Tartu Ülikool

Haridusteaduskond

Õpetajate täienduskoolitus- ja kutseaasta keskus

Kuidas peegelduvad waldorfpedagoogika alused

(rütm, kordamine, eeskuju, matkimine) päeva-,

nädala- ja aastarütmid lasteaias?

Referaat

Autor: Kadri Allikmäe

Tallinn 2010

Sissejuhatus Rütm on meie kõigi pärisosa. Meie füüsilises maailmas toimib rütm läbi aja, mille oleme

pannud endale mõistetavasse raami läbi kella. Ta käib läbi päeva, sekundite, minutite,

tundide, läbi päevade, kuude ja aastate, läbi aastarütmi, Maa tiirlemise ümber Päikese,

Päikesesüsteemi tiirlemise ümber Galaktika keskme. Me ei ole kunagi paigal, vaid liigume

alati rütmiliselt läbi selle aja millegi lõpmatu poole, mis on meist kordi suurem, tagasi oma

valguse suunas, mida vaid umbkaudu tajume.

Rütm läbistab meie keha, meie südant, meie organeid. Meie kehas on rütm, kuna oleme

seotud Maaemaga, planeediga, millel elame, kes on meile läbi meie vanemate andnud meie

keha ja kellel on omad südametuksed. Maa-emal on samuti oma päevarütm: öö ja päev ja

uneaeg – aeg, mil Tema võnked on madalamad. (Teadlased saavad neid hetze ka mõõta).

Isegi elul on oma rütm ja ettemääratus, kui julgeme seda kuulata. Siis võime tähele panna, et

olles sellega harmoonias, polegi palju pärast vaja muretseda. Aga selle rütmi tajumiseni

jõudmine on omaette kunst – millele saabki kaasa aidata rütmitaju arendamine juba varajases

lapsepõlves – ajal, mil tegelikult ollakse oma sisemiste rütmidega veel suuremas kooskõlas,

kui hiljem, mil on vaja seda juba kunstlikult õppida. Igaljuhul on absoluutselt kõigel meie

ümber oma võnge ja rütm. Kuidas peegelduvad waldorfpedagoogika alused (rütm, kordamine,

eeskuju ja matkimine) päeva-, nädala- ja aastarütmid lasteaias? Autor on kajastanud siin nii

kohustusliku kirjanduse infot kui ka isiklikke seisukohti.

Rütm ja kordamine, eeskuju ja matkimine Kui mõelda selle peale, mismoodi inimühiskond kunagi elas - kogukondlikult ja orgaanilise

teineteist toetava tervikuna - ja mismoodi kunagi üldse haridust edasi anti läbi inimeste, kes

oma asja hästi oskasid (sepad, käsitöölised, emad, isad, kes midagi tegid ja seeläbi lastele

eeskuju näitasid), siis tundub igati loomulik, et ka waldorflasteaias on eeskujul ja matkimisel

väga suur roll. Õpetaja on inimene, kes midagi teeb: koristab, teeb leiba ja teisi igapäevaseid

loomulikke toimetusi. Kuna oleme loomulikust ühiskonnast väga kaugele läinud, võib

juhtuda, et lasteaiakasvataja tegevus võib tunduda mõnevõrra kunstlikuna, kuid juba see on

väga suur samm loomulikkuse juurde tagasi, et õpetaja teeb loomulikke, igapäevaeluga seotud

tegevusi ning annab seeläbi lastele võimaluse tunda end koduselt, uskuda elu jätkuvusse (nt

igal päeval korratavad tegevused – kasvõi nt leiva küpsetamine, pudru keetmine vms – rütm ja

kordus, asi, mis juhtub iga päev) ja tunda end selles rütmis turvaliselt ja kindlalt, et olla

omakorda avatud, tunda end vastuvõetuna ja avaneda just sellisena, nagu nemad on.

Rütm ning kordus sisendavad turvalisust ka täiskasvanutesse, nii, et taoline kordamine on

harmoniseeriv nii lastele kui ka kasvatajatele endile (lisaks ka lapsevanematele, kellele saab

omakorda seda infot pidevalt edasi anda, kuivõrd oluline on kordus ja rütm ning miks ta

ikkagi oluline on). Eeskuju ja matkimine ning rütm ja kordamine on waldorflasteaia

igapäevaelu põhiprintsiibid ja seda mitmel tasandil.

