Territoriaalne ühtekuuluvus EL-i laienemine ainult ... · mal ajal, kui elanikkond Prantsuse territooriumides endiselt kasvab, väheneb see Madeiral ja Assoori-del, kus väljarände

1 . o s a – Ü h t e k u u l u v u s , k o n k u r e n t s i v õ i m e , t ö ö h õ i v e j a k a s v – o l u k o r d j a s u u n a d

KOLMAS ARUANNE MAJANDUSLIKU JA SOTSIAALSE ÜHTEKUULUVUSE KOHTA 27

Territoriaalne ühtekuuluvus

EL-i peamiseks eesmärgiks — nagu see on esita-tud ka asutamislepingus (artikkel 2) — on "eden-dada majanduslikku ja sotsiaalset progressi, tõsta tööhõivet ning saavutada tasakaalustatud ja pidev areng, luues majandusliku ja sotsiaalse ühtekuulu-vuse tugevdamise ning majandus- ja rahaliidu asu-tamise teel sisepiirideta ala...". See tähendab, et inimesed ei tohiks olla teistega võrreldes ebasood-samas olukorras sõltuvalt nende elu- või töökohast EL-is. Seega on territoriaalne ühtekuuluvus lisatud juba konstitutsiooni (artikkel 3) esialgsesse visan-disse täiendamaks liidu eesmärke majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse osas. Selle tähtsust märgitakse ka asutamislepingu artiklis 16 (põhi-mõtted), mis tunnistab, et kodanikel peab olema ligipääs hädavajalikele teenustele, baas-infrastruktuurile ning teadmistele, rõhutades üldist majanduslikku huvi pakkuvate teenuste tähtsust sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edenda-mise seisukohalt.

Territoriaalse ühtekuuluvuse kontseptsioon väljub majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse mõiste piirest, lisades sellele uusi aspekte ja tugevdades seda. Poliitiliselt on eesmärgiks aidata saavutada tasakaalustatum areng, vähendades olemasolevat ebavõrdsust, vältides territoriaalset tasakaalusta-matust ning muutes selgemaks nii sektoraalse po-liitika, millel on ruumiline mõju, kui ka regionaalpo-liitika. Tuleb arendada territoriaalset integratsiooni ja soodustada regioonidevahelist koostööd.

EL-i territoriaalse tasakaaluga seostub rida aspek-te, mis võivad tulevikus ohustada liidu harmoonilist arengut:

EL-i tasandil: põhiline majandustegevus ja rah-vastik on koondunud viisnurga keskele (Põhja-Yorkshire Inglismaal - Franche-Comté Prant-susmaal - Hamburg Põhja-Saksamaal - Milano Põhja-Itaalias), mille asukoht määratleti juba Teises ühtekuuluvusaruandes ning mis katab 18% EL15 territooriumist ning 41% rahvasti-kust, andes 48% SKP-st ning 75% uurimis- ja arendustegevusele tehtavatest kulutustest.

EL-i laienemine ainult suurendab seda kont-sentratsiooni, suurendades territooriumi ja rah-vastiku arvu, kuid tõstes SKP-d suhteliselt vä-hesel määral;

riikide tasandil: liituvatele riikidele on eriti ise-loomulik majanduse arengu püsiv väljakujune-nud tasakaalustamatus tähtsamate suurlinnade ning riigi ülejäänud piirkondade vahel;

regioonide tasandil: mitmete territoriaalsete disproportsioonide suurenemine või vähemalt püsimine lisaks neile, mida on võimalik mõõta SKP või tööpuuduse näitajate alusel. Majandu-se arenguga kaasneb suurenev ülerahvastus ja saastatus ning püsiv sotsiaalne tõrjutus suu-remates linnastutes, samal ajal kui paljud ääremaad kannatavad, sest lähiümbruses asu-vate väikeste ja keskmise suurusega linnadega ei ole loodud piisavalt tugevaid majandus-sidemeid, mistõttu nende majandus sageli veel nõrgemaks muutub. Suurtel linnadel on oma-dus levida väljapoole, tungides majandusak-tiivsuse kasvades ja rahvastiku lisandudes ümbritsevatesse maapiirkondadesse, kus teki-vad linnastunud külade tüüpi piirkonnad, samal ajal kui maapiirkondades, kus ei ole linnu, vä-heneb elanikkond ning halveneb põhiteenuste kättesaadavus;

regioonides ja linnades: slummide tekkimine piirkondades, kus hädavajalike teenuste kätte-saadavus on sageli piiratud;

mitmes spetsiifilises piirkonnas, mille arengut piiravad geograafilised iseärasused (saared, hõredalt asustatud alad põhjapiirkondades ning mäed), väheneb elanike arv ning elanikkond vananeb, samal ajal kui jätkuvalt on problee-miks ühendus ning keskkond on õrn ning seda ohustavad näiteks regulaarsed põlengud, põuad ja üleujutused;

äärepoolseimates piirkondades, kuhu on koon-dunud looduslikult ja geograafiliselt ebasood-sad tingimused (tunnustatud EL-i asutamisle-pingu artiklis 299,2), kus püsivad tõsised sot-siaalsed- ja majandusprobleemid, mida on ras-ke lahendada, tingituna mainitud regioonide

1 . o s a — Ü h t e k u u l u v u s , k o n k u r e n t s i v õ i m e , t ö ö h õ i v e j a k a s v – o l u k o r d j a s u u n a d


kaugusest asustatud piirkondadest, isoleeritu-sest, topoloogilistest iseärasustest, kliimast, väikesest turust ning sõltuvusest vähesest ar-vust toodetest.

