TALLINNA ÜLIKOOL

EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUT

Siiri Erala

MEEDIAKAJASTUST MÕJUTAVAD TEGURID:

KURIKAMÕRVA KAJASTAMINE POSTIMEHE

INTERNETIVÄLJAANDES

Magistritöö

Juhendaja: Katrin Aava

Tallinn 2011

2

Sisukord

Sissejuhatus.................................................................................................................................4

1. Teoreetiline raamistik kurikamõrva kajastust mõjutanud tegurite uurimiseks.......................6

1.1. Infoühiskond moodsa meedia taustsüsteemina................................................................6 1.2. Uue meedia esiletõus ja mõjud ajakirjanduslikele tavadele ..........................................11

1.2.1. Esimesed veebiväljaanded ja nende eripära.......................................................11 1.2.2. Uudisväärtuste asendumine kommenteerimisväärtustega .................................14 1.2.3. Uue meedia nõudmised ajakirjanikule...............................................................16 1.2.4. Hirm trükimeedia kadumise ees ........................................................................18

1.3 Märulivaimustus kui meedia ainese kujundaja..............................................................20 1.4. Kuritegevuse kajastamine ajaloolises perspektiivis.......................................................21

2. Kriitiline diskursuseanalüüs uurimuse meetodina ja selle kasutamine ajakirjandustekstide uurimiseks................................................................................................25

2.1. Diskursuseanalüüsi rakendamine Eestis ajakirjandustekstide uurimisel .......................25 2.2 Kriitiline diskursuseanalüüs (krimi)uudiste uurimismeetodina......................................28 2.3. Uurimisküsimused ja –materjal .....................................................................................33

3. Tekstide analüüsi tulemused.................................................................................................36

3.1. Keelelised valikud kurikamõrva käsitlenud artiklites....................................................36 3.1.1. Artikli «Mees üritas Tallinna vanalinnas tappa kahte naist» analüüsi tulemused.....................................................................................................................................36 3.1.2. Artikli «Politsei otsib Snelli tiigi juures kahte naist tappa üritanud meest» analüüsi tulemused.......................................................................................................38 3.1.3. Artikli «Politsei: Snelli park ei ole kriminogeenne piirkond» analüüsi tulemused.....................................................................................................................................40 3.1.4. Artikli «Üks Snelli pargi peksmisohvritest suri haiglas» analüüsi tulemused...44 3.1.5. Artikli «EMHI leinab tapetud kolleegi» analüüsi tulemused ............................45 3.1.6. Artikli «Politseil on olemas Snelli pargis mõrvarelvaks olnud kurikas» analüüsi tulemused.....................................................................................................................47 3.1.7. Artikli «Tapetud meteoroloog oli hingelt matkaja» analüüsi tulemused...........48 3.1.8. Artikli «Anvelt: Snelli kurikamees võib olla narkomaan või hull» analüüsi tulemused.....................................................................................................................51 3.1.9. Artikli «Hüvasti, Krista Odakivi!» analüüsi tulemused.....................................53 3.1.10. Artiklite stiil, fookus ja vaatenurk ning nende muutumine kajastuse vältel ....55

3

3.2. Kurikamõrva käsitlenud artiklite keelelisi valikuid mõjutanud tegurid ........................57

3.2.1. Minutilehe ja klikiajakirjanduse loogika kirjutamisprotsessi vormijatena ........57 3.2.2. Interneti kui avaldamismeediumi mõju kurikamõrva kajastusele .....................60

4. Arutelu ..................................................................................................................................63

Kokkuvõte.................................................................................................................................66

Abstract .....................................................................................................................................69

Kasutatud materjalid .................................................................................................................72

4

Sissejuhatus

Antud magistritöös käsitletakse trükimeedia, raadio ja televisiooni kõrval tänaseks kindla

koha sisse võtnud internetiajakirjandust, täpsemalt seda uut meedialiiki mõjutavaid

tegureid. Lähtepunktiks on võetud töös kasutatava uurimismeetodi, kriitilise

diskursuseanalüüsi ühe peamise kujundaja Norman Fairclough idee, et kaasajal ei saa keele

ja võimu küsimusi käsitleda, arvestamata globaliseerumise ja interneti leviku mõjusid.

Internet on osalt muutnud traditsioonilise ajakirjanduse tegutsemisviise ja loonud uue

avaldamismeediumina hoopis teistel põhimõtetel toimiva ajakirjandusvormi. Eestis

tegutsevate internetiväljaannete auditooriumid on tänaseks kasvanud sadadesse

tuhandetesse ja seega väärib internetiajakirjandus töö autori hinnangul igati iseseisvat

käsitlust.

Töö eesmärk on Postimehe internetiväljaandes ilmunud kurikamõrva käsitlenud artiklite

analüüsi kaudu teha kindlaks internetiajakirjandust mõjutavad tegurid ning analüüsida uusi

diskursiivseid praktikaid. Eesmärgi saavutamiseks on töös püstitatud järgmised ülesanded:

• kirjeldada infoühiskonna olulisemaid jooni ja nende mõju ajakirjandusele;

• selgitada interneti kui uue kommunikatsioonikanali ja avaldamismeediumi mõju

ajakirjandusele;

• viia läbi kurikamõrva kajastuse diskursuseanalüüs ja tuua seeläbi välja seosed,

kuidas laiemad kontekstuaalsed muutused meediakajastust mõjutavad.

Infoühiskonnale iseloomulikest joontest ja nende mõjust ajakirjandusele antakse ülevaade

olemasolevate teooriate ja käsitluste põhjal. Peamisteks autoriteks on Manuel Castells,

Pille Runnel ja Reet Kasik. Teooriaosas antakse ülevaade ka internetiajakirjanduse sünnist

maailmas ja Eestis, interneti kui avaldamismeediumi eripäradest ning uue meedialiigi

esiletõusuga kaasnenud reaktsioonidest.

Selleks, et kirjeldada internetiajakirjandust mõjuvaid tegureid, viiakse töö empiirilises

osas läbi Postimees online is ilmunud kurikamõrva kajastuse analüüs. Täpsemalt otsitakse

uurimuslikus osas vastuseid järgmistele küsimustele: milline oli artiklite sõnavalik ja stiil

ning kuidas need muutusid; milliseid teemasid ja fakte artiklites esile toodi; kelle

5

vaatenurgast ja kelle fookusesse asetamise kaudu uudiseid konstrueeriti; mis mõjutas

artiklites tehtud keelelisi valikuid ning teemade ja vaatenurga valikut.

Nendele küsimustele püütakse vastused leida Fairclough kriitilise diskursuseanalüüsi

mudeli abil, mille aluseks on just tekstis tehtud keeleliste valikute analüüs. Kuigi meetod

nõuab esialgu teksti lähivaatlust, juhib see teksti siduma ka laiema ühiskondliku taustaga ja

võimaldab seega täita püstitatud eesmärgi – tuua välja antud juhtumi kajastamist

mõjutanud tegurid.

Uurimuse valimisse on kaasatud üheksa artiklit, mis ilmusid Postimees online is kuritööle

vahetult järgnenud nädalal ehk perioodil 23.11.2009-29.11.2009. Kurikamõrva kaasus

väärib töö autori hinnangul tähelepanu, kuna see sai erinevalt tavapärastest krimiteadetest,

mis jäävad tavaliselt lühiuudisteks, väga laia meediakajastuse osaliseks. Enim ilmus

selleteemalisi artikleid just valitud perioodil ja kajastamisel olid kõige aktiivsemad

internetiväljaanded. Postimees online is ilmunud artiklid valiti analüüsiks seetõttu, et Eesti

meediamaastikul peetakse Postimehe paberväljaannet kvaliteetleheks ja taoline kuvand on

ka veebiväljaandel. Seega on ühe kuriteo laialdane kajastamine antud väljaande puhul

ebatavaline. Lisaks mängis valimi üle otsustamisel rolli see, et töö autor on ise kokku

puutunud just Postimees online i toimetusega.

Kokku on töös neli peatükki: esimeses luuakse eelpool kirjeldatud teoreetiline raamistik ja

arvestades empiirilise osa ainestikku, avatakse ka Castellsi märulivaimustuse mõiste ning

heidetakse pilk kuritegevuse kajastamisele läbi ajaloo; teises peatükis keskendutakse

kriitilisele diskursuseanalüüsile kui ajakirjandustekstide (sh krimiuudiste)

uurimisvõimalusele ja tutvustatakse varasemaid sarnaseid uuringuid, kolmandas peatükis

kajastatakse analüüsi tulemusi ning neljandas peatükis arutletakse tulemuste ning samas

valdkonnas varem tehtud tööde tulemuste sobivuse üle.

Sissejuhatuse lõpuks tuleb märkida, et töö autor kuulub Postimee online i toimetuse

koosseisu ja huvi antud teema vastu tuleneb igapäevatöös isiklikult tajutud survest

kajastada teatud teemasid ja teha seda teatud moel. Uurimistöö läbiviimisega loodab autor

ise antud probleemi sügavamalt mõista ning tuua uue meediadiskursuse kujunemist

mõjutavad tegurid analüüsi kaudu nähtavale ka teiste jaoks.

6

1. Teoreetiline raamistik kurikamõrva kajastust

mõjutanud tegurite uurimiseks

Töö empiirilises osas kasutatav meetod, kriitiline diskursuseanalüüs suunab uurija tekstis

tehtud keelelistelt valikutelt teksti loomisprotsessi ja sotsiaalsete olude juurde. Sellest

lähtuvalt on esimese peatüki sihiks paigutada kurikamõrva kajastus laiemasse konteksti.

Nii antakse alustuseks ülevaade infoühiskonna teooriast, millega erinevad teoreetikud

nüüdisaegset ühiskonda sageli kirjeldavad. Seejärel võetakse vaatluse alla uue meedia sünd

ja selle mõju ajakirjandusele. Peatüki teises pooles keskendutakse juba konkreetsemalt

krimiuudistega seotud teemadele: avatakse märulivaimustuse mõiste ja viimasena

heidetakse pilk sellele, kuidas on kuritegude kajastamine ajaloolises perspektiivis ja

lähtuvalt valitsevatest ideoloogiatest muutunud.

1.1. Infoühiskond moodsa meedia taustsüsteemina

Ajakirjandust peetakse ühiskonna peegliks. Inglise kommunikatsiooniprofessor Graeme

Burton (2005: 274) on sama mõtte tabavalt sõnastanud järgmiselt: «See, et uudised on

sellised, nagu nad on, ei tohiks meid nende tootmisolusid arvesse võttes üllatada. Pole

üllatav, et uudised peegeldavad mitmel moel ärihuve, turunõudlust, rahvuse eelistusi ja

kultuurilisi väärtusi.» Neid mõtteid arvesse võttes ei saa meediat puudutavaid teemasid

käsitleda enne, kui pole loodud pilti taustsüsteemist – nüüdisaja ühiskonnast.

Eestit on viimastel kümnenditel oluliselt mõjutanud muutused ideoloogilisel maastikul ja

need mõjud on kajastunud ka ajakirjanduses. Näiteks Nõukogude Liitu kuulumise ajal ei

jõudnud kuriteod ajaleheveergudele. Kuritegevuse levik ja olemus olid avalikkuse eest

varjatud, sest sotsialismi ja kommunismi ideoloogias kuritegevusele kohta polnud.

Loomulikult oli reaalne olukord teine, kuid võimu survel hoiduti kuritegude kajastamisest.

Glasnost märkis Eestis aega, mil ajakirjanduses hakati kuritegevusest taas rääkima. (Raska

1990: 48.)

7

Lisaks teemadevalikule on Eesti lähiajaloo sündmused mõjutanud ajakirjanduse keelt.

Sellele on osutanud Reet Kasik. Nõukogude ajal oli ajakirjanduse väljendusvahendiks

normeeritud kirjakeel, iseseisvumine tõi aga kaasa piirangutest vabanemise ja ka vabama

stiili kasutamise. Tänaseks on ajaleheveergudel nii jäika bürokraatiat, lahedat loba kui ka

vandesõnu. Kasiku (2008: 48) sõnul kaotab ja hajutab «uus ja uljas maailm» piire ning

kirjandusest ja kunstist tuttav postmodernistlik stiilide ja registrite segunemine

iseloomustab ka ajalehtede keelt.

Nõukogude Liidu lagunemine ja riigi iseseisvumine ei ole aga kaugeltki ainukesed

nüüdisaja Eesti ühiskonda ja siinset ajakirjandust vorminud protsessid. Võttes arvesse juba

sissejuhatuses viidatud autori, Norman Fairclogh (2001: ix) märkuseid üleilmastumise ja

interneti kohta, tuleb vaadelda ka nende mõju. Oleks kitsarinnaline arvata, et Kasiku

kirjeldatud «uus ja uljas maailm» on vaid nõukogudeaja lõpu ja iseseisva riigi ehitamisega

kaasnevate pingutuste tulemus. Piirehajutava uue maailma tekkes on oma osa kindlasti 20.

sajandi lõpukümnendite info- ja kommunikatsioonitehnoloogia edusammudel.

Ühiskonnateadlased on neid tehnoloogilisi uuendusi pidanud isegi nii mõjukateks, et

rääkima on hakatud uuest ühiskonnamudelist – infoühiskonnast. Tänaseks on see levinud

termin ka Eesti ühiskonna kirjeldamisel.

Argimõtlemises tekivad infoühiskonnaga seoses silme ette kujutluspildid arvutitest,

internetiavarustest, kuid tegelikult tähendab see hoopis sügavamaid muutusi. Teisenenud

on nii sotsiaalvaldkond, majandus kui ka inimeste igapäevaelu.

Mitmete varasemate infoühiskonda käsitlenud teoreetikute eeskujul toob Eesti konteksti

silmas pidav Pille Runnel (2008: 580) välja infoühiskonna olulisima tunnuse – keskseks

ressursiks, mis tagab rikkuse ja tekitab samas ebavõrdsust, on informatsioon. Põhjuseid,

mis uue ühiskonnamudelini on viinud, toob Runnel Eesti puhul ära kolm. Esiteks

sotsiaalsete suhete üleilmastumine ehk globaliseerumine. Teiseks info- ja

kommunikatsioonitehnoloogiate laialdane levik, mille tagajärjel on kujunenud suurt osa

maailma elanikkonnast hõlmav elektroonilise meedia auditoorium ning mille tõttu elatakse

oma igapäevaelu paljuski info- ja kommunikatsioonitehnoloogia vahendusel. Ning

kolmandaks tarbimiskultuur, mida iseloomustavad varasemast erinevad sotsiaalsed suhted,

väärtused ning hoiakud.

8

Eestist väljaspool seostati uue ühiskonnatüübi algust ja arengut 1960. ja 1970. aastatega.

Infoühiskonda võrgustikuühiskonnana käsitleva Manuel Castellsi (1998: 356) järgi andsid

uuteks arenguteks tõuke infotehnoloogiline revolutsioon, kapitalismi ja plaanimajanduse

kriis ning uute sotsiaalsete liikumiste, näiteks feminismi, keskkonnaaktivistide ja

inimõiguslaste esiletõus. Erinevalt Runnelist näeb Castells uue ühiskonna keskse

väärtusena tehnoloogilist võimekust - sellest sõltuvad tema arvates nii indiviidide kui ka

institutsioonide majanduslik edu, võimuküsimused ja kultuuri areng.

1990. aastatel Soome ajakirjanduses toimuvaid muutusi uurinud Ari Heinoneni (1999: 27-

29) antud ülevaate järgi märkisid infoühiskonna väljakujunemist tehnoloogilised

muutused, millega kaasnesid

• läbimurded info töötlemises, säilitamises ja edastamises;

• majanduslikud arengud, mille tulemuseks oli infomajanduse panuse suurenemine

rahvuslikku kogutoodangusse;

• tööturu teisenemine, mis suurendas info töötlemisega seotud ametite osakaalu

kasvu;

• infokeskse kultuuri ning võrgustikeloogika esiletõus.

Fairclough (2001: ix) väljatoodud üleilmastumine ja uue tehnoloogia levikuga kaasnevad

mõjud kajastuvad kõigi kolme autori kirjeldustes, mistõttu võib neid käsitleda kui uut

ühiskonnatüüpi oluliselt mõjutanud tegureid. Nendest lähtuvad ka protsessid, mis on

vorminud nüüdisaegset ajakirjandust. Ka Heinonen (1999: 32-33) tõdeb, et

infotehnoloogia kasutamine on tegur, millel on potentsiaal kujundada ajakirjandus ümber

põhjalikumalt kui ükski varasem tehnoloogiline uuendus. Näiteks on infotehnoloogia areng

tänaseks teinud võimalikuks infovoogude plahvatusliku kasvu ja see on omakorda

muutnud massikommunikatsiooni, sealhulgas ajakirjanduse praktikaid.

James Watson (2003: 233) on välja toonud, et kaasajal valitseb info üleküllus nii selle

mahus kui ka mitmekesisuses ning ta nimetab seda podisevaks digitaalseks supiks, kus

ujub infot kõikvõimalikul kujul ja kõikvõimalikest valdkondadest. Ajakirjandusest on

sellekohase näite toonud Al Ries ja Jack Trout (2003: 12): USA ajalehed toodavad igal

aastal üle 10 miljoni tonni ajalehepaberit, üks kodanik tarbib sellest kogusest ligikaudu 50

kilogrammi ning suurlinnalehtede pühapäevased väljaanded kaaluvad paar kilo ja

sisaldavad 500 000 sõna ehk rohkem kui inimene ööpäevas lugeda jõuab. Kui mõelda

9

sellele, et uueks avaldamismeediumiks kujunenud internetis ei piira sisu mahtu

leheküljenumbrid, tähemärkide arv ega trükipressi töökiirus, võib oletada, et internetis

avaldatav infovoog on mitu korda suurem ja käib mäekõrguselt üle inimese tarbimisvõime.

Infohulga kasvul on ka tagajärjed. Nii Castells (2000: 9) kui ka Eesti kontekstis

infoühiskonna kujunemist käsitlenud Runnel (2008: 583) on ära märkinud visuaalse info

esiletõusu. Selle põhjuseks on asjaolu, et teabest küllastunud maailmas jõuavad inimesteni

vaid kõige lihtsamad sõnumid ja kõige lihtsam sõnum on pilt. Tavamõistes pildilise

materjali kõrval võib sarnast arengut märgata ka tekstides.

Lugeja kujutlustes pilte loovale jutustusliku stiili esilekerkimisele päevalehtedes juhtis juba

sajandi alguses tähelepanu Jürgen Habermas (2001: 230-231). Tema järgi «võtavad

uudised ümberjutustuse vormi, nad tehakse alates formaadist ja lõpetades stilistiliste

üksikasjadega jutustuse sarnaseks; fakti ja väljamõeldise rangest lahutamisest loobutakse

üha sagedamini». Selline uudiste esitlusviis tähtsustab hõlpsalt silme ette kerkivaid ja

põnevaid üksikasju, mis teevad uudise tarbimiskõlblikuks.

Eesti ajakirjandusele keskendunud Kasik (2008: 49) on toonud välja teisegi sarnase

tendentsi: sõnumite mõjulepääsemiseks, laiema publiku tähelepanu saamiseks muutub

ajakirjandus vestelisemaks. Lihtsustuvad teemad ja nendest kõnelemise viis. Üha enam

väärtustatakse emotsionaalseid lugusid tavalistest inimestest ja nende isiklikust elust.

Lisaks jutustatakse neid lugusid tavalise, argipäevase, vestelise, kõnekeele sugemetega

keeles.

Endise BBC ajakirjaniku Enver Solomoni (2005, Marsh & Melville 2009: 185 järgi) tööle

tuginedes saab välja tuua veel kolmandagi tendentsi, mida võib seostada infovoogude

kasvuga: auditooriumi köitmiseks otsib ajakirjandus üha enam sensatsioone. Solomon

väidab, et toimetajate ja reporterite ringis käivadki mõtted selle ümber, mis müüb ja mis

mitte. Sensatsioonilisust peetakse müüvaks ning kuna ajalehed ja nende juures töötavad

inimesed sõltuvad lugejanumbritest ning kasumist, siis kajastatakse sündmusi just läbi

sensatsioonide, vastuolude.

Teemade ja keele lihtsustumine ning viimati välja toodud sensatsioonide otsimisele

keskendumine on kõik seotud ajakirjanduse kaubanduslikkusega. Sellele osutavad lisaks

10

Solomonile ka eelnevates lõikudes kasutatud allikad. Habermas kirjutas uudiste

tarbimiskõlbulikkusest, mis on ilmselgelt ärimaailmas kasutatav termin, ja ka Kasik (2008:

49) seob vestelisuse meediasse tunginud äriloogikaga: «Meedia ei käsita ennast

informatsiooni tootjana, vaid tarbija vajadustega kohaneva teenuste pakkujana, vajaduste

rahuldajana.»

Solomon (2005, Marsh & Melville 2009: 185 järgi) toob omalt poolt veel välja ühe olulise

arengu, mis on kaasnenud just ajakirjanduse kui äri tegemisega. Selleks on kiiruse

suurenemine uudiste tootmisel. Arvatakse, et lugejad soovivad, vajavad uut infot ööpäev

läbi ja võimalikult kiiresti. Selline eeldus on survestanud uudistetoimetusi kättesaadud

infot avaldama kohe. Kaalutletud otsusteks pole toimetuses enam aega.

Viimane tähelepanek seab ajakirjanduse enda üheks infovoogude kasvatajaks. Info kui

keskse ressursi väärtustamine on tekitanud tungi anda lugejatele võimalikult palju infot või

vähemalt jätta selline mulje. Aidates sel moel kaasa auditooriumile ülejõukäiva mahu

tootmisele on ajakirjanduse enda tegevus osalt vastutav teemade, keelekasutuse

lihtsustumise ja sensatsioonilisuse eest.

Osalt võib lihtsustumises näha ka positiivseid märke – tavaline inimene ja tema probleemid

pääsevad avalikkuse ette, muutuvad tähtsaks. Samas on Kasik (2008: 50) märkinud, et

mündil on ka teine pool. Nimelt siirdub avalikkuse tähelepanu seetõttu poliitilistelt ja

ühiskondlikelt küsimustelt kõrvale ning valitsevaid võimusuhteid ei seata enam kahtluse

alla. Auditooriumist saab publik, kes jääb otsustusprotsessidest kõrvale, sest nende

tähelepanu köidavad igapäevaselt muud, kergemad teemad.

Antud ülevaate järgi sündis kurikamõrva kajastus oludes, kus ajakirjandust on juhtimas

turuloogika ja väljaannetel äriline eesmärk. Infoühiskonnas kaubeldakse informatsiooniga

ja see on kõige hinnatum ressurss. Nii on ajakirjandusest ja ajalehetoimetustest saanud

uued manufaktuurid, kus käib info kogumine, töötlemine ja pakendamine uudisteks.

Infoühiskonnas on paika pandud ka pakendamise reeglid – uudis paistab teiste seast välja

juhul, kui see on sensatsiooniline ja samas lihtne mõista. Samuti on paigas eesmärgid –

edukas on see, kellel on rohkem infot ehk ajakirjanduses siis väljaanne, mis suudab

tarbijatele rohkem ja kiiremini uudiseid edastada.

11

1.2. Uue meedia esiletõus ja mõjud ajakirjanduslike le tavadele

Eelnenud infoühiskonna kirjeldusest selgus, et moodne tehnoloogia on muutnud

ajakirjanduse rolli. Samas on tehnoloogiline areng teinud võimalikuks ka uue

avaldamismeediumi kasutuselevõtu. Internet kui avaldamismeedium pakub teistsuguseid

võimalusi ja seab teistsuguseid nõudmisi kui traditsiooniline trükimeedia, raadio või

televisioon ning need nõudmised on otseselt mõjutanud ajakirjanike igapäevast tööd.

