Töö õppejõuna Tartu Ülikoolisasutuseks (vt ka Eesti Entsüklopeedia 11, 2002, lk 512 ja Tartu Ülikooli ajalugu III, Eest Raamat, lk 306). Olles selle teema teaduslikuks juhendajaks,

44 45Töö õppejõuna Tartu Ülikoolis

Töö õppejõuna Tartu Ülikoolis© 1968 – alustab tööd iseseisev majandusteaduskond Tartu

Ülikoolis© 1970 – rektoriks saab Arnold Koop© 1988 –2006 (pärast Arnold Koobi surma) valitakse rektoriks

Jüri Kärner, hiljem Peeter Tulviste ja seejärel Jaak Aaviksoo© 1991 20.august – Eesti Vabariik taasiseseisvub© 1992 20. juuni – käibele tuleb Eesti kroon© 1992 – rajatakse TÜ ärirahanduse ja investeeringute õppetool

Mõistatuslikult mitmekesine on see õppejõu amet. Loengud, praktikumid, seminarid, nendeks valmistumine, õppevahen-dite, raamatute, sh monograafiate ja teadusartiklite kirjuta-mine, esinemised teaduskonverentsidel, enesetäiendamised välismaal, koosolekud väga erinevatel tasanditel (kaitsmis-nõukogudes, administratiivüksustes) ja palju palju muud. Kogu aeg on lootusetult kiire, hõljud maa ja taeva vahel, mõ-nikord maandud, kuid siis jälle jalad maast lahti ja lendad. Tunned end kogu aeg noorena, teovõimelisena, nii nagu pa-rim loomeaeg oleks veel ees. Ei märkagi, millal juba lapsed lõpetavad koolid, abielluvad, peresse tulevad lapselapsed. Järsku paar tõsisemat juubelit: juba 50, juba 60, siis 65 ja ongi aeg siirduda emeriidistaatusesse. Kogu selle aja jook-sul tehtud töö võtab kokku CV, mille maht on vaid tosin lehe-külge, peaasjalikult napp tekst, arvud ja ei ühtegi emotsiooni. (Muide õppejõuks oleku aja jooksul ilmus mul rohkem kui sadakond publikatsiooni. Need kuuluvad oma aega ja kuna teadus n-ö amortiseerub väga kiiresti, siis kõigist nendest ei tahakski rääkida). Seega CV põhjal saame teada õppejõust kui inimesest väga väga vähe.

OOO

44 45Töö õppejõuna Tartu Ülikoolis

Teaduskraadid ennekõikeAlustame kõige tähtsamast: ülikoolis õpetamine pole võimalik ilma teadustööta. Seega nii või teisiti kerkivad esile väitekirja-dega seotud probleemid, mis on teadlaste omavahelises suht-lemises tähtsaimaks kõneaineks.

Kõigepealt kandidaadiväitekirjast ja -kraadist. Minu väitekiri valmis 1971. a algul ja kaitstud sai see suve hakul. Teemaks oli ehitusettevõtte käibevara juhtimise finantsprobleemid, mille koh-ta oli õnneks vene ja inglisekeelset kirjandust piisavalt. Paraku inglisekeelset materjale kasutati vähe, ennekõike ideoloogilistel kaalutlustel.

Töö koostamisel oli mulle heaks nõuandjaks dotsent Ülo Kauer. Meie suhtlemist hõlbustas asjaolu, et olime mõlemad töötanud Valgas ja seega oli meil palju ühiseid tuttavaid. Väitekirja valmimist kergendas asjaolu, et olin hiljuti majanduspraktikast tulnud mees ja tegelnud otseselt samade probleemidega, mida uuriti väitekirjas.

Niisiis kaitsmisele läks tugevalt rakendusliku kallakuga finants-juhtimise alane töö, mis valmis professor Raimund Hagelbergi teaduslikul juhendamisel. Väitekirja koostamise ajal tekkisid sidemed Läti Ülikooli majandusteadlastega tänu ühistele uuri-misteemadele, millega esinesime rahvusvahelistel teaduskonve-rentsidel.

Minu väitekirja oponendiks määrati Läti Ülikooli professor Kar-lis Andcans, kes pööras erilist tähelepanu uurimismeetoditele ja tööst johtuvatele rakenduslikele järeldustele.

Meie koostööd hõlbustas minu mõningane läti keele oskus. Tol ajal sain Riiast endale hea mõttekaaslase ja koostööparneri professor Elmars Zelgalvise näol, kellega jätkusid teaduslikud sidemed aastakümneid. Väitekirja kaitsmine toimus Tartu Üli-

46 Töö õppejõuna Tartu Ülikoolis 47Töö õppejõuna Tartu Ülikoolis

koolis ning Kõrgem Atestatsioonikomisjon (KAK), mis asus Moskvas, kinnitas mind majanduskandidaadiks 1971. a sügisel. Õnnestus! Tundsin siis, et see oli minu tähetund.

Professor Karlis Andcans (1970ndatel, Läti Ülikool)

Üteldakse, et teadus amortiseerub vaid mõne aastaga. Mind üllatas see, kui kiiresti majandusuuringute objekt n-ö eest ära jookseb. Veendusin, et üksnes majandusteooria varal majandus-likku tegelikkust ei saa kirjeldada. Sellest tulenes edasine huvi rahandusteooria filosoofiliste probleemide ehk teisisõnu meto-doloogia vastu. Tähendab, peab olema kursis sellega, mida on uut ka teistes teadusharudes ja milliseid uurimismeetodeid saab sealt üle võtta oma eriala uurimisobjektide tunnetamiseks. Eestis on nende süvaprobleemidega tegelnud pikemat aega akadeemik Uno Mereste, kelle sellealased tööd pakkusid mulle suurt huvi ja tahet temaga diskuteerida.

Järgnesid aastaid rutiinset tööd vanemõpetajana ja seejärel dotsendina. Tuli täita mitmeid vastumeelseid nn ühiskondlikke ülesandeid, mis võtsid, õigemini raiskasid palju väärtuslikku aega. Teadustööga tegelesin pidevalt, kuid paraku ahistas kiire-


mat edasiminekut NSV Liidu suletus. Väliskolleegidega tekkisid vaid põgusad sidemed. Kui olin 1973. a end täiendamas Moskva Finantsinstituudis, siis tänu soome keele oskusele tekkisid si-demed seal õppivate soome majandusteadlastega, kuid paraku need sidemed katkesid kiiresti.

