VÄHK JA VÄHIKASVATUS

Vähikasvatuse seminari Jäneda, 15.-16. märts 2001

õppematerjal

Koostanud

Ari Mannonen ja Tiit Paaver

Koostatud toetudes Soome ja Eesti õppekirjandusele

2

Käesoleva õppematerjali koostamiseks on kasutatud kirjandust: Kirjavainen J. 1996 Hämeen Ravunviljelyopas. Kala- ja riistahallinnon julkaisuja 23. 117 lk. Järvenpää T., Tulonen J., Erkamo E., Savolainen R., Setälä J. 1996. Ravunviljely – menetelmät ja kannattavuus. Riistan ja Kalantutkimus, 111 lk. Koostajad tänavad nende autoreid. Ari Mannonen Tiit Paaver

3

SISUKORD Eessõna 1. Vähi bioloogia……………………………………………………………… 5

1.1. Vähid ja nende kehaehitus………………………………………………. 5 1.2. Vähi elutsükkel……………………………………………………………7

Kasv ja kestumine …………………………………………..7 Suguküpsus……………………………………………….…8 Paaritumine ja kudemine…………………………………… 8 Marjaterade ja poegade arv………………………………… 9

1.3. Vee kvaliteet……………………………………………………………….9 Temperatuur…………………………………………………9 Hõljuvained………………………………………………….10 Hapnikusisaldus………………………………………….….10 Happelisus ja aluselisus………………………………….….10 Alumiinium ja raud……………………………………… ...10 Kaltsium………………………………………………….….10 Mürgised ained………………………………………………11

2. Vähi parasiidid ja haigused………………………………………………12 Vähikatk………………………………………………….….12 Teised vähil esinevad seennakkused ja haigused……………13 Lapihaigus…………………………………………………...13 Vees esinevad hallitusseened…………………………….….13 Psorospermium haeckeli…………………………………….13 Portselanhaigus………………………………………………14 Bakterid……………………………………………………...14 Viirused……………………………………………………...14 Väliskestal elavad loomad e. epibiondid…………………….14

3. Vähikasvatus…………………………………………………………………15 3.1. Vähipoegade kasvatus……………………………………………………..15

3.1.1. Marja hautamine………………………………………………….….15 Eraldihautamine……………………………………………...16 Looduslähedane hautamine……………………………….…16 Normaalaegne hautamine……………………………………16

3.1.2. Poegade tiigikasvatus………………………………………………...16 3.1.3. Ekstensiivne tiigikasvatus……………………………………………16 3.1.4. Poolintensiivne tiigikasvatus…………………………………………16 3.1.5. Intensiivne e. tööstuslik kasvatamine………………………………..17

3.2. Vähikasvanduse kavandamine…………………………………………….17 Tiikide projekteerimine………………………………….…..17 Kasvutiigid ja nende ehitus……………………………….…..18 Vähipoegade tiigid……………………………………………18 Varjepaigad……………………………………………….…..18 Vähitiikide piiramine aiaga……………………………….…..19 Tiigitammid……………………………………………………...19 Tiikide paigutus………………………………………………….19

4

Sisebasseinide ehitamine………………………………….……..20 3.3. Veevarustus………………………………………………………………….…20

Vajalik veekogus………………………………………….……..21 Vee korduvkasutus………………………………………………21 Vee eemaldamine tiikidest………………………………………21

3.4. Kasutatava vee töötlemine…………………………………………………….22 Restid ja filtrid…………………………………………….……..22 Ultraviolett (UV) kiirgusega töötlemine…………………………22 Lupjamine…………………………………………………….….22 Vee aereerimine………………………………………………….23

4. Kasvatuse viisid ja tsükkel…………………………………………………....23 Sugukarja ülalpidamine, suguküpsus, paaritamine ja kudemine...23 Kudemine ja marjaterade arv…………………………………....24

4.1.Hautamisviisid………………………………………………………………… .24 Marja hautamine…………………………………………………25 Marja hautamine emastest eraldi (kunstlik hautamine e. eraldihautamine)……………………………………………...26 Koorumise kiirendamine soojas hautamisel…………….…….....27 Poegade tootmise tsükkel………………………………………..28 Söötmine…………………………………………………………28 “Saagikoristus”…………………………………………………..29 Poegade talvitamine……………………………………………...29 Poegade kasvatamine teisel kasvusuvel………………………....30

4.2. Vähikasvatuse tehnoloogia ja tootmise korraldus…………………………..30 Loodusliku toitumisrežiimiga tiigid …………………………….30 Poolintensiivne tiigikasvatus…………………………….……....31 Intensiivne kasvatus……………………………………….….… 32 Polükultuur (mitmete liikide kasvatamine samas tiigis)………....32

Vähikasvatuse areng ja seisund Rootsis………………………....33 4.3. Vähkide söötmine……………………………………………………………...33 4.4. Vähkide sumbaspidamine……………………………………………………..34 4.5. Vähkide väljapüük tiikidest…………………………………………………..34 4.6. Veaotsing ebaõnnestumise korral………………………………………….…35 4.7. Röövloomad ja nende poolt tekitatav kahju………………………………....36 5. Vähikasvatuse majandusanalüüs…………………………………………...36

5.1. Vähikasvanduse asutamiskulud……………………………………………...36 5.2. Vähikasvatuse tasuvus………………………………………………………...37

Kaubavähi kasvatuse tasuvus Soomes…………………………..38 LISA…………………………………………………………………………………….40 Joonised……………………………………………………………………………..40

5

Eessõna

Käesolev õppematerjal on koostatud seoses 2001 aastal Jänedal peetud vähikasvatuse õppepäevadega. Selle aluseks on Ari Mannoneni loengute konspekt Soome vähikasvatuse kohta, mis on tõlgitud ja Eesti oludest lähtuvalt täiendatud ja muudetud. Kuigi Eestis signaalvähki ei kasvatata, on selle liigi kasvatamise kogemustest üht-teist õppida ka Eestis ja seetõttu sisaldab alljärgnev materjal ka signaalvähi andmeid. Eestis on seni vähi ja vähikasvatuse kohta nii vähe kirjutatud, et eestikeelne terminoloogia on veel välja kujunemata ning kindlasti on mõnegi mõiste jaoks võimalik leida täpsemaid sõnu. Loodetavasti mõistab heatahtlik lugeja, et tegemist pole õpiku, vaid konspektiga, mistõttu üht osa küsimustest on käsitletud lühidalt. Soovitused ja märkused palun saata Eesti Põllumajandusülikooli Loomakasvatusinstituudi kalakasvatuse osakonda, Kreutzwaldi 1, Tartu.

Tiit Paaver,

tõlkija 1. Vähi bioloogia 1.1. Vähid ja nende kehaehitus

Maailmas on umbes 450 magevees elavat vähiliiki, kes kuuluvad kolme erinevasse sugukonda (Parastacidae, Cambaridae, Astacidae). Euroopas on vaid 5 kohalikku mageveevähi liiki. Põhja-Euroopas tuleb tunda eeskätt kolme vähiliiki.

Jõevähk Astacus astacus (sünonüümid – väärisvähk, vahel ka otsetõlkena vene keelest laiasõraline vähk), ingl.k noble crayfish, vn.k shirokopalõi rak, sm.k rapu e. jokirapu. Nimele vaatamata elab see vähk ka järvedes ja tiikides. Suure lihasaagise ja õhukese kooriku pärast eelistavad Euroopa tarbijad seda vähiliiki teistele ja seetõttu on tema turuhind teistest 20-30% kõrgem. Tema looduslik levila ulatub Loode-Venemaalt Atlandi rannikuni, Vahemerest Põhja-Skandinaaviani. Inimene on tema levikut laiendanud, viies selle liigi näiteks ka Briti saartele jm., kus teda varem polnud. Väike viljakus (70-250 marjatera), aeglane kasv meie jahedas kliimas, tundlikkus keskkonna ja haiguste suhtes teevad ta inimtegevuse poolt kergesti haavatavaks. Seepärast on Eesti looduslikud vähivarud vähenenud. Jõevähi kasvatamise maht on kõikjal Euroopas esialgu tagasihoidlik (kokku 20-30 tonni ümber), peamiselt on teda seni kasvatatud asustusmaterjalina looduslikele veekogudele. Kuna jõevähk on Eestis ainus kodumaine vähiliik, ei tohi teisi liike keskkonnaministri loata Eesti vetesse tuua.

Kitsasõraline vähk Astacus leptodactylus (liigi esmakirjeldajana kuulub selle vähi ladinakeelsesse nimesse täiendina Tartu Zooloogiamuuseumi asutaja prof. Eschcholzi nimi), ingl.k narrow-clawed crayfish, vn.k dlinnopalõi rak, sm.k kapeasaksirapu. See vähiliik esineb jõevähist lõuna ja ida pool, osaliselt nende levilad kattuvad. Vähesel määral on teda meile lähemates maades – Ida-Soomes ja Karjalas, Leedus ja Lätis. Majanduslikult tähtis on ta Musta ja Kaspia mere äärses piirkonnas, mille soojas kliimas kasvab vähk kiiresti. Enne kui vähikatk hävitas Türgi vähivarud veeti sealt Euroopa

6

turule 6 000 tonni kitsasõralist vähki aastas. Praegu tegeleb nii loodusest püütud kui tiikides kasvatatud kitsasõralise vähi kaubandusega agaralt Venemaa.

Signaalvähk Pacifastacus leniusculus, ingl.k signal crayfish, vn.k signalnõi rak, sm.k täplarapu. Ameerikast Euroopasse introdutseeritud vähiliik, kes on immuunne vähikatku suhtes, kuid võib seetõttu seda haigust edasi kanda. Levitatud inimeste poolt enamusse Euroopa maadesse (v.a. Norra ja Eesti). Katku kui bioloogilise relva kandjana ja paaritumisel agressiivsemana tõrjub loodusesse sattudes kohalikud Euroopa liigid välja. Jõevähk ja signaalvähk võivad omavahel paarituda ja viljastada üksteise marja, kuid võõra liigi spermaga viljastatud mari pole arenemisvõimeline.

Kuidas neid kolme väliselt väga sarnast vähki üksteisest eristada? Signaalvähi sõra kahe haru hargnemiskohal on liigese ümber helesinakas kuni valge piirkond – nn. signaal (joonis 1). Ka on signaalvähi sõrad lühemad, laiemad ja paksemad ning pinnalt siledamad kui jõevähil. Lisaks on jõevähi seljakilbi külgedel kaelavao juures (pea ja kehalüli liitumiskohal) teravad naastud, mis siledama koorikuga signaalvähil puuduvad. Kitsasõralise vähi sõrad on kääride moodi pikad, kitsad ja sirged (nad võivad olla pikemad kui vähi keha), tema seljakilp on aga kare. Maitse poolest on need liigid nii sarnased, et maitsmiskatsetes pole suudetud vahet teha. Vähiliikide võrdlus

Omadus Signaalvähk Jõevähk Vastupidavus vähikatkule Parem Puudub Kasvukiirus 2–3 suve 4–6 suve Paljunemisiga 2–3 suve 3–5 suve Juurdekasv kestumise kohta (10 cm pikkusel vähil)

Isane 10 mm Emane 8 mm

Isane 5 mm Emane 3 mm

10 cm isase kaal 40 g 33 g Kooriku kõvadus Kõvem kui jõevähil Pehmem kui signaalvähil Viljakus, marjatera 10 cm emase kohta

200 120

Agressiivsus Jõevähist suurem Signaalvähist väiksem Maksimaalsuurus 20 cm, 250g 18 cm, 200g

Euroopasse on toodud peale signaalvähi veel teisigi Ameerika liike. Majanduslikult

olulisim neist on punane soovähk Procambarus clarckii (ingl. red swamp crayfish). Kogu maailma üle 110 tuhande tonnisest vähikasvatuse toodangust koosneb 90% sellest vähist. Ameeriklased kasvatavad teda suures koguses Louisiana osariigis, väljaspool Ameerikat on ta kodunenud soojades maades nagu Hiinas ja Hispaanias, kus tal on vähimajanduses suur tähtsus. Ta on jõe- ja signaalvähist väiksem ja saledam ning väga kõva koorikuga. Seetõttu on tema tarbimisväärtus väike, kuid tema eelisteks on kiire kasv soojas kliimas, suur viljakus ja vastupidavus. Ta on kergesti ära tuntav kitsaste ja pikkade lülidega ning üleni mügarate, naastude ning pikkade teravate ogadega kaetud sõrgade poolest. Meie poodides müüdavad keedetud, külmutatud ja pappkarpidesse pakitud vähid ongi enamasti Hiinast, Hispaaniast või Ameerikast imporditud punased soovähid. Nuhtluseks on Euroopas kujunenud Ameerikast pärinev ogapõskne vähk Orconectes limosus (spiny

7

cheek crayfish). See on kaubandusliku väärtuseta väga viljakas (400-600 marjatera), katkukindel, ülikõva koorikuga, tingimuste suhtes vähenõudlik väikesekasvuline ja agressiivne vähk, kes suudab välja tõrjuda endast suuremad ja väärtuslikumad vähid. Praegu ulatub tema levila Lääne-Euroopast Leeduni.

Vähid on suurimad liikuvad mageveeselgrootud. Vähi kest e. koorik koosneb peamiselt anorgaanilisest kaltsiumkarbonaadist (CaCO3). See lubjaga tugevdatud kitiinkest kujutab endast välisskeletti, millele kinnituvad lihased. Vähi keha koosneb 19st kokkukasvanud lülist. Pea- ja rinnalülid on ühinenud pearindmikuks, mida katab ühine seljakilp. Lüliline tagakeha e. lakk on painduv ja lõpeb sabauimega.

Vähid kasvavad kestudes. Kestumise lähenedes vana koorik pehmeneb, kuna vähid salvestavad temas sisalduva lubja maos asuvatessse vähikividesse. Uus koorik on nahkne ja pehme, ta kõveneb kui vähk siirdab kaltsiumi vähikividest uude kesta. Vähid on võimelised koos kesta vahetusega taastama e. regenereerima ära murdunud jäsemeid. Vähikivides sisalduvast kaltsiumist piisab siiski vaid peamiselt suuosade kõvendamiseks ja kestumise järel vajab vähk lisakaltsiumi keskkonnast. Mida kõrgem on vee kaltsiumisisaldus, seda kiiremini kõveneb koorik - seepärast ongi vähikasvatuseks sobivaimad kaltsiumirikkad veed. Eestis on enamus veekogudest lubjakivirikka pinnase tõttu piisava kaltsiumisisaldusega, erandi moodustavad rabaveed.

Vähid on kõigesööjad ja nende toiduvajadus sõltub toidu energiasisaldusest ning veetemperatuurist. Talvel vähid peaaegu ei söö ega ole aktiivsed. Vähkide värvuse erinevused võivad olla pärilikud või tuleneda keskkonnast, näiteks toidu koostisest. Kasvanduses on mitmekesine sööt vajalik kaubavähi värvi kujundamiseks, tarbija maitsele vastavaks.

