Haara omale värske koolilehe 15. juubeliväljaanne! Loe koolilehest rohkem lk 4.

Õpetaja Koidula Soeavaldas esimese raamatu

Uuenes kooli kodulehekülg

TsirgukeNr 1(15) 2012/2013 Tsirguliina Keskkooli koolileht Hindamatu

Meie kooli särasilmne, alati nae-ratav keemiat ja bioloogiat õpetav Koidula Soe avaldas suvel luule-raamatu, mis kannab pealkirja „Rändaja“. See luulekogumik si-saldab luuletusi, mille teemadeks on inimese elutee ehk rändamine elust surmani või rändamine loo-duses kevadest kevadeni. Raamat on kahes versioonis: üks piltidega ning teine ilma.

Alustas noorusesLuuletanud on õpetaja Koidula

kooliajast alates. Esialgu küll ainult õpetaja käsul, aga hiljem on lihtsalt „vaim“ peale tulnud ning esimesed salmid iseenesest valmis saanud. Luuletuse lõpuread on enamasti ikka laua taga valmis kirjutatud.

Kui küsida õpetaja Koidulalt, mis teda inspireerib, siis vastus on üsna lühike, kuid sünge. Tema ins-piratsiooniallikaks on loodus, eriti sügis. Samuti ka valu ja raskused, loomulikult vastamata armastus aga ka tobedused ühiskonnaelus.

Kirjutas sahtlisseNoorena oli õpetaja üsna häbelik

ning „tänu“ sellele luuletas ainult sahtlisse. Kevadel tulid raamatu-kogus aga luuletused jutuks. Tiia Pärnik uuris, kas tal on luuletusi ja õpetaja valetama ei hakanud. Ta an-dis oma luuletusi raamatukogutööta-jaile lugeda. „Tänu Tiiale ja Helele saidki mu luuletused raamatusse kir-ja pandud,“ lisas õpetaja tänulikult.

MERLIKA HÜDSIpeatoimetaja, 10. klassi õpilane

värsivormis J.W Goethe „Faust“ ja W. Shakespeare „Hamlet“. Viimastel aastatel on Koidula hakanud lugema reisiraamatuid. „Viimati lugesin uuesti Taani kir-janiku J.V Janeseni 5-osalist raa-matut „Pikk teekond“, milles on juttu ürgajast Kolumbuse retkeni.

Õpetaja usub, et raamatutest otsib ta rändamist ajas ja ruumis.

Iveerand

Nüüdsest on kooli kodulehel ole-mas info nii õpilasesinduse, kooli-raadio kui ka -lehe kohta.

Enam ei pea uudiseid otsima eraldi õpilasesinduse kodulehelt,

vaid kogu info on olemas ühes kohas.

Uuenduse on läbi teinud ka ka-lender, mis on praeguseks täiene-nud eriti jõudsalt.

Meie koolis on

18klassiruumi ning nendes

kokku

63akent.

Esimesse klassi astus õppima

9õpilast ning sel õppeaastal

õpib meie koolis

141õpilast,

keda juhendab

23õpetajat.

Õpilasesinduses on

22liiget, neist

9õpib gümnaasiumis.

3.oktoobril saikooliraadio

4aasta vanuseks.

Piltideta luulekogumikku saab lugeda ka raamatukogus.Foto: Tiia Pärnik

Loodab trükkidaHetkel saab seda luulekogu-

mikku lugeda raamatukogus, aga kahjuks ainult ilma piltideta.

„Kui kunagi oleks võimalik, siis ta-haksin raamatu ka trükis välja anda, et seda sõpradele, sugulastele ja oma eesti keele õpetajale kinkida,“ sõnas õpetaja Koidula lootusrikkalt.

Kooliajal meeldisid õpetajale

INFOTULP

2

Kui seisaksin hetkel rahvast täis saalis laval ning esitaksin ühe kü-simuse: „Kui paljud teist on kuul-nud Facebook’ist?“ Mis sa arvad, mitu inimest tõstaks käe?

Tänase päeva reaalsus on see, et selles ülipopulaarses netipor-taalis on kasutajaid kõvasti üle miljardi ning võin kindel olla, et neid lisandub iga päevaga...

Kui palju veedad sina oma vabast ajast Internetis? Kui suu-re osa sellest ajast on sul lisaks muudele akendele avatud portaal Facebook? Ausalt öeldes on see mul endalgi hetkel (artikli kirjuta-mise ajal – toim) lahti. Miks? Eks uurime välja.

Mis tõmbab meid kõiki ikka ja jälle sellele lehele?

See on lihtsaim, kiireim ning vahetuim viis, kuidas jagada infot oma sõprade, pere, tuttavate ning vahel ka võõrastega. Tänapäeva ühiskonna üks kindlaim alustala ongi ju suhtlus. Tahaksin näiteks tuua teile ühe loo, mida õpetaja Maire Baumverk minu klassiga ühes perekonnaõpetuse tunnis jagas. Et teada saada, kui oluline suhtlemine ikkagi on, tehti üks väike eksperiment. Kuna teadu-päraselt on ahvilised inimestele lähim liik, siis seetõttu osutusid-

Facebook –noorte hukatus ja ajaröövelvõi asendamatu suhtluskanal?

ESTER KAASIKreporter, 10. klassi õpilane

ki nemad katsealusteks. Ühtede ahvidega tehti nii, et neile pandi kõik eluks vajalik puuri ja siis lah-kuti sealt. Niiviisi toimetati um-bes kuu aega järjest, kuni loomad lõpuks surid. Kuid ahvid, kellele viidi samuti sööki ja jooki ning li-saks sellele veel räägiti nendega, silitati neid jms, elasid nad sama hästi edasi ka pärast kuu aja möö-dumist. Ja kui minna tagasi loo al-gusse, siis see näide tõestabki just seda, et suhtlus on vajalik!

Facebook tekitab ka teatud määral sõltuvust. Selles veen-dun ma iga päevaga üha enam ja enam. Tihtipeale imestan, kuhu see aeg küll kadunud on? Inime-sed lihtsalt ei märka seda, kui mitu tundi nad arvuti taga veetes mööda saadavad. Kindlasti pole

see igaühega nii, kuid ikkagi võin öelda, et noortel oleks palju roh-kem vaba aega, kui loobuksid sel-le saidi külastamisest.

