-
ROHEVÕRGUSTIK JA PINNAVESIKADI TUUL
-
• Algne eesmärk oli
linnainimestele tervislikuma
elukeskkonna loomine ja
puhkuse võimaldamine
• Juba 1930.a alates kavandati
tiheasustusalade planeerimisel
rohealade süsteeme.
• Praegu:
• linna roheline vöönd (ulatus 10-15 min autosõidu kaugusele
linnapiirist);
• rohevõrgustik(“võrguniidid” põimuvad linna sees).
ROHEALADE PLANEERIMINE: KELLELE JA MILLEKS?
2
-
ROHELINE VÕRGUSTIK ≠ ÖKOLOOGILINE VÕRGUSTIK?
• 1970-ndatel sai alguse ökovõrgustike planeerimine.
• Pearõhk oli looduskaitsel, metsloomade liikumise võimaldamisel
ja
bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel.
• Põhjuseks oli loomadega juhtuvate liiklusõnnetuste arvu
tohutu
kasv, samuti bioloogilise mitmekesisuse vähenemine
intensiivse
põllumajanduse ja metsamajanduse tõttu.
TARTU MNTPROJEKTEERITUD ROHESILD
3
-
Maailmas on rohevõrgustikke
arendatud erinevate nimetuste all:
Ecological networks, Habitat
networks, Ecological
Infrastructure, Greenways, Wildlife
Corridors, Riparian Buffers,
Ecological Corridors, Environmental
Corridors, Greenbelts, Landscape
Linkages, Regional Recreational
trails, kusjuures rohkem või vähem
arvestati inimeste
puhkeotstarbeliste vajadustega.
PALJU NIMESID
• Eestis on rohevõrgustiku
ametlik nimetus roheline
võrgustik, kuigi keeleliselt ja
ütlemise mugavuselt on
ühesõnaline – rohevõrgustik
õigem.
• Eesti maakondade roheline
võrgustik on eelkõige
looduskaitse ja loomade
liikumist võimaldava
funktsiooniga.
4
-
SININE VÕRGUSTIK
• 1990-ndatest alates on rohealadele lisandunud
pinnavete juhtimise ja immutamise funktsioon, et
leevendada negatiivseid keskkonnamõjusid:
• kallaste kinniehitamisest ja kliimamuutustest tulenevad
üleujutused;
• pinnase kuivamine sademevee kanalisatsiooni juhtimise
tõttu.
• Rohevõrgustikust eristamiseks nimetatakse seda
siniseks võrgustikuks, kuigi mõlemad
võrgustikud suures osas kattuvad. 5
-
SINISE VÕRGUSTIKU PLANEERIMINE
Sajuvete ärajuhtimise joonis
(Toppilansaari, Oulu, Soome)
Põhimõte – sajuvett ei juhita
kanalisatsiooni. Vesi voolab
kraavides aeglaselt ja
puhastudes loodusliku
veekogu poole.
6
-
RAJATISED VEE ÄRAJUHTIMISEKS
Toppilansaari
maastikuehitus
valminult.
Maastiku
esteetilisus on
tähtis.
Projekti ideekavand tehti maailmakuulsas büroos Atelier
Dreiseitl.7
-
VÕRGUSTIKE RUUMIVAJADUS • Probleemide lahendus
tulevikus on kallis – maade
tagasiostmine ja ehitiste
lammutamine.
• Probleemide ennetamiseks
peaks nii maakonna kui ka
kohaliku rohevõrgustiku
paiknemise ja ulatuse märkima
(osa)üldplaneeringu joonistele.
Piirkonnas, kus “rohelisele ja
sinisele” võrgustikule pole ruumi
jäetud, võimenduvad keskkonna-
ja sotsiaalsed probleemid
(autostumine, üleujutused,
inimeste kehv tervis jne).
8
-
KUI PALJU ?
• Rekreatsiooniteemaliste
uuringutega on selgitatud
rohealade optimaalsed
suurused ja paiknemise
tihedus.
