29.10.2017

1

Esimene kommunikatsiooni analüüs pärines filosoof Aristoteleselt (384-

322 eKr), kes töötas välja teooria, mis sai hiljem tuntuks retoorikana.

Kommunikatsioon tõusis tähelepane keskmesse Esimese maailmasõja ajal

ja järel seoses rahva mobiliseerimise vajaduse, laieneva

propagandategevuse ning reklaami funktsiooni avardumisega.

Kommunikatsiooni teaduslik uurimine algaski seoses propaganda ja

meedia mõju uurimisega.

Harold Lasswell (1927: 220): „Propaganda on üks moodsa maailma kõige

võimsamaid instrumente”

29.10.2017

2

Rööbiti propaganda uurimisega oli hakanud välja kujunema meedia

uurimine ja õpetamine.

1879–1884 – esimene ajakirjanduse ülikoolikursus Missouri Ülikoolis

(Columbia).

Zeitungskunde : 1916 Karl Bücher asutas Lepzigi Ülikoolis esimese

ajakirjanduse õppetooli Euroopas;

1928-1930 Otto Groth’i raamat Die Zeitung)

Publizistikwissenschaft: looja Emil Dovifat,

1922 – Walter Lippmann Public Opinion.

1927 Propagandauuringud (Harold Lasswell Propaganda

Technique in the World War).

Meedia süstemaatiline uurimine algas 1929. aastal, kui käivitus korraga

kaks projekti.

Esimene suurem uuring aastail 1929–1932: Payne-Foundation Studies.

Osales tuntud teadlasi, sh psühholoog Lui Leon Thurstone ja sotsioloog

Herbert Blumer. Stiimuli-reaktsiooni mudeli alusel uuriti kuritegevust,

armastust ja seksi kujutavaid filme ning nende ohtlikuna käsitatud mõju

tuletati otse filmi sisust.

Samal 1929. aastal läks John D. Rockefeller juuniori palgale Paul F.

Lazarsfeld, kes asus juhtima raadiouuringute projekti.

Esimest korda mõõdeti meedia mõju. Uurimuse 354-leheküljeline

kokkuvõte “Radio and the Printed Page: An Introduction to the Study

of Radio and Its Role in the Communication of Ideas” ilmus 1940.

aastal.

Meedia ja kommunikatsiooni teaduslik uurimine sai alguse huvist meedia

mõju vastu.

29.10.2017

3

Psühholoogid võtsid kommunikatsioonile lähenedes aluseks stiimuli-reaktsiooni mudeli.

See kommunikatsiooniteooria klassikaline mudel sarnanes füüsika mõjukäsitusega ning järgis vana deterministlikku põhjuse-tagajärje skeemi.

Kommunikatsiooni mõisteti informatsiooni ülekandmisena,. Siit tulenes kujutlus meedia otsesest, võiks öelda, et mehaanilisest mõjust inimeste käitumisele. Selle käsituse järgi pidi stiimul (loe: sõnum) kutsuma vastuvõtjas esile mõju. Viimast mõisteti muutusena.

Sellele loogikale oli üles ehitatud näiteks Carl I. Hovlandi mõjukäsitus.

Eeskätt huvi interaktsiooniprotsesside vastu on ajendanud kommunikatsiooni uurima paljusid sotsiaalpsühholooge. Tuntuim seesugune kommunikatsioonimudel pärineb Theodore M. Newcombilt (1953).

20. sajandi 40ndatel aastatel hakati kommunikatsiooni uurima sotsioloogia perspektiivist.

Kõne: Aristoteles (384-322) “Retoorika” ja “Toopika”

Esimene meedium – raamat: kirjandusteadus

keeleteadus

Ajakirjandus:

– Walter Lippmann

– Otto Groth, Karl Bücher

– Emil Dovifat

29.10.2017

4

● – Harold Lasswell

● – George Herbert Mead

● – Carl I Hovland

● – Kurt Lewin

● Teaduseks nüüdisaegses mõttes kujunes KT 1940. aastate

esimesel poolel ja see oli seogud Paul F. Lazarsfeld’i juhitud

Columbia Ülikooli rakenduslike sotsialuuringute büroo tööga

(Bureau of Applied Social Research at Columbia University).

Sõnal ‘distsipliin’ [<ld disciplina õpetus] on kaks tähendust: 1)

teadusharu, õppeaine; 2) kindlaksmääratud kord, korrahoidmine,

allumine kindlaksmääratud korrale.

Sõna ´teooria’ pärineb hilisladina theōria, mis omakorda tulenes

kreeka k. theōriā sõnast theōros, pealtvaataja (theā, vaatamine + -

oros, nägemine (sõnast horān, nägema)).

Nüüdisajal tähendab teooria lausete (väidete) ja põhimõtete

kogumit või võrku, mis seletab mingite nähtuste või faktide rühma.

Seejuures eeldatakse, et teooriat on korduvalt testitud (järele

proovitud) või see on laialt aktsepteeritud ja seda võib kasutada

loomulike (ingl natural) nähtuste ennustamiseks.

29.10.2017

5

Teooria koosneb:

o omavahel loogiliselt seotud lausetest (või väitlausetest – ingl.

statement, sks. satz);

o aktsepteeritud põhimõtetest (printsiipidest) ja

o analüüsimeetoditest.

Sotsioloog Robert Merton (1967) on eristanud kahe taseme teooriaid:

üldised, abstraktsed teooriad ja keskmise ulatusega teooriaid. Viimased

paiknevad üldteooriate ja empiiriliste leidude vahel.

üldteooria

keskmise ulatusega

teooria

empiirilised faktid

Pikka aega räägiti kommunikatsiooniteooriast kui üldteooriast. See aga

jätab mulje nagu oleks kommunikatsiooniteooria mingi teise teaduse

(psühholoogia või sotsioloogia) abiteadus. Eestis mõistavadki paljud

kommunikatsiooniteooriat just niimoodi.

29.10.2017

6

Tänapäeval kasutatakse meie teadusdistsipliinist rääkides kahte mõistet:

Communication and Media Studies või Communication and Media Research

(kommunikatsiooni ja meedia uuringud) ning Communication Science

(kommunikatsiooniteadus). Saksa keeles kasutatakse üksnes mõistet

Kommunikationswissenschaft.

NB! Tegu ei ole mingi sotsioloogia või psühholoogia abiteadusega, mis saab oma

alusarusaamad neilt aladelt, nagu mõni ikka veel arvab, vaid kaugele väljaarenenud

teadusdistsipliiniga.

Praeguseks on kommunikatsiooniteadus muutunud distsipliiniks, mida ühel

inimesel on võimatu detailides tunda ja haarata. See hõlmab mitte ainult näost-

näkku kommunikatsiooni või ajakirjandust, vaid selle teemade spekter on väga lai:

meediaõigus, meediamajandus, meelelahutus, meediakunst, visuaalne

kommunikatsioon, meedia ajalugu, kommunikatsiooni filosoofia jne.

Laias laastus vaatleb kommunikatsiooniteadus kahte liiki suhtlust:

● individuaalset kommunikatsiooni (vahetut suhtlust) ja

● meediakommunikatsiooni (levitamismeediumite poolt vahendatud avalikku

suhtlust e nn massikommunikatsiooni).

Kommunikatsiooniteaduse tähelepanu keskmes on avalik ja eeskätt vahendatud

avalik, kommunikatsioon – seda vahendab meedia.

Siit tuleneb KT huvi meediaga seotud tootmise (sõnumi loomise), levitamise ja

vastuvõtu vastu.

