Mida tähendab «Tallinn kõigile»? Aga «Kino Kõigile»?Möödunud aastal alustas Eesti Disainerite Liit Tallin-na kaardistamisega. Hinnati kõnniteid ja sissepääse, analüüsiti transpordisüsteemi, vaadati üle siltide ja vii-tade süsteeme – ikka selleks, et aimu saada, kui ligi-pääsetav ja inimsõbralik linn üldse on.Veelgi lähemale mindi kinodele. Kui lähedale, sellest loe lk 6 ja lk 7.

Tehnikaülikool – näoga ühiskonna poole«Kommunikatsioo-niekspert ja TTÜ õppejõud Agu Uu-delepp on viidanud, et ühiskonna jaoks on «aheldamata» puudega inimene, kes ei ole ohver ega kulukas koorem ühiskonnale ülal pi-dada, umbes seal, kus asuvad ausad poliitikud, õnneli-kud vanainimesed, ufod või jõuluvana – tegelikult me väga nende olemasolusse ei usu,» kirjutab Tallinna Tehnikaülikooli erivajadus-tega tudengite nõustaja Sven Kõllamets. / lk 10

Kuidas muuta oma veebile-hekülg ligipääsetevaks?Milline peaks olema veebilehekülg, mis arvestab kõi-gi inimeste vajadustega? Kas Eesti avaliku sektori vee-bileheküljed on ligipääsetavad? / lk 11

Suure südamega poissUku ise arvab, et on kasvult liiga lühike, sest mis muu saab olla põhjuseks, et ta ei suuda mänguväljakul joos-ta sama kiiresti kui teised lapsed või pelgab ronida aias kasvava õunapuu otsa. Kui lisada juurde naabripoisi eputamine selle üle, kui osav ta kõiges on, on tulemu-seks üks õnnetu poiss. / lk 14

Ratastooli atleetMüüdid on murdmiseks – enamik inimesi ei suuda se-da, mida teeb 19-aastane ameeriklane Aaron Fothe-ringham. Tegemist on noormehega, kes sündis selja-ajukahjustusega, mille tõttu tema jalad ei tööta. Kuid see ei takista teda BMX võistlusi võitmast! / lk 15

«KULTUUR ÜHENDAB?!»Igal aastal 3. detsembril tähistatakse üle maailma Ühinenud Rahvaste Organisat-siooni poolt ellu kutsutud puuetega ini-meste päeva. Sel aastal tähistatakse puuetega inimeste päeva juba 20. korda, juhtides ühiskonna tähelepanu puuetega ini-meste väärikusele, õigustele ja vajadusele. Sel päeval tuletatakse meelde, et olukorra paran-damise ja heaolu tagamise küsimustega tuleb tegeleda järjepidevalt kõigis eluvaldkondades.

Eestis on rahvusvahelist puuetega inimeste päeva tähistatud alates 1995. aastast. Sel aastal tä-histatakse Eesti Puuetega Inimeste Koja eestveda-misel seda päeva traditsiooniliseks kujunenud kon-verentsiga teemal «KULTUUR ÜHENDAB?!».

Kultuur on lai mõiste, hõlmates endasse sellised valdkonnad nagu keel, teadmised, os-kused, traditsioonid, uskumused, väärtushoia-kud, moraal, kombed, õigus jne. Kuid kultuu-ri võib näha ka kitsamalt, kui võimalust toita oma vaimu, luua midagi oma maitse kohaselt ning nautida teiste loodut.

Konverentsil otsime vastuseid küsimus-tele, kas puuetega inimestel on samad võima-lused kultuurielus osalemiseks ja kultuuri loomiseks nagu kõigil teistel ühiskonna liik-metel? Eestis elab ligi 130 tuhat inimest, kel-lel on määratud puude raskusaste. Puudest tingitud erivajadused võivad olla väga erine-vad; kuid võrdväärseks ligipääsuks kultuuri-

elule on enim tähelepanu vaja pöörata näge-mis-, kuulmis- ja liikumispuudest tuleneva-tele takistustele. Seega, kas kultuur on kõigi-le või hoopis väikese arvu inimeste privileeg? Kas kultuur on põhiõigus? Kui jah, siis mis on suurimad takistused oma õiguste realisee-rimisel?

Konverentsil saavad sõna nii Euroopa Par-lamendi Liige Adam Kosa, EV Õiguskantsler hr Indrek Teder, sotsiaalminister hr Hanno Pevkur ning paljud teised oma arvamust oma-vad inimesed.

Konverentsi «KULTUUR ÜHENDAB?!» programm on kättesaadav Eesti Puuetega Ini-meste Koja koduleheküljel www.epikoda.ee.

JÜRI JAANSON: «Kultuurivaldkonnas on as-jad paremad kui igapäevaelus. Tundub, et kultuu-riinimeste empaatia-võime on keskmi-sest suurem ja seetõttu võta-vad nad eriva-jadustega ini-meste vajadusi lihtsamalt, va-bamalt omaks.»

uu-aatia-mi-

2. detsember 2011AJALEHT

Toetab Euroopa Liit

Pimedate Ööde Filmifestivali juht Tiina Lokk võttis festivali kavasse inimõiguste filmiprogrammi. Sel aastal keskenduti puuetega inimeste võrdsele kohtlemisele. PEETER LANGOVITS

2. detsember 20112 PERSOON

ENE LÄKK

PÖFFi juht TIINA LOKK rää-gib sellest, kuidas filmifesti-val laieneb kultuuriüritusest inimõiguste eest võitlejaks maailmas.

Pimedate Ööde Filmifestival PÖFF tuli tänavu välja uue algatusega teha kinosaalid ligipääsetavaks ka eriva-jadustega inimestele. Mida see idee endast õigupoolest kujutab?

Tänavu, juba kuuendat aastat oli Pi-medate Ööde Filmifestivali kavas inim-õiguste filmiprogramm. Sellel korral oli üheks fookuseks puuetega inimeste võrdne kohtlemine. Avamisel arutleti teemal «Kino kõigile?» ning tutvustati PÖFFi ja Eesti Disainerite Liidu koos-töös valminud uurimust, kas ja kui li-gipääsetavad on Coca-Cola Plaza ning Solarise kino saalid kõigile, ka vaegnä-gijatele, vaegkuuljatele ja ratastooliini-mestele. Töö oli eriti väärtuslik just sel-le poolest, et kaasatud oli ka testgrupp, kuhu kuulusid erinevate puuetega ini-mesed. Samuti olid töörühmas mõle-ma kino esindajad. Ilma kinode nõus-olekuta poleks see uurimistöö valmi-nud.

Inimesed tavaliselt ei mõtle puuete-ga inimestele enne, kui endal või oma pereliikmel pole sellist vajadust tekkinud? Kuidas see idee sündis?

See on pikem lugu, mis ei tekkinud ühest sõrmenipsust. Enne PÖFFi inim-õiguste programmi käivitamist olin Tšehhi samateemaliste dokumentaal-filmide festivali žüriis. Nägin ühekor-raga nii palju inimõiguste dokumenta-listikat, mis tõi kogu maailma ilu ja va-lu minuni, et otsustasin võtta inimõi-guste filmid PÖFFi programmi. Seda enam, et Eestis olid sel ajal inimõigus-te filmid hästi kiduralt esindatud. Ka Eesti Televisoonis ei näidatud neid tol ajal üldse.

Aga paljuski määrab ära ühe või tei-se inimõiguste aspekti käsitlemise see, kust saame raha. See on pidev komp-romissi otsimine – jääda iseendaks, aga otsida rahastust sellele, mida peame tarvilikuks kajastada. Meil on olnud aa-astatepikkune koostöö Avatud Eesti Fondiga, mille tulemusel oleme saanud väga erinevaid inimõigusi käsitleda. Kui Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse Instituut alustas kampaaniaga «Erine-vus rikastab», saime minna süvitsi ka võrdse kohtlemise temaatikasse.

Peale selle pöördus läinud aastal meie poole laste ombudsman Indrek Teder, kes tegi ettepaneku käsitleda meie lastefilmide festivalil ka laste õi-guste teemat. Ja kuidagi iseenest tekki-sid meil ka sidemed Eesti Puuetega Ini-meste Kojaga, kellega puutusin kokku, kui kandideerisin tänavustel Riigikogu valimistel. Siis sain tõeliselt sellel tee-mal otsa peale. Olen seotud ka Heleni kooliga.

Nii et täna kajastab PÖFF pea kõi-ki inimõiguste aspekte. Aga samas ei oska, ei jõua, nii kiiresti ja nii palju kui tahaks.

Kõne all olevale ideele andis gaasi väike seik, mida nägin Wiesbadenis festivali ajal, kui ootasin peatuses bus-si. Nägin, kuidas kõrvalmajast väljus ratastooliinimene. Nägin, kui vabalt ta liikus tänaval, kuidas ta tegi oma iga-päevaseid toiminguid, ostis midagi kioskist, läks poodi, tal ei tekkinud mingit tõrget. Seal olid sellised trepid, mille kõrvalt oli võimalik rahulikult oma tooliga minna.

Milline on puuetega inimeste olu-kord Eestis? Kas nad saavad sama häs-ti hakkama? Hakkasime sel suvel konk-reetselt tegelema erivajadustega ini-meste probleemidega. Leidsime oma mõtetele kiire rakenduse, kui kuulsime, et Eesti Disainerite Liit veab parasjagu projekti «Tallinn For All». Arvestades

meie tegevusvaldkonda, tegime ettepa-neku võtta luubi alla ka kinod ja Ette-võtluskõrgkooli Mainor Disaini õppe-tooli viimase kursuse tudengid võtsid-ki uurida Coca-Cola Plaza ja Solarise kinode ligipääsetavuse erivajadustega inimestele.

Mida näitasid Eestis kahe kino põh-jal tehtud uurimistöö tulemused?

Tahan rõhutada just seda, et ei to-hiks hakata süüdistama neid kinosid ja näitama näpuga puudustele. Vastupi-di, neid tuleks tunnustuda selle eest, et olid nõus osalema uurimistöös ja soo-vivad oma kinosaale muuta ka erivaja-dustega inimestele kättesaadavaks. See tõstab nende mainet.

Miks pidid nemad rohkem sellele mõtlema, kui kõik teised asutused ja ettevõtted?

Küsimus on kõigepealt selles, kui-das puudega inimene üldse kinoni pää-seb. Milline mõtlematu inimene on Tallinna kõnniteed projekteerinud nii kõrgete äärtega? Ärme räägi siin ainult erivajadustega inimestest. Räägime ka jalgratturitest, räägime noortest ema-dest, väikestest lastest, vanuritest. Kus-kil mujal maailmas ei näe 20 cm või kõrgemaid kõnniteeääri, kuhu pole tehtud mitte ühtegi kallet! Usun, et see kõik on lihtsalt hoolimatuses, mitte aga pahatahtlikkuses kinni.

Üks ehitaja mäletab määrust «Nõu-ded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuu-dega inimeste liikumisvõimaluste taga-miseks üldkasutatavates ehitistes», tei-ne seda ei mäleta. Nii valmis meil tun-nel, kus ühes otsas on puudega inime-sele sissepääs, aga teises otsas seda po-le.

Kuidas on olukord mujal maailmas. Kas filmifestivalidel arvestatakse puuetega inimestaga? Kas sealsetest kinodest oleks meil eeskuju võtta?

Maailma filmifestivalidel pole puuetega inimeste olukord palju parem kui meil. Kino esimeses reas on tavali-selt kolm tooli ära võetud ja need ko-had jäetud ratastooliinimestele. Selle-ga oleks nagu kõik erivajadused kaetud. Tegelikult on kõik festivalid enam-vä-hem võrdsel tasemel ja selle teemaga pole eriti palju tegeletud. Ei ole nii, et mujal maailmas on selle peale oluliselt rohkem mõeldud. Tänava- ja linnapil-dis on parem olukord, aga kultuuriasu-tused on kõik samas lähtepositsioonis. Võibolla ma eksin, sest pole erilist uu-rimust teinud, aga võtan selle järgi, mi-da olen ise festivalidel näinud. Kõige paremini on erivajadustega inimestega arvestanud Karlovy Vary festival, mis mul kohe meelde tuleb. Seal on kõige rohkem ridu jäetud puuetega inimes-tele ja kõige mõistlikumalt eraldatud kohtade arv – sellest siis ka väga palju erivajadustega inimesi seanssidel. Aga teistel festivalidel pole ma mitte ühte-gi ratastooliinimest seanssidel näi-nud.

Meie ühiskonnas kohtab sageli suh-tumist, et mis see puudega inimene sinna kinno kipub. Istugu parem ko-dus. Kuidas küll seda mõtteviisi muuta?

Selline mõtlemine puudutab kõiki endisi sotsialistlikke maid. Ma arvan, et need juured on õudselt sügaval ala-teadvuses. Nõukogude ideoloogia ajal ei olnud Stalin mitte viimane, kes ko-ristas ära kõik vigased ja sandid (siis ni-metati neid inimesi just niimoodi), et

nad ei «risustaks» meie tänavapilti. Ek-sisteerisid üksikud saared, vaimuhaig-lad, kuhu korjati ära kõik, kes nägid teistmoodi välja. Meil oli üks rassistli-kumaid ühiskondi.

