorandiks olemist ja alla kümnendiku nimetavad põhitegevusena mõne muu tegevuse.

Meid huvitas, millised on doktorantide kogemused teadusteksti lugemisel ja kirjutamisel eesti ja võõrkeeles, milliseid raskusi on ette tulnud teadustekstidega töötades, milliseks hinnatakse oma keeleos-kust ja mis on häirinud teiste autorite kirjutatud eestikeelset tea-dusteksti või õppeteksti lugedes, milline on teadusteksti kirjutami-se protsess ja kuidas hindavad doktorandid oma võimalusi osaleda eestikeelses teadussuhtluses, ning mis innustaks kirjutama rohkem teadustekste eesti keeles. Siinkohal tutvustame lähemalt eesti keele kasutamist teadustöös, teadustekstidega töötamisel esinenud rasku-si ja hinnangut keeleoskusele õppevaldkondade järgi.

Eesti keele kasutamine teaduskommunikatsioonisAlustuseks anname ülevaate sellest, kuivõrd on doktorandid kasu-tanud eesti keelt teaduskommunikatsioonis ja kui mitmekesised on nende kogemused eestikeelses teadustöös.

15 „Eesti keel kõrghariduse ja teaduse keelena” küsimustik oli koostatud vaid eesti keeles, seega vähemalt osaliselt mõjutab emakeelega seotud valimi jaotust ka see asjaolu.


42

Eesti kõrgkoolide doktorandid kasutavad eesti keelt enim popu-laarteaduslikke tekste lugedes (93%, vt tabel 1), järgnevad konve-rentsidel osalemine ja teadustekstide lugemine (77%) ning teadus-tekstide kirjutamine (69%). Kõige vähem on neid, kes on kirjutanud eestikeelseid populaarteaduslikke tekste (62%). Tuleb täpsustada, et see ei näita teadustöö tegemise viiside kaupa keele kasutamise sagedust, vaid ainult seda, millises keeles on üldse teadustööd teh-tud.

Võrrelduna inglise keelega on eesti keelt rohkem kasutatud vaid populaarteaduslike tekstide kirjutamiseks (inglise keeles on neid kirjutanud 25% doktorantidest). Ühepalju on eesti ja inglise keeles populaarteadust lugenuid. Seevastu teadustekstide kirjutamisel ja lugemisel ning konverentsidel osalemisel ületab inglise keele kasu-tajate hulk eesti keele kasutajate osakaalu. Vene ja muud keeled on kasutusel põhiliselt tekste lugedes ja vähesel määral ka konverent-sidel.

Tabel 1. Erinevad teadustöö tegemise viisid keelekasutuse järgi, %

Eesti keeles

Inglise keeles

Vene keeles

Muus keeles

Sellega pole tegelenud

Kirjutanud teadusteks-te (sh käsikirju) 69 83 3 8 5

Kirjutanud popu-laar-teaduslikke tekste 62 25 3 3 34

Lugenud teadustekste 76 100 30 40 0

Lugenud populaar-tea-duslikke tekste 93 95 27 36 1

Olen osalenud konve-rentsidel 78 95 14 21 2

Et saada ülevaade eesti keele kasutamise mitmekesisusest teadus-kommunikatsioonis moodustasime loendustunnuse, mis kirjeldab, mitmel erineval viisil (antud viiest võimalusest) on küsitletud dokto-randid eesti keelt kasutanud. Nähtub, et peaaegu kõik doktorandid on kasutanud eesti keelt vähemalt ühes kommunikatsioonivormis ja enamik on seda teinud neljas või viies vormis (67%). Eesti keelt teaduskommunikatsioonis kasutavad keskmiselt rohkem ühiskon-


43

nateaduste ja kultuuri valdkonna doktorandid (4,2 5-st), vähem mit-mekesiselt loodusteaduste kraadiõppurid (3,3 5-st).16

Analüüsides nn objektiivsete tegurite17 mõju eesti keele kasuta-misele teadustöös selgub, et doktoriõpingute ajal töötavad dokto-randid on eelistanud eesti keelt ligikaudu kolm korda enam18 kui ainult õppimisega tegelevad doktorandid (vt regressioonanalüüsi tulemused tabel L1, lisa). Võrreldes üle nominaalaja õppijatega on lühemat aega õppinuil oluliselt suurem tõenäosus olla eesti keelele orienteeritud (sh esimese ja teise õppeaasta doktorantide puhul ligi-kaudu viis korda enam kui üle aja õppijatel). Sellist tulemust võiks osaliselt selgitada nii, et mida pikemalt on doktoritööga tegeletud, seda enam ollakse seotud ka teadustöö ja teadlaskonnaga laiemalt, kus väärtustatakse just võõrkeelseid eelretsenseeritud teaduslikke artikleid.

Eesti keelele orienteeritus teadustöös on seotud ka mõningate subjektiivsete teguritega. Nii eelistavad näiteks doktorandid, kes hindavad oma eesti teaduskeele oskust väga heaks või heaks, pea viis korda tõenäolisemalt eesti keelt kui need, kes hindavad keele oskust keskmiseks või halvaks. Küsisime ka selle kohta, millest jääb eesti keeles kirjutades keelelises mõttes puudu. Selgub, et võrreldes nendega, kellel ei ole eesti keeles kirjutamisega probleeme, on ter-minikasutuse raskustega ja korraga mitme keelelise probleemiga (raskused lausete, terminite, sõnavara ja õigekirjaga) doktorandid vähem orienteeritud eesti keele kasutamisele. Keeleoskuse temaati-kat puudutame lähemalt allpool.

Raskused teadustekstiloomesRahvusvahelistumise tingimustes on paratamatu, et üha enam tea-dust tehakse võõrkeeles, peamiselt inglise keeles. Seetõttu võib ko-

16 Eristame kahte suuremat valdkonda: ühiskonnateadused ja kultuur ning loodus-teadused ja tehnika (sh bio- ja keskkonnateadused ja terviseuuringud).

17 Sellised tegurid on vanus, põhitegevus (töötamine või doktoriõpe), kõrgkool ja eriala ning õpingute aasta.

18 Regresioonanalüüsi puhul on tulemused esitatud riskisuhtena, mis näitab, kui suur tõenäosus on teatud rühmadel võrreldes referentrühmaga olla suunatud eesti keele kasutamisele teadustöös (suurem väärtus tähistab suuremat „riski” kuuluda enam eesti keelele orienteeritute hulka).


44

hati olla raske mõelda ja kirjutada oma valdkonna teadusainesest emakeeles. Küsisime doktorantidelt, kas teadusteksti kirjutades on ette tulnud, et ei leia mõtte väljendamiseks õiget sõna või head vas-tet tõlgitava erialamõiste väljendamiseks. Tabelis 2 esitatud tulemu-sed näitavad, et ühiskonnateaduste doktorantidest viiendik ütleb, et eesti keeles mõtte väljendamiseks õiget sõna leida pole raske olnud. Loodusteaduste doktorantide hulgas on sedasi vastanuid mõnevõr-ra vähem. Seega, kui ühiskonnateaduse doktorantidest viiendik tunnistab, et eesti keeles õige sõna leidmine tekitab raskusi sageli, siis loodusteaduste doktorantide hulgas puutub selliste raskustega sageli kokku 35%. Loodusteaduste doktorandid tunnevad end veidi kindlamalt inglise keeles kirjutades, kuid mõnevõrra enam on neid ühiskonnateaduste doktorante, kes leidsid, et neil on olnud sageli raske inglise keeles kirjutades õiget sõna leida (vastavalt 34% ja 40%). Kümnendik mõlema rühma vastanutest nendib, et inglise kee-les õiget sõna leida pole raske olnud.

Tabel 2. Raskused teadustekstiloomes mõtte väljendamiseks õige sõna leidmisel, %

Ühiskonnateadused Loodusteadused

Ei leia õiget sõna eesti keeles Ei ole ette tulnud 21 14 harva 59 51 Sageli 20 35 Kokku 100 100Ei leia õiget sõna inglise keeles Ei ole ette tulnud 10 9 harva 50 57 Sageli 40 34 Kokku 100 100

Teadusteksti kirjutades mingisugusele erialamõistele head vastet leida on osutunud oluliselt keerukamaks just eesti keeles (vt tabel 3). Enam kui pooltel ühiskonnateadusi ja 71% loodusteadusi õppi-vatest doktorantidest on olnud raske leida head eestikeelset oskus-sõna erialamõistele. Seevastu inglise keeles probleemi peaaegu et ei tunnetatagi. Üle poole mõlema rühma doktorantidest on puutunud nimetatud raskusega kokku harva ning vaid viiendik sageli.


45

Tabel 3. Raskused teadustekstiloomes tõlgitavale erialamõistele hea termi-ni leidmisel, %

Ühiskonnateadused Loodusteadused

Ei leia head vastet erialamõistele eesti keeles Ei ole ette tulnud 6 3 harva 37 26 Sageli 57 71 Kokku 100 100Ei leia head vastet erialamõistele inglise keeles Ei ole ette tulnud 17 19 harva 61 60 Sageli 22 21 Kokku 100 100

Vahest sellega seostub asjaolu, et ühiskonnateaduste doktorantidel on nende endi sõnul kõige mugavam kirjutada eesti keeles (70%) ja loodusteaduste doktorantidel inglise keeles (61%).

Kui palusime avatud vastustes täiendada, mis just teeb teadus-teksti kirjutamise vastavas keeles mugavamaks või lihtsamaks, eris-tus mitu vastuste kimpu. Esiteks, arusaam, et emakeelne kirjutami-ne on ilmselgelt lihtsam:

• Kirjutamise mõttes on ju iseenesest mõistetav, et emakeeles kirjutamine on kõige lihtsam

• Kuna eesti keel on emakeel, siis selles keeles on mõtete väl-jendamine kõige lihtsam

• Emakeeles kirjutamine õnnestub ikka oluliselt kiiremalt; on väljendusrikkam; on ladusam ja loomulikum; annab enese-kindlust; võimaldab keeleliselt paremini sõnastada

• Samuti on emakeeles kirjutades võimalik paremini taotleda nii mõtte loogilist tervikut kui nüansside värvikust – ehk lu-geja kaasa mõtlema meelitada:

• Emakeeles on lõppkokkuvõttes neid osi, mida täiesti ise lood (meetod, arutelu) ikka lihtsam kirjutada, saab mõtteid põh-jalikumalt avada. Loogilist tervikut on keeles, mida hästi ei valda, keeruline luua.

• Emakeeles kirjutamine, sest ma mõtlen selles keeles, seega saan rõhku panna nüanssidele, sõnamängudele, värvikatele kirjeldustele, täpsusele


46

Edasi eristuvad need vastajad, kelle jaoks just inglise keel on tea-duskeelena käepärasem, sest selles keeles on terminivara tuttavam – mis viitab praeguseks tegemata terminitööle eesti teaduskeeles:

• Kuna loen artikleid enamasti inglise keeles, siis selles keeles on ka lihtsam kirjutada

• Inglise keeles eksisteerib vastav terminoloogia, eesti keeles seda pole

• Inglise keeles kasutatav terminoloogia on tuttav ja mugav on seda lugeda

• Emakeeles üldiselt oskan end väljendada, kuid teaduskeel on minu jaoks pigem inglise keel. On termineid mida eesti keeles ei leidu

Lisaks on osa doktorante jõudnud järeldusele, et on põhimõtteli-selt vale, kui „igaüks räägib oma keelt”:

• Emakeeles kirjutamine on lõpmatult mõttetu tegevus• Paabeli torni ehitamine sujus palju paremini, kuni kõik ühte

keelt rääkisidTeadustekstide lugemisel on suundumus sarnane: ühiskonna-

teaduste doktorandid loevad valdavalt meelsamini eesti keeles ja loodusteaduste doktorandid inglise keeles. Küsitluse käigus antud avatud vastustest nähtub, et võõrkeele kasuks toodi enamasti just sobivate terminite olemasolu, mis kinnitab eelpool esitatud tulemu-si, mille kohaselt suur hulk doktorante on kimpus erialamõistetele eestikeelsete vastete leidmisega. Kohati on siiski võõrkeeles teadus-töö tegemine doktorantide sõnul kurnav:

• Ilmselgelt on oma emakeeles kõige mugavam lugeda, kuid terminite täpsuse huvides on teinekord mõistlikum (või ka ai-nuvõimalik) lugeda inglise- ja prantsuskeelseid tekste.

• Eesti keeles oleks kõige mugavam teadustekste lugeda, kuid tõsi on see, et oma erialal loen tekste ainult inglise keeles (mis on ko-hati väsitav, keeruline) ning kirjutan samuti ainult inglise keeles.

Lisaks küsisime, et kui doktorant loeb või kirjutab võõrkeeles, siis kas enamasti mõtleb tekstiga samas keeles või eesti keeles. Selgub, et valdavalt mõeldakse tekstiga samas keeles (ligikaudu 70% mõlema valdkonna doktorantidest). Kuna aga suuresti tehakse teadust võõr-keeles, siis tulemuseks on see, et vähemalt teadusmaailma sisenejate panus eesti teaduskeele arengusse jääb parimal juhul tagasihoidlikuks.


47

hinnang keeleoskuseleSoovi kirjutada teadusteksti eesti keeles võib teatud määral mõjutada see, kui heaks oma eesti keele oskust peetakse. Doktorantide hinnan-gul on nende eesti üldkeele oskus pigem väga hea (5-pallisel skaalal väga halvast väga heani keskmiselt 4,5), ent eesti keele oskust teadus-keelena hinnatakse madalamaks. Siin avalduvad selgemalt ka erine-vused valdkonniti. Nimelt ühiskonnateaduste doktorandid hindavad keskmiselt oma eesti teaduskeele oskust üsna heaks, loodusteaduste doktorandid aga vaid veidi kõrgemaks kui kesktase.19 Samas võib ka olla, et kui on olemas eestikeelsete teadustekstide loomise aktiivne ko-gemus, siis see lubab oma teaduskeele pädevust hinnata kõrgemaks. Saamaks rohkem eestikeelseid teadustekste, tuleks toetada doktoran-di eesti keele oskuse arengut, sh luues rohkem eesti keeles kirjutamise võimalusi, et doktorantide eesti keele oskus saaks paraneda. Selle uu-ringu andmed ei võimalda küll hinnata põhjuslikku seost, kuid meie uurimisküsimuse seisukohast on siiski tähtis seda seose suunda eris-tada: kui eesti keeles kirjutavad rohkem need, kes tunnevad paremini keelt, siis peaksid eestikeelsed doktoritööd olema kaunima keelega. Kui aga tegelikust paremaks hindavad oma keeleoskust need, kes on küll oma teadustöös rohkem eesti keelt kasutanud, kuid ei ole keele võimalusi tundma õppinud, olles oma väljendustes näiteks võõrmõju-de küüsis vms, siis võib ka doktoritööde keel olla konarlik.

Küsisime doktorantidelt ka täpsemalt, millest nad eesti keeles kirjutades just keelelises mõttes puudust tunnevad ehk mille kohta vajaksid lisateadmisi. Jooniselt 1 näeme, et ühiskonnateaduste dok-torandid tunnevad end eesti keeles kirjutades kindlamana – ligi kol-mandik vastab, et nad ei tunne keelelises mõttes millestki puudust. Loodusteaduste doktorantidest on nii vastanud vähem kui viiendik. Kuid probleemide juurde jõudes näeme taas, et enim valmistab ras-kusi terminikasutus ja eriti just loodusteadusi õppivate doktorantide hulgas (59%). Ligikaudu kolmandik mõlema valdkonna doktoranti-dest nendib, et eesti keeles kirjutades tekitab raskusi lauseehitus. Õigekirjas ja sõnavormi valikus tunnetatakse probleeme vähem, kuid siin vajavad lisateadmisi enam loodusteaduste doktorandid.

19 Erinevused rühmade keskmistes statistiliselt olulised nivool 0,01.


48

Erinevusi loodusteaduste ja ühiskonnateaduste doktorantide va-hel saab osaliselt põhjendada sellega, et ühiskonnateadused on juba uurimisteemade tõttu enam seotud Eestiga ning seega eesti keeles teaduse tegemisega. Seda kinnitavad ka meie uuringu andmed, mille kohaselt on ühiskonnateaduste doktorandid rohkem tegelenud eri-nevate teadustöö viisidega eesti keeles. Ühiskonnateaduse doktoran-tide hulgas on enam neid, kes on lugenud ja kirjutanud teadustekste või populaarteadustekste eesti keeles ning osalenud eestikeelsetel konverentsidel.

KokkuvõteDoktoritöid on üha enam hakatud kirjutama inglise keeles, ent aka-deemilise maailmaga lõimumine eeldab inglise keelest arusaamise ja selles keeles teaduse loomise kõrval ka eesti keeles teadusmõtte väl-jendamise ja mõistmise soovi. Viimase puudumine, eriti emakeelse vahetu teadussuhtluse võimaluse puudumine aga piirab teadusmõt-te sisulist sügavust, sh ka loodusteaduste valdkonnas.

Doktorantide küsitlusest koorus esiteks arusaam, et emakeelne kir-jutamine on ilmselgelt lihtsam ning mõttekäigud saavad loogilisemad ja nüansirikkamad. Need, kes eelistavad teaduskeelena inglise keelt, pea-vad selle keele terminivara tuttavamaks ning eeldavad, et ühest keelest saavad kõik ühtmoodi aru. See ei pea siiski sageli paika, sest ka teadlas-konnas on keeleoskuse tase ebaühtlane. Pealegi on võõrkeelne teadus-

Joonis 1. Eesti keeles kirjutamisel raskusi tekitavad aspektid (doktoriõppe valdkonna kaupa, %)


49

töö doktorantide sõnul kohati kurnav, samal ajal on suur hulk dokto-rante hädas, et leida erialamõisteid tähistama eestikeelseid oskussõnu. Järelikult on vaja senisest süsteemsemalt tegeleda eesti terminiloome ja -korrastusega igal kõrgkooliõppe tasemel ning seejuures väärtustada seda tööd kõrgemalt ka akadeemilistele ametikohtadele valimisel.

Selgeid eestikeelseid teadustekste eelistavad õppejõud suudavad paremini toetada doktorandi keeleoskuse ja mõtlemisvõime aren-gut. Ligikaudu kolmandik nii loodus- kui ka humanitaarvaldkonna doktorantidest nendib, et eesti keeles kirjutades tekitab raskusi lau-seehitus, mistõttu tuleb ülikoolides tõhustada ja arendada eesti tea-duskeeleõpet nii terminoloogiat kui ka keele struktuuri käsitlevana. Rohkem eestikeelse teadusteksti kirjutamise ja avaldamise võimalusi luues edendataks nii iga õpetlase kui ka kogu keele väljendusjõudu.

Tuleb sügavalt läbi mõelda, kas ingliskeelne doktorantuur tähen-dab automaatselt eesti keele nõudest loobumist, või on siiski ühiskon-na huvides, et siin kaitstud doktoritöödel oleks vähemalt eestikeelne kokkuvõte? Eestis kaitstavate võõrkeelsete doktoritööde kokkuvõt-ted on hea võimalus arendada eesti keelt kestliku ja valdkonnakao-tusi vältivana. Siin ei piisa saja-paarisaja sõnalisest miniülevaatest, eesti teaduskeelt saab arendada siiski vaid korraliku teadusartikli mahus sisuline kokkuvõte.

Analüüs näitab ka seda, et mida mitmekesisemalt on eestikeelse teadustööga tegeletud, seda paremaks hinnatakse oma keeleoskust. Mõju võib olla ka vastupidine: mida kindlamalt end eesti keeles tun-takse, seda altim ollakse eesti keeles teadust tegema.

Jääb üle vaid küsida, kui suur on tekkiv keele- ja mõttekadu, kui eesti doktorantidel pole võimalust emakeelseteks aruteludeks ja nad osalevad ainult võõrkeelses teadussuhtluses. Pigem tuleb edendada aru-saama sellest, mida emakeelne teadussuhtlus mõttesügavusele annab.

Eve-Liis Roosmaa, MA, on Tallinna Ülikooli sotsioloogia doktorant.Triin Roosalu, PhD, on Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste ja sot-siaaluuringute instituudi dotsent.Peep Nemvalts, PhD, on Tallinna Ülikooli Eesti Kultuuri instituu-di vanemteadur.


50

LISATabel L1. Eesti keele kasutamine teadustöös seoses doktorantide vanuse, põhitegevuse ja õpingute aastaga, logistiline regressioon (väljavõte kahest regressioonmudelist)

Riskisuhe Vastuste arvObjektiivsed teguridVanus23–26 0,27 3827–28 0,36 3929–31 0,55 4032–39 0,44 3640+ (ref) 41

PõhitegevusTöötav 3,34** 106Doktorant (ref) 88

Õpingute aasta1 5,46* 312 5,14** 333 2,83 444 3,02* 545 ja enam (ref) 32Konstant 0,18*

Subjektiivsed teguridEesti teaduskeele oskusVäga hea või hea 4,67**Väga halb, halb või keskmine (ref)

Teadmiste puudused eesti keelesLauseehitus 1,51Terminikasutus 0,41*Laused-terminid-sõnavara-õigekiri 0,26*Ei ole millestki puudust (ref)Konstant 0,13**

Märkus: Objektiivsete tegurite puhul Nagelkerke R-ruut on 0,34 Subjektiivsete tegurite puhul Nagelkerke R-ruut 0,46 Seos on statistiliselt oluline nivool: * p ≤ 0,05; ** p ≤ 0,01 (ref) – referentrühm ehk see rühm, kelle vastu kõigi teiste tulemusi (riskisuhet) võrreldakse


51

On language choices among Estonian doctoral students

EVE-LIIS ROOSMAA, TRIIN ROOSALU, PEEP NEMVALTSTallinn University

To explain language choices in Estonian doctoral theses we conduc-ted a survey on the views of doctoral students regarding the usage of Estonian language in research and how this relates to their attitu-des towards the usage of English language. We rely on the concept of intercultural strategies, introduced by John Berry (1997) as an extension of his earlier concept of acculturation strategies. In our study we consider Estonian doctoral students as members of small Estonian language research community embedded in large albeit di-verse English language academic culture. We also assume that integ-ration with academic world presumes in addition to understanding and knowledge building in English, wish to understand and express scientific thoughts in Estonian too. It appears that doing research in Estonian poses difficulties because doctoral students, especially those in natural sciences as compared to social sciences, cannot find right terms or concepts. however, doctoral students feel that scien-tific writing is easier, more logical and nuanced in mother tongue. Still, more than third of all respondents admit having problems with sentence construction. We find that doctoral students who have prac-ticed different ways of doing science in Estonian (reading, writing, attending conferences), tend to assess their languages skills better. These are more likely social sciences doctoral students, as their re-search topics more often relate to studying Estonian specificity and thus overall scientific communication in Estonian is more intense in this field. Hence we find that doctoral students need systematic support in developing academic language in both Estonian and a fo-reign (often English) language.


Eesti ülikooliks võõrkeelte abil

TERJE LÕBU

Sõjast ja poliitilistest pööretest tingitud katkestuste järel alustati Tartu Ülikoolis õppetööd taas 6. oktoobril 1919. Kuid selle õppeaasta algus, mille pidulik avamine toimus alles 1. detsembril, oli täiesti eriline. Oli täitunud veel mõnda aega tagasi uskumatuna tundunud unistus – uksed avas Eesti oma ülikool, kus õppe-, teadus- ja asjaaja-miskeeleks pidi saama eesti keel.

1919. aasta sügisele oli eelnenud pingeline töö. Eesti ülikooli mõte oli ringelnud meie haritlaste peades ja vestlusringides juba pikemat aega, kuid alles ilmasõda ja sellega kaasnenud Euroopa poliitilise kaardi sassilöömine lõi võimaluse viia eestikeelse suurkooli idee ellu. Konkreetsemad sammud ülikooli rajamisel astuti 11. detsemb-ril 1918 loodud Tartu Ülikooli ülevõtmise komisjoni ja 16. mail 1919 alustanud Tartu Ülikooli taasavamise eeltööde komisjoni eestvõttel, mis tegutsesid Peeter Põllu vedamisel.1 Juulis 1919 jätkasid ülikooli töö avamise nimel ülikooli ajutine nõukogu ja ajutine valitsus.

Rahvusülikooli töölerakendamine polnud lihtne. Lisaks majan-duslikele raskustele tuli ülikooli juhtkonnal lahendada terve hulk organisatoorseid probleeme, sealhulgas keelevahetusega seotu. Suurimaks muutuseks alma mater’i elus, võrreldes tsaari-ajaga, oligi just õppekeele vahetus, mis tõi kaasa suure osa üliõpilaste ja õppejõudude koosseisu vahetuse. Kui õpihimulisi noori, kes olnuks 1 helmut Piirimäe (koost), Eesti ülikooli algus. Tartu Ülikooli uuestisünd rahvus-

ülikoolina 1919 (Tartu, 1994), 25.

eeSti ÜlikoolikS Võõrkeelte abil

53

võimelised eesti keeles õppima, leidus piisavalt, siis keerulisem oli leida sobivaid õppejõude, kes saaksid hakkama eestikeelse õppe- ja teadustööga sellisel tasemel, et säiliks ülikooli rahvusvaheline mai-ne. Vaatamata probleemidele sai püstitatud eesmärk – eestikeelne ülikool – 1940. aastaks, mil tuli järjekordne katkestus rahvusülikooli ajaloos, täidetud. Kuidas jõuti selleni, et aastal 1938 toimus 93,2% õppetööst eesti keeles, kuigi õppejõududest oli eestlasi 84,5%, seda käsitleb käesolev artikkel.2

Õppejõukohtade täitmineStardipositsioon eestikeelse ülikooli loomiseks polnud kiita. Eestlas-test teadusemehi oli vähe, ja needki üle Venemaa laiali. Isegi kontak-ti saamine eesti soost haritlastega oli keeruline, sest käis sõda ning paljud potentsiaalsed õppejõukandidaadid teiselpool rindejoont. Pea-legi, haritud ja laia silmaringiga eestlasi vajas kogu riik, mitte üksnes ülikool. Iga haritum ja helgem pea tuli haarata Eesti riigi erinevate struktuuride loomisprotsessi. Ehkki sihiks seati eestikeelne ülikool eesti soost õppejõududega, tunnistati tõsiasja, et omamaise kaad-ri kujundamine võtab aastaid. Kuna ülikooli juhid soovisid kiiresti loengutega alustada, siis ei saanud õppejõudude valikul alati esimes-te kriteeriumite seas olla eesti keele oskus või selle kiire äraõppimine, paratamatult tuli mõnda aega jätkata osaliselt võõrkeelse õppetööga.

Ülikooli vanale, tsaariaegsele kaadrile, kes polnud Tartust lah-kunud ning kellest mõnigi oleks võinud saada peagi eestikeelseks (ja mõned saidki), tekkis konkurent Läti ülikooli näol, mis asutati 28. septembril 1919. aastal Riia polütehnikumi baasil. Ei olnud ju paljudele siinsetele mitte-eestlastest teadusemeestele enesestmõis-tetavalt esimeseks valikuks Tartu Ülikool, mis sellest, et võrreldes äsja loodud Läti ülikooliga oli Tartul väärikas ajalugu. Mitmeid balt-lasi tõmbas lõunanaabrite poole „suurlinn” Riia või nende Liivimaa päritolu, samuti ootused ja lootused seoses teadustööga uues ülikoo-lis. Paratamatult tuli pilk pöörata välismaa poole, kust loodeti saada abi professorikohtade täitmisel. Pärast mõttevahetusi jõuti ühisele

2 Karl Siilivask, hillar Palamets (koost), Tartu Ülikooli ajalugu. III (Tartu, 1982), 52; Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kava 1938. aasta I poolaastal (Tartu, 1938).

terje lõbu

54

seisukohale, et meie esimene valik on soomlastest teadlased, seejä-rel rootslased. Põhjamaalaste, eelkõige soomlaste kasuks rääkis kee-le- ja kultuurilähedus, mis ei tohtinuks siia tööle tulnuile tekitada suuremaid kohanemisraskusi. Kinnitust selle valiku õigsusele saadi juba üsna pea – põhjanaabrite teened meie rahvusülikooli loomisel on hindamatud ning nimed Lauri Kettunen, Aarne Michael Tallgren, Arno Rafael Cederberg, Johannes Gabriel Granö, Ilmari Manninen jt on kinnistunud Tartu Ülikooli ajalukku. Skandinaavia ülikoolide kõrval ei unustatud Kesk-Euroopat. Oldi seisukohal, et kindlasti tu-leb alustada läbirääkimisi ka Saksamaa jt riikide teadusmeestega. Kontaktide loomisel ja läbirääkimistel olid abiks nii meie diplomaa-did kui ka mitmed välismaalastest õppejõud, kes meie ülikoolile juba jah-sõna öelnud (nt J. Bergmann, L. Kettunen). Püüti leida õppejõu-de, kellel oleks teaduslikku kaalu, kuid samas oodati neilt valmisole-kut peagi eesti keel selgeks õppida.

Mitte kõik esialgu sõlmitud kokkulepped ei jäänud kauaks pida-ma. Mitmed välimaalased, kellega esialgu kaubale saadi, jäid erine-vatel põhjustel Tartusse tulemata (nt arstiteadlased J. Grober ja W. Gross).3 Mõned lahkusid siit üsna pea, näiteks lätlastest veterinaarid Ludvigs Kundzins ja Ernests Paukulis suundusid tööle Läti ülikooli.4 Lisaks baltisakslastele ja välismaalastele kasvas meie ülikooli tead-laskond Venemaalt põgenenud õpetlaste arvel. Peterburist ja mujalt Venemaalt saabus Tartusse nii venelasi, sakslasi kui venestunud sakslasi, isegi komi Kallistrat Žakov.5

20. augustil 1919. aastal kinnitas Tartu Ülikooli ajutine nõuko-gu ametisse esimesed professorid, kelle hulgas oli mitmeid, kes lu-gesid võõras, st vene või saksa keeles, näiteks klassikaline filoloog Johannes Bergmann, keemik Georg Landesen, arstiteadlane Ernst Masing, botaanik Theodor Buchholtz.6 Ehkki esialgu peeti vaid väike osa loenguid eesti keeles, alustati oktoobris siiski õppetööga.

Lugupidamist väärib esimeste välismaalt tulijate julgus tulla tundmatusse väljakujunemata struktuuri ja seadustega väikeriiki,

3 Eesti ülikooli algus, 80.4 hain Tankler, Algo Rämmer, Tartu University and Latvia with an Emphasis on

Relations in the 1920s and 1930s (Tartu, 2004), 100.5 hain Tankler, Algo Rämmer „Õppejõudude koosseisu kujunemine Eesti Vabariigi

Tartu Ülikoolis 1920-ndatel aastatel”, Elmar Roots ja Tartu Ülikool (Tartu, 2000), 37.6 Eesti ülikooli algus, 61–63.


55

mis oli sõjas suure Venemaaga. Nii välismaalastel kui ka endistel õppejõududel, kes jätkasid eestikeelses ülikoolis, pidi olema usaldus meie ülikooli eestlastest juhtide vastu. Tartu Ülikooli õpetama kutsu-tute puhul polnud enamasti tegemist noorte alles teaduseteel alusta-jatega, iga mehe (naisi kandidaatide hulgas polnud) teaduslikke saa-vutusi kaaluti hoolega. Teadlaskaadrit valides soovisid Tartu Ülikooli juhid, et ka uutes oludes jätkuksid akadeemilised traditsioonid ning kõrgetasemeline teadus- ja õppetöö oleksid endiselt prioriteedid.

Tõsi küll, esialgu võidi mõne eestlase puhul teadusliku mineviku suhtes silm kinni pigistada, loodeti tema tulevikutegudele.7 Arvatud on ka vastupidi, et just eestlaste tee professorini oli keerulisem kui välismaalastel, kuna tuli igati tõestada oma teaduslikku kvalifikat-siooni. Teinekord aitas välismaa teadlast vaid tiitel või kuulus üli-kool, mida noortel eestlastel polnud ette näidata.8 Kuid samas andis Tartu Ülikool mõnele välismaalasele võimaluse ennast teostada, mis kodumaal polnud õnnestunud, näiteks õigusteadlane Andreas Bjer-rele9 või kunstiajaloolane Tor helge Kjellinile.10

Seadusega kaitstudEt kindlustada eesti keele positsiooni ülikooli õppe-, teadus- ja as-jaajamiskeelena, tuli võtta vastu seadusi ja määrusi, millega regu-leeriti eesti ja võõrkeelte kasutamist. Eestikeelse ülikooli töölera-kendamisel oli kõige olulisem, et õppetoolid üldse täidetud saaksid. Seetõttu ei jõutud või ei peetud oluliseks teha professoritega kirjalik-ke lepinguid. Õppekeel lepiti kokku suuliselt, mis põhjustas hiljem mitmel korral segadust ja solvumisi. Kirjalikke lepinguid hakati vä-lismaalaste ja muukeelsete õppejõududega tegema alles 1921. aas-tal, milles võõrkeeles lugevad professorid lubasid mõne aasta pärast üle minna eestikeelsele õppele, kõige kauem võis üleminek kesta 10

7 Karl Laagus „Eesti ülikooli rajamisest”, Mälestusi Tartu ülikoolist 1900–1944. Koost S. Issakov, h. Palamets. (Tartu, 1992), 208.

8 Peet-henn Kingisepp „Farmakoloogia õpetamisest Tartu ülikoolis ajavahemikul 1919–1940”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXIX (Tartu, 1997), 170.

9 Marju Luts „Tartu Ülikooli esimene kriminoloogia professor rootslane Andres Bjerre”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXIX (Tartu, 1997), 127.

10 Eero Kangor „Tartu Ülikooli kunstiajalooõpetuse moderniseerimisest ja kollekt-sioonide rollist kunstiajaloo professori valimistel aastatel 1919–1921”, Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXX (Tartu, 2012), 115.

terje lõbu

56

aastat.11 Kuna välismaa professorid olid Tartu Ülikooli kutsutud, siis kehtisid neile mitmed erandid: õigus võõrkeeles loenguid pidada, suurem palk, kolimiskulude kinnimaksmine.

Dotsentide otsinguil oldi karmimad. Tartu Ülikooli ajutise nõuko-gu 5. mai 1920 otsuse kohaselt sõltus eradotsendiks valimine eesti keele oskusest.12 Õpetamist võõrkeeles lubati neile nüüd ainult üheks aastaks, kusjuures tungiva tarviduse korral, kui teaduskond seda ära põhjendas, võidi luba pikendada. Kuid iga üksik kord pidi taas hari-dusministri poolt kinnitust leidma. Professorist madalamatel ameti-kohtadel töötavate õppejõudude kohta kehtis Eesti Vabariigi valitsu-se otsus 23. novembrist 1921, mille järgi pidid riigiasutuste juhatajad oma asutuses töötavatelt riigikeelt mitteoskavatelt ametnikelt ja tee-nijatelt nõudma riigikeele oskust nii kõnes kui kirjas 1. maiks 1922.13 Mitteoskajad tuli vallandada. Samuti piirati välismaa kodanike tee-nistust, kellel lubati töötada vaid seaduses ettenähtud kohtadel.

Pärast pikki arutelusid võeti 1925. aastal vastu Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli seadus, mille mitmes paragrahvis puudutati ka kee-leküsimust.14 Seaduse § 5 järgi oli ülikooli õppe- ja asjaajamiskeel eesti keel. Erakorralistel juhtumitel lubati üksikutes ainetes õppe-tööd teha ka võõrkeeles, kuid mitte kauem kui viis aastat. Igal kor-ral pidi selleks olema haridusministri luba. Need, kes olid saanud loa võõrkeeles loenguid pidada ning ülikooli teadus- ja õppeasutusi juhtida, võisid seda keelt kasutada ka ülikooli ametiasutustega asja-ajamisel. §-s 22 oli märgitud, et ülikooli nõukogu liikmed peavad aru saama eesti keelest. §-s 37 oli määratud, et teaduskondade dekaanid ja sekretärid peavad mõistma eesti keelt. §-s 71 käsitleti assistente jm tehnilist abijõudu, kellelt muu hulgas nõuti eesti keelt kõnes ja kirjas ning eesti keele eksami sooritamist. § 72 järgi nõuti ka eradot-sentidelt eesti keele oskust kõnes ja kirjas. Erandina lubati pidada loenguid võõrkeeles neil, kes varem olid olnud professorid või dot-sendid. Tudengite eesti keel oli määratud §-ga 79 – nimelt välismaal keskkooli lõpetanud pidid Tartu Ülikooli astumisel sooritama eesti keele eksami, vaid erandina võis haridusministri luba nad sellest

11 Eesti Vabariigi Tartu Ülikool 1919–1929 (Tartu, 1929), 51.12 Samas, 53.13 EAA, 2100-4-5, l. 349p. 14 Riigi Teataja, 1925, nr 122/123, 841–854.


57

vabastada. §-s 102 oli märgitud, et doktoriväitekirjad võivad teadus-konna loal olla kirjutatud peale eesti keele ka mõnes muus keeles. Kaitsmine pidi toimuma aga eesti keeles, kuid teaduskonna loal võis see toimuda ka selles keeles, milles oli kirjutatud.

Enne Tartu Ülikooli seaduse vastuvõtmist toimusid selle esialg-se versiooni arutelud nii teaduskondade kui ka ülikooli nõukogus. Kirgi küttis § 22 (esialgses redaktsioonis § 23), millega nõuti ülikooli nõukogu liikmetelt eesti keelest arusaamist.15 Sellega ei nõustunud matemaatika-loodusteaduskonna nõukogu, kes soovis, et nõutaks eesti keeles asjaajamist, seega enam kui passiivset arusaamist. Kui ülikooli nõukogu vaagis teaduskondade nõukogude ettepanekuid, siis peeti seal matemaatika-loodusteaduskonna soovi liiga nõudli-kuks. Ülikooli nõukogu leidis, et „eesti keeles asjade ajamine” esitab teaduskondadele liialt suuri nõudmisi, kuna eesti keele oskajaid on vähe, eriti õigusteaduskonnas. Õigusteaduskond tõstiski häält selle vastu, et administratsiooni liikmetelt nõutakse eesti keele rääkimist ja arusaamist, nende soov oleks, et haridusministril lubataks tarbe korral kinnitada juhtivatele kohtadele ka isikuid, kes eesti keelt ei oska. Sedavõrd järeleandmisi tegev ettepanek ei leidnud jällegi üli-kooli nõukogus heakskiitu.

Oma arvamusega esines Peeter Põld, kes ei nõustunud, et üli-kooli nõukogu annab võõrkeeles loengupidamise õiguse vaid viieks aastaks.16 Põld leidis, et vajaduse korral võiks haridusminister seda aega pikendada, kuna ülikoolis oli mitu teadlast, kes olid juba nii-võrd eakad, et polnud võimelised eesti keeles lugema hakkama. Vä-hem kahju tooks Põllu arvates ülikoolile võõrkeeles lugemine kui puudulik eesti keel koos piinlike keelevigadega.

Tartu Ülikooli seadus võeti vastu 1925. aasta kevadel, kuid juba 30. jaanuaril 1925 andis ülikooli nõukogu välja määruse, mis täpsus-tas eradotsentide ja assistentide keeleoskuse nõuet.17 Määruses nõu-ti kehtiva kirjakeele sõnas ja kirjas täies ulatuses korralikku tarvita-mist ja oma teadusala eestikeelse terminoloogia tundmist. Kui peeti vajalikuks, siis oli ülikooli nõukogul õigus eradotsendi või assistendi kohale kandideerija teadmisi kontrollida.

15 EAA, 2100-4-10, l. 331.16 Samas, l. 338-339.17 EAA, 2100-4-13, l. 32.

terje lõbu

58

Samm-sammult eesti keeleleEestikeelse ülikooli avamisele oli ajakirjanduses pööratud suurt tä-helepanu, seetõttu olid ka avalikkuse ootused suured. Ülikooli sam-mastest väljaspool ei pruugitud teada ega mõista, kuivõrd keeruline oli kiire üleminek täielikult eestikeelsele ülikoolile. Ülikoolil tuli kor-duvalt tõrjuda süüdistusi ülikooli saksak(m)eelsuse pärast, vähem pahandas avalikkust ülikooli venekeelsus.

Juba päris emakeelse ülikooli tegevuse alguses, 1919. aastal an-dis kuraator Peeter Põld aru ülikooli õppekeelest, võttes appi prot-sendid. Rahvusülikooli esimesel semestril oli kavas 111 loengut, neist eesti keeles 41,4%, saksa keeles 5,4% ja vene keeles 53,2%.18 Venekeelsete loengute suurt osakaalu esimesel semestril seletas Põld sellega, et kõik eestlastest õppejõud ei olnud veel Tartusse jõud-nud ning baltisakslased lugesid ülikooli valitsuse soovil vene keeles, kuna üliõpilased oskasid rohkem vene kui saksa keelt.19

Ka edaspidiste õppekeele ning õppejõudude ja üliõpilaste rah-vusliku koosseisu muutuste kohta on Põld protsendid välja reh-kendanud.20 (Tõsi, järgnevad protsendid saavad näidata vaid üldist tendentsi, sest õppejõudude ja loengute suhe polnud 1 : 1, mõnel õp-pejõul oli semestris lausa viis kursust lugeda).

Tabel 1. Eestlastest õppejõudude ja üliõpilaste ning eestikeelsete loengute osakaal Tartu ülikoolis 1920–1929

1920 II p 1925 II p 1929 II p

Eestlasi õppejõude (prof, dots) 53,5% 58,9% 67,7%

Loenguid-praktikume eesti keeles 49,8% 61,5% 78,9%

Eestlastest üliõpilasi 81,1% 81,1% 82,4%

Protsendid näitavad, et eestikeelsete loengute-praktikumide osakaal kerkis rahvusülikooli 10 esimese aasta jooksul märkimisväärses

18 Eesti Vabariigi Tartu Ülikool, 26.19 Oli ju gümnaasiumiharidus olnud tsaariaja lõpul valdavalt venekeelne, ainus

eesti keeles gümnaasiumi tasemel haridust andev õppeasutus oli Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi tütarlastegümnaasium Tartus.