Sellist territoriaalset ebavõrdsust ei saa ignoreeri-da, sest lisaks tõsistele raskustele perifeerias ning äärealadel või ülerahvastuse probleemidele mõne-des piirkondades, avaldavad need mõju EL-i ma-janduse üldisele konkurentsivõimele. Ülerahvas-tumisega seotud kulude kandmine või ebavõrdsu-se sotsiaalsete tagajärgedega tegelemine, annab märku, et ressursse ei jagata optimaalselt ning et majanduse efektiivsus ja konkurentsivõime on ma-dalamad kui kõnealustes regioonides oleks võima-lik saavutada, vaatamata sellele, kas tegemist on atraktiivsete regioonidega või puudustkannatavate äärealadega. Need probleemid võivad tuua kaasa kumulatiivse protsessi, kus näiteks raskus pääse-da juurde uurimis- ja innovatsioonikeskustele või info- ja kommunikatsioonitehnoloogia võrkudele vähendab veelgi majandusarengu potentsiaali re-gioonides, kus see on ennegi väike.

Et võidelda territoriaalse ebavõrdsusega ja saavu-tada majandusarengu ruumiline tasakaalustamine, tuleb koordineerida arengupoliitikat, kui soovitak-se, et see oleks selge ja järjepidev. Seetõttu mää-ratles Euroopa Nõukogu 1999 aastal Potsdamis Euroopa ruumilise arengu perspektiivi.

Tasakaalustatud arengu edendamine

Territoriaalse tasakaalustamatuse jaotumine linnades

Linnad on regionaalarengu mootoriteks ning nende geograafilist asendit EL-is silmas pidades on tasa-kaalustamatus keskuse ja perifeeria vahel eriti ilm-ne. Nende süsteemide analüüs, mis käsitles linna-de potentsiaali ja nendevahelise koostöö ulatust, toob välja järgmised tendentsid10:

kasv ilmneb endiselt Euroopa südames ja pea-linnades, kuhu on koondunud firmade peakor-terid, teaduslik uurimistegevus, haridus- ja kul-tuuriasutused (elanikkonna juurdekasv on en-diselt suur Londonis, suurtes linnastutes Hol-

landis ja Kirde-Saksamaa linnades). Üle 70 lin-na või linnastu, millest 44-s elab rohkem kui 1 miljon elanikku, omavad kõiki neid põhilisi stra-teegilisi funktsioone ning neid võib vaadelda kui üleeuroopalise tähtsusega kasvumetropole.Londonist Milanoni ulatuv kaar, mis läbib Reini-äärseid linnastuid ja linnu (Essen ja Köln) on nende linnade jaoks eriti tähtis;

liituvates maades — vaatamata elanikkonna vananemisele ja vähenemisele — täheldatakse pealinnades märkimisväärset tõusu, märkimist väärivad Budapest, Praha, Ljubljana ja Balti rii-kide pealinnad. Ainsaks erandiks on Poola, kus peale Varssavi on veel viis suurt metropolist;

uute tendentside ilmnemine, mis aitaksid kaasa vähem polariseerunud arengule ja linnapiir-kondade kasvu soodustamisele EL äärealadel, kaasa arvatud:

tuumikala liikumine itta, aidates kaasa Berliini, Müncheni ja Viini kasvule;

Skandinaavia pealinnad, eriti Stockholm ja Helsingi, on muutunud majanduslikult tugevateks, eriti uue tehnoloogia osas;

EL-i äärealade linnad, näiteks Dublin, Ateena ja Lissabon, on viimase kümne aasta jooksul saavutanud märkimisväärse SKP tõusu inimese kohta;

Mitmetes väljaspool tuumikala asuvates linna-des tundub olevat nii elanikkond kui ka piisa-valt tugev majanduspotentsiaal, mis suudaks ligi tõmmata teaduslikku uurimistööd ning mis mõne aja pärast võiksid liituda Euroopa ja isegi rahvusvaheliste otsustuskeskustega. Need suudavad tulevikus stimuleerida äärealade kasvu ja tagada EL-i majandusarengu seisu-kohalt parema tasakaalustatuse.

Sellistest väljaspool 'viisnurka' asuvatest linnadest saab umbes 40 identifitseerida ja kategoriseerida nelja kriteeriumi alusel, mis toovad välja nende tugevad ja nõrgad küljed — elanikkonna arv ja kasv, konkurentsivõime, kommunikatsioonikanalid ning seotus teadmuspõhise majandusega. Nii on Lyon heaks näiteks linnast, mis on tugev kõigis



neljas kriteeriumis, samal ajal kui Bilbaos on tugev ainult üks (teadmised) ning Portol ja Krakovil on ainult keskmine skoor, kui kõik neli kokku võtta. Kokku oli nende 40 linna SKP kasv ajavahemikus 1995–2000 3,3% kuni 4,1% aastas, kui metropoli-de puhul saame rääkida 3% ning 4–5% mõnede äärealade linnade puhul, mis kasvavad kiiresti, nagu juba eelpool märgitud.