Ma arvan, et selline mõtlemine is-tub meil veel väga mitmeid põlvkondi kuklas. Eesti praeguses ühiskonnas, mis on enneolematult muskli ja džauli keskne, arvatakse, et näiteks kõik üle 50aastased võiksid kobida surnuaeda, panna endale rätikud ümber ja oodata seal surma, unustades, et ka nad ise saavad kunagi vanaks ja vajavad tingi-musi nagu erivajadustega inimesed. Puuetega inimeste vajadused kattuvad 80 protsendi ulatuses tervete inimeste omadega, eriti eakate ja lastega emade vajadustega. Mina ei tõmbaks piiri, et siin on erivajadustega ja siin normaal-ne ühiskond.

Kas kavatsete sellesse aktsiooni tõm-mata ka teised kinod?

Ma ei oska niimoodi öelda. Kinode olukord on üleüldse vilets, võtame või Sõpruse kino. Mis sa siin kaasad, ei saa

juba ehitusspetsiifika tõttu midagi te-ha. Kuhu sa sinna ehitad mingi kald-tee? Sinna saab ratastooliinimene ai-nult inimmusklijõul sisse.

Muidugi, püüame kaasata ka teisi kinosid, aga kõik sõltub sellest, milli-ne on nende valmidus seda uurimust teha ja teiseks, kust saada raha puu-duste kõrvaldamiseks. Ei maksa unus-tada, et iga kino on eraettevõte. Ja meie kinod ei ole rikkad, filmiäri ei ole megaäri. Me ei saa kedagi sundida, et nüüd peate tekitama need ja need ümberehitused. Ma olen praegu väga ettevaatlik, sest ei tea veel, kas saaks käivitada mingi riikliku programmi või kas saaks Euroopast mingeid raha-lisi vahendeid. Me oleme alles tee al-guses, oleme tõsiselt sellesse maailma sisenenud alates tänavusest Tartuffi festivalist. See on olnud aeglane sise-nemine, ma ei arvanud, et see maailm nii detailirikas on. Üks asi on tahtmi-ne, teine asi on arusaamine sellest, kui tohutult palju asju on tegemata. Nüüd tuleb mõelda, kust see ressurss peaks tulema. Ja siin ma ei oska täna min-geid vastuseid anda.

Programmi «Tallinn For All» üheks põhimõtteks oli see, et osutada tähe-lepanu võimalikele muudatustele, mis nõuavad suhteliselt väikest raha. Puudustele, mis tingitud kas hooli-matusest või teadmatusest, mida saaks kerge vaevaga muuta. Et sellest ei kujuneks järjekordne projekt, mis jäetakse sahtlissse. Kas võib loota, et neist kinodest saavad näidiskinod?

Kui rääkida Coca-Cola Plaza ja Sa-lorise kinost, siis tundub nii mõnigi asi, mis uurimistöös välja toodud on, es-mapilgul jube lihtne, aga nõuab siiski teatud finansse. Asi seegi, et vajakajää-mised sai välja toodud. Praegu sõltub edaspidine tegutsemine kinode vabast tahtest. Aga see oleks suur asi, kui saaks mingid mudelkohad teha, kuidas peaks olema – näidiskohad, milline võiks olla see ruum meie ümber, kus kõik tunneksid end hästi. Ja alustada kas või siltidest ja viitadest, mis peavad olema selged, lihtsasti arusaadavad ja kaugele nähtavad. Nende ümbervahe-tamine ei tähenda maja ümberehita-mist.

Öeldakse PÖFF, mõeldakse

«Puuetega inimeste vajadu-sed kattuvad 80 protsendi ulatuses tervete inimeste omadega, eriti eakate ja las-tega emade vajadustega. Ma ei tõmbaks piiri, et siin on erivajadustega ja siin nor-maalne ühiskond.»

2. detsember 2011 PERSOON 3

KINO KÕIGILE

Pärnu «Endla» teater teeb imesidTõelise imega eesti teatri ajaloos sai hakkama Pärnu «End-la» – teatri hooaja avalavastus «Imetegija» etendus nelja tõlkega, mis andsid vaegkuuljatele ja – nägijatele võima-luse etendusest osa saada.

Etendus räägib pimekurdist kirjanikust ja ühiskonna-tegelasest Helen Kellerist ja tema õpetajast Annie Sulliva-nist. Terve lapsena sündinud Helen kaotab paariaastaselt nii kuulmise kui nägemise, meeleheitlikuks muutunud olu-korra peres päästab noor õpetaja Annie.

Idee etendada «Imetegijat» nelja tõlkega hakkas teat-ris vaikselt veerema kevadel. Päris esimene initsiatiiv tu-li lavastaja Kalju Komissarovilt, kes lavastusega tööd alus-tades kontakteerus kohe Eesti Pimekurtide Tugiliidu ja Tallinna Heleni Kooliga, kes olid lahkelt nõus lavastuse teema avamisel abiks olema.

Suvel kontakteerus teatriga ka Jüri Jaanson, kelle soov oli leida vaegkuuljatele võimalusi teatrikülastusteks. Kir-jeldustõlke idee tekkis üsna esietenduse-eelselt, et ka mit-med Heleni Kooli õpilased etendusest osa saaksid.

Need neli tõlget, mida esietendusel ja külalisetendus-tel kasutati on – viipekeelne tõlge, subtiitrid ja helivõi-mendus, lisaks veel kirjeldustõlge vaegnägijate tarvis kõr-vaklappidesse. Huvi etenduste vastu oli suur, esietendus võeti vastu püsti aplodeerides.

Lähemal ajal «Endla» rohkem nelja tõlkega »Imetegi-ja» etendusi ei planeeri, kindlasti aga tuleb kevadel mõni subtiitrite või kirjeldustõlkega etendus. Kuupäevadest on veel vara rääkida, kuna kevadhooaja mängukava on hetkel planeerimisel. Vaikselt soojendatakse «Endlas» ideed ka ühest lasteetendusest, kus oleks kaustusel vähemalt kirjel-dustõlge ja viipekeelne tõlge.

Väga suureks abiks «Endla» teatrile olid Eesti Pime-kurtide Tugiliit, Tallinna Heleni Kool, Pärnu Pimedate Ühing, Pärnumaa Kurtide Ühing ja Tallinna ja Harjumaa Vaegkuuljate Ühing.

Teater omalt poolt püüab Eesti Pimekurtide Tugiliitu ai-data lavastuse raames käima lükatud kampaaniaga «Teeme koos imesid», mille tulu läheb nägemis- ja kuulmispuudega laste muusikaõpingute toetamiseks.

Pimedad fotograafid ?!Tundub uskumatu, kuid see on tõsi – ka vaegnägijad ja ise-gi pimedad tegelevad fotograafiaga. Ja mitte ainult hobi kor-ras, näiteks kasutas ajakiri «Playboy» pimedaid fotograafe ühe oma fotoseeria tegemisel ning mõni pime fotograaf on leiba teeninud lausa professionaalse fotograafina.

Võibolla ongi just nägemismeele abita tehtud fotod need, mis on tehtud kõige selgema pilguga, mis salvesta-vad vaid kõige olulisema – asjade põhiolemuse?

Kel rohkem huvi, lugegu pimedate fotograafide blogi http://blog.blindphotographers.org/ Ja vaadaku pilte http://www.flickr.com/groups/blind_photographers/

MIS ON «AJALEHT»?See ajaleht räägib paljudest erinevatest inimestest, sellest, millest nad mõtlevad ja mis neile rõõmu või muret teeb.Näiteks riigikogu liige Jüri Jaanson soovib, et keh-vasti kuulvate inimestega arvestataks rohkem. Fil-mifestivali perenaine Tiina Lokk tahab, et kinno saaks ka ratastooliga inimesed. Et ka pimedad ning kurdid inimesed saaksid filmide kohta seletuse.Veel räägib ajaleht mõtetest, kuidas muuta Tallinn ligipääsetavamaks.Sellest, milline peaks olema hea internetilehekülg.Tallinna Tehnikaülikooli pingutusest teha ülikoolis õppimine võimalikuks kõigile.Juttu on Soome maal asuva kultuuripealinna Turku kohta, kuidas nemad kultuuri kõikideinimesteni viia soovivad. Ameerika poisist, kes teeb ratastooliga saltosid.Ajalehest saab teada, kust saab abi ja toetusi.

Pimedate Ööde Filmifestival on kas-vanud välja kultuuriürituse raami-dest. PÖFFist on saamas üks inimõi-guste eest võitleja ja «normaalsete inimeste» mentaliteedi mõjutaja. Kas on plaanis veel mingis suunas laieneda?

Tegelikult oleme tänaseks päevaks suhteliselt vähe veel suutnud teha. Sellepärast, et üritame päris põhjali-kult selgeks teha, milles meie võima-lused üldse on ja mida kogu see maa-ilm endast kujutab. PÖFF on piisa-valt suur kultuurinähtus, mis toimib oma alafestivalide kaudu aastaring-selt, nii et vähemasti oma valdkon-nas, aga mitte ainult, suudaksime ehk midagi ära teha ja mõjutada kindlas-ti. Kuna meil on vahvad sponsorid, siis saaksime ehk koos oma partneri-tega midagi liikuma panna. Paljud neist tegelevad juba selle valdkonna-ga ilma meietagi, aga järgmisel aastal loodame ühendada jõud ja koos eda-si liikuda.

Asjal on ka pragmaatiline külg. Olen aru saanud, et Eestis pääsed pal-

ju kaugemale, kui liidad pehmetele väärtustele kõva väärtuse, vaimsetele väärtustele materiaalse külje. Kui me räägime materiaalsest küljest, on suur sihtrühm, mis Eestis on kasutamata – see on invaturism. Meil puuduvad liht-salt selleks tingimused. See ei ole mit-te väikene arv inimesi, kes selle tõttu Eestisse tulemata jääb. Tingimuste loo-miseks võiks alustada sellisest väikesest asjast nagu teenindajate koolitamine. Kui mina oleksin spetsiaalse koolituse-ta ettekandja, siis ei tuleks ma selle pea-legi, et koputaks vaegnägijale õla pea-le, kui ulatan talle teetassi. Need on küll imepisikesed, aga väga olulised de-tailid.

Need on asjaolud, mida peame sil-mas ka oma vabatahtlike koolitamisel, ikka eesmärgiga, et PÖFF saaks kõigi-le kättesaadavaks. Soovisime, et meie vabatahtlike hulka tuleks ka mõni puuetega inimene. Sel korral tuli ainult üks kuulmispuudega inimene. Samas hakkasime mõtlema, mismoodi saame oma kontorisse kutsude erivajaduste-ga inimesi PÖFFi tegema, kui asume kolmadal korrusel ja meie majas pole

lifti. Oleme pidanud kohtuma nende-ga väljaspool maja.

Mis on tulevikuplaanid just filmide osas?

Näitasime nii Tartuffe ajal Tartus kui ka viimasel PÖFFil nägemispuude-ga inimestele kirjeldustõlkega filme. See on sama nagu lapsele raamatu et-telugemine või filmirahvale tekst, mi-da saab lugeda montaažilehelt. Näitle-ja loeb kõrvaklappidesse nii dialoogi kui tegevuse kirjeldust. Tõsi, väga kii-reid ja tekstirohkeid filme niiviisi näi-data ei saa. Need seansid olid mõeldud ka tavapublikule, kes tahtsid panna oma meeled proovile ja tunda, kuidas on olla nägemispuudega. Neid inimesi oli palju.

Järgmine etapp, mida tahame teha, on filmid spetsiaalsete subtiitritega (emotsioonide kirjeldustega) vaegkuul-jatele. Ka see nõuab aega ja spetsiaalseid oskusi. Tegutseme ikka selles suunas, et veel rohkem võimaldada kino nautimist kõigile ja viia seda mõtteviisi filmifesti-validele üle kogu maailma.

Tiina Loki arva-tes oleks suur asi, kui saaks teha näidisko-had, mis näitak-sid milline võiks olla ruum meie ümber, kus kõik tunneksid end hästi.

AUTOR: PÖFF

Triin Lepik ja Liis Laigna «Imetegijas».FOTO: ANTS LIIGUS

Teobeebi. Foto autor kanadalanna Christina Anne McCallum kaotas nägemise 22aastaselt ja on ametli-kult pime. Pointe-aux-Prairies Nature Park`is tehtud foto kandideerib detsembrikuise ajakirja «National Geographic» Kanada väljaandesse.

2. detsember 20114 INFOGRAAFIK

KARIN HANGA,Eesti Puuetega Inimeste Koja tegevjuht

Kas Sa teadsid, et puudega inimestele, puudega laste vanematele ja puudega ini-mese tööandjale on seadustes ette näh-tud mitmeid soodustusi ja toetusi?

Puue on inimese anatoomilise, füsioloo-gilise või psüühilise struktuuri või funkt-siooni kaotus või kõrvalekalle, mis koos-toimes erinevate suhestumuslike ja kesk-kondlike takistustega tõkestab ühiskon-

naelus osalemist teistega võrdsetel alus-tel (puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus).

Oluline mõista, et:• tervisekahjustus üksi ei ole veel puue• puue on tervisekahjustuse ja keskkond-

like ning muude takistuste koosmõju tu-lemus

• puue on ajas muutuv, sest tervisekah-justus, toimetulek ja keskkond võivad muutuda – paremuse või halvemuse poole

• seetõttu on vajalik ka „puude tõestami-ne“ teatud ajaperioodi tagant (-5a). Ei uurita, “kas jalg kasvab alla”, vaid se-da, kas toimetulek on muutunud, kõr-valabivajadus suurenenud või vähene-nud.

