239

Eesti rahvamuusikalaserplaadiantoloogia keskendubregilaulule

Eesti rahvamuusika antoloogia = Anthology of EstonianTraditional Music. Koostanud / Compiled by Herbert Tam-pere & Erna Tampere & Ottilie Kõiva. Helisalvestusi EestiRahvaluule Arhiivist / Recordings from the EstonianFolklore Archives 3. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum 2003.3 CDd ja tekstiraamat (228 lk). EKMCD 005, ISSN 1736-0528.

Eesti rahvamuusika anto-loogia on seni mahukaimeesti rahvamuusika heli-publikatsioon, kuhu onkoondatud 115 rahvamuusi-kapala kuuekümne kaheltesitajalt. Kogumiku viiestvinüülplaadist ja teksti-raamatust koosnev esma-väljaanne ilmus 1970. aas-tal pealkirja all Eesti rah-valaule ja pillilugusid.

Valimik keskendub ühe-le pärimusliigile: 98 salves-tusega on esindatud eestirahvamuusika vanim laulustiil, regivärsiline rahvalaul. (Uuemat,17.–18. sajandil levima hakanud lõppriimilis-stroofilist laulu sisal-das teine valimik, mis anti välja siinse antoloogia esmaväljaandestpaar aastat hiljem: Eesti rahvalaule ja pillilugusid II, Tartu 1974,koostajad Ingrid Rüütel, Herbert Tampere ja Erna Tampere.) Suh-teliselt tagasihoidlik on instrumentaalmuusika valik – 17 pala. Koos-tajate eesmärgiks oli lisada põhjalikule regilaulu tutvustusele lühi-ke ülevaade eesti traditsioonilistest instrumentidest ja neil mängi-tavast muusikast. Selline vahekord vanema rahvalaulu ja instru-mentaalmuusika vahel oli antud kogumiku puhul taotluslik, entpeegeldab samas eesti folkloristikas ajalooliselt kujunenud kaano-nit, mille tuumaks on regilaulud kui arhailine, genuiinne ja Läänekultuuri taustal unikaalne rahvuslik pärand.

http://haldjas.folklore.ee/tagused/nr23/tutvustus.pdf

240

Kuna 20. sajandi teadlased on regilaulu esitust traditsiooniliseskontekstis saanud jälgida ja jäädvustada üksnes Eesti kahel äärealal(Kihnu saarel ja Setumaal), on paratamatu, et väljaande kõlapilt jääbelavast ja toimivast laulutraditsioonist distantseerituks. Suurematosa regilaulužanre (välja arvatud koduste töödega seotud loitsud, las-telaulud, itkud, teatav osa lüürikast) on traditsiooniliselt esitanudlauljate rühm, kelle seast üks on eeslaulja rollis. Arhiivisalvestustelaga kõlab enamasti vaid üheainsa üsna eaka laulja hääl. Instrumen-taalmuusika on esitatud enamasti salvestamise ajal tegutsenud jakogukonnas hinnatud pillimeeste või pillimeeste koosluste poolt, kus-juures üksimäng või väikse rühmaga koosmusitseerimine on eestipillimängutraditsioonile tõesti omane.

Salvestussituatsiooni on suuresti määranud tehnilised võimalu-sed – valdav osa salvestusi on tehtud kas stuudios või välitöödelkujundatud stuudiosituatsioonis. Kui välja jätta paar instrumen-taalpala vaharullidelt aastast 1912 (mis ühtlasi on eesti rahvamuu-sika helisalvestamise algusaasta), on vanem osa avaldatud mater-jalist pärit Eesti Rahvaluule Arhiivi šellakplaatide kogust ja salves-tatud aastatel 1936–1938 Tallinnas Riigi Ringhäälingus. Plaadian-toloogia teise kompaktsema esitajaterühma moodustavad peami-selt arhiivi 1960. aastate välitöödel, taas Eesti Raadio tehnika abi-ga jäädvustatud laulikud ja pillimehed.

