Rõngu Keskkooli almanahh 2006

ISE ÖELDUD, HÄSTI ÖELDUD

ÕPILASTÖID AASTATEST 2000-2006

Rõngu2006

3

Tööd valinud ja trükkinud: Celia Arras, Rutt Viljaste, Urve Viitkar, Hille Raja, Eda Markov, Rita Kiiver.Õpilaste joonistused valinud: Ellu EensaluEriline tänu: arvutiõpetaja Anne MürausEsikaane pildi autor: Virgo Reili 9.klass “Rõngu kool” (guašš)Rahaline toetaja: Rõngu VallavalitsusKüljendus ja trükk: Feiss reklaamiagentuur

3

Sille Luik 8. klass “Lehevaip” (segatehnika)

Luuletusi õpetajast

Meie õpetaja tark ja hea,kõike ta oskab ja meeles peab.Ta õpetab meid ja korda peab, vahel ka meiega riidlema peab!

Kadi Kipasto 6.klass (2000)

Vaikseks jäänud kogu maja,tundi helisenud kell.Klassi ruttab õpetaja,ninal läigib hõbeprill.

Õpetaja räägib valjult,õpetusi jagab palju.Tööle tuleb hakata,jutustamine lakata.

Timmo Arand 6.klass (2000)

KOOL JA ÕPETAJA

Täna, õpetaja, sultähtis päev on ees.Lapsed teile lilli toovad,tuju loovad,isegi ehk lubavadpuhkust natukeseks nad.Kuid ei seda rõõmu nadpikalt lase nautida.Homme juba uue hooga,söövad teie närve nad.

Liina Kroonberg 6.klass (2000)

Meie õpetaja õpetasmeile ühe luule.Kes kiirelt ette luuletas,see saigi viie juurde.

Hando Kriisa 6.klass (2000)

Küll on õpetajal raske,otsustab, kas panna kahte.Aga midagi pole parataega kahte saa salata.

Juku palub silmad vees:“Õpetaja, miks sa mulle nõnda teed?Mul on niigi kaks kahte,needki pole minu vabal tahtel.”

Ats Johanson 6.klass (2000)

4 5

Õpetaja kenake,sõnan sinust veidike.Tahan viit, tahan nelja,hinded läevad paremaks.

Õpetaja lausub sõna, vahel kaks,tuju läheb paremaks.Tund see algab ilusti,lõppeb aga halvasti.

Õpetaja kallistab,vahel aga sakutab.Lilli talle tooma pean,siis saan jälle hinde hea.

Kaspar Oras 6.klass (2000)

Õpetaja tore on,kõike teab, mis õige on.Õpetab ta selgeks kõik,mida vaja teada meil.

Siis kui kodutöö on tegemata,paneb märkuse otsa vaatamata.Võib-olla ema käest pahandada saan,kuid siis ma tean, et rohkem kodutöid tegemata ei jäta ma.

Kätlin Kutsar 6.klass ( 2000)

Direktor on samuti õpetaja.Meie kooli direktor,on täpselt nagu konstruktor.Meie tegusid ta teabja kõik ta meeles peab.

Meie klassijuhataja, oh, kui tore,vahel on ta aga tõre.Õpetajal raske töö,meie pärast muretseb päeval ja ööl.

Raili Hani 6.klass (2000)

Õpetaja ilus on,vahepeal kuri on.Muidu tore ja tark,vahel kahte ta paneb.

Õpetaja klassis käib,korda lööb jalamaid.Klassi jõuab ta koheja raamatu lahti lööb.

Heleri Hõim 6.klass (2000)

Õpetajal vist on raske töö,vahel meie töid parandab pool ööd.Siis, kui tunnid lõppevad,mõnd last ta järele veel õpetab.

Kui mõni õppimisest suuremat ei hooli,õpetaja vanemad peab kutsuma siis kooli.Vahest hästi klassi minna ka ei taha,sest mõned õpilased on vahel nii pahad.

Marta Metsa 6.klass (2000)

Mõni õpetaja tore,teine vahel liiga tõre.Igaühel oma lemmik,olgu nimi Lepp või Tammik.

Kui õpetajal paha tuju,istu pingil nagu kuju.Muidu tuleb sõnalaeng,nii siis tekibki teil vaen.

Aili Annuk 6.klass (2000)Õpetajad väga targad,vahel mõni neist ka pragab.Vahel õpetaja kuri,kui ta näos on tume vari.

Mõni poiss küll kahte teenib,kui ta palliviset treenib.Õpetaja kannab hoolt,et meid ei tabaks lollusenool.

Merlene Vool 6.klass (2000)

Pingis istudes ma tunnen,et olemas on tema.Mind ei peta minu tunne,ta on justkui ema.

Aitab mind ta igal hetkel,olgu koolis või siis retkel.Sõpru aitab, kui neil vaja,ta ei aja taga raha.

Getter Paks 6.klass (2000)

4 5

Meil õpetajaks jälle Anne,kes ei küüri köögis panne,vaid hoopis lapsi õpetab,neid eluks ette valmistab.

Meil vahel tuleb ka ette, et õpetajal tuju on halb,siis püüame olla paidja saada hindeid häid.

Kui õpetajal tuju hea,siis naerusuised laste read.Nii olla kõigil on lõbusja koolis käiagi on mõnus.

Liisi Rätsepso 6.klass (2000)

Minu lemmikõpetaja

Milline on hea õpetaja? Sellele küsimusele on väga raske vastata. Kas pidada heaks sellist õpetajat, kes suurepäraselt suhtleb õpilastega, või sellist, kes on oma eriala tõeline proff?

Mina arvan, et hea õpetaja peab olema mõlemat. Meie koolis on mitmeid häid õpetajaid. Kõige rohkem meeldib mulle õpetaja Eha Jans. Ta on olnud bioloogia õpetaja juba palju aastaid. Ta on oma eriala tõeline asjatundja, kes tunneb oma ala suurepäraselt ja oskab oma ainet väga hästi õpetada. Erinevas eas laste õpetamiseks on tal erinevaid võtteid. Lisaks raamatutarkusele on tal jagada näiteid elust ja maailmast.

Ta oskab õpilastega väga hästi suhelda, sest tal on aega ja tahtmist laste muresid kuulata ja neid abistada.

Õpetaja peaks suutma lapsi innustada ja tegema kõik selleks, et tema aine oleks huvitav. Minu lemmikõpetajal on see hästi õnnestunud, sest ta räägib alati lisaks huvitavaid jutte ja lugusid, mis ta ise on lugenud.

Ka on ta hea organisaator, kes organiseerib tihti oma klassiga üritusi. Kui on ekskursioon, siis saavad ka teised õpilased sellest osa võtta, kui huvi on.

Minu lemmikõpetaja on väga lahke, aga ta hindab alati õiglaselt. Mõned õpetajad panevad oma lemmikõpilastele paremaid hindeid, aga tema seda ei tee. Tema tunnis on kõikidel alati võimalus head hinnet saada.

Minu lemmikõpetaja on väga hea ja tore õpetaja. Seda tõendab ka see, et ta on juba mitu aastat järjest võitnud koolis lemmikõpetaja tiitli.

Ingrid Talgre 8.klass (2005)

Kui mina oleksin õpetaja

Mina olen alati tahtnud saada õpetajaks või lauljaks. Võib-olla meeldib mulle õpetajatöö sellepärast, et ka minu ema on õpetaja ja ma näen iga päev, kuidas seda tööd tehakse.

Kui mina oleksin õpetaja, siis räägiksin ma lastele põnevaid jutte. Ma ei tahaks üldse kuri olla, kuna kuri on nii halb olla, aga kindlasti ei tahaks ma olla ka leebe ja hea, sest siis läheksid mõned lapsed ulakaks.Tahaksin olla normaalne õpetaja, kes vahel on kuri ja vahel on hea.

Tahan olla noor, ilus, moekas ja tark õpetaja. Tahan, et seal koolis, kus ma kunagi võib-olla õpetajaks saan, oleks saun ja bassein lastele. Kool

võiks olla nagu loss, suur ja avar. Tahan, et õpilased oleksid hästi targad. Tunnid võiksid alata kell üheksa, sest siis saaksid lapsed kaua magada. Koolibuss võiks olla suur,

46-kohaline, punast värvi ja soe. Buss võiks kohale jõuda 8.45. Meie koolibussid tavaliselt hilinevad ja on külmad.

Tahaksin saada eesti keele või algklasside õpetajaks.

Diana Arras 5.klass (2005)

6 7


Esimene õpetaja on esimeses klassis. Ta annab kõiki tunde ise. Hiljem on juba rohkem õpetajaid, kes kõik annavad eri tunde.

Kui mina oleksin kooliõpetaja, siis kõige rohkem tahaksin olla ma loodusõpetuse õpetaja. Siis ma viiksin lapsed metsa, põllule, lauta ja mujale, kus nad näeksid palju huvitavat. Nii jääks kodune õppimine ära ja kooliskäik oleks hoopis parem. Kui ma oleks matemaatikaõpetaja, siis annaksin koduseid ülesandeid hoopis vähem ja teeks klassis rohkem tööd.

Õpetajana lubaksin lastel kõik vahetunnid veeta õues, oleksin ise ka nende juures. Veel käiksin koos õpilastega matkadel ja ekskursioonidel, veepargis, või siis mängiksin koos nendega luuremänge. Õpilased ei peaks mind kartma, vaid nad usaldaksid mind. Hindeid paneksin ainult häid, halvad jätaksin panemata, aga nõuaksin teisel päeval uuesti vastamist.

Arvan, et minust võiks saada hea õpetaja. Ma pean enne ainult palju ja kõvasti õppima, sest õpetaja peab ennekõike tark olema.

Kert Saamel 5.klass (2005)

Kui ma oleksin õpetaja

Täna mängin mõttega, kuidas käituksin, kui peaksin seisma klassi ees. Õpetajana oleksin ma range. Minu tunnis valitseks alati kord, kuna teisiti poleks võimalik õpetada-

õpilased räägiksid üksteisest üle ja pooled ei saaks uuest osast aru. Ma üritaksin võimalikult palju jutustada ja oma sõnadega rasket õpikuteksti arusaadavaks teha.

Teeksin tihti tunnikontrolle, kuna õpilane peaks igaks tunniks ära õppima. Aga ka sellepärast, et tunnikontrolli ühe peatüki peale on õpilasel kergem teha, kui üle pika aja mitme teema kohta.

Hindaksin üsna leebelt, kuna päevikusse on hea positiivset hinnet panna ja osalt ka sellepärast, et mul endal on olnud õpetajad, kes panevad poole vea pärast kohe nelja. Kui oleks valida, kas panna viis miinusega või neli plussiga, valiksin alati esimese variandi. Aga kui õpilane ikka halvasti vastab või koguni keeldub vastamast, siis ma hindaks ka negatiivse hindega. Õpetajana paluksin kohe teatada, kui midagi arusaamatuks jäi, et siis osa lapsele selgeks teha.

Hoolimata oma halvast tujust, kohtleksin õpilasi nagu tavaliselt, mitte ei elaks oma meeleolusid nende peal välja. Üritaksin olla võimalikult kannatlik. Ma tean, et mõnele õpilasele jääb informatsioon aeglasemalt meelde ning paar õpilast klassist kipuvad alati maha jääma.

Iga kuu üritaksin oma klassile korraldada ekskursiooni või matka, mis oleneb muidugi ilmast ja aastaajast. Näiteks talvel oleks vahva koos suusatada ja pärast lõkke ümber kuuma teed juua. Kuus vähemalt korra viiks läbi rühmatöid. Jaotaks õpilased erinevate tegurite põhjal gruppidessse ja paneks koos täitma mingit humoorikat ülesannet.

Kui ma õpilastele meeldiks, siis oleksid lapsed palju koostööaltimad ning poleks vajadust neid korrale kutsuda. Endalgi oleks koju minnes rõõmus tuju. Kuid elementaarseid käitumisnõudeid ei tohiks lasta kellelgi eirata. Õpetajana ootaksin õpilastelt ausust ja austust.

Õpetaja amet tundub olevat vaevanõudev ja kannatlikkust vajav ja arvan, et mina selle tööga hakkama ei saaks.

Kady Põldmaa 8.b klass (2004)


Kui ma oleksin õpetaja, töötaksin algklasside õpetajana. Ma õpetaksin lapsi esimesest kuni neljanda klassini. Nooremad õpilased valiksin sellepärast, et nemad on siiramad ja kuulavad kõike uut suure huviga .

Õpetajana peaksin olema hoolitsev, sest väiksemad lapsed igatsevad kodu järele ja pole harjunud uue ümbrusega. Samuti peaksin olema kannatlik, kuna sellises eas jätkub lõputult palju küsimusi ja need ootavad ka vastuseid. Tähtsateks iseloomujoonteks on ka ausus ja avameelsus. See on heaks eeskujuks õpilastele ja näitab, et ka õpetajal on väikesed nõrkused ja neid tuleb tunnistada.

Õpetajana tahaksin võimalikult palju käia klassiruumist väljas. See arendab laste silmaringi ja muudab tunnid põnevaks. Võiks külastada mitmesuguseid asutusi, parke ja loodusõpperadu .Samuti oleks vaja olla hea sõber raamatuga. Tundides peaks palju ette lugema ja ka koos õpilastega seda tegema. Raamatuga koosolemist tuleb varakult õpetada ja õppida. Õpetajana tahaksin, et klassis valitseks õppimismeeleolu. Selleks, et väikestel lastel õppimise isu ei kaoks, ei tohiks neilt nõuda üleliia palju. Kui ma oleksin õpetaja, peaksin taluma laste vempe ning suutma võtta neid naljana. Samuti tuleks

6 7

osata hästi kuulata ja nõu anda. Veel oleks hea olla tark, et anda vastust kõikidele loendamatutele küsimustele . Kindlasti peaks veel jõudma palju-palju muud, kuid minust ei saa kunagi õpetajat. Selleks ei jätku lihtsalt püsivust.

Anna-Liisa Eensalu 6.klass (2005)Töö hinnati maakondlikul kirjandivõistlusel 6.-7.klassi vanuseastmes III koha vääriliseks.

Luuletusi koolist

Metsa ääres kaunis maja,haridust sealt saab, kes vajab.Rõngu keskkool nimeks sel,seda teab küll iga sell.

Lapsed on seal lõbusad, hoolsalt koolis õpivad.Õpetajad parimadneid nii hästi harivad.

Ilme Lätti 5.klass (2001)

Sa vahva ja vapper Rõngu kool, 315 aastat olnud sul hool, koolitarkust jagada siin.

Kusagil klassis lauldakse,kusagil luulet loeb laps.Siin palju aastaidõppis ka minu paps.

Tarkust siin kogusja targaks sai siin minu paps.Nüüd teen seda mina, tema vahva laps.

Pole üldse aega mulõues ringi joosta.Koolikell peab vapralt jahti,aeg on tundi tulla.

Nii ma päevast päeva õpin,targaks saada püüan.Kord siis ütleb minu laps:“Selles koolis õppis paps.”

Marko Pütsepp 5.klass (2001)

Minu kool on suur ja puhas,õppida siin lausa lust.Talvel aga metsa allliugleb suusk ja lehvib sall.

Klassijuhataja meilon nii tore, lahe.Ingliskeelsed sõnadkõigil suhu paneb.

Õpetajad siis on head,kui õppida me viitsime.Aga sellest aru saadamõnikord ei taha me.

Triin Mardi 5.klass (2001)

Mul on tore kool,nimeks Rõngu KeskkoolTal aastaid kolmsada ja viisteist,klasse kokku vaid kaksteist.

Akna all siin kogu aeg on oravad.Meie klassis poistel näpud osavad.Kes peab laulmistunnis hästi viisi,kellel päevik täis vaid “viisi”.

Meil tegutseb GLOBE’i ring,sel läheb viies aastaring.Koolil on suur spordisaal,ka iga aktus toimub seal.

Mõni taskus leivagasööklast välja hiilib.Aga iga asjaga onkoolimajas piirid!

Taavi Repän 5.klass (2001)

8 9

Kooli tulen autoga, mõnikord kajala.Seljas kott on raske mul, aga ma ei hala.Koridoris ootame, et koos minna tundi.Oleme veel tublid ja meid ei tule sundi.

Algab loodusõpetus, kus räägime me haidest,teises tunnis tuleb juttu hoopis Paidest.Matemaatika on täis ümardatud arve,kiviajal ajaloos on tööriistad aga sarvest.

Kirjanduse tunnis vaatasime filmi “Kevad”.Otsisime endi seast, kes sobiks olla nemad.Proovisime kirjutada sõbrale võõrkeeles.Küll oleks hea, kui sõnad uued oleks hästi meeles.

Martin Pungas 5.klass (2001)

Mu koolis kõik ilus ja puhasnagu mu koduski.Mu õpetaja tore ja lõbus,igati hea ja sõbralik.

Klassis on poisse ja tüdrukuid,siin lühemaid, pikemaid reas.Kuid see pole määrav meil,peaasi, et kõik on head.

Ka naaberklassis sõbrad meil ,koos vahetunnis hullame.Mis sest, et õpetaja neil, sabast kinni haarab jalamaid.

Leila Kroonberg 5.klass (2001)

Suusalõbu

Eile näotu oli laas,aga täna –lumi maas.Lapsed rõõmust kilkavad,õue kähku silkavad.

Tuleb õpetaja Seppa:“Kuues klass- teil on keka!”Kepid kätte, suusad alla,lööme ruttu sõidu valla.

Lukumäele sahka sõitma, teisi klasse kindlalt võitma.Metsa all on mõnus rada,rõõmsaid lapsi seal on sada.

Rõngu lapsed spordis hoolsad,palju võite koju toovad.

Epp Venski 6.klass (2003)

Kool

Ma ei taha jääda lolliks ega saada metsakolliks.Tahan õppida ma veel,parim aine eesti keel.Kui muusikas on ilus viis,sõnad pähe jäävad siis.Poiss vahetunnis unistada võibvaid õuest,kui õpetaja koera leiab poisi põuest.Kahe pärast on mul väga kahju,sest isa kütab tagumiku kuumaks kui ahju.Kui päevikus on viis sees,siis ema kiidab, et olen tubli mees.

Kaarel Viljaste 2.klass (2005)

8 9

Meelike Lõhmus 7. klass “Kodu” (pliiats)

Ema, kallis ema

Kes hommikul mind üles ajabja keedab kohvi valmis.Kes igal pool on kogu ajaja südamele kallis.Kes teel lausub sõnu häid ja manitseb ning noomib.Kes paitab ikka meie päidja kes meist kõigist hoolib.On erakordne, ainus ta -me kõikejõudev ema.

Kerli Kukemilk 7.klass (2001)

Kõigil olemas on ema,minul väga lahke tema.Heledad juuksed peas tal,silmade värvus aga hall.

Ema koristab ja kraamib tuba,hommikul tööl on tema juba.Köögis askeldab ta kauaja lõpuks ära katab laua.

Klaarika Lükko 7.klass (2001)

Kodust ja isamaast

Oma kodu on väga kallis,armas on ta ka.Seal elavad mu vanemad,keda armastan ma!

Vanaema ja vanaisa onmul kallid väga.Seal elavad veel kiisu,kutsu, keda armastan ma!

Kärolin Piiroja 5.klass (2003)

Mu kodumaa

Mu kodumaa on kaunis maa ja mulle meeldib ta.Siin laiub mets ja põllumaaning järved on siin ka.

Talvel lumi katab maad,siis suusatada saan.Niisugune on mu kodumaa,mis mina sinna parata saan.

Rein Raud 5.klass (2003)

KODUST JA ISAMAAST

10 11

Eestimaa, mu kodumaa,Eestimaa, mu isamaa.Eestimaa, mu kallim maa.Eesti keel,mu emakeel.

Ando Reila 5.klass (2003)

Eestimaa

Eestimaal on säilinud ilus loodus, mida paljudes maailmajagudes ei ole. Eestimaal on palju suuri ja väikseid loomi. Eestimaa suurim loom on karu. Eestimaa vabanes siis, kui jääaeg lõppes, umbes 11000 a. tagasi.

Esimesed asukad olid põdrad, ninasarvikud, inimesed jne. Loomad ja inimesed olid astunud uuele maale, Eestimaale ehk Maarjamaale, kus päike särab nii kaunilt, maad katab paks lumi ja mõned järved külmuvad talvel lausa põhjani.

Tänapäeva inimene on teistmoodi. Ta reostab ja päästab loodust ja aitab haigeid loomi Eestimaal. Eestimaal on 40 liiki sipelgaid, mis on üks suuremaid Euroopas.

Eestimaa sünniaastapäevaks on 24. veebruar 1918. Oma riik saavutati Konstantin Pätsi, Jaan Tõnissoni ja rahva ühise pingutusega. Eesti oli iseseisev kuni 1945. aastani. See Nõukogude Venemaa võitis Eestit sõjas ja nad valitsesid Eestit kuni 1991.aasta 24.augustini.

Sest Eesti taassündis tänu Eesti rahvale nagu mu isa, ema, tädid, onud, sugulased, vanaema ja teiegi suguvõsa ja Eesti on tänagi iseseisev, kus valitseb rahu ja lootus.

Lauri Eensalu 5.klass (2003)

Eestimaa on väike maa,siiski suurem Hollandist.Lipu värvid sinine ja must ja valge.Rahvuslinnuks pääsukeLinnad ilusad on Eestis: Tartu, Pärnu ja Tallinn.

Silver Liplap 5.klass (2003)

Minu kodu Eestimaal,kus on palju metsa.On ka mäed ja mõni saar,sellest hea on vesta.

Eestimaal on vähe lapsi,tahaks, et neil elu hea,et nad pahandustest hoiduksja et tarkust oleks peas.

Kaur Kivistik 5.klass (2003)

Eestil on ilus lipp,kena on ka vapp.Veebruaris iseseisvuspäev,paljudel see meelest läeb,kuigi see on tähtis päev.

Sander Pungas 5.klass (2003)

Maja, kust väljunja kuhu koolist tulen,enda järel ukse sulen.

Seal on mu ema, isa ja teised,laudas on kanad, sead ja veised.Õuel kõndimas kass ja koer,kel kasukas seljas on soe.

Talvel, kui lumi on maas,siis möllan mina ka.Suvel kasvatan lilli,kastan kurki, kapsast, tilli.

Kui lehed maas,minu viies kooliaasta algab taas.Nõnda lehtede sadu kaunistab mu koduja see ongi mu kodu.

Helen Kopli 5.klass (2003)

On üks koht,kus olla,kus tahan olla.Seal mets ja jõeluht -see on armas kodukoht.

On üks koht,kuhu tahan minna.Seal on nii hea jamuret tundma ei pea.


10 11

Eesti kohal on ilus siniteavas ja sinisel merel purjetavad laevad.Maastik on siin rohelist värvija siin pole eriti palju lärmi.Lillelõhnaline aas on kevadelkasvamas taas.Eestimaa on ilus maa,see on minu kodumaa.

Bianca Mehine 5.klass (2003)

Minu kodu on väike kohake,kus mu tuba üpris tilluke.Seal on palju asju mul,ma usun, et ka sul.

Kodus mina,ema ja isa,on ka mänguasjalisa.

Seal ma maganja siis kassi taga ajan.Mulle meeldib kodus olla,sest see on kui villa.

Pille-Riin Raja 5.klass (2003)Minu kodumaa on tilluke,kuid armas ta on minule.Hoiab mind ja kaitseb mind,Eestimaa on koduks meile.

Eestimaa on ilus, kaunis,kuid ta pole üldse suur.Kaunid lilled kasvavad,kirsipuudki õitsevad.

Kristi Hiiemäe 5.klass (2003)

Mu kodumaa on Eestimaa,kus loodus nõnda kena.Ei kaunimat tast olla saa,ilusamat pole enam.

Siin väga kõrged kuusepuudja palju kaski-mände.Kuid kahjuks palju on ka kände,peab metsa istutama uut.

Ilme Lätti 6.klass (2003)

Oh mu armas isamaa,küll oled truu ja hea.Alati sa varju pakud,kui on külmvõi saabas märg.

Siis kui suurekskasvan ma,siis sinu eest ma välja astun.Kaitsen sind iga hinnaga.

Kui kord vanaks ma ju jään.Siis sind kaitsta ma ei saa.

Marii Kuusma 5.klass (2003)

S õ d u oled pidanud,lahingutes käinud.Sõjas mehed langenud,kes vähe ilmavalgust näinud.

Oh mu kallis kodumaa,sõdida ei ole vaja,kuulgem linnulaulu kaja.Ela, õitse rahus sa!

Kadri Braun 6.klass (2003)

Eesti on minu isamaa,isamaa, sa oled ilus.Sind kaunistavad metsadning lõpmatud põllumaad.Vesi sillerdamas järvedes,pikad voolavad jõed.Isamaa, sa oled ilusja armsaks mulle jääd.

Mari-Ann Lind 5.klass (2003)

Eestimaa on vahva maakoduks mulle ta.Minu kaunis isamaaroheline oled sa.

Ehteks sulle Munamägipõhjapoolne kaldakalju.Vaatamist siin palju-palju,oled põhjamaade pärliks.

Sille Õigus 6.klass (2003)

Mulle meeldib minu kodu,õu ja aed, mets ja maa.Seal pereliikmeid terve rodu,ema, isa, vennad ka.

Sageli käin metsaradu,jään linnulaulu kuulama.Siin vahvaid kohti mitmeid sadu,see on mu armas Eestimaa.

Helen Patsula 6.klass (2003)

12 13

Tähtsaim inimesel kodu,kodu– see on parim koht.Mu väike kindlus on kodu,ei seal varitse mind ükski oht.

On kõige parem kodus,sest seal mu pere on,sest seal mu asjad on.On soe ja õdus kodus.


Minu kodu suur ja lai,iga kord teen talle pai.Talle jään alatiseks truuks,aega polegi mõelda millekski muuks.

Minu koduaknast sisse paistab päike,see toob tuppa armsa läike.Kui akna taga äike ja vihmasabin,mul südamest käib läbi väike pabin.

Marek Tiido 5.klass (2005)

Mu kodu on armas,mu kodu on kallis.Papli all seisab ta,seal mõtlen ja puhkan ma.

Tuul õõtsutab puid,ja külmad on ilmad.Kodus hell ja soe,tule paistele poen.

Silva Hämäläinen 6.klass (2003)

Rõngus palju metsi on,poistel nende sees on onn.Palju loomi leidub seal,ka vares istub oksa peal.

Linnu jäljed lume peal,tihane vist tippis seal.Süüa pole talvel neil,aga pekki leidub meil.

Kiik meil asub Hiugemäel, see vist sündis imeväel.Krahvimäelgi viga pole,aga krahvi seal ei ole.

Ojad sulisevad siin,sinu vaatama neid viin.Linnulaulu kuulda hea,reostunud õhku hingama ei pea.

Minu kodukoht on see,suur ja lai on siia tee.Lahkuda ei taha siitsuvel õisi täis nii mets kui niit.

Krista Koitla 6.klass (2003)

Rõngus on alevik.Rõngus on poed.Poest ostan limpsi ja krõpsu.Emps ostab sealt muud, mis kodus tarvis ja mis täidab me kõikide kõhtu.

Rõngus on ristmik, kust teed viivad Pärnu või Valka ja Tartu ning Võrru.Kuid kõigist neist tähtsamon üks kitsuke tee-see on minu koolitee.


