E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T Nr 4 (93) 22. mai 2015

Ilmub „101 Eesti laeva”Populaarses sarjas „101 Eesti...” on ilmunud Mati Õuna ja Hanno Ojalo raamat „101 Eesti laeva”, mis tutvus-tab mere-, jõe- ja järvelaevu kogu nende mitmekesisuses: kauba- ja reisilaevad, sõja- ja piirivalvelaevad, teadus-, hüdrograafia- ja õppelae-vad, kala- ja tulelaevad ning tänapäe-val üha enam levinud lustisõidulae-vad. Raamatu annab välja kirjastus Varrak.

Täna, 22. mail kell 17 toimub raamatu esitlus Rahva Raamatu kaupluses Viru keskuse 4. korrusel.Kohal on autorid, kes jagavad ka autogramme. Laevadest ja muust vestleb nendega Mart Juur.

Nöbinina uued seiklusedMai algul ilmus Kristiina Kassi uus lasteraamat „Nõianeiu Nöbinina ja korstnapühkija”, mis on järg raama-tule „Nõianeiu Nöbinina”. Uues raamatus on Nöbinina endiselt perekond Puravike juures, kuid rahu-lik aeg ei kesta kuigi kaua – selle eest hoolitsevad üks vahva korstna-pühkija, üks mitte nii vahva korstna-pühkija, varandust otsiv Rikaste pere ja ootamatult kaela sadanud sugu- lased – kari metsikuid nõiamoore. Segadusest hoolimata saab maha peetud ka suur sünnipäevapidu. Toredad pildid on joonistanud Heiki Ernits, avaldas Tänapäev.

Timothy Snyder sai Maarjamaa Risti teenete- märgi4. mail andis president Toomas Hendrik Ilves Kadriorus 20. sajandi Euroopa, aga eriti Ida-Euroopa aja- lugu suurepäraselt mõtestanud Yale’i ülikooli professori Timothy Snyderile üle Maarjamaa Risti III klassi teenete-märgi. Snyder pälvis tunnustuse kui Kesk- ja Ida-Euroopa ajaloole keskendunud teadlane ning Euroopa lähiajalugu käsitleva mõjuka teose „Veremaad: Euroopa Hitleri ja Stalini vahel” autor. Viimase andis 2011. aastal välja kirjastus Varrak. Äsja aga ilmus Varraku kirjastuselt Snyderi teos „Punane prints. Ühe Habsburgi-de soost ertshertsogi salajased elud”, mis räägib Wilhelm von Habs-burgi vastuolulisest ja sündmuste-rohkest eluteest.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit© EKL 2015

„Kirjak” toob kevadeRohkem kui kahe aasta eest tõstatus kohaliku 25 kaunima raamatu valimi-sega seoses taaskord küsimus tüpo-graafia osas. Alati kommenteerib žürii kandidaate, et tüpograafia on kas väärikas, eklektiline või nõrk. Lisatud omadussõnad on kenasti arusaada-vad, aga mis loom see tüpograafia ise on?

Tallinnas oli tulemas Balti Raamatu-mess ja võimalus hariva ürituse korraldamiseks rahvusraamatukogus soodne – teeks seminari ja kutsuks väljamaalt oskajaid esinema, et oleks rahvusvahelist suhtlust ja õlg õla tunnet kolleegidega. Kuna lähemalt on lektori transport odavam, siis kutsume esinejaid eelkõige naaber-riikidest ja soodustame sedasi ka regionaalset erialast suhtlust.

Tüpograafia on detailide mõistmine ja peen teadmine, mis jõuab kohale tükkhaaval pikema aja vältel. Neid ini-mesi ei ole kogukonnas protsentuaal-selt palju, keda selline teema erutaks. Siiski on „Kirjak” kord-korralt kasva-nud. Alustasime rahvusraamatukogu väikeses konverentsisaalis ja kui areng samas tempos jätkub, siis jääb meile ka suur saal varsti kitsaks.

Värske traditsioonina kogunevad aprilli alguses Tallinnas disainerid, küljendajad, kirjastajad ja tudengid. Eks publiku huvi on pisut erinev, aga oleme esinejate valikul ja programmi kokkupanekul lähtunud põhimõttest, et igaühele oleks midagi huvitavat. Mõnda huvitab rohkem tehniline, teist teoreetiline pool, kes tahab tea-da, mitu tähte ritta mahub, keda huvi-tab rohkem, miks üks või teine tähe-vorm ajalooliselt selliseks on kujune-nud või mis on digitaalne raamat.

Sel aastal toimus „Kirjak” juba kolmandat korda ning esmakordselt olid esinejatega esindatud kõik meie naaberriigid ja boonusena ka Leedu. Terve päeva vältel kokku kaheksa põnevat loengut kujundamisest, küljendamisest, tüpograafia õpetami-sest kõrgkoolis, müstilistest märgi-süsteemist Läti rahvusvöödes, tähte-de joonistamisest käsitsi ja arvutiga. Et rõõmu jätkuks pikemaks, laienda-sime sel aastal formaati ka kahepäe-vase kriidikalligraafia meistriklassiga seminarile järgnenud nädalavahetu-sel, mille viis läbi Igor Mustaev Moskvast.

Kõikidele küsimustele muidugi vastuseid ei saanud ja ega Eesti ini-mene ei ole ka suurem küsija avalikul üritusel. Siiski on tore näha koos kõi-ki neid inimesi, kellele tüpograafia korda läheb ja kes selles vallas pare-mini proovivad toimetada. Igapäeva-töös kirjatähti kujunduses kasutajad nägid seminaril inimesi kes neidsamu tähti arvutisse ajavad, said teada, et sellised tüübid on päriselt olemas ja tegelikult ka päris toredad, kuna jagavad samu väärtusi.

kolumn uudised

Narva ajalugu Mai lõpus ilmub Merike Ivaski ja Svetlana Andrejeva koostatud raamat „Narva – kuninganna Kristiina kroonijuveel”. Raamat näitab Narva linna muutunud ilmet, sõjas hävinud barokkarhitektuuri ja selle asemel kerkinud uut linna. Enam kui 200 fotot sisaldava raamatu avaldab Tänapäev. Vt lk 3

Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 17. juunil.

FOTO

IRIN

A V

AS

SIL

JEVA

/NO

RD

EN.E

E

Nordic Noir – ühtaegu olev ja olematu fenomen

MART ANDERSONtüpograaf ja seminari korraldaja

TRIIN OPPI Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis

Sarimõrvarid, kes on aastaküm-neid märkamatult tegutsenud. Ahistajad ja piinajad, kelle vas-tu lõpuks keegi vastu astub

ning kurjategija saab teenitud karistu-se, õiglus pääseb võidule. Kangelased meie, n-ö tavaliste inimeste seast: viga-de, nõrkuste ja pahedega, kuid samas on neil omadusi, mis muudavad nad erakordseks, kaastundlikuks ja äärmi-selt sümpaatseks.

Nii võiks väga üldistavalt kokku võt-ta Põhjamaade krimikirjanduse, mis on maailmas tuntud ühisnimetaja all Nordic Noir. Hea kriminull haarab lu-geja oma hirmuäratavasse haardesse, sunnib teda mõtlema, analüüsima ja nõudma lahendusi. Lõpuks peab hea pääsema võidule, lugejat kannab edasi lootus.

Kui krimikirjanduse karakteristikud on üldiselt samad kogu maailmas, mis muudab nii eriliseks Põhjamaade kri-mikirjanduse, Nordic Noir’?

Ajakirjanik ja raamatublogija Jaan Martinson rääkis aprillis toimunud ju-ba kolmandal Põhja- ja Baltimaade kir-

jandusfoorumil, mis kandis seekord pealkirja „Nordic Noir – Põhjamaade põnevik”, et Põhjamaade krimi on tu-me ja aus ning käsitleb kohalikke prob-leeme, mitte maailma hävitamist. Mar-tinson rõhutas, et Põhjamaade autorid teevad põhjalikku uurimustööd ning enamik kirja pandud juhtumeid on päriselt aset leidnud. Näiteks lood tänavalastest.

Rootsi krimikirjanduse ekspert ja kir-janduskriitik Kerstin Bergman ning Taani Krimiakadeemia liige ja kirjan-duskriitik Bo Tao Michaëlis tõdesid, et kuigi Põhjamaade kriminull toob tänu-väärselt esile ühiskonna probleem- kohad, algatab arutelusid ja paneb tabuteemadest kõnelema, siis loodud tumedale realistlikule maailmale on põnevuse loomiseks sageli siiski paar vinti peale keeratud.

Samuti käituvad Põhjamaade krimi-nullide kangelased sageli ebatüüpiliselt sealsele ühiskonnale. Näiteks Stig Lars-soni loodud Lisbeth Salanderi tegelas-kuju on täiesti ebatüüpiline Rootsi ühiskonnale suhtumisega „kui teed mulle halba, teen sulle halba”.

Tänapäeva Põhjamaade krimikirjan-duses segunevad üha enam erinevad žanrid: kriminalistika, psühholoogia, romantika, ulme. Michaëlise sõnul on

Taanis kuumimad teemad natsiokupat-sioon, sõda, juudid ja holokaust. „Samas ka paranoilised romaanid par-lamentarismi kukutajatest. Enamik kri-mikirjanikke on vasakpoolsed, kuid üha enam on ka parempoolseid, kes hoiatavad sisserändajate ja islamiriigi eest,” rääkis Michaëlis.

Kuna Põhjamaade krimikirjandus on riigiti väga erinev, siis on Nordic Noir pigem kaubamärk kui konkreetne mõiste. Põhjamaade krimieksperdid ja kirjanikud on samas nõus koonduma selle ühisnimetaja alla, sest mõistavad, et nii on lihtsam maailmakirjanduses enda kohta leida ja raamatuid turunda-da.

9. aprillil avas Tallinna raamatumes-si juba kolmandat korda Põhja- ja Bal-timaade kirjandusfoorum, mille kutsus ellu Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis. Foorum toimus koos-töös Eesti Kirjastuste Liidu, Raamatu-koguhoidjate Ühingu ja Tallinna Raa-matumessiga. Põhjamaade Ministrite Nõukogu Eesti esinduse lähedased koostööpartnerid olid Põhjamaade saatkonnad ja Soome Instituut Eestis ning Eesti Rahvusraamatukogu. Kir-jandusfoorumi toimumist toetas EV Kultuuriministeerium. Foorumist saab lähemalt lugeda www.norden.ee.

Nagu juba tavaks saanud, annab Tallinna raamatumessile avalöögi kirjandusfoorum. Sel korral oli keskne teema Põhjamaade krimikirjandus. Foorumi korraldaja on Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindus Eestis.

Eesti maadlusmeistrid läbi aegade. Na-gu on Heiki Nabi, kes samuti Karuksi raamatus intervjueeritav.

LURICH JA TÄIVoldemar Panso portreeraamat ilmus 40 aastat tagasi. Sellel teosel on Eesti kultuuriloos oma koht, seega ühtlasi ka spordiloos. Panso „Georg Lurich ja täi” on omas laadis meistritöö. Lurichi-ga ei saanud Karuks intervjuud teha, täihammustus Armaviri linnas viis maadluse suurkuju meie seast juba ligi sajand tagasi.

Pansoga võis Karuks ajaliselt interv-juu teha küll. Vahva kujutluspilt: Ka-ruks ja Panso vestlemas Lurichi asjus! Pansost veel nii palju, et tema portree-deraamatus leidub visand Johannes Kotkast, teisest Eesti maadluse suur- kujust, kes oli üks veart mees. Need kaks võinuks oma tee ja tähendusega olla manulised Karuksi raamatus.

Intervjueeritavate valik sõltus arvata-vasti ka sellest, kas autoril oli võtta so-biva pikkusega töö. Tean, et esialgu ka-vandas Karuks oma raamatu tüübirik-kamana. Tema praegune valik on puh-talt autori valik, nagu oli nelja aasta eest ilmunud „101 Eesti spordilugu”. Seegi assortii võinuks olla teisem nagu „Kaheksal kangelgi”. Sõltub huvilistest, mida nad sedasorti üllitistest ootavad.

Eestis ilmub spordiraamatuid arvuli-selt küllalt. Koguni nii palju, et ma po-le sugugi kindel, kas ma neid kõiki lu-genud olen. Teine asi on mu meelest nende headusega. Karuksi intervjuu-raamatut maksab lugeda küll. Ta pluss on selles, et lubab kõrvutada vanemaid ja nooremaid Eesti sporditippe. Tippe, keda kodumaises spordis hakkab aas-ta-aastalt vähemaks jääma. Seda enam tasub lugu pidada neist, kes meil ole-mas on. Kange kaheksa on.

Kaheksa kangetTiit Karuks200 lk kõva köide

JAAN JÜRINE

Tuntud raadiohääl Tiit Karuks on pärast erruminekut virgaks kirjameheks hakanud. Kolme aasta jooksul tuli juba kolmas

kaantevahe. Tea, kas tal on kratt abiks või kirjutab ta kusagilt maha?

