RAAMAT

Siil Sagrik seikleb Henno Käo lasteraamatusHenno Käo seni avaldamata loo “Siil Sagriku seiklused” Sagrik ei jää kunagi enne rahule, kui on jälle mõnest imelikust asjast aru saanud. Oma hulkumishimu põhjendab ta sellega, et arvuti on rikkis ning ta ei pääse Internetti ega saa mänge mängida. Kui teised imestavad, et kuidas saab Sagriku arvuti rikkis olla, kui tal polegi arvutit, vastab siil: “Asju, mida pole olemas, on ju palju raskem parandada kui neid, mis olemas on.” Lastejutt ilmub sarjas “Minu esimene raamat”.

E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T Nr 2 19. jaanuar 2006

veerg

Raamatud peavad olema

Hea, et siin elus on midagi ka püsivat ja muutumatut. Juba 1870. aastal ütles Johann Voldemar Jannsen: “Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi”. Ja nii see tõesti on, ka täna läheb vaja mõlemat. Häda nen-dega vaid see, et üks saab pidevalt tühjaks ja teises alaline ruumipuu-dus.

Raamatud on olnud ühed püsiva-mad asjad minu elus. Lapsepõlveko-dust mäletan laeni kõrguvaid raama-turiiuleid, mille ülemise servani silm ei ulatunud, kuid mis olid tihedalt risti-rästi raamatuid täis. Tänaseni on sealt mällu sööbinud üksikud kuldse must-riga raamatuseljad, kuid pigem on see mälestustes jäänud kohaks, mille üle-misele riiulile laste eest asju ära tõsteti.

Raamatuid on olnud ja on ka prae-gu minu ümber palju, neid on tulnud pidevalt juurde ja ära on nendest läinud vaid üksikud. Mitmed asjad on aastate jooksul kas kadunud, vananenud või purunenud, kuid raamatud on jäänud. Mulle meeldib, kui riiulil on kõrvuti raamatuid eri aegadest, igaüks neist vormilt ja sisult kui oma aja peegel. See ongi raamatukapi võlu.

Tänase tarbimismaailma juures ei ole minust saanud raamatu tarbi-jat, vaid pigem olen jäänud suhtuma raamatusse kui püsivasse kaaslasesse. Pärast läbilugemist või vahel ka mit-telugemist on nad ikka leidnud koha raamatukapis, mitte prügikastis. Raamatuid ei saa tarbida, vaid nendega saab kas koos olla või mitte olla. Küsi-must, kas neid on vaja, ei saa isegi tek-kida, sest nad lihtsalt peavad olema.

2005. aastal ilmus Eestis 4000 raamatut, millest minu raamaturiiulisse jõudis vaid murdosa. Kõiki raamatuid osta ei jõua ja pole vajagi. Enamik nen-dest on aga kindlasti olemas raamatu-kogudes, mida on palju ja ilusaid. Minge vaadake ja veenduge, kui palju pakuvad tänased raamatukogud!

Aastavahetus on ikka aeg, mil teha plaane edasiseks. Minagi kavatsen roh-kem õppida ja teha tööd, süüa tervis-likumalt, tegelda rohkem spordiga, olla parem jne. Kuid alustuseks valisin seekord midagi reaalsemat – remontida kodune töötuba ning ehitada raamatu-kapp suuremaks. Raamatud jõuavad minuni ka ilma plaanita.

Triin Soone,Rahvusraamatukogu turundusjuht

Menukid ja kaunimad raamatud näituselRahvusraamatukogus on veebruari-kuus kaks huvitavat raamatunäitust: üks on eelmise aasta 25 kaunimast eesti raamatust ja teine Eesti mullustest me-nuraamatutest.

Eesti Kirjastuste Liidu 2005. aasta enimmüüdud raamatute väljapanek avatakse 25. jaanuaril. Menukite näitus on koostatud kirjastuste liidu edetabeli põhjal, kuhu on koondatud raamatud, mida on aasta jooksul müüdud 1000 ja rohkem eksemplari. Aasta menu-raamatute nimekiri ei sisalda õpikuid, kalendreid ega ajakirjandusväljaannete lisasid. Eraldi tuuakse välja raamatu-klubide tiraažid.

25 kaunimat eesti raamatut ja viis kaunimat eesti lasteraamatut kuuluta-takse välja 1. veebruaril. 25 kaunima eesti raamatu näitus on Rahvusraama-tukogus avatud 1.–26. veebruarini.

Eesti kaunimaid raamatuid tutvus-tatakse kataloogis ja Rahvusraamatu-kogu veebileheküljel ning rändnäitus-tel ja välismessidel. Samuti osalevad meie kaunimad raamatud Baltimaade ja maailma kaunimate raamatute kon-kurssidel.

Kaunimate raamatute konkurssi korraldavad Eesti Kirjastuste Liit, Rah-vusraamatukogu ja Eesti Kujundus-graafi kute Liit. Konkursist saab lähe-malt lugeda järgmises erilehes.

Detsembrikuu TOP 5

1. “Suur maailma atlas”, EE, 44462. “Harry Potter ja segavereline prints”, J. K. Rowling, Varrak, 30093. “Eesti taluhäärberid”, Heiki Pärdi, Tänapäev, 14004. “Guinnessi maailmarekordid 2006”, Tänapäev, 13005. “Süütuse tuleproov”, Agatha Christie, Varrak, 1286

Aleksei Turovski populaarsed loomalood raamatusSuurepärane loomade elu ja käitumise tutvustaja, zooloog Aleksei Turovski on vorminud raamatuks oma populaarsed raadioesinemised. Ta oskab värvikalt kirjeldada erinevate loomade eluviise, teab huvitavaid fakte nende põlvnemisest, paljunemisest ja oskusest järeltulijate eest hoolitseda. Ilo kirjastuses välja antud raamatust leiab 30 loomalugu: nii humoorikaid juhtumisi kui ka õpetusi õigeks käitumiseks loomadega. Loe lk 8

Aeg-ajalt kerkib seltskonnas üles diskussioon teemal, kas kujundus on raamatu juures ikka nii tähtis kui kujundajad seda arvavad. Raamat on ju rohkem luge-miseks kui vaatamiseks.

Kas hea veini maitse muutub sellest, millest seda juua? Aastalõpusaginat täis kaubanduskeskuses just seda head veini otsides ja ka raamaturiiulite poole kii-gates leian äkki selle ILUSA – Goethe “Fausti”. Kujundanud Andres Tali.

Lihtne, tavapärasest veidi pikli-kum formaat, käes hoida on mõnus. Raamatu ümber on kaitsev karp, mustal taustal heledad keskaegsed gravüürid, lihtne ja mõjus ajastule viitav (pealkirja) kirjalahendus. Karp on siidiselt pehme. Hakkan raamatut karbist välja võtma, uudishimu kas-vamas, juba algus on nii hea.… Raa-matu karbist väljasaamisega on küll

veidi tegemist, aga saan kätte.Nüüd on mulje veel võimsam. Ümbrispaberil on gravüüri-fi guurid suu-remad, kohe hakkab silma kuldne kiri Jo-hann Wolfgang Goethe ja väga tore kontrast,

kus kuldne kiri ja esmapilgul tagasi-hoidlik pruun ümbrispaber teineteist delikaatselt võimendavad.

Ümbrispaberi servad on tagasi volditud nagu sel pruunil jõupaberil, mida me kunagi vihikute ümber pa-nime. Paber kaitseb askeetlikult lihtsat bordoopunasesse kalinguri köidetud teost. Raamatu eeslehed on mustad

nagu põrgu. Väga osavalt on kujunda-ja kasutanud templikujulist ornamenti nii ümbrispaberil, karbil kui ka eesleh-tedel. Avan raamatu ja see lakooniline kergus, millega lugema hakkan, on nauding. Tundlik, läbikaalutud, nap-pide vahenditega kujundus algab raa-matu ümbrisest ja jätkub ka sisus.

Ilusa raamatu valmistegemiseks on vaja parajalt õnne – on vaja väärt teost (sest mis oleks vorm sisuta), õnnestu-nud kujundust ja kordaläinud teostust ehk trükki ja köitmist. Selle raamatu puhul on kõik kolm komponenti ra-hulikult koos loonud väärt raamatu. Hoolimata “põrgulikust” sisust on head inglid kohal viibinud nagu And-res Tali puhul ikka. See raamat on nagu suurepärane vein. Kalev Keskü-la: “Heas klaasis on vein dramaatiliselt parem kui viletsas.”Endla Toots, raamatukunstnik

ilus raamat

uudised

RAAMATVäljaandja Eesti Kirjastuste Liit© EKL 2006

2 2(2) 19. jaanuar 2006 VARRAK

Tiina Voolaid

Ütlus, et kellegi elu on põnev nagu romaan, läheb sedapuh-ku eriti hästi täppi: piirid mä-lestuste ja ilukirjanduse vahel on Oskar Lõvi romaanis sedavõrd õhukesed, et 1960. aastatel Torontos ilmusid triloo-gia viimasest osast “Viktooria” vaid katkendid, “et mitte võimaldada mõne-del romaani tegelastel esitada preten-sioone, kui neid küllalt heast küljest ei näidata”.

Nii võime vast meiegi hüljata hea tava autori ja minategelase vahel võr-dusmärke mitte tõmmata ning Jaan Järvalase loo puhul vähemalt mõista-tada, millised romaani sündmused on elust võetud ja kust algab autori fantaa-sia. Lisaks on meil harvaesinev võima-lus tutvuda ühe meie rahva väljapaist-va liikmega lihtsa lugemisnaudingu kaudu, lastes end juhtida läbi romaa-ni ohtrate süžeepöörete ja seiklusliku sündmustiku.

Oskar Lõvi annet tunnustasid ning teda kirjutama innustasid Artur Adson ja eriti Aino Kallas, kes hindas tema ande dramaatilist külge. Elu ennast on selle koha pealt muidugi raske ületada.

Oskar Lõvi on üks neid eesti kul-tuuriloole iseloomulikke mitmekülg-seid mehi, kelle lugu algas talutarest ja lõppes laias maailmas. Pärit Põltsamaa lähedalt Pajusist, jõudis ta pärast Pe-terburi ülikooli agronoomiateadus-konna lõpetamist töötada Turkestanis, enne kui põgenes alanud kodusõja eest Eestisse. Siin töötas ta põllutööminis-teeriumis viinavabrikute osakonna ju-hatajana ning sõitis seejärel keemiat ja radioloogiat õppima Sorbonne’i, kus ta tegi Marie Curie’ juures magistrikraadi.

Renault’ autovabrikus metallurgi-na töötades oli ta ka Pariisi Eesti Seltsi asutaja ja esimene esimees. Tagasi Ees-

tis sai tast edukas ärimees ja poliitika-tegelane, Vene okupatsiooni ajal sekkus vastupanuliikumisse, osales Otto Tiefi valitsuse moodustamises ja emigree-rus. Sarnased sündmused toimuvad ka Jaan Järvalasega.