20 Eesti Vabariigi Tartu Ülikool, 57–58; Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kava 1929. aasta II poolaastal (Tartu, 1929).


59

tempos, samal ajal kui eestlastest õppejõudude osakaal tõusis veidi aeglasemalt. Kuid polnudki ju meie ülikooli eesmärk mitte eesti rah-vusest õppejõudude osakaalu, vaid eestikeelsete loengute osakaalu tõus. See ka toimis, kuna aegamisi suurenes nende mitte-eestlastest õppejõudude arv, kes läksid üle eestikeelsele õppetööle. Ajavahemi-kus 1920–1925 oli selles oluline osa just soomlastest õppejõududel, hiljem hakkasid tasapisi eesti keelt kasutama ka baltisaksa pärit-olu õppejõud. Kõige aeglasemalt omandasid eesti keele venelased ja riigisakslased, viimastest mõned võtsidki Tartu Ülikooli kui ajutist töökohta. Küll aga oli Eesti saanud koduks optantidest venelastele ning enamik neist sai ka Eesti kodakondsuse.

1925. aastal kaitses Põld vajadust kasutada välismaalasi veel mõnda aega, kuna omamaise teadlaskonna ettevalmistamine võtab aega.21 Põld märkis, et teadusliku stipendiumi kasutamise aeg on alles edasiharimise algus, selleks, et saada nõutav teaduslik küpsus ja jõuda vähemalt doktorikraadini, kulub rohkem aega. 1925. aasta alguses oli ülikoolis täitmata ligi 20 professori ja dotsendi kohta, li-saks oli 15–20 õppetooli isikute käes, kes pidanuks peagi pensionile minema. Seega oli suur puudus õppejõudude kaadrist ning täita sai neid kohti ainult välismaalastega, kes paratamatult pidasid loen-guid vene või saksa keeles.

1919–1940 töötas rahvusülikoolis üle 80 mitte-eestlasest õppejõu (professorid, dotsendid, lektorid), kelle seas oli nii välismaalt kutsu-tuid, kohalikke baltisakslasi kui ka Venemaalt pagenuid, kes said peagi Eesti kodakondsuse.22 Kõik nendest ei lugenud algusest peale küll võõrkeeles (näiteks mitmed soomlased ja baltisakslased), kuid samas oli etnilisi eestlasi, kes algul kasutasid võõrkeelt (näiteks neu-rokirurg Ludvig Puusepp). Siiski kasvas – küll aeglaselt, aga järje-kindlalt – peale eestlastest teadlaskond. 1920–1940 kaitsesid Tartu Ülikooli õppejõud 123 doktoritööd, millest 63% olid eestikeelsed, 32% saksakeelsed ning üksikud vene, inglise või prantsuse keeles.23

21 EAA, 2100-4-13, l. 41–42.22 Timo Rui on lugenud kokku üle 70 mitte-eestlasest õppejõu, kes töötasid vaadel-

daval ajavahemikul Tartu Ülikoolis, kuid nimekirjast on jäänud kõrvale mitmed keeleõpetajad – Timo Rui, Ulkomaiset tiedemiehet Tarton yliopistossa ja virolais-ten opintomatkat ulkomaille 1919–1940 (Joensuu, 2001), 315–327.

23 Tiiu Sade „Dissertatsioonide komplekteerimine”, Tartu Ülikooli Toimetised, 910 (Tartu, 1990), 43.

terje lõbu

60

Eluõiguse ülikoolis sai eesti keel kõigepealt asjaajamiskeelena, seda nii suulisel suhtlemisel kui lihtsamate etteantud vormiga dokumentide täitmisel. Igapäevasel suhtlemistasandil võis hakkama saada kõnekee-lega, oskamata korrektset grammatikat. Oli ju mitmetel haritud eest-lastelgi eesti keele kasutamine ülikooli seinte vahel harjumatu ja vene-keelsete õpingute tõttu kirjutamise kogemused väikesed. Seda, kuivõrd kiiresti sai eesti keel domineerivaks koosolekutel ja õppejõudude oma-vaheliste vestlustel, võime vaid oletada. Kirjalikud materjalid, näiteks koosolekute protokollid, mis on kirjutatud eesti keeles, ei fikseeri, mil-lises keeles osalejad sõna võtsid. Vaid Lauri Kettunen on kirjeldanud ülikooli algusaastail toimunud filosoofiateaduskonna koosolekuid, kus paarikümnest professorist kolm olid soomlased ja umbes viis umbkeel-sed välismaalased.24 Oma sõnavõttudes kasutasid välismaalased saksa keelt, aga muidu istusid midagi mõistmata, välja arvatud juhtudel, kui küsimus neid endid puudutas (siis neile tõlgiti või refereeriti saksa kee-les). Ju võis see olla samamoodi ka teiste teaduskondade koosolekutel. Et eestlaste mälestustes on suhtluskeelele vähe tähelepanu pööratud, võib seletada sellega, et vene-saksakeelsest haridusest tulnud inimesed olid kolme kohaliku keele valdajad ja tagantjärele nende aegade mäles-tusi kirja pannes ei peetud kuigi oluliseks rõhutada (ja vahel ehk ei mä-letatudki konkreetseid juhtumeid), millises keeles omavahel suheldi.

Blanketid-sildid jm kantseleimaterjal trükiti juba üsna algusae-gadel eestikeelsena (tõsi küll, mõningatel juhtudel oli kasutuses ka venekeelseid blankette), kuid tihtipeale täideti need keeles, millest selle lugeja aru saaks. Selliseid näiteid, kus rektor pöördub eestikeel-sel blanketil õppejõu poole vene või saksa keeles, on mitmeid. Pol-nud ju mõtet eesti keeles kirjutada, kui adressaat aru ei saa. Tõlkida eesti keelest võõrkeelde ja vastupidi tuli nagunii palju, sest ametlik kirjavahetus – korraldused, ringkirjad jne – olid eesti keeles. See eel-das, et abijõud õppetoolis olid mitmekeelsed inimesed, kes suutsid kirjalikke tekste kiiresti ja hästi tõlkida. Tartu Ülikooli muuseumis säilitatakse kunstiajalookabineti materjale, kus on muu hulgas pro-fessor Kjellini kirjavahetuse tõlked – mitmed eestikeelsed kirjad on professori jaoks tõlgitud saksa keelde ja professor on vastused kirju-tanud valmis saksa keeles, mis vajaduse korral tõlgiti eesti keelde.25

24 Lauri Kettunen „Tartust ja sealsest ülikoolist”, Mälestusi Tartu ülikoolist, 250.25 Tartu Ülikooli muuseum, ÜAM 1300:2-70 Ar.


61

terje lõbu

62

Joonised 1-2. Professor Kjellini materjalide seast: eestikeelne trükitud ringkiri ja sama tekst Kjellini jaoks saksa keelde tõlgituna (TÜ kunstiaja-loo kabineti dokumente. ÜAM 1300:15 Ar)


63

Suure töö, mis on seni jäänud tähelepanuta, tegi rahvusülikooli eesti keelele üleminekul abipersonal alates assistentidest kuni ma-sinakirjutajateni. Paljud neist tulid kaasa tsaariaegsest ülikoolist, olles akadeemiliste traditsioonide järjepidevuse kandjad.26 Need tagaplaanile jäänud töötajad olid haritud ja ülikoolis kasutatavaid keeli – eesti, vene, saksa keelt – oskavad inimesed, kes lisaks oma igapäevatööle said suure koormuse osaliseks tõlkidena. Kui aeg-ajalt mõningaid tõlkimisega seotud töid tasustatigi, näiteks eksami vas-tuvõtmist eesti keeles, siis enamik sellest tööst tehti tasuta. Lisaks võõrkeeleoskusele pidid assistendid oskama head eesti keelt, sest ne-mad olid esimesed, kes puutusid kokku vajadusega luua eestikeelne erialane sõnavara.

„Saksakeelne” arstiteaduskondKaks teaduskonda, mida peeti kõige saksameelsemateks just saks-lastest õppejõudude rohkuse ja sellest tuleneva saksakeelse õppetöö tõttu, olid arsti- ja usuteaduskond. Järgnevalt vaatame lähemalt arstiteaduskonda – kas selle „saksameelsus” oli legend või oligi selles teaduskonnas saksa keelel ja sakslastel suurem eluõigus kui rahvus-ülikoolile kohane?

1919. aastal oli esimeste ametisse kinnitatud professorite hulgas vaid üks arstiteaduskonna õppejõud ja seegi sakslane Ernst Masing. Ka järgmisena ametisse asunud professorid olid sakslased, nii et suure tõenäosusega peeti esimene teaduskonna koosolek 16. oktoob-ril 1919 saksa keeles, sest sellel osalesid professorid Alfred Sommer, Alexander Lipschütz, Ernst Masing, Anton Schultzenberg ja Johan-nes Stamm.27 Isegi kui arstiteaduskonna arhiiv poleks Teises maa-ilmasõjas hävinud, ei annaks koosolekute protokollid sellest teada, sest kuna ülikooli asjaajamiskeel oli eesti keel, said sekretäride va-hendusel protokollid kirja eesti keeles.

Tegelikult oli kohe ju teada, et arstiteaduskonnas ei saa vähemalt esialgu kindlasti hakkama ainult eesti keelega. Ja nii pidi see kest-ma veel mõnda aega, sest arstide väljakoolitamine õppejõu taseme-

26 Lea Leppik, Kalefaktoripojast professoriks. Tartu ülikooli teenistujate sotsiaalne mobiilsus 1802–1918 (Tartu, 2011), 274, 337–344.

27 Eesti Vabariigi Tartu Ülikool, 156.

terje lõbu

64

le võtab aastaid. Pealegi toimusid meditsiini vallas kiired arengud, mistõttu ülikooli teadustaseme hoidmise nimel tuli luua uusi õppe-toole, mille täitjaid polnud omalt maalt võtta.

1920. aasta kevadsemestril, mil kuraator Peeter Põllul tuli tõr-juda süüdistusi, nagu oleks ülikoolis võim sakslaste käes, pidi ta siiski nentima, et arstiteaduskonnas on hääleõigus mitte-eestlaste käes. Sellal töötas teaduskonnas õppejõuna kaheksa sakslast, üks juut, üks ungarlane ja neli eestlast.28 Mitmed õppejõud esimestel aastatel küll vahetusid, kuid olude sunnil tuli asendused leida ik-kagi mitte-eestlaste hulgast. 1921. aastal õnnestus kodumaale tuua neuroloogiaprofessor Ludvig Puusepp, kes oli 1908. aastal rajanud Peterburi psühhoneuroloogia instituudi juurde maailma esimese neuroloogiakliiniku. Omamata kokkupuuteid eesti keelega, palus ta luba esialgu mitte-eestikeelseks õppetööks. Veel 1926. aastal võttis Puusepp eksameid vastu vene keeles.29 Ehkki ülikooli nii õppe- kui asjaajamiskeel oli eesti keel, kasutati veel 1920. aastail teaduskonna koosolekutel saksa keelt. Ka mitmete küsimuste la-hendamisel jagunes teaduskonna nõukogu eestlased vs. sakslased ja juudid.30

Tasapisi hakkas aga peale kasvama eestlastest arstiteadlaskond või siis alustas mõni muukeelne õppejõud loengute pidamist ees-ti keeles. herbert Normann on meenutanud, et kui ta 1926. aastal sooritas doktorieksameid, siis enamik neist tuli teha saksa või vene keeles.31 Doktoritöö 1928. aastal kirjutas ta eesti keeles, kuid opo-nendid professorid E. Masing ja Rudolf Wanach olid sakslased. Et kirjutatust aru saada, palus Wanach enne Normannilt doktoritöö saksakeelset kokkuvõtet, kaitsmine ise toimus nii eesti kui saksa keelt kasutades.

Kuigi õppetöö lubamine võõrkeeles oli reguleeritud seadusega, tekitas eesti keele oskuse nõue arstiteaduskonnas ometigi kaks suu-remat diskussiooni-kirjavahetust. Üks neist oli seotud farmakoloog Georg Barkaniga, teine Ernst Masinguga.32

28 Eesti ülikooli algus, 74.29 Herbert Normann „Mineviku lehekülgi”, Mälestusi Tartu ülikoolist, 353.30 Ken Kalling, Rektor Henrik Koppel (Aasta Raamat OÜ, 2007), 103. 31 Normann, 349–358.32 EAA, 2100-2-53, l. 29–257; 2100-2-618, l. 96–110.


65

Ehkki arstiteadlased ei olnud usinad eesti keele õppijad, suu-tis mõni õppejõud siiski üle minna eestikeelsele õppele. Eeskujuks teistele võib tuua 1921. aastal operatiivse kirurgia ja topograafilise anatoomia dotsendiks kinnitatud Johannes (John) Blumbergi (1861–1932), kes esimestel aastatel sai loa saksakeelseks õppetööks. Kuid juba 1923. aastal juhendas ta praktilisi harjutusi eesti keeles, kuigi loengute pidamist jätkas esialgu saksa keeles, mis aga peagi kõlasid eesti keeles.33 Seejuures polnud tegemist enam esimeses nooruses õppejõuga, õppekeele muutuse ajal oli J. Blumberg 62-aastane.

Teiseks näiteks võib tuua Maximilian Brezowsky (1877–1945), kes juba 1919 kinnitati närvi- ja vaimuhaiguste professoriks. Ehkki esialgu luges ta vene keeles, siis 1925. aastal läks üle eesti keele-le.34 Kuna professor Brezowsky oli Tartus töötanud juba tsaariajal, siis eesti keele kiiret omandamist põhjendas ta sellega, et olla selle selgeks õppinud aastate jooksul haigetega suheldes. M. Brezowsky tegeles ka eestikeelse psühhiaatriaterminoloogia loomisega ja see eeldab head eesti keele oskust.

Seega, aeglaselt, kuid ikkagi, muutus ka arstiteaduskond eesti-keelseks. Kui eestlaste ja mitte-eestlaste suhe arstiteaduskonnas oli 1920. aastail 8 : 7, siis 1931. aastal juba 14 : 7 eestlaste kasuks.35 Ometigi kaitses Tartu Ülikoolis esimese eestikeelse doktoritöö just saksakeelses arstiteaduskonnas Arnold Liin 1922. aastal, sellele järgnes kohe Albert Valdese samuti eestikeelne doktoritöö.36

Venekeelseim oli õigusteaduskondÕigusteaduskond on ülikooli üks vanimaid teaduskondi. Selle ala spetsialiste vajas oma seaduste loomisega tegelev Eesti Vabariik kiireimas korras. Sobivate õppejõudude leidmine osutus päris kee-ruliseks, väljavaade neid kodumaalt leida oli tagasihoidlik. Ehkki

33 EAA, 2100-2-68, l. 19–31.34 EAA, 2100-2-77, l. 33; Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli ettelugemiste kava 1925.

aasta II poolaastal (Tartu, 1925), 9.35 Kalling, 103.36 Arnold Liini masinkirjas doktoritöö teemal „Superinfektsioon ja depressiooni

immuniteet tiisikuse juures” asub Tartu Ülikooli raamatukogus. Albert Valdese doktoritöö „Glükogeeni hulka vähendavate tegurite mõju üle südame spetsiifilise lihassüsteemi glükogeeni peale” on lisaks masinkirjalisele variandile avaldatud Tartu Ülikooli toimetiste sarjas 1922. aastal.

terje lõbu

66

õigusteadust õppida soovijaid oli palju, sai õppetööga alustada alles 1920. aasta kevadsemestril. Õigusteaduskond oli sunnitud esialgu jätkama Jurjevi ülikooli seaduste järgi ja selle õppekeelega, st vene keeles. Uute õppeprogrammide loomine ja vajalike õppeainete luge-jate leidmine võttis aega, kuna võrreldes varasemaga tuli teha suuri sisulisi muudatusi. Algul jätkati tsaariaegse õppekava järgi, millest jäeti välja ainult kirikuõigus ja vene õiguse ajalugu. Ka noores Eesti vabariigis kehtisid tsaariaegsed seadused kuni uutega asendamiseni.

Õigusteaduskond ei tegelenud vaid juristide koolitamisega, 1920. aastal loodi selle juurde kaubandusosakond. Teaduskond kahe eri-neva valdkonnaga ei kergendanud üleminekut eesti keelele, vaid muutis asjaajamise hoopis keerulisemaks. Teaduskonna nõukogu koosolekutel kujunes olukord, kus õppejõududel oli raske leida ühist keelt, sest kokku said nii vene kui saksa keelt kasutavad õppejõud ning ametlik õppekeel – eesti keel – pidi jääma hoopis tagaplaani-le. Teisalt, kui 1923. aastal soovis teaduskond enda poolitamist, siis just keel oli see, mis sundis neid kokku jätma. Ülikooli nõukogu asus seisukohale, et kui õigusteaduskonna õiguseosakonnas on vaid kolm eesti keelt oskavat õppejõudu ja kaubandusosakonnas oskavad eesti keelt vaid paar kohusetäitjat, kuid mitte ükski alaline õppejõud, siis oleks tarvilik, et mõlemad pooled kokku jääksid.37

Vaatamata sellele, et sihiks oli võetud eestikeelne ülikool, oli vene keele kasutamine õigusteaduskonnas esialgu teatud määral põhjen-datud, kuna Eesti Vabariigi algusaastail kehtisid riigis valdavalt veel seadused, mis loodud tsaariajal. Poolehoidjaid leidis seisukoht, et tu-dengid peavad tundma Vene seadusi ja neid õppimagi seaduste endi keeles. Kui esialgu sai enamik üliõpilasi, kes tulnud tsaariaegsetest keskkoolidest, vene keelega hakkama, siis aasta-aastalt muutus see neile raskemaks. Ametlikult oli õigus eksam teha eesti keeles, kuid tegelikult eeldas see tõlki, kes oskaks mõlemat keelt ja tunneks ainet. See omakorda tõi teaduskonnale rahalisi väljaminekuid. Juba 1920. aastal pöörduti ülikooli nõukogu poole, et see määraks tasu kirjalike eksamite tõlkimise eest. Tollal lükkas ülikooli nõukogu palve tagasi, kuid 1925. aastal eraldati siiski õigusteaduskonnale eksamite tõlki-miseks raha.38 Samal aastal tegi õigusteaduskond ettepaneku seada 37 EAA, 2100-4-10, l. 331.38 EAA, 2100-4-13, l. 150.


67

sisse vene keele lektori koht ja nõuda tudengitelt vene keele eksamit. Ülikooli nõukogu leidis, et ajutiselt oleks see tarvilik, sest puudulik keelekasutus pärssis õppetööd.39

1921. aasta aprillis uuris ülikooli valitsus teaduskondadelt, millis-tele võõrkeeltele peaks keskkoolis panema suuremat rõhku, et edas-pidi noored ülikoolis paremini hakkama saaksid. Õigusteaduskonna seisukoht oli, et kuna seadused, millega juristidel tegemist tuleb, on ainult venekeelsed, ja kaubanduslik läbikäimine Eestil tulevikus peamiselt Venemaaga olema saab, siis oleks nii õigusteaduskonna kui ka kaubandusosakonna lõpetajate seisukohalt vene keele osku-sel praktilises elus kõige enam tähtsust. Teaduslikust seisukohast peeti aga kõige soovitatavamaks saksa keelt.40 Kas seda nõu ka kuul-da võeti? Tegelikult peeti ülikoolis väga oluliseks õpetada tulevastele majandusinimestele muid keeli. Nii kuulusid 1920. aastal majandus-üliõpilaste kohustuslike ainete hulka eesti keel, inglise keel ja teise võõrkeelena kas saksa, vene, prantsuse, soome või rootsi keel.

Ehkki teaduskonnas valitsesid võõrad keeled, olid siinsed õppe-jõud oma eriala head asjatundjad. Lisaks vähestele eestlastele, kelle osakaal küll aasta-aastalt kasvas, alustati õppetegevust venelaste, ühe sakslase ja ühe rootslasega, hiljem lisandus üks ungarlane. Kui-das aga edenes neil eesti keele omandamine, vaatame mõningate juhtivate õppejõudude näitel.

Rooma õiguse professor sakslane Wilhelm Seeler (1861–1925) oli töötanud juba Jurjevi ülikoolis ning jätkas Tartu Ülikoolis sak-sakeelsete loengutega kuni 1925. aastani.41 Venelastest õigustead-lased (Tjutrjumov, Berendts, Korsakov, Kurtšinski) olid enamasti Peterburi kooliga teadlased, kes eesti keele õppimisega ei kiirus-tanud. Finantsõiguse professor Eduard Berendts (1860–1930) oli tegelikult venestunud sakslane, kes valdas hästi saksa keelt, kuid luges loenguid vene keeles. Berendtsi loengud olid niivõrd popu-laarsed, et esialgu planeeritud loenguruum vajas vahetamist suu-rema vastu. 1919. aastal oli Berendts juba küllaltki eakas, et ees-ti keelt selgeks õppida, pealegi hakkas alates 1926. aastast tema silmanägemine halvenema ning lõpuks kaotas ta nägemise. Siiski

39 Samas, 128 p.40 EAA, 2100-10-4, l. 94p-95.41 Ando Leps „Juristiharidusega riigimehed“, Haridus, nr 5-6 (2008), 32.

terje lõbu

68

tegeles ta õppetööga kuni 1930. aastani.42 Statistika ja poliitilise ökonoomia professor Mihhail Kurtšinski (1876–1939) oli väheseid õigusteaduskonna õppejõude, kes suutis üle minna eestikeelsetele loengutele. Kurtšinski oli töötanud Tartus õppejõuna juba tsaari-ajal 1915–1918, seejärel olnud Peterburis ja uuesti Tartu Ülikoolis 1922–1939. Loengukavasid uskudes luges ta kuni 1933. aastani nii saksa kui vene keeles, seejärel alustas eesti keeles, kusjuures eksa-meid oli ta vastu võtnud eesti keeles juba varem.43 Kurtšinski eesti keele äraõppimine on seletatav ka sellega, et ta oli valitud Riigi-kogu III koosseisu ja Eesti Rahvuskogu I koosseisu. Eestikeelsete loengutega sai pärast usinat õppimist hakkama ka rahvusvahelise õiguse dotsent Teodor Korsakov (1883–1932), kes alustas 1921. aastal venekeelsete loengutega. Kuna dotsentide keelenõuded olid karmimad, tuli ka Korsakovil korduvalt paluda pikendust õigusele vene keeles lugemiseks. Lõpuks 1930. aastal alustas ta eestikeelse-te loengutega. Seejuures kurtis Korsakov suure tööpinge üle, kuna eestikeelsete loengute puhul peab ta need eelnevalt eesti keeles kir-jalikult ette valmistama, kuid nädalas seitse loengut pidades on see koormav ülesanne.44 Kahjuks suure vaevaga eesti keele ära õppinud teadlane suri juba 1932. aastal. Väärikate tiitlitega saabus Tartu ülikooli tsiviilõiguse professoriks Igor Tjutrjumov (1865–1943), kes oli olnud professor Peterburi ülikoolis, Vene riigi ülemprokurör, senaator ja Riiginõukogu liige. Tartu ülikoolis oli Tjutrjumov profes-soriks 1920–1935, lugedes loenguid vene keeles. Kui 1935. aastal sai Tjutrjumov 70-aastaseks ning läks pensionile, siis soovis ta jätkata eradotsendina.45 Mõni aasta ta lugeski, kuid alates 1938. aastat fi-gureerib Tjutrjumovi nimi küll „Tartu Ülikooli loengute ja prakti-liste tööde” õigusteaduskonna dotsentide nimekirjas, kuid loengud puuduvad. Vaatamata õigusteaduskonna korduvatele soovidele Tjutrjumovile loengukursusi anda ei olnud ülikooli nõukogu selle-ga nõus.46 Ülikooli juhtkond ei põhjendanud oma mittenõusolekut,

42 EAA, 2100-2-59, l. 37-68.43 Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kava 1933. aasta I

poolaastal (Tartu, 1933), 10.44 EAA, 2100-2-395, l. 64-144.45 EAA, 2100-2-1233, l. 27-193.46 Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli loengute ja praktiliste tööde kava 1938. aasta I

poolaastal (Tartu, 1938), 14.


69

kuid arvatavasti oli 1930. aastate teisel poolel venekeelsete loen-gute aeg ümber saanud. Lisaks ideoloogilistele kaalutlustele läksid venekeelsed loengud ülikoolile ka kena kopika maksma. Kuna vene keelt oskavate tudengite arv oli vähenenud, määrati 1935. aastal Tjutrjumovi tsiviilõiguse ning tsiviil- ja kaubandusprotsessi eksa-mitel tõlgiks magister Elmar Ilus, kes sai tõlgitöö tasuks 50 senti eksamineeritava üliõpilase pealt.47

Esimeste õppejõudude hulgas 1919. aastal tööle võetud kriminaal-õiguse professor rootslane Andreas Bjerre (1879–1925) luges saksa keeles, kuid oma loenguteemade tõttu oli hinnatud lektor. Bjerre õi-gusfilosoofialoengute hektografeeritud konspektid levisid nii saksa, vene kui eesti keeles. Bjerre teadmised Eesti kasuks ulatusid üli-kooli seinte vahelt kaugemalegi, sest ta tegutses nõustajana Eesti Vabariigi kriminaalseadustiku loomisel.48 1925. aastal Bjerre lahkus ülikoolist (samal aastal kahjuks ka elust), kuna tal õnnestus kodu-maal töökoht saada. Võib arvata, et kui Bjerret ei oleks kimbutanud sagedased tervisehädad, oleks ta nagu paljud teisedki põhjamaala-sed hakanud peagi loenguid eesti keeles pidama. Kuid oma teadus-konna kolleegide seas polnud tal keelekeskkonda, mis soodustanuks eesti keele õppimist. Teine õigusteaduskonna silmapaistev teadlane, kes polnud eestlane, venelane ega ka sakslane, oli ungarlane István Csekey (1889–1963). Tartu ülikoolis töötas ta aastail 1923–1931 haldusõiguse professorina. Paari aastaga õppis Csekey eesti keele selgeks ja hakkas pidama eestikeelseid loenguid. Pigem tekitas tal-le probleeme oma venelastest kolleegide teadustöödest arusaamine. Kui Csekey kuulus valimiskomisjoni, kes pidi kaaluma Teodor Kor-sakovi sobivust dotsendi kohale, siis kurtis ungarlane, et kahjuks ei saa ta Korsakovi artiklitest aru, kuna need kõik on vene keeles. Ainult ühe eestikeelse artikli kohta võis Csekey hinnangu anda, kuid see oli ajaleheartikkel ja rohkem populaarteaduslik kui teaduslik.49

Vaatamata õigusteaduskonna õppejõudude enamiku mitte-ees-ti rahvusele peeti 1930. aastail juba kõiki kohustuslikke loenguid eesti keeles ning eesti keelde oli tõlgitud ka suurem osa kehtivaid seadusi.

47 EAA, 2100-2-1233, l. 165.48 Leps, 32.49 EAA, 2100-2-395, l. 72.

terje lõbu

70

Tudengite keelteoskusRahvusülikooli mitmes teaduskonnas võis tekkida olukord, kus tahvli ees esitatud loengukeel ei pruukinud kogu auditooriumile arusaadav olla. Üliõpilaste rahvuslik koosseis ja keeleoskuse tase oli ebaühtlane. Vaadeldaval ajal ulatus eestlastest tudengite osatähtsus pidevalt üle 80%, lisaks õppis Tartu ülikoolis palju sakslasi, venela-si, juute ning vähem oli esindatud teisigi rahvusi, näit soomlased, rootslased, lätlased, leedulased, poolakad jne. Teaduskonniti oli üli-õpilaste rahvuslik koosseis üpris erinev. Kui kõige suurema eestlas-te osakaaluga paistis silma filosoofiateaduskond, siis arsti- ja usu-teaduskond olid populaarsed ka sakslaste seas. Palju mitte-eestlasi õppis loomaarstiteaduskonnas, näiteks 1926. aastal oli seal eestlasi vaid 52,9 %.50 Loomaarstiteaduskond oli praktiliselt endine Tartu ve-terinaariainstituut, kus juba traditsiooniliselt olid õppinud erinevast rahvusest tudengeid. Nii jätkus see ka Eesti Vabariigi ajal, mil loo-maarstiteaduskonna üliõpilaste hulgas leidus nii eestlasi, venelasi, sakslasi, juute kui soomlasi.

Kuna ülikooli algusaastatel olid paljud loengupidajaid võõrkeel-sed, siis oli täiesti võimalik, et üliõpilane sai oma stuudiumi läbida väga vähese eesti keele oskusega.51 See olenes muidugi teaduskon-nast ja valitud ainetest. Kuid ilma võõrkeelte oskuseta oli rahvus-ülikoolis keeruline hakkama saada. Tudengite õnneks oli 1920. aas-tate alguses olukord, mil keskkoolidest tuldi pigem kehva emakeele oskusega, vene ja saksa keelega saadi enam-vähem hakkama. Kerge see muidugi polnud ning mida aeg edasi, seda kehvemaks jäi noorte võõrkeelte oskus. Tudengid kurtsid, et ei suuda võõrkeelseid loenguid konspekteerida, samal ajal polnud ka eestikeelseid õpikuid, mistõttu oli levinud loengute tõlkimine ja seejärel nende paljundamine. Keel-te paabelist annab tunnistust Tartu Ülikooli muuseumi arhiivkogus olev tudeng Villem Koerni aastatest 1922–1923 pärit ehitusõpetuse konspekt, kus ta on teinud loengutest märkmeid nii eesti, vene kui ka saksa keeles.52

50 Eesti Vabariigi Tartu Ülikool, 113.51 Vt näiteks Lea Leppik „Georg Rauch – baltisakslane Eesti ülikoolis”, Tartu Üli-

kooli ajaloo küsimusi, XXXIII (Tartu, 2004), 181-194.52 Tartu Ülikooli muuseumi arhiivkogu, vt joonis 3-5.


71

terje lõbu

72

Et võõrkeelne õppetöö on raske, selle kohta esines mitmeid kurt-misi. Näiteks olid farmaatsiaüliõpilased hädas professor Julius Ken-neli zooloogialoengutega ning palusid luba sooritada zooloogia eksam professor Johannes Piiperile eesti keeles. Ülikooli nõukogu lubaski saksa keelt mitteoskajatel teha eksam professor Piiperile.53 Sellise järeleandmisega polnud rahul matemaatika-loodusteaduskonna de-kaan keemilise tehnoloogia professor Michael Wittlich (eestistatud Mihkel Vitsut), kes leidis, et eksam tuleb sooritada ikka sellele, kes seda ainet loeb, seega antud juhul Kennelile. Wittlich kartis, et sel-lele üliõpilaste palvele vastutulekule võivad järgneda analoogilised juhtumid, mis tekitavad akadeemilistes ringkondades ärevust.54 Sar-naseid juhtumeid esineski ka muudes teaduskondades. 1922. aastal leidis usuteaduskonna professor Adalbert Stromberg, et üliõpilase Lubergi temale kehvalt sooritatud eksami põhjus võib olla viimase 53 EAA, 2100-4-5, l. 327p; 2100-4-8, l. 144p.54 EAA, 2100-4-8, l. 145.

Joonised 3-5. Villem Koerni ehitusõpetuse konspektid saksa, vene ja eesti keeles (TÜ Muuseum, Taavet Rootsmäe õppematerjalide irdmaterjalid)


73

kehv saksa keel. Sel juhul tuldigi tudengile vastu ja tal võimaldati sama eksam uuesti sooritada eesti keeles, mille võttis vastu profes-sor hugo Bernard Rahamägi.55

Õppejõudude keeleõpeMiks võttis õppejõudude eesti keele omandamine aastaid ning mõni ei suutnudki vaatamata aastatepikkusele tööle Eestis selle maa keelt selgeks õppida? Põhjusi ja ka vabandusi oli mitmesuguseid.

Esiteks, mitmed õppejõud olid juba üsna eakad ja uue keele omandamine polnud enam lihtne. Võimalik, et ajal, mil elukestev õpe polnud enesestmõistetav, oli vanemaealisel professoril piinlik koos madalamatel ametikohtadel töötavate nooremate kaaslastega eesti keelt õppida. Seda enam, et ühistes keeletundides võis eakam õppija olla vähem edukas, mis riivas professori väärikust.

Teiseks, ei saa välistada, et mõnikord oli tegemist tahtmatusega. Mõnel juhul kaasnes sellega lugupidamatu suhtumine eestlastesse või usu puudumine Eesti riiki. Näiteks inglise keele lektor Willy Pe-ters, kes filoloogina omandas küll kergesti eesti keele, kuid esines loengutel eestlasi, eesti keelt ja Eesti riiki mõnitavate arvamustega, misjärel tekkinud pahanduse tõttu tuli tal Tartust lahkuda.56

Kolmandaks, väga inimlik omadus on mugavus. Kui õnnestus erinevatel põhjustel keeleõpet edasi lükata, leidus põhjusi (mis pol-nud üldsegi valed) alati: ajapuudus, suur töökoormus, haigused. Kui polnud sundi, siis kiiret polnud. Seda enam, et kuni 1930. aastateni pikendati professoritele võõrkeeles lugemise õigusi ilma suuremate probleemideta. Dotsendid ja lektorid olid sunnitud palju kiiremini eesti keele ära õppima, kui soovisid ülikoolis tööd saada. Eesti keele võis kiiresti selgeks saada kõnekeelena ja osati ka lugeda ning kirju kirjutada, kuid loengute pidamine eeldas pikemat praktikat. 1936. aastal kurtis professor Sten Karling, et seminaride ja proseminaride läbiviimine eesti keeles ei tekita talle raskusi, kuid loengute eesti keeles pidamine vajab veel aega.57 Ka ladina keele professor Wilhelm Süss põhjendas 1931. aastal saksakeelse õppetöö jätkamise vajadust,

55 EAA, 2100-5-2, l. 7p.56 EAA, 2100-2-832, l. 219-227; 2100-2-833; 2100-2-834.57 EAA, 2100-2-289, l. 31-45.

terje lõbu

74

et tegemist pole mittetahtmise või hoolsuse puudumisega, kuna liht-samaid asju ta eesti keeles räägib, vaid õpetatava aine õpetusega seotud raskustega. Nimelt ladina tõlketekstide puhul on tarvis tun-da eesti keele peensusi ning vahel ka improviseeritult tegutseda.58

Teaduskonnad esitasid oma õppejõududele keeleoskuse erinevaid nõudeid. Kui polnud silmapiiril eestikeelset õppejõudu, kes täidaks võõrkeeles lugeja koha, siis palus teaduskond ilma pikemalt kaa-lutlemata ülikooli nõukogult luba anda võõrkeeles lugemise õigus. Ülikooli nõukogu pidi omakorda esitama taotluse haridusministrile, kust tavaliselt ka vastav luba saadi. Võõrkeeles lugemise õiguse saa-misel polnud vähetähtsad professori isikuomadused: kui tegu ikkagi sümpaatse ja akadeemilisse keskkonda sulandunud õppejõuga, siis suhtuti eesti keeles loengute pidamise nõudesse leebemalt.

Õppejõududest keeleõppijate õigustuseks tuleb märkida, et ees-ti keele õppimisvõimalusi 1920. aastate ülikool väga ei pakkunud. Eesti keele kursused toimusid küll üliõpilastele, kuid Tartusse saa-bunud õppejõud pidi leidma ise aja ja vahendid, et eesti keel selgeks saada. Keeleõppijatel tuleb olla tänulik baltisakslasele Johannes Letzmannile (1885–1971), kes luges eradotsendina 1920–1939 mit-meid klimatoloogiaga seotud kursusi. Tema initsiatiivil eraldas üli-kooli valitsus 1921. aasta sügisest kuni 1923. aasta kevadeni õppe-jõudude eesti keele õppeks kokku 3100 marka.59 Selle summa eest õpetas huvilistele eesti keelt lektor Johann Voldemar Veski. Kahjuks polnud huvilisi kursustel väga palju. Näiteks 1922. aasta kevadel oli osalejaid 11 – professorid J. Bergmann, Ernst Blessig, Tor helge Kjellin, eradotsent Werner Gruehn, lektor Paul Seeberg-Elverfeldt, assistendid Arnold Wilpert, Karl Vogel, Aleksander Mickwitz, Elmar Redlich, helene Liedemann (Liidemaa) ja J. Letzmann ise.60 Pärast seda, kui rootslased Bergmann ja Kjellin Tartust lahkusid, jäi kur-susel osalejate arv väikeseks. Seepärast otsustati tänada ülikooli valitsust toetusraha eest ja edaspidi toetusraha mitte paluda, vaid tulevikus eratunde võtte. Kuid peamine, selleks ajaks oli kursuste organiseerija Letzmann eesti keele niivõrd selgeks saanud, et oli suuteline pidama loenguid eesti keeles.

58 EAA, 2100-4-128, l. 82-129.59 EAA, 2100-2-541, l. 31-42.60 Samas, l. 42-63.


75

Enne aga, kui Letzmann sai hakata auditooriumisse kogunenud geoloogiat ja geograafiat õppivatele tudengitele eesti keeles paleokli-matoloogiast lugema, tuli tal oma eesti keele oskust tõestada.1924. aas-ta jaanuaris pidas Letzmann prooviloengu, mida hindasid eesti keele lektor Veski ja erialaspetsialistina David Rootsmann (Taavet Roots-mäe).61 Komisjon jäi Letzmanniga rahule, sest ta suutis oma mõtteid lauseis esitada, eesti keele rõhud olid õiged ning tundis eestikeelseid oskussõnu. Veski märkis vaid, et kui esialgu kogenud kõrv märkaski võõrapärast hääldust, siis järjekindla harjutamise teel need puudused kaovad, samuti täieneb kõnelemise ladusus. Kuna Letzmann luges Tartus loenguid veel 15 aastat, kuni Saksamaale lahkumiseni 1939. aastal, siis võib oletada, et temast sai hea eesti keele oskaja.

Suurepäraselt sai eesti keele oskuse tõestamisega hakkama ka Wilhelm Anderson (1880–1940), kes soovis 1934. aastal saada ast-rofüüsika dotsendiks. Kuna rahvaluuleprofessor Walter Andersoni vanem vend Wilhelm Anderson ei olnud seni teadustöid eesti keeles avaldanud, kuigi oli Tartus elanud juba alates 1920. aastast, siis tuli tal vastavalt TÜ seaduse §-le 72 tõendada oma eesti keele oskust. Veski palus Andersonil tõlkida saksa keelest eesti keelde teksti J. Scheineri raamatust „Populäre Astrophysik” ja vabas sõnastuses kirjutada mõttekatkendeid planeetide kohta.62 Keelemehe hinnang tõlkele oli positiivne – grammatilised teadmised silmapaistvalt head, oma ala oskussõnades kodunenud, eesti keeles suudab oma mõtteid täiesti rahuldavalt esitada. Wilhelm Andersoni heale eesti keele os-kusele tuli kasuks suhtlemine tartlastega väljaspool ülikooli, mida tal tuli teha, juhtides professorist venna majapidamist.63

KokkuvõtteksVaadates tagasi ajale, mil eesti keelel tuli ennast kehtestada võõr-keelte kõrval võrdväärse teaduskeelena ning olude sunnil kutsuti ülikooli õpetama teadlasi, kelle loengukeeleks oli võõrkeel, leiame sealt enam positiivset kui negatiivset. Miinuspoolele ehk jääbki vaid kehv võõrkeeltest arusaamine, mis mõjus õpitulemustele.

61 Samas, l. 76.62 EAA, 2100-2-22, l. 19-32.63 Piret Kuusk, Indrek Martinson „Wilhelm Anderson”, Akadeemia,2 (1997), 369.

terje lõbu

76

Vaatamata soovile teha Tartu Ülikool eestikeelseks, ei suhtutud siin üldsegi vaenulikult välismaalastesse ega võõrkeelte õpetamisse. Võõrkeeli peeti haritlaste kasvatamisel väga oluliseks ja korduvalt tunti muret meie noorte kehva võõrkeelte oskuse pärast. Muu hulgas peeti enesestmõistetavaks, et haritud inimene õpib ladina keelt ning sooritab selles aines kohustusliku eksami. Ladina keelel oli täielik eluõigus ülikooli pidulikel akadeemilistel üritustel, näiteks aasta-päevaaktustel või ülikooli 300 aasta juubeli tähistamise üritustel.

Välismaalased olid toonud lisaks neilt oodatule – kõrge teadus-lik tase, mida mõõdeti artiklitega ja kuulati soovitajate arvamust – endaga kaasa ka kaudsemaid kasusid meie ülikoolile. Välismaalt tulnud õppejõud tõid kaasa rohkesti uusi ideid, uuendasid teadus-metoodikat ning rakendasid uusi õppevorme, milleks olid näiteks ajalooprofessor A. R. Cederbergi proseminarid või füsioloogiaprofes-sorite Alexander Lipschützi ja tema järglase Alfred Fleischi töö, mis tõstis füsioloogiainstituudi õppe- ja teadustegevuse maailmatase-mele. Kõik need värsked rakendused aitasid provintsistumise vas-tu, mis omaette tegutsedes oleks võinud kergesti juhtuda. Euroopa ülikoolidest saabunud teadlased aitasid oma isiklike sidemete kaudu luua välismaa kolleegidega kontakte, mis ei katkenud ka pärast kon-taktilooja lahkumist Tartust. Tasapisi hakkas eestikeelne Tartu Üli-kool looma endale tuntust ja välismaal võeti teadmiseks, et tegemist on endise Dorpati ülikooliga.

