E E S T I S Õ J A N D U S A J A K I R I

Nr 2 (77) 2014

Kaevikukultuur 21. sajandil

Rootsi ja stabiilsus Läänemere regioonis

Krimmi õppetunnid. NATO liitlased suurendasid kohalolekut Eestis, Lätis ja Leedus

AINAR RUUSSAAR: Vene infosõja viiskümmend halli varjunditJURISTI KOMMENTAAR:rahvusvaheline õigus ja Krimmi annekteerimine

sõduritele ja allohvitseridele. 20 tonni terast

Soomuk Pasi XA-188.

Vaata kohe: www.elukutse.ee/scouts

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

32 / 2014

Sisukord4 Eesti uudised

6 Välisuudised

8 Termiidid ja sipelgadKolonelleitnant Enno Mõts arutleb eesti­meelse mõtlemise ning emakeelsete eriala­terminite kasutamise seoste üle.

10 Kaitseminister Sven Mikser: reservarmee on Eestile õige valikKaitseminister Sven Mikser arvab, et Eesti peab jätkama senist tööd reservarmee arendamisel ja liitlastega koostegutsemisel.

14 Venemaa viiskümmend halli varjunditBNS­i peatoimetaja Ainar Ruussaar Vene­maa massikommunikatsioonivahendite tegevuse tagamaadest.

17 Sõjaudu Ukrainas: miks, kuidas ja kes tegi?Neljanda põlvkonna sõda Ukrainas, mille eesmärk on saavutada ülekaal mentaalses ruumis, tähtsaim sõjateater on meedia.

23 Rootsi ja stabiilsus Läänemere regioonisLäti juurtega Rootsi erukindral Karlis Neritnieks kirjeldab Läänemere piirkonnas kujunenud julgeolekuriske.

28 Sõjaline riigikaitse merel ja riigilaevastikUus geopoliitiline olukord sunnib meid üle vaatama Eesti merealade kaitsmise ja haldamise võimeid.

31 Kas elektromagnetiline ühildatavus on sõbralik või vaenulikTehnoarengu tõttu on keskkond täis elektromagnetilisi võnkumisi.

34 USA-s arendatakse eriüksuse jaoks tarka eksoskelettiJõuseadmetega varustatud eksoskelett annab juba lähitulevikus kandjale üleinimli­kud võimed ekstreemsetes tingimustes.

36 Nutitelefonikate SurvivorVajaliku, kuid õrna nutitelefoni kaitsmiseks tuleb tarvitusele võtta kindlad abivahendid.

40 Riigikaitselised plastiktarindid: ideest tooteniVesimentor OÜ arendab kaitseminis­

teeriumi tellimusel teisaldatavaid pommikeldreid.

42 Kaevikukultuur 21. sajandilTänapäevase kaeviku rajamisel on mõistlik ühendada esiisade tarkused moodsate tehnoloogiatega.

45 Riigikaitse arengukava, mis muutis seadustArengukava rakendumine tingis vajaduse muuta ka 2009. a kehtestatud kaitseväe korralduse seaduse olulisi punkte.

47 ILIAS ja m-õpeTegevväelane õpib kogu teenistuses oleku aja, kaitseliitlane kogu elu. Pideva õppe rakendused on jõudnud ka nutitelefonidesse.

48 Kõrghariduse välishindamineLäinud aastal läbis KVÜÕA edukalt akredi­teerimisprotsessi ning õppeasutused said institutsionaalselt akrediteerituks seits­meks aastaks.

50 Juhtkonnaveeblite väljaõpetamine on aja nõueEestis vaieldakse aastaid staabiveebli kursuse sisu üle. Ka meie USA liitlased edendavad juhtkonnaveeblite väljaõpet.

52 Relvastatud jõu kasutamise õiguspärasusest Krimmi näitelMillele tugineb Venemaa, kui kinnitab Krimmi annekteerimiseks tehtud sammude vastavust rahvusvahelisele õigusele?

58 Sotsiaalmeedia tähtsus kommunikatsioonistrateegiasUkraina sündmused tõestasid taas kord sotsiaalmeedia suurt jõudu hulkade organiseerimisel.

60 Kelle vastu me Afganistanis sõdisime?Suvel lõpeb kaitseväe seni pikim välismis­sioon. Meenutame, keda Eesti sõdurid 11 aastat tagasi sinna ohjeldama suundusid.

64 Ajakiri Sõdur sai 95Vabadussõjast alates on iseseisvas Eestis välja antud sõjandusajakirja Sõdur.

65 Taktikaline otsustusmäng „Org” ja mängu „Sild” lahendus KVÜÕA taktikaline otsustusmäng kutsub kõiki osalema.

68 Mereväe vormiriietus VabadussõjasEesti mereväe vormiriietus püsib Vabadus­sõjast alates suures osas muutumatuna.

Väljaandja kaitseväe peastaapToimetus Juhkentali 58, 15007 TallinnTegevtoimetaja major Ivar Jõesaar e­post ivar.joesaar@mil.ee, tel 717 1259Keeletoimetaja Kairi VihmanKujundaja Meelis PillerTrükitud AS­i Printall trükikojas Kaanefoto kaitsevägi

37

Loomad relvadeksEdusammudest eritreeningu läbinud koerte, delfiinide ja ahvide kasutamisel sõjaliste ülesannete täitmiseks räägiti juba külma sõja ajal. Tänapäeval on tehnoloogia areng neid või­malusi veelgi suurendanud.

ARD

I HAL

LISM

AA

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

4 EESTI UUDISED

6. märtsi pärastlõunal maan-dusid Leedus Šiauliai lennubaasis Ameerika ühend riikide õhuväe kuus

hävitajat F-15C ning kaks tankurlennu-kit KC-135. Saabunud lennukite ülesan-ne on tugevdada Balti õhuturvet.

USA võttis jaanuaris Belgialt üle Balti riikide õhuruumi turvamise. Ta-valiselt koosneb õhuturbesalk neljast hävitajast. Nüüd turvab Eesti, Läti ja Leedu õhuruumi kümme hävitajat ja tankurlennukid.

Ameerika ühendriikide hävitajad saabusid Balti õhuturvet tugevdama

F-15 on üks tänapäeva edukamaid hävitajaid, mille lennukaugus ilma õhus tankimata on 5600 kilomeetrit ja mak-simaalne kiirus ületab helikiiruse roh-kem kui kahekordselt. Tankurlennuk

Kaitseväe teine väljaõppemeeskond alustas Malis teenistust

Euroopa Liidu sõjalisel väljaõppe-operatsioonil Malis alustas 9. märtsil pooleaastast teenistust Eesti teine väljaõppemeeskond.

Mali Koulikoro väljaõppekeskuses teeni-vate eestlaste ülesanne on koos teiste Eu-roopa riikide kaitseväelastega Mali relva-jõude välja õpetada ja nõustada.

Eesti instruktorite meeskond teenib Põhjala–Balti väljaõppeüksuse koos-seisus koos Soome ja Rootsi meeskon-dade ning Läti ja Leedu kaitseväelaste-ga. Väljaõppemeeskond ise valmistus operatsiooniks ligi pool aastat. Eestis läbisid nad prantsuse keele baaskursu-se kaitseväe ühendatud õppeasutustes,

Kaitseväe orkester osales 15.–18. märtsini Iirimaal Püha Pat-ricku festivalil.

„Tegu on Iirimaa kõige suure-ma kultuurifestivaliga, kuhu teiste esine-jate kõrval kogunevad puhkpilliorkestrid kogu maailmast – nii Euroopast kui ka Põhja-Ameerikast,” ütles kaitseväe orkest-ri peadirigent kolonelleitnant Peeter Saan.

Kaitseväe orkester osaleb festivalil Dublini linnapea Oisin Quinni ja Lime-ricki linnapea Kathleen Leddini kutsel. Püha Patricku päeva paraadide korral-damine sai alguse Ameerika ühendrii-kides Bostonis 1737. aastal. 1903. aastal sai püha Patricku päevast Iirimaa amet-lik riigipüha, Iirimaal korraldati esime-ne püha Patricku päeva paraad 1931. aastal Dublinis.

Kaitseväe orkester esines Iirimaal Püha Patricku festivalil

KC-135 Stratotanker on arendatud len-nukist Boeing 367-80. Tänu tankurlen-nukite suurele hulgale on USA õhujõu-dudel võimalik oma lahingulennukeid väga efektiivselt kasutada.

rahvusvaheliste operatsioonide eelse kursuse ja operatsioonipiirkonna spet-siifilise kursuse. Soomes Pori brigaadis sai meeskond viimase lihvi, kus õpetati neile õpetamise metoodikaid ja Mali ar-mee kasutuses olevat relvastust, samuti tehti viimane värskendus kohapealse-test oludest ja ülesannetest.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

5EESTI UUDISED

NATO sõjalise juhtimise asja-tundjad kogunesid TallinnasNATO sõjalise juhtimise kompetentsi­keskus korraldas 4.–6. märtsini Tallin­nas seminari, kus oli koos enam kui sada juhtimise asjatundjat 17 riigist.

NATO kompetentsikeskus valis seminari „Sõjaline juhtimine infoajastul” korraldamiseks Eesti, sest see võimaldab koostööd ja mõttevahetust Tallinnas asuva NATO küberkaitsekeskusega ning Eestil on arvestatavad kogemused kübervallas. Eesti liitus Hollandis asuva sõjalise juhtimise kompetentsikeskusega eelmisel aastal.

Viru tankitõrjujad tabasid kõiki sihtmärkeViru jalaväepataljoni tankitõrjekom­panii lahinglaskmistel 11. märtsil Sirg alas tabasid sihtmärki kõik keskmaa tankitõrjeraketikompleksist Milan 2 lastud 24 raketti.

„Sõdurid on oma relva õppinud juba seitse nädalat ja allohvitserid 13 nädalat, ma ei liialda, kui väidan, et mehed suudavad süsteemi kokku panna ka kinnisilmi,” rääkis tankitõrje kompanii ülem leitnant Vladimir Kolotõgin.

Lahinglaskmistega lõppes ajatee­nijate jaoks jao­ ja meeskonnakursus, järgmisena ootab sõdureid ees all­üksuse kursus, kus ajateenijad alusta­vad taktika õppimist ning harjutavad koostööd jalaväelastega.

Seireoperaatorid ja sihitajad tõstsid kvalifikatsiooniSeireoperaatorid harjutasid 13. märt­sil Ämaris õhuoperatsioonide juhti­miskeskuse matkeõppusel Cold Wave kriitilisi situatsioone Balti õhuruumis.

Arvutipõhisel õppusel matkisid seireoperaatorid lendavate õhu­sõidukite identifitseerimist ning õhupildi loomist, sihitajad pidid aga juhtima NATO hävitajad Eesti õhuruumi või selle lähedale tunginud lennuvahendite juurde. Õppuse stse­naariumi kohaselt oli tegu kriisi­ ja sõjaolukorraga.

Õhuseiredivisjoni ülema major Hardi Lämmergase sõnul on õhuope­ratsioonide juhtimiskeskuse matkitud õhusituatsioonil põhinev harjutus seireoperaatorite või relvasüsteemi­de sihitajate väljaõppe tsükli lõpus toimuv küpsustest, mille edukal läbi­misel omistatakse neile kutseoskust tõendav kvalifikatsioonitunnistus.

Kaitseväe ühendatud õppeasu-tustes 14. märtsil korraldatud kaitseväe teaduspäeval arutleti, kuidas peaks rahvuslik sõja-

teadus toetama Eesti sõjalise võimsuse suurenemist.

Konverentsi avas oma tervitusega kait-seväe juhataja kindralmajor Riho Terras ning sellel osalesid kaitseväe ohvitserid ja tsiviilteadlased, kes rääkisid teadus- ja

Veteranipäeva, 23. aprilli hom-mikul avas president Toomas Hendrik Ilves Paldiskis välis- operatsioonidel langenud kait-

seväelaste mälestusmärgi.Mälestusmärgi rist ja plaat kõigi vä-

lisoperatsioonidel langenud kaitseväela-se nimega toodi Afganistanist Helman-di provintsist, kus president selle 2010. aasta oktoobris esmakordselt avas.

President Ilves kordas mälestusmär-gi taasavamisel oma 2010. aastal öeldud sõnu: „Me mäletame ja leiname kõiki Eesti vapraid sõdureid, kes on langenud

Langenud kaitseväelaste mälestusmärk jõudis Eestisse

Afganistani inimeste turvalisuse nimel, Eesti ja meie liitlaste nimel.”

Avamisel osalesid riigikogu riigi-kaitsekomisjoni esimees Mati Raidma, kaitseminister Sven Mikser, kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras, väe-liikide ja üksuste ülemad, liitlaste esin-dajad, reservohvitseride kogu esindus ja veteranid.

Enne mälestusmärgi avamist kohtus kaitseväe juhataja videosilla vahendusel ka praegu Afganistanis teenivate kaitse-väelastega ja tervitas neid veteranipäeva puhul.

Vabariigi presidenti riigivisiidil Poola saatev kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terras koh-tus 19. märtsil Poola kaitseväe

juhataja kindralleitnant Mieczyslaw Goculiga, et arutada olukorda Ukrainas ja NATO liitlaste ühiseid tegevusi julge-oleku tagamisel.

„Eesti ja Poola arusaam meie regioo-ni julgeolekust ning hiljutiste Ukraina sündmuste mõjust on väga sarnane. Sel-le valguses on mul hea meel tõdeda, et Poola on tõelise liitlasena valmis panus-

tama Eesti, Läti ja Leedu julgeoleku ta-gamisse ka reaalsete vahenditega,” ütles kindralmajor Terras.

Eestit ja Poolat seovad pikaaegsed liit-lassuhted. Nii on Poola üks Balti kaitse-kolledži toetajariikidest. Eesti eriüksusla-sed harjutavad koos Poola eriväelastega, Poola ründelennukid on osalenud õppu-sel Kevadtorm ning Poola õhuväe hävi-tajad on kaitsnud Balti õhuruumi. Möö-dunud aastal võõrustas Poola NATO suurõppuse Steadfast Jazz taktikalist osa, mille raames harjutati Eesti kaitsmist.

Kaitseväe juhataja: Poola on hea liitlane

arendustegevuse rollist kaitseväe arenda-mises ja Eesti teadusasutuste kogemuste võimalikust kaasamisest sõjateaduses.

Teaduspäeva korraldaja kolonelleit-nant Sten Alliku sõnul soovib kaitseväe ühendatud õppeasutused Eesti rahvus-liku sõjateaduse keskusena kokku viia kaitseväelased, kes sõnastaksid, mida neil on vaja, ja teadlased, kes ütleksid, mida on võimalik teha.

Teaduspäev kaitseväe ühendatud õppeasutustes

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

6 MAAILM

2 Poola kavatseb osta 64 viienda põlvkonna hävitajat

Alates 2021. aastast kavatseb Poola hakata uuendama oma lennuväge, ostes 64 viienda põlvkonna hävitajat. Uued hävitajad hak­kavad asendama praeguseid nõukogude päritolu Suhhoi Su­22M4 („Fitter­K”) ja Mikoyan MiG 29 („Fulcrum­A”) lennukeid. Soetamiseelseks faasiks on eraldatud 40,23 miljonit eurot ning ostuks endaks 78,1–82,84 miljonit eurot. Alates 2021. aas­tast tahetakse algul tuua riiki kaks lennukit aastas, misjärel hakkab see arv suurenema vastavalt nelja, kuue ja kaheksani aastas. Kui algselt pidid praegused Su­22 lennukid 2015. aastal „erru minema”, siis uue plaani kohaselt pikendatakse nende eluiga kuni 2024.–2025. aastani. Kui Poola soovib osta konkurentsivõimelisi viienda põlvkonna hävitajaid, siis ainus praegu saadaolev lääne päritolu mark on Lockheed Martin F­35 Lightning II. Vene päritolu lennukite soetamine on pigem ebatõenäoline.

3 Armeenia ja Aserbaidžaani vahel kasvavad pinged

Alates käesoleva aasta 20. jaanuarist on vaidlusaluses Mägi­Karabahhi piirkonnas üha sagedasemaks muutunud Armeenia ja Aserbaidžaani vägede omavahelistest kokkupuudetest tekkinud intsidendid. Vastastikku on teatatud üksikute sõdu­rite tapmisest sissetungide käigus teise osapoole kontrolli alla olevatele aladele

Venemaa hakkas katsetama esimesi Armata lahingutanki prototüüpe. Sõltuvalt katsete tulemusest või­dakse esimesed tankid võtta piira­

tul hulgal kasutusse juba 2016. aastaks. Ar­mata tank on varustatud 125 mm suurtükiga

1 Venemaa hakkas katsetama uut Armata tanki

ning täpsuslaskurite poolt. Aserbaidžaani kaitseministeerium vihjas ka sellele, et Armeenia tegude taga võis olla mõne välis­riigi käsi, sest pealtkuulatud armeenlaste raadiosides ei kasutatud armeenia, vaid üht võõrkeelt. Kuigi kaitseministeerium ei soostunud täpsustama, millise keele­ga oli tegu, on teada, et Armeenia saab olulist sõjalist abi Venemaalt. Samal ajal, 24. jaanuaril, kinnitas Armeenia kaitsemi­nister Seyran Ohanyan, et Venemaa tarnib Armeeniale Iskander­M­tüüpi ballistilisi rakette. Tema sõnul saab Armeenia 2014. aasta jooksul kätte tellitud pikamaa­ ja täpsuslahingurelvad. Samas on Venemaa müünud relvi ka Aserbaidžaanile. 2013. aasta juunis teatas Venemaa, et on täitnud suure tellimuse, mis hõlmas peaaegu 100 T­90C lahingutanki, Smerchi ja TOS­1A raketiheitjaid, 2S19 152 mm haubitsaid ja Vene miinipildujasüsteeme.

4 Euroopa Komisjon hoiatas korruptsiooni eest

kaitsesektorisEuroopa Komisjoni hinnangul on kaitsesek­tor üks viiest korruptsioonile avatud sekto­rist valitsushangete osas. Komisjoni 2014. aasta korruptsioonivastase võitluse raportis tuuakse välja, et ehitus­, energia­, trans­pordi­, kaitse­ ja tervishoiuvaldkonnad on korruptsioonile kõige haavatavamad. Vaata­mata küllaldasele läbipaistvusele peetakse raportis altkäemaksudele eriti vastuvõtli­

kuks Briti kaitsetööstust. Selline „kuulsus” aga pärineb juba 2006. aastast, mil Ühend­kuningriigi tõsiste pettuste vastane amet otsustas loobuda Saudi Araabiaga sõlmitud kaitselepingute uurimisest. Kuigi raporti hinnangul peetakse Briti avalikku teenistust kõrgetele eetikastandarditele vastavaks, peetakse nõrgaks sealset suurte lepingute järelevalvet ja vastutust, sest neid sõlmivad riiklikku julgeolekut arvesse võttes vaid üksikud vahendajad ja ametnikud. Raportis soovitatakse Suurbritannial seada ametnike tegevusele rangemad piirangud.

5 Beneluxi riigid kaaluvad integreeritud õhuväe loomist

Kolm Beneluxi maad Belgia, Holland ja Luksemburg soovivad oma õhuvägesid üksteisele lähemale tuua. Hollandi kuning­liku õhuväe juhi kindralleitnant Alexander Schnitgeri sõnul on Beneluxi riikidel küm­nendi pärast juba täielikult integreeritud komponent. Schnitgeri sõnul ei ole neil aega oodata 28 Euroopa Liidu liikmesriigi koostööotsust oma hävitajate, helikopterite ja transpordilennukite väljavahetamiseks. Ta lisas, et Beneluxi maad on Euroopa kaitsealase koostöö katselabor ning kolme riigi õhuväed on teinud olulisi samme üksteisele lähenemisel. Belgia õhuväe juhi kindralleitnant Claude Van de Voorde sõnul peetakse läbirääkimisi kõrgemal valitsustasandil, et luua õiguslik­poliitiline raamistik ja käitumisreeglid õhuvägede kontrollimiseks. Belgial ja Hollandil on juba integreeritud laevastiku väejuhatus ning üheskoos viiakse läbi ka mereväeõppusi. Siiski märkis kindralleitnant Van de Voorde, et Belgia jätab enda käsutusse teatud põhi­lise võimekuse.

6 Inimröövid pingestavad Pakistani–Iraani suhteid

Pakistani ja Iraani vahelised suhted halve­nesid 17. veebruaril, mil Iraani siseminister Abdol Reza Rahmani­Fazi ähvardas saata üle piiri Pakistani relvajõud, et päästa viis röövitud piirivalvurit. Piirivalvurid rööviti Pakistaniga piirnevast Iraani Baluchis­

ARH

IIV

ning kannab 32 laengut. Lisaks tavalisele moonale on sellega võimalik tulistada laser­sihiku abil juhitav tankitõrjerakett vähemalt 5000 meetri kaugusele. Tanki teisese relvas­tuse hulka kuulub 30 mm kahur ja 12,7 mm kuulipilduja.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

7Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (veebruar–märts 2014)

tan­Sistani provintsist 6. veebruaril. Iraani esindajate sõnul olid röövijad radikaalsed sunniitidest võitlejad, kes viisid piirivalvu­rid üle piiri Pakistani. Pakistani välisminis­teeriumi hinnangul on võimalik, et röövijad ja viis piirivalvurit võivad end endiselt Iraani territooriumil varjata. 14. veebrua­ril näitas Lähis­Ida telekanal Al­Arabiya videosõnumit, milles üks röövitud piirival­vureist, seersant Jamshyd Danaifard teatas, et meestega on kõik korras, kuid radikaal­sete sunniitide relvastatud rühmitus Jaish al­Adl nõuab nende väljalunastamiseks 300 sunniidi vabastamist Iraanist ja Süüriast. Ka 2013. aasta oktoobris tapeti Pakistani piiri lähedal 14 ja rööviti 3 Iraani piirivalvurit. Toona teatasid Iraani esindajad, et süüdi olid tundmatud bandiidid. Pärast vahejuh­tumit määrasid Iraani kohtunikud surma­nuhtluse 16 mehele, keda süüdistati terro­rismis. Pakistani ametnike sõnul on Iraani ja Pakistani vaheline piir olnud tavaliselt rahumeelne, kui võrrelda seda ebastabiilse­te piiridega India ja Afganistaniga. Siiski on suurem osa Iraani elanikkonnast šiiidid ja Pakistanis sunniidid. Nende kahe ususekti vaheline rivaliteet on põhjustanud pingeid mitmes riigis, sealhulgas Pakistanis.

7 Läti kavatseb soetada 120 Briti luurelahingusõidukit

Läti ja Ühendkuningriik on saavutanud kokkuleppe 120 Briti armee Alvis­tüüpi soomustatud luurelahingusõiduki (Com­bat Vehicle Reconnaissance ehk CVR) tehinguks. Läti kaitseministeeriumi sõnul soetatakse nimetatud roomiksõidukid eesmärgiga moderniseerida Läti maaväge­de jalaväebrigaadi. Läti kaitseministeeriumi pressiesindaja Kaspars Galkinsi sõlmisid kahe riigi kaitseministrid Raimonds Vejonis ja Philip Hammond eellepingu käesoleva aasta veebruari lõpus Brüsselis toimunud NATO kaitseministrite kohtumisel. Eelleping kohustab tehingu osapooli kahepoolset lõppkokkulepet sõlmima 2014. aasta mai lõpuks. Kuigi ametlikult ei ole veel tehingu maksumust välja kuulutatud, hindab Läti kaitseministeerium selle suuruseks 70

miljonit eurot. Arvatakse, et tehing sisaldab ka 30 mm RARDEN­i kahuriga varustatud Scimitar­tüüpi luuresõidukeid. Tõenäoliselt toimub tehing aastate vältel mitmes etapis: näiteks 2014. aastal on programmiks ette nähtud 1,79 miljonit eurot, mis kasvab 2015. aastaks 12,27 miljoni ja 2016. aastal 16,29 miljoni euroni.

8 Süürias kasutati Smerchi rakette

Süüria sõjavägi kasutas 300 mm rakette, mida tavaliselt lastakse 9K58 Smerch­tüüpi raketiheitjast. Varem ei olnud teada, et Süüria sõjaväel vastav varustus olemas on. Human Rights Watchi 18. veebruari pressi­teates öeldi, et kaks kassettlahingumoo­naga varustatud raketti lasti välja Hamast põhja pool asuvas Kafr Zaytas. 1991. aastal toodetud lõhkemata 9N235­st on ka foto­materjalid. Human Rights Watchi hinnangul on selle raketi näol tegu suurima kasset­tlahingumoonaga varustatud lõhkepeaga, mida Süürias on kasutatud, ning selle osa­moon on kõige võimsam. Osamoon (9N235) kaalub 1,75 kg ja 9N139 lõhkepeas, mida kasutatakse Smerchi rakettidel, on neid kokku 72. Igal osamoonal on ajaseade, mis kaks minutit pärast lõhkepeast väljumist õhku lendab. Kuigi neid saab lasta ka 9K57 Uragan­tüüpi süsteemist, siis Human Rights Watchi väitel kasutati just 9M55K Smerch­tüüpi rakette, mida kinnitasid ka Süüria aktivistide YouTube’i laetud videod. Vene päritolu Smerch­tüüpi raketiheitjaid on eksporditud mitmesse riiki, kuid seni teadaolevalt ei kuulunud nende hulka Süü­ria, mis on seni kasutanud Iraani päritolu raketiheitjaid.

9 Prantsusmaa vahetab Milanid MMP-de vastu

Prantsusmaa teatas, et vahetab 2017. aastal Milani tankitõrjesüsteemi MMP (Missile Moyenne Portée) vastu. MMP on 1,3 meetrit pikk ja kaalub 15 kg. Uusima tehnoloogiaga varustatud MMP­d katsetati 2013. aasta keskel, kuid esimesed täielikud süsteemi laskekatsed toimuvad sel aastal.

17 laeva ja allveelaeva koos lennukite ja kopteritega kavatseb soetada Poola. Suurem osa neist võetakse esialgsete plaanide kohaselt kasutusse aastatel 2017–2022, kuid viimased peaksid saabuma 2020. aastate lõpuks.

90 miljonit eurot kavatseb Soome kulu­tada Raytheon Stingeri tüüpi teisal­datavate õhutõrjesüsteemide peale, teatas Soome kaitseministeerium 29. jaanuaril. Soome kaitseministee­riumi hinnangul peaks tellimus olema täidetud 2017. aastaks.

6,3 miljardit eurot oli Prantsusmaa relvastuse ekspordi maht 2013. aastal. Võrreldes 2012. aastaga on see kasvanud 31%. Kõige enam, 40%, on see eksport suunatud Lähis­Ida riikidesse, eelkõige Saudi Araabiasse. Prantsusmaa on maailma neljas suurim relvaeksportija.

2 miljardi euro võrra kavatseb Kanada vähendada järgmise nelja aasta jooksul oma kaitsekulutusi.

2,5 miljardit eurot maksis Türgi 109 Sikorsky T­70 Black Hawk helikopteri eest.

138 korda rikkusid Hiina hävitajad 2013. aasta oktoobrist detsembrini Jaapani õhuruumi. Võrreldes varasemaga on see arv drastiliselt kasvanud. Õhu­ruumi rikkumine on seotud Jaapani ja Hiina omavaheliste territoriaalsete vaidlustega Senkaku/Diaoyu saarte pärast.

12

345

6

7

8

9

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

8 ARVAMUS

Eestlased teavad (ja seda enam murukamaral kõhu-tavad sõjaväelased) sipel-gatest rohkem kui termii-tidest, sest viimaseid meie kliimas ei leia. Tundmatus

on ehk ka huvipakkuvam. Ehk … Sest teine lahendus on võõrast karta ning see kiirelt maha lüüa. Kumb sina oled?

Aastal 2006 astus minu juurde üks särtsakas tütarlaps, tutvustas end filo-loogina ning uuris, kas taktika õppe-toolil oleks anda terminoloogiakomis-jonile tõlkimist vajavaid võõrkeelseid sõjandusalaseid termineid. Tõdesin, et süsteemset loendit kohe pakkuda pole, aga nädalaga esitan küll midagi. Külali-ne uuris, et mitu tuleb, aga kohkus mu vastusest. Selgitas siis: „Ma arvasin, et paarkümmend. Aga paarsada … See on ju aastatöö.”

Tööd oli rohkem kui aastaks, sest kaitseministeeriumi ellu kutsutud ter-minoloogiakomisjon saab sisendeid kogu ministeeriumi haldusalast, seal-hulgas ka erialasest tõlkekirjandusest. Nende töö ei lõpegi – keel areneb. 2013. a novembris toimus sõjandustermino-loogia konverents, aga et samal ajal osa-lesin kaitseväe juhataja teabepäevadel, siis ühitasin need enese jaoks sellega, et loendasin sealsete esitluste terminieksi-musi. Sain üle kümne korduva vea nii sõnavormilise poole pealt kui ka väär-kasutusest definitsioonist lähtuvalt.

Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid on öelnud, et koostöö algab tesauru-sest – tuleb koostada mõtete avaldami-seks kasutatavate sõnade loend, mille tähendust me peame teadma. Tõesti, üksteisest arusaamiseks tuleb ühtlus-tada sõnavorm ja tähendused. Tüüpi-lisem argumentatsioon sõjandusalaste uudisterminite omaksvõtu vastu on olnud veidrate assotsiatsioonide teke. Ent tihti on need väga subjektiivsed, sest oma vaatevinkel piiritletakse, lähtu-takse kitsalt spetsiifilisest funktsioonist või siis ühest relvaliigist. Vähesed näe-vad terminivalikul väeliikide seoseid,

sh sõjapidamistasandeid läbivalt. See nägemine on aga vaieldamatult parim eelnimetatud terminoloogiakomisjonis.

Mu terminikorrektiive on tagasi lü-katud ka sõnadega: „Olen lõpuni kae-vikus!” Sellise dialoogipöörde osas ma loomulikult taandusin. Mida siin oma-dega sõdida – pealegi ju rahuaeg … Sa-muti on mult eraviisiliselt küsitud, kas eestikeelse terminoloogia juurutamine pole sootumaks kuritegelik, sest risk liitlastega teineteist mitte mõisa võib la-hinguväljal ohtlikke olukordi tekitada.

Kuidas teie sellele vastanuks? Mina rääkisin sellest, et Eesti kaitsevägi ja Kaitseliit on siiski reservarmee ... Ühelt poolt ma näen eelnimetatud küsimuse loogikat, teisalt aga ei mõista selle piira-tust eestluse osas. Ega hariduse osas. Li-saks sellele ei ole valuprobleem ainuüksi eesti oma terminoloogias, vaid termini-te ja nende määratluste teadmises üle-üldse. Seda ka ingliskeelses sõjandus-sõnavaras. Küllalt on juhtumeid, kus ei osata üheselt selgitada võõrkeelset terminit ja räägitakse üksteisest möö-da. Eestikeelne sõnavara tagab kaitse-jõududele aga muuhulgas ka kandvama arengu platvormi oma sõjateaduseks, sest see viimane ei ole seotud ainuüksi sõjaväevormi kandjatega. Just laiapindse riigikaitse eesmärke täitvalt tuleb avada end rohkem kaasmaalastele tsiviilsekto-ris, et teadmisi jagada. Militaarne isolat-sioon on ohtlik, sest toob stagnatsiooni, ja see on mandumise vundament.

MIS ON MIS?Kaitseväe juhataja on välja andnud käesoleva aasta direktiivi ning ligipääse-jad loevad välja rohkelt raskuskeskmete

nimetamist. Mida selle all silmas pee-takse? Erinevatest administratiivdoku-mentidest ja õppuste lahingukäskudest võib koondada nimekirja terminitest, mille kasutusõigsus on tekitanud sega-dust: eelnimetatud raskuskese, lisaks raskuspunkt, peamine jõupingutus, põhi raskus, põhirõhk, põhipingutus. Mis on mis, ja milline on korrektne?

Ingliskeelne termin centre of gra-vity on eestikeelse vastega raskuspunkt (eelistermin), või sünonüümina ras-kuskese; main effort’i eestikeelne kor-rektne vaste on põhipingutus. Need ei ole sama tähenduslikud, vaid väga erinevad, samas on nende õige mõist-mine manööversõja ja ülesandekeskse juhtimise seisukohalt ülioluline. Siin tuleb ka tõdeda, et mõistmiseks ei piisa ainult definitsiooni pähetuupimisest – teadma peab teooriat nende mõistete rakendusest.

„Üksuste lahinguvalmiduse hin-damise juhend”, kinnitatud 2013. a, nimetab missiooni, esmaülesannet ja ülesannet. Kontekst annab mõista, et peetakse silmas ühte ja sama. Lisaks on kaitseväes käibel liitsõna peaülesanne. Otsides tuge ametlikest terminitõlge-test, on aga lahend järgmine: ingliskeel-ne mission on eesti keeles põhiülesanne, task on ülesanne. Teisi valikuid ei peaks kasutama, sest vajame ühese tähenduse-ga termineid! Erinevalt ilukirjandusest ei seisne sõjandussõnavara kategoorili-ne ilu mitmekesisuses (sh sünonüümi-des), vaid selle lihtsuses ja ühetimõis-tetavuses. Viimane on ülioluline tegur lahingu väljal, et kiirendada tegutsemist.

Kõik need korrektsed vasted leiab terminikomisjoni hallatavas e-keskkon-nas, aadressil termin.eki.ee/militerm. Sealt leiab ka nimetused ja määratlused väga olulisele terminikomplektile, mil-lega määrata üksustele ülesandeid – la-hingutoiminguid. Tahaks rõhutada, et nende sisuline tähendus ei ole ühe sõ-janduskauge filoloogi väljamõeldis, vaid need on defineeritud STANAG 2287-ga. Levinud ekslik kasutus on näiteks ter-minile hõivama, sest tihti peetakse selle all silmas ingliskeelset vastet seize. Vii-mase korrektne tõlge on aga vallutama, sest hõivamine tähendab midagi muud.

Niisiis – omakeelse sõjandustermi-noloogia loomise vajaduse on ilmsel-

Termiidid ja sipelgadLugeja võib julgelt tõmmata paralleele telesarjaga „Apelsi-nid ja kartulid”. Seda ei tarvitse olla küll näinud (ega mina-gi), aga osatakse kindlasti küsida: kumb sina oled?

Enno Mõts KOLONELLEITNANT

KIRDE

KAITSERINGKONNA ÜLEM

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

9

ge, selleks on olemas ka vahendid ja meetodid. Miks siis ikkagi tõrgutakse tulemit kasutama? Arengu takistami-ne viitega, et terminid pole käskkirjaga kehtestatud, on väiklane. Samuti tähe-lepanek, et formaalselt kehtib praegu üks teine juhis, mis on üle kümne aasta vana. Võtan julguse öelda, et kaitseväe juhataja kavatsus pole rangelt järgida moraalselt ja sisult aegunud suuniseid. Lisaks: sõjandusterminid on määratud ministeeriumitasandi erialase komisjo-niga. Miks on vaja nende tööviljade ra-

kendamiseks eraldi käsku? Pealekauba, kui kaitseväelane pole rahul konkreetse terminiga, siis ta saab esitada parandu-settepaneku. Uue terminoloogia alusel on õpetatud KVÜÕA õppureid varsti juba viis aastat. Sauruslik puiklemine uuendustega kaasa minemiseks põhjen-dusel, et nii pole ju varem tehtud, kõlab nagu mootor sõidukeid mahategev po-rin vana inimeste suust, et kui nemad noored olid, siis nad käisid jalgsi …

Erinevused ja teiste vead ei peaks meid rahustama ega taltsutama neid pi-

mesi järgima, vaid olema hoopistükkis üleskutse teemat rohkem uurima. Soo-vin teile edu terminimeres! Ah jaa … Et kuidas need putukad siia puutusid? Ega suurt puutunudki. See oli lihtsalt reklaamitrikk, teisisõnu kukerpall (nagu seda nimetas mu sõber). Ehk pidanuks märkima artikli pealkirjaks „Terminid ja siblijad”. Viimased kui sünonüüm prog-rammeeritud töörügajatele, kes ei raatsi ilmaelu arengut uudistada; sõjanduster-minite arengut … Mina olen siiski seisu-kohal, et eesti meel algab eesti keelest.

„Oleme har-junud ope-r a t s i o o n e planeerima ja läbi viima p e a m i s e l t

Afganistanis, kus riiklik taristu ja ameti-võimude staatus on oluliselt erinev NATO liikmesriikide omast,” ütles Taa-ni diviisi ülem kindralmajor Michael A. Lollesgaard, kelle diviisi koosseisu kuuluvad NATO struktuuris lisaks ka-hele Taani brigaadile Eesti, Läti ja Leedu jalaväebrigaadid. „Eesti puhul on tegu arenenud riigiga, millel on tugev taristu ning kus lahinguväli ei kuulu sõjaväele, vaid riigi valitsusele.”

Õppusel osalevate Eesti ametnike ülesanne on tekitada Taani diviisi ja Balti jalaväebrigaadide staapidele olme-

muredega seotud ülesandeid olukorras, kus fiktiivne riik Botnia on Eestisse toonud oma väeüksused ning hõivanud pealinna Tallinna ja osa Pärnust. Sellest tulenevalt on käivitunud NATO alus-lepingu viies kollektiivkaitset käsitlev artikkel ning 1. jalaväebrigaad alustab koos Taani diviisi koosseisu kuuluvate Läti ja Leedu jalaväebrigaadidega ope-ratsiooni hõivatud alade vabastamiseks.

„Kuigi õppuse peamine auditoo-rium on brigaadide ülemad ja staabid, on käesoleval aastal oluline rõhk sõja-väestruktuuride ja tsiviilvõimude koos-tööl,” lisas kindralmajor Lollesgaard.

Õppuse raames selgitas Varde linna-pea Erik Buhl Nielsen 6. aprillil aset leid-nud kohtumisel 1. jalaväebrigaadi üle-male ja tema meeskonnale võimalikke sõjategevusega kaasnevaid probleeme

Õppus Yellow Knight keskendub relvajõudude koostööle Eesti ametivõimudegaAprilli esimesel nädalal Taanis alanud õppus Yellow Knight keskendub 1. jalaväebrigaadi ja Taani diviisi tege-vusele Tallinnas ning koostööle Eesti tsiviilstruktuuridega.

ning otsida neile koostöös kaitseväelas-tega lahendusi. Kohtumisel osalesid ka rahvusvahelise Punase Risti, kohaliku kaitseliidu, päästeameti, vee-ettevõtte ning politsei esindajad.

Lisaks 1. jalaväebrigaadi staabile osalesid staapide kontrollharjutusel Yellow Knight Eesti esindajad kaitse- ja siseministeeriumist, politsei- ja piiri-valveametist, päästeametist ning Tallin-na linnavalitsusest.

1. jalaväebrigaad on seotud Taani di-viisiga alates 2009. aasta augustist. Tegu on väljaõppealase koostööga, mille tu-lemusel on riikide staabid ja üksused suutelised osalema ühisoperatsiooni-del. Taani diviis on Taani maaväe suu-rim väekoondis ning üks neljast NATO kirde korpusesse kuuluvast diviisist, mille koosseisus treenitakse Balti riikide jalaväebrigaade.

1. jalaväebrigaad on kaitseväe pea-mine manööverüksus, kuhu kuulub enamik ajateenistuse jooksul väljaõpe-tatavatest üksustest.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

10SC

ANPI

XRESERVVÄGI

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

11

E esti on ühena vähes-test NATO riikidest säilitanud reservarmee. Kuidas saame hinnata seda valikut nüüd, mil valdavalt väikesearvulis-

te, välisoperatsioonide läbiviimiseks välja õpetatud kutseliste armeedega Euroopa ja NATO riigid on vastamisi uue, Ukraina sündmuste käigus tekki-nud julgeolekuolukorraga?

Kindlasti oli see õige valik. Eks re-servarmee valiku dikteerinudki meile asjaolu, et oleme väikeriik, ja teiseks mõjutas seda meie naabruskond. On selge, et sellises geopoliitilises asendis paiknevale väikeriigile on reservarmee kõige jõukohasem ja odavam viis too-ta sellist kaitseväge, mis suudab ohu korral mobiliseerida võimalikult suure inimressursi, pakkuda võimalikult tõ-siseltvõetavat heidutust ja vajadusel ka reaalset kaitset.

Paljud riigid, ka NATO liikmed, lan-getasid otsuse loobuda reservil põhi-nevast kaitsest, arvates, et ohupilt on radikaalselt muutunud ning pole enam tavalisi konventsionaalseid ohte riikide julgeolekule ja territoriaalsele tervik-likkusele. Meie oleme oma ajaloolisest kogemusest lähtuvalt olnud alati seda meelt, et vaatamata uute ohtude tekki-misele ja vajadusele paigutada kiiresti reageerivaid üksusi kuhugi horisondi taha ning tegelda seal rahuvalve- või jul-geolekuoperatsioonidega, tuleb n-ö ühe silmaga pidevalt jälgida konventsionaal-set traditsioonilist ohupilti ja olla valmis, et meil tuleb, relv käes, kaitsta oma riiki välisvaenlase vastu. Seetõttu ei saa me uskuda fukujamalikku ajaloo lõppu.

Eks täiselukutseline armee ole suur-te riikide luksus, kes on alati sõdinud n-ö ekspeditsioonikorpuse põhimõttel kusagil kaugel mere taga. Kontinen-taal-Euroopale ja eriti meietaolistele väikeriikidele on reservarmee parata-matus. Mõned riigid on teinud lähiaja-

loos valesid valikuid. Aga meie lähirii-kidest on valinud reservarmee Norra, mis on NATO liige, ja Soome, mis pole NATO-s. Nad on meist jõukamad ja suuremad, aga on leidnud, et just reserv- armee on parim viis ennast kaitsta.

Reservarmeele ja kaitseliidule tugi-nev esmane iseseisev kaitsevõime on Eesti riigikaitse kilp ja NATO kollektiiv-kaitse on meie riigikaitse mõõk. Esma-ne iseseisev riigikaitse peab rakenduma ja Eestit kilbina kaitsma nii kaua, kuni NATO kollektiivkatse mõõk tõuseb löö-giks, et tõrjuda agressor.

Eesti vabariigi põhiseaduses on kirjas Eesti kodanike kohustus võtta osa riigikaitsest. Seni on selle kohustuse kandjaiks vaid see osa iga aastakäigu noormeestest, kel tervis korras ja kes on mahtunud ajateenistusse kutsutute piirarvu sisse, lisaks vabatahtlikult Kaitseliiduga liitunud kodanikud. Mis on selle valikulise kaitsekohustuse põhimõtte rakendamises muutunud nüüd, mil Eesti võimalik välisvaenlane on saanud konkreetsema näo ning tutvustanud oma tegevusprintsiipe ja eesmärke?

Vaatame viimast 10–15 aastat. Meil olid lähiminevikus palju suuremad aas-takäigud, kui need, mis ees ootavad. On ju hea, kui on rohkem valikut. Siis saab võtta kaitseväeteenistusse neid, kes on piisavalt terved ja parema suutlikkuse-ga ka muus mõttes. Teine küsimus on see, et tuleb toota reservi, mida oleme võimelised pingestunud olukorras ka varustama ja logistikaga toetama. Pi-gem vaataksin lähitulevikku selle pilgu-ga, et on tulemas väikesed aastakäigud, kus võib muutuda oluliseks saada üldse vajalikud piirnumbrid täis, mitte jääda

neist allapoole. Muidugi on nüüd või-malik kutsuda üles ajateenistust läbima rohkem naiskodanikke, selleks on või-malus loodud. Need numbrid võiksid tulevikus kasvada. Kui sündivuse mõõ-na aastakäikude lainepõhjast üle saame, on meil valik taas suurem. Sellisele ta-semele, nagu 1980. aastate lõpul, meie sündivus siiski niipea ei jõua.

Kas Eesti peaks panustama riigi-kaitsesse rohkem kui kaks protsenti sisemajanduse kogutoodangust? On ju ilmnenud vajadus kiirendatud korras arendada välja näiteks õhukaitse ja õhuturve?

Eesti on üks neljast NATO riigist, kes täidab kokkulepitud nõuet panustada riigikaitsesse 2% sisemajanduse kogu-toodangust (SKT). Sellest küljest oleme üsna eeskujulikud. Et riigikaitse on pi-kaajalist planeerimist nõudev valdkond, pakub see arengukava täitmisel teatavat kindlust. Me ei tea siiski ette majandu-se arengut, kuid kui majandusel läheb paremini, on ka see 2% suurem. Suu-res plaanis peaks riigikaitses valitsema kindlus. Kui ilmnevad lühiajalised pla-neerimata lisavajadused, nagu selgus praegu, mil peame olema valmis võõ-rustama oma pinnal liitlasriikide täien-davaid üksusi, kes pakuvad meile abi heidutuse suurendamisel ja turvataseme tõstmisel, ei peaks saama öelda, et vas-tuvõetud eelarves pole selleks ressurssi või et peame seetõttu ära jätma mõne õppuse või hanke. Sellises olukorras on mõeldav panustada ajutiselt rohkem kui 2%. Kui julgeolekuolukord püsib pikka aega pingelisena, ei saa välistada, et ka vajadus rohkem panustada võib kesta kauem. Aga sellisel juhul tuleb saavuta-da ühiskondlik ja poliitiline kokkulepe suurendatud vajaduse katteallikate suh-tes. Ma ei usu, et saaksime teha pikka aega tunduvalt suuremaid kulutusi, ilma et vaataksime väga tõsiselt ka eelarve tulupoolt. Pole võimalik kaitsekulutusi hüppeliselt pikemajaliselt suurendada, vähendamata kulutusi näiteks teedevõr-gu või hariduse arendamisse.

Kas teie kaitseministrina toetaksi-te erakorraliste eraldiste tegemist ühekordselt mingi konkreetse riigi-

Kaitseminister Sven Mikser: reservarmee kaitseb Eestit kilbinaKaitseminister Sven Mikser leiab, et Euroopa viimastel kuudel muutunud julgeolekuolukorda arvestades tuleb jät-kuvalt toetada inimeste soovi riigikaitsesse panustada, ega välista vajadust kaitsekulutusi ajutiselt suurendada.

Ivar Jõesaar MAJOR

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

12

kaitsevõime arendamiseks? Näiteks keskmaa-õhutõrje?

See oleks kindlasti üks võimalus. Aga kui rääkida konkreetselt keskmaa-õhu-tõrjest, siis see võime on liitlastel korra-likult olemas ja keskmaa-õhutõrjesüs-teeme on võimalik ümber paigutada. Nägime, kuidas Süüria kodusõja arene-des viisid liitlased Türki õhutõrjesüstee-mid Patriot. Kui räägime targast kait-sest, liitlaste koostööst ja optimaalsest ressursiplaneerimisest, on Eestil mõist-lik kasutada neid liitlaste toele rajane-vaid lahendusi, mida alliansil tervikuna on piisavalt ja mida on lihtne ümber paigutada, ning planeerida oma res-surss nendeks võimeteks, mida alliansil tervikuna kas pole piisavalt või mida on poliitiliselt või mingil muul põhjusel keeruline siia abiks tuua.

Liitlaste rotatsioonil püsiv õhuturve on hea ja vajalik ning näitab solidaar-sust, aga see on siiski rahuaegne funkt-sioon, mis paljuski tuleneb n-ö rene-gaatlennuki probleemist pärast 2001. aasta 11. septembri sündmusi. Sõjaaeg-ne lahendus peab kindlasti sisaldama õhukaitset ja õhutõrjet. See on lünk, mille täitmisega tuleb tõsiselt tegelda.