Et tegemist oli esimese vabariigi majandus- ja poliitilisse eliiti kuuluva mehega, kes osales ühesuguse vabadu-sega Pariisi salongielus, valla väiketar-vitajate ühisuse koosolekul ja Centum klubi diskussioonides, on ka lugejal võimalus sellesse ilukirjanduse õhuke-se looriga varjatud maailma pilk heita.

Kes teab, kas sellise rõhuasetuse tingis ettevaatus nõukogude organite tegevuse suhtes või on tegu kadunud

maailmale tagasi vaatava mehe mine-vikuihalusega, kuid käesolevas isiku-romaanis moodustab see kõik siiski vaid tausta kangelase kujunemisloole, milles olulisim roll on täita naistel.

Triloogia esimene osa “Alma” käsit-leb Jaan Järvalase õpi- ja rännuaastaid. Tegevustik algab Esimese maailmasõ-ja eelses Tartus, kus peategelane õpib Treff neri juures, ja lõpeb Pariisist Ees-tisse naasmisega.

Oskar Lõvi jutustamisviis köidab enamgi kui romaani põnev sündmus-tik ja kirglikud armastussuhted: näib, nagu järgiks autor omasoodu kulgevat suurt lugu, kuid siis äratab miski tema huvi ja korraks pöördub ta jäägitu tä-

helepanu hoopis millelegi kõrvalisele ning me leiame end koos temaga kaasa elamas hoopis kingsepast kaasüürniku koomilisele armuelule, salakaubate-hingule oopiumiga, Treff neri saianaise elukäigule või Pariisi patuurgastes va-litsevatele kommetele.

Teisalt tekib lugedes sageli déjà vu efekt – raamat on nagu omamoodi eesti kirjanduse kvintessents, meenu-tades varasemaid lugemiskogemusi. Kust me küll tunneme tagahoovielu, boheemlikke suvitajaid talus, klaverit mängivaid taluneide, köögertalide selt-sielu, suveöise heinamaa poeesiat?

Sel viisil lugeja ootusi vaheldumisi ennetades ja pettes maalib Oskar Lõvi

pilte kadunud maailmast ning juhib lu-gejat lõpuni oma lõa otsas. Omamoo-di hindamatu romaan, mis seob eesti kirjanduse armsamaid teemasid kirjel-datuna ärimehe, poliitiku, teadlase ja läbinisti eesti mehe pilgu läbi.

Pilte kadunud maailmast

Oskar Lõvi perekonna- ja ajalooline triloogia “Kolm naist”.

Murra leiba nälgijale Mae Antsu256 lkkõva köideMae Antsu 2004. aas-ta romaanivõistlusel äramärgitud romaan jutustab meile vana-

dest naistest. Nende elust, muredest, mõtetest ja tunnetest.

Autor kirjeldab väga tabavalt aega, mil ollakse emotsionaalselt taas ülisõl-tuvad lastest, sõbrannadest, sugulas-test, võõraste pilkudest ja ütlemisest.

“Inimesele kõhutäis süüa anda on lihtne, mis need ihukatted ja tarbeas-jadki ära ei ole, aga inimese vaevatud hinge toetada on raske: see nõuab ene-se salgamist, võib-olla enese ohverda-mistki. Hingevaev on igal inimesel eri-nev, elatud aastatega ette valmistatud,” tõdeb autor.

“Kuigi see oluliste suhete katkemise ja solvumise lugu näib lugedes pisias-jade paisutamisena, on see romaani sisuks mõneski mõttes sama oluline teema kui näiteks luhta läinud abielu-lood,” ütleb Eeva Park.

SügisvalgusErik Tohvri252 lkkõva köideMetsadetaguse Hari-nõmme küla elanikes tekitab elevust teade, et ammu maha jäetud ja varemetes Laane-

haua metsavahikoht on saanud endale uue omaniku – senise ehitajaametiga lõpparved teinud linnamees Sander Karm hakkab endale vanaduspäeviks kodu ehitama. Tegusa üksikuks jäänud mehe vastu hakkavad kõigepealt huvi tundma Harinõmme jutukad naised, Sander Karmi erakuelu saab aga hoo-pis uue suuna pärast tutvumist temast palju noorema Liisiga, kes mehele tema ammuses liiklusõnnetuses hukkunud tütart meenutab. “Sügisvalgus” on esi-mene osa autori kavandatud triloo-giast, millesse kuuluvad veel “Tuisune talv” ja “Arglik kevad”.

Kirjastuselt Varrak on ilmunud Erik Tohvri romaanid “Kollaste lehte-de aegu”, “Kasevälja”, “Tants läbi rukki”, “Lummetallatud rada”, “Elutöö”, “Ko-dumaja”, “Lepavere mõis”, “Äravalitu” 1. ja 2. raamat, ja “Kaldaliiva”.

Kivi kiljatas aknasse Salme EkbaumKoostanud Kalju Uibo304 lkkõva köideValik tuntud Eesti proosakirjaniku ja

luuletaja Salme Ekbaumi (1912–1995) Kanadas paguluses kirjutatud luule-tustest, milles domineerivad kodumaa, kaotusvalu, looduse ja igatsuse teemad.

“Kogu Salme Ekbaumi luule on kan-tud igatsuslikust hoovusest, ta on pide-valt oma mõtetes kinni Eestimaas, Kiini talus, kaotatud kodus, nii et kui ta kirju-tab Torontos: “Jõed voolavad minu sisse, linnud lendavad minu sisse”, on see jõgi ikkagi kas Raudna või Kõpu jõgi, linnud suitsupääsukesed, sellal kui otse kirjuta-ja kohal on “rajuraske, kodutu taevas”. Nii tuhmumata, valusalt ere tunne väl-jendas oma parimates ridades kõikide kodust kaugele paisatute igatsust, ning just sellisena ongi karjusefl öödi hää-lel ka tänapäeva suures elektroonilises orkestris oma hääl, oma selge mõte,” kirjutab Eeva Park, luuletaja õetütar ja raamatu eessõna autor.

ilmunudKuidas valitseti Eesti NSV-dEestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee büroo 162 etteastumist 1944–1956 vahemängude ja sissejuhatusegaKaljo-Olev Veskimägi 304 lk, kõva köide“Kuidas valitseti Eesti NSV-d” on paljuski seni avaldamata põ-neval arhiiviainesel põhinev uurimus meie lähiminevikust, mis ühelt poolt hakkab juba unustusse vajuma, teisalt aga põhjus-

tab meie ühiskonnas endiselt aeg-ajalt valulisi ekstsesse. Kaljo-Olev Veskimägi sulest on varem ilmunud tsensuurist jutustav “Nõuko-

gude unelaadne elu”, värskes nõukogude aega käsitlevas raamatus on tähelepanu all valitsemise, võimu ja selle rakendamise problemaatika. Selle teema avamisel kasutatakse äärmiselt huvitavaid arhiiviallikaid – EKP Keskkomitee büroo istun-gite stenogramme, “sõnaliha partei otsuste kõhna skeleti ümber”.

Raamatu teevad põnevaks põhjalikud, paljuski uudsed arhiivimaterjalid, mis seni ajalookirjanduses suurt kasutamist pole leidnud. Raamatu esimene osa an-nab ülevaate EKP-st ja edasise mõistmiseks vajalikud eelteadmised. Raamatu põ-hiosa aga moodustavad “etteastumised” – 162 istungi stenogrammi põhjal kir-jutatud lood, kus käsitletakse mitmesuguseid oma ajale iseloomulikke teemasid ning mille kaudu saab Nõukogude Eesti algusaegade administratiivse valitsemise kohta teada nii mõnegi uue värvika tõsiasja. Raamatu peategelased on Nikolai Karotamm ja Ivan (Johannes) Käbin, või lausa kaks peategelast ühes isikus, nagu ütleb autor. Kui palju oli kummaski neist ideelist kommunisti, kaasajooksikut või lihtsalt karjeristi? Vastuolu kahe peategelase vahel saab selgeks juba esimestest etteastumistest ning see kestab kuni Karotamme tagandamiseni 1950. aastal.

Värvikate tegelastena kerkivad meie silme ette Nõukogude Eestit selle algus-aegadel valitsenud inimesed. Seda, kes oli “sültjas ja arglik professor” või miks Kohtla-Järve Stalinilinnaks nimetamata jäi, lugege aga juba raamatust.

Maarja Kaaristo

Lugusid Eesti NSV telgitagustest

Kolm naist. ViktooriaOskar Lõvi 311 lkkõva köide

www.varrak.ee

32(2) 19. jaanuar 2006VARRAK

Udo Uibo

Oma põlvkonna väljapaistvaim inglise satiirik Evelyn Waugh (1903–1966) on meie luge-jaile suhteliselt hästi tuntud kirjanik. Eesti keelde on tõlgitud tema romaa-nid “Allakäik ja langus”, “Must murjan”, “Tagasi Bridesheadi” ja “Kallis kadu-nuke”, neist “Must murjan” ja “Tagasi Bridesheadi” on ilmunud kahes trükis. Romaani “Tagasi Bridesheadi” alusel on vändatud populaarne telesari, mida on näidanud ka ETV.

Waugh’st sai kirjanik pooleldi vas-tu tahtmist, ent teda saatis lakkamatu menu esimesest romaanist “Allakäik ja langus” alates. Tema kirjanduslik hiilgus pole aja jooksul põrmugi tuh-munud, vaid lugejaskonna ja akadee-miliste ringkondade huvi on püsinud elav niihästi Waugh’ loomingu kui ka ta keeruka ja vastuolulise isiksuse vas-tu.

Abiks rikkalik elukogemusNüüd eesti keeles esmakordselt ilmu-va, kirjanduslugudes kõige enam hin-natud romaani “Peotäis põrmu” (A Handful of Dust, 1934) kirjutas Waugh 30-aastaselt. Selleks ajaks oli noorme-hel seljataga rikkalik elukogemus: Ox-fordi-aastad, mil ta pühendus pigem seltskonnaelu nautimisele kui õpin-gutele; katse teenida leiba koolmeist-riametis, kust ta korduvalt vallandati; põgusaks jäänud traumaatiline abielu Evelyn Gardneriga alias nais-Evelyni-ga; ning lõpuks pöördumine katoliku usku.

Enne “Peotäit põrmu” oli Evelyn Waugh avaldanud juba kuus raamatut. Vahetult enne romaani kallale asumist võttis ta ette Guajaana reisi, mille põh-jal valmis reisikiri Ninety-Two Days (“Üheksakümmend kaks päeva”, 1934). Valuline abielukogemus ja reis moo-dustavadki romaani reaalelulise tausta.

“Peotäis põrmu” kuulub Waugh’ va-rasemate, koomiliste teoste hulka, ent on nende hulgas kõige tõsisem, balans-seerides tragöödia ja komöödia piiri-mail. Nagu Waugh’ teosed enamasti, kujutab seegi inglise kõrgkihi elu.