Päevarütm ja nädalarütm Kahjuks saan siinkohal rääkida vaid raamatutarkusest ning mõnest üksikust kogemusest

Meiepere päevahoius Tallinnas, mis töötab waldorflasteaia põhimõtetel, kuid millest saan

rääkida on see, mida pean kindlasti väga oluliseks.

Päev waldorflasteaias algab sellega, et lapsed või üksikud rühmad sisenevad lasteaiaruumi.

Koduses õhkkonnas võtab neid lasteaiakasvataja vastu kui ema, tehes hommikusööki ja

lubades ka lastel selles osaleda (imiteerida täiskasvanu tegevust, osaleda selles, õppida

sellest). Samuti on siis aeg lastel vabaks mänguks, mida lasteaiaõpetaja õrnalt vaid suunab,

kuid teeb ettepanekuid nt mõne mängu mängimiseks, mis on laste jaoks aktuaalne (raamatus

oli välja toodud nt üks näide ühe poisi reisi kohta). Kui lapsed on end välja mänginud, hakkab

vaikselt kasvataja läbi oma enda tegevuse kutsuma lapsi mänguvälja korrastama, alustades

korrastamisega ise, kutsudes lapsi seeläbi kaasa. Pean väga oluliseks seda, et õpetaja kutsub

lapsi tegevusele läbi kaasamise ja eeskuju, mitte läbi korralduste ja nõudmiste. Viimane võib

tekitada lapses hoopis hirmu, mitte huvi tegevustes osalemise vastu.

Samuti pean väga oluliseks hommikuringi, kus loetakse mõni salm – see toimib justkui päeva

alustava rituaalina ja rahustajana. Ka Eestis tehakse seda ning olen kogenud (Meiepere

päevahoius) et seda tehakse ka enne lõunat, pärast õuesttulekut, et lapsed maha rahuneksid.

Ning taoline asi toimiks hästi ka täiskasvanute ettevõtmistel: enne iga kohtumist ja selle lõpus

viiakse läbi väike rituaal, mis aitab kõigil häälestuda käesolevasse hetke. Raamatust leidsin

väga hea mõtte selle kohta, et väike salm, koos rütmimängu ja/või lauluga, on hea seostada

vastava aastaajaga ning eriti hea oleks veel see, kui anda lastele laulus või rütmimängus

mängida mõni roll. Olen Eesti Lastekirjanduse Keskuses lastele muinasjutte lugedes kogenud,

et taoline mäng on lastele väga huvitav ning selles vanuses meeldib lastele väga end millegagi

samastada, et kogeda erinevaid energiaid läbi mängu. Täiskasvanueas unustame selle tihti ära

aga kuna olen seotud ka täiskasvanute ja noorte koolitamisega julgen väita, et neil on

tegelikult oma argirollist väljaastumist väga vaja. Õppides lastelt näen, et taolist asja saaks

kasutada ka täiskasvanute koolituses, et neid vabastada stamprollidest ning kaasata õppimisse

või grupiprotsessi, sest grupp ei koosne ainult ühest rakust (õpetaja või kasvataja), vaid tervest

koest (nii lapsed kui õpetaja, kõik loovad keskkonna).

Samuti pean päevarütmis väga oluliseks õueskäiku, nagu ka raamatus oli välja toodud. Värske

õhk ja tegevus õues on lastele kõige parem keskkond nii tervise, elujõu kui loomingulisuse ja

seikluslikkuse (uue õppimise) mõttes. Käisin just hiljaaegu Sieben Lindeni ökokogukonnas

Saksamaal (vt www.siebenlinden.de), kus elab ligi 80 inimest ja 35 last, lastele on loodud

oma metsalasteaed (1 vana rongivagun ökoloogiliselt renoveeritud ja sisustatud tõeliselt

loominguliselt, õues oli lastele 5 tegevuskeskust, millest 4 asusid metsas (meisterdamine,

taimede koht, kivide koht jne).

