39Klassitsismist kui stiilimõistest kujutavas kunstis

Pühakoda kuitempel ja korrasta-tud struktuurA. W. Hupel arhitektuurihindajana

Krista Kodres

Artiklis analüüsitakse Liivimaa valgustusesilmapaistva esindaja pastor AugustWilhelm Hupeli (1737–1819) arhitektuuri-ideaale nende seostes ajaloolis-teoloogilis-te ja esteetiliste arhitektuuriarusaamade-ga. Hupel ei rõhuta Martin Lutheri ideedkirikust kui seisuslikult korrastatudruumist, talle olid pigem tähtsad klassit-sismi normatiivsest esteetikast lähtuvadarhitektuurse korra ja selguse nõuded, miskehastasid gute Geschmack’i. Vaivara kirik,mis ehitati 1775–1777 (hävis 1944),vastab oma templifassaadiga suurepäraseltnii teoloogilisele sümbolismile kui kaajastu arhitekuuriideaalile, olles selles laa-dis Eestis ka esimene.

1773. aastal kirjutab pastor August WilhelmHupel oma raamatus �Topographische Nach-richten� Eesti kirikutest: �Peaaegu kõik meiekirikud, eriti maal, on ehitatud ühel viisil,enamus kivimüüridega ... ainult aeg-ajalt võibnäha emakirikut [kihelkonnakirikut � K.K.],aga seda enam puust kabeleid. Kõik [kirikud� K.K.] koosnevad kahest eri osast, löövist(naos), milles ühel pool (paremal pool, kuisiseneda) on meestepingid, teisel pool nais-tepingid ning väikesest kirikust (bema, pü-hamu), mida mõned nimetavad kooriks; seeon vaevalt pool löövist ja sellest väiksem, ta

seisab selle [löövi � K.K.] idaosas keskel.�Siis nimetab Hupel altarit ja kantslit ning lää-neosas asuvat orelivääri ning lõpetab: �Mõ-ningatel kirikutel on viimase (torni) ees mi-dagi eestempli (pronaos, narteks) sarnast,kus peatuvad almustepalujad....�1

Selles Hupeli paljutsiteeritud tekstis2 tor-kab kohe silma veider ladinakeelne termino-loogia, mis on toodud ära sulgudes saksa-keelsete ehitusosade taga. Tunneme ära nn.vitruviaanliku mõistekasutuse � naos � �lööv�,pronaos � �eeskoda�; vaid kooriruumi kohtakasutatud bema on laenatud varakristlikukiriku terminoloogiast, kus see tähistas sak-tuaariumi, pühamut. Pole teada, kas Hupelmõtles seejuures ka Martin Lutherile, kesühes oma 1521. aasta jutluses � �Sermon von

1 Fast alle unsere Kirchen, sonderlich die auf demLande, sind nach einer Art erbauet, die meisten vonMauerwerk; nur hin und wieder sieht man noch eineMutterkirche, aber desto mehrere Kapellen, mithölzernen Wänden. Alle bestehen aus zween ver-schiedenen Theilen, aus dem Schiff (Naos), darin aufeiner Seite (auf der rechten wenn man hingeingehet)die Gestüle für Mannspersonen, auf der zwoten diefür Frauenspersonen stehen; und aus der kleinenKirche (Bema, Heiligthum) welche Einige das Chornennen; sie ist kaum halb so breit und weit niedrigerals das Schif, an dessen östlichen Seite sie in derMitten liegt. [---] ...bey einigen Kirchen ist vor derletzten eine Art von Vortempel (Pronaos, Narthex),wo sich die Kirchenbettler aufhalten.... (A. W. Hupel,Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland.Bd. 2. Riga: Hartknoch, 1777, lk. 80�81.)2 Seda on varem tsiteeritud nt. K. Kodres, Architek-tur und Ausstattung lutherischer Kirchen in Estlandim 18. Jahrhundert. Stil und Tradition. � Studien zurKunstgeschichte in Estland und Lettland. HomburgerGespräche 1995. Hrsg. v. L. O. Larsson. Heft 15. Kiel:Martin-Carl-Adolf-Böckler-Stiftung, 1997, lk. 132;J. Keevallik, A. W. Hupeli �Topographische Nach-richten�, �Nordische Miscellaneen� ja �Neue Nordi-sche Miscellaneen� kunstiinformatsiooni allikana. �Acta Historica Tallinnensia 2. Tallinn, 1998, lk. 88;Tekste kunstist ja arhitektuurist. Kd. 1. KunstikirjutusEestis 1777�1863. Koost. J. Keevallik, R. Loodus,L. Viiroja. Tallinn: Teaduste Akadeemia Kirjastus,2000, lk. 15.

Krista Kodres40

dreierlei guten Leben das gewissen zu unter-richten� � võrdles omavahel Mosese Stifts-hütte� (atrium, sanctum, sanctum sanctorum)ruumijaotust ja keskaegset kirikut (kirikuõu,pikihoone ja koor), pidades neid kristliku ki-riku eesmärkide jaoks parimaiks.3 Nii arvasigal juhul ilmselt ka Hupel, kelle kirjeldusestselgub ühtlasi, et Eesti kirikutel oli kolm osa:eeskoda, lööv ja koor. Auväärne literaat eieksinud, 18. sajandi lõpuks juba 500-aastanekristliku arhitektuuri ruumistruktuur Eestisvastas üldjoontes tema kirjeldusele.

Hupeli kirjapandut võiks tõlgendada temaharituse märgina, kuivõrd ta kasutab n.-ö.algallikateni viivat terminoloogiat, kuid võib-olla ka laiemalt. Mida võiks see meile öeldaHupeli kui pastori ja valgustussajandi harit-lase arusaama kohta kirikuarhitektuurist? Kaskirjelduse mõtte saab suruda ainult arhitek-tuuriteooria raamesse või on selle taga evan-geelse kiriku kujunenud arusaamad kiriku-ruumist kui teoloogia �peeglist�? Kas näe-me Hupeli arusaamade kajastust ka 18. sa-jandi viimase veerandi Eesti luterlikus kiri-kuarhitektuuris?