Lugu Lastide perekonnastRomaani tegevus keskendub Lastide perekonna ümber – noor, ent vana-moeliselt traditsioonitruu ja oma ine-tusse Hettoni hilisgooti stiilis mõisas-se kiindunud kohmakas maa-aadlik Tony, tema särav abikaasa leedi Brenda ja nende väike poeg John Andrew.

Teose intriigi aluseks on leedi Bren-da armulugu ja abielurikkumine. Bren-da on tüdinud üksluisest maaelust, mis kulgeb Londoni kõrgseltskonnast ja lõ-bustustest eemal, ning armub neile ju-huslikult külla sattunud, jõude elavasse nooresse tühisusse John Beaverisse. Kui Lastide poeg John Andrew saab ja-hil õnnetult surma, jätab Brenda oma mehe lõplikult maha, kolib Londonisse ja soovib lahutust.

Tony on esialgu päri abielu lahuta-ma Brendale soodsatel tingimustel, aga

kui ta mõistab, et temalt tahetakse või-malikult palju raha välja pressida, nii et ta oleks sunnitud oma armastatud Het-toni maha müüma, keeldub ta lahutu-sest ja võtab ette reisi Amazonase-äär-sesse džunglisse. Pärast seiklusrikast teekonda pai-vai indiaanlaste hulgas ja haigestumist jõuab ta hullu eraku härra Toddi juurde, kes ravib ta küll terveks, kuid jätab enda juurde elama ja sun-nib teda kuni surmani endale Dickensi teoseid ette lugema.

Maailmavaatelises plaanis kajastab “Peotäis põrmu” kahe maailmasõja vahelise aja konservatiivse intelligentsi pettumusmeeleolusid. See on konser-vatiivselt positsioonilt antud hinnang väärtuste muutumisele ja väidetavale kõlbelisele allakäigule pärast Esimest maailmasõda.

Waugh’ arvates on Euroopa tsivili-satsioon sündinud kristlusest ja koos kristluse langusega on kaotanud alu-se ka tsivilisatsioon ning maailma on haaranud kaos. Romaanis kujutab seda kristluse-järgset langust sümboolselt Hettoni kloostri renoveerimine ilmali-kuks otstarbeks.

Positiivset kangelast ei ole“Peotäis põrmu” on romaan ilma po-sitiivse kangelaseta. Vahel on selleks peetud Tony Lasti, kellesse kui “pete-tud romantikusse” autor suhtub küll sümpaatiaga, kuid kes on ikkagi sama-sugune langenud ingel nagu ülejäänud

tegelased, ainult maailmavaateliselt pi-sut varasemasse ajastusse kuuluv.

Waugh’ enda sõnul kujutab romaan metslaste kätte sattunud gooti inimest, kusjuures metslased ei ela üksnes Amazonase ääres, vaid ka täiesti tsivi-liseeritud Londonis.

Ka romaani pealtnäha positiivses, tulevikku vaatavas lõpplahenduses pole põhjust näha katarsist pakkuvat tulevikulootust, vaid eriti sarkastilist naeru.

Ehkki maailmavaateliselt mõru-meelne, on naeru ja vaimukat nalja “Peotäies põrmus” ohtrasti.

Hullule härra Toddile Dickensi romaanide ettelugemise stseenid kuu-luvad ilmselt kõige naljakamate hulka 20. sajandi inglise kirjanduses.

Ja nagu inglise koomilise romaani puhul juba tavaks, ei pääse me siingi võrratust inimkoletiste panoptikumist, alates armunäljas Maroko vürstinnast Jenny Abdul Akbarist ja lõpetades pak-su pai-vai indiaanitari Rosaga.

Vaimukas romaan petetud romantikust

Evelyn Waugh. Foto: Douglas Glass

Peotäis põrmuEvelyn WaughInglise keelest Udo Uibo240 lk, kõva köideSari “20. sajandi klassika”

Kuu hele valgusLian HearnInglise keelest tõlkinud Juhan Habicht352 lkkõva köideLummav Otori lugude triloogia viib meid kujuteldavasse kesk-aegsesse Jaapanisse, mille silmipimestavalt kaunil maastikul leiavad aset julmad võimumängud ja kirglikud armastuslood. Käesolevas, kolmandas osas leiab saaga müstilise ja vägivaldse

lõpplahenduse. Kevade lähenedes asuvad Takeo ja Kaede sõjaretkele, et perekon-navaldused tagasi vallutada. Kui nende võit näib juba kindel olevat, lahutatakse armastajad taas ning Takeo peab oma saatusele vastu astudes kogu vapruse kok-ku võtma. Samas sarjas on varem ilmunud “Üle ööbikupõranda” ja “Rohuvoodi asemeks”. Lian Hearn õppis Oxfordi ülikoolis tänapäeva keeli ning on töötanud fi lmikriitikuna ja kultuuritoimetajana. Tema pikaajaline huvi Jaapani vastu tõi kaasa jaapani keele õpingud ja mitmed sõidud Jaapanisse ning viis lõpuks selle raamatusarja kirjutamiseni.

HaldjasõjadHerbie BrennanInglise keelest tõlkinud Liisi Ojamaa256 lkpehme köideHaldjaprints Pyrguse elu satub hädaohtu, kui tal tekib vastas-seis deemonite ja mässuliste haldjatega. Lisaks sepitsetakse int-riige tema isa, Haldjakuninga tapmiseks ja kogu riik on kaose äärel. Tundub, et printsi on võimalik päästa ainult siis, kui saata

ta igivana portaali kasutades inimeste maailma. Paraku ei satu prints sinna, kuhu ta oleks pidanud sattuma. Talle tulevad appi endine pangaröövel ja Henry, kes on iga töö peale meister, ning aitavad tal koju tagasi pöörduda, et ta saaks oma elu ümbritsevad mõistatused lahendada. Rahvusvaheline bestseller “Haldjasõjad” on raamatusarja esimene osa ja sobib hästi igas vanuses fantastika ja mütoloogia austajatele.

Iiri kirjaniku Herbie Brennani raamatuid on avaldatud rohkem kui 15 riigis ja ta on kirjutanud üle 90 raamatu.

Elu numbrid.Iseloom ja saatus numeroloogia valguselRodford BarratInglise keelest tõlkinud Pille Runtal128 lkpehme köideKas teadsite, et teie sünnikuupäev ja nimi sisaldavad mõju-

kaid numbreid, mis võivad heita valgust teie saatusele? Üheskoos on nad võt-meks, mis avab teie tõelise loomuse ja eluviisi ning paljastab, mida toob tulevik. Numeroloogia kaudu avalduvad teie motivatsioon ja anded, samuti see, milline paistate teiste inimeste silmis. Numeroloogia näitab ära iga päeva suundumuse: mis toimub, mis on toimunud ja mispärast. See annab aimu ka sellest, mis on tulemas. Numbrite keel aitab parandada elu kvaliteeti vaimsel, emotsionaalsel, intellektuaalsel ja materiaalsel tasandil.

Raamatus toodud juhiste järgi võite koostada omaenda või kellegi teise nume-roloogilise kaardi. See on üks lihtsamini õpitavaid metafüüsilisi süsteeme.

Lõbusad lood loomaaiast Siil Felix ja sekelduste sügis Leelo TungalPildid joonistanud Regina Lukk-Toompere112 lk, kõva köideLeelo Tungla ja Regina Lukk-Toompere koostöös on nüüd lasteni jõudnud juba kolm lugu siil Felixist ja tema seiklustest loomaaias: “Siil Felix ja päkapliks Kerli”, “Siil Felix ja krimi-

naalne loomaaed” ja “Siil Felix ja sekelduste sügis”. Tegemist on igati toreda looga, mille peategelaseks on noor siil, kes satub jä-

neste puuri ja saabki endale kasuvanemateks endast väga heal arvamusel oleva isajänes Alberti ja tunduvalt arukama ja maailma asjadest rohkem jagava ema-jänes Inese. Just tema paneb ka siilile nime Felix, mis tähendab ladina keeles õn-nelik. Võib ka öelda, et siilil on jäneste juures üsnagi õnnelik lapsepõlv, kuid see saab ükskord läbi ja raamatu kangelasel tuleb minna esialgu loomaaeda ja hiljem juba laiemat maailma avastama. Ja ega see loomaaedki nii ohutu paik ole, sest keegi tegutseb ööpimeduse varjus ja külvab loomaaia asukate hinge hirmu. Pärast tutvumist lõviperega õnnestub siilil mõistatus lahendada ja kurjategija saadakse kätte. Seikluste käigus aga avastab Felix endas ootamatu luuleande ning see kulub talle hiljem marjaks ära, kui elu ta eksinud päkapliks Kerliga kokku viib.

Seni viimases raamatus “Siil Felix ja sekelduste sügis” viivad sekeldused Felixi loomaaiast välja ning tal tuleb tegemist teha üsna pahatahtlike inimeste ja koerte-ga. Millega need sündmused lõpevad, saab iga lugeja teada juba raamatust.

Kõigi nende raamatute puhul tuleks kindlasti esile tõsta kunstniku panust. Regina Lukk-Toompere on valinud igale raamatule eri tonaalsuse. Kui jõulujutt on toredates punastes toonides, siis loomaaia kriminaalseid sündmusi kirjeldavas raamatus valitsevad öised sinakad värvid. “Sekelduste sügise” ruuged sügisvärvid on aga äratuntavad juba raamatu kaanepildil.

Krista Kaer

ilmunud

www.varrak.ee

4 2(2) 19. jaanuar 2006 KOOLIBRI ilmunud

Saksa-eesti fraseo-loogiasõna-raamat Rita Tasa592 lkkõva köideFraseologismid on iga keele ilmekaim

sõnavara osa. Need on püsivad ning tervikliku tähendusega, tavaliselt piltli-kud sõnaühendid, nagu idioomid, pü-sivõrdlused, piltlikud liitsõnad vms.

Selle sõnaraamatu eesmärgiks on tutvustada saksa fraseoloogiat (esita-tud on üle 8000 keelendi), seejuures on piirdutud väljenditega, mida tuntakse kõigis saksa keelt kõnelevates maades.

Sõnaraamatus on esikohale paigu-tatud saksa fraseologismid rühmitatud keskse sõna ehk tuumsõna järgi, mis on ühtlasi märksõnaks. Märksõnad on järjestatud alfabeetiliselt.

Et aidata sõnaraamatu kasutajat teda huvitavate eesti fraseologismide leidmisel, on need koondatud sõna-raamatu lõppu paigutatud indeksis-se. Kõigile saksa keele huvilistele, kes soovivad oma keelt rikastada ja elav-dada.

Klassi ja lavaleNäidendivalimikKoostajad Viivi Maanso, Merike Vardja, Kaider Vardja352 lkpehme köide

Mängitagu kus tahes – ikka on vaja näitlemisvara, mida tundub alati nap-pivat. Ehk suudab praegune valimik näidendipõuda pisut leevendada.

Teadlik mängimine algab tutvumi-sest näidendi tekstiga – dialoogivormis kirjandusteosega. Seda on mõnevõrra raskem lugeda kui proosateksti.