Linnadevahelise koostöövõrgu analüüs näitab:

on olemas tugev võrgustik peamiste Euroopa südames asuvate metropolide vahel (kauban-dus, ülikoolid ja kommunikatsioonid), kuhu kuu-luvad London, Pariis, Frankfurt, Amsterdam, Milano ja lähitulevikus ka Berliin;

väljaspool seda gruppi puudub linnade vahel strateegiline koostöö ning liituvates riikides puuduvad väikeste ja keskmise suurusega lin-nade vahelised võrgustikud, välja arvatud Tšehhi Vabariigis ja Sloveenias.

Regiooni-sisene tasakaalustamatus

Maapiirkondade tulevik on üha suuremal määral seotud maapiirkondade majanduse arenguga ter-vikuna ning mõnedel juhtudel nõuab see reaalseid muutusi majanduse ja sotsiaalsfääri põhialustes, muutusi füüsilises infrastruktuuris, juurdepääsu info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale, tööhõive uute allikate tekkimist (nagu näiteks väike- ja keskmised ettevõtted või maapiirkondade turism) ning avalike teenuste ülalpidamine. Seesugune poliitika tuleb integreerida piirkondlikku stratee-giasse, milles sisaldub majandussuhete arendami-ne ja koostöö linnastutega.

Maapiirkondadele esitatav väljakutse erineb vasta-valt sellele, kus nad asuvad eelpoolnimetatud lin-nade suhtes : Laias laastus on võimalik eristada kolme tüüpi maapiirkondi vastavalt sellele, kui suu-res ulatuses on nad integreerunud ülejäänud ma-jandusega ning milline on nende seotus suuremate keskustega:

maailma majandusse integreerunud piirkon-nad, kus toimub majanduskasv ja mille rahva-arv kasvab. Need asuvad üldiselt linnastute vahetus läheduses, elanikkond on hõivatud tootmis- ja teenindussfääris, kuid maad kasuta-takse enamasti põllumajanduslikult (näiteks Prantsusmaa, kus kolmandik farme asub niisu-gustes piirkondades). Elanikkonna kiire kasv ja linnastumise surve tähendab, et on tekkinud vajadus maakasutuse paremaks juhtimiseks, et vältida looduskeskkonna rikkumist ja vastuolu-list kasutamist. Vaatamata kasvavale tähtsuse-le ei arvesta liikmesriigid — välja arvatud

Märkimisväärne ebavõrdsus linnade vahel ja linnade siseselt

Teine linnaaudit, mis hetkel on olemas 189 linna kohta EL15-s (65 'viisnurga' keskosas ja 124 äärealadel) võimaldab analüüsida kolme tüüpi ebavõrdsust – keskuses ja äärealadel asuvate lin-nade vahel, suurte ja keskmiste linnade vahel ning linnaosade vahel. Peamised järeldused on :

Turvalisuse puudumine torkab rohkem silma suu-remates kui keskmise suurusega linnades. Näi-teks Inglismaal on vägivaldsete rünnete arv suurtes linnades kaks korda kõrgem kui keskmi-se suurusega linnades ning mõrvade arv isegi kolm korda suurem. Samuti täheldatakse seesu-gust tendentsi rohkem EL-i keskosas asuvates linnades kui ääremaadel;

Saastamine näitab ilmselget keskus vs ääre-maad struktuuri, kusjuures keskosas asuvates linnades ületab osooni tase 14 päeval aastas tipptaseme, samal ajal kui ääremaadel juhtub seda vähem kui 1 kord aastas;

Tundub, et tööpuudus on seotud rohkem riiklike faktoritega kui sellega, kas linn asub keskuses või äärealadel, või kui suure linnaga on tegemist. Sama kehtib vaesuse kohta (allpool vaesuspiiri elavate inimeste suhe on keskosas 9% ning ää-realadel 16%). Samal ajal valitseb linnasiseselt eri linnaosade vahel suur ebavõrdsus, näiteks on Portos erinevused tööpuuduse tasemes suhtes 8 : 1, kusjuures keskmine näitaja on madal, ning Marseilles 5 : 1, kusjuures keskmine näitaja on kõrge.



