Eesti teatri festival Draama 2014: Kohaloleku kunst P 7. september 2014

Mõtted kirjutamisest ja kohalolemisest

Kohal:väliskülalised

Arvustused:kevad ja suvi ja

Utoopia

2

Draama 2014

Inimelule on omane järjepidev muutumine. Tundub, et ka teatrifestivalile. Ta areneb, kasvab, muutub, õitseb, on kriisis ja siis jälle mitte. Ning ta võtab teatrimaastikult vilju, mis parasjagu nälga ja isu taltsutavad. Muidugi oleneb, kelle isu rahuldama hakatakse. Ühest küljest ju kuraatori, teisest publiku. Siit ka Draama kui kuraatorifestivali eripära: kuraatori maitseeelistused saavad nädalaks ka publiku omaks. Kas ku-raator suudab veenda publikut tarbima ka harjumuspärasest teistsuguseid maitseid?

Võrreldes eelmise aastaga on tänavune Draama kon-servatiivsem. Välja on valitud üpris sarnased lavastused nii põhi- kui ka kõrvalprogrammi. Möödunud aastal sattusid kõrvuti sõna-, visuaal- ja tantsuteatri lavastused, sel aastal eristus ehk enim Renate Keerdi füüsilise teatri «PURE MIND». Valdavalt oli Draama sel aastal sõnapõhine.

Festivalihuntidele on seesugune lahendus aga pettumus. Kui ühte suvesse mahuvad eriilmelised ning värviliste prog-rammidega festivalid nagu Treff, Baltoscandal või Augusti Tantsufestival, siis neile kolmele jääb tänavune Draama alla. Tuleb tunnustada katset arendada publiku maitsemeelt ning suunata tähelepanu sõnaseadmiskunsti ilule ja eripärale, kuid siiski ei taha keegi seitse päeva järjest sama toitu süüa.

Mitte et kõrghetki poleks olnud. MTÜ Arhipelaagi «Tuvi» oli festivali kontekstis väga värskendav ning hea süstlatäis energiat. Samuti suutis Linnateatri «Neli aastaaega» paljusid veenda sõnateatri võimekuses näidata lugude kaudu kaunist ja kurba elu. Paljusid ergutas ka Telakka/Vanha Juko/Rakve-re Teatri «Petroskoi», mis oma laululis-mänglevuses samuti särtsu juurde andis. Kuid kolm lavastust kogu Draamast...

Selge on, et teater on subjektiivne. Mis meeldib ühele, ei meeldi teisele. Ometigi käib festivaliga kaasas justkui arusaam, et see peaks esitama mingi läbilõike ühe isiku vaa-tepunktist. Ehkki kuraator Tõnu Õnnepalu on palju rääkinud oma ideedest kohaloleku kunsti mõiste kohta, ei pakkunud programm just kõige paremat tuge loomaks üldistust, et kohaloleku kunst saaks teatrirahva suus tihedalt käibele sattuvaks mõisteks.

Samamoodi nagu esindab Õnnepalu oma vaatenurki programmi kaudu, esindan mina osa publiku vaatenurka. Noorele teatrikriitikule on see raske ülesanne, sest üsnagi lihtsalt satub ta «noore vihase naiskriitiku» kingadesse. Aga olgu siis nii. Tänavune festival ei loonud minu teatriisukale keelele uut maitse-eelistust. Võtan vastutuse ja kirjutan alla. Ent festival elab edasi ja uus söögilaud kaetakse juba aasta pärast. Kokaks Peeter Raudsepp oma kursusega.

Kristi Ruusna

Avameelselt kirjutamisest

Draama on Eesti teatri festivali Draama 2014: Kohaloleku kunst ametlik ajaleht, mis ilmub igal festivali päeval.Vastutav väljaandja: SA Eesti Teatri Festival; peatoimetaja: Merilyn Merisalu (merilyn@genklubi.ee); kirjutajad: Aire Pajur, Kristi Ruusna, Lennart Peep, Marite Butkaite ja Piret Kuub.

Nädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

Nagu Margus Kasterpalu lõpukõnes mainis, tuleb põlv-konnavahetus. Seda ma ootan. Just seda, et näha kõike seda, mida teevad noored inimesed, olgu nad siis tuden-gid, noored kirjanikud, näitlejad, lavastajad. Näha seda, mida teeb praegune noor veri. Siis tekiks näiteks 15 aasta pärast mõnel teisel festivalil võrdlusmoment, et mida nad varem tegid ja mida nüüd teevad.

Kui öelda klišeelikult, siis ma ootan noori ja vihaseid inimesi!

Draama toimetuse teatrireisikirjad

Mida ootad järgmiselt festivalilt?

Marite (26)loovkirjutamise õpetaja

Kirja sisse saab panna selle mure, mässu ja rõõ-mu, mis peab välja saama. Seesmine leiab väljapääsu. Kirjutaja vastutab sõnas sündinu eest, sest kirjasõna elab oma elu ja valida tuleb, kas ja mida kirjutada.

Valetamine on läbinäh-tav. Aus kirjasõnagi muutub ajas, sest elu muutub ajas. Elul ja kirjasõnal on otsene seos, vastastikune mõju-tamine. Suhtlemine vajab täna korraldamist. Korral-damine vajab õppust. Hea õppus on eeskuju. Luua seda kuju, mis on õppijal ees, saab läbi üleskirjuta-tu. Kordamine on vajalik. Seepärast ei lõpe ei kiri ega lugeja. Rolle vahetatakse.

Kirjutajagi loeb. Suu kuulab ja käsi vaatab.

Kirjutamine loeb. Hääl loeb ka, aga kirjasõna vahel justkui enam. Üleskirjutatut saab lugeja hääleks muuta. Üleskirjeldatust annab luua muusikat ja pilti. Üleskirju-tatu saab lugeja ja esitaja sisse minna.

Igaühel meist on oma lugu. Mõni lugu seob kokku. Koos on kergem. Parem on, kui tuntakse si-deme tähendusi. Aus sõna ujub teabetulvas kaldale, vale peab õppima ausalt ujumist. Valetamisel ei ole mingit mõtet. Valet võib võr-relda varjamisega. Tahaks kõigepealt oma loo läbi üleskirjutamise ära rääkida.

Jaak VackermannLoovkirjutamiskursus

2013/2014

3

2014 Draama

Avameelselt kirjutamisestNädala jooksul avaldavad loovkirjutamiskooli Drakadeemia endised ja praegused õppurid mõtteid kirjutamisest.

Mida ootad järgmiselt festivalilt?

Järgmise aasta festivalilt ootan, et järgmise aasta tiim, mis iganes koosseisus see ka oleks, areneks ja süstemati-seeriks end enam kui varasematel aastatel.

Lavastuste suhtes ootan Peeter Raudsepalt adekvaat-set, noortepärast valikut, mis laiendaks festivali senist püsipublikumi.

Üks mu lemmikteatreid on Cabaret Rhizome. Sel aastal igatsesin neid. Üks põhjus, miks ma sel aastal eriti festi-valil midagi vaatamas ei käinud, oligi see, et kava oli minu jaoks liiga leebes vormis. Ma saan aru kohaloleku kunstist, see on väga oluline, aga mulle meeldib teatri puhul tera-vus. Loodan järgmisel aastal seda näha.

Kristjan Martin (22)festivali programmijuht

Kristiina (23)tulevane butafoor

Esimene Voor: *Leia mingisugune

tekst. Ükskõik, missugune. Ajalehest või sõnaraama-tust.

*Muretse endale käärid. *Lõika tekst lahti. Sõna-

sõna haaval või ridadena. Usalda oma instinkte.

*Aseta kõrvale.

Sellised harjutused on saanud minu loova rännaku logiraamatus olulise koha. Looja vajab mängimist. Pole midagi paremat, kui leida end oma kirjutuslaua ees sõnade mänguplatsil.