Näidendis puuduvad enamasti ta-gasivaated, ulatuslikud olustiku-, tege-laste välimuse jm kirjeldused. Kujutlu-se loovad põgusad remargid.

Tegelaste mõttemaailma ja iseloo-muga tutvutakse nende käitumise, eelkõige kõne kaudu. Tegelaskõne on tihti katkendlik, kõike ei öelda lõpuni välja.

Nii nõuab draamavorm lugemisel enam süvenemist, tähelepanelikkust ja kaasamõtlemist kui proosa, kuid või-maldab samas erisuguseid tõlgendusi ning avarat fantaasialendu.

Valimiku näidendid:Mihkel Ulman “Kohkumatud lapsehoidjad”Mihkel Ulman “Peeglimeister”Ain Kaalep “Roosalinde saatus”Rain Mikser “Viimased gröönid”Rain Mikser “Gagarinid”Peeter Sauter “Lõvi ei söö ingleid”Maia Punak “Kõnelused”Tom Lykos, Stefan Nantsou “Kivid”Merle Karusoo “Laste riskiretk”Juhani Püttsepp “Kärt”Ave Alavainu “Rong katusel”Urmas Lennuk “Liivakellade parandaja”Triin Sinissaar “Elisabethi lugu”Valter Uusberg “Vaim” (Mart Kivastiku järgi)Urmas Lennuk “Boob teab”

Viivi Maanso, Merike Vardja, Kaider Vardja, koostajad

Karel Viotti“Vahva raamatu” toimetaja

“Euroopa kauneimate mui-naslugude” ligi kahesajal leheküljel on seitsme rii-gi kümme muinasjuttu.

Ma ei oska teile küll öelda, mille põhjal just selline valik tehti, aga ilm-selt mingitele statistilistele näitajatele tuginedes on need lood kauneimad ja ka tuntuimad kogu Euroopas.

Tegelikult ei ole aga valikupõhi-mõtted eriti olulised, sest sõltumata päritolust on kõikide nende muinasjut-tude ülesanne ja eesmärk rõõmustada lugejat või väiksemate laste puhul ka kuulajat. Sellega tulevad need muinas-jutud kenasti toime.

Selline paks raamat on köidetud kõvade kaante vahele ja nagu muinas-juttude puhul kohane, on “Euroopa kauneimad muinaslood” illustreeri-tud kaunite joonistustega, mis saa-davad lugejat läbi kõikide ohtude ja katsumuste, mida kogevad muinas-lugude kangelased. Esikaant ehib aga konn-tsaaritar samanimelisest Vene muinasjutust.

Raamatu tagakaanel on toodud järgmine iseloomustus nii muinasjut-tudele üldse kui ka sellele konkreetse-le raamatule: “Muinasjutud sünnivad, õitsevad, rõõmustavad inimeste meeli maailma igas nurgas. Nad on nagu fantaasia, iidse rahvatarkuse, õigluse ja värskete tunnete voog, mis aja jooksul ei ähmastu.

Raamatust saab lugeda kõige kau-nimaid ja tähendusrikkamaid muinas-jutte Euroopa muinaslugude ammen-damatust varasalvest.

Kümne muinasloo hulgas on Itaa-lia, Rootsi, Prantsuse, Hispaania, Vene, Saksa, Soome kõige tuntumad ja ar-mastatumad muinasjutud.”

Itaalia ja Saksamaa suurest muinas-jutuvaramust on sellesse raamatusse mahtunud kaks lugu, teised maad on esindatud ühega.

Päritolumaast olenemata ühendab kõiki muinasjutte nendes peituv mo-raal, mille sõnum on ilus ja lihtne: hea-dusega saavutatakse alati rohkem kui kurjusega, tarkus võidab alati rumalu-se, ja kes otsib, see leiab.

Olgu see siis nõiutud loss Rootsi samanimelisest muinasloost, kaunis kaasa Hispaania muinasjutust “Kolm apelsini” või õnnelik ja õpetlik lõpp kõikides nendes lugudes.

Oma kogemustest muinasjuttude-ga tean, et muljed, uudsus ja põnevus nendes lugudes on visad hääbuma.

Nii on ikka huvitav lugeda juba mitmeid kordi loetud ja tegelikult juba pähekulunud lugusid.

Ja peaaegu samasuguse õhinaga nagu lapsepõlves lugesin ma läbi ka need kümme lugu, mõtlemata sellele, milliselt maalt need lood pärinevad ja kes nad välja mõtles. Puhas lugemise nauding ja kaasahaarav lugu oli see, mis mind köitis.

Ja ilmselt loen ma ka edaspidi neid ja paljusid teisi muinasjutte, sest nendes on kergus ja äratundmisrõõm, mida tänapäeva kiiresti liikuvas maailmas on üha raskem leida ja kinni hoida.

Aga need muinasjutud on mida-gi sellist, mis on läbi aegade jäänud just selliseks, nagu nad olema peavad – ideaalse maailma peegelpildid.

Võluvadmuinasjutud

Täna räägime Briti saartestTiiu-Mai Loko

“Let us Explore the British Isles” on koostatud gümnaasiumiklassides valik-aine “Suurbritannia maalugu” õpeta-miseks või inglise keele tundide täien-davaks materjaliks.

Et peatükid kajastavad Briti saari küllaltki mitmekülgselt, on see raamat ka teatmeteos inglise keele ja kultuuri-ga tegelevatele inimestele, sest annab rohkem kui tavapärane turismiteat-mik, mis kirjeldab esmajoones vaata-misväärsusi.

Raamatus käsitletakse järgmisi tee-masid:

• Briti saared, Suurbritannia ajalu-gu; parlament, valitsus ja poliitilised parteid; monarhia;

• kaasaegne Suurbritannia; briti aasta: pühad, üritused, festivalid;

• isikud ja kohad, mida peaksime

teadma (10 kõigi aegade kuulsaimat

britti ja UNESCO maailma kultuuripä-randi objektid Suurbritannias);

• Ühendatud Kuningriik, London, Inglismaa, Šotimaa, Wales, Põhja-Iiri-maa, Iiri Vabariik;

• Suurbritannia ja Eesti kontaktid; nõuanded neile, kes kavatsevad sõita Suurbritanniasse.

Õppurile on kindlasti kasulikud iga peatüki lõpus olevad vestlust arenda-vad küsimused, mis on koostatud briti-eesti võrdluse põhimõttel iga eluvald-konna kohta. Need aitavad paremini aru saada saareriigi probleemidest, aga teinekord ka paremini mõista seda, mis toimub Eestis.

Raamat on illustreeritud paljude fotodega, enamik neist pärineb autori isiklikust kogust.

Loodetavasti mõjub tujutõstvalt väike kujunduslik element – lambake William Woolly, mis sümboliseerib kenasti kõiki Briti saari ja juhib lugejat

humoorikalt läbi kogu raamatu, öeldes vahel ise vaimukaid asju, vahel tsiteeri-des teisi tähtsaid tegelasi.

Raamatu juurde kuuluv CD sisaldab kuulamismaterjali: hümne, katkendeid kuninganna ja kuulsate poliitikute kõ-nedest, luuletusi ja laule, lühikesi tekste walesi, iiri ja šoti gaeli keeltes, lisaks iiri ja šoti laule eestlaste esituses.

Raamatule oli raske nii-öelda joont alla tõmmata, aga ühel kaunil detsemb-rikuu hommikul tuli seda siiski teha.

Elu aga ei peatu ja sündmused aina lisanduvad.

Niisiis jõudis raamatu kaante vahele veel näiteks uudis samasooliste abielu-de legaliseerimisest, kuid konservatii-vide partei uue liidri David Cameroni nimi jäi paraku välja...

Loodan, et aitan selle raamatuga kas või pisut kaasa eestlaste silmaringi laiendamisele ning brittide ja eestlaste heade suhete süvenemisele.

Käige kindlasti ära Suurbritannias ja Iirimaal, seal on nii palju näha ja avastada.

Let us Explore the British Islesraamat ja CDTiiu-Mai Loko320 lkkõva köide

Euroopa kauneimad muinasloodTõlkinud Anne Kalling192 lkkõva köide

Kersti Kreismann Apollo sünnipäevanädalal Euroopa kaunimaid muinasjutte ette lugemas. Foto: Vitali Šupenja

www.koolibri.ee

52(2) 19. jaanuar 2006EESTI ENTSÜKLOPEEDIAKIRJASTUS

Kaardiköide kui rahvusatlasHardo Aasmäeväljaande peatoimetaja

Kahtlemata on “Suure maailma atlase” ilmumine Eesti 2005. aasta kirjastamise suursünd-mus, sest tegemist on esimese nii ma-huka eestikeelse atlasega.

“Suur maailma atlas” on “Eesti ent-süklopeedia” kaardiköide. Eelmise kaar-diköite ilmumisest 1989. aastal on juba palju vett merre voolanud ja maailm on selle aja jooksul palju muutunud. Pole enam Nõukogude Liitu ega Ju-goslaaviat, kaks Jeemenit on liitunud ja Etioopiast on eraldunud Eritrea. Kõik need riikide poliitilises ja majandusli-kus olukorras toimunud muutused ka-jastuvad ka käesoleva atlase kaartidel.

Käesolev atlas on tegelikult enam kui “Eesti entsüklopeedia” üks osa, selle kasutusvõimalus on võrratult laiem. Lähitulevikus on ta kahtlemata kasutatav ka rahvusatlasena, sest tema koostamisel on eeskuju võetud maail-mas laialt kasutatavatest rahvusatlas-test. Üldosa käsitleb maailma terviku-na, seal kajastatavad loodus- ja ühis-konnanähtused puudutavad suuremal või vähemal määral ka Eestit ning annavad kõikvõimalikeks võrdlusteks hädatarviliku taustateabe. Seejärel tu-levad maailma erinevate piirkondade kaardid, mille kohta kehtib rahvusat-laste põhimõte: lähipiirkondi kajasta-takse üksikasjalikumalt. Järgneva osa moodustavad Eesti piirkondlikud ja erikaardid.

Kolmanda universaalse rollina kahe eelnimetatu kõrval näevad koos-tajad võimalust kasutada käesolevat atlast võimalikult suures ulatuses Eesti ajaloolise kirjavara mõistmisel. See on seotud maailma kohanimede muutu-misega viimase paarisaja aasta jooksul.

Ümbernimetamised on seotud põ-hiliselt poliitiliste muutustega. Palju on nimemuutusi Aafrika ja Aasia ko-loniaalaladel. Samuti Kesk-Euroopas, kus kaks maailmasõda on piire muut-nud.

Seetõttu on püütud kas kaardil või registris anda ka varasemad nimekujud (Königsberg–Kaliningrad, Wrocław–Breslau, Bratislava–Presburg jne). Kui

atlasest ei saa kätte kõiki varasemaid nimekujusid, siis täiendavat teavet on võimalik saada “Eesti entsüklopeedia” artiklist, kui vastav viide on atlase re-gistris olemas.