Vähid hingavad seljakilbi all asuvate lõpuste abil. Seni kui lõpused püsivad niiskeina võivad vähid liikuda ka kuival maal. Sobivais niisketes ja jahedates tingimustes püsivad vähid kuival elus mitmeid nädalaid.

Isaseid ja emaseid vähke saab üksteisest kõige kergemini eristada vaid isastel esinevate sugujalgade järgi, mis asuvad neil kõhupoolel, laka ja seljakilbi liitumiskohal (joonis 2). Emastel sugujalad puuduvad. Lisaks on isastel suhteliselt suuremad sõrad, emaste lakk on lamedam ja laiem kui isastel.

Vähi pikkuseks loetakse tema keha pikkust nokisest e. otsaorgist laka viimase keskmise kilbise välisservani (sellel paiknevaid karvakesi arvestamata). Vähi pikkust võib ka kaudselt välja arvutada, korrutades seljakilbi pikkuse kahega, sest seljakilbi pikkust otsaorgist seljakilbi ja laka vahelise vao keskkohani on lihtsam mõõta. 1.2. Vähi elutsükkel ( joonis 3) Kasv ja kestumine Vähid saavad kasvada vaid kesta vahetades. Suguküpsed vähid kasvavad üksnes üle 8 kraadise veetemperatuuri juures.

Jõevähi II astme vastne on 11 mm pikkune, (aga näiteks signaalvähipoegade pikkus on samas staadiumis umbes 9,6 mm). Vähipoegade pikkus suureneb kestumisel 10-20 % võrra ja kaal 40 %. Esimesel kasvusuvel vahetavad väikesed vähipojad koorikut 11 ööpäeva tagant, kuid kestumiste vahe pikeneb poegade kasvamisega. Vähi kasvukiirus väheneb vananedes, samuti madalal või liiga kõrgel temperatuuril ning liiga suure tiheduse juures. Looduses on samasuvised vähipojad umbes 2 cm pikad (signaalvähi pojad ligikaudu 3 cm). Soojaveelises haudemajas kasvatatud jõevähid on ligikaudu 3 cm pikad (signaalvähid 4 cm). 2 suvised jõevähid on Põhja-Euroopa heades vähiveekogudes

8

(s.h. Eestis) keskelt läbi 4 cm, 3 suvised 7 cm, 4 suvised 8 cm ja 5 suvised 9 cm pikkused. Isaste kasv on kiirem kui emastel. Kiire kasv on nii eduka paljunemise kui ellujäämise seisukohalt tähtis. Suguküpsus aeglustab ilmselt emaste kasvu, sest osa energiast kulub suguproduktide valmistamiseks ja haudumiseks. Ka on marjaga emaste toitumise aktiivsus väiksem. Asustustiheduse kasvades aset leidev kasvukiiruse vähenemine tuleneb ilmselt liigisisese konkurentsi suurenemise tagajärjel tekkivast toidu vähesusest.

Signaalvähi kasv on enamasti kiirem kui jõevähil. Jõevähid vahetavad kesta harvemini kui signaalvähid ega kasva ühe kestumisega nii palju kui signaalvähid Kiiremini kasvavad signaalvähi isendi saavutavad looduses 10 cm pikkuse ja 40 g kaalu juba teise suve järel. Kiirekasvulisi isendeid on aga kasvatatavas karjas vaid väike osa ja keskmiselt on kahesuvised signaalvähid umbes 8 cm pikkused ja kolmesuvised ligikaudu 10 cm pikkused. Vähi kestumiste sagedus sõltuvalt vanusest Vanus Kestumiste arv aastas Ühesuvised 4–7 Kahesuvised 2–4 Kolmesuvised 2–3 Neljasuvised 2 Täiskasvanud isased 1–2 Täiskasvanud emased 0–1 Vanad vähid Üle aasta

Suguküpsus

Vähi suguline küpsemine sõltub kasvukiirusest. Näiteks Lõuna- ja Kesk-Soomes saavad isased jõevähid hõreda asustusega populatsioonides heade tingimuste korral suguküpseks 3 suvisena (signaalvähi isased 2 suvistena), umbes 6-7 cm pikkustena. Emased saavad suguküpseks keskmiselt aasta hiljem - umbes 7-8 cm pikkustena. Külmemas Põhja-Soomes ja tihedasti asustatud veekogudes saabub suguküpsus 1-2 aastat hiljem. Eestis on kasv ja küpsemine arvatavasti veidi kiirem kui Soomes.

Kõik suguküpsed emased ei paljune igal aastal. Suguküpsust ja kudemisvalmidust saab väliselt kindlaks teha suve lõpul. Isastel on siis seljakilbi ja laka vahel näha õhukeste kestaosade all valgeid keerdunud seemnejuhasid, mis on täis spermat. Kudemisvalmis emaseid võib ära tunda umbes kuu enne paaritumist laka alapoolel risti kilbiseid kulgevatest kahvatutest limanäärmetest, mille eritise abil kinnituvad munad emavähi sabajalgade külge. Paaritumine ja kudemine

Jõevähid hakkavad paarituma kui temperatuur langeb alla 10 kraadi ja signaalvähid juba umbes 12 kraadi juures. Paaritumisperiood kestab jõevähil kokku umbes 3 nädalat. Kui kaua kulub paaritumisest marja heitmiseni, oleneb paaritumisajast ja temperatuurist.

Emane jõevähk koeb marjaterad keskmiselt poolteist nädalat pärast paaritumist. Signaalvähi emased koevad tavaliselt vahetult pärast paaritumist. Marjaterad kinnituvad limanäärmetest erituva lima abil laka alapoolel paiknevate saba- e. ujujalgade külge, aga ka laka alapoolele. Signaalvähi emane kannab marja järgmise aasta juuni lõpuni, jõevähk 2-3 nädalat kauem.

9

Marjaterade ja poegade arv Marjaterade arv oleneb emase suurusest (joonis 4). Signaalvähi marjaterad on

mõõtmetelt väiksemad ja neid on ühel emasel rohkem kui jõevähil. Ka sama liigi isendite vahel on suuri erinevusi marjaterade suuruses. Esimest korda kudevate emaste mari on tavaliselt peenem.

Osa marjast jääb viljastamata ja irdub ning marjateri läheb kaotsi ka talve jooksul. Koorumise ajaks säilib marjateradest umbes 50-70%. Marja arengu lõppfaasis hoolitseb emavähk marja eest aktiivselt. Soomes kulub madala talvise temperatuuri tõttu looduses marja arenguks 8-9 kuud. Vähipojad kooruvad suve algul. Eestis toimub see tavaliselt juuni lõpul või juuli algul. Koorumise järel kinnituvad pojad ema laka alla. Esimese astme vastne elab rebukoti toitainete varal. Esimese kestumise järel (umbes 7-10 ööpäeva vanuselt) hakkavad vähipojad väliselt vähki meenutama. Sellel arenguetapil kutsutakse vähi noorjärkusid teise astme vastseteks. II astme vastsed hakkavad emast eralduma ja toituvad ema lähedal. Veel ligikaudu kahe nädala vältel pärast koorumist võivad nad kaitseks pageda ema laka alla. 1.3. Vee kvaliteet

Vähikasvatuse kavandamise tähtsaim eeldus on piisava koguse kvaliteetse vee kättesaadavus. Head vett peab jätkuma piisavalt kogu kasvatamise perioodi vältel, sest ka ajutine vee kvaliteedi langus võib põhjustada vähikasvatuse täieliku ebaõnnestumise. Vee kvaliteedi näitajate ühistoime on suurem kui üksikute tegurite mõju omaette. Vee kvaliteeti saab parandada vee töötlemise abil, kuid see toob kaasa täiendavaid kulutusi. Temperatuur

Temperatuur on tähtsaim välistegur, mis mõjutab vähi kasvukiirust ja paljunemist. Täiskasvanud vähi kasv peatub alla 10 kraadises vees. Optimaalseks temperatuuriks on 16-20 kraadi, üle 25 kraadises vees suremus suureneb. Jõevähist soojalembesema signaalvähi mari saab alla 4 kraadises vees arvatavasti kannatada, eriti kui vee kvaliteet on halb.

Põhjamaade lühikese suve tõttu jääb vähi kasvuperiood meil lühikeseks ja see vähendab vähitoodangut, pidurdades kasvu ja vähendades kestumiste arvu. Sageli on vähikasvataja valiku ees – temperatuuriga manipuleerides on kasv kiirem, kuid suremus suurem, normaalsel temperatuuril on kasv aeglasem, kuid kaod väiksemad.

Sigimistsükli käivitumiseks on vaja eelnevat jahedat perioodi. Paaritumine algab vee temperatuuri langemisel umbes 10 kraadini. Kui vee temperatuuri hoitakse kasvanduses pidevalt kõrgel, on vähi paljunemine takistatud. Intensiivkasvatuse korral soojas vees suureneb vähkide suremus paljunemisea saabumisel. Nähtavasti ütleb nende sisemine bioloogiline kell, et peaks saabuma jahe periood, mis on vajalik paljunemiseks. Hõljuvained

Hõljuvained häirivad vähkide elutegevust eeskätt lõpuste ummistamise teel. Vähene savihägu ei häiri veel vähi elutegevust, kuid kõrge hõljuvainete sisaldus saastab veekogu põhja ja ummistab vähi varjepaiku. Kui sade sisaldab ka palju hapnikku tarbivat orgaanilist ainet, on tema kahjustav või häiriv toime vee hapnikusisalduse vähenemise ja vähi lõpuste ummistumise tõttu suurem.

10

Hapnikusisaldus

Eduka vähikasvatuse nurgakiviks on vee piisav hapnikusisaldus. Hapnikupuuduses hukkuvad vähid kiiresti. Külmas vees lahustub rohkem hapnikku kui soojas. Külmas vees aeglustub ka vähi elutegevus, mille tõttu tema hapnikuvajadus väheneb. Soojemas vees elutegevus elavneb ja hapnikku vajatakse rohkem. Kriitiline periood on kevad, kui jääkatte all, seisvas vees võivad vähid hapnikusisalduse vähenemise tõttu surra. Toitaineterikkas tiigis võib orgaanilise aine liig vee põhjakihis hapniku ära tarvitada ja samuti hapnikupuudust tekitada.

Veevahetuse, vee korduvkasutuse või aereerimise abil saab veekogu hapnikurežiimi parandada. Puurkaevuvesi on hapnikuvaene ja seda tuleb vähitiikidesse laskmise eel aereerida. Happelisus ja aluselisus

Vee happestumine on kahjustanud Soome ja Rootsi väikesi oligotroofseid veekogusid. Eestis pole vee happestumine lubjakivirikka pinnase ja vete suure puhverdusvõime tõttu tavaliselt probleemiks. Tähelepanu tuleb pöörata vaid rabavetele, mis on meie looduses kõige happelisemad.

Vee happelisust mõõdetakse 1 ja 14 vahele jääva pH astmikuga, mis on logaritmiline näitaja st. vee happelisus kasvab kümnekordseks kui pH väärtus väheneb ühe ühiku võrra. Väikese karbonaatioonide sisaldusega vesi on happeline st. vee pH on alla 7, neutraalse vee pH on 7 ja aluserikka vee pH on üle 7. Happeline vesi on vähile kahjulik. Täiskasvanud vähid on happelise vee suhtes vastupidavamad, kõige tundlikumad madala pH suhtes on mari ja pojad.

Vee puhverdusvõimet happestumise vastu näitab üldaluselisus. Kui üldaluselisus on alla 0,1 millimooli/l ei muutu vee happelisus kergesti, mis tähendab, et vesi on puhverdatud happestumise vastu. Madalamad üldaluselisuse väärtused näitavad, et vesi on happestumise ohus. Lupjamise tagajärjel pH ja aluselisus tõusevad. Alumiinium ja raud.

Alumiiniumi ja raua suur sisaldus kasvanduse vees võib põhjustada vähi suremisi. Alumiiniumi kahjulik mõju vähile suureneb vee happelisuse kasvades. Alumiinium, samuti ka raud lahustuvad äsja puuritud moreenpinnasest rohkelt välja. Kui vee pH on neutraalne ei põhjusta need ained probleeme, sest nende sisaldus väheneb peagi.

Võimaluse korral on väga soovitav uusi tiike enne vähkide sinna asustamist läbi voolutada, näiteks vastkaevatud tiiki korduvalt tühjendada ja täita. Kaltsium

Lupjasisaldava kestaga loomana vajab vähk eluks nii vee kui toidu kaudu rohkesti kaltsiumi. Soomes loetakse vee üle 16 mg/l ulatuvat kaltsiumi ioonide sisaldust vähi kaltsiumivajaduse katmiseks piisavaks. Vähikasvanduses peaks vee kaltsiumisisaldus olema üle 30 mg Ca/l, soovitavalt üle 50 mg Ca/l. Eesti looduslikes vetes ongi kaltsiumisisaldus tavaliselt üle 30 mg/l, lubjakivirikka pinnasega piirkondades aga tunduvalt kõrgem. Vee lubjasisaldust (seega Ca sisaldust) võib tõsta lupjamisega, selle tagajärjel happeline vesi neutraliseerub e. pH tõuseb. Vee lupjamist on parem teha vähkidest võimalikult kaugel - nii, et vähini jõudev vesi sisaldaks vaid lahustunud kaltsiumi.