Raske töö seisis ees seoses doktoriväitekirja koostamisega, millele esitatud nõuded olid tol korral väga kõrged. Teemaks oli ettevõtete rahanduse ja investeeringute probleemid. Mind vormistati töö valmimise ajaks nüüdse St. Peterburgi Majanduse ja Rahanduse Ülikooli (tol ajal Lenungradi Finantsmajanduse Instituut) juurde mittestatsionaarseks doktorandiks, konsultan-tideks professorid Pjotr Ševtjak ja Viktor Kolesnikov.

Muide, tol ajal oli doktoriväitekirja koostamine täielikult isesei-sev töö, see tähendab, et teaduslikku juhendajat polnud siis ette nähtud. Oli arusaam, et teadlane peab n-ö teaduse doktoriks kas-vama, arenema! Edasi, tänu ühistele probleemidele ja osavõtule arvukatest teaduskonverentsidest, tekkisid mul sidemed umbes kolmekümne ülikooli ja instituudiga, kus õpetati rahandusdist-sipliine. Need olid väga huvitavad ja viljakad aastad. Paraku väitekirja lõpuleviimine, kaitsmisküpseks kujundamine nõudis palju aja- ja närvikulu. Oli hetki, mil tekkisid kõigest loobumise mõtted. Õnneks oli mul sel ajal suureks toeks professor Viktor Kolesnikov, kellel alati leidus innustavaid sõnu ja häid ideid. Aga kõik polnud veel ühel pool.

Ootamatu positiivne pööre tuli Moskvast, kus esinesin ühel tea-duskonverentsil oma uurimisteemaga, ja alles siis võisin tõdeda, et väitekiri hakkab kaitsmisküpseks saama. Nimelt ütles tunnus-tava suhtumise minu tehtud töösse välja Moskva Finantsinstituu-di kateedrijuhataja, teeneline teadlane professor Dmitri Mol-jakov. Teda huvitas eriti rakendusteooria ja majanduspraktika kooskõla selles osas, kus püüdsime oma ideid ellu viia koostatud metoodiliste juhendite varal. (Tegemist oli ettevõtte rahandustöö juhtimisega andmetöötlussüsteemide loomise varal.)


Doktoriväitekiri suunati kaitsmisele, mis toimus St. Peterbur-gis 1983. a kevadel. Aasta hiljem kinnitas Kõrgem Atestat-sioonikomisjon mind majandusdoktoriks ja seejärel professoriks. Niisiis 42-aastaselt olin saavutanud selle, millest aastaid unis-tanud ja mille poole püüelnud. Hetk oli tähelend, mis hilisemas elus jäi ületamatuks!

TÜ rahanduse ja krediidi kateedriga seotud õppejõud ja abipersonal (kokkutulek 1988. aastal)

Töö kraaditaotlejatega ja uurimissuuna juhendajanaHiljem, majandusdoktorina olin aastaid St Peterburgi Majanduse ja Rahanduse Ülikooli doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogu lii-ge, tänu millele mitmed meie ülikooli kraaditaotlejad (Tiimar Sokk, Liia Vood, Nadežda Ivanova, Ljudmila Šorikova, Margus Hanson) kaitsesid seal oma kandidaaditöö, Mart Sõrg aga dok-toritöö.


Koostöö jätkus Kaasani Finantsmajanduse Instiduudiga, kuna täitsime ühist uurimisteemat ning avaldasime ühiselt tead-usartikleid. Pikemaks ajaks head suhted jäid püsima Vilniuse Ülikooliga, eriti kateedrijuhataja akadeemik Alfonsas Žilenasega. Vilniuses kaitses oma kandidaaditöö Lehte Ots-Alver, kusjuures ma olin selle väitekirja teaduslikuks juhendajaks.

Professor Lehte Alver

Eraldi tahan veel rõhutada oma ühist teadustööd majandusdok-tor Vytautas Ažušilisega, kes muide oli väga erudeeritud teadlane ning hiljem sai tuntuks Leedus ka kirjanikuna.

Tänu ennekõike osavõtule erinevate väitekirjade kaitsmisnõu-kogude tööst 1980ndate aastate keskpaiku arenesid sidemed Soome, Tšehhi, hiljem USA majandusteadlastega, kuid südam-likuks jäid sidemed ka endiste NSV Liidu ülikoolide, instituu-tide ja teadusasutustega. Paraku viimastega sidemed katkesid pärast 1991. a sündmusi järsult. Muidugi oli kahju kaotada pal-jusid südamlikke kolleege. Tänaseks päevaks on mitmed neist lahkunud igaveseks. (Tolle aja õppe-teadustööst ja teadussideme-test on kirjutatud pikemalt brošüüris „Rahanduse ja krediidi eriala Tartu Riiklikus Ülikoolis”, TÜ rotaprint, 1988).


Professor ja kirjanik Vytautas Ažušilis (1980ndatel)

Kolleegiga Hiinast (1980ndatel)

Olgu vahemärkuseks veel üks seik. Ega Peterburi väitekirjade kaitsmisnõukogus nii väga soosivalt suhtutud sellesse, et Tartu Ülikooli kraaditaotlejad seal oma töid kaitsesid. Mulle kui tolle


aja TÜ kateedrijuhatajale tehti konkreetne ettepanek: võtke teaduskandidaadid, seega ka tulevased TÜ õppejõud nendelt, Peterburist. Milleks teile seal eestikeelne õpe? Aga kui meil Ees-tis poleks olnud oma doktorikraadiga teaduslikke juhendajaid ja noori tarmukaid noori teadlasi, siis asi ehk oleks läinudki ebasoovitavad rada: venekeelsed õppejõud TÜ-s ja venekeelne õpe.

Põllumajandusülikooli väitekirjade kaitsmisnõukogu (2005)

Harva mõlgutame mõtteid teadlase kui isiku ja tema erilise ande üle. Müsteerium? Nicola Tesla on ütelnud nii: „Minu aju on üksnes vastuvõtja. Universumil on tuum/üdi, kust me saame oma teadmised, jõu ja inspiratsiooni. Ma ei ole veel läbinud selle üdi saladusi, kuid ma tean, et ta eksisteerib“. Tagasihoidliku kristlasena olen Teslaga sama meelt.

