Erki Tammiksaar

Ajalooline sissevaade Ajalooline sissevaade akadeemilisse ellu: akadeemilisse ellu: Eesti teadus ja Eesti Eesti teadus ja Eesti Teaduste Akadeemia Teaduste Akadeemia

Hans Kauri (1942): 20. sajandi algul “… kajastus tsaarivalitsuslik venestussurve /…/ ka loodusteadusliku uurimistöö alal: Tartu Ülikool venestati, Loodusuurijate Seltsis asusid juhtivalt tegutsema venelased, võib ütelda, et kodumaa loodusteaduslik uurimine peaaegu lakkas. Tol ajal oli eestlastel vähe väljavaateid loodusteadlasena tegutsemiseks ja koguni kujunemisel. Selleaegne eesti noorus, kes akadeemilise hariduseni küündis, valis olukorrast ja praktilistest vajadustest tingitult teoloogia, juura või siis meditsiini või põllumajanduse. Pidi omama erakordset sügavat huvi ja tahtetrotsi kõigile takistustele ja raskustele vastupidamiseks, et jääda sellise vähe praktilisi võimalusi pakkuva eriala juurde [nagu zooloogia].”

Eestimaa ja Liivimaa teadus – Eesti akadeemiline ühing Tartu ülikool Tartu veterinaariainstituut Õpetatud Eesti Selts Tartu Loodusuurijate Selts Eesti Kirjanduse Selts Eesti Rahva Muuseum Põhja-Balti (Eesti) Arstide Selts

Baltisaksa teadusseltsid e Eesti ja eesti teaduse vahekord Estnische literarische Gesellschaft Livländische gemeinnützige und ökonomische Sozietät

Seni rahastas Tartu kõrgkoolide tööd Vene riik

Teadusseltsid asusid Tartu ülikooli juures ja said toetussummasid uurimistööks ülikooli kaudu, liikmemaksudest ning annetustest

1919. aastal tuli leida teaduse rahastamiseks vahendeid aga kõhnast riigieelarvest

Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi hoone Tartus (hävinud)

Küsimus kerkis juba märtsis 1919 ning arutelu sellise institutsiooni vajalikkuse üle toimus paralleelselt eestikeelse Tartu ülikooli avamistöödega

Haridusminister Konstantin Treffner oktoobris 1919 Ajutisele Valitsusele: „… meil tuleb sellekohane asutus korraldada, kes … üleüldse teadusliku tegevuse kava välja töötaks ja meie teaduslikku uurimist juhiks. … Eestil puuduvad suured teadusemehed, puudub oma teadus, mispärast sünnis ei ole kavatsetavat asutust akadeemiaks, vaid lihtsamalt „Teaduste Asutuseks“ nimetada.“ Eesti riigiarhiiv,

30-2-145

Eesti Teaduste Asutuste seadus kinnitati Asutavas Kogus mais 1920, vajadus sellise organisatsiooni järgi aga puudus

Tartu ülikooli põhikirja arutelul öeldi: „Eesti ülikooli loomisega pidi ka Eesti rahval avanema võimalus oma osa edendada teaduse arendamisel. Viimane on aga võimalik ainult siis, kui meie keel selle kohaselt on arenenud. Ülikooli põhikirja projektis ettenähtud nõudmist, et Tartu Ülikoolis õpetamine võimalikult Eesti keeles sünniks ei tule mitte ainult vaid ka hädavajaliselt ainsaks loomulikuks ning täitsa õigustatuks pidada.“ (TÜ KHO, 112-24, l. 5)

Nii määratleski Tartu ülikool ennast õpetajatest teadlaste ettepanekul põhikirjaliselt (1925) eestikeelse- ja eestimeelse (rakendus)teaduste keskusena

Eesti keele uurimine ja teadusliku terminoloogia loomine

Õpikute koostamine Eesti rahva ajaloo ja

kultuuriloo uurimine ning kogumine

Kodu-uurimine (maateadus, botaanika zooloogia)

Põllumajandusteaduste arendamine

Fundamentaalteaduste arendamist peeti Eestile ülejõukäivaks

Riik finantseeris Tartu ülikooli regulaarselt läbi eelarve

Teadusseltse rahastas riik aga kaootiliselt

Kultuurkapitali loomisel 1925 jagati teadusseltsidele abirahasid selle institutsiooni kaudu

Ühtsed raha jagamise põhimõtted aga puudusid ning see tekitas tüli

Vastuvõtt riigivanema kohustes oleva peaministri K. Pätsi juures suvel 1935

Eelkõige oli vajalik paika panna teadusseltside rahastamise prioriteedid ja siis nende üle järelvalvet pidada. Seetõttu kerkis teaduste akadeemia loomise mõtte päevakorda nii 1929. kui ka 1935. aastal