Püüan neil teemadel veidi arutleda, et andaHupeli seni vaid põgusalt tõlgendatud kiri-kuarhitektuuri kirjeldusele laiemat konteks-ti: vaadelda seda teoloogiliste, arhitektuuri-teoreetiliste ja valgustuslike ideede taustal.

Teoloogia ja kirikuhoone – ”arhitek-tuuriteoloogia”

1718. aastal avaldas matemaatik, filosoofja teoloog Leonhard Christoph Sturm raama-tu �Vollständige Anweisung alle Arten vonKirchen wohl anzugeben�. Selles oli publit-seeritud ka 17. sajandi Saksa matemaatiku,Leydeni ülikoolis õpetanud Nicolai Gold-manni kirikuprojekt, viitega Jeruusalemmatemplile (ill. 1). Projekt toetus prohvet He-sekieli kirjeldusele, mis sündis nägemusest,mille oli saatnud Jehoova. Vanas Testamen-

dis on Hesekieli kirjeldus erakordselt põhja-lik, võtab enda alla neli lehekülge ja on vägatäpne, täiesti matemaatiline, kuivõrd pisias-jadeni on antud templi osade mõõdud ja kir-jeldused (Hs 40�43). Muide on selles ka kir-jas �Iisraeli Jumala auhiilgus tuli Ida poolt�ja �täitis templi�, nagu seegi, et Jehoova üt-les Hesekielile: �Inimesepoeg, see on minuaujärje paik ja jalataldade ase, kus ma Iis-raeli laste keskel tahan elada igavesti.� (Hs43: 2�7.) Sellega oli Jumal ise üheselt mää-ratlenud templi oma elupaigaks, ruumiks, kusta jäädavalt kohal viibis.

Vana Testamendi Ajaraamatutes kirjelda-takse, kuidas Taavet, Jehoova määratu, an-dis oma pojale Saalomonile �Jehoova kamb-ri� � �templi, eeskoja hoonete, varaaitade,ülakambrite, siseruumide ja kõige pühamapaiga kavandi� (1Aj 28: 11). Teises Ajaraa-matus antud Saalomoni templi kirjeldus tor-kab taas silma matemaatilise iseloomu � mõõ-tuderohkuse poolest �, aga ka materjalisüm-boolika rõhutuse poolest. Kui Hesekieli nä-gemuses olid kõik, sh. altar puust, siis Saa-lomoni tempel oli seest vooderdatud küpres-sipuuga, aga kaetud �puhta kullaga�, nii naguolid kulla ja kalliskividega kaetud ka temp-lis seisvad hiigelsuured keerubid (2Aj 3: 4jj).Meister Huuram, kes juhtis templi ehitustöid�püstitas templi ette sambad: ühe paremalepoole ja teise vasakule poole; ta pani parem-poolsele nimeks Jaakin ja vasakpoolsele ni-meks Boas� (2Aj 3: 17). Jaakin oli üks Paa-beli vangipõlvest tagasi tulnud preestritest(1Aj 9: 10), Boas aga üks Taaveti ja Joosepiesiisadest (Mt 1: 5). Saalomoni templi pronks-sammastele sellise nime panek viitas ilmselt

3 V. Isaiasz, �Architectonica Sacra�: Feier und Se-mantik städtischer Kirchenweihen im Lutherthum des16. und 17. Jahrhunderts. � Stadt und Religion in derFrühen Neuzeit. Soziale Ordnungen und Repräsenta-tionen. Hrsg. v. V. Isaiaz, U. Lotz-Heumann, M. Pohlig.Frankfurt, New York: Campus. 2007, lk. 139.

41Pühakoda kui tempel ja korrastatud struktuur

templi varustamisele väärika kaitsega. Ruumi-vormiliselt koosnes Saalomoni tempel aga nii-siis eeskojas t , saa l is t ja a l tar i ruumis t ,nende ruumiosade pikkusesuhe oli 1:1:1.

See oli templiehituse aegade algus, mil-lest lähtuti ka varakristluses ja mille võiksmeelde jätta järgmiste märksõnadega � Ju-mala koda, arvsuhted, mis väljendavad (ju-malikku) korrapära, sambad, üliväärtuslikudmaterjalid. Mäletatavasti ehitas just niisuguse�matemaatilise� ja kuldmosaiikidest sillerda-va kiriku üles keiser Justinianus, kes HagiaSophia � Püha Tarkuse kiriku � valmimiselolla lausunud: �Saalomon, ma olen su ületa-nud!�4 Peaaegu sama lauset kasutas ka refor-maator Martin Luther ainsa tema poolt pühit-setud kiriku, Torgau lossikabeli pühitsusjut-luses 1544. aastal: �Salomon pole kunagi niikaunist templit ehitanud kui see siin Torgaus�(Salomo hat nirgend so einen schönen Tem-pel gebawet als itzunder Torga hat).5 Samasjutluses tsiteeris Luther 84. psalmi sõnu: �Kuiarmsad on sinu hooned, Issand Seebaot! Is-sanda õuesid igatseb ja ihaldab mu hing...�(Ps 84: 2�3), võttes sellega omaks Vanas Tes-tamendis leiduva mõtte: templis on Jumal ko-hal. (Varasemas saksa keeles avaldus see ideeveel paremini kui eesti keeles, kus me räägi-me �pühakojast�, saksa keeles öeldi teatavas-ti Gottes Haus � �Jumala maja�.) Niisiis onkiriku puhul ka evangeelses usutunnistusesikkagi tegu Jumala Majaga, tema auks ja ko-halolekuks rajatud hoonega, nagu Luther sedaväljendas Torgau pühitsusel. Majasse kogu-neb Jumala rahvas, kogudus.