1930. aastatel jäädvustatud esitajate õppimisaeg jääb perioodi,mil regilaulul oli veel traditsiooniline funktsioon igapäevakesk-konnas. Mitmed plaadiantoloogia esitajad on ise olnud tuntud pul-malaulikud – just pulmakontekstis püsis regilaul Eestis kõigekauem. Teise maailmasõja järgsete esitajate regilauluoskus päri-neb enamasti perekonnatraditsioonist. Pulmalaulikust vanaemaltvõi emalt on lisaks lauludele päritud ka vajadus või vähemalt os-kus end regilaulukeeles väljendada. Ka kaht elava laulukultuuri-ga piirkonda – Setumaad ja Kihnut – esindavad peamiselt 1930. aas-tate stuudiosalvestused. Näib, et üheks põhjuseks võis olla kvali-teetsete kaasaegsete salvestuste puudumine koostamise ajal. Entstuudiosalvestused sobisidki väljaande üldilmega ja nende esitajad– Anne Vabarna ja Liis Alas – olid laulikutena hästi tuntud ka väl-jaspool oma kogukonda.

Materjali valikut on oluliselt mõjutanud liigilise esindavuse print-siip ja esteetilised kaalutlused. Seda mitte ainult muusikalises, vaidka tekstuaalses plaanis. Võib-olla seetõttu leidub väljaandes esitu-si, mida võiks liigitada juba “mälestuste mälestuste” kategooriasse.

TUTVUSTUSED Janika Oras

241

Need on keeleteadlaselt Hella Keemalt salvestatud regilaulud, midata oli üliõpilasena ekspeditsioonil õppinud Põlva ja Kanepi kihel-konna vanadelt traditsiooniteadjatelt ja mille tekstid on (tänapäe-vakuulaja seisukohalt) hästikujundatud kunstilised tervikud.

Taasväljaandmist võib käsitada tollaste koostajate ja tänaste toi-metajate (viimaste seas oli ka allakirjutanu) dialoogina. Täiendusi jamuudatusi tehes käivitasime esmaväljaandes juba teatud printsiipidelrekontekstualiseeritud arhiivisalvestuste uue rekontekstualiseerimiseprotsessi. Ühelt poolt tahtsime säilitada kord kujundatud väljaande-tervikut, teiselt poolt lisada elemente, mis tundusid meile tänapäeva-se väljaande vältimatult vajalike osistena. Eriaegsete väljaandekont-septsioonide sulandamine osutus aga üsna keeruliseks ettevõtmiseks.

Taasväljaandes jäi muutumatuks helisalvestuste valik ja järjes-tamissüsteem. Koostajate eesmärgiks oli olnud teaduslik, liigiliseltja piirkondlikult esindav ülevaade eesti regilaulutraditsioonist ningväljaande struktuur lähtubki eesti folkloristika ja võrdleva muusi-kateaduse suurkuju Herbert Tampere süstematiseerimispõhimõ-tetest. Liigitusaluseks on laulude traditsiooniline esituskontekst,mis suuresti määrab funktsionaalsetele tekstirühmadele ühiste nnrühmaviiside muusikalised tunnused, aga ka tekstistruktuuri. Her-bert Tampere sulest pärineb ka üsna põhjalik sissejuhatav ajalooli-ne ülevaade eesti vanemast rahvamuusikatraditsioonist.

Väljaande teaduslikkuse rõhutamine oli omal ajal mõneti võt-meküsimuseks. Lisaks sellele, et koostajad esindasidki teaduslik-ku vaateviisi, oli teaduslikkusel omamoodi kaitsva märksõna funkt-sioon võimaldamaks autentsete esituste publitseerimist. Üldjuhulassotsieerus rahvamuusika mõiste tollal laiema publiku ja ka nen-de jaoks, kes väljaande ilmumise üle poliitiliselt otsustasid, eelkõi-ge lavaesitusega, millel enamasti ei puudunud sovjetlik ülistav all-tekst ja mis sisaldas sageli töötluse komponente.