Üles laetud pildid ja nende tulevik...

Muidugi on Facebook’iga sama nali, mis ka ülejäänud Internetiga. Nagu me kõik teame, kaotab ini-mene midagi üles laadides kontrol-li oma pildi või mis tahes asja üle.

Me oleme kõik tuttavad Amanda Todd’i looga. Muidugi oli see te-mast väga rumal oma keha niimoo-di Internetis paljastada, sest see on

ju ammu teada tõde, et mis kord on üleval, seda ei saa kunagi maha. Ma ei parastaks teda. Ei, kindlas-ti mitte! Tema lugu aga, kogu see kiusamine, mõnitamine, peksmine, koolide vahetus ning lõpuks enese-tapp, olgu see meile kõikidele pi-gem hoiatuseks. Tark inimene õpib teiste vigadest, rumal peab kõike ise kogema. Tuleks enne ikka mõel-da selle, mida üles laete.

Facebook ja kuulsus käsikäes

Hoolimata saidi miinustest, on sellel ka positiivseid külgi. Mul-le näiteks valmistas väga suure üllatuse, kui meie kooli endine õpilane Jana Kesvatera faceboo-kis endale fännilehe tegi ning seal enda laule jagama hakkas. Miks

see mulle üllatuse valmistas? Mul polnud õrna aimugi, et meie koo-li vilistlane niivõrd andekas on. Muidugi olin ma ka varem tema lauluoskusest kuulnud, aga tema laulude kuulamine jättis mul küll mõneks ajaks suu lahti.

Üldse on Facebook mingil mää-ral koht, kus erilised ja andekad saavad endale tuntust ning tänu sellele võib nendega suuri asju juhtuma hakata.

Siiski tahaksin hoiatada Facebook’is ja üldse Internetis pe-sitsevatest ohtudest ning eelkõige tuleb säästa iseennast!

PEATOIMETAJA Merlika Hüdsi (10. kl)

KEELETOIMETAJA Marika Troon (õpetaja)

KÜLJENDAJAD Merlika Hüdsi Timo Arbeiter (vilistlane)

REPORTERID Steven Elvet (5. kl) Ester Kaasik (10. kl) Kaari Kaasik (12. kl) Kristiine Karu (10. kl) Stella Möldre (5. kl) Liina Pärnik (10. kl)

Liisa Pärnik (10. kl) Gerle Rätsep (9. kl) Mari-Liis Saaremäe (11. kl) Karoliine Saega (9. kl) Carmen Saega (7. kl) Triin Talvik (6. kl) Kaisa Tiirmaa (6. kl)

Koolilehe väljaandmist toetavad Tsirguliina Keskkool ja Tõlliste Vallavalitsus.

TÄNAME KÕIKI ABILISI JA KAASTÖÖDE TEGIJAID!

Loe koolilehti internetis: www.issuu.com/tsirguke

Tsirguke

Lehed langevad, ilmad lä-hevad järjest külmemaks, päevad lühemaks ja teed po-risemaks. Tuleb välja otsida kummikud ja vihmavari ning kindlasti ka helkur, sest sügis- ilmad on petlikud ning õh-tud juba varakult pimedad.

Kallis lugeja! Tahan tähe-lepanu pöörata meie juube-lilehele. Hetkel hoiad käes koolilehe 15. numbrit. Töö ja vaev, mis sellesse pandud on, on tohutu. Seetõttu ongi praegune leht pühendatud just nimelt Sulle, armas lu-geja! Ilma lugejateta poleks mitte mingi lehe eksisteeri-mine võimalik. Austa lehte ning kui oled selle läbi lu-genud jaga seda ka oma õe, venna või vanematega.

Veelgi suuremad tänu-sõnad tahaks ma aga edasi anda lehe taaselustajatele, kelleks olid Sandra Pikk ja Timo Arbeiter. Need kaks noort on mulle tohutuks inspiratsiooniks ning ees-kujuks, nende nõu ja toetav tugi on see, mis mind koo-lilehe tegemistes edasi viib. Nendeta poleks Sinul seda, mida hetkel käes hoida, po-leks minul midagi, mille pä-rast vaeva näha ning lehte, mille pärast muretseda. Suur tänu teile!

Kohe-kohe on läbi saamas esimene veerand, mis minu jaoks läks kui linnutiivul. Järgmine veerand on aga veelgi rohkem juubelihõn-gulisem, sest lähenemas on kooli 100. aastapäev, mida tähistatakse 1. detsembril. Täpsem info ilmub peagi ko-dulehel! Soovin Teile ilusat nädalast puhkust!

Arvamus

MERLIKA HÜDSIpeatoimetaja, 10. klassi õpilane

Ja jälle ongi käes sügis...

JUHTKIRI

3

Õpilasesindust asus juhtima naerusuine Kaarin Granovski

Kooliraadio plaanid uuel aastal

Alates sellest õppeeastast juhib õpilasesinduse kam-raade 16-aastane Kaarin, kes õpib 10. klassis.

Millega meeldib Sulle vabal ajal tegeleda?Vabal ajal tegelen näitlemisega. Vahepeal käisin

tantsimas, aga viimasel ajal on trennid ära jäänud. Mängin koeraga ja üritan võimalikult palju aega vee-ta oma sõprade ning perega.

Kaua oled olnud õpilasesinduses, mille pärast üldse tahtsid esimest korda liituda?

Õpilasesinduse liige olen olnud neli aastat. Esimesel korral liitusin, kuna tundsin, et tahan midagi koolielus muuta. Sellel ajal ei julgenud ma aga avalikult oma soove ja mõtteid välja öelda, kuid nüüdseks olen kardinaalselt

Tutvusta ennast natukene. Millega Sa tegeled? Mida vabal ajal teed?

Minu nimi on Aivi Bõstrova, olen 17aastane ja õpin 11. klas-sis. Kooli ajal tegelen õppimise ja kooliraadioga. Vähese vaba aja veedan puhates või mulle kalli-te inimestega koos olles. Samuti olen aktiivne Valgamaa Punase Risti seltsis, kus üritan võimali-kult palju endast anda, head teha ning ennast arendada.