Teadustöö annab vabaduse ja pakub rahuldust, kuid samas tead-miste sügavama mõistmise kindlustab õpetamine. See on ülikoo-lide teadur-õppejõudude eelis uurimisasutuste teadustöötajate ees. Hindan kõrgelt teaduskraade ja kutseid (dotsent, professor), mis on seotud teadustöö ja õpetamisega, kuid tõus ametiredelil


(teadusala prodekaan, instituudi juhataja, kateedrijuhataja, TÜ nõukogu liige vms) olid minu jaoks justkui mingi kõrvalprodukt. Administratiivne töö oli ebameeldiv ja tootis omajagu negatiiv-seid emotsioone.

Laevareisil koos professor Mart Sõrgiga (1990)

Kolleegidest süvateadlastena väärivad alati meenutamist aka-deemik Raimund Hagelberg, professor Mart Sõrg ja dotsent Arno Susi. 1970. aastate keskpaiku oli TÜ rahanduse ja kre-diidi kateeder ühe uurimisteema alal, milleks oli ettevõtte ra-handuse juhtimine, NSV liidu kõrgharidussüsteemis nn juhtivaks asutuseks (vt ka Eesti Entsüklopeedia 11, 2002, lk 512 ja Tartu Ülikooli ajalugu III, Eest Raamat, lk 306). Olles selle teema teaduslikuks juhendajaks, sain oma uurimistöö tulemusi hiljem ära kasutada doktoriväitekirja koostamisel. Hagelbergi ja Susi osavõtuta oleks selle teema TÜ-poolne täitmine olnud küsitav. Peaks lisama, et see uurimissuund oleks väärinud teaduslaborit, aga siis polnud see võimalik.

Edukas oli ka tudengite osavõtt meie uurimisteemast. Üks minu juhendatud võistlustöö, mille autoriks oli Kersti Kanepi


tõi NSV Liidu kõrgharidussüsteemi poolt korraldatud konkursil medali.

Õppe-teadustöö käigus olen kokku puutunud väga andekate noortega, üksikud nendest olid eriti võimekad. Paraku nendele rahandusteaduse alane teadlaskarjäär ei olnud atraktiivne, nad otsisid avarust, mistõttu nad ei soovinud end edaspidiseks ülik-ooliga siduda. Ehkki ma seda soovitasin. Üheks väljapaistvamaks nooreks oli Eerik Rahkema, kelle veendumused süvausklikuna juba tudengipõlves kutsusid esile ka arusaamatusi tolleaegses ülikoolis. Kuid samal ajal tekitas paljudes kaasüliõplastes ja õp-pejõududes austust oma kindlate vaadetega. Tema edaspidised otsingud-uuringud kuuluvad teoloogia valdkonda.

Eerik Rahkema

Veel ühest uurimistöö valdkonnast. Nõukogude ajal täitsin lepin-gulisi teaduslikke uurimistöid, hiljem, s.o Eesti Vabariigi ajal, nn teaduslikke grante. Asi on selles, et tol ajal puht teoreetilisi töid rakendusmajanduse valdkonnas väitekirjadena kaitsmisele ei suunatud, mistõttu lepinguliste uurimistööde täitmine oli hä-davajalik. Mulle jäi arusaamatuks siis ja ka praegu, miks uurim-istööks ettenähtud summasid ei usaldatud teema teaduslikule


juhendajale käsutamiseks? Milleks oli ja on vaja üles ehitada tohutu bürokraatiaaparaat, mis jälgis, suunas ja kontrollis?

Hetk kohvilauas eriala vilistlase Tõnu Laagiga (1980ndatel)

Alljärgnevalt mõni rida Siim Kallasest. Mina mäletan teda TÜ rahanduse eriala tudengina aastail 1968–1972 ja hiljem meie sagedase külalislektorina. Üliõpilasena paistis ta silma erakordse ande ja sihikindlusega, ta lihtsalt haaras kõike lennult ja oskas oma mõtteid süsteemselt ning vajaliku sügavusega esitada. Ta pööras erilist tähelepanu keelele, selgele sõnastusele, kusjuures juba tudengina valdas ta vabalt vene ja inglise keelt.

Ühiskondlikus tegevuses oli Siim Kallas juba üliõpilaisaastail lausa võrratu. Teda kadestati, millest ka mitmed arusaamatused eri juhtimistasanditel ja bürokraatiaaparaadiga. (Huvitav see eestlaste avalik hoiak: oh, mis nüüd mina! Kartus olla isiksus, vastutada. Ise ei ole, aga ega ka teisel lase olla!). Sõbraliku ja hea suhtlemisoskusega noore mehena tal väga teravaid konflikte kellegagi ei tekkinudki. Ennustasin juba noil aastail talle hiilgav-alt karjääri ning seda ennekõike tänu tema talendile ja läbilöö-givõimele. Tema edasine elukäik kinnitas minu hinnangut.


Siim Kallas külalislektorina TÜ majandusteaduskonnas 1980ndatel

Momendil on Siim Kallas poliitiku ja rahandusspetsialistina leidnud oma koha Eestis, aga ka Euroopas. Kindlasti kirjuta-takse temast veel palju, küll monograafiates, ajalooõpikutes ja mujalgi.

Õppetöö ümberkorraldamine ja uued teadussidemedPerestroikaaeg ja edasine NSV Liidu lagunemine tõid endaga kaasa põhjapanevad muutused majandusdistsipliinide õpeta-misel, aga ka teadustöös. Muutused olid peadpööritavalt järsud. Rahandusdistsipliinide osas sai sisuline pööre teoks just tänu Soome abile.

Professor Lars Hassel (2012)


TÜ rahanduse ja krediidi kateedril tekkisid viljakad sidemed Soome Panga, Abo Akademi, Tampere Ülikooli, Helsingi Kauban-duskõrgkooli, Soome Majandusuuringute Keskuse jt asutustega. Sidemete loomisel olid mul tõsisteks abimeesteks Mart Sõrg ja Margus Hanson. Tänusõnad soome professoritele Lars Hasse-lile, Arvi Leponimele ja veel paljudele majanusteadlastele, eriti Tapio Korhonenile, kes aitas kaasa meie üliõpilaste saamisele praktikale Soome. Kahjuks ei tekkinud koostööd väliseestlastest majandusteadlastega, keda me nii heasoovlikult usaldasime. Sa-mal ajal polnud meil selget pilku tulevikku, s.o kas võtame üle lääne ülikoolide kogemused või leiab Eesti oma arengutee.