Viimane väide näib õige olevat. Oma „Kaheksa kange” esitlusel tänas Karuks oma vanimat lapselast Johanna Ma-riat, kes aidanud vanaisal intervjuud makilindilt maha kirjutada. Intervjuud, mille Karuks erineval ajal kas Vikerraa-dios või Kukuraadios eetrisse lasknud. Omaenda usutluste kasutamiseks and-nud tööandjad Karuksile lahkesti loa, sest seadust mööda on kirjatükk, mille autor käest andnud ja selle eest hono-rari saanud, uues elus tööandja oman-dus. Ja kui autor tahab oma loomingu-le edaspidi kummarduse teha – sealt lause või paar näpates −, tuleb tal uutelt omanikelt luba nõutada. Seda-puhku Karuks vangitorni ei lähe.

MÕNED VASTAMATA KÜSIMUSEDLäheme nüüd libedale jääle. Olen lu-genud mõningaid Urmas Oti nime all ilmunud raamatuid, milles on enam-vähem üks-ühele ümber pandud te-lestaari kõmutekitanud intervjuud. Vä-hem tähtis, kellele need intervjuud pä-rast Oti lahkumist kuuluvad – pärijate-le, kirjastuste preilidele-härradele või kogunisti Oti kuulajaile? Seda enam, et Ott ise neid usutlusi vist küll heli-kandjalt maha ei kirjutanud. Kuid see selleks...

Siinkohal kutsun mõtlema, kuhu need eetris kõlanud intervjuud žanrili-selt kuuluvad. Kas nad on – olgu Oti, Karuksi või kelle tahes tehtud − kõne-levad intervjuud või hoopis kirjutatud intervjuud? Näiteks Oti Asmerite-raa-matus mind lausa häiris dilemma: kõ-neldud või kirjutatud? Oti autorsus või kirjastaja tahe?

Kirjutava ajakirjanikuna usun, et ka trükitud tekst võimaldab meistri käes edasi anda värve, lõhnu, pooltoone, meeleolu ja palju muud, mis lugejale hinge poeb. Helikandjal räägivad oma

keelt kõneleja hääletoon, hingamine, pausid, leksika. Kõneldud intervjuus on rool usutleja käes. Tema valib küsi-mused ja määrab intervjuu suuna.

Kumb see siis parem on? Kumbki ei ole parem. Kõneldud ja kirjutatud intervjuu on mu arusaamist mööda lihtsalt erinevad asjad. Kauaaegne tut-tav Karuks on täpne ja põhimõttekin-del. Otsustanud kõneldud intervjuus kasutada usuteldava täpset sõnastust, Karuks seda teebki. Ja saab (mõnikord) tulemuseks ebaharilikus sõnade järje-korras mõttetuse: „Ei, ma kindlasti ei ole rahul. Mõlemal oli võimalik (edasi) õppida, nad seda ei otsustanud teha.” Lugupidamisest Tiit Soku ja teiste in-tervjueeritavate vastu oleks võinud lau-sestust pisut kõbida.

Veel parem võimalus oleks nn kõnel-dud intervjuud välja anda helikandjal – nagu seda mõnel pool tehtud ongi.

SALUMETS SIIN, SALUMETS SEALJuhuse tahtel ilmus teineteise järel kaks üllitist, kus peategelasi Jaak Salumets. Esmalt biograafia Andrus Nilgi sulest, seejärel Karuksi intervjuuraamat, kus üks kangetest samuti kossulegend. Salu-mets on nagu sabaga täht. Pea poolt selge ja siiras, saba kaob uttu. Mõtlen pea all Paide poisi mängija- ja treeneri-aastaid, kus mees oli mõistetav, arusaa-dav ja usaldatav. Hiljem, kui Salumets jõudis karate läbi idamaiste tarkuste lättele, hakkas poliitikuks ja pidas pal-jusid muid ameteid, muutub pilt ähma-seks. Mul on raske mõista poliitikuid.

Muidugi, ajakirjanik proovib kaane alla piiluda. Samas võtmes on kossu-mehele katsunud läheneda Nilk, kes on tähendamissõnadega varustanud iga peatüki. Võimalik, et mõned luge-jad leiavad neist (spordi)raamatuist mõttesügavust.

Lihtsaim lahendus on tavaliselt õige. Kaheksa kanget, Salumets nende hul-gas, on spordimehed ja mitte vaimuini-mesed. Jäägu igaüks oma liistude juur-de. Kaheksast intervjuust, kaheksast kangest, on minu maitsele lähemal August Englase lugu. Selles on kahe-kordne ilmameister nagu ta on. Niisu-gune nagu on olnud (maalt pärit)

Lia tordid kaunil Kärdik keraamikal152 lk, kõva köideKaunil vaagnal serveeri-tud tort võiks olla iga piduliku õhtu-söögi lõppakord. Selles raamatus on jõud ühendanud kirglik tordisõber Lia Virkus ja keraamik Kristel Kärdi. Ligi 60 tordiretsepti seas on palju Lia lemmikuid – juustutorte, samuti šokolaadi-, tiramisu- ja beseetorte. Ei puudu isegi peedi-, kibuvitsa-, kõrvitsa- ja porganditort. Kõik tordid on Kristel Kärdi ehk Kärdik Keraamika loodusest inspireeritud keraamilistel alustel, pakkudes ideid, kuidas mait-semeeli hellitav magusaamps lauale anda nii, et see ka silma paitab.

TorditeadusMarika Sinkkonen124 lk, kõva köideSellest raamatust leiad põnevad ja samas liht-sad ideed OMA TORDI valmistamiseks ja kaunistamiseks. Autor annab tordi-tegemisest kokkuvõtliku ülevaate ning tutvustab põhilisi töövõtteid ja -vahendeid. Head nõu jagab nipitas-ku, kuhu alati piiluda saad. Inspirat-siooniks toodud kaunid tordipildid in-nustavad järele proovima. Julge pea-lehakkamisega tuled kõigega toime, tasub vaid käed suhkruseks teha ja alustada.

Gluteenivabad küpsetisedMare Angerjärv, Annela Vaga, Annika Ojeda Ramos196 lk, kõva köide„Gluteenivabad küpsetised” on seni põhjalikem kokaraamat gluteeniva-bast magusate kookide küpsetami-sest. Pakume lugejale valikut klassi-kaliste kookide retsepte gluteeni- vabas versioonis ning anname põhja-likke näpunäiteid ja õpetusi gluteeni-vabaks küpsetamiseks, et inspireeri-da igaüht oma lemmikretsepte soovi korral gluteenivabaks muutma.

Raamatus toodud ligi 60 retsepti hulgast leiad palju klassikalisi küpse-tisi ning lisaks ka mõningaid uudseid ideid. Enamiku retseptide järgi on või-malik kooke valmistada ka laktoosi- ja/või kaseiinivabalt.

Tervise hoidmise toidud 3 Laktoosita. Kaseiinita. GluteenitaMaire Vesingi176 lk, kõva köideÜle 80 retsepti sisaldav põhjalik kokaraamat on mõeldud kõigile, kes peavad loobuma igapäevases toidus lehmapiima ja gluteeni sisaldavatest toiduainetest.

Raamatu autor Maire Vesingi õpe-tab igapäevaelus välja tulevasi kokki ning korraldab eritoitumise koolitusi, näiteks lapsdiabeetikute vanematele. Ka oma pereliikmetele on tal tarvis valmistada toite ilma lehmapiima ja nisuta. Seetõttu teab ta, et piima- ja gluteenitalumatus ei takista tegemast ega nautimast mitmekesiseid ja maitsvaid roogi.

Koostöös toitumisterapeut Annely Sootsiga valminud kokaraamat sobib nii neile, kes soovivad muuta oma toidulauda tervislikumaks, kui ka nei-le, kelle tervis ei luba sugugi tarbida gluteeni, laktoosi ja kaseiini, osa retsepte on ka ilma munata.

Lisaks retseptidele pakub raamat rohkesti kasulikku teavet toitumise abil tervise hoidmise kohta.

Raamat on „Tervise hoidmise toitu-de” sarjas kolmas. Sellele eelnesid „Diabeetiku kokaraamat” ja „Gluteenivabad toidud”.

Warren Buffetti eduluguRobert G. Hagstromtõlkinud Krista Kallis288 lk, kõva köideRaamatus käsitletakse järgnevaid teemasid: • kuidas mõelda nagu pikaajaline

investor, st kuidas mõelda nagu Buffett?

• miks on „vastumeelsus kaotuse ees“ ehk enamikule investoritele omane tendents tähtsustada üle rahalist kaotust üks suurimaid la-hendamist vajavaid probleeme?

• miks on turu tõusude ja mõõnade puhul just ratsionaalne käitumine olnud Buffetti investeeringute edukuse võtmetegur?

• analüüs, mis puudutab Buffetti hiljutist ettevõtte H. J. Heinz oman-damist ning investeeringut IBMi aktsiatesse.

Raamat selgitab Buffetti lähenemise psühholoogilisi aluseid, olles seega parim olemas olev juhiste kogumik, mille abil omandada need põhimõt-ted ja käitumisviisid, mis on teinud Buffettist meie põlvkonna suurima investori.

Dublin StreetSamantha Youngtõlkinud Eva Finch380 lk, pehme köideNeli aastat tagasi jättis Jocelyn seljataha traagilise mineviku Ameerika Ühendriikides ja alustas uuesti Šotimaal. Vaikides maha oma leina, ignoreerides valusaid mälestusi ja jätkates ilma lähedaste suheteta. Tema üksildasevõitu elu kulgeb rahu-likult kuni kolimiseni uude korterisse Dublin Streetil, kus ta kohtab meest, kes tema hoolikalt korraldatud maa- ilma segi paiskab.

Jumalate leiutamineMatthew Knealetõlkinud Lauri Liiders264 lk, kõva köideMis sundis sügavates koobastes varju otsivat eelajaloolist inimest palves vaimude poole pöörduma? Ja miks usk sestpeale jõudsalt on edenenud, vormides oma teel tuhandeid põlv-kondi šamaane, vaaraosid, asteekide preestreid, maiade valitsejaid, juute, budiste, kristlasi, natse ja saientoloo-ge? Nagu meie unistused ja hirmud on aastatuhandete jooksul muutu-nud, nii on muutunud ka uskumused. Meie loodud jumalad on arenenud meiega koos sel ajaloolisel teekonnal, mis on täis inimohvreid, poliitilisi ra-hutusi ja veriseid sõdu. Usust sai ini-meste suurim ja töömahukaim leiutis.

Ääretu meriRick Yanceytõlkinud Raili Puskar300 lk, kõva köideCassie Sullivan elas koos kaaslastega üle Teiste neli hävituslai-net. Nüüd, kus inimrass on peaaegu hävitatud ja mööda maad liigub Viies Laine, on nad valiku ees ‒ valmistuda talveks ja loota, et Evan Walker tuleb tagasi või asuda otsima teisi ellujää-nuid, enne kui vaenlane nad üles leiab. Sest järgmine rünnak on enam kui võimalik – see on lausa vältimatu.

Kui jõuab kätte viimane lahing elu ja surma peale lootuse ja meeleheite, armastuse ja vihkamise vahel, ei oska mitte keegi ennustada ette sügavust, milleni Teised võivad vajuda ega kõr-gusi, milleni inimsus võib tõusta.

Järg Rick Yancey menukale romaa-nile „Viies Laine”, mille põhjal valmi-va filmi esilinastus on 29. jaanuaril 2016. Peaosas Chloë Grace Moretz, kes on muuhulgas mänginud ka Martin Scorsese filmis „Hugo”.

ilmunud ilmunud

Kirjutatud või kõnelev usutlus?

Treener Salumets jagab mängijaile juhtnööre.

FOTO

EES

TI S

POR

DIM

UU

SEU

M

ajakirjade kirjastus WWW.RAAMAT24.EE NR.4 (93) 22. mai 2015 2

Sõdur Ivan Tšonkini elu ja ebatavalised seiklused IITroonipretendentVladimir Voinovitšsari „Punane raamat”tõlkinud Jüri Ojamaa358 lk, kõva köideIvan Tšonkin on ilmasõja alguse möö-da saatnud ääremaa kolhoosi lähistel hädamaandumise teinud lennukit valvates ja külanaise Njuraga lõbusalt aega veetes. Nüüd on ta reeturina arreteeritud ja ootab Dolgovi linna vanglas nr 1 oma edasist saatust. See on teine osa kolmest Ivan Tšonki-ni seiklustest pajatavast raamatust, mida on sageli nimetatud „vene Švejkiks”.

Valge varese anatoomiaAndrea Portestõlkinud Jana Linnart248 lk, pehme köideKui endine üksiklane Logan McDo-nough ühel ilusal septembrikuul kuu-mema, lahedama ja saladuslikumana kui kunagi varem välja ilmub, siis Anika teab, et ei saa endale suhet lu-bada. Oleks täiesti hullumeelne mingi veidriku pärast oma positsioon prügi-kasti saata. Mis sest, et see veidrik on nüüd unistuste prints ja tema üksikla-sestaatus ilmselgelt ta segase koduse olukorra süü. Andrea Portese kurbnal-jakas keskkoolilugu on lõbus ja kaa-sahaarav, kuid selle tume allhoovus tabab valusalt nagu hoop kõhtu.