Kuidas toimub puude raskusastme tuvas-tamine?Puude raskusastme või püsiva töövõime-kaotuse tuvastamiseks peab inimene täit-ma arstliku ekspertiisi taotluse (kättesaa-dav Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt) ja

esitama selle elukohajärgsele Sotsiaalkind-lustusameti piirkondlikule osakonnale (pensioniametile). Taotluses annab inime-ne informatsiooni oma toimetuleku, kõr-valabivajaduse, lisakulude jpm kohta. Ter-visealast informatsiooni küsitakse ka isiku perearstilt ja vajadusel eriarstilt. Lastele koostatakse puude tuvastamiseks rehabi-litatsiooniplaan.Sotsiaalkindlustusamet tuvastab puude raskusastme, lisakulud ja püsiva töövõi-mekaotuse dokumentide alusel.Puude määramise järgselt on inimesel õi-

gus taotleda riiklikke sotsiaaltoetuseid ja –teenuseid.

Töövõimekaotus alates 40 protsendist an-nab inimesele õiguse taotleda töövõimetus-pensioni. Töövõimetuspension on asendus-sissetulek, mis kompenseerib seda, et ini-mene ei saa osaliselt või täielikult töötada. NB! Kui inimesel on tuvastatud töövõime-kaotus (isegi 100%) ei tähenda see, et ini-mene ei tohi ametlikult töötada. Töövõime-tuspensioni makstakse edasi, juhul kui isik leiab uue ja võimetekohase töö.

KAS SA TEADSID, ET...

liikumis-puue

45 126

vaimupuue24 321

kuulmispuue

1964nägemispuue3620

muu55 257

Puudega inimesi on Eestis üle 130 tuhande

Eesti puudega inimeste uusim statistika on seisuga 10. 11. 2011:Allikas: Sotsiaalkindlustusamet

RahvastikuandmedAllikas: linnade koduleheküljed, Statistikaamet

HARJUMAA(k.a Tallinn)

528 468

HIIUMAA

IDA-VIRUMAA

JÕGEVAMAA

JÄRVAMAALÄÄNEMAA

LÄÄNE-VIRUMAA

PÕLVAMAA

PÄRNUMAA

RAPLAMAA

SAAREMAA

TARTUMAA

150 535

VALGAMAA

VILJANDIMAA

VÕRUMAA

Tallinn400 292

7586

19 843

4531

7122

6224

6238

7441

21 456

7634

2535

7091

27881968

23 209

611

4011

10 000

167 542

36 550

35 96327 283

66 861

30 778

88 327

36 652

34 577

33 889

55 275

37 494

Jaotus puudeliikide kaupa

Puudega inimesteüldarv Eestis

Tartuelanike arv

Puudega lapsi(kuni 15-aastaseid)

Keilaelanike arv

2010. a lisandunudpuudega inimesi

(tuvastati puue esmakordselt)

Viljandielanike

arv

2010. a Eestissündisnud lapsi

130 288

98 561

8071 10 03020 544 19 150 15 815

Puudega lapsed

Puudega inimeste koguarv

Puudega inimeste arvmaakondade kaupa

Puudega inimeste arv

2010. aastal lisandunud

Eestis elanikke1 340 194

puudega130 288

Maakonna elanike koguarv

2. detsember 2011 INTERVJUU 5

LEA LARIN

Tippsõudjast riigikogu liige Jüri Jaanson leiab, et kui inimlikul tasandil ollakse puuetega inimeste vastu abivalmid, siis ühiskonna tasandil puudub piisav teadlikkus puue-tega inimeste vajaduste arvesse võtmi-sel. Kuidas teile tundub, kas Eesti ühis-konnas arvestatakse puuetega ini-mestega, on selles osas mingi areng toimunud?

Eesti inimesed on valdavalt tole-rantsed ja mõistlikud. Kui kellegi prob-leeme teatakse, siis ka vastavalt lähe-netakse ja võimalusel arvestatakse. Iga-päevaseid näiteid arvestamisest ja abi-valmidusest näeme igal pool. Näiteks on üha rohkem loodud rajatisi liiku-mispuudega inimeste tarbeks.

Küll aga puudub piisav teadlikkus ja arvestamine ühiskonna kui terviku tasandil. Keskkonna, seahulgas suht-luskeskkonna loomisel tahaks rohkem näha erivajadustega inimestega arves-tamist.

Tuleb ka mõista, et puuded jagune-vad kaheks selle järgi, kas nad on näh-tavad või ei. Nähtavad puuded on ta-vaühiskonnale arusaadavamad (kui ini-mesel puudub jalg, siis saame aru, et tal on liikumisega raskusi). Nähtamatute puuetega (nägemis-, kuulmispuue jms.) arvestamine on keerulisem ja seetõttu on raskemini mõistetavamad neist puuetest tingitud takistused ühiskon-nas toimetulemisel.Olete jõudnud maailmas absoluut-sesse tippu sportlasena, nüüd ka po-liitikuna, olles valitud Riigikogu saa-dikuks – kas vaegkuulja jaoks on sel-line teekond olnud oluliselt raskem? Mida soovitate noortele?

Kuna kuulmine on verbaalse kom-munikatsiooni oluline töövahend, siis on kuulmispuue loomulikult oluliseks takistuseks suhtlemisel ja info hanki-misel. Kuulmispuudega inimese jaoks on tavaühiskonnas hakkamasaamine raskem, aga mitte võimatu. Ühe mõt-tena läksingi Riigikokku selleks, et an-da eeskuju ja julgustust erivajadustega, sealhulgas kuulmispuudega inimestele ühiskonnas toimetulekuks. Noortele soovitan kindlasti oma unistuste teoks-tegemist ja selle nimel sihikindlalt te-gutseda. Küll aga ei tohi pugeda puu-dest põhjustatud takistuse varju ja ela-da oma elu nn. «õpitud abituse» raa-mes. Detsembri alul toimub Eestis Rah-vusvahelisele puuetega inimeste päe-vale pühendatud konverents, mille teemaks sel aastal on «Kultuur ühen-dab?!». Kas teie arvates on Eestis puuetega inimestel kultuurile lihtne ligi pääseda?

Minu arvates on kultuurivaldkon-nas asjad paremad kui igapäevaelus. Tundub, et kultuuriinimeste empaati-avõime on keskmisest suurem ja see-tõttu võtavad nad erivajadustega ini-

meste vajadusi lihtsamalt, vabamalt omaks. Heaks näiteks on siinkohal Pär-nu «Endla» teater, kus võeti osadel etendustel kasutusele vaegkuuljatele ja kurtidele vajalikud vahendid. Kas te Riigikogu saadikuna puutute puuetega inimeste probleemidega ka töö tõttu kokku?

Jah, Riigikogus puutun puuetega inimeste probleemistikuga kokku nii töö raames ehk sotsiaalkomisjoni töös kui ka isiklikult, suheldes puudega ini-mestega.Kas Riigikogu pääseks külastama lii-kumispuudega inimene? Kas kuul-mis- või nägemispuudega inimesel oleks Riigikogu külalisena võimalus istungist osa saada?

Liikumispuudega inimene pääseb Riigikokku küll, aga kahjuks mitte otsest teed pidi, vaid lossi hoovi kaudu. Majas sees saab ta vabalt liikuda, kuna lift on olemas. Kuulmis- ja nägemispuudega

inimesel on võimalik Riigikogu külalise-na istungist osa võtta tavakülastajatega võrdsetel tingimustel. Lisaksin veel, et need vaegkuuljad, kelle kuuldeaparaati-del on raadioühenduse võimalus, saa-vad Riigikogu istungist osa samal viisil kui minagi, s.t. kõik saalis mikrofonides-se räägitav jõuab raadioside kaudu otse kuuldeaparaatidesse.

Mis on Eesti ühiskonnas puuetega inimeste seisukohast kõige positiiv-sem?

Minu meelest on kõige positiivsem erivajadustega inimeste osalemine ko-

danikuühiskonnas läbi oma paljude or-ganisatsioonide. Organisatsioone on palju ja see võimaldab neil endist ja oma vajadustest ühiskonnale teada an-da.

Samas, kui toon näite, et kuulmis-probleemidega inimeste arv on Ees-tis umbes 50 000 ja neid on ühinenud kohalike organisatsioonide kaudu Eesti Vaegkuuljate Liitu pisut üle 1500, siis on ka siin arenguruumi veel küllaga.Mis on Eesti ühiskonnas puuetega inimeste seisukohast kõige negatiiv-sem?

Eks ikka see, millest me ühiskonnas võrreldes tavakodanikuga puudust tun-neme, ligipääsetavus. Info kättesaami-ne, transpordivahendile saamine, elu-ruumides ringiliikumine on taas näited eri puuete vajadustest.

Mis on teie arvates kõige tähtsam asi, mille parandamine/muutmine

aitaks Eesti puuetega inimesi oluli-selt?

Ma arvan, et üheks olulise väärtuse-ga sammuks on ÜRO puuetega inimes-te õiguste konventsiooni ratifitseerimi-ne. Seda konventsiooni ootame lähiajal kooskõlastusringidelt Vabariigi Valitsu-se kaudu Riigikokku. Selle konventsioo-ni ratifitseerimine mõjuks erivajaduste-ga inimeste eneseväärikusele positiivselt, sest selle sammuga võtab avalik sektor omale selge kohustuse luua puudega ini-mestele tavakodanikuga võrdväärsed arengu- ja keskkonnatingimused.

Erivajadustega inimeste võimalusi ja olukorda parandavaid seadusakte tu-leb aga järjest välja. Käesoleval hetkel-gi on tuleb Riigikogu istungil esimese-le lugemisele tervishoiuteenuse korral-damise seaduse ning tööturuteenuste ja – toetuste seaduse muutmise sea-duseelnõu, mille järgi Töötukassa hü-vitab tööandjale puudest tingitud ta-kistuse kõrvaldamise kulu sõltuvalt mõistlikkusest varasema 50% asemel 50 kuni 100% töökoha ja -vahendi ko-handamise maksumusest. Kas praegu on Eestis puuetega ini-meste õigused teie arvates piisavalt kaitstud, või saaks seda senisest pa-remini korraldada? Kas puuetega inimeste õiguste teemaga võiks tege-leda eraldi ombudsman?

ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimisest rääki-sin just eelmise küsimuse all. Ombud-smani teemat oleme Riigikogus õigus-kantsleriga arutanud ja jõudsime järel-dusele, et kuna õiguskantsleri töörüh-mas töötab üks inimene ainult erivaja-dustega inimeste problemaatikaga, siis hetkel ei ole vajadust eraldi ombud-smani ametikoha loomiseks. Sellega kaasneksid ka suured kulud ja need peavad olema põhjendatud. Kui aga olukord peaks kontrolli alt väljuma, siis tuleb asi muidugi ümber vaadata.Mis on Eestis kuulmispuudega ini-meste suurim probleem? Kuidas se-da lahendada?

Probleem on kahepoolne. Ühelt poolt kvaliteetsete abivahendite, eel-kõige kuuldeaparaatide kättesaadavu-se nõrk tase, teiselt poolt jälle ühiskon-na üldine sissekujunenud käitumista-se, kuhu ei mahu arvestamine inimes-tega, kes füüsilisest takistusest tingitult pole võimeline infot samaväärsel moel vastu võtma.Mõni hea näide, kuidas midagi te-hes, planeerides, luues on puuetega inimestele mõeldud?

Kahjuks mul otsest sellist head näi-det meelde ei tulegi. Samas näiteks on planeeritavates uutes avalikes ja eluhoo-netes liikumispuudega inimeste vajadus-tega arvestamine projekteerimisnormi-de osa. Küll aga tuleks avalikes hoonetes (konverentsisaalid jms.) arvestada kuul-mispuudega inimeste vajadustega.

Mul oleks hea meel, kui keegi mind küsimuses tõstatatud näiteni ju-hataks.

Jüri Jaanson: nähtamatute puuetega arvestamine on keerulisem

«Keskkonna, seahulgas suhtluskeskkonna loomisel tahaks rohkem näha eriva-jadustega inimestega arves-tamist.»

Jüri Jaanson soovitab noortele oma unistuste teokstegemise nimel sihikindlalt tegutseda. LIIS TREIMANN

Riiklikud sotsiaaltoetused puudega ini-mestele:• Puudega lapse toetust makstakse iga-

kuiselt kuni 16-aastasele puudega lap-sele puudest tingitud lisakulude hüvi-tamiseks ja rehabilitatsiooniplaanis et-tenähtud tegevusteks. Toetuse suurus 2011. aastal keskmise puudega lapse-le 69,04 eurot; raske või sügava puude-ga lapsele 80,55 eurot.

• Puudega tööealise inimese toetust makstakse igakuiselt puudega tööeali-sele inimesele puudest tingitud lisaku-lude hüvitamiseks. Toetuse suurus sõl-

tub lisakulude suurusest ja see on va-hemikus 16,62 eurot kuni 53,70 eurot.

• Puudega vanaduspensioniealise inime-se toetust makstakse igakuiselt keskmi-se, raske või sügava puudega vanadus-pensioniealisele inimesele puudest tin-gitud lisakulude hüvitamiseks ja rehabi-litatsiooniplaanis ettenähtud tegevusteks. Keskmise puudega isikule 12,79 eurot; raske puudega isikule 26,85 eurot ning sügava puudega isikule 40,91eurot.

