6. mai 2011

HeateguHeategutulevikkutulevikku

EVELIN ILVES

Tallinna Lastehaigla Toetusfondi patroon

Hiljuti algas minu väikesel ristipojal uus elu Stock-holmis. Kui ma tema emaga jõulude ajal rääki-sin, arvas ta, et elu seal on

siinsega üsna sarnane, vaid kahe suure erinevusega: pensionisüsteem ja kõik see, mis puudutab lapsi. Seda mõistagi kindlustunde mõttes.

Kindluse loovad lihtsad asjad. Just detailid võivad olukordi tundmatuseni muuta. Öeldakse, et kõik õnnelikud pe-rekonnad on sarnased, kuid kõik õnne-tud omamoodi. Siis, kui oled nõrk või hädas, on ülioluline teadmine, et oled hoitud ja et saad vajadusel kindlasti abi. Näiteks maksab lapse eluohtliku hai-gestumise puhul Rootsi riik haiguslehe kinni mõlemal vanemal korraga ja nii kaua, kuni oht on möödas. On teisigi, esmapilgul väikesi, kuid inimese jaoks väga suure tähtsusega abinõusid.

Külastasin Rootsi riigivisiidi ajal kahte sealset suuremat lastehaiglat. Ka-rolinska kuulsate kliinikute koosseisu kuuluvas Astrid Lindgreni lastehaiglas, kus asub ka laste ülekaalulisuse uuri-mise üleriigiline uurimiskeskus Child-hood Obesity Center, oli dr Claude Marcus teema tutvustamiseks ette val-mistanud põhjaliku esitluse.

Rootsi on Euroopa Liidu statistika järgi ülekaaluliste laste arvu poolest selgelt alumises kolmandikus: 7–11-aa-astate hulgas on ülekaalulisi lapsi ligi-kaudu kümme protsenti. Ent mis on teistmoodi kui kõikjal mujal, sh ka meil

Eestis, on see, et probleem on välja sel-gitatud ja sellega tegeldakse aktiivselt.

Ülekaalulisuse teemal viiakse läbi kursusi nii õpilastele kui õpetajatele, te-geldakse kogu nn sotsiaalse toitlusta-mise üleviimisega kohalikule ja orgaa-nilisele toorainele – seda nii lasteaeda-des, koolides, haiglates kui hoolde- ja vanadekodudes.

Dr Marcus demonstreeris lihtsat testi, kuidas tunneb end normaalkaa-lus ja kuidas ülekaaluline laps ning mis-suguse keskkonna nende omavaheline

suhtlemine loob. Ta joonistas tahvlile kaks figuuri, ühe pontsaka ja teise sih-vaka. Lapsed pidid mõlemat kirjelda-ma. Ümarat figuuri kirjeldati sõnade-ga «nõme, inetu, räpane ja loll». Ei ole keeruline siit arutlust jätkata, kuidas omavanused ülekaalulisi lapsi kohtle-vad.

UUE PÕLVKONNA ELUIGA ON LÜHEM KUI NENDE VANEMAIL

Kehakaal ei ole ainult välimuse küsi-mus – sellest sõltub üheselt tervis ja seega kogu elukvaliteet. Probleemi kõi-ge tähtsam osa on, et lapseea rasvumi-sest saavad alguse nii südame-vere-soonkonna kui liigeste- ja ainevahetus-haigused täiskasvanueas. On tuvasta-tud sarnased seosed ka mitme vähilii-giga ning depressiooniga.

USA ja ELi suurriikide tohtrid on ennustanud, et praegu kasvav põlv-kond on suure tõenäosusega lühema elueaga kui nende vanemad. Just keha-kaalust tingitud probleemide pärast. Rootsi on vist peaaegu ainus, kes on vastupidist deklareerinud – rootslaste keskmine eluiga kasvavat ka edaspidi. Dr Marcuse sõnul on ülekaaluliste las-te hulk Rootsis hakanud langema; po-le küll teada, kui püsiv see on, kuid kin-del on, et nende süsteemsel tegevusel on mõju ja tulemus. Arsti sõnul näevad nemad tulevikku helgemais värvides.

Tõenäoliselt on Rootsi esimene maailmas, kes seda võib teatada. Ent nii kaua kui poes on ülekemiseeritud, -suhkrustatud, -värvitud, -soolatud ja -töödeldud toit, tuleb olla valvas ja pi-

devas võitluses. Võitluses kõigil tasan-deil: alates põllumajandusest ning lõ-petades toiduainete märgistamise ja tervislikele eluviisidele õhutamisega.

ABIKS ON TAJUDE TUBA

Ringkäigu haiglas lõpetas tõeline ülla-tus. Ruumi astusid kolm kõige värvika-mat liiget haigla personalist – klouni-tüdrukud. Nemad aitavad iga päev nal-jaga keerulisi asju selgeks rääkida, sa-muti süsti kartvaid põnne ja diagnoo-se pelgavaid vanemaid arstidega sina peale, aga ka lapsi, kes on suremas. Ent põhiaja nad lihtsalt mängivad, sest mäng on väikese inimese töö ja see on isegi Rootsi seadustesse sisse kirjuta-tud. Õigus mängida kuulub lapse põ-hiõiguste hulka, mis peab olema taga-tud kõikjal. Ka haiglas, kus peab olema personali hulgas piisaval arvul laste-aednikke ehk eelkooli pedagooge.

Kuidas see süsteem toimib, näidati meile Uppsala ülikooli lastehaiglas. See on suur keskus, mis on mitmete hai-guste ravis Rootsis juhtiv teadusbaas ning kus ravitakse aastas 20 000 tillu-kest patsienti, kelle päralt on seal terve 10-toaline lasteaed. Haigla keeles män-guteraapia keskus.

Selles keskuses pole haiglast aimu-gi. Nagu ütles osakonna juht: see on ai-nus koht majas, kus laps saab ise otsus-tada, mida teha tahab, ja sellest seal lähtutaksegi. Igas toas toimub midagi toredat: ühes mängitakse kodu, teises meisterdatakse, kolmandas turnitakse, ronitakse, hullatakse. On eraldi tüdru-kute ja poiste tube, on rokkgruppide

plakateid ja autogrammidega hokisär-ke tulvil teismeliste tuba, kus saab ka kõrvulukustavaid kontserte pidada. On tuba, kus mängitakse arsti, et laps saaks ise kõiki neid protseduure, mida tal en-dal tuleb üle elada, nukkudele või mõmmikutele teha. Kõik päris arstiriis-tadega, ka nonde kõige koledamatega.

Ja on üks üleni valge ja kinnine tu-ba, Room of Senses, kus on meditatiiv-ne muusika, helevalge pallimeri ja suu-red karvased valged metsloomad. See on tuba, mille ukse taha peavad kõik segajad maha jääma: siin proovitakse kummutada talumatut valu, olgu füü-silist või hingepiina, siin saavad män-gida lapsed, kes isegi seismiseks liialt nõrgad või kära suhtes tundlikud. Ka onkoloogiaosakonnas on selline tuba. Seal saab pere olla omaette siis, kui lap-sele on jäänud vaid mõni päev.

Kindlasti pole see tavaline haiglatu-ba. Selle mõtlesid välja ja tegid teoks haigete laste vanemad. Ma pole kuna-gi midagi sellist varem näinud. Pooled minuga koos olnud delegatsiooni liik-med ei suutnud sealt väljudes tükk ae-ga rääkida.

Laste haigused on kindlasti elu tu-medamast poolest üks selline osa, mi-da me kõik saame ise mõjutada ja muu-ta. Kas või pisut. Alustades endast ja enda lähedalt. Meil kõigil on tulevikku määrav roll: peame olema vastutus-tundlikud omaenda tervise, oma pere tervise ja ka oma maa tervise eest. Ja nendelt, kes mõnda asja paremini teevad, on alati mõistlik õppida, andes vastu seda, milles ise tugevamad ole-me.

