Imearmsad kassipojad ära anda toredasse peresse.

Kiisudel vanust üle kahe kuu. Kui soovid vanemat, on pakkumisel ka üks kuue-kuune emane kiisu.

Lähem info külavanemalt: tel. 53 426 912

KÜLALEHT NR. 23

Jaanuar 2011

Ja läinud ta ongi…

Meie kroon nimelt.

Ka 2010.a.

Jääb üle vaid loota, et uus tuleb parem.

Alanud aasta tähtsaim sündmus meie

külade jaoks saab kindlasti olema

kokkutulek.

SAAREMETSA JA SAAREKÜLA TEINE KOKKUTULEK

TOIMUB 25.-26. JUUNIL 2011

Käimas on Saareküla ja Saaremetsa külade lipu kavandi konkurss. Kavandeid koos seletuskirjaga (mis ja miks on lipul) ootame 10. veebruariks 2011.a paberil või meilitsi järgmistele aadressidele:

Eha Ennemuist, Saaremetsa küla, Tornimäe sjk, 94443 koplike@hot.ee.

Kavandi valmistamisel arvestage sellega, et valmiva lipu külgede suhe on 7x11. Kavandile lisage oma nimi ja kontaktandmed. Konkursile esitatavate tööde arv ei ole piiratud.

Puhastame teie katused lumest.

Hind kokkuleppel.

Mario Ennemuist Tel 53 531 027 E-post ennemuist22@hot.ee

Kuulutus ei vanane.

Suured ja väikesed

juubilarid

11. jaanuar Maire Lodi 50 13. jaanuar Toomas Vana 45 21. jaanuar Raivo Reinart 55

KÜLA KÕLA

Lillemäe uusaasta-ilutulestik

jäi aastavahetusel päeva jagu hiljaks, kuid oli

selle võrra võimsam. Koguni nii võimas, et

kohale tuli politsei ja päästeamet. No ega siis Lea

saa külalehest välja jääda! Ja kui uudiseid pole,

tuleb neid ise tekitada. Sedapuhku, koostöös

Ilmataadiga, langetas ta puu elektriliinile ja

kukutas traadid sõiduteele ripakile. Küll oli tuld

ja sädemeid! Kogu möllu juures ei tulnud Lea

selle peale, et ilutulestik tuleb tal endal kinni

maksta, sest kilp on üle tee metsas ja

elektriühendus kilbist majani on omaniku

eralõbu.

Sõnumeid Saarte Terviseradadelt Leede mets Kingli hoiualal on tänaseks puhastatud ja hooldatud ligi 19 ha ulatuses ning väärt märkamist igal aastaajal. Suured tänud Sven Vallerile, kes on hooldanud hoiuala aastast 2003. Sven on sõlminud PRIA-ga hoolduslepingu aastani 2013 ning ootab tagasisidet, kas kogukond on rahul ja huvitatud edasisest koostööst. (tagasiside svenvaller@hot.ee , tel 53947394) Edu ja jõudu!

Leede metsa järjepidev hooldamine on andnud võimaluse märgata Kingli hoiuala mitmekesist loodust ning vanade teede olemasolu metsas. Hoida ja säilitada looduslikku pärandkultuuri on MTÜ Saarte Tervisrajad võtnud üheks oma eesmärgiks.

2011. aasta otsene eesmärk on projekti MERETEE I osa teostamine, mille läbi püütakse suurendada piirkonna konkurentsivõimet. Leede metsa rajatakse 2,4km pikkune loodushariduslik õpperada. Looduse õpperadu on Eestis vähe, sest enamjaolt rajatakse seiklusliku eesmärgiga matkaradu. Looduse õpperajad on kindla pikkusega, täies ulatuses looduses märgistatud, ettekavandatud vaatluspunktidega ning kättesaadava informatsiooniga varustatud olemasolevad liikumisrajad. Projekti raames viiakse läbi botaaniline analüüs Tartu ülikooli professorilt Elle Roosaluste poolt, paigaldatakse infotahvlid, viidad, istepingid ja prügikastid.