• Puudega vanema toetust makstakse igakuiselt kuni 16-aastast last ja põhi-

koolis, gümnaasiumis või kutseõppe-asutuses õppivat kuni 19-aastast last kasvatavale vanemale (sh puudega ük-sikvanemale, eestkostjale, ühele puu-dega abikaasadest). Toetuse suurus on 19,18 eurot.

• Õppetoetust makstakse igakuiselt mittetöötavale puudega õppurile, kes õpib gümnaasiumi 10.—12. klassis, kutseõppeasutuses või kõrgkoolis ja kellel on puudest tingituna õppetöö-ga seotud lisakulutusi. Õppetoetust ei maksta juuli- ja augustikuu eest. Õppetoetus sõltub lisakulude mää-

rast ja selle suurus on 6,39-25,57 eu-rot.

• Töötamistoetust makstakse 16-aasta-sele ja vanemale töötavale puudega ini-mesele, kellel on puudest tingituna töö-ga seotud lisakulutusi. Toetusega hü-vitatavad kulutused peavad olema teh-tud töötamise ajal ning lisakulude ole-muse kohta on vaja esitada kirjalik sel-gitus. Toetuse suurus on kuni 255,70 kolme kalendriaasta jooksul.

• Rehabilitatsioonitoetust makstakse 16-65-aastasele puudega isikule, kui ta

saab rehabilitatsiooniteenust vastavas rehabilitatsiooniasutuses. Toetuse suu-rus on 51,14 eurot.

• Tööalase täiendamise või tasemekoolitu-se korral on puudega inimesel võimalik taotleda täiendkoolitustoetust kuni 613,68 eurot kolme kalendriaasta jooksul.

• Infot riiklike sotsiaaltoetuste ning va-jalike lisadokumentide kohta saab Sot-siaalkindlustusameti kodulehelt www.ensib.ee, rubriik »puuetega inimeste-le», sotsiaaltoetused ning samuti pen-sioniametitest ja infotelefonil 16106.

KAS SA TEADSID, ET...

2. detsember 20116 KULTUUR

ENE LÄKK

Eesti Disainerite Liit käivitas projekti Tallinn For All ehk «Tallinn kõigile». Mida see tähendab, räägib liidu juht Ilona Gurjanova.

Eesti Disainerite Liit on projekti Ci-ties For All maaletooja. Eestis kan-nab see nime Tallinn For All ehk «Tallinn Kõigile». Mis on õigupoo-lest selle projekti sisu?

Läinud aasta Disainiööl käivitasime projekti Tallinn For All, mille eesmär-giks oli läbi praktilise kogemuse ja sot-siaalse kaasatuse saavutada käegakat-sutavad tulemused linna ligipääsetava-maks ja mugavamaks muutmisel. Ro-termanni kvartalisse kogunesid eesti ja prantsuse erineva disainivaldkonna tu-dengid, disainerid, füsioterapeudid, vä-lismaised ja kohalikud eksperdid, linna ning erivajadustega inimeste esindajad. Sellest aktsioonist võttis osa kokku 80 inimest, kes jagunesid teemade kaupa ning mõne päeva jooksul liiguti grup-pides mööda linna. Alustati Tallinna kaardistamisega, hinnati kõnniteede ja sissepääsude vastavust lapsevankrite ja ratastoolidega liikumiseks, analüüsiti transpordisüsteemi, auditeeriti siltide ja viitade süsteeme, hinnati avaliku tee-nuse kvaliteeti (infopunktid), kogeti, kui lihtne on turistil sadamast või len-nujaamast eksimata oma hotelli jõu-da. Mis on Tallinn For All eesmärk? Ega see pole üks projektidest, mille käi-gus peetakse konverentse, korralda-takse töötubasid, lüüakse lärmi, et siis kõik varsti unustada?

Selle projekti eesmärk oli aasta jooksul projekteerida kümmekond uut toodet või teenust–ligipääsetavuse la-hendust, uut ärimudelit. Töögruppi-desse oli kaasatud erivajadustega ini-mesed, kes andsid nõu ja juhtisid tähe-lepanu sellistele asjaoludele, mille pea-le poleks nendeta tulnud.

Kõikides tegevussuundades toimus pidev koostöö ka Tallinna linna esinda-jatega, et tehtu riiulile ei jääks, vaid leiaks võimaluse ellurakendamiseks. Tu-dengite juhendajateks olid universaaldi-saini mõtteviisi kandjad erinevatest rii-kidest, kelle erinevad kogemused kulu-sid meile kõigile ära. Aga tegelikeks töö-de teostajateks said tudengid viiest kõrg-koolist: Eesti Kunstiakadeemia, Eesti Et-tevõtluskõrgkool Mainor, Saint-E´tienne Kunsti- ja Disainikool, TÜ Pärnu Kol-ledž ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkool ning nende juhendajad.

Käsitleti järgmisi teemasid: milline on olukord tee leidmisega Tallinnas; kas tänavamööbel kõlbab ka erivaja-dustega inimestele; kui ligipääsetavad on avalikud tualetid; millisel tasemel on avalik teave ja objektide märgista-mine; ühistranspordi infograafika jne. Uurimistöös kasutati universaaldisaini metoodikat, mille eesmärk on hea di-

saini põhimõtete rakendamine kogu te-hiskeskkonna kujundamisel ja kesk-konna muutmisel kõigile avatuks ning inimväärseks.Milliste tulemusteni jõuti? Mitu pro-jekti sõelale jäi?

Aasta tagasi Disainiöö ajal alusta-sid tudengid mentorite juhendamisel kaardistatud probleemidele lahendus-te väljatöötamist. Kokku oli siis küm-mekond gruppi. Pärast Disainiööd su-heldi edasi internetikeskkonnas. Keva-del aga kohtuti teist korda Tallinnas peetud rahvusvahelise seminari Mobi-

lity 2010 käigus, kus tutvustati juba tööjärgus olevaid projekte.

Lõpptulemusena jäi sõelale neli projekti: Tallinna ühistransport, Gulli-ver Map, PÖFFi ligipääsetavus ja Abi-vahend pimedatele. Esimene neist «Tallinna ühistransport» on koostöös Tallinna linnaga juba ka töös ja selle esimesi tulemusi saab näha loodetavas-ti tuleval suvel. Töö «Gulliver Map» antakse üle Tallinna linnavalitsusele ja loodetavasti leiab see kasutamist. Ka uurimistöö «PÖFFi ligipääsetavus» on juba rakendust leidnud ja aktiivselt töös.

Projektist Tallinn For All oli kasu kõigile. Kõigepealt tudengitele, kes said endale suure kogemustepagasi reaalse projektiga töötamisel ja kindlustasid endale koha tööturul. Kindlasti võitsid sellest puuetega inimesed, kelle vajadu-si need projektid eelkõige arvestavad. Pealegi läbi projekti Tallinn For All tõs-tatus taas kord erivajadustega inimes-te teema. Kindlasti võitis sellest Tallin-na linnavalitsus, kes sai endale mitu head projekti ja nende elluviijat ning lõpuks võidavad kõik tallinlased ja ka eestimaalased, kui need projetid saa-vad lõpuni elluviidud.

Sihiks «Tallinn kõigile»

Tallinn kõigileProjekti raames käsitleti järgmisi tee-masid• milline on olukord tee leidmisega Tal-

linnas• kas tänavamööbel kõlbab ka erivaja-

dustega inimestele• kui ligipääsetavad on avalikud tualetid• millisel tasemel on avalik teave ja ob-

jektide märgistamine• ühistranspordi infograafika

Riiklikud sotsiaalteenused puudega ini-mestele:Rehabilitatsiooniteenus - eesmärk on toe-tada puudega inimeste iseseisvat toimetu-lekut, soodustada töötamist ja ühiskonnas osalemist. Puudega laste puhul on olulisel kohal arengu ja hariduse omandamise toe-tamine. Teenuse raames hinnatakse iga inimese vajadusi (millist abi oleks vaja) ja pakutakse nõustamist ja teenuseid erine-vate spetsialistide poolt (sotsiaaltöötaja, psühholoog, logopeed jt). Samuti soovita-takse abivahendeid ning õpetatakse uusi oskuseid, et puudele/terviseprobleemile vaatamata paremini hakkama saada. Re-habilitatsiooniteenuse raames ei pakuta ravi, sh taastusravi ega sanatoorseid prot-seduure.Rehabilitatsioniteenust saavad taotleda

igas eas puudega inimesed, tööealised psüühilise erivajadusega inimesed, kellel on määratud püsiv töövõimekaotus vähe-malt 40% ja alaealised õigusrikkujad. Rehabilitatsiooniteenuse taotlus tuleb esi-tada elukohajärgsele pensioniametile, kes saadab koju suunamiskirja teenusele. So-biva rehabilitatsiooniasutusega peab inime-ne ise ühendust võtma 21 päeva jooksul.Lisainfo: www.ensib.ee, rubriik »puuetega inimestele», Rehabilitatsiooniteenus ning www.riigiteataja.ee (sotsiaalhoolekande seadus).

Erihoolekandeteenused psüühilise eri-vajadusega inimestele. Nendeks on 1) igapäevaelu toetamise teenus2) töötamise toetamise teenus

3) toetatud elamise teenus4) kogukonnas elamise teenus5) ööpäevaringsed erihooldusteenused Erihoolekandeteenused on suunatud täis-ealistele isikutele v.a ainult dementsuse diagnoosiga vanaduspensioniealistele isi-kutele, kellel on raskest, sügavast või pü-sivast psüühikahäirest tulenevalt välja ku-junenud suurem kõrvalabi, juhendamise või järelevalve vajadus ning kes vajavad toi-metulekuks professionaalset kõrvalabi. Eri-hoolekandeteenustele suunamiseks peab olema koostatud rehabilitatsiooniplaan sh täpsustatud isiku vajadus erihoolekande-teenuse saamiseks.Lisainfo: www.ensib.ee, rubriik »puuetega inimestele», erihoolekande teenused või elukohajärgselt pensioniameti juhtumikor-raldajalt.

www.riigiteataja.ee (sotsiaalhoolekande seadus) – erihoolekandeteenused.

Tehnilised abivahendid.Abivahend on seade või vahend (toode, inst-rument, varustus või tehniline süsteem), mis aitab inimesel konkreetset häirunud tegevust sooritada võimalikult lihtsalt. Eri-nevate abivahendite maailm on väga lai – siia kuuluvad nii nägemis-, kuulmis-, liiku-mis- ja olmeabivahendid kui arvukad muud tootegrupid. Abivahendeid soodustingimustel saavad taot-leda lapsevanem ja eestkostja oma lapsele, tööealine isik, kellel on tuvastatud töövõime kaotus alates 40% (kuulmispuude puhul ala-tes 30 db) või on määratud puude raskusas-te; insuliini süstiv diabeetik glükomeetrite ost-miseks ning vanaduspensionär.

Abivahendi vajadust tõendab arstitõend (pe-re- või eriarsti tõend) või rehabilitatsiooni-plaan, millele on märgitud vastava abiva-hendi vajadus. Esmataotlusel tuleb tõen-diga pöörduda kas elukohajärgsesse maa-valitsusse või kohalikku omavalitsusse sot-siaaltöötaja juurde, et saada isiklik abiva-hendi kaart. Abivahendi kaardiga saab pöörduda abivahendeid müüvasse ettevõt-tesse, kes peale isikupoolse omaosaluse maksmist laenutab või müüb vajalikud abi-vahendid ning samuti nõustab ja juhendab, kuidas abivahendit kasutada.Kallima ja keerulise abivahendi taotlemi-seprotsess on aeganõudev, otsuse lange-tab maakondlik ekspertkomisjon või riik-lik ekspertkomisjon. Lisainfo: www.sm.ee, rubriik puudega ini-mesele, abivahendid.

KAS SA TEADSID, ET...

Eesti Disainerite Liidu juht Ilona Gurjanova. AUTOR: PELLE KALMO

2. detsember 2011 KULTUUR 7

ENE LÄKK

Pisipuudused, mida me ei märka, on erivajadustega inimestele kultuuriasutuste külastamist segavaks tegu-riks.

Kui EEK Mainor Disaini õppetooli

tudengid Merike Saks, Reena Rist ja Katrin Kobolt, Kalle Pabuti juhtimisel mässasid alles oma uurimistööga «Gul-liver Map», mis on üks projekt Tallinn For All sõelale jäänud töödest, pakuti neile veel põnevamat tööd teemal «PÖFFi ligipääsetavus» ehk «Kino kõi-gile?»

Kõik algas sellest, kui Pimedate Öö-de Filmifestivali juht Tiina Lokk, kelle südameasjaks on erivajadustega ini-meste teema, kuulis disainerite liidu projektist Tallinn For All. Lokk pakkus disainitudengitele teemat «Kino kõi-gile?», mis uuriks kinode ligipääseta-vust erivajadustega inimestele. Alusta-ti Coca-Cola Plaza ja Solarise kinost. Töö eesmärgiks oli muuta kinod ligi-pääsetavaks ja kasutajasõbralikuks eri-nevatele kasutajagruppidele. Võtta ka-sutusele süstematiseeritud viitade süs-teem ja võimaldada takistustevaba lii-kumisteekonda välisuksest kinosaali-deni. Proovida seda teha vaid kosmee-tiliste parandustega hoonet kapitaalselt ümberehitamata.