Teiseks oli akadeemiat vaja väärikaks suhtluseks välismaa teadusinstitutsioonidega (nõudis samuti raha)

Poliitiline olukord teaduspoliitiliste eesmärkide seadmiseks oli 1935. aastal soodne, sest Konstantin Päts koos Kaarel Eenpalu ja Johan Laidoneriga oli riigis võimu haaranud

Kaarel Eenpalu, 1934–1938

siseminister ja peaministri asetäitja

Teaduspoliitiliste eesmärkide seadmine väljendus 1936. aastal Tartu ülikooli tehnikateaduskonna üleviimises Tallinnasse ülikooli tahte vastaselt (luuakse Tallinna tehnikainstituut, mille põhjal asutatakse 1938 Tallinna tehnikaülikool)

Loodusvarade instituudi loomine Tallinnas 1937

Uue Tartu ülikooli seaduse vastuvõtmine (1938) ja seeläbi ülikooli allutamine riigi keskvõimu tahtele. Teadusseltsid võetakse ülikooli alluvusest ära

Tallinna Tehnikaülikooli endine peahoone Tallinnas Vene-Balti laevatehase

peahoones

Kui enne 1938. aastat oli teaduse koordineerimise soov teadusorganisatsioonide endi tahe, siis alates 1938. aasta jaanuarist tegeles sellega riigi keskvõim

Samas rahvusvahelises mastaabis silmapaistvaid teadusmehi Eestis sisuliselt ei olnud kui v.a. Paul Kogerman, Ernst Öpik, Theodor Lippmaa, Edgar Kant ja Ludvig Puusepp

Paul Kogerman – Eesti Vabariigi haridusminister 1939-1940,

akadeemia liige (1938, 1946), eesti põlevkivikeemia üks rajajaid

Teadusseltside töö korraldamiseks ja neile raha jagamiseks oli aga akadeemiat ja akadeemia korralisi liikmeid hädasti vaja

Teiseks väärtustas akadeemia loomine teadlase tööd

Eesti Teaduste Akadeemia asutati Pätsi otsusega 28. jaanuaril 1938 Eesti Teaduste Akadeemia istung

Tartus

Akadeemia liikmeteks nimetas Päts vaid endale lojaalseid teadlasi. Kokku sai presidendi heakskiidu 12 akadeemia liiget. Välja jäeti nt. Harri Moora ja Hans Kruus

Seltsid ühinesid teaduste akadeemiaga

Raha saamise nimel akadeemia kaudu rajati isegi uusi seltse (nt. Eesti Kodu-Uurimise Selts, 1939)

Karl Schlossmann – Eesti Teaduste Akadeemia esimene president

1938–1940

Johannes Vares-Barbaruse valitsus likvideeris Eesti Teaduste Akadeemia juulis 1940. Seda tööd juhtisid H. Moora, H. Kruus ja T. Lippmaa – ainus valitud akadeemia liige (1939)

Akadeemia sulgemise seadusest: „Eesti TA lõpetamisega ei taheta aga kaotada neid lootusi, mida on selle kaudu antud teaduslikule tööle, ega mõelda katkestada akadeemia poolt alustatud kasulike uurimisülesannete teostamist, vaid teaduslikku tööd on vaja arendada veel palju ulatuslikumalt, milleks koostatakse ka vastavad kavad.“

Hans Kruus – Tartu ülikooli rektor

1941–1944, ENSV Teaduste Akadeemia president 1946–1950,

eesti rahvusliku ideoloogia looja

Nõukogude Liidus toimus teadustöö teaduste akadeemia instituutides, õppetöö aga ülikoolides

Teadlasi oli Eestis aga nii vähe, et nõukogude süsteemile üleminekul jäänuks Eesti ülikoolid õppejõukaadrist ilma

Kompromiss oli luua akadeemia Tartu ülikooli sees instituudina, millele allunuks 8 sektsiooni

Sõja algus ei võimalda katsetada süsteemi – teaduste akadeemia ülikooli sees – eluvõimelisust

Edgar Kant – akadeemia liige 1938, Tartu ülikooli rektor 1941–1944Harald Haberman – Eesti NSV

siseministri abi, asjadevalitseja, Tartu ülikooli õppeprorektor

1944–1948, akadeemia korraline liige (1954)

Theodor Lippmaa

Nõukogude võimu tagasitulekul (1944) tekkis kohe küsimus teaduste akadeemiast, millest oli juttu juba nõukogude tagalas. Oli selge, et akadeemia tuleb taastada/rajada

Esmatähtis oli aga käima saada ülikoolid

See oli ülikeeruline ülesanne, sest paljud teadlased olid saanud surma, teised aga läinud emigratsiooni

Oli ka selge, et inimestel on erinevad poliitilised tõekspidamised ning nõukogude teaduste akadeemia eelistab fundamentaal- ja rakenduslike teaduste arengut seni Eestis domineerinud rahvusteadustele

