1

Klassikalised regulaarstiilid ja kaasaegne koduaed

Regulaarstiil

Kui räägitakse ajaloolistest regulaarsetest aiastiilidest, siis sageli mõeldakse selle all

barokiajastu aiakunsti. Ent vaadates aiakunsti lugu läbi sajandite tuleb möönda, et

tegelikult on regulaarseid võtteid kasutatud juba keskaegsetes kloostriaedades, villade

juures renessanssaedades, barokiajastul ning korduvalt ka hilisematel perioodidel. Kui

kuni 18. sajandi keskpaigani oli regulaarne vormikõne aiakunstis valdavalt

ainumõeldav, siis hilisematel perioodidel on see taas ja taas aednikke paelunud ning

inspireerinud kasutama nii algupärasele lähedasel viisil kui uutes variatsioonides.

Regulaarsed vormid aias ja pargis on läbi ajastute paelunud aedade

loojaid oma lihtsuse ja selgusega. Regulaarne ülesehitus aias oli Õhtumaades

ideeliselt ainuvõimalik kuni 18. sajandini – see eristas aia loodusest ning võimaldas

luua aedu kui tähenduslikke märgisüsteeme. Teisalt evivad ranged vormid

suursugusust, nõuavad tähelepanu ning austust ja tekitavad üllatust – märksõnad, miks

alates Louis XIV-st selle maailma vägevad tänaseni ikka ja jälle oma aedades

regulaarse poole on pöördunud. Ent korrapärasus ning geomeetrilised vormid ei ole

jäänud vaid esindusparkide pärusmaaks. Ranged jooned pakuvad meeldivat kontrasti

looduslikele vormidele ning annavad sageli ootamatu lisavõimaluse eksponeerida

looduslikke voogavaid elemente – näiteks kauneid taimi – moodus, mida Inglismaal

kasutati juba Gertrude Jekylli aegsetes aedades ning mida paljudes

aiakujundusealastes käsiraamatutes propageeritakse tänini. Alljärgnevalt tulebki juttu

klassikalistest regulaarstiilidest ning sellest, kuidas neist leitud inspiratsiooni saaks

kasutada ka omas aias.

Keskaegsed aiad

Üldistades võib öelda, et kaasaegset aiakunsti on regulaarsetest klassikalistest

aedadest enam inspireerinud renessanss- ning barokkaiad, võib-olla vähesemal määral

keskaegsed aiad. Loomulikult on need läbi ajaloolise arengu omavahel põimunud ja

seotud ka teiste ajastute aiakunstiga, ent siinkohal ei hakkaks sel teemal pikemalt

peatuma – huvilised võivad selles osas paeluvat lisalugemist leida näiteks kasvõi

Penelope Hobhouse „Aianduse ajalugu” sirvides.

Ajaliselt vanimate keskaegsete aedade iseloomulikumaks näiteks on kloostriaiad.

Tuleneb see sellest, et viimaste kohta on säilinud kõige enam infot. Keskaegseid aedu

pole ehedal kujul Euroopas säilinud, kõige enam on ehk aimata vanades

kloostriaedades, mille kujundusest ja taimevalikust pole küll eriti midagi säilinud,

kuid on aimatav aia ruum. Näitena võib siin tuua Muckrossi kloostri varemed Iirimaal,

kus nelinurkse aiakese tsentris kasvab tänini iidne jugapuu. Kloostriaedade kõrval

eksisteerisid kindlasti ka eravaldustes olevad ilmalikud aiad, millest annavad

tunnistust näiteks Albertus Magnuse kirjeldused 13. sajandist ning mitmed

tolleaegsete raamatute illustratsioonid. Tollane aed oli valdavalt nelinurkne, mis oli

eriti tüüpiline antiikse peristüülaia eeskujudel vormitud kloostriaedadele. Aed oli

eraldiseisev, muu maastiku suhtes suletud, st. piiratud kivimüüride või puitaedadega

ning lihtsa, selge ja enamasti sümmeetrilise jaotusega väiksemateks nelinurkseteks

üksusteks. Suurem osa aiast oli tarbeaed, mis võis olla kombineeritud iluaiaga või siis

asetses tilluke iluaed eraldi. Tüüpiliselt oli tsentraalseks elemendiks vesi näiteks