Esko Ollila (Soome Pank, 1990)

Seoses Soome Pangaga veel üks seik. 1990ndate algul kohtusin Helsingis Soome Panga liikme Esko Ollilaga, arutlusteemaks oli Soome marga kasutuselevõtu võimalused Eestis. Probleem oli praktiline ja Eesti majanduse arengu seisukohalt väga ak-tuaalne teema. Praegu võin ütelda, et teema ülesvõtmine andis ainest puhtteoreetilisteks aruteludeks, mis 1990. a lõpuks vajus lihtsalt ära. (Vt pikemalt „Eesti Rahareform 1992. Nelja mehe ettepanekust oma rahani”, koostanud Jaan Kelder, 1997).


Soome majandusteadlased käisid sageli Tartus loenguid pidamas meie eriala üliõpilastele. Nad aitasid tugevdada ka meie ainelist baasi. Ise pakkusin abi Tampere Ülikoolile Soome-Eesti ja Eesti-Soome Kohaliku Omavalitsuse sõnaraamatu koostamiseks (ilmus Tamperes 1966). Saime osa võtta rahvusvahelistest teaduskon-verentsidest ja hankida vajalikku õppekirjandust.

TÜ rahanduse ja krediidi kateeder enne õppetoolide moodustamist

1992. a loodi TÜ-s ärirahanduse ja investeeringute õppetool, mille korraliseks professoriks mind valiti, ning moodustati ka raha ja panganduse õppetool, mille korraliseks professoriks valiti Mart Sõrg. Kõne alla võinuks tulla ka avaliku sektori rahanduse (riigi rahanduse) õppetooli moodustamine, kuid seda ei peetud siiski teaduskonna juhtkonna tasandil otstarbekaks.


Loengu vaheajal rahandusspetsialistide keskel (1990)

Tartu Ülikooli nõukogu koos presidendi, peaministri jt

vabariigi juhtivtöötajatega (1988)

Vanad õppejõud lahkusid ja väga raske oli tol ajal saada uusi õppejõude, sest majanduspraktikas olid palgad mitu korda suu-remad kui ülikoolis. Lühikest aega töötas meil Danel Tuusis,


kes kaitses meil magistrikraadi (palju aastaid hiljem ka dok-torikraadi), kuid lahkus üsna kiiresti majanduspraktikasse ja sinna ta jäigi. Õnneks kerkis nendel aastatel esile väga võime-kas noor teadlane Priit Sander, kes kaitses nii magistri- kui ka doktorikraadi ning töötab nüüd dotsendina. Momendil on Priit Sander investeeringute ja ettevõtete rahanduse alal üheks vilja-kamaks ja tuntumaks rahandusteadlaseks ka väljaspool Eestit. Üliõpilased on teda korduvalt esile tõstnud kui lemmikõppe-jõudu.

Siinkirjutaja Bentley College professoriga (USA, 1993)

1990ndate algul pakkus abi TÜ majandusteaduskonnale USA Bentley College oma õppejõududega ning võimalusega meie õp-pejõududel end seal täiendada. Kasutasime seda võimalust ja nii olin ma USA-s 1993. a kevadel. Peale selle hakkas ilmuma palju eestikeelset õppekirjandust, teaduskonna ja õppetoolide aineline olukord paranes ning mis tähtsam – teoreetilist õpet hakkas toetama turumajanduse rööbastele jõudev majandus-praktika Eestis.

Iga teadlase professionaalses arengus mängib suurt rolli osavõtt väitekirjade kaitsmisnõukogude tööst ja seal esinemine opo-nendina. Eelpool oli juttu minu osavõtust Peterburi Majanduse ja Rahanduse Ülikooli väitekirjade kaitsmisnõukogu tööst,


Akadeemik Hagelbergi 70.ndal juubelil (1997)

kuid palju pikemaajaliseks kujunes koostöö Eesti Maaülikooli kaitsmisnõukogudega, kus oponeerisin mitut rahanduse vald-konda kuuluvat tööd. Meeldejääv oli Maire Nurmeti väitekiri.

Maire Nurmetiga peale doktoritöö kaitsmist


Teadussidemeid oli teisigi. Esimese oponendina ja nn juhtiva asutuse esindajana tuli esineda Eesti TA majandusinstituudi kaitsmisnõukogus selle liikmena. Esile tahaks tõsta hilisema professori Urmas Sepa doktoriväitekirja oma originaalsuse ja aktuaalsusega. Peterburis oponeerisin Sabanti ja Botšarovi doktoriväitekirju, mõlemast said hiljem tuntud teadlased. Kogu selle töö puhul olen tundnud rahuldust, et võisin olla hiljem tunnustatud teadlaste sünni juures.

Loomulikult võtsin osa TÜ majandusteaduskonna väitekir-jade kaitsmisnõukogu ja -komisjonide tööst. Tingimata tuleb lisada tänusõnad meie kolleegidele Tallinna Tenikaülikoolist, ennekõike professoritele Uno Merestele, Vello Venselile, Vello Voldile jt, kes lõid kaasa oponentidena TÜ majandusteadlaste väitekirjade kaitsmisel.

Professor Vello Vensel

Siiski jääb ka üks vastuseta küsimus: miks väitekirjade kaits-misnõukogud varasemal kujul kaotati ja nende funktsioonid anti üle teaduskondade nõukogudele? Mitmel põhjusel leian, et Eesti tingimustes polnud see lõplikult läbikaalutud ettevõtmine.


Kolleegiga Hispaanias (1994)

Eelnevaga seonduvalt veel ühest töölõigust, mis väärinuks ehk pikemalt peatumist: nimelt mind on paelunud loenguline töö ka väljaspool Tartu Ülikooli. Nii olen esinenud kutsutud külalislek-torina Läti Ülikoolis, Vilniuse Ülikoolis, Kaasani Finantsmajan-duse Instituudis, Helsingi Kõrgemas Kaubanduskoolis, Kauhava Ettevõtluskoolis, Soome Pangas jm. Kogu see töö andis palju huvitavaid väliskogemusi ja uusi sõpru. Samuti olen osalenud õppetöös Pärnu Kolledžis, mitmes erakõrgkoolis (Mainor, Au-dentes jm) ning 14 aastat olin seotud Tallinnas asuva Majan-dusarvestuse Keskusega. Lõpuks lisaks eelnevale veel ühekord-sed esinemised mitmesugustel kursustel.