Taasväljaanne pakub mõningat lisa helimaterjalile – kui esma-väljaandes tuli piiratud mahu tõttu pikemaid arhiivisalvestusi kär-pida, siis nüüd on kõik palad avaldatud tervikuna. Tänu tekstimo-tiivide liitmisega kujundatud pikkadele lauludele saab antoloogiakuulaja aimu suulisele poeesiale omasest assotsiatiivsusest, täna-päeva inimese seisukohalt ka kohatisest ebaloogilisusest. Samason need variandid ehk teatavas vastuolus esmaväljaande selgepiiri-liste laulutervikute eelistamise põhimõttega.

Muutunud on üldine tõlkekontseptsioon. Laulutekstidele polelisatud enam mitte vene- ja saksakeelsed sisukokkuvõtted, vaid Har-

Janika Oras TUTVUSTUSED

242

ri Mürgi tehtud täielik ingliskeelne paralleeltõlge. Tõlked pole suu-natud üksnes välislugejatele – eesti kirjakeelest murdeliselt kõigeerinevamad tekstid on tõlgitud sõnasõnalt ka kirjakeelde. Regilau-lukeele spetsiifika – arhaismide, pseudoarhaismide ja murdevor-mide rohke kasutus – , kombineerituna tänapäevas raskestimõis-tetavate poeetiliste võtetega, nõuaks tegelikult kõigi tekstide sõna-sõnalist eesti ühiskeelde tõlkimist, ent siin seadis piirid tekstiraa-matu maht. “Tõlgitud” on ka muusikat – kõigi palade juures onnoodinäited, ehkki terviknoodistused jäid samuti piiratud mahu tõttuavaldamata.

Kuna antoloogia on järjestatud läbivalt liigilisel alusel, tundustaasväljaande toimetajaile oluline tõsta esile ka individuaalset esi-taja mõõdet. Seetõttu lisandus tekstiraamatusse laulikute ja pilli-meeste tutvustus. Selle koostamisega seondusid andmete ebatäp-suse ja -täielikkuse probleemid, mis on tuttavad kõigile arhiivima-terjalide kasutajatele. Arhiiviandmestikus ja ühtlasi folkloristlikustraditsioonis käibivad nimekujud erinevad esitajate ametlikest ni-mekujudest (mida on sageli mitu) ja oma kogukonnas kasutuselolnud nn hüüdnimedest, moodustades sageli “sulami” ametlikustperekonnanimest ja eesnime hüüdnimelisest variandist. Kuna justfolkloristlikku traditsiooni kuuluvaid nimekujusid oli kasutatudesmaväljaandes, jäid need n-ö põhiliseks nimeks ka taasväljaan-des.

Teine probleem seostus sellega, et paljude esitajate “lugu” lõpebarhiivis sageli viimase kogumiskäiguga tema juurde ja sisaldabüksnes konkreetsete esitustega seotud suhteliselt nappi taustatea-vet. Inimese kohta käivate teadmiste selline piiratus on osalt para-tamatu – ka kogumisretkede ajal ja tehnilistel võimalustel on pii-rid. Ent selles võib otsida ka folkloristlikku või etnoloogilist diskur-sust dekonstrueerides esile toodud jõupositsiooni – huvi traditsioo-nikandja isiku vastu piirdub koguja silmis pigem teksti “elu” kuiesitaja enda elukäiguga.

Taasväljaandes uuendatud fotovalikuga püüdsime esitajaid vi-suaalselt paigutada neid ümbritsenud keskkonda, näidata antoloo-gia materjali reaalset esitussituatsiooni, tõsta esile välitöötegijatja tema suhet esitajaga.

Tutvustatud plaadivalimik esindab eesti folkloristika ajalugu mit-mes tähenduses – nii poole sajandi pikkust vanema traditsioonihelisalvestamisprotsessi kui ka väga oluliste rahvalaulu-uurijate ja-kogujate Herbert Tampere ja Ottilie Kõiva ning koguja-arhivaari

TUTVUSTUSED Janika Oras

243

Erna Tampere elutööd. Professionaalselt koostatud antoloogia onusaldusväärne teejuht kõigile, kes soovivad süveneda eesti regilau-lupärimusse ja traditsioonilisse instrumentaalmuusikasse.