Moodustati testgrupp, kuhu kuulu-sid vaegnägija, vaegkuulja, ratastoolii-nimene ja rulaatori kasutaja ning uni-versaaldisaini õppejõud Kalle Pabut ja Karin Lilienberg. Töögruppi kuulusid ka mõlema kino esindajad, kes küll esi-algu olid veidi tõrksad selle aktsiooni suhtes, ent nüüd on asunud koostööle. Koos kaardistati puudused alates sisse-pääsust kuni kinosaalideni välja. Suu-reks abiks olid erivajadustega inimeste nõuanded, ilma nendeta poleks puu-dusi leitudki. KUIDAS KINNO PÄÄSEB?

Võtab kodus kõigeapealt lahti kino-de koduleheküljed ja uurib kava. Edasi klikib erivajadustega inimeste lehekül-jele ja teeb kindlaks, millisest uksest saab kinno ja kuidas? Kust ja kuidas saab osta pileti? Kas majas on inva- või üldkasutatav lift? Kuidas neisse pääseb? Kus asuvad invatualetid? Kas on ka saa-le, mis arvestavad erivajadustega? Mui-dugi peaks see olema häältutvustusega lehekülg. Paraku praegu sellist kodule-hekülge veel ei ole. Pärast selle uuris-mistöö valmimist saab loodetavasti olema.

Millistele tulemustele jõuti? Coca-Cola Plaza hoones on kolm sissepää-su, millest kaks on kaldteed. Hobujaa-ma tänava sisepääs aga ei ole kasuta-tav vaegliikujale. Rulaatori kasutajal, kes liigub niigi väga aeglaselt, on ras-ke hakata otsima ümber suure maja teist, kaldteega sissepääsu. Ehk aitaks silt telefoninumbriga, kust saaks vas-tavat infot ja vajadusel ka turvatööta-ja abi. Paljude sissepääsude juures tor-kavad silma metallist porirestid, mil-le aukudesse jäävad kinni nii vaegnä-gija kui vanuri kepp ja tagatipuks võib ka pimeda juhtkoer seal oma käpad

veristada. See ei puuduta ainult kino-sid, sellist resti näeb paljudes avalikes hooneteski.

Kummaski kinos pole lihtsat ja abistavat viidasüsteemi, mis suunaks kassade juurde. Coca-Cola Plazal on kassad nähtavad vaid ühest uksest si-senedes. Solarises asuvad kassad teisel korrusel, väga kirjus interjööris, mis-tõttu neid on raske märgata. Siin olek-sid abiks kontrastsed infoviidad juba välisuksest alates. Kassa juures aga ta-haks infot invalifti kasutamisvõimalu-se kohta. Sageli on see mõttetult kee-ruline. Kassade ees reguleerivad järje-kordi järskude pööretega lintkoridorid, kuhu takerduvad nii ratastoolid kui pi-

medad oma koertega. Sirged koridorid oleks siin kindlasti parem lahendus. AGA KINOSAALI?

Testrühmas osalenud noor vaegnä-gija kaotas nägemise mõned aastad ta-gasi. Senimaani oli ta olnud Coca-Co-la kino sage külastaja. Pärast õnnetust muretses ta endale juhtkoera, kellega koos käib kinos edasi. Coca-Cola Plazal on olemas lamamiskohaga ruum koe-ra jaoks. Kui Solarise kino turvatööta-ja esialgu kahtles, kas koeraga pimedat sisse lasta, siis nüüd on see küsimus la-hendatud. Loomale on tekitatud ruum, kus ta oma perenaist jääb ootama ja turvatöötaja juhatab vaegnägija saali.

PÖFFi algatusel valmivad juba ka kirjeldustõlkega filmid vaegnägijatele. Tartuffi ajal oli esimene selline seanss ja lõppenud PÖFFi ajal sai samuti kuu-lata kirjeldustõlkega filmi. Selliseid fil-me hakatakse näitama esialgu üks kord kvartalis.

Vaegkuuljal tekkis probleem Coca-Cola Plaza piletikassas, kus klienditee-nindaja ja kliendi vahel on klaas, mis segab vaegkuuljatel suhtlemist. Tuleb lisada, et kõrge lett teeb ka ratastoolis inimesele pileti ostmise keeruliseks.

Vaegkuuljatele oleks abiks, kui ki-nosaali ukse juures oleksid infoviidad, mis viitavad nõrgimale helitugevusele kinosaalis. Oleks hea, kui kinos kasu-

tataks silmusvõimendit, mille abil vaeg-kuulja saab keerata oma kuulmisapa-raadi õigele lainesagedusele. Teretul-nud oleksid subtiitrid olenemata filmi keelest. Vaegkuuljad oleksid tänulikud, kui dialoogile oleks lisatud ka emot-sioone kirjeldavad subtiitrid.

Kuidas pääseb ratastooliinimene saali? Tuleohutuse tõttu eraldavad ki-nosaale koridoridest lävepakud, mida ratastooliga ületada on raske. Abiks oleksid siin laugete või ümarate serva-dega pakud. Teretulnud on see, et osa-des Solarise kino saalides on eemalda-tud esirea keskmised pingid. Need on mõeldud ratastoolile, et saaks istuda oma kaaslase kõrval. Mõlema kino osa-des saalides aga on esirea ja ekraani va-hel väga väike vahemaa, pealegi asub ekraan liiga kõrgel. Solarise kino ei müügi kolme väiksema saali esimesse viide ritta pileteid. TUALETID JA TREPID

Kuidas on lood invatualettidega? Ka-he kino peale kokku tuvastati, et invatua-letti on raske pääseda, sest selline asub ainult ühel korrusel. Ukse saab lahti küll nupuvajutusega, aga nupp on nii kõrgel, et ratastoolist sinnani ei ulatu. On inva-tualette, mida ei saa seestpoolt sulgeda ja puudub ka abikutsungi nupp.

Solarises selgus, et keskuse maja suletakse kell 23. 00, viimane kino-seanss aga lõpeb hiljem. Kui keskus on suletud, suletakse ka lift ja välja pääseb vaid trepi kaudu. Pole kuigi keeruline saada lifti ja kino sulgemise ajad sünk-rooni.

Merike Saksa, Reena Risti ja Katrin Kobolti uurimistöö töi välja veel terve hulga pisipuudusi, mis ei ole suured, aga mille kõrvaldamisel saaks ehk Coca-Cola Plaza ja Solarise kinost ko-had, mis on eeskujuks teistele kultuu-riasutustele.

Solarise ja Coca-Cola Plaza kinod on ühinenud aktsiooniga «Kino kõigile!»

Sotsiaaltoetused ja –teenused kohali-kust omavalitsusestKohalikul omavalitsusel on võtmeroll puu-dega inimestele vajaliku abi osutamisel.Sotsiaalhoolekande seadus § 26 toob väl-ja, et puuetega isikutele teiste inimestega võrdsete võimaluste tagamiseks, nende ak-tiivseks osalemiseks ühiskonnaelus ja ise-seisvaks toimetulekuks valla- või linnava-litsus:

• loob võimalused puudest tingitud takis-tuste vähendamiseks või kõrvaldamiseks ravi, õpetuse ja tõlketeenustega;

• loob koostöös pädevate riigiorganitega võimalused puuetega inimeste konku-rentsivõimet tõstvaks kutseõpetuseks;

• sobitab koostöös pädevate riigiorganite-ga töökohti ja loob rakenduskeskusi;

• korraldab invatransporti; • tagab puuetega inimestele juurdepääsu

üldkasutatavatesse hoonetesse; • määrab vajadusel tugiisiku või isikliku

abistaja; • korraldab eestkostet ning seab hooldu-

se. Valla- või linnavalitsus korraldab abi vaja-va puudega isiku toimetuleku sotsiaaltee-nuste osutamise, sotsiaaltoetuse maksmi-se, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi osuta-mise teel.

KOV pädevuses on ka sotsiaalnõustamine, toimetulekutoetuse jt toetuste maksmine, kodu- ja eluasemeteenused, laste ja vanu-rite hoolekanne, kinnipidamisasutusest va-banenud isikute hoolekanne.Osalise riigipoolse finantseerimisega korral-davad kohalikud omavalitsused lapsehoiutee-nust raske- ja sügava puudega lastele ning lapsehoiuteenuse mitteosutamisekorral muid puudega lapse peret toetavaid teenuseid.

Seega on kohaliku omavalitsuse päde-vuses väga mitmete sotsiaalteenuste korraldamine, osutamine ja finantsee-rimine. Kahjuks on erinevates Eesti omavalitsustes puudega inimestele pa-kutavad toetused ja teenused väga eri-nevad.Lisainfo: www.riigiteataja.ee (sotsiaalhoo-lekande seadus), www.sm.ee, rubriik puu-dega inimestele.

KAS SA TEADSID, ET...

Solarise kassade ees reguleerivad järjekorda lintidega piiratud järskude pööretega koridorid. FOTOD: LIGIPÄÄSETAVUSE KAARDISTAMISE TÖÖRÜHM

Kinosaalides häirib vähene saalide valgustatus.

Coca-Cola Plaza Hobujaama tänava poolne sissepääs ei ole kasutatav ra-tastooli või lapsevankriga.

2. detsember 20118 ARVAMUS

Positiivne näide, kuidas puuetega inimeste vajadustele on mõeldud? Vastavad Eesti saadikud Euroopa parlamendis

INDREK TARAND,Eesti saadik Euroo-pa parlamendis, Roheliste / Euroo-pa Vabaliidu frakt-sioon

SIIRI OVIIR,Eesti saadik Euroo-pa parlamendis, Euroopa Demo-kraatide ja Liberaa-lide Liidu frakt-sioon

Minu jaoks on imetlusväärne see viis, kuidas Tallinna Vanalinna Kool käsitleb puuetega inimeste osavõtuvõimaluste loomist ühiskondli-kust elust. Ja ma ei peagi siinkohal sil-mas niivõrd liikumispuudega laste tar-beks vahendite loomist koolimajas kor-ruste vahel liiklemiseks, aga kogu seda vaimset võrgustikku, mis koolis on loo-dud. Tänu koolile pole minul olnud tarvis peaaegu üldse oma lastele seletada nä-gemis- või kuulmispuudega laste sama-väärtuslikkust. See on neile koolis am-mu selgeks tehtud väga läbimõeldud ja delikaatse tegutsemise kaudu. Ma mui-dugi ei saa siinkohal märkimata jätta, et selle kooli ruumiprobleemid ei ole leid-nud mõistmist Tallinna linnavalitsuses, millest on kahju. Üritan omalt poolt lin-

naisasid nende vaimses vähesuutlikuses aidata.

Euroopa Parlamendis on mulle silma torganud, et jalutuile on kättesaadavaks tehtud sellised elektrimootoriga liikumis-vahendid, mis näevad niisugused välja, et pahatihti tunnen kiusatust neid rolle-reid isegi proovida... Samuti olen näinud, kuidas Adam Kosa saab plenaaristungil viipekeelset tõlketeenust, sest ta ei kuu-le ise. Muidugi, sellised teenused on ku-lukad, ent usun sellele kulutatud raha otstarbekamaks kui näiteks parlamen-diliikmete dokumendikirstude vedamise eest IKEA`le makstava.

Võib tekkida küsimus, et kas Euroopa Parlament tehes ettekirjutusi pea igas eluvaldkonnas neid ka ise järgib – näi-teks kas parlamendihoone on ligipääsetav ja seal liiklemine mugav kõigile? Olen mär-ganud, et siin on kasutusele võetud mitmeid lahendusi, mis aitavad liikumis- ja nägemis-puudega inimestel hõlpsamalt orienteeru-da. Parlamendihoone on 15-korruseline, liik-lemist hõlbustavad liftid, mis on varustatud lisaks tavakõrgusel nuppudele ka madala-mal asetseva klaviatuuriga, seda ratastoolis liikuvate inimeste tarvis. Liftikõlaritest tea-dustatakse enne sisenemist lifti suund (üles/alla) ning korrus, kus peatutakse, et näge-mispuudega inimesed saaksid neid muga-valt kasutada. Lisaks sellele, et Parlamenti külastab arvukalt puudega inimeste gruppe kasutavad neid lahendusi igapäevaselt ka

mitmed liikumisraskustega parlamendisaa-dikud. Parlamendiliikmete parklas on reser-veeritud näiteks spetsiaalsed parkimisko-had puudega inimestele, mis asuvad liftide läheduses. Saadikutel, kel on liikumispuue on võimalik meie pikkades koridorides ka-sutada elektrilisi ratastoole, nende parkla on kohe sissepääsu kõrval. Näen iga päev kol-me-nelja saadikut oma pärlmutter kirsipu-nases nn. miniautos ringi vuramas. Maja sis-sepääsud on varustatud kaldteedega. Lisaks on palju Parlamendi ja muud infomaterjali kättesaadav punktkirjas. Pean oluliseks, eri-ti avalike hoonete puhul, et nende ehitami-sel või ümberehitamisel mõeldaks uus la-hendus läbi ka erivajadustega inimeste sei-sukohalt – ülalmainitud detailid on puuete-ga inimestele eluliselt olulised, kuigi ei tun-du teistele nii tähendusrikastena.