Ühendkuningriik ja Rootsi — üldiselt piisavalt linnastute ja maapiirkondade vaheliste suhete tähtsust;

vaheastme maapiirkonnad, mis on suhteliselt kaugel linnastute keskustest, kuid millel on hea transpordiühendus ja suhteliselt hästi arenenud infrastruktuur. Nendes piirkondades on reegli-na stabiilne elanikkond ning mitmekesistuv ma-janduse areng. Mitmetes liikmesriikides aset-sevad nendes piirkondades suurfarmid. Piir-konna vajadusteks on säilitada oma põlluma-janduslik potentsiaal, kiirendada majanduse mitmekesistumist ning tugevdada suhteid väi-keste ja keskmise suurusega linnadega;

isoleeritud maapiirkonnad, mis on hõredalt asustatud ja asuvad sageli perifeerias, kaugel linnastute keskustest ja peamistest transpordi-võrkudest. Nende isolatsiooni põhjustavad sa-geli topograafilised iseärasused (näiteks mäes-tikud) ning neil on sageli vananev elanikkond, nõrgalt arenenud infrastruktuur, põhiteenuste madal tase ning madal sissetulek inimese koh-ta, kvalifitseerimata tööjõud, vähene integreeri-tus maailmamajandusse. Elanikkond sõltub suuresti põllumajandusest ning elanike arv vä-heneb. Selliseid piirkondi võib leida Edela-Portugalist, Põhja- ja Kirde-Hispaaniast, Kesk-Prantsusmaalt, Šotimaalt, Soomest ja Rootsist. Olukorda saab parandada nende piirkondade “elustamisega” ning majandusaktiivsuse säili-tamise ja vajalike avalike teenuste kättesaada-vaks muutmisega. Ning on vaja arendada suh-teid linnadega, isegi kui need asuvad suhteli-selt kaugel.

Geograafiliselt ebasoodsad piirkonnad

Nagu eelpool mainitud ning nagu rõhutatud Teises ühtekuuluvusaruandes on piirkondades, kus esi-neb spetsiifilisi ja püsivaid, regiooni arengut takis-tavaid geograafilisi iseärasusi — näiteks asustatud piirkondadest kaugel asuvad alad, saared, mäesti-kud, hõredalt asustatud regioonid Euroopa põhja-piirkondades — antud regioonidele iseloomulikke probleeme, mis puudutavad ühendust ülejäänud EL-iga ning integreerumist sellega.

Seitse EL-i kõige kaugemat piirkonda hõlmavad 25 saart ja Guajaanat ning nende rahvaarv kokku moodustab umbes 4 miljonit. Nad kannatavad eri-nevate ebasoodsate looduslike tingimuste koos-mõju all, mistõttu on raske parandada majandus-likke ja sotsiaalseid tingimusi, kusjuures sugugi mitte väikest rolli mängivad selles suhtes kaugus majandus- ja halduskeskustest ning lähimast man-nermaast. Kõige kaugemal on Réunioni saar, mis asub üle 9000 km Pariisist 1700 km Aafrika ranni-kust, samal ajal kui mandrile kõige lähemal asuvad Kanaari saared, on rannikust ikkagi 250 km kau-gusel. Nende kaugele asukohale lisanduvad loo-duslikud tingimused (mitmel juhul on tegemist saa-restikuga, kus on vähe maad ja vähe elanikke), raske maastik ja kliima.

Välja arvatud Kanaari saared (kus elab peaaegu 45% 7 kõige kaugemate äärealade elanikest ning kus SKP inimese kohta oli ainult umbes 6% mada-lam Hispaania keskmisest) on SKP inimese kohta ainult 57% EL15 keskmisest ning Réunion, Gua-jaana ja Assoorid kuuluvad 10 kõige vähem jõuka regiooni hulka. Kõik need piirkonnad kannatavad majanduse puuduliku arengu, ulatusliku põlluma-jandussõltuvuse ja kõrge tööpuuduse all, kuid sa-mal ajal, kui elanikkond Prantsuse territooriumides endiselt kasvab, väheneb see Madeiral ja Assoori-del, kus väljarände protsent on kõrge. Kanaaridel on tekkinud liiga suur elanikkonna juurdekasv ning nad on sattunud liigsesse sõltuvusse turismitöös-tusest, kusjuures muud tööstusharud on jäänud unarusse.

Lisaks sellele kuulub EL15-sse 284 asustatud saart, kus elab 9,4 miljonit inimest (3% EL15 rah-vastiku koguarvust) ning mille maismaaterritoorium on 95 000 km2 (3% EL15 koguterritooriumist). Nende alade majanduse arengut takistab pidevalt nende suhteline isolatsioon ning sellega kaasne-vad lisandunud kulud. Veelgi enam, paljudel juhtu-del on tegemist mägise maastikuga ja/või maha-jäänud äärealadega nagu neid esineb Itaalias Mezzogiornos, Kreekas või Šotimaal. Paljud neist on ka mõne saarestiku osad, mis on enamikel juh-tudel lisatakistuseks, pidades silmas, et transpor-



diühendused mandriga ja avalikud teenused asu-vad kõige suuremal saarel.

Saared on jaotunud suhteliselt võrdselt Atlandi ookeani, Balti mere ja Vahemere vahel, kuigi Va-hemeres asuvatel 119 saarel elab 95% nende ela-nike koguarvust, millest omakorda 85 % elab Sitsii-lias, Sardiinias, Baleaaridel, Kreetal ja Korsikal. Seevastu on mujal asuvad saared reeglina väik-semad ja hõredamalt asustatud. Ainsateks erandi-teks on Rootsi saar Gotland, Šoti saared Lewis ja Harris ning Orkney saarestiku suurim saar. Nende keskmine SKP ühe inimese kohta aastal 2001 oli 72 % EL15 keskmisest ning enamikel juhtudel (väl-ja arvatud Baleaarid) madalam kui sama riigi üle-jäänud osades. Need piirkonnad on üldiselt ma-janduslikult haavatavamad, kuna nende majandus-aktiivsus on koondunud kahte suurde sektorisse — põllumajandusse ja kalandusse ning turismi.