Väiksel kuusel lumi sees,kevad ootab hinge sees.Kase ladvas laulab lind,rähnil uhkelt püsti rind.

Kuigi lumi metsas paks,puudel kuulda külmaraks.Varsti siiski kevad tuleb,võtab kaasa paksu lume.

Päike tõuseb metsa tagantjuba varem, ei ta maga.Kuldab üle kuuse väikse,kes nüüd mõtleb ainult päiksest.


Rõngus on üks ilus mägi,mille peal on puudeväli.Laululaval tantsime,võimalusel laulame.

Hiugemäel on loodusradaharuldasi taimi sada.Metsa ääres täpne plaan,kus on kirjas teed ja maad.

Krossijooksud metsa sees,oravad meil teel on ees.Mäest kui üles lähed sa,koolimaja näed siis ka.

Silva Hämäläinen 6.klass (2003)

12 13

Kätlin Lääne 2. klass “Rõõmus pilt” (õlipastell)

Ka vanemad vajavad vahel abi

Vanemad vajavad vahel tõesti abi. Tuge vajatakse erinevate probleemide puhul. Tihti tuleb täiskasvanutel silmitsi seista ajanappuse ja samaaegsete kohustustega. Sellistel juhtudel tuleb neil valida näiteks lastega tegelemise ja töö vahel. Vanem peab otsustama, kas aidata kodus last, olla talle toeks või suuremat tööpanust andes pakkuda lapsele materiaalset kindlustatust. Mõlema variandi puhul jääb miski hinge kriipima. See muudab inimesi närviliseks.

Sellistel kordadel saab laps oma abi pakkuda. Kui lapsed teeksid oma vanematele kodus üllatusi, näiteks valmistaksid õhtusöögi või kraamiksid tube, muutuks täiskasvanute meeleolu paremaks ning pinged alaneksid. Armsate inimeste toetus võib osutuda päästerõngaks kriisimerre kukkumisel. Oma kodus teen vendadega vahel sellised üllatusi, kuid pean tunnistama, et liiga harva.

Enamasti laiutab laste ja vanemate arusaamade vahel kuristik, mis tuleneb põlvkondade erinevusest. Täiskasvanutel on raske mõista, et müra, mida me kuulame, on muusika. Samuti jääb neile arusaamatuks, kui tähtis on mood tänapäeva noorte elus. Vanemate kooliajal oli oluline eelkõige riiete puhtus. Tol ajal hinnati, kui seljas olid iseõmmeldud rõivad, sest kaubandusest polnud peale sitsikleitide ja flanellpluuside midagi saada. Firmamärgiga rõivastest võis vaid unistada.

Arvan, et tegelikult oleks vanematel kergem lastest aru saada, kui mõlemad pooled oma probleemidest ja muredest kõneleksid ja rohkem suhtleksid. Peredes, kus vanemad ja lapsed arutavad erinevatel teemadel, on omavahelisi arusaamatusi vähem. Õhtuti enne magamaminekut oleme tavaliselt vendadega ema juures ja jutustame väga erinevatel teemadel, peame maha pikki arutelusid, kus kõigil on võimalik oma seisukohti avaldada ja kaitsta. Usun, et sellised jutuajamised on mulle palju kasu toonud, sest niiviisi saab ema aru meie mõttemaailmast ja meie tema omast.

Kady Põldmaa 9.klass (2005)

14 15

Marta Metsa 9. klass “Tüdruk ja koer” (värvipliiats)

Sõprus - see on tore asi,seda kordamast ei väsi.Kui sa leiad sõbra hea,elu sul siis kohe hea.

Sõbraga võib kõike teha,sõber sõbrast ei jää maha.Koos nad käivad peol ja koolis,sõbrad raskustest ei hooli.

Jaanus Vuks 6.klass (2000)

Sõpru on mul palju-palju,seisavad mu eest kui kaljud.Hädas mind ka aitavad,vahel armsalt paitavad.

Sõpru meil on palju vaja,neid võiks olla üle saja!Siis, kui tahan lõbutseda,kutsun sõbra naerutama.


Käes sõbrapäev on taasja kalleid sõpru näed,neil õnne soovid saja tasu nõuad ka.Oh, mis tasu nõuad sa,ei sõprust osta saa.

On sõprus tähtis veel,sa vaatad, kurb on meel.Meil sõpru tarvis läebja siis meid rõõmsalt näed.

Signe Reili 6.klass (2000)

Kui elus läheb hästi,siis sõpru on palju.Kuid nende sõprusei ole tugev kui kalju.Õige sõber on see,kes hädas ulatab käe.Õigeid sõpru on üks või kaks,kuid nende sõprus jääb tugevaks.


LUULETUSI SÕPRUSEST

14 15

Tõelist sõpra usaldada võib,raskustes ei alt sind vea.Poest me sõprust osta ei saa,südames on tunda ta.

Sõbrale võid alati sa loota,aitad tedagi sa omalt poolt.Sõbraga sul aeg kaob kähku,kiirelt päevast saanud öö.

Kristjan Nuuma 6.klass (2000)

Sõbrast paremat ei tea,kes võib olla aus ja hea.Talle muresid ma kurdan,tema tuju heaks mul muudab.

Sõbra seltsis olla hea,seda ise tundma pead.Õige sõbra aitav käsitoetamast sind eal ei väsi.

Silvar Russak 6.klass (2000)

Sõprus - see on hea,seda igaüks meist teab.Sõpradega lõbus on,nii tiigi ääres räägib konn.

Kui sõpru poleks meil,siis oleks kurvem kõigil teil,sest sõpradega on ju hea,seda igaüks ju teab.


Kui on sõpru häid,siis maailm rõõmsam näib,kui sul tuju hea,on rõõmsad nad, siis tea!Neile võid sa loota,küll tulevad, vaid oota!

Tuju kui on sinul paha,näha neid sa ka ei taha.Kui ära tahad ajada neid, siis oota veel!Nii võib üksildane olla sul su eluteel!

Marta Metsa 6.klass (2000)Maailmas mitu imet,üks neist sõprus kummaline.Oled hädas - sõber aitab,sõpra sa ei tohi laita.

Kui vahest miski viltu veab, siis alati sa teadma pead -sõber andestab kõik vead.

Kui su sõbraks õige semu,siis sõprus kestab terve elu.See on sõprus, mida teame,sellest ikka lugu peame.

Aili Annuk 6.klass (2000)

Sõprus on hea,lohutab mu pead.Sõber on truu,räägib mu suu.

Ilma sõbrata ei saa,seda arvan ma.Sõber meeldib mulle,seda ütlen sulle.Sõber on tore,temaga muret pole.

Timmo Arand 6.klass (2000)Kui sul sõpra veel ei ole,muretseda mõtet pole.Sõbrad leiad siit ja sealt,väga toredad ja head.

Kui sul sõpra veel ei ole,siis endale ta otsi kohe,sest ilma sõbrata ei saaEestimaal ju hakkama.


Mul on üks tore sõberja ta elab Adaveres.Tema nimi on Billy Fisher,sest aus on tema peresInglismaa ja kalastus.Veel meeldib talle apteek,kus kasutusel untsja müügil amulett.

Allar Luik 6.klass (2000)

16 17

Mul sõbranna Jaanikaja veel lisaks Moonika.Aga, oh, mis nüüd küll saab,nendest veidi väheks jääb!

Appi tuleb Annikaja kohe ka veel Viivika.Ligi astub Meeri,lähme kohe kas või leeri.

Sõbrannandus mul kõrgel järjel,kõik ei olegi veel arvel.Elu hiljem paika seab,kes mind raskustest läbi veab.

Heddi-Liis Laurits 6.klass (2000)

Mul on üks hea sõber,kelle nimi on põder.Ta elab paksus metsas,kui elu on väga kitsas.

Peas kannab sarvi suurinagu kannaks puujuuri.Teda luuramas alati ohtja pidevalt tühi on kõht.

Tihti mu sõber metsateel passib,mina siis kähku maiuspala talle tassin.Tänuks mind saadab ta metsa äärdening ise siis peidab end paksu laande.

Eero Ristolainen 6.klass (2000)

Mul on palju sõpru,kuid üks neist kõige parem.Ta on ilus ja pikkkui tekk, ta silmad on hallidkui lõngakerapallid.

Jaanika Mürk 6.klass (2000)

Sõprus on hea,sa seda tea.Sõpru leidma pead,tegema neile head.

Ära murra pead,kust leida sõpra head.Ole sõber sellele,keda sõbraks pead.

Rauno Paal 6.klass (2000)

Sõprus on kollast värvi.See maitseb nagu mesi.See lõhnab nagu magus suvi.See kõlab nagu meremüha.Sõprus teeb mind rõõmsaks.

Gerli Peerna 5.klass (2001)

Sõpra tunned hädas

Vanaemal oli siis, kui ema veel väike oli, kaks koera. Üks oli punakas ja sabata, teine hästi karvane ja pisike. Ühe nimi oli Töbi oma sabaköndi pärast ja teise nimi Vudi pisikeste jalgade tõttu. Koerad olid enam-vähem ühevanused ja koos vanaema juures üles kasvanud. Kuna nad ketis ei olnud, käisid nad hommikuti vanaema tööle saatmas, aga alati tulid nad ilusasti koju tagasi. Päeval hulkusid kutsud metsas ja uudistasid jõe ääres.

Ühel päeval saatsid koerad vanaema tööle nagu tavaliselt. Aga kuskilt tuli auto suure kiirusega ja Vudi jäi auto alla. Vanaema viis vigastatud koera koju. Temaga olid asjad pahasti ja memm mõtles, et koer surebki ära. Siiski pidi ta tööle ruttama. Tagasi tulles polnudki Vudit kodus. Et koerad pidid metsa surema minema, siis mõtleski vanaema, et ju siis nii läks. Oli talv ja hästi külm. Vanaema üritas jälgede järgi koera üles leida, aga jäljed olid juba kinni tuisanud.Töbi keksis ukse ees ja ei käinud vanaemaga metsas kaasa. Vanaema imestas, sest tavaliselt ei jäänud koerad sammugi maha.

Järgmisel hommikul polnud ka teist koera kodus, ega tulnud ülejärgmiselgi päeval. Nii möödus üle kolme nädala. Ilmad olid endiselt pakaselised. Vanaema pani koerte söögikaussi toitu, uskudes, et Töbi ikka koju tuleb. Vahel oligi söök otsas, aga vanaema ei näinud, kes sõi. Kuudist oli kadunud ka vana jope, mis sinna põhja oli visatud.

Ühel hommikul kui vanaema tööle asutas, kuulis ta väljast haukumist. Ukse peale minnes vaatasid talle vastu kaks paari musti silmi- mõlemad koerad olid jälle kodus. Olid teised küll kõhnad ja pulstunud karvaga, kuid elus. Kuna keegi ei tea, mis tegelikult juhtus, arvas vanaema, et Töbi lakkus Vudi haavu ja soojendas teda, hiljem viis võib-olla isegi süüa.Poleks Vudil olnud sellist sõpra nagu Töbi, oleks ta kindlasti jäänudki metsa surema. Aga tänu Töbile sai ta terveks ja nad said koos edasi toimetada. Aga teeni nad vanaema enam kunagi ei saatnud.


16 17

Mõtteid sõprusest

Sõber ei tohiks kindalasti olla ainult endale mõtlev ja uhke. Ta peaks olema usaldusväärne, lõbus, lahke ja teistega arvestav. Kõik minu sõbrad ongi sellised. Nendega on hea koos olla: kogu aeg on millestki rääkida ja vahel mõtleme samast asjast, ütleme selle korraga välja ja puhkeme naerma.

Tean ka, et isegi parimate sõprade vahel on tülisid. Minul on tõsisemaid arusaamatusi siiani ainult kaks korda ette tulnud. Need kaks juhtumit on mind kõvasti õpetanud. Üks sõprade lepitaja on ühine huviala või lemmikloom. Minu ja sõprade ühiseks huviks on hobune. Meile kõigile meeldivad hobused ja koos oleme ka ratsutamas käinud.

Veel olen ühe sõbraga käinud matkal, kuhu üle kivide ja kändude jõudsime. See oli hea proovilepanek. Vanasõnagi ütleb: „Sõpra tuntakse hädas.” Ja minu oma oli varmas mind aitama. Koos sai mitu kilomeetrit maha kõnnitud, katkine ratas käekõrval ja marraskil nahka ravitud. See juhtum oli hea näide sõbra toest.

Ise püüan sõpradele olla samasugune kaaslane, nagu nemad mulle. Ma küll ei pruugi sellega nii hästi toime tulla, kuid annan endast parima.


Ingrid Talgre 8. klass “Sinililled” (viltpliiats)

Kevad

Puud on juba lehtes,kevad on saabunud.Emad ka on ehtes,talvemured laabunud.

Varsti on kool läbi,mul on viied-neljad.Pole enda pärast häbi,jooksen õhtul väljas.

Renate Mehine 5.klass (2001)

Taevas särab päike, oksal linnuke väike.Mulle väga meeldib kevad,see on armas nagu ema.

Kraavides on kõva solin,aedadest kuid kostab mürin.Seal puid-oksi saetakseja tööjuttu aetakse.

Liina Norka 5.klass (2001)

LOODUS MEIE ÜMBER

18 19

Kevad on kätte jõudnud,päike soojendab maad.Linnud on tagasi tulnud,lapsed väljas mängivad.

Kuldnokal pesas pojad,lepatriingi õues lendab.Kuskil vulisevad ojad,karu metsas ringi rändab.

Lilled juba kasvavad,varsti noppida neid saab.Koertel lõbu laialt,konte saavad matta.

Enam maailm pole valge,värve igal pool nüüd näeb.Miks küll lapsed sagivad?Emadepäev on tulekul.

Roland Kalnitski 5.klass (2005)

Kõik sulas äraja järvedki näitasid oma kullasära,päikegi paitas metsa pead,selline kevad on hea.

Urbadel pungad paistavad,lehed tärkavad puudel.Jääpurikad sulavad,linnud laulavad, kas kuuled?

Taavi Tinask 8.klass (2001)

Kevad käes ja ilm on ilus,ratas nurgas kopitab.Kevad käes ja mets õitseb,ootab vihma kosutavat.Kevad käes ja ilm on ilus,tahaks õues ringi joosta.Kevad käes ja ilm on soe,tahaks minna ujuma.Kevad käes ja ilm on soe,tahaks õues kärutada.

Margus Mäe 7.klass (2001)

Kui saabus kaunis kevad,siis äsja saabunud linnud pesa teevad.Metsa all tärkab sinilill,rõõmsaks muutub piripill.

Tärkab, tärkab rohulible,puudel kena lehelible.Päike paistab kauniltja kõik muutub roheliseks, kauniks.

Holger Patsula 8.klass (2001)

Kevad saabub tasapisi,ehtides puid lehtedega.Linnud laulavad salamisi,kattes ilma lauludega.

Kevadel lilled tärkavad,pea lehtede alt välja pistavad.Taas nad ellu ärkavadja lapsed neid rõõmuga korjavad.

Kevadel kõik rõõmu tunnevad,laulavad linnud rohelisel puul.Kitsed metsa all kõnnivad,puhub kerge ja värske tuul.

Tiina Ehrlich 8.klass (2001)

Rohelus tärkab,esimesed lilled.Puudel pungad,mis varsti lehed.

Vulisev vesi,mis ojana voolab.Viimased lumelapidpäikesekullas.

Kevad tulnudsinilille õites.Minu rõõmuks jõudnud siia.

Milvi Loid 8.klass (2001)

Sinililled paksus lumes,ikka veel on talveunes.Metsas lumi, aasal lumi,ümberringi aina lumi.Keset aeda nagu saar-lapikene paljast maad,imetleb seal kevadtaevast,suures valges lumelaevas.

Annika Johanson 8.klass (2001)

18 19

Pori ja vetton täis veel kõik teed ja rajad,kui juba taeva alllõõritab lõokene.

Metsaääre varjusveel viimane lumi tukub,kui juba kuusikuskägu kukub.

Varsakabjad kraaviäärel,sinililled metsaserval.Kõik see näitab, et kevad tuleb.

Risto Pehter 8.klass (2001)

Lumi oli maasja vetel oli kaas,lapsed mures olid omaette:“Miks talv jooksis kevadest ette?”

Kuid järsku, lumi sulas äraja veedki näitasid oma kullasära,päikegi paitas metsatuka pead,selline paitus tõotab midagi head.

Tuli järgmine päev.Kostus, äratus, kevad on käes!Oligi kevad, sest aknast piilus kevadpäike.Kas tõesti kevad teeb juba käike?

Ja kevad käike tegigining lõpuks tõeline kevad tuligi.Kevad, rõõmus on kevad,sest siis on ka lihavõttepühad!

Monica Lukk 8.klass (2001)

Tasa hiilib kevad õue,ärevus poeb mulle põue.Kuldnokk otsib pesakasti.Kust see kevad küll lahti lasti?Lumikelluke on vaevas,öösel külm ja kuu on taevas.

Tiigid nüüd sulavad jääst lahti,teede äärde koguneb palju prahti.Ilmad lähevad soojemaks,linnud laulumaiamaks.

Martin Vihm 8.klass (2001)

Vulisevad veedja räästad tilguvad,kevad ukse eesning linnud laulavad.

Päike künkaid kuumaks kütab,käodki juba kukuvad.Mättal muti noorem tütarmängib nurmenukuga.

Kuldnokk otsib pesakasti,põrnik lendab põrinal.Vulisevad ojaveed,sest kevad on ukse ees.

Reemo Õigus 8.klass (2001)

Lumi läinud taas,rõõmustab sest lilleaas.Päike särab, ilm on ilus,linnud laulvad puude vilus.

Ema peenral õitseb krookus,laste hinges tärkab lootus.Õhku täidab suveootus,kool on meelest läinud sootuks.

Kristi Paks 8.klass (2001)

Hommikul, kui ma ärkan,õues muudatusi märkan.

Lumi ära sulanud,rändlinnud saabunud.

Kuldnokk sirtsub oksa peal,küll tal olla seal on hea.

Puhub soe kevadtuul,pungad puhkenud on puul.

Saabunud on kevade,rõõmust nüüd me hõikame.

Rauno Paal 7. klass (2001)

Päikesepoiss hellalt paitab põske,õhk ei olegi enam rõske.Lumememm õues vajunud uppi,künka all jõgi täis lumesuppi.

Tihane päikese poole sätib nokka,käbilind pesa jaoks on leidnud okka.Lastel mõnusalt lehvivad sallid,siin-seal lendavad lumepallid.

Heddi-Liis Laurits 7. klass (2001)

20 21

Meil aias kasvas till,kuid nüüd on käes aprill.Väljas paistab päike,kaugel kõmistab äike.

Pilvi taevas palju,äikegi on valju.Meil pungad puudel tärkavadja sinililled õitsevad.

Eero Ristolainen 7.klass (2001)

Jälle käes on kevadilm,mõnel särab sellest silm.Varsti lehtes puud ja põõsad,kõigil näod on rõõmsad.Lapsed ringi seiklevad,lõbusasti kilkavad.Linnud taevas laulavad,metsad vastu kajavad.

Kristjan Hurt 7. klass (2001)

Kätte jõudnud on kevad,lilled õitesse puhkevad.Linnudki laulavad puudel,nende tiibu siluvad tuuled.Talveunest ärkab ka karu,tema koduks on kuusesalu.

Liblikas lendab ringi,kas sellel on ka põhjus mingi?Pungadesse puhkevad puud,öösel neid valgustab kuu.Jää ära sulab ka vaadis,vesi vaid suliseb kraavis

Allan Kalbus 9. klass (2001)

Meil paistab jälle kevadpäike.See annab veele uue läike.On poriloigud igal teelning kõik see uus on veel.

Puudel pungad puhkemas,puugid ringi kõndimas.Nüüd käib elu igal poolja varsti lõpeb ka kool.

Martin Sellis 9.klass (2001)

Kevad on saabunud taas,mida kaua olen oodanud ma.Kevadisel lilleaallõhnab mets ja lõhnab aas.

Loodus tärkab kiiruga,mina kõnnin kiiruga.Lapsed õue rutuga,õhtul tuppa nutuga.

Päiksekiir paistab lillele,tuuleiil puhub Pillele.Linnulaul kuuldub minule,vihmapiisk suundub sinule.

Ragnar Kruuda 9.klass (2001)

Kevad on käes,sinililled õitsevad suurel mäel.Linnud laulavad taevas,päikesel rohkem paista on aega.

Puudel tekivad pungad,kuldnokk koju ruttab.Isegi karu talvaunest ärganud,meil Eestis kevad on tärganud.


Jää sulab järvelt, jõelt.Lind lendab õhus.Mets muutub rohekaks,loomad on eluga rahul.

Kevad on soe ja lõbus.Kevadel puhkevad õied.Kevad on võitnud südame,hinges valitseb headus.

Liia Jõgiaas 5.klass (2001)

Päike välja tuli,ära sulas lumi,sulas ära lumememm,kuurist välja aeti bemm!

Lapsed läksid välja mängima,suured inimesed linnale hängima,õitsema hakkas sinilillja laulma hakkas laululind!

Välja sulasid sõiduteed,soojaks läksid järves veed,kõigil inimestel lõbu laialt,keegi tuppa ei lähe enam naljalt!

Martin Ilves 8.klass (2005)

20 21

Mulle meeldib kevad, sest siis on ju nemad-puud ja põõsad ärganud, lilledki tärganud.

Nurmenukud, krookused,nartsissid, valged ülased,minu peenral õitsevad,metsa allgi säravad.

Minu tamm ka seltsi vajab,vahtraga nüüd juttu ajab.Varsti saabub õhtu kätte,mähib puud ja lilled uttu.

Anni Sisas 6.klass (2002)

Kevadine päikesoe ja hell.Hommikuti tiristab linnuke kui kell.Kiireke soojaks teeb tiigikõik loomad tulevad selle ligiEsimene vihmvärske ja hellpuhtaks peseb maa pale.

Karl Hurt 7.klass (2004)

Kevade tuuledkavalad kui rebased,iial ei tea, mil nohuseks teevad su.Sinililled- taevakilludvoogavad üle maa,paistavad merena.Tärkamas lehednagu rohelised silmad siravad puude pääl.


Linnud on saabunud kaugelt maalt, nad kuulutama tulid kevadet.Metsatukas jalutades kuulen nende rõõmsaid hüüdeid.Rutuga jooksen kase juurde,maitsen ta mahla ja näen sinililli.Kes puistas neid võsa alla?Hingan kevade lõhna ja rahulikuks jääb mu hing.Algav aastaaeg uusmind ennastki uueks teeb.

Triin Laks 7.klass (2003)

Voolavad vulinal veed,on porised teed.Sajab vihma vahel,külm tuules meil kahel.Tahaks päikest näha,tahaks kuulda linde,tahaks sooja ilma, taeva sinisilma.Tahaks oja ääres olla,vaataks kuristikust alla,Tahaks ise olla lind,kõrgelt silmata sind.

Mart Könn 7.klass (2004)

Kevadpäike soojendas vett,lauda ees vedeles lehmakett.Loomad hõiskasid rõõmust,vabalt tantsisid, kepslesid aasal.Isegi putukad: sääsed- kärbsed pininapilli lõid.Kui kätte jõudis õhtu,uut päeva ootama jäid.

Martin Ilves 7.b klass (2004)

Kätte jõudnud jälle kevad,loodus meie ümber elab. Aed on uppund lilledesse-leekivaisse tulpidesse.

Pilve tagant paistab päike, taevas lõõrib lõoke väike.Ta meie südant soojendab ja halva tuju peletab.

Kairit Parts 7.b klass (2004)

Kevadel tärkab looduslumise vaiba alt.Sinililled õitsevad metsas,tulbid akna all.

Vindid sirtsuvad okstel,vaikselt vuliseb jõgi. Metsas ärkab taas elu tugev on kevade vägi.

Tairo Kõiv 7.b klass (2004)

22 23

Kevad on tuul,mis puhub soojalt.Kevad on lilleõis, mis esimesena sirgub.Kevad saab alguse sõnumitoojalt-kuldnoka vilepilligatalveunest virgud. * * *Sa näed, kuidas rohelus aeda astub.Kevade kunstnikukäedmaalivad erksaks luitunud luhad.Miks küllkevade kohalolekut vaid vähesed näevad?Kas ei märka te, et alguse saanud on elu uus?

Leila Kroonberg 7.klass (2004)

Nii petlik, nii kaval kui rebaneja töökas otsekui mesilanening habras justnagu kihulane- selline on Eestimaal kevade.

Ta sulatab lume me õuedesja äratab metsades rohu,mis põhjustab inimestel nohu,kuid äratab tunded me põuedes.

Nina tilgub kui kevadine kask,lendleb õietolmu õhus nii palju.Hommikul äratab linnulaul valju,õhtune taevasilm punetab kui vask.

Kui rohetama hakkab kesaja elama hakkavad põllud, siis pahupidi keeratakse mullad,aeg lindudel ehitada pesa.


Mardid -kadrid

Mardid- kadrid tulevad,suved- rannad lähevad.

Mardid on mustad, sünged,kadrid on valged, helged.

Martidele meeldib sanditada,kadridele aga janditada.

Pered nende laule kuulavad,sisse neid lasta tahavad.

Anni Sisas ja Liina Norka 5.klass (2001)

Lepatriinu

Lepatriinu lendas ringi,lapsed tulid toast välja,võtsid lepatriinu kinni.Küll siis alles triinu pinnis:“Laske lahti, lapsed head,mul kodus poju omapead!”

Lapsed lasid triinu lahti,triinu tänas väga lapsi.Ruttas triinu kohe koju,et näha oma kallist poju.Poju ootas väga triinut,aknapraost ta välja piilus.

Tiina Karro 7. klass (2006)

Viimased lumetükid maas,kuuri tuleb panna saan.Põõsa all on lumikelluke,korjama läheb plikatirts tilluke.

Esimesed linnud puul,soojemini puhub tuul.Ojas vulisevad veed,porised on külateed.

Kevad mulle rõõmu teeb,lilli täis on aiad seest.Ootusärevus on suur,varsti käes on suvekuud.

Rauno Leesik 7.klass (2006)

Puhub mahe kevadtuul.Pungad puhkevad kõik puul.Kask see annab värsket mahla,ravib terveks talurahva.

Kraavis kuulda ojavesi.Tiigis pardiparve sulin.Oh kui hea on olla õues,kohe tunda– kevad põues.

Rauno Sirg 7. klass (2006)

22 23

Naljakuu nali

Kõrgel sinitaevashiilgab kullakera,täidab kogu ilma säraga.Lumevaipa kärisenud augud meelitavad põnne oma musta säraga.

Kollanokadki juba kekkamas oma häälega.Kellukad õide puhkemas.Sinitaeva silmjärsku kattubtumedusega,kust alla laskuvad mõned lumeeide voodikangatükikesed.

Kõigil kurb on meel,keegi ei suuda taibata, et see on naljakuu nali.

Sirli Kesas, 7. klass (2006)

Kevad kui sooja aja alguspäikegi kiirgab valgust.Palju õitsvaid lilli mäel,nende seas ka sinililli näen.

Askeldades kanad siblivad.Aasa peal tiirutavad liblikad-igat värvi on neid seal-õrnade kevadlillede peal.