Erinevad inimesed –

erinevad vajadused

KARI KÄSPER

Eesti ühiskond on mitmekesine, seal-hulgas on meie hul-gas palju neid, kes on oma puudest tu-lenevalt mõne erivajadusega. Kui ühiskond ei paku erivaja-dusega inimestele kohanda-tud keskkonda, jääb ühiskond ilma selle inimese panusest. Seega on puue sotsiaalne ja poliitiline, kogu ühiskonna küsimus. Erivajadusega ini-mese ligipääs tööle, avalikele teenustele ja muule ei pea olema inimlikust kaastundest motiveeritud vastu-tulek, vaid ühiskonna üks põhihuvidest.

Erivajadusega inimesele ligipääsu paremaks tege-miseks saab igaüks oma panuse anda. Näiteks otsisi-me sobivat kontoriruumi Tallinna kesklinnas, mille üheks oluliseks eelduseks oli võimalikult hea ligipääs erivajadustega inimestele. Sobiva pinna leidmine osu-tus palju keerukamaks, kui alguses arvasime, sest ra-tastooliga ligipääsetavat kontoripinda oli vähe.

Lõpuks saime kokkuleppele ühe suure büroo-kompleksi omanikuga, et nad loovad ligipääsuvõi-maluse ning pärast mitmeid meeldetuletusi ühe sis-sepääsu juurde invalift tekkiski. Selles büroohoo-nes, kus töötavad sajad inimesed, on osaliselt tänu meile täna vähemalt osa büroopindu sellised, kus saavad töötada ka liikumispuudega inimesed. Bü-roohoone omanik ei läinud kalli invalifti tõttu pank-rotti, vaid pigem saavutas olulise konkurentsieelise renditurul.

Nii nagu muude erinevuste puhul, varju-tab puue sageli kõik ülejäänud isikuoma-dused. Sageli on puue esimene ja ainus omadus, mida märgatakse ning millest tulenevalt kujundatakse oma arvamus ja hoiakud. Tegelikult on see vaid üks väike osa inime-sest, mis ei pruugi kuidagi takistada ühiskonnaelus osa-lemist, töötegemist või meele lahutamist. Ainsad pii-rangud tulenevad sageli ühiskonna oskamatusest eri-vajadustega arvestada.

Erivajadustega inimestele mõeldes teeme sage-li elu kergemaks kõigi jaoks, mõtleme välja nuti-kaid ja innovatiivseid lahendusi. Trepi asemele ehitatud kaldteest on lisaks ratastooliga liikujale kergem üles minna ka lapsevankrit lükkaval vane-mal või jalgratturil.

Erivajadustega inimeste ligipääsu puudumist õi-gustatakse sageli raha puudumisega. Aga mulle tun-dub, et pikemas perspektiivis on ligipääsu puudumi-se majanduslik ja sotsiaalne hind ühiskonna jaoks tun-duvalt suurem.

Mõned mõtted advendiajal südamest südamesse

HELMEN KÜTT, riigikogu liige

Käes on aasta kõige kauneim aeg. Aeg, mil nii lapsed kui täiskasva-nud ootavad alateadli-kult väikest imet! Lootus ja usk on tihti just need, mis inimestel ei lase kä-si rippu lasta ja aitavad edasi elada.

Oktoobris peeti Paide kultuu-rikeskuses esimene üle-eestiline omastehooldajate foorum ja ka riigikogu sotsiaalkomisjonis aru-tati omastehooldajate murede, soovide ja ootuste ning riigi või-maluste üle.

Suhtun väga tõsiselt endise riigikogu ja sotsiaalkomisjoni liik-me Mai Treiali poolt uuele sot-siaalkomisjoni koosseisule saade-tud XI Riigikogu sotsiaalkomisjo-ni «testamenti» tegemata, kuid la-hendamist vajavate probleemide loetelust.

Oma pöördumises avaldab ta muret raske puudega täiskasva-nutele üldnarkoosis läbiviidava hambaravi puudumise ning ras-ketele ihtüoosi haigetele naha-hooldusvahendite ja teiste hool-dusvahendite kättesaadavuse pä-rast.

Loodetevasti aitab omaste-hooldajate ja puuetega inimeste probleemide teadvustamisele kaasa ka oktoobrist ilmuma ha-kanud ajakiri «Puutepunktid», mis oma esimesest numbrist ala-tes võitis lugejate huvi. Jääb vaid loota, et väljaandjad ja peatoime-taja Tiina Kangro suudavad ja jõuavad leida vahendeid, et seda tasuta jagatavat ajakirja pikalt edasi teha saaks. Toimetus on ise nimetanud, et «Puutepunktid» on ajakiri erivajadustega inimes-tele ja nende pereliikmetele; spet-sialistidele, kes puudega inimes-te ja nende lähedastega töötavad; poliitikutele ja ametnikele, kellest sõltuvad seadused, strateegiad ja poliitikad.

Valitsus on esitanud riigiko-gule menetlemiseks uue, 2012. aasta riigieelarve, mis läbis 16. no-vembril riigikogus teise lugemise, tõsi küll – opositsiooni sisulisi et-tepanekuid arvestamata.

Kuidas siis edasi? Tegelikult on meil suured ressursid. Pean siin oluliste partneritena silmas inimesi, kes teavad, milliseid tee-nuseid nad vajavad ja on kindlas-

ti kõige paremad eksperdid hin-dama tänaseid teenuseid ja või-malusi. Erivajadustega inimeste huve kaitsvad liikumised ja orga-nisatsioonid, nagu Eesti Puuetega Inimeste Koda oma maakondlike kodadega, on teinud ära suure töö.

Põhjalikud sotsiaalteadlaste analüüsid ja uurimused peaksid olema aluseks otsuste langetami-sel. Samuti tuleks poliitikutel kuulda võtta erialase väljaõppega spetsialiste. Selleks, et pikk tee lä-bida, tuleb alustada esimesest

sammust. Esmalt tuleb avameel-selt ja võimalusel emotsioonide-vabalt selgeks rääkida nii omava-litsuste kui riigi kohustused ja või-malused.

Seda nii rahaliste toetuste kui ka teenuste osas. Täna valitseb kahjuks olukord, kus taksoveo reeglid on üle Eesti sarnased, kuid erivajadustega inimestele pakuta-vad teenused ja rahalised toetu-sed sõltuvad inimese geograafili-selt asukohast ja antud omavalit-suse võimalustest. Kahjuks tihti ka kohapealsetest poliitilistest prioriteetidest ja koalitsioonile-pingutesse kirjapandust.

Valitsevale olukorrale pole kindlasti kiireid lahendusi ja võ-luvitsa. Edasiminek on juba see, et lepitakse kokku edasised tege-vused. Samuti tuleks alustada koostööd ja lahenduste otsimist

kohe, mitte oodata järgmisi ko-halike omavalitsuste või riigikogu valimisi, et siis poliitilist profiiti kogudes anda lubadusi.

Olen ellusuhtumiselt paran-damatu optimist, kes usub, et erakondade vahel on võimalik otsida ühisosa ning leida erakon-dade üleseid lahendusi vähemalt sotsiaalpoliitika vallas.Olen kin-del, et ühiskonna ja riigi tugevu-se määrab kõige nõrgema lüli tu-gevus. See, kuidas hoolime ja toetame, mitte ei haletse abiva-jajaid on kindlasti teema, kus tu-leb leida tasakaal nii teenuste kui toetuste vahel. Seda hoolimata rahaliste vahendite nappusest ja sellest, et kohalike omavalitsus-te õlule on pandud suurem koo-rem, kui on neil on võimalusi ini-meste abistamiseks. Usun, et just koostöö ja mitte süüdlaste otsi-mine on lahenduste võtmeks. Ise olen valmis oma teadmised, ko-gemused ja aja sellesse panusta-ma.

Minu kirjapandud mõtted ei ole mõeldud loosungite ega tühjade sõnakõlksudena. Prob-leemide ja murede korral olen alati mõelnud nii, et kui vaid probleemist rääkida ja mitte la-hendusi välja pakkuda, olen ka ise osa probleemist. Kui aga pakun välja kas või mõne la-henduskäigu, muutun osaks la-hendusest.

Paraku puuduvad täna kõigi hooldustvajavate jaoks piisavad rahalised vahendid, aga alustame siis lastest ja liigume edasi. Ja är-me ootame, millel ühe abivajaja asemele on vaja vahendeid kahe-le abivajajale. Hooldajate läbipõ-lemine on suur risk perele ja kind-lasti ka riigile.

Tegelikult on riigile ju ka ma-janduslikult kasulikum, kui vähe-malt tänased tööealised omaste-hooldajad saaksid töötada ja maksta riigile makse. Olles rahu-likud, et tänu teenustele ja iga hooldatava erivajadusest tulene-vale vajadusele on tagatud juhtu-mipõhine lahendus.

Helmen Kütt on hariduselt sotsiaaltöö magister, kes on juhti-nud Viljandi Linnavalitsuses 18 aastat sotsiaalametit. Alates sel-le aasta aprillist töötab SDE liik-mena riigikogus, olles sotsiaalko-misjoni liige.

Helmen Kütt. FOTO: ERAKOGU

«Hooldajate läbipõlemi-ne on suur risk perele ja kindlasti ka riigile.»

«Alustame lastest ja lii-gume edasi, ärme oota-me, millel ühe abivajaja asemele on kaks.»

Erivajadustega inimestele mõeldes tee-me sageli elu kergemaks kõigi jaoks, mõtleme välja nutikaid ja in-novatiivseid la-hendusi.

2. detsember 2011 ARVAMUS 9

1 küsimus

IVARI PADAR,Eesti saadik Euroo-pa parlamendis, Sotsiaaldemokraa-tide ja demokraati-de fraktsioon

TUNNE KELAM,Eesti saadik Euroo-pa parlamendis, Euroopa Rahvapar-tei (Kristlike De-mokraatide) frakt-sioon

Usun, et see pole uudis, et ringi liiku-des parlamendisaadikuna Brüsse-lis ja Strasbourg’i vahet, on mulle vä-ga positiivselt silma hakanud, kuidas suh-tutakse puuetega inimestesse. Alustuseks tuleb ütelda, ja ma loodan, et ma ei eksi, et Euroopa Parlamendi teenistusse on võe-tud õige palju puuetega inimesi. See on vä-ga positiivne näide, et puuetega inimestel on võimalik leida oma roll elus ja töötada 100%-lt samal tasemel inimestega, kel puu-deid ei ole. See puudutab mitte üksnes töö-tajaid, vaid ka saadikuid.

Inimeste jaoks, kel on liikumispuuded, on Europarlamendis kasutusel akujõul lii-kuvad rolleri tüüpi sõiduvahendid, mille ka-sutajaid on mitmeid. Rääkimata eriliftidest ja kaldteedest.

Kuivõrd puuetega inimeste üha püsi-vaks praktilise elu kitsaskohaks on normaalse juurdepääsu võimalus avaliku elu pakutud võimalustele, siis on mulle meelde jäänud 2010.a. novembrist Santiago de Compostela palverännumuu-seumi väga praktiline invalift, mis kokku-pandavana lihtsustab oluliselt ruumima-hukuse probleemi.

Minu tööalases tegevuses on juba üle kahe aasta olnud innustavaks eeskujuks Europarlamendi esimene kurt-tumm rahvaesindaja, praegu 36-aastane un-garlane Adam Kósa, kes kuulub Euroo-pa Rahvapartei fraktsiooni. Ta on hari-duselt jurist ning Ungari kuulmispuude-ga inimeste ühingu president ja ka Un-gari puuetega inimeste nõukogu presi-dent.

On mitte üksnes huvitav, vaid moraal-set optimismi sisendav näha teda mitte lihtsalt istumas ja viipekeelset tõlget kuu-lamas (selles abistavad teda kaks spet-sialisti), vaid tegutsemas aktiivsemalt kui ehk keskmine parlamendiliige. Minule jä-tab alati sügava mulje Kósa esinemine täiskogu istungil: ta seisab püsti ja väljen-dab end käte ning huultega, samas tõlgib ees istuv abiline selle kuuldavasse unga-ri keelde ning järgnevalt edastavad küm-ned tõlgid tema sõnumi kõikidesse amet-likesse keeltesse. See on hingekosutav tõend, et puudega kaaskodanik võib võrd-selt ja täisväärtuslikult osaleda Euroopa-tasandi seadusandlikus töös. Meie polii-tilise fraktsiooni istungeil on Kósa paigu-tatud istuma esiritta, et tema ette mahuk-sid abilised.

Adam Kósa kuulub saadikute gruppi, kelle algatusel võeti juunis 2011 vastu Eu-roparlamendi deklaratsioon tööstustoo-dete pakendite reljeefses punktkirjas mär-gistamise sisseviimise kohta, vastu võt-misel on deklaratsioon Euroopa hädaa-biteenuse (112) kättesaadavusest puuete-ga inimestele. Ta on aktiivselt osalenud parandusettepanekute ja kõnedega Eu-roopa puuetega inimeste strateegia (2010-2020) ettevalmistamisel ning tõstatanud Euroopa Komisjoni ees küsimusi viipekee-le kasutamise õigusest EL-s, reisinavigat-siooni abist kahjustatud nägemisega isi-kutele, intellektuaalsete tööde ja kunsti-teoste kättesaadavusest puuetega inimes-tele jne.

Kes kaitseb puudega inimeste õigusi?