Välismaalt saabunud õppejõud said aidata siinseid kolleege ja õpihimulisemaid tudengeid oma isiklike raamatukogudega, mis rän-dasid omanikuga kaasa. Ülikooli algusajal tuli paljudel erialadel läbi ajada ilma teaduskirjanduseta, sest ülikooli raamatukogu oli eva-kueeritud Venemaale. Sel raskel ajal kulusid igati ära välismaa pro-fessorite rikkalikud raamatukogud. Tihe koostöö teiselt maalt tul-nutega õpetas meid vaatama end kõrvalt, hindama objektiivsemalt oma võimalusi ja sihte, mille poole liikuda. Olgu selleks kasvõi meie põhjanaabrite soomlaste eeskuju – austus oma keele vastu.

Andmine oli vastastikune – avardus nii välismaa teadlaste kui ka varem siin elanud baltisakslaste kultuuripilt ja vastastikune mõist-mine. Lisaks sellele, et õpiti tundma meie keelt, avastasid mitmed teadlased enda jaoks Eesti maa ja rahva, ja nende teadusteemades leidsid need edaspidi kindla koha.


77

Ehkki nimetus emakeelne ülikool võiks eeldada monoetnilist kit-sarinnalisust, valitses meie kuue samba vahel 1920.–1930. aastail multikultuurne õhkkond, mis aastaid mitmekeelses keskkonnas elanud rahva jaoks oli enesestmõistetav. Muidugi loodeti ja räägiti täielikult eestikeelsele ülikoolile üleminekust, kuid sellega ei kaas-nenud alma mater’i seinte vahel marurahvuslusele iseloomulikke käitumisjooni. Isegi 1930. aastatel, mil püüti kiirendada üleminekut eestikeelsele õppetööle, ei toonud see kaasa vaenu ega halvustamist muukeelsete õppejõudude ja ülikooli töötajate suhtes.

Terje Lõbu, MA, on Tartu Ülikooli muuseumi ajaloolise kogu ku-raator.

Becoming an Estonian University with the help of Foreign Languages

TERJE LÕBUUniversity of Tartu Museum

In the autumn of 1919, when the Estonian-language University of Tar-tu opened its doors, the issue of finding lecturers was one of the most urgent questions besides other problems. The main purpose of the na-tional university was to make the transition to Estonian-language inst-ruction and research work, which is why they had to find employees capable of working in Estonian. Firstly, negotiations were held with potential researchers of Estonian origin. however, it became clear from the start that the few Estonian researchers scattered across Russia could not fill the positions of all lecturers. The searches turned towards Finland and Sweden, since Scandinavian lecturers were considered the most suitable candidates. They came from similar cultural backgrounds and it was hoped that they would soon be able to lecture in Estonian. That was how it went indeed – L. Kettunen, A. R. Cederberg, J. G. Granö, A. M. Tallgren, A. Bierre and others proved their suitability. Likewise, many lecturers hired to the Baltic German University also

terje lõbu

78

learnt Estonian quickly, as they had lived in the language environment for years. Nevertheless, the University had to take on lecturers, who at first lectured in foreign languages: among them were researchers who escaped from Russia (mainly in the Faculty of Law) and people who arrived from Europe – many of whom lectured in German.

It was specified in the agreements concluded with the foreigners how long they could lecture in a foreign language. Pursuant to the Act of the University of Tartu passed in 1925, professors had the right to lecture in a foreign language for five years, while associate professors had to learn Estonian within a year. Often, the right to hold lectures in a foreign language was extended with the permis-sion of the Ministry of Education but the rules became stricter as of 1930. In early 1920s, the Estonian students did not struggle with understanding lectures in a foreign language since they had studied in mostly Russian-language schools during the czarist rule and were taught German as a foreign language – it was the poor level of Esto-nian that was a cause for concern. But as years went by, the more it was complained that students have difficulties with understanding lectures in foreign languages.

The instruction remained in a foreign language the longest in the faculties of law and medicine. Russian dominated in the faculty of law since it employed former researchers of law of the Russian empire as professors, and their studies of Estonian progressed very slowly indeed. German dominated in the faculty of medicine since it employed both local Germans as well as foreign researchers, which is why the faculty meetings were mainly held in German.

While only 49.8% of lectures were in Estonian in 1920, the pro-portion had increased to 93.2% by 1938. At the same time, 53.5% of the University lecturers were Estonian in 1929, while the respec-tive proportion was 84.5% in 1938 – this shows that foreign lecturers succeeded in learning Estonian. Despite the fact that the state and University were striving towards an Estonian-language study envi-ronment at the University of Tartu, there were no signs of discord be-tween nationalities, or discrimination. The multicultural atmosphere of the University only enriched Estonian research since the foreign lecturers brought new research methods and instruction forms as well as helped to establish relations with European research centres.

Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLII (2014) 79

Диглоссия и билингвизм русского зарубежья:

Барон Корф в университетах

Финляндии, Эстонии и США

ЕвгЕни ПЕтров

Границы моего языка означают границы моего мира.(Людвиг витгенштейн)

Судьба известного юриста и правоведа барона Сергея Алексан-дровича Корфа (1876–1924), получившего степень доктора го-сударственного права в тартуском университете в 1910 году во многом типична в контексте понимания феномена «диглоссии» и «билингвизма» русского зарубежья. имя Корфа вошло в исто-рию не только эмигрантской науки, но и в историю многих евро-пейских и американских университетов. С одной стороны, Корф подписал известное воззвание «к Свободным гражданам свобод-ных стран» в годы первой русской революции, которое предопре-делило его дальнейшую судьбу и лишило придворного сана. он с честью и достоинством последовательно продолжал отстаивать


80

либеральные ценности, оставаясь «русским европейцем». нахо-дясь в Финляндии, Корф активно занимался вопросами органи-зации помощи русским политическим беженцам в 1905–1907 гг. С другой стороны, он был привержен университетским штуди-ям, занимая должность профессора Хельсинского университета. Малоизученными в историографии остаются сюжеты его жизни связанные с взлётом карьеры Корфа в финском обществе от учё-ного-куратора славянской коллекции в 1911–1914 гг. до помощ-ника генерал-губернатора великого княжества Финляндского в марте-октябре 1917 года.1 в последующие тяжёлые для учёного годы эмиграции, Корф возглавил работу «русской академической группы в США» на правах председателя, сохраняя за ней пра-во, говорить от имени исторической родины. Менее успешной в эмигрантских кругах считается деятельность учреждённого им Комитета возрождения россии (Committee for the regeneration of Russia) в нью-Йорке. вместе с тем, вся его преподавательская де-ятельность в «американский период жизни», в равной мере, как и успех академической карьеры, был тесно связан с работой в Шко-ле дипломатической службы Джорджтаунского университета, где он оставался ведущим профессором с 1919 по 1924 гг. За недолгих пять лет отведённых ему судьбой он публикует в Америке фунда-ментальные работы «Autocracy and Revolution in Russia» (1923), «Russia’s Foreign Relations During the Last Half Century» (1922), в которых учёный-эмигрант продолжал развивать идеи изложен-ные в более ранних книгах «Федерализм» (1908), «Администра-тивное право» (1910) и т.д.

в настоящей статье мы рассмотрим примеры двуязычия в профессиональной деятельности Корфа, в равной мере успешно сочетающиеся с его работой на должности председателя русской академической группы в США и учёного-специалиста востребо-ванного в научных и образовательных проектах многочисленных зарубежных университетских центров. Социальное самочувствие учёных-эмигрантов в иной этнокультурной и конфессиональной среде во многом зависело от языковой адаптации. не все предста-

1 “Serge Alexander Korff. Professor i rysk statsätt och rysk rättshistoria”, Tor Car-pelan och L.O. Th. Tudeer, Helsingfors Universitet. Lärare och Tjänstemän. FRÅN ÅR 1828.I. A-K. (helsingfors, 1925), 476–478.

Диглоссия и билингвизм русского зарубЕжья

81

вители русского зарубежья могли приспособиться к языковым об-стоятельствам. Для многих видных деятелей русского зарубежья, в том числе, академика М. и. ростовцева (1870–1952) и в. и. вер-надского (1863–1945), языковой барьер имел решающее значение. По свидетельству супруги, ростовцев в сердцах «ругал» англий-ский «собачьим языком». Судьба Корфа в эмигрантской науке, в этом плане, скорее, является исключением. Дело в том, что для него была вполне естественной среда билингвизма, в особенности после заключения брака с американской гражданкой Алетой ван рейпен и образования в 1905 году российско-американской семьи Корф-рейпен. С точки зрения теории, «билингвизм», иначе владе-ние двумя языками, является весьма устойчивым феноменом сре-ди представителей национальных диаспор. Следует оговориться, что двуязычие традиционно рассматривается как сосуществова-ние двух языков, обычно первого – родного, и второго – приобре-тенного. Лингвисты трактуют знание двух языков, свойственное отдель ным индивидам, в качестве примера индивидуального би-лингвизма, для социальной группы говорящих выделяют опре-деление массового билингвизма. в нашем случае рассматривает-ся феномен устойчивого билингвизма и диглоссии свойственное представителям эмигрантской науки.

в понимании билингвизма с конца XIX века существовали разные и порой взаимоисключающие оценки. изначально среди специалистов по социальной лингвистике бытовало мнение, что изучение двух языков ослабляет психические способности лично-сти. в педагогической мысли XIX века билингв воспринимался, как своего рода «инвалид». в 60е–90е годы XX столетия в ряде стран были проведены эксперименты, доказавшие, что «билингвы» обла-дают обостренными познавательными способностями. Базельский исследователь Жорж Люди писал, что билингвизм повышает гиб-кость мозговой деятельности, способствует абстрактному мышле-нию, развивает креативное начало. Современные исследования данного вопроса, проводившиеся под руководством профессора Фрибургского университета Жана-Мари Аннони, подтверждают гипотезу о том, что билингвизм представляет несомненное преи-мущество для познавательного процесса. Многочисленные истори-ческие данные, пестрящие успешными примерами складывания


82

профессиональных судеб русских учёных-эмигрантов, лишний раз подтверждают данное утверждение. русская научная диаспора, по упоминаниям зарубежных специалистов, представляла серьёз-ную академическую силу во многом благодаря тому, что по роду своей профессиональной деятельности учёные-эмигранты были вовлечены в академическую жизнь европейских и американских столиц, успешно сочетая работу в ведущих университетах мира с научными интересами русского зарубежья.

история русского зарубежья, которая сегодня в полном объёме воссоздаётся стараниями современной историографии, лишний раз свидетельствует о том, что успех эмигрантской науки во мно-гом был обусловлен не только идеями и трудами, но и обстоятель-ствами эмигрантского бытия. Когда мы говорим о миссии русско-го зарубежья и востребованности эмигрантских идей, мы должны признать в качестве отправной точки их успеха не столько фено-мен социокультурной адаптации, сколько имеющий место случай успешной языковой диглоссии. нам представляется важным в данной статье обратить внимание на фактор массового билингви-зма эмигрантской среды и языковой ситуации, в которой учёны-е-эмигранты оказалась, иначе, так называемой «диглоссии». в от-личие от двуязычия и многоязычия, диглоссия обозначает особый вариант билингвизма, при котором на определённой территории или в обществе сосуществуют два языка, применяемые их носите-лями в различных функциональных сферах. из истории россии мы знаем примеры франко-русской диглоссии высших слоев об-щества. Диглоссия, как правило, представляет собой такую фор-му владения двумя самостоятельными языками, при которой эти языки функционально распределены: например, в официальных ситуациях – законотворчестве, делопроизводстве, переписке меж-ду государственными учреждениями и т.п. – используется офи-циальный (или государственный) язык, а в ситуациях бытовых, повседневных, в семейном общении – другие языки, не имеющие статуса официальных или государственных. важным условием при диглоссии является то обстоятельство, что говорящие делают сознательный выбор между разными коммуникативными сред-ствами и используют то из них, которое наилучшим образом спо-собно обеспечить успех коммуникации.


83

важно заметить, что факт диглоссии является весьма устой-чивой чертой свойственной представителям эмигрантских ака-демических кругов. Для диглоссии характерна ситуация несба-лансированного двуязычия, когда один из языков или вариантов выступает в качестве «высокого», а другой – «низкого». из истории нам известны яркие примеры успешной профессиональной адап-тации представителей русской диаспоры в европейских и амери-канских университетах. все они лишний раз иллюстрируют тра-диции многоязычия в эмигрантских кругах.

в историческом архиве Эстонии в фонде тартуского универ-ситета имеется личное дело соискателя степени доктора государ-ственного права барона С. А. Корфа.2 в нём находится 37 листов. Среди документов значатся: диплом магистра императорского университета, выданный в 1906 году барону С. А. Корфу, прото-колы заседаний юридического факультета о рассмотрении тек-ста книги С. А. Корфа «Административная юстиция в россии», рукописный отзыв декана юридического факультета тартуского университета профессора Л. А. Шалланда, ряд циркулярных пи-сем, в том числе расписок секретаря диссертационного совета о получении необходимых документов. Эти документы представля-ют собой определённую ценность, поскольку позволяют говорить о начале или отправной точке академической карьеры Корфа в мировой науке. Благодаря удостоенной степени D.C.L. (Doctor of Civil Law), Корф весьма упрочил свои позиции среди между-народных правовых институтов. 1910–1911 годы он проводит в успешных поездках по университетам Америки. Благоприятным фактором, позволившим многим русским учёным предпочесть Америку – Европе, являлась эклектичная природа американских университетов. в отличие от «старой Европы» с ее нежелатель-ным отношением к иностранцам, позиции американских универ-ситетов были более терпимы в отношении иммигрантов. Лидеры либеральной оппозиции из профессорской среды отмечали, что в Америке существовали более благоприятные условия для их деятельности, чем, скажем, во Франции, правительство которой частенько заискивало перед царизмом. не последнюю роль в аме-2 Архивное дело С. А. Корфа. Крайние даты 1910-1911 гг. исторический архив

Эстонии (EAA), 402-1-13243, l. 37.


84

Фото 1. Фотографическая карточка 1905 г. с изображением Аллеты ван рейпен и барона Сергея Александровича Корфа (Фотодокумент публикуется с любезного согласия и разрешения руководства архива Bryn Mawr Colledge Archives. Special Collections)


85

риканском выборе русских учёных играла так называемая поли-тика академического инбридинга европейских университетов. По существу она сводилась к тому, что многочисленные вакансии на преподавательские должности, как правило, в Европе занимали выпускники своих же университетов.

в случае с Корфом следует заметить, что изначально получив классическое образование в императорском училище правоведе-ния, Корф был ориентирован на стандарты европейской науки. Его дальнейшее пребывание во время стажировки в гейдель-бергском университете во многом предопределила тему профес-сиональных интересов и ввела в круг ведущих специалистов. С самого начала карьеры Корф последовательно отстаивал граж-данские идеалы и права, представляя интересы россии на меж-дународной конференции Красного Креста в 1902 году, на меж-дународной выставке в Сент-Луисе в 1903–1904 гг., выполняя особые поручения Министерства финансов, находясь в Лондоне, Берлине, Париже и Китае в годы русско-японской войны.

С точки зрения диглоссии и билингвизма, академическую биографию Корфа можно разделить на несколько этапов. Её на-чало связано с изучением классических языков в стенах импе-раторского училища правоведения, затем последовавшей годич-ной стажировки в гейдельбергский университет, где он являлся слушателем семинара профессора Еленика. Блестящая языковая подготовка позволила Корфу выполнять обязанности финансово-го агента Министерства финансов в Маньчжурии, вести перегово-ры, находясь на должности секретаря миссии Красного Креста и русской секции на международной ярмарке в Сент-Луисе в 1904 году. все последующие события первой русской революции 1905 года заставят Корфа покинуть Петербург и перебраться в Хель-синки. Здесь он претендует на занятие должности профессора Хельсинского университета. Это был единственный случай, когда на должность выдвигалась кандидатура, не обладающая необхо-димыми знаниями финского языка, но владевшая шведским, и в силу этих обстоятельств, получившая поддержку консистории университета. Следует заметить, что процедура его назначения на должность профессора университета предполагала обязатель-ную экзаменацию кандидата на знание финского языка. Данное


86

положение проистекало из царского указа от 10 января 1894 г. об обязательном знании финского языка для преподавателей Хель-синского университета. несмотря на то, что Барон Корф не обла-дал установленными познаниями по финскому языку, Консисто-рия университета «…вошла с всеподданнейшим представлением о разрешении Барону С. А. Корфу, в отступлении от правил быть соискателем на должность профессора русского государственного права…». 7/20 февраля 1907 г. последовало высочайшее соизво-ление (всеподданнейший доклад по Канцелярскому управлению 1907 года за № 4).3 Согласно заключению юридического факуль-тета Александровского университета, «приобретенная» Бароном Корфом в Санкт-Петербургском университете степень магистра должна быть приравнена к докторской степени. Учитывая это, консистория университета дополнительно сделала запрос отно-сительно компетентности и научных заслуг С. А. Корфа таким специалистам по русскому праву, как в. и. Сергеевич (1832–1911), и. А. ивановский (1858-?) и в. н. Латкин (1858–1927). По единогласному мнению профессоров, «компетентность Барона Корфа для занятий профессорской должности признана не под-лежащей сомнению». По поводу назначения Корфа у власти были свои сомнения, так как по агентурным сведениям Министерства внутренних дел, в 1908 г. он выполнял функции одного из фак-тических редакторов издававшегося в Санкт-Петербурге ежеме-сячного журнала «Финляндия», являвшегося «органом местных сепаратистов».4

находясь в Хельсинки, Корф подписал воззвание «к Свобод-ным гражданам свободных стран» от имени комитета для подачи помощи нуждающимся русским политическим эмигрантам. По-сле этого случая барон С. А. Корф был лишен придворного звания камер-юнкера. в 1908 году его ответом властям можно считать работу «Федерализм», где он обосновывал взгляд на то, что «усми-рение потребностей народа состоит в укреплении федералистских начал». во временном правительстве Корф уже исполнял обя-занности помощника генерал-губернатора великого Княжества

3 University of helsinki, Central Archive, Chancellor’s Archive Documents, Serial number FA 82: 7 I, p. “K”.

4 ргиА. Ф. 733. оП. 201. Д. 156., Л.37-37 оБ.


87

Финляндского. Будучи приверженцем либеральных взглядов, он не разделял идеологию большевиков и вынужден был покинуть родину в 1919 г.

в эмиграции барон Корф возглавлял работу русской академи-ческой группы в США, председательствовал в работе Комитета возрождения россии (Committee for the regeneration of Russia) в нью-Йорке, принимал участие в работе международных инсти-тутов права в гааге и Брюсселе. За недолгие годы пребывания в Америке Корф опубликовал несколько научных работ и удо-стоился высоких похвал, занимая профессорские должности в Джорджтаунском и Колумбийском университетах.

научное наследие Корфа многопланово и во многом остаётся актуальным до сегодняшнего дня. Корф стоял у истоков открытия Академии международного права в гааге и «советоведческих ис-следований» в Джорджтаунском университете. он являлся автором одной из первых работ в Америке, посвящённой вопросам изуче-ния русской революции 1917 года. о Корфе, как политике, учёном, педагоге, администраторе современники часто говорили не иначе, как ключевой фигуре «американо-русского мира». Библиография трудов Корфа составляет более 70 наименований, включая извест-ные книги «Федерализм» (1908), «Административное право» (1910) и т.д. Если верить американской прессе 1920-х годов, то «за голову Корфа большевики обещали вознаграждение». так это или нет, но последующие 1930-ые годы подтвердили многие прогнозы Корфа о федеративных началах построения будущей россии. К этому вре-мени автор работы уже находился в эмиграции.

За недолгие пять лет нью-йоркской жизни из под пера Корфа в 1923 году выходит редкая по тем временам книга «Autocracy and Revolution in Russia», годом раньше «Russia’s Foreign Relations During the Last Half Century», а в 1920 году институт междуна-родного образования публикует его программу курса лекций «The History of Russia From Earliest Times». Данные работы Корфа позволили широкому кругу американских специалистов озна-комиться с фактами новейшей историей россии. Барон Сергей Александрович Корф состоял в переписке со многими видными деятелями своего времени. он являлся членом многих американ-ских научных обществ: American Historical Association, Аmerican


88

Фото 2. Диплом доктора государственного права, выданный тартуским университетом барону С.А.Корфу в 1911 г. (исторический архив Эсто-нии, EAA, 402-1-13243)

Academy of Political and Social Science, Academy of Political Science и Institute of International Law. он общался и поддерживал кон-такты с первыми лицами университетской науки США – Бат-лером, Джорданом, Уолшем и др. С 1923 г. С. А. Корф занимал профессорскую должность в Колумбийском университете. он оставался наиболее авторитетным представителем эмигрантской науки, возглавив в 1921 году в качестве председателя «русскую академическую группу в США». обязанности секретаря рАг при Корфе исполнял М. М. Карпович (1888–1959), который впослед-ствии станет главой департамента славистики гарвардского уни-верситета. 1924-ый, последний год в карьере Корфа, но тем важ-нее для него признание, которое пришло раньше, чем к другим видным представителям русского зарубежья: ростовцеву, васи-льеву, вернадскому, Карповичу и др. Его «американский опыт» работы позволяет говорить о Корфе, как о ключевой фигуре в раз-витии российско-американских академических связей в начале


89

века. Корф воспринимал Америку в качестве идеала эмансипа-торского движения и среду жизненных устремлений.

в 1924 году сердце Корфа не выдержало. Ему много было дано, но, к сожалению, его жизнь оборвалась 7 марта 1924 года. в воз-расте 47 лет его не стало. «он, как всегда, находился на рабочем месте, в ставшем для него уже родным Джорджтаунском универ-ситете». Чарльз Хейзен (Charles Downer Hazen)5 на гражданской панихиде в память о Корфе сказал: «в его симпатиях и взглядах он был намного более американцем, чем многие из нас. об Алек-сандре гамильтоне говорили, что он «боготворил» Европу. Барон Корф не только «боготворил» Америку, он по праву считал себя учёным американо-русского мира». Его жена, баронесса Аллетта Корф (Alletta Korff) в письме декану Школы дипломатической службы вильяму Ф. нотсу (William F. Notz)6 очень точно пере-дала отношение Сергея Александровича к своим педагогическим обязанностям. она писала: «вы знаете, как он любил свою работу и гордился своими «мальчишками». он был безмерно счастлив, когда они присылали ему свои труды, и с нескрываемой гордо-стью рассказывал мне о назначениях на государственную служ-бу, которые они получали. Первые годы, проведенные в Амери-ке, были удручающими и трудными, но в дальнейшем мой муж, начав работать в Школе дипломатической службы, почувствовал, что может принять действенное участие в жизни Америки и в то же время послужить верой и правдой интересам своей страны». «По прошествии времени, – продолжает баронесса, – он нашел много возможностей для плодотворной работы, которую старался делать, как не кто из нас. он постоянно размышлял, много читал, занимался исследовательской работой, публиковался и препода-вал, не останавливаясь ни на минуту, видя в этом смысл жизни. Мы никогда не сможем понять, как он выдерживал подобные на-

5 Чарльз Доунер Хэйзен (Charles Downer Hazen, 1868–1941), известный американский историк. Автор работ Contemporaneous American Opinion of the French Revolution (1897), Europe Since 1815 (1909), The French Revolution and Napoleon (1917), Alsace-Lorraine Under German Rule, The Government of Germany, Fifty Years of Europe, Modern Europe и двух томов по Французской революции (1932).

6 вильям нотц (William F. Notz, 1879–1935), декан Школы дипломатической службы Джорджтаунского университета.


90

грузки».7 на гражданской панихиде в прощальном слове Эдмунд А. Уолш сказал, своими стараниями Корф зарекомендовал себя как один из лучших специалистов в области истории, диплома-тии, а также сравнительного анализа государственного правле-ния и «…своим сверхчеловеческим трудом приобрел высокое зва-ние профессионала в области теории международного права».8

творческое наследие Корфа принадлежит близким и родным. в русско-американской семье Корфов-рейпен остались потомки и наследники. Сын Сергей, по воле жизненных обстоятельств рано потерявший отца и взявший от него имя и отчество, в послево-енной Америке стал известным астрофизиком, а дочь варвара снискала признание на художественном поприще. Жизнь и твор-ческий путь Корфа, русского европейца и русского американца, в равной мере, как и его наследие, принадлежат сегодня отече-ственной и зарубежной науке.

в судьбе Корфа, волею жизненных обстоятельств, переплета-ются, в равной мере, «петербургский» (1876–1905 гг.), «хельсин-ский» (1905–1919 гг.) и «нью-йоркский период» жизни (1919–1924 гг.). 14 лет, проведённые в Хельсинки – самый насыщенный в творческом плане период в жизни Корфа. важным итогом дея-тельности Корфа в Финляндии стала публикация в 1908 г. из-вестной работы «Федерализм» и защита докторской диссертации по книге «Административная юстиция в россии» в 1910 году.9 опасаясь академической опалы после известных событий с «воз-званием», Корф вынужден был искать подходящее место для её защиты. Свой выбор он остановил на тартуском университете. волею жизненных обстоятельств члены учёного совета тартуско-го университета сыграли ключевую роль в дальнейшей академи-ческой карьере Корфа. о ходе дискуссий на защите позволяют судить протокол заседания юридического факультета Юрьевско-

7 Georgetown University Libraries Special Collection, Box: 13, Fold: 1042 Korff, Serge A. Letter of Baroness A. Korff to Dean of School of Foreign Service William F. Notz, March 22, 1924.

8 Georgetown University Libraries Special Collection, Box: 13, Fold: 1042 Korff, Serge A. Remarks to occasion of the death of Baron Korff at the meeting of the executive faculty of the School of Foreign service Georgetown University on Saturday, March 8; by Dr. Edmund A. Walsh.

9 С.А. Корф, Административная юстиция в России, Кн. 1-2 (СПб: тренке и Фюсно, 1910).


91

го императорского университета 5 декабря 1910 года по делу о публичной защите диссертации Корфа. в заседании принимали участие декан Л. А. Шалланд, профессора: П. П. Пусторослев, Е. в. Пассен, А. н. Миклашевский, А. С. невзоров, в. Э. грабарь, Ф. в. тарановский, А. С. Ященко. Диспут на защите длился 4 долгих часа. Каким образом складывались обстоятельства выбора Корфа в пользу тартуского университета, нам остаётся только догады-ваться, но не последнюю роль в них, безусловно, сыграли личные связи и контакты Корфа с тамошними профессорами. одним из оппонентов по диссертации Корфа выступал известный историк права Фёдор васильевич тарановский. Пути тарановского и Кор-фа впервые пересеклись ещё во время стажировки в гейдельберг-ском университете и продолжились на юридическом факульте-те Санкт-Петербургского университета в 1905 году. С 1908 года тарановский занимал должность экстраординарного профессора по кафедре истории русского права в Демидовском юридическом лицее в Ярославле. Корф неоднократно публиковал свои труды в тамошнем юридическом сборнике. в 1908 году Ф. в. тарановский был избран на должность экстраординарного профессора по ка-федре истории русского права в тартуском университете. в годы преподавания он завершил работу над докторской диссертацией и представил её к защите на юридическом факультете Санкт-Пе-тербургского университета в 1911 году, получив искомую степень доктора государственного права.

Принимая во внимание феномен билингвизма в академиче-ской среде, следует оговориться, что оппоненты Корфа по защи-те докторской диссертации тарановский и Шалланд не по на-слышке были знакомы с европейской академической традицией. Успешная защита Корфом основных положений диссертационно-го исследования закрепила за ним репутацию одного из ведущих специалистов в области изучения истории и теории администра-тивного права в россии. С другой стороны защита никоим образом не отразилась на его положении в академическом мире столичных университетов Москвы и Петербурга, с которыми он поддерживал постоянную связь. он так и не смог обрести здесь постоянного ме-ста работы. вместе с тем Корф достаточно активно в этот период откликался на предложения американских университетов, регу-


92

лярно выступая с лекциями. в мае 1910 года американские газе-ты сообщали о публичных лекциях Корфа в Балтиморе в универ-ситете Джона гопкинса по общей теории государства и права.10 в Америке он становится членом Академии политических наук в нью-Йорке. научные связи и контакты с тамошними университе-тами сыграли, по признанию самого С. А. Корфа, определяющую роль в эмигрантский период жизни.

По возвращению из Америки Корф в 1911 году занял должность временного инспектора славянской коллекции Хельсинского уни-верситета.11 Эти обязанности он выполнял вплоть до 1914 года. Симптоматично, что к комплектованию библиотеки приложили многие видные учёные, начиная с Я. К. грота. она изначально задумывалась в качестве «образца для всех университетских би-блиотек мира». в 1912 г. юридический факультет Санкт-Петер-бургского университета ходатайствовал о допущении ординарно-го профессора С. А. Корфа к чтению лекций и зачислении его в состав приват-доцентов с начала 1913 г. однако ввиду неблаго-приятного отзыва Канцелярии финляндского генерал-губернато-ра Министерство народного просвещения сочло нежелательным удовлетворить эту просьбу. Корфу приходится преподавать в тор-говой академии в Петербурге, читать лекции на высших женских и коммерческих курсах в 1914–1916 гг.

в этот период гражданская позиция Корфа во многом проя-вилась в участии и поддержке многочисленных общественных инициатив, таких как: защита детства от жестокого обращения, международных конференций «мира», миссиях Международного Красного Креста. в 1910 году Корф активно вступает в многочис-ленные европейские и международные ассоциации. в 1911 г. он избирается членом ассоциации сравнительной юрисприденции в Берлине, в 1913 г. принимает участие в работе мирового конгресса исторических наук в Лондоне. в 1912 году состоялось назначение С. А. Корфа на должность исполнительного секретаря IX между-народной конференции Красного Креста в вашингтоне, по сути

10 Georgetown University Libraries Special Collection, Box: 13, Fold: 1042 Korff, Serge A.: Baron Serge Alexander Korff (autobiography), 1921, April 15.

11 См. Esko Hakli, “Bibliotheken in Finnland”, Handbuch deutscher historischer Buchbestände in Europa, Bd. 7.2 (hildesheim, 1998), 15–23.


93

он стал одним из главных помощников американца Эрнеста Бик-нела.12 Корф достаточно успешно справлялся с возложенными на него экспертными обязанностями. работа международной конфе-ренции проходила с 7 по 17 мая 1912 года в вашингтоне. в честь международных делегаций был устроен приём в Белом доме. на конференции было принято 13 резолюций. отчёт о проведённой работе был подготовлен и опубликован Корфом.13 находясь на по-сту секретаря, Корф имел возможность общаться и в тоже время развивать американские связи и контакты. Доверительные отно-шения у Корфа сложились с Президентом Стэнфордского универ-ситета Д. С. Джорданом, о чём свидетельствуют материалы пере-писки, сохранившиеся в гувере.14 Джордан в своих дневниковых записках упоминает о неоднократных встречах с Корфом в Евро-пе, то на международной конференции мира в гааге, то на встре-чах сторонников мира в Швейцарии. он отзывался о Корфе, как прогрессивно мыслящем европейце. в гааге Джордан возглавлял американскую делегацию, представляя интересы общества мира «American Peace Society». в последующие годы Корф продолжал совместную работу с ним в Швейцарии на пацифистских форумах (International Peace Bureau at Berne) и в Англии.

По иронии судьбы, вдали от столицы Корф создал труды, ко-торые впоследствии принесли ему признание и известность. Финляндское общество вознесло куратора славянской коллек-ции книг барона Корфа до звания профессора Александровского императорского университета, а позже февральская революция поднимет его на вершину пирамиды власти. Корф во временном правительстве занимал должность помощника, а в роковые ок-тябрьские дни 1917 года исполнял обязанности генерал-губер-натора великого Княжества Финляндского. После прихода боль-шевиков к власти, он вынужден был сложить полномочия, о чём свидетельствуют документы, хранящиеся в национальном архи-ве Финляндии. в них за подписью Корфа значится следующая

12 Эрнест Перси Бикнелл (Ernest Percy Bicknell, 1862–1935) заместитель Председателя американского Красного Креста.

13 The American Journal of International Law, Vol.6, №4 (0ct/1912).14 Джордан Дэвид Стар (David Starr Jordan, 1851–1931) доктор юридических наук.

Президент Университета Индианы и Стэнфордского университета.


94

формулировка: «Командиру 42-го Армейского Корпуса. имею честь уведомить вас, что сего числа я не признавая для себя, при создавшихся политических условиях, возможным дальнейшее отправление временно лежащих на мне обязанностей финлянд-ского генерал-губернатора сложил с себя таковые обязанности и передал охрану государственных в пределах Финляндии интере-сов Командующему Флотом Балтийского моря. За Финляндского генерал-губернатора его помощник барон Корф». 15

общественно-политическая деятельность барона Корфа в ка-честве помощника финляндского генерал-губернатора достойна более пристального внимания, ввиду чрезвычайных революци-онных обстоятельств и мер временного правительства по под-готовке конституционного устройства будущей россии. идеал государственного устройства С. А. Корфа – демократическая, федеративная республика. После сложения с себя полномочий Корф счёл бессмысленным оставаться на родине. в 1919 г., в свя-зи с обострившейся политической ситуацией в стране и угрозой ареста, Корф покинул Финляндию и отправился вместе с семь-ей в Швецию, а потом в великобританию и Францию. вместе со Львовым он пытался отстоять за собой право говорить от имени россии на Парижской мирной конференции. Его академический опыт и репутация в международных кругах позволили вести ак-тивную работу среди эмигрантов. Барон Корф принимал актив-ное участие в политической жизни русской эмиграции, сначала в качестве почетного гостя, а затем председателя «национального и демократического блока русских политических организаций за границей» и делегата Парижского отделения всероссийского со-юза возрождения россии. По мере укрепления Советской власти, Корф, осознавая бесперспективность политической борьбы, вы-нужден был покинуть Европу и перебраться на постоянное место жительство в США. начинался новый этап жизненного пути не столь продолжительный, но не менее деятельный.

Соединённые Штаты стали для российско-американской семьи Корфа-рейпен второй родиной. Его профессионализм, прекрасное знание языков и академический опыт был востребован и по досто-15 См.: National archives of Finland, Chancellery of governor-general of Finland,

personal folder 121, box Fh9, Korff.


95

инству оценен в крупнейших университетских центрах Америки: Джорджтаунском и Колумбийском университетах, где он занимал почетную должность профессора. во многом, благодаря связям и положению в американском обществе, Корфу удавалось влиять на общественное мнение в русском вопросе, или то, что в Соединён-ных Штатах именовали «American research on Russia». Его личный опыт и пример позволяют переосмыслить место и роль русской

Фото 3. рукопись анкеты С.А.Корфа в Школе дипломатической службы с указанием степени доктора государственного права полученной в тартуском университете. 7 июля 1922 г. (Архив Джорджтаунского университета)


96

Фото 4. Соболезнования членов «русской Академической группы в Эстонии» по случаю смерти барона С.А. Корфа (Georgetown University Libraries Special Collection Box: 13 Fold: 1042 Baron S.A. Korff).

научной диаспоры в развитии основных концепций зарубежной лингвострановедческой мысли. Профессиональная деятельность Корфа во многом предопределила отношение университетских кругов Америки к академическим традициям русского зарубежья.

Следует заметить, что вся жизнь и деятельность Корфа про-шла через войны, революции и социальные потрясения, но и в этих чрезвычайных обстоятельствах он оставался преданным академическим традициям, сочетая в себе качества общественно-го деятеля и ответственного политика. Корф зарекомендовал себя на многих международных форумах начала века как «русский европеец», в равной мере общающийся в просвещённых кругах Европы и Америки.


97

Сфера научных интересов Корфа лежала в области международ-ного и административного права, но главной темой, проходящей через всё его научное творчество, является проблема федерализма и «перераспределения суверенитетов». в ранних трудах С.А.Корф обратил внимание на прогрессивную тенденцию развития федера-лизма в странах Европы и Америки в начале ХХ в. и необходимость ее серьезного изучения. Его интерес к исследованию основывался на том глубоком убеждении, что историческая судьба многонацио-нальной россии неразрывно связана с этим прогрессивным принци-пом построения союзного государства. в основе его воззрений лежал скрупулезный анализ опыта применения федеративных принци-пов и исторического пути развития стран Европы и Северной Аме-рики. новая россия строилась без него, но явно федеративной. в Финляндии о нём помнили всегда, в Америке имя Корфа вписано в историю тамошних университетов. «в россии через 10 лет забудут, – как писала М. Цветаева, – но через 100 лет вспомнят».

нам остаётся только дополнить, что имя Корфа непосредствен-ным образом связано с историей тартуского университета. К со-жалению, в нашем распоряжении нет подробных данных о взаи-моотношении Корфа с представителями русской академической группы в Эстонии.16 на сам факт этих отношений указывает те-леграмма, хранящаяся в Джорджтаунском университете, со сло-вами соболезнования в адрес вдовы Корфа Аллеты ван рейпен, подписанная профессором А. фон Поппеном.

в заключение, следует признать, что защита Корфом в тар-туском университете на публичном диспуте в 1910 году основ-ных положений книги «Административная юстиция в россии» в качестве диссертационного исследования на соискание учёной степени доктора государственного права, во многом предопреде-лила успех его академической карьеры в европейских и амери-канских университетах. обретённая Корфом степень «Doctor of Civil Law» открыла для учёного двери в мировую науку. Корф как европейский исследователь состоялся в университетах Хельсин-ки и тарту, ещё задолго до вынужденной эмиграции в Америку в 1919 году. но как специалист мирового уровня и европейского 16 См.: русская академическая группа в Эстонии: очерк деятельности

Академической группы за десять лет (9 дек. 1920-1930 гг.).1931.


масштаба, он окончательно раскрылся именно в США, успешно сочетая исполнение обязанностей профессора Джорджтаунского университета с организацией работы «науки русского зарубежья», позволяющей говорить о нём, как ученом «американо-русского мира»17, а в нашем случае, как билингве русского зарубежья.

Eugene Petrov, PhD, on Peterburi riikliku ülikooli professor.

Bilingualism in the Russian Expatriate Communities. Baron Sergei Korff at the

Universities of Finland, Estonia and the USA

EUGENE PETROVSt Petersburg State University

Individuals who are characterised as bilingual usually speak two languages equally well and choose the language depending mainly of the communication situation. Diglossia refers to a situation where different languages are used in a different social context or social class, and this more likely characterises an entire community.

This article discusses how bilingualism and a liberal world view guaranteed success to one of the best Russian administrative law specialists, Baron Sergei Korff (1876–1924), as an emigrant in the USA, on the example of his academic biography. Korff’s fate was in many ways typical to Russian expatriate researchers, but his success occurred quicker than that of many others.

At the beginning of the 20th century many European universities preferred to educate their own students to be the next generation of the academia. It was easier for newcomers to find a place in the more

17 Georgetown University Libraries Special Collection Box: 13 Fold: 1042 Korff, Serge A. Remarks to occasion of the death of Baron Korff at the meeting of the executive faculty of the School of Foreign service Georgetown University on Saturday, March 8; by Dr. Edmund A. Walsh, SJ.


99

open American universities; however, speaking the language was an unavoidable precondition.

There are three clearly differentiable stages in the life story of Korff: the periods of St. Petersburg (1876–1905), helsinki (1905–1919) and New York (1919–1924), but the reality was more compli-cated. After studies at the St. Petersburg law school, Baron Korff worked at the University of helsinki in 1905–1911. his federal views developed during that time and the works cited to this day were pub-lished (e.g., Federalism, 1908). In 1911, he completed his PhD in con-stitutional law (topic: Russian administrative law) at the University of Tartu / University of Jurjev, however, this did not secure him an academic position. Korff became the director of the Slavonic library of the University of helsinki. he had to hold lectures in many private institutions of higher education in 1914–1916 (women’s courses, com-merce courses and lectures at the commerce academy) and, from time to time, he would make an appearance with lecture courses in Amer-ica. In 1917, he quickly became politically renowned as the assistant to the governor-general of Finland. Up until 1919, Korff participated actively in the Russian emigrant activities in Europe but seeing that the Bolshevik’s secured their power, he immigrated to the USA in 1919. After that, since 1919, he already worked as an emigrant at the universities of Georgetown and Columbia in the USA, where he laid much of the foundations for the Russian studies in the USA. Baron Korff’s wife was American, and the reasons for his thriving and quick success as an emigrant in the USA were mostly his fluent language skills and the vast knowledge about both the European and Ameri-can academy.

Kakskeelsus Välis-Vene kogukonnas. Parun Sergei Korff Soome, Eesti ja USA ülikoolides

EUGENE PETROVPeterburi riiklik ülikool

Bilingvism ehk kakskeelsus on tavaliselt omane indiviidile ja sel pu-hul oskab inimene mõlemat keelt võrdselt hästi ning valib keele en-nekõike suhtlemissituatsioonist lähtudes. Diglossia on olukord, kus


100

eri keeled on kasutusel erinevas sotsiaalses kontekstis või eri rahva-kihtide seas ja on pigem omane tervele kogukonnale.

Artiklis vaadeldakse parun Sergei Korffi (1876–1924), ühe suuri-ma Vene administratiivõiguse spetsialisti, akadeemilise biograafia näitel, kuidas kakskeelsus ja liberaalne maailmavaade tagasid talle edu emigrandina USAs. Korffi saatus oli mitmes mõttes tüüpiline Välis-Vene teadlastele, kuid tema läbilöök toimus kiiremini kui pal-judel teistel.

Suur osa Euroopa ülikoole eelistas 20. sajandi algul järelkasvu koolitada oma kasvandike seast. Uutel tulijatel oli kergem leida en-dale kohta akadeemiliselt avatumates Ameerika ülikoolides, kuid vältimatu eeltingimus oli muidugi keele valdamine.