Nüüd vulisevad rutakalt jõeveed,nad kevadele juhatavad teed.Vees ujuvad luiged uhkelt,seal leidub sinikaelparte rohkelt.

Taevas paistab särav päike,ta annab maailmale ilusa läike.Kevad- see on aeg täis rohelust,laste kilkeid ja muhelust.

Eti Kopli 7. klass (2006)

Kevadpäike hommikul naerabnatuke uniseltsinises taevas.Lumelill jubaunest ärkas,sinilill varsti kametsa all tärkab.Vallatult vulisebsulaveeoja.Varsti kurgedelpesas on pojad.Kevad on algus,kevad on kena.Kevad on rõõmus,kiitkem teda.

Külliki Kalbus 7.klass (2006)

Looduses on lõhnu:magusaid, teravaid, puhtaid.Jasmiini lõhn on maguskui šokolaad suul.Toominga lõhn nii teravnagu vürtsisel roal.Vesi lõhnab puhtalt,kui oled sa allikal. Leina Lillevald 7.b klass (2006)

Kevad kätte jõudnud taas-sellest õhkab terve laas.Rohelised pungad puul,siia-sinna puhub tuul.

Magusalt lõhnab sinilill,mängib lustakalt rohutirtsu pill.Heina sees mässavad putukad,kärbsed lendavad rutakalt.

Rästad laulavad oksa peal,ilusamat viisi pole kuulnud eal.Kevadekuulutajad on meie juures,palju päikest meie päeva tuues.

Kevad on rohelust täis aeg-palju õisi ja lõhnav aed.Ja kui siniliiliatest vähe,saad varsti võililledest pärja pähe.

Marianne Lukk 7.b klass (2006)

Lumi ammu sulanud,päike kõrgel paistab.Lõolaulu kuulanud,kevdahõngu haistan.

Raagus puud veel pruunid,õitsevad nad maikuus.Kuni jaanikuuni,on kevade maitse suus.

Pajuurvad suured,voolavad veed ojas.Uhutakse minema kõik mured,kui oled soojas kojas.

Joonas Kivisikk 7.a klass (2006)

24 25

Lumi sulanud on ära,igal pool on linnukära.

Vulisevad kevadveed,porised on külateed.

Lilled õitsevad metsa all,kitselgi on väike tall.

Päike särab taevalael,minul juustes kirju pael.

Kevad kõigil õue poeb,kala järvevetes koeb.

Konn see krooksub tiigivees,ilus aastaeg on ees.

Liis Mardi 7.a klass (2006)

Õhus puhub nõrk tuulja taevas paistab päike.Juba näha on mõnel puulhiirekõrvu väikseid.

Ka rohetava metsa all,kus linnuke laulu lõi,pea pistis välja sinilill,mille ma koju tõin.

Marje Nurmetu 7.a klass (2006)

Sula ilm

On väljas sula ilmja väike lumetörtsteab, et on jällemeil käes märts.Siis koduteel nii vahva onja kostub ainult plärtsja räästalt voolab ainult vett,justkui oja katusel.

Marii-Heleen Hämäläinen 5.klass (2005)Omaloominguliste luuletuste kirjutamise konkursi I koht

Looduses on palju loomi,igaühel oma looming.Kopral väike kopratamm,hiireemal hiiresall.

Siilil tuleb ennast pesas kerra kokku tõmmata.Aga hiireemal pesas,tuleb muudkui töötada.

Rebaselgi tuleb nälg,aga ei saa välja minna.Väljas pole palju süüa,tuleb urus püsida.

Sellepärast ongi loodusimeline koht.Seal on väga palju loomija veel ohtralt linde ka.

Mailis Petrov 4.klass (2005)Omaloominguliste luuletuste kirjutamise konkursi III koht

Väike mehike

Väike mehike käis metsas,tema kakkas oksi metsast.Viis need koju tuppa vaasi,pani oksad kohe klaasi.

Oksad õitsesid seal kaua,mitu päeva olid laual.Lõpuks närbusid siis laualt,oksi polnud enam kaua.

Tarvo Leesik 4.klass (2005)Omaloominguliste luuletuste kirjutamise konkursi IIIkoht

Üllatuskink

Varsti jõulud ukse ees,lumes müttab jõulumees.Päkapikul raske töö,susse täidavad ju ööl.Mina tahtsin väikest kinki,jõulumees tõi hoopis sinki.Lastel kõigil rõõmus meel,tuleks jõulud veel ja veel.

Kaur Kivistik 5.klass (2002)

Jõuluõhtu

Istun mina akna allja vaatan aknast välja.Jõulu ootel olen juba,kuuski täis on minu tuba.Äkki hüüan:”Kuulge, kuulge,tuleb laste sõber jõulumees!”

Silver Liplap 5.klass (2002)

24 25

Mariliis Soo 3. klass “Leevikesed” (guašš)

Lumi

Lumi taevast alla langesja varsti autod olid hanges.Taevast säras vastu kuu,peagi värises hanges puu.Jõuluvana kinke seab,häid lapsi tema teab.

Sander Pungas 5.klass (2002)

Juku kingitus

Juku nägi jõuluvana,lausus, et tal meel on paha.Jõuluvana ütles:”Poiss, ära nuta,parem hoopis mulle laula!Ah ei oska?Mis sa kostad!”Jõuluvanal meel on paha,kui laps ei austa jõuluvana.

Igaks jõuluks õpi selgeksüksainus laul või salm.Siis on jõuluvanal hea,kui lapsel salm on peas.Siis saad kingi millel kiri:“Jõuluvanal meel on hea,kui lapsel salm on peas.”

Pille-Riin Raja 5.klass (2002)

Jõulud

Käes on jõulud,lumi sajab,valged on kõik majad.Jõuluvana kuskil liigub,päkapikk see aknast piilub.Karu magab talveund,lastel ärev ootamisetund.


26 27

Jõulud

Jõulupäev on käes,kingipakid neljas virnas.Jõuluvana külma käes,nüüd kõik lapsed ootavad.

Nüüd ta sõidab tuhatnelja,siis uksele ta koputab.Jõuluvana juba kuulabja kinke jagab ka.

Kui jõuluvana on läinud,on lapsedki magama jäänud.


Tule, tuuleke, tuisuga

Tule, tuuleke, tuisuga.Kata rajad lumega. Järved kata kaanega.

Tule, tuuleke, tuisuga. Kata taimed lumega, loomad talveunega.

Tule, tuuleke, tuisuga.Mina järvel uisuga.Mäel kõrgel kelguga.

Heli Loid 8.klass (2003)

Talvine loodus

Õhus on tundatalvist hõngu.Nii külm see lõhn.

Paar linduraagus oksal.Nii külm see vaade.

Tänaval ühe koerakõlav haugatus.Nii külm selle kõla.

Talvisel päevalpäike eredalt paistmas.See varjutab külma,mis mu ümber varitseb.Nii soe see tunne.

Merlin Russak 8.klass (2003)

Talvest

Kelle rõõmuks väljas tali,mõnele see pole nali.Teine kevadet vist ootab,samas suusailma loodab.Kellel peas on suvemõnud,teisel meelel talvelõbud.Mõni naudib sügisvärve,mina puhkan talvel närve.

Kerli Koni 4.klass (2003)

Jõulud

Kui on jälle härmatis maas,siis jõulud jälle taas.Keset talve sajab lund,päkapikud näevad und.

Kes see kõnnib akna taga?Päkapikk, kes veel ei maga.Päkapikk, kes raskel teelkommikotte jagab veel.

Taevas sinine ja kumab,lumi vaikselt juba sulab.Et akna peal küünal põleks,et sel talvel lõppu ei tuleks.

Bianca Mehine 5.klass (2002)

Täht

Sära, sära, täheke,paista mulle väheke.Jõulu eel sa tule mulleminu koju ikka külla.Seal sa mulle pakki anna,enda oma koju kanna.Siis ma leian paki seestpardi, kes supleb jäätund vees.

Mari Luht 5.klass (2002)

Talvine soojus

Raagus puud.Sinine õhtune taevas.Suur kollane kuumaapealsetsagimist kaemas.

Inimestel õues on külm.Elu paukuvas pakases karm.Ei kevad, ei sügis, vaid talv.Põues lumehelveste õrnuse – soojuse sarm.


26 27

Öö

Taevast paistab tume kuu.Minul hirmust on paokil suu.Täna väga pime öö.Loodan, et keegi mind ära ei söö.

Mari-Liis Must 2.klass(2005)

Minu puu lugu

See lugu on minu unenäo puust. Sellest, milline ta välja näeb ja milline on ta iseloom. Kohtusin selle puuga oma unenäos ja tahan teile sellest jutustada.

Alguses, kui ma magama valmistusin, ei tulnud kuidagi und. Püüdsin mõelda paljudest asjadest. Hilisel õhtutunnil uinusin ja leidsin end…

Seal oli nii ilus! Suurel aasal kepslesid kitsed, jänesed ja hiired. Puu ümber lendasid pisikesed linnud. Nende laul oli kui helisev muusika. Loomad ei kartnud mind kui inimest, vaid kutsusid enda seltsi mängima. Siis vaatasin kaugusesse ja imedesse. Selleks imeks oli helendav puu. Ta oksad olid allapoole kui pikad juuksed. Tüvi oli noor ja roheline. Valge ja must koor ümber tüve moodustasid kauni suu ja tõelised silmad. Järsku hakkasid loomad minuga rääkima ja teatasid, et see on soovipuu. Mul lubati midagi soovida. Kasutasin seda juhust ning soovisin, et saaksin enda metsa neid loomi, linde, jõge, ilusat aasa.

Imelik küll, kuid oma unenäos käin sageli selle puu juures. Nimetangi teda võlupuuks, sest ta ongi täitnud minu soovi.

Mu unenägu on täide läinud. Mu kodu lähedal ongi pisike metsatukk, kus kasvab haraline kasepuu. Seal käivad sageli ka metskitsed ja teised loomad.

Mulle tundubki, et see on võlupuu, sest kui ma ta juurde lähen, tunnen soojust ja energiat. Ainult metsloomad väldivad ja kardavad mind, kuid loodan, et nemadki lepivad minuga.

Merilin Mäe 4.klass (2004)

Minu puu lugu

Minu puu on koduõue tamm. Ta on väga-väga vana ja krobelise koorega puu. Me oleme temaga suured sõbrad ja kohtume iga päev kasvõi natukeseks ajaks.

Suvel annab tamm minule ja minu lemmikloomadele varju päikese eest. Puu all on tore õhtuti päikeseloojangut vaadata ja sääskede vibelemist õhus jälgida.

Sügisel maalib sügishaldjas tammelehed liivakarva pruuniks ja saadab tuuletaadile kiirteate, et ta otsemaid puult lehti puhuma tuleks. Tulebki tuul ja terve mu koduõu saab kaetud korraga saladuslikult kahiseva lehevaibaga. Selle vaiba rullime koos emaga rehadega hunnikutesse. Nüüd tulevad lehtede alt välja tammetõrud, mis sügisõhtutel mulle meisterdamist on pakkunud. Tõrusid on ka muidu vahva sõrmede vahel veeretada. Nad on nii siledad ja soojad! Peagi jääb tammepuu päris paljaks ja sinna otsa lendavad mõnikord varesed kraaksuma ja kössitama. Talvel koob härmahaldjas puudele kuued. Seda ka minu tammele. Küll on alles kaunis pits! Valges lumekleidis näeb tammepuu nii väärikas ja salapärane.

Kevadel on minu tamm täis helerohelisi õisi. Sealt kannavad armsad mesilased õietolmu koduaia tarusse. Õu on täis mesilaste muusikat.

Mõnikord kohiseb tamm mulle õhtuti põnevaid lugusid. Tuleb ainult kuulata osata. Üks nendest lugudest on järgmine:

Lilleoja talu servas elas vana tamm. Ta hakkas mõtlema väärikale järeltulijale. Tammeema soojendas juba pikka aega oma põues tõrulast. Kuidas saaks selle tõru koduõue mõnusasti kasvama? Tamm kutsus appi tuulehaldja. See võttis tõru tuulerüppe ja viis hellalt tiigi äärde, kus maandus humalate naabrusesse. Nad olid vastastikku tähelepanelikud ja hoolitsevad. Omavahelisest sõprusest ja armastusest põimusid kasvamise ajal tamme oksad ja humala väädid nii teineteisest läbi, et tekkis tihe ja soe pesa väikesele tammepuule. Nii sattuski selle puu laps minu koduõue – Lilleoja tallu.

Anna-Liisa Eensalu 4.klass (2004)See töö sai Tartu maakonna 3. Ja 4. klassi õpilaste jutuvõistlusel I-II koha

28 29

Mustast maapinnasttõstab väike vihmaussvälja oma pea.

***Selle kevadeesimene sinilillkasvab metsa all.

***Saabub kevadelkuldnokaga Eestissetore linnugripp.

***Mari-Ann Lind 8.klass (2006)

Tuli tali nii-Haned läinud ammugi,väljas külm-külm on.

***Va-va-va-varstisu-su-su-su-su-sula.Veed kõik voolavad.


Vesi vulisebja linnud siristavadkaunil kevadel.***Lilled õitsevad,rohi tärkab kevadel, kasemahl tilgub.***Konnad krooksuvad,lapsed rõõmsalt mängivadpehme rohu peal.***Päike sillerdab,kiirelt lume sulatab,juba kevad käes!***Linnud lendavad, puudel puhkevad pungad,varsti kool läbi.

Ingrid Talgre, Pille-Riin Raja, Marii Kuusma 8.klass (2006)

Väljas silk ja solkvihma kallab oavarrest.Enam pole lund.

***Puu ladvas pungad.Maa peal puhkevad õideväikesed lilled.

***Õues vihmane.Kummikuid kanname nüüd,sest muidu jalg märg.

Helen Kopli 8.klass (2006)

Põdrad jooksevad,mets rohelust täis nüüd on,oksad punguvad.

***Päike paistab nüüd,mets taas kärarikas on-kevad, kevad nüüd.

Kaimo Kõks 8.klass (2006)

Puhuvad tuuledKas te siis ei kuulegi?Kostab karjatus!

***Vulisevad veed-selline ongi kevad.Võrratu! Eksju?

***Hammustan, lõikan,kriimustan. Purustadakivi ei suuda!

***Kas kevad saabublume sulamisega?Ei, see pole nii!

***Lumigi sulas,kuid hinges pole kevad.Linnud laulavad.

Liina Viksi 8.klass (2006)

Ta tuleb, tasaüle maa ja vee, tasatuleb sinuni.

***Ta on linnulaul,vee sulin ja mahe tuul,ta on kevade.

***Sinililled onsinised nagu taevas,kui sinisilmad.

Mirjam Pedaja 8.klass (2006)

Sombused ilmad.Nukker meel sel kevadel.Märjad on aasad.

Kaspar Paks 8.klass (2006)

28 29

Helen Patsula 9. klass “Portree” (värvipliiats)

Maal on mõnus

Mul maal on mõnus,sest seal ei tule valu kõhus.Ma söön seal maasikaidja korjan ka vaarikaid.Kas pole need maitsvad?Mind enda koerad siin kaitsvad.Kas pole hea elada maal, kuna seal on isegi kaal?Ma kaalun seal isa silo. Kas seal kaalul saaks võtta maha ühe kilo?Mis seal veel teha?Puhata välja oma keha.Mul on seal isegi kassja toas hobusepildiga tass.Meil aiamaal kasvab peenral lillja kilemajas söögiks till.

Kodus on nii tore,aga laudas praegu kole.Mul käib isegi külalisi maal,me mängime tavaliselt lakapeal.Meil on üks kodu loom veel - papagoi on see.

Ripli Mehine 3.klass (2006)

MAAL ON MÕNUS

Ma elan maal ja väike on me talu,ning maja ääres ojakeses on meil palju väikseid kalu.Metsas linnud siristavad,katuse räästad vilistavad.Kodus mul väike vend on,kõvasti kostab tema jonn.

Ma metsas korjan maasikaidja pärast kodus vaarikaid.Ema teeb neist moosi,seda viin ma kooli.Põllul kasvab kapsaid,neid on väga hapraid.

Kristi Laane 3.klass (2006)

30 31

Jaanika Mürk 9. klass “Linnupuur” (pliiats)

Maal on mõnus hüpata, suve mõnu nautida,päiksepaiste all lesida, marju suhu otsida.

Seal on minu koerake,paitust ootav kassike.Tiigis end ma jahutan, saunas aga vahutan,pärast seda hüppan tiiki,seal näen sinist kiili.

Kui kord läheb suvi ära,pole seal üldse paha.Ehitan siis lumememmeja ka loomulikult lume-emme.

Mari-Liis Must 3.klass (2006)

Maal on vaikuses mõnus elada,linnas peab leppima kära ja müraga.Kõik loomad linnas puuris, aga maal saavad vabalt ringi luusi.

Maal on palju heinamaid ja karjamaid ja aasu.Seal sigudikke, lehmi, lambaid,kõik nurumas mult leivaraasu.

Linnas pilvelõhkujad,koerad, kassid toas, sestautod ringi kimavad ja taevad sealgi sinavad


30 31

Mari-Ann Lind 7. klass “Puuviljad” (õlipastell)

Veemaailm minu maailmas

Vett on vaja selleks, et juua. Vett on vaja, et ennast, riideid ning ka asju pesta. Vett on selleks ka vaja, et ära ei sureks. Veega saab taimi kasta. Vett on vaja veel selleks, et saaks süüa ja jooke teha. Ja kuidas saaksid inimesed ujuda ja laevad ning paadid sõita? Vesi on väga vajalik.

Gerda Aan 4.klass (2006) II koht

Minu meelest on veemaailm tohutult suur. Kuid ometi ei jätku seda kõigile. On selliseid probleeme, et vesi on liiga soolane ja seda ei sünni juua. Aga soojades maades on vesi must kuuma tõttu. Indias on komme, et kraanivett ei tohi juua ja sada korda päevas peab käsi pesema. Vesi on ohtlik selle poolest, et sinna võib ära uppuda. Muidugi on vesi vajalik toidu tegemisel. Samuti enda ning riiete pesemisel. Aga ka Eestis on veega jändamist: reostatud meri. Kui vesi on kaevus, siis peab seda tuppa tassima. Aga kui vesi on kraanis, tuleb vee eest arveid maksta. Minu onul on hoopis selline jama, et tal on vesi küll kraanis, aga tal tikub see otsa saama, sest kaevus, kust vesi tuleb, on seda liiga vähe. Ning siis on tal tarvis naabrite vett tuua. Ta elab liiga kaugel ja seega on tal tükk maad sõita, et saada natuke vett. Vesi on väga vajalik.

Kirsika Paurson 4.klass (2006)

Vesi on inimestele tähtis sellepärast, et sellega saab ennast pesta ja seda saab juua. Veest saab kala püüda (ma olen veest püüdnud 8 kala), vees saab ujuda. Vett on vaja inimestel mitmete asjade lahustamiseks ja pesemiseks. Vett on vaja inimestel, loomadel ja taimedel. Paljud loomad elavad vees. Vesi on inimestele, paljudele loomadele ja taimedele tähtis.

Kaarel Repän 4.klass (2006)

Need 4.klassi õpilaste lood märgiti ära Emajõe Veevärgi korraldatud veeteemalisel loominguvõistlusel „Veemaailm minu maailmas“

32 33

Merlene Vool 9. klass “Tuul” (õlipastell)

Muistendid

Miks asub Rõngu orus?

Muistsel ajal elas Marsil palju marslasi. Elu oli seal hea ja mõnus. Ühel päeval tahtsid kolm vahvat marslast kosmost uurima minna. Esmalt pidasid nad nõu, kuhu minna. Lõpuks otsustasid, et sõidavad Maale.

Järgmisel päeval pidi neil esimene lennumasina juhtimise tund olema, aga neid ei tulnud kohale. Marslased olidki võtnud juba kosmoselaeva ja teele asunud. Kui nad kodust kaugemale olid jõudnud, tuli neile meelde, et nad ei oskagi õhulaevaga korralikult toime tulla. Nii põrutasid nad otse Maa poole, kuni kütus otsa sai. Tulnukad kukkusid otse praeguse Rõngu kohale. Käis hirmus pauk ja maa sees oli auk. Tulnukad jäid siiski terveks ja neile tuli emalaev varsti järele. Kodus said nad karistada. Rõngulastele jäi aga sellest sündmusest mälestuseks suur org, kus me praegu elame.

Tambet Parm 5.klass ( 2001)

Trollikivi

Ükskord ammu-ammu elasid suures koopas kolm trolli koos trolli-papaga. Nende nimed olid Trollu, Trolle ja pisike Trolli. Ühel päeval läks trollipapa kaugele reisile. Ta pidi ära jääma kaheks aastaks. Trollid otsustasid, et kui papa tagasi tuleb, siis on kolm suurt trolli talle koormaks.

Nad otsustasid liisuheitmiseks kive visata. Kes kõige kaugemale viskab, sellele peab teine oma vennaga ühe hea ja mugava koopa otsima.

Niisiis hakkas jõuproov pihta. Esimene oli Trollu. Ta viskas väga kaugele. Seejärel oli Trolle käes järg. Trolle viskas Trollust kaheksa meetrit kaugemale. Lõpuks pidi viskama pisike Trolli. Teised naersid ja õrritasid teda. Trolli ei hoolinud sellest, vaid saatis ka oma kivi lendu. See lendas mitu tundi, kuni maandus minu õuele. Sellest ajast peale on minu kodu õuel Trollikivi. Kõige noorem trollidest aga sai uue mugava koopa omanikuks.


MUISTENDID JA MUINASJUTUD

32 33

Mänd ja kuusk

Metsaraja kõrval kasvasid kuusk ja mänd. Kuusk oli tagasihoidlik, sõbralik ja leplik kaaslane. Mänd oli hoopis upsakam, endast heal arvamusel ja hoolimatu. Männi arvates imetlesid metsas kõik tema okasrüüd. Kuusk lohutas end sellega, et sageli leidsid metsaelanikud just tema all varju.

Ühel kaunil suvepäeval kuumutas päike eriti, metsas puhkes tulekahju. Metsloomad põgenesid, kuid puud pidid tulega rinda pistma. Tuli põletas armutult, kuid kuusk oli kannatlik ja talus valu vaikides. Tuli tüdines peagi tema kiusamisest. Mänd aga kiunus leekide keskel, sirutades end aina üles ja üles.Tulel meeldis teda veel enam näpistada. Nii põlesid ära männi alumised oksad.

Sellest ajast ongi kuusel oksad madalamal ja okkaid rohkesti, aga männi tüvi on paljas, ainult tema latv rohetab.


Krahvimäe teke

Kunagi ammu valitses Rõngus kuri ja ihne krahv. Ta ei andnud kellelegi armu. Töölised pidid tema heaks töötama nii päeval kui ööl. Aga kui keegi vastu hakkas, anti talle ihunuhtlust ja visati vangikongi.

Aastad möödusid. Krahv jäi vanaks ja suri. Kõik hingasid kergendatult, sest nüüd võis lahedamat elu loota. Krahv maeti oma lossi kõrvale. Läks aga mõni aeg mööda, kui krahv hakkas kummitamas käima. Ta hirmutas inimesi ja püüdis neid isegi tappa. Nii kestis see tükk aega ja rahvas ei teadnud, mida ette võtta.

Siis aga arvas keegi nutikas mees, et kui kõik külainimesed krahvi hauale raskeid kive kannavad, ei pääse krahv enam hirmutama. Nii tassisidki nad kive tema hauale. Nad tegid seda mitu aastat, kuni tekkis kõrge mägi.

Mäge hakati kutsuma Krahvimäeks. Pärast mäe teket krahv enam inimesi tülitamas ei käinud ja külarahvas sai rahus elada.

Mari Tiidolepp 5.klass (2002)

Näoga puu

Elas kord noor talupoeg, kes pidi käima mõisniku juures tööl. Iga päev, kui ta Hiugemäelt läbi metsa Lossimäe poole läks , tegi ta ühele väikesele puule juti. Kahe aastaga uuristas mees puusse üpris sügava sälgu, ise mõtlemata, et teeb puule viga. Siis leidis mõisnik, et mees on juba piisavalt kurnatud ja ei vajanud enam teda tööl.

Puudeisand aga vihastas talupoja teo üle. Ta mõtles, kuidas meest karistada. Ta uuris puud ja leidis, et sälk meenutab silma. Siis pani metsaisand talupojale needuse, et see käiks veel kuus aastat tööl ja kriibiks puusse ka teise silma, suu ja nina.

Talupoeg kadus igal hommikul nii ära, et ka naine ei teadnud, kuhu ta läks. Mees käis ilma palgata mõisniku juures tööl. Kui ta puust mööda läks, tundis ta vajadust teha sinna noaga triipu. Kuue aastaga oligi puul nägu peas. Nüüd puhus puudeisand ka pärnale hinge sisse ja metsas oli oma valvur, kes jälgis, et inimesed rohkem puid ei vigastaks. Kui talupoeg sellest näoga puust teistele külameestele rääkis, ei julgenud ükski enam noaga Hiugemäe puid kribida.

Herki Leesik 5.klass (2002)

Lugu Krahvimäest

Elas kord Rõngus krahv. Ta vihkas teisi inimesi. Kui krahv ära suri, siis maeti ta metsa. Sellel ööl muutus see koht krahvi kurjusest mäeks. Mäge hakati nimetama Krahvimäeks. Mäele läks kogu krahvi tigedus sisse ja kui keegi suusatas või kelgutas sellel mäel, siis lõhkus ta alati oma suusad või kelgu ära.

Janar Luik 5.klass ( 2002)

34 35

Sipelgapesa

Vanasti elasid kõik sipelgad üksikutena puukoore all. Ühel väikesel sipelgal ei olnud kodu. Ta hulkus juba mitmendat päeva metsas. Ühel hommikul ärkas ta ilusa ja suure kuuse all. Talle meeldis see koht. Ta hakkas sinna vedama männiokkaid. Mõne päeva pärast, kui tal oli veetud natuke okkaid, juhtus mööda minema sipelgatüdruk, kes oli oma kodutee kaotanud. Sipelgapoiss kutsus ta endaga maja ehitama. Nüüd tassisid nad kahekesi pesamaterjali. Kui juba kenake hunnik koos oli, munes sipelganoorik pessa munad. Varsti polnud nad enam kahekesi- munadest koorusid uued sipelgalapsed, kes kõik hakkasid usinalt okkaid tassima. Ja varsti oli neil suur soe pesa. Kuna nad ehitasid pesa lõuna poole, paistis neile tihti päike ja ka vanad võõrad sipelgad jäid sinna jalgu puhkama. Nad avastasid, et selliselt suure perena on hoopis lõbusam ja turvalisem elada. Nüüdsest elavadki sipelgad ühiselu.


