Draama Rahvavaenlase hind 2 ehk President Päts hullusärgis baseerub

ajaloolistel faktidel

Kõik andmed pärinevad Jaak Valge uurimusest

Lahtirakendaminemis ilmus Rahvusarhiivi väljaandena

2003 aastal

Ajalooline tõde on esitatud slaidide kujul

Jaak Valge teksti ei ole mingil kombel muudetud

Näitlejatel on illustratiivne

tähendus

Tartu rahuläbirääkimistel kalkuleeris Eesti

majandusekspert Vene rahakursi languse tõttu kaotatud

hoiusummade, evakueeritud varanduste, laevade jne

koguväärtuseks 200 miljonit kuldrubla.

Artikli 12 põhjal sai Eesti 15 miljonit kuldrubla

Ehkki 15 miljonit kuldrubla oli Vabadussõja kuludest

mitu korda väiksem summa, oli Tartu rahuleping Eestile

tunduvalt soodsam kui sama aasta juulis ja augustis

sõlmitud lepingud Leedule ja Lätile.

Kui Eesti sai 15 miljonit kuldrubla,

siis Läti 4 ja Leedu 3 miljonit.

Esimene kullapartii – 8 miljonit kuldrubla

müntides (kokku ca 8 tonni) – anti Eestile üle Jamburgis

15. märtsil 1920. Teine kullapartii võeti vastu

15. aprillil 1920 Eesti piiril Komarovka külas.

Veel üritati viia Nõukogude riigi suhtes nn kullablokaadi – see oli Prantsusmaa valitsuse

initsiatiivil käikuläinud korraldus keelduda vastu võtmast Vene

kulda, kuna seda peeti õigusega röövituks.

Lääne-Euroopa börsidel ei müüdud Vene kuldrublasid

avalikult üldse. Suuremates lääneriikides kehtis 1921. aasta

kevadeni lisaks teisigi kulla sisseveo kitsendusi. Nõukogude Vene kulda Inglismaale tuua oli

aga sootuks keelatud.

Võlgu ei antud, raha küsiti kohe,

eksportkaupu ei olnud. Bolševikel oli piisavalt

vaid kulda, millega ei saanud aga piiranguteta kaubelda.

Oktoobripöörde ajaks moodustas Venemaa kullavaru

koos Rumeenia riigikassa kullaga, tohutu summa –

1101 miljonit kuldrubla.

Osa kullast, ca 250 miljonit, läks kodusõja käigus kaduma.

Ent ikkagi pidi bolševikele jääma aukartustäratav

kullavaru, millest suurem osa oli poolimperiaalides

(kuldviielised).

Lisaks saadi kulda, teisi väärismetalle

ja vääriskive oktoobripöördejärgsetest

repressioonidest.

Mis kujul kuld ka ei olnud, tuli ta eelnevalt

“puhtaks pesta”. Pärast Tartu rahulepingut

oli kõige mugavam seda Eestis teha.

Eesti sai lisaks monopoli ka Nõukogude Venemaa

väliskaubandusele: mitmed allikad kinnitavad, et 1920. aastal tuli Tallinna kaudu üle poole või koguni kolmveerand Nõukogude

importkaupadest

väliskaubanduse rahvakomissar Leonid Krassin ning teised, kes

vedasid kottidega kulda ning otsisid kanaleid

selle müümiseks Läände, eelkõige Rootsi

Ka ühes Tartu rahulepingu põhjal Eestile üleantavate

kullapartiidega saadeti kulda ja valuutat Tallinna

edasimüümiseks Läände.

1920. aasta aprillist (esimene Eesti Panga teadaolev

vahendusoperatsioon, mil Eesti Pank vahendas 2 miljoni

naelsterlingi ostu) kuni viimase operatsioonini 1922.

aastal pidi kõigega kursis olema Georg Westel, kes oli ka tõenäoliselt

(võimalik, et koos K. Pätsiga) kõigi operatsioonide koordineerijaks.

Esindusele saadeti Eestisse kulda,

briljante ja teisi väärtasju, erinevate riikide valuutat,

tsaari--duuma ja Nõukogude rublasid.

Saatjateks olid erinevad asutused: Rahanduse,

Välisasjade, Väliskaubanduse Rahvakomissariaat, Venemaa

Kommunistliku Partei Keskkomitee, Komintern jt. Lisaks saadeti summasid

eriülesannete tarvis.