Janika Oras

Janika Oras TUTVUSTUSED

244

Eesti murdeplaat

Jüri Viikberg. Eesti murdeplaat. CD-ROM. Eesti Keele Ins-tituut, Tiigrihüppe Sihtasutus. Tallinn 2002.

Jüri Viikberg. Eesti murdeplaat. CD-ROM. 2. väljaanne. EestiKeele Instituut. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus 2003.

Põhikooli lõpuklasside jagümnaasiumiastme õpi-lastele mõeldud õppema-terjal – mugav kombinat-sioon helist, kirjasõnast japildist. Plaadi tegemisepeamine mõte seisnesselles, et ka tänapäevaloleks võimalik oma kõr-vaga kuulata, kuidas kõ-lab ehtne vanapäranemurdekeel. Kõiki eestipeamurdeid on valitudesindama 12 murrakutKuusalust Karksini jaMustjalast Setuni. Õppevahendi teine lähtekoht oli see, et õpilasedkui uudishimulik rahvas saaksid hiirega hästi palju klikkida. Sellekson murdepalade kuulamise kõrvale sobitatud mitmesugust infotaus-ta – murdekaartidest ja kihelkonnakirikute piltidest kuni nuputa-misülesanneteni.

Mida võib siis plaadilt leida ja kus tuleb hiirega klikkida?Avaleheküljeks on Eesti kihelkondade kaart. Klikkides hiirega

murdealal, avaneb lähim (punase kirjaga) kihelkond: sealt pääseblugema ajalooandmeid, leiab iseloomulikku murdeala kohta ja lü-hisõnastiku, saab teada parimad jutustajad ja tublimad kogujad.Muide, klikata tasub ka kihelkonna kaardile ja kirikupildile. NuppKeelejuhid toob nähtavale kõik murdejutustajad ja nupuga Tekstidpääseb juttude juurde. Kõlaritest kostvaid murdelugusid saab ku-variruudus ka tekstina jälgida. Kui kirjapilt tekitab küsimusi, ta-sub avada kommentaarid või näpunäited. Kui sõna tähendus ontundmatu, saab abi leksikonist. Kuuele lõunaeesti tekstile on lisa-

245

tud ka kirjakeelne tõlge. Klikkimise ja lugemise kõrval saab omateadmisi testida nuputamisülesannete abil ja kui vastus päris täk-kesse ei lähe, võib vastavad osad uuesti üle vaadata.

Plaadil on 50 minuti ulatuses murdekõnet, 24 fotot, 27 kaarti ja350 lk teksti ning otseühendus eesti murrete virtuaalsete lehekül-gedega Internetis, seal on... Ent jätkem osa avastamisrõõmu kasu-tajale. Kõige parem seletaja on (töö käigus) plaat ise.

Eesti murdeplaadi on koostanud Eesti Keele Instituudi vanem-teadur Jüri Viikberg, tehniliselt teostanud Marko Petron ja kujun-danud Kalle Toompere. CD-ROM on valminud Tiigrihüppe Sihtasu-tuse rahastatud sihtotstarbelise projektina, ühtlasi on TiigrihüppeSA jaganud esimese tiraaži tasuta Eesti koolidele.

TUTVUSTUSED

246

Eesti keel laserplaadil

Eesti taimenimetuste arvutiregisterVilbasteVersioon 2.1. Tallinn: ECOLINK, 1993.

Vilbaste 2.1 on Gustav Vilbaste raamatu Eesti taimenimetused.Nomina vernacula plantrum Estoniae. (Emakeele Seltsi toimetised20 (67), Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia 1993, 708 lk) taimeni-metuste arvutiregister.

Vilbaste 2.1 on loodud Eesti Keskkonnateaduste EttevõttesECOLINK Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi tellimuselja Avatud Eesti Fondi rahalisel toetusel.