Krahvimägi

Ennemuiste elanud Rõngu jõe orus Vanakurat. Tema suurimaks vaenlaseks oli jõe lähedal soos elav Soovaim, kes üritas Vanakuradit ikka sohu eksitada. Vanatühi vihkas Soovaimu sedavõrd, et võttis sõjanuia ja läks sooelukat duellile kutsuma. Kui kurat oli jõe ääres, karjus ta: ” Soovaim, eks tule ja võitle, kui julged!” Too roniski oma laukast välja ja küsis:” Kus me siis madistama hakkame?” Vanakurat vastas:” Seal metsa ääres on kena tasane maa, siin võideldes võib jalg mätta taha kinni jääda.” Nad läksidki koos metsa äärde ja alustasid maadlusega. Kord oli Vanakurat pikali, kord jälle Soovaim siruli, kuid alla anda ei tahtnud kumbki. Sõnum maadlemisest jõudis ka Vanakuradi naise kõrvu. Sellel tekkis oma mehekese pärast hirm. Moor võttis leivalabida ja rühkis võitlusplatsile. Ta virutas labidaga obaduse sookollile, kuid too kargas nobedasti eest. Labidalöögist tekkis aga metsa äärde suur ja järsk mägi.

Kaua aega oli mägi nimetu, sest Vanatühja nime ei tahtnud keegi suhu võtta. Aastaid hiljem elas Rõngus krahv, kes oli ülbe ja kõrk mees. Härra tahtis ka pärast oma surma olla alamatest eraldi ega lubanud end surnuaiale matta. Nii sängitati ta Rõngu järsema mäe otsa ning paika hakati kutsuma Krahvimäeks.

Mart Viljaste 5.klass (2002)

Õunapuu ja tamm

Oli ilus kevadine aeg. Tee ääres kasvas suur, võimas õunapuu. Kuna kevad oli jahedapoolne, õitses puu üsna kaua ja pakkus mõnusat laulukohta lindudele. Need vidistasid tema okstel üsna sageli ja puu tundis sellest ainult rõõmu.

Kuid suvekuud möödusid kiiresti ning lindudel tuli aeg lahkuda. Õunapuu jäi oma seltsilistest ilma. Juhtus aga nõnda, et üks väike linnuke jäi parvest maha. Algul konutas ta kurvalt õunapuu oksal, kuid peagi hakkas lund sadama ning linnuke leidis varjupaiga lähedal asuvas vanas küünis. Ta istus talale, kuid oli nii nõrk, et kukkus heintesse ja enne järgmist kevadet ta ei ärganud. Ka tee ääres kasvav õunapuu suikus valge lumevaiba all.

Kevadine päiksekiir leidis väikese linnukese küünist ja soojendas teda, kuni suleline ärkas. Linnukesel oli kõht hirmus tühi ja ta siirdus kohe toiduotsingule. Ta leidis tammetõru ja lendas sellega kiiresti tuttava õunapuu oksale, et seda lähemalt uurida. Ent tammetõru oli liiga suur ja kukkus noka vahelt maha, otse selle õunapuu juurte vahele. Tõru hakkas seal kasvama. Järgmiseks aastaks oli ta sirgunud juba mitu sentimeetrit. Kuigi õunapuul oli ebamugav, et tammeke kasvas tema juurte vahel, oli tal siiski hea meel, et on olemas sõber, kellega koos olla, kes tema juurest enam ei lahku.

Triin Mardi 5.klass (2002)

34 35

Kuidas sipelgad pesa ehitasid?

Ühel päeval lõhkus karu sipelgate pesa ära ja sipelgad jäid koduta. Hakati otsima uut sobivat turvalist paika. Sipelgad mõtlesid, et pesa sees peaks mingi tugev asi olema. Kui karu tuleb veel käpaga äigama, siis saaks ta haiget.

Sipelgad märkasid eemal maha murdunud kuuse kändu. See oligi sobiv paik, sest känd oli tugev. Sipelgad asusid usinalt tööle. Varsti oli neil pesa valmis ja mis kõige tähtsam, turvaline pealegi. Karu kõndis kännupesast mööda, vaatas sipelgate askeldamist, lõi käpaga õhku ja vantsis metsa. Sipelgad elasid õnnelikult oma pesas.

Ingvar Patsula 6.klass (2002)

Õunapuu ja tamme sõprus

Ühel kevadisel päeval istutati Rõngu lauda juurde õunapuu. Oli teine veidi nigel. Ei tulnud talle lehti ja kippus teine kuivama. Kuum päike paistis talle otse peale ja tal ei olnud juua. Natuke eemal kasvas vana tamm, kellel hakkas väetikesest hale. Tamm sirutas oma võimsad oksad õunapuu poole. Nii varjas ta puukest liigse päikese eest. Õunapuu kosus ja hakkas sirguma.

Vana tamm otsustas talle ka sõbra kasvatada. Ta viskas sügisel tõru õunapuu külje alla ja sellest hakkas kasvama väike tamm. Nüüd kaitses õunapuu tamme tuule ja päikese eest. Kuigi neil on ainult paar aastat vanusevahet, on õunapuu palju suurem kui tamm, sest tamm kasvab aeglaselt. Head sõbrad on nad aga sellegipoolest.


Kust on pärit lehise pehmed okkad?

Ennemuistsel ajal, kui puud said metsaisa käest omale okkad, olid need kõikidel okaspuudel pehmed. Aga kuusk hakkas korraga väga uhkeks, sest inimesed valisid ta jõulupuuks. Ta oli väga kõrk teiste puude vastu, arvates, et on teistest parem. Teised puud olid solvunud ja läksid metsaisale kurtma. Metsaisale ei meeldinud, et nad kohe kaebama jooksid, sest nad oleks võinud oodata igal aastal toimuvat puude kokkutulekut. Ta muutis nurisejate okkad kõvaks ja ei pööranud esialgu tähelepanu kuuse ebaviisakale käitumisele. Alles puude kokkutulekul pahandas teda kuuse upsakus ja ta muutis sellegi puu okkad kõvaks. Lehis aga ei suutnud leppida torkivate okastega, vaid palus oma pehmeid okkaid tagasi, sest tema arust kahisesid need väga kenasti tuules.

Metsaisa andiski lehisele ühe võimaluse: kui ta suudab koos inimestega püsida, ilma et need teda raiuksid, jäävad okkad pehmeteks. Kui inimesed märkasid, et lehisel on sellised armsad siidised okkad ja need puud kaunistavad aeda, polnud neil tahtmistki lehiseid raiuda. Nii jäidki lehisel pehmed okkad alles.


Muhulised haavad

Kunagi ammu-ammu olid oravad hädas haavaga. Haava koor oli siis nii sile ja siidine, et seda mööda oli võimatu üles ronida. Iga kord, kui käbikuningad proovisid seda teha, kukkusid nad alla ja said kõvasti viga.

Oravad olid haava peale vihased ja tahtsid, et metsatark haaba muudaks. Kui metsatark oli nende loo ära kuulanud, lausus ta: “Minu töö on puid ja kõiki metsaasukaid kaitsta, mitte neid hävitada.” Oravad said aru, et siit nad abi ei leia. Kuulnud, et üraskid tegelevad puude õõnestamisega, läksid kohevsabad nende jutule. Üraskid olid nõus ja juba järgmisel hommikul asusid uuristama. Kuna nad uuristasid seestpoolt, jäi haava väline külg endiselt siledaks.

Siis pöördusid oravad rähnide poole. Need ronisid üraskite järatud õõnsusesse ja hakkasid seest väljapoole muhke taguma. Nii muutus haab päris muhklikuks ja oravatel õnnestus mõnusalt mööda haaba üles-alla lipata. Et oravad oma tahtmises nii järjekindlad olid, muutiski metsatark haavad pahklikuks.

Silva Hämalainen 5.klass (2002)

36 37

Iseseisev sipelgapoiss

Elas kord sipelgapoiss, kes oli väga iseseisev. Ühel päeval läks ta metsa uitama, sest tal oli vanemate hoolitsemisest kõrini. Ta mõtles, et oleks ikka tore enda ehitatud pesas elada. Ta hakkas kuuseokkaid kokku vedama. Pesa ehitamine oli raskem, kui sipelgapoiss oli arvanud. Ta jõudis kahe päevaga teha ainult mõne sentimeetri kõrguse kuhja. Kuid see tundus talle armetu hunnikuna ja ta rügas ikka edasi.

Ühel päeval nägi sipelgapoiss, et väike jänesepoeg on metsalombis uppumas. Väike sipelgas oli kiire reageerija ning kutsus appi metsas elava hulkuva koera. Koer ulatas jänesepojale oma pika ja karvase saba ning jänku oligi pääsenud. Aga kõike seda oli pealt näinud metsahaldjas. Haldjas tahtis sipelgapoissi kuidagi premeerida ning kinkis talle autasuks suure pesa.

Sipelgapoiss oli nii õnnelik, et kutsus kõik oma sõbrad külla pidu pidama. Kuna nad tundsid koosolemisest rõõmu, jäidki nad ühist kodu jagama. Kes tahab nende mõnusat ja hubast kodu näha, seadku sammud Hiugemäe metsa äärde.

Roland Kalnitski 6.klass (2002)

Krahvimägi

Kunagi ammu-ammu juhtus selline lugu. Elas Lossimäel krahv. Kord oli ta kodus ja tegi tuld ahju. Kui tuli ahjus pragises, istus krahv tugitooli ja hakkas sügavalt mõtlema, ega ta midagi unustanud pole. Ta mõtles ja lõpuks tuli selgusele, mis on tegemata. Käes oli jõuluaeg, aga ta oli unustanud kuuse tuppa tuua.

Krahv võttis mantli ja mütsi. Õues otsis ta kaua aega kirvest taga. Lõpuks leidis sellegi. Krahv võttis ka kelgu kaasa, sest millega muidu kuuske vedada. Siis seadis sammud metsa poole. Krahv kõndis mitu tundi, aga sobivat kuuske ei leidnud. Lõpuks jõudis mees Rõngu.

Ja siin ühes metsatukas oligi sobiv puu. Krahv raius kuuse maha, aga oh õnnetust. Ta lõi nii kõvasti, et puu lendas ühe künka taha. Krahv jooksis puule järele. Jõudnud künkale, uuris ta ümbrust. Viimaks märkas ta kuuske. See oli kaugel maas. Krahv istus kelgule ja lasi künkast alla. Krahvile meeldis kelgusõit väga ja ta mõtles, et laseb veel mõned korrad mäest alla. Nii ta tegigi palju kordi järjest. Lõpuks oli ta kõht päris tühjaks läinud ning ka kelk oli suurest lõbutsemisest lagunemas. Nüüd seadis krahv sammud koju. Seal ehtis ta puu ära ja pidas ilusaid jõule.

Aga kas te tahate teada, mis mäega juhtus? Mäe oli krahv järsuks kelgutanud. Sellepärast see ongi tänapäeval nii järsk ning nimeks Krahvimägi. Ega ma nüüd kõike ka ei jõudnud ära rääkida. Krahvimäest on palju igasuguseid saladuslikke ja müstilisi lugusid olemas. Kuid need peate ise välja uurima. Oi, aga ma unustasin ütelda, et krahv oli päris hiiglase kasvu.

Tambet Parm 6.klass (2002)

Kolme näpuga tamm

Ükskord ennemuistsel ajal elasid Rõngu kandis Vanapagan ja suurt kasvu talumees Ants. Nad olid vihavaenlased ja kemplesid igasuguste asjade pärast.

Kord läks Vanapagan Antsu koju ja ütles: ”Lähme homme koidikul mäeveerele tamme juurde võitlema. Enne kaevame suure augu. Kes heitluse kaotab, selle matab võitja sinna maha.”

Järgmise päeva koidikul kohtusid vihapidajad metsa ääres väikese tamme juures. See oli vägev lahing, mille kaks vägimeest maha pidasid. Kahjuks lõppes see Antsu kaotusega. Vanapagan mattis Antsu maha ja läks minema. Aga Ants oli kaval, sest miks muidu teda mõnel pool ka Kaval-Antsuks kutsuti. Ta ainult teeskles surnut ning arvas, et suudab mulla alt välja pääseda. Ta lõi parema käe läbi mulla ja sirutas oma kolm tervet näppu välja. Kolm sellepärast, et teised oli ta väiksena ära kõrvetanud. Siis aga sai Antsul hapnik otsa ja ta suri.Ta sõrmede peale aga kasvas puukoor ja sammal.

Tänapäeval on sinna kõrvale kasvanud veel üks tamm ja koos käekujulise tammega moodustavad nad tammevärava.


36 37

Kavalpea orav

Paksus metsas elas orav, kes ei viitsinud endale urgu ehitada. Tal oli aga vaatamata oma laiskusele veel üks hea omadus, mis teda vahel paremale elujärjele aitas. See oli kavalus.

Kord kohtas orav rähni ja tal tekkis hea mõte, kuidas panna rähni endale eluaset uuristama. Orav tegi rähni nähes puule risti. Rähn hakkas kohe asja vastu huvi tundma. Lind küsis:” Kuule orav, miks sa kriipsutad?” Orav vastas:” Märgin ära need puud, kus kuld sees on. Kui aitad mul uuristada, saad poole endale.” Rähn oli nõus ja asus kohe asja kallale. Orav hüppas aga puult puule ja viitis niisama aega. Ta ootas, kuni rähn talle paraja augu puusse toksis. Sellest ajast rähn muudkui toksib ja toksib, tahab vist kulda leida. Orav aga elab mõnusalt oma puuõõnsuses, mille tegemise raskest tööst ta midagi ei tea.

Sander Luik 6.klass (2002)

Kuidas rähnist sai paigalind?

Hiugemäe metsas elas uhke rähn nimega Rudolf. Ta uhkustas pidevalt on ilusa sulestiku üle. Kõik linnud olid mures, et Rudolfiga ei saa sõbrustada. Teised kutsusid teda sügisel lõunasse lendama, kuid Rudolf oli nii kindel selles, et nii nagu ei kao värvid ta kirjust sulestikust, ei muutu ka loodus valgeks, vaid jääb alatiseks värviliseks ja soojaks. Seepärast jäi ta teistest lindudest maha. Nüüd pidi ta üle elama külma talve. Pärast neid kannatusi ei uhkustanud Rudolf enam kunagi. Ta otsustas jääda paigalinnuks.

Marii-Heleen Hämäläinen 4.klass (2004)

Kolm õde

Ühel tormisel sügisõhtul murdis tuul Hiugemäe metsas kolm noort pärna. Metsahaldjas oli nii õnnetu nende puude surma pärast, et käis sageli oma pisaraid valamas Krahvimäe veerel.

Möödus palju aastaid ja Metsahaldjas juhtus mööda seda rada kõndima. Mida ta seal nägi? Sellele kohale oli kasvanud pärnapuu, kuid mitte tavaline. Puul oli üks juur ja kolm tüve. Haldjale tulid kohe meelde hukkunud noored pärnad. Ta arvas, et nende puutüvede sees on endiste pärnade hing. Need kolmikud pärnad kasvavad veel praegugi Hiugemäe loodusraja serval.

Jüri Väljaots 4.klass (2004)

Ametimäe sünd

Kord hakanud Taevaisal igav, sest teda ümbritses suur tühjus ja pimedus. Ta mõtles siis, et loob alustuseks taevasse suure valguskera, mis pimeduse kaotaks. Pärast seda lõi Taat mäed, metsad ja veed. Nüüd tundus ümbritsev Jumalale palju meelepärasem olevat.

Paari aasta möödudes hakkas Jumala loodud maa oma ilu kaotama ja ta otsustas meisterdada loomad, kes maa eest hoolitsema hakkaksid. Nii ta tegigi. Loomad seisid aga nõutult ühe koha peal, kuna ei teadnud, mida peaksid edasi tegema. Taevaisa otsustas, et hakkab ise elukatele tööülesandeid jagama. Ta valis selleks tegevuseks ühe suure mäe. Loomad seisid kõik selle jalamil ja ootasid oma ametit. Hiljem hakatigi seda paika, kust loomad oma ameti said, Ametimäeks kutsuma.

Kerttu Lepik 7.klass (2005)

Miks näsiniin on mürgine?

Varakevadel, kui metsaalune oli veel värvitu, mõtles edev näsiniin: „Teen õige nii, et õitsen kõige varem, siis märkavad kõik möödakäijad mu ilusaid lillakaid õisi.” Metsahaldjas aga karistas näsiniint tema edevuse pärast ja muutis ta eluks ajaks MÜRGISEKS taimeks.

Tauri Tiido 4. klass (2004)

38 39

Kuidas valmis ja sai omale nime Kõver kõrts?

Aastakümned tagasi, kui tuvid olid veel sama suured kui inimesed, tahtsid nad ehitada endale talvekodu. Kuna käes oli suvi, mõtlesid nad kohe peale hakata, et talvel oleks katus pea kohal.

Järgmisel hommikul asusid linnud kive kokku kandma. Osa toksis nokaga kive siledaks ja teised ladusid seinad püsti. Kolmandad käisid kaugemalt savi otsimas, et kivid kindlalt üksteise küljes kinni seisaksid.

Mõne päevaga olid müürid püsti ja aknad ees. Tuvid olid väsinud ja otsustasid minna Karukoopa pubisse. Kõrtsis arutati, millest teha katus. Kes tahtis teha linnusulgedest, kes pilliroost. Otsustati, et katus tuleb pilliroost.

Nädala pärast, kui tuvid kogunesid pooleli oleva elamu juurde, ootas neid suur üllatus: tuvide talvekodul oli katus peal, kuid see polnud pilliroost, vaid kividest. Linnud olid hämmingus. Korraga astus nende juurde kaks meest. Tuvid küsisid meestelt, kas nad teavad midagi juhtunust. Mehed olid arvanud, et ehitis on maha jäetud ja kellelgi seda enam vaja pole. Nad olid otsustanud ise töö lõpule viia, kuna tahtsid kõrtsi teha. Tuvid solvusid ja hakkasid vihaselt häälitsema. Mida rohkem nad kisa tegid, seda väiksemaks nad muutusid. Tuvid lendasid katuseräästale ja hakkasid nokaga müürikive toksima. Nad lõhkusid niikaua, kuni osa kive alla varises ja hoone kõveraks vajus.

Nii saigi ehitisest Kõver kõrts, kuid tuvid istuvad praegugi kõrtsi katusel ja peavad seda oma koduks.

Marianne Lukk 7.b klass (2005)

Tondikivi

Kaua-kaua aega tagasi, kui tegutsesid veel Kalevipoeg ja Vanapagan, käisid kõik tondid koos ühel platsil, mis asus praeguses Koruste külas Juka talu lähedal metsas. Tontidele meeldis seal aega veeta, kuid neil oli üks mure: kuidas saavad nemad läbi ilma kivita. Igal tähtsal metsaliigil oli oma kivi, mille peal olulisi asju arutada. Metstrollidel oli selline väike, kuid lapik nagu laud. Nii tondid mõtlesid ja arutasid, kui jälle koos olid, et vaja on endalegi väärikas kivi muretseda. Jõuti otsusele, et kivi peab olema eriti suur, aga kust ja kuidas nad sellise leiavad. Kõige vanem ja tähtsam tont ütles: „Lähme toome mere äärest ühe hiigelpiraka, küll me ta mitmekesi ära tassime!”

Võetigi siis vanema tondi nõu kuulda ja mindi Tallinna lähedale otsima. Otsiti mitmeid päevi ja lõpuks leitigi hiigelsuur kivijurakas. Hakati tümikat välja kaevama, aga tee mis tahad, kivi raske ja kätte ei saa.

Mindi tagasi kodumaile. Metsas istuti jälle maha ja hakati nuputama. Üks noor tont pakkus välja, et käiks ümbruskonna läbi, äkki leiab lähedusest midagi sobivat. Hakati lähikonda läbi kammima. Otsiti ja otsiti, aga midagi ei leitud. Kõik löödud tondikesed lonkisid oma metsanurka tagasi. Suurest murest istuti kokku ning peagi hakkasid pisarad voolama. Väljas oli käre pakane ja tontide pisarad külmusid. Kurbusest ei saanud muretondid arugi, et nad külmuvad üksteise külge kinni. Tontidest sai üks hiiglaslik jääkamakas, mis pikapeale üles ei sulanud, vaid läks halli värvi ja sammaldus. Nüüd kutsutaksegi seda Tondikiviks.

Kätlin Tatar 7.klass (2005)

Kuidas Rõngu endale nime sai?

Kord läks jumalal kõht tühjaks ja ta tahtis süüa rõngassaiu. Need olid imepärased leiutised, mis olid suured nagu kringlid ja väga maitsvad. Taevataat võlus neid terve kausitäie ja valas korraga kõik endale kõhtu. Juhtus aga nii, et üks rõngassai kukkus alla maapinnale kusagil ida pool Võrtsjärvest.

Aastad möödusid, rõngassai kõdunes ja sulas maapinnaga ühte. Temast järele jäänud jälg oli suur org. Paiga leidis üks ürgne hõim, kes sinna oma linnuse ehitas. Linnuse nimeks sai Rõngu, sest koht paiknes justkui rõnga sees. Ajad möödusid ja Rõngu jäi püsima, sest linnus oli väga tugev. Niiviisi sai Rõngu juba külaks ja hakkas laienema. Jumal sööb küll rõngassaiu siiani, aga nüüd on ta ettevaatlikum kui varem.

Kaspar Luik 7.klass (2005)

Kuidas tekkisid pilved?

Üks mees jooksis vahukoore taldrikuga ringi, sest tema koer tahtis vahukoort süüa. Mees komistas ja kukkus ning vahukoor lendas hästi kõrgele ja enam ei kukkunudki alla. Ta mõtles, et miks vahukoor alla ei kuku. Ta läks tuppa ja tegi uue vahukoore. Koer hakkas jälle meest taga ajama ja mees kukkus. Tal ei olnud enam vahukoort ja oli juba õhtu. Mees läks magama ja hommikul läks mees välja ning nägi, et taevas on vahukoore pilved. Nii tekkisid pilved.

Mariliis Soo 4.klass (2005)

38 39

Kristi Paks 9. klass “Jalutuskäik” (guašš)

Muinasjutud

Jüri ja Toomas

Elasid kord talupoeg Peeter ja mõisnik von Plohhen. Peetril oli poeg Jüri, mõisniku poja nimi oli aga Toomas. Kui Jüri ja Toomas suureks kasvasid, läksid nad laia maailma. Peeter andis Jürile 1000 hõberaha, von Plohhen aga oma pojale 5000 hõberaha kaasa.

Algul läksid Jüri ja Toomas koos. Jüri hoidis raha kokku ja ei ostnud midagi, Toomas priiskas peagi 3000 hõberaha ära. Mõne aja pärast jõudsid poisid kooli ette, kus õpeteti pillimängu. Jüri tasus 1000 hõberaha õppemaksu ja asus aastaks õppima. Kuid Toomas nimetas seda raha-ja ajaraiskamiseks ning kõndis edasi. Nii läksid nende teed lahku.

Kui Jüri oli aasta otsa õppinud, sai ta pillimängu selgeks. Ta asus uuesti teele, ööbides lageda taeva all ja toitudes kasinalt. Ühel päeval jõudis ta vana hüti juurde. Ta koputas, astus sisse ja küsis vanalt mehelt, kes seal elas:”Kas ma võin sinu juures ööbida?” Vana mees oli nõus ja rääkis, et ta on väga hea kabetaja ja maletaja ning võib seda Jürilegi õpetada, kui too teda lugema ja kirjutama õpetaks. Kuna poiss oli koolis hästi lugemist ja kirjutamist õppinud, oli ta kaubaga nõus. Jüri veetis vana mehe hütis terve aasta, õppides kabe- ja malemängu, siis tänas ta vana meest ja lahkus.

Jällegi astus ta mööda teed, ööbis lageda taeva all ja toitus kasinalt. Peagi jõudis ta madala onni ette, koputas uksele ja astus sisse. Laua ääres istus Võlur. Jüri teretas

viisakalt ning palus öömaja. Võlur lubaski ja pakkus, et võiks õpetada poisile haldjate ja loomade keelt, kui too talle pillimängu õpetaks. Nii läks jälle aasta, üks õpetas teist. Viimaks tänas Jüri Võlurit ja asus linna poole teele. Aga äkki kuulis ta, kuidas keegi hõikas:” Aidake! Aidake ometi!” Poiss läks hääle suunas ja nägi hädist varblast, kes oli püünisesse kinni jäänud. Jüri aitas varblase välja. Varblane lubas heateo meeles pidada ja vajadusel aidata.

Lõunaks jõudis Jüri linna. Seal silmas ta Toomast, kes oli vaevatud ja vaene. Ta jutustas Jürile, et algul oli kõik hästi: raha oli palju ja tuju hea. Kuid kolm päeva pärast Jürist lahkumist tungisid talle kallale röövlid, röövisid kõik raha ja viisid ta sügavasse metsa. Toomas oli puu otsas magades kuulnud pealt haldjate kõnelusi, kuid kahjuks ei saanud ta nendest aru. Toomas kavatses edasi rääkida, kuid Jüri katkestas teda ja küsis, kus see koht on. Toomas viiski ta sinna, aga ise ei julgenud enam metsa jääda ja lahkus.

Jüri nägi öösel, et rääkijateks olid jänes, hunt ja karu. Jänes rääkis haldjate keeles: “Teate, mis küla peal räägitakse? Kolme päeva pärast peab kuningas oma järgmise kabemängu ja ma ei tahaks kaotaja nahas olla, sest…. Kuulge, meid kuulatakse pealt!” Nad otsisid ja leidsid puu otsast Jüri. Loomad viisid Jüri nõia juurde, kes muutis Jüri kärnkonnaks.

40 41

Hommikul kalpsas Kärnkonn-Jüri jõe äärde ujuma. Oma suureks rõõmuks nägi ta seal sõpra varblast ja tema käest sai Jüri teada, et needuse murdmiseks on vaja ujuda kolm tiiru umber jõe keskel asuva kivi. Nüüd astus Jüri veest välja, tänas varblast ja kiirustas linna poole. Ta tahtis näha, kuidas kuningas malet mängib ning mis juhtub kaotajaga.

Linnas olid kõik kurvad. Jüri päris, mis lahti. Talle vastati: ”Meie kuningas armastab hirmsasti maletada, ta mängib igaühega. Võitja saab ühe asja soovida.” Jüri imestas ja küsis: “Aga mis selles siis paha on?” “Ta on parim maletaja, keegi pole teda veel võitnud ega saanud midagi soovida. Kaotaja aga jääb peast ilma,” kõneldi Jürile. Jüri otsustas kuningaga mängida ja õnne proovida. Kui ta kuningakotta jõudis, nägi ta, et seekord mängis malet Toomas, kes oli kaotamas ja kel taheti pead maha võtta. Jüri otsustas sõbra päästa ja ütles kuningale: “Ärge lööge tal pead maha! Teeme nii, et kui ma võidan, siis kaob surmanuhtlus, aga kui ma kaotan, sureme Toomasega mõlemad.” “Mhm... küll on rumal..., aga olgu peale,” oli kuningas nõus. Nad mängisid, rahvas kogunes vaatama ja võitis... Jüri. Kuningas oli väga imestunud, kuid siiski sunnitud sõna pidama ja surmanuhtluse kaotama.

Jüri ja Toomas asusid koos koduteele. Kui nad koju jõudsid, rõõmustati nende saabumise üle väga. Tänutäheks oma poja päästmise eest kinkis von Plohhen Jürile pool oma isiklikust raamatukogust.


Seenemuinasjutt

Muistsel ajal elas vana Puravik koos imekauni tütrega. Printsess Pilvi oli oma ilu poolest kuulus ka naaberriikides ja seepärast käis vana Pilviku juures mitmeid printse, kes soovisid ta väimeheks saada.