Ambivalentseks muudab eelöeldu Luthe-ri teine positsioon, mis pidi senise katolikukiriku praktika taustal selgelt eristuma: ni-melt väitis ta ka seda, et tegelikult on üks-kõik, kus Jumala sõna kuulutatakse, sedavõib põhimõtteliselt teha �ka väljas mäe ot-sas või kaevu ääres�.6 Seega tahtis Lutherrõhutada, et katoliiklaste püha paiga kont-

septsiooni asemel on kirikuhoone luterlastejaoks eelkõige kogudusemaja. Nagu edasi-ne ajalugu näitab, ei piisanud Lutheri sellestseisukohast, et evangeelne kirikuhoone de-sakraliseerida. 16. sajandi lõpuks oli toimu-nud pigem vastupidine: Lutheri kaks eelni-metatud vastakat kontseptsiooni ühendati,misjärgi kujunes uus, kirikuhoone kui luter-liku �püha paiga� kontseptsioon.7 Rõhuta-maks distantseerumist katoliku kirikust javastandumaks katoliku reformatsiooni arhi-tektuuri puudutavatele ideedele8 töötati väl-ja oma �arhitektuuriteoloogia�9, mille võib

4 Tsit. H.-W. Kruft, Geschichte der Architekturtheo-rie. Von der Antike bis zur Gegenwart. München: Beck,1991, lk. 35.5 Tsit. R. Wex, Ordnung und Unfriede. Raumproble-me des protestantischen Kirchenbaus im 17. und 18.Jahrhundert in Deutschland. Marburg: Jonas Verlag,1984, lk. 174.6 WA, XLIAX. 592 (D. Martin Luthers Werke. Kriti-sche Gesamtausgabe. Weimar, 1883jj.).7 Vt. R. Dürr, Zur politischen Kultur im lutherischenKirchenraum. Dimensionen eines ambivalenten Sak-ralitätskonzeptes. � Kommunikation und Raum 45.Deutscher Historikertag in Kiel. Berichtsband. Neu-münster: Wachholtz, 2005.8 1577 publitseeriti Milano peapiiskop Carlo Borro-meo traktaat �Instructiones Fabricae et SupellectisEcclesiasticae�, mis levis kiiresti kogu Euroopas, vt.E. C. Voelker, Charles Borromeo�s Instructiones Fab-ricae et supellectilis ecclesiasticae, 1577. A Transla-tion with Commentary and Analysis. Ann Arbor, Lon-don: Univ. Microfilms Internat, 1979.9 Mõiste on tuletatud lähtuvalt juba käibel olevast�pilditeoloogia� mõistest, vt.www.repraesentationen.de/site/lang_de/3931/default.aspx. Jutumärkides on see seetõttu, et � nagu�pilditeoloogiagi�� ei kujutanud ka �arhitektuuriteo-loogia� endast süstemaatiliselt väljatöötatud teoloo-gilist õpetust, vaid kuulus nn. adiaphora valdkonda,mis ei olnud usu jaoks esmatähtis. Vt. R. Wohlfeil,Lutherische Bildtheologie. � Martin Luther. Problemeseiner Zeit. Hrsg. v. V. Press, D. Stievermann. Stutt-gart: Klett-Gotha, 1986, lk. 286jj; T. Kaufmann, DieBilderfrage im frühneuzeitlichen Luthertum. � Machtund Ohnmacht der Bilder. Reformatorischer Bilder-sturm im Kontext europäischen Geschichte. Hrsg. v.P. Blickle. München: Oldenbourg, 2002, lk. 407�454.

Krista Kodres42

võtta kokku lõiguga Tilsiti pastori Philipp Ar-noldi 1616. aastal avaldatud traktaadist �Cae-remoniae Lutheranae�. Arnoldi kirjutab:

�Meie paavstimeelsetele (kes peavad roh-kem pühakutest kui Jumalast endast, mistõt-tu nad rajavad neile suuremaid ja uhkemaidkirikuid, kui Jumal Pühale Vaimule...) ei kii-da me kaasa, vaid väljendame sealjuures hal-vakspanu nende eksituse ja inimvõõruse vas-tu, nii nende kirikupühitsuse suhtes kui kakäegakatsutavate valede suhtes ja hoiameoma luteri kirikuid, mille meie esiisad onpaavstluse ajal rajanud, ja mida me ka prae-gu suure usinuse ja vaevaga kõigekõrgemaJumala auks ja tema pühaduse ja hinguseedastamiseks ehitame... Need meie templidon kristliku vabaduse alusel kaunistatud pil-tide ja altaritega, ka ristimiskivide, kantsli-tega ning korraldatud Tema sõna teenritekaudu, kellel eriline seisus ja erisus....�10

Niisiis käsitles Arnoldi kirikut pühapai-gana, templina, kus ei räägita valesid (naguseda teevad katoliiklased), vaid kus töötavadjumalasõna teenrid. Eesti alalt on siinkirju-tajale teada vaid üks kiriku pühitsusjutlus,pärit aastast 1636. Tegu on Audru kiriku sis-sepühitsemise jutlusega pastor Ludwig Raspe(Ludovicus Raspus) poolt, mida järgnevalttsiteerin nii huvitava allikaleiu enda kui kasiinse artikli jaoks tollesama olulise vaate-nurga, luterliku kirikuruumi teoloogilise põh-jenduse esiletoomise vajadusest lähtuvalt.

�Me tahame oma armsat Jumalat, omaarmsat Loojat ja Isandat kõnetada, teda hüü-da ja paluda kõigis ja igas kohas, kuhu lähe-me või kus seisame, olgu see kirikus, põllul,tänaval, kodus, töökojas või poes või kus tatahab... Palve ei saa oma jõudu kohast, vaidVaimust, mis elab meie südames... (Jh 4: 21)... Kirikut ei tohi mõista kui nähtavat kivistvõi puust hoonet, vaid kui vaimset hoonet,see tähendab kui õige- ja tõsiusklike krist-laste koosolekut, kus pühade evangeeliumi-

de õpetus kõlab võltsimatult ja kus seda puh-talt jutlustatakse, kus pühasid sakramentejagatakse evangeeliumile vastavalt, nagu Kris-tus ise selle seadnud on, ning mida õigestikorraldatakse, annetatakse ja jagatakse.