Väljaehitatud rada vajab hooldamist ja rajal peab olema peremees, selle vastustuse on endale võtnud MTÜ Saarte Tervisrajad. Meie liikmed on läbinud Kuressaare Rahvakoolis koolituse „Küla turismitoote arendus - kuidas teha looduse õpperada.“

Loodame kogukonna tuge piirkonna mitmekesise loodus-ja kultuuripärandi säilitamisel. Läbi säästva turismi arenduse saab iga maaomanik lisaväärtust juurde oma maatükile.

HOIA JA MÄRKA KODUKANDI LOODUST! Ada ja Raul Traumann

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla 4-8

KÜLALEHT Trükiarv 70 Laimjala vald Saare maakond

Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis e-post: koplike@hot.ee

http://kuutoukajad.blogspot.com/

Külalehe väljaandmist toetab EAS Kohaliku Omaalgatuse Programm

EEHHAA VVAALLGGUUSS

Siin ma siis olen, üks p…kukkunud ennustaja. Enda lohutuseks võin

öelda, et minusuguseid on palju. Ja kui hakata asja lähemalt uurima, siis mõni

asi läks ju ikka pihta ka…

Alustamine oli lihtne: kuna aasta lõpus oli paks lumi maas, pidi ka uus aasta tulema lumega. Edasi sai

hämada: arvukalt SS-i sõpru… 5 võib meie kandis päris arvukas olla – just nii palju hakkas meid laulma

segakooris ja eks teised lauljadki ole meie sõbrad.

Ammu oli teada, et koori esimene esinemine toimub vabariigi aastapäeval – nii ka läks. Ning

vastlapäeval oli tõesti lumi maas.

Märtsiga panin juba puusse, arvates, et kevade saabudes on lumi enam-vähem lännu. Tegelikult hakkas

lumi sulama kohe peale kevade saabumist ja paar nädalat hiljem ei olnudki enam erilist lund maas.

Aprill oli ärkamise aeg, pisut külarahvast kohtus Tänava Veera juubelil Orissaares, kuid kohvrimäng

lükkus mai algusesse. Pool küla pani uue masinaga tuhlid maha – kah õige.

Lubasin, et võidutule jagamisel Laimjalas laulab ligi 10 SS-i sõpra. Lootsin, et jaanipäevaks tulevad

kõik laulusõbrad koju, aga tegelikult kadusid viimasedki ära ja vallamaja ette laulma jõudsime ainult kolmekesi.

Kui juurde liita samal ajal Jahimaja taga laulnud mehed, saakski ümardada 10-ni. Saareküla jaanitule

ennustamine läks täppi – Jaan oli kohal ja süütas tule (Aitäh!).

Juulis kohtusid mõisa õuel endised lastekodulapsed ja sellest saadik suhtlevad nad tihedalt interneti

vahendusel. Paljud on lubanud sel suvel külakokkutulekule tulla.

Augustis algas kartulivõtt, mis kestis oktoobrini, nii et linnuke jälle kirjas.

Punkti tõi ka sügise alguse ilus ilm, oli nii päikest kui soojust.

Oktoobris jagus pori mehiselt, kuidas oli lugu viinaga, otsustab igaüks ise.

Novembris nägin ma kahte marti, kadripäevaks oli ilm juba hukas ja algas talv.

Talve tulekut ei märganud eriti keegi, sest talv algas öösel.

No tuleb välja, et ligi 75% tabamust - päris hea. Rohkem ma siiski

sellise ennustamisega ei tegele, kuid varsti algab kindlasti suusatamise

ennustusvõistlus.