Kõige varakam, aga ka kõige upsakam oli prints Kärbseseen, kes püüdis oma meelitustega võita kuninga poolehoidu. Aga printsess oli ühel seenerahva tantsupeol tutvunud prints Kukeseenega, kes oli nägus ja arukas. Pilvile meeldis Kukeseen väga ja seepärast ei tahtnud ta teistest kosilastest midagi kuulda.

Vihane Kärbseseen hakkas nuputama, kuidas võistlejast vabaneda. Et ta oma mõistuse ja jõuga Kukeseene vastu ei saanud, otsustas ta kasutada alatuid võtteid. Kõigepealt kutsus ta appi Seeneussi, kes pidi Pilvit hirmutama. Aga roomavat ussikest märkas printsessi valvur Metsvint, kes ta oma poegadele viis. Seejärel otsustas Kärbseseen Teo teeneid kasutada. Aga kui Tigu nägi, kuidas Pilvi ja Kukeseen õnnelikult koos olid, hakkas tal neist kahju, ta loobus pahatahtlikku printsi aitamast. Nüüd ei olnud Kärbseseenel kellegi abile loota ja ta jättis Pilvi rahule.

Kuldses kasesalus peeti peagi printsess Pilvi ja prints Kukeseene pulmad. Pidu kestis terve sügispäeva. Vana kuningas Pilvik oli õnnelik, sest ta ainus tütar oli leidnud endale väärika kaasa.

Ja kui Pilvit ja Kukeseent pole ära korjatud, siis elavad nad praegugi õnnelikult oma Seenekuningriigis.


Kalevipoja elu tänapäeval

Kui Kalevipoeg tänapäeva jõudis, siis nägi ta esimesena valimisreklaame. Kuna ta oli tähtis isik, otsustas ta ka ise mingisugusesse erakonda astuda. Ta ei teadnud küll millisesse. Ta ei teadnud ka midagi sellest, et valimislubadused täide ei lähe. Ta kaalus ja vaagis, ja valis lõpuks Rahvaliidu. See tundus talle kui maamehele kõige sobivam.

Kalevipoeg läks ühel pärastlõunal Villu Reiljani juurde ja küsis:”Kas ma saaksin ka erakonda tulla?” Teda mõõdeti ülalt alla ja küsiti, kes ta selline üldse on. Kalevipoeg ütles, et ta on ju tuntud vägilane. Villu Reiljan mõtles, et kuulus mees toob palju hääli ning võttis Kalevipoja erakonda vastu. Temagi tutvustamiseks pandi pildiga reklaame üles.

Kuigi Kalevipoeg ei saanud eriti palju hääli, õnnestus tal ikkagi Riigikokku pääseda . Nüüd õppis Kalevipoeg selgeks sellised elutähtsad sõnad nagu mobiiltelefon, sülearvuti, altkäemaks. Ta sai endale mobiili ja isegi sülearvuti ja muidugi kõige tähtsama - altkäemaksu. Ta õppis ajalehte lugema, töötegemist teesklema, hääletamist ja palju muud vajalikku. Hääletamisel pidi vajutama lihtsalt sellist nuppu, mida talle ette öeldi.

Kalevipoeg hakkas igal neljapäeval Väinamöineniga teed jooma. Harjus Ameerika ees lömitama, et mõnda üle jäänud palukest endale saada. Ta jättis Pihkvast laudade vedamise ja hakkas hoopis Ameerikast kahtlasi asju kuskile lõuna poole viima.

Ühesõnaga, Kalevipojast sai poliitik ja ta unustas Siili (selle, kes õpetas teda: ”Serviti, ikka serviti!”) täiesti ära. Tegelikult läks Siil ka poliitikasse, nimelt Res Publicasse.


40 41

Vana lugu uues kuues

Elas kord Tallinnas Lasnamäel Punamütsike Pille koos ema ja isaga. Ühel päeval said nad teate, et kaugel Võrumaal on vanaema haigeks jäänud. Otsustati, et Punamütsike läheb teda vaatama. Ema otsis poest tordi ja kokakoola, pakkis need Nike spordikotti ning Pille asus teele.

Bussipeatuses kohtas tüdruk Susi Peetrit, kes hakkas Punamütsikest meelitama, et see tema autosse tuleks ja lubas ise Pille Võrumaaale viia. Pillele hakkas Peetri BMW sedavõrd meeldima, et ta istuski autosse ja sõit võis alata. Pille juhatas lahkesti teed vanaema maja juurde. Tare kõrval metsatukas nägi Punamütsike ilusaid lilli ja hakkas neid vanaemale korjama. Senikaua läks Peeter tuppa, sidus vanaema kinni ja viis teise tuppa luku taha. Noormees pani endale eidekese riided selga ja ronis voodisse teki alla.

Peagi tuli Pille tuppa, astus vanaema voodi juurde ning küsis: „Kuule, vanaema, miks sul nii suured ja mustade küünealustega käed on?”. „See on sellest, Pilleke, et ma olen terve elu rasket tööd teinud,” vastas Susi Peeter. „Aga miks sul nii jäme hääl on, vanaema?” päris Pille. Peeter vastas:”See on sellepärast, et mul on kurk haige.” Punamütsike tahtis veel midagi küsida, kuid nüüd kargas mees voodist välja ja käratas: „Aitab lobast! Lood on nii, et te olete nüüd mu pantvangid ja ma hakkan su vanematelt raha välja pressima.” Punamütsike Pille hakkas nutma.

Samal ajal jalutas majast juhuslikult mööda konstaabel Kalle, kes imestas, mida teeb vanaema õues nii uhke auto. Ta otsustas asja uurida ning astus tuppa. Toas nägi ta Susi Peetrit, kes Punamütsikest ähvardas. Kalle sai kohe aru, et tuleb kiiresti tegutseda. Ta käsutas Peetri seina äärde, pani tal käed raudu ning viis minema. Punamütsike päästis kõrvaltoast vanaema ja koos asuti torti sööma. Paha sai teenitud palga. Vanaema ja Punamütsike elavad rõõmsalt siiamaani.


Muinasjutt lumemehest

Ühel ilusal talvehommikul, kui mõnusat pehmet lund sadas, läksin ma elutuppa. Järsku koputas keegi uksele. Need olid sõbrad Miku, Mann ja Kreete. Nad kutsusid mind õue. Seal hakkasime lumemeest tegema. Nimeks sai ta Lauri ja ninaks porgandi. Mann pani söed silmadeks.

Õhtul läks ruttu pimedaks. Olin väsinud, uinusin varakult. Unes nägin, et Lauri läks oma pere juurde Põhjamaale. Hommikul märkasin, et ka päriselt oli see nii. Lauri jättis lume sisse kirja, milles oli kirjutatud: “Kallis sõber! Olen Põhjamaal ja tulen sulle igal talvel külla.” Nii käiski lumemees meil igal talvel külas.

Tiina Laineste 2.klass (2006)

Muinasjutt lumememmest

Elas kord väike tüdruk. Ta oli õnnetu, sest tal polnud õde ega venda. Oli ilus talvepäev. Väike tüdruk läks õue. Ta mõtles, kui hea oleks kaaslasega mängida. Tuligi hea mõte. Tüdruk otsustas lumest õe teha. Ta hakkas lumepalle veeretama. Seejärel tõi toast salli ja mütsi ning pani lumest õele pähe. Peagi tuli kevad. Lumest õde sulas. Tüdruk oli jälle kurb. Kuid suvel juhtus ime! Sündis õeke ja see oli päris.

Ave Kuusma 2.klass (2006)

42 43

Marta Metsa 8. klass “Maastik aiaga” (tindipliiats)

Üksik

Üks üksik lill keset välja,üks üksik puu keset laantja keegi neist ei tea, kas neil on halb või hea.

Marii-Heleen Hämäläinen 4.klass (2003)

Looduse hävitamine

Miks metsi nii palju reostatakse?Miks inimene ei hoia enam loodust?Miks raiutakse puid maha?Kõiki huvitab vaid raha.Miks inimene sõidab autogaja viskab maha prahti ka?

Märt Luik 4.klass (2003)Mõtisklus

Mina olen alles väike, aga tahan olla suur.Mulle meeldib päike päevalja ka öösel kumav kuu.

Kui ma olen ükskord suur,siis ma tahaks olla väike.Kui ma oleks ükskord kuu,tahaksin siis olla päike.

Ivar Kallejärv 4.klass (2003)

Mis ühele, mis teisele?

Mis ühele auto, see teisele buss,mis ühele madu, see teisele uss.Mis ühele kukk, see teisele kana,mis ühele noor, see teisele vana.

Mis ühele rõõm, see teisele kurbus,mis ühele rikkus, see teisele vaesus.Mis ühele hõbe, see teisele kuld,mis ühele liiv, see teisele muld.

Mis ühele vaenlane, see teisele sõber,mis ühele kits, see teisele põder.Mis ühele põõsas, see teisele puu,nagu hunt on ulgumas auu!

Jüri Väljaots 4.klass (2003)

MÕTISKLUSI

42 43

Üksik linnuke

Üks linnuke üksi,sőber ei ole talle ükski.Süüa ka pole,õues külm ja kole.Võiks kodugi olla,kuid kus sa üksi kollad?Peab üksi kogu aeg olemaja sõpru üldse ei ole ka.“Mida teha?” küsib lind.“Aidata ju võiksid mind.Kas ma tohin tulla sinu koju?Siis on minul rõõmus tuju.”

Katre Peri 4.klass (2003)

Ma tahaksin

Ma tahaksin olla suurja mõnikord vist väike.Ma tahaksin olla lõbus, kuid sageli polegi nii kerge,sest elus pole ju kõik selge.

Aivo Zirk 4.klass (2003)

Kuu

Ma vaatan aknast õhtul õue,kuu paistab mulle jälle põue.Näen säramas ma taevatähti,see annab mõtlemiseks mahti.Hüplevate tähepoiste keskel Kuu,neile muinasjutu vestab minu suu.

Siiri Russak 4.klass (2003)

Talv

Mis ühele tali,see teisele suvi,mis ühele nali,see teisele mure.Mis ühe silmi rõõmustab,see teise meeli kurvastab.Kui õues hanged harjanija teed ei ole majani.

Karla Saaremäe 4.klass (2003)

Milleks?

Milleks vihata, kui on armastus?Milleks vihata,kui saab andestada?Milleks karjuda,kui võid vaikida?Milleks nutta,kui võid naerda?Milleks surra,kui võib elada?Milleks olevik,kui on igavik?

Merilin Mäe 4.klass (2003)

Mis ühele suur, see teisele väike

Mis ühele suur,see teisele väike,mis ühele kuu,see teisele päike.Mis ühele halb,see teisele hea,rikkus paneb pöörlema peaja tundubki, et kõik on hea.Kuid vaesus polegi nii hull,sest hirmusid on vähem sul.Vaesel musta veega kaev,rikkal merel uhke laev.Vaesel on ju ainult mure,rikas samuti ju sureb.

Tauri Tiido 4.klass (2003)

Murest

Mis ühele suur,see teisele väike.Mis ühele hirm,see teisele arm,mis ühele valu,see teisele maru.Mis ühele meri,see teisele lomp.Talvel linnuke otsib teri,kuid eemal istub rahul ronk.

Silver Eensalu 4.klass (2003)

Rõõmust

Mis ühele hea,see teisele halb.Mis ühele nali,see teisele tõsi.Kes pidevalt rõõmus,see iial ei väsi.

Jaagup Repän 4.klass (2003)

44 45

Miks?

Miks inimesed sõdivad,kui võiksid rahus elada?

Miks sagedasti vihkavad,kui sõprust saaksid kinkida?

Miks inetusi rääkida,kui keel võiks kaunilt kõlada?

Miks tänaval küll hulkuda,kui Eestis koolid olemas?

Miks prahti maha visata,kui pilgul kenam puhas maa?

Miks kihutada autoga,kui sõita turvaliselt saab?

Miks alkoholi pruukida,kui karskelt elu värvikam?

Miks vahel noor peab surema,kui ees veel rohkelt ilusat?

Nii palju oleks küsida,kui oskaks keegi vastata.


Münt

Kord kõndis laps tänaval,ja leidis mündi maast.Tast mööda läks üks vanameesja mündi varastas.

Mees viskas mündi rentslisseja jätkas oma teed.Poiss vaatas talle järele,tal pisar põselt nirises.

Poiss haledusest nuttisja koju suundus taas.Ka emale ta jutustas,leitud mündi loo.

“Küll uue mündi leiad taas,ja poodi lähed kohemaid.Veel leiad rahakoti kaning politseisse toimetad.

Siis kiita saame selle eest ning vastutasuks tuhandeid.Ka toidulaual päevast päeva võib leivapätse leida taas.”

Krista Koitla 7.klass (2004)

Kady Põldmaa 8. klass “Jaanituli” (guašš)

44 45

TULE VALU - TULE VÕLU

Tuli – minu sõber või vaenlane

Tuli võib olla sõber, aga kui ta võimust võtab, siis on ta juba vaenlane. Kord elasid kaks leeki: Sinine ja Punane. Nad olid vennad. Algul olid nad mõlemad halvad. Neile

meeldis põletada ja seda tegid nad igal võimalikul juhul. Kuid kord kohtas Sinine Leek ühte hirve. Sinisel Leegil hakkas temast hale ja ta otsustas, et ei lähe oma venna jälgedes. Hirv rääkis talle, mis kahjustusi oli teinud tuli nende metsatukas. Ja peale seda juttu otsustas Sinine Leek juba, et hakkab igal moel oma venda takistama.

Algul oli tal raskusi metsarahva usalduse võitmisega, kuid ta polnud lootnudki, et pärast seda, mis tema ja ta vend olid põhjustanud, ta avasüli vastu võtavad. Järk-järgult võitis ta siiski järjest enam elanike usaldust, kuni lõpuks täielikult.

Sinine Leek tegi isegi firma, kus hakati tootma kõiksuguseid vahendeid tule vastu võitlemiseks ja selle kustutamiseks. Ta jagas igast tootest ühe metsaelanikele.

Tänu temale said ka tuletõrjujad jagada soovitusi ja õpetusi elanikele. Punane Leek aga jätkas oma kuritöid ja kuuldes, et tema vend oli teisele poole üle läinud, muutus

ta veel vihasemaks ja korraldas üha suuremaid põlenguid. Kuid ükski tulekahju ei jõudnud metsani, sest elanikel olid tulekustutid, tuletekid ja isegi suitsuandurid, mis olid paigaldatud metsa äärde.

Sinine Leek hakkas oma venda jälgima. Ta tahtis teda kinni võtta. Peale kaht nädalat jälgimist seadis ta vennale lõksu. Punane Leek piirati ümber ja ta kustutati lihtsalt ära.

Nii lõppesidki metsaelanike võitlused ja nad said ka puhata.Mina arvan, et tuli võib olla küll hea, aga kui ta ülekäte läheb, siis ei tuleks mitte ära joosta, vaid hoopis

valida 112 ja võimaluse korral asuda ise kustutama, kuni pritsimehed tulevad.

Kristo Vääri 9.klass (2002)

Suitsuandur, pulberkustuti ja tuletekk

Tuletikk on tore asi,kuid ta pole mänguasi.Tuletikk võib olla paha,põletab ka maja maha.

Sõbraks meil ka suitsuandur,mis on lakke üles pandud.Varakult ta annab teada,millal vahtu valmis seada.

Põlema kui süttind maja,tuld on kustutada vaja.Kustuti, see seisab nurgas,parim sõber meie hulgas.

Tuld saab teha mitut moodi –tark teeb ahju, loll teeb voodi.Parem ära proovi teist,muidu söed vaid jäävad meist.

Kersti Russak 9.klass (2002)

Priit Roopalu 3. klass “Puu” (guašš)

46 47

Kulutules hävib loodus

Igal kevadel ja sügisel on tuletõrjujatel palju väljakutseid just kulupõlemiste kustutamisele. Põhjuseks on tulega halvasti ümberkäimine.

Mõned inimesed, kes elavad maal ja kellel on suuri põlde, põletavad maa puhastamiseks igal kevadel kulu. Nad ei mõtle aga selle peale, mis võib juhtuda, kui on kuiv suvi ja tuli jääb ilma järelvalveta. Võivad tekkida kulupõlengud, kus hävivad ka inimeste majad ja metsad. Mõeldakse, et kulupõletamine ei ole ohtlik, kuid kuivanud rohu sees elab palju väikeseid loomi ja putukaid, kes põlevad tules ja kaotavad elu. On ette tulnud ka põlenguid, kus inimesed ise hukuvad ja päästetöötajad ei suuda põlengule mitu päeva piiri panna.

Kulupõlengud võivad tekkida ka suitsetamisest, klaasikildude peegeldamisest ja süütamisest. Süütamine on minu arvates kõige hullem variant, sest tuletõrjujatel on niigi palju tööd.

Sageli on inimesed lihtsalt nii hooletud, et viskavad suitsukonid või klaaspudelid autoaknast välja ja keegi ei suuda hiljem seletada, millest tuli on alguse saanud. Tugeva tuule puhul võib kulutuli aga edasi levida. Siis võivad hävida inimeste elamud ja metsad. Seal on tulele väga raske piiri panna, sest kuivanud puuoksad süttivad kergesti.

Mõnikord ei olegi tegu süütamisega, vaid tuli süttib iseenesest. Näiteks kuumal suvel võivad vedelevad klaasikilludki rohu süüdata. Halb on ka see, kui tuli tekib mõnes kõrvalises kohas ja seda ei avastata nii ruttu. Siis võib tuli hävitada palju metsa ja maad. Põleng võib kasvada nii suureks, et tuleb kutsuda kustutajaid teistestki maakondadest ja valdadest.

Tänapäeval on tehnika arenenud ja tuld kustutatakse isegi helikopteritelt ja lennukitelt, sest igale poole ei pääse lihtsalt autoga ligi.

Tuli on inimesele väga ohtlik ja minu arvates peaksid kõik sellega ohutumalt ringi käima. On inetu visata põldudele ja metsadesse vanu klaaspudeleid. Lõkkeplatside juurde ei tohi jätta prahti vedelema. Loodust tuleb rohkem hoida, sest sellest sõltub meie elu. Looduses elab palju loomi, keda ei tohiks hävitada.



Kulutules hävib loodus,kui unustame tule sootuks.Kuri levib üle aasa,võtab hädaohu kaasa.

Põgenevad loomad, linnud,nähes tulepuna suurt indu.Aga kes küll tuleks appipuule, mis paigast ei saa pakku?

Sealt saabub tuletõrjuja!Vaeva eal ei põlga ta.Ajab tule värisema, sunnib vaikselt susisema.

Kristi Paks 9.klass (2002)

Tuli- minu sõber või vaenlane

Tuli ahjus mõnus, hea,soojust meile kingib.Kui ta aga vihastab,siis kõik alla neelab,ikaldust vaid toob.Teda raske püüda,ahjus las ta hüüda.

Tuli võimas, kole,temaga mängida jõle.Kui ta võimust saab,siis pääsu pole,ei halasta ta kellelgi.Sa ahastusest jahmudja tema ohvriks sattud.

Kui alati teaks,mis tegema peaks,poleks suurt valu ja piina.Kui oled tark ja tugev,siis sa pääsed tulest.Temast jagu kõikjal saad,sinust kangelane saab.

Marko Liplap 7.klasss (2003)

46 47

Hädaabinumber- 112

Kui teid vargad ründavad, suitsuandurid undavad. Siis helista numbril 112, abi tuleb nagu naks.

Appi nad sööstavad sulle, hüppavad kas või kuuma tulle. Inimesi välja toovad, kui on vaja, siis ka loomad.

Politseinikud pätte püüavad,ise “seis” hüüavad. Nende autodel nagu tiivad,kui kaake pokri viivad.

Kui meil poleks hädaabi,kes meil siis pätte nabiks. Õnneks on meil 112, elu läinud paremaks.

Martin Sokorov 7.klass (2003)


Kulutules hävib loodus, sest inimestel väike hoolsus. Iga pisemgi tuletikk on võimsam kui metsa puustik.

Paljud inimesed hoolsad pole tulega nii hoogsad. Kuid ülbed suitsumehed pole üldse süütukesed.

Kui mets või heinamaa põleb,tuleb teha üks kõne: ruttu valida üks- üks- kaks päästetöötaja kohe teid aitamas.

Tuletõrjuja kustutab leegi,peale tema ei suuda seda keegi.Pritsimees loodust päästab, taimi- loomi tulest säästab.

Sander Luik 7.klass (2003)


Kõnnin üksi metsateelpõlvini ma sambla sees, järsku vaatan, mets põleb,abi kutsuda mul tuleb.

Telefoni mul ei olnud,piiparit ka kaasas polnud.Mõtlesin, mis vaja teha,märjaks tuli teha keha.

Tuli aina levis, levis, puud need langesid kõik rivis. Loomakesed panid plehku,seda tehti õige kähku.

Tuletõrje jõudis sinna,mina ei saand appi minna. Tuli ruttu kustutati, veega rohkelt laristati.

Metsa hävis siiski palju, tulega ei tehta nalju.Loomadel nüüd pole kodu, aga neid on terve rodu.

Tauri Raidoja 7.klass (2003)

Diana Arras 5. klass “Minu puu” (värvipliiats)

48 49

Ma tahan saada päästetöötajaks

“Õnnetus ei hüüa tulles,” ütleb vanasõna ning päästetöötaja peab alati valmis olema, kui tema abi vajatakse.

Et saada päästetöötajaks, tuleb enne palju õppida ja seetõttu tasub tõsiselt mõelda, kas üldse tasub sellist keerukat ametit valida. Lisaks sellele, et see töö on füüsiliselt raske, on see ka ohtlik.

Üheks päästetöötajaks on tuletõrjuja. Iga kord, kui on väljakutse, peab töötaja selga panema rasked riided ning seejärel kihutama suure punase autoga sündmuskohale. Seal algabki kõige keerukam töö: tule kustutamine. Me kõik teame, et tuli liigub edasi väga kiiresti ja temast pole kerge jagu saada. Kui põlevasse majja on jäänud mõni inimene, on tuletõrjuja kohuseks ta välja tuua ning see ülesanne nõuab vaprust ning ka eneseohverdust. Tuli pole ju naljaasi. Kui põleb mõni suur hoone või mets, on muidugi vaja ka rohkem abilisi ning kohale sõidavad mitmed komandod. Tavaliselt jõuavad päästetöötajad sündmuskohale ruttu ja tulele suudetakse piir panna.

Mina arvan, et päästetöötaja amet on ülimalt vajalik, sest inimeste elud võivad sõltuda just sellest isikust.

Riin Viksi 7. klass (2003)


Kaunil suvepäeval pidi heinamaal putukate pidu toimuma. Hommikut alustati sellega, et kõigepealt hakati rohuliblesid kaunistama. Lepatriinud panid kõige kõrgemale kellukesed. Kui rohukõrt liigutada , tekkis mõnus kõla. Rohutirtsud sättisid oma viiuleid ja tegid proovi, sest peol tuli hästi esineda. Viiulikeeled pingutatud, mindi kaaslastele kööki appi süüa tegema. Mesilased lendasid võidu edasi- tagasi, sest küpsetati suurt meekooki. Soolaseks toiduks valmistati surnud loomade liha, mida toimetasid kohale kärbsed.

Kell sai üksteist ja tasapisi hakkas õhk kuumenema. Seepärast mindi jõe äärde vett tooma. Vett jõuti aga tassida vähe , sest palavus muutus väljakannatamatuks.

Lõuna paiku hakkasid putukad tundma kärsahaisu. Arvati, et köögis on midagi kõrbema läinud, aga siis nähti suuri leeke, mis tõusid putukate peopaigalt. Püüti küll põlengut kohale tassitud veega kustutada, aga asjata, sellest jäi väheseks. Osa putukaid põles ära ja viiulid, mis olid rohutirtsudele nii kallid, hävisid tules.

Selle kurva sündmuse tõttu lõppesid putukate peod heinamaal igaveseks. Õnnetuses oli süüdi hooletu inimene, kelle maha visatud pudeli killust päikesekiirte mõjul süttis kulu- väikeste putukate kodu.

Epp Venski 6.klass (2003)See töö saavutas 2003.aastal maakondlikul päästeameti omaloomingu konkursil III koha 4.-6.klassi arvestuses


Üle vainude kihutab pööris-loodusriigis on tulemas öö vist.Vaikses valus langevad kõrred,tuleroaks saavad kõik õled

Kulutuli on haaranud põllud-ennast päästku, kes päästa jõuab.Varsti mustaks on põlend kõik kõnnudsiia jäänud, kes pole vist jõudnud.

Üle väljade lõõmab taas häving,üht-teist jätab varas, kuid tuli kõik viib.Üsna ruttu see kõik saab läbi,tasa oigamas põlenud niit.

Kaspar Paks 8.klass (2004)See töö saavutas 2004.aastal maakondlikul päästeameti omaloomingu konkursil II koha 7.- 9. klassi arvestuses

Tule valu – tule võlu

Mõnus on istuda kamina eesvaadata hõõguvaid süsi,juua kuuma piparmünditeedsoojendada külmunud käsi.

Kuid tuli võib põletada maju,hävitada aknad ja uksed.See halvaks ja kurvaks teeb tuju,jätab kodust ilma lapsed


See töö saavutas 2004.aastal maakondlikul päästeameti omaloomingu konkursil I koha algklasside arvestuses

48 49

Päästetöötaja – meie aja kangelane

Kui inimene kuskil näeb tuld, olgu seal peidus kas või kuld, lähemale ei sammu keegi, asja hullemaks teeks veelgi.

Appi tuletõrjuja läheb– see on tema töö. Tunked selga, kiiver pähe, põnnama ei löö.

Nähes maja leekides, suitsu tormab käsi vehkides. Kaasa tõttab mitu meest, et ei tuleks puudus veest.

Sisse sööstab paar julget, ust ei enda järel sulge, et saaks vigasaanutega joosta õue, leitud kassigi pista põue.

Päästetöötajad on aitajad suured, nendest teleris tihti kuuleb. Nad on abiandjad head, kel osavad käed ja taibukad pead.

Marianne Lukk 7.klass (2006)

Nublu – minu sõber

Nublu on päästeameti kutsu. Ta pole laps, lutti ei lutsu. Nublu– karvane sõber hea, ta siiski koer, seda meeles pea.

Kui abi kiiresti sa vajad, tõttab klähvides, et kogu küla kajab.Kord ta lapsukese tulest päästis, sellega surmast inimelu säästis.

Hüppas julgelt aknast sisse ta, oma peaga klaasi purustas. Kargas välja tagasi, poetas murule uhke pagasi.

Mis see oli, mis tal seljas? Lapsekorv – tal päästa neljas.Perelt sai Nublu maitsva tasu, koeratoidust loomal ju kasu. Nüüd võis Nublu rahus minna. Kas koju? Puhkama just sinna.Tema kohus oli täidetud. Rahva süda võidetud.

Marian Laineste 7. klass (2006)

Nublu – minu sõber

Nublu – minu vapper sõber. Temal töökoht üpris põnev. Ta tuletõrjes töötab, hädasolijaile appi sööstabKasvult on koerake väike, aga süda seevastu suur. Tema silmades särav läigeja kasukas näib aasta läbi uus.

Kui kuskil tuli on lahti, karvakeral pole oodata mahtiOtsib majast inimesi, karvaseid ja sulelisi.

Pärast tõsist päästetöödmõlgub Nublul meeles söök.Vaja kutsul kõhtu täita,kus on vorstid, talle näita.