Jüri Nuut – TTÜ rektor 1939–1944, ENSV

rahvahariduse rahvakomissar 1944–1946,

Eesti NSV TA akadeemik-sekretär

1946–1950

Tõuge Eesti Teaduste Akadeemia asutamiseks tuli NSV Liidu teaduste akadeemia 220. juubeli tähistamisel, kus osalesid N. Karotamm, A. Koort, J. Nuut ja Albrecht Altma

EK(b)P keskkomitee taastaski oma määrusega Eesti Teaduste Akadeemia 28. juunil 1945

NSV Liidu rahvakomissaride nõukogu ei kinnitanud aga eestlaste iseseisvat algatust, vaid asutas 19. jaanuaril 1946 oma määruses Eesti NSV Teaduste Akadeemia asukohaga Tallinnas

Alfred Koort – Tartu ülikooli õppeprorektor 1941, rektor

1944-1951, ENSV TA korralduskomitee liige ja

korraline liige 1946

Akadeemia korraldustoimkond töötas selle nimel, et rajada Eesti akadeemiat ja mitte NSV Liidu teaduste akadeemia filiaali

Samas oli aga selge, et „lähemate aastate kestel me ei suuda luua ENSV Teaduste Akadeemiat, mis kujuneks iseseisvaks nii majanduslikult kui kaadrite poolest. Teaduste Akadeemial tuleb esimestel aastatel töötada majanduslikus ja personaalunioonis meie kõrgemate õppeasutistega. Teaduste Akadeemiat ei saa luua kõrgemate õppeasutuste arvel. Alles edaspidi areneks Teaduste Akadeemia iseseisvus.“

Richard Kleis – ENSV TA ajalooinstituudi direktor

1947–1950, Eesti Entsüklopeedia peatoimetaja

Akadeemias sooviti rajada viis osakonda: humanitaarteaduste (I), loodusteaduste (II), meditsiiniliste teaduste (III), tehniliste ja täppisteaduste (IV) ning põllumajandusteaduste (V) oma

Instituute nähti akadeemia koosseisus ette 15, muuseume 4, seltse 3 ja sektoreid 2

Akadeemia avati pidulikult 6. aprillil 1946

Korralisteks liikmeteks määrati 14 ja korrespondentliikmeteks 10 isikut

ENSV Teaduste Akadeemia instituutide hoone Tartus

Põhikirjast: „[akadeemia peamiseks tööülesandeks on] igakülgne kaasaaitamine teoreetiliste ja rakendusteaduste üldisele tõusule Eesti NSV-s, Nõukogude Liidu ja maailma teadusliku mõtte tundmaõppimine ja arendamine“

Kõige teravam oli tööjõu ning ruumide küsimus. Kuna kaader tuli kasvatada ise, siis kasutati akadeemia instituutides palju töötamist kohakaasluse alusel, kuigi seda ei soositud

ENSV Teaduste Akadeemia instituutide hoone Tallinnas

1947. aasta novembris algas kampaania „Lääne ees lömitavate“ teadlaste vastu, üha enam nõuti teadustulemuste välkkiiret rakendamist rahvamajanduses, ilmusid „kodanlikud natsionalistid“

Sovetiseerimine viidi lõpule 1950, mil akadeemia president H. Kruus vallandati ja pandi vangi

Oma kohast jäid ilma mitmed akadeemia presiidiumi liikmed, paljude instituutide direktorid ja teaduslikud kaastöötajad

Uueks akadeemia presidendiks määrati Johan Eichfeld, kes oma ametisse astumise kõne pidas vene keeles

Kohe suurendati akadeemia tegev- ja korrespondentliikmete arvu vastavalt 14-lt 21-ni ja 10-lt 14-ni. Need kohad täideti eelkõige Venemaa eestlastega

Akadeemia presiidium läks suuresti Venemaa eestlaste kätte

Johan Eichfeld – ENSV Teaduste Akadeemia president 1950–1958,

1961–1968

Gustav Naani kontrolli all töötatakse välja töökavad, alustatakse teadustöötajate regulaarset atesteerimist, vallandati inimesi, kel puudusid teadusliku töö tulemused, korrastati instituutide struktuuri ja nende teadusteemade arvu (langes 1947 a. 236-lt teemalt 1952. a 68 teemani)

1952. aastast alates tuli akadeemial töötada rohkem NSV Liidu kui Eesti huvidest lähtuvalt

Kaadriprobleeme sel ajal lahendada ei suudeta, sest kraade toona peaaegu ei kaitstudki