Mägiseid alasid leidub kõikjal EL15-s, need kata-vad 40 % maismaast ning nende rahvaarv on ligi-kaudu 67 miljonit ehk teisiti öeldes umbes 18% EL15 rahvaarvust. Pärast EL-i laienemist EL25-le püsib nende arvele langev rahvastiku osakaal ligi-lähedaselt samal tasemel, kuid maismaa osakaal väheneb, kuna uutes liikmesriikides on rahvastiku tihedus mägedes pisut kõrgem kui teistes regioo-nides. Mägised alad sõltuvad põllumajandusest rohkem kui teised piirkonnad, seda eriti liituvates riikides, kuid samuti EL15-s. Ehkki mitmed mägi-piirkonnad asuvad majanduskeskuste ja suurte turgude läheduses, on kulutused transpordile ras-kest maastikust tingituna reeglina kõrged, mis muudab antud regioonid mitmete põllumajandus-harude viljelemise seisukohalt ebasobivaks.

Tööpuudus on üldiselt kõrgem ääremaade mägis-tes piirkondades, näiteks Põhjamaade põhjapool-seimatel aladel, Šotimaal, Põhja-Iirimaal ja Ühend-kuningriigis, lõunapoolsetes mäeahelikes Hispaa-nias, Korsikal, Lõuna-Itaalias ja Sitsiilias. Seevastu on töötuse tase enamasti suhteliselt madal mägi-piirkondades, mis asetsevad suuremate tööstus-keskuste läheduses või kus taolised keskused on oma regioonis olemas, nagu näiteks piirkonnad Walesis, Itaalias Põhja-Apenniinides ning piki Alpi-

de põhja- ja lõunapiiri Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias. Kuid on erandeid, nagu näiteks Ardennid Belgias ning Maagimäed Tšehhi Vabariigis ja Sak-samaal.

Kuigi on vaja läbi viia täiendavaid uuringuid, võib olemasolevate uurimistulemuste põhjal teha järel-duse, et majanduslik hajutamine põllumajanduselt teenuste suunas toimub tavaliselt madalmaadel kiiremini kui mägipiirkondades, et mägipiirkonda-des või nende läheduses asuvate suurte linnade olemasolu annab olulise stiimuli tööstustegevusse (või et mägipiirkondade ressursirikkus võib kaasa tuua nende lähedal asuvate suurte linnade arene-mise), ning et teenindussektoris on reeglina kõrge tööhõive jõukamates mägipiirkondades, enamasti turismisektoris (näiteks Alpides) või avalike tee-nuste alal hõredalt asustatud piirkondades (eriti Rootsis ja Soomes).

Sellest ajast kui Soome ja Rootsi 1994. aastal ühi-nesid EL-iga, on hõreda asustusega alade prob-leemile pööratud EL-i ühtekuuluvuspoliitika välja-töötamisel suuremat tähelepanu. Elanikkonna keskmine tihedus nende riikide arktilistel ja subarktilistel aladel jääb alla 5 inimese ruutkilo-meetri kohta, mida on tunduvalt vähem kui kusagil mujal liidus, välja arvatud Põhja-Šoti mägismaa ja Šoti saared11.

Keskmine SKP inimese kohta nendes piirkondades moodustab 87% EL-i keskmisest, mis on oluliselt madalam kui nende riikide keskmine. Samuti on tööpuuduse tase nimetatud riikide keskmisest kõr-gem. Üldiselt on Rootsis suur teenindussektori töökohtade osakaal, seda eriti avalike teenuste osas, samal ajal kui Soomes töötab rohkem inime-si põllumajanduses ja tööstuses, eriti puidu-, tsellu-loosi- ja paberitööstuses.

Rootsi vastavates piirkondades peatus SKP kasv 1990ndate aastate keskel (olles vaid alla poole EL-i keskmisest) ja tööhõive tase ei ole taastunud pä-rast töökohtade suurt vähenemist majanduslangu-se ajal 1990ndate aastate algul. Elanike arv vähe-neb tempos, mida on muudes regioonides tähelda-tud tavaliselt ainult tõsiste strukturaalsete problee-



1.6 Muutused rahvastikus, 1996-1999: põhikomponendid

EUROPEAN SPATIAL PLANNINGOBSERVATION NETWORK

© EuroGeographics: administratiivpiiride liit

0 100 500 km

positiivne migratsioonibilanss ja positiivne loomulik iive

positiivne migratsioonibilanss ja negatiivne loomulik iive

negatiivne migratsioonibilanss ja negatiivne loomulik iive

positiivne migratsioonibilanss ja negatiivne loomulik iive

negatiivne migratsioonibilanss ja positiivne loomulik iive

negatiivne migratsioonibilanss ja positiivne loomulik iive

Rahvaarvu juurdekasv

Rahvaarvu langus

andmed puuduvad

AT, CH, DE, FI, EL, MT, NL, PT, SE, UK: NUTS2

Allikas: ESPON-i andmebaasAndmete päritolu:EL15 ja N12: Eurostat;Norra ja Šveits: Riikide statistikaametid

See kaart ei peegelda vältimatult ESPON-imonitooringukomitee arvamust



mide puhul. 1990ndate aastate jooksul kaotasid Kainnu ja Lapimaa Soomes keskmiselt 1 % elanik-konnast aastas, samal ajal kui Norrbotten Rootsis kaotas aastas 0.6% oma elanikkonnast12 (tabel A1.8).