Taolistele muutustele on antud töö eesmärki silmas pidades oluline tähelepanu pöörata,

sest ajakirjanduslike praktikate muutumine väljendub üsna tõenäoliselt ka auditooriumini

jõudvas tulemis. Sellest lähtuvalt kirjeldatakse järgnevalt internetiväljaannete eripära ja

varem tehtud uurimistöödele tuginedes ka seda, millist mõju need erijooned

ajakirjandusele seni avaldanud on.

1.2.1. Esimesed veebiväljaanded ja nende eripära

Esimeste veebiväljaannete eripärade käsitlemine aitab mõista, kuidas internet kui

avaldamismeedium on uudiste ja muude artiklite esitamise viisi mõjutanud juba

algaastatest. Tänaseks on nendest tehnoloogilistest võimalustest saanud tegurid, mida võib

käsitleda uue diskursuse võimuna ja mis on muutnud ka üldise massikommunikatsiooni

rolli.

Esimesed veebiväljaanded alustasid 1990. aastate keskpaigas, pärast personaalarvutite ja

internetiühenduse laiemat levikut. Eestis algas internetiajastu täpsemalt 1992. aastal ja

ajalehed alustasid oma veebiväljaannetega 1995. aastal (Harro-Loit 2005: 107).

Hoolimata sellest, et algusaastate veebiväljaanded dubleerisid suuresti paberlehtede

artikleid, märkasid Ameerika internetiajakirjanduse algusaastate arenguid uurinud Jennifer

Greer ja Donica Mensing (2006: 15) mitmeid jooni, mis eristasid internetiajakirjandust

trükimeediast juba siis. Neist kõige ilmsem oli lugude esitamise viis. Pealkirju, täies mahus

tekste ja pilte sisaldavate lehekülgede asemel esitati artiklid internetis näiteks pealkirju

koondavate registritena või siis osaliselt avatuna – lugeja võis näha pealkirja, graafilist

materjali ja juhtlõiku, edasiseks lugemiseks tuli teha klikk arvutihiirega. (ibid.)

12

Eesti meedia asjatundja Tiit Hennoste (2010: 112) on märkinud, et netiajakirjandusel on

potentsiaali kujuneda teistsuguseks kui paberajakirjandus ja see on seotud interneti enese

omadustega. Paar aastat varem juhtis ka Hennoste (2008: 346) internetiväljaannete juures

tähelepanu juhtinud sellele, et need on klikilehed , mis on organiseeritud põhimõtteliselt

teisiti kui paberlehed ning kus mõõdetakse hoolega lugude loetavust ja kommenteeritavust.

Selle tõestuseks on uuringufirma TNS Emori iga nädal uuendatav nimekiri veebilehtedest,

mis on paremusjärjestusse seatud kasutajate arvu järgi. Sama loogika alusel saavad

tagasisidet ka ajakirjanikud – internetiajalehes ilmunud artiklid seatakse paremusjärjestusse

kogutud klikkide ja kommentaaride arvu järgi. 2009. aastal avaldatud 11 Euroopa riigi

ajakirjanikke hõlmanud küsitluse tulemused osutavad sellele, et Baltikumis, uuringusse

olid kaasatud Eesti ja Läti, saavad ajakirjanikud teiste riikide ajakirjanikega võrreldes

rohkem infot auditooriumi käitumise kohta (Balcytiene, Fortunati, Harro-Loit jt 2009:

950).

Teiseks avastasid Greer ja Mensing (2006: 16), et internetis ilmuvaid artikleid kiputi

tükeldama, perioodil 1996-1998 ilmunud internetiuudised olid 20-70 protsenti lühemad kui

paberlehtede uudised. Kolmandaks moodustas internetilehtede artiklitest rohkem kui 50

protsenti väljaspoolt, näiteks uudisteagentuuridest tulnud materjal. Samal ajal kirjutasid

trükki minevatest lugudest toimetuse ajakirjanikud aga ligi 90 protsenti. Sama on märkinud

ka Halliki Harro-Loit (2005: 114), kelle tähelepanekute järgi kirjutati 2003. aastal

Postimehe paberväljaandes esikaanelood eranditult toimetuse ajakirjanike poolt, kuid

veebiväljaandes oli ajakirjanike osalus väiksem. Internetis oli uudistetootmisest saanud

kestev protsess ja nii ületasid uudiskünnise ka suhtekorraldajate kirjutatud tekstid.

Hoopis teise nurga alt on internetiajakirjanduse esimesele generatsioonile lähenenud

Hollandi meediaprofessor Mark Deuze (2001), kes tõi oma ülevaates oluliste

tunnusjoontena ära uue tehnoloogia poolt võimalikuks saanud

• hüpertekstuaalsuse,

• interaktiivsuse ja

• multimeedialisuse.

Hüpertekstuaalsus viitab võimalusele pikkida internetis avaldatavatesse tekstidesse linke

ehk viiteid, mis viivad lugeja teiste tekstide juurde või teistesse keskkondadesse. Näiteks

13

võib internetis avaldatud uudise juurde olla lingitud allikmaterjal, teemaga seotud teised

artiklid, viited veebilehtedele, kust otsida lisainfot.

Interaktiivsusest rääkides keskendub Deuze (2001) juba eelnevalt klikilehtede idee

selgituse juures ilmnenud mõtteliinile, mille järgi on infoühiskonnas

massikommunikatsiooni roll teinud läbi olulise muutuse. Trükimeediat kirjeldab Deuze

(ibid.) kui «meie kirjutame ja teie loete» ajakirjandust. Internetiajakirjandus võimaldab aga

lugejal oma meediakogemust ise kujundada. Siia alla kuuluvad lugejale antav

liikumisruum väljaande lehekülgedel: edasi-tagasi nupud, võimalus valida uudiste

lugemiseks tavaline esileht, nimekiri värskemate uudiste pealkirjadest, ainult mõne

konkreetse valdkonna uudised vms. Samuti saab lugeja ajakirjanikuga, toimetusega võtta

kontakti elektronposti teel ja teatada nii huvipakkuvatest teemadest, juhtida tähelepanu

vigadele, anda lisainfot. Lisaks on lugejate kaasamisel olulised internetiajalehtede juurde

loodud kommentaariumid, foorumid ja ajaveebikeskkonnad, mille täidab just

lugejatepoolne sisu.

Interaktiivsust on massikommunikatsioonis olulisimaks tehnoloogiliseks uuenduseks

pidanud ka Suurbritanniast pärit poliitilise kommunikatsiooni professor Stephen Coleman

(2006). Tema järgi oli industriaalsele ühiskonnale omane ühesuunaline

massikommunikatsioon, nüüd on see teisenenud sõnumite edastamiseks paljudelt

paljudele. Internetis on pea kõigil võimalik luua oma veebileht, mille potentsiaalseteks

lugejateks võivad olla kõik teised internetikasutajad. (ibid.). Samuti on toob Watson (2003:

237) välja, et erinevad meediakanalid maailmas on hakanud interaktiivsuse võimalusi

usinalt kasutama – inimesi julgustatakse televisiooni, raadiosse, ajalehtedesse saatma oma

lugusid ja nii luuakse varem passiivse vastuvõtja rollis olnud auditooriumi ja ühepoolselt

sõnumeid edastanud meediakanali vahel aktiivne ja kaasav suhtlus.

Kolmas märksõna - multimeedialisus viitab internetiajakirjanduse potentsiaalile kasutada

info edastamiseks tekstile lisaks nii pildi-, video- kui ka helimaterjali ning sisu

planeerimist sellest lähtuvalt. Deuze (ibid.) väitel sai sellega esimestest veebiväljaannetest

tegelikult hakkama vaid väga väike osa, enamasti laenati video- ja helimaterjal teistelt

kanalitelt ning see tõi kaasa meediasisu ühetaoliseks muutumise.

14

Antud ülevaatest nähtub selgelt, kuidas tehnoloogia areng ja uus avaldamismeedium

interneti näol on muutnud ajakirjanduse praktikaid. Lugejale on antud võimalus kujundada

oma meediakogemust, tema otsustab hiireklikki tehes ja kommentaari kirjutades, milline

väljaanne ja milline reporter on internetiajakirjanduses edukas. Kaasaegne

internetiajakirjandus on kaugel vanast massikommunikatsiooni mudelist, kus kehtis

ühepoolne domineeriv põhimõte «meie kirjutame, teie loete». Pigem iseloomustab

veebiajakirjandust «klient on kuningas» põhimõte.

1.2.2. Uudisväärtuste asendumine kommenteerimisväär tustega

Kuigi Deuze (2001) järgi ei kasutatud internetiajakirjanduse algusaastatel uue tehnoloogia

loodud võimalusi sugugi innukalt, on pilt praeguseks oluliselt muutunud ja aru saadud, et

mida rohkem on lugejatel panustamis- ja valikuvõimalusi, seda püsivam on auditoorium.

Seda tõestab ka pilk Eesti internetimeedia maastikule.

2000. aastal avas Eestis esimesena kommenteerimisvõimaluse uudisteportaal Delfi (Runnel

2008: 581). See tõi küll kommenteerijate anonüümsuse ja väljendusviisi tõttu hulgaliselt

kriitikat, kuid täna on Delfil väga suur ja püsiv auditoorium. Portaali külastajate arv

nädalas ulatub TNS Emori (2010) andmetel üle 700 000. Delfile on

kommenteerimisvõimaluse pakkumises järgnenud teisedki Eesti internetiajalehed, nende

seas ka Postimees online.

Hennoste (2008: 346-347) on välja toonud, et kommenteerimisvõimaluste loomine ja

nende populaarseks osutumine on toonud kaasa muutusi kogu ajakirjandusmaastikul ja

muutnud häguseks kollase ja kvaliteetajakirjanduse piiri. Näiteks on traditsiooniliste

uudisväärtuste kõrvale kerkinud uued uudise kriteeriumid, mida ta nimetab

kommenteerimisväärtusteks. Nende järgi peetakse kajastamisväärseks teemasid, mis

• ärritavad lugejat;

• lähevad vastuollu ühe ühiskonnagrupi arusaamadega;

• lähevad vastuollu üldlevinud eelarvamustega;

• on esitatud mustvalgelt;

• puudutavad inimesi emotsionaalselt;

15

• esitlevad tugevaid tundeid äratavaid isikuid;

• võimaldavad kommentaatoril näidata oma üleolekut teistest;

• võimaldavad inimesi lahterdada.

Seevastu uudisväärtuslikeks liigitab Hennoste (2008: 31) sündmused,

• millel on tugev mõju lugejate elule;

• mis on ebatavalised või ootamatud;

• kus osalevad prominentsed inimesed või institutsioonid;

• kus on tugev konflikt;

• mis on geograafiliselt või emotsionaalselt lugejatele lähedased;

• mis on värsked ja päevakajalised.

Neid loetelusid võrreldes on näha, et esimene lähtub lugejast ja sunnib ajakirjanikku enne

kirjutamise juurde asumist küsima, kas antud teema läheb lugejale korda, kas see tekitaks

lugejas emotsioone ja kas lugeja oleks valmis antud teemal andma tagasisidet.

Uudisväärtuste loetelu suunab ajakirjanikku ennekõike mõtlema sündmuse olulisusele.

Hennoste (2008: 346-347) on veel välja toonud, millised erinevused on kas ühtedest või

teistest väärtustest lähtunud ajakirjaniku töö tulemustel. Nimelt märgib ta, et

kommenteerimisväärtustest lähtuvalt kirjutatud uudised sarnanevad rohkem

arvamuslugudega, sest inimeste kommenteerima kutsumiseks eiravad ajakirjanikud uudise

objektiivsuse nõuet ning annavad teravaid hinnanguid. Seega lähtub lugejaid

kommenteerima kutsuv internetiajakirjandus rohkem just kollase ajakirjanduse tavadest.

Kuigi keegi praegu Eestis internetiajakirjanikke eraldi välja ei õpeta ega survesta neid

järgima Hennoste kirjeldatud kommenteerimisväärtusi, suunavad need traditsiooniliste

uudisväärtuste kõrval internetis teemadevalikut ja ka sõnumite edastamise viisi.

Mõõdupuid, mille järgi otsustada, kas sündmust tasub kajastada või mitte, on

internetiväljaandes kaks. Kui sündmus pole uudisväärtuslik, siis võib see olla

kommenteerimisväärtuslik – nii pääseb veebiväljaande sõelast läbi palju rohkem uudiseid

kui traditsioonilise paberlehe sõelast.

16

1.2.3. Uue meedia nõudmised ajakirjanikule

Eelnevalt kirjeldatud uued väärtused sündmuste hindamisel pole ainukesed

internetiväljaandes töötava ajakirjaniku igapäeva mõjutavad tegurid. Uus meedia nõuab

ajakirjanikult teistsuguseid oskusi kui traditsioonilises paberlehes töötamine ning ilmselt

on need nõudmised toonud Eestis ja ka mujal maailmas veebimeediasse hulga

ajakirjandusliku hariduseta ja varasema kogemuseta noori. Eestis on seda suundumust

märgatud ka laiemalt ja hakatud rääkima lapsajakirjanikest. Ehkki seda mõistet on

kasutatud enamasti kriitika väljendamiseks, võib tegu olla reaalsust üsna hästi kirjeldava

väljendiga.

Nimelt märkisid sajandi alguses internetiajakirjandust uurinud Reddick ja King (2001:

179), et veebiajalehtedes ei ole kogemustega ajakirjanikel algajate ees eeliseid ja nii on

noortele uksed valla ka mainekates veebiväljaannetes. Põhjuseks on uued töövõtted, –

ülesanded, millega ajakirjanik internetiajalehes töötades silmitsi seisab ja millega

hakkama saamisel pole suuremat abi traditsioonilisest ajakirjanduskoolist, kogemusest

(ibid.). Et hea paberväljaande ajakirjanik ei pruugi olla kuigi hea veebireporter ja vastupidi,

on märkinud ka ajakirjanikud ise. Selle toovad Euroopa riikide ajakirjanikke hõlmanud

küsitluse tulemusi esitledes välja Balcytiene, Fortunati, Harro-Loit jt (2009: 944). Nende

järgi on veebi- ja trükimeedia ajakirjanike jaoks kaks täiesti erinevat valdkonda.

Heinonen (1999: 51) jagab veebireporteritelt nõutavad uued oskused nelja kategooriasse:

• infootsingutega seotud oskused;

• tehniliste abivahendite (sülearvutid, digitaalkaamerad jms) käsitsemise oskused;

• sisu veebis avaldamiseks tarviliku tarkvara valdamine (näiteks multimeedia sisu

toimetamiseks tarvilikud programmid);

• oskus suhelda lugejatega ja neid kaasata.

1990. aastatel Chicago internetiajalehe The Tribune toimetuses vaatlust teinud Christopher

Harper (1996) ütleb, et veebiajakirjanikul tuleb nagu ühemeheansamblis iseseisvalt

kõigega hakkama saada – lugude kirjutamise, fotode ja videote tegemise ning lehekülgede

loomisega. Nii on mingit sündmust kajastama suunduvat internetireporterit võimalik

eristada juba välisel vaatlusel: «Paberlehe reporter võtab tavaliselt kaasa sulepea,

17

märkmiku ja vahel ka diktofoni. Elektroonilises väljaandes kannab reporter sulepead,

märkmikku, diktofoni, digitaalkaamerat pildi tegemiseks ja videokaamerat videoklippide

salvestamiseks.» (ibid.)

Kuid nagu juba mainitud, ei seisne veebireporteri töö vaid tehnikaga toimetamises. Selle

illustreerimiseks tõi Harper (1996) välja The Tribune`i toimetuse peamise reegli, mis

manifesteeris, et eesmärgiks on teha ajakirjandust, mitte tehnoloogilisi trikke. Sellest

vaimust olid kantud ka portaali igapäevatööd reguleerivad nõuded, mis kõlasid järgmiselt:

• kõik traditsioonilise ajakirjanduse reeglid kehtivad, reporteri- ja toimetajatöö

peavad olema kvaliteetsed, fakte tuleb mitu korda kontrollida;

• tehniliste abivahendite kasutamine peab olema mõttekas ja aitama kaasa sündmuste

edastamisele;

• artikleid ei tohi toimetamata kujul avaldada;

• reporter peab töö käigus mõtlema meediumi võimalustele ja koguma ka lisainfot

kas animatsiooni, graafika, videopildi või helimaterjali näol. (ibid.)

Toimetaja roll oli The Tribune`i veebiväljaandes suuresti sama, mis paberleheski –

väravavahil tuli otsustada, mis sobib avaldamiseks ja mis mitte. Harperi intervjueeritud

toimetaja tunnistas siiski, et internetiajalehes töötamine nõuab talt rohkem teadmisi ja üle

tuleb vaadata ka lugude juurde kuuluvad multimeedia materjalid. Ta lisas veel, et peab

kogu toimetamisega hakkama saama palju kiiremini kui varem paberlehes töötades, sest

veebiväljaanne peab uut infot pakkuma iga minuti tagant. (ibid.)

Kuigi see on pilt vaid ühe internetiajalehe igapäevast, annab see osaliselt kinnitust

Heinoneni välja pakutud veebireporteri tööks vajalike pädevuste nimekirjale. Olulise

reporteri tööd mõjutava faktorina lisab Harperi kirjeldus pildile ka aja – internetiajalehes

tuleb lood valmis saada oluliselt kiiremini kui paberlehes.

Infoühiskonna käsitluses välja toodud Castellsi mõte, et kaasajal on peamiseks ressursiks

tehnoloogiline võimekus, ilmneb veebireporterite töö juures üsna selgelt. Internet kui uus

avaldamismeedium on läbi tehnoloogiliste arengute esitanud ajakirjandusele ja selles

valdkonnas töötavatele inimestele hoopis uued nõudmised ja pannud aluse uute praktikate

kujunemisele. Internetiajalehes töötavate reporterite ülesannete sekka kuulub hulk

18

tehnikaga seonduvat ja suur osa tööst tuleb teha ära iseseisvalt. Teine antud peatükist

ilmnenud oluline märksõna on veebireporteri töö kiirus. Kuna internetiajalehe eesmärk on

uuendada sisu iga minuti tagant, tuleb uudiste valmistamisega hakkama saada oluliselt

kiiremini kui traditsioonilises päeva või nädalalehes.

1.2.4. Hirm trükimeedia kadumise ees Internetiajakirjanduse esiletõus tõi nii Eestis kui ka mujal kaasa hirmu selle ees, kas

trükimeedia üldse jääb püsima või mitte. Taoline ärevus on vähemalt Postimehe näitel

ajakirjanike tööd ka otseselt mõjutanud.

Nimelt toimus Postimeest omava Norra meediakontserni Schibsted tegevjuhtide seas 2008.

aasta juunikuus arutelu paberlehe päästmise teemal. Pärast seda korraldati töötajaskonnale

seminare, õpetamaks ajakirjanikke uudiseid senisest köitvamalt kirjutama.

Traditsioonilisest uudisekäsitlusest lähtuvast stiilist köitvamaks pidas toimetus

olemusloolikku kirjutamislaadi. (Himma-Kadakas 2010: 5.)

Et internetimeedia tekitas ärevust ka laiemalt, annavad tunnistust järgmised artiklite

pealkirjad:

• «Paberlehe tapjad» (Eesti Ekspress 28.03.2008),

• «Viiendik lugejaid vahetab paberi veebi vastu» (Äripäev 09.12.2008),

• «Mart Kadastik: meie reliikvia on internetivabadus!?» (Postimees 19.12.2009),

• «Heikki Sal-Saller: Pinnaline internet tapab paberlehed» (Delfi 27.04.2010).

Korduvate teemadena kerkivad nendest kirjutistest esile mure ajakirjanduse kvaliteedi,

lugejate harjumuste muutumise ja reklaamituru pärast. Viimast murekohta võib ehk pidada

kogu ärevuse üheks olulisemaks tõukejõuks – on ju internetiväljaannete peamiseks

elatusallikaks reklaamimüük ja sellest on juba varasemast püüdnud tulu teenida ka

trükimeedia.

Heinonen (1999: 42) on seda teemat käsitledes veel välja toonud, et tegelikult sattus

veebiajakirjanduse sünd trükimeedia jaoks kehvale ajale. Enne aastatuhande vahetust

Euroopa Komisjoni poolt tehtud ajakirjanduse olukorda käsitlenud ülevaates maaliti

trükimeediast üsna kurb pilt – turud tõmbuvad kokku ja langustrend kujuneb pikaajaliseks.

19

Need mured olid alguse saanud enne interneti tulekut ning põhjuste sekka kuulusid näiteks

lugejate elustiilimuutused ja ajakirjanduse usaldusväärsuse kahanemine. Nii seadiski uue

meediumi lisandumine kogu trükimeedia olemasolu küsimärgi alla. (ibid.)

Nendele ohumärkidele vaatamata on trükimeedia siiski internetiajakirjanduse kõrvale alles

jäänud. Deuze (2001) toob mustade ennustuste mittetäitumise selgitamiseks ära tulemused

varastest veebiväljaannete auditooriumiuuringutest, mille järgi jagunesid uudisteportaalide

lugejad peamiselt kaheks: need, kelle hommikud möödusid liialt kiires tempos, et lehte

osta ja lugeda; ning välismaal viibivad kodanikud, kes tahtsid end kodus toimuvaga kursis

hoida. 2001. aastal Ameerika Ühendriikides tehtud auditooriumiuuring osutas veel, et

sagedased veebiväljaannete külastajad tellivad või ostavad suure tõenäosusega ka

paberlehti (ibid.).

Trükimeedia ja internetiajakirjanduse kooseksisteerimine pole tegelikult üllatav, kui

arvestada, et esimene neist pakub lugejale põhjalikult toimetatud ja lihvitud valmis sisu,

mis ei nõua ega oota lugeja enda panust. Internetiajakirjanduse tõmbenumbriks on aga

interaktiivsus ja valmidus võtta vastu lugejate panus. Nii on tegemist kahe erineva

ajakirjandusvormiga, mis pakuvad lugejale erinevaid rollivalikuid. Seega on mõistetav, et

vastavalt oma huvidele, ajaressursile ja kompetentsile võib lugeja otsustada kord ühe, kord

teise kasuks või tarbida mõlemat korraga.

Teisalt osutavad eelpool nimetatud pabermeedia väljasuremist käsitlevate kirjutiste

ilmumisajad, et Eestis pole ärevus trükimeedia väljasuremise ees veel lahtunud ja

paberlehti ning veebis tegutsevad uudisteportaale nähakse eelkõige kui konkurente. Selline

olukord sunnib ilmselt veebiväljaandeid veelgi rõhuma oma tugevustele – kiirusele ja

uudiste paljususele – ning trükimeediat otsima pääseteed sisu lugejatele atraktiivsemaks

muutmise näol.

Kogu alapeatüki kokkuvõtteks võib öelda, et internetiajakirjanduse tekkimine

traditsioonilise meedia kõrvale on toonud kaasa muudatusi, mis on mõjutanud nii

toimetusesisest igapäevast tööpraktikat, lugejate harjumusi kui ka meediaorganisatsioone

laiemalt. Uudisväärtuste asendumine kommenteerimisväärtustega omab aga veelgi laiemat

tähendust – see mõjutab avalikkuses käsitlevate teemade valikut ja nendest kõnelemise

viisi, kujundades seeläbi uusi diskursiivseid praktikaid.

20

1.3 Märulivaimustus kui meedia ainese kujundaja

Antud töö empiirilise osa valimit arvestades on oluline välja tuua ka infoühiskonna

üldiseloomustuses kasutatud autori, Manuel Castellsi tähelepanek nüüdisaegset ühiskonda

haaranud üleilmsest märulivaimustusest. See on tema hinnangul mõjutanud ainese valikut

tänapäeva meedias ja meelelahutuses. Märulivaimustusega selgitab ta ka seda, miks

satuvad kuritegelikud sündmused üha enam ja enam igapäevasesse uudistevalikusse, kuigi

kuritegevuse statistilised näitajad pole märkimisväärselt kasvanud.