11

Mürgised ained Paljud taimekaitsemürgid on vähile eriti mürgised, sest nad on välja töötatud

putukate st. lülijalgsete (aga viimaste hulka kuulub ka vähk) hävitamiseks. Põldudelt vooluvetesse sattuvad taimekaitsemürkide jäägid põhjustavad seepärast vähi suremisi. Kontsentratsioonid, mille juures pooled katsevähkidest surid (LD50) 96 tunni jooksul : Putukamürgid: DDT 0,6 mg/l Endrin 0,3 mg/l Metüülparatioon 0,04 mg/l Malatioon 5,5 mg/l Carbarüül 2,0 mg/l Permetriin 0,00004 mg/l Taimekaitsemürgid: Propaniil 7,9 mg/l Molinate 140 mg/l 2,4-D 1389 mg/l Seenemürgid: Arasan 70-S 4,3 mg/l Vitavax-R 217 mg/l Benlate 50 WP 1,032 mg/l

Vasktorudest lahustub liiga palju vaske ja kui vase sisaldus on üle 0,1 mg /l on see

marjale ja poegadele ohtlik. Vältida tuleks ka tsingitud tooteid. Vähikasvatuseks olulised vee kvaliteedi näitajad

Vee kvaliteedi näitajad Talutav Optimaalne PH 6–8 7–8 Aluselisus > 0,1 > 0,5 Hapniku sisaldus talvel suvel

> 2 mg/l > 5 mg/l

100% küllastusest

Hõljuvained < 100 0 Kaltsium mg/l > 5 > 50 Raud mg/l < 3 Peaaegu 0 Alumiinium µg/l < 20 Peaaegu 0 Fosfor µg/l 5–50 20–30 Lämmastik µg/l 500–1000 750 Vask, tsink jm raskemetallid Mg/l

< 0,1 Peaaegu 0

Temperatuur 0C 10–30 15–25 Mürgid - 0

2. Vähi parasiidid ja haigused (Koostanud Paula Henttonen, Kuopio ülikool)

12

Vähikatk

Vähikatk on seene Aphanomyces astaci poolt põhjustatud seenhaigus (joonis 5). Ta tapab kõik Euroopa vähiliigid. Stressis olles võib surra ka signaalvähk. Levib vee, püügivahendite, ja haigete vähkide kaudu, ka loomade poolt haigete vähkide levitamise teel. Geneetiliselt erinevaid vähikatku tüvesid tuntakse kahekümne ümber. Signaalvähk talub katku paremini kui Euroopa vähid ja võib seetõttu olla ise katku levitajaks. Paljudest algselt katkuvabana asustatud signaalvähi karjadest on hiljem leitud katkuseent. Vähikatku määramine

Väliselt nähtavad sümptomid, näiteks käitumise muutused ja massiline suremine ei ole katku esinemise piisavad tõendused, sest sarnaseid sümptome põhjustavad mitmed haigused. Kindel määramine on võimalik vaid katkuseene kasvatamisega kultuuris, mida saab teha veel elavatest, kuid juba haigetest vähkidest. Surnud vähi kestal hakkavad kiiresti kasvama paljud teised seened ja siis ei ole diagnoosimine enam võimalik. Mikroskopeerimine ja nakatamiskatsed kinnitavad katku määramise tulemust. Aga vaid kaasaegsed molekulaarbioloogilised määramised annavad 100% kindluse. Vähikatku seene määramist tehakse Soomes Veterinaar ja toiduinstituudis. Eestis neid määramisi praegu ei tehta, Eesti Veterinaarsüsteemi laboratooriumitel puuduvad vajalikud vahendid ja väljaõpe. Vähikatku tõrje

Katku leviku ärahoidmiseks on vaja tõkestada tema zoospooride levikut. Abinõud: 1.Jõe- ja signaalvähkide asustamise ja levitamise kontroll 2.Mõrdade ja muude töövahendite desinfitseerimine • keetmine 10 min. • formaliiniga töötlemine (30 min 4 % = 1: 9 lahus), kange alkoholiga töötlemine • külmutamine (1 päev alla -10 kraadisel temperatuuril) • kuivatamine (läbikuivatamine näiteks päikese käes või saunas) • autoklaavimine 3. Inimeste teavitamine Vähikatku mõju vähiliikidele Jõevähk Signaalvähk Vähikatk nakatab vähi Samuti signaalvähi Vähk sureb alati katku Signaalvähk suudab end kaitsta katku vastu,

hukkub stressis olles Vähikatk tapab pojad ja täiskasvanud

Tõstab noorte suremust, eriti talvel

Nakatatuna levitab katku lühikest aega

Nakatatuna võib pikka aega levitada katku

13

Väliseid katkutunnuseid ei ole Melaniseerunud (tumenenud) alad liigendites, murdunud jäsemed võivad näidata katku esinemist

Ei mõjuta kaubanduslikku väärtust

Vähendab kaubanduslikku väärtust

Katk kaob kui kõik vähid surevad Katk jääb vesikonda/kasvandusse, kui signaalvähid säilivad

Teised vähil esinevad seennakkused ja haigused • Põhjamaades on vähist leitud paarkümmend erinevat seeneliiki, millest osa on

tõestatult põhjustanud loomade suremust, osa on aga ilmsesti peamiselt surnud loomse ja taimse aine lagundajad (saprofüüdid).

Lapihaigus • Eestis, eriti Põhja-Eestis tavaline, Soomes ja Lääne-Euroopas esineb harva. Ei

põhjusta massilisi suremisi, põhjustab aga tundlikkust teistele haigustele, võib tappa üksikuid vähke, alandab turuväärtust. Väliselt nähtav kestal tekkivate pehmete, üles kummuvate pruunide laikudena, mis võivad muutuda aukudeks, mida ümbritseb oranž tsoon. Keedetud vähil on lapihaiguse kahjustus nähtav mustade laikudena.

• Põhjustajaks võivad olla Ramularia astaci ja Fusarium perekonna seened. Vees esinevad hallitusseened (levinuim on Saprolegnia) • Esinevad vigastatud kohtades • Kahjustavad eeskätt vähi marja ja poegi. Esinevad ka teistel veeloomadel ja taimedel • Kaua kasvanduses elanud emavähkidel võib seen pesitseda laka lülide liigendites.

Teda on siis raske tõrjuda ja ta ohustab marja. • Saprolegnia tõrje kasvandustes – tõrjeks on vajalik efektiivne hügieen, vannitamised

(formaliini ja malahhiitrohelise seguga), raskelt haiged emased hävitatakse. Psorospermium haeckeli • Kuulub koos kolme teise kalaparasiidiga eraldi süstemaatilisse rühma, mis asetseb

looduse süsteemis loomariigi ja seeneriigi vahel • Tavaline ja laialt levinud Soome vähipopulatsioonides, Eestis vähe uuritud, kuid

esineb teadaolevalt rohkem kui kümnes järves ja ojas. Signaalvähil leitud vaid mõnel juhul

• Ei põhjusta väliseid muutusi, määramine eeldab mikroskoopilist uurimist • Signaalvähk hukkub vähikatku tõttu, kui ta on nakatatud ka Psorospermiumiga • Nakatumise mehhanism ja elutsükkel teadmata. Nakatab vähitiikides (kolmekuuseid)

vähipoegi • Mõju vähkidele: aktiveerib immuunsüsteemi, vähendab vererakkude hulka • Mõju vähipopulatsioonidele vaieldav, nakatumine võib:

• Vähendada kasvu • Põhjustada suremust eeskätt kestumise ajal • Põhjustada nakatunud vähkide, eriti suurte surma • Suurendada vastuvõtlikkust teiste haigustekitajate suhtes

14

• Kanduda emastelt poegadele • Mõjutada uute veekogude asustamise õnnestumist • Tõrjemeetodeid ja vajadust ei ole teada, sest nakatumismehanism ja elutsükkel on

ebaselged Portselanhaigus • Thelohania contejeani nimelise alglooma poolt tekitatud haigus, määratav

mikroskoopiliselt • Põhjustab vähkide suremist lagundades lihaskudet • Nakatumisest surmani võib minna kuu kuni mitu aastat • Looduslikes populatsioonides on nakatumise määr 1-2% kuni üle 10% • Ei ole olnud probleemiks vähikasvandustes • Happestumise mõju haiguse levikule on ebaselge • Haiguse leviku piiramiseks tuleb haiged vähid tiikidest eemaldada Bakterid • Uuringuid on alustatud, esinemist vähkides ja kahjulikkust uuritakse • Vähkide verest (hemolümfist) on leitud näiteks Aeromonas hydrophila, Aeromonas

caviae, Pseudomonas fluorescens, Pseudomonas sp. • Bakterid on kasvatatavates vähkides ja ka looduslikes vähkides tavalised Viirused • Krevettidele on viirused ohtlikuimad haigustekitajad ja on kasvandustes suureks

probleemiks. Vähi viirusi ei ole uuritud • Astacus astacus’e batsilliformset viirust on leitud kõigist seni maailmas uuritud (5 tk)

vähi asurkondadest • Mõju vähipopulatsioonidele tõsiselt uurimata Väliskestal elavad loomad e. epibiondid • Ei ole haigustekitajad ega parasiidid • Arvukalt esinedes võivad olla häirivad • Arvukas esinemine näitab üldiselt vee toitainetesisalduse liigset suurenemist

(reostumist, ületoitelisust) • Imiussid, väheharjasussid jmt. lõpustel • Vähikaanid (Branchiobdellidae) vähi koorikul ja lõpuskoopas. Mõned võivad imeda

vähi verd (fakultatiivsed parasiidid)

Vähkide massilise suremise avastamise korral on Eestis vaja informeerida maakonna keskkonnateenistust. Veel elavaid, kuid ilmselt haigeid vähke võib fikseerida piirituses (viinas) ja anda Keskkonnateenistuse kaudu üle näiteks Põllumajandusülikooli kalakasvatuse osakonna teadlastele. Tähtis on tähele panna ja saatekirjas ära märkida haigete vähkide käitumise iseärasusi ja muid veekogus toimuvaid nähtusi – kas esineb ka kalade suremist, vee omaduste muutusi jne. Soomes töötab vähihaiguste kontrolli süsteem ladusalt ja sellest oleks vaja õppida ka Eestis vastava süsteemi loomisel. Seepärast on järgnevalt toodud skeem, mille järgi käitutakse Soomes vähkide suremuse korral:

15

Soovitatud on vähi haiguste avastamisel käituda järgmiselt: Helista EELAasse (Veterinaar- ja toiduinstituut), lepi kokku proovide saatmise suhtes. Saada autobussiga või vii ise vähid elavana või äsja surnuna sinna Paki vähid koos külmutusplokkide või jääga Säilita vähke enne transporti jahedas (keldris või külmutuskapis, niiskena) Pane vähkidega kaasa saatekiri, kus on kirjas: Saatja nimi ja aadress Proovivõtukoht (järv/jõgi ja täpsem asukoht või kasvanduse nimi ja asukoht) Proovi võtmise kuupäev Teave, miks ja mispärast tahetakse, et vähke uuritakse (näiteks vähkide hulgisuremine, hinnang surnud vähkide arvule, vähikatku kahtlus) Soomes on sellistel juhtudel looduslike kalade ja vähkide uuringud tasuta (v.a. proovide saatmise postikulud). Saatjale saadetakse analüüsivastus, ent vähikatku seene kasvatamine kultuuris võtab aega. Heade sidemete puhul Soomega ja hea soome keele oskuse korral võib ka Eestist otse pöörduda Soome spetsialistide poole. 3.Vähikasvatus

Määratlus: Vähikasvatus on vähi vastsete, asustusmaterjali ja/või kaubavähkide tootmine. Vähikasvatus sobib osa-aja töö ja töökoormuse tipphooaegade sesoonse jaotumise poolest hästi kõrvalsissetuleku allikaks maaelanikkonnale. Kasvatuse viisid võib jagada nelja rühma

Vähipoegade kasvatus Ekstensiivne tiigikasvatus Poolintensiivne tiigikasvatus Intensiivne e. tööstuslik kasvatus

Nende kasvatusviiside vahelised erinevused pole selgepiirilised. 3.1.Vähipoegade kasvatus 3.1.1. Marja hautamine Eraldihautamine

Mari eraldatakse ema laka alt ja hautatakse inkubaatoris soojas vees kiirendatult. Kunstlikul hautamisel ei saa nakkushaigused tavaliselt emastelt kanduda noorjärkudele. Poegade koorumist saab nihutada looduslikust varasemaks ja seepärast on võimalik toota suuremat asustusmaterjali nii asustamiseks looduslikesse vetesse kui edasikasvatamiseks. Looduslähedane hautamine

Marja hautatakse emaste laka all kas normaalrežiimis või soojas vees kiirendatult. Looduslähedase hautamise puhul võivad haigused emastelt kooruvatele poegadele üle kanduda. Poegade koorumist võib sarnaselt taimede ajatamisele kiirendada ja seeläbi toota suuremaid poegi asustamiseks või edasikasvatamiseks.

16

Normaalaegne hautamine

Emaseid peetakse sisebasseinides või tiikides (november-juuni). Pojad koorutatakse otse noorvähibasseinidesse või tiikidesse. Vähi vastsed kooruvad juuni lõpul või juuli algul (signaalvähid juuni alul või keskel). Nõuab väiksemaid investeeringuid ja mõõdukat töökulu aga toodetud vähipojad jäävad eelmiste meetoditega võrreldes kasvult väiksemaks ja meetod sõltub suuresti looduse armust. 3.1.2. Poegade tiigikasvatus

Talveks tühjendatavad noorvähitiigid on tavaliselt küllalt väikesed, madalad (alla 50 cm) ja veemahult väikesed (5-6 m3), kus vesi soojeneb hästi ja poegi saab tiikidest välja püüda.

II astme vastsed tuuakse tiikidesse 2-4 nädalat pärast tiikide vee alla võtmist, kuid siiski enne rebukoti toitainete tagavara lõppemist. Poegade koorumise ja tiikidesse viimise õige ajastatus on tähtis. Õige asustustihedus oleneb liigist, hautamismeetodist ja noorvähi tiikidest. Liiga madala tiheduse korral on tiigid alakasutatud ja liiga kõrge tiheduse korral suureneb suremus. Sobiv asustustihedus oleneb varjepaikade arvust ja tiigi toidubaasist. Asustustihedust saab teatud määral suurendada näiteks poegade söötmise abil (kui on juba 2-3 cm pojad) või suurendades tiigi pindala kasvatusperioodil. 3.1.3. Ekstensiivne tiigikasvatus

Lihtsa ehitusega pinnasetiigid, kuhu asustatakse vähki. Vähid kasvavad ja paljunevad ise. Asustatakse suguvähke või erivanuseid noorvähke. Populatsiooni väljakujunemine kestab olenevalt liigist ja asustusmaterjalist 5-10 aastat.

Tiigipind on tavaliselt suur – 0,1 - 10 ha, mille ehitus ja ülalpidamiskulud on aga suhteliselt madalad. Vähkide tihedus ja toodang on suhteliselt madalad, parimal juhul 1 tk/m2 ehk 300 kg/ha, arvutatult tiigi tootva põhjapinna kohta. Vähid püütakse tiikidest välja tavaliselt mõrdadega, kuna suure tiigi veest tühjendamine on raske ja aegavõttev. 3.1.4. Poolintensiivne tiigikasvatus

Tiigid on tühjendatavad sorteerimise ja “saagikoristuse” jaoks. Tiigid on ehituselt eelmistest keerulisemad. • Pindala väiksem, tavaliselt alla 2000 m2 • Vähke söödetakse • Tiigitoodang jääb 2-10 tk/m2 vahele

Nõuab enam kapitali ja on tööjõumahukam kui ekstensiivne tiigikasvatus. Vähid paljunevad kontrollitud tingimustes, pojad toodetakse tavaliselt soojaveelisel hautamisel. Poegi võib kas ise kasvatada erilistes paljundustiikides või osta ettekasvatatuna. 3.1.5. Intensiivne e. tööstuslik kasvatamine

Eesmärk on optimeerida kasvatuse tingimused: saavutada võimalikult kiire kasv ja väike suremus. Meetod nõuab rohkem tööd, täiuslikumat kasvatustehnoloogiat ja vähi bioloogia täpsemat tundmist kui teised meetodid. Intensiivses vähikasvatuses toimub kogu tootmisprotsess siseruumides kõrge tiheduse juures ja kontrollitud tingimustes ja seda iseloomustavad:

Mitmel eri korrustel paiknevad kasvatusüksused.