Seejuures ei tohi aga unustada individuaalset kommunikatsiooni. See pakub huvi

kahel põhjusel:

o see keskendub indiviidile (mitte massile, massikommunikatsioonis kipub indiviid

kaotsi minema) ja

o individuaalne kommunikatsioon on meediakommunikatsiooni aluseks –

meediakommunikatsioonile eelneb ja järgneb individuaalne kommunikatsioon.

29.10.2017

7

KT tunneb huvi sõnumite loomise, töötlemise, levitamise ja vastuvõtu

protsesside vastu. Seejuures ei ole oluline, millist meediumi kasutatakse –

kas paberile trükitud ajalehte, arvutivõrku, raadiot, televisiooni vms.

Uuritakse ka meediasüsteeme, kommunikatsiooni- ja meediapoliitikat,

samuti kommunikatsiooni- ja meediateooriaid (mis tegelevad ala

baasarusaamadega), meediaõigust, -majandust, ja palju muud.

Samuti tegeldakse eri tüüpi kommunikaatorite/saatjatega (nt ajakirjanik,

suhtekorraldaja, reklaami või ettevõttekommunikatsiooniga seotud ametid)

ja nende mõjuga kommunikatsiooniprotsessile; meedia uurimise

meetoditega jne.

US mass communications research (Robert Merton, Paul Felix

Lazarsfeld, Elihu Katz) püsib tänaseni enam-vähem kindlalt

eksperimentaalse sotsiaalteaduse traditsioonides, kuid ammendab

teadmisi ka teistest teadusharudest, eriti debattidest, mis käsitlevad

meedia mõju demokraatiale ja sotsiaalsele korrale.

Kriitiline meediateooria (Walter Benjamin, Max HorkHeimer,

Theodor W Adorno, Jürgen Habermas) Sai oma ainese

massikultuuri-teemalistest debattidest, kuid püsis pikka aega

neomarksistlikul kapitalismikriitilisel positsioonil. Mõjutas meedia

kultuuriteooriaid. [Suur osa nüüdis-Eesti ühiskondlikust mõttest on

sellest mõjutatud, kuigi asjaosalised ise sageli ei teadvusta seda.]

29.10.2017

8

Semiootiline analüüs. Rakendab semiootika (Charles Sanders

Peirce, Charles W. Morris) ja semioloogia (Ferdinand de Saussure)

põhiideid kommunikatsiooni ja kultuuri analüüsiks (Roman

Jakobson, Ferruccio Rossi-Landi). Seotud angloameerika

kultuuriuuringutega.

Angloameerika Cultural Studies / Briti kultuuriuuringud

(Raymond Williams, Stuart Hall, Lawrence Grossberg, John Fiske –

kaks viimast on ameeriklased), kujunes Suurbritannias tihedas

seoses neomarksismi ja semiootikaga, kuid arenes kiiresti laiemaks

empiiriliseks traditsiooniks;

Poststrukturalistlikud meediateooriad (Michel Foucault,

Jean-Francois Lyotard, Jacques Derrida, Jean Baudillard) revideeris

1960-80. aastatel, eeskätt Prantsusmaal, strukturalismi põhitõdesid.

Süsteemiteoreetiline kommunikatsiooni- ja meediakäsitus

(Humberto Maturana, Niklas Luhmann,). Kujutab endast

süsteemiteooria rakendamist kommunikatsiooni- ja

meediauuringutes. Sai alguse Niklas Luhmanni sotsiaalsete

süsteemide teooriast (raamat „Sotsiaalsed süsteemid“,1984), mida

Luhmann täpsustas rakendatuna meediasüsteemile raamatus

„Massimeedia reaalsus“ (1996).

(Radikaal)konstruktivistlik lähenemisviis. Kujunes 1970–1990.

aastatel, suuna eestvedaja ja rajaja oli Ernst von Glasersfeld.

Rakendusi kommunikatsiooniteoorias on esitanud Siegfried J.

Schmidt; Klaus Krippendorff, Klaus Merten jt).

29.10.2017

9

Laias laastus jaguneb meie arusaam reaalsuse ja tunnetuse (ning teadmise)

suhetest kaheks suureks lähenemisviisiks (või kui soovite, siis

tõekspidamiste võrguks):

realismiks ja

konstruktivismiks.

Viimane omakorda jaguneb kaheks: sotsiaalseks

konstruktsionismiks ja (radikaalseks) konstruktivismiks.

Realism Realism Konstruktivism Konstruktivism

Sotsiaalne

konstruktsionism

Sotsiaalne

konstruktsionism

Radikaalne

konstruktivism

Radikaalne

konstruktivism

Läänelik mõttelaad on antiikajast ja eriti renessansist alates lähtunud

realismist.

Põhiidee: me võime nimetada midagi „tõeliseks” ainult siis, kui see vastab

meist sõltumatule „objektiivsele” reaalsusele. Inimesi, kes nii väidavad,

kutsutakse realistideks või metafüüsilisteks realistideks (teadusfilosoof

Hilary Putnam’i termin, mida paljud konstruktivistid kaasutavad).

o Realistid (kommunikatsiooniteaduse, samuti psühholoogia, sotsioloogia

jms traditsiooniline arusaam) usuvad, et reaalsuse ja teadmise suhe on

alati enam või vähem pildikujuline (ikoonne) vastavus (=meie teadmine

peegeldab reaalsust).

Siit tulenevalt peavad paljud teadlased end praegugi „avastajateks”, kes

eemaldavad looduse saladustelt katte ja laiendavad aeglaselt, aga

järjekindlalt inimese teadmiste ulatust.

29.10.2017

10

Realismi vastand on konstruktivism (antirealism)

Põhjus: – me oleme oma vaatlustes sügavasti

sees. Vaatleja ei ole mitte ainult vaatluses osaleja ega osa saaja, vaid ka osa

vaatlusest. Meie teadvus ei ole tabula rasa, kus ei ole midagi, ning kõik,

mida kogeme, tuleb väljastpoolt. See, mida me näeme, kuuleme, haistame

või tunneme, ei sõltu kaugeltki ainult meid ümbritsevatest asjadest ega

nähtustest ega nende omadustest, vaid suuresti meie meeleelundite n-ö

tehnilistest võimalustest, kultuurist ning meie sisemistest olekutest.

Kui realist peab teadmise ja reaalsuse suhet enam või vähem pildikujuliseks

(ikoonseks) vastavuseks (peegelduseks), siis konstruktivist peab teadmist

meie enda konstrueerimise (kokkupanemise) tulemuseks.

Nüüdisajal on sõnapaar tegelikkuse konstrueerimine saanud enesestmõistetavaks mitte ainult kunstis, sotsiaalteadustes või kultuuriuuringutes, vaid ka matemaatikas, bioloogias ja füüsikas. Selle arusaama järgi on kõik nähtused konstrueeritud, kaasa arvatud aeg ja ruum, ja muidugi ka meedia loodud tegelikkus – see ei ole reaalsuse peegeldus, nagu mõned naiivsed inimesed arvavad.

James Carey (1989, 87):

29.10.2017

11

NB! Kommunikatsiooniteadus (nii kommunikatsiooni- kui ka

massikommunikatsiooni teooria) tekkis realismi (mehhaanilise

paradigma) raames ja paljud tema põhitõed on pärit sealt.

Filosoofiliselt või tunnetusteoreetiliselt seisab see lähenemisviis kolmel

vaalal:

René Descartes’i olemise- ja tunnetusekäsitus (ld Renatus

Cartesius – siit nimetus kartesianism);

Positivism (rajaja Auguste Comte);

Aristotelese (kahevalentne) loogika.