Kirik on ja jääb rajatuks ja ehitatuks proh-vetite ja apostliõpetuse poolt Jeesus Kristu-se tõelisele kaljule ja nurgakivile, mille koh-ta Jumal Issand ise ütleb Jesaja 28, 16....�11

10 Unsern Bäpstlern (die mehr Heiligen, alss vonGott selbs halten, darumb sie jnen grössere und stat-licher Kirchen zu ehren setzen, denn Gott dem heili-gen Geist...) geben wir den gestalt nach keinen beyfall,sondern verwerfen hiemit offentlich ihre Irrthumbund Menschenteidungen, so beydes in consecrirungjrer Kirchen, und ubung handgreifflichen Lügen ge-trieben werden, und behalten unsere LutherischenKirchen, die unsere Vorfahren im Bapsthumb aufgerich-tet, und die unsern auch jetzo mit grossen fleiss undmühe, Gott dem Höchsten zu ehren und zu beförde-rung jrer Heil und Seeligkeit noch auffzurichten...Solche unsere Tempel sind vermög Christlicher Frey-heit mit Bildern und Altaren geschmückt worden, auchTauffstein, Kanzeln darein gesetzt, und auch Dienerseines Worts, die sonderliche Gradus und unterscheidthabe, verordnet.... Tsit. www.repraesentationen.de/site/lang_de/3931/default.aspx.11 Wir mögen vnserm lieben Gott / vnserm lieberSchöpffer vnd Herrn zuspreche ihn anruffen vndbeten an allem vnd jedem Ort / wo wir gehen oderstehen/ es sey in der Kirchen / es sey auff dem Felde /es sey auff der Gassen/ es sey zu Hause / in vnsermKämmerlei/ oder in der Werckstat / oder in derBuden / oder wo er wolle.... Das Gebet nimpt nichtseine Krafft nicht von dem Ort / sondern von demGeist der inwendig in dem Hertzen wohnet. (Johan 4,21) ... die Kirche nicht verstanden werde dassichtbariche Steinern oder Hölzerne/ sondern dasGeistliche Gebäwde/ das ist / die versamblung derRecht vnd Wargläubigen Christen/ bey welchen dieLehre des H. Evangelij vnverfälscht lautet vnd reingepredigt vnd die heilige Sacramenta laut desEvangelij dargestalt/ wie Christus selbst eingesetzetrecht administriret, aussgespendet vnd gereichetwerden. Die Kirche ist vnd wird gegründet vndgebawet durch den Propheten vnd Apostel Lehre auffden wahren Felss vnd rechten Eckstein ChristumJesum Davon Gott der Herr selber sagt Esa. 28, v16... (Ludovicus Raspius, Encaenia Christiana, Dasist: Eine Christliche Predigt/ uber den 122. Psalm desKöniglichen Propheten Davids ordentlich vndvollkomlich ohn einigen Abbruch. Reval, 1639.)

43Pühakoda kui tempel ja korrastatud struktuur

Nagu näha, oli Rostocki ülikooli haridu-sega magister Raspe, kes töötas õukonnavai-mulikuna (Hofprediger) Pärnus krahvinnaMagdalena von Thurni juures12, täpselt tead-lik nii Martin Lutheri kui ka talle järgnenudteoloogide �arhitektuuriteoreetilistest� seisu-kohtadest, tema väljendus on isegi täpsem jahõlmavam kui Arnoldil. Kirikuruum polepüha mitte �iseenesest�, vaid sõltuvalt sel-lest, mis, missuguste vahenditega ja kelleosavõtul seal toimub. Loogika on üsna sar-nane luterliku instrumentaliseeritud pildikä-sitlusega, mis seadis piltide ülesandeks edas-tada doktriini teoloogilisi põhitõdesid.

KordKuid tulgem tagasi Sturmi traktaatide juur-de, mis olid 18. sajandil saksa keeleruumialadel kõige enam levinud arhitektuuriraa-matud.13 Kirikuarhitektuuri traktaadis tsitee-rib Sturm palju ka Goldmanni avaldamatajäänud käsikirja, muuhulgas tema sedastust,et: �Kristlikel kirikutel on tavaliselt kolmosa, kõigepealt eeskoda , siis saa l (Halle)ja kolmandaks koor (minu sõrendused �K.K.); praktikas kasutatakse ka veel käär-kambrit ehk rõivakambrit ... Et aga kirik peabsageli mahutama suure hulga rahvast, siismeie ehitame oma kirikuid palju suuremate-na kui vanasti. Siiski saab vanade kirikuhoo-nete ehk templite peal mõndagi õppida.� Eda-si kirjutab Goldmann, et �...lihtsad kirikuvormid on nelinurkne ja ringikujuline.... Ne-linurkseid kirikuid saab vana ehituskunstijärgi uuendada, teha täna palju paremaks niivälimuselt kui ka mõõtudelt.� Siin siis ongitoo Jeruusalemma templi alusel tehtud näi-de, mille kohta ta kirjutab: kiriku laius võiksolla 4 sambavahet ja pikkus 8 sambavahet,seega pikkuse-laiuse suhe 2:1-le.14 See vas-tab täpselt Vitruviuse arvamusele: �Templipikkus saadakse nii, et tema laius on pooltema pikkusest.�15 Leonhard Christoph Sturm

kommenteerijana nõustub, et Goldmanni esi-mene �lihtsa kiriku� näide sobib protestant-likele kirikutele päris hästi.16 Pangem aga tä-hele sedagi, et Sturm võtab samas selgeltpositsiooni tsentraalkiriku kaitseks, põhjen-dades teisal, et �gooti ristile� toetuvast plaa-nist tuleb loobuda, sest see on pärit paavst-luse ajast.