Tuli see üllatusena, kui said kooliraadio peatoimetajaks?

Tegelikult ei tulnud see minu jaoks üldse üllatusena, kuna enam-vähem juba teadsin, et see võib juhtuda. Juba eelmisel õppe-aastal oli sellest juttu olnud.

Millised tunded Sind valda-sid, kui said teada, et oled uus peatoimetaja?

Tunded olid valdavalt head,

KAARI KAASIK reporter, 12. klassi õpilane

MARI-LIIS SAAREMÄEtegevtoimetaja, 11. klassi õpilane

muutunud.Mul ei ole kunagi mõttesse tul-

nud, et tahaksin õpilasesindusest lahkuda. Alati on miski, mis mind seal hoiab – inimesed, tegevused või koolielu arendamine.

Tunnen, et saan veel midagi kooli jaoks ära teha. Õnneks on mul veel paar aastat aega. Mulle meeldib, kui saan midagi kasu-likku teha ja teisigi tegevustesse kaasata.

Kui suure üllatusena tuli Sulle see, et Sa said õpilasesinduse presidendiks?

Ikka päris suure üllatusena juba seegi, et keegi mind üldse esitas kandidaadiks. Aga mul oli väga hea meel. Sisendasin endale, et saan selle vastutusega hakkama.

Terve päeva olin tegelikult natuke ehmunud ja hirmul, aga Merlika rahustas mind, öeldes: „Sa saad hakkama, me oleme sinu kõrval!“

On Sul mõni idee, mida soovid kindlasti teoks teha?

Otseselt mingit ideed ei ole.

Eelkõige loodan, et kooli üritused tuleksid jätkuvalt hästi välja ning õpilaste ja õpetajate osavõtt nendest oleks suur.

Kuidas valmistud koosolekuteks?Üks päev enne koosolekuid võtan ette protokollid,

vaatan need üle ning panen kirja tegemata tööd. Kir-jutan üles üritused, mis on tulemas ja ka oma ideed, mida teha võiks.

Kuidas tunned ennast presidendina, kas see amet on Sulle raskusi valmistanud?

Õpilasesinduse presidendi amet oli mulle esialgu harjumatu, natuke ka raske. Nüüdseks tunnen ennast selles ametis juba mugavamalt. Mul on hea meel, et teised liikmed mind toetavad.

Millisest ametist unistasid lapsena, millest praegu?

Väiksena tahtsin saada juristiks või raamatupi-dajaks. Mängisin pidevalt sõbrannadega kontorit ja panka.

Praegu ei oska ma öelda, kelleks saada tahaksin, kuna huvisid on palju. Aga kindlasti peab olema sel-line amet, kus saan võimalikult palju inimestega su-helda ja reisida.

Mis on Sinu elu moto?Võtan elult kõik, mis võtta annab. Haaran võima-

lustest kinni ja naudin seda, mida teen!

hakkasin kohe mõtlema, mida sellel aasta uut ja huvitavat korda saata, et meeskond oleks tegusam.

Millised plaanid on uueks õppeaastaks kooliraadioga? Kas hakkab toimuma ka midagi uut?

Huvitavat hakkab kindlasti toi-muma. Üritame kõike teha nii, et see ka meile endile meeldiks ja ei tekiks tüdimust. Kõik, mis vähe-gi hakkab ära tüütama, üritame kohe ümber muuta.

Nagu eelnevalgi aastal, on ka nüüd plaanis teha fotokonkurss. Oleme muutnud saadete kava nii-moodi, et säiliksid traditsioonili-sed saated, kuid juurde tuleb ka nii mõndagi uut. Nüüdsest hak-kame igal esmaspäeval kuulama nädala horoskoopi ja teisipäeviti on üle nädala intervjuu, kooli aja-lugu või lapsesuu.

Millised ootused on kooli-raadio liikmetele?

Ootused on üpris tavalised: et meeskonnatöö sujuks paremini ja

alati, kui mõni probleem hakkab tek-kima, tuleks see lahendad juba eos.

Kas soovid veel midagi lisa-da kooliraadio meeskonnale või kooliperele?

Kooliraadio meeskonnale soo-vin okast kurku ja rõõmsaid eet-

riaegu. Kooliperele aga mõistvat suhtumist, sest keegi pole per-fektne ja apsakaid juhtub nagunii igaühel.

Kui nüüd tuleb kellelgi mõni hea idee seoses kooliraadioga, võiks selle kindlasti mõnele meie liikmele kõrva sosistada.

Väiksena tahtis Kaarin saada raamatupidajaks.Foto: Ester Kaasik

Uus kooliraadio juht lubab eetrisse mitmeid uuendusi.Foto: Ester Kaasik

Uudised

4

Koolileht Tsirguke aitas kujundada tulevikuplaaneArvan, et iga noor peaks leidma endale koolivälise huvitegevuse, mis teda aktiivsena hoiaks. Olgu selleks jalgpalli tagaajamine staa-dionil, loominguline väljendus käsitööringis, kitarri tinistamine õhtustel tundidel või hoopiski uue võõrkeele tundmaõppimine pärast tunde.

Kuigi mulle meeldib koduümb-ruses jooksmas käia või rühmatree-ningutel end proovile panna, pole ma kunagi just suur spordiinime-ne olnud. Seetõttu leidsin endale teistsugusema väljundi – alates kaheksandast klassist püüdsin läbi õpilasesinduse koolielu edendada ja huvitavamks muuta.

Esimesel gümnaasiumiaastal valiti mind õpilasesinduse presi-dendiks ja selle tiitliga sain kaasa julguse, mis aitas mul seada prio-riteete. Igatsesin aastaid koolileh-te Tsirguke, aga olin siis veel liiga noor või kogemustevaene, et koo-lilehe meeskonda ise eest vedama hakata. Ent kui liikmed valisid

Koolilehel uus peatoimetajaTänavusest õppeaastast asus koo-lilehe peatoimetaja ja küljendaja kohale aktiivne, rõõmsameelne ja tubli õpilane 10. klassist. Kes on Merlika Hüdsi ja mida on tal mei-le kõigile öelda?