Tulid üleminekuaja raskused, millega tuli lihtsalt leppida. Aga kas lihtsalt leppida või võlgneme siiski ka seletusi ja milliseid? Minul on raske leppida sellega, miks nii mõnigi kolleeg ei pi-danud üleminekuaja raskustele vastu ja murdus ning miks ta enneaegu lahkus meie seast. Meenutagem Ants Aamerit, Heiki Müüri, Jaan Vainut jt ning traagiliselt lahkunud Avo Otsarit ja Ljudmila Šorikovat. Aeg annab arutust. Kuid mõni asi on nüüdki


selge: hoolimatus ja tigedus erinevatel juhtimistasanditel, s.o ametikohtadelt mahavalimised, koondamised, avalikkuses kor-raldatud inimeste mustamiskampaaniad vms, samal ajal teades, et intelligentne inimene pole vägivaldne ega suuda sageli end vajalikul määral kaitsta.

Läti Ülikooli kolleegidega (pildil vasakult esimene, 2000. a)

Töötamine ülikoolis oli täis vastuolusid, kuid rahuldust pakkuv. Tagasivaatena nõukogude aega saab veendunult ütelda: igal sam-mul tunnetasime ühtehoidmistunnet, püüti vältida äärmusi ja kaitsta üksikisikuid. Üldjuhul see kõik õnnestus, kuid mitte alati.

Kõigest tuleb rääkida, ka ebameeldivatest asjadest. Oli ju nõu-kogude ajal igas kollektiivis, ennekõike igas õpperühmas nn organitele koputajaid, pealekaebajaid ja kaebekirjade kirjuta-jaid. Eks igale õppejõule on kõige valusam see, kui üliõpilane, keda ta usaldab kui oma nooremat kolleegi, läheb tema peale kaebekirja kirjutama. Paljudele õppejõududele avanes võimalus hiljem tutvuda enda kohta kirjutatud kaebekirjadega, kuid paljud pole nende ettekannete vastu huvi tundnudki. Ei ole ka mind need huvitanud, kuid eks neid omajagu oli, sest olin tol ajal nn


välismaale mittelubatavate nimekirjas. Avalikult neid pealekae-bajaid ei teatud, kuid ülikooli lõpetamise järel tekitas küsimusi, miks mõni endine tudeng leidis üldise soosingu ja näiteks koha aspirantuuris, uurimislaboris vms.

Aga oli ka tudengeid, kellega seob mind sõprus tänapäevani ja kellega on alati meeldiv kohtuda. Jätame nimed, kuid lisan vaid, et nende seas on teaduste doktoreid, professoreid, ministreid, pangajuhte, poliitikuid jt, kes on Eestis momendil üldtuntud tegijad.

Eriti närvesööv oli olukord 1980ndate algul, mil teaduskonna ideoloogiatööd saadeti uurima-kontrollima väga kõrgetasemeline komisjon Moskvast. Ju me siis olime millegagi äratanud pealin-na seltsimeeste tähelepanu! Kõigepealt huvitas neid seik, miks TÜ majandusteaduskonnas antakse välja nii palju eestikeelset õppematerjali. Kas üleliidulised õpikud pole küllalt head?

Komisjoni liikmetega tuli jutelda rahulikult ja enesekindlalt, kuid oli vaja anda ka lubadusi. Miks meil õppeprotsess just selliselt korraldatud oli, sellest kirjutas pikemalt Raimund Hagelberg oma raamatus Elust ja Endast, mida siin enam korrata ei taha. Tõstatati ka personaalküsimusi mõne isiku suhtes: miks töötab meil inimesi, kes olid seotud saksa sõjaväeteenistusega või kes olid omal ajal väljasaadetud nn rahvavaenlased, samuti nende lapsed. Tuli rõhutada, et nendest aegadest on möödas juba oma nelikümmend aastat ja kõikjal annab tooni uus nõukogude aja tingimustes kasvanud põlvkond.

Tol korral olid mulle toeks kolleegid Mait Miljan, Ivar Siimon, Madis Välja, Mart Sõrg, aga ka dekaan Valner Krinal. Õnneks teaduskonna juhtkond ja parteibüroo (tõsi, suur osa õppe-jõududest olid partei liikmed) lükkasid need Moskva komisjoni poolt tõstatatud arutlusettepanekud n-ö kalevi alla või vaikisid hoopis maha. See tagas kodurahu.


Professor Mait Miljan

Ma ei tea, kas tänapäeva noorele on veel vaja selgitada, et NSV Liit oli totaalne sõjamajandusele orienteeritud riik, kus ees-märgiks oli ainult selle valdkonna arendamine ja tugevdamine, kõik muud eluvaldkonnad olid teisejärgulised. Kogu maailma heidutas NSV Liidu võimas sõjatööstus, tänu millele Nõukogude Armee oli varustatud modernseima sõjatehnikaga. Selles riigis 1957. a lennutati kosmosesse esimene sputnik ja 1961. a esimese inimesena Juri Gagarin.

Muidugi oli omal moel ka Eesti intelligents andnud oma pan-use selle totaalse riigi arengusse. Siiski, olen vaimustunud sõ-jajärgsete aastate noortest, kes janunesid ülikoolihariduse järele. Tänu nendele täitsid Eesti ettevõtteid TPI haridusega insenerid ja põllumajandusettevõtteid EPA haridusega agronoomid, Tartu Ülikooli lõpetajad katsid tervishoiu-, hariduse-, kultuuriasutuste jt vajadused. Muidugi kuulus siis valdav enamus juhtivtöötajaist NLKP ridadesse, kuid just tänu nendele noortele kindlustati Eesti jätkusuutlikkus. Säilis Eesti oma intelligents, kelleta poleks ol-nud võimalik Eesti Vabariigi taastamine. Viimane asjaolu väärib erilist rõhutamist.


Rahanduse ja krediidi eriala lõpetanute kokkutulekul (1988)

Eriti raske oli töötada 1990ndate algul ja seda just tudengite rohkuse ja nõrga ainelise baasi tõttu. Töötas pensionieas õp-pejõude, kes mitte kuidagi ei tahtnud uuendustega kaasa tulla. Samal ajal olid mitmed õppejõud seotud IME- (Isemajandava Eesti) programmiga ja nägid uuendusi isemoodi.