Nüüd algab halvem osa. Mul oli aasta kõige positiivsem ja

tähtsam ennustus, mida ma ei julgenud avaldada, kuna kartsin ära

sõnuda. Lubasin seda teha aasta lõpus, aga nüüd pole mul õrna

aimugi, mis see olla võis! Mälu on omadega täitsa õhtal. Tühja see

ennustus, aga kardan, et olen mõne ajalehe toetaja raha tasku

pistnud ja sinna unustanud. Andke teada, kelle nimi on lehest

puudu! Tuletan veelkord meelde, et kui annate mulle raha nii,

et ma seda kohe märkmikusse kirja panna ei saa, siis

kontrollige hiljem üle, kas teie raha on jõudnud sihtpunkti!

Eelmise aasta prügirahaga tulime ots otsaga kokku. Sel

aastal ootame pisut, kuni linnas asjad paika loksuvad, siis

hakkame ka oma eurosid lugema.

Veebruaris algab kassiaasta. Eriti hästi läheb algav aasta neil,

kes on külavanemalt armsa kassipoja saanud!

Kiirustage, sest igaüks on oma õnne sepp!!!

Foto: Kaie Ennemuist

Lubadus j ôuluvanale

Mõned asjad ei tohi muutuda. Näiteks

see, et igal jõululaupäeva õhtul koguneme me perega Lillemäele. Sööme head ja paremat, mida ema juba aegsasti valmistama hakanud on (kõige tähtsamad on asja juures muidugi isetehtud makid, mis, tõsi küll, muude heade asjade kõrvalt tavaliselt enam hästi kõhtu ei mahu), ajame juttu ja laulame ning muidugi ootame Jõuluvana.

Mis Jõuluvana, ütlete kindlasti! Ise vanad inimesed! Ja mis kingituste tegemine see vaesel ajal üldse olgu! Jah, tõesti, ise vanad inimesed juba…

Igal juhul minule jõulud ja eriti kingi-tuste tegemine meeldivad. Mulle meeldib kohutavalt välja mõelda, mida kellelegi kinkida ja mul on juba aasta(kümne)id üks ja sama nimekiri, kellele kindlasti paki teen. Kusjuures ma kontrollin alati korraga paari eelmise aasta listi, et kingid väga ei korduks. Aeg-ajalt tuleb kedagi sellesse nimekirja juur-de, aeg-ajalt mõni kaob – nii see elu ju käib. Aga minu meelest on jõulukinkide ideede väljanuputamine ja lõpuks nende jahtimine, pakki-mine ja Saaremaale tarimine üks toredamaid asju.

Aga mis. Kirjutasin ennist hoopis Jõuluvana ootamisest. Minu kingituste tegemine ei puutu ju üldse asjasse!

Jõuluvana on meil käinud nii kaua kui mäletan. Vist siis, kui olin laps, juhtus mõnikord harva, et kott kingitustega oli ukse taha jäetud. Aga see võis olla vabalt ka Näärivana, kes nii alatult tegi: meil käisid mingil ajal ju mõlemad! Niisiis oleme me Lillemäel alati olnud nii head lapsed, et Jõuluvana on meid isiklikult külas-tanud. Isegi sel aastal, kus meid oli kuuse all koos tavapärasest palju vähem ja peaaegu kõik olid täiskasvanud. Tundsingi sel aastal esimest korda, et lapsed on juba liiga suured – nad on hakanud omaks võtma seda ükskõiksust, mis täiskasvanutel jõulude suhtes üsna hõlpsasti tekkimas on. Mul on sellest nii kahju, ma tahaksin, et jõulud oleksid vaatamata vanusele

ikka rõõmu ja üllatuste aeg, mitte paar tavalist vaba laisklemise päeva keset talve. Ma ei tahaks kuidagi lasta ära kaduda sel põnevusel ja säral, mis oli siis, kui olin ise väike või kui minu lapsed olid väikesed… aga kuidagi vaikselt ta kaob. Järgmisel aastal peaks vist enne kõigile vihjama, et olge kuidagi rohkem elevil?...