Teletuusa surmM. C. Beatontõlkinud Ragne KeplerŠoti kriminullide sari256 lk, pehme köidePopulaarse šoti krimi- kirjaniku M. C. Beatoni järjekordses mõrvaloos raputab Lochdubhi alevik-ku teletibi Cristal Frenchi alatu plaan tungida oma kaameraga nende kodu-desse ja eraellu. Ja seda mägismaa elanikud ei armasta. Punapäisel kons-taablil tuleb lahendada järjekordne mõrvalugu, ja siis veel teinegi.

Nõianeiu Nöbinina ja korstnapühkijaKristiina Kass160 lk, kõva köideNõianeiu Nöbinina lugu läheb edasi! Nöbinina elu uues kodus on mõnus, eriti kui seltsiks on head sõbrad ehk perekond Puravik, mõned toredad naabrid ning nutikad loomad. Ometi ei kesta rahulik aeg kuigi kaua, selle eest hoolitsevad üks vahva korstna-pühkija, üks mitte nii vahva korstna-pühkija, varandust otsiv Rikaste pere ning ootamatult kaela sadanud sugu-lased – kari metsikuid nõiamoore. Se-gadusest hoolimata saab maha pee-tud ka suur sünnipäevapidu. Raamatu lisas on koos nootidega Kristiina Kas-si kirjutatud Nöbinina laulud.

Dorian Gray portreeOscar Wildetõlkinud A. H. Tammsaare240 lkkõva köideOscar Wilde’i lugu moekast noorme-hest, kes müüb oma hinge igavese nooruse ja ilu saavutamiseks, on üks kirjaniku kuulsamaid teoseid. Wilde’ile iseloomulikus sädelevas ja epigramlikus stiilis kirjutatud lugu Dorian Gray moraalsest lagunemisest põhjustas esmailmumise ajal 1890 märgatava skandaali. Wilde’i süüdis-tati dekadentsis ja lugejate moraali rikkumises. Hiljem on teosest siiski saanud aegumatu klassika.

3 NR.4 (93) 22. mai 2015 WWW.TNP.EE Tänapäev

Põhjalaste raev: viikingite maailma luguPhilip Parkertõlkinud Marek Laane360 lkkõva köide

da kusagile kaugele, caput mundi täna-vatele Rooma, kuhu, nagu teame, Rootsi ajaloo legendaarne naine ka oma elu lõpuaastateks siirdus. Ümber toredate majade, mida kaunistasid Narvale ainuomased maneristlikud portaalid, keerdus serpentiinina valli-kraav; ideaallinna tõstsid maastikust omakorda esile tähekujuliselt kavanda-tud bastionid: Fortuna, Triumph, Fama, Gloria, Honor, Victoria ja Pax.”

POMMIRÜNNAKUTES HÄVITATUDBarokse linnasüdame purukspommita-mine Teises maailmasõjas, aga iseära-nis restaureerimiskõlblike hoonete kokkulükkamine ning nende asemele vabaplaneeringulise uuslinna rajamine nõukogude ajal on üldtuntud ja pakub sagedast kõneainet tänaseni.

Märtsi alguses alanud suurpealetungi ettevalmistamiseks pommitas Nõukogu-de lennuvägi 6. ja 7. märtsil 1944 Nar-vat nii raskete tagajärgedega, et rahva-suu on nendele õhurünnakutele andnud eraldi nime – märtsipommitamised.

Pommitamise järgsed ülespildistu-sed näitavad, et ehkki varemetes, olid paljud vanalinna hooned taastatavad. Samal arvamusel olid ka paljud tolla-sed arhitektid ja muinsuskaitsjad, kuid investeeringute ja arvatavasti ka linna-võimude huvi puudumise tõttu hoo-ned lagunesid, varemed lammutati.

Kunagisest Narva arhitektuurilisest hiilgusest annavad tunnistust Narva kindlus koos oma linnuste ja bastioni-tega, raekoda, üksikud majad vanalin-nas, Kreenholmi vabrikud ja elumajad ning Aleksandri kirik ja Ülestõusmise katedraal.

MERIKE IVASK Narva Muuseumi teadussekretär

Üle 200 Narva Muuseumi ko-gust pärit foto ilmestavad Narva linna eripalgelisest mi-nevikust jutustavat lugu. Ku-

nagi rahvusvahelise kindlus-, sadama-, kaubandus- ja tööstuslinna vallutami-seks on erinevatel aegadel lahinguid pidanud Taani ja Saksa ordud ning Rootsi ja Venemaa väed. 17. saj Narva olnud ilusamaid linnu, mida toonane Põhja-Euroopa tundis.

Kõik algas sellest, et kaupmehed va-jasid kauplemiseks stabiilset pidepunk-ti ja kõige lihtsam oli ala kontrollida, rajades sinna linn. Piiril asetsev kau-banduslinn meelitas ligi kaupmehi, kes tõid siia ka oma ehitusstiilid. Eriti tuge-vad mõjutused tulid Tallinnast, sest Narva ja Tallinna elanike vahel valitse-sid keskajal tugevad perekondlikud si-demed.

Me ei tea, millal täpselt anti Narvale linnaõigused. Verisoone on aegade jooksul olnud erinevaid. Praegu saame kirjalikele allikatele toetudes väita, et 1345. aastast pärineb Taani kuninga Valdemar IV Atterdagi privileeg, mis kinnitas Narvale samad õigused ja va-badused mis Tallinnalgi. Lübecki õigus kehtis ühtekokku sajas linnas, Eestis Tallinnas (1248), Rakveres (1302) ja Narvas.

TULEKAHJUDEST TÕUSNUDLiivi sõda ja Narva piiramise ajal puh-kenud tulekahju 1558. aastal jättis lin-nale jälje. Kriitilist seisu süvendas ka 1610. aasta põleng, mille tagajärjel kaotas suur osa majadest ja kirikutest katused. Rootsi aja alguses võis Nar-vas olla vaid kümmekond kivimaja, ülejäänud keskaegne hoonestus oli hä-vinud kas Vene-Liivi sõjas või suurtule-kahjudes. Kivimajade asemele oli ehi-tatud puithooned.

Veel 1643. aastal kirjeldas kuberner Erik Gyllenstierna Narvat kui haletsus-väärset paika, „kus küll mõni kivimaja asus”. Keskaegseid kivist maju pidi ole-ma siiski rohkem: 1640. aasta Narva kodanikenimistus on neid märgitud 23, lisandusid veel ühiskondlikud hoo-

ned nagu kirik, vene kabel, gildihoone ja saksa pastoraat.

Keskaegse linna kohta annab olulist infot Gunnar Nilsson Welti 1649. aas-tal koostatud Narva plaan. Enne 1659. aasta suurpõlengut oli välja kujunenud tänavavõrk ja hoonestus, mille muutis püsivaks rajatud ringmüür: tänu sellele ei muutunud enam tänavajooned ja ka elamuid ei olnud enam võimalik juur-de ehitada. Linnaplaanil kujutatakse lõunast ahenevat nelinurkset territoo-riumi, mis lõpeb kitsamas osas linnu-sega.

Narva barokklinnast on kirjutatud: „Narvas täitusid unistused. Narva 17. sajandi arhitektuuris peegeldub Euroo-pa oma kõige kirkamates värvides /.../ Näis, et päike linna kohal ei looju ku-nagi. Kuninganna Kristiina aegadest alates kutsuti Narvat krooni kalliski-viks, kus võis ennast korrakski kujutle-

Täht teises taevasKadri Aadma232 lk, pehme köideSamanta avastab ärgates, et kõik tema mälestused on kadunud. Peagi kuuleb ta, et sattus õnnetusse, mis võttis temalt ka vanemad. Jäänud onu hoole alla, reisib tüdruk tema seltsis hallivõitu sügisest päikesepaistelisele saarele, kus ilmnevad seletamatud tunded uue tuttava vastu. See raamat räägib eneseavastamisest läbi kahtluste ja usalduse, aga ka suurest õnnelikust juhusest, mis saab võimalikuks vaid tänu traagilisele õnnetusele.

VeeaegMargus Ots278 lk, kõva köideKolm noort inimest pan-nakse proovile apokalüp-tilise maiguga olukorras, mille juhtumise tõenäosus tegelikku-ses on väga väike. Koeratoidu-müügi-mehest tudeng peab hakkama enda elu eest võitlema. Hedonistist playboy pääseb tänu heale õnnele hullemast, kuid toiduotsingutel koos teiste ellu-jäänutega tuleb tal ühe arusaamatuse eest kallilt maksta. Vanemate majas üksiolemist nautiv arvutisõltlane satub vastu tahtmist keset pääste-operatsiooni, mis läheb väga valesti.

Argine pitsHeather Zoppettitõlkinud Liia Tammes144 lk, pehme köideRaamatu autor näitab, kuidas kasutada pitsi igapäevarõivaste kaunistamiseks lihtsatel vahetükkidel, servades ja äärtes, aga ka kogu pinda katva mustrina. Raamatu eesmärk on liht-sad lõiked ja kokkuõmblemine, andes nii pitsile kudumis keskse koha. Tööjuhiste vahele on peidetud pitsi-kudumise põhitõed, erinevate silmus-te loomise ja mahakudumise juhised, mustriskeemide lugemise õpetused ja kudumi viimistlemise näpunäited.

Kummi-TarzanOle Lund Kirkegaardtõlkinud Arvo Alas72 lk, kõva köideIvan Olsen on koolipoiss, kellel kõik kipub nihu minema – ta ei oska jalgpalli mängida ja pole hirmus nutikas, isa nõudmised tunduvad lii-ga suured ning pealekauba teised lapsed pidevalt kiusavad. Kuid äkit-selt on tal võimalus lasta ühel soovil täide minna ning nüüd on ta teistest tugevam, osavam ja isegi sülitab kaugemale kui keegi teine. Aga kas see lahendab kõik probleemid?

Ole Lund Kirkegaard (1940–1979) oli taani õpetaja ja lastekirjanik. Tema sulest on pärit mitmed armastatud ja palju tõlgitud lasteraamatud, millest mõned on ilmunud ka eesti keeles.

Teistmoodi printsessiloodPiret Raudautori illustratsioonid108 lk, kõva köideLood selles raamatus pole tavalised printsessilood, vaid on hoopistükkis teistmoodi. Ka printsessid ise on siin igaüks täitsa isemoodi ning sealjuu-res üsnagi kentsakad. Näiteks leiab siit tagurpidi-printsessi, kes teeb kõike valepidi ja haukuva printsessi, keda hammustab kirp, samuti print-sess Õhupalli, kes korraldab pallidele balli ja printsess Muumia, kes kardab hiiri. Raamatust ei puudu ka paar kurja lohet ning mõned kenad print-sid, rääkimata ilusatest kleitidest, kübaratest ja roosipõõsastest. Kordustrükk.

ilmunud ilmunudKuninganna kroonijuveel

Narva Raekoja platsi põhjakülge ehitati 17. sajandil elumajad. Neist ühes, aadressiga Rüütli 18, asus alates 1767. aastast apteek. Apteek lõpetas tegevuse 1944. aasta jaanuaris, sest hoone purustati ja seda ei taastatud. Selle asemele ehitati 1960. aastatel neljakorruseline elumaja.

FOTO

193

0–19

40, O

. HA

IDA

K, N

ARV

A M

UU

SEU

MI K

OG

US

T

Narva – kuninganna Kristiina kroonijuveelMerike Ivask, Svetlana Andrejevakujundanud Andres Tali240 lkkõva köide

Viikingite maailma luguHJALMAR KÕRVITS ajaloolane

Käesolevas raamatus tuleb juttu skandinaavlastest, kes paari sajandi vältel domineerisid tä-nu heale meresõiduoskusele

suures osas Euroopast ja koloniseeri-sid maa-alasid kaugemalgi.

Siiski polnud viikingid pelgalt piira-tud mõtlemisega sõdalased, kelle ainu-ke siht oli tapmine ja rüüstamine. Nad olid pärit uskumatult keerulise ja rikka-liku kultuuri rüpest, mida iseloomustas elav kunst, saagade ja luule poolest ri-kas kirjandus ning ühiskond, milles sündisid nii selged seadused kui ka Eu-roopa varaseimad esinduskogud. Nen-de rünnakutel oli sügav mõju maade

poliitilisele arengule, mida nad laasta-sid või kuhu elama asusid, ning nende maha jäetud DNA tõttu on miljonite inimeste veres kogu maailmas kübeke viikingit.

Kuidas õnnestus viikingitel oma vas-tased nii edukalt üle mängida, et nad suutsid rajada tugipunkte ja koloo-niaid nii hämmastavalt suurel alal? Miks vaibusid rüüsteretked 11. sajan-dil ja millise pärandi jätsid viikingid maadele, mida nad hirmu all hoidsid või mille asustasid?

