38

Tädi Mailale meeldisid kangesti jõulud. Ta armastas jõule seda-võrd, et pidas neid aastaringi. Isegi kõige palavamal suvepäeval põlesid tema aknal küünlad, kõlas vaikne jõulumuusika ja särise-sid verivorstid.

Kohe, kui tädi Maila ärkas, tõmbas ta selga punase jõuluva-nakuue ja sidus ette valge habeme. Seejärel lippas ta kööki ja asus piparkooke küpsetama.

„Aisakell, aisakell,” laulis ta tähe- ja südamekujulisi pipar-kooke glasuuriga kaunistades. Niiviisi rassis ta terve päeva. Õhtu saabudes ladus ta koogilasti aiakärusse ning läks naabritele jõu-luvana tegema. Alguses oli see naabritele meeltmööda. Mõelda vaid – isuäratavad piparkoogid tuuakse koju kätte! Aga mida aeg edasi, seda tõredamaks nad muutusid.

„Jälle ta tuleb oma koogikäruga,” ehmus naabritädi. „Kooke ei tohi nii palju süüa. Kookides on kalorid.”

„Õige jutt,” oli naabrionu nõus. „Pealegi käsib ta muudkui luuletusi lugeda. Minule aga ei jää salmid kuidagi pähe. Tõmbame parem kardinad ette ja oleme vaikselt, ehk läheb minema.”

„Ho-ho-hoo!” hüüdis tädi Maila. „Kas head lapsed on kodus?” Ent uksele ei ilmunud kedagi. Nüüd ronis tädi Maila katusele, pistis pea korstnasse ja kisas hirmsa häälega:

TÄDI MaILa ja uuT MOODI PÄK aPIK uD

39

„HO-HO-HOO-OOO! Magate niiviisi veel jõulud maha! Maast lahti, tukunuiad!”

Aga majast ei kostnud kippu ega kõppu.„Mis see siis ometi olgu,” torises tädi Maila. „Kus nad küll

kolavad? Jõuluõhtul peab kodus olema ja mulle salmi ütlema.”Ta ronis katuselt alla ning läks järgmise maja juurde. Aga nii

seal kui ka mujal kordus sama lugu. Nüüd muutus tädi Maila kangesti murelikuks. Ta vantsis koju ja vajus mõttesse.

„Järsku peaksin ma hoopis lihavõttejäneseks hakkama,” arut-les ta. „Värviksin iga päev mune ja viiksin neid naabritele.”

Aga ta rehmas õnnetult käega, sest jänesekostüümi tal ei olnud. Ja pealegi, kes siis kärutäie piparkooke ära sööb. Äkki kuulis tädi Maila vaikset krõbinat, ta tõstis pilgu ning märkas pisikest hiirt.

„Ho-ho-hoo,” ütles tädi Maila sosinal, et hiirt mitte kohu-tada. „Kui sa piparkooki tahad, siis pead salmi ütlema, sest niiviisi on kombeks.”

„Pi-pi-pi-pi-pi-pii,” piiksus hiir. Tädi Maila naeratas õnneli-kult ja andis hiirele piparkoogi. „Tubli oled, mudilane,” kiitis ta. „Salm läks sul ilusti riimi. Kas siin rohkem häid lapsi ei olegi?”

Aga oli küll. Hiiri vooris tädi Maila koju igast ilmakaarest. Kõik nad ütlesid salmi ja said piparkoogi.

Sellest päevast alates ei olnud tädi Mailal vähimatki muret – kõik tema küpsetatud piparkoogid söödi viimseni ära.

„Ma õmblen teile pisikesed punased mütsid,” lubas tädi. „Siis saavad teist minu päkapikud. Õpetan teid laste sussi sisse pipar-kooke viima. Ho-ho-hoo!”

„Pi-pi-pii!” vastasid hiired ja võtsid valveseisangu. Nemad olid jõulupühadeks valmis.