Lastehaigla ei ole ainult haigla

€€€

6. mai 2011

HeateguHeategutulevikkutulevikku

Tallinnas toimus 3. detsembril 2010Tallinna Lastehaigla Toetus-fondi eestvedamisel «Heategevu-se aastakonverents 2010», kus arutleti heategevuse rolli üle

ühiskonnas. Konverentsil kõnelesid Evelin Il-ves, Laine Jänes, Priidu Pärna, Margus Saar, Tiia Tulviste, Jaan Tammsalu, Toomas Luman ja David Vseviov.

«Heategevuse roll Eesti ühiskonnas on viimastel aastatel märkimisväärselt kasva-nud,» ütles Tallinna Lastehaigla Toetusfondi patroon Evelin Ilves. «Samas on hoolivuse arenguks veel ruumi küll. Heategevuse aas-takonverentsi korraldamise mõte sündis just seepärast, et heategevuse olulisusest ühis-konnas rohkem räägitaks – et toimuks dis-kussioon, mille läbi me muutuksime ehk vei-di paremateks inimesteks oma lähedaste ja kaasmaalaste suhtes.»

«Tänaseks on jõutud väga suure ühekord-se heategevusprojektini – laste kõnniroboti soetamiseni Tallinna lastehaiglale,» rääkis Evelin Ilves. Ühtlasi andis Evelin Ilves ülevaa-te, kuidas on Eestis heategevusüritused algu-se saanud ning millised projektid on praegu käsil.

Laine Jänes rõhutas oma ettekandes head tegemise kasvatuslikku poolt – lastele tuleks heategevuse näiteid tuua ning nad «kättpidi» kohale viia – nagu kassikest topitakse nina-pidi piima sisse, et ta jooma õpiks. Heatege-vuse õpetamine maast madalast tähendab vastava mõtteviisi väljakujundamist.

Tiia Tulviste avas inimese psühholoogi-list külge, tuues välja erinevaid teooriaid tea-dusmaailmast, mis kujundavad inimese käi-tumist ja olemust. Teadus suudab küll min-gil määral selgitada inimese käitumuslikku kujunemist, kuid ühest vastust ja retsepti head tegemise õpetamisest pole olemas.

Toomas Luman tegi kokkuvõtte isiklikust kokkupuutest heategevusega, seda nii eraisi-ku kui ka ettevõtte juhina. Luman tõi välja palju erinevaid võimalusi, kuidas ettevõtted saavad panustada heategevusse – paljud pro-jektid on suunatud näiteks haridusse ning sellised ettevõtmised on alati väärt investee-ringud. Toomas Lumani sõnul on viimastel aastatel liikunud tema algatatud projektide ja tehtud annetuste kaudu heategevusse lige-male 50 miljonit krooni.

Eesti Juristide Liidu president Priidu Pär-na kõneles võimalusest teha head oma testa-mendiga, samuti tõi Pärna huvitavaid näiteid oma juristipraktikast. Tema ettekandest saab pikemalt lugeda ka meie lehest.

Konverentsil kõneldi nii head tegemise fi-losoofilisest kui ka praktilisest väärtusest. Jaan Tammsalu avardas heategevuse print-siipide religioosset tausta ja käsitlust kaas-ajas, teda täiendas David Vseviov, kes andis ülevaate ajaloo suurkujudest ja nende suh-test heategevusega. Koos ajalooliste teema-dega andis konverents tervikliku pildi heate-gevusest kui nähtusest ühiskonnas ning an-dis kätte suunad, mille poole võiks ühiskond püüelda, et inimsuhetes valitseks harmoo-nia.

Tallinna Lastehaigla Toetusfondi juhata-ja Inna Kramer märkis, et vaatamata keeru-listele aegadele majanduses ja ühiskonnas on Tallinna Lastehaigla Teotusfond suutnud an-netustelt tõusta buumiaja paremate aastate tasemele. «Hoolivus on ühiskonnas võib-ol-la just tänu masule märkimisväärselt kasva-nud,» sõnas Inna Kramer. «Konverentsiga ta-hame tänada kõiki annetajaid ja ühiskonna-le näidata, kuidas lihtsad heateod võivad muuta elu Eestis oluliselt paremaks. Me loo-dame, et heategevuse aastakonverentsist saab ilus traditsioon.»

Konverentsi korraldamist toetasid AB MedicalGroup Eesti OÜ, Roche Eesti OÜ ja RadissonBluHotel Olümpia.

Tallinnas peeti «Heategevuse aastakonverents 2010»

Evelin Ilves. Jaan Tammsalu.

Margus Saar. Laine Jänes.

David Vseviov.

Priidu Pärna. Tiia Tulviste.

Toomas Luman.

6. mai 2011

HeateguHeategutulevikkutulevikku

JANEK MÄGGI

SA Tallinna Lastehaigla Toetusfondi nõukogu esimees

Tallinna Lastehaigla Toetus-fondile on viimased paar aastat olnud teguderohked ja tulemuslikud. Eelmise aasta suursaavutuseks oli

kindlasti laste kõnniroboti jõudmine Tallinna lastehaiglasse, mis on mõeldud kuni 12-aastatele lastele. Sellest on see-kordses lehes ka pikemalt juttu. Eesti kõigi aegade suurim eraalgatuslik anne-tuskampaania tõi paari aastaga kokku 5,5 miljonit krooni ehk 350 000 eurot. Ma olen tänulik kõigile, kes selle pro-jektile õla alla panid. Aitäh!

Teine oluline sündmus oli kindlasti «Heategevuse aastakonverents 2010», mille korraldas Tallinna Lastehaigla Toetusfond. Järgmise aastakonverentsi plaanime korraldada järgmise aasta lõ-pus, et tähistada 2013. aasta alguses 20-aastaseks saava toetusfondi sünni-päeva. Me eemärk on head tegemise kõrval ka heategevusest ja kõigest sel-lega kaasnevast avalikkuses rääkida – miks ja kellele seda vaja on. Sest toetus-fondi roll ühiskonnas on olnud lisaks annetuste kogumisele ka heategevuse teadvustamine ja ühiskonna kaasami-ne heategevusse. Me tahame olla hea-tegevuse eestkõnelejatele toeks nende sõnumite viimisel ühiskonna kõigi liik-meteni – nii nendeni, kes abi vajavad, kui ka nendeni, kes abi annavad.

2010.A. REKORDILISELT 7,6 MILJONIT KROONI ANNETUSI

Eelmisel aastal koguti Tallinna Laste-haigla Toetusfondi poolt rekordilised 7,6 miljonit krooni.

Tallinna Lasteahaigla Toetusfondil on olnud õnne ja ka töökust väärida annetajate usaldust. Seetõttu tänan kõiki annetajaid, haigla töötajaid, toe-tajaid, fondi töötajaid, nõukogu liik-meid ja patrooni, kes kõik üheskoos on ühise meeskonnana seisnud hea selle eest, et heategevus ühiskonnas areneks ning hoolimine kaasinimestest oleks iseenesest mõistetav. Armastus on eda-siviiv ja tulevikkusuunatud jõud.

Neile inimestele, kes heategevuse-ga väga palju kokku puutunud ei ole, annan nõu teha mõni annetus või ai-

data lihtsalt teisi, kes abi vajavad. Kõi-ki me kunagi aidata ei jõua, aga kui iga-üks meist annab oma väikese panuse, muutub meie ühiskond järjest pare-maks ja paremaks. Väikesed heateod teevad suuri imesid.