„Põhjalaste raev” võtab kokku viikin-gite ajaloo alates esimestest väiksema-test sõjakäikudest kuni suurte lahingu-teni Prantsusmaal, Suurbritannias ja Iirimaal. Siin kirjeldatakse nii sündmu-si Läänemerel, sõite Ameerika ranniku-le ja Gröönimaa jäistesse fjordidesse,

rännakuid piki Venemaa jõgesid kuni Bütsantsini, kombeid, kaubandust ja kultuuri. Raamat sisaldab kõige uue-mate ajalooliste ja arheoloogiliste uuri-muste andmeid, palju kaarte ja fotosid.

Philip Parker (snd 1965) õppis Cambridge’is Trinity Halli kolledžis ajalugu ning on töötanud diplomaadi ning ajalootoimetajana.

Härra FoxHelen Oyeyemitõlkinud Riina Jesminsari „Moodne aeg”248 lk, kõva köideHelen Oyeyemi (snd 1984) mitmekihiline ja lummav romaan „Härra Fox” on ennekõike Sinihabeme teema variatsioon. Tun-tud kirjanik härra Fox ei suuda hoidu-da oma kangelannade tapmisest. Teda ei saa aidata ka tema naine Daphne. Alles siis, kui elustub kirjani-ku väljamõeldud muusa Mary Foxe, võtab lugu uue pöörde. Mary kutsub härra Foxi mängima, mitmesuguseid rolle täitma. Tahes-tahtmata sekkub nende mängudesse ka Daphne.

Vaikne jõud. Introverdina maailmas, mis ei lakka rääkimastSusan Caintõlkinud Tõnu Ülemaante384 lk, kõva köideVähemalt kolmandik meist on oma loomult introverdid. Need on inime-sed, kes eelistavad kuulamist rääki-misele ja lugemist pidutsemisele, kes leiutavad ja loovad, aga kellele ei meeldi ennast reklaamida, kes eelis-tavad üksinda töötamist meeskondli-kule ajurünnakule. Ehkki introverte sildistatakse sageli nohikuteks, on maailm tänu neile paljude suurepä-raste saavutuste ja leiutiste võrra rik-kam – alates van Goghi päevalilledest personaalarvutini.

Läänemere ajaluguMichael Northtõlkinud Tea Vassiljeva464 lk, kõva köideLäänemeri on olnud ja on praegugi viljakate suhete piirkond. Siin elasid iidsetest aegadest kõrvuti erinevad keelerühmad: germaani, slaavi, balti ja läänemeresoome hõimud, kellest keskajal, osalt aga ka alles uusajal kujunesid rahvad ja rah-vused. Samal ajal toimusid Lääneme-re ruumis intensiivsed vahetusprot-sessid kõigil ühiskondliku ja kultuuri-lise elu tasandeil. Nõnda tekkisid rahvusülesed kultuurid, nagu viikingi-te ja slaavlaste või hansakultuur.

Kerged klassikud. Taljesõbralikud lemmiktoidud meilt ja mujaltMari-Liis Ilover168 lk, kõva köideKui soovid muuta oma toidulauda kergemaks, aga ainuüksi sõna „dieet” kõlab ahistavalt ning armsa-test ja tuntud headest maitsetest loo-bumine ei tule kõne allagi, oled kätte võtnud just õige raamatu. Taljesõbra-liku värskenduskuuri on läbinud rohkem kui 60 klassikalist retsepti nii meilt kui ka mujalt, kartulisalatist Napoleoni koogini. Eesti koopadAin Vellak, Andres Tõnissonsari „Roheline Eesti“ 224 lk, kõva köideMis on koobas? Eimiski, lihtsalt ruumitäis õhku – ka nii võiks vastata. Ometi on koopad oma „eimil-legagi” erilised. Raamatus antakse ülevaade ligi seitsmekümnest väikse-mast ja suuremast koopast, lisaks ka kümmekonnast tänaseks hävinenud koopast. Milline on koobaste tekkelu-gu, milline on koopa elustik, kuidas koopaid mõõdistatakse ja milline on koopauurimise ajalugu Eestis, neile ja paljudele teistele küsimustele leiab vastuse selle raamatu kaante vahelt.

KRISTA KAER Varraku peatoimetaja

Terry Pratchetti ja tema raama-tute kohta on öelda nii palju, et ei teagi, millest alustada. Ta ise on läinud Surma käekõrval

kuhugi mujale, aga kuidagi ei saa lahti tundest, et kusagil elab Kettamaailm oma igapäevast elu, Sam Vimes valu-tab südant maailma pärast, Surmavar-judes toimuvad kahtlased asjad, Por-gand hoiab ausalt ja sirgjooneliselt korda, Niiske von Lipwig on saanud mingi uue võimatu ülesande ja Vetinari hoiab kõigel silma peal ja kõike toimi-mas – ainult lugejate jaoks jääb see nüüdseks varjatuks.

NALJAKAS, AGA TÕSISTEL TEEMADELPratchett sai oma sõnade kohaselt hari-duse raamatukogus, just seal hakkas ta lugema ja loetu mõjul pisut hiljem ka kirjutama. Ta lahkus koolist 17-aastaselt ning kui ta esimene jutt oli avaldatud, otsustas ta saada ajakirjanikuks. See töö õpetas teda vaatlema ja pisiasju märka-ma ning loobus ta sellest alles pärast „Morti” ilmumist. Selleks ajaks oli tal võimalik end juba kirjutamisega elatada. Tema esimene avaldatud raamat oli „Vaibarahvas” 1971. aastal ning tal vedas, et see sattus Colin Smythe’i kätte, kes oli tol ajal kirjastaja, kuid kellest sai Pratchetti eluaegne sõber ja agent.

„Vaibarahva” ja Kettamaailma esi-meste raamatute vahele mahtus veel kaks ulmeromaani, siis algaski rohkem kui 40 raamatust koosnev sari, mis on andnud lugejatele Kettamaailma kõigi selle asukatega. Sarja esimesed raama-tud „Võlukunsti värv” ja „Fantastiline valgus” olid veel kirjutatud fantasy kli-šeede üle naerdes ning nende meeleolu on üpriski rõõmus ja helge. Käpardlik võlur Rincewind, turist Kakslill ja mui-dugi Pagas olid nende kahe raamatu peamised kangelased, kes sattusid üha hullematesse seiklustesse.

Pratchett ise on öelnud, et kui ta olekski jäänud kirjutama ainult Rincewindist, oleks ta ise üsna pea hulluks läinud, ning tõepoolest, juba järgmised raamatud toovad sisse uued teemad. Oma kohale asuvad Nähtama-tu Ülikooli võlurid ja „Mort” avab Ket-

tamaailma Surma hoopis ootamatud küljed. Pärast seda asub Pratchett järje-kindlalt vaatlema inimtegevuse mitme-suguseid ilminguid rokkmuusikast esi-mese uuriva ajakirjanikuni, filmitöös-tuse tekkest religioonide olemuseni, rokkooperitest postiteenistuse ja raud-teede tekkeni.

Täiesti omaette kohal on tema loo-mingus ja Ankh-Morporkis linnavaht-kond, milles on esindatud kõik linnas elavad mõistuslikud liigid. Linn ise on jällegi autori sõnade kohaselt 17. sa-jandi Londoni ja 20. sajandi New Yor-gi ristand.

Kettamaailm on suur ja lai ning ühel hetkel hakkasid ilmuma raamatud, mil-les tegutsesid noor nõid Tiffany Aching ja tillud vabamehed ning päris loomu-likult said omavahel tuttavaks noor nõid ning vanemad selle ameti esinda-jad – Vanaema Weatherwax ja Nanny Ogg. Pratchett ise peab Tiffany Achin-gu romaane oma lemmikuteks ning te-ma on Sam Vimesi ja Vanaema Weat-herwaxi kõrval kolmas tegelane, kes väljendab väga sageli autori enda sei-sukohti. Neid seisukohti esitab Prat-chett tihti lausa raevuka kirega ning

MATI ÕUN ja HANNO OJALO raamatu autorid

Meie esivanemad on Lääne-mere ja selle eellaste kallas-tel elanud ümmarguselt 10 000 aastat. Tõenäoliselt

tuldi siia taanduva mandrijää kannul parvedel või paatidel mööda jõgesid, sest muid teid sel kaugel ajal ei olnud.

Tollal veel ligi pooles ulatuses Joldia-mere külmade lainete all oleva Eesti-maa parimaiks liiklemisvahendeiks olid tõenäoliselt puitkarkassiga toesta-tud nahkpaadid. Ühepuupaadid ehk ruhed ilmusid siia meie paadiehitusaja-loo parima tundja Vello Mässi hinnan-gul ligikaudu 6000 aastat tagasi, kui

siinkandis hakkas nn atlantilise kliima ajastul kasvama küllaldase jämedusega puid. Ruhe edasiarendamiseks oli haa-vapuust õõnestatud haabjas, mille par-dad kuumutatult laiali painutati ja nei-le kaared toeks pandi.

Esimesel aastatuhandel enne Kris-tust, kui Vahemere mail ja Lääne-Eu-roopas alustas laiutamist röövellik Rooma sõjariik, hakati Põhja-Euroo-pas ehitama plankpaate. Esialgu ühen-dati neid moodustavad plangud tiheda nööritusega, mõnisada aastat pärast Kristuse sündi aga hakati paadiplanke ühendama neetidega.

ÜLE 1000 AASTA LAEVAEHITUST700. aasta paiku ilmus Põhja-Euroopa

Ruhest lustisõidulaevani

Terry Pratchett 2001. aastal Tartus.

101 Eesti laevaMati Õun ja Hanno Ojalosari „101 Eesti...”224 lkkõva köide

PikkmarssTerry Pratchett ja Stephen Baxtertõlkinud Allan Eichenbaum332 lkkõva köide

PikksõdaTerry Pratchett ja Stephen Baxtertõlkinud Allan Eichenbaum388 lkkõva köide

Auru juurdeTerry Pratchetttõlkinud Allan Eichenbaum240 lkkõva köide

FOTO

AIN

PR

OS

TIN

, © P

OS

TIM

EES

varrak WWW.VARRAK.EE NR.4 (93) 22. mai 2015 4

Suur kettamaailm kestab edasi

see, et ta raamatud on väga naljakad, ei varja sugugi tõika, et need on ka vä-ga tõsised ja ta puudutab sageli väga valusaid teemasid.

LOOGILINE FANTAASIAPratchett on öelnud, et ta püüab lähe-neda loogiliselt nähtustele, millest ini-mesed tavaliselt loogiliselt ei mõtle. Nii hakkas ta kujundama ka oma Ket-tamaailma selle linnade ja elanikega, püüdes teha endale kõigepealt selgeks, kuidas need toimivad ja mida on ühe linna eluks vaja. Nii kujutles ta vaht-konda kuuluva zombi või libahundi igapäevast elu ning tema käsitluses on tulemus muidugi äärmiselt naljakas, aga tõepoolest loogiline ja igati usutav.

Ikka loogikast lähtudes on ta loonud koos ulmekirjanik Stephen Baxteriga ka „Pikkmaa” raamatud. Mis juhtuks, kui meie Maa kõrval oleks lõputu rida samasuguseid või pisut teistsuguseid maakerasid? Kui inimesed saaksid neisse lihtsa seadeldise abil või niisa-ma astuda? Kuidas käituvad inimesed uude ja puutumatusse keskkonda sat-tudes? Küsimusi on peaaegu niisama palju kui maailmu ning Baxter ja Prat-

paatidele puri. Kuna enam ei olnud vaja üksnes meeste ihurammuga üle mere sõuda, vaid selle töö tegi ära Tae-vataadi sulane Tuul, hakkasid paatide mõõtmed kasvama ja neist said laevad. Eesti laevaehitus on kindlasti sama va-na kui ülemeremail Skandinaavias, seega üle tuhande aasta.

Sealtmaalt algab ka käesoleva raa-matu jutustus eesti meeste laevadest. Esialgu olid merel seilavate kauba- ning sõja- ja röövilaevade tüübierine-vused üsna väikesed, sajandite jooksul aga suurenes eriotstarbeliste laevade arv järjest. Veelgi enam suurenes laeva-de spetsialiseerumine meie vetes pärast aurumasinate kasutuselevõttu 19. sa-jandil ja sisepõlemismootorite võidu-käiku 20. sajandil.

Selles raamatus üritamegi näidata mere-, jõe- ja järvelaevu nende mitme-kesistes ametites – kauba- ja reisilaeva-dena, sõja- ja piirivalvelaevadena, tea-dus-, hüdrograafia- ja õppelaevadena, kala- ja tulelaevadena ning tänapäeval üha enam levinud lõbu- ehk lustisõidu-laevadena.

ilmumas

chett mängivad võimalike vastuste ja variantidega mõnuga.

Pratchett on varemgi raamatuid ka-hasse kirjutanud – koostöös Neil Gai-maniga valmis tal „Head ended”. Too-kord oli Pratchett juba tuntud kirjanik ning tutvus Gaimaniga algas, kui viima-ne teda intervjueerima tuli. Tutvusest ku-junes sõprus ja mõttekaaslus. Pikkmaa-sarja ilmumise ajaks hakkas Pratchetti tervis juba halvenema, aga raamatu te-gelastes on päris kindlasti Sir Terry vai-mu tunda – Baxteri enda romaanides te-gutsevad inimesed on tunduvalt kuive-mad ja ühemõõtmelisemad. Pratchettil ja Baxteril oli sari kavandatud pikemaks, nüüd jääb see pooleli, kuid ilmumas on veel üks raamat – „Pikkutoopia”.