Eesti on viimasel ajal teinud olulisi edusamme nn riigikaitse laia käsitlu-se arendamisel. Aga kui kõik minis-teeriumid sooviksid mahutada oma valdkondade riigikaitsega seotud kulutused meie paljuräägitud 2% SKT sisse, vähendaks see ju selgelt investeeringute võimalusi ja seega ka kaitsevõimet? Kus oleks väljapääs?

Kui räägime kahest protsendist kait-sekulutusteks, räägime kaitsekulutustest NATO klassifikatsiooni järgi. Kaitsemi-nisteeriumi eelarve võib olla tunduvalt suurem kui 2% SKT-st ja sellest võib finantseerida ka orkestreid ja spordiväl-jakuid. NATO kaitseplaneerijad saavad väga selgelt aru, mis on kaitsekulu ja mis mitte. Laiapindne riigikaitse tähendab seda, et riigikaitselisi funktsioone on ka teistel ministeeriumidel, aga 2% SKT-st peab jääma NATO klassifikatsiooni jär-gi sõjalisteks kaitsekulutusteks.

Saan täiesti aru kolleegide seisuko-hast: kui te räägite, et meil on täita rii-gikaitseline ülesanne, andke selleks ka raha kaitse-eelarvest. Laiapindne riigi-kaitse tähendab, et ka taristu ja medit-siinisüsteemi planeerimisel arvestatak-se, et need valdkonnad oleksid valmis toime tulema riigikaitse vajadustega. Kui planeerime soomusmanöövervõi-met, tuleb ka sildu planeerides mõelda, et soomukid saaksid neist üle sõita. Kui ütleme, et avaldame agressiooni korral igal juhul vastupanu, peame arvestama, et meie meditsiinisüsteem suudaks tee-nindada kaasnevaid olukordi.

Mida riik võiks teha, et soodustada reservväelaste osalemist õppekogu-nemistel? Kas võiks näiteks vähenda-da nende tööandjate sotsiaalmaksu määra, kes soosivad oma töötajate õppekogunemistel käimist?

Kui reservist kutsutakse õppekogu-nemisele, makstakse talle tema sõjaaja ametikohale vastavat tasu ja selle alusel ka sotsiaalmaksu. Aga püsiva sotsiaal-

maksu erisuse tegemine ettevõtjaile mingi tunnuse alusel, vaadates seda, kui pingeline on meie sotsiaal- ja tervi-sekindlustuse eelarve ja kui pikad ars-tijärjekorrad, tähendaks lisakoormust sotsiaaleelarvele. Peaksime pigem saa-vutama olukorra, et tööandjal on pres-tiižne toetada Eesti riigi toimimist töö-tajaid õppekogunemisele lubades. Saan aru, et kui tööandja on kolm nädalat kõrgelt kvalifitseeritud töötajast ilma, on see talle täiendav koormus ja see on raske. Siiski on kohustusi, mida riigile lojaalne tööandja peab täitma. Näiteks kui töötaja valitakse kohaliku omavalit-suse volikokku, peab tööandja võimal-dama tal osaleda volikogu koosolekutel. Samamoodi on ka õppekogunemistega.

Rääkides kaitseressursside ameti töö-tajate ja ministeeriumiametnikega, kes selle valdkonnaga tegelevad, selgub, et raske on selgust saada, kui palju reser-viste jääb õppekogunemisele ilmumata nimelt tööandja vastuseisu tõttu. Eks mõnikord ole ka töötajal endal motiiv saada tööl paremat palka kui õppekogu-nemisel. Lisaks on sama probleem nagu ajateenistusse kutsumisega, et riigil on väga keeruline mõne oma kodanikuga kontakti saada. Inimesed ei ela regist-ris antud aadressil või elavad välismaal. Sellega tuleb arvestada ja riigil on vaja teha jõupingutusi, et oma kodanikega sidet hoida.

Kiusatusi teha soodustusi sotsiaal-maksu erandite kaudu on palju, olgu maapiirkondadesse investeerimisel või noortele tööhõive tagamisel. Kergekäe-liselt ma erandeid ei teeks, kuigi ees-märk tundub õilis.

Kuivõrd mõjutab NATO tahe nn piiririi-kides rohkem õppusi korraldada meie reservväelaste võimalusi osaleda mitmerahvuselistel õppustel?

Seda on juba praegu näha. Kohe al-gav Kevadtorm on muutunud üha rah-vusvahelisemaks ja tänavune on vägagi rahvusvaheline. Kevadtormil osalevad lisaks ajateenijatele, reservistidele ja kaitseliitlastele meie liitlased Ameeri-ka ühendriikidest, Ühendkuningrii-gist, Lätist, Leedust, Poolast, Belgiast ja Prantsusmaalt. Kaitseliitlaste miinipil-dujarühm on osalenud Poolas NATO õppusel Steadfast Jazz. Inimesele, kes on ise motiveeritud riiki kaitsma ja rii-gikaitselises tegevuses osalema, on see kindlasti lisamotivaator, kui ta saab oma väljaõpet ja ettevalmistust rahvusvaheli-ses kontekstis proovida.

ESPE

R KA

AR

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

13

Milliseid ideid on teil õppekogune-miste süsteemi arendamiseks, et valmistada reservväelasi ette Eesti iseseisvuse kaitseks nn neljanda põlv-konna sõjas, mis ei keskendu niivõrd kineetilisele tegevusele konvent-sionaalses relvakonfliktis, kuivõrd võitlusele meelte ja südamete pärast?

Öeldakse, et tänapäeval on sõja võit-ja see, kelle CNN võitjaks kuulutab. Moodsa sõja pilt on muutunud, sest sõjategevus on üha enam seotud psüh-holoogilise mõjutustegevusega. Nii te-gevväelaste kui ka reservistide puhul on oluline valmistada võitlejaid ette infooperatsioonide mõjutuste äratund-miseks ja muuta neid võimelisteks ka ise infosõjas opereerima. See on kind-lasti võtmekoht igasuguses väljaõppes ja olulisel kohal ka reservistide õppekogu-nemistel. Nii nagu uued ohud ei asenda traditsioonilisi, vaid lisanduvad neile, ei saa ka infooperatsioonid ja mõjutuste-gevus asendada traditsioonilist välja-õpet, aga neist peab kindlasti saama li-sakomponent. Kui vaatame kasvõi seda, kuidas Venemaa Föderatsioon toodab oma eriüksuste ja mõjuagentide abil ko-dumaisele tarbijale virtuaalset reaalsust, on valmisolek sellise tegevusega rinda pista ja tegelikkust edastada nii omaen-da kui ka välismaistele meediatarbijatele oluline osa riigi kaitsevõimest.

Ei tohi lasta vaenlase propagandama-sinal endast üle sõita. Sa võid lahingu-väljal seista professionaalselt, teha oma riigi ja rahva kaitsel kõike õigesti ning olla väljas tõe ja õiguse eest, aga kui kogu maailm teab midagi muud tänu vaenlase võimekamale propagandale, oled sa alla jäänud.

Moodsal lahinguväljal on saanud esmatähtsaks informatsiooni oma-mine ning selle kohene ja sihipärane kasutamine. Kas Eesti peaks oluliselt rohkem panustama uute tehnoloo-giate kasutuselevõttu, olgu need droonid, üksikvõitleja kõrgtehnoloo-gilised varustuselemendid või uudsed sidesüsteemid?

Kindlasti on sidesüsteemid, kõrgteh-noloogilised üksusekaitsesüsteemid jne riigihangetes tähtsal kohal. Me arendame nii esmast iseseisvat kaitsevõimet kui ka kollektiivkaitset. Kollektiivkaitse raames on Eesti asunud koos teiste NATO liitlas-tega looma luuredroone, mis suudaksid lennata kuni 18 kilomeetri kõrgusel ja olla õhus vähemalt ööpäeva.

Teisalt on oluline, et Eestil on arenev rahvuslik kaitsetööstus. Siin on kaitse-

ministeerium kaitsetööstuse partner ja toetab rahaliselt innovaatilisi kaitsep-rojekte. Seda nii selleks, et need oleksid kasutatavad meie oma kaitseväes, kui ka selleks, et kaitsetööstus oleks ekspordi-võimeline. Piloodita õhumasinaid ehk droone, samuti teisi teadus- ja tehno-loogiamahukad arendusi me ootame ja toetame.

Kaitseliiduga soovivad liituda paljud Eesti kodanikud. Sooviavalduste kasv on muljetavaldav. Samas on teada, et uute liikmete kaasamine nõuab res-sursse – raha, varustust jne –, mida on Kaitseliidu tänase arengukava juures keeruline leida. Kas oleks mõistlik eraldada täiendavaid ressursse, et ko-danike kaitsetahet väärikalt teostada?

Kaitseliidu rahastamine peab käima käsikäes liikmeskonna suurusega. Kui liitujaid on rohkem, on tulevikus vaja ka rohkem ressursse. Kaitseliidu varusta-mine ja rahastamine on osa üldisest rii-gikaitseressursside planeerimisest, mil-lel on kümneaastane vaade tulevikku. Kui Kaitseliit kasvab kiiremini, on vaja leida ka ressursse kiiremini. Kaitseliit on vabatahtlikkusel põhinev riigikait-seorganisatsioon, kuhu paljud inimesed panustavad oma tahet, vaba aega ja pat-riotismi. Meil on mõned väga positiiv-sed näited, kus ettevõtted on toetanud Kaitseliitu rahaliselt, et see vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon saaks oma või-meid arendada. Samal ajal, kui kutsume tavakodanikke liituma Kaitseliiduga, näitama oma kaitsetahet ja panustama oma jõudu, kutsun ka Eesti isamaali-selt mõtlevaid ettevõtjaid näitama üles oma vabatahtlikku kaitsetahet ja toeta-ma Kaitseliitu rahaliselt. Võib-olla nad ei tajugi, et see on samuti võimalus oma patriotismi näidata.

Kas toetate Postimehe vastutava väljaandja Mart Luige ettepanekut, et ühe kaitsetahte avaldusena võiksid kõik Eesti erakonnad kutsuda oma toetajaid liituma Kaitseliiduga?

Arvan, et erakonnad võiksid mitte niivõrd kutsuda oma toetajaid liituma Kaitseliiduga, kuivõrd kutsuda liituma kõiki Eesti kodanikke. Kui hakkab era-kondade toetajate vaheline võidujooks, pole see kõige parem. Aga kogu Eesti poliitiline eliit – valitsus, riigikogu, po-liitilised erakonnad – võiks anda mõis-ta, et kodanike vabatahtlik panustami-ne on teretulnud ja kõik kodanikud on oodatud seda tegema. Mida vähem on selles asjas erakondlikkust, seda parem.

Kuigi erakonnad on loomulik osa polii-tilisest protsessist.

Tänased kooliõpilased on homsed ajateenijad ja ülehomsed reservväe-lased. Kas teie meelest piisab praegu valikainena õpetatavast riigikaitse-õpetusest, et valmistada meie noori ette kõikideks ülesanneteks, mida tuleb oma riiki ehitades ja kaitstes kanda?

Riigikaitseõpetus on erakordselt po-sitiivne asi ja see on õppekavade, õpe-tajate ja võimaluste mõttes arenenud aastatega jõudsalt edasi. Paar päeva tagasi käisin keskpolügoonil Läsnal korraldatud nelja kooli riigikaitselaag-ris õpilastega kohtumas ja nende küsi-mustele vastamas. Uuringud näitavad, et riigikaitseõpetuses osalenud noorte motivatsioon ajateenistusse minna, aga ka võime ajateenistusega toime tulla on oluliselt suuremad, nad teavad, mis neid ootab, nende ootused kaitseväe-teenistusele on realistlikud ja põhjenda-matud hirmud on maha võetud. Minu eesmärk on, et riigikaitseõpetuse kätte-saadavus oleks laiem ja seda võimaldaks õppida suurem osa keskkoolidest-güm-naasiumidest. Kindlasti peaks riigi-kaitseõpetus olema kättesaadav kõigis riigigümnaasiumides. Valikainetest on riigikaitseõpetus üks hinnatumaid.

2015. aasta reservõppekogunemine Siil on senikorraldatuist suurim ja peaks andma ülevaate meie reserv- armee tegelikest võimetest. Mida täp-semalt loodab riik selle õppuse käigus teada saada ja millele peaksid nii korraldajad kui ka osalejad eelnevalt tähelepanu pöörama?

Suur osa vastusest sisaldus juba kü-simuses. Siil korraldatakse selleks, et näha, milliseid üksusi oleme aastaid tootnud, kuidas peaks käima valmi-dusastmete tõstmine, kulgema mobi-lisatsioon, toimuma üksuste viimine reaalsesse lahinguvalmidusse. Õppus ongi selleks, et üksused harjutaksid selle kõik läbi ning planeerijad, juhid ja üle-mad saaksid läbi teha oma tegevused. Teisalt on oluline saada tagasisidet, mis planeeritust töötab ja mis vajab paran-damist, leida üles need kohad, mis ei toimi, kuigi paberil peaksid toimima. Siis saaks need asjad korda teha nii pa-beril kui ka reaalsuses. Et kui vajaduse tekkides peame tõepoolest reservüksusi mobiliseerima, toimiks kõik laitmatult. Suurte õppuste eesmärk on leida üles vead ja parandada need.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

14 FOOKUS

Venemaa viiskümmend halli varjunditMis toimub Venemaa inimeste peades viimastel kuudel? Mis on toimunud Venemaa teadvuses, meedias ja inforuu-mis kõik need aastad alates Boriss Jeltsini võimult lahku-misest, et kõik see, mis toimub praegu Venemaal ja Ukrai-nas, saab üldse juhtuda?

Ainar Ruussaar BNS-I PEATOIMETAJAV

ene produtsendid on vii-mastel aastatel tootnud suurepärase lustaka ar-vukate seeriatega animat-siooni „Maša ja karu”. See on ka paljude eesti mudi-

laste lemmik, kus peategelased on vene rahvariideid kandev hüperaktiivne seik-leja ja katsetaja tüdrukutirts Maša, kes elab koos endast sada korda suurema pruunkaruga, kes on olemuselt südam-lik, hoolitsev ja allaheitlik. Täiskasvanu poliitikast rikutud pilguga laste kõrvalt seda multikat piiludes hakkas Maša üha rohkem meenutama mulle üliaktiivset „liliputiniks” kutsutud Venemaa juhti ja temast sada korda suurem karu Vene-maa rahvast. Ka multikas juhtus tihti nii, et kui Maša mõtles välja mingi tri-ki ja karu tarekeses kukkus, oli ümber-ringi kaos ja häving, aga Mašal oli lõbus. Selliseks võib täiskasvanu mõttemaailm väga lihtsalt muutuda, kui püüda maail-mas toimuvast sotti saada sotsiaalmee-dia, erinevate veebilehekülgede ja tele-kanalite vahendusel.

Maailm on minevikus kinni ja tule-vik on tundmatu. Me ei tea, mis homme juhtub. Me muretseme ikka veel tuu-masõja, tuumatalve ja kahtlastesse kä-tesse sattuda võiva tuumanupu pärast, nagu nelikümmend aastat tagasi, kuigi Euroopa südames okupeerib Venemaa suure osa Ukrainast ja mitmed aja-looraamatuid lugenud poliitikud võrd-levad seda Sudeedimaa kurva saatusega 1939. aastal. Siis polnud nutitelefone, internetti, värvitelevisiooni ja isegi raa-diojaamad ning paberlehed olid kellegi kontrolli all. Võrrelda tuleb võrreldavat ja meil kahjuks ei ole mitte ühegi valemi abil võimalik kanda praegust inforuumi üle mõnele seniolnule. Tinglikult vaa-

tab seitse miljardit inimest näpp suus seda, kuidas üks mees, üks riik ja üks rahvas laiendab oma haaret Ukrainas, Georgias, Armeenias, Moldovas ja isegi Süürias.

STIILIHARJUTUSED JA PEAPROOVIDErinevalt Venemaa trikoloorist on selle riigi infopoliitikas palju musti ja valgeid toone, aga kõige rohkem on hägusaid halle varjundeid. Nende kokkulugemi-ne ja mõju hindamine võiks olla aas-taid kestva ulatusliku teadusuuringu eesmärk.

Enam ei usuks mass Joseph Goeb-belsi 1945. aasta kevadel berliinlasteni paisatud raadiokõne julgustavat väidet, et „kiire taganemisega kurnavad Saksa väed vastase välja”. Küll aga saame me YouTube’is vaadata esimese Tšetšeenia sõja ajal tehtud intervjuusid räpaste ja veriste ning igasuguse lootuse kaotanud Vene sõjaväelastega ja kõrvutada seda pilti nüüdse Vene armeega Krimmis või 2008. aasta augustisõja ajal Georgias. Ja üritada endalt küsida, mis on pildil va-lesti. Vladimir Putini üks esimesi jõulisi samme riigi etteotsa asudes oli igasugu-se ajakirjanike „isetegevuse” lõpetamine konfliktipiirkondades. Ilma eriteenis-tuste loata Tšetšeenimaale siseneda oli kuritegu, sissiliidriga tehtud intervjuu avaldamine riigireetmine, mille eest pan-

di ka vähemalt üks lääne raadiojaamale töötanud Vene ajakirjanik reaalselt van-gi kui riigireetur. Putin keelustas isegi ülimalt impeeriumimeelse ja eestlastele tuntud kui Nõukogude Liidu jätkamise agressiivse pooldaja Andrei Nevzorovi dokumentaalfilmi „Põrgu” (1995. aasta jaanuarilahingutest Groznõis) näitami-se. Targa mehena taandus Nevzorov ja kasvatab nüüd ratsatalus hobuseid ning suud ei pruugi. Mitut sõltumatut ajakir-janikku võis augustisõja ajal näha tööd tegemas Venemaa kontrollitavas Tshin-valis? Te teate vastust.

2000. aasta veebruaris hukkus Vene sõjaväe juhtimisvigade tõttu Tšetšeeni-maal üldsusele tundmatul kõrgustikul 776 Pihkva langevarjurite 6. rood. Toe-tuseta jäetud eliitväeosast sai surma 84 eriväelast ja pääses kaks ilmselgelt araks löönud meest, keda hiljem Vene tele-visioonis näidati kui argpükse ja lont-ruseid, ehkki noortel meestel värisesid veel mitu ööpäeva pärast pääsemist käed silmanähtavalt. Praegusel Vene-maal ei oleks isegi selliste intervjuude tegemine ja avalikustamine enam kuigi lihtsalt võimalik. Mis aga toimus too-kord ja hiljem ning ka praegu, on masse mõjutav tähelepanu kõrvalejuhtimine. Venemaa, nagu ka USA, on suurepära-sed sõjadraamade spetsialistid. Venela-sed lavastasid (uskumatu, aga tookord veel koos Ukraina kinokompaniiga) ka Eestis vaatajanumbreid kogunud fil-mi „9. rood”, mis kirjeldas nõukogude sõdurite patriotismist kantud võitlust Afganistanis kõrgustikule 3234 rajatud baasis. Kõik toimis. Märgusõnad „is-lamisõdalased”, „Afganistan” ja „meie sõdurpoisid” mõjus Tšetšeeni sõja kon-tekstis tabavalt. 2008. aasta Georgia sõja järel sai Venemaa uskumatu kiirusega valmis sõjadraama „Olympus Infer-no”. Selle filmi vaatajad said teada, et georglased lõikavad USA instruktori-te õhutusel läbi osseetia laste ja nende emade kõrisid ainult sellepärast, et nad on „verejanulised tüübid”. Selle sõjad-raama käigus kasvab ümber noor USA passiga Thbilisis elanud mees, kes kolib „georglaste fašistliku omavoli eest õitsva

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

15

ja rahumeelse Osseetia pealinna Tshin-valisse”. Sellesama sõja ajal näitasid Ve-nemaa telekanalid häbenemata siniseks pekstud georglastest sõjavange, aga jät-sid mingil põhjusel tähelepanu alt välja Gori kesklinnas Vene lennuki rünnakus surma saanud Hollandi ajakirjaniku Stan Storemansi. Tõsi, selles sõjas sai surma ka venelasest fotograaf Andrei Solovjov – ilmselt georglaste rünnaku ajal Lõuna-Osseetia pealinnale Tshinva-lile – ning georglasest ajakirjanik Geor-gi Sanaia – sealsamas. Neil meestel pol-nud Vene võimude luba Osseetias olla.

Vanad laulusõnad „valet me tunne-me, valet me teame” kõlavad meie jaoks irooniliselt ajal, mil Venemaa riigipea kinnitab kahe silla ehitamist Venemaalt otse Krimmi ja samal ajal teatab tema kindralist alluv otsusest võtta pooled Ukraina sõjalaevad endale. Teras, süsi ja territoorium, mille nimel mehi 1914. ja 1939. maailmasõtta saadeti, ei ole enam kõige tähtsamad. Krimmis ei ole terast ega sütt. Abhaasias, Lõuna-Osseetias ja Transnistrias samuti. Seal on inimesed, keda saab vallutada ideega ning need inimesed elavad osakesel planeedist Maa, territooriumil vahel ka militaar-poliitilistele kaartidele kantud kõrgusti-ke 776 ja 3343 lähedal.

MÄRGUSÕNADELE LOODUD LEGENDIDIgas sõjas on alati mitu sõda. Üks, kus tapetakse sadu inimesi, purustatakse tuhandeid hooneid ning vahetatakse võimu, ja teine sõda, kus tapetakse mil-jonite inimeste arvamust, purustatakse kümnete miljonite ideaalid ja usk ning vahetatakse välja võim. President Ilves viitas hiljuti Poola kunagise teisitimõtle-ja Adam Michniki ütlusele, et akvaariu-mist on lihtsam kalasuppi teha kui su-pist taas akvaariumit saada. Afganistani, Pakistani ja Iraagi igapäevased eneseta-purünnakud panevad meid õlgu kehi-tama. Liiga kaua ja liiga palju on meid toidetud uudistega, mille kriteerium on ohvrite arv ja surmamise ebatavalisus.

Maidani täpsuslaskurid on hoopis köitvam, aga keegi ei too paralleele Tšetšeenimaa pealinna Groznõi täna-valahingutes tegutsenud täpsuslasku-ritega. Enam ei too, sest 1995. ja 1996. aastal meediasse paisatud Venemaa propagandalahing peategelastega „val-ged sukkpüksid” on liiga lihtne konst-ruktsioon. Ilmselt mõjuksid teated eriti verejanulistest Eesti, Läti ja Leedu noor-test täpsuslaskurneidudest, kelle vormi-riided olid miniseeliku all kantavad val-ged sukkpüksid, tänapäeval ikkagi liiga

uskumatuna. 1995. aastal elas aga suur osa Venemaast veel NSV Liidu võrgus ja Jeltsini tekitatud segaduse ajal ning „valged sukkpüksid” oli täiesti loomu-lik osa aastakümneid maalitud NATO vereimejatest, kelle ainus salasoov oli vajutada rahuarmastavatele sotsialismi-riikidele suunatud rakettide starti tähis-tavat tuumanuppu.

Nüüd veenab Vene propaganda, et Ukraina revolutsiooni „kaikamehed” olid tegelikult hästi ette valmistatud eriüksuslased ja nende ettevalmistus küpses Poola, Leedu ja Läti, ehk siis NATO salajastes erilaagrites. Üllatav, et natsiriik Eesti sellest loetelust välja jäi. Aga pannes kokku kahte „fakti” – näi-teks arvukaid dokumentaalfilme ene-setaputerroristideks koolitatavate isla-miäärmuslaste väljaõppelaagritest ning väidet Poolas ja Baltimaades asuvatest laagritest moodustavad lihtsa tervikpil-di. „Kaikamees” on hingelt samasugune sõdalane nagu islamiäärmuslane, ainult raseeritud ja kannab varbavahesandaa-lide asemel tanksaapaid.

MAAILMAS JUHTUB ASJUKui aastal 2014 on võimalik rahvusvahe-lises lennujaamas minna õhusõidukisse varastatud võõra reisidokumendiga, siis

Vene jalaväe lahingumasinate kolonn liikumas 8. augustil 2008. Põhja-Osseetiast Lõuna-Osseetia pealinna Tshinvalisse. Mil moel oskasid nad sündmuste eskaleerudes nii aegsasti Osseetia separatistide toetamiseks kohale jõuda, ei vaevutud-ki maailmale selgitama. SCANPIX

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

16

on samal aastal ka imelihtne leida mõni Eesti, Läti või Leedu reisidokument mõne mahalastud „kaikamehest täpsus-laskuri” taskust. Sellist infot ei ole või-malik ümber lükata, sest tavaliselt usub inimene alati „fakti passist”, mitte aga selle väidetava kaotaja telekaamerate ees öeldud sõnu. Muide, kodakondsust tõestavat dokumenti saab ka võltsida ja selle autentsust ei saa värviteleviisoris nähtud pildi abil või sotsiaalvõrgustikku postitatud fotot kasutades mitte kuidagi kontrollida.

Eriteenistuste ettesöödet infot on tegelikult võimalik tuvastada: see pan-nakse kas süüdimatu poliitilise allika suhu, kelle tausta lihtsal kontrollimisel on selge, et taolisele tegelasele ei usal-daks mitte keegi mitte kunagi tundlikku luure informatsiooni, või mis veel oluli-sem – allikas jäetakse üldse mainimata. Näiteid Venemaa ja Georgia sõja esime-sest päevast Vene riigimeedias – peal-kirjadeks „Saatkonnad valmistuvad eva-kueerimiseks”, „Grusiinid valmistuvad Moskvas korraldama terrorirünnakuid”.

Sõnumid muutuvad ka inimeste endi peades. Moskva kesklinna teatris 2002. aasta oktoobris anusid pantvangistatud inimesed kriisi ajal Putinit ja Venemaa võime viima väed Tšetšeenimaalt väl-ja ja kirjeldasid tšetšeenidest terroriste kui „mõistvaid ning viisakaid” inime-si. Mõni kuu hiljem intervjuusid andes olid sellest Venemaa gaasirünnakuga lõppenud tragöödiast pääsenud oma pantvangistajate suhtes hoopis teist

meelt. Kaks aastat hiljem, 1. septembril 2004 olid pantvangistajad Beslani koolis ja sõltumata sellest, kui räpaselt Vene-maa võimud ka selle kriisi lahendasid, tegid drastilised pildid lastest sõjale Tšetšeenias sisuliselt lõpu. Laste pant-vangistajatele ei saanud olla õigustust ja ka need terroristid kanti edukalt ühise nimetused alla „tšetšeenid”. Kogu maa-ilmas hakkas elama stereotüüp, et kõik tšetšeenid on sellised.

ROHKEM KIRKAID HALLE VARJUNDEIDInfosõja hallid varjundid on erine-vad – mõni on lihtsam, mõni keeruli-sem, kuid tavaliselt toimivad nad alati erinevate infokildude koosmõjuna. Aga esimene tehnoloogiline reegel on see, et inimesed tuleb ühetaoliste uudistega ära kurnata. Nii algas Lätis pangajooks ning pühapäeva hommikul ühest kohalikust raadiojaamast levi-ma hakanud allikaviiteta sõnum suur-panga väidetavast pankrotist tõi kaasa olukorra, kus pärastlõunal polnud sel-le panga automaatides enam sularaha ning paanikas oli terve riik, sõltumata elanike rahvusest, soost, vanusest või haridustasemest. Kui paisata lühikese aja jooksul suures koguses videoid, fo-tosid, säutse ja kommentaare masside-le, siis ei saa supist enam akvaariumit ning mass ei ole selles loodusseaduses paraku süüdi. Vesi ei uurista kivi sisse auku tilga kukkumise jõul, vaid selle sa-gedusega. Püüdke mõnele Kesk-Vene-

maal „kuldse kolmnurga” linnakeses elavale sõbralikule kohalikule selgeks teha, et relva-SS-is teeninud mehed on vanad, neid jääb üha vähemaks ja nad võitlesid oma maa vabaduse eest ega marsi ringi Tallinna tänavatel! Väga keeruline ülesanne.

Hea kavandamine, planeerimine ja meelte eksitamine võib olla tõhu-sam kui täpne täpsuslaskurituli. Vene langevarjurite ülem kindralpolkovnik Vladimir Šamanov teatas 14. märtsil Põhja-Jäämeres Kotelnõi saare lähedal dessantväelaste ekstreemsetes oludes õppusi jälgides, et Vene langevarju-rid suudavad täita ülesandeid kõigest hoolimata, mistahes tingimustes ja on maailma parimad. Venemaa ametlikel andmetel viskus õppuste käigus karmi-des polaartingimustes lennukitest alla 350 langevarjurit, kellele heideti järe-le tonne varustust ja nelja üksuse jagu sõjatehnikat – seda ajal, mil oli selge, et Venemaa anastab Krimmi ja nii jääb see väga pikaks ajaks.

Anto Veldre on kirjeldanud (Sirp, 14. märts 2014), kuidas temast sai juba kooliajal edukas infosõjas osaleja: „Pal-lile ma kooliajal pihta ei saanud ... Minu asi oli palliplatsil teistel jalus tokerdada ning vastasmeeskonda käigult veenda, et nad pole kunagi varem pallile pihta saanud ega saa ka täna.” Väga tabav!

ALLIKAS ON UUDISEST OLULISEMKuidas siis ikkagi nendes arvukates hal-lides varjundites orienteeruda ja ellu jääda? Ühest reeglit ei ole ega saa ka enam kunagi olla, sellega tuleb leppida. Võib võrrelda Putinit Hitleriga ja otsida ajaloost lohutust või kinnitust, aga see ei toimi. Sest Putin ei ole Hitler. Üks nipp on aga küll: ära usalda sellist informat-siooni, millel puudub allikas või mille allikas on peidetud. Vene–Georgia sõja päevil istusin Thbilisis ühes saatkonnas ja vaatasin Venemaa telekanalilt uudi-seid, kus ilma allikaviiteta teatati, et välissaatkonnad valmistuvad Georgia pealinnast evakueerimiseks. Samal ajal ei pakkinud keegi diplomaatidest asju. Ja kohe järgmine teade oli veelgi liht-sam – aga taas ilma ühegi allikata: „Gru-siinid valmistuvad Moskvas korraldama terrorirünnakuid”. Mitu georglaste kor-raldatud terrorirünnakut teile viimas-test aastatest meenub? Lõpetuseks ja ka lohutuseks tahan aga kinnitada, et ka kogemustega ajakirjanikud ning poliiti-kud ei suuda hallides varjundites lõpuni orienteeruda. Selline on elu. Nüüd.

Georglane leinamas oma 9. augustil 2008 Gori linna pommitamisel hukkunud venda. Miks pidid tsiviilisikud hukkuma formaalsest konfliktikoldest Lõuna-Os-seetiast väljapoole jäävates Georgia linnades, ei vaevunud Venemaa selgitama. SCANPIX

FOOKUS

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

17

Putini režiim kasutab käi-masolevas operatsioonis Ukraina vastu diplomaa-tiat ehk poliitilist jõudu, informatsioonilist mõju-tustegevust, sõjalist jõudu

ja majandusmeetmeid, mille sõnastab DIME (Diplomacy, Information, Mili-tary, Economy) mudel. Poliitilise jõuga surutakse Ukraina võime ja hirmuta-takse nende toetajaid. Diplomaatia ees-märk on lõhkuda rahvusvaheliste orga-nisatsioonide nagu näiteks ÜRO, OSCE, ENPA, NATO ja Euroopa Liit ühtsust, lõhkuda rahvusvahelise kogukonna ühtsust, riikidevahelisi suhteid Euroo-pas ja hirmutada naaberriike Venemaa ümber ning isoleerida Ukraina. Vene-maa Föderatsiooni Riiginõukogu otsus lubada kasutada sõjalist jõudu kogu Uk-raina territooriumil ja ÜRO Julgeoleku-nõukogu otsuste üksinda vetostamine on vaid kaks näidet.

Sõjalist jõudu ei ole seni kasutatud klassikalises, konventsionaalse sõja võt-mes. Kahte Krimmis langenud Ukraina sõjaväelast ei saa käsitleda konventsio-naalse sõjalise jõu kasutamisena, vaid pigem sellest hoidumisena. Sõjaline jõud seisis ja seisab pataljonide, bri-gaadide ja diviisidena lahinguvalmidu-ses Ukraina piiri taga ning on valmis liikvele minema. Selle jõu täiemahuli-ne rakendamine ei nõua enam pikka ettevalmistusaega, eelhoiatusaeg on minimaalne.

Krimmis olid sõjaliseks jõuks eral-dusmärkideta luure- ja diversioonigru-pid, Ukraina lennuvälju ja sõjaväelin-nakuid alguses blokeerinud ja pärast üle võtnud Vene eriüksuslased ning

Venemaa Föderatsiooni Musta mere laevastiku sõjalaevad. Praegu tegutse-vad Ukraina territooriumil Venemaa Föderatsiooni luure- ja diversiooni- grupid eesmärgiga destabiliseerida olu-kord riigis.

Majandusliku jõuga surub Putini re-žiim Vene tooraine, eriti maagaasi tar-netest sõltuvaid Euroopa riike, ähvarda-des, et majandussanktsioonid osutuvad hea eluga harjunud eurooplastele kind-lasti valulikumaks kui vähenõudlikele venelastele. Õhus on ähvardused Vene-maal tegutsevate rahvusvaheliste firma-de vastu ja Vene turu täielik sulgemine lääne toodangule. Ukraina vastu käib täiemahuline majandussõda. Gaasi eest ähvardatakse küsida ettemaksu, Ukrai-na toiduaineid ei lasta Vene turule ja nii edasi. See kõik on Eesti ettevõtjatele tuttav eelmise sajandi üheksakümnen-datest aastatest.

PUTINI REŽIIMI STRATEEGILINE KULTUURInformatsiooni valdkonnas ja info- sõja pidamisel täpsemalt on Putini re-žiim jõudnud täiesti uuele tasemele, kui võrrelda Venemaa Föderatsiooni tegut-semist varasemates Kaukaasia sõdades Tšetšeenias ja Dagestanis või Georgia invasiooni augustis 2008.

Putini režiimi tegutsemises mängib olulist rolli Juhi nihestunud maailma-taju. Saksamaa kantsler Angela Merkel on öelnud, et Vladimir Putin elab teises reaalsuses. Venemaa strateegilist kul-

tuuri uurinud Chatham House kinnitas juba paar aastat tagasi, et „Venemaal on vandenõuline vaade enam-vähem kõi-ge suhtes.” Euroopa poliitikauuringute keskuse aastataguses analüüsis leitakse, et Venemaa tänapäevast strateegilist kultuuri iseloomustab kõige enam selle olemusliku paranoilisusega kaasnev ag-ressiivsus ja bütsantslik salakavalus.

Venemaa on sõnastanud 2009. aastal raamatuna ilmunud „Uues Vene dokt-riinis” põhimõtted ja eesmärgid, mida

Sõjaudu Ukrainas:miks, kuidas ja kes tegiPärast seda, kui Putini režiim annekteeris Krimmi, ei ole Teise maailmasõja järgne julgeolekuarhitektuur enam en-dine, vaid see mõraneb ning muutunud on ka moodsa sõja pilt. Carl Clausewitzi sõnastatud reegel, et sõda ei ole kunagi eesmärk iseeneses, vaid oma tahte vastaspoolele füüsiline pealesurumine, on saamas senisest laiapindsemat tähendust.

Jaan Tamm ANALÜÜTIK

ANALÜÜS

Valik teese, millele ehitab Venemaa Föderatsioon üles oma infosõjaTees 1. USA eriväed tapsid Osama bin Ladeni, et tõmmata tähelepanu kõrvale Euraasia Liidu väljakuulutamiselt. Igor Panarin, 2012. Raamat.Tees 2. USA on valmis korraldama Venemaal värvilise revolutsiooni, mille käigus läheb võim üle opositsionääri­dele. Operatsiooniplaan koosneb viiest etapist. Töö käib. Konstantin Sivkov, 2013. Sõjandusajakiri.Tees 3. Kui Kiievis võimu haaranud fašiste ei peatata, võtavad nad üle kogu Euroopa. Mir bez Natsizma, 2014. Pressiteade.Tees 4. Nad on omakaitse. Vene vormi võisid osta mistahes poest. Vladimir Putin, 2014. Pressibriifing.Tees 5. Paljud ukrainlased on relv käes aidanud tšetšeene ja teisi Kaukaasia rahvaid vabadusvõitluses. Nüüd on aeg toetada Ukrainat! Dmitri Jaroši avalik kiri Doku Umarovile, 2014. VKontakte kaaperdatud konto.

See valik teese annab aimdust, miks arvab Angela Merkel, et Vladimir Putin elab mingis teises reaalsuses. Ühtlasi aitab see seletada, miks 67 Eesti vene kodukeelega inimest 300­st peab Putini režiimi agressiooni Ukrainas õigusta­tuks. Neis teesides peegelduvad rah­vusvahelise õiguse rakendumise komp­litseeritus paariariikide suhtes. Neist nähtub vihjeid Venemaa Föderatsiooni jõustruktuuride taktika ja administra­tiiv­aparaadi toimeloogika kohta.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

18

Putini režiim järjekindlalt ellu viib. Selle doktriini lähieesmärk on taastada kontroll postnõukogude ruumi üle ja pikemaajaline saada üleilmseks admi-nistraatoriks ehk vahetada sel positsioo-nil välja Ameerika ühendriigid. Süüria keemiarelvade hävitamise otsuse tege-mise juures õnnestus Venemaal tunda end Ameerika ühendriikide strateegili-se partnerina.

Doktriini kohaselt demokraatia Vene- maale ilmselgelt ei sobi, turumajandus on end maailmas ammendanud. Lääs on pehme ja nõrk, Lääne kilbile tõstetud inimõigused, vabadused ja väärtused on pigem Soodom ja Komorra. Kõik, mis on Läänes, on halb. Venemaa on ümber-piiratud kindlus. Venemaa vajab tsaari ja õigeusku. Venemaa on äravalitud, isesei-sev ja ainulaadne tsivilisatsioon ehk Der-žaava. Deržaava nimel on suurvenelased valmis kannatama, loobuma ja võitlema. Putin on öelnud, et Nõukogude Liidu la-gunemine on 20. sajandi suurim geopo-liitiline katastroof. See lause on võti tema režiimi tegevuse mõistmiseks.

Läänemaailmale ebaadekvaatne maa- ilmataju peegeldub Putini režiimi juu-rutatud majanduslikult kipakal fossiil-kütuste ekspordil püsiva üdini korrum-peerunud riigi kultiveeritud uskumuses Venemaa erilisest geopoliitilisest rollist maailmaajaloos. Selle messianistliku illusiooni üks vähestest reaalses maail-mas säilinud artefaktidest on olnud ot-sustav mõjuvõim teise Euroopa suurrii-gi – Ukraina – ja oma naabrite üle.

Selget mõtlemist häirivates unelma-tes elab Putini režiim jätkuvalt Teise maailmasõja järgsete aastate suurvõitja saavutatud positsioonis, millega kohati kaasnes ka välismaine imetlus. Vladimir

Putin ütles 2010. aastal mootorratta- grupiga Öised Hundid Sevastoopolit külastades: „Kui Venemaa ja Ukraina oleksid olnud eraldi riigid, ei tähistaks me Suure Isamaasõja võidu 65. aasta-päeva. Kes ei taha, et Ukraina ja Vene-maa oleksid koos, sellel pole südant; kes tahab, et Ukraina ja Venemaa oleksid koos, sellel on mõistust.” Venemaa ta-jub, et ei saa olla strateegilistel põhjustel globaalne suurvõim, kontrollimata Uk-rainat. Muidugi kaitseb Putin ka iseen-nast, sest kui maavaradelt rikka Ukraina korruptsiooni abil paljaks varastanud ja seepärast võimult tõugatud Viktor Ja-nukovõtš võib põgeneda Venemaale, siis kuhu oleks samasuguses olukorras põgeneda Vladimir Putinil?

Tänapäeva Venemaa on rahvusva-heliste elustandardite edetabelite, inim-õiguste ja kodanikuvabaduste mõõdu-puude järgi üks maailma õnnetumaid

suurriike. Postnõukogude Venemaa on proovinud surveabinõudega luua ümb-ritsevatele riikidele alternatiive, millest halbadest variantidest kõige vastuvõeta-vam on tihedam integratsioon Venemaa kontrollitavate organisatsioonidega. Ve-nemaal ei ole sõnavabadust ega vaba meediat. Presidendi administratsioon orkestreerib Kremlist meediapilti Pu-tini abi Vladislav Surkovi ja administ-ratsiooni ülema abi Aleksei Gromovi taktikepi järgi. Praegu kasutab Kreml momentum’it, vahetades peatoimeta-jaid, ostes ja lülitades tasa käputäit va-bamaid meediakanaleid.

Üks sõjaudu allikas on asjaolu, et Putini režiimi otsused ei tugine mängu- teooria ratsionaalse toimija käitumis-loogikale, vaid anakronistlikele kul-tuurilistele dogmadele ning juhtkonna väändunud maailmatajule. Samas on tegu konfliktikorralduse professionaa-lidega, kes suudavad tänapäevasel sõ-jatandril tõhusalt opereerida. Venemaa Föderatsiooni sõjaline doktriin hõlmab riigi kõikide, mitte ainult jõuinstrumen-tide kooskasutust. Eraldi rõhutatakse poliitiliste, diplomaatiliste, juriidiliste, majanduslike, keskkonnaalaste ja infor-matsiooniliste jõuinstrumentide raken-damist oma huvide kaitseks.

Informatsiooniliseks vastasseisuks (infosõjaks) relvaliikide ja ressursside väljaarendamine on doktriini kohaselt prioriteet number kolm. Infosõja tege-vusi koordineerib Venemaa Föderat-siooni Kindralstaabi Luurepeavalitsus (GRU). Venemaa Föderatsioon peab neljanda põlvkonna sõda, mille ees-märk on saavutada ülekaal mentaalses ruumis ja mille tähtsaim sõjateater on meedia, ei ole tähtis, kas peavoolumee-dia, sotsiaalmeedia või ise toodetud meediareaalsus.

MASKIROVKARiiklikku ning sõjalist pettetegevust on strateegiat arendavates õppeasutustes tähtsustatud nii Nõukogude Liidus kui ka tänapäevasel Venemaal. Eksitustege-vuste roll operatiivkunstis on bütsants-likul idanaabril traditsiooniliselt olnud laiem ja loomingulisem kui Ameerika ühendriikide ning Euroopa riikide sõja-lise pette teoorias ja praktikas. Sirgjoone-lise, „ausa” sõjapidamise juured ulatuvad hellenismi ja hilisemasse rüütlikultuuri.

Selle põhjus on ühelt poolt vene konspiroloogiline maailmavaade, mida toetas suure osa 20. sajandist ka kom-munistlik õpetus, teisalt totalitaarse riigi jaoks määratult kergemini kasuta-

Venemaa tajub, et ei saa olla strateegilistel põhjustel globaalne suurvõim, kont-rollimata Ukrainat.

ANALÜÜS

Putin Moskva motojõugu Öised Hundid liikmetega 2010. aastal Krimmis.

Carl von Clausewitz: „Sõda on ebakindluse kants, kolm neljandikku asjaoludest, millel sõjategevus raja­neb, on mähkunud suurema või väikse­ma teadmatuse uttu. Niisiis läheb siin vaja esmajoones peent, läbitungivat mõistust, et oma tundliku otsustusega tõde tajuda.”

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

19

tavad tegelikkuse manipuleerimise või-malused. Nõukogude Liidu maskirovka hõlmas kõike – alates moonutatud tsi-viilotstarbelistest maakaartidest, ÜRO peaassamblee sõnavõttude, mererannas ja ka sildade pildistamise keeluni, hõl-mates ka mastaapset sõjaliste petteraja-tiste võrku. Rumalamate komandöride alluvuses tuli nõukogude ajateenijal otsida üles ka kaotsiläinud AK-74 pad-runi hülss, et vaenlane selle järgi relva ei suudaks kopeerida.

NATO mõistes hõlmab maskirovka operatsioonijulgeoleku meetmeid (OP-SEC), sõjalist petet (MILDEC) kõigil operatsioonitasandeil taktikast suur- strateegiliseni, kõiki muid üllatuseeli-se saavutamiseks ja väekaitse suuren-damiseks rakendatavaid tegevusi ning psühholoogilisi operatsioone (PSYOPS/

MISO; vene arusaamist mööda eriti musta PSYOPS-i ehk sõnumeid, mida le-vitatakse kellegi teise nimel). Maskirovka põhimõtted on: aktiivsus, usutavus, jär-jepidevus, ajakohasus ja mitmekülgsus.

Maskirovka jaotatakse neljaks: ka-muflaaž, varje, näitlikustamine ning imiteerimine. Ukraina kriisi puhul on otsustav jõupingutus suunatud neist neljandale – imiteerimisele, mida te-hakse inforuumi kaudu.

Kuna Nõukogude Liidu lõpuaastate ja Venemaa sõjalised interventsioonid on olnud otseselt vastuolus ÜRO harta ja laiemalt rahvusvahelise õigusega, siis on maskirovka’l eriline roll casus belli põ-histamisel. Tänapäevases rahvusvahelis-te suhete süsteemis on esmatähtis ohvri ja kangelase rolli kiire ja jõuline usutav määratlemine avalikus inforuumis. Sel-lest sõltuvad rahvusvahelised organisat-sioonid ning riikidevaheliste kaitselepin-gute toimimine. Seetõttu on meediasõja võimekus suurriikide prioriteet.

Kuigi meediasõja võimete kasutami-se efektid avalduvad eeskätt strateegi-lisel ja geopoliitilisel tasandil, on neid võimalik saavutada vaid siis, kui võimed on välja arendatud relvajõududes ka kõigil tasanditel. Venemaa Föderatsioon harjutas õppuse Zapad 2013 käigus nii teavitustööd ehk kuvandi ja meediapil-di tootmist kõigil tasanditel, taktikalise taseme psühholoogilisi operatsioone, operatsioonitasandi infosõda kui ka strateegilist mõjutustegevust. Pilt kõne-leb mõjusamalt kui sõnad ning Youtu-be’i kaudu laialt levinud üksikvõitlejast loodud mulje kummutab hõlpsasti riigi-juhtide karismaatilised seisukohavõtud ka ÜRO Julgeolekunõukogus.

Võrrelduna 2008. aasta agressioo-niga Georgia vastu võib 2014. aasta Ukraina-vastase operatsiooni puhul täheldada olulisi muutusi strateegi-lise maskirovka praktikas. Invasioon Georgiasse oli küll ette valmistatud rahulikumas tempos, ent relvajõudu-de, diplomaatide, eriteenistuste ja riigi kontrollitud meedia tegevus ei olnud päris lõpuni sünkroniseeritud. Georgia sõja avapäeval esitati vastuolulisi sõnu-meid – riigimeedias põhjendati sisse-tungi rünnakutega Vene rahuvalvajate vastu, mille nende komandör ümber lükkas. Parandades end, kui tal päev hiljem meenus, et tema üksust olla te-gelikult ikka tugevalt rünnatud. Ukrai-na puhul olid telekaamerate ajakohases detailses kooskõlas võttenurgad ning vägede jõudemonstratsioon (NATO in-fooperatsioonide termini kohaselt PPP – Presence, Posture, Profile) Krimmis on alates 22. veebruarist 2014 sünkro-niseeritud nii ÜRO-s tehtud avalduste, välisriikides Vene eriteenistuste käidel-davate mõjuagentide sõnavõttude ning

Venemaa Föderatsioon peab neljanda põlvkonna sõda, mille eesmärk on saavutada ülekaal mentaalses ruumis ja mille tähtsaim sõjateater on meedia, ei ole tähtis, kas peavoolumeedia, sotsiaal-meedia või ise toodetud meediareaalsus.