Teine Voor:1. Otsi endale kauss või

karp. Aseta kõik tekstiribad sinna sisse. Sega.

2. Leia endale üks

paberileht. 3. Mõtle välja 3 tegelast. 4. Võta kasutamiseks

liim, teip või klambrid. 5. Pane tööle taimer. Sul

on aega 4 minutit. 6. Haara kausist osa

tekstiribadest ning liimi lau-seteks ja sõnadeks kokku nii, et iga sõna ja/või lause vastab ühele tegelasele. Ära toimeta, see ei ole aeg sinu sisemiseks tsensoriks. Lõpuks peaks sul tekkima 3 tegelase vaheline dialoog.

7. Tee oma kollaažist pilt ja jaga Drakadeemia Facebooki lehel.

8. Lõpeta alles siis, kui taimer saab läbi.

Kerli AdovDrakadeemia I lend

Draamafestival tänab kogu südamest Uuskasu-tuskeskust, kes andis meile palju-palju raamatuid, et saaks teoks Teatro Poetico teatrisaal. Aitäh!Uuskasutuskeskused asuvad Tallinnas Tatari 64, Mahtra 5 ning Mustamäe tee 5, Pärnus Lai tn 10, Tar-tus Riia 11. Vaata ka: www.facebook.com/uuskasutus

4

Draama 2014

Igal sügisel kutsub Draama festivalile ka välismaalastest teatri-eksperdid, kes analüü-sivad valitud programmi lavastusi põhjalikumalt ning püüavad leida nende tugevaid-nõrku külgi ja varjatud tähendusi.

Merilyn Merisalu

Et teada saada, mida väliseksperdid «Kohaloleku kunsti» programmist arva-vad, intervjueerisime neljan-dat korda draamafestivalil viibivat vene teatrieksperti Yulia Kleimani.

Yulia, millised ootu-sed olid neljandat korda Tartusse festivalile tuleku eel?

Eelmise aasta festival pakkus väga palju ilusaid teatrisündmusi, nii et loomu-likult olid mu ootused väga kõrged. Mullune lavastus-tevalik meeldis mulle väga, samuti ka arutelud. Mõne nähtud lavastuse puhul leidsime ka nõrku külgi, aga üldiselt oli pilt programmist väga ere, värviline ja huvitav. Nägime palju eri laadi lähe-nemisi ja noort energiat.

Ja kas seekordne festi-val vastas su ootustele?

Kui aus olla, siis see va-lik ei olnud väga minu mait-se järgi. Seda kuni lavastuse «PURE MIND» nägemiseni. Kõik eelnev oli minu jaoks igav. Mõned asjad olid üsna veidrad või madala kvali-teediga, aga see pani mu uuesti hingama.

«PURE MINDi» puhul meeldis mulle selle kvaliteet, natuke imelik tsirkuselaadne esitus, selle ekstsentrilisus.

See oli väga teatraalne ja mängis veenvalt popkunsti klišeedega. Lavastusli-kult ei olnud see muidugi perfektne – mõnes stsee-nid olid teistest tunduvalt huvitavamad ja vahel mindi mingi teemaga liiale – kuid kokkuvõttes oli see väga huvitav, teatraalne ja elav. Just see, mida me eesti teatrilt ootame. Mu ju teame, et siin on kaasaegne tants ja visuaaltehnoloogia väga arenenud.

Tänavune festivali alapealkiri oli «Kohaloleku kunst».

Jah, aga minu jaoks ei olnud see valik väga «kohal» või esinduslik. Aga mis mulle tõesti meeldisid, olid arutelud. Vahel olid need palju põnevamad kui lavas-tused ise. Korraldajaid tuleb põhiprogrammi arutelude eest kindlasti kiita, sest need olid väga viljakad. Eriti see-pärast, et neis osalesid ka kohalikud teatriteadlased, kellel oli samal ajal Tartus konverents.