KOOSTÖÖ KUTSUB IMED ELLU

Ühest küljest on Tallinna lastehaiglas suudetud toetusfondi abiga väga palju ära teha. Kuid väga palju on veel teha: lastehaigla on nagu elav organism, mis vajab pidevat arendamist. Sellel aastal tahame soetada näiteks kõnnirobotile

66 000 eurot maksva lisaseadme, mil-lega on võimalik treenida ka 12–18-aas-tasi noori. Eelkõige innustavad meid projektid, mis ilma fondi toeta võiksid kas väga kaugesse tulevikku edasi lük-kuda või suisa tegemata jääda. Sealjuu-res on kindlasti väga oluline märksõna innovaatilisus.

Ma olen kaugel arvamusest, et riik ja haigekassa peaks tegema kõik. Ei. Ma arvan, et heategevus aitab paremaks inimeseks saada just neil, kes head tee-vad. Heategevus õilistab inimest. Sa-mas on mul hea meel, et näiteks laste

kõnniroboti puhul oli sotsiaalministee-riumi ja haigekassa toetus märkimis-väärne. Kui me tahame midagi muuta, siis peame hakkama ise seda muutust ellu viima ja kaasama teisi.

Tallinna Lastehaigla Toetusfondi näitel võin julgelt kinnitada, et heate-gevus Eestis on heal järjel – me teeme head, me tahame head teha ja me suu-dame panna üksteist head tegema.

Heategu ei ole kohustuslik, aga head võib teha – see on võimalus. Ja heategevusest hakkab inimestel ena-masti hea. Olge head!

SA Tallinna Lastehaigla neuroloo-gia-taastusraviosakonna juhataja Valentin Sander räägib, kuidas seni suurima summa kogunud (350 000 eurot) eraalgatusliku heategevus-aktsiooni abiga ostetud laste kõnni-robot Pediatric Lokomat ennast pä-rast kolmekuulist töösolemist õi-gustanud on.

Kas kõnniroboti-teraapiasse ikka patsiente jätkub?Meie esimene mure oli, et töö alusta-mine võtab liiga palju aega ja me ei leia piisavalt kiiresti sobivaid patsiente üles. Elu näitas, et kaks nädalat pärast kõn-niroboti avamist oli päevaplaan juba paariks kuuks täidetud ja ravile soovi-jad polnud kaugeltki lõppenud: nii on meeskonnal ja robotil tegemist kahek-saks tunniks päevas!

Kuidas info nii kiiresti inimesteni jõudis?Kodanikualgatuse ümber tekkis posi-tiivne reklaamikära ja massikommuni-katsioon täitis oma eesmärgi inimeste informeerimisel. Ka inimeselt inimese-le «telegraaf» näib hästi töötavat: sel-leta ei jõuaks me Lõuna-Eesti patsien-tuurini, kellest enamik ei ole varem meie juures ravil käinud. Kui meie klas-sikaline teeninduspiirkond on Põhja-Eesti ja saared, siis kõnnirobotile on re-gistreerunud lapsi üle kogu Eesti. Mis oli algselt nii ka planeeritud.

Kuidas füsioterapeudid ja arstid kee-ruka masinaga hakkama on saanud ja mida õppinud?

Keegi meist ei ole saanud aparaadi väl-jaõpet selle sünnikodus Šveitsis, see on plaanis alles aasta teises pooles. Jalgra-tas on tulnud ise leiutada ning näidus-tuste ja vastunäidustuste nimekirja pi-sut enda järgi kohendada.

Nt Šveitsist tulnud instruktsiooni-de järgi on epilepsiahaigetele kõnniro-botil käimine vastunäidustatud. Meie oleme teinud mööndusi ja lubanud ra-vile lapsed, kellel epilepsiahoo tekke risk ei ole suur. Arvestasime, et muidu jääksid ebavõrdsesse olukorda väga

paljud haiged, kes vajavad oma füüsili-se puude tõttu kõnniteraapiat täpselt sama palju kui teised.

Oleme ka kiiresti teada saanud, et robotist üksi ei piisa – endiselt on see vaid üks kompleksse taastusravi osa teiste taastusravimeetodite kõrval.

Üks küllalt tavaline takistus roboti kasutamisel on, et osal lastel on juba välja kujunenud liigeste jäikus. See tä-hendab, et tehnilises mõttes saab ro-bottreeningut rakendada, kuid see ei täida oma eesmärki. Selliseid haigeid

peab enne robottreeningut pikka aega ette valmistama – äärmuslik näide on, et enne robottreeningule minemist tu-leb teha operatsioon kõõlustele ja lii-gestele või peab lapse jäikadesse lihas-tesse Botox’it süstima. Nii saavutab ro-botil kõndimine parema eesmärgi.

Üsna varsti selgus – ja see on asja negatiivne pool –, et kui seade on mõeldud 4–12-aastastele, siis arvesta-tud on väiksemakasvuliste lõunaeu-rooplaste, mitte sihvakate põhjamaa inimeste dimensioone. Ühel juhul jäi-

me hätta isegi 9-aastase tüdruku robo-tisse paigutamisega: oma pika kasvuga oli ta napilt piiri peal, kus ta veel jalgu fikseerivaid ortoose sai kasutada. Sel-lepärast tuleb meil väga kiiresti hanki-da lisaseade, mis võimaldab kõnniro-botit kasutada ka pikematel lastel kui 147 cm. Oletame, et hakkame tegele-ma 8-aastasega, kes kasvab 10-aasta-seks saades pikkuse täis – aga ta ju va-jab ikka veel treeningut!

Praeguseks oleme aru saanud, et seade tõepoolest õigustab ennast – ootame sellelt liikumispuudega laste ravi kvalitatiivset hüpet. Hüpe ei tule küll täna ega homme, sest ükski tule-mus ei sünni üleöö, peame veel paar aastat tööd tegema. Enne kui võiksi-me oma töö vilju nägema hakata, peab iga patsient robotil ära tegema vähe-malt 50 000 sammu. Sellest tulemu-sest on aga kõik patsiendid, kes on treeninguid alustanud, veel üsna kau-gel.

Aga kas mõne praegu ravi saanud lapse puhul on mõndki silmaga näh-tavat muutust?Üksikutel lastel oleme väikest tulemust suhteliselt ruttu näinud. Otsese ravitu-lemusega samaväärne on fakt, et tree-ningul käinud laste enesehinnang ja -väärikus tõuseb tohutult. Nad näevad tagasiside-programmi kaudu, et suu-davad liikuda teistega samaväärselt, ol-gugi et kõrvalise abiga. Suurelt televii-soriekraanilt vaatavad nad iseennast ja-laga palli löömas või tegemas muid lii-gutusi, millest enne unistadagi ei ole osanud.

Heategevuse õitseaeg

Kõnnirobot tõstab lapse enesehinnangut

Esimese patsiendi esimesed sammud kõnnirobotil.

6. mai 2011

HeateguHeategutulevikkutulevikku

PRIIDU PÄRNA

notar, Eesti Juristide Liidu president

Eestimaa solidaarsus ei alga astmelisest tulumaksust – oleks see ju teatud mõttes maksuameti loodud ja admi-nistreeritud heategevussüs-

teem. Riiklikult tekitatud mehaaniline hoolivus andami kogumise abil oleks kunstlik, mis paneb alati kellegi ham-baid krigistama ja mitte ligimest armas-tama.

Tõeline solidaarsus elab vabatahtli-ke annetajate südames. Selline ühes hingamine on erakondadeväline, mis pakub ühtemoodi rõõmu ja rahulolu miljoni andmisel jõuka või euro kinki-misel vaese poolt.

Paljud jõuavad heategevuseni pärast mingit isiklikku läbielamist: õnnetust või imelist pääsemist. Kuni selle mur-depunktini ei ole abivajajad neid huvi-tanud ega puudutanud. Kuidas jõuda selleni, et me ei vajaks heategevusega alustamiseks sellist pööripäeva? Ühis-kond on nagu ookeaniaurik, mis pöör-dub aeglaselt, kuid siiski. Head näited ja eeskuju ning sellest rääkimine aiataks kaasa. Et ebaloomulik muutuks loomu-likuks ja iseendastmõistetavaks.