Õigupoolest ei ole atlas midagi muud kui teatmeteos, kus teave on väl-jendatud kartograafi liste võtetega. Ole-me atlase registri seostanud entsüklo-peedia köidetes olevate kohanimedega, see põhimõte kajastub ka atlases kasu-tatavas nimekirjutuses.

Üldine nimekirjutus lähtub eelkõi-ge igale rahvale ainuomasest kultuuri-ruumist. Vahetu toponüümiline ruum piirneb enamjaolt etnilise asustusala ja selle lähiümbrusega. Selles kasutatakse sageli omanimesid, nagu Riia, Peterbu-ri ja Pihkva, mis erinevad asukohamaa nimekirjutusest.

Enamik maailma kohanimesid on jõudnud meieni teiste kultuuride kau-du. Kesk-Euroopa kohanimedes on tunda Saksa mõju, maailmameredel Inglise ning endise Vene impeeriumi alal ja Kirde-Hiinas Vene mõju.

Laialdaselt kasutatakse asukoha-maa rahvaste omanimesid. Samas on nimekirjutus teinud XX sajandil läbi olulisi muutusi, eriti seoses impeeriu-mide langemise ja koloniaalsüsteemi lagunemisega. See on toonud kaasa ise-seisvunud rahvaste loomupärase soovi rahvuslike nimekujude üleilmseks ka-sutuselevõtmiseks.

Kuna nimekirjutus on igas kultuu-ris teatavas mõttes traditsioon, siis on tulnud meil leida sobiv viis, kuidas ühi-tada eesti keeles väljakujunenut nime-de algupäraga.

Paraku on algupäraste nimede tar-vituselevõtmisel piirid, eriti sel juhul, kui kasutatakse ladina tähestikust eri-nevat tähestikku.

Arvestades meie kultuuritausta, oleme püüdnud kaartidel anda soome-ugri rahvaste ajaloolise asuala käsitle-misel ka soome-ugri nimekujud. Ole-me omanimede kasutamise põhimõtet rakendanud mitme teisegi sellise rahva – baskide, galeegide, kõmride – nime-de puhul, kellel seni omariiklust ei ole.

Atlase kaartide valiku on teinud geograafi akandidaat Lev Vassiljev, kel-lele kuuluvad meie erilised tänusõnad.

Samuti on heade nõuannetega abiks olnud fi losoofi adoktor Peeter Päll, geograafi akandidaat Ott Kurs ja fi loloogiakandidaat Anu-Reet Hausen-berg. Põhilise osa kaartidest on teinud Läti kaardikirjastus Jana Seta. Eesti piirkondlikud kaardid on valmistanud AS Regio.

“Suur maailma atlas” on esitatud 2005. aasta Eesti Vabariigi teaduspreemia saamiseks geo- ja bioteaduste alal.

Hernetont ErnestiineLeelo Tungal Ülle Meister64 lkkõva köide“Väike hernetont tõstis käe, et päi-

ke ei segaks kaugusse vaatamist, ning uudistas ümbrust. Linde lendas sagi-nal ühe puu otsast teise otsa, mesilased voorisid taru ja remmelgaõite vahet, endal meelõhnast silmad segased peas, taimekesed upitasid end peenardel üha kõrgemale – kõigil oli tuhat tegemist ning keegi ei märganud Ernestiinet. Mingi loom oli otse tema nina all peen-rasse pugenud, nii et mullast paistis veel ainult eluka heleroosa kiilas saba.

“Tere!” hüüdis saba äkki, nii et Er-nestiine lausa võpatas. “Kas pole ilus ilm?”

“Tere!” vastas hernetont viisakalt. “Aga kui sa heast ilmast lugu pead, miks sa siis peenrasse peitu poed, nii et ainult saba vingerdab maa peal?”

“See siin on vaba maa ja igaüks teeb, mis tahab!” vastas saba. Kes on see saba ja mis Ernestiinega edasi juhtub, saab lugeda Leelo Tungla uuest lasteraama-tust.

Raamatus on palju toredaid pilte, mille on joonistanud Ülle Meister.

Abiks tugitooli-sportlasele

15 talvise olümpiaala reeglid ja 18 muud talvist alaKoostanud Vello Lään104 lkkõva köide

Et oleks lihtsam jälgida veebruaris toi-muvaid Torino olümpiamänge, on Eesti Entsüklopeediakirjastus välja andnud raamatu “15 talvise olümpiaala reeglid ja 18 muud talvist ala”.

Raamat tutvustab lugejale lihtsus-tatud käsitluses talispordialade reeg-leid ja puudutab põgusalt ka nende alade ajalugu. Taliolümpial võistel-dakse kuuel suusaalal – murdmaasõi-dus, suusahüpetes, mäesuusatamises, kahevõistluses, laskesuusatamises ja vigursuusatamises – ja neljal uisualal: kiiruisutamises, jäähokis, iluuisutami-ses ja lühirajauisutamises.

Olümpiamängude kavas on ka jää-keegel ehk curling, lumelauasõit ning kolm kelguala: bobisõit, kelgutamine ja skeleton. Kõigi nende 15 taliolüm-piaala kohta leiab raamatust ka selgita-vad illustratsioonid.

Raamatu lõpus on käsitletud ka sel-liseid alasid, mis on korduvalt üritanud olümpiamängudele pääseda: need on jääpurjetamine, suusaorienteerumine, suusabobil ja monosuusal sõit ning tal-vine triatlon.

Lühidalt räägitakse sellistest ala-dest, mida võiks talviti Eestiski har-rastada, nagu luudpall ehk broomball, ringette, jäägolf, lumepolo, joring ja tubing. Põgusalt on juttu talvisest teh-nikaspordist – nii jäärajasõidust (auto-ga ja mootorrattaga) kui ka maastikul mootorkelguga sõitmisest.

Raamat on järg kaks aastat tagasi il-munud teatmeteosele “38 suvise olüm-piaala reeglid”.

Ebeli Nahkur

Möödunud sajand krooniku pilgu läbi“XX sajandi kroonika” on Eesti algu-pärane ajalooraamat, mille kolmas osa jätkab ülevaadet möödunud sajandil Eestis ja maailmas toimunust. Köide hõlmab ajavahemikku 1. november 1961 – 20. jaanuar 1981.

Kui eelmise köite viimaseks täht-sündmuseks jäi Jossif Stalini surnuke-ha Moskvas Punasel väljakul asuvast mausoleumist väljaviimine ja Kremli müüri äärde matmine, siis see köide lõpeb päevaga, kui Ameerika Ühend-riikides vannutati ametisse 40. presi-dent Ronald Reagan, kes kuulutas NSV Liidu “kurjuse impeeriumiks” ja pidas võitlust selle vastu demokraatliku maa-ilma peaeesmärgiks.

Raamat pakub äratundmisrõõmu neile, kes veel 1960. ja 1970. aastaid mäletavad, noorematele tutvustab aga ajastut, mis nende jaoks on juba ajalugu. Nõukogude Liidus oli selle

ajalooperioodi tüvikuks nn Brežnevi seisakuaeg (stagnatsioon), mis järg-nes nn Hruštšovi sulale. Seda ajajärku meenutatakse ka kui Nõukogude Liidu suhtelise heaolu ajastut, seda muidu-gi nõukogude mõõdupuu järgi. Eestis puudutas heaolu tõus eelkõige maa-rahvast, kelle sissetulek oli linnarahva omast paar korda suurem. Eesti tõusis ametlikult registreeritud sissetulekute poolest Nõukogude Liidus esikohale. Muud elatustaseme näitajad, mis ka-jastasid tegelikku tarbimist, olid Eestis samuti Nõukogude Liidu kõrgeimad. Ent siiski jäädi nendega maha kommu-nistliku maailmasüsteemi arenenuma-test riikidest, Lääne-Euroopa maadest rääkimata.

Vene migrantide tulv Eestisse hak-kas vähenema, mille põhjuseks oli sün-divuse vähenemine Venemaal. Selle nii-öelda demograafi lise venestamise

nõrgenemist püüti korvata kultuurilise venestamisega, suurendades vene keele osatähtsust hariduses ja teaduses.

Euroopas otsese sõjalise vastassei-su ärahoidmine viis Nõukogude Liidu bloki ning USA eestvedamisel kujune-nud demokraatialeeri vahelise ülemaa-ilmse rivaliteedi üle kolmandatesse rii-kidesse. Selle ilminguiks olid kaks sõda Lähis-Idas, sõda Vietnamis, sissetung Afganistani ning loendamatu hulk sõdu, riigipöördeid ja poliitilisi mõrvu arengumaades.

Võitlustes kodust kaugemal hakkas tunda andma Nõukogude Liidu üldi-ne mahajäämus. Olles jäänud lootuse-tult iganenud majanduse ekstensiivse arengu mudeli juurde, ei suutnud see sammu pidada lääne tööstusriikidega. Esimeseks hoiatuseks oli kaotus amee-riklastele Kuule jõudmise võidujook-sus, teiseks Nõukogude Liidu elektroo-

nikaalane mahajäämus. Lisaks vilets toitlusolukord ning tarbekaupade ja elamispinna puudus.

Kroonika kolmandas osas on kroo-nik jälginud maailma poliitika-, kul-tuuri- ja spordielu ning kodu- ja välis-Eesti sündmusi, samuti inimeste eluolu, moesuundumusi ja uudiseid. Rohketel fotodel näeb nii tuntud persoone kui ka Eesti tavainimesi.

Eneken Helme

XX sajandi kroonikaEesti ja maailm III osa414 lkkõva köide

Suur maailma atlas288 lkkõva köideÜle 280 erineva kaardi maailma ja Eesti kohta

Esimesena sai Hardo Aasmäelt ettetellitud atlase A&O poest kätte Tiia Aatonen.

ilmunud

www.ene.ee

6 2(2) 19. jaanuar 2006 TEA

Riina Lõhmus

Inga Mangus on populaarsete põ-hikooli vene keele õpikute “Bõstro i veselo” autor. Valmimas on tema esimene õpik gümnaasiumile uuest sarjast “Bõstro i uspešno”, mis eeloleval õppeaastal koolidesse jõuab.

Olite juba tudengipõlves vene keele õpetamise entusiast, hiljem kaitse-site doktoriväitekirja, nüüd õpetate lapsi ja täiskasvanuid, juhite Puškini keelekeskust ja jätkate eesti koolide-le uue põlvkonna vene keele õpikute koostamist ja täiendamist. Mille poolest on teie õpikud innovaa-tilised, nii et haridusametnikud neid esialgu isegi tunnustada ei tahtnud?Vene keelel on eesti koolis olnud kaua aega kummaline “lähivõõrkeele” staa-tus, isegi praegu ei arvestata vene keele õppimise eest võõrkeele ainepunkte. Õpikud olid rasked, grammatika vene-keelne. Kuidas sa aga õpid grammati-kat keeles, mida üldse ei oska.