Räägi endast, millega Sa oma vaba aega sisustad?

Hetkel panustan võimalikult palju oma vabast ajast Valgamaa noortelehe Tankla töösse. Õpin küljendamist, millega olen juba natukene tuttav, seda siis tänu meie kooli vilistlasele Timo Ar-beiterile.

Tegelen veel saja muu pisias-jaga, lihtsalt üritan olla aktiivne. Lisaks olen võimalikult palju koos oma sõprade ja perega, kes on mulle väga tähtsad.

Tuli see üllatusena, et said peatoimetajaks? Milline meeleolu oli sel hetkel?

Ei tulnud üllatusena, kuna en-dine koolilehe peatoimetaja Liina Suur pakkus mulle seda kohta juba varem. Muidugi ei saanud ma sellest ju ära öelda. Kuna mind huvitab ajakirjandus ning küljendamine, siis tegelen sellega meeleldi.

Tunne oli sel hetkel kuidagi väga hea ja mind valdas rahulolu, et lõppude lõpuks saangi tegeleda sellega, mis mulle väga meeldib.

Millised on plaanid lehega? Kas on plaanis midagi uut?

Mingil määral teen muidugi seda, mida tegid endised pea-toimetajad. Aga nii, kui vahetub inimene, muutub kindlasti mingil määral ka töökeskkond ning mi-dagi uut sellega seoses ka tuleb.

Millised ootused on koolilehe liikmetele?

Minu peamine ootus on see, et nad kõik oleksid hästi aktiivsed ning vastutulelikud, kui ma neilt abi palun.

Lisaks loodan, et suudan omalt poolt edasi anda kasulikke teadmi-si ja kogemusi kogu meeskonnale.

MARI-LIIS SAAREMÄEtegevtoimetaja, 11. klassi õpilane

SANDRA PIKKvilistlane aastast 2012

Mida soovid lisada kogu kooliperele?

Kui teil on midagi, midagi, mida lehes kajastada, siis võite mind leida koolist või kirjutades mhydsi@gmail.com.

Kui keegi soovib veel liituda koolilehe toimetusega, siis andke sellestki kindlasti teada.

Peatoimetaja Merlika naudib lehe juures üle kõige küljendamist.Foto: Ester Kaasik

mind õpilasesinduse juhiks, tund-sin end motiveerituna ja andsin endast kõik, et koolilehe ilmumi-ne taaskäivitada.

Olgu mainitud, et kümnenda klassi alguses polnud mul õrna aimugi, kes minust tulevikus saab või mis eriala mind paeluda võiks.

Tekkis rahulolu tunneKuidagi spontaanselt jäin mina

koolilehte vedama ja meil oli töö-kas ning teotahteline meeskond. Kogemus oli uus nii mulle kui teistelegi tegijatele. Toimetasime artikleid, kirjutasime põnevaid lu-gusid, intervjueerisime õpetajaid ja õpilasi ning panime end proovi-le küljendamises.

Samas oli see kõik nii põnev, et ühel õhtul artikleid parandades mõistsin, et see on küll raske töö, aga ma pole ennast veel kunagi nii rahulolevana tundnud. Sel õh-tul toimus mingisugune eneseleid-mine.

Mind tegid õnnelikuks lihtsad intervjuud erinevate persoonide-ga. Teiste inimeste energia mõ-jus mulle hästi ja ma ei jõudnud

ära oodata, millal saan koju lugu kirjutama minna. Naljakas, sest tegelikult pole ma kunagi olnud kirjutamises just säravaim täht klassis. Ent see mind ei morjenda-nud. Koolilehe meeskonnas tund-sin ennast väga, väga hästi... ehk isegi veidi asjatundjana?

Jõudsin maakonnalehteEt näitasin ajakirjanduse vas-

tu üles aina rohkem huvi, kutsuti mind Valgamaa noortelehte Tank-la. Mäletan hästi enda esimest ar-tiklit. Lühike, kiiruga tehtud, eba-huvitav ja olgem ausad – vilets. Kui ilmus järgmine leht, tahtsin rohkem panustada ja kirjutada sellise artikli, kus väljun enda mu-gavustsoonist. Niisiis ma läksingi enda esimesele täispikale, tõsisele intervjuule Valgamaa Kutseõppe-keskusesse, millest kirjutasin pika reportaaži. See oli järjekordne pöördepunkt. Tundsin taaskord, et olen õigel teel.

Sellest pöördepunktist arenes välja tegevtoimetaja koht noor-telehes, veidi aega hiljem aga ka peatoimetaja amet. Muidugi pidin

toolilt kukkuma, kui mõistsin, et täidan suvereporteri rolli kohali-kus maakonnalehes Valgamaala-ne. Ma aina pürgin ja pürgin. Ent mäe tipuni, mille poole rühkida, on veel pikk maa!

Tänaseks õpin Tallinna Ülikoo-lis ajakirjandust. Täiesti iseene-sest mõistetav valik, nii minu, va-nemate kui sõprade arvates. Kuigi olen alles õpingutee alguses, ei saaks ma rohkem rahul ollagi. Va-rem ajakirjandus ehmatas mind. See näis ohtliku, kiire, raske ja keerulise maailmana. Seda on ta praegugi, kuid selles maailmas elades polegi midagi nii hullu. Vastupidi – huvitav on.

Tänulik usalduse eestMa ei kujuta ettegi, mida het-

kel õpiksin, kui kool poleks mind nii palju usaldanud ja avasüli koolilehe taastamise mõtte vas-tu võtnud. Olen tohutult tänulik, kuidas kool alateadlikult minu tulevikuplaanid ette joonistas. Suur kummardus ka selle eest, et Tsirguliina Keskkooli koolileht Tsirguke on püsima jäänud. Järel-põlv, olete tublid!

Alustasin kolumni esimest lõiku lausega, et igal noorel võiks olla mõni huvitegevus, mis teda kooli kõrvalt aktiivsena hoiab. Mõtte sisu peitub selles, et pealtnäha hobist võib välja areneda midagi suure-mat. Just nagu minulgi.