Meie sagedaseks külaliseks Riigikogu liikmena oli akadeemik Uno Mereste (vasakult teine)


Eriti 1992. a häiris väga Eesti iga eluvaldkonna läbimõeldud ja sihikindel politiseerimine. Nendeks läbimõtlejateks olid uued tekkinud poliitilised parteid oma ideoloogiaga. Soovist lüüa plats puhtaks tekkis mõiste „punaprofessor”, halvustav suhtu-mine kõigesse olemasolevasse, sh isegi eestikeelsesse õppesse, erakõrgkoolid püüdsid konkurentsieelise saavutamise eesmärgil halvustada Tartu Ülikooli majandusharidust (NB! Neis erakõrg-koolides õpetasid samad TÜ õppejõud!). Süvenes ülikoolisisene konkurents, mis sai alguse ennekõike eelarveprobleemidest. Väga raske oli professor Mart Sõrgil dekaanina viia teaduskond uuen-duste teele, kuid ta sai sellega hakkama. Järgmistel dekaanidel (Janno Reiljan, Jüri Sepp, Toomas Haldma) oli juba mõnevõrra kergem.

68 69Hetked emeriitprofessorina

Hetked emeriitprofessorina© 2007 – rektoriks valitakse Alar Karis, 2012 – Volli Kalm© 2008 – TÜ majandusteaduskond tähistas tähtpäevi 70/40© 2011 1. jaanuar – Eestis saab euroala liige ja käibele tuleb euro© 2012 21. detsember – lõppes maiade kalendri pikk tsükkel

Inimene jääb otsijaks kogu eluks, isegi pensionieas. Kõik muutub üha kiirenevas tempos, mistõttu kadedaks teeb see, kuivõrd avarduvad iga aastaga otsimis-leidmisvõimalused nüüdisaja noortel. Memuaaridel ehk ongi see tähtsus, et tänapäeva inimene saab võtta mõneks tunniks aja maha ja vaadata möödanikku kellegi teise silmade läbi. Vanematele inimestele pakuvad memuaarid äratundmisrõõmu, noortele aga uut teavet. Mis ikka, aga ühes oleme sarnased: me oleme kõik erinevad oma elatud elus.

OOO

Genealoogiahuvilised leiavad inimese elatud elu kohta andmeid mitmesugustest allikatest, alates kirikuraamatutest, perekonnaa-metitest, vanadest albumidest kuni teatmeteosteni välja. Paraku on see kõik. Aga need napisõnalised dokumendid vajavad sisu-list, emotsionaalset lahtimõtestamist oma aja kontekstis,mis on raske ja vastuolusid tulvil töö.

68 69Hetked emeriitprofessorina

Genealoogiahuvilised Raudsepad (2012, Koorastes)

Tõepoolest, mida vanemaks inimene saab, seda raskem on tal midagi üheselt hinnata, veel raskem ümber hinnata. Krist-lased paluvad andeks nendelt, kellele nad on kas tahtlikult või tahtmatult sõna või teoga liiga tehtud. Hingelise tasakaalu saavutamiseks ülejäänud eluks on see väga vajalik, ennekõike ülekohtusele endale. Omavahelistes suhetes kõike polegi vaja avalikustada, jäägu ainest ka neljasilmajuttudeks.

Momendil on ajalised võimalused taoliste teemade üle mõtisk-lemiseks olemas, küllaldaselt on aega lugemiseks-vaatamiseks, jalutuskäikudeks ümber metsajärvede. Samas tunnen puudust aktiivsest teaduslikust atmosfäärist, dialoogist mõttekaaslaste-ga.

Väga huvitav ja kosutav on lugeda oma kaasaegsete, sh aka-deemikute Raimund Hagelbergi ja Uno Mereste memuaare. Kahjuks ilmub taolisi töid vähe johtuvalt eestlase tagasi-hoidlikkusest. Tähtsad on just asjaosaliste endi ütlused ja tähelepanekud mingi sündmuse või inimese kohta. Mõelgem, millise pildi saaksime lähiminevikust, kui kujundada see netis leiduvate materjalide või meedias avaldatu põhjal!

70 Hetked emeriitprofessorina 71Hetked emeriitprofessorina

Peeter poegadega kooli lõpuaktusel

Priit Raudsepp

Mõned majandusteadlased püüavad väga täpselt fikseerida igat oma kirjutist ja avaldatud teadustööd mitmesuguste allikate tarvis (sh CV-s). Siiski asi on selles, et vähe on neid uurimistöid, millel on n-ö jäädav väärtus.

Ühe keskmise uuringu aktuaalsus ja tähtsus kaob vähem kui viie aastaga, kas me tahame seda tunnistada või ei. Olukorda teaduses on hästi iseloomustanud üks meie tuntud astronoom,


kelle sõnade kohaselt pole inimene mitte kunagi olnud nii tead-lik oma teadmiste piiratustest, kui ta seda tänapäeval on. Jah, oleme teadlikud oma teadmiste piiratustest, kuid samas on väga levinud mõnede majandusteadlaste edevus ja ülbus oma tõemo-nopoli kehtestamisel. Ebameeldiv ilming.

Inimesena olen olnud liiga abivalmis ja teisi inimesi usaldav ning seetõttu ka kergesti haavatav. Olen oma vanematelt ja õpe-tajatelt saanud veendumuse, et eestlased ise suudavad kind-lustada Eesti Vabariigi arengu ja järjepidevuse ning igaüks on valmis selleks ka oma panuse andma. Tegelikkus on aga palju karmim, täis vastuolusid, millest ka pettumused. Kapitalism on ennekõike konkurentsi- ja rahaühiskond (millest johtuvad ka oma mõõdikud): inimest hinnatakse raha ja vara järgi! Varakal on suurem vabadus ja avalikkuses kaalukam sõna. Isiklikus elus pole raha mul aga kunagi olnud esikohal. Suuremad ootused olid mul meedia tegevuse osas, mis sunnib küsima, miks raske-tel aegadel ajakirjandus ei mobiliseeri eestlasi ühise eesmärgi nimel, vaid lõhestab neid. Ennekõike puudutab see haritlaskonda ja momendi n-ö tegijaid. Tõdegem, kui aeganõudev on ühele väikerahvale eliidi tekkimine, kuid piisab vaid mõnest kuust selle hävitamiseks.

