Eesti Päevaleht Kolmapäev, 22. november 2017 7
Mari looming on inspiratsiooni ammutanud loodusest ja rahvalauludest. Tema muusika tunnussõnaks on vahetu. Ta kasutab muusika loomisel erinevaid pille, nagu kandled, akordion, kitarr, klaver, kuid talle meeldib eksperimenteerida ka ebatavalisemate helidega – viled, torud, lapsepõlvepillid. Oluline koht on improvisatsioonil ja spontaansetel helidel.
Ehedad ja isiklikudsoolokontserdid
Tema soolokontserdid on ehedad ja isiklikud, peegeldades aastaaegade rütme, lugusid praegusest hetkest ja kutsudes kaasa ümisema. Lisaks üksi musitseerimisele esineb ta ka koosseisudega Mari Kalkun & Runorun ning Upaupa trio, mis on leidnud äramärkimist muusika tunnustussündmustel ja kriitikute poolt.
Mari on õppinud Eesti Muusika ja Teatriakadeemia ning Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia ühismagistriõppes pärimusmuusika erialal. Täiendanud ennast Sibeliuse Akadeemias ja tal on ka bakalaureusekraad Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia kultuurikorralduste erialalt. Mari on töötanud Eesti Pärimusmuusika Keskuses produtsendina.
Viis albumit avaldatudnii Euroopas kui JaapanisMarilt on ilmunud viis albumit, mis
on tänaseks avaldatud nii Euroopas kui Jaapanis. Tema muusikutee algas autorialbumiga “Üü tulõk” (2007), mis sai kodumaal sooja vastuvõtu osaliseks ning leidis märkamist ka välismaal. Muusik
on oma kontsertidega reisinud mitmel pool maailmas: Soomes, Prantsusmaal,
Tšehhis, Poolas, Saksamaal, Armeenias ning viimasel ajal ka Jaapanis.
Tema 2015. aastal rahvusvahelise ansambliga Mari Kalkun & Runoruniga salvestatud album “Tii ilo” nomineeriti 2015. aasta
etnomuusika albumi tiitlile Eesti ja Soome muusikaauhindadel.
2017. aasta novembris ilmub Marilt järjekorras kolmas sooloalbum “Ilmamõtsan”, millega ta avab uusi kõlamaailmu ja eksperimenteerib hääle ja kanneldega.
Estivali avakontserdil esitab Mari koos lastekooriga loo “Ütsik täht” ning koos Tuulikki Bartosiki ja orkestriga Riivo Jõgi seades oma verivärske laulu “Sula”, mis räägib kevadisest tärkamisest.
Kohtume Estivalil!
Piletid müügil:www.estival.nu jaRELi büroos,tel: 0821 66 49.
Avakontserdi korraldustoimkond: Epp Jaansoo, Liiu Viru, Rein Jüriado, Tuulikki Bartosik, Kairi Ilison.
Projekt on kingitus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks.
Mari Kalkun Estivali avakontserdil –
vahetu, Võrumaaltja vägeva häälega
Näitasin Astridile oma joonistusi. Arvan, et nende joonistuste hulgas oli ka muinasjuttude põhjal tehtud pilte. Küsisin, kas kirjastusel oleks mulle mingit tööd anda. Ükstapuha mida, ainult et saaksin joonistada.
Astrid vaatas mu töid ja andis mulle koju kaasa osa “Mio, mu Mio” käsikirjast. Et lugegu ma ja mõelgu, kuidas seda illustreerida. See käsikiri ei olnud tal veel päris valmis kirjutatud, kuid piisavalt, et tekiksid selle illustreerimise mõtted.
Kodus lugesin ja hakkasin joonistama. Peagi läksin kirjastusse Astridi juurde tagasi ja näitasin talle oma pilte. Astrid vaatas, jäi rahule ning otsustas kohe. Nii ma saingi selle töö.
Sel ajal oli Astridile Pipiraamatu joonistanud Ingrid Vang Nyman väga haige. Kui ta poleks haige olnud, oleks ilmselt Ingrid Vang Nyman joonistanud ka “Mio, mu Mio” pildid.