Castellsi järgi on kaasaja ühiskonna üheks osaks organiseeritud kuritegevus. See toimib

nagu muudki ühiskondlikud protsessid võrgustikuloogika alusel ja ulatub üle riigipiiride.

Selles globaalses võrgustikus toimuv jõuab iga päev läbi ajakirjanduse inimesteni ja

palgamõrvarite, narkokaupmeeste elust teatakse rohkem kui finantsturgudest, kuhu oma

raha investeeritakse. Samuti kajastatakse kuritegelikku maailma meelelahutuses: filmides,

teleseriaalides, muusikas. Tänapäeva filmitoodangust moodustavad suure osa just märulid,

kus peaosalisteks on organiseeritud kuritegevuse liikmed. (Castells 1999: 205.)

Märulireeglite ausse tõusmine pole mööda läinud ka Eestist, selle tõestamiseks piisab, kui

heita pilk kino- või telekavadele. Lisaks sellele, et tuuakse sisse USAst ja mujalt maailmast

pärit märulifilme, on hoo sisse saanud ka kodumaine politseiseriaalide ja märulifilmide

tootmine. Praegu populaarsematest seriaalidest võiks näiteks tuua «Ohtlik lend»,

«Kelgukoerad», «Kättemaksukontor» ja filmidest «Vasha», «Pangarööv», «Punane

elavhõbe». Samuti kumab globaalne märulivaimustus läbi meelelahutusmaailma suureks

sissetulekuallikaks olevatest arvuti- ja videomängudest. Enamik populaarsematest

mängudest on nii-öelda jookse-jookse-tulista mängud, kus mängija saab astuda

vägivallatseja, allilma kangelase rolli. Samuti on märulistseenid esindatud reklaamides.

Castellsi sõnul ei ole selline kõikehõlmav vaimustus seletatav ainult inimese allasurutud

vägivaldsuse rahuldamise himuga, vaid võib olla uut ühiskonda iseloomustav märk.

Märk sellest, et tähtsustatakse kollektiivset identiteeti ja aktsepteeritakse vahendeid

valimatut konkurentsi. (ibid.) Siinkohal on ka oluline märkida, et ei Castells ega ka antud

töö autor püüa märulivaimustuse käsitlemisega osutada 20. sajandi esimesel poolel levinud

biheivioristlikule ideele, et massimeedia kajastused põhjustavad otseselt vägivaldset

käitumist ja kuritegevust. Pigem on kuritegeliku maailma tegemiste laialt levinud

21

kajastamine ja glamuurseks pidamine just tähelepanuväärne kui märk muutuvatest

väärtustest.

Marsh ja Melville (2009: 187) märgivad samuti, et meedia ei eksisteeri ühiskonnast

sõltumatult ja olgu siis tegemist meelelahutuse või uudiste edastamisega, peegelduvad

ajakirjanduses teatud ühiskondlikud protsessid. Arvestades seda, et kuritegevuse

statistilised näitajad ei ole üldiselt tõusnud, kuid meedias räägitakse kuritegevusest üha

enam, siis võib see olla märk üldisest murest ühiskondliku korra pärast.

Teisalt on samad autorid nentinud, et info edastamise kvantiteedile suunatud ajakirjanduse

jaoks on politsei ja rutiinne kuritegevuse statistika hindamatuks infoallikaks (Marsh &

Melville 2009: 131). Seda kinnitab ka pilk Eesti internetiajalehtede hommikusele

uudistevalikule. Iga päev ilmuvad esimeste uudistena lühilood eelmisel päeval või öösel

toimunud korrarikkumistest, liiklusõnnetustest ja tõsisematest kuritegudest. See on

kooskõlas korrakaitsjate suhtekorraldusmeeskonna igapäevaselt välja saadetavate

pressiteadetega. Need ilmuvad toimetuste postkastidesse just varahommikul, mil 24 tundi

töötavate minutilehtede uudistevalik on kesine.

Seega on üle riigipiiride ulatuv massidele suunatud meelelahutusäri suunanud ka Eesti

auditooriumi eelistusi ja nii on tõusnud ka kuritegevuse kui teema uudisväärtuslikkus.

Lisaks on politsei edastatud krimiteated iga infokildu väärtustavatele internetiväljaannetele

heaks infoallikaks ja nii ilmub kuritegevust käsitlevaid artikleid igapäevasesse

uudistevalikusse üha enam ja enam. See näitab, et ajaleheveergudelt, teleekraanilt,

muusikast ja kinolinalt nähtuv märulivaimustus on ühelt poolt märk uue ühiskonnatüübi

väljakujunemisega seotud uute väärtuste esiletõusust ja teisalt tõendus eelpool käsitletud

muutustest meedias.

1.4. Kuritegevuse kajastamine ajaloolises perspekti ivis

Kuigi Castells tõi märulivaimustuse välja kui kaasaja maailmale iseloomuliku joone, on

kuritegevus tegelikult inimeste meeli köitnud ka varasematel ajalooperioodidel. Vaade

ajalukku annab tunnistust sellest, et sõltuvalt valitsevast ideoloogiast ühiskonnas on

kuritegevuse avalikkuse ette toomine teeninud erinevaid eesmärke ning sellega seoses on

22

rahvale näidatud kriminaalse elu erinevaid külgi. Järgnevalt antaksegi lühike ülevaade

sellest, millal kuriteod ajaleheveergudele jõudsid ja kuidas neid läbi ajaloo kajastatud on.

Marsh ja Melville (2009: 5) toovad välja, et kuni 19. sajandi esimese pooleni ei kajastanud

ajalehed kuritegusid kuigi palju – ajaleht oli eelkõige poliitilise ideoloogia levitamise

vahend. Sajandi keskpaigas ilmus aga areenile uut tüüpi ajaleht, nii-öelda ühe penni

ajaleht. Taoliste lehtede eesmärgiks oli jõuda võimalikult laia lugejaskonnani ja seetõttu

olid nad odavad, keskendusid huumorile ja kergematele teemadele. Ühe penni lehtede

jaoks said uudisväärtuslikeks ka kuriteod.

Sel perioodil puhusid ajalehed üles ajaloo ühe tuntuma mõrvaloo. 1888. aastal tapeti ja

tükeldati Londonis East Endil viis prostituuti. Süüdlast ei leitud. Tundmatu mõrvar on

paradoksaalselt aga üks kuulsamaid kurjategijaid tänase päevani – Kõrilõikaja Jack (Jack

the Ripper). Nimi on pärit pärast neljandat mõrva ühele uudisteagentuurile saadetud

naljakirjast. Ajalehed hakkasid seda kasutama ja praegugi toob nime ingliskeelne variant

Google`i otsingumootorit kasutades tulemuseks üle kahe miljoni vaste. (Marsh & Melville

2009: 3.)

Kuigi Marsh ja Melville väidavad, et kuritegude kajastamine ajaleheveergudel sai hoo sisse

kollase ajakirjanduse sünniga, ei saa tähelepanuta jätta inimeste sajandite taha ulatuvat

huvi antud valdkonna vastu. Seda võib järeldada näiteks keskaegsetest avalikest

karistamistest, mis käisid rahvasummade pilkude all.

Kuritegevuse ja karistuse ajaloosse põhjalikult süüvinud Michel Foucault (1991: 66-68)

toob välja sellegi, et 18. sajandi lõpus said Prantsusmaal mõneks ajaks lihtrahva üheks

peamiseks lugemismaterjaliks võllakõned ehk kõned, mida võimud sundisid

süüdimõistetuid enne karistuse täideviimist pidama. Need trükiti ja levitati rahva seas

eesmärgiga tugevdada ideoloogilist kontrolli rahva üle. Mõnel juhul avaldati lood

kurikuulsatest isikutest ja tegudest juba enne kohtuprotsessi algust, et mõjutada sel moel

kohut, kes oleks muidu võinud olla liialt leebe.

Ettearvamatult oli võllakõnedel aga hoopis teistsugune mõju - süüdimõistetu võis nende

tekstide kaudu rahva jaoks muutuda kangelaseks. Kurjategijaga, kes oli seaduse vastu

eksinud, kes vastandus rikastele, võimulolijatele, kohtule, korrakaitsjatele, maksudele ja

23

maksukogujatele, oli rahval lihtne samastuda. Nii võis kurjategija surra rahva jaoks kui

pühak. Seda ka siis, kui ta süüd omaks ei võtnud - piinamisele mitte alla andes näitas ta

oma tugevust, mida ükski jõud murda ei suutnud. Kuigi mõne roimari puhul võis käia

hiilgus ja jälestus käsikäes, sai kurjategijast nende trükiste mõjul positiivne tegelane. (ibid.)

Taoline mõju ajendas karistussüsteemi uuendajaid võllakõnede avaldamist takistama,

päriselt kadusid need areenilt uue kriminaalkirjanduse sünniga, mille üheks esimeseks

esindajaks peetakse Horace Walpole`i romaani «Castle of Otrantost» (1764). Foucault

järgi saab sellest ajast alguse kuritegude esteetiline ümberkirjutamine, mis jätkub

Baudelaire`ini. Uue pöörde võtab kuritegudest kirjutamine 19. sajandil, mil Émile

Gaboriau avaldab esimese modernse detektiiviromaani . Keskseks sai kahe mõistuse –

kurjategija ja detektiivi – vägikaikavedu. (ibid.)

Foucault (1991: 69) võtab oma tagasivaate kokku järgmiselt: avalikkuse fookus

kuritegevuses on liikunud faktide avalikustamisest ja ülestunnistusest aeganõudva

avastamiseni; hukkamisest uurimisprotsessini; füüsilisest vastasseisust intellektuaalse

võitluseni kurjategija ja uurija vahel. Ta lisab veel, et kirjanduse arenguga võtsid ajalehed

üle igapäevaste mittekangelaslike kuritegude ja karistuste kohta käivate hallide faktide

ülesloetlemise.

20. sajand ja eelkõige Teise maailmasõja järgne periood märgivad aega, mil kuritegude

kajastamine oli koha sisse võtnud juba ka kvaliteetlehtede veergudel. 1945. aastast 1990.

aastateni ilmunud USA ajalehtede analüüsi tulemused kinnitasid, et tol perioodil kajastas

tõelisi ja ka väljamõeldud kuritegusid kogu meedia. Eelkõige keskenduti

vägivallakuritegudele, eriti mõrvadele. (Marsh & Melville 2009: 9.)

Eesti puhul tuleb siinkohal korrata, et Teise maailmasõja järgne periood langeb kokku

Nõukogude Liidu võimuajaga, mil kuritegevuse levik ja olemus olid avalikkuse eest

varjatud. Kuritegevusest hakati uuesti avalikult kõnelema 1990. aastatel, mil avalikustati

kriminaalstatistikat, andmeid narkomaania, prostitutsiooni kohta, käsitleti organiseeritud

kuritegevust ja korruptsiooni puudutavaid juhtumeid. (Raska 1990: 48.)

Läbi ajaloo püsivat huvi kuritegevuse kajastamise vastu on võimalik seletada sellega, et

see mõjutab inimese tundeid. Krimiuudised tekitavad auditooriumis tugevaid emotsioone

24

nagu viha ja hirm. Need kuuluvad koos rõõmu, mure, üllatuse ja vastikusega inimese

baasemotsioonide hulka, mis on universaalsed ja sünnipärased (Evans 2002: 20). Meie

kaugete esivanemate puhul oli hirmu funktsiooniks ellujäämisvõimaluste suurendamine –

ohumärgi ilmnedes sundis see inimese organismi vaid ühele eesmärgile keskenduma,

tähelepanu teritama ja kiiresti reageerima (Evans 2002: 42). On selge, et lehelugeja puhul

ei toimi see funktsioon täpselt sel moel, kuid seda võib pidada osaliselt vastutavaks

tähelepanu eest, mis kuritegevuse kajastamisele juba aastasadu osaks saanud on.

Niisiis on tõik, et kuritegevus erutab inimeste meeli, selgitatav inimsoo baasemotsioonide

ja instinktidega. Samas näitas eelnev ülevaade selgelt, et taoline loomulik huvi pole siiski

alati tähendanud, et kuritegevusest räägitakse avalikult ja ajaleheveergudel. Kuritegude

avalikustamine ja kuritegevuse kajastamise viis sõltuvad ühiskonnas valitsevatest

ideoloogiatest. Samuti sõltub ideoloogiast ja valitseva klassi eesmärkidest see, millist

aspekti kuritegevusest avalikult valgustatakse ja mis jäetakse varju. Nii võib kuritegevuse

kajastamise analüüs anda olulist infot kaasaja ühiskonnas valitsevate ideoloogiate kohta ja

tuua esile nende mõju ajakirjandusele, kaasa arvatud keelekasutusele.

Kui võtta kokku kogu peatükk, siis võib öelda, et kurikamõrva kajastati oludes, kus

ajakirjandusel on info ehk infoühiskonna hinnatuima ressursi edastajana selgelt ärilise

institutsiooni roll, kus interneti kui avaldamismeediumi kasutuselevõtt on muutnud

toimetuse igapäevast praktikat, info edastamise viisi, uudisväärtuse kriteeriume ja

auditooriumi rolli. Samuti on kaasajale iseloomulik märulivaimustus tõstnud kuritegevuse

uudisväärtust ja teinud igapäevaselt krimiteateid pressile saatvast politseist infonäljas

internetiväljaannete jaoks tänuväärsed koostööpartnerid. Kuigi Eesti ühiskonnal on

seljataga pikk periood, kui kuritegevusest avalikult ei räägitud, on tänaseks üleilmne

märulivaimustus haaranud ka siinset auditooriumi. Nendest tähelepanekutest on igaüks

piisava mõjupotentsiaaliga, et vormida moodsat ajakirjandust. Millised tegurid olid aga

olulisemad kurikamõrva kajastamisel, püütakse selgitada töö empiirilises osas kriitilise

diskursuseanalüüsi läbiviimise kaudu.

25

2. Kriitiline diskursuseanalüüs uurimuse meetodina ja selle kasutamine ajakirjandustekstide uurimiseks Töö teises peatükis käsitletakse põhjalikumalt kriitilist diskursuseanalüüsi kui võimalust

uurida ajakirjandustekste ja täpsemalt krimiuudiseid. Esmalt tutvustatakse varem Eestis

tehtud sarnaseid uuringuid, mis võimaldab edasises analüüsis antud töö tulemusi

varasemate leidudega kõrvutada. Seejärel antakse ülevaade Norman Fairclough kriitilise

diskursuseanalüüsi meetodist – selle alusideest ja täpsemalt ka analüüsimudeli kolmest

etapist. Peatüki lõpuosa avab täpsemalt antud magistritöö empiirilise osa lähtekohad.

2.1. Diskursuseanalüüsi rakendamine Eestis ajakirja ndustekstide uurimisel

Diskursuseanalüüs pole Eestis ajakirjanduslike tekstide uurimisel sugugi võõras. Meetodit

on rakendatud nii arvamuskirjutiste kui ka uudiste peal. Samas käsitleb valdav osa töödest

paberajakirjandust. Ühtegi uurimust, mis oleks keskendunud just internetikeskkonnas

ilmunud artiklitele ja spetsiaalselt kuritegevuse kajastamisele, antud töö autoril leida ei

õnnestunud. Siiski on varem tehtud sarnaste uurimuste esitlemine vajalik, et leida

hilisemas arutelus võimalikke kokkupuutepunkte või lahknemisi.

Viimasel ajal tehtud tekstiuuringute tulemused on suures osas koondatud raamatusarja

«Tekstid ja taustad». Sarja viies osa koondab Reet Kasiku (2008), Karen Kuldnoka (2008)

ja Kathy Sarapuu (2008) töid. Kasik vaatleb Postimehe 2008. aasta uudistekstide

struktuuri ja keelekasutust, Kuldnokk pronkssõdurikonflikti kajastuse diskursuse osalisi

ning Sarapuu keskendub Eesti päevalehtede juhtkirjades loodavale kirjutaja ja lugeja

suhetele, nende rollidele.

Uudistele keskendunud Kasik (2008: 62) seab oma artiklis fookusesse ka Fairclough

(1995: 10) välja toodud meediadiskursuse kaubanduslikkuse ja vestelisuse suurenemise.

Postimehe 2008. aasta Eesti, välis- ja majandusuudiste analüüsis jõudis Kasik (2008: 62)

järeldusele, et kaubanduslikkus ja vestelisus on nüüdseks tunginud ka Eesti ajakirjandusse

ning end kvaliteetlehtedena esitlevatesse väljaannetesse. Vestelisemat, argisemat ning

26

kõnekeelsemat stiili oli märgata eriti pealkirjades. Samuti märkas Kasik osas uudistes

erinevate tekstitüüpide põimumist, žanritevaheliste piiride dekonstrueerimist ja uut tüüpi

žanrite esiletõusu. Nende muutuste taga nägi Kasik liberaalse tarbimisühiskonna

ideoloogia tõusu, mille tõttu hakkas kvaliteetajakirjandus pürgima lugejasõbralikkuse

poole, et paremini müüa. (ibid.).

Sarnastele tulemustele jõuti ka 2010. aastal Tartu Ülikooli juures kaitstud magistritöös

«Ajakirjandusžanrite muutumise tendentsid. Uudisžanri muutumine ajalehe Postimees

näitel», mille autoriks on Tartu Postimehe toimetuses töötav Marju Himma-Kadakas

(2010).

Omades sisevaadet meedia igapäevaellu, näitab Himma-Kadakas (ibid.), kuidas

rahvusvahelise meediakorporatsiooni kõrgemail tasandil tehtud otsused kujundavad uusi

diskursiivseid praktikaid ka Eesti ajakirjanduses. Lähtepunktiks on võetud 2008. aasta

suvel Norra meediakontserni tegevjuhtide seas toimunud arutelu selle üle, kuidas päästa

paberleht. Pärast seda arutelu korraldati Postimehe Tallinna ja Tartu toimetustes

seminaridevoor «Kuidas kirjutada uudist teisiti?», mille eesmärgiks oli õpetada

ajakirjanikele olemusloolikku kirjutamislaadi, mis paeluks lugejaid rohkem kui

traditsioonilisest uudisekäsitlusest lähtuv stiil. (Himma-Kadakas 2010: 5.)

Pärast seminari ilmunud artiklite analüüsiga õnnestus Himma-Kadakal välja tuua, et

pealkirjad hakkasid lugeja tähelepanu köitmise eesmärgil selgelt kõrvale kalduma

traditsioonilisest uudisvormist, sisaldades reportaažilikke elemente, ilukirjanduslikku

personifitseerimist, keskendumist kõrvaldetailidele ning ülivõrdelisi sõnu. Artiklite

põhiosades domineerisid kirjelduse detailsus, hinnangulisus, intertekstuaalsus ja samas

kultuuriruumis levinud tekstide kasutamine. (Himma-Kadakas 2010: 26-36.)

Viimase nähtuse äärmuslikuks näiteks oli Oskar Lutsu «Kevade» algusele osutava

välisuudise «Nädal sai alguse kahe suurärimehe enesetapuga» juhtlõik: «Kui maailma

rikaste esisajamees Adolf Merckle rongi alla hüppas, oli kinnisvaramagnaat Steven Good

juba mitu tundi elutuna oma autos lebanud.» (Himma-Kadakas 2010: 28). Analüüsi järgi

oli taolise juhtlõigu kirjutamise eesmärk haarata lugejate tähelepanu ja luua neis

kohalolutunne ka geograafiliselt kaugete uudiste puhul, mis teenib omakorda

27

meediakontserni kõrgemal tasandil seatud eesmärki köita lehe ellujäämise nimel rohkem

lugejate tähelepanu (Himma-Kadakas 2010: 43).

Varem tehtud sarnaste uurimistööde nimekirja võib lisada veel Tobias Hochi (2008)

Helsingi Ülikooli juures valminud magistritöö, kus käsitletakse 2005. aastal toimunud

Copterline`i helikopteri õnnetuse kajastamist. Fairclough meetodile tuginedes näitab ta,

kuidas õnnetust ja päästetöid laialt kajastanud Soome ja Eesti ajakirjandusväljaanded lõid

oma veergudel keeleliste vahenditega rahvuste vastanduse, «sukeldumissõja» (Hoch 2008:

81-82).

Kõrvalpõikena võiks varem tehtud sarnaste analüüside nimekirja lisada ka ühe Fairclough

(1995) enda töö. Kuigi tegemist on Eesti kontekstist kauge uurimusega, on see siinkohal

oluline oma ainese poolest. Raamatus «Media discourse» esitab ta muude näidete seas ka

Briti ringhäälingu eetris olnud krimisaadete analüüsi. Tegemist pole küll puhtakujulise

teksti lähivaatlusest lähtuva uurimusega, kuid siiski tõestab see, kuidas ka krimiuudised ja

–teated sisaldavad endas diskursuseanalüüsiks väärt materjali. Läbi saadetes esinenud

mustrite, häälte, osaliste rollide ja esile tõstetud diskursuste analüüsi jõudis Fairclough

järeldusele, et saate abil käis riigi ja rahva suhete parandamine. Politseid, meediat ja

rahvast näidati koos tegutsemas ja nii aidati kaasa tol ajal Suurbritannias kõikuma löönud

võimuesindajate autoriteedi tugevdamisele. (Fairclough 1995: 151-168.)

Antud ülevaatest nähtub, et kriitiline diskursuseanalüüs võimaldab uurijal tavalise

meediakasutaja igapäevasesse valikusse kuuluvate uudiste puhul välja tuua muidu

märkamatuks jäävad laiemad ühiskondlikud protsessid ja võimuküsimusi mõjutavad

jooned. Kuigi enamik meetodit kasutanud uurijatest on neid rakendanud nii-öelda kõvade

uudiste peal, pole alust väita, et kollased uudised, mille hulka kuuluvad ka õnnetusi ja

kuritegusid kajastavad lood, neid protsesse ei peegeldaks. Antud töö eesmärgiks on näidata

just krimiuudiste analüüsi kaudu, et konteksti mõjud paistavad ajakirjanduslikust tekstist

välja ka esmapilgul võimuküsimustest kaugete teemade käsitlemisel. Samuti võtab töö

vaatluse alla varasematest sarnastest uurimustest kõrvale jäänud internetimeedia.

28

2.2 Kriitiline diskursuseanalüüs (krimi)uudiste uur imismeetodina Kriitilise diskursuseanalüüsi algne mõte, et tekstide kaudu saab uurida ühiskondlike

institutsioonide, sotsiaalsete tavade ja võimuvahekordade muutusi, pärineb 1970. aastatest

Michel Foucault`lt. Samas peetakse üheks tuntumaks kriitilise diskursuseanalüüsi

arendajaks Norman Fairclough`d, kelle lingvistilist lähenemist tekstile on nimetatud

Foucault abstraktsest teooriast tulemuslikumaks. (Kasik 2008: 10). Antud uurimuses

lähtutaksegi Fairclough väljatöötatud meetodist ja järgneva peatüki eesmärgiks on seda

enne konkreetse uurimuse juurde asumist põhjalikumalt tutvustada.

Fairclough on meetodi põhitõed ära toonud oma raamatus «Language and Power», mille

esmatrükk ilmus 1989. aastal, antud töös viidatud kordustrükk pärineb aastast 2001. Uues

väljaandes juhib Fairclough tähelepanu diskursuseanalüüsi objektiks oleva keele ja võimu

küsimusi mõjutanud uutele trendidele: üleilmastumisele ja interneti levikule. Uurija jaoks

tähendavad need seda, et ka kohalikul tasemel tehtava töö puhul tuleb arvestada, et

konteksti mõjutavad ja kujundavad rahvusvahelisel tasemel toimuvad protsessid ja suhted.