Minu õpikute ülesehitus tugineb mu teadustööle ja kõige olulisem uuen-dus ongi see, et tõin kooli vene keele kui võõrkeele õpetamise meetodid, mida seni kasutati küll kursustel, mit-te aga koolis. Minu õpikute dialoogid, sõnavara, vestlusteemad ja harjutused lähtuvad praktilise suhtlemise vajadus-test. Lisasin õpikutesse ka kultuurieri-nevuste koloriiti ja huumorit, et lõbu-sam õppida oleks.

Nagu igal õpetajal, nii on ka igal õpilasel oma isikupärane viis võõrkee-lele läheneda ning selle arvestamine on õpiku koostamise tähtis põhimõte. Uues gümnaasiumiõpikus lisandub kõnekeelele põhjalikum vene kultuuri tutvustus.

Kord näitasin koolitunnis üht vana postkaarti kuulsa vene balletipaariga ja küsisin, mis maja see nende taus-taks küll on. Mitte keegi ei tundnud pildilt ära Suurt Teatrit ja need olid gümnaasiumi lõpuklassi lapsed! See

on obidno, tegu pole ju ainult vene kultuuriga, vaid osaga maailma kõrg-kultuurist.

Kas vene keelel on Eesti ühiskonnas praegu head või kehvad ajad? 1990ndate alguses hakati Eesti kooli-des vene keele tundide arvu vähenda-ma, mõnes koolis loobuti vene keelest täiesti, ja nii läks kümme aastat. Üles on kasvanud terve põlvkond eestlasi, tänased 20–30-aastased, kes ei oska üldse vene keelt.

Ma näen neid Puškini keelekes-kuse kursustel ja tean, kui hädas nad tegelikult on. Sest teadlikumates vene peredes suunatakse lapsi koolis eesti keelt õppima ja võetakse vajadusel li-satunde.

Eesti ärijuhid peavad tähtsaks, et töötajad valdaksid oma vene klientide ja äripartnerite keelt ning eelistavad-ki tööturul eestlastele üha sagedamini vene noori, kes oskavad suurepäraselt eesti ja inglise keelt ning lisaks valda-vad vabalt ka vene keelt.

Mul on tunne, et Eesti keelepolii-tika pole olnud piisavalt läbimõeldud, sest kui soov oli vene keele mõju Ees-ti ühiskonnas vähendada, siis välja on kukkunud nii, et kannatab hoopis eesti noorte konkurentsivõime.

Kuidas on vene keele käekäik Eestis teie karjääri mõjutanud?Huvi langus vene keele vastu sattus just sellele ajale, kui mina tööle asusin. Pal-jud mu ülikoolikaaslased, eestlastest vene fi loloogid, vahetasid nii-öelda värvi ja hakkasid kirjutama eesti kee-le õpikuid venelastele, vene koolidele, sest see tõi rohkem leiba lauale.

Mina aga otsustasin minna täis-pangale ja jätkasin sellega, milleks olin valmistunud kogu elu – vene keele kui võõrkeele õpetamisega – , ja siirdusin Moskvasse aspirantuuri.

Küllap pidasid kolleegid mind too-na päris ullikeseks, sest kõigile tundus, et kohe sureb vene keele õpetamine Eestis välja. Õnneks on vene keel prae-

guseks koolides tublisti populaarsust kogunud ja võitleb võrdväärse koha eest Eestis õpetatavate võõrkeelte seas.

Olete sündinud Tallinnas, õpikute kirjutamise pisiku saite emalt, kes ja-gas samuti aega loengute ja kirjatöö vahel.

Teie abikaasa on nii Eestis kui maailmas tunnustatud Cervantese uurija, põline moskvalane, kes Eesti elust vahel tüdinuna Venemaale teie sõnade kohaselt nostalgiakomandee-ringule sõidab, aga sealt üsna ruttu ja rõõmsalt jälle tagasi pöördub.

Teil on kaks koolieas tütart, kes on nii eesti kui vene päritolu. Kui ras-ke oli teie kodus kaaviar, vene pliinid ja mulgikapsad kokku sobitada? Te-gelikult tahaksin teada, millised olid teie valikud tütarde haridustee üle otsustades.Mulgikapsaste ja verivorstiga on küll nii, et kui meie naispere eesti toitudel hea maitsta laseb, ei vaata abikaasa meie poolegi. Lööme kõik Eesti elus igati kaasa, köögis oleme aga ehtne vene perekond.

Olen muide väga hea kokk ja tütre 7. sünnipäevaks ei pannud ma tordile mitte seitset küünalt, vaid valmistasin ühe küünla juurde seitse erinevat torti, üks keerulisem kui teine.

Aga tütarde haridusteed kavanda-des pidime tegema tõesti raskeid otsu-seid. Arutlesime nii, et kui tahame oma lapsi tulevikus näha kõrgelt haritud inimestena Eestis, peavad nad täiusliku eestikeelse hariduse saama.

Lisaks õpivad nad vene keelt Vene-maa kooliprogrammi järgi. Kuigi nad oskavad igapäevastel teemadel vene keeles lobiseda nagu päris vene tüdru-kud, poleks see venekeelses keskkonnas kõrgtasemel toimetulemiseks piisav.

Praegu oleme kindlustanud, et nad saavad täiskasvanuna ise otsustada, mida edasi teha.

Mul on kindel usk, et hea keeleos-kus aitab toime tulla igaühel, igal pool ja igal ajal.

Vene keel on jälle moes

Filoloogiadoktor Inga Mangus teab, et vene keelt tuleb õpetada kui võõrkeelt.

Kas TEAte?

Heljo Männi ja kõikide laste sõbral Mõmmil on tänavu tähtis sünnipäev. Kui vanaks Mõmmi saab?

Vastused saatke info@tea.ee või TEA Kirjastuse aadressile (10118 Tal-linn Liivalaia 28). Õigesti vastanute vahel loositakse 25. jaanuaril välja viis “Pere terviseentsüklopeediat”. Võitjad avaldatakse TEA koduleheküljel.

Õiged vastused “Kas TEAte?” det-sembrikuu küsimustele: 1) Pildil on paeluss. 2) 25 tonni paberit kulus “Pere terviseentsüklopeedia” trükkimiseks.

ilmunud

Esimeste entsüklopeediaIan HarrisonTõlkinud Ene Laur ja Pille Runtal288 lkkõva köide

“Esimeste entsüklopeedia” on maiuspa-la nii otseses kui kaudses mõttes. Selle lugemist võib vabalt võrrelda elegantse magustoidu nautimisega meeldiva me-nüü krooniks.

Raamatu kümme peatükki servee-rivad maitsekas valikus, mõnusas sõ-nastuses ning hõrgutava pildimaterjali-ga lugusid, teadmistekilde ja kronoloo-giat enam kui sajast meid ümbritsevast igapäevasest asjast, mille olemasoluga oleme sedavõrd harjunud, et ei pruugi enam mõeldagi, et neil asjadel on ol-nud oma algus ja algatajad.

See on raamat esimestest ja eestve-dajatest, olgu tegu transpordi, teaduse, riigivalitsemise, söögi-joogi, kauban-duse, meelelahutuse, teaduse, seaduste või spordiga.

Raamatu koostaja Ian Harrison on töötanud mitmel alal ajakirjandusest akadeemiliste ametiteni, seepärast on

tema vaatenurk usaldusväärne ja intel-ligentne.

Ta kirjutab lugejale, kellel on loo-mulik huvi ümbritseva maailma ja selles elanud ning tegutsenud nutikate inimeste ning saavutuste vastu.

Neil, kes otsivad hulle rekordeid või jaburaid ettevõtmisi, tuleb tõenäoliselt pettuda. Ka pole raamatus sisalduvad teadmised kohustuslike killast.

See on raamat rõõmsalt uudishi-mulikule lugejale, kelle tundeid ei riiva lood loomasoolest valmistatud kon-doomidest või hiina hambaarstidest, kes harjutasid hammaste väljatõmba-mist päris tavalise laua sisse löödud naelte peal.

See on raamat lugejale, kellele pa-kub lusti teada saada, kus ja kuidas esimest korda mängiti golfi , mõisteti õigust, tehti teatrit või limpsiti pulga-jäätist.

Aastalõpu osturalli järel on ehk õpetlik lugeda ka maailma esimestest supermarketitest ja ostukärudest ning neist teadmistest järgmiseks korraks midagi kasulikku kõrva taha panna.

“Esimeste entsüklopeedia” on ka andunud miljonimängija raamat, olgu sündmuspaigaks kas või kodune tugi-tool ja publikuks perering.

Raamatut on maailmas saatnud suur edu.

Kohe pärast ilmumist 2003. aastal tõusis see ingliskeelse teatmekirjandu-se menukite tippu ja populaarsus ei näi raugevat ka paljudesse teistesse keeltes-se tõlgituna.

Komposit-siooniõpetusEve Kärner 96 lkpehme köide

Autor Eve Kärner on kogemustega kunstiõpetaja, kes

on veendunud, et kuigi kunsti mõist-mist ei saa õpetada, toovad teadmised inimesi kunstile lähemale.

Raamat on esmajoones hea õpik ülevaatliku teemakäsitluse, värvikate illustratsioonide ja asjatundlike soovi-tustega nii õpetajale kui ka õpilasele.

Kompositsiooniõpetuse põhimõte-te tundmine on vajalik väga erineva-te erialade inimestele ja seepärast on “Igaühe kunstiõpiku” sarjas ilmunud raamat hariv ja silmaringi arendav pal-judele.

Autori tekst on napp ja mõjub see-tõttu kohati kategooriliseltki. Seda ei maksa peljata.

Iga teemat toetavad ilmekad illust-ratsioonid autorilt endalt või valitud reprod tuntud meistritelt.

www.tea.ee

72(2) 19. jaanuar 2006TÄNAPÄEV

Dovlatov kui müüt ja veel midagiTeet Kallas

Varasematel, st kirjanduse jaoks soodsamatel aegadel, oleksin Sergei Dovlatovi “Tsooni” il-mumist eesti keeles Jüri Ojamaa usal-dusväärselt autoritruus tõlkes söan-danud nimetada koguni keskmisest tõsisemaks kirjandussündmuseks. On ju tegemist selle XX sajandi lõpuküm-nendil kuidagi üllatavalt, aga samas ka endastmõistetavalt klassikuks kerki-nud näiliselt lihtsakoelise jutupajataja ühe olulisema läbimurdeteosega.

Praegu jääb see ilmselt – vähemalt esialgu – sündmuseks suhteliselt väi-kesearvulise kirjandusgurmaanide vennaskonnale. Aga selleski oletuses on selge viga sees: kirjandusele soodsa-matel aegadel oli “Tsooni” ja tegelikult kogu Dovlatovi loomingu legaalne il-mumine omaette raamatuna isegi kir-janiku kodumaal, tema armastatud ko-dulinnas Leningradis täiesti võimatu.

Lugu vangide riigist1970. aastatel kirjutatud jutustus (või siiski ehk romaan? – proosa žanripuh-tus polnud Dovlatovi jaoks kunagi es-maprobleem, tema pajatas oma lugusid väljaspool kaanoneid – nii, nagu need välja kukkusid) ilmus esmakordselt raamatuna juba pärast kirjaniku emig-reerumist USA-sse 1982. aastal. Selge see, miks “Tsoon” jäi Nõukogude Lii-dus ilmumata.