Oleksin väga tahtnud näha Von Krahli Teatri lavas-tust, mis ära jäi. Ja küsisime ka, miks ei ole kavas ühtegi NO99 lavastust. Kuraator ütles, et ta küll valis mõned nende asjad välja, aga need olid tehniliselt liiga keeruli-sed, et neid Tartusse tuua. Väga kahju, et me ei saanud isegi mõnd nende videosal-vestust vaadata, see oleks kindlasti kogu programmi rikastanud.

Kuraator Tõnu Õnne-palu on kirjanik. Arvad sa, et tema amet mõjutas ka lavastuste valikut?

Yulia Kleiman: Festivale tuleb teha nõudlikule teatripublikule

FOTO: Mona Menets

5

2014 Draama

Yulia Kleiman: Festivale tuleb teha nõudlikule teatripublikule

Ma ei saa öelda, et kõigil lavastustel, mida me nägime, oli suur kirjanduslik väärtus. Õnnepalu tundub olevat väga intelligentne inimene ja hea kirjanik. Aru-teludel on ta väga põnevaid mõtteid välja käinud. Aga ma kardan, et tal ei ole pii-savalt palju teatrikogemust, et esinduslikku valikut teha. Kui inimene on väga tark, aga ei ole piisavalt palju teatrit näinud, võib ta lavas-tustes näha palju rohkemat, kui seal tegelikult on. Ta võib näha, et lavastaja tahab öelda midagi väga olulist või huvitavat. Ideed seal taga võivad tõesti väga põnevad olla, aga sellest ei piisa, kui tulemuseks on kehv lavas-tus ja kehvad näitlejatööd.

Ma kardan, et targad, aga teatrikauged inime-sed võivad karta öelda, et kuningas on alasti ja näevad sügavaid tähendusi, mida pildil pole. Aga vahel nii lihtsalt on. Kuningas on alasti ja kõik. Festivalivalik ei tohiks olla kavatsuste, ideede või tekstide võist-lus. Oluline on teatrikeel ja see, mis lavalt saali jõuab. Festivalide puhul on kõige tähtsam teatrikeele areng. Ja festivalid jäävad püsima ainult siis, kui nad mõtlevad väga nõudlikule vaatajale. Kui teeme lavastusi inimes-tele, kes tulevad teatrisse ainult meelelahutust saama, nutma või naerma, sooviga kõigest kohe aru saada, siis ei tee me teatrit kuidagi paremaks. Sel aastal nägin küll häid lavastusi, aga mitte

festivalitasemel.

Kas ka teised väliseks-perdid on sama meelt?

Me oleme seda mitmeid kordi arutanud. Vahel oli isegi päris naljakas, et mina ja mu kolleeg Moskvast arvasime üht asja ja teised eksperdid hoopis teist. Aga samas olid meil ka eri põh-jendused: nemad lähtusid suures osas oma arvamus-tes kirjanduslikust tekstist, mitte teatritekstist.

Mida sa järgmisel aas-tal festivalil näha tahaksid?

Uus kuraator on noorem teatrilavastaja ja kuuldavasti osalevad ka tema õpila-sed valikute tegemisel. Ma loodan näha huvitavaid, pro-fessionaalseid ja kaasaeg-seid lavastusi. Kuulsin, et see aasta ei ole eesti teatris väga hea olnud. Seda juh-tub igal pool: mõnel aastal võib valida olla küll näiteks 70 lavastuse vahel, aga piisavalt head on neist vaid mõned üksikud. Sel aastal nägin laval vähe alltekste ja peidetud poeesiat. Ma loodan, et järgmisel aastal on asjad teisiti.

Valiku tegemine on muidugi üldse väga õrn ja vastutusrikas töö. Kui soovid publikut näiteks harida, näidata midagi, millega nad ei ole harjunud, on oht pub-liku usaldus kaotada. Aga riskima peab. Festivale tuleb teha nõudlikule teatripub-likule, kes tulebki mitmeks päevaks kohale ja tahab näha tõelist teatrit. :):

Robert Wilsoni loeng Teatro Poeticos

Täna kell 11 peab ameerika lavastaja ja kunstnik Robert Wilson TÜ kirikus loengu «1 Have you been here before. 2 No this is the first time».