Korffi eluloos eristuvad selgelt kolm etappi: Peteburi (1876-1905), helsingi (1905–1919) ja New-Yorgi (1919–1924) perioodid, kuid tegelikkus oli keerukam. Pärast õpinguid Õigusteaduste koolis Peterburis töötas parun Korff helsingi ülikoolis 1905–1911, sel ajal arenesid välja tema föderalistlikud vaated ja ilmusid tänini tsitee-ritavad tööd (nt „Föderalism”, 1908). 1911 kaitses ta doktoritöö rii-giõiguse alal Tartu/Jurjevi ülikoolis (teemal „Vene administratiiv-õigus“), kuid akadeemilist positsiooni see ei kindlustanud. Korffist sai helsingi ülikooli slaavi raamatukogu juhataja, 1914–16 tuli tal pidada loenguid mitmes Peterburi erakõrgkoolis (kõrgematel nais-kursustel, kaubanduskursustel ja kaubandusakadeemias) ja samal ajal astus ta aeg-ajalt üles loengukursustega Ameerikas. 1917. aas-tal tegi ta kiire poliitilise tähelennu Soome kindralkuberneri abina. Kuni 1919. aastani osales Korff aktiivselt Vene emigrantide ettevõt-mistes Euroopas, kuid nähes bolševike võimu kindlustumist, emig-reerus 1919 USAsse. Seejärel töötas ta juba emigrandina alates 1919 Georgetowni ja Columbia ülikoolides USAs, kus ta paljuski lõi USA Venemaa uuringute alused. Parun Korffi abikaasa oli ameeriklanna, ja tema edukas ning kiire läbilöömine emigrandina USAs oli tingitud suuresti heast keeleoskusest ja vabast orienteerumisest nii Euroopa kui Ameerika akadeemilisel maastikul.


Professor õppekeele vahetuse situatsioonis: Jevgeni Šmurlo Tartu ülikoolis 1891–19031

LJUDMILA DUBJEVA

19. sajandi lõpu ülikoolireformi ja õppekeele muutumise tingimustes uuendati Tartu ülikoolis järk-järgult ka õppejõudude kaadrit. Amet-likult hakkasid vene keel õppekeelena ja mitmed struktuurimuu-tused kehtima 1893. aastal. Ajaloo-keeleteaduskonnas leidis ajaloo õppetoolide õppekoosseisu väljavahetamine ja üleminek vene õppe-keelele aset sujuvalt ligi kümne aasta jooksul alates 1891. aastast, mil Vene ajaloo professorit Aleksander Brücknerit2 asendas profes-sor Jevgeni Šmurlo3 (1853–1934, Tartus 1891–1903), seejärel vahe-tas üldajaloo (keskaeg) professori Richard hausmanni 1896. aastal välja professor Anton Jassinski4 (1864–1933, Tartus 1896–1911) ja

1 Artikkel on valminud projekti SF0180040s08 raames tehtud teadustöö põhjal.2 Tiit Rosenberg, „Tartu Ülikooli Vene ajaloo professor Aleksander Brückner

(1834–1896)”, Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat. 2002. (Tartu: Õpetatud Eesti Selts, 2004), 42–58.

3 Л. в. Дубьева, „Евгений Францевич Шмурло – профессор тартуского (Дерптс-кого/Юрьевского) университета в 1891–1903 гг.”, Российские университеты в XVIII–XX веках: Сб. науч. статей, 7 (воронеж: изд-во воронежского государственного университета, 2004), 105–134.

4 Ludmila Dubjeva, „Anton Nikitič Jasinskij als Professor für Allgemeine Geschich-te an der Universität Jur’ev (Dorpat/Tartu) 1896–1911”, Estland und Russland. Aspekte der Beziehungen beider Länder. Olaf Mertelsmann (hg.). hamburger Bei-träge zur Geschichte des östlichen Europa, Bd. 11 (Hamburg: Verlag Dr. Kovač, 2005), 109–126.

ljudMila dubjeVa

102

viimasena üldajaloo (uusaeg) professori Otto Waltzi alles 1901. aas-tal professor Pavel Ardašev5 (1865–1924, Tartus 1901–1903). Kogu üleminek toimus vastavalt sellele, kuidas professorid, teeninud välja pensioni, erru siirdusid, st päevapealt ei vallandatud kedagi.

Sellesse 1890. aastate suurte muutuste perioodi jääb professor Jevgeni Šmurlo tegevus Tartus ja tema näitel saame kirjeldada prob-leeme, mille tõi endaga kaasa keelevahetus ülikoolis, ning vaadelda, kuidas see mõjutas õppejõu tegevust ja töötingimusi.

Jevgeni Frantsevitš Šmurlo õpetaja oli akadeemik Konstantin Ni-kolajevitš Bestužev-Rjumin (1829–1897), kelle koolkonnale olid omased riiklik-patriootiline orientatsioon, rõhutatud objektivism ja allikaõpe-tuslik kallak. Šmurlo lõpetas 1878. aastal Peterburi ülikooli ajaloo-kee-leteaduskonna kandidaadikraadiga ja kaitses seal 1888. aastal magist-rikraadi vene ajaloo historiograafiast.6 Enne Tartusse tulekut oli ta Peterburi ülikooli eradotsent, keskendudes oma loengutes peamiselt Peeter I ajastule, ja õpetas naiskursustel Peterburis. Tartu ülikoolis oli Šmurlo aastail 1891–1895 erakorraline professor ja 1895–1903 korrali-se professori kohusetäitja, 1892. aastast Padua ülikooli audoktor (doctor honoris causa). Aastail 1895–1900 oli ta Tartu ülikooli raamatukogu direktor, 1903. aastal aga valiti Peterburi teaduste akadeemia õpetatud kirjasaatjaks Roomas, kus ta jätkas Vene-Itaalia suhete uuringuid.

Professor Jevgeni Šmurlo tulek TartusseŠmurlo eelkäija Tartus, Vene ajaloo professor Aleksander Brückner (töötas Tartu ülikoolis aastail 1872–1891) luges Vene ajaloo loenguid vene keeles, kuid selgitusi andis saksa keeles – enamik auditooriu-mist olid ju sakslased. Saksa keeles pidas ta ka seminare.7

Alates 3. juunist 1891 oli professor Brückner, kellel riigiteenistu-se staaž hakkas täis saama, nominaalselt määratud Kaasani ülikooli

5 Людмила Дубьева, „П. н. Ардащев – профессор всеобщей истории Юрьевско-го университета в 1901–1903”, Труды Русского исследовательского центра в Эстонии. вып. 5. (тарту, таллинн: русский исследовательский центр в Эсто-нии, 2010), 69–80.

6 в. С. Брачев, А. Ю. Дворниченко, Кафедра русской истории Санкт-Петербург-ского университета (1834–2004), (СПб.: изд-во С.-Петерб. ун-та, 2004), 60–62.

7 в. в. Саханев, „Евгений Францевич Шмурло. Биографический очерк”, Записки Русского исторического общества в Праге. Кн. 3. Прага Чешская (нарва, 1937), 43.

ProfeSSor õPPekeele VahetuSe SituatSiooniS

103

professoriks: Kaasani ülikoolis oli professori palk kõrgem8 ja see või-maldas maksta talle kõrgemat pensioni. Tegelikult Kaasanisse mi-nemata viibis professor Brückner kuni pensionini puhkusel – ta oli sel ajal Saksamaal ja sealt tagasi enam ei tulnud.9

Seega oli professor Šmurlo jaoks situatsioon 1891. aasta sügisel, kui ta pidi tulema veel sisuliselt saksakeelsesse ülikooli, komplit-seeritud. Kuid, nagu on kirjutatud Prahas 1937. aastal ilmunud bio-graafias, „tema taktitunne ja heatahtlikkus aitasid tal raskest olu-korrast välja tulla”.10

Nimelt oli Šmurlo Tartus juba varem käinud ja tundis professor Brücknerit isiklikult. Nende kohtumist on kirjeldanud mainitud Šmurlo biograafias tema noorem kolleeg pagulasajaloolane Vsevolod Sahanev ning tugineda võib ka Šmurlo enda mälestustele ja aru-saamisele kujunenud situatsioonist. Šmurlol oli temast kõigest neli aastat vanem onu – ema vend Pavel K. Pokrovski,11 kellega nad olid koos kasvanud ja kellega nad eluks ajaks jäid lähedasteks sõpra-deks. Samal ajal, kui Šmurlo õppis Peterburi ülikoolis, oli Pokrovski 1875–1877 Tartu (Derpti) ülikooli üliõpilane ning Šmurlo külastas teda Tartus.12

Külaskäigu ajal käis Šmurlo ka professor Brückneri loengul.13 Saanud teada, et tema auditooriumis viibib üliõpilane Peterburist, soovis professor temaga tutvuda ja kutsus Šmurlo enda juurde lõu-nale. Kuna biograafia autor Vsevolod Sahanev võis seda kirjeldust kuulda ainult Šmurlolt, siis võib öelda, et tegu on Šmurlo mulje-ga Brücknerist: akuraatne, punktuaalne, kohusetundlik, põhjalik. Sama mulje jätsid Šmurlole ka Brückneri teosed.

Lisaks sellele isiklikul kogemusel rajanevale lugupidamisele võib täheldada ka nende – Šmurlo puhul küll ajaliselt hilisemate – uuri-mis suundade lähedust: Venemaa euroopastumise teemat 17.–18.

8 Kaasani ülikool töötas juba 1884. aasta Vene ülikoolide põhikirja alusel, Tartu ülikoolis kehtis aga oma 1865. aasta põhikiri, mille kohaselt professorite palk olid madalam.

9 Rosenberg, 47.10 Саханев, Евгений Францевич Шмурло …, 43.11 Tartu Ülikooli Album Academicum nr 9741. Pokrovski, Paul, a. Orenburg, geb. 1.

Juli 1849, rus. Spr. u Lit. 75–77, Cand.; erhielt 1876 die goldene Preis-Medaille.” (Album Academicum der Kaiserlichen Universität Dorpat (Dorpat, 1889), 707).

12 Саханев, Евгений Францевич Шмурло …, 28.13 Саханев, Евгений Францевич Шмурло …, 43.

ljudMila dubjeVa

104

sajandil, mis professor Tiit Rosenbergi hinnangul oli Brückneri eri-huvi,14 käsitles ka Šmurlo oma Peeter Suure ajastule pühendatud töödes ja just huvist selle vastu kasvasid välja ka tema Vene-Itaalia suhete uuringud.15

5. septembril 1891. aastal alustas vastne Vene ajaloo professor Šmurlo aulas oma sissejuhatavat loengut Vene ajaloo ja üldajaloo suhetest oma eelkäija teaduslike teenete iseloomustamisega eelni-metatud biograafias ära toodud vaimus, sealjuures koonerdamata kiidusõnadega, mis avaldas auditooriumile kõige paremat muljet ja millega professor Šmurlo võitis saksa kuulajaskonna poolehoiu.16 Nii positsioneeris Šmurlo end siis veel põhiliselt saksakeelses ülikoolis. Siinjuures peaks ka lisama, et see ei olnud ainult konjunktuurne samm, kõrgelt hindas ta oma eelkäija teaduslikku panust ka hiljem 1897. aastal Peterburis avaldatud professor Brückneri nekroloogis.17

Professor Jevgeni Šmurlo jätkuvalt reformitavas Tartu ülikoolis1890. aastad olid Vene ühiskonnas poliitiliste käärimiste aeg, mil ühiskond jagunes leeridesse: parempoolsed valitsuse poolehoidjad ja vasakpoolsed liberaalid, kes moodustasid teatava opositsiooni. Sa-masugune diferentseerumine parempoolseteks ja vasakpoolseteks toimus ka ülikooli akadeemilistes ringkondades.18 Šmurlo, nagu kin-nitavad kõik kaasaegsed,19 kuulus liberaalselt meelestatute hulka. Ta on ise seda meenutades öelnud: „häda oli selles, et need „vasak-poolsed” – olid tõelised teaduslikud suurused, aga teised /…/ olid kirglikud venestajad, kuid teadust edasi ei viinud.”20 Arusaadav,

14 Rosenberg, 52.15 Ljudmila Dubjeva, „Põhjasõja, selle põhjuste, eelloo ning järelmõjude käsitlemi-

sest Tartu ülikoolis XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses töötanud ajaloolaste töödes”, Tartu Ülikool ja Põhjasõda. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi, XXXIX (Tar-tu, 2011), 166–169; Л. в. Дубьева, „Евгений Францевич Шмурло – профессор тартуского (Дерптского/Юрьевского) университета в 1891–1903 гг.”, 117, 121.

16 Саханев, Евгений Францевич Шмурло …, 43.17 Е. Ф. Шмурло. А. Г. Брикнер (некролог) (СПб., 1897).18 Саханев, 44.19 Ibid, 44. Vt ka: в. Э. грабарь, „Четверть века в тартуском (Дерптском, Юрьев-

ском) университете”, Труды историко-филологического факультета. Ученые записки тартуского государственного университета, вып. 35 (таллин, 1954), 63.

20 Tsitaat teosest: Саханев, Евгений Францевич Шмурло…, 43–44.


105

et selles situatsioonis erapooletuks jääda polnud kerge. Suhteliselt erapooletuna suutis end hoida näiteks riigiõiguse kateedri professor, Moskva ülikooli kasvandik Aleksandr Nikititš Filippov (1853–1927). Töötades aastail 1892–1903 Tartus, uuris ta kõrgemate riigiorgani-te 1730. aastate ajalugu, publitseeris Vene õigusajaloo allikaid, oli prorektor ja rektor. 1903. aastal siirdus ta Moskva ülikooli. Jagades küll pigem liberaalsete ringkondade vaateid, ei soovinud ta siduda end kellegi poolehoiuga. Saksa professuur jäi sellest vastasseisust enamjaolt kõrvale, kuid toetas tavaliselt pigem liberaale.21

hea näide maailmavaadete lahknevusest oli vaidlus, mis arenes kirjanik Lev Tolstoi (1828–1910) Tartu ülikooli audoktoriks nimeta-mise ümber. Kui 1902. aastal tähistati pidulikult 100 aasta möödu-mist keiserliku ülikooli tegevuse algusest, nimetati sel puhul ka uued audoktorid, ja teiste hulgas sai audoktoriks Lev Tolstoi.22 Varem, võimalike kandidaatide esitamise ajal oli ajaloo-keeleteaduskonnas mõte Tolstoi audoktoriks valimisest tekitanud parempoolsete seas tõsist vastuseisu.23 Professor Šmurlo haaras initsiatiivi ja tegi amet-liku ettepaneku, põhjendades seda Tolstoi teenetega ilukirjanduses ja jättes kõrvale usulis-filosoofilised vaated, mis parempoolsete jaoks olid vastvõetamatud. See ettepanek läks teaduskonnas vaatamata vastuseisule läbi. Ülikooli nõukogus olid vaidlused suuremad, kuid just saksa professorite toel läks ettepanek läbi ka ülikooli nõukogus.

Professor Šmurlo järglane Vene ajaloo õppetoolil aastatel 1905–1918 Ivan Ivanovitš Lappo (1869–1944) on samuti rõhutanud, et Šmurlo püüdis alati temale omase delikaatsuse ja austusega kollee-gide veendumuste vastu siluda teaduskonna ja nõukogu liikmete va-helisi vastuolusid, jäämaks puhtalt akadeemilisele pinnale.24

Šmurlo töised ja kollegiaalsed suhted saksa professoritega leiavad kinnitust muu hulgas tema 21. aprilli 1895 kirjas professor Ri chard hausmannile.25 Kirjast selgub, et kolleegid arutasid ja analüüsisid

21 Саханев, Евгений Францевич Шмурло …, 44.22 Tartu ülikooli ajalugu. II kd (1798–1918), koost K. Siilivask (Tallinn: Valgus,

1982), 289.23 Саханев, Евгений Францевич Шмурло …, 44–45.24 иван Лаппо, „Памяти Б. А. Евреинова, А. А. Кизеветтера и Е. Ф. Шмурло”,

Записки Русского исторического общества в Праге. Кн. 3. Прага Чешская (нарва, 1937), 24.

25 TÜR KhO, F 31, s 31.

ljudMila dubjeVa

106

põhjalikult dokumentide publikatsioone Vene-Itaalia suhete kohta. Kiri on kirjutatud saksa keeles, kuid muu hulgas arutatakse ka ühe Vene-Itaalia suhete kohta käiva ajalooallika venekeelse publikat-siooni v e n e keelt.

Ka professor Šmurlo rohkearvulised, autori pühendustega pub-likatsioonid, mis on kingitud professor Richard hausmannile ja mida säilitatakse Tartu Ülikooli raamatukogus professor Richard hausmanni memoriaalkogus, kinnitavad nende omavahelisi tihe-daid suhteid. Loomulikult polnud kõik pingevaba. Oma hilisemates märkmetes, mis on säilinud Šmurlo isikufondis Vene Föderatsiooni riigiarhiivis Moskvas (kuhu viidi Prahast välisvene arhiiv), kirjeldab ta oma suhteid sakslastega Tartus järgmiselt: „Kuigi ma sugugi ei suhtunud sakslastesse kui „venestaja”, ja nad nägid seda ja ka hin-dasid seda kõrgelt, oli saksa ideaalide ja minu rahvuslike vaadete va-hel teatav vahesein. Ühist meie vahel ei olnud, kuigi ma ei kuulunud nende vene professorite hulka, kes viisid läbi „venestuse”.”26

Reformieelses ülikoolis oli üks saksa professuuri suhtlemise vor-me nn Docenten-abend, kus käidi koos oma vabast ajast. Reformijärg-ses ülikoolis tekkis ka vene Docenten-abend, kus regulaarselt käidi koos ja vesteldi teadus- ja kirjandusuudistest.27 Ka professor Šmurlo leidis endale mõttekaaslasi vene Docenten-abend’ist osavõtjate hul-gast. Šmurlo osalust selles vene liberaalse professuuri suhtlemisvor-mis kinnitab üks Tartu ülikooli professorite grupifoto (dateeritakse 1902–1903), kus teiste hulgas näeme ka Šmurlot.28 Sellel fotol on tsiviilõiguse professor Vassili Netšajev ja proua A. Netšajeva, geoloo-giaprofessor Nikolai Andrussov ja proua N. Andrussova (sündinud Schliemann, kuulsa arheoloogi tütar), astronoomiaprofessor Grigori Levitski ja proua Z. Levitskaja; hilisem akadeemik, botaanikaprofes-sor Nikolai Kuznetsov; hilisem akadeemik, geoloogiaprofessor Franz Loewinson-Lessing; hilisem akadeemik, zooloogiaprofessor Aleksei Severtsov; Rooma õiguse professor Jevgeni Passek, rahvusvaheli-se õiguse professor Vladimir Grabar, Vene õiguse ajaloo professor

26 Vene Föderatsiooni riigiarhiiv (гАрФ), 5965-1-8, l. 24-25. 27 Е. в. Петухов, Императорский Юрьевский, бывший Дерптский, универси-

тет за сто лет его существования (1802–1902). т. 2: в последний период своего существования (1865–1902) (СПб., 1906), 179–180.

28 TÜR KhO, Fo 3108D.


107

Mihhail Djakonov jt. Neist eriline sõprus sidus Šmurlot viimasega, Vene õiguse ajaloo professori Mihhail Aleksandrovitš Djakonoviga (1855–1919, Tartu ülikoolis 1889–1905), kes oli samuti Peterburi üli-kooli vilistlane. Tihedad sõprussuhted olid tekkinud juba Peterburi ülikooli ajalooringis (Кружок русских историков), kus mõlemad osalesid.291905. aastal valiti Djakonov Venemaa teaduste akadee-mia adjunktiks ja ta suundus Tartust Peterburi, kus ta töötas algul Peterburi polütehnilises instituudis Vene õiguse ajaloo professorina, alates 1907. aastast aga Peterburi ülikoolis, kus ta valiti 1912. aastal Venemaa teaduste akadeemia akadeemikuks.

Šmurlo 1937. aastal ilmunud biograafias märgitakse ka, et ta parempoolselt meelestatud kolleegid koondusid 1897. aastal asu-tatud Õpetatud Kirjandusliku Seltsi ümber ja avaldasid Õpetatud Kirjandusliku Seltsi kogumikke („Сборник Учено-литературного общества при императорском Юрьевском университете”, ilmus 1898–1918), liberaalsete vaadetega ülikooli liikmed koondusid aga ülikooli toimetiste ümber ja avaldasid oma töid ülikooli toimetistes („Ученые записки императорского Юрьевского университета. Acta et commentationes Imp. Universitatis Jurievensis (olim Dor-patensis”), mis ilmusid 1893. aastast.30 Selline vahetegemine võis kehtida just Šmurlo ajal, kes oli aastatel 1896–1900 viimati nime-tatud väljaande toimetaja,31 hiljem ilmunud toimetiste vihikute sisu näitab, et neis avaldasid oma teadustöid siiski kõik ülikooli õppejõud maailmavaatest olenemata, ka parempoolsed.

Professor Šmurlo peamise õppeaine, Vene ajaloo loengute kee-le vahetust ei toimunudki, Vene ajaloo loengud jäid venekeelseks, muutus vaid seminari keel. 1891. aasta sügissemestril kuulas teda 14 inimest, kellest üheksa olid kuulanud ka sama aasta kevadse-mestril professor Brücknerit, nii et kursus läks uuele professorile üle sujuvalt.32 Küll aga muutus pikapeale kuulajaskond. 1890. aastad olid ajaloo-keeleteaduskonna madalseisu aeg – üliõpilaste arv kippus üldiselt jääma alla poolesaja, näiteks 1896. aastal oli teaduskonnas

29 Брачев, Дворниченко, 65.30 Саханев, Евгений Францевич Шмурло …, 44.31 Петухов, 179.32 Дубьева, Евгений Францевич Шмурло …, 108.

ljudMila dubjeVa

108

ainult 33 üliõpilast.33 Pöörde tõi vaimulike seminaride kasvandike lubamine ülikooli (1897), kuid alles 1900. aastast hakkas üliõpilaste arv ületama sadat. Seega ei ole midagi imestada, kui nimekirjade järgi kuulas professor Šmurlo loenguid 1890. aastate esimesel poolel 10–20 üliõpilast, tema viimasel Tartu aastal (1903) aga 66.34 Kusjuu-res üliõpilasnimekirjade järgi võib näha ka, kuidas muutus auditoo-riumi rahvuslik koosseis. 1890. aastate esimesel poolel olid seal pea-miselt saksa nimed (kaks eesti, mõni saksapärane nimi võis kuuluda ka eestlasele, kaks-kolm vene nime). Alates 1897. aastast, mil lubati I järgu vaimulike seminaride vilistlaste vastuvõtt ülikooli,35 mitme-kesistus professor Šmurlo auditooriumi rahvuslik koosseis oluliselt ja loengukuulajate seas hakkasid domineerima vene nimed.

Aastatel 1895–1900 oli professor Šmurlo ülikooli raamatukogu direktor. Tunnetanud professorina üliõpilaskonna rahvusliku koos-seisu muutumist, esines ta raamatukogu direktorina niisuguste al-gatustega, mis protsessile operatiivselt reageerisid ja oma otstarbe-kusega üllatavalt pikaealiseks osutusid. Nimelt asutati just Šmurlo initsiatiivil üliõpilasraamatukogu – tulevane seminarka.36 Kui sel-gus, et venekeelsete praktikumide jaoks – seni olid Brückneril need olnud saksakeelsed – ei ole ülikooli raamatukogus piisavalt kirjan-dust, tegi ta 5. oktoobril 1898 ettepaneku asutada raamatukogu juur-de spetsiaalne õppetöö vajadusi silmas pidav Vene ajaloo osakond, mida üliõpilased saaksid kasutada professori juhendamisel. Šmur-lo selgitas, et kehtivad eksamite ja arvestuste nõuded näevad ette praktikumide sooritamist, mis ajaloo-osakonna üliõpilaste puhul võiks seisneda alg allikate lugemises. Põhikogust on neid kas puudu-mise või eksemplaride vähesuse tõttu raske kätte saada ja see takis-tab üliõpilaste süstemaatilist ning järjepidevat tööd. Piiratud raha-lised võimalused ei luba aga üliõpilastel endale vajalikke raamatuid soetada. Seega, taoline üliõpilasraamatukogu võiks osutada suurt abi õppetööle. Ajaloo-keeleteaduskonna nõukogu toetas 4. novembril

33 Tartu ülikooli ajalugu. II kd (1798-1918), koost K. Siilivask (Tallinn: Valgus, 1982), 396.

34 Дубьева, Евгений Францевич Шмурло …, 110.35 Tartu ülikooli ajalugu. II kd (1798–1918), koost. K. Siilivask (Tallinn: Valgus,

1982), 278–279.36 Ljudmila Dubjeva, „Tartu Ülikooli Ajaloo-Keeleteaduskonna üliõpilasraamatuko-

gu aastail 1899–1919”, Kleio. Ajaloo Ajakiri. Nr 4 (22) (1997), 23–26.


109

1898 seda ettepanekut. Üliõpilasraamatukogu rajamiseks otsustati moodustada komisjon (professorid Jevgeni Petuhhov, Jevgeni Šmur-lo, Anton Jassinski ja Aleksandr Nikitski), raamatukogu aga luua nelja osakonnaga: vene ajalugu, keskaja ajalugu, vene filoloogia ja klassikaline filoloogia. 30. novembril 1898 esitas ajaloo-keelteadus-konna nõukogu komisjoni poolt ette valmistatud palve ülikooli valit-susele. See rahuldati 1. mail 1899 ja üliõpilasraamatukogu oligi asu-tatud. Algatus osutus elujõuliseks ja elas üle mitu riigikorda: 1919. aastast oli see filosoofiateaduskonna seminar, lõpuks kandis nime humanitaarraamatukogu, säilitades kõnekeeles seminarka nime. Seminarka oli viimast päeva avatud 27. detsembril 2005. humani-taarraamatukogu suleti ülikooli raamatukoguvõrgu ümberkorralda-mise tõttu ja kogud viidi üle ülikooli raamatukogu peakogusse. Seega teenis see J. Šmurlo initsiatiivil loodud asutus ülikooli 106 aastat ja aitas kasvatada mitu humanitaaride põlvkonda, kes mäletavad seminarkat tänuga.

Veel üks professor Šmurlo algatus raamatukogu direktori kohal oli ajendatud õppekeele muutmisest ülikoolis: raamatukogu komis-joni istungil 19. septembri 1898 märkis ta, et raamatukogu süste-maatilise kataloogi kasutamise peaks üliõpilastele, kelle saksa keele oskus on puudulik, tegema mugavamaks, mille peale komisjon otsus-tas, et saksakeelse kataloogi „võtme” – brošüüri kataloogisüsteemi-ga37 – peaks tõlkima vene keelde.38 See tõlge ilmus 1900. aastal,39 ja kuna ta juba sisaldas selleks ajaks süstemaatilises kataloogis tehtud täiendusi (kataloogi edasiarendus peatati aga Esimese maailmasõja päevil), on see võti tänini vana süstemaatilise kaartkataloogi kasu-tamist hõlbustav juhend.

Teadustöö viis aga professor Šmurlo Tartu probleemidest kauge-le. Vene ajaloo historiograafia temaatikalt läks ta üle Peeter Suure ajastu ning Venemaa ja Euroopa laienevate sidemete uurimisele, vaadeldes Venemaa ja Lääne-Euroopa poliitilisi ja kultuurikontak-te laiemas ajaraamis (hõlmates ka 16.–17. saj). See üleminek algas

37 Schlüssel zum systematischen Catalog der Dorpater Universitäts-Bibliothek (Dorpat, 1873).

38 Дубьева, Евгений Францевич Шмурло …, 114.39 Ключ к систематическому каталогу Библиотеки императорского Юрьевского

университета. (Юрьев, 1900).

ljudMila dubjeVa

110

veel tema elu Peterburi perioodil, kinnistus ja süvenes aga Tartus. Šmurlo teaduslikud uurimused tuginesid tööle nii Venemaa kui ka välismaa arhiivides, mida ta pidevalt külastas. Seadnud eesmärgiks selgitada välja katoliikliku Euroopa mõju osatähtsuse Peeter Suure reformides (enne teda oli vaadeldud peamiselt suhteid protestantlike maadega), tegi ta oma teadlaskarjääri peamise avastuse – ta avastas Vene ajaloo jaoks Itaalia arhiivid ning publitseeris ja tõi teaduskäi-besse sealt pärinevaid dokumente. Ei ole sugugi võimatu, et just soov distantseeruda Tartu probleemidest suunas teda selle Tartust kauge problemaatika juurde, soodustades seega ka teaduslikku produktiiv-sust. Šmurlo tööde bibliograafia, mis avaldati 1937. aastal Prahas, näitab, et tema sulest ilmus ajavahemikul 1892–1903 – 91, aastatel 1904–1924 – 34, ja pärast 1924. aastat – 85 nimetust.40 Eri aastate publikatsioonid on mõistagi erineva mahu ja tähtsusega, kuid siis-ki tuleb Tartu-perioodi lugeda väga produktiivseks. Just siis tehtud avastused Venemaa suhete alal Itaalia ja teiste katoliiklike maade-ga tagasid teenitud tunnustuse, mis väljendus tema valimises 1903. aastal Peterburi teaduste akadeemia õpetatud kirjasaatjaks asuko-haga Roomas ja samuti tema valimises Peterburi teaduste akadee-mia kirjavahetajaliikmeks 1911. aastal. Šmurlo töötas Roomas 1924. aastani ja elas aastail 1924–1934 Prahas paguluses, kus oli Vene aja-looseltsi asutajaid ja selle esimene esimees. Oma Tartu-aastaid ta ei unustanud ja veel 1920. aastatel saatis Prahast oma publikatsioone Tartu ülikooli raamatukogule.41

Professor Šmurlo oli ajaloo õppetoolide professoritest esimene, kes tuli Tartu ülikooli 19. sajandi lõpu ülikoolireformi käigus. Tema teadlaskarjääri järjekordne etapp – üleminek eradotsentuurilt pro-fessuurile – langes kokku professuuri võimaluse avanemisega Tar-tu ülikoolis, kus kavandatava õppekeele vahetuse tõttu olid vene emakeelega kandidaadid väga nõutavad. Teda kutsuti ülikooli, kus reform juba käis, ja ta pidi muutustega kaasas käima. Oma isikuo-maduste tõttu oskas ta valida tasakaalustatud positsiooni ja leida

40 в. в. Саханев, „Библиография печатных работ Евгения Францевича Шмурло”, Записки Русского исторического общества в Праге. Кн. 3. Прага Чешская (нарва, 1937), 137–161.

41 Friedrich Puksov, „Ülikooli Raamatukogu”, Eesti Vabariigi Tartu Ülikool 1919–1929. E. V. Tartu Ülikooli toimetised. C. 10 (Tartu, 1929), 315.


111

ühise keele kolleegidega erinevatest leeridest, püsides akadeemilisel pinnal. Õppejõuna pidi ta kohanduma üliõpilasauditooriumi koossei-su muutuste ja arvulise kasvuga. Ülikooli raamatukogu direktorina suutis ta luua uusi struktuure ja võimalusi (seminarka), mis tänu oma läbimõeldusele ja otstarbekusele kestsid 21. sajandini välja.

Ljudmila Dubjeva, PhD, on Tartu Ülikooli kirikuloo teadur, ülikoo-li ajaloo uurija.

A Professor during the Change of the Language of Instruction: J. F. Shmurlo at the University of

Tartu in 1891–1903

LJUDMILA DUBJEVAUniversity of Tartu Library

In the context of the late 19th century university reform and the tran-sition from German-medium instruction to Russian-medium instruc-tion (officially in 1893) the lecturing staff at the University of Tartu was gradually replaced. The lecturers at the faculty of history and lin-guistics chair of history were gradually replaced within ten years, and the chair adopted Russian-medium instruction; as of 1891 Aleksander Brückner, Professor of Russian history, was replaced with Professor Yevgeni Shmurlo (1853–1934, in Tartu 1891–1903); Richard haus-mann, Professor of general history (Middle Ages), with Professor An-ton Jassinski (1864–1933, in Tartu 1896–1911) in 1896; and Professor of general history (Modern age) Otto Waltz with Professor Pavel Ar-dashev (1865–1924, in Tartu 1901–1903) as late as in 1901.

Before coming to Tartu, Shmurlo had been a private associate pro-fessor at the University of St Petersburg, focusing mainly on the age of Peter I in his lectures, while he also taught at the women’s courses at St Petersburg. In the years 1891–1895 he was a Professor Extraor-dinarius and in 1895–1903 the replacement of a Professor in Ordi-

ljudMila dubjeVa

112

nary at the University of Tartu. As a historian, he discovered Italian archives for Russian history, and received the title doctor honoris causa from the University of Padua in 1892 for this.

Shmurlo began his activities when the University still used Ger-man as the medium of instruction. Shmurlo’s predecessor, Professor of Russian history Aleksander Brückner (worked at the University of Tartu in 1872–1891) held lectures on Russian history in Russian but provided explanations and held seminars in German. In case of Russian history, the language of instruction in lectures was not changed at all but when Shmurlo started work, seminars were also held in Russian. While his lectures were attended by 14 people in 1891, autumn semester, 9 of those had been attending A. Brückner’s lectures in the spring semester of the same year. As of 1897, when the authorities allowed accepting the alumni of I rank theological seminaries into the University, the student body increased, it started to include students of various nationalities, while Russian students became the majority group.

In 1895–1900 Shmurlo was the head of the University of Tartu Library. Proceeding from the practical needs of the reformed Univer-sity, a student library (sources and reference books, a sufficient num-ber of copies) was created upon his initiative; this served Humaniora students until 2005 in only a slightly different format.

Around the turn of the century, the professors at the University of Tartu were divided into camps: Germans and Russians, liberals and conservatives, whereas the Russian liberals could more easily find common grounds with the Germans than the conservatives of their nationality. Shmurlo was one of the liberals. Owing to his delicate wording, which emphasised only literary achievements and left reli-gious and philosophical questions aside, Leo Tolstoy was successfully elected an honorary Doctor of the University of Tartu in 1902.

Shmurlo’s example proves that Russian was used, when neces-sary, at the University of Tartu even before the transition to Rus-sian-medium instruction, whereas a delicate and intelligent profes-sor could smooth the contradictions between German and Russian professors and their differing world views, so that the relations would stay on strictly academic grounds.


Keeleküsimus Õpetatud Eesti Seltsis

KERSTI TAAL

1928. aasta märtsis, kui Õpetatud Eesti Seltsis (ÕES) arutati eesti keelele üleminekut, ütles seltsi esimees, Tartu Ülikooli rahvaluu-leprofessor Walter Anderson: eesti keel ei ole teaduskeel.1 Nii arvas eesti päritolu baltisakslane, kes ise eesti keeles loenguid pidas. Tä-napäeval on tal kahjuks mõttekaaslasi ka eestlaste hulgas.

ÕESil on suured teened selles, et eestlastest, tollasest maarah-vast, sai kultuurrahvas oma keele ja kultuuriga. Enam kui sajandi jooksul töötati seltsis selle nimel, et eestlastel oleks oma keel, milles juba 20. sajandi esimesel poolel oli võimalik teadust teha. Keeleli-selt saab jagada seltsi ajaloo kahte perioodi: saksakeelne Õpetatud Eesti Selts 1838–1928/29 ja eestikeelne Õpetatud Eesti Selts alates 1928/29. Esimestel aastakümnetel uurisid Friedrich Robert Faehl-manni ja Dietrich heinrich Jürgensoni kõrval eesti keelt sakslastest pastorid Johann Samuel Boubrig, Carl heinrich Gehewe, Johann

1 Walter Anderson (1885–1962) sündis Minskis, kus ta isa Nikolai töötas õppejõu-na. Keeleteadlane Nikolai Anderson (1845–1905) sündis Viru-Jaagupi kihelkon-nas, õppis Tartu ülikoolis, oli õpetaja Minski ülikoolis ning seejärel 1894–1905 soome-ugri keelte professor Kaasani ülikoolis, ÕESi auliige. Walter õppis klassikalist filoloogiat Kaasani ülikoolis ja Peterburi ülikoolis, aastail 1920–1939 oli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Tartu ülikoolis. Lahkus Eestist 1939. aastal, suri Kielis. Ta astus ÕESi 1920. aastal, oli ÕESi esimees 1927–1929, valiti seltsi auliikmeks. W. Anderson õppis kiiresti ära eesti keele ja ütles keeleõpingu-te kohta talle määratud õpetaja abil: ennem kustub päike, kui ma selles tempos keele kätte saan. Koosolekul öeldu kohta vt: „Võitlus eesti keele pärast Õpetatud Eesti Seltsis. Õpetatud E. Seltsi ametlikuks keeleks Eesti keel. 90-aastane tradit-sioon, mil eesti keel ukse taga pidi olema, kolikambri heidetud. Eestseisus ei luba eesti keelt seltsi väljaannetesse”, Päevaleht, 09.03.1928.

kerSti taal

114

Friedrich heller, Georg Knüpffer, vennad August ja Rudolf holl-mann2 jt. 19. sajandi teisel poolel olid keeleuurijateks juba eestla-sed Jakob hurt ja Mihkel Veske, vana kirjakeele mälestusmärkide väljaandmisega tegeles Villem Reiman. Alates 1928/29. aastast oli eesti keel ÕESi ametlik keel ja sakslased hakkasid pettunult taga-si tõmbuma. Väljaanded – aastaraamat ja toimetised – jäid endiselt saksakeelseteks, sest olid mõeldud eelkõige vahetuseks ja seega ees-ti teaduse välismaal tutvustamiseks. Eestikeelsena hakkas ilmuma „Kirjade” seeria.

Vaatlen keeleküsimust kahest aspektist: eesti keel uurimisobjek-tina ÕESis 19. sajandil ja saksa keelelt eesti keelele üleminek 1920. aastate lõpus ehk Õpetatud Eesti Seltsi muutumine eestikeelseks teadusseltsiks. Seltsi põhikirjas ei ole töökeelt sätestatud: alates asu-tamisest 1838. aastal sai aastakümneid selleks olla vaid saksa keel ning alles Eesti Vabariigi aastail oli võimalik eesti keelele üleminek.

Keeleuurimine Õpetatud Eesti Seltsis 19. sajandilÕES ei alustanud tühjalt kohalt, eesti keelt oli ka varem uuritud. Ilmunud olid Anton Thor helle (1683–1748), Johann hornungi (u 1660–1715), Heinrich Gösekeni (1612–1681) ja Johann Gutslaffi (?–1657) grammatikad. August Wilhelm hupeli (1737–1819) gram-matika koos sõnaraamatuga oli ÕESi liikmetele aluseks eesti-sak-sa sõnaraamatu koostamisel.3 Otto Wilhelm Masing (1763–1832)

2 Johann Samuel Boubrig (1788 Riia – 1852 Tartu) õppis TÜs 1808–1811 teoloogiat, sai 1817. a Tartu Jaani kiriku abiõpetajaks, 1826–1837 TÜ eesti keele lektor; Carl heinrich Gehewe (1796 Tartu – 1856 Tartu) õppis 1814–1815, 1817–1819 TÜs teoloogiat, aastast 1820 pastor Rõngus, aastast 1831 õpetaja Tartus eesti kogudustes, ÕESi esimees aastail 1838–1841; Johann Friedrich heller (1786 Taga-Pommeri – 1849 Räpina) õppis Königsbergi ja halle ülikoolis ning aastail 1811–1812 TÜs teoloogiat, 1814–1849 pastor Räpinas, aastast 1834 Võrumaa praost; Georg Knüpffer (1785–1863) õppis välismaal, 1812–1852 pastor Väi-ke-Maarjas; August hollmann (1801 Äksi – 1849 Tartu) õppis TÜs teoloogiat 1821–1824, aastast 1834 pastor Puhjas; Rudolf hollmann (1798 Äksi – 1858) õppis TÜs teoloogiat 1817–1820, aastast 1823 pastor harglas ja 1844. aastast Rõuges. Kõik nad olid ÕESi asutajaliikmed.

3 Johannes Gutslaff, Observationes Grammaticae circa linguam Esthonicum (Tartu, 1648); heinrich Göseken, Manuductio ad Linguam Oesthonicum (Reval, 1660); Johann hornung, Grammatica Esthonica (Riia, 1693); Anton Thor helle, Kurzgefasste Anweisung zur Ehstnischen Sprache (halle, 1732); August Wilhelm hupel, Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte (Riia, Leipzig, 1780).

keelekÜSiMuS õPetatud eeSti SeltSiS

115

oli oma keelealase ja ajakirjandusliku tegevusega eeskujuks Fried-rich Reinhold Kreutzwaldile jt. Siiski oli 1830. aastate lõpus tekki-nud eesti keele uurimises tühimik: Johann heinrich Rosenplänteri (1782–1846) väljaantav „Beiträge zur genauern Kenntniss der Ehst-nischen Sprache” oli ilmumise lõpetanud (ilmus 1813–1832), mitmed keelt uurinud pastorid surnud ja nii avanes ÕES-i ees avar tööpõld.

1838. aastal asutatud Õpetatud Eesti Seltsi eesmärgiks sai „eden-dada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjan-dusest ning eestlaste poolt asustatud maast”. Seega on eesti keele uurimine kogu ajaloo jooksul olnud seltsi üks peaülesandeid. ÕESi algusaastatel kaheldi, kas eesti keelest saab üldse omaette kultuur-keel ning püüti koguda keelematerjali vähemalt tuleviku tarbeks, et väike rahvakild ei hääbuks jäljetult. See oli aeg, kus ei olnud maa-rahva tuleviku kohta veel selgust ka Faehlmannil.