Üks materialiseerunud maskirovkadest, õhutõrjerakettide stardikompleksi täis-puhutav mulaaž, mis peab eksitama vastase luuret ja hirmutama otsusetegijaid.

Sellisena kujutati NATO-t Venemaa Föderatsiooni õppuse Zapad 2013 ajal käibele lastud multifilmis.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

20

ka Venemaal korraldatavate „rohujuu-re”- meeleavalduste loosungitega.

Maskirovka edukust murendas ra-kendatud vägede suur hulk ja selle-ga kaasnev igivenelik „onu läks ära” sündroom ehk pisiasjadest tekkiv kor-ralagedus, mis kellelegi korda ei lähe. Krimmi viidi sisse tuhandeid sõdureid viimaste kuude käigus vaid Venemaa Föderatsiooni eriüksustes kasutusele võetud üksikvõitleja lahingukomplek-tis RATNIK. Neil keelati kategooriliselt suhelda meediaga ning kästi eemaldada eraldusmärgid ja sõidukite numbrid. Osa numbreid jäid aga alles ja viitasid konkreetsetele Venemaa Föderatsioo-ni relvajõudude üksustele, kuivpajukit Venemaa Föderatsiooni relvajõudude varustustähistega tarbiti ka tele- ja foto-kaamerate võtteväljas. Ukraina väeosa-sid piirates edastatud psühholoogiliste operatsioonide sõnumites hakkasid ko-mandörid ajapikku improviseerimisvõi-malusi otsima, millega nad end ka Uk-raina meedias sisse rääkisid.

Pete toimis rahvusvahelises avalik-kuses ligi nädala, sest keegi ei suutnud Läänes uskuda, et vale võib nii suur ja jõhker olla. Siis hakati „tundmatute” või „roheliste” asemel rääkima sotsiaal-meedia allikaile tuginedes Venemaa Fö-deratsiooni relvajõududest. President Vladimir Putin ja välisminister Sergei Lavrov üritasid seejärel petet kaitsta ot-sesõnalise valetamisega, nagu tegu oleks Krimmi isetekkelise omakaitsega, kes ei ole Venemaa Föderatsiooni käsuliinis. Putin valetas telekaamerate ees, et Vene spetsnaz’i varustust on võimalik igast poest osta.

Venekeelses sotsiaalmeedias sildista-ti samal ajal „tundmatud sõdurid” üm-ber „viisakateks inimesteks”, keda esit-leti rahva poolt palavalt armastatutena. 16. märtsil Krimmis korraldatud eten-duse nimega „Krimmi iseseisvusrefe-rendum” toimumispäeval tagasid polii-tilise operatsiooni läbiviimist relvajõul just need. Venemaa Föderatsiooni tele-meedias „rohelisi mehikesi” ehk eral-dusmärkideta spetsnaz’i ei näidatud. Nende asemel esitleti käepäraste vahen-ditega varustatud „omakaitselasi”.

Krimmi hääletus-show kuupäeva korduva ettepoole toomise otsus, mida esitleti Krimmi parlamendi otsusena (algselt 25. mai, siis 30. märts, lõpuks 16. märts) võis olla põhjustatud lisaks Lääne survele käimasoleva operatsiooni ebaedust – maastikuanalüüs näitas, et Ukraina valitsus Vene diversioonigrup-pide destabiliseerimisoperatsioonide tagajärjel kiiresti ei kuku ja maskirovka ei suuda enam toimida, mistõttu on oht kaotada edu momentum.

2013. aastal kasutati Ukraina ja Eu-roopa Liidu vahel assotsiatsioonilepin-gu allakirjutamise ärahoidmiseks laial-daselt aktiivmeetmeid nii Ukraina kui ka Euroopa Liidu nõukogu eesistujariigi Leedu vastu.

Aktiivmeetmed (активные меро-приятия, kasutusel ka: „soodustavad meetmed”: мероприятия содеиствия) on Venemaa Föderatsiooni käsitluses eriteenistuste tegevused, mis on suuna-tud sihtmärkriigi huvipakkuvate polii-tilise elu aspektide mõjutamiseks nagu välispoliitika, rahvusvaheliste küsimus-te lahendamine, vastase eksiteele viimi-ne, tema positsioonide nõrgendamine, vaenulike plaanide nurjamine ja teiste eesmärkide saavutamine.

Ajalooliselt on Nõukogude Liidu ja Venemaa eriteenistuste aktiivmeet-med väljendunud võltsitud dokumenti-de loomises ja edastamises, kontrollitud, ent näiliselt sõltumatute vabaühenduste (front-organisatsioonid, GONGO-d – governement organized non-govern-mental organisations) rakendamises, meediakanalitesse strateegilist mõju taotleva informatsiooni, argumentide ja loosungite varjatud paigutamist, meele- avalduste korraldamist lääneriikides jne. Aktiivmeetmete korraldamiseks tegutsevad vastavad struktuuriüksused föderaalses julgeolekuteenistuses FSB, Venemaa välisluureteenistuses SVR ning sõjaväeluure peavalitsuses GRU. Samas on aktiivmeetmeid korraldanud ka eriteenistuste struktuuriüksused, millel on erinevad põhiülesanded. Näi-teks mõne käsitluse kohaselt loetakse GRU ja FSB toime pandud poliitilisi

Kuigi meediasõja võimete kasutamise efektid avaldu-vad eeskätt strateegilisel ja geopoliitilisel tasandil, on neid võimalik saavutada vaid siis, kui võimed on välja arendatud relvajõududes ka võimalikult taktikalisel tasandil.

ANALÜÜS

Üksikvõitleja lahingukomplekt Ratnik, mis on viimastel kuudel kasutuse-le võetud Venemaa Föderatsiooni erivägedes.

Samasugust komplekti kandev oma-kaitsja on Krimmis kohtunudvanatädiga...

... ja sama vanatädi on kohtunud teise-gi omakaitsjaga.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

21

mõrvu aktiivmeetmete osaks nagu ka kuritegeliku maailmaga kahasse kasu-tatavate küberründe organisatsioonide rakendamist Venemaa Föderatsiooni poliitiliste eesmärkide täitmiseks.

Pärast Viktor Janukovõtši pagemist Kiievist ja Ukraina parlamendis uue valitsuse ametissenimetamist kasvas aktiivmeetmete arv Ukraina ja läänerii-kide vastu hüppeliselt. Erinevate siltide all (Anonymous Ukraine, Kiberberkut jt) avaldati luureteenistuste hangitud ja manipuleeritud telefoni- ja e-postikor-respondentsi, mis pidi Ukraina valitsust ja lääneriike diskrediteerima. Diskredi-teerimise eesmärgil loodi ja lekitati ka täiesti uusi materjale. Ilmusid Ameerika ühendriikide relvajõudude juhised Uk-raina vägedele sabotaaži korraldami-seks koos kaartidega.

KGB MEETODID„Häkkerigrupp Anonymous” „suutis vahelt võtta” tavaposti kirja Ukraina parempoolsete liikumiste instruktsioo-nidega, mis paljastasid krimmitatarlaste vandenõu ülejäänud poolsaare elani-ke suhtes, milles oma roll olla nii Türgi islamistidel kui ka Hiina alt vabadust ihkavatel uiguuridel ja edastas selle pal-jastamiseks 2013. aastal Süüria võimude soosingut nautinud Abhaasia võrgu- uudiste agentuurile ANNA-News, nagu ka Ukraina kaitseministeeriumi teleg-ramm NATO küberkaitse kompetent-sikeskusele Tallinnas abipalvega, mida esitati kui tõendit NATO eriotstarbeliste relvajõudude paigutamisest Kiievisse. Operatsiooni strateegiline narratiiv kät-kes endas Vene vägede humanitaarinter-ventsiooni möödapääsmatust. Probleem oli selles, et venelasi ega teisi ukraina vä-hemusrahvusi ei tahtnud keegi rünnata.

Tõestamaks, et etniliste venelaste elu on tänapäeva Ukrainas ohus, teata-ti põgenikelaagrite ettevalmistamisest Venemaal ja levitati Läänes ja Venemaal järjepidevalt kaadreid pikast „põgenike järjekorrast”, mis aga lähemal uurimisel osutus Ukraina–Poola piiripunktiks.

Üks 1960-ndatel KGB ja Stasi koos-töös väljatöötatud meetod ühiskonnas vastasseisude õhutamiseks on vanda-lismiaktid ausammaste, religioossete pühapaikade ning teiste sümboolse tähtsusega objektide vastu. Ukraina pea- rabi kinnitas, et juudi rahvas tunneb end Ukrainas turvaliselt ning suurim oht saab tulla vaid Putini agressioo-nist. Ida-Ukrainas ei õnnestunud Vene- maa-meelseid „hirmunud” meeleaval-dajaid muidu leida kui rahvateatrite

värbamislehel raha pakkudes ning teis-test riikidest gastroleerijaid kutsudes. Näiteks on Donetski meeleavaldustel tuntuks saanud kokk Ženjaga sarnast ikoonilist kuulsust nautinud Riia 2009. aasta meeleavalduste kahehambaline kangelane „Aljoša” ja paar vanemat daami, kes reisisid sadu kilomeetreid, et igas linnas meeleavaldustel osaleda ja tihti ka oma kodu ohustatuse kohta

intervjuusid anda. Harkivis hõivasid nn „kohalikud aktivistid” oblastivalit-suse hoone asemel kummalisel kom-bel hoopis teatrimaja. End teatrisaalist avastades eksitus muidugi parandati. Just Rossija 24 võttegrupi saabumise eel tekkisid sünagoogidele rünnakujäl-jed ning majaseintele venelaste vasta-ne grafiti. Ukraina vabadusmeelsed on revolutsiooni käigus maha võtnud vaid nõukogude võimu relikte – Lenini kuju-sid ja viisnurki, tehes seda alati avalikult ja demonstratiivselt. Vene televõtte- gruppide saabumise eel said aga salami-si kannatada just tuntud vene poeetide mälestustähised.

Üks sündmuste tulipunkte on Do-netski, Harkiv ja Luhansk Ida-Ukrai-nas. Nii 10. märtsil kui ka 12. märtsil pidas Ukraina julgeolekuteenistus SBU Kagu-Ukrainas kinni GRU väikeük-suseid. 13. märtsil õnnestus Donets-kis korraldada rüselus, mille käigus tundmatud pussitasid mitu inimest

Valik tsitaate, mis ilmestavad Venemaa Föderatsiooni juht- konna arusaama infoühiskonnast• V. I. Tsymbal ütles oma kõnes (Kontseptsiya Informat­sionnoi Voiny, 1995) USA–Vene julgeolekuteemalisel ühiskonve­rentsil: „Sõjalisest vaatepunktist Venemaa või tema relvajõudude vastase infosõja puhul on meie kategooriline käsitlus, et tegu pole konflikti mittesõjalise faasiga, seda sõltumata sellest, kas on inimohvreid … arvestades võimalikku infosõja vahendite katastroofilist kasutust vaenlase poolt, kas siis majanduse või riigi juhtimissüsteemide või relvajõudude võitlusvõime vastu, jätab Venemaa endale tuumarelva esmakasutuse õiguse infosõja vahendite ja jõudude vastu ning seejärel agressorriigi enese vastu.”

• 1996. a Vene kindralstaabi ülema kindral Viktor Samsonov kõne: „’Infosõja’ süsteemide suur efektiivsus kombinatsioonis täppisrelvadega ning ’mittesõjaliste mõjutusvahenditega’ võimaldab desorganiseerida riigi administreerimissüsteemi, lüüa strateegiliselt olulisi rajatisi ja väegrupeeringuid ning mõjutada rahva vaimsust ja moraali. Teisisõnu: selliste vahendite kasutamise mõju on võrreldav massihävitusrel­vade tekitatava kahjuga.”

• Vene arusaama järgi on info iseenesest väärtus, mida tuleb rahus ja sõjas kaitsta.

• „Sõjapidamine on muutunud tulesüsteemide duellist infosüsteemide duel­liks.” Marssal Nikolai Ogarkov

• Medvedev, veebruar 2011: „Vaadake olukorda, mis hargneb Lähis­Idas ja araabia maailmas. See on väga halb. Seal on suured raskused ees. … Me peame tõele näkku vaatama. Sellist tüüpi stsenaariumi valmistavad nad ette meie jaoks ja nüüd nad proovivad veel kõvemini seda käiku lasta.”

• Venemaa Föderatsiooni esipropagandist Dmitri Kisseljov Rossija 1 saates „Vesti nedelji” („Nädala uudised”): „Venemaa on maailmas ainus riik, kes on suuteline muutma USA radioaktiivseks tuhaks.“

Üks 1960-ndatel KGB ja Stasi koostöös väljatöötatud meetod ühiskonnas vas-tasseisude õhutamiseks on vandalismiaktid ausammas-te, religioossete pühapai-kade ning teiste sümboolse tähtsusega objektide vastu.

Venemaa riiklikus telekanalis Rossija 1 on Dmitri Kisseljovi suust kõlanud varjamatu ähvardus muuta Ameerika radioaktiivseks tuhaks.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

22 ANALÜÜS

surnuks. Fakti võimendasid Venemaa ametivõimud kui põhjust Venemaa sekkumiseks Ukrainas. Meeleavaldus-tel, kus esinevad vastandlike vaadetega huvigrupid, on rüseluste ja kakluste oht alati olemas. Pussitamisi on äärmus-laste demonstratsioonidel ette tulnud nii Rootsis, Kreekas kui ka Prantsus-maal. Tegu on olnud emotsiooni ajel käituvate radikaalide demonstratiivse-te aktidega. Viimaste aastate varjatud pussitamised väljaspool meeleavalduse epitsentrit on toimunud üritustel, mille puhul Venemaa Föderatsiooni riikli-kud huvid on tugevalt esindatud.

Aktiivmeetmete kohta kehtib kolme-tine jaotus:

- suunatud informatsioon (võib olla fabritseeritud ehk desinformatsioon või ka valitud tõene infokild);

- argumendid (põhjendusloogika väljapakkumine);

- loosungid (kõlavate sõnumite käi-kulaskmine, mille põhjal inimesed saa-vad konsolideeruda või vastanduda).

Kõik need on tänapäevases infoteoo-rias käsitletavad meemi sisestamisena.

ELEKTROONILINE JA KÜBERVÕITLUSVenemaa Föderatsioon on kasutanud kübersõja võimekust, mis on samuti loo-dud GRU alluvuses. Hea näide on Pae-ti–Ashtoni telefonikõne pealtkuulamine ja propagandavankri ette rakendamine või Ukraina juhtkonna telefonide kinni- jooksutamine, mis ei ole keeruline, sest Vene raha kontrollib Ukraina telekommunikatsioonioperaatoreid.

Rahuajal on infosõda seotud ühis-konna ja valitsuse infojulgeolekuga, hõlmates laia riigikaitse spektrit. Info- sõda viiakse läbi varjatult luure, poliiti-liste ja psühholoogiliste tegevuste kau-du. Riikidevahelisel tasandil hõlmab see diplomaatilisi ning majanduslikke meetmeid ja mõjutustegevusi. Riigi ta-sandil on spetsiaalsete infooperatsioo-nide (SIO) eesmärk kujundada avalikku arvamust (kodumaal ja rahvusvahelisel areenil) ning lõhkuda potentsiaalseid vastase koalitsioone.

Maskirovka on rahuaegse infosõja pi-dev element. Strateegiline idee on vas-tast kontrollida temast valearusaamu luues ning suunates teda käituma ette-arvatavalt talle endale kahjulikul viisil.

Sõjaajal on infooperatsioonid vähem varjatud kui rahuajal. Need hõlmavad sõjaliste infosüsteemide hävitamist, elektroonilisi vastumeetmeid, eriprog-rammeeritud riist- ja tarkvara, moonu-

tamist, petet ja info manipuleerimist, sh psühholoogilisi operatsioone.

Sõjaaja infosõja põhielemendid on:- erioperatsioonid vaenlase juhtimis-

struktuuri ja käsuahelate vastu;- elektroonilised rünnakud (pimesta-

maks ja varustuse halvamiseks);- infoblokaad (infoüleküllastamine);- vägede ja vahendite süsteemsed te-

gevused psühholoogilise efektiga üles-annete täitmiseks.

VENE INFOSÕJA PÕHIMÕTTEDVenemaa kõrgkoolides on aastaid an-tud infosõja alast väljaõpet. Keeruli-semate infokonfliktide alal aastatega kõva praktilise kooli on saanud nüüd-seks ka presidendi pressiesindajaks tõusnud Dmitri Peskov. 19. detsembril 2013 ütles ta avameelselt: „Propaganda on kõikjal. See on iga riigi vältimatu atribuut.”

Ukraina endise presidendi Viktor Ja-nukovõtši pressikonverentsi kutsus Do-ni-äärses Rostovis kokku just sellesama Dmitri Peskovi kontor, mis ei ole kind-lasti juhus. Venemaa Föderatsiooni kä-sitluses on informatsioonilise vastassei-su eesmärk riiklike huvide edendamine info-psühholoogilises sfääris. Üks oluli-semaid riiklikke huvisid on tagada riigi info-psühholoogiline julgeolek. Vene käsitluses on infoülekaal 21. sajandi sõ-dade põhitingimus. Informatsioonilist domineerimist kasutatakse rünnakuks, aga esmatähtis on oma rahva meelsust kontrollida, mis hõlmab meedia kont-rollimist vajalikul moel.

Informatsioonilise vastasseisu eduks peab Venemaa Föderatsioon oluliseks järgmisi doktrinaalseid aluseid:

- domineerimine. Info-psühholoo-gilises keskkonnas tuleb saavutada üle-kaal info tootmise ja levitamise hulga ja kiiruse abil. Vaenulike sõnumite levita-mise takistamiseks tuleb tõkestada nen-de levikanalid.

- asümmeetria. Tugevama informat-

sioonilise subjekti mõju tõrjumiseks tuleb läheneda temast erineva nurga alt või erinevas mõjudomeenis.

- võitluse varjatus. Võimuorganite tegevuses konkurentriikide vastu peab riikidevahelisi suhteid suunama varja-tud juhtimisprotsesside abil peidetud mõjutamisviisidega, mis avalduvad sihtmärkriigi sotsiaalsetes, poliitilistes, majanduslikes ja vaimsetes muutustes.

- üllatus ründamisel. Initsiatiivi saa-vutamiseks on oluline, et rünnak tuleks vastasele üllatusena.

- jõudude tasakaalu püüdlemine. Riiklikke avalikke ja varjatud info- ressursse tuleb arendada mahus, mis võimaldaks Venemaal kehtes-tada strateegiline tasakaal maailma konkurentriikidega.

- juriidiliselt hall tsoon. Rahvus- vaheliste määratluste ja selgete piiran-gute puudumine rahuaegseks infor-matsiooniliseks mõjutustegevuseks või-maldab loominguliselt kasutada suurt rünnakuarsenali.

- reegliteta sõda. Infosõda on sõda massihävitusrelvade abil. Selles ka-sutatavate vahendite mõju ei kao ag-ressiooni lõppedes. Informatsioonili-se mõjutustegevuse abil korraldatud indoktrineerimine mõjutab ühiskondi pikaajaliselt, loodud võrgustikke ja rüh-mitusi saab kasutada ka pärast konflikti vahetut lõppemist jõuinstrumendina.

- liitlaste tähtsus. Informatsioonili-ses vastasseisus on üks edukriteerium liitlaste leidmine ja nende arvu kasvata-mine. Et korraga võib riik osaleda mit-mes informatsioonilises vastasseisus, siis võib vastasseisu subjekt olla ühes operatsioonis liitlane, teises vastane. Liitlased võivad eksisteerida ka vaid virtuaalselt.

Strateegiline vaade on kõigi operat-sioonide puhul kohal. Olemuslikult on Venemaa jaoks infosõda ja muu mõju-tustegevus sõjaliselt allutatud erioperat-sioonide loogikale ja antud operatsioo-nis juhib seda GRU.

Käimasolevas operatsioonis Ukraina vastu näeme sotsiaalmeedia suuremat osatähtsust, reaalaja televoo ja onli-ne-meeda kasutamist, Venemaa meedia konsolideerimise ehk kontrolli alla võt-mise jätkamist, väga tugevat ja tõhusat narratiivikontrolli – Venemaa propa-ganda peab sõda, lääs annab üksikuid tõrjelahinguid. See sõda ei alanud 22. veebruaril 2014. Eesti on selles sõjas juba ammu, praegu on Putini režiimi propa-gandakahurid suunatud Ukrainale, Ve-nemaale ja maailma pealinnadele.

Ukraina väeosasid piirates edastatud psühholoogiliste operatsioonide sõnumites hakkasid komandörid ajapikku improviseerimis-võimalusi otsima, millega nad end ka Ukraina meedias sisse rääkisid.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

Sel aastal täitub Eestil 10 aastat NATO-s ja Euroopa Liidus.

Kahe maailmaorganisatsiooni liikmesus on lisaks turvatunde ja

julgeoleku parendamisele teinud Eesti hääle rahvusvahelistes

küsimustes kuuldavaks ning näidanud meid usaldusväärse

liikmena. Koostöös Eesti NATO ühinguga läbi aasta ilmuva

artiklite sarjaga vaatab Sõdur NATO ja Euroopa Liidu olulisimaid

arenguid julgeolekuküsimuste vaatenurgast.

Rootsi ja stabiilsus Läänemere regioonisRootsi julgeolekuekspert kindralmajor Karlis Neretnieks analüüsib, mida peaks kuningriik tegema, et NATO saaks Balti riike Venemaa eest kaitsta, ning vaatleb, kuidas on Rootsi arusaama julgeolekust mõjutanud viimased sünd-mused Ukrainas.

Juhul kui NATO-l tuleb Balti rii-ke kaitsta, on juurdepääs Rootsi territooriumile ja õhuruumile otsustava tähtsusega, peaaegu sama tähtis kui Rootsi enda

kaitsmine. Rootsi praegune puudulik kaitsevõime ja suutmatus vastu võtta sõjalist toetust ning toetada NATO ope-ratsioone nõrgestab alliansi tõsiseltvõe-tavust Balti riikide kaitsmisel.

Joonis 1 lk 24 näitab ilmekalt, miks on liitlasvägede juurdepääs Rootsi territoo-riumile ja õhuruumile kriisi või sõjalise konflikti puhul oluline. Ringid näitavad Venemaa ja Valgevene territooriumil paiknevate S-400 õhutõrjesüsteemide ja Iskander M rakettide laskekaugust. Laskeulatusest tingituna on ilmselge, et NATO-l on raske paigutada Balti rii-kidesse õhu- ja mereväeüksusi. Samuti on alliansil keeruline viia Saksamaalt ja Poolast läbi õhurünnakuid Balti rii-kide keskosas ja edasi põhja poole jää-vatel aladel, kus opereerimiseks tuleks

lennata läbi õhuruumi, mida Venemaa sellisel juhul jõuliselt kaitseks. Rootsi õhuruumi kasutamine oleks siis kõige mõistlikum variant. Rootsi kaasamisel on ka mitu teist eelist. Õhurünnakute hulka saab tõenäoliselt kahekordistada, kui hävitajad tõuseksid õhku Rootsist, selle asemel, et alustada lendu näiteks Ühendkuningriigist, rääkimata siinjuu-res reageerimisele kuluvast ajast, mis on oluliselt lühem.

Pole kuigi tõenäoline, et kõige ees-pool öelduga pole arvestanud ka Ve-nemaa relvajõudude planeerijad. Kui Venemaa kaugmaaraketid paikneksid

Rootsi pinnal, oleks NATO-l veelgi keerulisem Balti riike õhust toetada, seda eelkõige konflikti esimeses faasis, enne õhurünnakuid vastase õhutõr-jesüsteemidele. Täiendavate üksuste saatmisest piirkonda ei saaks aga üldse rääkida. Joonis 2 lk 24 näitab venelaste võimalusi Gotlandi näitel. Ülekaal n-ö Balti kampaanias saavutataks enne, kui see üldse alatagi jõuaks. Halvimal juhul tuleb NATO-l tunnistada, et nad ei suuda Balti riikide kaitsmiseks mi-dagi olulist ette võtta ja alliansil ei jää muud üle, kui võtta vastu kaotus n-ö fait accompli’na (sündinud tõsiasja-na), see tooks kaasa aga ettearvama-tud tagajärjed kogu organisatsiooni tõsiseltvõetavusele.

Rootsi seisukohast oleks aga tegu häi-riva arenguga. See tähendaks, et Gotlan-di saarest saaks konflikti esimeses faasis üks esimesi sihtmärke, enne kui reaalsed sõjalised operatsioonid algavad. NATO jaoks tähendab see mängu nii kõrgetel panustel, et rootslaste arusaamadele, kui-das regioonis sõjalisi operatsioone läbi tuleks viia, ei pööraks sellisel juhul keegi enam mingit tähelepanu. Samas on või-malused, et Rootsil õnnestub konfliktist kõrvale jääda, peaaegu olematud.

Kui Rootsi võtaks selge seisukoha lubada NATO-l kasutada oma territoo-riumi ja õhuruumi, tugevdaks see jul-geolekut Läänemere piirkonnas ja suu-

Karlis Neretnieks ERUKINDRALMAJOR

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

24

rendaks NATO usutavust Balti riikide kaitsmisel. Otsusel oleks veelgi rohkem kaalu, arvestades NATO riikide kaha-nevaid kaitsekulutuste eelarveid, Amee-rika ühendriikide väiksemat kohalolu Euroopas ja Venemaa agressiivset käitu-mist oma naabrite suhtes ning suurene-vat sõjalist võimekust, mida demonst-reerib ilmekalt Krimmi okupeerimine.

Rootsi on küll võtnud kohustuse

Balti riike sõjaliselt toetada, kuid riigil puuduvad reaalsed sõjalised võimed, millega seda teha. Rootsi ei ole teinud mingeid samme, et NATO liikmesriike toetada ega ka ise toetust vastu võtta. Enam kui häiriv on aga Rootsi suutma-tus kaitsta oma territooriumi, millega riik on endast teinud sisuliselt sihtmär-gi, tuues ohvriks nii enda kui ka Balti riikide julgeoleku.

NEUTRAALSE ROOTSIRIIGIKAITSEKuidas on Rootsi sellisesse olukorda sat-tunud ja mida on tehtud, et seda muuta? Külma sõja ajal säilitas Rootsi oma neut-raalsuse tänu tugevale kaitseväele. 1980. aastate alguses kulutas Rootsi kolm protsenti sisemajanduse kogutoodan-gust riigikaitsele. Tõhus heidutus pidi Rootsil aitama säilitada neutraalsuse ka siis, kui Euroopas peaks puhkema sõda. Kui Rootsil olekski tulnud alla vanduda, siis head suhted NATO-ga pidid aitama vältida kõige hullemat saatust. Rootsi panustas sõjalisse võimekusse oluliselt ka 1990-ndatel, kui külm sõda oli juba lõppenud. 1994. aastal soetas Rootsi 280 Leopard-2 tanki, 1996. aastal oste-ti 78 Saab Gripeni hävitajat, seda lisaks 1990-ndate alguses soetatud 140 Gripe-nile. 1998. aastal ulatusid kaitsekulutu-sed kahe protsendini. Maaväeüksused koosnesid kolmest diviisist, milles olid 12 brigaadi ja vajalikud toetusüksused, õhuväes oli ligi 200 moodsat hävitajat. Suurte kaitsekulutuste põhjus oli liht-ne – ettearvamatud arengud Venemaal. Kuid oli ka ajalooline põhjus. Rootsi viis 1920. ja 1930. vahel läbi demilitariseeri-mise, mis muutis kuningriigi Teise maa-ilmasõja ajal sõjaliselt nõrgestatuks.

Pärast külma sõda jätkas Rootsi julge olekusse investeerimist, enne kui ilmnes mitu asjaolu, mis muutsid ka Rootsi senist vaadet oma kaitsepolii-tikale. N-ö igavese rahu idee muutus kandvaks nii Euroopas kui ka Rootsis ja tõi endaga kaasa kaitse-eelarve kärped. Ometigi polnud tegu otseselt Rootsi rii-gi uue poliitilise suunaga, vaid üksiku-te otsustega, mis omakorda tõid kaasa teised sarnased otsused ning lõplikest tagajärgedest polnud keegi ilmselt isegi teadlik. Aastatel 1996–2008 vähendati Rootsi maaväeüksuste koosseisu ligi 90 protsenti, mere- ja õhuväe koosseisu 80 protsenti. Oluliselt vähendati ka baaside hulka ja relvajõudude toetavaid funkt-sioone. Kokkuvõttes kannatas kogu relvajõudude struktuur. Kogu sõjaaja planeerimine lõpetati, mobilisatsiooni-süsteem kaotati ja logistikasüsteem ko-handati rahuajale vastavaks, et toetada rahvusvahelisi operatsioone.

Rootsi saamine Euroopa Liidu liik-meks 1995. aastal aitas demilitarisee-rimisprotsessile kaasa. Liikmesus tõi arusaamise, et julgeolekuprobleemid saab lahendada mittesõjaliste vahendi-tega ning pehme jõuga, mida Euroopa Liidu kontekstis nähti mõjusa vahendi-na. Demokraatlikud arengud Venemaal

Joonis 1. Venemaa pinnal paiknevate Iskander M rakettide ja S-400

õhutõrjesüsteemide orienteeriv laskeulatus.

Joonis 2. Iskander M rakettide ja S-400 õhutõrjesüsteemide orienteerivlaskeulatus Rootsi pinnale (Gotland) paigutatuna.

Rootsi

Soome

Venemaa Föderatsioon

Eesti

Läti

Leedu

Valgevene

Ukraina

PoolaSaksamaa

Taani

Norra

Rootsi

Soome

Venemaa Föderatsioon

Eesti

Läti

Leedu

Valgevene

Ukraina

PoolaSaksamaa

Taani

Norra

24

NATO liikmesriigid

Mitteliikmesriigid

NATO liikmesriigid

Mitteliikmesriigid

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

25

lõid Rootsis kujutelma, et iseseisev kait-sevõime on ajaloo igand. Relvajõudude ainsaks funktsiooniks sai rahvusvahelis-tel rahutagamismissioonidel osalemine.

RIIGIKAITSE OPTIMEERIMINE2008. juunis valminud riigikaitse-komisjoni raport soovitas optimee-rida relvajõud välisoperatsioonideks ja loobuda iseseisvaks kaitsevõimeks mõeldud struktuuridest, relvastusest ning ka ajateenistusest. Raport soovitas moodustada maaväes elukutseliste sõ-javäelaste baasil seitse jalaväepataljoni ja kaheksa toetuspataljoni eesmärgiga toetada rahvusvahelisi operatsioone. Et osa poliitkuid oli relvajõudude täielikult elukutseliseks muutmise vastu, lepiti kompromissvariandina, et 35 protsenti sõduritest moodustavad elukutselised ja ülejäänud 65 protsenti reservväelased või vabatahtlikud, kelle väljaõpe oleks sarnane seni ajateenijatele antud välja-õppega. Mõni erand sellest kontsept-sioonist tehti peamiselt majanduslikel ja tööstuslikel põhjustel. 2013. aastal otsustati 100 Gripenit asendada 60 Gri-pen NG-ga. Allveelaevade tulevik on aga Rootsi ja Saksa laevaehitajate vaid-luse tõttu segane.

2007. aasta pronksiöö Tallinnas ja sellele järgnenud kriis Eesti ja Vene-maa suhetes, aga eriti Vene–Georgia konflikt 2008. aastal olid mõnelegi ära-tuskell. Need kaks sündmust näitasid selgelt, et Rootsi postmodernne kait-

sedoktriin ei ole reaalse maailma aren-gutega koos kõlas. Ka tõusis päevakor-rale Rootsi kaitsevõime. Poliitilistest arengutest, Venemaa käitumisest oma naabrite suhtes ja relvajõudude aren-damisest seal sai jälle miski, mida tuli lähemalt uurida.

Neil kahel sündmusel oli Rootsi 2009. aasta kaitse-eelarvele siiski mini-maalne mõju. Kõik 2008. aasta soovi-tused kajastusid ka eelarves. Relvajõud jätkasid peamiselt rahvusvahelistesse rahuoperatsioonidesse panustamist koos vastava struktuuri ja varustusega. Rootsi kaitse-eelarve vähenes veelgi – 1,3 protsendilt 1,2 protsendile sisema-janduse kogutoodangust. Siiski, kahe olulise muudatusena said relvajõud taas ülesandeks tagada iseseisev kaitsevõime ning osa mahakandmisele määratud va-rustusest konserveeriti. Samas ei tehtud

mingeid strukturaalseid muutusi, mis reaalset võimekust suurendaksid.

Kõik eelnev moodustas n-ö solidaar-susklausli, mis oma olemuselt on kum-maline ja sõnastuselt segane. Sõnastus ise on järgmine: „Kui mõnda Euroopa Liidu või Põhjala riiki tabab katastroof või rün-nak, ei jää Rootsi passiivseks. Me eelda-me sarnast käitumist ka mainitud riikide poolt juhul, kui Rootsit peaksid tabama sarnased sündmused. Rootsi peab see-tõttu olema valmis nii vastu võtma kui ka ise pakkuma sõjalist toetust.”

ILMA NATO-TA EI SAARootsi võimalused naabreid toetada on praegu aga pehmelt öeldes piiratud. Kui Rootsil tuleks saata ükskõik mis tüüpi üksus mõnda naaberriiki, et osaleda reaalses lahingutegevuses, eeldaks see suuremahulisi ettevalmistusi. Kõige tõenäolisemalt oleks tegu NATO ope-ratsiooniga, sest kõik Rootsi naabrid peale Soome on NATO liikmed. Rootsi üksused oleksid sellisel juhul allutatud NATO üksustele, kus Rootsil oleks vähe võimalusi nii planeerimisel kui ka ot-suste vastuvõtmisel kaasa rääkida ning seda olukorras, kus Rootsi üksuste in-tegreerimiseks pole tehtud mingeid et-tevalmistusi. Enamgi, oma osalemisega muutuks Rootsi ründava riigi (Vene-maa) vastaseks, mis omakorda tingiks erinevate üksuste valmisolekuvajaduse samal ajal Rootsis, et seista vastu või-malikele ohtudele.

25

Joonis 3. Rootsi sõjaline võimekus 2023. aastal.

– Õhuväe tegevusulatus– Maaväe tegevusulatus– Mereväe tegevusulatus– Gotland jääb kaitseta kõigi variantide puhul

Kui Rootsi võtaks selge seisukoha lubada NATO-l kasutada oma territooriumi ja õhuruumi, tugevdaks see julgeolekut Läänemere piirkonnas ja suurendaks NATO usutavust Balti riikide kaitsmisel.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

26

Arvestades asjaolu, et Rootsi territoo-rium on suurem kui näiteks Saksamaa, on mõistetav, et Rootsil pole reaalselt neid üksusi, mida mujale saata. Rootsi kaitseväe juhataja kindral Sverker Gö-ranson ütles 2012. aasta detsembris an-tud intervjuus, et kõiki väeliike kaasava operatsiooniga suudaks Rootsi vastase piiratud rünnakule vastu seista kuni ühe nädala. Ta lisas, et tema hinnangu eeldus on 2009. aasta riigikaitsereformi täielik rakendumine. Praegu paistab, et nii see siiski ei lähe. Kui algselt pi-did kõik muudatused olema rakenda-tud 2019. aastaks, siis nüüdseks peak-sid muudatused rakenduma aastatel 2019–2023 eeldusel, et kaitse-eelarvet suurendatakse 10 protsendi võrra, mis aga on väga optimistlik ootus. Viimased sündmused Ukrainas võivad seda suun-da mõneti muuta. Joonis 3 lk 25 iseloo-mustab kindrali hinnangut. Oluline on märkida, et tegelikult on neljast varian-dist ainult üks võimalik.

Abi vastuvõtmise seisukohalt on olu-lised 2009. aasta solidaarsusklausli kaks seika, kummalgi on oma tagajärjed. Es-malt loomulikult see, et piiratud iseseisva kaitsevõime tõttu vajaks Rootsi tõepoo-lest riigi kaitsmisel abi. Kõige rohkem va-jab Rootsi maismaa-õhutõrjesüsteeme, et kaitsta strateegilisi objekte, nagu len-nu- ja mereväebaase, ballistiliste ja kaug-maarakettide eest. Selline võime Rootsil praegu puudub. Samuti oleks selliseid võimeid vaja ka Rootsi territooriumile paigutatavate üksuste kaitsmiseks.

Teiseks, Rootsi vaatevinklist oleks võimalikke viise n-ö solidaarsusklaus-lile mingigi mõtte andmiseks see, kui NATO-l lubataks Rootsi pinnale paigu-tada oma üksusi, et toetada liitlasi Lääne-mere piirkonnas. Praktilisest vaatevink-list tõusetuksid logistika korraldamisel ja Rootsi staapide ning üksustega koostöö tegemisel aga samad probleemid nagu Rootsi kaitsmiselgi. Kokkuvõttes tuleks NATO-l kaitsta Rootsi piirkondi, mida kuningriik ise ei suuda kaitsta, selleks, et kaitsta Balti riike.

Mistahes eesmärgil NATO üksused Rootsi pinnal või õhuruumis ka ei vii-biks, on üleüldine probleem ettevalmis-tus. Vastuvõtva riigi toetus on korral-damata, operatsioonide planeerimine koordineerimata ning puudub integ-reeritud käsuliin. Rootsi baasid on liiga väikesed nii suuruselt kui ka toetava personali poolest, et võtta vastu kas või väiksematki välistoetust hävitajate näol. Kui NATO-l ja Ameerika ühendriikidel tuleks näidata oma valmisolekut kaits-

ta hävitajatega Balti riike, tuleks nende vastuvõtmiseks kasutada üht või kaht suuremat tsiviillennuvälja. Ainult suu-rematel lennuväljadel on piisavalt pikk lennurada, kuid neil puudub igasugune taristu sõjaväeliste operatsioonide toe-tamiseks. Ka pole kindel, et lennuvälju on võimalik võõrandada sõjaväeliseks kasutuseks pikema või lühema sõjalise konflikti puhul.

Rootsi on pannud ennast strateegili-selt raskesse seisu. Ühelt poolt on selgelt antud mõista, et seistakse lääneriikide poolel, samas pole midagi tehtud oma riigi kaitsmiseks ega ka potentsiaalsete liitlastega koostegutsemise tingimus-te loomiseks. Sellega seab Rootsi ohtu mitte üksnes enda, vaid ka naabrite julgeoleku.

Praegu valmistab Rootsi ette uut pika ajalist kaitse-eelarvet, mis esitatak-se parlamendile 2015. aastal. Kuni Uk-raina kriisini oli, tõsi küll, mõne eran-diga, vähe märke, et Rootsi poliitikute arusaamad oleksid muutunud realist-likumaks. Praegu, 2014. aasta märtsis, käivad debatid on aga täiesti erinevad neist, mida peeti veel kuu aega tagasi. Valmisolek kaitsekulutusi suurendada on olemas. Kas valmisolekust piisab, et rahastada Rootsi niigi väikseid ambit-sioone, mida näeb ette senine reform, või jätkub sellest ka enamaks, et Root-sist võiks saada Läänemere regiooni julgeoleku tagaja? NATO liikmesus on taas teemaks tõusnud, kuid veel on vara öelda, milleni see teemaarendus võib viia. Rootsi võiks Läänemere regiooni stabiilsuse ja julgeoleku loomisel män-gida olulist rolli, kui ta ainult otsustaks seda teha.

Autor erukindralmajor Karlis Neret-nieks on Rootsi kaitsekolledži endine pre-sident, praegu tegeleb Rootsi kuningliku sõjaväeakadeemia juures Läänemereäär-sete riikide julgeoleku uuringutega.

Ta on töötanud Rootsi kaitseministri nõunikuna Balti julgeoleku alal (2002–2004), operatiivülemana keskväejuha-tuses (1997–1998), Rootsi kaitsejõudude rahvusvahelise keskuse (SWEDINT) ju-hina (1994–1997) ja 18. mehhaniseeri-tud brigaadi ülemana (1992–1994). Ta on Rootsi sõjateaduste akadeemia liige, Rootsi Atlandi nõukogu juhatuse liige ja Genfi keskuse DCAF (Democratic Cont-rol of Armed Forces) nõukoja liige. Ar-tikkel avaldatakse autori loal ning tema uuenduste ja muudatustega.

Tõlkinud Roland Murof

26

Rootsi panustab Gripenitega NATO reageerimisväkke

Rootsi panustab sel aastal NATO reageerimisväkke (NATO Response Force, NRF) kaheksa Saab JAS Gripen

hävitaja ja ühe miinitõrjelaevaga. Rootsi kaitseministri Karin Enströmi sõnul on tegu NATO reageerimisväe valmidusüksustega, mis paiknevad Rootsis, kuid on valmis täitma alliansi teenistusülesandeid. „Üksused on saanud hea ettevalmistuse ja läbinud NATO sertifitseerimisprotsessi,” lisas Enström.

Hävitajate eskadrill ja miinitõr­jelaeva meeskond moodustavad 120 inimesest koosneva kontingendi, mille­ga Rootsi panustab NATO reageerimis­jõududesse 2014. aastal. 2015. aastal plaanib kuningriik panustada veel täiendava kaheksast hävitajast koosne­va eskadrilli ning amfiibüksusega.

Varasematel aastatel pole Rootsi NRF­i tegevuses osalenud, sest parla­mendis puudus selleks vajalik toetus. Eelmise aasta sügisel osalesid Rootsi ohvitserid NATO kollektiivkaitseõppu­sel Steadfast Jazz. Samuti osales Rootsi sügisel läbi viidud alliansi suurimal küberkaitseõppusel Cyber Coaltion 2013.

2011. aastal võttis Rootsi osa NATO Liibüa operatsioonist Unified Protec­tor kaheksast hävitajast koosneva eskadrilli, C­130 Hercules tankimislen­nuki ja Gulfstream IV luurelennukiga. Panustamise otsus oli parlamendis üsna üksmeelne, poolt hääletas 240 liiget, vastu 18 ning erapooletuks jäi 5. Parlament seadis aga üksuste kasu­tamisele olulise piirangu: lennukeid tohtis kasutada küll lennukeelutsooni jõustamiseks, kuid NATO ei tohtinud hävitajaid kasutada maismaasihtmärki­de hävitamiseks.

Rootsi lennukid osalevad rotatsioo­nidega ka NATO Islandi õhuturbemis­sioonil.

SAAB

DYN

AMIC

S

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

27

Arvestades viimaseid arenguid Uk-rainas, millele peaksid Balti riigid ja Rootsi julgeoleku seisukohast mõtle-ma? Mis on muutunud?

Peaksime arvestama kolme muu-tusega ja võime teha mõne järelduse. Esiteks, Georgia ei olnud üksikjuhtum. Venemaa jätkab senist poliitikat oma mõju tugevdamiseks n-ö lähivälismaal, selleks vahendeid valimata. Teiseks on äärmiselt oluline, et kõik asjasse puu-tuvad [riigid – toim], sealhulgas Rootsi, panustaksid NATO püüdlustesse olla vajadusel valmis kaitsma Balti riike. Kolmandaks, Venemaa suudab läbi viia n-ö üllatusrünnaku, seda tuleb kait-seplaanide tegemisel arvestada.

Sel aastal tähistab Eesti kümnendat aastat NATO-s ja Euroopa Liidus. Mil-lisena näete Eesti rolli kahes maailma-organisatsioonis ja Läänemere regioo-ni julgeolekusse panustajana?

Läänemere regiooni julgeolekusse panustajana on Eestil väga oluline roll, sest teil on tõsiseltvõetav kaitsevägi, mida NATO saab vajadusel toetada. See muudab sõjalise sekkumise kriisi korral agressorile vähematraktiivseks.

Millised iganes Ukrainast alanud krii-si järgnevad arengud ka ei oleks, kas võime nüüd tõdeda, et külma sõja järgne aeg on lõppenud ja Euroopa riigid peaksid oma kaitsestrateegiad ümber kirjutama?

Kas just ümber kirjutama, aga Eu-roopal on vaja ühist kaitse- ja julge-olekupoliitikat. NATO peab jätkama 5. artikli alast kaitseplaneerimist ja või-mete arendamist, panustama väljaõppes-se ning survestama oma liikmeid, et need suurendaksid kaitsekulutusi vähemalt 2%-ni [sisemajanduse kogutoodangust].

Millised on Rootsi julgeolekupoliitika viimase aasta olulisemad arengud?

Seda pole palju, negatiivse poole pealt jätkuvad probleemid käimasoleva kaitsereformi rahastamisega. Kuid pä-rast Ukraina sündmusi võib siin loode-tavasti näha mõningaid muutusi.

Eelmisel aastal osalesid Rootsi ohvit-serid NATO reageerimisväe (NRF)

õppusel Steadfast Jazz, kus liikmes- ja partnerriigid harjutasid Eesti kaits-mist. Sel aastal panustab Rootsi rea-geerimisjõududesse kaheksa Gripeni hävitaja ja ühe miinitõrjelaevaga. Kas näete seda positiivse arenguna, eelda-des, et NATO liikmesus pole Rootsis ka pärast Ukraina sündmusi siiski tõ-siseltvõetav teema?

Rootsi osalemine NRF-i tegevuses on positiivne areng. Kui midagi veel tahta,

mida me praegu ei tee, siis oleks see ilm-selt Rootsi üksuste osalemine Balti riiki-de õppustel ja vastupidi. Kui neil õppus-tel osaleks ka Soome, oleks veel parem. Rootsi peaks kiirendama ettevalmistusi vastuvõtva riigi toetuse korraldamiseks, et olla valmis vastu võtma NATO toe-tust ja vajadusel olla valmis ka NATO-t toetama, juhul kui alliansil tuleb kaitsta Balti riike.

Intervjueeris n-ltn Roland Murof

Neretnieks: Eestil on oluline roll, sest teil on tõsiseltvõetav kaitsevägi

Julgete väljaütlemiste poolest tuntuks saanud Karlis Neretnieks usub, et riigikaitsesesse panustamisega suudab Eesti olla Läänemere-äärsete riikide seas teenäitaja.

27

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

28 MEREVÄGI

Sõjaline riigikaitse merel ja riigilaevastikEesti on mereriik elava liiklusega laevateede läheduses. See sunnib meid otsima uudseid lahendusi, mis võimaldaksid Eesti rannikumeres samaaegselt kaitsta riiki, kontrollida merepiiri ning tagada ohutu laevaliiklus.

Vastust küsimusele, miks Eestil merekaitset vaja, ei pea justkui kaugelt otsi-ma – vaadake kaarti. Sel-lest hakkavad aru saama isegi rohelise vormi (en-

dised) kandjad (vt Rene Toomse „Ran-nikukaitsest rehepapi kavalusega”, Kait-se Kodu! 7/2013). Paraku jääb enamikel merendusalastest teadmistest vajaka ja nii võib õppuste stsenaariumitest lugeda lausekatkeid à la „Tallinna reidil on kaks liitlaste hävitajat!” (tulid ehk vanalin-na pummeldama või läks laev katki?), Väinameres on Ameerika ühendriikide Ticonderoga-klassi ristleja (võttis rattad alla ja sõidab mööda madalat merepõh-ja?) või et vastase sõjalaeva silmapiirile ilmumise lahendus on lahingupaar mis-ki „TT-sutsakaga” (vigastus sõjalaevale tuleb suure tõenäosusega ilmsiks järg-misel dokkimisel). Seega küsimus, mil-list merekaitset meil on vaja, on hulga keerulisem.