Sügisel Tallinna esindust revideerimas käinud A. Jakubov

iseloomustas olukorda kui kaost, milles väljendub

“kuritegelik suhtumine töötava rahva varadesse”.

Solomon väidab oma mälestustes, et Gukovski oli joodik ja altkäemaksuvõtja

ning peamine süüdlane, et kulla eest korralikku hinda ei saadud – oma tehingutes eelistanud ta

altkäemaksuandjaid ja poliitiliselt sobivaid isikuid.

Tallinnas räägiti aga veel pikka aega kõige

uskumatumaid lugusid muinasjutulistest kasumitest,

mida N. Vene esindusega sahkerdajad saanud, Gukovski

ja Solomoni ning bolševike kõrgete võimukandjate

afääridest.

Kui mingi asutus N. Venemaal soovis teatavat kaupa, saadeti

selleks Tallinna vastav hulk kuldrublasid,

mis deponeeriti Eesti Panka ning mille Eestist

väljasaatmiseks tuli esitada Rahaministeeriumi

väljaveoluba.

…paljud Kominterni salajased osakonnad)

vajas välisvaluutat, vahetas Gukovski kuldrublad Tallinnas

vastavaks valuutaks (kandes seejuures

muidugi olulisi kaotusi) ning saatis need kulleriga või

ülekandega kokkulepitud kohta

Avalikkus teadis Vene kullasaadetistest Eestisse,

ent mitte nende mahtu, Eesti riigiasutuste seotust

kullavahendusega ega kulla edasist saatust.

Kulla teekond Tallinnast edasi on ainult osaliselt teada.

Osa kulla vastu osteti kaupu kohe Tallinnas. Ülejäänu

läks peamiselt Skandinaaviamaadesse,

suuremalt jaolt Rootsi, aga väiksemad partiid ka

Norrasse ja Taani

Rootsis sulatati kuld ümber ning viidi Rootsi kulla nime all

edasi Kesk-Euroopasse, Inglismaale või USA-sse.

Ca 10% jäi Rootsi.

Rootsist läks kuld edasi käsikohvrite ja postiga,

kuna ilma litsentsita oli ka Rootsist kulla eksport keelatud.

Saksa andmete järgi (Anti-Bolshevist Buro)

läks kuni 40% kulda kommunistlikuks propagandaks

Vene sensatsiooniajaloolane Viktor Bunitš väidab,

et Venemaalt röövitud varandus saadeti bolševike liidrite

isiklikele arvetele Läänes.

Tallinnasse sõitis kokku avantüriste ja aferiste igast

maailma otsast. Siinsest idaärist kirjutanud

prantsuse ajakirjanik iseloomustas Tallinna kui “rahvusvahelist kloaaki”.

Gukovski ei varjanud oma suhtumist Eesti riiki – tema arvates pidi Eesti Venemaa

omaks saama siis, kui bolševikud seda tahavad,

“kuid käesoleval ajal on meil vaja tema naeruväärset

iseseisvust”.

Kui tehingud läksid suuremaks, tuli maksta

kuldrublades. Alguses vahetas Gukovski dollareid kuldrublade

vastu kursiga 1 dollar – 1,95 kuldrubla, mis oli tema jaoks väga hea kurss. Selle kursiga tegi Gukovski kaks suurt ostu.

Seejärel olukord aga muutus: ajakirjandus kommenteeris neid

oste ning Prantsuse valitsus avaldas survet, mis kitsendas

Nõukogude esindajate võimalusi kullas maksta. Sellest

said Gukovski väitel kõige rohkem kasu pankurid.

Solomoni ettekannete andmetel olid Gukovski peamisteks Eesti-

poolseteks äripartneriteks esialgu pangad Scheel ja Co, Pung ja Co,

Harju Pank ning “Revalis” ja keegi Samovitš,

kes oli nimetanud ennast Tallinna esipankuriks, Scheel ja Co

ning teiste pankade direktoriks, tegelikult oli aga vahendaja.

Kohe Gukovski tulekust alates kullavahendamisega tegelenud

Scheel ja Co-d ning Pung ja Co-d nimetas Solomon

oma ettekannetes kiskjapankadeks,

üritades keskenduda koostööle Harju Pangaga.