Geograafiliselt ebasoodsatepiirkondade ühised probleemid

Vaatamata sellele, millises EL-i osas need piirkon-nad asuvad, on neil kõigil ühiseid probleeme juur-depääsuga suurtele turgudele ning kaugusega tur-gudest. See omakorda lisab transpordikulutusi ning pidurdab majandusarengut. Samal ajal on infrastruktuuri ülesehitamine ning kulutused tervis-hoiu- ja haridussüsteemile ning muudele põhitee-nustele tavaliselt samuti suuremad seoses maasti-ku iseärasuste ning asukoha eraldatusega; samuti on nende kulutuste vajalikkust raskem põhjenda-da, kuna teenindatavate inimeste arv on väike. Paljudel juhtudel on elanike arv või turu suurus allpool kriitilist piiri, et investeeringuid majandusli-kus mõttes põhjendada. Sellele probleemile lisan-dub elanikkonna vananemine ja vähenemine, kui noored lahkuvad (kaart 1.6).

Saarte puhul tundub elanikkonna kriitiliseks hul-gaks olevat umbes 4000–5000, millest suurema arvu korral on elanike hulgas tavaliselt suhteliselt palju noori inimesi ning tervishoiu- ja haridusasu-tused toimivad hästi. Allapoole seda arvu ületab väljaränne sisserände, elanikkond vananeb ning halvasti toimivad teenused on tavalised.

EL15 mägipiirkondades on elanikkonna tihedus (51 inimest km2) vähem kui pool EL-i keskmisest, kuigi vahetult ümbritsevatel aladel on see tavaliselt palju kõrgem, peegeldades nende suhtelist atrak-tiivsust elu- ja töökohana. Vaatamata sellele, et keskmiselt toimub pidev elanikkonna vähenemine, on tekkinud piirkondi, mis tõmbavad ligi inimesi ja uusi ettevõtteid. Liituvates riikides on pilt sarnane, ehkki rahvastikutihedus nendes piirkondades on peaaegu kaks korda suurem kui EL15-s ning ainult pisut allpool muude piirkondade keskmisest.

Võrdsem juurdepääs üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele

Territoriaalse ühtekuuluvuse põhitingimuseks on, et vaatamata mõnedes piirkondades esinevatele raskustele, peab kõigi inimeste jaoks elukohast sõltumata olema tagatud võrdne juurdepääs põhi-rajatistele, hädavajalikele teenustele ja teadmistele — mida kokku mõistetakse termini all "üldist ma-jandushuvi pakkuvad teenused".

Ligipääs efektiivsele transpordisüsteemile ja piisav ühendus EL-i tuumikalaga on regiooni perifeersuse määratlemise esmaseks mõõdupuuks. Piirkonnad, kus on parem juurdepääs turgudele, on reeglina teistest kõrgema tootlikkusega ning konkurentsi-võimelisemad. Käesoleval ajal on teedevõrk EL-i keskosas üldiselt palju rohkem arenenud kui ääre-aladel, ning kuigi kiirteede ehitamine on viimasel ajal elavnenud, on maanteid, mis viivad ääreala-delt keskossa, kuhu on koondunud turud, palju vähem kui mujal. Eriti halb on olukord Eesmärk 1

Mägipiirkondade ligipääsetavus

Hiljuti läbiviidud mägipiirkondade uuringu kohta koostati indeks, et liigitada mägipiirkonnad vastavalt ligipääsetavusele. Seejuures võeti arvesse kaugus linnulennult riigi pealinnast, teistest linnadest ning ülikoolidest ja tervishoiuasutustest, samuti ka transpordivõrgu tihedus (maanteed, raudteed, lennujaamad).

Mägipiirkonnad, millele juurdepääsu võib lugeda väga heaks või heaks, asuvad näiteks Põhja-Inglismaal, Sitsiilias ja Slovakkias. Samuti kuuluvad sinna Alpid, Karpaadid, Sudeedid, kõik Saksamaal asuvad piirkonnad, Ardennid, samuti kolm piirkonda Hispaanias ja kaks Portugalis. Keskmise ligipääsetavusega alad ümbritsevad eelmist kahte gruppi. Nende hulka kuuluvad piirkonnad Kreekas, Walesis, Hispaanias ja Soomes ning Keskmassiiv Prantsusmaal. Halva juurdepääsuga piirkonnad asetsevad kolmandast grupist põhjas, eriti Šoti mägismaal ja Šoti saartel ning enamikus Soome ja Rootsi mägipiirkondades.



aladel Portugalis, Kreekas, Iirimaa lääneosas ja Balti riikides (kaart A1.5)

Sama kehtib isegi suuremal määral raudtee kohta, kuna enamikel äärealadel ei ole raudteevõrgu ehi-tamine maanteede rajamisega sammu pidanud. Rumeenia, Bulgaaria, Lõuna- ja Kesk-Itaalia ning Põhja-Taani, samuti Kreeka ja Hispaania Madridi-Sevilla kiirraudteest kaugemal asuvate piirkondade raudteeühendus EL-i tuumikaladega on väga halb (kaart A1.6).