Raamatus oli välja toodud, et kui ilm seda vähegi võimaldab, oleks hea, et õues oleks

võimalik lastel mitte ainult mängida, vaid osaleda ka aiatöös, nt peenrategemisel või

põlluharimisel. Siis on iga tegevus mõtestatud ja seotud reaalse eluga. Kahjuks ei ole paljud

tegevused enam tänapäeval seotud omale ise juurviljade kasvatamisega ega haaku enam eriti

looduse(rütmide)ga, kuigi võiksid. Reaalsed olud on pannud meid siiski uuesti taoliste

elamiseviiside peale mõtlema. Usun, et just lastega koos millegi tegemine (loomade söötmine,

põllu tegemine, taimede kasvatamise) annab neile ka tõelise tunnetuse looduse rütmidest

(millal sünnivad loomad, kuidas kasvavad taimed, nende eest peab ka hoolitsema, kuidas kõik

omavahel seotud on jne).

Enne lõunat on waldorflasteaias muinasjutuaeg. Kuna lapsed toimivad veel paljuski vaimses

maailmas, siis nende jaoks on metafooridel ja lugudel palju paeluvam ja mõistetavam sisu.

Olen ka ise muinasjutuvestjana kogenud seda, et läbi muinasjutu ilusa mõtte edastamine on

lastele palju vastuvõetavam, kui sama mõtte edastamine lihtsate sõnadega. Lapsed ei suuda

veel nii otseselt kõike vastu võtta. Ja seetõttu on hea lood ja ka tagasihoidlikud õpetussõnad

seostada muinasjututegelastega.

Muinasjuttu võib samuti teha ringis koos väikese salmikesega, et lapsed maha rahuneksid.

„Nii jaguneb ennelõuna kaheks suuremaks ajavahemikuks, mille jooksul lapsed võivad

tegutseda oma vanusele vastavalt: hommikul tahaks laps kõigepealt oma ümbrusega tutvuda.

Eelmiste päevade elamused elustuvad temas uuesti, ning ta tunneb rõõmu, kui saab neid

mängus korrata ja süvendada.“(lk 69-70)i Kokkuvõtvalt pean päevarütmi puhul väga oluliseks

seda, et igal päeval oleks kindlasti oma kindel päevakava ja rütm, palju kordusi (nt salmid ja

laulud, mis korduvad, rituaalid, mis korduvad). Kindlasti peaks igal päeval toimuma rituaalid

enne olulisemate tegevuste algust: salmid, laulukesed ja ring.

Tunnen ise seda, et tegelikult ongi kõige olulisem päevarütmi hoidmine, et seal oleks kõik iga

päev enamvähem samamoodi (vähemalt põhiraam), et siis nädalarütmi puhul vahetada

erinevaid päeva tegevusi: küpsetamise päev, eurütmia päev, kunstilise tegevuse päev jne.

Taoline rütm ja ettemääratus sisendavad kindlust ja teadmist. Ka täiskasvanueas on taolise

rütmi hoidmine väga hea stabilisaator. Olen isiklikult sellega väga kimpus olnud, kuna senine

elu on olnud väga kaootiline ning näen alles praegu, kuivõrd oluline on seada endale

igapäevaselt sisse rituaalid ja raamid, mis hoiavad elu koos. Meil kõigil tuleb elus läbida

kriisiaegu ja aegu, mil me tõesti ei tea, mis järgmisena juhtub. Ja just seetõttu on just

lapsepõlves sisse harjutatud väikesed igapäevased ja iganädalased asjad või tegevused need,

mille juurde saame iga päev tagasi minna ja tulla ning mida saame kasutada oma kaitsjana ka

tulevikus.

Aastarütm Raamatus oli välja toodud, et waldorflasteaia rütm on väga tugevalt seotud aastaaegade ja

kristlike pühadega ning aastaaegade vaheldumise tähistamisega. See on väga oluline, et lapsed

tunnetaksid, mille osa nad on ning õpiksid nägema ka looduse rütme.

Aga on siiski üks punkt, mis mind natuke kriibib: Kuigi olen ise ka kristlane, ristitud