Juba aprillis 1920 osales tehingutes ka Eesti Pank,

vahendades 2 miljoni naelsterlingi ostu inglastelt.

Tavaliselt deponeeriti Moskvast tulnud kuldrublad kuni

käikulaskmiseni Eesti Panka. Nii oli sügisel 1920 Eesti Panka

deponeeritud 60 miljonit kuldrubla

Rootsist tellitud vedurite eest maksmiseks.

Ka deponeerimise eest tuli maksta ja nii ei ole imestada,

kui Nõukogude Venemaa kandis kulla

välisvaluutaks vahetamisel kuni 40%-lisi kaotusi.

8. novembril 1920 sõlmiti Eesti valitsuse

ja Bank of Englandi vahel leping, mille põhjal kogu

Eesti valitsuse nimel väljaveetav kuld pidi saadetama Bank of

Englandile šillingi võrra untsilt Londoni turuhinnast

odavamalt.

Venemaalt oli Tõnissoni väitel kulda tulemas veel

vähemalt 342 miljoni eest, ning Eesti Pank võinuks selle

vahendamisega teenida vähemalt 12%

Solomon ostis välisvaluutat ja müüs arveldamiseks

tarnijatega kulda, tegeledes ühtlasi kaubaostude ja

transpordi korraldusega, aga Gukovski ostis

välisvaluutat ja müüs poliitilisteks eesmärkideks

kasutatavat kulda.

Solomoni sõnutsi saadi enne tema Tallinna tulekut kuldrubla eest 1,83

Rootsi krooni, tema viinud aga peagi hinna 2,19 kroonini. Partii

kuldrublasid õnnestus salakaubana viia isegi USA-sse. Juba 20.

augustil teatas ta Moskvasse, et annab kulla- ja

valuutaoperatsioonid suuremalt jaolt Harju Pangale teha.

Bolševike kaotused kulla vahetamisel valuutaks langesid

15–20%-ni. Kui veel augusti alguses müüs Gukovski kulda

Scheel ja Co-le 2550 Rootsi krooni kilogramm, siis sama kuu lõpuks

suutis Solomon tõsta kulla hinna 2900-le Rootsi kroonile, suuresti

tänu oma Rootsi partnerile Stockholmi Enskilda Pangale.

Eesti eelisseisundi jätkumise põhjuseks oli ka Nõukogude

bürokraatia inertsus ja mitmed kokkulangevused.

Eesti eelisseisund kadus alles 1922. aasta lõpus.

Siis, kui bolševikel kuld otsa sai.

Kokku osteti kulda, plaatinat, briljante, hõbedat, pärleid,

väärtpabereid, tsaari-, duumarublasid, hoopis

odavamalt, kui neid väljaspool N. Venemaad hinnati. Näib, et Freiberg ja Rosenvald said osa

kasumist omale.

Kulla kokkuostuga oli seotud palju isikuid.

1921. aasta jaanuaris teatati Rahaministeeriumist Moskvasse:

“Ligemal ajal ilmub Moskvasse Ramini poolt komandeeritud ametnik

Emil Aleksandri p. Bruhl-Pruul, kellega kokkulepitud on, et tema komandeerimise ja hädaohuta

Venemaalt Eestisse 30 naela kulla tagasitoomise eest riik oma kasuks

saab komisjonimaksuna 10 naela kulda.”

1921. aasta sügisel muutus väärtuste väljavedu

Venemaalt raskemaks. Moskva saatkonnas otsustati

väärtmetallide ja -asjade saatmist Riigikassale

siiski jätkata (välja arvatud hõbe), lubades igas 10-kiloses diplomaatilises pakis

reserveerida väärtuste saatmiseks kuni 20 naela (8 kilogrammi) ruumi.

Edaspidi keskendutigi kullale ja plaatinale,

rahaminister arvanud, et ka “briljantide ja pärlitega

ei tasu jännata”.

1921. aasta lõpul ja 1922. aastal anti Riigikassa Vene

jaoskonna poolt teenitud väärtused – kuld, hõbe ja

plaatina – Riigikassa Peavalitsusele üle.

Lõppsumma suurus ei ole teada, aga tegemist oli

sadade miljonite markadega.

Aastatel 1920–1922 Venemaalt ühel või teisel kombel Eestisse laekunud summade väärtust

on võimalik hinnata vaid ligikaudselt.