17

Vee korduvkasutus Vähid on ühekaupa oma puurides või sektsioonides Mitmesugused erinevad rajatised ja siseruumides toimuv kasvatus nõuavad palju nii

alg- kui käibekapitali. Investeeringutest suurimad on ehituskulutused. Kaubavähkide intensiivse tootmise katsete tulemused on olnud halvad, ka ei ole intensiivset kasvatust suudetud muuta majanduslikult tulusaks. 3.2.Vähikasvanduse kavandamine

Vähikasvatust tuleks alustada erialakonsulendi soovituste abil. Kuna Eestis pole vähikasvatus veel laialt levinud, on meil kogemustega nõuandjaid vähe. Parimat nõuannet saab Härjanurme Kalatalust Jõgevamaal. Soomes saab teavet vähikasvatusest näiteks Jahindus- ja Kalandusinstituudi Evo katsejaamas tegutsevast vähimajanduse arendus- ja infokeskusest. Soomega tihedamalt suhtlevatel ettevõtetel on seega võimalik saada oskusteavet ka sealt.

Tiikide kaevamist tuleks alustada alles pärast info kogumist ja plaanide läbimõtlemist.

Hästikavandatud kasvandus on efektiivselt toimiv ettevõte, kus tootmist saab kohandada muutuvale nõudlusele vastavaks. Tiikide projekteerimine

Aluseks võetakse kaardi põhjal koostatud üldprojekt (näit. joonis 6), kus on näidatud: • Vee juhtimine tiigialale • Tiikide mõõtmed, kuju ja paigutus • Torustikud, mis on kavandatud ökonoomselt

• kulutuste vähendamiseks • töökindluse suurendamiseks

Projekteerimisele aitab kaasa pinnase iseloomu ja selle kalde eelnev väljaselgitamine.

Laiendamisvõimalused tuleb välja selgitada juba projekteerimise etapil. Loodimised tuleb teha enne kaevetöid. Tiikide tühjendamiseks ja täitmiseks kuluvat aega tuleb arvestada pealevoolava vee ja tiikide veemahu alusel. Tiikide ehitamisel tuleb silmas pidada järgmisi asjaolusid:

Põhi peaks olema karedapinnaline, näiteks kruusast, et vähid ei libiseks Tiigipõhjad peavad olema isepuhastuvad, st. äravool peab olema sügavaimast paigast Heakvaliteedilist vett peab olema saadaval piisavalt Tiik peab vastu pidama veesurvele Bassein ei tohi roostetada ega temast lahustuda vette vähkidele kahjulikke aineid

Kasvutiigid ja nende ehitus

Pinnasetiike võib ehitada vee paisutamise või pinnasesse süvendi kaevamise abil. Sobiv maapinna kalle (1-5%) on vee juhtimisele abiks. Väikese kaldega maa-alale kaevatud august ei saa vett eemaldada teisiti kui pumpamisega. Rootsis kasutatakse tavaliselt 25-100 meetri pikkusi ja 5-6 m laiusi ning 1,5-2 m sügavusi pinnasetiike, mis on väljavoolu suunas alaneva põhja tõttu kergesti tühjendatavad. Kui tiike veest ei tühjendata, saab piklikes kitsastes tiikides vähke kergesti ka kaldalt püüda.

Ehitatud kasvutiikides tehakse põhja ristlõige tavaliselt V või W tähe kujuline (joonis 7–8). Tiikide kuju kavandades püütakse saada võimalikult suurt põhjapinda ja

18

varjepaikade arvu näiteks tiiki peenarde ja vallide ehitamise abil. Peenarde lae ja aluse suhe on sõltuvalt pinnasest 1:2 või 1:3. Vee sügavus olgu jäätumist arvestades 1,5- 2 meetrit. Minimaalne suurus on 100 m2 ümber. Kui aga osa tiigist ehitatakse vee soojenemise hõlbustamiseks madalana, peaks tiik olema oluliselt suurem kui 100 m2. Tiigi põhi peaks olema äravoolutoru suunas kaldu vähemalt suhtega 1:100. Kivipeenra tühjendamine vähkidest on raskem kui väljapüük katusekividest, drenaažitorudest või muudest kunstmaterjalist tehtud varjepaikadest. Mõrdadega vähke välja püüdes ei ole varjepaikade ehitusel tähtsust. Tiigipõhjad võib tihendada vettpidava materjaliga, näiteks saviga või plastikkilega.

Veetaimede massilist kasvu tiigis peaks piirama. Vähipoegade tiikides võib veetaimi olla vaid vähesel määral tiigi servade ülaosas. Lagunev taimne materjal tarvitab talvel hapnikku ja võib põhjustada hapnikupuudust. Vähipoegade tiigid

Talveks tühjendatavad vähipoegadetiigid on tavaliselt madalad (alla 50 cm) ja veemahult väikesed (5-6 m3), kus vesi soojeneb hästi ja kust saab poegi välja püüda. Kui poegi tahetakse talvitada samas tiigis, peab olema võimalik sügisel veepinda meetri võrra tõsta. Poegade tiikide nõlvad kaetakse 20-40 mm jämeduse killustiku või kruusaga, kuid tiigi põhi tuleb katta peene liivaga poegade väljapüügi hõlbustamiseks ja paigutada sinna lisaks näiteks katusekive või kärgtelliseid varjepaikadeks.

Väikesed (2-4 cm pikkused) samasuvised vähid ei suuda liikuda pikka maad - seepärast ei tohiks teekond tiigi kaugeimast nõlvast äravoolutoru otsani olla pikk. Poegade tiigid tühjendatakse läbi äravoolutoru otsa asetatud võreja kasti sügisel varakult enne külmade tulekut.

Vähese veemahu tõttu võivad poegade tiikide temperatuurikõikumised olla isegi kuni kümme kraadi ööpäeva vältel. Ööpäevaseid temperatuurikõikumisi võib vähendada suurendades tiikide veemahtu ja veevahetust. Ka kilega katmise teel saab tiikide temperatuurikõikumisi vähendada. Kilealustes ja liiga toitaineterikastes tiikides võib vetikate massiline kasv muutuda probleemiks. Varjepaigad

Varjepaiku peaks olema igale vähile vähemalt üks. Sobiv uru läbimõõt sõltub vähi suurusest - see peaks olema vähemalt sõrgade pikkus. Vähi pikkus Toru läbimõõt 8 cm 35 mm 10 cm 45 mm 12 cm 60 mm

Poegadele sobivad varjepaikadeks näiteks katusekivid ja plaadid (mis asetatakse vaheliti nii, et alla moodustub paras ruum) või kärgtellised. Suguvähkidele sobivad varjepaigad on katusekivid, drenaažitorud ja näiteks lainelised katusekatteplaadid. Varje pikkus peaks olema vähemalt vähi pikkusega võrdne ja veevahetus peab ka varjepaikades olema hea.

19

Vähitiikide piiramine aiaga Vähitiikide tarastamisega saab ära hoida röövloomade nagu mingi ja saarma

külaskäike tiikidele või vähkide põgenemist. Aiana võib kasutada peenesilmalist tsingitud või plastikuga kaetud naaritsapuuri võrku, mille ülaserva asetatakse elektrikarjus. Ühekihilisest vineerist või plastikust libedapinnaline tara hoiab ära vähkide ronimise üle aia. Vähkide põgenemise ärahoidmiseks tuleb sissevoolu ja väljavoolu torude otsa paigutada piisavalt tihe rest. Tiigitammid (joonis 9)

Tiigitammid peavad pidama vastu tiigi veerõhule, lainetuse ja voolu poolt põhjustatud erosioonile ning jäätumise poolt tekitatavale survele Pehmest mudast ja porist tehtud tammid ei pea vastu. Tammialune pinnas peab taluma tammi raskust, olema võimalikult tugev ja vettpidav. Tammi südamikuks peab läbivoolu ärahoidmiseks olema tihe savi ja see peaks ulatuma pehmest või vett läbi laskvast pinnasest allapoole ankurdamaks tammi korralikult ja tammialuste voolude ärahoidmiseks. Savi tuleb tihendada 30 cm paksuste kihtidena.

Tamm peab ulatuma meetri võrra üle veepinna, et jäätumine ei ulatuks savisüdamikuni ja ei rikuks tammi. 3 m kõrguse tammi harja laius peaks olema 3 m. Madalaid tiigitamme võib teha ka moreenist. Tihendage või katke tammi pinda saviga. Savikihi paksus peaks olema vähemalt 30 cm, mille peal on 30-45 cm kiht kruusa, et ära hoida jäätumise ja kuivamise kahjustusi.

Tiigi võib teha veekindlaks ka näiteks plastikust kilega (polüetüleen-, vinüül- või butüülkile). Kile mõlemale poolele tuleb paigutada 15 cm paksune kiht peent liiva. Kile paksuseks peab olema üle 0,20 mm. Kui tiigi põhi on tugev ja veetihe võib tiikide vaheseinu teha näiteks punnitud laudadest, betoonist, teraslehtedest jne. Tavaliselt on see kallis abinõu. Läbivooluohtlikumad kohad on torude läbiminekukohad. Torude ümber soovitatakse panna veekindlast vineerist kaelus, mida hoolega tihendatakse saviga. Sademetest põhjustatud erosiooni ohu tõttu tuleb tammid võimalikult kiiresti katta murumättaga. Talviste ehitustööde puhul tammi sisse jäänud jäätükkide sulamisel tekkinud tühikute tõttu tuleb kevadel tamm üle tihendada - kuid üldiselt talvist ehitamist ei soovitata. Tiikide paigutus

Tiikide kuju ja asend sõltuvad palju maastikust. Tasasele põllumaale võib kergesti ehitada ükskõik, mis kujuga tiigi; nõlvakule sobivad piklikud ja kitsad nõlvaga paralleelsed tiigid. Tiigiala eelnev loodimine ongi tähtis optimaalse tiikide kuju ja kaevetööde viisi välja selgitamiseks.

Igasse tiiki juhitakse värsket vett eraldi ja kasutatud vesi eemaldatakse igast tiigist ilma seda järgmistesse tiikidesse laskmata. Kui vesi voolab ülemisest tiigist ära alumiste kaudu, halveneb alumiste tiikide veekvaliteet ja haiguste leviku risk on suurem. Sisebasseinide ehitamine

Tavaline basseinimaterjal on klaaskiud, kuid sobivad ka vinüül, PVC, akrüül, polüetüleen, jt. plastikud. Roostevaba terase kasutamine on laiemalt levinud. Suuri liikumatuid basseine võib ehitada ka betoonist või tellistest. Basseinide sisepinda võib katta epoksüvaiguga või kõrgahjutsemendiga.

20

10-20 cm sügavune vesi on vähile piisav. Varjepaikadeks võib kasutada plastikuga kaetud metallilehtesid, katusekive, drenaažitorusid jmt. Väikeste vähipoegade jaoks on kasutatud plastikrohumatte, mille harjaste vahele pojad pääsevad varju.

Vähibasseine võib asetada korrustena üksteise peale 3.3. Veevarustus (joonis 10)

Veevarustuse kavandamisel tuleb lisaks vee kvaliteedile arvesse võtta seda, et vee kogus oleks piisav. Võrreldes pinnaveega annavad allikad ja kaevud aastaringselt võrdlemisi ühtlaselt vett. Veevarustuses on tähtis, et piisav pealevool oleks kindlustatud ka kuival perioodil. Kui saadaval on põhjavett, pinnavett ja tööstuslikku sooja vett saab luua mitmekülgsemate võimalustega vähikasvatuse süsteemi kui alal, kus on kasutada vaid sademete valgveed.

Iga tiigi veevarustus tuleks ehitada eraldi ja sõltumatuna, sest haigustekitajad levivad allavoolu - ülalpool olevatest tiikidest alumistesse.

Kasvanduses tuleb tiikide vesi hoida võimalikult hapnikurikas, mida saavutatakse veevahetuse või segamise ja õhustamise abil. Hapniku lahustumine ja levik pinnalt põhjani on aeglane protsess. Ideaaljuhul peaks vesi tiigis vahetuma 4-5 korda ööpäevas. Põhjaveel põhineva veevarustuse korral on nii kiire veevahetus võimalik vaid väikestes tiikides.

Talvel on vaja vett õhustada juhul, kui sügisel jääb tiiki palju lagunevat taimestikku või tiigivesi on toitaineterikas. Hapnikupuudus ja madalakvaliteediline vesi koos on tihti vähkide suremise või marja hävimise põhjuseks. Kõige kehvemad on hapniku olud tavaliselt talve lõpul. Heades hapnikuoludes taluvad vähid paremini ka halba vee kvaliteeti. Suve lõpul vee kihistudes võib põhjakihis tekkida hapnikupuudus, mistõttu võib olla vajalik vee segamine.

Puurkaevu- või allikavesi on tavaliselt vähese hapnikusisaldusega ja seda tuleb õhustada enne kasutamist.

Tasulisi vee kvaliteedi analüüse tehakse Eestis mitmetes keskkonnauuringute, tervisekaitse ja teaduslaboratooriumides. Vähikasvatuse alustajatel on soovitav lasta kasutatava vee koostist erinevatel aastaaegadel uurida. Vajalik veekogus

Vähikasvatuseks vajalik vee kogus sõltub vee kvaliteedist, vähkide arvust, söötmise intensiivsusest. Kui vesi on kvaliteetne, võib seda korduvalt kasutada. Korduvkasutatavat vett võib hapnikuga rikastada, filtreerida või lubjata.

Täpseid veevajaduse arve ei saa esitada, kuid vältida tuleb läbijäätumist, liigset soojenemist ja hapnikupuudust. Hea vee puhul on veevajadus väiksem kui halva vee korral. Vähikasvatus on õnnestunud mõnel juhul ka tiikides, kus pole üldse läbivoolu. Läbivool soodustab talvel jääkatte pidamist õhukesena. Jämedates joontes võib arvestada 1000 täiskasvanud vähi veevajaduseks 5 l minutis. Põhjavesi

Parimad tulemused on saadud vähikasvatuses allika- või kaevuveel. Põhjavesi on tavaliselt hapnikuvaene, ja teda tuleb õhustada. Põhjavesi on soe ka talvel - isegi 6 kraadi. Suvel on põhjavesi seevastu külm, seepärast tuleb vett juhtida tiikidesse eelsoojendustiigi kaudu. Kui allikas avaneb tiigi põhjas, jääb alumine veekiht külmaks,

21

sest päike soojendab vaid vee pinnakihti. Vähid siirduvad siis tiigi nõlvadele, tiigi tootev pindala väheneb ja vähkide kasv aeglustub. Pinnavesi

Pinnavee temperatuur on talvel nulli lähedal kui just vett ei pumbata sügava järve süvakihtidest. Viimane on aga hapnikuvaene. Suvel on pinnavee temperatuur vähi jaoks optimaalsele lähedane. Tumedad, kõrge huumusesisaldusega rabaveed on happelised, samuti võivad seda olla lumesulaveed ja vihmavesi ja seetõttu on nad vähikasvatuseks vähesobivad.

Vesi on tavaliselt kõige happelisem kevadiste ja sügiseste suurvete ajal. Happelisust võib vähendada lupjamisega - näiteks koos liivafiltrist läbi laskmisega.