Interneti toob Fairclough (2001: ix) välja kui uue kommunikatsioonivormi, mis võib tuua

olulisi muutusi sotsiaalsesse diskursusekorda. Neid võimalikke muutusi peaks uurija tema

hinnangul silmas pidama.

Fairclough esitatava analüüsimudeli tuum jääb uues väljaandes varasemaga võrreldes siiski

muutumatuks. Mudeli aluseks on kolm diskursuse elementi (joonis 1): tekst, interaktsioon

ja sotsiaalne kontekst (Fairclough 2001: 21). Kontekstile keskendus antud töö esimene

peatükk, kus avati infoühiskonna, uue meedia, ja märulivaimustuse mõisted. Vihjeid teksti

mõjutavatele interaktsiooniprotsessidele leidus samuti töö esimeses osas, mis kirjeldas muu

hulgas interneti kui avaldamismeediumi eripärasid ning sellest lähtuvaid ajakirjaniku ja

lugeja rolli muutusi. «Meie kirjutame, teie loete» ajakirjandusmudel on infoühiskonnas

internetiajakirjanduses asendunud mudeliga, kus lugeja otsustab artiklil klikates, mida ta

loeb, ning saab hõlpsalt anda toimetusele tagasisidet.

29

Joonis 1. Diskursus kui tekst, interaktsioon ja kontekst (Fairclough 2001: 21)

Lähtudes Fairclough diskursuse kolmes elemendist, koosneb ka analüüsimudel kolmest

etapist: teksti kirjeldamisest, teksti ja interaktsiooni vaheliste suhete tõlgendamisest ning

interaktsiooni ja sotsiaalse konteksti vaheliste suhete seletamisest (ibid.).

Kirjeldava etapi eesmärgiks on esile tuua keelelised valikud, mida kirjutaja on teinud

lähtuvalt siis oma sotsiaalsest kontekstist ja interaktsiooni tingimustest. Need valikud

peegelduvad sõnavaras, grammatikas ja teksti üldistes struktuurides, mis on kaasatud ka

Fairclough koostatud kümnest punktist koosnevasse küsimustikku. Küsimustiku teiseks

dimensiooniks teksti vormiliste omaduste kõrval on tähenduslikud väärtused, mida need

omadused kanda võivad. Nii sõnavaras, grammatikas kui ka teksti struktuurides võivad

ilmneda tekstilooja kogemuste, teadmiste ja uskumustega seotud kogemuslikud väärtused;

sotsiaalseid suhteid loovad ja kinnistavad suhteväärtused ning tekstilooja hoiakutele

osutavad väljenduslikud väärtused. (Fairclough 2001: 93.)

Alaküsimusi välja toomata näeb Fairclough analüüsimudeli esimese etapi küsimustik välja

järgmine:

1) millist kogemuslikku väärtust sõnad sisaldavad;

30

2) millist suhteväärtust sõnad sisaldavad;

3) millist väljenduslikku väärtust sõnad sisaldavad;

4) milliseid metafoore kasutatakse;

5) millist kogemuslikku väärtust grammatilised vormid sisaldavad;

6) millist suhteväärtust grammatilised vormid sisaldavad;

7) millist väljenduslikku väärtust grammatilised vormid sisaldavad;

8) kuidas on laused ühendatud;

9) milliseid interaktsiooni konventsioone kasutatakse;

10) milliseid suuremaid struktuure tekstis esineb. (Fairclough 2001: 92-93.)

Küsimused 1-4 puudutavad sõnavara, küsimused 5-6 grammatilisi valikuid ja 8-10 teksti

struktuuri. Küsimus 9 puudutab eelkõige suulises tekstis ilmnevaid kõnevoorude andmise

tavasid ja nii ei tarvitse sellele kirjaliku teksti uurimisel tähelepanu pöörata. Fairclough

märgibki, et lähtuvalt konkreetse uurimuse eesmärkidest ja uurija taustast võib

küsimustikku täiendada või siis osa küsimusi hoopis kõrvale jätta. (Fairclough 2001: 92.)

Esimene küsimus hõlmab sõnavalikut, milles peegeldub sündmuste, olukorra kirjeldamise

vaatepunkt. Näiteks võib psühhiaatriahaiglat ühest vaatepunktist kirjeldades nimetada

ebainimlikuks kinnipidamiskohaks, teistest jällegi patsientide rahu ja privaatsuse nimel

pingutavaks raviasutuseks. Olenevalt auditooriumist saab heakskiidu kord üks, kord teine

vaatenurk ja sõnade valik. Selle küsimuse juures tuleb tähele panna ka seda, kas tekstis

kasutatakse ideoloogiliselt laetud sõnu või mitte; kas tekstis kasutatakse ümbersõnastamist;

kas seal esineb üleleksikaliseerimist; milliseid tähendussuhteid sõnade vahel esineb ehk

kas kasutatakse sünonüüme, hüponüüme, antonüüme. (Fairclough 2001: 94.)

Teine küsimus keskendub sellele, kuidas sõnavalik sõltub subjektide vahelistest suhetest ja

millist rolli sõnavalik samal ajal nende suhete loomisel mängib. Alaküsimused, millele

tähelepanu pöörata, on järgmised: kas sõnavalik viitab sellele, et teksti looja on

auditooriumiga nii-öelda ühel lainel; kas teksti looja kasutab mahedama tooni eesmärgil

eufemisme; kas kasutatakse formaalseid või informaalseid väljendeid. (Fairclough 2001:

97-98.)

Kolmas küsimus puudutab sõnade hinnangulisi väärtusi, mis võivad sõltuvalt lugeja

positsioonist anda tekstile kas positiivse või negatiivse varjundi. Näiteks võivad

31

vasakpoolsete vaadetega lugejale positiivsena kõlada sõnad nagu poliitiline teadlikkus ja

vasak, kuid moeteadlikkus, konsumerism tekitada vastupidiseid tundeid.(Fairclough 2001:

98.)

Neljas küsimus suunab uurija analüüsima seda, kuidas kasutatakse metafoore. Metafoor

annab teksti loojale võimaluse esitada ühte sündmust või kogemust kui teist. Näiteks võib

rahvarahutustele viidata kui vähkkasvajale, mis võib ootamatult välja lüüa ükskõik kus.

Sellise metafoori kasutamine annab mõista seda, kuidas probleemiga tegelema peaks –

vähk tuleb elimineerida, välja lõigata.(Fairclough 2001: 99.)

Viies küsimus viib uurija teksti grammatika juurde. Teatud struktuuriga lausete abil saab

asjaolusid, tegevusi ja subjekte kas esile tõsta või tagaplaanile jätta. Tegevuslaused toovad

esile selle, mida keegi tegi; sündmuslaused vastavad küsimusele, mis juhtus;

possessiivlaused kirjeldavad omadusi või omamist (Fairclough 2001: 101). Samuti tuleb

jälgida, kas sündmustes osalejad on esitatud selgelt; kas sündmusi esitatakse sellisena,

nagu nad on; kas kasutatakse nominaliseerimist; kas lausetes on alus ehk tegija

väljendatud, kas laused on aktiivsed ning kas laused on positiivsed või negatiivsed.

(Fairclough 2001: 102-104.)

Kuuenda küsimuse puhul osutab Fairclough lause kõneviisile, modaalsusele ja asesõnade

kasutamisele. Näiteks viitavad kindla kõneviisi laused väidetele, mille tõesuses ei kahelda

ja kus teksti looja on teadja, info edastaja rollis; käskiva kõneviisi puhul ootab tekstilooja

auditooriumilt tegutsemist, küsimuse puhul infot. Modaalsuse puhul tuleb tähelepanu

pöörata nii relatsioonilise modaalsusele ehk siis autoriteedisuhetele kui ka ekspressiivsele

modaalsusele ehk tekstilooja hinnangutele sõnumite tõesusele. Asesõnade puhul on

olulised meie ja teie kasutamine, mis on seotud võimu- ja solidaarsussuhete loomise,

väljendamisega. (Fairclough 2001: 104-106.)

Seitsmenda küsimuse puhul juhib Fairclough (2001: 107) tähelepanu tekstilooja autentsuse

taotlustele läbi modaalsust väljendavate omadus- ja määrsõnade kasutamise. Kaheksas ja

kümnes küsimus puudutavad teksti struktuurile: kuidas laused omavahel tekstis seotud on;

kuidas luuakse lausetevahelisi suhteid; kas kasutatakse presumptsioone; millest räägitakse

esimesena, millest tagapool (Fairclough 2001: 110, 114).

32

Küsimustiku abil tekstis tehtud valikute kirjeldamiselt liigub analüüsi järgmine etapp

interaktsiooni väljale ehk teksti loomisprotsessi juurde. Siinkohal pööratakse tähelepanu

teksti looja tegevust mõjutanud taustateadmistele, väärtustele ja ideoloogiatele. (Fairclough

2001: 117-118.)

Näiteks räägib teksti struktureerimine sellest, milliseid fakte kirjutaja oluliseks pidas ja

mida mitte. Fairclough (2001: 115) märgib ka, et uudiste puhul on siinkohal kõnekateks

pealkiri ja juhtlõik, mis kannavad endas loo tuuma, ning faktide järjestamine kõneleb

sellest, mida peetakse uudisväärtuslikuks (või antud töö puhul ka

kommenteerimisväärtuslikuks).

Teksti loomisprotsessi juhtivate tegurite ja konteksti suhteni jõutakse analüüsi kolmandas

etapis. Seletavas etapis püütakse jõuda laiemate sotsiaalsete mõjuriteni, millest lähtuvalt

siis teksti ühel või teisel moel luuakse. Tegemist on konteksti väljal asuvate faktoritega ja

neil on iseenesest juba laiem mõjuvõim kui ainult ühe või teiste teksti teatud viisil

konstrueerimine. (Fairclough 2001: 22.)

Taolise kolmeetapilise analüüsimudeliga esitleb Fairclough ühte võimalust vaadata

keeleliste valikute taha ja tuua esile teksti autori ideoloogia. Teksti loomisprotsessi

mõjutava ideoloogiana võib antud töö puhul käsitleda näiteks turuloogikat, millest

lähtuvalt toimivad kaasaegses infoühiskonnas ka meediaorganisatsioonid ja kitsamalt

väljaanded, toimetused ning ajakirjanikud.

Esialgu võib taolise mudeli rakendamine tunduda kollase ajakirjanduse pärusmaale

kuuluvate krimiuudiste puhul sobimatu. Kui aga lähtuda Teun van Dijki (2005: 222) ideest,

et ühiskonda kujundav ideoloogilisus on meedias vältimatu, peaksid esmapilgul

ühiskonnas valitsevate ideoloogiate kohta väheütlevad kuritegude kajastused pakkuma

kriitilise diskursuseanalüüsi jaoks siiski väärtuslikku materjali. Nii püütaksegi antud töös

kurikamõrva kajastuse analüüsi kaudu jõuda internetiajakirjandust mõjutavate laiemate

teguriteni ja näidata, kuidas teksti tasandil tehtavad tähelepanekud sisaldavad endas infot

ka teksti loomisprotsessi ja selle konteksti kohta.

33

2.3. Uurimisküsimused ja –materjal Antud magistritöö empiirilise osa eesmärgiks on näidata kurikamõrva kaasuse analüüsi

näitel seoseid, kuidas laiemad kontekstuaalsed muutused meediakajastust mõjutavad.

Täpsemalt otsitakse uurimuslikus osas vastuseid järgmistele küsimustele:

• milline oli artiklite sõnavalik ja stiil ning kuidas need muutusid;

• milliseid teemasid ja fakte artiklites esile toodi;

• kelle vaatenurgast ja kelle fookusesse asetamise kaudu uudiseid konstrueeriti;

• mis mõjutas artiklites tehtud keelelisi valikuid ning teemade ja vaatenurga valikut.

Vastuste saamiseks rakendatakse Norman Fairclough kriitilise diskursuseanalüüsi mudelit,

mida tutvustati põhjalikumalt eelmises alapeatükis. Analüüsi lähtekohaks on Fairclough

küsimustik (vt lk 27), mis hõlmab nii sõnavara, grammatikat kui ka teksti suuremaid

struktuure. Sõnavara osas on peatähelepanu all kas tekstides esineb silmapaistvalt

formaalseid või informaalseid väljendeid; millist väljenduslikku väärtust sõnad sisaldavad;

mis metafoore kasutatakse. Grammatika puhul millist kogemuslikku väärtust

grammatilised jooned sisaldavad (mis tüüpi protsessid ja tegelased domineerivad; kas

tegija on ebaselge; kas laused on aktiivsed või passiivsed; kas laused on negatiivsed või

positiivsed); millist suhteväärtust grammatilised jooned omavad (milliseid kõneviise

kasutatakse; kas kasutatakse suhtemodaalsust väljendavaid verbe; kas kasutatakse asesõnu

meie-teie; kas esineb väljendusliku modaalsuse vorme). Teksti struktuuri käsitlevatest

küsimustest keskendutakse suurematele struktuuridele ehk sellele, mis teemad on

käsitlemise järjekorraga esile tõstetud, mis varju jäetud. Lisaks on vaatluse all narratiivide

loomine tekstides – kas ja kuidas kasutatakse artiklites narratiivset jutustamisviisi ja mis

eesmärk sellel on.

Valimisse on kaasatud kurikamõrva kajastanud Postimees online i artiklid, mis ilmusid

kuritööle vahetult järgnenud nädalal ehk perioodil 23.11.2009-29.11.2009. Kurikamõrva

kaasus väärib töö autori hinnangul tähelepanu, kuna see sai erinevalt tavapärastest

krimiteadetest, mis jäävad tavaliselt lühiuudisteks, väga laia meediakajastuse osaliseks.

Enim ilmus selleteemalisi artikleid just valitud perioodil ja kajastamisel olid kõige

aktiivsemad internetiväljaanded. Postimees online is ilmunud artiklid valiti analüüsiks

34

seetõttu, et Eesti meediamaastikul peetakse Postimehe paberväljaannet kvaliteetleheks ja

taoline kuvand on ka veebiväljaandel. Seega on ühe kuriteo laialdane kajastamine antud

väljaande puhul ebatavaline. Uurimuse ettevalmistamisel tutvus töö autor siiski ka

Õhtuleht online is ja Päevaleht online is ilmunud selleteemaliste artiklitega. Samuti vaadati

läbi Postimehe paberväljaandes ilmunud artiklid. Võrreldes teiste internetiväljaannetega

kulges kajastus Postimees online is suures osas sarnaselt ja võrdluses paberväljaandega

selgus, et paberlehes kasutati paljuski varem internetis ilmunud materjali. Seega ei

tundunud teiste veebiväljaannete ja paberlehe artiklite kaasamine töö eesmärki ja mahtu

silmas pidades otstarbekas. Lisaks mängis valimi üle otsustamisel rolli see, et töö autor

omab sisevaadet just Postimees online i toimetuse puhul.

Kokku kuulub valimisse üheksa artiklit, mis leiti portaali otsingumootorit kasutades.

Piiranguks seati juba nimetatud ajavahemik ja otsisõnadena kasutati ühe ohvri nime (Krista

Odakivi), sündmuspaiga (Snelli tiigi) ja relva (pesapallikurika) nimetusi ning kurjategijale

omistatud hüüdnimesid (kurikamõrvar, kurikamees).

Enamik leitud artiklitest oli kirjutatud uudise žanris ja olid liigitatud Tallinna krimi

rubriiki. Üks artikkel avanes Postimees online i ilma- ja loodusuudiste portaalis

Ilmajaam.ee ja üks arvamusrubriigis. Otsingutulemuste seas kuvati ka tasulise väljaande

Postimees Plussi artiklid, kuid kuna antud väljaande sisu peegeldab paberlehe sisu, jäeti

need valimist välja.

Valimisse arvatud uudiste pealkirjad kronoloogilises järjestuses:

1. «Mees üritas Tallinna vanalinnas tappa kahte naist» (24.11.2009 11:10)

2. «Politsei otsib Snelli tiigi juures kahte naist tappa üritanud meest» (24.11.2009

18:17)

3. «Politsei: Snelli park ei ole kriminogeenne piirkond» (25.11.2009 08:06)

4. «Üks Snelli pargi peksmisohvritest suri haiglas» (26.11.2009 09:57)

5. «EMHI leinab tapetud kolleegi» (26.11.2009 15:12)

6. «Politseil on olemas Snelli pargis mõrvarelvaks olnud kurikas» (26.11.2009 16:29)

7. «Tapetud meteoroloog oli hingelt matkaja» (27.11.2009 11:42)

8. «Anvelt: Snelli kurikamees võib olla narkomaan või hull» (27.11.2009 11:24)

9. «Hüvasti, Krista Odakivi!» (28.11.2009 00:00)

35

Analüüsis vaadeldi tekste esmalt lausete kaupa, kuid tähelepanekud sõnavaliku, stiili,

esiletoodud teemade/faktide, fookuse ja vaatenurga kohta esitati ka kokkuvõtlikult iga

artikli kohta. Pärast tekstiliste valikute kirjeldamist püüti välja tuua tegurid, mis võisid neid

kirjutamisprotsessi tasandil mõjutada. Uurimuse viimases osas loodi seosed teooriaosas

kirjeldatud kontekstuaalsete tegurite ja analüüsi esimestes etappides ilmnenud

tähelepanekute vahel.

36

3. Tekstide analüüsi tulemused

Analüüsiosas kirjeldatakse kurikamõrva puudutanud artikleid, tuuakse välja sõnavara ja

stiili muutumine, esiletoodud asjaolud ja teemad ning artiklites valitud vaatenurk ja fookus.

Nagu näeb ette Fairclough kolmeastmeline analüüsimudel, esitatakse ka siin esmalt

artiklite lähivaatlusel tehtud tähelepanekud ning pärast seda liigutakse interaktsiooni ja

konteksti kirjeldamise juurde. Peatükk koosneb kahest osast – esimeses esitatakse

kommenteeritud artiklid, millega juhitakse tähelepanu tekstides tehtud valikutele, ning

teises osas püütakse selgitada nende valikute tagamaid ehk artiklite kirjutamist mõjutanud

kitsamaid ja laiemaid tegureid.

3.1. Keelelised valikud kurikamõrva käsitlenud arti klites

Antud alapeatükis tuuakse ära valimisse kuulunud artiklite kirjeldused, millega esitatakse

tekstides tehtud keelelised valikud. Tekstide kirjeldamisel lähtuti järgmistest

uurimisküsimustest: milline oli artiklite sõnavalik ja stiil ning kuidas need muutusid;

milliseid teemasid ja fakte artiklites esile toodi; kelle vaatenurgast ja kelle fookusesse

asetamise kaudu uudiseid konstrueeriti. Neljandale püstitatud uurimisküsimuse – mis

mõjutas artiklites tehtud keelelisi valikuid ning teemade ja vaatenurga valikut – juurde

minnakse järgmises alapeatükis. Artiklite kirjeldused esitatakse lähtuvalt nende

ilmumisjärjekorrast. Enamasti on artikleid kirjeldatud lausete kaupa ja iga artiklikirjelduse

lõpus esitatakse kokkuvõte olulisematest tähelepanekutest. Analüüsi paremaks jälgimiseks

on artiklid ja kommentaarid koondatud tabelitesse ja jagatud eraldi peatükkidesse.

3.1.1. Artikli «Mees üritas Tallinna vanalinnas tap pa kahte naist» analüüsi tulemused

Esimene juhtumit puudutanud uudis ilmus Postimees online i keskkonnas Tallina krimi

rubriigis päev pärast kallaletungi, 24. novembri hommikupoolikul. Tegemist oli üsna napi

ja formaalse politseiteatega sellest, mis möödunud päeval toimus.

37

Tabel 1. Artikli «Mees üritas Tallinna vanalinnas tappa kahte naist» kirjeldus

1) Mees üritas Tallinna vanalinnas tappa kahte naist

Pealkiri on esitatud tegevuslausena, millega tuuakse fookusesse sihilik tapmiskatse ja aktiivse tegutsejana selle sooritaja. Samas viidatakse kurjategijale neutraalse üldväljendiga mees, ka ohvrite nimetamisel on jäädud neutraalseks. Lisaks tegija, tegevuse ja kogejate nimetamisele on Tallinna vanalinna väljatoomisega täpsustatud toimunu asukohta.

2) Eile varahommikul ründas seni tabamata mees Tallinna vanalinnas kahte naist pesapallikurikaga ning tekitas neile raskeid vigastusi.

Ka juhtlõik on esitatud tegevuslausena, mille keskmes on ründamine ja vigastuste tekitamine ning aktiivse tegutsejana rünnaku sooritanud mees. Tegijale lisatakse lauses täiend seni tabamata, samuti nimetatakse ära kasutatud relv, mis lisab tegevusele detaile.

3) Põhja ringkonnaprokuratuuri pressinõuniku Maria-Elisa Tuuliku sõnul ründas tundmatu mees eile hommikul enne kella kaheksat Tallinna vanalinnas Patkuli treppide ja Snelli tiikide vahelisel alal 33- ja 34-aastast naist.

Esimese allikana antakse sõna korrakaitseorgani esindajale, kellele viidatakse tiitli ja täisnimega. Allika tsitaat on ümbersõnastatult esitatud taas tegevuslausena, mille fookuses on aktiivne tegutseja – tundmatu mees. Tsitaadis korratakse juhtlõigus toodud põhifakte ja lisatakse detaile tegevuse aja, koha ja ohvrite kohta. Ohvrite puhul tuuakse formaalselt välja nende vanus.

4) Ründaja peksis mõlemat naist pesapallikurikaga ning põgenes seejärel sündmuskohalt.

Kurjategija püsib aktiivse tegutsejana fookuses. Talle viidatakse kui ründajale. Lause esimeses pooles korratakse juba esitatud infot peksmise ja kasutatud relva kohta, teises osalauses vahendatakse formaalselt sündmuse edasist käiku.

5) Tuuliku sõnul kahtlusalust seni tabatud ei ole. 6) Prokuratuuri esindaja sõnul ei olnud ohvrid omavahel tuttavad. 7) Tuuliku sõnul leiti kannatanud lähestikku ning on põhjust arvata, et tegemist on sama ründajaga.

Lausetes 5-7 antakse sõna varem (lauses 3) tutvustatud allikale, talle viidatakse kahel korral perekonnanimega, ühel juhul ametlikult kui prokuratuuri esindajale. Lauses 5 korratakse allikale viidates fakti, et kurjategijat ei ole kätte saadud. Ümbersõnastatud tsitaat on esitatud umbisikuliselt, mis jätab varju, selle, kes, milline institutsioon pole oma tööga hakkama saanud. Umbisikulist tegumoodi kasutatakse ka lauses 7 ja siin võib see osutada ka kantseliidile. Varem kui kahele naisele, 33- ja 34-aastasele naisele viidatud osalistele osutatakse nüüd kui ohvritele, kannatanutele.

38

8) Seda, kas ründaja tundis ohvreid, selgitab uurimine.

Kaheksas lause on esitatud sündmuslausena, millest ei selgu, kes uurimisega tegeleb ja kes ei oska anda vastust küsimusele, kas kurjategija oli ohvritega tuttav või mitte.

9) Mõlemad naised said rünnakus raskelt vigastada ning toimetati haiglasse.

Lause esimene pool on esitatud sündmuslausena, mis tõstab keskmesse naistega juhtunu ja jätab varju kurjategija. Lause teine pool on umbisikuline ja ei selgu, kes kannatanud haiglasse toimetas.

10) Tuuliku sõnul on üks naistest kriitilises seisundis.