Selle kohta võite lugeda: Palmaru, R (2009) Kujutluste ühiskond. Tallinn:

Akadeemia Nord.

René Descartes [rön'ee dek'art] (ladinapäraselt

Renatus Cartesius; 1596–1650) prantsuse

matemaatik, filosoof ja loodusteadlane.

Peateos: "Meditatsioonid esimesest filosoofiast"

ehk „Metafüüsilised meditatsioonid“ (ld

Meditationes de prima philosophia) – üks

kuulsamaid teoseid filosoofia ajaloos. Ilmus 1641

ladina ja 1647 prantsuse keeles.

Teose täispealkiri: Meditationes de prima philosophia, in qua Dei

existentia et animae immortalitas demonstrantur (Meditatsioonid esimesest

filosoofiast, milles näidatakse Jumala olemasolu ja hinge surematust).

29.10.2017

12

Descartes’ilt on pärit duaalne maailmapilt – materiaalse ja vaimse

maailma selge lahutamine.

Maailm koosneb vaimsetest ja materiaalsetest asjadest (vaimudest ja

kehadest):

Substants Atribuudid Moodused

Res extensa –

materiaalsed asjad

ulatuvus

(ruumilisus)

Kuju ja suurus

Res cogitans –

vaimsed asjad

mõtlemine Ükskõik, milline vaimne asi,

nt aisting, kujutlus, usk, soov,

idee jne

Asjade maailm on:

● Staatiline (liikumatu, tasakaaluseisundis olev);

● Jumala loodud – samamoodi nagu masin on inseneri

konstrueeritud ja üksikdetailidest kokku pandud.

● Asjade maailma elemendid on üksikud asjad, mis koosnevad

väiksematest kehadest. Terviku omadused ei ole taandatavad

väiksemate kehade omadusteks.

● Asjade omavahelise suhted taanduvad mehhaanilistele

seaduspärasustele. See masin liigub, aga tema mehhanismid on

staatilised ja muutumatud.

● Põhjus määrab tagajärje.

29.10.2017

13

Tunnetus

Kuna maailma lõi temast väljapool olev looja, võib ka inimene kui

väljapool asuv vaatleja püüda asjade olemust tunnetada.

Tunnetav vaim seisab reaalsuse objektidest (sjadest) väljapool ja

tunnetus – kui see õnnestub – on reaalsuse kujutis või pilt sellest.

Siit tunnetuse ideaal – objektiivsus: tunnetuse tulemus peab

vastama reaalsusele (objektidele ja asjadele). Sama asja

vaatlevad eri vaatlejad peavad jõudma samadele tulemustele.

Sest tulemused on määratud asja (objekti) omadustega, mitte

vaatluse protseduuri või vaatleja omapäradega.

Selline kellamehhanismina toimiv maailm on väljaarvutatav ja

ennustatav.

Descartes’i tunnetuse käsitus

t unnet av v aim

m a t er iaal ne a si

T unnetus on

tegelikkuse pilt

29.10.2017

14

Descartes’i duaalne maailmapilt (materiaalse ja vaimse

maailma lahutamine):

sellest on sajandeid lähtunud nn läänelik mõtlemine;

määras teaduste jagunemise loodus- ja vaimuteadusteks;

siit on pärit meie ettekujutus tegelikkuse ja selle

tunnetamise vahekorrast.

See maailmapilt on Eestis praegu masendavas ülekaalus.

29.10.2017

15

Positivism Rajaja Auguste Comte (1796-1857).

Esitas 1822. aastal töö Plan de travaux scientifiques

nécessaires pour réorganiser la société (Teaduslike

uurimuste plaan, mis on vajalik ühiskonna

ümberkorraldamiseks). See pani aluse positivismile.

Suunale andis nime Comte kuueköiteline peateos “Cours de philosophie

positive” (Positiivse filosoofia kursus), mille ta kirjutas aastatel 1830-

1842.

Oma põhiideed võttis Comte kokku lühemas kirjutises “Discours sur l`

esprit positif” (1844).

Positivism määratleb end kui tervemõistuslikku lähenemisviisi teadmisele

(common-sense approach to knowledge):

Kõike, mida me teame, oleme saanud teada meelte kaudu. St kindla

teadmiseni võib jõuda ainult meelte abil.

Kui mingi teadmiseni jõutakse, siis on see vaid koguteadmise üks

ehitusplokk.

Positivism binaarne: mis ei ole objektiivne, on subjektiivne.

Objektiivne = tunnetuse tulemus, mis vastab objektile.

Objektiivsus = faktide esitamine.

Faktid on need, mida me kogeme vahetult. Keegi teine võib sama

kogeda.

100% kartesianism!

Meedia ja massikommunikatsiooni uurimine tugineb peaasjalikult

positivismile. Sealt on pärit enamik meie ajakirjandusega seotud

kujutlustest.

29.10.2017

16

Kahevalentne loogika Aristoteles (384-322 eKr).

Alates Aristotelesest on euroopalik mõttetraditsioon

aktsepteerinud ratsionaalsena ainult selliseid argumente

ja järeldusi, mis järgivad klassikalise (kaheväärtuselise)

loogika reegleid. Sellised ütlused on kas õiged või valed,

kolmandat võimalust ei ole (tertium non datur).

Ometi põrgati tolle kolmanda võimalusega kokku juba antiikajal pradoksid

(reeglina enesekohased väited). Nt kreetalane Epimenides ütleb: “Kõik

kreetalased valetavad!” (ka valetaja paradoks: „kõik valetajad valetavad,“ ütleb

valetaja).

Selliste ütluste puhul jõudis kaheväärtuseline loogika oma võimaluste piirini.

Sedasorti ütlused on õiged siis, kui nad on valed ja vastupidi.

Teoreetiliselt ületati kahevalentne loogika 20. sajandil.

Meist sõltumatu reaalsus

Vaatleja tajub reaalsust ja annab kogetu edasi

Võtab informatsiooni vastu ja tegutseb sellele vastavalt

29.10.2017

17

Reaalsus

Reaalsus

Reaalsuse peegeldus

Reaalsuse peegeldus

Sümboliline reaalsus

Sümboliline reaalsus

Objektiivsus on seos asja (objekti, reaalsuse) ja seda esitava sõnumi vahel.

Objektiivne

Kallutatud

Kallutatuse kutsub esile vahendaja

29.10.2017

18

Selles kujutluses on meediatekstid info edasiandmise vahendid.

─ Sõnad (märgid) tähistavad tegelikkuses juba olemasolevaid asju.

─ Kui midagi öeldakse, siis järelikult on kellelgi vaja sõnum edasi

anda.

Siit naiivne usk, et “ajalehes ilmaasjata ei kirjutata” või “ma nägin oma

silmaga televiisorist, järelikult ongi nii!”.

Aga kas maailm, mida te näete televiisoriekraanil ja läbi akna on üks

ja seesama?

# Selles kujutluses käib tegelikkus ees ja keel sörgib sellel kuulekalt sabas.

Siit suhtumine keelesse ja kommunikatsiooni: ah, need on ainult sõnad, see

pole ohtlik ega oluline!

20. sajandi sotsiaalteaduste ajalugu on kartesianismist loobumise

lugu. Olulisemad nimed:

– Edmund Husserl, Ferdinand de Saussure, Walter Lippmann, Jean

Piaget, Lev Võgotski, Karl Raimund Popper, Alfred Schütz,

Peter Berger ja Thoms Luckmann, Heinz von Foerster,

Humberto Maturana, Michel Foucault, Niklas Luhmann, Ernst

von Glasersfeld, Siegfried J Schmidt.