Tema kõhklused avalduvad vaidluses parun Nolckeniga. 7. jaa-nuaril 1842 külastas Faehlmann haiget Ernst Nolckenit. Vestluses tema isa Georg von Nolckeniga (1789–1855) esitas too oma kuulsad küsimused: „Öelge mulle, mida õieti taotleb teie eesti selts talupo-jakeele väljakujunemisega? Kas poleks ometi parem, kui see keel jääks täiesti unarusele ja kaoks täiesti – see oleks kõige arukam soov ja samuti heategu rahvale. Neid peaks parem sakslasteks tegema.” Faehlmann vastas, et see on ka tema ja eesti seltsi arvamine. Seejä-rel selgitas ta oma seisukohta: esiteks peab seda uurima, mida tahe-takse hävida lasta. Eesti keele pärast on tõepoolest liiga vähe vaeva nähtud, ja ta sisaldab palju seesugust, mis keeleuurijale suurt huvi pakuks. Faehlmann jätkas: „Kui me tahame mõjutada mingit rah-vast, tema kultuuri, tema majanduslikku olukorda ja tahame välja juurida ebausku ning seda, mis ebausuga liidus on, noh, siis peame me ju ise tema keelt tundma õppima, et meid küllalt mõistetaks, me peame, kui see meie võimuses on, katsuma keelt ennast kõrgemale tõsta või rahvast ajendada oma keelt välja arendama. Sest kui rah-vas on kultuuris natuke edasi jõudnud, siis muutub tema keel ava-ramaks ja areneb edasi, ja eesti keel on ülimalt arendatav.” Faehl-mann arutles, et kui rahvas on kõrgemale kultuuritasemele tõstetud ning ebausk ja eelarvamused on kõrvaldatud, siis igatseb rahvas veel enam haridust ja liitub mõne teise rahvusega. Samas on teada, et eestlasel on suur himu sakslaseks muutuda, kui ta natuke rohkem

kerSti taal

116

haridust on saanud. „Eesti rahvas läheks täiesti sundimatult ning iseenesest üle saksa rahvusesse, kui me tema kultuurijärge vaid vei-di parandaksime.”4 Me saame vaid oletada, kas Faehlmann tõesti nii arvas või oli see vestluses vaid taktikaline käik. Faehlmann ise tege-les aktiivselt keeleküsimustega, sest lisaks seltsis tehtavale nõudis seda Tartu ülikooli eesti keele lektori amet. Lektoriks sai ta 1842. aastal pärast Jürgensoni surma.

ÕESi algaastate tähtsam ettevõtmine oli eesti-saksa sõnaraa-matu koostamine. Sõnaraamatu vajalikkusest räägiti ÕESis esi-mest korda 1838. aasta detsembris. Eestvedajaks sai Jürgenson5 ja 1839. aasta 18. jaanuaril esitas ta üksikasjaliku kava, mis ilmus 20. jaanuaril nädalalehes Inland.6 Ettepaneku alguses andis ta ülevaate olemasolevatest sõnaraamatutest ja materjalikogudest, mis edaspi-dise töö jaoks tuleks kokku koguda. „Missugune nendest teemadest võikski ennekõike pälvida meie suuremat tähelepanu kui mitte just eestlaste keele uurimine.“ Jürgenson arvas, et sõnaraamatu koos-tamine on seltsi vääriline ja seda meenutatakse veel sajandeid. Koostamistöösse planeeriti kaasata võimalikult palju keeletundjaid nii seltsist kui ka väljastpoolt seltsi. Töö otsustati üksikute tähte-de kaupa kaastööliste vahel ära jagada ning igale tähele nähti ette kaks autorit – üks Põhja-Eesti ja teine Lõuna-Eesti murde tundja. Täiuslikkust taotledes arvas Jürgenson, et arvestada tuleb gramma-tikat ja etümoloogiat, silmas tuleb pidada sugulaskeeli, esitada ka laen- ja võõrsõnad, murdesõnadel tuleb märkida päritolukoht. Sõna-raamatu koostamisest räägiti seltsi koosolekutel, kuid 1840. aasta jaanuariks olid tähtedest välja jagatud vaid a, e, h, i, j, k, r.7 Kah-juks oli häid keeletundjaid vähe, isegi Kreutzwaldi nõusse saamisega

4 Friedrich Robert Faehlmann, „Minu vaidlus Nolckeni ja Liphartiga”, Friedrich Robert Faehlmann, Teosed, 1 (Tartu, 1999), 109–110.

5 Dietrich heinrich Jürgenson (1804–1841) sündis Vasalemmas mõisakingsepa pojana. hiljem töötas isa mõisavalitseja, möldri ja väikekaupmehena Tallinnas. Poeg õppis Tallinna kreiskoolis ja kubermangugümnaasiumis ning seejärel 1823–1826 TÜ usuteaduskonnas. Esialgu töötas ta koduõpetajana ja 1828. aastast kuni surmani Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminari inspektorina, 1837. a valiti esimese eestlasena TÜ eesti keele lektoriks. Oli ÕESi asutajaliige ja sekretär.

6 „Vorschlag, betreffend die herausgabe eines vollständigen Ehstnisch-deutschen Wörterbuchs”, Das Inland, Nr. 38, 20. September (1839), v. 593–594.

7 „Bericht über die Wirksamkeit der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dorpat für das Jahr 1839”, Verhandlungen der gelehrten estnischen Gesellschaft zu Dor-pat, Bd. 1, h. 1 (Dorpat; Leipzig 1840), 8.


117

oli Jürgensonil raskusi. Entusiastlikult alanud töö jäi peagi soiku, sest pärast Jürgensoni varajast surma 1841. aasta suvel ei leidunud sobilikku keelemeest, kes asja juhtima oleks hakanud. Jürgensoni surma järel moodustati 5. novembril 1841 sõnaraamatu komisjon: F. R. Faehlmann, C. h. Gehewe, J. S. Boubrig, J. F. heller ja G. M. Knüpffer. Jürgensoni ettepanekus oli ette nähtud moodustada töö juhtimiseks kohe komisjon – seega hilineti kaks aastat ja kahjuks oli selleks ajaks esialgne entusiasm juba raugemas. Selgunud oli ka kurb tõsiasi, et tööks vajaliku keeleoskusega inimesi nappis seltsis ja väljaspool seltsi oli neid veelgi vähem.

Kuigi igal aastakoosolekul sõnaraamatust ei räägitud, ei vajunud küsimus siiski unustuse hõlma. Pidevalt saabus seltsi liikmetelt kee-lematerjali: Kadrinast Arnold Friedrich Johann Knüpfferi rikkalik sõnakogu; J. F. heller Räpinast saatis seltsile kopeerimiseks oma leksikaalsed lisandid; Carl Reinthal andis seltsile kasutamiseks pal-jude, sh fraseoloogiliste märkustega varustatud hupeli sõnaraamatu; Eduard Philipp Körber Võnnust annetas arutluse Liivimaa puuni-medest; Johann Jakob Nocks Rakverest saatis kirjutise pühakirjas leiduvatest taimenimedest; Fr. R. Kreutzwaldilt saadi rõiva- ja tai-menimetusi.8 1850. aastatel luhtus Äksi pastori Franz Ackermanni katse sõnaraamat kokku seada. 1859. aasta 4. veebruaril arutati taas sõnaraamatu väljaandmist ning korraldustöödeks moodustati komis-jon: professor Ewald Tobien, Carl Reinthal ja Carl Mickwitz, neile jäeti õigus juurde kutsuda Eduard Ahrens ja Fr. R. Kreutzwald. Juu-nis täiendati komisjoni üliõpilaste Jakob hurda ja Marcus Salemiga.

Keelematerjali saadeti seltsile pidevalt, kuid mees, kes suutis olemasolevatele materjalidele tuginedes sõnaraamatu kokku seada, ilmus alles 1860. aastate algul: seltsi liige ja Peterburi teaduste aka-deemia akadeemik Ferdinand Johann Wiedemann.9 Ta alustas aka-deemia toetusel ÕESi materjalidega tutvumist ja keelereise 1860. aastate algul. Wiedemanni keelejuhid olid J. hurt, Fr. R. Kreutzwald, J. W. Jannsen, L. Koidula, M. Veske, Rudolf Kallas, hugo Treffner

8 Alo Raun, „Õpetatud Eesti Seltsi 100-aastasest tööst keeleteaduse alal”, Akadee-milise Emakeele Seltsi Toimetised, 35 (Tartu, 1938), 4–6.

9 Ferdinand Johann Wiedemann (1805 haapsalu – 1887 Peterburi) – keeleteadla-ne, Peterburi TA akadeemik aastast 1857. Lõpetas 1826. a TÜ õigusteaduskonna. Töötas õpetajana Miitavis (Jelgavas) ja Tallinnas, alates 1858 Peterburi TAs soome-ugri rahvaste keelte ja ajaloo alal.

kerSti taal

118

jt. Kreutzwald tundis sõnaraamatu ilmumise vastu suurt huvi ja lu-ges akadeemik Anton Schiefneri vahendusel korrektuurpoognaid. Kindlasti oli Kreutzwaldi eesti keele oskus sel ajal tunduvalt parem kui sõnaraamatu koostamise algaegadel. Kuna seltsil puudus raha sõnaraamatu väljaandmiseks,10 siis tuli Peterburi teaduste akadee-mia ka rahaliselt appi. Sõnaraamat ilmus 1869. aastal Peterburis. Wiedemann tänas eessõnas ÕESi eestseisust, Fr. R. Kreutzwaldi, J. hurta, J. W. Jannsenit, Mihkel Jürgensit Pärnust ja pastoreid Jo-hann Georg Schwartzi Põlvast ning Carl G. Ficki Keilast. Järgnevalt on sõnaraamatust ilmunud kolm trükki: 1893. aastal andis Peter-buri teaduste akadeemia hurda toimetamisel välja uustrüki, kuhu olid lisatud Wiedemanni poolt hiljem kogutud sõnad. 1923. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi väljaantud sõnaraamatule kirjutas eessõna Andrus Saareste. Neljas trükk ilmus 1973. aastal ja muutus kohe defitsiitseks.11 Sõnaraamatu koostamine on kindlasti „Kalevipoja” väljaandmise kõrval üks seltsi tähtsamaid saavutusi, olgugi et töö venis ja väljaandmise au tuli teistele loovutada – Wiedemann suu-tis sõnaraamatu välja anda vaid tänu ÕES-i kogudele, mis olid mitu aastakümmet oodanud andekat ja tarka keelemeest.

Keeleküsimused olid lisaks sõnaraamatu koostamisele pidevalt päevakorras. 1840. aasta 18. jaanuari aastakoosolekul rääkis esi-mees Gehewe eesti keele uurimise ja säilitamise vajalikkusest, 5. märtsil 1841 moodustati õigekirjutuse reeglite fikseerimise komis-jon: Fr. R. Faehlmann, D. h. Jürgenson, C. h. Gehewe, J. Fr. heller, C. G. Fick, Carl Christian Masing, Carl Gottfried Gustav Masing, Fr. R. Kreutzwald, Nikolai Mühlberg. Kahjuks mõjutas komisjoni tegevust Jürgensoni surm ja Kreutzwald oli sunnitud kurtma, et ko-

10 1861. a jaanuaris sai selts Liivimaa Maanõunike kolleegiumilt kirja, milles teatati, et ÕESi toetuspalve eesti keele sõnaraamatu väljaandmiseks on Liivimaa rüütelkonna poolt tagasi lükatud. Vt: Raun, 8.

11 Ferdinand Johann Wiedemann, Ehstnisch-deutsches Wörterbuch (St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissenschaften, 1869); Ferdinand Johann Wiedemann, Ehstnisch-deutsches Wörterbuch. Im Auftrage der Kais. Akademie der Wissenschaf-ten redigirt von Dr. Jacob hurt (St. Petersburg: Kaiserliche Akademie der Wissen-schaften, 1893); Ferdinand Johann Wiedemann, Eesti-saksa sõnaraamat. Kolmas muutmata trükk teisest, dr. Jakob hurt’i poolt redigeeritud väljaandest. Sissejuha-tusega varustanud Albert Saareste (Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus, 1923); Ferdinand Johann Wiedemann, Eesti-saksa sõnaraamat. Neljas muutmata trükk teisest, Jakob hurda redigeeritud väljaandest (Tallinn: Valgus 1973).


119

misjonil on olnud vaid paar nõupidamist ja asi on soiku jäänud.12 Or-tograafiaga tegeles Faehlmann ning esitas oma arutluse eesti keele ortograafiast 5. aprillil 1843 seltsile kaalumiseks. Seltsi toimetistes ilmus artikkel „Eesti ortograafiast” alles pärast Faehlmanni surma 1852. aastal.13 On arvatud, et Faehlmann hakkas ise oma põhimõte-tes kahtlema ja seetõttu jäi kirjutis käsikirja.

Iga aasta jaanuaris toimunud ÕESi aastakoosolekutel kõnedega esinedes peatus Faehlmann tavaliselt seltsis tehtul, sealhulgas keele-alastel uurimistöödel. 1844. aasta 31. jaanuari aastapäevakõnes, kui ÕES oli aasta töötanud tema juhtimisel, vaatas Faehlmann tagasi eel-nevale aastale. Esimees tunnistas usinust ja agarust, millega käsitleti peaaegu kõiki uuringute ringi kuuluvaid alasid. Kahjuks ei saanud ta rõõmsate sõnadega peatuda rahva keelel, vaid küsis: „Kus on Masingu järeltulijad, kes oleksid rahva õpetajad sõna otseses mõttes, nagu oli seda tema? [...] Me peame hakkama uurima tema teoseid, et taas mõis-ta rahva ja tema keele loomust, et tundma õppida vahendeid, millega saaks tulemus- ja õnnistusrikkalt mõjutada rahva vaimu ja südant.” Ta mõistis hukka neid (pastoreid), kes arvasid, et kõige õigem ja pa-rem keel on piibli keel. Piiblitõlge oli ilmunud väärikal kujul, kuid sel-lest oli sajand möödunud ja keel edasi arenenud. Küsimusele, kuidas on selts katsunud lahendada seda sajandi ülesannet, vastas ta lühi-dalt: need vähesed liikmed, kes tegelevad keelega, on oma osa täitnud ustavalt.14 1843. aasta oligi keele uurimisel edukas: Faehlmann ise pidas seltsi koosolekutel neli ettekannet (eesti deklinatsioonist, mää-ramatust mitmuse akusatiivist, eesti ortograafiast, käänete paremast rühmitamisest). hargla pastor R. hollmann esines kahe ettekandega: eesti ja eestlaste nimetusest ning sõna „pikne” tähendusest, Võnnu pastor Ed. Ph. Körber Liivimaa puuliikide nimetustest ja ülemõpeta-ja C. Chr. Masing vokaalharmooniast soome sugu keeltes, eriti Tartu eesti keeles. Sõnaraamatu materjalide korraldamise ja täiendamisega tegeles Gehewe, lisamaterjali saatsid Kreutzwald ja Nocks.

12 „Kreutzwald Faehlmannile [28.12.1842.]”, Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus. 1. Kir-jad Fr. R. Faehlmannile, D. H. Jürgensonile ja teistele 1833–1866 (Tallinn, 1976), 46.

13 Friedrich Robert Faehlmann, „Ueber die estnische Ortographie”, Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft zu Dorpat, Bd. 2, h. 4 (Dorpat, 1852), 51–71.

14 Friedrich Robert Faehlmann, „[Rahva keelest. Ettekanne 1844]”, Teosed, 1, 126–128.

kerSti taal

120

1848. aasta üldkoosolekul vaagis Faehlmann seltsi töötulemusi ja tegi hulga ettepanekuid: viidates, et Soome kirjanduse seltsi mõju- ja tegevusringkond on olnud märksa laiem ning seltsi töös osaleb aga-ralt kogu maa, oli Faehlmanni soov, et ka ÕES oma tegevust laien-daks. Ta pidas hädavajalikuks kokku leppida otstarbekohasema ja õigema ortograafia asjus. Eriline tähelepanu tulnuks pöörata rah-vakirjandusele. Rahvaraamatuis on eriti silmas peetud rahva õpeta-mist ja kalendrit võib pidada tõeliselt õpetlikuks rahvaraamatuks. Vähese rahvakirjanduse üheks vabandavaks põhjuseks tõi ta keele raskuse. Raskust võib aga püsivusega ületada. Faehlmann pöördus üleskutsega nende seltsi liikmete poole, kes on head keeleoskajad, võtta oma hoolde see eesti kirjanduse liialt vähe tähelepanu leidnud osa.15

1849. aasta jaanuaris andis Faehlmann põhjalikuma ülevaate seltsi kümne aasta tegevusest.16 Tehtut hinnates ütles ta, et sihte, mida selts asutamisel endale seadis, on muutumatult silmas peetud ja töötulemused on leidnud tunnustust. „Mis kõigepealt puutub kee-leharimisse, siis võime uhked olla selle üle, et seltsi väljaannetes ja seltsi liikmete poolt on alustatud uus tulemusrikkam keeleuurimise viis, mida teised on ainult järele aimanud, ja kõigis eesti keeleõpe-tuse osades on selts astunud esimese sammu; need osad, mida pole veel käsitletud, on puudutamata jäetud ka teiste poolt; nimelt mit-med süntaksi alale kuuluvad teemad.” Faehlmann arvas koguni, et järelpõlved hakkavad seltsi asutamisest lugema uut eesti gramma-tika käsitlusjärku. Samas kurtis ta, et sõnaraamat ei ole kaugele edenenud. Üks inimene peab võtma kogu töö – muidu ei tule sellest kunagi midagi. Unarusse jäänud, kuid väga vajalikuks keeleuuri-mise haruks pidas Faehlmann keelegeograafiat. Näiteks kuuldakse õ-d Peipsi ääres palju sagedamini kui harju- ja hiiumaal. Tulevik-ku vaadates esitas ta küsimuse: „Millele võivad seltsi liikmed 25. aastapäeval uhked olla? Kui agarus ja virkus ei jahtu, siis on ehk tulemused seda hiilgavamad.”17 Kahjuks oli ÕESi 25. aastapäevaks

15 Friedrich Robert Faehlmann, „[Ettekanne 1848. a. üldkoosolekul]”, ibid., 148 –150.

16 Tegelikult 11 aasta tegevusest. Antud juhul arvestati seltsi algust 1839. a jaanua-rist, kui rahvahariduse minister Sergei Uvarov kinnitas ÕESi põhikirja.

17 „[Praeguse presidendi hr. dr. Faehlmanni ettekanne 19. jaanuaril 1849]”, Teosed, 1, 169–172.


121

agarus kadunud ning alanud langusperiood, seda ka keeleuurimises. Kreutzwald kurtis juba 1853. aastal, et töömesilaste hulgas ei leidu ühtegi keeleuurijat ja seetõttu tuleb toimetistes avaldada teisi ees-tiainelisi asju, kuni sirguva nooruse hulgast aja jooksul värsked jõud võrsuvad.18

Kui keeleuurimine oli algaastatel seltsis üks peamisi tegevus-alasid, siis sama tähtsaks peeti ka rahvaraamatute väljaandmist, millel oli seltsi rahvavalgustuslikus tegevuses tähtis koht. Kahjuks oli rahvakirjanduse trükki toimetamisel veelgi rohkem tagasilööke kui eesti keele uurimisel. Vaid „Marahva kalendrit” õnnestus aastail 1840–1865 välja anda, kusjuures kõige väärtuslikum kaastöö pärines Faehlmannilt ja Kreutzwaldilt. Raamatutest ilmusid „Viina-katk“ ning „Sippelgas”.19 Viimasesse koondati lood, mis Kreutzwald oli kirjutanud hoopiski ajalehe Maarahva Nõuandja jaoks. Seltsis leiti, et kalendrist ja mõnest väiksemast raamatukesest on vähe rahva-valgustuslikuks tegevuseks. Pidevalt ilmuv ajaleht (ajakiri) aitaks kaasa ka rahva majandusliku olukorra paranemisele. 25. septemb-ril 1840 saatis Kreutzwald seltsile ajalehe väljaandmiseks üksikas-jaliku kava. Ajaleht pidi valgustama seniseid väära majapidamise viise ja ühtlasi soovitama juba järeleproovitut, käsitlema kodu- ja kooliolusid, selgitama üldist kõlbelist elu, eriti karskusasja silmas pidades, ning andma õpetusi inimeste ja loomade tavaliste haiguste raviks.20 Kahjuks ei võimaldanud ärevad ajad ajalehe väljaandmi-seks luba taotleda (talurahvarahutused, Pühajärve sõda 1841). Pea-põhjus, mis rahvaraamatuid nii vähe ilmus, oli tegijate puudus.

1856. aastal kirjutati seltsist esimest korda eesti keeles: kalendris ilmus artikkel „Marahva sündinu asju tundjide koggodus Tartun”.21 Eelkõige tutvustati seltsi arstist sekretäri Emil Sachssendahli töö-

18 Kreutzwald Sachssendahlile. Võrul, 15. märtsil 1853, Fr. R. Kreutzwaldi kirjava-hetus, 2, Kirjad A. H. Neusile, E. Sachssendahlile ja teistele 1847–1866 (Tallinn, 1956), 308–309.

19 Fr. R. Kreutzwald, Wina-katk. Üks tähhele pannemise väärt jut, mis wanna ning noore rahvale juhhatusseks ja kassuks wälja on antud (Tartu: Lindforsi pär., 1840); Fr. R. Kreutzwald, Sippelgas. Essimene jäggo. Wälja antud Maarahva kele ja kirja koggoduse polest (Tartu: h. Laakmann, 1843).

20 Kreutzwald Õpet. Eesti Seltsile [25. IX 1840], Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus, 1, 399–402.

21 „Marahwa sündinu asju tundjide koggodus Tartun”, Ma-rahwa Kalender ehk Tähtramat 1856 (Tartu, 1855), 48–51.

kerSti taal

122

kabinetti, kus hoiti seltsi muuseumi vanu esemeid. Perno Postime-hes ilmus esimene artikkel ÕESist 1862. aastal, 1863. aastal kirju-tati seltsi 25. aastapäevast.22 Aastapäeva puhul kirjutati ka sellest, mida selts uurib ja kogub: vanad pruugitud sõja-, söögi- ja muud riis-tad, vanad rahad, ehted ja riided, vanad raamatud, sest nende kau-du võib eesti rahva endisest elust teadmisi saada. Eesti Postimehes kutsuti 1865. aastal inimesi seltsile muinasesemeid ja vanaaegseid asju saatma.23

ÕESi saabus alates sajandi keskpaigast üha enam eestikeelseid kirju: järelikult levis teadmine seltsist rahvahulkadesse ja ÕES ära-tas nii suurt lugupidamist, et juleti oma muresid kurta. Pidevalt kir-jutas eestikeelseid kirju Pärnu bibliofiil Mihkel Jürgens, kes seltsile ka raamatuid saatis ja samas seltsilt raamatuid tellis, et neid enda tarbeks ümber kirjutada. ÕES sai rahva hulgas tuntuks eelkõige ka-lendrite ja 1863. aasta kooliõpetajate ankeedi kaudu. Ankeet, mis avaldati Perno Postimehes, sisaldas küsimusi nii õpetajate kui ka õpilaste kohta. Saabunud vastustes kurdeti sageli õpetajate raske elu üle ja kiideti ka ÕESi, kes on vaevaks võtnud kooliõpetajate vas-tu huvi tunda. Valdav enamik vastuseid olid eestikeelsed, kuid oli ka saksakeelseid (näit Abja koolmeister ja harrastusarheoloog, ÕESi liige Jaan Jung).24

ÕES püüdis igati kaasa aidata uue kirjaviisi võidulepääsule. Selts andis 1864. aastal välja J. hurda „Lühikese õpetuse õigest kirjutami-sest parandatud viisi”. Kahjuks oli uuele kirjaviisile ülemineku vas-taseid mitte ainult sakslaste, vaid ka eestlaste hulgas: uue kirjaviisi vajalikkus ei olnud kõigile üheselt mõistetav. 1867. aastal sai selts pika kirja Pilistverest W. Rothbergilt, kes sugugi uut kirjaviisi heaks ei kiitnud: „Ei või ka seda vana ära visata, üks vana sõber on ikka enam kui uus sõber.” Ta tõi ka arvukalt põhjusi, miks vana kirjakeel kasulik on: „Vanad raamatud on kõik vanas kirjas ja neid oleks raske

22 „Tarto õppetud Eesti Selts”, Perno Postimees, 30.05.1862; „Õppetud „Eestiseltsi” 25-aastane mälestuse päev”, Perno Postimees, 06.02.1863.

23 „Õppetud Eestiseltsist”, Eesti Postimees, 03.02.1865.24 „Eesti kihelkonna- ja külla-koolmeistrid ni Tallinna kui Ria kubermangus pal-

lutakse sõbralikkult „Tarto õppetatud Eesti-Seltsile” kirja läbbi allamal seisvate küsimiste peale vastust anda”, Perno Postimees 27.02; 06.02, 13.03.1863. Ankeedi vastused asuvad Eesti ajalooarhiivis Õpetatud Eesti Seltsi fondis: EAA 2569-1-77, 78, 79. Ankeedist põhjalikumalt: Lembit Andresen, Eesti rahvakooli minevikust. Koolide olukorrast Õpetatud Eesti Seltsi ankeediandmete põhjal (Tallinn, 1966).


123

ümber muuta ja vanad peaks siis hoopis minema viskama. Rahvas on vana viisi õpetatud, kas siis nüüd peaks kõiki uuesti õpetama, ka vanad koolmeistrid on kõik vana viisi õpetatud, kas neid peaks siis uuesti koolitama.” Ta pidas vajalikuks ka saksakeelseid koole, sest keeleoskus on väga vajalik ja ega seepärast veel oma emakeelt ei põlata ning õppimine ei too kindlasti kellelegi kahju.25

Pärast Faehlmanni surma oli keeleuurimisse tekkinud paus. Sajandi teisel poolel hakkasid eesti keelt uurima juba eestlastest teadlased. hurdale lisandus keeleteadlane Mihkel Veske, kes oma uurimisreisidest pidevalt seltsi koosolekutel rääkis ja ta reisiülevaa-ted ilmusid ÕESi aastaraamatus, samuti keeleuurimused.26 Pärast Wiedemanni poolt lõpule viidud eesti-saksa sõnaraamatu ilmumist hakati seltsis tegema ettevalmistusi saksa-eesti sõnaraamatu koos-tamiseks. ÕESi esimees keeleteaduse professor Leo Meyer (1830–1910) tõstatas sõnaraamatu väljaandmise küsimuse 1874. aasta 8. mai koosolekul, koostajana nähti Vesket. 1877. aasta 2. märtsil moodustati isegi komisjon koosseisus L. Meyer, Carl Mickwitz, Carl heinrich Niggol ja Gustav Blumberg,27 kuid edaspidi sõnaraamatust enam ei räägitud. Veske käsikirjalise pärandi hulgas leidub vaid sõnaraamatu kavandeid. Nii juhtus aeg-ajalt mõne suurejoonelise ideega, mille elluviimiseni ei jõutud. Villem Reiman pühendus eesti vanema kirjakeele mälestusmärkide väljaandmisele: Mülleri jutlu-sed, Rossihniuse katekismus, 10 eestikeelset jutlust 17. sajandist.28

25 EAA, 2569-1-83, l. 68–69.26 Mihkel Veske, „Bericht über die Ereignisse einer Reise durch das Estenland

im Sommer 1875”, Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft, Bd. 8, h. 3 (Dorpat, 1876), 40–84; Mihkel Veske, Reisebericht. Vorgetragen in der 433. Sitzung der Gel. Estn. Gesellschaft, Sonderabdruck aus Nr. 239 den „Neuen Dörptschen Zeitung” 1876 (Dorpat, 1876); Mihkel Veske, „Ueber die Verwandsc-haft der magyarischen Sprache mit der estnischen, resp. Finnischen Sprache”, I–II, Sitzungsberichte der gelehrten Estnischen Gesellschaft 1885 (Dorpat, 1886), 187–203, 274–285.

27 „413. Sitzung der gelehrten Estnischen Gesellschaft am 8. (20.) Mai 1874”, Sitzungsberichte der gelehrten Estnischen Gesellschaft 1874 (Dorpat, 1875), 8; „440. Sitzung der gelehrten Estnischen Gesellschaft am 2. (14.) März 1877”, Sitzungsberichte der gelehrten Estnischen Gesellschaft 1877 (Dorpat, 1878), 4.

28 Georg Müller, Neununddreißig Estnische Predigten aus den Jahren 1600–1606. Mit einem Vorwort von Wilhelm Reiman, Verhandlungen der gelehrten Est-nischen Gesellschaft, Bd. 15 (Dorpat, 1891); Joachim Rossihnius, Südestnische Uebersetzung des Lutherischen Katechismus, der Sonntags-Evangelien und -Episteln und der Leidensgeschichte Jesu nebst einem Anhang in das Südestnische übersetzter Kirchenlieder und Stücke der Agende mit einer Einleitung von Wilhelm

kerSti taal

124

Kuni Esimese maailmasõjani peeti ettekandeid saksa keeles, mis oli ka omavaheliseks suhtluskeeleks. häid eesti keele oskajaid oli kogu perioodi jooksul ka sakslaste hulgas, sealhulgas ka keeleuuri-jaid, eriti esimestel aastakümnetel. Võib oletada, et enamik asutaja-liikmetest oskas eesti keelt või vähemalt õppis seda. Kreutzwald kri-tiseeris kirjavahetuses sageli liikmete kehva keeleoskust, mis seltsi töös osalemist takistab. Mõnikord ei pidanud ta siiski keeleoskust kõige tähtsamaks. Näiteks ülemõpetaja Gustav Moritz Santo (1802–1856) esimeheks valimise puhul 1853. aastal kirjutas Kreutzwald: „Kuigi ta eesti keelt ei oska, on ta ometi tuntud kui arukas pea ja lu-gupidamisväärne karakter.”29 Eestlased moodustasid kogu esimese perioodi jooksul umbes 10% seltsi liikmeskonnast.

Õpetatud Eesti Seltsi muutumine eestikeelseks teadusseltsiks 1928/29. aastalKui ÕES 1919. aastal taasalustas, olid eestlased endiselt suures vä-hemuses (1921. aastal 164 liikmest 36) ja tegevus jätkus vanu tradit-sioone järgides saksakeelsena. Liikmeskond hakkas kiiresti kasva-ma, kuid esialgu rohkem sakslaste kui eestlaste arvelt (1919. aastal 31 uut liiget, neist 11 eestlast; 1920. aastal 89 uut liiget, eestlasi 42; 1922. aastal 22 uut liiget, eestlasi 10, 1923. aastal 19 uut liiget, 8 eestlast; 1924. aastal 14 uut liiget, 7 eestlast).

Vahepealsetel aastatel huvi seltsi astumise vastu vähenes, kuid 1929. aastal ühines seltsiga juba 51 uut liiget, neist 43 eestlast. Aas-ta lõpus oli esimest korda võimalus tänu eestlaste ülekaalule valida peamiselt eestlastest koosnev juhatus.

Esimese eestikeelse ettekande pidas seltsis TÜ soomlasest pro-fessor Lauri Kettunen (1885–1963) 1922. aasta 1. märtsil teemal „Liivlaste veejumalus Noova”. Peagi järgnesid Harri Moora, Matt-hias Johann Eisen jt. Samal ajal asutati uusi rahvusteaduste selt-se – Akadeemiline Emakeele Selts (1920), Akadeemiline Ajalooselts

Reiman, Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft, Bd. 19 (Dorpat, 1898); Zehn estnische Predigten aus der Mitte des siebzehnten Jahrhunderts. Mit einer Einleitung, Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft, Bd. 20, h. 1 (Dorpat, 1899).

29 Kreutzwald Sachssendahlile [veebr. algul 1853], Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus, 2, 301.


125

(1920), Akadeemiline Rahvaluule Selts (1925), Akadeemiline Kirjan-dusühing (1924) –, mille liikmeskonna moodustasid peamiselt eest-lased. Ka ÕESi hakkas järjest enam astuma eestlasi ning nüüd oli võimalik mõtlema hakata võimuvahetusele ka saksakeelses ÕESis. 1853. aastal asutatud Eesti Looduseuurijate Seltsis oli eesti keel juba ametlikuks keeleks saanud, vaid peamiselt sakslastest koosnevad Eestimaa Kirjanduse Ühing ja Pärnu Muinasuurimise Selts jätkasid saksakeelsetena. Väiksemates kohtades oli sakslasi seltside edasi tegutsemiseks liialt vähe ja nii lõpetas 1920. aastate algul tegevuse Saaremaa Tundmaõppimise Selts ning Viljandi Kirjanduslik Selts kiratses kuni sulgemiseni 1939. aastal. Seega nõrgenes baltisakslas-te positsioon mitte ainult majanduse vallas, vaid ka teaduselus ja seltsitegevuses. ÕESis võisid sakslased end esialgu kindlalt tunda.

Ülikoolis kasvas kiiresti eestikeelsete loengute arv ja Eesti Va-bariigi kümnenda aastapäeva eel tõstatati küsimus: kui kaua peab veel taluma saksa keele valitsemist riigilt toetust saavas Õpetatud Eesti Seltsis? 1928. aasta 17. veebruaril ilmus Postimehes artikkel „Liigub visalt, aga liigub siiski. Võõra keele valitsus Õpetatud Eesti Seltsis. Saksa keel langemas”. Rõhutati, et kuni Kettuse ettekandeni seisis eesti keel seltsi ukse taga. Ettepaneku minna üle eesti keelele tegi rektor henrik Koppel (ÕESi liige aastast 1894) 7. märtsi koos-olekul: võtta Õpetatud Eesti Seltsis ametlikuks keeleks eesti keel. Keeleküsimust arutati ka järgmistel koosolekutel ning lõpuks otsustati, et kõik ametlikud teadaanded kantakse ette eesti keeles, kuid lisatakse ka tõlge, protokollid kirjutatakse kahes keeles, ette-kannetes ja vaidlustes on lubatud mõlemad keeled ja küsimustele vastatakse selles keeles, milles need esitati. Väljaannete keeleks jäi edasi saksa keel, sest need olid mõeldud välisvahetuse kaudu Ees-ti teaduse tutvustamiseks välismaal. 1932. aastal hakkas ilmuma eestikeelne „Kirjade” sari, kus avaldati kaks rahvaluulele pühenda-tud köidet (J. Hurda 25. surma-aastapäevaks ja „Kalevala” ilmumise 100. aastapäevaks), Gustav Ränga monograafiad ning Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus.30

Seltsi eestikeelseks muutumine pälvis ajakirjanduse tähelepanu.

30 1. Vanavara vallast (Tartu, 1932); 2. Gustav Ränk, Peipsi kalastusest (Tartu, 1934); 3. Kaleviste mailt (Tartu, 1935); 4. Faehlmanni ja Kreutzwaldi kirjavahetus (Tartu, 1936); 5. Gustav Ränk. Saaremaa taluehitised (Tartu, 1939).

kerSti taal

126

Kui tavaliselt avaldati lühiteated koosolekul toimunust Postimehes, harva ka Päevalehes, siis nüüd ilmusid ülevaated aruteludest mõle-mas ajalehes. Kuna ametlik protokoll on napisõnaline ja ei kajasta sõnavõttudes öeldut, siis just tänu ajakirjandusele saab toimunust tõesema pildi. Pealkirjad olid emotsionaalsed: 90-aastane tradit-sioon, mil eesti keel ukse taga pidi olema, kolikambri heidetud jne.31 Sõnavõttudes püüti naeruvääristada eesti keele lubamist seltsi väl-jaannetesse: eesti keel ei või väljaannetesse pääseda, sest välismaal mõistab seda keelt vaid mõni üksik; see oleks võõral maal suurele hulgale nagu mõni salakeel ja omal maal ka kõik ei oska eesti keelt; eesti keel oleks nagu malai või albaania keel. Koppel tuletas sõnavõt-jatele meelde, et kui otsustatakse eesti keel kõrvale tõrjuda, siis võib see valitsuses ja Riigikogus vastukaja leida, sest selts saab ülikoolilt toetust. Ühtlasi tegi ta ettepaneku alustada mõne uue eestikeelse sarjaga, näiteks rahvaluule alalt.32 h. Koppel põhjendas eesti keele kasutamist seltsi ametliku keelena Postimehe artiklis. Ta kirjutas, et seltsi põhikirjas ei ole keele kohta sõnagi, kuid enesestmõistetavaks on peetud, et ülikooli õppekeel on ka ülikooli juures asuvate seltsi-de ametlik keel. Olulise põhjusena seltsi eestikeelseks muutmisel tõi ta vajaduse olla teistele humanitaarala seltsidele keskkohaks, mille ümber teised koonduksid ja omi tegevuskavu arutaksid. Saksakeelse seltsi ümber eestlaste seltsid aga ei liituks. Seltsi väljaanded pidid olema ka sisemaa jaoks ja seetõttu oli eestikeelne sari väga vajalik. Rahvaluule arhiivi suuri kogusid oli vaja välja andma hakata.33

Uus, valdavalt eestlastest koosnev juhatus valiti 1929. aasta 4. detsembril. Aasta varem ei olnud otsustavaks pöördeks seltsis veel piisavalt eestlasi. ÕESi esimeheks valiti keeleteaduse professor Ju-

31 „Liigub visalt, aga liigub siiski, „Võõra keele valitsus Õpetatud Eesti Seltsis”, „Saksa kants on langemas”, Postimees 17.02.1928; „Kauplemine riigikeele pärast! Huvitav maadlus Õpetatud Eesti Seltsis. Seltsi enamus hoiab saksa keele poole”, Postimees 09.03.1928; „Võitlus eesti keele pärast Õpetatud Eesti Seltsis”, „Õpe-tatud E. Seltsi ametlikuks keeleks Eesti keel”, „90-aastane traditsioon, mil eesti keel ukse taga pidi olema, kolikambri heidetud”, „Eestseisus ei luba Eesti keelt seltsi väljaannetesse”, Päevaleht 09.03.1928; Henrik Koppel, „Mitte „riigikeele”, vaid eesti keele pärast”, Postimees 13.03.1928; „Õpetatud Eesti Seltsi teoste kee-leküsimus”, „Eesti keel Seltsi trükitöis lubatud”, „Kaebus tühistatud”, Postimees 24.03.1928.

32 „Kauplemine riigikeele pärast! huvitav maadlus Õpetatud Eesti Seltsis. Seltsi enamus hoiab saksa keele poole”, Postimees 09.03.1928.

33 Henrik Koppel, „Mitte „riigikeele”, vaid Eesti keele pärast”, Postimees 13.03.1928.


127

lius Mark, juhatuse liikmeteks Johan Kõpp (abiesimees), Erik Laid (abisekretär), Ferdinand Leinbock (Linnus, laekahoidja), Otto Liiv (raamatukoguhoidja abi), harri Moora (konservaator), Erik Tender (mündikonservaator). Sakslastest jätkas ainsana raamatukoguhoid-ja Otto Freymuth. Sekretär jäi esialgu valimata, sest professor Wil-helm Wiget oli kirja teel teatanud ametist loobumisest. Järgmisel aastal valiti sekretäriks Marta Schmiedehelm. Sakslased esitasid ju-hatusse heinrich Laakmanni mündikonservaatoriks ja Aleksander Rosenbergi raamatukoguhoidjaks, kuid kumbki ei saanud piisavalt hääli.34 Seega oli toimunud seltsi elus oluline pööre. Sakslasi ei tõrju-tud kõrvale, kuid senine esimees professor Walter Anderson tõmbus ise pettunult tagasi nii seltsi esimehe kui ka väljaannete toimetaja kohalt. Näiliselt toimus eesti keelele üleminek rahulikult: vähemus-se jäänud sakslastel ei olnud jõudu avalikuks vastupanuks. Nende protest avaldus eemaldumises seltsi tegevusest. Kui esimene kaks-keelne protokoll kirjutati 21. märtsil 1928, siis esimene ainult eesti-keelne 5. märtsil 1930.

Kuidas mõjutas eesti keelele üleminek seltsi igapäevaelu, teadus-tegevust ja liikmeskonda? Negatiivset mõju ei olnud isegi liikmete arvus: säilinud on vaid üks avaldus eesti keele mittevaldamise pä-rast seltsist väljaastumise kohta. Eestlaste arv kasvas nende võrra, kes varem saksakeelsesse seltsi astuda ei tahtnud. 1930. aastatel kuulus ÕESi valdav enamik TÜ filosoofiateaduskonna õppejõudu-dest. Selts ei muutunud monorahvuseliseks ning võõrkeelsed ette-kanded ja sõnavõtud olid endiselt lubatud. ÕESi 100 aasta juubeli puhul au- ja korrespondentliikmeteks valitute seas oli nii baltisaks-lasi kui ka teadlasi Soomest, Ungarist, Rootsist jm.

Eesti keelele üleminekuga kaasnesid siiski suuremad muudatu-sed kogu seltsi tegevuses. Ühtlasi toimus põlvkondade vahetus ja seltsi asusid juhtima noorema põlvkonna eesti haritlased, kes olid valdavalt hariduse saanud juba rahvusülikoolis. Välismaa seltsidest ja teadusasutustest ÕES ei kaugenenud. Sidemed Saksamaaga hak-kasid nõrgenema juba Esimesest maailmasõjast alates, samas tihe-nes koostöö Soome ja Rootsi seltside ja teadusasutustega. Vahetu-seks mõeldud seltsi väljaanded – toimetised ja aastaraamat – jäid

34 EAA, 2569-2-1, l. 27.

kerSti taal

128

võõrkeelseteks ja nii sai Eesti teadust välismaal tutvustada. Senise saksa keele kõrval kasutati väljaannetes üha enam inglise ja prant-suse keelt. Eestikeelsena hakkas ilmuma uus ÕESi kirjade sari. Uus juhatus suutis suurendada seltsi toetuseks saadavaid summasid, peamiselt kultuurkapitalilt. Seltsi väljaanded muutusid mahuka-maks ja toimetistes avaldati teaduslukku jäänud harri Moora, Otto Liivi, Oskar Looritsa, Arnold Soomi, Armin Tuulse monograafiad. Eritoimetiste sarjas ilmus Ilmari Mannise „Sachkultur Estlands”.35

LõpetuseksÕES tegeles eesti keele uurimisega ajal, kui ei olnud veel eesti keele uurimise ja arendamise ühtset keskust, vältides seega väikese rah-vakillu keele hääbumist. 19. sajandi esimesel poolel on suurimad teened keele uurimisel Dietrich heinrich Jürgensonil ja Friedrich Robert Faehlmannil, kes esimeste eestlastest eesti keele lektorite-na viisid Tartu ülikoolis eesti keele õpetuse uuele tasemele. hinnata tuleb estofiilidest pastorite entusiasmi keelematerjali kogumisel ja keele uurimisel. Eesti-saksa sõnaraamatu koostamisel tehtu võimal-das Ferdinand Johann Wiedemannil 1860. aastail suure töö lõpule viia. 19. sajandi teisel poolel viisid keeleuurimise uuele tasemele Ja-kob hurt ja Mihkel Veske, töötades samal ajal ka Eesti Kirjameeste Seltsis. Villem Reimani toimetamisel ja seltsi esimehe Leo Meyeri toetusel toimunud eesti vana kirjakeele mälestusmärkide trükki toi-metamine tegi keeleharuldused kättesaadavaks järeltulevatele põl-vedele.