Sõna antakse taas varem tutvustatud allikale, kes jääb ka ainukeseks allikaks uudises. Allikale viidatakse perekonnanimega. Tsitaatlause on esitatud possessiivlausena, mis tõstab fookusesse ohvri tervise. Ümbersõnastuses kasutatakse ametlikule stiilile omast väljendit kriitiline seisund, mis osutab allikakeskseks jäämisele.

11) Põhja ringkonnaprokuratuur on alustanud kriminaalmenetlust paragrahvi alusel, mis käsitleb mõrvakatset.

Allika sõnadele võimalikult lähedaseks jäämisele osutab ka viimane lause, kus kasutatakse ametlikku ja isegi kantseliitlikku väljendusviisi, mis ei ole omane ajakirjanduslikule tekstile.

Esimese teksti analüüs näitas, et artikli pealkirja ja juhtlõigu lausetüübid seavad aktiivse

tegutsejana fookusesse kurjategija. Kurjategija jääb esiplaanile kogu artikli esimeses

pooles. Kordustega rõhutatakse kuriteo üksikasju – asukohta, Tallinna vanalinna (1, 2, 3),

relvana kasutatud kurikat (1, 4) ja seda, et kahtlustatav on vabaduses (1, 3, 4, 5). Artiklis

on kasutatud ühte allikat, prokuratuuri esindajat, kellele antakse sõna viies lauses (uudises

koos pealkirjaga 11 lauset). Otseseid tsitaate artiklis ei esitata, kuid ümbersõnastamisel

jäädakse võimalikult allikalähedaseks ja seetõttu jääb domineerima formaalne, kohati

kantseliitlik stiil. Laused on umbisikulised ja sel moel jääb varju see, kes tegeleb

uurimisega, kes ei ole kurjategijat veel kätte saanud (5, 7, 8).

3.1.2. Artikli «Politsei otsib Snelli tiigi juures kahte naist tappa üritanud meest» analüüsi tulemused

Teine uudis kurikamõrvast ilmus veel sama päeva ehk 24. novembri õhtul. Reporter oli loo

juurde märgitud kui toimetaja, mis viitas politsei saadetud pressimaterjali avaldamisele.

39

Kuigi materjal oli valatud uudise vormi, järeldub artiklis sisalduvate kurjategija

tundemärkide ja politsei kontaktandmete loetelust, et algallikaks oli politsei saadetud

tagaotsimiskuulutus.

Tabel 2. Artikli «Politsei otsib Snelli tiigi juures kahte naist tappa üritanud meest»

kirjeldus

12) Politsei otsib Snelli tiigi juures kahte naist tappa üritanud meest

Pealkiri seab artikli fookusesse aktiivse tegutsejana politsei ja otsimistegevuse. Kasutatud on uudistekstidele üldiselt mitteomast oleviku vormi otsib, mis viitab käimasolevale protsessile.

13) Politsei palub inimeste abi esmaspäeva hommikul Snelli tiigi ääres kahte naisterahvast tappa üritanud mehe leidmisel.

Juhtlõigus on aktiivse tegutsejana samuti fookuses politsei, lause esitatud olevikus ning tagaotsitavale viidatakse taas kuriteo kohta käivaid fakte sisaldava täiendiga.

14) Eile hommikul veidi enne kella kaheksat ründas tundmatu mees Tallinnas Snelli tiigi juures kahte naist, pekstes neid kurikaga, vahendas Põhja prefektuuri pressiesindaja.

Sõna antakse politsei esindajale, kelle sõnadega korratakse kuriteo põhifakte. Refereering on esitatud tegevuslausena, kus on fookuses kurjategija. Tegevust väljendavad sõnad ründama ja peksma, mis ei väljenda sihilikku tapmiskatset nagu laused 1, 12, 13. Korratakse eelnevates lausetes esitatud põhifakte ja esimeses uudises juba lugejateni toodud infot selle kohta, et kurjategija kohta pole midagi teada ja seda, et ta kasutas mõrvarelvana kurikat.

15) Politsei andmetel on kurjategija 180-185 cm pikk 20-25-aastane mees, kes on kõhna kehaehitusega, veidi tõmmu naha ning tumedate juustega. 16) Ta võib kanda valget nokamütsi ja tumedat jopet.

Politseile viidates esitatakse juhtunus süüdistatava kirjeldus. Lauses 15 esitatakse kirjeldus kindlas kõneviisis ja politseile viitamine lisab väidetele kaalu. Tuuakse välja kurjategija kasv, sugu, kehatüüp, naha- ja juustevärv. Tõmmu nahk ja tumedad juuksed seostuvad lugejale mitte-eestlase päritoluga. Lauses 16, mis kirjeldab kurjategija riietust, on kasutatud modaalsust väljendavat verbi võib. Kirjelduse stiil on formaalne ja osutab allikakesksusele.

40

17) Politsei palub kõigil, kes märkasid eile hommikul Snelli tiigi kandis kirjeldusele vastavat kahtlast meest, või kes arvavad, et neil võib olla infot kurjategija isiku kohta, anda sellest kindlasti teada Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talitusele telefoninumbritel 612 4724, 508 7443, 612 4379, 517 9643 või politsei lühinumbril 110.

Esitatakse juhtlõigus (13) lühidalt edasi antud politsei palve uuesti, täiendatakse fakte. Stiil on ametlik. Uudistekstile mitteomaselt tuuakse ära telefoninumbrid. Otsitavale osutatakse kui kahtlasele mehele, kurjategijale.

18) Täna hommikul tülitas samale kirjeldusele vastav meesterahvas Tallinnas Mustamäel Lepistiku pargis (Magistrali keskuse lähedal) ühte naist. 19) Hetkel ei ole veel selge, kas tegemist võis olla sama mehega, kes ründas eile hommikul vanalinnas kahte naist kurikaga.

Lauses 18 tuuakse sisse uus teema ja otsitava kurjategijaga seostatakse uus juhtum. Pärast seose loomist pannakse lauses 19 väidetu kahtluse alla. Kahtluse esitamisel jääb hämaraks, kellel asja kohta info puudub või kellelt ajakirjanik selle kohta infot küsis.

20) Täna õhtul valmis poliseis tunnistajate ütluste põhjal ka fotorobot.

Viimases lauses esitatakse uut infot politsei edusammude kohta, samas ei sea lausetüüp esikohale politseid kui aktiivset tegutsejat, vaid sündmuse – fotoroboti valmimise.

Pealkiri ja juhtlõik seavad artikli fookusesse politsei, kelle tegevusi kirjeldatakse

uudisežanrile mitteiseloomulikku olevikuvormi kasutades, millega rõhutatakse protsessi

kestvust. Kurjategija kirjeldusega luuakse tundmatust ründajast pilt kui pikast, noorest,

tõmmust, mitte-eesti päritolu mehest. Artiklis tuuakse sisse uus juhtum, mis kirjutatakse

ühes lauses modaalsust väljendamata tagaotsitava arvele, järgmises lauses esitatakse siiski

ka kõhklusi. Koos pealkirja ja juhtlõiguga kõige meeldejäävamate uudisteksti osade hulka

kuuluvas lõpulauses antakse infot politseis valminud fotoroboti kohta. Ka pealkiri ja

juhtlõik esitlevad politseid aktiivse tegutsejana. Artiklis osutatakse korduvalt juba

esimesest uudisest teadaolevale sündmuskohale (12, 13, 14, 17, 19), enamasti viidatakse

kohale kui Snelli tiigi ümbrusele, ühel juhul ka kui vanalinnale.

3.1.3. Artikli «Politsei: Snelli park ei ole krimin ogeenne piirkond» analüüsi tulemused

Kolmas juhtumit puudutanud uudis ilmus Postimehe internetiväljaandes 25. novembri

hommikul. Nagu eelnevadki uudised, ilmus ka see Tallinna krimirubriigis. Artikli pealkiri

osutab ühe allika põhjal kirjutatud kommentaariloole, kuid tegelikult on artiklisse põimitud

veel kaks teemat – info ühe ohvri isiku kohta ja eelmise artikli ehk tagaotsimiskuulutuse

kordamine.

41

Tabel 3. Artikli «Politsei: Snelli park ei ole kriminogeenne piirkond» kirjeldus

21) Politsei: Snelli park ei ole kriminogeenne piirkond

Uudise pealkiri on esitatud politsei tsitaadina, mis iseloomustab possessiivlausena kuriteo sündmuspaika. Tsitaati sisaldavad pealkirjad on iseloomulikud arvamusartiklitele, kommentaaridele. Tsiteeritud lause ise on esitatud eitusena, millest võib järeldada, et kirjutaja eeldab, et lugejad arvavad vastupidist. Seega võib pealkirjast välja lugeda arvamuste vastandamist.

22) Esmaspäeva varahommikul Tallinnas Snelli tiigi ääres aset leidnud kahe naise peksmine on politsei kinnitusel pigem erand ning piirkond ei paista üldiselt silma vägivallakuritegude rohkusega.

Juhtlõigus on esimeses osalauses kuriteo kirjeldamisel kasutatud nominalisatsiooni, mistõttu pole vajalik kurjategija pildile toomine. Possessiivlause abil on fookusesse tõstetud hoopis sündmuse erandlikkus. Teine osalause on sündmuslause, mis toob kesksena välja, et piirkond ei erine teistest. Lause on esitatud eitusena, millest võib nagu pealkirjastki välja lugeda kas kirjutaja või allika eeldust, et lugejad arvavad teisiti. Termin vägivallakuriteod osutab allikalähedasele sõnakasutusele.

23) Postimehele teadaolevalt oli esmaspäeval Snelli tiigi juures raskemalt vigastada saanud ohver Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi töötaja, kes rünnaku hommikul lähedal asuvasse kontorisse tööle suundus. 24) Tööle naine ei jõudnudki ning murelikud kolleegid kuulsid alles hiljem, et ta oli tööpaigast vaid mõne minuti pikkuse jalutuskäigu kaugusel rängalt läbi pekstud ning lamab kriitilises seisundis haiglas.

Pärast juhtlõiku tuuakse sisse uus teema. Lausetes 23 ja 24 on fookuses raskelt vigastada saanud ohver. Lauses 23 antakse infot selle kohta, kus ohver töötas. Kõrvallauses esitatakse lugejale lühike narratiiv sellest, mida ohver vahetult enne kuritegu tegi. Kontorisse tööle suundumine on enamikule lugejatest igapäevane tegevus ja võimaldab seega ohvriga samastuda. Lause 24 esimeses pooles kasutatakse liidepartiklit –ki, mis lisab verbile ei jõudnud kirjutajapoolse modaalse möönva tähendusvarjundi. Teises lausepooles tuuakse sisse sekundaarsed ohvrid, kannatanu töökaaslased. Kolleegide kirjeldamiseks antakse hinnang nende emotsionaalsele seisundile. Murelikkuse väljatoomine kõnetab inimese baasemotsioonide sekka kuuluvat muretunnet. Teise osalause kõrvallauses kasutatakse modaalsust väljendavat rõhumäärsõna vaid, samuti antakse kirjutajapoolne hinnang peksmisele. Rängalt läbi pekstud on ka

42

iseloomulik mitteametlikule, isegi kõnekeelele.

25) Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juhi Reimo Raiveti sõnul ei ole Snelli tiigi ümbrus viimasel ajal eriti kriminogeenne piirkond olnud.

Siin naastakse pealkirjas fookusesse seatud kommentaari juurde. Täpsemalt esitletakse hinnangu andjat, kellele juhtlõigus viidati üldistavalt kui politseile. Positsiooni rõhutavalt esitletakse allikat ametinimetuse ja täisnimega. Ametlikkus, korrektsus kumab läbi ka allika väitest, kuigi see ei ole esitatud otsese tsitaadina, vaid ümbersõnastatult. Allika väide on possessiivlause, mis kordab pealkirja ja juhtlõigu mõtet, sarnaselt on ka siinne väide esitatud eitavalt. Erinevus eelmiste sarnaste väidetega seisneb aga modaalsuse väljendamises: viimasel ajal, eriti.

26) «Väljakutseid politseile sealt muidugi tuleb, nagu ka teistest Tallinna parkidest, kuid reeglina on tegu ikkagi väärteorikkumistega – näiteks on midagi lõhutud või häirivad möödakäijaid alkoholi tarbivad noored,» selgitas Raivet. 27) Vägivallakuritegusid tuleb tema sõnul seal harva ette. «Röövimisi on tänavu Snelli pargis näiteks olnud kaks.» 28) Samuti kuulub Snelli tiigi ümbrus Raiveti sõnul politsei jalgsipatrullide marsruuti.

Lausetes 26-28 antakse sõna eelnevalt tutvustatud prefektuuri esindajale. Lauses 26 esitatakse allika tsitaat, saatelauses on allikale viidatud perekonnanimega, saateverbina on kasutatud väidet ja allika positsiooni kinnitavat verbi selgitama. Tsitaatide keelekasutus on ametlik ja sõnakasutus osutab allika pädevusele: väärteorikkumine, vägivallakuriteod.

29) Politseil oli õnnestunud kokku panna esialgne kirjeldus peksjast.

Edasi tuuakse artiklisse sisse kolmas teema ja selleks on eelnevalt analüüsitud uudise materjalina kasutatud politsei abipalve. Lause 29 esitatakse sama info, mis eelneva uudise lõpus (20). Siin esitatakse väide modaalsust väljendavas kaudses kõneviisis: oli õnnestunud. Hinnanguline on ka verb õnnestuma, mis viitab tegevuse juhuslikule kordaminemisele.

30) Tegemist on 180–185 sentimeetri pikkuse 20–25-aastase mehega, kes on kõhna kehaehitusega, veidi tõmmu naha ning tumedate juustega. 31) Noormees võib kanda valget nokkmütsi ja tumedat jopet. Politsei kahtlustab meest veel ühes intsidendis.

Laused esitavad samasisulised ja sarnase sõnastusega väited kui eelnevalt kirjeldatud uudise laused 15 ja 16.

43

32) «Täna [eile – toim] hommikul tülitas samale kirjeldusele vastav meesterahvas Tallinnas Mustamäel Lepistiku pargis Magistrali keskuse lähedal üht naist. Praegu ei ole veel selge, kas tegemist võis olla sama mehega, kes ründas eile hommikul vanalinnas kaht naist kurikaga,» märkis Põhja prefektuuri pressiesindaja Martin Luige.

Uudisesse tuuakse sisse uus allikas, keda tutvustatakse ametinimetuse ja täisnimega, varem avaldatud uudises (lause 14) viidati allikale vaid ametinimetusega. Esitatakse allika tsitaat, mis kordab eelmise uudise lausetes 18, 19 avaldatud infot, ka sõnastus on sarnane.

33) Selleks, et ohtlik mees tabada, palub politsei ka inimeste abi. 34) Kõigil, kes märkasid üleeile hommikul Snelli tiigi kandis kirjeldusele vastavat kahtlast meest või kes arvavad, et neil võib olla infot kurjategija isiku kohta, palutakse anda sellest kindlasti teada Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talitusele telefoninumbritel 612 4724, 5087443, 612 4379, 5179643 või politsei lühinumbril 110.

Uudise viimastes lausetes korratakse samuti eelneva uudise (lause 17) infot. Lauses 33 on muudetud sõnastust, tagaotsitavale viidatakse hinnanguliselt kui ohtlikule mehele ja rõhumäärsõna ka tõstab inimeste kui politsei võimalike abistajate olulisust.

Analüüsitud uudis «Politsei: Snelli park ei ole kriminogeenne piirkond» oli mitmekihiline

ja sinna oli põimitud kolm lugu: 1) politsei kommentaar kuriteo sündmuspaiga

ohtlikkusele, millele viitab uudise pealkiri; 2) anonüümsest allikast saadud infol põhinev

uudis ohvri isiku kohta; 3) alapeatükis eelnevalt kirjeldatud uudise (politsei abipalve)

kordamine.

Artikli pealkirjaga fookusesse toodud teema Snelli pargi kriminogeensusest esitatakse

peamiselt eitavate lausetena, mis vastandab politsei arvamuse lugejaskonna eeldatava

seisukohaga. Peateema esitatakse tüüpiliselt kommentaariloole ühele allikale, politseile

tuginedes ja enamasti tsitaatidena. Pealkiri esitab väite pargi turvalisuse kohta modaalsust

väljendamata, juhtlõigus ja edasises teemaarenduses väljendatakse siiski modaalsust.

Artikli teine, ohvri isikut käsitlenud teema esitab kannatanust lühikese ja emotsionaalse

narratiivi, mis võimaldab lugejatel temaga samastuda ja loob ühtlasi hirmutunnet. Samuti

kõnetavad lugejate tundeid murelikele töökaaslastele viitamine ja kõnekeelele iseloomulike

väljendite kasutamine.

Artikli viimane teema kordab ligilähedases sõnastuses eelmises uudises toodud väiteid

tundmatu kurjategija (võõrapärase) välimuse kohta ja kurjategija seost teisegi ilmsiks

tulnud juhtumiga.

44

3.1.4. Artikli «Üks Snelli pargi peksmisohvritest s uri haiglas» analüüsi tulemused

Neljas juhtumit puudutav uudis ilmus 26. novembril ja peamiseks teemaks oli ühe ohvri

surm. Tegemist on lühiuudisega, milles korratakse osaliselt ka eelmises artiklis

avalikustatud infot ohvri isiku kohta.

Tabel 4. Artikli «Üks Snelli pargi peksmisohvritest suri haiglas» kirjeldus

35) Üks Snelli pargi peksmisohvritest suri haiglas

Pealkiri on esitatud sündmuslausena, mis toob fookusesse ohvri ja tema surma. Ohvrile viidatakse muust tekstist silmapaistva juhusõnaga peksmisohver, sellele on lisatud kuriteopaigale viitav täiend.

36) Esmaspäeva hommikul pesapallikurikaga ründaja ohvriks langenud naine suri eile õhtul haiglas.

Juhtlõik kordab pealkirjas esitatud infot ning on samuti esitatud ohvrit ja tema surma esiletoova sündmuslausena. Kogeja täiendina esitatakse juba varasemast kajastusest teada detaile kuriteo aja, mõrvarelva kohta.

37) Põhja ringkonnaprokuratuuri pressinõunik Maria-Elisa Tuulik kinnitas, et kriitilises seisundis haiglas viibinud ohver suri eile õhtul. 38) Tuuliku sõnul on teise ohvri seisund stabiilne.

Lausetes 37 ja 38 antakse sõna politseiesindajale, keda kasutati ka kuritegu kajastanud esimeses uudises. Allikale viidatakse suhteväärtust tõstva ametinimetuse ja täisnimega. Saateverbiks on lauses 37 valitud modaalne kinnitama, tsitaat ise kordab juba pealkirjas ja juhtlõigus toodud infot. Lauses 38 esitatakse allikale viidates väide teise kannatanu tervise kohta, tsitaat on küll ümbersõnastatud, kuid stiil jääb formaalseks.

39) Postimehele teadaolevalt oli hukkunud ohver Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi töötaja, kes rünnaku hommikul lähedal asuvasse kontorisse tööle suundus.

Lause 39 kordab varasemas kajastuses toodud infot hukkunu tööst, ka sõnakasutus on varasemaga sarnane.

40) Peksmises kahtlustatavat meest endiselt tabatud ei ole.

Viimane lause on umbisikuline, mis jätab hämaraks agendi, kelle ülesanne kahtlustatava tabamine on. Lause on eitav ja kasutatakse määrsõna endiselt, mis osutavad kirjutaja hinnangule, kriitikale.

Pealkiri ja juhtlõik tõstavad uudise fookusesse kannatanu ja tema surma. Juhtlõigus

tuuakse silmapaistva detailina ära kuriteos relvana kasutatud pesapallikurikas. Esimeses

45

tsitaadis kordab ainsa allikana kasutatud politseiesindaja fakti, et ohver tõepoolest suri.

Uudise lõpus korratakse juba varasematest uudistest teadaolevat ja lugejale

samastamisvõimalust pakkuvat infot ohvri töö ja tema tegevuse kohta enne rünnakut.

Viimane lause väljendab ka kirjutajapoolset hinnangut sellele, et kurjategijat pole kätte

saadud, kuid samas jäetakse umbisikulise lause kasutamisega mainimata, et kriitika käib

politsei kohta.

3.1.5. Artikli «EMHI leinab tapetud kolleegi» analü üsi tulemused

26. novembril ilmus Postimees online is veel teinegi kurikamõrva puudutanud artikkel.

Selles esitati uudisevormis lugejatele hukkunud ohvri kolleegide järelehüüe. See on

esimene artikkel kajastuses, mis tõi pöörde emotsionaalsema teemakäsitluse suunas.

Varasemalt oli piirdutud üsna formaalsete teadetega kuritööst ja politsei tegemistest.

Tabel 5. Artikli «EMHI leinab tapetud kolleegi» kirjeldus

41) EMHI leinab tapetud kolleegi Pealkiri on esitatud tegevuslausena, mis toob fookusesse ohvri töökaaslased ja emotsionaalse teemana leinamise. Varem peamiselt kui ohvrile ja naisele viidatud kannatanut esitletakse nüüd tapetud kolleegina.

42) Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi (EMHI) pere teatas sügava kurbusega, et jõhkra kuriteo tagajärjel sai surma noor kolleeg Krista Odakivi.

Juhtlõigus püsivad fookuses leinavad kolleegid. Kollektiivile viitamiseks on kasutatud lähedastele suhetele osutavat pere metafoori, räägitakse emotsionaalselt ja hinnanguliselt sügavast kurbusest, jõhkrast kuriteost. Kõrvallauses esitatud sündmuslausega tuuakse esiplaanile ka ohver ja tema surm. Ohvri puhul tuuakse välja, et ta oli noor, samuti antakse tema ees- ja perekonnanimi.

43) «Krista tuli pärast Eesti Mereakadeemia lõpetamist meteoroloogina EMHI-sse tööle 1997.aastal. Pärast lühiajalist tutvumist meteoroloogiaosakonna tööga, leidis ta lemmiktegevuse ilma prognoosimises, olles samal ajal ka kõige kompetentsem ilmaradarite kasutaja,» seisab instituudi järelhüüdes.

Esitatakse otsetsitaat kolleegide järelehüüdest, saateverbiks on valitud neutraalne seisma. Tsitaat ise tõstab tegevuslausetega esiplaanile ohvri ja tema tegevused. Tuuakse välja lemmiktegevus, osutatakse tema kompetentsusele. Ohvrile viidatakse tsitaadis mitteametlikult, familiaarselt eesnimega.

46

44) Töö kõrvalt jätkas Odakivi õppimist – 2000. aastal sai ta bakalaureuse kraadi Tartu Ülikoolis ja jätkas magistriõpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis, kus ta lõputööd ei jõudnudki vormistada.

Lause 44 on esitatud tegevuslausetena, kus on fookuses ohver ja hariduse omandamine. Kolleegide tsitaadist erinevalt viidatakse ohvrile ametlikumalt, perekonnanimega. Kõrvallauses kasutatakse eitust ja rõhulist liidepartiklit –ki, mis osutab kirjutajapoolsele hinnangule.

45) «Enam ei kuule ega saa me lugeda Krista ilmakommentaare ajakirjandusest. Meile jääb alatiseks mälestus tagasihoidlikust, heast ja abivalmist kolleegist,» leinavad ilmajaama töötajad. 46) EMHI edastas ka südamliku kaastunde Krista Odakivi lähedastele.

Lausetes 45 ja 46 antakse sõna kolleegidele. Lauses 45 kasutatakse saateverbina emotsionaalset leinama. Tsitaat ise on samuti informaalne, ohvrile viidatakse eesnimega, tsitaadis kasutatakse ka lugejaskonda kaasavat meie-vormi, edastatakse hinnanguid ohvri iseloomu kohta.

47) Odakivi kirjutas ilmaennustusi ka Postimehe lugejatele. Postimehe toimetus ühineb kaastundeavaldusega.