Eesti murdepaluKoostanud Jüri Viikberg. Tehniline teostus Toivo Peegel.Eesti Keele Instituut 2000.

Laserplaat on vinüülplaadi Eesti murdepalu (1975) järglane jamahutab kümme murdejutustust kümnelt keelejuhilt üle Eesti.

TEA VõõrsõnastikVS 2000. CD-ROM. 2001.

Laserplaat on arvutivariant samanimelisest raamatust. Peatoime-taja Ruth Mägi, üldtoimetaja Rein Kull. Tallinn: TEA 1999. 696 lk.

Eesti-inglise sõnaraamat 2001Estonian-English Dictionary 2001

Laserplaat on arvutivariant samanimelisest raamatust. Toime-tanud Mari Kerge & Maarja Märss & Inga Mölder. Tallinn: Festart2001. 879 lk.

247

Wastne Testament 1686Eesti Keele Instituut 2001.

Laserplaat on ilmunud samanimelise raamatu (484 lk) arvutiva-riandina. Faksiimiletrükis väljaande kolleegium: Urmas Sutrop &Mati Hint & Kristiina Ross & Toomas Väljataga.

Kirderannikumurde paluToimetanud Mari Kendla. Eesti Keele Instituut 2001.

See on ülevaateplaadi Eesti murdepalu (Tallinn 2000) sisulinejätk, mis koondab tähelepanu kirderannikumurdele. Plaat mahu-tab 26 murdejutustust 12 keelejuhilt.

Võru murde paluToimetanud Mari Kendla. Eesti Keele Instituut 2001.

Laserplaadile on koondatud 15 jutustust Võru murdes üheksaltkeelejuhilt. Kõik murdelood on varustatud kirjakeelse tõlkega.

Käsmu randlaste juttePiret Norvik. Eesti Keele Instituut 2001.

Laserplaat on ilmunud samanimelise raamatu (Tallinn: EestiKeele Sihtasutus 2001, 175 lk) arvutivariandina, millele on mahu-tatud nelja keelejuhi 77 murdejutustust.

Kelläga kahrSeto jutusõ’ ja pilliluu’. 2001.

Laserplaat on ilmunud koos samanimelise raamatuga (Kellägakahr. Seto jutustusõ’. Tallinn: A. Sarv 2001, 32 lk) ja mahutab li-saks nimijutustusele veel seitse murdepala (Leeni ja Heino Sõr-mus) ning neli akordionilugu (Heino Sõrmus).

TUTVUSTUSED

248

Ku Pikässillast üle saaLuuletusi mulgi keelen. Tartu Ülikooli Lõuna-Eesti Keele-ja Kultuuriuuringute Keskus 2002.

Põline mulk, näitleja Lembit Eelmäe loeb Hendrik Adamsoni,Nikolai Baturini, Lembit Eelmäe, Siim Kärneri, Eha Lättemäe,Pent Nurmekunna, Mare Osi, Mart Raua ja Andres Renniti luule-tusi.

Süä kiskAnsambli Lõkõriq CD. Võro Selts VKKF ja Kauksi ÜlleMänedsment 2002.

Laserplaadile on koondatud 19 Võru murdes laulu.

Arvutikasutaja sõnastik 2002Laserplaat on ilmunud raamatuga Arvutikasutaja taskuteatmik.

Koostanud Marilin Kesa ja Kaido Orav. Tallinn: Leksiko 2002.112 lk.

Eesti-inglise sõnaraamatEstonian-English Dictionary 2002.

Laserplaat on arvutivariant samanimelisest raamatust. Toime-tanud Mari Kerge & Maarja Märss & Inga Mölder. Tallinn: Festart2002. 879 lk.

Eesti-inglise-eesti äri- ja majandussõnastikAutor Klaire Kolman. 2002.

Laserplaat on arvutivariant samanimelisest raamatust. Tallinn:Estada 2002. 352 lk.