Praegune Eesti merevägi on olude sunnil nišimerevägi. Iseseisva operee-rimise (esmase enesekaitsevõime, kui soovite) ja reaalse sõjalise heidutuse eel-dus on aga tasakaalustatud võimed, et aru saada ja reageerida julgeolekuolu-korra muutustele Läänemerel. Vajadust vähemalt meie ümber toimuvast aru saada illustreerib kujukalt Ukraina krii-si aegne Venemaa Föderatsiooni Balti laevastiku tegevus Läänemerel.

Merevägede funktsioone on uurinud nii rahvusvaheliste suhete kui ka mere-strateegia teadlased juba 1970. aasta-te lõpust1, kes tuvastasid ülesannete kolm ainsuse: sõjalised, diplomaatilised ja korratagamisülesanded. Akadee-milistest mõtlejatest on kolmainsuslik käsitlus erinevates sõnastustes saanud nüüdseks paljude mereriikide nagu

Suur britannia, Austraalia, Uus-Mere-maa, India jne meredoktriinide (mariti-me doctrine) aluseks.

Sõjalised operatsioonid merel jagu-nevad üldjoontes kaheks: operatsioonid merel ja merelt, kus esimestega, st me-reala valdamisega (sea control) luuakse tingimused teiseks – jõu kuvamiseks maismaale (power projection). Mere-väediplomaatia valdkonda kuuluvad kõik need tegevused, mis lähtuvad po-liitilisest eesmärgist, kuid ei nõua otsest jõukasutamist või nõuavad seda väga piiratud mahus. Kolmandaks on kor-ratagamisoperatsioonid, mis algavad tegevustega, milleks pole vaja jõudu

kasutada, küll aga on selleks otstar-bekas kasutada sõjaväelisi vahendeid: väljaõpetatud isikkoosseisu, toimivat juhtimist ja käsuliine ning platvorme ja sensoreid. Sellised ülesanded on mere-pääste, hüdrograafia, rahuaegne mere-seire, keskkonnakaitse, demineerimine jne. Korratagamise teravama otsa moo-dustavad piiride (ükskõik milliste) val-vamine, piraaditõrje jms.

Oluline on aru saada, et kolmainsu-se aluse moodustavad nimelt sõjalised ülesanded, sest sõjaliste vahendite, st laevade, isikkoosseisu ja väljaõppega saab täita ka teisi ülesandeid, vastupi-di aga mitte. Kui jalaväesõdur sünnib koos jalgadega ja õpib neid kasutama lapsepõlves loomuliku arengu käigus, siis meresõit nõuab pikaajalist välja-õpet, sest meri ei ole inimese loomu-lik elukeskkond. Eespool kirjeldatud ülesannete kolmainsuse ühendaja ongi seetõttu meresõit ehk mere kasutamine. Seega nii sõjaliste, diplomaatiliste kui ka korratagamisülesannete vms täitmiseks tuleb merd sõita ja seal tegutseda.

Meresõiduks on vaja platvormi – lae-va –, mis kõiki nende ülesannete täit-miseks vajalikke vahendeid kannaks. Selleks, et laevast saaks sõjalaev, on vaja veel kahte komponenti: efektorit (näiteks relvasüsteemi või reostustõrje-varustust) ja sensoreid. Kuigi Eye Ball Mk 1 on ka 21. sajandil oluline sensor objektide tuvastamiseks, ei taga see pii-savat eelhoiatust ehk mistahes tegevus-teks merel on vaja tehnilisi sensoreid.

Siin peitub ka seletus väärarusaama-le, nagu saaks mingit mereala vallata (sea control) ise kaldal olles. Lihtsamalt öeldes on merel toimuvat küll võimalik kaldalt avastada, aga mitte tuvastada. Kaldal olles ei saa me kuidagi teada, kas avastatud objekt kahekümne mii-li kaugusel on kala-, reisi- või sõjalaev. Sama mõttekäik kehtib ka relvade koh-ta – rakettrelva Läänemerel paikneva sihtmärgi pihta võib teele saata kas või Võrumaa metsast, kui tehnika võimal-dab. Merel peab aga keegi oma silmaga üle vaatama, et tegu ikka on soovitud sihtmärgiga.

Ott Laanemets VANEMLEITNANT

Pidev kohalolek oma merealadel saadab tugeva signaali teistele samas julgeolekukeskkonnas toimijatele rannikuriigi tegelikust huvist ja selle reaalne tulem on nii eba-seadusliku kui ka vaenuliku tegevuse ennetamine ja tõkestamine.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

29

MERELINE KOHALOLEKVäikese rannikuriigi tegevused merel ja nendeks kasutatavad vahendid kattu-vad suures ulatuses ning seetõttu saab ühe ja sama laevaga täita ülesandeid terve ülesannete- ja konfliktispektri ulatuses. Väikese rannikuriigi peamine käegakatsutav merd kasutav tegevus on kohalolek (naval presence). Et merel midagi korda saata, peab seal füüsiliselt viibima.

Pidev kohalolek oma merealadel saa-dab tugeva signaali teistele samas julge-olekukeskkonnas toimijatele ranniku-riigi tegelikust huvist ja selle reaalne tulem on nii ebaseadusliku kui ka vae-nuliku tegevuse ennetamine ja tõkes-tamine. Ka politsei- ja piirivalveamet on oma rannavalvekontseptsioonis aru saanud, et näiteks merereostuste vähen-damiseks peab Eesti merealadel füüsili-selt rohkem halle laevu seilama.

Teiseks annab pidev kohalolek hoo-pis suurema poliitilise paindlikkuse võimaliku konflikti reguleerimisel, sest erinevalt näiteks maaväeüksuste liiku-misest sõjalaevade kohalolek üldjuhul otseselt konflikti ei eskaleeri.

Kolmandaks tagab pidev meresõit laevastikule olude tundmise, mis on iga-suguste mereoperatsioonide õnnestu-mise oluline eeldus. Ka mere sõjaajalugu näitab, et sõja võidavad need, kel roh-kem meresõidukogemust.

Viimaseks tagab kohalolek alalise kõrgendatud valmisoleku reageerimaks mistahes olukordadele. Kui patrull-laev merel viibib, saab sellega hoopis kiire-mini reageerida nii õlireostusele, mere-õnnetusele kui ka vaenulikele sõjalistele aktidele.2

Seega on väikese rannikuriigi laevas-tiku igapäevane tegevus oma merealal ringi seilata – patrullida, silmi ja kõrvu lahti hoida. Nõnda täidetakse nii sõja-lisi, korratagamis- kui ka kõiki muid ülesandeid. Kohaloleku üks tulem on tuvastatud merepilt ehk laiemalt mere-seire. Mereseireni jõuab ka teistpidi lä-henedes – kõikide Eestile vajalike või-mete alus merel on korralik mereseire. Merepääste, piirivalve, keskkonnakaitse ja sõjaline merekaitse koosnevad mere-seirest ning selle abil tuvastatud olukor-dadele reageerimisest.

Siinkohal peab ümber lükkama teise väärarusaama, justkui koosneks mere-seire vaid politsei- ja piirivalveameti kaldaradaritest. Lihtsustatult koos-neb mereseire objektide avastamisest ja tuvastamisest. Radari abil saab teha

ainult esimest. Tuvastada saab aga ai-nult inimene visuaalselt binokli või elektrooptilise kaamera abil vaadeldes. Kokkuvõttes on sellise tegevuse tulemus mereolukorrateadlikkus (maritime si-tuational awareness). Kuigi kõik Lääne-merel seilavad laevad peavad kasutama automaatset identifitseerimise süsteemi (AIS), võib iga laev edastatavat infot muuta või seda üldse mitte edastada. Sellise kvaliteediga info ei ole paraku piisav tegelikust olukorrast arusaami-seks. Kui kuri hunt oli vanaema ära söö-nud, ütles ta ka Punamütsikesele, et on vanaema ..., ausalt. Punamütsike jäi teda uskuma ja hunt sõi ka tema ära.

MIKS ÜHTNE RIIGILAEVASTIK?Kaitseväe ülesanne on Eestit koos liitlas-tega sõjaliselt kaitsta ja seda laiapõhjali-se riigikaitse käsitluse kohaselt kõikjal ja kõikide vahenditega. Kaitseväe otsene huvi Eesti riigi kaitsmiseks merel peaks

olema sõjaliselt kasutatava mereseire-pildi omamine, et tagada piisav eelhoia-tus kahest küljest riigi territooriumile. Tagades selleks vajaliku kohaloleku, ta-gaks kaitsevägi sealjuures ka paljude nn tsiviilfunktsioonide täitmise, ilma et see lisaressurssi nõuaks. Tehes Naissaare all väljaõpet, saaks juba praegu iga sõjalaev tuvastada möödasõitvaid laevu, osaleda merereostuse seires ja merepäästes (mis on niikuinii iga kapteni ja komandöri kohustus). Sama aga ei saa kitsalt sise-julgeolekule keskendunud PPA kohta väita, sest ainult sisejulgeolekuliste üles-annetega ei täideta sõjalisi ülesandeid ja politsei ei ole sõjalisteks ülesanneteks ka mõeldud.

Praegu on PPA peamised ülesanded merel piirivalve, merepääste ja kesk-konnakaitse, milleks, nagu ka sõjaliseks riigikaitseks, on vaja mereseiret. Ainult et piir ulatub rannikust ca 12 meremiili kaugusele, merepääste vastutusala kattub majandusvööndiga ja ulatub Läänemere keskosani. Sõjaliseks riigikaitseks peab aga seireala katma vähemalt terve Lää-nemere. Piltlikult öeldes on sõjalise me-rekaitse vundment praegu politsei vastu-tusalas ja selle tõttu ka üsna õhuke – sest 12 meremiili annab sõltuvalt kiirusest eelhoiatuse ajaks alla ühe tunni!

Kuigi täpset numbrit pole õnnestunud välja selgitada, jääb kaitseväe eelarvest mereväe kasutada ca 5–7%. Võrdluseks hoopis teistsuguse maa- ja merepiiri suh-tega Soome kulutab mere väele iga-aasta-selt 15% oma hanke-eelarvest. Hinnan-

Riigilaevastiku funktsioonide alus on mereolukorrateadlikkus, mille füüsiline väljendus on laeva tegelik kohalolek merel.

Oluline on aru saada, et kolmainsuse aluse moodustavad just sõjalised ülesanded, sest sõjaliste vahendite, st laevade, isikkoosseisu ja väljaõppega saab täita ka teisi ülesan-deid, vastupidi aga mitte.

-

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

30 MEREVÄGI

guliselt on NATO väike riikide kaitseväe eelarvete keskmine jagunemine maa-meri-õhk keskkondade vahel 50 : 25 : 25 kuni 40 : 30 : 30. Sellises jaotuses peitub vastus küsimusele, kuidas Põhja- ja Lää-ne-Euroopa NATO väikeriikide laevas-tikud suudavad tehnoloogiliselt USA-ga enam-vähem sammu pidada. Seesuguse ressursijaotuse juures ei saaks rääkida mereväe liigsest kallidusest olukorras, kus esmane kaitse võime merel tegeli-kult puudub. Meie ressursijaotuse ja selle põhjused võttis üsna hästi kokku sõjalise nõustajana Eestis teeninud Briti armee kolonelleitnant Rupert Lucas 2012. a aas-ta detsembri Riigikaitses. Et Eesti kaitse-vägi on väga maaväekeskne, leidsid ka rahvusvahelise kaitseuuringute keskuse teadurid 2012. a sügisel avaldatud rapor-tis „Arengud Läänemere piirkonna jul-geolekukeskkonnas kuni 2020. aastani”.

Teiseks on levinud väide, et kuna tehnilised väeliigid on kallid, loodame nendes valdkondades liitlastele. Kah-juks või siiski õnneks ei tule ükski liitla-ne meie koduõuele meie oma kodutööd tegema, sest selleks peaks Eesti loobu-ma suveräänsusest osal territooriumist. Kuigi soovijaid leiduks nii idas kui ka läänes, seda praegu kehtiva põhiseaduse tõttu juhtuda ei saa. Teiseks vähenda-takse lääneliitlaste laevastikke pidevalt ja need on niigi ülekoormatud, et tulla Eesti suveräänsust tagama.

Deklaratiivne soovimatus 2% SKT-st

muule peale sõjaliste võimete kulutada on eelneva valguses üsna hägune, sest sõjaliste tegevuste käigus täietakse ka paljud nn tsiviilfunktsioonid. Praegu-sele politsei pakutavale merekaitse vun-damendile ei saa kahjuks sõjalist mere-kaitset üles ehitada ja dubleerimiseks ka raha pole. Ülesanded, mille täitmine tõepoolest eeldab tsiviilressurssi nagu reostuskorje, tuleb täita koostöös teiste riigiasutuste ja erasektoriga. Tegelikult pole sisulist vahet, kellel vahendid on ja kes nende eest maksab – oluline on kõik riigis leiduvad vahendid otstarbe-kalt laiapõhjalisse riigikaitsesse raken-dada. Maailmapraktikas pole tavatu, et sõjalaevu renditakse või liisitakse, ega ka see, et mereväe puht-tsiviilset tege-vust rahastab mõni teine ametkond – kõik ainult keskkonnakaitsega seotud tegevused rahastab keskkonnaministee-rium, politseilised ülesanded siseminis-teerium jne, sest nii tuleb maksumaks-

1 vt Ken Booth „Navies and Foreign Policy”, 1977 ja Eric Grove „The Future of Sea Power”, 1990.2 Börresen, J., Coastal Power: The Sea Power of the Coastal State and the Management of Maritime Resources – Hobson, R., Kristiansen, T. (toim). Navies in the Northern Waters 1721–2000. London, Portland, OR: Frank Cass, 2004.

Piltlikult öeldes on sõjalise merekaitse vundament praegu politsei vastutusalas ja selle tõttu ka üsna õhuke – sest 12 meremiili annab sõltuvalt kiirusest eelhoiatuse ajaks alla tunni!

jale odavam. Pole oluline, kes on paberil ühe või teise vahendi omanik ega ka see, kes tegevuse eest maksab (raha tuleb nii ehk naa maksumaksja taskust), vaid see, et laevastik toimiks ühes operatiivkäsu-liinis ja suudaks täita kõiki riigi toimi-miseks vajalikke ülesandeid.

Et julgeolek merel on jagamatu, peaks just kaitsevägi olema laevastike ühendamise eestkõneleja, sest kaitsevä-gi peab riiki sõjaliselt kaitsma. Praegus-tel merendusega tegelevatel tsiviilamet-kondadel seda perspektiivi kahtlemata pole – see ei tulene neile seadusega pan-dud ülesannetest ega ka pädevusest.

ALUSTAME SAMM-SAMMULTViimasel ajal on laevastike ühendami-sest taas räägitud küll mereseire, küll kaldabaaside võtmes, aga mõlemad projektid on tehnilistesse ja juriidilis-tesse detailidesse uputatud, hoolimata isegi IRL-i ja Reformierakonna koalit-sioonilepingus sätestatud eesmärgist jätkata riigi lennuvahendite ja laevade ning nende käitamiseks vajaliku tee-nindusressursi koondamist. Kahtlemata on igasugused ühendamised lühikeses perspektiivis kallid ja PPA loomise näi-tel ka tülikad ettevõtmised, kuid kah-juks on riik end merekaitse küsimuses juba ammu nurka mänginud ja lihtsaid lahendusi ei ole.

Vaadates eelmainitud riiklikku mere-seire ja riigilaevastike kaldabaaside nur-junud ühendamisi, võin kindlalt väita, et kõigepealt tuleb asjadest ühtmoodi aru saada, seejärel põhimõtted kokku leppi-da, ja alles seejärel detailidest (nagu kes omab, kes maksab, kus asub jne) rääki-ma hakata. Merekaitse konsolideerimine võiks alata näiteks personali väljaõppest ja ristkasutusest. Kaitsevägi on mereväe-ohvitseride väljaõppele jalgu alla saamas, samuti on paika loksumas ka mereväe allohvitseride erialane väljaõpetamine, samal ajal kui PPA merekomponent jää-bki vaevlema personalikriisi, sest konku-reerib tsiviilmerendusega. Mereväelise väljaõppega saab täita enamikke riigi ülesandeid merel, tsiviilmereharidusega sõjalisi ülesandeid aga täita ei saa.

Artikli alguses kirjeldatud mereväe ülesannete kolmainsuslik mudel kinni-tab ka Eesti riigi praeguseid merekaitse vajadusi, aga mitte merekaitse olukorda anno Domini 2014. Meie merekaitse süsteemne ülesehitamine on kahtlema-ta riigi ja kaitseväe sisuline huvi ning sisuline initsiatiiv saab praegu tulla vaid kaitseväelt kui laiapõhjalise riigikaitse propageerijalt.

Taani mereväe Knud Rasmusseni klassi ookeani-patrulllaev, mis jätkab 1990. aastate Standard Flex kontseptsiooni, kus platvorm koos sensorite ja enesekait-serelvastusega on standardne, aga kuni nelja konteineripositsiooni abil saab laeva võimekust vastavalt vajadusele konfigureerida reostustõrjest raketilaeva ja miinitõrje baaslaevani.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

31

Kas elektromagnetiline ühildatavus on sõbralik või vaenulikTehnoloogiline areng on pikkinud keskkonna täis elektromagnetilisi võnkumisi, milleta ei toimiks igapäevaelu lahutamatuks osaks saanud elektroonilised seadmed. Selles võngeterägastikus tuleb tegutseda avariide ärahoidmise nimel.

Neile, kes Benny Hilli show-programmi mäle-tavad, meenub kindlasti sketš poisi ja kaugju-hitava mootorpaadiga. Poiss jälgib oma paa-

di manöövreid veepinnal ega pööra ümbrusele tähelepanu. Temast sõidab mööda vanatädi, kes istub oma elektri-mootoriga ratastoolis. Poisiga kohakuti jõudes kaotab ratastool juhitavuse ja hakkab tegema koomilisi piruette män-gulaevaga samas taktis. Tädike tiirutab ratastooliga abitult ringi, kuni sulpsab tiiki. Keskmine televaataja pidas ilmselt nähtut lihtsalt mustaks huumoriks, kuid selgub, et see sketš polegi pelgalt briti koomiku fantaasia vili, vaid põhineb dokumenteeritud faktidel.

Nimelt sisaldab NASA (National Aeronautics and Space Administration) publikatsioon nr 1374 aastast 1995 kir-jeldust teatud tüüpi elektrilistest ratas-toolidest, mis kaotasid täielikult juhita-vuse sattudes kas politsei või tuletõrje raadiosaatjate levialasse. Õnneks inime-sed siiski palju viga ei saanud, kuigi ra-tastoolid põrkasid vastu sillutise äärekive ja tegid tänavatel muid ootamatuid ning veidraid manöövreid. Need ratastoolid korjati kasutajatelt tagasi ja saadeti elekt-roonikalaborisse testimiseks. Tootjafir-mat kohustati parandama ratastoolide juhtseadmete varjestust ning võimalike õnnetuste vältimiseks tegelema edaspidi ka kasutajakoolitusega.

VÕNKED MEIE ÜMBERMeie eluruum on täis elektromagnetilist

energiat, sest elektromagnetilised võnku-mised, kas siis inimtekkelised või ka loo-duslikud, ümbritsevad meid tänapäeval kõikjal. Definitsiooni parafraseerides – elektronmagnetiline keskkond (electro-magnetic environment) on elektromagne-tiliselt kiiratud võimsuse jaotumine ajas ja ruumis kõikvõimalikel sagedusaladel. Nähtaval valgusel on elektromagnetiliste võnkumiste spektris ainult väike osa. Sa-geduste kujuteldaval teljel asub valgusest madalamal infrapunane kiirgus, mida

meie tajume soojusena. Infrapunasele järgneb raadiosageduslik mikrolaineala, mida kasutavad radarid, satelliitside ja GPS. Seejärel tulevad ultralühilaine ja lühilaine sagedused, mis on olnud kasu-tusel juba raadioside algusaegadest peale.

Kas militaarvaldkonnas on midagi teisiti? Paljus ei ole teisiti, kuid paljus jällegi on. Nimelt sõjanduses kasutatav raadiosageduslik spekter ei ole selliselt kaitstud nagu seda on kommertstele-kommunikatsiooni- ja -navigatsioo-niteenuste spekter, sest sõjalistel mis-sioonidel on alati oma spetsiifika ja need toimuvad dünaamiliselt muutuvas keskkonnas. Seega insenerivaldkond sõjanduses, mis uurib keskkonna elekt-romagnetilist mõju (electromagnetic environmental effects – E3) väeüksuste-le, süsteemidele ja platvormidele, mis tegutsevad määratud operatsioonilises keskkonnas, käsitleb selle keskkonna toimet sõjaliste võimete ja operatsioo-nide kontekstis. E3 on seda valdkonda tähistav lühend (USA publikatsioon JP 3-13.1). E3 sisaldab kogu elektro-magnetismiga seonduvat teemaderin-gi, mille hulgas on elektromagnetiline ühildatavus, häirekindlus, looduslikud elektrilised fenomenid (välk), inimeste kaitse elektromagnetilise kiirguse eest, elektrooniline sõda ja veel palju muud.

Elektromagnetilisel ühildatavusel (EMC – Electromagnetic Compatibi-lity) on eelnevalt loetletus ainult väike osa. EMC eesmärk on tagada seadmete ja süsteemide töö sellisel viisil, et need süsteemid ega ka nende komponen-did ei põhjustaks üksteisele tahtmatult häireid. Tahtmatult tekitatud häired on EMC mõiste juures võtmesõna. Sage-dushaldus (Frequency Management) on selle mündi teine külg. Sagedushalduse ülesanne on kaitsta raadiosageduslikku spektriala. Sagedushaldus, tehes spekt-riala monitooringuid ja analüüsi, jao-tab sagedusi tagamaks sageduste ainult

Mari-Anne Meister VANEMLEITNANT

MEREVÄEKOOL

TEADUS JA TEHNIKA

Sõjanduses kasutatav raadiosageduslik spekter ei ole selliselt kaitstud nagu seda on kommertstelekom-munikatsiooni- ja -navi-gatsiooniteenuste spekter, sest sõjalistel missioonidel on alati oma spetsiifika ja nad toimuvad dünaamiliselt muutuvas keskkonnas.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

32 TEADUS JA TEHNIKA

autoriseeritud kasutamist ja vältimaks häireid erinevate kasutajate ning side-teenuste vahel.

Operatsioonide õnnestumine sõltub paljuski side- ja juhtimissüsteemide häirekindlusest. Tänapäevased mo-biilsed sõjalised platvormid on tihe-dalt täis kõikvõimalikku elektroonikat, side- ja navigatsiooniseadmeid ning C2 (command and control) süsteeme. Kuidas kaks seadet omavahel dünaami-lises keskkonnas koos toimivad, selgub pahatihti alles töö käigus. Sageli ei saa selliste komplekssüsteemide käitumist prognoosida, sest seda ei ole võimalik tuletada süsteemi üksikute komponen-tide käitumise põhjal.

Pöördume Benny Hilli saate juurde tagasi, kus televaataja on pandud usku-ma, et mängupaadi kaugjuhtimispult võttis elektrilise ratastooli juhtimise üle. Kui kindel see on? Elektromagnetilised

nähtused ei ole alati üheselt mõisteta-vad, sest inimestel lihtsalt pole raadio-lainete tajumiseks meeleorganeid. Ra-tastool võis minna rikki hoopis muul mehhaanilisel põhjusel või äkki tabas tädikest ennast meeltesegadus. Reaalses keskkonnas tuleb ratastool viia laboris-se, et välja selgitada, mis põhjustas sel-liselt ilmnenud ebasoovitava käitumise. Teadmatus põhjustab ebakindlust ja seda on alati võimalik vastase nõrgesta-miseks kasutada.

ETTENÄGEMATUD OHUD JA VÕIMALUSEDJärgmine näide on väliselt esimesega sarnane, kuid kontekst on täiesti eri-

Süstemaatiline doku-menteerimine on oluline, sest elektromagnetiline keskkond sõjaliste operat-sioonide puhul on valdavalt stsenaariumipõhine ning alati pidevas muutumises.

USA lennukikandja USS Forrestal valmis 1954. aastal oma klassi nelja lennukikandja seas esimesena.

Vietnami ranniku lähedal 29. juulil 1967 lennukikandja USS Forrestal pardal toimunud plahvatus ja sellele järgnenud tulekahju nõudsid 132 inimelu.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

33

nev. Aastal 2011 kukkus Iraanis alla USA mehitamata õhusõiduk, droon RQ-170. Droon kuulus CIA-le ja väi-detavalt oli olnud selle lennuseadme ülesanne kaardistada tuumarelva kaht-lusega piirkondi Iraani territooriumil. Nimetatud vahejuhtum tuli avalikkuse ette alles pärast seda, kui Iraan teatas, et nad on USA drooni juhtimise elekt-rooniliselt üle võtnud ja selle enda kontrollitaval territooriumil maandu-ma sundinud. USA ametlik versioon vaidles vastu väitega, et droon kukkus alla tehnilise rikke tõttu ning Iraan on selle fotot korrigeerinud, et varjata kukkumisest tekkinud vigastusi. Pa-raku tuli Iraan omapoolse informat-

siooniga välja esimesena, mis infosõja puhkudel võib sageli otsustavaks saada. Loomulikult ei olnud kumbki osapool, ei USA ega Iraan, huvitatud sõltuma-tust tehnilisest ekspertiisist …

Sageli pole kasutajatel aimugi, mil-list ohuallikat nende seadmed endast kujutada võivad. Kõige tuntum ja suu-rimate inimkaotustega õnnetus juhtus Vietnami sõja ajal lennukikandjal USS Forrestal. Selle lennutekil toimus len-nuki stardi ajal tugev plahvatus. Puh-kenud kahjutules hukkus 132 inimest, 62 said raskeid vigastusi ja 2 inimest jäi kadunuks. Lennuk hävis ja lennu-kikandja kahjustused olid ulatuslikud. Katastroofi oletatav põhjustaja oli laeva radarisüsteem, mille tekitatud staatilise elektrilaengu kuhjumine käivitas len-nukil pommi sütikumehhanismi.

Militaarorganisatsioonides on süs-teemide vaheliste interferentside ja ühildatavuse probleemidega seotud juhtumeid süstemaatiliselt dokumen-teeritud alates 1950. aastast. Eespool mainitud NASA publikatsioon nr 1374 sisaldab kogutud fakte ja kirjeldusi probleemsetest olukordadest ja isegi rasketest õnnetusjuhtumitest, mille on põhjustanud erinevate seadmete või süsteemide üksteisele tahtmatult teki-tatud elektromagnetilised häired. See-tõttu on elektromagnetilise keskkonna mõjude hindamine ja uuringud selles valdkonnas tõusev suundumus enami-kus NATO liikmesriikides. Rahvusva-heliselt tunnustatud de facto EMC stan-dardiks on kujunenud MIL-STD-461. MIL-STD-461 on USA militaarstan-dard, mis defineerib elektromagnetilise ühildatavuse testkeskkonna ja metoodi-ka. Formaalselt pole see standard pea-le USA väljaspool sõjalist liitu teistele riikidele kohustuslik, sellegi poolest on viimastel aastatel hakatud paljud tsivii-lelektroonika tootjad samuti juurutama sellele standardile vastavat testide kesk-konda ja metoodikat.

Ka kasutajate jaoks on hulk pub-likatsioone ja standardeid, mis EMC valdkonda reguleerivad, defineerides protseduure ning ohutusnõudeid. Igas sõjalises üksuses on alati oluline mää-rata konkreetne isik, kes on võimeline adekvaatselt probleemseid olukor-di dokumenteerima. Süstemaatiline dokumenteerimine on oluline, sest elektromagnetiline keskkond sõjalis-te operatsioonide puhul on valdavalt stsenaariumipõhine ning muutub pi-devalt. Kui situatsiooni ei saa taastada, siis mingil muul moel on tihti võimatu viga leida. Ainult koolitatud kasutajad ja suur olukorrateadlikkus loovad eeldu-sed ohtlike situatsioonide vältimiseks, et tagada operatsioonide õnnestumine ning inimeste turvalisus.

Militaarorganisatsioonides on süsteemide vaheliste interferentside ja ühildata-vuse probleemidega seotud juhtumeid süstemaatiliselt dokumenteeritud alates 1950. aastast.

Fragment internetti läkitatud fotost, millel Iraani sõjaväelased demonstreerisid oma väidetavalt üle võetud CIA drooni.

USA droon RQ-170.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

34 TEADUS JA TEHNIKA

Möödunud aasta mais ütles USA erivägede USSOCOM-i ülem admiral William Harry McRaven üksuse peakorteris

MacaDilli õhubaasis, et soovib välja töö-tada taktikalist ründeülikonda (Tactical Assault Light Operator Suit – TALOS), teisisõnu kantavat tarka eksoskeletti, mis peaks koos vastava relvastusega andma eriväelastele erivõimed.

Lahinguülikonna arendamisel on USA eriüksuste väejuhatuse US-SOCOM-i eesmärk kaitsta kandja keha kuulide eest järgmise põlvkonna kattematerjalidega, tagada eksoskeleti liikuvus ning paindlikkus, anda esma-ne luureülevaade lahingusituatsioonist operatsioonialal, tagada valguse ja mü-radistsipliin; juhtimis-, kontrollifunkt-sioon, kommunikatsioonifunktsioonid ja lisada ülikonnale mugavalt kantavad arvutid ning antennid.

Lahinguülikond peaks tagama igale eriüksuslasele ülevaate lahinguolukor-rast nii päeval kui ka ööl ekraaniga,

mille andurid töötlevad ümbritsevat keskkonda ja jälgivad ka sõduri hetketajusid. Andu-rid hakkavad jälgima võitleja terviseseisun-dit, kehasoojust üli-konnas ning tagavad haava korral esmase meditsiiniabi.

Meditsiiniabi andmi-sel on USA kaitseuurin-gute agentuur DARPA arendamas välja vere-jooksu peatavat vahtu, mida ülikond peaks ise lahtisele haavale pihus-tama. Praegu loovad ka Massachusettsi tehno-loogiainstituudi tead-lased ülikonna jaoks üliväikestest magnet-osakestest koosnevaid vedelikke (MR fluids), mis muunduksid millisekunditega vede-likust tahkeks aineks, kui ülikond sa-tub magnetvälja või elektrivoolu alla.

USA­s arendatakse eriüksuse jaoks tarka eksoskelettiVõitlusstseen filmist „Ironman” võib peagi USA eriväelaste jaoks osutuda targa eksoskeleti näol fantaasiast käegakatsutavaks erivõimeks.

MIS ON JÕUSEADMEGA VARUSTATUD EKSOSKELETT?Eksoskelett ehk jõuseadmega varustatud välisskelett on kehal kantav tu-giraamistik, mis suudab liigutada keha ja jäsemeid hüdraulika ja mootorite abil, tõsta ja kanda raskusi. Eksoskelette kasutatakse sõjaväes, et kanda la-hingusituatsioonis raskeid laadungeid, tsiviilmaailmas kasutavad neid pääs-tetöötajad rasketes tingimustes töötamiseks ning meedikud patsientide liigutamiseks operatsiooni ajal. Esimese mootoritega töötava eksoskeleti koostas 1960-ndatel USA sõjavägi koostöös General Electricuga.

Seni tuntuimad eksoskeletid on Sarcos XOS ning Lockheed Martini HULC.Motoriseeritud eksoskelett, tuntud ka kui turvismasin või eksoturvis, on

motoriseeritud liikumise masin, mis koosneb inimese poolt seljas kantavast eksoskeletilaadsest raamistikust ja toiteelemendist, mis tagab vähemalt osa liigutuste aktiviseerimisenergiast.

Jõuseadmega varustatud eksoskeleti idee tuleneb putukatelt, näiteks ro-hutirtsude keha kaitseb väline skelett.

Tulevikusõdur on jõuseadme-

ga varustatud eksoskeleti

abilvõimeline

läbima koorma-ga suuri

vahemaid.

BLEE

X

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

35

USA eriüksuste väejuhatus saatis 2013. a septembris välja pressiteate, milles kutsutakse kuni 3. septembrini 2014 nii kõiki ettevõtteid kui ka aka-deemikuid ühendust võtma ja esitama omapoolset visiooni ja tehnoloogiapre-sentatsiooni lahinguülikonna lisavõi-metest, mida arendajad sooviksid ja suudavad teostada. Lahinguülikonna esmaversiooni väljaarendamiseks soo-vivad eriväelased kulutada kuni aasta

Tactical Assault Light Operator Suit (TALOS) on USA eriüksuste väejuhatuse (USSOCOM) arenda-tav intelligentne eksoskelett eri-üksuse võitlejatele, mis peab and-ma ülevaate lahingusituatsioonist, kaitsma võitleja keha ning andma esmast meditsiiniabi.

Talos oli vanakreeka mütoloo-gias pronksist hiiglane, kelle pe-ajumal Zeus pani Kreetale Liiba-noni printsessi Europet valvama.

Allikas: Wikipedia

ehk see peaks valmima 2014. aasta jook-sul, teise põlvkonna lahinguülikond plaanitakse valmis saada aastal 2016.

Kaitseuuringute agentuur DARPA lõi esimese arendusprogrammi ekso skeleti väljatöötamiseks aastal 2001. DARPA tellimusel USA ettevõtte Raytoni aren-datud eksoskeletti Sarcos XO2 näidati avalikult 2010. aastal. See kaalus 95 kilo ning oli mõeldud eelkõige logistika-üksuste neile sõjaväelastele, kes pidid relvastust ja varustust laadima. XO2 võimaldas tõsta ühe käega kuni 23 kilo-grammi ja töötas kuni 8 tundi. Võrdlu-seks: ühes päevas pidi logistikaüksuse laadija tõstma keskmiselt 7,2 tonni kau-pu ja relvastust.

Eksoskelette kasutatakse ka tsiviil-maailmas: nendes nähakse tulevikku vanurite abistamisel ning logistikas. Jaapani elektroonikatootja Panasonic teatas eelmise aasta detsembris, et pea-gi, 2015. aastal, jõuab jaemüüki ka ek-soskelett, mille jaehinnaks kujuneb ligi-kaudu 5000 dollarit ja mille kandevõime seljas on kuni 60 kilogrammi. Sellega on mõlemasse kätte võimalik võtta kuni 30-kilo grammist raskust.

Välisallikate põhjal koostanud Kun-nar Kukk, kaitseväe peastaabi pressijaos-konna spetsialist

Eksoskelett võimaldab teisaldada ka üle jõu käivaid raskusi. HULC

Eksoskeletiga sõdur võidab raskel maastikul liikuvuses. HULC

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

36 TEHNIKA

Tänapäeval on kõik eluks olulised seadmed (GPS, kompass, kaart, arvuti jne) nutitelefonis, mis on üha õhem, kergem ja lähtuvalt sellest ka õrnem ning pu-

runevam. Tekib küsimus, kuidas seda taskusse mahtuvat tarkust maksi-maalselt rakendada.

Ka minu nutitelefon on tohu-tult kasulik, sõltumata sellest, kas ma kasutan seda eraeluliselt või teenistuslikel eesmärkidel. Samas pidin ma kogu aeg mõtlema sel-le peale, kuidas teenistuses olles oma hinna poolest kallist telefoni kaitsta. Soov oma vara säästa tin-gis selle, et jätsin alatihti telefoni kasarmusse ja tõstsin SIM-kaardi ümber mittenutikasse n-ö metsa-telefoni. See sundis mind otsima alternatiivi, et leida abivahend, mis kaitseb telefoni ja vabastaks mind pidevast alalhoiuvajadusest. Pika uurimise, lugemise ja kaalumise tu-lemusena leidsin Griffin Survivori.

KOMPLEKTNutitelefoni kaitsekorpus koosneb nel-jast komponendist:

- kinnitus, millega saab telefoni vöö külge panna või siis kasutada telefoni toena

- läbipaistev ekraanikaitse, mis koos-neb natukene kõvemast plastist

- plastalus, kuhu kinnitub telefoni korpus

- kummist kaitseümbrisIgal neist osadest (v.a kinnitus) on

telefoni kaitsel konkreetne ülesanne. Ekraanikaitse kaitseb seadme ekraani löökide ja vedelike eest (kergemad sade-med). Selle osa, kuhu kinnitub telefoni-korpus, ülesanne on hoida telefoni ning kõik ülejäänud komponendid kinnitu-vad selle külge. Kummist kaitseümbrise ülesanne on kaitsta telefoni põrutuste ja mustuse eest.

Korpus on tehtud nii, et kõik avad ja kohad, mida vähegi saaks lõhkuda, on kaetud (alates kodu-nupust ning lõpe-tades heli mahavõtmise nupu ning heli-tugevuse reguleerimise nuppudega).

ANALÜÜSTootja lubab, et telefon jääb ellu enam-vähem kõikides oludes, seda toe-tab mingil määral ka kiri karbil: „De-

singed to meet US Military Standards”. Erinevate arvamuste lugemisel selgub, et korpus talub enamikke tavalisi asju (põrutus, mustus, väikesem niiskus ja sademed).

Minu senine kogemus on olnud val-davalt positiivne. See arvamus toetub kolmele asjaolule: kasutajamugavus, ligipääs nuppudele ja ekraani resolut-sioon. Sõltumata sellest, et kaitsekorpus muudab telefoni tõeliselt suureks, on tunne, nagu oleks pisem klots taskus. Sellise lisatarviku puhul on alati huvitav ligipääsetavus erinevatele nuppudele (kodu, helitugevus, sisse-/väljalülitami-ne ja vaigistamine e silence switch). Pean tõdema, et kahe kõige enam kasutatava nupu – koduklahvi ja sisse/väljalülita-mise nupu ligipääs on uskumatult hästi lahendatud, nende vajutamisega ei teki mingit muret. Sama kehtib helitugevuse nuppude osas, kõik töötab ja ebamugav pole.

Teine lugu on vaigistamisnupuga, milleni ulatumiseks tuleb keskenduda ja seda ei saa teha nii kiirelt, kui ma soo-viksin. Ka kaamerate kasutamine võib kujuneda mõnevõrra problemaatiliseks.

Üks pilt on tehtud nii, et esimese kaa-mera ees on kaitseekraani osa ja teisel on see eemaldatud. Vahe on väga suur.

Tagumise kaamera ees on ai-nult kummist kate, mida saab

vajadusel kaamera peale ja sel-lelt eemale liigutada. See nõuab teravaid küüsi. Kui te kasutate seda osa, mille abil telefoni vööle kinnitatakse, siis on seda üsna ebamugav tagasi lükata,

vööhoidik jääb lihtsalt ette.Vöökinnituse ehk belt-clip’iga

on mõni huvitav nüanss. Osalt on see väga mugav. Nimelt on sellega väga lihtne kinnitada telefon lahinguvesti või vöö külge. Halb aga on see, et iga kord, kui telefoni laadida on vaja, tu-leb see eemaldada, sest muidu ei ole võimalik laadijat pessa kinnitada.

VÄGA HEA OSTÜldiselt on korpus siiski väga hea ost. Ma poleks osanud arvata, et see nii funktsionaalseks osutub. Läbi sai tehtud nii rännak vihmas kui ka tuli-ja-liiku-mine nii, et telefon oli rakmete külge kinnitatud; pillasin telefoni isegi betoo-nile. Kõik, mis reklaamis suurelt luba-tud on, sai täidetud. Ainuke asi, mida ma ette ennustada ei saa, on see, kuidas juhtunu telefoni eluiga mõjutab, väli-seid kahjustusi siiani ei ole.

Ainsa miinusena saan välja tuua, et telefoni ekraanikaitse kriimustub kii-relt. Et mõni kriips või märge maha jääks, ei tule midagi muud teha kui mõne metallist varustuseelemendi vas-tu puutuda. Kui see teid ei häiri, siis on tegu vägagi efektiivse kaitsekorpusega. Ujuma te sellega just ei lähe, aga kõik, mida üks jalaväelane enda teenistuses kogeb, peaks olema ka see, mille eest teie telefon kaitstud on!

Toote nimi: Griffin SurvivorTootja: GriffinHind: 17–20 eurot

(välismaised ostukeskkonnad) ~30 eurot (Eestis)Sobivus: iPad, iPhone 4/4S/5/5C, Kindle

Indrek Naaris NOOREMLEITNANT

SIKO KOMPANIIÜLEMA ABI

Nutitelefonikate Griffin Survivor

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

37

Loomad relvadeksKui Ameerika ühendriikide president Barack Obama koh-tus Fort Campbellis Kentucky osariigis meeskonnaga, kes osales Osama bin Ladeni tabamises ja hukkamises, ava-likustati talle vaid üks nimi 81-liikmelisest superSEAL-i meeskonnast. See oli Cairo – sõjakoer.

KOOSTANUD

Meelis Piller TEHNIKAAJAKIRJANIK

Koer kui sõjarelv on täna-päeva maailmas tavaline nähtus. Koeri kasutatakse sõjaväes tippturvalisust nõudvatel operatsiooni-del sagedasti, selline oli ka

Osama bin Ladeni tabamiseks korralda-tud erioperatsioon.

ELEVANDIST HOBUSENILoomi on kasutatud võitluskaaslase või relvana juba iidsetest aegadest. Esimesi vihjed võime leida juba teisest aastatu-handest enne meie ajaarvamist – India veedad kirjeldavad elevantide viibimist sõjatandril. Prithwis Chandra Chakra-varti kirjutab oma raamatus „The Art of War in Ancient India” (2003), et iidsed India kuningad hindasid elevantide pa-nust sõjakäikudesse nii, et olid kasutu-sel isegi vastavad kõnekäänud – sõjavägi ilma elevantideta on sama põlastusväär-ne kui mets ilma lõvita, kuningriik ilma kuningata või vaprus ilma relvadeta.

Seoses Krimmi annekteerimise-ga käis uudistest läbi info, mis tuletas meelde kunagist Nõukogude armee programmi, mille raames õpetati sõja-lise luure eesmärgil välja kotikuid ja delfiine. Pärast N Liidu lagunemist jäi programm Ukraina sõjaväe käsutusse, kuid on praeguseks Venemaa sõjaväe kontrolli all. Eespool nimetatud veeloo-mi õpetatakse välja veealuste relvade, esemete ja sukeldujate otsimiseks, aga ka luuretegevuseks.

Delfiinid on targemad, kui arvata võiks. Võrreldes inimajuga ei viita del-fiinide aju ehitus erilisele nutikusele, kuid sellele vaatamata näitavad uurin-gud, et ajumahtu neil imetajatel jätkub. „Nad saavad aru abstraktsetest mõiste-test nagu näiteks ‘null’. Nad teevad kõi-ke, mida teevad šimpansid ning mida on võimelised tegema bonobod,” räägib delfiinide uuringutele spetsialiseerunud Emory ülikooli neuroloog Lori Ma-

rino. „Kindel on see, et nad on samal ajal meist väga erinevad ja meiega väga sarnased.”

Hobused sõjaväljal on ilmselt igaühel silme ees mõnest hiljuti nähtud sõjafil-mist. Veel nüüdki kasutatakse rahva-rahutuste laialiajamiseks ratsanikke.

SUPERSÕDUR – LOOMA JA INIMESE HÜBRIIDMoodsad legendid räägivad, et N Lii-du valitsusel oli salaprogramm, mille eesmärk oli aretada võtmatu sõjavägi, sõjavägi, mille liikmed söövad kõike, ei tunne valu, täidavad vastuvaidlematult kõiki käske – sõjavägi, mille sõdurid on inimese ja ahvi hübriidid. Kui palju sellel legendil tõepõhja all on, sellest ajalugu esialgu vaikib, kuid fakt on see, et nõukogude bioloog Ilja Ivanovitš Iva-nov (1.08.1870–20.03.1932) selles suu-nas tööd teha püüdis.

1900. aastate alguses sai Ivanov kuul-saks hobuste kunstseemendamisega, aga mitte ainult – ta püüdis luua liike, mis oleksid sobivad nii põllumajandu-ses tööloomadeks kui ka lihatööstuse tarbeks. Ivanovi ideed läksid aina pöö-

rasemaks. 1910. aasta paiku pidas ta ettekande inimese ja ahvi ristamise või-malikkusest. Selle nimel hakkas teadla-ne ka tööle. Kahjuks või õnneks peatas 1917. aasta revolutsioon tema tegevuse, kuid mitte kauaks.

Ivanov lõi uue labori Aafrikasse. Ta viis Guineas läbi mõne ebaõnnestunud katse ristata kunstseemendamise teel inimest ja šimpansi. Et labori kulud olid liiga suured ja Aafrikast ta oma tööle tuge ei leidnud, pidi pöörane teadlane nõukogudemaale tagasi pöörduma.

Ivanov jõudis asutada nüüdse Abhaa-sia pealinna Suhhumisse ahvikasvatuse, kuid oma katsetustega ta kuigi kaugele ei jõudnud. Nõukogude režiim süüdis-tas teadlast mitmes põllumajanduslikus ja nõukogudevastases kuriteos ning Ivanov arreteeriti. Tema pärandina pü-sib Suhhumi ahvikasvatus siiani. Seal-sed ahvid töötasid mõnda aega N Lii-du ja Ameerika kosmoseprogrammide heaks.

KOER – INIMESE TRUU KAASLANE Tulles aga tagasi koerte juurde, siis Cairo, nagu enamik koeri USA eliit-merejalaväe SEAL-tiimist, on Belgia lambakoer. See tõug sarnaneb Saksa lambakoeraga, kuid nad on kasvult väikesemad – täiskasvanud isane koer kaalub umbes 30 kilogrammi. Nagu nende inimestest võitluskaaslased, on ka SEAL-koerad väga treenitud, suurte oskustega motiveeritud erioperatsioo-nide eksperdid, kes on võimelised vii-ma läbi sõjalisi ülesandeid merel (SE), õhus (A) ja maal (L), sellest ka lühend SEAL. Koerad on oma meeskondade-le kasulikud paljudes operatsioonides. Koerte lõhnataju on 40% tugevam kui inimestel – nad on treenitud avastama nii lõhkeaineid kui ka vaenulikke ja peidus olevaid inimesi. Koerad on kaks korda kiiremad kui inimesed, nii et kes tahes prooviks nende eest ka põgeneda, on ebatõenäoline, et nad jooksevad kii-remini kui Cairo või tema neljajalgsed treenitud sõbrad. See kõik kõlab muidu-gi väga hollivuudlikult – need, kes pole näinud Saksa teleseriaali „Komissar Rex”, ei oska isegi ette kujutada, mida militaarseks tegevuseks treenitud koe-

„Sõjavägi ilma elevantideta on sama põlastusväärne kui mets ilma lõvita, kuningriik ilma kuningatav või vaprus ilma relvadeta.”Vana-India kõnekäänd

RELVAD

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

38

rad veel lisaks oma sõjaväelistele oskus-tele on võimelised korda saatma.

Koerad, kellele on külge pandud videokaamerad, sisenevad näiteks esi-mestena ohutsoonidesse, võimaldades inimestele eelvaadet olukorrast, mis vaatlusaluses tsoonis toimub.

SEAL-koerad on treenitud ka lange-varjuga hüppama, nad hüppavad kas koos inimkaaslasega, või juhul, kui hü-patakse vette, üksinda.

Kolm aastat tagasi näiteks püstitas SEAL-i langevarjuinstruktor ja koera-juht Mike Forsythe ning tema koer Cara maailmarekordi kõrgeimalt hüpatud inimene-koer tandemhüppe kategoo-rias. Veidi kõrgemalt kui üheksa kilo-meetrit alla hüpanud tandem pidi õhu hõreduse ja väikese temperatuuri tõttu kandma hapnikumaske.