1928/29. aastal läbi viidud keelevahetus seltsis, mis eeldas liik-meskonnas eestlaste ülekaalu, oli seltsi edasikestmiseks möödapääs-matu. Tänu Õpetatud Eesti Seltsi eestikeelseks muutumisele ei hää-

35 harri Moora, Die Eisenzeit in Lettland bis etwa 500 n. Chr. 1. Teil. Die Funde. Tartu 1929; 2. Teil. Analyse, ÕESi toimetised, 25, 29 (Tartu, 1938); Otto Liiv, Die wirtschaftliche Lage des estnischen Gebiets am Ausgang des XVII. Jahrhunderts, I, Allgemeiner Überblick, Getreideproduktion und Getreidehandel, ÕESi toime-tised, 27 (Tartu, 1935); Oskar Loorits, Volkslieder der Lieven, ÕESi toimetised, 28 (Tartu, 1936); Arnold Soom, Die Politik Schwedens bezüglich des russischen Transithandels über die estnischen Städte in den Jahren 1636–1656, ÕESi toime-tised, 32 (Tartu, 1940); Armin Tuulse, Die Burgen in Estland und Lettland, ÕESi toimetised, 33 (Dorpat, 1942). Ilmari Manninen, Die Sachkultur Estlands, ÕESi eritoimetused, 1–2 (Tartu 1931–1933).


129

bunud selts baltisakslaste lahkumisega 1939. aastal, nagu juhtus Eestimaa Kirjanduse Ühinguga ja mitme Lätis tegutsenud seltsiga (Riia ajaloo ja muinsuste selts, Kuramaa kirjanduse ja kunsti selts).

Kersti Taal, MA (ajalugu), on Tartu Ülikooli raamatukogu biblio-graaf.

The Language Question in the Learned Estonian Society

KERSTI TAALUniversity of Tartu Library

The purpose of the Learned Estonian Society (LES) established in 1838 became to promote knowledge about the past and future of the Estonian nation, its language and literature and the lands settled by Estonians. Thus, studying and developing the Estonian language was one of the most important tasks of the Society. In this article, the language question is viewed from two perspectives: researching the Estonian language in the 19th century and the transition from German to Estonian in 1928/1929. LES started its activity at a time when even the first Estonian intellectuals, the founding members of the Society, were not yet certain whether Estonian would develop into a cultural language or whether the language of this small na-tion would fade away. Both the Estonians and German Estophiles thought that the language should be studied at least for the benefit of the future generations. In addition to the lecturers of the Esto-nian language at the University of Tartu, D. h. Jürgenson and Fr. R. Faehlmann, language studies were conducted by German pastors in the first decades. The most important linguistic undertaking became the compilation of an Estonian-German dictionary. The work prog-ressed slowly and the dictionary was completed by F. J. Wiedemann, a member of LES and an academician at the St Petersburg Academy

kerSti taal

130

of Sciences as late as in the 1860s. The Ehstnisch-deutsches Wör-terbuch was published in 1869 by the St Petersburg Academy of Sciences since LES lacked money for it. In the second half of the 19th century Estonian was studied by the Estonians J. hurt, M. Veske, and others. Villem Reiman was involved in publishing examples to commemorate the Old Written Language and, thus, LES published Georg Müller’s sermons, Joachim Rossihnius’s catechism and ser-mons dating back to the 17th century.

Although Estonian was not spoken in LES in the 19th century, the Society received letters in Estonian: they were not considered untoward since some of the German members of the society were also fluent in Estonian in addition to the Estonian members. In the 19th century, only a tenth of the Society members were Estonian.

When LES recommenced its activity in 1919 in the Republic of Estonia as a German-language organisation, the Germans still held the majority (in 1921 only 36 of the 164 members were Estonian). The first Estonian-language presentation – “The water deity Noova of the Livonians” – was made by Lauri Kettunen, a Finnish professor of the Estonian language on 1 March 1922. In 1928, just before the tenth anniversary of the Republic of Estonia, most of the lectures in the University of Tartu were held in Estonian and the public was increasingly asking the question of how long would the Learned Es-tonian Society, which was supported by the state, continue to be a German-language organisation? During the 1928 March session, the Society started to discuss the proposal of henrik Koppel, rector of the University of Tartu, to make Estonian the official language of the Le-arned Estonian Society.

Although the Germans did not agree with the decision, they had to accept the situation, as theirs was a minority opinion. The Ger-mans specifically opposed that the Society’s publications would be in Estonian. The yearbook and transactions remained in German since they were meant for knowledge exchange and introducing Estonian research abroad. The Letters publication series in which works on folk poetry and ethnography were published was started to be is-sued in Estonian. The Germans reacted to the LES turning into an Estonian-language organisation with withdrawal; Professor Walter Anderson resigned from the position of the Society chairman and no


131

longer edited publications. A new, mainly Estonian board was elected as late as on 4 December 1929, as the Estonians did not hold the ma-jority in the previous year. Julius Mark, professor of linguistics, was elected the chairman. The transition to Estonian was accompanied by great changes in the entire activity of the Society. The new mana-gement succeeded in getting more financial support for the Society and its publications developed into more extensive works. Since LES turned into an Estonian-language organisation, it did not meet the fate of many other German-language societies (E(h)stländische Lite-rärische Gesellschaft, Pernauer Alterthumforschende Gesellschaft), which ended their activity in 1939 as the Baltic Germans left.


MUUSEUMIKOGUD

Eesti muuseumide meditsiinilooliste kogude ja esemete väljaselgitamine

LEILI KRIIS, SIRJE SISASK

Tartu Ülikooli muuseum kavandab uut ekspositsiooni ajaloolises va-nas anatoomikumis, kus on meedikuid õpetatud Eesti ala ja ümbrus-konna tarvis kahe sajandi vältel alates Tartu ülikooli taasavamisest 19. sajandi alguses. Kui paljudele lõpetanutele oli Tartu õpetamise, praktika ja teadusliku tegevuse koht, siis omandatud oskusi raken-dati enamasti teistes Eestimaa piirkondades ja läbi ajaloo ka kõikjal välismaal (19. sajandil Saksamaal ja Tsaari-Venemaa aladel, 20. sa-jandi II poolel endise Nõukogude Liidu piires).

MeditSiinilooliSte kogude ja eSeMete VäljaSelgitaMine

133

huvitusime seetõttu, milliseid meditsiiniloolisi kogusid leidub Eesti teistes muuseumides. hea võimalus sellist teavet saada ava-nes kultuuriministeeriumi poolt välja kuulutatud muuseumide arendamise toetusprogrammi abil, milles osalesime projektiga „Ees-ti muuseumide meditsiinilooliste kogude ja esemete kaardistamine” ajavahemikul 17.04.2013–31.12.2013. Arvestades projekti täitmise-le ettenähtud piiratud aega, oli andmete saamiseks kõige otstarbe-kam koostada küsitlus, mille adresseerisime eelkõige muuseumide peavarahoidjatele (vt lisa). Positiivse üllatusena enamik küsitluse saajatest ka vastas sellele, ühed põhjalikumalt, teised põgusamalt. Küsitluse vastustele toetudes ongi koostatud alljärgnev ülevaade.

Eesti muuseumidest on mahukamaid meditsiiniloolisi kollekt-sioone SA Eesti Tervishoiu Muuseumil (ETM) ja Tartu Ülikooli muu-seumil (TÜM). Eesti muuseumide infosüsteemi MuIS andmetel on ETMi kogudes mitmesuguseid meditsiiniloolisi materjale (arhiivi-dokumente 3554 sü, trükiseid 596 sü, fotosid 7284 sü, esemeid 445 sü). Kodulehe andmetel on esemekogus 3736 museaali – farmaatsia, kirurgia, oftalmoloogia, laboratooriumi, neuroloogia, günekoloogia, teraapia, uroloogia, stomatoloogia, esmaabi, otorinolarüngoloogia valdkonna instrumente ja esemeid. Põhjalikum on Tallinna Far-maatsiatehase ja tema eelkäija aktsiaseltsi EPhAG labori toodangu näidiste kogu (ravimipudelid, tuubid, karbid, tabletid). Muuseumil on arvestatav kogu balsameeritud elundeid, elundkondi, balsameeri-tud inimene ning sapi-, põie- ja neerukivide kogum.1

TÜMi esemelistest kogudest on alakogu „Ajalooline meditsiini kogu” all MuISis leitavad 9086 eseme kirjeldused (koos kujutiste-ga). Kogu kajastab meditsiinilise kõrghariduse ajalugu Tartus, pee-geldades ühtlasi arstiteaduse arengut siinses Ida- ja Põhja-Euroopa regioonis 19. sajandi algusest tänapäevani. Kogus leidub anatoomia, farmakoloogia, farmaatsia õppe- ja teaduskollektsioone, meditsii-niriistu (kirurgia, stomatoloogia), eksperimentaalseadmeid (füsio-loogia) ja mitmesugust aparatuuri (diagnostika- ja laboriseadmed). Lisaks sellele sisaldab muuseumi arhiivkogu arstiteaduskonna ins-tituutide, kliinikute ja professorite arhiivimaterjale, üliõpilaste ma-gistri- ja doktoritöid ning mahukat sisekliiniku haiguslugude kogu

1 Vt www.tervishoiumuuseum.ee (29.10.2014).

leili kriiS, Sirje SiSaSk

134

Foto 1. Seadmekomplekt operatsioonihaavade termoraviks Paquelini järgi. Thermo-Cautere de Paquelin. Mon Charriere Collin, Paris, ca 1889 (Narva Muuseum NLM 845/20, foto Irina Kivimäe)


135

(1846–1946). Fotokogu sisaldab mitmekesist fotomaterjali, sh Tartu Ülikooli kirurgiakliiniku ja Tartu meditsiinikliiniku patsientide hai-guspiltide ülesvõtteid (1860–1924),2 antropoloogiateemalist klaas-negatiivide kogu Balti provintsidest pärit meessoost isikute ülesvõ-tetega 19.–20. sajandi vahetusest jm (vanemad materjalid leitavad e-kataloogist ESTER ja TÜ raamatukogu digihoidlast DSpace).3

Adresseerisime oma küsitluse eelkõige teistele Eesti (riigi- ja piirkondlikele) muuseumidele, kelle kogumisvaldkond ei ole otse-selt meditsiin, kuid hõlmab sealjuures ka meditsiiniloolisi materjale. Küsitluse andmetel on nende muuseumide kogude ülesehituslikus korralduses meditsiiniloolised esemed paigutatud kas ajaloolise, kul-tuuriloolise vms kogu koosseisu ja üldjuhul ei ole nendes kogudes lei-duvate esemete arv suur, jäädes näiteks riigimuuseumides 200–500 museaali piiridesse (Eesti Rahva Muuseumis (ERM) u 300 sü, Eesti Spordimuuseumis (ESM) 250 sü, Eesti Ajaloomuuseumis (EAM) üle 200 sü, SAs Virumaa Muuseumid (VM) u 500 sü, Narva Muuseumis u 100 sü jne). Enam leidub muuseumikogudes meditsiiniajaloolisi ar-hiivimaterjale ja fotomaterjale (mida käesolevas projektis käsitletak-se põgusamalt). Kui riigimuuseumide kogud hõlmavad materjale ka üle Eesti, siis piirkondlike muuseumide kogudes olevad materjalid on valdavalt seotud nende lähiümbruses tegutsenud meditsiiniasutuste (haiglad, apteegid, mudaravilad, sanatooriumid, leprosooriumid) ning tuntud meedikute, farmatseutide ja ravitsejatega (näiteks kollekt-sioon „Haapsalu raviasutused” (Haapsalu ja Läänemaa Muuseumid)).

Küsitluse läbiviimise ajaks oli muuseumikogudes olevatest me-ditsiiniloolistest materjalidest üle poole sisestatud ka MuISi. Kasu-tatud on märksõnu aadrilaskmine, anatoomia, apteek, arstimipurk, arstimipudel, doping, ennetav meditsiin, esmaabi, etikett, farmaat-sia, füsioloogia, haigete hooldamine, haigla, herbaarium, isiklik hü-gieen, keha füsioloogilised funktsioonid, kirurgia, meditsiiniajalugu, meditsiin, meditsiiniline tegevus, meditsiinivahendid, mikroskoop, mudaravi, nägemine, rasedus-sünnitamine, ravimine, raviasutus, silt, sanatoorium, sotsiaalhooldus, spordimeditsiin, stomatoloogia, suuhügieen, tervishoid ja meditsiin, tervishoiuasutused, tööstusme-

2 Vt Leili Kriis, Historical Photos of the Surgery Clinic of Tartu University 1860–1918: Clinical cases from the history of modern surgery (Saarbrücken, 2010).

3 Vt www.muuseum.ut.ee (29.10.2014).


136

ditsiin, uhmer, veterinaarmeditsiin. Vastustes märgiti ka, et kogu-des leidub teaduslikult kirjeldamata ja identifitseerimata museaale (vastavate erialaspetsialistide puudumise tõttu), mis on teinud and-mete sisestamise MuISi keerukaks. Seetõttu on küllaltki suur osa meditsiiniloolisi museaale sisestatud infosüsteemi vaid nimetuse ja muuseuminumbri tasandil.

Muuseumid hindasid oma kogudes leiduvaid haruldasemaid ja tähelepanuväärsemaid meditsiiniloolisi esemeid järgmiselt. ERM tõstis esile rahvameditsiiniga seotud esemeid, millest MuISist on leitavad (koos kujutistega) erinevatest Eesti piirkondadest pärit kupupanemise vahendid4 (kupusarved, kupurauad, kupumasinad), ravivad kivid (pikse-, naba-, kõrva-, kaarnakivid, mille kuumutami-sel tekkinud kuumale aurule omistati valu leevendav toime), aad-rilaskmise vahendid, nõu tärpentini hingamiseks nohu korral jm. EAM hindas enam Johann Burchardi (1776–1838) Mon Faible’i kol-lektsiooni5 ja Eestimaa Kirjandusliku Ühingu muuseumi kogusse kuulunud 11 museaali 16.–19. sajandist (kupunuga ajavahemikust 1501–1600, käe mudel (1701–1800), aadrilaskmise riist, ärritusapa-raat, luusaag (kõik 1801–1900)). Tallinna Tehnikaülikooli muuseum (TTÜM) pidas tähtsaks dr Arnold Seppo (1917–1980) luumurdude metallosteosünteesi seadmeid (luufiksaatorid, 4 eset), mis olid omal ajal oluliseks leiutiseks Eesti meditsiinis.6 Virumaa Muuseumid ni-metasid rõugenuga ja hamba väljatõmbamise konksu, mis kuulus Türgi sõjast osavõtnud Anton Ertsenele, kes kasutanud seda ham-4 Kupupanek on keskajast või veelgi varasemast ajast pärit ravimeetod, mida tol

ajal kombineeriti aadrilaskmise ja kaanide panekuga. Ravi toimemehhanism on kombineeritud: kupud avaldavad nahale eeskätt termilist ja negatiivse rõhu toimet. Selle tõttu laienevad nahasisesed veresooned, nahk muutub puneta-vaks, tekivad iseloomulikud kupurõngad mikroskoopilistest täppverevalumitest. Kuppude toimel suureneb organismi vastava piirkonna verevarustus, seda on võimalik seletada reflektoorse mehhanismiga. Kuppe pandi peamiselt hingamis-elundkonna põletikuliste haiguste puhul, kuid neist on abi saadud ka selja- ja liigesevaevuste puhul. Kupumassaaži tegemisel libistatakse kas õhutühja tavalist kupuklaasi või veidi suuremat kumerate servadega sobivat nõud õli või geeliga määritud kehaosal, tavaliselt seljal, sellel on hea toime kaela-õlavöötme pingest tingitud vaevuste leevendamiseks.

5 Vt: Eve Peets, „Johann Burchardi kollektsioon Eesti Ajaloomuuseumis”, Töid ajaloo alalt, 4 (Tallinn: Eesti Ajaloomuuseum, 2002).

6 Arnold Seppo (31.12.1917–19.04.1980) töödest on tänapäeval kasutusel Seppo salv põletushaavade raviks, ravinõelad arstimite luu sisse viimiseks, põletuste esmaabivedelik, lahused haavade töötlemiseks, Seppo luufiksaatorid (Saksamaal ja Venemaal).


137

maste väljatõmbamiseks sõjaväes ja hiljem Iila küla elanike hulgas, Viljandi Muuseum saja aasta vanust homöopaatilise apteegi7 komp-lekti, Valga Muuseum aadrilaskmise vahendeid ja kupuklaaside komplekti, tuntud kirurgi August Pobuli (1887–1959)8 arstiriistade

7 homöopaatia on alternatiivne ravisüsteem, mille eesmärk on stimuleerida keha loomulikku võimet end ise ravida. Arvamuse kohaselt aitavad homöopaatilised ravimid kõrvaldada organismis valitsevat ebakõla, mis väljendub haigussümp-tomite kujul; homöopaatilised ravimid kutsuvad ise esile olemasoleva haigusega sarnaseid sümptomeid (Sarnane ravib sarnast); preparaatide põhiline eelis on naturaalne iseloom (taimne, loomne ja mineraalne algmaterjal).

8 Aleksander Pille, „Eesti legendaarne kirurg August Pobul (26.12.1887–25.05.1959)”, Eesti Arst, 88 (7-8) (2009), 530–531.

Foto 2. Homöopaatiline apteek. Центральная гомеопатическая аптека С.-Петербурга, ca 1914 (Viljandi muuseum, VM TA 35)


138

Foto 3. Kupuraud, 19. sajand (Järvamaa Muuseum PM_4671:3 Aj1486)

Foto 4. Nabakivi, 1912. (Eesti Rahva Muuseum ERM 7403)


139

kogu perioodist 1922–19369 ning operatsiooniriistu ja abivahendeid Valga haiglast aastaist 1961–1989. Võrumaa Muuseumi kogus on tä-helepanuväärsed narkoosiaparaat, aadrilaskmise riistad, eboniidist kuuldetoru ja stetoskoop Teise maailmasõja ajast (tehtud mürsukil-lust), kogus on veel Võru linnaarsti Rudolf Piho materjalid ja ham-baarst helene Sirki (Zirk) hambaravikabineti sisustus 20. sajandi I poolest. SA haapsalu ja Läänemaa Muuseumide haruldasemad esemed on pronksist valatud uhmer aastast 1544 ning savist perko-laator droogide ekstraheerimiseks aastast 1830. hiiumaa Muuseum nimetas puust haamrit (tõenäoliselt refleksihaamer); Tartu Linna-muuseum jalasoojendusvanne, silmapesuklaasi ning Tartu proteesi-tööstuse toodangut (korsetid, proteesid, tallatoed); Pärnu Muuseum dr Kukke süstlaid, apteegikaalusid ja hambaarstiriistu; Eesti Spor-dimuuseum spordimeditsiini ja dopingut puudutavad esemeid, eriti aga dopinguproovi võtmise komplekti; harjumaa Muuseum Vaida arstikabineti sisustust; Saaremaa Muuseum mahukat ravimipaken-dite kogu ning Saaremaa vanimate apteekide materjale. Narva Muu-seumi kogudes identifitseerisime vanad refleksihaamrid, kogus on ka valik stetoskoope ja termomeetreid erinevatest aegadest, kirurgia ja hambaraviriistu, nõukogudeaegseid esmaabipakendeid jm.

Apteekide kogudest nimetati küsitluse vastustes Rakvere Dehio apteegi (131 sü), Rakvere linnaapteegi (90 sü) ning Rakvere keskap-teegi (256 sü) museaale (Virumaa Muuseumid); Paide vana apteegi sisustust (195 eset, annetas apteeker O. Brasche 1912. aastal) (Jär-vamaa Muuseum); Ambla apteegi museaale ning Räpina apteegi 62 puidust rohupurki 19. sajandi II poolest (EAM); haapsalu ja Lääne-maa apteekide ajaloolisi kogusid (haapsalu ja Läänemaa Muuseu-mid) ning Tartu Kivisilla apteegi 20 eset 17.–18. sajandist (Tartu Linnamuuseum). Palamuse apteegihoone on tähelepanuväärne nii ajaloo kui ka apteegi tegevuse poolest, kuna hoone oli ühel eluperioo-dil koduks kirjanik Oskar Lutsule ja filmirežissöör Theodor Lutsule (Palamuse muuseum).

Arhiivimaterjalidest olid küsitluse vastustes ära märgitud mu-daravi kasutuselevõtja dr C. A. v. hunniuse tegevusega seotud ma-terjalid (uurimused, retseptid jm dokumendid) (haapsalu ja Lääne-9 Vt Mari Juzar (koost), Peatükke Valga meditsiini ajaloost (Valga: Valga muu-

seum, 2008).


140

maa Muuseumid); käsikirjad Keila haigla ja apteegi ajaloost, kirurg Peeter Sepa mälestused, Kõue ja Kose meditsiinist (harjumaa Muu-seum); ravimtaimede tutvustused ja rahva tervishoiu käsiraamatud (vanim 179010) (Saaremaa Muuseum); rõugepanemise õpetus ning registreerimise vihik (rõugepanija Magnus Romm, kes tegutses Sa-gadi mõisa piirkonnas) (Virumaa Muuseumid); rõugepanemise raa-matud (1850–1880), velsker-rõugetepanija Jaan Schmidti rõugepa-nemise taotlus ja atestaat 1869–1873 (Mahtra Muuseum); lendleht pidalitõve vastu võitleva seltsi tegevuse kohta Liivimaal (1908); 2 samariitlase tunnistust ja samariitlaste kursuse läbimise tunnis-tus, nõukogudeaegsed dokumendid Punase Risti tegevusest, apteegi rohupudelite signatuurid (Valgamaa Muuseum); haapsalu (Lääne-maa) haigla, sanatooriumid ja raviasutused (haapsalu ja Läänemaa Muuseumid); Järvamaa maa-arsti ja maahaigla juhataja ning koha-liku seltskonnategelase Peeter Naarise (1885–1947) kogu (Järvamaa Muuseum); uurimistöö Viljandi vana apteegi kohta ning kassaraa-matud alates 1930. aastast, Ilmar Soomre käsikiri „1000 parajuh-tumit”, Viljandi linna ja ümbruskonna (Mustla, Jämejala, Karksi) tervishoiuasutuste hoonete projektid (Viljandi Muuseum, Eesti Ar-hitektuurimuuseum); referatiivne materjal Kärdla haigla ajaloost (hiiumaa Muuseum); AS Tartu Pärmivabriku vesiravila materjalid (Tartu Linnamuuseum); kirjanik Oskar Lutsu mälestused töötamise ajast mitmetes Eesti apteekides ja Esimeses maailmasõjas (Palamu-se muuseum); vastused EÜSi arstiteaduse osakonna küsimuskavale (1937), rahvameditsiini alased käsikirjad, kirjasaatjate mälestused (ERM); muusikute haiguslood, retseptid, kirjavahetus (Teatri- ja Muusikamuuseum); koolinoorte uurimistöid (Võrumaa Muuseum); kooliõpilaste terviselehti (Palamuse muuseum) jpm.

Fotomaterjale on Eesti muuseumides kõige arvukamalt, neid on ka kõige rohkem MuISi sisestatud. Meditsiini valdkonnas on vastus-tes nimetatud Valgamaa arstide, Taheva ja eriti Taagepera sanatoo-riumi hoonete, personali ja patsientide fotosid erinevatest perioodi-dest (Valgamaa Muuseum); Audaku leprosooriumi, mudaravilate ja

10 Ramma Josepi Hädda- ja Abbi-Ramat: Ehk magusad ja tullusad juttud ja õppe-tussed, kuida marahwas woib röömsaste ellada, ausal wisil rikkaks sada, ja isse enesele ja mu rahwale monnesugguses häddas ja wiletsusses abbi teha (Tallinn, 1790).


141

isikute fotosid (Saaremaa Muuseum); Keila haigla kroonika fotosid (harjumaa Muuseumid) jm.

Meditsiiniga seotud valdkondade materjalidest nimetati enim veterinaariat. Muuseumide kogudes leidub velskririistu ja veteri-naariamaterjale alates 19. sajandist (Mahtra Muuseum, haapsalu ja Läänemaa Muuseumid, harjumaa Muuseum). Valga Muuseumis on loomaarst Johannes Niggoli (1883–1967) veterinaarmeditsiiniga seotud esemeid ja trükiseid (luuleraamat, Kamtšatka reisikirjad11), Virumaa Muuseumides esemed (karvapügamise käärid, operatsioo-niriistad), trükised (käsiraamatud), arhiivdokumendid ja fotomater-jalid, sh negatiivid Piira veterinaarkeskusest.

Isikliku hügieeni vahenditest toodi välja seebid, seebipakendid ja -karbid; hambaharjad ja -karbid, hambapulbri ja -pasta karbid; kreemikarbid; pesemis- ja habemeajamismaterjalid ja pakendid; ma-niküüritarbed, kammid jm (EAM, Tartu Linnamuuseum, Tallinna Linnamuuseum jt).

Toitumise teemal nimetati samuti toidupakendeid ning retseptide ja toiduainete tehnoloogiaga seotud materjale (Valga Muuseum jt). Keskkonnakaitse valdkonnast leidub loodusloo õpikuid, käsiraamatuid ja kooliõpilaste vihikuid (Palamuse muuseum). Nimetati ka karskuslii-kumise materjale. Tervise edendamise teema all võib märkida hillar Kalda valmistatud nn koormuse jalgratast (Võrumaa Muuseum).

Küsimusele „Millised on teie nägemusel meditsiiniloolised mater-jalid, mis peaksid olema teie muuseumis ka tulevikus” vastati kok-kuvõtvalt: muuseumi tegevuspiirkonda jääv või siis maakondliku 11 Luuleraamat „Kallis kodu” (1954), „Matkapilte Kamtšatkast” (1937). Aastail

1911–1921 viibis J. Niggol Kamtšatkal suu- ja sõrataudi likvideerimas.

Foto 5. Apteegipudeli silt, 1934 (Palamuse Muuseum PAL 581:63 Ar413:63)


142

meditsiini ajalugu käsitlev materjal, huvi pakuvad konkreetsed isi-kud meedikute hulgast, kelle roll kohalikus elus on olnud märkimis-väärne või lausa legendaarne. Selliste isikutena on muuseumides do-kumenteerimist leidnud või leidmas näiteks Arnold Paroll (hiiumaa Muuseum), August Pobul (Valga Muuseum), Peeter Naaris (Järva-maa Muuseum), Peeter Sepp (harjumaa Muuseum) ja teised. Kok-kuvõtvalt, kohalike meditsiiniasutuste ajaloo ja arstkonnaga seotud materjalid võiksid ka tulevikus koha leida piirkondlikus muuseumis.

Kuigi meditsiinialaste esemete ja arhiivide kollektsioneerimi-ne eraisikute tasandil ei ole Eestis väga levinud, nimetati küsitluse vastustes siiski üksikuid isikuid, kellel kas tänu tööle või kogudes ja säilitades on tekkinud vastava temaatikaga kollektsioonid. Kogumi-se objektideks on apteegiesemed, kaalud, trükised, veterinaaria jm. Meditsiinikogude omanikena (kes antud küsitlusest on välja jäänud) nimetati veel hageri Muuseumi (eksponeeritud maa-apteegi interjöör ja ürdituba) ning Tallinna Tehnikaülikooli Tehnomeedikumi (TTÜM).

Kokkuvõtteks: Eesti muuseumide kogudes leidub kõige enam apteekidega seotud materjale (nii esemelisi kui arhiivi- ja fotoma-terjale). Ka hambaravikabinettide sisustusi leidub mitmetes muu-seumides (Pärnu Muuseum, Võrumaa Muuseum jt). Piirkondlikes muuseumides kajastub tavaliselt ka veterinaaria temaatika.

Muuseumide kogudes leidub ka tõeliselt haruldasi meditsiiniloo-lisi esemeid, nagu rõugenuga, kupurauad, aadrilaskmise vahendid, luusaag, ärrituse aparaat, ravivad kivid, homöopaatiline apteek ja palju muud. Arhiivimaterjalidest võiks esile tõsta rõugepanemise materjale, mudaravi temaatikat (haapsalust dr hunniuse materjale ning käsikirju, Saaremaa mudaravi ajalugu) ning meedikute käsi-kirjalisi materjale (ajaloolisi ülevaateid). Kindlasti on neid teemasid enam kui küsitluse vastustes ja siinses põgusas ülevaates nimetatud. Tähelepanuväärne on asjaolu, et muuseumikogudes on dokumentee-rimist leidnud sellised teemad nagu doping (ESM); meditsiiniasutuste (haiglad, sanatooriumid jm) projekteerimine (Eesti Arhitektuurimuu-seum, Viljandi Muuseum), haigused ja stress ning nende peegeldumi-ne isiksuse loomingus (Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum).

Väga hinnatavad on maakonnamuuseumide kogudes leiduvad piirkonnas tegutsenud või tegutsevate ja piirkondlikku eripära ka-jastavate meditsiiniasutuste (haiglad, apteegid, sanatooriumid, lep-


143

rosooriumid jt) lood ning kohapeal tegutsenud tuntud meedikute materjalid, samuti alternatiiv- ja rahvameditsiini puudutavad ma-terjalid. Kõik see täiendab Eesti meditsiiniajaloo üldpilti.

Töörühm jõudis järeldusele, et MuISi sõnastikku saaks sisuli-selt paremini liigendada ning täiendada teemadega, mis kajastuvad konkreetsetes muuseumikogudes (alternatiivmeditsiin, toitumine, keskkond jm). Andmebaasis on olulised infokandjad ka kujutised mu-seaalidest. haruldased ajaloolised dokumendid väärivad nende ajas hapraks muutuva iseloomu tõttu digiteerimist esimesel võimalusel.

Lõpetuseks täname kõiki küsitlusele vastanud peavarahoidjaid ja koguhoidjaid: Riina Reinvelt (Eesti Rahva Muuseum); Sirje Pallo, Maia Madar (Eesti Ajaloomuuseum); Marika Reintam, Kaie Voolaid, Aune Anton (Eesti Spordimuuseum); Karina York (Eesti Tervishoiu Muuseum); Marika Oder (Viljandi Muuseum); Leelo Saar (Järva-maa Muuseum); Arthur Ruusma (Võrumaa Muuseum); Pilvi Põldma (Virumaa Muuseumid); Ingrid Kivest (Valga Muuseum); Mall Sini-veer (harjumaa Muuseum); Eve Otstavel (haapsalu ja Läänemaa Muuseumid); Ülli Kont (Pärnu Muuseum); Lea Sillart (Tallinna Linnamuuseum); Aili Vester, Galina Smirnova (Narva Muuseum); Kaie Jeeser, Evi Kärdla, Aime Kärner (Tartu Linnamuuseum); Ave Tarvas (Tallinna Tehnikaülikooli muuseum); Priit Kivi (Saaremaa Muuseum); helgi Põllo (hiiumaa Muuseum); Reele Kuuse (Palamu-se muuseum), Seidi Raid (Teatri- ja Muusikamuuseum); Anne Lass (Eesti Arhitektuurimuuseum); Piret Kullerkupp (Eesti Kunstimuu-seum); Liivi Mölder (Iisaku Muuseum); Rait Talvoja (Mahtra Muu-seum); Kaire Ilula (Eesti Põllumajandusmuuseum); Ruth Ristmägi (Eesti Meremuuseum).

Leili Kriis, MA (ajalugu), on Tartu Ülikooli muuseumi peavara-hoidja.Sirje Sisask, mag (koolikorraldus), on Tartu Ülikooli muuseumi ajaloolise meditsiinikogu kuraator.


144

Lisa. Küsimustik1) Kas teie muuseumikogus on olemas: a) eraldi väljatooduna arstiteaduse ajalugu käsitlev alakogu; b) meditsiiniloolised museaalid teiste alakogude koosseisus?2) Materjalide – meditsiini kogu/ meditsiiniloolised museaalid – ole-

masolu korral: a) kui mahukas see on; b) kui paljusid esemeid/objekte võib täna leida MuISist; c) milliseid museaale peate kõige haruldasemaks, miks?3) Missugused meditsiiniteemad (valdkonnad, isikud, sündmused

jms) on esindatud teie kogudes?4) Milliseid erialaseid märksõnu (MuIS või muu andmebaas) kasuta-

te meditsiinilooliste materjalide kirjeldamisel? 5) Millised on teie nägemusel meditsiiniloolised materjalid, mis

peaksid olema teie muuseumis ka tulevikus? 6) Milliseid meditsiiniga seotud valdkondi (veterinaaria, isiklik hü-

gieen, toitumine, keskkonnakaitse jms) leidub veel teie muuseu-mi kogudes?

7) Kas teate teie muuseumi suhtlus-/mõjupiirkonnas meditsiini aja-loole potentsiaalselt huvipakkuvaid kogusid ja isikuid?

Mapping of the Collections of history of Medi-cine in Estonian Museums

LEILI KRIIS, SIRJE SISASKUniversity of Tartu Museum

The work plan of the University of Tartu Museum for the following years includes creating a new exposition for the university’s Old Ana-tomical Theatre. This made us wonder, what kinds of collections of history of medicine are there in other Estonian museums. A great opportunity to obtain information opened up with the Ministry of Culture’s support programme for developing museums that we par-ticipated in with our project “Mapping of the Collections of history of Medicine in Estonian Museums” from 17 April to 31 December 2013. To obtain data, we designed a questionnaire for the chief treasurers


145

of the museums. Based on the answers we received, the following overview was compiled.

At the time we conducted the survey, more than half of the ma-terials of history of medicine in the museum collections had been entered also into the Estonian Museum Information System MuIS. Keywords related to the topic of medicine have been used. Most of the corresponding materials in Estonian museums are connected to pharmacies (material objects as well as photographs and archive ma-terials), and furnishings of dental practices (Pärnu Museum, Võru County Museum, etc.). Regional museums also contain objects of ve-terinary medicine. There are rare items of history of medicine such as an inoculation knife, cupping lancets, bloodletting devices, a bone saw, an irritation instrument, healing stones, a homoeopathic phar-macy, and many more. The most noteworthy archive materials are probably the inoculation materials, mud treatment materials (mate-rials and manuscripts of Dr hunnius from haapsalu, mud treatment history of Saaremaa), and manuscripts by medics (historical over-views). Topics like doping (the Estonian Sports Museum), designing medical institutions (hospitals, sanatoriums, etc.) (Museum of Esto-nian Architecture, Museum of Viljandi), diseases and stress, and how these are reflected in a person’s creative work (Estonian Theatre and Music Museum) have also been documented. Most valuable are the stories found in the collections of county museums that tell of medical institutions (hospitals, pharmacies, sanatoriums, leprosariums, etc.) that have operated or are operating in the region and reflect the speci-fic character of the region, as well as the materials of well-known local medics. Also materials related to alternative and folk medicine. All this enriches the general picture of the Estonian history of medicine.

Our working group reached the conclusion that the contents of the MuIS dictionary should be structured in a better manner and supplemented with topics that are reflected in specific museum col-lections (alternative medicine, nutrition, environment, etc.). Images of museum objects are also important data carriers in the database. Rare historical documents deserve to be digitised as soon as possib-le since they tend to become fragile with time. Regional museums should also find room for materials related to the history and doctors of local medical institutions.


Pikaõlalised analüütilised kaalud Tartu Ülikooli

muuseumisTULLIO ILOMETS

Tartu Ülikooli muuseumi kaalude kollektsioonis leidub mitmeid analüütiliste kaalude ajaloo seisukohast huvipakkuvaid pikaõlalisi analüütilisi täpsuskaale (langarmige Präzisionswaage, long-beam precision balance). Kõige vanem nende hulgas on ilmselt traditsiooni kohaselt Carl Schmidti1 kaaluks nimetatud kokkupandav analüütili-ne kaal, mille valmistamisaeg paigutub 19. sajandi esimesse poolde.2

Teine, oletatavasti noorem pikaõlaline, imposantse väljanägemi-sega suur analüütiline kaal oli kunagi keemiaosakonna õppejõudude hulgas tuntud kui „kilogrammikaal” ja kuulub samuti 19. sajandisse.

Rahvusvaheliselt tunnustatud kaalude ajaloo ja analüütiliste täpsuskaalude uurija hans Richard Jenemann (1920–1996) paigu-tab pikaõlaliste täpsuskaalude konstrueerimise, täiustamise ja ka-sutamise ajavahemikku 1775–1875.3

1 Carl Ernst heinrich Apollon Schmidt (1822–1894, ülikoolis 1847–1892), keemiaprofessor. Vello Past, Tullio Ilomets, hain Tankler. Chemistry and Pharmacy at the University of Tartu/Dorpat/Yurjev 1802–1918 (Tartu 2009).

2 Vt foto 1. Ajaloolisest proovikaalust (ÜAM 899:6/Aj), mida samuti on seotud professor Carl Schmidti nimega, oli juttu eelmises numbris, vt: Tullio Ilomets, „Ajalooline proovikaal Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis”, Teadusinnovatsiooni tee praktikasse. Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi XLI (Tartu: TÜ ajaloo muuseum, 2013), 231–258.

3 hans Richard Jenemann, „Die Zeit der langarmigen Präzisionswaage. The Age of Long-Beam Precision Balance“, Die Waage des Chemikers. The Chemist´s Balance (Frankfurt a Main: DEChEMA, 1997), 38–48.

PikaõlaliSed analÜÜtiliSed kaalud

147

Carl Schmidti pikaõlaline analüütiline kaalKaalu saabumine muuseumiKaalu andis 1982. aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo muuseumi-le üle ülikooli anorgaanilise keemia kateedri dotsent Lembit Suit (1921–2006).4 Kaalu praegune inventarinumber on ÜAM 899:7 /Aj.

Kaal on viieks osaks lahti võetuna paigutatav pruuni mahagoni-puust kasti lukustatavasse sahtlisse. Sahtlis on kaalu igale detailile ette nähtud kindel asukoht. Sahtlis on, ilmselt vihtide jaoks (?), väi-kene eraldi kinni käiv luunupuga sahtel. Kaalul puuduvad andmed nii valmistaja kui ka valmistamise aasta kohta. Samuti puudub üli-kooli inventarinumber. Kaal on hästi säilinud ja komplektne. Kaal on valmistatud kullavärvi messingist ning on tehniliselt teostuselt väga viimistletud ja täpne.

Kaalukasti seisund on hea, v.a kasti peal olev kasti pikkuse ula-tusega kinnine pragu.

Kaalukasti kirjeldusKaalukasti (Kasten, case) suurus on 51,5 × 13,5 × 8,5 cm. Kasti esi-küljel vasakul ja paremal pool on kaalu loodi seadmiseks kõrguse reguleerimise võimalusega messingist jalad, mis on kinnitatud kolmnurkse messingplaadi abil kasti põhja külge. Keermestatud jala pikkus on 4,5 cm ja läbimõõt 0,6 cm. Kolmandaks tugipunktiks on kasti põhja alla keskele taha äärde kinnitatud poolkerakujuline 1,6 cm kõrgune treitud puunupp. Kaalul endal puudub lood. Kasti peal keskel, tagumisest äärest 2,5 cm kaugusel paikneb 3,0 × 3,0 × 0,6 cm suurune messingplaat, mille keskel on 1,1 cm läbimõõduga keermes-tatud ava, kuhu kinnitub kaalu tugisammas.

Sahtli mõõtmed on 49,3 × 12,0 × 6,5 cm. Esikülje paksus on 1,2 cm. Sahtel on paremal pool jagatud vaheseintega kolmeks väikeseks osaks. Kaks pealmist (6,2 × 6,2 cm) asuvad kõrvuti ja nende all väike-ne (6,2 cm laiune) luunupuga sahtel. Ülejäänus on igale kaalu detai-lile ette nähtud vastav tugialus ja kinnitusriiv. Sahtli esiküljel ülal on metallist lukk ja ees keskel luuümbrisega lukuauk,5 võti puudub.

4 Ilomets, „Ajalooline proovikaal”, 231, 233.5 Vt Foto 1, foto 2.

tullio iloMetS

148

Foto 1. Carl Schmidti kaal kaalukastil (kõik selle artikli fotod: A. Tennus)

Foto 2. Lahtivõetud kaal kaalu sahtlis

Kaalu kirjeldusKaal koosneb kahest põhisõlmest:1. Kaalu sammas. Samba põhiosa on messingsilinder, millele kin-

nitub pööratav ekstsentrik, kaaluosuti skaala ning samba üla-osas konsool kahe ümmarguse ahhaatplaadiga. Samba liikuv osa koosneb kahest, omavahel kolme vardaga ühendatud, samba ümber paiknevast silindrist. Ülemise silindri üleval äärel kon-sooliga kohakuti on sisselõigetega raam ning sellega risti olev kaheharuline kaalukangi arretiir.

2. Kaalukang, mille keskpaigas üleval äärel on seade kaalu tund-likkuse reguleerimiseks. Selle all terava servaga kandeprisma


149

ning all äärel kaalu osuti. Kaa-luõlgade otstes on kaalukaussi-de riputusniitide kinnituskohad. Kaalukausid jäävad kaalu kasti paigutamisel kaalukangi külge.