Viimane lause esindab ajalehetoimetuse seisukohta, ohvrile viidatakse ametlikumalt, perekonnanimega, ohver seostatakse lugejatega kui ka nende jaoks ilmaennustusi kirjutanud inimene.

Klassikalisest uudisest eristub antud artikkel oma emotsionaalsusega, mida selgitab osalt

artiklis kasutatud allika valik. Lausest 43 selgub, et uudise allikaks oli kolleegide

järelhüüe, millele andis uudisväärtuse ohvri nime teadasaamine ja ohvri isiku teatav tuntus.

Kogu uudises on fookuses ohvrid – kuriteo järel surnud ilmaennustaja ja sekundaarsed

ohvrid leinavate kolleegide näol. Juhtlõigus antakse teemale emotsionaalsust ja lugejatele

samastumisvõimalus pere-metafoori kasutades. Kolleegide tsitaatides viidatakse ohvrile

familiaarselt eesnimega ja kasutatakse ka lugejaskonda kaasavat meie-vormi. Lugejaskond

seostatakse ohvriga ka viimases lauses. Peamiselt tuuakse uudises detaile ohvri töö,

hariduse kohta ja hinnanguid tema iseloomule. Ohvrit kirjeldatakse positiivselt kui noort,

tarka, haritut, tagasihoidlikku, head, abivalmis inimest. Nende hinnangutega tõstetakse

ohvri väärtust, rünnakust luuakse kuritegu, mille tagajärjel jäid kolleegid ja lugejad ilma

heast ja vajalikust noorest inimesest. Selline esitusviis rõhutab sündmuse ebaõiglust,

konstrueerib lugejat köitva, emotsionaalse hea ja kurja vastandumise loo ning annab osalt

aimu ka toimetuse seotusest ohvriga.

47

3.1.6. Artikli «Politseil on olemas Snelli pargis m õrvarelvaks olnud kurikas» analüüsi tulemused

Kolmas 26. novembril ilmunud artikkel kujutab endast siiski taas politsei tegemiste

kirjeldamist. Lugejatele kirjeldatakse korrakaitsjate ja ekspertide tegutsemist ning nende

koostööd rahvaga.

Tabel 6. Artikli «Politseil on olemas Snelli pargis mõrvarelvaks olnud kurikas» kirjeldus

48) Politseil on olemas Snelli pargis mõrvarelvaks olnud kurikas

Pealkiri on esitatud possessiivlausena, mis annab infot tegelase kohta ja seab ta fookusesse, siin politsei. Pealkirjas sisaldub ka kindel väide, et relvana kasutati kurikat.

49) Uurijad on Snelli pargis esmaspäeval aset leidnud rünnaku pärast saanud suure hulga vihjeid ning uurib ka sündmuskohalt leitud kurikat, millega seni tabamata mees ilmselt ühe oma ohvritest tappis.

Juhtlõigu esimeses pooles esitatakse väide paljude vihjete saabumise kohta, osalause on umbisikuline ja jääb selgusetuks, kellelt need vihjed tulid. Samas on kogeja, vihjete saajana välja toodud uurijad. Teine osalause on esitatud tegevuslausena, kus on fookuses uurijad ja nende aktiivne tegevus, ka kasutamine laiendab aktiivse tegevuse samuti lause esimesele poolele. Teise osalause kõrvallauses pehmendatakse väidet, et mõrvarelvaks oli kurikas, modaalsust väljendava ilmselt kasutamisega. Kurjategijale viidates korratakse varasematest kajastustest teada fakti, et ta on vabaduses.

50) «Praegu kontrollime kõiki neid vihjeid, mis viimaste päevade jooksul on saabunud. See infotulv on olnud väga suur ning me vestleme järjest kõigi inimestega, kel juhtunu või kurjategija isiku kohta mingit infot võib olla,» ütles Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse komissar Raul Koppelmaa.

Artikli sisuosas antakse esimesena sõna politsei esindajale, kellele viidatakse autoriteedile rõhutavalt formaalselt ja täpselt täisametinimetuse ja ees-, perekonnanimega. Saateverbiks on neutraalne ütlema. Allika väide on esitatud otsetsitaadina, kus on fookuses politseiuurijate aktiivne tegevus, oleviku kasutamine osutab ka jätkuvale, käimasolevale protsessile.

48

51) Samal ajal teevad eksperdid tema sõnul tööd sündmuskohalt saadud kurikaga, et leida sellelt võimalikult palju tõendusmaterjali, mis võiks aidata kurjategijat tuvastada. 52) «Plaanime lähipäevadel ka veel ühe fotoroboti koostamist, mida meedia abiga avalikkusele saaks näidata, sest kuigi kurjategija üldkirjeldus on olnud sarnane, on meil tema näojoonte kohta erinevat infot,» lisas Koppelmaa.

Sama allikas saab sõna ka lausetes 51 (ümbersõnastatult) ja 52 (tsitaadina). Saatelaused on neutraalsed, allikale viidatakse asesõnaga tema ja perekonnanimega. Mõlemas tsitaadis on väited esitatud tegevuslausete kujul, mis tõstab esile ekspertide ja politsei aktiivse tegutsemise. Tsitaatides kasutatud väljendid on omased politsei erikeelele ja võivad lugejale mõjuda allika autoriteeti suurendavana.

53) Kahe naise jõhker kurikaga peksmine Snelli tiigi lähedal esmaspäeva hommikul ning ühe naise tülitamine Mustamäel Lepistiku pargis päev hiljem on aga uurijate jaoks siiani täiesti eraldi juhtumid, mida ühendab ainult mehe sarnane kirjeldus.

Lauses 53 lükatakse ümber varasemas kajastuses loodud seos kahe juhtumi vahel. Vastandava aga abil tuuakse esile uurijate arvamuse erinevus eelnevast kajastusest ja lugejatel kujunenud eeldatavast arvamusest. Kuriteole viitamiseks kasutatakse hinnangulist omadussõna jõhker.

54) «Ei saa endiselt välistada, et tegemist oligi sama mehega, kuid samuti tuleb arvestada, et nendele tundemärkidele, mida kurjategija kohta teame, vastab väga palju mehi ning neil sündmustel ei pruugi olla mitte mingit seost,» ütles Koppelmaa.

Eelnenud väite kinnitamiseks esitatakse autoriteetse komissari tsitaat. Saateverb on neutraalne ja allikale viidatakse formaalselt perekonnanimega. Allikale antakse sõna otsetsitaadina, mille stiil on ametlik ja sisaldab politsei erikeelele omaseid väljendeid, mis näitavad allika pädevust.

Uudises on fookuses korrakaitsjate aktiivne tegevus kuriteo lahendamisel. Tegelastena

tuuakse sisse politsei, uurijad ja eksperdid, kelle tegevusi esitatakse aktiivsete ja jätkuvate

protsessidena. Allikana kasutatud komissari puhul näidatakse tema autoriteetsust, ta saab

sõna sisulõigu alguses, talle viidatakse ametinimetuse ja täisnimega, väited esitatakse

otsetsitaatidena, mis sisaldavad tema pädevust kinnitavaid spetsiifilisi väljendeid. Allika

väite toel uudise lõpus ümberlükatud seos kahe juhtumi vahel seab allika varasemates

kajastustes kasutatud allikatest kõrgemale.

3.1.7. Artikli «Tapetud meteoroloog oli hingelt mat kaja» analüüsi tulemused Seitsmes juhtumit puudutav artikkel pöördus tagasi emotsionaalse ohvrikäsitluse juurde.

See ilmus esimesena Postimehe paberväljaandes 27. novembril pealkirjaga «Ilmaennustaja

elas sportlikku elu». Internetti kopeeriti sama artikkel, kuid pealkiri muudeti. Artikli

49

ilmumise ajaks oli avalikkusele teada, et üks ohvritest oli nii ajalehtedele kui muudele

meediakanalitele ilmaennustusi koostanud sünoptik Krista Odakivi.

Tabel 7. Artikli «Tapetud meteoroloog oli hingelt matkaja» kirjeldus

55) Tapetud meteoroloog oli hingelt matkaja Pealkiri on esitatud ohvrikeskse possessiivlausena, mis toob fookusesse tapetu hobid. Tegemist on emotsionaalse teemapüstitusega, mis võimaldab lugejal ohvriga samastuda, tunda end juhtumis osalevana.

56) Sünoptik Krista Odakivi oli just tulnud Saaremaalt matkamast ja läks esmaspäeval Tallinnas läbi Snelli pargi tööle, kui kurjategija ta kurikaga surnuks peksis.

Juhtlõik on esitatud narratiivina, millega antakse lugejatele detailid kuriteost ja ohvri eelnevast tegevusest. Detailid nagu matk Saaremaal ja rutiinne tööleminek tekitavad lugejas positiivseid emotsioone, lause teises pooles vastandatakse nendele jahmatav kurikaga surnukspeksmine.

57) Odakivi armastas matkata, rääkisid kolleegid Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudist (EMHI), kes oma nime ei soovinud meenutusele lisada, sest ta oli neile kõigile samasugune kolleeg.

Sisuosas saavad sõna sekundaarsed ohvrid, neile viidatakse üldiselt kui kolleegidele, mis loob mulje, et sama moodi arvasid ja mõtlesid kõik töökaaslased. Kolleegide sõnu refereeriv lauses on fookuses ohver, tuuakse detail matkamiskire kohta.

58) «Ta tuli eelmisel õhtul Saaremaalt mingilt matkajate kokkutulekult ja ma usun, et ta oli kohe heas tujus,» lausus üks. 59) Odakivi oligi hingelt matkaja, meenutasid kolleegid. 60) Odakivi kutsus ka oma kolleege endaga matkama, näiteks Pakri saartele või Eesti soodesse. 61) Sporti oli naine varemgi teinud, ta tegeles võimlemise ja vist ka tantsimisega, meenutati. 62) «Oli habras, aga väga sitke,» lausus üks. 63) Odakivi oli Eesti ühest otsast teise läbi rännanud, rääkisid kolleegid.

Lausetes 58-63 antakse sõna ohvri kolleegidele. Saateverbidena kasutatakse neutraalseid rääkima, lausuma, meenutama, samas on tsitaatide ja ümbersõnastuste temaatika, keelekasutus emotsionaalne. Korduvalt viidatakse ohvri matkamislembusele ja sportlikkusele.

64) Ent kui võimalus oli, käis naine Punase mere ääres snorgeldamas (toruga ujumas – toim), et merealuse maailmaga tutvuda.

Edasi esitatakse väited ohvri kohta kolleegidele viitamata, jätkub sportlikkuse ja matkahimu teema, mis võimaldab lugejatel ohvriga samastuda, näha ohvri asemel oma lähedasi.

65) Ning töiseid komandeeringuid ei kartnud naine samuti, vaid käis enne masuaega mitmel pool Euroopas töökoosolekutel seoses ilmaradarite kasutamisega, et ilmaennustusi täpsemaks muuta.

Lauses 65 liigutakse ohvri töö juurde, ka selle puhul räägitakse esimesena reisimisest, mis sobitub eelnevalt kõlanud väidetega tema matkahobist.

50

66) Ilmaradarite ja ilmamudelite kohta kirjutas Odakivi ka Tallinna Tehnikaülikoolis oma magistritööd, mis nüüd jääbki lõpetamata.

Lause 66 esitab detaile ohvri haridustee kohta.

67) Tal oli tehnilist taipu, teda huvitasid radarid ja muu taoline, märkisid kolleegid. 68) «Ta oli väga tore kaaslane. Oli rõõmsa meelega avatud noor inimene,» meenutati teda.

Antakse sõna ohvri kolleegidele, saateverbid on neutraalsed, tsitaadid toovad esile ohvri taibukuse, toreduse, rõõmsa meele, nooruse. Lause teema kordab osaliselt varem käsitletud ohvri tööalase võimekuse teemat.

69) Pärast Eesti Mereakadeemia lõpetamist siirdus Odakivi 1997. aastal meteoroloogina tööle EMHIsse.

Esitatakse veel fakte ohvri haridustee ja ilmajaama tööle mineku kohta.

70) Ta esines ka meedias tihti ilmaennustustega. 71) Postimehes ilmus tema viimane ilmaennustus 23. novembril ehk samal päeval, mil kurjategija teda ründas.

Viimastes lausetes tuuakse välja ohvri tuntus ja ta seostatakse ka Postimehega, lugejatega. Kõrvallauses tuuakse lõpus taas sisse kuriteo teema.

Artikkel ei esita uut infot kuriteo kohta, vaid iseloomustab ohvrit, seega on pigem tegu

kommentaar, olemuslugu. Juba pealkirjaga luuakse artiklile emotsionaalne foon ja

püütakse rõhuda lugeja samastusvõimele. Suures osas koosneb artikkel ka ühe allika

(töökaaslaste) tsitaatidest.

Traditsioonilisele uudisloole mitteomaselt esitati juhtlõigus loo kokkuvõtte asemel lühike

narratiiv, mille esimeses osas anti edasi positiivseid emotsioone loov jutustus

matkalkäigust ja rutiinsest tööleminekust, lugu lõppes aga äkiliselt jõhkra

surnukspeksmisega. Narratiivi loomisel on moonutatud fakte: räägitakse kurikaga

surnukspeksmisest, mis osutab kohesele surmale, kuid tegelikult suri ohver kaks päeva

pärast rünnakut haiglas; samuti jääb jutustusest mulje, nagu oleks ohvreid vaid üks,

tegelikult oli veel teinegi kannatanu.

Artikli sisuosas on fookuses ohvri hobi, iseloom ja töö. Korduvalt osutatakse tema

matkahimule, sportlikkusele, rõõmsale meelele ja taiplikkusele. Nii narratiivi kui ka ohvri

isiku kohta käivate detailide esitamine rõhub lugejate emotsioonidele ja loob

samastumisvõimaluse näha ohvrina ennast, oma lähedast. Artikli lõpulausetes tuuakse esile

ohvri tuntus ja seotus lehega, viimane osutab ka seosele lugejatega.

51

3.1.8. Artikli «Anvelt: Snelli kurikamees võib olla narkomaan või hull» analüüsi tulemused

Eelviimane analüüsimisele tulev uudis ilmus Postimehe internetikeskkonnas 27. novembri

ennelõunal. Kui varasemad artiklid keskendusid kas politseile või ohvrile, siis antud

artiklis antakse sõna kõrvalseisvale eksperdile. Kuigi pealkiri osutab arvamusavaldusele

kurjategija kohta, on artiklis üldiselt esitatud kriitikat kuriteo uurimisega tegelevate

korrakaitsjate aadressil.

Tabel 8. Artikli «Anvelt Snelli kurikamees võib olla narkomaan või hull» kirjeldus

72) Anvelt: Snelli kurikamees võib olla narkomaan või hull

Artikli pealkiri on esitatud tsitaadina, allikaks on endine tuntud politseinik, kellele viidatakse perekonnanimega. Tsitaatlause ise on possessiivlause, mis tõstab fookusesse kurjategija. Talle omistatavad jooned narkomaania ja hullus esitatakse küll väidet pehmendava verbiga võib olla, kuid samas rinnastatakse jooned sidesõna või abil, mis välistab teised võimalikud põhjused. Kurjategijale viidatakse kui kurikamehele, mis on muust tekstist väljapaistev juhusõna. see annab lugejale infot kuriteo toimumiskoha, relva ja ründaja soo kohta. Narkomaan ja hull on negatiivsete konnotatsioonidega ja stereotüpiseeritud gruppe tähistavad sõnad.

73) Endine keskkriminaalpolitseinik Andres Anvelt kinnitas Kuku raadio saatele «Ärataja» antud intervjuus, et esmaspäevase kurikaründaja näol võib tegemist olla narkomaani või hulluga, kuid lisas, et need on vaid spekulatsioonid.

Juhtlõigus esitatakse pealkirjas toodu uuesti, antakse allika täisnimi ja viide endise ameti kohta, mis osutab tema eksperdistaatusele ja pädevusele antud teemat kommenteerida. Allika sõnade edastamisel kasutatakse saateverbina väidet tugevdavat tegusõna kinnitama. Väites endas kasutatakse aga modaalsust väljendavat ühendverbi võib olla. Samuti tuuakse lause teise osa kõrvallauses, et väide on vaid spekulatsioon.

52

74) Anvelt kinnitas, et selge peaga ja terve mõistuse juures olles sellist kuritegu keegi korda ei saadaks.

Juhtlõigu lõpus spekulatsiooniks nimetatud väidet korratakse allikale viidates ja taas tugevdavat saateverbi kasutades. Ümbersõnastatud tsitaadis kasutatakse negatiivse konnotatsioonidega väljendite narkomaan ja hull antonüümidena argiseid ning pehmema tähendusega väljendeid selge pea ja terve mõistus. Selline keelekasutusviis lähendab autoriteetse eksperdina esitatud allikat lugejaskonnale ja tõstab öeldu tõeväärtust.

75) Anvelt märkis ka seda, et Eestis viimasel ajal toimunud jõhkrad kuriteod, nagu esmaspäevane kurikaründaja juhtum, Kaur Hansoni pedofiiliakahtlustus või Tartu kooliähvardused, ei ole kuidagi seotud praeguse majanduslangusega, sest tavaliselt sellised teod ei tulene halvast elust.

Esitatakse allika ümbersõnastatud tsitaat, mis seostab antud kuriteoga teised hiljuti juhtunud ja palju meediakajastust saanud juhtumid. Antud rünnak, millele viidatakse taas muust tekstist silmajääva juhuväljendiga kurikaründaja juhtum, esitatakse loetelus samaväärselt pedofiilia ja kooliähvardustega. Neid koondavaks üldnimetuseks on tsitaadis jõhkrad kuriteod. Tsitaat toob sisse ka uue teema, majanduslanguse, halva elu. Uue teema seos kuritegevusega esitatakse eitavalt, mis seab allika arvamuse vastasseisu eeldatava lugejate arvamusega.

76) Tema sõnul ei tohiks sellistesse kuritegudesse suhtuda ükskõikselt, samuti panevad need mõtlema, kas me ei ole seoses majanduslangusega kaudselt lasknud käest ära mingi valdkonna ühiskonnas, näiteks nagu võitlus narkomaaniaga.

Lauses 76 lastakse allikal kõnelda tugevalt õpetajapositsioonilt, väide esitatakse eitavas vormis, milles sisaldub eeldusena kriitika, et juhtumisse suhtutakse ükskõikselt, samas jääb varju, kellele kriitika, õpetussõnad suunatud on. Lause teine pool esitab retoorilise küsimuse narkomaaniavastase võitluse kohta, kus kasutatakse lugejaid kaasavat meie-vormi.

77) Anvelt tõi välja, et selle aasta jooksul on narkokuritegude avastamine vähenenud 50 protsenti, mis tähendab, et politsei on teinud 50 protsenti vähem tööd.

Edasi esitatakse allika refereeringus arvandmeid, mis kinnitavad lugejatele tema pädevust. Kõrvallauses esitatakse otsene kriitika politsei aadressil, vastulauseks politseile sõna ei anta.

78) See tekitab Anvelt sõnul küsimuse, kas 50 protsenti rohkem inimesi tarvitavad narkootikume avalikult tänaval.

Edasi esitatakse ümbersõnastatult ja allikale viidates järgmine retooriline küsimus narkootikumide avaliku tarvitamise kohta.

53

79) Ta rõhutas, et selliseid juhtumeid ei tohi tähelepanuta jätta ja kurjategija tabatakse kindlasti.

Ka artikli viimases lauses antakse sõna allikale, saateverbiks on valitud tugeva värvinguga rõhutama. Allikas on lause esimeses osas tugeval õpetaja positsioonil ja kordab varem esitatud mõtet, et kuritegu ei tohi tähelepanuta jätta. Lause teises pooles asub allikas informeeritud teadja rolli ja esitab väite, et kurjategija tabatakse, kasutades tõelevastavust rõhutavat rõhumäärsõna kindlasti. Samas esitatakse lause umbisikuliselt.

Antud artikkel on kirjutatud ühe allika sõnavõtu põhjal, algab tsitaadiga ja edasi esitatakse

lause haaval ümbersõnastatult allika väiteid. Tegemist on kommentaariga, uut infot

juhtumi kohta ei esitata, vaid antakse eksperdi hinnang sellele. Allikal lastakse artiklis

kõneleda tugevalt õpetaja ja teadja positsioonilt. Ka modaalsust väljendavate lausete

saateverbideks on valitud väiteid tugevdavad saateverbid. Artikli keelekasutus on

üldkeelele omane, mitteametlik ja tuuakse sisse muust tekstist väljapaistvad juhusõnad

kurikamees ja kurikaründaja. Selline keelekasutus lähendab eksperdina esitatud allikat

lugejaskonnale. Lisaks lähendab allikat lugejatega meie-vormi kasutamine ja retooriliste

küsimuste esitamine. Juhtum seostatakse varasemate emotsionaalsete kuritegudega, kus

ohvrid on olnud lapsed. Nii tuuakse esile emotsioone, osutatakse antud juhtumi ohvrite

kaitsetusele. Samuti seostatakse rünnak majanduslangusega ja narkomaania levikuga, mis

on lugejaskonnas ebakindlust, hirmu tekitavad teemad. Samuti on negatiivsete

konnotatsioonidega artikli pealkirjas ja juhtlõigus kurjategija kohta kasutatud sõnad

narkomaan ja hull.

3.1.9. Artikli «Hüvasti, Krista Odakivi!» analüüsi tulemused Viimane analüüsimisele tulev artikkel ilmus 28. kuupäeval Postimehe paberväljaandes

toimetuse seisukohtade avaldamiseks mõeldud arvamuskülgedel. Sama artikkel avaldati ka

veebi arvamusrubriigis. Ilmselgelt on tegemist toimetusepoolse sõnavõtuga, millest ilmneb

selge emotsionaalne side väljaande ja hukkunud ohvri vahel.

54

Tabel 9. Artikli «Hüvasti, Krista Odakivi!» kirjeldus

80) Hüvasti, Krista Odakivi! Pealkiri on esitatud hüüdlausena, kus ohvrile osutatakse nimega, lisamata kuriteole või tema ametile viitavat täiendit. Seega eeldatakse, et lugeja on juhtumist kuulnud ja teab, kellega on tegu. Pealkirjast võib järeldada, et pigem on kirjutatu järelehüüe kui tavaline arvamusartikkel.

81) Kuivõrd me märkame inimest enda kõrval? Kas pole sageli nii, et hommikul ütled kolleegile teregi vaid mokaotsast, sest alles eile õhtul sai ju lahku mindud ja alati istub ta oma kohal.

Artikli esimene lõik esitab lugejale igapäevaelu puudutavad retoorilised küsimused, püüdes nii lugejat kaasa haarata ja võimaldada tal enda eluga paralleele luua. Kasutatakse ühtekuuluvustunnet loovat meie-vormi ja lugeja poole pöördutakse familiaarselt sinatades.

82) Nagu üleeilegi. Ja päev enne seda. Aga kui ühel täiesti harilikul hommikul jääb ta koht tühjaks, tunneme äkki väga-väga valusalt tema puudumist.

Esimene ja teine lõik loovad narratiivi rutiinsest tööelust, mis järsku katkeb. Esitatakse tugev emotsionaalne reageering, millesse kaasatakse meie-vormi kasutades ka lugeja.

83) Me kõik olime harjunud lugema Postimehe tagakaanelt sünoptik Krista Odakivi mõttemõlgutusi vihma, päikese ja tuulte kohta, ilma et oleksime mõelnud, kes on see inimene nende ridade, selle pildi taga. Praegu teame, et ta oli hea asjatundja, kolleeg, sõber...

Artikkel jätkub meie-vormis lugejat kaasates, ohvrit nimetatakse heaks asjatundjaks, kolleegiks, sõbraks.

84) Kas pole kuidagi eriti kurb, et teame seda nüüd, kui meie ühine hea tuttav suri kallaletungi tagajärjel saadud vigastustesse?