Traditsioonid on mulle jõulude ajal kuidagi eriti tähtsad. Mulle meeldib olla siis koos

nendega, kellega olen sel ajal alati koos olnud. Mulle meeldib esimesel pühal teha väike matk kas mere äärde või kui lumi ei

luba, siis kasvõi Pärna majani. Mulle meeldib, kui esimese püha õhtul tuleb meile Nurga Endel, kellega saab lorajuttu ajada ja kui veab, siis ka tema laule kuulata. Sel

aastal ta paksu lume ja tuisu pärast ei tulnudki ja mul jäi kohe suur tükk

jõulusoojast puudu… Aga selle eest tulid Eha ja Tiiu. Võib-olla

see on Endlile täitsa vääriline vahetus?

Ja muidugi mulle meeldib, kui jõulu-laupäeva õhtul tuleb, nagu kord ja kohus,

Jõuluvana! Mulle meeldib, kuidas me siis kõik koos talle

laulame (mida vanemaks saame, seda vähem sõnu

mäletame!) ja kuidas igaüks vingerdab, et oma pakid kätte saada. Kui meie naised

püüavad enamasti läbi ajada vanade laulude ja luuletustega, mis kunagi noorest peast õpitud või tehtud, siis meie mehed üllatavad igal aastal lõpmatult naljakate sealsamas Jõuluvana ees sepitsetud ekspromt-luuletustega. Iial ei tea, kuidas need lõpevad, ja tavaliselt on nendes üks kesksemaid tegelasi Jõuluvana ise.

Nagu öeldud, oli meid sel aastal küll vähe, aga kingitusi saime ikka palju, nii et lõpuks oli kinkide kättesaamisega juba suur probleem. Ühesõnaga, ühe paki eest lubasin Jõuluvanale, et kirjutan külalehte ühe loo, mida ma siinkohal ka tegin. Nii et Jõuluvana, olen olnud hea laps ja ootan Sind vähem kui aasta pärast jälle Lillemäele!

Lillemäe Tiiu

ana jalakas jutustab…

SAARE LASTEKODU AJALOOST 4

Kasutatud Külli Reinarti 1994. a. valminud diplomitööd

„Saare maakonna koolieelsete lasteasutuste areng maal aastail 1929 – 1994“

1. veebruarist 1957 juhtis lastekodu elu Endel Mangu. Lastekodus olid nii kooliealised kui koolieelikud.

E. Mangu juhtimisel toimus hoonete vahetus. Lastekodu kolis uude ehitatud koolimajja, kool aga hakkas tööle

vanas mõisahoones.

Kooli direktor Sergei Taimla laskis mõisahoonele peale ehitada kolm klassiruumi, mida klassina kasutati

vaid mõni aasta. Hiljem said lastekodu töötajad sinna oma korterid.

1980.a suvel lõhuti seoses katuse remondiga neist tubadest kaks. 1986.a lõhuti direktor Kalle Hiiuväina

poolt ka kolmas tuba ja vaheseinad. 1993.a langes sisse osa laest.

Kuna lastekodu oli saanud endale nüüd suured ja avarad ruumid, koondus ka kogu küla seltsielu

lastekodusse.

Meenutab Saare Lastekodu kasvataja Linda Kesküla:

„Õhtuti kogunesime lastekodu saali, seal tegime rahvatantsu, näidendit, sporti ja muidugi oli meil külas

oma koor. Korra käisime isegi Tallinnas laulupeol. Aga taidlust käisime näitamas teistele saarlastele. Lastega

koos sai ka üht-teist tehtud. Eriti on mulle meelde jäänud pallimängud ja spordipäevad. Eriline spordipidu oli

vastlapäeval – sai suusatada, uisutada ja lõpuks ka ratsutada ja saaniga sõita.

Spordielu juhtis meil Paul Paakspuu, kes oli koolis õpetajaks, aga taidlust organiseeris direktor Sergei

Taimla, tema aktiivsus hoidis külaelu erksa.“

Saareküla rahvamaja tegutses lastekodu saalis 1958. aastani, siis läks saal remonti ja pärast pole

külarahvast sinna enam lubatud. Põhjuseid oli kaks: kardeti san. epid. jaama, kuna ei saadud luba, ja ka ei

tahetud taidlusega rikkuda uut parketti. Pärast seda on Saareküla seltsielu raugenud ja tänaseni elatakse vaikselt

oma kodudes.