Meie väikse linna elanikudon Nublule väga tänulikud. Vapra päästetöö eest saab ta, kuldsärava medali kaela.

Külliki Kalbus 7. klass (2006)

Sander Luik 9. klass “Hommikune uni” (värvipliiats)

50 51

Mirjam Pedaja 8. kl. “Jõulupühad” (pliiats)

Meie pere traditsioonid

Meie peres on peaaegu igal pühal oma tavad. Mina räägin mõnest olulisemast. Jõulud on minu lemmikpüha. Meie peame jõule alati koos emapoolsete sugulaste ja vanavanematega.

Kuuse toome tavaliselt päev enne jõulu-laupäeva, et jääks aega ehtida. Jõululaupäeval korrastame veel elamist ning valmistame toitu. Pärastlõunal käime surnuaias ja vahel ka kirikus ning alles pärast seda istume jõululauda sööma ja juttu ajama. Jõululauas on tüüpilised eesti toidud, näiteks hapukapsas kartulite ja verivorstiga. Varem käis meil ka jõuluvana, kuid viimasel ajal jätab ta kingikoti ukse taha ja laseb ise jalga. Pärast kinkide jagamist lauldakse jõululaule. Sellega meie pidu lõpebki ja sugulased lähevad koju. Aga kurvastada pole mõtet, sest uueaasta vastuvõtt on alles ees.

Vana-aasta ärasaatmine käib meil hoopis teisti. Siis on meil ainult oma pere koos. Enne uueaasta vastuvõttu vaatame ühiselt telerit, sööme midagi erilist ja tuletame mööduvat aastat meelde. Mõtleme, mis võiks uuel aastal parem olla ja mida võiks teisiti teha. Õue läheme natuke enne kahteteist, et esimesi rakette näha. Meie hakkame paugutama aga täpselt kell kaksteist. Pärast läheme tuppa šampust avama ja siis magama, sest on niigi kaua üleval oldud.

Armastan väga neid talviseid perepidusid.


Meie perel nagu paljudel teistelgi peredel on omad tavad. Meie peres on kombeks, et jõulud peetakse vanavanaema juures maal. Juba minu ema tuli õe ja venna ning oma vanematega jõuluks alati maale. Koguneme jõulu-õhtuks vanavanaema poole nüüdki. Sinna tulevad ka minu vanaema ja vanaisa, tädi ja onu peredega.

Siis kui pimedaks läheb, käime surnuaias, paneme küünlad sugulaste haudadele. Tavaliselt on paljud juba selleks ajaks ära käinud ja kalmistu on küünaldest valge. Kuuse toome ka alati jõululaupäeval tuppa. Enne seda oleme käinud isaga metsas sobivat kuuske otsimas. Kuuske ehime vana-vanaema juures ka alati isaga, sest ta on pikk ja ulatab kõrgele kuuse tippu ehet panema. Ema on sel ajal vanaema ja vanavanaemaga köögis jõulutoidule viimast lihvi andmas. Siis istume lauda ja kingitused ilmuvad kuuse alla just sellel ajal.

TRADITSIOONIDEST

50 51

Meie peres on esikohal sünnipäevade tähistamine. Traditsiooniks on saanud see, et kui kellelgi lähisugulasel on sünnipäev, küpsetab minu vanaema kringli. Sünnipäevalapsele soovitakse õnne ja muidugi ei puudu kingitused. Meie peres on sattunud sünnipäevad enamasti talveaja sisse ja siis ei saa korjata lilli aasalt-metsast, kuid ega see seik tähtsat päeva kuidagi muuda. Sellel pidupäeval teeme tavaliselt ka salatit. Kas on riisi,- kartuli- või makaronisalat, sellel pole suurt vahet, sest maitsvad on nad kõik.

Kindlasti on väga tähtis ka jõulude pidamine. Jõuluajal on toad täis piparkoogi hõngu, kuuse all kingitused ning õues seisavad lumememmed. Kingitustega on nii, et mõnikord tõmbame loosi, kes kellele paki teeb, kuid enamasti tulevad pakid ikka vanematelt. Pidulaual on salat asendunud kuuma kartuli ja verivorstidega. Kõrvale sööme kõrvitsat. Jõuludel käime külas vanaemal, kes on samuti pidulaua sättinud. Kui on lund piisavalt, paneme vennaga suusad alla, sest pole kooli ja on aega rohkem õues möllata.

Jaanipäeva me nii tähtsaks ei pea kui sünnipäevi ja jõule. Sel päeval me lihtalt grillime vorste või siis läheme Hiugemäele lõbutsema.

Meie peres ei unustata ära kellegi sünnipäeva või muud tähtpäeva. Alati ei peagi olema kingitusi, piisab sellest, et pere on koos ja kõik on õnnelikud.

Marianne Lukk 7.klass (2006)

Et neid aga sealt kätte saada, peavad kõik lugema salmi või laulma. Kingituste jagamise ajaks kustutatakse tuled ja pannakse hästi palju küünlaid põlema.

Jõulud on ainuke aeg, kus on aega koos olla ning teha asju, millest oleme terve aasta unistanud.


Meie pere traditsiooniks on mitmed üritused ja tegemised. Igal sügisel toimub Lossimäe lähedal autode “Klaperjaht”, kus isa võistleb. Tavaliselt tulevad sinna kaasa elama ka meie sugulased. Pärast võistlust tullakse meile. Käiakse saunas, süüakse sooja toitu ja räägitakse päeva muljetest.

Igal talvel (kui ilm lubab) teeb isa tiigijääle karussell. Juba esimestel külmadel käivad lapsed jääd uurimas, et kas kannatab lõbustust ehitama hakata. Talve lõpus unustatakse nii mõnigi kord kelk jääle ning suurte sulade aegu vajub sõiduk tiigi põhja. Eks seal muda sees on arvatavasti mitme talve kelgud, kuid õnneks ei käi keegi seal ujumas.

Enne jõulupühi läheme perega kuuske otsima. Vahel läheb retk päris pikale, kuna seda õiget jõulupuud leida pole lihtne. Õnneks on meil vähemalt ühine ettekujutus sobilikust puust ja valik meid tülli ei aja. Õhtul kaunistame koos valitud kuuske. Tavaks on saanud olla sel tähtsal õhtul pereringis. Istutakse koos, süüakse hõrgutavaid toite ja nauditakse küünlasära.

Vastlapäeval minnakse suurema seltskonnaga kelgutama. Teeme kõige pikema liu sõitu ja lustime niisama. Pärast helbime sooja suppi ja joome kuuma teed. Ja loomulikult ilma vahukoorekuklita ei möödu ükski vastlapäev.

Kätlin Tatar 7.klass (2006)

Meie perel on kombeks igal suvel järve ääres telkida. Kuna sellist puhkust armastavad teisedki perekonnad, on vahel raske laagriplatsi leida. Mõnikord on takistuseks vihmased ilmad, mis saabuvad täpselt selleks perioodiks.

Enamasti peatume Kooraste lähedal Kõvera järve laagriplatsil. Seal on väga kaunis loodus, järv ise selge ja puhta veega. Tavaliselt oleme paigal 3-4 päeva. Enamasti ühinevad meiega peretuttavad. Sel ajal saame end välja puhata tüütust igapäevaelust, ujuda, seenel ja marjul käia ning kala püüda. Ka oleme teinud paadiga pisikesi järveretki. Kuna järv on tõesti kõver ja käänuline, siis võib igal käänakul näha aina uusi veetaimi. Kõige rikkalikumalt on vesikuppe, kuid leidub ka roosakaid vesiroose.

Õhtuti on mõnus end lõkke ääres soojendada ja šašlõkki küpsetada. Kui päeval on olnud hea kalasaak, laseme hüva maitsta ahvenatel ja haugidel. Pärast seda tulebki magama seada. Mulle meeldibki kõige vähem telgis ööbimine, sest igasuguste krabinate ja tuule tõttu, mis õuest kostuvad, on raske uinuda.

Kui on aeg laagrist lahkuda, tehakse ühiselt söömaaeg, mis koosneb järelejäänud toiduainetest, enamasti on see ühepajatoit. Lahkumine on kurb, kuid tuleb mõelda laagrist saadud mälestustele.

Külliki Kalbus 7.klass (2006)

52 53

Helina Anier 9. klass “Kloun” (tindipliiats)

Kukk

Olin umbes viie või kuuene, kui see lugu juhtus.Mu vanaisa pool oli punast värvi kukk, keda kartsin. Seetõttu kõndisin seal alati ringi, tokk käes, et kikas kallale ei tuleks. Ükskord viskasin toki käest, sest kukk oli piisavalt kaugel. Ta rehitses parajasti soo peal ja minul oli hea võimalus jäneseid vaatama minna. Olin juba viimase puuri juures, kui märkasin, et kukk hiilib minu poole. Püüdsin vaikselt eemalduda, kuid kikas hakkas mind taga ajama. Jooksin nii kuis jaksasin, kukk ikka minu kannul. Lõpuks pugesin jänesekuuti peitu. See mind päästiski.

Merlin Russak 5. klass (2001)

Kilplasi on kõikjal

Minuga juhtub tihtilugu naljakaid asju. Enamasti on need lood aga alles tagantjärele naerma ajavad. Eelmisel aastal käisin ma trennis. Ükskord enne trenni tuli mul mõte kott koju tuua. Koju on mul

umbes 3,5 km. Terve tee koju ja tagasi ma jooksin. Õhtul olin väsinud. Ema küsis, miks ma koti vahepeal koju tõin. Selleks, et ei peaks pärast väsitavat trenni kotti tassima, vastasin mina. Ema naeris ja soovitas mul ka hommikul kott algul kooli viia ja siis uuesti tagasi tulla, et pärast saaks rahulikult ilma kotita jalutada. Selle soovituse peale hakkasin ka ise naerma, sest olin nii mõtlematult käitunud.


Õudusjutt

Metsa ääres elas üksik naine lapsega. Päevad möödusid majapidamistöid tehes. Õhtuti käis naisel kosilasi, kuid ükski polnud meelepärane.

Ühel õhtul istus naine akna all ja kudus pojale sukka. Äkki kuulis koputust. Ta avas ukse. Lävel seisis kena härra mustas ülikonnas. Perenaine kutsus külalise tuppa. Aeti juttu, tehti nalja, õhtu möödus märkamatult. Perenaise väike poeg mängis samas laua all. Kui külaline öö saabudes lahkus, rääkis poeg emale: “ Tead, ema, sellel onul olid hobuse kabjad ja lehma saba.” Ema ei uskunud lapse juttu.

Järgmisel õhtul tuli jälle härra külla. Aeg möödus naerdes. Ära minnes ütles härra naisele, et järgmisel

JUTUKESI

52 53

õhtul ta ei tule, aga naine mingu kindlasti enne südaööd magama ja võtku ka poeg enda kõrvale. Naisele tundus see jutt kuidagi kummaline. Kui härra oli lahkunud, kordas poiss jälle , et onul olid kabjad ja saba. Perenaisele tuli hirm nahka.

Õhtul hirm aina süvenes. Viimaks tuli ta mõttele teha kaltsunukk ja panna see sängi. Ise läks koos pojaga sauna magama. Öösel südaöö paiku kuulsid nad majast suurt raksatust. Seejärel jäi kõik jälle vaikseks. Hommikul oli naise ehmatus suur, kui ta tuppa läks. Keset voodit oli madratsist läbi torgatud suur mõõk.


Kass ämbris

Mul on kass Pätu. Talle meeldis ronida meie rõdult naabri rõdule. Minu ema pani ämbri ette, et kiisu seda teha ei saaks. Ema sidus ämbri nööriga kinni, et see alla ei kukuks. Pätu aga ei jätnud jonni, vaid proovis ikka eesmärgini jõuda. Ta tahtis üle ämbri ronida, kuid kukkus ämbrisse. Pang omakorda libises rõduäärelt alla ja jäi nööri otsa rippuma. Nii kõlkus kass koos ämbriga maa ja taeva vahel. Sellest ajast peale ei taha kass Pätu enam naaberrõdule ronida.

Rainer Paal 5.klass (2001)

Röövel mustas

Ühel ööl kuulis üks Tomi-nimeline mees, et tema maja ülakorrusel on keegi. Ta pani tule põlema ja läks asja uurima.Ta ei märganud ülal midagi kahtlast. Kui Tom alla jõudis, kostsid ülalt jälle samad hääled. Tom kutsus politsei. Seadusemees vaatas toa üle, kuid ei avastanud midagi kahtlast. Järsku kukkus politseinik maha. Tom vaatas politseiniku taha olevasse kappi. Seal oli üks mustades riietes ja musta maskiga mees. Mehe käes oli nui, millega ta oli seadusesilmale vastu pead löönud. Tom ja mees mustas hakkasid võitlema. Tom sai mehest jagu ja sidus röövli kinni . Seejärel kutsus kiiresti abi ja viis kurikaela politseijaoskonda. Seal võeti pätilt mask peast ja Tom tundis ära oma endise naabri. Tom küsis: “Miks sa minu korterisse sisse murdsid?” Naaber vastas: “Ma laenasin sulle auto tungrauda , aga sa ei toonud tagasi.” Tom selgitas: ”Mul läks seda iga päev vaja. Pealegi ei teadnud ma, kuhu sa kolisid.”

Endine naabrimees sai lõpuks oma tungraua, aga ka teenitud karistuse võõrasse korterisse sissetungimise eest.

Rainer Paal 5.klass (2001)

Jonnipunni äpardus

Räägin sellest, kuidas ma emale öösel pudeliga vastu pead viskasin. Ma olin üheksa kuud vana, kui see väike õnnetus juhtus.

Ühel õhtul, kui ema mind magama pani, hakkasin jonnima ja ei nõustunud ilma lutipudelita uinuma. Nii ei jäänud emmel muud üle, kui pudel koos joogipoolisega mulle voodisse anda. Öösel hakkasin ma tühja pudeliga mängima. Hoidsin lutist kinni ja vehkisin pudeliga niikaua, kuni see lendas üle minu voodi serva otse emale vastu pead põmaki!. Muidugi ise ma seda ei mäleta, aga ema peal on see öine lops hästi meeles.

Nüüd suurena naeran südamest nende juttude üle, mis ema mulle ammustest aegadest pajatab.

Tauno Karjus 5.klass (2001)

Haigus

Elas kord poiss Tom, kes pidevalt kiusas teisi ja ülbitses kaaslastega. Ühte neist kiusas ta kõige rohkem.

Oli novembrikuu, reede ja kolmeteistkümnes kuupäev. Oli täiskuuaeg. Sel õhtul jäi Tom haigeks. Tal tõusis kõrge palavik. Tom sonis ja hakkas viirastusi nägema. Viirastustes ilmutas end poiss, keda ta koolis kõige rohkem narritas. Selle poisi nägu oli muutunud pealuuks, keha oli nagu ämblikul, käed sarnanesid roboti kätega ja pöialdeks olid mürgiastlad. See monstrum piinas Tomi: ajas taga ja saanud kätte, põhjustas põrgulikku valu.

Hommikul tuli arst. Poiss kurtis, et unes muutus ta sõber kolliks. Arst lohutas, et see on tingitud palavikust. Tom palus arsti , et see teda kuidagi aitaks. Arst andiski roosat värvi tableti. Tom sõi küll tableti ära, kuid abi sellest polnud. Viirastused jätkusid.

Kui ta lõpuks tervenes ja kooli läks, ei kiusanud ta kunagi kedagi.

Rainer Reisner 5.klass (2001)

54 55

Pille-Riin Raja 7. klass “Varesed” (segatehnika)

Aprillinaljad

Paar aastat tagasi esimesel aprillil kutsus Allar Luik mind sauna. Minul ei olnud meeleski, et on naljapäev. Kui ma kohale jõudsin, siis ütles Allar ,et tema on juba saunas käinud ja soovitas mul kiiresti sama teha. Mina läksin siis sauna poole ja vaatasin, et uksel ripub mingi silt. Lähemale jõudes nägin, et sinna oli kirjutatud APRILL. Mina läksin muidugi tagasi tuppa ja Allar hakkas laginal naerma.

Kolmekümnendal aprillil läksin uuesti sõbrale külla. Teatavasti võib ka siis nalja teha. Mina sammusin Allari tuppa ja tema läks kööki. Hakkasin tema toas kohe vempu valmistama. Ühele paberi poolele kirjutasin UKS ON LUKUS ja teisele poole APRILL! UKS ON LAHTI, TÕMBA KÕVEMINI. Siis kinnitasin sildi uksele. Allar nägi silti , mis teatas ,et uks on lukus. Aga kuna tema toa uks käib halvasti ega taha hästi lahti tulla ,siis jäi ta uskuma, et uks on tõesti lukus. Ta karjus ,et ma ukse lahti teeksin. Mina ütlesin: “Keera silt teistpidi! “ Allar tegigi seda ja luges ,mis sinna oli kirjutatud.

See oli tore ,et sain oma sõbrale vingerpussi tagasi teha.

Tauno Karjus 5.klass (2001)

Hirmus lugu

Oli selge ja vaikne õhtu. Vollil oli toas igav olla. Ta arvas, et läheb natukeseks ajaks metsa jalutama. Metsas hakkas ta tähti vaatama. Ta leidis üles Suure Vankri. Äkki ta märkas , et Suure Vankri tagumise ratta täht hakkas järjest heledamaks, heledamaks ja heledamaks muutuma. Järsku poiss avastas, et see polegi täht, vaid hoopis vankri ratas kukub kolinal tema poole. Volli ehmus ja pani ruttu kodu poole jooksu. Poiss komistas pidevalt ja jäi puuokste taha kinni. Ta kuulis, et vankriratas koliseb järjest kõvemini tema selja taga. Kui Volli ennast viimase oksa küljest lahti tõmbas, kukkus ta istuli ja sai taguotsale haiget. Hoolikalt enda ümber ringi vaadates leidis ta ennast koos tekiga voodi kõrvalt põrandalt. Siis sai ta aru, et ema oli heleda laelambi põlema pannud ja kellraadiost tuli tugevat diskotümpsu. Vollil oli päris lõbus, et ühtegi vankriratast enam tema poole ei veerenud.


54 55

Minu koer

Mul on suur hundikoer, kes kuulab hästi sõna ega ründa kedagi, kui ei luba. Ta nimi on Ruhvi ja vanus natuke üle aasta. Suvel juhtus temaga paar naljakat sündmust.

Kui kool sai läbi ja suvi algas, läksime koeraga jalutama. Ruhvi nägi kassi ja hakkas hiirekuningat taga ajama. Mina jooksin talle järele ja kutsusin tagasi, aga Ruhvi oli nii elevil, et ei kuulanud mind üldse. Mina ei jõudnud enam edasi joosta ja läksin koju. Õhtul, kui toast välja tulin, tuli ka Ruhvi, nina lõhki ja kass hambus. Ta lasi küll kassil minna, aga see lonkab siiani. Ruhvi ründas kassi sellepärast, et kass oli teda kutsikana tuuseldanud.

Teine sündmus toimus öösel, kui kõik magasid ja Ruhvi lahti oli. Ma ise magasin kõrvalmajas, mille uksed polnud öösel lukus. Kui ma hommikul ärkasin, oli kogu voodi porine ja Ruhvi magas minu kõrval teki all. Ma ei olnud sugugi pahane, sest see oli väga naljakas vaatepilt.

Luik Sander 6.klass (2002)

Spordi kasulikkus

Rattasõidust väsinud, heitsime mina ja Karin rätikud rannaliivale ja ise nende peale. Päike lõõskas taevas, mõni üksik pilv paistis eemalt-ühesõnaga suurepärane suveilm. Sulgesime silmad ja sõbranna hakkas jutustama, missugune ta varem oli olnud.

Karin oli sageli vaevelnud nohu või köha küüsis ja üldse oli ta pidevalt haige ega jõudnud midagi teha. Siis hakkas tüdruk trennis käima. Alguses oli raske: neiu jäi trennikaaslasest tegemistes maha, mille peale teised teda tögama kippusid. Kuid Karin ei hoolinud ütlemistest, vaid püüdis hambad ristis teistega võrdväärne olla. Ja siis ühel päeval suutis ta kaaslastega sammu pidada, oli kohati neist isegi parem.

Enam mu sõbrannat külmetushaigused ei piinanud. Ta muutus aina sportlikumaks ja suutis üha rohkem. Peagi tuli Karinil võimalus end proovile panna: tulema pidi riiklik spordivõistlus. Sõbranna tegi terve suve kõvasti trenni ja võistlustel sai suure õnne osaliseks. Karin võitis teise koha. Temast eespool oli vaid Eesti meister. Tüdruk oli üliõnnelik, et tema pingutusi kroonis edu. Enam polnud märkigi tüütust haigusest, mis teda sageli oli piinanud. Karinist oli sirgunud terve, sportlik ja mis kõige tähtsam, elurõõmus noor neiu. Sellega sõbranna jutustus lõppes. Veel jõudis ta hüüda: „Kes viimasena merre jõuab, on mädamuna!” Ja juba oli lainetesse teel.

Mul on hea meel oma sõbranna üle. Tema juhtum on ainult üks näide spordi kasulikkusest. Tänu Karinile tegelen ka ise rohkem spordiga ja seniajani on see ainult head toonud. Kavatsen sportlikku eluviisi jätkata.


Mõnus suvepäev

Kell oli parasjagu pool kümme, oli laupäev. Mina põõnasin mõnusasti oma voodis. Päikesekiired paistsid tuppa, aga mitte nii, et oleksid suutnud mind üles raputada. Ärkasin ootamatu telefonikõne peale. Krahmasin mobiili, vaatamata, kes on helistaja. Kõne oli emalt. Ta helistas haiglast ja teatas, et sain endale venna. See lause rõõmustas mind väga. Olime ju uut pereliiget üheksa kuud oodanud. Tahtsin endale väga väikest venda, olin alati tahtnud ning nüüd, kus ta olemas oli, soovisin võimalikult kiiresti temaga kohtuda. Leppisime kokku, et läheme esimesel võimalusel haiglasse neid vaatama.

Pärast telefonikõnet enam und ei olnud. Läksin kööki ja ampsasin midagi siit-sealt. Ilm oli just meele järele ja vaevalt, et keegi nii sooja ilmaga tuppa jääb. Võtsin teki ning pisut juua õue kaasa. Peesitasin päikese käes, kui isa tuli ja teatas, et Tartusse sõidame õhtupoolikul.

Kell viis võtsimegi suuna maakonnakeskuse poole. Linna jõudes ostsime suurel hulgal lilli– punaseid roose. Võtsime ka söögikoti, et emal peale haiglatoidu midagi mõnusat näksida oleks. Nii me siis läksime Toomemäe kliinikusse, kus minagi sündisin.

Ja siis oli ta minu ees. Minu vend– nii väike ja uskumatult armas. Kui ma tita sülle võtsin, puudutasin ta nahka, mis oli soe ja õrn. Pereringis arutasime, mis talle ikkagi nimeks saab. Kas Rasmus, Karl-Johannes või lihtsalt Karl? Nimi Rasmus tundus natuke imelik, sest kohe meenus tegelane raamatust „Hulkur Rasmus”. Karl-Johannes näis jälle liiga pikk olevat, kuigi ilus nimi. Nii jäigi sobivaks Karl. Suur pluss nime juures oli see, et vanaema isa oli sama nime kandnud. Karli juuksed olid siidised ja päris pikad, silmad sinised. Kaalu oli poisil neli kilo. Jah, küllaltki priske poiss. Jalad- käed terved ja muidu ka kõik korras. Pisi-Karl ja ema pidid aga alles esmaspäeval koju saama. Külastusaeg sai läbi ja tuli lahkuda. Päev oli möödunud linnulennul.

6.august oli suve põnevaim päev. Alati ei pea viibima kuskil välismaal või olema kinos, et lõbusalt aega veeta. Seda saab ka mõnusasti pereringis teha.

Marianne Lukk, 7.klass (2006)

56 57

Minu esimene laulupidu

Oma esimesele laulupeole sõitsin 2004. aasta juulis. Eelmisel õhtul seadsin kotid korda ja üritasin end välja puhata. Hommikul bussi oodates olid kõik Rõngu lastekoori liikmed ärevil ja sõiduvahendi saabudes tormasid kohta otsima. Enne väljumist luges koorijuht õpetaja Erle meile õpetussõnad ja sõit võis alata.

Bussis sai nalja ja tänu sellele möödus aeg kiiresti. Peagi möödusime Ülemiste järvest ja varsti paistis laulukaar. Kohale jõudes liikusime oma koorijuhi järel lava poole, sest kohe oli algamas meie proov. Lava kõrval olid väravad, mille taha rivistati lauljad koori liigi ja häälerühma järgi. Kui väravad avati, läks kohutavaks trügimiseks. Hoidsime oma koori tüdrukutega käest kinni, et üksteist ära ei kaotaks. Lavale jõudsime suure vaevaga, kuid laulda oli õnneks kerge, kuna suur lauljate vägi toetas. Enne proovide lõppu hakkas sadama ning õpetaja otsustas meie tervisega mitte riskida. Nii asusime oma ööbimispaiga poole teele.

Valdeku gümnaasiumis seadsime end ühte klassiruumi sisse ja asusime teise kooli ruume uurima. Kuna päev oli olnud väsitav, tekkis õige pea soov asemetele ronida.

Hommikuks polnud vihmasadu lakanud ja meie buss oli samuti rikkis. See saadi küll viimastel minutitel korda ja võisime rongkäigu kogunemiskohta liikuda. Sõidu ajal kuulsime, et rongkäik võib vihma tõttu ära jääda ja nii kahjuks juhtuski. Kui ükskord laval olime ning kontsert algas, lakkas vihmgi. Korraks tuli isegi päike välja. Pidulikult avati Gustav Ernesaksa kuju.

Minuga juhtus peol ka üks kummaline seik. Teades, et Rõngu kooril esimesel päeval rohkem esinemisi pole, jalutasime mere äärde ja tagasi. Kui viimaks oma sõbrannaga lava taha tulime, nägime, et väravate juures on taas lastekoorid. Ühinesime nendega. Laval märkasime, et seekord on esinejaid kuidagi vähevõitu ja pulti astus ka võõras dirigent. Kõrvalseisjatelt saime teada, et sattusime valiklastekooride sekka. Ei olnud muud teha, kui suud liigutada, sest repertuaar oli meile võõras ja lavalt polnud kuskile pääsu. Ohkasin sügavalt, kui viimaks tulema sain. Tagantjärele tundub lugu päris naljakas.

Teisel päeval sai jälle laulukaare alla tõustud. Oli pikem lastekooride ülesastumine. Nautisin seda ühislaulmise võimsat tunnet. Ühendkooridele kõlanud aplausi saatel lahkusime lavalt ja asusime tagasiteele. Meie ees sõitis lahtise kastiga suurem auto, milles istusid rahvariietes inimesed. Nad lehvitasid ja näitasid meile oma lippu. Sama tegime meiegi. Kükita baari juures võtsime viimast korda laulu üles.

Mulle meeldis osaleda meie rahvakultuuri suursündmusel ja olen kindel, et võtan sellistest üritustest edaspidigi osa.