Õhu kaudu on ühendus tuumikaladega oluliselt parem, sest isegi kõige kaugematel äärealadel on olemas rahvusvahelised lennuväljad, kuigi lennu-ühenduse parandamist tuleb vaadelda seoses ül-diselt õhuteed mööda transporditavate kaupade väikese hulgaga (kaart A1.7).

Ehkki üleeuroopalise võrgu loomine parandab ühendust, eriti liituvates riikides — kõige rohkem Bulgaarias ja Rumeenias—, on selle mõju erineva-tes piirkondades ja ääremaadel väga erinev — olenevalt sellest, kui hea on nende ühendus pea-teedega, mis omakorda sõltub riigisiseste teise astme teede seisundist.

Juurdepääs uutele tehnoloogiatele, eeskätt info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale, on eriti tähtis äärealade ja geograafiliselt ebasoodsate piirkon-dade jaoks. Mitte ainult sellepärast, et need vä-hendavad vahemaade tähtsust või EL-i tuumik-alasse jõudmise aega, vaid olulisem on asjaolu, et nende halb kättesaadavus või selle puudumine kahjustab peaaegu kindlasti asjaomaste regiooni-de arenguväljavaateid ning on põhjuseks, miks sinna ei asutata ettevõtteid.

Arengu prioriteedid

Ehkki majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused on geograafiliselt ebasoodsates piirkondades väga erinevad, on nad tavaliselt vähem jõukad ning neil on suurem tööpuudus kui asukohariigis või ääre-alal, mille koosseisu nad kuuluvad. Kui jätta viima-timainitud regioonid kõrvale, mõjutavad asukoha-

riigi majandusnäitajad sellest hoolimata vältimatult nii SKP-d inimese kohta kui tööhõivet.

Geograafiliselt ebasoodsad asjaolud ei tähenda alati ebasoodsaid majandustingimusi. Tegelikult on elu korduvalt näidanud, et neist võivad kujuneda hoopis eelised, mis avavad sootuks uusi arengu-perspektiive. Lisaks sellele kuuluvad paljud nen-dest piirkondadest EL-i looduspärandi hulka ning seal asub palju kohti, kus puhata, nautida kultuuri-lisi või muid väärtusi. Ainuüksi see võiks olla põh-juseks need alles jätta ning seal asustus säilitada, mis omakorda tähendab, et on tähtis parandada ühendusi ning säilitada või arendada hädavajalikke teenuseid.

Samavõrra tähtis on, et valitud majandusarengu suund järgiks looduspärandi hoidmist ega ohus-taks neidsamu geograafilisi iseärasusi, mis on või võivad olla nende kui asukoha suhteliste eeliste võtmeaspektiks, olgu tegemist inimeste elukoha või firmade asukohaga. Seega kaotab koos tead-musmajanduse arenguga tähtsust toormaterjalide või isegi suurte turgude lähedus asukohale ning hoopis suuremat tähtsust hakkab omandama at-raktiivne looduslik ja füüsiline keskkond – kuid loomulikult peab olema tagatud hädavajalike tee-nuste ja eelpoolkirjeldatud asutuste kättesaadavus.

Seega tuleks taoliste tundlike alade majandus-arengut planeerides isegi rohkem kui mujal silmas pidada looduskeskkonna säilitamise ja kaitsmise vajadust, kuid see ei tähenda mitte ainult nimeta-tud prioriteedi integreerimist investeerimisotsuste tegemise protsessi — vaid kus iganes võimalik — tuleks otsida valikuid, mis parandaksid loodus-keskkonda, tugevdades samas ka piirkonna kon-kurentsivõimet. Taolisteks näideteks, kus võidavad mõlemad osapooled, on varem kasutusel olnud tööstuspiirkondade puhastamine ja nende kasuta-mine muuks äritegevuseks, raudteeühenduse mo-derniseerimine ühenduse parandamiseks (uute kiirteede ehitamise asemel) või puhaste ja uuene-vate energiaallikate kasutuselevõtt, et asendada kivisöel või naftal töötavaid elektrijaamu, mis kasu-tavad mitteuuenevaid loodusvarasid ja saastavad atmosfääri.