– See protsess on eri teadusaladel viinud arvukate “-ismide”

tekkeni, mis kasutavad samade ideede ja nähtuste kirjeldamiseks

erinevaid mõisteid: poststrukturalism, sotsiaalne

konstuktsionism, konstruktivism, süsteemiteoreetilne

konstruktivism, radikaalne konstruktivism, diskursuse analüüs,

dekonstruktsioon.

Rööbiti sellega on loobutud nn klassikalisest teadusest.

29.10.2017

19

Konstruktivismi põhiteesi järgi ei ole maailm sellisena, nagu me seda

kogeme, tunnetame, läbi elame või temast mõtleme, sugugi objektiivne.

See on meie kui vaimse ja tunnetava inimolendi loodud konstruktsioon. Me

konstrueerime pidevalt midagi, mida me aktseptime kui reaalsust.

See arusaam on üsna vana – konstruktivismi juured ulatuvad tagasi

Xenophanesi (570–475 eKr), Alcmaeon’i (u 530–500 eKr), antiikaja

skeptikute (Pyrrhon, Sextus Empiricus) ja Aristoteleseni.

Skeptikutelt pärineb ka arusaam, et me ei saa võrrelda oma tunnetuse

tulemust reaalsusega, me saame seda võrrelda ainult teise (kolmanda,

neljanda jne) tunnetuse tulemusega.

Bütsantsis tekkis 3. sajandil apofaatikute koolkond, mis oli seisukohal, et

Jumala absoluutne transendentsus välistab võimaluse samastada inimest

temaga. Inimmõte ei ole põhimõtteliselt võimeline Jumalat mõistma, sest

kõikvõimas, kõike teadev ja kõikjal kohal olev Jumal erineb kõigist

asjadest, millega me iga päev kokku puutume. Kuna meie mõisted on

tuletatud meie elu kogemusest, siis ei suuda me nende mõistete või

arusaamade abil jumalikku mõista. Lühidalt: igaüks võib teada ainult seda,

mida tema on teinud.

Itaalia filosoof ja ajaloolane Giambattista Vico 1710. aastal:

“Nii nagu inimene opereerib oma kujutluste maailmas abstraktsioonidega,

teeb Jumal seda kõiksuses reaalsusega” (tsit. Glasersfeld 1990: 19.)

Tuntumad konstruktivistid: Berkeley, Hume, Vico, Kant, Hegel,

Nietzsche, Vaihinger, Piaget, Dewey jt.

29.10.2017

20

Konstruktivismi filosoofilise tausta moodustab saksa filosoofi Immanuel

Kanti (1724–1804) käsitus (Puhta mõistuse kriitika, Kritik der reinen

Vernunft (Critique of Pure Reason), 1781, 1787).

Kant paigutas maailma ja taju vahele kolmanda, vahendava teguri.

– Kantil endal koosnes too tegur igavestest ja universaalsetest

kategooriatest, hilisemad uurijad aga on nimetanud seda tegurit keele ja

kultuuri ajalooliselt muutuvateks käsituslikeks struktuurideks (nt

skeem)

Sõnaseletus:

● Käsitus: arusaam, mõistmine.

● Käsitlus: käsitelu, vaatlus, analüüs, eritlus.

On olemas objektiivne maailm, meist sõltumatu reaalsus, mis on inimkogemuse eeltingimuseks. .

Inimesel on võimalik kogeda mitte asja iseeneses, vaid seda, mida asi iseeneses tekitab (st mitte asju, objekte, vaid nähtumusi – me ei koge lampi või lauda ennast, vaid seda, mida lamp või laud meis tekitab). Ehk teisisõnu: välise maailma (reaalsuse) asjad (objektid) on antud meile meie kogemustes (ingl. k. experience)

Maailm iseeneses on inimese mõistusele kättesaamatu, sest see, kuidas inimene mõtestab enese jaoks ‘maailm iseeneses’ poolt tekitatud kogemust, sõltub inimese enda mõistusest.

Kant: teadmine saab alguse kogemusest, kuid ei tulene sellest. Teadmine on hoopis mõistuse poolt mõtestatud kogemus.

See, milline see kogemus täpselt on, sõltub juba konkreetse inimese mõistusest (pange näiteks kolmanda klassi laps „Fausti“ või „Hamletit“ lugema ja kuulake, mida ta räägib!).

29.10.2017

21

a priori (lad.

varasemast) teadmine,

mis tekib meie meele

(mind) operatsioonidest

ja on sõltumatu meie

mõistusest (sense).

a priori (lad.

varasemast) teadmine,

mis tekib meie meele

(mind) operatsioonidest

ja on sõltumatu meie

mõistusest (sense).

• a posteriori (lad. „sellest, mis seejärel või pärast seda tuleb“) teadmine, mis tekib mõistuse (sense) operatsioonidest ja sõltub neist.

• a posteriori (lad. „sellest, mis seejärel või pärast seda tuleb“) teadmine, mis tekib mõistuse (sense) operatsioonidest ja sõltub neist.

Kant: „Mõisted ilma kaemuseta on tühjad, kaemus ilma mõisteteta on pime”

Inimene võib reaalsusest midagi teada ainult siis, kui tema mõistus annab

meie reaalsuse tajumisele mõtte (ingl. k. sensemaking), ehk mõtestab selle

vastavate mõistete abil inimese jaoks lahti (Maturana 200 aastat hiljem: see,

mida me näeme, on meis).

Immanuel Kant

(1724-1804)

Kant („Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale,

mis on võimeline esinema teadusena“ § 36):

„Meie meel (arusaamine) ei tuleta oma seadusi

loodusest, vaid kirjutab need talle ette.“

Der Verstand schöpft seine Gesetze nicht aus der

Natur, sondern schreibt sie dieser vor.

„the understanding does not derive its laws (a

priori) from, but prescribes them to, nature.“

Kontrollküsimus: kelle seadused on loodusseadused?

29.10.2017

22

Kuigi konstruktivism pole kaugeltki ühetaoline lähenemisviis, vaid väga

mitmekesine, polüfooniline ja heterogeenne (loe: erisugune, ebaühtlane)

diskursus, milles on palju erinevaid seisukohti ja fraktsioone, võime selle

siiski jagada kaheks: sotsiaalseks konstruktsionismiks ja radikaalseks

konstruktivismiks. Tegu on kahe erineva vaatekohaga (perspektiiviga): üks

on „ülevalt alla“ ja teine „alt üles“ perspektiiv.

“top down” perspective “bottom up” perspective

Neid kahte nimetatakse mõnikord ka individuaalseks ja sotsiaalseks

konstruktivismiks.

o Individuaalne: indiviidid konstrueerivad tähendust selle abil, mida nad juba

teavad ja interaktsioonis (vastastiktoimes) oma keskkonnaga.

o Sotsiaalne: rühmad (grupid) ja kultuurid konstrueerivad tähendust üheskoos

sellest, mida grupp või kultuur juba teab ja on kogenud.

Üks lähtub sotsiaalsest ja teine üksikindiviidist.

o (Sotsiaalne) konstruktsionism käsitleb (või kui soovite, siis mõistab või

kontseptualiseerib) indiviidi pigem diskursiivsete struktuuride tulemina. Selles

arusaamas sõltub indiviid sotsiaalsest ja on midagi teisejärgulist (olulisem

toimub mujal – sotsiaalsel tasemel).

o Radikaalne konstruktivism lähtub indiviidist. Just üksikindiviid, ja mitte

inimkogum, on see, kes reaalsust konstrueerib. Kuid konstruktivismil on

raskusi selle selgitamisega, kuidas olukorras, kus indiviidi kogemuste maailm

on tema enda konstruktsioon, on võimalikud sotsiaalne interaktsioon

(vastastiktoime) ja ühiskond üldse.