HÜPERKOERADLoomulikult räägime me siin loomadest, kes ei ole samal tasemel tavalise kodu- või lemmikloomaga. Kas te kujutaksite ette, et teie koduaias kõnniks ringi ja hauguks naabri kasside peale koerake, kelle hind on umbes 25 000 eurot? Samas müüs kuuldavasti kunagi kuulus lavastaja ja kirjanik Mati Unt maha oma vanemate talu ning ostis saadud raha eest kassi.

Enne teenistusse asumist läbivad

koerad 60–90-päevase treeningu, kus nad õpivad avastama lõhkeaineid ja narkootikume. Mõned neist koertest suudavad vaenlase välja nuuskida isegi umbes 3 km kauguselt. Koeri õpeta-takse ka oma peremehi kaitsma, juhul, kui neid peaks rünnatama. Vandenõu-teoreetikud on püüdnud kultiveerida teemat, justkui tõmmataks sõjaväe-koertel välja hambad, et asendada need titaanist kunsthammastega – loomaks tõeliselt hirmuäratavaid Baskerville’ide koeri, teisisõnu tapamasinaid. Natuke paistab neil vandenõuteoreetikutel ka õigus olevat – tegelikult kasutatakse ti-taanist kunsthambaid siiski vaid juhul, kui koera hambad saavad lahingus või ka tavaolukorras kannatada. Sõjakoe-rad, nagu ka politseikoerad, on tree-nitud hammustama. Paljudel juhtudel võib see lõppeda katkiste hammastega ning nende asendamine titaanist kunst-hammastega on üks viis aidata koeral jätkata tema karjääri alal, milleks ta on treenitud ja koolitatud. Sageli asenda-takse neli esihammast – need, millega koer põhiliselt hammustab ning mida ta ka naeratades paljastab. Loomulikult põhjustab see tavainimestes sageli arva-must, et tegu on Terminaator-koeraga.

Et koerad lahingutegevuses viga ei saaks, on neile disainitud spetsiaal-

sed pommivestid ning kehakaitsmed. Kerged ning mugavad vestid kaitse-vad koera elutähtsaid organeid ning neid on disainitud vastavalt erinevate ülesannete vajadusele – näiteks rün-nakvest kaitseb koera nii lõhkeainete kui ka jäänoa rünnaku eest. On olemas ka veekindlad vestid – kõik selleks, et meie neljajalgsed sõbrad sõjast eluga tagasi tuleksid.

Koos muude relvade ning turva-varustusega kuuluvad tänapäeva sõja-koerte varustusse ka öönägemise ning infrapunakaamerad.

Praegu teenib Iraagis ja Afganis-tanis umbes 600 lahingukoera, see number suureneb lähiajal märgatavalt. Asjatundjate sõnul võimaldavad la-hingukoerad viia sõjaväljal läbi ope-ratsioone ja üle elada olukordi, millele inimvõimed ei saaks ligilähedalegi, ma-sinatest rääkimata.

Ent kui selline taparelvaks treenitud koer jookseb teie poole, ei jää muud üle kui joosta. Kiiresti. Kui suur võimalus on aga vaenlasel pääseda koera eest, kes on eriliselt treenitud, kannab ekstra talle disainitud 25 000-eurost kuulivesti ja on seetõttu kuulikindel, kuuleb läbi paksu tsementmüüri ning tõenäoliselt filmib kõike ümbritsevat kõrglahutuse-ga nii öösel kui ka päeval?

Koerajuht Mike Forsythe ning tema koer Cara püstitasid maailma-rekordi kõrgeimalt hüpatud inime-ne-koer tandemhüppe kategoorias.

K9 S

TORM

INC

.RELVAD

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

39

Kanada firma K9 Storm on loonud spetsiifilise vestisüsteemi stratee-gilistes operatsioonides kasutatavate koerte tarbeks. Vest K9 Storm Intruder kombineerib kõikmõeldavad abivahendid, mida keerukates olukordades tarvis võib minna ning annab head inspiratsiooni, mida kõike neljajalgse abilise vesti külge kinnitada annab. Pildil olev vest ei ole K9 Intruderi toode.

Erioperatsioonide kinnitus,kevlar koormus, kandvad v-rõngad,sisseehitatud rakmete süsteem • fast-roping, langevarju­hüpped, köiest laskumine, tõstmine­langetamine • otsimine, jälitamine, tabamine

Kinnitus• 180kraadine liikumine• roostevabast terasest pöördepunkt• voolujooneline disain, allalükatav, kui ei ole kasutuses• motoorsete oskuste aktiveerimine,ühe käega avatav

Antenn• täielikult integreeritud K9 StormVestiga• tugevdatud• kokkupandav

Lükandluku siinisüsteem• roostevaba teras• isepuhastuv• isepaigalduv• vastav kaamera ühendub kergesti ka pimedas ning kinnastatud käega

Intruder vestid• Intruderi kaamerat saab lü­kandlukusüsteemi abil kasutada kõigi K9 Storm vestidega• K9 Storm Patrol – Swat Vest on kasutatav koera ballistiliseks kaitseks ning reaalajas krüptee­ritud videopildi edastamiseks• K9 Storm Aerial – Insertion vest on mõeldud kasutamiseks reaalajas krüpteeritud video­pildi edastamiseks ning koera transportimiseks köite jms vahendite abil FO

TO A

RDI H

ALLI

SMAA

, GRA

AFIK

A M

EELI

S PI

LLER

Teine vaatepunkti kaamera• kaugelt aktiveeritav• võimaldab salvestada nii ees­ kui tagasuunast vaadatuna• annab ideaalse võima­luse improviseeritud lõh­kekehade avastmiseks

Kaamera• Lexan Strike Shield objektiivi kaitse• sisseehitatud öönägemisseade• disainitud otsinguteks tunnelites, koobastes, kind­lustatud hoonetes ja SWAT operatsioonideks

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

40

Vesimentor on Eestis tun-tud plastikutootjana, mille tegevus algas polü- etüleenist plastkaevude valmistamisest. Praegu valmistab ettevõte umbes

pooltsadat innovaatilist plasttoodet: ro-tovalutehnoloogias (side)kaablikaevud, optikakaevud, kaablimärkepostid ja käsitööna valmivad pumplad, kanali-satsiooni-, drenaaži- ja sadeveekaevud, erimõõtmelised mahutid, veemõõdu-kaevud, tuletõrje veevõtukaevud, õli-püüdurid jpm.

Kuidas sattus väljakujunenud toote-valikuga ettevõte kaitsevaldkonna juurde, mis on väga eriline ärinišš?

Algas kõik sellest, et aastaid taga-si olime oma ettevõttega messil „Eesti ehitab“, kus esitlesime plastikust pool-maa-alust keldrit. Meie juurde tulid kaitseväe ohvitserid, kes küsisid, kas oleks võimalik teha kelder täiesti maa alla, et kasutada seda pommikeldrina. Alguses tundus idee pehmelt öeldes pöörane, aga suheldes Saksamaa toru-tootja ja Tallinna Tehnikaülikooli pro-fessoritega saime kinnitust, et kõik on võimalik. Pärast esimesi eskiise ja ar-vutiimitatsioone saime tugeva usu teha pöörane idee teoks.

Oma valdkonnas, plastitööstuses, ole-me väga tugevad. Ekspordime palju, vii-

mastel aastatel on kogu meie tooteport-felli vastu huvi tuntud rahvusvahelistel messidel Poznanist Münchenini. Meie innovatsiooni on rakendatud rahvusva-helises telekommunikatsioonitööstuses, mis on väga nõudlik ärivaldkond. Ka kaitsetööstuseni jõudsime loomulikul moel: avastasime, et meie materjalitea-dusalased kompetentsid võimaldavad jõuda plastide töötlemisel rakendusteni, mis on vastupidavad, paindlikud, ku-luefektiivsed ja vastavad samas kõikide-le nõutud standarditele, ning mis kõige olulisem, töötavad ja säästavad raha ning inimelusid. Kui saime aru, et oleme suu-telised just inimelude säästmiseks ku-luefektiivseid lahendusi pakkuma, tead-sime, et edasine edu kaitsevaldkonnas sõltub meist endist.

Kaitsetööstusest rääkides tuleb esmalt silme ette rahvusvaheline sõjatööstuskompleks, kus teevad ilma suured tegijad ja tuntud kaubamärgid. Kuidas on võimalik väikesel Eesti ette-võttel seal kanda kinnitada?

Aga kuidas on võimalik Eesti kaitse-väelastel oma oskustele ja teadmistele rahvusvahelises konkurentsis tunnus-tust leida? Ikka missioonidel oma osku-si rakendades ja ohvitseridena liitlaste ühisstaapides töötades. Nii käime ka meie rahvusvahelistel kaitsetööstusmes-sidel. Juunis läheme koos kaitsetööstuse klastri ettevõtetega ettevõtluse arenda-mise sihtasutuse (EAS) toetusel ühiselt maailmakuulsale Eurosatory kaitse-tööstusmessile Pariisi.

Kogu maailmas on nii, et vaid üksi-kud ettevõtted toodavad otse militaar-tööstuse väärtusahelasse. Arvestades, et hankijate rahvusvahelised kaitse-eel-arved pigem vähenevad, otsitakse uusi ja kuluefektiivseid lahendusi. See toob kaasa mitmeid uusi trende. Esiteks sü-veneb koostöö suurte kaitsetööstuset-tevõtete ning väikeste ja paindlike all-hankijate vahel. Teiseks otsivad suured kaitsetööstusettevõtted senisest enam rakendust tsiviiläris. Kolmandaks leia-vad kaitsetööstuses rakendust seni konkurentsitihedas tsiviiläris hakkama saanud ettevõtted. Meie lõikame kasu kõigist nendest trendidest. Sama kehtib

Innovaatilised plastiktarindid: ideest teostuseniKaitseministeerium toetas 2013. aastal korraldatud kait-setööstuse arendustegevuse konkursile laekunud tööde seas ka OÜ Vesimentori tegevust pommikeldri prototüübi arendamiseks. Vesimentori juhatuse esimees Kristo Kirs räägib Sõdurile, kuidas ettevõte on loonud oma plastitööt-lemise kompetentsist välja kasvanud uue, kaitse- ja julge-olekuotstarbelise tootesarja.

KAITSETÖÖSTUS

Martin Sepp TEHNIKAAJAKIRJANIK

Vesimentor on loonud araabia turu tarvis maa-aluse ruumidekompleksi kontsept-siooni, kuhu kuuluvad köök, külmutus-ruum, kontor, sanitaarruumid, majutus- ja muud ruumid, lähtuvalt kliendi soovist.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

41

tegelikult ka teiste seni Eesti kommerts-turul tsiviilotstarbelisi kaupu ja teenu-seid müünud ettevõtete kohta.

Millised on Vesimentori innovaatili-sed tooted, millega kaitsehankijate tähelepanu võita?

Oleme tähelepanu juba võitnud. Esi-teks, meie toodangus on täismõõtme-tes või mis tahes sobilikes mõõtmetes mobiilne varjend, mis on mõeldud nii tsiviilkriiside (orkaanid, muud ilmas-tikutingimused, katastroofid) kui ka sõjaliseks otstarbeks. Põhiline materjal on polüetüleen ehk sisuliselt plast, la-hendused on väga paindlikud ja võimal-davad erinevaid filtri-, elektri- ja venti-latsioonisüsteemide konfiguratsioone. Enamik varjendeid tehakse tänapäeval endiselt betoonist või jämedatest palki-

dest, see on aga aja- ja energiamahukas. Kriisis aga maksab aeg. Plastist mobiil-se varjendiga on lihtne: kaeva maasse auk, pane plast sisse ja aja auk kinni. Risk inimveaks on samuti väike. Lisaks on meie lahendus mobiilne ja korduv-kasutatav, seda on võimalik transporti-da tavaliste veoautodega ja paigaldada tavaliste ekskavaatoritega. Pärast kriisi lõppu on kerge see uuesti välja kaevata ja järgmisesse kohta viia.

Töötasime näiteks ühele araabia klien-dile välja maa-aluse linnaku lahenduse 50 inimese töötamiseks ja majutamiseks. Seal on nii tehnoruumid, külmikusekt-sioon kui ka WC ja pesemisvõimalused. See maa-alune linnak käib kokku nagu LEGO klotsid, omavahelised ühendused on korduvkasutatavad ja täielikult vee-kindlad. Nüüd asume koos kaitseväe ja

teadlastega oma toodet testima, mõõda-me materjalide vastupidavust erinevates tingimustes. Rahvakeeli, pommitame ja õhime. Materjaliteadus ütleb, et oleme töötanud välja väga hea lahenduse, millel võib olla suur turg.

Meie teine, visuaalselt atraktiivne toode on pöörlev lõiketeradega poi lae-vade ja sadamate kaitseks. Lõiketerade-ga pöörlevad poid võivad ujuvana ümb-ritseda kogu laevakeret või sadamaala, toimides efektiivse piraaditõrjevahendi-na. Poidest tehakse ümber laeva kett ja kui laev liikuma hakkab, hakkavad poid vee takistuse jõul pöörlema kiirusega kuni 200 pööret minutis. Antud toode on mõeldud eeskätt transpordilaevade kaitseks piraatluse vastu, aga neid saab väga edukalt kasutada ka sadamaakva-tooriumi kaitseks.

Paberil on meil veel mitmeid ideid, millele on leitud ka tehniline lahendus, kuid korraga me kõike tootmisse anda ei jõua. Näiteks on lähituleviku tootmis-kavas mobiilsed külmikud ja mobiilsed surnukuurid. Lisaks võitsime hanke, mil-le raamlepingu alusel teeme kolm aastat kaitseväele mitmesuguseid relvakaste.

Teie tooted tunduvad praktilised ja lihtsad. Miks olete veendunud, et teid saadab neid valmistades edu?

Oleme rahvusvahelises plastitöös-tuses osalenud juba peaaegu 20 aastat. Usume oma materjaliteadlaste ja inimes-te innovatsioonivõimesse. Aga mis kõige olulisem, rahvusvaheline kaitsetööstus on läbimas põhimõttelist transformat-siooni. Hangitavate platvormide toime ja efekti kõrval on sama tähtsaks muu-tunud kuluefektiivsus, käitamise lihtsus ja toote eluea kulu. Eesti ettevõtetel ei ole pärandina kaelas suuri komplekse, mis täna juba innovatsiooni takistak-sid ja sunniksid meid endiselt pakkuma klientidele tooteid, mida nad ei vaja või mis on liiga kallid. Just sellepärast oleme konkurentsivõimelised.

Vesimentori kriisi- ja sõjaolukorra vajadusele vastav pommikelder mahutab 10 inimest. Lahendus tagab inimeste kaitse, on kiiresti (korduv)paigaldatav, vajadustele vastavalt ko-handatav, kerge, transporditav, kõrge veekindlusega, keskkonna- ja energiasäästlik toode.

Laevade ja sadamate kaitseks projekteeri-tud lõiketeradega pöörleva poi joonis.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

42 KASULIK KOGEMUS

Kaevikukultuur 21. sajandilTänapäevaseid materjale ning töövahendeid kasutades säästavad iidseid töövõtteid tundvad võitlejad kaitserajatis-te ehitamisel väärtuslikku aega.

Artikli autoril oli võimalus osaleda kaitseväe ühen-datud õppeasutuste ja Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia va-helises kaheaastases kul-

tuurivahetusprogrammis. Kuidas teisiti nimetada olukorda, kus kultuuriakadee-mia tudeng teeb sõjakooli kadettidega välikindlustuslaagris inimkatseid ja tasuks õpetab mõningaid töövõtteid. Esmapilgul võib selline kooslus tundu-da pisut ootamatu, kuid mitte siis, kui selgub, et rahvusliku käsitöö eriala üli-õpilane Artur Kõva on endine pioneeri-pataljoni ajateenija.

Haarasin kinni võimalusest hakata tudengi seminaritöö juhendajaks, sest see paistis olevat mõlemale osapoolele kasulik. Kaitseväe ühendatud õppeasu-tused juhendasid kultuuritudengi tööd ja võimaldasid tal kahel aastal osaleda väli-töödel. Vastutasuks valmis uurimustöö, milles on täpsed katse kirjeldused, mon-taažijoonised ja tugevusarvutused.

Meie manööverüksuste väljaõppes pööratakse välikindlustamise õppimise-le lubamatult vähe tähelepanu. Peamise vabandusena tuuakse välja aja puudu-mist. Kui aega on vähe, siis ei tohiks neid lahinguväljale nii olulisi töid ära jätta, vaid õppida neid kiiremini tegema. Mõningate välikindlustustööde tegemi-se kiirendamine oligi üks meie koostöö lõpptulemuse saavutamise eesmärk.

Arvestamata ei saa jätta tõsiasja, et pealekasvav uus põlvkond oskab küll hästi infotehnoloogiavahendeid kasuta-da, kuid noorte meeste käsitööoskused näivad samas kaduvat möödanikku. Paljusid asju, mille oskamine oli veel

kaks inimpõlve tagasi elementaarne, tuleb täna kaitseväes noortele õpetada. Oherdist ja miiust pole midagi kuul-dud ja mootorsaagi ollakse näinud õudusfilmis.

KORRALIK KAEVIK SÄÄSTAB ELUSIDKa praegusel ajal, kus kaitsevägi panus-tab tugevalt soomusmanöövrivõime arendamisele, ei tohi me pidada kind-lustustöid iganenuks. Jätkuvalt on väli-kindlustuste eesmärk täiendada maasti-ku omadusi ja sellega:

• luua oma vägedele soodsad tulista-mis- ja manööverdamistingimused;

• vähendada vastase tule mõju;• takistada vastase liikumist, hoides

teda kauem efektiivse tule all;

• hõlbustada liikumist ja sidepidamist;

• parandada isikkoosseisu majutus- ja töötingimusi;

• soodustada vägede varustamist ja evakueerimist. (Paks 1996)

Mida vähem on meil elavjõudu, seda hoolikamalt peame suhtuma kaotuste vähendamisse.

Kindlustustööde võimalikkus ja aja-line kestvus sõltub väga palju maasti-kust. Välikindlustamise seisukohalt on maapinna parameetritest olulisemad kaevatavus ja nõlvade püsivus. Kaevata-vuse määravad peamiselt pinnase tüüp, kivisus ja põhjavee sügavus ning nõlva-de püsivusest sõltub see, kui sügavale saab kaevuda ilma positsioone toesta-mata. (Pioneeritegevuse käsiraamat 3-3, 2014)

Kõige kiirem ja mugavam on teha kindlustustöid koos pioneeriüksuste rasketehnikaga maastikul, kus ühen-duskraavide nõlvad ei vaja lisatoestust. Paraku pole see alati võimalik.

Uuringu kitsendamiseks kesken-dusime ühenduskraavile, sest see või-maldab tule all vägesid täiendada ja evakueerida, tagades nõnda positsiooni jätkusuutlikkuse.

METSAMATERJAL VERSUS VALMISDETAILIDPraegu on enamlevinud jooksukraavi nõlva toestamisel kasutatav materjal peenpalk. Rajamise traditsiooniline viis on väga töömahukas. Sellest tulenevalt püstitasime seminaritöö autoriga hüpo-teesi: raame ja plaatmaterjali kasutades on võimalik rajada jooksukraave tundu-valt kiiremini ja vähemate ressursside-ga, kui nõuavad praegu enamlevinud ja -kasutatavad lahendused.

Praegu on kaitseväes kasutusel oma väikeste variatsioonidega kaks jooksu-kraavi viisi/põhimõtet – karpmeetod ja vaimeetod.

Karpmeetod kujutab endast kobade-

Kaspar Saul MAJOR

Raame ja plaatmaterjali ka-sutades saab jooksukraave rajada tunduvalt kiiremini ja vähema ressurssidega, kui nõuavad praegu enam-levinud ja -kasutatavad lahendused.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

43

ga kinnitatud raami ja tapiga ühendatud raami, mis asetatakse kaevatud süven-disse. Selle külge seotakse traadiga sei-namaterjal, mis tavaliselt on ümarpalk. Vaimeetodil kaevatakse tugipostid maa sisse ja siis kinnitatakse seinamaterjal nende külge. Erinevus karpmeetodist seisneb selles, et vaiad ankurdatakse eraldi traadiga maa sisse. Meetodi suur miinus on see, et kui kaudtule mõjul puruneb ankur või traat, siis kaotab tugipost ülemise kinnituse. Mõlemad meetodid on ajamahukad ja nõuavad seetõttu pikka ettevalmistusaega. (Kõva 2013)

Uurimistöö jaoks kinnitati välitööde käigus raami parameetrid. Jooksukraavi miinimummõõdud fikseeriti lähtuvalt lahinguvarustuses sõduri liikumiseks va-jalikust ruumist. Üksikvõitleja on kõige laiem puusal olevate rakmepaunade ko-halt, samas tuleb arvestada ka kanderaa-miga liikumise ja vigastatu lohistamise võimalikkusega. Seda arvestades oli raa-mi minimaalne siselaius 700 mm. Väli-töö käigus valmistati raamid ja jooksuk-raavi lõik, mille sisekõrgus oli 1800 mm. See oli aktsepteeritav ka pikemakasvulis-tele võitlejatele. (Kõva 2013)

Pinnasearvutuste osas valis tudeng näidispinnasteks liiva- ja savipinna-se. Need on Eesti pinnastest ehk kõige äärmuslikumad näited, st arvutustes kasutatakse kõige halvemat võimalikku olukorda.

2012. aasta välitöödel katsetati kolme tüüpi lahendusi:

• traditsiooniline karpraam, kasu-tades seinamaterjaliks 50 × 100 mm plankmaterjali

• ümarpalk liidetuna keeltapiga ja seinaks saepuruplaat

• 50 × 100 mm plankmaterjalist teh-tud raam; seinaks saepuruplaat koos ümarpalgiga

2012. aasta välitööde käigus selgus järgnev:

• raame ei pruugi eraldi fikseerida, sest pinnaselt tulev surve mõjub üsna kiiresti

• ajalise katsetuse tulemus oli see, et kolme meetri pikkuse traditsioonilisel viisil jooksukraavi toestamine võttis neljal mehel aega kaks tundi, sama pika lõigu toestamine raami ja plaatide-ga võttis aega kahel mehel 20 minutit. Põhjus on erinevas tööde mahus. (Kõva 2013)

2013. aastal kasutatud raam kujutas endast 50–150 mm jämedust okaspuu prussmaterjali. Põhiplaanilt jäljendas see karpmeetodit, kasutati ka sama

Kuperjanovlaste rajatud vaimeetodil toestatud kaevik Nursipalu harjutusväljal.

Liivases pinnases tuleb kaeviku nõlvad toestada.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

44 KASULIK KOGEMUS

tappi. Traditsiooniliselt oleks nurk fik-seeritud traadi või kobadega, selle ma-terjali puhul kasutati aga vineerplaate ja kruvisid. Vineerplaatide eesmärk on fikseerida raam transpordiks, pinnaselt kanduvad jõud kanduvad otse postilt tugitalale. Raami kohapealne valmista-mine nõuab vastavaid vahendeid: akut-rellikomplekti, mõõdulinti, kruvisid, kinnitusplaate (nende välitööde käigus kasutati vineeri, võib ka muud) ja šab-looni. (Kõva 2013)

2013. aasta välitööde käigus selgus järgnev:

• Kõige kiiremini valmistatakse raame šablooni kasutades. Välitöödel kasutati šablooniks eelnevalt tehtud valmisdetaile.

• Kaks meest on mootorsaagi kasu-tades võimelised meeskonnatööna toot-ma ühe raami viie minutiga. Käsisaega võtaks see aega 10–15 minutit.

Kasutatud kirjandusKõva, A. 2014. Jooksukraavi mooduli arendus Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustele. Tartu Ülikool Viljandi kultuuriakadeemia [Seminaritöö]. Viljandi.Paks, K. 1996. Välikindlustustööde alused. Tallinn: Eesti riigikaitse akadeemia kirjastus.Pioneeritegevuse käsiraamat. 2014. Tallinn: Maaväe staap.

• Üksinda käsisaega töötades võtaks ühe raami tootmine aega 30 minutit, mootorsaega 15 minutit.

• Traditsiooniline jooksukraavi toes-tamise meetod on ajamahukas, sest pal-givedu (transport, märkimine, mõõtu-saagimine, paikapanek ja fikseerimine) võtab aega. 3 m lõigu toestamine palki-dega võttis aega kaks tundi ja oli üsnagi väsitav, plaatide ja raamiga kulus sama pika lõigu toestamiseks aega 5–10 mi-nutit. (Kõva 2013)

Välitöid kokku võttes võib öelda, et hüpotees leidis kinnitust. Valmis-elementide kasutamine kiirendab töö-protsessi oluliselt.

Välikindlustamine on aja- ja ressur-simahukas töö, aga aega saab kokku hoida ka üksuse turvalisust ohtu sead-mata ehk tuleb õppida kiiremini ja efek-tiivsemalt kindlustama.

Seda seminaritööd võib vaadata ka üksikisiku panusena laiapõhjalisse riigi-kaitsesse, kus käsitööoskustega tudeng rakendab oma teadmisi riigikaitse hü-vanguks. Samuti oli Tartu Ülikooli Vil-jandi kultuuriakadeemias esmakordne, et nii seminaritöö juhendaja kui ka ret-sensent olid ohvitserid. Ülikooli stan-dardite järgi hinnati tudengi sõjakooli kadeti peal tehtud inimkatsed väga heaks.

Taotluslik koledus. Õppe-eesmärgil on kasutatud võimalikult palju erine-vaid materjale ja töövõtteid.

Prussist karpraami valmistamine šablooni järgi.

0 x 100 mm prussist karpraam. Fikseerimiseks on kasutatud vineeri ja kruvisid.

Keeltapp ei vaja fikseerimiseks lisa-vahendeid. Pinnase avaldatav surve hoiab konstruktsiooni koos.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

45

Riigikaitse arengukava, mis muutis seadustRiigikaitse arengukava rakendumisega aset leidvad muudatused riigikaitse korralduses tingisid vajaduse muuta ka 2009. aastal kehtestatud kaitseväe korralduse seaduse mõningaid olulisi punkte.

Kui RKAK heaks kiideti, oli seadus veel muutmata … Sellisel viisil võiks alusta-da kirjutist kaitseväe vii-maste aastate suurimast proovikivist ja ülesandest

ehk riigikaitse arengukava (RKAK) ra-kendamisest 1. augustist 2014.

Vabariigi valitsus kiitis rakenduskava heaks 2013. aasta jaanuaris ning kait-seväe juhataja kinnitas dokumendi ra-kenduskava eelmise aasta võidu pühaks. Nendele sammudele eelnes protsess, kus pandi lauale meie võimalused ja vajadused ning kujundati nende ühis-osa. Pärast rakenduskava heakskiitmist algas töö kaitseväe korralduse seaduse ja teiste õigusaktidega, mida tuli muuta ja korrastada, et need oleks seatud ees-märkidega kooskõlas. Nii võib öelda, et RKAK on suures plaanis otsekui kaitse-väe korralduse seaduse (KVKS) muut-mise seaduse seletuskiri, mis kirjeldab struktuuri, ressursse, ajaraame ning ees-seisvaid tegevusi ja protsesse.

Ajaloost niipalju, et KVKS rakendus 2009. aastast, kui kaitseväest sai üks valitsusasutus. Seadus esitab kaitseväe ülesehituse ja struktuuri, juhtimise kor-ralduse ja tegevuspõhimõtted. 2014. a veebruaris presidendi poolt välja kuu-lutatud KVKS muudatused keskendu-sid eeskätt kahele valdkonnale: kaitse-väe ülesehitusele ning kaitseväeluurele. Autor keskendub kaitseväe ülesehitust puudutavale ning püüab välja tuua olu-lisemad muudatused koos selgitavate kommentaaridega.

Kõik alltoodud muudatused jõus-tuvad 1. augustist k.a ning nüüd neist lähemalt.

Kaitseväe koosseisus eristatakse en-diselt kolme väeliiki ning murelikud ar-vamused, nagu kaoks maavägi kaitseväe

koosseisust, ei ole seega päris täpsed. Maaväe koosseisus on tulemas küll kõi-ge mahukamad muudatused, kuid väe-liik jätkab tegevust.

Augustini saavad relvaliigid olla vaid väeliigi koosseisus. Et kaitseväes on ük-susi, mis ei kuulu ka praegu ühegi väe-liigi koosseisu, on kasutusele võetud relva liigi laiem määratlus, mille koha-selt eristatakse relvaliike kaitseväe, mit-te konkreetse väeliigi koosseisus ning see peaks olema samm parema õigus-selguse suunas.

Nüüd üksustest. Märgusõnad on tõ-husus ja kokkuhoid.

STAABIDMaaväe staap liitub kaitseväe peastaa-biga ning senise sõjalis-strateegilise tasandi staabi asemel moodustub stra-teegilis-operatiivtasandi staap. Prae-gu täidavad mõlemad staabid erineval juhtimistasandil sisuliselt samu ülesan-deid, samas pole kumbki staap piisavalt mehitatud. Liitumise tulemusel saab luua uut väärtust just olemasolevate kompetentside sidumise ning käsuahela lühenemise kaudu.

Struktuurist kaob maaväe ülema ametikoht ning maaväe tegevust hakkab koordineerima kaitseväe juhataja ase-täitja. Sellest ametikohast räägime pike-malt veidi allpool.

Tegevuse lõpetab mereväe staap, mille administratiivsed tegevused liigu-vad mereväebaasi ning operatiivstruk-tuur laevastiku koosseisu. Nii baas kui ka laevastik on mereväe ülema vahe-tus alluvuses ning merevägi kujuneb „kahesambaliseks”.

Õhuvägi jätkab olemasoleva struk-tuuriga ning siin märkimisväärseid muudatusi ei toimu.

„UUED TULIJAD EHK VANAD OLIJAD”Kaitseväe logistikakeskusest saab toetu-se väejuhatus, kes vastutab seniste logis-tikakeskuse ülesannete eest ning hakkab muude funktsioonide seas vastutama ka erinevate reservüksuste formeerimis-ülesannete täitmise eest.

Luurepataljon formeerub luurekes-kuseks, erioperatsioonide üksus eriope-ratsioonide väejuhatuseks ning miini-laevadivisjon laevastikuks.

Nimekuju muutmise mõte ja taotlus on luua selgem arusaam üksuses toimu-vast. Nii ei vasta luurepataljoni nime-tus täiel määral üksuse olemusele ning termin „keskus” on siinkohal oluliselt korrektsem. Sama eesmärki kannab ka erioperatsioonide väejuhatuse termini rakendamine.

LAVALT LAHKUVAD …Lisaks maaväe ja mereväe staabi üles-annetele jaotatakse ka praeguste kaitse-ringkondade ülesanded peastaabi, brigaadide, toetuse väejuhatuse ning Kaitseliidu vahel. Kaitseringkonna mõiste jääb õigusruumi alles, kuid seda haldusterritoriaalse jaotuse mõttes. Ni-melt kinnitab valitsus riigi territooriumi jaotuse ringkondadeks, kuid see ei anna võimalust territooriumil luua ringkon-na staapi. Vastavad eelnõud on etteval-mistusjärgus ning analüüsi käigus sel-gub ka ringkondade lõplik arv.

Ringkondade teema juures muutub

Maire Kurvits ÜLDOSAKONNA

JUHATAJA

KAITSEVÄE PEASTAAP

Maaväe koosseisus on tulemas küll kõige mahukamad muudatused, kuid väeliik jätkab tegevust.

KAITSEVÄE KORRALDUS

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

46 KAITSEVÄE KORRALDUS

järjest olulisemaks Kaitseliidu roll ehk maakaitse efektiivne korraldamine.

Põhja kaitseringkonna ülema alluvu-ses olev vahipataljoni ülem liigub sõja-väepolitsei ülema vahetusse alluvusse.

Lõuna kaitseringkonnast siirdub Ku-perjanovi jalaväepataljon teise brigaadi, kujunedes brigaadi alustalaks. Kirde ringkonna üksused jätkavad tegevust esimese brigaadi koosseisus.

… JA LISANDUBUus tulija on 2. jalaväebrigaad, mille tuumikuks saab Kuperjanovi jalaväe-pataljon. Nagu öeldud, toimub paljude üksuste nimes, sisus ja koosseisus muu-datusi, kuid peale teise brigaadi kaitse-väe koosseisus uusi üksusi ei looda.

Kindlasti vajab täpsemat kommen-teerimist kaitseväe juhataja asetäitja ametikoht: asetäitja esmane ülesanne on asendada kaitseväe juhatajat tema äraolekul. Praeguste põhimõtete ko-haselt on kaitseväe juhataja asendaja peastaabi ülem, kes peab samaaegselt täitma nii oma ülesandeid kui ka juha-taja funktsiooni. Seega annab muudatus peastaabi ülemale võimaluse keskendu-da staabi (mis saab praegusega võrrel-des olema suurem ning eripalgelisem) juhtimisele ja selle kaudu kaitseväe ju-hataja efektiivsemale tagamisele.

Teise ülesandena hakkab asetäitja juh-tima ja korraldama kaitseväe juhataja

määratud valdkonna tööd. Teisisõnu tä-hendab see, et asetäitja pädevusse tulevad juhataja määratud tegevusalad, mille osas on asetäitjal ka konkreetne käsuõigus.

Oluline on asetäitja järelevalvepäde-vus temale alluvate teenistujate teenis-tusülesannete ning valdkonna tegevust reguleerivate õigusaktide õiguspärase, täpse, õigeaegse ning otstarbeka täitmi-se üle. Seega on asetäitjal oma valdkon-nas selgelt määratletavad juhtumis- ja kontrollipädevused.

MIS ON VEEL OLULINEOleme koostöös seadusandjaga püüd-nud korrastada seaduse keelt ehk termi-noloogiat. Siin on suurem töö veel ees, kui ühtlustatud on üksuse, struktuuri-üksuse, väeüksuse ja pataljoni mõiste-kasutust, see peaks muutma kaitseväe sisemise struktuuri selgemaks.

KUIDAS RAKENDAME?Praegu toimuvad paljud rakendusprot-sessid paralleelselt: valdkonnajuhid korraldavad tegevusi olemasolevate struktuuride üleminekuks, nende üm-berkorraldamiseks või lõpetamiseks. Eespoolnimetatud rakenduskava on seadnud ajajooned ning teekaardi, mida mööda liikudes peaksime viima tasa-kaalu ülesanded, inimesed, ressursid ning tegevuspõhimõtted. Õigusaktide eelnõud ning paljud administratiivprot-

sessid peavad valmima enne Kevad-tormi algust ehk 1. maiks, mis annab mõistliku ajaraami eelnõude viimistle-miseks ja kinnitamiseks ning sealt edasi ka rakendamiseks.

Personalispetsialistid töötavad ra-kenduskava alusel rotatsiooniplaani-dega ning uutele teenistuskohtadele määramisega.

Kindlasti on rakendusprotsessi suur lisaväärtus võimalus ja vajadus teha iga üksuse majapidamises ja asjaajamises kevadine suurpuhastus: vaadata üle va-rade ja varustuse vajadus, kontrollida, kas vanemad lepingud veel kehtivad, milliseid juhiseid ja regulatsioone on vaja muuta ning mida saaks praegusega võrreldes paremini korraldada. Mõis-tetavalt on tegu mahuka ja aeganõudva tööga, kuid igal juhul on kasulik ka need asjad aeg-ajalt üle vaadata.

Ülesanded ning tegevused, mis on protsessi edukaks lõpuleviimiseks prio-riteetsed, on sätestatud kaitseväe juhata-ja 11. märtsi 2014 käskkirjaga nr 67.

Väga oluline on teavitustöö ning siin ei saa alahinnata ühegi ülema rolli. Ole-me praegu kõik suuremal või väiksemal määral seotud RKAK-i ülesannetega ning kaitseväe juhataja on korduvalt kin-nitanud, et RKAK on praegu prioriteet.

Seega peame viima inimesteni tead-mise täna ja homme toimuvast, selle põhjustest ning eesmärkidest.

Riigikaitse arengukava kohaselt võtab maaväe staabi ja kaitseväe peastaabi liitumisel moodustunud strateegilis-ope-ratiivtasandi staap enda kanda ka õppuse Kevadtorm juhtimise, mille harjutamiseks koliti 27. märtsil peastaabi hoone esisele üles seatud välijuhtimispunkti.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

47

Mobiilsed tehnoloo-giad on kiiresti are-nemas e-õppe põhi-komponendiks. Neil on palju voorusi, ent põhilisim on e-õppe

võimaldamine ka seal, kus internetti on võimalik ühenduda vaid nutitelefoni-ga. Selle moega kaasa minnes arendas Šveitsis asuv ISN1 2012. aastal välja õppe-keskkonnaga ILIAS suhtleva nutiraken-duse Mobler Cards, mis on inspireeri-tud õppekaartidest – mnemotehnikast, kus kaardi ühel küljel on küsimus ning teisel küljel vastus. Praegu on see tasuta rakendus kasutatav Androidi ja iOS-i nutiseadmetega.

Rakenduse tööpõhimõte on väga lihtne: ta tunneb ära ILIAS-e kursustes asuvad testiküsimuste varamud koos kindlat tüüpi küsimustega ja kuvab neid läbi nutitelefoni või -tahvli vaid kursuse liikmetele. Nii annab Mobler Cards suu-repärase võimaluse õppida m-õppe2 abil lihtsalt ja odavalt testideks ning eksami-teks või niisama teadmisi värskendada.

Alates eelmisest aastast töötab Mob-ler Cardsi rakendus ka Eesti kaitseväe e-õppe keskkonnas ILIAS, näiteks sai selle abil juba möödunud sügisel harju-tada riigisaladuse kaitse juhendi tund-mise testiks.

Arvestades asjaolu, et nutitelefonid ja tahvelarvutid on muutunud kätte-saadavaks igaühele, annab see rakendus võimaluse kasutada m-õpet lisaks kait-seväele ka Kaitseliidus, nii nooremate kui ka vanemate seas.

Õppijal pole vaja teha muud, kui rakendus enese nutiseadmesse laadida ning selle kaudu õppekeskkonda sisene-da. Seejärel kuvatakse kõiki õppuri kur-susi, milles on sisu Mobler Cardsi jaoks, ning see sisu tõmmatakse seadmesse. Kui õppekeskkonda lisandub hiljem uut sisu, uuendab nutitelefon automaat-selt iga kord internetiga ühendudes ka rakenduses oleva õppesisu. Et õppuril oleks keerulisem, peaks küsimusi olema saadaval vähemalt 50.

Mobler Cardsi rakendus:- töötab igal ajal ja igal pool;- kogu sisu on õppurile kättesaadav

ka internetist väljas olles; - toetab viit sorti küsimusi (üks õige

vastus, mitu õiget vastust, numbri sises-tamine, järjestamine ja lünktekst);

- analüüsib õppuri soorituse kiirust ja edasijõudmist (diagrammi ikoon);

- premeerib õppurit pingutuste eest märkidega, motiveerides sagedasemale ja regulaarsemale õppimisele;

- valib automaatselt keele, mida õp-pur õppekeskkonnas kasutab;

- esitab küsimusi suvalises järjekor-ras, ent algoritm „söödab” tihedamini ette eelnevalt valesti vastatud küsimusi.

Mobler Cards on avatud koodiga vabavara ja toetab viimaseid e-õppe ja veebistandardeid: SCORM 2004, IMS QTI, OAuth (lisandub varsti), TinCan API (lisandub varsti), REST API, JSON, HTML5.

Soovi korral on võimalik järele proovi-da, kuidas Mobler Cards töötab. Selleks:

1. Võta oma nutitelefon (Android või iOS) ja lülita see internetti.

2. Otsi aplikatsioonide poest (And-roidi puhul Google Playstore, iOS-i pu-hul iTunes) üles tasuta Mobler Cardsi rakendus ja lae see alla.

3. Sisene rakendusse Mobler Cards ja vali teiste seast õppekeskkond nime-ga Estonian Defence Forces. Logi sisse andmetega m-oppur : m-oppur. Sisene mõnda kursusesse ja asu õppima!

Rakendus on olnud mõnda aega ka-sutuses, ent arendustööd jätkuvad endi-selt. Praegu otsib ISN rahastust, et kü-simustele oleks võimalik lisada ka pilte.

Kui mõnel lugejal tekkis soov eel-kirjeldatud rakendust oma välja õppes kasutada, on ta kindlasti oodatud ühendust võtma kaitseväe ühendatud õppeasutuste täiendusõppe keskuse haridustehnoloogiga.

Arvestades asjaolu, et nutitelefonid ja tahvelarvutid on muutunud kätte-saadavaks igaühele, annab see rakendus võimaluse kasutada m-õpet lisaks kait-seväele ka Kaitseliidus, nii nooremate kui ka vanemate seas.

ILIAS ja m­õpeTegevväelane õpib kogu teenistuses oleku aja, kaitseliitlane õpib kogu aeg. Pideva enesetäiendamise hõlbustamiseks on vastsed rakendused jõudnud ka meie nutitelefonidesse.

1 The International Relations and Security Network (ISN) – Šveitsi kaitseministeeriumi ja Zürichi tehnikaülikooli rahastatav rahvusvaheliste suhete ja julgeolekupoliitika võrgustik on maailma juhtivamaid avatud juurdepääsuga teabeteenistusi rahvusvaheliste suhete spetsialistidele.2 M-õpe on koondnimetus õppemeetoditele, mille puhul kasutatakse mobiilseid digitehnoloogiaid, nt GPS-seadmed, mobiiltelefonid, tahvelarvutid, nutitelefonid jne.

Marika Oper KVÜÕA

HARIDUSTEHNOLOOG

SÕJAKOOL

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

48 SÕJAKOOL

Eesti kõrgharidussüsteemis on viimasel aastakümnel aset leidnud mitu ja olu-list muutust, kõrghariduse välishindamine nende hul-gas: varasem õppekavade

akrediteerimise süsteem on asendunud ühelt poolt kõrgkoolide institutsionaal-se akrediteerimisega, mille eesmärk on anda hinnang õppeasutuse kui terviku toimimisele, ja teisalt hinnatakse õppe-kavagruppi, et toetada õppevaldkonna arengut õppekavade tasandil.

Kaitseväe ühendatud õppeasutused (KVÜÕA) on kaitseministeeriumi va-litsemisalas asuv ja kaitseväe juhataja otsealluvuses olev riigikaitseline kõrg-kool. Kaitseväe korralduse seaduse järgi on KVÜÕA samaaegselt kaitseväe kui ühtse valitsemisasutuse struktuuriüksus ning kõrgkool rakenduskõrgkooli sea-duse tähenduses. Nii on õppeasutuste tegevuse üldalused lisaks kaitseväe kor-ralduse seadusega sätestatud ka raken-duskõrgkooliseadusega, mis muuhulgas kohustab KVÜÕA-d läbima institutsio-naalset akrediteerimist.

INSTITUTSIONAALSEST AKREDITEERIMISEST ÜLDISELTKõrghariduse kvaliteedihindamine on kogu maailmas kujunemas üheks võtmesüsteemiks, mille kõige laiem eesmärk on suunata õppeasutusi oma tegevustes ja tegutsemisprintsiipides arvestama ühiskonna erinevate ootuste ja vajadustega. Nii töötati välja ka Ees-tis uut tüüpi välishindamine: õppeasu-tuse institutsionaalne akrediteerimine (rakendunud alates 2011. aastast), mille käigus hinnatakse kõrgkooli juhtimise, töökorralduse, õppe- ja teadustegevuse ning õppe- ja uurimiskeskkonna vasta-

vust õigusaktidele ja õppeasutuse enda püstitatud eesmärkidele ning arenguka-vale. Tähelepanu all on erinevate tege-vuste kavandamine õppeasutuses, nende rakendamine, tulemuste mõõtmine ja analüüs, erinevate tegevuste omavaheli-ne sidusus parendustegevustega.

Akrediteerimisprotsessi raames peab õppeasutus esitama oma eneseanalüüsi aruande, kus õppeasutuselt soovitakse vastuseid järgmistele küsimustele: mida (ja miks) õppeasutus kavatseb teha (ees-märgid)? Kuidas ta seda teeb (rakenda-mine)? Mis tõendab, et tegevus on edukas (tulemused)? Milliseid parendustegevusi kasutatakse (parendamine)? Et andmeid koguda ning tulemusi analüüsida ja esi-tada eesmärgipäraselt ning segmentee-ritult, hinnatakse õppeasutuse tegevusi

ja tulemusi läbivalt kõikidel relevantsetel tasanditel: õppeasutuse juhtimine ja toi-mimine; õppetegevus; teadus- ja arendus-tegevus; ühiskonna teenimine (avalikku-sele suunatud tegevus).

Eksperthinnangu õppeasutuse ter-viklikule toimimisele annab Eesti kõrg-hariduse kvaliteediagentuuri (ekka.archimedes.ee/kvaliteediagentuur) moodustatud rahvusvahelise taustaga komisjon, kes töötab läbi nii õppeasu-tuse eneseanalüüsi aruande kui ka selle lisainfo, mille komisjon kogub õppe-asutust külastades. Institutsionaalse akrediteerimise lõppotsus õppeasutuse kohta võetakse vastu Eesti kõrgharidu-se kvaliteediagentuuris, ja seda nii eks-pertkomisjonilt saadud hinnangu kui ka õppeasutuse eneseanalüüsi aruande analüüsi tulemusena. Iga õppeasutus peab akrediteerimise läbima vähemalt üks kord seitsme aasta jooksul, seejuu-res saab kvaliteediagentuur otsustada, kas õppeasutus institutsionaalselt akre-diteerida 7 aastaks, 3 aastaks või jätta akrediteerimata.

HINNANG ÕPPEASUTUSTE TOIMIMISELE1. augustil 2013 esitas KVÜÕA Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuurile oma eneseanalüüsi aruande. 15.–16. oktoob-ril 2013 väisas õppeasutusi viieliikme-line rahvusvaheline ekspertkomisjon, kes viis õppeasutuste töötajate, õppurite (sh vilistlased) ja kaitseväe kui tööand-ja esindajatega kahel päeval läbi kokku 11 intervjuud. Kuu aega hiljem esitas komisjon kvaliteediagentuurile oma kirjaliku eksperthinnangu järeldustega õppeasutuste tervikliku toimimise osas. 5. veebruaril 2014 kogunes Eesti kõrg-hariduse kvaliteediagentuuri hindamis-nõukogu, et võtta kvaliteediagentuurile esitatud dokumentide analüüsi tulemu-sena vastu otsus KVÜÕA institutsio-naalse akrediteerimise kohta. Alljärgne-valt põgus sissevaade nii õppeasutuste, ekspertkomisjoni kui ka kvaliteediagen-tuuri nõukogu järeldustele KVÜÕA ter-

Kõrghariduse välishindamine kaitseväe ühendatud õppeasutuste näitelLäinud aastal läbisid kaitseväe ühendatud õppeasutused edukalt akrediteerimisprotsessi ning kvaliteediagentuuri nõukogu otsustas õppeasutused kõrvaltingimusega institutsionaalselt akrediteerida seitsmeks aastaks.

Evely Timuska KVÜÕA KVALITEEDIJUHT

Iga õppeasutus peab akrediteerimise läbima vähemalt üks kord seitsme aasta jooksul, seejuures saab kvaliteediagentuur otsustada õppeasutus insti-tutsionaalselt akrediteerida kas 7 aastaks, 3 aastaks või jätta akrediteerimata.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

49

vikliku toimimise kohta nelja hinnatud valdkonna lõikes.