Sturmi traktaatides � lisaks juba mainitu-le ilmusid 1694. aastal Saalomoni templi kä-sitlus ja 1712. aastal �Architectonisches Be-dencken. Von Protestantischer Kleinen Kir-chen Figur und Einrichtung�17 � väljendatudarhitektuurikontseptsioonide seost luterlikuteoloogiaga, eelkõige selle kogudusekäsitlu-sega, on pikemalt analüüsinud Reinhold Wexmonograafias �Ordnung und Unfriede. Raum-probleme des protestantischen Kirchenbausim 17. und 18. Jahrhundert in Deutschland�.Wex rõhutab, et Sturmi lähenemine kiriku-arhitektuuri problemaatikale on nii ratsio-naalne kui ka järgib selgelt Martin Lutheriarusaamu evangeelsest kirikuhoonest ja sel-le ülesandest, olla kogudusemajaks. Sturmikäsitluse ratsionaalsus avaldub selles, et ta

12 K. E. Napiersky, Beiträge zur Geschichte undPrediger in Livland. Riga: Häcker, 1843, lk. 2; Dieevangelischen Prediger Livlands bis 1918. Hrsg. v.M. Ottow, W. Lenz. Köln, Wien: Böhlau, 1977, lk. 384.13 Vt. R. Wex, Ordnung und Unfriede. Raumproble-me des protestantischen Kirchenbaus, lk. 139. L. C.Sturmi avaldatud arhitektuuritraktaatide arv ulatub50-ni, teoloogilisi traktaate oli 25: H. Heckmann,Baumeister des Barock und Rokoko in Mecklenburg,Schleswig-Holstein, Lübeck, Hamburg. LeonhardChristoph Sturm (1669�1719). Berlin: Verl. Bauwesen,2000, lk. 31�48.14 L. C. Sturm, Vollständige Anweisung alle Artenvon Kirchen wohl anzugeben. Augsburg, 1718, lk. 4.15 Vitruvius, Ten Books on Architecture. Book IV.New York: Dover Publications, 1960, lk. 114.16 L. C. Sturm, Vollständige Anweisung alle Artenvon Kirchen wohl anzugeben, lk. 4.17 L. C. Sturm, Architectonisches Bedencken. Vonprotestantischer kleinen Kirchen, Figur und Einrich-tung. Hamburg, 1712.

Krista Kodres44

1.Nicolai GoldmannKirikuprojektRmt. Leonhard Christoph Sturm �VollständigeAnweisung alle Arten von Kirchen wohl anzugeben�(1718)

45Pühakoda kui tempel ja korrastatud struktuur

2.Vaivara kirik, välisvaadeEesti Rahva Muuseumi fotokogu

Krista Kodres46

3.Vaivara kirik, sisevaadeEesti Rahva Muuseumi fotokogu

47Pühakoda kui tempel ja korrastatud struktuur

rõhutab vajadust olla ökonoomne ja ehitadakirikuid tagasihoidlikult ja odavalt. Sellesaimub tõsiasi, et Sturm oli teoloogina mõju-tatud pietistlikust teoloogiast, mis kogus pool-dajaid eriti alates 17. sajandi lõpust.

Teisalt lähtus Sturm ilmselt Vana Testa-mendi kirjakohtadest, mida minagi ülal tsi-teerisin ja mille kohta võiks kokkuvõtvaltöelda: Jumal ilmneb neis korra Jumalana. KaPaulus ütleb: �Sest Jumal ei ole mitte korra-tuse, vaid rahu [s.t. korra � K.K.] Jumal� (1Kr14: 33) ja �kõik sündigu viisakalt ja korrajärele� (1Kr 14: 40). Korda käsitleti arhitek-tuuris juba 15. sajandist alates Vitruviusealusel sõnastatud proportsiooni mõiste kau-du � ehk mõõdulise kooskõlana. Missuguneoli aga �korra� mõiste teoloogiline sisu, midaarhitektuur, mida käsitleti ühe võimaliku �üt-lemisvahendina�, pidi väljendama?

Kõigepealt avaldub kord mõõtudes, ma-huosade omavahelistes suhetes, just nii nagusee pühakirja templikirjeldustes seisis. Ar-vuliselt väljendatavad proportsioonisuhtedolid valgustussajandi alguses kõrges hinnasendiselt kehtiva vitruviaanliku arhitektuuri-teooria vaatevinklist, mida Sturm väljendastavapärase mõiste Reguln abil. Igatahes oliSturmi pakutud kirikuhoonetes pikkuse-laiu-se suhe matemaatiliselt selge, kas 2:1 (naguJeruusalemma templil ja ka Vitruviuse temp-lil!) või 1:1. Teiseks avaldub kord kirikuruu-mi ülesehituses, mis peab vastama Jumalaseatud maailma üldisele korraldusele. Evan-geelne kogudus on oma koosseisult, omakohalt, maapealselt staatuselt selline, naguJumal selle seadnud on: jaguneb vürstideks,kaupmeesteks, käsitöölisteks, talupoegadeksjne., nendeks, kes on �ülal� ja kes on �all�.18

Martin Luther oli selle arusaama kaasa saa-nud senisest kristlikust teoloogilisest maail-makäsitlusest, ning see avaldus paljudes temajutlustes. Inimeste võrdsus, mida Luther sa-muti ei väsinud toonitamast, puudutas vaid

�sealpoolset� � surmajärgset elu paradiisis,tõelises jumalariigis.

Et koguduse kogunemise ajendiks oli ühi-ne jumalasõna kuulamine, palvetamine, laul-mine ja armulaua jagamine, siis said (juba16. sajandil) luterliku kirikuhoone sisuliseksja ühtlasi ruumiliseks keskpunktiks kantselja altar, mille suhtes järjestati kogu muu �maa-ilm�, Jumala maja, s.t. kiriku ruum. Arhitek-tuuriteoreetik Sturmi arvates pidid selles �maa-ilmas�, Lutheri seisusekontseptsioonile vas-tavalt, Sõnale-Jumalale, s.t. kirikuruumi li-turgilisele keskmele, lähemal olema kõrge-mad ja temast kaugemal madalamad seisused,sest nii oli Jumalgi maailma seadnud.19 Ko-guduse seisuslikku struktuuri, ühtlasi ka maa-ilmakorda, väljendas kirikuruumis pinkide javääride paigutus altari ja kantsli suhtes.