2

kaevuna või purskkaevuna. Iluaed kui aedniku peegeldus paradiisist oli tähenduslik,

aiaelemendid olid seotud enamasti kristlike sümbolitega. Iluaed – hortus conclusus –

oli mitte ainult ilusate ja kasulike taimede kasvatamise koht, vaid pigem kui

pelgupaik. Taimevalikus domineeris otstarbekohasus, palju kasutati viljapuid ja –

põõsaid, köögivilju ning ürditaimi. Üheks võtmetaimeks oli roos, palju kasutati

näiteks lavendlit, rosmariini, aedsalveid. Rohttaimi kasvatati sageli vitspunutistega

toestatud tõstetud peenardes. Taimi painutati vormimiseks sõrestikele ning arvatavasti

tegeldi ka topiaarlõikusega. Tehiselementidest kasutati ilmselt rikkalikult

mitmesuguseid lihtsaid puitsõrestikke niisama ja taimedele toeks, sagedased olid ka

varikäigud ning pergolad viinapuuväätide ja roniroosidega.

Hoolimata sellest, et tänapäevane ettekujutus keskaegsest aiast jääb siiski suuresti

raamatute illustratsioonidele põhinevaks, on see inspireerinud paljusid. Nii näiteks

kujundasid Eric Ossart ja Arnaud Maurieres’ aastal 2000 Pariisi Hotel de Cluny

(Rahvusmuuseum) juurde keskaegsetest aiakujunduspõhimõtetest lähtuvalt keskaegse

aia. Paljude rohttaimede kollektsioonide loomisel on saadud inspiratsiooni just

keskaegsetest aedadest. Mida aga võiks tolle ajastu aiast koduaeda üle võtta, sõltub

ilmselt eeskätt hoonest ning aiast selle ümber, kindlasti ka aedniku enda loomusest.

Kindlasti ei peaks olema keskaegse ega ühegi muu ajastu aiakujunduse stiilipuhas

imiteerimine eesmärgiks omaette. Allakirjutanu arvates sobiks suletud ja iseenesele

keskendunud paradiisiaed vanema maja (miks mitte aga ka talumaja) juurde, kus

napib aiaruumi või kus on võimalik leida koht vaikse privaatse päikeselise nurgakese

loomiseks. Põhjasuunas paiknevad suuremad puud võiks arvatavasti atmosfäärile

õdusust lisada. Sellise aia loomisel tundub olevat õigem keskenduda

enesessesüüvimisele kui teistele näitamisele. Teisisõnu oleks tänapäevane hortus

conclusus taas kord põgenemiseks meeletu elutempo eest iseenese käe järgi

kujundatud Eedenisse. Aia loomisel tuleks lähtuda sellest, mis enesele meeldib, seda

segada oma unistustega, lihtsate, selgete vormide ja kübekese praktilise meelega. Aed

võiks olla jaotatud sümmeetriat taotlevalt ning aia kese rõhutatud mõne kvaliteetse ja

kergelt dominantse elemendiga – arvatavasti ei pea see tingimata veega seotud olema.

Eraldatuse teistest aiaosadest või naabritest annaksid variseinad või varikäigud. Teid

ekstra tegema ei peaks hakkama – väikeses aias, kus enamuse võtaksid enda alla

peenrad, täidavad pöetud mururibad kindlasti ka oma eesmärgi jalutamisel. Aia

atmosfääri loovad sellises aias suuresti taimed – midagi võiks õitseda igal ajal, midagi

võiks olla suhu panna või tee hulka lisada samuti igal ajal. Koha sellises aias peaks

leidma eeskätt omanikule meelepärased taimed – vahet ei ole, ons tegemist suvikute,

püsikute, igihaljaste taimede, potitaimede või köögiviljadega. Ilmselt ei ole ka

peenarde kirjusus probleemiks, kui need on kokku võetud pisut rangema raamiga –

olgu selleks siis tõstetud peenardel vitspunutis, lai puitlaud või tasapinnalistel

peenardel näiteks pöetud kohhiast bordüür. Kui aiaomanikule meeldib

kollektsioneerida väiksemakasvulisi taimi, siis klassikalise kloostriaia põhimõttel

ülesehitatud kavand pakub selleks mitmeid huvitavaid võimalusi ning mõtestab

kavandi.