29.10.2017

23

Sotsiaalne konstruktsionism (SK) on koolkond või mõttesuund, mida

ühendab tõekspidamine, et sotsiaalsed nähtused on inimeste loodud,

institutsionaliseerutud ja muudetud traditsiooniks.

SK algatajateks peetakse sageli Peter L. Berger’it ja Thomas Luckmann’i,

kes 1966. aastal avaldasid raamatu „The social construction of reality: A

treatise in the sociology of knowledge“ (Reaalsuse sotsiaalne

konstrueerimine: traktaat teadmise sotsioloogiast).

Tegelikult pole see aga päris nii, Bergerit ja Luckmanni võib pigem pidada

SK teise laine tekitajateks.

SK rajajaks tuleb pigem pidada Lev Võgotski’t (1896-1934) ja tema

kultuurilis-ajaloolist teooriat.

o Võgotski avas meie silmad kultuuri tohutu rolli suhtes. Tema keskne

idee: meie mõtted ja intellekt pole päriselt meie omad. See on ajaloo ja

kultuuri produkt. 30 aastat hiljem väitis sama Michel Foucault.

Võgotski (Лев Семёнович Выготский) sündis Oršas

(Vene Impeerium, praegu Valgevenes).

o Hariduselt jurist (1917 Moskva Ülikool) ja filoloog.

Arengupsühholoog. Õppejõud Moskvas,

Leningradis ja Harkovis.

o Suri 1934 tuberkuloosi.

o Läänes avastati ta 1960-ndatel, kui tema Мышление

и речь (1934) tõlgiti inglise keelde (Thought and

language 1962).

29.10.2017

24

Võgotski põhiideed:

individuaalne areng on kultuuri arengu tulemus.

Areng on põhiliselt mentaalne (vaimne) – mõtete, keele ja arutluse areng.

Need arenevad sotsiaalses interaktsioonis teiste inimestega (eriti vanematega). Tulemuseks on kultuuri ühised teadmised.

Raamatus “Kõrgemate psüühiliste funktsioonide arengu ajalugu” (“История развития высших психических функций” 1931, ilmus 1960) esitas Võgotski oma kultuurilis-ajaloolise teooria.

Võgotski eristab psüühiliste protsesside kahte taset:

o naturaalset (looduslikku, loomulikku), mis on bioloogilise evolutsiooni tulemus

o kultuurilist, mis on ühiskonna arengu tulemus.

Esimene on madalam ja teine kõrgem.

Kultuurilise käitumise eripära: see on tööriistade ja märkide poolt

vahendatud. Tööriistad on suunatud väljapoole, märgid aga

sissepoole.

(vahendatud) käitumine/

tegevus

29.10.2017

25

Paljud oma seisukohad esitas Võgotski väideldes geneetilise

epistemoloogia looja Jean Piaget’ga.

o Piaget järgi eelneb mõtlemise areng kõne arengule, varane kõne on

egotsentriline.

o Võgotskil eelneb kõne areng mõtte arengule. Kõne on sotsiaalne, kõne

internaliseerumise läbi areneb ka mõtlemine.

See on tüüpiline konstruktsionismi ja konstruktivismi vastasseis.

Sotsiaalse konstruktsionismi teiseks „asutavaks isaks“ võib pidada Austria-

Ameerika sotsiaalteadlast Alfred Schützi (1899–1959).

Schütz lõpetas Viini ülikooli juristina ja tegutses oma erialal elu lõpuni. Selle

kõrvalt õpetas ta ülikoolis sotsioloogiat ja filosoofiat ning tegeles

sotsiaalteaduste filosoofiliste alustega. Oli tugevasti mõjutatud

fenomenoloogia rajajast Edmund Husserlist.

1932 esimene raamat „Der sinnhafte Aufbau der sozialen Welt“ (sotsiaalse

maailma tähenduslik konstrueerimine (ülesehitamine); inglise keeles ilmus

pealkirja all The phenomenology of the social world). Raamat pälvis ka

Husserli tähelepanu ja nad kohtusid korduvalt (Husserl suri 1938). Husserl tegi

Schützile koguni ettepaneku hakata tema assistendiks Freiburgi Ülikoolis.

Schützi töö jäi pooleli. Kirjutas koos Luckmaniga raamatut „Elumaailma

struktuurid (Structures of the Life-World)“, mille Luckmann lõpetas ja 1982.

aastal avaldas.

29.10.2017

26

Mõisted ‘sotsiaalne konstruktsioon’ ja ‘tegelikkuse sotsiaalne konstrueerimine’

tulid laiemalt käibele Peter L. Bergeri ja Thomas Luckmanni 1966. aastal ilmunud

raamatuga „The Social Construction of Reality“.

Selles esitatud seisukohti on tugevasti mõjutanud Schützi tööd ja nii Luckmanni kui

ka Bergeri koostöö Schütziga (Schütz oli Bergeri doktoritöö juhendaja).

Alfred Schütz (1899–1959)

Tegelikkuse sotsiaalne konstrueerimine (The Social Construction of

Reality) tähendab seda, et

o isikud ja nende rühmad (grupid) loovad interaktsioonis

(vastastiktoimes) olles aja jooksul üksteise tegevuse kohta mõisteid või

mentaalseid representatsioone (loe: kujutlusi ja esitusi) ning kinnitavad

neid vastastikku rolle täites.

o Sellised vastastikkused rollitäitmised institutsionaliseeruvad. Selle

käigus tekivad ja kinnistuvad ühiskonnas tähendused, mida inimesed

omavahel suheldes (kommunikatsioonis) pidevalt võimendavad.

o Sel moel kujuneb ühiskonnas ühine teadmine, ehk teisisõnu, sotsiaalselt

konstrueeritakse reaalsus. Seejuures peavad inimesed oma

konstruktsioone reaalsuseks.

Olen vahel mõelnud, et realistid on inimesed, kes peavad oma

konstruktsioone reaalsuseks.

29.10.2017

27

Interaktsioon ehk vastastiktoime on indiviidide reaktsioon üksteise

sõnumitele.

o Need vastastikkused reaktsioonid koordineerivad nii inimeste

mõttetegevust kui ka tegevust.

o Kuna inimese teadvus kui süsteem on operatsiooniliselt suletud ja

autonoomne, ei ole indiviidide reaktsioonid lineaarsed. Iga indiviid

võtab sõnumeid vastu ja tõlgendab teiste indiviidide tegevust oma

teadvuse tasemel ja vastavalt oma kogemusele, kognitiivsele ja

emotsionaalsele olekule, tõekspidamistele, ootustele ja konkreetsele

olukorrale.

o Selle tulemusena tekkivaid individuaalseid konstruktsioone

väljendatakse omakorda kommunikatsioonis.

Institutsioon = korrastatud kollektiivne tegevus, ühiskonna

reguleerimissüsteem. See on korduv tegevus, samasse situatsiooni sattudes

tegutsevad inimesed samamoodi.

Institutsionaliseeruma – institutsiooniks (kombeks, seaduseks,

käitumismustriks) muutuma, inimese asetamine/asetumine institutsiooni

(kus ta käitub ja tegutseb samas olukorras samamoodi).