Kolmetunnise kohtumise vältel kutsub Wilson kõiki osalejaid rännakule oma esteetilisse maailma. Wilsoni karjäär on olnud äärmiselt viljakas ning tema enda loo-ming on ka loengu keskne teema. Oma loomingulisse protsessi pakub Wilson intiimse sissevaate rabavate fotode ja lugude abil.

Lavastajana näeb Wilson kõigepealt midagi, millel on omad reeglid, oma struktuur, oma lugu. Ning siis asub ta kontakte otsima. «Heliga töötan eraldi, kustutan saalis tuled ära ja süvenen selles-se, mida kuulen. Raske on kuulata, kui samal ajal mida-gi näed, see eksitab. Parim viis kuulata on silmad kinni,» ütleb mees, kes oma lavas-tustele lisab heli alles hiljem, eraldiseisva elemendina.

«Ma ei anna tähendusi sellele, mida ma teen. Nii saab igaüks vabalt oma-moodi seoseid luua. Kui ma hakkaksin tõlgenda-ma, võtaksin teiste mõtete tekkimise võimaluse ära. Ma eelistan otsad lahti jätta,»

kirjeldab Wilson kuulamist, vaatamist ja seoste loomist teatris.

Robert Wilson on ekspe-rimentaalne lavastaja, keda peetakse avangardteatri üheks peamiseks alusepa-nijaks. Ise eelistab ta end kutsuda pigem formalistiks, kuna formalism loovat asja-de vahele rohkem ruumi.

Olles püsinud rahvus-vahelise teatriareeni tipus alates muusikateatri ajalukku läinud ooperiprojektist, mo-numentaalsest lavastusest Philip Glassi ooperile «Eins-tein on the Beach» (1976), on tema tööd mõjutanud nüüdisteatri arengut juba 1960. aastate lõpust.

Wilsonit peetakse asjatundjaks ka skulptuuri, video-, valgus- ja installat-sioonikunsti vallas, mööb-lidisaineri, koreograafi ja draamakirjanikuna.

Eestis on Wilson ette valmistamas koostöös Arvo Pärdiga muusikateatrilavas-tust «Aadama passioon», mis esietendub 2015. aasta maikuus Noblessneri valukojas. Suurlavastusega tähistatakse Arvo Pärdi 80. sünnipäeva ning muusika-aastat Eestis. :):

NB! Loengu osalustasu on 20 eurot, kohtade arv piiratud!

Yulia Kleiman on vene teatrikriitik ja –ajaloolane ning õppejõud Peterburi riiklikus teatriakadeemias.

6

Draama 2014

Utoopia = Stoppard + Nüganen

FOTO: Nora Aleksandra Tsahkna

Festivali üheks kom-miks on lisaprogrammi osa «Stoppard Eestis». Ugala «Rosencrantz ja Guildenstern» näidati rah-vale ära juba nädala esi-meses pooles ja mitmes mõttes kujunes laupäev utoopiliseks maratoniks.

Marite H. Butkaite

Ühel päeval mängiti ära kõik kolm «Utoopia» triloo-gia lavastust. Osale teatri-vaatajatest tähendas see ka sõitu suunal Tartu-Tal-linn-Tartu. Arvestades seda, kui palju võtavad reise ette triloogia tegelased, on see omamoodi sümboolne ka vaatajate jaoks.

Siinkirjutaja ei võtnud ette pikka reisi, vaid külas-tas Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri ühistöö-na valminud «Laevahukku». Vanemuise suurde majja sisenedes ja kavajärjekor-ras seistes sain meeldiva üllatuse, et valida on kahe kava vahel. Üks n-ö tavaline ja teine kogumikuna, kus sees erinevad Stoppar-dit ja «Utoopia» triloogiat puudutavad artiklid. Minu jaoks algas teatrireis sellest hetkest, kui ümbrikuna ku-jundatud kaane helesinise lehvi lahti sidusin ja siirdu-sin tekstimaailma.