Koolileht

5

Alar Allik teeb seda, mida armastab

Alar Allik on Tsirguliina kooli vi-listlane alates 2008. aastast. Ta elab paregusel hetkel Inglismaal, Cumbria maakonnas ning töötab 4-tärni restoranis.

Mis on meeldejäävaim mälestus Tsirguliina koolist?

Neid on muidugi hästi palju. Aga üks mälestus, mis kohe meel-de tuli, on see, kui mu õel oli tuti-pidu ja ma pidin seal esitama ühe Smilersi laulu, siis ma laulsin sel-le täiesti mööda. Õpetaja mängis ühte helikõrgust, aga ma ise laul-sin teist helikõrgust. Tänu sellele läkski mul see esinemine sassi. Hästi häbi oli tegelikult. Aga sel-le kõige juures oli hea, et rahvas hakkas minuga kaasa laulma.

Kelleks tahtsid saada siis, kui olid veel väike poiss?

Väiksena tahtsin saada kokaks, sest mulle meeldis söögitegemine.

Millega hakkasid tegelema pärast keskkooli lõpetamist?

Mul oli plaan minna õppima Heino Elleri nimelisse muusika-kooli, aga see jäi kahjuks katki. Siis töötasin vahepeal Valga restoranis Lilli ja peale Lillis töötamist saingi indu, et minna Inglismaale. Sain Valgast kogemused ja läksingi.

Milline on suurim saavutus Sinu senises elus?

Ma arvan, et mu suurim saavu-tus on see, et lõpuks läksin ikkagi Inglismaale, mis on hetkel olnud ka mu elu parim valik. Siin sain oma

MERLIKA HÜDSIpeatoimetaja, 10. klass

töö juures tiitli „Aasta parim prof-fesionaalne teenindaja“. Töötan 4 tärni hotellis Põhja-Inglismaal Cumbria maakonnas.

Mis ametit hetkel pead?Hetkel töötan supervisior’ina

ehk siis juhin restorani tööd ja pa-berimajandust ning pean töötaja-te eest hoolt kandma.

Miks Sa just Inglismaale läksid?

Mulle meeldis väga inglise keel ning alguses oli plaan minna Londonisse, kuid saatus tegi hoo-pis teised pöörded.

Kas tunned, et langetasid Inglismaale minemisega õige otsuse?

Kindlasti, ma ei kahetse seda üldse! Hetkel polegi mul plaani Eestisse tagasi tulla.

Kas on kavas veel kunagi edasi õppima minna? Kui jah, siis mida?

Plaanis on minna küll, aga ei tea millal. Tahaksin õppida äri-majandust ja selle juhtimist.

Milliste tegevustega sisustad oma vaba aega?

Kui mul vaba aega on, siis tege-len laulmisega. Muretsesin endale koju stuudiomikrofoni ja natuke-ne muud tehnikat, mida vaja, et saaksin kodus laulda. Natukene kritseldan ka laule.

Pikamaajooksu teen ka tuge-valt ning lisaks muule õpin his-paania keelt.

Alar Allik elab hetkel Inglismaal ning töötab 4-tärni restoranis.Foto: Erakogu

Foto: Erakogu

Persoon

Madis Sitik: Teenin oma elu esimest miljonit. Selleks, et seda saada pean läbima väi-kese testi, mis kestab kolm aastat. Tegelikult läksin Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžisse ja õpin seal ettevõtlust ja projektijuhtimist.

Sairos Tamm: Mõtlesin, et võtan aastakese puhkust ja vaatan siis, mis edasi saab. Sel aastal pühendan end täielikult spordile.

Ats A. Tamm: Elan nüüdsest Tartus ja õpin Tartu Kutseha-riduskeskuses turismikorral-dust ning olen selle erialaga väga rahul.

Mihkel Perlov: Hetkel töö-tan, puhkan ja tegelen oma hobidega.

Villu Virnas: Hetkel töötan ning järgmisel aastal on plaa-nis minna ka õppima.

Remo Surri ei soovinud antud teemal reporterile vastata.

Sandra Pikk: Õpin Tallinna Ülikoolis ajakirjandust.Kuna minu viimased aastad olid tihedalt seotud ajakir-jandusega, oli see iseenesest mõistetav, et läksin ajakir-jandust õppima. Ühest küljest oli see mu sõprade ja pere arvates loogiline valik, teiselt poolt on see juba pikka aega minu suureks südamesooviks. Tunnen end õiges kohas olevat ja loodan, et aastate pärast loete minu põnevaid reportaaže ja intervjuusid mõnest mainekast Eesti, miks mitte ka välismaisest ajakirjast.

Ats Tamm: Õpin maaülikoo-lis tehnotroonika eriala.

MERLIKA HÜDSIpeatoimetaja, 10. klass

Millega tegelevad pärast gümnaasiumi lõpetamist lumivalguke ja seitse pöialpoissi?

6

Tutvusta end natukene. Millega tegeled? Kuidas sisustad oma vaba aega?

Olen 11. klassi õpilane Anabell Tamm. Arvan, et olen sõbralik ja enesekindel noor neiu, kes on seadnud endale elus eesmärgid ning püüdleb nende poole. Mulle meeldib pingutada ja vaeva näha. Püüan enamasti säilitada positiiv-set meelt. Vabal ajal tegelen põ-hiliselt spordiga, täpsemalt kerge-jõustikuga. Ma lihtsalt armastan sporti! Kooli ning trenni kõrvalt muudeks tegevusteks eriti aega ei jäägi. Veel meeldib mulle metsas käia. Seal on väga mõnus värske õhk ja jalutamine annab energiat.

Kuidas algas Sinu reis Ameerikasse ning mis eemärkidel seal käisid?

31. mail algas minu reis Amee-rika Ühendriikidesse. Esialgu lendasime Riiast Stocholmi ning seejärel istusime ümber juba Ameerika lennule. Reis oli pikk ja väsitav, kuid siiski seda väärt.

Olin täpsemalt Michigani osa-riigis Ann Arbori linnas. Veetsin Ameerikas 19 päeva. Ameerika oli minu suur unistus! See riik on mind köitnud juba ammu, lõpuks see unistus ka täitus.