Nii et juhtusin kirjastusse astuma täpselt sel ajal, kui Astridil oli vaja keda gi, kes illustreeriks tema uut raamatut. Olin õigel ajal õiges kohas. Võibolla oli see nii määratud, et kusagilt kõrgelt vaadati, kui palju minuga on halba juhtunud ning leiti, et võiks head kah juhtuda.
Õnne peab elus olema. Kuid ma ei ole selline, kes ainult ootab, millal õnn sülle kukub. Ma ei ole olnud niisugune hale tüdruk, et istun kodus ja nutan, et kus mu õnn on. Mina teen asju, mina võtan midagi ette. Õnne nimel tuleb julgeda midagi teha, vaeva näha.
Jah, eks vahel ise ka imestan, et huvitav, kuidas Astrid vaatas minu joonistuste peale ja miks ta võttis need kohe vastu. Ju ma siis ikka oskasin juba joonistada ning tema antud töö ei tulnud ainult tänu õnnele.”
Bullerby lapsedAstrid Lindgreni “Alla vi barn i Bul
lerbyn” (“Meie, Bullerby lapsed”, Rootsis esmakordselt ilmunud 1947) esimene tõlge saksa keelde 1954. aastal oli Iloni piltidega. Samuti ka sama raamatu saksa keelne teine trükk 1956. aastal. 1957. aastal ilmus Rootsis kogumik “Bullerbybarnen”, kus Astrid Lindgreni Bullerbylugusid illustreerisid Iloni joonistused.
Ilon: “Niipea, kui Astrid kirjutas uue raamatu, pidin kõik teised asjad kõrvale panema ja tema raamatut hakkama tegema. Aga ta kirjutas vahepeal peaaegu igal aastal ühe uue raamatu. Minu jaoks oli see väga tähtis, sest nii arenesin ka mina kogu aeg.
Iga Astridi raamat oli eelmisest erinev. Nii pidin ka mina mõtlema ning joonistama midagi uut ja teistsugust. See oli väga hea kool. Astrid andis mulle alati tema loodud tegelaskujude ja juhtumite joonistamiseks täieliku vabaduse. Vaid kaks tegelaskuju pidin Astridi palvel ümber tegema.
Bullerby lapsed joonistasin esmalt Saksamaal ilmunud raamatu jaoks. Saksa kirjastusele ei meeldinud Ingrid Vang Nymani varem Rootsi raamatutes olnud joonistused. Sakslased lasid ju isegi ka teise Pipi teha.
Bullerby on üks suursuur idüll. Õnnelik lapsepõlv maaelu rahus ja maalilises looduses, kus koos ikka päris palju ja peaaegu ühevanuseid lapsi. Kui on palju õnnelikke lapsi koos, on neil põnev ja lõbus ning alati juhtub midagi huvitavat.
Ka minu lapsepõlv vanavanemate juures NarvaJõesuus ja Haapsalus enne venelaste tulekut ja sõda oli ilus ja helge. Ma teadsin, mis on see idüll, olin seda tundnud ja näinud. Oskasin seda joonistada. Bullerby idülli joonistamiseks võtsingi väga palju mällu sööbinud idüllist Eestis – mõni maja, mööbel, sisustus jne. Paljud lapsedki sarnanevad minu Haapsalu lapsepõlvesõprade ja mängukaaslastega.
Bullerby aga ei olnud ju Eestis, vaid Astridi lapsepõlve mängumaa väga armsas Rootsimaa külas. Astrid rääkis sellest kohast väga palju. Ma käisin ka hiljem vaatamas, kus ta üles kasvas ja kuidas seal kirsid õitsevad. Võrratu koht, kus lapsel tekib suur armastus looduse vastu. Ja need majad mäeküngastel...
Rootsi maju aga teadsin joonistada juba enne, sest nägin neid, kui puhkasime suviti maal.”
Kook, kohv ja tööjutudEnne kui Ilon Stockholmis Astridi
juurde läks, küpsetas ta kodus valmis suure plaadikoogi. Praegu ta enam niiöelda Astridi koogi täpset retsepti ei mäleta.