Pinnavee kasutamisega seotud oht on vähihaiguste levimine kasvandusse, kui ülesvoolu esineb vähi asurkondasid. Vähihaiguste tõrjumiseks võib mõnel puhul kasutada liivafiltreid. Vee korduvkasutus

Vett võib korduvalt kasutada pumpamise, filtreerimise ja desinfitseerimise abil. Kuna vee soojendamine on kallis, on näiteks soojas hautamisel ja intensiivsel kasvatamisel tasuv osa juba soojendatud veest taaskasutada. Efektiivse filtreerimise ja õhustamise korral võib isegi 95% kasutatud veest suunata taaskasutusse.

Retsirkulatsioonisüsteemis on tavaliselt vajalik sooja vee desinfitseerimine ultraviolettvalgusega. Soojavaheti abil saab taaskasutada üht osa ringlusest väljuva vee soojusest, millega soojendamiskulutusi saab vähendada. Vee eemaldamine tiikidest

Tiikide tühjendamine on sama tähtis kui tiikide täitmine. Suurtes tiikides kasutatakse laud-, betoon- või toruregulaatoreid vee kõrguse reguleerimiseks (joonis 11–13). Munga jäätumist võib ära hoida styroxiga katmise abil. Väiksemates tiikides piisab veetaseme reguleerimiseks äravoolutoru otsa asetatud küljele keeratavast püsttorust. Äravooluvesi tuleb võtta tiigi põhjast, kus vesi on halvakvaliteediline.

Väljalask on tavaliselt suurema läbimõõduga kui sisselask. See kiirendab tiigi tühjendamist ja hoiab vee suure pealevoolu korral ära vee tõusu üle tammi servade. Väljalask peab algama tiigi sügavaimast kohast. Väljalasketoru tiigipoolne ots peab olema kõrgemal kui kogumisveekogu pind. Väljalasketoru otsas peab olema rest vähkide põgenemise ärahoidmiseks.

Vähitiigi ehituse üldskeem on toodud joonisel 14. 3.4.Kasutatava vee töötlemine Restid ja filtrid

Kõige odavam filtreerimismeetod on ehitada veevarustuskraavidele restid. Resti või sõela pindala peab olema ummistumise ärahoidmiseks võimalikult suur.

Parim filtreerimisefektiivsus saadakse liiva-kruusafiltriga, kus vesi filtreerub oma rõhuga läbi erineva terasuurusega mineraalaine kihtide. Tavaliselt on filtris 3-5 kihti. Pealmine kiht on peenest liivast, järgmine 1,25 cm killustikust ja alumine 2,5- 5 cm kividest. Liiva-kruusafiltri sobiv paksus on 30-90 cm, kui kihtide paksus on 10-30 cm. Vett võib lubjata paigutades liivakihi peale lubjakivipuru.

22

Ultraviolettkiirgusega töötlemine Haigustekitajate arvu võib efektiivselt vähendada ultraviolettkiirguse (UV) abil. UV

valguse toime oleneb lambi võimsusest ja vee voolukiirusest läbi lambi. UV valgus ei tungi vees sügavale, kuid võimsa lambi ja aeglase voolukiiruse puhul saavutatakse üle 90% toime.

Müügil on erineva võimsusega ultraviolettkiirguse torusid. Vesi peab kulgema lameda kilena otse toru all ja kiirituse efektiivsust võib parandada peegelpindade lisamise abil. Ultraviolettlambi toru tuleb asetada kaetud anumasse, sest selle valgus on silmadele kahjulik. Lupjamine

Lupjamine on vajalik kui pH on alla 6 ja kaltsiumisisaldus vees on alla 5 mg/l. Lupjamine vähendab ka alumiiniumi ja raua kahjulikku toimet. Sissevooluvee lupjamist soovitatakse teha näiteks lupjamiskaevu abil. Tiigi servade lupjamine tugevdab lupjamise mõju, kuid ühtlasem tulemus saadakse pealevoolava vee lupjamisega. Suured pH ja kaltsiumisisalduse kõikumised on vähile kahjulikud. Lubjakaevus juhitakse vesi läbi purustatud lubjakivi terade või jahu alt üles nii, et vesi rikastub lubjaga ja voolab kaevu ülaosast välja vähibasseinidesse või tiikidesse. Voolu kiirus seatakse selliseks, et lubjakivipuru hõljub ja seguneb voolus, kuid ei lähe veega kaevust välja torustikku.

Soovitatuimad lupjamise materjalid on jahvatatud lubjakivi või dolomiit. Dolomiidis on lisaks kaltsiumile ka magneesiumi. Kustutamata lubi CaO ja peen ehituslubi reageerivad liiga kiiresti ja tõstavad pH ohtlikult kõrgeks. Neid soovitatakse vaid tiikide desinfitseerimiseks. Lupja võib osta otse lubjatehastest või poest kotikaubana. Vee aereerimine

Vee aereerimine on vajalik kui sissevoolu vees on hapnikusisaldus liiga madal või vett soojendatakse ja seepärast vabanevad lahustunud gaasid. Tiikides või basseinides ei vaja vesi tavaliselt aereerimist.

Hõlpsaim võimalus vee aereerimiseks on paisata vesi peene uduna basseinidesse. Vette võib õhku pumbata kompressoriga läbi pihustikivide. Kompressoril peab olema õliärastaja vältimaks määrdeõli sattumist vette. Vee aereerimiseks on olemas sissevoolu konstruktsioone (joonis 15) ja erinevaid mehhaanilisi seadmeid, näiteks pöörlevaid reste, silindreid või väravaid, mille kaudu vesi voolab kasvatusbasseinidesse. Osa filtreid toimib samuti aeraatoritena. Üks tavalisemaid on tornaeraator (kaskaadaeraator), kus vesi vajub ise raskusjõu mõjul läbi paljude perforeeritud plaatide torni ülaosast torni põhja (joonis 16).

Pinnasetiikides parandab vee hapnikuolusid tiigis oleva vee vahetumine ja pinnalt lahustuv hapnik. Temperatuurikihistumine halvendab tiigi põhjas oleva vee hapnikuolusid, sest hapnikurikas pinnakihi vesi ei pääse tiigi põhja. Siis tuleb panna vesi liikuma - juba väikesestki uputatud pumbast piisab vee ringlema panekuks. Suurtes tiikides segab vett ka tuul.

Hapnikusisaldus on tavaliselt madalaim kevadtalvel. Hapnikuolude parandamiseks võib talvel vee hapnikuvaest põhjakihti pumbata jää peale näiteks uputatud pumbaga või õhustada ja hapnikuga rikastada kompressoriga sinna õhku pumbates. Vee jäätumise ja jääkatte paksenemise ärahoidmiseks on sellist õhustamist parem teha sulailma ajal. Külma õhu pumpamine tiigi põhjakihti võib halvimal juhul tekitada veesisese jää või põhjajää.

23

4. Kasvatuse viisid ja tsükkel

Suguvähke peab olema piisavalt palju, et sugukarja pärilik muutlikkus oleks piisavalt laiapõhjaline ja et investeeringud hakkaksid kohe kasumit tooma. Liiga väike suguvähkide arv viib geneetilise tagapõhja osas vaesustunud, kasvanduse tingimustega kohastunud sugukarja kujunemisele, kus võib ilmneda inbriidingu e. sugulusristumise tõttu arengu häireid. Suguvähkide talvise suremise tõttu muretsetakse aastas 10-30% uusi. Looduslikest veekogudest uusi suguvähke sisse tuues tekib aga haiguste leviku oht, mispärast uusi vähke tuleb pidada mõned nädalad karantiinis. Suguvähke on põhimõtteliselt võimalik aretada valiku abil. Signaalvähil on täheldatud märgatavaid erinevusi eri tõugude vahel. Sugukarja ülalpidamine, suguküpsus, paaritamine ja kudemine.

Emaste suguküpsuse saab kindlaks teha laka liitekohtades nähtavatest limanäärmetest, mis arenevad välja paljunemisaja lähenemisel. Augustis-septembris paistavad arenevad limanäärmed läbi lakalülide alapoole läbipaistva õhukese kesta ja on nähtavad lakalülide keskjoonest mõlemal pool väikeste ümarate valgete näärmetena ja lülide servades valgete joontena.

Paaritumisel keerab isane emase selili ja kinnitab spermapaketid emase suguavade lähedale esi- ja tagakeha liitekohale või jalgade vahele. Spermapaketid on õhukesed 2-5 mm pikkused valged moodustised, kust spermatosoidid vabanevad kui emane heidab marja. Isased võib paaritumise järel tiigist või basseinist eemaldada.

Paaritumine ja marja heitmine võib toimuda tiikides või sisebasseinides. Marja kandvad emased võib siirdada siseruumidesse juba sügisel enne jää tulekut või kohe kevadel kui jää on sulanud. Marjaga emased tuleb siirdada haudemajja enne poegade koorumist või paigutada sumpadesse poegade tiikides. Marjaga emaste kevadine püük looduslikest vetest on tülikas.

Paaritumistiikides võib vähkide tihedus olla isegi 100 vähki m2, kuid tuleb kindlustada piisav veevahetus ja toitmine. Paaritumisbasseinide põhi peab olema kare, et vähid ei libiseks. Üks emane võib paarituda mitmete isastega, nii et selle poegade seas on paljude erinevate isaste järglasi. Emased marjaga vähid on sisebasseinides kogu marja hautamise aja. Temperatuuri tõstes saab panna pojad kooruma soovitud ajal. Kui marjaga suguvähid püütakse looduslikest vetest ei ole neile vaja ehitada eraldi tiike.

Paaritumise käivitab vee temperatuuri langemine alla 10-12 kraadi. Jõevähi paaritumine algab paar nädalat hiljem kui signaalvähil, vee temp. langemisel 8-9 kraadini. Signaalvähk koeb kohe pärast paaritumist, jõevähil venib paaritumise ja kudemise vaheline aeg isegi kuni kuu pikkuseks. Jõevähk ja signaalvähk võivad ristpaarituda, aga loode ei hakka arenema. Kudemine ja marjaterade arv

Paaritumise järel muneb emane marja laka kaitse alla. Seda ta teeb tavaliselt selili, lakk kõveraks tõmmatud. Algul on mari läbipaistva sültja limaga ümbritsetud, kuid mõne nädala möödudes moodustuvad limast peened rihmad, millega marjaterad kinnituvad kaheharuliste sabajalgade külge. Limakatte sees olevad marjaterad eralduvad kergesti, seepärast tuleb haudumise algetapil vältida emaste ümberpaigutamist ja häirimist.

Marjaterade arv kõigub olenevalt emaste suurusest, toitumusest ja seisundist. 10 cm pikkusel jõevähi emasel on sabajalgadel keskmiselt umbes 90-110 marjatera. Signaalvähi mari on peenem kui kodumaise vähi mari, seepärast mahub marjateri emase signaalvähi

24

laka alla rohkem kui kohalikul vähil. Umbes pooled marjateradest hukkuvad talvise haudumise käigus. Heades tingimustes peetud vähkide keskmine marjaterade arv Jõevähk Signaalvähk 9 cm 10 cm 11 cm 9 cm 10 cm 11 cm Mari munasarjas augustis 200 280 350 250 350 450 Mari 1. Detsembril 120 160 200 180 230 300 Mari 30. Märtsil 70 110 150 100 180 240

4.2. Hautamisviisid Eraldi hautamine • Mari eraldatakse emavähi laka alt ja hautatakse haudeaparaadis • Tavaliselt ajatatuna soojaveelisel hautamisel • Haigused ei kandu tavaliselt emastelt koorunud poegadele Looduslähedane hautamine • Mari hautatakse emase laka all • Kas normaalaegsena või soojaveelisel hautamisel ajatatuna • Haigused võivad emastelt kooruvatele poegadele üle kanduda Normaalaegne hautamine • Vähid koevad marja (okt. - nov.) • Marjaga emased on kas sisebasseinides või tiikides (nov. - juuni) • Kui mari on silmtäppstaadiumis (juuni lõpus) paigutatakse emased haudekastidessse,

mis pannakse poegadebasseinidesse või tiikidesse • Sisebasseinides hautamiskastidest koorunud poegade arvu võib täpselt hinnata enne

nende üleviimist poegadetiikidesse • Tiikides on emaste viljakus hinnatav kaudselt: üks emane jõevähk tiigipinna m2 või

üks emane signaalvähk 2-3 tiigipinna m2 kohta annab poegade tiheduseks 60-80 tk/ m2

Marja hautamine

Viljastamata mari ja võõra vähiliigi poolt viljastatud mari võib olla emase vähi sabajalgade küljes detsembri lõpuni (2-3 kuud), kuid eraldub enne maikuud (6-7 kuud). Hautamisaegset agressiivsust võib vähendada pidades emased eraldi, millega marja kadu on väiksem. Liiga väikestes varjepaikades või sektsioonides peetud emaste vähkide marjakadu võib suureneda.

Jõevähi mari vajab koorumiseni arenemiseks ligikaudu 1300-1900 kraadpäeva (päevaste keskmiste veetemperatuuride summa), seejuures looduslikes temperatuurioludes keskmiselt 1500 kraadpäeva ja soojas hautamisel 1300 kraadpäeva. Madalal temperatuuril pikeneb hautamine ja suureneb kraadpäevade arv. Pojad vabanevad ema laka alt 180 kraadpäeva järel koorumisest alates (teise astme vastsed). Signaalvähi mari vajab koorumiseni arenemiseks 900-1600 kraadpäeva.

25

Hautamise pikkus sõltuvalt temperatuurist Signaalvähk Jõevähk Hautamistemperatuur Kraadpäevad Ööpäevad Kraadpäevad Ööpäevad Puhkeperiood (5 0C) 30 30 +7 0C 1600 230 1900 270 +15,5 0C 1100 70 1500 100 +18 0C 900 50 1300 70

Hautamisetapp kestab läbi talve ja pojad kooruvad tavaliselt juuli algul. Signaalvähi mari koorub looduslikes temperatuurioludes tavaliselt umbes kaks nädalat varem kui vähi mari. Hautamise lõppetapil on arengu staadiumid eraldatavad palja silmaga: • Marjatera polariseerub - üks poolus jääb tumedaks ja teine muutub kahvatuks • Umbes kuu enne koorumist on läbi marjatera koore näha tuksuvat südant • Kaks nädalat enne koorumist on näha silmatäpid • Ka jalad hakkavad üha selgemini paistma enne koorumist • Loote arenedes marjatera toiduvarud vähenevad Marja hautamine emastest eraldi (kunstlik hautamine e. eraldihautamine)

Marja eraldihautamine tõstab vastsete väljatulekut, kuna emaste sabajalgadelt liiga vara eraldunud marjaterad vähendavad marjaterade arvu ja hautamise väljatulekut. Võimalikult suur väljatulek on tähtis just intensiivkasvatuses, kuna tehtud kallid investeeringud tuleb võimalikult efektiivselt ära kasutada. Kulutused efektiivsuse tõstmisele peaksid siiski olema väiksemad kui suuremast toodangust saadud kasu.