MONIKA HAUKANÕMMEesti Puuetega Inimeste Koda

Nii kirjutavas kui kujutavas meedias on puuetega inimestega seotud teemad leidnud kajasta-mist päris tihti. Kuid ikka ja jälle tehakse seda võtmes, kus räägi-takse puudega inimeste liiga suu-rest arvust, riigi toetuste mitte-sihipärasest kasutamisest, maks-tavate pensionite ja toetuste suu-rusest ja koormast eelarvele, osutatavate teenuste paljususest ja maksumusest mis käib üle jõu jne. Jääb mulje, et puudega ini-mesed kurnavad Eesti ühiskon-da, nad on saajad ja tarbijad; mitte täisväärtuslikud ühiskon-naliikmed, kes saavad samuti an-da oma panuse Eesti elu edenda-misse.

Kui puudega inimesele anda võimalus osaleda ühiskonnaelus, võtta neid kui aktiivsed liikmed, kes õpivad, töötavad, kasvatavad lapsi, tegelevad huvialadega, osa-

levad poliitilises ja kultuurielus, saame juba rääkida tervemast ühiskonnast, kes väärtustab iga oma liiget, aitab vähendada puu-dest tulenevaid takistusi ning loob eeldused, et inimene saaks läbi oma tegevuste ühiskonda panus-tada.

Selle asemel kogevad koge-vad puudega inimesed tihti eri-nevaid takistusi igapäevaelus ning ebavõrdset kohtlemist või lausa bürokraatlikku omavoli. Kui puudega inimene tunneb, et tema õigusi on rikutud, siis kui-das ja kus ta saab oma õiguste eest seista? Kas inimesed on te-gelikult kaitstud omavoli ja üks-kõiksuse eest?

Kogemustele tuginedes julgen arvata, et enamus inimesi jääb oma õiguste ja vajaduste eest seis-misel hätta, seda nii teadmatu-sest, hirmust, jõuetusest, lootu-setusest kui teisalt võimaluste piiratusest. Olemasolev süsteem ei toeta puuetega inimeste võit-lust oma õiguste eest. Millised on puudega inimese võimalused praegu kehtivas õiguslikus raa-mistikus:

• pöörduda maavanema poo-le. Maavanem teostab kontrolli sotsiaalteenuste kvaliteedi üle ning kontrollib, kas rahasid on ka-sutatud sihipäraselt. Maavanem saab teha rikkumiste ilmnemisel

ettekirjutusi või siis määrata sun-niraha. Maavanema roll aga on piiratud ning sisulist abi ja tuge inimesele ei paku. Lisaks on igas maakonnas järelevalve praktika erinev, palju oleneb juhusest – kuhu inimene elama on sattu-nud.

• pöörduda soolise võrdõigus-likkuse ja võrdse kohtlemise volini-ku poole. Kahjuks taas on tegemist piiratud võimalusega, kuna volini-ku pädevuses on puuetega inimes-te osas tegeleda pöördumistega, mis on seotud tööga või kutseõp-pega; kuid mitte sotsiaalhoolekan-de, tervishoiu või haridusega.

• pöörduda õiguskantsleri poole. Õiguskantsleri pädevuses on teostada normikontrolli ja vaa-data, kas õigustloovad aktid on põhiseaduse ja teiste seadustega kooskõlas; kas avalikke ülesan-deid täitvad asutused on käitunud korrektselt; lisaks viib õiguskants-ler läbi lepitusmenetlusi. Puude-ga inimesed ei ole õiguskantsleri poole pöördumisel väga aktiivsed

ning abi konkreetse juhtumi la-hendamisel ei pruugi olla kiire.

• pöörduda kohtusse. Parim, kuid aeganõudvaim ning kulu-kaim õiguse nõudmise võimalus. Igal inimesel on oma õiguste kait-seks õigus pöörduda kohtusse, kuid selleks peab olema suur hulk pealehakkamist, julgust ning fi-nantsilisi vahendeid. Enamus puudega inimesi pigem loobub oma õigustest kui pöördub koh-tusse, kuna ollakse veendunud, et kohtuvaidlus käib üle jõu nii emotsionaalselt kui rahaliselt.

Bürokraatliku omavoli vastu võitlemiseks on ka Eestis aeg al-gatada avalik arutelu teemal, kas vajame puuetega inimeste om-budsmani?

Kas vajame veel ühte täienda-vat võimalust enne kohut, kes kä-sitleks iseseisvalt ja erapooletult üksikisiku ja riigivõimu vahelisi erimeelsusi? Puuetega inimeste ombudsmani institutsiooni loo-mise eesmärgiks peab olema kii-rem ja ühetaoline kaitse kõigile puuetega inimestele ja seda moel, kus tegelik ligipääs oma õiguste kaitsmiseks on paremini tagatud, kui pöördumisel auväärse ja aus-tatud, kuid niigi ülekoormatud kohtusüsteemi poole.

Lõpuks võidaksid õiglusest nii puudega inimesed, ametnikud kui kogu ühiskond tervikuna.

CORBIS/SCANPIX

«Olemasolev süsteem ei toeta puuetega inimeste võitlust oma õiguste eest.»

KUIDAS EDENEB PUUETEGA INIMESTE ÕIGUS-TE KONVENTSIOONI RATIFITSEERIMINE?

HANNO PEVKURsotsiaalminister:

Tänaseks on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerinud üle 100 riigi, nende hulgas 19 Euroopa Liidu liikmesriiki. Ka Eesti on liikumas jõudsalt ratifitseerimise suunas. Konventsiooni ratifitseerimisega soovib riik tunnustada kõigi puudega inimeste õigusi ning põhivabadusi, näiteks õigust iseseisvale elule, haridusele, tööle, juurdepääsetavusele nii ra-jatistele kui teabele ning sõna- ja arvamusvabadusele.

Konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu on esimeses kooskõlastusringis kõigi ministeeriumite, Eesti Puuetega Ini-meste Koja ja Eesti Inimõiguste Instituudi poolt kooskõlasta-tud. Eesti Linnade Liit ja Eesti Maaomavalitsuste liit kui koha-like omavalitsuste katusorganisatsioonid ei kooskõlastanud eelnõu, põhjendades seda muuhulgas kohalike omavalitsuste rahaliste vahendite puudusega konventsioonist tulenevate ko-hustuste täitmiseks. Eelnõu on saadetud kooskõlastamiseks ka justiitsministeeriumile, kust on käesolevate ridade kirjuta-mise ajaks tagasiside veel laekumata.

Puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimine on Vabariigi Valitsuse tegevuskava üks selleaastastest prioriteet-setest ülesannetest, seetõttu saadetakse ratifitseerimise sea-duse eelnõu pärast Justiitsministeeriumi tagasiside laekumist esimesel võimalusel edasi Vabariigi Valitsusele ning eeldata-vasti on seda võimalik teha veel käesoleval aastal. Seejärel lii-gub eelnõu edasi juba Riigikokku.

Konventsiooni ratifitseerimisega võtab riik eesmärgi puude-ga inimeste olukorda järjepidevalt parandada. Ratifitseerimise järgselt töötatakse puudega inimeste õiguste ja iseseisva toi-metuleku parandamiseks välja riiklik puudega inimeste õigus-te kaitse strateegia ning selle iga-aastased tegevuskavad.

KAS EESTIS ON TAGATUD PUUETAGA INIMESTE LIGIPÄÄSETAVUS KULTUURILE?

RAGNAR SIILkultuuriministeeriumi kaunite kunstide asekantsler

Puuetega inimeste vajadustega arvestamine nii kul-tuuriobjektide ehitamisel kui sisutegevuste kavan-damisel peaks olema iga kultuuriasutuse töö la-

hutamatu osa. Koos üldise teadlikkuse kasvuga on tõus-nud on kultuuriasutuste valmisolek ja võimekus nende teemadega tegelemisel. Olen kindel, et viimasel küm-nel aastal on olukord tunduvalt paranenud.

Pea kõikide uute kultuurihoonete ehitamise kui vanade re-noveerimise käigus on maksimaalselt silmas peetud ratastoo-lis liikujate vajadusi. Liikumispuudega inimesed on sagedased muuseumide, teatrite ja raamatukogude külastajad ning on hea meel tõdeda, et renoveeritud majade puhul juurdepääs kultuu-rist osasaamiseks tagatud. Kui osadesse saalidesse on juur-depääs lifti puudumisel raskendatud, on teatrid alati valmis ai-tama ratastoolide tõstmisel. Osades teatrites on vaegkuuljatel võimalik kuulata kõrvaklappidest lava otseheli. Hetkel on teat-rid koostöös Riigikogu liikme Jüri Jaansoniga kaardistamas võimalusi kasutada teatrites veelgi enam puuetega inimeste-ga arvestavaid lahendusi.

Kuigi juurdepääsuga seotud mured renoveerimata hoonete ning kultuuriväärtuslikes ehitistes asuvate asutustega on aas-tatega vähenenud, on täna veel selliseid raskendatud juurde-pääsuga kohti kultuuriasutuste üldarvust siiski palju.

Teine probleem puudutab vaimset kaasatust, seni ei ole pii-savalt suurt tähelepanu pööratud vaegkuuljate ja –nägijate kul-tuurist osasaamise võimaluste suurendamisele. See on üles-anne, millega tuleb kultuuriasutustel kindlasti tegeleda. Kind-lasti aitab selle protsessi kiirenemisele kaasa puuetega inimes-te enda aktiivsus kultuuri tarbida. Täna on mitmetes kultuuri-asutustes loodud võimalused puuetega inimeste kaasamiseks (sh viipekeelsed giidid), kuid asutuste endi sõnul kasutatakse neid võimalusi äärmiselt harva. Seega on vaja panustada tea-vitustööle, kaardistades juba täna kultuuriasutuste poolt paku-tavad võimalused ja jagades seda infot Eesti Puuetega Inimes-te Kojaga.

Konkreetsete näidetena tuleb kohe meelde Kumu, mille ehi-tamisel on silmas peetud puuetega inimeste vajadusi. Eesti Draamateater on oma tegevuse eest pälvinud tänuratta «Ra-tastoolis noore hea sõber». Kuigi suurem osa Eesti muuseu-mide ekspositsioonidest pole puuetega inimestele kohandatud, siis hea näitena võiks tuua 2011. aastast Eesti Vabaõhumuuseu-mi, kus projekti «Taktiilne muuseum» raames loodi vaegnägi-jatele võimalus saada osa ekspositsioonist.

Loodan siiralt, et juurdepääs kultuuriasutustele muutub jät-kuvalt aasta-aastalt üha paremaks.

2. detsember 201110 HARIDUS

Toetused, teenused ja soodustused seo-ses töötamisegaTööturu mõistes on puudega inimene see, kellel on määratud puue või kes on tunnis-tatud osaliselt või täielikult töövõimetuks. Lisaks puuetega inimestele toetatakse ka pikaajalise tervisehäirega töötuid ja tööta-vaid inimesi, kellel pikaajaline tervisehäi-re takistab töölesaamist või töötamist.

TööturuteenusedKui töölesaamist või töötamist takistab töö-taja puue või pika-ajaline terviseprobleem, siis on tööturuteenuste ja –toetuste seadu-se (lühend TTTS) alusel võimalik saada mit-meid eriteenuseid:

• tööruumide ja töövahendite kohandami-ne (läbi kohandamise muudetakse töö-keskkond või töövahend puudega inime-sele ligipääsetavaks ja kasutatavaks nt uksepakkude eemaldamine, kaldtee, tua-lett jm). § 20;

• töötamiseks vajaliku tehnilise abivahen-di tasuta kasutada andmine – liikumis-, nägemis- või kuulmispuudega töötajale (§ 21);

• abistamine tööintervjuul – nt juhul, kui töötaja vajab abi tööandjaga suhtlemisel (§ 22);

• tugiisikuga töötamine - teenus neile ini-mestele, kes puudest või pikaajalisest tervisehäirest tulenevalt vajavad tööko-

hal abi ja juhendamist (§ 23). • Samuti on puudega töötul võimalik ka-

sutada kõiki teisi tööturuteenuseid: tea-vitamist teenustest ja -toetustest; saada töövahendust ning tööturukoolitust, kar-jäärinõustamist, tööpraktikat, tööharju-tust, rakendust avaliku töö kaudu. Lisaks on olemas palgatoetus, ettevõtluse alus-tamise toetus ning mitmeid täiendavaid abimeetmeid projektidest (nt psühholoo-giline- ja võlanõustamine, hooldustee-nuste kulu hüvitamine jm).

Nimetatud abi saamiseks on vajalik pöör-duda piirkondlikkusse Töötukassa osa-konda.Lisainfo www.tootukassa.ee, www.riigitea-

taja.ee (tööturuteenuste- ja toetuste sea-dus).

Puudega inimese töökohtTöötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 101 lg 4 alusel tuleb puudega töötaja töö, töö-vahendid ja töökoht kohandada tema ke-halistele ja vaimsetele võimetele. Kohan-damine seisneb tööandja ehitise, tööruu-mi, töökoha või töövahendi puudega isiku-le ligipääsetavaks ja kasutatavaks muut-mises. See nõue kehtib ka üldkasutatava-te liikumisteede ja olmeruumide kohta, mi-da puudega töötajad kasutavad. Lisainfo: www.riigiteataja.ee Tööinspektsioon: www.ti.ee

Pikendatud põhipuhkus töövõimetus-pensionärideleTöölepinguseaduse § 57 alusel on töövõi-metuspensioni saava töötaja iga-aastane puhkus 35 kalendripäeva (kui seadus ei sätesta või töötaja ja tööandja ei ole kokku leppinud teisiti). Õigusest saada pikemat puhkust peab töötaja tööandjat teavitama (kui tööandja ei tea, et olete töövõimetus-pensionit saav isik). 28-t kalendripäeva üle-tav puhkuseosa hüvitatakse tööandjale rii-gieelarvest kui tööandja esitab Sotsiaal-kindlustusametile vastava avalduse. Lisainfo: Sotsiaalkindlustusameti koduleht www.ensib.ee, www.riigiteataja.ee (tööle-pinguseadus)

KAS SA TEADSID, ET...