Just nii nagu Sturm kirjeldab, 18. sajandialgupoolel Saksamaal luteri kirikuid ka ehi-tati. Kasutusel olid nii pikihoonega kui katsentraalkiriku vorm, mille sisemus oli lii-gendatud ülalkirjeldatud põhimõtteid järgi-valt. Berliini Sophienkirche (Johann Fried-rich Grael, 1712�1734), Dresdeni Frauen-kirche (George Bähr, 1722�1738) või Ham-burgi Michaeliskirche (Ernst Georg Sonnin,Johann Leonhard Prey, 1751�1756) on väli-selt, stiililt küll erinevad, neile on aga ühinepaljukihiline sisestruktuur, mida väljendasidnii pinkide paigutus kiriku põrandal kui kamitmekorruselised väärid, just nii nagu kakõige esimeses, spetsiaalselt luterlikku litur-giat silmas pidanud kirikuhoones Torgauski.Kogudus on kirikuruumi sees seisusele vas-tavalt �ära lahterdatud� ja seda �loomulikkukorda� esitletakse sisestruktuuri ning sisus-tuse kaudu.

18 R. Wex, Ordnung und Unfriede. Raumproblemedes protestantischen Kirchenbaus, lk. 138.19 R. Wex, Ordnung und Unfriede. Raumproblemedes protestantischen Kirchenbaus, lk. 141.

Krista Kodres48

Hupeli ideaalkirik.Valgustus ja klassitsismKuid tagasi Eestisse. August Wilhelm Hupelarvas 1777. aastal, et Eestis on mitmeid ilu-said kirikuid: ta nimetas nii ümberehitatudKarksit, Sangastet kui ka Simunat; kõige ilu-samaks kirikuks kogu Liivi- ja Eestimaal pi-das Hupel aga Vaivara kirikut (ill. 2 ja 3).20

Meenutades algul tsiteeritud lõiku HupeliEesti kirikute kirjeldusest, aimame ka, miks.

Kõigepealt ilmselt seepärast, et nii Sangas-te, Karksi kui Vaivara kirikul on selged �temp-li� tunnused. Välisarhitektuuris väljendab sedaeelkõige kahesambaline (Saalomoni templiBoas ja Jaakin!) portikus. Vaivarat pidas Hu-pel kauneimaks ilmselt seetõttu, et see oli üles-ehituselt tõeline kolmeosaline �tempel�, por-tikusealuse eeskoja, löövi/pikihoone ja kitsa-ma kooriga, milles �templimotiiv� oli tegeli-kult isegi topeldatud � see kordus ka Vaivaraaltari arhitektoonilises lahenduses.

Teatavasti valmis Vaivara kirik aastatel1775�1777. Ajalooarhiivis säilitatav Vaiva-ra Peetri kiriku kroonika, alustatud 1763.aastal, ei ütle paraku muud kui seda, et kiri-ku plaane tehti kaks korda, sest olid olemas�vana� (juba 1769) ja �uus plaan� (1772).Nagu tavaks, annetas kirikuehituseks rahakrahv von Sievers, kelle Lagena/Laagna ehkVana-Vaivara mõisale kuulus kirikupatro-naat.21 Sievers palkas ka meistrid, töömehedsaadi talupoegade hulgast vastavalt adramaa-de arvule.22 Kirik hävis kahjuks 1944. aastalSinimägede lahingute aegu.

Vaivara torkas Hupelile ilmselt silma kaseetõttu, et see oli ainus talle teadaolev ki-rik, kus olid siseruumis mõlemal pool lööviskahekordsed väärid, �nagu suurtes linnades�.23

Ja tõepoolest, Vaivara kirik oli esimene see-sugune luterlik kirikuhoone Eestis, millelelisa tuli alles 19. sajandil.

Niisiis meeldis Vaivara Hupelile ka selle-pärast, et selles � vääride mainimist võib siin

küllap käsitleda osundavana � oli kirikuruumseesmiselt korrastatud, nagu see ühes korra-likus luteri kirikus olema pidi. Eesti kirikuidüldiselt iseloomustades peatub Hupel kirikuseesmisel struktuuril muide pikalt, ta kirjel-dab, kus täpselt paikneb altar (vastu kooriidaseina), kus kantsel (löövi ja koori kokku-puutepunktis, naistepoolel, s.t. vasakul � K.K.).Edasi: �...kantsli vastas on köstri tool; sellekõrval kooris peaksid Liivimaa hertsogkon-nas teatavaks tehtud uue korralduse järgi paik-nema koolilaste pingid, et need saaksid laul-mist harjutada ja seda paremini laulumeloo-diaid õppida. Paljudes kirikutes eraldab koorilöövist koorivõrend. Löövi lääneosas on veelorelikoor, seal, kus see [orel � K.K.] olemas,või siis koor meestele; tavaliselt ulatub seekirikuga ristudes üle lääneseina, kohati kapiki meestepinkide poolset seina....�

Torkab silma, et Hupel seisuslikku aspektiEesti kirikute sisemuse kirjelduses eraldi eirõhuta ning võimalik, et sellel on seos temapüüdlustega Liivimaa kirikut demokratisee-rida. Ka oma kirikuliturgiat puudutavates

20 A. W. Hupel, Topographische Nachrichten vonLief- und Ehstland. Bd. 2. Nachtrag zum ersten Bande,lk. 23.21 Genealogisches Handbuch der baltischen Ritter-schaften. Teil Livland, Dritter und letzter Band. Bearb.A. von Transehe-Roseneck. Görlitz: Starke, 1929,lk. 470.22 EAA (Eesti Ajalooarhiiv), f. 1230, n. 1, s. 6.23 ...ihr [dem Kanzel � K.K.] gegenüber hat der Küs-ter (Vorsänger) seinen Stuhl: neben denselben im Chorsollen nach einer im Herzogthum Liefland bekannt-gemachten neuen Verordnung, Bänke für Schulkinderangeschaffet werden, damit sich dieselben im Singenüben und desto besser die Liedermelodien lernenkönnen. In vielen Kirchen wird das Schif vom Chordurch ein Geländer abgesondert. Am westlichen Endedes Schifs ist noch oben ein Chor für die Orgel woman eine angeschaffet hat, oder für Mannspersonen;gemeiniglich geht es nur quer durch die Kirche längsder westlichen Mauer, zuweilen auch längs der einenSeite über Mannsgestühlen.... (A. W. Hupel, Topogra-phische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Bd. 2,lk. 81.)