õigeusku, samuti käinud Steiner-kirikus, luteri kirikus, katoliiklaste juures, olen ka budismi ja

hinduismiga kokku puutunud ning austan neid kõiki väga, tundub mulle, et ühelegi lapsele ei

tohiks siiski ühtegi religioonivoolu peale suruda. Oma rahvakalendri tähtpäevi (mihklipäeva,

kadripäeva, mardipäeva ja jõule) võiks kindlasti tähistada aga mulle tundub, et on oluline, et

lastele jääks vabadus näha ja mõista ka teisi voole. Seda teemat peaks väga tundlikult

arutama, kuidas oleks hea religiooni lasteaiaga seostada. Kasvades üles ühes „süsteemis“ on

lastel hiljem raske mõista teisi, või tekib selle süsteemi vastu hoopis vastumeelsus. Kuigi olen

ka ise vaimne inimene tundub mulle, et ühe süsteemi seostamine lasteaiaga võib olla piiravaks

faktoriks. Pigem oleks hea jätta vabadus ja arutada koos kolleegiumiga, milliseid tähtpäevi

oluliseks pidada (tegemist on väga suure vastutusega). Loomulikult võib religioon olla ka

avardav faktor aga tunnetan, et taolised süsteemid võiksid vabalt teineteist täiendada. Minugi

poolest võiks lapsed tutvuda sufismi ja hinduismiga, et olla avatud ja teadlikud kõigist

tänamise ja tähistamise erinevatest praktikatest, mida inimühiskond siin Maal teostab.

Kokkuvõttes peaks vaimsete teemade käsitlemisel olema minuarust väga kaalutlev ja

võimaluse piires avatud kõigile religioonidele. Oluline on ju tegelikult eesmärk ja mõte, mitte

tingimata ainult vorm. Küsimuseks on see, kas me soovime aidata lastel jõuda nende isikliku

sisemise tõeni või eeldame, et me juba teame seda? Usun, et konkreetne süsteem tekitab

turvalisust aga see võiks olla üks küsimusi, mille üle kindlasti võiks arutada: mis on üldse see,

mida me lastele vaimsusena edasi anname?

Osalesin 3. Märtsil 2010 Tallinnas toimunud permakultuuri (päriskultuuri) teemalisel õhtul.

Perma (või päris)kultuur tähendab põllumajandusest alguse saanud oma keskkonnaga

kooselamise intelligentset ja ökonoomset viisi, millel on 3 põhimõtet: hoia Maad, hoia

inimesi, jaga kõike. Nt taimede kasvatamine on selles protsessis koostöö inimese ja taime

vahel: need inimesed, kes suudavad taimemaailmaga saavutada kontakti, saavutavad ka

taimede lugupidamise. Tunnen, et see on tõeline vaimsus: avaneda meid ümbritsevale ja

eelkõige teineteisele: ka lastel omavahel, et baas hilisemaks eluks oleks oskus olla teistega

seoses, oskus olla tänulik kõige eest, mis meile on antud (väärtused).

Samavõrra oluline on ka lapse ja waldorflasteaiakasvataja vaheline koostöö. Hingetasandil

peaks see olema avatud. Kui seada eesmärgiks ainult vorm, siis võime seda vormi vahetada

ühe ja teise vastu aga kui me jõuame sügava teineteise mõistmiseni, et oleme kõik vaid

hinged siin maal, ei peaks koostöö lastega enam probleeme tekitama. Muidugi praktika on

teistsugune ja komplekssem aga suhetest lapse ja õpetaja vahel algab kõik. Kui see on korras

on hilisemat baasi palju lihtsam üles ehitada.

Kokkuvõte Kokkuvõttes tunnen, et päevarütmil, nädalarütmil ja aastarütmil on täita väga oluline roll

waldorflasteaias (kui ka tegelikult kõigi inimeste elus aga enamik meist on selle lihtsalt

unustanud, kuivõrd oluliste rütmide osad me oleme: ühest hingetõmbest galaktiliste tsükliteni

välja). On väga oluline olla nende rütmidega ja ka teineteisega harmoonias, et meie elu

kulgeks viperusteta ja tasakaalukalt. Tunnen, et just waldorfpedagoogikal on siinkohal näidata

oluline teeviit alushariduses üldse – õppida neid rütme jälgima ja jäljendama, et mõista meid

ümbritsevat loodust ja kosmost paremini. Aga sama oluline läbi imiteerimise, matkimise, ja

eeskuju seadmise näidata, et looduslik ja loomulik elu on võimalik. Lisaks on meie ülesanne

täiskasvanutena seda elu looduslikumaks ja loomulikumaks luua.

Kasutatud kirjandus

i „Waldorf-lasteaed. Artikleid lapsekasvatusest esimesel seitsmel eluaastal.“ Tallinn 1994

Librarius, 67-87lk. Erinevad autorid.