Möödanikku uurides omandavad erilise tähtsuse faktid, kuid sa-mas nende erapooletu, asjalik tõlgendamine on alati tänuväärt ettevõtmine. Seoses sellega on üheks huvipakkuvamaks ülevaa-tetööks Tiina Jõgeda „Tartu Ülikooli majandusteaduskond” (Arengulood, kirjastus Tänapäev, 2004). Ilmuks tulevikus selli-seid töid rohkem.

Pensionieas inimesele sõpru enam juurde ei tule, küll aga neid lahkub jäädavalt ikka ja jälle. See on kõige raskem. 2004. a lahkus igavikuteed professor Vello Vensel, mõned aastad hiljem professor Mait Miljan, siis akadeemik Uno Mereste, seejärel pro-fessor Vladimir Koslov ja akadeemik Raimund Hagelberg.


Kopra tööpõld Kooraste järvistul

Hinge on jäänud omal ajal ütlemata tänusõnad inimestele, kel-lest nii palju olenes tolleaegses igapäevaelus. Olgu siis vähemalt nüüd suur-suur tänu välja üteldud veel dotsent Nadežda Ivano-vale ja sekretär Elviira Babaitšukile, kes olid alati abivalmid, kui tuli end väljendada väga täpses ja korrektses vene teaduskeeles. Tänusõnad Maris Astelile ja Ülle Vaaksile. Üldse muutub kõik aja möödudes kuidagi mõtestatumaks, isegi üksioldud päev ei tundu enam pikana. Sageli taoline sisemine pinge pakub isegi rahuldust.

Viimasteks tööalasteks õnnestumisteks pean seda, et kui olin juba emeriitprofessor, kaitsesid oma doktoriväitekirja Priit San-der, kelle teaduslikuks juhendajaks olin, ja Danel Tuusis, kes alustas oma tööd minu juhendamisel. Niisiis, kaks uut teaduste doktorit. Võimeka õppejõuna on end näidanud Margus Kõomägi, Pärnu Kolledžis, aga ka õppejõud Kaia Kask, kelle omal ajal kutsusin tööle Tartu Ülikooli. Olen rahul, et just sellised tublid noored viivad edasi finatsjuhtimis- ja investeeringute teooriat, millele kui modernsele suunale panime aluse juba 1990. aastatel. Tublid olete Priit, Danel, Kaia ja Margus!


Priit Sander pärast doktoritöö kaitsmist

Rahulolu pakub tõik, et viimastel aastatel suutsin õpetada et-tevõtte rahandustöö korraldamise aluseid enda poolt kujunda-tud metoodilise lähenemisviisi varal. Kõnesolev lähenemisviis pakkus huvi minu kolleegidele ka väljaspool Eestit.

Nüüd ütlevad finantsjuhtimisteooria alal oma sõna noored

74 Hetked emeriitprofessorina 75

Kõike eeltoodut kokku võttes võib rääkida aastaid kestnud elutööst ning seoses sellega olen väga tänulik, et seda väärtus-tati Tartu medaliga.

Tartu medal

Lõpetuseks üks minu kinnismõte, mis on kantud minu kaasaeg-sete suurte isiksuste mõjudest. Kokkuvõtvalt on see järgmine.

Inimese individuaalne elu, mis kulgeb rangetes ajalistes raa-mides, on uskumatult lühike ja täis kõikvõimalikke ohte. Kui paljudel inimestel saab tõeks oht kaduda elukaosesse! Para-ku. Või on siiski lootust leida oma tee ja seda just elu mõtte kaudu? Lootust on vaid siis, kui tõdeme: elu mõte on elada elu selle enda arenguseaduste kohaselt, mis laias plaanis tähendab kooskõla antroopsuse printsiibiga. Elul üldjuhul ei ole eesmärke, eesmärgid saavad olla inimese enda elul. Seega inimene saab ja peab oma elule ise eemärgid leidma ja neid järgima. Inimene saab ja peab olema ennekõike ise oma elu kujundaja. Kujunema inimeseks, kes austuses kum-mardab Looja ees ning tunneb sügavat austust enda ja teiste elude ees.

74 Hetked emeriitprofessorina 75

Aforismid ja mõtteteradAforismid ja mõtteterad on väga isikupärased, neis peegeldub autori maailmapilt ja eluhoiakud. Nad sünnivad aeganõud-valt, raskelt. Alljärgnevalt valikuliselt 101 minu mõttesähva-tust, mis on kogunenud aastakümnete jooksul.

Et käia ajaga sammu, peab jooksma muutustega kaasa.

Me alati ei ei tea, mida tahame, kuid vastutame nende /tahtmiste/ teostamata jäämise eest.

Võim/voli koos vabadusega on taak, mille kergendamine pole kunagi kurjast.

Jah-sõna eirab teisi võimalusi.

Abielluda võib naisega, kellega saab elada, kuid abielluma peab naisega, ilma kelleta ei saa elada.

Gigantomaania: tahe ületab talenti.

Ateism: valitute kohtumine absoluudiga tekitab teistes raevukat hukkamõistmist.

Sõnakuulekas on äraarvamatu, sest ta elab teiste sõnade järgi.

76 Aforismid ja mõtteterad 77Aforismid ja mõtteterad

Igavikus on kõiksus ja vaimsus lahutamatud – selle mõistmiseks peame tõusma vähemalt Looja tarkuse lävepakule.

Elu mõte: parimad mõtted elule.

Ainelises maailmas näeme rohkem kui tõuseme kõrgemale, vaimses – kui otsime sidet Looja Tarkusega.

Inimesele pole tähtis Looja Tarkus, vaid oma õigus ja tõemo-nopol.

Üks kõigi eest küll jah, kuid kõigile üks on pigem ükskõik.

Ande suuruse märkamiseks vajame ajalist ja ruumilist dis-tantsi.

Lühim anekdoot: on olemas filosoofiline tõeteooria.

Tähtsustades elu peale elu võib sündida kultus, kuid elu enne elu – vaimsus.

Iga uus päev on taevalik kingitus, and, mis kohe õhtuks tagasi võetakse.

Ambitsioonide võidu korral saavad vastikutest õigustustest meeldivad tõed.

Õnn soosib pigem eesmärgistatud ambitsioone kui altruistlikke soove.

Sageli sõnatus vaikuses sisaldub kõige sisukam sõnum.

Paraku üksmeel rajaneb vaid ühe meelel.