Ameerikasse reisisin eelkõige sellepärast, et külastada oma sõp-ru, kuid see reis oli mõeldud ka puhkamiseks. Mulle meeldivad väga väikesed lapsed ja USA-s ootasid mind kaks pisikest tüd-rukutirtsu. Kogu pika lennu ajal Stocholmist Chicagosse (umbes 9 tundi) valdas mind suur ärevus. Tahtsin nendega nii väga kohtuda ja neid näha. Ja nagu ikka möö-dus aeg võõrsil olles nii kiiresti. Võimaluse korral oleksin kindlasti kauemakski jäänud, kuid kodus

Mälestusi „suure lombi“ tagantootasid mind ju pere ja sõbrad.

Mida Sa seal täpsemalt nägid ning tegid?

Ameerika on nii suur ja vaata-mist oli seal palju. Eelkõige köit-sid mind sealsed inimesed, kes olid väga sõbralikud. Nad olid rõõmsad ja naeratasid pidevalt. Esimestel päevadel võtsime aega ainult puhkamiseks. Tegelesin kahe väikese sõbraga, kellega me üsna lähedasteks saime. Käisime tihti mänguväljakutel, aga ma ei pääsenud ka nukkudega mängimi-sest. Kuid see kõik oli vaid suur rõõm mulle. Ma tundsin, et nad usaldasid mind.

Kui reisimisest rääkida siis, esimesena võtsime ette Macinac´i saare, kus avanes lausa uskumatu vaatepilt. Saarel ei sõitnud mitte ühtegi tavalist autot, kõik olid vanaaegsed sõidukid. Liigeldi peamiselt hobuste ja ratastega. Meiegi laenutasime rattad ja te-gime saarele tiiru peale. Taga-si sõitsime praamiga. Järgmisel päeval käisime liivaluidetel, kust avanes samuti uskumatu vaatepilt - Ameerika on tõesti suur ja väga ilus maa!

Käisin ka Detroidis, kus elavad peamiselt pruuni nahatooniga ini-mesed. Seal nägin esimest korda tõelisi Ameerika pilvelõhkujaid. Selles linnas õnnestus mul käia kaks korda: esimesel korral lihtsalt linnaga tutvumas ja vaatamisväär-susi nautimas, teisel korral aga õhtusöögil, mis toimus peaaegu taevas – ehtsas Ameerika pilvelõh-kujas.

USA-s olles sain tutvuda ka seal-sete eestlastega. Nad olid väga sõb-ralikud ja võtsid meid lahkelt vastu ja rääkisid veatut eesti keelt. Väga huvitav oli teada saada nende Ees-tist lahkumise põhjusi ja seda, kui-das nad oma eluga Ameerikas rahul on.

Vahepeale jäi lihtsalt Ann Ar-boris veedetud aeg, mis kulus peamiselt poodlemiseks ja linnaga tutvumiseks.

USA-s viibimise lõpupäevadel käisime ära Henry Fordi muuseu-mis. See polnud tavaline muu-seum, vaid küla, mille Henry Ford oli ise rajanud. Seal avanes tõe-line vaatepilt Ameerika ajaloole. Nägin ära Ameerika vanaaegse kooli ja Thomas Alva Edisoni esi-mese labori, mis oli väga huvitav. Külas oli paeluv ka see, et inime-sed, kes seal töötasid, olid riietu-nud ajastukohaselt. Nad tegelesid erinevate töödega, näiteks põllu-harimisega, et näidata turistidele, kuidas sellel ajal elati.

Reisi viimasel päeval külasta-sime Chicagot. Seda elamust on võimatu kirjeldada. Chicago on tohutu suur linn, mida ümbritse-vad pilvelõhkujad. Tänavatel oli uskumatult palju inimesi ja liiklus oli tihe. Huvitav oli suur klaa-sist uba, mis seisis keset Chicago parki. Olin seda varem piltidelt näinud, kuid nüüd õnnestus mul uba ka oma silmaga üle vaadata. Samuti käisime väga-väga kõrgel pilvelõhkujas, kust avanes „miljo-ni dollari“ vaade. Sealt ülevalt oli võimalik näha mitut osariiki ning palju linnu.

Chicagos veetsime oma vii-mase päeva ja õhtul läksime ära lennukile, mis võttis suuna Eesti poole. Lendama hakkasime õhtul pimedas ja kui lennuk õhku tõu-sis, avanes mulle samuti unusta-matu vaatepilt: kogu Chicago oli tuledes ja see oli lihtsalt imeline.

Kas sa reisil olles said ka midagi uut teada, mida varem ei teadnud?

Terve reis oligi üks suur tead-miste omandamine. Kindlasti sain USA kohta palju rohkem teada, kui ma varem teadsin.

Kas plaanid kunagi sinna veel tagasi minna?

Kui võimalus avaneb, siis kind-lasti lähen. Olen isegi mõelnud, et ehk kunagi tulevikus võiks seal eladagi.

Keda või mida Sa kõige rohkem igatsesid ära olles?

Tegelikult ma ei igatsenudki kedagi või midagi, sest seal oli lihtsalt nii palju tegevust, et pol-nudki aega igatsemiseks. Koduste ja sõpradega rääkisin Interneti ja Skype’i vahendusel. Olin kõigega kursis, mis siin toimub. Nagu ma juba ennist ütlesin, siis oleksin võimaluse korral sinna veel kaue-makski jäänud.

Kas tahaksid veel midagi kooliperele öelda?

Püüelge oma eesmärkide ja unistuste poole ning uskuge nen-de täitumisse!

MARI-LIIS SAAREMÄEtegevtoimetaja, 11. klassi õpilane

Ameerikamaa legendaarsed pilvelõhkujad. Foto: Erakogu

Klaasist uba pakub turistidele palju huvi. Foto: Erakogu

Anabell oleks võimaluse korral Ameerikasse veelgi kauemaks jäänud. Foto: Erakogu

Suvereis

7

Tänavune Kuperjanovlaste rada oli üpris keeruline. Raskeks tegi selle see, et sadas vastikult palju vihma ja õhk muutus tänu sellele niiskeks ning jahedaks. Külm näpistas korra-likult, kuid sellele ei pööranud me suurt tähelepanu, polnud isegi mit-te aega sellele mõelda, et külm on.