See on tõene lugu vangilaagrist vangivalvuri silma läbi. 1962–1965 teenis noor Dovlatov armeeaega Komi ANSV-s vangilaagri valveteenistu-ses. See oli lugu vangide riigist – mis sellest, et ühed olid ühel, teised teisel pool okastraati. Sulaajastu oli selja taha

jäänud, nüri brežnevlik stagnatsioon ahendas aasta-aastalt kirjanduse tege-vusvälju. Dovlatovi andele polnud sel ahtal mänguplatsil kohta ette nähtud.

Ent jätkem “Tsooni” avastamine lugejatele. Nii palju vaid teed juhatava pisiintriigina, et lugu algab eesti mehe Kalju Pahapilli looga, kes algul väidab,

et eestlane peab elama Eestis, hiljem aga, et hoopis Kanadas.

Dovlatov TallinnasAastatel 1974–1976 elas Dovlatov Tal-linnas. Teenis leivaraha ajalehetööga (tekstide vorpimisega, nagu ta ise iro-niseeris) vägagi punaparteilises Sovets-

kaja Estonijas, elas kusagil Kalamaja kandis agulimajas ja kirjutas seal oma jutte. Kui ta parajasti pidu ei pannud. Alkohol oli ta probleem ja ta saatus nagu tuhandetel teistel loojatel. Pea-le selle lootis ta kirjastuses Eesti Raa-mat välja anda oma esimest legaalset raamatut, protsess oli talle tükk aega küllalt lootustandev, aga ilmumata see raamat jäigi.

Kirutud ja armastatudEesti-perioodist pärineb Dovlatovil terve hulk jutte, mingi osa neist hiljem ka eesti keeles ilmunud. Erinevalt pai-guti traagilise, paiguti koomilise, lausa läbivalt aga vihaselt ausa ja selge “Tsoo-ni” tõelähedusest esindab aga Eesti-tsükkel juba Dovlatovi seda proosat, mille pärast teda ehk kõige rohkem ar-mastatakse, aga ka kirutakse.

Need on vabalt voolavad, kohati suisa baroksed pajatused, kus kumma-lises sünteesis põimuvad vastuvaidle-matu faktitõde ja uljas, kohati peaaegu süüdimatu luiskamine.

Viimane sarnaneb sageli pidurid kaotanud auto allamäge kihutamisega. Mis lust on meilgi lugeda, kuidas aja-kirjanikust autor sõitis külla kuulsale lüpsjale Leida Peipsile, et kirjutada tema eest kiri Leonid Brežnevile – aga rongisõit Tallinnast Paidesse toimub kupeevagunis ja kestab mitu konjaki-küllast päeva!

Lisagem sorava jutustajatalendi ja lihtsa keelekasutuse, tulemuseks saa-me lummavalt ühemõttelise reportaaži jaburast riigist ja absurdsest ajast. Nii pole midagi imestada, et impeeriumi lagunedes tuli Dovlatovi proosa ookea-ni tagant tema kodumaale tagasi.

Samas tahan toonitada, et Sergei Dovlatovi proosa pole liiga kuri. Ta ei

osanudki seda olla. Ta oli selleks liialt suur epikuurlane.

Ta elas keset absurdi, mängis selles kaasa, ironiseeris viinapitsi taga istuva köögidissidendina nii impeeriumi üle kui ka iseenda üle impeeriumis.

Päriskuulsus ja müütKolossina mureneva impeeriumi ime-likud absurdid jäid ta põhiteemaks ka New Yorgis. Selle lõplikku kokkukuk-kumist ta ei näinudki.

Temale antud aeg sai enne otsa. See mahtus verstapostide 1941–1990 vahele.

Õige pisut sai terve elu tõsiseltvõe-tavaks päriskirjanikuks saada ihanud elurõõmus-elukurb lehemees Sergei Dovlatov nautida ka päriskuulsuse ma-gusmõrkjaid vilju.

Päriskuulsus ja müüt tulid juba pä-rast. Nüüdseks on selge, et Dovlatov on üks vene kirjanduse fi rmamärke XX sajandi viimasest veerandist. Müüt või mitte, päris selge pole siiani ju seegi, miks just tema?

Miks just ta näiliselt lihtsad pajatu-sed ja luiskelood, aga mitte näiteks see või too või kolmas?

Miski jääbki ilmselt saladuseks. Teatav saladus, või siis seletamatus, nagu teame, käib aga tõeliselt suurega alati kaasas.

Vaikus saab värvideks1955–2005Jaan Kaplinski120 lkpehme köideKujundanud Kalli Kalde

Kui kirjanik tunneb end olevat jõudnud verstapostini, sünnib sageli teos, mis võtab kokku tema senise loomingu.

Luuletaja puhul võib selleks teoseks olla valikkogu, Jaan Kaplinski puhul äsja ilmunud “Vaikus saab värvideks”. Luulevalimik, mis ehk pigem tähistab nominaalset kui reaalset verstaposti, nimelt kirjaniku 50-aastase loome- ja 65-aastase elutee täitumist.

Viie aasta eest ilmunud kapitaalsest valiküllitisest “Kirjutatud” on käesolev kogu pehmem nii käsitsetavuse kui kä-sitletavuse poolest. Kaasatud on uut ja eelmisest valikust väljajäänut.

Luulekogu “Vaikus saab värvideks” sisaldab tipmisi fragmente Kaplinski luule kesksest ideest: eri meeltega ko-getav vastandite maailm on siiski ainu-line harmooniliselt tunnetatav tervik.

Või nagu kriitikud seda juba kaunilt on sõnastanud: Kaplinski luule õpetab meid nägema liivateras maailma ja vee-piisas ookeani.

Olavi Teppan

LinnudJonathanElphick, John WoodwardInglise keelest tõlkinud Kai Vare, kohandanud Eerik Leibak224 lkpehme köideneljavärvitrükk

Taskuformaadis teatmik tutvustab 320 Euroopa linnuliiki. Nad on jagatud kuude lihtsalt eristatavasse rühma: värvulised, mittevärvulised, ranna- ja soolinnud, veelinnud, merelinnud ning röövlinnud.

Igas rühmas on linnud jaotatud sugukondade kaupa, nii et sarnase vä-limusega liigid on koos, et neid oleks lihtsam võrrelda. Kõigi lindude kohta on olemas nii kvaliteetne lähifoto kui ka joonistus, et neid oleks looduses kergem raamatu järgi kindlaks teha.

Tekstidele on lisatud levikukaardid ja juhised, mille järgi eristada kindlat lindu teistest sarnastest isenditest. Välja on toodud ka vana- ja noorlinnu ning sulestike erinevused.

Raamat on kohandatud Eesti olu-dele ning sobib nii nendele, kes linde veel väga hästi ei tunne, kui ka edasi-jõudnutele.

Tauno Vahter

500 kuulsamat kaubamärkiAdidasest Yamahani Tory CzartowskiTõlkinud Katrin Linask416 lkkõva köide

Kaubamärgid ümbritsevad meid kõik-jal ja seetõttu on hea teada, mis peitub sügavamal nende nime taga.

Teatmeteoses on 500 kõige tuntu-ma kaubamärgi lood. Peale üldandme-te räägitakse fi rmade asutajatest, geo-graafi lisest päritolust, nime tähendu-sest, arengust aastakümnete vältel ning nendega seotud leiutistest ja uuendus-test. Sageli lisab autor artiklile mõne vähetuntud või ootamatu fakti.

Poes seisavad reas Coca-Cola, Kenzo, Sony, Microsoft ja paljud teised kaubamärgid – ühest küljest kui tarbi-mise ülimad sümbolid, teisalt aga on igaühel neist oma huvitav kujunemis-lugu.

Kust on pärit nimi Marlboro? Milli-se tuntud alkohoolse joogi üks kompo-nent on kuivatatud täid? Mida on ühist Nokial ja nugisel ning potentsiravimil Viagra ja Niagara joal? Miks on olemas kaks Budweiseri õlut? Raamatus on ära toodud ka fi rmade logod.

Tauno Vahter

12 tooliIlja Ilf ja Jevgeni PetrovVene keelest tõlkinud Harald Haug416 lkkõva köide“Punane raamat”

Praegu “12 tooli” ladusat teksti lugedes võib vaevalt arvata, millisel viisil ja kui mitme ümbertegemise järel see sündis.

Kirjutama hakkasid autorid raama-tut 1927. aasta septembri lõpus Petrovi venna, tol ajal juba tuntud kirjaniku Valentin Katajevi õhutusel ning alguses pididki teose kaanel olema kolme autori nimed. Ilf ja Petrov pidid kirjutama teks-ti ja Katajev sellele “meistri käega” viimase lihvi andma.

Aga kui esimene kolmandik valmis, leidis Katajev, et materjal ei vajagi läbi-löögiks tema redigeerimist ega nimega seostamist. 1928. aasta jaanuariks oli teos juba valmis ning hakkas ilmuma kuukirjas 30 Päeva.

Kuid esimeseks raamatuväljaandeks 1929. aastal oli teksti juba põhjalikult ümber tehtud nii autorite kui tsensorite poolt. Ning see protsess jätkus kuni 1938. aastal ilmunud viimase autorite eluajal ilmunud väljaandeni. Pärast seda on alg-variandist peaaegu kolmandiku võrra lühem tekst lõplikuks kuulutatud.

Taolise lõputu lihvimise tulemus on – erinevalt paljudest teistest omasugustest – briljantne ega kaota aktuaalsust vist kunagi.

Nõukaajal oli seda hea lugeda kui nutikat pila Vene värgi aadressil ja tormilis-tel 1990ndate algusaastatel otsekui peegeldust siis toimunust.

Vast kõige ehmatavam on seda aga lugeda tänapäeval, kui autorite geniaalsus inimloomuse totaka ja kasuahne poole kirjeldamisel eriti silma paistab.

Sest eks liigu meie ümber ju kogu aeg mõni häbelik näppaja või inimsööja Ellotška, Benderitest (või enamasti siiski wannabe-Benderitest) rääkimata. Ning küllap luuakse nüüdsama kusagil hämaras tagatoas ka mõni Mõõga ja Saha Liit. Olgem valvsad, seltsimehed!

Mihkel Mõisnik

Briljant, mis ei tuhmu

Tsoon.Vangivalvuri märkmedSergei DovlatovVene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa176 lk“Punane raamat”

Ilf ja Petrov kirjutamishoos.

ilmumas

Sergei Dovlatov ajakirjanikuna Tallinnas. Foto: Faivi Kljutšik

www.tnp.ee

8 2(2) 19. jaanuar 2006 ILOilmunud

Loomade varjatud võimedKarl P. N. ShukerTõlkinud Ruth Ling240 lkkõva köide

Loomariik ja loomade kohati salapä-rane käitumine on inimkonda lumma-nud juba iidsetest aegadest.