Stoppard on näitekirja-nik, kelle tekste iseloomus-tab laetus. «Laevahukugi» puhul oli tunne, et tühje lauseid seal ei ole. Eks oma osa ole ka sellel, et tegelas-teks on oma aja kultuurite-gelased, revolutsionäärid, filosoofid... Lisades sinna nende enda isikliku traa-gika, ongi tulemuseks ideaalne näitemäng. Pikk, mõjuv ja igav ei hakka. Ei teki tunnet, et sooviks olla kusagil mujal või tahtmist vaadata kella. Pigem on FOTO: Siim Vahur FOTO: Nele Tammeaid

7

2014 Draama

Utoopia = Stoppard + Nüganen

Iga leht on ise päevEt lavastus «kevad ja

suvi ja» üldse Teatro Poe-tico programmi jõudis, on kuraator Tõnu Õnnepalu arvates võrreldav India seadusega. Lahtiseletatult tähendab see, et kõikidest planeeritud ürituste puhul on juba enne toimumist teada, et mingi osa neist ebaõnnestub niikuinii.

Piret Kuub

Kuna programmi plaani-tud Luuleklubi Nartsissi loo-ming jäi ilmavalgust näge-mata, sai tema koha hõivata «kevad ja suvi ja», mis on kokkuvõttes üsna juhus, et Teatro Poeticosse jõudis lõpuks ka kuraatori enda tekst. Niisiis on alusmater-jali näol tegemist Õnnepalu päeviku põhjal ilmunud sa-manimelise raamatuga, mis sisaldab kirjapandud hetki ühest kevadest, suvest, sügisest, talvest.

Teos sisaldab väga poeetilisi tähelepanekuid loodusest, ilmastikunähtus-test, unistustest, mõtetest-tunnetest, vananemisest, üksindusest, kurbusest, armastusest, surmast. Lei-dub ka mõningaid humoori-kamaid noote, kas või lood naabritest.

Etenduse-eelne õhkkond on paljutõotav. Juba on midagi vaadata, juba toimub

midagi: laval mängitakse kontrabassi, kiriku võlvide kohal valgel seinal projit-seeruvad lindude kujutised, siin-seal üle terve põranda vedelevad üksikud paberile-hed, ning kõige selle keskel lebab liikumatult maas inimkeha.

Atmosfäär ruumis on veidi kummaline, kuidagi müstiline. Etenduse esi-meste hetkede jooksul see meeleolu süveneb. Siis, kui pikka musta kleiti riietatud näitlejanna (Tiina Mälberg) hakkab end vaevaliselt, väga aeglases tempos püsti ajama, lugedes samal ajal luuletusi.

Lisaks maas vedeleva-tele paberilehtedele leidub ruumis mitu pakki hoolega kinni seotud paberipatakat, mis ükshaaval avatakse ja mille sisu vaatajale avali-kustatakse. Kõik etteloetud lehed lennutab Mälberg käest, mis samuti leiavad oma koha põrandal.

Täiskirjutatud lehtede va-hel on mõned täiesti tühjad – ka need langevad vaiki-des põrandale. Mängima hakkab huvitav sümbol – iga leht võrdub ühe päevaga, täis ja tühi leht vastavalt, kas sellel päeval on toimunud midagi märkimisväärset ja kas see on ka kirja pandud või mitte. Lõpuks saab

maa paksult nii tühje kui ka täidetud lehti täis. Kõik päevad on käest lennanud, möödunud, eksisteerides nüüd ainult mälestustes ja kirjasõnas. Elu on pudene-nud käest – samamoodi, kui paberid näitlejanna käest.