SVEN KÕLLAMETS TTÜ erivajadustega üliõpilaste nõustaja

Tallinna Tehnikaülikool on viimase kümne aasta jook-sul oma tegevusega tõesta-nud, et ei ole sugugi utoopi-line eeldada, et ülikool või kutsekool suudab vastu võt-ta, arendada ja eneseteos-tust pakkuda kõigile vaim-selt võimekatele isikutele, füüsiline puue või kõrgem vanus pole siin erand.

Enamasti me ei mõtle sellele, et eri-vajadusega inimene võib olla täisväärtus-lik ühiskonna liige ja vahel me isegi ei tea, et kellelgi erivajadus on. Leonardo da Vinci ja Albert Einstein olid düsleksikud, Isaac Newton kokutas, Walt Disneyl, Thomas Edisonil, Georg Washingtonil ja Alexander Bellil olid õpiraskused, Cae-saril ja Leninil epilepsia, Peeter I astma ja Churchill oli liikumispuudega. Eestis puudub selge ülevaade, palju on koolides ja ülikoolides düsleksikuid, kui palju noo-ri õpiraskuste või düsleksia tõttu täna koolist või ülikoolist välja langeb ja kellel neist oleks sarnaselt eelpoolmainitud suurmeestega olnud samasugune po-tentsiaal ühiskonda panustada.

Kommunikatsiooniekspert ja TTÜ õppejõud Agu Uudelepp on viidanud, et ühiskonna jaoks on «aheldamata» puudega inimene, kes ei ole ohver ega kulukas koorem ühiskonnale ülal pida-da, umbes seal, kus asuvad ausad po-liitikud, õnnelikud vanainimesed, ufod või jõuluvana – tegelikult me väga nen-de olemasolusse ei usu. Viitab ju sõna «invalid» algses tähenduses, et veidi kehtetud tegelased tulevad teevad just-kui vääraid asju – nt tulevad ülikooli oodates takistusteta ligipääsu. Rääki-des puuetega inimestest kõrghariduses, räägime me tegelikult sama elementaa-rsetest soovidest, ligipääsust ja kvali-teedinäitajatest, mis on endastmõiste-tavad kogu ühiskonnale. ENESESTMÕISTETAVAD SOOVID?

Igaühe jaoks on esmatähtis, kas ta tunneb end turvaliselt, iseseisva ja täis-väärtuslikuna, kas ta näeb oma elul ees-märki, väljakutset, arenemisvõimalust või on temas ja teda ümbritsevas ühis-konnas valdav pigem arusaam, et tema soovid ja lootused on utoopilised ja teostamatud. Puudega üliõpilasel, nagu igal inimesel on oluline teada, et teda pole muudetud ohvriks ja abivajajaks seal, kus ta lihtsate võimalustega oleks saanud olla iseseisev ja sõltumatu.

See eeldab iseseisvust ja eneseteos-tust ka pisiasjades. Pisiotsused jätta seekord sisse lülitamata auditooriumi helivõimendustehnika, kirjutada loen-gus tahvlile, elektroonilisi õppemater-

jale laiali jagamata, eelistada kõnnitee-de ja sissepääsude juures 5 cm kõrge-mat äärekivi, valida viis kraadi järsem kaldtee, jätta paigaldamata käsipuu või lift võivad mõne teisiti nägeva, kuulva või liikuva inimese jaoks tähendada in-fokadusid ja iseseisvuse, õppimisvõime ning motivatsiooni kadumist – kokku-võtlikult huvitava ja arendava õppe-protsessi ootamatut lõppu.

Eneseteostuseks tahab igaüks olla sil-distatud inimese, mitte abivajava ohvri-na. Inimene lepib, et ta vahel vajab kaas-inimese abi, kuid ta tahab seda vajada nii vähe, kui võimalik ja otsustada ise, millal ta seda vajab. Asjad, mida peetakse puue-tega inimestele ehitatuks, aitavad oluli-selt ka koristajaid, pakilaadijaid, lapse-vankriga külalisi, jalgrattureid.

Tänases demograafilises situatsioo-nis, kus räägime pensioniea tõstmisest ja elukestvast õppest, ei piisa enam li-gipääsust vaid auditooriumisse, on va-ja ka kõigile loetavaid õppematerjale ning ligipääsu tudengiklubisse ja -üri-tusele

Ülikool peab tagama, et erivajadus-tega õppuri põhienergia ei läheks õp-pimise asemel pidevale korduvale sel-gitustööle, taotluste esitamisele ja talle sobimatute õppematerjalide töötlemi-sele. Kvaliteetsed õppematerjalid, laia-põhjaline nõustamine ja iga tudengi vaimse ja füüsilise tervisega tegelemi-ne on kaasaegse õppeprotsessi osa, mis peab olema kättesaadav nii puudega kui puudeta üliõpilasele. Kui ise vaja-likku õppeainet või tingimusi pakkuda ei saa, tuleb teha koostööd teiste üli-koolidega ja partneritega ning leida so-biv võimalus. NÄOGA ÜHISKONNA POOLE

Tasub mainida, et TTÜ oli üks esi-mesi Eestis, kes pakkus uue sajandi al-guses väljastpoolt Tallinna tulnud ra-tastoolikasutajale elamisvõimalusi ühiselamus. On teada, et ka nõukogu-de ajal õppis tollases TPI õhtuses õp-pes mitmeid polümeliiti põdenud hili-semaid insenere ja teadlasi. 2011. aas-tal astus TTÜsse sisse rekordiline arv erivajadustega tudengeid ning tänaseks elab TTÜ ühiselamutes juba pooltosi-nat ratastel veerevat tudengit.

Jääb üle vaid nõustuda hariduspro-rektor Kalle Tammemäega, et ülikool peab olema näoga ühiskonna poole ning arvestama selle koosseisu eripä-radega. Varem või hiljem tasub see ära. Ehk on see innovaatiline «väljaspool kasti» mõtlemine üks paljudest tule-vastest Eesti edu pantidest.

Ülikool peab olema näoga ühiskonna poole ning arvestama selle eripäradega

Arvestame erivajadustegaTallinna Tehnikaülikooli õp-peprorektor Kalle Tamme-mäe, milline on täna üli-kooli seisukoht erivajadus-tega õppurite osas?

Uues õppetegevuse strateegias si-saldub peatükk erivajadustega inimes-te juurdepääsu ja õppimisvõimaluste erisuse kohta. Ülikool peab arvestama ühiskonna kogu liikmeskonnaga ja olema võimalikult hästi valmis eriva-jadustega õppurite vastuvõtuks. Kuidas leida mõistlik tasakaal suur-te kulude ja võimaliku tulevase suu-re kasu vahel?

Siin on oluline, et iga ruumilise või tehnoloogilise muudatuse korral tuleb läbi kaaluda selle erivajaduslik aspekt. Usun, et see on juba saamas üldise kultuuri osaks. Millisena te näete hetkel TTÜ või-mekust ja teadlikkust pimedate õpetamisel?

Vastavat pedagoogilist kompetent-

si on vähe, see akumuleerub ja levib aeglaselt. TTÜ inseneripedagoogika keskus, mille üheks rolliks on tehnika-valdkonna õpetajate ja õppejõudude koolitamine ning enesetäiendamine, saaks olla ka selle kompetentsi kand-jaks ja levitajaks. Kas kuulmispuudega üliõpilastele mõeldes oleks võimalik auditooriu-mite mürataset vähendada?

Rääkides kuulmispuudega üliõpi-lastest ja mürataset vähendavatest tehnoloogilistest lahendustest, siis sel-

liste seadmete lisandumine auditoo-riumitehnikasse oleks kahtlemata te-retulnud, eriti Tehnikaülikoolis. Olu-liselt lihtsam on nende integreerimi-ne uutesse ehitatavatesse auditooriu-mitesse, palju kulukam olemasoleva-tesse. Lootust on, et lähiaastatel ava-nevad uued tõukefondide meetmed tulevad ka siin appi.Kuidas aidata õppejõududel koos-tada sobivaid õppematerjale ja juu-rutada selliseid õppemeetodeid, mis vähendaksid puudest tulenevaid in-fokadusid?

TTÜ-s on käesoleval aastal moo-dustatud Haridustehnoloogia keskus, mille spetsialistid on valmis nõusta-ma õppejõude materjalide etteval-mistamisel, kuidas arvestada erivaja-dustega tudengitega. Samuti saab an-da soovitusi tehniliste erivahendite või -rakenduste kasutamise osas. Osa lahendusi on kaasaegsetesse süstee-midesse sisse ehitatud, kuid neist ei olda tavakasutaja rollis reeglina tead-lik. Ka haridustehnoloogiakeskus peab veel selles osas arenema ja juur-de õppima.

Tehnikaülikooli esmakursuslastele korraldatud üritus. Sven Kõllamets vaatab, kuidas tütarlapsed-esmakursus-lased üritavad takistusrada läbida. AUTOR: ERAKOGU

Kalle Tammemäe. AUTOR: ERAKOGU

«Pisiotsused: jätta seekord sisse lülitamata auditooriu-mi helivõimendustehnika või kirjutada loengus tahvlile elektroonilisi õppematerjale laiali jagamata võivad tähen-dada palju.»

2. detsember 2011 VÄLIS/TEHNOLOOGIA 11

LapsepuhkusTöölepingu seaduse § 63 lg 2 toob välja, et puudega lapse emal või isal on õigus saa-da lapsepuhkust üks tööpäev kuus kuni lapse 18-aastaseks saamiseni, mille eest tasutakse keskmise töötasu alusel. Pool-te kokkuleppel on võimalus päevi liita. Puh-kusetasu hüvitatakse tööandjale riigieel-arvest Sotsiaalkindlustusameti kaudu. Lisainfo: Sotsiaalkindlustusameti koduleht www.ensib.ee, www.riigiteataja.ee (tööle-pinguseadus)

Tasustamata lapsepuhkusTöölepingu seaduse § 64 lg 1 alusel on emal või isal, kes kasvatab kuni 14-aas-

tast last või kuni 18-aastast puudega last, õigus saada igal kalendriaastal kuni 10 tööpäeva tasustamata lapsepuh-kust.Lisainfo: www.ensib.ee, www.riigiteataja.ee (töölepinguseadus)

Sotsiaalmaksu maksmise erijuhudSotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 1 p 5 ja lg 3 alusel tasub riik osaliselt sotsiaalmaksu äriühingus, mittetulundusühingus, sihtasu-tuses või FIE-na töötava töövõimetuspen-sionäri eest. Riik tasub sotsiaalmaksu osa, mis ületab riigis kehtestatud töötasu ala-määra, ülejäänud sotsiaalmaksu tasub töö-andja.

Lisainfo: www.riigiteataja.ee (sotsiaalmak-suseadus)

Sotsiaalmaksu tasumine hooldajatoe-tust saava isiku eest.Sotsiaalmaksuseaduse § 6 lg 11 punkti 1 alusel maksab vald või linn sotsiaalmak-su isiku eest, kes hooldab puudega täisea-list isikut ja kellele valla- või linnavalitsus maksab toetust puudega isiku hooldami-se eest (tingimusel, et hooldaja ei tööta ega saa riiklikku pensioni). Samuti maksab vald või linn sotsiaalmak-su isiku eest, kes hooldab puudega last ja kellele valla- või linnavalitsus maksab toe-tust puudega lapse hooldamise eest (tin-

gimusel, isik ei tööta ega saa riiklikku pen-sioni). Lisainfo: www.riigiteataja.ee (sotsiaalmak-suseadus)

Soodustused tööandjale tulumaksusea-duse aluselTulumaksuseaduse § 13 lg 3 punkt 21): Puu-dega inimesele, kellel on vajalik kasutada tööle- ja kojusõiduks isiklikku sõiduvahen-dit, võib tööandja maksta hüvitist sõiduku-lude katmiseks. Tingimus on, et isikul ei ole võimalik/suured raskused kasutada ühistransporti. Hüvitisele on kehtestatud piirmäär 256 eurot kalendrikuus ja sõitu-de kohta tuleb pidada sõidupäevikut.

Samuti ei maksustata tulumaksuga töö-andja poolt puudega töötajale (sh töövõi-metuspensionit saavale või vähemalt 30% detsibellise kuulmislangusega isikule) an-tud abivahendeid. Peab silmas pidama, et abivahendite summa ei ületaks 50% tööta-jale kalendriaasta jooksul makstud välja-maksete summast (tulumaksuseadus § 13 lg 3 punkt 8). Tulumaksuvabastus laieneb ühtlasi töö-andja poolt tehtud kulutustele, mis on teh-tud töötaja tööõnnetuse või kutsehaiguse tagajärjel saadud tervisekahjustuse raviks (tulumaksuseadus § 13 lg 3 punkt 10). Lisainfo: www.riigit