Kõmsi Lasteaed-Algkool

Hobune lemmikloomana Referaat

Pilleriin Jaanus

4. klass

Kõmsi 2012

Sisukord:

Sissejuhatus 3 Hobuste kasutusalad 4Hobused spordis 5Esimene ratsatrenn 6Kasutatud kirjandus 7

Sissejuhatus

Hobused on kaunid loomad, kiired, tugevad ja nõtked. Hobuste suurus võib olla üsna erinev, alates ponidest kuni hiigelsuurte tööhobusteni. Viis tuhat aastat tagasi olid kõik hobused vabad ja metsikud. Nad elasid väikeste karjadena. Hobuse peres oli mära ja täkk. Tänapäeval kastreeritakse opereeritakse täkk, siis ei ole enam võimalik varsa isaks saada. Hobune näeb samaaegselt mitmes erinevas suunas. Silmad asuvad kaugeleulatuvalt pea külgedele, võimaldades tal rohtu süües ümbrust jälgida, hobune ka kuuleb hästi ja on võimeline oma kõrvu keerama niimodi, et kõiki kostvaid helisid kinni püüda, kui üks hobune karjast tõstab pea ja jääb kuulama, teevad seda ka kõik teised hobused. Hobused räägivad omavahel kehakeele abil, andes kehahoiakuga märku, kõrvade ja sabaga. Samuti häälitsedes, puristades ja hirnudes.

Hobuste kasutusalad

Ratsakooli treeningutes kõnnivad hobused pikas reas üksteise järel. Hobused on valvsad ja ettevaatlikud kõige suhtes, mis neile tundub võõras. Araablased kõrbes ratsutasid Araabia hobustel, kes suudavad ilma veeta toime tulla kauem,kui teised hobused. Indiaanlased õppisid ratsutama enne kui kõndima. Kauboid vajasid hobuseid veiste ajamiseks ühelt karjamaalt teisele. Sõdades oli hobune kõigest tähtsam, vedadessõdureid ja raskeid kahureid. Talupojad kündsid, külvasid ja koristasid saaki. Tänapäeval tööks hobuseid enam ei kasutata vaid peatakse neid selleks, et on lihtsalt tore loom ja sõber.Tänapäeva lastel meeldib väga trennis käia. Koolisõidus tundub nagu liiguks hobune lausa tantsides. Ta oskab sujuvalt ühelt allüürilt üle teisele minna ja kõrgelt sammult pikkadele sammudele.

Hobused spordis

Hüppe hobune tõstab takistust märgates pea huvitatult kõrgele ja ajab kõrvad kikki.Talle meeldib hüpata ja ta suudab ületada takistust, millel on nii kõrgust kui ka laiust. Galopi-võistlustel võib näha võidu jooksmas elegantseid hobuseid. Ratsanikku nimetatakse džokiks ja ta peab olema väike ja kerge, et hobune saaks joosta võimalikult kiiresti. Ratsakoolis kasutatakse harjutustunniponisid. Nad on rahulikud, leplikud ja nendega on kindel ratsutada.Hobustega on võimalik sõita mitmel erineval viisil: Esindussõiduks-pruutide ja kuninglike kuulsuste sõidutamiseks või ka võistlemiseks rakendatakse hobused kaarikute ette. Traavivõistlustel võistlevad selles kes traavib kõige kiiremini. Neile on taha rakendatud kergevõidusõidu kaarik.

Esimene ratsatrenn

Kui lähed trenni peavad olema mugavad ja vastupidavad riided: ratsapüksid, ratsakiiver, ratsa-saapad, turvavest. Enamasti saab ka kasutada algul ratsakooli varustust. Enamasti tuntakse end esimese treeningu ajal veidi kõhedalt. Antakse ratsutamiseks hobune mis neile paremini sobib. Hobused on erinevate iseloomudega nagu inimesed.Trenn algab hobuse harjamisega, sellaga eemaldatakse tolm ja kõõm. Kabjad tehakse puhtakskabjakonksuga. Siis pannakse sadul selga ja tõmmatakse kinni sadula vöö.Nüüd tuleb hobune valjastada, mõni hobune teeb ise suu lahti siis saab suulised suhu panna,kuklatagune rihm üle kõrvade tõmmata, põserihmad ja kapsel korralikult kinni tõmmata.Endale tuleb kiiver ja turvavest panna ja oledki valmis sadulasse istuma.Trenni lõpus täidetakse hobuse veenõu ja antakse õhtusöök, selleks on kaer ja hein. Muidu söövad nad ka juurvilju.Nendega on väga palju tööd ja muret aga veel rohken rõõmu.

Kasutatud kirjandus

Andersson, I. “Laste oma hoburaamat”. 2005