Vähe on neid, kes saavad aru, et taevasesse kuningriiki ei saa midagi kaasa võtta ning ka seal vajame õige vä-he. Kui, siis meelerahu ja usku, et maa-pealsed asjad said õigesti korraldatud. Aino Järvesoo võib seal ennast samuti rahuolevalt tunda, kui tervelt 156 kat-seklaasilast jäävad teda hea sõnaga meenutama. Aadu Luukase missioo-nipreemia on taas kord leidnud vääri-lised omanikud. Meest ennast enam pole, aga tema nimi ja teod kestavad edasi. Need on näited, kus tublid koda-nikud on jätnud oma pärandi heatege-vuslikuks otstarbeks.

Kahjuks on meie ühiskonnas selli-ne käitumine erandlik. Suured päran-did tulevad reeglina välismaalt ning neist kõneletakse. Kas tõesti hoolivad

siit aastakümneid eemal olnud inime-sed meie valukohtadest rohkem kui me ise või me lihtsalt ei märka enda üm-ber abivajajaid?

Aastas tehakse Eestis keskmiselt 6000 testamenti, kuid korraldusi hea-tegevuseks leiab neist haruharva. Ikka jagatakse seal oma maist mammonat lähimate sugulaste vahel. Põlvkondade vara ladestumise katkestas okupatsioon ja natsionaliseerimine 1940. aastal, mistõttu on vähest kogunenud varana-tukest kahju perest välja anda. Minu viimaste aastase praktika jooksul on viimse tahte avalduses jäetud ühel kor-ral vara kirikule, korra lastekodule ja paar aastat tagasi pärast järjekordset lennuõnnetust tegi üks sage lendaja testamendi, millega lõi stipendiumi tu-dengitele ja jättis oma raamatukogu ülikoolile.

Tõenäoliselt ongi ülikoolid need, kes on enim saanud pärandeid eelkõi-ge välismaal elanud vilistlastelt. Kui va-nahärra jättis oma kinnisvara ühele erakonnale, oli see üleriigiline uudis. Ühiskond ei paistnud seda sammu mõistvat ja sugulased vangutasid pead, et küllap oli tegemist meeltesegaduse või mõjutamisega. Tubli mees oli! Tes-tamendi tegemise vabadus on igaühe põhiseaduslik õigus. Enda kogemusest võin kinnitada, et selliseid «meelsus-testamente» on teisigi.

Millal hakkame hukkamõistu ase-mel mõistma, et iga põlvkond peab ise endaga toime tulema ja mitte nautima võõraid vilju. Kui skandinaavlastel ei ole probleeme annetada miljoneid eu-rosid Aafrika laste jaoks, siis eestlane on neis asjades vaoshoitud, pärandias-jades lausa rehepaplik.

Meie folkloor ja kirjandusklassika avab rahva väljakujunenud olemust hästi. Heategu ununeb ja liiga palju on käitumist stiilis «Jaak, kurat, jalad põh-jas!». Küpsemine ühiskonnaks, kus heategevus on normaalne vajadus, võ-tab aega. Lubatud lühtrid jäävad kiri-kutesse jõudmata. Ka Vanas Maailmas

on olnud esmalt põlvkonnad, kes on kogunud, seejärel põlvkonnad, kes on kulutanud, ning siis põlvkonnad, kes on asunud annetama. Meid aitaks eda-si, kui me Luukastest ja Järvesoodest rohkem räägiksime – ühiskond vajab eeskujusid ja pioneere. Ja seda hooli-mata piibli õpetussõnadest, et heast teost ei pea heeroldid kuulutama.

Riik on pärandiasjades olnud võr-reldes muu Euroopaga helde – meil ei ole kümnetesse protsentidesse ulatu-vat pärandimaksu. Lääneeurooplane lööb meie notari juures imestusest kä-si kokku, et ei ole mingit maksu! Sää-rasele riigi heasoovlikkusele võiks vas-tu astuda kodanike suuremeelsus ka-sutada selles ulatuses pärandit heate-gevuseks. Või kui tuleks pärandimaks, siis seda ei peaks seda maksma juhul, kui mingi osa pärandist läheks heate-gevuseks. Heategevuslikeks korraldus-teks piisab testamendis annakust ehk soovist pärast surma mingi rahasum-ma või ese üle anda koolile, haiglale, varjupaigale või soovist, et tema varast luuakse stipendium või sihtasutus, mis häid tegusid korraldama hakkab.

Vajadusel võib selliste korralduste el-luviimiseks määrata ka testamenditäit-ja. Ja kui inimestele ei taha oma vara jät-ta, võib ju jätta loomadele. Heategevu-seks korralduste tegemiseks ei pea isegi notari juurde minema. Sellise meeldiva üllatuse võib endast maha jätta ka kodu-se endakirjutatud testamendiga. Viima-sel juhul on muidugi oht, et pärijad teid pärast hulluks tembeldavad.

Järgmise aasta «Teeme ära!» võiks võtta sihiks, et iga eestimaalane anne-tab heategevuseks vähemalt ühe euro. Kujutage vaid, kuidas ühel kindlal kuu-päeval hakkab euromündi tagaküljel kujutatud Eestimaa igast nurgast Sam-pona sadama raha sellesama Eestimaa abivajajate tarvis. Teeme ära!

MERIKE MARTINSON

SA Tallinna Lastehaigla nõukogu esimees Tallinna Lastehaigla Toetusfondi nõukogu liige

Sellesse majja saaksid mõneks ajaks tulla «väsinud ja vaeva-tud» – õpiraskustega ja käitu-mishäiretega lapsed, riskilap-sed, sõltlasnoorukid, mures

lapsevanemad – ja saaksid siit profes-sionaalset nõu ja ravi. Parimat, mis Ees-tis võimalik. Selles majas töötaks oma ala tundvate ja armastavate lastepsüh-hiaatrite ja psühholoogide meeskond, kes suudaks aidata ka lootusetumal ju-hul. Lapsed ja noorukid ei eksleks enam linna erinevate spetsialistide vahel, vaid saaksid abi ühtsest süsteemist, enne kui väikesest probleemist jõuab kasvada suur. Toimiks tõhus ennetus- ja koos-töövõrk ning tegeldaks spetsialistide koolitamisega terve Eesti jaoks.

Jah, lastehaiglas töötavad praegugi psühholoogid ja psühhiaatrid ning tee-

nistust on laiendatud viimased kümme aastat võimaliku piirini. Laste vaimse tervise keskust hakkasime planeerima juba 2002. aastal. Neil aastatel oli aga esikohal haigla täismahus renoveerimi-se lõpetamine, milles olulist osa kandis heategevus. Uue maja, LVTK ehitami-ne ei olnud mõeldav ainult heategevu-se või teiste erialade arenduseks mõel-dud raha arvelt. Siin jäime lootma rii-gile.

1990ndatel keskendusime lasteeri-alade sisulisele arendamisele – praegu-seks on pakutav ravi ja diagnostika võr-reldav Lääne-Euroopa parimate haig-latega ning somaatilistel lasteerialadel enam suuri arenguhüppeid oodata ei ole. Küll on juba aastate eest jõudnud kätte aeg, kus põhitähelepanu tuleb suunata psühhiaatrilise teenistuse arendamisele.

TUHANDED LAPSED ABITA?

1990. aastate algul hämmastas mind, et Soome kolleegid räägivad ebaproport-sionaalselt palju laste vaimsest tervi-sest. Tundus, et igas keskhaiglas oli vä-hemalt laste psühhiaatriline ambula-toorne teenistus ning selle üle oldi uh-ked. Kui küsisin, millest selline rõhu-asetus, vastati, et heaolu- ja eduühis-kond toob kaasa psüühikahäireid laste hulgas ja mõne aja pärast seisavad Ees-ti ees samad probleemid.