Piirikaubandusest laekus Eestisse n-ö ülemakstud

summade näol 1921. aastal 90 miljonit

ja 1922. aastal 150 miljonit marka. Kokku seega ca 1,4

miljonit kuldrubla. Tulud laekusid eraisikutele.

1924. aastal hindas Jaan Tõnisson kogusummat kahele

miljardile margale, mis oleks ligi 12 miljonit kuldrubla.

See suurusjärk tundub üsna usutav. Ka need summad ei tulnud otse Eesti riigile, kuid

suurendasid neil aastail tugevasti majandusaktiivsust.

Riigikassa agentide tegevuse kaudu Venemaal teenitud

summade ulatus on samuti teadmata. Siinkirjutaja hinnangu järgi ei saanud see olla vähem kui 200 miljonit marka ehk 1,2

miljonit kuldrubla. See summa jäi riigile.

Eesti informeeritud ajakirjanduse andmetel läbis

Eestit aastatel 1920–22 ligikaudu

30 tuhat puuda Vene kulda, mille väärtus oli

550 miljonit kuldrubla.

V. Novitsky andmete kohaselt olid bolševikud 1. augustiks

1921 eksportinud 451 miljoni kuldrubla

väärtuses kulda, briljante ja kirikuvarasid üle Eesti piiride ja 74 miljoni kuldrubla väärtuses

teiste piiride kaudu.

Briti luure (S.I.S.) andmetel viidi Eesti kaudu Vene kulda

kuni 1921. a märtsini 311,5 miljoni kuldrubla väärtuses, edasi kuni 1921. a septembrini

188,5 miljonit ning kuni 22. oktoobrini veel 11,5 miljonit

kuldrubla.

Seega kokku kuni 22. oktoobrini 1921 511,5 miljoni kuldrubla

väärtuses. Selles arvestuses puuduvad

tõenäoliselt kullakangid, kindlasti aga teised

kuldvaluutad, väärtasjad ja vääriskivid.

Nõukogude esinduse andmetel müüdi 1920. aastal (alates 10. maist)

59,9 miljonit kuldrubla (tõenäoliselt arvestatud ainult

münte kuldrublades, mitte kange ega teisi kuldmünte)…

…ning 1921. aastal (kuni 1. oktoobrini)

189,5 miljonit kuldrubla. Seega kokku kuni

1921. aasta 1. oktoobrini 249,4 miljonit kuldrubla

(müntides).

Eestit läbinud kuldmüntide kohta

koostas 1923. aasta alguses aruande

Riigikassa rahanduse jaoskonna juhataja

Nikolai Niitem.

Tema andmetel läbis Eestit transiidina aastatel 1920–1922

598,2 miljonit kuldrubla, kuid ka teisi kuldmünte,

nagu Inglise naelsterlingeid, Prantsuse franke,

USA dollareid, Jaapani jeene, Saksa marku

ja Belgia franke.

1922. aasta mais informeeris rahaminister Westel, kellel pidid olema kõige täpsemad andmed,

Briti konsul Peter Lesliet, et kulla hulk, mis Nõukogude Venemaa on Eesti kaudu

saatnud, moodustas kuldrublades 683,5 miljonit

ning lisas juurde täpsema jaotuse…

…mille kohaselt Venemaalt oli tulnud järgmisi kuldmünte: Vene rublasid 595,9 miljonit,

Saksa markasid 120,5 miljonit, Prantsuse franke 49 miljonit, USA dollareid 1,35 miljonit,

Inglise naelsterlingeid 724 000, Rootsi kroone 35 000, Jaapani

jeene 4 miljonit.

Seega läksid Westeli andmed kokku Niitemi andmetega, lisaks

võttis Westel arvesse ka teisi kuldmünte, kuid tõenäoliselt ei

arvestanud ta kullakange, vääriskive ja väärtasju.

Westel-Niitemi andmed kui täpseimad võibki võtta

aluseks edasiste kalkulatsioonide tegemisel.

Kaaluliselt oli see kogus – 683,5 miljoni kuldrubla

eest kuldmünte – peaaegu 700 tonni.

Kõigi maailma riikide käsutuses olevate kullatagavarade suurus oli 1920. aastate alguses aga ca

9 miljardit dollarit. Ehk ca 18 miljardit kuldrubla.