Õppeasutuste juhtimise tugevusena tunnustati KVÜÕA selge rollijaotusega juhtimisstruktuuri, seejuures märgiti, et õppeasutuste tegevused on eesmär-gistatud, strateegiline planeerimine lähtub riiklikest huvidest ja õppeasu-tuste siseselt on loodud juhtkonna ja isikkoosseisu (sh õppurid) omavahelist infovahetust toetav süsteem. Tõsteti esile põhimääruse järgsete ülesannete täitmiseks vajalike vahendite väga head seisukorda ning kvaliteetset taristut. Va-jaduste osas parendustegevusteks leiti, et õppeasutus peab välja töötama oma tegevusnäitajad, mis võimaldaks hin-nata õppeasutuste toimimise efektiiv-sust ja rahaliste vahendite kasutamise otstarbekust. Ka märgiti, et koostöös kaitseväega tuleb üle vaadata tegevväe-laste karjäärisüsteem selleks, et luua motivatsioonisüsteem neile, kes on hu-vitatud (pikemast) õpetamiskarjäärist KVÜÕA-s.

Õppetegevuse valdkondliku tuge-vusena toodi välja õppeasutuste õppe-kavad, seejuures peeti silmapaistvaks regulaarset ja süsteemset õppekavaa-rendust, mille sees tõsteti esile tõhus ja kiire reageerimine tööandja muutuva-tele vajadustele. Positiivselt märgiti ära ka seda, et õppeasutuste lõpetajatele on tagatud töökoht ning lõpetajate pädevus vastab tööandja hinnangul nende vaja-dusele. Õppeasutuste arendustegevus-teks soovitati kahte: tulenevalt piiratud õppurikandidaatide kontingendist peab senisest süsteemsemalt ja jõulisemalt keskenduma värbamispoliitikale ning kaitseväelase elukutse propageerimi-sele, et suurendada sisseastumiskon-kursse KVÜÕA-sse; välja tuleb töötada KVÜÕA rahvusvahelistumise põhimõt-ted, sh optimeerida töötajate ja õppurite rahvusvahelist mobiilsust.

Teadus- ja arendustegevuse tugevu-seks KVÜÕA eneseanalüüsi vaates on võrreldes teiste Eesti rakenduskõrgkoo-lidega õppeasutuste eelretsenseeritav rahvusvahelise toimetuse ja kolleegiu-miga teadusajakiri. Ekspertkomisjon

leidis hinnangus teadus- ja arendus-tegevusele, et nimetatud valdkond on õppeasutuste peamine probleemkoht. Teadus- ja arendustegevuse tõhustami-seks õppeasutustes tehti mitu ettepane-kut: õppeasutused peavad senisest tule-muslikumalt tegevväelastest õppejõude kaasama teadusprojektidesse ja pub-litseerimistegevusse; olemasolev tea-dus- ja arendustegevuse strateegia tuleb selgemalt sõnastada strateegia tegevus-kavas, kus esitatakse teadustegevuse võtmevaldkonnad, sh selleks vajalik personalipoliitika, ajakava ja planeeri-tud rahalised vahendid, lahti tuleb kir-jutada motivatsioonitegurid töötajate teadustegevuse tõhustamiseks. KVÜÕA eneseanalüüs lisab, et tõhustada tuleb ka lõpu- ja magistritööde koostamise ja juhendamisega seonduvat, seejuures kaasata õppureid üliõpilastööde kaudu senisest enam ja teadlikumalt KVÜÕA teadusprojektide täitmisesse.

Ühiskonna teenimise (avalikkuse-le suunatud tegevus) märkimisväär-seks tugevuseks peeti erialaõpet, mida KVÜÕA viib läbi väljaspool kaitse-ministeeriumi valitsemisala: nt sõja- ja katastroofimeditsiini õpe Tartu Ülikooli ja Tartu tervishoiu kõrgkooli üliõpi-lastele. Ühe parendustegevusena näeb õppeasutused ette koostöös kaitseväega töötada välja sõjaväelise täiendusõppe tervikkontseptsioon.

AKREDITEERITUD AASTANI 2021Ülal esitatud kokkuvõtlike järelduste tulemusena võttis kvaliteediagentuuri nõukogu vastu otsuse kaitseväe ühen-datud õppeasutused institutsionaalselt akrediteerida seitsmeks aastaks koos kõrvaltingimusega. Nõukogu leidis, et õppeasutuste juhtimine, töökorraldus, õppe- ja teadustegevus ning õppe- ja uurimiskeskkond vastavad nõuetele tingimusel, et KVÜÕA kõrvaldab prob-leemid teadus- ja arendustegevuse vald-konnas. 5. veebruariks 2015 on KVÜÕA kohustatud esitama kvaliteediarengule teadus- ja arendustegevuse stratee-gia rakenduskava, kus on määratletud uuringute võtmevaldkonnad, nende arendamist toetav personalipoliitika ning eesmärgid ja rahaliste vahendite jaotus nende saavutamiseks. Ka soovib nõukogu, et KVÜÕA formuleeriks oma selged nõuded töötajatele teadus- ja arendustegevuse valdkonnas.

AKREDITEERIMISPROTSESSI MÕJU ÕPPEASUTUSTELEAlates KVÜÕA taasloomisest on õppe-asutused kaasa käinud nii kaitseväes kui ka kõrgharidussüsteemis toimunud ula-tuslike muudatuste ja reformidega. Kuigi peamine väljaõppe korraldamise indikaa-tor õppeasutustes on kaitseväe vajadus ohvitseride ja allohvitseride järele ning sellel põhinev kaitseväe tellimus, on siin-kohal sama olulise kaaluga KVÜÕA-le kohalduvad Eesti vabariigi kehtestatud kõrgharidus- ja teadusnõuded väljaõppe kvaliteedile. Ohvitseride ja allohvitseride väljaõppe koondamine institutsiooni, mis ühendab endas nii kaitseväe kui ka raken-duskõrgkooli organisatoorseid elemente, võimaldab ühtlustada erinevate tasandite ja huvipoolte ootustele vastavat juhtide et-tevalmistust ning õppetöö lõimitust. Ins-titutsionaalne akrediteerimine kõrghari-dusõppe kvaliteeditagamise vahendina on KVÜÕA-le toonud tunnustust ja vaja-likku tagasisidet õppeasutuste tervikliku-le toimimisele riigikaitselise kõrgkoolina ning kinnitanud varasemalt planeeritud arendustegevusi õppeasutustes.

Ohvitseride ja allohvitseri-de väljaõppe koondamine institutsiooni, mis ühendab endas nii kaitseväe kui ka rakenduskõrgkooli organisatoorseid elemente, võimaldab ühtlustada erine-vate tasandite ja huvipoolte ootustele vastavat juhtide ettevalmistust ning õppetöö lõimitust.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

50 ALLOHVITSERID

Ameerika ühendriikide maaväe staabiveeblite akadeemias (US Army Sergeants Major Aca-demy, USASMA) läbivii-dav staabiveeblite kursus

on Ameerika ühendriikide maaväe al-lohvitseride väljaõppesüsteemi sõjalise väljaõppe tipp. Kuigi kursuse lõpetajad on saanud maailmatasemel ettevalmis-tuse operatiivjuhtimise kunsti ja teadu-se alal, on uuringud näidanud, et nad ei ole alati kõige paremini ette valmistatud strateegilise juhtimise alal, eriti kind-ralite kõrval teenides. Staabiveeblite akadeemia alustas koostööd Ameerika ühendriikide maaväe sõjakolledžiga (US Army War College), et seda väljaõp-pe puudujääki kompenseerida. Koolide eesmärk on arendada välja täiendvälja-õppekursus vastvalitud juhtkonnaveeb-litele (Command Sergeant Major, CSM), et valmistada neid paremini ette oma ülema nõustamiseks.

Kõik sai alguse uuringust. Ajendatu-na maaväeveebli Raymond F. Chandler III tähelepanust võimalikule puudujää-gile, korraldas väljaõppe ja arenduse väejuhatus (TRADOC) küsitluse, mille sihtgrupp olid värsked juhtkonnaveeb-lid ning kindralid. Küsitluse eesmärk oli üldjoontes aru saada, kas staabiveeblid vastavad kindralite ootustele. Vastustest selgusid väljaõppepuudujäägid staabi-veeblite kursuse lõpetanute seas, ütles akadeemia komandant staabiveebel Rory L. Malloy.

„Kui te olete pataljoni- või brigaadi-veebel, on teie fookus operatiivtasemel, aga kui te asute teenima kindrali kõr-val, peab muutuma ka fookus,” ütles ta. „Meil on väga hea väljaõppesüsteem, kuid kui te jõuate tippu, siis seal on meil suured puudujäägid. Näiteks ei saa te

enam kasutada nõudvat „Tehke see ära ja tehke seda kohe!“ juhtimisstiili. Selle asemel peab teie juhtimisstiil muutuma veenvaks. Strateegilisel tasemel muu-tub kõik palju komplitseeritumaks, sest mängu tulevad erinevad valdkonnad ning nende huvid. Staabiveeblit ei val-mistata selleks mitte kusagil ette.”

STAABIVEEBLITE HARIMINE KINDRALITEGA SAMADEL TEEMADELEt vastata kindralite ootustele opera-tiiv-strateegilisel (ühe ja kahe tärni kindral) ja strateegilisel tasemel, pani staabiveeblite akadeemia (Fort Bliss, Texas) seljad kokku kooliga, kus val-mistatakse ette strateegilise juhtimise eksperte – Ameerika ühendriikide maa-väe sõjakolledžiga (Carlisle Barracks, Pennsylvania).

„Nad teavad, mida kindralid on õppi-nud, nad on õpetanud ning ette valmis-tanud strateegilise taseme juhte oluliselt kauem kui meie,” ütles Malloy. „Et neil on vastav kogemus ning õppekava, on ne-mad parimad, kes mõtleksid välja, kuidas staabiveebel kindralit täiendab ja toetab.”

Strateegilise juhtimisega hästi kursis olev staabiveebel on kindralile ülitähtis, ütles sõjakolledži komandant kindral-major Anthony Cucolo. „Kui ma juhtisin Iraagis USA vägede Põhjadiviisi, vajasin ma, et minu veebel töötaks minuga sa-mal tasemel: võrdselt minu kahe brigaa-dikindrali ning minu staabiülemaga,” ütles ta. „Juhtkonna kõik liikmed pea-vad töötama samal tasemel. Te peate aru saama põhistrateegiast, kuidas strateegia muutub tegevuskavaks, suulisest ja kir-jalikust kommunikatsioonist ning seda kõike selleks, et suudaksite intellektuaal-selt oma ametikohtadel sammu pidada.”

Praegu peavad juhtkonnaveebli ameti-kohale valituks osutunud staabi veeblid õppima töötades või leidma endale men-tori, kes aitaks neil asjadest aru saada. See mudel on ebaefektiivne, ütles staabivee-bel Malcolm Parrish, kes sai selle aasta alguses sõjakolledži esimeseks veebliks.

„Kõik on hakanud aru saama, et staa-biveeblist on oluliselt rohkem kasu, kui ta saab aru, mis toimub, on haritud ja inforingis sees,” ütles Parrish. „Praegu me ütleme: „Teid valiti juhtkonnaveeb-liks? Minge ja üritage ise aru saada, mida te tegema peate.” Mõni saab sel-lega suurepäraselt hakkama, aga mõni mitte kuigi hästi.”

„Praegu sõltub see kõik inimesest endast. Ta peab ise kindralilt nõu kü-sima või leidma mõne mentori, kes teda nõustaks,” ütles Malloy. „See peaks olema oluliselt formaalsem ning professionaalsem.”

JUHTKONNAVEEBLITE ÕIGEAEGNE ETTEVALMISTUSLäinud aasta lõpus korraldas maavägi seminari, koondades sõjakolledžisse kõik oma väljaõppeeksperdid, kes te-gelevad allohvitseride väljaõppega, et leida lahendus strateegilisele tasemele valitud veeblite väljaõppeks.

„Seminaril vaatasime lähemalt, mil-lised osad väljaõppest puuduvad,” ütles Malloy. „Mida me praegu teeme? Mil-lised on põhieesmärgid ning tulemus, mida me soovime näha? Me eristasime umbes 13 teemat, mida nüüd hindama hakkame. Me hindame õpieesmärke

Juhtkonnaveeblite väljaõpetamine on aja nõueEestis vaieldakse aastaid staabiveebli kursuse sisu üle. Sellepärast on huvitav vaadata, kuidas meie USA liitlased, keda peetakse tänapäeva allohvitseri olemuse mõtestamise eesrindlasteks, nendel teemadel diskuteerivad ning välja-õpet edendavad.

Staabiveeblit ei peeta enam lihtsalt „mundris vanainimeseks, kes oskab veel paremini automaadist lasta ja veel kiiremini joosta kui vanemveebel”.

Michael L. Lewis NCO JOURNAL

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

51

ning õppemeetodeid, et saavutaksime efektiivseima tulemuse.”

Maaväe heakskiidul plaanivad staabi-veeblite akadeemia ja sõjakolledž luua kaks lisakursust pärast neljanda välja-õppetaseme staabiveeblite kursust ning juhtkonnaveeblite täiendkursust: üks, mis valmistab ette operatiiv-strateegili-se taseme, ning teine, mis valmistab ette strateegilise taseme juhtkonnaveebleid.

„Me kasutame ära tühimikku all-ohvitseri karjääri ajajoonel, mis jääb staabiveeblikursuse ja Keysto-ne’i juhtkonnaveeblite täiendkursuse (ühendoperatsioonidele keskenduv kur-sus, mida õpetatakse USA maaväe kind-ralstaabi kolledžis Fort Leavenworth’is Kansases) vahele,” ütles Parrish. „Me kasutame ära selle tühimiku ja valmista-me staabiveebli ette õigeaegselt, et mitte sundida teda pärast ametisse nimeta-mist endale ise väljaõpet otsima.”

Kindralmajor Cucolo ütles, et ees-märk võiks olla õpetada staabiveebleid mõtlema oma üksustest kaugemale. „Kujutage ette, et juhtkonnaveeblil on teadmised, kuidas toimivad asjad stra-teegilises kontekstis nii valitsuses kui ka regionaalselt. Kui selline veebel kü-lastab üksusi lahinguväljal, on tal oskus sõnastada ülema tahet, mis aitaks teistel allohvitseridel täita oma väeüksusele püstitatud ülesannet, tal on oskus kuu-lata sõdurite muresid ja probleeme ning panna see kõik strateegilisse konteksti – ma arvan, et selliste teadmistega staabi-veebel oskab nelja ja kolme tärniga üle-male palju paremat nõu anda.”

„Ütleme, et istute näiteks koosolekul ja ülem maadleb rahastusprobleemiga,”

jätkas Cucolo. „Kui tema veeblil oleksid põhiteadmised, millistest erinevatest ridadest koosneb riiklik kaitse-eelarve, ning ta saab aru, kuidas manööverdada, kasutada võimalusi ning tegeleda eelar-veliste proovikividega, oskaks see staa-biveebel anda ülemale paremat nõu.”

Staabiveebel Malloy ütles, et eesmärk pole luua kindrali ja allohvitseri hüb-riidi. „Me ei ürita staabiveeblitele jätta muljet, et nad on kindralid,” ütles ta. „Lihtsalt fookus ja tase on muutunud. Ka üksused peavad seda nägema. Kui-das te istute staabikoosolekul ning rää-gite strateegilisel tasemel? Kui ülemat ei ole, kuidas te edastate strateegilise sõnumi just nii, nagu teie ülem oleks seda teinud? Ja kõige selle juures: kui-das te laskute kuulipilduri kõrvale ühele põlvele ja leiate jätkuvalt temaga ühise keele? See on see kõige keerulisem.”

Kindralmajor Cucolo lisas, et selgete erisuste säilitamine ülema ja veebli rolli vahel on maaväe traditsioon. „Asi, mis ei muutu, mis ei saa muutuda, ja mis, ma loodan, et ei muutu iial, on ohvitseri ja allohvitseri üsna võrdne suhe,” ütles Cucolo. „Ainuke põhjus, miks see suhe ei ole täiesti võrdne, on see, et ohvitse-ri kohustused ning vastutus on natuke kõrgemal tasemel. Kuid siiski on olemas selline raskesti kirjeldatav professio-naalne suhe, mis lubab mu veeblil mulle öelda: „Härra kindral, see on rumalaim asi, mida ma eales kuulnud olen,” ja mina pean oskama seda kuulata. Selle-gi poolest oleme näinud ohvitsere, kes on käitunud allohvitseriga kui võrdsega, ning allohvitsere, kes on suhtunud oh-vitseri kui võrdsesse. Me peame säilita-

KES SIIS IKKAGI ON STAABIVEEBEL?Maaväeveebel, staabiveebel Siim Saliste:Ka Eesti kaitseväes on allohvitseride haridus viimasel paaril aastal olnud tähelepanu all. Alates missioonidest Iraagis ja Afganistanis on veeblite roll olnud muutuste teel. Alles mõni aasta tagasi ei teadnud me, kes on pataljoniveebel. Praeguseks on kõigil maaväe väeüksustel, 1. jalaväebri­gaadil ning maaväel kui väeliigil oma veebel. Neid ametikohti ei olnud eriti keeruline tekitada, kuid ka Eestis on pidanud iga veebel oma ametikohal ise hakkama saama. Väljaõpet ei ole. Oleme küll oma tegevusi võimalikult palju kooskõlastanud, et tekitada nn ametikoha traditsioonid, kuid see ei asenda ajakohast väljaõpet.

Väljaõppekorralduse saamatusena võib paista see, et ikka veel vaieldakse staabiveebi kursuse sisu üle, kuid seda kursust pole korraldatud. Tegelikult ei ole see nii, pigem arutletakse staabi­veebli olemuse üle. Samas võin öelda, et sel teemal on eriarvamuste hulk oluliselt vähenenud, staabiveeblit ei peeta enam lihtsalt „mundris vana­ inimeseks, kes oskab veel paremini automaadist lasta ja veel kiiremini joosta kui vanemveebel”, vaid temalt oodatakse juhioskusi, iseseisvust, sotsiaalset küpsust ning mis peamine – mõistmist ning oskust oma üksuse tasemel tegutseda. Sellepärast on hu­vitav jälgida ka liitlaste arutelu. Selles teemas on kõik pidevas liikumises, arengus ning muutumises, mis näitab, et inimesed töötavad õigel ajal ja õiges kohas. Soovin liitlastele jõudu ning loodan, et lõpptulemus ei lase ennast kaua oodata.

ma selle suhte samasugusena. Ma usun, et allohvitseride roll muutub üha oluli-semaks, kui institutsioon seda arengut toetab.”

Chandler on oma ametiaja jooksul rõhutanud väljaandes Army Professional esile toodud väärtust – pädevust olla sõ-dur. Tema arvates on loodavad kursused selle väärtusega otseselt seotud. „Isegi kogenud juhid õpivad alati midagi uut. Paremini õpetatud strateegilisel tasandil töötavad staabiveeblid teenivad paremini nii sõdurit, missiooni kui ka juhtkonda ja on kindralitele, kellega nad koos tööta-vad, paremaks abiks.”

Maaväe tervishoiu väejuhatuse (Army Public Health Command) veebel st-vbl Gerald C. Ecker (paremal) konsulteerib väejuhatuse ülema kin-mjr Dean Sienkoga maaväe Best Warrior’i võistlusel Aberdeeni treeningualal Marylandis eelmise aasta juulis. Maavägi arendab uut kursust, et harida staabiveebleid, kes töötavad koos kindralitega operatiiv-strateegilisel ja strateegilisel tasandil. CHRISTINA GRABER

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

52 KONFLIKT

Relvastatud jõu kasutamise õiguspärasusest Krimmi näitelMillele õigupoolest tugineb Venemaa, kui ta kinnitab järjekindlalt oma Krimmi annekteerimiseks tehtud sammude vastavust rahvusvahelise õiguse põhimõtetele.

Krimmi sündmused on taas pööranud tähelepanu tee-male, millistel tingimustel tohivad riigid kasutada relvastatud jõudu rahvus-vahelistes suhetes. Tegeli-

kult on üldised põhimõtted kenasti pai-gas, kuid raskused tekivad olukordades, kus riigid püüavad oma käitumist põh-

René Värk DR. IUR.

KAITSEVÄE ÜHENDATUD

ÕPPEASUTUSTE RIIGI- JA

RAHVUSVAHELISE

ÕIGUSE DOTSENT

jendada ühepoolsete ja enamasti küsi-tavate poliitiliste argumentidega. Vene-maa on toonud välja sellised õigustused nagu Krimmilt saadud kutse sekkumi-seks ja vajadus kaitsta kodanikke välis-maal. Neid argumente on ajaloos kasu-tanud ka teised riigid, kuid nagu varem, ei taha rahvusvaheline kogukond sellis-te põhjendustega ka sel korral nõustuda.

Rahvusvahelise rahu, julgeoleku ja stabiilsuse huvides seab rahvusvaheline õigus tänapäeval ranged piirangud rel-vastatud jõu kasutamisele. Sajanditepik-kune ajastu, mil riigid võisid oma huvi-de kaitseks vabalt sõtta astuda, hakkas lõppema Esimese maailmasõja järel ja

Näide Krimmis rakendatud annektsioonimudeli laiendamisest Ida-Ukrainasse. Venemaa-meelsed separatistid on hõiva-nud Donetskis piirkondliku valitsushoone ning ehitanud selle ümber Maidani-stiilis barrikaadid. 8. aprill 2014.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

53

kulmineerus Teise maailmasõja lõpuga. Rahvusvaheline kogukond oli šokee-ritud ennenägematutest sõjaõudustest ning see ärgitas riikide liidreid astuma otsustavaid samme rahu säilitamiseks ja sõdade vältimiseks tulevikus. Selleks, et „päästa järeltulevaid põlvkondi sõja-viletsustest, mis on kahel korral meie eluajal toonud inimkonnale kirjeldama-tut kannatust”,1 peeti vajalikuks piirata oluliselt riigi ühepoolset õigust kasuta-da relvastatud jõudu ning luua mehha-nism rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks.

See artikkel annab lihtsustatud po-pulaarteadusliku ülevaate relvastatud jõu kasutamise õiguslikust regulatsioo-nist ja analüüsib sellest lähtuvalt Vene-maa käitumist Krimmis.2 Artiklis on võetud arvesse sündmusi kuni 18. märt-sini 2014.

ÜLDINE REEGELRelvastatud jõu kasutamise õiguslik raamistik tuleneb ühinenud rahvaste organisatsiooni hartast (1945). Lähte-kohaks on reegel, mis nõuab, et kõik riigid „hoiduvad oma rahvusvahelistes suhetes jõuga ähvardamisest ja selle ka-sutamisest iga riigi territoriaalse tervik-likkuse või poliitilise sõltumatuse vas-tu või mis tahes muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega”.3 See on kahtlemata üks kõige ambitsioonikam muudatus rahvusvahelises õiguses 20. sajandil, sest riigid ei ole mitte kunagi varem nii ulatuslikult piiranud enda õi-gust astuda sõtta. Siinkohal tuleb rõhu-tada, et see reegel puudutab agressiivset relvastatud jõudu, st jõudu, mida ei ka-sutata enesekaitseks või Julgeolekunõu-kogu loa alusel.

Kõnealune reegel on kahtlemata progressiivne edasiminek võrreldes varasemate katsetega, kuid sisaldab ka ebaselgusi, millest mõnda on riigid kurjasti ära kasutanud. Olulise positiiv-se muudatuse kohaselt ei räägita enam „sõjast” (war), vaid „jõust” (force). Sõda on õiguslikus tähenduses kitsas nähtus, mis algab sõja kuulutamise või ultimaa-tumi tagasilükkamisega ja lõppeb rahu sõlmimisega. Maailmasõdade vahelisel ajal keelustati sõja kasutamine,4 kuid riigid läksid sellest keelust mööda, alus-tades sõjategevust ilma sõda kuuluta-mata. Näiteks tungis Jaapan 1931. aastal kallale Hiinale ja hõivas Mandžuuria. Kui teised riigid süüdistasid Jaapanit sõja kasutamise keelu rikkumises, siis vastas viimane, et ametliku sõjakuulu-tamise puudumise tõttu ei eksisteerinud

kahe riigi vahel sõjaseisukorda (toimu-vat iseloomustati piiriintsidendina, kor-rakaitseoperatsioonina vms) ja seega ei ole keeldu rikutud. Jõu puhul ei ole tähtsust, kuidas osapooled suvatsevad omavahelist konflikti nimetada, vaid hoopis faktiline olukord, st kas kasuta-takse relvastatud jõudu või mitte. Seega ei ole enam võimalik oma käitumist va-bandada põhjendusega „juriidiliselt on kõik korras”.

Positiivse lisandusena tuleb esile tõs-ta ähvardamise keeldu, sest riik võib saavutada oma eesmärgi ainuüksi usu-tava ähvardusega kasutada relvastatud jõudu. Ekslik on arvata, et see keelab ka heidutuse. Viimane on pigem sõnum potentsiaalsele vastasele, et ärge rünna-ke, sest muidu kaitseme ennast ja vasta-ne kannab tõsiseid kahjusid. Teisisõnu, heidutuse puhul „ähvardatakse” õigus-pärase relvastatud jõu kasutamise ehk enesekaitsega.

Tähelepanelikul lugemisel selgub, et kõnealune reegel ei täpsusta, milli-sest jõust on juttu. Kas keeld laieneb ka poliitilisele ja majanduslikule surve-avaldusele? Ei. Riikide praktika ja rah-vusvahelised dokumendid näitavad, et selles kontekstis peetakse silmas rel-vastatud jõudu. Vastasel juhul jääksid riigid ilma võimalusest kasutada mitte-sõjalisi meetmeid oma õiguste ja huvide kaitseks.

Mõne arvates ei ole relvastatud jõu kasutamise keeld üldine, vaid tingimus-lik, sest keelatud on relvastatud jõu ka-sutamine ainult „iga riigi territoriaalse terviklikkuse või poliitilise sõltumatuse vastu või mis tahes muul viisil, mis ei ole kooskõlas ÜRO eesmärkidega”. Näiteks kui ründehelikopteritega korraldatakse teises riigis asuvale sõjalisele sihtmärgile kiire „sisse ja välja” rünnak, mille käigus ei okupeerita territooriumi ega kukuta-ta valitsust, siis ei ole rikutud kõnealust reeglit. Kas tõesti? Valdav osa riikidest ei nõustu sellise tõlgendusega. ÜRO harta koostamisel esitatud seisukohad näitavad, et see fraas ei olnud mõeldud

keelu kitsendamiseks, vaid täpsustami-seks ja lahti seletamiseks konkreetsete, tüüpiliste näidete abil. Seejuures tuleks väljendit „territoriaalne terviklikkus” mõista pigem kui „territoriaalne puu-tumatus”, mille rikkumiseks piisab vaid riigipiiri ületamisest relvajõududega. Ühesõnaga, keelu kitsendav kohalda-mine ei ole põhjendatud ja avaks ukse kuritarvitusteks.

Relvastatud jõu kasutamise keeld planeeriti võimalikult laialdasena, kuid mitte absoluutsena. ÜRO harta näeb ette kaks konkreetset erandit: enese-kaitse ja Julgeolekunõukogu volitatud sõjalised sunnimeetmed. Käesolevas kirjatükis käsitletakse neid erandeid konventsionaalsete konfliktide konteks-tis, st kõrvale jäetakse mitteriiklike rüh-mituste vastu suunatud tegevus.

ENESEKAITSERiigil on võõrandamatu õigus ennast kaitsta. Kuigi seda mõtet on loendama-tutel kordadel tsiteeritud, ei tohi see-juures unustada, et enesekaitsel on rah-vusvahelises õiguses kindel piiritletud tähendus. Viimasel ei pruugi olla min-git seost emotsionaalsete või poliitiliste deklaratsioonidega, et riigil on õigus ennast kaitsta igasuguste ebameeldivus-te vastu. Enesekaitse tähendab üldista-tult õigust astuda relvastatud jõuga vas-tu piisavalt vägivaldsele rünnakule.

ÜRO harta ei loonud, vaid lihtsalt tunnustas õigust enesekaitsele ja seadis sellele teatavad piirid (ka riigisiseselt on inimeste hädakaitsele seatud tingimu-sed). ÜRO harta ütleb, et „relvastatud rünnaku korral ÜRO liikme vastu ei pii-ra miski [ÜRO] hartas võõrandamatut õigust individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele, kuni Julgeolekunõukogu on võtnud vajalikud meetmed rahvus-vahelise rahu ja julgeoleku säilitami-seks”.5 Enesekaitse on ajaliselt piiratud õigus, mis lõppeb, kui Julgeolekunõu-kogu on olukorra reaalselt oma kont-rolli alla võtnud (idee, et relvastatud jõu kasutamine peaks olema võimalikult tsentraliseeritud).

Enesekaitse eelduseks on „relvasta-tud rünnaku” toimumine. Aga mida tähendab relvastatud rünnak? Kas üks lask üle riigipiiri annab õiguse enese-kaitseks? Kas reageerida tohib enne reaalse rünnaku toimumist? Siinkohal ei eksisteeri objektiivset lävendit, mil-lest alates saab öelda, et tegu on relvas-tatud rünnakuga, st teatud ulatuses on tegu subjektiivse hinnanguga. Ka üks lask on iseenesest relvastatud jõu kasu-

Sajandite pikkune ajastu, mil riigid võisid oma huvide kaitseks vabalt sõtta astuda, hakkas lõppema Esimese maailmasõja järel ja kulmi-neerus Teise maailmasõja lõpuga.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

54 KONFLIKT

tamine, aga riikidelt eeldatakse mõnin-gast „paksu nahka”, mis tähendab, et iga väike intsident ei peaks kohe käivitama sõjalist enesekaitset (seda on leidnud ka Rahvusvaheline Kohus). Alustuseks tu-leb püüda olukorda deeskaleerida ja ka-sutada mittesõjalisi mõjutusvahendeid. Loomulikult on iga olukord unikaalne ja otsused tuleb teha vastavat olukorda arvestades. Asjad võivad olla üheselt selged ega vaja pikemat analüüsi. Kui vastase relvajõud on ületanud riigipiiri, siis ei ole vaja arutleda, kas ja mitu lasku on nad teinud, sest selline samm on ise-enesest relvastatud rünnak.

Palju tõsisemaid vaidlusi on peetud sellel teemal, kas enesekaitset võib teos-tada enne reaalse rünnaku toimumist. Arvamused lahknevad oluliselt. Ena-mik riike leiab, et enesekaitse eeldab siiski objektiivselt tuvastatava rünnaku toimumist (ka ÜRO harta ütleb, et „rel-vastatud rünnaku korral”). Selline tõl-gendus on iseenesest mõistlik ning mi-nimeerib vigade ja kuritarvituste ohu. Samas ei saa jätta tähelepanuta väidet, et relvastatud rünnak võib olla niivõrd kindel ja ligiolev, et oleks mõttetu, ene-sehävituslik oodata reaalse rünnaku toi-mumist. Sellise enesekaitse võib jagata kaheks:

- ennetav enesekaitse viitab ope-ratsioonile, mis toimub ligioleva, kuid seni algamata rünnaku vastu. Näiteks kui üks riik on saanud teada, et teine riik on koondanud oma relvajõud piiri lähedale ja relvastatud rünnaku algus on vaid minutite, tundide küsimus, siis selle asemel, et oodata, kuni tegelik rün-nak algab ja esimesed raketid tabavad sihtmärke, ründab riik esimesena enda kaitseks ja suurte kahjustuste ärahoid-miseks. Näiteks Iisrael ründas 1967. aastal esimesena Egiptust, mis koos Süüriaga valmistus peatseks rünnakuks;

- välistav enesekaitse viitab ope-ratsioonile, mis toimub materialisee-rumata ja ajaliselt ebaselge või kauge ohu vastu. Näiteks kui üks riik on saa-nud teada, et teine riik on omandanud massi hävitusrelvad ja kardab, et neid relvi võidakse tulevikus kasutada tema vastu, siis selle asemel, et oodata, kuni rünnak muutub ligiolevaks, ründab riik esimesena rajatisi, kus massihävitus-relvi hoitakse, ja hävitab need relvad, et rünnak ei saaks kunagi muutuda ligi olevaks. Näiteks tuuakse Ameerika ühendriikide ja liitlaste 2003. aasta ope-ratsiooni Iraagis.

Rahvusvahelisest õigusest võib leida toetust ennetavale enesekaitsele, kuid

välistav enesekaitse on selgelt õigus-vastane. Idee kohaselt peaks ohu korral relvastatud jõu kasutamise otsustama Julgeolekunõukogu, aga viimane ei toi-mi alati operatiivselt või on blokeeritud poliitilistel põhjustel. Tõepoolest, rel-vastatud rünnak võib olla nii ligiolev ja kindel (küsimus ei ole enam kas, vaid millal), et oleks ebamõistlik nõuda peatselt kannatajariigilt enesekaitsega viivitamist hetkeni, mil rünnak reaalselt algab või lausa esimesed raketid tabavad sihtmärke. Tänapäeva sõjatehnika juu-res võib esimene löök osutuda ka viima-seks, mistõttu võib ennetav enesekaitse olla kirjeldatud juhul enese alalhoiu küsimus. Enesekaitset teostav riik peab näitama, et teine riik oli astunud relvas-tatud rünnaku alustamiseks otsustavaid ja pöördumatuid samme (nt eriti kui ra-ketid on välja tulistatud). Sellist enese-kaitset võib kitsamalt nimetada ka rün-nakut peatavaks enesekaitseks.

Relvastatud rünnak on enesekaitse eeldus. Seejärel peab enesekaitse vas-tama kolmele olulisele kriteeriumile, nimelt kohesus, vajalikkus ja proport-sionaalsus (neid arvestatakse ka riigi-siseselt inimeste hädakaitse puhul). Kohesus nõuab, et enesekaitse järgneks põhjendamatu viivituseta. Vajalikkus eeldab, et olukorra lahendamiseks ei ole muud võimalust, kui kasutada relvasta-tud jõudu. Proportsionaalsus sätestab, et enesekaitsel kasutatav relvastatud jõud peab olema proportsionaalne rel-vastatud rünnaku ja legitiimse eesmär-giga. Enesekaitse eesmärk on tõrjuda ja lõpetada relvastatud rünnak, mis ei tähenda tingimata relvajõudude peatu-mist riigipiiril. Samas ei anna relvasta-tud rünnak tavaliselt alust näiteks riigi täielikuks sõjaliseks okupeerimiseks.

JULGEOLEKUNÕUKOGU VOLITATUD SÕJALISEDSUNNIMEETMEDKollektiivne julgeolekusüsteem põhi-neb lähtekohal, et mingil rahvusvahe-lisel institutsioonil on õigus rakendada sõja lisi meetmeid agressori või muu raske õigusrikkuja suhtes. ÜRO raames loodud kollektiivne julgeolekusüsteem ei ole esimene omalaadne, kuid senis-test süsteemidest kõige tõhusam (mui-dugi saaks olla veel parem, kui ei oleks poliitilisi erimeelsusi).

Praegust süsteemi haldab alaliselt toimiv 15-liikmeline Julgeolekunõuko-gu, millele riigid panid esmase vastu-tuse rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamise eest.6 Seejuures leppisid rii-gid kokku, et oma vastutusest tulene-vate kohustuste täitmisel tegutseb Jul-geolekunõukogu nende nimel ja tema otsuseid on kohustuslik täita.7 See organ koosneb viiest alalisest vetoõigusega liikmest (Ameerika ühendriigid, Hiina rahvavabariik, Prantsusmaa, Venemaa ja Ühendkuningriik) ja kümnest mitte-alalisest liikmest, kelle valib Peaassamb-lee kaheks aastaks. Tuleb arvestada, et Julgeolekunõukogu on poliitiline organ ning otsused eeldavad poliitilist tahet ja konsensust.

Julgeolekunõukogu peaks jälgima maailmas toimuvat ja määrama kind-laks rahu ohustamise, rahu rikkumi-se või agressiooniakti. Seejärel võib ta anda soovitusi või otsustada, milliseid mittesõjalisi või sõjalisi meetmeid tuleb rakendada rahvusvahelise rahu ja julge-oleku säilitamiseks või taastamiseks.8 Mittesõjaliste meetmete hulka kuuluvad näiteks majanduslike ja diplomaatiliste suhete ning erinevate transpordi- ja si-deühenduste katkestamine.9 Kui Julge-olekunõukogu leiab, et mittesõjalised meetmed võivad osutuda ebapiisavaks või need on juba selliseks osutunud, võib ta võtta ette „sellist tegevust õhu-, mere- ja maajõududega, mis osutub vajalikuks rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säili-tamiseks või taastamiseks”.10 Teisisõnu, Julgeolekunõukogu annab riikidele loa kasutada relvastatud jõudu (tüüpili-selt väljendiga all necessary means ehk „kõiki vajalikke meetmeid”) ettenähtud tingimustel ja eesmärgi saavutamiseks. Osalemine loa kasutamisel on vabataht-lik. Esimest korda rakendati kirjeldatud süsteemi aastatel 1990–1991, kui Iraak aeti välja Kuveidist. Hiljem on luba antud näiteks Somaalias (1992), endi-ses Jugoslaavias (1994), Haitil (1994), Kesk-Aafrika vabariigis (1997), Ida-Ti-

Kui analüüsida juhtumeid, kus sekkumise põhjendu-seks on toodud kodanike kaitse välismaal, siis tuleb välja, et üldjuhul oli kodanike kaitse hoopis lisaargument, pigem suitsu-kate tõelistele, egoistlikele põhjustele, miks kasutati relvastatud jõudu teises riigis.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

55

moris (1999), Afganistanis (2001) ja Liibüas (2011). Julgeolekunõukogu on ainukene organ, mis võib anda loa rel-vastatud jõu kasutamiseks, kuid selle loa alusel võivad tegutseda ka regionaalsed organisatsioonid, nt NATO, ECOWAS.

VENEMAA ÕIGUSTUSEDRiigid ei soovi näida õigusrikkujatena, mistõttu nad püüavad alati tõestada, et nende käitumine on kooskõlas rahvus-vahelise õigusega. Muidugi ei tähenda riigi väide oma käitumise õiguspärasu-se kohta, et see on tegelikult kooskõlas rahvusvahelise õigusega ja rahvusvahe-line kogukond peab nõustuma sellise hinnanguga ega tohi anda omapoolset hinnangut. Ka Venemaa püüab veenda rahvusvahelist kogukonda, et Krimmis toimuv on õiguspärane.

Veebruari lõpus hakkasid Krimmis

toimetama võõrad relvajõud. Ametli-kult ei ole siiani teada, mis riigi relva-jõududega on tegu, sest nad ei kanna kuuluvust näitavaid eraldusmärke ega soovi avaldada oma identiteeti. Samas lubavad asjaolud järeldada, et tegu on Venemaa relvajõudude üksustega või tema juhitavate ja kontrollitavate oma-kaitseüksustega. Lähtudes sellest eel-dusest, tõusetub küsimus, kas Venemaa on rikkunud relvastatud jõu kasutami-se keeldu, saates Krimmi või kasutades

seal relvastatud üksusi. Eespool käsit-letud keelu erandeid ei saa antud juhul kasutada. Venemaa viitab õigustusena kahele asjale, nimelt sekkumine kutse alusel ja sekkumine kodanike kaitseks välismaal. Neid vastuolulisi argumente on ajaloos kasutanud ka teised riigid, kuid Venemaa praktikat võib pidada eriti problemaatiliseks.

SEKKUMINE KUTSE ALUSELRiigid on mitmel juhul sekkunud teises riigis toimuvasse konflikti ühe poole kutsel. See on alati tekitanud vaidlu-si. Alustuseks võib küsida, kas riigid peaksid üldse sekkuma teistes riikides toimuvasse võimuvõitlusesse, sest po-liitilise režiimi ja valitsuse valik on riigi siseasi. Eraldi teema on olukorrad, kus võimuvõitlus ohustab teiste riikide rahu ja julgeolekut või selle raames pannakse

Tuleb möönda, et agressioon on nähtus, millel on omajagu poliitilist hõngu ja mida on raske üheselt defineerida.

Läbipaistev demokraatia Krimmi moodi. Venemeelse omakaitseliikumise liige valvamas inimeste kirjade kogumiseksSimferoopolis kohaliku omavalitsuse hoone ette paigaldatud postkasti. 8. aprill 2014.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

56 KONFLIKT

massiliselt toime rahvusvahelisi kuri-tegusid (nt Liibüa, Süüria). Sekkumine kutse alusel on avatud kuritarvitusteks. Kes võib kutsuda? Võimul olev valitsus, konkureeriv valitsus, mingi piirkonna juhtkond? Pikaajalise praktika kohaselt võib teisi riike appi kutsuda võimul olev valitsus, sest tegu on eelduslikult riigi legitiimse esindajaga.

Ajaloost võib tuua hulga näiteid, kus luba fabritseeriti, anti tagantjärele või tegelikult puudus. Kui piirduda siinko-hal Venemaaga, siis viimane on kutse argumenti kasutanud Ungari (1956), Tšehhoslovakkia (1968) ja Afganista-ni (1979) puhul, kusjuures kutse esi-tas legitiimsele valitsusele vastanduv osapool. Krimmis reageeris Venemaa sealse autonoomse piirkonna juhtkon-na palvele stabiliseerida olukord pool-saarel.11 Sellisele palvele reageerimine ei ole kooskõlas rahvusvahelise õigusega, sest ühe riigi administratiivsel üksusel ei ole õigust paluda teiselt riigilt sõja-list sekkumist nende huvides. Isegi kui nõustuda väitega, et tänapäeval võivad riigid sekkuda teises riigis toimuvasse konflikti ekstreemsetes oludes (toimub genotsiid, etniline puhastus vms) ja hu-manitaarsetel kaalutlustel, siis Krimmi

puhul puuduvad ka need toetavad argu-mendid. Olukord on pigem vastupidine, st hoopis Venemaa käitumine destabi-liseerib olukorda ja seab ohtu osade Krimmi elanike turvalisuse.

SEKKUMINE KODANIKE KAITSEKS VÄLISMAALKodakondsus on püsiv õiguslik suhe riigi ja inimese vahel, mis annab mõle-male poolele õigusi ja kohustusi. Muu hulgas on riigil õigus astuda välja oma kodanike eest, sh välismaal. Samas võib seda teha ainult rahvusvahelises õiguses lubatud tingimustel. Riigid on mitmel juhul kasutanud teises riigis relvastatud jõudu põhjendusega, et nende kodani-kud on ohus ja vajavad kaitset. Enne ÜRO harta vastuvõtmist räägiti, et tegu on enesekaitse erivormiga, sest rünnak kodaniku vastu on kaudselt rünnak riigi

vastu. See argument ei toimi praeguses õiguslikus raamistikus, sest enesekait-se eeldab territoriaalset aspekti, st riigi vastu suunatud relvastatud rünnakut.

Kui analüüsida juhtumeid, kus sek-kumise põhjenduseks on toodud ko-danike kaitse välismaal, siis tuleb välja, et üldjuhul oli kodanike kaitse hoopis lisaargument, pigem suitsukate tõelis-tele, egoistlikele põhjustele, miks kasu-tati relvastatud jõudu teises riigis. Eriti vastu oluliste näidetena võib tuua Amee-rika ühendriikide sekkumised Grena-das (1983) ja Panamas (1989), kusjuures sekkumise tulemusena kukutati nendes riikides võimul olnud valitsus.

Kuigi mõned riigid on sellise sekku-mise vormi kirjutanud sisse oma sõja-lisse doktriini, ei tunnusta praegune rahvusvaheline õigus kodanike kaitset välismaal relvastatud jõu kasutami-se alusena (kuritarvituste oht on liiga suur). Praktikas on juhtumipõhiselt aktsepteeritud kodanike evakueerimist ekstreemsetes oludes, nt kodusõja kee-risesse jäänud kodanike päästmiseks korraldatud operatsioonid. Isegi sellistel juhtudel ei taha riigid otsesõnu öelda, et tegu on relvastatud jõu kasutamise keelu õigusliku erandiga, vaid lihtsalt ei

Rahvusvahelisest õigusest võib leida toetust enneta-vale enesekaitsele, kuid välistav enesekaitse on selgelt õigusvastane.

Ukraina sõdur valvamas Ukraina–Venemaa piiril Harkivi lähedal kohalikku teed. Ka siin kardetakse Krimmi annektsiooni-mudeli kordumist, sest venemeelsetele separatistidele on valmis appi tõttama 40 000 Venemaa Föderatsiooni sõdurit, kes on koondunud Ukraina Idapiiri taha.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

57

1 ÜRO harta, preambula.2 Detailsemat käsitlus vt nt René Värk, „The Legal Framework of the Use of Armed Force Revisited”, 15 Baltic Security and Defence Review (2013), No 1, 56–94.3 ÜRO harta, artikkel 2 (4).4 Sõjast kui riikliku poliitika instrumendist lahtiütlemise üldine leping (1928) ehk Kellogg-Briand’i pakt.5 ÜRO harta, artikkel 51.6 ÜRO harta, artikkel 24.7 ÜRO harta, artikkel 25.8 ÜRO harta, artikkel 39.9 ÜRO harta, artikkel 41.10 ÜRO harta, artikkel 42.11 Vt nt Crimea’s PM to manage republic’s all national security forces, asks Putin for help, ITAR-TASS, http://en.itar-tass.com/world/721555 (18.03.2013)12 Военная доктрина Российской Федерации, http://news.kremlin.ru/ref_notes/461 (18.03.2014), lõik 20.13 Обращение Совета Федерации ФС РФ к Президенту Российской Федерации В.В. Путину о защите граждан Российской Федерации на Украине, http://council.gov.ru/press-center/news/39849 (18.03.2014).14 Samas.

kritiseeri riike, kes on selliseid operat-sioone korraldanud.

Riikide praktika ja erialase kirjan-duse põhjal võib välja tuua kolm tingi-must, mis peaksid olema täidetud eva-kuatsiooni operatsioonide puhul:

- kodanikud peavad olema va-hetus ohus;

- asukohariik ei suuda või ei taha tagada nende turvalisust;

- relvastatud jõu kasutamine piirneb üksnes sellega, mis on otseselt ja kitsalt vajalik ohu eest kaitsmiseks.

Sisuliselt eeldatakse kiireid „sisse ja välja” operatsioone. Seejuures on luba-matu asukohariigi territooriumi oku-peerimine, valitsuse kukutamine, sõja-liste objektide hõivamine vms.

Venemaa kehtiv sõjaline doktriin üt-leb, et relvajõudusid võidakse kasutada Venemaa kodanike kaitseks välismaal (kooskõlas rahvusvahelise õiguse tun-nustatud normide ja printsiipidega).12 Ametlikes väljaütlemistes on seda õi-gust laiendatud ka vene rahvusest või lausa vene keelt kõnelevate inimeste kaitsmisele välismaal. Sellele argumen-dile viidati juba Georgia–Venemaa sõjas ja seda kasutatakse ka Krimmi konteks-tis. Venemaa ametivõimud püüavad näidata, et uue Ukraina valitsuse tõttu kiusatakse Krimmis taga venelasi ning eksisteerib veriste kokkupõrgete puh-kemise reaalne oht ja üldine humani-taarne katastroof.13 Sellest tulenevalt andis Venemaa föderatsiooninõukogu presidendile (viimase palvel) õiguse kasutada relvajõudusid, et kaitsta „Uk-rainas elevate Venemaa kodanike elu ja turvalisust, meie kaasmaalasi ja Ukrai-nas paiknevate Venemaa Föderatsiooni relvajõudude isikkoosseisu”.14

Venemaa käitumine on mitmel põh-jusel vastuolus rahvusvahelise õigusega. Esiteks, Venemaa laiendab omavoliliselt kaitset ka inimestele, kes on vene rahvu-sest, kuid teise riigi kodanikud. Teiseks, erapooletud allikad ei kinnita väidet, et vene kodanike elu ja turvalisus on tõ-sises ohus. Kolmandaks, isegi kui see väide leiaks kinnitust, siis ei ole Krim-mis toimuva näol tegu eespool käsitle-tud kiire ja piiratud ulatusega kodanike evakuatsioonioperatsiooniga, vaid teise riigi territooriumi okupeerimisega ko-danike kaitse ettekäändel.