Praegu on Eestis hinnanguliselt 20 000 psüühikahäiretega last, Tallin-

nas vähemalt 6000. Alarmeeriv on, et Tallinna koolilaste seas läbi viidud uu-rimuse põhjal oli 33 protsenti neist mõelnud enesetapule. Õpetajatest 88 protsendi arvates on kõige põletava-maks kooliprobleemiks puudumine ning 50protsendi arvates alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamine ja kät-tesaadavus.

Ehkki vaesus ei ole ainus põhjus, peab Maailma Terviseorganisatsioon vaesust suureks psüühilise ja füüsilise tervise riskiks. Kui Eestis on 100 000 vaestes peredes kasvavat last, võib ai-

nult oletada, kui paljud neist puuduse pärast hingeliselt ja vaimselt kannata-vad.

Löögi all ei ole ainult vaesed pered: vähimgi erinevus ja vanemate poolt tä-helepanuta jätmine võib viia lapse kiu-satavate, alavääristatavate või ka vägi-vallatsejate sekka, otsima sõpru krimi-naalse käitumisega eakaaslaste seast, see aga kisub teda juba kindlalt alkoho-li, uimastite jm juurde.

Tallinna lastepsühholoogide sõnul on külastuste arv viimaste aastate jook-sul kahe-kolmekordistunud. Järjekor-

rad lastehaigla psühhiaatrite juurde on paraku kuni kaks kuud pikad. Aga las-tele on abi vaja kohe: vähimgi viivitus võib osutuda saatuslikuks, viia seisun-di süvenemiseni või koguni enesetapu-ni.

VALGUS TUNNELI LÕPUS

Olen juba kolm viimast aastat Tallinna Lastehaigla Toetusfondis tõstatanud teema, kas ei võiks samal viisil, nagu me omal ajal ümber ehitasime ja taas-tasime lastehaigla, kutsuda ka praegu inimesi appi LVTK rajamise heaks an-netama. Et kutsuda eeskuju järgima, olen ise selle rajamist toetanud igakui-se annetusega.

Lõpuks paistab tunneli lõpus ka valgus. Jättes seljataha mõningase nuk-ruse selle pärast, et Põhja-Eesti ainu-kest kõrgema etapi lastehaiglat ei ole meie riigis seni justkui kunagi päris võrdsena võetud (oleme 2004. aastast osalenud LVTK projektiga igal Euroo-pa regionaalarengu fondi haiglavõrku-de arendamiseks mõeldud raha jaota-mise konkursil ning saanud seni vaid eitavaid vastuseid), on meil lootus sot-siaalministeeriumi kaudu taotletavale Norra riigi abile tingimusel, et haigla kannab omaosaluse. See lootus on võt-mas konkreetsemat kuju ning kui see on tõesti nii, saab teoks meie kauane unistus ning täidetud üks ühiskonna praeguseid suuremaid kohustusi laste ees.

Anda või mitte anda – see on küsimus

Unistus laste vaimse tervise keskusestMul on unistus – et Tallinna lastehaigla taga kõrguks rohelisel mändidealusel platsil uus avar kahekorruseline maja.

Nii näeb lastehaigla välja mõne aasta pärast.

6. mai 2011

HeateguHeategutulevikkutulevikku

INNA KRAMER

SA Tallinna Lastehaigla Toetusfond juhataja

KÕNNIROBOT

Selle aasta jaanuari lõpus avasime las-tehaiglas pidulikult 4–12-aastaste las-te taastusraviks mõeldud kõnniroboti Pediatric Lokomat. Aparaadi muretse-miseks loodud heategevusprojekt «Elisabet» kogus annetustena enam kui 350 000 eurot, mis teeb sellest suurima eraalgatusliku heategevusprojekti Ees-ti ajaloos üldse.

Otsusel toetada kõrgtehnoloogilise kõnniroboti maaletoomist oli mitu põh-just – seni puudus Eestis kõnnirobot, mida saavad kasutada 4–12-aastased lapsed, samas on just selles vanuses lii-kumispuudega laste jaoks õige kõnni-mustri omandamine eriti vajalik.

Olulisim tahk projekti juures oli aga selle päritolu ehk sünnilugu. Kahe Vil-jandimaal elava perekonna murest al-guse saanud eraalgatus kasvas välja ko-guni kahe heategevusega tegeleva or-ganisatsiooni – Tallinna Lastehaigla Toetusfondi ja Liikumispuudega Ini-meste Liidu – ühistegevuseks, mis või-

maldas kõnniroboti kiiremini hädalis-test laste kasutusse tuua.

Just kodanikualgatuse võimuses on täita neid pealtnäha ületamatuid vaja-dusi, mida haigekassa ei suuda – jah, ühest küljest täidab haigekassa küll suu-rema osa meie vajadustest, kuid kõike paratamatult ei jõua. Eestis on head ta-het rohkemgi, kui arvata oskame.

EHHOKARDIOGRAAFIST

lasen rääkida Tallinna Lastehaigla kar-dioloogiateenistuse juhatajal dr Tiiu Ja-lasel: «Kardioloogid on juba kolm kuud töötanud uue ehhokardiograafiga AR-TIDA, mis osteti haiglasse lastehaigla toetusfondi ja lastehaigla poolt kahas-se (tõe huvides olgu märgitud, et ostu-hind, ligi 190 000 eurot, on veel tarni-jale tasumata). See aparaat on Eestis täiesti uus toode ja seetõttu pidid las-tehaigla kardioloogid valiku tegema aparaati nägemata/katsetamata, mis te-kitas teatud kõhklusi.

Praeguseks on spetsialistid koge-nud, et uus aparaat on parema pil-dikvaliteediga ja võimaldab saada sel-gema pildi südame sisemusest (klappi-dest, südame seintest jne). Värvidopp-leriga hinnatavad verevoolud nõuavad veel silmale harjumist, sest igal aparaa-dil on need veidi erinevad.

Uuel ehhokardiograafil on lisavõi-malused näha südant ka kolmemõõt-melisena ja söögitoru kaudu, mis teeb teatud struktuuride nägemise oluliselt informatiivsemaks.»

Nimetatud on projektide õnnestu-misele on Tallinna Lastehaigla Toetus-fondi toetajad tublisti kaasa aidanud. Kokku laekus Tallinna Lastehaigla Toe-

tusfondile eelmisel aastal 7 633 774 krooni väärtuses nii rahalisi kui mate-riaalseid toetusi, millest on rahalise an-netusena lastehaigla heaks üle kantud 5 070 791 krooni, lisaks veel materiaa-lne abi ja peagi tasutav 77 000 eurot eh-hokardiograafi eest.

KES ON TALLINNA LASTEHAIGLA TOETUSFONDI TOETAJA 2010?

Toetajate isikukoodi järgi saime määrata 445 annetaja soo ja vanuse. • 445 annetajast 284 (63,8%) olid nai-

sed ja 161 mehed (36,2%) (nii USAs kui ka Suurbritannias on annetajad peamiselt mehed ja naiste kaasami-seks nähakse suurt vaeva).

• Meeste annetused on reeglina suure-mad kui naiste annetused.

• Kõige rohkem on annetajaid vanuse-grupis 31–40 aastat ja seda nii mees-te kui naiste osas.

• Edasi lahknevad aga mees- ja nais-soost annetajate vanusegrupid – nais-tel järgneb vanusegrupp 71 ja vane-mad, seejärel 41–50 aastat ja 61–70. Järgnevad vanusegrupid 51–60, 21–30 ning 20 ja nooremad.

• Meestel aga vanusegrupid 41–50, millele järgnevad vanusegrupid 51–60 ja võrdselt 21–30 ning 71 ja vane-mad mehed. Seejärel 61–70 ning 20 ja nooremad.