1980ndate lõpul töötati Soomes välja emaste vähkide sabajalgade liikumist matkiv hautamisseadmestik (joonis 17). Seadmestik koosneb vee soojendamisseadmest, aereerimisseadmest, kus lämmastiku üleküllastus eraldatakse ja inkubaatorist kitsamas mõttes.

Sellele seadmestikule tuginev eraldihautamise meetod on praegu Soomes kasutusel. Vähikasvatajad on ise ehitanud oma vajaduste järgi täiendatud inkubatsioonisüsteemi versioone ja täielikke hautamissüsteeme võib osta ka valmina või poolvalmina.

Marja pidev liikumine inkubaatoris vähendab seenhaiguste s.h. Saprolegnia kasvu. Eraldihautamine eeldab siiski seenhaiguste tõrjeainete (malahhiitrohelise) kasutamist. Marjateri tuleb vannitada malahhiitrohelisega igal teisel päeval või vähemalt kaks korda nädalas . Töökindel malahhiitrohelise sisaldus on 100 ppm (osa miljoni kohta) ehk 100 mg/l hautamisvee kohta. Lühiajalise vannitamise korral võib kasutada isegi 500 ppm sisaldust. Sel juhul hautamisnõud uputatakse vannitamislahusesse mõne sekundi-minuti vältel. Malahhiitroheline hävitab efektiivselt mitte ainult Saprolegnia, vaid ka katkuseene niidid ja spoorid, mistõttu kunsthautamisel võib toota katkuvabasid vastseid ka katkuga nakatunud emaste signaalvähkide marjast. Paraku on tänapäeval enamuses Euroopa maades malahhiitrohelise kasutamist selle kemikaali mürgisuse tõttu tugevasti piiratud.

Eraldihautamise eeliseks on hautamisruumi kokkuhoid, sest juba mõne ruutmeetri suurusel pinnal saab hautada kümneid tuhandeid marjateri. Lisaks on eraldihautamisel vee tarve vähene ja ka emaste ainevahetusproduktid ja söödajäägid ei saasta vett. Eraldihautamist kasutatakse peamiselt koos soojas hautamisega. Intensiivkasvatuses on

26

temperatuuri ja toitmisega manipuleerides võimalik ühelt sugukarjalt saada kaks järglaskonda aastas.

Katsed on näidanud, et marja eraldamine õnnestub seda paremini, mida lähemal looduslikule koorumisajale see toimub. Näiteks signaalvähi marja eraldamine õnnestub juba 490 kraadpäeva järel, aga eraldamine 650 kraadpäeva järel on andnud paremaid tulemusi, sest mari on õrn ja kahjustub varases arenguastmes kergesti. Marjaterad eraldatakse peene otsaga pintsettidega, mille tipp on pehmendatud õhukese kummi või plastiktoruga ja siirdatakse hautamisanumatesse. Hautamisanumaid võib teha näiteks perloon- või nailonvõrgust või perforeeeritud plastikust, aga neid võib osta ka valmina. Jõevähile sobiv augu või silma suurus on 1,5 mm. Kui ühes hautamisnõus pole vaid ühe emase mari, siis kooruvad eri emaste pojad eri aegadel. Vahe esimeste ja viimaste koorumiste vahel võib olla isegi nädalaid. II astme vastsed võib siirdada korraga edasikasvatusse. Suremus on suurim tavaliselt koorumise ajal, aga ka esimese koorikuvahetuse ajal võib esineda suurt suremust.

Hautamiseks on ohutu kasutada puhast põhjavett, mida soojendatakse ja õhustatakse. Õhustamisega kindlustatakse hautamisvee võimalikult suur hapnikusisaldus ja hoitakse ära hautamisvee üleküllastumine lämmastikuga. Hautamisvett võib taaskasutada 90 % ulatuses. Hautamisel tarvitatav vee läbivool on 1-5 l/min. Korduvkasutussüsteemi oleks hea paigutada UV lamp ja/või akvaariumifilter vähendamaks bakteriaal- ja seenhaigusi. Hautamismenetluste iseloomustus Hautamine kassettides Bassein Tegevus Aeg Suguvähi tiigid (100 m2), 150 isast ja 450 emast

Hoidmine, paaritamine August–november

Hautamisbassein, kus on kassetis 120–250 emast

Hautamine Juuni–juuli

Poegade bassein (10–30 m2), 100 poega/m2

Poegade kasvatamine Juuli–september

Jõgi, järv, tiik

Edasikasvatus september

Eraldihautamine

Bassein Tegevus Aeg Suguvähkide basseinid ja veed

Emaste valik August

Sisebasseinid, emased ja isased

Paaritamine September–oktoober

30–70 emast/m2

Talvitus Oktoober–november

Haudeaparaat Eraldi hautamine, Koorumine

Märts–aprill

Poegade basseinid 30 poega/m2

Kasvuperiood Mai-september

Järv, jõgi, tiik

Edasikasvatus September

27

Temperatuuri mõju koorumisele Marjaga emaste talvine säilitustemperatuur

Soojas hautamise kestus (algus märtsis–aprillis)

Koorumiseni kuluvad kraadpäevad

4–6 0C Umbes 4 nädalat Umbes 1500 1–2 0C Umbes 6–7 nädalat Umbes 1000

Koorumise kiirendamine soojas soojas hautamisel

Marja õnnestunud hautamise eelduseks on ka piisav (1 kuu) kestev puhkepaus (diapaus) madalal, umbes 5 kraadisel temperatuuril enne marja eraldamist või temperatuuri tõstmist. Soojas hautamisel lühendatakse hautamisaega temperatuuri tõstmisega nii, et pojad saadakse koorutada juba maikuu algul - seega just kasvuperioodi (vee temp. üle 8 kraadi) alguses.

Haudeaparaadi jaoks eraldatakse mari emastelt hiljemalt märtsi lõpul, mille järel temperatuuri vähehaaval tõstetakse. Aprilli alguses tõstetakse temperatuur 15-19 kraadini (signaalvähil 13-15 kraadini). Hautamist jätkatakse, kuna soojas hautatud vähi mari koorub umbes 1300 (signaalvähil 1100) kraadpäeva täitudes. Kooruvad liikumisvõimetud I astme vastsed kestuvad esimest korda umbes nädal pärast koorumist. Siis on nad nn. II astme vastsed, kes on valmis alustama iseseisvat elu ja võidakse siirata jätkukasvatustiikidesse (joonis 18). Kaasaegsete hautamismeetodite puhul areneb umbes 80% marjateradest I astme vastseteni, kuid aastatevahelised erinevused on veel suured.

Soojashautamise abil saab esimese kasvuperioodi pikkust peaaegu kahekordistada. Vähipoegade hinna määrab nende suurus. Toiduvähi kasvatamisel võib soojas hautamisega tootmistsüklit lühendada umbes aasta võrra. Eraldi hautamisel saab emane kohe marja eraldamise järel koorikut vahetada ja valmistuda uue paljunemisaasta jaoks. Poegade tootmise tsükkel

Poegade koorumise ja tiikidesse siirdamise õige ajastatus on tähtis! II astme vastsed tuuakse tiikidesse 2-4 ööpäeva pärast tiikide vee alla võtmist, kuid siiski enne nende toidutagavara, rebu lõppemist. Asustustihedus esimesel kasvusuvel sõltuvalt liigist ja meetodist Režiim Jõevähke tk/m2 Signaalvähke tk/m2 Normaalaegne 80-120 50-80 Ajatatud

50-80 30-60

Õige asustustihedus oleneb liigist, hautamismeetodist ja poegadebasseinide ehitusest. Liiga madala tiheduse korral on basseinid alakasutuses ja liiga kõrge asustuse korral kasvab poegade suremus. Sobiv asustustihedus oleneb varjepaikade arvust poegade basseinides ja nende söödaproduktsioonist. Asustustihedust võib teatud määral tõsta näiteks poegade söötmise abil (alates 2-3 cm pikkusest) või suurendades tiigipindala kasvuperioodi vältel. Söötmine

Poegade kasvatus põhineb algul looduslikul toidul. Pojad elavad tiikides kasvava loomse ja taimse planktoni, hiljem ka putukavastsete ja tiigi põhja sadeneva orgaanilise

28

aine varal. Poegade kasvu võib parandada ja nende vahelisi kasvuerinevusi tasandada lisasöötmisega. Kui pojad on 2-3 cm pikkused, võib neid hakata ettevaatlikult toitma. Lisasöötmise algusmomendi võib kindlaks teha paigutades väikesi söödakoguseid kalda lähedale madalasse vette ja kindlaks tehes vähkide huvi nende vastu Poegade lisasöötmiseks võib kasutada näiteks järgmise koostisega sööta: • Külmutatud särg • Keedetud kartul ja porgand • Idandatud hernes • Väheses koguses veiste või kanade jõusööta

Kala, kartul ja porgand ning idandatud herned hakitakse peeneks ja segatakse kana- ja veisesöödaga.

Söötmisrežiim sõltub poegade arvust, tihedusest ja vee temperatuurist ning tiigi enda toidutoodangust. Õige söötmisnorm leitakse jälgides sööda kasutamist alustades väiksematest kogustest ja minnes üle järjest suurematele. Hilissuvest alates tuleb poegi sööta igal päeval ja õhtul. Ülesöötmist tuleb vältida, sest sööda jääkide lagunemine tarvitab tiigis hapnikku ja halvendab vee kvaliteeti.

“Saagikoristus” Poegade tiigid tühjendatakse kasvuperioodi lõpul kui veetemperatuur on siiski veel

üle 10 kraadi, tavaliselt septembris. Tiigid tühjendatakse harilikult vee pinda aeglaselt (5-10 cm öö jooksul) alandades. Lõpuetapil restid eemaldatakse ja vähipojad kogutakse tiigi põhjas oleva väljalasketoru kaudu ettevaatlikult võrgust kasti. Vähipoegade saagis

Liik Hautamine Algtihedus tk./m2

Väljatulek (%) Keskmine suurus (mm)

Jõevähk Normaalne 80–120 45–60 17–23 Jõevähk Ajatamine 50–80 40–55 25–33 Signaalvähk Normaalne 50–80 40–70 23–35 Signaalvähk Ajatatud 30–60 40–60 30–50

Poegade saagis võib aastati suuresti vahelduda ja oleneb paljudest eri faktoritest.

Üksikud suureks kasvavad isendid hakkavad sööma väiksemaks jäänud kaaslasi, mille tõttu väljatulek on madal, aga vähkide keskmine suurus võib olla suur. Vastupidi, kui väljatulek on hea, võib vähkide keskmine suurus olla väike. Neid erinevusi võib tasandada hoolitsedes, et poegadel on piisavalt varjepaikasid ja toitu. Poegade talvitamine

Asustamisteks kasutatakse samasuviste või vastsete asemel üha enam edasikasvatatud poegi: aastaseid, kahesuviseid, kaheaastaseid. Nende tootmine eeldab aga järelkasvatustiike või sisebasseine. Kui poegi kavatsetakse müüa aastasena, on tulus pidada neid üle talve sisebasseinides. Kui pojad müüakse vanemana, võib neid säilitada üle talve pinnasetiikides.

29

Talvitustiikidena võib kasutada poegade tiike, mille veetase tõstetakse talveks kõrgemale. Pinnasetiikide minimaalsügavus oleneb jääkatte paksusest ja on vähemalt 1-2 m. Poegade säilitamistihedus pinnasetiikides määrab teise suve kasvatustiheduse. Kui pojad müüakse kevadel asustusmaterjaliks, võib poegade tihedus olla 50-70 tk/m2. Pinnasetiikides hoitavaid poegasid ei ole vaja talvel sööta, söötmist alustatakse kevadel vee soojenemisega.

Sisebasseinides on vee kõrgus 20-30 cm, säilitamistihedus 200-400 tk/m2. Basseine võib paigutada mitmele korrusele. Tüüpiline talvine suremus on 5-20 %. Soovitav talvitamistemperatuur on üle 2-3 kraadi, mitmeid kraade kõrgem temperatuur võib suurendada suremust. Külmaperiood on vajalik vähi normaalse kasvu ja paljunemistsükli käigushoidmiseks. Poegi tuleb talvitamise ajal ja eriti vee soojenemisel kevadel ettevaatlikult toita taimtoiduga. Suuremate poegade (üle 3 cm) suremus talvitamisel on väiksem kui väiksematel. Poegade kasvatamine teisel kasvusuvel.

Talvituseks kasutatud pinnasetiik sobib ka vähkide kasvatuseks teisel suvel. Tiigi veevarustus on sama, mis esimesel suvel, veerežiimiga reguleeritakse eeskätt tiigi temperatuuri.

Tavaliselt kujuneb asustustihedus teise suve algul esimese suve kasvatuse tulemuste põhjal. Jõevähkide tihedus teise suve algul võib olla 25-30 tk/m2. Harvendama neid ei pea. Signaalvähi kasvatustihedus teise suve algul võib olla näiteks 20-25 tk/m2 kuni neid saab harvendada mõrrapüügiga (kui nad on 6-7 cm pikkused) lõpptiheduseni 10-20 tk/ m2. Asustustihedus teisel suvel Algtihedus tk/m2 Lõpptihedus tk/m2

Jõevähk 25–30 10–25 Signaalvähk 20–25 10–20 Arvud on vaid orienteeruvad ja võivad palju kõikuda 4.3.Vähikasvatuse tehnoloogia ja tootmise korraldus

Kaubavähi kasvatus võib põhineda loodusest püütud alamõõduliste vähkide järelkasvatusel mõõdulisteks. Tihedate vähipopulatsioonide harvendamisel saadud 5-8 cm pikkusi vähke saab Soomes osta hinnaga 3,5 marka tükk. Soome kogemuste järgi tõstab järelkasvatus 12 cm pikkuseks nende vähkide hinna umbes 5-10 kordseks. 50% suremuse puhul võiks kasum olla 20 marka vähilt! Liiga tihedatest populatsioonidest püütud vähkide suremus võib edasikasvatamisel olla eriti kõrge ja kasv aeglane. Liiga tihedast vähipopulatsioonist saab kergesti püüda ka suguvähke asustusmaterjali tootmise jaoks. Eestis on selliseid tihedaid vähipopulatsioone aga vähe ja nende harvendamiseks asustusmaterjali püüke veel ei tehta. Seda oleks aga teatud juhtudel vaja teha ka meil ja see annaks head asustusmaterjali vähikasvatuse arendamiseks. Loodusliku toitumisrežiimiga tiigid (edaspidi loodustoidutiigid).