Põhjalik muudatus lastekodu elus tehti direktor Väino Loide ajal, kes juhtis lastekodu senistest

direktoritest kõige kauem, 8 aastat.

Väino Loide määrati direktori kohale 1. aug 1958. a ja ta töötas selles ametis kuni 15. aug 1966. a.

Saare Lastekodu kollektiiv 1964.a.

Vasakult I rida: koristaja Aino Saar, kasvataja Ellen Kollo,

kasvataja Malve Loide, direktor

Väino Loide, kasvataja Maie Reinart, laohoidja Helju Lember.

II rida: koristaja Silvi Linnipõld, sanitar Vilve Ennemuist,

pesulaohoidja Marta Põldur,

raamatupidaja Klaudia Ennemuist, med. õde Viivi Ennemuist,

kasvataja Ilme Vana.

III rida: öövalvur Anastassia Küng,

kokk Arma Õun, maj. juhataja Heino Vaga, koristaja Veera Lodi,

autojuht Ivan Lodi, kasvataja

Railda Koel, kasvataja Ilona Kõve.

1958/59. õ-a reorganiseeriti Saare Lastekodu koolieelsete laste lastekoduks, mis alustas taas tööd

1. juunil 1960. a. Selleks ajaks oli lastekodus olnud 318 kasvandikku.

V. Loide juhtimisel oli endine koolimaja hoone ümber ehitatud väikeste laste jaoks. Sinna juurde tehti ka

sobiv mänguväljak. Ka vanas mõisahoones oli kavas teha põhjalik ümberehitus, valmis oli ka juba ümberehituse

projekt. Valmis said vaid köök ja laoruumid, kantselei ja

direktori kabinet. Hoone seisab samas olukorras tänaseni.

V. Loide laskis teha ka töötajate elamu projekti, kuid

maja valmis alles 1976. a.

Lastekodus algas ka aktiivne kasvatustegevus.

1964. a tuli Saare Lastekodu vabariigi lastekodude

ülevaatusel I kohale, mille eest premeeriti direktorit Armeenia

sõidu tuusikuga, samasse sai tuusiku ka üks kasvataja.

Edaspidi on korduvalt oldud II ja III kohal. Järgneb…

FOTOD TOLLEAEGSEST MÄNGUVÄLJAKUST

Meenutab Malve Loide: „Mind suunati Saare Lastekodusse 1960. a. Kuna lõpetasin kooli

kiitusega, lubati mulle töökoht Tallinnas avatavasse lasteaeda. Suunamis-

komisjonis selgus, et mind taheti saata Saaremaale, sest ma ei olnud

kommunistlik noor. Kui keeldusin, katkestas komisjon töö. Öeldi, et enne

ei jätkata, kui Saaremaa kohad on täis. Viimaks lubas sõbranna Aili

Rohtmäe minuga kaasa tulla ja me võtsime suunamise Saare

Lastekodusse vastu.

Varsti pärast komisjoni tuli lastekodu juhataja Väino Loide kooli oma kasvatajaid vaatama. Kuna ta käitus viisakalt ja

tagasihoidlikult, polnud ka meil põhjust talle turja karata. Sellegipoolest esitasin mõned kiuslikud küsimused – Kas teil õmblusmasinat

saab kasutada? Kas raamatukogu on? jms – nagu oleks mind asumisele saadetud. (Juba poole aasta pärast abiellus Malve Väino

Loidega ja nad elasid koos Väino surmani 2005. a. Toim.)

Tööle asusime 1. aug 1960.a. Maja oli juba lapsi täis, ülejäänud kasvatajad olid lihtsalt keskharidusega. Igal aastal suunati

koolist juurde üks eriharidusega kasvataja: kõigepealt Ilona, seejärel Raja, siis Ilme.