Vene-eesti (-vene) sõnaraamat ver. 3.27 CD. 2002.Kirjastuse Festart välja antud CD-ROM sisaldab 47 000 märksõna.

TUTVUSTUSED

Kokku seadnud Jüri Viikberg

249

Printsessimäng – pikk performancevõi omamütoloogia loomise katse?

Kaarina Ormio näitus “Prints Betelgeuze, Printsess Algiebaja Printsess Bellatrix reisivad ümber Läänemere” TartusTampere majas 2003. aastal. Osa Kaarina Ormio (Soome),Elin Tanding Søøøøørenseni (Norra) ja Jaan Pärnamäe (Eesti)samanimelisest ühisprojektist.

Kui tahta, et Euroopa tunduks olevat pea kohal ja Lapimaa koospõhjapoolusega jalge all, tuleb elada Soome lahe põhjakaldal. Õietiöeldes tuleb olla sinna sündinud, sisse kasvanud, õppinud põhja-maise madala pilguga vaatama kõike lõuna pool – kuni Ekvaatorinivälja – olevat kui kõrgemat, ülalpoolset, nii et jalge alla ja madala-male jäävad vaid tundralagendikud ja lumeväljad. Nii, et kooliõpi-kute ja atlaste kaardid, kus tavakohaselt põhjakaar ülalpool, maa-ilmapilti segi lüüa pole suutnud. Nii, et vähem kui saja kilomeetrikaugusel kitsukese Läänemere lahe lõunakaldal asuv Eesti tun-duks kindlalt ülalasuvana.

See, millest räägin, on kunstidemagistrist soome kunstniku Kaa-rina Ormio maailm, tema geograa-filine kaart, millega ta oma reisinäi-tuse sisse juhatab. Ja mille leiabmitmelt poolt Internetist, kui goog-le’i kavalasse otsimasinasse Kaari-na Ormio nimi tippida. Vahepeal näi-tusesaalides ja kunstifestivalidel pa-berist reisi(maskeerimis)rõivaid tuu-lutav kunstnik on määratlenud endtulema alt ja vaatama üles, kuigioma kunstiprojektis ja selle osanäi-tustel ning performance’idel tuleb tataevast printsessina, kuldne kroonpeas. Nagu kõiges muuski, mängibta ka siin kaksikrolli, kahestub jaastub sootsiumist kõrvale, olleskunstnik oma erinevuse, mitte har-moneerumissooviga. See pole pel-

Foto 1. Printsess Algieba Liivi ran-nal augustis 2001. Prints Betel-geuze foto.

250

galt põhjamaiselt eripärane kunstniku suhe maailma, vaid koguõhtumaises loovmaailmas tüüpiline.

Kuldsete kroonidega ümber Läänemere reisiv seltskond näitabennast fotodel ja Kaarina Ormio visandlikult nappidel joonistel,raamatus ja muusikas. Nende kroonid helgivad vaesel ja mahajäe-tuna näival Liivi rannal ning väikelinnade tänavatel konservatiiv-sete kohalike silme all (ja sugugi mitte ainult kunstifestivalidel),rongivagunis, kaldale tõmmatud laevadel, vesirooside vahel liugle-vatel paatidel, taluõuedes ja lossiparkides. Projekt, mis sai alguse1997. aasta Paide “Ajal, ruumil, liikumisel”, kulgeb mööda maid jateid, aga eelkõige mööda inimesi, kelle reaktsioonid kroonikandjai-le on osa kunstisündmusest.

Tegelikult on aastatepikkuse performance’i raam lihtne ja lakoo-niline – Printsess Algieba (jah, Prints ja Printsess on selles konteks-tis suurtähega tiitlid, mitte lihtsalt sõnad), s.t Lõvilakk (teda kehas-tab Kaarina Ormio) on kukkunud alla tähelt ja jäänud kinni puuoks-tesse. Taevasest tähemaastikust on tulnud ka tema kaaslased Print-sess Bellatrix (Elin T. Sørensen) ja Prints Betelgeuze ehk SõdalaseKaenlaalune (Jaan Pärnamäe). Triviaalne müüt, paljukorratud ja ilmaigasuguse isikupärata. Sõnaga, see raam omamüüdi loomisel olulistrolli ei mängi, kuigi aitab paiguti kõverpeegleid paigutada. Aga see

TUTVUSTUSED Kalmer Kand

Foto 2. Prints Betelgeuze, Printsess Bellatrix ja Printsess Algiebaeinestamas Laitosaarel. August 1998. Foto kunstiprojektist.