Loodustoidutiikides kasvatatakse vähke tiigi looduslikul toidubaasil, loodusliku temperatuuri juures ja võimalikult looduslähedastes oludes. Asja lihtsaimalt seletades - need on maasse kaevatud või vooluveekogu paisutamise abil rajatud pinnasetiigid, kuhu

30

asustatakse vähid. Sinna võib asustada suguvähke või erivanuselisi vähipoegi. Kuna aastate vahelised erinevused vähkide ellujäämuses on suured, on soovitav positiivse tulemuse kindlustamiseks asustamist mitmel aastal korrata. Vähid kasvavad ja paljunevad, moodustades tiigis isetaastuva asurkonna. Asurkonna tihedus ja vähkide suurusjaotus selles on sarnased loodusliku populatsiooni omale. Tiigi tootmispotentsiaali väljakujunemine kestab 5-10 aastat, sest alles teine või kolmas tiigis sündinud põlvkond on vähipüügi kaudu majandamiseks piisavalt arvukas (joonis 19). Asurkonna kujunemist ja tema arvukust peab jälgima mõrdadega tehtavate katsepüükide abil, mis soovitavalt peaksid hõlmama kogu vaba vee ala.

Heades tingimustes (vähke söödetakse, röövloomade arvukust hoitakse kontrolli all ja varjepaiku on külluses) on peamiseks ohuks liiga tiheda ja seetõttu kääbustunud karja tekkimine. Kui asurkonna stabiliseerumise järel on hilissuvistes saakides vaid 5-10 % üle 10 cm isendeid, on kari kääbustumas. Intensiivse väikeste vähkide väljapüügiga harvendamiseks ja asustusmaterjalina müümiseks saab järelejäänud vähkide kasvueeldusi parandada. Välja tuleb püüda sel juhul just väiksemaid vähke. Asustusvähid võivad luua vähikasvatajale olulise tulubaasi.

Vähi arvukust tiigis võib hinnata näiteks märgistamise-tagasipüügi meetodi abil. Vähid märgistatakse sabauime sisse sälgu lõikamise abil. Märgistatud vähid lastakse tagasi tiiki ja suve jooksul jälgitakse nende osatähtsust saagis. Teades märgistatud vähkide arvu ja tagasipüütud märgistatud vähkide protsenti kogu saagis saab arvutada vähkide üldarvu tiigis.

Vähkide paljunemise võimalusi tiigis hinnatakse talviste sumbakatsete abil. Marjaga emaseid peetakse läbi talve sumpades ja kui nende paljunemine tiigis ei õnnestu, tuleb sinna teha täiendavaid asustamisi või parandada vähkide elutingimusi.

Sellise vähikasvatuse viisi eeliseks on, et ta ei nõua palju kapitali ega tööjõudu. Kasvanduse loomise kulutustele lisaks tekib jooksvaid kulusid vaid väljapüügil, mida tehakse mõrdadega. Tiigi hektaritoodang võib olla heades tingimustes 300 kg ehk ligikaudu 10 000 kaubavähki aastas (tiigi tootva pinna kohta). Kuna loodustoidutiike ei tühjendata ja nende ruutmeetritoodang on madal, võib kogu tiigipind olla küllalt suur, isegi mitmeid hektareid. Suures tiigis, kus on ka süvikuid, on hapnikurežiim tavaliselt parem kui väikeses tiigis. Poolintensiivne tiigikasvatus (joonis 20)

Poolintensiivne tiigikasvatus erineb vähikasvatusest loodustoidutiikides näiteks tiikide konstruktsiooni poolest. Tiigid on sorteerimise ja/või harvendamise hõlbustamiseks tühjendatavad.

Vähke söödetakse avaveealal. Paaritumine, kudemine, marja hautamine, poegade koorutamine võidakse korraldada siseruumides, kontrollitavates tingimustes. Sisebasseinides koorunud pojad siirdatakse II astme vastsetena väljas asuvatesse poegade tiikidesse kasvama. Pojad võidakse koorutada ka otse poegade tiikidesse, asetades marjaga emased just enne poegade koorumist sumpades tiikidesse. Poolintensiivne tiigikasvatus põhineb tavaliselt oma poegade toodangul eraldi poegade tiikides. Aga poegade ostmine vastkoorunutena või edasikasvatatutena võib olla tulusam.

Kui vähid sorteeritakse edasikasvatuse ajal sugupoole ja suuruse järgi, võib ülejäägi müüa asustusmaterjaliks ja tiikide toodangut saab optimeerida, kuna algtihedus võib olla suurem kui ilma sorteerimiseta. Sorteerimine vähendab suremust ja hoiab ära tiigi alakasutuse ohu. Emased on asustusmaterjaliks soovitavamad (asustamise jaoks on vaja

31

võtta 1 isane 3 emase kohta) kui isased, ent seevastu on isaste kasv emastest kiirem. Vähkide sorteerimine nõuab lisatööd ja seepärast suurendab kasvatuse kulusid.

Poolintensiivne tiigikasvatus nõuab rohkem kapitali ja tööjõudu kui loodustoidutiikides kasvatamine aga tulemuseks on suurem ruutmeetritoodang ja kasvanduse tingimuste parem valitsemine. Kuna poolintensiivses tiigikasvatuses tiigid tühjendatakse ja vähid kogutakse kokku, on mõistlik tiigi suurus kõige enam 1000-2000 m2.

Poolintensiivse tiigikasvatuse korral võib kasvanduse üles ehitada nii, et erinevad vanuserühmad paigutatakse eraldi tiikidesse. Siis jääb ära toidukonkurents eri suurusega vähkide vahel ja asustustihedust võib suurendada. Asustustihedused vähitiigis poolintensiivsel kasvatamisel Algtihedus tk/m2 Lõpptihedus tk/m2 Jõevähk 25-30 2-10 Signaalvähk 20-25 2-10

Ellujäämus suguküpsuseani kõigub tiikide ja aastate vahel palju (näiteks 30-80%).

Aastaste vähkide suremus on üks tähtsamaid kasvatuse tulusust mõjutavaid faktoreid. • Kui aastaste suremus on 15% on tiigi toodang umbes 60% asustuse mahust • Kui aastaste suremus on 25%, on tiigi toodang umbes 40% asustuse mahust Intensiivne kasvatus (joonis 21) Intensiivses vähikasvatuses toimub kogu tootmine siseruumides kontrollitud tingimustes. • Kasvatusüksused on tihti eri korrustel • Vett kasutatakse korduvalt • Vähid on ükshaaval oma puurides

Eesmärgiks on optimeerida kasvatustingimused nii, et kasv oleks võimalikult kiirem ja suremus väikseim, mis vajab rohkem planeerimist ja tööd kui muud meetodid. Mitmesugused rajatised ja siseruumides toimuv kasvatus nõuavad palju nii alg- kui käibekapitali. Investeeringutest suurimad on ehituskulud.

Intensiivne kaubavähi kasvatus on alles uuringute staadiumis. Tulemused on olnud kehvad ja majanduslikult tasuvat intensiivkasvatuse süsteemi pole Soomes veel loodud. Ka Rootsis on tõdetud, et kaubavähi intensiivkasvatus ei ole majanduslikult tasuv. Samal ajal on poegade tootmine tänapäeval juba peamiselt intensiivne. Polükultuur (mitmete liikide kasvatamine samas tiigis).

Vähki võib kasvatada näiteks koos kaladega samas tiigis. Polükultuuriga püütakse kokku hoida ruumi ja võimalust mööda ära kasutada sööda jääke.

Kasutatava kala liigi ja suuruse valikul peab arvestama, et kasvatamiseks mõeldud vähid ei lõpetaks näiteks forellide toidulaual. Alles üle 4 cm pikkused vähid kõlbavad kasvatamiseks koos röövkaladega. Signaalvähi ja kohapoegade üheaegset kasvatamist ühesuvisteks on katsetatud kohakasvatuseks ehitatud looduslikes tiikides. Valjapüük suurest tiigist osutus ebamugavaks, kuid tulemus oli siiski rahuldav.

Soomes on tõdetud, et kui vastkoorunud vähipoegade hind langeb ja koha või siia noorkalade kasvatuseks ehitatud tiigid ehitatakse ümber vähile sobivateks, lisades sinna varjepaiku ja kergendades tiigi tühjendamist, on edasikasvatatud vähipoegade ja kaubavähkide kasvatamine sellistes noorkalatiikides tasuv.

32

Kalapoegade kasvatamiseks rajatud loodustoidutiigid on tavaliselt toitaineterikkad, madalad ja pehmepõhjalised. Seepärast võib vee hapnikusisaldus neis olla talvel kaubavähi kasvatamiseks liiga madal - kui just ei korraldata vee hapnikuga rikastamist. Tiikide või basseinide tühjendamine võib polükultuuri korral olla tunduvalt raskem kui üht liiki kasvatades. Liikide eraldamine nõuab lisatööd, millele lisaks mõlema liigi kasv võib olla aeglasem kui eraldi kasvatamisel.

Pole leitud palju vähi-kala polükultuuri jaoks sobivaid kalaliike, kes ei avaldaks vähikasvatusele mingit mõju. Vähkide kasv aeglustub, kui samas tiigis peetakse ka kalu.On ka täheldatud, et vähid muutuvad arglikuks ja nende liikuvus väheneb, kui samas tiigis on kalu. Vähikasvatuse areng ja seisund Rootsis.

Enamus Rootsi vähikasvatajaid kasvatab vähke muu tegevuse kõrval ja palgatööjõudu kasutamata. Rootsi vähikasvatus on keskendunud peamiselt signaalvähi kasvatamisele toiduvähiks, aga ka jõevähki kasvatatakse paljudes kasvandustes. Viimastel aastatel on jõevähi kasvukiirust suudetud tõsta signaalvähi omale lähedaseks ja jõevähi kasvatamine on muutunud tasuvamaks. Gotlandi saare kõrge kaltsiumisisaldusega vetes on jõevähid kasvanud turustamissuuruseni (9 cm pikkuseks) kolme suvega. Intensiivkasvatuses on saadud 9 cm pikkusi vähke isegi 1 aastaga. Rootsis hinnatakse jõevähi kasvatamist konkurentsivõimeliseks ka juhul, kui jõevähk kasvab signaalvähist aeglasemalt. Rootsi kaubavähitoodangu tasuvusest teatakse siiski vähe. Jõevähi hind on isegi tõusnud, sest teda hinnatakse traditsioonilise vähipidustuste hõrgutisena enam kui signaalvähki.

Poegade tootjaid on palju ja ka Rootsis on üle mindud vastkoorunud poegade turustamiselt samasuviste ja vanemate asustusvähkide tootmisele. Looduslikesse vetesse tehtud signaalvähi asustused on hakanud andma häid saake ja signaalvähki on laialt saadaval, mis on alandanud tema asustusmaterjali hinda ja kasvatuse tasuvust.

Intensiivne vähikasvatus ei ole ka Rootsis veel teadusuuringutest kaugemale arenenud. Nii asustusmaterjal kui kaubavähk toodetakse peamiselt poolintensiivses tiigikasvatuses. Avaldatud hektaritoodangu andmed kõiguvad 50-1400 kilo vahel. 4.5.Vähkide söötmine.

Vähk on kõigetoiduline - ta suudab kasutada mitmesugust toitu. Kasvanduses söövad vähid segatoitu, mis koosneb nii taimsest ainest kui loomsest toidust. Noorte vähkide toidust moodustab loomne materjal 43-80%, täiskasvanutel langeb see 10-30%-ni. Loomne toit sisaldab palju valku ja on kasvu seisukohalt parem kui taimne toit või detriit. Aktiivselt kasvav vähk vajab 30-35% valku sisaldavat toitu.

Noorte vähkide päevane toidutarve on optimaalse temperatuuri juures umbes 30% kehakaalust. Kui vähid saavad suguküpseks, väheneb toidutarve 4-5%-ni, veel vanematel vähkidel langeb päevane toidutarve isegi alla 2% kehakaalust. Toidutarve kasvab temperatuuri tõustes, lisaks mõjutab seda ka koorikuvahetus. Ülesöötmist tasub vältida, sest see põhjustab vee kvaliteedi halvenemist. Liiga vähene söötmine aga põhjustab lisandunud agressiivsust, kannibalismi ja paljunemise efektiivsuse langemist. Toidu tarbimist tuleb jälgida iga päev. Vähkide kasvukiirus ja suremus ongi harilikult omavahel pöördvõrdelises seoses olevad näitajad.

Soomes pole seni veel vähisööta tööstuslikult toodetud, sest turg on liiga väike. Vähkide vitamiinide ja mineraalainete tarve ei ole veel korralikult välja selgitatud ja enamus vähikasvatajaid söödab vähke prügikalaga, juurviljadega, lepalehtedega,

33

nõgestega ja isegi kaerahelvestega. Teiste loomade jaoks välja töötatud söötadega on kasvatuse tulemused olnud üsna halvad. Suurema osa toidust võib moodustada taimne materjal, näiteks keedetud kartul või porgand. Valgu tarvet võib rahuldada kalaga, näiteks särge on Soomes saada peaaegu ilma rahata (kuid see tuleb enne söötmist vähikatku leviku ära hoidmiseks külmutada). Sööda võib peeneks hakkida ja sellele võib lisada veiste või kanade jõusööta.

Vastkoorunud vähipojad saavad vajaliku toidu poegadetiikides esinevatest vetikatest, mikroobidest, planktonist ja põhjaloomastikust. Üle 2-3 cm pikkuseid poegi võib juba sööta näiteks peenestatud kalaga. 4.6. Vähkide sumbaspidamine

Vähkide sumbaspidamist võib kasutada mingi paiga vähikasvatuseks sobivuse uurimiseks. Vähkide suremise puhul võib sumbakatseid kasutada katku kindlakstegemiseks vajalike proovide saamiseks. Sobiv vähkide arv sumbas on umbes 10 isendit.

Lühiajalise sumbaspidamise korral (näiteks katku diagnoosimiseks sobivate proovide saamise jaoks) võib sumpadena kasutada suletud mõrdasid, aga ka laudadest või plaatidest tehtud sumpasid. Pikaajalise sumbakatse korral - näiteks vähkikatku vesikonnast kadumise tõestamiseks, kasvanduste katkuvabaduse ja vee kvaliteedi sobivuse selgitamiseks on sumbad vaja ehitada sellistena, et tingimused neis võimalikult palju meenutaksid vähi looduslikku elukeskkonda (joonis 22).

Põhjapind, varjepaigad ja söötmisrežiim peavad sumpades olema vähile piisavad. Vee vahetus sumpades peab olema sama kui looduslikus keskkonnaski. Kuna sumpa peab kontrollimiseks üles tõstma, on sumba sobivaimaks suuruseks leitud olevat kõige enam ruutmeetrine kast, mille seinteks peaks olema võimalikult hõredasilmaline plastikust või plastikuga kaetud võrk. Sumba põhi peab olema tihedast plastikvõrgust, et ühendus tiigi põhjaga läbi sumba põhja säiliks. Sumba põhjale peab asetama varjepaiku, näiteks plastiktoru juppe, mis kinnitatakse põhjavõrgu külge selliselt, et nad ei hakka veerema. Vähkide parema enesetunde jaoks tuleb sumba lagi teha läbipaistmatust materjalist, näiteks vineerist. Paljaid metallosi, nagu näiteks galvaniseeritud võrku, peab pikaajalistes sumbakatsetes vältima. Heas sumbas võib vähkide tihedus olla kogu vähi paljunemisperioodi kestva sumbakatse korral 50 vähki/m2.