Üksmeel on võimalik vaid tänu lihtsameelsusele.

Rahval on alati õigus: õigus hävitada ka neid, kel suurem tõde.

Iga teadmine ja oskus on rikkus, ennekõike kasvatuslik.

Vaimuvaesus rikastab tigedust.


Isegi elus kogetud mõttetus muutub mõttekaks elukoge-museks.

Paraku iga teadmine muutub tarkuseks.

Andevaesus toidab tabusid ja tavandeid.

Pedagoogika: vigadest õppijast kasvab väärastunud inimene, sest õpetajateks on vead.

Eelarvamused tekivad teadmatusest, kuid paraku nad kujunda-vad harjumusi.

Keskiga: nooruse unelm muutub paroodiaks.

Autobiograafia: verbaalne vigade parandus elatud elule.

Viisakus on tavakohane erisuste austamine.

Multiversum: olematus saadab signaale oma olemuse usutavuse kohta.

Ilu on väärtuste kontsentratsioon.

Haridus/tarkus teeb vabaks, kuid õnnetuks.

Eesmärk on iseloomu saladus.

Teadlikkuse duaalsus: infoühiskonna näljane lepib rämpstoi-duga.

Erinevused kujundavad andeid, paraku erineda söandavad ük-snes edevad.

Lapsepõlves sinisilmne komistamine, keskeas paljulubav heitlus, vanaduses kahetsemine.

Kui on idee ja tahe, saab teoks ka looming.

Õigustuste leidmisteks hakkab inimene oma ohvrit vihkama.

Inimest, kes ei vaja sõpru, ei vajata ka ennast.

Iseloom tekitab olukordi, olukorrad kujundavad saatuse.


Autobiograafias talletatud energia läidab mälestusküünla iga-vikku lahkunule hetkel, mil avame raamatu.

Looming on ilmutus, ilmutus aga äraspidine tunnetus.

Tõelist vaesust märkame alles siis, kui aineline rikkus muutub tähtsusetuks.

Pigem rahulolematus kui olematus.

Tungiv vajadus on leidlikkuse parim koolitaja.

Jõuetu saamatus hingestab väga elujõulisi arusaamatusi.

Valdav osa kollektiivsest rumalusest muutub rahvatarkuseks.

Müstika fenomen: infovälja energia.

Kõlblusteooria: käitutakse õieti ja valesti, kusjuures 99% val-esti.

Kõiksus teab vastuseid kõigile küsimustele, kuid paraku me ei tea neid küsimusi.

Teismi mõistmine eeldab teadmisi, ateismiks piisab emotsioo-nidest.

Reetur usub, et ta teeb teabe tasakaalustamisega ohtlikku, kuid tänuväärset tööd.

Teadussaavutus: faktiuurimise, selgeltnägemise ja fantastilise juhuse kogum.

Viisakus on erapooletuse väljendus.

Pirtsakus on saamahimu vastikum vorm.

Perspektiivikuse mudel : 1% annet ja 99% tööd.

Faktid kui vähemalt aus vale on veenvaim tõestusmaterjal.

Intellektuaalid võrsuvad ideede ja ideaalide keskkonnas siis, kui avalik arvamus neist veel korralikke inimesi ei kujunda.


Täielikule vabadusele seab piirid üksnes kõlblus.

Vihastumine kui väiklane eneselaostamise vorm on vorminud kõige suuremaid isiksusi.

Stagnatsioon: debiilsus kindlustab stabiilsuse.

Ilu mõjub distantsilt, inetu aga vahetult.

Õnn on valikuid välistav parim võimalus.

Iga ülekohtune naudib omakohust omal moel.

Kõik, mis ei tapa, sandistab.

Tahtmatus on soove tasakaalustav positiivne ilming.

Aukartuseks on vaja nii au kui ka kartust.

Ülbus ilmestab läbikukkumist.

Viga on vaenlase vigu kritiseerida.

Paraku vandeteoreetikute nõu on praktikas vägagi pädev.

Elutarkus on oskus leppida pettumuste ja täitumatute soov-idega.

Range režiim tagab suurema vabaduse.

Minevikus tehtud vead ei häiri meid niikaua, kuni neid pole meenutatud.

Ebaoluline toetab tahtejõuetust.

Mõttetuse mõte peitub kriitikas.

Ajalugu väärtustab ka teostunuid väärastunuid ideid.

Kibestumine on alasti kistud usaldus.

Minatus loomingus peaks sünnitama tundmatu autori, kuid tulemuseks hoopis nurisünnitus.

Tõde on (h)alastamatu, ülbe ja julm, sest ta on alasti ja jalge alla tallatud.

80 Aforismid ja mõtteterad 81

Kes tunneb valu, see elab, kes aga võõrast valu, see on In-imene.

Põhimõttekindlus vabastab süvamõtlemisest.

Ajal, mil riigi helge tuleviku nimel on valitsejad hakanud oma rahvast hävitama, räägitakse üha veenvamalt kodumaaarmas-tusest.

Monism: väikese inimese suur tõde.

Pole ühtegi pahategu; on vaid teod, millele pole veel õigustust leitud.

Laulva revolutsiooni luigelaul kirjutatakse omal viisil.

Väiklane vihkamine väljendab selle inimese elu tühisust.

Kadedus leiab alati kaaslasteks ülbuse ja edevuse.

Tulemuslikkuse nimel peab (teadus)eliit elama vaimse energia säästurežiimil.

Ülekohtune naudib oma ülimuslikku seisundit.

Mitmekesine kui kesiste mitmus vihjab kollektiivsele arme-tusele.

Masohhism: loomingulise põlemise nautimine läbipõleva loomingu nimel.

Originaalitseja teeskleb isegi mõttetuste mõtlemisel.

Oma ajast ees saavad elada üksnes oleviku kreeditorid.

Kriitika loob algajale kindlusetunde, et hiljem korüfeena võiks end selles kindluses kaitstult tunda.

Vabadus on valik saada täiuslikumaks.

Isegi leegitsev tõde jätab järele vaid tahma ja tuha.

Teaduses ollakse kas liiga noor või juba vana, mitte kunagi õiges eas.

Documents

Töö õppejõuna Tartu Ülikoolisasutuseks (vt ka Eesti Entsüklopeedia 11, 2002, lk 512 ja Tartu Ülikooli ajalugu III, Eest Raamat, lk 306). Olles selle teema teaduslikuks juhendajaks,