Jaapani muusika

Maarika Toompere,Aleksandra Vassiljeva

Jaapan on väga mägine maa, mägedega on kaetud 70% territooriumist. Enamik kõrgeid mägesid on suurimal, Honshu saarel. Piki Honshu saare keskosa kulgeb mäeahelik, mida kutsutakse Jaapani Alpideks. Seal on arvukalt üle 3000 m kõrguseid mägesid.

Jaapani ilu

Tōkyōst umbes 80 km kaugusel asuv 3776 m kõrgune Fuji mägi, mida jaapanlased hüüavad Fuji-san. Paljud Jaapani mäed on vulkaanilised ja mägipiirkondades leidub palju kuumaveeallikaid. Neis on vesi mõnikord nii kuum, et selles võib mune keeta. Umbes 67 vulkaani on praegugi aktiivsed. Japan paikneb kolme Mandrilava ristumiskohas.

Traditsiooniline jaapani muusikaOn olemas kaht tüüpi traditsioonilist

jaapani muusikat: kunstmuusika ja folkmuusika. Kunstmuusikal on mitu erinevat stiili, igaüks neist kujunes välja erineval ajalooperioodil. Üldiselt mängib Jaapani ajaloos vokaalmuusika palju olulisemat rolli kui instrumentaalmuusika. Traditsiooniline jaapani muusika arenes sageli osana sellistest teatriliikidest nagu Noh, Kabkul ja Bunraku.

Enne ajaloolist perioodi arenes

jaapani traditsiooniline muusika

(hogaku) kui kaasmäng rituaalsetele

tantsudele (kagura), mis olid seotud

esmaste Jaapani asunike religioossete

harjumustega. See muusika hõlmas

nii laulu kui instrumentaalmuusikat.

Tolle aja instrumendid olid väga

algelised ja jagunesid kolmeks

rühmaks: löökpillid (trummid),

puhkpillid (flöödid) ja keelpillid (

kannel).

5. sajandil avas Jaapan end Aasia kultuurilisele mõjule. Korea ja Hiina muusikud panid keisri õukonna aadlikke avastama enda jaoks mitmeid muusikalisi vorme.

Budismi levik Jaapani saartel edendas religioosset muusikat. Tõepoolest, selline muusika (õpetuste ettelugemine kaasmänguga) võimaldas noodistamist ja seetõttu arenes see kiiresti edasi templites ja keisri õukonnas.

Varsti sündiski omanäoline õukonnamuusika Gagaku ja ka paljud teised tolle aja populaarsed muusikaliigid nt. Sarugaku.

Jaapani pillidLöökpillidPuhkpillidKeelpillid

LöökpillidTaiko on üldine termin mitmesuguste jaapani trummide kohta, mis toodi sisse 7. sajandil Korea ja Hiina muusikute poolt. Traditsiooniline taiko on puust tünn, mis on pealt kaetud tiheda hobuse- või hirvenahaga. Taikot mängitakse kahe lühikese puust pulga (bachi) abil.

Jaapani trummide seas on kõige tavalisemad odaiko, tsuri daiko, kakko ja uchiwa daiko.

PuhkpillidShakuhachi on flööt, is toodi sisse Hiinast

Nara ajastu algul. Sakuhachi on umbes 55 cm pikk bambustoru. Selle ülemises osas on neli auku ja alumises osas üks auk pöidla jaoks.

Shakuhachil on oma muusikaline repertuaar. Sellel on oma koht ka No orkestrite, kus see tihti saadab kotot või shamiseni. Seda kasutati ka koos Koto ja Shamiseniga lihtsas puhtas muusikas ilma religioosse tagapõhjata.

Kõige tavalisemad on yokobue (flööt), ryuteki or kichiriki, Sho no fue ja sho.

KeelpillidKoto on Hiina ja Korea päritoluga

kannel, mis jõudis Jaapanisse 6. sajandil. See instrument oli natuke alla meetri pikk ja sellel oli 5 keelt.

Keisri õukonnas kasutati seda traditsiooniliste tantsude (bugaku) saateks.

Shamiseni mängitakse samuti suure elevandiluust või puust trilleriga.

Jaapani teater

Väga tihedalt on muusikaga seotud jaapani teater, mille omanäolised traditsioonid ulatuvad templi- ja kloostrirituaalidesse. Igal teatritüübil on kindlad reeglid, kostüümide, maskide ja rekvisiitide kasutamise kord, tegelaskujud ja sümboolika.

No-teater ja Bunraku teaterNo-teater on samuraide

ja ülikute teater, mis põhineb pantomiimilaadselt tantsul ja muusikal. Näitlejad kannavad puust maske, igale maskil on omistatud kindel iseloom. Kostüüm jätab katmata jalad, mille liigutused on no-teatris eriti tähendusrikkad, andes sümbolite keeles edasi, rõõmu, kurbust, viha jm.

Bunraku on jaapani nukuteater. Nukud on inimesesuurused, neid juhivad vaataja silme all kimonosse riietatud nukujuht ja tema kaks mustas kostüümis abilist.

Taiko-trummid

Taiko-trummid – on hiigelsuurused löökpillid, mis on saatnud rituaalseid tantse ja protsessioone alates 14. sajandist. Taiko-trummide kõla peetakse puhta, jumalani jõuda aitava meeleseisundi väljenduseks.

Shamisen ja shakuhachkiShamisen - pikka kaelaga 3-keeline

lautotaoline pill, mida mängivad ka geisad.Shakuhachki – traditsiooniline viie

sõrmeavaga bambusest pikiflööt.

GeishaGeiša (geisha) on kõrgelt

haritud Jaapani naine, kes tunneb hästi kirjandust, kunsti ja muusikat. Elatist teenivad nad eskortteenusega.

Geiša mõiste tekkis 18. sajandil.

Kasutatud kirjandus:Wikipedia.org.

Muusika õpik 7b

Suur aitah vaatamise eest!