Eestisse jäänud summade hindamisel on oluline aeg,

mil kuld Eestit läbis. V. Sirotkini väitel müüsid bolševikud

enne ajutist kaubanduskokkulepet

Inglismaaga (märts 1921) kulda Londonis 15–20% alla maailmaturuhinna,

pärast lepet oli see vaid 6%.

Nõukogude Vene Väliskaubanduse

Rahvakomissariaadi esindaja asetäitja Eestis Pjotr Anikejevi andmetel

ulatusid kaotused 1920. aastal kuni 41%-ni.

Edasi kuni 1. oktoobrini 1921 olid kaotused

keskmiselt 9,6%. Alates 1921. aasta aprilli

keskpaigast oli see alla 7%, juulist alla 5%,

10. augustist alla 3%, jäädes edasi kõikuma

2,2 ja 3% vahel.

Seega võib hinnata, et aastatel 1920–22 kaotas Nõukogude

Venemaa kuldmüntide müügioperatsiooni käigus

läbi Eesti ca 80 miljonit kuldrubla.

Eesti vahendajad ei saanud sellest loomulikult kõike, osa jäi ka neile, kes toimetasid Vene

kullaga Eestist lääne pool.

Hinnates viimaste osa ligikaudu poolele (see osakaal on pigem üle

kui alla pakutud), võiks Eestisse jäänud summaks pidada 30–50 miljonit kuldrubla. See oli tohutu väärtus. 1923. aasta aprillis, mil Eesti mark oli stabiilne,

maksis kuldrubla Tallinna börsil 170 marka. Järelikult oli seda kokku väärtuses 5,1 kuni 8,5 miljardit

marka.

See summa jääb vaid mõnevõrra alla kogu Eesti Vabariigi aastate 1920–22

ekspordi väärtusele (9,7 miljardit marka), tehes loomulikult kuhjaga tasa

nende aastate ametliku väliskaubandusbilansi defitsiidi.

See summa ületas oma väärtuselt kogu Eesti suurtööstuse

nende aastate netotoodanguga (1922. aastal ca 3 miljardit marka).

Veelkord väärib toonitamist, et siinkohal on arvestatud ainult

kuldmünte ning summa on pigem alla

kui üle hinnatud. Kullakange, väärtasju ja vääriskive vahendasid

tõenäoliselt rohkem eraisikud.

Kes Eestis teenisid vahendamiselt?

Keegi Kominterni töötaja Tallinnas Petrov väitis, et

Eestis spekuleerisid kõik – peaministrist šveitserini.

Gukovski, Solomoni, Jakubovi ja Anikejevi ettekannetest nähtub, et erafirmadest oli

suurim vahendaja Scheel & Co.

Varem tegutses aktiivselt veel Pung ja Co ning hiljem Harju Pank. Hiljem

Riigikogus sotsialistide poolt esitatud arupärimise kohaselt moodustanud Scheel ja Co tulud operatsioonidelt

Vene kullaga 30 miljonit kuldrubla.

Aleksander Lukk ja Kolla Vellner väitnud aga Eduard Laamanile, et Scheel teenis “Vene saatkonnalt”

20 miljonit kuldrubla.

Eesti riigiasutustest tegelesid Vene kulla vahendamisega

Eesti Pank ja Rahaministeeriumi Riigikassa,

kord käsikäes, kord eraldi. Isikute ring, kes valdasid kogu kullavahendusega seotud informatsiooni,

oli väga kitsas.

Dokumentidest selgub, et kullaoperatsioonidega tegelesid

Georg Westel (esialgu Eesti Panga direktorina, seejärel rahaministrina),

Theodor Käärik, Joakim Puhk ja Ants Piip. 1920. aastal pidi

toimuvaga vähemalt pealiskaudselt kursis olema ka Jaan Tõnisson. Hiljem viseeris kõik tähtsamad kokkulepped Konstantin Päts.

Konstantin Päts oli üks Harju Panga omanikke.

Viimane tegeles juba 1920. aastal kullavahendamisega.

Veelgi raskem on hinnata Eesti Panga kullaoperatsioonidest

teenitud vahendustasu. Nagu selgub Gukovski kirjast

Väliskaubanduse Rahvakomissariaadile,

vahendas aprillis toimunud 2 miljoni naelsterlingi ostu inglastelt just Eesti Pank.