Gustav Naan – ENSV Teaduste Akadeemia

tegelik president 1958–1961

Üldjoontes kiitis NSV Liidu teaduste akadeemia komisjon meie akadeemia töö tulemuslikuks (eriti füüsika instituudi ja tähetorni tegevust), esile tõsteti vaid tihedama koostöö vajadust ülikoolidega (uue kaadri küsimus!), aktiivsemat tööd põlevkiviuuringute, masinaehituse ning mäetööstuse alal

Eesti edukaimate teadlaste – astronoomide kodu – Tõravere observatoorium (1963)

Teadlastel avanes võimalus uuesti suhelda välismaailmaga

Oluliselt suurenesid investeeringud nii hoonetesse kui teadusinventari

Eelisarendati täppis-, keemia- ja tehnikateadusi, mis oli eelkõige Nõukogude Liidu, mitte niivõrd Eesti huvides

1964. aasta põhikirjaga allutati Eesti NSV TA NSV Liidu Teaduste Akadeemia presiidiumi üldjuhtimisele

Samas anti Eesti ülikoolides tehtav teadus akadeemia kontrolli alla

Eesti prioriteetseteks teadussuundadeks kuulutati: komplekssed põlevkiviuuringud, tehniline küberneetika, tahke keha füüsika, astrofüüsika, teaduslik aparaadiehitus, põllumajanduse produktiivsuse tõstmise alused, eesti rahva ajalugu

Põlevkivigaasi tehase ehitamine Ahtmes

Eesti Loodus (1958) Keel ja Kirjandus

(1958) Ühing „Teadus“

(1966) TTEÜ loomine (1967) EGS (1955) Looduskaitse

komisjon (1955) Kodu-uurimise

komisjon (1958)

1970. ja 1980. aastaid iseloomustas inimeste elujärje paranemine ja juba 1960. aastatel alanud akadeemia ekstensiivne areng jätkus. Suurem osa teaduslikust tegevusest ja riiklikest lepingutest oli koondunud ühel või teisel moel akadeemia rüppe – teadusministeerium oli oma mõjuvõimu tipul

Kui 1940. ja 1950. aastatel töötas akadeemias ca 800 inimest, siis 1960. aastatel 1500 ja 1970. aastatel 2600 ning selle perioodi lõpus juba 4000 inimest. 1985 kuulus Akadeemia süsteemi 4500 inimest, neist oli teadustöötajaid neljandik

Vaatamata akadeemia suurusele teaduskaadri probleeme ei suudetud lahendada ka 1980. aastatel

Teaduslik fookus kaldus jälle Eesti probleemidele

Arnold Veimer – Eesti NSV ministrite nõukogu esimees 1944–1951, ENSV Teaduste

Akadeemia president 1968–1973

Fosforiidiküsimus IME Rahaline kollaps Akadeemia

ründamine, instituutide iseseisvumine (1995)

Personaalakadeemia loomine

Karl Rebane – ENSV Teaduste Akadeemia president 1973–1990

Eesti teadus ja selle terminoloogia kujuneb välja 1920. aastatel

Eesti Vabariigi teaduses domineerivad rahvusteadused, riikliku teaduspoliitika tekkimisel hakatakse tähelepanu pöörama ka rakendusteadustele

Riikliku teaduspoliitika üks väljendusi oli ka Eesti Teaduste Akadeemia asutamine 1938. aastal

Teine maailmasõda laastas Eesti teaduse. Ülesehitamine nõudis väga pikka aega ja tohutuid ressursse

Rahalist tuge teaduse ülesehitamisel pakkus Eestile kuulumine Nõukogude Liidu koosseisu, kuigi see oli riigi tahtele alluv uurimistöö

Vene ressursside kasutamine muudab Eesti teaduse mõttes kaasaegseks riigiks, kus uurimistöös domineerivad fundamentaal- mitte rahvusteadused

Teadustöö tulemused paljudes valdkondades ENSV Teaduste Akadeemia kaitsva tiiva all astronoomiast, tahkefüüsikast ja küberneetikast alates ning lõpetades geoloogia ja geenitehnoloogiaga olid väga silmapaistvad ja nad paistavad Euroopa teadusmaastikul silma tänagi

Samas teadustöö nõukogude ühiskonnas nõudis teadlastelt ebameeldivate moraalsete kompromisside tegemist, et kohanduda ümbritsevate poliitiliste ja majandusoludega

Pole kahtlust, et Eesti Teaduste Akadeemia oma erinevatel tegevusperioodidel on positiivselt mõjutanud eesti ühiskonna arengut kõikidel tasanditel

Samas personaalse Eesti Teaduste Akadeemia mõju tänasele eesti ühiskonnale suunanäitajana on oluliselt kahanenud. Kuulumine akadeemia liikmete hulka on tunnustus teadlastele endeile, kuid selle staatuse ühiskondlik tähendus võrreldes varasemate perioodidega on suuresti kadunud. See on tingitud riigi teaduspoliitikast