TELEFONIANNETUSTEST

tegime kokkuvõtte kuude lõikes eri-nevate annetusnumbrite (annetuse suuruse järgi) kasutuse osas. TFil puudub info telefoniannetajate soo ja vanuse kohta.

Elion Ettevõtete AS on Tallinna Laste-haigla Toetusfondile võimaldanud ju-ba aastaid kasutada tasuta annetuste-lefoninumbreid.

Samuti on ka teised operaatorfir-mad – EMT, Elisa, TELE2, Starman – kindlustanud oma klientidele nende numbrite kasutuse.

TFile tehti 3112 telefoniannetust. Lahkeimad annetajad on EMT klien-did, teiste operaatorite kliendid on esindatud enam-vähem võrdselt (v.a Starman, kelle osakaal on tunduvalt väiksem).

Kõige rohkem annetusi (2116) on tehtud 50-kroonisele annetusnumbri-le (et tegemist on 2010. aasta andme-tega, siis kasutame andmetes veel kroo-ne), järgneb 859 annetust 100-krooni-

sele ja 137 kõnet 500-kroonisele anne-tustelefonile.

Kuude lõikes tehtud kokkuvõte näi-tab olulist kasvu annetustelefoni kasu-tuses ajal, mil on toimunud aktiivsed toetusfondi meediakampaaniad, tuues eriliselt esile jõuluaja annetuste kas-vu.

Eeltoodud statistika kehtib eraisi-kutest annetajate kohta. Olgu lisatud, et vastavalt uuringutele annetatakse kõige enam tervise-, haridus-, kesk-konna- ning puuetega inimeste ja las-tega seotud probleemide lahendamise heaks.

Annetamist peetakse läänemaail-mas kõrgemaks kodanikuaktiivsuse väljendusvormiks kui osalemist polii-tikas.

Heategevuslik projekt «Südamega nukk» jõuab esimese oksjonini

Toetusfondi aasta faktides ja arvudesEestis on head tahet rohkemgi, kui arvata oskame – täname kõiki toetajaid. AITÄH, ET AITATE AIDATA!

HEATEGEVUSKONTSERT NOORTE VESIPEA- JA SELJAAJUSONGAHAIGETE HEAKSPiletitulust moodustatakse fond täiskasvanuks saanud andekate vesipea- ja seljaajusonga-haigete noorte kunstiõpinguteks ning –harrastusteks.

20. mail kell 18.00 esinevad Estonia kontserdisaalis laululapsed ühendusest „Kelluke” koos Eesti Filharmoonia kammerkoori solistidega, Ellerheina mudilaskoori ja Revalia poistekooriga. Kaks laulu tulevad esitlusele viipekeeles. Kontserti külastab ka presidendipaar.

Kontserdipilet maksab 5 eurot, piletid müügil Piletilevis.

Selle projekti raames loovad kuulsad inimesed autorinukke, mis müüak-se hiljem heategevuslikul oksjonil. Oksjonist saadud tulu läheb raskelt haigete laste raviks.

«Südamega nukk» on Eesti Nukukunsti Maja ja Tallinna Lastehaigla Toetusfondi ühisprojekt.

Projekti algatajad on Moskva kunstnik ja nukkude koguja, Venemaa nukukollekt-sionääride klubi president, Briti nukuas-sotsiatsiooni liige, USA nukkudeklubide liidu auliige Svetlana Ptšelnikova ja Tallin-na Lastehaigla Toetusfondi direktor Inna Kramer.

Mitu aastat tagasi algatas Svetlana Ptšel-nikova sarnase projekti Venemaal. «Täht-nukkude paraad» nime kandnud projektis toetasid Svetlanat paljud nimekad poliiti-kud, ärimehed, näitlejad, kunstnikud, muu-sikud ja kirjanikud. Kogenud nukumeistrite juhendamisel lõid oma nukud lauljad Jossif Kobzon, Anita Tsoi ja Dima Bilan, telesaa-tejuht Vladimir Pozner, balletitantsija Niko-lai Tsiskaridze, muusik ja saatejuht Andrei Makarevitš ja mitmed teised kuulsused. Sel-le heategevusliku projekti raames koguti suur hulk raha ja osutati reaalset abi küm-netele haigetele lastele.

30. mail toimub Tallinna esimene oks-jon, kus pannakse müüki kümmekond nuk-

ku. Nende seas on kuulsuste koopiad, näi-teks Silvio Berlusconi, Nicolas Sarkozy ja Anne Veski järgi tehtud nukud, samuti ka Eesti Vabariigi presidendi abikaasa, proua Evelin Ilvese loodud nukk. Evelin Ilves on Tallinna lastehaigla toetusfondi patroon ning tema oli esimene, kes vastas «Süda-mega nuku» projekti korraldajate üleskut-sele sellest osa võtta.

Eesti esimesest leedist võivad eeskujule võtta kõik hoolivad inimesed.

Projekti algatajad on veendunud, et nende ideed toetavad need, kellele pole võõrad kaastunne ja südamlikkus, kellel on võimalus ja valmisolek teha kõik endast olenev, et väike süda ei lakkaks tuksumast ning laste nägudel säraks naeratus, mitte ei oleks nägu moonutatud valust ja kanna-tustest.

Kutsume kõiki üles heategevuslikust oksjonist osa võtma ja soetama endale meel-div nukk, abistades sellega haigeid lapsi. Pi-let oksjonile, mis leiab aset Tallinnas 30. mail «Südamega nukk» projekti raames, maksab 100 eurot. Piletimüügist kogutud raha läheb samuti Tallinna Lastehaigla Toe-tusfondi – see tähendab, et igaüks, kes tuleb oksjonile, annab oma panuse laste päästmi-seks. Piletite kogus on piiratud.

Lisainformatsioon: http://www.toetus-fond.ee/, http://www.dollart.ee/.

Värvidoppleriga hinnatavad verevoolud nõuavad veel silmale harjumist.

6. mai 2011

HeateguHeategutulevikkutulevikku

MARIANN VOLKONSKI,

heategevusportaali help.ee kaasasutaja

Minu sõbranna külastas hiljuti viieaastase tüt-rega lastekodu. Õhtul küsis tüdruk kodus suurt karpi ja kogus

kõik oma ilusamad lelud sinna sisse. Kui ema uuris, miks ta nii teeb, vastas tüdruk, et tahab anda mänguasjad las-tekodulastele, sest neil ei ole ju vane-maid, kes mänguasju kingiks!

Sarnased siirad ja lapsemeelsed et-tevõtmised pannakse sageli väikeste inimeste väikese maailmamõistmise arvele. Ent kui mõni täiskasvanu on nõus loobuma oma maisest varast võ-hivõõra heaks, siis märkab kõrvaltvaa-tajate pilgus umbusku ja arusaamatust. Aga uskuge – just lapselikust omaka-

supüüdmatust maailmapildist on meil vägagi palju õppida.

Tegelikult ei ole igapäevaelus mil-legi hea kordasaatmiseks nii suuri žes-te tarviski. Vaja on märgata elu enda ümber ja aidata seal, kus jõud üle käib. Üks tuttav imestas, et mis heategevu-sest me räägime, kui laual laiutavad makaronid? Laps ütles selle peale, et pangu ta ketšupit hulka, maitseb pare-mini! Eesti inimene kipub asju üle ma-terialiseerima ja miskipärast alahindab oma võimet head teha.

Aidata saavad ju tegelikult kõik – lapsed, vanemad ja vanaemad, jõukad ja vähem jõukad. Nii, nagu lapsed la-hendavad makaroniprobleemi ketšupi-ga, saab ka heategemist alustada mil-lestki väga lihtsast. Vahel on vaja üks-nes kuulata, teha lemmikloomale pai või kasuliku nõuandega keerulisest olu-

korrast välja aidata. Andjale ei maksa sedalaadi abi suurt midagi, aga saajale võib olla kulla hinnaga. Ka mitmed tea-duslikud uuringud tõestavad sarnase emotsionaalse kontakti soodustavat mõju tervisele.