251

loob kindla ja kanooni-lise vormi, mis ei laseprintsessimängul laialivalguda ega ka PrintsBetelgeuze paigutinaiivselt mõjuvaid ühis-konnakriitilisi tekste(kõik Internetis ilmaigasuguste piirangutetakättesaadavad) liialthäirima.

Printsess Algiebapole nii selgelt ühiskon-nakriitiline, küll agasootsiumitundlik ja ene-seirooniline. Tema tähe-printsess on siiski sure-lik ja tavaline, tema kri-noliini tõstab tuul ülepea ja tema joonisel la-seb printsess kõhutuult.Tema kroon ja kleididainult tunduvad kallidja kaunid, tegelikult onnad petlikult odavad jalihtsad. Mitte just alatipaberist nagu need, misnäitusteks kohvritestlahti pakitakse ja “rei-si”kirjadega kaunista-takse.

Printsessi tundlik-kus on natuke ulakas-mäng publikuga, kedaei oodata vaid näituse-saalis, vaid ka raudtee-jaamades ja maantee-del, mere ääres ja majade vahel, Peterburis ja Paides, Oslos ja Hel-singis, Eckeröl ja Satsnäsis, Mazirbes ja Laitosaarel, Olsztynis jaBerliinis...

Kalmer Kand TUTVUSTUSED

Foto 3. Printsess Algieba Euroopas: Lapimaajalge all ja Poolamaa pea kohal. Kaarina Ormiojoonistus.

252

Kestev rollimäng kui kunstiloomingu raam ei ole Kaarina Ormiokaubamärk. See on lääne kunsti kinnistunud esitusviis (kui paugu-pealt muud ei meenu, siis Eva ja Johanna ikka), omamoodi PR-programmi ja kunsti sotsialiseerumise sulam.

Folkloristlikust aspektist on märkimist väärt muinasjutusuhe –Kaarina Ormio tunnistus väikese tüdruku printsessiunistusest, milleta täiskasvanuna on kõverpeeglite abiga oma kunstikreedo teenis-tusse seadnud. Muinasjutt on oma ühiskonnakajastusis lihtsakoe-line ja selgete vastandustega, nähes maailma koosnevat pärilus-aadlist ja lihtrahvast, kelle hulgast kõrgemasse klassi, printside japrintsesside sekka pääsemiseks tuli luua otsesild – perekonnasu-he. Ses kontekstis projitseeruvad kõikvõimalikud lõdvemalt sule-tud klassid lihtrahvaks, kõik kinnisemad ja privilegeeritumad agakuningapereks. Nii on ka Läänemere ümber reisivatel kroonitudpeadel kerge end muust massist, s.t lihtrahvast eristada või vaja-dusel koguni sellele vastanduda. Mis tundub olevat paraku koguprojekti põhituum.

Lisaks sellele mõistagi puhtesteetilise elamuse võimalus. Mistundub sedavõrd haprana, et mõjub kalli kunstina. Sest põhjamai-se “maastvaataja” pilk on teinud võimalikuks saada printsessiksilma kommertsliku kesta ja liigse rikkuseta. Kuninglikud perekon-nad on jäänud vaeseks, kui neil pole enam trooni, vaid ainult kroon,ja seegi vaid sümboolne.

Kalmer Kand

TUTVUSTUSED Kalmer Kand

Foto 4. Printsess Algieba ja Prints Betelgeuze reisimas Lätimaal kitsa-rööpmelisel raudteel. 25. juuli 2001. Foto kunstiprojektist.