Kaalu samba kirjeldusKaalukangi toetav sammas (Säu-le, column) on seest täis, 1,9 cm läbimõõduga ja 26,8 cm pikkune messingsilinder, mille alumine laiem osa (läbimõõt 3,0 cm) toe-tub samba all 0,6 cm pikkuse keermestatud poldi kaudu kinni-tatuna vastu neljakandilist mes-singplaati. Samba alumises osas on sammast läbiv 3,5 cm pikkune lõhe kaalu arreteerimismehha-

nismi üles-alla liigutamiseks vajaliku 0,4 cm paksuse ekstsentriku6 tarvis, mille pöördetelg asub kinnitusplaadist 4,5 cm kõrgusel ning mille parempoolses väljaulatuvas otsas on 3,0 cm läbimõõduga pöö-ramisketas (analüütiliste kaalude arreteerimine tähendab kaalu täiendavat tasakaalustamist, näiteks kui kaalukausil juba on mida-gi ja tahetakse teada lisatava netokaalu – toim). Alusplaadist 7,4 cm kõrgusel kinnitub sambale neljakandiline skaala alus, mõõtmetega 4,8 × 2,9 × 0,7 cm, mille esikülje raami laius on 0,5 cm. Skaalal on keskmisest nulljoonest nii paremale kui vasakule poole 10 jaotust.7 Samba ülaosas paikneb samba külge kinnitatud 2,2 cm pikkuselt väljaulatuv, 1,7 cm laiune ja 0,6 cm paksune, ülevalt U-kujuline, kahe ümmarguse, 0,5 cm läbimõõduga ahhaatplaadi kinnitussüs-teem-konsool (Konsole, console). Ahhaatplaadid on kinnitatud U-ku-julise osa mõlema haru otstele. Neile toetub kaalumisel kaaluõlaga risti oleva terasprisma terav kandeserv (Schneide, knife-edge).8

6 Ekstsentriku võttis esimest korda tarvitusele Berliini peenmehhaanik Nathan Mendelssohn (vt Pistor).

7 Vt foto 3.8 Vt foto 4.

Foto 3. Kaalu samba alumine osa

tullio iloMetS

150

Kaalu arreteerimiseks on samba välisküljel kahest, tihedalt sam-ba ümber liikuvast, omavahel kolme varda abil ühendatud silindrist koosnev, ekstsentriku abil üles liigutatav mehhanism. Kaalukangi kaalumise asendisse viimiseks peab liikuva osa ülemise osa sees ole-ma sambale toetuv spiraalvedru, sest ainult ekstsentriku abil seda teha ei saa. Üles-alla käigu pikkus on 0,5 cm.

Alumine silinder, mille välimine läbimõõt on 2,5 cm ja pikkus 1,7 cm, on alumise äärega vastu liikuma panevat ekstsentriku ketast. Ülemine silinder, mille välimine läbimõõt on 2,5 cm ja pikkus 6,0 cm, on ühendatud alumise silindriga kolme trapetsikujulise läbilõikega 14,5 cm pikkuse messingvardaga. Varraste sambapoolse külje laius on 0,5 cm. Eest vaadates asuvad kaks varrast teine teisel pool sam-mast ja kolmas samba tagaküljel. Ülemise silindri peale on kinnita-tud etteulatuv 3,0 cm pikkune ahhaatplaatide alust ümbritsev raam, mille esi- ja tagaosas on terasprisma teravat serva mahutavad 0,5 cm pikkused sisselõiked. Nendesse jäävad kaalu arreteerimise korral kandma prisma otstest 0,5 cm pikkused lõigud, mis ei puutu kaalu-mise ajal kokku ahhaatplaatidega.9 Ahhaatplaatide alusega samale kõrgusele on liikuva silindri ülemisele kinnisele otsale kinnitatud 2,3 cm läbimõõduga kettakujulise peaga kruviga kaalukangi arretiir.10 12 cm pika kaheharulise (U-kujulise) arretiiri mõlema etteulatuva haru esiotsa peal on süvend, mille laius vastab kaaluõla ülemise raami pak-9 Vt foto 4.10 Vt foto 4.

Foto 4. Kaalukangi paigutus kaalu sambal


151

susele. Arretiir haarab kaalukangi mõlemalt poolt prismat süvendi-tesse ja tõstab prisma ahhaatplaatidelt. Arretiiri paksus on kogu ula-tuses 0,4 cm, etteulatuvate harude pikkus on 2,0 cm ja laius 0,5 cm.

Kaalukangi kirjeldusCarl Schmidti pikaõlalisel analüütilisel täpsuskaalul on rombikujuli-ne, kahe vertikaalse tugivarbaga võrejas kaalukang, mille parempool-ne kaaluõlg on gradueeritud sellele käsitsi asetatava haralise ratsur-kaaluvihi ehk reiteri (Reiter, rider) tarvis.11 Kaalukangi pikkus kuni otstes paikneva nn luigekaelani12 on 42,0 cm, kaalukangi paksus kogu kaalukangi ulatuses on 0,4 cm, ülemise osa laius on 0,4 cm, alumise osa ning tugivarva laius on 0,3 cm. Kaalukangi keskel on ovaalse ava-ga alumist ja ülemist osa ühendav liides, mida ülalt läbib kaalukan-giga risti olev, mõlemale poole ulatuv 3,0 cm pikkune terava servaga kandeprisma. Selle kohale on kaalukangi ülemisele servale paigutatud 3,0 cm pikkune keermestatud varras, millel kaks üles-alla keerata-vat kettakujulist raskust (vihti). Suurema, alumise ketta läbimõõt on 2,6 cm, ülemisel väiksemal 1,4 cm. Nende abil saab reguleerida kaalu liikuva osa raskuskeset.13 Ovaalse ava alumisel äärel, kandeprisma teraviku kohal paikneb allapoole suunatud, lahtikruvitav, 16,0 cm pikkune kaalu osuti. Kaalukangi otstest 3,0 cm kaugusel liituvad kaa-luõla ülemine ja alumine pool teineteisest 0,2 cm kaugusel ühtseks 0,9 cm laiuseks tervikuks. Selle ülemisele äärele kinnitub kahe kruvi abil 3,0 cm pikkuselt 0,1 cm paksune nn luigekaela kinnitusosa.14 Kruvid kinnitavad seda ainult pooles ulatuses. Ülespoole keeruga ja 0,4 cm laiuse luigekaela alumine ots on rõngakujuline, läbimõõduga 0,5 cm ning selles on ümmargune ava kaalukausside riputusniitide kinnita-miseks. Luigekaela kaugus kaaluõla otsast on umbes 0,5 cm (muude-tav) ja pikkus kaare pealt kuni rõnga alumise ääreni on 1,6 cm. Kaalu-õla otsa lähedal peal on luigekaela kinnitusosa läbiv silindrilise peaga

11 Langarmige Präzisionswaagen mit rhombischem durchbrochenen Waagebalken und senkrechten Querstreben. Balken einseitig graduirt zur manuellen Auflage eines Reitergewichtes. Long-beam precision balance rhombic structural beam with vertical crossbars; the beam is graduated an one side for the manual positioning of the rider. Vt Jenemann, 45.

12 Selle loogakujulise, kaalukangi otstes oleva kaalukausside riputusniitide kinnitamise liidese nimetasid juba 16. sajandi kaalumeistrid luigekaelaks.

13 Vt foto 5.14 Vt foto 6.

tullio iloMetS

152

Foto 5. Kaalkangi kesk-osa koos terasprisma ja selle kinnitusmuhviga

Foto 6. Luigekael

lühike kruvi, mis kaaluõlale toetudes võimaldab luigekaela painutada ülespoole, st tõsta kaalukausside kinnituskohta ülespoole. Kaaluõla otsa kohal on luigekaela läbiv silindrikujulise peaga 1,0 cm pikkune kruvi, mis teravikuga kaaluõla otsale toetudes nihutab kaalukausi kinnituskohta kas lähemale või kaugemale. Reguleerimiseks on mõ-lemal kruvil 0,3 cm läbimõõduga silindrilises peas läbiv auk, millest saab kruvi keeramiseks läbi panna tugeva traadijupi.

Kaalukausid15 on riputatud-kinnitatud kolme peene siidiniidi abil kaaluõlgade luigekaelade külge. Niitidest punutud aas ühendab kaa-lukaussi luigekaela rõnga kaudu kaaluõlaga. Mõlema kaalukausi lä-bimõõt on 5,8 cm ja nõgusus 0,7 cm. Kaalukausside riputusniidid on välja veninud, kaalukausse ei saa tõsta.

Carl Schmidti kaalu identifitseerimineKaalu identifitseerimise eesmärk on selgitada, millise meistri või meistri kaalude eeskujul on meie kaal valmistatud ja mis ajastusse kaal võib kuuluda või kuulub. See on võimalik, kui kaalu mingid ehi-tuslikud detailid oleksid iseloomulikud just ühe konkreetse meistri valmistatud kaaludele ja viitaksid ka ajale, mil seda tüüpi kaalud kasutusel olid.

Niisuguse esimese vihje leidsin hans Richard Jenemanni 1988. aas-ta uurimusest, mis on pühendatud keemiateaduse klassiku, 19. sajan-di silmapaistva Saksa keemiku Justus Liebigi (1803–1873)16 Giessenis

15 Vt foto 1, foto 6.16 Justus Liebig (1803-1873), Giesseni ja Müncheni ülikooli keemiaprofessor, Tartu

ülikooli auliige (1852).


153

asuvas muuseumis olevatele pikaõlalistele kaaludele.17 Selle uurimuse 60. leheküljel on joonis18 Oertlingi19 kaalu kaaluõla otsal olevast luige-kaelakujulisest kaalukausi riputusniitide kinnituskohast, mis on väga sarnane meie kaalu omaga. Jenemann viitab 1842. aastal ilmunud Mül-ler-Pouillet’ saksakeelsele füüsika- ja meteoroloogiaõpikule,20 kus kaalu-mist käsitlevas peatükis kirjeldatakse üksikasjaliselt August Oertlingi valmistatud kaalu. Märkusena toob Jenemann, et hilisemais kirjutistes tõdetakse, et Oertlingi kaalud on sageli olnud teistele eeskujuks.

Müller-Pouillet’21 õpikus toodud Oertlingi kaalu kirjeldusest ja joo-nistest selgub, et Carl Schmidti kaaluga on sellel kaalul palju ühist. Kaalukangi ehitus on mõlemal kaalul ühesugune – rombilise kuju ja kahe tugivarvaga ning kaaluõlgade otstes on luigekaelakujuline liides, mille alumine ots on rõngasavaga. Erinevus on selles, et kaalukaussi-de üles riputamise niidid on seotud luigekaela rõngast läbiva konksu alumise otsa külge,22 mitte rõnga ava külge nagu Carl Schmidti kaalul.

Luigekaela eesmärk23 on võimaldada tasakaalustada koormuseta kaalukangi ja reguleerida kangiõlgade otstel koormuse toetustelgi samale kõrgusele kandeprisma toetusteljega, et nad oleksid ühel ta-sapinnal.

17 hans Richard Jenemann, Die langarmigen Präzisionswaagen im Liebig-Museum zu Gieβen (Giessen: Mettler Instrumente Gmbh, 1988).

18 Abb. 44. Ibid., 60.19 Johann August Daniel Oertling (1803–1866) tegutses Berliinis alates 1826

arvukate täpsusriistade, sealhulgas ka analüütiliste kaalude valmistajana. Vt J. C. Poggendorff. Biografisch-Literarisches Handwörterbuch, Bd. II (1863), 313; Bd. III (1898), 983. August Oertlingi noorem vend Ludwig Oertling (1818–1893) läks Inglismaale ja hakkas Londonis 1847. a valmistama Briti Oertlingi täpsuskaale. Vt Tony Morris, http://www.oertling.com/ (27.10.2014).

20 J. Müller, Pouillet’s Lehrbuch der Physik und Meteorologie, Bd. I (Braunschweig, 1842), 66–68 beschreibt die von Oertling hergestellte Waage. In späteren Publikationen werden mehrfach die Waagen Oertlings die als Vorbild für andere gedient haben, hervorgeschoben. Vt http://reader.digitale-sammlungen.de/de/fs1/object/display/bsb107 Bayerische Staatsbibliothek digitals (27.10.2014).

21 Johann heinrich Jacob Müller (1809–1875), Saksa matemaatik ja füüsik, Frei-burgi ülikooli füüsika professor. Vt http://de.wikipedia.org/wiki/Johann_Hein-rich_Jacob_Müller (27.10.2014). Claude Servais Mathias Pouillet (1790–1868) Prantsuse füüsik, Sorbonne’i ülikooli professor. Tema õpik ilmus 1827. Vt http://en.wikipedia.org/wiki/Claude_Pouillet (27.10.2014).

22 Vt Müller, 68 (Fig. 59).23 Bei einer dieser Ausführungen, der sogenannten Schwanenhalsaufhängug, waren

die Enden des Balkens bogenförmig nach oben gekrümmt. Man erreichte dadurch, daβ der Balken besser auf Gleicharmigkeit und die Endachsen auf gleiche Höhe mit der Mittelachse justiert werden konnten. Vt Jenemann, 11.

tullio iloMetS

154

Oertlingi kaalul on selleks kaaluõlgade otstes keermestatud var-dake, millel on nihutatav kettakujuline raskus. Carl Schmidti kaalul on samas silindrilise peaga kruvi, mille abil saab luigekaela rõngaga osa kaalukangi otsale lähemale või kaugemale nihutada. Kaaluõla peal, luigekaela taga on meie kaalul silindrilise peaga kruvi, mis võimaldab ka rõnga kõrgust muuta. Oertlingi kaalul see puudub. Täpselt niisugune, kahe reguleerimiskruviga kaaluõla otsa joonis on 1866. aastal ilmunud Philipp Carli24 19. sajandi esimese poole täp-suskaalude ehitusele pühendatud ülevaateartiklis „Die Wage”25 le-heküljel 25.26

Kaalukangi keskmine osa, ovaalne ava, on täpselt samasugune, nagu on Carl Schmidti kaalul, samuti kandeprisma paigutus ja ras-kuskeskme reguleerimise seade kaalukangi ülemisel äärel. Ühesu-guse paigutuse ja kujuga on mõlemal kaalul ka osuti ja skaala, sa-muti ekstsentriku ja selle pööramise ketta paigutus kaalu sambal.

Kaalu arreteerimine on lahendatud mõlemal kaalul ühtmoodi. Erinevus on ainult selles, et tõstmist-langetamist toimetab Oertlin-gi kaalul sambasisene varras, mida alt tõstab ekstsentrik ja tagasi lükkab, kui ekstsentrikut tagasi pöörata, varda ülemises osas samba sees olev spiraalvedru. Varras on ülal ühendatud samba liigutatava osaga, kaalu arreteerimissüsteemiga.

Müller-Pouillet’ õpiku 67. leheküljel on Oertlingi kaalu ülaosa joonis, millelt on näha selle detailne sarnasus Carl Schmidti kaalu-ga.27 Niisuguse, õpikus esitatud kaalu arreteerimise mooduse võttis kasutusele August Oertling,28 nagu märgib Philipp Carl, tuginedes

24 Philipp hans heinrich Carl (1837–1891) Saksa füüsik ja astronoom. Vt http://de.wikisource.org/wiki/ADB:Carl_Philipp_Franz_Heinrich (27.10.2014).

25 Philipp Carl, “Die Wage”, Repertorium für Physkalische Technik für physikalische und astronomische Instrumentenkunde, Bd. 1 (München: R. Oldenbourg, 1866), 7–41, + jooniste atlas.

26 Autor kirjeldab kaalukausside mitmesuguseid ülesriputamise viise, nende hulgas ka rõnga abil: Aufhängung in Ringen. Weit häufiger kommt die Aufhängung der Wageschalen in einem Ringe vor, wie die Fig. 5 darstellt.

27 Am genauesten müssen die Wagen seyn, welche zu physikalischen und chemischen Untersuchungen bestimmt sind. Die Figur 62 stellt eine der Wagen dar, wie sie in Berlin von Oertling und von Kleiner verfertigt. Die beiden folgenden Figuren 58 und 59 stellen Detaile dieser Wagen dar.

28 Vt 23, lk 31.Müller, 31: Bei den neueren deutschen Wagen wird meistentheils die in Fig. 2, 3, 4, Taf. 1 dargestellte Arretirung des Wagbalkens angebracht, welche Oertling zuerst angewendet hat. Die prismatische Schneide ruht während des Ge-brauches der Wage auf den beiden Achatplatten, welche mit der Säule der Wage


155

Johann heinrich Buff’i (1805–1878) 1853. aastal ilmunud raamatus toodud andmetele.29

Kirjandusest saadud andmetest selgub, et Carl Schmidti kaalul on väga palju ühist ülaltoodud autorite kirjeldatud Oertlingi kaaluga või kaalu tüübiga. Kaalu samba küljes oleva ekstsentriku ja sisemise tõstevarda kasutamisel saaks kaalu ka lahtivõetavaks ja kasti paki-tavaks teha. Mülleri-Pouillet’ õpiku 70. leheküljel on Oerteli kaalu joonis (Fig. 62), millel on ekstsentriku pööramise ketas kaalu samba küljes ja tõstevarras samba sees.

Võime ju oletada, et kaalu arreteerimiseks vajalik sambaväline tõstesüsteem on kasutuselt varajasem kui sisevarda kasutamine, aga selle kohta puuduvad siinkirjutajal veel andmed. Võib isegi ole-tada, et see on Oertlingi valmistatud ja varasemasse perioodi kuuluv kaal. Vajalikud on veel lisauuringud.

Kaalu meister, valmistamise koht ja täpne aeg jäävad (võrdlus)andmete puudumise tõttu lahtiseks. Oma tegumoelt võime kaalu paigutada kindlasti 19. sajandi esimesse poolde.

August Oertlingi (Berliin) pikaõlaline analüütiline kaalKaalu saabumine muuseumiSee kaal on saadud Tartu Ülikooli anorgaanilise keemia kateedrist ning selle andis ülikooli ajaloo muuseumile üle Tullio Ilomets 11. juu-nil 1993 koos teiste samast kateedrist pärit ajalooliste analüütiliste kaaludega. Andmed selle kohta, millal see kaal keemiaosakonda mu-retseti või saadi, on seni selguseta. Kaal on valmistatud messingist, on komplektne ja heas seisundis. Kaalu maksimaalseks koormuseks

unverrückbar fest verbunden sind. Diese feste Unterlage ist von einem auf und nieder beweglichen Rahmen umgeben, der mit einer Stange im Innern der Säule zusammenhängt, mittelst einer excentrischen Scheibe im Fusse der Säule geho-ben werden kann, und durch eine Spiralfeder am oberen Ende der Stange herab-gedrückt wird. In dem Rahmen befinden sich vertikal unter den beiden Enden der Stahlschneide zwei Einschnitte, welche dazu dienen, die Schneide, wenn man den Rahmen hebt, aufzunehmen und von ihrer Achatunterlage abzuheben; zugleich greifen die Arme eines Querstückes unter entsprechende Stellen des Wagbalkens, wodurch diese festgehalten wird.

29 h. Buff, Grundzüge der Experimentalphysik (heidelberg, 1853), 81. Bayerische Stadtbibliothek München, digital.

tullio iloMetS

156

Foto 7. August Oertlingi kaal, eestvaade

Foto 8. August Oertlingi kaal, tagantvaade


157

on suuliste andmete alusel 1 kg. Kirjalikud andmed seni puuduvad. Puudusena tuleb märkida, et kaalu esiküljel, tõsteraami eesäärel paikneva vasakpoolse termomeetri ülemine ots on murdunud. Kaa-lukasti tagumise, klaasitud akna raami ülemine liist on lahti kõm-meldunud ja põrandas keskel on pikiulatuses kinnine pragu. Kaalu samba messingist ümmarguse aluse ülemisele äärele on graveeritud: Aug. Oertling in Berlin, № 1329.30 Kaalu samba taha kaalukasti-ka-pi põrandale on tuššiga kirjutatud number 808; sama number 808 on ka kaalukausside alla, põrandale kinnitatud kahel ümmargusel messingplaadil. Kaalukapi ülemisele äärele, luku kõrvale, on tušiga kirjutatud number 1994 (1994). Ülestõstetava esiraami vasakul üle-val nurgas on valge värviga numbrid: number 58 ja maha tõmmatud numbrid 52 ja 808. Raami äärel on paberist väike inventari silt, mil-lel numeraatoriga löödud 052. Muuseumi inventarinumber on kaa-lul ÜAM 801:5/Aj (nr 52 on vanem, nr 58 on perioodist 1945–1956; vt TRÜ Anorgaanilise Keemia kateedri inventari raamat 1.V 1945-1956. ÜAM 248:2/Ar4811 – toim).

Kaalukasti(-kapi) kirjeldusKaal on paigutatud mahagonipuust valmistatud kasti, millel on kül-gedel lahtikäivad klaasidega uksed ning esi- ja tagaküljel vajalikule kõrgusele ülestõstetavate klaasidega puitraamid.31 Kaalukasti all, ees äärel nurkades, on kaalu loodi seadmiseks kaks ning kasti taga-küljel keskel üks reguleeritava kõrgusega keermestatud messingist jalg. Kaalukasti pikkus on 80,0 cm, kõrgus 54,0 cm ja laius 24,0 cm. Kaalukasti esikülje alumise osa kõrgus on 6,0 cm.

Kast on lukustatav. Lukk asub kasti ülemisel äärel ees keskel, lukuauk on kasti lael. Võti on säilinud. Kaaluruumi põrandal kaa-lukausside väliskülje ääres on kausside võnkumise summutamiseks pidurid. Piduriks on kaks teineteisest 6,5 cm kaugusel asuvat 1,5 cm pikkust ja 0,6 cm läbimõõduga luust pulka, mis on kinnitatud pare-male-vasakule liigutatava 0,1 cm paksuse messingliistu külge. Pidu-rite käepidemed on vasakul ja paremal pool kaalukasti esiküljel. Mõ-lema kaalukausi all on kasti põhja läbiv ümmargune auk, mille peal on 3,2 cm läbimõõduga ja 0,1 cm paksune ümmargune, augu pealt 30 See on juba mainitud Johann August Daniel Oertling.31 Vt foto 7, foto 8.

tullio iloMetS

158

kõrvale pööratav messingist kate. Kaalukasti sees, kaalukangist vei-di tahapoole, on kasti lakke kinnitatud 12,0 cm pikkune allapoole ula-tuv varb, mille külge kinnitub horisontaalne, 38,0 cm pikkune kasti parempoolse seina küljes olev tugiliist. Tugiliistu süvendis liigub rei-terihoidja, mis on ühendatud kaalukastist välja ulatuva juhtvardaga.

Kaalukasti põrandale kinnitatud messingist alusplaadi kaarjale esiosale on kinnitatud suur, 7,4 cm läbimõõduga ning 1,1 cm paksu-ne ümmargune, klaasiga kaetud vedeliklood. Klaasi all liikuv õhu-mull peab kaalu loodis olekul asuma ringi keskel.

Kaalu kirjeldusKaal koosneb kolmest põhisõlmest:1. kaalu sammas koos ahhaatplaatide paigutusaluse, kaalu arre-

teerimise tõstemehhanismi ja kaalu skaalade kinnitusraamiga;2. kaalukang koos kandeprismadega, raskuskeskme reguleerija

ning osutitega;3. kaalukausid koos ülesriputusraamidega.

Kaalu samba kirjeldusKaalu sammas on kinnitatud kasti põranda küljes olevale 16,0 × 8,3 × 0,7 cm suurusele messingplaadile.32 Samba neljakandilise alumise osa mõõtmed on 7,7 × 7,7 × 1,1 cm, millel samba 7,6 cm läbimõõduga ringikujuline 0,7 cm paksune aste, mille peale on graveeritud kaalu-meistri nimi ja number. Järgneb samba tüvikoonuseline osa. Samba läbimõõt on tõstesüsteemi külgharude väljatuleku kohal 4,0 cm ja samba neljakandilise, 4,8 × 4,8 × 1,1 cm suurusega plaadi all 3,0 cm. Samba enda pikkus on alusplaadist kuni neljakandilise osa ülemise ääreni 27,7 cm. Kaalusamba kogupikkus alusplaadilt ahhaatplaatide tasemeni on 33,5 cm. Samba ülemisele suurele plaadile on kinnita-tud 4,0 × 4,0 × 0,9 cm suurune plaat, mille peal on kaks paralleelselt 1,2 cm kaugusel asetsevat ahhaatplaatide kandjat, mille mõõtmed on 5,8 × 2,1 × 1,1 cm. Samba tagaküljel on skaalade kinnitusraam, mille kogupikkus on koos raami otstele kinnitatud skaaladega 61,5 cm. Skaalade suurus on 3,0 × 1,7 cm.33 Skaalade tugiraam, millel on kuus vertikaalset tugivarba, kinnitub oma 4,5 cm kõrguse keskosaga 32 Vt foto 9.33 Vt foto 10.


159

samba ülemise, neljakandilise plaadi tagumise serva ning tagumise ahhaatplaadi kandja välimisele küljele kinnitatud lisaplaadi kül-ge.34 Kaalukangi arreteerimissüsteemi keskne osa on plaat, milles on avad, kuhu täpselt mahuvad ahhaatplaatide kandjad ning mis on ühendatud samba sees üles-alla liigutatava varda ülemise otsaga. Plaat on kahest äärest kinnitatud kaalukangi mõlemalt poolt ümb-ritseva pika arreteerimisraami 5,4 cm kõrguse keskosa alumise ääre külge. Raami mõlema poole keskosa ülemise ääre laiendis on pris-maga kohakuti kolmnurkne sälk. Kaalu arreteerimisel tõuseb raam, prisma haaratakse mõlemast otsast sälkudesse ja tõstetakse ahhaat-plaatidelt. Prisma tõstetakse üles otstest, neist kohtadest, mis pole kaalumise ajal kokkupuutes ahhaatplaatidega. Tõsteraami üles-alla käigu pikkus on 1,0 cm. Tõsteraam on 55,0 cm pikkusest kaalukan-gist otstes 1,0 cm võrra pikem. Raami otstes on riivid, millega su-letakse raami pooled, kui kaalukausid on kaaluõlgadele asetatud. Tõsteraami mõlemad pooled on rombikujulised, kuue vertikaalse tu-givarvaga ning on teineteisest 2,8 cm kaugusel.

Tõsteraami esiküljel on raami ülemisel äärel kaks 19 cm pikkust äravõetavat elavhõbetermomeetrit, mis on kinnitatud kaaluõlgade otste kohale.35

Kaalu loe alt ulatub kaalu esiküljele välja 1,1 cm läbimõõduga pööramiskettaga varras (telg), mille teine ots ulatub samba all oleva tõstemehhanismi külge. Kaalu arreteerimiseks tuleb kettaga, mille läbimõõt on 5,4 cm, teha kolm täispööret päripäeva ja vabastamiseks kolm täispööret vastassuunas. Kolme pöördega liigub ka ketta var-ras koos kettaga 0,5 cm võrra väljapoole ja kaalu arreteerimisel ta-gasi. Kaalu samba all olev mehhanism muudab varda horisontaalse pööramisliikumise samba alumises osas oleva kolmeharulise varda vertikaalliikumiseks. Samba koonilise osa algusest 1,0 cm kõrgusel on sambas kahel pool 3,0 cm pikkused ja 1,0 cm laiused lõhed, mil-lest ulatuvad poolpõiki välja 0,9 × 0,9 cm läbimõõduga ja 30,0 cm pikad neljakandilised vardad, mis ülevalt on ühendatud tõsteraami kaht poolt alt ühendava ristliistuga. Samba sees olev varras ja sellele kruvidega kinnitatud välised vardad koos kahepoolse raamiga moo-dustavad jäiga ja täpselt töötava kaalukangi arreteerimissüsteemi. 34 Vt foto 11.35 Vt foto 10.

tullio iloMetS

160

Foto 9. Messingplaat

Foto 11. Kaalu samba ülemise osa tagantvaade

Foto 10. Skaala

Foto 12. Kaalukangi keskosa detailvaade

Foto 13. Kaalukangi parempoolse otsa detailvaade

Foto 14. Kaalukaussi kaalukangi-ga ühendav ühendusraam


161

Foto 10. Skaala

Kaalukangi kirjeldusOertlingi suurel analüütilisel kaalul on rombikujuline, võrejas, kuue vertikaalse tugivarbaga kaalukang. Kaalukangi pikkus on 55,0 cm, laius kandeprisma kohal 5,0 cm ning kaaluõla laius otstes, enne ka-heks haruks jaotumist 2,4 cm. Kaaluõla ülemise ja alumise raamiosa laius on 0,6 cm, tugivarbade laius 0,2 cm. Kaalukangi paksus on ühtla-selt 0,9 cm. Kaalukangi mõlema õla ülemise raami esikülg on graduee-ritud. Kaaluõlal on kaks erinevat gradueeringut: ülemine ja alumine. Ülemine skaala algab prisma juurest numbriga 10, järgneb 9, kuni nullini, mis asub kaaluõla poole pikkuse peal. Nullil on vasakul mii-nusmärk, paremal plussmärk. Nullist paremale algavad numbrid 1, 2, viimne on 10, mis asub otsaprisma kohal. Iga numbri vahe on jagatud veel viieks osaks. Alumine skaala algab keskprisma juurest numbriga 1, 2, kuni 10 otsaprisma juures. Numbrite vahe on kaks ülemise numb-rivahe pikkust, seega kümme ülemist vahejaotust. Kaalukangi keskel, prisma kohal üleval äärel on 2,0 cm pikkune keermestatud varras, millel üles-alla keeratav ketasviht ning selle all paremale-vasakule pööratav metallist õhuke nelinurk.36 Ketas reguleerib raskuskeset, pööratav raskus nullpunkti. Kaalukangi mõlema õla lõpus on ülemise haru küljes 2,7 cm pikkune osuti. Kaalukangil on kolm kaalukangi ta-sapinnaga risti olevat terasest kandeprismat. Keskmise, suure prisma terava serva pikkus on 4,0 cm. Kaks 2,0 cm pikkust prismat asuvad kaaluõlgade lõpus, alumisel harul olevas viie väikese kruvi abil re-guleeritavas prismapesas.37 Neljal kruvil on silindriline auguga pea. Nende kruvidega reguleeritakse prismade asendit, sest kaalukangi kolme prisma teravad kandeservad peavad asuma ühel tasapinnal ning kahe otsaprisma kandeservad peavad olema reguleeritud rangelt paralleelseiks keskmise prisma kandeservaga. Neile kahele prismale toetuvad kaalukausside ülesriputamisraamide ahhaatplaadid.

Kaalukausside ja ülesriputusraamide kirjeldusKaalukausid on veidi nõgusad, allapoole keeratud äärega ning nende põhja alla keskele on kinnitatud väikene metallaas.38 Kaalukausside läbimõõt on 10,0 cm. Kaalukausside allakeeratud ääre küljes on kaks

36 Vt foto 12.37 Vt foto 13.38 Kaalu saab kasutada ka hüdrostaatlisteks mõõtmisteks, vähemalt on see võimalus.

tullio iloMetS

162

0,5 cm läbimõõduga ümaralt väljapoole painutatud ja vastakuti asetse-vat messingvarba ning nende peal, otstel, 28 cm kaugusel kaalukausi pinnast, 10,0 cm pikkune ja 0,2 cm paksune horisontaalne liist. Liistu keskel, alumisel äärel on konks kaalutava eseme riputamiseks. Ülal, konksu kohal on liidese kinnituskoht, mis ühendab kaalukaussi kaalu-õla otsaprismale toetuva ahhaatplaadi raamiga. Liides võimaldab kaa-lukausil võnkuda ette-taha ja paremale-vasakule, mis tagab talle verti-kaalasendi. Liidese kogupikkus on 2,0 cm. Raami välismõõtmed on 2,6 × 2,6 × 0,9 cm. Raami sees üleval ääres on 0,3 cm paksune ahhaatplaat. Raami mõlemal küljel, ülemisest äärest veidi allpool on raami küljes 0,5 cm läbimõõduga 0,8 cm pikkused ümmargused külgharud.39 Kaalu arreteerimisel haarab tõsteraam külgharud oma sälkudesse ja tõstab ahhaatplaadi prisma teravalt servalt üles. Pikk arreteerimis(tõste)raam vabastab kaalukangi kolm prismat koormusest üheaegselt.

Kaalu identifitseerimineAugust Oertlingi pikaõlalise täpsuskaalu nr 1329 valmistamisaeg jääb seni määramata. Võib arvata, et number tähistab Oertlingi töökojas valmistatud seadmete üldist järjekorranumbrit. Oertling asutas oma töökoja 1823 ja suri 1866, seega võiks arvata, et kaal on valmistatud selles ajavahemikus. Mis Oertlingi firmast edasi sai, pole õnnestunud seni teada saada. Eeldame, et kaal on valmistatud tema eluajal. Kaalu omapära on selles, et kaalukangil pole allapoole suunduvat osutit. Sel-le asemel on kaalukangi otstes teravikud, mis ulatuvad külgskaalade-ni. Philipp Carl peab niisugust tasakaaluseisundi kontrolli lahendust vanemaks.40 Kaalu arreteerimine on lahendatud põhimõtteliselt Oert-lingi kaaludele omaselt: kaalukangi prisma tõstetakse ahhaatplaatide alust ümbritseva raami abil ahhaatplaatidelt ja fikseeritakse raami sälkudesse. Sellel kaalul arreteeritakse ühel ajal ka kaalukausside ahhaatplaatidega riputusraamid, tõstes raamid kaalukangi otsapris-madelt ja fikseerides tõsteraami sälkudesse. Kas see oli uudne lahen-dus, vajab edasist selgitust. See kaal võimaldas teha ka hüdrostaatilisi

39 Vt foto 14.40 Vt Carl, 21. Bei den älteren Wagen ist deshalb an dem Wagebalken in der Ver-

längerung der Axe desselben ein Index angebracht welcher an einer unabhängig davon befestigten Scala erkennen lässt, wenn die Axe des Wagebalkens wirklich genau horisontal steht.


163

määramisi. Kaalukausside all on metallaasad, mille külge kinnitatak-se läbi kaalu põrandas olevate aukude peened metallniidid alumise süsteemiga ühendamiseks. Ilmselt on kaalukangil sel eesmärgil ka kaks eraldi skaalat. Kaal ise paigutatakse spetsiaalsele alusele.

Pikaõlaliste täpsuskaalude ajaloost1770. aastateni kasutati teaduslikes uuringutes ikka veel proovikaalu tüüpi kaalusid, mida alates 16. sajandi keskpaigast oli 200 aasta jook-sul kaalu tundlikkuse ja mõõtmistäpsuse suurendamiseks täiustatud, kuid oma põhiehituselt jäid need ikka samaks.41 Ülevaatliku kok-kuvõtte kaalude arengust, seisust ja edasistest võimalikest arengu-suundadest ning kaalukangi ehitusele esitatud nõuetest annab Jacob Leupold (1674–1727) oma 1726. aastal ilmunud raamatus „Theatrum staticum”.42 h. Jenemann annab sellele raamatule kiitva hinnangu, nimetades seda ilusaimaks kaalude kohta käivaks raamatuks, mis on kunagi ilmunud.43 Ta analüüsib raamatut põhjalikult ning tõdeb, et tänu Leupoldi uuendustele osutus võimalikuks esimest korda kaalu-da lahutusega (mit einem Auflösungsverhältnis, with a resolution of about) 1:10-5,44 mis oli ühe suurusjärgu võrra enam, kui varasemad kaalud võimaldasid. Leupold andis ülevaate kõikidest teistest tol ajal kasutusel olnud kaaluliikidest.45 Leupold oli ka esimene, kes esitas oma raamatus kaalu teooria, mis arvestas aga ainult kaalu üldisi konstruktsioonilisi aluseid. Nimelt korralikult töötaval kaalul peavad kaalukangi otste koormuse rakenduspunktid-teljed olema ühel joonel kaaluõla enda koormuse rakenduspunktiga-teljega ning kaalukangi võnketelg peab olema kaalukangi raskuskeskmest veidi ülalpool.46

1730. aastal Vene keisrinna Katarina I kutsel Peterburi teaduste akadeemiasse tulnud Baseli matemaatik ja füüsik Leonhard Euler

41 Vt Ilomets, Ajalooline proovikaal. 42 J. Leupold. Pars I, Theatri statici universalis, sive Theatrum staticum, Das ist:

der Gewicht-Kunst und Waagen von Jacob Leupold, Mathematico und Mechanico (Leipzig, gedruckt bey Christoph Zunkel, 1726). (heinrich heine Universität Düs-seldorf digital). Tartu Ülikooli raamatukogus on 1. osa 1774. aasta kordustrükk.

43 Seine zusammenfassende Übersicht mag das schönste Buch sein, das je über die Waage erschienen ist. Vt Die Waage des Chemikers, 34.

44 Vt Die Waage des Chemikers, 33–37.45 Vt foto 15.46 Vt Leupold, Theatrum staticum (1774), Tab. VI Fig. II. Tartu Ülikooli raamatukogu.

tullio iloMetS

164

(1707–1783) esitas 1738. aastal võrdõlgse kangkaalu teooria, milles näitas, et kaalu tundlikkus oleneb kaalukangi ehituslikust olemu-sest. Tundlikkus on proportsionaalne kaalukaalukangi pikkusega ja vastuproportsionaalne kaalukangi massi ning kaalukangi pöördetel-je ja raskuskeskme vahelise kaugusega. Seejuures peab kaalukangi raskuskese olema pöördeteljest veidi allpool. Vastasel juhul on kaal ebastabiilne. hea tundlikkusega võrdhaarsel kaalul peab olema kül-lalt pikk ja võimalikult kerge kaalukang. Kaalu tundlikkust tan α iseloomustab seos

tan = �α k ld�mb

m∆

kus k = konstant, millesse läheb ka süsteemi hõõrdumine, l = kaalu-kangi pikkus, d = kaalukangi pöördetelje ja raskuskeskme vaheline kaugus, mb = võnkuva süsteemi, iseäranis kaalukangi mass, Δm = tasakaalus kaalu ühele kaalukausile lisatud väike mass, α = osuti kaldenurk väikese lisamassi toimel.47 Täpsuskaalude konstrueerimi-ne ja valmistamine neid reegleid silmas pidades ei osutunud kaalu-meistritele sugugi lihtsaks ülesandeks. Kaalu tundlikkuse suuren-damisel kaaluõlgade pikendamise teel peab olema tagatud, et ette nähtud maksimaalse koormuse piirides, nt 100 g, kaalukang ei pain-duks. Samuti, et ta oleks väikese massiga ja raskuskese paigas ning hõõrdumine minimaalne. Täpsuskaal peab võimaldama lubatud maksimaalse kaalutava massi piirides vajaliku püsiva tundlikkuse, mis tagab tulemuste õigsuse ja reprodutseeritavuse.

18. sajandi viimaseil kümnendeil olid füüsika ja keemia jõudnud tasemele, kus seniste kaalude täpsus enam ei rahuldanud. Oli vaja kaale, mis võimaldaksid nii väikest kui ka suuremat massi täpsemalt kaaluda, kui seda võimaldasid proovi- või apteegikaalud. Lahendu-47 hans R. Jenemann, „Zur Geschichte des langarmigen Waagebalkens von

Präzionswaagen“, Zeitschrift für Metrologie, heft 29 (März 1994), 672–687. Vt ka Carl, Theorie der Wage, 8–12.

Foto 15. Tab VIII. Fig. III ja IV on kaalukasti peale kinnitatud proovikaa-lude erinevad tõstemehhanismid. Fig. VIII ja IX on erinevad kaalukasti lakke kruvitavad proovikaalude tõstemehhanismid. Fig. V on tundlik dioptriga proovikaal (empfindliche Probierwaage, sensitive assay balance) klaasitud kaalukapis-kastis (Gehäuse, case). Fig. VII on Nürnbergi duka-tikaalu (ducat scale) skits (J. Leupold, 1726. 1774. a kordustrükk Tartu Ülikooli Raamatukogus, digitaal)


165

tullio iloMetS

166

seks olid pikaõlalised kaalud. Pikaõlaliste täpsuskaalude ajastu pai-gutab h. R. Jenemann ajavahemikku alates ligikaudu 1775–1875, mil ülekaalu hakkasid saama lühiõlalised täpsuskaalud (analüütili-sed kaalud). Üleminek ei olnud järsk, vaid kulges ajapikku.48

Pikaõlaliste täpsuskaalude algaastail olid kasutusel massiivse, otste poole aheneva lameda kaalukangiga kaalud. Niisuguseid kaale kasutas uue keemia rajaja Antoine Laurent Lavoisier (1743–1794).49 On säilinud kaal, mille valmistas Lavoisier’le Jean Nicolas Fortin (1750–1831).50 Lavoisier tunnustas ka Londoni meistri Jesse Rams-deni (1737–1800) täpsuskaale. Londonis on säilinud Inglise keemi-kule-füüsikule henry Cavendishile (1731–1810) William harrisoni (1727–1811) valmistatud lameda massiivse kaalukangiga täpsuskaal. 18. sajandi lõpul hakati pikaõlalise kaalu tundlikkust tõstma kaalu-kangi massi vähendamise teel, kusjuures kaalukangi kandevõime ei tohtinud väheneda.51 1788. aastal kirjeldas Jesse Ramsden pikaõlalist täpsuskaalu, mille kaalukang oli seest tühi ja kahe pika, põhja äärt-pidi kokku liidetud kaksikkoonuse kujuline. Ramsdeni eeskujul on ka mitmed teised kaalumeistrid koonilise kaalukangiga täpsuskaale valmistanud. Näiteks Edward Troughton (1753–1835) 1798 Londo-

48 Vt Jenemann, Die Waage des Chemikers, 38-48.49 Vt 38 Jenemann, S. 673-676. Langarmige Präzisionswaagen mit massiven

Waagebalken.50 Jean Nicolas Fortin. Vt http://en.wikipedia.org/wki/Jean_Nicolas_Fortin

(27.10.2014).51 Vt 38, Jenemann, S. 676–683. Langarmige Präzisionswaagen mit hohlem,

konischem Waagebalken.