Need tunduvad ehk tühipaljad ilu-sad sõnad – kuid tuleb olla julge ja jä-rele proovida. Näiteks sisaldab minu käekott alati väikest šokolaadi, millega saab tänutäheks kellegi päeva ilusa-maks muuta. Ühel päeval on vaja rõõmsaks teha varahommikuses rõs-kuses morn tänavapühkija, teisel bus-sijuht, kes liikuma hakanud sõiduki kinni peab. Ning kellele šokolaadid ja sõnumid liiga triviaalsed tunduvad, võivad kinkida ilusa päeva vanadeko-dulistele, võttes kaasa korvitäie sinilil-li ja palju aega kuulamiseks. Minnes ve-redoonoriks või kirjutades alla elundi-

doonorlusele, on võimalus päästa sui-sa elu!

Üldiselt olen seda meelt, et heate-gemine peaks algama sealt, kuhu abi-käsi kõige paremini ulatub.

Seda ei peaks piirama mastaapide ja ressurssidega – alustada tuleks ko-duõuest, naabrist, külast, vallast. Kõi-gile neile aga, kes on kilomeetri raa-diuses juba inimesed rõõmsaks teinud ja tahavad abi veelgi kaugemale pak-kuda, on loodud heategevuslik ette-võtmine internetis aadressil www.help.ee. Me kaasame oma tegevusse nii suuremad heategevusorganisat-sioonid kui need, kelleni meedia ei jõua või kellel lihtsalt ei jätku raha, et end ise kuuldavaks teha. Võib-olla leiad just siit võimaluse oma kodulin-naski kedagi rõõmustada? Heategevus on eelkõige mõtteviis.

TEA Kirjastus korraldab

lasteraamatute heategevuslaada

INNA KRAMER

Tallinna Lastehaigla Toetusfondi juhataja

TEA Kirjastus on olnud Tallin-na Lastehaigla Toetusfondi heaks partneriks juba ligi

kümme aastat. Selle aja jooksul on TEA Kirjastus korduvalt annetanud raamatute müügist saadud rahast märkimisväärseid summasid, mis on läinud lastehaigla renoveerimiseks ja vajaliku aparatuuri muretsemiseks.

TEA annetatud laste- ja tervise-raamatud on leidnud tee nii haiglas olevate lasteni, nende vanemateni kui arstideni. Raamatud on laste ra-vimise protsessis alati olnud ooda-tud ja väga vajalikud abivahendid.

Hea lasteraamatu mõju lapsele on tohutu – tervet last hoiab ta rõõmsa ja lõbusana, haigele lapsele on hingeraviks ja lootusetoojaks. Raamatute biblioteraapilised oma-dused on ju üldtuntud.

Tallinna Lastehaigla Toetusfond kutsub teid aktiivselt osalema TEA lasteraamatute suurel heategevuslaa-dal ja toetusüritustel, mis toimuvad 6. maist 1. juunini. Iga lasteraamatu-ostu pealt annetab TEA Kirjastus ühe euro Tallinna Lastehaigla Toetusfon-dile. Sellest on suur abi nii haigetele lastele kui Tallinna lastehaiglale.

TEA lasteraamatute suur heategevuslaat

6. maist 1. juuniniTEA e-poes: www.tea.ee

TEA Kirjastuse raamatupoodides Tallinnas:• Tammsaare tee 47, E–R 9–18• Liivalaia 28, E–R 9–18

TEA raamatupoes Rakveres:• Laada 16

(Turu kaubamaja 2. korrusel)E–R 9–18 ja L 9–14

TEA heategevuslaada letid on väljas ka:• Tallinna kesklinna lastepolikliiniku

fuajees Ravi 2716. ja 17. mail kella 9–16

• Tallinna lastehaigla fuajees Tervise 2818. ja 19. mail kella 9–16

Tartu kirjandusfestivalil PRIMA VISTA• 6. mail TÜ raamatukogu ees

Rahvusraamatukogu kevadlaadal Tallinnas• 18.–20. maini rahvusraamatukogu

fuajees

Täpsemat infot lasteraamatute laada ja hindade kohta leiate TEA Kirjastuse kodulehelt www.tea.ee

SILVA TOMINGAS

TEA Kirjastuse juhatuse esimees

Olgu laps terve või haige, lugemine teeb alati head. Raamatuga õpib väike laps lugema, suurem mõtlema ja arutlema.

Hea raamat õpetab tegema vahet heal ja kurjal, ilusal ja inetul. Raamat annab lapse fantaasiale tiivad, lohutab ja rõõ-mustab teda ning aitab samas elu pahu-poole ja raskustega hakkama saada.

Sama oluline kui hea jutu- või luu-leraamat, on lapsele tähtis ka eakoha-ne teatmekirjandus – raamatud kõigist maailmaasjadest ehk loodusest, näh-

tustest meie ümber, inimestest. Siia kuuluvad lastele mõeldud entsüklopee-diad, käsiraamatud, õppemängud, igat laadi teatmekirjandus, mis lapse maa-ilmapilti avardab ja last arendab.

Tänapäeval kuulub kirjanduse alla ka kõik see, mis e-raamatutena inter-netis, iPodis, iPadis, CD-ROM-idel ja DVD-del. Ka e-raamatute osas on TEA Kirjastusel igale lapsele – olgu ta suur või väike – juba väga palju pakkuda.

TEA Kirjastuse e-väljaannetest on lastele kindlasti kõige olulisem ja aren-davam TEA laste ja noorte veebientsük-lopeedia www.teadur.ee. See on kaas-aegne ja interaktiivne veebiväljaanne, mis mõjutab positiivselt iga lapse aren-

gut ning on asendamatu ja põnev tee-juht maailma avastamisel. Siit leiab laps teavet kõige kohta, mis maailmas tema ümber on: see toob lähemale kauged maad ja ajaloosündmused, aitab hästi valmistuda koolitundideks, kuid pakub oma värvikülluse ja vahelduva illustra-tiivse poolega ka lihtsalt puhast avasta-misrõõmu nii väikestele kui suurtele.

TEA Kirjastust seob Tallinna Las-tehaigla Toetusfondiga aastatepikkune tihe koostöö. Arvan, et igaüks mäletab oma lapsepõlvest mõnd tõvevoodis veedetud kurba hetke ning seda, kui-das raamat äkki kogu olemise laheda-maks ja rõõmsamaks muutis. Nii oli see aastakümnete eest, on praegu ja

kindlasti ka aastakümnete pärast. Hai-ge laps saab raamatust alati tuge ja lo-hutust. Mõelgem siis selle peale ja är-gem pidagem paljuks loovutada iga raamatuostu pealt üks euro Tallinna Lastehaigla Toetusfondi tarbeks. Nii saamegi kaks head asja korraga – lap-sed head ja harivad raamatud, laste-haigla aga ülivajalikku tehnikat, et pa-randada meie laste ravikvaliteeti.

Tallinna lastehaigla toetamise raa-mes on TEA Kirjastusel kavas ka mit-meid üritusi ja raamatuesitlusi, mille-ga on võimalik lähemalt tutvuda kirjas-tuse koduleheküljel www.tea.ee.

Aita meil aidata!

Väike suur asi

Kaks head asja korraga – laste-raamat lapsele ja abi lastehaiglale

Nii sünnib hea tegu.

6. mai 2011

HeateguHeategutulevikkutulevikku

INGRID LUUK

pediaater

«Lastearst kuuleb!» – see kahesõnaline lause on paljudele lastevanematele tut-tav, kui valitakse

number 1599.SA Tallinna Lastehaigla Toetus-

fond on selle numbriga andnud infor-matsiooni juba üle 15 aasta. Esialgu oli nõustajaid ainult üks – dr. Reet Ta-ba. Järk-järgult nõustajate arv suure-nes. Nõustajateks olid ja on lastears-tid nii lastehaiglast endast kui ka mu-jalt. Praegu töötab nõuandetelefoni-ga üheksa lastearsti.