Arvestades naelsterlingi hinnaks 7,2 kuldrubla (selle kursiga vahetati Tartu rahulepinguga saadud kulda augustis 1920), pidid bolševikud

selle eest välja andma ca 15 miljonit kuldrubla. Hinnates tolle aja

vahendusprotsendi vahemikku 10–40, pidi Eesti Pank ainuüksi selle operatsiooniga teenima

1,5–6 miljonit kuldrubla.

Juhul kui pidada eelpoolmainitud selgusetut

operatsiooni 10 miljoni kuldrublaga septembris 1920 Eesti Panga vahenduseks,

siis lisanduks Eesti Panga kasumiarvele

veel 1–4 miljonit kuldrubla.

Peale selle tuleb arvestada veel fikseeritud “väiksemaid” operatsioone, nagu

eespooltoodud “rahaministri suusõnalisel nõusolekul”

toimunud kullaost 358 500 naelsterlingi eest 1920. Seega pidi

Eesti Pank kulla müügi vahenduselt teenima 2,7–10,4

miljonit kuldrubla, kusjuures viimane summa tundub usutavam.

25. aprillist kuni 2. maini 1921 kestnud

Eesti Panga revideerimine tuvastas,

et 28. aprilliks leidus Eesti Panga kassas

24,5 miljonit ja rahakambris 23 miljonit

Eesti marka.

Välisvaluutat oli kassas selsamal päeval kokku 24,9 miljonit

kuldrubla, 295 000 Soome marka, 14 000 USA dollarit, 1,1 miljonit

Inglise kuldnaelsterlingit, kullakange 5,9 miljoni kuldrubla ja 1,1 miljoni Eesti marga väärtuses,

peale selle veel plaatinat, hõbedat ja väiksemas hulgas suurema osa

Euroopa riikide valuutat.

Seega kokku väärtusi üle 45 miljoni kuldrubla! Täiesti selge on, et see

tohutu varandus ei saanud kuidagi olla Eesti riigi

ega ka Eesti kodanike oma. See ei saanud olla midagi muud kui

Eesti Panka deponeeritud bolševike raha.

Ka Nõukogude allikad tõendavad, et bolševikud deponeerisid

müüdavad kuldmündid ka juhul, kui Eesti Pank neid ise edasi

ei müünud, kuni käikulaskmiseni Eesti Panka.

Samuti toimiti vähemalt 1920. aasta sügisest kuni 1921. aasta

kevadeni briljantidega. Vaevalt, et hõbeda ja plaatinaga

oleks asjad teisiti olnud.

Need Eesti Panga teenused ei olnud odavad.

Mais 1921 võeti kulla vastuvõtu eest Eesti Pangas 1,2%, hoidmise

eest 1,4% igal kuul, deposiitide eest 1,2% igal kuul ja

akreditiivide eest 1,2% igal kuul.

Stockholmi toimetamise ja kindlustuse eest võeti 1,2%.

Kulla väljaveo litsentsi eest 10 miljoni kuldrubla puhul võeti 574 000 Eesti marka. Telegraafiülekannete eest Lääne-Euroopasse maksid

bolševikud Eesti Pangale 1%, Ameerikasse 2%.

1921. aasta novembris võeti Eesti Pangas kõikide

operatsioonide eest kullaga 1,2%.

Seega – teades, et teenustasud olid enne 1921. aasta kevadet

suuremad, ei saa kuidagi arvata, et Eesti Panga kasumid

ülalmainitud “tavalistelt teenustelt” võinuks jääda alla

15 miljoni kuldrubla. Pigem võisid need küündida

suuremate summadeni.

Nii oli Eesti Panga miinimumteenistus aastatel 1920–1922

17,7 miljonit kuldrubla, ilmselt aga siiski rohkem.

Juurde lisades Riigikassa kullaoperatsioonid Venemaal

(minimaalselt 1,2 miljonit kuldrubla) ja Riigikassa kullavahenduse

(minimaalselt 1,8 miljonit kuldrubla), pidi Eesti riigi teenistus olema neil aastatel minimaalselt

20,7 miljonit kuldrubla, tõenäolisemalt aga

üle 30 miljoni kuldrubla.

Tegemist oli summaga, mille ärakulutamiseks pidi

tugevasti pingutama.

LÕPP