Foto 16. Tab. IX Fig. I on dioptriga proovikaal kaalukausside ja kahe väi-kese kaalumiskausiga. Kaalukausid on ühendatud kandeniitide aasa kau-du kaalukangi lõpus oleva rippuva rõngaga kaksikkonksu abil. Kaalukangi ümmargune kandetelg on rippuvate kinnitusrõngaste kandetelgedega samal kõrgusel. Fig II ja III on kaalu dioptriga tugisüsteemi (Schere, shear) eri variandid. Fig. IV on kaal külgvaates. Fig. V ja VI on Jacob Leupoldi „uut tüüpi proovikaal“ 1726. Kaalukangi otstes on rõngaga luigekaelad, kuhu kinnituvad kaalukausi riputusniidid. Kaalul puudub osuti. Seda asendab kaalukangi taga, kasti seinast seina horisontaalselt tõmmatud niit (D-C), mille järgi kaalukang tasakaalustatakse. Kaalul on kaalukausside ja kaalukangi arreteerimisseade, mille tööprintsiip selgub joonistelt. Kangi W alla surumisel läheb kaal kaalumisseisundisse, selle vabastamisel taastub vedru ST jõul kaalu endine arreteeritud seisund (J. Leupold, 1726. 1774. a kordustrükk Tartu Ülikooli Raamatukogus)


167

tullio iloMetS

168

nis, Karl Theodor Nathan Mendelssohn (1782–1852) 1808 Berliinis jt. Koonilise kaalukangiga kaalud olid täpsed, kuid neil oli üks oluline puudus. Koonilise kaalukangi valmistamine oli aeganõudev ja seetõt-tu olid need kaalud väga kallid ning tehti peamiselt erijuhtude tarvis. Oli vaja leida niisugune kaalukangi konstruktsioon, mis oleks kerge ja tagaks sama häid kaalumistulemusi nagu koonilise kaalukangiga kaaludega. Lahendus52 leiti: varem kasutatud lame massiivne kaalu-kang muudeti rombikujuliseks võrejaks (durchbrochen), milles olid vertikaalsed tugivarvad-ribid (senkrechte Rippen, vertical crossbars), mis tagasid kaalukangi koormuskindluse. Kaalukangi mass vähenes tunduvalt ja kaalu kaalumistundlikkus suurenes.

Londonis alustas rombikujulise kaalukangiga analüütiliste kaa-lude tootmist 1823. aasta paiku Thomas Charles Robinson (1792–1841). Saksamaal Berliinis valmistati esimesed „standardsed” rom-bikujulise kaalukangiga täpsuskaalud Carl Philipp heinrich Pistori (1778–1847) töökojas.53 Need olid Kesk-Euroopa ulatuses ka esime-

52 Vt 38, Jenemann, S. 683–686. Langarmige Präzisionswaagen mi durchbrochenem Waagebalken.

53 heinrich Pistor, vt http://de.wikipedia.org/wki/Carl_Philipp_Henrich_pistor (27.10.2014). heinrich Pistor tegutses pikka aega koos Berliini esimese peenmeh-haaniku Nathan Mendelssohniga. 1813. aastal asutas ta oma mehaanikatöökoja. Pistori juures õppis ja töötas August Daniel Oertling, kes 1826. aastal asutas

Foto 17. Taf. 1. 19. sajandi esimese poole nn „Berliini tüüpi“ pikaõlalise täpsuskaalu eest vaade, läbilõige ja detailid (Ph. Carl. Die Wage. Album 1866. Tartu Ülikooli Raamatukogu. Vt. 25)


169

sed seda tüüpi kaalud. Pistor ja tema õpilane August Daniel Oertling pidid oma töökodades neid „Berliini väljatöötlusega” kaale üsna va-rakult tootma, sest juba 1830. aastail ilmunud õpikutes, kus kaalu-dest juttu, on nende kaalude pilte. Ei ole võimalik kindlaks teha, kes esimesena rombikujulise kaalukangi kasutamise mõttele tuli, kas Robinson või Berliini meistrid. Tõenäoliselt mõlemad omaette ise-seisvalt. 19. sajandi esimestel aastakümnetel oli Saksa kaalumeist-ritel tavaks Robinsoni kaale eeskujuks võtta, kuna Inglise meistrite kaalud olid väga hinnatud. Siiski kasutati paljudes Saksa laboratoo-riumides sel ajal kaale, milledes kaalukang oli valmistatud Berliini kaalumeistrite mustri järgi („Berliner Ausführung”).54

Pikaõlaliste täpsuskaalude puuduseks oli kaalumisprotsessi aeg-lus, kuid vaatamata sellele, toodeti neid veel mõnda aega paralleel-selt kiirete lühiõlaliste täpsuskaaludega, millede massiline tootmine algas 19. sajandi viimastel kümnenditel.

* * *Tänan Tartu Ülikooli raamatukogu hoidjat Mare Randa ja keemia-instituudi raamatukogu töötajaid Marju Salvet ning helju Kõrsi kir-jandusalase abi eest. Tänan Tartu Ülikooli muuseumi muuseumiko-gu hooldajat Maris Tuulingut abi eest kaalude ehituse uurimisel ja nende mõõdistamisel ning muuseumi kunstnikku Margot Saksonit fotodega seonduva abi eest.

Tullio Ilomets, cand. chem., on Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi konsultant.

Berliinis oma töökoja, mis saavutas suure tuntuse.54 Vt foto 17.

tullio iloMetS

170

Long-beam Precision Balances at the University of Tartu Museum

TULLIO ILOMETSUniversity of Tartu Museum

There are a number of historical long-beam precision balances in the University of Tartu Museum collection, most probably dating back to the first half of the 19th century; this article introduces two of those balances more closely. According to oral tradition, the first of the balances belon-ged to Carl Ernst heinrich Apollon Schmidt (1822–1894), a professor of chemistry at the University of Tartu in 1847–1892, and the balance was preserved in the department of chemistry chair of inorganic chemist-ry. The balance was handed over to the museum in 1982. The second large analytical balance, a so-called one-kilogram scale was made in the workshop of the famous Berlin balance craftsman Johann August Daniel Oertling (1803–1866). The balance bears the inscription: Aug. Oertling in Berlin № 1329. The balance was handed over to the museum by the chair of inorganic chemistry on 11 June 1993.

The balance of Carl Schmidt can be disassembled into five parts that are packed into the drawers of a mahogany balance case, each part to its proper place. The balance is made of light brass. The meas-urements of the balance case are 51.5 x 13.5 x 8.5 cm. The drawer of the case can be locked. On top of the case, there is a brass plate with the measurements 3.0 x 3.0 x 0.6 cm in the centre of which there is a threaded opening, where the column is connected. The front edge and edges of the balance case have metal feet the height of which can be adjusted. The main part of the column supporting the balance beam is a 1.9 cm-in-diameter solid brass cylinder, while the eccentric and scales are situated just below it. There is a console attached to the top part of the column; on top of that, there are two round agate plates, which support the knife edge of the beam’s prism. The full length of the column is 28.5 cm. The moving part of the column consists of two cylinders that are connected with three rods, are positioned around the column and can be moved up and down. A frame with two notches surrounding the console and a forked arrestment device for the beam positioned perpendicularly with the frame are attached to the upper


171

cylinder. The lower edge of the lower cylinder touches the eccentric. If one rotates the eccentric, the frame moves up and positions itself in the notches above the prisms’ ends, the forked arrestment device fixes both sides of the beam in the grooves at the ends of the forks. This system of arresting the balance beam was first used by August Oertling. The arresting system of Carl Schmidt’s balance is very sim-ilar to an Oertling-type balance described in older literature. This except for the fact that in case of Oerlting’s balance, the arrestment system of the balance is lifted by the eccentric with the aid of a rod within the column. Carl Schmidt’s precision balance has a rhombic structural beam with two vertical crossbars. The beam is graduated on one side for the manual positioning of the rider. The length of the beam is 42 cm. In the middle of the beam on its upper edge there is a device that allows regulating the centre of gravity of the beam; on the lower edge there is a downward pointed needle. On both ends of the balance beam there are the so-called swan necks that are bent up-wards into curves and have two regulating screws; their lower ends are circle-shaped and the suspension threads of the balance bowls are attached to these. Oertling’s balance also has these swan necks.

The balance has no notations regarding its manufacturer, as well as the time and place it was made. Neither does it have a university inventory number. We may presume that the balance is an earlier version of an Oertling-type balance and it belonged to Carl Schmidt personally. Judging by construction, the balance was made in the first half of the 19th century.

Oertling’s large analytical precision balance is made of brass and preserved in a mahogany case, which has glazed doors on the sides and glazed wooden frames that can be lifted to the required height on the front and back sides. There are two brass feet with adjustable height under the balance at the corners on the front side and a single brass foot in the centre of the back side. The balance case can be locked. There are dampers that hinder the oscillation of the balance bowls in the bottom of the balance case. Front centre, there is a round fluid level for levelling the balance. Under the balance bowls, there is a round hole in the bot-tom of the balance case, and it has a brass cover that can be slid aside. A device for mounting the reiter balance beam is attached to the ceiling and right-hand inner wall of the case. The measurements of the balance

tullio iloMetS

172

case are 80.0 x 54.0 x 24.0 cm. The height of the lower part of the case is 6.0 cm. The balance column is attached to a brass plate measuring 16.0 x 8.3 x 0.7 cm at the bottom of the case. At the point where the lift-ing mechanism side forks come out of the column, the diameter of the column is 4.0 cm, upwards, it is 3.0 cm. The total length of the column is 27.7 cm. A plate measuring 4.0 cm x 4.0 cm x 0.9 cm has been attached on top of the upper plate of the column; on top of that, there are two parallel-positioned 5.8 cm high bearers that are 1.2 cm apart – these are meant for supporting the round agate plates. A scales mounting frame with a rhombic structure attached with six vertical crossbars is attached to the back of the column; its length together with the scales is 61.5 cm. The moving part of the balance column is made up of the beam’s arresting frame that is 67.0 cm long and consists of two halves 2.8 cm apart from each other. Both sides of the frame have a rhombic structure as well and they have six vertical crossbars. The central part of the frame, which is 5.4 cm high, is attached to the plate at the bottom on both sides; the plate features holes that fit the agate plate bearers exactly. The plate is connected to the tip of the rod that moves up and down inside the column. A triangular notch is aligned with the prism at the extension of the upper side of the frame’s central part. The two sides of the arrestment frame have been connected with cross strips, while external rods that are 30.0 cm long, reach out from the openings in the lower part of the column, and are connected to the rod inside the column, are attached to the strips. On the ends of the arrestment frame, there are triangular notches above the balance beam’s end prisms on the upper edge. Upon arrestment, the frame lifts the middle prism of the beam from the agate plates into the notches. At the ends of the beam, the frame lifts the forked suspension frame of the balance bowl together with the agate plates from the prisms into the notches. The upwards and downwards movement amplitude of the frame is 1.0 cm. The bal-ance can be arrested with a disc on top of the balance case, which is con-nected to a lifting mechanism inside the column via the axis. Oertling’s large scale has a rhombic beam with six vertical crossbars; its length is 55.0 cm, its width at the point of the supporting prism is 5.0 cm and thickness 0.9 cm. In the centre of the beam on its upper edge above the supporting prism there is a device for regulating the centre of gravity of the balance beam. The beam has no pointer. The ends of the beam are


173

forked. The upper forks have points that reach the scales. The beam is balanced when the points are on 0 noted on the scales. The lower forks of the beam ends have prisms that carry the balance bowls. The front part of the beam’s upper edge on both sides of the prism is graduated. There are two graduations: upper and lower. The lower starts from the middle prism and runs to 10. The upper graduation starts from the middle of one side of the beam with 0 and runs to 10 on both sides of the 0, while each of the units is divided into five parts in their turn. The diameter of a balance bowl is 10.0 cm. Under the balance bowl in the middle, there is a loop, which can be used to attach a fine wire or a hook and thread that come from the opening under the balance bowl. This allows to use the balance as a hydrostatic balance.

As there are no points of comparison, the time when August Oertling’s long-beam precision balance No 1329 was made is unclear for the time being. If we are to presume that the balance was made during Oertling’s lifetime, it could be dated to the first half of the 19th century; the number most probably denotes the serial number of the manufactured devices.

The article provides a short overview of the history of long-beam precision scales, mainly on the basis of the researches of hans R. Jenemann on this subject. Jenemann defines the age of the long-beam precision balances with the years 1775–1875. The article also briefly discusses the achievements of the preceding age in perfecting assay balances. The author also introduces the basics of balance theory in connection to the possibilities of increasing the sensitivity of balances.


Kompaktne vaakummonokromaator

TMC-4VALDUR TIIT

Nõukogude aja lõpus oli Tartus NSV Liidu üks tugevamaid spekt-raalaparatuuri väljatöötamise ja valmistamise keskusi, mis ajaloo keeristes hävis. 2014. aasta suvel anti Tartu Ülikooli füüsikainsti-tuudi kolimise tõttu uude hoonesse gaaslahenduse laborist ülikooli muuseumile üle üks Tartu füüsikute ja inseneride välja töötatud tä-helepanuväärne seade.

Aparaati, mis lahutab ruumiliselt silmaga nähtava valge valguse ja lähedase ultraviolettkiirguse erineva energiaga kiirteks, nimeta-takse monokromaatoriks. Jaotamise tekitab kas prisma või difrakt-sioonivõre, muutes eri lainepikkustega kiirguse levimissuunda ja lastes neid läbi monokromaatori väljundpilu uuritavale objektile (erijuhul inimese silmale). Looduses kohtame seda nähtust viker-kaarena, mis tekib, kui vihmapiiskade läbimisel muutub päikese-kiirguse suund.

Nähtavast valgusest mitu korda lühema lainepikkusega ultra-violettkiirgus neeldub alates lainepikkusest ligikaudu 200 nm õhus väga tugevasti ja seepärast saab see levida vaid õhutühjas ruumis – vaakumis. Taolise ultraviolettkiirguse jaotamiseks vastavalt footo-nite energiale kasutatakse peamiselt peegeldifraktsioonivõresid, mis asuvad õhust tühjaks pumbatud ruumis. Sellist seadet nimetatakse vaakummonokromaatoriks.

koMPaktne VaakuMMonokroMaator tMC-4

175

Pärast Teist maailmasõda kasvasid kiiresti uuringud tuumaener-gia ja kosmosetehnoloogia vallas. Seal oli vajalik kasutada ka lühi-lainelise ultraviolettkiirguse vaakummonokromaatoreid.

Kosmoseaparaatide ehitamisse lülitus ka Eesti NSV Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudi (FAI) aparaadiehi-tuse sektor (APES) Tõraveres, sest kiirgustajurite valmistamisel ja uurimisel tekkis vajadus taolise spektraalseadme järele. Selgus, et Nõukogude Liidus oli tehtud vaid mõni ultraviolettkiirguse vaa-kummonokromaator ja neid endale saada oli pea võimatu. Seepärast otsustasime ehitada vajaliku aparaadi ise. Vaatamata algsele skep-titsismile instituudis õnnestus julge ettevõtmine – Eestis polnud midagi taolist varem tehtud – osalt FAI, aga ka Eesti Loomakasva-tuse ja Veterinaaria Instituudi Märja töökoja ning Rõngu elektro-mehaanika tehase meistrimeeste abil 1964. aastal mõne kuu jooksul edukalt realiseerida. Varsti, 1967. aastal, ehitati APESis maailma esimene kahekordne peegeldifraktsioonivõredega vaakummonokro-maator TVM-3. Järgmistel aastatel ehitati neid seadmeid veel mitu ja saadi ühele variandile ka USA ja Prantsusmaa patendid.

Foto 1. Tartus Füüsika Instituudi APESis valmistatud kompaktne vaa-kummonokromaator TMC-03 (Valdur Tiidu foto)

Valdur tiit

176

Tartus APESis ja linna servas Riia maantee ääres asuvas aparaa-diehituse hoonete kompleksis asutatud Teaduste Akadeemia Spet-siaalse Konstrueerimisbüroo Tartu filiaalis (TA SKB TF) valmista-tud unikaalsed spektraalseadmed olid paljude aastate vältel väga vajalikud teadusuuringute tegemiseks Nõukogude Liidu mitmes eksperimentaalfüüsika laboris ning abiseadmeteks avakosmoses tähtede vaakuumultraviolettkiirguse mõõtmisel.

Seega oli eelnimetatud töödega pandud Tartus hea alus kaasaeg-sete spektraalseadmete ehitamisele. Selle ühe haruna, kasutades Le-ningradis riiklikus optika instituudis valmistatud uudseid muutuva sammuga difraktsioonivõresid, konstrueerisime APESis ja valmista-sime aastail 1989–1990 FI ja TA SKB TF töökodade abil väikesed, hästi kompaktsed vaakummonokromaatorid TMC-031 (vt foto 1) ja TMC-04 (vt foto 2). Neist esimene, TMC-03, valmistati lepingu alusel Moskva riiklikule ülikoolile ja teine, TMC-04, jäi Tartusse.

Nimetatud vaakummonokromaatorite peamised tehnilised and-med on järgmised.1. Peamine tööpiirkond asub spektrialas 100–250 nm, kus lahutus-

võime on umbes 0,05 nm.2. Veidi halvema spektraalse lahutusega saab töötada lühemate

lainepikkuste poole kuni 40 nm ja pikemate poole kuni 400 nm. Seadme kontrolliks saab vaadata ka spektri nulljärku.

3. Spektri skaneerimine toimub samm-mootori abil erinevate kii-rustega.

4. Kiirgusallikaks on kas heeliumi või vesinikuga töötav kõrgepin-ge gaaslahendustoru.

5. Pilude liigutamine justeerimiseks toimub väljastpoolt süsteemi vaakumit rikkumata.

6. Spektri II järgu lühilainelise osa saab eraldada väljundpilu ruumis asuva filtri liigutamisega väljastpoolt ilma vaakumit rikkumata.

7. Vaakumi tekitab eelvaakumpump, mille abil saab eraldi tühjaks pumbata vesiniklambi sektsiooni, võrekambri ja väljundpilu (li-saseadmete) ruumi.

8. Transpordiks saab eelvaakumpumba lihtsalt kinnitada põhiosa külge.

1 известия Академии наук ЭССр. Физика. Математика, 38, 4 (1989), 446–449.


177

Foto 3. Vaakummonokromaatori TMC-04 fluorestsentsi uurimise seade (esiplaanil) ja gaaslahenduslamp (paremas servas) (Valdur Tiidu foto)

Foto 2. Kompaktne vaakummonokromaator TMC-04 koos abiseadmetega (Valdur Tiidu foto)

Valdur tiit

178

9. Võrekambri külge on vajaduse korral võimalik ühendada kõrg-vaakumpump.

10. Võretoru (põhitoru) pikkus on umbes üks meeter.Teaduste Akadeemia füüsikainstituudis kasutati vaakummono-

kromaatorit TMC-04 esimest korda maailmas kõrgete ja ülikõrgete rõhkude mõju uurimisel kristallide optilistele spektritele.2 Pärast APESi tegevuse lõpetamist 1993. aasta kevadel kasutati vaakum-monokromaatorit TMC-04 Eesti Põllumajandusülikooli (nüüd Ees-ti Maaülikool) keskkonnaaparatuuri laboris ionisatsioonikambrite akende läbipaistvuse uurimisel Eesti Teadusfondi grandi nr 2168 täitmisel 1996. aastal3 ja mõnede mootoriõlide fluorestsentsi uurimi-sel spektri vaakumultraviolettkiirguse piirkonnas.4

Tartu Ülikooli muuseumis leidis aparaat esimese väärika koha näitusel „Tehtud Tartus”, mis avati muuseumi valges saalis 2014. aasta augusti lõpus rahvusvahelise teadusinstrumentide komisjoni 33. sümpoosioni raames.

Valdur Tiit oli ENSV TA Aparaadiehituse sektori juhataja.

2 Väljavõte ENSV TA Füüsika Instituudi 1990. a. aruandest. Probleem: Pooljuhtide füüsika (1990), 32–33. V. Scherbakov, A. Laisaar, V. Tiit, „Vacuum-ultraviolet low-temperature spectroscopic study of free exitons in alkali halide crystals under hydrostatic pressure”, Abstract, XXIX Annual Scientific Meeting 21–25 Oct. 1991 Thessaloniki Greece. Physics of materials under high pressure (Aristotle University of Thessaloniki, 1991), 149. V. Scherbakov, A. Laisaar, V. Tiit, „Vacuum-ultraviolet low-temperature spectroscopic study of free exitons in alkali halide crystals under hydrostatic pressure”, High Pressure Research, Vol. 9 (Gordon and Breach Science Publishers, 1992), 243–246.

3 V. Tiit, „Ultraviolettkiirguse ühest täiustatud mõõtesüsteemist”, Eesti Põllumajandusülikooli teadustööde kogumik, 189, Põllumajandustehnika ja energeetika (Tartu, 1996), 134–137.

4 Eesti Põllumajandusülikooli tehnikateaduskonna 1997. aasta teadustegevuse üldiseloomustuses on näidatud, et vaakummonokromaatorit TMC-04 saab kasutada mootoriõlide uurimisel. V. Tiit, EPMÜ Tehnikateaduskond Keskkonna aparatuuri labor. Teadustegevuse aruanne, 1 (1997), p. 7.


179

Compact Vacuum Monochromator TMC-4

VALDUR TIIT

At the end of the Soviet times, one of the strongest centres for deve-loping and producing spectroscopic devices in the Soviet Union was located in Tartu. A vacuum monochromator developed by the phy-sicists and engineers of Tartu was given to the University museum in the summer of 2014 by the University of Tartu Institute of Physics Gas Discharge Laboratory.

Constructing a short wavelength ultraviolet radiation vacuum monochromator was connected to producing radiation sensors that were, among other things, needed in space instruments. There were only a couple of such instruments in the Soviet Union and Estonian engineers constructed such a device themselves in 1964. The world’s first vacuum monochromator TVM-3 with double reflection diffrac-tion gratings was constructed in Tartu in 1967. During the following years, many more similar instruments were constructed and one of the versions was also patented in the USA and France.

Using modern diffraction gratings with variable spacing construc-ted in the Optical Institute of USSR in Leningrad, small very com-pact vacuum monochromators TMC-03 (for the Moscow State Uni-versity) and TMC-04 (remained in Tartu and is in the museum now) were constructed in Tartu in 1989–1990. They mainly function in the spectral range of 100–250 nm, where the resolving power is about 0.05 nm, the source of radiation is a high voltage gas-discharge tube working either on helium or hydrogen.

The vacuum monochromator TMC-04 was used in the University of Tartu Institute of Physics for the first time in the world for rese-arching the influence of high and extra high pressure on the optical spectrum of crystals. After the Department of Equipment Develop-ment (APES) was closed down in the spring of 1993, the vacuum mo-nochromator TMC-04 was used at the Estonian University of Life Sciences environmental equipment laboratory for studying the trans-parency of the windows of ionization chambers.


KROONIKA

Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi

2013. aasta aruanne

MARIANN RAISMA

Tartu Ülikooli Muuseumide jaoks oli 2013. aasta muudatuste ette-valmistamise aasta – seda nii struktuuriliselt kui ka sisuliselt (pi-dades eelkõige silmas loodusmuuseumi uue ekspositsiooni etteval-mistusi). 2013. aasta II poolel valmistati ette muuseumide reformi, mille tulemusena on alates 1. jaanuarist 2014 ülikoolis kaks eraldi muuseumi: Tartu Ülikooli muuseum (ülikooli ajaloo muuseumi ja kunstimuuseumi baasil) ning Tartu Ülikooli loodusmuuseum ja botaanikaaed. Valmistati ette uute asutuste põhikirjad ning muu-datused sisestruktuuris.

kroonika

kroonika

181

Tartu Ülikooli muuseumi kontekstis oli üks suurimaid muutusi asutuse nime muutus (Tartu Ülikooli muuseum), mistõttu siinses aruandes on viimast korda kasutusel nimetus TÜ ajaloo muuseum.

Tartu Ülikooli muuseum on nimetusena arusaadav, lühike; näi-tab kuuluvust, kaudselt ka teemat; on piisavalt suure üldistusega; näitab, et muuseum on kõikide valdkondade muuseum; on sisuliselt selge – kaob küsimus, mis muuseumiga on tegemist (ajaloomuuseum või ajaloo muuseum); sobib oma üldisuse tõttu nn asutuse katusni-meks; samuti pole vähetähtis, et muudatus on väike ning selle kasu-tuselevõtt ei tohiks tekitada suuri arusaamatusi.

Tartu Ülikooli muuseum koondab lisaks ülikooli ajaloo muuseu-mile ka tähetorni, vana anatoomikumi ja kunstimuuseumi. Muutus ka struktuur: asutusel on üks direktor, teadusdirektor, peavara-hoidja ja arendusjuht. Lähiaastate eesmärk on tegutseda suunal, et muuseumil oleksid ühised eesmärgid, ühine kompetents ning selge tööjaotus, kus poleks dubleerimist. Struktuur on järgmine:

Mariann raiSMa

182

Arutlusel oli ka valdkonna valimise temaatika. Kuna ülikool läks üle valdkondlikkuse põhimõttele (neli valdkonda: humaniora, socialia, medicina, realia et naturalia), siis pidid ka muuseumid va-lima oma valdkonna: loodusmuuseum valis realia et naturalia ning ülikooli muuseum socialia. Kui loodusmuuseumi valik küsimusi ei tekitanud, siis ülikooli muuseumi puhul oli valik keerulisem, sest muuseumi ülesanne – kui soovida jätkata senisel kursil – on siiski olla kogu ülikooli muuseum ning olla seotud mitme valdkonnaga.

Socialia valdkonna kasuks otsustasime järgmiste argumentide toel: 1. Eelmise rektoraadi ajal võeti suund sellele, et muuseum oleks

avalikkusele suunatud ülikooli tutvustav asutus, kus olulisimal kohal on kommunikatsioon ja teaduse populariseerimine – see-ga, et ei hakata arendama iseseisvat ja instituutidega konkuree-rivat teadustegevust. Loomulikult toimub teadustegevus kogude baasil koostöös erinevate institutsioonidega, kuid see on seotud eelkõige muuseumi teiste põhifunktsioonidega.

2. Kuna TÜ muuseum soovib jätkata ja arendada koostööd kõi-gi valdkondadega, siis on keeruline teha otsust teemapõhiselt. Valiku aluseks võiks olla funktsioonipõhisus. Tänapäevase muuseumi põhifunktsioonide hulka kuuluvad haridus, kommu-nikatsioon ja infokorraldus, mida arendatakse just praeguses ha-ridus- ja sotsiaalteaduskonnas. Koostöö saaks olla nii õppe- kui teadustegevuses (sh nii andmebaaside arenduse ja kogude kor-raldamise kui ka teadusprojektide ning näituste ja haridusüri-tuste korraldamise praktikabaas).

Mainitud funktsioonide arendusi või tulemusi saab muuseum ra-kendada hiljem sisulistes koostööprojektides erinevate valdkondade spetsialistidega. Seega ei välistata socialia valdkonnaga liitumisega sisulist ja teemapõhist koostööd teiste valdkondadega, vaid soovitak-se saada ka teiste valdkondade tugevamaks partneriks.1. Socialia valdkond võiks toetada kõige enam muuseumi suuna-

tust interdistsiplinaarsusele, sh soodustada koostööd kõikide valdkondadega, kuna socialia valdkonnana on ise kõige inter-distsiplinaarsem ning tegutseb valdkonnaülesuse nimel.

2. Kuna muuseum on oma loomult haridusasutus ning soovib seda suunda tulevikus enam arendada, siis võiks praegune hari-

kroonika

183

Foto 1. hauakivi paigaldamine Toomkiriku fuajees toimus säilitamisspet-sialist Tiina Vindi valvsa pilgu all

Foto 2. hullu Teadlase kabineti avapidu 1. mail 2013

Mariann raiSMa

184

dusteaduskond olla muuseumi üks peamisi partnereid – seotus uusima haridusmõttega (nt uurimusliku õppe rakendamine).

3. Kommunikatsioonivaldkonna arendamine on muuseumi arengus võtmeküsimus, kuna selle järgi määratletakse muuseu-mi tähendus ühiskonnas. Muuseumi eesmärk on kujuneda värs-ke lähenemise ja uusima metoodika abil oluliseks teaduskommu-nikaatoriks.

4. Infoteadus kui arenev valdkond võiks samuti soodustada kva-liteedi paranemist ülikooli mäluasutustes ning konkreetsemalt ka muuseumi teemal – nimelt museoloogia kui eriala välja-arendamise näol. Peame Eesti väiksust arvestades oluliseks, et ka edaspidised muuseume ja laiemalt mäluasutusi puudutavad algatused oleksid arendatud kesksest kohast.

5. Muuseum soovib suurendada teadus-arendustöö mahtu koostöös erinevate valdkondadega – nii teadusloo, kunstiajaloo kui ülikooli ajaloo uurimise näol.

Loomulikult on ka veenvaid argumente, mis kallutaksid kaalukau-si humaniora poole – personali sarnase taustsüsteemi kõrval on kõige kaalukam sarnane teaduse tegemise loogika ja metoodika. Oluline on rõhutada, et nii humaniora kui socialia’ga liitudes peaks muuseum ole-ma ja jääma sisuliseks partneriks. Samuti ei tohiks muuseum muutu-da üheainsa valdkonna või teaduskonna muuseumiks. Nõukogu toetas muuseumi ettepanekut ning rektoraat kinnitas, et need otsused saab veel üle vaadata, enne kui põhimõttelisemate otsustega edasi minnak-se. Struktuurimuudatuste tõttu lõpetas töö senine teadusnõukogu.

Personal31. detsembri 2012 seisuga oli Tartu Ülikooli Muuseumides (kuns-ti-, ajaloo, loodusmuuseum) 86 töötajat (täidetud ametikohti 68,1). Tartu Ülikooli ajaloo muuseumis oli 31. detsembri 2012 seisuga 28 töötajat (täidetud ametikohti 21,55). Toomkiriku tornides töötasid hooajalised piletimüüjad. 01.02.2013 asus näituste meistrina tööle harry Rull; 01.09.2013 arendusjuhina Mairo Rääsk.

Eesti teaduse populariseerimise konkursil sai elutöö preemia Tar-tu tähetorni üks hingi Helle Jaaniste koos Jaak Jaanistega. Aasta kolleegipreemia – aasta Tullio – sai Made Sokk.

kroonika

185

RemontAasta mahukamate tööde hulka kuulusid esimese korruse fuajee remont ja lifti restaureerimine. Remondi käigus uuendati aastaid uuenduskuuri oodanud tambur, fuajee, garderoob, tualetid ning kassaruum. Kõige suurema muutuse tegid kahtlemata läbi tualetid, mis on nüüd hoone väärilised. Tualettide remondi käigus avastati fuajees ka hästi säilinud keskaegne hauakamber, mistõttu algselt planeeritud hauakivi eksponeerimise projekt tehti ümber ning ot-sustati näidata terviklikku lõiku keskaegsest kirikust kui matmis-paigast (hauakamber, skeletikoopia, hauaplaat). Eestis ainulaadne ekspositsioon oli ka Eesti muuseumide aastaauhindade nominent muinsuskaitse kategoorias (projektijuhid: Mariann Raisma, Tiina Vint, Margot Sakson).

2013. aasta läheb ajalukku ka sellega, et restaureeriti Tartu va-nim lift (Schindler & Co, 1927–1928), millega saab nüüd üle aastate taas sõita.

Kuigi omatulu võrreldes 2012. aastaga vähenes (üks põhjuseid oli remont), olid heaks toeks meie väärt partnerid. TÜ ajaloo muuseum sai lisaks Tartu Ülikoolile toetust ka Tartu Linnavalitsuselt, Ees-ti Kultuurkapitalilt, Tartu Kultuurkapitalilt, hasartmängumaksu Nõukogult, SA-lt Archimedes, SA-lt Eesti Teadusagentuur ning ha-ridus- ja Teadusministeeriumilt. Lisaks toetasid muuseumi tegevust oma toodetega ka mitmed firmad.

EAS-lt sai toetuse projekt „Tartu tähetorni astronoomiline 3D-vir-tuaalreaalsusruum”, kuid ülikool otsustas seda projekti mitte reali-seerida.

Näitused ja haridustegevusNäituseprojektidest oli 2013. aastal kindlasti kõige kaalukam muu-seumi aastanäitus, mis sel korral tehti koostöös Tallinna Tehnika-ülikooli muuseumiga. Näitus „Eesti jälg kosmoses – kosmose jälg Eestis” (TÜ ajaloo muuseumi kuraatorid: Viljar Valder, Lea Leppik, Janet Laidla, Kadri Tinn, kujundus: Tea Tammelaan ja Mari Kada-rik) avati 11. aprillil. Esimest korda algatasid näituseprojekti kaks ülikoolimuuseumit koos, see võimaldas projekti panustada mõlema ülikooli parimatel spetsialistidel. Tegemist on lisaks atraktiivsele

Mariann raiSMa

186

Foto 3. Kosmosenäituse perepäev 5. oktoobril 2013

kroonika

187

väljapanekule ka teaduslooliselt väga kaaluka näitusega, kuna suur osa materjalist on esimest korda kokku kogutud, dokumenteeritud ning eksponeeritud. Näitus oli Eesti muuseumide aastaauhindade nominent näituste kategoorias.

Oluline arendus oli 1. mail avatud hullu Teadlase kabinet (idee: Virko Annus, Kadri Kasterpalu, Mariann Raisma; projektijuhid: Vir-ko Annus, Terje Lõbu; kunstnik: Margot Sakson), mis on mõeldud muuseumi kõige väiksematele külastajatele. hullu Teadlase kabinet on uus teaduse populariseerimise algatus, millega muuseum soovib pakkuda lastele vanuses 5–15 aastat atraktiivsel ja inspireerival moel erinevaid teadust populariseerivaid tegevusi ja programme. Lisaks on hullu Teadlase osalusel toimunud nii muuseumis kui väl-jaspool suurüritusi, mille sihtgrupp on hästi vastu võtnud. Eriti po-pulaarseks on osutunud mitmesugused sünnipäevaprogrammid.

Püsiekspositsiooni lisandus juunis 2013 interaktiivne mäng kol-manda korruse fuajees „Kui hästi tunned Tartu Ülikooli ajalugu?” (projektijuhid: Terje Lõbu, Margot Sakson, Mariann Raisma; teos-tus: Dada, Vako Värkstuba).

Uue museaali vitriinis „Tulnukas” oli väljas jaanuarist märtsini spikripintsak (1980.–1990. aastad) ja septembrist detsembrini vesi-vann „Pharm. Institut zu Dorpat 1844”.

Maist septembrini oli muuseumis üleval näitus „Fotod ellu!” (kuraa-torid: Terje Lõbu, Virge Lell, Aile Tammiste; kujundus: Margot Sakson).

12. juulist 15. septembrini võis Pärnu Muuseumis näha koostöös Eesti Rahva Muuseumiga valminud näitust „Kellu ja kitarriga. Ees-ti üliõpilasmaleva töösuved” (TÜ ajaloo muuseumi poolne kuraator Terje Lõbu).

Rändnäitus „Kukruse kaunitar ja tema kaasaegsed: Eesti rikka-likem kalmistu muinas- ja keskaja piirilt” oli näha 13. detsembrist 2012 kuni 23. veebruarini 2013 Võru Muuseumis ja rändnäitus „Ter-vise kaitsel” 30. oktoobrist 15. detsembrini Tartu Kiirabis.

Toomkirikus tehti 81 giidiga ekskursiooni (42 eesti, 19 inglise, 11 saksa ja 9 vene keeles), osalenuid kokku 1618. haridusprogramme korraldati 50, osalenuid 1069.

Tähetornis tehti ekskursioone 47 (umbes 1100 õpilast) ja plane-taariumietendusi 60 (umbes 1300 õpilast). Võrreldes 2011. aastaga on ekskursioone tellitud vähem ja planetaariumietendusi rohkem.

Mariann raiSMa

188

Suurim rühm oli 4. klasside õpilased. haridusprogramme viidi läbi 111 (1751 õpilast).

hullu Teadlase sünnipäevaprogramme toimus (alates septemb-rist) 88, osalenuid oli 1131.

Jätkusid teeõhtud teadlasega (7) ja kohviõhtud korüfeedega (4) ning suur hulk tähtpäevaüritusi (muuseumiöö, hansapäevade tea-duslinn, teadlaste öö jpm).

Töö kogudega Ülikooli ajaloo muuseumi kui Eesti kultuuriloolise rahvuskol-lektsiooni osa finantseeriti HTM kaudu, see võimaldas jätkata kol-lektsioonide sisestamist andmebaasidesse (ESTER, DSpace, MuIS) ja digiteerimist. Eesti muuseumide Infosüsteemi (MuIS) on sisesta-tud 21 776 museaali andmed.

Muuseumi põhifond koosneb:1. ajalooline esemeline kogu (teadusriistad, õppevahendid, kul-

tuuriloolised esemed) Aj – 20 446 sü,2. ajalooline kunstikogu AjK – 793 sü,3. arhiivkogu (trükised, dokumendid) Ar – 33 502 sü,4. fotokogu (fotod, negatiivid, digifotod) F – 17 802 sü.Kokku seisuga 01.01.2013 – 72 543 sü.Põhifondi juurdekasv 2013. aastal oli kokku 855 museaali:1. Aj – 47 sü;2. AjK – 4 sü;3. AjKF -18 sü;4. AjM – 34 sü;5. Ar – 242 sü;6. F – 510 sü.Kokku seisuga 01.01.2014 – 73 398 sü. Muuseumikogu on täienenud TÜ geograafia, keemia, farmaatsia,

füüsika jt instituutidest kogutud ajalooliste esemete ja arhiivmater-jalidega (L. Kriis, T. Ilomets). Annetustena laekusid professor Ain-El-mar Kaasiku Uppsala ülikooli audoktori diplom jt rahvusvaheliste seltside tunnistused, TÜ närvikliiniku ajalugu kajastavad digifotod, ülikooli õppejõudude Mustametsa sporditare (1959–2003) arhiiv (üleandja Arvo Tikk), fotod Tartu Ülikooli aastapäeva (2002) tähis-

kroonika

189

tamiselt (üleandja Reet Mägi), Eesti ajaloolise kliima (1000–1923) kartoteek (üleandja Andres Tarand), Tartu Ülikoolis konstrueeritud tele-elektrokardiotahhograaf (üleandja Leo-henn humal) jpm. Ostu-dena soetati trükiseid ning müomeeter Myotom 3 (autor Arved Vain).

Teadus TÜ ajaloo muuseum jätkas teadusprojektiga „TÜ ajaloo muuseumi kultuuriloolised kogud” (Haridus- ja Teadusministeerium) (projek-tijuht L. Kriis) ja täitis Kultuuriministeeriumi muuseumide aren-damise programmi projekti „Eesti muuseumide meditsiinilooliste kogude ja esemete kaardistamine” (03.05.2013–31.01.2014), viimase käigus saadi ülevaade Eesti muuseumides asuvatest meditsiinitee-malistest kogudest (projekti täitjad L. Kriis, S. Sisask, K. Kalling).

Anti välja 41. number Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi peal-kirjaga „Teadusinnovatsiooni tee praktikasse” (294 lk), mida toetasid Tartu Saksa Kultuuri Instituut ja Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühendus. Selle e-versioon sai esimest korda eraldi ISSN ja ISBN numbri. Lisaks on muuseumitöötajad avaldanud artikleid ka teistes väljaannetes ja esinenud mitmete ettekannetega kodu- ja vä-lismaistel konverentsidel.

6. detsembril toimus TÜ muuseumi rahvusvaheline aastakonve-rents „Keelevahetus ülikoolis – probleem või võimalus?” (12 ettekannet, sh kolleegidelt Venemaalt ja Lätist).

KülastusedTÜ ajaloo muuseumi külastatavus jäi suures plaanis samale tasemel eelmise aastaga: kokku teenindas muuseum üle 62 000 inime-se (neist 41 679 muuseumikülastust; lisaks teaduslinna külastused ning valge saali üritused, mida toimus kokku 110 ühtekokku 12 097 osavõtjaga). Positiivseks võib lugeda, et oluliselt on suurenenud toomkiriku külastuste arv (tornide külastatavus on vähenenud) ning samuti näeb tõusutrendi nii ekskursioonide kui haridusprogrammi-de osas – eriti tasub esile tõsta huvi tähetorni haridusprogrammide vastu (111 programmi). Koos teaduslinna ja vastuvõttude külaliste-ga teenindasid TÜ Muuseumid kokku üle 86 000 inimese.

Mariann raiSMa

190

Joonis 1. Külastuskordi TÜ muuseumides 2009–2013

Joonis 2. TÜ ajaloo muuseumi külastuste ja üritustel osalejate arv 2013

kroonika

191

Koolitamine ja juhendamineMariann Raisma koordineeris muuseumitöötajate täiendkoolitus-kursuse programmi (koos TÜ elukestva õppe keskuse ja Kultuuri-ministeeriumiga) ja pidas loenguid Eesti Kunstiakadeemias; Janet Laidla pidas loenguid ja juhendas TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudi üliõpilasi, Virge Lell ja Tiina Vint juhendasid muuseumis TÜ info- ja dokumendihalduse tudengite arhiivihalduse praktikat, Tiina Vint korraldas Lääne-Virumaal väikemuuseumite koolituspäeva paber-materjali säilitamisest muuseumis, Lea Leppik pidas loenguid Vil-jandi kultuuriakadeemias ja TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudis ning juhendas üliõpilastöid seminaritööst doktoritööni Viljandi kultuuriakadeemias ja TÜ ajaloo ja arheoloogia instituudis.

Mariann Raisma, MA, on Tartu Ülikooli muuseumi direktor.

Joonis 3. TÜ ajaloo muuseumi külastuste statistika hoonete ja piletitüüpi-de kaupa 2013