49Pühakoda kui tempel ja korrastatud struktuur

kirjutistes rõhutas Hupel teenistuse valgus-tuslik-moralistlikku eesmärki.24 Martin Lu-theri seisukohti ta reformimeelsena ilmseltenam ei jaganud. Mis puutub Vaivarasse, siispole siinkirjutajal võtta kirjalikke dokumente�sotsiaalse korra� konkreetsest organiseeri-tusest kiriku siseruumis, s.t. puuduvad and-med, kes kus jumalateenistuse ajal istus. Siis-ki pole põhjust arvata, et see oli selles kiri-kus teistmoodi kui Eestis seni tavaks: aadli-pingid ja/või loo�id ikka altarile-kantslilelähemal kui ülejäänud kogudusel.25 Hupeliviide sellele, et koori ja löövi eraldab veelpaljudes kirikutes koorivõrend, näib aga osun-davat, et üldiselt oli 16.�17. sajandil kiriku-tes vaimulikku ja ilmalikku tsooni piiritlev�sein� siin veel alles.26

Kuidas võiksid Hupeli kirikuarhitektuurikirjeldavad seisukohad veel olla seotud val-gustusajastu ja selle vaimuga?

Jena ülikooli kasvandikku August Wil-helm Hupelit peetakse teatavasti Balti vara-jase valgustuse üheks põhifiguuriks, kellele�jäid võõraks radikaalsed äärmused� ja kedaIndrek Jürjo saksa uurijalt Klaus Epsteiniltmääratlust laenates nimetab reformikonser-vatiivseks.27 Hupel jäi, ühes kogu Saksa val-gustusega ja muidugi ka seetõttu, et ta olipastor, religiooniga seotuks, esindades nn.ratsionalistlikku teoloogiat; sellist ateismi,nagu prantsuse valgustuses, ei kohta me eiSaksa valgustuses28 ega Hupelil. �Nagu val-gustusele üldiselt iseloomulik, oli Hupelimaailmapildis kogu olev hävimatu, mõistus-pärane ja häs t i korra lda tud .�29

Haridust ja teadmisi väärtustava valgus-tajana esineb Hupel oma tuntud artiklis �Derin Lief- und Ehstland zunehmende gute Ge-schmack�, mis on kirjutatud 1787. aastal.Seal kiidab ta mõnede aadlimeeste head mait-set, mis väljendub kui mitte nende ehitatudhoonetes, siis �vähemalt nende poolt endaleja teistele tehtud projektides (Risse), mis tõen-

davad nende suuri teadmisi�.30 Ehituskunstireeglite tundmine, s.t. õppimine, enese hari-mine, on seega �hea arhitektuuri� saavuta-miseks hädavajalik. �Teadjate� hulka, kedaartiklis nimetatakse, arvas Hupel ka härramaanõunik von Sieversi, keda eelpool mai-nisime seoses Vaivara kirikuga. Kas Sieverstõepoolest ise kauni Vaivara kiriku projekti-ga maha sai, jääb muidugi lahtiseks, kuigivõimatu olla see ju ei tohiks, pealegi, kuiabiks oli näiteks James Gibbsi raamat �ABook of Architecture� (1728), kust Vaivarakiriku kuju võibki olla pärit (Gibbsi mõjutu-sele on viidatud mh. Berliini Sophienkirchepuhul31). Muide, ja see näitab hästi ajastuhoiakut, Gibbsi raamat polnud suunatud mit-te käsitöölistele, vaid härrasmeestele (to suchGentlemen as might be conscerned in Build-ing). Käsitööliste ajastu arhitektuuris oli väl-timatult mööda saamas, selle asemel oli koit-mas haritud spetsialisti kujundatud maailm,ja seda mõistis ka pastor Hupel.

24 A. W. Hupel, Anmerkung wegen der jetzigenVersuche die alten Kirchenliturgien zu verbessern. �Nordische Miscellaneen. St. 15�17. Riga: Hartknoch,1788, lk. 781�785; I. Jürjo, Liivimaa valgustaja AugustWilhelm Hupel 1737�1819. Tallinn: Riigiarhiiv, 2004,lk. 263.25 17. sajandi Eesti luterliku sakraalruumi kohta vt.K. Kodres, Rootsiaegne kogudusekirik Eestis. � Kunsti-teaduslikke Uurimusi 8. Tallinn: Teaduste AkadeemiaKirjastus, 1995, lk. 52�89.26 Kombe juured on reformatsioonieelses katolikukirikus. Eesti kirikutest on koorivõrend osaliselt allesveel nt. Keilas (1632), Ridalas (1678), Järva-Jaanis(1648) ja Jõhvis (1728).27 I. Jürjo, Liivimaa valgustaja August Wilhlem Hu-pel, lk. 418.28 W. Schneiders, Das Zeitalter der Aufklärung.München: Beck, 2005, lk. 101.29 I. Jürjo, Liivimaa valgustaja August Wilhelm Hu-pel, lk. 430. Minu sõrendus � K.K.30 A. W. Hupel, Der in Lief- und Ehstland zunehmen-de gute Geschmack. � Nordische Miscellanen.St. 13�14. Riga: Hartknoch, 1787, lk. 491.31 J. Summerson, The Architecture of the EighteenthCentury. London: Thames & Hudson, 1994, lk. 69.

Krista Kodres50

Edasi on võimalik spekuleerida Hupelikursisoleku üle klassitsistlike arhitektuuri-teooriatega, mis olid ise ju ka üheks valgus-tuse �produktiks�. Pole teada, kas pastor Hu-pel tundis Johann Joachim Winckelmanniantiiki ülistavaid kirjutisi �Gedanken überdie Nachahmung der griechischen Wercke inder Mahlerey und Bildhauer-Kunst� ja �Ge-schichte der Kunst des Alterthums�, mis il-musid Dresdenis vastavalt 1755. ja 1764.aastal. Olgu aga rõhutatud, et just 18. sajan-di II poolega algas Saksamaal seninägema-tult intensiivne arhitektuurikirjutiste ajastu32,kuigi uutmoodi ja manifestiliselt antiigileviitavad hooned kerkisid siiski hiljem, ala-tes 1780.�1790. aastatest alates. Hupeli üli-kooliaeg Jenas (1754�1757) langes arhitek-tuuridiskussioonide perioodi alguskümnes-se ning ilmselt on nimelt sellest ajast mõtetotsida Hupeli Eesti kirikuarhitektuuri kirjel-damise viisi ja tema ehituskunstiliste väär-tushinnangute juuri. Igal juhul tabas HupelVaivarat ülistades ära olulise: kirikuhoone olitõepoolest mitte ainult �ilus�, vaid 1777. aas-tal valmides ka erandlik. Oma selgelt antii-givaimustuse uuele tulekule viitava arhitek-tuuriga oli Vaivara kirik Eestis esimene oma-laadne!