Esimese öö saime veeta telkides. Samal õhtul informeeriti meid ka sellest, mis üldse trassil toimuma hakkab. Sõime, jõime, pakkisime ja tegime veel viimased ettevalmistu-sed, et järgmisel päeval kindla tun-dega metsi vallutama minna. Kui kõik vajalik tehtud, suikusime kii-resti unne, sest laupäeva hommikul kell viis oli start. Kui varem olime harjunud, et kella viie ajal oli juba päris valge, siis nüüd tuli pimedu-ses kompida. Metsa viidi meid nii, et me ei näinud mitte midagi. Pandi lihtsalt suvalises kohas maha ning seejärel pidime selgeks tegema, kus

asume. Koht üles leitud, seadsime sammud esimese punkti poole. Na-tukene halb oli muidugi pimedas metsas ringi rännata, aga samas sai jälle seda mõnusat kõditavat hirmu tunda, mis teadvustas meile veel rohkem, et võistlus ongi ju käimas!

Jõudnud esimesse punkti, oli meil aega 2 tundi. Puhkasime, sõi-me, naersime ja jäädvustasime foto-sid tehes meie esimesi emotsioone. Kõik oli juba algusest peale lõbus. Rajal saime visata granaati ja nuga, koostada luureraportit ning valmis-tada õlilampi, ehitada kolmest pal-gist asi, mis seisaks ja kannaks nelja inimest vähemalt meetri kõrgusel, saime ka jala märjaks teha rabas, käies seal räätsadega, panna kokku erinevaid relvi ja teha palju muid skautlikke tegevusi.

Kõige rohkem ootasime aga õh-tut, mil tuli ennast kusagile sobivas-se kohta sisse seada ning valmistuda öiseks luureks. Seal pidime ära too-ma valguslampidega valgustatud kastist ühe pakikese, mis tuli hiljem ühes punktis üle andma. Teine üles-

anne oli orienteerumine, mida pal-jud ei teinud, aga meil möödus see täitsa huvitavalt. Metsas oli hulk vanu ja lagunenud maju, mis nägid välja justkui tondilossid: nendest kostis hirmujudinaid tekitavaid hääli. Just sellepärast kartsime pi-medasse metsa orienteeruma min-na. Ülesannete täitmiseks oli meile aega antud 10 tundi. Kui luurealast pakike toodud, hakkasime liikuma tugipunkt Golfi poole, kus oli või-malik saada teed ja istuda/magada sooja lõkke ääres. Jõudsime sinna kusagil kella kolme ajal öösel, va-hetasime märjad riided kuivade vastu, kontrollisime oma varus-tuse üle ning seejärel üritasime ebameeldivalt märja ja niiske õhu käes magama jääda. Esimesed 10

minutit magamiskoti sees möödu-sid piineldes, tõeliselt külm oli, aga juba mõne aja pärast hakkas keha jahedama õhuga harjuma. Magada saime 2-3 tunnikest ning siis tuli juba reipal sammul edasi liikuda. Viimasel päeval oli ainult paar ülesannet ning siis kauaoodatud lõpujooks. Lihtsalt imeline, milline takistusrada sel aastal oli! Kolm ki-lomeetrit pikk, saime tunda nii vett kui ka muda, pidime ronima kõrge mäe tippu ja siis sealt alla tulema ja nii päris-päris mitu korda, vot see ajas vihale. Üle finišijoone astudes tundsin südames suurt rõõmu, sest olin jälle läbinud midagi rasket ja pärast pingutusi ning enesest mak-simumi andmist ei saagi negatiiv-seid mõtteid olla.

LIINA SUUR8. klassi õpilane

Seiklusrohke sügispäev Luhasoo matkarajal

13. septembril käisid õpilased 5., 6. ja 7. klassist Luhasoos õp-pereisil. Ilm oli rõske ja vihmane. Kõik lapsed tulid kooli, kummi-kud jalas, oodates starti Luhasoo poole. Bussisõit oli üsna pikk ning mõne jaoks ka pisut igav.

Sohu jõudes olid kõik väga tä-helepanelikud ja kuulasid õpeta-jat hoolikalt. Matka pikkus oli 4,5 kilomeetrit ümber Mustjärve.

Saime palju uusi teadmisi. Näiteks kuidas mõõta vee tempe-ratuuri, ära tunda erinevaid tai-mi ning seeni. Kirjeldada tuli ka raba, mis taimed seal kasvavad ja kes seal elavad.

Kui kõik oli tehtud, jõudsime ra-

basaarele, kus asus väike RMK-le (Riigimetsa Majandamise Kes-kusele – toim) kuuluv puhke-majake. Seal täitsime viimased ülesanded ning siis jäi mõni hetk vaba aega, et marju ja seeni korjata. Sellega ühelpool, hakkasime hanereas jälle liiku-ma, kuid seekord märjemat ja libedamat teed pidi.

Mõnes kohas polnud laudteed nähagi – kõik oli vee all. Paaril korral kuuldus sulpsatust – keegi libises teerajast mööda vette.

Lõpuks jõudsime bussini, aga püksid olid kõikidel põlvini märjad, kummikutes loksumas pruun laukavesi. Sõitma haka-tes oli mõnel lausa külm. Selleks ajaks aga, kui kooli juurde jõud-sime, oli kõikidel tuju jälle hea.

STEVEN ELVETreporter, 5. klassi õpilane

Kuperjanovlaste rada – neile, kes armastavad raskusi, pimedaid öid ja pingutusi

Sündmused

Sügis on matkamiseks üks ilusamaid aastaaegu. Foto: Timo Arbeiter

Üheks ülesandeks oli kolme palgi abil ronida ühe meetri kõrgusele.Foto: Ülla Tamm

Rene Allik (2. klass):Asendusõpetaja oli väga tore. Mulle meeldis, et ta üldse ei karjunud ega pahandanud vaid aitas kohe, kui vaja oli.

Kristi Kõiv (12. klass):See ei olnud eriti hea, et paljud õpetajad ei osalenud tundides, mis me neile tegime. Eelmisel aastal oli just probleem sellega, et õpetajatel polnud midagi teha, neil hakkas igav.

Muidu läks kõik korda ja oli väga hästi. Eriti suur aitäh Margitile, abi eest!