Kady Põldmaa, 8.klass (2004)

Kui ma oleksin arvuti…

Ma ei usu, et ma kunagi saaksin arvuti olla, aga kui oleksin, siis töökas ja kiire. Ma tahaksin, et mul oleks hea omanik, kes oskaks mind hinnata ja ootaks rahulikult, kuni ma programme alla laadin ega hakkaks närvitsema, et kiiremini-kiiremini. Kui ta ka nii teeks, lülitaksin ennast välja. Küllap sellest omanik õppust võtaks.

Kui ma oleksin arvuti, mis ei lubaks osa programme alla laadida, siis iga kord, kui mind lahti tehtaks, laseksin ette kirja: “Kahjuks ei saa te avada interneti lehti rate.ee, Barbie.com, miniclip.com.” Kui arvutis on viirus, annaksin sellest teada: ”Teie arvutis on viirus Trooja hobune.” Kui ema ei luba last arvutiga tegutsema, aga laps ikka tuleks, näitaksin kirja “Vabandage, aga ma ei ava programme, sest ema ei luba.”

Mari-Liis Must 3.klass (2006)

56 57

Melene Vool 9. klass “Suusatamas” (värvipliiats)

Minu maailm

Mulle on tähtsad lihtsad asjad:päike, vihm ja lumi.Mulle on tähtsad väikesed asjad:kastepiisad ja uni.

Mulle meeldivad armsad asjad:udusulg, sammal ja kivi.Mulle meeldivad toredad asjad:sõprus, ausus ja abi.

Mulle on kallis mu maailm,mille ma endale lõin.Suurest maailmast alatiselle üles leida ma võin.

Anna-Liisa Eensalu 4.klass (2003)

Minu nimi on Liisija kannan rohelist fliisi.Mul on üks vend,kel nimeks Mel.

Aastaid on mul kolmteist,suvel saan ma neliteist.Siis rõõmus olen ma,kui koolis saan hinde hea.

Reede õhtul pidu pean.See on lõbus, seda tean.Kui on läbi koolinädal,pole enam ühtki häda.


SELLINE OLEN MINA!!

Juuksed on mul pikad,ise olen plika.Vanust mul on kolmteist,võiks juba olla kuusteist.

Sünnipäev mul kevadel,kahjuks see on kaugel veel.Mulle meeldib tantsida,laulmist aga vihkan ma.

Kristiina Laul 7.klass (2001)

Keegi teine pole nii,nagu olen mina.Vist ei saagi teisiti,sest see ju olen mina.Õpin, kuidas jõuan,ja siis jälle kommi nõuan.

Olen väga lõbus sell,naeran iga kell.Aga kui on tuju paha,siis ma ainult pragan.


58 59

Mina olen koolilaps,vahel ikka virk ja kraps.Mulle meeldib suusatada,vahel suusal tükid taga.

Koolis käia ma ei taha,sest et sealt ei saa raha.Koolis aga käima peab,seda igaüks meist teab.


Minu nimeks on Railija sõbraks on Aili.Kui sellest ei piisa,pinginaabriks mul Liisa.Ise olen virk ja kraps,pealegi veel koolilaps.Minul alati on kiire,sõbrad ütlevad, et mul pole piire.Vahel kärgin, olen pahur,eluga ei ole rahul.Inglise keel mul hästi ei lähe,mitte midagi ei jää pähe.Rohkem ma ei hoople,selline oligi minu looke.

Raili Hani 7.klass (2001)

Nimeks on Kätlin,juusteks pikad patsid.Silmadeks pruunid nööbid,hüütakse mind Kätiks.

Olen rõõmus, tore laps,virk ja väga kraps.Olen vallatu ikkanagu väike plika.

Kätlin Kutsar 7.klass (2001)

Olen juba küllalt suur,et asju tegema pean ise.Vahel palun abi küll,kui endas pole kindel.

Kui väiksem aga olin veel,tundus asi kindlam,julgelt kuulutasin siis:“Tahan kõike teha ise!”

Liina Kroonberg 7.klass (2001)

Mina olen Silvar-mees.Tugev nagu Arnold-mees.Vahel käin ma metsa sees.Metsa sees ma jahin karu,aga karu ei saa sest aru,paneb mulle vastu aru.

Silvar Russak 7.klass (2001)

Olen laisk kui karuottvõi siis nagu puunott.Vahel harva õpin ma,koolitöögi tehtud saab.Pärast kooli koju jõuan,kohe lähen elutuppa,tugitoolis maandun ma.Keeran musanupu põhja,vanematel säru teen.Õde kisab:”Ole vakka!”Mina ütlen:”Mine metsa!”Hommikul ma üles ärkan,kohe püksid jalga tõmban,sammud bussijaama sean.

Margus Mäe 7.klass (2001)Mina olen Aili - ja mitte keegi teine!Olen Aili homme ja olin juba eile!Silmad rohekad on minul,sinna hall heidab vilu.

Juuksed pruunid, valged triibud,väga palju ringi liigun.Vahel kurb on minu meel,kuid õnne leian eluteel!

Aili Annuk 7.klass (2001)

Mulle meeldib lugeda,kui ei loe, saan sugeda.Olen kõva meistrimees,puidust asjad valmis teen.

Mulle meeldib kehaline,jooksen, nagu oleks pime.Kui ma üldse ei tee sporti,siis ei saa ma kreemitorti.Internetis surfan ma,et saaks meile lugeda.

Virgo Reili 7.klass (2001)

Olen väga väikenenagu väike päikseke.Sõpru on mul palju-palju,oleme koos kui tugev kalju.

Ema on mul väga hea,endal on mul tark pea.Õpetaja mind ei käsi,laulmisest ma eal ei väsi.

Heleri Hõim 7.klass (2001)

58 59

Kui ma olin alles väike,siis ma särasin kui päike.Silmad peas kui rosinad,praegugi veel hiilgavad.

Nüüdseks pähe tulnud aru,pole kaisus enam karu.Koolis käin ma hoolega,sest ma pean ju õppima.


Mul aastaid on rohkem kui kuusja hambaidki rohkesti suus.Mu sünna on kevadekuul,siis õied ja lehed on puul.

Mul kodus on oma tubaja õueminekuks pean küsima luba.Veel suu on mul kõrvuni peas,see näitab mu tuju siis head.

Kristjan Hurt 7.klass (2001)

Olen omajagu pikk,jalg on sirge justkui tikk.Selle üle hea mul meel,roosat värvi on mu keel.

Ei ole raske ma kui kalju.Juukseid mul ka väga palju.Väiksed kõrvad , suur on nina,see ju olengi MINA.

Meeri Kolga 7.klass (2001)

Ei tea raamat, kool ja emakõike seda, mida mina.Milleks üldse kooli minna,olen ju suur tarkpea mina.

Ise kõike tean ja teen,ise joon ja ise söön.Autogi võin valmis teha,abiks kedagi ei vaja.Kes ei tea, las küsib, uurib,pilgu raamatusse puurib.


Ma pole loll ega tark,vahel õudne tulehark.Pea ei mõista seda vahel,et sain täna koolis kahe.

Õppima ma olen usin,mulle meeldib väga rosin.Ei ma ole üldse kitsi,harva õppida ei viitsi.

Matat üldse ei oska ma,sellest aru ma ei saa.Olen lahke, mõistev sõber,üldsegi ei ole nõder.

Signe Reili 7.klass (2001)

Mina olen virk ja kraps,olen tubli koolilaps.Kodus aitan ema-isaja ka õde on mul visa.

Hommikul ma olen koolis,tunni ajal istun toolis.Vaikselt õpetajat kuulan,vahel aknast välja luuran.

Klaarika Lükko 7.klass (2001)

Heddi-Liis on minul nimeks,mõni paneb seda imeks.Et mul nimesid on kaks,peaks ma olema vist paks.

12 aastat olen vana,juunikuuni kõik on sama.Sünnipäev siis kätte jõuab,aastakene juurde sõuab.

Heddi-Liis Laurits 7.klass (2001)

Olen tavaline plikaja teen asju, mida ikkatavaliselt teevad kõik.Koolis käin ja palju loen,kõike teen ma omal moel.

Vahel naeran, nalja heidan,vahel silmad patja peidan.Püüan olla leebe, hea,mõista teisi, nagu peab.

Kerli Kukemilk 7.klass (2001)

60 61

Olen tibatillukekui väike viljaterake.Kuid hulga tragim olen ma -käin ma juba koolis ka!

Ma olen väike,aga nägu mul kui päike.Suu mul naerul,põsel puna,suust mul tuleb jutuvada.

Argo Helbre 7.klass (2001)

See, kes seal üksinduses kõnnib,see olen mina.See, kes mõtteid halvast eemale sunnib,see olen mina.See, kes naeru taha püüab peituda,see olen mina.See, kes tahab olla leituna,üksikult saarelt, pikali, vaadates värvilist vikerkaart.See olen mina

Hando Kriisa 7.klass (2001)

Mina olen virk ja kraps,lähen aina targemaks.Kodus aitan ema-isa,ema muidu aina kisab.

Koolis õpin matat, etat,kõige rohkem meeldib keka.Matemaatikat ma jagan,eesti keeles ainult magan.


Ma olen mis olen -nii halb kui ka hea.Kõike ilmaelust ma veel ei tea.

Tahaks olla parem,kuid mina ei tea,miks vahel viltukõik minema peab.

Getter Paks 7.klass (2001)

Allar on mul nimeks,seda ei pane keegi imeks.Kodus on mul väike õde,ma ei ole mingi põder.

Muidu elan päris hästi,õppida mul hästi kästi.Kehalises mängin palli,talvel kannan salli.


Koolist tulles kott mul raske,jalad käivad risti-rästi.Süda nõnda kiirelt lööbja hingatagi on nii raske.Mis küll viga, ma ei taipa,koju minna nõnda raske!

Jalgu trepil pühin-nühin,seda just ei juhtu tihti.Ukse paotan tasakesi,ema juba vastu tõttab.Meelde tuli, miks nii raske!Mata kontra anti kätte!


Väike seiklus

Elasid kord LUHT ja MEHINE. Ühel ilusal päeval jalutasid nad PIIROJA ääres. Kärnkonn PUNGAS tegi paar krooksu ja hüppas vette. LUHT ja MEHINE läksid vaatama ja nägid vee all koobast. Sealt hiilgas vastu punane kuma. Vana lohe LEPIK magas seal. LUHT ja MEHINE nägid madalas vees RAUDa. Nad viskasid lohet RAUAga. Lohe sai vihaseks ja sõi nad ära. Äkki läks lohel süda pahaks ja ta hakkas oksendama. LUHT ja MEHINE jooksid HIIEMÄEle peitu ja ei tulnud enam kunagi tagasi.

Martin HAINSALU 5.klass (2002)

PÜTSEPA teekond

Ükskord kõndis LAASIKus PÜTSEPP, kelle nimi oli Enn HUTROF. Teel tuli talle vastu härra VENSKI, kes küsis:”Kuhu minek, KÖNN?” PÜTSEPP vastas:” Lähen linna LAULupeole, linnas pidi ka laat olema, kust ma tahaks endale HURDAkoera ja LEESIKUistikuid osta.”

Niisiis läks PÜTSEPP mööda VILJAS TEed edasi, kuid jõudis hoopis LÄTTI. Seal kohtus ta PAKSu REPÄNiga, kes istus HÄRMas PEDAKU all ja nosis LUIKe. Mees küsis loomalt nõu, kuidas linna saab. REPÄN võttis taskust MALLI ja määras linna asukoha. Tee pidi kulgema läbi LILLEVALLA, üle BRAUNmäe ja ümber LOOTjärve. Rebasel oli olnud ÕIGUS ja HUTROF jõudis kenasti KRUUDAlinna MARDIlaadale.


60 61

Anna-Liisa Eensalu 3. klass “Kelgutaja” (segatehnika)

Kord, kui metsa läksin ma,Rebast nägin, jooksis ta.Ise hoidis hambus jänest,Sest et pojad tahtsid süüa.Teretasin teda kaEma kutsus mind koju taas,Reedel kooli lähen ka.

Algas see naliNeil möödunud päevil.DetsembrikuusOli see veel uus.

Nimeluuletused (2002)

Magnus on koolilapsAga ta sai eile kahe.Garaaži nüüd peab pesema,Nüüd kahte ta ei saaUsin virk ja kraps poiss nüüdSada aastat vanaks saab

Reinuvader luusib metsasElevanti märkab sealIlusasti küsib taNõnda ringi tammud sa?

Sa oled nii heaIlus ja toreIlusamat ema maailmas poleRahulik oled ja tark on su peaIlusamat ema ma tõesti ei tea

Kiivitaja ilus lindIlus on ta sulevärvUsin väike linnuke, toitu otsib

endaleRagistab ta puude okste peal

Kodus on mul akenAknast näen ma taraIsa väljas tara parandabMuri samal ajal haugatabOma isa aitan ma

Silver vana koolikrattIga kord ta krips ja krapsLuiskab palju emaleVahel kõik on pahasedEdaspidi üritan olla hoolas poissRuttu-ruttu koolist koju ruttan mina alati

62 63

Paljud puud on kaunid japunakadIgal puul on lehti kollakaidLehed laiad suuredLehtedel on huuledEga raagus pole puudRaja peal on õunapuudIgal lapsel on nüüd koolIgal lapsel on ka hoolNüüd siis ongi sügis hoos

Dogi Doora väike nähvitsOtsis üles minu sussidRiivis ära juustujupidIrvitas ja hüples taSõi siis juustu krabinal

Karge meri on küll süngeAga mulle meeldib seeUlub tuul ja ilm on vingeRäsib puid ja põõsaid

Haige on me lapsEnam pole krapsLapsel palavik on suurEnam pole naerul suuNagiseb kui raagus puu

Mesi on magusArmastus on ilusRõõm on suurIsamaaIsamaa on sinu tugi

Nimeluuletused (2004)Siil see kõndis metsa möödaIlus seen see vastu vaatas.Ilmad oleks ilusadRiisikaid saaks palju siisIlus lugu lõppeski

Täna teeme oma nimestOmamoodi imetOma nimest teeme looMis saab luuletusest hooAsendades tähed suuredSelles rõõmsat rütmi kuuled

Täna oli kole ilmAlles sadas vihmaUjuda on juba külmRattaga saab sõita ikkaIgavleda ei saa pikalt.

Jõudsin koju, käisin galeriisAlguses oli igav reisAga pärast nägime ilusaid pilte

paljuGaleriis oli ilusaim kaljuUhke näitus oli seePärast tahaks minna veel

Mats läks üle teeÄra joo seda teedRutta-rutta poodiToolid koju toodi

Jälle lähen homme kooliÜlehomme aga poodiRaha laiaks kõik siis löönIse kõik kommid siis ära söön

Kristi minu nimi onRoheline pluus mul onIdeaalne nimi seeSageli mul kaelas keeTantsida mul meeldib kaIgavleda ma ei saa.

Magusat maitsvat mett,Armastab karu-ottRiisi ta ei tahaIlmselt on see karu kõhule pahaAga hiinlasele maitseb riisNõnda lõppeb minu riimNing hiinlasel on pilusilmad

Ints on minu kassNagu väike bossGloobust veeretabRiiulil ronibIsaga noribDiivanil küpsist nosib

Suvi on möödas jubaIlus on meie tubaLulli lööme sealLilled on laua pealElame me rõõmsalt seal

See olen minaAga mitte nagu sinaNüüd ma jooksen õuesDünamiit mul põuesEga see polnud mõnus Rebis riideid ja oli tõhus

62 63

Barbiga ma mängin veelRahulikult näitan keeltIlus titaTuleb sealtTahab anda sulle headAitäh

Kased juba kollasedAga vahtrad punasedRohi ikka rohelineLadvas õunad magusadAga linnud laulavad

Sean ma sammud kooli pooleIse tahaks poppi tehaLaseks lendu vibunooleVilistan ja pööran kehaElada on siiski heaRaugaks ei saa ma veel niipea

Ikka näen õhtul taevas ma kuudVahel harva otsin sealt sootuks

muudAga kuigi olen tuulepea mina kaRohkem nalja saab siiski sinuga

Kuuse tuppa tõime eileEhted külge panimeRiputasime ka küünladLäbi läksid kuusepirnidIlusaks me kuusk nüüd sai

Sõidan ma bussigaIga päevGaas on põhjasMaal ja mäelAutoga ei sõita saaRomulas mu Ford on ka

Maja metsa ääresArmas minu kodutaluRõõmsalt elame me siinIlus loodus ümberringiIdülliline pilt on see

Hahetav valgus linnulaulugaEemal paistab EmajõgiLained paate õõtsutavadEes silmapiiril VooremägiElu kaunis ümberringi onNii kaunis kõik siin on

Tahan kooli minnaOlen teel sinnaOskan täna kõikeMeid ei taha teha käikeAinult tahan õppidaSiis saan targaks ma

Tulin ruttu täna koolistAga õnnetuseks õppisin terve

õhtupoolikUus aine ajaluguRaske on siis kui jutustada on

üks luguIgas ajalootunnis õpime eesti

inimsugu

Alati mu armas kiisuNurru lööbNatuke kui piima annanAmpsu kala peale sööb

Liigub kiireltIstub vaikseltIse silmad vidukilSussi poole tasa hiilibAplalt seda hammustab

Mai on ilus kevadkuuAias õitseb õunapuuRohi kasvab nagu mühinEmajõe lainete kohinKaugele kostab see

Inglise keelt ma ei oskaMatemaatika mul halbRehkendamist ma ei mõistaEma kodus kuri on

Meie EestimaaEi ole hiiglasuurRahulik on taIlus on ta kaLinnaelu kiireIlus on me maalNing siin on väiksed hiired

Käes meil onUus aastaaegSügis selle nimi onTaevas linnud lendavadIlma sooja ootavad

64 65

Üks huvitav lugu

Elas kord ebatavaline HUNT. Ühel imelisel päeval otsustas ta minna KALLEJÄRVE äärde, et külastada oma sõpru – lahedat LUTSU ja lõbusat LUIKE. HUNT pani KONI suhu ja alustas retke, mis viis läbi hämara JUURMETSA ja salapärase EENSALU.

Ta kõndis ja kõndis, kuni kuulis laulmas oma sõpra, sirtsuvat ZIRKU. HUNT kutsus oma sõbra PEDAKU otsast alla ja küsis, kas ta ei tahaks koos KALLEJÄRVE äärde minna. ZIRK oli nõus. Varsti jõudsid nad metsast välja.

Edasi läks tee üle SAAREMÄE ja MÄE, millel polnud nime. Lind uuris, kui kaugele on veel minna. HUNDI selgituse põhjal asus sihtkoht mägede taga. Seal oli org, mida kutsuti JÕGIAASAKS ja selle keskel asuski KALLEJÄRV.

LUIK ja LUTS olid rõõmsad külalisi nähes. Ühiselt otsustati vahva söömaaeg maha pidada. Kuid oh õnnetust! Va REPÄN oli toidu ära näpanud! “Nüüd me ei NAUDI häid sööke ja jooke!” kostis hädine pomin. Ainus, kes juhtunust väljagi ei teinud, oli sirtsuv ZIRK, kes hüüdis: “Olete PERI, et tuu rebäse tsurkmine ei läe meile täämba kõrda?” Kõik olid nõus. Laulu ja päikesega koos veeres päev õhtusse.

Anna –Liisa EENSALU 5.klass (2004)

Loomade spordivõistlused

Kord toimusid EENSALUs JÕGIAASA ääres loomade spordivõistlused. Võisteldi jooksus, ujumises ja lendamises. Jooks toimus JUURMETSAS. Jooksus juhtis algul REPÄN, kuid enne lõppu jõudis HUNT PERIle ja möödus.

Ujumine toimus KALLEJÄRVES. Ujumise võitis LUTS. Võistlustelt eemaldati LUIK, kuna ta lendas teistest mööda ja lootis ebaausalt võita. Järgmisena olid kavas lendamisvõistlused. Lennati üle EENSALU, JÕGIAASA, JUURMETSA ja KALLEJÄRVE. Lendamises jäid viiki ZIRK ja LUIK. Spordivõistlused olid tõeliselt NAUDItavad.

Jaagup REPÄN 5.klass (2004)

Tore pidu

KALLE tahtis JÄRVE ääres pidu korraldada. Esimesena jõudis KALLE JÄRVE äärde. Järve voolas üks JÕGI AASALT läbi. KALLE ootas, millal teised kohale jõuavad. JÄRVE kõrval oli mägi. Ta ronis MÄE otsa. Sealt oli kaugele näha. Ta teadis, et seda mäge kutsutakse SAAREMÄEks. Varsti jõudsid kohale TIIDO ja REPÄN. Nad tulid läbi vaikse JUURMETSA. Selline nimi oli pandud metsatukale seepärast, et seal olid puujuured maapinnal. Loodame, et siin metsas pole HUNTI JA GORillat, arutasid poisid.

Järve ääres võtsid poisid kotist õnge VÄLJA. OTSas rippus suur konks. Nad püüdsid LUTSU ja küpsetasid lõkkel. Siis jõudsid kohale ka EENSALU ja PERI. Hea, et lõkke juures ei vedelenud ühtegi KONI ja pRUSSAKaid seal ka polnud. Järvel ujus kaunis LUIK. Puu otsas laulis ZIRK. See oli silmale ja kõrvale kaunis NAUDIng.

Jüri VÄLJAOTS 5.klass (2004)

Huvitav lugu

LUIK sõi KALLEJÄRVEL LUTSU ja lendas jahimees EENSALU metsa. Seal kohtas ta kurja HUNTI. Kuri HUNT tahtis teda ära süüa. Õnneks tuli jahimees EENSALU metsa, jahipüss kaasas, ja kuulis LUIGE kisa. Ta nägi, et HUNT ründab LUIKE. Jahimees lasi paugu õhku. HUNT jooksis hirmust MÄE taha. Seal nägi jahimees uuesti HUNTI ja hakkas teda luurama.

Kui tükk aega oli möödunud, hiilis HUNT MÄE tagant välja ja ründas ootamatult LUIKE. Jahimees nägi seda ja lasi HUNDI maha. Vaene LUIK oli väga verine, ta tiib oli peaaegu pooleks. Siis võttis jahimees EENSALU ta endaga kaasa ja ravis LUIGE terveks. Ühel päeval lasigi mees LUIGE lahti ja see lendaski KALLEJÄRVELE taas LUTSUsid sööma.

Aivo ZIRK 5.klass (2004)

64 65

Üks veider lugu

Elas kord eideke nimega LAINE. Tal oli kass ja koer. Koera kutsuti KÕKSiks ja kassi KOSKORAks. Ühel õhtul sõi LAINE oma kodus TATRAputru. Ta silmitses TUULE käes kõikuvaid KUUSKi ja TAMMi. Äkki käis üks kõva raksakas, nii et eidel läksid kõrvad peaaegu LUKKu. Mutike jooksis õue, et näha, mis on juhtunud. Eit keeras ka ukse LUKKu, et keegi sisse ei hiiliks. Elas ta ju SAAREMÄEl, seal varastest puudu ei tulnud. Naine nägi, et KESASe põllu servas on murdunud üks pihlakapuu. Naine ei tahtnud, et marjadega midagi juhtuks. Ta otsis ämbri, kuhu marjad korjata. Töö lõpetatud, tahtis vanaeit tuppa minna. See aga ei õnnestunud, sest võtmed olid kaotsi läinud. Mutike otsis, kuid tulutult. Väsinuna istus ta põhupalli otsa, mis oli vana TAMMe all.

Samal ajal sõitis mööda KUTSAR, kes naist enda juurde PIIROJAle ööbima kutsus. Kuid KUTSARil ja LAINEl oli koos väga lõbus ja eideke ei tahtnudki enam ära minna. Naine andis maja koos KOPLI ja loomadega oma pojale KALBUSele. LAINE ja KUTSAR vitsutavad õhtuti TATRAputru ja pihlakamoosi. Võib-olla söövad praegugi, kui nad just surnud pole.

Marianne LUKK 7.klass (2005)

MÕTTEID

Karistamine — vajalik kasvatusmeetod või vägivald

Õpetaja sirutas kätt, et võtta parandatud tööde virnast järgmine töö. Tooma jaoks aeg venis, keemia polnud tallle kuigi kerge. Kui õpetaja lausus tema nime, läks poiss pingule kui viiulikeel. Sellal, kui õpetaja viskas tööle viimast pilku, et lausuda veel mingi terav kommentaar, jälgis poiss õpetaja miimikat. “Huvitav,” mõtles ta,”alles nüüd märkasin, et õpetaja nina on paremale kaldu”. Mõttelõnga katkestas õpetaja kibe hääl: “Kaks. Jälle kodused mured, laiskvorst?” Aga õpetaja ju ei teadnud, mis vaest poissi kodus ees ootas. Aga Toomas teadis seda väga hästi. Isa aheldab ta keldri taganurka. Veidi hiljem saabub ema kuuma ahjuroobi ning piitsaga. Poiss tunneb, kuidas vanad haavad hakkavad tulitama...

Toomas ärkas higisena voodist. Ta istus voodiservale ning hakkas oma unenäo üle järele mõtlema. Korraga tuli tuppa ema ja süütas tule. Ta lausus pojale: “Miks sa ei öelnud, et keemias kahe said? Ära sa enam nii tee! Ole pai ja hakka õppima...“

Karistus on sisuliselt mõistaandmine, et laps on käitunud valesti. Karistus võib varieeruda kehalisest karistusest lihtsa selgitamiseni. Kuidas last karistada, sõltub tema ja karistuse iseloomust, mõnikord lapsed ei teagi, et nad millestki üle astuvad.

Karistamise kõrval on väga oluline tegur lapse kasvatuses tema eeskujud. Enamasti on nendeks ema, isa, või vanemad õed-vennad. Samuti ka sõbrad ja koolikaaslased. Karistamine ei saa omada suurt mõju, kui keegi lapse eeskujudest seda ei toeta. Peab hoolitsema, et laps ei saaks endale negatiivseid eeskujusid, kes vanemate head kavatsused ära nullivad. Aga lapsevanemad ei tohi oma autoriteeti lapse silmis kaotada.

Esimene kord ei saa karistada liiga leebelt, sest korduv karistamine kaotab pikapeale mõju. Üleastumisele peab reageerima kohe ja otsustavalt. Kui laps adub alguses, et teda ei karistata, siis selle esmamulje purustamine on väga raske protsess. Peab ka jälgima, et karistamisest ei kujuneks ainuke kasvatusmeetod, sest mõttetud karistamised ja alandamised õõnestavad kindlasti vanemate jalgealust ega ole kasvandikulegi kuigi tulemuslikud.

Pealkirjas esitatud küsimusele pole lihtne vastata, selle vastust tuleks otsida lapse seest.


“Seal, kus on armastus, sünnib alati imesid.” (Willa Cather)

Eksistentsialistide arvates jagunevad inimesed kaheks. Teadvustamata indiviididele on aurea mediocritas ideaal ning nad lepivad keskpärasusega. Neil pole ei unistusi ega igatsusi, vaid rahulduvad materiaalsusega. Kuid osajagu inimesi on teadvustunud indiviidid, kes mõistavad lembetunde tähtsust ning teavad, mida see neile annab. Armastuse väärtust ei saa alahinnata.