• 1 linnainimese kohta 100 m2
avalikke rohealasid 300 m
(max500m) raadiuses elamust
loetakse heaks näitajaks.
• Olenevalt haljastute
kasutamise funktsioonist on
antud täpsem liigitus ja nõuded
kauguste –suuruste kohta.
• Sajuvete immutamise alade
suurus leitakse arvutuste
abil. See oleneb konkreetse
koha pinnasest,
prognoositavast sademete
hulgast, valgala suurusest jm.
Kogumis- ja immutusala suhe
on umbes 5:1.
• Sõredal pinnasel (liiv) on vee
immutamiseks vajalik ala
väiksem. Savipinnasel aga
immutust praktiliselt teha ei
saa.
10
-
KAS TULEVIKU-LINN ON ROHELINE ?
• Arhitektide seas on popp kavandada maju rannale
ning rannast kujundada kõvakattega väljakuid.
Tulemuseks:
• üleujutuste oht;
• inimesed ei lõõgastu kiviplatsidel ning ei tule jõe
äärde puhkama – kaob rekreatsioonifunktsioon;
• veekogude ääred ei toimi enam rohekoridorina
loomadele;
• kaob bioloogiline mitmekesisus.
TARTU EMAJÕE KALLASTE HOONESTUSKAVA Tiit Sild, Martin McLean
(2011)
11
-
ÜLEUJUTUSTE RISKI VÄHENDAMINE
• Kliimamuutuste tõttu suureneb
üleujutuste oht. Üleujutusi
soodustab veekogude surumine
kindlustatud seintega
kanalitesse, kallaste
betoneerimine jm.
• Tulvavetele tuleb ruumi jätta –
eeskuju saab siin võtta
looduselt eneselt (laiad
jõeäärsed luhad).
• Tulvavete purustavat voolu
saab aeglustada
kaldataimestiku, pajupuhmaste
ja niiskuslembeste lehtpuude
istutamisega.
12
-
Stockholm, Hammarby Sjöstad,
foto internetist.
-
VALGLINNA ROHEALAD
• Madalaid liigniiskeid
looduslikke alasid ei ole mõtet
suurte kulutustega kuivendada,
täita ja täis ehitada, vaid
säilitada linna või asula
rohelise infrastruktuuri osana,
n.ö kohaliku rohevõrgustikuna.
• Kui märgalale rajada
käiguteed, saab seda ala
kasutada pargina.
• Looduslikuna säilitatud
märgala vajab vähe hooldust,
st hoolduskulud on väikesed.
14
-
VEEKOGU RENATUREERIMINE
• Torustatud oja
ümberehitamisel avatud
ojasängis voolavaks
ojaks läheb seal
bioloogilise
mitmekesisuse
taastumiseks 10 aastat!
Lahti, Laune park
Pinnavee juhtimise ja
immutamise süsteemide
tehnilisi projekte teevad
hüdrotehnikainsenerid.
Kindlasti tuleb
projekteerimisse
kaasata
maastikukujunduse
spetsialist.
15
-
BIOLOOGILINE MITMEKESISUS
Kaldataimestik:
• kaitseb veekogude kaldaid erosiooni ja ärauhtumise eest;
• pakub pisielustikule elupaiku;
• parandab vee kvaliteeti.
Kaldataimestik on ilus!
Rohevõrgustiku aladel tuleb liigsest
trimmerdamisest hoiduda.
Kasulik on lasta koostada
maastikuhoolduskava, mille järgi
haljastuse hooldust teha.
16
-
Oja Leppäviita elamualal Espoos kujundati “Helsinki City
Programme on small waters” raames.
17
-
PÄÄSKÜLA JÕE HEAKORRAPROJEKT
18
-
TÄNAN TÄHELEPANU EEST!
Rohevõrgustikust ja pinnaveest võib põhjalikumalt
lugeda “Eesti Looduse” augustinumbris ja raamatust
“Linnahaljastus: avalike alade kujundamise ja
ehitamise käsiraamat”
19