Esitatakse taas retooriline küsimus, milles ohvrile viidatakse kui heale ühisele tuttavale.

85) «Ajad on karmid,» kirjutas ta esmaspäevases lehes oma viimaseks jäänud pisikommentaaris, mis kandis pealkirja «Jälle vihm».

Tuuakse esile ohvri tsitaat, mis käis originaalis küll ilma kohta, kuid siin luuakse seos kuriteoga.

86) «Vihmameistrid ei saa praegusel ajal kaua jõude passida,» nentis ta kujundlikult. Nõuab erilist oskust leida üldistus päevas, mis sarnaneb teisega nagu kaks tilka vett.

Ohvrit tsiteeritakse edasi ja antakse hinnang tema oskuslikkusele.

87) Krista Odakivi oligi eriline. Postimees langetab leinas pea ja on mõtetes tema lähedastega.

Viimase lõiguga antakse hinnang ohvrile ja tuuakse nähtavale lehe toimetus kui kõneleja, leinaja.

Viimases analüüsitavas artiklis ilmneb toimetuse emotsionaalne side surma saanud ohvriga

ja seeläbi ka kogu juhtumiga. Artiklis kasutatakse lugejate kaasamiseks retoorilisi

55

küsimusi, luuakse narratiiv rutiinsest ja lugejale ilmselt tuttavast igapäevaelust. Lugeja

liidetakse toimetusega ka meie-vormi ja familiaarse sinatamise kaudu.

3.1.10. Artiklite stiil, fookus ja vaatenurk ning n ende muutumine kajastuse vältel Käesolevas alapeatükis võetakse kokku eelnevalt artiklite kirjeldamisel tehtud

tähelepanekud. Lähtuvalt uurimisküsimustest analüüsitakse artiklite sõnavalikut ja stiili,

esiletõstetud teemasid ja fakte, valitud vaatenurka ning nende muutumist kajastuse vältel.

Kajastusest eristus stiililt ja temaatiliselt selgelt kahte tüüpi artikleid: esiteks formaalsed

teated politsei tegemistest ja teiseks emotsionaalne käsitlus ohvrist. Politsei oli fookuses

artiklites «Politsei otsib Snelli tiigi juures kahte naist tappa üritanud meest», «Politsei:

Snelli park ei ole kriminogeenne piirkond» ja «Politseil on olemas Snelli pargis

mõrvarelvaks olnud kurikas» ning ohver lugudes «Üks Snelli pargi peksmisohvritest suri

haiglas», «EMHI leinab tapetud kolleegi» ja «Tapetud meteoroloog oli hingelt matkaja».

Artiklite keelekasutus sõltus sellest, kas fookuses oli politsei või ohver. Politsei tegemisi

käsitlenud artiklite keel oli formaalne ja kohati kantseliitlikki, ohvrit käsitlenud lugudes

enamasti mitteformaalne ja emotsionaalne. Artiklite üldine keelekasutus näis sõltuvat ka

valitud allikatest – väidete ümbersõnastamisel jäädi võimalikult allika tekstile lähedaseks

ja enamasti oli ühes artiklis kasutatud vaid ühte allikat. Näiteks uudises «Mees üritas

Tallinna vanalinnas tappa kahte naist» sai politsei pressiesindaja sõna viies lauses (artiklis

on koos pealkirjaga 11 lauset) ja nii kohtas artiklis ajakirjanduskeelele mitteomast

kantseliiti ja umbisikulisi lauseid.

Stiili ja sõnavaliku muutumist võis täheldada ka seoses sündmuste arenguga. Esimesed

artiklid pärast kuriteo toimumist jäid formaalseteks emotsioonideta politseiteadeteks.

Pärast ühe ohvri isiku ilmsiks tulekut ja surma muutus teemakäsitlus emotsionaalsemaks ja

artiklite keel mitteformaalseks, värvikamaks. Kõige tundelisema väljenduslaadiga paistis

silma viimane valimisse kuulunud artikkel, mis oli oma olemuselt toimetusepoolne

järelehüüe. Selle keskmes ei olnud enam vaid ohver, vaid lein ja leinajate tunded.

56

Järelehüüdele eelnenud artikkel «Anvelt: Snelli kurikamees võib olla narkomaan või hull»

eristus kajastusest värvika keelekasutuse poolest. Artiklis käidi pealkirjas ja juhtlõigus

välja ka meeldejäävad juhusõnad kurikamees, kurikaründaja. Viimased kaks artiklit

üritasid otseselt kaasata ka lugejat, esitades retoorilisi küsimusi ja kasutades meie-vormi.

Kajastuse esimeses pooles taolisi võtteid ei kasutatud.

Nagu juba märgitud, eristus kajastusest selgelt kaks peamist teemat – politseiga ja ohvriga

seonduv. Politsei puhul kirjeldati enamasti nende aktiivseid, käimasolevaid tegevusi:

politsei otsib, palub abi, kahtlustab, vestleb, plaanib. Samuti kajastati politsei õnnestumisi

– politseil on olemas mõrvarelv, politseil õnnestus kokku panna kirjeldus kurjategijast,

politseil valmis fotorobot. Lausetes, kus oli teemaks see, et politsei pole kurjategijat veel

kätte saanud, oli tegija aga enamasti peidetud, näiteks lause 5 (Tuuliku sõnul kahtlusalust

seni tabatud ei ole) ja 40 (Peksmisest kahtlustatavat meest endiselt tabatud ei ole). Nii

kajastasid artiklid eelkõige politsei vaatenurka – esiplaanil olid nende tegemised,

õnnestumised, kuid möödalaskmised peidetud umbisikulistesse lausetesse.

Eraldi võiks välja tuua artikli «Politsei: Snelli park ei ole kriminogeenne piirkond», kus

politsei andis kommentaari sündmuspaiga turvalisusele. Artiklis esitatud väited olid

esitatud peamiselt eitustena ja seega oli tajutav küsija või lugejate eeldatav vastupidine

seisukoht. Samas ei saanud teine pool ehk siis need, kelle arvates oli piirkond ebaturvaline,

artiklis sõna.

Ohvri puhul toodi välja tema töö, õpingud, hobid ja iseloom. Korduvalt juhiti tähelepanu

tema matkahuvile, sportlikkusele, rõõmsameelsusele ja taiplikkusele. Sel moel

konstrueeriti ohvrist pilt kui märtrist, kes hukkus ebaõiglaselt negatiivse kangelase käe

läbi. Osalt võib ohvri kui positiivse kangelase fookusesse tõstmisel pidada põhjuseks

püüdu tuua kajastusse sisse inimlikku poolt, luua lugejaid emotsionaalselt köitev lugu hea

ja kurja võitlusest. Teisalt ilmnes kajastusest ka toimetuse seotus ohvriga ning ohvri teatav

tuntus ning seetõttu võis kajastuse teine pool muutuda emotsionaalseks. Kolmas selgitus

emotsionaalsele ohvrikäsitlusele oleks internetiväljaande infonälg – ohvrist hakati

kirjutama siis, kui uut infot kuriteo enese ja politsei tegevuse kohta ei tulnud. Sellest andis

tunnistust ka esimene emotsionaalsem lugu, milles avalikkusele saadetud kolleegide

järelehüüe oli valatud uudise vormi.

57

Lisaks kahele peateemale jooksis kajastusest läbi ka kurjategija, rünnakuga seonduv ning

kriitika politsei tegevuse kohta. Kurjategija puhul korratakse seda, et ta on ikka veel

vabaduses ning tema tundemärke (noor, tõmmu, tumedapäine). Kuriteo enda puhul kordub

mitmetes artiklites sündmuskoht ja rünnakus kasutatud kurikas. Artiklite kirjutajapoolset

kriitikat politsei tööle võib välja lugeda artikli «Üks Snelli pargi peksmisohvritest suri

haiglas» lõpulausest (40), artikkel «Anvelt: Snelli kurikamees võib olla narkomaan või

hull» on aga otsene kriitika politsei aadressil.

Ometi võib kogu kajastust vaadates öelda, et politsei tegevusi kajastanud artiklid olid

kirjutatud politsei vaatenurgast: sõna said peamiselt korrakaitsjad ja nende esindajad, esile

toodi aktiivne tegevus ja õnnestumised. Lähtuvalt allikate valikust jäi kajastus suures osas

formaalseks. Pehmema poole tõi kajastusse sisse sõna andmine ohvri kolleegidele (k.a

ohvriga koostööd teinud toimetusele).

3.2. Kurikamõrva käsitlenud artiklite keelelisi val ikuid mõjutanud tegurid

Peatüki teises alapunktis otsitakse vastuseid neljandale püstitatud uurimisküsimusele - mis

mõjutas artiklites tehtud keelelisi valikuid ning teemade ja vaatenurga valikut. Fairclough

analüüsimudeli järgi on tegemist teise ja kolmanda etapiga, mis suunab uurijat otsima

seoseid teksti ja selle loomisprotsessi ning laiema sotsiaalse konteksti vahel. Seega

püütakse ka antud peatükis uurimisküsimusele vastata esmalt kirjutajat ja kirjutamise

protsessi silmas pidades ning teisena juba laiemale kontekstile mõeldes.

3.2.1. Minutilehe ja klikiajakirjanduse loogika kir jutamisprotsessi vormijatena

Eelnevatest tähelepanekutest kumab läbi kaks artiklite kirjutamisprotsessi mõjutanud

tegurit – sund anda infot edasi võimalikult kiiresti ning püüd auditooriumit köita ehk panna

58

lugejat artiklile klikkama. Kasutades teooriaosas viidatud Tiit Hennoste väljendeid: netileht

on minutileht ja netiajakirjandus klikiajakirjandus.

See, et kirjutamisprotsessis on lähtutud minutilehe loogikast, ilmneb artiklite

keelekasutusest, allikakeskseks jäämisest ning valdavalt vaid ühe allika kasutamisest

artiklis. Saadud info vormitakse kiiresti uudiseks, teksti läbikirjutamiseks, lisaallikate

otsimiseks ja nendelt kommetaari küsimiseks ning allika väidetes kasutatud kantseliidi ja

allika erialale omase erikeele nii-öelda tõlkimiseks aega ei ole. Minutilehe loogikast

lähtumine selgitab ka antud kajastuse vaatenurga valikut ehk seda, miks kajastati peamiselt

politsei aktiivseid, käimasolevaid tegevusi, õnnestumisi. Info pärines suures osas politsei

pressiesindajalt ja seega aimuvad artiklist ka tema tehtud valikud ja seda nii vaatenurga,

fookuse seadmisel kui ka sõnavara osas. Seega ei saa rääkida ainult ajakirjaniku tehtud

keelelistest valikutest, vaid teksti kirjutamisprotsessis on ka teine osaline – politsei

pressiesindaja.

Surve toota uudiseid võimalikult kiiresti teeb pressiesindajast ajakirjaniku jaoks

väärtusliku koostööpartneri, kes paneb ritta uudise põhifaktid ja annab tsitaadid, säästes

seeläbi ajakirjaniku aega. Et antud kaasuse puhul oli tõepoolest enamiku materjalist,

vähemalt selle kajastuse osa, mis puudutas politsei tegemisi, produtseerinud politsei

pressiosakond, tõestab ka pilk teistes väljaannetes samal ajal ilmunud artiklitele. Nii Eesti

Päevalehe kui Õhtulehe veebiväljaandes käis kajastus nii ajaliselt kui ka temaatiliselt sama

rada, artiklid kattusid sisu, allikate kui ka tsitaatide poolest. Näiteks 24.11.2009 ilmunud

artiklid olid järgmised: «Mees üritas Tallinna vanalinnas tappa kahte naist» (Postimees

online), «Mees tahtis Snelli tiigi juures tappa kurikaga kaht naist» (Õhtuleht online),

«Tallinnas üritati mõrvata kahte naist» (Päevaleht online). Järgmine teema samal

kuupäeval: «Politsei otsib Snelli tiigi juures kahte naist tappa üritanud meest» (Postimees

online), «Politsei palub abi leidmaks kurikaga naistepeksjat» (Õhtuleht online), «Politsei

otsib Snelli tiigi juures naisi rünnanud meest» (Päevaleht online).

Minutilehe tootlikkuse pingega võib selgitada ka materjali kordamist artiklites. Igast uuest

infokillust vormiti uus uudis, uus info anti pealkirjas ja juhtlõigus ning sisuosa täitmiseks

kasutati varem avaldatud materjali. Vahel olid kordused isegi täpselt samas sõnastuses, mis

osutab otseselt eelnevate artiklite kopeerimisele. Artiklite kopeerimine on

infotehnoloogilisi võimalusi arvestades üks lihtsamaid ja kiiremaid võimalusi teksti

loomiseks.

59

Samas võib teatud faktide kordamisest välja lugeda ka teist mõjutegurit – püüdu köita

inimeste tähelepanu. Näiteks kuulus korratavate faktide sekka tõik, et kurjategija oli ikka

vabaduses, et kuritegu pandi toime Tallinna vanalinnas, et ründaja oli muulase välimusele

viitavate tunnustega ning et mõrvarelvaks oli pesapallikurikas. Selliste faktide korduv

esitamine võib lähtuda ka Hennoste esitatud kommenteerimisväärtustele mõtlemisest.

Potentsiaalselt ohtliku kurjategija vabaduses viibimine ärritab lugejat ja puudutab

hirmutunde tekitamise näol lugejat ka emotsionaalselt. Ärritav ja emotsionaalselt puudutav

on ka see, et rünnak toimus Tallinna visiitkaardiks loetud vanalinnas ning väga käidavas

kohas. Muulase päritolule viitav kurjategija kirjeldus annab aga võimaluse lugejatel-

kommentaatoritel taas üles võtta Eestis elavate muulaste teema. Relvana kasutatud

pesapallikurika korduv mainimine rõhutab kuriteo jõhkrust ning mõjutab seeläbi taas

auditooriumi tundeid.

Auditooriumi köitmise soovist kõneleb ka ootamatu lõpuga narratiivi kasutamine artiklis

«Tapetud meteoroloog oli hingelt matkaja». Juhtlõigus (lause 56) loodi kaasakiskuv ja

helge pilt ohvri mõnusalt veedetud nädalavahetusest, jutustuse teine pool kirjeldas aga

äkilist ja jõhkrat rünnakut. Kuriteost loodi justkui märulifilmilik kirjeldus ja selle ohvriks

toodi ka faktiline täpsus. Nii ei olnud antud artikli puhul ilmselgelt eesmärgiga anda

võimalikult täpset ja uudisväärtuslikku teavet, vaid mõjutada just lugejate tundeid,

tõmmata taas nende tähelepanu. Antud artikkel kuulus ka valitud kajastusperioodi lõppu,

mil uusi fakte kuriteo kohta enam ei ilmnenud. Viimasega võib selgitada ka kajastuse

muutumist emotsionaalsemaks ning keskendumist ohvrile, tema iseloomustamisele ning

tema leinajate tunnete kirjeldamisele – kõik uudisväärtuslikud teemad olid juba kajastatud

ja mindi kommenteerimisväärtuslike teemade juurde.

See tõdemus toob taas pildile minutilehe loogika – uut infot on vaja pidevalt ja see sundis

ajakirjanikku ilmselt uudisevormi valama ka ohvri kolleegide järelehüüde artiklis «EMHI

leinab tapetud kolleegi». Kajastuse esimeses pooles oli uudisena esitletud jällegi politsei

abipalve, millel on tekstiliigina hoopis teised eesmärgid kui ajakirjanduslikul tekstil. Nii

ilmneb, et netiajakirjaniku jaoks on väärtuslik iga infokild ning et uudise kujul esitatakse

internetis väga erinevaid eesmärke kandvaid tekstiliike.

Nii selgub, et minutilehe ja klikiajakirjanduse loogika vormib meediakajastuse

keelekasutust, allikate valikut, materjali vormimist ajakirjanduslikuks tekstiks ning lugejale

esitatavate narratiivide konstrueerimist. Samuti võib moodsa internetiajakirjanduse

60

eesmärke pidada vastutavaks selle eest, et uudistena esitatakse auditooriumile hoopis muid

eesmärke kandvaid tekste.

3.2.2. Interneti kui avaldamismeediumi mõju kurikam õrva kajastusele Eelnevalt välja toodud artiklite kirjutamist mõjutavad tegurid – minutilehe ja

klikiajakirjanduse loogika on võimalikud vaid tänu infotehnoloogilisele arengule.

Traditsioonilises trükimeedias ei saa ajakirjanik tagasisidet klikkide loendamise näol,

lugejal on vähem võimalusi teha valikuid ja suhelda toimetusega ning uudiseid ei saa anda

edasi sagedamini kui vaid kord päevas. Interneti kui avaldamismeediumi kasutamine on

aga need võimalused loonud, auditoorium on nendega kaasa läinud ja nii on see

tehnoloogiline edusamm vormimas ajakirjanduse praktikaid.

Antud töö teooriaosas osutati ajakirjanduse rolli muutumisele infoühiskonnas - «meie

kirjutame, teie loete» ajakirjandus, kus lugejale jäi vaid vastuvõtja osa, on internetimeedia

näol muutunud klikiajakirjanduseks, kus klikk otsustab selle, millest ja kuidas kirjutatakse

ning kliki peremeheks on lugeja. Seega võiks internetiajalehti nimetada «teie klikkate ja

meie kirjutame» või «klient on kuningas» ajakirjanduse esindajateks. Taoline rollimuutus

selgitab ka eelnevas analüüsis välja toodud püüdu vormida artiklid (eriti pealkirju ja

juhtlõike) võimalikult lugejat köitvalt.

Internetist kui avaldamismeediumist lähtub ka minutilehe loogika. Veebiväljaandeid ei

piira trükipressi töökiirus, lehekülgede maht ega muu selline. Nii on võimalik artikleid

avaldada iga päev, tund, minut ja sekund. Kui arvestada veel infoühiskonnale

iseloomulikku teabe väärtustamist, on üsna loomulik, et internetiväljaannete üheks edukuse

kriteeriumiks on uudiste paljusus. Antud kaasuse analüüsist ilmnes, et kurikamõrvast ilmus

ühe päeva jooksul küll mitmeid artikleid, kuid neis korrati suurel määral varem avaldatud

materjali. Samuti esitati uudise kujul hoopis teisi tekstiliike – tagaotsimiskuulutus ja

järelehüüe. Nendele tähelepanekutele tuginedes võib öelda, et vähemalt kurikamõrva

kaasuse puhul oli uudiste ja info paljusus näiline.

61

Arvuti ja interneti kasutamine on tõstnud ka ajakirjanike töötempot. Infot on võimalik

koguda toimetusest lahkumata ning info ja teksti töötlemine on hõlpsam. Arvestades

minutilehe edukriteeriumit – anda lugejatele infot palju ja kiiresti, on loogiline, et ka

ajakirjanikku survestatakse töötama võimalikult kiiresti. Taolise surve tajumisega võib

selgitada antud kaasuse analüüsis tehtud tähelepanekuid, et peamiselt kirjutatakse lood

ühele allikale tuginedes, sõnastusel jäädakse allikakeskseks, artikli mahu täitmisel

kasutatakse varem avaldatud info kopeerimist ning artiklitest kumab läbi pressimaterjalide

kasutamine.

Kajastust mõjutanud kontekstuaalsetest teguritest tuleb lisaks interneti kui

avaldamismeediumi kasutuselevõtule ära märkida ka kaasajale iseloomulik ajakirjanduse

kaubanduslikkus ning meedia ainest mõjutav märulivaimustus. Ajakirjanduse lähtumine

turuloogikast väljendub interneti puhul võimalikult suure hulga klikkide kogumises.

Klikkide kogumise kui ajakirjanikku juhtiva teguri mõju käsitleti analüüsis juba eelnevalt,

kuid klikkide kogumine kui meediaorganisatsiooni üks peamisi eesmärke tugevdab survet

ajakirjanikule veelgi. Omamoodi on see seotud ka kaasaja ühiskonda iseloomustava

märulivaimustusega – kuritegevus köidab auditooriumi meeli ehk müüb ja seega saavad

krimiuudised meedias üha enam tähelepanu ega jää vaid lühiuudisteks.

Lisaks oli kurikamõrva kaasuse ulatuslik kajastamine väljaandele ka hõlbus, materjali

hankimisel oli abiks politsei pressiosakond ja väljaande tööalane seotus ühe ohvriga.

Viimane selgitab, miks kajastuse emotsionaalsemas osas toetuti ohvri kolleegidelt saadud

materjalile ja rõhutati paljuski kadunu tööalaseid saavutusi ja pädevust.

Politsei pressimaterjalide laialdasele kasutamisele osutasid kõneisikute valik, mitmete

artiklite vaatenurk ja fookus ning keelekasutus. Peamiselt said artiklites sõna korrakaitsjate

esindajad, uudistes toodi välja politsei aktiivseid tegevusi, edusamme, näidati politsei,

meedia ja inimeste koostööd. Siinkohal on paslik välja tuua see, et mitte ainult sotsiaalsed

olud ei mõjuta teksti, vaid tekst võib mõjutada ka sotsiaalset tegelikkust. Antud juhul võib

sellisel kujul konstrueeritud tekstide avaldamine aidata kaasa korrakaitsjate positsiooni

kinnistamisele: ilmselge ebaõnnestumise (kurjategija jäi ju pikaks perioodiks vabadusse)

asemel näidati siiski õnnestumisi ja aktiivset tegutsemist ning märgiti ära korrakaitsjate

koostöö ajakirjanduse ja inimestega.

62

Seega võib kurikamõrva kajastusest Postimees online is näha, et ajakirjanduslikke

praktikaid ja sellest lähtuvat tulemust mõjutavad internetimeedia puhul esiteks

netiajalehele kui minutilehele iseloomulik tootlikkuse pinge ja teiseks netilehele kui

klikilehele omane vajadus meelitada lugejalt välja hiireklikk.

Kolmandana võiks välja tuua selle, et kajastuses kasutatud allikad olid väljaandele

lähedased ja hõlpsasti ligipääsetavad. Ka laiemalt internetiväljaannete jaoks väärtuslik

koostööpartner – politsei pressiosakond, kes edastab rutiinselt teateid juhtunud õnnetustest

ja kuritegudest, sai antud kajastuses laia kõlapinna. Nii peegeldas osa artikleid ka politsei

pressiosakonna tehtud keelelisi valikuid.

Nendest valikutest kumab läbi eesmärk hoida kriitilisel ajal, mil rahva turvatunne oli

tõenäoliselt kõikuma löönud, politsei nägu. Kui käsitleda politseid kui riiki esindavat

institutsiooni, võib sellest välja lugeda ka püüdu säilitada avalikkuse ees riigi positsiooni ja

mainet.

63

4. Arutelu

Käesoleva töö empiirilise osa eesmärgiks oli läbi Postimees online i kurikamõrva kajastuse

analüüsi näidata internetiajakirjandust mõjutavaid tegureid. Uurimuses selgus, et valitud

kaasuse kajastamisel tehtud valikuid suunasid suures osas interneti kui avaldamismeediumi

eripärad. Nende eripärade sekka kuuluvad võimalused avaldada uudiseid iga tund, minut

või sekund, vormida ja avaldada uudiseid väga kiiresti, mõõta pidevalt artiklite loetavust

ehk klikkide arvu ning väljaande, ajakirjaniku, uudise edukuse mõõtmine lugejatelt

väljameelitatud klikkide hulga järgi.