Nii sotsiaalse konstruktsionismi kui ka institutsioonide juurde tuleme

me oma kursuse käigus tagasi.

Representatsioon (ingl representation, sks Repräsentation) on mitte kohal-

või esiloleva tegemine kohal- või esilolevaks ettekujutuses ja

kommunikatsioonis. Kuidas seda mõista?

29.10.2017

28

o John Locke kasutas sõna ‘representatsioon’ stands for sünonüümina – nt

sõnad esindavad (stands for) ideid. Aeg-ajalt kasutas ta seda sõna ka, et

osutada ideele. Kanti “Puhta mõistuse kriitika” tõlkijad pruukisid

saksakeelset sõna ‘Vorstellung’ (ettekujutus) inglise keelde tõlkides sõna

‘representation’. Seega võime öelda, et representation on kujutlus.

Presentatsioonid on meie kogemuste killud, mida me korrastame vähem või

rohkem keerukatesse struktuuridesse, et paremini mõista maailma, milles me

elame. Kui me neid struktuure meenutame, siis võime need oma kujutluses

uuesti esile kutsuda. Ja me võime neid kujutlusi kommunikatsioonis esitada.

Need ongi representatsioonid.

o Oluline seik: representatsioonid ei ole välise reaalsuse killud ega nende

peegeldused, vaid on mentaalsed (tunnetuse ja inimvaimuga seotud) kujud

või imagod. Me ei saa midagi öelda representatsioonide vastavuse kohta

meist sõltumatu reaalsusega, sest (nagu juba antiikskeptikud teadsid) me ei

saa seda vastavust kuidagi kontrollida. Me ei saa kõrvutada ja võrrelda

representatsioone ja reaalse maailma asju. Me võime võrrelda oma

kogemust ainult teise, kolmanda jne kogemusega, aga mitte reaalsete

asjadega.

Konstruktivismist ja konstruktsionismist kõneldes puutume me kokku veel

kahe mõistega, need on ‘reaalsus’ ja ‘tegelikkus’.

Siin on eesti keel pisut paremas seisus kui suur ja võimas inglise keel –

meil on selle kohta, mida inglise keeles tähistab ainult üks väljend

reality, kaks sõna: reaalsus ja tegelikkus. Samamoodi eristavad

reaalsust ja tegelikkust näiteks saksa keel—Realität ja Wirklichkeit—

või taani keel—Realitet ja Virkelighed.

See vahetegemine annab inimestele, kes tunnevad huvi teadmiste tekke

vastu, suure eelise: me võime eristada oma kogemuste maailma,

tegelikkust, ehk seda, mis me ise oleme loonud, ja meie tunnetusest

sõltumatut välismaailma — reaalsust, mis peab olemas olema enne, kui

me seda “tunnetame”.

Tõsi, inglise keeles on sõna actuality täiesti olemas, aga seda ei

kasutata alati ‘tegelikkuse’ tähenduses.

29.10.2017

29

Sotsiaalsel konstruktsionismil on

tõsine puudus, mida sageli ei

märgata – ta alahindab indiviidi ja

on seisukohal, et konstruktsioonid

on eeskätt sotsiaalsed.

Seda viga parandab 1974. aastal

tekkinud radikaalne konstruktivism

RC lähtekohaks on laialt levinud konsensus, et närvisüsteem on

operatsiooniliselt suletud ja et inimesed on kognitiivselt autonoomsed olendid,

kes reageerivad keskkonnast tulevatele ärritustele individuaalselt (oma

olekutest lähtuvalt).

Süsteemide operatsiooniline suletus on mitme teooria ja lähenemisviisi

lähtepunkt. Need teooriad ja lähenemisviisid on:

Ernst von Glasersfeld’i radikaalne konstruktivism;

Humberto Maturana and Francisco Varela (1980) autopoieesi teooria ehk

Santiago tunnetusteooria;

Gordon Pask’i (1961) vaatleja küberneetika;

Heinz von Foersteri teise astme küberneetika (secondorder cybernetics).

Kõik need käsitused lähtuvad arusaamast, et meil puudub otsejuurdepääs oma

keskkonnale, me pääseme sellele ligi üksnes oma närvisüsteemi kaudu.

29.10.2017

30

Operatsioonilisest suletusest tuleneb see, et RC lähtub indiviidist ja

arusaamast, et indiviid on kõike muud kui passiivne. Selles lähenemisviisis

on aktiivne indiviid konstrueerija rollis.

Kõige paremini on seda väljendanud psühholoog Kenneth Gergen

(1999: 237): „Konstruktivisti jaoks on maailma konstrueerimise

protsess psühholoogiline, see toimub peas (“For constructivists, the

process of world construction is psychological; it takes place ‘in the

head’”).

Radikaalset konstruktivismi vaatleme lähemalt hiljem, 5. teema raames.

Mõiste ‘kommunikatsioon’ tekkis 19 sajandil ning seda sõna kasutades

peeti silmas sõnumite või signaalide transporti mingi vahemaa taha. Siit ka

nimetus – ‘kommunikatsioon’ ja kommunikatsiooniga seotud sõnavara:

‘saatma’, ‘saatja’, ‘vastuvõtja’, ‘informatsiooni andma’ jms.

Keskne idee: sõnumite transport vahemaa taha eesmärgiga kontrollida. See

eeldab, et sõnumeid luuakse tsentraalselt ning kommunikatsiooni kui

protsessi kõige olulisem tegelane on ‘saatja’.

Siittulenevalt peetakse kommunikatsiooniks protsessi, kus sõnumeid

transporditakse ja levitatakse ruumis eesmärgiga kontrollida seda ruumi ja

inimesi. Siit mõiste ‘inforuum’ või ‘infoväli’.

Tänapäeval enam nii ei arvata (kuigi väga paljud siiski jätkavad endistviisi

selle ajast ja arust arusaama vaimus).

29.10.2017

31

Inglisekeelne sõna communication tuleneb ladinakeelsest verbist

communicare (communica + re) – muuta paljudele ühiseks, jagada,

communis – ühine. Sellel sõnal on kaks tähendust:

● commūnis – ühine,

● commūnicā + (re) (te) – siirdada, jagada, muuta paljudele ühiseks.

Need kaks tähendust koos väljenduvad ehk kõige paremini sõnapaaris

‘ühendust pidama’, ‘ühenduses olema’ (kas oled temaga ühenduses?),

suhtlemine, suhtlus.

Kommunikatsioon on raadiouudised, töömäärused, ajalehereklaam,

ilmateated televisioonis, valgusfoori värvi muutumine jne. Aga ka

keelepeks loengu vaheajal või rahvusvaheline geeniuurijate kongress.

Samuti näoilmed, soengu stiil ja värv, kirjanduse uurimine – nimekiri on

lõputu. Selline suhtlus on organiseeritud kooselu eeldus ja vahend.

N agu juba öeldud, on hiljemalt 19. sajandist alates kommunikatsiooni

mõistetud kui ülekannet, sõnumite või „info“ transportimist punktist A

punkti B. Tookord tundus, ja vähemal määral tundub praegugi, et „info“ või

sõnumite kättetoimetamine on samasugune tegevus nagu kaupade ja

inimeste transportimine. Mõlemat nimetati kommunikatsiooniks.

Selles tähenduses kasutab sõna ’kommunikatsioon’ ka Claude Shannoni

matemaatilise informatsiooni teooria ning koos sellega ka IT.

Kommunikatsiooniteaduse arusaam kommunikatsioonist on hoopis

teistsugune ja avaram.