Ja viimased teated Kettamaailmast tu-levad Tiffany Achingilt ja teistelt nõida-delt raamatus „Karjusekroon”. Raama-tud aga jäävad ja leiavad uusi lugejaid, sest Pratchetti väga mahukas loomin-gus leiduvad oma rosinad ja vaimusta-vad hetked igas temas romaanis. Elu kogu oma kirevuses rõõmustas teda ja seda rõõmu jagas ta ohtralt lugejatega. Ilma tema raamatuteta oleks see maa-ilm mornim.

5 NR.4 (93) 22. mai 2015 WWW.VARRAK.EE Varrak

Nelja tee ristTommi Kinnunen tõlkinud Jan Kaussari „Moodne aeg”256 lk, kõva köideFinlandia auhinnale kan-dideerinud, Soome viimaste aastate üheks kõige märkimisväärsemaks proosadebüüdiks peetav „Nelja tee rist” vaatleb ühe Põhja-Soomes elava perekonna saatust 20. sajandi mur-rangutes ja muutustes. Lugeja silme ette kerkib karm maastik, millel ei kasva suurt muud peale okaspuude ja konservatiivse eluhoiaku. Kinnunen oskab hästi kirjeldada säärases kesk-konnas elavate inimeste sotsiaalseid ja psühholoogilisi pingeid.

Punane prints. Ühe Habsburgide soost ertshertso-gi salajased eludTimothy D. Snydertõlkinud Aldo Randmaa272 lk, kõva köideWilhelm von Habsburg kandis oma elu jooksul nii Habsburgide ertshert-sogi kuninglikke sümboleid, Pariisi pagulase lihtsat ülikonda kui aeg-ajalt ka kleiti. „Punases printsis” toob ni-mekas ajaloolane Timothy Snyder meieni unustamatu portree mehest, kes kehastas tervet hulka 20. sajandi Euroopa vasturääkivusi – tegelane, kelle reisid ulatusid üle kogu maail-majao ning kelle poliitika ja ambit-sioonid ühendasid impeeriumide va-na korra rahvusriikide uue poliitikaga.

Harold Fry uskumatu palverännakRachel Joycetõlkinud Riina Jesmin264 lk, kõva köideHiljuti pensionile jäänud, malbe loomuga Harold Fry saab ootamatult kirja vanalt sõbrannalt Queenie Hennessylt. Ta pole Queenie´st juba paarkümmend aastat midagi kuul-nud. Naine on haige ja ta kirjutab, et Haroldiga hüvasti jätta. Mees ei tea, mida küll Queenie’le vastata, ta läheb korraks õue, et naisele mõeldud kiri posti panna, ent mõtleb käigupealt ümber ja otsustab sõnumi isiklikult 600 miili kaugusele viia.

Kiil merevaigus. Võõramaalase sarja II osa 1. raamatDiana Gabaldontõlkinud Lauri Vahtre560 lk, pehme köideJutustus Briti rindeõe katsumustest šotlaste viimase ülestõusu eel ja ajal jätkub. Diana Gabaldon viib oma võrratu jutustamisoskusega lugeja seekord Pariisi, kus resideerib Šoti- ja Inglismaa trooninõudleja prints Charles Stuart. Claire Randall on 20 aastat oma saladust hoidnud. Kuid nüüd on aeg pöörduda täiskasvanud tütre saatel tagasi Šotimaa majesteet-like uduste mägede rüppe.

Kummituslaps. PAX: 3. RaamatÅsa Larsson ja Ingela Korsell tõlkinud Kadri Papp192 lk, pehme köideKäes on halloween. Kool kihab zombi-dest ja koletistest. Õhtul ootab ees pi-du ja kummitusretk. Aga kostüümides laste hulgas liigub ka kummituslaps. Ta on oma ohvrid välja valinud ja haub kättemaksu. Kuidas saaksid Alrik ja Viggo teda takistada? Nad püüavad tõde välja selgitada ja satuvad jälile kohutavale saladusele. Samal ajal il-mub linna uus tüdruk. Tüdruku juures on aga midagi kahtlast...

Verine kamberAngela Cartertõlkinud Krista Kaer192 lkpehme köide

kui tal endal on oskustest või ideedest vajaka jäänud. Ta jagab oma kõhklusi ja pettumusi lugejaga. Ja analüüsib oma edulugusid – mis on väga õpetlik.

Raamatu esmatrükk ilmus 1989. aastal, asetudes ameerika lugeja jaoks hoopis teise konteksti (grupiteraapiad olid siis moeasi, tänapäeval argine ja juurdunud töövahend) kui 2015. aas-tal eesti lugeja jaoks. Eestis ei kujutata ikka veel ette, miks peaks psühhoteraa-pias käima mitu aastat, samas julgetak-se meilgi üha avameelsemalt terapeu-diga rääkida. See raamat võiks olla ka hea näide, milliste teemadega võiks hingearsti poole pöörduda. Tuleb tun-nustada kirjastust, et ta selle silma-paistva autori eestindada võttis ja aval-dada kahetsust, et Yalomi värskemale loomingule puudub praegu eestikeelne juurdepääs. Ootan neid pikisilmi, nagu ootan ka Eesti psühholoogikabinetti-desse Yalomi tasemega psühhotera- peute.

TIINA JÕGEDA ajakirjanik ja nõustaja

Protsess, mis toimub psühhote-rapeudi kabinetis, jääb kolman-dale silmapaarile alati hooma-matuks. Pindmise misanstseeni

all – üks justkui kurdab, teine kuulab ja analüüsib – toimub aga palju rohkem. Emotsioonid, mõtted, ettekujutused. Kurtja – patsient – võib rääkida imelik-ke asju, millel puuduvad nähtavad seo-sed probleemiga, mis inimese psühho-teraapiasse toob, ta ei pruugi endale aru andagi, mis tunded teda tabavad siin kabinetis mingeid asju välja prah-vatades. Ka terapeudi peas liigub kor-raga miljon mõtet ja tunnet, ta on üh-teaegu nii eriettevalmistusega psühho-loog kui ka inimene, kel on oma elu, päevamured ja lapsepõlvetraumad, ka seksuaalsus ning hirmudki.

Kogu see tihke koorem laotub kabi-netis tunniks ajaks laiali ning seansi lõppedes saab sellest uus reaalsus. Mi-dagi on mõlemale, nii patsiendile kui ka terapeudile selgemaks saanud, and-nud neile teadmisi eeskätt iseendast.

TERAAPIA ON LOOMING On suur rõõm käes hoida eesti keelde tõlgitud, nii arsti kui kirjanikuna üli-malt produktiivse USA psühhotera-peudi Irvin D. Yalomi raamatut. Ta on sündinud 1931. aastal ja on praegu Stanfordi ülikooli psühhiaatria emeriit-professor. Ilma Yalomita ei oleks 20. sajandi psühhoteraapia see, mis ta on.

Kaks olulist märksõna, mis tema loominguga seonduvad, on eksistent-siaalne psühhoteraapia ja grupiteraa-pia. Teda on alati huvitanud sellised teemad nagu tänapäeva inimese üksin-dus, elu mõte, isiksuse vabadus. Teisalt on Yalom suur grupiteraapia poole-hoidja. Kui vähegi võimalik, suunab ta patsiendi grupitöösse, teades, et selline teraapiavorm võib inimesele anda suh-test kui sellisest hoopis uue kogemuse. Kahju, et väikeses Eestis on nii vähe võimalusi psühhoteraapiliste gruppide pikaajaliseks kooskäimiseks.

Yalomi loominguks julgen ma pida-da iga tema patsiendiga läbi viidud seanssi, sest ta on olnud julge eksperi-menteerija ja interpreteerija. Üldiselt rõhutatakse psühholoogidele kutse-ee-tikat õpetades, et inimest ei tohi lõhku-

da ning teda tuleb säästa täiendavatest kannatustest. Ainult oma võimetes ja oskustes väga kindel terapeut võib ja-gada selliseid julgeid ja manipulatiiv-seid soovitusi, nagu seda saab endale lubada Yalom.

Kaugeltki mitte iga psühhoterapeut ei küündi selliste ravimeetoditeni. Oma töö tulemused on ta raamatus kirja pannud peaaegu et enesehävitaja-liku aususega, häbenemata rääkida oma mustadest mõtetest ja ka ihadest, mis teda patsientidega seoses on taba-nud. Lisaks leiab siit suure hulga afo-ristlikke elutarkusi, mis tasuvad kõrva taha panemist.

LOOD HAIGUSEST JA JULGUSESTRaamat „Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusid” sisaldabki hai-guslugusid. Kui tavalugejale on need meisterliku sulega kirja pandud lood, siis psühholoogidele kujutab see raa-mat endast ka suurepärast õppevahen-dit. Saame jälgida, kuidas psühholoog ehitab üles terapeutilist suhet, kuidas ta liigub läbimurdepunktini, millega kaas-neb patsiendi paranemine... või mitte.

Kaugelt mitte iga anamnees pole edulugu. Mõnikord lõpetavad patsien-did teraapia enne, kui sellega vajaliku muutuseni jõutakse. Julgus (mõni avas-tus võib olla mõtestamiseks liiga valus) või soov areneda lõppevad enne otsa. Aga autor ei pelga välja öelda ka seda,

Lääne-Eesti teejuhtTiit Huntsari „Eestimaa teejuht”200 lkpoolpehme köideOn kosutav, kui saad end aeg-ajalt ar-gisest rütmist lahti haakida ja lihtsalt sõita ammusest ajast tuttavatesse paikadesse või ehk avastada seni veel käimata kohti. Kui oled otsustanud heita pilgu Lääne-Eesti loodusele ja ajaloolistele paikadele, siis selle plaa-ni teostamisel on abiks käesolev tee-juht. Käepärases formaadis teejuht on varustatud rohkete fotodega ja on sarja „Eestimaa teejuht” esimene raa-mat.

Ütle mulle! Kes või mis?Élisabeth Marroutõlkinud Pille Kruus110 lk, kõva köideKes on karnivoor? Mis on aevastus? Kes on mollusk? Need on vaid üksi-kud küsimused, mis panevad aeg-ajalt elu üle pead murdma nii suuri kui väikeseid. See raamat vastab rohkem kui kahesajale lõbusale ja harivale küsimusele, mida lapsed küsivad ja millele täiskasvanud alati ei oskagi vastata. Raamatus on neli kleepimislehtedega eraldatud tee-mat: inimkeha, loomad, taimed ja Maa. Vanusele alates 4. eluaastast.

Cornwalli armuluguLiz Fenwicktõlkinud Tiina Viilsari „Varraku ajaviiteromaan”304 lk, kõva köideJude’il terendab ees kindel tulevik. Seda hetkeni, kui hirm peatse abiellu-mise ees üle pea kasvab ja ta oma pulmapäeval minema jookseb, jättes hea mehe üksinda altari ette. Juhuse tahtel satub ta ühte Cornwalli lagune-vasse häärberisse ja peatselt satub ta vaimustusse nii saladuslikust häärbe-rist kui ka paikkonna kaunist loodu-sest. Nii nagu Liz Fenwicki eelmises romaanis „Maja Cornwallis” (Varrak 2014), leidub selleski raamatus nii saladusi kui ka romantikat.

Õnnelik tänavLiza Marklundtõlkinud Tiina Mullamaa264 lkpehme köideKülmal ja niiskel maihom-mikul leitakse oma Stockholmi ees-linnas asuvast villast teadvusetus seisundis riskikapitalist ja endine Riigipäeva liige Ingemar Lerberg, keda on ilmselgelt kõvasti piinatud. Tema naine on jäljetult kadunud. „Õnnelik tänav” on Liza Marklundi kümnes raamat ajakirjanik Annika Bengtzonist. See on kaasahaarav põnevik moodsa aja kärgperekonda-dest, meeleolukas sissevaade ajale-hetoimetuse töösse ja silmiavav pil-guheit sellele, kuidas nüüdisaegsed sotsiaalsed suhted ja meediavõim meie elu mõjutavad.

Beebialbumtõlkinud Reesi-Lii Alas60 lk, kõva köideSelle plüüskaruga albu-mi teevad lõpuni valmis ema ja isa ning see jääb lapse esime-sest eluaastast eriliseks mälestuseks kogu perele. Albumisse saab talleta-da nii tita esimesed naeratused-sam-mud-sõnad, kleepida fotosid kui ka peita salataskutesse mälestusväär-seid esemeid. Ja ärge unustage üles märkida oma mõtteid ja tähelepane-kuid – tulevikus ei jõua te neid ära imestada!

ilmunud ilmunudHingetohtri tõsielujuhtumid

Raamatu autor, psühhoterapeut Irvin D. Yalom.