Ometigi suhtume teistesse elus-olenditesse üleolevalt, pidades neid justkui ebatäiuslikeks olevusteks, kelle-le on osaks langenud saatus olla meist palju madalamal.

Aga siin me eksime, ja rängalt. Loo-made maailmas, mis on vanem ja pal-ju keerulisem kui meie oma, liiguvad sealsed asukad osavalt ja täiuslikult. Nad on õnnistatud võimsate meelte-ga, mille meie oleme kas kaotanud või mida meil pole kunagi olnudki.

Nüüdisaegne teadus on kummu-tanud hulga kunagisi eksiarvamusi ja väärseletusi näiteks niisuguste saladus-like nähtuste kohta nagu loomade rän-ded, liikide kooselu ja loomade suhtlus, nende tajumisvõime, talveuni, tegutse-mise rütmid, ellujäämine äärmuslikes tingimustes.

Neis valdkondades tehtud avastu-sed on osutunud isegi hämmastava-maks kui endisaegsed müüdid ja väl-jamõeldised. Kuid loomariigis on veel küllalt mõistatusi ja iseäralikke nähtu-si, mis alles ootavad rahuldavat teadus-likku seletust.

Teksti illustreerivad suurepärased värvifotod.

Aforismide raudvaraKoostanud ja Tõlkinud Heiki Raudla ja Ringa Raudla386 lkkõva köide

Ikka ja jälle ilmuvad trükist uued ja uued aforismikogumikud ja enamik neist kaob õige pea kaupluselettidelt. Järelikult vajavad inimesed tänapäeva kiirelt muutuvas maailmas midagi pü-sivat, mille üle järele mõelda.

Aforismid on selleks igati sobili-kud, sest neid võib lugeda igal pool ja igal ajal.

Lend- jõnglasedElvy KalepTõlkinud Raul Kilgas 40 lkpehme köide See iseäralik raa-mat on mõeldud

lugemiseks nii päris väikestele kui ka üsna suurtele.

Eesti esimese naislenduri Elvy Kalepi 70 aasta eest inglise keeles kirja pan-dud ja avaldatud lastelugu lendjõnglas-te seiklustest oli omal ajal Ameerikas nõnda populaarne, et seda müüdi too-na 100 000 eksemplari.

Nüüd esimest korda Eestis ja ees-tikeelsena ilmuvat raamatut täiendab Heiki Raudla täiskasvanuile mõeldud ülevaade raamatu unustatud autori, vapra lenduri ja seikleja ning laste suu-re sõbra kirevast elukäigust.

Ita Serman

Loomad on need, kes võtavad meil käest kinni ja viivad lapse-põlvemaale – muidugi vaid siis, kui me oleme suutelised neile selleks kätt ulatama, sõnas Aleksei Turovski (pildil koos lastega joonistamas), le-hitsedes oma uut raamatut “Sipelgast vaalani”.

Kokku 30 loomaluguKõik selle raamatu 30 loomalugu, üks mõnusam kui teine, pärinevad õigu-poolest Eesti Raadio venekeelsetest saa-detest. “Raadio 4-s oli lastele mõeldud programm “Kuldvõtmeke”, mis kestis mitu aastat,” ütles Turovski ja mee-nutas, kuidas nad Vene Draamateatri näitleja Tatjana Semenjukiga koos tee-masid välja mõtlesid ja siis stuudios vahvaid loomalugusid pajatasid.

“Tanja oli selline tubli sipelgas, kes näiteks peenikese häälega küsis: “Onu Aleks, kuidas on lindudel lood nokka-dega?” Ja mina seletasin, et nokk pole hoopiski ainult nina, vaid et seal on koos nii nina, suu kui ka keel ja lõuad, ainult et hambaid pole, aga see ongi

hea, sest need võivad ju välja kukkuda, eks ole,” teatas Aleksei Turovski väga tõsise näoga.

Nii ehk teisiti – jutukesed olid seda väärt, et vähemasti osagi neist ka trüki-sõnas jäädvustada. Kirjastuse Ilo ette-panekul ilmus raamat mõni aeg tagasi vene keeles, nüüd on see Imbi Tanieli asjatundlikus tõlkes jõudnud lugejani ka eesti keeles.

Tahtmised ei jää tahtmataSipelgast ja vaalast ja veel paljudest vahvatest tegelastest lugedes jääb mul-je, et neil kõigil on midagi väga olulist öelda nii lastele kui ka täiskasvanutele.

“Eks me kõik taha oma hingesopi-kestes vahel tagasi neid hetki, kus oleks midagi hästi magusat, oleks lusti ja lõbu ja pauku,” arutles Aleksei Turovski. “Ehk nagu kunagi ütles mu nelja-aas-tane poeg: “See on õudne, kui tahtmine jääb tahtmata ja täitmata.” Loomulikult oli tal õigus!”

Kõige parema võimaluse hetkeks oma nina laste maailma pista anna-vadki loomad. “Ja sellepärast ei olegi see raamat ainult lastele,” kinnitas Tu-rovski.

Ta lisas, et mis seal salata: eks loo-

madega ole päris tihti meeldivam lä-vida kui mõne inimesega. “Loomaga suhtlemine ei saa kunagi olla poolik: sa pead olema tema päralt. Kui sa lähed oma koeraga välja, kuulatad ja hais-tad koos temaga maailma ja muidugi vahetad temaga muljeid, siis on sinu loomake osa sinust ja sina oled osa temast. Aga kui paljude täiskasvanud inimestega sa niimoodi suhtled?” küsis Turovski. “Ma arvan, et kui inimesed omavahel suhtleksid samamoodi, võiks meil sõpru olla hoopis rohkem. Kuigi päris kindlasti ei ole see lihtne.”

Millisena näeb loom inimest?Zooloogi ja loomasõbrana tunneb Tu-rovski oma parimaid tuttavaid läbi ja lõhki. Sellest kõnelevad ka tema enda nii kujukad illustratsioonid, kõnelevad kõigi lookeste ülitabavad pealkirjad.

Ent kas vahel tasuks mõelda hoopis sellest, millisena loom näeb inimest?

“Minu jaoks on see esmatähtis kü-simus!” tunnistas Turovski. “Kas ma olen naaber, pereliige, ülemuse või allu-va moodi tegelane... Meil on loomaaias kolm šimpansit, igaühel oma tempera-ment ja iseloom. Ja ma arvan, et neist ühele olen hea sõber, teisele semuke,

kolmandale vaat et suur-suur lootus, kellega lävides saab ta endale teiste loo-made silmis austust juurde. Aga neid asju tuleb tingimata arvesse võtta!”

Huvitavad loomadNiisiis ongi iga loomaliik tema hin-nangul väärt vähemasti sama palju huvi, tähelepanu ja austust nagu ini-mene. “Kui sa suhtud loomadesse just nii, siis näed, kui vähe sa nendest te-gelikult tead. Ja kui palju on võimalik veel õppida, välja selgitada. Kui palju põnevat on maailmas veel ees oota-mas – minul, kes ma olen elust nii tüdinud, sest ma arvasin, et ma kõike juba tean,” muheles Turovski. “Ja kui sa haarad oma lugejatest sõbrad kaasa, et neile kõigest sellest rääkida, siis on see üks äraütlemata mõnus tunne.”

Koos loomadega lapsepõlvemaal

Ettevõtluse alusedMonika Pramann Salu152 lkpehme köide Majandusteaduste doktori, 12-aastase tippjuhikogemuse-

ga Monika Pramann Salu õpik-käsiraa-mat on hea vahend kompaktse ülevaate ning esmase praktilise teabe saamiseks ettevõtluse vallas.

Raamatu esimese osa kuuest peatü-kist saab lugeja vastused kuuekümnele küsimusele ettevõtluse aluste ning toi-mimise põhimõtete kohta.

Teine osa sisaldab praktilisi ettevõt-lusnäiteid elust enesest. Autorile andsid intervjuu oma kogemustest ettevõtluse alustamise ja edasise äritegevuse kohta inimesed meie keskelt. Lisaks ärilugu-dele on ära toodud ka peamiste ette-võtluse korraldamiseks vajalike doku-mentide näidisvariandid.

Lisad sisaldavad täiendavat infor-matsiooni, mida ettevõtjaks õppijal on kasulik teada: litsentseeritavad tege-vusalad ja vastavad õigusaktid, teave erialaliitudest Eestis jm.

Sipelgast vaalaniAleksei TurovskiTõlkinud Imbi Taniel144 lkkõva köide

Me seomeKoostanud Kärt Ojavee95 lkpehme köide

Küllap on mingil hetkel iga naine (ja miks mitte ka mees?) tundnud end mõnd kaunist rätikut või salli kaela ümber sobitades üsna nõutuna.

Nüüd on tal võimalus pisut ker-gemalt hingata: tasub vaid kätte võtta kirjastuses Ilo ilmunud praktiline kin-keraamat “Me seome”.

Kaunilt kujundatud raamat on õpetlik mitmes mõttes: kõigepealt an-nab ta kokkuvõtliku ülevaate sallide ja nende kandmise ajaloost ning seejärel õpetab, kuidas salle kõige lihtsamal moel siduda, ja pakub võimalusi nende sõlmimiseks.

Kui seda raamatut kiiresti lehitseda, hakkavad kõigepealt silma lihtsaimad sidumis- ja mähkimisviisid. Süvenedes leiab aga iga huviline ka keerulisemat ja põnevamat. Rääkimata sellest, et ala-ti jääb ju võimalus sallide sidumise vii-se ise julgesti täiendada ning neid teiste materjalidega katsetada.

Niisiis peaks “Me seome” leidma koha iga endast ja oma välimusest lugu

pidava daami aksessuaaride kõrval. Ent mitte ainult: päris kindlasti hakkab see trükis silma neilegi, kes peale praktilis-te oskuste vajavad ka kunstilist taset.

Pealegi on raamatukesel üks lisa-väärtus veel: kui selle lehekülgi sõrme-de vahelt kiiresti läbi lasta, tekib tunne, nagu jälgiks multifi lmi. Niisuguse vi-siooni tekitavad leht-lehelt täienevad ja muutuvad kujundid.

See omanäoline raamat on nelja noore kunstniku koostöö tulemus. Nad kõik on oma teadmised ja oskused saa-nud Eesti Kunstiakadeemiast. Raamatu

on koostanud tekstiilieriala magistrant Kärt Ojavee. Fotod tegi fotoeriala lõpe-tanud Anu Vahtra, joonistused graafi k Helin Tikerpuu. Kujunduse autor on graafi line disainer Aadam Kaarma. Noortele kunstnikele (Aadam Kaarma välja arvatud) oli see esimene töö raa-matuga.

“Visuaalne luuleraamat,” hindab Kärt Ojavee tulemust. Tegijad kinnita-vad, et tegu oli igati põneva väljakutse-ga ja et ühiste otsingute tulemusena jäi mõnigi idee veel tagavaraks.

Ita Serman

Sall võib muuta välimust ilmunud

www.ilo.ee