Sumpade kontrolli tuleb sooja vee ajal teha 2-3 korda nädalas. Talvel tuleb sumbad kontrolliks üles tõsta umbes kord kuus, aga vaid siis kui õhutemperatuur on üle +2 kraadi. Vähkide hoidmiseks heas konditsioonis ja kannibalismi vältimiseks on neid pikaajalise sumbakatse korral vaja sööta. 4.7.Vähkide väljapüük tiikidest

Kõige paremini õnnestub vähkide väljapüük neist tiikidest, mida saab veest tühjendada. Tühjendamist tuleb teha aeglaselt, näiteks jagades selle ära mitmele ööle. Viimased vähid tuleb korjata välja varjepaikadest, sest kõik vähid ei tule veetaseme langedes koos veega urgudest välja. Vähkide püük tiikidest, mida ei saa veest tühjendada, suurendab aja ja raha kulu. Mõrdadega ei saa püüda alla 6 cm pikkusi vähke (neid satub püünisesse vaid juhuslikult - joonis 23), ka marjaga emaste püüdmine mõrdadega on raske. Külma veega on vähid vähem aktiivsed ja halvemini püütavad. Erimõõdulisi vähke saab mõrdadega kätte järgmiselt: Alla 5 cm pikkusi vähke ei ühtegi

34

6 cm pikkustest vähkidest 10% 7 cm pikkustest vähkidest 30% 8 cm pikkustest vähkidest 50% 9 cm pikkustest ja suurematest vähkidest 70%

Söödana kasutatakse enamasti karplasi, keda on kergem saada. Parim sööt on väike särg, mis lõigatakse noaga keskelt pooleks. Söödad tuleks enne kasutamist läbi külmutada, et vähikatk ei leviks söötade kaudu. 4.8. Veaotsing kasvatuse ebaõnnestumise korral Poegade koorumine ebaõnnestus • Selgitada välja põhjus ja püüda parandada vähkide elutingimusi • Poegasid võib osta igal aastal nii vastkoorunutena kui samasuvistena, et neid edasi

kasvatada mõõdulisteks Vähid põgenevad (eriti signaalvähk) • Seda saab vältida, ümbritsedes tiigid taraga ja paigutades sisse- ja väljavoolule resti Röövloomad hävitavad vähke • Kahjurite arvu vähendamine on võimalik. Minki võib tõrjuda mingilõksudega ja

elektrikarjusega, röövkalad võib välja püüda ja nende pääsu tiikidesse takistada restidega

• Tasub meeles pidada, et mürgid (s.h. putukamürgid ) on vähile eriti surmavad – niisiis ei tohi neid vähikasvanduse lähedal kasutada

Suremus on vee kvaliteedi langemise tõttu kasvanud • Vee kvaliteeti võib parandada filtreerides sissetulevat vett läbi liiva-kruusa filtrite • Hapnikupuudust saab ära hoida õhustamise ja vee korduvkasutuse abil • Happelist vett saab neutraliseerida lubjaga • Jäätumist ja kuivamist võib ära hoida, suurendades läbivoolu • Mudastumist saab ära hoida juhtides sissevooluvee läbi settekaevu. Põhja kogunenud

sette võib välja pumbata või ära roobitseda. • Maitsevigu võib parandada, hoides vähke sumpades puhtas vees Vähkidel on katk või mõni muu vähihaigus • Rakendada vähihaiguste profülaktikat. Soovitav on desinfitseerida inventar ja sööt

näiteks külmutamise abil Vähid söövad üksteist • Kannibalismi saab ära hoida lisades varjepaiku ja suurendades söötmist Kasv on aeglustunud • Kasvukiirust saab suurendada asustustihedust vähendades • Söötmist saab suurendada ja mitmekesistada • Temperatuuri võib sättida vähkidele sobivaks

35

4.9. Röövloomad ja nende poolt tekitatav kahju Putukad ja nende tõugud • Söövad peamiselt vastkoorunud ja väikesi poegi • Tõrjeabinõu - tiikide tühjendamine ja kuivatamine • Loodustoidutiigis pole probleemiks esimesel aastal pärast tiigi rajamist Kalad • Söövad poegi ja väikesi vähke ning konkureerivad toidu pärast • Ahven, luts, angerjas ja haug, aga ka muud piisavalt suured bentostoidulised kalad on

vähile ohtlikud • Tõrjeabinõu - tiikide tühjendamine, lupjamine, rotenooniga mürgitamine ja mingil

määral arvukuse vähendamine võrgupüügiga Vesilikud • Söövad eeskätt ajatatud, soojas koorutatud poegi • Probleemiks mõnedes Lõuna-Soome piirkondades, Eestis seni mitte • Otseselt tõrjuda ei saa, sest vesilikud on kaitse all (nii Soomes kui Eestis) Ondatra ja vesirott • Söövad vähke • Kaevavad urge tiigitammidesse • Tõrjeks kasutatakse aedasid ja elektrikarjuseid • Vesirotte võib püüda kogu aasta vältel ja ondatrat jahihooajal Mink ja saarmas • Söövad vähke • Tõrjeks on aiad ja elektrikarjused • Mingi püüdmine lõksudega ja muu jaht on võimalik kogu aasta vältel, saarmas on

Eestis kaitse all 5. Vähikasvatuse majandusanalüüs 5.1.Vähikasvanduse asutamiskulud Maaomand

- Ost või rent Projekt

- Vee ja pinnaseuuringud, analüüsid - Kulude ja tulude arvutused - Ehitusskeemid ja joonised - Ehitusload - Projekteerimis- ja õppekulud

36

Ehitustööd

- Pinnase planeerimistööd - Tiikide kaevamine - Kommunikatsioonid

Muud

- veevarustus (torud, ventiilid, mungad) - haudemaja /siseruumid - elektrisüsteem

Inventar

- tiikide põhja jaoks vajalikud vahendid – plastikkile, filtreerimiskangas - pumbad - varjepaigad - basseinid - mõrrad - haudemaja sisseseade - pakkimismaterjal - muud (termomeetrid, pH mõõtjad, kaalud, kantseleitarbed)

Asustusmaterjal

- Pojad või suguvähid Jooksevkulud

- Energia - Sööt - Püügi ja ülalpidamiskulud - Turustamine - Tööjõud - Kapitalikulud (laenuintressid)

Tööjõukulude osatähtsus sõltub valitud kasvatusviisist. Poegade kasvatuse puhul on

kõige enam tööjõudu vaja hautamise perioodil (aprill-mai) ja tiikide tühjendamise perioodil (august-september). Üks isik tuleb toime isegi miljoni marjatera hautamise ja mitmesaja tuhande samasuvise poja poegadetiikidest väljapüügiga. Kaubavähi kasvatuses on kiireim aeg juuli-august, mis on traditsiooniline vähisesoon, muul ajal on tööks enam-vähem rutiinne tiikide hooldus. Kaubavähi väljapüük tiikidest nende tühjendamise abil on kiirem ja efektiivsem kui vähkide kogumine püügivahendite abil. 5.2. Vähikasvatuse tasuvus

Majandusliku tasuvuse näitajad kõiguvad palju sõltuvalt nende arvestamise meetodist. Vähikasvatust loodustoidu tiikides võib pidada tasuvaks kui algsete asustamiste tulemusena saadakse normaalselt paljunev vähipopulatsioon. Selline populatsioonvõib anda igal aastal hektarilt 5-500 kg vähki. Selle hinnangu väga suur kõikumine tuleneb erinevatest keskkonnatingimustest ja vähiliikidest. Ideaalsetes

37

tingimustes võib toodang olla maksimaalsele lähedane - näiteks 50 1 g raskust poega või umbes 1 kaubavähk (30 g) ruutmeetrilt aastas. Optimaalsete tingimustega võrreldes langeb tootmise efektiivsus kui: 1.Vee kvaliteet on liiga madal • Vesi on liiga happeline (pH on alla 6,0 - osa marjast sureb ja koorikuvahetus

pikeneb, millega suremus suureneb) • Hapnikuolud on liiga halvad (mari või isegi suguvähid surevad) • Vees on võõraid aineid (lisanduvad maitsevead) 2.Kasvatusbasseinis on liiga vähe varjepaiku • Kannibalism suurendab suremust ja ka sõrgade kahjustuste arv suureneb • Röövloomad (näiteks mink) söövad vähki 3.Haigused või parasiidid vaevavad vähke 4.Vesi on liiga külm • Kasvukiirus väheneb 5. Esinevad tehnoloogilised probleemid (näiteks veepuudus, põhjani jäätumine jmt) • Ettenägematud asjaolud

Vähikasvatuse tasuvus väheneb, kui vähkide paljundamine ühel või teisel põhjusel ei õnnestu ja mitmel aastal põhineb kasvatus asustusmaterjali sisseostudel. Heades tingimustes, kui suremus on keskmisest väiksem, on noorvähkide sisseostul põhinev kasvatus veel tasuv. Aga kui kaubavähkide hind langeb ja asustusmaterjali hind tõuseb, muutub vähikasvatuse tasuvus küsitavaks.

Toodangu turustamisel saadav hind määrab lõplikult tasuvuse - hind peab katma vahetud tootmiskulud ja tooma tagasi investeeritud raha koos laenuintressiga. Täpsemate tasuvusarvutuste tegemist takistab see, et lõpptoodangu müügihinda ei teata enne müüki. Toiduvähi kasvatus poolintensiivses tiigikasvatuses hakkab tooma sissetulekut tavaliselt 4-5 aastat pärast alginvesteeringuid, mistõttu vabu käibevahendeid vajatakse tootmise käivitamiseks. Vähi hektarisaagi kohta on antud erinevaid hinnanguid. Heades tingimustes on hektaritoodang umbes 300 kilo ehk umbes 10 000 kaubavähki aastas, aga võib olla sellestki kõrgem. Soomes kasvab vähk heades tingimustes 10 cm pikkuseks umbes nelja kasvusuvega. Alustades kasvatust soojas hautamisel saadud poegadega võidakse kasvatustsüklit lühendada aasta võrra. Tuhandest samasuvisest asustusvähist võib 100 m2 pinnasetiigis kasvatada umbes pooled kaubavähi mõõtmeteni. Näidisarvutus kaubavähi kasvatuse tasuvuse kohta Soomes (jõevähi kasvatus)

Investeerimiskulud on algul 17 600 FIM (arvestades, et asustusmaterjaliks on ühesuvised pojad). Vähk saab 10 cm pikkuseks alles 4-5 suvisena ja seega saadakse investeeritud kapitalilt viie aastaga 25 000 FIM tulu (vähkide 50% ellujäämuse korral). Sellest 7000 FIM on kasum (8% aastatulu). Jätkates analüüsi veel järgmised viis aastat

38

(kokku 10 aasta jagu) on tulu 31 900 FIM (18,1% aastatulu). Soojas hautatud poegade kasutamisel saab kasvatustsüklit lühendada, mis suurendab tasuvust.

Suremus kõigub eri keskkonnatingimustes palju ja mõjutab kasvatuse tulusid ja tasuvust eriti tugevasti. Jooksvad kulud on eespool toodud arvestustes võetud minimaalsetena ja on tegelikkuses ilmselt märkimisväärselt kõrgemad. Hinnatase võib tulevikus muutuda ja üsna tõenäone on kodumaise jõevähi hinna püsimine ja signaalvähi hinna langemine looduslike asurkondade tugevnemise tõttu.

Riskifaktori hindamine on raske kuigi seda tuleks tasuvusarvutustes arvesse võtta. Risk on näiteks, et jäätumisest põhjustatud veevarustuse katkemise, muude hapniku ja vee kvaliteedi probleemide või vähikatku tõttu võivad vähid hukkuda. Ohtude arvessevõtmine ja riskide vähendamine tasub ära ja vajadus selle järele kasvab suurte tootmismahtude korral. Näiteks vee kvaliteeti võib muuta vähile sobivaks, aga suurte veekoguste töötlemise tasuvus on küsitav. Parimad eeldused ja konkurentsivõime on kasvandusel mille vee kvaliteet ja kogus on võimalikult hea. Kui tootmine osutub jätkuvalt riskialtiks on ka selle tasuvus küsitav. Tootmisviis Alginvesteeringud

FIM/m2 Toodangu väärtus FIM/m2

Tööjõu vajadus

Looduslik tiik 0–10 50 Vähene Tehistiik 10–20 10 Vähene Intensiivne kasvatus

> 100 50 Suur

Kulud: Tiigi ehitamine 1 000 m2 10–20 FIM/m2 Kokku 10–20 000

FIM Asustusmaterjal 5 000 tk. 1-suvised Kokku 7 500 FIM Jooksvad kulud/aastas

100 FIM

Kokku 17–27 600 FIM Kulude-tulude läbilõige pikemal perioodil 1. aasta 2. aasta 3. aasta 4. aasta 5. aasta 6. aasta Kulud 17 600 100 10 100 100 100 Tulud 0 0 0 25 000 0

Võrdluseks andmed signaalvähi kohta: 50% suremuse korral saadakse 5000 samasuvisest pojast 2500 kaubavähki (kolme suvist, pikkus umbes 10 cm, hind 10 FIM tk.) koguväärtusega 25000 FIM. Aega kulub tiikide ehitamisest ja poegade asustamisest 2-3 aastat. Käibekuludeks on arvestatud vaid söötmiskulud. Näites on arvestatud tiigis kasvavat korraga vaid üks põlvkond. Loodustoidutiikides on samaaegselt mitu põlvkonda, mille tõttu tootmisarvutused on keerulisemad.

39

Joonis 1. Jõe- ja signaalvähi eristamine

Joonis 2. Vähi sugupoolte eristamine (vähi sabaosa altvaates)

40

Joonis 3.

Joonis 4. Vähi marjaterade arv sõltuvalt vähi pikkusest

41

Joonis 5. Vähikatku seene elutsükkel

42

Joonis 6. Vähikasvanduse plaan

43

Joonis 7. Võimalikud vähitiikide profiilid

Joonis 8. Tiikide ristlõiked

44

Joonis 9. Tiigitammi ristlõige

Joonis 10. Tiikide veevarustus

45

Joonis 11. Äravooluregulaatori ehitus

46

Joonis 12. Äravooluregulaatori ehitus

47

Joonis 13. Betoontorust äravoolu regulaatori ehitus

48

Joonis 14. Vähitiigi ehitus

49

Joonis 15. Õhuga rikastamist soodustavad sissevoolukonstruktsioonid

50

Joonis 16. Liiva-kruusafiltrite ehitus

51

Joonis 17. Vähimarja inkubaator

52

Joonis 18. Vähi noorjärkude arengustaadiumid

53

Joonis 19. Vähisaagi väljakujunemine loodustoidu tiigis

Joonis 20. Poolintensiivse ja intensiivse vähipoegade tootmise skeem

54

Joonis 21. Intensiivse vähipoegade tootmise skeem

Joonis 22. Vähisumba ehitus

55

Joonis 23. Vähkide tegelik arv tiigis (joon) ja nende esinemine saagis (tulbad)