FOTO

©B

AR

BA

RA

MU

NKE

R /

DPA

/CO

RB

IS

Armastuse väljaajamine ja muid hingeravi lugusidIrvin D. Yalomtõlkinud Mart Paberit344 lkkõva köide

Muinasjuttude taaselustajaKRISTA KAER raamatu tõlkija

Angela Carter on kirjanik, kelle mõju pärast teda tulnud kirja-nikele on raske ülehinnata. Ta sündis 1940. aastal ning hak-

kas ajakirjanduses artikleid avaldama juba keskkoolitüdrukuna. Bristoli üli-koolis õppis ta inglise kirjandust ning hakkas peagi ka ise kirjutama. Pärast lahutust esimesest mehest viibis ta kaks aastat Jaapanis, seejärel aga USA-s, Aasias ja Euroopas. Tema esimene romaan „Shadow Dance” ilmus 1965. aastal. Ta oli ka pikka aega huvitunud eri rahvaste folkloorist ja muinasjuttu-dest ning just neid kasutas ta oma jutukogus „Verine kamber” (1979), mis pälvis kohe suurt tähelepanu.

Carter käis oma loomingus muinas-juttudega üsna vabalt ringi, andes ena-masti passiivsetele kangelannadele ta-gasi otsustamisõiguse ja seksuaalsuse. Ta segas üsna vabalt eri žanre ning lõi oma raamatutes kummalise, erootilise ja varjatud allhoovustega maailma. Ta on ise öelnud, et püüdis leida klassika-listest muinasjuttudest nende latentset sisu ning kasvatada sellest uued teosed. Tema raamatuid pole kerge unustada, need jäävad painama ning päris kind-lasti pole need kerge ja lõbus meelela-hutus. Küll aga on need nauditavad ju-ba oma keelekasutuselt ning sümbolite, metafooride ja võrdluste tulevärgi tõttu.

Angela Carterilt on varem eesti kee-les ilmunud „Õhtud tsirkuses”, nüüd jõuab lugejateni ka „Verine kamber”, milles on uuesti tõlgendatud selliseid klassikalisi muinasjutte nagu „Sini-

habe”, „Kaunitar ja koletis”, „Punamüt-sike” ja teised. A. S. Byatt on öelnud, et just Angela Carteri kuulamine julgus-tas teda kasutama muinasjutte ning ilma temata poleks võib-olla olemas kõiki neid arvukaid raamatuid, mis on võtnud lähtekohaks muinasjutud ja legendid ning andnud neile uue tähen-duse ja sisu. Angela Carter suri 1992. aastal kõigest 51-aastasena.

nud ning eeskätt tänu ta karismale on unustusse vajunud ta nurjumised ning keskendutud kordaminekutele, oli tege-mist äärmiselt vastuolulise isikuga.

Siiski ei ole rahva nii sügavat armas-tust ära teeninud ükski teine riigijuht. Temast on eeskuju võtnud kõik järgmi-sed USA presidendid kuni Barack Oba-mani välja. Põhjalikus käsitluses uurib Mark White JFK fenomeni taustal kogu ajastu poliitika- ja kultuurielu ning näi-tab, kuidas toona aset leidnu on järg-nevaid põlvkondi mõjutanud.

Kennedy.Presidendi kuvandi kujunemise luguMark Whitetõlkinud Mari Arumäekõva köide284 lk

FOTO

PR

ESID

ENT

JOH

N F

. KEN

NED

Y R

AA

MAT

UKO

GU

JA M

UU

SEU

M, B

OS

TON

Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus WWW.FOLKLORE.EE/KIRJASTUS NR.4 (93) 22. mai 2015 6

Autorit küsitles Reet Hiiemäe

Miks valisid raamatule sellise teema?Tänapäeva inimestel on üldine etteku-jutus eesti rahvausu vaimolenditest olemas, kuid tegelikult võib ühel ja sa-ma tegelasel olla mitu nägu ja tegu. Nende kohta aitab raamat selgust saa-da. Näiteks libahunt ja soend ei ole täpselt samasugused, vaid ikka mõnin-gate erijoontega. On veel kolmas liba-hunt – libehunt, keda praegugi võib Alutaguse metsades väga harva koha-ta.

Kõiki veteolendeid ei saa näki nime alla viia, nii võis Peipsi-äärsetes küla-des välimuselt näkisarnane vaimolend isegi metsaskäijat rünnata. Või võtame karjakaitsjast laudavaimu, kes rahvaju-tus näitab ennast nirgi kujul.

Kunagine töökaaslane tuli kord nõu küsima: ta oli näinud lumivalget nirki, kes tagajalgadele tõustes tükk aega tal-le oma tumedate silmadega otsa vaa-tas. Küsija oli mures ja hirmul, kas see oli äkki surnuvaim. Selgitasin siis, et rahvapärimuse järgi näitab nirk end loomaõnnetuse etteteatajana, aga pä-riselus võib jääda niisamagi inimest uudistama.

Millist sihtrühma raamatut koostades silmas pidasid? Ikka kõiki, lastest vanadeni. Mulle oli sinu enda hiljutist artiklit „Mäetagus-test” lugedes üllatav, et tänapäeval ei tunta ära luupainajat ja seda on inter-netifoorumites arvatud poltergeistiks või marduseks. Vanal ajal traditsioonis

On ikka. Ohtlikust vanakuradist kipub saama naerualune, teda enam väga ei kardeta. Ent mitmete unustusse jäänud vaimolendite kõrval on tänapäeval il-mutanud erakordset püsivust kodukäi-ja ja surnuvaimuga seotud kogemused, kusjuures lähedase inimese vaim võib kummitamise asemel hoopis heataht-lik olla.

Ühel vaimul mitu nägu

Virumaa vanad vaimujutudMall Hiiemäe299 lkkõva köide

ilmunudviku analoogist, sarve ja kahe hamba-komplektiga varustatud roosast süva-veehaist, kes elab nii sügaval ookea-nis, et teda on näinud vaid vähesed õnnelikud?

Kaunilt kujundatud „Imetabaste olendite raamat“ on Londoni Kuning-liku Seltsi 2013. aasta Wintoni auhin-na nominent. Võimatu edu.Kasvulava NokiasJorma Ollila, Harri Saukkomaatõlkinud Kadri Jaanits496 lk, kõva köideKuidas leiti ja kaotati Soome Nokia? Kuidas saavutati hiilgav edu, mida kadestas kogu maailm, ja miks sel-lest ilma jäädi?

Oma raamatus „Võimatu edu“ kir-jeldab Jorma Ollila sügavuti Nokia arengut: eduka läbilöögini jõudmist ja kriise. „Võimatu edu” on ühtlasi ka omapärane lugu mehest, kellest sai Nokia juht, kuigi temast pidi saama füüsik või majandusteadlane: „Olin astunud mägiteele, ja ma ei osanud ette kujutadagi, kui hirmuäratavad on selle tõusud ja laskumised.”

Jorma Ollila oli 1992–2006 Nokia tegevjuht. 1990ndate algul pani ta kõik mängu, et Nokia päästa. Firmast, mis oli tootnud kummikuid, paberit, kaableid, autorehve ja koduelektroo-nikat, sai uus vaieldamatu konkurent mobiiltelefonide turu liidri kohale. Sai alguse võimatu edu lugu. Kuid mõne aja pärast muutus edu Nokiale ohuks ja koormaks ning konkurendid kasu-tasid nõrkushetke kohe valusasti ära.

USA president John F. Kennedy on nii ta enda kui ka järgneva-tele generatsioonidele mällu sööbinud kui ülimalt sädelev

isiksus ja üks väljapaistvamaid poliiti-kuid USA presidentide pikas reas. Kuid milles peitub JFK fenomen?

Ajaloolane Mark White tutvustab lu-gejale Kennedy populaarsuse taga-maid ning näitab, kuidas võimsa ku-vandi loomise teenistusse rakendati ta osalemine Teises maailmasõjas, sõja-järgsed kirjanduslikud katsetused, ta isa Joseph Kennedy laitmatu maine ja peaaegu piiramatud rahalised vahen-did ning glamuurne abikaasa Jackie Kennedy, aga ka mehe enda vastupan-damatu seksapiil ning oskuslik ja loov suhtlemine meediaga. Nii sai JFKst rii-gijuht, kelles ta kaasaegsed nägid vaiel-damatult suurmeest. Kujunenud pilti süvendas ta vägivaldne surm Dallases ning selle ümber kiiresti levima haka-nud konspiratsiooniteooriad.

Aga mil määral Kennedy kuvand te-gelikkusele vastas? Nii mõnigi kord on talle ette heidetud luhtumisi külma sõ-ja aegsete pingete leevendamisel ja suutmatust senatis läbi suruda mit-meid seaduseelnõusid, samuti on teda kirjeldatud narkootikumide küüsis ole-va elumehena, toodud esile ta suhteid Marilyn Monroe ja mitmete teiste säde-levate daamidega ning viidatud ta side-metele maffiaga. Kuigi üldsus on kan-gelasest presidenti vankumatult toeta-

Äripäev WWW.RAAMATUPOOD.ARIPAEV.EE

elades oli selge, et tegu on luupainaja-ga.

Kirjutades oma raamatus „Armastus eesti rahvapärimuses” üleloomulike olendite ja inimeste armusuhetest, märkasin, et need lõppevad aina traagiliselt. Miks see nii on?Eks see ole hoiatus: kui oleme loodud siinsesse maailma, peame hoiduma kokkupuutest teispoolsega, teadma käitumisreegleid ja vastumeetmeid, os-kama sajanditevanuse maailmapildi praegusaega jõudnud kajastused enda jaoks lahti mõtestada.

Kas vaimolendite põhiolemuses on toimunud aja jooksul muutusi?

Maailma markantseim president

ilmunudHalltõbi. Monumenta Estoniae antiquae II. Eesti muistendid. Mütoloogilised haigused IIkoostanud Piret Paal454 lkpehme köideRaamat koondab Eesti Rahvaluule Arhiivi kogutud usundi- ja kombesti-kuteated ning muistendid halltõvest. Koostajalt leidub raamatus ka põhja-lik uurimus halltõve kui mütoloogilise haiguse varasematest käsitlustest, malaariast ning selle rahvapärasest ravist üldisemalt, samuti haigust puu-dutavate uskumuste ja jutupärimuse peamistest joontest. 46-leheküljeline ingliskeelne kokkuvõte teeb materjali kättesaadavaks ka võõrkeeles lugejatele.

Maailm ja multitasking sari „Tänapäeva folkloorist” koostanud ja toimetanud Mare Kõiva257 lkpehme köideSarja „Tänapäeva folkloorist” 10. ar-tiklikogumikust saab teada, missugu-sed tekstid levivad interneti kogukon-dades, mida kogukonnad väärtusta-vad, kuidas nad toimivad ning kuidas neid tõlgendavad uurijad. Käsitletak-se Rumeenia ja Ungari etnopaganlike organisatsioonide veebiretoorikat, rolle ja rollikäitumist esoteerikafooru-mites, naistepühi ja -riitusi, geopei-

tust, virtuaalrühmade kollektiivsust, va-rateismeliste identiteeti Facebooki ahel-postituste näitel jne.

Saaremaa laule ja lugusid. Mis on jäänud jälgedesse 1Ingrid Rüütel400 lkpehme köideVäljaandesse valitud laulud on salvestatud Saaremaa eri piirkonda-des aastatel 1956–2012. Lisatud on ju-tustusi laulude autoritest, sündmustest ja prototüüpidest, laulmisolukordadest, uskumustest ja kommetest, pillimän-gust, tantsimisest jm. Raamatut täien-dab CD „Saaremaa rahvamuusikat ja kombeid“ (Helisalvestusi Eesti Rahvaluu-le Arhiivist 8).

Linda kivist Lilla Daamini 2 x CD-Extrakoostanud Risto Järvlood Piret Päär ja Anne Türnpumuusika Andre MaakerMaanteel sõites vilksavad tee ääres möö-da paigad, millest teame vähe. Neist an-navad aimu vaid teeviidad ja asulasildid. Ometi on need kohad täis lugusid. Heli-väljaandes on valik Tallinn-Tartu maantee äärsete paikade lugusid Eesti Kirjandus-muuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivist. Lood on plaatidel selles järjestuses, nagu maantee neid paiku läbib, ning mõlema plaadi tempo on kavandatud kooskõlas liiklusmärkidega.

Mall ja Reet Hiiemäe.

Imetabaste olendite raamat.21. sajandi bestiaariumCaspar Hendersontõlkinud Raul Kilgas496 lk, pehme köide Inimesi on läbi aegade võlunud fantasti-lised loomad, olgu nendeks hirmuärata-vad kolme peaga koerad, lohed, või mürkmaod, kes ei allu maotaltsutajale. Juba keskajal saavutasid erakordse po-pulaarsuse nii sisult kui ka välimuselt ki-revad bestiaariumid, kus kirjeldati kum-malisi loomi ja nende käitumisviise. Kuid bestiaariumid on midagi rohkemat kui pelgalt pentsik zooloogia – need on kunstilised katsed anda edasi laiemaid uskumusi inimolendite ja looduse korralduse kohta.