© EuroGeographics: administratiivpiiride liit

0 100 500 km

1.7 Territoriaalne mitmekesisus : maastiku killustatuse aste

vähem kui 20% maastikust

Canarias (E)

Guadeloupe Martinique Réunion

Guyane (F)

Açores (P)

Madeira

20% kuni 50% maastikust; väga killustatud

20% kuni 50% maastikust; mõõdukalt killustatud

20% kuni 50% maastikust; vähe killustatud

rohkem kui 50% maastikust

täisehitatud maa-alad

andmed puuduvad

Maastik = kõik maa-alad (NUTS3 tasand)välja arvatud täisehitatud maa-aladja põllumajandusmaa.Allikas: CORINE Landcover



Ehkki valikuid, kus võidavad mõlemad osapooled, ei ole alati võimalik leida, peaks arengupoliitika keskseks elemendiks nii tundlikel aladel kui kõikjal mujal siiski olema selliste strateegiate järgimine, mis vähendavad miinimumini looduskeskkonna kahjustamist, et seda saaks pikka aega kasutada, vältides strateegiaid, mille puhul oleks tegemist lihtsalt lühiajaliselt kiiret kasvu tagava vahendiga.

Keskkonnaprobleemid on teravad kogu EL-is, nii aladel, kuhu on koondunud enamus elanikkonnast ja seetõttu ka mitmesugune majandustegevus, kui ka aladel, kus on tegemist eeskätt põllumajanduse, kuid ka kaevandamise ja muude taoliste majan-dusharude survega loodusressurssidele. Need piirkonnad ei ole EL-i territooriumil võrdselt jaotu-nud, vaid on koondunud teatud kohtadesse (kaart 1.7). Nende piirkondade esmaseks vajaduseks on looduskeskkonna puhastamine ning edasiste kah-justuste vältimine. Kuid mitte väiksema tähtsusega ei ole looduskeskkonna jätkuva halvenemise takis-tamine looduslikes või pool-looduslikes piirkonda-des, kus on tegemist inimtegevuse jätkuva peale-tungiga, või mis on maha jäetud ning killustuvad üha enam või kus puudub loodusressursside kasu-tamise kaitse. Seetõttu peavad need eesmärgid olema majandusarengu strateegia integreeritud osaks kogu EL-is, et oleks tagatud püsiv areng.

Kasvu, tööhõivet ja konkurentsivõimet määravad faktorid

Märtsis 2000 Lissaboni tippkohtumisel seadis Eu-roopa Liit endale eesmärgiks saada kõige konku-rentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks tead-musmajandusega piirkonnaks maailmas, mis on võimeline pidevaks ja jätkusuutlikuks majandus-kasvuks rohkemate ja paremate töökohtadega ning tihedama sotsiaalse ühtekuuluvusega. Selle-ga määrati kindlaks mitmed põhieesmärgid:

eelistada uuendustegevust ja ettevõtlikkust, luues selleks tihedamaid sidemeid uurimisinsti-tuutide ja tööstuse vahel, arendades uurimis- ja arendustegevust soodustavaid tingimusi, pa-randades juurdepääsu finantseerimisvõimalus-

tele ja oskusteabele ning aidates kaasa uute äriettevõtete tekkimisele;

tagada täistööhõive, rõhutades vajadust teha töövõimalused kättesaadavaks, suurendada tööviljakust ja parandada töö kvaliteeti ning edendada elu-kestvat õppimist;

kindlustada ühtne tööturg, mida iseloomus-tavad vähene tööpuudus ning väikesed sot-siaalsed ja regionaalsed erinevused töökoha leidmisel;

“ühendada” Euroopa, eriti läbi tihedama integ-ratsiooni ning parandades transpordi-, tele-kommunikatsiooni- ja energiavõrke;

kaitsta keskkonda, seda enam, et see kiiren-dab uuendustegevust, ning juurutada uusi teh-noloogiaid, näiteks energeetikas ja transpordis.

Euroopa ühtekuuluvuspoliitika teeb suure panuse nendele eesmärkidele, eriti piirkondades, kus on kasutamata majanduslikku ja tööhõive potentsiaali, mida saab realiseerida eesmärgipäraste ühtekuu-luvuspoliitiliste meetmetega, aidates seeläbi kaasa kogu EL-i majanduskasvule.

Poliitilisest vaatenurgast nõuab pidev regionaalne areng riiklikul tasandil loodud soodsaid tingimusi, eriti makroökonoomilises keskkonnas, mis eden-dab majanduskasvu, tööhõivet ja stabiilsust ning maksu- ja regulatoorset süsteemi ning aitab eden-dada ettevõtlust ja luua töökohti.

Regionaaltasandil on vaja täita kaks täiendavat tingimuste kogumit. Esimene neist on nii sobiva baasinfrastruktuuri (toimivate transpordi-, tele-kommunikatsiooni- ja energiavõrkude, piisavate veevarude ning soodsate keskkonnatingimuste jm. näol) kui ka sobivate oskuste ja väljaõppega tööjõu olemasolu. Reaal- ning inimkapitali tugevdamine koos institutsiooniliste abivahendite ja administra-tiivvõrgustiku täiustamisega kohapeal on eriti oluli-ne Eesmärk 1 piirkondades ja liituvates riikides, kus mõlemad on praegu suurel määral puudulikud.

Teine tingimuste kogum, mis on otseselt seotud teadmusmajanduses tähtsate piirkondliku konku-rentsivõime teguritega, sisaldab kõrgeima tähele-

Documents

Territoriaalne ühtekuuluvus EL-i laienemine ainult ... · mal ajal, kui elanikkond Prantsuse territooriumides endiselt kasvab, väheneb see Madeiral ja Assoori-del, kus väljarände