“Pidin seda igal juhul tegema suure plaadi peal ja plaadi taignaga torkasin ahju. Taigna sees olid vist pähklid, mandlid, puuviljad. Hiljem raputasin tuhksuhkrut ja riivitud apelsinikoori peale. See võis olla Ambrosia kook. Kook valmis, pakkisin selle ilusasti ära, et me saaksime seda süüa ja et Astrid saaks pärast koogi külmkappi panna. Oli ju hea, et tal kooki on,” meenutab Ilon.
Kook kaasas, läks Ilon siis Astridile külla. Astrid kostitas Ilonit kohvi ja saiakestega.
Kaks naist jõid kohvi, sõid Iloni tehtud kooki ja Astridi toodud saiakesi ning rääkisid ja rääkisid. Tihtilugu aga jutt katkes ja naised hakkasid lõbusalt naerma. Võis esineda ka kurvemaid ja vesisemaid hetki.
Nii sündisid raamatud, milliseid luge des ja vaadates tundub, et kirjanik ja kunstnik on olnud vägaväga ühel lainel, justkui ühtses vereringes.
Ilon: “Me arutasime omavahel ikka väga palju. Kui ma Astridile joonistasin, siis sageli helistasin, et saame kokku, räägime sellest ja sellest kujust, sellest ja sellest tegevusest, mis sa oled kirjutanud.
Siis me loomulikult kohtusime. Tema vaatas minu pilte, mõtles ja ütles, mis tema arvab. Siis läksin mina koju ja joonistasin. Ta helistas ja küsis, et kuidas mul läheb, kas nüüd on valmis, kas ta saab vaadata. Ja siis me saime jälle kokku.
Astrid näiteks küsis alati, kuidas need tegelased välja näevad, kuidas nad riides on, millises majas nad elavad? Siis ma näitasin ja seletasin, kuidas mina aru saan.
Astrid suutis alati kirjeldada, kuidas tema oma kangelasi näeb. Vahel kuni väikeste üksikasjadeni.
Üldiselt oli Astridi tekst alati nii imeline, et andis mulle pildid ette. Nägin kohe, et siia kohta peab tulema selline ja sinna kohta selline pilt. See on hirmus tähtis, et suudad kohe käsikirja põhjal pilte näha. Astrid kirjutas kuidagi hästi piltlikult, tema raamatuid oli lust illustreerida.
Kuid mäletan, kuidas ma ei teadnud, millised võiksid välja näha trollid. Neist aga jutustab Astrid oma muinasjuttudes.
Astrid seletas, et trollid on natuke rumalad, sest nad ei mõista päris hästi, mis meie elus parasjagu juhtub. Kuid nad ei tarvitse sugugi olla kurjad ja pahatahtlikud.
Ma ei saanud ikka aru, kuidas ma peaksin neid joonistama.
Siis Astrid jutustas mulle, kuidas tema trolle näeb. Ta rääkis ja istus voodi peale. Istus ja hakkas kuidagi edasi tagasi koogutama. “No vaata nüüd,” ütles ta mulle. “Trollid on kui väikesed vanad inimesed kusagil vanadekodus.”
Vahel me nägime tegelasi ka erinevalt. Aga meil oli alati omavahel põnev ja lõbus. Naersime ikka väga palju.”
EINAR ELLERMAA Mari Kalkun. (Foto: Ruudu Rahumaru)
Estival algab laupäeval, 10. veebruaril avakontserdiga Rootsi Ku-ningliku Muusikakõrgkooli vastavatud õppehoone tipptasemel kontserdisaalis nimega Kungasalen ehk Kuninga saal. Ühena esi-nejatest astub üles Võrumaa juurtega Mari Kalkun. Mari on Eesti laulja, laulukirjutaja ja muusik. Tema meeldejäävad meloodiad ja ruumilised helimaastikud on inspireeritud eesti luulest, Võrumaa loodusest ja inimestest, regilaulust ja elust enesest.