29.10.2017

32

Kommunikatsiooniteaduse arusaamas on kommunikatsioon läbi ja lõhki

sotsiaalne nähtus.

Rääkisin eespool, et vastupidi meie igapäevasele keelekasutusele ei saa

kommunikatsiooni kui tegevust omistada ühele aktandile.

Niisiis on kommunikatsioon KT arusaamas algupäraselt ja läbinisti

sotsiaalne. Seetõttu määratles Luhmann ühiskonda kui

kommunikatsioonisüsteemi.

Kuidas seda mõista? Seda ei olegi võimalik mõista realistliku

lähenemisviisi raames. Ja lõpuni ei saa seda mõista ka sotsiaalse

konstruktsionismi abil, mis peab kommunikatsiooni rituaaliks ja sellisena

kultuurinähtuseks.

Me lähtume sellest, et:

1) Tegelikkust (individuaalset ja sotsiaalset reaalsust) loob aktiivne indiviid.

2) Konstruktivism vaatleb enesele osutavaid (self-referential) ja

operatsiooniliselt suletud (operationally closed) süsteeme ja sellistes

süsteemides või selliste süsteemide vahel toimuvaid protsesse.

3) Autonoomne, enesele osutav (self-referential), operatsiooniliselt suletud

(operationally closed) ja aktiivne tunnetav süsteem (kognitiivne süsteem,

indiviidi teadvus) on interaktsioonis (vastastiktoimes) ainult oma

olekutega, mistõttu vaatleja võib teada ainult seda, mida ta ise on

konstrueerinud (kokku pannud).

Neurobioloogiliselt on elusorganismide kognitiivne aparaat

operatsiooniliselt suletud süsteem ning tunnetamine ei tähenda välise

maailma objektide vastuvõttu, vaid selle maailma katkematut loomist

elamise vältel (Maturana, Varela 1980: 127–128). Sõnapaar

operatsiooniliselt suletud tekitab inimestes mõnikord segadust ja loob

eksiarvamusi.

29.10.2017

33

Mõiste operatsiooniliselt suletud tähendab seda, et interaktsioonide

võrgustik moodustab süsteemi piiri ning toob esile terviku.

Neis piirides toimib süsteem ülejäänud maailmast eraldatult:

süsteemisisesed operatsioonid sulguvad alati süsteemisisestesse

operatsioonidesse — keha sees toimuvad protsessid suubuvad keha sees

olevatesse protsessidesse ja moodustavad kehasiseseid protsesse.

Sõna ‘suletus’ kasutatakse siin mõiste ‘rekursiivne’ matemaatilises

tähenduses, mitte aga suletuse või isoleerituse mõttes interaktsioonist, mis

oleks mõttetus (Varela 1997: 78). [Varela, Francisco J. (1997). Patterns of

Life: Intertwining Identity and Cognition. In Brain and Cognition. Vol. 34,

Issue 1, 72–87.]

Ehk teisisõnu: meie ajul puudub otsene juurdepääs maailmale. Inimese

närvisüsteem on keskkonnast selge piiriga eraldatud ja endasse suletud

süsteem, mille aktiivsus on seotud tema endaga.

o See toimub nii, et suletud närvivõrgul on sisend- või väljundpinnad kui

tema organisatsiooni iseloomulikud tunnused, aga need ei muuda

närvisüsteemi avatud neuronite võrguks.

o Kui neid pindu interaktsioonis mõjutatakse, siis reageerivad närvirakud

sellele oma mingi aktiivsuse seisundiga, teised närvirakud reageerivad

sellele ja kolmandad omakorda neile jne. Protsess kulgeb suletud ringis,

kus närviaktiivsus reageerib närviaktiivsusele, mitte välisele maailmale.

Siit tuleneb oluline järeldus, millele Humberto Maturana ja Fransisco

Varela on korduvalt osutanud: seda, kuidas süsteem keskkonda vaatleb (s.t

millised sisemised mõjud on seotud süsteemi ja keskkonna

interaktsiooniga) ning mis on vaatluse tulemus, ei määra mitte keskkond,

vaid süsteem ise (Maturana, Varela 1980: xxviii, 22).

29.10.2017

34

Teisisõnu: meie meeled annavad edasi meie keerukat reaktsiooni väljaspool

olevale stiimulile, mitte stiimulit ennast. Meie taju ei peegelda

välismaailma sellisena, nagu ta on. See, mida me näeme, kuuleme,

haistame või tunneme, ei sõltu ainult meid ümbritsevatest asjadest ega

nähtustest või nende omadustest, vaid suuresti meie meeleelundite n-ö

tehnilistest võimalustest ning meie sisemistest olekutest.

See tähendab, et me oleme oma vaatlustes sügavasti sees. Vaatleja ei ole

mitte ainult vaatluses osaleja ega sellest osasaaja, vaid ka osa vaatlusest.

Meie teadvus ei ole tabula rasa, kus poleks midagi, ning kõik, mida

kogeme, tuleb väljastpoolt. Seetõttu ei saa me öelda, et meie meeled

informeerivad meid välisest reaalsusest. See, mida me näeme, on meis.

4) Äsjaöeldust (eelmisest punktist) tulenevalt on konstruktivism agnostiline

reaalsuse suhtes (see ei ole tunnetatav).

Nõnda siis on elusorganismide kognitiivne aparaat operatsiooniliselt suletud

ja iseorganiseeruv süsteem. Siit kerkib loogiline küsimus:

o kuidas saavad inimesed sel juhul sotsiaalselt ehk üheskoos tegutseda?

o Miks ei liigu nad kaootiliselt kõikides suundades, nagu näiteks õhu

molekulid tühjas kinnikorgitud purgis, vaid suudavad üheskoos ehitada

maju ja masinaid, moodustada organisatsioone ja riike?

o Mis neid kognitiivselt autonoomseid süsteeme ühendab ja kuidas see

ühendus toimib?

Need ja paljud muud küsimused leiavad vastuse siis, kui me käsitleme

kommunikatsiooni aktantide ühiskonnastumise fundamentaalse

mehhanismina, mis ühendab operatsiooniliselt suletud kognitiivseid ja

sotsiaalseid süsteeme.

See ühendus ei kulge juhuslikult, vaid on orienteeritud ühise tähenduse

tekkele.

29.10.2017

35

Ego Alter

ütleb

vastab

mõte mõte

NB! Kommunikatsioon on alati indiviidide vaheline, st sotsiaalne.

Siit tuleneb, et kommunikatsiooniteaduse uurimisala ei ole inimese ja

arvuti suhe, meedia tehnoloogia, sõnumite kodeerimise iseärasused jms.

(ühised) tähendused

Kommunikatsiooni erilisest rollist ja sellest tulenevast mitmekesisusest

tekivad raskused:

● Kas nii erinev ja paljutahuline ilming võib üldse olla ühe teaduse

„objekt“?

● Kommunikatsioon on igapäevane ja tundub seetõttu banaalne. Igaüks

tegeleb sellega ja peab end asjatundjaks. Siit kahtlus: kas nii labane asi

võib üldse olla teaduse tunnetuse „objekt“?

● Raskusi tekitab kommunikatsiooni eriline tähtsus. Kommunikatsiooni-

ja meediasüsteem on ühiskonna juhtivad jaotussüsteemid.

o Seetõttu uurivad kommunikatsiooni paljud teadusharud;

o eri uurijad on kommunikatsiooni loomust eri arvamusel.

29.10.2017

36

Kommunikatsiooni tähtis eripära on tema vältimatus: (Watzlawick 1971).