Renessanss ja barokk

Ent ajad muutusid. Vitruviuse tekstide avastamine St. Galleni kloostrist avas

ehituskunstis uue ajajärgu, millega kaasnes ka aedade muutumine. Perspektiivi ja

geomeetria teadliku rakendamisega muutusid aiad suuremaks, nende ruumiline

liigendatus liikus üha enam telgsümmeetrilise ülesehituse suunas, üha tähtsamaks

3

muutus vaadetesüsteem. Iluaed eraldus selgelt tarbeaiast, kuigi kujunduses leidsid

traditsioonidest lähtuvalt kasutamist endistviisi ka viinamarjad ja viljapuud. Just

Itaalia villaaiad olid need, kus lisaks tavapärasele leidsid kasutamist arvukad

veesüsteemid, topiaarkunst, skulptuur, laiemalt võttes ka muusika ja teised kunstid.

Barokse Versailles’i, millega kulmineerub kogu regulaarne aiakunst, põhimõtted –

harmoonia, sümmeetria, rütm ja tasakaal öeldi välja juba aastaid varem Toskaanas

ning Roomas – seda kinnitab kasvõi näiteks Bramante loodud Vatikani Belvedere.

Veel enam – kui võtta aia kujundamise põhialuseks vaadete loomise, siis võib öelda,

et renessanss- ja barokkaed on kohad, kus sünteesiti kogu moodsa aia- ja

pargikujunduse alused. Paradoksaalne on see, et kuigi klassikalise regulaarse aiakunsti

sünnimaaks on Itaalia, on see saanud maailmas tuntuks kui prantsuse stiil – eks tule

see teene suuresti kirjutada Louis XIV Versailles’le, mille rolli regulaarse aiakunsti

eksportijana kogu Euroopas ja ka tollal hiljuti avastatud Uues Maailmas ei saa kuidagi

alahinnata.

Mis iseloomustab siis üht nn prantsuse stiilis aeda? Esiteks kindlasti aia kujundamine

pigem arhitektoonilistel alustel ning teljeline seotus hoone(te)ga. Teiseks

telgsümmeetriline ja geomeetriline ruumijaotus, kus avatud horisontaalsetele

tasapindadele (parterid) vastanduvad vertikaalsed suletud pinnad. Kolmandaks –

rikkalik tehiselementide kasutamine ning kujunduse oskuslik seostamine eelkõige

skulptuuri ja veesüsteemidega. Väga oluline oli vaadete paika seadmine, mille aluseks

oli peatelg ja sellega täisnurkselt või teravnurkselt ristuvad kõrvalteljed. Telgede

algus- ning ristumispunktid olid vaatekohaks ja vaatefookuseks, pöetud madalate ja

kõrgete hekkidega (boskettidega) suunati vaataja pilk oskuslikult just olulisele.

Barokses aias seostati teljeliste vaadetega ka juba taustaks jääv maastik nii, et näiliselt

pikenes aed maastikku. Aed ei olnud enam pelgupaik, vaid sellest oli saanud

näitamise ja üllatamise koht, kus hämmastava mulje loomisse olid kaasatud pea kõik

kaunid kunstid, mida aias kasutada sai. Nii sündisid parterpeenrad, mille broderiipitse

tänagi näiteks Vaux le Vicomte’is võib nautida või hämmastavad mustrid, mille

aednik on loonud El Escoriali pöetud hekistikes. Regulaarsest aiakujundusest, mida

pakuvad näited renessansiajastu Itaaliast või barokiajastu Prantsusmaalt on saanud ja

saavad meistrid inspiratsiooni tänini. Nii on näiteks taasloodud XX sajandi alguses

analoogide ja regulaarse aiakujunduse parimate põhimõtete baasil hämmastav

Villandry. Ent kiindumus geomeetrilisse vormi iseloomustab ka mitmeid äärmiselt

kaasaegseid autoreid. Näiteks Carl Theodor Sörensen toob oma raamatus „Utypiske

Haver til et typehus. 39 haveplaner” inspiratiivsete näidisaiatüüpidena eraldi välja nii

renessanssaia kui barokse parteraia. Viiteid baroksetele põhimõtetele võib leida ka

näiteks teise kuulsa taanlase, Arne Jacobseni, loomingust. Külastades eelmise aasta

lõpul Austrias rahvusvahelise aiakujundusvõistluse „Private plots & public spots”

näitust, jäid käesoleva artikli temaatikat arvestades silma paljud tööd, kus suuremal

või vähemal määral oli arvestatud regulaarse aiakujunduse põhimõtteid ning tüüpilist

vormikõnet – selged, sümmeetrilised geomeetrilised vormid, topiaarkunst ning

rikkalik veeelemendi kasutamine.