Mälberg paneb loetud katketesse väga palju en-dast. Ta ei kehastu otseselt ümber, aga tema isiklik suhe on tajutav, mispärast on terve esitus ülimalt kirglik ja emotsionaalne. Teda saadab kontrabassimän-gija (Taavo Remmel), kes loob luulele meeleolu, aga samas toimib ka lihtsalt helikujundajana. Niiviisi kuuleme vajadusel kas või autoklaasi jääst kraapimise või raiumise heli. Olulise tausta ja visuaalse silmailu loovad etenduse käigus va-helduvad loodusfotod, mis kuuldud sõnu illustreerivad. Pildid mõjuvad just tänu oma mõningasele eba-selgusele ja ähmasusele, osaliselt kirikukaarte vahele ära kadudes või jätkuliselt avaldudes.

Kuigi Mälbergi esitus on väga veenev ja jälgi-mapanev, saab etendus kokkuvõttes siiski liiga pikk ja veidi kurnav, sest kulgeb enamasti ühelaadses rütmis ja tonaalsuses, ilma suure-mate muudatusteta. :):

soov olla kohal ja jälgida eri inimgruppide vaidlusi. Vaidlusi ja suhete arene-misi ühiskonnas toimuvate muutuste taustal. Ümberrin-gi käib revolutsioon, sõda, kuid elu läheb tahes-taht-mata edasi. Arvestades ka praegusel hetkel päriselus toimuvaid sündmusi, tek-kisid uued tähenduskihid ja lavastus muutus märgi-liseks ka praegusel hetkel. Kuid see on juba jutt mõne teise artikli jaoks mõnes teises ajalehes.

Elmo Nüganeni lavastus on tasakaalus: ruumi on näitlejate mängul ja ruumi on tekstil. Need ei hakka üksteist üle trumpama, vaid teevad koostööd. Tulemuseks on naturaalsus ja loomulikkus. Ja kohal-olu. Paljudel näitlejatel on n-ö pisikesed rollid, kuid need on värvikad ja nad on kohal. Selles mõttes oli laupäeval nähtud etendus heaks näiteks, et suure trupi lavastused ei ole väljasurev žanr. Samuti on vähe näiteid, kus kahe teatri trupid nii suures mahus omavahel kokku segatakse. Omamoodi pisike revolut-sioon seegi.

Laval oli kergus hooli-mata sellest, et näidendi teemad on laiaulatuslikud, sügavad ja tõsised. La-vakujundus oli võrdlemisi minimalistlik ja lendlevad kardinad joonisid alla ker-guse. Samuti selle, et ini-mesed on osa elumerelai-netest ja muutuste kaosest. «Laevahukk» on üle tüki aja hea näide sellest, et sõna ja näitlejad käivad kokku. Et elus ja laval käivad koos naer ja nutt. Et teatrisaalis juhtub midagi maagilist. Et... aplaus ei tahtnud põh-jusega vaibuda. :):

8

Draama 2014

Täna Draamal:11:00 – Robert Wilsoni loengAmeerika lavastaja ja kunstnik peab loengu «1 Have you been here before. 2 No this is the first time». Sissepääs registreerimise alusel.

Tartu ülikooli kirikus

12:00 – Armastan! Armastan! Armastan! – Teater Vanemuine (autor Avtandil Varsimašvili)Idülliline armastuslugu Georgia mägikülas, millesse jõhkralt sekkub sõda.

Sadamateatris

15:00 – Teatro Poetico aruteluTeatro Poetico ja luuleteatri teemal laiemalt mõtisklevad Tõnu Tepandi, Kaur Riismaa, Mirt Kruusmaa, Enn Lillemets, Katre Väli, Teatro Poetico ellukutsuja Tõnu Õnnepalu jt.

Ülikooli kohvikus

16:00 – Utoopia rannik. II osa. Laevahukk – Eesti Draamateater (autor Tom Stoppard)Tõsielusündmustele tuginev näidend on unistustest ning hoolimata karidele jooksust ikkagi nende eest võitlemisest.