Ka soov mitte suhelda tuleb edasi anda kommunikatsiooni abil.

Kommunikatsioonidefinitsiooni autorid Klaus Merteni andmetel

Definitsiooni autorid arv %

Kommunikatsiooniteadlased 35 21,9

Psühholoogid 29 18,1

Sotsioloogid 25 15,6

Sotsiaalpsühholoogid 17 10,6

Keeleteadlased 16 10,0

Majandusteadlased 11 6,9

Küberneetikud 6 3,8

Füüsikud ja tehnikud 6 3,8

Filosoofid 4 2,5

Poliitikateadlased 3 1,9

Antropoloogid 3 1,9

Muud 5 3,1

n = 160 100,0

Allikas: Merten 1977, 36

29.10.2017

37

Kommunikatsioon on...

(1) sõnumite siirdamine a-lt b-le (John Fiske ‘protsessikoolkond’, James Carey ‘transmissioonimudel);

(2) tähenduste loomine ja vahetus (Fiske ‘semiootikakoolkond’);

(3) sümboliline protsess, mis loob, peab üleval ja muudab ühist sotsiaalset tegelikkust ja ühtsust (James Carey ‘rituaalne vaade’);

(4) kommunikatsioon on sotsiaalne protsess, milles osalejad konstrueerivad üheskoos tegelikkust. See protsess on sotsiaalse süsteemi ehituskivi. Kommunikatsioon on operatsioon, mille abil sotsiaalsed süsteemid end loovad ja taasloovad (Niklas Luhmann);

29.10.2017

38

Kommunikatsioon on sõnumite siirmine A-lt B-le (John

Fiske ‘protsessikoolkond’, James Carey ‘transmissioonimudel).

Seda tuntakse kui kommunikatsiooni saatja ja vastuvõtja

mudelit.

Saatja "informatsioon" Vastuvõtja

● ...on näide sellest, kuidas inimene püüab tehniliste riistade loogikat

ja mehaanikat enesele üle kanda, jäljendades selleks oma aja

masinate talitlust.

● Selle mudeli järgi mõjutavad kaks objekti – saatja ja vastuvõtja –

teineteist. Seejuures on arusaam mõjutamisest puhtmehaaniline.

● Protsessis osalejad võivad kasutada ka mehaanilisi riistu (nt trükitud

ajaleht või digitehnoloogia), mis aitavad infot enam-vähem

samamoodi siirda, nagu omaaegsetes komöödiates aitasid kavalad

mehaanilised seadeldised Zeusi lavale (deus ex machina). Säärane

arusaam kommunikatsioonist on pärit 19 sajandist.

29.10.2017

39

kujutlus, et stiimul kui põhjus kutsub esile

mõju (üks on põhjus, teine tagajärg)

(<ld transus üleminek) –

toimub sisu ülekandmine.

Siit “Konteineri” metafoor

= kommunikatsioon kui sisu ülekandmine

või vahetamine

Lihtsat transmissioonimudelit (siirmismudelit) võib nimetada ka

toruteooriaks, mis eeldab, et me saadame oma mõtted/teadmised

ühelt inimeselt teisele (ühest peast teise).

Selles kujutluses anname me kõneldes või kirjutades oma mõtetele

või teadmistele sõna kuju (kodeerimine) ning kuulates või lugedes

muudab vastuvõtja sõnad uuesti mõteteks/teadmisteks

(dekodeerimine).

Kui see oleks nii, puuduks õppimisel igasugune mõte. Uute

teadmiste omandamine toimuks ainult läbi kodeerimise ja

dekodeerimise ning kõigi meie arusaamine asjadest, mille kohta me

oleme lugenud või kuulnud samast allikast, oleks ühesugune.

29.10.2017

40

A A B B

Kommunikatsioon kui tähenduste loomine ja vahetus

(Fiske semiootikakoolkond)

S-Ü-D-A

A B καρδιά

cor – ladina

corazón – hisp

cuore – itaalia

cœur – prantsuse

sirds – läti

心 – jaapani

29.10.2017

41

Kommunikatsioon on sümboliline protsess, mis loob, peab

üleval ja muudab ühist sotsiaalset tegelikkust ja ühtsust

(rituaalne arusaam kommunikatsioonist – James Carey

“rituaalne vaade” kommunikatsioonile)

Süsteemiteooria vaatleb vastastiktoimes olevaist või üksteisest

sõltuvatest elementidest koosnevaid süsteeme, mis saavad oma

keskkonnalt sisendi (elusüsteemide puhul eluks vajaliku

materjali, energia ja andmed) ning muudavad selle läbilaske

kaudu väljundiks.

Kommunikatsioon on kolmekordne selektsioon:

informatsioon, sõnum ja arusaamine.

29.10.2017

42

John Fiske James Carey

Semiootika-

koolkond

Protsessi-

koolkond

Transmis-

sioonimudel

“Rituaalne

vaade”

(1) (3) (2)

Süsteemiteoreetiline (küberneetiline) kommunikatsioonikäsitus. Süsteemiteoreetiline (küberneetiline) kommunikatsioonikäsitus.

Niklas Luhmann

(4)

Protsessikoolkond Semiootikakoolkond

Mis on

kommunikatsioon?

Sõnumite siirmine; protsess,

kus üks isik mõjutab teise

käitumist või meeleolu (siit

koolkonna nimetus)

Tähenduste loomine ja

vahetamine, mis teeb

üksikisikust teatava

ühiskonna ja kultuuriringi

liikme

Mida uuritakse? 1) Kuidas saatjad ja

vastuvõtjad sõnumeid

kodeerivad ja

dekodeerivad

2) Kuidas sõnumite vahetajad

kasutavad suhtluskanaleid

ja vahendeid

Tekstide roll kultuuris:

kuidas sõnumid (tekstid) ja

inimesed toimivad

tähendusi luues ja teineteist

kordamööda mõjutades

Kommunikatsiooni

uurimine on

Protsessi uurimine Teksti ja kultuuri uurimine;

põhimenetlus on

semiootiline (siit

koolkonna nimetus)

29.10.2017

43

Protsessikoolkond Semiootikakoolkond

Võimaliku tõrke põhjus Vead protsessi mõnes

elemendis

Saatja ja vastuvõtja

kultuurierinevused

Ammendab teadmisi Sotsiaalteadustest (eeskätt

psühholoogiast ja

sotsioloogiast)

Semiootikast,

kultuuriuuringutest

Sõnum on Midagi, mis siirdatakse A-lt

B-le

Märkidest koosnev

struktuur, millel on

tähendus alles siis, kui see

on vastu võetud

Keskendub saatjale Sõnumile (tekstile) ja

sellele, kuidas teksti

loetakse

Traditsiooniline (realismi)

arusaam

Konstruktivistlik

arusaam

Mis on kommunikatsioon? Sõnumite või

informatsiooni transport

punktist A punkti B

Interaktsiooni

(vastastiktoime) ergutaja

Mis seoses on sõnum

reaalsusega?

Sõnumid peegeldavad

reaalsust, nende tähendus

on antud ühemõtteliselt ja

objektiivselt

Sõnumid on

mitmetähenduslikud ja

subjektiivselt

konstrueeritud. Sõnu

tajudes loob või muudab

vastuvõtja oma kujutlusi ja

see määrab sõnade

tähenduse

Mis on keel? Keel on informatsiooni

transportimise vahend.

Sõnad (märgid) tähistavad

tegelikkuses juba

olemasolevaid asju

Keel on koostöövahend ega

kirjelda tegelikkust

sellisena, nagu see

tegelikult on