“Armastuseta maailm on tühi maailm,” ütleb Albert Camus. Teadvustunud indiviidina omab ta kindlaid tõekspidamisi, mille järgi hindab filosoof humaansust, vastutust, ligimesearmastust. Eksistentsialistina arvab ta, et elu on absurdne, kuid täisväärtuslikult elades ja abivajajaid aidates saab absurdi vähendada. Tuleb armastada kõiki inimesi, isegi neid, kes on rajalt eksinud. Igaüks väärib võimalust. Armastuse jõudu näeme Rembrandti maalil “Kadunud poja tagasitulek”, kus isa annab andeks eluteel “suuna” kaotanud pojale. Kuldsed valguskiired langevad nii andestajale kui ka andestatavale. Armastus abivajaja vastu teeb

66 67

alati imesid. Mis saaks veel üllam olla, kui leida eneses hoolivust kannataja vastu?Belgia kirjanik Maurice Maeterlinck arvab, et igas inimeses on tahtejõudu tegutseda, armastusvõime.

Sümbolistlikus draamas “Sinilind” näitab ta, kuidas leida õnne, hoolimata eluraskustest. Puuraiduri lapsed lähevad otsima Sinilindu, kes pidavat kõigile õnne tooma. Kahjuks ei leia nad teda, kuid eksirännakutel õppisid poiss ja tüdruk tundma ennast ning maailma. Nende odüsseia polnud asjatu. Siniseks värvub hoopis puuris olnud hall tuvi, mille lapsed koju jõudes haigele naabritüdrukule kinkisid. Tuleb tõdeda, et headus ja armastus on edasiviivaks jõuks maailmas.

Antoine de Saint-Exupery soovib, et tulevikus kaoks vaen rahvaste vahel ning ilmas valitseks rahu. Kirgliku unistajana, kes usub imedesse, mis maailma paremaks muudaksid, kirjutab ta allegoorilise muinasjutu “Väike prints”, mis jutustab nõidusliku nimitegelase rännakust. Oma teel kohtab kuldsete juustega väike poiss rebast, kes õpetab südamega vaatama, sest silmad on tihti pimedad. Doris Kareva on võlutud rebase sõnadest ning luulekogus “Mandragora” luuletuses “Vaikuselaul” on kirjas lause: “Kui tahad näha, siis silmad sule, et vaadata südamega.” Ehk tõesti aitaks tunnetega maailma piilumine, et muutuda tolerantsemaks teiste inimeste ja rahvaste suhtes. Terroriaktid, erinevate etniliste rühmade konfliktid on sagedased nähtused ning mis muu saaks vähendada rahvastevahelist vaenu kui armastus? Inimesi kannab üks ja sama planeet, oleme nagu ühe laeva meeskond. Vihkamine tuleks lõpetada, sest muidu triivib meie laevukene kaptenita merelainetes ning ei teagi, kas alus kunagi randa jõuab.

Täiskasvanute silmakirjalik maailm on tihti noori nördima pannud. Vanemate vähene tähelepanu on solvanud õrna hingega lapsi. Sellepärast lähevadki teismelised otsima oma rada, kus oleks armastus, üksteisemõistmine, hoolivus. Eriti tuleb see probleem ilmsiks 21.sajandi noorte hulgas. Jerome David Salingeri romaanis “Kuristik rukkis” tähtsustavad vanemad karjääri rohkem kui perekonda. Selle tõttu ongi Holden Caulfield ja tema õde Phoebe tihti omapead. Lapsed aga vajavad täiskasvanute hellitusi, hoolitsust, turvalist kodu, et neist sirguksid head kodanikud. Neil peab olema toitu kehale kui ka vaimule ning piiritu armastus oma vanematelt, et leida õige orientiir elus.

XX sajand pakkus meile suursuguseid inimesi, kes tunnetasid maailmavalu, nagu Albert Schweitzer, Mahatma Gandhi, ema Theresa. Dalai-laama usub reinkarnatsiooni. Budismi kõrgeim vaimulik ihkab pärast surma Maa peale tagasi tulla putukana, kellest oleks inimkonnale kõige rohkem kasu. Aga kas tänapäeval tunneb veel keegi muret inimese pärast? Võib-olla paljude poolt põlatud brasiilia kirjanik Paulo Coelho. Romaanis “Istusin Piedra jõe ääres ja nutsin” laseb autor peategelasel Pilaril lõhkuda oma endised väärtushinnangud nagu klaasi. Pragmaatiline tütarlaps on tähtsustanud kõrgkoolidiplomit, karjääri, “valgete kardinatega” maja. Hiljem, kohtudes lapsepõlve armastatuga, mõistab neiu, et tema unistused on olnud tühised. Õnne leidnud Pilar tunneb, et kõige tähtsam elus on armastus, ning tahab aidata koos mehega kannatavaid inimesi. Eestis tuntud Mirtel Pohla on sarnane Coelho loodud tegelase Pilariga. Noor näitlejatar tunnistab “Arterile” antud intervjuus, et ta on valmis loobuma karjäärist armastuse nimel. Tore on teada, et tänapäeva globaliseeruvas maailmas omab ülim tunne noorte hulgas tähtsust.

Tänapäeva maailmas domineerib kuulsus, raha, võim ja massikultuur. Elu peibutab tihti laadakarra hiilgusega ning külvab meie teele näilisi väärtusi. Kuid omades kindlaid põhimõtteid ja tähtsustades armastust, oskame vahet teha headusel ja kurjusel, õigel ja valel, valgusel ja varjul. Elu suurim väärtus – armastus – annab inimese eksistentsile mõtte.

Helina Anier 12.klass (2005)

66 67

Aili Annuk 8. kl. “Külm hommik” (õlipastell)

Südametunnistus

Siidsokkides käib ta mu kannul.Tasa ja märkamatult hiilib ligi.Gepardi kiirusel ja nõtke gaselli sammulkleepub mu jalajälgedesse kui pigi.

Mõõdab nende pikkust ja sügavust,uurides kas jooxen või kõnnin.Märgib andmed kalendrisse, sest see olevuskontrollib mu surma ja uuestisündi.

Paitab mu põski tuulena,hellitab jalgu järveveena.Igal õhtul ta oigamist kuulen ma,iga unenäo paneb sümbolitest keema.

Lõputult kestab ta varitsus,lõputult põgenen ma eest.Olla kütt on tema karistusvõi minu nõder hüpotees?

Teda püüda ma ei ürita,unustada ei lase närvid.Ta kohalolekut tajudes maha sülitanja oma lõputut rolli mängin.

Kui õhtune rohutirtsusirin,ta hääl kostab miilide taha.Nagu patune käib pihil,magand temagi õiged otsused maha.

AILI ANNUKI LUULETUSED

Dekadents

Kõik kaunis on vastastoonides.Kõik suursugune minetanud elegantsi.Istuvad kuningad kassikullast troonidelja pime laulik sillapiirdeil tantsib.

On’s Päike hakkand suitsetama?Mix muidu nii mustjas näib see õhk?Tuhat surevat hinge silmapiiri taga,kellede kõri bürokraatia närib kui tõhk.

Ikka rohkem on vaja võtta maadsealt, kus juba ON varandus.Ehitada sinna tühje tondilosse,jah - me dekadents on alanud.

Nii tilgub ta kahe reaalsuse vahel –minu elu ja tema põrgu.Ei katke iial see ahel,mis hullutab tugevaid ja hukutab nõrku.

Aastad kaovad, tema on jäänud,jääb hinge, kuni sulgub see.Koos minuga ületab mäed ja elukäänud,südametunnistus nimex sel hulgusel.

68 69

Andesta, Et Ootasin Vihma

Taevas kogunevad pilved, tumehallid,võttes une-unelmate kuju.Vastutuult see tondiloss siis rühib,laev, mil sadam pole kodux.Algamas on Nutva Lese õhtu,tinarasked piisad söövitavad silmalauge.Kärgatab kõu ja maailm ahmib õhku –mix seisab ta nii kaugel?Loodus mul vastust ei anna,vaid vihased tormihoodpuhuvad kuivax nutused põsed.Kui marutav pikne, ei anna veel alla,ma saan hakkama,täitsa ise.Ja nii seal lamades,tilkuvate põõsaste all,ma nüristunult sositan:“Andesta, et ootasin vihma!”Kuid põud viis Sind.

Hüljatud

Ma ei rääkinud Sinuga, sest olin pettunud,vihane ja kurb.Aga palun - jäta oma jälg mu hinge-see on nagunii ööpäevaringne kaotusteturg.Ma ju kogun ebaõnnestumisi ja poen välja nahast, et olla inimene.Ära karda mind jätta-keda huvitab,Sa polex ju esimene...Jalga lasi ka reaalne mõistus,see kadus koos Su sõnade kajaga.Nullskooriga lõppes ka olnud võistlus-ma lihtsalt ei suuda konkureerida ajaga.Sul pole õrna aimugi,et istun pisarad kurgus,üllatus asendus kasvava raevuga.Öelda,mida mõtlen-laiali hajub julgus,mille asendan lõbusa jutu ning naeruga.Kas mul olex olnud võimalust?Ei tea,ma ei julgenud proovida.Nii elangi unelmas lõputus,kus ei jäämuud üle,kui ainult soovida.Sama udune,kui õhk mu ümberon tunne,et julgen armastada.Olen mõelnud Sust tunde ja tundeja ikka ei suuda mõistust vaigistada.Hõljun tumeda sügaviku kohal-mine põhja, anastaja,mis viib mind igaviku randa.Meri on tume ja meeleolu on sama hall-teda ei tahtnud ära anda!!Keegi ei küsinud kas tahan minna,ilma Sinuta on tunne veel tühisem.Tagasi Tartarosse-teel olen sinna,õhtuhämarusega koos mu kibedaid pisaraid pühime...Olen kui ori - mul pole kedagi.Kõige kallimad võeti mult ära.Varem põlesin vihast,kuid enam ei suuda sedagi,hüljatu silmad endiselt eal ei sära.Tahan karjuda,karjuda,KARJUDA!!Ära murda saatuse käed.Tahan seda,kuid suudan vaid varjuda-muutmata jäävad vist taevased väed.Üxi seisan jäises tuules - hüljatud!!Üxi võitlen armastuse vastu.Mix olen selline-hüljatud!?!Mõttetu ja põhjalastud.Lind,kes lendad - TULE VÕTA MIND KAASA!!Hüljatu üle parve heidab enda-lähen otsin Elüüseumi aasa...

“Anti-paradiis”

Kas Sa kuuled?Puud nutavad.Kas Sa kuuled lillede kurba häält?Mix Sa hävitad neid ilusaid asju,asju,mida me ei ole väärt?Tundub,et keegi ei kuulevalu ja vaeva,mida põhjustame.Oma karjed nad heidavad tuulde,sest meie ju,ei kuule.Me raiume metsi,röövime kodud loomadelt.Arvan,et väites nii ma’i eksi:võtame elu omadelt.Linnatuled varjutavad tähti.Sa ei tea,millest ilma jääd.Peatu,ära astu järgmist sammu-oled niigi liiga kaugel,miks küll Sa seda ei näe?On valik: kõik või mitte midagi.Nüüd pead mõtlema,mis on see õigem viis.Võib-olla nüüd Sa kuuled ja näed:maailm,mille oleme loonud,on anti-paradiis.Kas Sa kuuled?Puud nutavad.Kas Sa kuuled lillede kurba häält?Ära hävita neid ilusaid asju,mis meil on,kuigi me pole neid väärt.

68 69

Seadus

Hurmav on valu,mida tunned ja eitad,arvad,et oskad olla külm kui jää.Millex oma emotsioone küll peidad?Mix kardad,et keegi neid näeb?

Lase end lõdvax ja naudi elu,ja tunne,et mitte ainult vaev pole õhux.Korrutad monotoonselt,et oled ta lelu,kuid ei tee midagi,et see piin Sind ei rõhux.

Ava oma silmad ja avasta fantaasia me maal,saad ehk teada,mis on reaalsus ja ulm.Tee vahet,kes on lihtne talupoeg ja kes õudne feodaal,kuid paraku avastad ka,et maailm on julm.

Ära lase end kohutada, sest Sa ise oled jumal,Sina ise annad käsklused oma elux, nüüd tead.Kui lased end kamandada, oled süütuke,rumal,aga aeg annab arutust,et lihvida vanad vead.

Kui kõik ei näi õige, siis ära alla vannu,vaid otsi ja uuri kuni leiad tõe e n d a jaox.Ära heitu ka sellest, kui mure käib kannul,sestpiisab Sinu sisejõust,et ta kaox.

Sina oled käskija,kel võim enda üle,Sina oled see,kel on seadus : Sinu süda.Kui kasvõi üx kord halastad õnnetule,on ka kergem unustada teda.

Mida iganes Sa ei karda-kellelgi on rohi,vastumürk Su hirmudele,mine nüüd ja tee,mis pead.Ära mõtle sellele,mida Sa võid ja mida ei tohi,lõpux oma alalhoituse põrgu nead.

Kus on kirjas elutule kolle?Kus on öeldud,et uskmatu ei saa paradiisi?Küll on me hulgas veel naiivseid lolle,kes tunnistavad pimeda usu tegusat viisi.

Kordamast ei väsi mu huuled teile eal:Sina oled ainus,kel on õigus enda meeltes.Ja kui Sa lõpux seisad surma ees,kui oled seal,siis peta teda miljonites õpitud keeltes

70 71

NIMEREGISTERAan, GerdaAnier, HelinaAnnuk, AiliArand, TimmoArras, DianaBraun, KadriEensalu, Anna-LiisaEensalu, LauriEensalu, SilverEhrlich, TiinaHainsalu, MartinHani, RailiHelbre, ArgoHiiemäe, KristiHurt, Kristjan Hurt, KarlHämäläinen, Marii-HeleenHämäläinen, SilvaHõim, HeleriIlves, MartinJohanson, AnnikaJohanson, AtsJõgiaas, LiiaKalbus, AllanKalbus, KüllikiKallejärv, IvarKalnitski, RolandKarjus, TaunoKarro, TiinaKesas, SirliKivisikk, JoonasKipasto, KadiKivistik, KaurKoitla, KristaKolga, MeeriKoni, KerliKopli, EtiKopli, HelenKriisa, HandoKroonberg, LeilaKroonberg, LiinaKruuda, RagnarKukemilk, KerliKutsar, KätlinKuusma, AveKuusma, MariiKõiv, TairoKõks, KaimoKönn, MartLaane, KristiLaineste, MarianLaineste, TiinaLaks, TriinLaul, KristiinaLaurits, Heddi-LiisLeesik, HerkiLeesik, RaunoLeesik, TarvoLepik, KerttuLillevald, LeinaLind, Mari-AnnLiplap, MarkoLiplap, SilverLoid, HeliLoid, MilviLuht, MariLuik, AllarLuik, JanarLuik, KasparLuik, MärtLuik, SanderLuik, SilleLukk, MarianneLukk, MonicaLõhmus, MeelikeLätti, IlmeLääne, Kätlin

Lükko, KlaarikaMardi, LiisMardi, TriinMehine, BiancaMehine, RenateMehine, RipliMetsa, MartaMust, Mari-LiisMäe, MargusMäe, MerilinMürk, JaanikaNorka, LiinaNurmetu, MarjeNuuma, KristjanOras, KasparPaal, RainerPaal, RaunoPaks, GetterPaks, KasparPaks, KristiParm, TambetParts, KairitPatsula, HelenPatsula, HolgerPatsula, IngvarPaurson, KirsikaPedaja, MirjamPeerna, GerliPehter, RistoPeri, KatrePetrov, MailisPiiroja, KärolinPungas, MartinPungas, SanderPõldmaa, KadyPütsepp, MarkoRaidoja, TauriRaja, Pille-RiinRaud, ReinReila, AndoReili, SigneReili, VirgoReisner, RainerRepän, JaagupRepän, KaarelRepän, TaaviRistolainen, EeroRoopalu, PriitRussak, KerstiRussak, MerlinRussak, SiiriRussak, SilvarRätsepso, LiisiSaamel, KertSaaremäe, KarlaSellis, MartinSirg, RaunoSisas, Anni Sokorov, MartinSoo, MariliisZirk, AivoTalgre, IngridTatar, KätlinTiido, MarekTiido, TauriTiidolepp, MariTinask, TaaviVenski, EppVihm, MartinViksi, LiinaViksi, RiinViljaste, KaarelViljaste, MartVool, MerleneVuks, Jaanus Väljaots, JüriVääri, KristoÕigus, ReemoÕigus, Sille

70 71

SISUKORDKOOL JA ÕPETAJALuuletusi õpetajast. Kadi KipastoLiina KroonbergHando KriisaTimmo ArandAts Johanson.............................................................................................................................................................lk. 3Kätlin KutsarHeleri HõimMarta MetsaMerlene VoolKaspar OrasRaili HaniAili AnnukGetter Paks...............................................................................................................................................................lk. 4Liisi RätsepsoMinu lemmikõpetaja. Ingrid TalgreKui mina oleksin õpetaja. Diana Arras.......................................................................................................................lk. 5Kui mina oleksin õpetaja. Kert SaamelKui mina oleksin õpetaja. Kady PõldmaaKui mina oleksin õpetaja. Anna-Liisa Eensalu............................................................................................................lk. 6Luuletusi koolist. Ilme LättiMarko PütseppTriin MardiTaavi Repän..............................................................................................................................................................lk. 7Martin PungasSuusalõbu. Epp VenskiKool. Leila KroonbergKool. Kaarel Viljaste..................................................................................................................................................lk. 8KODUST JA ISAMAASTEma, kallis ema. Kerli KukemilkKlaarika LükkoKodust ja isamaast. Kärolin PiirojaMu kodumaa. Rein Raud...........................................................................................................................................lk. 9Ando ReilaEestimaa. Lauri EensaluSilver LiplapSander PungasIngrid TalgreKaur KivistikHelen Kopli.............................................................................................................................................................lk. 10Bianca MehineKristi HiiemäeIlme LättiKadri BraunHelen PatsulaPille-Riin RajaMarii KuusmaMari-Ann LindSille Õigus..............................................................................................................................................................lk. 11Taavi RepänSilva HämäläinenKaarel ViljasteMartin PungasMarek TiidoKrista KoitlaSilva Hämäläinen.....................................................................................................................................................lk. 12Ka vanemad vajavad vahel abi. Kady Põldmaa.........................................................................................................lk. 13LUULETUSI SÕPRUSESTJaanus VuksSigne ReiliMerlene VoolKadi Kipasto...........................................................................................................................................................lk. 14Kristjan NuumaLiisi RätsepsoAili AnnukAts JohansonSilvar RussakMarta MetsaTimmo Arand

72 73

Allar Luik................................................................................................................................................................lk. 15Heddi-Liis LauritsRauno PaalGerli PeernaEero RistolainenJaanika MürkSõpra tunned hädas. Martin Pungas........................................................................................................................lk. 16Mõtteid sõprusest. Kady PõldmaaLOODUS MEIE ÜMBERKevad. Renate MehineLiina Norka.............................................................................................................................................................lk. 17Taavi TinaskHolger PatsulaTiina EhrlichMilvi LoidRoland KalnitskiMargus MäeAnnika Johanson.....................................................................................................................................................lk. 18Risto Pehter Martin VihmKristi PaksHeddi-Liis LauritsMonica LukkReemo ÕigusRauno Paal..............................................................................................................................................................lk. 19Eero RistolaineneAllan KalbusAllar LuikMartin IlvesKristjan HurtMartin SellisRagnar KruudaLiia Jõgiaas.............................................................................................................................................................lk. 20Martin IlvesAnni SisasKadri BraunKairit PartsKarl HurtTriin LaksMart KönnTairo Kõiv...............................................................................................................................................................lk. 21Leila KroonbergMardid-kadrid. Anni Sisas, Liina NorkaKevad. Rauno LeesikKady PõldmaaLepatriinu. Tiina KarroKevad. Rauno Sirg...................................................................................................................................................lk. 22Naljakuu nali. Sirli KesasLeina LillevaldMarianne LukkEti KopliKüllike KalbusJoonas Kivisikk........................................................................................................................................................lk. 23Marje NurmetuSula ilm. Marii- Heleen HämäläinenVäike mehike. Tarvo LeesikÜllatuskink. Kaur KivistikLumi sulanud. Liis MardiLooduses on palju loomi. Mailis PetrovJõuluõhtu. Silver Liplap...........................................................................................................................................lk. 24Lumi. Sander PungasJõulud. Ingrid TalgreJuku kingitus. Pille-Riin Raja...................................................................................................................................lk. 25Tule, tuuleke, tuisuga. Heli LoidTalvine soojus. Anni SisasTalvest. Kerli KoniTäht. Mari LuhtJõulud. Bianca Mehine.............................................................................................................................................lk. 27Öö. Mari-Liis MustMinu puu lugu. Merilin MäeMinu puu lugu. Anna-Liisa Eensalu

72 73

Haikud. Mari-Ann LindIngrid Talgre, Pille-Riin Raja, Marii KuusmaLiina ViksiRein RaudHelen KopliKaimo KõksKaspar PaksMirjam Pedaja.........................................................................................................................................................lk. 28MAAL ON MÕNUSMaal on mõnus. Ripli MehineKristi Laane.............................................................................................................................................................lk. 29Kaarel ViljasteMari-Liis Must.........................................................................................................................................................lk. 30Veemaailm minu maailmas. Gerda AanKirsika PaursonKaarel Repän...........................................................................................................................................................lk. 31MUISTENDID JA MUINASJUTUDMuistendidMiks asub Rõngu orus? Tambet ParmTrollikivi. Anni Sisas................................................................................................................................................lk. 32Mänd ja kuusk. Epp VenskiKrahvimäe teke. Mari TiidoleppNäoga puu. Herki LeesikLugu Krahvimäest. Janar Luik..................................................................................................................................lk. 33Sipelgapesa. Martin PungasKrahvimägi. Mart ViljasteÕunapuu ja tamm. Triin Mardi................................................................................................................................lk. 34Kuidas sipelgad pesa ehitasid? Ingvar PatsulaÕunapuu ja tamme sõprus. Martin PungasKust on pärit lehise pehmed okkad? Taavi RepänMuhulised haavad. Silva Hämäläinen.......................................................................................................................lk. 35Iseseisev sipelgapoiss. Roland KalnitskiKrahvimägi. Tambet ParmKolme näpuga tamm. Mart Könn.............................................................................................................................lk. 36Kavalpea orav. Sander LuikKuidas rähnist sai paigalind? Marii-Heleen HämäläineneKolm õde. Jüri VäljaotsAmetimäe sünd. Kerttu LepikMiks näsiniin on mürgine? Tauri Tiido.....................................................................................................................lk. 37Kuidas valmis ja sai omale nime kõver kõrts? Marianne LukkTondikivi. Kätlin TatarKuidas Rõngu endale nime sai? Kaspar LuikKuidas tekkisid pilved? Mariliis Soo.........................................................................................................................lk. 38MuinasjutudJüri ja Toomas. Taavi Repän..............................................................................................................................lk. 39-40Seenemuinasjutt. Epp VenskiKalevipoja elu tänapäeval. Taavi Repän...................................................................................................................lk. 40Vana lugu uues kuues. Mart KönnMuinasjutt lumemehest. Tiina LainesteMuinasjutt lumememmest. Ave Kuusma..................................................................................................................lk. 41MÕTISKLUSIÜksik. Marii-Heleen HämäläinenMõtisklus. Ivar KallejärvLooduse hävitamine. Märt LuikMis ühele, mis teisele? Jüri Väljaots.........................................................................................................................lk. 42Üksik linnuke. Katre PeriKuu. Siiri RussakTalv. Karla SaaremäeMis ühele suur, see teisele väike. Tauri TiidoMa tahaksin. Aivo ZirkMilleks? Merilin MäeMurest. Silver EensaluRõõmust. Jaagup Repän..........................................................................................................................................lk. 43Miks? Kadri BraunMünt. Krista Koitla..................................................................................................................................................lk. 44TULE VALU – TULE VÕLUTuli – minu sõber või vaenlane. Kristo VääriSuitusandur, pulberkustuti ja tuletekk. Kersti Russak..............................................................................................lk. 45Kulutules hävib loodus. Timmo ArandKulutules hävib loodus. Kristi Paks Tuli – minu sõber või vaenlane. Marko Liplap..........................................................................................................lk. 46

74

Hädaabinumber – 112. Martin Sokorov Kulutules hävib loodus. Tauri RaidojaKulutules hävib loodus. Sander Luik........................................................................................................................lk. 47Ma tahan saada päästetöötajaks. Riin ViksiKulutules hävib loodus. Epp VenskiKulutules hävib loodus. Kaspar PaksTule valu – tule võlu. Kaarel Viljaste........................................................................................................................lk. 48Päästetöötaja – meie aja kangelane. Marianne LukkNublu – minu sõber. Külliki KalbusNublu – minu sõber. Marian Laineste......................................................................................................................lk. 49TRADITSIOONIDESTMeie pere traditsioonid. Mart Viljaste......................................................................................................................lk. 50Meie pere traditsioonid. Martin Pungas.............................................................................................................lk. 50-51Meie pere traditsioonid. Marianne LukkMeie pere traditsioonid. Kätlin TatarMeie pere traditsioonid. Külliki Kalbus....................................................................................................................lk. 51JUTUKESIKukk. Merilin RussakKilplasi on kõikjal. Ingvar Patsula............................................................................................................................lk. 52Õudusjutt. Ingvar Patsula..................................................................................................................................lk. 52-53Kass ämbris. Rainer PaalRöövel mustas. Rainer PaalJonnipunni äpardus. Tauno KarjusHaigus. Rainer Reisner............................................................................................................................................lk. 53Aprillinaljad. Tauno KarjusHirmus lugu. Anni Sisas..........................................................................................................................................lk. 54Minu koer. Luik SanderSpordi kasulikkus. Kady PõldmaaMõnus suvepäev. Marianne Lukk.............................................................................................................................lk. 55Minu esimene laulupidu. Kady PõldmaaKui ma oleksin arvuti... Mari – Liis Must..................................................................................................................lk. 56SELLINE OLEN MINA!!Minu maailm. Anna – Liisa EensaluKristiina Laul Liisi RätsepsoKadi Kipasto...........................................................................................................................................................lk. 57Raili HaniKätlin Kutsar Silvar RussakAili Annuk Heleri HõimTimmo Arand Liina KroonbergMargus MäeVirgo Reili...............................................................................................................................................................lk. 58Merlene VoolKristjan HurtMeeri KolgaRauno PaalSigne ReiliKlaarika LükkoHeddi – Liis LauritsKerli Kukemilk........................................................................................................................................................lk. 59Hando KriisaGetter Paks Allar LuikArgo Helbre Ats JohansonRauno PaalVäike seiklus. Martin HainsaluPütsepa teekond. Mart Viljaste................................................................................................................................lk. 60 NIMELUULETUSED 2002....................................................................................................................................lk. 61-62NIMELUULETUSED 2004....................................................................................................................................lk. 62-63Üks huvitav lugu. Anna – Liisa EensaluLoomade spordivõistlused. Jaagup RepänTore pidu. Jüri VäljaotsHuvitav lugu. Aivo Zirk............................................................................................................................................lk. 64 Üks veider lugu. Marianne LukkMÕTTEIDKaristamine – vajalik kasvatusmeetod või vägivald. Taavi Repän..............................................................................lk. 65Seal, kus on armastus, sünnib alati imesid. Helina Anier...................................................................................lk. 65-66AILI ANNUKI LUULETUSED..................................................................................................................................lk. 67-69

74

Documents

Rõngu Keskkooli almanahh 2006