Ene-Eha Susi (õpetaja):Mulle meeldis rohkem, kui varasematel aastatel. Eriti meeldejääv oli hästi korraldatud kehalise kasvatuse tund, mis sobis õpetajatele väga hästi. Mulle meeldis ka kombineeritud kontroll töö.See päev oli minu meelest hästi korraldatud, lapsed oskavad alati positiivselt üllatada.

KORIDORIKÜSITLUS:Millised on sinu muljed õpetajate päevast?

Küsimused ja fotod: Ester Kaasik

8

1

2 3 4

5

6

7 8

ESF projekti põnevad võimalused Tõlliste Avatud Noortekeskuses

Eesti Avatud Noortekeskus-te Ühenduse ja Tõlliste Avatud Noortekeskuse TANK vahel sõl-miti leping ESF (Euroopa Sotsiaal-fond - toim). Projekti käigus suu-rendati noorte konkurentsivõimet ja vähendati sotsiaalset tõrjutust noortekeskuses. Tegevused toi-musid ajavahemikus 01.09.2011-31.08.2012.

Projekt jagunes kolmeks osaks: huvitegevuse korraldamine noor-tekeskuses, erinevate ametite tut-vustamine ning kogukonna aren-gut toetavate noorte omaalgatuste fondi abil vähemalt nelja noorte projekti elluviimine.

Avatud huviringi põhimõttel said noored tegeleda fotograafia ja videoga. Nende käe all valmis 4 animatsiooni ja 5 noortefilmi. Neist üks, „Saatuse teekond“, saa-vutas Energia TV videokonkursil I koha ning rahva lemmiku tiitli. Veel osalesid foto- ja videoringi liikmed noorte filmi- ja fotofes-tivalil H2T (Helsingi to Tallinn)

Helsingis, kus nende noorte lühi-film ”Elu võimalikkusest maal” valiti üheks auhinnakonkursi no-minendiks ning pälvis ka Ener-giasäästunädala videokonkursil vanemate vanuseklassis I koha.

Tööelu ja ametite tutvustamise ja nõustamise sihtrühmaks olid, erinevate probleemidega töötud ja tavanoored vanuses 12-16, kes said tutvuda üheksa erialaga: näitleja, pagar-kondiiter, juuk-sur, kaitseväelane, IT-spetsialist, massöör, muusik, pottsepp ja arst ning kümne tegevusega: projekti kirjutamine, CV koostamine, koo-litus ja töökuulutused Internetis, raadiojaama, Teeviida, panga, autoremonditöökoja, AHHAA tea-duskeskuse, Otepää Seikluspargi, loomaaia ja botaanikaaia külas-tusega.

NAF ehk noortealgatuste fondi konkurss oli mõeldud selleks, et noortekeskuse piirkonna noored saaksid aktiivselt osaleda otseselt enda kavandatud ja kogukonda arendavates projektialastes tege-vustes. Toetuse saamiseks tuli täi-ta üpris lihtne taotlusvorm.

NAFi esitati 4 projekti. Esime-ne neist oli projekt “Kino“, mis viidi läbi aprillis ja mais, selle raames toimus filmiõhtu Tsirgu-liinas, Soorus ja Laatres ning üks filmiöö Tõlliste Avatud Noorte-keskuses. Projektis osalejatele meeldis, et valla noored pakkusid võimalust nautida kinoelamust ning tagasisides avaldati ka soovi, et sellest võiks kujuneda välja pi-kem projekt.

„Puhka Laatres“ sai alguse soovist muuta Laatre jõe rand kohaks, kus on hea seltskonnaga ujumas käia või spordiga tege-leda. Selle käigus remonditi ole-masolevad asjad, toodi võrkpalli-platsi jaoks liiva, puhastati rand

sinna tekkinud sodist ja taimedest ning ehitati hüppelaud.

Projekti “Värviline mänguväl-jak” tegevus toimus Tsirguliina lasteaia Õnnelind mänguväljakul, kus noored, lapsevanemad ning lasteaia töötajad parandasid ja värvisid mänguväljakul olevaid atraktsioone, mis olid nii kasuta-mise kui ka ilmastiku tõttu oma värvilise ja rõõmsa välimuse kao-tanud. Isad parandasid atraktsioo-nide katuseid ja piirdeid.

Põlvkondadevaheline mängu-päev oli päev, kus tutvustati prae-guste noorte mänge (XBOXi) ka

vanematele. Nagu ikka - algu-ses ei saanud vedama, kuid pärast ei saanud siis ka pidama.

KAARI KAASIKreporter, 11. klassi õpilane

Lahenda ristsõna!

Projekti raames sai uue värvikihi ka lasteaia mänguväljak.Foto: Timo Arbeiter

Mitmesugust

Ester Kaasikreporter, 10. klassi õpilane

Kuna alanud on sügis, koostasime ka ristsõna samal teemal. Vaata kas tead vastuseid sügise teemalistele küsimustele!

ALLA:1. Pruun munajas asi, mis kukub

alla tammepuu otsast.2. Sügise viimane kuu.3. Asjad, mis puude otsast alla

lendlevad.4. Köögivili, millest Halloweeni

ajal laternaid tehakse.6. llmanähtus, millega sügisel

tihti kokku puutud.

PAREMALE:5. Puu, mille leht on

haruline ja praegusel aastaajal omandab kollaseid ja punaseid toone.

7. Värv, mida võid igal pool märgata.

8. Kuu, mille alguses kõik jälle kooli tulevad.

KORIDORIKÜSITLUS:Millised on sinu muljed meie kooli orienteerumisvõistlusest?

Gerle Rätsep (9. klass): Mulle meeldis. See oli teistsugune, olin positiivselt üllatunud. Midagi sellist võiks toimuda iga-aastaselt.

Sander Elvet (7. klass):Minu arvates oli see lahe. Ei tahtnud väga märjaks saada, aga ikka sain hakkama. Äge marsruut oli, kõik oli tore.

Kairit Kesa (3. klass):Mulle jäi meelde see, et me jooksime, kui klassiga orienteerusime. Minu jaoks oli see kerge, väga meeldis!

Küsimused ja fotod: Ester Kaasik