Koduaias on arvatavasti mõnevõrra lihtsam rakendada renessanssliku Itaalia aia ideid,

kui keerulisi Prantsuse aia barokseid elemente. Kuulsast Prantsuse barokkaiast

mõnevõrra varasemas renessanssaias kasutati lihtsamaid ning selgemaid vorme, milles

andis tooni täisnurk. Aia ülesehitus põhines peateljel ja sellega risti olevatel

kõrvaltelgedel, mis jaotas aia lihtsateks nelinurkseteks osadeks. Domineerisid pöetud

hekkidega liigendatud mustrilised pinnad, mille keskseteks punktideks olid

4

skulptuurid või veesilmad. Kui barokse parteri struktuur on sageli ülikeeruline ning

moodustatud väga peene kavandi järgi, siis renessanssaia struktuur on mõnevõrra

rahulikum, hekimuster jämedam ning taimevalik tagasihoidlikum. Renessanssaeda

luues tuleks eelkõige lähtuda sellest, et loodav aed peegeldaks eelkõige teie enese

kunstilist nägemust maailmast ja loodusest. Kasutatavad vormid ja aktsendid peaks

olema rohkem, kui pelgalt kunstitööd – nad võiksid oma paigutuse ning vormikõnega

edastada teie jaoks olulist sõnumit, mida toetab kogu kompositsioon. Nagu eelpool

öeldud – pole mõtet püüda oma aiast teha teist Villa Lantet või Boboli aeda, seepärast

ei ole vajadust täita aeda kipsist võltsantiigiga ning püüda kliima kiuste pügada

pukspuuhekke. Pigem tuleks ammutada inspiratsiooni võimalustest, mida pakuvad

sirged, selged jooned, sümmeetrilise tasakaalu kasutamine ning pisikestele üllatustele

ülesehitatud „vaateprogramm”. Kindlasti võiks püüda elamut siduda vaateliselt ja

teljeliselt aiaga, ent kui hoone ülesehitus ei võimalda sümmeetriat, siis ei maksa

sellest end häirida lasta – aias või mõnes selle osas võib sümmeetriat ikkagi rahulikult

kasutada. Terrassid, selgepiiriliste avatud horisontaalsete ja vertikaalsete pindade

vastandamine ning vee ja skulpturaalsete vormide kasutamine sobiks kindlasti kokku

sellise aia ideestikuga. Tehiselementide kujunduses ei pea kindlasti lähtuma XVII

sajandi esteetikast, võib-olla abstraktne vorm mõjub kaasaegses aias õigele kohale

paigutatuna palju usutavamalt. Kindlasti annavad jälle oma osa taimed. Pöetud hekid

ja puud-põõsad annavad lisa atmosfäärile, kuid võib-olla pole igas kontekstis

vajalikud. Barokne mõtteviis õigustaks ilmselt erksavärviliste ja pisut

ekstravagantsete taimede kasutamist, vaba vastandamist pöetule, elusa vastandamist

elutule. Ära ei maksa ka unustada neid võimalusi, mida pakub erinevate aiaelementide

valgustamine öisel ajal – barokse ideestikuga haakub öine tulemäng suurepäraselt.

Aiakunsti ajalugu on niisama põnev kui aia kujundamine. Minevikuaedadega

kursisolemine annab ka uuele kujundusele väikese vürtsi, väikese võimaluse

kõrvalpõikeks. Vaadates vanu aiastiile märkad sageli, et uus on ammunustatud vana ja

mõni asi, mis tundub aiaajakirju sirvides ülimoodne, leiutati tegelikult juba ammu-

ammu. Ent võib-olla isegi see pole nii oluline, kui vanu aedu tundma õppides saadud

teadmine sellest, mida läbi aegade on aias kohaseks peetud. See teadmine annab

julguse tõrjuda aiast plastmasspäkapikke ning kehutab püüdma aia kui idee, kui mõtte

poole. Miks mitte teha seda inspireerituna vanadest regulaarstiilidest.