Kuid kui Hupel Winckelmanni kirjutisi kaei tundnud, pidi ta ometi olema üldiselt tut-tav valgustusajastu arhitektuuri- ja kunsti-maailma ideedega. Seda tõestab ka juba vii-datud artikli pealkirja formuleering zuneh-mende gute Geschmack ehk siis mõiste �heamaitse� kasutamine.

Teatavasti ulatus �hea maitse� probleemitõstatamine 17. sajandi lõpu Prantsuse Ku-ningliku Arhitektuuriakadeemia (Académieroyale d�architecture) aegadesse. Bon goûtoli siis, ja ka 18. sajandil, defineeritud või-mena tajuda ilu. Prantsusmaalt liikus see ideeSaksamaale, kus üks esimesi sellele problee-mile pühendatud kirjutisi ilmus 1747. aastal

Johann Georg Füncki sulest, kandes pealkirja�Betrachtungen über den wahren Geschmackder Alten in der Baukunst, und über der-selben Verfall in neuem Zeiten�.33 Sama paa-tost, mis rõhutas antiigi head maitset ja selleüldist langust kaasajal, mil lossides rõõmut-ses frivoolne rokokoo, kandsid ka Winckel-manni ja paljude teiste kirjutised, kelle jaokspolnud antiik lihtsalt ilus, vaid oli ilus see-pärast, et oli tema apologeetide silmis mo-raalne, peegeldades �õiget� ühiskondliku ole-mise viisi � antiikdemokraatiat. Kuigi viima-se seose väljendamist me Hupeli kirjutistesotseselt ei leia, kajavad neist vastu nii antiigi-imetlus kui ka tung normatiivse kehtestami-sele. Kindlasti võib tema tekstist välja lugedaarusaama, et ollakse millegi uue ja senisestpalju parema künnisel. Hupel kirjutab näiteks:�Meie eespool puudutatud hooned lubavadjuba oletada, et mõningad mehed siinse aad-li hulgast on kursis i lusa ehi tuskuns t igaja mõistavad selle reegle id piisavalt.�34

Winckelmanlik, või vähemasti ajastupä-rane, oli ka Hupeli suhe arhitektuuri kaunis-tamisse; Vaivara-kommentaaris esinev mitvieler Gipsarbeit verzieret35on kirjapandudtunnustusena ning vastab Winckelmanni tõ-demusele: �Hoone ilma kaunistusteta on na-gu tervis viletsuses... ja kui kaunistus ehi-

32 Vt. K. J. Philipp, �Von der Wirkung der Baukunstauf die Veredelung der Menschen�. Anmerkungenzur deutschen Architekturtheorie um 1800. � Revolu-tionsarchitektur. Ein Aspekt der europäischen Archi-tektur um 1800. Hrsg. v. W. Nerdinger, K. J. Philipp,H. P. Schwarz. München: Hirmer Verlag, 1990, lk. 43.33 K. J. Philipp, �Von der Wirkung der Baukunst aufdie Veredelung der Menschen�.34 Unser vorher berührten Gebäude geben schondie Vermutung, dass sich einige Männer aus demhiesigen Adel auf die schöne Baukunst gelegthabe, und deren Regeln genugsam verstehen.(A. W. Hupel, Der in Lief- und Ehstland zunehmendegute Ge-schmack, lk. 497.) Minu sõrendused � K.K.35 A. W. Hupel, Der in Lief- und Ehstland zunehmen-de gute Geschmack, lk. 497.

51Pühakoda kui tempel ja korrastatud struktuur

tuskunstis seltsib lihtsusega, tekib ilu.�36 See-ga � mõõdupärased kaunistused toovad esi-le arhitektuuri tõelise olemuse ja ilu.37

Kokkuvõttes võib järeldada, et AugustWilhelm Hupel hindas Eesti kirikuarhitek-tuuri nii haritud ja reformimeelse valgusta-jana kui ka teoloogina. Ta nägi arhitektuurireformimise vajalikkust tõeliselt ilusa ehk siisselle suunas, mida meie nimetame klassitsis-miks, ja väljendas seda, kasutades kirikutekirjelduses antiikset/vitruviaanlikku termino-loogiat ning imetledes sammaste ja dekoori-ga kaunistatud kirikuhooneid. Selliseid lõi-ke lugedes jääb mulje, et Hupel kirjutab ki-rikuarhitektuurist pigem moodsa esteedi kuiteoloogina. Teisalt väärtustas Hupel ka krist-lik/luterliku kirikuarhitektuuri traditsiooni.Kirjapandu lubab oletada, et Martin Lutheriseisukoht kirikuhoonest kui Jumala loodudkorrastatud maailma sama korrapärastatud,s.t. ka seisuslikku korda peegeldavast mik-romudelist Hupelile traditsioonilisel kujulsiiski ei imponeerinud.

Õnnelikul kombel polnud kirikuhoone ku-jundamise teoloogilised ja arhitektuursed läh-tekohad omavahel 18. sajandi lõpul vastu-olus � mõlemale olid ikka veel tähtsad kordja süsteemsus.

36 J. J. Winckelmann, Anmerkungen über die Bau-kunst der Alten. Dresden, 1762 (tsit. H.-W. Kruft,Geschichte der Architekturtheorie, lk. 211).37 Vt. ka U. Schütte, Ordnung und Verzierung. Unter-suchungen zur deutschsprachigen Architekturtheoriedes 18. Jahrhunderts. Braunschweig, Wiesbaden: Vie-weg, 1986, lk. 152jj.