Minu tööle asudes oli maja remonditud, kuid aega võttis õueala planeerimine ja kujundamine. Väino ei teinud midagi uisa-

päisa, oma ala spetsialistide abi ja nõuandeid kasutas ta kõikjal, nii mänguväljaku, kiviktaimla, lillepeenarde kujundamisel kui igal

pool mujal. Aianduskunstnik valis lilled nii, et peenrad oleksid pidevalt õites. Kõike püüti teha võimalikult hästi ja ka tulevikule

mõeldes. Kuna olin eriharidusega, oli minu ülesandeks jälgida, et kõik asutuses tehtav oleks pedagoogiliselt korras ja vajalikud asjad

olemas.

1964. a võitsime vabariigi lastekodude seas esteetilise konkursi. Preemiaks oli reis Armeeniasse. Sõita said direktor ja üks

kasvataja. Kasvatajatest sõitsin mina, kuid mitte sellepärast, et olin direktori naine, vaid meil oli sotsialistlik võistlus. Õmblesime,

värvisime, meisterdasime, valmistasime metoodilise nurga jaoks õppevahendeid jne. Iga töö eest sai teatud arvu punkte ja minu

punktisumma oli kõige suurem.

Külastasime Armeenia lastekodu. Terves Armeenia NSV-s oli ainult üks, segatüüpi lastekodu. Järgmisel suvel käisid

Armeenia lastekodu töötajad meil vastu-külaskäigul.“

222000111000... AAAAAASSSTTTAAA SSSÕÕÕNNNAAASSS JJJAAA PPPIIILLLDDDIIISSS

13. märts – esimene sissekanne Saarekülade Seltsi

blogisse http://kuutoukajad.blogspot.com

märts : aprill – marjahoidla ehitustööd Rehel.

17. aprill – ETV võttegrupp Saare Lastekodus

salvestamas saadet „Sind otsides“.

24. aprill – Saareküla vanim elanik

Veera Madal sai 90 a.

24. aprill – algasid külakiige

ehitustööd.

02. mai – kohalik „Võta või jäta“,

auhinda jahtis Tänava Veera.

12. mai – algas kartulipanek külaseltsi uue tehnikaga.

15. mai – talgud lastekodu õuel. Osavõtjaid

10. Kiigepostide maha märkimine külaplatsil.

21. mai – sündis Elisabeth Aksiim.

22. mai – paika said kiigepostid ja võll.

12. juuni – kiik on valmis.

15. juuni – sündis Janne-Riin Lammertson.

19. juuni – talgupäev külaplatsil.

22. juuni – Jaaniõhtu Luhinaranna külaplatsil.

22. juuni – suri Aleksander Saar.

23. juuni – Võidutule jagamine Laimjala pargis.

26. juuni – sündis Kristofer Johan Kaasik.

27. juuni – sündis Sandra Kuusk.

02. – 04. juuli – Saare lastekodu viimaste

kasvandike kokkutulek.

28. august – muinastuli Luhina säärel.

03. september – sündis Kert Lüüs.

22. september – suri Palmi Riis.

25. september – sügise tervitamine külaplatsil.

02. oktoober – Laimjala Loodussõprade korraldatud matk Blesta kivi – Sääremäe,

teejuhiks Vello Rand.

23. november – maha sadas

lumi, mis jäi.

27. november – Saaremaa

Rahvaralli Saareküla teedel.

14. detsember – Tiit Lodi sai Keskkonnaameti tänukirja

kui üks parimatest parim poollooduslike alade hooldaja

Saare maakonnas.

31. detsember – hüvasti Eesti kroon!

Külalehte toetasid 2010. aastal: Tõnu Pilvik Vambola Koel Anete Heinlaid Tõnis Heinlaid Helinä ja Jorma Hirn Aino Lodi Maimu Õun Helga Kalle Siina ja Ats Sepp Otsa talu Saare talu Lillemäe talu

SUUR AITÄH!