Vanemuise teatri suures majas

NB! Kohad etenduspaikade saalides on nummerdamata, s.o. vabad. Hea istekoha saamiseks tule varem kohale!

Vanemuise külalisla-vastaja Avtandil Varsi-mašvili on toonud lavale loo Gruusia mägikülast, mis elab idüllilist elu: inimesed, loomad ja loodusnähtused elavad harmoonias ja üksteise-mõistmises.

Merilyn Merisalu

Nikala (Reimo Sagor) on kõrvuni armunud imeilu-sasse Tamtasse (Jaanika Arum), kes lõpuks on nõus talle naiseks minema. Pul-majärgne hommik toob aga halvad uudised.

Lavakujundus ja kos-tüümid jätavad esmapilgul mulje, et tegu on lastelavas-tusega. Nii see ometi ei ole. Allegoorilised tegelased – näiteks Hernehirmutis, Lehm, Koer, Vanaisa Kuju – jutustavad teemadest, mis on sobilikumad täiskas-vanutele. Armastus, seks

ja abielu on kõrvuti sõja, kaotusvalu ja raske tööga.

«Armastan! Armastan! Armastan!» on täis vastan-deid ja vaimukaid sõna-mänge. Harras mõtisklus vahetub arutu rabelemi-sega, ilus ja armas hetk pööratakse hoobilt naljaks või tüliks. Kuigi mõned muutused mõjuvad eh-matavalt või kohati isegi labaselt, teevad mahlakad dialoogid lavastuse dünaa-mika nauditavaks. Tekst on näitlejate kõrval kindlasti selle lavastuse suurimaid väärtusi.

Uuslavastuses män-givad lavakunstikooli 26. lennu tänavu kevadel lõpetanud kõik need seitse näitlejat, kes tulid tööle Va-nemuisesse. Lavastus tões-tab, et noored on täpselt nii suurepärased ja õhinat täis, kui lavastaja Varsimašvili esietenduse eel kinnitas.

Kuumavereliste grusiinide kehastamine tundub neile sobivat. Lavalt pritsib terve etenduse vältel saali väga palju energiat.

Lausa nii palju, et Nikala sõnad «Kui mulle kaablid külge pandaks, valgustak-sin terve Gruusia ära! Ja seda täiesti tasuta!» tundu-vad tõesti teostatavad. Sest nii kuumalt keeb noorme-hes veri ja armastus kauni Tamta vastu.

Kirglikud on selles lavastuses kõik: inimesed, hernehirmutised, pardid, koerad, kilpkonnad. Isegi skulptuurid. Nad armasta-vad, vihastavad ja armas-tavad siis jälle. Armastavad ikka veel. Rohkem kui kunagi varem. Ka siis, kui kaaslane on kadunud või surnud. Muud moodi selles väikeses külas vist ei saakski.

Vaadates seda, mis

juhtus Gruusias 2008. aasta augustis või mis toimub praegu Ukrainas, tulevad-ki pähe ainult naiivsed ja valusad küsimused. Sest sõda ja surm on teemad, mis paratamatult teevad kurvaks ja nõutuks.

Varsimašvili on oma lavastuse üles ehitanud väga kavalalt. Esimese vaatuse järel on publikul aega mõelda nii ammuste kui ka praeguste konfliktide peale maailmas. Tunda kurvastust, olla valusalt puudutatud, küsida, miks nii tehakse.

Teise vaatuse järel on meeleolu aga hoopis teine. Täis lootust, et kõike saab siiski paremaks muuta. Et inimesed muutuvad. Et kaotatud armastus võib tulla tagasi. Või uus sündi-da. Tuleb ainult armastada, armastada, armastada. :):

Uus energia Vanemuises

FOTO: Lauri Kulpsoo

Ühine töö ajab ühte nägu! Kaks tilka vett

Annika Lindemannfestivali peakorraldaja

Margus Kasterpalufestivali kunstnik