Caspar Henderson pakub lugejaile kaasaegset valikut loomadest, kelle õige mitme olemasolust pole paljudel siiani olnud õrna aimugi. Ent kui keskaegsed bestiaariumid põhinesid sageli folklooril ja müütidel, on selles raamatus kirjelda-tud olendid kõik (välja arvatud üks erand) vägagi elus ja olemas, kuigi mõne liigi esindajaid on maakerale jäänud õige vähe.

Tänapäeval ei karda me enam mere-koletisi ega surmahaldjaid, ent jätkuvalt kütkestavad meid nii kurikuulus „Iraagi sõja salarelv” meemäger kui ka iidsetest aegadest õudseks meremaoks ja õgar-diks peetud hiidkaheksajalg.

21. sajandi bestiaariumis puudub vajadus loomi välja mõelda, sest meie maailma olendid on niigi ülimalt häm-mastavad. Mida arvata jetikrabist, kes kasvatab oma karvasetel sõrgadel omale toiduks baktereid? Või müütilise ükssar-

Glamuur oli Kennedy Valge Maja sünonüüm. Grace Kelly ja prints Rainier’ külaskäik vaid süvendas muljet, et riiki valitseb ehtne staar.

FOTO

ER

AKO

GU

ST

7 NR.4 (93) 22. mai 2015 WWW.TLUPRESS.COM Tallinna ülikooli kirjastus

Eestis. „Yogasūtra” tõlge on varustatud originaaliga ning põhjalikult kommen-teeritud.

Kindlasti võib nii mõnigi joogahar-rastaja oma üllatuseks leida, et tekst ei räägi peaaegu üldse jooga praktikast – joogaharjutustest. Sellest ei tasu ära kohkuda – „Yogasūtra” keskendub selle-le, kuidas saavutada jooga tarvis vajalik vaimne eelsättumus. Seega õpetab „Yogasūtra” enesekontrolli ja endasse süüvimist mistahes füüsilise praktika või askeesi eeldusena ning sobib luge-miseks nii mõtlejale kui ka tegutsejale, soovitades ideaalis nood kaks loomuse poolt ühendada.

„Yogasūtra” žanri on keerukas mää-ratleda. See on pühholoogilis-filosoofi-line tekst, aga nagu öeldud – paljude jaoks ka pühakiri. Nõnda nagu pea kõik idamaised baastekstid, on

voole (nt ājīvika, sāṃkhya, vedānta) ja usundeid (nt brahmanism, budism, džainism) ning mil hõimudest ja ku-ningriikidest sai kogu Indiat ühendav Maurya dünastia impeerium (4.–2. saj eKr). Raamatu põhjalik sissejuhatus avabki lugejale Vana-India aja-, kultuu-ri- ja mõtteloo olulisimad aspektid, an-des samas ka yoga filosoofia ja jooga fenomeni arenguloo ülevaate minevi-kust kuni tänapäevani. Sissejuhatuses tuleb juttu veda’de ajastust ja kirjandu-sest, eelkõige upaniṣad’ide filosoofiast, ent ka Buddha õpetusest ja Maurya dü-nastia riiklikest põhimõtetest, samuti teaduskirjanduse sünnist ja eepilise ajastu (4/3. saj eKr – 3/4. saj) mõtte-maailmast. Käsitlemist leiavad kõik jooga ajaloo olulisimad etapid: klassi-kaline, bhakti, karma, jñāna ja haṭha yoga ning jooga moodsas maailmas ja

MARTTI KALDA

Patañjali poolt kirja pandud „Yo-gasūtra” on yoga filosoofia ja jooga praktika baastekst, Vana-India teaduskirjanduse üks esi-

mesi ja kuulsaimaid kirjutisi ning üht-lasi maailma kirjanduspärandi kuulsa-maid tekste. „Yogasūtra” on kahtlemata kohustuslik kirjandus igale joogahuvi-lisele – see tekst on jooga usutunnistus, piibel ja katekismus. „Yogasūtraga” pandi alus uuele askeetlikule maailma-vaatele, mis levis sajandite jooksul Indiast kogu maailma ning mõjutab inimeste vaateid oma ihule ja hingele tänapäevani.

Umbes 5.–2. sajandil eKr kirja pan-dud „Yogasūtra” loodi murrangulisel ajal, mil Indias sündis rohkesti mõtte-

Tõlkimine on kunst, tõlkimine on teadus ja ennekõike on tõl-kimine suhtlemine – kutse dia-loogile nii üksikisiku kui ka

kultuuri tasandil. Anne Langega vest-les tema vastilmunud avarapilgulisest tõlkeuurimusest semiootikaprofessor Daniele Monticelli.

Uurimus tõlkimisest mõjub tänapäeva Eesti raamatumaastikul ühtaegu oota-matult ja värskendavalt. Kuigi kultuuri-teadustes on tõlkeuuringud viimastel kümnenditel üha enam tähtsust oman-danud, tuues esile tõlkeprotsesside ja nende tulemuste olulisust, seostab üldlevinud arusaam tõlkimist endiselt teisejärgulise kirjutamisega. Tõlget peetakse originaalist ebaolulisemaks ning tõlkijate staatust kirjanike omast madalamaks. Sinu raamat tõstab aga kesksele kohale just tõlkijad ja tõlked. Miks on nende teemade uurimine Sinu jaoks nii oluline?Olen mõnel aastal tudengitelt küsinud, mis on neile olulised raamatud – üks lapsepõlvest, teine praegu. Vastustes on tõlkeid alati rohkem kui originaale. Eriti markantne oli tulemus sel aastal, kui tudengid nimetasid umbes kolm-ekümne raamatu hulgas ainult kahte eesti algupärandit. See ongi vastus kü-simusele: tõlkekirjandus on eesti kir-janduse loomulik osa ja sellepärast tu-leb seda ka uurida. Levinud väited tõl-kija nähtamatusest või millegi/kellegi kaotamisest tõlkes ei pea lihtsalt paika.

Sa uurid lähemalt kolme raamatut: Timotheos Kuusiku tõlgitud John Miltoni „Kadunud ja taasleitud Para-diis” (1895), Anton Hansen Tammsaare tõlgitud Joseph Conradi romaani „Lord Jim” (1931) ja Henno Rajandi tõlgitud Jane Austeni teost „Uhkus ja eelarva-mus” (1985). Miks valisid just need? Need esindavad oma aja parimat ja hin-natuimat tõlkepraktikat, seda nii tõlki-miseks valitud teksti kui ka tõlketehnili-se poole pealt. Ka tõlkijad on olnud sõnavõtlikud eesti kultuuri kujundami-sel laiemalt ja tõlke seotus ühiskonna-elu teiste valdkondadega tuli nende pu-hul hästi välja. Ajastut silmas pidades oleks Henno Rajandi asemel muidugi võinud uurida näiteks seda, kes olid seotud Lenini kogutud teoste tõlkimise ja toimetamisega – neid oli kokku 150

inimest. Aga mulle tundusid huvitava-mad isiksused, kes ei täida tõlkides ai-nult tellimust, vaid seovad tõlke ka oma isikupärase eluvaatega.

Sinu raamat tõestab, et ilma tõlkeaja-loota pole võimalik adekvaatselt mõis-ta ka eesti keele ja kultuuri üldisemat dünaamikat. Sa lähed aga veelgi kau-gemale – seostad tõlkijate tegevuse ja selle tulemused otseselt ajaloolise, sotsiaalse ja poliitilise kontekstiga. Mida võib tõlke uurimine öelda uut teatud ajalooperioodi või sotsiaal- poliitilise nähtuse kohta? Mida ütlevad sinu uuritud tõlked näiteks venestus-aja, vaikiva ajastu eelse Eesti Vabariigi ja hilise nõukogude aja kohta? Tõlke uurimise fookuses on inimesed, kelle hääl ajalookirjutusest alati ei kos-tu, ja protsessid, mis jäävad muidu tä-helepanuta. Küsimus ei ole niivõrd õigluses kui adekvaatsuses: nii nagu meie tänane igapäevaelu ei sõltu ainult võimuinstitutsioonidest ja -isikutest, ei ole see ka kunagi varem nii olnud.

Timotheos Kuusik tõlkis 1895. aastal eesti keelde John Miltonit. Tema tõlge ilmus kolmes tuhandes eksemplaris ja kuus aastat hiljem tehti sellest uus,

Tõlkimine omas ajas.Kolm juhtumi-uuringut eesti tõlkeloostAnne Lange208 lkpehme köide

Yogasutra Patañjalitõlkinud Martti Kaldakommentaarid ja sissejuhatus Inga Põldma ja Martti Kalda215 lk, pehme köide

Kohustuslik kirjandus joogahuvilisele

ilmunudSissejuhatus pilditeadusesse. Pildid visuaal- kultuurisBarbara Lange, Gustav Franktõlkinud Katrin Kaugver216 lkpehme köide„Sissejuhatus pilditeadusesse” on inspireeriv teejuht ühe teadusharu kujunemisse, selle teemadesse ja uurimisprobleemidesse. Pilditeadus on arenev ja avatud, end alles formu-leeriv valdkond, mille uurimisobjek-tiks on nii kunstiteosed kui ka muud materiaalse ja visuaalse keskkonna artefaktid, näiteks arhitektuur väljen-damas muuseumi-ideed, telepilt va-hendamas päevakajalist informat-siooni, reklaamplakat kutsumas tarbima või pildid ja kujutised kui teadmiste omandamise ja kujunda-mise vahendid. Pilditeadus uurib neid osalevatena nii ajaloolistes kui ka nüüdisaegses sotsiaalses prakti-kas. Raamatu kõige otsesemalt õpet-lik osa on üksikjuhtumite analüüs.

Kultuurne inimeneOrvar Löfgren, Jonas Frykmantõlkinud Olavi Teppan368 lkpehme köideTeos analüüsib keskklassi väärtusi ja mentaliteeti, mis kujunesid välja 19. sajandi viimasest veerandist 20. sajandi alguseni, keskendudes aru-saamadele ajast, kodust, loodusest, puhtusest ja distsipliinist. Löfgren ja Frykman, kes on Eesti lugejale vara-semast tuttavad kogumiku „Skandi-naavia kultuurianalüüs” artiklite autoritena, rõhutavad Rootsi üpris hilist linnastumist, mis on olnud rootslaste vaadete kujunemise üheks oluliseks mõjutajaks. Sama saab öel-da ka Eesti alal toimunud protsesside kohta ja niisiis on „Kultuurne inime-ne” suurepärane alus reflekteeri-maks meilgi toimunud kultuurimuu-tuste ja igapäevaste praktikate üle, sest sel teemal Eesti etnoloogias seni tervikkäsitlust ilmunud pole. „Kultuurne inimene” on äärmiselt nauditav ja haaravalt kirjutatud teos argielust ja identiteedist, mis põhi-neb väga mitmekesistel allikatel isiklikest mälestustest kuni koka- raamatute ja etiketiõpikuteni.

Vastastik- difusioon metalli- süsteemidesÜlo Ugaste326 lkpehme köideMonograafia on pühendatud peaas-jalikult vastastikdifusiooni eksperi-mentaalse uurimise probleemidele ja saadud tulemustele. Monograafia sisu on üles ehitatud selliselt, et nii need, keda huvitab metallisüsteemi-de difusiooniuuringute hetkeseis, kui ka alles selle valdkonnaga esmatut-vust tegevad lugejad saaksid ammu-tada endale vajalikku informatsiooni.„Tegemist on maailma mastaabis eksklusiivse monograafiaga, mis näiliselt on pühendatud väga kitsale temaatikale, kuid tegelikult puudu-tab see üht akuutset küsimust kaose ja tasakaalu seostest termodünaami-kas. Sellele küsimusele on vastust ot-situd alates Nobeli preemia laureaadi Ilja Progogine’i töödest möödunud sajandi keskel,” märgib füüsika- doktor Jaanis Priimets.

samuti kolmetuhandene kordustrükk. Tuglas on 1895. aastast kirjutanud kui „üldise ainelise kitsikuse, vaimuelu ha-letsemisväärse halluse ja sügava pessi-mismi” ajast. Sellega nii suurejoonelist tõlkevalikut ja julget tiraaži ei seleta. Ap-pi tuli võtta laiem raamatulooline ja tõl-kija isikulooline kontekst, mis lubas nä-ha 19. sajandi lõppu mitmekesisemalt.

Kolmekümnendate aastate alguse Eesti Vabariiki arvasin end paremini tundvat, ent lugenud nüüd üle Tamm-saare tõlke arvustused, jäi silma, kui es-kapistlik võis olla kultuurikäsitlus. „Lord Jimi” tõlke üks arvustus margina-liseerib Tammsaare tõlketöö kohe eos, öeldes alustuseks: „meie kirjandusli-kud lootused ja hellitused on pühenda-tud kõigepealt muidugi meie oma kir-janike loomingule”.

Henno Rajandi tõlkevõttestiku jälgi-mine veenis aga, et ka nõukogude aega ei saa näha ainult mahajäämuse termi-nites: tänases tõlkeõpetuses oleks Rajandile vähe uudist.