AGRESSIOON, OKUPATSIOON, ANNEKSIOONUkraina ja rahvusvaheline kogukond on nimetanud Krimmis toimuvat algu-sest peale agressiooniks. Tuleb möönda,

et agressioon on nähtus, millel on oma-jagu poliitilist hõngu ja mida on raske üheselt defineerida. Seda arvestades ei ole üllatav, et rahvusvahelises õiguses puudub seni agressiooni juriidiline defi-nitsioon. Loomulikult on hulk sündmu-si, mille puhul ei ole kellelgi kahtlust, et tegu on agressiooniga (nt Iraak vallutas ja annekteeris Kuveidi 1990. a augustis). Raskusi tekitavad olukorrad, kus riikide osalus on varjatud või kus ei toimu ot-sest sõjategevust. Olukord Krimmis on liikunud keerulisemalt lihtsamale.

Agressiooni olemuse avamisel pöör-dutakse tavaliselt ÜRO peaassambleel vastu võetud agressiooni definitsiooni poole. Peab arvestama, et definitsioon ei sisaldu rahvusvahelises lepingus, vaid õiguslikult mittesiduvas poliitili-ses resolutsioonis. Siiski on tegu auto-riteetse dokumendiga, mis esitab käe-pärase loetelu agressioonivormidest ja seda kasutatakse erinevate olukordade hindamiseks.

Krimmis toimuvat arvestades võib välja tuua järgmised agressioonivormid:

- relvajõudude invasioon, sellest tu-lenev sõjaline okupatsioon (olenemata selle kestvusest) või territooriumi an-nekteerimine. Sõjaliseks okupatsioo-niks loetakse olukorda, kus mingi osa territooriumist on vastase relvajõudude tegeliku kontrolli all. Venemaa üksused on hõivanud mitu olulist objekti Krim-mis, tunginud Ukraina relvajõudude territooriumile, piiranud ümber Uk-raina sõjaväebaase, võtnud enda kont-rolli alla maa-alasid jne. Anneksioon on relvastatud jõudu kasutades teisele riigile kuuluva territooriumi liitmine enda omaga. Viimase arenguna on sõl-mitud leping, mille alusel läheb Krimm Venemaa koosseisu. Näiliselt korrektne lahendus on selgelt küsitava väärtuse-ga, sest lepinguni viinud „referendum” ei olnud kooskõlas Ukraina ja rahvus-vahelise õigusega, sh toimus sõjalise okupatsiooni tingimustes.

- relvajõududega sadamate või ranni-ku blokeerimine. Venemaa laevastik on

blokeerinud Ukraina laevastiku, takis-tades nende väljumist sadamatest;

- ühes riigis kokkuleppe alusel paik-nevate teise riigi relvajõudude kasuta-mine vastuolus kokkuleppega. Ukraina on vastavalt lepingule andnud Sevas-toopoli kasutada Venemaa Musta mere laevastikule ning lubanud sinna kokku-lepitud hulga Venemaa relvajõudude isikkoosseisu ja tehnikat. Aga selline leping ei anna loomulikult õigust lah-kuda omavoliliselt baasidest, sekkuda Ukraina poliitilisse ellu ja käituda muul eespool nimetatud viisil.

SÕNAD JA TEODVenemaa käitumine on vastuolus rah-vusvahelise õigusega ja hoolimata Vene-maa väidetest ei ole võimalik leida õi-guslikke argumente, mis õigustaksid Venemaa käitumist Krimmis. Venemaa rõhutab oma sõjalistes ja välispoliitilistes dokumentides rahvusvahelise õiguse tra-ditsioonilisi väärtusi (riikide suveräänne võrdõiguslikkus, sekkumise keeld, rel-vastatud jõu kasutamise või sellega äh-vardamise keeld, kehtivate piiride väära-matus jms), kuid on valmis neid eirama oma geopoliitiliste huvide kaitsmiseks. Venemaa argumentatsioon on küünili-ne ja kahepalgeline, aga seda esitatakse hämmastavalt enesekindlalt.

Kui vastase relvajõud on ületanud riigipiiri, siis ei ole vaja arutleda, kas ja mitu lasku on nad teinud, sest selline samm on iseenesest relvastatud rünnak.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

58

Kommunikatsiooni ees-märk on alati muuta käi-tumist füüsilises ruumis, kommunikatsioon ise pole kunagi eesmärk. Kui kommunikatsioon on

põhjalikult planeeritud ja teadlik, siis on tulemuseks enamasti soovitud ja edukas muutus, kui planeerimata ning reagee-rimine on alateadlik, on sellel tavaliselt soovimatud tagajärjed või kukutakse sootuks läbi. Suhtlemise tähendus seis-neb reageeringus, mille see esile kutsub.

Planeeritud kommunikatsiooni näited: ettevalmistatud diplomaatili-ne kohtumine, kokku lepitud ja ette valmistatud intervjuu ajakirjanikuga või kogenud lektori õppetund missioo-nirühmale. Edukas tulemus füüsilises ruumis eeldab erialaseid teadmisi, suht-lus on põhjalikult ette valmistatud ja veenev. Reageering ja muutus tekivad hiljem füüsilises ruumis, näiteks konst-ruktiivse diplomaatilise kohtumise ta-gajärjel saab keegi ekspordikokkulep-pe, hästi antud intervjuu ajakirjanikule päädib parema töökohaga (sest jäite sil-ma) ning õppetunni kasulikkus säästab elu missioonil.

Edutu tulemuse põhjus on enamasti liigne enesekindlus, ettevalmistamatus ja alateadlik reageerimine olukorrale. Edukas tulemus füüsilises ruumis vajab head ettevalmistust (vaja on tunda ma-terjali, millega töötate, ja teisi osapoo-li) ja arusaamist, et kommunikatsioon toimub vastuvõtja, mitte saatja peas. Ebaedu põhjus igasugustes kommuni-katsioonisituatsioonides on tihti saatja eeldus, et teised inimesed mõtlevad ja tajuvad maailma samamoodi nagu te-magi. Ning tulemus füüsilises ruumis ongi soovimatu. Eeldamise tajumine nõuab aga empaatiavõimet ja pidevat enesereflektsioneerimist.

Edukaid ja edutuid situatsioone ela-me iga päev läbi, kõike pole võimalik

ette valmistada ja siin on edu enamasti sellel, kes planeerib oma tegevuse ette (või on tugev operatiivses otsustami-ses). Kui aga tegutsetakse teadlikult ini-mese, organisatsiooni või riigi vastu, kes või mis pole selleks ette valmistunud, on see manipuleerimine.

SOTSIAALMEEDIA VÕIDUKÄIKSuhtlusaktid, mis mõjutavad meie iga-päevast ümbritsevat füüsilist ruumi, saavad teoks nii üksikisikute, gruppi-de kui ka võrgustike sees ja vahel juba aastatuhandeid. Kuid umbes viimased viis-kuus aastat on nende suhtlusak-tide mõju plahvatuslikult kasvanud, sest suhtlus on muutunud globaalseks. Muutuse põhjustaja on Web 2.0 tehno-loogia ehk sotsiaalmeedia. Olgu siinjuu-res öeldud, et Facebook on sotsiaalmee-dia, aga sotsiaalmeedia ei ole Facebook, sotsiaalmeedia on ka YouTube, Twitter,

blogid, foorumid jms, mis võimalda-vad mitmepoolset sotsiaalset suhtlust. Ehk siis tehnoloogiad, mis meediumina laiendavad suhtlust.

Võrgustikud ja grupid on sotsiaal-meedias ülesehituselt sarnased reaalse elu omadega, kuid nad on n-ö piirideta ja võimaldavad suhelda pika vahemaa tagant, igal ajal, on organiseeritud, ja-gavad sarnaseid väärtusi ja võivad tänu sellele realiseerida detailset plaani ühe-aegselt ning globaalselt. Samuti saab neid võrgustikke ise päriselus luua, aga tänu sotsiaalmeedia pakutavale andme-baasile ja tagasisidele võib leida ühiseid väärtusi jagavad inimesi väga kiiresti ning neid üheks eesmärgiks ka odavalt siduda. Nii võib inimesed näiteks kii-resti kokku tuua üheks suuremaks akt-sioonile, et mõjutada poliitilist otsust, millega mõjutatakse miljonite inimeste saatust. Londoni rahutusi kommentee-ris Reutersile 2011. aastal Suurbritannia ja Põhja-Iiri ühendkuningriigi luure-ühenduse signaalluureasutuse endine ekspert, vanemametnik John Bassett: „Näib, et sotsiaalmeedia muudab või-mu tasakaalu riigi ja indiviidi vahel, see avaldub siis kas režiimivahetumisena Kairos või rüüstamisena Tottenhamis.”

SOTSIAALMEEDIARELV KIIEVI KESKVÄLJAKULHiljutised sündmused Ukrainas Kiievi keskväljakul, Iseseisvuse väljakul, näi-tavad sotsiaalmeedia eduka kasutamise aina kasvavaid võimalusi. Maidanlased edastasid 24 tundi päevas mitut video-pilti sündmustest otse, lisasid video juurde sõnavõtud, poliitilised avaldu-sed, fotod pildijagamiskeskkondades, operatiivsõnumid Twitterisse. Kõige mõjukamad videod ja poliitilised aval-dused pandi YouTube’i järelvaatamisse ja see kõik oli suure väärtusega eksklu-siivmaterjal. Seda kasutasid välismaised uudisteagentuurid, tihti kontrollimata, kas sisu on tõene, sest see oli eksklusiiv-ne. Kuid et tänaval tegutsenud rahva-massile oli sotsiaalmeedia ainus vahend, et mõjutada välismaailma, infot anda ja poliitilist toetust paluda, pidid nad mõ-juma usaldusväärselt.

Euromaidanlaste sotsiaalmeedia ka-

Sotsiaalmeedia tähtsus kommunikatsioonistrateegiasNeed, kes tahavad võita infosõda, organiseerides sotsiaalmeediat enda kasuks töötama, on ette kaotanud, sest sotsiaalmeedia organiseerib end ise. Meie edu valem on õppida tundma siin peituvaid võimalusi.

Kristjan Kostabi KAPTEN

KVÜÕA TEABEOHVITSER

TARTU ÜLIKOOL,

KOMMUNIKATSIOONI-

JUHTIMISE MAGISTER

Sotsiaalmeedia tähendab nüüd arvestavat relva mõjutamiseks, võrgustikud aga massauditooriumi, mille hulgast tulevad uued võitle-jad reaalsetesse üksustesse, avaldavad toetust, mõjuta-vad protsesse ja peavad kas või kübersõda.

SOTSIAALMEEDIA

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

59

sutamine oli edukas, nad saavutasid vä-lisriikide käitumise muutuse nii sealsa-mas, sotsiaalmeedias, kui ka päriselus. Vastane määratleti ideoloogiaga, mitte rahvusliku või geograafilise päritoluga, sõnumid olid selged, loodi emotsio-naalsed sillad, et info mõjuks, ja surmad Kiievis ei saanud kaotuseks, vaid või-duks (täis austust, puhaku nad rahus). Välismaailm reageeris, saavutati ülisuur globaalne avalikkuse tähelepanu ja sot-siaalmeediat kasutavate inimeste toetus, mõjukaimad uudisteagentuurid saatsid kohale oma pressiesindajad, riigid ja organisatsioonid oma vaatlejad ja tipp- poliitikud. Tähelepanuväärne on siinjuu-res see, et Ukraina valitsuselt oodati rea-geerimist sellele pildile, mille kujundas suuresti tegelikult sotsiaalmeedia, sõnu- mistrateegia ja efektiivsus olid niivõrd jõulised nii pildis kui ka tekstis.

Tsiviil- ja sõjalise ruumi segunemine on neljanda põlvkonna sõja väljapais-tev tunnusmärk ja seda sõda peetakse eelkõige kognitiivses ruumis. Strateegia „Win their hearts and mind” (võida nen-de südamed ja meeled) oli küll kasutusel juba USA kodusõjas ja samas sõjas ületas ka infosõda kontinendid, aga alles nüüd annavad tehnoloogilised lahendused ja 20. sajandi lõpu sotsiaalteaduste areng sellele strateegiale suure jõu. Kineetilise võimsuse tähtsus lahinguväljal ei ole ku-hugi kadunud, kuid seda saab nüüd pal-ju rohkem mõjutada. Võib olla küll suur ladu täis moodsat lahingutehnikat, kuid kui keegi läbikukkunud mobilisatsiooni-kommunikatsiooni tõttu või tuhandete inimeste väeosa blokeerimise pärast neid kasutama ei tule, pole relvadel ka kinee-tilist mõju. Mobilisatsiooni häirimiseks, läbikukutamiseks või edukaks läbiviimi-seks tuleb töötada inimeste peas.

NOORED JA SOTSIAALMEEDIAIlma psühholoogilise ruumi hõivami-seta, et vahetada välja mõtteviisid ja hoiakud, on füüsilise ruumi valluta-mine võimalik enamasti ainult välksõ-jaga. Ajalugu näitab, et pikemaajaliselt edukate operatsioonide puhul vahe-tatakse välja kõigepealt sihtgruppide maailmapilt, mis võimaldab mobilisee-rida elanikkonda muutustele soodsat olukorda looma. Värsked sündmused maailmas näitavad, et siht- ja si-dusgruppe saab mõjutada 21. sajandil väga edukalt sotsiaalmeedias. Sotsiaal-meedia tähendab nüüd arvestavat relva mõjutamiseks, võrgustikud aga mas-sauditooriumi, mille hulgast tulevad uued võitlejad reaalsetesse üksustesse,

avaldavad toetust, mõjutavad protsesse ja peavad kas või kübersõda. See in-fosõja osa käib kogu aeg, ööpäev läbi, puhkepäevadeta.

Eesti elanike see vanusegrupp, kes moodustab reservväe noorima osa, veedab sotsiaalmeedias rohkelt aega, 83% kogu Eesti elanikkonna vanuse- grupist 20–29 eluaastat on kasutanud sotsiaalmeediat, kõige kasutavamad on Facebook, YouTube ja Twitter. In-ternetti kasutas 2012. aastal Eestis 78% elanikkonnast ja Facebooki kasutas Ees-tis 501 680 inimest, neist üle poole on vanuses 18–34 aastat. Neid numbreid võtab Eesti kaitseväe teavitustegevus tõ-siselt ja edastab omatoodetud materjali pidevalt sotsiaalmeediasse. Võrgustike strateegiate kasutamiseks sotsiaalmee-dias on veel arenemisruumi, kuid seda peaks alustama niipea kui võimalik, sest pehme jõu kasutamine nõuab kogu aeg uusi ideid, ettevalmistusi, teadmisi ja uuringuid. Sotsiaalmeediat arendatakse iga päev tempoga, millega ei suuda kaa-

sa minna isegi innovaatilised väikeet-tevõtted, kes muidu suudavad muutusi kiiresti läbi viia.

Kui me ei jälgi sotsiaalmeediat, ei kasuta seda, ei uuri seda katkematult, muutub osa suundumusi meile varja-tult, pehme jõu abil sotsiaalmeedias do-mineerivate sõbrasuhete kaudu, mis on varemnimetatud vanuserühmas kõige mõjuvamad inimese kognitiivse maail-mapildi kujundamisel. Evolutsioonilises suundumusvahetuses elab inimkond pidevalt, see on loomulik protsess ja see toimub olemasolevate väärtuste arvelt ning sõpruskonna mõjul, uue põlvkonna puhul seal, kus on sõbrad, st sotsiaalmeedias. Kui me kasutame sot-siaalmeediat planeeritult ja teadlikult, seades eesmärgiks auditooriumi mo-raalsuse, informeerituse ja valmisoleku, oleme tõenäoliselt kommunikatsioonis edukad 83% kõnealusesse vanuserühma kuuluvate elanike seas. Nemad on meile olulised ja just nemad kasutavad kõige enam sotsiaalmeediat.

ALLIKADInternet world statistics 2012. www.internetworldstats.com/stats4.htm#europeKostabi, K. 2013. Riigiasutused sotsiaalmeedias. Magistritöö. Tartu ÜlikoolPotševtsov, G. 2009. Strateegiline sõda. TallinnReady, R. Burton, K. 2004. Neurolingvistiline programmeerimine. ErsenVengerfeldt, P. 2014. Sotsiaalmeedia kasutus kommunikatsioonivahendina. Loeng Wilson, G. I. Iraq: fourth generation warfare (4GW) swamp. Military.net.

Sotsiaalmeediat arenda-takse iga päev tempoga, millega ei suuda kaasa minna isegi innovaatilised väikeettevõtted, kes muidu suudavad muutusi kiiresti läbi viia.

Emotsionaalne video „I am a Ukranian”, mis avaldati sotsiaalmeedias, aga val-lutas ka maailma suurimate uudistekanalite ekraanid. Ekraanitõmmis Youtube’i kontolt CNN-is.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

60 MISSIOON

Kelle vastu me Afganistanis sõdisime?Eelseisval suvel saab läbi Eesti kaitseväe seni pikemaid välismissioone Afganistanis. Siinkohal on mõistlik mee-nutada, kes olid need isikud, kelle maailmarahu ohustavad plaanid Eesti sõdurid 11 aastat tagasi Afganistani viisid.

11. septembri hommikul 2001. aas-tal kaaper-dasid 19 Al Qaeda ter-

roristi neli reisilennukit, millest kahega rünnati New Yorgi World Trade Centeri kaksiktorne, ühega USA ühendstaapi, Pentagoni. Neljanda lennuki, mis pidi lendama Valgesse Majja, võtsid reisijad üle ning terroristide plaan hävitada USA presidendipalee ebaõnnestus, ehkki lennuk kukkus alla ja pardalolnud huk-kusid. Agentuuri CBS andmetel sai 11. septembril USA-s toimunud terrorirün-nakutes surma kokku 2973 inimest, li-saks jäi 24 inimest kadunuks ning ne-madki arvatakse olevat hukkunud.

Lähtudes ÜRO harta 51. artiklist, mille alusel on igal riigil õigus ennast kaitsta, kuulutasid Ameerika ühend-riigid välja terrorismivastase sõja. 7. oktoobril 2001 alustati koos koalit-sioonipartneri Ühendkuningriigiga operatsioone (koondnimetusega Endu-ring Freedom) Afganistanis, et kukuta-da Taliban, kelle režiimi toel olid terro-ristid tegutsenud.

44 päeva hiljem, 20. detsembril 2001, sai ÜRO julgeolekunõukogu resolut-siooni 1386 alusel alguse juba suurema koalitsiooni ehk NATO rahvusvahelis-te julgeolekuabijõudude (International Security Assistance Force ehk ISAF) missioon Kabulis ja selle ümbruses, et tagada Bonni kokkuleppe järgi Talibani asemel võimule aidatud Hamid Karzai juhitud üleminekuvalitsuse julgeolek.1 2003. aasta oktoobris laiendas ÜRO ISAF-i mandaadi üle kogu Afganistani.

Eesti kaitsevägi osaleb Afganistani operatsioonis rahvusvaheliste julgeole-kuabijõudude koosseisus alates 2003. aasta märtsist. 2005. aastal liigutati Eesti

Aivar Jaeski KOLONEL

STRATEEGILISE

KOMMUNIKATSIOONI

OSAKONNA

ÜLEM

üksused seoses NATO tegevuse laie-nemisega Põhja-Afganistani Mazār-e Sharīfi provintsi ja 2006. aastal Lõu-na-Afganistani Helmandi provintsi. Helmandis asub Eesti kaitseväe suurim kontingent; üks jalaväekompanii ja seda toetav element. Osalemine operatsioo-nides tõi meile kaasa inimkaotusi ja ka tehnika sai kannatada. Eesti sõdurid said täita nii Briti, USA kui ka teiste NATO komandöride käske ja ellu viia nende staapide planeeritud operatsioone.

Me teame enda ja oma liitlaste ko-mandöre, kuid kes juhtisid vastasjõu-dusid? Selles artiklis uurime NATO vägede vastase vaenutegevuse liidreid. Vaatame, kes on selle ideoloogia taga, mis siiani takistab Afganistani arengut ja loob ebastabiilsust.

ESIMENEKõige väiksema, aga sedavõrd ohtliku-ma vastasväe moodustasid Al Qaeda võitlejad. Seda eelkõige sellepärast, et nad tegutsesid teiste grupeeringute sees,

motiveerides nii neid terrorismi jätka-ma. Selle terroriorganisatsiooni loojaks saab pidada Osama bin Ladenit.

Osama bin Mohammed bin Awad bin Laden sündis 10. märtsil 1957 Sau-di Araabias jõuka ärimehe peres. Osa-ma oli oma isa kümnenda naise ainuke poeg. Tema vanemad lahutasid peagi pärast poisi sündi. Seejärel abiellus ema uuesti, nii sai Osama endale kolm pool-venda ja ühe poolõe.

Alg- ja keskhariduse sai ta kohalikus eliitkoolis. Erinevad allikad annavad jätkuhariduse kohta eri andmeid. Pa-kutud on, et bin Laden õppis majandust või üldehitust või administreerimist, kuid puuduvad andmed tema kooli-haridustee lõpetamise kohta. Teada on, et kolledžis huvitus ta koraanist, džihaa-dist ja kirjutas luuletusi.

17-aastaselt, s.o aastal 1974, abiellus Osama bin Laden oma esimese naise Najwa Ghanem at Latakiaga. Aastaks 2002 oli bin Ladenil CNN-i andmetel kokku neli naist ja 25–26 last.

Pärast kolledžit (1979) liitus bin La-den Nõukogude Afganistani-invasioo-ni vastase tegevusega ja kolis Pakistani Peshāwari. Sealt organiseeris ta islami-võitlejatele relvi ja varustust, samuti ka-sutas ta oma perekonna raha, et aidata vabatahtlikel võitlejatel araabia maadest Afganistani jõuda. 1980. aastate keskel võttis Osama aktiivsema rolli Nõukogu-de vägede vastases sõjas. Ta organiseeris vabatahtlikele araabia mudžahiididele (ehk usuvõitlejatele) väljaõppelaagri Afganistani ja osales ka lahingutegevu-ses. Bin Ladeni kuvand pärineb 1988. aastast – ta on maskeerimisvärvides jopes, käes Kalašnikovi automaat.

Pärast Nõukogude vägede lahkumist Afganistanist 1989. aasta veebruaris otsustas ka Osama koju naasta. 1990. a saabus ta tagasi Saudi Araabiasse kui kangelane, kes on uskmatud islamirii-gist välja ajanud. Sama aasta 2. augustil tungis Iraak Kuveidile kallale. Osama pakkus oma võitlejate teeneid Saudi Araabia kuningale, viimane otsustas otsida tuge hoopis ameeriklastelt ja lu-bas neil Iraagi vägede Kuveidist välja

Lähtudes ÜRO harta 51. artiklist, mille alusel igal riigil on õigus ennast kaitsta, kuulutasid Ameerika ühendriigid välja terrorismivastase sõja.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

61

löömiseks kasutada oma maad. Kunin-gas sai sellega Osama bin Ladeni valju kriitika osaliseks. Viimane ei suutnud leppida uskmatute saabumisega kahe olulise islami pühakoja (Meka ja Medii-na) maale.

1992. aastal kolis Osama Sudaani, kus ta otsis koostööd Egiptuse islamist-liku džihaadirühmitusega. Sinna tekkis ka uus väljaõppekeskus tema mudžahii-didele. 1995. aastal pärast ebaõnnes-tunud katset tappa Egiptuse president Hosni Mubarak lõpetati Egiptuse isla-mistliku džihaadi tegevus. Osama bin Laden sunniti Sudaanist lahkuma. 1996. aasta mais lendas ta tagasi Afganistani Jalālābādi, kus ta sõlmis sõprussidemed Talibani liidri mulla Mohammed Oma-riga. Afganistanis jätkas Osama oma nõrgestatud Al Qaeda organisatsiooni arendamist vanade Nõukogude vastase

võitluse aja doonorite ja Pakistani luure rahade toel.

Sõprussidemed Talibani ja Al Qaeda vahel tugevnesid, kui Osama saatis oma paarsada araabia võitlejat 1997. aastal Talibanile appi Mazār-e Sharīfi linna vallutama, kus nad tapsid 5000–6000 hazara hõimu liiget.

1998. aastal osales bin Laden üle-maailmse juutide ja ristiusuliste vastaste islamistide rinde moodustamisel. See ühendus seadis igale moslemile ko-hustuse USA ja tema liitlaste kodanike tapmiseks kuni islami jaoks püha paik Jeruusalemm on vabastatud.

Selleks ajaks oli Al Qaeda kontole kogunenud mitu kavandatud ja teoks tehtud terrorirünnakut: Jeemenis, Jor-daanias, Keenias, Tansaanias ja Am-manis jne. 1993. aastal tehti esimene kaksiktornide rünnakukatse, mis eba-õnnestus. Samuti olid Al Qaeda Sudaa-nist ja Jordaaniast pärit araabia võitlejad osalenud Balkani sõjas. Interpol kuulu-tas Osama bin Ladeni Liibüa avalduse põhjal esimese korda tagaotsitavaks 16. märtsil 1998. USA kohus kuulutas Osama tagaotsitavaks sama aasta juu-nis Sudaanis 1995. aastal toime pandud tapmise eest. Pärast USA saatkondade rünnakuid 1998. Keenias ja Tansaanias lisas FBI ta oma enim tagaotsitud isiku-te nimekirja, järjekorranumbriga 456.

Pärast 2001. a 9. septembri sündmusi eitas Osama bin Laden esialgu Al Jazee-ra televisiooni vahendusel 16. septemb-ri saates oma osalust nendes rünnaku-tes, kuid võttis oma sõnad tagasi 2004. aastal ilmunud videoavalduses, kus väitis, et ta isiklikult juhendas ründa-jaid. Ameeriklaste valduses olev video-materjal 2001. aasta novembrist tõestas bin Ladeni seotust rünnakutega juba enne seda avalikku ülestunnistust.

Pärast 2001. aasta ameeriklaste rünnakuid Tora Bora mägedele ilmus Pakistani pressis teade viitega Taliba-ni kõrgele ametiisikule, et Osama bin Laden suri kopsuhaiguse tagajärjel

Mulla Muhammed Omari toetajad kuulutasid ta kõigi Afganistani moslemite juhiks pärast seda, kui ta 1996. aprillis oli suure rah-vahulga ees käes hoidnud Kandahāri mošee reliikviat, prohvet Muhamedi keepi.

Gulbuddin Hekmatyar. Osama bin Mohammed bin Awad bin Laden.

Mulla Mohammed Omar. Mawlawi Jalaluddin Haqqani.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

62 MISSIOON

15. detsembril ja on maetud märgista-mata hauda Tora Bora mägedesse. Tege-likult varjas Osama ennast kümme aas-tat Pakistanis, Briti majori James Abotti poolt 1853. a rajatud linnas Abottabad, kust USA erivägedel õnnestus ta 2. mail 2011 tabada ja surmata. Nii lõppes ühe kurjema vaenlase elutee.

TEINETeine tähtis vastaste liider Afganistani sõjas on mulla Mohammed Omar. Mul-la Omar oli Afganistani islami emiraadi liider 27. septembrist 1996 kuni 13. no-vembrini 2001. aastal.

Mulla Mohammed Omar sündis 1959. aastal Afganistanis Kandahāri lä-hedal asuvas Nodehi külas maata talu-poja vaeses peres. Ta on etniline puštu. Väidetavalt suri Omari isa enne tema sündi, nii et perepea kohustused tuli tal juba noorukina oma õlgadele võtta.

Ta sõdis sissina Nõukogude-vastases kampaanias. Omar oli pikk ja kõhetu, aga tugeva kehaehitusega hea laskur, kes väidetavalt hävitas selles sõjas mitu Nõukogude tanki.

Ta sai neli korda haavata ja kaotas oma silma 1989. aastal Jalālābādi la-hingus. Talibani loodud legendi järgi eemaldas ta oma silma ise ja õmbles oma kätega silmalau kinni. Punase Risti andmetel sai Omar siiski silma eemal-damisel kirurgilist abi nende Pakistani piiri äärsest kliinikust.

Pärast viimast haavatasaamist läks Mohammed Omar õppima Pakistani piiri ääres Quetta linnas asuvasse islami-seminari. Tänu araabia keele oskamisele sai ta seal pakkumise olla kooliõpetaja.

Nõukogude vägede lahkumise järg-selt kukkus ka kommunist Najibullahi režiim 1992. aastal Afganistanis kok-ku. Erinevad mudžahiidide grupeerin-gud hakkasid omavahel võimu pärast võitlema, Afganistanis käis kodusõda. Selleks ajaks oli mulla Omar naasnud kodumaale ja asutanud Singesaari (koht Kandahāri lähedal) oma medrese ehk islamistliku ülikooli.

Väidetavalt nägi mulla Omar 1994. aastal unes ilmutust, mis käskis tal sek-kuda kodusõtta ja kaos Afganistanis lõpetada. Ta alustas 50 tudengiga. Sõna „taliban” tähistab tegelikult tudengit. Enamik tema võitlejaid värvati kohalike või Pakistani põgenenud ning seal islami kõrgkoolides õppivate tudengite hulgast.

Mulla Omar võitles korruptsiooni ja ebaõigluse vastu, tema kuulsus sai tuult tiibadesse, kui ta vabastas kohaliku sõja-pealiku vangistusest neli röövitud ja vä-

gistatud alaealist tütarlast ning poissi. 1994. aasta novembriks oli tema juhitud Talibani kontrolli all Kandahāri pro-vints ja 1995. aasta septembriks Herāt.

Mulla Muhammed Omari toetajad kuulutasid ta kõigi Afganistani moslemi-te juhiks pärast seda, kui ta 1996. aprillis oli suure rahvahulga ees käes hoidnud Kandahāri mošee reliikviat, prohvet Mu-hamedi keepi. Sellel keebil on sümboolne tähendus, sest seda võetakse mošee aar-delaekast välja ainult äärmise häda korral ja see, kes seda keepi kannab, peab rahva raskustest välja tooma. Sama aasta sep-tembris vallutas ta Kabuli. Mulla Omar sai Afganistani islami emiraadi ametli-kuks juhiks 1997. a oktoobris ning seda riiki tunnistasid Pakistan, Saudi Araabia ja Araabia ühendemiraadid.

Taliban sai rahvusvaheliselt kuulsaks oma suhtumise tõttu naistesse. Taliban keelas naistel nägu ja juukseid katmata avalikes kohtades käia ehk siis kõik täis-kasvanud naised pidid kandma burkat. Naistel oli keelatud tööd teha ja haridust saada, neil lubati ainult koraani õppi-da. Arstiabi tohtisid naised saada ainult lähedase samasoolise kolmanda isiku juuresolekul. Kohtumõistmine abielueel-sete või -väliste suhete eest lõppes tava-liselt avaliku hukkamise, naise kividega surnuks loopimisega. Oma valitsemise ajal andis mulla Omar ka käsu hävita-da 53 meetri kõrgused Buddha kujud Bāmyānis.

Pärast USA juhitud operatsiooni En-during Freedom algust, mille eesmärk oli kukutada Talibani valitsus terro-ristliku rühmituse Al Qaeda varjamise eest, läks mulla Omar maapakku ja on seal siiani. Arvatakse, et ta varjab ennast paštu aladel Pakistanis. Väidetavalt oli 2011. aasta jaanuaris Omaril südame-atakk, mida opereeriti ja raviti Karāchi lähedal olevas haiglas.

Mulla Omari tabamiseks vajaliku info eest on USA administratsioon välja kuulutatud 25 miljoni dollarilise vaevatasu.

KOLMASKolmas vastaste liider on Gulbuddin Hekmatyar. Ta oli välikomandör Nõu-kogude-vastase kampaania ajal, mängi-des olulist rolli ka kodusõjas. Hekmatyar oli Afganistani peaminister pärast Naji-bullahi kukutamist 1993. ja 1994. aastal ning veel korra ka aastal 1996. Tema koh-ta öeldakse, et ta on võimu pärast oma-dega rohkem võidelnud kui Nõukogude sõduritega.

Gulbuddin Hekmatyar on sündinud 1947. aastal Kunduzi provintsis Afga-nistani põhjaosas. Hõimupealiku ot-susega saadeti ta 1968. aastal Mahtab Qala sõjakooli, kuid kahe aasta pärast visati ta sealt poliitiliste vaadete pärast välja. Seejärel hakkas ta õppima Kabu-li ülikoolis inseneriks. Sellest ajast on teda mõnikord kutsutud hüüdnimega insener Hekmatyar, kuigi vastav kraad jäi tal koolis omandamata. Põhjuseks oli poliitiline intsident, milles tapeti ri-vaalitseva maoistliku grupeeringu liige. Hekmatyar mõisteti selle eest 1972. aas-tal kaheks aastaks vangi, kuid vabastati pärast 1973. aasta riigipööret.

Selleks ajaks radikaliseerunud Hek-matyar lõi Pakistani luure toel oma isla-mipartei, Hezb-e-Islami. 1997. aastal üri-tas ta korraldada riigipööret, kuid ilma rahva toetuseta kukkus see läbi. Hek-matyar läks maapakku Pakistani, kus ta arendas oma grupeeringu tegevust koha-likes põgenikelaagrites. Ta juhtis nendes kõike, nii koolihariduse andmist kui ka kurjamitele karistuste määramist.

Nõukogude vägede invasiooni ajal sai Hekmatyar ja tema juhitud Hezb-e-Is-lami Gulbuddin (HIG) rahalist toetust Saudi Araabiast ja Pakistanist. Viimase luureteenistus pidas Hekmatyari kõi-ge efektiivsemaks Nõukogude-vastase kampaania komandöriks, kuigi sõja lõ-puks ei olnud Hekmatyari üksustel ette näidata ühtegi suuremat lahingut Nõu-kogude vägedega.

Gulbuddin Hekmatyari kohta on öeldud, et Nõukogude invasiooni ja ko-dusõja ajal oli ta liidus ning aeg-ajalt ka vastasseisus kõigi grupeeringutega, kes võitlesid Afganistanis. Et oma positsioo-ne kindlustada, organiseeris Hekmatyar sisemisi konfrontatsioone. Näiteks 1989. aasta 9. juulil tappis Hezb-e-Is-lami liige Sayyed Jamal ühel kohalikul väepealike nõupidamisel 30 Massoudi komandöri. Ahmad Shah Massoud oli Gulbuddin Hekmatyari peamisi rivaale.

1987. aastal röövisid Hekmatya-ri võitlejad 96 hobuveokist koosneva Prantsuse abiorganisatsiooni (Medecins

Gulbuddin Hekmatyari kohta on öeldud, et Nõukogude invasiooni ja kodusõja ajal oli ta liidus ning aeg-ajalt ka vastasseisus kõigi gru-peeringutega, kes võitlesid Afganistanis.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

63

Sans Frontieres) toidu- ja meditsiiniabi saadetiste karavani, mille sihtkoht oli Põhja-Afganistan. Samal aastal said grupeeringute omavahelise arveteõien-damise käigus surma kaks Ameerika ajakirjanikku, kes liikusid ringi koos Hekmatyariga. Veel ühe Prantsuse abiorganisatsiooni töötaja, kes tõi ko-halikele abirahasid, tappis Hekmatyari väepealik aasta varem.

1992. a, kui Afganistani demokraat-lik vabariik langes, infiltreerusid Hek-matyari võitlejad Kabuli ja 24. aprillil nimetas viimane ennast Afganistani valitsejaks, lubades kõikide teiste väe-pealike lennukid, kes tahavad Kabulis maanduda, alla lasta. Pärast kahte päeva visa võitlust aeti Hekmatyar ja tema liit-lased linnast välja.

25. mail 1992 sõlmis Massoud Hek-matyariga vaherahu ja viimane sai üle-minekuvalitsuse peaministriks. Rahu katkes, kui teda süüdistati presidendi lennukile raketirünnaku korraldamises. Kodusõda välikomandöride Burhanud-din Rabbani (praegu Karzai valitsuse suurema opositsioonipartei liider), Ah-med Shah Massoudi (tapeti 9. septemb-ril Al Qaeda agentide poolt), Abdul Rashid Dostumi (praegu Karzai valitsu-se liige) ja Gulbuddin Hekmatyari juhi-tud üksuste vahel jätkus.

Pärast 11. septembri sündmuseid võttis Hekmatyar USA-vastase posit-siooni ja kritiseeris Pakistani amee-riklaste abistamise eest. Karzai ja USA valitsuse survel loobus Iraan 2002. a veebruaris talle varjupaiga pakkumi-sest, kõik Hezb-e-Islami kontorid suleti.

2003. aastal andis USA luure välja uudise, milles viitas Hekmatyari katse-tele liituda Al Qaedaga. Samal aastal an-dis Hekmatyar käsu oma komandöride-le Jalālābādis, Kunari, Lōgari ja Sarowbī provintsides lõpetada rivaalitsemine ja võidelda ainult välisvaenlase vastu.

Hekmatyari usutakse peitvat en-nast Pakistani mägedes ja aeg-ajalt Põhja-Afganistani aladel. Afganistani president Karzai on pakkunud oma rahvusliku leppimise poliitika raames Hekmatyarile ametikohta valitsuses, mida viimane on siiani tagasi lüka-nud, tuues üheks peamiseks leppimise tingimuseks võõrvägede tingimusteta lahkumise Afganistanist. Vaatamata väljaöeldule on Hekmatyar siiski mõista andnud, et on valmis poliitilise leppimi-se nimel läbirääkimisi pidama.

NELJASNeljandaks oluliseks vastasvägede liid-riks saab pidada Jalaluddin Haqqanit koos poja Sirajuddin Haqqaniga. Koos on nad loonud võrgustiku, mis tegutseb enamasti Afganistani kaguosas Paktiyā, Paktīkā, Khōsti, Lōgari ja Ghaznī pro-vintsides ja Pakistani põhjaosas Wazi-ristanis. Nad on tihedalt seotud Talibani ja Al Qaedaga.

Maulvi Jalaluddin Haqqani on sün-dinud 1950. aastal. Nime ees olev sõna „maulvi” on tiitel, mida kannavad isla-mi kõrgemat religioosset õpetust saa-nud mehed.

Jalaluddin Haqqani sai tunnustatud sõjaliseks juhiks Nõukogude intervent-siooni vastu võideldes. Kuulsamaks ürituseks saab pidada tema juhitud vas-tutegevust Nõukogude vägedele operat-siooni Magistraal ajal. 1987. aasta lõpus kindral Boriss Gromovi juhitud operat-siooni eesmärk oli avada läbipääs liiklu-seks Kabuli ja Khōsti linnade vahel. Selle operatsiooni seikadest jutustab film „9. rood”. Kindral Gromovit peetakse viima-seks Nõukogude sõduriks Afganistanis, kes lahkus 15. veebruaril 1989 jalgsi üle Sõpruse silla. Pärast Nõukogude vägede lahkumist vallutas Haqqani 1991. aastal Khōsti linna Nadjibulla vägedelt tagasi.

Kodusõjas liitus Haqqani Talibaniga. 1995. aastal, kui viimased vallutasid Ka-buli, oli ta põhjapoolsetel aladel valitsev sõjapealik. Teda süüdistatakse 1996.-1997. aastal kohalike tadžikkide genot-siidis. Talibani valitsuses täitis Haqqani alguses õigus-, seejärel piiri- ja hõimu-dega tegeleva ministri ametikohta.

Pärast 2001. aasta septembri sünd-musi peetakse Haqqanit peamiseks Osama bin Ladeni põgenemapääsemise abistajaks.

Haqqani peab oma vanade kontak-tide najal ülal treeninglaagreid, kuhu värvatakse araabiast pärit välisvõitle-jaid. Nendes väljaõppekeskustes hakkas Haqqani esimesena koolitama eneseta-puterroriste. Raha oma ürituse tarbeks hangitakse kuritegelikul teel, väljapres-simiste ja röövimistega. Samuti mak-

1 ISAF history (www.isaf.nato.int/history.html – 26.10.2010)

sustavad nad oma kontrolli all olevatele aladele jäävaid ettevõtteid ja inimesi.

Jalaluddin Haqqanit süüdistatak-se 2008. aasta Kabulis India saatkonna ründamises ja 2009. aastal Afganistani siseministeeriumile ja haridusministee-riumile organiseeritud rünnakutes.

Väidetavalt pakkus president Karzai oma rahvusliku leppimise poliitika raa-mes Haqqanile peaministri kohta, mil-lest viimane ära ütles. Septembris 2008 püüdsid ameeriklased raketirünnakuga Haqqanit hukata, kuid jäid sihtmärgi tabamisega hiljaks.

Jalaluddin Haqqani poja Sirajuddini tabamiseks vajaliku info eest on USA administratsioon välja kuulutanud 5 miljoni dollarilise vaevatasu. Noorem poeg Badruddin sai surma USA drooni rünnakus augustis 2012 ja tema araab-lasest naise poeg Nasiruddin Haqqani leidis oma maise lõpu teadmata käe läbi 2013. novembris Pakistanis Islamabadis.

ÜHISOSAMis on nendel neljal sõjapealikul ühist? Kõigepealt võib neid pidada tõsiuskli-keks. Teiseks on nad saanud oma sõja-mehekogemused Nõukogude vägede vastu võideldes. Kolmandaks on nad enamiku aja oma elust võidelnud.

Iseloomult paistavad nad olevat kõik erinevad ja piisavalt isekad, mistõttu pole nende võitlusgrupid ühinenud. Huvitav on tõdeda, et ka Nõukogu-de-vastase kampaania ajal ei koordinee-ritud vastutegevust tsentraalselt. Pais-tab, et erinev hõimupäritolu on siiani liitlaste valimisel määrav.

Varanduslikust küljest on pealikud hästi kindlustatud. Kuidas muidu suu-davad nad end pidevalt varjata ja samas ringi reisida ning veel treeninglaag-reid üleval pidada? Nõukogude-vas-tase kampaania ajal kogutud rikkus ja säilinud sidemed rikaste doonoritega ning kuritegevus aitavad neil varandust suurendada.

Enam pole oponeerivatel sõjapea-likel Afganistanis turvalist peidukoh-ta. Kohalikud julgeolekujõud ope-reerivad juba iseseisvalt. Areng käib kohtades, kus sõjategevus on lõppenud, ehitatakse ja avatakse uusi koole ja meditsiiniasutusi.

Konflikti lõpetamine on afgaanide enda kätes. Arenguks vajaliku vunda-mendi valamine on lõppenud. Eesti ei pea punastama oma panuse pärast sel-lesse vundamenti, me saame olla uhked selle kauge ja võõra rahva aitamise eest antud osa üle.

Iseloomult paistavad nad olevat kõik erinevad ja piisavalt isekad, mistõttu pole nende võitlusgrupid ühinenud.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

64

Vabadussõjas tõestasime maail-male, et me tõepoolest tahame Eesti riiki ning oleme selle eest

valmis võitlema ja ohvreidki tooma. Vabadussõjas sündisid meie tuntumad väeüksused, kes praegugi Eesti vabariiki kaitsevad. Nende väärikas rivis tähistas tänavu oma 95. aastapäeva ka sõjandus-ajakiri Sõdur.

SÕJATEADUS JA MÕTTEVAHETUSEDEsimene Sõduri number ilmus nädala-kirjana kaheksal leheküljel 26. märtsil 1919. Selles leidus väljavõtteid sõja-vägede ülemjuhataja kindralmajor Johan Laidoneri käskudest, samuti pi-kem lugu ülemjuhataja võimupiiridest. Veel andis Sõdur ülevaate seisukorrast rindel ning kajastas muudes väljaanne-tes ilmunud lugusid sõjaväelistes küsi-mustes. Lehes ilmus ka üleskutse sõja-kaartide kogumiseks ning hulgaliselt välisuudiseid.

Eesti vabariigi esimeseks aastapäe-vaks 1919. aasta veebruaris oli vaenlane Eesti riigi piiridest välja aetud. Kuid aja-kirja Sõdur esimese numbri ilmumise ajal peeti Lõuna-Eestis vastupealetun-gile asunud Punaarmeega vihaseid la-hinguid. Nii oligi sõjategevuse ajal sün-dinud ajakirja sihiks teavitada laiemat lugejat päevakäskudest ja korraldustest, samal ajal edendada sõjaväelaste seas sõjateadust ja anda neile võimalus sõja-väe korralduste ja nende kavatsuste üle mõtteid vahetada. Toonase toimetuse hinnangul oli sel keerulisel ajal kõige raskem ülesanne sõjateadust laiendada, sest Eestis oli toona vähe sõjateadlasi. Nädalakirja väljaandja oli kindralstaabi (sõjavägede staabi) VI osakond.

Ajakirja esimese numbri digi-taliseeritud versiooni leiate veebist aadressil www.digar.ee/arhiiv/et/pe-rioodika/14270 ning kogu sõjaeel-se Sõduri www.digar.ee/arhiiv/et/perioodika?id=1298.

Teise maailmasõja eel ilmus Sõdur järjepanu 22 aastat. Selle aja jooksul tegi väljaanne läbi mitu arenguetappi. Nädalakirjana alustanud Sõdur minetas

juba Vabadussõja järgselt ülemjuhataja käskkirjade edastaja funktsiooni ning muutus kõrgelt haritud autorkonna toel ajapikku tõsiseks sõjandusajakirjaks. Sõdur avaldas sõjateaduslikke artikleid, praktilisi nõuandeid tegevväelastele, kirjutisi relvastuse ja sõjandusliku mõt-te arengust maailmas ning kajastas Eesti kaitseväe elu ning trükkis ära ka Vaba-dussõja ja maailmasõja mälestusi.

Ajakiri Sõdur pidi täitma keerulist rolli: olema loetav ajakiri kõigile Eesti sõjaväelastele – reamehest kindralini. Nõudmised ajakirjale olid mitmekesi-sed ja tihtipeale lahknevad. Et kajasta-mist leiaksid nii kutseliste sõjaväelaste kui ka reservväelaste temaatika, nii sõjandusteoreetilised kui ka päevakaja-lised kirjutised jpm, arendati pidevalt ajakirja sisulist ülesehitust ning anti välja ka lisaväljaandeid. Nii näiteks ilmus omamaise sõjateaduse arenda-miseks 1920. aastate alguses ja 1930. aastate lõpus kokku 45 numbrit Sõdu-ri lisa väljaannet Sõjateadlane. Ajakirja välja andmisele andsid oma panuse 11 vanem ohvitseri vastutavate toimeta-jatena ning 11 ametnikku, noorem- ja vanem ohvitseri tegevtoimetajatena.

SÕDUR ISESEISVUSE TAASTANUD EESTIS1992. aastal ilmus iseseisvuse taastanud Eestis taas ajakirja Sõdur 32-lehekülje-line esimene number. Selle väljaandja oli Janus Publishers LTD ning koostaja akadeemiline sõjaajaloo selts ja toime-taja Tiit Noormets. Alates 1993. aasta teisest numbrist on ajakirja väljaandja kaitseministeerium ning see ilmus kuni 1994. aasta lõpuni viis korda aastas. 1995. aasta esimene number, mis oli taastamiseaja arvult kaheteistkümnes, jäi selle toimetusega viimaseks. Sellel etapil iseloomustas ajakirja rõhuasetus n-ö senikajastamata ajaloosündmustest kirjutamisele.