Tulemused toetavad osalt kriitilist diskursuseanalüüsi kui meetodit tutvustanud peatükis

välja toodud Norman Fairclough ideed, et tänapäeval peaks uurija ka kohalikul tasemel

tehtava töö puhul analüüsi tegemisel silmas pidama selliseid uusi trende nagu

üleilmastumine ja interneti levik. Interneti kui avaldamismeediumi põhimõttelistele

erinevustele traditsioonilisest trükimeediast juhtisid tähelepanu ka teooriaosas viidatud

Mark Deuze ja Tiit Hennoste. Seega on uurimuse järeldused kooskõlas töö esimeses pooles

antud teoreetilise ülevaatega ja olulisemate seisukohtadega.

Kui kõrvutada järeldusi varasemate sarnaste analüüsidega, mida tutvustati põhjalikumalt

alapeatükis 2.2., tuleb arvestada, et ükski tutvustatud analüüsidest pole käsitlenud just

krimiuudiseid internetikeskkonnas. Ometi on uurijad ajakirjanduslikke tekste käsitledes

teinud mõningaid sarnaseid tähelepanekuid varemgi, kuid samas on ka vastukäivaid leide.

Näiteks jõudis Reet Kasik Postimehe 2008. aasta uudiseid analüüsides järeldusele, et

uudistes on hakanud põimuma erinevad tekstiliigid. Sama ilmnes ka antud kaasusest –

uudistes kasutati tagaotsimiskuulutust ja järelehüüde teksti. Teisalt tõi Kasik oma töös

välja, et uudistes kasutati vestelisemat, argisemat ning kõnekeelsemat stiili. Antud töö

puhul oli aga märgata formaalse ja kohati kantseliitliku stiili kasutamist, mis tuleneb

ilmselt ajakirjanikku kannustavast ajasurvest – allikalt saadud tsitaate või korrakaitsjate

pressiesindaja saadetud teksti pole aega ise läbi kirjutada. Kasik tõi uudiste vestelisemaks

muutumise põhjusena välja liberaalse tarbimisühiskonna ideoloogia mõjud, mis sundis

väljaannet mõtlema lugejasõbralikkusele ja müümisele. See järeldus on aga osalt kooskõlas

antud töös leitud selgitustega – läbikirjutamata artiklite avaldamise põhjuseks on

64

ajakirjanikku kannustav töötempo ning internetiväljaandes on müüvuse argumendiks just

info edastamise kiirus ja paljusus. Seega on mõlemad järeldused seotud

meediaorganisatsiooni kui äri juhtimisega ja organisatsiooni eesmärgiga oma toodangut

paremini müüa.

Marju Himma-Kadakas analüüsis samuti Postimehes ilmunud uudiseid ja tõi välja, et

lugeja tähelepanu köitmise eesmärgil hakkasid uudised kalduma kõrvale traditsioonilistest

žanrireeglitest ning et selle muutuse käivitajaks oli meediaorganisatsiooni kõrgemal

tasandil tehtud otsus, mis lähtus omakorda pingetest trükimeedia ja internetiajakirjanduse

vahel. Antud kaasuse puhul oli püüd lugejat köita samuti tunnetatav ja nagu Himma-

Kadaka tööski, ilmnes see peamiselt pealkirjadest ja juhtlõikudest. Samas pole selle töö

puhul tuvastatav ükski konkreetne otsus või käsk organisatsioonis, pigem nähti põhjusena

lugude pideva loetavuse mõõtmisega vaikimisi kaasnevat survet meelitada hiireklikk välja

võimalikult paljudelt lugejatelt.

Varasemate uurimuste juures kõrvalepõikena ära toodud Fairclough enda töö

krimiteemalistest telesaadetest Suurbritannias järeldab aga, et kogu saate jooksul käis riigi

ja rahva suhete parandamine. Käesolevas töös täheldati samuti sarnast tendentsi –

korrakaitsjate tegevustele ja õnnestumistele tähelepanu juhtiva kajastuse kaudu püüti hoida

riiki esindava institutsiooni – politsei nägu. Politsei vaatenurk jäi antud kaasuse puhul

silma, kuna ilmselt oli aja survel kajastuses kasutatud politsei pressiosakonna toodetud

materjale.

Nagu selgub, kattuvad antud uurimuses internetiväljaande kohta tehtud tähelepanekud osalt

ka trükimeedia ja teleajakirjanduse analüüsides tehtud järeldustega. Seda võib pidada

loomulikuks, sest väljaanded ja erinevad meediavormid mõjutavad üksteist ning osa

mõjutegureid, näiteks püüd paremini müüa ja auditooriumi köita, on meediamaastikul

universaalsed.

Ometi võib antud töö väärtuseks pidada keskendumist internetimeediale –

internetiajakirjandust on iseseisvalt Eestis ja ka mujal maailmas vähe uuritud ning veel

vähem on räägitud interneti kui avaldamismeediumi eripäradest ning sellest, kuidas need

mõjutavad ajakirjanduslikke praktikaid. Tegemist on põhimõtteliselt teistsuguse

meedialiigiga kui traditsiooniline trükimeedia ning üheks oluliseks kajastatavate teemade,

65

artiklite sisu ja vormi määrajaks on saanud klikk, mille peremees on lugeja. Nii ei esinda

internetiajakirjandus traditsioonilist «meie kirjutame, teie loete» ajakirjandust, vaid

meedialiiki, kus auditooriumil on hoopis suurem roll.

Ühe kaasuse kriitiline diskursuseanalüüs seab piirangud laiemate järelduste tegemiseks ja

siingi oli uurimuse empiirilise osa ülesandeks vaid antud kaasust näiteks tuues selgitada,

kuidas laiemad kontekstuaalsed tegurid võivad mõjutada ajakirjanduslikke praktikaid ja

ühe teema kajastust. Laiemate järelduste tegemiseks oleks tarvis antud analüüsi teiste

kaasuste ja väljaannete peal korrata. Teine võimalus edasiseks uurimiseks oleks

keskenduda samale väljaandele ja püüda ajakirjandust mõjutavaid tegureid määratleda

mõne teise meetodiga, näiteks osalusvaatluse abil. Antud uurimuse esialgses kavas oli ka

plaanis kriitilist diskursuseanalüüsi osalusvaatlusega kombineerida, kuid arvestades antud

töö mahtu ja töö valmimiseks olemasolevat aega, ei pidanud autor seda võimalikuks. Siiski

võiks osalusvaatlust sama teema uurimisel edaspidi rakendada, et kirjeldada siis juba

väljalt saadud tulemuste põhjal internetiuudiste valmimisprotsessi ja seda mõjutavaid

tegureid.

66

Kokkuvõte Kogu töö eesmärgiks oli teha kindlaks internetiajakirjandust mõjutavad tegurid ja nende

mõju diskursiivsetele praktikatele. Lähtudes empiiriliseks uurimuseks valitud meetodi,

Norman Fairclough kriitilise diskursuseanalüüsi peamisest ideest suunata uurijat tekstis

tehtud valikuid siduma laiemate kontekstuaalsete oludega, püstitati esmalt eesmärk

kirjeldada nüüdisaja ühiskonda iseloomustavaid jooni ning liikuda alles siis ajakirjandust

ning täpsemalt internetiajakirjandust mõjutavate tegurite kindlakstegemisele.

Tänapäeva ühiskonda käsitleti antud töös infoühiskonnana, kus keskseks ressursiks on

informatsioon. Ajakirjandus on infoühiskonnas muutunud selgelt äriliseks tegevuseks, mis

püüab kohaneda lugejate ehk tarbijate vajadustega. Toimetustest on saanud uued

manufaktuurid, kus käib info kogumine, töötlemine ja pakendamine uudisteks.

Infoühiskond, mida iseloomustab tänu tehnoloogilistele edusammudele lihtsustunud

infotöötlus ja sellest tulenev teabe üleküllus, on selgelt paika pannud ka uudiste

pakendamise reeglid – artikkel paistab teiste seast välja juhul, kui see on sensatsiooniline ja

samas lihtne mõista. Samuti lähtuvad infoühiskonna ideedest moodsa ajakirjanduse sihid -

edukas on see, kellel on rohkem infot ehk siis väljaanne, mis suudab tarbijatele rohkem ja

kiiremini uudiseid edastada.

Eraldi keskenduti töös ka interneti kui avaldamismeediumi kasutuselevõtuga kaasnenud

muutustele. Kuigi paljud internetiajakirjanduse algusaastate kohta tehtud tähelepanekud on

keskendunud internetis ilmuvate artiklite vormilistele omadustele ja nende võrdlemisele

trükiajakirjandusega, ei peetud antud töös neid kõige olulisemateks muutusteks. Pigem

keskenduti interneti kui avaldamismeediumi loodud tehnoloogilistele võimalusele, mis

teeb internetist põhimõtteliselt teistsuguse kommunikatsioonikanali kui paberajaleht.

Nendest olulisemad on võimalus uuendada igal ajahetkel väljaande sisu ning võimalus

saada lugejatelt klikkide ja kommentaaride näol kohe tagasisidet. Seeläbi on

internetiajakirjanduse tekkimine traditsioonilise meedia kõrvale toonud kaasa muudatusi,

mis on mõjutanud nii toimetusesisest igapäevast tööpraktikat, kujundanud ümber

uudisväärtused, lugejate harjumused ning survestanud ka meediaorganisatsioone laiemalt.

67

Töö kolmas ülesanne oli näidata läbi Postimees online is ilmunud kurikamõrva

puudutanud artiklite analüüsi seoseid meediakajastuse ja seda vormivate tegurite vahel.

Fairclough kolmeetapilise kriitilise diskursuseanalüüsi mudeli abil kirjeldati, milline oli

artiklite sõnavalik ja stiil ning kuidas see kajastuse vältel muutus, milliseid teemasid ja

fakte artiklites esile toodi, kelle fookusesse seadmise ja vaatenurga läbi artikleid

konstrueeriti ning püüti leida tegurid, mis taolisi valikuid mõjutada võisid.

Tekstide lähivaatlusel ilmnes ühelt poolt formaalne ja kantseliitlik ning teisalt

emotsionaalne ja mitteformaalne stiil, mis olid seotud ja muutusid koos fookusesse tõstetud

teema ja valitud allikatega. Allikate väidete ümbersõnastamisel jäädi võimalikul nende

tekstile lähedaseks ja enamasti sai ühes artiklis sõna vaid üks allikas. Seega, kui kajastuse

esimeses pooles olid fookuses politsei tegemised ja allikaks olid korrakaitsjate esindajad,

oli ka keelekasutus formaalsem, kajastuse teises pooles, kui tõusis keskseks ohvrikäsitlus,

muutus ka keel emotsionaalsemaks. Politsei tegemisi käsitlenud artiklites näidati läbi

uudisele mitteomase oleviku vormi korrakaitsjate aktiivset, jätkuvat tegutsemist. Teisalt

olid kurjategija mittetabamisest rääkivad laused umbisikulised ja nii jäi varju politsei

ebaõnnestumine. Ohvrit käsitlenud artiklites kasutati enam narratiivset jutustamisviisi,

lugejat kaasavat meie-vormi ja retoorilisi küsimusi. Ülejäänud kajastusest eristus

keelekasutuselt artikkel «Anvelt: Snelli kurikamees võib olla narkomaan või hull», mille

värvikas tekstis käidi välja ka meeldejäävad juhusõnad kurikamees, kurikaründaja.

Kuigi kajastuses oli kaks peateemat – politsei tegemised ja ohvrikäsitlus, kujutasid

esimesed ja info poolest olulisemad uudised kurikamõrvast tegelikult teateid korrakaitsjate

õnnestunud tegevustest. Sellise vaatenurga domineerimine oli ilmselt seotud politsei

pressiosakonna produtseeritud materjalide kasutamisega, mille põhjendusena toodi

analüüsis välja kirjutamisprotsessi survestanud aja ja tootlikkuse pinge. Taoline pinge on

iseloomulik internetiväljaandele kui minutilehele. Internetiväljaanne kui klikileht paistis

aga välja artiklite pealkirjade ja juhtlõikude stiilist ja sõnavalikust – lugejat püüti köita ja

meelitada teda artiklitele klikkima.

Kõrvutades arutelu käigus antud töö empiirilise osa tulemusi varasemate sarnaste

uuringutega, selgus, et antud juhul internetiväljaande kohta tehtud tähelepanekud kattuvad

osalt ka trükimeedia ja teleajakirjanduse analüüsides tehtud järeldustega. Seda võib pidada

ilmselt loomulikuks, sest erinevad meedialiigid ei tegutse üksteisest isoleeritult. Teisalt

68

võib see viidata ka teooriaosas väljatoodud ideele, et internet on ajakirjandust laiemalt

ümber vormimas ja infotehnoloogilised edusammud on mõjutanud kogu ühiskonda.

Kuna töö autor kuulub ka ise internetiväljaande Postimees online i toimetuse koosseisu,

siis oli lisaks eelpool kirjeldatud eesmärgile ja ülesannetele uurimuse sihiks aidata ka

autoril endal mõista igapäevatöös tajutud survet kajastada teatud teemasid ja teha seda

teatud moel. Autori jaoks aitas töö jõuda arusaamiseni, et kirjutamisprotsessi käigus

tajutavad kiiruse ja tootlikkuse pinge ning surve valida teemasid, pealkirju ja artiklite

vaatenurka moel, et see köidaks võimalikult suurt hulka auditooriumist, ei tulene vaid

konkreetsest väljaandest, vaid kaasaja meediadiskursuse võim on paljuski seotud

infotehnoloogia loodud võimalustega ning et sarnased pinged iseloomustavad ka

trükimeediat ning massikommunikatsiooni üldisemalt. Lisaks pidas autor väärtuslikuks

tõdemust, et mitte ainult sotsiaalsed olud ei mõjuta teksti loomisprotsessi ja lugejani

jõudvat tulemit, vaid ka teatud moel konstrueeritud tekst ja selle avalikkuseni jõudmine

võib omada mõju sotsiaalsele tegelikkusele.

69

Abstract The aim of this paper «Factors Influencing Web Journalism: The Coverage of Tallinn

Baseball Bat Murder in Postimees Online» is to determine factors that influence web

journalism and what role these factors have on discursive practises. The empirical part of

the work is based on Norman Fairclough`s critical discourse analysis method, which

guides the researcher to associate the choices made on the textual level with broader

contextual conditions. Thereof the first task of the paper was to outline the characteristics

of modern society and only after that move to determining the factors influencing web

journalism.

Here the society is described as information society, where the main resource is

information. Journalism in information society serves clearly commercial purposes and

tries to satisfy reader’s or better say consumer’s needs. The newsrooms have become

manufactures gathering, processing and packaging information to news. Technological

development has simplified information processing and therefore modern society is also

characterised by the overwhelming amount of information. This sets the rules of news

production – an article stands out if it is sensational and easy to comprehend. The success

criteria for publications in information society are to provide as many news as possible to

the consumers and do it as fast as possible.

The description of modern society also includes a deeper insight how the use of internet as

a publishing medium has affected journalism. The first observations about the beginning of

web journalism focused more on the form of the articles. In this paper these were not

considered the most important changes, rather the focus was on technological possibilities

created by the internet that make web journalism a totally different communication channel

than a printed paper has been so far. Important innovations are the possibility to renew the

content of the publication every minute or second and the opportunity to get direct

feedback from the readers in the form of clicks and comments. The web journalism as a

one minute paper and click counting system has influenced the every day work practices in

the newsrooms, reshaped the newsworthiness, audience’s habits and more broadly put

pressure on the media organizations.

70

The empirical part of the paper was designed to show through a case analysis the

connections between news coverage and the broader factors shaping media. Sampling

included the articles published in an internet newspaper Postimees Online that covered

assaults convicted in Tallinn, Estonia in November 2009. The crime got very broad

coverage in Estonian media and the criminal became known as kurikamõrvar. The

nickname reflects the baseball bat that the criminal used as a weapon. The analysis was

carried out according to Fairclough`s critical discourse analysis method, which has three

stages - description, interpretation and explanation. The questions for the empirical work

were following:

• what choices were made in the use of words and style in the articles and how did

these indicators change during the coverage;

• what themes and facts were set in focus in the articles;

• whose interests were preferred in the framing and constructing the articles;

• which factors influenced these choices in the writing process.

The description stage of the analysis revealed the formal style on one hand and the

emotional use of words and the informal style on the other hand. Use of words and style

seemed to depend on the focused theme and on the choice of sources. In the first part of the

coverage the focus was on the police and the sources were the police’s spokespersons. In

accordance with that the style was formal and the texts contained professionalisms. Later,

when the articles focused more on the victims, the use of words became more emotional.

As indicated, there were two main themes set in focus during the coverage – the police and

the victims. Articles concerning the police used often present tense, which is not typical for

news. In that way policeofficers were shown in active continuing action. On the other hand

there were impersonal sentences, which hid the police as an actor. It was often the case in

the statements about the criminal still being in freedom and the police not being able to

catch him. This might have been an attempt to promote policeofficers’s achievements and

hide their failure.

Narrative storytelling, inclusive pronoun we and rhetorical questions emerged in the

articles that focused on the primary and secondary victims. This shows the writers aim to

engage readers` attention and emotions. One article that contained the only critical

comment adressed towards the police was contrasting the whole coverage also with

71

colourful use of words and in that article the catchy occasional words kurikamees,

kurikaründaja were used. The words indicated also to the criminal and the weapon used in

the assaults.

Although the coverage had two main focuses, the police’s point of view seemed to

dominate. Considering the newsworthiness of the information given in the articles, the

most important stories were constructed preferring the police’s interests. These were

messages of policeofficers’s achievements. This may be explained with using the police

PR-department materials in the news, which may be a result of the time and productivity

pressure on the news production process. This pressure is characteristic to the web

publications as one minute newspapers. The internet newspaper as a click gathering and

counting system is apparent from style and use of words in the headlines and leads. These

aim to engage the reader and obtain their clicks. In one case the factual accuracy was also

sacrificed to that.

Comparing these results to the earlier similar works it seemed that the observations made

in this case on web journalism coincide with the observations made on the modern print

and broadcasting media. This may be considered natural since different types of media

operate in one broader context and influence each other. In the same time it may be a sign

that internet is reshaping journalism in depth and the innovations in informational

technology have influenced the whole society.

72

Kasutatud materjalid

Balcytiene, A., Fortunati, L., Harro-Loit, H., de Luca, F., Macgregor, P., O`Sullivan,

J., Roussou, N., Salaverria, R., Sarrica, M. 2009. The Influence of the Internet on

European Journalism. - Journal of Comuter Mediated Communication 14, 928-963.

http://dspace.unav.es/dspace/bitstream/10171/5115/1/JCMC2009_Influence_of_Int

ernet_on_EU_Journalism_.pdf (28.12.2010).

Burton, G. 2005. Media and Society. Critical perspectives.Open University Press.

Berkshire.

Castells, M. 1998. The Information Age. Economy, Society and Culture III: End of

Millennium. Blackwell Publishers. Malden, Oxford.

Castells, M. 2000. Materials for an Exploratory Theory of the Network Society.

British Journal of Sociology 51, 5-24.

http://online.tatk.elte.hu/file.php/1/moddata/forum/1/8/Castells_exploratory_theory

_of_network_soc.pdf (20.03.2010).

Castells, M. 2004. Informationalism, networks and the network society: a theoretical

blueprint. Castells, M. [Toim.]. The network Society: a cross-cultural perspective.

Edward Elgar Publishing. Cheltenham, Northampton.

Coleman, S. 2006. Democracy in the Internet Age. Konverents «Demokraatia

infoühiskonnas», Tallinn 09. 06. 2006.

http://files.minut.ee/tehnokratt/edem2006/edem06_05-StephenColeman.mp3

(14.03.2010).

Deuze, M. 2001. Online Journalism: Modelling the First Generation of News Media on the

World Wide Web. First Monday 6, 10-1.

http://firstmonday.org/htbin/cgiwrap/bin/ojs/index.php/fm/article/view/893/802

(22.03.2010)

Fairclough, N. 1995. Media Discourse. Edward Arnold. London.

Fairclough, N. 2001. Language and Power. Second Edition. Pearson Education

Limited. Harlow.

Foucault, M. 1991. Dicipline and Punish. The Birth of the Prision. Penguin Books. Greer, J., Mensing, D. 2006. The Evolution of Online Newspapers: A Longitudinal

Content Analysis, 1997-2003. Internet Newspapers: the making of a mainstream

medium. Li, X. [Toim.] Lawrence Erlbaum Associates. New Jersey.

73

http://books.google.com/books?hl=en&lr=&id=fBniIogpWM8C&oi=fnd&pg=PA1

3&dq=online+journalism+business+model&ots=05s_YrUpN3&sig=VDCI_m1rTM

8WySOQSsnMI2chsfA#v=onepage&q=&f=true (20.03.2010).

Habermas, J. 2001. Avalikkuse struktuurimuutus: uurimused ühest

kodanikuühiskonna kategooriast. Kunst. Tallinn.

Harper, C. 1996. Doing It All. American Journalism Review. Detsember.

http://www.ajr.org/article.asp?id=398 (24.03.2010).

Harro-Loit, H. 2005. Estonia Examining Newspaper Change. van der Wurff, E., Lauf, E.

[Toim.] Print and Online Newspapers in Europe. A Comparative Analysis in 16

Countries. Het Spinhuis Publishers. Amsterdam.

http://books.google.com/books?hl=en&lr=&id=yoSbUIqgPSMC&oi=fnd&pg=PA1

05&dq=halliki+Harro-

Loit&ots=BkZ2SemivW&sig=k5BRT16tlxaFVJ5VtKPxGNCxksg (27.12.2010).

Heinonen, A. 1999. Journalism in the Age of the Net. Canging Society, Changing

Profession. University of Tampere. Tampere.

Hennoste, T. 2008. Uudise käsiraamat. Kuidas otsida, kirjutada, toimetada ja serveerida

ajaleheuudist. 2., kohendatud trükk. Tartu Ülikooli Kirjastus. Tartu.

Hennoste, T. 2010. Kommikoer ja pommikoer. Loomingu Raamatukogu. Tallinn.

Himma-Kadakas, M. 2010. Ajakirjandusžanrite muutumise tendentsid. Uudisžanri

muutumine ajalehe Postimees näitel. Tartu Ülikool. Ajakirjanduse ja

kommunikatsiooni instituut. Magistritöö.

Hoch, T. 2008. Neutraalsus uudistekstides, kas seda on? Sukeldumissõda Eesti ja Soome

pressis. Helsingi Ülikool. Soome-ugri keelte osakond. Magistritöö.

https://oa.doria.fi/bitstream/handle/10024/50396/neutraal.pdf?sequence=1

(20.04.2010).

Kasik, R. 2008. Uudistekstide struktuur ja keelekasutus. Tekstid ja taustad - V. Tartu

Ülikooli Kirjastus.

Kuldnokk, K. 2008. Suhtumise kujundamine päevalehtede arvamustekstides.

Pronkssõduri diskursuse osalised. Tekstid ja taustad - V. Tartu Ülikooli Kirjastus.

Raska, E. 1990. Kuritegevus muutuvas ühiskonnas. Kriminoloogia-alaseid töid. Tartu

Ülikooli Toimetised: 94. Tartu.

Reddick, R., King, E. 2001. The Online Journ@list. Using the Internet and Other

Electronic Resoutces. Third Edition. Harcourt College Publishers. Orlando.

Ries, A., Trout, J. 2003. Positsioneerimine: võitlus mõistuse pärast. Eesti Ekspressi

74

Kirjastus. Tallinn.

Runnel, P. 2008. Eesti infoühiskonna meedia- ja tehnoloogiakultuur. Eesti rahvakultuur.

Viires, A. & Vunder, E. [Toim.]. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn.

Sarapuu, K. 2008. Suhtlustasandi tähendused ajalehtede juhtkirjades. Tekstid ja taustad –

V. Tartu Ülikooli Kirjastus.

TNS Emor. 2010.

http://tnsmetrix.emor.ee/ (17.10.2010).

Watson, J. 2003. Media Communication. An Introduction to Theory and Process. Palgrave

Macmillian. New York.