Diagnoosi me ei püstita, kuid an-name nõu, kuidas konkreetses olu-korras tegutseda. Anname suunad ja juhised edaspidiseks tegevuseks.

Helistatakse nii ägedate haiguspu-hangute kui hooldusküsimuste (toit-mine jne) lahendamiseks. Üheks suu-reks teemaks on ka traumad.

Perearstisüsteem on ennast küll igati õigustanud, kuid sageli vajatak-se ainult pediaatrilist abi. Sageli pöör-dutakse just telefoniabi järele – siis, kui perearsti enam kätte ei saa. Ka on perearstide koormus suur ja kiiresti vastuvõtule pääsemine on võimatu.

Kõnede arv on aastate jooksul ol-nud erinev. Ajal, mil avati perearsti tasuta nõuandetelefon, arvati, et ta-sulisele lastearsti telefonile tuleb vä-

hem kõnesid. Siiski on kõnede arv ol-nud küllalt suur. 2009. aastal oli kõ-nesid üle 14 000. Nüüd on olnud 12 000 piires. Ka päevade lõikes on kõ-nede arv erinev. Argipäevadel on kõ-nesid tavaliselt vähem, puhkepäevad on aga eriti pingelised. Laupäeval ja pühapäeval ei saa perearste kätte ja seega pöördutakse meie poole. Sage-li on ka nii, et laps on juba mitu päe-va haige ja nädala lõpus ei saa abi. Lapse läbivaatus ja kontroll on mui-dugi vajalikud. Seega me suuname va-jadusel lapsi ka lastehaiglasse, nak-kushaiglasse või anname nõu kutsu-da kiirabi. Me püüame vanematele olukorda selgitada ja anda suuna edaspidiseks. Vajadusel helistame ka tagasi, kui oleme saanud teatud prob-leemile kinnitust või lahendust.

Helistatud on ka Eestist väljast-poolt (Soome, Rootsi, Norra), kuid helistajaiks on siiski seal elavad eest-lased.

Nõuandetelefoni kutsus ellu toe-tusfondi toonane juhataja proua Liis Klaar. Seda tegevust jätkab ka toetus-fondi praegune juhataja proua Inna Kramer.

Praegused lastearstid, kes seda tööd teevad, teevad seda suure mis-sioonitundega. Meie töötasu on siin sümboolne.

Lastevanematele maksab üks mi-nut ühe euro ja telefoninumber on endiselt 1599.

Meie kuulame teid ja abistame!

PEEP EHASALU

Sokos Hotel Viru kommunikatsioonijuht

Sokos Hotel Viru on läbi aasta-te toetanud kultuuri – Jazz-kaart, Draamateatrit ja rahvu-sooperit Estonia, teeme koos-tööd Kumu ja paljude teiste-

ga. Lisaks pakume külalistele elamusi hotellimuuseumis ja kabaree-etendus-tel, nii et isekeskis nimetame oma ho-telli juba kultuurimajaks.

Eelmisel aastal otsustasime õla alla panna ka Tallinna Lastehaigla Toetus-fondile. Meie ise ja meie külastajad hin-davad Eesti kultuurielu – kuid kust peaks tulema kultuuri edasi kandev jä-relkasv? Laste ja nende tervise toeta-mine ongi loogiline jätk kultuuri toeta-misele.

Tulevased (võib-olla maailmakuul-sad) kultuuritegelased, kirjanikud, muusikud, filmitegijad, kunstnikud, näitlejad ja paljud teised meie kultuuri edasiarendajad vajavad täna lastehaig-la abi. Millise kvaliteediga see abi on, sõltub meist kõigist. Kui altruistlik and-mine võõras tundub, siis võib mõelda ka nii: andes täna ise, saate selle tulevi-kus tagasi. Kultuur on samasugune elu-tingimus kui tervis – kumbki pole asi, mida võib toetada vaid siis, kui raha üle jääb. Tervis ja kultuur on alus nii ärite-gevusele kui majanduselule üldiselt. Vähemalt nii usume me Sokos Hotel Virus ja pole põhjust olnud selles ka-helda.

Meie hotelli konverentsikeskus ko-gub eelmise aasta juunist kuni 2011. aasta lõpuni iga konverentsil osaleja pealt 5 krooni ehk 0,32 eurot Tallinna Lastehaigla Toetusfondile. Juba esime-se poolaastaga õnnestus kokku saada üle 70 000 krooni ehk üle 4500 euro, mis on tugeva hinnakonkurentsi tingi-

mustes tähelepanuväärne summa. Tä-navu tahaks summa mitmekordistada – niimoodi saavad kultuuriaastast ka-su ka kõige väiksemad patsiendid.

Teeme sügava kummarduse oma

konverentsikeskuse külastajatele, sest just nende abiga on laste südamemo-nitori hankimiseks ja toetusfondi tege-vuse toetamiseks väikestest panustest saanud kokku suur summa. Tahaksime

väga uskuda, et lisaks rahaeraldusele pühendab meie klient vähemalt mõne hetke laste tervisest mõtlemisele. Et nad seda teevad, on omamoodi tõestu-seks hotelli fuajees olevasse korjandus-

karpi kogunenud kroonid ja eurod – laste tervis läheb korda nii meie kodu- kui välismaistele külalistele.

Meie käest on küsitud, kas laste tervise ja kultuuri toetamine on mei-le kasulik? Mis mõttes? Lühikeses perspektiivis võime öelda, et ei ole – välja antud toetus ei tule meile järg-misel päeval intressidega pangaarvele tagasi.

Ettevõtete jaoks, kes tahavad olla turul ka homme ja saja aasta pärast, on aga kasu väga suur. Kuidas te mõõdak-site rõõmu elule aidatud lapse silma-des? Või maailma parimate džässiartis-tide esinemisest saadavat naudingut? Või ooperietenduse kordumatut aurat? Need on hindamatud ja mõõtmatud emotsioonid, kuid mitte ainult. Läbi väärtuslike emotsioonide tuleb ka ma-janduslik tulemus, see on läbi proovi-tud mujal maailmas ja võime öelda sa-ma ka oma kogemusele tuginedes – hea tegu ja koostöö tasub ennast pers-pektiivis alati ära.

Loomulikult valime hoolikalt oma koostööpartnereid. Tallinna Lastehaig-la Toetusfond on ennast aastate jook-sul näidanud avatud, tegusa ja efektiiv-se organisatsioonina, mis on suurema kärata suutnud hankida hulgaliselt las-te tervise jaoks eluliselt vajalikku. Li-saks konkreetsele tööle lastega on toe-tusfond aidanud teadvustada heatege-vuse olemust laiemalt, paljuski tänu nende tegevusele on heategevus muu-tunud meie ühiskonna normaalseks osaks. Me oleme uhked, et saame koos oma klientidega lisada toetusfondi hea-le tegevusele oma panuse.

Lastearst kuuleb

Heategevus on rohkem kui vaid hea tegemineSokos Hotel Viru konverentsikeskus kingib iga konverentsil osaleja pealt 5 krooni ehk 0,32 eurot Tallinna Lastehaigla Toetusfondile.

6. mai 2011

HeateguHeategutulevikkutulevikku

Tallinna Lastehaigla

päev piltidesFOTOD: TEET MALSROOS

Mina olen väike inimene ja maailm on põnev koht.

Küll see on üks äge tuba – minuga mängivad kõik!

Meie teeme oma tööd südamega. Arsti valvsa pilgu eest ei ole pääsu.

Varsti ma kõnnin ise.

Esimesed päevad siin ilmas on ikka nii väsitavad.