1997. aastal jätkus Sõduri väljaand-mine toonase ajakirja Kaitse Kodu! peatoimetaja koostatuna kvartalikirjana kuni 1999. aasta lõpuni kaitseministee-riumi väljaandel ja 2000. aastast kuni 2004. aasta lõpuni Kaitseliidu peastaabi väljaandel. Neil aastail keskendus Sõdur varasemast enam kaitseväe arengu ka-jastamisele ning tänapäevase sõjandus-liku mõtte tutvustamisele.

2005. aastal sai Sõduri väljaandjaks uuesti kaitsejõudude peastaap ning selle tegevtoimetajaks leitnant Andres Sang ja seejärel Liivi Parrest (Reinhold). 2007. aastast alates ilmub Sõdur kuus korda aastas. 2008. aasta 2.(57.) numb-ris suurenes ajakirja maht seniselt 32 leheküljelt 40–64 leheküljele.

2010. aasta sügisest kuni 2012. aas-ta sügiseni ajakiri ei ilmunud. Täna, Sõduri 95. aastapäeva meenutades jõuab lugejateni taastatud iseseisvusaja 77. number. Haritud sõjaväelasel on jät-kuvalt olemas oma häälekandja, mille veergudel üles astuda ning lugejaile omi mõtteid, teadmisi ja seisukohti tutvusta-ma kutsub sama vajadus, mis 95 aastat tagasi – et Eesti saaks kaitstud parimal võimalikul viisil ja targalt.

Viimaseid Sõduri numbreid saab lugeda veebis www.mil.ee/et/pressi-ruum/sodur, varasemaid numbreid leiate oma koduüksuse raamatukogust. Kaitseväe töötajad ja lepingulised kait-seliitlased saavad ajakirja tellida staabi- ja side pataljoni teavituskeskuse kaudu. Järgmine Sõdur ilmub 2014. a juuni-kuus.

Ajakiri Sõdur sai 95

Ivar Jõesaar MAJOR

Ajakiri Sõdur, mille esimene number ilmus 26. märtsil 1919, on muutunud koos ajaga, kuid seisab endiselt rivis.

SÕDUR 95!

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

65

C-jalaväekompanii ülesanne oli vastasest puhastada pataljoni paiknemisalalt põhja jääv Roopa

küla. Luurerühma andmetel oli külas vastase poolrühmasuurune jalaväe-üksus, mille tõenäoline ülesanne oli koguda informatsiooni meie üksuste kohta. Kella 12.48-ks oli Roopa küla teie kompanii kontrolli all. Küla hõiva-misel vastasega kontakte ei olnud. Teie 1. jalaväerühm sai ülesande saata välja patrull külast väljuvale kirdesuunalisele teele kuni idajooneni 6050, et kontrolli-da teed ja julgestada ala kompanii pea-letungi jätkamiseks.

Olete 1. rühma ülem. Liikusite rüh-maga välja rühma malelaua formatsioo-nis. Jõudnud 2 km kaugusele külast,

sattusite vastasega kontakti. Teie juht-jao pihta avati tuli, nägite vaid, kuidas 2. jagu üritas end drillijärgselt kontak-tist välja rebida teist eemalduses. Raa-dioeetrist kuulsite hetkeks sahinat, tõe-näoliselt sai teie 1. jao ülem pihta. Hetk hiljem tabasid vastase kuulid 2. jagu ning teie sidemees sai tõenäoliselt täp-suslaskurilt tabamuse. Raadiojaam pu-runes, kui sidemees tabamuse sai, ning käsijaama kaudu puudub teil side kom-

Taktikaline otsustusmäng „Org”paniiga. Näete, et ka tagajulgestuseks olnud jagu on vastase tule all. Teie pihta avati tuli kolmelt positsioonilt. 2. jaos, kus te asutute, on kaks raskelt haavatut. 3. jao ülem annab eetrisse: „Suutsime kontaktist lahti rebida, olen 6010 3310. Mis teeme?”

Andke rühmaülemana käsud all-üksustele ja koostage manöövriskeem.

Olulised kutsungid: JVP ülem (YAN-KEE 50), MPPa (MIKE 50), StVP (SIERRA 50), JVKo ülem (ALFA 60), KÜA (ALFA 61), KTO (ALFA 62), KVBL (ALFA 40), MPRÜ (ALFA 50), 1. RÜ (ALFA 10), 1. RV (ALFA 14), 1. jagu (ALFA 11), 2. jagu (ALFA 12), 3. jagu (ALFA 13). 2. RÜ (ALFA 20), 3. RÜ (ALFA 30).

AUTOR JA GRAAFIKA Mario Mõttus

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

66

Taktikalise otsustusmängu „Org” lahendus

TAKTIKALINE OTSUSTUSMÄNG AJAKIRJAS SÕDURTaktikaline otsustusmäng (TOM) avaldatakse ajakirja Sõdur vahelehena, mille ühel küljel on olukorra kirjeldus, olukorra kaart ja ülesanne ning teine külg on jäetud vastuse kirjutamiseks.Kaitseväe koduleheküljel asuval aja­kirja Sõdur veebiväljaandel on TOM­i lehekülg prinditav.

Mängus osaleja lahendab TOM­i vastuse lehel, selleks:�� visandab mängija kaardile allüksuse

manöövri, mida ta on käskinud;�� sõnalises osas kirjutab mängija

käsklused, mis ta on andnud;�� kui mängija peab vajalikuks, siis

kirjeldab ta manöövrit;�� lisab lahendusele oma

kontaktandmed.

Lahendatud vastuse edastab mängija postiga kaitseväe ühendatud õppe­asutustesse hiljemalt 30. juuniks 2014 aadressil „Taktikaline otsustusmäng”, KVÜÕA, Riia 12, 51013 TARTU, kus lahendusele antakse hinnang. Üle­järgmises ajakirjanumbris avaldatakse võitnud TOM koos kommentaaridega. Parim lahendaja saab oma soorituse kinnituseks KVÜÕA­lt Leatherman Wave’i.Taktikalise otsustusmängu koordinaa­torid on ajakirja Sõdur tegevtoimetaja major Ivar Jõesaar, ivar.joesaar@mil.ee, ja KVÜÕA taktikalektor kapten Jaan Kessel, jaan.kessel@mil.ee.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

67

1. ALFA 60, siin ALFA 10 – kon-takt kontakt kõrgendikult 150,VA BTR-80 koos jalaväega.

2. ALFA 20, siin ALFA 10 – ma ei ole võimeline sind aitama, olen ise idast kontaktis.

3. ALFA 11, siin ALFA 10 – ole valmis minu käsu peale hõivama kõr-gendikku 183.

4. MIKE 50, siin ALFA 10 – tule-tellimus, eellaskmine, RUUT, kõrgendik 150, suund 24-00, VA soomuk ja jalas-tunud JVJ, kaevumata, avatud maasti-kul, maha suruda ja pimestada, tuld.

5. ALFA 60, siin ALFA 10 – rün-dan VA läbi ja hõivan kõrgendikud 183 ja 150 ja jään julgestama Porijõe silda.

6. ALFA 50, siin ALFA 10 – tule-tellimus, mõjuvtuld, liinsihtmärk kõr-gendike 183 ja 150 vahele alates Pori-jõest suunaga 15-00. Tuulesuund 17-00, tuld.

7. ALFA 12 ja ALFA 13, siin ALFA 10 – kattetuli kõrgendikule 150.

8. ALFA 11, siin ALFA 10 – hõiva kõrgendik 183 ja jää katma kõrgendik-ku 150.

9. ALFA 13, siin ALFA 10 – üle-ta Porijõgi ja hõiva kõrgendik 150 ning jää katma itta. Jälgi ka lõunasse piki Porijõge.

10. ALFA 11, siin ALFA 10 – jää katma piki mnt 2 itta ja pane silmad väl-ja ka põhja.

11. ALFA 12, siin ALFA 10 – jul-gesta läänesuund.

12. ALFA 60, siin ALFA 10 – VA kõrgendikul 150 on hävitatud ja Porijõe ületuskoht on julgestatud, ootan edasisi korraldusi.

Lahenduse autor on vanemseersant Valdo Hälvin.

Tunnustuseks kinkis KVÜÕA ülem vanemseersant Valdo Hälvinile Leather-man Wave’i.

KOMMENTAARRühmaülema lahendus arvestas kõrge-ma ülema kavatsusega ja tema allüksu-sele kästud ülesandega – luua tingimu-sed Porijõe silla taastamiseks pataljoni ülesande jätkamiseks.

Kujutatud manöövriskeem ilmestab

Taktikalise otsustusmängu „Sild” võitnud lahendus

rühmaülema maastiku lugemise oskust, kus allüksusele kästud positsioonide asetus loob soodsad tingimused pla-neeritud manöövri elluviimiseks. Esile võib tuua vastast mahasuruva üksuse hea vaatlusala ning vastasest läbirün-dava üksuse varjatud lähenemistee ning sööstu pikkuse vastase rühmitusse.

Rühmaülem kasutab kaudtule va-hendeid manöövri toetuseks, mis või-maldab tema allüksustel kästud posit-sioone sisse võtta ning loob soodsad tingimused vastase ründamiseks.

Rühmaülema antud käsud on oluli-suse järjekorras. Teiste lahenduste hul-gast tõi esile antud lahenduse asjaolu, et kästud oli ka lõppseis.

Olulisemate puudustena tuleb esile tuua pioneerijao haavatutega mitte te-gelemise. Ülesande juures piisanuks sel-lest, et rühmavanemale anda korraldus korraldada haavatute evakuatsioon.

Üldmulje esitatud lahenduse väli-sele kvaliteedile oli hea. Rühmaülema koostatud manöövriskeem ja käskluste sõnaline osa oli selgelt ning korrektselt vormistatud.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

68 AJALUGU

Vabadussõja esimestel päe-vadel vormiriietuse kohta välja antud sõja ministri ja sõjavägede ülemjuha-taja korraldused ja päe-vakäsud puudutasid ai-

nult maaväge. Merevägi oli nagu pisut kahe silma vahele jäänud – võib-olla seetõttu, et lahingutegevuse pearaskus lasus maarindel. Merel hoidis korda Bri-ti laevastik. Olukord muutus aga niipea, kui vanaldast suurtükipaati Lembitu täiendasid kaks brittide kinnipeetud pu-naste hävitajat, mis astusid Eesti mere-jõududes (nagu neid toona nimetati) rivvi Lennuki ja Vambola nime all.

Loodavate merejõudude ridadesse astusid Tsaari-Vene sõjalaevastikus tee-ninud mehed, nii ohvitserid kui ka rea-koosseis, kelle hulgas leidus tegelikult üsna vähe kaadriohvitsere. Põhiosas olid need mobiliseeritud sõjaaegsed noorem ohvitserid ja allohvitserid-mad-rused. Täiendavalt mobiliseeriti kauba- ja rannalaevastiku kapteneid-tüürimehi, kes merel oma igapäevast leiba teenisid. Mereväkke sattus ka reservväelasi, kes varem polnudki sõjaväes teeninud.

Maaväes tegeleti usinalt Eesti oma

vormiriietuse väljatöötamisega. Sama asusid tegema ka mereväelased. Kas oli see vorm ka tegelikult Briti eeskujusid järgiv, nagu meil enamasti usutakse, või siiski mitte? Teatavat lühiülevaadet sellest, kuidas sündis mereväe vorm, pa-kub meile riigiarhiivis säilitatav õhuke dokumendikogu 1919. a merejõudude staabi vormikomisjoni töö materjalide-ga, kust leiab isegi mõningad tolleaeg-sed originaaljoonised.

VENE VORMMerejõudude kõrgem juhtkond kandis Vabadussõja algul kahtlemata Vene kei-serliku sõjalaevastiku vormi. Erandiks oli teiste seas admiral Pitka, kes Esime-ses maailmasõjas polnud kaasa teinud. Tõsi – Vene vormiesemed olid veel vaid kauges suguluses sõjaeelse hiilgusega. Veebruarirevolutsiooni järellainetuses olid Kerenski käsul mereväe vormidelt kõik senised eraldusmärgid kõrvalda-tud peale laevanimedega lintide liht-madruste peakatetel.

Mereväelastele mõeldi välja uued au-astmetunnused, mis paigutati „demo-kraatliku maailma eeskujul” (nagu too-nane käskkiri rõhutab) kuldsete tresside kujul varrukaotstele; kusjuures ülemine pael pidi olema ümmarguse lengiga nagu Briti laevastikus. Ohvitserid hak-kasid kandma musta värvi nokatsit, mis meenutas Briti või USA laevastikus kan-tavat. „Mereväevormi demokratiseeri-mise” resultaat oli kentsakas pool-tsivii-lülikond, mille vasakpoolsele varrukale kästi õmmelda sõjalaevastiku eritun-nusena ankrukujutisega embleem, et vältida segiajamist kaubalaevastiku kaptenitega.

Kahjuks pole teada, kas Esimese maailmasõja päevil varustati kõik kei-serlikku mereväkke mobiliseeritud noo-remohvitserid ja sõjaaegsed mitšmanid rahuaegsele kaadriohvitserile ettenäh-tud kõikvõimalike rivi-, gala-, balli-, visiit-, paraad- jt vormidega. Vene me-reväes oli ohvitserile ju peaaegu igaks elujuhtumiks ette nähtud eriline vormi-esemete kombinatsioon, mille kandmist seejuures väga kiivalt jälgiti. Siinkohal väike loetelu 1899. a vormi statuudis et-tenähtud vormielementidest:

1. Kaherealine püstkraega vormi-kuub (mundir), mille krae ja varruka-käänised olid kaetud kuldtikandiga (üht säärast näeb mängufilmis „Ara-bella, mereröövli tütar” Taaniel Tina seljas); kuube kanti kas õlakute või epolettidega.

2. Kaherealine sõjaväelise tegumoe-ga (püstkrae ja kinnise rinnaesisega) saterkuub (sjurtuk1), mida kanti kas õlakute või epolettidega.

3. Kaherealine tsiviiltegumoega reväärkraega saterkuub (sjurtuk); kanti triiksärgi ja lipsu, epolettide või õlakutega.

4. Üherealine püstkraega tumesinine kuub (kitel), mis meenutas lõikelt 1909. a maaväe ohvitseri vormikuube.

5. Kaherealine reväärkraega valge suvekuub (polotnjannik), kanti triiksär-gi ja lipsuga.

6. Üherealine püstkraega valge pa-raadsuvekuub (kitel), lõikelt nagu nr 4.

Mereväe vormiriietus Vabadussõjas 1919–1920Erinevalt Eesti maaväe vormist, mida kahe maailmasõja vahelisel ajal muudeti tervelt neli korda, elas mereväelaste garderoob üle vaid väiksemaid ja mitte samavõrd põhi-mõttelisi uuendusi. Vormi põhiesemete välimus jäi prak-tiliselt selliseks, nagu see Vabadussõja ajal Vene tsaaririigi aegse ja Briti mereväevormide eeskujule tuginedes loodi.

Toomas Boltowsky

1. Mereväe mütsimärgid

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

69

7. Üherealine püstkraega valge igapäevane kuub (kitel), millel lihtsad pealeõmmeldud klappideta taskud.

8. Must poolpalitu (ukorotšennoje palto, kõnekeeles tužurka2), mis fotodel meenutab pisut lühikest kuube.

9. Üleskeeratud servadega piklik viltkübar (šljapa), mis meenutas Napo-leoni peakatet.

10. Must nokkmüts valgete kantidega.

11. Must ja valge vest (kanti saterkuuega).

12. Mustad ja valged püksid.13. Palitu (plaštš-palto).14. Sinel.Tegelikult oli Eestis 1919. a algul

probleem pigem selles, et ohvitserid ja sõjaväeametnikud üldse vormi kan-naks. Nimelt andis kindral Laidoner karmi käsu kõikidel sõjaväelastel han-kida endale vormikohased mütsimärgid ja õlakud ning hakata neid viivitamatult kandma. Pitka edastas selle sõnumi ka 16. veebruaril 1919 oma alluvatele päe-vakäsuga nr 133. Peale selle määras üks tema varasem päevakäsk (6.01.1919, nr 4) kõik ilma kehakateteta ohvitserid merejõudude staabi reservi.

Suurem osa vastsetest mereväelastest, nagu väidavad kaasaegsete mälestused, oli riietatud hoopis kaubalaevastiku vormiriietesse. Lihtmadrused olevat pealegi eelistanud hoopis erariideid.

BRITI VORMEnne uue vormi hankimist oli aga vaja kibekähku välja mõelda, missugune see olema peaks. Briti laevastik võis tänu oma populaarsusele tunduda vägagi ar-vestatava matkimisobjektina. Tallinnas baseeruvad Briti mereväelased püüdsid oma eksootilise välimusega avalikkuse pilku. Keskmise Briti mereväeohvitseri vormielementide põgus loetelu:

1. Kaherealine püstkraega paraad-sabakuub (full dress coat) – kuldtres-sid, kaherealine kinnine rinnaesine, epoletid.

2. Sabakuub (undress tail coat) – reväärkraega frakk (ballivorm).

2. Mereväe ohvitserid.

3. Mereväe allohvitserid ja madrused.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

70

3. Kaherealine pikk reväärkraega saterkuub (frock coat).

5. Kaherealine lühike reväärkraega igapäevakuub (undress coat).

6. Lühike õhtukuub (evening waistcoat) – sabata frakk; mida kanti ohvitseride messis.

7. Hommikuvest (ilma kuldtressideta).

8. Õhtuvest (kuldtressidega).8. Valge vest.9. Sinised kuldlampassidega püksid

(kanti sabakuubedega).10. Sinised lampassideta püksid

(kanti saterkuue ja igapäevakuuega).11. Valged püksid (kanti vajadusel

kõikide kuubedega, v.a frakk).12. Valge üherealine püstkraega

vormikuub (troopikas).13. Kübar (cocked hat), kanti saba-

kuubede ja saterkuuega.14. Nokkmüts.15. Troopikakiiver.16. Pikk sinel.Briti mereväe warrant officer (tähen-

dab ohvitseri asetäitjat, mõnikord ka eri-alaohvitseri) kandis kaherealist vormi-kuube ning nägi selles välja peaaegu nagu ohvitser (sabakuube jms luksust alamväelastele mõistagi ette ei nähtud). Vanemallohvitserile (alates chief petty officer’ist ehk tänapäevases mõttes veeb-list) oli ette nähtud üherealine vormi-kuub nokkmütsiga, nooremallohvitser kandis tavalist madrusevormi. Lihtmad-ruse garderoob oli seejuures üsna napp: kaks öösinist ja üks valget värvi madru-sepluus, sama värvi alt laiad trehterpük-sid, peakatteks igapäevases teenistuses madrusemüts, pidulikel puhkudel lin-tidega kübar. Soojaks üleriideks oli rea-

madrusel lühike villane jopp (pea jacket), allohvitseril aga palitu. Seejuures eristati kolme vormikomplekti, tulenevalt nen-de otstarbest, mida üksteisest eristas ai-nult eraldusmärkide kvaliteet (kuldsed tunnused paraadvormil, punase niidiga tikitud igapäevavormil). Tegumoelt olid need kõik muidu sarnased.

EESTI VORMKõigepealt läks eesti mereväelastel vaja head ja praktilist igapäevavormi. Torkab silma, et ka vene kogemust ei heidetud kergekäeliselt üle parda. Vormiküsimus-tega hakkas tegelema komisjon, mille koosseis oli päris esinduslik. Näiteks võib ühelt protokollilt lugeda, et otsustajateks olid Lembitu komandör mitšman Klaar, Vambola komandör mitšman Kraus, Lennuki komandör kaptenleitnant Vei-gelin ja merejõudude kantselei ülem mitšman Varma. 28.01.1919 kinnitaski Pitka komisjoni poolt heakskiidetud vor-mikirjelduse projekti ning algas mereväe riietamine uude vormi.

Üks esimesi kasutusele võetud rah-

vuslikke eraldusmärke oli ohvitseride ja sõja väeametnike mütsimärk, mille punast värvi ümmargust „ankruplatsi” ümbritses kuldsetest tammelehtedest pärg; viimase kohal paiknes aga lipuvär-vides vapikilp. Tõsi – niipea, kui vormi-komisjon oli oma töö lõpetanud, asen-dati märk uuega, mis meenutab pigem Briti mereväeohvitseride „krabi”. Sellelgi ümbritses tammevanik kilbil paiknevat kuldset ankrut, mis sedapuhku oli sini-sel kilbil, kuningakrooni asendas sellelgi kuld vanikuga ümbritsetud rahvusvärvi-des kilbike. Vanemallohvitseride jaoks nähti ette lihtsa kujundusega pronksist stantsitud ovaalne märk, mida kaunistas üksnes kuldne ankur (vt joonis 1).

Esimene mereväelaste vormiriietust sätestav sõjaministri päevakäsk ilmus 10.02.1919 (nr 85), mis käskis mere-väe ohvitseridel ja nendega võrdsusta-tud sõjaväeametnikel kanda järgmisi vormiesemeid:

1. Mustast kastorist või ševiotist nokkmüts, millel on lakknahast mütsi-nokk ja kaheosaline tormirihm ning must siidpael ümber mütsirummu. Suvisel ajal kästi mütsipõhjal kanda valget linast katet.

2. Kaherealine reväärkraega kuub, neli paari nööpe ees.

3. Samast materjalist pikad püksid.4. Paksust kalevist kaherealine man-

tel (sinel).Kuub kujutas endast täiesti tavalist

kaherealist pintsakut, mis esmapilgul meenutab vägagi brittide reefer jacket’it. Kui aga lähemalt vaadata, torkavad silma pisikesed erinevused. Nimelt käis eesti kuub kinni kolme, briti oma aga nelja nööbiga. Peale selle pole briti kuue tasku-tel klappe. Tõenäoliselt oli see lahknevus eeskujust taotluslik, et saavutada pisukest rahvuslikku eripära. Kuube kanti valge triiksärgi ja musta lipsuga. Päevasärk võis olla ükskõik millise lõikega. Valdavalt eelistati äranööbitava kõvakraega särke. Mantel ehk sinel oli laia lõikega ja avatud kaelusega, neli paari nööpe rinnaesisel; seljal kaheosaline põõn, ent ilma selja-voldita. Kõik vorminööbid pidid olema valmistatud kuldsest metallist ja kandma ankru kujutist kuni riigivapi kinnitami-seni. Kogu kirjeldus on üldsõnaline ja napp. Seega jäävad vähemalt teksti põh-jal kuue-mantli lõike iseärasused selgu-setuks. Talvemütsi polnud ohvitseridele esialgu ette nähtud (alles aasta lõpus kästi neil kanda kergelt vateeritud põhjaga tal-vist nokkmütsi ja villaseid kõrvaklappe).

Lisaks eelpool loetletutele l u b a t i kanda täiendavaid vormiesemeid:

4. Madrusemütsi lindid.

Lühiülevaadet sellest, kui-das sündis mereväe vorm, pakub meile riigiarhiivis säilitatav õhuke dokumen-dikogu 1919. a merejõudude staabi vormikomisjoni töö materjalidega, kust leiab isegi mõningad tolleaegsed originaaljoonised.

AJALUGU

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

71

1. Musta värvi saterkuub.2. Lühike „kittel”, mis võis olla nii tu-

mesinist kui ka valget värvi. Kitlil pidi olema mahakeeratav krae ning neli pea-leõmmeldud klappidega taskut.

Vägagi tõenäoliselt sarnanesid kolm viimast vormieset väljanägemiselt ja lõi-kelt Vene laevastikus kantud esemetega ning need lisatigi käskkirja selleks, et anda ohvitseridele võimalus olemasole-vaid vormiesemeid edasi kanda.

Peale selle lubati suvel kanda valgest lõuendist pükse ja kingi vastavalt igaühe materiaalsetele võimalustele (joonis 2).

Vormi juurde kuulus igapäevastel rivistustel kindlasti kohustuslikus kor-ras kantav mõõk või kortik – ent üks-nes neil, kellel Vene mereväest külm-relv kaasa toodud (sedagi ütles kõrgem käsk). Mõõgarihma kanti alati kuue all. Üleriiete peal kanti vööd üksnes siis, kui sellele oli vaja riputada ka püstoli-kabuur. Adjutantidel ja lipuohvitseridel („plaguohvitserid”) kästi kanda neile ette nähtud akselbante.

Madrustele ja allohvitseridele nägi sama päevakäsk ette järgmise vormi:

1. Musta värvi madrusemüts, mille rummu ümbritseb must lint „kus laeva ja teenistuse-koha nimi peal”.

2. Tumesinisest kangast (või selle puudusel musta värvi) madrusepluus.

3. Musta värvi „lakaga” madrusepüksid.

4. Üleriideks lühike kaherealine poolpalitu.

Algselt oli ka plaanis varustada mad-rused ka sineliga, ent selle mõtte laitis sõjavägede ülemjuhataja vormikavandite tutvustamisel maha. Nimelt leidis Laido-ner, et madrustele piisab poolpalitust küll.

Vormikavandite joonisel näeme siis-ki küljele seotud lehvi. Sama selgub ka Vabadussõja-aegsetelt fotodelt. Madru-semütsi puhul torkab siiski silma, et Bri-ti madruse peakatet see eriti ei meenuta, sest põhi on laiem ning sellel pole rõ-hutatult teravat serva. Pealegi oli ka lint teistmoodi seotud – selle otstele trükiti vene traditsiooni järgides kuldsed ank-

rud, samas kui brittidel lõigati lehviot-sad lihtsalt lühikeseks (joonis 5).

Madrusepluus tehti eest avatud, laia kraega ning selle külge nööbiti sinist värvi pealiskrae. Torkab silma, et pluu-si kaeluse väljalõige polnud kaugeltki sama sügav kui Briti pluusil, hoopis vene moodi väike ja kahe nööbiga suletav. Ka juulis ilmunud sõjavägede ülemjuhataja päevakäsk täpsustab, et nii pluus kui ka püksid on „vene madruse laadi lõike-ga”. Pluusi kästi kanda pükste sees, ilma vöörihmata. Triibulist madrusesärki ka-sutusele ei võetud, selle asemel nööbiti madrusepluusi kaelaavasse sinise üla-servaga valgest flanellist rinnaesine.

Vene traditsiooni järgides pidid ka kõik allohvitserid kandma seda mad-rusevormi. Ainult pootsman ja velt-veebel tohtisid asendada madrusemütsi ohvitseri nokkmütsiga. Allohvitseride ametiastmetunnusteks – alates juunist aga auastmetunnusteks – määrati kol-last värvi paeltest vinklid, mis õmmeldi vasakule pluusi- ja poolpalituvarrukale küünarnukist pisut kõrgemale. Noo-remallohvitseril pidi neid olema üks, vanemallohvitseril kaks ja pootsma-nil-veltveeblil kolm. Madrustele esial-gu auastmetunnuseid ette ei nähtud (vt joonised 3, 4).

Kokkuvõttes on üsna ilmne, et Briti mereväe vorme ohvitseride ega mad-ruste kehakatted eriti ei meenutanud. Täpsemalt – meenutasid, kuid üksnes esmapilgul. Pealegi oli nende põhivär-vuseks valitud must, mitte öösinine, nagu brittidel.

AMETIASTMETUNNUSEDMerejõudude ülema 14.02.1919. a päe-vakäsk nr 108 kehtestas vormil kantavad eraldusmärgid. Vormikomisjoni mater-jalidest selgub, et uute tunnuste ümber

5. Mereväe ohvitseride ja ametnike auastmetunnused 1919. a novembris.

6. Reakoosseisu erialatunnused.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

72

murti tegelikult raevukalt piike. Kui komisjoni liikmete enamus pooldas üle-misel paelal ümmargust „lengi”, jäi vä-hemalt üks liige kindlalt eriarvamusele (Varma), soovitades hoopis sirget paela, mille kohale paigutataks riigivapp. Võit-jaks jäi sedapuhku demokraatlik ena-mus ning sellest ajast kaunistabki mere-väelaste auastmepaelu n-ö monarhistlik ümmargune kroogitud leng. Lengi tõttu meenutasid kuldpaelast tunnused väga-gi Briti ohvitseride omi. Lengist pisut kõrgemale kavatseti esialgu paiguta-da ka tikitud riigivapp, niipea, kui see ükskord kinnitatud saab. Tegelikult aga vappe kunagi kandma ei hakatudki.

Tundub muidugi kummaline, et mere-väeohvitseridel kästi esialgu kanda auast-

metunnuste asemel ametiastmetunnu-seid. Käsu põhjus oli proosaline. Valdav osa laevakomandöridest ja ülejäänud juhtidest olid tegelikult väga madalas auastmes lipnikud-leitnandid, kes nüüd ootamatult kõrgetele ametipostidele sat-tusid. Paljudel kaubalaevastikust mobi-liseeritud mehaanikutel-kaptenitel-tüü-rimeestel polnud aga ülepea sõja väelist auastet. Seepärast tuli visuaalse hierarhia loomiseks rõhutada pigem iga mehe fak-tilist funktsiooni. Vormikuuel, saterkuuel ja sinisel kitlil pidid tunnused paiknema varrukaotstel, valgel kitlil ja sinelil aga tu-mesinist värvi õlakutel.

Erialaohvitsere ja ametnikke eristati riviohvitseridest värvilise auastmepael-te alusega – sanitaarohvitseridel pidi

see olema punane ja ametnikel roheline. Esimesed pidid peale selle kandma var-rukal oma erialaembleemi. Ühepaela-meestel oli värvilise aluse asemel lihtsalt kitsas triip paela alumises servas.

Vanemohvitseridel alates 2. järgu lae-va komandörist kästi kanda mütsinokal kuldset tammelehtedest pärga nagu Briti laevastikus; merejõudude juhataja mütsinokapärg oli kahekordne, nagu hiljem admiralidel.

Napilt kaks kuud hiljem kehtestati juba uus (vt tabel 2).

27.05.1919. a kinnitas merejõudude juhataja velskrite ametitunnuse ning reakoosseisu vasakul pluusivarrukal kantavad kutsemärgid, mis jäid väikeste muudatustega kasutusele kuni Eesti me-reväe likvideerimiseni (vt joonis 6).

Sõjavägede ülemjuhataja päevakäsk nr 72 avaldas 30.07.1919. a veel ühe täiendava vormikirjelduse, milles kir-jeldati madruste suvist pluusi ja pük-se ning mütsikatet. Need pidid olema valmistatud pleegitatud purjeriidest ja valget värvi ning lõikelt täpselt sama-sugused nagu talvised riietusesemed. Kõigele lisaks anti täpsustav korraldus, et rivis peavad nii ohvitserid kui ka madrused kandma samavärvilist vor-mi – kas üleni valget või siis valge ülaosa ja mustade pükstega. Kas ja kui palju tegelikult madrustele valgeid vormirii-deid Vabadussõja päevil hangiti, ei ole teada. Pärast Vabadussõda me seda val-get suvist madrusevormi igatahes enam vormi kirjeldustest ei leia.

OHVITSERIDE AUASTMETUNNUSEDAasta lõpus, 25.11.1919, kinnitas sõja-minister mereväe ohvitseride uue vormikirjelduse ning ühes sellega kehtestati lõpuks vormil kantavad au-astmetunnused. Kirjeldus avaldati sõja-vägede ülemjuhataja käskkirjas nr 269a. See loetles juba kasutusel olevad vormi-esemeid, lisades täienduseks ohvitseride auastmetunnuste ning erialaspetsialisti-de ja ametnike eritunnuste kirjeldused. Mõne võrra muutus varrukatel ja õlaku-tel kantav paelte arv, ent üldised kujun-duspõhimõtted jäid samaks. Vastavalt käsule pidi insenerohvitseril paelte all olema roheline alusvärv, revidendil si-nine ja instruktoril valge.

Ohvitserivormi kandvaid mereväe ametnikke taheti riviohvitseridest eris-tada spetsiaalsete eritunnustega – ti-kitud või metallist stantsitud kuldsete seitsmenurgeliste tähekeste näol.

See üsnagi komplitseeritud süsteem

MAAVÄES MEREVÄES

1 reamees junga ja 2. järgu madrus

2 kapral 1. järgu madrus ja spetsialist

3 nooremallohvitser reavanem ja vanemspetsialist

4 vanemallohvitser reaülem ja ülemspetsialist

5 veltveebel veltveebel, pootsman, masinate­ ja katelde vanem,

6 ohvitseri asetäitja gardemariin

7 lipnik lipnik

8 alamleitnant alamleitnant

9 leitnant leitnant

10 alamkapten –

11 kapten kaptenleitnant

12 alampolkovnik –

13 polkovnik kapten

14 kindralmajor admiral

15 kindral –

Tabel 1. Maa- ja mereväe auastmete võrdlev tabel (SVÜ pk nr 112, 27.03.1919).

MAAVÄES MEREVÄES

1 reamees junga ja 2. järgu madrus

2 kapral 1. järgu madrus ja spetsialist

3 nooremallohvitser reavanem ja vanemspetsialist

4 vanemallohvitser reaülem ja ülemspetsialist, velsker

5 veltveebel veltveebel, pootsman, masinate ja katelde vanem

6 ohvitseri asetäitja ohvitseri asetäitja, gardemariin

7 lipnik –

8 alamleitnant mitšman

9 leitnant leitnant

10 alamkapten vanemleitnant

11 kapten kaptenleitnant

12 alampolkovnik asekapten

13 polkovnik kapten

14 kindralmajor aseadmiral

15 kindral admiral

Tabel 2. Maa- ja mereväe auastmete võrdlev tabel (SVÜ pk nr 161, 10.05.1919. a).

AJALUGU

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

73

pidi aitama eristada ametnike ameti-positsioone. Kahjuks jääb tärnide te-gelik paigutus kuuevarrukate otstel dokumendi tekstist arusaamatuks, üh-tegi joonist aga pole õnnestunud näha. Mereväeametnike asetäitjatele nähti ette samuti ohvitserivorm, ent ilma varrukatärnideta. Selle süsteemi – mis tõenäoliselt läbi ei löönudki – asendas veel enne aasta lõppu uus ja lihtsustatud kord, mille kohaselt pidi ametnik kand-ma varrukaotstel ja õlakutel kahte sirget paela, aseametnik aga ühte.

Reglementeeriti ka mobilisatsiooniga ohvitseride ametikohtadele määratud kaubalaevastiku meremeeste (mehaa-nikute, tüürimeeste jt), kellel puudub ohvitseri auaste, eraldusmärgid mere-väes teenides3. Et neil puudus enamasti formaalne sõjaväeline ettevalmistus ja auaste, siis tuli neidki eristada:

1. Mobiliseeritud diplomeeritud me-haanik, kes ohvitseri kohal teenib: oh-vitseri mütsimärk; varrukal kaubalae-vastiku mehaaniku ametitunnused; sinel õlakutega, kuid ilma paelteta.

2. Eraisikust diplomeeritud mehaa-nik, kes ohvitseri kohal teenib: kauba-laevastiku mehaanikute varruka- ja mütsimärk; sinel ilma õlakuteta.

3. Mobiliseeritud diplomita mehaa-niku kohusetäitja, kes ohvitseri kohal teenib: ohvitseri mütsimärk; varrukad ilma ametiastme paelteta; kuue ja sineli vasakul varrukal küünarnuki ja õla va-hel masinisti eriala tunnus (laeva pro-peller ümmargusel hammasrattal), sinel õlakutega, kuid ilma paelteta.

4. Eraisikust diplomita mehaaniku

kohusetäitja, kes ohvitseri kohal teenib: kaubalaevastiku mütsimärk, varrukad ilma märkideta; palitu ilma õlakuteta.

5. Mobiliseeritud kauge- või ranna-sõidu kapten ja tüürimees, kes ohvitseri kohal teenib: ohvitseri mütsimärk; var-rukal kaubalaevastiku ametitunnused; palitu õlakutega, kuid ilma paelteta.

6. Eraisikust kauge- või rannasõidu-kapten ja tüürimees, kes ohvitseri kohal teenib: kaubalaevastiku mütsimärk ja ametitunnused, palitu ilma õlakuteta.

7. Laeval teeniv sanitaarlipnik: ohvit-seri mütsimärk; varrukatel ja õlakutel üks kuldne 10 mm laiune ilma lengita pael; vasakul varrukal õla ja küünarnuki vahel sanitaarohvitseri embleem.

8. Mobiliseeritud orkestrijuht: mere-väe ohvitseri mütsimärk, kuue ja palitu vasakul varrukal õla ja küünarnuki va-hel kullaga tikitud kannel; palitu õlaku-tega, kuid ilma paelteta.

Vabadussõja-aegne viimane vormi-kirjeldus avaldati 09.12.1920 sõja-ministri päevakäsus nr 1193, mis jättis kõik varasemad kirjeldused muu-datusteta kehtima. Erinevus võrreldes varasemate käskkirjadega seisnes üks-nes vormi esemete detailsemas kirjeldu-ses. Muu hulgas kästi esmakordselt just selles siduda madrusemütsi lint peakatte vasakul küljel lehviks. Peale selle täien-dati reakoosseisu varustuse nimekirja paksust villasest riidest läki läkikujulise talvemütsiga, mis järgis maaväes juba kasutusel olevat mudelit. Mereväes kan-ti seda tõenäoliselt kas ovaalse maaväes kasutusel oleva mütsimärgiga või ilma selleta. Kahjuks pole teada, kas ja millise

märgiga kandsid seda vanemallohvitse-rid, kes ühelt poolt nagu kuulusid rea-koosseisu, teiselt poolt aga kandsid oh-vitseri nokatsit, mille ees kanti ankruga mütsimärki. Pole võimatu, et vanemal-lohvitseride puhul kaalus seisuseuhkus üles praktilised kaalutlused ning mad-ruste talvemütsi ei kantudki.

Üsna pisut muutusid selles viimases reglemendis reakoosseisu vasakul var-rukal kantavad auastmetunnuseid – 2. ja 1. klassi madrus jäid ka edaspidi tühja varrukaga, kuid nooremallohvitser pidi kandma kahte kollasest paelast vink-lit, vanemallohvitser kolme, veltveebel ja pootsman aga ühte laia kardpaelast vinklit.

SÕJAKOOLI MEREVÄEKLASSI KADETIDVabariigi Sõjakooli mereväeklassi ka-detid, kes loeti reakoosseisu kuuluvaks, kandsid põhimõtteliselt lihtmadrustele ettenähtud vormikomplekti – pluus, püksid, madrusemüts ja poolpalitu. Va-sakul varrukal kandsid nad ka neile ette-nähtud reakoosseisu auastme- ja eriala-tunnuseid. Üksnes pidulikel puhkudel lubati kadettidel kanda – mööndusena tulevasele ohvitseriseisusele – pikka si-nelit. Viimane erines ohvitseripalitust, olles hästi taljes, kuue nööbipaariga, ka-heosalise põõnaga ning ilma seljavoldi-ta. See kadetipalitu oli käskkirjas ühtlasi ainus riideese, mille kohta kasutatakse väljendit „inglis palitu laadi”. Kadette eristasid tavalistest madrustest ainult kadetiõlakud, mida kanti nii poolpali-tul kui ka sinelil; madrusepluusi õlgadel kanti üksnes kadetiõlaku punase pikit-riibuga kollast paela; samuti mütsilint kirjaga „Sõjakool”.

Põhimõtteliselt jäi Vabadussõjaaegne mereväevorm kasutusele kuni Eesti va-bariigi lõpupäevadeni 1940. a. Erinevalt maaväe vormist, mida muudeti tervelt neli korda, elas mereväelaste garderoob üle vaid väiksemaid ja mitte samavõrd põhimõttelisi uuendusi. Tõsi – ka seda muudeti hiljem, ent mitte sama drasti-liselt. Vormi põhiesemete välimus jäi praktiliselt samaks. Riietuselementide nomenklatuur siiski täienes 1930. aas-tatel, kui tekkis vajadus esinduslikkuse järele.

MAAVÄES MEREVÄES

1 reamees junga ja 2. järgu madrus

2 kapral 1. järgu madrus ja spetsialist

3 nooremallohvitser reavanem ja vanemspetsialist

4 vanemallohvitser reaülem ja ülemspetsialist, velsker

5 veltveebel veltveebel, pootsman, masinate ja katelde vanem

6 ohvitseri asetäitja gardemariin

7 lipnik –

8 alamleitnant nooremleitnant

9 leitnant leitnant

10 alamkapten vanemleitnant

11 kapten –

12 alampolkovnik asekapten

13 polkovnik kapten

14 kindralmajor aseadmiral

15 kindralleitnant –

16 kindral admiral

Tabel 3. 04.10.1919 kinnitati taas üks maa- ja mereväe auastmete võrdlev tabel.

Märkused

1 Pr k surtout – peamiselt, kõige peal.

2 Pr k tojours – igapäevaselt, alati.

3 Kaubalaevastiku tunnused kinnitas Pitka

10.06.1919. a.

SÕD

UR N

R 2 (77) 2014

74 ARVUSTUS

2013. aastal möödus 20 aas-tat Eesti mereväe taasloomi-sest. 1. juulil 1993 vormista-ti kaitsejõudude peastaapi tööle kaks meest, kes pidid hakkama uuesti meie me-

rekaitsega tegelema: vanemleitnant Ed-gar Haavik ja Igor Schvede, tollal veel auastmeta. Tolleks ajaks oli möödunud 75 aastat ajast, mil Eesti merejõud 1918. aastal loodi ning üle poole sajandi oli idee nii iseseisvast Eesti riigist kui ka selle merejõududest olnud uinuvas ole-kus. Kui nüüd veel veidi meenutada, siis ega meie eelkäijatelegi polnud eriti pike-mat aega antud oma maa kaitseks ette-valmistusi teha, end harida ja vahendeid muretseda. Samas peame tunnistama, et mälestus neist ammustest aegadest on olnud toeks ja inspireerijaks praegustele inimestele.

Tänavu sai kaante vahele esimene katse kajastada Eesti mereväe taasloo-mist ja selle tegevust järgmise kahe-kümnendi jooksul. Sestap tundub loo-giline, et praeguse mereväe alusepanijad on hoidnud traditsiooni ning kandnud hoolt selle eest, et ka meie ajalooline pärand ei jääks kunagi kauges tulevikus vaid ametlike dokumentide kajastada. Õige ju on see, et ajaloolistele protses-sidele hinnangu andmiseks on vaja vei-di pikemat distantsi kui paarkümmend aastat, kuid osalejate mälupildid meie jaoks tagantjärele mõeldes hullude aas-tate kohta on hindamatu väärtusega. Nii on mereväe praeguste ja endiste teenis-tujate koostöös saanud kaante vahele raamat „Jälle kakskümmend aastat me-reväge. Ülevaateid ja meenutusi”, toime-tanud ja välja andnud kaitseväe ühen-datud õppeasutuste väljaõppe vahendite keskus.

See on raamat, kuhu on koondatud nii ülevaateid mereväe algusaastatest kui ka meenutusi mereväe elu erinevatel teemadel. Esimeses mereväe ajalooraa-matus on kirjutisi paarikümnelt inime-selt. Et midagi ei sünni tühjale kohale,

on merekaitse alguslugu viidud veidi enam tagasi, lühidalt on käsitletud eel-nevaid aktsioone merekaitse loomiseks, nagu kaitsealgatuse keskuse poolt en-diste piirivalvekaatrite Grif ja Leopard ülevõtmist, aga ka meie kuulsa allvee-laeva Lembitu lugu.

Pikemad käsitlused on merekaitse loomise algusest, mereosakonna loo-misest kaitsejõudude peastaabis ning selle tegevusest kuni 1994. aasta alguse-ni, mereväe arendamise kontseptsiooni väljatöötamisest, Vene sõjaväe poolt maha jäänud varade arvelevõtmisest, välislaevade visiitidest jms. Võib luge-

da ka 1990. aastate Paldiski Põhjasada-ma probleemidest ning abilaeva Laine saamisloost.

Pikemalt on juttu mereväe staabi moodustamisest ja selle tegevusest 1994. a. Siin oli autoril kasutada mereväe esi-mese ülema mereväekapten Roland Leiti mahukas mälestuste üleskirjutus, lisaks tema ja mitme teise algusaastate tegija meenutused ning tollased doku-mendid. Esimese aastaga suudeti mitte millestki juba merevägi toimima pan-na, alustada rahvusvahelise koostööga, saata esimesed noormehed välismaale mereväeohvitseriks õppima, võtta üle Miinisadam, välja töötada sümbooli-ka. Sel aastal saadi ka abilaevad Ahti ja Mardus ning hilisem miinilaev Sulev ja alustati neil teenistust. Eraldi on vaadel-dud Balti riikide ühise mereväeeskaadri BALTRON esimeste aastate tegevust. Kalev Konso ja Liivo Laanetu on kir-jutanud ülevaated mereväeohvitseride kogudest. Liivo Laanetult on ka põhja-lik ülevaade mereväeohvitseride sõjalise tasemehariduse taastamisest ja Kalev Konsolt mereväe aumärkidest.

Raamatu teisest osast saab lugeda mälestusi. Päris algusaegadest on meel-dejäävamaid seiku kirja pannud Igor Schvede ja Priit Jaarma. Liivo Laane-tu kirjutatu annab põhjaliku ülevaate tollasest ajateenistusest ja Taanis mere-väeohvitseriks õppimisest. Humoorikas võtmes on oma esimesed kogemused mereväe laeval Ahti kirja pannud An-nes Vainamäe ja veidi hilisemast ajast kirjutavad Jüri Saska ja Peeter Ivask. Veel võib lugeda Kieli nädalast (Reet Naber), Saksamaa ohvitserikoolitusest (Egon Kaur), mereväe sidest (Toomas Sullakatko), mereväe ajalehest Mere-vägilane (Roland Murof), tuukri-asjandusest (Ivari Sarapuu, Andro Põllu, Marco Saar, Toomas Tammsaar, Mart ja Märt Metsjõed). Merekaitseliitlased Alo Tamm ja Kuno Peek jagavad oma mul-jeid kontaktohvitseridena tegutsemisest ning 2006. aasta mereparaadist. Kalev Konso koostatud lisades on ülevaade mereväe laevadest, mereväe ülemate, staabiülemate, väeosade ja staabi osa-kondade ülematest. Raamat on illust-reeritud arvukate fotodega.

Jälle kakskümmend aastat mereväge. Ülevaateid ja meenutusiLäinud suvel möödus 95 aastat mereväe loomisest ja 20 aastat selle taasloomisest. Nüüd on kaante vahele saanud mälestusteraamat mereväe taastamisest tänapäevani.

Reet Naber

„Jälle kakskümmend aastat mereväge. Ülevaateid ja meenutusi”267 lkKoostanud: Reet Naber ja Kalev KonsoToimetanud ja välja andnud: kaitseväe ühendatud õppeasutuste väljaõppevahendite keskus

• RADARPOSTI

RADARITEHNIKUT

• ERIMASINATE OPERAATORIT

• AUTOJUHT-PARAMEEDIKUT

• LENNUTEABE ALLOHVITSERI

• LENNUJUHTI

• AUTOTEHNIKUT

• TEHNIK AUTOMAATIKUT

VAATA LISAKS JA KANDIDEERI VK.KRA.EE

OTSIB OMA MEESKONDA:

VÕITMA ÕPIDSA IGAL JUHUL

KÕIGEPEALTISEENNAST.

Jah, Kõrgem Sõjakool õpetab Sullemeeskonnatöö ja ühiste eesmärkide

kaudu oma “minast” kaugemale nägemist.

Dokumentide vastuvõtt SAISis 23.06 - 06.07 2014Sinu küsimused on oodatud: sojakool@mil.ee või 717 6131

Lisainfo: www.sojakool.ee