Millist osa Eesti tõlke ajaloost oleks edaspidi kõige rohkem vaja uurida?Lähiminevikku. Siin on tehtud üksjagu sotsioloogilist uurimistööd; teada on

Tõlge on loomulik eesti kirjanduse osa

näiteks, et aastatel 2001–2010 oli ilu-kirjanduse saksa keelest eesti keelde tõlkijaid 77 ja 2000–2009 inglise kee-lest tõlkijaid 624. Kvantiteedi kvalitee-dist on teada vähem, aga huvipakkuv on ju ka see.

Näiteks lugesin just väga põnevat magistritööd „Kordustõlge Oscar Wilde’i „Dorian Gray portree” näitel”, kus kirjeldatakse korpusuuringuga An-ton Hansen Tammsaare tõlget, Tamm-saare tõlke Rajandi redaktsiooni ja Krista Kaera tõlget. Õnneks seisavad tõlkijad ise söakalt ja hästi selle eest, et lähiajalugu oleks hoitud: Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni tegevus ja nende aastaraamat „Tõlkija hääl” silu-vad kenasti uurijatest jäänud auke.

Anne Lange uurimuse peategelasteks on tõlkijad Timotheos Kuusik, A.H. Tammsaare ja Henno Rajandi, kelle tõlgitud eesti kultuuris elame suuresti seniajani.

„Yogasūtra” müstiline (kohati mõistma-tu) ja ülimalt praktiline samaaegselt. Tä-napäevases mõttes ehk koguni iidne eneseabiõpik. „Yogasūtra” on teos, mi-da ikka ja jälle üle lugeda, mille teksti põhjalikult süüvida ning leida sellest ju-hatust eluteel.

Henno Rajandi

A. H. Tammsaare

Timotheus Kuusik

ilmumas

Ira Lemberi seni ilmunud romaanid:1. „Äike”, 1991, 2008 (pseud.

Artur Erich, koos E. Esopiga)2. „Juba tornid paistavad”, 19943. „Pärast äikest”, 1995, 2008

(pseud. Artur Erich, koos E. Esopiga)

4. „Välgust tabatud”, 1996, 2009 (pseud. Artur Erich, koos E. Esopiga)

5. „Varjud”, 1999, 2009 (pseud. Artur Erich, koos E. Esopiga)

6. „Kaardimajake”, 2000 7. „Kevadromanss”, 20018. „Varjude allee”, 2002, 2011

(pseud. Artur I. Erich)9. „Kummuli Kuu”, 200410. „Must ratsanik”, 200511. „Kohvik pärnade all”, 200612. „Enne äikest”, 2007, 2013

(pseud. Artur I. Erich)13. „Ööviiulid”, 200814. „Päevalilled”, 200915. „Katariina portree”, 201016. „Sügiscapriccio”, 201117. „Äikese varjud”, 2012

(pseud. Artur I. Erich)18. „Õde Veera”, 201319. „Villa järve ääres”, 201420. „Pärandus”, 2015

Canopus WWW.CANOPUS.EE NR.4 (93) 22. mai 2015 8

TÕNU LEMBER

Neil päevil peaks raamatukaup-luste lettidele jõudma Ira Lemberi kahekümnes ro-maan, tõsi, neli neist on kirju-

tatud kahasse nüüdseks juba meie hul-gast lahkunud Erika Esopiga. Huvitav on märkida veel sedagi, et kõik need kakskümmend romaani on ilmunud pärast Eesti Vabariigi taastamist.

„Pärandus” kuulub samasse valdkon-da Ira Lemberi viimaste aastate romaa-nidega „Villa järve ääres,” „Õde Veera” ja „Sügiscapriccio,” kus fooniks esime-se Eesti Vabariigi lõpuaastad, vabariigi hukk, vene okupatsioon ja pagulaste elu eksiilis.

RETROSPEKTIIVNE ALGUSRootsi väikelinnas Nynäshamnis, ro-mantilises kaljule toetuvas majas elav jõukal järjel ja küpses eas kunagisest sõjapõgenikust eestlanna Flora kutsub kokku oma lähemad sõbrad, et neile midagi tähtsat teatada. Antud on isegi täpne kuupäev, milleks kindlasti kohal olla. Rootsi sõidab ka majaomaniku õetütar Anita, olles üks paljudest, kes loodab pärimise teel selle maja omani-kuks saada.

Anita ema Roosi ja Flora olid pool-õed, neil oli ühine maalikunstnikust isa, keda mõlemad tüdrukud väga ar-mastasid, emad aga erinevad ja see as-jaolu määraski kõik. Nad ei olnud ku-nagi lähedased olnud, ei lapsepõlves ega ka siis, kui suurem osa elust juba elatud ja nad üle aastate uuesti kohtu-sid. Roosi oli viiene, kui isa Vilhelm tei-se naise leidis ja endise pere maha jät-tis. Roosi ema hakkas siitpeale oma meest ja kogu meessugu vihkama, and-mata Vilhelmile surmatunnini andeks, et mees oli ta koos väikese tütrega hül-janud. Võib-olla vihkas teda pärast sur-magi.

Florat tema kodus oodates ja stiilse musta tiibklaveri kaanel eksponeeritud fotosid vaadates meenutab Anita nii tä-di Floralt kui ka emalt kuuldud mäles-tusi. Retrospektiivselt, tagasivaates avanevad ning elustuvad tegelaste ja nende esivanemate keerukad elusaatu-sed, kõik on saanud kaasa mingi pärandi, mis neid elumerel seilates ka-jakana saadab.

FLORA KUI KOONDKUJUKüsimusele, kas tal oli Flora karakterit kirjutades ka mingi konkreetne eesku-ju, vastab Ira Lember:

„Tegelikult oli neid isegi mitu, Flora on ikkagi koondkuju. Põhiline eeskuju oli minu sõbranna Astrid ehk Ass, kes elas Californias. Aga kindlasti on palju jooni ka minu abikaasa Taanis elanud õelt Selmalt, kas või juba see, et ka te-ma abikaasa oli reeder nagu raamatus onkel Lars, aga ka kunstiarmastus, kirg kallites restoranides lõunatada jpm. Mõlemad armastasid glamuurset elu, eksklusiivseid restorane ja ehteid. Mõ-ned iseloomujooned on ka Selma õe-tütrelt Ritalt, kes elas Stockholmi ees-linnas Solnas. Nüüdseks on nad kah-juks kõik juba meie hulgast lahkunud.”

KOLM SALAPÄRAST SÕRMUSTFlora oli olnud abielus kolm korda, te-ma esimene abikaasa oli näitleja, teine maalikunstnik ja kolmas kirjanik. „Ainult helilooja on veel puudu,” ar-mastas Flora naljatada, „aga palju sa ikka abielluda jõuad…” Ühtekokku oli ta olnud abielus kakskümmend viis ja pool aastat, kuigi kolme mehega kokku ja seepärast polnudki saanud hõbepul-

Flora pärandus

sõrmusega seotud lugu oli tegelikult selline, et Assi abikaasa ostis oma nai-sele oksjonilt filmidiiva Joan Crawfor-dile, kes oli meie noorpõlve iidol, kuu-lunud safiirsõrmuse. Algselt oligi mul plaanis kirjutada Assilt kuuldud lugu-dest inspireerituna kogu romaan kallis-kividest ja ehetest, aga, nagu ikka, tulid eellood nii pikad, et selle juurde peaae-gu ei jõudnudki...”

ÄIKESE VÄLGATUSHuvitaval kombel haakub uus raamat ka toredasti Ira Lemberi osaliselt koos Erika Esopiga pseudonüümi Artur (I) Erich all kirjutatud romaanitsükliga „Äikese varjud”. Kord Berliinis viibides juhtuvad Flora ja Anita peatuma võõ-rastemajas, mille omanikeks on eesti-saksa abielupaar Alla ja Hans Lange-lein… Jah, seesama Äikeste ekstrava-gantne Alla, viimane veel elus olev neljast õest. Siinkohal oleks sobiv meenutada lugejale kogu Äikeste saaga lugu.

Perekonnasaagast romaanitsükkel „Äikese varjud” koosneb praegu seits-mest raamatust: romaanid „Enne äikest”, „Äike”, „Pärast äikest”, „Välgust tabatud”, „Varjud”, „Varjude allee” ning „Äikese varjud”, mis kõik loetavad ka teistest sõltumatult.

Ira Lember: „Artur Erich sündis 1988. aastal minu ja minu kirjanikust sõbratari Erika Esopi ühisloominguna. Meil mõlemal oli kavatsus seekordsest romaanivõistlusest osa võtta, kuid olime liiga kaua viivitanud ja nüüd oli tähtajani jäänud vaid pool aastat. Üksi enam romaani kirjutada ei jõuaks. Ei mäletagi enam, kumb meist idee kirju-tada kahasse esimesena välja käis, kuid see võlus meid mõlemaid. Niisama rut-tu, nagu tuli idee koos kirjutada, leidsi-

mi pidada, nagu ta ise nalja viskas. Kõik kolm abielu olid sealjuures õnne-likud, igalt abikaasalt jäi Florale mäles-tuseks mitte ainult vaimne pärand, vaid ka unikaalne sõrmus, millega seo-tud lood vääriksid kui mitte just oma-ette romaani, siis novelli kindlasti.

Esimene sõrmustest, millel neli suurt pärli raamistatud väikeste briljantidega ja mis meenutas neljaharulist ristikhei-nalehte, oli kuulsa Farberge’i töö. Tei-ne sõrmus oli suure ovaalseks lihvitud safiiriga raamistatud akvamariin kildu-de ja briljantidega, mis Flora jutu järgi ehtinud kunagi filmistaar Greta Garbo sõrme, kolmas aga rubiin, peene kuld-pitsiga ääristatud väga elegantne ja va-naaegne sõrmus, mis kuulunud kunagi Vene tsaari Nikolai II nooremale tütre-le Anastasiale. Anname siinkohas sõna Florale:

„Rubiin annab ka inimestele energiat ja jõudu, see on juba vana Hiina tarkus ja iidsetest aegadest teada. Ja minagi teadsin seda ammu enne seda, kui sel-le sõrmuse omanikuks sain. Selle sõr-muse kinkis mulle mu kolmas abikaasa Herbert ja nagu enne juba mainisin, tahtis ta sellega mu eelmistest abikaa-sadest üle olla. Ta sõitis Pariisi, kus tea-dis üht antiikjuveliiri, et sealt mulle mi-dagi erilist osta ja sattus päris kogema-ta olema õigel ajal õiges kohas. Ta lei-dis kuningliku juveeli. Samal hommi-kul oli see sõrmus müüki antud. Ja ka sellel sõrmusel oli oma lugu...”

Küsimusele, kas need sõrmuste lood on tõesti sündinud ja kelle käest ta neid kuulis, vastab Ira Lember:

„Algidee tuli ikka Assi käest. Kui te-maga koos Hawaiil käisime, siis saime palju omavahel rääkida. Ehted ja kal-liskivid olid tema kirg, vähe oli asju, mida ta nende kohta ei teadnud. Teise

Ira Lember oma hea sõbranna Assi kodus Californias aastal 2000.

me endale ka pseudonüümi, liites meie isade eesnimed – Artur Erich. See peaks meile õnne tooma, lootsime ja meie ühiselt kirjutatud raamat „Äike” saigi romaanivõistlusel III koha, kus-juures I koht jäi välja andmata.

„Äike” kirjeldas Eesti Wabariigi kõr-gemasse keskklassi kuuluva nelja õe ja nende perekondade elusaatusi Teise maailmasõja eelõhtul, puudutades sügavalt ka Eesti ohvitseride igapäe-vast elu ja saatust. „Äike” lõpeb eestlas-te jaoks pöördelisel ajaloohetkel. Baa-side lepingu sõlmimine Nõukogude Liiduga saab alguseks kohutavale tragöödiale, algavad arreteerimised, küüditamine, natsionaliseerimine, üle poole sajandi kestev nõukogude oku-patsioon. Noore vabariigi hukk ja selle kodanike traagilised elusaatused põimuvad omavahel...

Raamatu hea vastuvõtt ja suur luge-jaskond oli üllatuseks kõigile, kõige rohkem aga meile endile. Kirjutades oli jäänud mõtteid ja materjali nii pal-ju üle, et sellest jätkus kolme järgneva romaani jaoks, muidugi tiivustas ka esimese raamatu suur edu. Nendest teine, „Pärast äikest” pälvis Albu valla Tammsaare kirjanduspreemia.

Pärast hea sõbranna Erika lahkumist 1999. aastal kirjutasin üksinda Artur I. Erichi nime all veel kolm sama sarja romaani: kõige ette „Enne äikest” ning lõpetuseks „Varjude allee” ja „Äikese varjud”.

Minu käest on kohtumistel ikka palju küsitud, et millal ometi Äikese-saagale järg tuleb. Nüüd, kui natuke jälle Alla värvikat kuju meelde tuletasin, ei tundu-gi see mõte enam nii ebareaalsena.

Aga sellest me ei jõudnudki nüüd rääkida, millist uudist Flora oma sõp-radele teatada tahtis...”

PärandusIra Lember200 lkkõva köide

FOTO

ER

AKO

GU

ST